TREENER
Jürgensi, Vetkali ja Vaheriga töötanud Itaalia treener: eestlastega ei ole probleeme, suhtumine töösse on tasemel! Fabrizio Piccareta nimi on Eesti jalgpallisõbrale ilmselt võhivõõras. Ent saagem siis tuttavaks: Euroopa parima jalgpalliriigi Itaalia parim noortetreener on viimasel paaril aastal tihedalt kokku puutunud ka kolme Eesti tulevikulootusega. Tekst: Andres Vaher Fotod: erakogu
K
ui suur on tõenäosus, et üks ja sama itaallasest treener juhendab napi kahe aasta jooksul kolme (noort) Eesti jalgpallurit? Väike, väga väike. Aga Fabrizio Piccaretaga saatuse tahtel just nii läks. Tunamullu jagas ta AS Romas õpetusi Oliver Jürgensile, mullu samas Martin Vetkalile ja tänavu SPALis Andreas Vaherile. Juhuse tahtest ja teede ristumisest veel: Piccareta ja Vetkali AS Roma kohtus mullu Itaalia U17 liiga poolfinaalis Vaheri SPALiga, võitis lisaajal, krooniti hiljem meistriks, Piccaretale omistati Euroopa parima jalgpalliriigi parima akadeemia treeneri nimetus ning ta otsustas kolida Romast just nimelt SPALi. 55aastane Piccareta on peale kodumaa andnud treeneritarkusi edasi paljudes riikides. Näiteks tegutses ta kümnendi eest Inglismaal Sunderlandis ja Swindon Townis legendaarse Paolo Di Canio abimehena. Aastatel 2017–18 töötas aga Eestile päris lähedal, tüürides Turu Interi Soome karikavõitjaks. Mida arvab ta kolmest Eesti noormehest ning milliste põhimõtete järgi jalgpallureid voolib, rääkis Piccareta usutluses Jalkale. Oliver Jürgensit on peetud üheks Eesti suuremaks talendiks. Millise mulje ta koos töötatud napi ajaga teile jättis? Mäletan tänini esimest päeva, kui Oliver saabus Trigoriasse (AS Roma treeningukeskus – toim.). Ta oli äärmiselt vaikne. Ütlen ausalt, mu esimene mõte oli – see poiss ei taha siin olla! Aga möödus
42
JALKA NOVEMBER 2021
Fabrizio Piccareta mullu võidetud Itaalia U17 karikaga.
paar päeva ja mõistsin kiiresti – selline on lihtsalt tema loomus. Ta ei saanud iial meie kõige häälekamaks mängijaks, aga see ei valmistanud mulle vähimatki probleemi. Ta stiil oli lihtsalt teistsugune. Rääkisime jalgpallist, tema taustast ja muustki. Arvan, et leidsime ühise keele. Kahjuks sekkus COVID, hooaeg seiskus ja saime koos töötada vaid paar kuud. Teda kui jalgpallurit kirjeldaksin aga nii: Oliver ei ole kõige esmaklassilisem meeskonnamängija, aga tal on silmapaistev väravavaist ja efektiivsus karistusalas. Kui oleks tema teha, ei tahaks ta ilmselt enda lähedusse ühtki tiimikaaslast, vaid ainult palli! Ma ei ütle seda negatiivselt. Ta on tüüpiline nüüdisaegne tipuründaja, kes meenutab mulle Filippo Inzaghit. Martin Vetkaliga jõudsite tuttavaks saada märksa põhjalikumalt. Vähe sellest, tulite mullu üheskoos ka U17 vanuseklassi Itaalia meistriks. Martin on võrreldes Oliveriga täiesti teine inimene. Pidev naeratus ta suul tuleb praegugi temast rääki-
