PULSS (1/2019-EST/ENG) by Nordicom

1/2019 kliendile tasuta

ENGLISH SUMMARY

NIIT, NÕEL &

NOËP

TALLINN MUSIC WEEK

FAIR TRADE TROUBADOUR

JAZZKAAR 30 X VEERENNI TOIT/FOOD: NOSTALGIA ANNA KANEELINA

LINNARUUM/ URBAN SPACE

Big Bang Unico Special One. Created in collaboration with JosĂŠ Mourinho, "The Special One". Blue ceramic case. In-house chronograph UNICO movement. Blue alligator on black rubber strap. Limited edition of 200 pieces.

hublot.com

Breguet La Marine

Ă&#x2030;quation Marchante 5887

Hind | Price

€

Laps | Child 2-12 7€

Alusta reisi auhinnatud Äriklassi Lounge’ist! Get ready for your flight in the award-winning Business lounge! UUS

NEW

Koosolekuruum Privaatsed helistamise ruumid Rohkem istekohti

Meeting room Private rooms for phone calls More seats

1/2019

RUBRIIK

ui lätlased pidasid Riia 800 aasta juubelit, siis ikka pikalt ja pauguga. Polnud üldse probleemi, et linna asutas aastal 1201 saksa soost piiskop. Meie Tallinna-Revali 800 aastat läheb seni üsna sordiini all. Taani kuningas Valdemar II, kes koos ristisõdijatega suvel 1219 praegusele Toompeale kindluse ehitusega võimukantsile, linna esmamainimisele, arengule ja püsiasustusele aluse pani, on mõnede meelest ikka valus vallutaja. Või suisa okupant, mis võrreldav nõukogude omaga. Mine tea, järsku veel kaevatakse kunagi veel maa alt välja Eesti muistne ja õitsev puust protoTallinn, mida maininud araabia geograaf alIdrisi 1154. Muidugi, lõpuks ongi tähtsam, kui me jõuaks kokkuleppele tänastes otsustes. Et edendada siin linnas head inimmõõtmelist ja rohelist avalikku ruumi. Arenguruumi ses suhtes on küllaga. Head, loodetavasti tõusvas joones kulgevat Tallinn-Reval 800 juubeliaastat ja ka palju päikest!

Our beloved south neighbours Latvians celebrated the 800th anniversary of Riga with the scream & yell and year-long celebrations, a grand finale fireworks show along with the special brandy to it. Nobody had a problem with the town being founded by a Germanborn bishop in 1201. The 800th jubilee celebrations of Tallinn-Reval haven’t really taken off. Valdemar II of Denmark, who arrived with the crusaders and started building the first stone Castle at Toompea in the summer of 1219, thereby laying a cornerstone to the permanent settlement and first mentioning of our town, is still a bitter pill for some. Maybe even an occupant for some worthy of comparison to the Soviets. Well these jubilees are not that important at the end of the day. What really matters most is agreement on the current issues. To get more human-friendly and green urban space around here. There’s still an insane amount of work to be done here. Well, dear folks, a very happy Tallinn-Reval 800th jubilee year to you! And lotta sunshine!

Tõnu Pedaru toimetaja / editor

Toimetaja: Tõnu Pedaru kujundAJA: Margit Randmäe Korrektor: Killu Mei Tõlkijad: Katre Scott-Hopkins, Eiffel Meedia OÜ Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Väljaandja: Linnameedia OÜ, info@pulsstallinn.ee, 670 2287, facebook.com/pulsstallinn

1/2019

sisukord/content nr 52 1/2019

60 66

Foto: Mart Vares

NÖEP Intervjuud temaga loe lk 20.

1/2019

12 Linnauudised / City News 16 Kaks juubelit / 2 Jubilees 20 Kaanelugu / Cover Story: NOËP 30 TLN ehitab/ TLN Development: Veerenni 38 Silverspoon tõstab toidukultuuri taset 41 Mõttekoht / Column by Madle Lippus 42 Suši: heade kavatsustega / Sushi: With Good Intentions 46 Suursaadik / Ambassador: Christoph Eichhorn 50 Välismaalt / Expat: José Hernández 52 Tõusulaine /

Tidewave: Anna Kaneelina 56 Tallinn Music Week 60 Jazzkaar 30 X 66 Maitsejaht / Restaurant: Härg 70 Test: Toit / Food Nostalgia 74 Mood / Fashion: Ulakas Kaunitar / Coco de Mer & Playboy 82 Tegija / Doer: Allan Martinson 86 Hetkes / Moment: Kaidi Karilaid 90 Impulss / Impulse: Allan Oolo 94 Argipäev / 24 h: Meelis Niinemets 98 Üks maja / A House: Narva mnt 36

VALI ESTONIA!

Teater iga ilmaga!

UUE HOOAJA PILETID NÜÜD MÜÜGIL!

René Soom Kandidaat nr 114

opera.ee 1/2019

uudised

Südalinna kerkib „hütt” 5. Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB 2019) installatsioonide programmi konkursi võitis Briti, Tšehhi ja Austraalia arhitektide ühistöö „Steampunk”. Põnev iidse aurutatud puidu painutamise tehnikas valmiv installatsioon kerkib augustis arhitektuurimuuseumi ette. „Võidutöö naljatab julgelt pimesi tehnoloogiasse uskumise üle. Loodava ehitise sees on nihkes nii lihtsuse, lihtsustuse kui ka keerukuse mõisted,” ütles žürii liige arhitekt Mihkel Tüür. „Samas otsib installatsioon vastust küsimusele: kuidas ehitada lihtsalt ja ökonoomselt mitmekesise geomeetriaga ruumi?” „Hütt” jääb kaunistama muuseumiesist kuni 2021. aastani.

 The winner of the 5th Tallinn Architecture Biennale (TAB 2019) Installation Programme Competition is “Steampunk” by group of British, Czheck and Australian architects. It will be built in August in the lively pedestrian green area facing the Museum of Estonian Architecture and will open to the public during TAB 2019 Opening Week on September 11th. The structure will remain in place until the next edition of the event in 2021.

Kellerteater alustas! Märtsi algul lõi Tallinnas uksed valla uus teater. Kellerteater on Eesti esimene vaid põnevikele, müsteeriumidele ja krimilugudele pühendatud teater, mille kodu asub vanalinna piiril salapärase õhustikuga püssirohuaida hoones (Uus tn 37). „Esimesed sammud on tehtud. Äsja esietendunud „Mõrvad Rue Morgue’il” mõjub nii, nagu seda kunagi oma peas kujutlesin. Püssirohuait ehk Kellerteatri Aidasaal on ennast sada protsenti tõestanud. Õhustik, mis seal tekib, on väga eriline,” räägib teatri asutaja, mainekas lavastaja, varem NUKU teatris tegutsenud ja visuaalteatrifestivali Tallinn Treff vedanud Vahur Keller, lisades, et on rõõmus, et mitu tuntud kontserdikorraldajat ja filmiprodutsenti on juba tundnud huvi, et koostööd teha. Nimelt toimuvad seal lisaks etendustele kohtumised, näitused ja filmivaatamised mõnusa atmosfääri, hea seltskonna ja klaasi veini või tassikese teega.

1/2019

 Kellerteater, the brand new theater opened in Tallinn in March focusing on dark, gothic and thrilling crime and mystery plays and also hosting the social event evenings at Uus 37, Old Town in the Gunpowder Depot . The founder of the theater is Vahur Keller, renowned stage director from the past of NUKU theater and visual theater festival.

1/2019

uudised

Adamson-Eric: Eesti ehted läbi aastatuhandete Väljapanekuga tähistatakse Adamson-Ericu muuseumi 35. tegevusaasta täitumist ning tehakse kummardus Eesti territooriumil elanud varasematele põlvkondadele. Tegemist on arheoloogilise pärandi, Adamson-Ericu meisterliku loomingu ja nüüdisaegsete unikaalehete võluva kooslusega.  Estonian Jewellery through the Millennia : The exhibition marks the 35th year of the museum’s operation and acknowledges the earlier generations who have lived on the territory of our country. The exhibition is an enchanting combination of our archaeological heritage, the masterly oeuvre of Adamson-Eric, and unique local jewellery.

Ehted à la Tallinn 800 Suurtükitorni Kiek in de Köki keldrikorrusel on avatud Eesti Metallikunstnike Liidu aastanäitus „Tallinn 800”. Taani kuningas Valdemari valitsusaja algusega seostatav Tallinna sünniaeg annab põhjust rääkida nii kaheksa sajandi tagustest sündmustest kui ka linnakultuuri tänapäevast. Näitusel esitlevad ligi 30 metallikunstnikku oma ehetes kodulinna ilu ja ajalugu ning inimeste igapäevaelu eri tahke. Näitusel osalevad ka paar seppa monumentaalsemate taiestega. Materjalivalikus võib näha nii hõbedat ja kulda kui ka erinevaid kive, puitu, sünteetilisi materjale jm. Näitus jääb avatuks kuni aprilli lõpuni.  Tallinn 800, the annual exhibiton of The Estonian Association of Jewellery and Blacksmiths at Artillery Tower Kiek in de Kök displays the art pieces, jewellery and metal work by local artists dedicated to the history of town Tallinn and also local urban space, culture and environment of today .

Katrin Kasesalu retrospektiiv Akadeemilise raamatukogu galeriis (Rävala 10) on aprilli keskpaigani avatud moekunstnik Katrin Kasesalu mälestusnäitus, mis on austusavaldus 80ndate–90ndate Eesti moekunsti ühele säravale tegijale. Kasesalu tegi 90ndate lõpul erialaliselt kannapöörde ja töötas akadeemilises raamatukogus paberirestauraatorina.  In the Galley of the Academic Library (Rävala 10) is until 14 of April opened the retrospective exhibition of well known Estonian fashion designer Katrin Kasesalu (1956-2018), one of the leading fashion designers of the 1980ies.

Patareisse tuleb punaterrori muuseum Patarei kuulsasse, aga täna lagunevasse merekindlusse rajatakse rahvusvaheline kommunismiohvrite mälestusmuuseum. Keskusesse koondatakse nii uurimiskeskus, muuseum kui ka rahvusvahelise teavitustöö osakond. Patarei kompleksi loodava kommunismikuritegude muusemi lahendus leiti ideekonkursi raames, mille võitis Jaapani arhitekt Shuhei Endo (fotol). Keskuse tööd hakkab korraldama Eesti Mälu Instituut.  Patarei Sea Fortress to be turn into Red Terror Museum: The famous Tallinn's Patarei sea fortress, now decrepit complex, built early 19 c. as a coastal artillery site and the fortress and later a prison is agreed to be turn into International Museum for the Victims of Communism. The premises of the new museum will also accommodate a unique new international institute for the investigation of communist crimes. The design contest for the museum was won by Japanese architect Shuhei Endo's entry in April last year (see photo)

1/2019

uudised

Kunstimuuseum 100: Kumu Kumu kunstimuuseumi suures saalis on 8. juunini avatud radikaalsete linnaruumipraktikatega kuulsaks saanud USA kunstniku Gordon Matta-Clarki ja Eesti kunstniku Anu Vahtra ühisnäitus „Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni”. Gordon Matta-Clark oli USA kontseptuaalne kunstnik, kes muutis fundamentaalselt arusaama arhitektuurist. Tema kohaspetsiifilised teosed paljastasid kaose ja anarhia linnaruumi näilise korrastatuse taga. Anu Vahtra projekt Kumu hoovis on inspireeritud MattaClarki tegevusest. Näitusel on väljas fotod ja filmid Matta-Clarki aktsioonidest ja installatsioonidest.  Gordon Matta-Clark was an American conceptual artist, who fundamentally changed the understanding of architecture. His site-specific works revealed the chaos and anarchy behind the seeming order of the urban space. Anu Vahtra’s project in the Kumu Art Museum courtyard is inspired by MattaClark’s activities.

Salatoimikud Kuni 14. aprillini avatud „Salatoimikud” on näitus, mis kaevab kümnendi süvakihtides, üritab heita valgust varju jäänud, unustatud ja kultuurimälus kaduma läinud teostele. 90ndate tunnusmõiste on kultuurikatkestus, juurdunud tavade ja eesmärkide asendamine uutega. Näitus läheneb selle aja kunstiloole uurivast vaatenurgast.  The X-Files is an exhibition that delves into the deeper layers of the decade and tries to shed light on works that have been overshadowed, have been forgotten or have even disappeared from the cultural memory.

„Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile” Eesti arhitektuurimuuseumis on 19. maini avatud näitus, kus püütakse avada arhitektuuri feminismi vaatenurgast. Oma tuba ja oma raha – need on naise eneseteostuse kaks vältimatut eeldust, kirjutas Virginia Woolf juba ligi 90 aastat tagasi. Ruum võib olla ka feministlik küsimus, see võimaldab tõstatada erinevaid küsimusi ja näha meie 20. sajandi arhitektuuriajalugu teistsuguses valguses.  A Room of One's Own: Feminist´s Questions About Architecture. Exhibition at Museum Of Estonian Architecture open til 19.05 A room and money of her own – these are two prerequisites for a woman’s self-fulfilment, so wrote Virginia Woolf almost 90 years ago. Despite this, Estonian architectural culture still seems to be completely unaware of the fact that space can also be a feminist issue. That is also the main purpose of the exhibition – to provide a critical and polemical tool, a means to spark discussion.

Langebraun linnamuuseumis 20. veebruarist on linnamuuseumis (Vene 17) avatud näitus Eesti mainekamast portselanitootjast Nikolai Langebraunist. Esimest korda on avalikult välja pandud maailma suurim Langebrauni erakollektsioon, mis kuulub Priidu Nõmmele. Näitus on temaatiline, eraldi on eksponeeritud tervikserviisid ja lastele mõeldud mininõud. Lisaks saab tutvuda ka kollektsioneerimisega seotud põnevate lugudega. Näitus annab ka ülevaate Nikolai Langebrauni portselanitööstuse ajaloost ja toodangust. Näitus on avatud kuni 12. jaanuarini 2020.  Exhibition “Langebraun” in the City Museum of Tallinn ( Vene 17) displays the largest private collection of Nikolai Langebraun's factory owned by Priidu Nõmme. Langebraun was the main producer of decorated porcelain in Estonia in the period of the first independence ( 1918-40) Exhibiton is open until 12th of Januray 2020.

1/2019

uudised

Tallinn Fashion Week 2019 Eesti moe tähtsündmus Tallinn Fashion Week naaseb moepubliku ette 21.–23. märtsil nii kodumaa tippdisainerite kui ka siinse moemaastiku uute tegijatega. Esimest korda laiendab TFW haaret ka Tartusse, alustades 21. märtsil moemaratoni Tallinnas Kultuurikatlas ning kulmineerudes viimasel päeval Tartus hotellis Lydia. Kuueteistkümnenda TFW põhiprogrammis esinevad Marilin Sikkal ja Virtuoza by Liisi Tui, Tallinn Design House, Eve Hanson, Alexanderling ja Beatrice, Donna Nordica, Perit Muuga, Cärol Ott, Woolish ning Embassy of Fashioni disainerid Ketlin Bachmann, Riina Põldroos ja Aldo Järvsoo.

Gita Siimpoeg

Haapsallu HÕFFile! Aprilli lõpus viivad kõik teed Haapsallu järjekordsele žanri- ja õudusfilmide festivalile HÕFF. 25. aprilli avaparaadile järgnevad rämpsfilmide maraton, Vladimir Tarassovi retrospektiiv (vt foto), Eesti lühifilmide „Reich of Dead” ja „Karv” maailmaesilinastused. Tähistatakse legendaarse „Matrixi” 20 aasta juubelit tasuta eriseansiga! Veel kavas: 70ndate–80ndate Nõukogude Eesti propaganda(õppe)filmide eriprogramm. Nostalgialaksuna „Kollane mask” − 40 aastat esilinastusest. Friigifilme näeb laiast maailmast ja loomulikult jookseb ekraanidel laiahaardeline põhiprogramm. Osaleda saab vestlusringis teemal „Eesti õudusfilm. Miks ja kellele?”. Lisaks retroplakatite näitus, töötoad, loengud jne.  Haapsalu Horror & Fantasy Film Festival is a three-day (from 24th of April) independent festival focusing on the best genre films from recent years, exploring the darker and odder side of cinema: from fantasy to horror, forgotten classics and special retrospectives to extreme films.

Sots art ja mood. Kontseptuaalsed rõivad Ida-Euroopast 15. märtsist avatud näitus käsitleb nõukaaegset visuaalkultuuri. Sots art tekkis 70ndate alguses Moskvas, asudes esimest korda mitteametliku kunsti ajaloos ammutama ainest põlatud nõukogude visuaalkultuurist. Perestroika-aastatel elas irooniline nõukogude stiil aga läbi ootamatu hilise õitsengu Ida-Euroopa moekunstis.  Exhibition Sots Art and Fashion open from 15th of March. Sots art developed in Moscow in the early 1970s, when for the first time in the history of unofficial art, artists drew inspiration from previously despised Soviet visual culture. During the later years of perestroika, the ironic Soviet style unexpectedly blossomed in East European fashion. (Pilt Marit Ilison. Kittel. 2018. Autori loal. Foto: Hooligan Hamlet)

1/2019

Foto: Erlend Staub

 Tallinn Fashion Week is here again along with the spring season! From 21th-23rd of March at Kultuurikatel. 16th TFW will be held also in Tartu which is the host of the event for the final day.

Foto: Viktor Burkivski

uudised

Liina Siib Kunstihoones Kunstnik Liina Siibi näitus „Paradiisi poliitika” kaevub unistustesse ja ideaalidesse, mis painavad olevikku. Siib pöörab oma loomingus teravat tähelepanu väikestele narratiividele, mis jäävad tavaliselt tähelepanumajanduse või kiirenenud elutempo varju. Viimasel ajal on kunstnik vaadelnud käimasoleva majandusrände piirkondlikku mõõdet Soomes töötavate eesti naiste pilguga. See nüüdisaegne isiklike lugude, soovide ja reaalsuste polüfoonia peegeldub uutes installatsioonides, mis keskenduvad traagilise saatusega ning normist kõrvale kalduvatele naistele siinses ajaloos. Teosed

on jätk Siibi pikaajalisele kunstilisele uurimistööle ruumi, hääle ja tähenduse hõivamise poliitiliste ja harjumuslike viiside segunemisest.  The solo exhibition Politics of Paradise by artist Liina Siib will be open til April at Tallinn Art Hall. Her work pays acute attention to the minor narratives, which are usually overshadowed by the attention economy or accelerated live experiences.

Lennusadamas Sex & the Sea Märtsist kuni 2020. aasta alguseni on Lennusadamas avatud Hollandi multimeediakunstniku Saskia Boddeke näitus „Sex & the Sea”. Ulatuslik väljapanek kõneleb meremehe ihast ja igatsusest. Sajandeid seisis laeva vööris käilakuju, kes ootas kannatlikult sadamakai ääres, et meremehed kodunt ära viia. Merel oldud nädalatel ja kuudel oli ta ainus naine laevas, hoides kõiki oma meelevallas. Ulgumerest sai lõuend fantaasiale, mis toitus meremehe igatsustest. Ümbritsetuna lõputuna laiuvast veteväljast, elades kitsukestes ruumides ja täites õlg õla kõrval rutiinseid ülesandeid, on meremees siiski vaba. Vaba normidest, ootustest ja kohustustest, mis juhivad elu kodus, maismaal. Meri loob uue reaalsuse, kus põimuvad fantaasia ja eksootilistes sadamates ees ootav tegelikkus. Meile avanev maailm oma ausate ülestunnistuste ja ajalooliste esemetega on korraga poeetiline ja praktiline, müstiline ja triviaalne. Seda asustavad kõrvuti sensuaalsed näkineiud ja põrgupiinu põhjustavad suguhaigused. Neid tundeid on meremehed kogenud ja kirjeldanud läbi aegade.  Sex & the Sea (08.03.2019-19.01.2020) An exhibition of the desire and longing of seamen by Dutch multimedia artist Saskia Boddeke. Being away from home for long periods of time makes seamen forget their ordinary values and routine behaviour in order to reduce desire and longing. Does the sea reveal a man’s true nature? Or does it create

a new reality? Surrounded by endless waters, living in narrow spaces and working side-byside on routine tasks, a seaman is, nevertheless, free. He is free of rules, expectations and obligations that steer life at home, on land. Sea creates a new reality, entwining fantasy with actuality in exotic harbours.

1/2019

uudised

TallinnReval 800 ja Eesti postkaart 125 Tänavu tähistab Tallinn oma esmamainimise 800. aastapäeva, sellele on pühendatud Akadeemilise Raamatukogu traditsiooniks saanud kalender. Viimasega on ära märgitud veel üks tähtpäev ajaloos − 125 aastat esimese eesti postkaardi ilmumisest.

unstiajaloolane ja Akadeemilise Raamatukogu teaduskommunikatsiooni ja näituste juht Harry Liivrand märgib, et Tallinna suurjuubelit meelde tuletada ja tähistada – selline sündmus ei tohiks jääda vaid lokaalsele tasandile, vaid äratama rahvusvahelist tähelepanu. „Kui Riia sai 2001. aastal 800-aastaseks, hakati juubeliprogrammi ette valmistama ja tutvustama juba aastapäevad varem ning ürituste programm kujunes muljetavaldavaks. Lätlased lõid siis Riiale uue väga kujundliku, südame kardiogrammi meenutava logo ning tootsid isegi spetsiaalset Riia 800 brändit! Meil valitseb vaikus. Vaid Metallikunstnike Liit interpreteerib oma aastanäitusel Kiek in de Köki tornis teemat „Tallinn 800”. Mida teevad teised linna mäluasutused, EAS või Taani suursaatkond!?” Tänavu täitub ka 125 aastat esimesest eesti postkaardist. Neid hakkas ilmuma siin üsna pea, kui tsaaririigis lubati postkaarte välja anda peale kroonuasutuste ka eraettevõtjail. Tallinna vaated olid ühed esimeste seas?

Esimeste seas olid nii Tallinna kui ka Tartu ja Pärnu vaated. 1894. aastal teatas Tallinna kirjastaja ja raamatupoodnik F. Wassermann, et müüb praeguse Tornide väljaku vaadetega postkaarte, see ongi esimene teade meie postkaartide kohta. Akadeemilise Raamatukogu suures postkaardikogus kõige esimesi Eesti postkaarte kahjuks ei leidu, kuid on umbes aastast 1900 küll. Muuseas,

1/2019

raamatukogu foto- ja postkaardikogus on üle 15 600 ühiku. Tallinna vaadetest kõneldes tundub, et läbi aegade on jäädvustatud ikka neidsamu teada-tuntud turistlikke objekte? On see kindla peale minek ja otsus kommertsiaalsetel põhjustel?

Reisimise ja turismiajaloo seisukohalt on see ülihuvitav küsimus, kuidas ja mis alusel kujunevad meelisobjektid ja lemmiksihtkohad. Miks üht motiivi peetakse jäädvustamisväärseks, teist aga mitte? Tallinna postkaartide puhul on algusest peale näha samade motiivide populaarsus põlvest põlve, esikümne vaate teke: raekoda, Kiek in de Kök, vaade Patkuli trepilt, Paks Margareeta, Oleviste kirik, Tallinna panoraam Kadrioru rannalt, Pirita klooster, Kadrioru loss, Russalka jne. Need on ju ilusad, romantilised motiivid,

uudised

Foto: Mark Kovalenko

Tallinnale tunnuslike maamärkidega, mida turistile kindlasti näidatakse, mille üle kohalikud uhkust tunnevad. Sellepärast valisin kalendrisse pigem tuntud motiive vähem nähtud nurga alt, et oleks nii kalendrikasutajale ja endalegi põnevam. Vaadake näiteks oktoobrikuu pilti Mayeri treppidega – nagu mõni Itaalia linn tuleks meelde! Või lagedate kallastega Snelli tiik, Lossi plats keskel oleva pargiga. Sinult kui kunstiajaloolaselt, aga ka linnakodanikult küsiks, mis kodulinna puhul enim köidab ja mis on see, mis vajaks veel edendamist?

