Juba mõõdukas vererõhu tõus kergitab südame-veresoonkonnahaiguste riski.
TOIDUVALIK mõjutab aju vananemist
Millal panna ette
PÄIKESEPRILLID?
KÕRVETISI ennetavad
lihtsad muutused
Insuldist taastujat aitab ORTOOS
9. MAI 2023TIIU LIEBERT
TTÜ emeriitdotsent
Kui olete üle viiekümne ja lähete teise ruumi midagi toimetama või mõnda asja otsima, kas sinna jõudes olete unustanud, mida pidite tegema?
Kas mälu halvenemine on paratamatu?
Inimese aju võtab vastu, salvestab, töötleb ja toodab teavet, millest võtab osa umbes 100 miljardit närvirakku. Elu jooksul muutub aju rohkem kui ükski teine elund. Alates 30. eluaastast hakkab mälu mõnevõrra halvenema, mis märgatavaks muutub viiekümneselt. Halveneb ka õppimis- ja tähelepanuvõime. Mälu halvenemist saab aga aeglustada
Ajule on vaja anda uusi väljakutseid
On tõsi, et kõrgema haridustasemega inimestel on vähem mäluhäireid. Kõrgema koolitusega kaasneb tavaliselt töö, mis annab ajule pidevalt uusi väljakutseid. Aju muutub aktiivseks, kui inimene tegeleb asjadega, mis teda huvitavad. Ka madalama haridustasemega inimesed peaksid leidma endale sobiva harrastuse, kuna iga vaimne tegevus stimuleerib aju tööd. Lugege, osalege kursustel ja seltskonnamängudel, lahendage ristsõnamõistatusi.
Kehaline aktiivsus
Kehaline aktiivsus parandab mälu ja mõtlemisoskust nii otseselt kui ka kaudselt. See vähendab insuliiniresistentsust ja põletikku ning mõjutab uute ajuveresoonte kasvu ja isegi nende arvukust. Paljud uuringud on näidanud, et ajuosad, mis kontrollivad mõtlemist ja mälu, on kehaliselt aktiivsetel inimestel suuremad kui inimestel, kes ennast eriti ei liiguta. Samas näitavad mitmed uuringud, et just regulaarne aeroobne treening annab paremaid tulemusi. Tähtis on, et võimaluse korral iga päev vähemalt pool tundi harrastatakse liikumist, eelistatult värskes õhus.
Teadlik toiduvalik aeglustab aju vananemist
On toite, mis kiirendavad, ja toite, mis aeglustavad aju vananemist. Ajule on eriti soodsad toiduained, mis sisaldavad rikkalikult oomega-3-rasvhappeid ja antioksüdante.
Oomega-3 rasvhapped
Umbes 60 protsenti ajust koosneb rasvast ja pool sellest rasvast koosneb oomega-3-rasvhapetest.
Aju kasutab oomega-3-rasvhappeid aju- ja närvirakkude ehitamiseks ning need rasvad on õppimise ja mälu jaoks olulised, aeglustades vanusega seotud vaimset langust ja mälu halvenemist.
Kui inimesed räägivad ajutoitudest, on rasvased kalad sageli nimekirja tipus. Nende hulka kuuluvad lõhe, vikerforell, heeringas ja sardiinid, mis kõik on rikkad oomega-3-rasvhapete poolest. Rasvastes kalades on ka palju D-vitamiini. Tuftsi ülikooli teadlased avastasid, et kõrgema D-vitamiini taseme puhul ajus oli inimeste kognitiivne funktsioon parem.
Ka Kreeka pähklid on suurepärased oomega-3-rasvhapete allikad, mis aitavad parandada mälu. UCLA uuring seostas suuremat Kreeka pähklite tarbimist paremate kognitiivsete testide tulemustega. Õlidest võiks eelistada oliiv- ja rapsiõli.
Antioksüdandid
Kõige tuntumad antioksüdandid on C- ja E-vitamiinid, beetakaroteen ja muud karotenoidid, flavonoidid, fenoolid. Mitmed uuringud näitavad, et oksüdatiivne stress kahjustab ajurakke. Samas aga on tõestatud, et palju antioksüdante sisaldavate toiduainete söömine tõstab vereplasma antioksüdantide sisaldust ja parandab mälu ning õppimisvõimet. Eelistada võiks rohelisi lehtköögivilju, nagu kapsas, spinat, lehtsalat, samuti brokoli ja spargel. Marjadest võiks eelistada värvilisi marju (maasikaid ja mustikaid), kuna looduslikud taimsed pigmendid, mis annavad marjadele kauni värvuse, aeglustavad mälu halvenemist. Kuna marjad on küllalt kallid, siis võiks proovida peeti, mis sisaldab samuti palju antioksüdante. Peedis sisalduvad looduslikud keemilised ühendid soodustavad vere-
Mälul aitab võimalikult hästi säilida tervislik eluviis ja mõttetegevuse erksana hoidmine. SHUTTERSTOCK söövatel inimestel avastati tunduvalt enam mäluhäireid ja masendust.
voolu ajju, aidates kaasa nii kehalisele kui vaimsele jõudlusele.
Aju toimimist aeglustavad toidud
Mitmed uurimused on näidanud, et suur suhkrusisaldus toidus ja jookides, millega kaasneb vere glükoosisisalduse kiire tõus, suurendab mitte ainult Alzheimeri tõve riski, vaid sellega kaasneb ka väiksem verevool ajju ja halvem mälu.
Küllastunud rasvhapeterikkad toidud
Küllastunud rasvad on enamasti loomsed rasvad, aga neid on ka palju kookos- ja palmiõlis. Seevastu kala-, rapsi- ja oliivõli rasvad on enamasti küllastumata.
Palju küllastunud rasva sisaldavad toidud tekitavad põletikke ja halvendavad vereringet. Arvukalt elanikke haaravas uuringus selgus, et rohkesti tahket rasva
Töödeldud liha
Töödeldud liha on maitse või säilivuse parandamiseks soolatud, suitsutatud, kääritatud või lisatakse säilitusaineid. Siia kuuluvad peekon, sink, vorstid, soolaliha jt. Töödeldud liha sisaldab sageli säilitusaineid, mida värskes lihas ei ole, näiteks nitritid, mis võivad muutuda kahjulikeks
ühenditeks, suurendades oksüdatiivset stressi ja põletikku. Samuti on töödeldud liha sageli kõrge naatriumisisaldusega, mis võib viia kõrge vererõhuni, mis on dementsuse riskifaktor.
Liigne alkohol Alkohol toimib üldise kesknärvisüsteemi pärssijana, kuid mõjutab rohkem ka mõnd õppimise ja mäluga seotud ajupiirkonda. Liigne joomine hävitab ajukudet ja võib põhjustada mitut tüüpi
mälukaotust. Kuigi pikaajalised mälestused võivad säilida, on aju võime uusi mälestusi moodustada tõsiselt häiritud. Isegi mõõdukad alkoholikogused võivad kiirendada ajurakkude kadu ja suurendada Alzheimeri riski, avastasid Wake Forest ülikooli meditsiinikooli teadlased. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et vananedes mälu halveneb, kuid seda on võimalik aeglustada, andes ajule uusi väljakutseid, liikudes piisavalt iga päev ning toitudes teadlikult.
Vitamiinide ja mineraalainete omandamist organismis mõjutab see, millega koos neid tarbida.
Rasvlahustuvaid, milleks on A-, E-, D3-, K-vitamiinid ja omega rasvhapped, tuleks võtta koos toiduga ja eelistatult just rasvasema toiduga. Võimalik on valida ka selline preparaat, kus vitamiin on juba pandud õli sisse, nagu õlikapsli või -lahuse puhul. Nii saad preparaadi tarbimisest suurima kasu, kuna juurdevõetav vitamiin on kehale kergesti omastatav.
Vesilahustuvate vitamiinide puhul ei mängi rasvane toit rolli ning neid tuleks võtta veega. Vesilahustuvaid vitamiine tuleks manustada umbes pool tundi enne sööki või toidukordade vahepeal. Siinkohal on erand C-vitamiin, mida võiks võtta pärast sööki või eelistada aeglase vabanemisega kapsli vormi – nii väldid mao
ärritust. Juhul, kui magu probleeme ei valmista, võib seda võtta samuti umbes 30 minutit enne sööki.
B-grupi vitamiinide manustamine tuleks ajastada enne hommikust söögikorda, kuna need vitamiinid annavad kehale koheselt energiat. Parima tulemuse saab preparaatidest, kus on erinevad B-vitamiinid koos, kuna nad toetavad üksteise imendumist ja mõju. Erinevad mineraalained koos ei imendu Võttes korraga mitut mineraalainet, ei imendu need kõik üheaegselt, kuid üks aitab sageli kaasa teise omastamisele. Kui juurdevõetava magneesiumi ja kaltsiumi doos ületab 250 mg, tuleks neid võtta eraldi. Kui võtta näiteks preparaati, milles on kaltsiumi rohkem kui 250 mg ja magneesiumi vähem kui 250 mg, siis keha omastab ainult kaltsiumi ja magneesiu-
mil on seal üksnes abistav roll, et kaltsium paremini imenduks.
Magneesiumi heaks omastamiseks tuleks seda võtta toidukorra ajal ning kindlasti koos B6-vitamiiniga. Juba preparaadi valimisel tuleks eelistada sellist toodet, kus on ühes tabletis nii magneesium kui ka B6-vitamiin. Magneesiumi imendumist toetab mõningal määral ka C-vitamiin.
Kaltsiumi parimaks omastamiseks võetakse seda koos D-vitamiiniga ning eelistatavalt toidukordade vahepeal.
Raua võtmine tuleks planeerida söögikordade vahele. Parema imendumise saavutamiseks on soovitatav võtta seda koos C-vitamiiniga, aga vältida kõiki teisi vitamiine ja mineraale.
Rauaga koos ei tohiks kaltsiumi kindlasti võtta ning hoiduda võiks ka samal ajal tee, kohvi või piima tarbimisest. Samuti ei sobi samal ajal süüa šokolaadi. Raua
omastamisele aitab kaasa vask, mida võib vajadusel juurde võtta, kui raua imendumisega probleeme on.
