Kaitse Kodu! nr 7 2021. a

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI

7/2021

KAITSELIIT – VÄÄRIKAS PARTNER LIITLASTELE

TÄHELEPANU: MANÖÖVRID! ANDRESED JA MADISED TULEJOONEL

LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

toimetaja veerg

MITMEKÜLGNE NAGU SÜGIS

K

aitse Kodu! tänavu seitsmes number on ühtaegu nii tavaline kui mitmepalgeline. Nagu keskmise kaitseliitlase sügiski, mis koondab endas erinevaid üritusi alates patrullvõistlustest ja lõpetades liitlastega peetud linnalahingutega.

Võib-olla pisut enam on tähelepanu pööratud laskmisele, keskendudes pigem selle spordiala mitmekülgsusele. Seda nii isikliku kogemuse kaudu, mida annab edasi kaitseliitlane ja olümpiasportlane Peeter Olesk, kui tegevuse enda kaudu, nii et paratamatult tekib tahtmine käised üles käärida ja kaasa lüüa.

Samas ei puudu ajakirjast globaalse haardega teemad, mida aitavad lahti mõtestada valdkonna asjatundjad. Aga ka meid märksa lähemalt puudutavad lood, mis kõnetavad hoopis teisel tasandil. Sõnaga – on, mida lugeda, igale maitsele. Sest Kaitse Kodu! on mitmekülgne. Nagu sügis.

KARRI KAAS peatoimetaja

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

KAITSELIIDU AJAKIRI

7/2021

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.

Kujundaja: Matis Karu

KAITSE KODU! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari.

Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal.

Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas.

Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii

Kaitseliit

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu, telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee). Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226.

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada.

Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaastööde saatmise tähtajad: 8/2021 – 20. oktoober

Kodutütred 7/2021

3

SISUKORD

6 SÜNDMUS

Rapla Vint tõmbab pulsi üles

Foto: SANDER SILM

8 INIMENE Peeter Olesk unistab kümnest olümpiast 11 KAITSELIIT Kaitseliidu Tallinna malev – see linn on nende!

14 KAITSELIIT Tunne kamraadi embleemi 16 KAITSELIIT Maakaitsest päriselt 24 VÄLJAÕPE Tartlased draakonit taltsutamas ehk Dragon Demonstrate

26 SÕJASPORT Kübassaare retk – rõõmus ja avastuslik igameheretk

ESIKAANEL: Tartlased draakonit taltsutamas ehk

Dragon Demonstrate

lk 24

28 SÕJASPORT Rühmadevaheline laskevõistlus – aasta-aastalt populaarsem

SÕDUR 30 HARITUD Õhuründevahenditest ja õhukaitsest 2 SÕDUR 36 HARITUD Biorelv 2: levinumad patogeenid 41 MAAILMAPILK Mässutõrje Afganistanis: märgitud kaartidega mäng

46 MAAILMAPILK Vene propaganda Eesti NATO liikmesuse vastu Ekskavaator-laadur CASE 695ST on universaalne tööriist, millega saab kaevata, lükata, tõmmata, lõhkuda ja siis jälle siluda. lk 58

„Olen sammhaaval stabiilselt oma tulemust kasvatanud, rühin ülespoole ja unistus olümpiamedalist püsib.“ lk 8

ÕIENDUS Kaitse Kodu! 6/2021 artikli pealkiri „Saaremaa maleva esimene auliige: oleme peremehed omal maal“ on kahjuks eksitav. Nimelt ei ole Mati Vendel siiski Saaremaa maleva esimene auliige. Saaremaa naiskodukaitse endine esinaine Ellen Kask edastas loo autorile dokumendid selle kohta, et 1998. aasta septembris esitati Saaremaa maleva auliikmete kandidaatideks Eesti taasiseseisvumise eest aktiivselt võidelnud mehed Valter Hommik ja Bernhard Lipp. Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 2002. aastal anti neile auliikme tiitlid üle. Selle kohta seati sisse vastav auraamat. Nüüdseks manalamehed Lipp ja Hommik väärivad meelespidamist ka 19 aastat hiljem. Seega minu siirad vabandused ajaloo mittetundmise pärast.

Tõnu Veldre

4

7/2021

autorid

AUTORID MARGUS KUUL Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülem Irregulaarse sõjapidamise ekspert, kes ei pea paljuks oma laiapinnalisi ning süvitsi minevaid teadmisi ka Kaitse Kodu! lugejatega jagada.

Naiskodukaitse on olnud juba pikka aega seisus, kus aastas toimub üks üle-eestiline Koormusmatk. Aga mis oleks, kui selle kõrval oleksid ka piirkondlikud patrullvõistlused? Sest... lk 70

52 MAAILMAPILK Keskajale kaotatud sõda 54 AJALUGU Juminda miinilahing – 80 aastat ajaloo ühest

NELE PERNITS Kaitseliidu kooli haridustehnoloog Nele töö haridustehnoloogina Kaitseliidu koolis ei takista teda olemast ka pühendunud vabatahtlik ning tubli ja süvitsi minev ajakirja kaasautor.

TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog.

Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

suurimast meretragöödiast 1

58 SÕJARAUD Ekskavaator-laadur CASE 695ST – pioneeride uus abimees

60 KURIOOSUM Tankiks taotud traktor ...

62 KUIDAS Kuidas käimad kestma saada 64 ÜLEELAMINE Unusta süütevedelik: tuli üles looduslike vahenditega!

66 MEDITSIIN Kaitseliitlane, ära köhi!

68 NAISKODUKAITSE Tähelepanu: manöövrid!

70 NAISKODUKAITSE Rapla Raju – puuduv tükk patrullvõistluste jadas 72 NOORED Paberist paadist päris paadiks 74 NOORED Andresed ja Madised tulejoonel 76 MILITAARTURISM Grünwaldi lahingu muuseum – ajalooline ja ideoloogiline lahinguväli

GUNNAR TEAS teavituspealik Gunnar Teas on Sakala maleva teavituspealik. Enamasti ongi teda näha kas fotoaparaadi või filmikaameraga. Aga täpselt sama tugevalt tunneb ta end kirjutades.

JAANUS MEHIKAS Lääne maakaitseringkonna tsiviil-sõjalise koostöö ja teavituse spetsialist Näitleja. Muusik. Mesinik. Põllumees. Kaitseliitlane. Teavitusspetsialist. Aga ka kirjamees. Kui vaja.

Ja on vaja! Kõik, mis teeb – teeb hästi.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

IVAR JÕESAAR vabatahtlik autor Ivar teab hästi palju. Nii masinatest kui malevkondadest. Iseäranis aga Kaitseliidu Tartu maleva Akadeemilisest malevkonnast, mille lugu ta seekord tutvustab.

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

80 FILMIARVUSTUS Taganemine, kuid mitte paaniline 82 RAAMATUARVUSTUS Tudengiaja parimad aastad Akadeemilises malevkonnas

7/2021

5

KAITSELIIDU RAPLA MALEV

sündmus

6

7/2021

sündmus

RAPLA VINT

TÕMBAB PULSI ÜLES Rapla maleva korraldatud malevate ja korrakaitsestruktuuride traditsioonilise taktikalise laskmise võistluse Rapla Vint 2021 (SRA) eesmärk oli selgitada parimad laskurid, treenida laskeoskust, taktikalist relvakäsitlust ning positsioonivahetust.

Tekst: KAITSE KODU!

L

askeradade distantsid olid kolmest meetrist kuni 200 meetrini ning võistlejatel tuli kasutada nii püstolit kui ka automaatrelva liikumiselt ja erinevate takistuste tagant. Rajad imiteerisid nii kaitse- kui ründelahingu olukordi, tuli kasutada lahingutüübile sobivat varustust ning lasud ja salvevahetused sooritada varjunult. Seejuures tuli tegutseda kiiresti ning vältida samas n-ö pantvangile pihta laskmist.

Võistluse üheks omapäraks on see, et laskjal peab kaasas olema lahinguvarustus minimaalse kaaluga 12 kg. Lisaks automaatrelvale ja püstolile on kohustuslik kasutada kaitseprille, taktikalisi kindaid ja vesti või rakmeid. Ka kiivrit, kui see on vajalik ettenähtud kaalu saavutamiseks. Võistlusel osales lisaks kaitseliitlastele ka politsei- ja piirivalveamet. Kuna militaarmaailm ja politsei ei ole ainult meeste pärusmaa, siis olid esindatud ka naised.

Sedakorda võidutses standardklassis ehk klassis, kus on keelatud relvade lisaseadmed, nagu näiteks optika, punatäppsihikud ja tugijalad, politsei- ja piirivalveamet. Teine koht läks Harju malevale. Rapla malev saavutas koduväljakul tubli kolmanda koha.

Vabaklassis, kus kõiksugused relvatäiendused olid lubatud, võidutses Viru malev. Teiseks jäi politsei- ja piirivalveamet ning kolmandaks Viru maleva teine võistkond. „Konkurents oli Raplas väga tihe, Eesti tipptase,“ jagas virukate võistkonna esindaja ja Viru Laskurklubi MTÜ üks eestvedajatest Sven Neudorf kommentaare. „Seal osalevad alati ka erinevate jõustruktuuride professionaalid, kellele need oskused on igapäevaselt hädavajalikud, seega nendega rinda pistes edukas olla on juba omaette saavutus.“ Võistlus Rapla Vint toimus juba neljandat korda alates 2018. aastast. Võistluse peamine eesmärk on treenida inimesi ebastandardsetes oludes ja aja peale.

Ning see on see, mis kõigil pulsi kiiremini käima paneb.

7/2021

7

KARRI KAAS

inimene

PEETER OLESK

UNISTAB KÜMNEST OLÜMPIAST Tänavu suvel Tokyos oma teisel olümpial Eestit esindanud Peeter Olesk panustab laskesporti nii Eesti kaitseväe kui Kaitseliidu ridades ja plaanib tippspordis tegusid teha kuni kõrge eani.

Tekst: MARTA VASARIK, vabatahtlik kaasautor

J

a eks ta ole juba omajagu teinud kah. Oleski laskesportlase tee sai alguse 2004. aastal Põlva spordihoone lasketiirus, kuhu ta 2004. aastal vend Taivo eeskujul jõudis ning Maire Tiisleri ja laskurklubi vedaja Anne Vasariku käe all laskmisoskusi lihvima hakkas.

Viis aastat hiljem kolis toona 16aastane noormees Tallinnasse ja alustas iseseisvat elu Audentese spordigümnaasiumi seinte vahel. Tema treene-

8

7/2021

riks sai Ranno Krusta, kelle juhendamise all oli Peetril võimalus treenida kokku kaheksa aastat. „Ta oli mulle nagu teine isa, suunas õigele teele, õpetas olulisi väärtusi ning loomulikult ka suhtumist sporti.

Eesti laskespordile pühendas ta oma elust nii treeneri kui kohtunikuna ligi 50 aastat.“ Ranno Krusta suri 2017. aasta lõpus, mis tegelikult oli kogu tema treeneri-

karjääri üks edukamaid aastaid – tema õpilane Peeter Olesk võitis Euroopa meistrivõistlustelt hõbemedali olümpiakiirlaskmise harjutuses ning pronksmedali täiskaliibrilise püstoli harjutuses. Aasta varem käisid nad koos Rio olümpiamängudel, kus Olesk sai 25. koha.

ANDIS PARIMA

Pääsu tänavusele olümpiale Tokyos võitles Olesk välja viimasel hetkel.

Ihaldatud pilet õnnestus tal taskusse

INImENE pista vähem kui pool aastat varem, märtsikuus Indias New Dehlis, karjääri esimese MK-etapi võiduga.

Tokyo olümpiamängudel lõpetas Peeter Olesk 25 meetri kiirlaskmise kvalifikatsiooni 572 silmaga ega pääsenud finaali. Õhupüstoli harjutuses sai ta 33. koha.

Ja ehkki olümpiamedal riputati seegi kord kellegi teise kaela, jäi Olesk suurmängudega suures plaanis siiski rahule. Miks polekski pidanud? „Tegin kõik hästi, palju vigu ei tulnud, kuid puudu jäi ilmselt õnnest,“ analüüsib laskur. „Finaali nimed olid suhteliselt ennustatavad. Suurima üllatuse pakkus olümpiakiirlaskmises teisele kohale tulnud kuubalane, kes suutis nii kõrgele jõuda ilmselt vaid pika kogemuse pealt.“

SOBIVAID OLUSID NAPIB

Üks asi on kogemus, teine aga see, et suurriikide sportlastel on alasisese konkurentsi tõttu oluline eelis. Neil on kodus hea võimalus võistlustingimustes tekkiva pingeolukorra loomiseks. „Minul kui väikeriigi esindajal jääb sellest kindlasti vajaka.

Enne olümpiat tegime Männikul rahvusvahelise laagri, kus olid kohal paljud Jaapanisse minejad, see oli valmistumiseks päris hea ettevõtmine,“ meenutab Olesk.

Muidugi on oluline ka vormi õige ajastamine, mis laskmise puhul on ülimalt tähtis. Näiteks MK-etapiks Indias laabus kõik ideaalselt, kuigi eelnevat võistluskogemust polnud tänu pandeemiale olnud ligi aasta. „Võit üllatas ka mind ennast,“ märgib Olesk.

Järgnesid juunis Horvaatias peetud Euroopa meistrivõistlused, kus Olesk seadis eesmärgiks juba kõrgele tõstetud lati alt mitte läbi joosta. Ning kõik õnnestuski, kuigi võit tuli tegelikult „vales“ harjutuses ehk täiskaliibrilises püstolis. „Olümpiakiirlaskmises sain Eesti rekordiga finaali ning seal jäin viiendaks, mis on samuti igati kõva tulemus,“ ütleb Olesk rahulolevalt.

Küll aga, jah, leiab Olesk nüüd tagantjärele analüüsides, et olümpia ja Euroopa meistrivõistluste vahele jäi liiga vähe aega. „Ei suutnud laskmist

Pääsu tänavusele olümpiale Tokyos võitles Olesk välja viimasel hetkel. Ihaldatud pilet õnnestus tal taskusse pista vähem kui pool aastat varem, märtsikuus Indias New Dehlis, karjääri esimese MK-etapi võiduga.

korraks ära unustada, taastuda ning uuesti kerget treeningperioodi sisse viia,“ rõhutab Olesk veel kord, kuivõrd kriitilise tähtsusega on laskespordis õige ajastamine.

TUNNUSTAB KORRALDAJAID

Tokyos viibis Olesk üle kahe nädala, kuid koroonapiirangute tõttu oli pisikeses olümpiakülas elanud laskuril võimalik linna ilu imetleda vaid teda lasketiiru ja tagasi transportinud bussi aknast. Niimoodi, läbi bussiakna, sai ta kohalikku elu-olu jälgida iga päev umbkaudu kaks tundi.

Nagu Olesk kinnitab, toimis olümpial kõik nagu kellavärk. Seda suuresti ka tänu vabatahtlike abile, keda Oleski hinnangul oli viie aasta taguse olümpiaga võrreldes märgatavalt rohkem. Neid jagus igale poole. „Kõige kummalisem tundus mulle sportlasi bussipeatusesse suunanud inimeste töökorraldus – 100meetrisel sirgel lõigul oli vähemalt 15 inimest, kes tahtsid sinu orienteerumisoskustes isiklikult veenduda,“ meenutab Olesk muheledes.

Ja et muud meelelahutust liiga palju polnud, pakkus suure elamuse sadadel ruutmeetritel laiunud ja ööpäev läbi avatud söögiala, kuhu olid kokku toodud maitsed igast maailma nurgast.

Jaapani maitsetele oli pühendatud lausa eraldi restoran. „Proovitud toitudele on väga raske nimetust anda, veel keerulisem on püüda kogetut sõnadesse panna,“ jääb Olesk oma liistude juurde ega proovigi olümpiat kulinaarsest aspektist lahata.

Siiski, lisaks maitsemeelte avardamisele jagus veel mõningaid vaba aja sisustamise võimalusi. „Kõige suuremaks atraktsiooniks olid olümpiarõngad, mille taustal sportlased end jäädvustasid,“ meenutab Olesk.

Ja muidugi sai trenni teha nii sisejõusaalis kui ka staadionil ja spetsiaalsel jõuväljakul. Eraldi meelelahutuse alalt võis leida nii pinksilaudu kui mängukonsoole.

KISKUS KUUMAKS

Võistluste suurim erinevus oli seotud ruumidega, sest üldjuhul on kvalifikatsioonid õuetingimustes ja finaalid siseruumides, kuid Jaapanis lasid kõik koos sisetiirus. „See on erakordne, kuid kõrgetele kohtadele pretendeerijate jaoks hea, sest tavaliselt saavad laskurid finaalitiiru esialgu vaid eemalt näha,“ muljetab Olesk.

Rinda tuli pista ka erakordse kuumusega. Kuumast Eesti suvest saabunud Olesk arvas, et on temperatuuri mõttes olümpiaks valmis, kuid eksis. „Olud Tokyos olid hullemad, temperatuuripügalad ei tahtnud kuidagi alla 30 kraadi langeda,“ märgib Olesk.

Mingil põhjusel polnud esimesel kahel treeningupäeval töökorras ka sisetiiru jahutuseks mõeldud konditsioneer. Ma isegi ei kujuta ette, mida pidid taluma lauspäikese all võistelnud atleedid,“ ütleb Olesk kaastundlikult.

Tõik, millega laskurid veel arvestama peavad, on seotud inimese füsioloogiaga. Nimelt stressiolukorras, mida omakorda võimendab temperatuur, kipub keha tavapärasest rohkem higistama. Püstolist higise käega korralikult kinni hoidmine on kindlasti üks väljakutse. Kuna käsi kuumaga paisub, võib käepide ühel hetkel lihtsalt väikseks jääda. Selle suurust saab õnneks reguleerida, aga need väga pisikesed nüansid ei tohiks tulla võistlusmelus üllatusena.