Tallinnas tunnen end alati kodus. Mõnes linnaosas jalutamisest ei tüdine ilmselt kunagi: vanalinn, Pelgulinn, Kalamaja, Kadriorg, Nõmme. Kalamajas käisin 2000. aastate algul tihti hea kolleegi Kalev Keskülaga lihtsalt niisama

kondamas, tundide viisi maju vaatamas. Kasvasin üles ajal, kui vanalinn oli avatud teises tähenduses kui praegu – kui hooviväravad olid lahti, majade välisuksed pärani, linnamüüri tornidesse sai takistusteta sisse... Nimetan seda vanalinna süütuse ajaks. Omandisuhted on nüüd asjad paika pannud. Kuid meie kohaliku ajaloo kõrval on unustusse jäänud rahvusvaheline, meil on siiani nii vähe mälestusmärke Tallinna väisanud suurvaimudele. August von Kotzebued tuletab juba meelde mälestustahvel Nukuteatri seinal, kuid kus on mälestustahvlid näiteks Alexandre Dumas’le, Jules Verne’ile, Jaroslav Hašekile, Igor Stravinskile, Johann Valentin Mederile, Luigi Nonole? Nad on ju samuti osa 800-aastase Tallinna genius loci kujundajatest. Isegi Balthasar Russowile pole seinatahvlit tema kodukiriku Pühavaimu välisseinal. Häbilugu. 1/2019

uudised

Two anniversaries!

his year, Tallinn celebrates the 800th anniversary of its first mention, but it is also the 125th anniversary of the first Estonian postcards. They appeared in 1894 when the tsarist government began to allow private companies to issue cards as well. Art historian Harry Liivrand, under whose leadership the Tallinn University Academic Library has published a calendar celebrating both jubilees, argues that Tallinn’s major anniversary should not remain just local, but should attract international attention. “When Riga celebrated its 800th anniversary in 2001, the jubilee programme was prepared and promoted far in advance, and the events calendar was impressive in itself. The Latvians even created a special Riga 800 brand! We have silence! Only the Metal Artists’ Union has addressed the Tallinn 800 theme in its exhibition in the Kiek in de Kök Tower.” As for postcards, the first cards produced by private manufacturers included scenes of Tallinn as well as Tartu and Pärnu. “In 1894, the Tallinn bookseller F Wassermann announced that he was selling postcards with a scene of what is now Tower Square; this is the first information about our postcards,” notes Liivrand. Interestingly, in the case of Tallinn postcards, since the very beginning the same themes have remained popular through the generations, notes Liivrand: “the top 10: Town Hall, Kiek in de Kök, view from the Patkuli platform, the Fat Margaret Tower, St Olaf’s Church, the Tallinn panorama from the Kadriorg beach, Pirita Cloisters, Kadriorg Palace, Russalka and so on. These are truly beautiful, romantic themes, with landmarks characterising the city.” It is possible, too, that they are a very safe choice. Liivrand says that he always feels at home in Tallinn. “In some city districts, you will never get tired of walking: the Old Town, Pelgulinn, Kalamaja, Kadriorg, Nõmme.” But in Liivrand’s

1/2019

opinion, there is little international dimension in Tallinn: “We still have few monuments to the great individuals that have visited Tallinn—where are the memorials to people like Alexandre Dumas, Jules Verne, Jaroslav Hašek, Igor Stravinsky, Johann Valentin Meder, or Luigi Nono? They are also a part of Tallinn’s 800-year genius loci. Even the chronicler Balthasar Russow has no plaque on the outer wall of his local church, the Church of the Holy Spirit. It’s a shame.”

RUBRIIK

1/2019

kaanelugu

NOËP on laulja ja produtsendi Andres Kõpperi (28) ühemehebänd ja viimastel aastatel üks enim rahvusvaheliselt silma-kõrva jäänud Eesti artistinimi. Kuigi Andrese päevad veerevad vahel pikaltki stuudioseinte vahel, nendib märtsikuus aasta vanemaks saav muusik, et on seni elus saanud teha seda, mis talle meeldinud. Tekst: Tõnu Pedaru Fotod: Mart Vares Kontsertfotod: Johan Hallimäe

1/2019

kaanelugu

il jätkub esinemisi piiri taga, aga edu mõõdupuuks on ehk lööklood eri maade striiminguplatvormide edetabelites. Erinevalt hetkel väljamaal enim tähelepanu niitvast Eesti artistist räppar Tommy Cashist, kelle hoiak on veidralt ego-trippiv agressiivsem bad ass, on NOËP nii laval kui ka loomingus nii sisus kui ka vormis vaoshoitum. Pigem seestpoolt ja sügavalt kui allikaveest kerkiv heli ja hääl, mis kui sooja õhuna kiirelt-kergelt kuulajani kandub. NOËPi indie-electro poplood on meloodilised ja melanhoolsed, rütmilised ja tantsitavadki. Pikk sile ja sale poiss, kelle vokaalitämbergi keeratud hinge kriipima, esitab oma lüürilisi laule kui romantiline, nostalgiliselt laetud ja ideaale taga igatsev trubaduur. Kui Tommy Cashile lõhkusid jäämurdjana teed tähelepanu keskpunkti tema provokatiivsed videod, siis idee poolest võiks väga vingeid videoid vän-

1/2019

data Andreski. Filmide tegemine oli tal juba pidev poisipõlveharrastus, täpsemalt juba 6. klassist peale ema kaameraga. Filmi läks ta õppima kõrgkooligi ning mõni aasta tagasi sai ta sõpradega maha ülimenuka märulifilmiga „Vasaku jala reede”. Oskuste taha asi ei jää − Andres ütleb vaid, et seni pole väga palju aega selleks võtnud. Küll aga lisab ta esinemistesse vaatemängulisust oma valguskeelega. Sellest aastast kaasab ta suurematele kontsertidele elavat energiat lisama ka trummari ja kitarristi. Andres Kõpper on musikaalsest perest, aga nendest eeldusest hoolimata oli ta lapsepõlve muusikakooli aeg täis kõva tööd ja järjepidevat harjutamist, et hääl noote tabaks ja pill kõlaks. Samas oli tema esimene bänd, Gustav Adolfi gümnaasiumipoistest koosnev üksus, mis bassimehe järgi sai nii-öelda nimeks Meelik, oma esimese etteastega hoobilt menuk. Andres mäletab, et ootamatult tabanud staarihetk tundus tol-

lal pigem unes kui ilmsi toimuvat. Ehk kui kriteeriumiks oleks naispubliku poolt Tapperi klubi lava peale heidetud rinnahoidjate arv (1), siis oleks see Andrese sõnul peorokki esitanud Andrese popmuusikukarjääris senini ületamatu. Tegelikult oli see Andrese sõnul peorokki esitanud siiski pigem teatud kitsama seltskonna ringis toimunud väike plahvatus. Laiemalt Eesti publiku teadvusse nii teles kui ka raadios murdis aga lauljana akordioni käte vahel liigutanud Andres Kõpper oma indie-muusikat tootva ansambliga Tenfold Rabbit ja looga „Oblivion”. Bändiga oli lendu ja väljamaal tuuritamist, aga pärast kaht albumit otsustati pillid kotti pista. Andresest sai sooloartist.

Kõike ühendav element Kiirelt oli vaja üht artistinime ja kuna soov oli võtta midagi lihtsat ja kõigile

kaanelugu

arusaadavat, siis tuli NOËP. Mis polnudki ehk nii liiglihtne ja lõpuks ka üleliia arusaadav. Andres ütleb, et see ongi „kõike siduv element”. Ehk nööp. Ega füüsiliste helikandjate müük tänapäeval enam artistidele väga leiba lauale ei too ja neid ongi NOËPil seni väga napilt pakkuda. Ainuke EP album „Head in the Clouds” ilmus mullu vinüülil, mis meeldib vormina Andresele endale. Tobe raiskamine oleks tema arvates sadu plaate CD-dele vorpida. Andres on üldse liigtarbimise vastu. Ses suhtes on tal selgelt vastuoluline tunne ka bändinänni-T-särgi-märgi-värgi tootmisega. Aga mis tähtis − ning lugejad, hoidke silma-kõrvad lahti − sel aastal on NOËPil lugusid tulemas, hoidke alt! Võimalik, et sügise poole saavad need ka vinüülalbumi kaante vahele seatud. Keskkonnateemad, aga ka kõik probleemid ja poleemika pagulaste või rassismi teemadel, mis tänasel päeval

maailmas globaalsel ja lokaalsel tasandil esil, lähevad Andresele väga korda. See, kuidas inimeste teadmatust ja hirme ära kasutatakse, pole okei. Ta möönab, et tahab parema maailma eest seista nii oma elulaadis kui ka loomingus ja tekstides. Ta eelistab orgaanilist ja ausat kaupa, taaskasutust, püüab rohkem süüa taimetoitu. Loosungite hüüdmine pole siiski tema moodi. „Ei taha näägutada, seda negatiivsust on niigi palju kõikjal ümberringi,” märgib Andres, „tuleb leida konstruktiivseid lahendusi ja positiivsemat hõlmamist.” Andres ei pea end arvamusliidriks, aga niisama passiivselt kõrval istuda pole ka mõttekas. Ta võrdleb kaasarääkimise dilemmat, kas sekkuda või jääda „süütuks kõrvalseisjaks”, koolikiusamisega. Kindlasti tuleb aktiivselt panustada! Igatahes pikib ta laulutekstidesse ka sotsiaalse sõnumiga tähenduskihte, millest loodab, et midagi jõuab ka kuulajani.

Tahes-tahtmata olen ma loomeinimesele tüüpiliste omadustega − unustav, tähelepanematu ja kohati liigselt raskemeelsusele kalduv, mis sest, et kunstiinimeseks pole ma ennast täielikult kunagi pidanud.

1/2019

kaanelugu

Üksi ja koos

Deal with Tallinn

Andrese tüüpiline päev või töönädal tundub üksluine, enamiku ajast veedab ta stuudioseinte vahel meresadama lähedal. Tegelikult on ta elus palju reisimist ja suhtlemist. Kuigi Andres ei naudi suurte rahvamasside seas liikumist, pole ta ka päris paadunud üksikhunt. Ka loominguliselt meeldib talle koostöö teiste artistidega, ideed tulevad nii seest sujuvamalt välja. Vahel, kui stuudioseinte vahel istudes tõesti mõte enam ei jookse, saab näiteks hakata ruumi ümber kujundama. Andres, kes juba lapsepõlves sõpradega maakodus vägevaid onne ehitas, saab hakkama paljude töödega, sealhulgas puutöödega. Stuudio vuntsimine on tõeliselt konstruktiivne vaheldus. Muide, Andres võib oma sõnul ehituspoodides suisa tunde viibida. Võtta sealt kaasa asju, mida hiljem vahel hoopis teistmoodi kasutada, kui õpetustes kirjas. Andres möönab, et lähedaste toetus, perekond ja sõbrad on mänginud tema tegemistes väga suurt rolli. „Loomealadega, nagu filmindus ja muusika, kaasneb teatav stabiilsuse puudumine, eriti alguses. Hetkel, mil paljudel muutub see teekond praktiliste põhjuste tõttu liialt keeruliseks, oli mul tugi olemas.” Väga palju sõpru koondas ta enda ümber juba lapsepõlves. Vahelduva eduga suhtleb ta nendega siiamaani. „Eks elu viib paratamatult eri radu pidi, aga vahel õnnestub ikka üks väike õlu või kali kuskil üheskoos võtta.” Juba kolm aastat on Andresel elukaaslane Anette. Neiu tegeleb hetkel ühe idufirma turundamisega. Kuidas küll menuka popstaari kõrval üks noor naine nii kaua vastu peab? Välismaareisid, võõrad maad ja gruupid ümberringi? Andres muheleb, et kui on usalduslik suhe, siis ei ole see üldse mingi teema. Lisades, et tänapäeva popmuusikud on ju „igavad”: „Eks see sex, drugs and rockenroll hakkab ära vajuma.” Ja kontroll on oluline. Ka laval esinedes peab kaine olema, et aju ja näpud täpselt kogu elektroonikat õigesti liigutaks. „Aga sellest ei saa ma ise ka aru, kuidas Anette mind nii kaua välja kannatanud on,” muigab Andres. „Mul on vedanud, sest tegemist on ühe intelligentse ja kauni isendiga. Ehk peab ikka ka edaspidi vastu!”

Tallinn kodulinnana on Andresele ikka armas, linnast lahutamatu mere läheduse vajadus ja tunne käib näiteks temaga väljamaalgi kaasas. „Ei pea alati mere äärde minemagi, aga sa tead, et meri on lähedal.” Rohelust võiks Andrese arvates linnaruumis palju enamgi olla. Hiljuti Uus-Meremaalt Aucklandist tulnuna teab ta, et mujal võib ikka veel rohelisem olla. „Seal on ikka iga väike koht taimede poolt hõivatud!” Ning

1/2019

muidugi jätkuvalt puudulikud jalgrattateed ja rularajad, mida oleks vaja − kõike enam ja paremini kasutatavaid. Tramm on Andresele üks sümpaatne liiklusvahend. Ta liigub ka autoga, aga ei pea tänu oma eluviisile muidugi tipptunni ummikuid taluma. Samuti võiks Andrese meelest olla linnaruumis veel enam näiteks valgust ja installatsioone. Andres on elanud esimesed eluaastad rohelisel Nõmmel, kus ta käis veel kuni põhikooli lõpuni ja muusikakoolis. Vanaka mäelt, kus neid „selgroolülisid ja sabakonte ikka läheb”, on kõiksugu asjadega alla tuldud. Seejärel kõige pikemalt elutses ta ridaelamus Veskimetsas, kust sai silgata Stroomi metsa ja mere äärde või teisele poole küngasmaastikule jalgratastega hüppama. Hiljem on elanud urbaanses loftis Lutheris ja praegu Kalamajas Balti jaama lähedal − kõik head kohad tema arvates, aga hetkel sobib kui rusikas silmaauku elu just sellel dünaamilisel tuiksoonel Telliskivi lähedal.

Tumedam pool

Loomealadega, nagu filmindus ja muusika, kaasneb teatav stabiilsuse puudumine, eriti alguses. Hetkel, mil paljudel muutub see teekond praktiliste põhjuste tõttu liialt keeruliseks, oli mul tugi olemas.

Loo lõpujoonele liginedes tundub, et Andres on persoonina üks läbi-lõhki positiivne kangelane, kui mitte lausa pühak. Kuidas on aga tal lood kõiksugu hirmsate pahedega? Viidates Tony Starki lausele filmist „Avengers” Kapten Ameerikale: „I don’t trust a person without a dark side” (’Ma ei usalda inimest, kellel pole tumedamat poolt’), ütleb Andres, et seda mõtet on ta isegi veeretanud, kui mõne inimesega tutvub või kellegi võõrama kuvandit analüüsima satub. „Peab tõdema, et mul endal on neid külgi hulgi,” tunnistab muusik. „Tahes-tahtmata olen ma loomeinimesele tüüpiliste omadustega − unustav, tähelepanematu ja kohati liigselt raskemeelsusele kalduv, mis sest, et kunstiinimeseks pole ma ennast täielikult kunagi pidanud.” Andres ütleb, et kui loeb või kuuleb, et mõne artisti või kunstniku jaoks on muusika või kunst tema hapnik, siis liigset samastumistunnet temal küll ei teki. „Samas olen ma pea alati saanud enam-vähem tegeleda sellega, millega tahan, seega see samastumistunde puudus võib lihtsalt tuleneda sellest, et olen elanud elu piisava hapnikuga!”

kaanelugu

1/2019

cover story

Meet NOËP, the one-man band of a singer-songwriter-producer Andres Kõpper (28) is one of the best known Estonian artist names on the international scene. Andres has given quite a few live performances abroad, but his success is better measured in top hits on the streaming platforms of different countries. Unlike the probably most talked about Estonian performer at the moment on the West Front wild freak Euro trap rapper Tommy Cash NOËP’s stage presence and musical expression are more stripped-down and mellow. It's somewhere deep down where the source lies and the force would rise to make the contact with the audience. NOËP’s - file under: indie-electro alt pop music is melodic and melancholic, but also rhythmic and rather danceable. This tall lean boy with a gently broken voice tuned to scratch your soul

1/2019

performs like a romantic troubadour loaded with nostalgia and unreachable ideals. NOËP’s stage performances have well-designed light effects and he sometimes uses a guitarist or a drummer on bigger gigs to kick more live energy around. And while Tommy Cash owes his breakthrough to eye popping provocative videos, Andres could in fact make wicked clips himself – filming is his childhood passion and hobby. He directed the action film “Bad Hair Friday” a couple of years ago and it became sort of cult hit. So there's an impressive skillset and huge potential in that appartment. It was in 2012 when Andres Kõpper became famous all over Estonia, seen on TV heard on the radio personality as the frontman of Tenfold Rabbit with the breakthrough song “Oblivion”. And although Tenfold remained

popular, they went on tours abroad, after two albums it was decided to disband it pursue alternatives. So Andres went solo. First he had to come up with an artist name fast – and it had to be simple. This is how NOËP, a button in Estonian – a detail that brings it all together – was born. So make uopm your mind if its simple and easy enough at the end of the day. NOËP mainly shares his music through online streaming platforms. His only physical medium so far, the EP album “Head in the Clouds” came out last year as vinyl only. Andres likes the format. It’s pointless waste to burn records on CDs, he says. He won't add anything to unnecessary consumerism. Environmental issues, but also global and local problems really matter to Andres. He admits he wants to make the world a better place with his lyrics and songs. He cares about organic stuff

cover story

and fair trade in everything really. At the same time shouting slogans, nagging the negativity, acting in a extreme way is not his style. And there are more than enough hypocritical loud mouth do-gooder warrior pop stars already. Anyway, he seasons his lyrics with layers of meaning in the hope that some of this will reach members of his audience. Andres is very fond of his home town Tallinn and feels a strong need to stay close to the sea also when abroad. “You don’t always need to go to the sea but you must know you can, if you wanted to.” Andres likes urban space to be much greener. Having recently returned from Auckland, New Zealand, he knows that’s possible. And more paths for cyclists and skateboarders. Andres has lived in the green suburbs of Nõmme and Veskimetsa, in an urban loft in the Luther quarter and he now lives in Kalamaja near the Bal-

tic Railway Station – all nice places he thinks but at the moment the vibrant neighbourhood close to the Telliskivi quarter is what he needs. Andres spends his days in a studio near the harbour. And although he doesn’t enjoy crowds and chooses smaller towns also when travelling abroad, he’s by no means a lonely wolf. He values family, likes to spend time with close friends and appreciates interaction with his inner circle. Andres also likes to write music with others – this makes ideas run faster, he says. Andres has been together with his partner Anette for three years. “I’m very lucky, she’s intelligent and a beautiful person. I hope we will stay together,” he says. NOËP has also promised to release a number of new songs this year, so stay tuned! And who knows, maybe there will even be a new vinyl out in autumn.

NOËP is being praised as the “next big thing” ... however man seems to keep his cool and rather focus on working hard and persevere. 1/2019

Pargilik ja rohelusest lokkav linnaosa ajalooliselt vĂ¤Ă¤rikas Veerenni asumis, sĂźdalinna veerel.

1/2019

Uus-Veerenni on Tallinna kesklinna suurim terviklik elamuarenduse ala. Rajame siia kümne aasta jooksul ligi poolsada uut elamut koos tervikliku elukeskkonnaga – sisehoovid, pargid, mänguväljakud, kvartalisisesed teed, alleed ning väikesed äripinnad. Parkimise viime maa alla ning selle tulemusel saab siin jalutada ning aega veeta tõeliselt hubases elukeskkonnas. Kvaliteetsed ehitustööd ja läbimõeldud elukeskkonna tagame oma ligi 30 aasta pikkuse ehitus- ja arenduskogemusega.

Uus-Veerenni ehitus algab Veerenni tänava äärest. Esimesed elamud valmivad Baltika kvartali kõrvale 2019. aasta lõpuks. Esimese etapi tosin kortermaja rajatakse ümber privaatse ja pargiliku sisehoovi, milles paiknevad puhke- ja grillialad, lehtlad ning lastele mõeldud mänguväljak. Hoonete arhitektuur on piirkonda sobilik ja hubaselt kodune ning uued korterid on varustatud tänapäevaselt mugava Targa Kodu lahendusega. Uued tänavad, valgustatud alleed, kohalikud väikeärid ja teenindusasutused pakuvad igapäevast külastusrõõmu kvartali elanikele ja ootavad külla kõiki ka kaugemast naabrusest.

Eve Soppe / müügijuht eve.soppe@merko.ee +372 502 2113 merko.ee/veerenni

1/2019

tallinn arendab

Veerenni tõusuteel Veerenni asum on kujunemas üheks Tallinna atraktiivsemaks linnaosaks. Asukoht kesklinnas südalinna veerel, lihtsad ja kiired ligipääsud linna eri suundadesse ja linnast välja, läheduse rohealad ja pargid loovad eelduse heaks elukeskkonnaks. Tekst: Mark Reinop Fotod: Kaupo Kalda, Pulss

1/2019

isaks on asum, mis sai oma nime keskajal rajatud veekanali (akvedukti) ja vastavalt selle keskse tänava järgi, ka rikkaliku ajalooga piirkond. Pidev ja ulatuslikum elupiirkond kujunes siia alles 19. sajandi teisel poolel ühes tööstusettevõtete rajamisega. Ametlikult on Veerenni asum olemas aga alles 1991. aastast. Praegusesse Veerenni piirkonda rajati juba Revali linna algusaegadest peale tähtsaid objekte. Kõige olulisem on veekanal, mille rajamiseks Valdemar IV, viimane siin valitsenud Taani kuningas oma loa ja õnnistuse andis. Akvedukt juhtis vee Ülemiste järvest ja Härjapea jõest pea sirgjooneliselt läbi praeguse Veerenni tänava kuni Harju väravani. Veekanal andis linlastele joogivee ja vett kaitsemüüri väravate lähistel seisnud vesiveskitele.

tallinn arendab

Oli esialgu lahtine, vaid paekividega põhjast ja külgedelt kaetud. Hiljem viidi vesi tunnelisse. Kui akvedukt oli elu eelduseks, siis teine tähtis paik oli seotud linna korraloomega: praeguse Liivalaia tänava alguses Swedbanki hoone kohal asus linna hukkamispaik koos Timuka aiaga. Kui rändurid sajandeid tagasi praegust Pärnu maanteed pidi linna poole rühkisid, ei jäänud neile märkamata paremal kõrgel liivakünkal asunud võllas. Vanal ajal tähendas see möödakulgejate jaoks olulist sõnumit: „Tere tulemast Tallinna − meil on kord ja õiglus majas!” Kivist ehitatud hukkamispaik on muide näha Tallinna teadaolevalt kõige esimesel linnavaatel, nn Mustpeade epitaafil aastast 1563. Avalikud hukkamised lõpetati 19. sajandi algul.

