- AJALUGU -
Ulukijälgede uurija
Nikolai Rukovski TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD
Mullu täitus sada aastat Nikolai Rukovski sünnist. Tema ulatuslik ulukijälgede kollektsioon sisaldab näidiseid kogu endise Nõukogude Liidu territooriumilt. Lisaks on ta avaldanud rohkesti uurimismaterjali imetajate, eriti kiskjate ökoloogiast. Õpingud
Nikolai Rukovski 1980. aastatel. Nikolai Rukovski jahisaagiga.
N
ikolai Rukovski sündis 8. novembril 1919 Barnauli linnas Altai krais sõjaväearsti perekonnas. Tema lapsepõlv ja noorukiiga möödusid aga Smolenskis. Kuulsa maadeuurija Nikolai Prževalski võõrasisa oli talle kaugelt sugulane, seega kuulis ta juba varakult rohkesti jutte loodusest, metsast ja ulukitest. Kui Nikolai sai 14-aastaseks, siis kingiti talle jahipüss – üheraudne üsna pika rauaga IŽ –, millega poiss tegi hoolega laskeharjutusi. Tol ajal oli Smolensk väike linn, kus ulukeid võis kohata lausa linnatänaval. Jäneseid, rebaseid ja mäkrasid nähti aedades ja jäätmaadel, tuhkrud elutsesid puukuurides ning võtsid lõivu kanakuutidest. Kevadise ja sügisese rände ajal võis linnas sageli kuulda linnuhääli.
Esimesed jahid
Nikolai esimesed jahikaaslased olid onu ja tema sõbrad. Poisi trofeed olid peamiselt kiivitajad ja tuvid. Esimese halljänese laskmist mäletas ta selgesti veel 60 aastat hiljem. Kord võttis üks isa töökaaslane ta metsa jahile kaasa. Õhtul läks Nikolai üksinda lähedal asuva järve juurde. Hämaruse saabudes lendas järve lähikonnas mitu parve neppe ja poiss tulistas nende pihta kõik oma padrunid. Hommikul korjati üles 14 neppi ja üks sinikaelpart. See oli Nikolai esimene suurem jahisaak. Nikolai käis sageli jahil koos kohalike meestega, kellega käidi nepilennus, tedremängus, partide ülelennul, samuti jahil linnukoeraga tetredele ja põldpüüdele. Külameestelt õppis ta silmuste panemist jänestele ja põldpüüdele, püüniste seadmist tuhkrutele, kärpidele ning naaritsatele.
80
Moskva lähedal karusnahainstituudis oli jahinduse teaduskond, kuhu Nikolai soovis astuda. Ta luges innukalt Aksakovi, Buturlini, Zvorõkini, Generozovi, Formozovi ja teiste Vene jahindusteadlaste raamatuid. Instituuti astudes tundis ta kõiki kohalikke töönduslikke jahiloomi ja linde, teadis nende eluviise ja küttimise võimalusi. Ta oskas raudadega püüda karusnahaloomi, ulukeid nülgida ja nende nahku töödelda. Nikolai lõpetas instituudi 1944. aastal ning määrati tööle Kasahstanis Gurjevi oblasti katkutõrjejaama. See oli noorele jahindusteadlasele pettumus. Tuli omandada bakterioloogiliste uurimistööde metoodika, uurida näriliste ja suslikute arvukust. Mõnikord oli vaja osa võtta ka katkupuhangute likvideerimisest. Oma endise õppejõu professor P. Manteuffeli palvel kogus ta uurimistööks siilinahku, uuris kohaliku rebase karvavahetust ja loomade käitumist sealses poolkõrbes.
Uurimistöö
Aastal 1946 võeti Nikolai Rukovski vanemteadurina tööle äsja moodustatud tööndusliku jahinduse teadusliku uurimise instituudi aklimatiseerimise laboratooriumi. Ta uuris skungi, pesukaru, kähriku, kopra ja lendorava ökoloogiat uutes piirkondades, täpsustas nende asustamise otstarbekust. Talle tehti ülesandeks selgitada pesukaru aklimatiseerimise tulemused Aserbaidžaanis. Selleks kulus mitu aastat. Pesukarust ilmus Rukovskilt mitu kirjutist ajakirjas „Ohota i ohotnitšje hozjaistvo“. See uluk elutseb looduslikult Põhja-Ameerikas väga suurel maaalal Kanada lõunaosast kuni Panama
