Jalka (oktoober 2022)

Lahjendamata jalgpallikontsentraat

Foto: Liisi Troska

Ees ootav oktoobrikuu toob meile jalgpalli sisse igast uksest, igast aknast ja iga päevaselt. Kui Eestis valmistutakse hooaja lõpusirgeks, siis Euroopa tippjalg pallis käib hetkel selline andmine, et mõned meeskonnad saavad kuu ajaga kirja isegi kümme mängu – vabu kesknädalaid või nädalavahetusi lihtsalt ei ole, sest juba novembri keskel tuleb kuuks ajaks pallurid MM-finaalturniiri jaoks rahvus koondistele loovutada.

Tippjalgpallist või kodusest jalgpallist vabu päevi oktoobrikuus sisuliselt ei ole – jalgpallikarussell keerleb absoluutsetel täistuuridel ning isegi fännidel on tükk tegemist, et ree peal püsida, rääkimata mängijatest endist, kelle tervis peab kõvale mahvile vastu pidama. Ja sealjuures ei taha ju keegi enne suurt MMi vigastada saada…

Jalka on selle aina kiireneva vutitempo juures koht, kus saab võtta natuke rahulikumalt – võta endale see aeg, et sotsiaalmeedia lühikeste naljaklippide ja uudiseportaalide pealkirjade sirvimise asemel paarikümneks minutiks ajakirja ga diivanile või tugitooli istuda ja pisut süveneda. Lubame, et peale teadmiste pa kume meelelahutust ka meie – otsi kasvõi üles lehekülg 38 ja sa ei pea pettuma!

Oktoobrikuu numbrist leiad nii pikemaid usutlusi, mõtisklusi, tagasivaateid, eksperimente kui ka aktuaalsemat kraami. Ilusat jalgpallisügist!

Eesti koondis tõusis Rahvuste liiga D-liigast tagasi C-tasandile täiseduga. Kas see tähendab, et Eesti jalgpalliga on nüüd taas kõik hästi, või leidub võitude taga ka muret tekitavaid nüansse?

Võib tunduda, et see on liiga hea, et tõsi olla, kuid Eesti koondise kehalise ettevalmistuse treeneri Michael Mülleri käsutuses on lihtne abivahend, millega on võimalik jalgpallur vaid mõne minutiga kindlates omadustes varasemast märgatavalt paremaks muuta. Jalka käis asja omal nahal proovimas! Lõpulugu lk 58–62

Kolumn

Raul Ojassaar

Korvpalli EM-finaalturniir pakkus ühest küljest küll vägeva vaatemängu, kuid turniiri juures jäi sellegipoolest hinge kriipima veider nüanss, mille suhtes võiks korvpall õppust võtta jalgpallilt.

Jalka alustab uue rubriigiga, kus teeme juttu inimestega, kes töötavad jalgpalliliidus. Räägime peale aktuaalsete küsimuste sellest, kuidas nad selle töö juurde jõudsid ja milles nende ülesanded seisnevad.

Töövari: kohtunike kehalised katsed

Jalka peatoimetaja ja endine harrastuskohtunik Raul Ojassaar käis nüüd, viis aastat pärast viimati lipu käes hoidmist Eesti tippkohtunikega koos füüsist mõõtmas. Kui heas vormis meie kohtunikud on?

Miks?

Rubriik „Miks?“ uurib seekord, miks ei võiks vahetusmängijad pingil istuda mänguvormis ja olla treeneri kutse peale kohe valmis platsile sekkuma.

Tagaseljajutud

„Tagaseljajuttudes“ räägib seekord meeskonnakaaslasi taga Nõmme Kalju vasakkaitsja Henri Järvelaid.

ESIKAANEL: KARL JAKOB HEIN FOTO: BRIT MARIA TAEL / SOCCERNET.EE NR 10 (178)

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA: ERKO LITVJAKOV

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: MADIS PERLI +372 5303 8296 madis@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

Jalka jätkab ülevaatega varasematest MM-finaalturniiridest. Seekord on luubi all 2014. aasta turniir.

end proovile!

Jalka värske rubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD REUSNERIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Fotod: Lembit Peegel

Septembri alguses sai A. Le Coq Arenal näha tõelist maailmataset – Eesti naistekoondis sai MMvalikmängus rammu katsuda äsja Euroopa meistrivõistlustel poolfinaali jõudnud Prantsusmaaga. Mängu märksõnaks sai lõpuks „üheksa“ – prantslannad lahkusid Lillekülast kindla 9 : 0 võiduga, Eesti lõpetas aga mängu üheksakesi, sest punase kaardi teenisid nii Siret Räämet kui Vlada Kubassova.

Eesti kokkupõrge maailma tipuga

eestlannad:

oli mängu eel mõistagi hea! Miks ei olekski pidanud olema, kui jõudu saab katsuda maailma tipuga?

mängu järel, kui seis oli juba 0 : 1, jäi Eesti vähemusse: pildile jäänud olukorras oskas Paris FC ründaja Ouleymata Sarr mängida väikese kontakti Siret Räämetiga nii suureks, et portugallannast kohtunik määras selle eest penalti ja näitas Räämetile ka punast kaarti. Penalti realiseeris Kenza Dali.

Kristina Bannikova Ella Palis’

palliga

jooksmas.

Tallinna Cosmos

Kevadel saalivutis Eesti meistriks kroonitud Tallinna Cosmos korraldas kodus saalijalgpalli Meistrite liiga eelringi alagru piturniiri, kuid edasi põhiturniirile murda ei suutnud – nelja võistkonna konkurentsis alistati küll Walesi tšempion FC Cardiff ja Iirimaa meister Dublini Blue Magic, kuid otsustavas kohtumises jäädi alla Slovakkia meeskonnale Lučenecile.

Rustam Soirov

FCI Levadia Tadžikistani koondislasest ründaja Rustam Soirov tuli oma rahvusmeeskonna ridades Tais King’s Cupi võitjaks. Poolfinaalis alistasid tadžikid Nõmme Kalju rün dava poolkaitsja Andre Fortune’iga tugevdatud Trinidadi ja Tobago koondise, finaalis penaltiseerias Malaisia – sealjuu res lõi otsustava löögi sisse just 20aastane Soirov.

Itaalia null, Eesti kaks!

Poolas alanud U19 vanuseklassi poiste EM-va likturniir algas tõelise üllatuspommiga: esimese vooru kohtumises suutis Eesti koondis 2 : 0 alistada Itaalia!

Turniiri eel kogu Euroopas neljandal asetusel olnud itaallased hoidsid küll kõvasti rohkem palle ja Eesti väravat pideva surve all (pealelöö gid 26 : 7 Itaalia kasuks), ent saapamaalastel jäi puudu löögitäpsusest, samuti säras Eesti kaitseliin koos väravavaht Ott Nõmmega. Pikalt surve all olnud Eesti oli juba lähedal magusale viigipunktile, kuid Nikita Kondratski ja Egert Õunapuu väravad 90. ja 90 + 3. minutil aitasid Eestil lõpuks võtta ajaloolise ja tõeliselt vägeva skalbi – tegu on tugevaima vastasega, kelle on Eesti noortekoondised suutnud võistlusmängus selili suruda.

„Valmistusime selleks kohtumiseks väga hästi. See tulemus näitab, et meis on sisu ja reaalsuses suudame mängida ükskõik mis võistkonnaga,“ sõnab Eesti meeskonna kapten, klubijalgpalli just Itaalias mängiv Andreas Vaher. „Mängu alguses oli meil vastaste kõrge pressiga probleeme, aga mida aeg edasi, seda paremaks meie poolt esitus läks ja oli näha, et itaallased väsisid. Me kohanesime mänguga hästi ning lõpuks tõid kontrarünnakud meile edu.“

Eesti peatreener Alo Bärengrub kiidab nii vä ravavaht Nõmme kui ka mängu pöörde toonud vahetusmehi – mõlemad väravalööjad sekkusid just nimelt vahetusest. „Siiras rõõm tulemuse ja poiste üle, kes seda võitu väärisid. Ütlesin ka neile, et sellise tulemuse saavutamiseks on vaja veidi õnne, suurepäraseid tõrjeid ja hinges tatust. Seda kõike ma väljakul ka nägin.“

Teises mängus Poolalt 0 : 2 kaotuse saanud Eesti U19 koondise saatus polnud Jalka trükkimineku ajaks veel täpselt teada – viimane valikmäng peeti Bosnia ja Hertse goviina vastu. Edasi eliitringi ehk 28 parema sekka pääsevad neljaliikmelise alagrupi kaks esimest, lisaks ka paremad kolmanda koha saanud meeskonnad.

pealtvaatajat kogunes Tartu Tamme ka ja Pärnu Vapruse vahelisele naiste meistriliiga kohtumisele. „Roosa jalgpalli“ üritus meelitas tribüünide le naiste meistriliiga kõigi aegade rekordpubliku.

eurot koguti Eesti ja Soome legendide lahingul Eesti jalgpalliklubidele AED elustamisaparaatide soetamiseks.

päeva jõudis ametis olla FCI Levadia peatree neriks määratud endine Ukraina koondislane Maksõm Kalõnõtšenko. Poolteist nädalat Levadiat tüürinud Kalõnõtšenko ainsaks koh tumiseks Levadia eesotsas jäi 2 : 3 kaotus FC Kuressaarele.

Egert Õunapuu sai Itaalia vastu kirja värava ja väravasöödu – sealjuures mängib ta endast aasta vanemate seas. Foto: Liisi Troska

Nii nad ütlesid

„Või putsade valik. Need ei ole tavalised kingad, mis peavad olema mugavad. Putsa peab esialgu olema kitsas ja siis muutub vaikselt jala järgi ning lõpuks on hea mängida. Muidu valivad nad number või poolteist suurema.“

Dmitri Kruglov õpetab noori jalgpallu rihakatisi õigeid valikuid tegema „Staadion asub mere ääres ja trenni ajal kukkusid kalad üle lennanud kajakate küüniste ja nokkade vahelt meile platsile.“

Enar Jääger meenutas elu Norra väikelinnas Ålesundis

„Tülpimus, et kael läheb kangeks, kui vaatad, kuidas nad neid lennukeid seal alla pommitavad.“

Tallinna Kalevi ründaja Ats Purje FC Kuressaare paljude kõrgete söötudega mängustiilist

„Teinekord õnnestus Lastestaadionil lipsata sinna teisele poole, kus oli päris jalgpalliväljak – ja seal olid väravatel võrgud! Mis oli kõige mõnusam asi –ükskõik kui kaugelt palli peksid, siis võrk sahises! Toona ju väravatel üldiselt võrku ei olnud. See oli ikka hea ja mõ nus tunne.“

Spordiajakirjanik Jaan Martinson lapsepõlvest

„Juttu pole olnud, aga ta elab Itaalias juba neljandat aastat. Kes teab, kus ta mängib ja kuidas läheb. Äkki ta saab mõnes riigis dokumendi.“

Oliver Jürgensi isa Jüri vihjas, et poeg võib ka mõne teise riigi passi ja koondi se peale mõelda

„Mul ei ole sõnu! Ma ei tea, kui palju ma seda juba kordan – aga mida need treenerid siin kahekesi teevad? Kui lähed vaheajal (Sergei – toim.) Terehhovi käest küsima, siis küsige, kas neil on mehed markeeritud ka või panevad nad lihtsalt mängijad väljakule mängima, nagu jumal juhatab. Inimene on täiesti üksi! Kõige pikem vend, kõige ohtlikum standardolu kordade ajal, ja ta on markeerimata! Ta ei saa öelda, et ta ei tea, mida ta noored mängijad teevad – tegelikult on stan dardolukorrad ju treenerite töö.“

ETV2 eetris Paide Linnameeskonna ja Tallinna Legioni mängu kommenteeri nud Ingemar Teever ei suutnud 6 : 0 seisuga lõppenud avapoolaja järel Legioni kesist kaitsetööd uskuda

„Nagu oleks hambaarsti juures tuimes tuse all.“

Kevadel silmakoopaluu kolmest ja põsesarnaluu ühest kohast murdnud Rauno Sappineni parem näopool pole veel täielikult taastunud

FIFA ja UEFA ähvardavad Leedu rahvusvahelisest jalgpalliperest välja visata

Kuigi Leedu jalgpallikoondist ähvardab langemine Rahvuste liiga madalaimale tasandile ehk D-liigasse, on leedulas test jalgpallifännidel ometi põhjust rõõmustada – ühest küljest pääses Vilniuse Žalgiris Konverentsiliiga alagrupiturniirile ja on seal seni edukalt esinenud, teisalt hakkab viimaks ometi valmima ka moodne taristu. Ometi on Leedu jalgpall kistud taas kord muutuste keerisesse – koguni nii tõsisesse, et UEFA ja FIFA saatsid Leedu alaliidule (LFF) ühise kirja, milles ähvardasid nende liikmelisuse peatada.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Kaunase linnavalitsus

Leedu jalgpalli juhtimist on sealsed vutiinimesed aastaid kritiseerinud –eelmise aasta kevadel Jalkale antud intervjuus tõdes ka portaali 15min.lt jalgpalliajakirjanik Mantas Krasnickas, et olukord on mäda – alaliidus tõmbavad niite kriminaalse taustaga inimesed ja Leedu üldsuse usaldus jalgpalliliidu vastu on langenud nulli lähedale.

Situatsioon, kus ka Leedu koondise sportlik tase on aegade madalaim, on pannud tegutsema sealsed poliitikud. Juulikuus tõmbas sae käima Leedu seimi liige Mykolas Majauskas, kes pakkus välja, et Leedu jalg palliliidu juhtimise võiks ajutiselt üle võtta kas UEFA või Leedu valitsuse määratud regulaator. Majauskase sõnul ei esinda sealne jalgpalliliit oma praeguses vormis Leedu jalgpallikogukonna huve ning pole võimeline vajalikke muudatusi läbi viima.

Jutust tegudeni jõuti septembri alguses, kui Majauskase juhitud rühm parlamendisaadikuid esitas heakskiitmiseks seaduse, mille jõustumise korral määraks Leedu haridus-, teadus- ja spordiministeerium alaliidule ajutise administraatori, kes korraldaks organisatsioonis põhjaliku finantsja juhtimisauditi ning koostaks jalgpalliliidule uue põhikirja, mille järgi oleksid kõik jalgpalliklubid LFFi liikmed, kellel oleks üldkogul võrdne hää leõigus – täpselt nii, nagu see on hetkel ka Eestis. Hetkel on Leedu klubid alaliidus esindatud vaid regionaalsete ühenduste kaudu.

Plaani järgi saaks üldkogu ka õiguse valida alaliidu presidenti, ase presidente ja täitevkomiteed ning liikmeteks ei saaks olla isikud, kes on varem kriminaalkorras süüdi mõistetud. Endine kettaheitja ja praegune parlamendi noorsoo- ja spordikomitee esimees Virgilijus Alekna andis mõista, et valitsus on valmis LFFile rohkem rahalist tuge pakkuma, aga seda vaid juhul, kui alaliidus õhk puhtaks lüüakse.

Plaan vastuolus põhiseaduse ja statuutidega?

Kuigi poliitikud rõhutavad, et pikemas plaanis tahetakse kohaliku jalgpalli juhtimine anda LFFi kätte tagasi, on plaanil siiski ka vastaseid. Sõna võt tis isegi Leedu president Gitanas Nausėda, kelle sõnul ei ole üks seadus võluvõti Leedu jalgpalli päästmisel. „Oleme näinud palju näiteid, kuidas selline tegutsemine viib selleni, et riik heidetakse rahvusvahelistelt võist lustelt välja. Peaksime sel juhul elama jalgpallita nagu hetkel Venemaa,“ sõnas riigipea. Asjatundjate hinnangul ei oleks selline riigi sekkumine kõigele lisaks kooskõlas ka põhiseadusega.

Presidendi sõnad ei olnud tühja koha pealt võetud. FIFA ja UEFA saat sid Leedu alaliidule 14. septembril ühise kirja, kus rõhutasid, et säärane seadus ja selle tagajärjed oleksid vastuolus nii FIFA kui UEFA statuuti dega, mis nõuavad, et rahvuslikud alaliidud tegutseksid sõltumatult ja kolmandate osaliste sekkumiseta – ning sellisel juhul soovitaksid FIFA ja UEFA oma komiteedel Leedu liikmelisus peatada. See tähendaks, et Leedu jalgpallikoondised ja -klubid visataks välja FIFA ja UEFA võistlustelt

ning ei saaks enam osa FIFA ja UEFA jagatavatest suurtest rahalistest toetustest.

Kuigi LFFi täitevkomitee liige ja Leedu jalgpalli üheks peamiseks niiditõmbajaks peetud Arūnas Pukelis, kes on üks mitmest kriminaalse taustaga inimesest Leedu vutijuhtide seas, reageeris parlamendi plaani dele esialgu raevukalt ja väitis, et väljapressimisele tema ega LFF ei allu, hakkas alaliit siiski paar päeva hiljem välja töötama uut põhikirja ning val mistub sügisel mitmepoolseks kohtumiseks, kus ühise laua taha istuvad Leedu valitsuse, jalgpalliliidu, FIFA ja UEFA esindajad. Jalka trükkimineku ajaks ei olnud veel selge, kas Leedu parlament võtab vastuolulise seadu se vastu või mitte.

Leedu staadionipõud saab viimaks lahenduse Halbade kõrval on Leedu vutis ka häid uudiseid – viimastel aastatel on Leedu jalgpalli esindusväljakuks olnud Vilniuses asuv LFFi ehk Leedu jalgpalliliidu staadion, mis on aga kogu selle aja jooksul katuseta istekoh tade, kehva kunstmuru, väikese mahutavuse (5000) ja amortiseerunud tribüünihoone tõttu Leedu jalgpalliinimestele piinlikkust valmistanud. Tõtt-öelda ongi tegu staadionilaadseks ehitatud kunstmuruväljaku, mitte rahvusareeniga.

Leedu õnneks võib nüüd koondise LFFi staadionil mängimine saada varuvariandiks – Kaunases avatakse oktoobri keskel uhkelt renoveeritud Dariuse ja Girėnase nimeline staadion, millest saab 15 000 istekohaga ja kõikide moodsate lahendustega Baltimaade uhkeim staadion. Jalgpalliinimesi häirivad seal ehk väljaku ja tribüüni vahele jäävad kergejõustiku rajad, kuid nendest hoolimata peaks Kaunase areen saama lähiajal UEFA nelja tärni staadioniks – nagu Eestis A. Le Coq Arena.

Taas arendatakse ka Vilniuses asuvat rahvusstaadioni. Juba 1987. aastal (!) kesklinna lähedusse ehitama hakatud areeni valmimisele tõm mati rahapuudusel pidurit Leedu taasiseseisvumise järel. Vahepealse aja jooksul on pidevalt tehtud plaane staadioni valmis ehitamise jaoks, kuid probleemid eesotsas korruptsiooniskandaalide ja kohtuvaidlustega on tähendanud seda, et juba üle 30 aasta on hiiglaslikul ehitustandril püsti olnud pelgalt osa karkassist.

Eelmise aasta oktoobris sõlmiti rahvusstaadioni ehitamiseks uus 160 miljoni euro suurune leping, millest Vilniuse linn katab umbes 100 miljonit ja riigi valitsus 53,4 miljonit. Tänavuse septembri alguses alus tati ehitusplatsil kontrollitud plahvatuste korraldamist, et vana vunda mendi peal olevad struktuurid purustada – uue kompleksi valmimistäht ajaks on esialgu seatud 2024. aasta lõpp. Peale suure jalgpallistaadioni ja spordikeskuse on plaanis rajada veel kaks jalgpalli treeninguväljakut, kergejõustikustaadion koos soojendusalaga, kultuurikeskus ja laste aed.

LUGU JA TSITAADID

Nii nad ütlesid

„Armeenia ei ole Euroopa. Teine maailm, kõik on teistmoodi. Ja väga palav! Elu on samasugune nagu meil 30 aastat tagasi. Iraan on kõrval, sealt muudkui tullakse ja tullakse. Ukrainast tullakse, Vene maalt... Kõik on läinud kalliks, nii toit kui ka korterid, kõik hinnad. Ka meditsiin on selline, noh... Peres on kaks väikest last, seetõttu on väga keeruline. Muidu on normaalne, aga õhk on, kuidas ma ütlen – ei ole värske. Ja viirus-viirus-viirus, haige-haige-haige... Hingata on raske.

Kui tulin Eestisse, siis tundsin kohe, et see on minu õhk, minu koht!“

Nikita Baranov elust Armeenias se gastel aegadel

„Näiteks Itaalia U19, kelle vastu Eesti valikturniiri alustab, harjutab koos juba eelmise nädala kolmapäevast. Sealse Primavera liiga nädalavahetuse voor jäeti koondise huvides lihtsalt ära. Eesti peatreener Alo Bärengrub sai meeskon na kokku kaks päeva enne turniiri. Trenn, öine lend, veel üks trenn ja lahingusse...

Tollesama Itaalia ja seejärel Poola vas tu, kes mõlemad ka varasematel kuudel järjepidevalt kogunemisi korraldanud.“

Jalgpalliajakirjanik Andres Vaher soovib Eesti noortekoondistes näha tõsisemat lähenemist

„Sain tasuta reisi San Marinosse!“ Sergei Zenjov teenis koondisemängus Maltaga kollase kaardi, mis tähendas talle järgmiseks kohtumiseks San Mari noga mängukeeldu

„Hindeks annaks võibolla 4–, 3+. 3+ või isegi 3, vaadates seda, kuidas rahvus vahelisel tasemel mängisime. Seal me ei mänginud selliselt, nagu oleks tahtnud. Küsimus ongi selles, et peame võtma mängudest maksimumi, see aas ta jäi seal potentsiaal realiseerimata ja ma arvan, et see on see kokkuvõte, mis me siit teeme.“

Neli vooru enne hooaja lõppu endiselt täisedu nautiva FC Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva ei jää hooajaga rahule, sest suvised euromängud ebaõnnestusid

„Kuidas me mudaliigast välja tulime? Me tulime ju 90 + 4. ja 86. minuti vära vatest. Malta vastu võõrsil oli ju tegeli kult suur õnn, et me seal võidu saime.