Veerenni 1850.

1/2019

tallinn arendab

1/2019

BOCONCEPT MÖÖBLISALONG Pärnu mnt 158/1, 11317 Tallinn, tel +372 6009 903 BOCONCEPT MÖÖBLISALONG, 9903, www.boconcept.ee 1/2019 33 BOCONCEPT MÖÖBLISALONG, Pärnu Pärnu mnt mnt.158/1, 158/1,Tallinn, Tallinn,+372 +372600 6009 903,info@vepsalainen.com, info@vepsalainen.com, www.boconcept.ee info@vepsalainen.com www.boconcept.ee

tallinn arendab

Veerenni 1930.

Veekanal andis linlastele joogivee ja vett kaitsemüüri väravate lähistel seisnud vesiveskitele. Praeguse Ühisgümnaasiumi ja ülesõiduviadukti lähedal olev kõrgendik kandis vanasti Jeruusalemma mäe nime. Võimalik, et paik oli ka palverännete sihtpunkt, kuid kindlalt toimus sealkandis lahing moskoviitide ja tallinlaste vahel 1561. aastal.

Elamu ja tööstuspiirkonna kujunemine 19. sajandi jooksul, kui linna elanikkond vaikselt kasvas, hakati paikkonda rajama ühe enam eluasemeid. Esialgu, irooniliselt, nekropole. Kuna kirikute ümber ja linnasüdamesse matmine keelati, siis asutati Veerenni piirile juba Juhkentali asumi serva suur kalmistukompleks. Vana-Kaarli, Siselinna, Nevski vene rahulad on ühtlasi rohealad ja pargipiirkond. Kuni 1970ndate alguseni sõitis sealt läbi ka kitsarööpmeline rong. Veerenni asumis Magasini tänaval on mälestuskivi hävinenud juudi kalmistule. Lähipiirkonnas, Kalevi sisehalli kõrval, märgib mälestuskivi katoliiklaste, Poola hävitatud kalmistut. Siselinna hävitatud moslemikalmistu on aga sootuks tähistamata. Võib lisada, et Veerenni asumil on veelgi sidemeid religiooniajalooga. Siin, vana hukkamispaiga lähedusse, püstitati 1920ndatel väidetavalt maailma suurim metodistide kirik (hoone hävis märtsipommituses 1944) ning praegu on Veerennis ja Vana-Veerennis nelipühilaste kogukonna hoone. 19. sajandil hakati piirkonda tooma haigla- ja hoolekandeasutusi. Osa on praegugi alles, nagu nn keskhaigla, osa hooneid või krunte on arendatud elupindadeks. Tihenes ka tööstusettevõtete rajamine, suurimaks ja kuulsamaks sai Lutheri vineeritöös-

1/2019

tuskompleks, mida võib pidada Eesti mööblitööstuse alguseks. Lutheri tootmis- ja olmehoonete paekivi kasutamise jõu- ja ilunumbreid sisaldanud nn Lutheri kvartal on tänapäeval muudetud väljapaistvaks moodsate elu- ja kontoripindade kogumiks. Ka 1928. aastal juudi ettevõtja Haim Karschensteini asutatud vihmakuubede töökojast Gentleman alguse saanud tänane suur Baltika kvartal pole ammu enam tekstiili ja trikotaaži tootmisega seotud tehas, vaid moodne ja avar kontorite pesa. Muide, ka Herne ja Magasini tänava ristmiku kõrval asuv paehoone on puhastusteenuseid pakkunud juba 1920ndatest aastatest. Magasini tänava lõpus on 1920ndatel ja 1930ndatel rajatud kaunite elumajade ja viljapuuaedadega ala, mille keskmes vaikne park. Mitmed hooned on projekteerinud arhitektid Eugen

tallinn arendab

Habermann ja Herbert Johanson. Veel 1920ndate algul oli Magasini tänava lõpus heidikute varjupaik ja eriti suviti oli piirkond kurikuulus „džungel”, millest kõmuajakirjandus kõige hirmsamaid lugusid kirjutas. Tänapäeval näeme aga alal kenasti edendatud elukeskkonda ja üsna hiljuti on siit ära kolinud ka Tallinna vangla, vabastades palju ruumi uutele arendustele.

jaga. Laenude tõttu nimetati piirkonda tollal ka Võlakülaks. Hetkel on kõige kuumem arenduspaik just Filtri tee, Lutheri kvartali hoonete ja Baltika kvartali naabruses piki Veerenni tänavat jooksev avar ala, kuhu rajab uut atraktiivset Uus-Veerenni elukeskkonda Merko Ehitus.

Elamuehituse traditsioonid jätkuvad Elamuehitusel on piirkonnas oma ajaloolisi saavutusi. Asumis on alles hulk 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärit puumaju. Lutheri tehasega seotud elumaju näeb Vana-Lõuna tänaval ja kahtlemata on üks pärl nn Lutheri juugendvilla, kus praegu tegutseb nn õnnepalee. Eesti Vabariigi tekkimise järel kogunes Veerenni piirkonda ettevõtlikke ja söakaid inimesi, kes ühena esimestest hakkasid kooperatiivsel alusel ja riikliku laenuga rajama suuremaid kivihooneid (nt Õpetajate tänav), kui üldiselt ehitati odavamaid nn Tallinna puumaju kivist trepiko-

Eugen Habermanni projekteeritud maja.

1/2019

tLN development

Veerenni going Up

eerenni is growing into one the most attractive residential areas in Tallinn. Central location, fast and easy connections with all districts and outskirts, proximity of green areas and parks all make the locale attractive for living. The residential area got its name from a big street cutting through the area and called after a medieval aqueduct, thus making the rich history of the area quite obvious. The first houses were built here only in the 2nd half of the 19th century, during the industrial revolution. But important structures were built here already in the early days. The most important one was clearly the aqueduct, designed and constructed with the blessing of Valdemar IV of Denmark, the last Danish king who reigned over Tallinn-Reval. The aqueduct used to take water

1/2019

from Lake Ülemiste and the Härjapea River in an almost straight line along the present Veerenni Street to Harju Gates. The waterway supplied the town with drinking water and powered the watermills near the town wall. Whilst the aqueduct was vital for life in town, there was also another important structure closely related to law enforcement: at one end of Liivalaia Street where the present Swedbank building is standing, was the public execution site and the Hangman’s Gardens. The stone-built execution site can be seen in the first known panoramic view of Tallinn on the epitaph of the Blackheads from 1563. Public executions stopped in Tallinn in the early 19th century. In the 19th century, as the population was slowly growing, more homes and apartment buildings were constructed in the area. Still, hos-

tLN development

pitals and care homes came before. Some are still there, like the so-called central hospital, others have been redeveloped into residential spaces. Soon industrial structures were cropping up. A. M. Luther Plywood Factory is the biggest and probably the best known, as it marks the beginning of furniture industry in Estonia. The Luther Quarter is rich in spectacular examples of the use of limestone in industrial and residential buildings and has now been converted into impressive modern lofts, studios and offices. The Baltika Quarter, that started out as mackintosh factory “Gentleman” in 1928, no longer serves the textile industry and has been converted into spacious modern offices. At the end of Magasini Street there is a separate area with lovely private homes and fruit gardens and a quiet park in the middle, all from

the 1920’s and 1930’s. Here several houses were designed by distinguished local architects Eugen Habermann and Herbert Johanson. When the Republic of Estonia was born a hundred years ago, the Veerenni area was one of the first where entrepreneurial citizens joined into cooperatives, took government loans and started building larger stone houses (e.g. Õpetajate Street) when the general trend was still to build cheaper wooden houses with just a stone entrance and stairs – the so-called Tallinn-type houses. Because of the loans, the area was also called Debt Village. Today, the open area bordered by Filtri Road, Luther Quarter, Baltika Quarter and Veerenni Street is the hottest new development area where Merko Ehitus is going to build the attractive NewVeerenni neighbourhood.

1/2019

restoranid

Eesti restoranid teel Hõbelusika poole Ligi 15 aastat tagasi alguse saanud Hõbelusika gastronoomiakonkursist on tänaseks saanud Silverspooni programm, mis aitab edendada Eesti restoranide ja kokkade taset ning levitada sõnumit siinsest tõusvast kvaliteedist ka piiri taga. Eesti köögi edendamine Ettevõtja ja investor Joakim Helenius oli esialgu Silverspooniga seotud kohtunikurolli täites. Nüüdseks aitab ta kaasa ka programmi korralduslikus pooles. „Eestis hakkasin käima 1994. aastast ja sel ajal ei olnud siin restoranide tase hea. Toidu kvaliteet on tänaseks parem, teeninduse tase varieerub aga restoraniti siiani väga palju,” ütleb maailmas kliendina palju näinud mees. Helenius peab Eesti kööki rikkalikuks ja leiab, et siinsed restoranid võiksid pürgida Põhja-Euroopa kõige põnevama toiduvaliku pakkumise poole. „Olen Eesti patrioot ja pühendunud siinse elu arendamisele. Minu jaoks on Silverspooniga tegelemine mõnes mõttes hobi, aga ka võimalus aidata kaasa Eesti tutvustamisele. Kiputakse unustama, et kui turistid siia tulevad, on nende kõige tüüpilisemaks kogemuseks kohaliku restorani külastus. Sellest sõltub mulje Eestist ja kas nad soovitavad ka teistel siia tulla. Restoranid on Joakim Helenius

1/2019

restoranidt

Algselt oli meie üks eesmärke läbi põhjaliku tagasiside restoranide taset parandada, tänaseks on programmil ka sotsiaalse ettevõtmise kuvand. kui riiki esindavad saadikud ja Silverspoonist võiks kujuneda tööriist endale sobiva restorani leidmiseks.”

Restoranide mitmekesistamine Toiduainete ja jookidega tegelevate ettevõtete juht Mahesh Ramnani oli Eestisse tulles siinses restoranikultuuris ja teeninduses pettunud. Aga kus viga näed laita... Silverspooni asutamise eesmärgina nimetabki ta restoranidega seotud sotsiaalse kultuuri arendamist. „Algselt oli meie üks eesmärke läbi põhjaliku tagasiside restoranide taset parandada, tänaseks on programmil ka sotsiaalse ettevõtmise kuvand.” Eesti restoranide praegust olukorda hindab Ramnani palju paremaks ning peab seda rahvusvahelistumise ja Põhjamaade köögi mõjutuste tulemuseks. Silverspoon on tema sõnul oluline nii Eesti põllumajanduse kui ka noorte kokkade arendamise seisukohalt. „Meie üks eesmärk on levitada rahvusvahelist teadlikkust Eesti köögist ja toorainest ning see on enamat kui vaid restoranide konkurss. Programmi üks osa on pakkuda noortele kokkadele Michelini tärniga ja üldse välismaistes restoranides praktiseerimise kogemust − see on hindamatu väärtusega.”

Teenindajate ja kokkade arendamine Investeerimispankur ja varahaldur John Stewart Wilson Jr. on kunagi töötanud restoranis abilise ja kelnerina. Aastaid hiljem Eestisse kolides oli ta osaline Hollywoodi, Lounge 8 ja Kukekese asutamises ning on seotud kohvikuga Komeet. 2000ndate alguses oli siin einestamiseks veel vähe valikuid ja teeninduse tase kehv. Eesti restoranide praegust taset varasemaga võrreldes ütleb John, et see on nagu öö ja päev: restoranimaastik on dünaamiline, pakutavate kohalike toitude tase ja mitmekesisus hea. Samas leiab ta, et taset võiks veelgi paremaks muutuda. „Viimastel aastatel on siin kvaliteetsetes restoranides kasvanud farm-to-table trend ehk kasutatakse kohalikku ja kvaliteetset toorainet. Eestis on seda lihtsam teha ja see on suurepärane.” Kuigi Wilson enam aktiivselt Silverspooniga seotud ei ole, peab ta oluliseks programmi lisandunud noorte kokkade võistlust.

John Stewart Wilson Jr.

Silverspooni olemus:  gastronoomiakonkurss, mille eesmärk on väärtustada ja arendada toidukultuuri Eestis  asutatud 2004. aastal, taaselustatud 2015. aastal  2017. aastal lisandus programmi „Noore koka” võistlus, mille eesmärk on leida, julgustada ja tunnustada Eesti noori talente kokandusmaastikul  2018. aastal osales programmis üle 150 restorani üle Eesti  toimib kolme ühingu liikme (Andres Peets, Mahesh Ramnani, Joakim Helenius) ja vabatahtlike ühise panustamise tulemusena, konkursi hindamist korraldab PwC.

1/2019

restaurants

Facts about Silverspoon:  A gastronomy competition that aims to appreciate and develop the food culture in Estonia;  First founded in 2004, revived in 2015;  The ‘Young Chef’ competition was added to the programme in 2017, with the goal of finding, encouraging and recognising young Estonian talents on the culinary landscape;  In 2018, over 150 restaurants throughout Estonia participated in the programme;  Operates on the basis of the joint efforts of the three association members (Andres Peets, Mahesh Ramnani, Joakim Helenius) and volunteers; PwC organises the judging of the competition.

Mahesh Ramnani

The Silverspoon programme, which got its start almost 15 years ago with the Hõbelusika gastronomy course, is now helping to improve the level of Estonian restaurants and chefs, and spread the word abroad about the improving quality of local eateries. Entrepreneur and investor Joakim Helenius was initially involved with Silverspoon as a judge. Now he is helping on the organisational side of the programme. He started coming to Estonia in 1994, and at that time, the quality of the local restaurants was not good. ‘Today, the quality of food has improved, but the service still varies greatly from restaurant to restaurant,’ says the man who is familiar with global restaurant culture as a client. For him, Silverspoon provides an opportunity to help introduce Estonia. ‘People tend to forget that when tourists come here, their most typical experience is a visit to a local restaurant. And their impression of Estonia, and whether they wish to return, depends on this visit. Restaurants are like ambassadors representing a country, and Silverspooon could become a tool for finding a suitable restaurant.’ Entrepreneur Mahesh Ramnani was also disappointed in the local restaurant culture and service when we arrived in Estonia years ago. Today, things have improved. And he says that the development of the social culture related to restaurants is one of the goals of Silverspoon. “Initially, one of our goals was to improve the level of the restaurants through detailed feedback, but today, the programme also has the form of a social venture.’

Silverspooni meeskond Joakim Helenius, Kristel Pentus ja Andres Peets.

1/2019

mõttekoht

Viimane võimalus

Madle Lippus, linnaaktivist, üks Uue Maailma fenomeni käivitajaid ja tänane Tatari asumi elanik, kõneleb ühisruumist ja sellest, kuidas võiks linna arendamine üldse käia.

inu kodukandis on mu vaieldamatuks lemmikuks väike jagatud tänavaruumiga Lätte tänav, kus kirsiks tordil on äsja restoraniks renoveeritud vana pesuköök. Kuigi restoranis iga päev ei käi, lisavad selle valgustatud aknad ning võimalus soovi korral sinna sisse astuda tänavale veelgi seda hubasust, mis mõnusa tänavaruumi loomiseks on nii vajalik. Suuna inimmõõtmelise tänavaruumi loomisele on võtnud paljud linnad maailmas ning kuigi selle kasulikkus nii jalakäijatele kui ka jala käidavusele on tõestatud paljude uuringutega, võib tegelemine linnatänavaga esmapilgul tunduda üks tüütu pudi. Linnaplaneerimises, tänavatevõrgu ja transpordi korralduses on vaieldamatult vajalik suur pilt ja plaan. Samas on tänavaruum elanike jaoks nende igapäevane keskkond, kus põimuvad erinevad ootused ja vajadused, mida planeerimisel tuleb arvestada. Viimasel ajal räägitakse aina enam 8/80 proportsioonist ehk hästi peab tundma ennast nii 8- kui ka 80-aastane. Neid põhimõtteid arvestades kavandatud tänavad on aluseks tervemale ja õnnelikumale elanikkonnale, kus lapsed on iseseisvamad ja vanemad ei pea lastele transporditeenust pakkuma ning igapäevasest liikumisest tekib nii vajalik koormus ülekaalu ja muude terviseriskide vähendamiseks. Samuti elavdab see linnakeskkonda ja väikeettevõtlust ning vähendab kuritegevust, lisaks toob kaasa palju muudki positiivset.

Seega on linnavalitsuse töö linnakeskkonna planeerimisel uuringutega põhistatud suure visiooni loomine ja pidev kaalutlusotsuste tegemine, et võimalikult hästi oleksid arvestatud eri osapoolte huvid. Kuivõrd tänav on avalik ruum, linlaste ühine elukeskkond, siis on elementaarne ka elanike õigus selle kavandamisel kaasa rääkida. Linna ülesanne on luua selleks maksimaalselt head võimalused, kaasates elanikke protsessi kõige varasemas etapis ehk plaanide väljatöötamisel (olgu selleks suurem üldplaneering või mõne konkreetse tänava lahendus) ning seejärel kogudes ja kasutades elanikelt saadud tagasisidet. Tegelik elu võib olla aga teistsugune. Mind koos teiste Tatari asumi elanikega tabas sügisel välguna selgest taevast linna plaan rajada läbi asumi Rävala puiestee läbimurre. Läbimurdest on räägitud küll ammu, kuid selle rajamise vajadust praegu pole keegi analüüsinud. Kogu protsess on olnud äraspidine eelnevalt kirjeldatule: elanikud said plaanist teada ajakirjandusest ning kulus kuid, enne kui linnavalitsus oli nõus elanikega plaanide arutamiseks kohtuma. Samas on kavandatava läbimurde mõju asumile suur, sest juba praegu

Viimasel ajal räägitakse aina enam 8/80 proportsioonist ehk hästi peab tundma ennast nii 8- kui ka 80-aastane.

elanikud said plaanist teada ajakirjandusest ning kulus kuid, enne kui linnavalitsus oli nõus elanikega plaanide arutamiseks kohtuma. kahe tiheda liiklusega magistraali ehk Liivalaia tänava ja Estonia puiestee vahel asuvast asumist läheks läbi veel üks magistraal, mille teekoridori laius 2001. aasta Tallinna üldplaneeringu põhjal on keskmiselt 26 meetrit. Seda on rohkem kui Pärnu maantee laius kino Kosmose ees! Vajadus läbimurdeks on kogu protsessis jäänud ebaselgeks, sest kesklinnal arengudokumente pole − üldplaneeringut siin erinevalt teistest linnaosadest koostatud ei ole ning kesklinna arengukava aegus juba 2016. aastal. Taotledes kohalike elanikena siiski võimalust kaasa rääkida, koostasime linnavalitsusele pöördumise. Selle tulemusel õnnestus veenda ka linnavalitsust oma plaane lähemalt selgitama ning esimene dialoog on tänaseks tekkinud. Kuigi Rävala puiestee arutelul saime elanikena jala ukse vahele täpselt õiges faasis, kui selget plaani veel välja töötatud ei ole, siis tegelikult ei ole eespool kirjeldatu viis, kuidas elanike osalemine otsustusprotsessides peaks toimuma. On viimane aeg, et Tallinn jõuaks järele kõigile neile teistele linnadele, kus inimmõõtmeline linnaruum ning linnakodanike osalemine otsustusprotsessides on normaalsus, mitte erand. 1/2019

promo

1/2019

promo

Parimate kavatsustega tehtud suši „Ma just avastasin, mis mind tegelikult kõige rohkem inspireerib, ning selle allikaks on naisterahvas,” ütleb Maksim Kartševski, kes asutas tänaseks kuus aastat tagasi Tallinna kõnekama suširestorani Sushi Plaza.

agu ütles teadja härra James Brown, siis this is a man’s world, but it wouldn’t be nothing without a woman or a girl. Suur au naistele, sest ilma teieta poleks me pealinna maastikul nõnda inspireerivat sušikohta, kui seda on Sushi Plaza. Maksim unistas juba gümnaasiumis iseenda restoranist. Ta õppis Eesti Hotelli- ja Turismikõrgkoolis, mille kõrvalt läks suširestorani tööle. Pikema pausita alustas kutt „oma asja” ajamist hoopis ühest takeaway kohast, esmalt küll paarimehega. „Kümme kuud suši takeaway kohta pidades sain aru, et tahan, et minu ettevõttes esineks ainult minu visioon, sest sisemiselt tundsin, kuidas minu ideed ja mõtted töötasid,” selgitab Maksim järgmist sammu Sushi Plazani. Tema suur soov oli tõestada endale, et suudab teha veel parema koha ja seda üksinda! „Ükski asi pole uus ja täitsa uut asja välja mõelda on päris väljakutsuv, aga alati saab teha enda moodi ning see, mis ma olen loonud Sushi Plaza näol, on minu väljendusviis nagu ehk mõne kunstniku jaoks tema maal − Sushi Plaza on minu kunst,” jutustab Maksim. Maksim hindab Tallinna sušimaastikku üksluiseks, sest kõik justkui teevad sušit sellepärast, et see on populaarne, mitte sellepärast, et nad teavad, mis nad teevad, ja püüavad südamest

oma asja ajada. „Väga palju tehakse nii, kuidas teised teevad,” räägib Maksim ja lubab, et seni, kuni areneb tema, areneb ka Sushi Plaza. Rääkides tulevikuplaanidest, võib Kalamaja rahvas rõõmustada, sest soolas on plaan avada Narva maantee, Katusekohviku ja Viimsi restoranide kõrval neljas toidukoht. Milline see aga olema saab, seda näitab meile salajane tulevik! Kui ma küsin Maksimilt, mis teeb heast sušist hea suši, vastab ta sõnaga „kavatsus”: „Oluline on, mis on sinu kavatsus. Kui see on teenida hullult plekki, siis vaevalt sealt kvaliteetset või värsket toorainet saab. Kui kavatsus on aga ülim eesmärk teha head, anda endast parimat, pakkuda oma väljendusviisi teistele, siis sellega kaasneb kvaliteet ja sellisel juhul ei ole võimalik valida odavamat või mittevärsket toorainet. Mina panustan väga palju oma meeskonda ja meeskonna heaolule ning Sushi Plaza turundusviisi, mis on läbinähtavalt südamlik.” Kui me räägime noormehega sellest, mida annab meile pealinn − nii heas kui ka halvas −, siis toob Maksim Tallinna miinuseks välja toidukohtade külluse: „Minu arust on Tallinnas liiga palju söögikohti 500 000 inimese jaoks. Isegi teenindajaid ei jagu enam − CV keskuses on 90% kuulutustest ettekandjatele.” Väikese pealinna positiivne pool on aga see, et meid on siin nii vähe. „Vajalikke tutvusi otsides on kindlasti õige inimene alati olemas ja kui paistad silma, siis terve Tallinn teab sinust,” muigab Maksim.