Tsingi paremaks omastamiseks kehas aitavad kaasa A-vitamiin, vask ja loomsed valgud. Pikaaegsel tsingi tarvitamisel suurtes kogustes tuleks võtta juurde vase preparaati, et kehas säiliks tasakaal.
Erinevate vitamiinide tarbimisel tuleks lähtuda põhireeglist: vitamiin või mineraal, mida tarbida suures koguses, segab kõigi teiste vitamiinide või mineraalide imendumist. See tähendab, et kui organismis on puudu mitmest erinevast vitamiinist või mineraalist, siis eelistatult tuleks neid kõiki eraldi ja erinevatel aegadel võtta.
Juhul, kui toidulisandeid võetakse, et probleeme ennetada ning vitamiinide doosid jäävad väikeseks, võib neid võtta koos.
Allikas: Südameapteek
LY-MARLEEN
TAMME
Postimehe terviseportaali
reporter
Päike ei tee liiga ainult nahale, vaid ka silmadele. Kevadel ja suvel tuleb oma silmi kaitsta päikeseprillidega.
Kuidas võib päike silmi kahjustada ja miks tuleb kanda päikeseprille? Neile ja teistele
küsimustele vastab
Tallinna Tervishoiu
Kõrgkooli optomeetria õppetooli õppejõud
Merle Väljari
Miks peab silmi ereda valguse ja päikese eest kaitsma?
UV-kiirguse mõju ei ole meeltega tajutav enne kahjustava toime ilmnemist. Suurem osa kahjulikke toimeid avaldub pika aja möödudes. UV-kiirgus tekitab kasvajaid, naha vananemist ja silmakahjustusi.
UV-A-kiirgus moodustab 95 protsenti maale jõudvast UV-kiirgusest. UV-A-kiirguse tase aasta- ja ööpäevaringselt on praktiliselt sama. See läbib aknaklaasi ja kerged riided ning 40 protsenti
sest, mis moodustab viis protsenti maale jõudvast UV-kiirgusest.
Looduses on UV-B-kiirguse tase aasta- ja ööpäevaringselt kõikuv, sõltudes sealhulgas õhutemperatuurist ja laiuskraadist. Eriti intensiivne on see päeval kella 10st kuni 16-ni.
Kuidas mõjutab UV-A ja UV-Bkiirgus silmade tervist?
UV-kiirgus võib põhjustada mitmeid ägedaid ja kroonilisi silmakahjustusi. Üks ägedaid silmakahjustusi on näiteks fotokeratiit. See on UV-Bkiirgusest põhjustatud silma sarvkesta päikesepõletus, mis tekib, kui viibida mitu tundi rannas või lumel ilma silmade kaitseta. Sümptomiteks on üks kuni kaks päeva kestev tugev valu ja ajutine nägemise kadu. 20 protsenti kataraktidest on põhjustatud UV-kiirgusest ja domineeriv osa katarakti kujunemisel UV-B-kiirgusel.
Millisel juhul võib olla päikese käes päikeseprillideta?
Päikese käes viibimine ilma päikeseprillideta on normaalne, kui seal ollakse lühiajaliselt. Teades, et päikese käes – eriti rannas, mere peal ja mägedes suusatades või matkates – viibitakse mitu tundi, on päikeseprillide kasutamine ülioluline. Tasub ar-
Mis vanusest alates peaks päikselise ilmaga päikeseprille kasutama?
Silmi peaks kaitsma päikeselise ilmaga kogu elukaare vältel sünnist surmani, kuid sageli unustatakse kaitsta just laste silmi, mis on aga väga oluline, sest nende silmad on UV-kiirgusele eriti tundlikud ja vajavad kaitset. Samuti arvavad vanemas eas inimesed, et neil pole enam päikeseprille eputamiseks vaja, kuid vastupidi, ka nende silmad vajavad kaitset ning on silma tervise seisukohalt vägagi praktilised, sest 20 protsenti kogu maailma katarakti juhtumitest on põhjustatud just liigsest UV-kiirgusest. Takistuseks pole ka kehvem nägemine, optikakauplustes on saadaval väga lai valik nägemist korrigeerivaid optiliste klaasidega päikeseprille vastavalt vajadusele nii erinevateks harrastusteks kui moekateks aksessuaarideks.
Jagage palun, kuidas hoida päikeseprille kahjustumise eest Kõik päikeseprillid, hoolimata hinnast ja kvaliteedist, vajavad head hooldamist ja säilitamist. Vastasel juhul võivad ka kõige kvaliteetsemad klaasid ja raamid kergesti kahjustuda. Päikeseprille ei tohiks kunagi visata lahtiselt seljakotti või käekotti, kuna on oht, et prilliklaasid võivad kergesti kriimustuda ja sangad väänduda. Ennetamaks
spetsiaalsed prillipaelad ja -ketid, millega saab prille kaela riputada. Lisaks pole hea idee asetada prille pealaele, kuna see painutab prillisangu ning peagi võivad hakata prillid silmade ette vajuma. Üks üldlevinud viga on ka see,
kahjustab klaaside ja raami pindu pöördumatult.
Kuidas eristada päris päikeseprille ja n-ö võltsprille?
Esmapilgul võib koopia tunduda väga originaali sarnane. Kuid lä-
kinnituskohad ei ole klaaside eemaldamiseks avatavad ning põhiline erinevus on klaaside optilises kvaliteedis. Järele tehtud klaasidega väsivad silmad nende taga väga kiiresti, sest nähtavus nendega pole nii hea ja neil ei pruu-
kaob tavaline külmetuse nohu ligikaudu nädalaga, aga allergiline nohu võib kesta isegi mitu kuud,» räägib Baar.
Kevadine ilm paneb jooksma nii puude mahlad kui ka laste ninad, kuid erinevalt talvest, mil enamasti on mõni viirus lapse nohu tekitajaks, lisandub kevadel nohu põhjuste ringi ka õietolmuallergia.
Benu apteegi farmatseudi Lauri Baari sõnul tekib külmetusest tingitud viiruslik nohu, kui hingamisteedesse satub viiruslik haigustekitaja. «Nohu võib tekkida mõne päeva jooksul pärast viirusega kokkupuudet. Allergiline nohu seevastu tekib kohe, kui organismi satub allergeeni, näiteks õietolmu,» selgitab ta. Kui varem ei ole lapsel allergeenide-
Laste puhul tasuks enne allergiaravimite kasutamist konsulteerida arstiga, et olla kindel, millest on sümptomid tingitud. SHUTTERSTOCK
ga kokkupuudet olnud, siis võib apteekri sõnul olla raske aru saada, kas lapsel on külmetusest tingitud nohu või on ta millegi suhtes allergiline.
Mõnikord saab nohu põhjustel vahet teha nohueritise värvi ja paksuse põhjal. «Külmetuse nohu on tihti algfaasis põleti-
kuline, paks ja rohekas, kuid allergiline nohu on tavaliselt läbipaistev ja vesine,» selgitab Baar. Ta rõhutab aga, et kergema külmetuse korral võib ka viirushaigusest tingitud nohu olla samamoodi vesine. Sel juhul võib apteekri hinnangul anda aimdust nohu ajaline kestvus. «Üldjuhul
Palaviku teke välistab allergia
Nii allergia kui ka viirusliku haiguse sümptomid on sarnased ning mõlemal juhul on apteekri sõnul sagedased tunnused aevastamine, vesised ja sügelevad silmad, tilkuv nina, köha ja ninakinnisus, aga erisus on, et allergiatega ei teki palavikku. «Allergiale võivad viidata turses silmaalused või ka sügelus pea piirkonnas: ninas, kõrvalestadel ja suu ümbruses, mõnikord ka üle keha,» loetleb Baar.
Silmade ja nina loputamine toob leevendust
Kõige tähtsam leevendusmeede on apteekri sõnul allergeenide ehk õietolmu eemaldamine ninast ja silmadest, et see ei tekitaks edasisi vaevusi. Selleks on kõige lihtsam ja kiirem viis silmade ja nina loputamine. «Sil-
made loputamiseks võib kasutada vett või isotoonilist soolalahust, kui selleks on võimalus. Hea oleks kaasas kanda silmatilku, mida saab kohe kasutada, kui silmad hakkavad vett jooksma või kipitama ning parasjagu neid veega loputada ei ole võimalik,» õpetab Baar. Kui nina on kinni ja tilgub, soovitab apteeker kasutada mereveebaasil ninatilku. «Neid on kahte tüüpi –ühed, millest tuleb pihustusega üks doos vedelikku, ja teised, mida pihustades on vedeliku juga ühtlane. Just ühtlase pihustusjoaga tilgad sobivad allergia puhul nina loputamiseks paremini,» selgitab Baar. Lisaks võib ninaturse vähendamiseks kasutada erinevaid ravimeid, kuid laste puhul soovitab apteeker neid pigem vältida või kasutada lühikest aega, mitte üle 2–3 päeva. «Laste puhul tasuks enne allergiaravimite kasutamist konsulteerida arstiga, et olla kindel, kas lapsel on allergiast tingitud sümptomid või külmetus,» rõhutab Baar.
vad ja nende toime ei ole nii pikaajaline kui ravil,» ütleb Baar ning lisab, et allergiaraviks kasutatavad vahendid ja võimalused on üsna laialdased.
Külmetuse nohu on tihti algfaasis põletikuline, paks ja rohekas, kuid allergiline nohu on tavaliselt läbipaistev ja vesine.
«Esmalt soovitan allergiamurest rääkida perearstiga, kes suunab vajadusel edasi allergoloogi vastuvõtule, kus selgitatakse välja, mis täpselt allergiat tekitab. Kui on teada, mis täpselt allergilist reaktsiooni vallandab, siis on seda allergeeni tulevikus kergem vältida ning teisalt saab konkreetset allergeeni teades määrata täpsemat ja tõhusamat ravi,» selgitab Baar.
Pideva allergiaga pöördu arsti poole
«Leevendusmeetmed on, nagu nimigi ütleb, sümptomeid leevenda-
Allergiate teke ja kadu on apteekri sõnul seotud inimese immuunsüsteemiga ning õietolmuallergia võib vanemaks saades kaduda või vastupidi, vanemaks saades võib allergia järsult tekkida. «Uuringutes on leitud, et ligikaudu viiendik inimestest saavad vanemaks jäädes allergiast priiks. Lisaks on leitud, et pidev kokkupuude väikese koguse allergeeniga aitab kehal sellega paremini toime tulla ja väheneb allergiareaktsiooni tugevus, aga siinkohal rõhutan, et seda ei tohiks kindlasti ise hakata enda või lapse peal enne arstiga konsulteerimist testima,» täheldab apteeker.
