Jalka (veebruar 2022) by Jalka

SELLES NUMBRIS: KRISTOFER PIHT  TABASALU JK  OLIVER RASS  RÕUGE SAUNAMAA

VEEBRUAR 2022

Läti klubid "FIFA" mängus!

Naistekoondise uued peatreenerid annavad aru

Kuhu on kadunud lisakohtunikud?

Mis saab lahkumismängudest?

ERID: T S O P aria

Zak vili, riš Begla nzema, Be Karim ro Tonali, Sand us Saar Rasm

KES ON JALGPALLIAJALOO

PARIMAD VENNAD? ISSN 1736-7379

HIND 2,80 EUROT

Kummalised aastaarvud Balti karikal

Tagaseljajutud mullusest Tulevikust

Pelé hüvastijätt ja totaalne jalgpall

VEEBRUAR

Valmistume, valmistume! Alles tähistasime uut aastat, alles olid jõulud… ja alles see oli, kui eelmine hooaeg meil alles detsembrikuus põneva lõpplahenduse sai. Profitiimid on aga juba mitu nädalat trenni vihtunud, hooajaeelseid treeningmänge korraldanud ning uueks jalgpalliaastaks valmistunud. Jalka jaoks käib hooaeg aga 12 kuud aastas ning meil valmistutakse ja esinetakse igakuiselt: vaevu on üks number jõudnud trükki minna, kui juba käib tihe töö järgmise ette valmistamisel. Ikka selleks, et jalgpallist ja iseäranis Eesti jalgpallist jätkuks lugemist aasta ringi!

Tänavuse veebruarinumbri kaaneloos teeme ülevaate parematest vendade paaridest nii maailma kui Eesti jalgpallis, aga suuremates lugudes leiavad veel kajastust naistekoondise uued peatreenerid, veidrad aastaarvud Balti turniiri karikal, Rõuge Saunamaa põnev lugu saalijalgpallis ja palju muud. Maailma rubriigis heidame seekord pilgu eriti kauge eksootika poole, MM-ajalugu keskendub sedapuhku 1970. ja 1974. aasta turniirile. Nagu ikka, jagub põnevat lugemist ka teistele lehekülgedele – head lugemist ja mõnusat uue hooaja ootust!

Foto: Jana Pipar

2022 VEEBRUAR JALKA

SISUKORD 12

KAANELUGU LK 60–63 Samad geenid ei tähenda alati samasugust taset jalgpalliplatsil. Küll aga võivad need tähendada seda, et võimalus jalgpallis läbi lüüa on suurem kui mõnel teisel kaaslasel. Jalka reastas viis paremat vendade paari nii maailma kui Eesti jalgpalliajaloost.

Kolumn

12 Raul Ojassaar

Jalgpallikoondiste kalendri muutumine on tekitanud olukorra, kus senisel kujul toimuvad lahkumismängud võivad olla ajale jalgu jäämas. Mida meie üha suureneva „sajaliste“ klubiga ette võtta?

KUU TSITAAT „Minu üks südameasi või missioon elus on üldse olnud arendada Eesti naistejalgpalli. Kõigile mängijatele, kes minu käe alt on läbi käinud, olen alati edastanud sama sõnumi: tahan, et neil oleksid paremad tingimused kui mul, et nad oleksid paremad mängijad kui mina. See on mõnes mõttes lihtne eesmärk, mille olen treenerina seadnud, ja järgin seda kogu aeg. Kui mul on võimalus anda Eesti jalgpalli nii suur panus kui siin, kus saan keskkonda mõjutada paremuse poole, on see ainult hea asi.“

Eesti naistekoondise peatreener Sirje Roops lk 20–22

Persoonid & intervjuud

18 Usutlus: Kristofer Piht 20 Koondis: naistekoondise uued peatreenerid

Eesti naiste jalgpallikoondise uuteks juhendajateks nimetati Anastassia Morkovkina ja Sirje Roops, kes on mõlemad ka mängijana koondisesse kuulunud. Milliste mõtetega noored treenerid suure töö vastu võtsid?

44 Mängija luubi all: Oliver Rass Rubriigid

3 6 8 10 24

Veebruar Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Naised

Tabasalu JK naiste- ja tüdrukute võistkonnad võtsid mullu võidu nii naiste esiliigas kui tüdrukute U17 ja U15 vanuseklassis. Mis on Tabasalu tüdrukute edu saladus?

39 Miks?

Rubriik „Miks?“ uurib seekord, kuhu on kadunud karistusala juures toimetanud lisakohtunikud ning miks neid suurte mängude puhul Eestis ei kasutata.

40 Saalijalgpall

Rõuge on eestimaalastele tuntud eelkõige vabariigi kõige sügavama järve ja Eesti ema monumendi poolest, aga alates käimasolevast hooajast on seal ka saalijalgpalli meistriliiga meeskond.

IMPRESSUM ESIKAANEL: THEO JA LUCAS HERNÁNDEZ

FOTO: TULLIO PUGLIA, UEFA / UEFA VIA GETTY IMAGES NR 2 (170) 2022 PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

46 Tagaseljajutud

Viljandi Tuleviku loobumise puhul kõrgliigast meenutab Tuleviku mullune kapten Gerdo Juhkam lõbusas võtmes viljandlaste eelmise aasta koosseisu.

48 Maailm

Ajal, mil jalgpall vallutab südameid absoluutselt igas maailma otsas, on Vaikses ookeanis asuvad Marshalli saared jäänud kogu maailmas ainsaks riigiks, millel ei ole mitte kunagi olnud oma jalgpallikoondist.

50 Klõpsud 52 Ajalugu

Jalka jätkab ülevaatega varasematest MM-finaalturniiridest. Seekord on luubi all 1970. ja 1974. aasta turniir.

58 10 aastat tagasi 60 Lõpulugu: parimad vennad Eesti ja maailma jalgpallis 64 Lisaaeg 66 Ristsõna 66 MuuRistsõna 16 Balti turniir

Miks on Balti turniiri karikal aastaarvud, mis seal olema ei peaks?

REKLAAM: MADIS PERLI +372 5303 8296 madis@jalgpall.ee KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD REUSNERIS

28 Hõbepall & Annika Poster

Zakaria Beglarišvili Karim Benzema Sandro Tonali Rasmus Saar

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

2022 VEEBRUAR JALKA

PEEGELDUSED

Flora ajaloolise

eurohooaja sangarid Fotod: Lembit Peegel

Kui Eesti olümpiakomitee jagas 2021. aasta lõpus välja auhindu parimatele sportlastele, treeneritele ja võistkondadele, tekkis valimistel jalgpalli mõistes omapärane olukord. Pika pausi järel väga magusa Eesti meistritiitli võitnud FCI Levadiat polnud valimistel nimekirjaski, teiseks jäänud FC Flora teenis aga omajagu punkte ning sai lõpuks võistkondade arvestuses neljanda koha. Treeneritest oli Flora loots Jürgen Henn

Väravavaht Matvei Igonen tegi eelmisel aastal kaasa kõigis Flora 14 euromängus – kokku osutus nullimängudeks neist neli. Mitmes kohtumises hoidsid just tema tõrjed ja hea kaitse organiseerimine meeskonda konkurentsis. Hooaja lõppedes sai Igonenist vabaagent ning ta liitus Poola esiliigaklubi Bielsko-Biała Podbeskidziega.

Eelmise hooaja eel pärast pikki välismaa-aastaid kodumaale naasnud ja FC Floraga käed löönud Sergei Zenjovi aasta algus ei olnud ehk nii särav, kui mõned fännid oleksid oodanud, kuid hooaja edenedes ja euromängude saabudes sai üha parema hoo sisse ka see 32aastane koondislane. Ainsa väljakumängijana alustas ta algkoosseisus kõiki lõppenud hooaja 14 euromängu ning lõi nende jooksul ka kolm väravat, nende seas ka otsustava viigivärava kodumängus Famagusta Anorthosisega.

JALKA VEEBRUAR 2022

valikus sees, ent jäi lõpuks nii rahva, alaliitude kui ajakirjanike esikolmikust siiski välja. Põhjuseks oli muidugi Flora ajalooline eurohooaeg, mida jäädakse veel pikalt mäletama. Eesti klubi esimest korda eurosarja alagrupiturniiril! Lembit Peegli fotod meenutavadki meile sedapuhku Flora mulluse hooaja eurokangelasi, kellest mõned on juba talvel klubist sammu edasi teinud.

Keskkaitsja Märten Kuusk oli Konverentsiliiga alagrupiturniiril ainus väljakumängija, kes tegi Flora eest kõik kuus kohtumist algusest lõpuni kaasa. 25aastane Kuusk alustas Flora ainsat võidumängu alagrupis kodus Belgradi Partizani vastu kaptenina.

Juba 2020. aastal väga heas väravahoos olnud Rauno Sappinenist sai mullu tõeline Eesti esiründaja. Mees kõmmutas koondise eest väravaid ja puhkes õide ka eurosarjades, kus lõi Flora eest lausa 11 väravat – ning just tema kaheksa väravat kaheksas eelringide kohtumises aitasid Flora üldse Konverentsiliigas alagrupiturniirile! Muu hulgas sai Sappinenist ka esimene Eesti klubi mängija, kes eurosarja alagrupiturniiril värava löönud, sest just tema tabamus võõrsil Anorthosise võrku oli Flora esimene värav Konverentsiliiga alagrupis. Talvel teenis Sappinen aga oodatud välislepingu, liitudes Poola kõrgliigaklubi Gliwice Piastiga.

PREMIUM LIIGA HOOAJA AVAMINE 27. VEEBRUAR | 19.00 |

NIMED & NUMBRID

Viljandi Tulevik

Mulgimaa jalgpalli esindusmeeskond andis teada, et loobub kohast Premium liigas ning langeb keerulise majandusliku seisu tõttu vabatahtlikult esiliigasse. Viimati 2016. aastal esiliigas pallinud Tuleviku loobumise pärast jääb kõrgliigakoht alles Pärnu Vaprusele.

Kaur Kivila

18aastane Eesti väravavaht, kes mängis veel 2020. aasta sügisel Tartu Welco ridades esiliiga B-s, pääses oma koduklubi Hellas Verona eest aasta alguses mitmeks Serie A kohtumiseks pingile. Vaid pisut rohkem kui ühe aastaga esiliiga B-st Serie A-sse!

Pole naiskonda?

Foto: Liisi Troska

Jäta Premium liigas punktidega hüvasti! Eesti jalgpalliliigadest kehtivad klubidele litsentseerimisel kõige karmimad nõuded mõistagi Premium liigas, kus on juba üle kümne aasta kehtinud punkt, mis nõuab, et meeste kõrgliigas mängivatel klubidel peab peale poiste- ja meestevõistkonna olema ka vähemalt üks tüdrukute ja üks naistevõistkond, mis meistrivõistlustel osaleks. Kuigi tegemist on Premium liiga klubidele litsentsitingimuste kohaselt kohustusliku kriteeriumiga, on seni tehtud mitmele klubile selles osas erand. Algaval hooajal ei ole Premium liiga klubidest naiskonda välja panna FCI Levadial, Nõmme Kaljul, Paide Linnameeskonnal ja Tallinna Legionil. Ei saa aga öelda, et Levadia, Kalju ja Paide poleks üldse naistejalgpalliga tegelenud. Levadia naiskond on selle nime all kolmel korral kroonitud Eesti meistriks ning tuli aastatel 2006–2018 igal aastal meistriliigas medalile, enne kui 2018. aasta lõpus tegevus lõpetati ja rahvaliigas ERRi naiskonnaga ühineti. FC ERR Levadia on sealjuures valitsev naiste rahvaliiga võitja. Kalju naiskond mängis samuti mitu hooaega kõrgliigas, ent lagunes eelmise aasta alguses pärast seda, kui võistkonna peatreeneri Getúlio Fredo skandaalne minevik paljastus. Paidel on varem olnud oma linnanaiskond, mis ühines 2020. aastaks vormiliselt Lasnamäe Ajaxiga. Sellest ajast saati tegutsevad Paidel vaid tüdrukute treeningurühmad. Ka Legionil ei ole naiskonda, vaid on pelgalt tüdrukute treeningrühmad. Kui seni on litsentseerimisel tehtud järeleandmisi ja erandeid, siis Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul suhtumine lähiajal muutub. „Jalgpalliliit on öelnud Eesti tippklubidele,

koha teenis FC Flora EOK aasta sportlaste valimisel aasta võistkonna konkurentsis.

JALKA VEEBRUAR 2022

35,28

km/h oli FCI Levadia ründaja Karl Rudolf Õiguse tippkiirus Premium liiga lõppenud hooajal. Levadia GPS-andmetel oli see nende meeskonna parim näitaja.

et naistejalgpalli arendamine on nende jaoks kohustus. Kui nõuded on täitmata, tehakse klubile 2022. aastal jõuline märkus, 2023. aastal jõuline rahatrahv. 2024. aastal läheme punktide kallale,“ kinnitab Pohlak. See tähendab, et eelnimetatud klubid peavad hakkama kiiremas korras tööle naistejalgpalli edendamise nimel – muidu ähvardab neid Premium liigas nii majanduslik kui sportlik kahju.

50,3

protsenti häältest teenis Premium liiga aasta ilusaima värava hääletusel Otto-Robert Lipu (FC Kuressaare) tabamus FC Flora võrku. Kokku oli hääletusel rivis kümme tabamust.

LOOD & TSITAADID

Nii nad

ütlesid „Sest see on rämmar! Mina ja inimesed mu ümber oleme suured jalkafännid. Ja nüüd meil on põhjust päriselt ühele Eesti klubile pöialt hoida. Welco poolt olen ka, sest tuttavad poisid toimetavad ja on ambitsioonikad. Aga kõrgemal tasemel… Ma olen Tartu poiss, aga Tammeka poolt ma ju pole, sest nad on pasad. Nüüd on mul Kalju, kellele kaasa elada.“ 5MIINUSE liige Estoni Kohver vastuseks küsimusele, miks tehakse koostööd just Nõmme Kaljuga „Selles, et Viljandile on vaja Ugala näol professionaalset teatrit, ei kahtle arvatavasti keegi. Ei tule ju mõttesse, et teeme seda edasi vabatahtlikkuse alusel. Meie näeme, et Viljandi-suuruses linnas on täpselt sama oluline koht jalgpallimeeskonnal. Täna on teatri ja jalgpalliklubi rahastusmudelid väga erinevad, aga tegelikult täidavad nad natuke ka samu avalikke funktsioone. Võibolla peaks ka sellele mõtlema, kui regionaalpoliitiliselt mõelda.“ Mihkel Uiboleht Viljandi Tuleviku profitiimist loobumisest „Kõige lihtsam järeldus oleks, et ära võta seda tööd ja siis ei tule ka probleeme.“ Karel Voolaid koondise peatreeneriks oldud ajast, mille jooksul ei võitnud Eesti ühtegi mängu „Kõige imelikum ja üllatavam pakkumine oli Prantsusmaa 3. liigast – klubi peaskaut kirjutas ja soovis võtta Rauno suveni laenule, pakkudes väiksemat palka sellest, mida ta Eestis teenis. Eks selliseid üllatusi minu töös vahepeal kohtab – mäletan, kui ühe Soome esiliiga klubi spordidirektor kirjutas mulle nädal enne Sorga MLSi siirdumist, et kas Erik oleks huvitatud nende klubiga liitumisest.“ Rauno Sappineni Poolasse aidanud agent Harri Ojamaa „Tantsida tuleb reeglite järgi sõltumata sellest, mida sa neist arvad.“ Nõmme Kalju spordidirektor Argo Arbeiter KTMi reeglist „Kogu lugupidamisega koolitajate vastu – meil räägitakse Islandist ja sealsetest hallidest. Aga ma suhtlen nendega, kes Islandil koolitavad ja asja veavad. Küsimus pole hallides, vaid hallide sees toimuvas.“ Kuno Tehva hinnangul on Eesti jalgpallile eelkõige juurde vaja hea koolitusega treenereid

JALKA VEEBRUAR 2022

Sander Puri pruulis Balti turniiri võidule pühendatud õlle Kas mäletate, kui Mart Poom 2003. aastal Inglismaa esiliigas Sunderlandi eest mängides oma endisele koduklubile Derby Countyle peaga värava lõi ning kohalik õlletehas seepeale eestlase auks Poominatori õlle välja andis? Foto: erakogu

Enam ei ole Poominatori õlu sugugi ainus kesvamärjuke, mis on tehtud Eesti jalgpalluri(te) saavutuse auks. Eesti koondise kauaoodatud võit suvisel Balti turniiril on nüüd samuti omal moel pudelisse pistetud ja rüüpamiseks valmis – pruulijaks ei keegi muu kui Balti turniiril koondises suurt rolli mänginud Sander Puri! „Oktoobri keskel panin esimese laari käärima, Balti turniiri õlu oli minu teine. Esimene oli IPA-tüüpi õlu, võiduõlleks sai valitud Šoti heavy ale,“ selgitab Puri, kes sai õllelaari jalgpalliga sidumiseks inspiratsiooni Soomest: 2011. aastal jäähoki MMi finaalis Rootsi 6 : 1 alistamise järel andis Karjala õlletehas välja spetsiaalse sellele pühendatud õlle. „Mängisin tol ajal ise Soomes ja tuli see lugu meelde. Kõigepealt tekkis mõte üldse sellega seoses, et jõulud olid tulekul ja tahtsin sõpradele midagi kinkida. Ühel hetkel tekkis saunas olles mõte, et prooviks ise õlut teha. Kui esimene laar sai valmis, hakkasin juba uuest mõtlema ja tuli idee ka siltidesse panustada. Siis tuli meelde, et võitsime ju Balti turniiri – teeks siis võiduõlle,“ räägib Puri. Varem polnud vutimees kordagi õlut ise teinud ega teadnud, kuidas see käib, kuid tänapäevaste vahenditega läks asi lobedalt. „Kartsin alguses, et see võib keeruline olla, aga praegu on asi päris lihtsaks tehtud. Eestis on kohad, kust saab valmis stardikomplekti osta – seal on tünn ja kontsentraat olemas. Sinna valad kuuma vett peale, suhkrut, humalat ja pärmi ja põhimõtteliselt ei peagi midagi muud tegema. Käärimine ja laagerdumine võtab lihtsalt pärast seda kuskil kolm nädalat aega.“ Käe valgeks saanuna vaatab Puri tasapisi juba uute variantide poole. „Järgmine idee oleks teha juba kõik algusest lõpuni ise. Olen juba uurinud – siis oleks vaja teistsugust tünni, kus saab ise linnaseid meskida –, see tähendab, et teed ise ka kontsentraadi valmis. Siis saaks ise ka näiteks õlle kangust timmida. See on aga juba natuke peenem teema!“ Balti turniiri õlut valmis Puril ühe laari jagu ehk ümmarguselt 20 liitrit, seega on tegu väga eksklusiivse ja nõutud kraamiga. Peale heade sõprade-tuttavate on Puriga juba ka mitu fänni ja huvilist ühendust võtnud, et erilisest vutiõllest osa saada. Kõigile aga paratamatult ei jätku!

Raul Ojassaar

LOOD & TSITAADID

Nii nad

ütlesid „Ma ei pane neile Instagramis unfollow, vaid hoian ikkagi pöialt!“ Herol Riiberg endisest koduklubist Viljandi Tulevikust

Hoolimata Premium liigas viimaseks jäämisest sai Vaprus mullu nautida kõige suuremat publikutoetust. Foto: Liisi Troska

Vapruse juubelihooaeg algas tugevate täiendustega Eelmisel aastal Premium liigas kümnendale ehk viimasele kohale jäänud ja liigast välja langenud Pärnu Vaprus sai Viljandi Tuleviku loobumise tõttu kõrgseltskonnas uue võimaluse. Hooajaeelsete üleminekute põhjal võib öelda, et tänavu peaks Vaprus püsimajäämise mõttes olema tunduvalt paremini konkurentsis. Kui mullu koosnes Vapruse meeskond vaid väga üksikute eranditega vaid Pärnust pärit mängijatest, siis juba esimesed talvised täiendused annavad märku, et tänavu ei kavatse pärnakad ainult oma jõudude peale lootma jääda. Viljandi Tulevikust „üle jäänud“ Kristjan Kask ja pikalt Paide Linnameeskonnas mänginud Martin Kase, Sander Sinilaid ja Kevin Kauber on selgelt Premium liiga tasemel kogenud tegijad, muudatus tehti ka treeneripingil, kuhu toodi uueks ninameheks Dmitrijs Kalašņikovs. 38aastasele lätlasele on lühikese aja jooksul tegu juba viienda Premium liiga klubiga, mida juhendada! Vapruse tegevjuht Karl Palatu tõdeb, et kerge suunamuutus on võrreldes eelmise hooajaga ette võetud, kuid kõik peab endiselt käima Vapruse võimaluste järgi. Nende võimaluste seas tuleb arvestada ka seda, et pealinnast kaugemale ei ole täiskasvanud mängijaid sugugi lihtne meelitada – aastaid on seda nentinud Narva Transi president Nikolai Burdakov ja Palatu sõnul on ka nemad sarnase probleemi küüsis, kuigi Pärnu asub pealinnale tunduvalt lähemal. „On selge, et oleme võrreldes Tallinna klubidega nõrgemas seisus. See on täiesti selge! Inimestel on ju seal oma elu ja asjad: pered, naine, lapsed. Tallinna klubide jaoks on see suur konkurentsieelis võrreldes Pärnu, Viljandi, Narva ja isegi Tartuga. Seal on väga suur vahe sees,“ elavneb Palatu, kelle sõnul pole nende sõnul mõeldav, et mängija elab Tallinnas ja pendelrändab iga päev Pärnu vahet, et trennides ja mängudel käia. „Minu jaoks ei ole see variant. Profisporti ei saa niimoodi teha, kui iga päev edasi-tagasi sõita, see ei ole reaalne.“ Võib arvata, et Premium liiga tabeli tagumine osa jääb uuel hooajal mullusega võrreldes pisut nõrgemaks. Viljandi meeskonna loobumine, mitme tiimi kohal olevad küsimärgid ja Vapruse enda tugevnemine võiksid näidata, et sedapuhku on Pärnu šansid arvestatavad. Hea hooaeg oleks klubile sümboolses mõttes oluline, sest tänavu tähistab klubi oma 100. sünnipäeva. Viimati suutis Vaprus meistriliigas kolm hooaega järjest püsida aastatel 2006–2008. Aastatel 2015–2016 mängis Premium liigas Pärnu Linnameeskond, kelle koha Vaprus seejärel üle võttis. 2017. aastal jäädi liigas sportlikult küll selgelt viimasele kohale, kuid Sillamäe Kalevi litsentsi tühistamise tõttu avanes neil võimalus kõrgliigasse püsima jääda. 2018. aastal jäädi aga taas viimaseks ning pärast seda veedeti kaks hooaega esiliigas. „Täna on ehk natuke vara öelda, kas liiga tagumine ots on nõrgemaks jäänud või mitte – kõik on veel komplekteerimise alguses. Vahetult enne hooaja algust saab muidugi parema pildi ette, mida teised teevad, aga arvan, et kõik tahavad ju ikkagi teha sammu edasi, mitte tagasi,“ jääb Palatu ettevaatlikuks.

„Olen hommikuinimene, sest kalurina olen harjunud ärkama kell 4‒5 hommikul ja siis õhtul kell 20.30 magama. Aga praegu on nii, et rajameistrina lähen üle sõitma kell 22, kui rada kinni pannakse. See on paras piin ja lööb mu rütmist välja. Aga samas kui öö läbi on lund sadanud, siis saab minna rada tegema hommikul ehk enne seda, kui rahvas kohale tuleb.“ Raio Piiroja sai uue talvise ameti – ta on Raeküla suusaradade rajameister „Minu jaoks oli väga muljetavaldav Raeapteek, mis on töötanud järjest äkki lausa 800 aastat? On see õige?“ Nõmme Kalju uuele peatreenerile Eddie Cardosole avaldas muljet Tallinna vanalinn „Naistega oli aus mäng ja normaalne vile. See oli hoopis teine tase, sest neil on suurem ambitsioon ja nemad ei hakanud korruptiivse jamaga tegelema.“ Rwandas töötanud treeneri Jaanus Reiteli sõnul olid seal kõige ausamad kohtumised need, mida vilistasid naised „Kui kraadiklaas näitas juba –18, läksime teooria peale üle.“ Narva Transi peatreener Aleksei Jerjomenko pakases treenimisest „Liblikad on kõhus, nagu armunud oleks!“ Tristan Koskor pärast esimest trenni FC Flora mängijana „Kordusmäng peeti Bulgaaria pealinnas Sofias. See mäng läks ilmselt Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige paremini turvatud jalgpallimäng ajaloos. Sellel mängul oli pealtvaatajaid ja klubide ametnikke kohal 300–350, turvatöötajaid, politseinikke, kaitseväelasi ja kõikvõimalikke eriväelasi aga 1000!“ FCI Levadiast 20 aasta järel lahkunud Indrek Petersoo meenutas Levadia euromängu Iisraeli klubi Tel Avivi Maccabiga, kus vastaste kodumäng viidi turvakaalutlustel neutraalsele pinnale „Lõke läheb uuesti veel kõvemini põlema. Juba tunnen seda!“ Kaimar Saag sai Paide Linnameeskonnas võimaluse taas täiskohaga profimängija elu elada

Raul Ojassaar 2022 VEEBRUAR JALKA

MÕTISKLUSI

Viimast lahkumismängu nägi A. Le Coq Arena 2016. aastal, kui viimase koondisemängu pidas Joel Lindpere. Vahepealse ajaga on päris mitu meest ennast lahkumismänguks järjekorda pannud, kuid koroonapiirangud ja tihe kalender pole neid rohkem võimaldanud pidada.

Mis saab

Foto: Oliver Pütsep

lahkumismängudest? Olen alati pidanud lahkumismängude traditsiooni Eesti jalgpallikoondises toredaks ja sobivaks viisiks tunnustada neid mängijaid, kes on aastate jooksul koondisele väga tugevalt toeks olnud. Jalgpallikoondiste kalendri muutumine on aga tekitanud olukorra, kus senisel kujul toimuvad lahkumismängud võivad olla ajale jalgu jäämas.

