- jahikoera-aasta -
MINU JAHIKOER Eesti Jahimeeste Selts kuulutas aasta 2020 jahikoera-aastaks. Koer on olnud läbi aegade jahimehe truu ja kindel kaaslane. Kes on jahikoera kord endale võtnud, see ei kujuta jahipidamist teisiti enam ettegi. Küllap on jahimeeste seas endiselt palju neidki, kes alles kaaluvad koera perre toomist või ei suuda valida, milline oleks kõige õigem jahikoer. Rubriigis „Jahikoera-aasta“ jagavad oma kogemusi lemmikutest need jahimehed, kes on veendunud, et õige jaht käib ikka koos koeraga, ja kellele jahikoerad on kõige paremad seltsilised. PEEP MÄNNIL
Peaaegu kogu minu jahimeheks oleku aeg on möödunud koos koertega, kelleta ma selle hobiga arvatavasti enam aktiivselt ei tegeleks. Koos kahe praegusega on mul kokku olnud kuus jahikoera eri tõugudest. Enamasti, nagu ka praegu, on mul olnud koerte paarid: laika või püstkõrv ja taks. Millegipärast on selline kombinatsioon mulle väga hästi sobinud.
Boss
Minu esimene jahikoer oli Boss (1995–2004), kellegi tuttava tuttava kaudu leitud, Lasnamäe ühes korteris sündinud pesakonnast pärit LääneSiberi laika. Töötasin sel ajal Väätsa riigijahipiirkonnas ja jäägrile oli koer töövahendina sama elementaarne nagu püss. Boss oli paberite järgi LääneSiberi laika, kuid erinevalt klassikalistest läänesiberlastest oli tema põhivärvus must ja keha märksa jässakam, selline Norra põdrakoera tüüpi. Seetõttu jäi kahtlus, kas ta ikka on päris puhast tõugu, aga ta oli mulle vajalik kui jahikoer, mitte näitusekoer, siis vahet polnud. Boss on olnud minu jahikoertest kahtlemata kõige intelligentsem, kuigi spetsiaalset õpetust pole ma ühelegi oma koerale andnud – kõik nad on ise õppinud minu soove mõistma jahtidel saadud kogemustest. Jahimajandis elukutselisena töötades sai Boss teiste koertega võrreldes muidugi ka palju rohkem jahil käia: enamiku päevadest oktoobri algusest kuni veebruari lõpuni.
52
