Jalka (november 2022)

EESTI JALGPALLI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

Eriline jalgpallisügis kulminatsiooni ootel

Foto: Liisi Troska

Nagu selle aasta jalgpallisügis tervikuna, tuleb ka novembrikuu vutimaailmas väga eriline: võimalik, et lausa kordumatu! Peale selle, et Premium liiga ja muud Eesti tippliigad lõppevad, saame 16. ja 19. novembril nautida Balti turniiri kohtumisi, kus tiitlit kaitsva Eesti vastane on Riias toimuvas poolfinaalis Läti. Olenevalt tulemusest toimub finaal või kolmanda koha matš juba Tallinnas kas Leedu või Islandi vastu.

Juba päev pärast Balti turniiri lõppemist liiguvad aga sadade miljonite televaatajate pilgud Katarisse, kus 20. novembril algab tänavune MM-finaalturniir, mis toimub tavatult keset klubihooaega, aasta lõpus ja harukordselt väikesel maa-alal. Kui tavaliselt on suurturniirid laiali jaotatud üle mõne suurriigi või lausa mitme riigi peale, siis tänavune MM-finaalturniir peetakse kaheksal staadionil maha sedavõrd väikesel alal, et sõitu kahe üksteisest kõige kaugemal asuva staadioni vahel saab sisuliselt võrrelda Tallinnast Raplasse kulgemisega. 20. novembril algava MM-finaalturniiri eel ei maga ka Jal-

ka – meie tavapärane detsembrikuu number ilmub seekord MM-finaalturniiri erina vahetult enne turniiri algust, mis tähendab, et kogu vajaliku ja värske info saad kätte juba järgmisest Jalkast, mis jõuab postkastidesse ja poelettidele tavapärasest tunduvalt varem!

Sinu käes olev novembrikuu Jalka keskendub aga veel peamiselt teistele teemadele – suure luubi alla võtame juba uuel aastal Premium liigasse jõudva videokohtunike süsteemi ning vaatame ette mitmele jalgpalli puudutavale peagi ilmuvale raamatule ja linastuvale filmile. Lõpule jõuab meie MM-finaalturniiride ajalugu kajastav sari – loomulikult on ka see selge märk, et uus turniir on juba ees!

Tavapärasest varem toimub sel aastal ka Jalka konverents, kuhu koonduvad jalgpallist kõnelema peamiselt muude elualade mõtlejad ja tegijad – seekord toimub see 8. novembril A. Le Coq Arenal. Loe täpsemalt leheküljelt 8 ning tule kohale kuulama ja kaasa mõtlema!

Aeg-ajalt kerkivad meedias ikka esile rünnakud jalgpalli rahastamise vastu. Kord seatakse kahtluse alla, kas riigil on mõtet toetada Eesti rahvusstaadioni väljaehitamist, nüüd on löögi alla sattunud aga jalgpallihallid. Miks on sellised rünnakud täis

Mõtisklusi lk 12–13

NR 11 (179) 2022 50

Ajalugu

Enam kui aasta tagasi alguse saanud, varasemaid MM-finaalturniire meenutav rubriik jõuab lõpule – viimases osas meenutame nelja aasta tagust turniiri.

Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

Tagaseljajutud: JK

Tabasalu

Võistkonnakaaslaste harjumused ja kiiksud lobiseb välja Tabasalu naiskonna kapten Laura Jaansen.

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA: ERKO LITVJAKOV

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: MADIS PERLI +372 5303 8296 madis@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

Jalgpalliloolase Indrek Schwede elutöö jõuab kaante vahele: peagi ilmub esimene osa suurest sarjast, mis võtab kokku Eesti jalgpalli ajaloo.

Pimedate Ööde filmifestivalil esilinastub dokumentaalfilm legendaarsetest Lõvidest. Kuidas oli filmi kokku panna ja mida teoselt oodata võib, räägib Jalkale filmi režissöör Kaur Kokk.

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD REUSNERIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

ESIKAANEL: KOHTUNIK WILLIE COLLUM VARi MONITORI VAATAMAS FOTO: JANA PIPAR

24. novembril tähistab 50. sünnipäeva üks Eesti läbi aegade paremaid keskkaitsjaid Marek Lemsalu. Vaatame Lemsalu karjäärile läbi Lembit Peegli fotosilma tagasi!

Pärnust pärit Lemsalu kolis esimest korda Tallinnasse juba 16aastaselt 1989. aastal, mängides pisut Nõukogude Liidu tugevuselt kolmandas liigas pallinud Tallinna Spordi eest. Vahepeal taas kodulinna põikamise järel alustas ta tõelist profielu 1992. aastal FC Floras, mida esindas vahepealsete põigetega 1999. aastani. Sel 1994. aasta pildil pallib Lemsalu Flora läbi aegade esimeses eurosarja kodumängus, UEFA karikasarjas Taani klubi Odense vastu.

Marek Lemsalu 50



Juba 1995. aastal kandis Lemsalu Eesti koondises kaptenipaela – see pilt pärineb EM-valikmängust Ukrainaga.

Fotod: Lembit Peegel

2000. aastal esindas Lemsalu Viljandi Tulevikku. Siin pildil võitleb ta Levadia palluri Indro Olumetsaga. Üheksakümnendatesse jäid veel laenuperiood Saksamaa esiliigas Mainzi ridades ja lühike periood 1999. aastal Norras Strømsgodsetis. Paari kodumaal veedetud aasta järel siirdus Lemsalu 2001. aastal taas Norrasse, kus mängis 2005. aastani Starti ja Bryne meeskonnas. Norra kõrgliigas jäi tema arvele 59 mängu ja viis väravat.

Juba 1992. aastal alanud koondisekarjäär kestis Lemsalul 2007. aastani ning hõlmas 86 mängu ja kolme väravat. Viimaseks kodumänguks jäi Lemsalule 2007. aasta märtsis toimunud EM-valikmäng Venemaaga – pildil võitleb ta Sergei Ignaševitšiga. Taamal jälgivad olukorda Konstantin Zõrjanov (nr 17) ja Juri Žirkov (18). Nii Ignaševitš kui Žirkov mängisid Venemaa eest veel 2018. aasta MM-finaalturniirilgi.

Eestisse naasis Lemsalu 2006. aastal, liitudes FC Levadia meeskonnaga. Tegu oli Levadia tõelise hiilgeajaga ning kõigil kolmel hooajal, kui Lemsalu Levadiat esindas, võitis meeskond meistritiitli! Esimesel pildil võitleb ta 2006. aastal mängus FC Floraga praegugi Florat esindava Ken Kallastega, kes oli toona vaid 17aastane. Teisel fotol hoiab Lemsalu käes 2007. aasta Eesti meistrikarikat.

Ja kes saaks unustada legendaarset tiitrit, mis ütles ETV eetris kogu riigile, et Mareki amet on olla Liis Lemsalu isa! Mängijakarjääri järel on Lemsalu ETV stuudios ja kommentaatoripuldis sage külaline, analüüsides nii suurturniire, koondisemänge kui ka kodust Premium liigat. Vasakpoolne pilt pärineb 2014. aasta MM-finaalturniiri kajastuselt.

Are Habicht

14. oktoobril lahkus meie seast 63aastasena teenekas jalgpallikohtunik ja kohtunike vaatleja Are Habicht. Meistriliigas kogus ta aastatel 1994–2006 kokku 17 mängu väljaku- ja 179 mängu abikohtunikuna. Aastatel 1997 ja 2000–2004 oli Habicht FIFA litsentsiga abikohtunik, viimastel aastatel tegutses Habicht kohtunike vaatlejana ning ta kuulus aastaid ka EJLi kohtunike komisjoni.

Eddie Cardoso

Nõmme Kalju otsustas pärast 0 : 3 kaotust Tartu Tammekale vallandada peatreeneri Eddie Cardoso. Premium liigas jõudis aasta alguses ametisse asunud Cardoso pidada Kalju eesotsas 31 kohtumist, mille jooksul teenis 16 võitu, 7 viiki ja 8 kaotust, kusjuures Cardoso viimasest kaheksast mängust suutis Kalju võita vaid ühe. Portugallasest sai sel hooajal juba viies välismaalasest peatreener, kes on mõnest Premium liiga klubist lahkunud.

JALKA KONVERENTS tuleb neljandat korda

Jalka jalgpallikonverents ei jää tulemata ka sel aastal – juba neljandat aastat järjest peetakse EJLi konverentsikeskuses põhjalik ja mõtisklusi käivitav pärastlõunane üritus, mis on vürtsitatud põnevate esinejate ja huvitavate teemadega.

Ettekannetega esinevad tänavu jalgpalliajakirjanik Siim Pulst („Jalgpall kui sitapeade koolitaja, õigustaja ja kinnistaja“), keeleteadlane ja õppejõud Martin Ehala („Jalgpall kui sotsiaalne konstruktsioon“), jalgpallimängu videoanalüütik Rain Nappir („Elu Kataris jalgpalli MMi ettevalmistuste keskel“), kirjanik Wimberg ehk Jaak Urmet („Jalgpall ja lastekirjandus“) ning filosoof ja õppejõud Marek Volt („Jalgpall ja alandamise eetika“).

Aruteluringi teema on „Jalgpall kui inimeste ja hulkade käivitaja“ ning selle üle arutlevad psühholoog ja kasvatusteadlane Mati Heidmets ning

Viies

jalgpallihall riigi projektist rajada igasse maakonda vutihall sai nurgakivi –Pärnu jalgpallihall saab plaanide kohaselt valmis järgmiseks sügiseks. Seni on riigi projekti abil rajatud hallid Haapsallu, Tartusse, Viljandisse ja Raplasse.

ajaloolane ja pedagoog David Vseviov. Vestlusringi juhib traditsiooniliselt kirjandusteadlane ja jalgpalliajakirjanik Joosep Susi.

„Konverentsi üks eesmärk on olnud näidata jalgpalli seotust ühiskonnaelu eri valdkondadega ja heita talle pilk kõrvalt,“ sõnas Jalka kolleegiumi esimees ja konverentsi korraldaja Indrek Schwede. „Sama rada astume ka sel aastal.“

Kõik ettekanded ja kokkuvõte arutlusringist avaldatakse Jalka jaanuarikuu numbris.

Osaleda saab tasuta ja vajalik on registreerimine, mida saab teha 4. novembrini aadressil shorturl.at/jyDU1. Ettekandeid ja aruteluringi saab jälgida ka jalgpalliliidu Youtube’i kanali vahendusel. Konverents algab jalgpalliliidu Elmar Saare nimelises konverentsikeskuses 8. novembril kell 14. Täpsem ajakava ja ettekannete lühitutvustus avalikustatakse EJLi kodulehel.

46

mängu pikkuseks kujunes Eesti meistritiitli kindlustanud FC Floral kaotuseta seeria Premium liigas. Eelmise kaotuse said florakad eelmise aasta 14. augustil FC Kuressaarelt, seeria lõppes tänavu 16. oktoobril saadud 0 : 1 kaotusega Nõmme Kaljult. Tegu on Flora klubi rekordiga, kuid Premium liiga tippmark on endiselt FC Levadia käes, kes suutis aastatel 2008–2009 kaotuseta püsida lausa 61 mängu järjest.

90 + 4.

minuti väravaga viimases mängus Bosnia ja Hertsegoviina vastu kindlustas Egert Õunapuu Eesti U19 koondisele edasipääsu EM-valiksarja eliitringi ehk Euroopa 28 parema sekka. Tugevas alagrupis alistati peale Bosnia ka Itaalia ning pääseti surnud ringi kaudu imenapilt Poola järel teisena edasi, jättes itaallased kolmandale reale.

Foto: Anna Andreas

Nii nad ütlesid

„Kui entusiasm oli üleval ja hoog sees, leppisime kokku, et vähemalt trennid lähevad samamoodi edasi. See on täpselt nagu ühe lavastusperioodi puhul: selleks, et oleks mõtet proovis käia, peab olema mingi resultaat, nagu näiteks lavastuse esietendus ja etendused pärast seda. Meil on ka vaja mingisugust motivatsiooni, nii et arvan, et hakkame vaikselt erinevaid sõpruskohtumisi leidma.“

Tõnis Niinemets näitlejate jalgpallimeeskonnast, kes alistas Soome ametivennad 4 : 0

„Kui inimene sinna saadeti, siis järgmisel päeval oli ta valmis kõigele alla kirjutama, et ainult ei peaks seal veel üht ööd veetma. Seal peksti, mõnitati, piinati. Kusjuures vangla loal. „Jalgpallikomando“ oligi selline koht, kuhu saadeti tugev inimene sisse, selleks, et ta pehmeks peksta. Mu kõrvalkambris peksti minuvanune kutt surnuks, kui ma teist korda vangis olin.“ Muusik ja endine dissident Tarmo Urb kogemusest NSV Liidu vanglates, kus jalgpallikomando tähendas eriti jõhkrat kambrit

„Ära unusta – naise seljas on kõige seksikam T-särk, mis on mehe lemmiku jalgpalliklubi logoga.“

Brigitte Susanne Hunt „Vallalise kaunitari“ saates

„On ju meile vaja NATO lisavägesid ja neile on tarvis rajada uut taristut, moonaladusid ja harjutusväljakuid. Igati vajalikud kulutused praegusel ajal ja kes see sõja ajal siis jalkat taob. Seega tõlgendan eelarvekulusid selliselt, et jalkahallid ongi esialgu planeeritud laskemoonaladudeks.“

Postimehe kolumnist Tarmo Pikner valitsuse otsusest jalgpallihallidele mõeldud summad riigieelarvest välja jätta

„Olen Eesti liigat jälginud ka enne, kui ma siia tulin. Varem olid liigas klubid nagu Ajax või mõned teised, kes tulid lihtsalt mängule – vabandust, võibolla vahel ka otse baarist – ja võtsid kasvõi ühe punkti. Kalev oleks võinud ka täna ilma trennita tulla, sest mõni laupäev on lihtsalt nii õnnelik päev, et tuled kohale ja saad punktid kätte. Me ei saa mitte midagi!“

Pärnu Vapruse peatreener Dmitrijs Kalašņikovs pärast järjekordset valusat kaotust, kui tema hinnangul väärinuks Vaprus võitu

„Lapse kõige suurem risk on istuda toas!“

Tartu jalgpallinoored katsetasid ratta seljas iseseisvust

Septembri viimasel nädalal viidi Tartus läbi põnev pilootprojekt „Rattaga trenni!“, millega innustati sporditrennis käivaid lapsi saabuma treeningule jalg- või tõukerattaga. Projekti eestvedajad jäid nädalaga väga rahule ning loodavad, et lapsed hakkavad sedasorti algatuste toel ka edaspidi iseseisvamalt liikuma.

Projektis osales viis jalgpalliklubi (Tammeka, Santos, FA Tartu Kalev, Merkuur, Helios), samuti Tartu ülikooli akadeemiline spordiklubi, ning seda vedas eest Tartu ülikooli liikumislabor. Eesti Jalgpalli Liidu poolt oli vabatahtlikuna projekti juures koolitaja Ott Meerits.

„Soovisime anda panuse keskkonnale, linnaruumile, laste tervisele ja nende iseseisvusele,“ sõnas Meerits. Liikumislabori spetsialist Leene Korp lisas, et on palju teaduslikult tõendatud hüvesid, mis kaasnevad sellega, kui laps liigub ise kooli, trenni või sõbra juurde. „Meie mõte oli need teadmised nähtavale tuua ja kampaaniaga veel hoogu juurde anda,“ lisas Korp. Uuringud on näidanud, et aktiivne trennitee muudab ka jalgpallitrennis käimise lapsele kasulikumaks – paranevad nii lapse heaolu, iseseisvus kui ajaplaneerimisoskus, aga ka sotsiaalne ja psühholoogiline võimekus. „Kõige ägedamad asjad juhtuvad enne ja pärast trenni!“ toob Meerits välja. „Kui lapsele kohe autoga järele minna, võtame temalt võimaluse suhelda. Treeningut ei maksa võtta ainult selle kitsa tegevusena, mis kestab teatud arvu minuteid väljakul või spordisaalis. Olulised on ka treeningut ümbritsevad tegevused, mis toovad kaasa nii-öelda toetavaid pädevusi, aga ka hädavajalikku liikumisaktiivsust, mida treeningutega üksi ei saavuta,“ lisab Korp, kelle sõnul on toas istumine lapsele kõige suurem risk.

„Võib tunduda kontraintuitiivne, aga laste jaoks on kõige suurem risk jääda lihtsalt tuppa istuma. Lapse normaalseks arenguks on vaja, et ta saaks uusi asju õppida, liikuda, omavanustega mängida, piisavalt suhelda ja end hästi tunda. Tal peab olema võimalus võtta eakohaseid tervislikke riske. Kõige halvem, mis saab juhtuda, on võtta turvalisushirmu tõttu kõik need võimalused ära.“

Laste omapäi liikumine teeb head ka sportimisele, sest iseseisev laps julgeb otsuseid vastu võtta ka treeningutel ja võistlustel ning paremad suhted kaaslastega suurendavad koostööd. Seepärast võetigi ette spordiklubid: ühelt poolt toetati sporti, teisalt oldi lastevanematelt palju kuuldud, kui tähtsaks lapsed oma treenereid peavad.

Peale selle, et jagatakse lapsi, vanemaid ja treenereid toetavaid materjale, võiks sedasorti projektid tuua kaasa ka reaalseid muutusi linnaruumis ja taristus. „Meil on ikkagi vaja turvalisemat taristut. Kui tipptundide lahendusena nähakse rattaga liikumist, siis võiks linn ka jalgrattataristusse rohkem panustada,“ ütleb Meerits.

Nädala järel osalejatelt kogutud tagasisidest koorus samuti välja, et paljude hinnangul on linnaruum endiselt liiga autokeskne. Samas oli palju ka neid, kes proovisid esimest korda rattaga trennis käia, ja neile meeldis. Samuti leiti sageli, et rattaga trennis käimine on palju kiirem, kui enne arvati.

Projekti raames loodi toetavaid materjale ja juhendeid, mida saavad kõik ka edaspidi kasutada – näiteks antakse aadressil liikumakutsuvkool.ee/rattagatrenni näpunäiteid, kuidas muuta rattasõit mugavaks ja turvaliseks, kuidas saab lapsevanem ja treener last toetada või kuidas rattaga sõita vihma, külma või lumega.

Tartu lapsed rattaga trenni saabumas. Foto: Hendrik Kuusk

U17 naiskond ei löönud väravat, kuid jäi kõrgseltskonda püsima

Eesti U17 naiskond alustas EM-valikturniiri kahetiste tunnetega: ühest küljest ei suudetud kodusel A-liiga alagrupiturniiril Inglismaa, Taani ja Ukraina vastu lüüa mitte ühtegi väravat, teisalt piisas väravateta viigist Ukrainaga grupis kolmandaks kohaks, mis tagab Euroopa kõrgseltskonda püsimajäämise ka kevadel toimuvaks järgmiseks faasiks. Rahvuste liiga süsteemis toimuva valikturniiri põhimõte on järgmine: iga valikturniir koosneb sügis- ja kevadringist, kus kõik osalevad naiskonnad on jaotatud A-liiga (28 võistkonda) ja B-liiga (ülejäänud võistkonnad) vahel. Iga ringi järel tõusevad B-liiga alagruppide võitjad järgmiseks faasiks A-liigasse, A-liiga neljaliikmelistes alagruppides viimasele kohale jäänud naiskonnad kukuvad aga aste allapoole. Kevadringis pääsevad A-liiga alagruppide võitjad otse finaalturniirile.

Eesti alustas seekordset valiktsüklit A-liigas, sest kevadel suudeti B-liiga alagrupp Bulgaaria ja Gruusia ees võita ja seeläbi A-liigasse tõusta. Nüüd sügisel toimunud uus valiksari algas aasta võrra noorematele ja juba tugevamas seltskonnas. Sealjuures käib alanud valikturniir selle peale, millised võistkonnad pääsevad järgmisel suvel just nimelt Eestis toimuvale EM-finaalturniirile. Eesti on kodusele finaalturniirile võõrustajana küll mõistagi juba pileti taganud, kuid osaleb valikturniiril just seepärast, et seal saadud tulemused mõjutavad ka järgmist valiktsüklit.

Nagu öeldud, suutis Aleksandra Ševoldajeva juhendatav Eesti naiskond sügisringis küll A-liigasse püsima jääda, kuid seda suhteliselt napilt: alustuseks saadi Taanilt hävitav 0 : 7 kaotus, ent teises mängus anti Inglismaale juba kaitses vääriline lahing – suursoosikutest inglannad läksid juhtima alles minut enne avapoolaja lõppu ja suutsid ka teisel poolajal teha skoori alles lõpuminutitel, vormistades lõppseisu 3 : 0 alles 89. ja 90 + 1. minuti tabamustest.

Kuna Ukraina võttis samal ajal inglannadelt vastu 0 : 11 kaotuse ja jäi Taanile alla 1 : 4, teadsid eestlannad, et tänu paremale väravate vahele piisab viimases mängus Ukrainaga viigist, et püsima jääda. Täpselt see miinimumprogramm ka täideti: väravateta viik saatis ukrainlannad kevadeks B-liigasse ja annab Eestile hea võimaluse finaalturniiri eel taas heal tasemel vastastega rinda pista.

„Turniiri jooksul oli meie jaoks kolmanda koha teenimine väga oluline,“ sõnas Eesti loots Ševoldajeva Soccernet.ee otseülekandes. „Värava löömiseks oli mitmeid võimalusi, aga omajagu on siiski kinni selles, et positsioonilises rünnakus ei tunneta me veel nii hästi kiiret survet. Samuti seda, et palliga annab sellisel juhul väga loogilisi asju tekitada. Kontrarünnakute puhul ei leia me jällegi ohtlikku ruumi üles, jääme mõtetega lukku. Need on põhilised murekohad.“

Ševoldajeva tõdes, et kaitses hoitud nullimäng oli oluline, kuid kahju on sellest, et ise kolme mänguga ühtegi väravat ei löödud. „Meie võimekus ongi tööd teha, olla kaitsvamad ja leida kontrarünnaku kohti. Kokkuvõttes on ikkagi kahju, et nende mängudega väravat ei tulnud. Peame nuputama, kuidas olla ohtlikumad vastase värava all ja kuidas sealt see maksimum kätte saada.“

Ettevalmistus finaalturniiriks saab suurema hoo sisse uuel aastal, kuigi ka novembris tuleb koondis korra veel kokku ja katsetab kehalist võimekust. Tüdrukute U17 EM-finaalturniir toimub Eestis järgmise aasta maikuus.