Kohv on paljude lemmikjook, kuid leidub ka inimesi, kellel kohv paneb kõhu valutama või ajab huuled paiste.
Kofeiini leidub kohviubades, teelehtedes ning valmistoodetest ka šokolaadis ja energiajoogis. Kui enamikule inimestest on see mõõdukas koguses ohutu, siis mõnele võib tekitada ka suisa allergiat. Eristada tuleb kofeiinitalumatust ja allergiat.
Need, kes on kofeiinile tundlikud, võivad seda juues tunda südamepekslemist, ärevust, peavalu, närvilisust, raskusi magamajäämisel, kõhuhädasid.
Sel puhul on tegemist ilmselt kofeiinitalumatusega ning parem oleks seda sisaldavaid toite ja jooke lihtsalt vältida. Allergia on tõsisem ja harvemini esinev haigus. Kofeiiniallergia sümptomid on punane sügelev lööve, ülespaistetanud suu ja huuled, sügelevad suu, huuled ja keel.
Kui inimesel on kofeiiniallergia, ilmnevad sümptomid hiljemalt tunni jooksul alates kofeiini tarbimisest. Mõni allergik võib harva kogeda ka anafülaktilist šokki ehk väga tõsist allergilist reaktsiooni. See toob kaasa märksa kiiremini ilmneva ja ohtlikuma paistetuse, hingamisraskused, köhimise, vahel ka iivelduse ja oksendamise.
Kuidas talumatus ja allergia tekivad?
Kofeiiniallergiku organism kohtleb seda ainet nagu sissetungijat. Kui allergik kofeiini tarbib, hakkab keha tootma antikeha nimega immunoglobuliin E. See ergutab keharakke vabastama histamiini, et proovida kahjulikku ainet sisaldavaid molekule eemale tõrjuda. Neidsamu molekule nimetatakse allergeenideks ja kogu protsessi tulemuseks ongi põletik, lööve ja turse.
Pole teada, mis tekitab allergiat või talumatust kofeiini suhtes. Mõnes uuringus oletatakse, et see on seotud geneetikaga, osa teadureid aga arvab, et kohviubadel peitub mikroskoopilist tolmu või hallitust ja hoopiski see tekitab inimestel allergilise reaktsiooni.
Parim ravi kofeiinitalumatule on seda sisaldavate toodete vältimine. Allergik võib vajada ka antihistamiini. Kui peaks juhtuma, et allergikul tekib anafülaktiline reaktsioon, tuleb koheselt kutsuda kiirabi.
Kui palju kofeiini on ohutu tarbida?
Kofeiini ohutuks päevaseks koguseks loetakse 400 milligrammi, mis leidub kahes-kolmes tassitäies kohvis. Kui tarbitakse muud kofeiini sisaldavat toitu, tuleks pakendilt välja otsida kofeiinikogus.
Astelpajuekstrakti võtmine võib leevendada östrogeeni taseme langusest tulenevat ebamugavustunnet intiimpiirkonnas.
Vaginaalne kuivus, põletusja sügelustunne, valu vahekorra ajal on sagedased menopausi või postmenopausi aegsed sümptomid. Östrogeenitaseme langusest põhjustatud sümptomite leevendamiseks saab ette võtta hormoonravi. Ebameeldivuste vähendamiseks on aga veel üks võimalus.
Pakub märkimisväärset leevendust
Astelpajuekstrakti tarvitamine pakkus teadusajakirjas Maturitas avaldatud uuringus märkimisväärset leevendust naistele, kel esines postmenopausi ajal vaginaalne kuivus, sügelus või põletustunne. Astelpajuekstrakt on looduslik lisand ning ei põhjusta kõrvalmõjusid. See on rikkalik A-vitamiini allikas, millel on teadaolevalt suur mõju limaskestade tervisele.
Topeltpimeda platseebokontrolliga uuringu läbis kokku 98 naist. Uuringu käigus määrati neile kas kolm grammi astelpajuõli (kapsleid) päevas või platseebot. Uuringu alguses ja lõpus hindas günekoloog erinevaid va-
ginaalse tervise näitajaid. Samuti mõõdeti tupe pH- ja niiskustaset ning arvutati tupe terviseindeks. Tupe limaskesta õhenemist, kuivamist ja põletikku hinnati kliinikuvisiitide ja logiraamatute igapäevaste sissekannete kaudu. Võeti ka vereproovid lipiidide, maksaensüümide ja C-reaktiivse valgu (CRP) analüüsimiseks. CRP on tuntud põletikunäitaja.
Sild sise- ja väliskeskkonna vahel
Uuring näitas, et võrreldes platseeborühmaga paranes astelpajuekstrakti saavatel naistel vaginaalse limaskesta seisukord oluliselt. Uurijad jõudsid oma leidude põhjal järeldusele, et astelpajuõli on vaginaalsele tervisele kasulik ja võib olla elujõuline ravi neile naistele, kes ei saa kasutada östrogeenravi (hormoonasendusravi).
Intiimpiirkonna ebamugavustunne on tupe limaskesta kuivuse ja talitlushäirete tagajärg. Limaskestast võib mõelda kui keha sisemisest nahast. Meil on limaskestad suus, silmades, ninas, kõrvades, seedetraktis, hingamisteedes, kuse- ja suguelundites. Limaskestad kujutavad endast bioloogilist silda organismi ja ümbritseva keskkonna vahel, mis tähendab, et need puutuvad pidevalt kokku mikroobide, saasteainete, ärritajate, hormonaalsete muutuste ja teiste mõjutavate teguritega.
Kuiva silma sündroom on levinud haigus, mis mõjutab mõlemat sugupoolt ja võib oluliselt halvendada elukvaliteeti. Ajakirjas Journal of Nutrition avaldatud 2016. aasta uuring näitab aga, et astelpajuõli on ka siin kasulik vahend. Topeltpime juhuvalimiga paralleeluuring hõlmas 86 meest ja naist vanuserühmas 20–75 aastat. Tulemused näitasid, et astelpajuõli igapäevane tarbimine kolme kuu jooksul oli kasulik põletuse ja punetuse leevendamiseks, mis on kaks silma kuivuse kõige olulisemat sümptomit.
Vähendab suukuivust
Suu kuivus ehk kserostoomia on samuti laialt levinud probleem. Kuni 40 protsenti täiskasvanutest, peamiselt naised ja eakad, kannatab suukuivuse all. Üheteist tugevalt vähenenud süljeeritusega naisega läbi viidud topeltpimeda ristuuringu kohaselt aitab astelpajuõli igapäevane tarbimine leevendada suukuivuse sümptomeid.
Lisaks ebameeldivatele sümptomitele, nagu põletustunne suus, kõne- ja närimisraskused ning neelamisprobleemid, suurendab suukuivus vastuvõtlikkust näiteks suu kandidoosile ja kaariesele. Seetõttu on lohutav teadmine, et nii sellele kui teistele kuivade limaskestade probleemidele on olemas looduslik ravi.
Healthline
Liikumine aitab alandada rinnavähi riski
Kehalise aktiivsuse suurendamine ja istumisaja piiramine vähendavad suure tõenäosusega rinnavähi tekkimise riski.
Uurimuse tulemused olid üldiselt ühesugused kõigi rinnavähi tüüpide puhul, mis ajendab teadlasi soovitama rinnavähi ennetamiseks füüsilist aktiivsust.
Uuring hõlmas andmeid 130 957 Euroopa päritolu naise kohta: 69 838 neist olid invasiivsed kasvajad; 6667-l olid mitteinvasiivsed kasvajad; ja võrdlusrühma kaasatud 54 452 naisel ei olnud rinnavähki.
Kehalise aktiivsuse kõrgem üldine tase oli seotud 41 protsenti madalama invasiivse rinnavähi riskiga. Uuringutulemused viitavad, et nädalas võiks olla kolm treeningkorda või muud intensiivset füüsilist aktiivsust. Pidevat istumist seostati 104 protsenti suurema kolmekordse negatiivse rinnavähi riskiga võrreldes naistega, kes istusid kõige vähem. Need leiud olid järjepidevad ka kasvajatüüpide puhul, mis ei olnud sõltuvad hormonaalsetest teguritest.
Allikas: British Journal of Sports Medicine
LY-MARLEEN
TAMME
Postimehe terviseportaali reporter
Hemorroidide kõige sagedasem sümptom – veri tualettpaberil võib olla hirmutav ning enamikule meist märgiks, et midagi on valesti.
Kuid ka päraku piirkonna sügelus, valu tualetis käimisel, veenikomu pärakust väljalangemine vajab eraldi tähelepanu, lausub Ida-Tallinna Keskhaigla üld- ja onkoloogilise keskuse üldkirurg-juhtivarst dr Airi Tark.
Tekkepõhjus pole päris selge
Enam levinud sümptom hemorroidide puhul on arsti sõnul valutu veritsus tualetis käimisel (defekatsioonil) ilma või koos komu väljalangemisega pärakust. Veri on helepunane ning asetseb väljaheite peal, paberil või märgatakse seda WC-potis. Tüsistumata hemorroid valu ei põhjusta. Valu esinemisel võib olla tegemist hemorroidaalse trombi, põletikulise komu, anaallõhe või mädanikuga.
resoontepõimikute suurenemist ning vastavate sümptomite tekkimist.
Tark avaldab, et ei ole lõpuni selge, miks hemorroidid tekivad, kuid tõenäoliselt on tegemist kompleksse probleemiga, milles on olulisel kohal pärasoole limaskesta välja venitamine, liigne verevool hemorroidaalsetesse veresoontesse ning kudede põletikureaktsioon.
Mõningatel andmetel on leitud, et iga teine üle 30-aastane inimene on kannatanud või kannatab hemorroidide all. Enam esineb hemorroide 45–65 aastastel ning võrdselt mõlemal sool. Tark märgib, et siiski esineb naistel raseduse ajal 30–40 protsenti enam hemorroididest põhjustatud vaevusi võrreldes samas vanuses meestega. «Oma kogemusest võin öelda, et võibolla naised on agaramad pöörduma võrreldes meestega, kes pöörduvad peamiselt juba tugevate sümptomite esinemisel.»