00 või enama koondisemänguni jõudnud palluritele on seni lahkumismänge korraldatud kaheksa, neist viimane 2016. aasta juunis Joel Lindperele. 100 või enama koondisemänguga pallureid on vahepeal kamaluga juurde tulnud: Konstantin Vassiljev (137/25) ei näita hoolimata 37 elu-

JALKA VEEBRUAR 2022

Tekst: Raul Ojassaar

aastast väsimise märke ning viimast sõna pole vast veel öelnud ka Ragnar Klavan (127/3). Enar Jääger (126/0) lõpetas sportlaskarjääri juba 2020. aastal, Dmitri Kruglov (115/4) ja Aleksandr Dmitrijev (106/0) pole nende ridade kirjutamise ajaks küll veel mängijakarjääri lõpetanud, kuid koondiseringi nad enam selgelt ei kuulu. Seega ootab meid lähiajal ees vähemalt üks (Jääger), aga tegelikkuses pigem viis lahkumismängu, sest igasugune loogika ütleb, et ka Vassiljevi ja Klavani karjäär lõppeb pigem järgmise paari aasta jooksul kui hiljem. Ja altpoolt on 100 mängu klubi veel täiendust saamas! Sergei Zenjov (93/14) võib vabalt sinna jõuda juba tänavusel aastal. Taijo Teniste (88/0) ja Sander Puri (88/4) puhul tuleb tõdeda, et pigem on nende jõudmine sajaliste sekka ebatõenäoline kui tõenäoline – aga kummagi puhul kindlasti mitte võimatu. Henri Anier (77/17) ja Karol Mets (75/0) ei ole sealjuures samuti kaugel, aga õnneks paistab, et kumbki mees pole lähiajal ka putsasid varna riputamas. Koondistejalgpalli kalender on osalt koroona-

MÕTISKLUSI juunis ja teine septembri lõpus. Naljaga pooleks viiruse tõttu, aga osalt ka Rahvuste liiga tekkimise võiks veel eriti ülbe olla ja kellegi lahkumismängu ja muu ümberstruktureerimise järel viimase paakorraldada ka Rahvuste liiga mängus San Marino ri aasta jooksul oluliselt muutunud. Neid aegu, vastu! mil pidada maavõistlusmänge, mis veel viis-kuus Alati on muidugi võimalik sõpruskohtumisi koraastat tagasi olid täiesti tavalised, enam sisuliselt raldada ka ametlikest mängupäevadest erinevatel ei ole. Jah, 2022. aasta koondisekalender on niigi kuupäevadel. Millise koondise me aga siis kokku aasta lõpus toimuva MMi tõttu väga eripärane, saaksime ning kas selline lahendus oleks lahkuaga lihtne näide: kui Eesti alistab märtsi lõpus mismängu vääriline? Küprose ja pääseb Rahvuste liigas C-tasandile, ei ole kalendris kogu 2022. aasta jooksul teoreetiliselt mitte ühtegi sellist kohta, mis lubaks pidada Aeg on küps ka Balti turniiri reformiks ametlikku sõpruskohtumist. Kõige sellega seoses on ette näha, et tulevikus Võimalik, et midagi saab teoreetiliselt korralvõib päris keeruliseks minna ka Balti turniiri sedada novembri keskel vahetult enne MM-finaalnise formaadi alusel korraldamine. Tuletame turniiri, kuid ideaalne aeg see lahkumismänguks meelde: alates 2008. aastast on Balti turniiri korkindlasti ei ole – tegu oleks novembrikuise matširaldatud regulaarselt iga kahe aasta tagant suurga, mis peetaks tõenäoliselt küllaltki ebaatraktiivturniiriga samal aastal suve alguses. Tuleb vaid se vastase vastu kehva ilmaga. Nagu kõrvalolevast „õnne tänada“, et ükski Balti riik selle aja jooksul tabelist saab näha, on senised lahkuEMile ega MMile ei ole pääsenud – ent mismängud üldjuhul peetud soojal ajal, iseäranis EM-finaalturniiri suurenemiainus erand oli Raio Piiroja viimane se tõttu on see ilmselt aja küsimus, milmatš Islandi vastu, mis peeti märtsi viilal see lõpuks juhtub. masel päeval. Pealegi on olnud kuulda, Täpselt nii, nagu kirjutasin juulikuus Naljaga pooleks võiks veel et sel ajal plaanitakse mängida hoopis pärast Eesti võitu – Balti turniirile raheriti ülbe olla ja kellegi Balti turniiri, mille tõsiselt võtmise korvusvahelises kalendris mingisugusegi lahkumismängu korraldada staatuse ja au säilitamiseks oleks hädaral ei annaks ka siis lahkumismängu tekitada. vajalik see tsükkel ümber vaadata ning ka Rahvuste liiga mängus 2023. aastal ei ole olukord sugugi hakata turniiri tihenenud koondistekaSan Marino vastu! parem – kuna praeguse plaani kohaselt lendri tingimustes korraldama iga nelja peetakse märtsist novembrini kõikide koondiaasta tagant, sidudes selle MM-finaalturniiride seakende jooksul (nii märtsis, juunis, septembris, aastatega. Suurele MMile pääsemine on Balti riioktoobris kui novembris kaks mängu) EM-valikkidele endiselt väga-väga raske ülesanne, mistõtmänge, avaneksid meile üksikud kuupäevad sõptu võiks regulaarsus olla niisama hästi kui garanruskohtumisteks vaid juhul, kui satuksime kuueteeritud. Ning kui keegi kolmest tõotatud maale liikmelise asemel viieliikmelisse alagruppi. Ja ka jõuabki, jääks turniir tol aastal lihtsalt ära. siis võivad valikmängudest priid kuupäevad olla Kui Balti turniir tänavuse aasta lõpus toimub, kas märtsi keskel või novembri keskel… oleks ka ideaalne võimalus uuele tsüklile üle minLahkumismängude hüvanguks tuleks seega na ning korraldada järgmine turniir mitte 2024., loota, et Eesti saab märtsis Küproselt tappa ja vaid 2026. aastal. Selline lahendus peaks sobima langeb D-liigasse – siis vabaneksid meie jaoks mõlemale poolele – nii neile, kes soovivad, et Balti kalendris hoobilt üks suurepärane mänguaeg turniir toimuks oma kaugeleulatuva ajaloo ja muljetavaldava järjepidevusega endiselt sportliku tõsidusega, kui ka neile, kes peavad seda praegu punLahkumismängud Eesti koondises nitatud libavõistluseks, mida meeskonnad piisavalt tõsiselt ei võta ning mis sunnib Balti riike üksikuid Tabelis mängija nimi, koondisemängud/väravad, lahkumismängu maavõistluseks mõeldud koondiseaknaid omavakuupäev, vastane, mängija minutid lahkumismängus ja publikuarv helisteks mängudeks „raiskama“. Hundid söönud, lambad terved! Marko Kristal 143/9 20.04.2005 Norra 27 4000 Martin Reim

157/14

06.06.2009 Ekvato32 2150 riaal-Guinea

Mart Poom

120/0

10.06.2009 Portugal

31 6305

Indrek Zelinski

103/27

21.05.2010 Soome

17 5650

Kristen Viikmäe 115/15

03.06.2013 Valgevene

41 3192

Andres Oper

134/38

26.05.2014 Gibraltar

36 4805

Raio Piiroja

114/8

31.03.2015 Island

12 5334

Joel Lindpere

107/7

01.06.2016 Andorra

44 4658

Kas lahkumismängudele on alternatiive?

Mis siis lõppude lõpuks üle jääb, kui ühel hetkel tulebki tõdeda, et senisel kujul lahkumismängude pidamine ei ole edaspidi enam kas üldse võimalik või lihtsalt otstarbekas? Kõige lihtsam ja esimesena pähe tulev lahendus on lahkuvatele mängijatele sõumängude korraldamine, mille puhul ei oleks tegu ametlike koondisemängudega, kuid mis oleks mõnel muul viisil atraktiivseks tehtud. Oluline võiks olla küsimus – kuidas tuua tribüünile 2022 VEEBRUAR JALKA

MÕTISKLUSI

Rohkem ilusat eesti keelt!

Balti turniiri võiks liigutada nelja-aastase tsükli peale. Foto: Jana Pipar

Jaanuari alguses toimus taas kord traditsiooniline noorte korvpalliturniir, mis kannab ametlikult ingliskeelset nime Baltic Sea Basketball Cup. Juba 20aastase ajalooga turniirist võtavad tavapäraselt osa Eesti, Läti, Soome ja Rootsi noortekoondised, hea tasemega turniiri ajaloos on ka Eesti väljakutelt läbi käinud mitu hilisemat tähtmängijat, kellest mõni on otsapidi jõudnud välja isegi NBAsse. Kõik on tore ja ilus. Ent iga kord, kui selle turniiriga seoses uudiseid avaldatakse, jääb mind üks asi kriipima: korvpalliliit ja ka korvpalliinimesed nimetavad seda eesti keeles Balti mere karikaturniiriks. Tuletagem aga nüüd meelde: kas see meri, mis meid Soomest ja Rootsist eraldab, on Balti meri või ikka meile suupärasem ja ilusama kõlaga Läänemeri? Miks mitte siis Läänemere karikaturniir? Balti meri ei pruugi nimetusena tehniliselt täiesti vale olla, aga isegi meie ÕS ütleb, et see ei ole soovituslik nimekuju. Teemat laiendades on sarnaseid juhtumeid meie spordielus veel ja veel näha. Tartu ja Otepää kandis sõidetav populaarne võidusõit on meie spordimeedias ja ka kõnekeeles millegipärast kinnistunud ingliskeelse Rally Estoniana, mitte Eesti rallina. Paradoksaalsel kombel ei nimeta meie äärmiselt laiapõhjaline WRC-kajastus mitte ühtegi teist MM-sarja etappi ingliskeelse nimetusega, vaid ikka omakeelselt: Soome ralli, Monte Carlo ralli, Safari ralli jne. Võistluse ametliku nimena las jääda Rally Estonia, aga eestikeelses meedias ja kõnes võiks seda ju siiski Eesti ralliks nimetada. Ühes hiljutises „Spordireporteri“ saates toodi välja analoogne olukord ka jalgpallist: Brüsselis asuv staadion, millel ka Eesti koondis viimastel aastatel mitu korda mänginud on, kannab endise Belgia kuninga Baudouini nime, aga isegi eestikeelses meedias on suhteliselt levinud, et areeni nimetatakse King Baudouini staadioniks, mis on veider kombinatsioon inglis- ja eestikeelsest nimest ning ei ühti isegi ei selle flaami- ega prantsuskeelse nimega. Huvitav küsimus on aga see, kuidas nimetada eesti keeles seda trofeed, mille meie koondis möödunud suvel lõpuks Eestisse tõi. Kas tegu on Balti turniiri võitjakarikaga (nagu on seda valdavalt nimetanud Eesti Jalgpalli Liit) või võib selle kohta öelda ka Balti karikas, mis on levinud kõnekeeles? Dissonants tuleb siin välja ka Balti turniiri nime osas: eesti keeles on tegu turniiriga, ent nii läti (Baltijas kauss) kui leedu (Baltijos taurė) keeles on turniiri nimi otsetõlkes Balti karikas – sarnast mustrit järgib ka ingliskeelne Baltic Cup.

publikut, kes muidu tuleks sinna Eesti koondise ametlikuks mänguks, aga meelelahutuslikuks sõumänguks mitte? On selge, et kui tegu ei ole sportliku tähtsusega kohtumisega, on publikut kohale meelitada raskem, ning peale karjääri lõpetanud mängija tunnustamise ja tänamise peaks sellisel üritusel olema veel mingi väärtus. Ehk annaks midagi välja mõelda suurte valikTestimonial-tüüpi kohtumised pikalt ühes klubis mängude või Rahvuste liiga kohtumiste juurde? mänginud pallurite auks on näiteks Inglismaal Publik oleks sellega garanteeritud, ent sellist foosuhteliselt levinud ja ka võrdlemisi populaarsed, kust nagu eraldi lahkumismängu puhul kuid sealse jalgpallikultuuriga ei ole tunnustatav mängija kindlasti ei saaks. meil enda oma mõtet võrrelda. Enne mängu või vaheajal saaks lahkuHuvitav on jälgida, kui suurt huvi ja küll tähelepanu keskpunkti asetada, tuntakse sel suvel toimuva legendide ent… see poleks vist päris see, mis? lahingu vastu – kui jalgpalliliit detsembKui Kostja Vassiljev viimaks Hoopis tõenäolisem ja parem laris 100. sünnipäeva tähistas, avalikustakarjääri lõpetab, oleks ju hendus tundub aga see, et lahkumisti, et suveks kavandatakse kohtumist, tohutult vinge, kui kolm suurt mängudeks sobilikud üksikud kohad ja millest võtavad osa mängijad, kes on hetked siiski leitakse ning mõned neist viimase 30 aasta jooksul koondist esinsõpra Vassiljev, Dmitrijev ja lihtsalt kombineeritakse. Kui Kostja danud. Mõned analoogsed üritused Kruglov saaksid A. Le Coq Vassiljev viimaks karjääri lõpetab, oleks (nagu näiteks Eesti ja Soome legendide Arenal suure publiku ees ju tohutult vinge, kui kolm suurt sõpra lahing 2018. aastal, mille rivistused olid teha viimase kummarduse Vassiljev, Dmitrijev ja Kruglov saaksid A. muljetavaldavad) on seni ka toimunud Le Coq Arenal suure publiku ees teha ning sellesama Eesti–Soome heitluse üheskoos. viimase kummarduse üheskoos. Selleks publikuarvuks märgiti küllaltki viisatuleb Dmitrijevil ja Kruglovil muidugi veel omajakas 1506. Nagu tabelist võib näha, oleks see lahgu oodata, aga tundub, et vormis püsimisega neil kumismänguna olnud aga selgelt kõige väiksema erilist probleemi ei ole! publikuarvuga kohtumine.

JALKA VEEBRUAR 2022

BALTI TURNIIR

Balti karikakamakas ei austa ajalugu Kui Eesti koondis mullu juunis pärast 83aastast vaheaega Balti karika võitis, olin pärast mängu tugevalt häiritud, et nii kaua oodatud tiitli puhul lustisid mängijad karikaga keset muru, lasid end eri kooslustes pildistada, ja lahkusid siis lõunatribüüni alla, ihaldatud trofeega fännide ees karglemata. Seda võinuks läbimõelduma korraldusega vältida. Olid ju fännid need, kes ligi 30 aastat seda võitu oodanud, teemat ülal hoidnud ja kellele see võit sümboolselt vaat et kõige enam kuulub. Aga mängijad tegid oma pildid ära ja jätsid karika murule, kus viimased lahkujad – paljuski taustajõud – selle ümber sumisesid. Tekst: Indrek Schwede

lmselt oli juhtunu üheks põhjuseks karika suur kaal: 27,4 kilogrammi. Seda peab hoidma vähemalt kahe mehega ja isegi siis pole mugav kümmet meetritki liikuda. Rääkimata auringist staadionil. Aga veel suurem pettumus on karikakamakas ise!

Eestit ja Lätit lepitas FIFA

Milles asi? Balti turniir (BT) sai alguse 1928. aastal. Ajastule omaselt – nii oli ka Euroopas ja Lõuna-Ameerikas – kulges BT kolme riigi omavaheliste tülide ja nägeluste saatel. Nii näiteks kuulutas Balti jalgpallikongress (ajakirjandus nimetas seda ka konverentsiks) 1931. aastal kõik kolm varasemat Balti turniiri tühiseks ja selle otsuse kinnitasid kolme riigi alaliidud. Tõsi, seda otsust oli vaja eelkõige lätlaste rahustamiseks ja hiljem tühistamisotsus „unustati“, aga puhtõiguslikult on ta endiselt jõus! 1933. aasta BT tunnistati reglemendivaidluste tõttu samuti tühiseks (ja see tõdemus kehtib üksmeelselt tänini) ning sealt pärit Eesti–Läti jätkuvate erimeelsuste tõttu jäi 1934. aasta turniir pidamata. Tüli aitasid lahendada kahe riigi diplomaadid

JALKA VEEBRUAR 2022

Balti karikas oma alusel, mille sisse saab karika ühtlasi transpordi tarbeks asetada. Foto: Jana Pipar

ja FIFA, keda esindas selle juhatuse liige ja Rootsi jalgpalliliidu esimees Anton Johanson. 1939. aasta turniir jäi ära Läti ja Leedu korvpallitüli tõttu. Siis käis Balti riikidest üle NSV Liidu ja Saksamaa okupatsioon ning pärast II maailmasõda annekteeris NSV Liit oma kolm naabrit. Siit probleem uue Balti karikaga alguse saabki. Jalgpallikogukonna sees kehtib Eestis kokkulepe, et annekteeritud ja FIFA liikmestaatuse kaotanud Eesti niinimetatud koondisemängud pole ametlikud. Balti turniirid olid kaotanud nagunii oma tähtsuse, sest sisuliseks koondiseks oli NSV Liidu meistrivõistlustel mängiv esindusmeeskond. Vahel saadeti Balti turniirile mõni Eesti NSV meistrivõistlustel esinev klubi ja mõistagi ei tehtud vahet, kas Eestit esindavad jalgpallurid on õigusjärgsed Eesti vabariigi või end relva ja jõuga kehtestanud võõrriigi kodanikud.

Imelikud võiduaastad

Läti ja Leedu on ses küsimuses olnud ka pärast taasiseseisvumist kõikuval positsioonil, mida on reetnud nende trükitud BT kavad, kus pole selget joont vabade ja annekteeritud Balti riikide jalgpallielu va-

BALTI TURNIIR

Eesti hõbedatöö suursaavutus Kolmel esimesel (1928–1930) Balti turniiril polnud võitjale karikat andagi. See valmis alles 1931. aastaks ja oli tehtud Läti kunstniku ja endise sportlase Alfrēds Švedrēvicsi kavandi järgi Tallinnas Richard Lange kullassepaäris. Karikas kujutas endast mahagonipuust alusel üksteisel käest kinni hoidvat kolme Balti riigi jalgpallurit, kel rinnal oma riigi vapp. Meeste turjal oli normaalsuurusega palli kujutis. Karika valmistamiseks kulus 4726 grammi hõbedat, selle kõrgus oli 52 ja ümbermõõt 63 sentimeetrit. Maksumus oli 750 krooni ja seda peeti Eesti hõbedatöö suursaavutuseks. 1932. aastal, kui Tallinnas toimus Eesti–Rootsi maavõistlus, käidi Rootsi delegatsiooni algatusel seda koos meie jalgpallijuhtidega Richard Lange kullassepaäris imetlemas. Nagu väärt karika puhul kombeks, taheti seda varastada. 1933. aastal tungisid vargad Kaunases Vytautase mäel asuvasse spordihoonesse, kuid karikakapp oli tühi. Päevalehe (14.08.1935) andmetel oli see viidud panga seifi, Uudisleht (15.08.1935) teadis, et karikas oli juba Tallinnas, kus oli algamas BT.

hele tõmmatud. Kuid võiduaastad praegusel Balti karikal on vabad igasugusest loogikast. Jääb täiesti arusaamatuks, miks on Läti ja Leedu võiduaastateks valikuliselt märgitud ka anneksiooniperioodi jäävad aastad. Ja miks pole Eesti NSV-le, mis võitis libaturniiri näiteks 1952., 1960., 1969., 1972. ja 1973. aastal, seda au osutatud? Vaatame praegusel Balti karikal olevaid aastaarve. Eesti võiduaastad: 1929, 1931 ja 1938 (kõik korrektne). Läti võiduaastad: 1928, 1932, 1936, 1937, 1940 (mängud toimusid Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV koondise vahel Riias staadionit kaunistanud Lenini ja Stalini hiigelportreede all), 1993, 1995, 2001, 2003, 2008, 2012, 2014, 2016, 2018. Leedu võiduaastad: 1930, 1935, 1948 (anneksioon), 1949 (anneksioon), 1991 (Balti riigid polnud taastanud oma kohta FIFAs, Eestit esindanud koondises olid kodakondsusküsimused läbi arutamata), 1992, 1994, 1996, 1997, 1998, 2000, 2005, 2010. Seega on arusaamatu, miks on Läti võit 1940. aastal ning Leedu võidud 1948. ja 1949. aastal legitiimsed (1991. aasta sügisel toimunud turniiri legitiimsuse üle võib arutleda), aga ülejäänud mitte!? Näiteks 1948., 1950., 1952. ja 1954. aasta turniirid olid ametlikult hoopis Balti jalgpallispartakiaadid, 1949. aasta turniiri nimetati Balti karikavõistlusteks. 1957. aastal tegi esimest korda kaasa ka Valgevene NSV, puhuti hiljemgi. Aastaarvud praegusel karikal on sedavõrd kummalised, et lausa karjuvad seletuse järele. Muigega suul olgu öeldud, et kui selline asi juhtunuks eelmise sajandi kolmekümnendail aastatel, oleks riid majas: see olnuks Balti jalgpallikongressi peateema ning tööd jätkunuks tõenäoliselt kolme riigi diplomaatidele ja FIFA lepitajale. Kui asja aga tõsiselt võtta, siis nüüd, kui oleme seda karikat saanud imetleda Tartus spordi- ja olümpiamuuseumis ning Eesti koondise mängudel on rahvas saanud fännialas trofee taustal ka pilti teha, võiks Eesti Jalgpalli Liit selle karika meisterdanud lätlastelt selgitust paluda küll.

Eesti koondise mullust võitu (ametlikult 2020. aasta Balti turniiril) pole veel karikale lisatud. Foto: Liisi Troska

Läti sektsioonis ilutseb teiste seas ka aastaarv 1940. Fotoo: Liisi Troska

Kõige probleemsem ja kummalisem on Leedu võiduaastate külg: 1991. aasta üle võib vaielda, aga mida teevad seal 1948 ja 1949? Foto: Liisi Troska

Kus on ajalooline Balti karikas? Ajaloolise Balti karika jäljed kaovad Moskvas. 1959. aastal kirjutab ajakiri Kehakultuur (number 14): „Balti jalgpalliturniirid lõppesid 1940. a. Riias. Kolme Balti liiduvabariigi esindajad lõpetasid edasised kohtumised ja Balti jalgpallikarikas anti üleliidulisele kehakultuuri- ja spordikomiteele hoiule.“ Eesti spordimuuseumi pikaaegne peavarahoidja Aime Pärnakivi meenutas käesoleva artikli tarvis: „Kui mäletan õigesti, siis Fred Kudu rääkis, et nägi seda karikat Moskvas üleliidulises spordikomitees kellegi ülemuse kabinetis 1950. või 1960. aastatel. Mina käisin Moskvas 1980ndate keskel ja võtsin Balti karika pildi kaasa. Näitasin seda sealsamas spordikomitees, aga nad olid vahepeal kolinud ja keegi ei teadnud karikast midagi. Minult küsiti: „Milleks teile seda kodanlikku karikat vaja on?“ Luiskasin siis, et Eesti oli selle karika viimane võitja ja meile on see oluline uue avatava püsiekspositsiooni tarbeks. Võibolla on karikas Lužniki staadioni muuseumis? Aga võibolla on ta ammu maha müüdud ja võibolla Venemaalt väljagi viidud. Aga miks mitte panna selle karika pilt internetti ja püüda ta üles leida!?“

2022 VEEBRUAR JALKA

USUTLUS

Tulevikumees Kristofer Piht: hooaja eesmärk on Premium liigas 15–20 väravat!

Kes võiks tulevikus legendaarse Andres Operi Eesti koondises tehtud väravarekordi üle lüüa? Kas näiteks eelmisel hooajal väga head minekut näidanud Rauno Sappinen või Henri Anier? Äkki hoopis Paide Linnameeskonna noor ründetalent Kristofer Piht, kes sai eelmisel hooajal karastust Itaalia jalgpalli noortesüsteemis ning on järgmise hooaja eel suures väravanäljas? Jalka intervjueeris noormeest, et teada saada, millist masti mehe ja ründajaga tegu on. Tekst: Erko Litvjakov

Eelmisel aastal liitus Itaaliast naasnud Piht Paide meeskonnaga poole hooaja pealt ja teenis mänguaega ka Premium liigas. Foto: Liisi Troska

JALKA VEEBRUAR 2022

ristofer Piht on 20aastane ründaja, kes on sirgunud üles Keila JK ja Nõmme Unitedi noortesüsteemist. Pihti mängijaõigused omandas 2017. aastal Paide Linnameeskond ning sama aasta suvel sai noormees ka esimese mängupraktika Eesti kõrgeima tasemega jalgpalliareenil. Oma debüüthooajal saadud piiratud mänguminutitega suutis Piht küll Tartu Tammeka vastu väravasöödu anda, kuid noor ründaja pidi jala valgeks saamiseks veel natukene ootama. 2018. aasta hooajal õnnestus tal aga Paide esinduses korralikumalt kanda kinnitada, mida näitasid treenerite suurem usaldus mänguminutite suhtes ja ka esimesed väravad. Kõigest 16aastaselt Premium liiga debüüdi teinud Piht tõendas ennast järgmiste hooaegadega piisavalt, nii et huvi hakkasid tundma ka välismaa klubid. Pihti sõnul näitas esimesena huvi üles Atalanta, kuid SPAL tegi konkreetsema pakkumise. „Esimesena võtsid minu agendiga ühendust Atalanta klubi esindajad, aga kuidagi said SPALi skaudid samuti lõhna ninna ning nende huvi minu vastu oli konkreetsem,“ räägib Piht. SPALiga jõudiski noormees kokkuleppele ja 2020. aasta septembris sõlmisid Paide ja SPAL üheaastase laenulepingu. Leping nägi ette, et pärast esialgset laenuperioodi on Itaalia klubil võimalik ka Pihti mängijaõigused omandada. Itaalias ootas ees aga muutus. Kuigi Eestis oli noormees mänginud juba mitu hooaega meeste seas, siis uues klubis liitus Piht esialgu U19 võistkonnaga. „Alustasin alguses U19 võistkonna juures, kuid teadsin, et oman võimalusi ka põhimeeskonna treeningutele ja mängudele pääsemiseks,“ sõnab Piht.