1/2019

promo

Sushi - With best of intentions

“N

ot long ago I realized my greatest motivators are women,” says Maksim Karchevsky, founder of Sushi Plaza, the most popular sushi restaurant in Tallinn for six years. Big respect to women, as without the fair sex we wouldn’t be having such an inspirational sushi place! Maksim dreamt of his own restaurant while still in high school. He studied at Estonian School of Hotel and Tourism Management and at the same time worked at a sushi restaurant. There was no time for daydreaming after graduation. Instead, he started a takeaway with his partner. “Ten months of sushi takeaway made me want to pursue my own vision and I was convinced I could pull it off solo,” Maksim explains his next step. His biggest dream to prove himself he could make something better. “There is nothing new in this world

1/2019

and to make something different is a huge challenge, but you can always do your own thing and Sushi Place is my creation – just like artists have their paintings. Sushi Place has my face and is my work of art,” Maksim says. Maksim calls Tallinn’s sushi scene boring. He says everybody makes sushi because it’s popular, not because they know what they’re doing or want to put their heart in it. “There’s a lot of copying going on,” Maksim says, giving a promise that Sushi Plaza will continue to evolve for as long as he will. Speaking of the future, he spilt the beans about the fourth SP to be opened soon in Kalamaja in addition to the already existing Katusekohvik, Viimsi Restaurant and the SP in Narva Road. No more details were shared though, so we need to wait and see! “Intention,” is Maksim’s response to the question what makes good sushi

good. “Your intention is crucial. If you only want to rake in, hoping to serve the best raw material just isn’t realistic. But if the intention is doing good, giving the best of yourself and offering your creation to the others, quality comes naturally, because using cheaper, or not fresh raw material just isn’t an option. I invest a lot into my team and the marketing culture of Sushi Plaza that’s cordial through and through.” Talking about the plusses and minuses of life in Tallinn, Maksim says we have too many eateries for the 500 000 people who live here. There is nobody to hire, 90% of all vacancies are for waitress jobs. On the upside, there are not too many of us here. “If you need a connection, you’ll probably know somebody who knows somebody and if you do something well, the whole Tallinn will know you,” Maksim says with a twinkle in his eye.

Tallinna maantee 41, 20605 Narva, Estonia

+372 356 7500

info@astrikeskus.ee foreigner

Olete alati oodatud!

Suurim kaubandus- ja meelelahutuskeskus Ida-Virumaal

Teie pĂ¤ralt on parimad kaubad, teenused ja meelelahutus, sealhulgas kino, bowling, Astri Planetaarium. Erinevad kohvikud ja restoranid. 90 kauplust ja teenindusettevĂľtet. Tasuta parkimine 600 autole ja autopesula.

1/2019

suursaadik

Üks ühendav sõna „Mulle on alati meeldinud liikuda ühest paigast teise ja kui sellest saab ka elukutse, siis on see eriti tore,” ütleb Saksa suursaadik Eestis Christoph Eichhorn. Tekst: Thea Karin Fotod: erakogu

1/2019

uvest 2015 tegutseb Toompeal Saksa suursaadiku residentsi kollases majas Tema Ekstsellents härra Christoph Eichhorn. „Suur privileeg on elada ja töötada Toompeal − 30 sekundit jalgsi Stenbocki majja, 30 sekundit Riigikokku. See teeb elu kergemaks,” ütleb ta pärast ligi nelja aastat tööpostil. Ajalooline fassaadiesiste sammastega residentsihoone, mis olnud kunagi nii rüütelkonna esimehe kui ka riigivanema eluruum, on turistide pildistamisobjektina pea sama populaarne kui Nevski katedraal kohe naabruses. Muidugi on siinkandis kultuuriväärtuslik kogu ümbruskond, alates keskaegsest kaitsemüürist ja tornidest kohe taamal. Härra Eichhorn räägib, et ajaloolisi maju ei tohi „sügavkülmutada”, vaid need tuleb ellu äratada. Teisisõnu peab neile andma ajakohase idee.

suursaadik

Residentsis ei pea olema katedraali aura: „Minu jaoks on tähtis seda aurat lahustada, lisada substantsi, viia see maja üle moodsasse aega!” See on signaal, mida suursaadik tahab edastada. Nii on ta käivitanud Tischkickeri ja Tallinn Talksi. „Tallinn Talks” on residentsis korraldatavad vestlused, kus arutatakse aktuaalseid teemasid, küsimusi meie ühiste väärtuste kohta moodsas ühiskonnas. Nii vestlesid näiteks peapiiskop Urmas Viilma ja piiskop Saksamaalt Petra Bahr ning tekkis huvitav dialoog 500 aasta vanuse protestantismi üle ja kuidas on see meie mentaliteedis säilinud. Tischkicker on aga ettevõtmine, kus tuntud inimesed proovivad kätt residentsi ruumis asuva lauajalgpalli mängus. Ühise mängu tegi suursaadik ka Ragnar Klaavaniga, Eesti jalgpalli rahvuskoondise kapteniga. Kui aga toimuvad vuti suurvõistlused, siis muutub residentsi salong Baieri õlleaiaks kesvamärjukese, praevorsti, soolakringlite ja hiigelekraaniga, mille ees elavad mängule ühiselt kaasa eesti ja saksa fännid, keda mahub sinna üle saja. Härra Eichhorn on Dortmundi Borussia fänn ja seda alates 1965. aastast, kui koondis võitis Euroopa karika. „Siis olin ma seitse aastat vana ja suures vaimustuses.” Ise külastab ta meeleldi ka A. le Coq Arena staadioni, ainult et

„See on võrratu, sest see toob vestlusesse kerguse.”

Christoph Eichhorn

„eesti fännid võiksid kõvemini laulda, nagu saksa jalgpallifännid”. Jalgpallimängule alla ei jää ka laulmine residentsi suures salongis jõulude ajal, osalejate arv on alati ülisuur. Tehtule tagasi vaadates ütleb suursaadik, et iga päev Eestis on olnud põnev. Suhted Saksamaa ja Eesti vahel on tihedad, usalduslikud. „Meie seisukohad on väga sarnased, mis puudutab poliitikat ja NATO-t,” räägib suursaadik. Me näeme meie Euroopas ühist peret, mida ühiselt koos hoiame. Saksamaal tuntakse tema sõnul jätkuvalt suurt huvi „Wunderland Estland”-nimelise (’imedemaa Eesti’) digimaailma vastu. Igal nädalal tuleb Saksamaalt delegatsioone, et tutvuda digitaalse Eestiga. „Saksamaa kantslerina rõhutas Angela Merkel igas oma kõnes, et meil tuleb õppida Eestilt, kuidas digitaliseerimine toimib,” märgib suursaadik. „Kui sageli kuuleb Eesti suurematelt naabritelt Euroopas sellist lauset?” lisab ta. Suursaadiku töö on endaga kaasa toonud laialdase keeleoskuse. „Püüan kasutada oma keeleoskust sõbraliku žestina... Kümmekond lauset kõne alguses ja kümmekond lõpus, keskel viis.” Eriti meeldib Christoph Eichhornile eesti keele ja mentaliteedi juures iroonia kasutamine, samuti selle ülendamine eneseirooniaks. „See on võrratu, sest see toob vestlusesse kerguse,” ütleb ta ja selgitab: „Kui mängitakse sõnadega, nagu kama ja kama kaks, siis teeb see lihtsalt rõõmu.” Saksamaal on perekond Eichhornide kodu Berliini külje all asuvas Potsdamis. Pärast müüri langemist 30 aastat tagasi algas Potsdamis tormiline areng: renoveeritakse losse, aga edenetakse ka innovatsioonis. IT-sektor, kliimauuringute instituut, arenevad start-up’id. Peale selle on Potsdam lihtsalt ilus linn, rahu ja rohelus otse suure metropoli kõrval! Eestis sõidab suursaadik sageli ringi saatkonna 5. seeria BMW-ga. Eriti hea meelega sõidab ta küngaste vahel Otepääl, Rõuges ja Sangastes, mis meenutab talle Saksmaa Mittelgebirget. „Kui iseloomustada üht maad, võib leida sadu tuhandeid sõnu,” ütleb suursaadik. „Minu jaoks on aga üks sõna – vabadus − see, mis meid mõlemaid iseloomustab, sest see näitab, mida saab oma elust teha, kui ollakse vaba.” Sakslaste jaoks on vabaduse sümboliks Eestis Balti kett, selle tähtsuse poolest analoogiks aga müüri langemine kahe Saksamaa vahel. „Vabadus ongi see tunne, mille ma Eestist kaasa võtan, sest just siin saab selgeks, kui oluline on vabadus. Iga päev tuleb seda edasi arendada.” Kaasa tuleb ka mälestus Tallinnast kui meeldivalt kontrastsest linnast, kus keskaegne arhitektuur ühineb tööstushoonete loominguliste linnakutega. Linnast, kus noored lähevad oma kodukoha riietes laulupeole laulma ja see ei olegi vastuolus moodsa eluga. Linnast, kus ajalooline pärand on ühenduses loova fantaasia ja oskustega tuleviku kujundamises.

1/2019

ambrassador

The one word - freedom!

“I

have always liked moving from one place to another, and if you can make a profession out of that, it is especially great,” says Christoph Eichhorn, Germany’s ambassador to Estonia. Since summer 2015, the yellow house on Toompea has served as the official residence of the Ambassador of Germany, His Excellency, Mr Christoph Eichhorn. “It is a great privilege to live and work on Toompea—30 seconds by foot to Stenbock House, 30 seconds to the Riigikogu. This makes life simpler,” he says, after nearly four years in the post. The historic residence, with its pillared façade, was once also home to the leader of the Estonian Knighthood as well as the Estonian State Elder. Nowadays, it is a tourist attraction almost as popular as the neighbouring Nevsky Cathedral. Of course, the entire area has significant cultural value, starting with the mediaeval ramparts and towers in the background. Christoph says that historic buildings should not be “deep-frozen,” but rather revived. Perhaps, “they need to be given an up-to-date idea!” So, he has launched Tischkicker and Tallinn Talks in the residence. The latter is a series of discussion evenings where current events are debated. However, Tischkicker is an event where well-known people try their hand at the table football game located in the rooms of the residence. The ambassador also played together with Ragnar Klavan, the captain of the Estonian national football team. Looking back at what has been accomplished, the ambassador says that every single day in Estonia has been exciting. Relations between Germany and Estonia are close and trusting. “When it comes to policy and NATO, our positions are

1/2019

Freedom is the feeling I will take with me from Estonia, because it becomes clear especially here just how important freedom is.

Tischkicker: the Ambassador and the Captain, suursaadik ja kapten.

very similar,” says the ambassador, adding that we are one unified family in Europe, that it is up to us to jointly keep it together. According to him, it seems that there is still great interest in Germany in our digital world—“Wunderland Estland.” Every week, delegations from Germany visit to learn about IT Estonia. In Germany, the Eichhorn family home is located in Potsdam, near Berlin. After the fall of the Wall 30 years ago, there was a period of turbulent development that began in Potsdam—castles were renovated, but innovation also progressed in the IT sector, the Institute for Climate Impact Research, and budding start-ups. Besides that, Potsdam is simply a beautiful city, with tranquillity and greenery right next to a major metropolis! In Estonia, the ambassador often drives around in the embassy’s BMW 5 series. He especially enjoys driving between the hills in Otepää, Rõuge and Sangaste, which remind him of the Mittelgebirge highlands in Germany. “When trying to characterise just one country, you can find hundreds of thousands of words,” says the ambassador, for whom there is only one word–freedom–that describes both. “Freedom is the feeling I will take with me from Estonia, because it becomes clear especially here just how important freedom is. And it must be developed further every day.” Going with him will be the memory of Tallinn as a city of pleasant contrasts, where mediaeval architecture is united with the industrial buildings of creative campuses, and where young people sing in traditional folk costumes as part of the song festival, where this is not seen as clashing with modern life. A historical legacy combined with creative fantasy and skills for shaping the future.

raamat

hea lugemine Esivanemate asjad Marju Kõivupuu Pärandiaabits lastele ja suurtele Kes on viruskundra ja mis on viisud, kelle silm on kuri ja kelle küüned külmetavad, kuidas said inimesed helistada telefoniga, mille küljes oli aukudega ketas? Nendele ja veel paljudele küsimustele saab vastuse Marju Kõivupuu raamatust. Eks keskealistele ja vanematele inimestele võib tunduda koomiline, et

Julge mehe mälestused Vladimir Pool Minu elu ja teenistus KGBs Vaat seda raamatut on kõik ajaloohuvilised pikisilmi oodanud! Kellele autori nimi ajus äratundmiskellukest helisema ei pane, olgu öeldud, et polkovnik Pool oli tippkagebiit (toonases kõnepruugis üks „julgetest meestest”), Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB esimehe asetäitja ja majandusvastuluure juht. Põhilise ja põnevaima osa Siberi eestlaste külast pärit Pooli raamatust moodustavad tema meenutused ENSV-st aastatel 1963–1991 ning tööst KGB ridades Pärnus, Tallinnas ja Moskvas. Lühidalt: see raamat on väga põnev lugemine. Tahaks loota, et ka ENSV KGB kõige kõrgemad bossid Rein Sillar ja Karl Kortelainen saavad sellest raamatust inspiratsiooni ning teevad omadki mälestused avalikuks.

nii igapäevaseid asju tuleb nooremale põlvkonnale selgitada, aga tegelikult pole selles imelikku midagi. Elu läheb edasi, tulevad uued asjad ja vidinad, uued kombed ning poole sajandi pärast tuleb järgmistele generatsioonidele samamoodi selgitada, mis asi oli nutitelefon.

Rokidiiva elu

Viimane valitseja

Sallidraama

Tina Turner Minu armastuse lugu

Michael Paterson Nikolai II – viimane tsaar

Lauren Chater Pitsikuduja

Ehe tuhkatriinulugu sellest, kuidas USA Nutbushi kolkaasulast pärit tütarlapsest Anna Mae Bullockist sai Šveitsis elav frau Bach. Kurja võõrasema asemel on selles loos tuntud muusik Ike Turner ja Anna Mae’d teab maailm nüüd kui Tina Turnerit. See on siiras ja avameelne raamat. Tina Turner kirjeldab nii oma keerulist lapsepõlve, kooselu vägivallatseja Ike Turneriga, vaevalist uut algust pärast Ike paelust põgenemist, muusikamaailma tippu jõudmist ning eluõnne ja -armastuse leidmist. Sama avameelselt kirjeldab lauljatar ka oma võitlust raskete tervisehädadega, mis teda tabasid pea kohe pärast pulmakellade helinat. Epiteedi „inspireeriv” on erakordse saatusega Turneri biograafia kuhjaga välja teeninud.

Pühendunud, kuid nõrgaks valitsejaks osutunud Nikola II-st on tänapäeva Venemaal saanud pühak, kelle armuafäärist pajatav film ajas paljud solvumisest tagajalgadele. Michael Patersoni biograafia on teadmiste värskendamiseks või pisut tõsisemaks esmatutvuseks igati sobilik raamat. Nikolais näeme tegutsemas ja mõtlemas inimest, kes sattus hiigelriigi etteotsa ettevalmistamata ja vastu tahtmist, kuid kellel tõesti olid head kavatsused, aga kelle nii isiklikud omadused, teadmistepagas kui ka ümbritsevate nõuandjate nõrkus ja vastuolulised huvid osutusid selles karmilt kiirete ja suurte muutuste oludes ebapiisavaks. Raamat ise on piisavalt pikk ja parajalt lühike, hästi kirjutatud ja tõlgitud ning täiesti pädev.

Ei juhtu just tihti, et väljamaa kirjanik valib raamatu tegevuspaigaks Eesti ja tegelasteks eestlased. Eriti kui kirjutaja on meist kaugel ja vähimgi side Eestiga puudub. Austraalia kirjaniku Lauren Chateriga aga nii just juhtus. Tema tõi oma esikromaani tegevuse nimelt siia ja otse keset 1941. aasta traagilisi sündmusi. Nagu kirjanik ise selgitas, andis talle inspiratsiooni raamatukogus juhuslikult näppu sattunud raamat Eesti pitssallidest. Pelgalt tõsiasjast, et inimene maakera kuklapoolelt on meie rahva ajaloost ja kannatustest raamatu kirjutanud, peaks lugemissoovituseks piisama. Põhjust on märksa rohkemgi, sest „Pitsikuduja” on hästi kirjutatud raamat kahe tugeva naise elusaatustest, kus kirge, draamat ja kannatusi kuhjaga.

Arhitektuurinostalgia Karin Paulus 101 Eesti nõukogude aja ehitist Raamatu kaant ehib Harjumaal Rannamõisas seisnud kohvik „Merepiiga”. Ainulaadne viilkatusega hoone, millega paljudel vähemalt keskealistel seostub nii mõnigi helge mälestuskild. Nüüdseks maha põlenud hoone sobib suurepäraselt kaanestaariks raamatule, mis dokumenteerib Nõukogude Eesti ehituskunsti parimaid esindajaid stalinistlikust klassitsismist postmodernismini. Mõni hoone on räämas ja laguneb (nagu näiteks linnahall), mõni on ümber ehitatud vähem ja mõni rohkem. Mis seal salata, nii mõnegi hoone väärtusest ja ilust saad aru alles siis, kui raamatus näpuga järge ajad.

1/2019

välismaalane

EEStiS nagu HiSpaania koduS Hispaaniast Murcia linnast pärit, filosoofiat ja semiootikat õppinud José Inestal Hernándeze lugu sarnaneb paljude teiste välismaalt Eestisse elama asunud välismaalaste lugudega. Siia elama ja töötama tõi teda armastus. Tekst ja fotod: Andres Peets

rmastus eesti naise vastu, millele lisandus üsna pea ka lugupidamine ja kiindumus selle maa ja inimeste vastu. 2012. aastal Eestisse saabunud mees asus esmalt kaheks aastaks leiba teenima Viljandi Kultuuriakadeemia hispaania keele õpetajana, misjärel jõudis Tallinna Hispaania Maja keeltekooli õpetajaks. Praegu juhib José enda asutatud Hispaania klubi ja keeltekooli La Tarara kahasse koos Piret Rumm-Värkiga. Tegemist on omamoodi Ibeeria kultuurikeskuse ja keeltekooliga ühteaegu. José jaoks pole õpetamine mitte ainult töö, vaid kirg. La Tarara pole mitte tavapärane keeltekool, vaid siin antakse edasi kogu hispaaniakeelse maailma kultuuririkkust, alustades muusika, kunstide ja köögiga ning lõpetades kõige olulisema – hispaania elurõõmuga. Üle kõige soovis José luua paika, kus inimesed saavad tunda end nagu kodus, nagu hispaania kodus. „Tahame, et La Tarara oleks kultuuride kohtumispaik,” ütleb Jose õhinal. José on Eestis avastanud sügavama sideme loodusega kui kunagi varem. Talle meeldib aastaaegade vaheldumine − kui eriline ja teistsugune on keskkond lumega. Samuti on tema jaoks eriline looduse intensiivsem roheline värv, mis on tajutav kevaditi. Ja lilled! Tallinn meeldib talle kui piisavalt väike linn, kus kultuurisündmused on pidevalt n-ö käe-jala juures. Siin saab jalutada mere ääres või sõita jalgrattaga ning olla tunni pärast juba keset metsa. Eestis on ta enda jaoks avastanud ka näiteks leiva küpsetamise saladuse. Joséle meeldivad ka füüsilised proovikivid: pingutused Ronimisministeeriumis, suvel vabas õhus matkamine ja talvisel jääl uisutamine. Jah, Eestis elamisel on ka pahupooli. Kodust, perest ja sõpradest eemal olemine võib aeg-ajalt tusameelt tekitada. Eestlased võivad lõunamaalasele veidi külma ja osavõtmatu mulje jätta ning siinset pimedat aega on keeruline taluda. Kõige selle vastu aitavad aga heade inimeste kõrval hea toit, tummine vein ja säravad küünlad.

1/2019 1/

tHE SaME old Story witH tHE twiSt of tHE Snow The story of José Inestal Hernández, who relocated here from Murcia, Spain reminds the stories of many other foreigners who’ve come to live in Estonia. It was love that brought him here. His love to an Estonian woman soon transcended into respect and affection towards the country and its people. With educational a background in philosophy and semiotics José arrived here in 2012 and first taught Spanish at Viljandi Culture Academy for two years. Then he moved to Tallinn and took up teaching Spanish at the Spanish House. Today, José runs his own Spanish Club and language school La Tarara together with Piret Rumm-Värk. The latter is a hybrid of an Iberian Culture Centre and a language school. Teaching is not just any old job for José but his passion. And La Tarara is not just any other language school. Here you get immersed in the rich culture of the Spanish world, from music, arts and cuisine to the most important element – Spanish joy of life. José wanted to create an environment where people could feel themselves at home - in a Spanish home. “We want La Tarara to be a meeting point of cultures,” Jose beams with enthusiasm. José discovered a strong connection with nature in Estonia. He likes the changing seasons and the huge difference that snow can make. He says Tallinn is a small enough town where cultural events take place within easy reach. You can go to the coast or ride a bike and be in the middle of a forest within an hour. But life in Estonia also has its negative sides. The Estonians may seem cold and indifferent for a southerner and surviving dark winters can be difficult. But all this can be overcome with good people, good wine and many burning candles. .

foreigner

1/2019

tõusulaine

Anna andis ajale hoogu! Anna Kaneelina on artistinimi, kelle taga laulja ja lugudekirjutaja Anna Pärnoja. Abielus muusikkitarrist Erki Pärnojaga ja nad kasvatavad Kalamaja kodus kahte last. Erki tegemistega on avalikkus ehk paremini kursis, nüüd on Anna avaldanud esimese albumi. Tekst: Pulss Fotod: Helina Kõrm

1/2019

tõusulaine

uba neiunime Anna Põldvee all niitis lauljatar mainet, esinedes teiste artistidega popi ja azzi vallas. Anna debüütalbum on huvitav ja veidi teistmoodi lauludega, seda Anna enda loomingust. Kõlab küll õige vähe Anna lapsepõlveiidoli Sade moodi, pigem midagi muud. Isiklik, isikupära otsiv, salapärane ja sügav. Ning võrdlusi ja viiteid võib muidugi leida just kõige moodsamate artistideni. „Albumi tegemine oli tugevalt ajendatud sellest, et hakkasin mingil hetkel kuidagi eriti tugevalt tajuma elu ajalist mõõdet. Olin oma muusika tegemisest ja selle plaadistamisest unistanud suure osa oma elust ja leidsin end justkui paigal tammuvat,” räägib Anna. „Tekkis tunne, et ma lihtsalt olen, mitte ei ela. Tahtsin seda muuta!” Anna ütleb, et pereelu ja laste kantseldamine on proovikivi ja mitte kerge, aga tegelikult on kõik olnud tõukeks ja inspiratsiooniks. Album on ingliskeelne tema sõnul „eelkõige seetõttu, et inglise keele kõlavärv on minu jaoks selle muusika esitamiseks kõige õigem. Üks keel ei ole teisest parem, kuid olen sattunud rohkem ingliskeelset muusikat esitama ning see saund on mulle hetkel omasem”. Anna on koos Erki ja lastega elanud juba 15 aastat Kalamajas. „Meil siin armas pesa. Päris oma kodu ei ole meieni veel jõudnud, aga see on järgmine suur unistus.” Linnaruumist laiemalt kõneldes märgib Anna, et on ise viimasel ajal pigem autost loobunud ja kasutanud ühistransporti. „Seega unistan, et trammiliine laiendataks. Usun, et tramm on üks võti autoliikluse vähendamiseks ja see võiks olla prioriteet linna arengus. Kindlasti sooviks, et jalgrattateedest areneks korralik võrgustik üle linna ja saaks turvaliselt rattaga liigelda.”