Pärasoole veenilaiendite ägenemisel saab enamikul juhtudel abi korralikust hügieenist, istevannidest ning vajadusel salvidest ja küünaldest.
Hemorroidide riskifaktoreid on palju
«Hemorroide loetakse ka tänapäeva heaoluühiskonna haiguseks – istuv töö (näiteks kodukontor) ja vähene kehaline aktiivsus. Kiire aja probleemiks on ka aja puudusel liigne pingutamine tualetis käimisel või soole tühjendamise tungi edasilükkamine, mis viib kõhukinnisuseni.»
Enamikul juhtudel saab abi korralikust hügieenist Juba tekkinud hemorroidide puhul ning ka hemorroidide ärahoidmisel on Targa sõnul samad soovitused – kõhukinnisuse vältimine ning piisavalt vedeliku tarbimine. «Mida kõvem on väljaheide, seda suuremat survet on vaja rakendada defekatsioonil ning seda suuremaks pressitakse pärasoole lõpposa veenilaiendid.»
Tark soovitab vältida ka vürtsikaid ning happelisi sööke, mis võivad sümptomeid suurendada.
Kuidas aga seda ebameeldivat haigust ravitakse? Hemorroidide ravi sõltub sümptomite esinemissagedusest ja hemorroidide staadiumist. Algstaadiumis hemorroidi puhul rakendatakse esmalt konservatiivset ravi, mis tähendab riskifaktorite kõrvaldamist ning sümptomite leevendamist.
tab meelde, et neid ei tohiks kasutada järjest rohkem kui nädal aega, sest siis võivad need tekitada päraku ümber naha õhenemist ja kontaktdermatiiti. «Hemorroidide kirurgiline ravi on arenenud aastatega lihtsast ligeerimisest ja hemorroidektoomiast vähem invasiivsete ja vähem valulike protseduurideni, et oleks võimalik kiirem taastumine ja naasmine igapäevategevuste juurde. See on hästi kaalutletud otsus nii patsiendi kui ka arsti poolt, kus tuleb arvestada hemorroidide tekkemehhanismi, kestvust, sümptomite esinemissagedust ja tänapäeval on ka oluline patsiendi töö olemus ja operatsioonijärgsed ootused.»
Oluline on kõhutegevus ja kaal normis hoida, piisav vedeliku tarbimine ning liikumine.
Arst tõdeb, et kõikide meetodite puhul on võimalik hemorroidi taastekkimine, eriti kui riskitegurid püsivad, kuid alati peab arvestama ka geneetilist fooni ning kaasasündinud sidekoe nõrkust.
laarsemaks ja pehmemaks ning sellega on näidatud veritsuse ja limaskesta väljalangemise vähenemist. Vältima peaks rasvaseid sööke ja alkoholi, mis aeglustab sooletööd ja seega suurendab kõhukinnisust,» sõnab arst ja soovitab regulaarselt liikuda, sest see kiirendab sooletegevust.
Kaebuste korral tuleb pöörduda perearstile Arst paneb inimestele südamele, et kui kaebused ei leevene konservatiivsete meetoditega 1–2 nädala jooksul, võiks pöörduda esmalt perearsti poole, et täp-
sustada diagnoosi ja tõhustada ravi. «Enamikul juhtudest on tegemist tavaliste pärasoole veenilaiendite sümptomitega, kuid kõigi nende vaevuste põhjuseks võivad olla erinevad soolestikuga seotud haigused, kaasa arvatud kasvaja. Seetõttu võivad olla vajalikud täpsustavad uuringud. Eriti alarmeeriv on, kui pärasoole veritsuse ja valuga kaasnevad üldine nõrkus, kõhutegevuse häired ning söögiisu vähenemine.» Perearst suunab vajadusel edasisteks uuringuteks ja raviks gastroenteroloogi või kirurgi vastuvõtule.
Miks tekivad veenilaiendid?
Veenilaiendid võivad tekkida terves kehas, kuid kõige sagedamini on need nähtavad jalgadel. Nahaalused veresooned on punnis, keerdunud ja sinakas-lillakad. Nende ümber ja tervel kehal võivad esineda väiksemad punased-lillakad jooned ehk niinimetatud ämblikveenid.
Veenid on õhukese seinaga veresooned, kus veenisisesed klapid aitavad vere südamesse pumbata, vajades selleks hästi toimivaid lihaseid. «Veenilaiendite tekkel koguneb veenidesse suuremal hulgal verd ehk tekib liigveresus, suureneb rõhk veenides ning halveneb veeniklappide toimimine, millele aitab kaasa veresoonte vähene elastsus,» räägib Elva Tervisekeskuse apteegi proviisor Marget Raukas.
«Hemorroidaalne kude koosneb veresoonte põimikust, mis asub pärasoole lõpposas ning aitab ära hoida sfinkteri (pärasoole lukuti) vigastuse defekatsiooni käigus. Oma koheva struktuuri tõttu aitab kaasa ka rooja ja gaaside kinni pidamisele,» selgitab üldkirurg-juhtivarst. Hemorroidiks peetakse just selliste ve-
Hemorroidide tekkerisk on kõrgem vanuse kasvades, ülekaalulistel, rasedatel ning psühhotroopsete ravimite tarvitajatel, loetleb arst ja lisab, et riskifaktoriteks on ka kõhukinnisus, kiudainevaene dieet, vürtsikad toidud ja alkoholi liigtarvitame. Need võivad tekitada hemorroide kui ka ägestada olemasolevaid komusid.
Tark tõdeb, et pärasoole veenilaiendite ägenemisel saab enamikul juhtudel abi korralikust hügieenist, istevannidest ning vajadusel salvidest ja küünaldest. Tugeva verejooksu korral peaks sooje vanne vältima, manitseb arst. «Puhtuse eest tuleks hoolitseda vähemalt kaks korda päevas voolava veega pestes. Samuti tuleks ägenemisel vältida kuiva tualettpaberi kasutamist ning eelistada veega pesemist või märgade neutraalse pH-ga salvrättide kasutamist.»
Valuvaigistavad ja hormooni sisaldavad salvid vähendavad turset, valu ning sügelust hemorroidide ägenemisel, kuid arst tule-
Kuidas hemorroidide tekkimist vältida?
Hemorroidide tekke ennetamisel või kergete sümptomite korral on omal kohal elustiili ja dieedi muutustega kaasnevad kasulikud toimed. Oluline on kõhutegevus ja kaal normis hoida, piisav vedeliku tarbimine ning liikumine, rõhutab Tark. Meeles peab pidama, et juba tekkinud hemorroidi need meetmed ära ei kaota, kuid aitavad vähendada hemorroididest põhjustatud ebamugavaid sümptomeid ning tüsistusi. «Kiudainete suurendamine dieedis ja rohke vedeliku tarbimine muudab kõhutegevuse regu-
Veenilaiendeid, mis mõjustavad enamasti nahapinna lähedal olevaid veene, ei peeta tõsiseks haigusseisundiks, aga ilma ravita võivad sümptomid süveneda, põhjustada veenipõletikke, haavandeid, turseid ja lihaskrampe. «Harvadel juhtudel tõsisemate veenilaienditega võib esineda süvaveenide trombe.» Arsti juurde peaks pöörduma kindlasti siis, kui jalgadel esinevad veenihaavandid, nahk on kahvatu, jalad on valulikud, paistes ja kuumavad, esineb järsk õhupuudustunne ja valu rinnus.
Apteekri sõnul soodustavad veenilaiendite teket vähene liikumine, sest sundasendis istudes või seistes jalalihased ei saa piisavalt tööd ning jäsemetesse koguneb rohkem vedelikku. Sellega kaasneb raskustunne jalgades ja kätes. Veenilaiendite tekkeks on ka mitmeid teisi soodustavaid tegureid: pärilik eelsoodumus, naissugu, rasedus, raske füüsiline töö, ülekaalulisus, suitsetamine ning rasestumisvastased ja hormoonasendusravi ravimid. Juba tekkinud veenilaiendite süvenemise ennetamiseks soovitab apteeker teha regulaarseid harjutusi ja 3–4 korda päevas hoida istudes 15 minutit järjest jalgu südame kõrgusel. «Pikkadel reisidel ja tööl olles on hea kasutada kompressioonsukki ehk ravisukki, mis takistavad vere kogunemist jalgadesse ning hoiavad ära jalgade väsimise ja tursed,» soovitab Raukas. Lennureisidele soovitab ta valida väiksema rõhuga sukad, sest tugevama rõhuga sukad võivad hakata pitsitama. Allikas: PM Tervis
Liiga lühike või ebakvaliteetne uni muudab meid järgmisel päeval väsinuks ja loiuks ning vähendab produktiivsust.
Insomnia ehk unetus on kõige levinum unehäire, mille korral on probleeme magama jäämise või katkendliku unega. Unetust liigitatakse esmaseks ja sekundaarseks. Esmase unetuse korral ei ole uneprobleemid seotud tõsise terviseprobleemiga. Esmase unetuse põhjuste hulka kuuluvad suurte elusündmustega seotud stress, näiteks töökoha kaotamine või vahetus, või kõik ümbritseva keskkonnaga seonduv, nagu müra, valgus, sobimatu voodi, ebamugav magamisasend või vale temperatuur. Samuti kuuluvad esmase unetuse põhjuste alla ebaregulaarne magamamineku aeg ja muudatused tavapärases unegraafikus. Sageli tekib magama jäämise ebaregulaarsus reisimise või uue töögraafiku tõttu.
Unetuse tekkimisel mängib tänapäeval suurt rolli ka sinine valgus, mida ekraanid kiirgavad. Sinine valgus takistab hormooni nimega melatoniin tootmist ning segab seeläbi keha ettevalmistamist magama jäämiseks.
Just selle valguse tõttu ollakse õhtuti vähem unine ja uinumine võtab kauem aega. Sekundaarse unetuse põhjusteks on haigustest tingitud probleemid, näiteks astma, depressioon, artriit, probleemid seedimisega, närvihaigused, vähk või kõrvetised. Sekundaarse unetuse põhjustajateks on ka valu ilmingud ning ravimite ja mõnuainete kasutamine.