Nii nad ütlesid

„Tead, seda esimest emotsiooni on praktiliselt võimatu kirjeldada.“

Gambia klubi Real de Banjuli peatreeneriks saanud Vjatšeslav Zahovaiko abikaasa reaktsioonist uudisele „Kas me näeme vähe olukordi, kus tippmeeskondade omavahelises mängus seisab üks osapool kõigi väljakumängijatega enda karistusala juures ja kaitseb? See ongi normaalne tänapäevane tippjalgpall!“

U19 koondise eliitringi tüürinud peatreener Alo Bärengrub Eesti mänguplaanist eeldatavalt tugevamate vastu „Jah – me teeme vigu, samamoodi, nagu teevad neid mängijad, kui nad kehva söödu annavad või palli värava eest üle löövad, või nagu treenerid, kes jäävad vahetusega hiljaks või valivad mittetoimiva taktika. Nad saavad oma koosad pärast sotsiaalmeedias või pressi kaudu (nagu ka kohtunikud), kuid sellist füüsilist „vägivallatsemist“ nende suunal väljakul toime ei panda. Miks siis see kohtunike suunal aktsepteeritav on?“

Kristo Tohver kohtunike olukorrast Inglismaal

„Võibolla mitte kogu meeskond, aga ilmselt oodati, et Kalju võtab meid aplodeerides vastu ja meile antakse midagi niisama põhjusel, et oleme Eesti meistrid.“

FC Flora peatreener Jürgen Henn pärast kaotust Kaljule, mis lõpetas Premium liigas Flora 46mängulise kaotuseta seeria

„On klubisid, kus olukord on veelgi hullem.“

FCI Levadia tänavuse hooaja viies peatreener Nikita Andrejev „Tempo muutus oli päris julm. Pea on praegu väga valus. Tahan välja puhata!“

Nõmme Kaljus Eddie Cardoso vallandamise järel abitreenerist peatreeneriks saanud Kaido Koppel esimese uues ametis veedetud nädala järel „Ei olegi midagi öelda, ei otsi vabandusi. Lödipüksid!“

Nõmme Kalju spordidirektor ja abitreener Argo Arbeiter pärast karikasarjas saadud 0 : 1 kaotust esiliiga B klubilt Tabasalult

„Ma arvan, et see mäng oli Eesti jalgpallile hea – kui madalama liiga klubid suudavad kõrgemaid raputada. Nagu Prantsusmaal juba!“

Tabasalu JK peatreener Risto Sarapik pärast karikasarjas Nõmme Kalju alistamist

Foto: Liisi Troska

NÕRK VUTIRIIK BRASIILIA vajab arenguks lumiseid talvesid?

Oktoobri keskel avaldas kogenud spordiajakirjanik Jaan Martinson Delfis ja Eesti Päevalehes kommentaari pealkirjaga „Otsige võimalusi, mitte vabandusi. Sisehallid ei vii Eesti jalgpalli finaalturniirile“. Arvestades tõsiasja, et Martinson on hetkel Eesti vanim ja kogenuim aktiivne spordiajakirjanik, oli ootamatu, kui kaugele jäi tema kirjutis elementaarsest loogikast ja spordi mõistmisest.

Martinsoni loo tuum peitus seisukohas, et jalgpallihallide vähesus ei ole peamine põhjus, miks Eestist pole tulnud palju heal tasemel jalgpallureid – tema hinnangul on asi tahtmises: „Nagu öeldud, tuleb leida võimalusi, mitte vabandusi. Talv annab noorele jalgpallurile perfektse võimaluse füüsist arendada – jõusaal, hüpped-kiirendused saepururajal või kergejõustikuhallis, koolikoridoris ja -treppidel, suusatamine... Loomingulisusest oleks abi. Kas Zlatan Ibrahimovićist sai staar treeningutel? Vaadake videotest, kuidas ta palli käsitlemist ja trikke harjutab. Tal pole vaja enamat kui 3 × 3 ruutmeetrit põrandapinda. Kas säärast ruumi Eestimaal ei leia?“

Tule taevas appi! Suhteliselt süütu pealkirja ja juhtlõigu järel eksib Martinsoni mõttekäik kiirelt

Tekst:

Raul Ojassaar

rappa ning võrdlema hakatakse totaalselt erinevaid asju. Mitte keegi ei vaidle vastu, et Eesti jalgpalluri jaoks ongi talv kehalise võimekuse arendamise koht – see aga ei tähenda ju, et talvel peaks tegelema a i n u l t sellega!

Lausa koomilisel moel toob Martinson sellessamas lõigus välja, et jalgpallurid võiksid trenni teha kergejõustikuHALLIS. Millegipärast ei ole ma näinud, et keegi kuskil parasjagu renoveeritava Tallinna spordihalli otstarbekust või vajadust küsimärgi alla seaks. Kui jalgpalluritele annab talv „perfektse“ võimaluse füüsist arendada, siis mille poolest erinevad vutimehed ja -naised ometi kaugushüppajatest, kümnevõistlejatest ja kettaheitjatest? Kiirendused koolikoridoris (???) kõlavad sealjuures tunduvalt rohkem kergejõustiku- kui jalgpallispetsiifilise treeninguna.

Vaesed brasiillased, kel pole talve?

Lõigu teises pooles pisendab Martinson regulaarsete võistkonnatrennide osakaalu ja jätab mulje, nagu oleksid Zlatan Ibrahimovići viinud maailma tippu vaid väikesel maa-alal tehtud palliharjutused. Huvitav, kas Martinsoni arvates jõudsid Ibrahimović ja Cristiano Ronaldo (kes on tema loos samuti ühe näitena välja toodud) maailma tippu võistkondlike treeningute kiuste?

Ronaldo puhul rõhutab Martinson, et lapsena mängis Madeira saarelt pärit portugallane kitsal asfalttänaval, mille ebatasastes ja keerulistes oludes said tema tribling ja tehnika aluse. Mõelda vaid, milline elajas oleks Ronaldost siis veel tulnud, kui ta poleks aasta ringi saanud palliga tegutseda, vaid oleks neli-viis kuud aastast selle asemel suu-

satanud või saepururajal hüpanud! Rääkimata veel Brasiilia või Hispaania jalgpalluritest, keda pole samuti lumiste talvedega õnnistatud…

Mitte keegi ei vaidle vastu, et ka väga kehvades oludes on võimalik ennast spordis maailma tippu töötada – nagu paar Jalka numbrit tagasi samadel külgedel kirjutasin, ei piisa selleks aga vaid meeletust tahtejõust, vaid tarvis on ka kõvasti talenti ja näpuotsaga head õnne.

Teiste alade kadedus kumab läbi „Tegelikult võib sisehallide probleemi üle kanda kogu Eesti spordi konteksti. Millised tingimused ja suusapargid olid Kelly Sildarul?“ küsib Martinson.

Leidis nüüd alles näite! Kelly Sildaru ja tema praeguseks kahetsusväärsel kombel purunenud perekond on teinud tohutuid pingutusi ja ohverdusi, et naine saaks juba teismeeast saati maailma tippu kuuluda. Osata jalgpallist rääkides tuua võrdlus naiste freestyle-suusatamisega… sellist konstruktsiooni oleks võinud oodata mõnelt spordivõõralt poliitikakolumnistilt, mitte peaaegu 30aastase staažiga spordiajakirjanikult. Kogu austuse juures Kelly Sildaru vastu – jalgpallis on konkurents ju meeletult palju suurem kui tema alal.

üldse jalgpalli Eestis arendada, niikuinii me mitte kuhugi ei jõua?“. Need inimesed ja väited sobiksid ideaalselt Nõukogude Eestisse, mitte 21. sajandisse! Just siis oli tulemuste ja medalite kultus spordielus kõige alus ja just seetõttu Eesti jalgpall mitmekümneks aastaks varjusurma vajutatigi.

Pole ime, et just Martinson selle konksu otsa on sattunud – ka tema on läbi aja raiunud mantrat, et isegi totaalse nišiala olümpiamedal (samuti MM- või EM-medal olümpiaalal) kaalub üle suurte maailmaalade suursaavutused. Näiteks 2018. aastal, kui suur osa spordiajakirjanikke andis Magnus Kirdi ja Ott Tänaku kõrval aasta meessportlase valimisel punkte ka Premier League’is värava löönud ja Liverpooli Meistrite liiga finaali aidanud Ragnar Klavanile, siis Klavan Martinsoni valikusse ei kuulunud. Erinevalt maadlejast Helary Mägisalust, kes tuli tol aastal Kreeka-Rooma maadluse EMil hõbemedalile. Kusjuures kaaluklassis, mida isegi maailmameistrivõistlustel ei kasutata, rääkimata olümpiamängudest.

Veel Poome ja Klavaneid

Kuid kas sellel kadedusel on üldse reaalset alust? Mõned väiksemad alad tunnevad vist siiamaani, et nad konkureerivad Eesti-siseselt jalgpalliga, tajumata, et Eesti jalgpall ise üritab samal ajal sammu pidada ülejäänud maailma jalgpalliga. Tajumata seda, et jalgpallihallidest ja -väljakutest on Eestis siiamaani suur puudus, sest jalgpalli harrastajaid on Eestis rohkem kui ühelgi teisel alal.

Tajumata seda, et jalgpalluriamet on isegi Euroopa keskmike sekka kuuluvas liigas tohutult tasuv. Rumeenia meedia kirjutas näiteks suvel, et Joonas Tamm teenib sealse tippklubi FCSB ridades sel hooajal 13 000 eurot kuus. Ragnar Klavan teenis Liverpoolis sellest ilmselt veel seitse-kaheksa korda enam. Raske öelda, kui täpsed need andmed on, kuid suurusjärguga ilmselt ei eksita. Ja mõelda vaid, kui palju on Euroopas ja maailmas neid jalgpallureid, kes sarnaseid ja veelgi suuremaid summasid teenivad…

Mõelda vaid, milline elajas oleks Ronaldost siis veel tulnud, kui ta poleks aasta ringi saanud palliga tegutseda, vaid oleks neliviis kuud aastast selle asemel suusatanud või saepururajal hüpanud!

Peadpööritav raha, meeletu populaarsus ja tuntus tähendavad ühtlasi, et tippjalgpalluri töökoht on üks konkurentsitihedamaid – selle nimel teevad lapsest saati üle kogu maailma tööd miljonid ja miljonid. Miks peaks siis keegi tahtma Eesti laste konkurentsivõimet selles karmis maailmas piirata?

Martinsoni jutust kumab välja, nagu oleks ta viimasel ajal suhelnud teiste spordialade tegijatega, kellest mõned on jalgpalli suhtes olnud isegi avalikult põlglikud. Teate ju küll neid argumente: „miks ehitame nii palju jalgpallihalle, kui meie jalgpalluritest niikuinii asja ei saa?“ ja „milleks

Nagu Klavani ja Mart Poomi pealt hästi näeme – karjääri jooksul kogutud teenistusest süstitakse suur osa tagasi Eesti ühiskonda, Eesti jalgpalli. Nemad suutsid tõepoolest murda tippu ilma kodumaiste sisehallideta – aga see ei saa mitte mingil juhul olla ettekääne, et tulevased põlved parematest tingimustest ilma jätta. Ehk oleks nende lend olnud veelgi kõrgem? Ehk oleks meil veel Poome ja Klavaneid?

Jalgpallihallid aitavad kaasa sellele, et Eesti noored jalgpallurid saavad aasta ringi harjutada välismaa konkurentidega võrreldavates tingimustes.

Foto: Liisi Troska

Vaid viis ja pool aastat pärast seda, kui esimesed suurliigad hakkasid videokohtuniku süsteemiga katsetama, jõuab toona vaat et ulmelise tulevikumuusikana tundunud VAR ka Eesti Premium liigasse. Jalka uuris Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike osakonnalt, mida suur uuendus neile tähendab ja mida endaga kaasa toob.

Tekst: Raul Ojassaar

Hannes Kaasik:

istume väga uhke auto rooli, aga me ei tea isegi veel seda, kuidas tõmme on

Videokohtuniku printsiip ei ole Eesti kohtunikele päris võõras, kuid enamikule siiski täiesti uus. Kristo Tohveri brigaad on mõned VARiga mängud väljakul teinud, samamoodi on abikohtunikuna VARi kogenud Karolin Kaivoja, kuid mitte ükski eestlane pole seni olnud ametlikul mängul VARi-ruumis ise videokohtuniku rollis. Mõne kuuga koolitatakse aga välja ports Eesti kohtunikke, kes hakkavad plaani kohaselt juba uuest hooajast mängudel õigust mõistma.

Eesti teeb VARi pisut teistmoodi, kui oleme suurvõistlustel ja suurtes liigades harjunud – väiksema ressursi tingimustes on see paratamatu. Igat mängu filmitakse suurliigadega võrreldes vähemate kaameratega (miinimum on neli), mis tähendab vähem rakursse ja suurendab tõenäosust, et mõni olukord jääb isegi videos selgusetuks. Samuti on Eestis videokohtuniku ruumis vaid kaks inimest –videokohtunik (VAR) ja abivideokohtunik (AVAR). AVAR täidab Eestis muu hulgas ka seda rolli, mida suurtel mängudel kannab eraldi videooperaator või -tehnik, ehk tegeleb õigete kaameranurkade otsimise, korduste kerimise ja muu niisugusega. Samuti ei hakata Eestis vähemalt esialgu ekraanile joonistama virtuaalseid suluseisujooni.

Küsimustele vastavad kohtunike osakonna juhataja Hannes Kaasik (HK) ja kohtunike koolitusjuht Ain Alev (AA).

VARi kohandamist Premium liigaga hakati ette valmistama juba mitu aastat tagasi, ent kõrvalt vaadates oli kogu aeg tunne, et realistlikult võttes läheks selleks veel vaja mitut aastat. Kui suur üllatus see teile endale oli, et see projekt juba uuest aastast käivituda saab?

HK: Ettevalmistused käisid tõepoolest juba pisut kauem – 2018. aasta paiku hakkas tekkima tunne, et rahvusvahelisi mänge hakkasid rohkem saama need kohtunikud, kes tulid nendest riikidest, kus oli VAR juba juurutatud. Hakkasime siis alles pinnast kompama, samal ajal hakati mujal videokohtunikke üha rohkem kasutama. Olime niigi Euroopas viimase veerandi hulgas, kes VARi veel ei kasutanud, aga et rongi peale jõuda, hakkasime maad kuulama.

Projekti juhiks sai Kristo Tohver, kes hakkas uurima, mis see maksta võiks ja mis on meie jaoks kõige sobilikumad lahendused. Ta on praegu meie kohtunikest selle teemaga kõige rohkem kursis ja ka ise neid koolitusi UEFA toel läbi teinud.

Mitte kunagi ei ole tehtud sellist otsust, et videokohtunikku meile vaja ei ole, aga koroonapandeemia surus selle teema rahastuse puudumise tõttu mõneks ajaks kalevi alla. Mitu aastat ei olnud seda võimalik käima lükata, aga nüüd on seis natuke parem ja otsused on tehtud.

Videokohtunikud tööhoos.

Foto: Richard Juilliart, UEFA via Getty Images

Selge, et üks suur küsimus on raha. Kas on aga veel takistusi või raskusi, mis tuli või tuleb ületada?

HK: Arutasime FIFAga, mis on reaalsed šansid, et kui nüüd sügisel otsuse tegime, siis jõuame VARi juba hooajal 2023 algusest juurutada. Kas juba esimesest mängust? Kui ei, siis kas poole hooaja pealt? Kui peale kolmandat ringi viimaseks üheksaks vooruks VARi mängu tooksime, looks see juba pisut ebavõrdse olukorra. Need kõik võimalused olid olemas, aga panime kokku intensiivse plaani, mille FIFA läbi vaatas ja mille kohta leidis, et see on teostatav.

Kuna meie lahendus on nii-öelda VAR Light, ilma eraldi videooperaatorita, siis leidsime, et graafikus püsimine on vähemalt paberi peal võimalik. Kõik peab muidugi väga hästi kulgema, et koolitused saaksid toimuda ja meil oleks tehnika olemas, aga kõik osapooled on kinnitanud oma valmisolekut ja võimekust, et oleksime juba uue hooaja esimeseks vooruks tehniliselt ja teoreetiliselt valmis.

Kasutasid terminit VAR Light. Mida see täpselt tähendab ja mille poolest erineb see kõige kõrgema taseme VARist? Mängu filmivaid kaameraid on vähem ja VARi-ruumis puudub eraldi videotehnik, aga kas erinevusi on veel?

HK: Kõige olulisem ongi inimressurss ja kaamerate arv.

AA: FIFA ütleb, et kui VARi võtta legoklotsidena, siis praegu on esimeseks klotsiks VAR ise, aga sellele saab veel lisada suluseisujooned ja väravajoonetehnoloogia. Kui kogu kompott kokku panna, saab tehnoloogia kõikide lisadega. Meil tuleb hetkel ainult see kõige esimene klots.

Tõid mängu väravajoonetehnoloogia. Seda meil Eestis veel pole – kas videokohtunikel on õigus vaadata ka seda, kas pall käis üle väravajoone või mitte?

AA: Kõik sellised asjad saab vaadata pildis üle – mis on sealt tuvastatavad. Samamoodi on suluseisuga – kui meil on kaader, mis näitab faktiliselt, et oli meetrine suluseis, siis saab VAR sekkuda. Sama põhimõte on väravajoone puhul – kui pall käis selgelt pool meetrit üle joone ja see on videost näha, siis on võimalik seda tuvastada. Kui joone pealt parasjagu videopilti pole ja selle põhjal ei ole võimalik midagi kindlalt öelda, jääb kehtima väljakukohtuniku otsus.

Hannes Kaasik:

ne. Meie jaoks ei ole see hetkel nii suur probleem, et me ei saa sajaprotsendiliselt kindlaks teha, kas pall käis kaks sentimeetrit üle joone või mitte.

Väheste kaamerate tõttu jäävad ka muud olukorrad lahtiseks. Võtame või hiljutise Flora–Transi mängu lõpus olnud olukorra, kus Markus Poomi värav tühistati käega mängu tõttu, kusjuures Poom ütles, et tema käega palli ei puudutanud. Videopilt ei too ka selgust, sest kaamerad olid kõik ühe külje peal.

„Istume niigi praegu väga uhke auto rooli – me ei tea hetkel isegi veel seda, kuidas tõmme on. Päris Lamborghinisse või Ferrarisse ei olegi tarvis istuda.“

AA: Ma vaatasin selle olukorra järel isegi teisel pool väljakut olnud turvakaamera video üle! Esmaspäeval oli see ülevalt tribüünilt täpselt õigesse kohta suunatud, aga nädalavahetuse mängu ajal oli see suumitud hoopis Transi tehnilisse alasse. Muidugi on revers oluline, ideaalis tahaksime kümmet ja enamat kaamerat.

HK: Kuskilt peab see joon minema, hakkame praegu samm-sammult liikuma. Istume niigi praegu väga uhke auto rooli – me ei tea hetkel isegi veel seda, kuidas tõmme on. Päris Lamborghinisse või Ferrarisse ei olegi tarvis istuda.

HK: Andes tõele au, siis meil on ka praegu videoanalüüsis päris palju selliseid olukordi läbi käinud, kus karistusala joonel olev kaamera pigem ei laseks VARil sekkuda.

AA: Soovimegi, et lisaks neljale küljejoone ääres olevale kaamerale saaksime ühe kaamera ka mõlema otsajoone taha.

HK: Võrreldes suluseisuolukordadega on aga nende olukordade hulk, kus on vaja selgeks teha, kas pall käis üle joone või mitte, täiesti marginaal-

Eestis osutus tehnika teenusepakkujatest valituks VOGO süsteem. Millised on selle eelised teiste pakkujate ees?

HK: Meil oli laual mitu pakkumist erinevate lahendustega. Kas teha igale staadionile püsiv VARi-lahendus? See oleks olnud utoopia ja langes kiiresti ära. Siis oli üks lahendus, mille jaoks oleks olnud vaja busse – see oli aga logistiliselt keeruline, kuna esiteks oleks see nõudnud rohkem kohtunikelt ning li-

saks oleks see nõudnud vähemalt kolme bussi hankimist, mis oleks projekti hinna üles viinud.

Leidsime, et keskne lahendus, kus videokohtunikud toimetavad iga mängu puhul A. Le Coq Arenal spetsiaalses ruumis, on kõige optimaalsem. Praeguseks on kinnitatud, et pildi tootmine, kaabeldus ja 5G-võrk võimaldavad pilti Lillekülla edastada väga väikese viivitusega, sisuliselt reaalajas.

Novembri keskel alustatakse Eestis videokohtunike laiemapõhjalise väljakoolitamisega. Miks kestavad need kursused nii kaua – „õpilased“ on ju tippkohtunikud, kes reegleid niikuinii tunnevad?

AA: Protokoll ütleb ette, mis on vaja läbida. Ega meil ei saagi oma kava või plaani seal olla, sest FIFA protokoll paneb seal kindlad asjad ette.

HK: Mitte kellelgi meist ei ole kogemust seal ekraani taga istuda – seda peamegi simulatsioonide kaudu harjutama. Millised on need kohad, mis tuleb rünnaku ülesehitusel meelde jätta, ning juhul kui pall väravasse läheb, siis kiirelt üle vaadata? Millised on iga olukorra jaoks õiged kaameranurgad, mida esimesena vaadata? Kuna meil ei ole eraldi videotehnikut, mis tähendab, et kordusi ja erinevaid kaameranurki haldab abivideokohtunik ise, siis läheb kindlasti oma aeg ka selle süsteemi tundmaõppimisele.

Samuti tuleb harjutada seda, et VAR ja AVAR ei vaataks samal ajal kordusi, kui mäng käib ja uued olukorrad tekkida võivad. Selge see, et koolituse läbimise järel ei ole me meistrid, vaid saame sealt ainult baasteadmised, misjärel hakkame samm-sammult liikuma. Meilt ei tasu kohe oodata samasugust taset, nagu näitavad praegu videokohtunikud maailma juhtivates riikides, kus otsused võetakse väga kiiresti vastu. Oleme ennast

UEFA peakorteris istub Meistrite liiga mängude ajal VARi-laua taga neli inimest, Eestis kaks. Foto: Richard Juilliart, UEFA via Getty Images

ehk suutnud pisut harida sel teemal, milline võiks olla VARi sekkumise tase, aga mitte keegi meist pole ise seda mängus veel teha saanud.

AA: Kui teistpidi mõelda, siis 60 tundi tundub isegi vähe – alustame ju teooriast, siis vaatame videoid ja alles siis jõutakse reaalselt aparaatide taha seadmeid näppima. Eksam on taliturniir, kus kohtunikud saavad reaalsed mängud, mida teenindada.

HK: Võluvitsa ei olegi – praktika ja õpe käivad käsikäes. Kui tulevadki eksimused, siis peame sellest õppima. Statistiliselt võttes lähevad aga mängud kindlasti ausamaks.

Kuidas tehti valik, kes kohtunikest saadetakse koolitusele ja kes mitte? Koolitust alustab kokku 25 kohtunikku.

HK: Kõige lihtsam valik oli Kristo Tohver, kes on tegelikult selle koolituse juba läbinud. Kirjutasime kõikidele praegustele Premium liiga ja arengugrupi kohtunikele, et märku annaksid need, kes ei taha tulla. Ainsana polnud VARina tegutsemisest huvitatud Martti Pukk, mis on ka arusaadav, sest tema kirg on olla võimalikult kaua väljakul. Ta jõudis tippu kohtuniku kohta päris kõrges eas ning nooremaks ta ei jää, kuigi tema füüsis on endiselt tõelisel tipptasemel. Tänu sellele saime kaasata veel ühe inimese – Marko Liiva, kes teeb praegu läbi ainult videokohtuniku koolituse.

Oleksime kaasanud hea meelega veel inimesi, aga puhtalt õppe seisukohalt ei saa rohkem kui 12 VARi kaasata.

AA: Alustame ju kohe pärast esimese koolituse lõppemist järgmisega.