UUE TREENERI KÄE ALL

Nüüd, järjekordne olümpia seljataga ning mälestustesse kinnistatud, on Olesk edasiste plaanide osas äraootav. Üheks sihiks on valmistuda augustikuus Moskvas peetavaks EM-iks.

Muus osas on tema 2022. aasta kalenderplaan esialgu tühjavõitu. „Maailmakarikaetapid toimuvad väga kaugetes eksootilistes kohtades, veebruaris Indoneesias Jakartas ning seejärel Egiptuses, Hiinas ja Bakuus. Võimalik, et teen üks või kaks etappi kaasa ja pühendan end rohkem laagrites osalemisele,“ seab ta siiski ääri-veeri plaane.

7/2021

9

INImENE Täna treenib Olesk Šveitsis elava sakslase Matthias Hahni juhendamisel. Suhtlus käib peamiselt videosilla vahendusel, kuid on ka kohtumisi.

Kokku viis nad soomlasest kohtunik ja Euroopa Laskekonföderatsiooni tehnilise delegatsiooni liige Marko Leppä, kes leidis, et meestel võiks omavahel sujuda. „Tal oli tuline õigus!

Hahn oli kunagi Saksamaa koondises, kuid pidi oma karjääri ühe tobeda spordiõnnetuse tõttu katkestama.

Treeneritööd on ta teinud nii Soome kui Itaalia koondiste juures ning nüüd jagab õpetusi ka minusugustele üksikutele hingedele,“ muigab Olesk.

Meeste paar aastat tagasi alanud koostöö on arenenud kiirelt. „Mõtleme sarnaselt ja kui mul tekib mõni probleem, siis on olnud juhuseid, kui tulen tulejoonelt tagasi samade õpetussõnadega, mida ka tema mulle öelda plaanis,“ tunneb ja tunnetab Hahn Oleski kinnitusel hästi sportlase hingeelu. Koostööd on neil omavahel plaanis jätkata vähemalt kuni järgmise olümpiani. „Kui tal muid plaane pole, ja hetkel ei tea, et oleks, siis lähme edasi.“

sekindlust on juurde tulnud, kuigi inimesena pean end pigem tagasihoidlikuks. Usun, et ka minu pedagoogilised oskused on teinud olulise kvalitatiivse hüppe,“ oskab Olesk võidu võtta igast situatsioonist.

Hetkel suurt midagi muud laskuri ajagraafikusse ei mahugi. Kui natuke vaba aega tekib, nokitseb Olesk auto kallal, teeb katsetusi 3D-printeriga ning toidab oma infotehnoloogia ja elektroonikaga seotud huvisid. Selles osas on ta iseõppija. Kui probleem tekib, pöördub „doktor Google’i“ poole ning katsub katse-eksituse meetodil edasi pusida. „Ma olen maal kasvanud,

seal tuli alati kõike ise teha ning see mentaliteet saadab mind tänaseni.“ Olesk tegutseb ka Kaitseliidu Tallinna maleva juures ning peamiselt võib teda näha abistava jõuna lasketiirus Männikul võistlusi korraldamas. Tiiru külastatavuse statistikat vaadates saab ta ainult suurt rõõmu tunda – see on rekordkõrgusel. „Kaitseliitlastel on laskmise vastu huvi olemas, inimesed tulevad ja paluvad juhendamist, küsivad küsimusi ning kuulavad huviga. See annab mulle isiklikult väga palju indu juurde,“ näeb Olesk rõõmuga, et tema meelisala kogub kaitseliitlaste seas üha enam populaarsust.

PLAANIB PIKKA KARJÄÄRI

Mis järgmisse olümpiasse puutub, siis isegi see on alles esimesi verstaposte Oleski plaanitava olümpiateekonna alguses. „Lätlane Afanasijs Kusmins on osalenud kokku üheksal olümpial, mina võiksin kümme küll ära teha,“ ütleb Olesk tuntava rõõmunoodiga hääles.

Sest, nagu Olesk kinnitab, on laskmine spordiala, mis vanust ei küsi.

Pigem töötavad aeg ja kogemused sportlase kasuks. „Olen sammhaaval stabiilselt oma tulemust kasvatanud, rühin ülespoole ning unistus olümpiamedalist püsib,“ kinnitab ta.

Pealegi on kaitsevägi kaheksa aasta jooksul abiks olnud nii-öelda paksu naha kasvatamisel. „Väga palju ene10

7/2021

MARTIN ANDRELLER

Muidugi, ellu peab mahtuma ka muud peale sporditegemise. Sest süüa tahaks ju kah. Nii teenibki Olesk leiba tegevväelasena Vahipataljonis, kus ta viib läbi laskeväljaõpet. „Töö on spordile hea vaheldus, saan end täielikult välja lülitada,“ selgitab Olesk.

KAITSELIIT

KAITSELIIDU TALLINNA mALEV SEE LINN ON NENDE! Suurim liikmeskond, vastutusalasse jääv pealinn koos oma sadamate ja lennuväljaga, ainus meresõja pidamise toetuseks loodud malevkond. Need on vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad ja eristavad Tallinna malevat teistest.

Kaitse Kodu! küsimustele vastab

Tallinna maleva pealik kolonel KALEV KOIDUMÄE

Esimene asi, mis Tallinna malevat kõigist teistest eristab, on kindlasti suurim liikmeskond. Meie malevas on kokku ligi 2800 vabatahtlikku. See omakorda toob ka suure väljaõppeürituste arvu.

Geograafilises võtmes teeb meid kindlasti eriliseks asjaolu, et meie vastutusalasse jääb pealinn koos oluliste sadamate ja loomulikult Tallinna lennuväljaga. Sellest tulenevalt on ka meie väljaõpe

ehk natuke rohkem kui mõnes teises malevas keskendunud sõjapidamisele linnas.

Tallinna maleval on üks kolmest Kaitseliidu orkestrist – ka see eristab meid. Samuti on Tallinna malevas ainus meresõjapidamise toetamiseks loodud malevkond – meredivisjon, kes toetab mereväge.

Mida teete selleks, et maleva liikmeskond kasvaks? Üheks viisiks on klassikalised vär-

bamisüritused, promo- ja perepäevad, kus malevkonnad oma liikmeskonda kasvatavad. Samas on ka väljaõppeüritused ja muu riigikaitseline tegevus pideva värbamise võimalus.

Teine oluline koht on koostöö meie noorteorganisatsioonidega – see on ju tegelikult meie kasvulava. Praegu oleme jõudnud punkti, kus noorterühmadel on järjekord ukse taga. Mis iseenesest on positiivne. Kuid olukorra teeb keerukaks asjaolu, et meil on järjest enam puudu noortejuhte.

Seega, kui keegi tunneb, et üks äge rühmatäis noori, kellega koos seiklus-

ILJA MATUSIHIS

Mis on see, mis teie malevat teistest malevatest eristab?

7/2021

11

KAITSELIIT tesse asuda, on elust puudu, siis tule meile noortejuhiks!

Millised on olulisemad kokkupuutepunktid kohaliku kogukonnaga?

SILVER HINNO

Esiteks on ju iga kaitseliitlane kogukonna liige ning esimeseks lüliks suhtlusel kohaliku kogukonnaga olgu siis pere, sõprade, kolleegide või naabrite kaudu.

12

Järjest enam püüame oma väljaõpet tuua tsiviilmaastikule, et meie harjutamistingimused oleksid võimalikult realistlikud ja ka mitmekesised. Siin on oluline kohalike omavalitsuste toetus ja koostöövalmidus väljaõppeürituste kooskõlastamisel ja läbiviimisel. Näiteks aprillis viisime läbi mitu linnalahingu õpet endises Kristiine linnaosa valitsuse administratiivhoones, mis oli kohe-kohe lammutamisele minemas. Alguses tundus ka meile kummaline minna automaatide ja granaatidega väljaõpet tegema ühe linna suurema ristmiku ja kaubanduskeskuse vahetusse lähedusse. Kuid jäädes müratekitamisega mõistliku

7/2021

kellaaja piiresse, rääkides läbi kõigi asjassepuutuvate ametkondadega ning teavitades kohalikku elanikkonda, läks kõik väga hästi. Ühtlasi toovad väljaõppeüritused tsiviilkeskkonnas meid elanikele lähemale. Me oleme järjest rohkem n-ö käega katsutavad ja lähemalt silmatavad. Heaks näiteks on Nõmme malevkond, kes on Nõmme linnaosa valitsusega juba pikaaegsed partnerid, koostööd tehakse väga mitmel tasandil. Kuna meie väljaõppe- ja tagalakeskus asub just Nõmme mändide all, on nii linnaosavalitsus kui Nõmme elanikud meile väga oluliseks koostööpartneriks.

Lisaks erinevatele ametkondadele teeme tihedat koostööd ka näiteks Tallinna Lauluväljakuga, kes on meie staabile sõna otseses mõttes naabriks.

Ulatame ikka mitu korda aastas teineteisele abikäe, kui seda vaja on.

Samuti on meie tegevused tihedalt põimitud sisejulgeolekuga ning nii

politsei- ja piirivalveameti, päästeameti kui ka häirekeskusega on koostöö võiks öelda, et lausa igapäevane. See koostöö ja omavahelised protseduurid said veel paremaks ja kinnistusid COVIDi ajal, kui meie vabatahtlikud olid väljas nii sadamas, lennujaamas kui ka häirekeskuses. Ühtlasi on meil iga-aastased koostööõppused nii maastikul kui staabis.

Meie jaoks oluline ja sümboolne kokkupuutekoht kogukonnaga on ka meie mälestusüritused. Nii on näiteks traditsiooniks saanud 24. veebruari pärgade asetamise tseremoonia Reaalipoisi juures, kus oleme kohal meie, linnavalitsus, reaalkool, orkester, erinevad üliõpilasseltsid ja külalistena kogu linnarahvas.

Aga teiste malevatega?

Eelkõige teeme tihedat koostööd oma ringkonna malevate Harju ja Raplaga – jagame instruktoreid ja toetame üksteise väljaõpet. Näiteks kui üks malev viib läbi mõnda kursust, on loomulikult oodatud ka teiste malevate

KAITSELIIT liikmed. Ka teiste malevatega oleme koos teinud nii erialaõpet kui ühisõppusi, näiteks Põhjatäht ja Orkaan Lääne maakaitseringkonnaga.

Mil moel osaleb, toetab või kaasab malev noorkotkaste ja kodutütarde tegevust?

Noored on meie orgaaniline osa. Nad on kaasatud maleva üritustel ja ka väljaõppel nii palju, kui võimalust. Vanematele noortele oleme tutvustanud ka sõjaväelist väljaõpet ehk toonud nad vaatlema osa meie suurõppusest Hunt. Noored said oma silmaga näha, kuidas üks õppus korraldatud on ja mida üks kaitseliitlane õppusel teeb.

Loomulikult käivad nii meie vabatahtlikud kui teenistujad toetamas ka noortelaagreid ja patrullvõistlusi. Viimased kaks aastat on maleva patrullvõistlused olnud lausa kolm ühes: noorkotkaste võistlus Salupere, kodutütarde võistlus Athena ja maleva Nõmme Välk on toimunud samaaegselt peaaegu samal rajal.

Kuna noored on meie tulevik üleüldises mõistes ja organisatsiooni mõistes meie kasvulava, siis mõistagi püüame neile pakkuda igakülgset tuge ja hoida neid ka oma tiiva all, et ühel päeval need noored juba kaitseliitlastena vastu võtta. Plaanis on Tallinnas renoveerida noortele täiesti oma kinnistu, et toetada noorte kotkaste ja kodutütarde huvitegevust.

enesearenguks ning ühtlasi avardab ka oma võimalusi viia läbi väljaõpet.

See tähendab, et igas allüksuses on võimalik koolitada spetsialiste, kes oma erialaste teadmiste ja nende edasiandmisega oma üksust toetavad ja arendavad. On ka ammu selge, et Kaitseliidust saadud oskusi ja teadmisi saab kasutada ka väljaspool organisatsiooni, igapäevases elus.

Millised on koostöökohad Naiskodukaitse kohalike rakukestega?

Kuidas motivatsiooni veelgi tõsta?

Nagu noored, nii on ka naiskodukaitsjad meie maleva orgaaniline osa, seda isegi sõjaaja üksusena – evakuatsioonirühmana. Kriisisituatsioonides näeme Naiskodukaitse tähtsat rolli elanikkonna evakuatsiooni korraldamise toetamisel. Seepärast on Naiskodukaitse evakuatsioonirühmad planeeritud ka ringkonna kriisiõppustesse.

Toetame vastastikku teineteise väljaõpet ja läbiviidavaid üritusi nii instruktorite, varustuse kui erialaste oskustega – seda nii maleva ja ringkonna kui malevkondade ja jaoskondade tasandil.

Mitmed jaoskonnad on loodud just malevkondade juurde, et koos toimetada ja üksteist toetada.

Koostöökohad varieeruvad seinast seina: naised on õppustel väljas nii väliköögi meeskonnana, laskurite kui sidemeestena. Ühest küljest pakub malevkond jaoskonna naistele võimalusi osaleda sõjalises väljaõppes, sealhulgas laskepäevadel, teisalt on malevkonnal jaoskonna näol partner, kelle koostööle ja abikäele alati kindel saab olla.

Mis motiveerib malevlasi väljaõppel osalema?

Esimene motivaator peab olema enda sisemine kutsumus ja tahe. Vastu tahtmist ei saa ja ei ole ka mõtet kedagi sundida midagi tegema. Eks inimeste sisemised motivaatorid ole erinevad – kamraadlus, eneseareng, teotahe, soov pääseda argielust välja jne. Üheks organisatsioonipoolseks motivaatoriks võiks olla usaldus oma Kaitseliidu tegevliikmete vastu. Näiteks usaldus viia ise läbi väljaõpet.

Kaitseliitlane, tõstes oma professionaalsust, osaledes erinevatel kursustel ja koolitustel, saab võimaluse

Kogu liikmeskonnaga tegelemine on väga oluline. See töö peab olema aktiivne ja on kõigi tasandite juhtide vastutus. Väga suurt rõhku pannakse sõjaväelisele väljaõppele ja nii see peabki olema, kuid ei tohi ära unustada ka neid, kes on valinud otsese sõjategevusega vähem seotud eriala või panustamisvõimaluse. Kaitseliit on organisatsioon, kus igaüks võiks leida oma väljundi, seda tuleb lihtsalt toetada ning leida need võimed ja võimalused.

Millist rolli mängib (militaar)sport teie malevas?

Tallinna maleva suur eelis just laskespordis on meie Männiku lasketiir koos oma instruktoritega. Omades sellist suurepärast tiiru, nagu seda on Männiku, on laskesport mõistagi meie trump ja populaarsem spordiala.

Mida malevapealikuna sooviksite paremaks muuta?

Tunneme puudust linnalahingu väljaõppe keskkonnast ja aladest. Täna oleme küll saanud kokkuleppele kohalike omavalitsustega, et harjutada näiteks lammutusele minevates hoonetes, ning oleme leidnud ka vastutulelikke eraomanikke, kes oma kinnistul väljaõpet lubavad läbi viia, kuid see on igakordne suurem kooskõlastamine. Sellise infrastruktuuri kasutamisel oleme alati kellelgi teisel külas, mis tähendab, et peame ka käituma vastavalt ehk siis alati kehtivad teatud piirangud ja päris kõike, mida tahaks ja vaja oleks, teha ei saa.

Ka maleva tagalatoetuse taristu on meile murekohaks – selle uuendamine ja täiendamine toetaks oluliselt meie tegemisi. See kõik aitaks tagada meie tegevuste tõhusust ning muudaks ka Tallinna maleva kaitseliitlaste töötingimused paremaks.

7/2021

13

KAITSELIIT

TUNNE KAmRAADI

EmBLEEmI Kas sina tead, mida ja miks on kujutatud sinu üksuse embleemil?

Või mõne sinu võitluskaaslase omal? Ei tea? Pole lugu, nüüd saad teada.

Tekst: MARKUS SAKSATAMM, faleristikahuviline

ELLUJÄÄMISINSTRUKTOR Embleemi keskmes on leekidest tõusev sinine fööniks, taustaks relvavendlust tähistavad ristatud mõõgad. Valge köis seob kõik kujundid ühtseks tervikuks.

Embleemi kujunduse on kaasajastanud Margus Lillemägi.

HARJU MALEVA TAKTIKALINE GRUPP Must värv sümboliseerib tarkust ja valmisolekut katsumusteks, hõbedane ustavust. Taktikaline nuga tähistab nii grupi tegevusvaldkonda kui ka kiirust ja otsustuskindlust seatud ülesannete täitmisel, maakonna vapp üksuse asukohta.

14

7/2021

KAITSELIIT

MEREGRUPI VÕITLUSSUKELDUJAD Embleemi sinine ja must värv (kirjeldatud on välivormil kantavat embleemi) sümboliseerivad merd ja maad ning on ka meie lipuvärvid. Akvalangistimaski taga paistvad ristatud sukelduja noad viitavad selgelt ja üheselt grupi tegevusvaldkonnale.

LÄÄNE MAAKAITSERINGKOND Embleemi vapikilbil kujutatud kuldne sarikas sümboliseerib eesti koda, mida ääristavad põimunud odad tähistavad seda turvava maakaitseringkonna nelja maakonda. Must värv väljendab tarkust ning valmisolekut katsumusteks. Kuldne on Eesti ja Kaitseliidu vapivärv ning sümboliseerib ka valgust, tõde, õnne ja heaolu.

Embleemi on kujundanud reservmajor Mehis Born.

KIRDE MAAKAITSERINGKOND Embleemil on kasutatud meie trikoloori värve. Kreeka stiilis kiiver tähistab Termopüülide lahingut (480. a eKr). Sinine kolmnurk sümboliseerib lisaks Termopüülide lahingule ka Sinimägede lahingut ehk siis ajaloosündmusi, kus väikesed väeüksused on peatanud ülekaaluka vastase.

Lisaks kaitseliitlastele kannavad kõnealust embleemi ka Kirde maakaitseringkonna Naiskodukaitse ja Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikmed.

