AJALUGU
MM 1998: prantslaste
kodune triumf ja Ronaldo saladus Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1998. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse! Tekst: Raul Ojassaar
1
998. aasta turniiriks naasis suur jalgpall Euroopasse, kui teist korda ajaloos valiti turniiri võõrustajaks Prantsusmaa – varem olid prantslased MMi korraldanud 1938. aastal. Teist turniiri järjest sai otsustavas kandideerimisvoorus lüüa Maroko. Pärast viit 24 osalejaga turniiri oli taas aeg seda suurendada: 32 osalejast rääkis FIFA toonane president Sir Stanley Rous juba 1970. aastal, kuid alles 28 aastat hiljem tehti tema idee teoks. Oli ka viimane aeg, sest FIFA oli viimaste aastate jooksul oluliselt suuremaks läinud: kui 1980. aastal oli FIFAs veel 150 liikmesriiki, siis 1998. aasta alguses oli see arv ületanud 200 piiri. 32 osalejat lubasid ka turniiri formaati loomulikumaks muuta: kaheksast alagrupist pääsesid edasi kaks paremat, mis tähendas, et kolmanda kohaga ei olnud enam võimalik 16 parema sekka saada. Kuna MMid toimuvad tänaseni 32 osalejaga, sai just 1998. aasta turniiri eel esimest korda näha mitut valiksarjaformaati, mis on praegugi tuttavad. Euroopas peeti näiteks esimest korda playoff-mänge valikgrupis teise koha saanud riikide vahel; Lõuna-Ameerikas mängisid üheksa meeskonda (valitseva maailmameistrina oli Brasiilia valiksarjast vabastatud) esimest korda kõik omavahel kaks korda läbi, et paremusjärjestus selgitada. Väga suuri üllatusi valiksarjas ei sündinud: välja võib tuua ehk FIFA edetabeli kolmanda riigi Tšehhi, kes jäi tugevas grupis alla Hispaaniale ja Jugoslaaviale, Lõuna-Ameerikas jäi kahekordne maailmameister Uruguay aga tihedas konkurentsis suisa seitsmendaks ja nelja finaalturniirile sõitja sekka ei jõudnud. Uustulnukaid oli turniiril mitu: Euroopas jõu-
50
JALKA JUUNI 2022
dis oma ajaloo esimeses MM-valiksarjas kohe sihile Horvaatia, Põhja-Ameerikast tuli Mehhiko ja USA järel kadalipust edukalt läbi Jamaica. Aasiast oli debütandiks Jaapan, Mustalt Mandrilt Lõuna-Aafrika. Põnevaks osutus ka kontinentidevaheline playoff: Iraan ja Austraalia mängisid esmalt Teheranis välja 1 : 1 viigi, Melbourne’is läksid austraallased küll 2 : 0 juhtima, kuid Karim Bagheri ja Khodadad Azizi tabamused 75. ja 79. minutil pöörasid asja pea peale ning saatsid võõrsilväravate reegli toel MMile hoopis iraanlased. Austraalia väljalangemine oli nendele seda valusam, et nad ei kaotanudki lõpuks valiksarja jooksul mitte ühtegi mängu.
Norra jätkab kadestusväärset seeriat
A-grupis oli selge, et tiitlikaitsjal Brasiilial ei tohiks edasipääsuga probleeme tekkida. Kuigi vigastuse tõttu jäi meeskonnast seekord eemale nelja aasta tagune kangelane Romário, ei olnud brasiillastel superstaaridega sugugi kitsas käes:
Eesti võttis iseseisvuse taastamise järel esimese võidu Kui 1994. aasta MM-valiksari läks verinoorel Eesti koondisel sportlikus mõttes võrdlemisi aia taha, siis neli aastat hiljem oldi juba pisut arvestatavam jõud. 1996. aasta teisel poolel algas Eestile valiksari kahe mänguga Valgevene vastu – mõlemas matšis suutis kodumeeskond 1 : 0 võita. Iseseisvuse taastanud Eestile tõi esimese valikmänguvõidu Kadrioru staadionil Sergei Hohlov-Simsoni tabamus. Enne seda Minskis toimunud kohtumises tegi Mart Poomi mängu algul saadud vigastuse tõttu koondisedebüüdi 19aastane Sergei Pareiko, kohalikult publikult teenis vilekoori kohtumist vaatama saabunud Valgevene president Aljaksandr Lukašenka. Islandlasest peatreener Teitur Thordarson tõi Eestisse tänapäevase liinikaitse. Tema käe all kaotati selles valiktsüklis küll kaks korda Lätile, kuid valiksarja meeldejäävaim kohtumine peeti hoopis kodus Šotimaaga. Teatavasti otsustas FIFA delegaat Kadrioru staadioni ebasobiva valgustuse tõttu mängupäeval kohtumise algusaja varasemaks tuua, mistõttu jooksid platsile vaid kohtunikud ja 11 šotlast. Kui esialgu arvas Šotimaa, et nad saavad lihtsa tehnilise võidu, siis Eesti vaie oli edukas ja FIFA käskis mängu mõned kuud hiljem neutraalsel pinnal uuesti pidada. Monacos toimunud mälestusväärne matš jäi 0 : 0 viiki ning pani aluse Mart Poomi karjäärile Inglismaal. Muide: šotlastel ei olnud viigist lõpuks hullu ühti, sest nad tulid Austria järel alagrupis teisele kohale ning pääsesid parima teise koha meeskonnana otse finaalturniirile. Eesti jäi aga Valgevenega võrdselt nelja punkti peale, kuid pisut parem väravate vahe tähendas, et viimast kohta suutsid sinisärgid vältida.