HK: Abikohtunikel on natuke lihtsam – kui sul ei ole VARi litsentsi, siis väljaku ääres abikohtunikuna on endiselt võimalik tegutseda, seal on vaja lihtsalt üksikuid baasteadmisi. Premium liiga abikohtunikele teemegi vaid ühe tutvustava loengu. Seal uurisime seda, kes tahaksid ka AVARina töötada, ja õnneks oli soovijaid palju. Me ei kaasanud sinna näiteks praegust Kristo Tohveri brigaadi (Silver Kõiv ja Sten Klaasen), kes tahavad niikuinii rohkem panustada väljakul ja on meil ka esimeses valikus. Karolin Kaivoja saab ka niikuinii

Mis on VAR ja mis on AVAR?

Videokohtunik ehk VAR (video assistent referee) suhtleb mängu ajal väljakul toimetava kohtunike brigaadiga ning on põhiline abiline, kes väljakukohtunikku video teel vajadusel aitab.

AVARil (assistant video assistant referee) ehk abivideokohtunikul on Eestis mitu ülesannet – tal tuleb jooksvalt tegeleda intsidentidest parimate korduste ekraanile saamisega. Kuna Eestis tegutsevad abivideokohtunikena tavapärased abikohtunikud, on nende ülesanne ka suluseisuolukordade hindamine.

Olulise printsiibina peab VAR või AVAR juhul, kui emb-kumb videokohtunikest kordust välja otsib või seda üle vaatab, palli mängus olemise ajal kindlasti kohtumise otsepilti jälgima, et tuvastada võimalikud järgmised rikkumised või küsitavad olukorrad.

Esimesed VARi koolitusel osalejad

Videokohtuniku (VAR) väljaõpe: Juri Frischer, Joonas Jaanovits, Jagnar Jakobson, Kevin Kaivoja, Andrei Karhu, Karl Koppel, Kristo Külljastinen, Kristjan-Eric Lääne, Rasmus Maalinn, Grigori Ošomkov, Tanel Üprus. Marko Liiva litsentseeritakse vaid videokohtunikuna, Martti Pukk vaid väljakukohtunikuna. Kristo Tohveril on litsents varasemast juba olemas.

Abivideokohtuniku (AVAR) väljaõpe: Risto Eelmaa, Aron Härsing, Erkko Liiv, Veiko Mõtsnik, Egerd Pajustik, Jaan Roos, Tauno Rämson, Sander Saga, Lauri Salei, Petteri Schultz, Riivo Stolts, Thor Vaas.

hetkel UEFA ja FIFA projektidest osa ning talle me koormust juurde ei soovinud anda.

Kas hakkame Eestis nägema ka seda, et abikohtunikud jätavad lipu suluseisuolukordades alla ja lasevad mängul jätkuda? Välismaa liigades oleme sel hooajal näinud tendentsi, et abikohtunikud tõstavad lippu pisut julgemalt kui eelmistel hooaegadel.

HK: Sinna on jõutud läbi arengu. Kui me seda teed läheme, siis alguses hoiame asjad enda jaoks lihtsad ja saame seejärel hakata tasapisi neid kohendama. Mõistame, miks seda tehakse, aga meie jaoks on esialgu okei, kui abikohtunikud lasevad selgemaid suluseise edasi mängida, mitte et hakatakse piiripealsete olukordade peale kohe lippu tõstma.

Suluseisujooni Eestis joonistama ei hakata, mis tähendab, et ka videokohtunikud teevad suluseisuotsuseid stoppkaadrilt silma järgi. Jalgpallireeglitest võime lugeda, et kui ründaja ja kaitsja on ühel joonel, siis suluseisu ei ole. Kui lõhki hakatakse pilli nii-öelda varbaotsa- või kaenlakarva-suluseisudega ajama?

matemaatika ütleb, et iga Premium liiga mäng vajab nüüd varasemast kaht kohtunikku enam. Samas on VARi litsentsiga kohtunikke ju piiratud arv, mis tähendab, et neid ei saa asendada igaüks, isegi mitte TOP-rühmast?

HK: Seetõttu me uusi koolitusi ka nii kiiresti alustame, et valik oleks suurem. Esimeses faasis läheb lihtsalt osa kohtunike koormus suuremaks ning on ka võimalik, et oled ühel päeval VAR, teisel päeval kohtunik. Või esimeses mängus VAR ja õhtu poole teed esiliigamängu. Kombineerimist tuleb ja sellega oleme arvestanud.

Kas videokohtunikul on mõeldav ühes päevas ka mitu mängu teha? Kui õigesti mäletan, siis Premium liigas on ühel päeval mitu mängu tehtud – kui oli veel otsajoonetaguste lisakohtunike aeg ja mõni kohtunik sai ühel päeval olla nii lisakohtunik kui neljas kohtunik.

HK: Me ei tea veel, kui raske videokohtuniku töö on – füüsiliselt mitte nii väga, aga just keskendumise ja värskuse mõttes. Keeldu kui sellist ei ole, pigem saab ilmselt lähtuda individuaalselt. Sellist keeldu igatahes ei ole. Üldiselt on sellele veel vara vastata, aga näiteks ka UEFAs on loogika, et kui videokohtunikud sõidavad Meistrite liiga ja Euroopa liiga vooruks Nyoni kokku, siis võivad nad seal teha mitu mängu, küll mitte samal päeval.

Ain Alev: „Kui teistpidi mõelda, siis 60 tundi tundub isegi vähe – alustame ju teooriast, siis vaatame videoid ja alles siis jõutakse reaalselt aparaatide taha seadmeid näppima.“

RefPali videoanalüüsikeskkond on toiminud juba mõnda aega, nüüd tulevad veel videokohtunikud. Mis saab selle kõige juures kohtunike vaatlejatest? Milline hakkab olema nende roll, kui kõik suured otsused niikuinii video pealt üle vaadatakse ja analüüsitakse?

HK: Kui on pilt, mis veenab saalis 100 inimesest 95-t, et kasvõi viiesentimeetrine suluseis on tuvastatav, siis on see VARi hinnangul suluseis. Kui kaamerapilt on selline, et see ei veena, siis VAR ei sekku. Mida rohkem kaameraid ja mida parem tehnika, seda täpsemaks saame asja viia. Kui meil on väravajoonetehnoloogia, võib ka palli ühesentimeetrine väravajoone ületamine animatsiooni abil usaldusväärne olla. Karistusala joonega kohakuti olevast kaamerast tulev pilt ei veena samas olukorras aga ju mitte kedagi.

Kas TOP-rühma kohtunikke on VARi tuleku pärast uuest hooajast juba juurde ka vaja? Lihtne

eurot kolme aasta peale läheb jalgpalliliidule maksma VARi kasutamine.

HK: Vaatlejad jäävad alles, täpselt nagu ka rahvusvahelisel tasandil. Telepilti jõuavad praegu kõik asjad, aga kohtunikel on vaja kogenud inimest, kellega kohe pärast mängu olukordi läbi arutada. Lisaks on palju asju, mida ei suuda ei RefPal ega VAR edasi anda. VAR on puhtalt tehniline tööriist, aga vaatleja on staadionil ja tema ülesanne on ka välja selgitada, miks mõni olukord kohtunikul kahe silma vahele jäi. Üha rohkem liigume selles suunas, et vaatleja on ka õpetaja.

Vaatleja hindab endiselt, kuidas kohtunikud hakkama saavad, ja paneb neile hinded, kusjuures see kehtib nüüd ka videokohtunike kohta – vaatleja peab hindama, kas sekkumine oli õige või kas mõnes olukorras oleks pidanud VAR sekkuma.

2017. aastal

eurot sellest moodustab tehnikasüsteemide rent.

võeti VAR esimestes liigades kasutusele. Otsa tegi lahti Austraalia.

Eesti jalgpall saab pretsedenditult põhjalikult kaante vahele

Enam kui kümme aastat küpsenud ja arenenud mõte saab tükkhaaval teoks: Eesti jalgpalliajalugu jõuab varasemast täpsemal ja detailsemal kujul raamatutesse. Mitmesse!

Jalgpalliloolane Indrek Schwede on tegelenud juba aastaid info kogumise ja töötlemisega ning viimaks on sellel ka esimene käegakatsutav tulemus käes – peatselt ilmub raamatuseeria esimene köide, mis võtab kokku Eesti jalgpalliajaloo selle päris algusest kuni 1924. aasta olümpiamängudeni, millest Eesti koondis osa võttis. Järgmised osad on juba töös, kuid nende ilmumine jääb ootama järgmisi aastaid. Kogu seeriat võib julgelt nimetada Schwede elutööks.

„Hakkasin plaani pidama tegelikult juba enne 2009. aastat, kui Eesti jalgpall saja-aastaseks sai,“ meenutab Schwede. „Mulle meeldis väga Eesti Entsüklopeediakirjastuse välja antud „XX sajandi kroonika“ –see oli minu arvates väga lugejasõbralikult liigendatud, sest lood olid pigem lühikesed, mitte pikad seletused, ja külgmistel veergudel jooksis kroonikariba, kus oli välja toodud, et ühel kuupäeval juhtus see, järgmisel kuupäeval oli järgmine sündmus ja nii edasi. Selles raamatus käsitleti muidugi kogu ühiskonnaelu, aga minu raamatud on vaid Eesti jalgpallist.“

Ka Schwede raamat on suuresti samamoodi üles ehitatud– pikemate tekstidega on kokku võetud kümnendid, kuid suurema osa raamatust moodustavad lühemad ja lihtsasti haaratavad lood inimeste, nähtuste ja sündmuste kohta. Selle kõrval jookseb raamatust läbi ajajoon, kuhu on märgitud olulisemad kohtumised, võistlused ja muud sündmused.

„Olen ise mõelnud, et kui 20 aastat tagasi kirjutasin raamatu, mille nimi oli „Väike jalgpallipiibel“, siis nüüd tegelen suure piibliga. Ja piibliga on juba niimoodi, et võid selle ükskõik kust avada, lihtsalt lugeda ja sellest hingekosutust saada –või satud mõne süžeeliini peale, mis hakkab huvi pakkuma. Mõni tähtsündmus on ka pikemalt lahti kirjutatud – näiteks Riias 1914. aasta Vene olümpiaadil osalemine, mis on üks kihvtimaid ja müstilisemaid Eesti jalgpallimänge. Vaat see on küll lahti võetud, kuidas ajakirjandus seda kajastas – ja miks see nii huvitav on, selgub juba raamatust!“

Suureks jalgpallipiibliks võib kogu teost nimetada küll – plaani kohaselt ilmuvad ajalootekstid viies osas. Nüüd ilmunud esimeses osas on luubi all Eesti jalgpalli algusaeg kuni 1924. aastani, teine osa puudutab aastaid 1925–1933 ja kolmas osa aastaid 1934–1940. Ühe suure osaga võetakse kokku nõukogude periood, kus Eesti jalgpall varjusurma langes, viimane osa aga käsitleb iseseisvuse taastamise järgset aega. Eraldi osana kavatseb Schwede välja anda kogu statistika, kuid selle juurde võtaks ta hea meelega appi ka teisi jalgpallistatistikuid ja -ajaloolasi ning on võimalik, et füüsilise köite asemel avaldatakse see internetis.

Tuhandete lehekülgede viisi perioodikat Kuigi esialgse mõtte kohaselt ilmunuks kogu teos ühtede kaante vahel, sai ühel hetkel selgeks, et head materjali on selleks lihtsalt liiga palju. „Tegemise käigus kasvas raamat aina suuremaks, aga algusaastatel oli tempo väga madal, sest muu töö kõrvalt ei jäänud selleks lihtsalt aega. Esimest korda läks olukord pisut paremaks 2007. aastal, kui tulin Sporditähest ära ja hakkasin Jalkat tegema – juba siis oli mul jalgpalliliiduga kokku lepitud, et on täiesti aktsepteeritud, kui pühendan osa ajast raamatu kirjutamisele. Ühel hetkel sai aga selgeks, et ka Jalka kõrvalt ei edene raamat nii hästi, kui võiks – lisaks tulid vahepeale dokto-

Tekst: Raul Ojassaar

rantuur ja igasugused muud tegemised,“ selgitab Schwede seda, miks on idee sünnist esimese raamatu ilmumiseni läinud nii kaua aega.

Jalka peatoimetaja kohast loobumine 2019. aasta lõpus andis raamatuseeria loomisele uue hoo. Sellest hoolimata võttis ülimalt energiamahukas töö kõvasti aega, sest Schwede uuris ja puuris jalgpallist rääkivaid uudiseid ja artikleid otsides läbi sisuliselt kogu Eesti esimesel iseseisvusajal välja antud perioodika! Üleriigilised ajalehed olid toona erinevalt praegustest sealjuures väga põhjalikud ja mahukad.

„„Häda“ on ju selles, et kahe maailmasõja vahelisel ajal oli päevalehtedes spordist väga palju juttu, eriti jalgpallist. Ühest küljest oli sel ajal palju gooti kirja, teisest küljest olid küll spordirubriigid olemas, aga spordist võidi juttu teha veel kolmes kohas. Ajalehed olid ju veel suured ka, broadsheet-formaadis.“

Omajagu tööd tuli teha ka infot kontrollides ja filtreerides. Näiteks sageli võis ajalehtedest leida vastukäivat infot, mistõttu tuli hoolikalt vaada-

ta, kuidas olukord lahendada. Tavaliselt usaldas Schwede sel puhul eelkõige ajakirjanikku, kes oli mängu kohapeal kajastanud.

Lisa oli võimalik aeg-ajalt haugata ka maakondlikest lehtedest. „Näiteks Sakala oli ülihea ajaleht! Väga selge spordirubriik ning alati võis kindel olla, et kui Viljandis jalgpalli mängiti, siis leiab sealt hiljem pika reportaaži kõige vajaliku ja olulisega.“

Eesti jalgpalli sünnikuupäev kahtluse all Kuhu siis Eesti jalgpalli juured ulatuvad? Schwede toob välja Tartu ja Narva koolipoisid, kes olevat vutti tagunud juba 19. sajandi lõpus. „Narvas mängisid koolipoisid jalgpalli oma õpetaja Oskar Kallasega, kes oli rahvaluuleteadlane ja diplomaat. Sealses gümnaasiumis ta poistega tegeles ja hakkas nendega ka jalgpalli mängima, kahjuks pole ta küll kirjeldanud, kuidas see kõik välja nägi.“

Eesti jalgpalli kokkuleppeline sünnipäev on küll 6. juuni 1909, kui Tallinnas kohtusid alumise tuletorni juures kaks eestlaste meeskonda Mer-

„Olen ise mõelnud, et kui 20 aastat tagasi kirjutasin raamatu, mille nimi oli „Väike jalgpallipiibel“, siis nüüd tegelen suure piibliga.“

Karikatuur: Margus Kontus

kuur ja Meteor. Väidetavalt! „Kummaline on see, et sellest on kogu aeg räägitud tagantjärele – ajakirjanduses ei olnud sellest ühtegi jälge. Ja kuupäeva puhul ei ole isegi see päris selge, kas see oli uue või vana kalendri järgi! Lihtsalt jalgpalliveteranid rääkisid, et sel kuupäeval me mängimas käisime.“

Kui tavainimesele on raamatus ilmselt väga palju täiesti uut ja põnevat infot, siis Schwede tunnistab, et ka teda tabas seda koostades mitu üllatusmomenti. „Mõnus lugu oli näiteks sellest, et maailmasõja ajal mängis Tallinnas üks britt, kes oli väidetavalt olnud profimängija Inglise liigas – ta nimi oli Todley. Ta oli sõjaväelasena siia saabunud, mängis Tallinna Olümpias, käis ka Peterburis mängimas ja allikate kohaselt olevat ta eesti keele ära õppinud, Eesti naise võtnud ja temaga ühel hetkel Inglismaale tagasi sõitnud. Eesti naiste hulgas olevat ta tohutult populaarne olnud – räägiti tema käharatest juustest,“ muigab Schwede.

ga seostub tänapäeval eelkõige ehk Mustamäel asuv tänav, kuid Schwede avastas, et lisaks edule odaviskes (üliõpilaste maailmameister!) tuli Sütiste – toonase nimega Johannes Schütz – Eesti meistrivõistluste hõbedale jalgpallis, mängides Tartu Akadeemilise Spordiklubi koosseisus.

„Maailmasõja ajal mängis Tallinnas üks britt, kes oli väidetavalt olnud profimängija Inglise liigas – ta nimi oli Todley. Ta oli sõjaväelasena siia saabunud, mängis Tallinna Olümpias, käis ka Peterburis mängimas ja allikate kohaselt olevat ta eesti keele ära õppinud, Eesti naise võtnud ja temaga ühel hetkel Inglismaale tagasi sõitnud. Eesti naiste hulgas olevat ta tohutult populaarne olnud –räägiti tema käharatest juustest.“

„Teine põnev välismaalane oli Norra koondislane Carl Poppe, kes Tallinna Spordis mängis – see oli juba kahekümnendatel. Kontrollisin järele ja tõepoolest – Norra koondislane! Mis asju ta siin ajas, ei ole teada, küll aga ei tohtinud ta välismaalasena näiteks Eesti meistrivõistlustel osaleda, sest seadused keelasid. Aga ta mängis ka Läti klubi eest Eesti klubi vastu.“

Huvitava avastuse tegi Schwede ka mitme kultuuritegelase kohta. Poeet Juhan Sütiste nime-

Infot ei ole maha vaikitud

Schwede soovib rõhutada, et ajaloohuviliste ja võimalike tulevaste jalgpalliajaloo uurijate tarbeks on raamatus välja toodud palju joonealuseid viiteid – ja mitte lihtsalt viiteid, vaid kuupäeva ja ajalehe täpsusega info. „Mind ennast väga häirib, kui seda ei ole, seetõttu teen seda täiesti teadlikult. Võimalikel tulevastel uurijatel on seeläbi olemas toetuspind, nad saavad minu kirjutatut kontrollida ja lihtsa vaevaga allikateni jõuda.“

Samuti on valehäbita välja toodud kohad, kus näiteks väravalööjate või koosseisude seast on mõned nimed puudu. „Kui näiteks mõne mängu puhul on teada ainult osa väravalööjaid, siis olen ma nii ka kirja pannud, jätnud ülejäänud täiesti teadlikult küsimärkideks. Pole ju mõtet vaka all hoida seda infot, mis on olemas – ja mine tea, ehk keegi kunagi kuidagi avastab kuskilt midagi juurde!“

Suures plaanis on Schwede aga akadeemilise teksti kirjutamise asemel rõhunud sellele, et ka tänapäeva inimestel oleks lihtne olustikku mõista. „Saan väga hästi aru, et paljusid ajalugu ei huvitagi – see võib küll olla pisut kurb, aga samas ei olegi need raamatud laiatarbekaup! Huvilistele on nad aga alati võtta. Püüdsin toonast olustikku ka võimalikult palju tänapäevaseks tõlkida: mis oli mõne tava või käitumise põhjus ja loogika.“

Samuti mängis kõvasti vutti kirjanik Voldemar Õun, kes pani hiljem Rootsis eksiilis olles kirja oma tugevaimad teosed. „„Uus Evangeelium“ on tema absoluutne tippteos, kus ta on ühe peatüki pühendanud ka 1940. aastal Kadrioru staadionil peetud Eesti–Läti mängule, mille järel rahvas presidendilossi juurde marssis. Kirjandusteadlased on välja toonud, et tegu oli küll ilukirjandusega, kuid ta fikseeris dokumentaalse täpsusega ära, kuidas tekkis Eesti rahva seas veneviha – varem olid vaenlased ju sakslased, kuid ühe terroriaastaga pöördus viha venelaste vastu. Tema sai samamoodi kahekümnendate alguses Eesti meistrivõistlustel medali ja oli ka esimese maailmasõja ajal tegev – kui toona oleks Eesti koondis kokku pandud, oleks Õun seal kindlasti sees olnud.“

Pariisi olümpia – rahvusvahelise jalgpalli sepikoda

Esimene raamat lõpeb 1924. aasta olümpiamängudega, mis olid Schwede sõnul ka maailma jalgpalli arengus märgilise tähtsusega. „Pariisi olümpia oli kõige esimene koondiste kokkusaamine, kus olid võistlustules rohkem kui ühe maailmajao esindajad. Lisaks Euroopa võistkondadele olid kohal Aafrikast Egiptus, Põhja-Ameerikast USA ja Lõuna-Ameerikast Uruguay koondis. Sealt saigi alguse Uruguay tähetund. FIFA on neil ju hiljem lubanud särgile panna neli tähte – lisaks kahele MM-tiitlile ka 1924. ja 1928. aasta olümpiavõitude eest,“ avab Schwede.

„Erinevad koolkonnad said Pariisis kokku –tänapäevaseid massiteabevahendeid ju toona peale trükimeedia veel ei olnud, isegi raadio oli lapsekingades. Vahetu kokkusaamine pakkuski võimaluse näha, kuidas on jalgpall arenenud Lõuna-Ameerikas ja kuidas Euroopas ning kuidas mõnes teises konkreetses riigis.

Ja Eesti sai sellest kõigest osa! Meie mängijad käisid ka omajagu teiste koondiste mänge vaatamas, Evald Tipner on oma päevikus neid isegi kirjeldanud. Mängijad said omavahel kokku olümpiakülas ning treeninguväljakutel, kus ka ühiselt trenni tehti. Eesti Spordileht on suisa kirjutanud, kuidas eestlased olümpiakülas uruguaylastel külas käisid!“

I

Näe maailma läbi lapse silmade –iCoachKids

Kas oled kunagi mõelnud, kuidas saavad tänapäeva treenerid oma väljaõppe ja milliseid põhimõtteid neile õpetatakse? Euroopa jalgpalli katusorganisatsioon UEFA on välja tulnud iCoachKidsi kursustega, et aidata liikmesriikide alaliitudel jõuda töös lastega järgmise tasemeni.

Koolitajate abivahend Meeritsa ja Tasase sõnul põhinevad EJLi koolitused teaduslikel alustel ja iCoachKids aitab sellele palju kaasa.

iCoachKids on e-õppe platvorm, mis toetab lapsekeskse treenimise põhimõtete omandamist. See tähendab, et treening peab lähtuma lapse vajadustest, mitte treenerite isiklikest tõekspidamistest.

EJLi koolitusosakonna liikmed Ludvig Tasane ja Ott Meerits on olnud teerajajad iCoachKidsi Eestis rakendamisel ja nende sõnul on selle põhimõte parandada treenerite kaudu laste treeningukeskkonda. „iCoachKidsil on mitu platvormi, meie kasutame koolituste raames UEFA poolt tellitud versiooni. See võimaldab kõige aluseks olevate lühivideote näitamist ja tagasisidestamise kodutööde ehk teisisõnu peegelduste läbiviimist,“ seletab Meerits.

iCoachKids keskendub laste terviklikule arengule, see ei pane rõhku mitte ainult füüsilisele, vaid ka emotsionaalsele ja vaimsele poolele. „Tihti võivad lapsevanemad ja treenerid olla mingisuguses kindlas raamis kinni ja ei suudeta näha suuremat pilti. Meie soov on seda programmi tutvustades jagada treeneritele ja vanematele laste arenguvõimalusi ja pakkuda teisi nurki asjadele lähenemiseks,“ räägib Tasane.

EJL hakkas iCoachKidsi oma koolitussüsteemis kasutama 2020. aastal. Eriti kasulik on see olnud rohujuureja UEFA C tasandil, sest see ühildub hästi lapse arenguga. „iCoachKids on saanud väga loomulikuks osaks meie igapäevatööst, kuna selle põhimõtted on sarnased, kuhu tahtsime liikuda. Selle interaktiivsus ning videomaterjalide ja kokkutõmmatud visuaalide hulk toetab väga hästi koolitajate metoodikat. Samuti on üks suurimaid iCoachKidsi müügiartikleid teaduslikel alustel õppematerjali tutvustamine – tänu sellele on võimalik kõigil üheselt probleemidest ja lahendustest aru saada,“ arvab Tasane.