1/2019

tidewave

Meet Anna Kaneelina, she's got it!

nna Kaneelina is an singersongwriter, an artist whose legal name is Anna Pärnoja. She is married to renowned musician-guitarist Erki Pärnoja and they are raising two children together. Already when Anna was performing under her maiden name – Anna Põldvee – she garnered recognition by performing with various pop and jazz artists. Now Anna has released her debut album – which is really interesting listen and features slightly different songs – composed by young lady herself. The debut album does not sound much like Sade, Anna’s childhood idol, comparisons and references can be found to the much modern artists perhaps. But certainly very personal, a bit magical and mysterious and deep. As to how she would cope with running the family raising the little kids and busy husband, she answers that “not always easy but inspirational as well!” Talking about now hometown Tallinn Anna says that as a family they still are in search of their dream apartment or house. But living in Kalamaja neighbourhood already for 15 years has made it really rather cozy. Also she reveals her new found love for the trams - she's been quitting her car trips constantly to move around by foot or by trams.

Anna Kaneelina is an urban witch who’s not afraid of sharing her inner world – charming with her vulnerability and deep unworldly wildness. Ethereal pop with toxic effects (Tallinn Music Week, tmw.ee)

1/2019

RUBRIIK

1/2019

TMW

Tallinn Music Week 2019 25.–31. märtsini toimub Tallinnas taas rahvusvaheline uue muusika ja linnakultuuri festival Tallinn Music Week (TMW). Terve nädala kestva festivali keskmes on kolmel õhtul Kalamaja ja Telliskivi piirkonnas toimuvad kontserdid ja klubipeod ning konverents Eesti Kunstiakadeemias. Nädala jooksul leiavad aset ka tasuta linnalavakontserdid, vestlussari „Jutud”, kunsti- ja disainiprogramm, muusikategemise töötoad lastele ning Põhja-Tallinna restoranide paremikku koondav programm „Maitsed”.

1/2019

TMW

Tulevikuhelid kogu maailmast TMW 28.–30. märtsi muusikaprogramm TMW muusikafestivali žanrispekter ulatub eksperimentaalsetest tulevikuhelidest tabelipopini. Kolme päeva jooksul toimub kümnes klubis ja kontserdisaalis kokku 23 esitlusõhtut, kus astub üles 170 artisti 28 riigist Eestist Taiwanini ja Venemaalt Kanadani. Et mahukast kavast maksimumi võtta, asuvad tänavuse festivali klubid üksteisest lühikese jalutuskäigu kaugusel Kalamaja lähistel, tulipunktideks Telliskivi Loomelinnak, Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uus hoone ja Noblessneri linnak.

1/2019

tmw

Homsed mõtted 29.–30. märtsil konverents „TMW 2019” Tänavu leiab TMW konverents esimest korda aset Eesti Kunstiakadeemia uues hoones. Arutlusteemade keskmes on kultuuri mõju majanduse käivitajana. Teema üheks juhtkõnelejaks on Gunvor Kronman, kes on Soome pealinnas Helsingis pannud sõna otseses mõttes kultuuri majandust vedama, juhtides nii maailmaklassist muuseumi Amos Rex rajamist kui ka kultuurikeskuse Hanaholmeni renoveerimist. Soome linnaplaneerimise edulugusid avab ka Helsingi ALA arhitektuuribüroo asutaja, taktitundelise ja kunstiline disainikäsitluse edendaja Samuli Woolston. Täiesti eraldi võetakse konverentsil luubi alla filmimuusika. Üks nimekamaid tegelasi selles vallas on Briti multitalent Barry Adamson, kes on mänginud bassi nii mõjukas Manchesteri postpungigrupis Magazine kui ka Nick Cave’i bändides, teinud koostööd ekstsentriliste artistidega, nagu Jarvis Cocker ja The Associatesi laulja Billy McKenzie, ning ka filmimaailma intrigeerivaimate isemõtlejatega, nagu Derek Jarman, David Lynch ja Danny Boyle. Multitalendist Barry Adamsoni intervjueerib mitte vähem andekas kirjanik, kunstnik ja muusik Zoë Howe, keda peetakse üheks uue aastatuhande parimaks rokibiograafiks. Howe on kirjutanud sellistest artistidest nagu The Jesus and Mary Chain, Stevie Nicks, Florence + Machine ja The Slits ning just TMW ajal ilmub tema sulest uus raamat, punkbändi X-Ray Spex liidri Poly Styrene’i biograafia „Dayglo”. Zoë Howe modereerib ka filmimuusika vestlust, milles lisaks Barry Adamsonile osalevad Briti filmitegijate ja kunstnike tandem Iain Forsyth & Jane Pollard ning viimaste aastate hinnatuimate filmide ja telesarjade („This is England ’90”, „Assassin’s Creed”, „The Nest“) heliriba eest vastutanud Lucy Bright. Lisaks konverentsile saab nädala jooksul mõttemusklit treenida ka kõikidele huvilistele tasuta avatud vestlustel „Jutud” Telliskivi baaris Pudel. Vabas ja sundimatus vormis saab sotid selgeks põletavatel teemadel plaadiümbriste kunstist linnaruumi kujundamiseni ning kodulindistamisest vaimse tervise säilitamise võimalikkuseni muusikatööstuses.

1/2019

Barry Adamson

Zoë Howe Lucy Bright

Iain Forsyth & Jane Pollard Samuli Woolston

Tee oma kava

TMW tihedas kavas orienteerumiseks mine festivali kodulehele tmw.ee, leia huvipakkuvaimad artistid, teemad ja esinejad ning loo „oma kava” rakenduse abil sobiv nädala masterplan.

tmw

TALLINN MUSIC WEEK 25 – 31 March 2019 Festival for tomorrow’s music, arts and ideas The 11th edition of the nternational new music and urban culture festival TMW is scheduled to take place in Tallinn, from 25 to 31 March. TMW’s core is the new music festival and Creative Impact conference. The festival’s side events cover arts, design, public talks, kids workshops and the showcase of the best restaurants in North-Tallinn.

Arts as the engine of ecomomy Scheduled to take place at the Estonian Academy of Arts on March 29th and 30th, the TMW conference will focus on the impact of arts on the economy. A special emphasis will be put on film music and the role of arts in urban and regional development. Some of the central figures of the conference will be the polymath musician Barry Adamson who has enlivened British music for decades – from playing bass in the influential Magazine to working with the film industry’s intriguing mavericks like Derek Jarman and David Lynch. The keynote speaker on the role of arts in regeneration of cities is Gunvor Kronman, who has put arts in charge of economy in Helsinki. More info and festival passes: www.tmw.ee

1/2019

jazzkaar

Joshua Redman

Judith Hill

Jazzkaar 2019

(19.–28.04) John Scofield

Tallinna rahvusvaheline festival Jazzkaar tähistab 30. sünnipäeva Eesti jazziparemiku uute albumitega ja USA tänaste jazzitippudega: peaesinejad on Bobby McFerrin, John Scofield, Joshua Redman ja Judith Hill. Põhiprogrammis on üle 60 kontserdi.

Bobby McFerrin

1/2019

Tallinn International Festival Jazzkaar celebrates its 30th anniversary this year, paying homage to the very first festival in 1990 with new albums from the cream of Estonian jazz as well as concerts of the current top jazz musicians in the USA. The main performers of this year’s Jazzkaar are Bobby McFerrin, John Scofield, Joshua Redman and Judith Hill. The programme of Jazzkaar 2019 includes over 60 concerts.

jazzkaar

Jazz & the City Liina Saar „Õhtulaulud" 19. aprill kell 21.30, Punane Maja Esined Jazzkaarel. Mille poolest selle aasta kontsert on eriline?

Täpselt Jazzkaare ajaks saab valmis minu uus album! Varem olen esinenud ansamblite MiaMee, Verbarium, Elletuse ja teiste koosseisus, aga päris oma nime alt muusika väljaandmine on minu jaoks kindlasti eriline sündmus. Laulud on minu kirjutatud, aga eriliseks teeb selle ettevõtmise see, et olen loominguprotsessi sõnade autorina kaasanud kaasaaegsed lüürikud Jaan Tätte, Jan Kausi, Maian Kärmase ja Jaan Pehki. Muusika on eestikeelne ja minu algidee oli luua helge, ilusa kõlaga, positiivseid tundeid tekitav muusika. Loodan, et see mul õnnestus. Ansambli kõla on uus, ei ole varem sellise koosseisuga üles astunud. Minuga koos on laval suurepärased jazzmuusikud Joel Remmel (klahvpillid), Jaan Jaanson (kitarr), Mihkel Mälgand (kontrabass) ja Ahto Abner (löökpillid). Mis on Tallinnas Sinu lemmikkohad?

Kui ma Tallinnas käin, siis veedan päris palju aega erinevates kohvikutes. Kalamaja kandis on tore jalutada ja seal on ka palju kohvikuid, kuhu sisse astuda. Kui sulle antaks võluvits, siis milline oleks täiuslik Tallinn ja mille sa ära tuuniksid?

Rohkem ratta- ja kergliiklusteid! Mere ääres võiks saada niimoodi jalutada ja rattaga sõita, et automüra ei segaks. Igasuguste pillide transpordile mõeldes võiks kesklinna piirkonnas kõikidele muusikutele parkimine tasuta olla. No lauljad võivad muidugi jala käia… Kes festivali Jazzkaar välismuusikutest sobiks Tallinna elama ja miks ning kuhu piirkonda?

Mark Guiliana ja minu vastaskorterisse! Kusjuures ta on väga hea muusik! Tegelikult see Beat Music Project, millega ta ka Tallinna tuleb, on ikka väga hea asi, ootan juba. Milline muusikapala iseloomustaks sinu jaoks kõige rohkem Tallinna?

Foto: Sohvi Viik

Ei oskagi niimoodi ühte konkreetset lugu nimetada, aga näiteks Bobby McFerrini albumit „Beyond words” kuulates meenub mulle Tallinna kevadine õhk ja meeleolu Otsa-kooli päevilt. Selle plaadi kuulasin ma põhimõtteliselt ribadeks.

1/2019

jazzkaar

Joel Remmel Trio 25.04 kell 20.00, Punane Maja Esined Jazzkaarel. Mille poolest selle aasta kontsert on eriline?

Milline muusikapala iseloomustaks sinu jaoks kõige rohkem Tallinna?

Jazzkaarel on alati tore üles astuda, eriti veel oma loomingut esitledes. Kevadel ilmub Joel Remmel Trio neljas album „Sharp”, mida saame esimest korda tutvustada just juubelifestivalil. Eriliseks muudab kontserdi veel ka asjaolu, et külalisena liitub meiega Soome tippsaksofonist Joonatan Rautio. Usun, et tema mäng annab trio üldiselt lüürilisele saundipildile juurde veidi äkilisust ja kontraste.

Tuli välja, et see on kõige keerulisem küsimus… Mõtlesin mõne hea eestikeelse loo peale, aga lõpuks maandusin ikkagi Ewert & The Two Dragonsile: „(In The End) There’s Only Love”.

Mis on Tallinnas sinu lemmikkohad?

Mulle meeldib väga käia Paljassaares Pikakari rannas. Kui vähegi võimalik, siis vähemasti kiirelt ka ujumas. Lisaks praegusele elukohale Pelgulinnas on väga südamelähedane ka Kassisaba, kus üles kasvasin. Osa sellest tundmusest on kindlasti nostalgiline, aga selles piirkonnas on jätkuvalt mõnusat rahu ja hubasust, mis vaatamata südalinna lähedusele pole kaotsi läinud. Suvisel ajal meeldib Tallinna puhul kõik, mis on seotud mereäärsega. Korralikul talvel, mida meil õnneks ka olnud on, veedan võimalikult palju aega suusaradadel, mis Tallinna mõistes asuvad enamasti äärelinnades. Kui sulle antaks võluvits, siis milline oleks täiuslik Tallinn ja mille sa ära tuuniksid?

Pean tunnistama, et olen pigem selline inimene, kes nii mõnegi asjaga harjub ega lase end välistest teguritest ülemäära häirida. Küll aga mõne asja puhul teeksin väikseid muudatusi. Tallinna puhul tuuniksin praktilise poole pealt ilmselt liikluskorraldust, et mereäärne oleks inimestele hõlpsasti ligipääsetav, mitte ainult valitud kohtades. Kultuurielus on minu hinnangul seis üsna hea ja Tallinna väga midagi juurde ehk ei olekski ruumi lisada. Üks asi siiski − Philly Joe’s jazziklubile vähemasti 99-aastane ruumide leping, et seal saaks sama aktiivselt, aga suurema kindlustundega jazziasja edasi ajada. Kes festivali Jazzkaar välismuusikutest sobiks Tallinna elama ja miks ning kuhu piirkonda?

Joshua Redman võiks kindlasti kuskil Kadriorus elada ja siis kohalike muusikutega mängimas käia. Mark Guiliana tahaks kindlasti kas Pelgulinnas või hoopis Rotermanni kvartalis elada. Shai Maestro oleks ilmselt igati õnnelik Kassisabas, Eyolf Dale ja John Scofield veedaksid enamiku ajast Nõmmel. Foto: Sohvi Viik

1/2019

jazzkaar

Öökontsert: Lenna Kuurmaa ja Mick Pedaja Reede, 19. aprill 2019 kell 23.00, Vaba Lava Lenna, mille poolest selle aasta kontsert on eriline?

Kontsert on väga eriline, sest esiteks mina ja Mick Pedaja oleme sellises koosseisus esimest korda laval koos. Mickuga ei ole ma varem koos musitseerinud, aga usun, et meil tuleb väga lahe kontsert. Teiseks me saame eksperimenteerida! See kõik tõotab tulla ka enda jaoks midagi erilist ja teistmoodi. Mis on Tallinnas Sinu lemmikkohad?

Pääsküla raba ja Nõmme turg. Kui sulle antaks võluvits, siis milline oleks täiuslik Tallinn?

Ma tekitaksin suuremaid rohealasid juurde.

Foto: Rene Jakobson

Kes festivali Jazzkaar välismuusikutest sobiks Tallinna elama ja miks ning kuhu piirkonda?

Loodan, et ka eelmise aasta välisartistid, kes jätsid kustumatu mulje, on ikka veel oodatud. Eelmise aasta festivali peaesineja laulja Laura Mvula sobiks elama Kalamajja. Milline muusikapala iseloomustaks sinu jaoks kõige rohkem Tallinna?

Mihkel Raud kirjutas kord ühe loo mulle „Töö ja vile”, selles loos on minu jaoks natuke Tallinna vibe'i. Käib raske töö ja vile koos!

1/2019

JAZZKAAR

30 X!!! Mainekas Tallinna jazzifestival toimub 2019. aasta kevadel juba 30. korda!

estivali käivitaja ja korraldaja grand old lady Anne Erm (75) märgib, et Jazzkaar on vanuselt Euroopa keskmiste festivalide seas. „Kui me oleks jätkanud 1966. aastast (kui traditsioon katkestati − toim.) tänaseni, oleksime vanuselt Pori jazziga ühel pulgal, Montreux’ festival oleks meist aasta noorem ja North Sea Jazz kümme aastat noorem,” arvutab Anne. Lisades, et Jazzkaar on jätkuvalt arenev festival parimas eas: „Nüüd on meil kogemusi, kontakte, ideid ja soovi eriliste väljakutsetega rinda pista, Eesti kultuurielu värvikamaks muuta ning innustada Eesti jazzmuusikuid!” Jazzkaar jätkab, aga iseenda jätkamise jaksu kohta märgib peakorraldaja: „Eks elame, näeme. Asendamatuid inimesi ei ole, aga muusikaarmastus hoiab meele värske ja tervise hea.”

Minu kontserdikorralduse kogemused olid aastal 1990 üsna napid, kõike tuli avastada. Mul polnud kolm esimest aastat õrna aimu, kuidas raha liikus, festivalil polnud ju arvelduskontot. 1992. aastal jäigi osa festivali raha Tartu Kommertspanka. Minu osaks jäi kirjutada aastail 1990–1993 paarile-kolmele artistile garantiikirju, et maksan esimesel võimalusel võlad tagasi, kusjuures mul polnud aimu, mis asi see garantiikiri on. Bukletti said nime kümned toetajad − kes andis kingitusi artistide jaoks, kes alkoholi, kes paberit, kes värvi jne. Loetelu oli näiteks 1991. aasta bukletis ilmatuma uhke − kirjas on üle viiekümne firma nime, suurima eratoetaja annetatud summa oli 1000 dollarit. No ja piletihinnad olid esimesel krooniaastal 5–15 krooni. Võib-olla üks keerukamaid ülesandeid oli leida toetaja toonasele Ameerika parimale sopransaksofonistile Steve Lacyle. Olin temaga rääkinud Amsterdamis 1991. aasta festivalil October Meeting. Muusik ütles siis naljatledes, et kui te mulle karvamütsi muretsete, siis tulen. Paraku oli karusloomakasvatus omadega hingusele minemas ja kõrvikut ei õnnestunud hankida. Kuna Lacy elas

1/2019

Foto: Rene Jakobson

Mis oli festivali algaastail kõige raskem?

JAZZKAAR

tollal Prantsusmaal ja oli saksofonifirma Selmer artist, siis otsustasime firmaga kontakti võtta. Mulle oli mõned kirjad saatnud saksa nimega prantslane Kurtz, keda kohtasin, kui külastasin oma tädi Pariisis. Kuna mees tegeles ka muusikainstrumentidega ja suhtles Selmeri juhtkonnaga, siis palusin tema abi. Lõpptulemusena ilutseski Selmeri logo kõige suuremalt laval. Oli vast julgus panna sooloartist Sakala suurele lavale. Tema duopartner jäi tulemata. Lacy saatis mulle hiljem oma plaate ja uusaastatervitusi. Kolm artisti, kelle Tallinna toomine on endale kõige olulisem?

Esimesed lapsukesed on ikka erilisemad. Joe Zawinul, Jan Garbarek, The New York Voices... Zawinul jõudis 1994. aastal siia tänu sellele, et Filharmoonia Kammerkoori laulja Erkki Targo oli kohanud koori kontserdireisil hotellis Zawinuli agenti ja võtnud tema kontaktid. Zawinuli elektroonikaga pikitud etnojazz küllap mõjutas oluliselt kogu maailmamuusika ja jazzi arengut. Zawinuli omakorda vaimustasid Olde Hansa toidud, mille ta ka laulusõnumisse põimis. Tänu sellele, et laulsin ansamblis Collage, on mu lemmikute hulka alati kuulunud head vokaalansamblid. The New York Voices jõudis 1995. aastal Tallinna tänu sellele, et Bela Flecki planeeritud esinemine jäi ära, sest Läti korraldaja Egil Straume hüppas alt ära ja lahkus peagi Lätist. Saime raha tagasi. Kiirelt tuli leida asendus, sest voldik oli trükki minemas. Voices oli õnneks sel ajal Soomes, aga oli vaja Ameerikast kohale toimetada nende saateansambel ja broneerida ümber juba soomlaste ostetud lennupiletid. Õnneks oli tollal meie hea haldjas Finnair ja kõik lahenes. Aitäh, Ilona Kbejan! Kuulda Norra saksofonist Jan Garbarekit, kes oli paljude muusikute lemmik, oli tõeliselt hea tunne. Meie väiksest tiimist ei osanud keegi siis uneski näha, et järjekord Jan Garbarek Quarteti kontserdile Kaarli kirikus ulatub pea Vabaduse väljakuni ja rahvas on sunnitud istuma kiriku vahekäikudes, sest muidu poleks lihtsalt mahtunud. See kontsert oleks ka peaaegu ära jäänud, sest alles hommikul tehnikat kirikusse viies selgus, et sealne vana elektrisüsteem ei pea võimendusele vastu. Siis mõtlesime raadio bigbändi direktori

Nüüd on meil kogemusi, kontakte, ideid ja soovi eriliste väljakutsetega rinda pista, Eesti kultuurielu värvikamaks muuta ning innustada Eesti jazzmuusikuid!

Ernst Taelaga, mida teha, olukord oli ikka üpris ärev. Tael teadis, et kiirabil on generaator olemas. Mul polnud aimu, mitu neid Tallinnas oli, aga Tõnu Karu Tallinna linnavalitsusest aitas selle n-ö välja rääkida ja kontsert toimus, elamus oli garanteeritud ja võisime kergendatult hingata. Jazzkaart on peetud eri paikades, kas tänaseks on kodu leitud?

Jazzkaare esimene kodu, tänaseks kadunud Sakala Keskus oli parim, sest seal oli 1100 kuulajat mahutav suur saal, ligi 300 inimest mahutav auditoorium, siis veel väiksemaid kohti, avar teise korruse fuajee, mida sai klubiüritusteks ja tasuta kontsertideks kasutada. Nii oli 16 aastat. Järgmised festivalid tuli pidada ringi rännates: Vene kultuurikeskus, Estonia kontserdisaal ja kirikud olid siis n-ö pealavaks ja keskmised kontserdid toimusid draamateatris, Salme kultuurikeskuses, klubiüritused Rock Cafés jne. See oli ikka päris keeruline – paariks kontserdiks tehnika üles panna ja siis jälle teise kohta suunduda. 2012.–2014. aastal oli festivali keskus selleks puhuks spetsiaalselt püstitatud merepaviljonis Tallinna sadamas. Festival sai uue hingamise − õnnestus rohkem tähelepanu pöörata atmosfäärile ja terviklikkuse kujundamisele. Aastast 2015 on kevadise festivali kodu Telliskivi Loomelinnakus. Vaba Lava sai valmis just õigel ajal. Tore on olla loova atmosfääriga toetavas keskkonnas. Rõõmustame, sest taas kord saame pakkuda publikule terviklikku festivalimeeleolu, kus publik saab liikuda ühest saalist teise, Vabalt Lavalt jazziklubi meeleolu kandvasse Punasesse Majja. Kuigi Vaba Lava saal on Jazzkaare populaarsemate kontsertide jaoks pisut väike, saame hakkama. Meie 30. juubelisünnipäev saab samuti peetud Telliskivi Loomelinnakus Vabal Laval ja Punases Majas ning tasuta päeva kontserdid toimuvad kõigis võimalikes põnevates kohtades loomelinnakus ja selle lähiümbruses. Kuidas võiks Tallinn paremaks muutuda, et festivalikülalised rohkem linnaruumi nautida saaks?