Mida unekvaliteedi tõstmiseks teha?
Unekvaliteedi tõstmiseks ning kiiremaks uinumiseks tuleks esmalt vaadata üle unehügieeni reeglid ja nende järgimine. Kindel režiim programmeerib keha paremini magama, seega peaks magama jäämine ja ärkamine toimuma
iga päev ligikaudu samal ajal. Magamistuba peab olema koht, mis on loodud puhkamiseks. Ruum peaks olema vaikne ning selle temperatuur ja valgustus sobilik.
Õhtuti tuleks piirata kofeiini sisaldavate jookide joomist. Unerežiimi segab ka suurte toidukordade söömine ja alkoholi pruukimine õhtul. Alkoholi ja nikotiini tarvitamine muudab une katkendlikumaks. Enne voodisse minekut tuleks võtta aega hoopis lõdvestumiseks. Hea une tagamiseks võiks seda teha pere või hea raamatu seltsis, mitte ekraanide taga.
Melatoniin on käbinäärmest sekreteeritav hormoon, mida keha toodab vastusena öö saabumisele. Nimetatud hormoon annab aju le märku, et on aeg
magama jääda. Melatoniini tootmise ja vabanemise tsüklit mõjutab kellaaeg – melatoniini tase tõuseb õhtul ja langeb hommikul. Mõndadel juhtudel võib melatoniini tsükkel olla häiritud, nagu näiteks ajavahe tõttu. Arstide sõnul mõjutab unetus rohkem naisi kui mehi ning uneprobleemide all kannatavad enamasti vanemad inimesed. Kui unehügieen on korras, võiks järgmiseks proovida looduslikke me-
latoniini sisaldavaid preparaate. Toidulisandid, mis sisaldavad melatoniini, aitavad vähendada magama jäämisele kuluvat aega ja võivad seega suurendada une pikkust ja parandada selle kvaliteeti. Nimetatud preparaate kombinatsioonis melatoniini või teiste looduslike ainetega leiab apteegist. Sobiva toote leidmisel tasub konsulteerida apteekriga. Samas peab silmas pidama, et melatoniin töötab vaid mõnda aega –ajaga keha harjub preparaadiga ning pärast pikaajalist tarbimist ei pruugi inimesed melatoniinist enam abi saada.
Millal pöörduda arsti poole?
Kui väsimuse tõttu on raskusi igapäevaste toimingutega ning
Haigusest taastumiseks vajalik uni varieerub sõltuvalt vanusest, aktiivsustasemest, terviseseisundist ja teistest teguritest. Siiski on mõned suunised, millest haigena oma und planeerides lähtuda.
Enamik terviseprobleeme suurendab keha unevajadust. Lisaks on leitud seoseid une ja immuunsüsteemi toimimise vahel. Näiteks vaktsiini järel tuleks rohkem magada, sest nii reageerib keha sellele paremini. Tervise ja une seosed on kahesuunalised: vähene uni põhjustab omakorda pika- ja lühiajalisi probleeme suurenenud ärrituvusest kõrge vererõhuni. Haigena võib aidata magada pea kõrgemale
tõstmine padja abil, mis vähendab respiratoorsete sümptomite ägenemist (köha, nina tilkumine); õhu niisutamine õhuniisutajaga ning soojade jookide joomine, soe dušš või vann; pime ja vaikne magamistuba. Haigena tuleb piisavalt juua, kuid tund enne magamaminekut vedelike tarvitamisest hoidumine vähendab vajadust öösel tualetti külastada. Üldiselt võib haiguse sümptomite, nagu köha või palaviku ravimine muuta magamise lihtsamaks, tõstes une kvaliteeti.
Milline on hea une kestus haiguse korral? Haigena ei ärgata üldiselt väga puhanud tun-
unerežiimi reeglitest ega looduslikest preparaatidest ei ole kasu, tuleks pöörduda arstile, et selgitada välja unetuse põhjused. Arst võib lühiajaliselt kirjutada välja unerohtu, kuid selle võtmisel tuleb rangelt järgida arsti ettekirjutusi – unerohtudel võivad olla ebameeldivad kõrvalmõjud ning need võivad tekitada sõltuvust. Seega alati on parem ravida probleemi algpõhjust. Kokkuvõtvalt võib öelda, et unetus ei pruugi iga kord vajada ravi ja abi võib saada hoopis unehügieeni parandavatest soovitustest või looduslikest toidulisanditest. Meeles tuleks pidada, et lisaks teistele soovitustele muudavad und paremaks piisav liikumine, värskes õhus viibimine ja tasakaalustatult toitumine.
dega. Üks soovitus on magada tavapärasest tund kauem koos ühe kuni kahe uinakuga päevas. Haigusest tervenemiseks tuleks magada vähemalt soovituslik norm:
● 0–3-kuune: 14–17
tundi, lisaks uinakud;
● 4–11-kuune: 12–16
tundi, lisaks uinakud;
● 1–2-aastane: 11–14
tundi, lisaks uinakud;
● 3–5-aastane: 10–13
tundi, lisaks uinakud;
● 6–12-aastane: 9–12
tundi;
● 13–18-aastane: 8–10
tundi;
● 18–64-aastane: 7–9
tundi;
● 65-aastane ja
vanem: 7–8 tundi.
Millal külastada arsti?
Kui sümptomid paari
päeva järel ei möödu, võib olla vajalik meditsiiniline abi.
Arstiga tuleks konsulteerida, kui:
● tekivad hingamisraskused;
● esineb palavik, mis langeb ja seejärel jälle tõuseb;
● rinnus on surve;
● ei saa urineerida;
● pidevalt esineb suur nõrkus ja uimasus.
Suur unisus vaatamata regulaarsele 7–9 unetunnile võib olla märk mõnest muust haigusest, nagu uneapnoe, mis põhjustab kehva kvaliteediga und. Samuti suurendavad vajadust une järele depressioon või südamehaigus.
Medical News Today
Õige unehügieen aitab paremini välja puhata. SHUTTERSTOCK
Südameapteegi proviisor
Seedimine ja seedetrakti tervis on kogu tervise seisukohalt ülioluline ja mõjutab otseselt immuunsüsteemi. Umbes 70 protsenti immuunsüsteemi rakkudest asetsevad soolestikus – kui hoiame soolestiku mikrofloora korras, püsime ka tervematena.
Väga suurel määral sõltub seedeelundkonna tervis elustiilist ja sellest, mida suhu pistame. Kuigi võib ehk arvata, et seedimisega seotud mured tulenevad vaid söögist, mõjutavad seedimist nii toit kui vaimne ja füüsiline stress ning soole mikrofloora. Sagedasemad seedeelundkonna probleemid on mao liighappesusest tingitud kõrvetised, limaskesta kahjustused, kõhupuhitus, raskustunne kõhus, kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus ja hemorroidid. Halvemal juhul võib liigne söömine ja alkoholi tarbimine tuua kaasa tõsisemad kõhuvaevused ja seedetrakti põletiku. Kõigi nende muredega pöördutakse apteeki küllalt sageli ning lähtudes vaevuste tugevusest ja korduvusest leitakse enamasti ka probleemile lahendus. Tõsisemate ja korduvate seedimisprobleemide korral tasub pöörduda arsti poole Nagu enamikku muresid,
oleks ka seedeprobleeme parem ennetada. Vahel aga võib meist igaühel juhtuda, et vaevuste ennetamine ei õnnestu. Kuidas levinumate seedimisprobleemidega hakkama saada?
Mida teha, kui kõhus on raskustunne?
Kergema raskus- ja täiskõhutunde korral võib abi saada piparmündi-, köömne-, apteegitilli-, kummeli-, koirohuteest või -tilkadest. Lisaks aitab seedimisprotsessi kiirendada enda liigutamine ehk näiteks jalutamine võib samuti ebameeldivat täiskõhutunnet vähendada. Kui eelpool mainitutest abi ei ole, siis võib seedimise parandamiseks kasutada seedeensüüme sisaldavaid preparaate. Rääkides kõhuprobleemidest ei saa üle ega ümber ka piimhappebakteritest. Need on meie organismi koostisosa ja tagavad normaalse soolestiku mikrofloora. Normaalne mikrofloora aga tagab korras ainevahetuse, reguleerib kõhugaaside teket soolestikus, kõhukinnisust ja -lahtisust ning on vajalik immuunsüsteemi toimimiseks.
Kõrvetised võivad tekkida ka stressirohkel perioodil
Kõrvetised on põletav tunne rinnaku taga, ülakõhus või isegi kurgus, mille iseloomulikuks tunnuseks on ka mõru või hapu maitse suus. Lisaks võivad kõrvetistega kaasneda kestev köha või luksumine, mis tekib või tugevneb pikutades või magamise ajal, hääle kähedus, pikaajaline kurguvalu, halb hingeõhk, puhitus ja iiveldus.
Kõiki nimetatud sümptomeid tekitab happelise maosisaldise tagasivool söögitorru. Kõrvetised
Seedeelundkonna tervis sõltub suurel määral elustiilist ja sellest, mida suhu pistame. SHUTTERSTOCK
tekivad enamasti pärast söömist, aga ka pikali- või kummargilasendis olles. Peamised kõrvetiste põhjused on happeliste ja vürtsikate (näiteks tomatite, šokolaadi, äädika) toitude ja sibula söö-
mine, alkohol, kohv, gaseeritud joogid, teatud ravimite tarvitamine (näiteks valuvaigisti ibuprofeen, astma raviks kasutatav teofülliin), liigsöömine ja söömine enne magama minemist. Ka esi-
neb kõrvetisi enam raseduse ajal ja suitsetajatel. Kui rääkida eelsoodumusest, siis on näiteks teada, et astmaga inimestel on suurem risk kõrvetiste tekkeks, kuna astma ägenemised võivad põhjustada söögitoru alumise sulgurlihase lõdvestumist.
Kõrvetiste korral tuleb üleliigne hape neutraliseerida. Aegajalt võivad ka muidu tervetel inimestel tekkida kõrvetised kas stressirohke perioodi, kaalutõusu või ülesöömise tagajärjel ja ei pruugigi vajada ravi, kuna lähevad ise kiiresti üle.