Miks nooremad mängijad poleks võinud Maltast jagu saada? Kui vanemad kogu aeg mängivad, siis nooremad ei saagi ju võimalust. Seis on ju praegu nii halb, et võibolla nooremad saaks isegi paremini hakkama.“

Joel Lindpere Eesti koondise kõrgest keskmisest vanusest

Uhiuue ilme saanud Dariuse ja Girėnase staadion Kaunases.

Palgasõduritest metsloomad

Septembri esimene pool pakkus mõnusa võimaluse suurturniiri nautida – küll mitte jalgpallis, aga korvpallis, kus 24 meeskonna osalusel peeti maha EM-finaal turniir. Kohal olid maailma abso luutsed tippmängijad (NBA viima sel neljal hooajal järjest on kõige väärtuslikumaks palluriks valitud eurooplane!), sündis omajagu üllatusi, mängud olid tasavägised ja dramaatilised, kohal oli ka Eesti koondis – mida veel ühelt pallimängu finaalturniirilt tahta?

Tuleb välja, et poolte võistkondade puhul natukenegi austust oma riigi ja rahva vas tu! Olen üldiselt olnud sellistes küsimustes kogu elu väga liberaalne, kuid mul on sellest hoo limata tohutult imelik vaadata korvpalli EMi, kus täpselt pooltes koondistes müras liidri või ühena liidritest väljakul ameeriklasest leegionär. Jah –me räägime koondisekorvpallis leegionäridest!

Rahvusvahelise korvpalliliidu FIBA reeglid lu bavad nimelt igal koondisel anda igaks mänguks üles ühe naturaliseeritud mängija, kellelt ei nõu ta peale passi mitte ühtegi muud sidet esindata va riigiga. Praktikas tähendab see seda, et paljud Euroopa riigid on endale tuima näoga palganud ameeriklasest tagamängija – kiirkorras on välis maalasele hangitud uue riigi kodakondsus, mis sellest, et mõni neist pole ehk kunagi oma uue kodumaa õhkugi nuusutanud. Reglement ju lubab – miks mitte seda võimalust sport liku edu nimel ära kasutada?

Eestikeelses meedias räägitakse selliselt naturaliseeritud mängija test läbivalt kui kodustatud män gijatest, nagu oleksid need väike sed ameeriklased leitud paksust karulaanest, poolvägisi tsivilisat siooni toodud ja puuokste asemel korvirõngaste küljes rippuma õpe tatud. See on sügavalt ekslik ni metus: kodustatud metsloomal on oma uue koduga tunduvalt rohkem ühist kui näiteks John Roberso nil, Dee Bostil, Kendrick Perryl või Mike Tobeyl Bosnia ja Hertsegovii na, Bulgaaria, Montenegro ja Slo veeniaga.

Võib ju öelda, et mis see üks võõrmängija koondises ikka ära ei ole – aga on. Kuna korvpallis on korraga platsil vaid viis män gijat ja need kodustatud ässad on enamasti meeskonnaliidritest ta gamängijad, kes toimetavad palju palliga, on nende mõju koondise korvpallis ebaproportsionaalselt suur. Kuigi Euroopas on endiselt alles mitu riiki, mis pole kunagi kodustatud mängijaid kasutanud (näiteks Eesti, Läti, Leedu, Ser bia), on naturalisatsiooni kaudu

Väikese üllatusena Euroopa meistriks kroonitud Hispaania liidrid: vasakul turniiri väärtuslikem mängija Willy Hernangómez, paremal ameeriklane Lorenzo Brown. Mõlemad valiti ka EMi süm boolsesse viisikusse. Foto: Vid Ponikvar / Sportida / SIPA / Scanpix

Tekst: Raul Ojassaar

„Kes oleks 20 aastat tagasi arvanud, et me mõlemad siia jõuame?“ küsis Montenegro koondise liider Kendrick Perry Türgi koondise mängujuhilt Shane Larkinilt. Tõesti, kes oleks võinud arvata, et ühest mehest saab monteneg rolane ja teisest türklane? Ühevanused Perry (paremal) ja Larkin (vasakul) kasvasid üles Orlandos ja teavad teineteist juba paarkümmend aastat.

korvpalluritele kiirkorras koondise jaoks passi andnud ka sellised riigid, mille rahvas on tuge va identiteediga ja kus ei tohiks heal tasemel korvpalluritest puudust olla. Kas Eu roopa tugevaima rahvusliku liigaga Hispaanias said ühtäkki tagamängijad otsa, et nad pidid endale võtma mitte kunagi isegi Hispaania klubis palli nud Lorenzo Browni? Kas Horvaa tia korvpallikoolkond ei ole viimase kümne aastaga mitte ühtegi mängu juhti pakkunud, et see koht tuli täita Jaleen Smithiga?

Smithi puhul väärib mainimist see, et septembris toimuva turniiri jaoks hakkas Horvaatia korvpalliliit Smithi moosima alles juulikuus – augustiks oli mees aga juba uue kodakondsuse saanud ja koondises platsil. Mõelda vaid, kui kiiresti võivad mõnel pool bü rokraatilised hammasrattad käia, kui kaalul on riigi spordimeeskonna käe käik!

Unustage riietusruumiväravad ära!

Sattusin hiljuti lugema üht teaduslikku uurimust, mis seadis kaht luse alla teada-tuntud jalgpallimüüdi – et avapoolaja lõpuminuti tel löödud värav on kaitsvale meeskonnale psühholoogiliselt eriti valus. Teate ju küll, kuidas jalgpallikommentaatorid peaaegu igas mängus poolaja lõpus räägivad, kuidas nüüd löödud värav oleks ajastuse mõttes ühele tiimile eriti magus ja teisele eriti valus? Olen kindlasti ka ise kommentaatorina seda jahvatanud. Aga võta näpust! Aastatel 2008–2014 Meistrite liigas ja Euroopa liigas peetud 1179 mängust koosnenud valimi põhjal selgus, et statistiliselt ei avalda avapoolaja lõpus löödud vä ravad teise poolaja tulemustele mõju. Seega võib avapoolaja lõpus löödud värav olla mängijatele korra küll valus hoop, kuid nähtavasti tuleb 15minutiline vaheaeg hoopis kasuks, sest treenerid saavad mänguplaani ümber seada ja uueks olukor raks meeskonna ette valmistada.

suhtes sama lõdvad kui korvpallis, ei räägiks me ammugi mingist Beglarišvilist, vaid arutaksime iga koondiseakna eel, millisele positsioonile pa rasjagu polsterdust vaja oleks. Küll neid brasiillasi jaguks, kes sümboolse summa eest paarimänguli se keikaga nõus oleksid.

See ei tähenda aga seda, et jalgpallis puuduvad kodustatud välismängijad – ka Venemaa koondi ses on viimastel aastatel mänginud mitu brasiil last, selle vahega, et nad on enne aastaid Vene maal elanud. Selle aasta lõpus toimuva MM-finaalturniiri raames saame rääki da Katari koondisest, kus on sisuliselt algkoosseisu jagu mängijaid sellised, kes on sündinud mujal, aga noore täis kasvanuna Katarisse mängima sattu nud ja mõne aastaga ka kohaliku passi omanikuks saanud. Katari sporditege lased on naturalisatsiooni kasutami sega mõistagi varemgi silma paistnud – Katari kodakondsuse hankimine, mis on näiteks paljudele isegi seal sündi nud ja üles kasvanud võõrtöölistele ja nende lastele sisuliselt võimatu, on sportlastele kukepea.

Eestikeelses meedias räägitakse selliselt naturaliseeritud mängijatest läbivalt kui kodustatud mängijatest, nagu oleksid need väikesed ameeriklased leitud paksust karulaanest, poolvägisi tsivilisatsiooni toodud ning puuokste asemel korvirõngaste küljes rippuma õpetatud.

Korvpallil on jalgpallist eeskuju võtta Koondisekossu passitsirkust vaadates meenus mulle vägisi Zakaria Beglarišvili hiljutine juhtum, kus ta hoolimata Eesti kodakondsuse saamisest (millega seotud paberimajandus võttis aega kuid, kui mitte isegi enam kui aasta!) ei tohi FIFA kar mide reeglite tõttu Eesti koondise särki selga tõmmata. Beglarišvili puhul said takistuseks tema Gruusia U21 koondises pärast 21. sünnipäeva mängitud kohtumised. Kui jalgpallis oleksid reeg lid ja kultuur koondisesse võõrmängijate võtmise

Kui sajandi alguses kodustas Katar suure innuga peamiselt lõunaamee riklastest koosnevat kõva jalgpalli koondist, siis õnneks pani FIFA sellele plaanile peagi punkti – rahvusvahelises jalgpallis kehtivate reeglite järgi peab vutikoda kondsust vahetada sooviv mängija näitama, et tal on vähemalt üks järgmistest tingimustest (soovi tava uue kodumaa suhtes) täidetud: a) ta on seal sündinud; b) tema ema või isa on seal sündinud; c) tema vanaema või vanaisa on seal sündinud; d) ta on selles riigis pärast 18. eluaastat elanud vä hemalt viis aastat järjest.

Miks ei võiks korvpallimaailm sellistest reeg litest eeskuju võtta ja koondiseturniirid palgasõ duritest puhastada?

Karolin Kaivoja: Eestis võiks olla veel rohkem kohtunikke

Jalka lugejate küsimustele vastas seekord Eesti parim naiskohtunik Karolin Kaivoja. Kaivoja on murdnud end Euroopa parimate kohtunike hulka ning tema sõnul on julge pealehakkamine kõige alus.

Tekst:



Juventuse staadionil enne tänavust naiste Meistrite liiga finaali. Foto: Catherine Ivill, UEFA via Getty

Millised olid sinu emotsioonid EMil? Kas olid närvis ka? (@crocsihanna)

Ausalt öeldes ei olnud närvis. Varasemate ko gemuste põhjal oli kõik väga tuttav, aga selline mõnus ärevus oli ikka enne esimest mängu sees. Iga mängu sooritusest sõltus, kas saad järgmise määramise või saadetakse koju – see tekitas selli se hea ärevuse, mis kannustas. Tohutut närvi ma küll ei mäleta.

Mis on kõige keerulisem asi kohtunikuameti juures? Kas treeneritega suhtlemine? Milline on olnud kõige keerulisem otsus, mille oled pi danud langetama? (@crocsihanna)

Treeneritega suhtlemine ei ole keeruline, eri ti abikohtunikuna. Mängu jooksul võibolla paar sõna on vaja vahetada, aga pikka juttu ei tee. Al guses on kõige keerulisem kindlasti eksimusi üle elada. Kui aga tekib julgus nendele eksimustele otsa vaadata ja neid analüüsida ning järgmistel kordadel neist õppida, siis muutub see järjest ker gemaks. Ma tahan isiklikult alati selle 90+ minutit, kui kaua jalgpallimäng kestab, täiuslikult ära teha, aga paraku leidub alati midagi, mida parandada ja järgmine kord paremini teha.

Kõige keerulisemad otsused on abikohtunike jaoks läbijooksud, millele me pöörame erilist tä helepanu. Kui kaitse astub välja ja ründaja jookseb suure kiirusega kaitseliinist läbi – neid otsuseid peab kiiresti ja täpselt vastu võtma. Mulle isikli kult oli kõige keerulisem otsus 2021. aasta naiste Meistrite liiga veerandfinaalis Wolfsburgi ja Chel sea vahel, kus mul oli läbijooksu olukord, mille tulemusena kukkus mängija kuueteistkasti juures ja ma pidin aru saama, kas see oli kastis sees või mitte. Too hetk ma arvasin, et ta oli sees, kuid pä rast videokorduselt oli näha, et ma eksisin. See oli suur otsus ja muutis mängu käiku. Kui sa pärast lepid sellega, et see oli väga raske otsus, siis on võimalik edasi liikuda, aga enda peas jäi see asi ikka mingiks ajaks edasi ketrama.

Kes on sinu lemmikmängija ja kas oled teda päriselt mängimas ka näinud? (@johanna_s)

Ma olen üks nendest miljonitest, kes Karim Benzemad fännab ja tema mängu naudib. Päriselt ma teda kahjuks näinud pole, aga äkki kunagi tekib see võimalus. Naistest meel dib mulle väga Lucy Bronze, keda olen ka ise vilistanud. Ta on väga tehniline ja tark mängija, kes tun dub nautivat igat hetke väljakul ja suudab tihti mitu käiku ette mõelda.

Naiste EM-finaaltur niiril Norra ja Põhja-Iirimaa vahelisele män gule jõudmas. Foto: Maddie Meyer, UEFA via Getty Images

või treeneritöö ei anna õiget emotsiooni, siis võib kohtunikutöö olla just õige. Esimesed üks-kaks aastat võivad olla kõige keerulisemad, aga need tuleb üle elada. Peaasi et ära karda – sa ei ole üksi, sa saad küsida abi end ümbritsevatelt inimestelt ja õppida neilt väga palju. Julgus ja pealehakkami ne lükkab inimesi õiges suunas.

„Enne eelmise hooaja naiste Meistrite liiga finaali määramist tuli üks Narva Transi mängija ja soovis mulle edu – sellised väikesed asjad annavad palju juurde.“

Millist nõu annaksid tulevastele kohtunikele? (@lisette.pent)

Tuleb olla hästi julge ja minna proovima! Kui sa tunned, et sulle meeldib jalgpall, aga mängimine

Kas ütleksid, et tippkohtunikul peab olema min gisugune kindel omadus või iseloomujoon, et sel lise tööga hakkama saada? (@loviisemanniste8) Ilmtingimata ei pea olema. Maailmas on väga palju erineva ja huvitava isiksusega tipptasemel kohtunikke, kes on küll iseloomult erinevad, aga teevad oma tööd väga hästi. Mõ nele meeldib rohkem mängijatega suhelda, mõni on natukene tagasi hoidlikum. FIFA rõhutas, et kohtuni kes otsitakse ühte asja, mis teeb sind eriliseks, seega peab igaüks mõtle ma, mis on tema eriline omadus, ja mitte seda ära kaotama. Kui peaks aga mõne näite tooma, siis hispaan lane Mateu Lahoz on väga väljendus rikas ja huvitav tegelane. Mina ise olen vastukaaluks aga pigem kinnine ja väga palju emotsiooni ei näita.

Kuidas tuled toime mängijate konfliktidega ja nende tekitatud survega? (@loviisemanniste8)

Selliseid konfliktiolukordi tuleb ikka ette ja kõr valt jälgida on kindlasti lihtsam kui enda omi la

hendada. Tuleb proovida rahulikuks jääda ja ko gemusega hakkad märkama teatud mustreid ja olukordi paremini. Samuti võimaldab see konflik te ennetada ja lahendada.

Ma ei ole isiklikult suurt survet mängijate poolt tundnud, vahepeal on ikka karjutud mu peale. Al guses võtsin asja rohkem südamesse, aga nüüd lihtsalt ohkan ja üritan pooleldi naljaga neid olu kordi võtta.

Kes on Premium liiga rahulolematuim mängija, kes pole ühegi otsusega rahul? (Anne, Paide)

Mõned mängijad on natuurilt sellised keevalise mad, kes tahavad rohkem rääkida ja seletada. Vii masest mängust tuleb meelde Märten Pajunurm, kellega meil oli väike vestlus. Ta on selline, kellele meeldib palju lobiseda ja oma arvamust avaldada. See pole üldse paha, ta on lihtsalt natuke teistsu guse lähenemisega.

Mida sa oma edu saladuseks pead?

(@gabrielakene)

Ma arvan, et jalgpallis on üldse nii, et üks pool on inimese töö või panus ja teine pool on õnn. Kui need kaks asja kokku lähevad ja õnnestuvad, siis see ongi minu arvates edu saladus. Enda puhul võingi öelda, et nägin alguses palju vaeva ja jäin õigel hetkel õigetele inimestele silma ja nii see läks.

Mis motiveerib sind elus kõige rohkem?

(@gabrielakene)

Kuna ma olen ise väga enesekriitiline, siis on minu jaoks oluline väline tunnustus, kuna ma ei suuda tihti ennast piisavalt kiita. Enne eelmise hooaja naiste Meistrite liiga finaali määramist

Tänavused suured finaalid ei olnud Kaivoja karjääris sugugi esimesed –2019. aastal oli ta abikohtunik näiteks tüdruku te U19 EM-finaa lis, mida vilistas Põhja-Makedoo nia kohtunik Ivana Projkovs ka (vasakult teine).

Foto: Matt Browne, UEFA via Sportsfile

tuli üks Narva Transi mängija ja soovis mulle edu – sellised väikesed asjad annavad palju juurde. Mitmed Eesti treenerid on samuti mulle öelnud, et elavad mu tegemistele kaasa, ja see näitab, et me ajame Eestis ägedat asja ja selle nimel tasub pingutada.

Kas tunned suurtes mängudes rohkem pinget? (@rainernursi)

Veidike ikka. Viimaste aastate karastuse tõttu juba natuke vähem. Eestis olen viimasel ajal üsna pin gevabalt saanud peale minna. Küll aga tekitavad suurturniiride mängude võimsate fänniarmeede ga atmosfäärid natukene ärevust. Kui tribüünid on tühjad, siis pinget ei tunne.

Kui tulus on jalgpallikohtuniku töö? Kas EM-fi naalturniiril finaalini kohal olemine ja mängude teenindamine tasub ka rahalises mõttes ära? (Ander, Tallinn)

Euroopas tasub kindlasti ära. Eks me selle ni mel tööd teemegi, et saada neid suuri ja ägedaid mänge. See võimaldab Eestis poolprofessionaalse kohtunikuna ära elada. Muidu tegutsen kõrvalt ka vabakutselise keeletoimetajana.

Kes on teie perest kõige parem reeglite tundja? (Valmo, Tartu) (Naerab – toim.). Ma arvan, et mu vend. Kõige kii rem, osavam, targem. Ta ise kohe kindlasti ei jaga seda arvamust, aga minu arvates vastab tõele küll.

Olen kuulnud, et ka sinu elukaaslane on kohtu nik – Silver Kõiv. Kuidas te kohtusite ja kui palju kodus jalgpallikohtuniku tööst räägite? Kuidas meeldib temaga koos ühes brigaadis olemine? (Kristo)

Me kohtusime jalgpalli kaudu. Kodus ikka vaata me jalgpalli ja arutame töö üle, eriti omi mänge. Selleks et saaks jalgpallist natukene pead tuulu tada, siis üritame teisi asju rohkem teha. Platsil on temaga väga lihtne, kuna oleme mõlemad abi

Nagu ikka, tänati Meistrite liiga finaali järel ka kohtunikke. Sel hooajal tegutses Kaivoja suurtes mängudes Soome kohtuniku Lina Lehtovaara (vasakult viies) brigaadis. Foto: Chris Ricco, UEFA via Getty Images

kohtunikud. Kui ta oleks peakohtunik, siis oleks tõenäoliselt veidi keerulisem, sest siis peaksime rohkem suhtlema ja tekiks eriarva musi.

Kas mäletad oma esimest mängu, mida kohtunikuna teenindasid? (Kirsika, Põlva)

Ma mäletan, et ma sain 2013. aas tal jalgpalliliidu klaassaalis kätte enda kohtunikumärgi ja pidin kohe järgmisel päeval olema abikohtunik mingisugusel tüdrukute sõprus kohtumisel Rootsi võistkonnaga. Reelika Turi oli siis peakohtunik ja oleme temaga sellest män gust tehtud pildi peale viimasel ajal muhelenud ja mõelnud, et mida me küll too hetk tegime.

„Olles ise kohtunikutöös pea kümme aastat sees olnud, siis ütlen, et Eesti kohtunike tase pole üldse kehv!“

Torinos Juventuse staadionil. Esimesed viis kuni kümme minutit ma ei kuulnud üldse, mida teised kohtunikud minuga rääkisid, sest Barcelona ja Lyoni fännid tegid nii hullu lärmi. Siis aga harjusin vaik selt ära ja see oli nii võimas tunne, et tahtsingi sinna momenti jääda. Väga keeruline sõnadesse panna, aga tundsin tohutut energiat, mis mind väljakul justkui ringi lennutas.

Kuidas oled rahul Eesti kohtu nike tasemega? Kas oskad välja tuua mingisuguse kindla puudujäägi võrreldes Mandri-Euroopa kõrge tasemega? (Edgar)

Kõige meeldejäävam mäng, mida oled vilista nud. (Peeter, Hiiumaa)

Kindlasti selle hooaja Meistrite liiga finaal

Olles ise kohtunikutöös pea kümme aastat sees olnud, siis ütlen, et Eesti kohtunike tase pole üldse kehv! See sai mulle selgeks, kui ma hak kasin esimest korda käima välismaal noorte ja naiste turniiridel. Eestis on kõvasti tööd tehtud ja kuna meil on selline ühtne väike punt, siis on see meie arengule kasuks tulnud, sest teeme kõik asju ühtemoodi ja saame asjadest sama moodi aru. See võimaldab paremini ka nõrku kohti välja tuua.

Suurriikides on meeste ja naiste vahet väga palju tunda, aga kuna Eesti naiskohtunikud on pidevalt meestega koos, siis on meil selles suh tes hästi läinud. Ainukese puudujäägina võib välja tuua, et meid on nii vähe. Me tahame, et meid oleks rohkem ja et konkurentsi oleks roh kem, et oleks põhjust veel rohkem pingutada ja areneda.

Eesti kohtunikele on kõvasti kasuks tulnud ka RefPal, mis on just noorte seas eriti hästi kanda kinnitanud. RefPali videote analüüsimine aitab paremini kaasa mõelda, olukordi hinnata ja või maldab neid oskusi mänguolukorras rakendada. Õnneks see levib maailmas järjest rohkem, minu teada kasutavad seda Soome ja Kuveit ning veel mitmed riigid on sellest huvitatud.