Tallinn on kaunis ja külalislahke. Kindlasti võiks paremaks muutuda teenindus. Restoranide toidud on kohati lausa imelised ja sobivad nautimiseks ka gurmaanidele. Kuid hinnad ei meelita sinna keskmise sissetulekuga turiste, rääkimata omadest. Raekoja platsi söögikohtade hinnad on „kirves” paljude Euroopa pealinnadega võrreldes. Sama kehtib ka paljude tarbekaupade hindade kohta. Eestisse tulla pole odav. Hea ka, kui lennuühendused veidi stabiilsemad oleksid. Tore, et mõeldakse järjest rohkem ka jalakäijatele. Skoone bastionile võiks näiteks kerkida Jazzi maja. Selline mõte oli kunagi saksofonist Helmut Anikol, kelle sugulasele kuulus 90ndate algul see kaunis mäekene. Suveteater ja Põhuteater on selle paiga paljudele tuttavaks teinud ja võib-olla on kunagi sealne liiklusskeem selline, et bastioni ümbruses saab roheluses jalutada ja jalgrattaga ohutult kohale sõita. 1/2019

maitsejaht

Härjal sarvist ja steigist 66

1/2019

Härg, nagu me teame, on pulli sugulane. Võib öelda, et suisa vend, ainult teatud erinevustega. Kui lautadest ja karjamaadelt linna tulla, saab selle võrdlusega jätkata. Tekst: Pulss Fotod: erakogu, Lauri Laan

ähemalt Tallinnas, kus Maakri kvartalis uksed avanud restoran Härg on Rotermanni kvartalis tegutseva restorani Pull noorem vend. Mõningate erinevustega mõistagi, kuid kindlasti mitte puudujääkidega, mis looduses kahte venda eristavad. Härga ja Pulli lahutav vahemaa on lühike, mõlemal restol on samad omanikud – grillmeistrid Enn Tobreluts, Hanno Kuul ja Andres Tuule − ning mõlema kööki iseloomustavad samad märksõnad: grill ja liha, steik ja süsi. Kes on mõlemat külastanud, see kindlasti märkas, et Pulli ja Härja menüüdes kattuvad nii mõnedki road. Ühist on kahel restoranil veelgi: mõlemad paiknevad ajaloolises, hoolega restaureeritud hoones ning

maitsejaht

mõlema siselahenduse autorid on sisearhitekt Ines Haak ja disainer Aap Piho. Kui küsida lihalembidelt, millega nad eelistavad liharestoranis söömaaega alustada, siis võib kihla vedada, et võitjaks osutub böff. Härja menüüs on see ristitud söögikohale nime andnud sarvelise auks. Sööjale võib tulla kerge üllatusena tõsiasi, et härjatartari (15) juurde pole lisatud traditsioonilist toorest muna. Samas eks ole selline ettevaatus mõne aja eest avalikkuses suurt kära tekitanud juhtumit arvestades ka mõistetav. Parem karta munata kui hiljem munaga kahetseda. Koriander, sibul ja tšillipipar annavad kvaliteetsele veiselihale korralikult särtsu ja karakterit ning muna puudumine ei jää kindlasti keelt häirima. Kes aga eelistab küpset liha toorele, selle esimene eelroaeelistus peaks olema Härja tõmbenumber: otse kuumade süte sees küpsetatud söesteik (15). Kuigi Härg on liharestoran, ei tähenda see, et seltskonnaga kaasas olevad taimetoitlased nälga jäävad. Ka neil on võimalik kokku kombineerida kolmekäiguline eine. Nii Pulli kui ka Härja kokad üllatavad sööjaid enam kui meeldivalt oskusega ümber käia mereandidega, mis lihatoitudele keskendunud restoranides polegi nii tavaline.

härg Maakri 21 Sissepääs Tornimäe tänavalt Tallinn Tel: 5382 5003

1/2019

maitsejaht

Soovitame mereannisõpradel julgelt alustada grillitud kalmaarikombitsaga (7) või bouillabaisse’ga (9). Viimane neist on tõhus ja rikkalik kausitäis, kus mereandidega pole koonerdatud. Suppi kroonib eriti hõrk rouille’i − spetsiaalse majoneesi törts, mis annab leemele mekki ja rammu juurde. Merelistel lainetel jätkates sobib võtta teiseks valikuks mereannipaella (21) või Pullist tuttav plangulõhe (19). Pearoad jõuavad lauda koos lisanditega, kuid Pulss soovitab juurde tellida kreemist spinatit (5). See on väike ports lihtsat, aga maitsvat garniiri, mis tasemelt vaat et pearoa vääriline. Kes peab lugu lambalihast, sellele on hautatud grill-lammas kartuligratääni ja aedviljadega (19) piisav põhjus Härja-tee jalge alla võtta. Kvaliteetsed lihatükid on täiuslikult mooritud, nii et liha mureneb kahvli all suisa iseenesest. Lihaveise sisefilee (29) on võluv klassik – ülimalt kvaliteetsed, õiges küpsusastmes mahlakad fileepalad puhkavad lillkapsapüreel, assistentideks lehtkapsas, ahjuporgandid ja karamellised sibulad. Härja menüüst saab ülevaate ka ühe käiguga, kui tellida lauda Härg Festi (86) nime kandev assortii, mis sisaldab söesteiki ja grill-lammast, veisepõse burnt ends’e ja pardifileed, krõbedat kamarat ja pehmet siga ning valikut lihakõrvasest ka. Kui kellelgi veel tekib selle lihapillerkaari lõpuks vagur soov midagi magusat põske pista, siis pettuda ei tule ei tummises värskete marjadega täiendatud šokolaadikoogis (8) ega crème brûlée duos, kus mekkimiseks kõrvuti kohvi- ja vaniljevariant (7).

1/2019

restaurant

Härg Härg or ox, as we know is a relative of the bull. A brother even – only with certain differences, if not to say deficiencies. The Härg restaurant that has opened its doors in the Maakri Quarter is the brother of the Pull (Bull) restaurant in the Rotermann Quarter. However, the difference between these two restaurants are not nearly as great as between the animals they are named after. The Härg and the Pull have the same owners, and the keywords characterising both are grill and meat. And anyone who has visited them both has noticed that the menus are somewhat similar. At a time when the anti-meat discourses of vegans are sounding increasingly fiery, the courage to still proudly hold one’s meat skewers on high deserves acknowledgment. Naturally, the adherents of traditional-conservative values start with the beef tartare (€15) and continue with the marble steak (€29) or beef tenderloin (€29). The chefs at both Pull and Härg also surprise the guests with their exceedingly enjoyable talent for preparing seafood. We recommend that seafood lovers boldly start with the bouillabaisse (€9) and continue with the seafood paella or salmon on a plank, familiar from the Pull restaurant.

1/2019

test

Vana kooli nostalgia Trendikaid söögikohti, kus toit näeb välja nagu kalorivaba ikebana ning gluteeni aja noaotsaga taga, nagu Joosep Toots kringlist rosinaid, on kogu pealinn täis. Neid tuleb pealegi juurde kiiremini, kui sulailmaga katuseräästas jääpurikad paljunevad. Tekst ja fotod: Pulss

1. Veski kõrts Laki 11a Üks veski seisab Laki teel ja veskitööd ei tehta sääl, võiks Mustamäel asuva söögikoha kohta laulda. Kontrast tööstusmaastiku ja sinna veetud talupoegliku tuuleveski vahel on mõistagi terav, hoolimata sellest, et veski on aastatega tiivikud kaotanud. Veski on ehedat sorti kõrts, mille menüü ja sisustus rihivad nõukanostalgilist ühismajandiglamuuri. Mis seal salata, teevad seda korralikult. Uksed tehakse Veskis lahti kohe hommikul, et töörahvas saaks enne päevaaskeldusi pudru, pirukate ja munaroogadega kõhu korralikult täis. Lõunast alates pakub Veski korralikku eestipärast kõrtsitoitu. On seljankat ja borši, Caesari salatit ja kitsejuustusalatit, seapraadi hapukapsaga ja peekonis kanafileed, lõhepastat, Kiievi kotletti ja muud ka. Hinnatase on mõistlik, portsud korralikud ja toit omas klassis täiesti tegija.

ahvusköökidest ei hakka üldse rääkimagi ning igast maailma nurgast pärit eksootilisi kõhuelamusi pakkuvate söögikohtade valik laieneb tänakukiirusel. Aga kus käivad kõhtu kinnitamas inimesed, kes eelistavad taldrikul traditsioonilisi, rahvuskonservatiivseid maitseväärtusi? Need, kelle jaoks kõik ketšupist vürtsikam on liiga tuline; kelle esimene eelistus on siga; kana on parimal juhul salati aseaine ning kes ilma kartulita kõhtu täis ei saa? Ja mitte ainult nemad. Eks meile kõigile annab geenidesse salvestunud maitsemälu aeg-ajalt märku. Siis tahaks singirulle ja ahjukartulit ja sülti-sinepit ja hapukapsast. Ja muud traditsioonilist ka. Ilma igasugu kulinaarmulti ja -kulti viguriteta. Pulss käis seekord otsimas nii-öelda vana kooli söögikohti. Selliseid, kus road ei kannata kaloripuuduse käes ja kus lõhnab nostalgia, mitte basiiliku järele. Sedasorti söögikohtade puhul on üldjuhul raske rääkida gastronoomilistest üllatustest, kuid vähemalt ühte pakub Veski kindlasti. Palju on Tallinnas kohti, kus pakutakse üdikonte? Veski on kui mitte ainus, siis üks vähestest kohtadest, kus seda rooga saab. Suur osa Veski toidukaardil pakutavast on mõistagi lihane, kuid kõrts käib ajaga kaasas ning nende taimetoitude valik on täiesti asjalik. Spinatirisoto ahjukastaniga peaks igal taimetoitlasel silmad särama panema ja bataadiga vegeburks ka. Mustamäe kandis on Veski kõrts tubli tegija ning ausalt öeldes on raske leida põhjust, miks ka kaugema kandi rahvas ei võiks veskiteed ette võtta.

2. Sirbi baar Kopli 69k Tahate korralikku nostalgialaksu ja rännata ajas tagasi, ilma ajamasinat kasutamata? Siis istuge trammi ja võtke suund Koplisse. Õnneks pole kinnisvaraarendus sealkandis veel tuure üles võtnud ning üks kohalikest legendidest, Sirbi baar,

seisab endiselt omal kohal. See veidra arhitektuuriga majakeses asuv äärelinnapuhvet pakub kaugemalt tulijatele ehedat elamust üleminekuajast, kohalike jaoks on aga tegu paigaga, kus keha kinnitada ja napsuklaasi taga ilmaasju arutada, olgu selleks siis hoki, kohalik poliitika või globaalprobleemid. Köök on Sirbi kohvikus slaavipärane. Borš on hakatuseks kindel valik, ainuüksi selle pärast maksab Koplisse ronida. Väga head on ka teised suptšikud. Ehedat nõukaköögi glamuuri esindab Sirbi menüüs kana tabaka. Saab ka šašlõkki, liha juustukattega (mjaso po frantsuzski) ehk liha prantsusepäraselt, liha peekoniga, seda, teist ja kolmandat. Lisanditest tasub tellida friikartuleid, need on Sirbis üllataval tasemel. Kõik pakutav on südamega tehtud ja maitsev, salat kvaliteetne ja värske, portsud prisked ning hinna, kvaliteedi ja kalorite koguse suhe on väga mõistlik. Eesti keelega saab Sirbi kohvikus kenasti hakkama ja turvalisusega pole Koplis ammuilma probleeme. Nii et kes

1/2019

test

ja kukliviilude vahel, vaid suratud suure pahmakaga ühest servast sisse. See kõik on väga helde käega üle valatud roosakaga kastmega. Ja see on külm. Pealmist kihti on kõige mõistlikum lürpida, tavalisel moel süüa üritades kulub kogenematul sööjal salvrätte vähemalt peotäis. Pihvid on õhukesed ning nende veiselihasisaldus tundub olevat napipoolne. Friikaid on papptaldrikul korralik kuhi, üpris prostat kastet pea sama palju. Kiirelt saab see kraam valmis, ja odav on see ka ning kõht saab kivina täis. Aga kõik ülejäänu, oeh, see on ikka väga halb ja raskesti seeditav.

4. Vanaema Kurrmee Koidu 89

Veski on ehedat sorti kõrts, mille menüü ja sisustus rihivad nõukanostalgilist ühismajandiglamuuri. tahab ehedat elamust ning maitsvat kõhutäit, see seab sammud esimesel võimalusel trammpeatuse poole ja võtab Sirbi sihiks.

3. Räägupesa Nõmme tee 53 Gurmeeburgeriteks nimetatud kotletisaiade buum on kestnud juba nii kaua, et paljud on hakkavad juba unustama, milline näeb välja ja kuidas maitseb see nii-öelda klassikaline, rotikaks kutsutud eesti burks. Selline, mida lasevad hea maitsta burksiputkade juurde kogunenud ossid. Tahate seda mekki meelde tuletada? Vabalt. Selleks pole vaja kaugele sõita ja kummi kulutada. Minge näiteks Nõmme teele, seal seisavad paarisajameetrise vahega kaks konkureerivat legendaarset burksiputkat: Räägupesa ja Staap. Räägupesa omanimeline burks on selle stiili klassikaline esindaja. Tellige topelträäguburger ning friikad ja kaste sinna manu. Burks on korralik kobakas, kuid peeneks hakitud roheline kraam pole laotatud mitte kihina pihvide

1/2019

„Saab sööki, saab jooki, saab priimat pannkooki!” laulis Pipi Pikksukk. Selle, teise ja kolmanda saamiseks ei pea Segasumma suvilasse sõitma, saab ka lähemalt. Uue Maailma asumist, kohvikust nimega Vanaema KurrMee. Jah, just nimelt KurrMee, mitte Gurmee, on selle kolme-nelja kuu eest avatud kohviku nimi. Valik on selles kohas lihtne. On supp, on salateid, saiakesi-pirukaid ka. Põhiline on mõistagi pannkoogid. Need on kenasti kuldsed ja koduselt mekkivad ülepannikad. Paksustki on neil parasjagu ning saab nii soolase täidisega kui ka magusaid. Soolased maksavad 4–4.50, magusad jäävad 2.50–4 euro vahemikku. Kaks pannkooki annavad kokku täiesti korraliku kõhutäie. Singi-juustu on klassika, tex mex pannkook pole ka paha, kuigi vürtsikust on turvaliselt olematust pisut rohkem. Magusroaks sobivad suurepäraselt moosi ja jäätise või mis veelgi parem, Nutella ja banaani pannkook. Kui nüüd pisut nuriseda, siis kõigepealt, soolase täidisega pannkookide küpsetamiseks võiks kasutada teist tainast, mis oleks kröömike vähem magus. Ja teiseks, soolaste pannkookide juurde pakutavat hapukoort võiks pisut tuunida:

törtsuke tomatipastat või mädarõigast, veidike küüslauku või mõnd ürti. Ja kui kohvikus saaks valgust ka veel pisut intiimsemaks timmida, saaks olemise väga hubaseks. Paarile mainitud pisukesele miinusele vaatamata on Vanaema KurrMee üks väga mõnus asumikohvik. Oleks selliseid vaid rohkem.

5. Alfredi pubi Rahumäe tee 25 Mõnes mõttes on sümboolne, et Rahumäel paiknevad naabermajades kaks eri maailmadest pärit söögikohta. Üks neist on Akbana, mida nii mõnedki peavad pealinna parimate Inda restoranide sekka kuuluvaks. Teine on Alfredi pubi, tõeliselt ehe vana kooli kõrts, kus tavalised eesti inimesed õhtuti süldibändi saatel jalga keerutavad ning lasevad hea maitsta toitudel, mis kuuluvad Eesti pubiroogade kullafondi. Valik on seega seinast seina. Oma põhilise trumbi tõmbab Alfred varrukast välja siis, kui kehv suusailm läbi on saanud. Aed on sellel kõrtsil väga õdus, tõeline oaas. Teine sama kõva trump on külmlaud. See on puhas eestimaise pidulaua klassika, singirullid, kana ja liha tainas, salatikorvikesed ja kõik muu. Väga korralikul tasemel tehtud. Nii et kes tahab suvisel ajal korraldada pidulikumat istumist lookas vana kooli laua taga, siis Alfredi hoov on selleks nagu loodud. Tavamenüü puhul tuleb aga tunnistada, et Alfredi pakutav on pigem keskmisel tasemel. Peensaare lihaveis konjakikastmes (10) paistab silma hästi küpsetatud lihatükiga, kuid ürdikartulid, konjakikaste ja vokitud koogiviljad on igavad. Sama saab öelda ka metsaseenekastmes grillseakarbonaadi (7.50) kohta, ainult et selles roas ei karga ka liha esile. Igav keskmine ja ausalt öeldes eeldaks sellises rahvalikus kohas ka suuremat lihatükki. Kui juba sealkandis olete, siis

test

kõhtu kinnitage Akbanas, Alfredist saab napsu, tantsu ja sakummi.

6. Sõõrikukohvik Jaama 12, Kentmanni 21 Nõmmekate jaoks on Sõõrikukohvik legendaarne söögikoht. Juba üle 25 aasta on see söögikoht Nõmmel tegutsenud ning selle kuulsate, tuhksuhkruga üle puistatud sõõrikute maitse on paljudele juba lapsepõlvest saadik tuttav. Võib-olla isegi kolmandale külastajate põlvkonnale. Aga Sõõrikukohviku valikus pole mõistagi pelgalt pontšikud, vaid ka hommikusöögid, supid, salatid, praed ja muu magus. See söögikoht tegutseb mitte ainult Nõmme mändide all, vaid ka Tallinna kesklinnas Kentmanni tänaval. Sõõrikukohviku kesklinna esindus asub tiheda liiklusega Liivalaia tänava läheduses. Koht on Nõmme omast väiksem, kuid rahvast jagub sinna korralikult. Osa kundedest lahkub söögikohast pungil sõõrikukotiga, osa jääb aga istuma. Menüü on Sõõrikukohvikus sõna otseses mõttes klassikaline. Saab kartulisalatit ja makraga riisisalatit, täidetud pannkooke ja frikadellisuppi. Nostalgiameetri mõõdik kargab lausa lakke, märgates, et liharoale on lisandiks pandud ananassi või kalkunile virsikut. Oijah, mõlemad tähendasid nõukaaja lõpul ülimat eksootikat ja šikki. Ja siis viinerid kartulisalatiga (3.80) või viinerid kartuli ja hapukapsaga (3.80), see on ikka puhas kuld. Hinnatase ongi teine selge põhjus, miks Sõõrikukohvik on nii menukas. Kui ikka täiesti korraliku prae eest küsitakse kõige rohkem 4.60 ja pakutav on kvaliteedilt korralik, siis pole imestada, et kundesid jagub. Kes Nõmme või Liivalaia uulitsa kandis tahab soodsalt ja maitsvalt kõhu täis saada, siis Sõõrikukohvik on väga hea valik.

Old School Nostalgia

he capital is filled with modern and trendy eateries, and more are being constantly added. Pulss went on a search for really oldschool places. Where the cuisine does not suffer from a lack of gluten and calories, and which smells of nostalgia, rather than basil. Alfred’s pub in Rahumägi is an authentic pub, where ordinary Estonians have drink in the evenings, dance to the music of a traditional band, and enjoy dishes that are Estonian pub favourites. The boom of gourmet burgers has lasted so long that many have started to forget what a classic Estonian burger, called a rotikas, tastes like. The Räägupesa is the place to get one. Quickly prepared, it is inexpensive and fills the stomach. But everything else is very bad and hard to digest. The Veski on Laki St in Mustamägi is an excellent pub, that attracts clients with its kolkhoz nostalgia – in both the interior design and the cuisine. Do you want a culinary experience? Order the marrow bones. Vanaema Kurrmee, which opened a few months ago, tempts the residents of the Uus Maailm neighbourhood (as well as visitors from farther away) with its pleasantly goldenbrown pancakes, salads and homemade soups. For the best dose of nostalgia, get on the tram and go to Kopli. Destination: the Sirbi bar. This out-of-theway buffet provides authentic early 90s chic. The place, and the menu

and interior design, should be placed under heritage protection. Before it’s too late. Of course, the trademark of the Sõõrikukohvik (Donut Café), which operates in both Nõmme and the city centre is pleasantly rich donuts, sprinkled generously with powdered sugar. And other dishes are available as well. But there’s no embellishing or beating around the bush. If the main course contains pork, it’s called the pork main course. Or if it’s fish fillets, then it’s called the fish fillet main course.

1/2019

mood

Coco de Mer / Playboy 74

1/2019

mood

Kollektsioon kaupluses Ulakas Kaunitar

Briti brändi Coco de Mer'i koostöös Playboyga valminud eksklusiivne pesukollektsioon on inspireeritud vintage-glamuurist ja sensuaalsusest. Foto/Photos: Rankin

Saadaval kaupluses Ulakas Kaunitar (Pärnu mnt 36) ja e-poes www.ulakas-kaunitar.ee

1/2019

mood

1/2019

mood

1/2019

mood

1/2019

mood

1/2019

mood

1/2019

mood

1/2019

tegija

Tallinnas jagub kõikE, mis Elus lahE! Ettevõtja AllAn MArtinson (52) on edu ja innovatsiooni suunas juhtinud mitmeid rahvusvahelisi tiime. Ta leiab, et Eesti on ettevõtluseks ja elamiseks heade võimalustega keskkond, kust tuleb aga aeg-ajalt piiri taha värskete mõtete jahil käia. Tekst: Kadri Kütt

llan on olnud tegev väga erinevates valdkondades ja ettevõtetes. Oma sõnul on ta senises karjääris pea igal positsioonil pidanud kübarast jänest välja tõmbama. Starship Technologiesi pakirobotite arendamise kogemusest toob ta näiteks nullist ärilise ja operatsioonide poole ehitamise ning USA õigusloomega tegelemise. MicroLinkis tuli tal aga mitmest ettevõttest kokku õmmelda üks ja toimiv. Lisaks on Allan ehitanud Eesti esimesi riskikapitali ja online-meedia ettevõtteid. Kõik see on tema jaoks olnud tundmatus vees vettehüppamine, samas on Allani töö sisu olnud sarnane. Ta leiab, et kui sul on olemas teatud oskuste kogum, polegi niivõrd tähtis, mida sa täpselt teed, vaid kuidas sa seda teed. „Minu peamine ampluaa on üldjuhtimine, strateegiline juhtimine ja kastist välja mõtlemine. Tänu oma taustale olen tugev ka kõiges, mis puudutab turundust ja suhtekorraldust.”

muuTusTE aEg Eelmisel aastal haaras Allan tekkinud võimalusest kinni tagasi ja võttis aja maha. Tema elus oli selleks hetkeks üks tööetapp just läbi saamas ja järgmise alustamisega ei olnud kiiret. Ta jagab, et on kogu oma elu jooksul kuni aasta ette teadnud, mis suunas ta järgmiseks liigub. Erinevate tööde vahel pole tal siiani pausi olnud, pigem on ta ühte lõpetades juba järgmisega pihta hakanud ja mitmel rindel tegutsenud. „Võtsin esimest korda enda jaoks teadlikult natukene rohkem aega. See oli väga lahe ja soovitan kõigile mitte hüpata ühest asjast teise, kui vähegi võimalust on. Inimesed nimetavad seda sabbatical’iks (ingl k ’loomepuhkus’), mina aga seljakotiga maailmas ei rännanud. Minu jaoks oli see eestimaine sabbatical.” Allani jaoks oli see ka eraeluliselt suur muutuse aeg − lahutus kuus aastat kestnud abielust ettevõtja Karoli Hindriksiga. Kaasade kiire tööelu ja tööreisid lubasid neil ühist pereelu elada pahatihti vaid loetud päevad kuus, millega kaasnes teatav võõrdumine. Allan ja Karoli on aga endiselt sõbrad ja head lapsevanemad oma ühisele tütrele Mayale.

uus algus Möödunud sügisel otsustas Allan asuda juhtima e-residentide teenindamiseks loodud idufirmat

82 82

1/ 1/2019 2019

LeapIN. Allan jagab ettevõtte usku trendi, et inimeste töö muutub üha vabamaks. Ta leiab, et traditsiooniline töösuhe on kõikjal maailmas allakäiguteel. „Mida rohkem ajudega tööd tehakse, seda enam on võimalik töötada vaba agendina ja teha seda oma juriidilise keha kaudu. See annab võimaluse töötada mitmele tööandjale ja müüa oma oskusi, kuhu neid on vaja. Mulle see mõte kangesti meeldib ja ma vaatasin oma järgmist tööd planeerides kolme-nelja ettevõtte poole, kes vastava teemaga tegelesid. LeapIN võitis, kuna siin on väga vinge ja tore tiim ning alusmüür laotud, edasi tuleb vaid peale ehitada ning maailma raputada. ”

alaTi ühE jalaga kodumaal Asukoht ei ole Allani karjäärivalikutes olnud peamine aspekt, samas ei soovi ta Eestist jäädavalt lahkuda ega kujuta end ette ka ainult siin elamas. Allan nimetab end kahepaikseks inimeseks ja see pakub talle küll logistilisi proovikivisid, aga samas ka võimaluse ühest asukohast tüdinemata eri linnades elada. „Erinevad kultuuriruumid pakuvad vaheldust ja minu jaoks on väga oluline, et mu kodulinnades oleks ka loodust. Eesti on selles mõttes hea koht, kus saab vaid viie minutiga loodusesse minna, mujal maailmas see nii lihtne ei ole.” Allan on kõige pikemalt võõrsil olnud Venemaal, kus ta veetis ligi kaheksa aastat Moskva ülikoolis õppides ja sõjaväeteenistuses. Lisaks on ta pea kolm aastat elanud USA-s San Francisco piirkonnas. „Balti pealinnades ja Londonis olen samuti nii palju käinud, et need tunduvad nagu kodulinnad. Minu jaoks defineerib kodulinna see, kes saan seal GPS-i abita hakkama või mitte.”