USUTLUS Asjad ei läinud aga nii roosiliselt, kui Kristofer oleks lootnud, ning SPALi esinduse uks jäi kahjuks noormehele suletuks. „Esinduse lõhna ma väga nuusutada ei saanud ning mänguajaga ei läinud päris nii, nagu tahtsin,“ räägib Piht. 2020/21. hooajal sai Piht Itaalia U19 liigas platsile 14 korda, kuid skoorida ei suutnud kordagi. Mees ei ole aga lasknud sellel ennast mõjutada ning soovib pingutada ja areneda. „Kuigi mul ei kulgenud kõik ideaalselt ja esindusse ma ennast murda ei suutnud, siis ma tunnen, et andsin endast maksimumi, ja ei kahetse midagi,“ ütleb Piht. Itaalias olles mängis Pihtiga samas tiimis ka Georgi Tunjov, kes suutis end murda SPALi esindustiimi ja kaasa teha kümnes Serie A kohtumises. „Tunjoviga tegime igapäevaselt koos trenni, aga karmide koroonapiirangute ja elamissituatsiooni tõttu me väga palju rohkem kokku ei puutunud,“ seletab Piht. SPALi klubi asub Põhja-Itaalias Ferrara linnas, 2020. aasta on seni olnud Pihti edukaim: 15 Premium liiga mänguga sai ta kirja kus olid Pihti sõnul riigi kõige karmimad korookuus väravat ja kaks resultatiivset söötu. Foto: Jana Pipar napiirangud. „Poes ei tohtinud ise käia, igale poole sõidutati klubipoolse transpordiga ja noorkindlat asja, mis on muutunud, aga formatsioon, tesats elas kõik ühes kortermajas,“ räägib Piht. meeskondade vastu häälestamine, ülesehitus – Samuti meenutab ta, et väljaspool korterelamut sellised asjad,“ ütleb Piht. A-koondise kohta arvab olid maskid kohustuslikud ja trenni sai ainult nePiht, et tal on veel pikk tee minna ning selleks on gatiivse koroonaproovi alusel. Piht elas korteris vaja alustuseks teha korralik täishooaeg Paides, koos Soome noortekoondislase Patrik Raitanepildile tõusta ja ennast tõendada. niga, kes on esindanud Liverpooli akadeemiat ja Samuti saab Pihtilt uuritud SPALi ja Paide põmängib hetkel Helsingi HJK ridades. hiliste erinevuste kohta. „Esimese iseenesest2021. aasta suvel naasis ründaja Eestisse. mõistetava asjana tooksin välja treeningukompNoormehe sõnul tuli ta tagasi, kuna SPAL ei pakleksi, kuna seal sai kasutada klubi enda väljakuid,“ kunud talle uut lepingut ning Paides oli ta kehtiva räägib Piht. Paide Linnameeskond lepinguga seotud. „Itaalias lõppes treenib hetkel Sõle hallis ja suvisel hooaeg juuni keskel ning pärast perioodil kasutab Nõmme Unitedi seda tulin Eestisse tagasi. Mõned treeningukompleksi. Trennide kohinimesed mõtlesid, miks ma kohe ta arvas Piht, et üleüldine treeninPaide eest mängima ei hakanud. „Itaalias lõppes hooaeg juuni gutase on Itaalias tema kogemuse Aus vastus on see, et vajasin paari põhjal parem, aga see on tingitud keskel ning pärast seda tulin nädalat puhkamiseks!“ seletab Piht. Ründaja tuli ametlikult tagasi PaiEestisse tagasi. Mõned inimesed vabade päevade arvust. „Itaalias oli meil vabu päevi Eestiga võrreldes de U21 tiimi eest 10. juulil, kui suumõtlesid, miks ma kohe Paide eest vähem ja tehti vähem pause – selle tis Flora eakaaslasi kübaratrikiga mängima ei hakanud. Aus vastus arvelt oli ka treeningutase kõrgem,“ kostitada. Paide esindustiimi eest seletab Piht. on see, et vajasin paari nädalat ei suutnud Piht möödunud hooNoore ründetalendi lemmik asajal väravaid lüüa, kuid esiliigas lõi puhkamiseks!“ pekt on Itaalia puhul aga mängude ta pärast Itaaliast tagasitulekut 16 atmosfäär. „Ma ei saanud küll noormänguga 16 väravat. tetiimis väga palju fännidega mänge, aga kui sai, Pihti sõnul on uue hooaja põhieesmärk Paide siis isegi koroonaajal oli tegu võimsa atmosfääriLinnameeskonnas kanda kinnitada ja hakata taas ga,“ meenutab Piht. väravaid lööma. „Paidesse on ründearsenali tuNoore ründaja sõnul on tal üks kindel eeskugevdamiseks toodud uusi ja häid mängijaid, pean ju – Robert Lewandowski. „Lewandowski on viiennast tõestama ja kehtestama.“ Eesmärgid on mastel aastatel supervormis olnud,“ räägib Piht. suured: kõmmutada Premium liigas 15–20 väravat. Müncheni Bayerni ja Poola koondise esiründaja on „Tean, et selliste eesmärkide väljaütlemine viimastel aastatel korjanud nii individuaalselt kui võib vahepeal töötada vastupidiselt, aga siht on meeskondlikult metsikul hulgal tiitleid ja löönud mul vähemalt selge – tean, mida pean tegema,“ väga palju väravaid. Kui Piht suudab tulevikus kasräägib Piht. Uue treeneriga on mängija väga ravõi poole Lewandowski väravaarvust lüüa, siis on hul ja tema sõnul on Karel Voolaid toonud tiimi Eesti koondisel selge tugitala esirivis olemas! oma kindla nägemuse. „Väga raske on öelda ühte 2022 VEEBRUAR JALKA

KOONDIS

Naistekoondise uued peatreenerid: Eesti peab iseloomu näitama! Eesti naiste jalgpallikoondises algas uue aastaga uus ajastu. Soomlase Jarmo Matikaineni neli aastat kestnud töö koondise peatreeneri ja naistejalgpalli arendusjuhina lõppes ning edaspidi on ametid löödud kaheks. Koondist hakkavad juhendama Eesti oma naised: ameti võtavad üle Anastassia Morkovkina ja Sirje Roops. Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

Eesti koondise uued peatreenerid Sirje Roops ja Anastassia Morkovkina.

JALKA VEEBRUAR 2022

insa naisena on seni Eesti naistekoondist juhendanud Maaren Olander, kes tegi seda vähem kui kümne kohtumise jagu aastatel 2000–2001. 29aastane Roops kuulus mängijana ka ise aastatel 2014–2016 koondise ridadesse ning sai kirja 15 mängu. Kogu klubikarjääri on ta aga veetnud Tammekas: 12 meistriliigas mängitud hooaja järel asus ta 2018. aasta lõpus naiskonna peatreeneriks, olles enne juhendanud ka klubi tüdrukuid ja duubelnaiskonda. 40aastane Morkovkina Eesti jalgpallisõpradele pikemat tutvustamist mõistagi ei vaja. Meie läbi aegade parim naismängija esindas koondist peaaegu 20 aastat ning lõi 75 mänguga sinises särgis 40 väravat. Kaheksal korral Eesti aasta parimaks jalgpalluriks valitud Morkovkina asus kohe mängijakarjääri lõpetamise järel samuti treeneritööle: 2018. aastal oli ta klubi viimasel naiste meistriliiga hooajal Pärnu JK peatreener, pärast seda on ta noori poisse ja tüdrukuid õpetanud Viimsi JKs. Morkovkinat ja Roopsi tutvustaval pressikonverentsil tõdes EJLi president Aivar Pohlak, et mõte Eesti oma n a i s t ree n e r i s t koondise juures idanes tegelikult juba pikemat aega. „Plaan oli juba varem paigas – jõuda ühel hetkel naispeatreenerini ja näha Eesti naist naistekoondist juhtimas olid eesmärkidena kogu aeg olemas. Võimalikke variante oli palju, lõpuks jõudsime Sirje ja Anastassia kombinatsioonini,“ sõnas Pohlak, kes

KOONDIS nimetas uue duo ühe suure ülesandena põlvkondade vahetuse läbiviimist. „Tõmbaksin siin teatud paralleeli meestekoondisega, kus on samuti olnud liikumist välistreeneri ja kodumaise treeneri vahel. Üks märksõna – põlvkondade vahetus. Seda on oma treeneritel alati lihtsam teha, sest Eesti treener vaatab koondise juhtimist reeglina rohkem kui protsessi, välistreener aga vaatab seda rohkem ühe ajalõiguna ja üritab sinna oma panust jätta. Põlvkondade vahetus on selle sammu üks olulisemaid tähendusi.“ Kui Morkovkina (AM) tuleb uue ametikoha puhul Viimsi klubist ära ning jätkab päevatööga betoonifirmas, siis Roops (SR) jääb koondise peatreenerina ametisse ka Tammeka lootsina. Uusi treenereid tutvustanud pressikonverentsi järel istus treenerite duo Jalkaga maha ning avas intervjuus pisut oma mõttemaailma.

Sirje Roops Sündinud: 02.10.1992 Mängijana: 2005– 2018 Tartu Tammeka. Eesti koondises: 15/0 Klubitreenerina: noortetreenerina Tartu Santos (2015) ja Tartu Tammeka (2016–), Tammeka esindusnaiskond (2018–) Koondisetreenerina: Eesti U15 tüdrukute abitreener (2019), Eesti naiste A-koondise abitreener (2021), Eesti naiste A-koondise peatreener (2022–) Treenerilitsents: UEFA A

aga see hüpe on ikka natuke suurem. Mind natuke päästab see, et olen olnud naistejalgpalli süsteemis päris kaua sees. Peatreenerina alustades ei olnud ma suure jalgpalliga kõrgemal tasemel kokku puutunud. Viimase kolme aastaga olen aga oma vigadest palju õppinud ja see protsess on mind ka siia aidanud. Kogu treenerikarjääri olen olnud koondistega seotud, alates U14 piirkondlikest treeningutest – seetõttu on süsteem üsna tuttav.

Nastja, sinu treenerikarjäär kulges ju mõnes mõttes samamoodi: kohe mängijana lõpetamise järel võtsid sama võistkonna treenerina üle ja oled nüüd, vaid mõned Anastassia aastad hiljem jõudnud koondise juurde. Morkovkina AM: Ma ei nimetaks seda hüppeks. Sündinud: 06.04.1981 Usun, et iga treener, kes on pühenduMängijana: nud ja otsustanud, et ta läheb seda teed, 1995–1996 Narvane, on protsessis nii sees, ja mingis mõttes 1996–1999 TKSK, 2000–2017 Pärnu JK. tundub see edasiminek loogiline. MõtEesti koondises: 75/40 lesin loomulikult, et jõuan kunagi naisNaljaga pooleks – ega me ju ei tea riiKlubitreenerina: 2018–2019 tekoondisesse, aga ei osanud arvata, ke, kus on kaks presidenti, või selliseid Pärnu JK. Noortetreenerina et see juhtub nii vara – olen neli aastat firmasid, kus on kaks direktorit. KuiViimsi JK 2020–2022 treener ja võtan juba sellise suure rolli. das te koos hakkama saate – kui palju Koondisetreenerina: Eesti SR: Mängijana lõpetamise järel on te seda omavahel arutanud olete, millinaiste A-koondise peatreener minu ambitsioon kogu aeg olnud saada sed rollid teil olema hakkavad? (2022–) Treenerilitsents: UEFA B naistekoondise peatreeneriks. Kas ma SR: Oleme seda omavahel päris palju arukujutasin ette, et see juhtub 2022. aastanud. Kui saime teada, et selline variant tal? Kindlasti mitte. Samas ei kujutanud on õhus, siis enne pakkumise vastu võtmist ma neli aastat tagasi ette ka seda, et olen naissuhtlesime omavahel ja üsna kiirelt sai selgeks, miks te meistriliigas peatreener. Selles mõttes on see see otsus on tulnud – saime ka ise aru, et see klapib. tõesti olnud loomulik asjade käik. Uus põlvkond Sportlik pool jääb pigem minu õlgadele, võistkonna treenereid on peale kasvamas, me oleme tahet motiveerimine, nõustamine ja see pool jääb rohkem täis, soovime õppida, areneda ja prooNastja kanda – täiustame teineteist hästi. vida saavutada parimat tulemust. Oleme suures plaanis paika pannud suuAM: Me ei peatu sellel, mida me osnad, mille eest keegi vastutab, aga kõik kame või teeme, vaid õpime iga jumala otsused võtame koos vastu. Oleme mõlepäev inimesi rohkem tundma. See on mad noored treenerid ja otsuste läbiaruSirje Roops: hetkel number üks. tamine on meie jaoks vajalik. „Minu üks südameasi või SR: Minu üks südameasi või misKui üks teist ütleb, et paneme ründesse missioon elus on üldse olnud sioon elus on olnud arendada Eesti mängija a, teine aga ütleb, et mängija b, arendada Eesti naistejalgpalli. naistejalgpalli. Kõigile mängijatele, kes minu käe alt läbi on käinud, olen alati siis kumb peale jääb? Kõigile mängijatele, kes minu edastanud sama sõnumi: tahan, et neil SR: Oleneb, kumb paremini ära põhjenkäe alt on läbi käinud, olen oleksid paremad tingimused kui mul, dab! Mu varasem kogemus on näidanud, et suurt vahet pole, kas oled abitreener alati edastanud sama sõnumi: et nad oleksid paremad mängijad kui või üks kahest peatreenerist, protsess tahan, et neil oleksid paremad mina. See on mõnes mõttes lihtne eesmärk, mille olen treenerina seadnud, ja on tegelikult sama: kui annad mõtte, tingimused kui mul, et nad järgin seda kogu aeg. Kui mul on võipeab olema ka põhjendus. oleksid paremad mängijad malus anda Eesti jalgpalli nii suur panus kui siin, kus saan keskkonda mõjutada Sirje, kui said Tammeka peatreenekui mina.“ paremuse poole, on see ainult hea asi. riks, siis ütlesid, et oled täiega muAM: Kui võrrelda seda, kus me olime, ja seda, gavustsoonist välja tulnud. Kolm aastat hiljem millised võimalused on täna… Tase on palju-palju seisad naiste A-koondise ees. Kumb hüpe mugaparem, see on fakt. Meil on siin maailmaparandavustsoonist välja sinu jaoks suurem oli? ja! (Naerab – toim.). SR: Need kaks olukorda on suhteliselt sarnased, 2022 VEEBRUAR JALKA

KOONDIS jaoks jookseb selge piir kahe rolli vaSR: See on mul olnud suur südahel. Kui peakski keerulisemaid olumeasi, sest olen ise läbi ja lõhki naisEesti naiste jalgpallikordi tekkima, tuleb kindlasti mängu tejalgpallis üles kasvanud. Kui Nastjal koondise peatreenerid ka Nastja, kes näeb Tammeka mänon siin võibolla meestejalgpalli poolt gijaid teise pilguga. palju sees, siis mina olen venna kau1994–1997 Raimo Paulberg du väikesest peale olnud selle poole1997–1998 Jüri Saar Selle aasta lõpus ootab teie koonga seotud. Samal ajal oli naistejalg1999–2000 Aleksandr Nesterov dist ees valikmäng Prantsusmaaga. pall midagi, mis eristas mind minu 2000–2001 Maaren Olander Naistekoondise puhul tundub mõ2002–2007 Jüri Saar vennast, see on minu jaoks tähtis asi. 2008 Aivar Lillevere neti paratamatu, et mõnes mängus Sirje Roopsi kuus aastat vanem 2009–2016 Keith Boanas minnakse platsile teadmises, et vend Siim mängis aastaid Tartu 2016–2017 Indrek Zelinski vastas on 11 maailma tippklubide Tammeka, Viljandi Tuleviku ja Tar2018–2021 Jarmo Matikainen proffi ja erilist tulemust pole mõtu Santose ridades ja sai 2007. aastal 2022– Anastassia Morkovkina tet mängust oodata. Kuidas sellises ühe mängu kirja ka A-koondises. ja Sirje Roops olukorras naiskonda motiveerida? AM: Ta hakkab nutma! (Mõlemad AM: See on mingis mõttes väga lihtnaeravad – toim.). ne küsimus. Minu jaoks on kõige tähtsam mitte SR: Ei, see on minu jaoks lihtsalt väga tähtis alla anda. Tuleb näidata, et oskad mängida. Mina valdkond. olen ka oma karjääri jooksul mänge väga suurelt AM: Mina kasvasin selles mõttes meeste keskkaotanud. Kui Pärnuga Wolfsburgi vastu mängikonnas, et Narvas ei olnudki naistejalgpalli. Kui sime, saime kogu Euroopa silme all kahe mängu Sirje kasvas üles, siis oli naistejalgpall juba Eestis kokkuvõttes 0 : 27. Põhiline asi oli aga ka nende olemas, kui mina kasvasin, siis seda veel ei olnud. vastu näidata, et suudad ja oskad mängida – kasMeil on nii erinev taust – selles mõttes ongi see või 30 minutit. Tahame Euroopale, Kasahstanile praegu superkombo. On minu maailm ja tema ja Kreekale näidata, et eestlased oskavad mängida maailm. Ma näen reaalselt kõike teistmoodi, pisut ja väga hästi. Just palliga. meeste perspektiivist. Isegi Hollandi ajakirjanikud räägivad, et Hollandi Aga kui palli vastaselt kätte ei saa? naised ei ole piisavalt tehnilised ja võidavad mänge AM: Mitu korda saab mängus väravavaht palli tänu sellele, et nad on vaid individuaalsete oskuste mängu panna? Kelle käes siis pall on? poolest vastasest paremad. Kui võrdleme SR: See on lihtsalt paratamatus, see ei Eestit ja Hollandit, siis koondisemängijad ole kellegi süü. Kui vaatame noorteklassaavad seal samamoodi kriitikat, vahe on se, siis U19 ja U17 tasanditel on loodud lihtsalt selles, et nemad saavad seal raha. natuke teistsugune Rahvuste liiga stiilis Meie mängijad saavad pidevalt vastu võistlussüsteem, kus omavahel mängipead, aga mitte mingit toetust. See on Anastassia Morkovkina: vad võrdsema tasemega võistkonnad. tore, et meie mõistame, mis reaalselt toi„Tahame näidata, et Usun, et mingil hetkel liigub ka naistemub, mis keskkonnast me tuleme. eestlased oskavad mängida jalgpall sinnapoole või teeb vähemalt SR: Välismaalt ja teisest kultuuriruusamme selles suunas. Kui võtame sügimist tulnud treeneritega võrreldes on ja väga hästi. Just palliga.“ sese Inglismaa ja Läti mängu, mis lõppes meil lihtsam mängijatega, nende põhiinglaste 20 : 0 võiduga, siis selle järel tunnistasid mõtete ja ellusuhtumisega samastuda. Põlvkondaju kõik osapooled, et midagi peab muutuma, sest de vahetumise ja nooremate mängijate tulemisega mitte keegi ei võida sellistest mängudest. saame neile olla heaks toeks ja mõistame neid paKui võtame Läti, siis me oleme ju enam-vähem remini. Aeg on näidanud, et kui treenerid siia välsamas paadis. Sel aastal on meil mängud Kreeka jastpoolt tulevad, siis võivad nad suures šokis olla, ja Kasahstaniga, kellega võime oma oskused häskui saavad teada, kui vähe halle siin on ja millistes ti proovile panna. Samas sügisel seisame silmitsi tingimustes mängijad kasvavad. Meie oleme aga maailma tõelise tipu Prantsusmaaga. Mängijanende mängijatega samas paadis. te motivatsiooni hoidmine sellise mängu puhul on tõesti suur proovikivi. Prantsusmaa võitmine Sirje, kas Tammeka peatreenerina ei või koonpaistab praeguses arenguetapis utoopiline, aga dise juhendajana ette tulla ebamugavaid olukorpeame sellest mängust võtma enda jaoks maksidi või huvide konflikte? Praegugi on ju koondise mumi – meie treeneritena saame mängijaid aidakoosseisu mitu Tammeka mängijat kuulunud. ta, teha koos arusaadavaks, millised ülesanded ja Kas hakkab olema imelik tunne neid koondisesrollid neil sellises keerulises vastasseisus on. Kui se kutsuda või sealt välja jätta? lööme värava või teeme nullimängu, on see suuSR: Olen tegelikult olnud sarnases olukorras, repärane saavutus. Ja kui suudame natukenegi mitte küll A-koondise juures, aga tüdrukute U15 vastastele enda püstitatud ülesannetes ära teha koondise abitreenerina, olles samal ajal ka Tamja iseloomu näidata… mekas noortetreener. Ka siis oli suur osa koondiAM: Et mängijad julgeksid näidata! sekandidaatidest tegelikult minu mängijad. Minu

JALKA VEEBRUAR 2022

EESTI KÜPROS UEFA RAHVUSTE LIIGA

24. MÄRTS 2022 KELL 19.00 A. LE COQ ARENA PÄÄSMED PILETILEVIST!

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

LENNUPARTNER

NAISED

Tüdrukute jalgpalli kants Tabasalu ootab

meistriliiga debüüti Tabasalu JK naistejalgpalli osakonnal oli mullu harvanähtavalt edukas aasta. Esindusnaiskond võitis esiliigas kõik mängud ning teenis mäekõrguse ülekaaluga pääsme meistriliigasse, tüdrukute võistkonnad tulid aga nii U17 eliitliigas kui U15 vanuseklassis Eesti meistriks. Kõiki kolme võistkonda ühendavad peatreener Martin Tšegodajev ja abitreener Kersten Lõppe.

klubi, konkureerivaid spordialasid väga palju ei olnudki ja mingil hetkel õnnestus klubil see hästi ära kasutada. Paljud lapsed on ju ühe kogukonna osad – klassiõed-klassivennad ja koolikaaslased, seda nii poiste kui tüdrukute gruppides. Eks siis on ka lihtsam sõna levitada, lapsed saavad ise koolis heas mõttes reklaami teha ja jälle võetakse keegi uus trenni kaasa,“ arutleb Tšegodajev. „Meil on ka jalgpalliperekondi – on ette tulnud, et peres on kaks poega ja üks tütar ja kõik mängivad jalgpalli. Üldiselt usun, et tüdrukute toomine jalgpalli juurde muutub ajas lihtsamaks, samas on meil kasvõi lähiriikide Soome, Rootsi ja Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska Norra peale mõeldes veel väga palju minna – seal on naistejalgpalli kultuur meist aastaid eespool. eie tüdrukute grupid on alati olnud Üks suur proovikivi, mis Eesti tüdrukute jalgpallis tublid ja ka eelmistel aastatel pooon, seondub sellega, et mingi hetkeni ollakse küll diumikohtade peale mänginud, aga jalgpalli juures, aga ühel hetkel loobutakse. Üks varem on alati millestki natuke puudu jäänud,“ ohukoht on põhikooli lõpp, teine gümnaasiumi selgitab Tšegodajev. „Vahel on juhtunud ka nii, lõpp – vahel kolitakse kaugemale või ei nähta enet üks grupp võidab ja teine tuleb kolmandaks, nast enam jalgpalli juures, paratamatult tehakse aga seekord juhtus kuidagi nii, et elus valikuid. Heade mängijate jalgmõlemas kahes noorteklassis tuli palli juures hoidmine on kõva katsuesikoht ja naiskonnaga tõusime veel mus.“ ka meistriliigasse. Edu saladuseks Tabasalu naiskond on tervikuna võib vast nimetada järjepidevat heal väga noor – tiimi tuumiku mooPoiste ja tüdrukute treenimise tasemel tööd nii klubi sees kui tüddustavad mängijad sünniaastatega rukute enda sees – nad on olnud 2003–2005, kes on ise Tšegodajevi erinevusest: tublid, motiveeritud ja käinud hästi käe alt noortevõistkondadest üles „Tüdrukud on trennis paremad trennis. See kõik on meid edasi viikasvanud. Sünniaasta poolest said kuulajad – nad kuulavad nud.“ paljud neist osaleda ka U17 eliitliiparemini, kui näiteks mõnd Tallinna külje all asuvast Tabasalu gas. Arvestades seda, et suur osa alevikust on saanud naistejalgpallis harjutust seletada. Poistel läheb naiskonnast on just gümnaasiumi vaat et tõmbekeskus. Tüdrukute lõpetamise vanuses, seisab treeneri see vahel ühest kõrvast sisse ja seas on jalgpall populaarne, heamainitud ohukoht ees ka Tabasalul. teisest välja – tüdrukud võtavad „Meil tuleb selle nimel tööd teha, de tulemuste toel on ka uusi noori infot kiiremini omaks.“ lihtsam trenni meelitada. Tabasalu et loobujaid oleks võimalikult vähe, võiks olla ka hea näide meie Preaga eks sellist olukorda kogevad igal mium liiga tippklubidele, kelle naistejalgpalli aastal paljud võistkonnad. Vahel aga ei olegi miosakond üht või mõlemat jalga lonkab (loe sellest dagi teha, nüansse on palju.“ täpsemalt lk 8) – julge pealehakkamine on juba pool võitu. Meistriliigasse kerkis sisuliselt „Kui tahta kasvõi Eesti mõistes suurklubina Tšegodajevi enda loodud grupp pildis olla, siis ma arvan, et tüdrukute jalgpall Tabasalu JK ridades on endine noortekoondislavõiks igal juhul olemas olla. Minult küsitakse tihne Tšegodajev naiste- ja tüdrukute jalgpalli arenti: kuidas Tabasalus nii palju tüdrukuid on ja kuidamisega tegelenud juba 2014. aastast. „Klubi oli das nad nii hästi mängivad? Meie eelis on see, et tunduvalt väiksem, kui ta praegu on – seal tegeles Tabasalu JK on Harku vallas number üks spordivaid üks tüdrukute grupp, mille esimeseks tree-

„M

JALKA VEEBRUAR 2022

NAISED infot kiiremini omaks. Tüdrukud mängivad rohkem võistkonnale, poisse on palju ka selliseid, kes mängivad rohkem enda jaoks. Poisid on enesekindlamad, tüdrukuid peab rohkem toetama ja julgustama. Tüdrukutel võib kõik justkui olemas olla, aga vahel ei pruugi nad kogu oma potentsiaali välja näidata. Siin peabki heas mõttes kõrval olema ja aitama.“ Oma treenerifilosoofiast rääkides rõhutab Tšegodajev palliga mängu ja tehnika olulisust. „Tahame olla palliga mängiv võistkond. Noorteklassides ja naiste esiliiga tasemel oleme ründetegevusele suunatud – tahame väljaku viimasel kolmandikul olla ohtlikud ja julged. Oluline on ka saavutada ühtne ja hea võistkond, mis ei põhineks üksikutel mängijatel – kõik peavad teadma ja teostama oma ülesandeid väljakul ja seda võistkonna nimel tegema,“ selgitab treener. „Üks asi, millele meie tüdrukute jalgpallis rõhku paneme, on ka tehniline pool – tahame aidata neil just tehniliselt paremaks saada. Poistel võivad asjad nagu palli omaksvõtt, söödu- ja löögitehnika tulla kiiremini välja ja kiiremini kinnistuda, aga me üritame tüdrukute puhul seda juba noorest peast palju arendada. Kui hiljem tahad neilt midagi suuremat nõuda, siis peavad nad neid asju juba oskama.“ Peatreener Tšegodajevit iseloomustab Tabasalu naiskonna kapten Laura Jaansen hea suhtleja ja mängijatega suhestujana. „Ta on inimesena väga meeldiv: sõbralik ja rahulik. Tema treeningud on alati väga läbimõeldud: ta proovib alati teha asjad huvitavaks ja lõbusaks. Kui ta näeb, et mängijatel on mõnes trennis motivatsiooni vähevõitu, siis võib ta järgmises trennis näiteks kullimänguga üllatada! Võime vahel teha väga teistmoodi asju, tema käe all on mul olnud ühed kõige huvitavamad trennid,“ kiidab Jaansen.