Päris võõras pole Kaivojale ka peakohtuniku töö. Fotomeenutused 2016. aastal toimunud Eesti U18 tüdrukute koondise kohtumisest Fääri saar tega ning 2018. aasta mängust Eesti ja Põhja-Iirimaa U17 koondise vahel. Fotod: Christer Palu, Jana Pipar

Karolin Kaivoja teenindab regu laarselt ka Eesti Premium liiga kohtumisi. Foto: Liisi Troska

Mitte keegi ei kahtle Konstantin Vassiljevi ja teiste kogenud meeste kvaliteedis ja motivatsioonis. Kus siis aga noorematele tegijatele veel võimalust ja kogemust anda kui mitte võõrsil San Marino vastu koh tumises, millest ei sõltu enam sisuliselt mitte midagi?

Koondises peavad väljakul olema ainult parimad. Kas ikka peavad?

„Algkoosseisu kohtade pärast käib võitlus ja see pole loogiline, et ma annan parema mängija arvelt kellelegi teisele minuteid. Mina seda kultuuri ei tunnista. Väljakule saavad need, kes on selle välja teeninud, ja homme on platsil 11 parimat.“ Just nii ütles Eesti koondise peatreener Thomas Häberli üks päev enne sisuliselt tähtsusetut Rahvuste liiga kohtumist San Marinoga.

tänapäeva koondisejalgpallis olla saab. Tavalisi pingevabu maavõistlusmänge enam kalendris peaaegu et ei olegi – miks ei kasutanud Häberli kohtumist San Marinoga selleks, et noorematest mängijatest võistlusolukorras parem pilt ette saada? Kas näiteks Rocco Robert Shein ja Georgi Tunjov on šveitslase meelest nii kehvad mehed, et nendega alustades ei suudaks me San Mari nost jagu saada? Nende platsile tuleku järel oli hästi näha, millise tahtmise ja näljaga nad väl jakul toimetasid. Miks meile kõike seda nii vähe pakuti?

Serravalles peetud kohtumist alustasid teis te seas algkoosseisus 38aastane Konstantin Vassiljev ja 34aastane Taijo Teniste, alg koosseisu keskmine vanus oli 29 aastat.

Ühest küljest on sümpaatne, et Häberli on võtnud kindla joone ja peab sellest kinni. Teisalt on küsitav, kui jätkusuutlik selline lähenemine

Koondisejalgpallis piisab vahel pelgalt sellest, kui mõni noor mängija võimaluse saab – ning ühtäkki ongi meil uus tegija põhikoosseisus ole mas. Häberli ametiajast on isegi üks väga hea näi de võtta, kuid ka see pole šveitslast natukenegi avanssi andma pannud. Kui eelmise aasta märtsis poleks Eesti koondist tabanud laiaulatuslik ko roonaisolatsioon ja Häberli oleks ka toona oma põhimõtetele kindlaks jäänud, siis kas praegu seks ei olekski meil aimu, et Maksim Paskotši on A-koondise tasemel mängumees?

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

Pilk tähtsusetu oleviku asemel tähtsasse tulevikku 2011. aastal, kui Nõmme Kalju lõpetas Premium liiga hooaja FC Flora järel hõbemedaliga, olin reporter Kalju viimase vooru kohtumisel Paide Linnameeskonnaga. Kalju, kel enam midagi või ta ega kaotada ei olnud, oli väljakul täpselt sellise koosseisuga, mis oli peatreener Igor Prinsile hoo aja jooksul harjumuspäraseks saanud, mis sest, et pingil ootas endiselt oma võimalust mitu noore mat mängijat.

Kalju kaotas kohtumise toona veel ainult ama tööridest koosnenud Paidele 1 : 2 ning kui Prinsilt mängu järel küsisin, miks ta nooremaid mängijaid ei usaldanud, siis ta suisa ägestus. „Aga nägid ju – ma ei olekski saanud!“ põrutas Prins nii valjult ja konkreetselt, et mina algaja ajakirjanikuna ei söandanudki edasi torkida. Tahtsin tegelikult veel küsida: ehk oleks noorematel vähemalt natuke motivatsiooni mängida olnud?

Eesti võimalused EM-valiksarja playoff’i jõuda – väga head!?

Rahvuste liiga tulekuga on Euroopas nii EM- kui MM-valiksarja playoff’i pääsemise süsteem oluliselt muutunud ning mis seal salata – ka väga keerukaks tehtud. Ka Eesti koondisel oli hooli mata D-liigas mängimisest teadupoolest võimalik oma võimalusi playoff’i pääseda Rahvuste liiga kaudu suurendada ning see ülesanne meil ka õnnestus – kuid mida on vaja, et Eesti koondis saaks pääsme playoff-mängudele?

Alustame pisut kaugemalt. 2024. aasta EM toimub Saksa maal, mis tähendab, et sakslased on korraldajana juba koha 24 meeskonna seas taganud. Seega jagatakse sportliku printsiibi alusel välja 23 finaalturniiri kohta, millele pretendeerib kokku 53 UEFA liiget (55 miinus Saksamaa ja diskvalifitseeritud Venemaa). 23 piletist 20 läheb jagamisele 2023. aasta märtsist novembrini toimuvas EM-valiksarjas, kus kümnes alagrupis teenivad finaaltur niiripileti iga grupi esimene ja teine koht.

Viimased kolm kohta finaalturniiril jagatakse välja aga 2024. aasta märtsis toimuvas playoff’is, kus viimastel aastatel harju muspäraseks saanud moel võitleb iga pileti eest neli koondist – playoff’ist pääsevad edasi need, kes suudavad kahe mänguga kaks vastast alistada. Kolme pileti nimel (need on nominaalselt Rahvuste liiga A-liiga, B-liiga ja C-liiga pilet) alustab 2024. aasta märtsis võitlust seega 12 meeskonda.

Kui eelmise aasta märtsis poleks Eesti koondist tabanud laiaulatuslik koroonaisolatsioon ja Häberli oleks ka toona oma põhimõtetele kindlaks jäänud, siis kas praeguseks ei olekski meil aimu, et Maksim Paskotši on A-koondise tasemel mängumees?

Eesti koondise esindamine on kindlasti hoo pis midagi muud kui meistriliiga viimases voo rus Paide amatööride vastu mängimine, ent laias laastus on loogika ju sarnane. Kummal mängijal on suurem motivatsioon sellises mängus San Marino vastu platsil tööd teha ja rassida – kas karjääri loojangul oleval veteranil, kes on juba kõike näinud ja kogenud, või noorel tulevikute gijal, kes soovib igal võimalusel näidata, et just tema väärib järgmistes mõisa peale mängudes kohta väljakul? Kummale mängijale see kogemus rohkem juurde annab – ja kumma palluri män gitamine on meile järgmise valiksarja lõikes ka sulikum? Tuletame meelde, et uus aasta ja tõe näoliselt ka 2024. aasta sügis on Eesti koondisele viimase nelja aasta tähtsaim periood, sest annab reaalse võimaluse võidelda finaalturniirile pääsu eest.

Olid need neli mängu D-liigas, mis nad olid, aga kui keegi küsib, milline meeskond suutis kogu Euroopa peale ainsana läbida lõppenud Rahvuste liiga alagrupiturniiri täiseduga, siis teadke – see oli Eesti!

Playoff-ringi juhend sätestab, et 12 kohta jagatakse ära Rah vuste liiga tulemuste põhjal – C-liigast alustades antakse need kohad Rahvuste liiga alagrupivõitjatele. See tähendab, et kui Rah vuste liiga grupivõitjatest ei pääse mitte ükski EM-valiksarjas oma alagrupi esimese kahe sekka, koosnevadki playoff-mängud ainult Rahvuste liiga alagrupivõitjatest.

Kui mõni playoff-pääsme juba kindlustanud meeskond pääseb aga finaalturniirile valiksarja kaudu, täidetakse neist vabaks jäänud koht Rahvuste liiga üldise edetabeli põhjal – koht antak se sama liiga (kas A, B või C) järgmisele meeskonnale, kes ei ole finaalturniiril kohta kindlustanud. Kui aga mõnes liigas jääb niimoodi edasi minnes lõpuks kohti üle, on esimesena „varunime kirjas“ just D-liiga parim meeskond – ja selleks on Eesti.

Eesti hakkab A-liiga tiimidele pöialt hoidma, õhus jalgpalliabsurd Kõige reaalsem on see, et kohti jääb üle tugevaimas ehk A-liigas, kus Eesti vajab seega, et 15 võistkonnast (tuletame meelde, et A-liigasse kuuluv Saksamaa on finaalturniiripääsme juba kindlustanud) suudaks vähemalt 12 tulla oma EM-valikgrupis kas esimeseks või teiseks.

Jalka vaatas otsa 2022. aasta MM-valiksarjale, kus valiksari sa muti kümnest alagrupist koosnes – ning toona suutis praegustest A-liiga võistkondadest oma valikgrupis esimese kahe sekka tulla täpselt 12 meeskonda. Esikahest jäid ainsana välja Tšehhi, Ungari ja Austria, kusjuures tšehhide ja ungarlaste puhul sai seda seletada tõsiasjaga, et nende valikgrupis oligi kolm A-liiga meeskonda, mis tõttu pidigi keegi välja jääma. Uues EM-valiksarjas on aga kindel, et ühte valikgruppi ei saa kuuluda rohkem kui kaks A-liiga meeskonda.

Seega on Eesti koondise võimalused 2024. aasta kevadel playoff-ringi alustada igati arvestatavad, et mitte öelda suisa head. Halb uudis on aga see, et vastased oleksid sel juhul meil pigem väga kõvast puust, mis tähendab, et kahe oponendi alis tamine oleks Eestile tõsiselt keeruline katsumus, seda enam, et avakohtumine toimuks meie jaoks kindlasti võõrsil. Ent nagu hästi teame – ühe mängu lõikes on jalgpallis kõik võimalik!

EM-valiksarja alagrupid loositakse 9. oktoobril Frankfurdis. Hoiame seega A-liiga meeskondadele valiksarjas pöialt!

Muide: tekkida võib skisofreeniline olukord, kus valiksarjas on meile kasulik mõni mäng kaotada, sest see suurendaks meie võima lusi finaalturniirile jõuda – seda näiteks olukorras, kus meil valiksarja kaudu enam edasipääsu püüda võimalik ei ole, ent kohtume oma valikgrupis mõne A-liiga meeskonnaga, kes vajab hädasti võitu, et esimese kahe sekka mahtuda…

Ülilaia tööpõlluga TEET ALLAS

asub rahvajalgpalli kõrvalt ka saalivuti kallale

Jalka alustab uue rubriigiga, kus tutvustame jalgpalliliidus töötavate inimeste lugu ja nen de tööd. Esimesena vestleme rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allasega.

isegi Hõbepalli auhinna. Viimased kümme aastat on Allas aga jalgpalliga seotud olnud teisi teid pidi – 2012. aastast alates töötab ta Eesti Jalgpalli Lii dus ning tegutseb paralleelselt juba kaheksandat hooaega kohtunikuna.

Teet Allase nimi ei vaja suuremale osale Ees ti jalgpallisõpradest suuremat tutvustust. Aastatel 1997–2007 üle kümne aasta Ees ti koondise kaitseliinis tegusid teinud Allas on A-koondise eest mänginud 73 mängu ja löönud ka kaks väravat, millest üks pälvis 2003. aastal

Pärast FC Florast 2010. aastal raginaga lahku mist pallis Allas pool hooaega Rootsi tugevuselt kolmandas liigas Dalkurdi ridades, enne kui lapse sünni pärast Eestisse naasis. Aastatel 2011–2013 esindas ta Paide Linnameeskonda, mis oli toona meistriliigas veel suhteliselt uus nähtus.

Profijalgpallist lahkumine 2010. aasta lõpus oli seega sisuliselt aasta enne jalgpalliliitu tööle tulekut. „Hakkasin vaikselt oma teekonda otsima, mõtted liikusid ka spordist välja. Käisin paljudel erinevatel

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

koolitustel ja olid mõned võimalused, aga mitte mi dagi nii atraktiivset, et oleks mulle sobinud. Vahe peal käisin näiteks Helsingi lähedal olevas kondiit rifirmas autojuht-logistikuks. Palk oli küll ahvatlev, aga kiirelt sai selgeks, et see ei ole minu jaoks – pere elas ju Tallinnas ja mina käisin üle lahe edasi-taga si…“ meenutab Allas, kelle jaoks avanes jalgpalliliidu uks siis, kui samal ametikohal varem töötanud Ind rek Zelinski asus FC Levadia abitreeneriks.

„Ega mul päris head ettekujutust ei olnud, mida see töö endast kujutab, aga võimalus jalgpallis edasi toimetada tundus põnev. Eneseusk oli, nagu ilmselt paljudel tipp jalgpalluritel, muidugi kõrge,“ muigab Allas, kes asus esiti tööle noorteprojek tide ja suvelaagritega. Kui varem rahva jalgpalli osakonda juhtinud Ants Juhvelt 2015. aastal pensionile läks, võttis Allas talt ohjad üle ning hoiab neid tänini. „Antsu rahulikkus ja toetus olid alguses mulle suureks toeks,“ kinnitab Allas.

Koolisport sihikule võetud

Kui pealtnäha võiks arvata, et rahvajalgpalli osa kond tegeleb ainult rahvaliigade haldamisega, siis tegelikult on kuus rahvaliigat (meeste ja naiste A- ja B-tasand, meeste ja naiste saalijalgpalli rahvaliiga) ja nende administreerimine vaid üks osa suurest tööst. Nagu öeldud, alustas Allas noorteprojektide ja Rimi suvelaagritega ning kui Juhvelti pensio nileminek Allasele ametikõrgenduse tõi, läks su velaagrite korraldus üle Martti Puki õlgadele.

„Juba toona hakkasin mõtlema, et tahaksin jalg palliliidule suuremat panust anda, ja mõtlesin pi devalt sellele, kuidas koolidega midagi ägedat teha. Juba enne osakonnajuhiks saamist olin koolipro jekti sisuliselt välja mõelnud ja 2014. aasta sügisel saime sellega alustada. See oli minu jaoks esimene tõeliselt suur asi, mille loomise juures olin,“ mee nutab Allas, kelle sõnul oli selles, et projektile tuli sponsoriks Coca-Cola, oma osa õnnelikel juhustel.

„Kuulsin kuidagi Argo Arbeiteri käest, et Coca-Cola käib maad kuulamas ja soovib mõnda ägedat projekti toetada. Nägin Argot juhuslikult

Mängija-treener-kohtunik-ametnik

Allas on ühel või teisel moel kokku puutunud jalgpalli väga erine vate külgedega. Ta on meestekoondises kõige rohkem mänge mänginud aktiivne kohtunik, samuti on tal kehtiv UEFA B taseme treenerilitsents. Kusjuures treenerina pole ta veel töötada jõudnud. „Karjääri lõpetamise järel pakuti kohe UEFA B kursusi, kuid soovisin nullist samm-sammult treeneripabereid tegema hakata. Juhendak sin hea meelega kuskil noori, sest nende areng ja selle suunamine tundub mulle väga põnev – paraku ei ole selleks aega ja võimalust tekkinud. Pere on minu jaoks kindlasti tööst olulisem.“

Ka kohtunikuna on Allas soovinud eelkõige vilistada noortelii gade mänge. „Kui istuksin ainult kontoris, puuduks mul ju ülevaa de, mis meie jalgpallis tegelikult toimub!“

kuskil linna peal, jäime jutustama ja ta andis mul le kontakti: näe, võta ühendust. Kuskil Kristiine kohvikus leppisime siis Coca-Colaga koostöös kokku ja lõpuks tuli sellest väga suur asi.“ Koo liprojekti kaudu on jalgpalliliit jõudnud paljudesse koolidesse üle kogu Eesti ning Nike abiga aidanud paljudel haridusasutustel ka varustust hankida. Koolikülastuste ja suvelaagritega on otsapidi seo tud ka osavusfestivalid, mis on samuti aasta-aas talt laste seas suurt menu nautinud.

Koolispordiga on seotud ka rahva jalgpalli osakonna üks järgmiseid suuri projekte – nimelt võtab jalgpalliliit üle koolidevaheliste 1.–7. klasside jalgpalli võistluste korraldamise. „Algul paneme rõhku regionaalsetele ja maakondade lõbusatele turniiridele, seda nii pois tele kui tüdrukutele. Sisse toome ka saalijalgpalli,“ lubab Allas. „Ma arvan, et on ülioluline, et ka maakoolides käi vatel lastel oleksid jalgpallis väljundid kogu koolitee jooksul olemas. Praegu on võistlused ainult põhikooli ja gümnaasiumi tasan dil, kusjuures tüdrukute pool on mitmetes piirkon dades väga heitlik. Soovime sellega anda ka oma panuse tüdrukute ja naiste jalgpalli arengusse.“

Muide – 15 aastat kestnud suvelaagrite pro jektile tõmmatakse jalgpalliliidus nüüd joon alla. Seda aga positiivses võtmes: huvi laagrite vastu on endiselt väga suur, aga klubid on nüüd valmis ise laagreid organiseerima ja vutiliit saab nende tsentraalsest ohjamisest sammu tagasi astuda. „Eks ikka on natuke kahju, aga see on selline tun ne, nagu oleks laps suureks saanud ja kodust välja kolinud,“ toob Allas tabava võrdluse.

Laste heaolu pääses fookusesse

Hiljuti tähistas Allase juhitav osakond järjekordseid töövõite, aga hoopis muus vallas – eelmise aasta lõpus anti välja Eesti spordimaastikul ainulaadne põhjalik ja mahukas juhendmaterjal selle kohta, kuidas tagada jalgpallis laste turvalisus ja heaolu. Sel sügisel avaldati sama materjal ka venekeelsena.

„Esiti olid sellega seotud teemad minu õlga del. Sattusin ühele selleteemalisele koolitusele Saksamaal ja sain aru, et meil Eestis on see teema jäänud pigem tagaplaanile. Hakkasin selle peale tasapisi mõtlema ja sellest tasapisi mõtlemisest sai lõpuks suur programm, mis vajas juba eraldi inimest, kes sellega tegelema hakkaks. Juta Pe tersoo võttis ühel hetkel selle üle ning tema len du on kõrvalt olnud äge vaadata – julgen öelda, et oleme nüüdseks selle teemaga Euroopas esiküm nes. Arenguruumi aga on – oleme seni harinud peamiselt treenereid, aga nüüd tahame rohkem jõuda ka lastevanemate ja lasteni.“

Allase üheks südameasjaks on aastate jooksul olnud ka erivajadustega laste ja täiskasvanute jalgpall – igal aastal korraldatakse neile mitu festi vali ja turniiri ning pannakse kokku ka koondiseid.

Suvelaagrite projekti lõppemisest:

„Selline tunne, nagu oleks laps suureks saanud ja kodust välja kolinud.“

Sel aastal korraldati Viljandis kohaliku Tuleviku ja Eriolümpia Eesti Ühendusega koostöös aga näi teks üleeuroopaline turniir, mis oli Eestis kõrgei ma tasemega selline turniir (loe sellest lähemalt juulikuu numbrist!). „Nende inimestega on ainult rõõm koostööd teha. Mina ainult proovin neile leida võimalusi toetamiseks – olgu see siis palli dest ja koondisevormidest kuni sõitu de rahastamiseni. Maailmamängud on tulemas ja tahame seal oma võistkonna välja panna – kui neli aastat tagasi Abu Dhabis käisime, oli tagasiside ülivõrdes. Selliseid asju peab toetama!“

haldamine aga nii väikeses osakonnas võimalik? „Väga lihtsalt – kui asjad on hästi planeeritud, siis saame hakkama!“

Uus saalijalgpalli koordinaator

Planeerimist tuleb Allasel ka isiklikus plaanis kõ vasti teha, sest värske uudis annab teada, et te mast on põhitöö kõrvalt saanud uus Eesti saa lijalgpalli koordinaator. Kuigi esialgu oli Allasel sellesisulise pakkumise saamise järel kõhklu si-kahtlusi, sest ta pole saalijalgpallis seni ise väga sees olnud, ootab ta uut katsumust suure huviga.

„Peame selgeks mõtlema, milline saalijalgpal li roll Eesti jalgpallis siis lõpuks on – kas see on murujalgpalliga konkureeriv mäng? Kas see on noortele sobiv mäng? Euroopa tasandil on nüüd saalijalgpall paar aastat väga palju toetust saanud. Ka meil on ju pikad talvised perioodid ja saale on tegelikult palju,“ arutleb Allas.