7/2021

15

KAITSELIIT „Ükski kaabakas ei ole kunagi võitnud sõda oma riigi eest surres. Ta on võitnud selle, pannes teise vaese lolli kaabaka surema oma riigi eest.“ Kindral George S. Patton, 1944

mAAKAITSEST PÄRISELT

KARL-ERIK TALVET

16

7/2021

KAITSELIIT

Sõduris nr 3/2021 sai lühidalt vaadeldud maakaitse kujunemise lähiajalugu ja ka karisid sellel pikal teekonnal. Ilmne on, et seda üksust, võimet ja võibolla isegi lahinguliiki on erinevad otsustajad „tõlgendanud“ väga erinevalt.

Käesolev artikkel arutleb, kuidas maakaitse päriselt võib või võiks toimida.

S

Tekst: major RENE TOOMSE, PhD, Kaitseliidu peastaabi väljaõppeosakond

ee siin ei ole kindlasti Kaitseliidu ametlik seisukoht, vaid kõigest üks mõttearendus, kuidas sellisest üksusest ja võimest saada kriisi ning sõja korral kõige rohkem kasu ja mis võib juhtuma hakata ka kõige eeskujulikumatele plaanidele vaatamata.

MAAKAITSE DEFINITSIOONID JA SELLE VASTUOLUD

Maakaitse on kaitseväe põhimääruse paragrahvis 3 märgitud sõjaaja struktuuriüksusena. Ei määrus ega seadus ütle, kes on selle võime ettevalmistaja, kuid riigikaitse arengukava paneb selle ülesande just Kaitseliidu õlule.

Kaitseliit on vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, mille eesmärk on suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Oluline on igal ajal meeles pidada, et Kaitseliidu liikmed, tulevikus nii võitlejad kui nende mittevõitlevad toetajad, on inimesed, kes ei saa organisatsiooni tegevuses osalemise eest tasu. Nad osalevad Kaitseliidu tegevustes vabatahtlikult, hobi korras ja oma vabast ajast, tasakaalustades seda oma kõigi muude tegevuste ja kohustustega. Seega iga nende pühendatud tund ja päev on tegelikult kingitus riigikaitsele ja palgalised riigikaitsjad peavad seda alati vääriliselt hindama.

Maakaitse ehk territoriaalkaitse ei ole tegelikult universaalselt fikseeritud mõiste. Iga riik sisustab seda omaenda äranägemise järgi. Meie ametlikuks allikaks on andmekogu Militerm, mis sõnastab maakaitset nii: (1) sõjalise kaitse vorm, mille puhul kogu riigi territooriumi kaitstakse kõigi olemasolevate sõjaliste jõududega. Samas toob Militerm välja ka kaitseväe juhtimiskontseptsioonis (2017) oleva kirjelduse: (2) riigikaitse laia käsituse osa, mille eesmärk on riigi sõjalises

kaitses osalemine ja sisejulgeoleku toetamine, kusjuures selleks rakendatakse kõiki riigikaitse laia käsituse põhimõtteid õigusaktidega määratud ulatuses. Ja kolmanda mõistena maakaitse kohta: (3) sõjaaja üksus, mille põhiülesanne on oma vastutusalas planeerida ja teostada koosseisuliste ja ajutiselt allutatud üksustega sõjalisi operatsioone.

Meil on probleem: need kolm kirjeldust ei räägi samast asjast ja tekib küsimus, mis siis ikkagi on see õige maakaitse. Esimene definitsioon kirjeldab kogu sõjalist tegevust, seega ka kaitseväe brigaadid on maakaitse osa, kuid samas ei sisalda see midagi, mis ei oleks sõjaline, ehk siis ennetavalt öeldes: see definitsioon on kitsas käsitlus.

Teine definitsioon ütleb, et maakaitse on riigikaitse laia käsitluse osa, kus kaasatud ja toetatud on ka sisejulgeolek (siseministeeriumi haldusala).

Ehk siis maakaitse on esimene definitsioon pluss sisejulgeoleku toetamine. Seejuures on riigikaitse ise veelgi laiem, sest maakaitse on selle osa (osa ei saa olla suurem kui tervik). Seega tegemist näib olevat n-ö keskmise käsitlusega.

Kui kaks esimest definitsiooni kirjeldasid tegevust, siis kolmas defineerib tegijat. Seega saaksime öelda: maakaitse teostab maakaitset. Ei kõla just ilusti ega tundu korrektne.

Kuid selleski definitsioonis on selge konflikt eelmistega – maakaitse on

Maakaitse ehk territoriaalkaitse ei ole tegelikult universaalselt fikseeritud mõiste. Iga riik sisustab seda omaenda äranägemise järgi.

siin väga kitsas mõiste ega hõlma kohe kindlasti kõiki ega ka üldse teisi olemasolevaid sõjalisi jõude (sest põhimääruse samas loetelus on võrdses rivis merevägi, õhuvägi, mõlemad brigaadid jne), samuti mitte muid operatsioone (ülesandeid?) kui vaid sõjalised.

See kaitseväe põhimääruse definitsioon ütleb veel ühte huvitavat asja – lisaks koosseisulisele (Kaitseliidu) maakaitsele võidakse anda juurde ka ajutiselt allutatud üksusi. Kahjuks ei selgita põhimäärus, kust need üksused tulevad, kuid võib eeldada, et sõjaajal on järel vaid täiendreserv ehk aastakäigud reservväelasi, kes ei ole enam n-ö kuumas reservis. Viimane on vaid eeldatav, sest üheski avalikus dokumendis seda mõtet lahti ei kirjutata.

Seega on meil „lahinguudu“ sisse kirjutatud juba alguspunkti, kui nii võib öelda. Võib-olla oleks kaitseväe põhimäärusesse pidanud kirjutama struktuuriüksusena „maakaitsevägi“ ja selle tegevusena „teostab maakaitset“. Viimase sisustamise oleks võinud jätta alamate dokumentide määrata.

Kuid miski ei ole kivisse raiutud ja tööd parendamiseks jagub siin nii peastaabi juristidele kui ka terminoloogiakomisjonile, kes loodetavasti teevad ka koostööd enne oluliste dokumentide allkirjastamisele saatmist.

Alljärgnevaga ei püüagi ma definitsiooni küsimust lahendada, las see jääb terminoloogide arutelugruppidele. Pakun kokkuleppe, et selle kirjatüki kontekstis vaatleme maakaitset, mille tuumik nii sõjalistes kui mittesõjalistes ülesannetes on Kaitseliit ja mille hulka ei kuulu kaitseväe üksused.

MAAKAITSE TEGELIK IDEE JA MIS PÄRISELT JUHTUMA VÕIB HAKATA (NING VEEL MÕISTEID)

Maakaitse mõte ja idee peaks olema ühtne Kaitseliidu ajaloolise eesmär7/2021

17

KAITSELIIT giga – oma kodukoha ja kogukonna kaitsmine vabatahtlike poolt. Paralleeli võib tuua naabrivalve toimimisega. Kui viimane põhineb jälgimisel ja teavitamisel, et ennetada pättide tegutsemist naabruskonnas, siis maakaitseüksused teevad sama relvadega ja relvastatud vastase vastu. See on tegelikult suurim osa maakaitsest. See, et maakaitse raames on lahingukompaniid ja -rühmad, mis tegutsevad ka oma naabruskonnast väljaspool, on tsiviileluga võrreldes nagu abipolitseinike grupp, kes käib abis elukutselistel politseinikel (brigaadidel). Vahekord peaks olema võibolla 10 : 1 kodukoha maakaitsjate kasuks. Samas peavad mõlemad grupid (maakaitsjad ja Kaitseliidu lahinguüksused) olema omavahel tihedalt seotud ja teineteist toetavad.

Seega tegelikult on kogu maakaitse põhipingutus just kohalikel maakaitsjatel, mitte lahinguüksustel. Seda enam, et kui lahinguüksus on oma „regulaarsed“ lahingud ära pidanud ja ei liigu kaitseväe üksusega koos viivitades tagasi või suurele pealetungile edasi, siis peavad võitlejad uuesti sulanduma oma kodukohtade maakaitsesse. Selles mõttes on sõjategevuses maakaitse lahinguüksuste konventsionaalne tegevus ajutise iseloomuga, kuid kodukohal põhinev maakaitse on pidev ja jääv.

Nii nagu kodukoha vabatahtlikule naabrivalvele ei pea politsei käske andma oma kodukoha valvamiseks ja pättide ilmumisel teavitamiseks, nii ei pea tegelikult käskima ka kohalikke maakaitseüksusi, et nad oma ülesannet täidaksid. Nad tegutsevad oma piirkonnas autonoomselt. Ise korraldavad info kogumise, logistika, varjumise ja löögid vastase vastu. Kaitseliidu kõige olulisem rahuaegne ülesanne on nad välja õpetada, varustada ning toetada neid planeerimises ja ettevalmistustes. Isegi kui formaalselt on need üksused maakaitseringkondade kaudu kaitseväe alluvuses, ei saa neist kunagi klassikalisi konventsionaalseid üksusi. See lihtsalt ei töötaks nii. Neid saab teavitada, nõustada ja toetada vastasele kahju tegemise suurendamiseks, nende toetust saab küsida oma läbiliikuvate üksuste ja logistika tarvis, kuid see on suures plaanis kõik.

Neist ei tee klassikalisi rindesõdureid.

Ja ei tohigi üritada teha, sest nii kaotaksid nad oma tegeliku väärtuse.

18

7/2021

Näiteks kui asulasse saabub vastase üksus, siis ei ole maakaitse ülesanne teha ringkaitset ümber asula. See viiks nad kiiresse surma ja asula koos elanikega saaks hukka. Maakaitsjad ei takista vastasel oma puhkepaiga rajamist, kuid nad jälgivad hoolega. Öö saabudes mineerivad nad baasi ümbrust, kahjustavad vastase valveta jäetud tehnikat, teevad täpsuslaske ringihulkuvate sõdurite pihta, lasevad miinipildujast üksikuid miine ja teevad metsa tagant kuulipildujatega pinnatuld nende baasi, korraldavad varitsusi lähenemisteedel jne. Üks põks ja surm korraga, ise nägemisulatusest väljas, laskmata vastasel vabalt liikuda, süüa ja magada. Kolmanda päeva lõpuks on tapetud 10 vastase

sõdurit, hävinud nende kütusevarud, ülejäänud on magamata ja stressis.

Stressis ja väsinud sõdur ei tee head koostööd, ta pole motiveeritud ülema käske täitma ja kannatada on saanud kogu üksuse võitlusvõime. See on maakaitse tegelik eesmärk – kulutada vastast pidevalt, tükikesehaaval, et ta sidusus laguneks.

Sidusus on iga üksuse raskuskese.

See on võitlejate motiveeritus, mille loob üksusesisene koostöö ja usaldus. See on teadmine, et su kaaslane on koos sinuga ja katab sind, mis iganes olukord ka ei oleks. Sidusus annab moraalse jõu olla üle surmahirmust ehk toidab vaprust. Vaprus laseb inimestel teha tegusid, mida ta

KAITSELIIT tavaolukorras enese säästmise nimel ei teeks. Kui hävib sidusus, langeb ka üksuse võitlusvõime. Igas lahingus on tegelik eesmärk purustada teise poole sidusus, mis muudab tema võitlusvõime olematuks, ta ideed ja raudvara kasutuks. Selle ideaalseks tulemiks on vastase allaandmine või põgenemine, sest sidususe purunemine hävitab vapruse ja annab ruumi surmahirmule.

Ka kõige raskem otsekontaktiga lahing ei pruugi lõhkuda sidusust, vaid paradoksaalsel kombel võib seda hoopis tugevdada. Vastane on näha ja sa saad ta veritsema panna. Sa oled olukorra peremees isegi siis, kui su kaaslased langevad – sa näed sihtmärki ja saad seda mõjutada. Hoopis teine

olukord on vastasega, keda sa ei näe ega leia, kuid kes saab sind surmata.

See toodab jõuetust ja stressi. Miks Talvesõjas olid venelased valmis hordidena tormama soomlaste kaitseliinile peale kindlasse surma, kuid põgenesid paanikas oma puhkealadelt, kui arvasid, et pussidega sissid neile ligi hiilivad? Sama psühholoogia toimib ka maakaitses. Seepärast ei tohi maakaitsja olla nähtav ega tabatav – ta peab olema vastasele hirmu külvav kummitus. Ta võib sind varitseda kus iganes ja millal iganes, kunagi ei saa sa ennast lõdvaks lasta, kunagi ei saa sa end turvaliselt tunda, surm või vigastus võib sind tabada igal hetkel.

Just selliseid kummitusvõitlejaid peame massiliselt maakaitsesse

koolitama. Nende ettevalmistuses peab olema oma kodukandi peensusteni tundmaõppimine ja seeläbi sõja korral tabamatuks jäämine. Eesmärk ei ole hävitada kiiresti palju vastaseid, vaid kasvõi üks korraga, kuid piisavalt sagedasti, et lasta tema hirmul ja jõuetusel võimust võtta.

See viib meid kulutamise ideeni, mida võib lühidalt defineerida kui vastase füüsilise ja moraalse sidususe järjepidevat kahjustamist patrullide ja teiste meetmetega, et vähendada tema rühmitust ja varustust, aeglustada ta tegutsemiskiirust ja rikkuda ta plaane, samal ajal vältides oma üksuste sidumist vastase poolt.

Maakaitsja tehtava kulutamise võtmesõnadeks on: (1) Järjepidevus, mitte ühe otsustava lahingu püüdlus. Maakaitsja ei otsi kiiret lõpplahendust, ennast sellega ohtu seades ja seega võitlust lühikeseks jättes. Ta tegutseb nagu vesi: uuristab kivi. Vastasel on kellad, meil on aeg.

(2) Vastase moraalse sidususe kahjustamine, mida tehakse füüsiliste ja muude mõjutustega, et tema sõjapidamise tahe halvata.

(3) Vastasepoolse sidumise vältimine ehk maakaitsja dikteerib ise tempo ja hoiab initsiatiivi, võttes nii vastaselt olukorra kontrolli.

Kulutamise peamised taktikalised tegevused on lahingupatrullid ehk erinevad varitsused liikuva vastase pihta, reidid, nurjetegevused (sabotaaž), ahistavad üllatusrünnakud peatuspaikade pihta ja kõik muu, mis vastase elu raskeks teevad ja tema võitlustahet murendavad. Ehk siis kulutamine on protsess vastase üksuse vastu, kes ala läbib või seal paikneb. Kulutamine ei ole vahetu ülesanne, vaid eesmärk.

Näiteks kui vastase 10 masinaga kolonn liigub läbi 10 maakaitsejao vastutusala, siis võibki olla iga jao eesmärk varitsusega hävitada üks masin ja eemalduda ise enne, kui teised vastased jõuavad reageerida. Seega kümnenda jao alas hävitataks viimane masin ehk vastutusalasid läbinud vastast on järjepidevalt kulutatud.

Suuremas pildis moodustubki sellest hajutatud lahingutegevus (HLT), mida saaks sõnastada lühidalt kui eraldiseisvaid, kuid ühiselt plaanitud

KARL-ERIK TALVET

7/2021

19

KAITSELIIT tegevusi vastase kulutamiseks kogu riigi ulatuses.

Kuigi on vaidlusi, võiks HLTd käsitleda eraldiseisva lahinguliigina samas loetelus kaitse, pealetungi ja stabiliseerivate tegevustega. Selles on piisavalt eristuvaid tunnuseid võrreldes „kolme suurega“ ja HLT ei liigitu selgelt ühegi eelmise alamkategooriaks. Kuigi HLT hõlmab kõigi teiste lahinguliikide komponente, ei ole selle eesmärk tingimata sama.

Hajutatud lahingutegevuse märksõnadeks on: (1) Tegutsevad iseseisvad väikeüksused ehk lahingupaar, meeskond (pooljagu), sagedasti jagu, harvem rühm ja veel harvem kompanii.

Igal tasandil on oma vastutusala, info jagamise ja üksteise toetamise süsteem. Ühte vastast ründavad erinevad väikeüksused, ükskõik kas vastane on liikuv või paigal.

(2) Eraldiseisvad, kuid ühiselt plaanitud tegevused hõlmavad väikeüksuste suurt autonoomsust ja tegelikult välistavad jäigad käsuahelad. Ühiselt plaanitakse info jagamine ja üksteise toetamine nii lahinguliselt kui logistiliselt.

Kahe osavalla või asula võitlejad võivad ühiselt plaanida teineteisele appi mineku suurema sihtmärgi kulutamiseks ja isegi hävitava reidi teostamiseks ning selleks ei ole tarvis kõrgemat käsku ega kõrgemat juhtimist.

See kõik peaks põhinema maakaitsjate enese initsiatiivil. Kui kaitseväe üksus liigub läbi ala, siis suuremat eesmärki silmas pidades asuvad maakaitsjad neid loomulikult toetama, pakkudes luureinfot oma ala kohta, teejuhatust, vett ja muud logistikat, mida neil jagada oleks, samuti julgestust oma võimaluste piires.

Need oleks püsivad ülesanded, mis kehtivad kuni sõja lõpuni.

(3) Lõpuks, tegevuste peamine koondsõna on kulutamine, mis sai juba ülalpool lahti kirjutatud.

Loomulikult saab reservväelastest maakaitsjaid sõjaajal käsu korras kaevikusse või teise piirkonda käskida, kuid sellega kaasnevad olulised riskid ja mõjutused. Esimene ja kõige karmim tulem on see, et nii tapetakse 20

7/2021

piirkonna maakaitsjad lühikese taktikalise eesmärgi saavutamise lootuses ja ala jääb järgmisele vastasele muretuks. Tekib piirkond, kus ta saab rahulikult taastuda ja tugevama jõuga rünnakuid jätkata. Seega pikas plaanis oleks see enesetapp ehk just vastupidine sellele, mida Patton on öelnud selle kirjatüki algustsitaadis.