Pikaaegse tippneriks oli Liis Pello. Ühel hetkel vahetas ta aga kohtuniku Lauri elukohta ja grupp jäi treenerita. Jüri Talu, kes tol Salei tütar Anette ajal klubis tegutses, kutsus seepeale mind treeon Tabasalu neriks – alguses käisin lihtsalt asendamas ja aitanaiskonna üks mas, aga sealt ma pisiku külge sain ja lõpuks grupi juhtmängijaid. Terava äärerünendale võtsin.“ daja arvele jäi Esimeseks grupiks oli Tšegodajevil juhendada lõppenud hooajal 1999. ja 2000. aastal sündinud neiud, ent sellest esiliigas 12 väragrupist ei ole praeguses naiskonnas enam sisuvat, U17 eliitliigas liselt mitte midagi järele jäänud – meistrivõistaga 29 kolli. lustel ei osaletud, selle asemel käidi üksikutel turniiridel. Pall oli aga veerema pandud – uue rühma moodustas Seljavõit esiliigas Tšegodajev juba kolm-neli aasKui 2020. aastal said Tabasalu naitat noorematest tüdrukutest ning sed hooaja hea alguse järel esiliigas selle tuumik kannabki nüüd olulist Lasnamäe Ajaxi / Paide LNi järel raskust ka Tabasalu esindusnaisEsiliigas vaid võitude lõpuks teise koha ning meistriliikonnas. tunnistamisest: gasse ei kerkinud, siis mullu midaKui praegu on Tšegodajev ame„Mingil hetkel võis mängijatel gi juhuse hooleks ei jäetud: aasta tis vaid tüdrukute ja naistega, siis kogenumana ja targemana võideti varem on ta treeneritööd teinud ka alateadvusesse hiilida see, et kõik 16 kohtumist ning kuigi hoopoistega. Abitreenerina on ta karaskatsumus pole piisavalt suur.“ aeg jäeti lõpuks koroonapiirangute tust saanud Tabasalu klubi sees Jüri tõttu pooleli, ei olnud kahtlustki, et naiskond on Talu ja Risto Sarapiku kõrval, aga kätt on saanud meistriliigaks valmis. Kaitseliini tugitala Lisete proovida ka Martin Klaseni juures Nõmme UniTammeveski teenis esiliigast sügisel kutse suitedis. sa A-koondisesse, U19 koondises on Tabasalust Poiste ja tüdrukute treenimise erinevuse kohpõhitegijateks ründaja Sandra Pärn ja keskpoolta toob Tšegodajev välja mitu aspekti. „Kõik inkaitsja Marta Liisa Staalfeldt. Sügisel end väga diviidid on mõistagi erinevad, aga kui üldiselt heast küljest näidanud U17 koondises säras äärel rääkida, siis tüdrukud on trennis paremad kuuAnette Salei, keskväljal on koduseks EM-finaallajad – nad kuulavad paremini, kui näiteks mõnd turniiriks valmistuva koondise üheks juhtmängiharjutust seletada. Poistel läheb see vahel ühest jaks Mia-Lisette Sarapik. kõrvast sisse ja teisest välja – tüdrukud võtavad

2022 VEEBRUAR JALKA

NAISED

„Ütleme nii, et kindlasti oli hooaja jooksul mänge, millega ma absoluutselt rahul ei olnud, ja võibolla me mõnes mängus isegi ei väärinud võitu, aga mingil hetkel võis mängijatel alateadvusesse hiilida see, et katsumus pole piisavalt suur,“ nendib Tšegodajev lõppenud hooaja kohta. „Trennides käimine ja suhtumine, mängudele orienteeritus ja kõik näitasid, et tarvis oleks natuke suuremat suutäit. Sellest aastast me selle võimaluse aga kindlasti saame – tuleb korralik proovilepanek.“ Eesmärkidest rääkides ei taha Harjumaa aasta noortetreeneriks valitud juhendaja väga kindlaid veksleid välja käia, kuid tema sõnadest võib välja lugeda, et Tabasalu ei lähe meistriliigasse lihtsalt selleks, et seal püsimajäämise eest heidelda – sihid on juba debüüthooajal seatud märksa kõrgemale. „Suur unistus oleks esimesel hooajal kindlasti see, kui suudaksime ennast tabeli keskele välja mängida. Viies-kuues koht oleksid näiteks sellised positsioonid, millega võiksime esimesel hooajal juba väga rahul olla – ja sealt näitab juba aeg, kuhu edasi.“ Kapten Jaansen on eesmärkidest rääkides pisut julgem. „Kõrgliigaga kohanemise sammu tahaksime justkui vahele jätta. Me ei tahaks niimoodi mõelda, et tahaksime hirmsasti püsima jääda – pigem mõtleme nii, et esikolmik võib olla liiga suur amps, aga usume, et oleme võimelised esikolmiku lähedale ennast mängima küll,“ sõnab Jaansen. „Enesekindlust meil natuke on – eelmise aasta alguses mängisime taliturniiril ühe kohtumise kõrgliigas mängiva Tammekaga ja see matš näitas selgelt, et oleme suutelised seal mängima. Võitsime, hoolimata sellest, et meil oli mitu põhimängijat puudu! Ma arvan, et tagumise poole satsid on meie jaoks täiesti mängitavad, eespool on

JALKA VEEBRUAR 2022

Keskpoolkaitsja Marta Liisa Staalfeldt aitas Tabasalu U17 naiskonna meistriks kaptenina.

teised veel nii palju rohkem kogenud, et nendega läheb raskeks.“ Kergelt provokatiivse maiguga küsimuse peale – millal hakkab Tabasalu tiitli peale mängima? – muutub Tšegodajev lõbusaks. „Ma ei hakka praegu midagi lubama – hea koht selle küsimiseks on ilmselt täpselt aasta pärast, kui esimene hooaeg meistriliigas on läbi ja saame parema pildi ette sellest, millises seisus me oleme ja mis on vahepealse aastaga juhtunud. Selle nimel me lõppude lõpuks ju tööd teeme, aga kindlat aastat või vahemikku ma kindlasti hetkel ütlema ei hakka!“

23aastane „veteran“ sattus naiskonda füsioterapeudi kabinetist Selles, et võistkonna kapten on üks selle vanemaid mängijaid, ei ole midagi ebatavalist. Küll võib aga ootamatu olla, et kõrgliigahooaega alustavas võistkonnas on selline mängija vaid 23aastane! Märtsis sünnipäeva tähistav Laura Jaansen on varem meistriliigas pallinud nii Levadia kui Nõmme Kalju ridades, Tabasalus alustab ta oma kolmandat hooaega. „Mõned aastad tagasi olin otsustanud, et Kaljus ma ei jätka, kui tegin muud trenni ja lõi üks vigastus välja, mis tähendas, et pidin füsioterapeudi juurde minema. Kuna vana tiimikaaslane Nõmme Kaljust, Anette Rõõmussaar, oli välismaal füsioterapeudiks õppinud ja oli selleks hetkeks tagasi Eestis, siis läksin tema vastuvõtule. Tema võttis kohe kinni: ahaa, sa ei mängi enam jalgpalli? Läheme Tabasallu! Tuli välja, et tema oli ka sinna minemas ja nad otsisidki just kogenumaid mängijaid, see oligi aasta, kui naiskond esiliigas alustas. Sisuliselt kogemata sattusin Tabasalu ridadesse!“ meenutab Jaansen lõbusalt. Seesama Rõõmussaar ongi ainus mängija, kes on Tabasalu naiskonnas Jaansenist vanem – sedagi vaid aasta jagu. Lõppenud hooaja jooksul kapteniks ülendatud Jaansen tunneb, et pael õlavarre ümber on temast nooremate seas teinud eeskuju. „Kuna ma olen teistest vanem, siis eks ma niikuinii olen natuke selline tiimi mama: vaatan, et kõik oleksid õnnelikud, käin ja küsin ja olen treenerite ja mängijate vahelüliks. Natuke tunnen küll, et see on minu kohustus, et kõik oleksid rahul.“

TAASTU VIGASTUSTEST KIIREMINI KUI KUNAGI VAREM Game Ready on aktiivne külmateraapia seade, mille kompressiooni süsteem soodustab 20% efektiivsemat lihaskudede taastumist. Seadme rentimiseks või ostmiseks külasta meie veebilehte või küsi pakkumist info@spordihooldus.ee

AMETLIK MAALETOOJA EESTIS www.spordihooldus.ee

info@spordihooldus.ee

Mustamäe tee 60, Tallinn

HÕBEPALL & ANNIKA

Käidile teine Hõbepall, Kubassovale esimene Annika 2. jaanuaril anti Beer Gardeni õllerestoranis välja traditsioonilised auhinnad möödunud aastal Eesti koondise ridades löödud ilusaimate väravate eest – meeste Hõbepall anti välja juba 27. korda, naiste Annika teist korda.

esti jalgpalliajakirjanike klubi (EJAK) välja antavatele auhindadele oli seekord arvestatav konkurents: nii meeste- kui naistekoondise ridades tegi lõppenud aastal skoori viis mängijat. Kui naised lõidki koondises kokku viis tabamust, siis meeste puhul sepistasid need viis mängijat kokku 13 väravat: Henri Anier tegi skoori neli, Erik Sorga ja Mattias Käit kolm ning Rauno Sappinen kaks korda, ühe värava lõi Sergei Zenjov. EJAKi liikmete hääletusel (iga liige reastas nii meeste kui naiste seas viis ilusamat tabamust) läks Hõbepalli nimel tihedaks rebimiseks… Mattias Käidi ja Mattias Käidi vahel! Lõpuks jäi väikese edumaaga peale Käidi värav, mille ta lõi kodumängus Belgia vastu – juba teisel mänguminutil läks Eesti koondis sellega FIFA edetabelis esikohta hoidva vastase vastu 1 : 0 juhtima. Teisele kohale jäi Käidi võiduvärav Balti turniiri kohtumises Läti võrku, mis tõi meile kokkuvõttes ka kauaoodatud Balti karika. „Vastas on maailma esimene meeskond, kõik on superstaarid. Lüüa neile kohe esimestel minutitel värav – emotsionaalselt oli see kindlasti tähtsam kui värav Lätile. Samas olime ka Läti vastu võitu kaua oodanud. Kõik mu kolm koondiseväravat olid ilusad ja tähtsad, kuid valiksin ka ise neist välja just Belgiale löödu,“ oli Käit valikuga nõus. 23aastasele poolkaitsjale oli tegu juba teise Hõbepalliga – esimese võitis ta neli aastat varem Küprosele löödud viimase minuti võiduvärava eest. Kaht Hõbepal-

JALKA VEEBRUAR 2022

Just nii tähistas Käit tabamust Belgia vastu, mis tõi talle ka Hõbepalli.

Foto: Jana Pipar

Hõbepall 2021 Vasakult paremale: skoorija nimi, mäng koos kuupäeva ja vajaduse korral värava täpsustusega ning kogutud punktid, sulgudes esikohtade arv 1. Mattias Käit 2. Mattias Käit 3. Henri Anier 4. Henri Anier 5. Henri Anier 6. Rauno Sappinen 7. Erik Sorga 8. Sergei Zenjov 9. Mattias Käit 10.–11. Erik Sorga 10.–11. Erik Sorga 12.–13. Rauno Sappinen 12.–13. Henri Anier

Annika 2021

1. Vlada Kubassova 2. Lisette Tammik 3. Kairi Himanen 4. Mari Liis Lillemäe 5. Berle Brant

Belgia (2.09) Läti (10.06, 40. minutil 2 : 0) Valgevene (27.03, 31. minutil 1 : 0) Leedu (1.06) Tšehhi (24.03) Tšehhi (24.03) Valgevene (8.10) Valgevene (8.10 Läti (10.06, 5. minutil 1 : 0) Belgia (13.11) Belgia (2.09) Soome (4.06) Valgevene (27.03, 55. minutil 2 : 1)

143 (17) 132 (11) 97 (6) 68 (2) 66 (1) 24 (1) 15 14 7 2 2 0 0

Fääri saared (10.06) Läti (13.06) Läti (13.06) Läti (13.06) Läti (13.06)

182 (30) 160 (8) 103 76 49

Senised Hõbepalli võitjad Aasta ja nime järel vastane, kelle võrku võidupall löödi 1995 Martin Reim 1996 Argo Arbeiter 1997 Martin Reim 1998 Sergei Terehhov 1999 Martin Reim 2000 Indrek Zelinski 2001 Andres Oper 2002 Teet Allas 2003 Indrek Zelinski 2004 Kristen Viikmäe 2005 Andres Oper 2006 Tarmo Neemelo 2007 Indrek Zelinski 2008 Vjatšeslav Zahovaiko 2009 Konstantin Vassiljev 2010 Tarmo Kink 2011 Konstantin Vassiljev 2012 Konstantin Vassiljev 2013 Konstantin Vassiljev 2014 Siim Luts 2015 Sander Puri 2016 Konstantin Vassiljev 2017 Mattias Käit 2018 Siim Luts 2019 Konstantin Vassiljev 2020 Rauno Sappinen 2021 Mattias Käit

Sloveenia Andorra Leedu Fääri saared Fääri saared Hongkong Holland Moldova Andorra Liechtenstein Slovakkia Türgi Andorra Fääri saared Armeenia Serbia Põhja-Iirimaa Poola Holland Tadžikistan St. Kitts ja Nevis Gibraltar Küpros Ungari Põhja-Iirimaa Põhja-Makedoonia Belgia

Senised Annika võitjad 2020 Kristina Bannikova 2021 Vlada Kubassova

Läti Fääri saared

Mattias Käidile andis Hõbepalli üle Jalka peatoimetaja Raul Ojassaar, kes on sel hooajal EJAKi kapten. Foto: Oliver Tsupsman / Soccernet.ee

Vlada Kubassovast sai ajaloo teine Annika võitja. Foto: Jana Pipar Erinevalt Käidist ei olnud Itaalia esiliigas Como võistkonnas pallival Kubassoval võimalik isiklikult tulla auhinda vastu võtma ning ta saab selle kätte Eestisse naasnult. Foto: Liisi Troska

li-väärilist tabamust võrreldes kaldus Käidi kaalukauss varasema kolli poole. „Kui auhinda vaadata, siis pall on täpselt sama koha peal,“ viitas Käit tõsiasjale, et klaasist autasu peal on palli kujutis vormitud igal aastal just sellesse kohta, kus pall väravajoone ületas. „Üleminutitel, vasaku jalaga, kasti tagant – see oli magus värav.“ Annika puhul oli juba enne hääletust kindel, et võidab uus nimi – eelmisel aastal, kui auhind esimest korda välja anti, triumfeeris Kristina Bannikova, kel aga 2021. aastal koondises skoori teha ei õnnestunud. Viie kandidaadi seas võttis selge võidu Vlada Kubassova värav Balti turniiri kohtumises Fääri saarte vastu, mis oli ühtlasi naiste koondiseaasta esimene tabamus. Esikohahääli teenis veel ka Lisette Tammiku tabamus Läti vastu, kus ta palli efektselt vastaste väravavahist üle tõstis. „Äärel oli palli pärast võitlus, pall jäi lahtiseks, võtsin palli, triblasin värava poole ja keegi vastu ei tulnud. Vaatasin ühel hetkel, et väravavaht on veidi vastu tulnud, ja mõtlesin, et löön lihtsalt kuhugi lati alla. Kukkus eriti hästi välja!“ meenutas Kubassova lõbusalt. Fääri saartele löödud väravat peab koondise eest kuus korda võrku sahistanud ründaja üleüldse oma karjääri ilusaimaks tabamuseks. „Kõigele lisaks oli see minu enda jaoks ka eriline ja tähtis tabamus. Mängisin eelmisel hooajal Napolis, kus ma ei suutnudki väravat lüüa – see värav koondise eest oli minu eelmise hooaja ainus. Minu kui ründaja jaoks oli see väga oodatud värav!“ Nii Hõbepalli kui Annika auhinna valmistas klaasikunstnik Eeva Käsper. Auhindade väljaandmist toetas Coolbet. 2022 VEEBRUAR JALKA

Eesti

FC Kuressaare

Rasmus Saar

Foto: Liisi Troska

Itaalia

AC Milan

Sandro Tonali

Valerio Pennicino, via Getty Images Foto: Alex Livesey, UEFA UEFA / UEFA via Getty Images

Eesti

FCI Levadia

Zakaria Beglarišvili

Foto: Liisi Troska

Prantsusmaa

Karim Benzema

Foto: Valerio Pennicino, UEFA via Getty Images

Eesti

FC Kuressaare

Rasmus Saar

MIKS?

Miks ei kasutata karistusala juures enam lisakohtunikke? Kümmekond aastat tagasi maailma jalgpalli ilmunud otsajoonetagused lisakohtunikud, keda hakati pilkavalt reisisaatjateks nimetama, on vutimängu juurest kadunud sama kiiresti, kui nad sinna ilmusid. Tekst: Raul Ojassaar Foto: Jana Pipar

simest korda UEFA poolt juba 2008. aastal katsetatud lisakohtunikud võeti Meistrite liigas kasutusele 2010. aasta sügisel, Premium liigas 2014. aasta alguses. Mõnes mõttes sai neist lausa eelmise kümnendi jalgpalli sümbol, ent sageli jäi nende funktsioon vaatajatele segaseks: erinevalt pidevalt liikumises olevast peakohtunikust ja äärte peal suluseise jälgivatest abikohtunikest olid nad suurema osa ajast ühe koha peal ning pidid ootama seda, kuni mäng nende ees oleva karistusala juurde või selle sisse jõuab. Lisasilmapaarid pakkusid küll peakohtunikule head tuge, kuid isegi kui mõni tähtis otsus sündis tänu lisakohtunikele, ei paistnud see üldsusele välja. Protokollides tuhnides selgub, et nii Meistrite liigas kui Premium liigas lõpetati lisakohtunike või „kastikohtunike“ kasutamine 2018. aasta lõpus. Kui Meistrite liigas ühtis see näiteks VARi kasutuselevõtuga, siis Premium liigas videokohtunikke endiselt ei kasutata. Eelmise hooaja lõpus oleksid nad kohtunikele näiteks Levadia ja Flora otsustavate mängude puhul võinud ju abiks olla?

Niisiis – miks ei kasutata jalgpallis enam lisakohtunikke?

Vastab Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike komisjoni liige ja pikaaegne peakohtunik Uno Tutk: „Lisakohtunike kadumine on otseselt seotud väravajoonetehnoloogia ja VARi tulekuga – videokohtunike ja tehnoloogia kõrval ei ole lisakohtunikel enam mõtet. Tooksin võrdluse teadusmaailmaga, kus võib samamoodi olla kaks suunda: kas teeme südameoperatsioone üht- või teistviisi. Mingil hetkel eksisteerisid kaks suunda ka paralleelselt, ent lõpuks jäi ikka üks peale. Lisakohtunikud olid UEFA kunagise presidendi Michel Platini lapsuke, aga kui UEFA sai uue juhtkonna, siis oli neil teistsugune nägemus ja hakati toetama VAR-tehnoloogiat. Ilmselt jäi mängu ka koos lisakohtunikega liiga palju eksimusi – liiga palju vigu jäi fikseerimata.

Lisakohtunikud olid Eestis viie hooaja jooksul üldjuhul töös vaid meistriliiga vooru kesksel kohtumisel ning otsustavatel mängudel karika- ja superkarikavõistlustel. Premium liigas olid nad viimati töös 2018. aasta viimases voorus ning seda korraga kahel mängul, mis mõlemad mängisid tiitlivõitluses olulist rolli. Eiko Saar (pildil) sai tunnistajaks olla sellele, kuidas Liliu värav Narva Transi võrku Nõmme Kaljule tiitli tõi.

Kasutegur ei õigustanud ennast lõpuks ära. Lisakohtunike puhul jäi siiski kõik inimsilma otsustada, VARi puhul saab aga kordusi edasi-tagasi kerida ja oluliste otsuste tegemiseks on ka rohkem aega – lisakohtunike puhul tuli ju otsus kiirelt mikrofonide kaudu ära teha. Lisaks ei aidanud lisakohtunikud kuidagi kaasa ka suluseisu määramisele – VAR tõi ju kaasa ka suluseisu ülipeene määramise ja teistsuguse lähenemise. Oleme läinud kaasa ülejäänud maailma ja Euroopa vooluga. Kui kasutaksime praegu lisakohtunikke, oleksime teiste silmis paariad. Väga paljudes riikides ei ole veel VARi, aga lisakohtunikke ei kasutata enam mitte kuskil. Koos VARi tulekuga läksid viies ja kuues kohtunik lihtsalt ajaloo prügikasti. See oli katsetus, mis ennast ei õigustanud, või leiti, et teised variandid on paremad. Teiste reeglite puhul on ju samamoodi erinevaid lahendusi katsetatud – kui praegu on reeglites kirjas, et väravavaht tohib palli käes hoida kuus sekundit, siis kunagi katsetati selle asemel näiteks reeglit, mille kohaselt tohtis väravavaht teha koos palliga kindla arvu samme. Reaalselt ei saadud seda aga kuidagi kontrolli alla. Selliseid näiteid on veel. Inimsilm ei näe seda, mida näeb kaamerasilm. See on põhiline põhjus, miks on VAR tulnud – tulnud selleks, et ilmselt jääda.“ 2022 VEEBRUAR JALKA

SAALIJALGPALL

Kahe karikafinaali järel lõpuks meistriliigasse Rõuge on eestimaalastele tuntud eelkõige vabariigi kõige sügavama järve ja Eesti ema monumendi poolest, aga alates käimasolevast hooajast on seal ka Coolbet saaliliiga meeskond. Tekst: Raul Ojassaar Fotod: Liisi Troska

oolbet saaliliiga uustulnukas on kõrgliigas kogu Kagu-Eesti esindaja, ent selle juures on endiselt väga olulisel kohal meeskonna juured – sisuliselt pooled esindusmeeskonna mängijad on Rõugest pärit ja seal üles kasvanud. Võib öelda, et tegu on Eesti kõige väiksemast kohast pärit pallimängumeeskonnaga, mis mängib kõrgliiga tasemel: pisut üle 400 elanikuga Rõugele saab vastu vaid naiste saalihoki meistriliigas palliv TVSK-Jäneda võistkond. Rõuge saalivutimeeskonna ametlik ajalugu ula-

JALKA VEEBRUAR 2022

Rõuge Saunamaa meeskonna viimane kambakaisutus enne meeskonna esimest Coolbet saaliliiga kohtumist Tartu Ravensiga. Debüütkohtumine lõppes Rõugele 3 : 8 kaotusega.

tub 2014. aastasse, mil pandi II liiga tasemel võistkond välja esimest korda, ent tegelikult on selles väikeses alevikus jalgpalli ja saalijalgpalli mängitud tunduvalt kauem. „Meil oli juba kooliajal päris äge põlvkond mängijaid, kellega panime põhikooli ajal koolidevahelisi võistlusi kinni nii väljas kui saalis,“ meenutab tiimi loomise juures olnud Oliver Ossipov, kes on peale mängimise tegutsenud ka meeskonna treeneri ja esindajana. „Meil oli selline vinge treener nagu Toomas Raju, kes meiega hullu vaeva nägi, tuumiku üles korjas ja meiega turniiridel käima hakkas. 2010. aastal tegime oma spordiklubi, aga sellega veel turniiridele ei läinud. 2014. aastal hakkasime meistrivõistlustel osalema ja nii on ta läinud. Miks? Vastus on lihtne: meil endal selliseid võimalusi varem polnud, aga tahtsime hullult kõrgemal mängida. Seetõttu oleme selleks ka vaeva näinud. Või mis vaeva – eks me naudime seda pallimängu ka! Tahame noortele ka sellist võimalust pakkuda, nüüd on meil kogukond ka toetajate ja mängijate näol taga olemas.“

Oliver Ossipov meeskonna missioonist: „Meie töö ongi pigem see, et noortel oleks väljund olemas, olenemata sellest, kas jääme meistriliigasse püsima või mitte. Et maapoisid pättusi ei teeks!“ Karikatuur: Margus Kontus

Pikaaegse koolipapa ja kehalise kasvatuse õpetaja Toomas Raju positiivset mõjutust toob välja ka meeskonna peasponsor ja eestvedaja Jaak Pächter. „Kogu Rõuge jalkapisik on temast alguse saanud. Ta oli tegelikult Tallinna poiss, aga töötas pikalt Rõuge kooli direktorina ja hakkas kehalise kasvatuse tundides jalgpalli kõigile peale suruma. Noorena oli ta koos Aivar Pohlakuga esimese Flora koosseisu mängija,“ teab Pächter. „Meie õnnetus oli aga see, et meil pole senimaani olnud Rõuges normaalmõõtmetega staadionit, selle jaoks tuli Võrus käia. Nüüd sügiseks saab see lõpuks ka Rõuges valmis, aga kui meil omal ajal spordisaal valmis sai, siis hakati kohe ka saalis jalgpalli mängima. 2009. aastal asutasime MTÜ Rõuge Spordiklubi ja hakkasime Tamula järve ääres osalema ka rannajalgpalli turniiridel, aga ühel hetkel keskendusime üha enam saalijalgpallile,“ lisab Pächter. Rõuges on tegelikult omapärane kunstmuruväljak juba olemas: 2011. aastal ehitati alevikku normaalmõõtmetega jääväljak, millele pandi kaks aastat hiljem kunstmuru peale. Talvisel ajal ongi plats seega uisutajate päralt, muul ajal mängitakse seal vutti. „Ma uurisin omal ajal päris palju, ega see külmutamine kunstmuru rikkuda ei või, aga sain teada, et ei juhtu mitte midagi – tuleb lihtsalt tavalise platsiga võrreldes pisut paksem kiht vett peale lasta, et kummipuru ja kõik murulibled jää alla jääksid,“ selgitab Pächter, kes on ühtlasi platsi haldaja. „Kevadel käivad jalkapoisid ikka pidevalt vaatamas, et millal jää juba ära sulab. Vahel oleme seda pidanud isegi masinatega lõhkuma, et üleminek kiiremini läheks.“