Proovikivisid ja probleemkohti igatahes jagub. Üks selline on näiteks vähene huvi spetsiifilis te treenerikoolituste vastu. „Kuulutasime hiljuti välja saalijalgpalli treeneri koolituse – võin täp se arvuga eksida, aga minu meelest registreerus alla kümne inimese. Nii väheste inimestega ei ole mõtet seda koolitust läbi viia. Võtsime Ing lismaalt endale appi asjatundja Michael Skubala, kes on varem olnud Inglismaa saalikoondise tree ner – muide, temast sai suvel Leeds Unitedi U23 meeskonna peatreener. Skubala abiga saime pai ka raamistiku, kuhu võiksime saalijalgpalli osas üldse oma energiat suunata. Ühe ideena loome tavaliste treenerikoolituste juurde nüüd saali jalgpalli moodulid, mis tähendab, et kui alustada Eesti Jalgpalli Liidu treenerikoolitusi, siis teekon na jooksul on võimalik valida ka UEFA B taseme futsalikoolitus, kus pakutakse 180 tunni jooksul juba tohutut sisu.“

Tööst jalgpalliliidus:

Ühe suure kasvukohana toob Allas välja veel seenioride jalgpalli. „Oleme neid asju üritanud küll turniiride näol regulaarselt käimas hoida. Täna ei ole seenioride seas harrastajaskond küll nii suur, kui me ise tahaksime, aga näeme, et see on koht, milleni võiksid klubid ühel hetkel jõuda. Miks ei võiks klubid panna välja oma endiste mängija te võistkondi, pakkuda neile mänguvõimalust või kaasata neid oma tegemistesse? Täna ei ole nad jõudnud sellega veel tegeleda, meie siin jookseme aga oma mõtetega juba natuke eespool. Meestele oleme turniire juba korraldanud, aga tahaksime ka naisteni jõuda, sest viimase 30 aasta jooksul on neist ka päris paljud ju jalgpalli mänginud.“

Rahvajalgpalli osakonna ülesanne on ka sot siaalse vastutusega seotud teemad – näiteks in tegratsiooni ja keskkonnaga seotud projekte on aastate jooksul veetud. Kuidas on kõige selle

Ühe olulise ideena toob Allas väl ja saalijalgpalli noorteliigade loomise. „Kui vaadata seda, mis vanuses lan gevad noored suures mängus jalgpalli juurest ära, siis see on tavaliselt 14–16 aasta vanuselt, mis ongi keeruline va nus. Leian, et kui sinna tekitada juurde saalijalgpalli väljund, siis anname sellele noorele justkui veel ühe võimaluse jalgpalli juurde jääda. Ka tüdrukute ja naiste mõttes on saalijalg pallil suur potentsiaal.“

Vestluse lõpetuseks siirdub Allas sujuvalt filo soofilistele radadele. „Ma ei ole kunagi tahtnud liiga palju kõike kontrollida – minu eesmärk on alati olnud lasta inimestel ka vigu teha. Kõike ei saagi alati hästi teha, kui pole ise kõigepealt vigu läbi teinud! Kõige suurem heameel on aga selle üle, et jalkaliidus on ägedad inimesed, kellega on rõõm koos asju teha. Tavaliselt hõlmavad projek tid ka teisi osakondasid ja see punt on tõesti äge. On tähtis, et inimene tahab tööle tulla. Mina ta han siiamaani!“

„On tähtis, et inimene tahab tööle tulla. Mina tahan siiamaani!“

Haruldane pilt – Teet Allas Moskva Torpedo eest… FC Flora vastu mängimas! 2004. aastal tundis Venemaa klubi Allase vastu huvi ja kutsus ta testimisele, mille üks osa oli ka treeningmäng FC Floraga A. Le Coq Arenal. Andrei Stepanovi ja Andres Operiga Allas lõpuks Torpedo ridades siiski ei liitunud. Foto: Lembit Peegel

Rannakoondise debüüt kõrgseltskonnas: kripeldama jäi nii mõndagi

Eesti meeste rannajalgpalli koondis mängis lõppenud hooajal esimest korda Euroopa kõrgeimas ehk A-divisjonis. Jalka uuris Eesti Rannajalgpalli Liidu juhilt Kari-Andri Kaselt ja Eesti koondise kaptenilt Kristian Marmorilt telgitaguseid, kuidas A-divisjoni jõuti, kuidas sealse tasemega hakkama saadi ja millised on koondise tulevikuplaanid.

Tekst: Erko Litvjakov

Eesti rannajalgpalli koondis kindlustas enda le 2022. aastaks koha A-divisjonis 2021. aasta septembris, kui B-divisjoni finaalis alistati 4 : 3 seisuga Türgi. Kase sõnul oli see tema jaoks kõige emotsionaalsem turniir üldse. „Kuna sel turniiril ei tohtinud lubada ühtegi eksimust, siis pidi igas män gus täiega keskenduma, ainult võitudega sai edasi. Meeskonna vaim oli mega – „kõik või mitte mida gi“-turniir.“ Koondise kapten Marmor nõustub Ka sega, kuid nendib, et pärast turniiri oli vaja kahe ja laga maa peale jääda. „Me olime väga rõõmsad oma saavutuse üle, aga fakt on ka see, et A- ja B-divisjoni vahel on ikka suured käärid,“ räägib Marmor.

A-divisjoni jõudmine ei tähenda loorberitele puhkama jäämist. Uue aastaga sooviti taset tõsta, kuid mitu meest jäi mugavustsooni kinni. „Selle aasta ettevalmistuse puhul oli positiivne, et Ülemis te Citys olev sisehall andis võimaluse tõsisemaks rannajalka ettevalmistuseks. Kahju oli aga sellest, et mõned poisid lõpetasid pärast A-divisjoni jõudmist koondisekarjääri, see jättis mingil määral meeskon nale jälje. Samuti on füüsiline ja vaimne ettevalmis tus kaks täiesti erinevat asja – osale ei olnud veel kohale jõudnud, et järgmine aasta tuleb teistsugu ne,“ seletab Kask. Marmor lisab, et paljud mängijad läksid vana rasva pealt mängima ja kui 12 mehest tegi vaid kolm tükki süsteemset ettevalmistust, siis on keeruline suurt edasiminekut loota.

Et saada mängupraktikat ja kogeda tõelist ran najalgpalli tipptaset, lahkus Eesti koondis koduka maralt ja lendas Portugali, et mängida kaks maa võistlust Portugaliga. Portugal on kolmekordne rannajalgpalli maailmameister, seega tõotasid tulla väga keerulised kohtumised. Esimeses mängus sai Eesti suure 0 : 10 kaotuse, päev hiljem mängitud kordusmängus võeti vastu viisakam, 2 : 6 lõppseis.

Koondise kapteni sõnul oli tore minna mängi ma maailma tipu vastu, aga B-koondisega peale minnes ei andnud see suures plaanis suurt mida gi. „Meiega ei saanud liituda mitmed põhimehed

Eesti rannakoondise ründaja Rauno Nõmmiko käärlöök Prantsusmaa vastu. Foto: Jose Manuel Alvarez / BSWW

ja olime veel selles faasis, kus otsisime õigeid lü lisid. Seetõttu võib seda nimetada B-koondiseks. Esimene mäng oli meie jaoks šokk, teises mängus olime paremini sees, kuid Portugal võttis jõuga lõpus oma ära. Põhimängijatele andsid need kaks mängu reaalsuskontrolli küll, aga märtsis oli veel keeruline põhjapanevaid järeldusi teha.“

Maavõistlusmängudele Portugalis järgnes kodune ettevalmistusturniir Pärnus, kus A-divisjoni turniiri peaproovil olid vastasteks vanad sõbrad B-divisjonist – Tšehhi, Läti ja Taani. Eesti mehed suutsid võtta või du Läti ja Tšehhi üle, kuid Taanit alistada ei suude tud. Marmori arvates oli kodusel turniiril positiivseid noote, kuid mingid asjad jäid ka kripeldama. „Taanit oleks tahtnud võita – oleks isegi pidanud võitma. Pärnu tulemused läksid meil ilma ja mängijate arvu nahka. Oli üsna külm ja vihmane, mistõttu muutusid jalalabad ja varbad kangeks ja pallitunnetus polnud enam nii hea. Lisaks olid meie põhituumiku vennad suuresti väljas, mis tähendas väiksemat rotatsiooni –sellepärast sai jaks mingi hetk otsa.“

A-divisjoni noosiks üks võit Pärnu ettevalmistusturniirile järgnes kaks etap pi A-divisjonis, mis mängiti juulis ja septembris. Eesti alagrupivastased olid Portugal, Šveits, Poola ja Prantsusmaa. Ühtegi võitu ei suutnud Eesti küll grupimängudes koguda, kuid Marmori sõnul saab seda osaliselt põhjendada keerulise mängugraa fikuga.

„Kuna me olime kõige madalama asetusega koondis turniiril, siis oli meie mängude graafik eriti keeruline. Portugal ja Šveits olid omaette puust, aga meid ei aidanud kuidagi asjaolu, et meie mängude vahel oli laias laastus ainult 24 tundi. Kaotasime turniiri esimese mängu õhtul Portugalile ja pidime kohe järgmise päeva lõunal mängima Poolaga.“

Sarnane olukord kordus teisel etapil septembris, kui Eesti pidas ühel päeval raske mängu Šveitsiga ja pidi seejärel kohe järgmisel hommikul mängima Prantsusmaaga. „Poola ja Prantsusmaa olid mängi tavad vastased, kuid kahjuks jäi natuke puudu,“ sele tab Marmor. Eesti suutis võiduarve avada Saksamaa

Eesti koondise mängud ja väravalööjad A-divisjonis

Alagrupimängud

Portugal–Eesti 8 : 1 (Nõmmiko)

Eesti–Poola 2 : 7 (Lepik 2)

Šveits–Eesti 5 : 3 (Lepik, Er. Stüf, Mäeorg)

Prantsusmaa–Eesti 6 : 3 (Lepik 2, Er. Stüf)

9.–10. koha mäng

Eesti–Saksamaa 3 : 1 (Nõmmiko, Er. Stüf, Lepik)

vastu, kes alistati 9.–10. koha mängus 3 : 1. Esimene aasta lõpetati A-divisjonis seega üheksanda koha ga, väravate vahega 12 : 27. Marmori sõnul jääb pisut kriipima, et paljusid Eestile löödud väravaid oleks saanud tegelikult vältida.

Juurde tuleb panna suhtumise ja taktika koha pealt

Koondise stabiilsust ja mängurütmi mõjutas ka pal jude põhimeeste lahkumine ja põlvkonnavahetus. Möödunud hooajal liitus koondisega mitu uut meest, kaasa arvatud Martin Thomson, kes on murujalgpalli esiliigas palliva FC Elva keskkaitsja. Thomsoni ranna jalgpalli karjäär sai alguse aga hoopis Taa nis, kus noormees pallis eelmisel hooajal BSC Copenhageni ridades.

A-divisjoni lõppjärjestus 2022

Rannajalgpalli liidu juhi Kase sõnul oleks Eesti koondis lõpetanud kõrge mal kohal, kui kõigil oleks samasugune suhtumine nagu Thomsonil. „Martin on väga huvitav kuju. Mänguliselt pole ta veel sada protsenti valmis, aga mõt tetöö on tal paigas.“ Marmor lisab, et peale suhtumise saaks koondis juurde panna ka taktikaliselt. „Nelikud män givad meil erinevaid stiile, kuna oleme eri klubidest – tulevikus tuleks proo vida valida üks konkreetne stiil, siis muutub asi ühtsemaks.“

Järgmise hooaja graafiku suhtes on asjad veel lahtised. „Rannajalgpalli aas tagraafik tehakse teatavaks igal aastal toimuval aastalõpukonverentsil Du bais. Ainuke asi, mis on kindel, on see, et järgmisel hooajal mängib 14 mees konda A-divisjonis,“ seletab Kask. Suu renenud A-divisjoni jääb seega püsima ka Eesti, kelle eesmärgid saab kapten Marmori sõnul juba enne alagruppide selgumist välja hõigata.

„Kuna järgmisel aastal on A-divisjonis rohkem meile tuttavamaid vastaseid ja saime juba selle aasta karastuse alla, siis on eesmärk number üks kindlasti A-di visjoni püsima jäämine. Tahame saada rohkem võite!“ kuulutab Marmor.

Eesti rannakoondis enne 9.–10. koha mängu Saksamaa vastu. Foto: Jose Manuel Alvarez / BSWW

Kuidas ma viis aastat hiljem lõpuks füüsilistel testidel osalesin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kohtunikupaberid sain endale 2013. aasta alguses. Sellest ajast peale olin viis hooaega aktiivne kohtunik.

Peamiselt tegutsesin abikohtunikuna, kuid algusaastatel tuli mul aeg-ajalt toimetada ka vile ja kaartidega. Kaarte kasutasin suh teliselt palju, kuna mängude haldamine ja män gijate „temperatuuri“ all hoidmine ei tulnud mul sageli kohe üldse välja. Mäletan teravalt ühte II liiga kohtumist kuskil Lõuna-Eestis, kus ma koge nematu vilemehena mängu üle kontrolli kaotasin ja vanadele kaladele sisuliselt ühtegi suurt otsust maha müüa ei suutnud. Tagatipuks tahtsin ühes olukorras kaitsemängijale kollast kaarti näidata, kuid sirutasin käe valesse taskusse ning tõstsin endalegi üllatuseks otse tribüüni ees üles käe pu nase kaardiga! Klaarisin olukorra muidugi kohe ära ja selgitasin eksimust, kuid tundsin ka ise, kuidas mu niigi vähene usaldusväärsus ja mängi jate austus minu vastu sellega kadus.

Abikohtunikuna tundsin end aga hoopis rohkem kui kala vees. Suluseisude määramine, autide lehvi tamine ja kaitseliiniga ühel joonel püsimine on minu iseloomule hoopis sobivam töö ning peakohtuniku ametiga kaasnenud suure närveldamise ja lava hirmu asemel ajasin lipumehena lihtsalt oma rida. Ju oli see rida päris hea, sest hakkasin ühel hetkel saama aeg-ajalt määramisi ka esiliiga ja esiliiga B mängudele. Esimese mängu esiliigas sain kirja juba kolmandal hooajal, kokku kogunes neid kuus tük ki, lisaks veel kolme aastaga 11 mängu esiliiga B-s. Mõnes karikamängus teenindasin aga isegi meist riliiga meeskondi. Ühesõnaga, abikohtunikuna sain põgusalt kogeda ka Eesti mõistes tippjalgpalli.

Kui igasugused teooriakoolitused ja semina rid mulle kohtunikuna meeldisid, siis füüsilised testid olid minule alati täiesti vastukarva. Ma ei tea, mitu korda mind neid tegema kutsuti, aga iga kord, kui oleksin pidanud neis osalema, leiutasin mingi viisi, kuidas kõrvale hiilida. Lõpuks ei jõud nudki ma nendel osaleda – võimalik, et minu koh tunikukarjäär oleks tänu nende edukale läbimise le kõvasti hoogu juurde saanud, kuid tundsin juba toona, et ma ei pruugi norme alistada (võhm pole kunagi mu tugev külg olnud), pealegi on selline pikk viimseni pingutus olnud mulle alati tohutult vastumeelne. Mäletan hästi omal ajal suusatren nis käies, milline põnev ootus valdas mind esime se võistluse eel – ma ei saanud magadagi, selle asemel kerisin peas läbi erinevaid stsenaariume ja unistasin salamisi isegi kohast poodiumil. Koha esikolmikus ma tõesti välja teenisin – seda aga ju hul, kui protokolli teisest otsast lugema hakata! Sellest ajast saati ei ole võistlused mulle kunagi eriti mokkamööda olnud.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Katariina Peetson

Rasvaprotsenti mõõdeti kolmest kohast: käsivarrelt, seljalt ja kõhu külje pealt.

Nüüd, kui ma juba viiendat hooaega ei ole kohtunikuna tegutsenud, tundus mulle huvitav mõte lõpuks füüsilistest testidest osa võtta. Kui hästi saab inimene tänavalt nendega hakkama? Füüsiline vorm mul vahepeal paremaks küll läi nud ei ole – pigem vastupidi. Milliseid kehalisi võimeid eeldab Eesti mõistes tippkohtunikuks olemine?

Pekk näpitsate vahele

Mõeldud-tehtud – septembri alguses kogunesid Eesti tippkohtunikud Lillekülla rasvaprotsendi mõõtmiseks, Yo-Yo testiks ja klassiruumis toi

muvaks teooriakoosolekuks. Kuna mind huvitas hetkel ainult füüsiline pool, leppisin kohtunike osakonnaga kokku, et tulen ja teen ainult selle osa vile- ja lipumeestega (minu vahetuses ühtegi naist ei olnud) kaasa.

Panin vanad kohtunikuriided selga ning ilmu sin kokkulepitud ajaks jalgpalliliidu sisehalli, kus riietuti ja mõõdeti rasvaprotsenti. Ma ei ole kin del, kas kõik kohtunikud üldse said aru, et olen seal eksperimendi korras – mõni vaatas ilmselt tõsimeeli, et tulin testi tegema! Riietusruumis ootas mind lõbus meeleolu: üritati silma järgi ennustada üksteise rasvaprotsenti ning peaaegu igaüks, kes mõõtmise toast naasis, pidi teistele aru andma, millise tulemuse ta kirja sai.

Sama päeva hommikul meenus mulle, et ko dus vannitoas olev kaal oskab samuti enda väitel rasvaprotsenti mõõta. Tulemus oli 27%, millele tunnetuslikult vastu vaielda ei osanud. Kohtuni ke tehtavat mõõtmist ootasin aga huviga, sest üks asi on lasta seda teha kodusel saunakaalul, teine eksperdil spetsiaalsete näpitsatega.

Seda üllatavam oli see, kui Maikel Miksoni nä pitsad mõõtsid mulle kohapeal rasvaprotsendiks vaid 22,1! Siiralt üllatatuna uurisin kohe, kumb meetod võiks olla täpsem ja millest tuleb nii suur erinevus. Miksoni vastus oli filosoofiline ja väga viisakas: ta võrdles mõõtmist uppujaga, kellel pole vahet, kas surm tuleb ühe või kümne minu ti pärast – põhiline on see, et see tuleb. Lugesin sellest välja, et minusuguse paksmao puhul polegi nende jaoks suurt vahet, mis see täpne number lõpuks on – selge on see, et soovituslikust nor mist on see kõvasti üle…

Kui olin eeldanud, et rasvaprotsendi selgu mise järel lähebki kohe Yo-Yo jooksmiseks, siis tegelikult eksisin rängalt – enne seda oli kavas põhjalik soojendus. Oeh – sellega võib ju ennast

37aastane Maikel Mikson on ka ise aastaid Eesti abikoh tunike eliiti kuulunud.

Esimestel soojendusringidel ei oska ma veel aimatagi, kui raske test mind ees ootab. Samuti ei oska ma aimata, kui pikaks kogu ülejäänud soojendus veel venib!

2022

test pihta hakanud – esimesed paar ringi tulevad mängleva kergusega ja erilist pingutust ei nõua.

ära väsitada! Kui kolm ringi sörki ümber jalgpal liväljaku ehk umbes kilomeeter ei olnudki kõige hullem, siis järgnenud eriharjutuste seeria tule tas mulle negatiivselt meelde ühe tüütuma osa kohtunikuametist – kui peakohtunik oli väga püüdlik, siis tuli temaga koos kaasa teha vahel isegi 15–20 minuti pikkuseks veniv soojendus harjutuste kaskaad, kus pidi paarikümnemeet risel lõigul ära tegema mitukümmend harjutust. Soojendust läbi viinud Kevin Kaivoja võttiski kogu pundi rivvi ja hõikas ette, millist harjutust järgmisena teha tuleb (ja tegi neid muidugi ka ise kaasa).

Lõpuks hakkab pihta!

Kui pikk ja tüütu soojendus lõpuks läbi sai, oli ker ge venituse ja lõdvestuse aeg. Enne testi algust rääkis Mikson üle veel reeglid: kui täpne peab olema, millise ala peab markerite vahel jalaga ära puudutama ja muu selline. Teistele oli see puhtalt kordamine, minule aga kõik uudis.

Lõpuks, üks tund ja viisteist minutit pärast seda, kui riietusruumi kohale jõudsin (ja 33 minutit pärast soojenduse algust), sai testi ga algust teha. Esimesed paar otsa olid selgelt hoo sissesaamise lõigud – kiirus oli neil esmalt 5 km/h ja 9 km/h. Polnudki kõige hullem! Õige pea hakkas aga intensiivsus endast vaikselt märku andma – pulsikella andmete järgi olin juba kuuendal edasi-tagasilõigul (selleks ajaks oli joostud kokku 200 meetrit) anaeroobse läve ni jõudnud. Üheksandal ringil (14 km/h, kokku joostud veel alla 400 meetri) jõudis pulss juba 180 löögini minutis. Siis käis juba kõva kanna tamine!

Peale selle, et tajun võhma puudumist, saan testi ajal aru oma teisest nõrgast kohast – selleks on kiirelt tehtav ümberpööre 20 meetri märgi juures. Kui distantsi alguses suudan üldjuhul teistega kenasti sammu pidada, siis ümberpöörde järel leian ennast pidevalt teistest kahe-kolme meetri jagu maas olevat, mis tähendab seda, et pean kiirendusega vahe tagasi tegema, et finišisse mitte hiljaks jääda. Just see mind väga kiirelt läbi küpsetabki.

Edasisest ponnistusest väga täpsed mälestu sed puuduvad. Mitte seetõttu, et oleksin ennast paari minutiga mäluauku jooksnud, vaid see tõttu, et üksluised edasi-tagasilõigud olid minu jaoks juba niivõrd nõudlikud, et kõike muud jäl gida enam mahti ei olnud. „Kuidas juba nii ruttu

minutit hiljem tehtud pildil on näod juba tunduvalt tõsisemad…

raskeks läks?“ oli üks väheseid mõtteid, mis peas vasardas.

18. ringil, kui kiirus oli veel 14,5 km/h, aga seda juba seitsmendat ringi järjest, tundsin, et nüüd läheb järsult veel raskemaks. Piiksud, mis tähistavad hetke, mil peaks 20meetrise lõigu fi nišijoone ületama, kõlasid üha napimalt pärast minu päralejõudmist. Ja 18. ringil juhtuski lõpuks see, mida kartsin – piiks kõlas enne seda, kui kohale jõudsin. Ehk pool sekundit või vähemgi, aga siiski piisavalt, et sain ka ise hilinemisest aru. Kergendus – pingutus oli läbi… aga seda vaid hetkeks. „Raul – esimene hoiatus!“ kõlas hääl kõrvalt, mille peale näitasin, et ma rohkem ei jaksa. Selle peale hakkasid aga teised ergutama – mis sa nüüd, üks veel!

Vaarusin värisevate jalgadega tagasi stardi joonele ja tegingi ühe ringi veel kaasa, aga kuna ka sellel õigeks ajaks finišisse ei jõudnud, vajusin rampväsinult pikali. Kogu keha oli laktaati täis, pulsikell näitas löögisageduseks 183. Aitab! Tu lemuseks läks kirja 14.8, mis on kohtunike mõis tes muidugi selgelt allapoole igasugust arvestust. Ehk oligi hea, et aktiivse kohtunikuna füüsilistest testidest viilisin!

Teisi jälgida hoopis huvitavam

Olin pikali päris mitu head minutit ning hakka sin toibumise järel (teised panid ju samal ajal täie mahviga edasi!) jälgima seda, mis toimub teiste osalejatega. Läks veel sisuliselt kümmekond ringi, kuniks järgmised mehed langema hakkasid. Nee me Neemlaiul hakkasid aga näiteks alles ükshaa val kindad, müts ja dressipluus seljast lendama –see mees sai alles soojaks!