„See on suurepärane tugimaterjal, kuna selle abil on võimalik baasteadmisi edasi anda ühistel teaduspõhistel alustel. Selle on sisse rääkinud oma ala tippspetsialistid, mis aitab kaasa selle usutavusele. Siis ei saa inimesed öelda, et koolitaja rääkis midagi kokku, vaid kõik põhineb teadusel,“ arvavad Meerits ja Tasane. iCoachKidsi suur pluss on ka selle struktureeritus ja lai baas. „Internetis ringleb palju videoid, millest osa on kindlasti kasulikud, aga üksikute videote puhul on enamasti tegu arvamuspõhise lähenemisega. iCoachKidsi keskkonnal on lai baas, kus on kõik vajalikud teaduspõhised õppematerjalid ühes kohas koos,“ seletab Meerits.

Tugimaterjal ei ole aga valmis toode, vaid see areneb pidevalt. „Üks teema avab ühe ukse, aga selle taga on veel mitu ust. Meie eesmärk on Eesti jalgpalli arendada, iCoachKids aitab jalgpalli treeningukeskkonda täiendada ja võimalikult efektiivseks muuta. Treenerid naudivad seepärast oma tööd rohkem, kuna lastest saadakse paremini aru,“ räägib Tasane.

Tulevikuväljavaated ja potentsiaal Koolitajate sõnul loodavad nad enim, et iCoachKidsil säilivad praegune süsteemsus ja lühike kokkuvõttev osa. „Unistada võib ju palju, aga pragmaatiliselt peab see keskkond olema lihtne ja loogiline. Struktuur toimib praegusel ajahetkel väga hästi ja see võib tulevikus muutuda, aga see ei tohi muutuda meelelahutuskeskkonnaks,“ seletavad mehed.

Ludvig Tasane: „Üks teema avab ühe ukse, aga selle taga on veel mitu ust. Meie eesmärk on Eesti jalgpalli arendada, iCoachKids aitab jalgpalli treeningukeskkonda täiendada ja võimalikult efektiivseks muuta.“

Küll aga soovivad Meerits ja Tasane rõhutada, et kuigi iCoachKids on aidanud koolitajate tööle kõvasti kaasa, on tegu siiski toetava materjaliga. „See pole ainus asi, mida me enda töös kasutame, ja sellele ei tohi ka liiga palju lootma jääda. Peaasi et treener suudaks vajalikud seosed individuaalselt luua ja lastele edasi anda,“ arvab Tasane. „Oluline on meelde jätta, et kõik lähtub lapsest ja tema vajadustest. Lõbu ei tähenda, et treener on kloun, see ei maksimeeri laste arengut. Sea laps esikohale, et oleks võimalik luua parem arengukeskkond lapse tuleviku jaoks,“ seletab Meerits.

Kolleeg Meerits nõustub sellega ja lisab, et iCoachKids toetab terviklikku arengut ja tekitab hea tasakaalu kõikide arenguga seotud nurkade vahel. Keskkonna kaudu ei saa lapse arengu jaoks kaasa ühte maagilist valemit, aga see aitab luua seoseid. Kursuste abil on võimalik asju arutada ja analüüsida – just see viib edasi.

Samuti toovad Meerits ja Tasane välja, et iCoachKidsi keskkond pole mõeldud ainult jalgpallitreeneritele, vaid see on tasuta õppeplatvorm kõikidele, kes soovivad mõista lapsi ja saada aru laste arenguastmetest. Täpsemat infot keskkonna kohta leiab lehelt ick.uefa.com, lisaks on tutvustavad videod saadaval ka iCoachKidsi Youtube’i kanalil.

Tekst: Erko Litvjakov | Foto: Liisi Troska

Eesti jalgpallile uue aluse pannud Lõvidest linastub dokfilm

Lõvid on vaieldamatult Eesti spordifolkloori üks tugipunkte ja väga oluline osa tänapäevasest Eesti jalgpalli vundamendist. Nende poiste sitkus ja töövõime võimaldasid neil jõuda seni puutumatute kõrgusteni ja inspireerida järgmisi põlvkondi. 13. novembril esilinastub PÖFFi raames „Lõvide vennaskonna“ nimeline spordidokumentaal.

Filmi režissöör on Kaur Kokk, produtsent-režissöör Mikk Jürjens ja operaator Madis Reimund. „Initsiatiiv tuli Delfi Meedia poolt, nemad pöördusid Miku poole, sealt edasi võeti ühendust Madisega ja siis lisati mind ka seltskonda. Madisega oleme varasemalt töötanud Konstantin Vassiljevist rääkiva dokfilmiga „Kastist väljas“, Mikuga enne kohtunud polnud,“ selgitab Kokk.

Valutu protsess

Töö „Lõvide vennaskonna“ filmiga hakkas pihta käimasoleva aasta alguses, kui hakati ideid kaardistama ja kohtusid filmist osavõtjad. Kokk mäletab eredalt, kuidas esimene kohtumine Lõvidega läks. „Nendes oli mingisugune aura – see, kuidas nad algselt ruumi tulid, nagu 4-4-2 formatsioonis (naerab – toim.). Nendest kiirgus meeskonna üht-

sust ja austust üksteise vastu,“ räägib Kokk. Kõik filmi tegijate ja Lõvide vahel sujus ning kogu protsess on kulgenud suhteliselt valutult. Põhiprobleemid on olnud logistilised, aga kõvasti aega on kulunud ka montaažiruumis. „Inimeste kokkuajamisega, eriti kui neid on nii palju, võib alati probleeme tekkida, kuid üldplaanis polnud ka sellega midagi hullu. Küll aga läks filmi montaaži peale tohutu aeg – see on koht, kus sünnib lugu ja arengukaar. Päriselu ei allu tihti meie soovidele, tuleb lihtsalt proovida asjad tööle panna,“ räägib filmi režissöör.

Koka sõnul nautis ta selle filmi tegemise juures kõige rohkem jalgpalli sees olemist. „Kahjuks ei ole harrastaja ja fännina just palju võimalusi jalgpallielus tõsiselt kaasa lüüa. Seda tunnet nautisin täiel rinnal. Lõvid olid väga eluterved inimesed –ei tea, kas karmid katsumused tegid nad selliseks, aga nendega oli väga lihtne ja lahe rääkida,“ arutab Kokk.

Võimas koosseis

Lõvide filmis teevad kaasa nende endised legendaarsed liikmed – Mart Poom, Martin Reim, Toomas Krõm, treener Roman Ubakivi ja paljud teised. Mõneti üllatuslikult on osaline ka korvpallitreener Andres Sõber, kes oli Lõvide tollane klassijuhataja.

Koka sõnul oli jalgpalliajaloolasel ja endisel Jalka peatoimetajal Indrek Schwedel ülioluline roll kogu filmi lahtimõtestamisel. „Indrek Schwede

Tekst: Erko Litvjakov | Foto: Lembit Peegel

Tallinna Lõvid 1987. aastal.

jagatud info oli väga vajalik tausta mõistmisel ja erinevate kihtide ehitamisel,“ seletab Kokk. Samuti teeb filmis kaasa Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

Kuigi mehed polnud üksteisega aastate jooksul väga palju kokku saanud, oli Lõvide omavaheline suhtlus Koka sõnul väga loomulik ja kedagi ei pidanud sundima ega veenma.

Oluline osa Lõvide fenomenist oli nende füüsiline vorm ja tööeetika. Ubakivi töötles oma poisse halastamatult ja see vormis neist need mehed, kes on tänapäeval eeskujuks paljudele. „Korralikult saadi vatti küll, aga kedagi seal kinni ei hoitud. Tõenäoliselt oli kokku sattunud selline tüpaažide kogu, kes tegelikult seda protsessi nautis. Muud võimalust olla ei saanud, sest nende treeningukoormused olid ikka meeletud.

Suviti oli Lõvidel üheksa nädalat laagreid – ühe kuu jooksul kolm nädalat laagrit ja üks puhkust, niiviisi kolm kuud järjest!“ räägib Kokk. Lõvide grupis oli ka tulijaid ja minejaid, kuid tuumik jäi neil kokku. Selles oli asendamatu roll Olev Reimil. „Reim tasakaalustas Ubakivi – kui Ubakivilt sai piitsa, siis Reimilt präänikut. Reimil oli ülioluline roll grupi kooshoidmisel.“

Edasikandev sõnum

Filmi üht autorit inspireeris kõige rohkem Ubakivi ja Lõvide teerajaja staatus. „Mina sündisin 1987. aastal ja minu jaoks tekkis arusaam Lõvide sportlikust ja kultuurilisest tähtsusest aastaid hiljem. Nad andsid lootust ja eneseusku. Kultuuris on vaja positiivseid näiteid, et asjad on võimalikud. Tõenäoliselt oleks Eesti jalgpalli areng ilma nendeta aastaid maas. Kogu Eesti taasiseseisvumisega seotud segaduste aeg jalgpallis oleks olnud pikem,“ räägib Kokk.

Võttegrupi üks põhilistest ülesannetest oli ka otsida paralleele 1980. aastate ja tänapäeva vahel. „Me teadlikult otsisime kokkupuutepunkte tänasega ja mehed olid väga avatud sellest rääkima. Osaliselt tahame selle filmiga näidata Eesti jalgpallifännidele, et meil on lugusid ja folkloor. Need lood ei pruugi suures pildis olla küll kõige glamuursemad, aga on, millised nad on –need on ikkagi meie lood,“ märgib Kokk.

„Kultuurikihi paksendamine ei ole lihtne protsess, kuid selliste filmide loomisega teeme samme õiges suunas. Samamoodi tundsid ka mängijad –nüüd on see aeg, millal sellest teemast rääkida,“ seletab Kokk. Filmi ühe autori sõnul saab selle põhisõnumi kokku võtta ühe lausega: ilma ohverdusi tegemata ei ole võimalik eesmärgini jõuda.

„Suviti oli Lõvidel üheksa nädalat laagreid – ühe kuu jooksul kolm nädalat laagrit ja üks puhkust, niiviisi kolm kuud järjest!“

Ämmaemand jalgpallimeeskonnas ja fiktiivsed ametiisikud paberil: Birgit

Veebel on klubisid

litsentsides näinud

Veel enne seda, kui hooaeg on lõppenud, algab Eesti tippklubide kontorites kibe töö uueks aastaks valmistudes. Võistkonna koostamine, treenerite palkamine ja kõik muu sportliku poole juurde kuuluv niikuinii, aga selleks, et meistrivõistlustel tippliigades osaleda, tuleb jalgpalliliidult ka litsents kätte saada.

Litsents on vajalik Premium liigas, meeste esiliigas ja esiliiga B-s ning naiste meistriliigas osalemiseks, eraldi litsentsi nõutakse nii meeste- kui naisteklubidelt ka UEFA võistlustel. Seega on jalgpalliliidu litsentsimänedžer Birgit Veebel seotud kokku kuue litsentsi väljastamisega.

Kuigi klubide litsentseerimine kõlab üsna kuiva ja bürokraatliku protsessiga (mida ta mõnes mõttes ka on!), on selle laiem eesmärk siiski klubide ja kogu Eesti jalgpalli arendamine, mitte klubide tüütute nõuetega peedistamine. „Oleme litsentseerimise juurde lisaks bürokraatilisele poolele võtnud ka klubide arendamise poole," räägib Veebel.

Suures plaanis näeb klubide litsentseerimise protsess välja järgmine: sügise alguses esitatakse klubidele järgmise hooaja litsentseerimisnõuded, mille muudatusi ja nüansse Veebel klubidele ka tutvustab, misjärel asuvad klubid nõutavaid dokumente esitama. Litsentseerimiskomisjoniga kohtuvad klubide esindajad üldjuhul kahel kor-

palju

ral – koosolekul tippjalgpallikomisjoniga arutletakse peamiselt klubi arengule oluliste teemade üle, litsentsi kaitstes tuleb aga klubidel põhjalikult tutvustada järgmise aasta eelarvet ja näidata veenvalt ära, et võistkond suudab hooaja ka finantsilises mõttes lõpuni mängida. „Kaitsmine sai kunagi ellu kutsutud selleks, et olla veendunud, et kõik see, mis paberil esitati, ka klubis päriselt enam-vähem nii toimib.“

Litsentseerimisnõuded arenevad ja muutuvad pisut sisuliselt iga aastaga. Osa muudatusi tuleb UEFA poolt, osa Eesti Jalgpalli Liidu enda poolt – täpselt nii, nagu on Eestis litsentsitingimused üldiselt koostatud. „UEFA viiele põhikriteeriumile (juriidiline, sportlik, taristu, personal ja finants) lisandus värskelt ka sotsiaalse vastutuse pool – see on üks suur asi, mis nüüd muutub. Lisaks muudeti nõudeid kriteeriumite-siseselt – näiteks üks asi, mis Eesti klubisid hakkab puudutama, on netovara reegel, mille eesmärgiks on finantsilise jätkusuutlikkuse arendamine,“ toob Veebel nõuete muudatuste kohta värskeid näiteid.

Mõnes osas on Eesti litsentsinõudmised aga UEFA omadest isegi karmimad. Näiteks on Eestis juba mitu hooaega nõutud Premium liiga klubidelt väravavahtide treeneri olemasolu, aga UEFA nõuetesse jõudis see alles hiljuti. „Üritame siiski organisatsioonina jälgida, et kahe litsentseerimiskorra vahe ei oleks väga suur. Laias plaanis näitab UEFA meile ette teatud eesmärgid, mille suunas peaksid Euroopa klubid liikuma, ja meie jalgpalliliiduna peaksime seda tasapisi oma klubidele tutvustama. Samuti proovime nõuetega saa-

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

Birgit Veebel (paremal) 2017. aastal Ateenas Eesti koondisele kaasa elamas.

vutada eesmärke, mille on jalgpalliliit oma arengukavas püstitanud,“ lisab Veebel.

Raha on alati vähe! Veebel rõhutab, et kogu litsentseerimisprotsess ei lõpe tegelikult sellega, et hooaja eel väljastatakse klubile litsents – ka hooaja jooksul tuleb tiimidel jooksvalt dokumente esitada. „Meil on näiteks viimasel ajal olnud päris palju tippmeeskondi, kes on peatreenerit vahetanud – iga selline muudatus tuleb ka vastavas rakenduses ära registreerida. Samuti on tavaline, et hooaja lõpus lõppevad paljude mängijate ja treenerite lepingud, mis tähendab, et uue hooaja litsentsi jaoks tuleb klubidel ruttu uued lepingud sõlmida. See tähendab, et aasta lõpus, kui on nende dokumentide esitamise tähtaeg, on klubidel alati hästi kiire.“

Muudest litsentseerimisel välja tulevatest probleemidest tõstab Veebel esile taristuga seotud küsimused. „Teame ju kõik, kui paljud Premium liiga ja esiliiga võistkonnad meil sel hooajal Sportland Arenal mängisid. Paljudel klubidel ei ole baase, mis vastaksid tegelikult tippliiga standarditele. Ja lisaks on alati raha vähe!“

tus näiteks 2014. aastal, kui Tartu Tammekas tekkinud keerulise olukorra tõttu vahetus juriidiline keha ning jalgpalliklubi Tammeka asemel pääses kõrgliigasse jalgpallikool Tammeka.

Veebeli sõnul proovib litsentsikomisjon panna täitmata kriteeriumid klubi arengu nimel soodsalt tööle. Väiksemate puuduste korral seatakse tavaliselt klubile lisatingimused, mis tuleb hooaja jooksul täita – tavaliselt tähendab see lisadokumentide esitamist, näiteks uuendatud eelarvet. Üldiselt tegeletakse aga murekohtadega põhjalikumalt – viimasel ajal on näiteks luubi alla võetud naistejalgpalli puudutavad kriteeriumid, mis on mitme Eesti tippklubi puhul jäänud seni selgelt varju.

Floras töötades tegeles Veebel samuti litsentseerimisega: „Minu Floras töötamise kogemus jääb küll muidugi juba nii kaugesse aega, et vahepeal on hästi palju muutunud, aga mõned asjad on siiski samad. Näiteks see, et alati jõutakse kõik valmis viimasel päeval!“

„Meil on naistejalgpalli puudutavad nõuded sees olnud alates 2006. aastast, nüüd nõuab meeste eurosarjades võistlevatelt klubidelt naistevõistkondade olemasolu ka UEFA,“ toob Veebel välja. See puudutab ja survestab ka mitut Eesti tippklubi, kel on naiste- ja tüdrukute jalgpalli olukord seni olnud kesine või suisa puudulik.

Veebeli 12aastases praktikas litsentseerimismänedžerina on ette tulnud ka markantseid juhtumeid, kus klubid on esitanud dokumente inimeste ametite ja nimedega, kuid hiljem on välja tulnud, et need olidki ainult paberil – reaalses elus selliseid töötajaid olemas ei ole!

Sageli üritavad klubid kavaldada ja täita kohustusi viisil, mis ei ole otseselt kooskõlas nende nõuete eesmärgiga. Hea näide on punkt, mis nõuab Premium liiga, esiliiga ja esiliiga B kohtumistele tehnilises alas arsti või meditsiinitöötaja olemasolu. Mõistagi on selle eesmärk mängijaid võimalike vigastuste või terviserikete korral kiirelt ja professionaalselt abistada, kuid Veebel toob välja, et üks klubi on meditsiinitöötajana üles andnud… ämmaemanda! „Täpsustasime nüüd natuke meditsiinitöötaja kvalifikatsiooni. Premium liigas peavad alates uuest hooajast pingil olema nii arst kui füsioterapeut. Ideaalis näeme sel kohal inimest, kes oskaks ravida vigastusi, aga kes saaks klubi arengu nimel ka muul ajal tegeleda vigastada saanud mängijatega.“

Litsents tavaliselt andmata ei jää

Aastate jooksul on litsentsita jäänud klubisid pigem vähe. Kümmekond aastat tagasi ei täitnud litsentseerimistingimusi näiteks Lasnamäe Ajax, poole hooaja pealt on viimaste aastate näitel litsents ära võetud näiteks finantsraskustesse sattunud Sillamäe Kalevilt ja Põhja-Tallinna Voltalt. Ajalugu tunneb aga ka erandeid, kus klubil on Premium liigas lubatud eriotsuse järgi osaleda litsentsita – nii juh-

Veebel on jalgpallis tegutsenud juba üle 20 aasta, kusjuures mängijana pole ta kunagi kaasa löönud. „Kuna mu vanaema elab Saaremaal ja üks sugulane mängis FC Kuressaares, siis käisin omal ajal seal sageli mänge vaatamas. Sealt mind üles korjati!“ meenutab Veebel, kes töötas esialgu FC Floras tegevjuhi assistendina. Muu hulgas oli Veebeli ülesanne just nimelt litsentseerimisega tegelemine, mis tähendab, et ta on litsentseerimiskoosolekutel istunud mõlemal pool lauda.

„See tuleb kindlasti minu töös kasuks, sest tean, mida klubid tunnevad. Minu Floras töötamise kogemus jääb küll muidugi juba nii kaugesse aega, et vahepeal on hästi palju muutunud, aga mõned asjad on siiski samad. Näiteks see, et alati jõutakse kõik valmis viimasel päeval!“

Kuna koondise kodumängudel on Veebel üldjuhul ametis mängu korraldamisega, siis on ta käinud koondist toetamas välismängudel, kus ta saab vahelduseks nii-öelda tavalise fännina tribüünil olla. „Siis saab teha kõiki neid asju, mida fännid teevad. Suure lipu all on näiteks väga äge olla! Kihvtimatest kogemustest tulevad meelde näiteks Venemaa–Eesti mäng Peterburis, kus Eesti fänne hoiti mängu järel päris tükk aega staadionil – OMONi politseinikud moodustasid meie ümber inimketi ja me siis laulsime seal peaaegu tund aega erinevaid laule. Naabreid võita on ka alati äge!“

Erilisena meenutab Veebel ka 2007. aasta viigimängu Makedooniaga. „Rääkisime Skopjes kohalike makedoonlastega ning nad hoiatasid meid: ärge mingi hinna eest üle jõe albaanlaste poolele minge, nad tapavad teid ära! Me aga olime lugenud, et just seal on ägedad turud. Läksime ikka ja kui albaanlastele julgesime moka otsast mainida, et oleme Eesti koondise fännid, siis ei tahtnud nad meid üldse ära tappa, vaid hakkasid rääkima, kuidas nad makedoonlasi vihkavad ja seetõttu üleüldse hoopis meie poolt on!“

Kuressaare väljakute kõrvalt pikaks ajaks jalgpallitööle

Miks lõikavad mõned mängijad oma sokkide sisse auke?

Tegu paistab olevat ühe viimaste aastate moeröögatusega – mitte küll nii laialt levinud kui hästi väikeste kaitsmete ja hästi madalate sokkide kandmine, kuid siiski tegumood, mida võib kohata nii koduses liigas kui ka Meistrite liigas ja koondiste suurturniiridel. Miks ometi on mõned mängijad otsustanud oma ilusad, uued ja puhtad kedrad auguliseks lõigata?

John Stones Manchester City Inglismaa

Kas tegu on puhtalt stiilivalikuga või on auklikel sokkidel ka praktiline väärtus? Kas mängijad saavadki selliseid sokke endale valida või peavad nad ise kääridega natuke käsitööd tegema?

Niisiis: miks lõikavad mõned jalgpallurid oma sokkide sisse auke? Vastab Eesti koondise ründaja Rauno Sappinen, kes mängis katki lõigatud sokkidega aeg-ajalt FC Flora päevil:

„Mul on natuke üle keskmise suur säärelihas! Eelmisel aastal olid meil Floras sellised kedrad, mis jubedalt soonisid, need olid mul väga jala ümber. Võibolla siis ei liikunud veri seetõttu väga

hästi. Tundsin, et füüsiliselt jõuan mängida küll, aga sääred kippusid krampi tõmbama.

Rääkisin kehalise ettevalmistuse treeneriga ja leidsime, et oleks hea idee sokk katki lõigata, et veri saaks seal paremini liikuda. Alates sellest, kui sokid katki lõikasin, ei läinud sääred enam kordagi krampi.

Lihtsalt võtsingi käärid ja lõikasin augud sisse –kusjuures need tulid natuke liiga suured! Premier League’is on kindlasti märksa osavamad kitman’id (varustajad).

Palju oleneb konkreetsest sokimudelist. Poolas mängides ei ole ma pidanud sokke katki lõikama, sest sealsed sokid ei ole nii jala ümber. Ei taha kuidagi Nike’i halvustada, sest neil on väga hea varustus, aga Flora eelmise hooaja sokid olid tõesti natuke kitsad. Koondises kasutame aga muud Nike’i mudelit, mis on pisut teise lõikega.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud.

Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Üks tippmängijaid, kes on samuti suurte säärelihaste pärast sokkidega „manipuleerinud“, on Manchester City ja Inglismaa koondise kaitsja Kyle Walker.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jan Kruger, UEFA via Getty Images

Foto: Alex Livesey, UEFA via Getty Images

Märten Pajunurm

FC Kuressaare Eesti

Foto: Carlos Rodrigues, UEFA via Getty Images

Ioan

Jakovlev Tallinna Kalev Eesti

Foto: Jana Pipar

Märten Pajunurm

FC Kuressaare Eesti

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

John Stones Manchester City Inglismaa

Egert Õunapuu

Seekordses Jalka numbris on luubi all 17aastane ründeäss Egert Õunapuu, kes on kaitsjatele peavalu valmistanud nii Nõmme Unitedi kui Eesti noortekoondiste särgis. Tänavu kahel korral esiliiga kuu parimaks mängijaks valitud Õunapuu on kindlalt liiga väravaküttide edetabeli tipus, 2021. aasta hooajal sai noormees enda nimele U17 eliitliigas 21 mänguga „tagasihoidlikud“ 62 väravat. Hiljuti U19 koondise eliitringi pääsemisel suurt rolli mänginud Õunapuud analüüsivad koondise loots Alo Bärengrub ja Nõmme Unitedi peatreener Martin Klasen.

ÕHUVÕITLUS

Klasen: Harukordselt hea, paistis sellega silma juba noorteklassides. Vaatamata mitmele peapõrutusele läheb endiselt väga julgelt igasse olukorda, pea ees, sisse. Oskab palli trajektoori ja vastast hästi hinnata. Bärengrub: Ei ole klassikaline target-tüüpi ründaja. Pigem eelistab saada palle kehasse kui õhuvõitlusesse ning säilitab neid seal hästi.

JÕUD

Klasen: Paistis noorena silma sellega, et oli eakaaslastest füüsilise arengu poolest ees. Senini on ta selle meesteklassi üle kandnud. Üks tema trumpidest.

Bärengrub: Sitke ja tugev mängija, hea tasakaal ja tunnetab oma keha hästi. Kontaktis vastasega suudab hästi palli kehaga katta ja kaitsta.

SISU

Klasen: Selline poiss, kes võib kasvõi hommikul enne kooli lisaks treenida. Väga motiveeritud, teab, kuhu tahab jõuda ning mida selleks tegema peab.

Bärengrub: Väga innukas ja töökas. Tahab palli saada ja on näljane väravate järele, selle koha pealt suurepärane ründaja.

SÖÖT JA LÖÖK

Klasen: Söötmine ei ole tema tugevus. Oli noorena pikalt väravavaht ja söötude hulk tema elus ei ole olnud nii suur kui nendel, kes on alati väljakumängijad olnud. Löök on tal võimas ja tugev, aga ka täpne. Parema raamidesse löökide protsendiga mängijat on ilmselt ka Premium liigast keeruline leida.

Bärengrub: Söödumängu liialt ei harrasta. Löök on täpne ja väravavahiga silmitsi olles kliiniline.

TEHNIKA

VÄLJAKUNÄGEMINE

Klasen: Endast madalamal mängivaid kaaslaseid ei tunneta veel nii hästi. On väga vastase väravale orienteeritud mängija. Bärengrub: Mängulugemise oskus ja väljakunägemine on head. Ründajana seisnebki tema tugevus ruumi otsimises, palli liikumisse ja kehasse küsimises ning ta on sellega vastastele ohtlik.

VASTUPIDAVUS

Klasen: Oleme meeskonnaga enne hooaja algust beep-teste teinud ning Egert on meil praegu valitsev meister.

Bärengrub: Võib vabalt 90 minutit ründes nii palliga kui pallita tööd teha.

LIIKUVUS

Klasen: Kindlasti element, mis võiks muutuda paremaks. Tihti on tema liikumine suunaga kaitseliini taha, mitte niivõrd liinide vahele. Nägime sellega hooaja alguses palju vaeva ja paranemist on selgelt näha.

Bärengrub: Ei ole staatiline ega jää oma ühte momenti ootama, pigem on pidevas liikumises ning otsib ruumi ja palli.

Klasen: Omapärane tehnika, mis ei ole võibolla silmale kõige ilusam, aga on tohutult efektiivne. Kohati ei saagi aru, kuidas pall tal jala juures on, aga on!

Bärengrub: Ohtlikkus tuleb välja pigem liikumise pealt üks ühele olukordades.

KIIRUS

Klasen: Tema selge trump, mis on noorteklassidest kenasti meeste sekka üle kandunud. Nii esimeste sammude plahvatus kui lõppkiirus on meestega võrreldes väga head.

Lewandowski fänn, kes sattus ründajaks tänu juhusele

Oled löönud viimastel aastatel Nõmme Unitedi särgis meeletult palju väravaid. Millised neist kõige paremini meeles on?

Kindlasti tahaksin välja tuua selle hooaja värava Harju JK vastu, kui jooksin sisuliselt terve väljaku pikkuse ja lõin ise ära. Levadia U21-le lõin ka nii, et võitsin poole väljaku peal palli, jooksin ja lahendasin. Eelmisel aastal lõin U17 liigas Tabasalule värava poolkääridest.

Kelleks väikesena saada tahtsid? Ma olen alati tahtnud jalgpalluriks saada. Alustasin mängimist 3,5aastaselt ja teen seda siiani. Milline on sinu ambitsioon jalgpallurina?

Kindlasti tahaksin lõpuks mängida mõnes välismaa tippliigas, aga selleks tuleb veel kõvasti tööd teha ja vaeva näha. Kõigepealt tuleb tööd teha selleks, et Eestis Premium liigasse jõuda. Liiga, kus mängimisest unistan, on La Liga.

Alustasid kunagi väravavahina, nüüd oled jõudnud hoopis väljaku teise otsa. Kuidas see juhtus? Nõmme Unitedis oli meil ühel hetkel kaks väravavahti –mina ja Gregor Pürg. Kunagi ühes Riia Cupi mängus põrkasin väravas seistes vastase ründajaga niimoodi kokku, et murdsin randmeluu. Kuna kehaline võimekus oli mul juba siis üpris hea, pandi mind pärast seda hoopis väljakule ja sinna ma jäin.

Milline õppeaine sulle koolis kõige rohkem meeldib, milline kõige vähem?

Loomulikult meeldib mulle kehaline kasvatus, aga olen suhteliselt tugev ka reaalainetes. Kõige vähem meeldivad eesti keel ja kirjandus.

Kes on sinu lemmikmängija? Miks tema?

Minu lemmikmängija on hetkel Robert Lewandowski, kes mängib samuti tipuründes. Proovin hästi palju tema pealt õppida, sest ta lööb palju väravaid – vaatan, kuidas ta end kastis positsioneerib ja üldse seal tegutseb. Näiteks penalteid harjutasin ma lööma samamoodi nagu tema praegu

Kas eelistad saada võistkonnakaaslaselt söödu jalale või jooksu peale?

Sõltub olukorrast ja vastasest, aga ma arvan, et tunneksin end kindlamalt, kui saaksin palli jooksu peale.

Kes on sinu võistkonnast kolm mängijat, kelle võtaksid endaga üksikule saarele kaasa?

Üksikule saarele võtaksin kaasa Rico Ernitsa, Samuel Merilai ja Ander Ott Valge. Rico on tugev ja saab raskete asjadega hästi hakkama, Samueli seetõttu, et pulli peab ka saama, ja Ott oleks meie aju.

CVSünniaeg: 30.04.2005

Positsioon: ründaja

Klubi: FC Nõmm e United

Endised klubid: Tallinna Sparta Jalgpallikool /

Andres Operi Jalgpallikool

Endised treenerid: Martin Klasen, Alo Bärengrub, Norman Põder, Raimo Leosk, Ralf Rogov, Marko Pärnpuu, Jan Harend, Ludvig Tasane

Koondisekarjäär: U19 koondis 6/2, U17 koondis 10/0

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Minu eredaim mälestus on U19 koondisega 2 : 0 võit Itaalia üle EM-valikturniiril. See oli ikkagi Itaalia, keda me võitsime. Lisaks andsin selles mängus väravasöödu ja lõin ka ise värava. Emotsioonid olid ikka meeletud. See püsib kindlasti väga pikalt meeles. (Lisaks lõi Õunapuu samal turniiril kohtumise viimase värava 3 : 2 võidumängus Bosnia ja Hertsegoviina üle, tagades sellega koondisele pääsu eliitringi – toim.).

FOTOD: Liisi Troska, Katariina Peetson

Raha jäljed jalgpallil

Tippjalgpall tõmbab ligi palju raha. Aga seal, kus kõnelema hakkab raha, peavad pahatihti taanduma väärtused. Autorid jälgivad raha mõju maailma jalgpallile, tuues võrdlusi jalgpalli väikeriigi Soome jalgpallist.

Soome autorid Hannu Aaltonen ja Tapio Keskitalo on võtnud vaatluse alla maailma jalgpalli ja raha suhted. Sissejuhatuses nimetavad nad oma eesmärgiks süvendada arutelu moraali kadumise üle tippjalgpallis. Peasüüdlane on raha. Nad loovad efektse võrdluse: Saksamaa jalgpallikoondise peatreener (1936–1964) Sepp Herberger jättis endast maha 361 märkmikku, milles olid igapäevased sissekirjutised. Vaatamata sellele, et tema peatreeneriaastatesse jäi ka fašistliku Saksamaa tõus ja häving, ei leidunud neis märkmetes ainsatki sissekannet muust peale jalgpalli. Suur treener oli maailmasõja eest põgenenud jalgpallimängu ja selle taktikasse.

Autorite arvates elab ka tänapäevane jalgpallimaailm omapärases varitõelisuses: klubisid rahastavad ringkonnad, kelle vara päritolu on hämar või ebaeetiline, suurvõistlusi antakse korraldada riikidele, kus trambitakse inimõigustel, ja võistluspaikade rajamiseks kasutatakse orjatööjõudu. Mängijate suud on aga rahaga kinni mätsitud. Jalgpallist, mis pakub jätkuvalt unustamatuid elamusi, on saanud toode, mida müüakse kallilt ja millega lüüakse läikima diktaatorite avalikku kuvandit ja pakutakse ülemaailmset nähtavust suurfirmadele.

Suured, väikesed ja naised Autorid näitavad maailma jalgpalli arengut eelkõige läbi majandusliku prisma. Lisaks Euroopa suurtele liigadele käsitletakse pikemalt ka Hiina, Jaapani, Lõuna-Korea ja USA olukorda. Võrdlevaid kõrvalpilke heidetakse Soomele, mis toob välja käärid suurte ja väikeste liigade vahel. Näiteks hooajaks 2021/2022 oli Inglise Premier League’i pallurite keskmine nädalapalk 205 000 naela. Soome meistriliiga 2018. aasta andmete järgi oli Veikkausliiga mängijate keskmine aastapalk 19 800 eurot. See on suurusjärk, millega

saavad samastuda ka tavalised Eesti tööinimesed, sealhulgas meie õpetajad.

Raamatus on tabelid, mis reastavad maailma suurima käibega ja rikkaimad klubid. Tabelisse on pandud Inglise Premier League’i omanikud, Euroopa viie suurema liiga telelepingute väärtused, FIFA tulud ja kulud aastate lõikes jpm. Autorid on liigitanud suurklubide omanikud kolme rühma: 1) armastus klubi ja spordi vastu, 2) äritegemine, 3) oma kuvandi loomine või poliitilised eesmärgid. Ja neile lisavad autorid neljandagi rühma: klubidesse imbunud kurjategijad.

Kiiduväärsel moel on naistejalgpallile pühendatud terve peatükk: selle esimestest sammudest 19. sajandil Suurbritannias, mängu keelamisest 20. sajandi alguses kuni võimsa rahvusvahelise esilepurskeni eriti viimase kümne aasta jooksul. Käsitletud on ka naistejalgpalli arengut Saksamaal, USAs ja Soomes ning muidugi on luubi all võrdse kohtlemise teema.

Mis on FIFA õiglane ja töötav alternatiiv?

FIFA korruptsiooniskandaalidest on raamatus antud ulatuslik ülevaade ja värvikamaid seiku on mõnuga kirjeldatud. Mind jäi selles kontekstis kummitama raamatu sissejuhatuses toodud huvipakkuv mõte: „Rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA ja Euroopa jalgpalliliit UEFA näivad olevat võimatuga hakkama saanud. Algselt spordiorganisatsioonideks, mitte äriettevõteteks rajatud katus-

Tekst: Indrek Schwede

organisatsioonidel on toode, mida nad õigupoolest isegi ei oma, ja müüvad seda ostjatele, kes on valmis maksma mida iganes.“

Tummas diskussioonis autoritega küsin: 1) kui FIFA on MM-võistlused ise ellu kutsunud, kuidas saab talt võtta õigust seda majandada?, 2) kui jalgpalli katusorganisatsioonid ei omaks niinimetatud tooteid, mille nad on loonud (MM, EM, Meistrite liiga jms) ja mida käigus hoiavad, siis kellele need tooted peaksid kuuluma?

Hannu Aaltonen Tapio Keskitalo

Jalgpalli must raamat. Kuninglik ala ja raha võim

Kirjastus Helios

Tõlge soome keelest: Anne-Mari Orntlich

Toimetaja Veste Roosaar

Elu tühja kohta ei salli. Raske on ette kujutada, et FIFA loobuks MMist. Kui ta seda teeks, võetaks see kärmelt üle ja võime üpris kindlad olla, et see ei tähendaks korruptsiooni lõppu. Suur raha tõmbab alati kokku igat sorti tegelasi, olgu poliitikas, äris või spordis, ja pakub ahvatlusi suli teha. Vahel juhtub ka Eestis nii, et mõni ärimees satub seadustega ja eetikanormidega vastuollu ja mõnigi inimene kuulutab, et sellele sulile kuuluvate ettevõtete tooteid tema enam ei osta. Kui muud valikut pole, valib mõne välismaise. Aga kust tuleb kindlus, et tegemist pole Läti,

Soome, Saksa või mõne muu riigi suli toodetega? Kas parem poleks maksta oma sulidele-kapitalistidele, kes pealegi kasutavad meie inimeste tööjõudu ja maksavad neile palka? Mõne kiirelt rikneva toidukauba puhul ju niinimetatud eetilisi valikuid polegi.

Nõnda on ka FIFAga, mis on jalgpalliinimesi ühendav organisatsioon. Kui patune ta ka poleks, ta on oma. Iga liikmesriik on osa temast. Tema esindusfiguurid on valitavad. FIFA puhul on meil õigustatud ootus, et teenitud rahaga toetab ta oma liikmesriike. Kui see hoob anda kellegi teise kätte, kuhu voolab raha siis? Või mis oleks õiglane ja töötav alternatiiv? Seda vastust ootaks edaspidi kõigilt, kes seavad FIFA ja teiste jalgpalli katusorganisatsioonide legitiimsuse kahtluse alla.

Tervikuna on raamat ladus lugemine ja annab hea ülevaate tänapäeva tippjalgpalli ja raha suhtest. Tegemist on värske trükisega, kuhu on mahtunud ka Ukraina–Venemaa sõja mõjutused jalgpallile. Ja muidugi on juttu Katarist, kus peagi algab MM.

JALGPALLITÖÖSTUSE VARJUPOOL

Miks korraldatakse jalgpalli MM-turniiri riigis, mis on saanud võistlused tõenäoliselt altkäemaksu abil?

Miks toimuvad MM-matšid staadionitel, mille ehitamise käigus on hukkunud tuhandeid võõrtöölisi?

Kuidas saavad tippklubid osta mängijaid sadade miljonite eurode eest, kuigi on ise kõrvuni võlgades?

Esimene jalgpallitööstuse varjupoolt käsitlev raamat sellest, kuidas kunagisest kuninglikust spordialast on 21. sajandiks saanud salajaste reeglitega mänguväljak, kus möllavad oligarhid, šeigid ja miljardärid.

Telli raamat www.helios.ee

Kuna artikli autor luges tõlget enne selle trükkiminekut, aitas ta korrastada raamatu eestikeelset jalgpalliterminoloogiat.

EESTI NAISED –BALTIMAADE VALITSEJAD!

Kui Eesti meestekoondis lõpetas mullu Balti turniiril 83aastase võidupõua, siis naistekoondis jättis tänavu seljataha kaheksa aasta pikkuse pausi – Eesti on taas Balti turniiri võitja!

Lepingupikendus koidab!

Jalgpalliliit andis mõista, et plaanib aasta alguses ametisse asunud kaaspeatreenerite Anastassia Morkovkina ja Sirje Roopsiga koostööd jätkata. Koondiseaasta lõpeb küll novembrikuiste maavõistlustega Montenegros, ent kaks võitu MM-valiksarjas Kasahstani üle ja triumf Balti turniiril tähendavad, et peatreenerite debüütaasta saab lugeda õnnestunuks.

Foto: Liisi Troska

Kahest kaks

Seekordne Balti turniir mängiti juba kolmandat korda nelja naiskonna osavõtul – samamoodi nagu 2016. ja 2021. aastal võttis osa ka Fääri saarte koondis. Eesti alistas poolfinaalis Leedu 4 : 1, finaalis aga Fääri saared 3 : 1, kusjuures mõlemad Eesti mängud toimusid Tartu Tamme staadionil.

Parim väravakütt

Poolfinaalis kaks väravat ja finaalis ühe tabamuse kirja saanud Vlada Kubassova oli turniiri parim väravakütt – kusjuures just tema 60. minuti tabamus Fääri saarte vastu osutus ka finaali võiduväravaks. Kokku on Kubassova nüüd 56 koondisemänguga löönud üheksa väravat, millega tõusis Eesti naistekoondise kõigi aegade tabelis Reelika Vaheri ja Kaidi Jekimovaga kuuendat kohta jagama.

Tagasi tipus

Kui 1996. aastal loodud naiste Balti turniiri esimesest 15 korrast tuli Eesti võitjaks lausa kümnel juhul (aastatel 2003–2014 võitis Eesti sealjuures kümme turniiri kaheteistkümnest!), siis 11. triumfi tuli pärast seda oodata kaheksa aastat. Sellest hoolimata on Eesti koondis endiselt selgelt naiste Balti turniiri edukaim naiskond, olles võitnud täpselt pooled Balti turniirid – Leedu ja Läti (mõlemad viis) ja Fääri saared (üks) on saanud kamba peale kokku 11 võitu.

Kaks karikat kodus

Esimest korda ajaloos on nii meeste kui naiste Balti karikas korraga Eesti valduses. Seda vähemalt novembri keskel toimuva järgmise meeste turniirini!

MEISTRITE LIIGA SÄRAST väljalangemiseni

Mitu Eesti klubi on kolme kümnendi jooksul üritanud Euroopa klubijalgpalli sarjades alagrupiturniiridele jõuda. Sellega sai eelmisel hooajal hakkama Tallinna FC Flora. Nii võimas kui Flora saavutus UEFA Konverentsiliiga alagrupiturniirile jõuda Eesti jalgpallile ka oli, peab tõdema, et just Meistrite liiga on miljonite jalgpallifännide Püha Graal, mille võitmisest unistavad paljud.

Erko Litvjakov

Alates hooajast 1992/93, kui tänapäevane Meistrite liiga loodi, on selle alagrupifaasis mänginud 148 klubi. 16 neist ei mängi praegu aga enam koduste meistrivõistluste kõrgeimal tasemel. Mis on neist saanud ja mida suutsid nad omal ajal Meistrite liigas korda saata? Jalka toob välja iga meeskonna põgusa tutvustuse.

Blackburn Rovers

Roversi ainuke seiklus Meistrite liigas jääb hooaega 1995/96, kui jäädi Moskva Spartaki, Rosenborgi ja Varssavi Legiaga samas alagrupis viimaseks. Kolmekordsed Inglismaa meistrid mängivad hetkel Inglismaa esiliigas, kus jäädi eelmisel hooajal 24 tiimi konkurentsis kaheksandaks.

Urziceni Unirea

Thun

Thun on üks kolmest tiimist siin nimekirjas – lisaks Parmale ja Málagale –, kes pole kunagi võitnud koduseid meistrivõistluseid. Thun jõudis Meistrite liiga alagrupiturniirile kvalifikatsiooni kaudu, alistades Malmö ja Kiievi Dinamo. Nad lõpetasid hooajal 2005/06 alagrupi kolmanda kohaga, edestades Praha Spartat, kuid jäädes alla Londoni Arsenalile ja Amsterdami Ajaxile.

Kaiserslautern

Ainus klubi Bundesliga ajaloos, kes on suutnud selle võita samal hooajal, kui kõrgliigasse tõusti. Hooajal 1998/99 võideti oma alagrupp, mis koosnes Lissaboni Benficast, PSV Eindhovenist ja Helsingi Jalgpalliklubist. Veerandfinaalis kaotati teisele Saksamaa klubile Müncheni Bayernile.

Urziceni linn on väikseim koht, mis on eal Meistrite liiga alagrupiturniiril osalenud – kõigest 14 300 elanikku. Unirea tuli 2009/10. hooajal oma grupis kaheksa punktiga kolmandale kohale.

Unireal oli väga kiire ja ere tõus, kuid ka samasugune langus: 2006. aastal tõusti Rumeenia kõrgliigasse, 2009 tuldi meistriks ja mängiti Meistrite liigas, aga juba 2011. aastal lõpetas klubi tegevuse, kuna omanik otsustas rahastamise lõpetada.

Parma

Legendaarne Itaalia klubi jõudis Meistrite liiga alagrupiturniirile hooajal 1997/98, kui jäädi Dortmundi Borussia järel alagrupis teiseks. Toonaste reeglite järgi jäädi aga sõelmängudest eemale, kuna oldi kõige halvema statistikaga alagrupis teise koha saanud tiim.

Tekst:

VSS Košice

Esimesest Slovakkia klubist, kes jõudis Meistrite liigasse, sai ka esimene tiim, kes ei suutnud kuue alagrupimänguga koguda ühtegi punkti (hooaeg 1997/98).

Deportivo La Coruña

Selle nimekirja kõige regulaarsemalt Meistrite liigasse jõudnud meeskond – Deportivo on alagrupiturniirile jõudnud viiel korral. Tiim jõudis kaks korda ka veerandfinaali ja hooajal 2003/04 poolfinaali, kus jäädi alla turniiri lõppvõitjale FC Portole. Tänapäeval mängib Hispaania kunagine hiid tugevuselt kolmandas liigas.

Bordeaux

Kuuekordsed Prantsusmaa meistrid kukkusid eelmisel hooajal kõrgliigast välja, mistõttu peab ka nemad sellesse nimekirja panema. Edela-Prantsusmaa veinipealinnana tuntud linna jalgpalliklubi osales Meistrite liigas viimati hooajal 2009/10, kui jõuti veerandfinaali.

Artmedia

Tänapäeval on see Bratislava klubi tuntud kui FC Petržalka. Klubi 124aastase ajaloo jooksul on sel olnud 18 nime. Tegu on Meistrite liigas parima soorituse teinud Slovakkia klubiga, kui hooajal 2005/06 jäädi alagrupis kolmandaks, edestades FC Portot.

Málaga

Viimati Meistrite liigas hooajal 2012/13 figureerinud Málaga võitis oma alagrupi, mis koosnes AC Milanist, Peterburi Zenitist ja Brüsseli Anderlechtist. Samuti saadi kaheksandikfinaalis jagu FC Portost, kuid pudeneti veerandfinaalis Dortmundi Borus sia kahe üleminutivärava tõttu.

Kaasani Rubin

Kaks korda Meistrite liigas osalenud Rubini kõige meeldejäävam seik oli hooajal 2009/10, kui alistati võõrsil 2 : 1 oma võimete tipus olnud FC Barcelona.