Kaks karikafinaali

Ossipovi sõnul on mõtted meistriliiga kohta meeskonnas pidevalt olemas olnud, ent oluline verstapost teel kõrgseltskonda oli hooaeg 2016/17, kui teise liiga võistkonnana karikavõistlustel suurüllatus sepistati ja suisa finaali jõuti. Otsustav kohtumine viidi Võrus 414 pealtvaataja silme all Tallinna Augur Enemati vastu lisaajale, kus lõpuks 5 : 6 kaotati. See ei jäänud karikavõistlustel aga ainsaks sähvatuseks: kaks aastat hiljem mängiti veerandfinaalis üle saaliliiga tiitlikaitsja Tallinna FC Cosmos ning taas Võrus toimunud finaalis alistuti lõpuks 4 : 7 Viimsi Smsrahale. Kaks karikafinaali teise liiga meeskonnana! „2017. aasta karikafinaal oli esimene kord, kui vaatasime, et suudame ju sel tasemel mängida

Mis on Saunamaa? Rõuge Saunamaa meeskond on nime saanud Rõuge vahetus läheduses asuva turismitalu järgi, mille peremees on Jaak Pächter. Seitsme sauna ja mitme mullitünniga keskuses saab majutuse kõrval proovida eri tüüpi saunasid. Üle kümne aasta tegutsenud ettevõte on Rõuge meeskonna sponsoriks olnud algusest saati. „Jaak on väga pikalt meie eestvedajaks olnud. Tal oli endal oma sellidega spordiklubi ja kui noored olime, siis nad kutsusid meid trenni. Kui me neid seal siis loputasime, siis ta vaatas, et poisid oskavad mängida küll, ja hakkas meid turniiridele saatma,“ muheleb Ossipov. „Temal olid need võimalused olemas, meie olime tol ajal koolipoisid ja mingisugust raha eriti ei liikunud. Oleme oma üritusi ka Saunamaal korraldanud ja kui liigat mängima hakkasime, siis ei olnud meil loomulikult kahju seda ka nimesponsoriks panna – enamiku tööst ja kuludest Saunamaa meil ka katab. Jaak ei ole mitte ainult sponsor, vaid ka eestvedaja, ja tema initsiatiivil on see kogu asi suuresti toimunud, ta oli käivitaja.“

2022 VEEBRUAR JALKA

SAALIJALGPALL

Endine Nõmme Kalju mees Rõuge pundis Rõuge meeskonna nimekirja silmitsedes jääb silma, et lõunaeestlaste kõrval on tiimi „ära eksinud“ ka üks mees, keda võivad jalgpallisõbrad mõne aasta tagusest ajast mäletada Nõmme Kaljust ja noortekoondistest: suures jalgpallis keskkaitsjana tegutsenud ja jaanuari lõpus 25. sünnipäeva tähistanud Henrik Kummer. Kalju ridades mõnel korral ka Premium liigas pingile pääsenud Kummer tuli Nõmmelt ära pärast 2016. aastat ning mängib endiselt ka muruvutti – seda Saue JK ridades II liigas. Rõuge Saunamaad esindab ta aga saalis juba kolmandat hooaega, kusjuures ise Tallinnas elades! „Viimasel ajal on pigem niimoodi, et olen käinud hoopis välismängudel, sest sinna on lihtsam sõita. Kuna mu elukaaslane on Tartust pärit, siis aeg-ajalt satun aga ka lõuna poole,“ selgitab Kummer omapärast korraldust. Trenni teeb mees igapäevaselt hoopis Saue tiimiga, mille kaudu jõudis Kummer üldse ka futsalini – pärast edukat hooaega Sauega saalijalka rahvaliigas kutsus sõber teda juba Rõuget esindama. „Mugavamalt tunnen ennast ikka suures jalgpallis, mida eluaeg mänginud olen, aga kui saaksin rohkem saalijalgpalli trenni teha, siis oleks ka seal võimalik nii mõndagi teha. Saali rahvaliigas oli mul hea lihtne mängida – kõik tulid samamoodi õuest ja tegid ehk korra nädalas trenni, aga meistriliiga tasemel on suur jalgpall ja saalijalgpall juba väga erinevad. Juba saali esiliigas teevad tugevamad meeskonnad nagu Aruküla ja Kadrina väga korralikult saalitrenni, neil on oma kindlad liikumised ja seal läheb keeruliseks.“

Varem murujalgpallis Nõmme Kaljusse ja noortekoondistesse kuulunud Henrik Kummer naudib Rõuge meeskonnas ka saalivutti.

JALKA VEEBRUAR 2022

küll! Ja kui ka veel trenni teha… Meie tänased treeningud on ikka koordineeritumad kui tollal, nüüd teeme asja ka! Siis me lihtsalt mängisime, füüsiline põhi oli välijalgpallist all. Kui finaali jõudsime, siis noorte huvi meie vastu kasvas meeletult. Karikafinaali järel oli saalis kõvasti publikut juures.“ Sama hooaja karikavõistluste poolfinaalis teenis Rõuge Maccabi üle vapustavas kohtumises 14 : 12 (!) võidu, mille järel olid Rõuge pallurid tehtud mehed. „See oli päris lahe! Mäletan hästi, kuidas tulin Saksamaalt otse mängule ja kui suutsime Maccabit võita, tulid pärast lapsed autogramme küsima. See oli täiesti sürr minu jaoks! Kõik valla ja küla lapsed olid kohal ja minul tuli koos Kristo Perliga, kes me väravaid lõime, neile kõvasti autogramme jagada. See oli väga ägeda emotsiooniga vinge asi.“

Jaak Pächter Rõuge omapärasest vutiplatsist: „Kevadel käivad jalkapoisid ikka pidevalt vaatamas, et millal jää juba ära sulab. Vahel oleme seda pidanud isegi masinatega lõhkuma, et üleminek kiiremini läheks.“ Ossipov rõhutab mitmel puhul, et tahab võimalust pakkuda just kohalikele noortele. Varem korraldas ta ka ise noortele treeninguid, kuid meeskonna meistriliigasse tõusmise järel ei jää tal selleks lihtsalt aega. Järelkasvu aga teatud määral tuleb – Saunamaa meeskonda on üles antud 17aastane Emil Elrond Karu ja 15aastased Kaspar Kimmel ja Andro Pall. „Ma tean nii paljusid noori, kellel on huvi olemas, aga võimalusi vähe. Tänaseks päevaks on neid võimalusi muidugi rohkem kui kasvõi kümme aastat tagasi, kui oli väga väike šanss Rõugest kuskile pildile pääseda. Meie töö ongi pigem see, et noortel oleks väljund olemas, olenemata sellest, kas jääme meistriliigasse püsima või mitte. Et maapoisid pättusi ei teeks!“ Kui II liigas sai meeskond mängida koduses Rõuge kooli võimlas, siis kõrgema taseme nõudmiste jaoks jääb see väljak väikseks ning kodumänge tuleb Saunamaal pidada vähem kui 20 kilomeetri kaugusel Võrus. „Võrru tulek on tegelikult väga lihtne ots. Praegu käib meid aga vähe inimesi vaatamas ja see ei ole sellepärast, et Võrus mängime – põhjused on ikkagi tänases olukorras kogu ühiskonnas. Mul oli endal väga halb tunne, kui esimesi mänge tuli palju noori vaatama, aga neil polnud koroonapasse, mistõttu ei saanud neid sisse lasta. Enne koroonat oli alati publik kohal ja vähemalt sada inimest majas. Huvi

Hetk 2018. aasta karikafinaalist: esimese hooga Viimsi vastu 0 : 5 kaotusseisu jäänud Rõuge on kaheksa minutiga löönud neli väravat ja mängus tagasi! Lõpuks tuli siiski vastaste 7 : 4 võitu tunnistada, kuid Rõuge fännid said sellegipoolest vägeva emotsiooni osaliseks. Foto: Christer Palu

on aga sellest hoolimata jätkuvalt tunda. Jalgpall on Rõuges olnud juba ligi 20 aastat vaieldamatult kõige populaarsem spordiala.“

Meistriliigas laotakse vundamenti

Coolbet saaliliiga laienemise pärast pääses Rõuge kõrgseltskonda hoolimata sellest, et eelmisel hooajal oldi hooaja katkemise hetkel esiliigas alles viiendal kohal. Kolme võistkonna vahel korraldatud lisaturniiril saatis Rõuget edu ning käimasoleval hooajal pandi pall mängu juba meistriliigas. Oliver Ossipovi sõnul ei seata endale esialgu suuri eesmärke, vaid üritatakse kandepinda laiendada ja jätkusuutlikkusele rõhuda. „Tiitli peale mängida… see on suur töö. Mida me tahame teha, on asja arendada. See meistri-

Rõuge Saunamaa teekond II liigast Coolbet saaliliigasse Hooaeg Liigatase Koht liigas 2014/15 II liiga lääs/lõuna 3. koht 2015/16 II liiga lääs/lõuna 3. koht 2016/17 II liiga põhi/lõuna 3. koht 2017/18 II liiga 3. koht 2018/19 II liiga 3. koht 2019/20 II liiga 2. koht 2020/21 esiliiga 5. koht* 2021/22 Coolbet saaliliiga ? * hooaeg katkes

Tulemus karikavõistlustel – 1/8-finaal finaal 1/16-finaal finaal 1/8-finaal veerandfinaal* 1/8-finaal

liiga-hooaeg on meie jaoks kool. Siit saame põhja alla, kui suudame siin noori mängitada, keda me ka Võrust juurde võtame (Rantipol Võru Helios on Rõuge duubeltiim – toim.), ja vundamendi laduda, siis oleks hea edasi minna. Pigem võiks meie eesmärgiks olla saada Võruga koos saalijalgpalli mõttes korralik sats kokku. Miks mitte ei võiks Rõuge seda siis seal eestpoolt vedada? Tiitli peale tahaks muidugi mängida, aga jääme reaalsusesse – sinna on veel oi-oi kui palju minna.“ Coolbet saaliliiga on Rõugele pakkunud korraliku katsumuse, kuid peksupoisteks pole Saunamaa mehed sugugi jäänud. Ajakirja trükkimineku ajaks oli Rõuge kümne meeskonna seas hoidmas kaheksandat kohta, olles üheksast kohtumisest saanud kolm võitu ja kuus kaotust. „Mängutempo ja kõik sellega kaasnev on ikka hoopis teine. Meie oleme ikka ju amatöörpallurid, läksime tuhinaga peale, aga tekkisid vigastused. Meie mäng oli kaks hooaega üles ehitatud ümber ühe mehe, Kristo Perli, aga nüüd sai tema vigastada ja kui veel paar meest viga sai, läkski kohe keeruliseks,“ selgitab Ossipov. „Kogu organiseerimine on ka järgmisel tasemel – mängud on ju igal nädalal, viiruspuhangud ja võõrsilmängud teevad kogu korralduse päris keeruliseks. Siin Kagu-Eestis ei ole ka mängijaid naljalt nipsust võtta. Välihooaeg on ka arvestavav aspekt – paljud ei kipugi saali mängima. Aga nagu ütlesin: see on meie jaoks kool. Ma isiklikult loodan, et saame siit mingisugusegi vundamendi, et edasi minna ja vaadata, mida tulevik meile toob. Ja loodame, et lõpetame kõrgemal kohal kui praegu!“ 2022 VEEBRUAR JALKA

MÄNGIJA LUUBI ALL

Oliver Rass Tallinnas sündinud keskväljamees Oliver Rass vahetas neli aastat tagasi FC Flora U21 särgi FC Kuressaare oma vastu. Praeguseks 21aastane Rass on saanud nelja hooajaga Premium liigas kirja 108 mängu, ühe värava ja 12 resultatiivset söötu. Eesti noortekoondiseid on ta esindanud 13 korda. Teda iseloomustasid Jalkale Kuressaare peatreener Roman Kožuhhovski ning noorteklassis teda Floras juhendanud Risto Kallaste. Kuna Kallaste pole enda sõnul viimasel ajal enam eriti jalgpalli jälginud, hindas ta Rassi varasemate mälestuste põhjal. VÄLJAKUNÄGEMINE

ÕHUVÕITLUS

Kožuhhovski: Üks tema tugevamatest külgedest, aga Premium liiga kontekstis on veel arenguruumi. Kallaste: Ta oli mul põhimängija ja väljakunägemine oli tal hea.

Kožuhhovski: Viimase aasta jooksul on teinud õhuvõitlustes väga suure arengu. Kallaste: Noorteklassis mängides oli tal tänu suuremale kasvule õhuvõitlustes eelis.

VASTUPIDAVUS

JÕUD

Kožuhhovski: Töötab palju ja läheb selles aspektis kogu aeg paremaks. Kallaste: Vastupidavus oli nõrk, tervet mängu ei jõudnud ta kiire tempoga mängida. Kompenseeris oma vastupidavust tehnikaga.

Kožuhhovski: Teeb selle kallal palju tööd, lähiajal ootame läbimurret. Kallaste: Võitles küll, aga sitkusest jäi natuke puudu.

LIIKUVUS

Kožuhhovski: Ta on aktiivne ja kogu aeg mängus sees. Kallaste: Avanemise ja palliküsimise liikuvus oli tal väga hea, aga üldine meeskonnaga üles-alla liikumine kehvem.

SISU

Kožuhhovski: Nagu noormängijate puhul ikka, läheb mentaalsus iga aastaga paremaks. Kallaste: Kui töökusest rääkida, siis ta töötas nii, kuidas endale heaks arvas. Tühja ei tahtnud rapsida.

SÖÖT JA LÖÖK

Kožuhhovski: Tal on väga kvaliteetne tsenderdus ja tugev vasaku jala löök. Kuid soovime, et ta kasutaks mängus rohkem pealelööke. Sellel positsioonil mängija kvaliteet paraneb, kui ta otsib rohkem teravust. Kallaste: Sööt on tal minu arvates väga hea – tugev ja ilus. Vasaku jalaga lööb ka väga hästi.

TEHNIKA

Kožuhhovski: Tema kõige suurem trump. Kallaste: Tehnika oli tal suurepärane, ta oskas palli hoida ja suure kehaga katta.

KIIRUS

Kožuhhovski: Ei ole tema kõige tugevam külg, aga ta üritab seda kompenseerida positsioonivaliku ja mängulugemisega. Kallaste: Grupis oli temast tunduvalt kiiremaid mängijaid nagu Otto-Robert Lipp, Rasmus Saar, Mairo Miil, (Vadim – toim.) Avramenko või Joonas Soomre. Positiivne on see, et ta suutis mängida ühe puutega.

5 4 3 2 1 0

Väljakunägemine

Vastupidavus

JALKA JALKA VEEBRUAR VEEBRUAR 2022 2022

Liikuvus

Tehnika

4.5

Õhuvõitlus

5 4

Jõud

Sisu

Kiirus

Sööt ja löök

MÄNGIJA LUUBI ALL

Väitleja, kelle värav aitas Kure 3 : 3 viigini

FOTOD: Liisi Troska

CV Sünniaeg: 25.05.2000 Positsioon: keskpoolkaitsja Treenerid: Heigo Väljas, Risto Kallaste, Priit Adamson, Reelika Turi, Ats Sillaste, Joel Indermitte, Jan Važinski, Dmitrijs Kalašņikovs, Roman Kožuhhovski ja teised Senine klubikarjäär: Tallinna JK Kotkad, Tallinna FC Flora, JK Tallinna Kalev, FC Kuressaare Koondis: U19 koondis 10/0, U17 koondis 3/0

Kas jätkad FC Kuressaares või mida su uus hooaeg toob? Jah, praeguse seisuga jätkan FC Kuressaares. Kuidas tavaliselt Saaremaa praamil aega sisustad? Söön, loen raamatut, räägin meeskonnakaaslastega juttu. Kui samal ajal on mõni teine Premium liiga mäng, siis vaatan seda ka. Mis tunne oli, kui said 2020. aasta augustis Narvas Premium liiga mängu ajal kohtunik Eiko Saare pikali joosta? (Naerab kõva häälega – toim.). Seda küsimust ma küll ei oodanud. Ma olin tollel hetkel suht kuri, sest tahtsin palli markeerima minna ja siis ta kuidagi tagurdas täpselt mulle tee peale ette. Vahepeal hiljem, kui ta on tulnud sooja tegema, olen talle ikka öelnud, et ole valmis, ma tulen! Aga muidu on kõik hästi. Kas näitlemine või väitlemine? Pigem väitlemine. Vaielda ja hästi palju küsimusi küsida on mulle väikesest saadik meeldinud. Kas kunagi palli Tallinna reaalkooli kunstmuruväljakult üle aia Estonia puiesteele oled löönud? On löödud küll. Kui õigesti mäletan, siis ühest pallist, mis autotee peale läks, sõideti üle ja sellest enam asja ei saanud. Kui jalgpalliliidu stipendiumit said, siis kui suur abi sellest oli ja mida sellega tegid? See aitas mul endale poest süüa osta, üüri ja kommunaale maksta. See andis kindlasti mingisuguse finantsilise kindlustunde. See ei olnud küll kõige suurem summa, aga noorele mängijale oli sellest väga palju abi. Kus loodad mängida viie aasta pärast? Võimalikult kõrgel, seal, kuhu mu potentsiaal ja tööeetika mind viivad. Täpset klubi ma ei oska öelda. Ambitsioonid on kindlasti suured, aga eks me näe. Kuidas on su positsioon väljakul aja jooksul muutunud? Ma alustasin vasakkaitses. Vahepeal olin väravas, siis olin vasak ääreründaja, siis tipuründaja, siis number kümme, siis number kuus. Nüüd ma olen kas number kuus või kaheksa. Enamik kohti on läbi mängitud, korra olen isegi keskkaitses mänginud.

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist? Minu esimene Premium liiga värav. See oli kolm aastat tagasi nurgalöögist Tallinna Kalevi vastu, hooaja üks viimaseid mänge, kui tegime Saaremaal 3 : 3 viigi. Kõige naljakam on see, et mind markeeris Karl Mööl, kes tuli eelmisel aastal meie meeskonda, siis ma sain talle öelda, et olen tema vastu oma ainukese (Premium liiga – toim.) värava löönud. See värav tegi seisuks 2 : 3, sealt tuli meeskonnale lisaenergiat ja usku. Lõpuks lõi (Sander – toim.) Laht karistuslöögist 3 : 3. Tänu sellele punktile muutus kindlamaks, et otse välja me ei kuku.

2022 2022 VEEBRUAR VEEBRUAR JALKA JALKA

TAGASELJAJUTUD

Viljandi Tulevik 2021 Viljandi Tuleviku kõrgliigast taandumise pärast põikab meie „Tagaseljajuttude“ rubriik sedapuhku minevikku – aga mitte kaugele, vaid möödunud aastasse. Viljandlaste mullust esindusmeeskonda meenutab selle satsi kapteniks olnud Gerdo Juhkam. Martin Allik 1994, kaitsja Jutud liiguvad, et ta oli kuuendaks eluaastaks mõlemad Viiratsi tiigid kaladest tühjaks püüdnud ja hakkas siis jalgpalliga tegelema. Hooaja jooksul andis rohkem intervjuusid kalapüüdmise, mitte jalgpalli asjus. Kui Kalev Kruus peaks hakkama uut kalapüügisaadet tegema, siis esimese osaleja nimi on just selle iseloomustuse ees. Paljudes valdkondades Viljandis legendi staatusega isik ja muidugi brother from another mother!

Ridwan Ayinla Babatunde 2001, kaitsja Viljandi kõige tuntum mees Aafrikast.

Tanel Lang

Kaupo Kruusmäe 2004, väravavaht Viljandi Tuleviku kõige targem jalgpallur. Kaups olevat Viljandi gümnaasiumi õpilasesinduse liige, kusjuures ainukese meessoost isikuna. Iseenesest kõva saavutus, aga Viljandile omaselt on jällegi kuulda jutte, et tegemist võib olla järjekordse väljamõeldisega. Lihtsalt infoks või hoiatuseks, et Kaupo transfeer tehti omal ajal otse Viljandi Tuleviku maadlusklubist. Tulevik on tal helge!

Marten Ritson 1999, väravavaht Kui poleks Martenit, poleks Atanda pool aastat Võhmast trenni saanud. Igapäevaselt Suure-Jaani kuningriigist trenni tulles oli tal kaks autot: paariskuupäevadel käis Mercedes-Benzi nimelise autoga ja paaritutel BMWga. See peaks ütlema nii mõndagi.

JALKA VEEBRUAR 2022

1995, kaitsja Võib julgelt öelda, et Premium liiga kõige tugevam jalgpallur. Kui parasjagu ise jalkat ei mängi ja lapsi ei treeni, siis on tal kindlalt trap bar käte vahel või on ta linnajooksul rekordit püüdmas. Peale sportlaskarjääri lõppu võib teda sarnaselt mõne teise meeskonnakaaslasega suusaradade ümber näpunäiteid jagamas näha. Täieõiguslik ümarlaua liige. TÖÖTAME!

Raimond Mets 2004, kaitsja Loodan, et see mees käib oma kuulsa venna jälgedes. Eeldused on olemas ja võimalused on loodud. Pealtnäha vaiksest poisist avanes hooaja jooksul üsna häälekas noormees. Hoian pöialt!

Ganiu Atanda Ogungbe 1992, kaitsja Ehmusin kohutavalt, kui esimesel päeval selle mehega rusikat pidin lööma. Pole veel ühelgi teisel mehel nii suurt rusikat näinud! Kõige suurem mees ja kõige suurema südamega mees Viljandi Tulevikus. Ühtlasi oli teiste sama kandi poiste suur eeskuju ja nende eest hoolitseja.

TAGASELJAJUTUD Daniil Petrunin 2001, kaitsja Машина! Armutu võitleja, kes läheks lahingusse ka ilma relvata. Kauge tänava kasarmu elanik.

Gustav-Hendrik Seeder 2000, kaitsja Teleskoopjalgadega mees. Kes Gustit teab, see võib öelda, et tegemist on super poisiga. Hetkel paraku kuskil Lõuna-Eesti metsades kuusepuu all vaenlast ootamas, kuid kohustused on selleks, et neid täita. Ümarlaua liige.

Jevgeni Demidov 2000, poolkaitsja Jällegi Kauge tänava kasarmu elanik. Moodustas kogu sealse pundiga ühtse rusika, mis aitas Viljandil rasketel hetkedel edasi liikuda. Vahepeal tundus, et on Niki isiklik autojuht, aga pigem on need kaks vist lihtsalt head sõbrad.

Nikita Komissarov 2000, poolkaitsja Kauge tänava kasarmu korrapidaja ja sealsete elanike vaimne juht ja liider. Kui kelleltki on vaja eeskuju võtta, siis soovitan julgelt oma pilgu Niki poole pöörata. Tugeva iseloomuga sihikindel tüüp!

Arc-En-Ciel Mintongo Mpal 2002, poolkaitsja Merde! Lootsin tema tulekuga prantsuse keele suhu saada, kuid selgeks sain ainult eespool mainitud sõna. Ise väidab, et räägib väga heal tasemel eesti keelt, aga see on jällegi fakt, mida pole saanud isiklikult kuidagi kontrollida. Väärt mees ja ootamatu avaneja nii jalgpallurina kui ka inimesena. Võib öelda, et peaaegu ümarlaua liige.

Abubakir Muidinov 2000, poolkaitsja Ai-ai-ai. Abu on pärit küll Usbekistanist, aga tundus, et ta on Mintongo kaksikvend. Kaugemal kui kaks meetrit nad väga tihti üksteisest ei paiknenud. Nii kallist maitset kui tal polnud 2021. aasta alguseni veel keegi Viljandis näinud. Oli suur üllatus, et temast kujunes Viljandile nii tähtis mängumees.

Herol Riiberg 1997, poolkaitsja Meie Herol! Pooleldi Viljandi kodakondsusega Raasiku poiss. Käib kõigis Viljandi kohvikutes-restoranides nii, et ta ei pea tellimust ütlema… kõik lihtsalt juba teavad, mida ta sööb ja joob. Võib öelda, et kohvikud on tema suurim hobi peale jalgpalli mängimise. Olen kuulnud, et käib ka kuskil Nasva kandis kalal, aga pole oma silmaga veel näinud, nii et ei usu. Väga-väga hea sõber! Ümarlaua asutajaliige.

Kazeem Bolaji Soliu 2002, poolkaitsja Little brother from Nigeria. Jalgpallur, kes naudib rasket tööd ja on valmis seda igal hetkel tegema. Julgen öelda, et Viljandi avastas talendi ja sealt tuleb kindlasti kõva mängumees.

Daniel Tuhkanen 2001, poolkaitsja Tuhkasest ei saanudki lõpuni päris hästi aru, kas ta elas oma meresinises Škodas või klubi poolt ettenähtud korteris. Kindlalt võib aga väita, et jalgpalli ta armastas ikkagi rohkem kui Škodat, sest trennide ajaks tuli ta sealt välja. Kauge tänava kasarmu elanik.

Kristjan Kask 1999, ründaja Papa Kask. Kui poleks tema Audi ilukilpidega Nissanit, siis poleks veel mõnda meest meie meeskonnas. On riietusruumis kolm aastat Heroliga kõrvuti istunud ja teab igat nippi, kuidas temaga väga tulist diskussiooni alustada – seda kõike lihtsalt ajaviiteks. Ilmselt asendaks suurepäraselt ka Indrek Tobrelutsu meie laskesuusakoondises, sest teoorias on ta väga kõva! Ümarlaua asutajaliige.

Kaimar Saag 1988, ründaja Meenutab kangesti superstaar Gareth Bale’i, kuna vanameistril on Viljandis oma golfisimulaator. Arvate kindlasti, et Kaimps lööb lihtsalt palle vastu seina, kuid eksite! Tegemist on ehtsa tehnoloogiast ja tehnikast tulvil golfisimulaatoriga. Kaimari uuel koduklubil soovitaks kindlasti prioriteedid läbi arutada! Mees on legend! Vähemalt minu jaoks.