Ka kõrvetiste korral on parim lahendus ennetus ja tervislik elustiil.
Kui kõrvetised siiski tekivad, siis harva esinevate ja ebaregulaarsete kõrvetiste korral oleks leevenduse esmavalikuks maomahla neutraliseerivad antatsiidid (magneesiumi-, kaltsiumi- ja alumiiniumisoolad). Need
Seedeprobleemide ennetamiseks tuleks argiselt pidada silmas järgmist:
• Toitu teadlikult ja söö vähem korraga. Liiga pikad pausid toidukordade vahel aeglustavad seedesüsteemi tööd, mis võivad tekitada omakorda uusi probleeme.
• Jälgi, et menüüs oleks rohkem rohelist salatit, aed- ja köögivilju.
• Toidud, mida eelistada, on juurviljad (seller, porgand, spinat, suvikõrvits), puuviljad (õunad, pirnid), kana või väherasvane kala, teraviljad (tatar, kaer).
• Toit peab olema mitmekesine ja tasakaalustatud.
• Söögi valmistamisel eelista aurutamist või küpsetamist madalal kuumusel.
• Võimalusel väldi grillimist ja õli sees küpsetamist, samuti toore toidu söömist.
• Joo piisavalt puhast vett.
• Ära liialda alkoholiga.
• Seedimise normaalseks funktsioneerimiseks on ülioluline olla füüsiliselt aktiivne. Kõnni iga päev võimalikult palju.
• Enneta stressi.
Kuidas ennetada kõrvetisi?
• Söö korraga vähem.
• Ära liialda alkoholi, kohvi ja gaseeritud jookidega.
• Hoia kaal tervislikus vahemikus ning võta kaalust alla, kui oled ülekaaluline.
• Kontrolli oma emotsioone ja stressi ning puhka ja lõõgastu piisavalt.
• Väldi toite, mis kõrvetisi vallandavad.
• Söö õhtul mitte vähem kui 3–4 tundi enne uinumist.
Allikas: Aleksandr Sei
nõrgalt aluselised ained toimivad lokaalselt ja kiiresti, kuid ajutiselt. Antatsiide tuleb võtta söögikordade vahel, sest söögiga koos võttes vähendab aktiivne sooleperistaltika antatsiidide maos olemise ja seega ka nende toimimise aega. Kõrvetiste korral tuleks vältida söögisoodat, sest see häirib happe-aluse tasakaalu. Kõrvetiste korral paremaks uinumiseks soovitatakse tõsta voodi peaosa (just voodiraami, mitte patjadega) 10–20 cm kõrgemale nii, et rindkere ja pea oleksid kõhust ja vaagnast kõrgemal, see takistab maomahla liikumist maost söögitorru. Kui vaevused on sagedased või regulaarsed või antatsiidid ei aita, siis tuleb maos toodetava happe hulka vähendada. Selleks tuleb tarvitada prootonpumba inhibiitorit (omeprasooli, pantoprasooli või esomeprasooli) sisaldavat preparaati. Neid tuleks kasutada lühiajaliselt, soovitatav on võtta 30 minutit enne sööki, sest nii saavutatakse parim maomahla pH reguleerimine. Kui kõrvetised ikka püsivad, tuleb konsulteerida apteekri või arstiga. Nagu paljudes olukordades, nii ka meie tervise ja heaolu osas saame olla iseenda parimad sõbrad ja abistajad, kuid ka suurimad vaenlased ja murede põhjustajad. Saabuva suve eel tasub meeles pidada, et kuigi suvised peod snäkkide, grillimiste ja alkoholiga on ahvatlevad, suur nauding ja loomulik osa meie elust, saame oma tervist hoida, pidades piiri ja hoides tasakaalu.
Vaevuste korral ei pea kannatama ja ebamugavust tundma – apteekri abiga on võimalik leida leevendus ka sellistes olukordades.
Postimehe terviseportaali reporter
Nahk on inimese kõige suurem organ ja õige nahahooldus on vajalik igal aastaajal. Suvel tuleb keha jumekaks saamise kõrval tähelepanu pöörata ka õigele nahahooldusele.
Nahahooldus algab kogu keha baasvajaduste eest hoolitsemisest ehk küllal dasest ööunest ja puhku sest, piisavast puhta vee joomi sest ja täisväärtusliku toidu söö misest. Olulisel kohal on uni ja regulaarne füüsiline aktiivsus. Kevadisel ja suvisel ajal on naha suurimaks vaenlaseks päike.
Organismi jõuvarude taas tamiseks, eelkõige D-vitamiini vajaliku koguse sünteesimiseks piisab päevas umbes 20 minu tist mõnevõrra paljastatud ihu ga päikese käes viibimisest – pole vaja lõputult rannas või õuemu rul praadida. D-vitamiini ei sün teesita ülearu ega talletata tar gu talveks.
Kui aga ees seisab pikem päi kese käes viibimine, on soovitav kasutada päevitustooteid, mis sisaldavad kaitse- ehk päikesefaktorit ehk UV-filtrit. Päikesekreemi tuleb kasutada regulaarselt iga päev, seda ka pilves ilmaga. Eriti ettevaatlikud peavad olema rohkete sünnimärkide ning nahaprobleemidega inimesed. Kuid päikesega liialdada ei tohiks ka end kreemidega kaitstes. Tuleb
sekaitsetoode – ükskõik kui efektiivsena seda reklaamitakse – ei kaitse ohtliku ultraviolettkiirguse eest sajaprotsendiliselt ja ebapiisava päikesekaitsega seonduvad tõsised ohud tervisele, nagu näiteks nahavähk. Päikesekreemi valides vaadatakse SPF ehk päikesekaitsefaktori numbrit ehk mida kõrgem
kese puhul räägitakse kahest erineva lainepikkuse kiirgusest. UVA-kiired tungivad sügavale nahakihtidesse, UV-B-kiired põletavad pindmiselt. Seega on kreemi valides oluline jälgida, et pakendil oleks märgitud kaitse nii UV-Akui ka UV-B-kiirte eest. UV-Akiirguse kaitse üheks märgistuseks on näiteks PA+ või eriti tu-
kendile on märgitud vaid päikesekaitse faktori number, siis on sellel kaitse ainult UVB kiirguse eest.
Mõned päikesekreemi koostisosad võivad põhjustada allergiat, mille sümptomiteks võivad olla punetav nahk, sügelus ja paistetus.
Kõige kasulikum on pidada
leida sobiv kreem. Kas kookosõli sobib niisutajaks ja päikesekaitsekreemiks?
Kookosõli toimib hea niisutajana, kuna aitab nahas vett kinni hoida. See võib aga pärssida vajalikku higistamist. Sellegipoolest hoiab niisutamine ära veekao, see-
ga on kookosõli kandmisel nahale nii plusse kui ka miinuseid. Kookosõli ei tohiks asendada päikesekaitsekreeme. Uuringute kohaselt pakub kookosõli kaitset SPF 8, kuid see on väga madal. Ameerika dermatoloogiaakadeemia soovitab naha kaitsmiseks päikesekahjustuste eest kasutada SPF 30 või kõrgema kaitsega päikesekaitsekreeme.
Kuidas nahka päikese eest kaitsta:
• Päevitada ei tohi kella 11–15 vahel, mil päike on väga intensiivne.
• Suvel kanna pigem heledaid riideid ja peakatet.
• Hoia silmade tervist ja kanna päikeseprille.
• Päikesekaitsekreemi tuleb kanda tervele kehale, ka näole ja kaelale.
• Ära unusta juua vett, sest kuumal päeval higistad rohkem ning võib tekkida vedelikukaotus.
Kuidas ära tunda ja leevendada päikesepõletust?
Päikesepõletuse tunnuseks on punane ja tulitav nahk, tekkida võivad ka turse ja villikesed. Esmaste nähtude ilmnemisel tuleks otsida varjualust. Põletuse saanud nahka on soovitatav jahutada spetsiaalsete põletusvastaste vahenditega, mida leiab apteegist. Nahka saab jahutada ka kas nahale pihustatava veega või teha niiskeid, jahedaid mähiseid. Raskematel juhtudel tuleb pöörduda kindlasti arsti juurde ning kasutada retseptiravimeid. Sagedased päikesepõletused ja intensiivne päevitamine soodustavad melanoomi teket.
Allikas: BENU apteek
Kõrge vererõhk kahjustab aastate jooksul veresoonkonda, mistõttu on oluline rõhk normaliseerida.
«Kõrge vererõhk on vaikne tapja – see ei anna endast tunda, aga muudkui kahjustab veresooni. Kui kaasneb veel kõrge kolesterool, piiripealne veresuhkur ja mõnel inimesel ka suitsetamine, läheb risk nii kõrgeks, et varem või hiljem tekib infarkt või insult,» ütleb PõhjaEesti regionaalhaigla südamekeskuse teadusjuht, professor Margus Viigimaa.
«Kui süstoolne rõhk on üle 140, tõuseb kõikide südame-veresoonkonna haiguste risk oluliselt, ja kui see on üle 160, siis läheb raketina taevasse,» nendib Viigimaa. Süstoolne rõhk peaks jääma vahemikku 120–130, ehkki arvestada tuleb ka vanusega. Vahemikus 130–140 on tegu kõrgenenud normaalse vererõhuga. See on juba hüpertensiooni eelne staadium.
«Häda ongi selles, et tihtilugu ei tekita kõrge vererõhk mingisuguseid kaebusi, kuni see jõuab lõpuks 160 juurde. Siis võivad tekkida tasakaaluhäired, surumistunne peas, kohinad kõrvades –
nagu veduri suhin südamelöögi taktis,» kirjeldab Viigimaa. Kui vererõhk on üle 140, peaks mõtlema, kas otstarbekas on ravi alustamine. See sõltub arsti sõnul väga palju teistest riskiteguritest, nagu kõrge kolesterool, veresuhkru tase, ülekaalulisus, samuti vanus. «Kogu maailmas on see probleem, et liiga hilja hakatakse vererõhku ravima,» nendib Viigimaa.