Teiseks ei saa olla kindel, et seda käsku täidetaks. Kui koduküla mehed ütlevad ei, sest nad ei pea sellist käsku mõistlikuks, siis vaatamata seadusepügalale ei ole mingitki hooba, et neid sundida. Kas kutsuda politsei ja lasta nad arreteerida? Kas mõni kohtunik hakkab kohut pidama? Kas moodustatakse välikohtud, kellel on õigus kohapeal kohut mõista ja süüdimõistetud maha lasta? Ega vist. Lisaks hävitaks selline pime sund maakaitsjate sidusust ja võitlusvõimet rohkem, kui vastane seda teha suudaks. Täna ei jää enam midagi saladuseks, vaid info liigub kiiresti ka teisteni. Lõpptulem võib olla see, et ühe mõtlematu teo tagajärjel kahjustuvad maakaitsjate ja kaitseväe suhted ning usaldus ehk kannatada saab kogu ühise eesmärgi saavutamiseks vajalik väe sidusus. See aga ei aita kuidagi kaasa strateegilise eesmärgi saavutamisele, mis meil kõigil on sama – vastase väljalöömine kogu riigist.

Seega soovitus kolleegidele kaitseväest: maakaitsjaid ei ole mõtet püüda allutada oma käskudele, vaid nad on vabad oma tegevustes. Kui on tarvis nende abi, siis saab seda pigem ilusti küsides kui jäigalt käskides. Pea neist lugu ja nad toetavad sind. Kui pead ennast neist kõrgemaks, on su võitlus raskem. Nendes oludes ei loe auastmed ega positsioon, vaid isikuomadused.

Lisaks, surudes kaitseliitlastest maakaitsjad rahu ajal väljaõppes ja õppustel kaevikusse ning mitte toetades nende tegelikke eesmärke ja vajadusi

Soovitus kolleegidele kaitseväest: maakaitsjaid ei ole mõtet püüda allutada oma käskudele, vaid nad on vabad oma tegevustes.

sõja ajal tegutsemisel, ei saa me neid ka väljaõppesse. Mis tähendab seda, et sõjaajaks ei ole meil ettevalmistatud väge ja siis neid kaevikusse pannes ei ole neist ka seal kasu. Kindlasti tuleb varuda rohkem laibakotte. Veelgi demoraliseerivam oleks see, kui pimesi sundimise ajendil tekiksid metsavennad, kes lähevad pakku oma võimu eest. Kui kasulik oleks see strateegilise eesmärgi saavutamiseks?

Palju kahju jätkusuutliku maakaitse arengule on teinud Kaitseliidu sõjapidamise suuna pidev muutmine. Läbi aastate kestnud kindralite ja kolonelide meelemuutused teemal, kas Kaitseliidu üksused on territoriaalsed (kodukohapõhised) või eksterritoriaalsed (hädaabi reserv kaitseväele üle riigi), on andnud segaseid signaale vabatahtlikule riigikaitsjale ja põhjustanud tõsiseid tagasilööke liikmeskonna aktiivsuses ning seeläbi ka väljaõppe ja ettevalmistuste arengus.

Ja üks valearvestuse kummutamine, mida võib kohata brigaadide ja ka suurematel õppustel: maakaitse liigub eest ära brigaadi opsbox’ist (määratud vastutusalalt). Ei ta liigu tegelikult kuskile. See on maakaitsjate kodu, nende igapäevane vastutusala. Brigaad on sellel alal külaline.

Brigaadiülemal on valida, kas ta küsib maakaitsjate toetust või võitleb üksi oma lahinguplaani. Kui ta leiab, et talle pole maakaitse tuge tarvis, siis istub maakaitsja piltlikult oma maja terrassil ja ampsab popkorni, vaadates pealt, kuidas brigaad higistab. Kui ülem oskab toetust küsida, saab maakaitsja tema võitlust paljuski kergemaks teha. Siiski omadel tingimustel, sest tema peab jääma alasse ka siis, kui brigaad ära liigub.

Viimasega kaasneb veel üks võimalik valearvestus: maakaitseringkonnad vahendavad ja juhivad koostöövajadusi. Sellel ei ole tõenäoliselt tulevikku ja see oleks tegelikult igati kohmakas ja riskantne. Esiteks ei ole piisavalt turvalist sidet, et vajalik toetusvajadus õigeks ajaks alla jõuaks; teiseks oleks see tarbetu ajaraiskamine koos ohuga, et millestki saadakse teistmoodi aru (katkise telefoni efekt).

Vastutav kaitseväe üksuse ülem peab silmast silma kohtuma kohaliku maakaitseüksuse pealikuga maakaitseüksuse vastutusalal ja selgelt oma

KAITSELIIT toetussoovi edasi andma. Olles valmis ka selleks, et vajaliku toetuse eest tuleb midagi maakaitsjatele vastu anda. On selleks laskemoon, miinid, medikamendid vms, neil on kõigest sellisest suur puudus, sest nende varustamine ei ole toetusväejuhatuse peamine mure. Elementaarne on see, et kui tahad neilt abi milleski, milleks nad oma niigi ahtaid varusid peavad kulutama, siis pead neile vähemalt samavõrra tagasi andma.

Milliste printsiipide, reeglite ja põhiülesannete järgi peavad maakaitsjad valmistuma ning kriisis ja sõjas tegutsema, seda vaata täpsemalt Kaitse Kodu! 5/2021 artiklist „Territoriaalkaitse võitlusdoktriin“.

JUHTIMINE, MÕÕDIKUD, AJAPERSPEKTIIV JA TAKTIKALINE VAADE

Juhtimine ja kontroll – see klassikaline duo hajutatud lahingutegevuses ei toimi. Esiteks pole piisavat ja pidavat turvalist sidet ei allüksuste staapide ega kõrgema staabiga. Teiseks pole seda ka tarvis, sest nagu ülalpool mainitud, peab maakaitse toimima autonoomselt ehk iseseisvalt. Iga elektrooniline, eriti saatele minev sidevahend on allüksuse jaoks turvarisk. Vastane peilib ja määrab asukoha kiiresti. Seega staapide õppusteaegne unistus saada igapäevaseid ettekandeid on tegelikult teostamatu, et mitte öelda hävitav. Peamine, kuigi samuti väga riskantne sidepidamisviis on kullerside, mis suures osas peab toimuma võimendajate toel. Raadio teel saab edastada juhiseid vaid ühesuunaliselt turvaliselt alalt ja kodeeritud sõnumitena.

Maakaitseüksustele peab olema selge, mis neil on tarvis teha kasvõi kuid ja aastaid, ilma kõrgemalt staabilt juhiseid saamata. Olulisem kui juhtimine on kõrgemalt poolt lahingumaterjaliga varustamise kanalite loomine ning haavatute ja haigete tagalaalasse toimetamise toetamine. Need on maakaitseüksuste peamised toetusvajadused, et hoida ülal võitlust ja moraali.

Selles mõttes peab maakaitse suuremas osas toimima nagu Hezbollah, al-Qaeda, Taliban ja teised sarnased rühmitused – iseseisvate rakukestena suurema eesmärgi raames. Neil

Maakaitseüksustele peab olema selge, mis neil on tarvis teha kasvõi kuid ja aastaid, ilma kõrgemalt staabilt juhiseid saamata.

on püsiülesanne ja seda viiakse ellu.

Oluline on see, mida vastane tunneb – et ta on ohus igal pool ja see ajab hulluks. Ja läheb aega, palju läheb.

Kaitseväelaslikult on meid õpetatud iga tulemust mõõtma. Palju hävitasid vastase soomukeid ja elavjõudu? Mitu tundi tuleb vastast viivitada, et ta ei jõuaks sinna maastikukohta, enne kui … jne. Samamoodi tahaks kaitseväe ohvitser küsida ka maakaitse kulutamise kohta – kuidas selle tõhusust selgelt mõõdame, millised on oodatavad tulemused iga ülesande korral?

Kulutamise tulemust selgelt mõõta on peaaegu võimatu, vähemalt lühikeses ajaraamis. Pigem tuleks see liigitada samasse kategooriasse heidutusega. Ka heidutust ei saa mõõta, selle tulemiks on see, et vastane meid ei ründagi (ajaline ja kvantitatiivne määrang puuduvad). Sama on kulutamisega, selle strateegiline tõhusus selgub alles siis, kui sõda on läbi. Analoogiliselt kulutasid afgaanid venelasi 10 aastat ja meid, läänlasi, 20 aastat. Lõpptulem loeb – maa saab jälle nende enda omaks, mis iganes võimukorralduse nad seal lõpuks püsti seavad. Meil olid kellad, neil aeg. Ja meie kaotasime.

Suurim konflikt konventsionaalse mõttemaailmaga võibki olla ajaline perspektiiv, et kulutamine ei otsi selget ja kiiret tulemit, vaid peab vastase moraali nüristama järjepidevalt, nii et ta lihtsalt ei jaksa enam, sest sellel ei tulegi lõppu, mis iganes ta ei teeks.

Oluline vahe on ka selles filosoofias, et kulutamine ei lõpe isegi siis, kui meie sümbolid ja kaitsekeskused, kasvõi Tallinn, on langenud. See ei lõpe enne, kui vastane on väljas või maakaitse täielikult hävitatud. Põhimõtteliselt on maakaitse Metsavennad 2.0, kuid seekord korralikult ettevalmistatud ja organiseeritud. Kindlasti on selline kulutamise doktriin ka väga tõsine täiendus heidutusele.

Taktikaliselt on peamisteks tegevusteks liikuva vastase varitsemine ja tema peatuspaikade järjepidev ahistamine. Maakaitse kergeüksust ei saa panna staatilisse kaitsesse ja isegi mitte klassikalisse viivitusse.

Peaaegu igal juhul, kus on võimalus, et vastane fikseerib üksuse asukoha maastikul, on oodata kas kopterite või kaudtule lööki 2–3 minuti jooksul (sh termobaarilise moonaga, mille mõju eest ei kaitse ka parim varjend), millele järgneb tiibamine meie positsioonidele või eemaldumistee äralõikamine. Staatilises kaitses saavad maakaitsjad ruttu surma, sest neil ei ole vastu panna kümnendikkugi sellest kaitstusest, mis vastase soomusüksusel. Füüsika vastu ei saa.

Seega selleks, et ellu jääda ja jätkata võitlust ka järgmisel päeval, on löö-ja-jookse-taktika, kus varitsuse kestus vastase lahinguüksuse pihta ei tohiks ületada ühte minutit.

Venelaste arenduste siht on saada mürsud sihtmärgile 3 minuti jooksul sihtmärgi fikseerimisest ja selle aja jooksul on vaja jõuda ka sellest alast välja vähemalt 300 m kaugusele, et mitte jääda ohutsooni.

Kõige jätkusuutlikumad on kiired löögid distantsilt, kus vastasel pole kerge maakaitsjat enne avastada ega ka võimalust neile pärast kiirelt läheneda.

Erinevad lõhkelaengud, täpsusrelvad, kuulipildujad, miinipildujad ja loomulikult kantavad tankitõrjeraketid on peamised kulutamise relvad. Igal juhul tuleb kaaluda ka laenguid kandvate droonide arendamist ja kasutamist. Jagades neid relvi üle terve riigi maakaitsjatest väikeüksustele, saame vastase jaoks kohutava surmavaiba (edasiarendus ’turvavaibast’), kus tõepoolest iga põõsas saabki hävitavat tuld anda. Neil väikeüksustel on ka kriitiline vajadus õlaltlastavate lühimaa-õhutõrjerakettide järele (ulatus kuni ca 5 km), sest sellises võitlusviisis on suurimaks ohuks vastase kopterid ja droonid. Õhku ei saa enda eemaldumise kaitseks mineerida, käsitulirelvad lahingukopterit eriti ei heiduta. Oleks õige aeg kirjutada need relvad hankeplaanidesse, et oluliselt tõsta maakaitse ellujäämise ja seetõttu ka pikaajalise võitluse võimet. Ilma kohaliku õhutõrjeta peavad maakaitsjad kahjuks loobuma vastase ründamisest, kui viimase kopterid on silmapiiril.

7/2021

21

KAITSELIIT Sellise liikuva kaitse kontseptsiooni toimimisest ja staatilise kaitse lootusetusest andis hea ülevaate Ilmar Raag Kaitseliidu Toompea malevkonna kodulehel kirjatükis „Kohtunikuna õppusel Kevadtorm 21“. Õppusi tehakse reaalsuse testiks ja praktikate arendamiseks, et olla vastasest edukam. Ilmari tähelepanekud on tehtud kaitseväe jalaväekompanii võitluste kohta, kuid maakaitse võib olla veelgi vähem relvastatud ja kaitstud. Soovitan lugeda ja mõtiskleda. Tegelikult on tänapäevaste elektrooniliste sihtimissüsteemide, termovaatlusseadmete ja lahingumoona suurema täpsuse ja hävitusjõu tõttu kahe viimase ilmasõja aegsete konventsionaalsete taktikate kasutamine sama lootusrikas kui Saksa soomukite ja Poola ratsaväe kokkusattumine Krojanty lahingus 1939. aastal. Ja need lahingud, mis toimusid Ilmari vaatluse all viimasel Kevadtormil, ei olnud harulduseks – see oli üldine trend ehk staatilised kaitsepositsioonid ja lühimaarelvad ei

pidanud soomustatud vastasmängurit isegi keskpolügooni keerulisel maastikul oluliselt kuskil kinni (kogemus vahekohtunikuna samalt õppuselt).

MAAKAITSE TEGELIK ULATUS JA HAARE

Kaitseliidus on arendamisel ka mittesõjalised allüksused koondnimetuse all võimendajad, kes on tegelikult osalised võitluses. Võimendajate ülesanne on tagada toetusvõrgustik võitlejatele: luureinfo, toit, majutus, haavatute ja haigete ravi, evakuatsioon jne. Maakaitse logistika on esimeses faasis küll ettevarutud peidikutes, kuid sealsed varud ei kesta pikalt. Näiteks kompanii ühe kuu lahingumaterjal kaalub hinnanguliselt 70–90 tonni, millest umbes 14 tonni on toiduaineid (soomlaste arvutus).

Kujutlege selle rahuaegset ladustamist ja häire korras peidikutesse viimiseks vajaminevat transporti. See on korralik eelarvekulu ja tõsine logistiline operatsioon. Tegelikkuses oleks

hästi, kui Kaitseliidul oleks vahendeid ja jõudu sellest kasvõi poole saavutamiseks. Seda olulisemaks muutuvad kohapealsed toetavad võrgustikud, vähemalt toiduainete ja meditsiini tagamiseks.

Kõige tõsisem on olukord loomulikult vastase suunal paiknevatel maakaitseüksustel; vastasest vabadel aladel saab pisut kergemini hingata, kuid tuleb olla siiski valmis võitluseks ka oma alal. Tänapäeval ei hoia ka meie vastane mingit kindlat rindejoont, vaid riiki rünnatakse korraga mitmest suunast, nii maalt, merelt kui õhust.

Kust iganes ta meid üllatada püüab, peavad maakaitsjad alati kohal olema ja asuma teda kulutama piltlikult igal kilomeetril, millel ta liigub.

Seega on mittevõitlevad toetajad (võimendajad) tegelikult maakaitse orgaaniline osa. Nad ei ole Kaitseliidu eralõbu, vaid võitluse pidamiseks ja veel rohkemakski üliolulised. Võimen-

KARL-ERIK TALVET

22

7/2021

KAITSELIIT dajad on tegelikult vahendajad võitlejate ja ülejäänud toetava elanikkonna vahel. Kott kartuleid, konservid, suitsuseakoot – need tulevad inimestelt ennast metsas varjavate võitlejate elushoidmiseks. Turvakaalutlustel ei ole mõistlik, et elanikud teavad, kus võitlejad liiguvad ja paiknevad, ja selleks on tarvis neid oma inimesi (võimendajaid), kes lepivad kokku, transpordivad ja peidavad varusid, kust võitlejad need kätte saavad. See annab teadmatuse kaitse tavakodanikule ja vähendab riske, et vastase vastuluure saab teada meie võitlejate asukohtadest.

Täiendav mõttekoht: tegelik maakaitse ei koosne vaid reservväelastest või vabatahtlikult riigikaitsekohustuse võtnud kaitseliitlastest. Maakaitse on ühistel eesmärkidel tegutsev organism ja sõja korral osalevad selles lisaks struktuuridesse kirjutatud võitlejatele kõikvõimalikud vabatahtlikud, kes ei kuulugi mobilisatsiooni alla, nagu naiskodanikud, laskesportlased, jahimehed, välisvõitlejad, vanemate klasside koolipoisid, tavalised relvaomanikud, nõukogudeaegse ajateenistuse läbinud mehed jne. Igaüks, kes tunneb, et ta ei nõustu vastase eesmärgiga, võib põhiseaduse § 54 kohaselt osutada agressorile omaalgatuslikku vastupanu. Seega võib regulaarväe või liitlaste üksus omal alal kohata relvastatud omakaitse gruppi, kelle üle ei ole tal isegi mitte formaalset käsuõigust. Kuidas me sellega toime tuleme?

Täna me ametlikult võimendajaid ja muid vabatahtlikke maakaitse hulka ei arva. Lihtne oleks joon vahele tõmmata, et jah, Excelis, vormis ja relvaga – järelikult maakaitsja. Ilma relva ja vormita või pole tabelis kirjas – ei ole maakaitsja. Aga suurema osa logistikast peame ehitama selle mittevormis inimese abiga, kes riskib samavõrd või rohkemgi oma elu ja tervisega.

Kas pole kuidagi ebaõiglane neid vähemaks pidada? Kas pärast edukat sõda saavad ka nemad medaleid jne?

Küsimus on muidugi filosoofiline, kuid mõtlemist väärt.

Võimendajate suur roll on elanikkonna toetus, eelkõige moraalne. Viga on ette kujutada ja õppustel harjutada, et nii kaitsevägi kui maakaitse võitlevad kuskil tühjas ruumis. Mingi osa ini-

Riigikaitsele on ka igati parem, mida rohkem rahvast on relvastatud.