Vau-EfEkTnE Eesti on muidugi kodumaa, aga Allan leiab, et siinne elu- ja ärikeskkond muutub ka külaliste jaoks järjest paremaks. Neutraalse kõrvalseisja positsioonilt hindab Allan Eesti loodust ja nelja aastaaega. Tallinn on tema hinnangul piisavalt suur linn, kus jagub kultuuri ja kõike, mis elus on lahedat. Lisaks on Eestis viimastel aastatel arenenud arvestatav tehnoloogiameka, mis on toonud siia uusi inimesi ja ka riigi üldist taset tõstnud. „Kümme aastat tagasi Silicon Valleysse minnes oli see tõeline vau-efekt, nüüd on ka siin päris vau.

tegija

Allani rollid: 2018– ... LeapIN tegevjuht 2014–2018 Starship Technologies nõustaja ja ärijuht 2004–2014 Riskikapitalifirma MTVP juhtiv partner 1998–2004 MicroLinki tegevjuht, Delfi nõukogu esimees 1990–1998 Baltic News Service’i asutaja ja tegevjuht

Kui Tallinna, siis Telliskivisse

Eestisse ja just Tallinna reisivale külalisele soovitab Allan väisata vanalinna, aga ka Telliskivi ja Kalamaja kanti. Võimaluse korral tasub nende piirkondadega tutvuda koos mõne kohalikuga. Allani Singapurist pärit kolleeg on öelnud nii: „You can get a girl out from Telliskivi, but never get Telliskivi out of a girl” (ingl k ’võid saada tüdruku Telliskivist välja, aga Telliskivi tema südamest mitte’).

1/2019

doer

E We have everything great in life! Samas ainult Eestis olla ka ei saa – kui sa ei näe ülejäänud maailma ja oma sihtturge, jääd vaimselt kängu.” Eestit peab Allan Euroopas üheks atraktiivsemaks ettevõtluskeskkonnaks. Tänu e-residentsuse võimalusele saab siin äriga alustada ka interneti vahendusel ja sellele kaasaaitamisega LeapIN tegelebki. „Elamise mõttes näeb järjest rohkem inimesi Eestit võimaliku vahva elukohana. Vaatasin hiljuti Eesti iduettevõtete statistikat ja sealt ilmnes, et ligi viiendik nende töötajatest on välismaalased – üle 2500 inimese − ning neid tuleb aina juurde. See on uskumatult vinge arv.”

Tahaks enam lennata, aga... Riigi puudustest rääkides nimetab Allan Eesti kui ääremaa asukohta ja lennujaama, mille tõttu on siia küllaltki keeruline reisida. „See, mis on teistes Euroopa linnades normaalne, et saad hommikul lennukiga minna ja õhtul tulla, on siin täiesti puudu. Ka mandritevahelisi lende siin teha ei saa. Minu jaoks on normaalse lennuühendusega Helsingi või Riia, meil on sellega aga kehvad lood. Minu jaoks on eriti uskumatu ka see, et Tartus kui peaga linnas maandub ainult öösel üks lennuk Helsingist. Ma ei tea, kas Euroopas on sellise vaimse potentsiaaliga linna, kus on üle 100 000 elanikku ja kus ei ole kiiret ühendust välismaailmaga. See on müstiline.”

1/2019

ntrepreneur Allan Martinson (52) has led many international teams towards success and innovation. He believes that Estonia is a great environment for entrepreneurship and living, but from time to time it is necessary to go out and hunt for new ideas. Allan has been active in various sectors and businesses. The challenges have also been jumps into unknown waters, but the content of the work has been the same. He believes that if there is a set of skills, it doesn’t matter what you do, but rather how you do it. “My range is general management, strategic management, and thinking outside the box. Thanks to my background, I am strong in marketing and public relations.” Last year, Allan grabbed an opportunity and took some time off. “For the first time, I consciously took some free time for myself. I didn’t travel the world with a rucksack. For me, it was an Estonian sabbatical.” That year was also really rough one for Allan personally - the divorce from his wife Karoli whom he has the daughter together. too tight the schedules, too little time for the family, that´s the consequence. Still friends though and giving everything to parenting their little girl. In autumn, Allan decided to take up a position as manager of LeapIN, a startup providing services for e-residents. The company has faith in the present trend of people’s work becoming increasingly freer. “The more mental work is done, the more you can work as a free agent and do this through your own legal body. This allows you to work for many employers and sell your skills wherever they are needed. LeapIN, says Allan, has a truly awesome team and the foundation is solid; Location has never been a primary concern in Allan’s career choices; at the same time, he does not want to leave Estonia permanently nor can he imagine himself living only here. “Different cultural spaces offer variety and for me, it is important that my hometowns also have nature. In this sense, Estonia is a good place, where you can head out into nature in just five minutes, which is not as easy elsewhere.” Estonia is of course home, but Allan believes that the living and business environment here is becoming increasingly better for visitors as well. In his assessment, Tallinn is a sufficiently large city with enough culture and all the things that make life worth living. In addition, in recent years a remarkable technological portfolio has developed in Estonia, which has attracted new people and has also raised the overall level of the country. “Ten years ago, a visit to Silicon Valley involved a serious ‘wow’ effect, but now, there’s a fair amount of ‘wow’ here as well.” Allan considers Estonia to be one of Europe’s most attractive business environments. Thanks to the possibilities offered by e-residence, it is possible to start a business via the internet here as well, and LeapIN helps with this exact process. “In terms of living, people are increasingly seeing Estonia as a possible place to live. I recently saw the statistics on Estonia’s startups—around a fifth of their workers are foreigners—over 2,500 people and there are more coming.”

plaadid

käed üles!

uidas käsi käib, käsi peseb kätt, käed puusas-rinnal... ja käed teki peale, kui voodis! Siit võiks vast veel pikalt käiata. Käte kohta käivast infost loetakse välja palju põhjapanevat inimese ja elu kohta. Jan Helsingi uus, järjekorras teine album „Käed” laenab sealt laekast kilde, aga on ka kõlapildilt tuttavlik. Mis pole mingi miinus, vaid siinkohal pigem pluss. Muusikaliselt nn shoe-gaze, indie- või dream-pop, mis iganes, kunagi 80–90ndatel levinud alternatiivkitarrimuusika saund. Samas pole see stiiliarsenal olnud peavoolu teema, pigem vähemuste rõõm. Stiil esindab siin ka suuresti JH kollektiivi kui sõpruskonna-põlvkonna identiteedi üht väljundit. Nostalgia värk kah, aga samas on Jan Helsing saanud vanad vormelid ikka väga värskelt kõlama. Meloodiad ja rütmid kostavad täitsa tänase päeva helidena. Kirjanik Jan Kausi loomingulise käekirja häid näited jätkub albumil nii muusikas kui muidugi ka tema laulutekstides. Veenvat sisendit tulvab orgaaniliseks tervikuks kõigilt teisteltki bändi liikmeilt. Eriti õnnestunud on lauljatar Kristi Kindeli come back. Kristi on teinud ka albumi kujunduse. Kindel soovitus!

Jan Helsing Käed

Aktuaalne Kaamera Anna Kaneelina Anna Kaneelina Laulja Anna Pärnoja esikalbum on söakas ja sume. Hillitsetult särtsakas. Moodsalt elektrooniline, samas üsnagi traditsiooniline ja maalähedane. Salapärane, samas puhas ja selge, minimalistlik ja maksimalistlik, no mine võta nüüd lõpuks kinni!

Tuulelipp Diiva ja tiivad Kali Briis

20 aastat hiljem

Cloudy with A Chance of Briis

Sofia Rubina Where It Begins

Metsatöll Katk kutsariks

Sofia on läbi-lõhki laulja, osav igas asendis-stiilisžanris, kuid jazz ja RnB jäävad pärusmaaks. Uuel albumil kõlavad tema enda kirjutatud lood just RnB lahendustes, soveldanud tema kaasa. NB! Muide, ühe loo on kirjutanud ka ajakirja Pulss väljaandja. Minge ka Jazzkaarele esitlust kuulama!

Aastal 10212 maavalla aja järgi alustas tänane folk-metal’i uhkus ja hirm. Seitsmes kauamängiv ja tosin uut lugu platel näitavad, et ramm ei rauge. On uut ja vana, nii karmimat kui õige veidi ka õrnemakoelist ja meloodilisemat metal’it. Atso Markot enam pole kambas, aga seevastu Marko Matvere lööb kaasa!

Alan Oloneni popüksus teeb elektropopi muusikamaastikul mitmeid tempe, püüab tuulelipuna siit ja sealt popist funk’ini, nagu ikka ilmaennustuse ja tegeliku ilmaga − vahel läheb täppi, vahel mitte. Aga jõuad sa igaühe maitse järgi end sobivalt välja pakkuda!?

Iseloomude välimääraja Madis Muul Hextet Characters Klahvkamehe ja komposiitori Madis Muuli Hextetis on kaheksa noort meesmuusikut. (Plaadil teeb kaasa ka naishääl Marta Jakovski.) Debüütalbumil esitavadkirjeldavad neli klarnetisti justkui ülejäänud nelja selli − rütmigrupi raamitud pildil eri karaktereid. Vahest ka praktilise väärtusega kuulajaile?

1/2019

hetkes

Millist aastat me endile soovime? Kaidi Karilaid on aastaid aidanud teisi muutuste teele, kohtumised temaga avardavad inimestel pilti sellest, mis kõik võimalik. Ise ei pea ta end mitte koolitajaks, vaid teadlikkuse vahendajaks Tekst: Monika Kuzmina Fotod: erakogu

1/2019

ohtume Kaidiga Viru keskuse Rahva Raamatu poes, valime välja kaks lugemiseks mõeldud tugitooli ning jutuajamine taeva ja maa piiril algab. Juba pärast paari esimest lauset tahaks öelda: „Oh sa säde, milline naine!” Kaidi silmad säravad nii, nagu oleks päike isiklikult nende valvuriks. Olemuslikult rõõmsa naise juures on tunda aga ka kurbusest õpitud elutarkust ja küpsust. Kaidi tegi elus seitse aastat tagasi kannapöörde. 17 aastat juhtis ta suures rahvusvahelises korporatsioonis üheksat ettevõtet, kus töötas kokku enam kui 5000 inimest. Töö oli lõbus, vaheldusrikas ja ettearvamatu, nagu ta isegi. 2012. aastal

hetkes

lõpetas ta Holistika Instituudi terapeudi erialal. Samal aastal viis elu ta kokku Access Consciousnessiga, mis on muutnud tuhandete elu. Nende elu, kes valivad oma ellu iseennast. Kadi teab, mil tema silmad hakkasid särama: „Hetkest, kui ma kuulsin olulise inimese käest üht lauset, mida ma oleksin justkui terve elu oodanud. Ma teadsin seda tegelikult juba ammu. Mulle öeldi: „Kaidi, sul ei ole mitte midagi viga, sa oled lihtsalt teistsugune!” Ma lihtsalt ei tahtnud selle hetkeni leppida sellega, et ma olen teistsugune, siis aga võtsin vastu, et ma olen teistsugune. See on kõige suurem rahulolu minus endas.” Mida tähendab „teistsugune”? „Üritasin meeleheitlikult olla nagu kõik teised ja see oli raske. Mis mind pani olema nagu kõik teised, oli see, et ma ei saanud aru, kuidas ma ei sobitu. Tegin kõik selleks, et kõiki teisi rahuldada. Kõiki ettevõtteid, kus ma tööl olin, kõiki inimesi, kes tahtsid mind tööle võtta. Kõik olid õnnelikud, välja arvatud ma ise. Arvasin, et kui ma seda teen, siis on minuga kõik hästi, aga see läks aina hullemaks. Kuni ma seitse aastat tagasi lõpetasin enda arvustamise. See ei ole vale, kui ma teen asju teisiti. Sellel hetkel lõppes kogu draama ja sära tuli silma.” Murdepunkt sekundiga? „See võib tulla kohe. Oleneb, kas sa võtad vastu selle, kes sa päriselt oled.” Kaidi möönab, et säärane muutus võib teisi ehmatada. „Ma olen terve eelneva elu olnud maskikandja, üritanud olla keegi teine, püüda sobituda maailma, kus näidatakse ette, milline naine, ema või ühiskonnategelane tuleb olla. Järsku sa muudad seda ja hakkad looma kõike selliselt, nagu sulle sobib ja palju lihtsamalt. Siis ma olen teiste arust halb ja kole, sest ma ei tee asju traditsiooniliselt. Olen praeguseks hetkeks väga selgelt aru saanud, et see ongi põhjus, miks inimesed ütlevad mulle, et ma olen võimaluste kuninganna. Inimesed ütlevad, et ma olen julge, julgen teha asju teistmoodi, aga see ei ole tegelikult julgus. See on see, kui tead ise, mida sa tead ,ja järgid seda teadmist.” Võimalusi on rohkem kui kunagi varem. Milline oli Kaidi elu varem? „Ma ei saanud aru, miks maailm on selline. Miks inimesed ei ole õnnelikumad. Suhted inimeste vahel võinuks olla paremad. Ma võitlesin selle nimel ja mõtlesin, et see ei ole võimalik. See kuklas taguv mõte pani mind ka vastavalt tegutsema. 24-aastaselt sünnitasin esimese lapse. Olin enne seda tööl laeval Estonia. Kui jäin lapseootele, jäin kohe ka koju, kuna mu süda oli väga paha. Just pärast seda läks laev põhja. Sellel hetkel sain aru, et ma pole ainuke, kes mängib seda asja, vaid siin on midagi rohkem. 1997. aastast alates tegin ühes suures firmas suurepärast karjääri otsemüügis. Samal ajal lugesin tohutult palju esoteerilisi raamatuid. 2000. aastal jooksutasin ühel hetkel elu kokku. Nagu ma ütlesin, olin ma kõigi inimeste rahuldaja, kõigil oli minuga hea. Olin peaaegu otsi andmas. Ühe valiku ma tegin: sain aru, et ma ei saa töötada või elada teiste jaoks. Jätsin selle töö otsekohe ja tervenemine minu kehas toimus 24 tunni jooksul. Arstid ei saanud aru, mis toimub. Siis töötasin lühikest aega Peep Vainu firmas.

Inimesed ütlevad, et ma olen julge, julgen teha asju teistmoodi, aga see ei ole tegelikult julgus. See on see, kui tead ise, mida sa tead, ja järgid seda teadmist.

Kas inimesed ärkavad siis, kui lõpp lähedal? „Sest me ei usalda end. Me ei usalda valikuid, mis tegelikult on igal hetkel meie ees. Minu suurim soov on see, et inimesed ärkaks üles just praegu. Kui sinu elu on juba ilus, ei tähenda see, et see on valmis elu. Mis siis, kui kõik saab veel paremaks minna? Kõik see säilitamine ja korrashoidmine ja kõik see, kui sa üritad pidevalt saavutada midagi ja ajad ennast takka. Selle asemel, et olla siin. Takka sundimine, maailmalt kiituse ootamine ja nende reeglite järgi elamine, see pidev „ma pean” ongi kõige suurem hävitaja. Kui inimene on valmis millekski muuks, siis saab vaadata näiteks, kuidas luua teistmoodi selles ühiskonnas raha või elu just selliselt, nagu sulle sobib.” Mida teha kui soovid elu muuta? „Soovitan endalt küsida ausaid küsimusi. Mida sa konkreetselt muuta soovid elus? Mida sa luua soovid?” Miks sihid ja soovid alati ei täitu? „Eesmärgid ei täitu tihti sellepärast, et me oleme nendes kinni. Kui sunnime ennast sellesse, siis on neil väga keeruline täituda. Sellepärast inimesed ka katkestavad tihti, et nad sunnivad ennast selleks. Kui vaadata planeeti, siis taimed või loomad kasvavad pingutuseta. Isegi võilill kasvab asfaldist läbi pingutuseta. Samamoodi on inimese loomisega. Kui ma tean, mida ma soovin sel aastal luua, ja olen valmis sellest lahti laskma, siis see toob mu sellesse hetke kohale. Kohalolus saab kõik väline toetada selle asja loomist, mida sa oled otsustanud. Kui me unistame ja jääme sellesse asja kinni, siis me ei ole kohal. Kui ma vaatan hetkel ringi, siis see koht ja need inimesed panustavad kohalolusse. Kui seda ei ole siin, siis ma ei saa välisenergiat ja pean punnitama läbi elu, et seda saada. Punnitades võib ka asju saada, aga nii on lihtsam. Me ei pea sellest aru saama, see ei ole oluline. Mulle meeldib alati küsida küsimusi, kuna küsimus avab ja väestab. Toob võimalused ligi. Keerulises olukorras küsin: mis siin veel võimalik on? Ma ei pea teadma vastust, vaid selle küsimusega ma kutsun vastuse eksistentsi, et raske olukord saaks kergesti muutuda. Hea elu on võimalik. Alustame siis koos endilt õigete küsimuste küsimist. Millist aastat me endale soovime?” Kaidi Karilaid peab end eestlaseks ja maailmakodanikuks, kes elab Maailmas. Aga kas Tallinnas viibides on tal ka linnaruumis lemmikpiirkond? „Mulle ei meeldi midagi konkreetselt. Ma lähtun igal hetkel küsimusest, kuhu ma saan täna koos enda kehaga minna ja istuda. Mis panustab mulle kõige enam? Vahel on see Rotermanni kvartal, vahel on Viru keskus. Vahel on see Bliss, vahel mingi linnaääre kohvik. See on väga erinev. Ma ei lähtu kunagi loogikast ega otsusest, et see on parim. Hea, et meil on erinevaid restorane ja kohti Tallinnas. Siis inimesed leiavad selle, mis neile sobib. Mina olengi nagu võimaluste kuninganna, käin ja avastan kogu aeg. Samas, mulle meeldib Kaks Kokka. See tuli mul kõige esimesena pähe ja ma ei tahagi rohkem mõelda.” Kui oleksite Tallinna linnapea, siis mida te esmalt muudaks? „Ma küsiks võib-olla, mida saaks kõik linna instantsid teha, et me võiks olla kingitus Tallinna tulevikule. Kuidas saaksime luua koos?”

1/2019

ilu-uudised Sensai huulepulk The Lipstick toob tänu Koishimaru Silki siidiekstrakti erilistele omadustele esile valguse, värvi ja tekstuuri väikseimadki nüansid. Anti-Ageing Look Formula vananemisvastasesse koostisse kuuluvate Silky Lustrous Powdersi siidiste särapuudrite luksuslik sulam katab huuled küllusliku värviga ning lisab just parasjagu läiget, et muuta huuled siidiseks ja lopsakaks. 53 €

Versace Eros Flame Pour Homme lööb suursugususe ja glamuuriga pahviks nagu relvituks tegev armastus. Kontrastne, väljapeetud ja elegantne, sisaldades mõrusid tsitrusenoote, musta pipart, väärispuidu sooje nüansse ning endassehaaravat sandlipuu-vanilje buketti. 50 ml 80.30 € OPI Tokyo kollektsioon on värvide energia, mis elab küüntel oma elu. Tokyo on tuntud küünetrendide loojana ja see sobib ideaalselt OPI põhimõttega mitte trende järgida, vaid neid ise luua. Kevade toob hinge „I’m On a Sushi Roll”. 11.95 €

Kevad hüüab tulles! Pulss jagab peeglilauana ilusoovitusi mõlemale soopoolele, midagi temale ja midagi temakesele. Kevadhooaeg toob fookusesse värsked lõhnad, toretsevad toonid nii laugudele kui ka küüntele ja mitte keegi ei ütle ilmselt ära uuest parfüümist. M.A.C Cosmeticsi peamise põhimõtte kohaselt peavad nende jumestustooted sobituma igaühele, seda olenemata kultuurilisest taustast, soost, elustiilist ja vanusest. Just seetõttu ongi kerge suhestuda M.A.C-i värskete kevadsuviste meigitrendidega. Pulss soovitab testida huulepulka Retro Matte Liquid Lipstick Metallic. 25 €

Van Cleef & Arples’i uus lõhn Rose Rouge viib meid kuningliku roosi südamesse ning meenutab värskete roosi kroonlehtede pehmet puudutust nahal. Tipunootides suunab härmas roosa piprakaun meid lõhnabuketi südamesse, kus domineerivad Türgi roos ja roosiessents. 75 ml 133 €

Gucci Guilty Pour Femme on läbinud taassünni idamaise lilleparfüümina, mis lisab tualettvee originaallõhnale külluslikku lopsakust. Võrratuist lillenootidest ja täiustatud looduslikest lõhnaainetest võrsub tugev ja rafineeritud parfüümivesi. 50 ml 92.99 € 1/2019

M.A.C Cosmeticsi kevadine limiteeritud jumestuskollektsioon Boom Boom Bloom rabab jalust lilleõitest inspireeritud värskete toonide ja kirsiõiearoomiga. Kaunista ennast ja oma peeglilauda lauvärvipaletiga Boom Boom Bloom Eye Shadow X9. Meie unelmatepalett on Kabuki. 44 €

ilu-uudised

Mida julgeb maitsekas tänapäevane tütarlaps tänapäeva üliteesklevas maailmas ette võtta? Ta leiab instinktiivselt üles süžees peituva Twist-allteksti ja korraldab Miu-volutsiooni tavapärasuse ja igavuse vastu. Just õigel hetkel sisenebki Miu Miu Twist, mis mõjub siiralt ja sulnilt. 30 ml 68 €

Los Angelese ikoonilise moebrändi Juicy Couture vallatule, hõrkudest ja sõltuvust tekitavatest parfüümidest koosnevale parfüümikollektsioonile Rock the Rainbow Collection on lisanduvad uued flirtiva alatooniga parfüümid Oh So Orange ja Bye Bye Blues. 75 ml 65 €

Moschino juba elul igavaks muutuda ei lase! Moschino Toy 2 kauaoodatud mõmmik rõõmustab järjekordselt kõiki parfüümisõpru ja seekord on lõhn muljetavaldavas klaasskulptuuris, peites endas täiesti vastupandamatut aroomi, mis on täis tsitrusenüansse, Granny Smithi õuna särtsakust, mahedat lilleakordi ning pehmet sensuaalset muskuseloori. 50 ml 70.50 €

