AJALUGU
1938 ja 1950:
maailmasõda jättis jalgpallirütmi tühimiku Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: järgmise aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: kui oktoobrinumbris tegime algust 1930. ja 1934. aasta MMiga, siis seekord on luubi all kaks järgmist turniiri, mis toimusid maailmasõja pärast tekkinud pausi tõttu suure vahega – 1938. ja 1950. aastal. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame tuleva aasta novembris ehk täpselt aasta pärast! Tekst: Raul Ojassaar
MM 1938: ülbus maksab kätte Kolmekümnendate lõpp oli üle kogu Euroopa ärev aeg: äärmuslikud poliitilised jõud tõstsid mitmel pool pead, toimusid kodusõjad ja annekteerimised. Veel enne seda, kui puhkes järjekordne maailmasõda, jõuti aga Prantsusmaal ära pidada läbi aegade kolmas jalgpalli MM-finaalturniir. Prantsusmaa sai korraldusõiguse 1936. aasta Berliini olümpia ajal toimunud FIFA kongressil. Kui praegu võib tunduda, et suure ja võimeka jalgpalliriigina on Prantsusmaa korraldajaks igati paslik valik, siis toona oli see mõnel pool suur üllatus: Lõuna-Ameerika riigid olid seisukohal, et suursündmus võiks toimuda kordamööda Euroopas ja Lõuna-Ameerikas, prantslastele valimistel alla jäänud Argentina oli sedavõrd solvunud, et otsustas turniiri boikoteerida. Sama teed läks ka Uruguay, kes otsustas seega teist turniiri järjest osa mitte võtta. FIFA presidendil Jules Rimet’l, kes oli ise prantslane, ei olnud sealjuures kodumaa võimesse finaalturniir korraldada väga suurt usku ning ta tegi ettepaneku, et peale Prantsusmaa võiksid korralduse eest vastutada ka Belgia ja Holland. Kõik osapooled lükkasid aga ettepaneku viisakalt tagasi ning läbi aegade esimest mitme korraldajariigiga finaalturniiri tuli oodata 2002. aastani.
48
JALKA NOVEMBER 2021
Turniiri formaat jäi võrreldes nelja aasta tagusega suures osas samaks: plaani järgi loositi 16 finaalturniirile pääsenud meeskonda taas playoffsüsteemi, kus kaotus esimeses ringis tähendas pooltele võistkondadele seda, et üks kaotus tähistaski nendele turniiri lõppu. Olulisi puudujaid oli peale Argentina ja Uruguay veel: endiselt ei osalenud MM-võistlustel Suurbritannia koondised, kodusõja tõttu jäi eemale Hispaania.
Eesti läks Saksamaa vastu juhtima
Teist korda korraldati MMi eel ka valikturniir, mis hõlmas peamiselt Euroopa koondiseid. Ainsa Aafrika riigina registreerus valiksarja Egiptus, kes aga jõudis enne Rumeenia vastu toimuma pidanud valikmatši loobuda. Aasias andsid end esialgu valikvõistlustele üles nii Jaapan kui Indoneesia (toona Hollandi Ida-India nime all), kuid Jaapani loobumise tõttu said indoneeslased otse edasi. FIFA ei soovinud neid sealjuures esialgu MMile ilma mänguta lubada ning määrasid neile otsustavaks vastaseks USA – paraku loobusid ka ameeriklased. Ameerika maailmajaos oli loobujaid üldse väga palju – ainsa Lõuna-Ameerika meeskonnana pääses Prantsusmaale kohale sõitma Brasiilia, kes ei pidanud selleks samuti lillegi liigutama, kuna nende vastane Argentina teadupoolest loobus. Esimest ja seni viimast korda osales MMil Kuuba koondis, kes pääses sinna samuti mänguta, sest kõik ülejäänud vastased (Costa Rica, Hollandi Guajaana (praegune Suriname), El Salvador, Kolumbia, Mehhiko ja USA) loobusid. 1938. aastal oli kõige lähemal ka mõne Balti riigi jõudmine MM-finaalturniirile. Eesti koondis kuulus ühte valikgruppi Rootsi, Saksamaa ja Soomega ning sai seal tänu võidule Soome üle kolmanda koha. Eesti viimases kohtumises Saksamaa vastu võitsime sealjuures Georg Siimensoni väravast avapoolaja 1 : 0, ent jäime teisel kolmveerandtunnil Köningsbergis (praegune Kaliningrad) vastastele selgelt alla ning kaotasime 1 : 4. Sakslased läksid grupi võitjana edasi, teiseks tuli Eestit 7 : 2 nahutanud Rootsi. Tõeliselt pahane võis aga olla Läti koondis, kes pidi finaalturniirile pääsemiseks esmalt kahe