Vahet pole, kas jahimehed, sportlaskurid või lihtsalt relvaomanikud, kes teevad laskeharjutusi vaid hobi korras.

mesi jääb alati lahingute alale – nad lihtsalt ei lähe oma kodudest ära ja me ei saa mitte midagi teha, et neid selleks sundida. Maakaitsjale oleks selline vaakum lausa probleem – kes kogub infot alal toimuvast, kes varub süüa, kes põetab haigeid ja haavatuid, kui neid kiiresti tagalaalasse viia ei saa? Kuid selleks, et tuge saada, tuleb ise ka vastu anda. Kohalik elanik peab samastuma võitleja ja kogu riigi eesmärgiga, olema valmis andma oma niigi ahtast varust midagi ära ja võtma samuti riske. See ei tööta käsu korras, vaid kogukonnalt tagasisaamise kaudu, selle kaudu, et me säästame neid kõikvõimalikest kannatustest ja hoiame ülal usku, et taas me võidame niikuinii.

Riigikaitsele on ka igati parem, mida rohkem rahvast on relvastatud. Vahet pole, kas jahimehed, sportlaskurid või lihtsalt relvaomanikud, kes teevad laskeharjutusi vaid hobi korras.

Isegi kui nad ei ole valmis võitlema, saavad nad oma relvad ja laskemoona loovutada maakaitsjatele, kellel on peagi neist suur abi vastase jätkuval kulutamisel.

KOKKUVÕTTEKS

Loodan, et eelnev pikk kirjeldus andis edasi maakaitse tõenäolise võimaliku olemuse ja erinevuse regulaarvägedest. Otsides võrdlust spordist, siis brigaadi ja liitlaste lahingupidamist saab võrrelda lühimaajooksuga, kus kiirus on peamine ja sa paned rõhu spurdile – lõpeta vastane kiiresti; maakaitse on aga maraton, kus teekond on pikk ja sa pead hoolega kaaluma oma jõuvarusid. Seetõttu ei tööta ka maakaitse joonele panemine koos kaitseväega, et algul koos sprintida (koos viivitada ja kaitsta). Võhm saab otsa ja pärast sprinti enam maratoni ei jookse ehk

tegelikuks maakaitseks ei jagu enam piisavalt inimesi, lahinguvarusid ega moraalset tugevust. Konventsionaalne võitlus ründava vastase vastu on maakaitsele sama, mis saata ilma kaitsevarustuseta tuletõrjuja põlevasse majja. Ta lihtsalt põleb ära, ilma et jõuaks oluliselt kustutada või kedagi päästa.

Hajutatud lahingutegevus vastase selja taga vajab alati toetust kohalikest võrgustikest, sest tavapärased logistikaveod ei toimi. Ajalooliselt on sellise vastupanu õnnestumiseks olnud tarvis toetust lausa kahest allikast – oma rahvas ja välisabi. Kuigi me ei saa kunagi olla kindlad välisabile, on oma rahva toetussüsteemi loomine meie oma kätes ja seda ei saa võtta kergekäeliselt.

Kui kaitseväeüksus arvab, et pärast vastase selja taha jäämist asub ta iseseisvalt hajutatud lahingutegevust tegema, ilma et tal oleks selle toetuseks võrgustikku loodud, siis oleks see kiire tee hävinguni. Arutage oma logistikutega, kuidas võitlejate jätkusuutlikkust tagada, kui toetusväejuhatuse vedusid enam ei tule, väljas on talv ja meditsiinivarud on lõppenud.

See lihtsalt ei ole jätkusuutlik. Parim lahendus on plaanida ja harjutada liitumist Kaitseliidu loodavasse maakaitsesse, sealhulgas nende toetussüsteemi, ja jätkata võitlust maakaitseüksuse koosseisus.

Planeerides ja õppusi korraldades tuleks põhipingutus asetada maakaitseüksuste igakülgsele ettevalmistamisele kolmeks põhiliseks tegevuseks hajutatud lahingutegevuse tingimustes: info edastamine, lahinguvarude juurdevedu ja meditsiinilist abi vajavate võitlejate toimetamine parema hoole alla tagalaalasse.

Vahetu juhtimine ja igapäevaste ettekannete korjamine ei ole päris olukorras tegelikult võimalik ega üldsegi oluline. Sellele rõhu asetamine on üsna tarbetu pingutuse raiskamine, rääkimata maakaitsja võimalikust paljastamisest vastase vastuluurele.

Juhenda ja usalda, mitte ära käsi ja püüa kontrollida midagi, mis tegelikult toimib kõige paremini ja tulemuslikumalt iseseisvalt, ilma sekkumiseta. Ära sunni neid surema, vaid toeta neid, et nad saaksid panna vastase surema.

7/2021

23

VÄLjAÕPE

TARTLASED DRAAKONIT TALTSUTAmAS EHK

DRAgON DEmONSTRATE Kaitseliitlastel avaneb järjest rohkem võimalusi kaasa lüüa koostööõppustel koos kaitseväe ja liitlasüksustega. Sellised õppused on suurepärane võimalus liitlaste võimeid ja taktikat paremini tundma õppida ning kogeda praktikas ühistegutsemist siinsetes oludes.

N

Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

ii sai Kaitseliidu Tartu malev kutse osaleda Tapal baseeruva NATO lahingugrupi ühisõppusel, mille raames testiti liitlaste rasketehnika liigutamist pikkadel distantsidel ja lühikese etteteatamisega.

HENRY NARITS

Õppuse legend rääkis sellest, et kohaliku pisiasula olid hõivanud teadmata vaenulikud jõud ning asula vabastamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks tuli rakendada eFP lahingugruppi.

Tartu malevale ei olnud sellises ühisõppuses osalemine sugugi esmakordne. Ka varem on Eestis roteeruvad liitlasüksused aktiivselt kasutanud võimalusi meie kaitseliitlastega koos

harjutada. Nimelt on Kaitseliidu Tartu maleva Põhja-Tartumaa malevkonna kasutuses vabatahtlike algatusel taastatud Nõukogude päritolu soomustransportöörid BTR-80. Need masinad sobivad sellise stsenaariumiga õppuste konteksti suurepäraselt ning loovad potentsiaalsest vastasest väga reaalse pildi. Iga kord on liitlassõdurid saanud võimaluse lähemalt tutvuda ka nende masinate eripäraga ning õppida lahingu planeerimisel vastumeetmeid kohandama.

tegevusi hoonestatud alal, kasutades rohkesti lahingutehnikat ja matkevahendeid. Ehkki Sirgala küla on valdavalt mahajäetud, kogunes toimunut uudistama arvestatav hulk ümbruskonna kohalikke elanikke nii autode, jalgrataste kui liinibussidega. Vaikse ja väljasurnud piirkonna omapärane idüll muutus hetkega.

Lahingutehnika ja vaatemängulised stseenid tekitasid kohalike seas palju elevust ja pakkusid kindlasti veel kauaks kõneainet.

LAHING KOJU KÄTTE

Küla kaitsetegevuses osalesid britid ja Kaitseliidu Tartu maleva üksus.

Ründavaks pooleks oli prantslaste ja brittide koondüksus koos rasketehnikaga, sealhulgas tankidega Leclerc ning soomukitega VCBI ja Warrior.

Õppus Dragon Demonstrate leidis aset Ida-Viru maakonnas Sirgala külas, kus mahajäetud suured elamukompleksid andsid nii kaitsjatele kui ründajatele võimalusi plaanida

VÄLjAÕPE Kokku osales õppusel üle 200 võitleja ning enam kui 50 ühikut tehnikat.

Et õppusel osalevaid vaenupooli eristada, kasutasid tartlastega koos kaitses tegutsenud britid riietusena töötunkesid.

SOOMUKITE PROOVIKIVI

Sirgala kaitse plaanimist ja ülesehitust alustati juba eelmisel päeval.

Selle tarbeks rajati võimalikele rünnakusuundadele erinevaid jalaväe- ja soomukitõkkeid ning tulepositsioone ja kindlustusi.

Tartu maleva soomukite ülesanne oli pakkuda kaitses olevale jalaväele eri suundadest toetust vastase üksuste läbimurde korral ning vajadusel mõjutada vastast tulega pikematelt distantsidelt.

Soomukijuhtidele oli see keeruline, aga väga õpetlik ülesanne. Liikuda tuli ülimalt operatiivselt, et mitte jääda vastase raskerelvade tuleulatusse kauemaks, kui soomuki tuvastamine, sihtimine ja lasu sooritamine ehk hävitamine aega võtaksid. Sageli piiras vaatevälja ja omakorda manöövrit tihe suitsukate, mis hooned, tehnika ja võitlejad enda alla mattis ning omade ja vastaste eristamise peaaegu võimatuks muutis.

NAGU PÄRIS

Kaitseliitlastel oli kahtlemata huvitav näha liitlasüksuse taktikalist liikumist linnalahingus: kuidas teostati hoonetele lähenemist ja perimeetrite kontrolli alla võtmist, kuidas tekitati lõhkematerjali abil hoonetesse sisenemisavad ning vastase väljatõrjumiseks neisse lõpuks ka üksuste kaupa

sisse tungiti. Samuti oli põnev jälgida, milliseid tehnilisi vahendeid üksused seejuures kasutasid, kuidas toimusid sideprotseduurid ja milliseid juhtimismeetmeid rakendati. Loomulikult kaasnes rünnakutega kaitsjate tugev vastupanu, mille käigus toimusid intensiivsed tulevahetused ja plahvatused, kõlasid käsklused, ettekanded ja haavatute valjud karjed. Kõik osapooled täitsid oma rolli äärmiselt kirglikult ja püüdsid väljenduda võimalikult realistlikult, mis andis lahingule efektiivse omapära.

Emotsioonid ja adrenaliin olid üleval nii osalejatel kui vaatlejatel ja tundus, et nii mõnigi kõrvalseisja oli valmis võimaluse tekkides kohe ise võitlusesse tormama, et oma panust anda. Õppuse korraldajate ja hindajate sõnul oli lahing oodatust raskem. Kaitse pidas hästi ning hoonete puhastamine ja ala kontrolli alla saamine osutusid väga ressursimahukaks ja mõlemale osapoolele kaotusterohkeks. Selle käigus mängiti maha ka kannatanute käitlemine ja evakuatsioon ning lahinguteenindus.

Intensiivsele lahingutegevusele eelnesid aga luureoperatsioonid, kus ründav osapool kasutas Sirgala küla kaitseplaanide monitoorimiseks erinevaid meetodeid, sealhulgas elektroonilisi luurevahendeid ja droone. Kaitse oli sellega loomulikult arvestanud, aga täpsemalt kuulsime kõigest hiljem, sest hea luure ju endast vastaspoolele märku ei anna.

ÕPIKOHT KÕIGILE

Ehkki raskete lahingute käigus hävitati ühismängus lõpuks ka Kaitseliidu

soomukid, võib õppuste tulemusega vägagi rahule jääda. On tunda, et varasemate aastate teatavaid suhtlemis- ja koordineerimisraskusi liitlasüksustega on jäänud tunduvalt vähemaks. Tekkinud on laiapindsed kogemused, me suudame järjest paremini ühise eesmärgi nimel ühildada erinevate üksuste taktikalisi ja administratiivseid oskusi. NATO lahingugrupi tehniline ressurss ja tulejõud on muljetavaldavad, aga kindlasti oskavad liitlasüksused lahinguoperatsioone plaanides üha paremini hinnata kaitseliitlaste head „koduväljaku tunnetust“ ja siinse keskkonna tundmist.

Seda enam siis, kui roteeruvad üksused saabuvad siia absoluutselt teistsugusest kliimast ja keskkonnast ning neil pole varem olnud võimalusi siinsetega sarnastes tingimustes tegutseda. Ühel hetkel võib selline oskusteave olla suurim väärtus, mida saame edukate soorituste heaks oma partneritele pakkuda.

Dragon Demonstrate näitas, et sellised koostööharjutused täidavad hästi oma eesmärki, sest toovad erinevates etappides ilmekalt välja üksuste koostöö nõrkused ja tugevused. Seega on ka oluline teha toimunust põhjalikke järeldusi ning asuda tuvastatud puudusi ja kitsaskohti likvideerima.

Praktika on väidetavalt tõe kriteerium ning Põhja-Tartumaa allüksus, kes alles selle aasta augustis kasvas üksikkompaniist malevkonnaks, soovib kindlasti ka edaspidi sellistesse ühisõppustesse oma meeste ja tehnikaga panustada, et saada juurde väärtuslikku praktikat ja lahingukogemust.

SÕjASPORT

KÜBASSAARE RETK RÕÕmUS jA AVASTUSLIK IgAmEHERETK Kübassaare retkel võtsid tänavu mõõtu Saaremaa maleva kuueliikmelised võistkonnad kahekümnekilomeetrisel rajal Tornimäe piirkonnas.

Tekst: TIMMO SAARESTIK, Saaremaa maleva Meremalevkond PIRET PAOMEES, Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna instruktor

R

etke toimumise teavitus oli meeldivalt varajane ja informatiivne. Oli tunda Sveni ja kogu meeskonna indu retke korraldamisel, see nakatab ja stimuleerib. Kohapealne korraldus oli eeskujulik, väga lihtne ja kiire ja selge.

Ilma igasuguse peamurdmiseta oli klaar nii parkimine kui ka startimine ja muu sellega kaasnev. Retkejärgne toitlustus, saun ja kokkuvõte – väga muhedad ja stressivabalt mitteametlikud.

RETK, RADA, KONTROLLPUNKTID

Retk oli piisava pikkusega ja lubatult jõukohane kõigile osavõtjatele. Mööda Tornimäe piirkonna vastutusalasid kulgev trass pakkus vaheldusrikkust nii oma külade ja taludega kui ka heinamaade, metsade ja kohutavalt läbipääsmatute märgaladega.

Kontrollpunktide tegevused olid mõnusalt eripalgelised, samas väljakutset pakkuvad. Ja mis peamine – kuivõrd retk soosis meeskonna koostööd, olid kontrollpunktid just sedasi üles ehitatud, et nõudsid koos tegemist. Olgu siis tegemist peamurdmist vajavate ülesannete lahendamisega või kõik-käed-külge toimingutega.

Läbiva toonina tooksin esile korraldava meeskonna alati rõõmsameelset, asjalikku ja toetavat suhtumist. Seda pean vaat et suurimaks ja olulisimaks kogetud väärtuseks. Fookuses oli osaleja, mitte läbiviija.

TULEVIKUVAATED

Toetan ka Pöide malevkonna mõtet, teha vahelduse ja mitmekesisuse huvides retkest n-ö rändtsirkus. Et üks

KÜBASSAARE RETK 2021

KADRI PAOMEES

Kõik võistlusalad olid üles ehitatud meeskonnatööle ning võistlejate teadmised pandi proovile nii Kaitseliidu kui ka üldharivatel teemadel. Lisaks kontrolliti täpsust sportrelvadega laskmises, telgi püstitamises, okastraadi all miinidega roomamises, odaviskes ning saarele kohaselt ka paadiülesandes. Samuti hinnati raja läbimise aega ning lisapunkte võis teenida valikorienteerumises.

26

Osalema kutsuti seekord Saaremaa maleva üksuste esindusvõistkondi. Esindatud olid Muhu radaripost, Kuressaare malevkond, maleva staap, Pöide malevkond, Noored Kotkad, Kodutütred ja meremalevkond. Jõukatsumise võitis Pöide malevkond, kellele järgnesid Tormi kotkad ja staap.

7/2021

aasta korraldab Pöide, teine aasta Kuressaare ja kolmas aasta meremalevkond. Ühelt poolt võtab see tänastelt korraldajatelt vähemaks iga-aastast vabatahtlikku kohustust, teisalt võimaldab vabatahtliku korraldamise kaudu avastada uusi paiku mujalgi Saaremaal.

Kübassaare retk, mis iganes kujul, võib ja peab jääma rõõmsaks, avastuslikuks igameheretkeks. Vanusest ja füüsilisest vormist sõltumata.

Retkeks, mis on lõbus, retkeks, mis võimaldab kogeda uusi elamusi, uusi kohti, uusi mõnusaid mõtteid.

P.S. Eraldi soovin kiita toitlustajaid.

Minu jaoks oli täiesti uudne ja elus esmakordne kogemus metsas ise ühiskondlikus korras nõusid pesta.

Väga äge, palun nõnda jätkata!

OSALEjATE

KO m

m

SÕjASPORT

RID A A T EN

Muhu radariposti meeskond: „Meie meeskond tegi seda retke praktiliselt esimest korda (üks meist on aastaid tagasi osalenud). Kõik olid väga rahul ja positiivselt meelestatud. Retk ja ülesanded punktides olid hästi korraldatud ja huvitavad. Alguses oli ühel naisosalejal mure, et ta raudselt ei saa ülesannetega hakkama, aga kui teda julgustasime, oli ta pärast rõõmus oma tulemuse üle, seega ülesanded olid vahvad ja kõigile jõukohased. Kõige põhilisem oli see, et sai mööda saadetud üks väga mõnus laupäev koos toredate inimestega.“

Anu staabi võistkonnast: „Kõhklusi ja kahtlusi oli.

Viimase hetkeni. Aga rajal sai kinnitust tõsiasi, et ühtsuses peitub jõud. Oma võistkonnakaaslaste asjatundlikesse kätesse usaldaksin enda elu teinekordki, ilma kahtlusteta.“

Rainer Kuressaare malevkonnast: „Kogu Valjala meeskond jäi üritusega rahule – paraja pikkusega rada, jõukohased põnevad kontrollpunktid. Lõpus super saun ja söök. Tänud korraldajatele. Ainuke möru maik jäi viimasest orienteerumisülesandest, mis meie tiimile ei meeldinud mitte raasugi. Mingi äpp, mingi kribu kaart.“

KÜBASSAARE RETK ON ETTEVÕTmINE, mIS KUNAgI ÄRA EI jÄÄ Korraldaja SVEN Aasta võis olla 2000, kui Saaremaal Pöide kandis otsustasid entusiastlikumad kaitseliitlased kunagi Eesti vabaduse eest võidelnute auks hakata korraldama rännakuid lõpp-punktiga Kübassaares. Aastatega kasvas sellest välja patrullvõistlus ja oma parematel aastatel oli see Saaremaa maleva üks olulisemaid võistlusi.

