ANDRES REKKER
miLtaartUriSm
SUUrvürSt vYtaUtaS SUUre nimeLine SÕjamUUSeUm Kõlab uhkelt, kui sõjamuuseumile on kunagise hiilguse märgiks antud valitseja nimi ajastust, mil Leedu suurvürstiriik ulatus Läänemerest Musta mereni. Vytautas Suurt peetakse Leedu kõigi aegade suurimaks valitsejaks.
L
Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline
eedu kuulutas 16. veebruaril 1918 kolmest Balti riigist esimesena välja iseseisvuse, kuid sõjamuuseumi loomiseni jõudis viimasena. Erinevalt Eestist ja Lätist, kus Vabadussõda lõppes juba 1920. aastal, kestsid Leedus viimased võitlused iseseisva riigi eest 1923. aastani.
SÕJAMUUSEUMI SÜND
15. detsembril 1919 otsustas Leedu relvajõudude ülemjuhataja kindralleitnant Pranas Liatukas rajada 76
2/2021
sõjamuuseumi, kuid see otsus jäi sõjakeerises paberile. Uue korralduse andis ta 22. jaanuaril 1921 ja rõhutas selles, et loodaval muuseumil on üllas eesmärk jätta tulevastele põlvedele jälg, kuidas läbi raskuste sündis iseseisvus, jäädvustades iga ohvitseri ja sõduri panust. Muuseumi avamiseni jõuti kiiresti, riigi kolmandal sünnipäeval Leedu ajutises pealinnas Kaunases. Muuseum alustas tööd 19. sajandi lõpus ehitatud vanas tsaariarmee maneežis, oma asukohta on ta jäänud tänapäevani.
Sõjamuuseumi ette rajati 1921. aastal esinduskompleks Ühtsuse väljak. 16. oktoobril 1921 avati sõjamuuseumi ees aias Vabadussammas, ehitusel kasutati Vabadussõja lahingupaikadest toodud kive. Monumendi ees altaril ladinakeelse kirjaga „Redde quod debes“ (’andke, mis võlgnete’) süüdati 1923. aastal Baltikumi ainuke igavene tuli, austamaks langenuid. 1922. aastast tekkis traditsioon, kus sõjas vigastatud sõdurid viisid iga päev läbi riigilipu heiskamise ja langetamise tseremoonia.