2022 VEEBRUAR JALKA

MAAILM

Viimane mohikaanlane jalgpallistunud maailmas Ajal, mil jalgpall vallutab südameid absoluutselt igas maailma otsas, on Vaikses ookeanis asuvad Marshalli saared jäänud senimaani kogu maailmas ainsaks riigiks, millel ei ole mitte kunagi olnud oma jalgpallikoondist. Tekst: Raul Ojassaar

ah, isegi Vatikani ja Monaco vutikoondis on kokku tulnud ja mänge pidanud, hoolimata sellest, et UEFA või FIFA liikmelisusest võivad nad hetkel vaid unistada. Marshalli saartest Kohalikku parki kogunevad iga nädal mitu korda mängima nii vanad, noored kui lõunas asuv vaid kümne tuhande elanikuga Naupäris lapsed. Seda juhul, kui ilm lubab – tugeva saju korral jäetakse trennid ära. ru suutis hiljuti oma võistkonna kokku panna, Temperatuuri mõttes on Marshalli saarte ilm väga stabiilne – mitte kunagi pole kraadiklaasi näit kukkunud alla 20 kraadi, rekordpalavus on aga vaid 36 kraadi. 58 000 elanikuga Marshalli saared peavad aga Jalgpalli mängimiseks ju väga mõnus! Taamal paistab ka platsi keskel kõrguv endiselt ootama. laternapost. Foto: Marshalli saarte jalgpalliliit Vaikne ookean on meeletult suur, Marshalli saared on meeletult väikesed ning asuvad keset seda lõputut vett umbes Austraalia ja Havai kogu saar on USA sõjaväebaasi valduses ja tavavahel enam kui tuhande saare ja atolli peal, mis inimestel sinna asja ei ole. asuvad teineteisest nii kaugel, et kui asetada Just nimelt USA mõjutusest tasub otsida ka pealinn Majuro kaardi peal Tallinna kohale, ulateisi põhjuseid, miks jalgpalli väikeriigis sisuliselt tuks põhjapoolseim osa riigist Lapimaale, lääneei mängita. Teise maailmasõja käigus USA kätte poolseim Kesk-Norrasse ja lõunapoolseim Läti läinud saarel hakati ameeriklaste mõjutusel mänja Rootsi vahele Läänemerre. Sellest hoolimata gima korvpalli ja võrkpalli, mis on tänini riigis on riigi kogupindala vaid 181 ruutkilokaks populaarseimat spordiala. Mõismeetrit – vaid õige pisut suurem kui tagi tuleb suureks kasuks ka asjaolu, et Vormsil. Suur osa sellest on omakorda nende alade jaoks sobivaid väljakuid on hajutatud väikeste asustamata ja asusriigis võimalik rajada! tamatute saarte ja atollide peale, mis Iseseisvuse said Marshalli saared muudab tegelikult kasutatava maa-ala Pealinn Majuro asub näiteks 1979. aastal, aga enne seda oli USA jõudsellisel atollil, mille ühest veelgi väiksemaks. nud ühe imetillukese osa riigist teha Atollid on veel ka tohutult kitsad. maailmakuulsaks. Nimelt viidi Marshalli nurgast teise saamiseks Mainitud pealinn Majuro asub näiteks tuleb autoga sõita peaaegu saarestikku kuuluval Bikini atollil 1946. sellisel atollil, mille ühest nurgast teise aastal läbi ajaloo esimene avalik tuuma50 kilomeetrit, kuid saare saamiseks tuleb autoga sõita peaaegu pommikatsetus. Selle järgi hakati nimepindala on kokku vaid 50 kilomeetrit, kuid saare pindala on tama naiste päevitusriideid. kokku vaid 9,7 ruutkilomeetrit. Kogu elu 9,7 ruutkilomeetrit. käibki heal juhul paarisaja meetri laiuse Jalgpall kogub hoogu, riba peal. kõigest hoolimata Ruumipuudusega saab osaliselt seletada ka Päris võõras jalgpalli mängimine Marshalli saarte seda, miks ei ole jalgpall Marshalli saartel kanelanikele siiski ei ole. Oluline osa riigi rahvastida kinnitanud – täismõõtmetes platsi jaoks ei kust koosneb mujalt sisse rännanud inimestest, ole lihtsalt ruumi! Vähegi laiemad kohad on juba kellest mõned on endaga kaasa toonud ka tükihõivanud teed, hooned ja muu taristu. Tegelikult kese jalgpallikultuuri. 2020. aasta viimasel päeval asub Kwajaleini atollil küll üks suur staadion, kuid asutati viimaks Marshalli saarte jalgpalliliit, mille

JALKA VEEBRUAR 2022

MAAILM esimeseks presidendiks sai Shem Livai – kohalik mees, kes mängis USA Neitsisaartel õppides ka natuke jalgpalli, kuid kel muud vutitausta ei ole. Livai sõnab usutluses The Athleticule, et tema huvi saareriigis jalgpalli arendamise vastu tekkis alles siis, kui tema poeg vuti vastu huvi tundma hakkas. „Olen entusiastlik vanem ja hakkasin juurdlema, miks meie riigis jalgpalli ei mängita. Tahtsin seda oma poja jaoks muuta. Oleme selle kogukonna liikmed, kes soovivad oma laste tulevikku panustada.“ Senise tegutsemisaasta jooksul on kohalik vutiliit teinud samme selle suunas, et käima panna koolidevahelised võistlused, samuti korraldatakse elanikele, sealhulgas lastele, mitu korda nädalas kohalikus pargis treeninguid. Tingimused on askeetlikud: väravaid ja piirjooni asendavad koonused, väljaku suurus on tingitud pealinna suuriVäljakud ja väravad märgitakse maha koonuste abil. Ehk on selle foto peal ka mõni noor, kes kuulub kunagi Marshalli saarte koondisesse? Foto: Marshalli ma pargi mõõtmetest: kogu platsi peal mängides saarte jalgpalliliit saab väljaku pikkuse venitada isegi 40 meetrile ja laiuse 30 meetrile. Seda klausliga, et OrissaaAtlantis, mitte Majuro? re tamme kombel jääb sel juhul väljaku keskele Ent selle kõige juures on veel üks suur aga. Arenka laternapost. Koolidevaheliste võistluste targumaade toetamisega tegelev Maailmapank avalbeks joonistatakse väljak maha pisut väiksemates das eelmise aasta lõpus raporti, kus näidati, mida mõõtmetes ja ilma postita, kuid see tähendab, et võib maailmamere veetaseme tõus, mis on kliima korraga mahub platsile väravavaht ja neli väljakusoojenemisest tingitud, endaga kaasa tuua. mängijat. Algus seegi! „Kui globaalselt jätkub senine süsihappegaasi Just laste ja noorte huvi jalgpalli vastu võiks õhku paiskamine, ähvardab Marshalli saarte elanikolla see, mis lubab Marshalli saartel ühel hetkel ke veetaseme tõus, mis kujutab ohtu nende maale ka rahvusmeeskonna moodustada. Kui see õnja kultuurile,“ seisis raportis. Teisisõnu: kui senised nestub, on esimene samm osalemine trendid jätkuvad, löövad lained varsti üle kohaliku regiooni võistlustel – MikMarshalli saarte kokku ning alles jäävad roneesia mängudel ja Vaikse ookeani vaid mälestused. Seda juhul, kui inimesed mängudel. Sealt edasi viiks loogiline tee sealt enne minema pääsevad. juba Okeaania jalgpalliliidu ja FIFA liikTegu ei ole sealjuures ennustusega, meks saamiseni, ent selleks on esmalt Tingimused on askeetlikud: mis puudutaks järgmist sajandit või vaja sobivat väljakut, valmisolekut rahväravaid ja piirjooni aastasadu – prognooside kohaselt võib vusvahelistel võistlustel osalemiseks asendavad koonused, asi väga ohtlikuks minna juba mõneja palju muud, nii bürokraatlikus kui kümne aasta pärast. Juba praegu upusportlikus plaanis. väljaku suurus on tingitud tavad tõusuveed regulaarselt kohalikke Riigi väheste jalgpallitegelaste suur pealinna suurima pargi autoteid. ühine unistus on ühel päeval osaleda mõõtmetest. Kolimise kõrval on üks võimalik laMM-valiksarjas. Rahvaarvu suhtes ei hendus kuivendamise teel maapinna tohiks olla küsimustki: samas suujuurde tekitamine ja vallide abil selle kindlustamirusjärgus elanike arvuga Fääri saared on suune. Pealinna Majuro juures on mitu sellist projekti repäraselt näidanud, et ka nii väikesed riigid juba töös, kusjuures ühele neist loodetakse rajasuudavad konkurentsi pakkuda. Pealegi oleksid da ka spordikeskus koos jalgpalliväljakuga. Ühel Marshalli saarte vastasteks Okeaanias paljud päeval loodetakse just selsamal platsil võõrustada teised pisiriigid, kellega on sisuliselt võrdne MM-valikmängu. Senikaua tuleb neil oma oskusi võrdse vastu madistada… kui lõpuks meeskond lihvida aga pargis väikesel platsil. kokku saadakse.

10 meetri

Üks kuuest

295 inimest

kõrgune on Marshalli saarte kõrgeim punkt. Kogu riigi keskmine kõrgus merepinnast on vaid kaks meetrit.

GPS-süsteemi toimimise jaoks vajalikust maapealsest jaamast asub just Marshalli saartel.

elab Marshalli saartel ühe ruutkilomeetri kohta. Eestis on see näitaja peaaegu kümme korda väiksem.

2022 VEEBRUAR JALKA

KLÕPSUD

Talvekülma eest halli peitu Jaanuarikuu on Eesti jalgpallimeeskondadele suures laastus kõige esimeste ettevalmistuste kuu – märksõnadeks füüsilist põhja laduvad treeningud, jalgpallihallid, treeningkohtumised. Aga toimub mujalgi kui ainult vutihallides! Fotod: Liisi Troska

Õppematerjal kohtunikele. Kas Edgar Tur mängib käega või mitte?

Narvas osatakse ka jõule tähistada mõnusa jalgpallikastmega. Mida

Mihkel Aksalu ei jõua ära imestada, millised oskused on tema kolleegid

muud ikka vanade pallide, putsade ja kaitsmetega ette võtta?

puhkuse ajal omandanud!

JALKA VEEBRUAR 2022

KLÕPSUD

Vägivaldne käitumine ja punane kaart? Sugugi mitte! Maksim Podholjuzin oskas lihtsalt löögile õigel ajal ette viskuda.

Tantsu- ja laulumees Andrei Zevakin pole papist poiss ka jalgpalliväljakul. Noorena Jõgeva Noorus-96 ridades jalgpallihariduse saanud juutuuber on alates sellest hooajast ka saalijalgpalli meistriliiga mängija – Jõgeva Wolvesi ridades!

2022 VEEBRUAR JALKA

AJALUGU

1970 ja 1974:

Pelé hüvastijätt ja totaalne jalgpall Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1970. ja 1974. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse! Tekst: Raul Ojassaar

MM 1970: Pelé ja Brasiilia teevad ajalugu 1964. aastal Tōkyōs toimunud FIFA kongressil valiti kuus aastat hiljem peetava MMi korraldajariiki ning nagu juba tavaks oli saanud, oli üheks tõsiseks nõudlejaks Argentina. Paraku jäi pampademaa taas pika ninaga: esimest korda anti korraldusõigus riigile väljaspool Euroopat ja Lõuna-Ameerikat – selle au pälvis Mehhiko. Mehhiklased olid seega spordimaailma fookuses mitu aastat järjest: 1968. aastal korraldas México ju ka suveolümpiamängud. Kõik linnad, kus mängud toimusid, asusid merepinnast enam kui 1600 meetri kõrgusel ning üks isegi 2651 meetri kõrgusel, mis tähendas sellega mitte harjunud mängijatele keerulist aklimatiseerumist ja vähenenud võhma. Tihedat valiksõela ei läbinud teiste seas nelja aasta tagune pronksimeeskond Portugal, kes jäi oma valikgrupis Rumeenia, Kreeka ja Šveitsi järel suisa viimaseks. Varasematest edukatest pidid kõrvale jääma veel näiteks Ungari, Prantsusmaa ja Jugoslaavia, esimest ja seni ainsat korda ajaloos põrus kvalifikatsioonis Argentina (1938, 1950 ja 1954 loobusid nad osalemast). Valikturniiri suurim ja süngeim lugu tuli seekord aga hoopis Kesk-Ameerikast. Eelviimases ringis läksid omavahel vastamisi niigi tülis naabrid El Salvador ja Honduras – salvadorlased said teises mängus kodumurul 3 : 0 võidu ning viisid sellega vastasseisu neutraalsel pinnal peetavasse kolmandasse mängu. Juba mängu ajal pildusid kodumeeskonna fännid vastaste mängijaid mädamunade ja surnud rottidega. Lõpuvile järel suunati viha teiste fännide pihta ning tekkisid

JALKA VEEBRUAR 2022

tohutud rahutused, mis kulmineerusid sellega, et järgmisel päeval saatis El Salvadori valitsus sõjaväe Hondurast ründama. Õnneks lõpetati sõda vaid saja tunni järel, ent selle aja jooksul hukkus 3000 inimest. Rahuleping sõlmiti kahe poole vahel alles 1990. aastal. Otsustava jalgpallikohtumise Mehhiko pinnal võitsid salvadorlased. Esimest korda pääsesid peale El Salvadori 16 parema sekka Iisrael ja Maroko. Iisraelile on see seni jäänud ka ainsaks MMil käiguks.

Kuumus jätab jälje

Selleks et ka eurooplased saaksid kohtumisi otseülekandes mõistlikul ajal nautida, tuli mängijatel tihtipeale hakkama saada ebamõistlikes tingimustes: paljud kohtumised algasid kohaliku aja järgi keskpäeval, kui kuumus koos kõrgusest tingitud hapnikuvähesusega eriti ebameeldiva kombinatsiooni valmistas. Kogu turniiri avamäng Mehhiko ja NSV Liidu vahel kulgeski vaevaliselt, aeglase tempoga ja lõppes väravateta, mis kuulutas ülejäänud turniiri suhtes kurja. Õnneks päris nii hull asi ei olnud – mõlemad meeskonnad said järgmistes kohtumistes püssi paukuma ning läksid Belgia ja El Salvadori ees kindlalt edasi. Salvadorlaste debüüt lõppes kolme kuiva kaotusega, väravate vaheks 0 : 9. Mehhiko ja NSV Liidu vahel tuli alagrupi võitja loosida ning õnn naeratas venelastele: see tähendas, et mehhiklased pidid oma veerandfinaali mängima Tolucas, mitte enam kui 100 000 pealtvaatajat mahutaval Azteca staadionil, kus nad olid grupis suurt toetust nautinud. Teises grupis valitses aga tõeline väravapõud: kuue mängu peale löödi kokku vaid kuus väravat. Itaalia võitis ühe võidu ja kahe viigiga alagrupi, kurioosumina jäi nende väravate vaheks kolme mänguga vaid 1 : 0! Itaallaste peatreener Ferruccio Valcareggi põhjendas väga kaitsvat mängustiili keeruliste oludega. Oodatud kohtumine kahe maailmameistri Itaalia ja Uruguay vahel oli nii igav, et FIFA president Stanley Rous olevat tribüünil suisa tukkuma jäänud. Itaallased said sealjuures alles esimest korda pärast 1938. aastat MMil alagrupist edasi. Kolmandas ja neljandas alagrupis oli vinget andmist juba tunduvalt rohkem. Surmagrupis oodati kõige enam lahingut tiitlikaitsja Inglismaa ja enne seda kaks eelmist MMi võitnud Brasiilia vahel. Põrgukuumuses peetud kohtumise võitis

AJALUGU Üks kuulsamaid jalgpallifotosid MM-ajaloos: Pelé ja Bobby Moore Brasiilia–Inglismaa mängu järel särke vahetamas. Moore pääses sealjuures vaid nädal enne turniiri Kolumbia pealinnas Bogotás vangist, kuhu ta oli sattunud, kui teda süüdistati juveelipoest käevõru varastamises. Diplomaatilist sekkumist nõudnud uurimine tõendas lõpuks, et Moore oli tegelikult süütu. Foto: imago images / Varley Media / Scanpix

MM 1970 Alagrupiturniir Grupp 1 NSV Liit 5 Mehhiko 5 Belgia 2 El Salvador 0 Grupp 2 Itaalia 4 Uruguay 3 Rootsi 3 Iisrael 2 Brasiilia 1 : 0, kusjuures Jairzinho 59. minuti võiduvärav oli tõeline meeskondlik pärl. Samas mängus sai inglaste väravavaht Gordon Banks hakkama „sajandi tõrjega“, kui ta Pelé tugeva pealöögi fenomenaalsel kombel posti kõrvalt välja koukis. Kaks soosikut Brasiilia ja Inglismaa murdsid mõlemad ka alagrupist edasi: kõva vastupanu osutanud Rumeenia kaotas inglastele vaid 0 : 1 ja brasiillastele 2 : 3, kusjuures Rumeenia kapten oli turniiril Mircea Lucescu – mees, kellest sai hiljem üks maailma edukamaid treenereid ning kes juhendab 76aastaselt senimaani Kiievi Dinamot. Kõige rohkem väravaid nähti neljandas grupis ning suure osa neist lõid sakslased. Lääne-Saksamaa ründaja Gerd Müller piirdus avamängus Maroko vastu ühe tabamusega, ent virutas siis nii Bulgaariale kui Peruule kübaratriki ning lõi sellega üle Just Fontaine’i alagrupiturniiride väravarekordi. Sakslaste järel vormistas kergemat sorti üllatuse aga Peruu, kes tuli esmalt Bulgaaria vastu välja 0 : 2 kaotusseisust ning võitis 3 : 2 ja tegi seejärel 3 : 0 tuule alla ka Marokole, pääsedes seega edasi kaheksa parema sekka. Sealjuures oli Peruu jalgpall ülejäänud maailmale

Grupp 3 Brasiilia 6 Inglismaa 4 Rumeenia 2 Tšehhoslovakkia 0 Grupp 4 Lääne-Saksamaa 6 Peruu 4 Bulgaaria 1 Maroko 1

Playoff Veerandfinaalid NSV Liit – Uruguay 0 : 1 (l.a) Brasiilia–Peruu 4 : 2 Itaalia–Mehhiko 4 : 1 Lääne-Saksamaa – Inglismaa 3 : 2 (l.a) Poolfinaalid Uruguay–Brasiilia 1 : 3 Itaalia – Lääne-Saksamaa 4 : 3 (l.a) Kolmanda koha mäng Uruguay – Lääne-Saksamaa 0 : 1 Finaal Brasiilia–Itaalia 4 : 1

turniiri eel suureks küsimärgiks, sest viimati osaleti MM-finaalturniiril 1930. aastal.

Sakslaste revanš

Veerandfinaalidest oli oodatuim mõistagi nelja aasta taguse finaali korduslahing Inglismaa ja Lääne-Saksamaa vahel. Kaks aastat varem olid sakslased sõpruskohtumises 1 : 0 peale jäänud ning olid täis revanšihimu – mõlema meeskonna algrivistuses jooksis platsile viis mängijat, kes olid osalenud ka 1966. aasta finaalis. Esialgu paistis, et sakslased peavad kättemaksu veel ootama – Alan Mullery ja Martin Petersi tabamused viisid inglased 49. minutiks 2 : 0 ette, kuid sakslased ei andnud alla – Franz Beckenbaueri ja Uwe Seeleri väravad viisid mängu lisaajale, kus Gerd Mülleri 108. minuti tabamus tiitlikaitsjad kohvreid pakkima saatis. Lisaaega läks tarvis ka Uruguay ja NSV Liidu kohtumises – ning väga vähe jäi puudu, et edasipääseja oleks selgunud järgmisel päeval mündiviske abil. Just sellisel moel oleks edasipääsuküsimus lahendatud, kui ka lisaaja järel oleks seis viigis olnud! Õnneks või kahjuks ei läinud mündiviset tarvis: 117. minutil saatis uruguaylaste vahetusmees Víctor Espárrago palli peaga võrku. NSV Liidu mängijad olid sealjuures kindlad, et hetk varem oli pall läinud üle otsajoone, kuid kohtunik ei olnud protestidest huvitatud. Omalaadne intriig oli õhus Brasiilia ja Peruu veerandfinaalis: nimelt oli peruulaste peatreener Brasiilia koondisega kahel korral maailmameistriks kroonitud Didi, kes kuulutas mängu eel, et teab suurepäraselt, kuidas Brasiilia kaitsest läbi murda. Arvestades seda, et Peruu lõi kaks väravat, võis Didil õigus olla, ent samal ajal ei suutnud peruulased ise brasiillasi pidurdada – 2 : 4 kaotus tähendas kojusõitu. Korraldajamaa Mehhiko pidu sai samuti otsa – mängus Itaalia vastu mindi küll 13. minutil juhtima, kuid jäädi siis selgelt vastastele alla ja lepiti 1 : 4 kaotusega.

Sajandi mäng

Poolfinaalid lihtsalt pidid tulema mälestusväärsed. Brasiilia ja Uruguay kohtusid 20 aastat pärast kuulsat MM-finaali, mis pani kogu Brasiilia pisaraid valama. Jõujooned olid mängu eel samasugused nagu toona: voolavat, resultatiivset ja ilusat jalgpalli näidanud Brasiilia oli selge soosik, Uruguay pidi olema õnnelik, et niigi kaugele jõuti. Luis Cubilla värav viis 19. minutil Uruguay juhtima ning seepeale kaitsesse istuma jäänud ja vastaste mängurütmi vigadega lõhkuma asunud uruguaylased paistsid esialgu ka survele vastu pidavat – vahetult 2022 VEEBRUAR JALKA

AJALUGU Brasiilia hõivab igaveseks karika

enne avapoolaja lõppu jõudsid brasiillased aga viigiväravani. Teine poolaeg kuulus samuti soosikutele, kes viimase veerandtunniga veel kaks ilusat väravat lisasid ning 3 : 1 võiduga finaali marssisid. Teine poolfinaal Lääne-Saksamaa ja Itaalia vahel kujunes aga jalgpalliklassikaks. Ka seal jäid soosikud esmalt kaotusseisu: Itaalia asus 8. minutil juhtima ning tõmbus seejärel kaitsesse, näidates kuulsa catenaccio tugevaid külgi. Paistis, et itaallased peavadki lõpuni vastu, ent päris viimasel minutil jäeti oma värava all tähelepanuta KarlHeinz Schnellinger, kelle karjääri ainus koondisevärav viis mängu lisaajale. Järgnenud 30 minutit kujutasid endast MMide ajaloo ehk isegi vägevaimat lisaaega. Mõlemad meeskonnad oleksid justkui unustanud oma identiteedi ja filosoofia: olid ju mõlemad tuntud väga targa, kaalutletud ja kaitsemängu hindava stiili poolest. Väravatega tegi otsa lahti Gerd Müller, kes oli täpne 94. minutil – Tarcisio Burgnichi ja Luigi Riva tabamused tähendasid aga seda, et lisaaja esimene pool lõppes hoopis Itaalia eduseisus. Müller tõi 110. minutil uuesti tabloole viigiseisu, ent vaid minuti jagu hiljem virutas Gianni Rivera teisel pool platsi palli võrku ning aitas Itaalia mälestusväärse 4 : 3 võiduga finaali. „Tahtsime neid suurelt võita, sest olime teisel poolajal neist totaalselt üle olnud,“ sõnas sakslaste kapten Uwe Seeler. „Uhkus ajas meid upakile.“ Sakslasi pidurdas lisaajal ka tõsiasi, et nende täht Franz Beckenbauer vigastas normaalaja lõpus õlga ning pidi edasi mängima, parem käsi sidemega kaelas.

Jalgpallikuningaks tõusnud Peléd kanti finaali järel kätel. Lisaks neljale väravale sai ta 1970. aasta turniiril kirja lausa kuus väravasöötu, mis on siiani rekord. Foto: AP/Scanpix

Lääne-Saksamaa 1 : 0 võit kolmanda koha mängus tähendas seda, et nad olid vaid 16 aasta jooksul osanud MMidel saada kõik esinelikukohad: 1954. aastal olid nad tšempionid, 1958. aastal neljandad, 1966. aastal teised ja nüüd 1970. aastal kolmandad. Jäänud oli aga veel finaalmatš suursoosiku Brasiilia ja Itaalia vahel, mis oli sisuliselt duell maailmaklassi rünnaku ja maailmaklassi kaitse vahel. Pelé viis brassid 18. minutil juhtima, ent Itaalia suutis 37. minutil Roberto Boninsegna tabamusest viigistada. Teine poolaeg kuulus aga võimsa ründeliiniga Brasiiliale: jala said valgeks veel Gérson, Jairzinho ja Carlos Alberto. 4 : 1 võit tegi Brasiiliast esimese kolmekordse maailmameistri, mis tähendas seda, et Jules Rimet’ nimeline trofee oli igaveseks nende oma – 13 aastat hiljem see aga varastati ning üles pole seda senimaani leitud. Kolmandat korda maailmameistriks kroonitud Pelé tunnistati turniiri parimaks mängijaks, kuid tema sööt Carlos Alberto tabamusele osutus sisuliselt tema viimaseks liigutuseks MM-väljakutel: hoolimata vaid 30 eluaastast otsustas Pelé koondisekarjäärile peaaegu joone alla tõmmata, mängides viimase matši 1971. aastal Jugoslaavia vastu. Klubikarjääri lõpetas Pelé sealjuures alles kuus aastat hiljem. Brasiilia 1970. aasta võidumeeskonda peetakse üheks läbi aegade parimaks koondiseks üldse – kusjuures üks rivaal sellele tiitlile on brasiillaste oma 1958. aasta tiim. Pelé, kes mõlemas koondises mängis, peab 1970. aasta tiimi siiani läbi aegade parimaks.

Fakte 1970. aasta MMi kohta ^ Esimest korda kanti kogu turniir üle värvitelevisioonis. ^ Esimest korda oli kohtunikel võimalik kasutada füüsilisi kollaseid ja punaseid kaarte. Varem edastati hoiatused ja eemaldamised kõik suuliselt ning pealtvaatajatele jäid need tihti arusaamatuks. ^ Esimest korda oli peatreeneritel MMil võimalik kasutada vahetusmängijaid. MM-finaalturniiride ajaloo esimese vahetusmängija au sai NSV Liidu mängija Anatoli Puzatš. Meeskondadel oli mängus lubatud teha kaks vahetust. ^ Seitsme tabamusega turniiri paremuselt teiseks väravakütiks tulnud Jairzinhost sai ainus mängija, kes tulnud maailmameistriks, lüües turniiri igas mängus värava. ^ Pelé on endiselt ainus mängija, kes tulnud maailmameistriks kolm korda.

