KOLUMN
Reportaaži jõudmine ETVsse:
Kristjan Kalkuni näitel
Lõppenud EMil pakkus rõõmu Kristjan Kalkun, kes tegi esimest korda ETV ajaloos žanripuhast jalgpallireportaaži. Sellest võitis mäng ja televaataja, kelle tähelepanu ei tõmmatud enam mängult eemale kõrvaliste lugude jutustamisega – tava, mis on pärit NSV Liidu ajast. Tekst: Indrek Schwede
L
õppenud EM-finaalturniiril tegi Kristjan Kalkun omamoodi revolutsiooni, kui ta pakkus esimest korda ETV ajaloos vaatajale-kuulajale jalgpalli telereportaaži.1 Seni pakuti meile segažanri, mille peamine tunnus oli asjaolu, et liikuv pilt mängust andis kommentaatorile ja abikommentaatorile lihtsalt tapeedi, mille taustal omi jutte pajatada. Sisuliselt jätkati stuudios räägituga samas rütmis ja vahepeal räägiti ka sellest, mis mängus toimub. Kalkuni pööre oli sama ootamatu kui rõõmustav.
20
JALKA AUGUST 2021
Lihtsas keeles: reportaaži üks põhitunnus on see, et pilt ekraanil ja reporterite jutt kõlavad kokku; ekraanil nähtav on esmane ja kommentaatorid lähtuvad sellest, millest tuleneb, et reportaaž kõlab valdavalt olevikus. Tähtis on mäng, just see mäng, ning vahendajad koolutavad end selle kõikvõimalike käikude ja pöörete alla. Žanrireegleid, mille kriteeriumid on objektiivselt kirjeldatavad, on järgida tähtis, sest kui jutt ja pilt lahknevad, hajub tähelepanu mängule. Kui me vaatame mõnd mängu samal ajal kaaslastega suheldes, magame maha palju olulist, sest meie fookus on mujal. Me tegelikult ei jälgi mängu. Sama efekt tekib lobisevate kommentaatoritega. Teadusuuringud on näidanud, et kui eri meediumitest tulev üheaegne info on sama sõnumi teenistuses, siis toetab see info vastuvõttu. Kui info lahkneb, on eri tajukanalitel raske sõnumit vastu võtta – kõrvalist infot või kaude mänguga seotud narratiive kuulates ei ole võimalik mängule keskenduda. Kristjan Kalkun sättis end õigele lainele enne EMi toimunud jäähoki MMil, kus ta kohati tegi ideaalilähedasi sooritusi: fookus püsis seal, kus oli litter või toimusid mängu arengu suhtes ot-