Omaette närvikõdi pakkus järgmise katkes taja ennustamine – kehakeele järgi saab päris palju välja lugeda, ent mõne mehe puhul oli see päris petlik. Küünte, hammaste ja tahtejõuga on võimalik päris palju ära teha. Ühel hetkel tun dus näiteks, et Jagnar Jakobsonil on käes viima

sed lõigud, kuid seejärel suutis ta veel päris mitu „vastast“ ära võtta, enne kui kuus-seitse ringi hil jem rajalt maha tuli.

Viimaste konkureerima jäänud meeste pin gutustele elasid ülejäänud juba mõnusalt kaasa. Lõpuks päris üksi rajale jäänud Kevin Kaivoja sai tükk aega uhkes üksinduses iseenda ja piiksudega võidelda. Lõpuks sai ta kirja võimsa tulemuse 21.1 – ta oli rajal 21 minutit ja 56 sekundit ning läbis selle ajaga 2720 meetrit ehk 68 ringi! Võrdluseks: minu skooriks jäi lõpuks 14.8 ehk 6 minutit ja 31 sekundit, 760 meetrit ja 19 ringi. Kaivoja tulemus on sealjuures parim, mille Eesti kohtunikud on ühistel Yo-Yo testidel välja jooksnud.

„Mängijataust aitab siin kõvasti kaasa. Olen alati neid teste joosta jaksanud,“ sõnab mängija na 2014. aastal Jõhvi Lokomotivi eest 24 Premium

Mis on Yo-Yo test?

Yo-Yo test on suureneva kiirusega joonejooks, kus iga etapp (20 meetrit edasi ja 20 meetrit tagasi) tuleb läbida kindla ajavahemiku jooksul – sellest annavad märku kõlaritest kostvad piiksud. Iga jooksuetapi järel kõnnitakse taastumiseks viis meetrit edasi ja viis meetrit tagasi – selleks on aega kümme sekundit. Sellist testi kasutatakse spordialade puhul, kus on olulisel kohal kiirendused, suunamuutused ja kiire taastumine – peale jalgpalli sobib see test ka teistele peamistele pallimängudele.

Yo-Yo testi kasutatakse erinevate sätetega, kuid kohtunike kasutatud variandis nägid tasemed välja järgmised:

Ka test ise vajab spetsiifilist harjutamist

Kevin Kaivoja on kohtunikest Yo-Yo testil parim, saades tulemuseks kirja 21.1. Kiirusel 20 (17,5 km/h) lähen juba võrdlemisi taastununa (minu lõpetamisest on sel hetkel möödas juba 13 minutit!) üheks ringiks tagasi rajale, kuid jalad on nii lödid, et jooksmisest ei tule mitte midagi välja. liiga kohtumist kirja saanud 26aastane Kaivoja, kelle väitel saab Yo-Yo testi pingutuse mõttes võrrelda viie kilomeetri jooksmisega, mida ta on enda sõnul võimeline läbima vähem kui 20 minutiga. Pole siis ime, et just talle usaldati hiljutine tippmäng FCI Levadia ja Nõmme Kalju vahel!

Yo-Yo test oli kunagi kohtunike füüsilise võimekuse määramisel suurema tähtsusega, kuid Mikson meenutab, et ühel hetkel saadi aru, et suurel kiirusel tehtavad korduvad ümberpöörded tekitavad vigastusi. Nüüd teevad tippkohtunikud seda testi laias laastus korra aastas. „Ainult kiiruse, ainult vastupidavuse või ainult pööramisoskusega selles testis kaugele ei jõua,“ räägib Mikson, kinnitades ühtlasi minu kahtlu si – ümberpööramine on oskus, mida harjutataksegi spetsiaalselt.

Rasvaprotsendi mõõtmine ja Yo-Yo test on kohtuni kele tegelikult pigem indikaator – kindlaid norme neis ei kehtestata –, erinevalt näiteks FIFA taseme füüsilis test testidest, millest kirjutasime põhjalikumalt tänavu märtsikuu Jalkas.

„Rasvaprotsendi mõõtmisel ei ole seatud piiri, mille ületamisel kohtunikule enam mänge ei määrata,“ selgitab Mikson. „Kui see oleks näiteks 15 protsenti ja meile tuleb kohtunik, kelle protsendiks on 15,2, siis lõikame iseendale näppu, sest ka järgmised voorud on vaja ära teenindada. Piiri kehtestamisega tekitaksime ka olukorra, kus inimesed hakkavad selle ümber tantsi ma ja jälgivad ainult seda. Meil on näiteks praegu päris mitu Premium liiga tippkohtunikku, kelle rasvaprotsent jääb 12 juurde – kuidas siis neid motiveerida?“

Rasvaprotsent on kohtunike füüsilisel hindamisel lihtsalt üks mitmest indikaatorist ja arvust. Miksonil on olemas tabel, kus on lisaks sellele veel talvine FIFA test, aprillikuus tehtav SDSi test (Single-Double-Sing le, pisut pikemate distantsidega test, mis sarnaneb põhimõttelt Yo-Yo testiga), suvine FIFA test, sügisene Yo-Yo test, kaks rasvaprotsendi mõõtmist, peale nende veel ühistreeningutel osalemine ja tagasiside Polari pulsiseadmete järgi.

Yo-Yo testi puhul ei ole Eestis samuti seatud kind laid lävendeid. Samas on UEFA ja FIFA näiteks öelnud, et eeskujulik tase algab tulemusest 18.2. „Ma arvan, et iga kohtunik saab aru, et kui ta jookseb 16.5 või 15.0, siis ei ole see mingil juhul lähedal sellele tasemele, mis võiks olla. Mida paremas füüsilises vormis oled, seda suurem tõenäosus on mängus sees olla ja madalama pulsiga tegutseda.“

Kohtunikud soovivad oma keha eest hoolt kanda ning lä hevad testi lõppemise järel pärast väikest hingetõmbeaega veel lõdvestusjooksule. Jätan selle vahele.

Küsitakse: kas tulen järgmisel korral ka?

Unustage ära!

Foto: Alex Livesey, UEFA via Getty Images

Danil Kuraksin FC Flora Eesti

Foto: Liisi Troska

Erling Braut Haaland Manchester City Norra

Miks ei ole vahetusmängijad kohe valmis platsile tulema?

Olukord, mida võib näha sisuliselt igas jalgpallimängus. Vahetusmängijad on juba tükk aega küljejoone juures sooja teinud, kuniks ühel hetkel tuleb peatreenerilt kellelegi neist kauaoodatud viibe –sina, mängu! Vahetusmängija spurdib soojendusalast pingi juurde ja hakkab siis ennast valmis sättima – soojendusvest seljast, soojendusdress maha, soojendussärk ära, mängusärk selga… Kuhu küll need kaitsmed jäid? Kui mängija lõpuks päriselt valmis saab, on mäng tükk aega edasi käinud.

Arusaadav, et jaheda ilma korral hakkaks väljaku ääres ilma soojendusdressi ta külm, aga miks ei võiks mängijad olla valmis juba varem ning peatreeneri viipe peale lihtsalt dressi seljast heita ja ennast keskjoone juurde valmis seada? Kulub ju ainult nende män guaeg – mida kauem pingi juures kohmerdada ja sättida, seda vähem lõpuks platsi peal aega veeta saab.

Niisiis – miks ei või vahetusmängijad olla väl jaku ääres mängu sisenemiseks valmis? Vastab FC Flora ründaja Mark Anders Lepik, kes tuli 17. septembril Narva Transi vastu 73. minutil vahetu sest sisse ning oli 76. minutiks juba kaks väravat löönud:

„Osaliselt on see mugavuse küsimus. Selle Nar va mängu näitel: Rauno Alliku oli esimesel poolajal ühel hetkel platsil pikali, mis oli minu jaoks signaal, et võiks hakata kaitsmeid peale panema. Tavaliselt olen pingil esimesel poolajal ilma kaits meteta – eks ta natuke pressib jalga, ajab sääre higistama ja ei ole kõige mugavam. Kui just varem midagi ei juhtu, siis tavaliselt panen teise poolaja alguses kaitsmed peale, sest siis on suurem või malus mängu saada.

Mängusärki ei hakka ma ka enne mängu mi nekut täis higistama, see oleks ebamugav. Puhas särk vahetult enne mängu minemist selga panna on omamoodi mõnus tunne. Liibuvat alussärki võibolla mõned mängijad vahetavad, aga mina mitte – kui see sooja tehes juba seljas on, siis see sinna ka jääb. Üldiselt üritan ennast enne siiski võimalikult valmis panna – tahan ju pingilt tulles nii palju kui võimalik mängida!“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimu sed, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud.

Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Mark Anders Lepik on FC Flora eest oma karjääri jooksul pidanud Premium liigas 78 kohtumist, kusjuures 57 mängus neist on ta sekkunud vahetusest.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

Nõmme Kalju FC

Seekordses „Tagaseljajuttudes“ pajatab oma võistkonnakaaslastest Nõmme Kalju vasakkaitsja Henri Järvelaid.

Marko Meerits väravavaht, 1992

Kalju meeskonna massaaži laud on juba Merka keha järgi ära vajunud. Oli aegu, kus Onu Marko oli Ülemis te parklas neljapäevakutel alati

AMG- või M-Sporti autodega kohal, sarved maas ja trahvid ära makstud, nüüd liikleb Peu geot’ga. Kui te sellest temaga räägite, siis mai nige alati ära, et tegu on GT-Line’iga, muidu võib ta solvuda!

Henri Perk väravavaht, 1999

Pikk mees, keda on alati lihtne lõunale meelitada –mingi hetk ta murdub alati ja ütleb: „Noooo lähme siis!“

Kui kellelgi on uuemat luukpära müüa, siis Perk vaataks asja hea meelega üle!

Vladimir Avilov kaitsja, 1995

Kahjuks on Vovast kujunenud see aasta meie tii mi legomees. Viimasel ajal ei saagi aru, kas mees mõtleb juba vaikselt kohtuniku- või treenerikar jäärile: pikad püksid suvel ja SportsDirecti versioon mustadest legendaarsetest Copa Mundiali Kaiseritest vihjavad küll sellele!

Mihhail Babitšev kaitsja, 1995

Kui kell hakkab kogunemisele täis tiksuma, siis kostab õuest enamasti Porsche mootori möir geid ja sealt ta tuleb. Tsõmba eratreenerina tuntud Mike on alati kohal oma mati ja vibrarulli ga. Üks osa meeskonna sukk-ja-saabas-paaridest.

Trevor Elhi kaitsja, 1993

Mees, kellel on numbritega asjad hästi, trahviraa matuga on alati korras. Pärast jalkakarjääri tasuks kindlasti futsali poole vaadata, potentsiaali on teha mehest meie oma Falcão. Väiksed konksud ja tallamanöövrid on tema leib!

Yohan Mannone kaitsja, 1995

Mees, kes tuleb 90% ajast kogunemistele viis minutit hiljem: „Käisin Sportomedicas.“ Algul ei saanud inglise keelega vedama, nüüd ei saa enam pidama.

Artur Šarnin kaitsja, 2000

Universaalne kaitsemees, treenib siin ja mängib seal, kuid kahjuks pole veel oma kohta leidnud. Loodetavasti see juhtub ja ta teeb sammu edasi, tahet ja töökust noormehel on.

Ioannis Tsiveleikidis kaitsja, 1999

Ja siin on ka meie teise suka saabas, Miša kaar dilugeja. Parima sööduprotsendiga mängumees, kellel on grupi-chat’is iga venna kohta mingi pilt või GIF tagataskust võtta. Kui juba autodest rääki sime, siis üks Škoda Octavia on ka hetkel müüa!

Andre Fortune poolkaitsja, 1996

Samsungi heliefektide meister! Algul ei saanud arugi, kas kellelgi heliseb telefon või keegi kir jutab, aga mingi aja möödudes taipasime, et neid hääli teeb hoopis Dre. Samuti meenutab ta mulle Hitmani saagast tuntud agent 47t: nii emotsioonitult oma tööd teha ja palli ristnurka toimetada on omaette kunst.

Nikita Komissarov poolkaitsja, 2000

„Kus sa enne mängisid?“ Nikit on juba kaugelt kuulda – palliga olles arvad, et ta seisab su kõrval, aga tegelikult alles jookseb 30 meetri kauguselt. Mulle see aga meeldib, vähemalt näitab, et tahab palli saada.

Pavel Marin poolkaitsja, 1995

Meeskonna laululind – kui see mees midagi laulma hakkab, on kindel, et see viisijupp jääb mitmeks päevaks kummi tama. Kui keegi Kalju treeninguid kõrvalt jälgiks, siis Paša leiaksite te kohe üles - otsige ainult kubujussi, kellel müts peas, kilekas seljas, suur sall kaelas ja kindad käes. Isegi kui õues on 20 kraadi sooja!

Kaspar Paur poolkaitsja, 1995

Meeskonna kõige lühem mees, see on nüüd ametlikult kirja pandud! Teda on samuti lihtne treeninguväljakult üles lei da, sest ta on alati kubujuss Paša kõrval. Nad on meie meeskonna teine sukk ja saabas.

Igor Subbotin poolkaitsja, 1990

Subbo käis korra ära, aga mees on tagasi ja tugevam kui kunagi varem. Roosilimonaad on tema ainuke nõr kus.

Daniel Sudar poolkaitsja, 1998

Kaardilugeja vahetusmees on alati val mis tagaistmelt rolli üle võtma. Jalga mehel on, raamile pihta saades on kuu värava tiitli tõenäosus täitsa hea. Ootame!

German Šlein poolkaitsja, 1996

Meie Barber suure algustähega, sest see kvaliteet on peaaegu sama tuntud kui mehe diagonaalid jalkafännide seas.

Kohe kindlasti meeskonna kõige kuld sem inimene, ükski teene pole tema jaoks probleem! Uskumatult suure südamega!

Stanislav Tsõmbaljuk poolkaitsja, 2002

Vaikne, kuid töökas noormees. Tsõm bat trennis vaadates jääb vahel tunne, et teda ajavad taga naabri koerad, kogu aeg on vaja kuhugi joosta.

Maksim Gussev

ründaja, 1994

Псих – jookseb, triblab, möllab, kõike teeb. Kuid kui on aeg „SIGA“ mängida, ei ole sellest rapsimisest kasu ja tihti on mehel kõrvad nipsudest punased. Ges on kõva käsi beatbox’is, sünnipäevalauludel on alati omamoodi Gusja remix.

William Jebor ründaja, 1991

Masin, kes kannab päikeseprille mitte päikese, vaid fashion’i jaoks. Ma usun, et temast kuuleme mängude möödu des veel, joosta talle meeldib, kasvõi läbi meeste.

Alex Matthias Tamm

ründaja, 2001

„Alex Tamm, Alex Tamm, Aleeex Matthias Tamm!“ Seda laulu on tri büünidelt kosta peaaegu sama tihti kui jalgpalliliidu hümni. Kui nüüd paar grammi värava ees veel juurde paneb, siis Premium liiga mängudel seda laulu enam suure tõenäo susega ei kuule.

Aleksandr Volkov ründaja, 1994

Sanja on mängu „SIGA“ hirm, kahjuks lahkus meie pundist tema teinepool Patrick (Welves). Kuidas nad omavahel suhtlesid, on siiani mõistatus, sest San ja ei räägi inglise keelt ja Welves ei osanud väga muud peale portugali keele.

Eddie Cardoso peatreener, 1978

Treener, keda väga harva istumas näeb – ta on alati olukordades ja mängus sees! Märkab igat väiksematki detai li, katsu sa ainult trennis kuskil viilida. Väike lõbus fakt ka – mees väidab, et on sel Premium liiga hooajal andnud väravasöödu ja löönud ka värava!

Kaido Koppel peatreener, 1988

Mees, kes ei maga, ei söö ja kellel on kõik maailma jalkavideod vaadatud ning kõik meeskonnad läbi ja lõhki ana lüüsitud! Oleks tal omal ajal sama väge vad putsad olnud nagu praegu, siis ei teagi, kuhu tema karjäärikõver välja oleks jõudnud…

SPORTLIKUD EESMÄRGID

JALGADEGA

ÕHUVÕITLUS

Roops: Koht, kus annaks kindlasti juurde panna. Ajastamine ja palli tabamine on hea, kuid jõulisu sest jääb puudu. Ševoldajeva: Kuigi tema positsiooni puhul ei ole see põhifookuses, saaks kindlasti juurde panna. Ei pelga võitlusesse minna, aga võitjana iga kord ei välju.

JÕUD

Roops: Kuna tegemist on noore mängijaga, kes kehaliselt veel areneb, on see koht, mis vajab parandamist, et palliga liikudes suudaks seda ka kaitsta ja püsti püsida. Ševoldajeva: Kontakti ei karda, aga tegemist ei ole kindlasti jõulise mängijaga. Võitlused ja jõud on koht, mis vajab tööd ja tähele panu. Keskmises ründetsoo nis mängides on selja tagant pidevalt kontakt tulemas ja palli katmine on nen des olukordades väga oluline.

SISU

Roops: Väga hea töökultuuriga mängija. Näeb iseseisvalt väga palju vaeva, et olla võistkonna ja enda jaoks parem mängija platsil. Ševoldajeva: On mängijana väga keskendunud ja rahulik. Kohtunikest, ilmast, haigustest ja muust sellisest ei lase ennast häirida. Ei pea kunagi kahtle ma tema soorituses – pingutab alati lõpuni ja oskab enda maksimaalse kvaliteedi välja tuua.

SÖÖT JA LÖÖK

Roops: Üsna täpse jalaga mängija. Löögi puhul oleks kohati vaja juurde jõudu, kuid siinkohal tasub mainida, et tegemist on pigem keerutajaga kui kahuriga. Ševoldajeva: Löögid ja söödud on üldiselt head, aga saaks juurde panna teravuses ja tugevuses. Samas tasub arvestada, et tegemist on veel üsna noore män gijaga.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Roops: Näeb oma vanuse kohta väga hästi väljakut ning tajub hästi ruumi enda ümber. Rahvusvahelise taseme ja mängukiirusega on vaja veel harjuda, et ka seal infot omakorda kiiremini koguda. Ševoldajeva: Kümnest olukorrast kaheksa loeb väga hästi ära nii palliga kui ilma. Tunnetab kenasti väljakut, ruumi ja teisi mängijaid.

VASTUPIDAVUS

Roops: Suudab 90 minutiga läbida väga arvestatavaid vahemaid. Ševoldajeva: Kui ühele mängule tuleks teine veel otsa, ei oleks temal mingit probleemi ka seal endast maksimum anda.

LIIKUVUS

Roops: Tahab palliga mängi da ning näeb platsil vaeva, et palli saada. Lisaks on võimeline suurel mää ral tagasi kaitsesse töötama.

Ševoldajeva: Väga liikuv nii palliga kui kaitsefaasis –otsib pidevalt erinevaid variante mängu sidumiseks. Pealtvaatajaks olukordades ei jää ja tema positsioon seda ka ei luba.

TEHNIKA

Roops: Julgen väita, et kuulub kindlasti nelja kõige tehnilisema Eesti naisjalgpalluri hulka. Ševoldajeva: On palliga ettearvamatu ja suudab end edukalt vastastest mööda mängida. Löökide, tsenderduste jms tehnika on väga hea mitte ainult Eesti, vaid ka rahvusvahelisel tasemel.

KIIRUS

Roops: See on koht, kus on vaja veidi särtsu juur de saada, et esimesed sammud oleksid kiiremad.

Ševoldajeva: Jõu- ja kiirustreeninguga saaks siin parandusi sisse tuua, et esimesed sam mud ja reaktsioon veelgi plahvatuslikumad oleksid.

Pudru peal kasvanud Neymari fänn harjutab tundide kaupa trikke

Kui sa ei oleks jalgpallur, siis millise spordialaga tegeleksid? Minu jaoks on jäähoki alati tundunud väga huvitav ja olen seda proovida tahtnud – jääväljak on hoopis teine keskkond ja mänguvahendid on teistsugused. Korvpall tundub mulle samuti põnev.

On sul jalgpallis ajapikku tekkinud ka mõni eeskuju, kellele eriti kaasa elad ja kellel silma peal hoiad? Minu lemmikmängija on Neymar. Teda ma jälgin kogu aeg, sest mulle meeldib tema mängustiil. Ta on väga tehniline ja püüan ise ka natuke tema moodi olla.

Kuidas sa tavaliselt mängudeks valmistud (mida sööd, kuidas oma mõtted valmis paned jne)? Mängupäevadel ma ei tohi midagi teha ja kõige tähtsam reegel on, et trenni ei tohi teha. Kindlasti peab hommikusöö giks olema puder.

Oled sotsiaalmeedias jaganud igasugu jalgpallitrikke. Milli se triki õppimine kõige kauem aega võttis? Postitustes on mul tavaliselt erinevate trikkide kombinat sioonid ja nende harjutamine võtab palju aega. Eraldi trikid ei ole eriti rasked – kui pool tundi ühte asja harjutan, siis hakkab välja tulema.

Kuidas sinu esimene hooaeg meistriliigas läinud on? Hästi! Panin endale hooaja alguses eesmärgiks võimalikult hästi mängida, oma võistkonda aidata ja vähemalt viis väravat lüüa. Esimesed mängud läksid hästi, aga ma ei suutnud resultatiivne olla. Mingist hetkest hakkasid tulema väravasöödud ja siis juba ka väravad (Orlova on septembri kuu lõpuks löönud 11 väravat ning asub liiga väravalööjate edetabelis üheksandal kohal – toim.).

Kellega oma tiimikaaslastest tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?

Paljud on täiskasvanud ja käivad tööl, aga mina väga tööl käia ei tahaks! (Naerab – toim.). Kui oleks keegi selline, kes teenib ainult jalgpalliga, siis valiksin tema. Renate-Ly (Mehe vets – toim.) elu tundub huvitav, ta reisib väga palju.

Järgmisel aastal toimub Eestis U17 finaalturniir, kus saad vastamisi minna Euroopa täielike tippudega. Mida see sulle tähendab?