Kuid, nagu ikka, järgneb tõusule mõõn ja mõeldakse välja ressursimahukamaid, suurejoonelisemaid ja ägedamaid võistlusi, kus on ahvatlevad auhinnad ja rohkem kuulsust.

Nii vajus ka Kübassaare retk mõned aastad tagasi varjusurma ja kõrgemalt poolt tehti ettepanek see üritus maleva plaanidest välja kirjutada.

Retke ellukutsujad ei olnud sellega aga kuidagi päri, sest see on üks väiksema eelarvega üritusi Saaremaal ja võib-olla ka Kaitseliidus tervikuna ning kuna rahalised vahendid olid piiratud ka neil, kelle auks see retk on ellu kutsutud, ei ole eelarve puudumine korraldajaid kunagi heidutanud. Siinkohal peab tänama meie tugevat Naiskodukaitset, kes on retke lõppu alati suutnud valmistada maailma parima supi ja olnud ka muidu meestele suureks eeskujuks.

Nii ongi Kübassaare retk aastate olnud jooksul muutumises: kõigepealt kolme mehe austusretk vabadusvõitlejatele ja sealkandis tegutsenud metsavendadele, seejärel patrullvõistlus, lahingupaaride võistlus, kogukonna rännak, rattamatk ja viimaks maleva allüksuste vaheline võistlus. Kuid alati on olnud jätkama kannustavaks ideeks soov oma kannatusteraja kaudu avaldada austust vabaduse eest langenutele.

GUNNAR TEAS

sõjasport

28

7/2021

sõjasport

RÜHMADEVAHELINE LASKEVÕISTLUS – AASTA-AASTALT POPULAARSEM Augusti lõpus leidis Väluste 300 meetri lasketiirus aset Sakala maleva traditsiooniline rühmadevaheline laskevõistlus, kus võistlejad panid end proovile laskmises erinevatest relvadest erinevatele distantsidele.

Tekst: GUNNAR TEAS, Sakala maleva teavituspealik

L

isaks kaitseliitlikule ühistegevusele oli võistluse eesmärgiks välja selgitada 2021. aasta parim Sakala maleva allüksus lahingrelvadest laskmises. Samuti propageerida laskmist Kaitseliidu tegevliikmete hulgas ja tõsta nende laskeoskuse taset. Võistkond koosnes viiest võistlejast ja iga liige võis sooritada vaid ühe harjutuse. Sama võistleja kasutamine teise harjutuse sooritamisel oli keelatud isegi siis, kui võistkond oli alakomplekteeritud. Sellisel juhul andis sooritamata jäänud harjutus tulemuseks null punkti.

Vanemveebel Toomas Taimre sõnul võtavad Sakala maleva liikmed väga hea meelega võistlusest osa. Pigem on väikestviisi probleemiks kujunenud see, et iga rühm saab välja panna ainult ühe võistkonna.

Tahtjaid on tublisti rohkem, mistõttu allüksused korraldavad enne jõukatsumist isegi proovipäevi.

Relvade eelistust vanemveebel Taimre väga täheldanud ei ole. Võibolla pisut enam tahetakse lasta püstolkuulipildujast, sest see on selline rahulik relv, seevastu pikamaa mehed eelistavad jällegi M-14.

SAKALA MALEVA RÜHMADEVAHELINE LASKEVÕISTLUS MEESKONDLIK JÄRJESTUS: I koht – Linnuse 6. rühma võistkond tulemusega 1078 punkti; II koht – Teringi rühma 2. võistkond tulemusega 1048 punkti; III koht – Teringi rühma 1. võistkond tulemusega 988 punkti; IV koht – Ümera üksikrühma võistkond tulemusega 898 punkti; V koht – Linnuse 4. rühma võistkond tulemusega 809 punkti.

INDIVIDUAALNE JÄRJESTUS VÕISTLUSKLASSIDE KAUPA 9 mm püstol H&K USP:

Relvadest olulisem on aga oskuste pidev areng. „Kui kümmekond aastat tagasi lasti 300 meetri peale enamasti keskmiselt 200 punkti, siis praegu naljalt alla 250 punkti keegi enam ei tee,“ täheldas veebel Taimre.

I koht – Marge Laiõunpuu tulemusega 219 punkti;

Võistlusel lasti 9 mm püstolist PM või H&K USP ajalise piiranguga 30 lasku püsti distantsilt 25 meetrit jalaväesihtmärki nr 3 (ringmärk), 9 mm püstolkuulipildujast m/45B KPIST ajalise piiranguga 15 lasku püsti ja 15 lasku põlvelt distantsilt 50 meetrit jalaväesihtmärki nr 3 (ringmärk), 7,62 mm automaadist AK-4 / H&K G3 ajalise piiranguga 10 lasku püsti, 10 lasku põlvelt, 10 lasku lamades distantsilt 100 meetrit jalaväesihtmärki nr 4 (rinnakuju) ja 7,62 mm automaadist AK-4 / H&K G3 30 lasku lamades distantsilt 300 meetrit jalaväesihtmärki nr 02 (täiskuju).

I koht – Eero Takk tulemusega 218 punkti;

„Rühmadevaheline laskevõistlus on meeskondlik ettevõtmine. See annab hea õlatunde ja sellest on ka õppustel kasu, sest sa oled ikkagi oma meeskonnas sees,“ ütles Sakala maleva kaitseliitlane Eero Takk.

II koht – Hanno Kirchfeldt tulemusega 214 punkti; III koht – Taimo Tugi tulemusega 212 punkti.

9 mm püstolkuulipilduja M/45B: II koht – Ahto Mäesalu tulemusega 177 punkti; III koht – Urmas Feldmann tulemusega 153 punkti.

7,62 mm automaat AK-4, 100 m: I koht – Toomas Taimre tulemusega 276 punkti; II koht – Guido Riitsalu tulemusega 269 punkti; III koht – Jukka Markonsaari tulemusega 255 punkti.

7,62 mm automaat AK-4, 300 m: I koht – Harri Mäesalu tulemusega 196 punkti; II koht – Riho Rei tulemusega 166 punkti; III koht – Raivo Roosi tulemusega 154 punkti.

7/2021

29

haritud sõdur

ÕHURÜNDEVAHENDITEST JA ÕHUKAITSEST 2 Kui minu eelmised artiklid puudutasid õhukaitset üldisemalt, siis lõppude lõpuks jõuame ka selleni, mida on vaja kaitsta konkreetselt Eestis. Ühes artiklis on võimalik anda vaid mõningaid pidepunkte, kuid loodetavasti on kasulik seegi.

Tekst: kindralmajor (e) VELLO LOEMAA, lennundusekspert

30

7/2021

PETER GRONEMANN/FLICKR

haritud sõdur

L

ahingulendude planeerimine ja teostamine on suur teema, kuid mõned tähelepanekud tuleb siin esile tuua. Õhuründevahendite kasutamine sõjas on hästi kaalutletud ja plaanitud tegevus. Olukorrahinnang on iseenesest sama, mis alati, s.t oma väed, vastane ja tingimused, kuid õhusõja erisustega. Ülesande täitmiseks määratletakse lennukite/kopterite arv ja nende relvastus.

Arvestatakse relvastuse eri variante, meeskondade taset, looduslikke ja ilmastikutingimusi jne, jne. Sihtmärgid ja tegutsemise aeg määravad siin palju. Üheks suurimaks teguriks on ka hinnang vastase õhukaitsele. Tervikuna, nagu ikka, peavad valikud ja taktika tagama plaanides püstitatud ülesannete täitmise.

LAHINGURIVISTUS JA RELVASTUSE VALIK

Lahingurivistus õhus on muidugi midagi muud kui maavägede üksustel maapinnal. Suurema operatsiooni korral kuuluvad sinna erinevad taktikalised grupid. Näiteks luuregrupp, pettegrupp, vastase õhukaitse mahasurumise grupp, elektroonilise sõja vahendid (lennukitel, kopteritel), hävituslennukite toetus. Nii et lahinguülesandes määratud peamise sihtmärgi hävitamiseks jääb jõudu napimaks. Siit ka vajadus suurendada löögigrupi lahingukoormust. Kuid peale üheaegse suure operatsiooni toimuvad ka muud väljalennud, kus eelloetletud vajalikke komponente on vähem või kus toetavad taktikalised ülesanded on tagatud teistmoodi. Näiteks leidub igal sõjalennukil elektroonilise sõja vahendeid, taktikalistel hävitajatel on ka võime kaitsta end vastase hävituslennukite eest, luurelennukid aga tegutsevad üksi või paaridena, püüdes võimalikult vähem tähelepanu äratada.

Hea ilmaga võib lahingurivistus olla visuaalse nähtavuse piires ning lennukid võivad olla ka gruppides. Tavaliselt on rindelennuväe kõige väiksemaks taktikaliseks üksuseks lennukite paar. Pilvedes või öösel venib rivi pikemaks ning lennatakse varem määratud intervallidega ja kõrgustel. Ei maksa unustada lennukite võimet lennata väga madalal igasugustes tingimustes, sest pardaseadmed võimaldavad seda ka automatiseeritud režiimil. Selliseid lende sooritati juba aastakümneid tagasi lennukitel F-111 ja Su-24. Meie tasane maastik on madallendudeks soodne.

Maksimaalne lahingukoormus võimaldab kasutada lennuki võimeid täiel määral. Isegi ründelennuk nagu Su-25 võib kanda reaalselt kuut pommi kaliibriga 500 kg (maksimaalselt 8 sellist pommi), sama palju, kui kandsid

lennukid Tu-22M3 Süürias. Sellise koormusega võis Su-25 lennata lahingulennule Tšetšeenias (lähtepunktiga tasandikul asuval lennuväljal), kuid mitte Afganistanis, sest kõrge temperatuur ja lennuvälja suurem kõrgus merepinna tasemest piiravad stardikaalu. Kuid meie laiuskraadidel on sellised piirangud vähetõenäolised. Siiski piirab maksimaalne lahingukoormus manööverdamisvõimet ja lennukaugust. Olen kogenud lendamist maksimaalse kaaluga ja võin kinnitada, et see nõuab lendurilt palju. See on eriti valus tegur, kui on oodata õhukaitse vastutegevust.

Lendur tahaks energiliselt manööverdada, kuid koorem piirab lennuki ülekoormust, näiteks 6 g asemel 3 g.

Isegi väike allüksus, mis koosneb neljast lennukist, võib kasutada varianti, kus kaks lennukit tegutsevad ettenähtud sihtmärgi pihta ja kaks tagavad löögigruppi. Toetusgrupp võib teostada pettemanöövreid ja maha suruda õhukaitsevahendeid, selleks on alla riputatud vastavad vahendid. Löögigrupp aga võtab peale sihtmärgi hävitamiseks mõeldud relvad ning seda maksimaalsel määral.

Kõik neli kasutavad elektroonilise sõja pardaseadmeid nii enese kui kogu grupi kaitseks.

Relvastuse valik on vägagi tähtis ja teadmisi nõudev protsess. Moodsale lennukile võib alla panna mitmekesist relvastust, kuid eelistatud on siiski variant, kus relvastust kasutatakse maksimaalselt üheks rünnakuks ja valitakse konkreetse sihtmärgi jaoks kõige otstarbekam vahend.

Kui aga tegutsetakse väljakutse meetodil, siis peab relvastus olema võimalikult universaalne, kuigi see võib mingil määral kahandada lahinguefektiivsust. Igal juhul on relvastuse valik loominguline ja nüansirikas tegevus, isegi kui me ei arvesta seda, et kõik soovitu ei pruugi laos kättesaadav olla.

Sihtmärgi ründamisel tuleb lennuki meeskonnal tekitada vastasele üllatusmoment, kasutades erinevaid, endale soodsaid suundasid. Väga oluline on, et esimene rünnak olekski ainus, sest teisele ja järgmistele on oodata õhukaitse tõhusamat vastutegevust. Õhuruumilahingu otsuse meetod ei erine teistest, kuid tuleb väga hästi ja detailselt mõista spetsiifilisi tingimusi ja relvade omadusi. Muidugi peegeldavad neid erisusi lahingudokumendid. Nii et õhukaitsega tegelevad ohvitserid peavad neid ja ka teisi erisusi valdama. Muide, õhuväes on ette valmistatud sihitajaid tulejuhtimiseks maaväeüksuste toetuseks ja nemad saavad asjale paremini pihta.

7/2021

31

haritud sõdur

Kuid oluline on just erineva taustaga ohvitseride koostöö, et leida parimad võimalikud lahendused õhukaitse jaoks.

Liitlassuhted on siin suureks abiks.

VASTUMEETMETE ERINEVUS

Õhukaitse pole pelgalt rakettide pärusmaa. Veel on kohta tulirelvadele, eelkõige õhukaitsesuurtükkidele kaliibriga kuni 40 mm. Väga madalal lendavate sihtmärkide, sh droonide korral on isegi käsirelvade tuli segavaks teguriks. Kuid väikese laskekaugusega õhukaitsesüsteemide kriitiliseks teguriks on avastamiskaugus ja ka nurkkiirus, millega kaitsja suudab oma relva suunata.

Lähtuvalt õhuründerelvade mitmekesisusest saab ja peab kasutama eetris erinevaid vastumeetmeid. Segades sihtimis- ja navigatsioonivahendeid ning rakettide ja pommide juhtimismooduleid, saab tunduvalt kahandada nende relvade sihtimis- ja tabamistäpsust. Eelkõige on jutt raadio- ja lasersüsteemide sagedustest. Mõningatel juhtudel on tegemist ka optilise diapasooniga, kui kasutatakse näiteks suitsukatet või vastase pimestamist öösel.

AVGEEK JOE/FLICKR

Passiivsed meetodid ei piirdu ainult maskeerimisega, vaid on vaja kasutada ka pettesihtmärke. Pettesihtmärke võib

32

7/2021

tekitada mitte ainult nähtavas, vaid ka raadio- ja isegi infrapunaste lainete diapasoonis.

Oskuslik manööver ja maastiku omaduste ärakasutamine on head äraproovitud vahendid, nagu ka kaevumine või kaitserajatisse varjumine. Pidevalt ühel kohal saab istuda ainult ülimalt kaitstud punkris. Reeglina tuleb arvestada vastase luuretegevusega (sh õhuluurega) ning vahetada pidevalt oma asukohta. Liikumine on elu.

Kaitstes end õhurünnakute eest, tuleb mõista mõningaid põhimõtteid ehk vaadata ja mõelda enda olukorrale kabiinis asuva lenduri istekohalt. Suurim täpsus ja purustusvõime saavutatakse siis, kui mürsk/rakett/pomm liigub sihtmärgile ligilähedaselt selle tasapinna normaalile. Lähtudes sellest ja ka lennuki lennu dünaamikast, on parimad tabamustulemused siis, kui lennuk pikeerib sihtmärgi poole. Mida suurem nurk, seda parem. Horisontaallennus peab päästiku vajutamise hetk olema ülimalt täpne, kuid lahingumoona hajumise ellips maapinnal saab olema sellegipoolest üpris piklik. Pikeerimise võivad aga välistada ilmastikutingimused või siis õhukaitsetulega piiratud aeg suurematel kõrgustel, et saaks pikeerimist alustada. Ülalt on parem ka sihtmärke näha ja manööver-

haritud sõdur

dada neid silmist kaotamata. Horisontaallennus seevastu on sihtmärgi avastamine keerulisem ülesanne. Samuti aheneb kiiruse tõttu lenduri vaateväli, see aga mõjutab sihtmärgi avastamist. Kui tegemist on metsaga, siis väga madalal kõrgusel lennates võib ju üles leida ka inimesest väiksemaid olevusi, kuid sõltuvalt kiirusest kas saab või pole võimalik kasutada nende pihta lennuki relvasüsteeme. Lahingukiirusel 900 km/h pigem mitte, kui just ei kasutata pidurdussüsteemiga pomme. Viimaseid on võimalik heita suure täpsusega ning tänu pidurdamisele ei tekita nende pommide killud ohtu lennukile endale.

Lennukõrgus võib olla ka 50 m ning pommitamise hetkel on sihtmärk lennuki ees umbes 500–600 m kaugusel. Kui kasutatakse distantssütikuid, siis lõhkeb pomm maapinna kohal ja katab garanteeritult suure maa-ala kildudega. On ka betooni läbistamiseks mõeldud pidurdussüsteemiga pomme.

Peatusin sellel näitel veidi pikemalt, sest see toob esile kitsaskohad kõigi osapoolte jaoks. Lendur peab lähenema sihtmärgile väga madalal kõrgusel, et saavutada üllatusmoment, kuid tal tuleb sihtmärk õigeaegselt avastada. Sealjuures toimub igal juhul lend otse üle sihtmärgi. Pärast pommitamist tuleb lennukil lahkuda suurel kiirusel. Õhukaitsesüsteem peab võimaldama lendava sihtmärgi avastamise piisaval kaugusel ning selleks on vaja radarit. Visuaalse avastamise korral ei aita ka lähimaaraketid.

Kobarmoona sisaldavate pommide puhul on aga oluline konteinerite avamiskõrgus, et sisu jõuaks enne maapinda optimaalselt hajuda ning pommikesed vinnastuda. See kõrgus võib olla u 800 m. Maapinnal võib moodustuda samuti ellips, kuid olenevalt pommist ja selle sisust ka muu kujund. Kassettidest puistatud pommikeste (igaüks kaaluga 0,5–10 kg) seas võib esineda rohkem selliseid, mis maapinnal kohe ei lõhke, kuid on sellegipoolest vinnastunud ja seetõttu eriti ohtlikud. Vaatamata rahvusvahelistele kokkulepetele kasutatakse kobarpomme ikka ja jälle.