Infarkti- ja insuldiriski
kõnekas langus
Ravimite valik on külluslik ja seetõttu leiab arsti sõnul kindlasti sobiva ravimkombinatsiooni, mis on edu võtmeks. Euroopa ja Ameerika ravijuhistest lähtuvalt alustatakse tavaliselt ravi kahe erineva preparaadiga väikestes doosides, mistõttu on ka kõrvaltoimete esinemise tõenäosus väga madal. Samuti aitavad mitu kaasatud mehhanismi vererõhku tõhusamalt langetada. «Vererõhk on ette nähtud selleks, et süda, neerud, aju oleksid verega hästi varustatud – kui mõjutame seda ainult ühes suunas, jääb ravi tõhusus piiratuks. Mitme erineva ravimi kasutamisel saame tunduvalt paremad ravitulemused,» kinnitab kardioloog. Kõrge vererõhk on seotud iseäranis ajuinsuldiga. Kui saavutatud on ravieesmärk, mis on vanematel inimestel 140 mmHg ja noorematel 130 mmHg, ja hoitud vererõhku pikka aega eesmärkväärtuse piires, langeb ajuinsuldi ja südameinfarkti risk peaaegu samale tasemele kui ini-
mestel, kellel ongi normaalne vererõhk. «See on väga suur võimalus meie kätes. Inimene, kes ravi saab, ei ole kuidagi alaväärne ja ravi ei kahjusta teda. Vastupidi, suured pikaajalised uuringud näitavad, et nende inimeste šansid elada kaua ilma ajuinsulti või südameinfarkti saamata on peaaegu sama head kui normaalse vererõhuga inimestel,» kinnitab arst.
Vererõhu normaliseerudes taandarenevad kahjustused
Hüpertooniatõbi on geneetilise eelsoodumusega haigus, mõjutatud väga paljudest geenidest. Juba 30–50 eluaasta vahel algab arterite paksenemine ja jäigastumine, mis kiirendab lupjumist oluliselt. Organism harjub Viigimaa sõnul kõrge vererõhuga ära ja et arterid on tihked, töötab süda tugevasti. Sestap ei tasu vererõhku isegi eakatel langetada väga järsult. Tasapisi harjub keha aga alandatud vererõhu tingimustes normaalselt toimima ja siis taandarenevad ka paljud kõrgvererõhuga eelnevalt tekkinud muutused. Hüpertooniatõvega sageli paksenev südame vasak vatsake muutub õhemaks, samuti paraneb arterite elastsus, kui vererõhk on normaliseeritud.
Vererõhu olulisust kahjustuste tekkes näitab nende võrdlus veenidega, kus on väga madal vererõhk. Suurtes veenides võib see olla isegi negatiivne, kui veri liigub südame poole tagasi.
Veenides määratakse vererõhku veesamba järgi, mis on elavhõbedast 13,6 korda kergem. «Arterites ja veenides on erinevused väga suured. Arterites tekib enamikul inimestest elu jooksul mingil määral lupjumine, ja see on tingitud väga paljuski sellest, et seal on kõrge vererõhk. Veenides ei teki aga kunagi lupjumist, ehkki sinna voolab ju sama veresuhkru- ja kolesteroolirikas veri. Veenid on väga hästi kaitstud just selle tõttu, et vererõhk on seal madal,» selgitab dr Viigimaa.
Veresoone seina sisekest ehk endoteel kaitseb normaalse funktsioneerimise korral veresooni lupjumise ja trombide tekke eest. See soodustab ka lämmastikoksiidi ja prostatsükliini kaasabil veresoone lõõgastumist.
Vererõhu olulisuse kõnekaks näitajaks on ka operatsioonid, mil südamele pannakse lisasooned, mille tarbeks võetakse tihti jalgadelt pindmised veenid. «Kui veenišunt pannakse funktsioneerima nagu arter – kõrge rõhu tingimustes – hakkab see samuti kohe lupjuma, isegi kiiremini kui arterid ise.» Käest või rindkerest võetavate arterite kasutamist südames piirab asjaolu, et neist ei piisa paljude kahjustunud südame veresoonte asendamiseks.
«Siit tuleb välja see, kui tähtis on normaalne vererõhk,» sõnab Viigimaa. Ta lisab, et eriti oluline on vererõhul silm juba noorena peal hoida, kui perekonnas on esinenud enne 60. eluaas-
tat infarkt või insult. See viitab kõrgemale geneetilisele riskile. Terendavad võimalused Eestis käib praegu uudse Ameerika ravimi uuring. Seda süstitakse kaks korda aastas ja see võib vererõhu normaliseerida. «See ongi tulevikus ehk üks võimalus, kui vererõhk ei ole veel väga kõrge. Raskematel juhtudel tuleb siiski ka tablettravi juurde võtta,» ütleb kardioloog. «Uued võimalused tulevad. Geeniravi võimaluse tekkimine on vähetõenäoline, kuna nii paljud geenid on haaratud, aga kindlasti seda uuritakse.»
Eestis võtavad välja kirjutatud ja ostetud retseptide kohaselt vererõhuravimeid igapäevaselt üle 300 000 inimese. «See on praktiliselt iga neljas. Näeme, et kõik ei kasuta vererõhuravi regulaarselt. Unustatakse või tehakse ravipause või vahepeal on tervis parem ja siis ei võeta. Ravimite võtmise regulaarsus on samuti väga tähtis,» rõhutab Viigimaa.
Vererõhu olulised mõjutajad
Kui süstoolne vererõhk on 130–140 mmHg vahel, võib mittemedikamentoosne lähenemine hoida vererõhku veel aastakümneid kontrolli all, ehkki asjade kulgu tuleb tähelepanelikult jälgida. Peamisi mõjureid on kolm. Väga oluline on regulaarne kehaline koormus. «On isegi uuringuid, mille kohaselt on parim treenida seitse korda nädalas. See on
ilmselt ebareaalne, aga viis korda võib juba olla saavutatav. Jutt käib tervisetreeningust, kestvusega tund või poolteist. Miinimum on kaks treeningut nädalas, kolm oleks soovitatav. Sinna alla ei lähe päevane jalutuskäik –iga päev peab tegema 30 minutit reibast kõndi, seda nagunii,» selgitab dr Viigimaa.
Väga oluline on ka kehakaalu langetamine. 10 kilo kaalukärbet tähendab arsti sõnul umbes 10 mmHg madalamat süstoolset vererõhku. Samuti tuleb piirata soola tarbimist. Eestis tarbitakse keskmiselt 10 grammi soola päevas, aga peaks olema 3–5 grammi. Eestis on soola tarbimine oluliselt kõrgem kui Euroopas, kus keskmiselt manustatakse toiduga 6–8 grammi päevas. «Soolatundlikel inimestel langeb vererõhk eriti kiiresti, kui nad seda vähem kasutavad.»
Hea uudis on aga see, et uue Bologna uuringu kohaselt oli kaks kuni kolm tassitäit kohvi päevas tarbinutel isegi madalam vererõhk kui kohvist hoidunutel. Kohv võib soodustada südame rütmihäirete teket, nii et sellise probleemiga inimesed ei pruukinudki jooki sel põhjusel tarbida. «Normaalse elustiili juurde on kaks tassitäit kohvi hea. Selles on antioksüdandid, millest arvatakse kohvi positiivsed omadused tulevat,» räägib kardioloog. «Ise tahan hommikul alati kohvi, aga päeval joon päris palju teed. Kui pärast hommikut asendada kohv rohelise teega, võiks see olla veel tervislikum valik.»
Insuldijärgses taastusravis on olulised abivahendid ortoosid, mis aitavad jäset või kehaasendit stabiliseerida.
Insult võib põhjustada lihaste nõrkust või halvatust, mõjutades teatud kehaosade liigutamist. Ortoosid võivad aidata stabiliseerida nõrgemaks muutunud või halvatud kehaosi ja toetada nende õiget joondamist, mis võimaldab liikumist paremini kontrollida
Ortooside abil paranev liikuvus ja kontroll keha üle tähendab ka vähem kukkumisi ja muid õnnetusi. Lisaks aitab ortoosidega keha stabiliseerimine vähendada kahjustunud kehaosades ebamugavustunnet ja valu.
Ortooside kasutamine lisab ka enesekindlust ja iseseisvust, kuna on võimalik teha argiseid toimetusi, mis muidu oleksid keerulised või võimatud.
Ortoosi kasutamise vajadust peaks hindama tervishoiutöötaja, kes oskab arves-
tada patsiendi individuaalseid vajadusi ja soovitada sobivat ortoosi. Sobivus on ortoosi tõhususe tagamiseks ülioluline. Samuti tasub spetsialistiga regulaarselt konsulteerida, et tagada ortoosi jätkuv vastavus vajadustele.
Insuldijärgselt kasutatakse mitut tüüpi ortoose, sealhulgas:
• Jala-hüppeliigese ortoosi kasutatakse tavaliselt siis, kui insuldijärgselt vajub jalalaba tahtmatult allapoole või esineb säärelihaste nõrkus. Ortoos toetab pahkluud ja jalalaba, hoides jalga kõndimise ajal maapinnal lohisemast.
• Põlveortoos aitab stabiliseerida põlveliigest, kui esineb seda ümbritsevate lihaste nõrkus või halvatus.
• Käe- või randmeortoos aitab lihasnõrkuse või halvatuse korral tagada käe õige asendi, nii et on kergem sooritada igapäevaseid toiminguid.
• Küünarnukiortoosist on abi neile, kellel esineb õlavarrelihaste nõrkus või halvatus. See pakub käele tuge ja aitab tagada käeasendi stabiilsuse.
Allikad: Ameerika insuldiassotsiatsioon, Nature
Liikumine aitab aju ümber programmeerida
Kehalise aktiivsuse säilitamine või tõstmine poole aasta jooksul pärast insulti on taastumisel ülioluline, näitas Rootsi teadlaste uuring.
«Insuldi läbi teinud võivad saada kasu füüsilise
aktiivsuse suurendamisest, sõltumata insuldi raskusastmest,» ütleb teadur dr Dongni Buvarp Göteborgi ülikooli neuroteaduste ja füsioloogia instituudist. «See võimaldaks parandada pärast insulti funktsio -
naalset toimimist,» nendib ta.
Aiatöö läheb arvesse
Kerge treening vähemalt neli tundi nädalas on insuldist taastumisel ideaalne, lisab Buvarp.
Tegevused võivad hõlmata jalgrattaga sõitmist või kõndimist, aiatööd, kalapüüki, lauatennist või keeglit, soovitab ta.
