- TEADUS -
Šaakal ja rebane kui oht rannaniitude lindudele:
kas kutsume hundi tagasi?
TEKST URMAS SAARMA, HARRI VALDMANN, AGNES PUTNIK, EGLE TAMMELEHT, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna terioloogia õppetool FOTOD JÜRI JÕEPERA, KALLE PIHELGAS
Tehiskurnade peamised rüüstajad olid rebane, harakas ja hallvares.
Šaakal (Canis aureus) on uus liik Eesti imetajate nimestikus, kelle arvukus on jõudsalt suurenenud ja kes on ilmselt meile tulnud, et jääda. Šaakal on kiskja, seega on vaja teada, milline on tema mõju teistele liikidele, sealhulgas lindudele.
Š
aakal elutseb peamiselt Lääne-Eestis, kus asuvad linnurikkad alad. Selle liigi negatiivne mõju võib olla suur rannaniitude lindudele, sh ohustatud liikidele. Artiklis tutvustatakse hiljutise teadusprojekti tulemusi, mis käsitles šaakali ja teiste kiskjate, aga ka koerte mõju rannaniitude lindudele. Rannaniidud on pärandkooslused, mida inimesed on sajandeid hooldanud. Need on tähtis pesitsuskoht paljudele linnuliikidele, kellest mitmed on ohustatud, nt esimese kaitsekategooria liigid niidurüdi ja tutkas. Samuti kasutavad rannaniite läbirändavad linnud toitumis- ja puhkekohana ning ala on vajalik paljudele teistelegi liikidele. Rannaniitude lindudele (siia alla kuuluvad nii otseselt rannaniitudel, aga ka
roostikes pesitsevad linnud) on mitu ohuallikat, neist üks on kisklus. Varasemad ja ka selle projektiga samal ajal toimunud uuringud on viidanud, et kisklussurve Eesti rannaniitudel pesitsevatele lindudele võib olla suur. Uuringus, kus kasutati nii tehis- kui ka pärispesi, leiti, et 33 tehispesast rüüstati 28 (85%) ja üheksast pärispesast seitse (78%) ning peamised rüüstajad olid kährik ja hallvares (Mägi, 2017). Teises uuringus, kus kasutati vaid rajakaameratega tehispesi, tuvastati, et kahe aasta jooksul jälgitud 38 tehispesast rüüstati kokku 21 (55%) ning tehiskurnade peamised rüüstajad olid rebane, harakas ja hallvares, vähemal määral šaakal (kummalgi aastal rüüstasid kaks pesa), ronk ja kährik (Laos ja Männil, 2017). Kolmas uuring (Kaasiku ja Rannap, 2019, 2020), mis korraldati
26
Matsalus 2018–2019 ja kus uuriti kiskluse mõju niidukahlajate pesitsusedukusele, näitas samuti, et kiskluse roll pesarüüstel on suur: 88% pesadest rüüstasid kiskjad. Selles uuringus kasutati samuti rajakaameraid, mis paigaldati mitte tehis-, vaid pärispesade juurde. Uurimisalused liigid olid kiivitaja, liivatüll ja punajalg-tilder (kokku 61 pesa). Peamiseks rüüstajaks osutus rebane (57%) ning šaakal oli pesarüüstaja vaid 5% juhtudest. Seega polnud šaakali roll pesarüüstajana eelnevate uuringute põhjal kuigi märkimisväärne. Valimid aga olid kõigis nendes uuringutes üsna piiratud. Samuti keskendusid nimetatud uuringutest nii esimene kui ka kolmas väga väikesele arvule linnuliikidele. Tehispesade uuring, mida kasutati nii esimeses kui ka teises töös, annab küll