OLULISED SIHTMÄRGID

Nõukogude propaganda aitas tanke maskeerida. Nali naljaks, kuid nähes õppuste ajal maaväeüksuste külastusel, kuidas tanki välispind kleebiti üle ajalehtedega, osutus nende visuaalne otsing lennul talvise metsa kohal üpris raskeks pähkliks. Tollal olid ajalehed mustvalged ja nende sisu polnud niisugustel hetkedel oluline. Igal juhul sunnib iseenda ja oma tehnika „nähtamatuks muutmine“ maapinnal lennukite meeskondi ajaliselt kauem viibima sihtmärgi piirkonnas ja sellega ka õhukaitse tabamisulatuses.

Jätkates vastamist küsimusele, mida vastane eelkõige ründab, on veel üheks kaitse põhimõtteks hajutamine.

Nii kalleid vahendeid nagu õhuründevahendid püütakse kasutada kõige tähtsamate sihtmärkide vastu ning kontsentreeritult paiknevad väeüksused või tehnika on selliste seas. Kui näiteks mobilisatsioonivarud on koondatud ühte suurde lattu, siis selle lao hävitamine kahandab tunduvalt reservväelaste varustamist ning sellega ka kaitseväe võitlusvõimet. Kui aga need varud on hajutatud, võib õhurünnakute kasutamine just sellel eesmärgil osutuda ebaotstarbekaks. Õhuründevahendeid kasutatakse eelkõige nende sihtmärkide vastu, mis on olulised ega asu muude (kaugtule) relvade tabamisulatuses. Üheks selliseks prioriteetseks sihtmärgiks on vastase juhtimissüsteem tema oluliste komponentidega. Külma sõja ajal olid paljudel riikidel ette valmistatud kaitstud juhtimiskeskused, mida ei võtnud mingi vägi, isegi mitte tuumalöök. Kujutage ette mäe sisse rajatud kilomeetritepikkusi käike ja sügavale pinnasesse peidetud ruume. Kuid nende ülalpidamine oli ja on kulukas. Kaasajal on aga tänu side- ja kommunikatsioonivahendite arengule võimalik kasutada rohkem mobiilseid juhtimispunkte, mida pole kerge jälgida ja tabada, sest tänu tehnika arengule on nende mõõtmed suhteliselt väikesed. Nad võivad asuda ka õhus, merel või vee all, vastavalt siis lennukitel või laevadel. Igasugune juhtimine on tsentraliseeritud, kuid vastavate õiguste ja kohustuste aegsasti jagamine alluvatele ülematele muudab selle detsentraliseerituks ja siis pole võimalik ühe õhurünnakuga süsteemi maha võtta. Õhurünnak kogu juhtimissüsteemi hävitamiseks või häirimiseks nõuab suuremat ressurssi. Sellise sihtmärgi komponentide hulka kuuluvad keskused, sidevahendid, radarid. Juhtimissüsteemi mahasurumiseks kasutatakse ka elektroonilise sõja vahendeid ja tegevust küberruumis. Muidugi ei saa välistada ka diversioonitegevust.

Maavägede operatsiooni huvides on oluliseks sihtmärgiks raskerelvad. Soomuskaitsega lahingutehnika jaoks on vaja otsetabamust ja siin on täppisrelvad paremad. Kergema kaitsega või üldse kaitseta (suurtükid, haubitsad) raskerelvade hävitamiseks või rivist väljaviimiseks saab kasutada tavarelvastust. Viimase kulu on küll suurem, kuid sel puhul on tähtsam eesmärk. Näiteks tankide hävitamine võib mingi operatsiooni käigus olla isegi kõige tähtsam eesmärk. Lennuki raadiolokaator võimaldab kergesti avastada selliseid sihtmärke nagu tank või liikursuurtükk ning lendur saab sihtida iga sellist sihtmärki ükshaaval.

Ka näiteks kopteripiloodi infrapunavahendites on kuum võimas mootor selgesti eristatav, eriti öistes tingimustes.

7/2021

33

PAVEL VANKA/FLICKR

haritud sõdur

Seega, rasketehnika peab olema õhurünnakute eest kaitstud aktiivsete vahenditega.

Lennukid lennubaasides on samuti oluline sihtmärk, sest seal on nad kergesti haavatavad. Lisaks on lennutegevuse peatamiseks vaja lõhkuda lennurada ja pikem(ad) ruleerimistee(d). Samuti kütuse- ja laskemoonalaod.

Terminoloogilised erinevused vastaspoolte sõnakasutuses ei muuda siiski asjade olemust. Nii oli nõukogudeaegses lahingumäärustikus rindelennuväe üheks tähtsaks ülesandeks võitlus reservidega. Samal ajal NATO vägedes kasutati mõistet lahinguvälja isoleerimine (interdiction).

Taktikaline lennuvägi ühel pool ja rindelennuvägi teisel pool kavandasid sarnaseid tegevusi lahinguväljal võitlevate väekoondiste äralõikamiseks varustusteedest ja varudest.

Mineerimist kasutatakse nii strateegiliste kui ka taktikaliste eesmärkide saavutamiseks. Pole välistatud, et vastase tegevuse häirimiseks võidakse suuremate sihtmärkide pommitamisel osa pomme varustada viitsütikutega.

Kuid mereteede mineerimiseks rakendatakse vajadusel siiski merelennuväe vahendeid. Siinkohal meenutuseks – kaitsjatel on hädavajalik omada demineerimisüksusi ja -vahendeid õiges kohas ja õigel ajal.

Muidugi, tiibraketid ja ballistilised raketid on õhukaitseüksustele paras peavalu juba palju aastaid. Kaugmaaõhukaitseraketid on juba suutelised tabama ballistilisi rakette suurema tõenäosusega kui möödunud sajandi Lahesõja ajal. Õige pea saab reaalsuseks ka keskmaaõhukaitsesüsteemide oluline roll raketitõrjes. Hävitus34

7/2021

lennukite pardaradarid ja raketid on suutelised paremini avastama ja tabama madalal lendavaid väikesemõõdulisi sihtmärke, nagu tiibraketid ja droonid. Õhus paiknevad juhtimisvahendid avardavad õhukaitsesüsteemi võimalusi. Kuid reaalses dünaamilises lahingutegevuses on meie õnn, et Eesti kaitsevägi on osaks NATO õhukaitsesüsteemist.

Tuumarelv ja selle kandjad on tavaliselt sihtmärkide nimekirjas esikohal. Eestil selliseid vahendeid pole, kuid liitlastel on need olemas. Seetõttu, kui keegi alustabki vaenutegevust just Eesti vastu, peab tal varuks olema võimalus tabada meie liitlaste tuumarelvakandjaid ja -ladusid. See, kellel on olemas täppisrelvad, nagu tiibraketid või ballistilised raketid, peab mõtlema strateegiliselt. Mõlemad raketid võivad olla nii tava- kui ka tuumalaenguga. See, et neid on kasutatud viimaste sõdade ja konfliktide käigus tavalaenguga, et tähenda veel, et neid saab karistamatult kasutada tuumariigi või ka NATO (liikmesriigi) vastu. Lisaks kasutatakse selliseid rakette ülitähtsate sihtmärkide pihta ning sel juhul, kui nad on lennukitest otstarbekamad. Seetõttu väheneb tunduvalt ka võimalus, et tiibrakette ja ballistilisi rakette kasutatakse Eesti pinnal asuvate „tavaliste“ sihtmärkide vastu. Kui, siis ainult piiratud mahus. Võidakse kasutada vanemaid lühema laskekaugusega rakette, nagu oleme hiljaaegu näinud Ida-Ukrainas. Samal ajal kindel hulk rakette peab olema varuks, et hoida pariteeti. Õhukaitse toetus oma lennuväele omab samuti tähendust ja seda mõlemal poolel. Esiteks, tegu on koordineeritud tegevusega ja kui see lonkab, on kaotused omade tulest vältimatud.

haritud sõdur

Kaugmaasüsteemide reaalset tabamiskaugust madalatel kõrgustel saab tõhustada õhus paikneva radari abil. Selge, et niisugune asjaolu mõjutab lennubaaside kasutamist.

Eesti suurimad lennuväljad paiknevad idapiirist suhteliselt kaugel, kuid laevadel asuvad raketid võivad olla isegi ohtlikumad, kui mõelda õhu teel kasutatavatele varustusliinidele. Tegelikult on iga konfliktipiirkonna õudusunenäoks ka kaasaskantavad maa-õhk raketid eriüksuste käes.

ÜLLATUS ON EELIS

Kui räägime ainult lühimaa-õhukaitsesüsteemidest, siis elanikkonnale neist erilist kasu pole. Keskmaa-õhukaitsesüsteem annab võimaluse tekitada suuremaid kaitstud piirkondi, kus ka elanikud saavad end julgemini tunda.

Kaugmaa-õhukaitsesüsteemid on veelgi tõhusamad, kuid ka kallimad ning vajavad ise tõhusamat kaitset. Ainus vahend, mis katab oma tegevusulatusega kogu Eesti territooriumi, on hävituslennuk. Selles osas toetume liitlastele. Peab mainima, et igal õhukaitse raketikompleksil on oma plussid ja miinused, kuid igal juhul on nad vastasele pähkliks. Kuid nii maksumuselt-efektiivsuselt kui ka lahinguvõimetelt on keskmaasüsteemid neist pähklitest vast kõige kõvemad.

1930. aastatel eksisteeris õhu- ja gaasikaitse organisatsioon, mille ülesandeks oli aidata vältida kaotusi tsiviil­ elanikkonna hulgas. Asja iva on selles, et peale otsese sõjalise vastutegevuse (aktiivse õhukaitse) on olemas ka passiivsed vahendid ning neid peavad oskama kasutada kõik. Kaitseväes on vastav arsenal parem, kuid ka tavainimesed saavad nii mõndagi ära teha. Kaitseväelased peaksid rohkem edasi andma vajalikke oskusi ja sellisel kombel saaksime üle vähemalt mõnedest kitsaskohtadest, eelkõige õpitud abitusest. Näide tavaliiklusest, kus jalakäija astub, nina oma nutitelefonis, südamerahuga sõiduteele, kõrvus helisemas muusika. Ta isegi ei vaata ringi, peas silmaklappide asemel kapuuts, lootes ainult sebra ja/või helkuri kaitsvale toimele. Oma elunatukese säilitamiseks tuleks siiski ka ise veidi mõelda ja tegutseda.

Nii on lood ka õhukaitsega. Teisisõnu, maalähedus aitab ka õhukaitse vallas.

Pole võimalik pikkida kogu Eesti territooriumi täis katvaid õhukaitsesüsteemide päästvaid ringikesi ja vastupidi, pole ka võimalik luua samale pinnale samas mahus hävituslike rakettide ja pommide tabamistsoone. Nii tuleme tagasi taktika ja üksuste ettevalmistuse taseme juurde. Nendest sõltub lahinguefektiivsus. Õhukaitsevõime tervikuna aga ei sõltu mitte ainult konkreetsest raketisüsteemist ja laskeseadeldiste arvust, vaid ikkagi kõigi meetmete oskus-

likust kasutamisest. Seetõttu räägimegi süsteemist, mitte üksikutest radaritest, rakettidest jm. Õhukaitsesüsteemil on omad kihid, mis koosnevad eri võimetega vahenditest.

Vastav oskusteave selle süsteemi ja ta osade toimimisest tuleb meil endile luua, et kujundada oma taktika.

Hajutatud või siis episoodiline lahingutegevus on soodne, loomaks n-ö duellisituatsioone. Sellistel puhkudel jäetakse nii ründavale lennukimeeskonnale kui ka kaitsvale õhukaitsekompleksi meeskonnale ainult üks võimalus oma ülesande täitmiseks. Ehkki siin võib rolli mängida ka puhas vedamine, on otsustav siiski meeskonna ettevalmistus. Kui sportlastel on võimalus võtta revanš järgmistel võistlustel, siis relvakandjatel võib see sootuks puududa. Ei maksa unustada ka tehnilise toetuse rolli. Relv peab olema õigel hetkel käepärast ja toimima nagu ette nähtud.

Suur eelis on aga neil, kes oskavad vastast üllatada.

Rahuajal on peaaegu ainuvõimalik tagada kontroll õhuruumi üle hävituslennukitega. Sõjaajal aga on (maa-) vägede edu tagatud ainult juhul, kui õhus on ülemvõim ja selleks kasutatakse ära kõik vahendid. Kui aga Eesti soetaks endale keskmaa-õhukaitseraketisüsteemi, oleks see tugev argument kõigi nende meetmete paketis ja tõhus panus NATO ühisjõududesse. Lisaks ka (otsustus)õigus kasutada neid vastavalt vajadusele.

Suurema tõenäosusega rünnatakse õhust juhtimissüsteeme ja kaitseväe neid komponente, mis tagavad lahinguvõime: elavjõud, varud, rasketehnika, kommunikatsioonid. Väga tõenäoliselt pannakse suur rõhk Eesti isoleerimisele liitlaste toetusest. Neid objekte, mida kavatsetakse hakata kasutama pärast hõivamist, võidakse ainult vigastada/kahjustada ja nii, et nende funktsioneerimist saab väiksema vaevaga taastada. Võivad toimuda ka elanikkonna jaoks märgilised rünnakud, nt mingite oluliste rajatiste, monumentide vm hävitamine. Mitte kunagi ei saa välistada kaasnevaid purustusi ja kaotusi, sest sõda on sõda ja keegi pole selles puutumatu.

Viimase märkena, droonide roll õhurünnakute teostamisel on tõusuteel ja see peaks meid veelgi rohkem mõtlema panema.

Need, kes planeerivad õhurünnakuid, võivad kasutada erinevaid meetodeid: massiline õhurünnak, järjestikused, üksikud või väljakutse korras õhulöögid. Kuid igal juhul on nende jaoks oluline, kas nad teavad ja kui täpselt nad teavad õhukaitsevahendite paiknemist. Veel tähtsam on see igale lendurile. Kui kõhedalt nad end sealjuures tunnevad – see on juba meie kaitseväelaste kätes.

7/2021

35

haritud sõdur

: 2 V L E R

BIOLEVINUMAD

PIXABAY

PATOGEENID

36

7/2021

haritud sõdur

Kuna haigused ja sõdimine on ajaloo jooksul käinud käsikäes, tuli mõni tundmatu väepealik ilmselt juba üsna ammu mõttele, et oma leeris möllavaid haigusi võiks kuidagi vastasega jagada. Või veelgi parem – nakatada vastane nõnda, et oma malev terveks jääks.

K

Tekst: INDREK SUITSO, Kaitseväe Akadeemia strateegia ja innovatsiooni õppetooli lektor

uni antibiootikumide avastamiseni oli tavaline, et otseses lahingutegevuses hukkus vähem inimesi kui haiguste tõttu. Näiteks Krimmi sõtta (1853—1856) saatis Prantsusmaa 309 000 sõdurit, kellest 200 000 hospitaliseeriti, kuid ainult 50 000 sattus haiglasse haavadega, ülejäänud 150 000 kannatasid koolera ja tüüfuse käes. Ameerika Ühendriigid aga kaotasid 43% Esimeses maailmasõjas hukkunutest gripi tõttu. Meie enda esimene rahvusväeosa Venemaal, 1. Eesti polk, kaotas 1917. aasta maist kuni septembrini toimunud väljaõppe ajal tervelt 18 sõdurit, neist 14 nakkushaiguste tõttu. Tänapäeva mõõdupuude järgi oleks see vastuvõetamatu, kuid toona peeti seda tegelikult heaks saavutuseks, sest polku oli 3770 sõduri asemel surutud 10 000 ning seetõttu olid tingimused spartalikud.

Biorelva on defineeritud kui mikroorganisme ja nende toodetud toksiine, mis võivad tappa inimesi, loomi ja taimi. Tihti laiendatakse seda definitsiooni ka bioloogilistele mürkidele, haigusi edasi kandvatele elusolenditele (vektorid) ja objektidele (fomiidid). Biorelvadena kasutatavad mikroobid võivad olla bakterid, algloomad, viirused, seened ning isegi priionid. Toksiinide päritolu võib olla veelgi laiem: bakterid, seened, taimed, vetikad, lülijalgsed, maod jne. Vektoriteks võivad olla katku levitavad kirbud, marutõbised koerad, nakkushaigust põdevad inimesed, malaariat edasi kandvad sääsed ja teised elusolendid.

Fomiitidena on kasutatud rõugehaigete tekke, reostatud sööki-jooki ning isegi spetsiaalselt biorelva levitamiseks konstrueeritud lennukipomme.

On teada umbes 1425 inimesele ohtlikku patogeeni, millest 217 on viirused või priionid ning 518 on bakterid.

Biorelvana oleks võimalik kasutada baktereid ca 30 liigist, viirusi ca 70 liigist ning seeni ca 20 liigist. Allpool vaatame neist levinumaid.

KATK

Seda ohtlikku haigust põhjustab bakter Yersinia pestis.

Enamasti levib haigus näriliste seas kirpude kaudu. Nakatunud närilist hammustanud kirbu sisikond ummistub bakteritest ning nälgiv putukas hakkab meeleheitlikult kõiki purema, levitades nõnda katku. Maailmas on piirkondi, kus näriliste seas püsib katk pidevalt, kuid inimesteni jõuab harva. On see aga kõikide halbade juhuste kokkulangevuste tõttu meieni jõudnud, siis on tagajärjeks ränk epideemia, mis võib kesta aastaid ja tappa miljoneid.

Kirbuhammustuse kaudu nakatunud inimestest sureb ilma ravita 60%. Aga kui haiged oma pisikud aerosoolina välja köhivad või aevastavad ja sel moel teisi nakatavad,

on tulemuseks nn kopsukatk, mis tapab paari päevaga. Tänapäeval on võimalik katkubakterid antibiootikumidega hävitada ja patsiendid päästa.

Kerge nakatumise ning suure suremuse tõttu on katku kasutatud biorelvana keskajast kuni tänapäevani välja.