Hamburger SV

Ainuke klubi siin nimekirjas, kes võitis Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika. Hamburgi meeldejäävaim mäng Meistrite liigas lõppes 2000. aasta septembris 4 : 4 viigiga Juventuse vastu. Viimati mängiti turniiril hooajal 2006/07.

Bursaspor

Bursaspor on Trabzonspori kõrval ainus väljastpoolt Istanbuli pärit klubi, kes on võitnud Türgi meistrivõistlused. Bursaspor jäi hooajal 2010/11 Meistrite liigas oma alagrupis Manchester Unitedi, Valencia ja Rangersi järel viimaseks.

Willem II

Endise Hollandi kuninga järgi nime saanud klubi suutis küll kolm korda võita Hollandi meistritiitli, kuid jäi oma ainukesel Meistrite liiga hooajal 1999/2000 alagrupis ilma ühegi võiduta viimaseks.

Oțelul Galați 300 000 elanikuga Rumeenia linnast nimega Galați on pärit Oțeluli klubi, kes tuli esmakordselt Rumeenia meistriks hooajal 2010/11 ja osales kohe järgneval hooajal Meistrite liigas. Seal jäädi nulli punkti ja väravate vahega –8 alagrupis viimaseks.

Lierse SK

Belgia kuuest Meistrite liigas osalenud klubist tõenäoliselt kõige vähem tuntud. Lierse debüteeris turniiril hooajal 1997/98, kui enne seda suudeti esimest korda üle 35 aasta võita Belgia meistritiitel. Hooajal 2013/14 esindas klubi Eesti koondise legend Enar Jääger. Kahjuks lõpetas klubi 2018. aastal rahapuuduse tõttu tegevuse.

Emotsioonid ja Ameerika mäed

Oktoobri jooksul juhtus meie jalgpalliväljakutel palju põnevat, märgilist ja dramaatilist – just sellised hetked jäid ka Jalka piltnike kaamera ette!

Tartus toimunud Balti turniiril trükiti Eesti naistekoondisele selja peale numbri kohale ka nimi. Mine tea, kui palju oli žestist väljakul kasu, ent Balti turniiri võit jäeti kenasti koju! Foto: Liisi Troska Balti kuninganna! Kui naistekoondis hooaja alguses eesmärke seadis, olevat Inna Kiss-Zlidnis naiskonna ees välja öelnud, et tema tahab kindlasti võita Balti turniiri ja tõusta Balti kuningannaks. Kui võit tuli, kinkisid naiskonnakaaslased talle sümboolselt tiaara! Võidu järel võisid koondise kolm tugitala (Lisette Tammik, Kiss-Zlidnis ja Vlada Kubassova) ka erlinghaalandlikult poseerida. Fotod: Liisi Troska

Suured segadused FCI Levadia meeskonnas tõid muu hulgas kaasa selle, et vahepeal meeskonnast juba külmutatud ründaja Liliu naasis tiimi juurde. Ja see oli ju stsenaariumisse ette kirjutatud, et oma naasmismängus tuleb ta endise tiimi Nõmme Kalju vastu väljakule, lööb võiduvärava ja valitakse mängu parimaks… Foto: Katariina Peetson

Veel emotsioone Tartust ja Tamme staadionilt! Veel enne, kui areeni hõivas naistekoondis, sai Tartu Tammeka meeskond seal oma hooaja vaat et parima võidu, kui esikolmikukohta jahtiv Nõmme Kalju suruti lausa 3 : 0 võiduga pikali. Tanel Langil on vaba voli loom välja lasta! Foto: Liisi Troska Käsi ei käi nii hästi aga Narva Transil. Paide Linnameeskonna löödud värava järel mõtleb elu üle järele Martin Käos. Foto: Liisi Troska

See peab ju olema penalti!? Tegelikult on Katariina Peetson siin tabanud hoopis hetke, kus rohelises särgis Robert Kirss on palli äsja värava poole löönud ja Aleksandr Volodin jätkuolukorras tema jalgade vahele jäänud. Kõik puhas, mängime edasi! Foto: Katariina Peetson



Nõmme Kalju kaheksamänguline võiduta seeria viis ametist nende peatreeneri Eddie Cardoso. Esimeses kohtumises Kaido Koppeli käe all suudeti nukker seeria eriti stiilselt lõpetada, alistati 1 : 0 äsja meistritiitli kindlustanud FC Flora ja tehti sellega jõuline samm kolmanda koha poole. Nagu näha, oli mängu lõpp aga ülimalt pingeline ja Flora viigiväravast ei jäänud sugugi palju puudu!

Foto: Jana Pipar

MM 2018: Prantsusmaa uus põlvkond tõuseb troonile

Jalka suur tagasivaadete sari on jõudnud lõppu ja otsaga tänapäeva: juba novembri keskel Kataris algava MM-finaalturniiri eel võtsime igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Kronoloogilises järjestuses liikudes olemegi jõudnud seni viimase, 2018. aasta MM-finaalturniiri juurde!

Kuigi juba eelmiste MMide korraldusõiguste jagamised olid määritud korruptsiooniskandaalidega, oli 2010. aastal toimunud üritus, kus selgitati välja nii 2018. kui 2022. aasta MMi korraldaja, varasemaga võrreldes järgmisel tasemel. 22st FIFA täitevkomitee liikmest, kes hääletustel osalesid, on tänaseks täpselt pooled saanud kas rahatrahvi, ajutise või eluaegse tegutsemiskeelu või mõistetud kohtus süüdi korruptsioonis!

FIFA otsustas 2007. aastal, et lühikest aega kehtinud rotatsioonipoliitika, kus MMide korraldus käib kindlaks määratult mööda maailmajagusid ringi, ei ole sel kujul jätkusuutlik, ning selle asemel lepiti kokku, et ükski maailmajagu ei saa kolmest järjestikusest turniirist kahte. See tähendas, et 2018. aasta MM ei saanud kindlasti toimuda Aafrikas (kuna 2010 toimus turniir Lõuna-Aafrika vabariigis) ning Lõuna-Ameerika riigid olid välistatud nii 2018. kui 2022. aasta turniiri korraldajana (kuna 2014. aastal korraldas MMi Brasiilia). 2018. ja 2022. aasta MMi korraldusõigusele esitati esialgu lausa 11 kandidaati. Belgia-Holland ja Hispaania-Portugal olid ainsad ühisavaldused, aga lisaks neile näitasid huvi üles Inglismaa, Venemaa, Austraalia, Jaapan, Katar, Lõuna-Korea, USA, Indoneesia ja Mehhiko. Indoneesia ja Mehhiko langesid varakult ära, viis kandidaati (Lõuna-Korea, Katar, Jaapan, Austraalia, USA) olid sihitud vaid 2022. aasta turniirile. See tähendas, et 2018. aasta korraldusõigus jäi Euroopa siseasjaks

– võistlema asusid Venemaa, Inglismaa, Hispaania-Portugal ja Holland-Belgia. Venemaa võit oli otsustavas hääletusvoorus lõpuks küllaltki selge, 2022. aasta turniiri sai samuti võrdlemisi selgelt endale Katar.

Hääletustulemused tekitasid eriti läänemaailma meedias palju poleemikat: kuigi peamine kriitiline fookus läks pisikese, palava ja inimõigusi eirava, aga pööraselt rikka Katari võidule, sai ka Venemaa oma koosa kätte. Kohe toodi välja venelaste probleemid rassismi ja LGBT-õigustega ning 2014. aastal ka sõda Ukrainaga, kuid FIFA jäi oma seisukohale kindlaks ja jättis turniiri venelastele alles isegi pärast Krimmi annekteerimist. Samuti ei võtnud turniiri Venemaalt ära süüdistused häälte ostmises.

Itaalia krahh

Esimest korda MM-ajaloos võtsid kõik FIFA liikmed turniirist osa – peale korraldajana automaatselt finaalturniiri koha saanud Venemaa andsid end valiksarjaks üles kõik ülejäänud 209 FIFA liiget. Kvalifikatsioon tõi lõpuks kaks debütanti – Põhja- ja Kesk-Ameerika tsoonis üllatas Panama, kes jättis teiste seas finaalturniiri ukse taha

Tekst: Raul Ojassaar

Finaalijärgne auhinnatseremoonia toimus Lužniki staadionil tõelises paduvihmas. Aga prantslased sellest ei hoolinud! Foto: imago/Xinhua/Scanpix

viimati 1986. aastal eemale jäänud USA; Euroopas nautis oma tippaegu väike Island, kes võitis oma valikgrupi Horvaatia, Ukraina ja Türgi ees ning pääses ajaloo väikseima riigina MMile.

Pika pausi järel naasid finaalturniirile Peruu (viimati 1982), Egiptus (viimati 1990, kusjuures vahepeal oldi neljal korral tuldud Aafrika meistriks!) ja 2002. aastal debüüdil veerandfinaali jõudnud Senegal.

Valikturniiri suurim üllatus oli aga kahtlemata neljakordse maailmameistri Itaalia põrumine. Kui tugevas valikgrupis ei olnud nende Hispaania järel teiseks jäämine väga suur üllatus, siis järgnenud playoff’is ajas 0 : 1 kaotus Rootsile itaallased suisa paanikasse. Suurtest Euroopa jõududest jäi kõrvale ka eelmisel kahel turniiril esikolmikusse mahtunud Holland, kes jäi valikgrupis Prantsusmaa ja Rootsi järel kolmandaks ning ei pääsenud isegi playoff’i. Omapärasel kombel jäi kõrvale koguni neli valitsevat oma maailmajao meistrit: Kamerun, Tšiili, USA ja Uus-Meremaa.

Venemaa saadab vigase Salahi koju Kohe loosi järel kahtlustati Venemaad taas sohitegemises – kuidas ometi said nad nii lihtsa alagrupi? Loos tõi venelastele vastasteks Uruguay, Egiptuse ja Saudi Araabia ning kahtlemata oli vähemalt paberil tegu kogu alagrupiturniiri kõige nõrgema nelikuga. Kohe avamängus vajutasid venelased Moskvas Lužniki staadionil gaasi põhja: Saudi Araabiast sõideti üle suisa skooriga 5 : 0! Sealjuures särasid vahetusmängijad: kaks väravat lõi Deniss Tšerõšev, kes sekkus juba ava-

„Pensionieelikust“ väravavaht püstitab uue rekordi

A-grupi viimases voorus edasipääsu mõttes enam midagi mängus ei olnud ning kõige märkimisväärsem sündmus leidis aset Saudi Araabia ja Egiptuse kohtumises, kus egiptlaste väravasuule astus 45 aasta ja 161 päeva vanune Essam El Hadary. El Hadary suutis avapoolajal isegi penalti tõrjuda, kuid mõned minutid hiljem õnnestus saudidel siiski järgmine penalti sisse lüüa ja mängu viienda üleminuti tabamusest ka 2 : 1 võita. 1973. aastal sündinud El Hadaryle oli tegu viimase, 159. mänguga Egiptuse koondises, kuid klubikarjääri lõpetas ta alles 2020. aasta novembris. Temast sai MMide vanim mängija ja vanim penaltitõrjuja ning ka esimene aafriklasest väravavaht, kes tõrjunud MM-finaalturniiril 11 meetri trahvilöögi.

poolaja keskel vigastatud Alan Dzagojevi asemele, ühe kolli sai kirja peaaegu kahemeetrine ründaja Artjom Dzjuba. Just nemad kaks saidki venelaste MMi peakangelasteks.

Eesti valiktsükkel: kaks peatreenerit, kaks suurt sauna

Eesti koondise puhul oli 2018. aasta MM-valiksari täis muutuste tuuli. Valiksarja esimene kohtumine võõrsil Bosnia ja Hertsegoviinaga osutus kohe katastroofiks: Zenicas võeti 2016. aasta septembris vastu selge 0 : 5 kaotus, mis jäi viimaseks peatreener Magnus Pehrssonile, kes seepeale ametist vabastati. Kuu aja pärast toimunud kohtumisteks oli lootsiks määratud juba Martin Reim, kelle esimesed mängud olid lubavad: kodus saadud 4 : 0 võidule Gibraltari üle järgnes küll 0 : 2 kaotus Kreekale, kuid eestlaste julge, ründav ja palli valdav mängupilt oli pärast Pehrssoni konservatiivsust värskendav ja tekitas uut lootust.

Paraku tõmmati sinisärgid jõhkralt tagasi maa peale Brüsselis, kus meie julgus karistati ära – Belgia võttis Eesti üle suisa 8 : 1 võidu, mis jättis selge jälje ka Reimi edasistele mänguplaanidele, sest niivõrd ründavalt ja julgelt Eesti iseäranis suurte vastaste vastu enam mängima ei kippunud. Kodumäng belglastega lõppes näiteks vaid 0 : 2 kaotusega, kusjuures sisuliselt kogu teise poolaja mängis Eesti Artjom Dmitrijevi eemaldamise tõttu vähemuses.

Eesti tipphetkedeks jäid valiksarjas Mattias Käidi 90 + 2. minuti väravast kodus saadud 1 : 0 võit Küprose üle, samuti kaks kindlat võitu Gibraltari üle. Võõrsilmängus Gibraltariga tegi Reim sealjuures geniaalse lükke, kui saatis keskkaitsja Joonas Tamme platsile ründajana – Tamm tasus usalduse kübaratrikiga!

Kuue meeskonna seas sai Eesti Belgia, Kreeka ja Bosnia järel ning Küprose ja Gibraltari ees 11 punktiga neljanda koha.

Kui soosikud uruguaylased läksid sellest grupist edasi kolme võiduga, siis teise koha nimel sai otsustavaks Venemaa ja Egiptuse teise vooru kohtumine. Peterburis peetud mängus oodati palju Liverpooli tähelt Mohamed Salahilt, kes selleks kohtumiseks platsile naasis – vähem kui kuu aega varem oli Salah Meistrite liiga finaalis võitluses Sergio Ramosega õlga nihestanud ning tema valmisolek MMiks oli väga suure küsimärgi all. Avamängust Uruguayga eemale jäänud Salah kuulus nüüd Venemaa vastu algkoosseisu, ent oli selgelt näha, et oma paremate päevade vormist oli ta kaugel – hoolimata sellest, et ta ise teenitud penalti realiseeris, võtsid venelased kindla 3 : 1 võidu ning kindlustasid juba kahe mängu järel edasipääsu, täpselt nagu ka Uruguay.

B-grupp alustas dramaatiliselt. Avamängus Maroko ja Iraani vahel ei suutnud iraanlased teisel poolajal teha mitte ühtegi pealelööki, ometi said nad Aziz Bouhaddouzi 90 + 5. minuti omaväravast magusa 1 : 0 võidu. MMi klassikasse läks aga kohe Portugali ja Hispaania lahing – naabritevahelises kohtumises säras eriliselt MM-ajaloo vanima mängijana (33 aastat) kübaratriki kirja saanud Cristiano Ronaldo, kes tõi lõppskoori tabloole 88. minutil otse karistuslöögist.

Hispaania puhul oli märkimisväärne väravavaht David De Gea eksimus teise värava puhul, kus ta suhteliselt lihtsa löögi käte vahelt väravasse pudistas. Ka ülejäänud mängudes ebakindel olnud De Geal läks totaalselt aia taha ka järgnenud klubihooaeg Manchester Unitedis, kusjuures MMi puhul toodi tema puhul välja jahmatav statistika: nelja mänguga tehti tema väravaraamide vahele seitse pealelööki, millest ta suutis tõrjuda vaid ühe! Ülejäänud kuus lööki lõpetasid kõik väravas.

Ebaõnnesõduriteks osutusid marokolased, kes domineerisid ka teise vooru mängu Portugaliga, kuid pidid lõpuks siiski Cristiano Ronaldo vära-

vast järjekordse kaotuse vastu võtma ja edasipääsuvõimalustest suu puhtaks pühkima. Viimases voorus olid nad Hispaania vastu viimastel minutitel kinni võiduski, ent Iago Aspase 90 + 1. minuti tabamus jättis nad ka lohutusvõidust ilma. Samal ajal lõppes viigiga ka Iraani ja Portugali kohtumine – neli teenitud punkti tähistas Iraani MM-ajaloo parimat tulemust, kuid alagrupist edasi marssisid siin siiski soosikud Hispaania ja Portugal.

Ühe võimaliku võidupretendendina turniirile tulnud Hispaania koondise laagris lahvatas suur skandaal vaid kaks päeva enne turniiri algust, kui selgus, et eelmised kaks aastat koondist tüürinud peatreener Julen Lopetegui on sõlminud lepingu Real Madridiga ja finaalturniiri järel jätab ta koondisega hüvasti.

Kuna Lopetegui oli Realiga läbirääkimistes olnud Hispaania alaliidu teadmata ning teade Lopetegui uuest lepingust avaldati vaid viis minutit pärast seda, kui klubi oli infot liiduga jaganud, otsustati Lopetegui päevapealt vallandada, tuues põhjuseks eetilised kaalutlused. Seetõttu pidi vaid kaks päeva enne Hispaania koondise avamängu ohjad üle võtma alaliidu spordidirektor Fernando Hierro.

Kaheksandikfinaalis väljalangemise järel otsustas Hierro maha panna nii peatreeneri kui spordidirektori ameti ning koondise etteotsa asus seda praegugi juhendav Luis Enrique.

Lopeteguile oli tegu eriti õnnetu mõnekuulise ajaga, sest Reali klubi juures osutus tema ametiaeg lühikeseks ja läbikukkunuks – 1 : 5 kaotus derbimängus Barcelonale vabastas ta ametist juba enne oktoobri lõppu.

„Kõigepealt hävitas Lopetegui Hispaania koondise, siis Real Madridi. Kas järgmiseks võtab ta ette kuningakoja?“ küsisid irvhambad, tuues välja, et Lopetegui suutis vaid mõne kuuga viia kriisi kaks Hispaania rahvuslikku sümbolit. Kuigi oleks võinud arvata, et endise väravavahi maine treenerina on rikutud, asus ta 2019. aastal tööle Sevillasse ning viis nad 2020. aastal Euroopa liiga võitjaks.

Väikese Islandi meeldejääv debüüt C-grupp paistis silma vähese resultatiivsusega –kahe võidu ja ühe viigiga esikoha võtnud Prantsusmaa lõi kõigest kolm väravat, Taani pääses teisena edasi väravate vahega 2 : 1. Hingestatult mänginud ja kirglikku fännitoetust nautinud Peruule sai saatuslikuks 0 : 1 kaotus Taanile, kusjuures Christian Cueva eksis 0 : 0 seisult penaltil.

D-grupis võitis kohe esimeses mängus publiku südame väike Island, kes suutis Moskvas kahekordse maailmameistri Argentinaga 1 : 1 viiki mängida. Mõlemad väravad löödi avapoolaja keskel, kusjuures teise poolaja keskel avanes Lionel Messil suurepärane võimalus Argentina ette viia, kuid tema penalti suutis Hannes Þór Halldórsson tõrjuda.

Teises voorus Horvaatialt saadud 0 : 3 kaotus muutis argentiinlaste jalgealuse viimase mängu eel küll tuliseks, sest Nigeeria vastu oli edasipääsuks vaja kindlasti võitu, kusjuures samal ajal tuli loota, et Island Horvaatiat ei võida. Lõpuks edasipääs küll kätte saadi, aga väga raskelt – 2 : 1 võidu kindlustas argentiinlastele Marcos Rojo 86. minuti tabamus. Muide: sama mees oli ka eelmisel MMil nende kahe meeskonna vahelises mängus otsustava värava löönud! Argentina ja Nigeeria kohtusid MMil alagrupiturniiril juba viiendat korda – ühte nelikusse satuti ka 1994., 2002., 2010. ja 2014. aastal. Viimasest seitsmest turniirist viiel korral koos!

Belgia ja Inglismaa mängivad äraandmist E-grupis oodati huviga, kas neli aastat varem surmagrupi üllatuslikult võitnud ja poolfinaalist vaid penaltiseeria kaugusele jäänud Costa Rica suudab taas edasipääsule mängida. Paraku said nende lootused juba avavoorus löögi, kui nad pidid Aleksandar Kolarovi väravast Serbia 1 : 0 paremust tunnistama. Teises voorus olid costaricalased lähedal Brasiiliaga viigistamisele, ent väravad 90 + 1. ja 90 + 7. minutil viisid kolm punkti siiski soosikutele. Neymari seitsmenda üleminuti tabamus on sealjuures MM-ajaloo kõige hilisem normaalajal löödud värav. Serbia ja Šveitsi kohtumises, mis otsustas teise edasipääseja, puhkes skandaal: šveitslaste 2 : 1 võidumängus lõid väravad Kosovo-Albaania taustaga Xherdan Shaqiri ja Granit Xhaka, kes mõlemad tähistasid oma tabamust, näidates kätega kotkamärki, mis on Albaania rahvusluse sümbol. Teadupoolest kuulutas seni Serbia koosseisu kuulunud Kosovo end 2008. aastal iseseisvaks, ent Serbia peab riiki senimaani oma osaks. FIFA karistas Shaqirit ja Xhakat poliitilise žesti eest 10 000 Šveitsi frangi suuruse trahviga, kuigi serblased nõudsid meestele mängukeeldu.

G-alagrupp kujunes sisuliselt kõige üllatusvaesemaks – suursoosikud Belgia ja Inglismaa noppisid Tuneesia ja Panama vastu kohustuslikud võidud ära ja marssisid edasi. Inglastel olid nende kaks võitu väga eriilmelised: avamängus Tuneesia vastu päästis neile kolm punkti Harry Kane’i 90 + 1. minuti värav, Panama vastu mindi aga juba 62.

„Kõigepealt hävitas Lopetegui Hispaania koondise, siis Real Madridi. Kas järgmiseks võtab ta ette kuningakoja?“

Islandi jalgpalliajaloo üks säravamaid hetki: Hannes Þór Halldórsson tõrjub Lionel Messi penalti ja islandlased mängivad oma MM-debüüdil kahekordse maailmameistri Argentinaga 1 : 1 viiki. Foto: Rebecca Blackwell, AP/Scanpix

minutiks 6 : 0 juhtima! Hoolimata suurest kaotusest tähistasid panamalased Felipe Baloy 78. minuti auväravat täiest hingest – tegu oli riigi esimese tabamusega MM-finaalturniiridel.

Viimase vooru kohtumine Inglismaa ja Belgia vahel otsustas seega vaid selle, kumb meeskond läheb grupist edasi esimese ja kumb teisena. Sealjuures spekuleeriti, et teine koht saanuks playoff’is isegi kergema teekonna finaali, mistõttu olnuks mõlemal tiimil mõistlik viimane alagrupimäng kaotada! Raske öelda, kui palju see mängijate mõtetesse jõudis, ent mõlemad tiimid tegid koosseisus palju vahetusi ja Belgia sai kirja 1 : 0 võidu. Poolfinaali jõudsid lõpuks aga nii inglased kui belglased.

Mbappé sõu ja venelaste suurüllatus Kohe esimene kaheksandikfinaal osutus tõeliseks klassikuks – Prantsusmaa ja Argentina kohtumises löödi kokku lausa seitse väravat ning ühe korra mängisid eduseisu maha mõlemad meeskonnad. Prantsusmaa 4 : 3 võidumängus lõi ühe turniiri ilusama värava paremkaitsja Benjamin Pavard, kelle poolpõrkest sooritatud kauglöök imeilusa trajektooriga otse ristnurka vihises. Ülejäänud kolm prantslaste väravat olid 19aastase Kylian Mbappé teene – esmalt teenis ta penalti, mille Antoine Griezmann realiseeris, seejärel lõi teise poolaja keskel nelja minutiga kaks väravat, mis eduseisu 4 : 2 peale kasvatasid. Sergio Agüero värav üleminutite alguses tekitas argentiinlastele veel lootuskiire, kuid enamaks siiski võimelised ei oldud.

