- jahimehe köök -
Tagasi Eestis ehk metskitsejaht sääskede keskel
A
ugusti lõpus jõudsin tagasi Eestisse. UusMeremaa on maailmas üks väiksema koroonaviiruse nakkusega riike, seega ei pidanud sel ajal ka karantiini jääma. Nädal aega kulus aklimatiseerumiseks ja ajavahega harjumiseks. Kaks aastat musta leivata ja Eesti maitseteta olid jätnud oma jälje. Poest ostetud must leib, heeringas ja hapukoor kodus külmkappi ei jõudnudki. Nii juhtus ka mõne teise toiduainega. Nädal hiljem maksin jahipidamisõiguse tasu, tegin suuruluki laskekatse ja korjasin jahiseltsi liikmetelt oma koprarauad tagasi. Raudadega läks nii, et neid polegi veel sisse panna õnnestunud, sest koht, kus muidu koprajahti pidasin, on nii võssa kasvanud, et jätsin asja katki. Metskitsejaht oli aga käimas ja jahikirg suur: võtsin seltsist sokuloa. Jahimeestele on tähtis päev 15. september, sest algab põdra varitsusjaht. Mul oli plaan õhtul pärast tööd kindlasti kohal olla ja vanade sõpradega kampa lüüa. Kodus kohmitsemisega läks arvatust rohkem aega, sestap jäin 20 minutit hiljaks. Õnneks nägin eemalt, et ka tei-
TEKST ja FOTOD KAIDO TOOM
sed mehed alles saabuvad ja mõtlesin endamisi, et näed, teised jäävad ka hiljaks ning kohe jagame piirkonnad ära ja läheme positsioonidele. Jõudsin viimasele autole veel ilusti järele – ja mis ma näen: seal kastis on põder! Olin kõige magusamast hetkest ilma jäänud. Egas midagi, surusin edukal kütil kätt ja küsisin seltsi pealikult luba minna ikkagi põlluserva ning võimaluse korral oma sokuluba realiseerida. Luba anti. Hiilisin mööda viljapõllu serva ja metsaäärt ilusti positsioonile ja jäin puude varju ootama. Kaasas oli binokkel, kaugusemõõtja ja kolmjalg stabiilsema lasu sooritamiseks. Mõõtsin kaugusmõõtjaga turvalise laskeala kaugused ära, need jäid kenasti 200–300 meetri piiresse. Teadsin, kuidas minu relv käitub ja kui palju kuul teatud distantsil kukub. Ootusärevus oli suur, sest päike juba loojus ja valget aega oli jäänud ehk 30–45 minutit. Pagana sääsed olid ka hirmus tüütud ja ikka leidsid võimaluse kõrva ääres piniseda või läbi varruka vere järele tulla. Olin juba unustanud selle sääsenuhtluse, sest Uus-Meremaal neid ei olnud või kui oli, siis nii vähe, et lihtsalt ei mäleta, et nad oleks niimoodi tüüdanud.
Õnnelik jahimees üle pika aja taas kodus.
48
Igal juhul takseerisin põldu, sest teadsin, et kitsed tulevad põllu tagumisse otsa tavaliselt välja sööma. Natukese aja pärast märkasingi loomi ja päris kena sokk oli nende seas. Kontrollisin igaks juhuks kaugust: näit oli 218 meetrit. Sihtisin looma turja ja vajutasin päästikut. Käis pauk ja tume plaks ning loom oli kadunud. Pakkisin varustuse kiirelt kokku ja hakkasin liikuma suunas, kus loom oli seisnud. Kohale jõudnud, leidsin looma täpselt seal, kus ta oli seisnud. Hiljem nülgides ja puhastades nägin, et kuul oli läbinud mõlemad õlad ning südame, seega lask oli eetiline ja korrektne ning loom kiirelt kütitud. Õlapauk muidugi rikkus osa liha ära, kuid siiski sain väga kena looma ja ilusa trofee ning mälestuse. Mõni päev varem olin Marguse ja Liinaga kokku leppinud, et saame nende juures õhtul kokku, kokkame, muljetame ja meenutame vanu toredaid aegu. Nüüd oli mul kindel plaan, et pean valmistama neile midagi sokulihast. Koju jõudsin üsna hilja ja magama sain alles öösel kell üks. Kuid liha oli marinaadis ja meel rõõmus.
