SÕJASPORT
LUTSUKAS, LUUMURD JA LANGEVARI EHK KOHTUNIKUNA SÜGISTORMIL Lihula linnusemäelt kostab tulistamist, Ridase külaplatsilt ameeriklasest langevarjuri appikarjeid ning Järiselt kolonelleitnandi sõimu. Ei, tegemist ei ole roheliste mehikeste sissetungiga LääneEesti aladele, vaid kõigest patrullvõistlusega Sügistorm.
K
Tekst: KRISTINA KUKK, Lihula üksikkompanii tegevliige
aitseliidu Lääne maleva Lihula üksikkompanii korraldatav Sügistorm pole tavaline matk punktist A punkti B, vaid võistlus, kus iga eksimus annab karistuspunkte, olgu selleks ajagraafikust mittekinnipidamine või mõne ülesande valesti täitmine. See on võistlus, kus pannakse proovile osalejate üksikvõitlejaoskused ja vastupidavus. Kui mullu oli minu ülesandeks teha ilusaid kaadreid Sügistormi takistusrajast, siis seekord usaldati mulle ühe punkti ülesande läbiviimine ja võistkondade hindamine. Käesoleval aastal oli Sügistormil kokku kaheksa ülesannet alates luuramisest ja lõpetades sideülesannete täitmisega. Mina sain endale oma salajase lemmiku – meditsiini. Minu kokkupuude meditsiiniga pole pealtnäha suur: olen korduvalt käinud esmaabikoolitustel, sest viimasel kahel töökohal vastutasin esmaabi andmise eest, ning kaks korda andnud reaalselt esmaabi, neist ühel korral peatasin kolm arteriaalset verejooksu oma isa käel. Lisaks oma laste sagedased põlvehaavade puhastami-
18
7/2020
sed-plaasterdamised ning pindude eemaldamised.
ETTEVALMISTUS – PÕNEVAIM OSA
Reede õhtupoolikul (võistlus algas laupäeval) jõudis Lihula mõisa üksikkompanii ruumidesse must kohver, mis oli pungil täis erinevate vigastuste imitatsioone – lahtised ja kinnised luumurrud, põletushaavad ja muu selline, millest nõrganärvilisel inimesel läheks süda kergesti pahaks, aga mitte kaitseliitlasel. Mitmekesi uurisime neid vigureid, kuni avastasime huvitava seadeldise – läbipaistev kott, mis oli ühendatud voolikute ja pumba külge. „Kunstvere jaoks,“ mõtlesin mina. Öelda, et mul läksid silmad neid asju nähes põlema, on sama hea kui mitte midagi öelda. Endisele keemiatudengile kohaselt hakkasid käed sügelema soovist valmistada ruttu üks tõsine laar kunstverd, mida lõpuks tuli kokku 4 liitrit, ning katsetada, kuidas kõnealune seadeldis toimib. Silme ees jooksis läbi pilt, kuidas võistlejad saavad kannatanu püksisäärt üles tõstes nätaki! verega vastu vahtimist. Tundus, et enam põnevamaks minna ei saa, aga võta näpust – tuppa toodi langevari!
Üsna pea sai selgeks ka süžee. Võistlejad saabuvad Ridase külaplatsile, kust kostavad ingliskeelsed appikarjed. „Help, please help! I think I broke my leg (Appi, palun aidake! Ma vist murdsin jala),“ karjub langevarju külge aheldatud, Ameerika embleemidega varustatud Margus. Võistlejad peavad viie minuti jooksul andma talle esmaabi, täitma MIST raporti ning küsitlema kannatanut – kes ta üldse on, miks ta langevarjuga hüppas jne. Kõik selle kannavad võistlejad hiljem ette kolonelleitnandile, kes ootab nende SALUTE raporteid Järisel.
HINDAMINE ON ALATI RASKE
Kõige raskem ülesanne oli panna paika hindamissüsteem – 25 punkti oli maksimaalne karistus konkreetset ülesannet täites ning sama palju SALUTE raporti eest. Naisterahvana võtsin appi loogika, naiste loogika, mis hiljem osutus täitsa adekvaatseks – kui ikka ei suuda ühe minuti jooksul žgutti peale panna, saad 6 karistuspunkti. Ei tee kannatanu esmast läbivaatust, unustad tema relva ohutuks teha või jätad