Mademoiselle Rochas on elegantne, sarmikas ja õnnelik pariisitar. Tema lõhn on pakitud samasugusesse pudelisse nagu klassikaline Mademoiselle Rochas, kuid värvid on seekord vastupandamatud lillad ploomitoonid. Parfüümil on särtsakat värskust ja väga rikkalik lilleline süda. 30 ml 48 €

Alterna Caviar Clinical Daily Root & Scalp Stimulator on ideaalne peanaha vereringet stimuleeriv juuksesprei. Punase ristikheina ekstraktiga toitev vitamiinikokteil muudab juuksed märgatavalt tihedamaks ja tugevamaks. 46.90 €

Paco Rabanne Pure XS Night on värske, leegitsev ja sõltuvust tekitav parfüüm. 50 ml 78 €

Elizabeth Ardeni eestkõneleja ja naisõiguste propageerija Reese Witherspooniga koostöös valminud programm March On hoiab au sees naiste saavutusi ning julgustab naisi toetama teisi naisi. Limiteeritud väljaandes roosa huulepulk March On jätkab punase huulepulga tooni järel sarja ideed. 26.99 €

Kutsume Sind kaasa meie peategelase põnevale reisile, mille läbimine viis meid ühe senini parima Montblanci meesteparfüümi loomiseni. Tõlkes tähendab explorer avastajat, kes seikleb kohtadesse, millest on veel väga vähe teada, et avastada selle puutumatu ime tõeline olemus. Täpselt samasugune on uus Montblanci parfüüm Explorer! 30 ml 45 €

1/2019

impulss

Kanadas kasvanud Eesti juurtega kiropraktik, osteopaat ja spordimeditsiini spetsialist dr Allan Gary Oolo on üle ilma tuntud tegija, kes aidanud tervist taastada tuhandetel inimestel. Aastaid tagasi tuli ta Eestisse. Uurimegi, kuidas ta end tänasel päeval siin keskkonnas tunneb. Tekst: Kadri Kütt Fotod: erakogu

„Eestis leiab kõiges positiivset!” O

olo on saanud tunnustust enda arendatud trigeenika meetodi ja külma õla sündroomi ravimisega ning Eestis on ta tutvustanud kiropraktika uusimaid võimalusi. Töö kõrvalt lõi ta ka pere ja kasvatab nüüd kahte vahvat last. Elu Eestis ei ole olnud siiski pelgalt roosiaed, vaid proosalisem kui Oolo esialgu oodata oskas. Nii näiteks purunes tema abielu ning tal on tulnud jõuliselt seista oma kaubamärgi Doktor Oolo kasutamisõiguste eest Eestis. Elu karastavad õppetunnid ei ole aga murdnud Allani karakteri positiivsust ega muutnud suhtumist Eestisse ega eestlastesse. Millised on sinu sidemed Eestiga? Minu isapoolne liin on Eesti sugemetega. 1941. aasta paiku põgenesid Oolod siit ja mu isa sattus Saksamaale deportatsioonilaagrisse ning sealt edasi Kanadasse. Minu lapsepõlvest osa aastaid kasvatas isa mind üksi. Ta töötas Kanada tele-

1/2019

jaamas CBC ning temaga tööl ja võtteplatsidel kaasas olles harjusin varakult meelelahutusmaailmaga. Vaatamata minus tärganud soovile muusikaga tegeleda suunas isa mind aga kõigepealt kiropraktikat õppima. Ta ütles, et saan sellel erialal alati tööd ja leiva lauale. Millal sa esimest korda Eestisse tulid? Kõik eelnev, mida mu pere pidi läbi elama, mõjutas minu elufilosoofiat. Patriootliku tundega reisisin aastatel 1992–1993 mitu korda Eestisse, et pakkuda tasuta kiropraktiku teenuseid ja siin seda valdkonda tutvustada. Mind võeti hästi vastu ja see oli väga südantsoojendav. Inimestel raha ei olnud, aga kõik tõid mulle kodust külakosti kaasa. Miks otsustasid siia elama kolida? Tulin siia püsivalt elama 2003. aastal. Üheks kutsujaks oli tollane EOK olümpiakoondise pea-

impulss

arst Rein Jalak, kellega koos teenindasime Eesti koondislasi Ateena olümpiamängudel. Hiljem pidasin valdkonnaalaseid loenguid Tallinna Ülikoolis ja asutasin Trigenicsi nime all oma praksise. Lisaks oli mul plaan oma juurte juurde jõuda ja siin pere luua. Pidasin end eestlaseks, sest mu veres voolab eestlase verd, mul on eesti nimi ja siin elavad justkui minu vennad-õed, minu inimesed. Soovisin kuhugi kuuluda ning lootsin kaotatud ja katkenud sideme taasluua. Tegelikult olen kasvanud aga teises kultuurikeskkonnas ja viimastel aastatel mõistnud, kui suured need erinevused on. Kuidas sa end Eestis elades tunned? Olen siin olnud 15 aastat ja ütlen inimestele, et olen eestlane-kanadalane ehk segu kahest. Olen omandanud eestlastele omaseid mõtte- ja elamisviise ning tunnen end vaatamata Kanadas kasvamisele pigem eestlasena. Naudin siin elamist ning leian, et kõikjal on inimestel omad head ja vead. Oluline on mitte seada ebarealistlikke ootusi. Armastan Eestit ja leian, et see on vaatamata ilmale üks parimaid riike, kus elada. Eestis leiab igas aspektis positiivset ja olen siin õnnelik. Eesti on imetlusväärne, elame maailma juhtivas digitehnoloogia riigis ja siin on kõik nii lihtne. Siia tasub kindlasti tulla hea hariduse, ettevõtluskeskkonna ja loomulikult ilusate naiste pärast. Mille poolest on eestlased sinu arvates erilised? Mind hoiatati, et eestlane sööb hommikusöögiks kaasmaalase, aga ma ei tahtnud seda uskuda. Aja jooksul olen aga aru saanud, et minu avatud olekust ja naeratusest kohanemiseks alati ei piisa. Eestlasi hindan ma kõrgelt ja mulle avaldab muljet siinne ühtlaselt kõrge intelligentsuse tase. Ma austan seda väga ja usun, et selles mängivad rolli ka geenid. Olen uhke, et ka minus on sellest osa. Arvasin, et eestlased on minu tööalaste saavutuste üle uhked, aga inimesed on kõikjal sarnased ja siinne suhtumine tõi mind maa peale. Kuidas sa vaba aega veedad? Soovisin Eestis pere luua ja mul on kaks imelist last. Nad on minu elu suurim rõõm, kellega armastan veeta kogu oma vaba aja. Elan oma lastele ja pühendun neile täielikult. Kui ma parasjagu nendega ei ole, sisustan aja neile millegi uue ja põneva planeerimisega. Endale jääval ajal treenin statsionaarsel rattal, teen kerget lihastrenni ja tegelen muusikaga. Millised on sinu eesmärgid ja unistused? Minu lähiaastate eesmärk on valmis kirjutada üks raamat külma õla sündroomi ravimisest ja teine raamat oma isa õpetlike ütlemistega. Lisaks plaanin välja anda eestikeelse muusikaga plaadi. Kõige enam soovin aga oma lastega koos aega veeta ning neile lõbus ja hariv lapsepõlv tagada. Minu selle aasta eesmärk on olla õnnelik, sest see on üks edu alus. Peaksime olema tänulikud ja hindama, mis meil on. Õnn tuleb meie seest. Nagu mu isa ütles: „Edu ongi õnn.”

Elan oma lastele ja pühendun neile täielikult. Kui ma parasjagu nendega ei ole, sisustan aja neile millegi uue ja põneva planeerimisega. 1/2019

impulse

"There is Positive in Everything in Estonia!"

r. Allan Gary Oolo, a Canadian-born Chiropractor, Osteopath and sports medicine specialist, with Estonian roots, is a world-renowned trigeminal method and treatment of cold shoulder syndrome. Years ago he came to Estonia to introduce the latest chiropractic opportunities and create a family. By now, Allan feels almost as an Estonian and appreciates Estonia very much. What are your connections with Estonia? My paternal line is of Estonian origin. In 1941, Oolo family escaped from here and my father came to Germany for a deportation camp and then to Canada. For a few years from my childhood my father grew me alone. He worked at the CBC at the Canadian TV Station and worked with him and, with the shots, got used to the entertainment world early. The father, however, turned me into a desire to deal with music first to learn chiropractic. He said that I always get work and bread on the table. When did you first come to Estonia? All of the things my family had to live through influenced my life philosophy and attitude towards Estonia. With patriotic feelings, I traveled several

1/2019

times here between 1992 and 1993 to provide free chiropractic services and to introduce this field in Estonia through the media and the ministry of health. I was well received and it was very heartwarming. There was no money for the people, but everyone brought me home village. Why did you decide to move here? I planned to move to Estonia earlier, but I came here permanently to live in 2003 after I was invited by, Dr. Rein Jalak, medical director of the Estonian Olympic Committee to work with the Estonian Olympic athletes. I travelled with the Estonian Olympic team to the Athens Olympics in 2004 and also taught at Tallinn University. I wanted to continue developing chiropractic and Trigenics and help Estonians with it. In addition, I had a plan to reach my roots and create a family here. I kept myself Estonian because my blood flows in my blood, I have the name of Estonia and live here like my brothers-sisters, my people. I wanted to belong somewhere and hoped to lose and break the broken bandage. In fact, however, I have grown in another cultural environment and in recent years have realized how big these differences are. How do you feel when you live in

impulse

Estonia? When I arrived in Estonia, I felt good, saw similarities with people and dreamed of belonging. I have been here for 15 years now and tell people that I am an Estonian-Canadian or a mixture of two. I have acquired the way of thinking and living characteristic of Estonians and, despite growing up in Canada, I feel like Estonian. I enjoy living here and I find that everywhere people have their good and flaws. It is important not to set unrealistic expectations. I love Estonia and I find it one of the best countries to live in spite of the weather. In every aspect, Estonia is positive and I'm happy here. Estonia is an admirable country, because here everything is there and works, in big, successful and developed countries. We live in the world's leading digital technology country, and it's all so easy here. It is worth to come here for a good education system, a business environment and, of course, Estonia is known for beautiful intelligent women. How do Estonians think you are special? I was warned that an Estonian would eat a compatriot for breakfast, but I didn't want to believe it. However, over time, I have realized that it is not always enough to adapt to my open mind and

smile. I highly value Estonians and I am impressed by the high level of intelligence here. I respect it very much and I believe that genes play a role in this. I'm proud to be part of it. I thought the Estonians were proud of my work achievements, but people are all the same and the attitude here brought me to earth. How do you spend your free time? I wanted to start a family in Estonia and I have two wonderful children. They are the greatest joy of my life with whom I love to spend all my free time. I live with my children and dedicate myself to them. If I don't have them, I'll have time for them with new and exciting planning. During my stay, I train on a stationary wheel, do a light muscle and work on music. What are your goals and dreams? My goal for the next few years is to write a book about the treatment of cold shoulder syndrome and the other with the teachings of my father. In addition, I plan to release a disc with Estonian music. Most of all, however, I want to spend time with my children and have a fun and educational childhood. My goal for this year is to be happy because it is one of the keys to success. We should be happy. As my father said, â&#x20AC;&#x153;success if happinessâ&#x20AC;?.

1/2019

argipäev

Meelis Niinepuu on juhtimiskonsultatsiooniettevõtte Civitta asutaja, Eesti Mälu Instituudi nõukogu esimees ja Heateo Haridusfondi üks kaasasutajatest. Viimastel kuudel on ettevõtlik mees leidnud end aga algaja poliitiku kibekiirest argipäevast. Meelis on üks Eesti 200 juhtidest ja kandideeris Riigikokku. Pulss jälgis, kuidas kulges Meelise pühapäev riigipüha ajal 24. veebruaril, Eesti iseseisvuspäeval. Fotod: erakogu

Iseseisvuspäeval 7.40

Rahvuslikult meelestatud pereliige Albert lükkab oma külma nina teki alla ja soovib traditsioonilist jalutuskäiku. Kiired hommikused toimingud vannitoas ja karvane vend saab oma tahtmise.

8.36

Tütar Mari (5 a) teatab, et Eestil on sünnipäev ja me tähistame seda ühe maitsva pannkoogiga. Samal ajal, kui isa küpsetab pannkooke, laulab Mari laulutunnis selgeks õpitud hümni. Isa süda rõõmustab. Tõeliselt rahvuslik pannkoogihommik!

1/2019

argipäev

10.50

Külastan Maarjamäe Kommunismiohvrite Memoriaali ja jätan kadunud hingede mälestuseks küünla. Eesti Mälu Instituut nägi memoriaali seinal olevate nimede komplekteerimisega mitu aastat tulist vaeva. Töö jätkub tänaseni ja sein täieneb ka tulevikus.

9.27

Hommik on õhtust targem! Lõpetan kiiruga ära eile öösel ajalehe jaoks kirjutatud majandusteemalise arvamusartikli. Mul üldiselt jooksebki sulg öisel tunnil paremini. Selle juures on siiski üks oluline reegel: hommik on õhtust targem! Alati tuleb hommikul üle lugeda!

12.00

Läheme perega Vabaduse väljakule, kus toimub vabariigi aastapäeva paraad. Lehvitame suurt sinimustvalget lippu ja külastame militaartehnika väljapanekut. Mari tahab kõikide mundris meestega pilti teha.

14.30

Hiline lõuna. Esimene pilk Facebooki. Algaja poliitiku jaoks on ka 24. veebruar argipäev. Vastan kokku kolme inimese küsimusele. Kaks paistavad olevat päris. Täitsa asjalikud küsimused. Aga kui inimene on oma hariduseks kirjutanud „eluülikool”, tema profiilipildiks on haubits ja tal on 30 väljamõeldud nimedega sõpra, siis pole mõtet energiat raisata.

1/2019

argipäev

24 Hours at 24th of February Entrepreneur Meelis Niinepuu (Civitta, the Estonian Institute of Historical Memory, Good Deed Education Fund) has had the couple of last months even more social and hectic as usual as he was running for parliament seat. Being also one of the leaders of the new political party Estonia 200 it´s soon to be found out did he make it! Pulss followed how the day unfolded for Meelis at Estonias Independance Day

15.20

Filmime valimisklippi. Nädala alguses tõime lennundusaktivisti Toomas Uiboga kaubamaja kõrvale väikelennuki, et juhtida tähelepanu Eesti poliitika madallennule. Kampaania töötab. Ei lähe mööda ühtegi minutit, kui keegi ei pildistaks lennumasinat, millel tekst „Aitab madallennust, lendame kõrgemalt!”.

16.35 19.50

Jooksen montaaži. Klipp tuleb hommikuks valmis saada! Abiks on filmimees Mart Sander. Torman koju. Pere ootab. Hakkame tähistama! Elagu Eesti!

22.00

Saun on soe! Saunaparlamendi viimane istung. Kui valija tahab, siis umbes nädala pärast on selge, kas Niinepuud kiruvad parteid ja valitsust edaspidi jätkuvalt saunalaval või löövad käed külge parlamendis. Elukutselised poliitikud on meie peale väga kurjad!

23.42

Meelde tuli! Lubasin oma Facebooki sõprade vahel loosida välja mõne raamatu. Mida siis ometi? Muidugi! Täna räägime vabadusest ja raamat on „Purjetamine vabadusse”. Pärituult Eestile!

00.30

Muutun kõrvitsaks ja uinun.

1/2019

raamat

Pulssi levitavad vaba aja sisustajad

restoranid ja kohvikud

Arctic Sport www.arcticsport.ee Audentes Fitness www.audentesfitness.ee City Spa www.cityspa.ee Kino Artis www.kino.ee MyFitnessi spordiklubid www.myfitness.ee Spordiklubi Reval Sport www.revalsport.ee Spordiklubi Sparta www.spartasport.ee Valeri Studio Fitness&Yoga www.valeristudio.com Kalev Spa www.kalevspa.ee Hotell Barons www.barons.ee Savoy Boutique Hotel www.savoyhotel.ee Eesti Rahvusraamatukogu www.nlib.ee Kumu www.ekm.ee/kumu Spordiklubi Zelluloos www.zelluloos.ee Tere Tennisekeskus www.teretennis.ee Tondiraba Tennisekeskus www.tennisekool.ee Zelluloosi Spordiklubi www.zelluloos.ee Mila Studio www.facebook.com/milastudiotallinn/ Viljandi Pärimusmuusika Ait www.folk.ee/ait

kauplused Baltman Bastion Ivo Nikkolo Monton Stuudio-kauplus "Oh So Retro" www.facebook.com/ohsoretrotallinn Mosaic

Bollywood www.bollywood.ee Butterfly Lounge www.butterflylounge.ee Café More Viru Keskus Cafe Refresh! www.caferefresh.ee Chicago www.chicago.ee Chocolaterie Pierre www.pierre.ee Fish&Wine www.fw.ee Gianni www.gianni.ee Gourmet Coffee www.gourmetcoffee.ee.ee In Vino Veritas www.invinoveritas.ee Kapten Tenkeš www.kaptentenkes.ee Kohvik Boheem www.boheem.ee Kohvik Kompott www.kompott.ee Kohvik NOP www.nop.ee Kohvik Peterson cafepeterson.wordpress.com Kaks kokka www.kakskokka.ee Maiasmokk www.maiasmokk.ee Mamo www.mamo.ee Mmuah www.mmuah.ee nAnO www.nanohouse.ee Reval Café www.revalcafe.ee Sfäär www.sfaar.ee Sushi Cat www.sushicat.ee Vapiano www.vapiano.ee Wabadus www.wabadus.ee

autosalongid Pilot Motors Mariine Auto Info-Auto

Audi Tallinn Lexus Tallinn

butiigid 2. Mood Aleksander Boutique Anna Boutique Armani Baldinini BonBon Lingerie Boutique Caprice Companys Don&Donna Elegance Boutique

Fashion Angel Boutique Fashionclub Fashion House Fashion Palace Franky Fresco Boutique Gant Gerard Darel Guess G-Star

ilusalongid Salon+ juuksurisalongid Alessandro ilustuudio Ilusalong Beauty Lounge Ilusalong Central Cinderella ilusalong Désirée ilusalong Salong FashionHair Finissage Medical Spa Ilusalong Ginger Ilustuudio Ilusahver Ilu Võlu ilusalong Intersalon Ilusalong JEM

Hairmail Hugo Boss ICON Inspira Liu Jo Luxton Boutique Make Up Store Mario Melani MaxMara Nju Butiik

Replay Roosikrantsi Kingastuudio Sergio Tacchini S’Nob Studio T Šveitsi Kell Tango Boutique Mon Amie

muud kohad Ilusalong Kaunis Kaunimaks Ilusalong La Sharm Liilia ilusalong Pikk 40 salong Privileg Day Spa Roosikrantsi ilusalong Savannah’ ilusalong Salong Scarlett Sim Salong Sinine Salong SKIN ilusalong i3 ilusalong

Tallinn Lennujaam www.tallinn-airport.ee Statoili kohvikud www.statoil.ee SmartLynx Airlines Estonia Eurolines www.eurolines.lt/ee

1/2019

1 maja

Arhitektivillast restoraniks Arhitektuuriteadlane Karin Paulus vaatleb Narva tänav 36 seisvat historistlikku hoonet, kus äsja avati restoran Thamm, mis teeb oma vaat et veidi peenutseva nimekujuga kummarduse maja projekteerinud kuulsale 19. sajandi arhitektile Nikolai Thammele (1834–1907).

1/2019

From Architect’s Villa to Restaurant

Architectural historian Karin Paulus takes a look at the historicist building at Narva St 36, where a restaurant called Thamm was recently opened. Its name pays homage to Nikolai Thamm (1834 – 1907), the famous 19th-century architect who designed the building for himself. Thamm studied architecture in St Petersburg, and upon returning to Tallinn participated, for instance, in the designing of the Maarjamäe Castle. His other projects included luxurious neo-style houses in the Old Town, as well as a synagogue and industrial buildings. In 1880, his own residence was completed – a building that combined the Gothic and Renaissance Revival styles and resembled a small castle. During the Soviet period, the Museum of the Red-Banner Baltic Fleet, i.e. a military maritime museum, was located in the building. In 1991, after Estonia had regained its independence, 270 containers filled with the museum’s exhibits and its warships were relocated practically in secrecy – it was feared that the Estonians would try to block this – to Baltiysk or Pillau in Kaliningrad, which became the base for the fleet. Subsequently, the building has been the home to various eateries. The Thamm restaurant, the newest of them with the most outstanding cuisine –– emphasises a Nordic quality and serves seasonal dishes.

Tekst: Karin Paulus Fotod: Rahvusarhiiv

hamm tudeeris arhitektiks Peterburis. Tallinna naastes osales ta näiteks Maarjamäe lossi projekteerimises, kavandas eelkõige uhkeid neostiilis maju vanalinna, aga ka sünagoogi ja tööstushooneid. 1880. aastal valmiski tema oma elamu, mis oli uusgooti ja -renessanssi stiilidest kombineeritud lossikest meenutav maja. Ehitist ehivad tuulelipuga tipnev sakmeline viil, akende dekoratiivraamistus ja üsna laiad katuseräästad. Algselt oli hoones kaks luksuslikku korterit, kus ühes elas arhitekti perekond, teine oli välja üüritud. Majas elasid ka Nikolai nimekaim ja ametivennast poeg ning tema arstist vend Leo. Nõukogude ajal paiknes majas kõige pikemalt Balti Mere Punalipulise Laevastiku Muuseum ehk siis militaarmeremuuseum. Lisaks mereteemalistele esemete paelus külastajaid õues sõjalaeva tekirelvastusest pärit väliekspositsioon: miinid, torpeedod ja uhke lendmürsk. Propagandistlikult efektne meremehi ja sõda romantiseerinud muuseum oli eriti laste seas populaarne. Pärast taasiseseisvumist viidi 1992. aastal muuseumist 270 konteineritäit museaale praktiliselt salaja – kardeti, et eestlased seda ei luba – sõjalaevadega üle laevastiku keskuseks saanud Kaliningradi lähistel olevasse Baltiiskissse ehk Pillausse. Just selle muuseumi filiaaliks oli ka 1985–1992 allveelaev Lembit, mis seisis Pirita sadamas ja mille Eesti kaitseväelased jõudsid üle võtta, ja praegu näeb seda ülesvuntsituna meremuuseumis vesilennukite angaarides. Taasiseseisvumise järel on majja kordamööda pesa teinud mitmesugused söögikohad. Uusim ja köögi poolest silmapaistvaim restoran Thamm eelistab rõhutada põhjamaisust ja valida toidulauale hooajalisi tooteid. Igati väärikas saatus ühele arhitektivillale!

Business Express 1 inimene 1 person

120

€

Iga järgnev inimene Each additional person 90€

Mugavalt ja kiirelt lennule läbi VIP ala Make your trip even more comfortable

hublot.com hublot.com hublot.com 18.02.19 12:13

HAPPY DIAMONDS COLLECTION

Suur-Karja 9, 10140 Tallinn, Estonia T: +372 641 9333 - boutique@goldman.eu - www.goldman.eu

PULSS (1/2019-EST/ENG)

Articles inside

Üks maja / A House

Test: Toit / Food

Maitsejaht

Jazzkaar 30 X

Tallinn Music Week

Välismaalt / Expat

Silverspoon tõstab toidukultuuri taset

Mõttekoht / Column

Tõusulaine

TLN ehitab/ TLN Development

Suši: heade