Mario Zagallo

väravat lõi turniiri parim väravakütt Gerd Müller. Tema arvele jäid ka turniiri ainsad kaks kübaratrikki.

oli esimene jalgpallur, kes tulnud maailmameistriks nii mängija kui peatreenerina.

matši toimus 1970. aasta turniiril, kus kohtusid kaks endist maailmameistrit – sellest rohkem ei ole selliseid mänge nähtud ühelgi teisel MMil.

JALKA VEEBRUAR 2022

AJALUGU MM 1974: totaalne Holland jääb napilt tiitlist ilma Teist korda järjest anti jalgpalli MMi korraldusõigus riigile, kes oli äsja võõrustanud ka suveolümpiamänge: 1972. aastal Münchenis toimunud mängud rikkus aga terrorirünnak Iisraeli sportlaste vastu, mistõttu olid turvameetmed 1974. aasta jalgpalliturniiri ajal rangemad kui kunagi varem. Saksamaa niigi hea taristu tähendas seda, et uusi staadione ei olnud vaja turniiriks ehitada – kusjuures seniste suurendamise asemel otsustati mõnel areenil mahutavust turvalisuse ja mugavuse nimel lausa vähendada. Valiksari tõi MMile mitu huvitavat debütanti: esimest korda pääses finaalturniirile esindaja Okeaaniast (Austraalia) ja esindaja Sahara-tagusest Aafrikast (Zaire ehk tänapäevane Kongo DV). Esimest ja viimast korda pääses finaalturniirile Ida-Saksamaa, esimest ja seni viimast korda Haiti, kes võitis üllatuslikult Mehhiko ees Põhja- ja Kesk-Ameerika meistrivõistlused. Euroopa valiksõelast vajusid teiste seas läbi Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Ungari. NSV Liit pääses Tšiili vastu otsustavasse vooru, kuid andis seal kodus peetud 0 : 0 mängu järel loobumiskaotuse: Tšiilis toimunud riigipöörde ja vasakpoolsete vaadetega vangide hukkamise tõttu otsustas NSVL teisele poole maailma mitte sõita ning sai loobumiskaotuse, mis lubas tšiillased MMile. Finaalturniiril osalevate riikide arvu suurendamist küll arutati, kuid lõpuks otsustati selle kahjuks ning toodi mängu hoopis vahegrupiturniir, mille abil suurendati mängude arv 32-lt 38-le. Alagrupiturniir jäi endiseks, kuid iga grupi kaks paremat ei liikunud mitte edasi veerandfinaalidesse, vaid hoopis vahegruppi, kus kõik taas omavahel läbi mängisid. Vahegruppide võitjad mängisid seejärel omavahel finaali, teise koha meeskonnad aga kohtusid omavahel kolmanda koha lahingus.

Bruderkampf

Esimeses alagrupis sündis intriig juba loosi järel, sest fortuuna saatis ühte gruppi kokku Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa – seda mängu hakati Saksamaal nimetama bruderkampf’iks ehk vennavõitluseks. Kuna esimesed mängud Austraalia ja Tšiili vastu õnnestus mõlemal sakslaste tiimil kaotuseta läbida, mindi omavahel viimases voorus vastamisi teadmisega, et mõlemal on edasipääs juba tagatud – otsustada tuli veel grupi võitja. Kuna teises grupis olid mängud juba lõppenud, siis teadsid mõlemad pooled, et võitjal tuleb vahegrupis kokku minna Brasiiliaga – mine tea, kui palju see lõpuks kohtumist mõjutas, aga Lääne-Saksamaal ei õnnestunud oma eeldatavat paremust peale suruda ning hoopis idasakslased olid need, kes võiduvärava lõid: ainsa Ida-Saksamaa klubina sama aasta maikuus UEFA karika-

Johan Cruijff vahegrupi mängus Argentinaga, kus tema arvele jäi kaks tabamust. Kuigi kõik turniiril kasutatavad vormid oli valmistanud Adidas, oli Cruijffil sõlmitud isiklik sponsorleping Pumaga, mis tähendas, et kui koondisekaaslaste oranžidel särkidel oli Adidase sümbolina kolm triipu, siis Cruijffi särgil oli triipe vaid kaks! Foto: AFP/Scanpix

võitjate karika võitnud FC Magdeburgi ründaja Jürgen Sparwasser purjetas 77. minutil kaitseliinist läbi ning saatis palli võrku. Poliitikutele oli mõistagi tegu suure sündmusega ning kommunistid pidasid seda hiilgavaks võiduks kapitalismi üle. Muide: see oligi ainus kord, kui Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa vutiplatsil vastamisi läksid. Teises alagrupis ei suutnud endast erilist märki maha jätta tiitlikaitsja Brasiilia, kelle koosseis oli kahe turniiri vahel oluliselt muutunud: peale Pelé olid koondisega lõpparve teinud näiteks Tostão ja Gérson, kes olid neli aastat varem kuulunud tiimi liidrite sekka. Brasiillased leppisid nii avamängu Jugoslaaviaga kui teise kohtumise šotlastega väravateta viiki ning vahegruppi viis nad alles 3 : 0 võit Zaire’i üle. Jugoslaavia purustas Zaire’i teises voorus sealjuures lausa 9 : 0, kusjuures mängu jääb meenutama eriskummaline seik. Varakult 0 : 4 taha jäämise järel kaotas Zaire’i mängija Mwepu Ilunga enesevalitsuse ja lõi kohtunikku selja tagant. Kolumblasest vilemees Omar Delgado ei näinud täpselt, kes teda ründas, ning saatis punase kaardiga platsilt minema hoopis Ndaye Mulamba, kellele FIFA määras sellest hoolimata suisa aastase mängukeelu. Mulamba edasist saatust arvestades oli tegu aga tühiasjaga. Jalgpalliga ta rikkaks ei saanud ning tuli vaevu ots otsaga kokku, kui Aafrika jalgpalliliit ta 1994. aastal Tuneesiasse kutsus, et seal tema suurimat saavutust tunnustada – 1974. aasta Aafrika Rahvuste karikal lõi ta üheksa väravat ning aitas Zaire’i meistriks. Tema üheksa tabamust on senimaani Aafrika meistrivõistluste rekord. Kui Mulamba oli Tuneesiast naasnud, arvasid kohalikud pätid, et teda tasub röövida, ning murdsid tema koju sisse, nõudes talle kingitud medalit ja raha. See äratas üles endise vutimehe üheksa-aastase poja, kelle sissetungijad tapsid. Mulamba pääses, kuid läbipekstult, sillalt alla visatult ja kahe kuulihaavaga jalas. 2022 VEEBRUAR JALKA

AJALUGU Saadud punane kaart ei olnud ainus kord, kui Mulamba identiteediga eksiti: 1998. aastal peeti tema auks Aafrika Rahvuste karika mängu eel leinaseisak, sest tulid teated, et ta oli Angola teemandikaevanduses hukkunud. Tegelikult ei olnud Mulamba kunagi Angolas käinudki, vaid veetis elu viimased aastad ratastoolis ja suri 2019. aastal Lõuna-Aafrikas sügavas vaesuses. Zaire’i tiimi lagunemise ühe põhjusena tõid mängijad hiljem välja selle, et kohalik vutiliit otsustas neid tüssata ja mängude eest välja pandud preemiaid mitte välja maksta. Seesama Mwepu Ilunga, kes tegelikult kohtunikku lõi, läks MMi folkloori mängus Brasiiliaga, kui ta müüris vastaste karistuslööki oodates ühtäkki sealt välja tormas ning palli lihtsalt minema lõi. Hiljem tõi Ilunga selle põhjusena välja just protestimeelsuse. Õnnetult läks teises grupis Šotimaal, kes ei kaotanud ühtegi kohtumist, kuid jäi kehvema väravate vahe tõttu kolmandaks ja pidi koju sõitma.

MM 1974

Holland alistab tiitlikaitsja, Lääne-Saksamaa parandab vead

Mõlemas vahegrupis püsis pinge lõpuni välja, sest kaks paremat läksid vastamisi alles viimases voorus, et siis omavahelises heitluses finalist välja selgitada. A-vahegrupis näitas kohe avamängus oma taset Holland, kes sai tänu Cruijffi kahele tabamusele Argentina üle kindla 4 : 0 võidu. Sealjuures Grupp 2 olid hollandlased esimese kolme mängu jäJugoslaavia 4 Brasiilia 4 rel juhtme seinast tõmmanud – peatreener Šotimaa 4 Rinus Michels sõitis näiteks paariks päevaks Zaire 0 Madridi, kus tema Barcelona Hispaania karikavõistluste poolfinaalis mängis! Grupp 3 Ainsa kahe konkurentsi jäänud LõuHolland 5 na-Ameerika tiimi duelli võitis Brasiilia, Rootsi 4 Bulgaaria 2 kes oli teises voorus Argentinast 2 : 1 üle. Uruguay 1 Kuna nii brasiillased kui hollandlased suutsid Ida-Saksamaa alistada, mindi viimases Grupp 4 voorus vastamisi teadmisega, et viik ja võit Poola 6 viivad finaali Hollandi, Brasiilia võit aga anArgentina 3 naks neile võimaluse finaalis tiitlit kaitsta. Itaalia 3 Haiti 0 Otsustav mäng kulges tuliselt: mõlemad meeskonnad vahetasid meedia vahendusel Vahegrupid „viisakusi“ juba kohtumise eel ning mäng Grupp A ise nägi mitut päris teravat taklamist. BraTotaalne jalgpall Holland 6 siilia, kes oli muidu tuntud ilusa ja resultaBoonuste väljamaksmisega oli probleeBrasiilia 4 tiivse mängu poolest, oli siinkohal hoopis Ida-Saksamaa 1 me ka Hollandil, kelle meeskond ähvardas Argentina 1 agressoriks, kuid ka hollandlased ei jääkvalifikatsiooni eest ette nähtud raha puunud mitmes olukorras võlgu. Luis Pereira dumise tõttu suisa turniirist loobuda – neli Grupp B punase kaardi tõttu lõpetasid brasiillased päeva enne selle algust leiti aga lahendus Lääne-Saksamaa 6 kohtumise vähemuses, Johan Neeskensi ja ning ühtaegu FC Barcelonat ja Hollandi Poola 4 Johan Cruijffi väravad tõid Hollandile 2 : 0 rahvusmeeskonda tüürinud Rinus MichelRootsi 2 Jugoslaavia 0 võidu ja koha finaalis. si hoolealused said oma vutivõlu maailB-vahegrupis tuli ennast kokku võtta male näidata. Seda hoolimata sellest, et Playoff Lääne-Saksamaal, kelle kaotus idanaabFeyenoordi ja Ajaxi leer koondise sees Kolmanda koha mäng ritele tõi kaasa mängijate öise kriisikoosomavahel hästi läbi ei saanud. Avamängus Brasiilia–Poola 0 : 1 oleku, kus õhk klaariks räägiti. Liidrirolli päästis vaid Uruguay koondise väravavaht haaras üha selgemalt oma kätte 28aastane Ladislao Mazurkiewicz lõunaameeriklased Finaal vabakaitsja ehk libero Franz Beckenbauer, Holland – Lääne-Saksasuuremast häbist kui 0 : 2 kaotus ning kuimaa 1 : 2 kelle soovituste ja nõudmistega tuli peagi teises kohtumises mängiti rootslastega treener Helmut Schönil üha rohkem arväravateta viiki, näidati viimase vooru 4 : 1 vestada. Koosolekust oli igatahes abi: nii võiduga Bulgaaria üle taas võimu. Jugoslaaviast kui Rootsist saadi jagu, kusjuures Holland mängis stiilis, mida hakati nimetama mängus Rootsiga olid sakslased pikalt kaotusseitotaalseks jalgpalliks: nad tegid vastastele kõrget sus, aga vägeva teise poolajaga võeti lõpuks 4 : 2 pressi, nende ründajad töötasid kaitses ja kaitsvõit. Sealjuures oli 50. minutil seis veel 0 : 1 Rootjad rünnakul. Kõige keskmes oli Barcelona supersile, 53. minutil juba 2 : 2! staar Johan Cruijff, kel oli vabadus väljakul oma Kuna samadest vastastest sai jagu ka Poola, äranägemise järgi liikuda. nähti ka B-vahegrupis viimases voorus otsustaNeljandas grupis oli algusest peale selge, et vat lahingut. Frankfurdis peetud kohtumine Lääautsaideri Haiti kõrval jagavad Poola, Argentina ja ne-Saksamaa ja Poola vahel algas pooletunnise Itaalia ära kaks edasipääsukohta. Grupi avalahinhilinemisega, sest troopilist mõõtu äikesetorm gus sai valitsev olümpiavõitja Poola suurepäramuutis platsi vahetult enne kohtumise algust ses mängus 3 : 2 võidu Argentina üle ning alistas peaaegu soomülkaks. Vett üritati eemaldada rulhiljem ka Haiti ja Itaalia, minnes kindlalt grupist lide ja isegi tuletõrjevoolikutega, ent sellest hooedasi. Argentina ja Itaalia omavahelise viigi tõttu limata toimus kohtumine sisuliselt ühes suures tuli ka selles grupis teise edasipääseja väljaselgilombis. Eriti eredalt särasid väravavahid: sakslastamiseks appi võtta väravate vahe, mis soosis nate Sepp Maier noppis ära mitu poolakate üritust, pilt argentiinlasi. Itaallased, nagu ka kaheksa aastema kolleeg Jan Tomaszewski tõrjus aga teist tat varem, naasid koju mädatomatite rahe saatel.

JALKA VEEBRUAR 2022

Alagrupiturniir Grupp 1 Ida-Saksamaa 5 Lääne-Saksamaa 4 Tšiili 2 Austraalia 1

AJALUGU kohtumist järjest penalti. Lõpuks saatis edu sakslasi, kes said teisel poolajal rünnata pisut kuivemal väljakupoolel – Gerd Mülleri 76. minuti koll saatis nad finaali, kusjuures edasipääsuks oleks neile piisanud ka viigist.

Beckenbauer Cruijffi vastu

Päev enne finaali peeti kolmanda koha mäng kahe väsinud meeskonna Brasiilia ja Poola vahel. Suhteliselt sündmustevaese kohtumise otsustas lõpuks Poola ründekahur Grzegorz Lato: 24aastane tormaja sai 76. minutil kirja oma turniiri seitsmenda tabamuse, mis kinnistas veelgi tema staatust parima väravakütina. Kahel järgmisel MMil sai Lato kirja veel kolm kolli ning on kümne tabamusega Poola läbi aegade parim MMide väravakütt. Robert Lewandowskil on selle rekordini minna veel täpselt kümme väravat! Finaalis sai aga näha kahe superstaari duelli. Pelé ja Ferenc Puskás ei kohtunud MMidel kunagi; samuti ei läinud vastamisi Maradona ja Platini. Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo ei ole samuti omavahel MMil kohtunud – küll tegid seda Franz Beckenbauer ja Johan Cruijff, kaks oma ajastu parimat. Otsustava matši algus viibis paar minutit, sest kohtunik sai platsile jalutades aru, et äsja lõppenud avatseremoonia käigus olid kuhugi kadunud nurgalipud! Nende leidmise järel sai mäng alata – ning algus oli vägev. Sakslased ei olnud jõudnud veel palli puutudagi, kui Uli Hoeness tõmbas karistusala joonel Cruijffi maha ning hollandlaste kasuks määrati penalti – ajaloo esimene MM-finaalides. Lööma asunud Johan Neeskens virutas palli madalalt värava keskele – 1 : 0. Eduseisu saavutamise järel võtsid hollandlased pisut jalga gaasilt – nad hoidsid küll palli, kuid ei vaadanud eriti värava poole. Franz Beckenbauer on meenutanud, et varakult kaotusseisu jäämine oli sakslastele suisa kasulik, sest vabastas nad Hollandi surve alt. 25. minutil said sakslased hoopis ise penalti, mille Paul Breitner külmavereliselt realiseeris ja millega seisu viigistas. Viigivärav lõi hollandlased rütmist välja ning initsiatiiv läks üle kodumeeskonnale. Hollandi väravavaht Jan Jongbloed tegi mitu head tõrjet, ent 43. minutil oli temagi Gerd Mülleri lähilöögi vastu võimetu – sakslased olid kaotusseisu eduseisuks pööranud!

Franz Beckenbauer MMi uhiuue võitjakarikaga. Helesinises särgis on väravavaht Sepp Maier, kellega koos võitis Beckenbauer tiitleid nii koondises kui Müncheni Bayernis. Foto: imago/Horstmüller/Scanpix

Teisel poolajal jätkus küllaltki toores mäng – kogu kohtumise peale vilistas kohtunik 41 viga, neist 27 tegid hollandlased. Oranje rünnak jäi kahvatuks – Rob Rensenbrink pidi vigastusega lahkuma, Cruijffi neutraliseerimisega sai aga hästi hakkama Berti Vogts, kes tegi hollandlasele nii palju haiget, et lõpuks ei kippunud Cruijff enam vastase karistusala lähedusse minemagi. Hoolimata sellest oli hollandlastel mitu šanssi – Breitner klaaris palli korra isegi väravajoonelt. Samal ajal olid teisel pool platsi kohtunike otsused küsitavad: üks Mülleri värav tühistati olematu suluseisu tõttu, lisaks jäi sakslaste kasuks andmata ka veel üks penalti. See aga enam ei lugenud – 2 : 1 võit tõi Lääne-Saksamaale kodupubliku ees teise MM-tiitli. Beckenbauer, Wolfgang Overath, Jürgen Grabowski, Horst-Dieter Höttges ja Sepp Maier kindlustasid sellega endale täiskomplekti medaleid – see viisik oli nii 1966. aasta hõbeda- kui 1970. aasta pronksimeeskonnas. Gerd Mülleri 14. värav MM-finaalturniiridel püstitas aga uue rekordi, mille on praeguseks üle löönud vaid Brasiilia Ronaldo ja Miroslav Klose. Oma teise MM-tiitliga tõusis Lääne-Saksamaa selles arvestuses aga ühele pulgale Uruguay ja Itaaliaga. Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut „The Official History of the FIFA World Cup“ ja Andres Musta eestikeelset raamatut „Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade“.

Fakte 1974. aasta MMi kohta ^ Kuna eelmine karikas läks igaveseks Brasiilia kätte, tuli FIFA-l tellida uus võitjakarikas. Konkursi võitis itaallane Silvio Gazzaniga, kelle valmistatud trofee on auhinnaks tänaseni. ^ 1974. aasta turniir on seni viimane, kus ei mängitud ühtegi lisaaega. ^ Esimest korda nägi FIFA viigilise lisaaja korral ette ka penaltiseeria võimaluse – seda ei läinud aga tarvis. ^ Kolmandat MMi järjest lõppes turniiri avamäng (1974. aastal Brasiilia–Jugoslaavia) 0 : 0 viigiga. ^ Poola väravavahist Jan Tomaszewskist sai esimene puurilukk, kes tõrjunud ühel MMil kaks penaltit. Hiljem kordas tema saavutust ameeriklane Brad Friedel (2002).

90 sekundit

Carlos Caszely

kulus Johan Neeskensil finaalis skoori avamiseks. See on senimaani MM-finaalide ajaloo kiireim tabamus.

oli esimene mängija, kes eemaldati MMil väljakult punase kaardiga. Varasemad eemaldamised olid kõik olnud suulised, Tšiili koondislane oli esimene, kelle ees ka reaalselt punast kaarti viibutati.

Ernst Jean-Joseph oli esimene MMi mängija, kes jäi dopinguga vahele. Haiti koondise libero andis positiivse proovi pärast matši Itaaliaga ning sai mängukeelu.

2022 VEEBRUAR JALKA

10 AASTAT TAGASI

9. kohale

4 kilogrammi

0,69%

tuli Eesti koondis World Socceri ringküsitluses 2011. aasta maailma parimate meeskondade valimisel.

võttis Urmas Kirs oma meenutuste järgi kuulsa Monacos peetud Eesti–Šotimaa kohtumise jooksul kaalust alla.

Eesti elanikkonnast moodustasid registreeritud jalgpallurid.

Üks meeskond Tallinnas

012. aasta veebruarikuu Jalka esikaanel oli Saksamaa madalamates liigades Pfullendorfi poolprofivõistkonnas mänginud Ingemar Teever, kes tunnistas intervjuus, et tahaks pääseda tagasi Eesti koondisesse, ent teadvustas endale, et selleks tuleb tal kõrgemale tasemele mängima pääseda. Kaheksa aastat pika pausi järel (2006–2014) see Teeveril ka õnnestus – Levadia mängijana võitles ta end tagasi sinisärkide sekka. Intervjuus meenutas Teever tahab koondisse tagasi ka 2009. aastal juhtunud õnnetust, HeLIr-vALdor seeder IL Kodus JALgPA LLIKäb I kus ta basseinis väga tõsiselt kaela HõbePA LL KonsTA nTIn vAssILJ evILe vigastas. „Kõik räägivad, et hüpe ja mA? KAs Koond Is PeAKs verd vAHeTA L hüpe. See polnud hüpe. See oli tamAAKo ndAde mAAvõ IsTLuse d TuLeKu Postrid: Ingemar Teever / valine presentkattega tehisbassein manuel neuer / Yohan Cabaye murul, vahest 120 sentimeetrit sügav. Olin vees, hoidsin hinge kinni, läksin vee alla, ujusin konna ja otsaesine läks vastu põhja. Käis krõks. Pealtnäha ei olnudki midagi. Ju siis käändus pea kuidagi tahapoole,“ meenutas Teever. 15 aastat möödus legendaarsest Eesti ja Šotimaa duellist, mis peeti 1997. aasta 11. veebruaril Monacos pärast seda, kui esialgu eelnenud aasta 9. oktoobrile Tallinnasse planeeritud kohtumise tõi FIFA mängupäeva hommikul mitu tundi varasemaks ja see lõppes vaid kolme sekundi järel, sest Kadrioru staadionil oli platsile tulnud vaid Šotimaa koondis. Indrek Schwede meenutas asjaosalistega mõlemat kohtumist: nii seda, mis ära jäi, kui seda, mis Monacos lõpuks toimus. „Meil oli väikeriigi esindajatena juba tol ajal kõrgendatud õigluse ja fair play tunne,“ tõdes jalgpalliliidu toonane peasekretär Ainar Leppänen, kes oli sündmuste ajal kõigest 24aastane. „Olime veendunud, et me käitume õigesti ega saa minna kaasa sellega, et mänguaeg tuuakse varasemaks, mis polnuks ka organisatoorselt võimalik.“ Teadupoolest määras FIFA esialgu Šotimaa kasuks 3 : 0 võidu, ent Eesti protest rahuldati ning neli kuud hiljem peeti kordusmäng neutraalsel pinnal. Monacos hiilgemängu teinud Mart Poom teenis suuresti tänu sellele lepingu Derby Countyga. Tallinnas toimunud intsidendi tõttu panid FIFA ja

UEFA aga edaspidiseks väga täpselt paika, mida sarnastel juhtudel ette võtta. Tänapäeval ei oleks selline asi HInd 1,85 euroT enam võimalik, et mängu delegaat veebruAr 2012 otsustab ainuisikuliselt, et kohtumine tuuakse samal päeval mitu tundi varasemaks – reeglistikus on kirjas, et kui kohtumist ei saa millegipärast õigel ajal pidada, lükatakse see edasi. Meistriliiga rubriigis tehti ülevaade algava hooaja treeneritest ning märgiti, et kümnest võistkonnast viie etteotsa asub treener, kes alles hiljuti tegutses mängijana: Martin Reim (FC Flora), Marko Kristal ja Indrek Zelinski (FC Levadia), Meelis mArTTI PuKK Rooba (Paide Linnameeskond), Igor ProfInA fLorAs Prins (Nõmme Kalju) ja Kristjan Tiirik (Tartu Tammeka). rAKvere JA HAAPsALu Väikestes maakohtades naisteeurosPordIs jalgpalliga tegelenud treenerid rääkisid, et nad osaleksid hea meelega Eesti meistrivõistlustel, kuid võistkonna komplekteerimiseks ei jagu tüdrukuid. „Kui ma maapiirkonnas mõne mängija kaotan, on see suur probleem. Kui linnaklubid juba maalt lapsi võtavad, kust meie siis oma võistkonnad kokku saame?“ küsis Lõuna-Läänemaa JK treener Jaanus Getreu. Alver Kivi arutles koos EJLi peakohtuniku Uno Tutki ja endise ründaja Indrek Zelinskiga passiivse suluseisu üle, mille vastu olid jalgpallitegelased sõna võtnud ning märkinud, et see reegel muudab jalgpalli jälgimise liiga keeruliseks. Ka Zelinski oli seda meelt, et suluseis võiks olla suluseis, ning aktiivsel ja passiivsel suluseisul vahe tegemisel ta mõtet ei näinud. Käbi ja kännu rubriigis rääkisid vutijutte aga poliitik Helir-Valdor Seeder ja tema poeg Gustav-Hendrik (11, fotol), kes oli toona Viljandi Tuleviku noortetiimides kõva ründaja. Gustav-Hendrik märkis sealjuures, et kui ema-isa tema mängule kaasa elavad, siis paremini tal sellepärast küll ei lähe. „Nad muudkui õpetavad ja valesti!“ märkis jalgpallurihakatis, kes jõudnud praeguseks ka Premium liigasse.