Vaid paar tundi pärast Lionel Messi turniiri lõppemist sai MM läbi ka Cristiano Ronaldol, kelle Portugal jäi 1 : 2 alla Uruguayle. Mõlemad Uruguay väravad lõi Edinson Cavani.

Playoff’i teise võistluspäeva mõlemad kohtumised vajasid penaltiseeriat. Suurüllatuse vormistas Venemaa, kes suutis Hispaania vastu kaotusseisust välja tulla, meeletule survele vastu pidada ja penaltiseerias Igor Akinfejevi tõrjete abil hispaanlased konkurentsist lülitada.

Horvaatia ja Taani kohtumine leidis oma kulminatsiooni omapärasel moel kohe mängu alguses – juba esimesel minutil läksid taanlased Mathias Jørgenseni väravast juhtima, kuid juba neljandal minutil seadis Mario Mandžukić jalule viigi! Rohkem väravaid 120 minuti jooksul ei löödudki, kuigi Luka Modrićil oli lisaajal kasutada penalti – selle suutis aga Kasper Schmeichel tõrjuda. Mängujärgsetel penaltitel suutis Schmeichel veel kaks lööki pareerida, kuid Horvaatia kollkipper Danijel Subašić vastas lausa kolme tõrjega ja kandis horvaadid edasi kaheksa parema sekka.

Belgia napikas ja inglaste murtud needus

Kui Brasiilia 2 : 0 võit Mehhiko vastu ja Rootsi 1 : 0 võit Šveitsi üle olid võrdlemisi sündmustevaesed kohtumised, siis alagrupikaaslaste Belgia ja Inglismaa pääs veerandfinaali oli draamast pungil. Kaheksandikfinaali Jaapani vastu väga selge soosikuna alustanud belglased käisid ära katastroofi äärel –teise poolaja alguses suutsid jaapanlased vaid nelja minuti jooksul kaks väravat lüüa ning 2 : 0 eduseisu sisse võtta. Enam kui veerand tundi vaat et šokiseisundis olnud Belgia poolehoidjate pulss hakkas aeglustuma alles 69. ja 74. minutil, kui Jan Vertonghe-

Tiitlikaitsjate needus ründab taas

F-grupi avamängus sündis kohe suur üllatus, kui tiitlikaitsja Saksamaa avavoorus Mehhikole 0 : 1 kaotas. Kümnete tuhandete Mehhiko fännide abil sisuliselt nende kodumänguks muutunud kohtumises sai otsustavaks Hirving Lozano 35. minuti tabamus. Sakslased tegid küll kokku 26 pealelööki, ent ei suutnud väravani jõuda – oma rolli mängis selles ka mehhiklaste puurilukk Guillermo Ochoa.

Sakslaste õnn paistis teises mängus pöörduvat: ka Rootsi vastu oldi tükk aega võimaluste realiseerimisega hädas ning mäng paistis juba viigiga lõppevat, kuniks Toni Kroosi viienda üleminuti löök karistusala küljelt (MM-ajaloo hiliseim võiduvärav normaalajal!) Rootsi südamed purustas.

Viimases mängus oli sakslastel seega vaja seni kaks kaotust saanud Lõuna-Korea kindlalt alistada, et edasipääsuvõimalus elus hoida. Sealjuures olid omad lootused isegi korealastel, kes pidid ise Saksamaad vähemalt kahe väravaga võitma ja lootma, et teises mängus alistab Mehhiko Rootsi. Samal ajal kui Rootsi võttis Mehhiko üle hoopis kindla 3 : 0 võidu ja sai alagrupi esikoha, olid sakslased taas hädas realiseerimisega – mängu lõpus oli neil vaja vaid üht väravat, et kaheksandikfinaali pilet kindlustada, kuid selle asemel lasti 90 + 1. minutil hoopis korealastel skoori teha!

Mängu lõpp kujunes sisuliselt kaoseks – Saksamaa väravavaht Manuel Neuer asus väravaid jahtides sisuliselt väljakumängijaks ja just tema pallikaotus Lõuna-Korea karistusala lähistel (!) lubas korealastel alustada kiirrünnakut tühjale väravale, mis resultatiivselt lõpetati. 2 : 0 võit Koreale ning tiitlikaitsjat ootas varajane kojusõit!

Saksamaast sai sel sajandil neljas tiitlikaitsja, kes MMil juba alagrupiturniiril välja langeb – sama saatus oli 2002. aastal Prantsusmaal, 2010. aastal Itaalial ja 2014. aastal Hispaanial. Ainsana suutis mustrit murda Brasiilia 2006. aastal. Saksamaale endale oli see alles teine kord, kui MMil ei õnnestunud neil avaringist edasi pääseda.

Šveitsi koondislaste Granit Xhaka ja Xherdan Shaqiri käemärk tõi mõlemale 10 000 frangi suuruse rahatrahvi. Fotod: Laurent Gillieron, EPA/Scanpix

ni ja Marouane Fellaini pealöögid kahe peale seisu viigistasid. Lisaaega selles mängus siiski ei nähtud – neljandal üleminutil pani kenale võistkondlikule kombinatsioonile punkti Nacer Chadli täpne löök, mis jaapanlaste südamed murdis.

Belgiast sai esimene võistkond 52 aasta jooksul, kes suutnud MMi playoff’is kaheväravalisest kaotusseisust välja tulla ja mängu normaalajal võita – viimati suutis selle tembuga hakkama saada Portugal 1966. aastal Põhja-Korea vastu, kui 0 : 3 kaotusseis 5 : 3 võiduks pöörati.

Inglismaa ja Kolumbia mäng oli juba Harry Kane’i järjekordsest penaltist inglaste kasuks kaldumas, kui kohtumise kolmandal üleminutil keskkaitsja Yerry Mina seisu pealöögist viigistas ja kohtumise lisaajale viis. Seal enam väravaid ei nähtud ja edasipääseja otsustati penaltiseerias –see oli teadupoolest aga halb uudis Inglismaale, keda oli suurturniiridel saatnud penaltiseeriates ebaõnnestuja taak. Kuigi 1996. aasta EMil suutsid inglased penaltitega Hispaania alistada, olid nad selle kõrval MMide ja EMide peale kokku kaotanud suisa kuus seeriat.

Aga mitte seekord! Kuigi Jordan Hendersoni eksimus jättis inglased kolmanda löögivooru järel kaotusseisu, eksisid Kolumbia kaks viimast lööjat – Juan Uribe virutas oma löögi latti, Carlos Bacca soorituse suutis aga inglaste väravavaht Jordan Pickford tõrjuda. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundunud – inglased läksidki penaltiseeria abil edasi!

Kaks tabelipoolt

Veerandfinaalide ajaks räägiti juba üha rohkem sellest, kuidas playoff’i kaks tabelipoolt on sattunud väga ebavõrdsed – ühe finalisti pidid ju välja selgitama viiekordne maailmameister Brasiilia, kahekordne tšempion Uruguay, ühekordne võitja Prantsusmaa ja FIFA edetabeli kolmas meeskond Belgia, samal ajal kui teisele kohale finaalis konkureerisid Inglismaa, Rootsi, Horvaatia ja Venemaa.

Turniiri jooksul üha tugevamaks muutunud prantslased jätkasid hea hooga – Uruguay vastu võetud võrdlemisi kindel 2 : 0 võit kinnistas nende staatust turniiri peamise soosikuna. Kolmandat järjestikust väljalangemismängu Lõuna-Ameerika vastase vastu prantslased aga ei saanud – tõeliselt kõrgetasemelises ja tasavägises matšis suutis Belgia tänu Fernandinho omaväravale ja Kevin De Bruyne tabamusele Brasiilia 2 : 1 alistada ning tagada ühtlasi, et poolfinaalidest saab Euroopa siseasi.

Eelmises ringis Kolumbiast üle noatera jagu saanud Inglismaa ei lasknud seekord Rootsi vastu asja nugadele – Harry Maguire’i ja Dele Alli tabamused 30. ja 59. minutil tõid neile mugava 2 : 0 võidu ning esimese MM-poolfinaalikoha alates 1990. aastast.

Inglaste vastase väljaselgitamiseks läks vaja penaltiseeriat – Venemaa ja Horvaatia, kes olid ka kaheksandikfinaalis penaltite abil oma edasipääsu otsustanud, lõid mõlemad nii normaal- kui lisaajal

Kas venelased tegid sohki?

Juba turniiri ajal hakkas Venemaa ootamatu edu taustal tekkima lääneriikide meedias küsimus, ega venelased ometi taas mingisugust sohki ei tee. Vene olümpiasportlaste dopinguskandaalid olid kõigil värskelt meeles ning kui selgus, et Vene mängijad jooksevad MMi mängude ajal kõige rohkem, spekuleeriti mitmel pool sellega, et neid on ebaausate võtete abil „putitatud“. Seda enam, et kuulus McLareni raport, mis Vene antidopingusüsteemi totaalse valemängurluse paljastas, vihjas sellele, et varem on ka jalgpallurite dopinguproovidega manipuleeritud.

Saksamaa meedias toodi aga välja, et kui Artjom Dzjuba kaheksandikfinaalis Hispaaniale värava lõi ja tähistades käe välja sirutas, oli tema käsivarrel näha süstlajälge, mis võib viidata veredopingu kasutamisele. Venemaa koondise arst Eduard Bezuglov lükkas aga süüdistused ümber, väites, et võtab mängijatel kohtumiste eel nii veenist kui kõrvalestast verd, et nende seisundit jälgida. Saksa spordiarstide sõnul on aga sellises olukorras veenist verevõtmine kummaline, sest kogu vajaliku info saaks kätte ka kõrvalestast.

Ühtegi positiivset dopinguproovi 2018. aasta MMil ei antud, aga teadupoolest ei kajastu veredopingu kasutamine dopinguproovis niikuinii.

ühe värava ning said oma oskusi penaltipunktilt näidata teist mängu järjest. Kohe esimene löök oli märgiline: Venemaa ründaja Fjodor Smolov läks üritama Panenka stiilis penaltit, kuid ei suutnud palli piisavalt kõrgele saata ning juba pikali hüpanud Danijel Subašić tõrjus selle ühe käega. Pärast seda eksisid korra mõlema meeskonna lööjad, mis tähendas Horvaatiale edasipääsu ja Venemaa ootamatult eduka teekonna katkemist.

Punavalgeruuduline unistus elab Mõlemad poolfinaalid näitasid hästi ära, et tegu on suurturniiri hilise faasiga – märksõnadeks võrdlemisi kaitsev mängustiil, vähesed võimalused ja pingeline õhkkond. Esimeses poolfinaalis läksid vastamisi naabrid ja vanad tuttavad Prantsusmaa ja Belgia. Kahe trumpkaardi heitluses jäid peale prantslased, kelle kaitse pidas lõpuks paremini – väravavahi Hugo Llorisi tõrjete kõrval lõi

Venemaa turniiri põhisangarid Artjom Dzjuba ja Deniss Tšerõšev. Foto: Christian Hartmann, Reuters/Scanpix

Edasipääseja otsustavad kollased ja punased kaardid

MM-finaalturniiridel enneolematu olukord tekkis H-alagrupis, kus Jaapan ja Senegal lõpetasid mõlemad kolme mängu järel võrdselt nelja punktiga ja väravate vahega 4 : 4, kusjuures omavaheline mäng jäi viiki. Mis siis teha?

Kui mõnel varasemal turniiril oli selliseid viike lahutatud isegi loosiga, siis seekord tuli esimest korda kasutada ausa mängu punkte – sisuliselt tähendas see, et edasi pääses meeskond, kelle mängijad korjasid vähem kaarte. Iga kollane kaart andis ühe miinuspunkti, kahe kollase kaardiga eemaldamine kolm miinuspunkti, otse punane kaart neli ja kollasele kaardile järgnev otsene punane kaart viis miinuspunkti. Jaapanil kogunes miinuseid neli ja Senegalil kuus, mis tähendas, et ülinapilt pääses 16 sekka lõpuks Jaapan. Sealjuures põhjustasid jaapanlased isegi omaenda fännide seas pahameelt, kui viimase vooru mängu lõpus hoiti 0 : 1 kaotusseisus Poola vastu palli oma väljakupoolel ja ei üritatudki rünnata, sest taheti vältida nii kaarte kui suuremasse kaotusseisu jäämist. Senegali väljalangemine tähendas ühtlasi seda, et esimest korda pärast 1986. aastat, kui kaheksandikfinaale MM-finaalturniiril esmakordselt mängiti, ei jõudnud sinna mitte ükski Aafrika meeskond.

kohtumise ainsa värava keskkaitsja Samuel Umtiti, kes suunas teise poolaja alguses nurgalöögist tulnud palli peaga võrku.

Teine poolfinaal kujunes samuti väga tasavägiseks ja pingeliseks. Inglased lootsid, et neil on kaks lisaaega järjest mänginud horvaatide vastu füüsise poolest eelis, ning mängu algus paistiski seda toetavat. Kieran Trippieri suurepärane karistuslöök viis Inglismaa juba viiendal minutil juhtima ning Harry Kane oleks avapoolajal eduseisu peaaegu duubeldanud, kuid tema löök tabas väravavaht Subašići tõrje järel posti. Punavalgeruudulised ärkasid teisel poolajal – 68. minutil suunas Ivan Perišić akrobaatilise jalalöögiga väravasse Šime Vrsaljko tsenderduse ning teine poolaeg kuulus pigem horvaatidele.

Kuigi kolmandat järjestikust lisaaega mänginud Horvaatia jaks oleks igasuguse loogika järgi pidanud seal lõppema, suutsid nad lisaajal veelgi juurde panna – võimalusi oli küll mõlemal pool platsi, kuid otsustavaks sai siiski Mario Mandžukići 109. minuti tabamus, mis Horvaatia esimest korda ajaloos MM-finaali saatis. Inglaste kahetsus oli suur – tegu oli ju suurepärase võimalusega pääseda esimest korda pärast 1966. aastat MM-finaali. Samas tunnustas Inglismaa meedia koondist poolfinaali jõudmise eest, sest peatreener Gareth Southgate’i käe all oldi näiliselt vabanetud kammitsatest, mis olid inglasi aastakümneid suurturniiridel tagasi hoidnud.

Kolmanda koha kohtumises tegi Southgate algkoosseisus rohkem vahetusi kui tema Belgia kolleeg Roberto Martínez ning belglased said Thomas Meunieri ja Eden Hazardi tabamustest 2 : 0 võidu. Belgia alistas turniiri jooksul Inglismaa seega juba teist korda, kusjuures mõlemad

MM 2018

Alagrupiturniir

A-grupp Uruguay 9 Venemaa 6 Saudi Araabia 3 Egiptus 0

B-grupp Hispaania 5 Portugal 5 Iraan 4 Maroko 1

C-grupp Prantsusmaa 7 Taani 5 Peruu 3 Austraalia 1

D-grupp Horvaatia 9 Argentina 4 Nigeeria 3 Island 1

Playoff

E-grupp Brasiilia 7 Šveits 5 Serbia 3 Costa Rica 1

F-grupp Rootsi 6 Mehhiko 6 Lõuna-Korea 3 Saksamaa 3

G-grupp Belgia 9 Inglismaa 6 Tuneesia 3 Panama 0

H-grupp Kolumbia 6 Jaapan 4 Senegal 4 Poola 3

Kaheksandikfinaalid Prantsusmaa–Argentina 4 : 3 Uruguay–Portugal 2 : 1 Hispaania–Venemaa 1 : 1, pen 3 : 4 Horvaatia–Taani 1 : 1, pen 3 : 2 Brasiilia–Mehhiko 2 : 0 Belgia–Jaapan 3 : 2 Rootsi–Šveits 1 : 0 Kolumbia–Inglismaa 1 : 1, pen 3 : 4

Veerandfinaalid

Uruguay–Prantsusmaa 0 : 2 Brasiilia–Belgia 1 : 2 Rootsi–Inglismaa 0 : 2 Venemaa–Horvaatia 2 : 2, pen 3 : 4

Poolfinaalid

Prantsusmaa–Belgia 1 : 0 Horvaatia–Inglismaa 2 : 1 (l.a)

Kolmanda koha mäng Belgia–Inglismaa 2 : 0

Finaal

Prantsusmaa–Horvaatia 4 : 2

kohtumised olid suures plaanis võrdlemisi väheolulised – omavahel oldi vastamisi ka G-alagrupi viimases voorus, kus mõlema edasipääs oli juba selge.

Mandžukić ja Perišić annavad ja võtavad Kui poolfinaalid olid kinnised ja väheresultatiivsed, siis suur finaalmatš tegi selle kuhjaga tasa. 1998. aasta MMi poolfinaali korduslahingus lõid mõlemad meeskonnad kolm väravat – ent horvaatide kahjuks läks üks nende tabamustest oma võrku. MM-finaalide ajaloo esimese omavärava

VARi debüüt

2018. aasta MM tähistas jalgpallis suurt läbimurret videokohtunike osas – kuigi VARi oli katsetatud eri liigades ja võistlussarjades varemgi ning MMi-eelsel hooajal toimis see näiteks Bundesligas ja Serie A-s, oli just see MM turniir, mis videokohtunikke paljudele jalgpallifännidele põhjalikumalt tutvustas.

Kriitikud arvasid turniiri eel, et VARist tulenevad mänguseisakud tapavad MMil mängutempo ja toovad kaasa skandaale – VAR oli tõepoolest seni kannatanud kasvuraskuste pärast. FIFA lubas aga videokohtunike süsteemi korraldada senisest palju paremini ning turniiri lõppedes tuligi tõdeda, et neil oli tuline õigus – hästi koolitatud kohtunikud ja kogu süsteemi sujuv toimimine tähendas seda, et VAR oli MMil suur õnnestumine ja ühtegi skandaali kaasa ei toonud.

sai enda nimele ründaja Mario Mandžukić, kes avas 18. minutil õnnetult skoori, suunates Antoine Griezmanni karistuslöögi peaga ristnurka. Sealjuures oli tegu pigem vastu mängu käiku sündinud väravaga, sest esimene veerandtund kulges horvaatide kontrolli all.

Turniiri jooksul juba korduvalt väga kõva mentaliteeti näidanud horvaadid ei lasknud end õnnetust algusest heidutada ja suutsid juba kümme minutit hiljem viigistada, kui Ivan Perišići tugev löök karistusala seest tee võrku leidis. Vaid kolm minutit hiljem oli Perišić ise peategelane teisel pool platsi, kui Prantsusmaa nurgalöögiolukorras põrkas pall tema käest üle otsajoone. Argentiinlasest kohtunik Néstor Pitana kutsuti videokohtuniku poolt asja üle vaatama ning mitmeminutilise seisaku järel otsustas Pitana lõpuks penalti kasuks – selle realiseeris Griezmann.

Prantslased võitsid avapoolaja seega 2 : 1, olles teinud vaid ühe pealelöögi väravaraamide vahele – ning mõlemad nende väravad olid vastuolulised. Avavärava toonud karistuslöögile eelnes Griezmanni sukeldumishõnguline kukkumine, teise värava puhul leidsid mõned asjatundjad, et Perišići juhuslik käepuude ei oleks pidanud penaltit kaasa tooma.

Horvaadid alustasid ka teist poolaega võimsalt, kuid samamoodi nagu mängu alguses suutsid prantslased sellele vastu pidada ja hoopis ise skoori teha – Paul Pogba löök 59. minutil ja Kylian Mbappé tabamus kuus minutit hiljem otsustasid mängu saatuse sisuliselt ära. Kuna seis oli kindel, ei jäänud paljudele meelde ka Hugo Llorisi hiiglaslik eksimus 69. minutil, kui ta väravaesisel palli Mandžukićile kaotas ja Horvaatia seeläbi ühe värava tagasi lõi.

4 : 2 võit tõi Prantsusmaale nende teise

Seitse

korda järjest on Mehhiko koondis MMil kaheksandikfinaalis välja langenud. Omapärane seeria algas juba 1994. aasta turniiril.

Luka Modrić ja Mario Mandžukić tähistamas poolfinaalis saadud võitu Inglismaa üle. Foto: Manan Vatsyayana, AFP/ Scanpix

MM-tiitli, kuid harvanähtavalt ei olnud ka finaali kaotajad allajäämisest liialt löödud – esialgne pettumus asendus Horvaatia puhul peagi meeletu uhkustundega. Vähem kui nelja miljoni elanikuga riik oli juba teist korda 20 aasta jooksul suutnud MMil esikolmikusse murda! Kodumaal võeti Horvaatia meeskond kangelastena vastu – neid tuli tänavatele kuuetunnisele paraadile tervitama hinnanguliselt 550 000 inimest, peaaegu 15 protsenti elanikkonnast! Väsimatu keskväljamees Luka Modrić valiti turniiri parimaks mängijaks ning ta murdis aasta lõpus ka kümme aastat kestnud seeria, kus Ballon d’Ori võitis kas Cristiano Ronaldo või Lionel Messi.

Fakte 2018. aasta MMi kohta

^ Brasiilia koondis pikendas oma vägevat seeriat: alates 1982. aastast on igal MMil (kümme korda järjest!) oma alagrupp võidetud.

^ Kaheksandikfinaalis Venemaa ja Hispaania vahel nähti esimest korda MM-ajaloos neljandat vahetust: uue reegli järgi võisid meeskonnad lisaajal teha peale senise kolme veel ühe vahetuse. Esimeseks neljandaks vahetusmeheks sai venelane Aleksandr Jerohhin.

^ Horvaatia koondis on ainus meeskond, kes suutnud ühe MMi jooksul võita kaks penaltiseeriat.

^ Esimest korda pärast 1930. aastal toimunud kõige esimest jalgpalli MMi polnud nelja parema seas ei Brasiiliat ega Saksamaad.

^ 19aastasest Kylian Mbappést sai pärast Peléd esimene teismeline jalgpallur, kes on MM-finaalis värava löönud.

Kolm

meest on MM-tiitli võitnud nii mängija kui peatreenerina – Didier Deschamps oli Prantsusmaa 1998. aasta triumfi puhul meeskonna kapten, 20 aastat hiljem aga peatreener.

Kuus

väravat lõi turniiri parimaks väravakütiks tulnud Harry Kane – pooled neist tulid penaltipunktilt.

Ühe

värava

Ragnar Klavan

luges raamatuid Eesti ajaloost ning hakkas koondisemängude eel hümni kuulates kätt südamel hoidma.

Kas sotsiaalmeedia ja jalgpall käivad kokku?

2012. aasta Jalka novembrinumbris oli juttu nii A-koondise esitustest, koduse kõrgliiga kvaliteedist, Nõmme Kalju eduvalemist kui ka järjest rohkem pildile tulnud sotsiaalmeediast.

Jalgpalliajakirjanik Andres Must arutles rubriigis „3 veergu“ jalgpalli kui eraldiseisva uurimisobjekti tõsiseltvõetavuse üle. Musta sõnul on jalgpallil ja ka spordil üleüldiselt väga lühike ajalugu võrreldes inimtegevuse kulgemisega, mis ei ole võimaldanud tekitada legitiimsust suures kultuuriruumis. Suhtumine jalgpalli oli aga muutumas kahel põhjusel: jalgpalli mastaabi kasv ja kultuuriajaloo esiletõus.