Vanim tõend pärineb aastast 1344, kui Caffa linna (tänapäeva Feodosija) piiranud mongolid heitsid katapultidega linna katku surnute laipu. Sama tegid venelased aastal 1710 Tallinna piiramisel. Teise maailmasõja ajal levitasid jaapanlased Hiinas katku kirpudega, mida heideti lennukitelt Uji pommides. Tänapäeval oletatakse, et katku võidakse biorelvana kasutada eelkõige aerosooli kujul, sest siis on haiguse kulg kõige kiirem ja ravi võib paljude ohvrite jaoks hiljaks jääda.

SIBERI KATK

Peamiselt kariloomade seas levivat siberi katku põhjustab bakter Bacillus anthracis. Erinevalt katkust pole see haigus põhjustanud suuri epideemiaid ning seetõttu sai temast biorelv alles 20. sajandil. Ometi on tal katku ees mitmeid eeliseid. Esiteks nakatab Bacillus anthracis nii inimesi kui ka kariloomi. Sellega antakse löök otseselt vastase elavjõule ning kaudselt tema toitlustamisele. Teiseks suudab see bakter moodustada vastupidavaid spoore, mis tähendab, et kord juba toodetud relvad võivad säilida aastakümneid. Ning kolmandaks on ajavahemik haiguse sümptomite ilmnemise ja surma vahel nõnda lühike, et ravimine ei pruugi enam õnnestuda. Õnneks pole haigus eriti nakkav ja allub antibiootikumidele.

Haiguse kulg sõltub nakatumise tüübist. Kriimustatud naha kaudu kehasse tunginud bakterid põhjustavad surma viiendikul ravita jäänud juhtumitest. Nakatuda võib ka haigete loomade toore liha söömise tagajärjel. Kuna sümptomid on esialgu kerged, ei pöörata neile õigel ajal tähelepanu ning seetõttu sureb 26–60% patsientidest.

Spooride sissehingamisel aga kulgeb siberi katk nõnda kiiresti, et suremus on 40% antibiootikumidega ravitud ja 100% ravimata jäänud patsientidest.

Senimaani on siberi katku levitanud peamiselt terroristid.

Riigid on Bacillus antracis’t kasutanud pigem erioperatsioonide läbiviimiseks, mistõttu mõned juhtumid on tõestatud – näiteks Saksa salateenistuse operatsioon nende kariloomade nakatamiseks, mida Entente ostis neutraalsetest riikidest nagu USA, Argentiina ja Rumeenia. Teised intsidendid on aga jäänud kahtluse tasemele.

Näiteks kaebasid sakslased, et Poola vastupanuliikumine saatis Gestapole kirju Bacillus anthracis’e spooridega.

Rodeesia lääneosas puhkenud kariloomade taudi peeti 7/2021

37

HARITUD SÕDUR valgete valitsuse süüks. Ning väidetavalt olevat LõunaAafrika Vabariigi CCB jaganud ANC terroristidele sigarette ja šokolaadi, mis sisaldasid siberi katku spoore.

RÕUGED

Rõuged on esimene haigus, mis inimkonnal õnnestus ühise jõupingutuse tulemusena loodusest hävitada. 1980. aasta 8. mail teatas Maailma Tervishoiuorganisatsioon ametlikult, et see haigus on likvideeritud. Enne seda oli tegemist hirmuäratava taudiga, mis tappis iga aasta kümneid miljoneid inimesi ja sandistas veel rohkem. Paradoksaalsel kombel teeb just asjaolu, et rõuged on haigusena likvideeritud, temast ohtliku biorelva. Viimati vaktsineeriti inimesi selle vastu massiliselt 1970. aastate lõpul.

See tähendab, et mõningane immuunsus on säilinud ainult vanuritel; noored ja lapsed, kellele rõuged on eriti surmavad, on igasuguse kaitseta. Kuna see haigus on likvideeritud, pole olemas ravimite ega vaktsiinide tagavara.

Seetõttu kujuneks tulevane rõugeepideemia rängemaks kui mistahes varem toimunud puhang.

Rõugeid põhjustab viirus Variola major, mis levib ainult inimeste seas. Kuna viirused pole elusolendid, võivad nad püsida nakatumisvõimelistena nädalaid. Sissehingatuna piisab mõnekümnest kuni sajast viiruseosakesest, et inimest nakatada. Pärast kahenädalast peiteperioodi tõuseb palavik ja nahk kattub villidega, mis on täidetud viirusi sisaldava vedelikuga. Suremus sõltub mitmetest teguritest.

Näiteks Vana Maailma nakatunud täiskasvanutest suri üks kolmandik ja lastest kaks kolmandikku. Indiaanlastest ja aborigeenidest, kes varem polnud selle viirusega kokku puutunud, suri pärast nakatumist 80–90%. Ellujäänutele jäävad püsivad armid, võib esineda ka artriiti ja pimedaks jäämist.

Kuna tegemist on väga nakkava ning omal ajal ravimatu haigusega, siis on vähe andmeid selle kasutamise kohta sõjalisel eesmärgil. Pigem püüti haigusest hoiduda sel moel, et värvati rõugearmilisi nekruteid, ning kui arstiteadus oli piisavalt kaugele arenenud, siis sõdurid vaktsineeriti või varioleeriti sunniviisiliselt. Viimane oli riskantne protseduur, sest erinevalt vaktsineerimisest ei kasutatud immuniseerimiseks mitte veise rõugeid, vaid patsient nakatati sihilikult väikese koguse inimese rõugetega.

Rõugeid on kasutatud etniliseks puhastamiseks Ameerika vallutamisel. Kui Hispaania konkistadooride puhul pole kindel, kas asteekide ja inkade vastu kasutati rõugeid sihilikult või kogemata, siis Briti komandör sir Jeffery Amherst käskis 1763. aastal vaenulike indiaani suguharude „rahustamiseks“ jagada neile rõugehaigete tekke. Selle tagajärjel puhkes Ohio jõe oru suguharude seas epideemia.

TULAREEMIA

Erinevalt eelmistest kuulsatest patogeenidest on Francisella tularensis suhteliselt tundmatu bakter. Selle põhjustatud haigust kirjeldati esimest korda alles 1837. aastal Jaapanis, kui küülikuliha söömine tõi kaasa palaviku ja külmavärinad. Teadusliku seletuse sai see alles aastal 1912, kui California oravatelt isoleeriti vastav bakter.

Tulareemia esineb peamiselt närilistel, jänestel ning küülikutel. Inimestele levib see suhteliselt harva toore liha söömise või puukide, sääskede ja teiste verd imevate lülijalgsete vektorite kaudu. Tulareemia potentsiaal 38

7/2021

biorelvana jäi mikrobioloogidele silma siis, kui massiliselt nakatusid põllumehed, kes olid heinateo ajal sisse hinganud tolmu heinast, kus olid pesitsenud närilised.

Tuli välja, et kopsu kaudu nakatumiseks piisab kõigest kümnest Francisella tularensis’e rakust.

Kuigi Francisella tularensis on rakusisene parasiit, võib ta looduses vastu pidada paar nädalat, külma ilmaga isegi paar kuud. Sõltuvalt nakatumisviisist ja tüve tüübist võib haigus kulgeda mitmel moel. Peiteaeg võib ulatuda paarist päevast mõne nädalani. Biorelvana kasutatakse tõenäoliselt aerosoolina pihustamist, mis põhjustab nädal hiljem palaviku, peavalu, kuiva köha ja valu alaseljas.

Kopsuvorm toob kaasa ka kopsupõletiku ning lümfisõlmede paistetuse, mistõttu seda haigust võidakse eksikombel diagnoosida katkuna. Ravita jäänud patsientidest kolmandik sureb. Õnneks saab tulareemiat edukalt ravida antibiootikumidega, mis vähendab suremust kõigest 2%ni.

Kuigi tulareemiat arendati biorelvana nii Nõukogude Liidus, Jaapanis kui ka USAs, pole seda sõjalisel otstarbel kuigi palju kasutatud. Õigem oleks öelda, et kasutamise kohta puuduvad andmed. 1942. aasta Stalingradi lahingu ajal olevat Nõukogude Liit kasutanud Saksa vägede vastu biorelva, mis põhjustas tulareemiaepideemia, kuid puhang võis olla ka loomulik.

BRUTSELLOOS

Brutseloosi tunti juba antiikajal, kuid alles 1886. aastal tuvastati „Malta palavikku“ tekitav bakter. Perekonda Brucella kuuluvad mitmed imetajaid nakatavad bakterid, kuid ainult liigid Brucella melitenes ning B. abortus võivad jõuda kariloomadelt inimesteni toore liha, vere või pastöriseerimata piima kaudu, samuti aerosoolina. Nakatumiseks piisab 10–100 raku sissehingamisest. Tagajärjeks on krooniline haigus, mis põhjustab palavikku, külmavärinaid, higistamist, halba enesetunnet ning paljusid teisi sümptomeid. Aastas haigestub meie planeedil brutselloosi umbes pool miljonit inimest.

Kuigi suremus jääb inimeste puhul alla 2%, sobivad Brucella perekonna bakterid biorelvaks. Esiteks on nakatumiseks vajalik doos väga väike. Teiseks hävitatakse vastase toit – kariloomad. Ning kolmandaks on brutselloosi edukas ravi keeruline. Neid baktereid on küll võimalik antibiootikumidega hävitada, kuid ravikuur võib kesta kuni kuus nädalat ning isegi siis ei pruugi see edukas olla. Sellega kurnatakse välja vastase meditsiinisüsteem.

Nende omaduste tõttu arendasid USA, Nõukogude Liidu, Saksamaa ja Jaapani teadlased brutselloosi biorelvana.

Kasutamise ning isegi Brucella levitamise kahtluste kohta andmed puuduvad.

MALLEUS

Ka malleus on kariloomade haigus, kuid nakatab peamiselt hobuseid, eesleid ja muulasid. Haigust tunti juba antiikajal, kuid seda põhjustav bakter Burkholderia mallei avastati alles 1882. aastal. Ometi oli see omal ajal väga oluline ning ka sõjalises mõttes tähtis haigus, sest maaharimine ja transport toimisid tänu hobustele. Nakatunud loomad surid haiguse akuutse vormi tagajärjel paari nädalaga kopsupõletikku, kroonilise vormiga loomad võisid aga aastakümneid elada ja nakkust edasi anda. Levik toi-

KARRI KAAS

HARITUD SÕDUR

7/2021

39

haritud sõdur mus peamiselt joogivee, süljega kokku puutunud loomasööda ning köhimisel tekkinud aerosooli kaudu. Inimesed nakatusid väga harva ning sellisel juhul tappis akuutne vorm paari päeva jooksul 95% patsientidest, krooniline vorm võis kesta aastakümneid. Hoolimata sellest, et haigust on tuntud kaks tuhat aastat, pole teada ühtegi inimesi otseselt puudutanud epideemiat. Tänapäeval on võimalik malleust antibiootikumidega edukalt ravida ning seetõttu esineb seda harva.

Bakter on küll tundlik keskkonnatingimuste suhtes – juba 10 minutit temperatuuril 55 °C või 24 tundi päikesevalgust on talle surmav –, kuid tänu kuivkülmutamisele on võimalik valmistada 3–6 kuud nakatamisvõimelisi preparaate. Kui silmas pidada, et nakatamiseks vajalik doos on väike ning levitav inimene ise tõenäoliselt haigeks ei jää, saame sabotaažiks sobiliku biorelva. Esimese maailmasõja alguses, kui paljud neutraalsed riigid müüsid sõdivatele osapooltele sõjavarustust, püüdis Saksa salateenistus nakatada Entente’i riikide jaoks mõeldud kariloomi Burkholderia mallei’ga juba neutraalsetes riikides. Nõnda sattusid Rumeeniast Venemaale haiged lambad, Argentinast Suurbritanniasse lambad, veised ja hobused, USAst läänerindele hobused ja muulad. Suurimaks edulooks saab pidada 4500 muula nakatamist malleusse Mesopotaamias.

Tänapäeval on hobused oma sõjalise ning majandusliku tähtsuse minetanud ning seetõttu on Burkholderia mallei biorelvana kasutamise oht minimaalne.

Q-PALAVIK

Haigust märgati möödunud sajandi alguses tapamaja töötajatel, selle põhjustaja Coxiella burnetii õnnestus avastada alles 1938. aastal. Tegemist on peremehe rakkude sees elavate bakteritega, kes võivad parasiteerida nii selgroogsetes kui ka lülijalgsetes. Surevus Q-palavikku on väike ja peamiselt tekitab haigus tüli farmeritele, sest põhjustab veistel, lammastel ja kitsedel aborte ning viljatust. Inimestel tekivad gripile omased sümptomid. Ometi on seda bakterit arendatud ning arvatavasti ka kasutatud biorelvana, sest nakatumiseks vajalik doos on väga väike: piisab kõigest ühest bakteri rakust, et nakatuksid pooled katsealustest. Lisaks suudavad Coxiella burnetii rakud vabas looduses säilida aastaid.

Haigus levib eelkõige nakatunud loomade piima, vere ja teiste kehavedelike kaudu. Biorelvana kasutatakse Coxiella burnetii’d tõenäoliselt aerosoolina õhku pihustades. Kuna bakter kasvab vaid elusas peremehes, on relvade valmistamine keeruline ja eeldab inkubaatorite olemasolu, milles kasvatatakse nakatunud kanamune. Pealegi on tänapäeval võimalik Q-palavikku ennetada vaktsineerimisega ning haigeid ravida antibiootikumidega. Eeltoodu tõttu pole sõjaline rünnak Q-palavikuga eriti tõenäoline.

Ometi kahtlustatakse, et Teise maailmasõja ajal kasutas Nõukogude Liit Krimmi lahingute ajal seda haigust sakslaste vastu.

BOTULISMI TOKSIIN

Botulismi põhjustav bakter Clostridium botulinum ei talu hapnikku ning seetõttu on tema kasvatamine ja biorelvana kasutamine keeruline. Kuid selle bakteri tehtud botulismitoksiin on erakordselt mürgine ning väärib seetõttu lähemat tutvustamist. Surmav doos on kõigest 40

7/2021

0,4 µg ehk 0,4 miljondikku grammi. Sisse süües ulatub peiteaeg 18–30 tunnini, sisse hingates 18–80 tunnini.

See tähendab, et sümptomite (neelamisraskused, topeltnägemine, suu kuivamine, lihaste lõtvumine) ilmnemisel võib olla juba liiga hilja ravi alustada. Botulismitoksiin blokeerib närvirakkude käsud lihastele ja surm saabub hingamislihaste lõtvumise tagajärjel. Kui kohe pärast mürgitamist süstida ohvrile vastumürgiks antikehasid, on võimalik toksiin blokeerida. Aga kui närvirakud on juba kahjustatud, on haige seisund pöördumatu. Teoreetiliselt oleks võimalik inimest kunstliku hingamisega elus hoida, kuni toksiinist puutumata jäänud närvirakud kasvatavad lihastesse uued jätked, kuid see protsess võib aega võtta mitmeid kuid. Bakterit ennast saab tappa antibiootikumidega ning toksiini vastu on olemas ka vaktsiin.

Potentsiaalist hoolimata on botulismitoksiini kasutamise kohta suhteliselt vähe andmeid. Väidetavalt olevat seda tahtlikult levitatud Mehhiko kodusõja ajal aastal 1910, mis tolle aja teaduse taset arvestades pole eriti usutav.

Hiljem on mõnede riikide eriteenistusi samuti kahtlustatud oma poliitiliste vastaste likvideerimises, kuid kindlad tõendid puuduvad. Kinnitatud andmetel kasutas botulismitoksiini terroristlikeks rünnakuteks Jaapani sekt Ülim Tõde (Aum Shinrikyo). Alates 1990. kuni 1995. aastani viisid nad läbi kolm ebaõnnestunud rünnakut Jaapani parlamendihoone, Narita rahvusvahelise lennuvälja ning Tokyo metroo vastu.

RITSIIN

Ka ritsiin on mürk, kuid seda ei tooda mitte mikroob, vaid taim. Riitsinuse (Ricinus communis) seemned sisaldavad 2–3% ritsiini. Mürk on nõnda tugev, et kaheksa seemne söömisest piisab valkude sünteesi peatamiseks, mille tagajärjel inimene sureb. Sümptomiteks on kõhuvalu, oksendamine, kõhulahtisus ja krambid. Puhtal kujul piisab 0,001 grammist sisse hingates või 0,07 grammist süües, et sureksid pooled katsealustest. Surm saabub piisava annuse ritsiini manustamisel 1–7 päevaga. Ravimit ega vaktsiini mürgituse vastu pole.

Ilmselt on ritsiin vanim biorelv, mida inimkond on kasutanud. Arheoloogid on leidnud 35 000 aasta vanuse mesilasvaha tombu, mis sisaldas ka jahvatatud riitsinuseseemneid. Arvatavasti kasutati seda odaotste mürgitamiseks.

Tänapäeval kasvatatakse riitsinust palju, selle seemnetest pressitakse õli. Juba pressimisjääk sisaldab 10% ritsiini ja selle kuritarvitamist on raske ära hoida. Näiteks püüti Suurbritannias 2003. aastal ritsiiniga mürgitada sõdurite toitu. Just tootmise lihtsus ja kättesaadavus teeb ritsiini ohtlikuks nii roimade kui terroristlike rünnakute sooritamise vahendina. Ritsiini peetakse küll massihävitusrelvaks, kuid selle sõjalise kasutuse oht on väike, sest manustamisviisi tõttu sobib see pigem indiviidide kui masside mürgitamiseks.

Külma sõja ajal tegi ritsiini kuulsaks Bulgaaria salateenistus, kes tappis sellega läände põgenenud dissidente.

Kasutati mürgiga töödeldud metallhaavleid, mida süstiti ohvritele, torgates neid spetsiaalselt ümberehitatud vihmavarjuga. Ka mitmete Nõukogude Liidu topeltagentide ja teisitimõtlejate kahtlaste surmade põhjuseks võis olla ritsiiniga mürgitamine.

mAAILmAPILK

mÄSSUTÕRjE AFgANISTANIS:

mