AJALUGU
1962 ja 1966:
Santiago lahingust skandaalse võiduväravani Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1962. ja 1966. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse! Tekst: Raul Ojassaar
MM 1962: toorutsemine maavärinast toibunud Tšiili pinnal Kuna kaks eelmist MMi olid toimunud Euroopa pinnal, peeti loogiliseks, et järgmine turniir tuleb taas viia Lõuna-Ameerikasse: 1956. aastal peetud FIFA kongressil saatis edu Tšiilit, kes teenis rohkem hääli kui naaber Argentina. Vaesema riigi edu taga oli fanaatiline Carlos Dittborn – Lõuna-Ameerika jalgpalliliidu toonane tšiillasest president reisis läbi palju FIFA liikmesriike, et neid Tšiili poolt hääletama veenda. Traagilisel kombel ei saanud korralduskomitee esimees Dittborn turniiri oma silmaga näha – vaid kuu aega enne avamängu suri ta 38aastaselt pankreatiiti. 1960. aastal tabas Tšiilit kaks laastavat maavärinat, millest teine, 9,5magnituudine, on senimaani kõige tugevam maavärin, mis üldse mõõdetud. Maavärin muutis kõvasti turniiri plaane: esialgse kaheksa linna asemel toimusid mängud neljas linnas. Tšiili valitsus ei saanud lõpuks turniiri peaaegu üldse toetada, sest pidi fookuse seadma riigi ülesehitamisele – õnneks tulid korraldajatele appi teised sõbralikud riigid, samuti FIFA. Valikturniiril põrus kaks eelmise turniiri medalisti: nii Rootsi kui Prantsusmaa jäid oma kolmeliikmelises valikgrupis lisamängu järel teiseks. Aasia ja Aafrika esindajaid finaalturniiri 16 meeskonna sekka lõpuks ei jõudnudki, sest valiksarja formaat nägi ette, et nii Aasia kui Aafrika parim läks otsustavas kohtumises vastamisi Euroopa meeskonnaga. Nii pidigi Maroko tunnistama Hispaania, Lõuna-Korea aga Jugoslaavia paremust.
Hetk kurikuulsast Santiago lahingust Tšiili ja Itaalia vahel. Meeskonnad on taas karvupidi kokku läinud, kohtunik Ken Aston (paremal, valge kraega) üritab korda luua. Foto: imago/ Horstmüller/Scanpix
Verised lahingud juba alagruppides
Alagrupiturniiri formaat muutus eelmise turniiriga võrreldes õige pisut: võrdsete punktide korral ei kasutatud enam lisamängu, vaid tehti meeskondadel vahet väravate suhte alusel (löödud väravad jagatud endale lastud väravatega). Alagrupis 1 peeti debütant Kolumbiat kolme soosiku – NSVLi, Jugoslaavia ja Uruguay – kõrval selgeks autsaideriks ning viimaseks nad ka jäid. Esimese vooru kohtumine NSV Liidu ja Jugoslaavia vahel lõppes küll venelaste 2 : 0 võiduga, ent mängu jäi varjutama jugoslaavlaste toorutsemine – iseäranis Muhamed Mujići kohutav taklamine Eduard Dubinski vastu, mis lõppes Dubinskile lahtise sääreluumurruga. Mujić pääses küll eemaldamiseta, kuid meeskond saatis ta kohtumise järel koju ning rohkem ta koondise eest platsil ei käinudki. Dubinski sai küll raske vigastuse järel hiljem karjääri jätkata, kuid trauma tõttu tekkinud haruldane sarkoom nõudis 1969. aastal ta elu. Kolumbia sai oma ainsa punkti järgmises voorus kätte just NSV Liidu käest – hoolimata sellest, et juba 11. minutiks läksid venelased 3 : 0 juhtima, kaotas Gavriil Katšalini juhendatud meeskond seejärel fookuse ning lubas teise poolaja teisel poolel kolumblased mängu tagasi. Iseäranis piinlik oli kolumblaste teine värav: Marco Colli 68. minutil antud nurgalöök oli suhteliselt ebaõnnestunud ning põrkas värava poole. Grusiinist kaitsja Givi Tšohheli arvas, et palli võtab endale väravavaht Lev Jašin, Jašin omakorda lootis väljakumängija peale – ning MM-ajaloo seni ainus otse nurgalöögist löödud värav oligi sündinud! Edasipääsu Kolumbiale 4 : 4 viik siiski ei toonud 2022 JAANUAR JALKA
55