See tähendab väga palju tööd. Käib suur ettevalmistus selleks, et tippudele vastu saada. Peame juurde panema füüsilise poole pealt – kui me ei suuda võrdselt joosta ja keha vahele panna, siis läheb ikka väga keeruliseks. Koondise esin damine on alati eriline. Kui kutse saan, olen igal kogunemisel kohal ja fookus on alati maksimaalne, et endast parim anda.

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Eelmise aasta oktoobris Tallinnas toimunud EM-valiktur

Teenisime U17 koondisega ajaloolise 10 : 0 võidu ja lõin ise kolme mänguga kaks väravat. See oli päris hea tunne!

FOTOD: Liisi Troska, Jana Pipar

punase kaardi anatoomia: kohtumises Tallinna Kalevi ja FCI Levadiaga kees üle kalevlane Foday Trawally, kes tegi Mark Oliver Roosnupule teise poolaja alguses jõhkra vea ja saadeti platsilt minema. Raevukalt reageerinud Roosnuppu karistas kohtunik Andrei Karhu kollase kaardiga. Fotod: Katariina Peetson

pall küll läheb? FC Kuressaare müür jälgib teravalt, kuidas Zakaria Beglarišvili karistuslöök tee nende väravasse leiab. Begla rišvili kahest tabamusest polnud selles mängus aga

Levadia

peatreener Maksõm Kalõnõtšenkole Premium liigas

jäänud kohtumises Kuressaarelt

kaotuse. Foto: Katariina Peetson

palluritele kingib

meeste koondisla sena täitus mängusajand Sergei Zenjovil. Foto: Jana Pipar

REKORDINAINE KETHY ÕUNPUU Eesti naistekoondise MM-valikmängus Kasahstaniga sekkus 60. minutil vahetusest poolkaitsja Kethy Õunpuu, kes sai sellega kirja oma koondisekarjääri 115. kohtumise. Sellega möödus Õunpuu vastavas arvestuses Katrin Loost (114) ja tõusis Eesti naistekoondise rekordinternatsionaaliks.

Foto: Liisi Troska

Pool elu koondises

Esimese koondisemängu pidas toona 17aas tane Õunpuu juba enam kui 17 aastat tagasi, kui 30. juulil 2005 tuli ta Balti turniiri kohtu mises Leeduga platsile vahetusest Liisa Lil leste asemele. Sisuliselt pool elu koondises!

Iga kolmas mäng Läti-Leedu vastu Õunpuu 115 koondisemängust on enam kui kolmandik toimunud kas Läti või Leedu vastu. Lätlannadega on Õunpuu madistanud lausa 22 korral, Leeduga kohtunud 17 mängus. Kokku on ta Eesti koondise eest ametlikus mängus platsil käinud 40 vastase vastu –39 UEFA riigi kõrval on ainus eksootilisem vastane olnud Bahrein.

Viimane värav kümme aastat tagasi

115 mängu jooksul on Õunpuu löönud kolm väravat: kaks neist Lätile ja ühe Valgevenele. Esimese koondi sevärava lõi Õunpuu 2007. aastal, teine ja kolmas tulid aga 2012. aasta suvel järjest mängudes vaid kuuepäe vase vahega!

Järgmistel pretendentidel natuke minna

Õunpuu seljataga on Eesti naistekoondise mängude arvu poolest nüüd kaks karjääri lõpetanud naist – Katrin Loole jäi kirja 114, Kaire Palmarule 107 koondisemängu. Seejä rel tulevad aga aktiivsed mängijad: sada matši on täis ka Signy Aarnal (104), järgnevad Inna Kiss-Zlidnis (93), Pille Raadik (88) ja Kristi na Bannikova (87). Vaid aeg näitab, kas kee gi neist suudab Õunpuu kinni püüda, seda enam, et ta ei ole veel karjääri lõpetanud!

MM 2014: sakslased lörtsivad Brasiilia peo

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjestuses: seekord on luubi all 2014. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame juba kuu aja pärast, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!

Tekst: Raul Ojassaar

Nagu sai lugeda 2010. aasta turniiri kokku võttest, otsustas FIFA 2003. aastal MM-fi naalturniiride korraldusõiguse suhtes käima panna maailmajagudevahelise rotatsiooni, mille järgi pidi turniir 2014. aastal toimuma just nimelt Lõuna-Ameerikas. Jalgpallikantsis oli seal juures viimati olnud MM 1978. aastal ehk 36 aastat tagasi! Esialgu esitasid oma kandidatuuri Brasiilia ja Kolumbia, ent Kolumbia loobumise järel kuu lutati Brasiilia 2007. aastal konkursita 2014. aasta MMi korraldajamaaks.

See ei tähendanud aga seda, et korraldamine oleks möödunud muretult. Rio de Janeiro võitis 2009. aastal ka 2016. aasta suveolümpiamängude

Tarmo Rüütli viimane valiktsükkel

Eesti koondise ootused olid 2014. aasta MM-valiksarja eel väga suured – aasta enne selle algust olime ju jõudnud EM-valiksarjas Euroopa 20 parema sekka playoff’i. Paraku mängis meie kahjuks tõsiasi, et 2012. aasta septembris alanud valiksarja alagrupid loositi juba 2011. aasta juulis ja asetuste määramisel kasutati toonast FIFA edetabelit. Seetõttu oli Eesti alles viiendas loosipo tis ning vastasteks sattus küllaltki tummine seltskond: Holland, Türgi, Ungari, Rumeenia ja pisike Andorra. Kui loosipotid oleksid koostatud aga näiteks 2012. aasta märtsikuu seisuga, oleks Eesti saanud koha lausa kolmandas tugevusgrupis…

Eestile sai juba esimese kolme mänguga sisuliselt selgeks, et edasipääsu peale me seekord ei mängi – valiksari algas koduse 0 : 2 kaotusega Rumeeniale, millele järgnesid võõrsil saadud 0 : 3 Türgilt ja kodune 0 : 1 kaotus Ungarilt. Samade vastaste vas tu kaotasime ka kordusmängud, sealjuures Ungari vastu võõrsil lausa 1 : 5.

Positiivse poole peale jäid kaks võitu Andorra üle ja mõis tagi mälestusväärne 2 : 2 viik Hollandiga. Kuigi Eesti jäi juba teisel mänguminutil Arjen Robbeni väravast kaotusseisu, algas seejärel kaks päeva varem tütre Viktoria isaks saanud Konstan tin Vassiljevi sõu: just tema kaks imelist väravat viisid Eesti 2 : 1 juhtima! Tema teine tabamus tõstis põrkava palli üle Hol landi väravavahi Michel Vormi. Eestile lõppes kohtumine aga hoolimata viigist mõru maiguga: kohtunik eksis üleminutitel Raio Piiroja ja Robin van Persie võitlusolukorra hindamisel ja andis vastaste kasuks penalti, mille van Persie realiseeris. Sellega röövis ta Eestilt meie senise jalgpalliajaloo ehk väge vaima võidu.

Tervikuna ebaõnnestunud valiksari jäi viimaseks peatreener Tarmo Rüütlile, kelle lepingut ei pikendatud – tema koha võttis peagi üle rootslane Magnus Pehrsson.

Lukas Podolski, Philipp Lahm ja Thomas Müller koos meeskonnakaaslastega tiitlivõitu tähistamas. Kapten Lahm otsustas võiduka turniiri järel ühtlasi koondise karjääri lõpetada. Foto: Martin Meissner, AP/Scanpix

korraldusõiguse, mis tähendas, et Brasiilial tuli kaheaastase vahega korraldada maailma spordi kaks suurimat sündmust. Kui korraldusõiguste saamise ajal nautis riik majanduslikult haljal oksal istumist, siis vahepealne majanduskriis tähendas seda, et staadionite ja taristu peale kulutatud neli miljardit dollarit tundus Brasiilia rahvale täiesti kohatu – samal ajal pidid paljud avaliku sektori töötajad tööd sisuliselt ilma rahata tegema. 2013. aasta konföderatsioonide karikaturniiri eel tuli miljon inimest tänavale, et pahameelt väljendada, kuid MMi ajaks aitas suur jalgpall muremõtted unustada.

Suuri üllatusi valikturniir kaasa ei toonud –täpselt kolmveerand (24/32) 2010. aasta tur niiril osalenud tiimidest jõudsid ka 2014. aasta MMile. Ainsa debütandina pääses MMile Bosnia ja Hertsegoviina, kellel on see senimaani ainus kord suurturniirile jõuda – omapärasel kom bel ei ole neil õnnestunud mitte kordagi jõuda isegi tunduvalt lahjema valiksõelaga EM-finaal turniirile! 16aastase pausi järel oli 32 seas ta gasi Kolumbia, Belgia ja Venemaa naasid pärast 12aastast vaheaega. Lõuna-Ameerika tsoonis jäi esimest korda pärast 1994. aastat finaalturnii ri ukse taha Paraguay. Esimest korda 32 aasta jooksul ei pääsenud MMile ükski Põhjamaade koondis.

Tiitlikaitsjat häbistatakse

Turniiri avamäng osutus korraldajamaale Brasii liale päris keeruliseks: tugev Horvaatia läks nen de vastu 12. minutil Marcelo omaväravast juhti ma, enne kui Neymari kaks väravat seisu ümber pöörasid ja Oscar lõppskooriks 3 : 1 vormistas. Sealjuures sündis Neymari üks väravatest kahel davast penaltist, samas kui kohtunikud Horvaatia potentsiaalse viigivärava väravavahi vastu tehtud vea tõttu tühistasid. Kohtunikud sattusid luubi alla ka selle grupi teises mängus Mehhiko ja Ka meruni vahel, kus avapoolajal Giovani dos Santo se kaks väravat ebaõiglaselt suluseisu tõttu tühis tati. Mehhiklastel kokkuvõttes siiski vedas, sest Oribe Peralta tabamus tõi neile ikkagi 1 : 0 võidu.

Mängus Horvaatia vastu keesid turniiril kokku võttes viimase ehk 32. koha saanud kamerunlaste tunded üle: Alex Song teenis avapoolajal Mario Mandžukići küünarnukiga löömise eest punase kaardi, kohtunikel jäi märkamata aga Benoît As sou-Ekotto pealöök omaenda tiimikaaslase Ben jamin Moukandjo pihta!

Kui kaks võitu ja ühe viigi kogunud Brasiilial ei tekkinud edasipääsuga probleeme, siis teise koha peale võitlesid viimases voorus omavahel Mehhi ko ja Horvaatia. Esimesed 70 minutit väravateta kulgenud (see sobis mehhiklastele) mäng plahva tas lõpuks viimasel paarikümnel minutil – Mehhi ko lõi esmalt kümne minutiga kolm väravat ja lõ pus tegid skoori ka horvaadid, kuid Brasiilia järel läks alagrupist edasi Mehhiko.

Surmagrupis näidatakse hambaid

Alagruppide loosi järel toodi surmagrupina kohe välja D-grupp, kuhu olid kokku sattunud kolm endist maailmameistrit kokku seitsme tiitliga: Itaalia, Uruguay ja Inglismaa. Neljandana sellesse gruppi loositud Costa Rica pidi olema autsaider, kelle vastu pee tav mäng on teistele kohustuslik võit.

Kohe esimeses mängus selgus aga, et peksupoisse cos taricalastest ei saa: tugeva teise poolajaga pöörasid nad 0 : 1 kaotusseisu Uruguay vastu 3 : 1 võiduks, samal ajal kui Itaalia Claudio Marchisio ja Mario Balotelli tabamustest Inglismaale 2 : 1 säru tegi. Inglaste olukord muutus veelgi kehvemaks teise mängu järel, kui nad sama skooriga ka Uruguayle kaotasid.

Costa Rica jätkas aga vägeva hooga: Bryan Ruizi värav tõi neile Itaalia üle 1 : 0 võidu ja kindlustas ühtlasi autsaideritele surmagrupis vaid kahe vooru järel juba edasipääsu! Teist mängu järjest säras tõrjetega nende väravavaht Keylor Navas, kelle noppis tur niiri järel üles Real Madrid.

Viimases voorus heitlesid seega Itaalia ja Uruguay omavaheli ses mängus edasipääsu peale. Nagu arvata võis, osutus kohtu mine väga tuliseks – 59. minutil saadeti jõhkra vea eest punase kaardiga platsilt minema itaallane Marchisio, jalgpallifolkloori jääb see mäng aga eelkõige 79. minutil juhtunu tõttu, kui Luis Suárez ja Giorgio Chiellini Itaalia karistusalas pallivälises olukor ras kokku põrkasid ja mõlemad pikali viskusid. Videokordused näitasid hästi ära, et Suárez oli Chiellinit õlast… hammustanud! Mehhiklasest kohtunik olukorda ei näinud ning hoolimata sellest, et Chiellini näitas talle õlal ilutsevaid hambajälgi, jäi Suárez esial gu karistuseta. Ning samal ajal kui itaallased endiselt kohtunikuga õiendasid, teenis Uruguay nurgalöögi, millest Diego Godín mängu ainsa värava lõi ja millega itaallased koju saatis.

Suárez, kes esialgu hammustamist eitas, sai aga tagantjärele karmi karistuse: FIFA distsiplinaarkomitee määras talle ühek samängulise mängukeelu, mis tähendas, et ründajale oli MM lõppenud. Vähe sellest: talle määrati veel 82 000 euro suurune rahatrahv ja neljakuuline keeld osaleda ükskõik millises jalgpal lilises tegevuses – see mõjutas esialgu ka tema üleminekut FC Barcelonasse, sest enne otsuse apelleerimist ei tohtinud ta uue tiimiga isegi trenni teha.

Uruguaylasele karistuse määramisel oli olulisima tähtsusega tõik, et ta oli oma karjääri jooksul varem lausa kahel korral vastast hammustanud: Amsterdami Ajaxis mängides langes tema ohvriks Otman Bakkal, Liverpooli eest mängides Branislav Ivanović.

Kogu MMi üks skandaalsemaid hetki: Luis Suárez on äsja Giorgio Chiellinit õlast hauganud! Foto: imago / Moritz Müller / Scanpix

Väravajoonetehnoloogia õigustab end

Järjekordne tükike jalgpalliajalugu sündis E-alagrupi kohtumises Prantsusmaa ja Hondurase vahel, kus esimest korda MM-aja loos kasutati väravat määrates väravajoonetehnoloogiat. 1 : 0 seisul saatis Prantsusmaa ründaja Karim Benzema terava nurga alt värava poole löögi, mis põrkas postist tagasi väravaesisele ja väravavahist Noel Valladaresest korra värava poole, enne kui kindamees selle kiirelt väljakule tagasi koukis. Kuna kõik käis väga kiirelt ning tegu oli sisuliselt millimeetrite mänguga, oleksid kohtunikud reaalajas pidanud kulli ja kirja viskama, kas väravat lugeda või mitte – nende õnneks oli väravajoonetehnoloogia omal kohal ja tuvastas, et pall oli hetkeks väravajoone ületanud.

Kaks aastat varem jalgpallireeglitesse kinnitatud väravajoone tehnoloogia kasutab mõlema värava suunas paigaldatud seitset ülikvaliteetset kaamerat, mis suudavad kogu aeg palli ja selle po sitsiooni väravajoone suhtes jälgida. Kui pall ületab väravajoone, saadetakse kohtuniku käekellale kohe sellekohane signaal, mis annab vilemehele võimaluse kiirelt otsus vastu võtta.

B-grupp tõi juba turniiri teisel päeval kogu MMi ühe meeldejäävama kohtumise. Turniirile feno menaalse võiduseeria pealt tulnud Hispaania, kes oli triumfeerinud viimasel kolmel suurturniiril (EM 2008, MM 2010, EM 2012) järjest, läks eelmi se MMi finaali korduslahingus Hollandi vastu küll avapoolaja keskel Xabi Alonso penaltist juhtima, kuid koges seejärel totaalset häbistamist. Vahe tult enne avapoolaja lõppu seisu viigistanud Ro bin van Persie värav oli sealjuures tõeline iludus: van Persie jooksis järele Daley Blindi 50meetrise le kõrgele söödule ja saatis sukelduva pealöögiga selle efektselt üle Iker Casillase! Teine poolaeg oli juba hollandlaste võidukäik: kaks väravat Ar jen Robbenilt, üks veel van Persielt ja üks Stefan de Vrijlt tõid Hollandile lõpuks vägeva 5 : 1 võidu. Tiitlikaitsjale oli kott väga konkreetselt pähe tõm matud!

Hispaania ei suutnudki ootamatust keretäiest korralikult taastuda – teises voorus saadud 0 : 2 kaotus Tšiililt kustutas nende edasipääsuloo tuse, mistõttu ei olnud abi ka viimases voorus Austraalia 3 : 0 alistamisest. Kolm kaotust saa nud austraallased jäävad aga turniirist mäletama Tim Cahilli vägevat väravat Hollandi võrku, kui ta vaid minut pärast kaotusseisu jäämist kõrge tsenderduse otse õhust latipõrkega väravasse virutas.

Kolmanda üleminuti väravad otsustavad edasipääsejad C-grupis säras 16aastase pausi järel MMile jõud nud Kolumbia, kes võitis võrdlemisi nõrgas grupis kõik kolm mängu ja sammus kaheksandikfinaali ühena soosikutest. Kõigis kolmes mängus lõi vä rava 22aastane James Rodríguez, kes teenis edu ka turniiri järel lepingu Real Madridiga.

Kolumbia viimases alagrupimängus Jaapani ga, kui edasipääs oli juba kindel, sündis ka tükike MM-ajalugu: 85. minutil sekkus vahetusest ko lumblaste varuväravavaht Faryd Mondragón, kel lest sai 43 aasta ja kolme päeva vanusena MM-aja loo vanim mängija. Kui Mondragóni vanuserekord löödi nelja aasta pärast üle, siis üht tippmarki ta enda käes siiski veel hoiab: nimelt mängis ta ka 1994. ja 1998. aasta MMil ning tema eelmisest MM-finaalturniiri kohtumisest oli möödas 15 aas tat ja 363 päeva.

Teisena pääses sellest grupist edasi Kreeka, kes vajas selleks viimases voorus Elevandiluu ranniku vastu Georgios Samarase kolmanda üle minuti penaltit. 2004. aasta Euroopa meistrid pääsesid esimest korda ajaloos MMil 16 parema sekka, „elevandid“ pidid aga kolmandat turniiri järjest vaid alagrupimängudega leppima.

E-grupist läksid edasi Euroopa meeskonnad Prantsusmaa ja Šveits – korralikku vastupanu osutanud Ecuadorile sai lõpuks saatuslikuks gru pi avamängus Šveitsilt saadud 1 : 2 kaotus, kusjuu

„Lendav hollandlane“! Just niimoodi lõi Robin van Persie alagrupiturniiri alustu seks tiitlikaitsja Hispaania võrku meeldejääva värava. Foto: Lluís Gené, AFP/Scanpix

res võiduvärava lõi Haris Seferovic alles kolman dal üleminutil.

Messi edasi, Ronaldo koju

F-grupis säras kolme võiduga Argentina, kelle kuuest löödud väravast neli läksid Lionel Messi arvele. Kõik võidud tulid sinivalgetele sealjuures võrdlemisi napilt: avamängus debütandi Bosnia ja Hertsegoviina vastu mindi juba kolmandal minutil Sead Kolašinaci väravast juhtima ning võideti lõpuks 2 : 1; teises mängus Iraani vastu päästis neile kolm punkti Messi 90 + 1. minuti tabamus. Viimase vooru kohtumises Nigeeriaga oli juba neljandal minutil seis 1 : 1 (!), kuid kaks korda viigistanud nigeerlased seda kolmandat korda enam ei suutnud ning Argentina kirjutas tabelisse 3 : 2 võidu. Nigeeria läks edasi teise na, viimases voorus Iraani 3 : 1 võitnud Bosnia sai kolmanda koha ning esimeses kahes mängus vaid ühe värava sisse lasknud iraanlased pidid leppima viimase kohaga.

Kui Messi esines alagrupiturniiril säravalt, siis tema suure rivaali Cristiano Ronaldo käsi käis märksa kehvemini. Juba avamängus Saksa maa vastu sai Portugal suure 0 : 4 kaotuse ning kuigi palju räägiti serblasest kohtuniku Milorad Mažići otsustest, oli selgelt näha ka portugal laste läbipõlemist. 37. minutil sai kuumavereline kaitsja Pepe näiteks Thomas Mülleri peaga löö mise eest punase kaardi – kontakti suuremaks mängimises süüdistatud Müller sai mängus kir ja kübaratriki.

Sakslaste järgmised mängud ei pakatanud küll kindlusest (2 : 2 viik Ghanaga ja 1 : 0 võit USA üle), kuid nendest piisas edasipääsuks. Ghana kaotas nii USA-le kui Portugalile 1 : 2 ning jäi viimaseks, teise koha otsustas väravate vahe: võrdselt nelja punkti peale jäänud USA ja Portugali vahel otsus tas teise koha saatuse see, et ameeriklased olid sakslastele väiksemalt kaotanud. Omavahelises mängus suutis Portugal sealjuures alles viiendal üleminutil viigipunkti päästa, kusjuures Silvestre Varela värav hetkel, kui tablool näitas kell 94:33, oli MM-ajaloo hiliseim normaalajal löödud taba mus. Neli aastat hiljem löödi see rekord aga mit me minutiga üle.

Väike üllatus sündis H-grupis, kus Belgia järel läks teisena edasi Alžeeria, kel piisas selleks Lõu na-Korea alistamisest ja Venemaaga viigistami sest. Lõuna-Korea vastu saadud 4 : 1 võiduga sai Alžeeriast esimene Aafrika meeskond, kes löönud ühes MM-finaalturniiri kohtumises neli väravat.