«Kehaline aktiivsus võib suurendada nii aju kui ka keha suutlikkust,» märgib Buvarp. «Füüsiline aktiivsus soodustab aju plastilisust ja parandab ka taastumist rakutasandil.»
Aktiivne elustiil võib parandada insuldist taastujate liikuvust ning vähendada kukkumiste, depressiooni ja südamehaiguste riski.
«Isegi vähese kehalise aktiivsuse säilitamine võib aidata kaasa paremale insuldist taastumisele, sõltumata insuldi raskusastmest,» lisab Buvarp.
Uuringu jaoks kogus tema meeskond andmeid ligi 1400 mehe ja naise kohta, kel keskmine vanus 72 aastat ja esinenud insult.
Nende hulgas suurendas kehalist aktiivsust 53 protsenti ja vähendas 47 protsenti. Tulemused näitasid, et neil, kes suurendasid oma aktiivsust kuue kuu jooksul pärast insulti, taastusid füüsilised funktsioonid paremini kui nendel, kes olid jäänud füüsiliselt passiivseks.
Buvarp tõdeb, et leiud võivad julgustada inimesi, kelle füüsiline aktiivsus insuldi järel langeb, uuesti kehalist aktiivsust suurendama.
Vähendab ka uue insuldi tekkeriski
Põhimõtteliselt program-
meerite liikudes aju ümber. «Treeningu ajal saadate sõnumeid aju tervetele osadele, mis võtavad üle insuldist kahjustatud ajuosa,» sõnab neuroloog Rohan Arora. Ehk füüsilise aktiivsuse käigus ajuühendused muutuvad. Treening võib hõlmata kergeid raskusi või mistahes masinatreeningut, lisab ta.
«Mõned patsiendid ei pruugi pärast insulti olla motiveeritud treenima, sest «uue normaalsusega» on raske kohaneda,» ütleb Arora. Ta lisab, et osa arsti tööst on julgustada olema patsiente aktiivsed.
«Treeningu ajal suurendate ajus hea enesetunde kemikaalide hulka ning need annavad motivatsiooni ja aitavad paremini taastuda,» tähendab neuroloog.
Treening on vaid üks elustiili muutustest, mida patsiendid peavad pärast insulti tegema, et taastuda ja vähendada uue insuldi saamise tõenäosust, lausub Arora. Need hõlmavad suitsetamisest loobumist, normaalse kehakaalu säilitamist ja tervislikku toitumist.
«Füüsiline aktiivsus on vajalik mitte ainult pärast insulti, vaid kogu elu jooksul,» märgib Arora. «Pidev kehaline aktiivsus ei aita mitte üksnes insuldist taastuda, vaid vähendab oluliselt ka teise insuldi või mõne muu kardiovaskulaarse sündmuse riski.»
Ligikaudu 40 protsenti insuldi üleelanutest kogeb afaasiat, raskusi kõne- või kirjakeele mõistmisel või esitamisel. Pooltel neist juhtudest püsib kõnehäire veel aasta pärast insulti. Afaasial on laiaulatuslik mõju insuldi üle elanud inimeste elukvaliteedile ning see viib kergesti sotsiaalse isolatsioonini. Helsingi ülikoolis läbi viidud uuringu kohaselt võib laulupõhine rühmarehabilitatsioon toetada patsientide kõnet ja sotsiaalset aktiivsust. Oluliselt vähenes
ka uuringus osalenud omastehooldajate koormus.
Varasemad uuringud on näidanud, et lauluvõime säilib ka raske afaasia korral. Laulmise, eriti koorilaulu kasutamist afaasia taastusravis pole aga laialdaselt uuritud.
«Meie uuringus kasutati mitmesuguseid lauluelemente, nagu koorilaul, meloodiline intonatsiooniteraapia ja tahvelarvuti abil laulmise koolitus,» ütleb doktorant Anni Pitkäniemi. Meloodilises intonatsioonite-
raapias kasutatakse meloodiat ja rütmi, et liikuda laulmisest järkjärgult kõneloome poole.
Teadlaste sõnul tuleks laulupõhist rühmarehabilitatsiooni tervishoius kasutada afaasia taastusravi osana.
«Lisaks kõneproduktsiooni koolitusele annab rühmapõhine taastusravi suurepärase võimaluse kaaslaste toetuseks,» ütleb teadur Sini-Tuuli Siponkoski.
Brain Communications/
Väsimuse üle kurdetakse sageli, kuid tihti ei osata seda rauapuudusega seostada.
SYNLABi laboriarsti dr Meeli Glükmanni sõnul tasub rauavarusid kontrollida väsimuse, energiapuu duse, üldise nõrkuse, tähelepanu-, mälu- ja meeleoluhäirete korral
Rauavaeguse sümptomiteks võivad olla ka peavalud, südame puperdamine ja hingeldamine juba väikesel koormusel, liigeste valulikkus ja krambid jalgades, haprad küüned, juuste väljalangemine ja nahaprobleemid.
Rauapuudus on sagedasim aneemia ehk kehvveresuse põhjus. «Kehvveresuse korral tekib kudedes niinimetatud hapnikunälg. Luuüdis ei moodustu piisavalt uusi punavererakke ja ei sünteesita küllalt hapnikku transportivat ja rauda sisaldavat hemoglobiini,» selgitab laboriarst. Lisaks hemoglobiini tootmisele taastab raud kudesid ning toetab südame-, lihas- ja närvikoe talitlust.
Rauavaegus ohustab enim naisi
Rauapuudus on väga laialt levinud probleem ning selle all võivad kannatada kõik, olenemata soost ja vanusest, kuid suurim riskirühm on siiski naised.
«Maailma terviseorganisatsiooni andmetel kannatab rauapuuduse all umbes veerand maailma inimestest ning naistest iga viies, rasedatest aga iga teine. Sageli esineb naistel rauapuudus menstruatsiooni ja raseduse ajal,» selgitab dr Glükmann ja lisab, et rauavaegusaneemiast on ohustatud ka taimetoitlased ja sportlased, eriti just jooksjad. «Rauapuudus alandab hemoglobiinitaset ja seepärast tekib füüsilisel koormusel kiiremini väsimus ja energia
saab rutem otsa.» Suurenenud rauavajadus on ka imikutel, väikelastel ja intensiivses kasvueas noorukitel.
Dr Glükmann lisab, et kasinate rauavarude korral suureneb organismi võime rauda siduda mitmekordselt. Näiteks raseduse ja imetamise ajal, kui naiste rauavajadus on suurem.
Mis rauataset näitab?
Arst ei soovita rauda lihtsalt igaks juhuks iseseisvalt juurde võtma hakata. «Lõpuks on ker-
ge rauapuudus ohutum kui selle ületarbimine,» hoiatab doktor ja nendib, et organismi liigselt kuhjunud raud võib põhjustada maksa- ja kõhunäärmekahjustusi.
Organismi vajaduse rauapreparaadi järele saab välja selgitada lihtsate vereproovidega, määrates rauadepood ferritiini analüüsiga, hinnates punavereliblede ehk erütrotsüütide arvu ja hemoglobiini sisaldust veres hemogrammi analüüsiga.
Kui rauavaru näitav ferritiin peaks probleemile viitama, tuleb
Glükmanni sõnul vähese rauapuuduse korral lisada menüüsse rauarikkaid toite. Olulise puuduse korral on vaja tarvitada täiendavalt rauapreparaati.
Rauapuuduse leevendamine
«Rauapuuduse sagedasem põhjus tänapäeval on rauavaene toidulaud,» nendib arst. Paremini saab organism raua kätte loomsetest produktidest, raskem on omastada aga rauda, mis pärineb taimsetest allikatest. «Kui näiteks li-
has leiduvat rauda omastab organism 15–35 protsendi ulatuses, siis taimedest imendub vaid 5–8 protsenti,» selgitab dr Glükmann. Siit ka põhjus, miks taimetoitlastel on suurem oht rauapuuduse tekkimiseks.
Parimad loomse raua allikad on tohtri sõnul maks, vereproduktid, tailiha, austrid ja muna, taimsetest aga spinat ja teised rohelised lehtköögiviljad, kaunviljad, kuivatatud puuviljad, pähklid, täisteratooted ja maasikad. Igasugune rasva- ja suhk-
rurikas toit on tavaliselt rauavaene.
Raua imendumist organismis toetab C-vitamiin ja seda sisaldavad tsitrusviljad, näiteks apelsini- ja tomatimahl. Samas takistab raua imendumist piim, kohv, tee, punane vein ja täisteratooted. Samuti võib raua imendumist pärssida suures koguses tarbitud kaltsium.
Kui rauavaru on väga madal, siis ei maksa ainult toidust saadava raua peale lootma jääda, vaid alustada tõhusa rauaravikuuriga, mis tavaliselt on päris pikaajaline. Teadlikult toitudes on üldiselt võimalik rauapuudust ennetada. PM Tervis
Rahutute jalgade sündroom on üsna levinud unehäire, mille käes kannatajad ei saa tavaliselt keha valdava ebamugavustunde tõttu piisavalt magada.
Rahutute jalgade sündroomi puhul valdab inimest lakkamatu vajadus jalgu või ka käsi liigutada, sest nendes on võimust võtnud väga ebamugav tunne. Justkui jäsemetes põletaks, sügeleks, pulseeriks või isegi roomaks midagi ringi. Sümptomid on eriti tuntavad öösiti või niisama paigal olles. Liikudes võib ebamugav tunne üle minna.
Rahutute jalgade sündroomil võib olla erinevaid põhjusi, aga üks sagedane on rauapuudus. Madal rauatase veres võib põhjustada probleemi ajurakkude omavahelises kommunikatsioonis, pidurdades nende võimet üksteisele infot edastada.
Sündroomi võib esile kutsuda ka diabeet, mis kahjustab veresooni ja närve, ning selle tagajärjel on mõjutatud ka jalalihased. Õige diabeediravi võib ennetada või leevendada rahutute jalgade sündroomi. Rahutute jalgade sündroomi võivad esile kutsuda ka mõned ravimid. Samuti esineb sündroomi tihti raseduse ajal – see möödub pärast sünnitust tavaliselt kuu aja jooksul.
Allikas: Sleep Education