IngemAr Teever

ISSN 1736-7379

JALKA VEEBRUAR 2022

2012 VEEBRUAR JALKA

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Rohkem infot: jalgpall.ee

LÕPULUGU RUBRIIK

Parimad jalgpalluritest vennad Eestis ja maailmas Samad geenid ei tähenda alati samasugust taset jalgpalliplatsil. Küll aga võivad need tähendada seda, et võimalus jalgpallis läbi lüüa on suurem kui mõnel teisel kaaslasel. Tekst: Raul Ojassaar

äähokiliigas NHL on teada-tuntud üks kurioosne rekord: nimelt on NHLi ajaloos enim punkte kogunud vendade paariks Wayne ja Brent Gretzky. Wayne kogus oma karjääri jooksul 2857 punkti, Brent… neli. Jalka otsustas üles rivistada ja pingeritta sättida nii Eesti kui laia maailma parimad vendade paarid, kes on jalgpallilukku oma jälje jätnud. Mille alusel nad aga ritta seada? Otsustasime, et meie tabelis on vendade duo täpselt nii tugev, kui on selle nõrgem või vähem saavutanud pool. Seda selleks, et Vendadevahelises heitluses tõmbas mullu pikema kõrre Hannes Anier (pildil), kes tuli Levadiaga Eesti meistriks. Henri Anier oli samal ajal küll Premium liiga parim väravakütt, ent tema Paide piirdus pronksiga. Foto: Liisi Troska

tunnustada ja välja tuua just neid vendi, kus mõlemad mehed on jõudnud kaugele ja saavutanud edu ning välistada Gretzkyte-sarnased juhtumid, kus üks vend on läbi aegade parim, teine aga põgusalt tipu lähedalt läbi käinud sportlane. Meie tabelis kõrgele pääsemiseks peavad mõlemad vennad olema võimalikult head mängijad – üks väga heal tasemel vend ei saa siin teist kõrgele vedada. Alles siis, kui paremuselt teised vennad on võrdsel tasemel, võtame võrdlusesse edukamad mehed.

Eesti

Võiks arvata, et väikeses Eestis pole jalgpalli mängivaid või mänginud vennapaare väga palju, ent võta näpust: juba ainuüksi Transfermarkti andmetel on meie Premium liigas olnud aja jooksul peaaegu 50 paari vendasid, kus mõlemad on vähemalt ühe korra meistriliigas platsile saanud. Suurem osa neist on paraku sellised duod, kus üks või mõlemad on kõrgliigast vaid korra läbi käinud või pole seal kaua püsinud, kuid muljetavaldav hulk on see sellegipoolest. Tabelis otsustasime Eestist järjestada viis kõige kõvemat paari vennaseid, ülejäänud märkimisväärsed duod toome tähestiku järjekorras välja allpool.

5. Enar ja Enver Jääger Kehtnast pärit jalgpallipoistest osutus edukamaks kaks aastat noorem Enar, kes mängis oma karjäärist 13 aastat välismaal, esindades nii Norra, Venemaa, Itaalia kui Belgia klubisid. A-koondise eest käis Jääger platsil 126 korral, millele lisandub kõigi eelduste kohaselt veel ka lahkumismäng. Aastaid oli Jääger meie koondise kaitseliinis sisuliselt asendamatu lüli. Paari aasta jagu vanem Enver tegutses aga hoopis rünnakul ning sai koondises kirja kaks maavõistlust (2000. aastal Hongkongi vastu, 2004. aastal Tai vastu), ent sai päris edukalt hakkama kodustel meistrivõistlustel: kuus hooaega FC Floras ja paar tükki Viljandi Tulevikus tõid talle meistriliigas lõpuks 157 mängu ja 45 väravat. Välismaale pallima Enver Jääger oma karjääri jooksul aga ei jõudnudki ning viimase hooaja meistriliigas tegi ta 24aastaselt.

4. Henri ja Hannes Anier Eesti läbi ajaloo parim vendadest ründeduo! Omal ajal jõudsid FC Floras üles kasvanud vennad ühe hooaja isegi koos Flora esindusmeeskonnas pallida, enne kui Henri Norrasse ja Hannes Taani siir-

JALKA VEEBRUAR 2022

LÕPULUGU dus. Omapärasel kombel sattusid nad taas kokku 2014. aastal Saksamaa esiliigaklubis Aue Erzgebirges, kuid läbilöök ei õnnestunud seal kummalgi. Kui Henri värvikas karjäär on teda veel viinud Šotimaale, Rootsi, Soome, Lõuna-Koreasse, Hollandisse ja nüüd Taisse, siis Hannese karjääri on tõsiselt räsinud vigastused – välisklubide esindusmeeskonnas on tal Odense, Erzgebirge ja Taani esiliigaklubi Thistedi eest kokku kirjas vaid kümme liigamängu. Sellest hoolimata suutis Hannes 2014. aasta suvel oma võimaluse koondises ära kasutada – juba oma teises A-koondise matšis tuli ta Tadžikistani vastu vahetusest sisse ja lõi võiduvärava. Henri koondisestatistika on praeguseks 77/17, Hannesel 4/1.

3. Henrik ja Hindrek Ojamaa Anieridega küllaltki sarnane dünaamika on vendadel Ojamaadel – vanem Henrik (koondises 50/1) on oma karjääris jõudnud kaugemale ning kogenud väga erinevaid jalgpallikultuure, noorem Hindrek on selles vallas olnud tagasihoidlikum, ent samuti välismaal käinud ja elu näinud. Nagu ka Anierid, mängisid mõlemad mehed möödunud aastal Eestis, ent eri tiitlipretendentide ridades. Rebimine Anieridega oli tihe, kuid nagu artikli alguses mainitud sai: otsustavaks sai võrdlus kahe vähem eduka venna vahel ning siin tuleb eelis anda Hindrek Ojamaale, kelle karjäär ei ole teda küll viinud nii tugevasse klubisse kui Hannes Anieri Odense, kuid kes on karjääri jooksul siiski peaaegu igal pool stabiilselt mänguaega teeninud. Väga palju vigastuste küüsis olnud Hannes Anier ei ole lihtsalt piisavalt palju mänginud, et tema karjääri Hindrek Ojamaa omast paremaks hinnata. Eesti koondises on mõlemal mehel kirjas võrdselt neli kohtumist. Henriku ja Hindreku vanem vend Harri oli noorena samuti lootustandev mängumees, kuid temast sai hoopis jalgpalliagent, kes hoolitseb nüüd muu hulgas vennaste karjääri eest.

2. Sander ja Eino Puri Kuidas nimetada kaht venda, kes pole tegelikult kaksikud, vaid hoopis kaks kolmandikku kolmikutest? Tõelisest spordiperest pärit Puride puhul ei maksa üldse imestada, et Sander ja Eino jalgpallis läbi lõid – nende kolmikõde Kadri oli heal tasemel võrkpallur nagu ka ema Keete. Spordist läbi imbunud olid ka isa Raul ja vanaisa Endel. Kui paremäär Sander on aastaid välismaal mänginud, Eesti koondist 88 korda esindanud ja kolmel korral ka Eesti meistriks kroonitud, siis keskpoolkaitsja Eino karjäär päris nii säravalt ei kulgenud – Eesti koondise eest jõudis ta platsile vaid viiel korral ning käis paaril hooajal ka välismaal kätt proovimas, kuid põhilise jalgpallitee käis ta siiski koduses meistriliigas. Peaaegu kümnel hooajal mõne tiitlipretendendi ridadesse kuulunud Eino mängis meistriliigas enam kui 250 mängu ja tuli meistriks nii Levadias kui Kaljus.

Urmas ja Meelis Rooba esindasid Eesti koondist kahe peale kokku 120 korda. Fotod: Lembit Peegel

1. Urmas ja Meelis Rooba

Esikoha puhul suurt küsimust olla ei saanud. Vennad Roobad on selgelt olnud kõige kõrgema lennuga Eesti jalgpallurid. Aasta noorem Urmas mängis aastaid äärekaitsjana Taani kõrgliigas ning tema nelja-aastane aeg FC Kopenhaagenis on hoolimata sagedastest vigastustest senimaani üks alahinnatumaid välismaal mänginud eestlaste saavutusi – lõppude lõpuks tõi see talle kolm Taani meistritiitlit. Meelis Rooba tähelend küll nii särav ei olnud, kuid noorena peeti ka teda keskpoolkaitses ülimalt andekaks mängijaks, enne kui vigastused vahele tulid ja suurele välismaa-karjäärile kriipsu peale tõmbasid. Eesti mõistes oli sellest hoolimata tegu väga korralikul tasemel mängijaga – koondises sai ta kaheksa aastaga kirja 50 mängu ja neli väravat, Urmase arvele jäi rahvusmeeskonnas 70/1. Väärt mainimist: Vitali ja Vladislav Gussev, Kert ja Mikk Haavistu, Artur ja Eduard Maurer, Vadim ja Nikita Mihhailov, Vitali ja Juri Leitan, Heinrich ja Rudolf Voldemar Paal, Daniil ja Eduard Ratnikov, Aleksei ja Daniil Savitski, Otto ja August Silber, Karl-Rudolf ja August Silberg, Ats ja Mikk Sillaste, Taijo ja Timo Teniste. Poolvennad Dmitri Kruglov ja Jevgeni Harin oleksid kindlasti samuti tabelisse pääsemist väärt, ent Harin võttis Vene kodakondsuse ning Eesti koondise eest seega mängida ei saa. Lähiaastatel võivad lisanduda: Mattias ja Kristofer Käit, Karol ja Raimond Mets, Henrik ja Gregor Pürg. 2022 VEEBRUAR JALKA

LÕPULUGU Tõeliseks legendiks mängis Yaya ennast aga Premier League’is, kus ta sai Manchester City ridades kaheksa hooaega kirja. Tõelise kastist kastini poolkaitsjana säras ta nii kaitsefaasis kui rünnakul – hooajal 2013–14, kui City krooniti Inglismaa meistriks, lõi ta keskväljamängijana Premier League’is lausa 20 väravat, olles sellega senimaani Frank Lampardi kõrval ainus poolkaitsja, kes ühe hooajaga sellise tabamuste arvuni jõudnud. Kolo mängis aastatel 2009–2013 samuti Manchester Citys, aga Premier League’is jäi tema suurimaks saavutuseks kahtlemata hooajal 2003–04 Arsenali põhimehena tiitli võitmine – mäletatavasti ei kaotanud Arsenal toona kogu liigahooaja peale mitte ühtegi kohtumist. Meistrite liiga finaalis sai tema oma võimaluse 2006. aastal, kuid Arsenal jäi toona Barcelonale napilt alla. Vennad võitsid Elevandiluuranniku koondisega 2015. aastal üheskoos ka Aafrika meistritiitli.

4. Fritz ja Ottmar Walter

Maailm

Kogu maailma puhul on valik mõistagi tunduvalt laiem, kuid ometi eristuvad teistest selgelt mõned vendade paarid, kus mõlemad pooled on oma karjääris olnud väga edukad. Samamoodi nagu Eesti poolel reastasime siingi viis paremat vendade paari, allpool toome aga välja veel portsu vendi, kes väärivad selles kontekstis mainimist.

5. Yaya ja Kolo Touré

Elevandiluuranniku tähtedest on Yaya küll kaks aastat noorem, kuid just tema oli see, kes 18aastasena esimesena kodumaa tolmu jalgelt pühkis ja Euroopasse siirdus – 2001. aastal liitus Yaya Belgia klubi Bevereniga, aasta hiljem siirdus aga Kolo Arsenali. Samal ajal kui vanem vend Arsenali põhimehena suuri tegusid tegi, tuli Yayal oma suurt läbimurret veel pisut oodata – põigetele Donetski Metalurgi, Pireuse Olympiakosesse ja Monacosse järgnes suur läbimurre, kui 2007. aastal liitus ta FC Barcelona meeskonnaga, mis paar hooaega hiljem Pep Guardiola käe all tõelise hoo sisse sai ja 2009. aastal lausa kuus tiitlit korjas. Meistrite liiga finaalis tuli tavapäraselt keskpoolkaitsjana toimetanud Yayal sealjuures tegutseda endale võõral keskkaitsja positsioonil.

JALKA VEEBRUAR 2022

Yaya Touré Manchester City eest Meistrite liigas mängimas. Foto: Alex Livesey, UEFA / UEFA via Getty Images

Bobby ja Jack Charltoni kõrval on Fritz ja Ottmar Walter senimaani ainsad vennad, kes jõudnud MM-tiitlini – aastal 1954 Lääne-Saksamaa ridades. Teise maailmasõja ajal pääsesid sõjavangi langenud mehed tänu jalgpallile GULAGi vangilaagrist ning kerkisid kodumaale naasnuna Kaiserslauterni klubi kangelasteks: Fritz lõi klubi eest 364 mänguga 357 väravat, Ottmar 295 mänguga 325 kolli! Koondises mängis siiski tähtsamat rolli Fritz, kes oli MM-tiitlivõidu ajal ka Lääne-Saksamaa kapten. Kui Ottmar mängis ka tänapäevases mõistes kesktormajana, siis Fritz tegutses väljakul pisut allpool, kuid ei jäänud resultatiivsuse poolest vennale alla. Kuulsas finaalivõidus Ungari vastu mängis sakslaste kasuks ka vihmane ja jahe ilm – seda hakati Saksamaal nimetama Fritz Walteri ilmaks, sest just sellistes oludes kippus vanem Walter eriti särama.

3. Sócrates ja Raí

11aastane vanusevahe tähendas seda, et Sócrates ja Raí ei saanudki koos Brasiilia koondises mängida, hoolimata sellest, et nad olid mõlemad väga kõval tasemel mängijad ja kõigele lisaks ka vennad. Vanem Sócrates, keda tunti ründava poolkaitsja positsioonil eelkõige tema pika soengu, stiilse habeme ja peapaela poolest, on neist kahest selgelt tuntum ja kuulsam, kuid Raíl on vastu panna midagi sellist, millest Sócrates ilma jäi – 1994. aastal tuli Raí Brasiilia koondisega maailmameistriks. Seitsme aasta jooksul esindas Sócrates koondist 60 korral ja lõi 22 väravat, kusjuures 1982. aastal oli ta MM-finaalturniiril Brasiilia meeskon-

LÕPULUGU na kapten. Suurema osa klubikarjäärist veetis ta kodumaal, kuid hooaja 1984–85 veetis ta Itaalias Fiorentina ridades. Kaheksakümnendatel oli mängujuht Sócrates sisuliselt Brasiilia koondise aju, kuid pärast 1986. aasta MMi, mille veerandfinaali penaltiseeria Brasiilia Prantsusmaale kaotas (Sócrates oli esimene eksija), lõpetas ta koondisekarjääri. Raí jõudis rahvusmeeskonda aasta hiljem ning tiitleid kogus ta vanemast vennast lõpuks isegi rohkem, samuti oli märkimisväärsem tema karjäär Euroopas, kus ta PSG ridades ennast üheksakümnendate keskel klubi legendiks mängis. Samuti ründava poolkaitsjana tegutsenud Raí sai koondises lõpuks kirja 49 mängu ja 17 väravat.

2. Frank ja Ronald de Boer

15. mail 1970 nägid ilmavalgust jalgpalliajaloo parimad kaksikud. Keskkaitses mänginud Frank ja rünnakul, ründava poolkaitsjana või paremal äärel toimetanud Ronald kerkisid üheskoos üheksakümnendatel Amsterdami Ajaxi põhitegijateks, aitasid klubi kümnendi keskel Meistrite liiga tiitlini ja veel mitme trofeeni, enne kui nad klubiga tülli läksid ja 1999. aastal üheskoos FC Barcelonasse müüdi. Üheskoos said nad hiljem mängida veel nii Rangersis kui ka kahes Katari klubis, Hollandi koondisega tulid nad 1998. aasta MMil neljandaks. Pisut edukamaks saab lugeda mõned minutid vanema Franki karjääri, kes sai Hollandi koondises lõpuks kirja 112 mängu ja 13 väravat – sama palju tabamusi jäi ka Ronaldi arvele, kuid tema mängude arvuks jäi 67. Mõlemad mehed teenisid hääli ka Ballon d’Ori hääletustel: 1998. aasta eduka MMi järel oli Frank näiteks 11. ja Ronald 21. kohal.

1. Michael ja Brian Laudrup

„Ballon d’Or ei tähenda midagi, sest Michael Laudrup ei ole seda võitnud.“ „Kes on parim mängija jalgpalliajaloos? Laudrup.“

Michael Laudrup 2020. aastal UEFA promoüritusel. Foto: UEFA

1998. aasta MM-finaalturniir. Brian Laudrup (paremal) on värskelt värava löönud Brasiilia koondisele. Foto: Patrick Kovarik, AFP/Scanpix

„1960ndatel oli Pelé, 70ndatel Cruijff, 80ndatel Maradona ja 90ndatel Laudrup.“ Need kolm tsitaati pärinevad Pep Guardiolalt, Andrés Iniestalt ja Franz Beckenbauerilt. Pole paha! Ei ole kahtlustki, et taanlast Michael Laudruppi, kes esindas oma tippaegadel teiste seas FC Barcelonat, Real Madridi, Juventust, Rooma Laziot ja Amsterdami Ajaxit, võib julgelt pidada jalgpalliajaloo üheks paremaks mängijaks. Mida suutis aga tema viis aastat noorem vend Brian? Teiste seas Müncheni Bayerni, Fiorentina, AC Milani, Chelsea, Ajaxi ja Rangersi särki kandnud Brian lõpetas vigastuste tõttu karjääri vaid 31aastaselt, ent jõudis selle jooksul tulla Euroopa meistriks, Meistrite liiga võitjaks, Itaalia ja Šotimaa meistriks ning Taani koondisega ühes vennaga ka konföderatsioonide karikaturniiri võitjaks – kusjuures võidu järel tunnistati Brian ka turniiri parimaks mängijaks. Ei saa öelda, et Brian oleks kuidagi vanema venna varju jäänud – ka tema karjäär oli särav ja edukas. Kui Michael tegutses peamiselt ründava poolkaitsjana, siis Brian paremäärena. Huvitav kurioosum juhtus 1992. aasta Ballon d’Ori valimisel: Michael, kes oli otsustanud EMil triumfeerinud Taani koondisesse mitte minna, valiti seitsmendaks, aga sellega polnud ta oma peres isegi parim, sest Euroopa meistrist vend Brian tuli hääletusel kuuendaks! 1998. aastal olid mõlemad vennad taas nomineeritud: seekord sai Brian 23. koha, Michael 20. koha. Väärt mainimist: Thiago ja Rafinha Alcântara, Jordan ja André Ayew, Franco ja Giuseppe Baresi, Sven ja Lars Bender, Jérôme ja Kevin-Prince Boateng (poolvennad), Bobby ja Jack Charlton, Eden ja Thorgan Hazard, Lucas ja Theo Hernández, Filippo ja Simone Inzaghi, Ronald ja Erwin Koeman, Niko ja Robert Kovač, Diego ja Gabriel Milito, Gary ja Phil Neville, Rafael ja Fábio. 2022 VEEBRUAR JALKA

LISAAEG

Kaks tilka vett

Veebruarikuu sünnipäevad 02.02 Ülo Kikas 02.02 Valeri Karpin 02.02 Vladimir Voskoboinikov 02.02 Joonas Tamm 02.02 Reivo Vinter 02.02 Michael Schjønning-Larsen 03.02 Mart Poom 03.02 Lauri Nuuma 03.02 Kristjan Lukk 05.02 Raiko Karpov 05.02 Robert Lepik 05.02 Eva-Maria Niit 07.02 Sepo Vilderson 07.02 Geit Prants 07.02 Liis Pello 07.02 Gerli Israel 08.02 Jan Õun 10.02 Ivan O’Konnel-Bronin 10.02 Konstantin Nahk 10.02 Kristen Viikmäe 10.02 Tarmo Neemelo 11.02 Raivo Nõmmik 11.02 Tihhon Šišov 11.02 Jürgen Kuresoo 11.02 Aljona Sasova 11.02 Magnus Villota 11.02 Kristen Lapa 11.02 Jevgeni Demidov 12.02 Richard Barnwell 12.02 Alo Bärengrub 12.02 Andrei Sidorenkov 12.02 Juri Frischer 12.02 Pille Raadik 12.02 Ave-Lii Laas 12.02 Jonna Soomets 13.02 Vladimir Vassiljev 14.02 Daniela Mona Lambin 14.02 Sander Lepik 15.02 Mairo Miil 15.02 Raimond Eino 16.02 Kaspar Paur 17.02 Liivi Sõrmus 17.02 Karli Kütt 17.02 Taaniel Usta 18.02 Aivar Anniste 18.02 Aleksandr Dmitrijev 18.02 Marek Kaljumäe 19.02 Andra Karpin 19.02 Andreas Vaikla 19.02 Kristoffer Grauberg Lepik 20.02 Martti Pukk 21.02 Aron Härsing 21.02 Martin Vetkal 22.02 Hans Näks 22.02 Mihhail Lavrentjev 23.02 Ants Kommussaar 23.02 Risto Kallaste 23.02 Arvo Kraam 23.02 Karina Kork 23.02 Eva-Maria Kriisa 24.02 Oleg Harlamov 24.02 Ingemar Teever 24.02 Silver Kõiv 24.02 Sten Jakob Viidas 26.02 Daniel Tuhkanen 27.02 Kristian Marmor 27.02 Markus Poom 28.02 Karl Andre Vallner 28.02 Aleksandr Šapovalov

JALKA VEEBRUAR 2022

59 53 39 30 25 21 50 35 30 30 24 20 59 40 34 27 45 49 47 43 40 45 39 35 34 24 22 22 43 38 38 38 35 23 20 34 31 29 22 22 27 30 29 19 42 40 31 43 25 21 45 33 18 61 32 75 51 51 27 22 56 39 39 19 21 35 23 24 19

Kaido Koppel Real Madridi ründaja

Karim Benzema Nõmme Kalju treener

Foto: Nõmme Kalju

Foto: Angel Martinez, UEFA via Getty Images

Läti klubid „FIFA“ mängus! „FIFA“ seeria videomängud on teadupoolest iga-aastaselt ilmunud juba peaaegu 30 aastat ning viimasel ajal on igal aastal mängus sees olnud ka mõni Eesti mängija, kes pallib parasjagu mõnes klubis, mis on mängus esindatud. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli Eesti mängijaid „FIFAs“ päris palju („FIFA 13“ mängus lausa 18!), siis viimastel aastatel on sinisärkide read hakanud kokku kuivama: seeria seni viimases mängus ehk „FIFA 22-s“ on Eesti mängijaid täpselt kaks: Karl Jakob Hein ja Maksim Paskotši! Seda hoolimata sellest, et „FIFA“ on aasta-aastalt laiendanud liigade (ja klubide) ringi, mis mängus on esindatud. „FIFA 22“ toob näiteks mängijateni 36 liigat 29 riigist, peale selle veel 26 klubi muudest liigadest üle kogu maailma. Ajalooliselt on Balti regiooni rahvusmeeskonnad, liigad ja klubid jäänud „FIFA“ mängudele võõraks, kuid kas teadsid, et ühes „FIFA“ mängus on olnud sees koguni kaks Läti klubi ning peaaegu oleks sinna pääsenud ka FC Flora? Just nii: 1998. aasta sügisel välja antud „FIFA 99“ oli seerias esimene mäng, kus oli peale sinna lisatud 12 liiga esindatud ka mitu klubi väljastpoolt neid liigasid. Mängu loojad lisasid sinna lausa 50 klubi üle kogu Euroopa, kusjuures väga kindlal alusel: mängu sisse pääsesid kõik klubid, kes jõudsid Meistrite liigas vähemalt teise eelringi või vähemalt esimesse ringi kas UEFA karikavõitjate karikasarjas või UEFA karikasarjas. See tähendas ühtlasi seda, et mängu pääses sisse koguni kaks Läti klubi: Meistrite liiga esimeses eelringis Minski Dinamo alistanud Riia Skonto ning karikavõitjate karikasarja eelringis Islandi klubist Keflavíkist üle olnud Liepāja Metalurgs! Senimaani on tegu ainsa korraga, kui mõni Balti riigi klubi on „FIFA“ mängus esindatud olnud. Eesti klubidest jõudis enda teadmata „FIFA“ mängu pääsemisele kõige lähemale FC Flora, kes andis Meistrite liiga esimeses eelringis Bukaresti Steauale küll vägeva lahingu, kuid jäi kahe mängu Skonto ja Metalurgsi meeskond „FIFA 99“ mängus. kokkuvõttes 4 : 5 alla.

LISAAEG RUBRIIK

Mart Poom 50

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO

Veebruarikuu kolmandal päeval tähistab juubelit Eesti läbi aegade edukamaid jalgpallureid Mart Poom. Legendaarsetest Tallinna Lõvidest välja kasvanud puurivaht jõudis esimese Eesti jalgpallurina Euroopa tippliigasse, mängides aastaid Derby County, Sunderlandi, Arsenali ja Watfordi eest nii Premier League’is kui Inglismaa esiliigas. Premier League’is sai Poom karjääri jooksul kirja 138 kohtumist. Välismaal veel ka Soomes ja Šveitsis käe valgeks saanud Poom lõpetas karjääri 37aastaselt lahkumismänguga Portugali vastu (nullimäng!) ning on sellest ajast alates tegutsenud nii omanimelise jalgpallikooli ja Nõmme Unitedi juures kui ka Eesti koondise väravavahtide treenerina. Sel 1992. aasta fotol on vaid 20aastane Poom veel päris karjääri alguses. Tasub meenutada, kui kirevaid mustreid kandsid väravavahid 30 aastat tagasi – nende kõrval on praegused vormid lausa igavad!

LHV edetabel Detsembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis) 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20.

(1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka (2.) Tallinna FC Flora (3.) Nõmme Kalju FC (4.) FC Nõmme United (6.) Viljandi JK Tulevik (5.) FC Elva (7.) JK Tallinna Kalev (9.) FC Kuressaare (10.) JK Tabasalu (12.) Tallinna FCI Levadia (8.) Viimsi JK (11.) Pärnu JK Vaprus (13.) Paide Linnameeskond (–) FC Hiiumaa (–) Vändra JK Vaprus (18.) Saku Sporting (15.) Raplamaa JK (17.) FC Kose (–) Põlva FC Lootos (–) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

2022 VEEBRUAR JALKA

RISTSÕNA

Jaanuarikuu ristsõna õige vastus oli „Lumi on muinasjutt“. Õige vastuse eest võitis EJLi termose Marko Oja. Võitjaga võtame ühendust. Veebruarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. veebruariks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti mängu jalgpalli kaardipaki. NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

JALKA VEEBRUAR 2022

Jalka (veebruar 2022)

Articles inside

Lisaaeg

Lõpulugu: parimad vennad Eesti ja maailma jalgpallis

Saalijalgpall

Mängija luubi all: Oliver Rass

Tagaseljajutud

Klõpsud

Ajalugu

10 aastat tagasi

Maailm

Miks?

Lembit Peegel

Nimed & numbrid

Raul Ojassaar

Usutlus: Kristofer Piht

Naised

Koondis: naistekoondise uued peatreenerid

Balti turniir