Kaheksa mängu, viis lisaaega

Juba kaheksandikfinaalid osutusid haruldaselt tasavägiseks: kõige kindlama võidu sai nendes kohtumistes Kolumbia, kes oli tänu James Rod rígueze kahele väravale Uruguayst 2 : 0 üle. Nel jandat mängu järjest skoori teinud Rodrígueze

Manuel Neuer päästab sakslaste au

Juba alagrupiturniiril väga südikate esitustega silma paistnud Alžeerial seisis kaheksandikfinaalis ees üliraske ülesanne: kohtuda tuli turniiri ühe soosiku Saksamaaga. Aukartuseta mänginud aafriklased olid esimesel poolajal väljakul vaat et paremadki, teisel poolajal tegi häid tõrjeid nende väravavaht Raïs M’Bolhi. Sofia CSKA puurilukk jäeti aga teisel pool väljakut tegutsenud Manuel Neueri varju – Neuer pakkus mängus Alžeeria vastu etenduse tõeliselt moodsa väravavahina, män gides väga kõrgel, käies korduvalt oma karistusalast väljas olu kordi pea ja jalaga klaarimas ning osaledes ka söödumängus. Väravavaht sai lõpuks mängu jooksul kirja 5517 jooksumeetrit ja 42 täpset söötu!

Väravateta lõppenud normaalaja järel suutis Saksamaa lisaajal oma favoriidikoormat siiski kanda – André Schürrle ja Mesut Özili väravad 92. ja 120. minutil viisid nad edasi, olgugi et Alžeeria koondislane Abdelmoumene Djabou rikkus 120 + 1. minuti lõpus Neueri nullimängu ja püstitas ühtlasi MM-finaalturniiride rekordi kõige hilisema värava lööjana.

esimene värav sai sealjuures aasta lõpus FIFA Puskáse auhinna ehk valiti aasta ilusaimaks taba museks – ta sai õhust 24 meetri kaugusel väravast söödu, võttis palli rinnaga omaks ja saatis selle imeilusa löögi enne palli mahapõrkamist latipõr kega väravasse.

Sama skooriga sai võidu kätte ka Prantsusmaa, kes alistas Nigeeria, kuid hiliste väravate abil –Paul Pogba avas skoori 79. minutil, lõppskoor tuli tabloole teise üleminuti omaväravast. Normaal ajal sai magusa võidu ka Holland, kes tuli Mehhiko vastu viimastel minutitel kaotusseisust välja ning sai Wesley Sneijderi 88. ja Klaas-Jan Huntelaari 90 + 4. minuti väravatest 2 : 1 võidu. Hollandlased on tunnistanud, et pöörde aitas mängu tuua teise poolaja keskel tehtud jahutuspaus, kus peatree ner Louis van Gaal sai meeskonnale kohale viia mänguplaani muudatuse.

Ülejäänud viies kohtumises läks vaja lisaaega, kolmes ka penaltiseeriat. Brasiilia ja Tšiili tuli ses kohtumises pääsesid võõrustajad üle noa tera edasi veerandfinaali – David Luizi ja Alexis Sáncheze avapoolaja väravad jäidki kohtumises

Tim Howardi 16 tõrjet

Väravavaht sai aupaiste osaliseks ka Belgia ja USA vahelises ka heksandikfinaalis, mis meenutas oma stsenaariumilt Saksamaa ja Alžeeria kohtumist: eeldatav soosik ei suutnud normaalajal edasipääsu ära otsustada ja lõi seejärel lisaajal kaks väravat, enne kui ka teine meeskond ühe värava kirja sai.

Belgia pikalt nullil hoidmise põhisüüdlane oli USA koondise väravavaht Tim Howard, kes suutis 120 minuti jooksul teha kokku lausa 16 tõrjet – tegu on MM-ajaloo absoluutse rekordi ga. Belgia väravad kanti nende uue põlvkonna tähtede arvele: 93. minutil tegi skoori Wolfsburgi 23aastane poolkaitsja Kevin De Bruyne, 105. minutil Evertoni 21aastane ründaja Romelu Lukaku.

ainsateks ning penaltiseerias suutsid mõlema tii mi väravavahid kaks lööki tõrjuda. Otsustavaks sai tšiillase Gonzalo Jara viimane löök, mis raksatas posti. Brasiilia kapten Thiago Silva purskas suu rest pingest penaltite ajal lausa nutma ning veetis otsustavad hetked keskringis lamades, olles palu nud end lööjate järjekorras viimaseks panna! Tšiili puhul oli kaotus Brasiiliale nukker déjà-vu – kõigil neljal korral (1962, 1998, 2010, 2014), kui tšiillased on MMil playoff’i jõudnud, on nad kaotanud just Brasiiliale.

Penaltitele läks ka surmagrupi üllataja Costa Rica kohtumine Kreekaga – kreeklased viisid koh tumise lisaajale tänu Sokrátis Papastathópoulose 90 + 1. minuti väravale. Penaltiseerias oli ainus ek sija kreeklane Theofánis Gkékas, kelle löögi suutis Keylor Navas tõrjuda.

Napilt jäi penaltiseeriast ilma Argentina ja Šveitsi kohtumine – Ángel Di María 118. minuti

värav tõi seal Argentinale 1 : 0 võidu, kusjuures šveitslase Blerim Džemaili pealöök tabas veel pä rast seda posti.

Brasiilia pääseb edasi, aga kaotab Neymari Kaheksandikfinaalis penaltiseeriat vajanud Bra siilia läks kaheksa parema seas taas vastamisi Lõuna-Ameerika meeskonnaga, kui neid ootas tulikuum Kolumbia. Kohtumine kulges võõrus tajatele märksa libedamalt kui eelmises ringis – juba 7. minutil Thiago Silva tabamusest juhti ma asunud brassid duubeldasid eduseisu 69. mi nutil, kui otse karistuslöögist säras iluväravaga teine keskkaitsja David Luiz. James Rodríguez vähendas 80. minutil kaotusseisu küll minimaal seks, ent Brasiilia võitu enam Kolumbia väärata ei suutnud.

Hoolimata võidust jäi brasiillastele suhu mõru

Kui 1950. aastal Brasiilias toimunud MM-finaalturniiri ot sustav kohtumine lõppes Brasiilia puhul üllatuskaotusega Uruguayle Maracanã staadionil ning seda mängu tuntakse Brasiilias Maracanã tragöödia ehk Maracanaço nime all, siis 2014. aasta poolfinaal Saksamaaga Belo Horizonte linnas Mineirão staadionil sai sama mustri järgi hüüdnime Mineiraço. See, mida said sajad miljonid televaatajad ja 58 000 inimest tribüünidel jälgida, oli lausa uskumatu!

Veerandfinaalis kaartide ja vigastuse tõttu kaks liidrit – keskkaitsja Thiago Silva ja ründaja Neymari – kaotanud Brasiilia poleks poolfinaalmänguks justkui hästi valmis olnud. Kuigi paar esimest minutit tõid ka Brasiiliale mõne pealelöögi, murdusid võõrustajad näiliselt esimesel võima lusel. Juba 11. minutil leidsid sakslased mängu esimesest nurgalöögist üles Thomas Mülleri, kes lihtsa siseküljelöögi ga skoori avas. Tõeline tulevärk läks lahti aga tosin minutit hiljem: Miroslav Klose lõi värava 23., Toni Kroos 24. ja 26. ning Sami Khedira 29. minutil! Folkloor teab lugusid ini mestest, kes läksid 0 : 1 seisult korra televiisori juurest ära tualetti või süüa-juua haarama ning keeldusid mõni minut hiljem naastes uskumast, et skoor on 0 : 5!

Vaid mõne minutiga mängu üle kontrolli täielikult kaotanud Brasiilia nägi väljakul haruldaselt habras välja –mitu tippmängijat eesotsas kaitsja David Luiziga pakkusid meeletu surve all oma karjääri halvima partii. Ründaja Fred ei suutnud näiteks 70 mänguminuti jooksul kirja saada mit te ühtegi taklamist, tsenderdust, triblingut või vaheltlõiget ning veetis palliga suurema osa ajast keskringis – pidi ta ju iga Saksamaa värava järel palli mängu panema...

Inimesed tribüünidel nutsid, mõned lahkusid staadionilt juba enne poolajavilet, aga mõnel pool tekitas ängistav kaotusseis Brasiilia poolehoidjate vahelisi kaklusi, mida pidi märulipolitsei tribüünile lahendama tulema.

Teisel poolajal lisas vahetusmees André Schürrle veel kaks väravat ning alles Oscari 90. minuti tabamus pani sahisema ka Saksamaa võrgu. 7 : 1 oli tulemus, mis rapu tas jalgpallimaailma, aga ka Brasiilia üldsust.

Saksamaa mängijad on hiljem tunnistanud, et nad tunnetasid juba avapoolajal, et tegu ei ole päris normaalse jalgpallimatšiga. Keskkaitsja Mats Hummels ütles mängu järel, et vaheajal rääkis Saksamaa peatreener Joachim

Löw riietusruumis isegi sellest, et mängijad Brasiiliat ko dupubliku ees ei häbistaks. Ka sakslaste väravatähistused muutusid üha tagasihoidlikumaks ning isegi mängujärgne meeleolu ei olnud eufooriline, vaid pigem töine – üks mäng oli ju veel minna!

Mõistagi püstitati selles mängus ka mitu rekordit ja antirekordit. Mitte kunagi polnud MM-finaalturniiril finaalega poolfinaalmängu otsustatud nii suure ülekaaluga, samuti oli tegu turniiri võõrustava meeskonna ülekaalukalt kõige hävitavama kaotusega MM-ajaloos. Kuueväravaline kaotus oli ka Brasiilia koondise rekordhäving. Saksamaa neli väravat kuue minuti jooksul tähistasid kõige kiiremat nelja väravat MM-ajaloos, samuti ei olnud mitte ükski män gija varem löönud kaht järjestikust väravat nii kiiresti kui Toni Kroos (69 sekundit). Kõigele lisaks tõusis Saksamaa MM-finaalturniiridel löödud väravate arvestuses esikohale, möödudes just Brasiiliast (223 : 221).

Mitmele Brasiilia koondislasele jäi hävitav kaotus koondisekarjääri viimaseks mänguks, ameti pani maha ka peatreener Luiz Felipe Scolari.

MINEIRAÇO. Sakslased jõudsid purustustöö kõrvalt halastadagi

Brasiilia keskkaitsja David Luiz ei suutnud karjääri halvima mängu järel pisaraid tagasi hoida. Temaga ühinesid ilmselt miljonid brasiillased. Foto: Eddie Keogh, Reuters/Scanpix

Louis van Gaal kavaldab Costa Rica üle

Surmagrupist võidukalt läbi tulnud ja kaheksandikfinaalis penal tiseeria abil Kreekast jagu saanud Costa Rica kaheksa parema sekka jõudmine oli niigi turniiri suurim üllatus, kuid palju ei jäänud puudu ka sellest, et viie miljoni elanikuga riik Kesk-Ameerikas oleks purjetanud poolfinaali. Veerandfinaalkohtumine nelja aasta taguse finalisti Hollandiga oli võrdlemisi kinnine ning hollandlaste üksikud võimalused suutis Costa Rica väravavaht Keylor Navas nurjata.

Just siis, kui väravateta 120 minuti järel oli kohtumine liiku mas penaltiseeriasse, tegi Hollandi peatreener Louis van Gaal geniaalse lükke: ta vahetas 120 + 1. minutil väravavahti, tuues Jasper Cillesseni asemel penaltiseeriaks postide vahele Tim Kruli. Kuigi Krul ei olnud tegelikult tuntud teab mis penaltispetsialistina, oli see liigutus Costa Ricale siiski psühholoogiliselt märgiline: nende mängijad arvasid ilmselt, et Krul on penaltite peale mihkel. Newcastle Unitedi puurilukk suutiski tõrjuda nii Bryan Ruizi kui Michael Umaña löögi ning hoolimata kõigest sekunditeks mängu ajast kohtumise kangelaseks tõusta.

maik: mängu lõpus sõitis kolumblaste kaitsja Juan Camilo Zúñiga õhuvõitluses Neymarile põlvega vastu alaselga – selgroolüli murd lõpetas Neymari turniiri enneaegu. Samuti pidi poolfinaalist ee male jääma turniiri kolmanda hoiatuse teeninud Thiago Silva. Kõigis viies mängus skoori teinud ja kokku kuus väravat löönud Rodríguez tuli aga turniiri parimaks väravakütiks.

Veerandfinaalis lõppes ka noore Belgia koon dise teekond: Argentina vastu sai tasavägises mängus otsustavaks Gonzalo Higuaíni 8. minuti tabamus, mis viis esimest korda pärast 1990. aas tat nelja parema sekka argentiinlased.

Üheainsa väravaga otsustati ka kohtumine „va nade sõprade“ Prantsusmaa ja Saksamaa vahel: selle mängu otsustas Mats Hummelsi 13. minuti pealöök. Sakslasi hoidis taas kõvasti vee peal vä ravavaht Manuel Neuer, kelle tõrjed Mathieu Val buena, Raphaël Varane’i ja Blaise Matuidi vastu hoidsid Saksamaa jaoks taga nulli.

Brasiilia turniiri lõpp: kaks kaotust, väravate vahe 1 : 10 Kui esimene poolfinaal Brasiilia ja Saksamaa vahel pakkus väravaid igale maitsele, kuid pinge edasi pääseja suhtes püsis vaid paarkümmend minutit (vaata lisalugu), siis teine poolfinaal Hollandi ja Argentina vahel oli seevastu täielik põnevusheit lus. Nagu ka mitmes teises selle turniiri mängus, paistsid heast küljest silma mõlema meeskonna väravavahid, kes hoidsid 120 minuti jooksul taga nulli. Penaltiseerias tõusis Argentina kangelaseks kaks tõrjet teinud Sergio Romero, samal ajal kui nende väljakumängijad (Lionel Messi, Ezequiel Garay, Sergio Agüero ja Maxi Rodríguez) lõid ise eksimatult.

Poolfinaalis saadud šokist ei suutnud Brasiilia hoolimata algkoosseisus tehtud kuuest vahetu sest taastuda ka kolmanda koha mänguks: seal

MM 2014

Alagrupiturniir

A-grupp Brasiilia 7 Mehhiko 7 Horvaatia 3 Kamerun 0

B-grupp Holland 9 Tšiili 6 Hispaania 3 Austraalia 0

C-grupp Kolumbia 9 Kreeka 4 Elevandiluurannik 3 Jaapan 1

D-grupp Costa Rica 7 Uruguay 6 Itaalia 3 Inglismaa 1

Playoff

Kaheksandikfinaalid

E-grupp

Prantsusmaa 7 Šveits 6 Ecuador 4 Honduras 0 F-grupp Argentina 9 Nigeeria 4 Bosnia ja Hertsegoviina 3 Iraan 1

G-grupp Saksamaa 7 USA 4 Portugal 4 Ghana 1 H-grupp Belgia 9 Alžeeria 4 Venemaa 2 Lõuna-Korea 1

Brasiilia–Tšiili 1 : 1, pen 3 : 2 Kolumbia–Uruguay 2 : 0

Prantsusmaa–Nigeeria 2 : 0

Saksamaa–Alžeeria 2 : 1 (l.a) Holland–Mehhiko 2 : 1 Costa Rica – Kreeka 1 : 1, pen 5 : 3 Argentina–Šveits 1 : 0 (l.a) Belgia–USA 2 : 1 (l.a)

Veerandfinaalid

Brasiilia–Kolumbia 2 : 1

Prantsusmaa–Saksamaa 0 : 1 Holland – Costa Rica 0 : 0, pen 4 : 3 Argentina–Belgia 1 : 0

Poolfinaalid

Brasiilia–Saksamaa 1 : 7 Holland–Argentina 0 : 0, pen 2 : 4

Kolmanda koha mäng

Brasiilia–Holland 0 : 3

Finaal

Saksamaa–Argentina 1 : 0 (l.a)

läks Holland juba kolmandal minutil Robin van Persie penaltist juhtima ning tagasi ei vaadanud – Daley Blindi ja Georginio Wijnaldumi tabamu sed tõid neile kindla 3 : 0 võidu ja riigi esimese MM-pronksi.

Lõpuminutitel tegi Hollandi peatreener Louis van Gaal järjekordse väravavahi vahe tuse: seekord aga mitte penaltiseeria tarbeks, vaid selleks, et anda mõni minut mänguaega ka meeskonna kolmandale kindamehele Michel Vormile. Vormi platsile pääsemine tähendas

seega, et Hollandi koondise ridades pääsesid turniiri jooksul platsile kõik 23 koosseisu kuu lunud mängijat – alates sellest, kui 2002. aastal laiendati koosseis 22 mängijalt 23-le, ei olnud seda varem juhtunud.

Götze viib Saksamaa ekstaasi

Finaali vastasseis Saksamaa ja Argentina vahel kuulub MM-ajaloo klassikasse: 2014. aasta kohtu mine oli nende kahe tiimi vahel MM-finaalturnii ridel juba seitsmes: 1958. ja 1966. aastal oldi vas tamisi alagrupis, 1986. ja 1990. aastal finaalis ning 2006. ja 2010. aastal veerandfinaalis. Seitse korda on MM-ajaloos nähtud ka Brasiilia–Rootsi ja Sak samaa–Serbia (Saksamaa–Jugoslaavia) mänge.

Mõlemad meeskonnad nimetasid algrivis tusse täpselt samad mängijad nagu poolfinaa lis, kuid Saksamaa pidi viimasel hetkel tegema muudatuse, sest Sami Khedira sai soojendusel õnnetult vigastada ja jäi MM-finaalist seetõttu eemale. Tema asemel algkoosseisu ennistatud Christoph Krameril ei läinud oluliselt paremini – ta põrkas avapoolajal kokku Ezequiel Garayga, lõi pea ära ning kuigi tal lasti mängu esiti sisuli selt veerand tundi jätkata, saadi tema peapõru tusele jälile, kui ta itaallasest kohtunikult Nicola Rizzolilt ühel hetkel tõsimeeli uuris, kas tegu on finaaliga!

Mäng ise oli samamoodi nagu mitu teist selle turniiri playoff-lahingut suhteliselt kinnine, kuid omad võimalused mõlemal tiimil siiski tekkisid. Avapoolajal avanes kuldne šanss Argentina rün dajal Gonzalo Higuaínil, kes pääses tänu Toni Kroosi rasvasele eksimusele Manuel Neueriga segamatult silmitsi, ent oskas palli väravast möö da kõmmutada. Higuaínil tühistati üks värav ka suluseisu tõttu, ühe korra suutis Saksamaa kesk kaitsja Jérôme Boateng palli pärast Lionel Messi lööki väravajoonelt klaarida. Sakslastest jõudis kõige lähemale Benedikt Höwedes, kelle pealöök raksatas posti.

Kolmandat korda järjest otsustati MM-finaal lisaajal. Murrang toodi finaali 113. minutil, kui va hetusmees Mario Götze võttis karistusalas kõr ge palli rinnaga omaks ja saatis selle otse õhust võrku. 1 : 0 võit tõi Saksamaale nende neljanda MM-tiitli, sealjuures esimese pärast Ida- ja Lää ne-Saksamaa ühendamist. Argentinale tähendas kaotus aga juba kolmandat allajäämist MM-fi naalis.

Üheksanda

mängu MM-finaalturniiridel sai veerandfinaalis Hollandi ja Costa Rica vahel kirja usbekist peakohtunik Ravšan Irmatov. Neli aastat hiljem sai Irmatov kirja veel kaks mängu ning hoiab selles arvestuses kindlat liidrikohta.

Kas Messi ikka oli parim?

Finaalmängu järel põhjustas poleemikat FIFA komitee otsus anda turniiri parima mängija auhind Kuldne Pall Argentina tähele Lionel Messile. Koondiseliider säras küll alagrupimängudes, lüües kolme mänguga neli väravat, kuid väljalangemismängudes vajus Argen tina rünnak kokku – nad lõid nelja mänguga kõigest kaks väravat, kusjuures Messi ei saanud oma nimele neist kumbagi.

Mitme asjatundja hinnangul oleks parima mängija auhinda rohkem väärinud Manuel Neuer, Arjen Robben, Thomas Müller või James Rodríguez. Kahtlustati suisa, et mängus võis olla Adidase kuri käsi – nimelt sponsoreeris sporditarvete firma nii Kuldse Palli auhinda kui Messit…

Igatahes ei olnud finaali kaotamise tõttu tohutu pettumuse üle elanud Messile individuaalne auhind mingisugune lohutus. „Saksamaa hoidis ehk rohkem palli, aga meil olid paremad võima lused. Meie ründajad ei olnud piisavalt tasemel, sest meil oli kolm väga head võimalust – nii minul, Gonzalo Higuaínil kui Rodrigo Palaciol. Kahetseme neid kogu oma elu,“ sõnas Messi.

Fakte 2014. aasta MMi kohta

^

Uuendusena oli 2014. aasta turniiril esimest korda MM-aja loos kasutusel väravajoonetehnoloogia, samuti oli kohtunikel võimalik karistuslöökide kohta ja müüri asukohta määrata spetsiaalse vahuga.

^ Hispaania 1 : 5 kaotus Hollandile on suurim tiitlikaitsja kaotus MM-finaalturniiride ajaloos.

^ Esimest korda MM-finaalturniiride ajaloos pääsesid kaheksa parema sekka kõikide alagruppide võitjad.

^ Saksamaa neli järjestikust esikolmikus lõpetamist (2002, 2006, 2010, 2014) on MM-finaalturniiride rekord.

^ Hollandi koondise arvel on mitu nukrat tippmarki: peale selle, et nad on ainus tiim, kes on kaotanud kõik kolm MM-finaali, milles nad on osalenud, on nende arvel ka kõige rohkem esi kolmikukohti (4) ja esinelikukohti (5) ilma tiitlit võitmata.

16.

värava MM-finaalturniiridel sai legendaarses poolfinaalmatšis Brasiilia vastu kirja Saksamaa ründaja Miroslav Klose. Sellega tõusis ta Brasiilia Ronaldost mööda ja on MM-ajaloo parim väravakütt.

84

kilomeetrit läbis Thomas Müller kogu turniiri jooksul väljakul olles kokku. See on MMide rekord.

Lionel Messi – turniiri parimaks valitud mängija oli finaali järel platsi kõige pettunum mees. Foto: imago / Sven Simon / Scanpix

2007.

aastal omandas Tarmo Rüütli Pro litsentsi.

1147

fänni elas 2012. aasta 30. augustil A. Le Coq Arenal kaasa väikeste karikavõistluste finaalile FC Ararat TTÜ SK ja HÜJK Emmaste vahel.

Kuus ja pool

venda mängisid III liigas Koeru JK ridades: Alo, Alor, Jarmo, Jürjo, Jürmo ja Matis Jürgen koos poolvenna Mait Ramatiga!

Eestlaste vutigeeni suurim viga –me ei oska petta

Jalka 2012. aasta oktoobri numbris räägiti mitmest tee mast, kuid fookuses oli en diselt Eesti meeste A-koondise 2014. aasta MM-valiktsükkel.

Kaaneloos kirjutas Indrek Schwede eestlaste jalgpalligee nist. Eesti 2014. aasta MM-va liktsükkel algas kahe kaotusega, esmalt kodus Rumeeniale ja siis võõrsil Türgile. Tegu oli eripäras te mängudega, kuna Rumeeniale kaotati pisivigade tõttu ja Türgile jäädi alla füüsilise võitluse koha pealt. Schwede leidis, et neid kah te mängu ühendab üks eestlaste tüüpviga. Sirgjooneline eestlane peab oma jalgpalligeeni vormima mängu vajaduste järgi. Kummaski kohtumises ei suutnud eestlased vastast petta ja piisavalt nahaal sust üles näidata, mis on laiapin naline probleem kogu Eesti jalg palli noortesüsteemis. Eestlased peaksid olema senisest kavalamad, osavamad ja varitsevamad. Kui ele mentaarseid mänguelemente õigel ajal kätte ei õpi, kipuvad need ka suures män gus kaduma. Seda asjaolu on vaja paran dada, et oleks võimalik öelda, et eestlaste jalgpalligeen on teinud sammu edasi.

Tärnitraditsioonidest tuli juttu rubriigis „1-teist mõtet“. 2008. aastal otsustas jalg palliliit, et iga viie Eesti meistritiitli eest võib klubi oma särgile panna ühe tärni. 2012. aastal oli nii FC Floral kui FCI Levadial võimalik panna särgi peale üks tärn (2012. aastal oli Floral üheksa ja Levadial seitse tiitlit). Tärnikomme kehtib ka Kesk-Euroopa ja Skandinaavia riikides, ent väikeste mugandus tega. Itaalias, Hollandis ja Rootsis on kirjutamata seadus, et iga kümne meistritiitli kohta võib klubi oma logole lisada kuldse tärni. Samamoodi nagu Eestis saab Türgis tärni viie meistritiitli eest.

Alver Kivi tegi intervjuu Mikk Reintamiga, kes oli toona 22aastane tulevikutegija ja jalga A-koon dise ukse vahele saamas. Reintam oli rahul oman datud kogemustega esimestes koondisemängu des Baskimaa, Tšiili ja Uruguay vastu, kuid nentis, et esimeses mängus jalg natuke värises. Kesk

kaitsja teenis koondisekutsed heade esituste eest Soome kõrg liigaklubis Jyväskylä, kes suutis eelmisel hooajal võita Soome meistrivõistluste pronksmedali. Reintami sõnul soovis ta tulevi kus kätt proovida Norra või Ing lismaa liigades, mis sobisid tema mängijatüübiga kõige paremini. Oktoobrikuu numbris kirjel dasid sõbrad ja tuttavad Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) presidenti Aivar Pohlakut (pildil) tema 50. sünnipäeva puhul. Endine FC Flora tegevjuht ja praegune EJLi peasekretär Anne Rei arvas esi mest korda FC Flora kontorist sisse astudes ja Pohlakut pre sentjopes nähes, et sinna ta küll tööle ei jää. Reid veensid aga Pohlaku innukad plaanid ja ees märgid, mis panid aluse täna päevasele Eesti jalgpallile. Ühel Flora asutajatest Raivo Korbil olid alguses Pohlaku suhtes Rei omadega sarnased emotsioonid, kuid mingil hetkel läksid meeste teed lah ku. Korbi sõnul olid olemas vaid Aivari arvamus ja vale arvamus. Endine Eesti koondise treener Roman Ubakivi ar vas, et Pohlakul olid loomupärased eeldused jalgpalluriks saada, kuid ta tuli jalgpallitrenni liiga hilja. Tal olid oskused ja võimed olemas, kuid kogemusest jäi puudu.

Näitleja Guido Kangur tunnistas käbi ja kännu rubriigis, et poja jalgpallihuvi tuli talle üllatusena. Kangur arvas alati, et poeg Karl Artur on kaunite kunstide poole kaldu, kuid noormees tõdes, et tema kunstnikuks saada ei taha ja eelistab pigem jalgpal luri elukutset. Tänu Arturile käisid Kangurid 2012. aasta augustis esimest korda staadionil rahvusva helist jalgpalli vaatamas, kui Eesti kohtus maavõist luses Poolaga – Artur oli üks maskotipoistest. Artur saatis väljakule Poola mängija, kuid oleks südames tahtnud Konstantin Vassiljevi käekõrval olla.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

PANE

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitmele küsimusele oskad õigesti vastata?

Mälumäng

1. Rahvaarvu mõttes on tegu kõige suurema Eestist väiksema suveräänse riigiga. Kuigi tegu on portugalikeelse riigiga, ei ole see maagiliselt neile erilisi jalgpallioskusi andnud – viimases FIFA edetabelis on nad alles 199. kohal. Riik iseseisvus lõplikult 2002, FIFA liikmeks sai 2005. aastal. Viimane MM-valiksari piirdus nende puhul vaid kahe mänguga – Malaisia käest saadi kokkuvõttes 2 : 12 kaotus. Mis riik see on? Riigi ametlik nimi koosneb kahest osast, kusjuures kummalisel kombel tähendavad mõlemad osad eri keeltes (üks kohaliku piirkonna keelest tuletatud, teine portugali keeles) täpselt sama asja – ida.

2. Kes on ainus välisriigi meistriks kroonitud Eesti jalgpallur, kes pole saanud kirja ühtegi mängu Eesti A-koondises?

3. Gerard Piqué ja Shakira esimene laps sai nime, mida kannab ka üks Euroopa jalgpalliklubi. Piqué on selle klubi vastu FC Barcelona särgis mänginud Meistrite liigas kuuel korral ning saanud kolm võitu, kaks viiki ja ühe kaotuse. Kõik vastasseisud sündisid järjest hooaegadel: 2012. aasta kevadel kohtuti veerandfinaa lis, 2013. aasta kevadel kaheksandikfinaalis ning 2013. aasta sügisel alagrupis. Mis nime poisslaps kannab?

4. Aserbaidžaani jalgpallikoondis mängis kuni praeguse areeni valmimiseni staadionil, mis kannab Tofiq Bahramovi nime. Kuigi 1993. aastal meie seast lahkunud Bahramov oli ka korralikul tasemel mängija, esindades omal ajal Bakuu Neftšit, läks ta nii Aserbaidžaani, Inglismaa kui maailma jalgpalliajalukku hoopis muul moel. Millisel?

5. Üks mängija on Premium liigas mänginud nii Aivar Pohlaku kui Ebrima Singhatehi vastu. Kes?

Londak

lisaajalärainglasteväravaLääne-Saksamaavastu,aga telekordustepõhjaleipruukinudpalltegelikultväravajoont

Bahramovoliabikohtunik1966.aastaMM-finaalisningluges

Ida-Timor(Timor-Leste)

Sina oled kohtunik

1. Sünnipäeva tähistav abikohtunik tuleb mängu eel sinu juurde ja soovib sel puhul enne mängu kaptenitega kohtudes ise münti visata. Kas see on lubatud?

a) ei ole b) jah, on c) ainult kokkuleppel võistkondade kaptenitega

2. Lüüakse penaltit. Väravavahil on üks jalg väravajoone ees ja teine jalg värava sees, nii et kumbki jalg väravajoont ei puuduta. Õigele poole hüpates suudab puurilukk penalti tõrjuda. Milline on sinu otsus?

a) penalti läheb kordamisele, väravavahile kollane kaart b) penalti läheb kordamisele, väravavahile suuli ne hoiatus c) mäng jätkub

3. Kohtunik kukutab kohtuniku palli karistusalas väravavahile, kes seda aga ei puuduta. Eemalt tuleb väravavahi võistkonnakaaslane, kes ise palli mängib. Milline on sinu otsus?

a) mäng jätkub

b) kohtuniku pall läheb kordamisele

c) vabalöök vastasvõistkonnale

mängida

mängijadonkorrektselkaugusel,siisvõivadnemadseda

võistkonnamängijadpeavadasetsemapallistvähemaltnelja meetrikaugusel,kuniseeonmängus.Kuikaitsvavõistkonna

kohtunikupallkukutataksekaitsvavõistkonnaväravavahile temakaristusalasjuhul,kuimängupeatamisehetkelolipall võiviimanepallipuudeselleskaristusalas.Ülejäänudmõlema

3.Õigeonvarianta)–mängjätkub.Reegel8sätestab,et

väravavahilvähemaltüksjalgkaspuudutamaväravajoont, olemasellekohalvõiselletagaehkväravasees

tustäpsustab,etpenaltilöömiseajalpeabkaitsvavõistkonna

rikkunud.Alates2022.aasta1.juulistjõustunudreeglimuuda

2.Õigeonvariantc)–mängjätkub,sestväravavahtreegleidei

võibmüntivisata

listjõustunudreeglimuudatussätestab,etvaidpeakohtunik

1.Õigeonvarianta)–eiolelubatud.Alates2022.aasta1.juu

Vastusedjaselgitused

Foto: Liisi Troska

Eesti koondise käsutuses on vahend, mis parandab sekunditega koordinatsiooni ja reaktsioonikiirust

Kõlab uhkelt, lausa uskumatult. Liiga hea, et tõsi olla? Aga vaat ei ole! Jalka käis koondise treeningu ajal oma silma(de)ga tutvumas ühe abivahendiga, mida meeskonna kehalise ettevalmistuse treener Michael Müller mängijatele kasutamiseks pakub.

Sensoorse treeningu prillide tööpõhimõte on lihtne: päikeseprille meenutav vahend blo keerib rütmiliselt nende kasutaja vaatevälja, andes sellega silmadele vähem infot kui tavaliselt. Keha tahab puuduoleva info kompenseerida ja er gastab selleks teisi meeli.

„Mulle ja paljudele teistele õpetati maast ma dalast, et kui tahame saada heaks sportlaseks, tuleb meil treenida oma kiirust, jõudu, vastupida vust, painduvust ja nii edasi. Need on küll olulised kategooriad, kuid kõik neist on meie soorituse väljundid – see, kui suuri raskusi ma tõsta jaksan või kui kiiresti joosta suudan, on minu organis mi väljund. See, millisel tasemel suudame nendes väljundites olla, sõltub aga sisendist ja sellest, kuidas me seda sisendit tõlgendame,“ alustab Müller kaugemalt.

„Näiteks kui tahame hüpata nii kõrgele kui või malik, siis ütleb klassikaline teooria meile, et pea me tegema maksimaalse jõu treeninguid, plüo meetrilisi harjutusi ja tugevdama kehatüve. Need

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska

Matvei Igonen juunikuises laagris Senapteci prillidega treenimas.

Fotod: Jana Pipar

Karikatuur: Margus Kontus

on kõik väljundit puudutavad muutujad. Meie kui olendite peamine eesmärk on aga jääda ellu ja mitte viga saada – kõrgele hüppamise puhul tä hendab see, et kui me näiteks ei näe maapinda hästi, sest meil on kehv perifeerne nägemine, siis võib meie aju hüppe ajal osa meie jõust blokee rida, sest kardab haiget saada. Võin treenida ja treenida, kuid kui mu aju jääb maandumist kart ma, sest ei näe maapinda hästi, ei hüppa ma vara semast kõrgemale.“

Sarnast põhimõtet saab vaadelda ka vigastu sest taastudes. „Näiteks kui põlvevigastuse järel ei tunne ma taastudes põlve enam nii hästi, ei pruugi aju mul lubada sellele nii palju jõudu ra kendada, kui mu keha tegelikult suudaks. Veel lihtsam näide igapäevaelust: kui öösel voodist tõuseme, et pimedas vetsu minna, ei kõnni me sama kiiresti kui päeval tänaval, vaid palju aegla semalt, sageli käed laiali, et millelegi mitte otsa kõndida,“ näitlikustab Müller.

Prillide efekti demonstratsioon algas võimete kaardistamisega. Esmalt tuli pildil nähtavas algasendis kiirelt reageerida ning Mülleri lahti lastud tennisepall kinni püüda. Kaheksast katsest ei õnnestunud mitte ükski – enamjaolt sain küll sõrmedega pallile pihta, kuid kinnipüüdmisele päris lähedal ei olnud ma kordagi.

Müller testis ka minu keha jõudu ja tasakaalu. Tasakaalutestis tuli talle selg pöörata, jalad täiesti kokku panna ja silmad sulgeda – esmalt vaatas ta, kui palju mu keha niisama olles kõigub, seejärel lõi ta mulle labakäega korduvalt mõlema õlavarre pihta, et näha, kui palju mu keha selle peale ühele või teisele poole kaldub.

Siis läksid prillid ette! Häiritud nägemisega oli tennisepalle mõistagi veel keerulisem püüda. Vähe sellest – isegi maha põrkama jäänud palli oli väga keeruline kinni võtta. Ühegi palli püüdmisele ma taas lähedal polnud…

Võtad ära ühe meele, teravnevad teised Prillide tööpõhimõte seisneb just sel les, et visuaalse sisendi ära võtmine ergastab teisi meeli ja üldist tunne tust – neil hetkil, kui nägemismeel on olemas, paneb inimene kõike veel pa remini tähele. „See on lihtsalt üks viis sisendiga mängida ning seeläbi aju ergastada – kui prillid peast ära võt ta, jääb aju kõrgendatud tähelepanu režiimis tööle, mis tähendab paremat reaktsiooni, tasakaalu ja tunnetust. Sisuliselt on see võrreldav pimedate inimestega, kes on oma kuulmis- ja kompimismeele nägijatest teravamaks harjutanud. Tegelikult saavad ju kõik inimesed oma meeli treenida! Mida parema sisendi me saame ja mida pa remini me seda töötleme, seda parem on ka meie väljund.“

Eesti jalgpalluritest on selliseid pril le teadaolevalt kõige kauem kasutanud Rauno Sappinen, kellega alustas Müller koostööd veel enne seda, kui ta Eesti koondise juurde tööle asus. Müller teab, et sarnaste abivahenditega on pikalt töötanud näiteks Šveitsi tippvä ravavaht Yann Sommer ja läbi aegade parim viskaja korvpallis Stephen Curry.

…Kui aga prillid uuesti eest ära võtsin, oleksin justkui uuesti sündinud. Täpselt samas harjutuses püüdsin kinni KÕIK pallid, mille Michael Müller mulle ette kukutas! Vaid paariminutiline prillide kasutamine oli minu meeled juba oluliselt teravamaks muutnud ning areng tundus vähemalt mulle endale täiesti uskumatu. Ka tasakaalu harjutuses tundsin selget arengut, mida kinnitas ka Müller – kehatüvi oli tunduvalt stabiilsem ja kõikus löökide peale tunduvalt vähem.

Lõpetuseks proovisime tunnetust ka palliga, nii prillideta kui prillidega. Kuna see harjutus ei olnud nii selgete, mustvalgete tulemustega kui tennisepalli püüdmine, ei olnud võimalikust arengust aru saada – ilmselt mängisid siin rolli ka puudused jalgpallitehnikas… Küll aga pakkusid minu koperdamised rõõmu ülejäänud meeskon nast eraldi sörkjooksu teinud Taijo Tenistele ja Ken Kallastele.

„Ja mõned mängijad ei taha võibolla oma edu saladust avaldada!“

Sappineni sõnul sobib talle selliste pril lidega töötamine hästi ning ta tunnetab, et see abivahend on tema arengule kaasa ai danud. „Kui nende prillidega jalgpallispet siifilisi harjutusi teha, on kõik palju raskem kui tavaliselt. Kui need aga seejärel ära võtta, on samad harjutused palju kerge mad kui varem – selline tunne, nagu aega ja infot oleks väga palju ja kõik tuleb lihtsa malt,“ selgitab koondise ründaja.

Müller on prille koondisemängijatele tutvustanud ning teeb seda veel, kuid an nab mõista, et kõik pole nende vastu suurt huvi üles näidanud. „Saan aru – vahel ki puvad mängijad uusi asju vältima, sest jalgpalli mängimine on nende elatusallikas ning kõik, mida nad on seni teinud, on neid

nii kaugele viinud. Nad pelgavad, et senise rutiini muutmine võib midagi untsu keerata. Ma ei soovi mängijatele midagi peale suruda – kes soovib ja tunneb huvi, selle jaoks olen alati olemas.“

Efekt on võimas, kuid ei kesta esialgu kaua Müller tutvustas Jalkale kõnealuseid prille Eesti koondise treeningu ajal. Pärast mängijatele soo jenduse läbiviimist, kui meeskond standardolu kordi ja liikumisi harjutas, leidis ta pisut aega, et mõne lihtsa katse abil sensoorse treeningu prille tutvustada.

Veel enne prillide pähe panekut alustas prog ramm võimete kaardistamisega, et hiljem oleks hästi aru saada, kui suurt efekti prillide lühiaja line kasutamine tekitas. Kartus, et vilkuv pilt ajab südame pahaks, oli küll asjatu, ent Mülleri sõnul võib mõne inimese puhul olla see reaalne mure

koht. „Kui nende peale paha hakkab, siis tekitab see hoopis vastupidise efekti, sest aju tunneb ohtu,“ selgitab Müller.

Ja tõesti – vaid mõneks minutiks prillid ette saanud, olidki meeled erksamad, reaktsioon kii rem ja liigutused osavamad. „Kui seda teha ühe korra, siis ei kesta efekt kaua – kui aga teha nende prillidega järjepidevat tööd, on võimalik meeled püsivamalt teravamaks muuta,“ kinnitab šveits lane.

Mõned sportlased kasutavadki neid prille va hetult enne võistlusi ja treeninguid, et meeled võistlusolukorraks tippvormi teritada. Prillide hind võib esialgu tunduda küll krõbe – kasutusel olnud Senapteci mudeli eest tuleb välja käia pisut üle 300 euro –, ent Mülleri sõnul on võimalik lei da ka pisut odavamaid analooge. Pealegi on see vahend, mille saab lihtsa vaevaga soetada kaas lastega kahasse või võistkonna peale.

Prille saab seadistada vilkuma erineva kiirusega. Müller pakkus proovida ka kõige ekstreemsemat taset, kus suurema osa ajast ei näinud prilli dest midagi läbi. Palli lihtsalt kinnipüüdmine oli siis sisuliselt võimatu ülesanne – hetkeks oli vaid aimata, et nüüd pall visati, kuid järgmisel hetkel lendas see juba vastu pead!

Hekki pissinud väravavaht sai FA karikavõistlustel punase kaardi

Inglismaa FA karikavõistluste esimese kvalifikatsiooniringi kohtumises Blackfield & Langley ja Shepton Malleti vahel nähti jalgpallis haruldast olukorda, kus kohtunik näitas kodumeeskonna väravavahile Connor Masekole punast kaarti. Nimelt oli Maseko pärast palli mängust väljumist lipanud väravatagusesse hekki, et seal põit kergendada! Vastas mängijad juhtisid sellele kohtuniku tähelepanu, kes otsustas Masekot karistada punase kaardiga.

„Ta kattis end kinni, ta oli heki sees. Vahel tuleb minna siis, kui tuleb,“ sõnas Black field & Langley treener Conor McCarthy BBC-le. „Olime hämmeldunud. Kohtuniku otsus šokeeris meid.“

Väravateta viigiga lõppenud kohtumise järel läks järgmisesse ringi Shepton, kes oli kolm päeva hiljem kordusmängus 3 : 2 parem.

Väljaku ääres pissivad jalg pallurid ei ole ka tipptasemel mi dagi enneolematut. 2002. aasta MM-finaalturniiril tabasid kaame rad USA koondise vahetusmehe DaMarcus Beasley, kes pingi kõrval põlvitades maha soristas. 2009. aastal tabas aga ootamatu pissihäda toona VfB Stuttgardi eest mänginud väravavahti Jens Lehmanni, kes Meistrite liiga kohtumise ajal värava taga olnud reklaamtahvli taha kükitas ja oma asjad seal kiirelt ära ajas, et siis kibekiirelt väljakule tagasi hüpata ja Urziceni Unirea vas turünnakuks valmistuda.

Karikatuur: Meelis Naudi

Foto: Lembit Peegel

Aivar Pohlak 60

19. oktoobril tähistab ümmargust sün nipäeva Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, kes on FC Flora loojana Eesti jalgpalli juhtimise ja ülesehitami se eesotsas olnud juba üle 30 aasta. Nooremad jalgpallisõbrad aga ehk ei teagi, et Pohlak on peale jalgpalliju hi töö tegemise ka ise Eesti mõistes väga korralikul tasemel vutti tagunud! Omaenda loodud FC Floras oli Pohlak esialgu mängiv treener ning tal on Flora särgis Eesti meistriliigas kirjas kaks mängu ja kaks väravat. Ründa jana tegutsenud Pohlak mängis veel näiteks FC Lelle ja FC Kuressaare eest. Meistriliigas pidas Pohlak viimased kohtumised 2000. aastal 37aastasena, lüües Kuressaare ridades 11 mänguga kaks väravat. Kui meistriliigas ongi Pohlaku kogusaldo 13 mängu ja neli väravat, siis esiliigas lausa 74/39!

Sellel Lembit Peegli 1991. aasta fotol on 28aastane Pohlak alles äsja FC Flora asutanud ning selgitab oma visiooni.

Foto: Lembit Peegel

LHV edetabel

Augustikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Septembrikuu ristsõna õige vastus oli „Jalka on peaga mäng“.

Õige vastuse eest võitis Eesti koondise särgi Jako Arula. Võitjaga võtame ühendust. Oktoobrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. oktoobriks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit 19. novembril A. Le Coq Arenal toimuvale Eesti koondise mängule Balti turniiril, kus meie vastaseks on kas Leedu või Island.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.