Karel Voolaid ja toonane Flora peatreener Marko Lelov analüüsisid Eesti koondise MM-valiktsükli esimesi mänge ja tõdesid, et Eestil jääb puudu agressiivsusest ja näljastest mängijatest. Pärast nelja esimest mängu oli Eestil kogutud kolm punkti ja üks löödud värav kõige väetimale konkurendile Andorrale. Türgi, Ungari ja Rumeenia käest saadi kaotus ja Voolaidi arvates oli küsimus suuresti Konstantin Vassiljevis. Jalgpallitreener arvas, et eelmise tsükliga võrreldes on suurim erinevus see, et vastased on hakanud Vassiljevi katmise vajadust juba enne mängu endale teadvustama.

Jalka küsitluses uuriti jalgpalliinimestelt järjest populaarsemaks muutuva Facebooki võimalustest ja ohtudest. Viljandi Tuleviku presidendi Raiko Mutle sõnul on Facebook suurepärane lahendus noorepoolsetele poolehoidjatele info jagamiseks. Nõmme Kalju spordidirektori Sergei Terehhovi arvates pole tal Facebookiga liitumisest pääsu. Kuigi mehel polnud intervjuu andmise ajal kontot veel tehtud, teadis ta, et peab puhkuse ajal sellega tegelema. Terehhov sai jalgpalli kohta infot klubide, UEFA ja FIFA kodulehelt, kuid mõistis, et maailm koondub Facebooki ja sellest pääsu pole. Õhtulehe sporditoimetuse juht Andres Vaher oli Facebooki suhtes kriitilisemal arvamusel ja tõdes, et oleks patt arvata, et päris kõik on kuld, mis hiilgab. Facebooki suurimateks ohtudeks pidas Vaher sõltuvust

pealtvaatajat käis keskmiselt vaatamas meistriliigamänge.

ja päris elust võõrandumist – ükski kiri ei asenda näost näkku vestlust.

Alver Kivi tegi intervjuu Henrik Ojamaaga, kes oli toona 21aastane ja end rahvusvahelisel tasandil tõestamas. Šotimaal Motherwellis pallinud Ojamaa (pildil) teenis järjest rohkem mänguaega Tarmo Rüütli juhitud koondises ja arvas, et on leidnud hea klapi ründepartner Andres Operiga. Juttu tuli ka keskkonna- ja klubivahetustest, mida oli Ojamaal 21aastasena juba mitu korda ette tulnud.

Nõmme Kalju tuli 2012. aastal esmakordselt Eesti meistriks, millega täideti klubi presidendi Kuno Tehva 2007. aastal antud lubadus – viie aastaga Eesti meistriks. Kalju luges oma edu valemiks järjepidevat, kvaliteetset ja südamega tehtud tööd. Tehva sõnul sooviti Nõmme Kaljust luua rahvusvahelise identiteediga respekteeritud organisatsioon, mis töötab ühtse meeskonnana tipptulemuse nimel. Kalju tipus püsimiseks olevat olnud vajalik teadlik noortetöö, et vähendada välismaalt ja teistest klulbidest sisseostetud mängijate osakaalu. Klubi suurim mure oli aga oma staadionikompleksi puudumine, mille kohta ei julgetud öelda midagi kindlat, kuid lahenduse suhtes oldi optimistlikud.

Meistriliiga rubriigis oli välja toodud Saue gümnaasiumi 11. klassi õpilase Mart Jõesaare uurimistöö tulemused, millest selgusid põhjused, miks kodune meistriliiga eestlasi ei huvita. 112 inimese vastuste põhjal oli võimalik mõningad suured teemad välja tuua. Suureks murekohaks peeti Eesti staadionite kehva seisu, kuna neil puudusid katusealused. EJLi infrastruktuuri juht Targo Kaldoja märkis, et on fännide kriitikaga suuresti nõus ja kehv jalgpallitaristu on kaasaelamise seisukohalt kindlasti probleem. Samuti toodi välja puudused toitlustuses ja sõltuvus arvutist ja teleülekandest. Samuti selgus uuringust, et rahvas soovib teleülekannete kvaliteedi ja info liikumise paranemist. Tihti ei jõua info mängudest inimesteni ja kui info käes, siis on teleülekande kvaliteet väga kehv.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

lõi jalgpalli rahvaliiga lõuna alagrupis Värska Originaali rivistuses käsipallikoondislane Mait Patrail.

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitmele küsimusele oskad õigesti vastata?

Mälumäng

1. See 1985. aastal sündinud mängija esindas karjääri jooksul mitut suurklubi: ta kuulus muu hulgas Chelsea, Arsenali ja Real Madridi ridadesse, karjääri lõpetas ta 2019. aastal aga Pariisi Saint-Germaini mängijana. Väga napilt jäi ta ilma EM-tiitlist: ta sai vahetult enne turniiri vigastada ning vahetati koondise koosseisust välja. 173sentimeetrine mängija lõi oma klubikarjääri jooksul 337 mänguga vaid seitse väravat, ometi hinnati teda universaalsuse, töövõime ja palliga mängu pärast. Kellest on jutt?

2. Eesti Premium liigas on mängitud kohtumisi staadionil, mis on nime saanud linnulennult vähem kui kilomeetri kaugusel asuva saare järgi. Saar on umbkaudu 750 meetrit pikk ja 250 meetrit lai. Milline staadion/saar see on?

3. Jalgpallistatistikat koondava veebilehe Transfermarkt andmetel on küsitav mängija mänginud kõige enam mänge (120) koos Mikk Sillastega, järgnevad Sander Laht (119) ja Magnus Villota (100). Tema praeguste või endiste tiimikaaslaste seast võib leida veel näiteks Sander Sinilaiu, Karl Palatu, Aiko Orgla, Joel Indermitte, Kaido Koppeli, Karl Mööli, Andres Koogase, Vladimir Vassiljevi, Jürgen Kuresoo, Siim Lutsu, Karol Metsa ja Joonas Tamme. Kuigi ta pole kunagi kroonitud Premium liiga võitjaks ega mänginud Eesti koondises, on tema nimel üks Eesti meistriliiga rekord, mida saab väljendada numbriga üheksa. Kellest on jutt?

4. Inglismaa Premier League’i väravavahtide nullimängude edetabelit troonib 202 sellise kohtumisega Petr Čech, teisel kohal on David James (169). Kolmandalt kohalt leiame aga puuriluku, kes kuulus Inglismaa kõrgliiga klubidesse aastatel 1997–2016, esindades Middlesbrough’d, Fulhamit, Chelseat ja Leicester Cityt. Kodumaa koondisega käis ta muu hulgas 2001. ja 2005. aasta konföderatsioonide karikaturniiril ning 2006. ja 2010. aasta MM-finaalturniiril. 109 koondisemänguga on ta selles arvestuses oma riigi rekordimees. Kes ta on?

5. See 33aastane mängumees on Premium liigas esindanud nii Tallinna TVMKd, FC Florat, Sillamäe Kalevit, FC Infoneti, Nõmme Kaljut kui Tallinna Legioni. Viiekordne Eesti meister pallis sel hooajal aga hoopis III liigas Tallinna AS Cosmos FC ridades. Kes ta on?

Sina oled kohtunik

1. Käimas on penaltiseeria. Võistkonna peatreener on mängus saanud rahulolematuse näitamise eest hoiatuskaardi. Penaltiseeria ajal näitab ta taas välja rahulolematust kohtuniku otsusega. Milline on õige otsus? a) hoiatad treenerit suuliselt b) annad treenerile kollase kaardi, aga lased tal võistkonna juures edasi olla c) annad treenerile kollase kaardi ja eemaldad ta kahe hoiatuse eest

2. Mängija on saanud viga ja teda raviti väljaspool mänguväljakut. Pall läheb küljeauti, samal ajal soovib tervenenud mängija väljakule naasta. Kust võib mängija väljakule siseneda? a) igast kohast küljejoonelt b) küljejoone keskpunktist c) igast kohast mänguväljaku piiridest

3. VAR kutsub sind ekraani juurde vaatama üle karistusalas olnud olukorda. Kaitsva võistkonna mängija tuleb samuti vaatamisalasse olukorrale pilku peale heitma. Kuidas käitud? a) annad mängijale suulise hoiatuse b) annad mängijale kollase kaardi c) annad mängijale punase kaardi

2. Õige on variant c) – reegel 5 sätestab, et kui pall ei ole mängus, siis võib vigastatud mängija mänguväljakule naasta nii külg- kui ka otsajoonelt 3. Õige on variant b) – reegel 12 sätestab, et kollase kaardiga karistatavate rikkumiste hulka kuulub ka see, kui mängija siseneb

1. Õige on variant b) – reegel 10 ütleb, et mängu ajal saadud hoiatuskaardid ei kandu edasi penaltiseeriasse

Vastused ja selgitused

kohtuniku videokorduse vaatamise alasse

Foto: Jana Pipar

JK Tabasalu

Naiste meistriliigas debüüthooajal kohe esinelikusse tõusnud Tabasalu naiskonda tutvustab lähemalt kapten Laura Jaansen.

Melani Lisandra Kõrran

väravavaht, 2007

Mela on kohati nii vaikne ja armsake, et kui ta väravasse jõuab ning korralikult hüppama ja kamandama hakkab, siis võib esialgu ära kohkuda. Kipub end liiga palju süüdistama, kuigi väravaid lüüakse ikka kogu tiimile.

Anni Iiris Ilisson kaitsja, 2007

Ili murdis end naiskonda kuidagi salaja sisse ja puksis kõik kogenumad mängijad oma stabiilsete esituste toel põhikoosseisust välja. Keskkaitsja kohta võiks kõvemat häält teha, aga paneme selle veel nooruse arvele.

Liisi Karilaid

kaitsja, 2006

Äärekaitsja, kes vahepeal vist unustab hea tava, et oma kastis triblada ei tohiks. Teisalt pole ma näinud palliga nii enesekindlat äärekaitsjat, et põhimõtteliselt võib Liisi triblada seal, kus tahab. Hüpekate teipimise püsikunde.

Carmen Elisabeth Loime kaitsja, 2002

Kui Loimet pole enne trenni riietusruumis, siis on ta kuskil rullimas. Üks suurimaid võitlejahingi, kuigi slide tackle’ite osas pean talle veel näpunäiteid jagama. Satsi suurim rannajalka hunt ja ajab seda asja tõelise armastusega.

Kris Jette Piht kaitsja, 2004

Kris on igal pool mujal nii asjalik, et teinekord jõuab trenni ja mängudele ikka haruharva. Pole kõige kiirem mängija, kuid oskab end ründajate teele nii hästi ette sättida, et ega liduda olegi vaja. Talimängude üks tšempionitest.

Carmel Sööt kaitsja, 2006

Äärekaitsja, kes teeb rahus oma asja kindlalt ära. Kuna tulevad Mirelliga koos trenni, siis saab vanemalt õelt teinekord pahandada, kui jääb peale trenni riietusruumi liiga kauaks unistama. Putsad püsivad koos küll vaid teibi toel, aga lubas, et järgmiseks hooajaks ostab uued.

Mirell Sööt

kaitsja, 2003

Kõige suurem udu, mistõttu pole aimugi, missugune politseinik Mirellist saab. Kõva mootor, ei saa arugi, kas ta mängudel ära ka väsib. Kibe käsi kaardimängus.

Lisete Tammeveski

kaitsja, 1998

Mama, kes seisab kõigi eest, kui vähegi vaja. Jõudis Tabasalus kuidagi ootamatult keskkaitsesse, kuigi jalas on selline purakas, et on lausa patt teda vastase väravast nii kaugel hoida. Mängija, kellel lähevad pallid kõige rohkem üle jala, aga kes saab ikka ja jälle andeks, sest järgmine diagonaal on tavaliselt jõle hea.

Alicia Halliko

poolkaitsja, 2005

Alicia on üks põnevamaid mängijaid satsis. Veel aasta tagasi oli puhtalt tipuründes, aga viimati mängisime koos ka keskkaitses. Jõuline ja julge mängija nii maas kui õhus.

Liis Hell

poolkaitsja, 2003

Peaks saama rohkem väljakule, et enda trikke ja purakat rahvale näidata. Liis tajub nalja, eriti siis, kui see tema kohta käib, ning keerab tavaliselt veel vindigi otsa. On saatnud kõik oma parimad semud teistele jahimaadele, aga ise on põline tabsikas, sest armastab jalkat nii väga.

Minna-Brit Jõelaid

poolkaitsja, 2007

Murrab end tasapisi naiskonda sisse ja on kahtlemata üks tulevikutähti. Minnaga ei tasu võidu joosta, sest ta lihtsalt niikuinii võidab. Imelik, et ta meistriliigas veel väravat pole löönud, aga ehk jõuab. U17 tiimi mama

Hanna Kübard

poolkaitsja, 2004

Pole veel aru saanud, mis positsioonil Hanna kõige meelsamini mängib, äkki tal polegi vahet. Üks nendest mängijatest, kes talimängudel särama lõi – korraldasime naiskonnaga omakeskis mullu sellise hooaja lõpuürituse. Jõuab trennidele ja mängudele kriminaalselt harva.

Heidi Melis

poolkaitsja, 2002

Ei tea kedagi, kes tahaks nii väga keskkaitses mängida, aga ikka peab leppima keskväljaga. Kahtlemata meie julgeim õhuvõitleja ja nahaalseim lõhkuja. Pole kindel, palju tal õdesid-vendi on, aga üks elab Siilis. Ravib hetkel kätt ning loodetavasti jõuab hooaja lõpus vähemalt korra veel väljakule.

Mia-Lisette Sarapik poolkaitsja, 2006

Alguses polnud kindel, kas Mia rääkida oskab, aga ajaga sai selgeks, et talle lihtsalt ei meeldi sõnu raisata. Väidetavalt kuulab enne mänge maselaule. Tõeline keskväljamootor, kes siiralt naudib vastase mängu lõhkumist.

Natali Sigijane poolkaitsja,

2005

Natali tuli Tabasallu, ei hakanud end mingisuguse sisseelamisega vaevama, vaid oli kohe satsis sees. Tõenäoliselt üks ebameeldivamaid vastaseid, sest läheb olukordadesse maksimaalselt sisse ja kui palli kätte ei saa, siis teeb taktikaliselt liiga. Juba kahekordne tiimi kuu parim, põhjusega.

Marta Liisa Staalfeldt poolkaitsja,

2004

Marta on kõige muu kõrval ka kohtunik, mispärast jagab oma arvamust vägagi avameelselt ka meie mängudel. Jõudis sel hooajal poolkaitsest keskkaitsesse niite tõmbama, kuigi ta ise selle lükke fänn esialgu polnud. Mardi diagonaalid on kui maasikad.

Laada Tereštšenkova

poolkaitsja, 1999

Laada on üks tiimi vaiksetest liidritest. On oma kogemuste pagasiga kõigile eeskujuks ning toimetab alati kindlalt. Kuigi vorm on mõnikord kõikuv, siis klass on igavene. Hea lüli vanemate ja nooremate mängijate vahel.

Egle-Eliise Kurg

ründaja, 2007

Egle on kahtlemata tiimi vaikne hiir, kuigi väljakul tõestab risti vastupidist. Kuigi elab kuskil Pärnu kandis, siis jõuab trenni teinekord tihedamini kui kohalikud. Tehnika on vägagi tipp-topp.

Anne-Grethe Pajuviidik

ründaja, 1998

Kui trennis satud Gretsiga ühte tiimi, siis on teada, et mäng on juba ette võidetud. Lööb tipuründajale omaselt väravaid söögi alla ja söögi peale, samas jagab väga hästi ka söötu. Pole eriline Uhlspordi fänn ja mängib ainsana hoopis Nike’i kedradega.

Sandra Pärn ründaja, 2003

Sannu on kõige sihikindlam mängija satsis ja oleks praeguseks vist terve maailma ära vallutanud, kui vigastused kogu aeg kallal ei käiks. Kui vaja väravat lüüa, siis jookseks tõenäoliselt läbi betoonseina ka. Suurim kinokülastaja.

Keidy Pööra

ründaja,

2004

Keidyl läheb teinekord aega vaja, et tegudeni jõuda, ja siis kõmmutab juba ristnurkadesse. Saab teinekord treeneritelt ebaausalt palju pahandada. Suur ürtide fänn.

Anette Salei

ründaja, 2005

Jumal tänatud, et Anni on Tabasalus, sest tema vastu ei kannataks mängida. Kui tahab, võtab kõik kaitsjad ette, nii et silm ka ei pilgu. Aastaid mängis nii, et kui kossi sai, siis jäi püsti, nüüd on õnneks kukkuma ka õppinud. Enam ei mäletagi, kas ta on parema- või vasakujalgne.

Valeria Veselova ründaja, 2005

Lera on tõeline seltskonnahing, kelle hooaeg lõppes vigastuse tõttu kahjuks enne, kui see alatagi sai. Kuna jõudis jalgpalli juurde päris hilja, siis esimestel kuudel veetis staadionil tõenäoliselt vähemalt kolmandiku päevast. Endine iluvõimleja, mis teeb temast kohati päris põneva jalgpalluri.

Martin Tšegodajev

peatreener, 1990

Tsego on väga püüdlik treener, isegi siis, kui ta kõikidele küsimustele vastust ei tea. Uhlspordi suurim fänn ja promootor. Kohati väga suur udu, aga seni pole keegi väljasõitudel maha jäänud. Toonud Tabasalule erinevate tüdrukute satsidega vast kõige rohkem karikaid.

Kersten Lõppe abitreener, 1989

Kessu avab suu ainult siis, kui päriselt midagi öelda on. Kahtlemata on asju, milles Kersten on hea, aga tagurpidi numbrite kirjutamine pole kindlasti üks nendest. Kui ta on väravas, siis tasub igalt poolt peale lüüa. Vajadusel väga agar doktor.

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.

Müügil Rahva Raamatus ja Apollos www dicefootball eu

Novembrikuu sünnipäevad

01.11 Denis Vnukov 31

02.11 Indrek Käo 52

03.11 Tomi Rahula 46

03.11 Raimo Nõu 43

04.11 Dmitri Kirilov 42

04.11 Henri Välja 21

04.11 Danil Pankov 20

05.11 Urmas Kirs 56

05.11 Alo Dupikov 37

05.11 Karl Rudolf Õigus 24

06.11 Tarmo Saks 47

07.11 Andres Oper 45

07.11 Mihkel Aksalu 38

08.11 Margus Parts 37

09.11 Getter Saar 23

10.11 Mart Paumäe 60

10.11 Grigori Ošomkov 37

10.11 Kevin Anderson 29

11.11 Uno Tutk 63

11.11 Tarmo Linnumäe 51

11.11 Kairi Himanen 30

12.11 Oleg Timofejev 65

12.11 Reinhard Reimaa 24

13.11 Uno Piir 93

13.11 Indrek Zelinski 48

13.11 Maksim Podholjuzin 30

14.11 Silvar Luht 58

14.11 Margus Kotter 52

14.11 Erkki Viisma 46

14.11 Artjom Dmitrijev 34

15.11 Marto Kiisk 38

15.11 Thor Vaas 29

16.11 Heleri Saar 43

16.11 Reno Mark 22

16.11 Riin Satsi 21

16.11 Triin Satsi 21

17.11 Eduard Rõžov 59

18.11 Enar Jääger 38

18.11 Kristjan Kattus 24

19.11 Martin Seeman 36

19.11 Emma Treiberg 22

20.11 Kai-Riin Tomera 27

21.11 Sergei Ratnikov 63

21.11 Mati Jürisson 59

21.11 Marko Lelov 49

21.11 Getter Laar 33

21.11 Andrus Lukjanov 33

21.11 Andre Järva 26

21.11 Kevor Palumets 20

22.11 Petteri Schultz 30 23.11 Ludvig Tasane 46 23.11 Ranet Lepik 42 23.11 Kelly Rosen 27 24.11 Marek Lemsalu 50 24.11 Ken Viidebaum 43 25.11 Janno Kaljuvee 53 26.11 Silver Grauberg 26 27.11 Rain Vessenberg 47 27.11 Vlasi Sinjavski 26 28.11 Tristan Koskor 27

KAKS TILKA VETT

ISA SUUR MURE: kuidas laps Arsenali fänniks teha?

Londonis elaval pereisal on tõsine mure: tema toetab Arsenali, aga kuueaastasest pojast on saanud hoopis tulise rivaali Tottenham Hotspuri fänn. Just seetõttu postitas isa internetti kuulutuse, kus pakub hüpnotisöörile lausa 3000 naela, et see poisi „õigele rajale“ suunaks!

Isa sõnul on kogu tema pere toetanud aastakümneid Arsenali, kuid pärast seda, kui Harry Kane 2018. aasta MMil parimaks väravakütiks tuli, on tema poeg hakanud rääkima Spursi toetamisest ja ka koolikaaslased on hoolimata isa pingutustest suutnud teda Tottenhami toetama veenda. Isa ei täpsustanud, kas poeg sai tõesti juba kaheaastaselt asjadest nii hästi aru, et hakkas Spursile kaasa elama, kuid kirjast võib nii välja lugeda.

„Mõistagi ei ole olukord minu vaatest ideaalne. Armastan oma poega tingimusteta, kuid tahan väga, et ta oleks koos ülejäänud perega Arsenali fänn. Nägin aasta tagasi ühes pubis tehtud videot, kus üks hüpnotisöör suutis Arsenali ja Spursi toetajad panna uskuma, et nad elavad vastastele kaasa, ning soovin, et keegi teeks midagi sellist ka minu pojaga,“ kirjutab isa.

Väidetavalt sai mees töölt boonust ja on valmis välja käima 3000 naela. Poisi emaga ei plaani ta hüpnotisööri palkamist kooskõlastada. „Usun, et andestust on lihtsam saada kui luba.“

Thomas Häberli Euroopa meister Foto: Michael Regan, UEFA via Getty Images

Giorgio Chiellini

Balti meister

Foto: Jana Pipar

Karikatuur: Meelis Naudi

Austria – üle pika aja!

Eesti meestekoondis sai teada 2024. aasta EM-valiksarja vastased. Belgia, Rootsi ja Aserbaidžaani kõrval saame mängida ka Austria koondisega. Austerlastega on Eesti seni läinud vastamisi haruldaselt vähe: kirjas on vaid kaks MM-valikmängu 1997. aastal, kui võõrsil kaotasime 0 : 2 ja kodus 0 : 3. UEFA liikmete hulgast oleme Austriast vähem kohtunud vaid kolme riigiga: värskeima liikme Kosovoga on meil veel kohtumata ning ühe mängu oleme pidanud Montenegro, Prantsusmaa ja Taani vastu.

See foto on pärit 1997. aasta kodumängust – veel Lotto vormides mänginud Eesti koondise eest võitleb vägeva mulletiga Marko Kristal Austria kaitsja Gilbert Prilasnigiga.

LHV edetabel

Foto: Lembit Peegel

Septembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Oktoobrikuu ristsõna õige vastus oli „…väravat nihutada“. Õige vastuse eest võitis kaks piletit 19. novembril A. Le Coq Arenal toimuvale Eesti koondise mängule Balti turniiril Markkus Vettik Võitjaga võtame ühendust.

Novembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 13. novembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi nokatsi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.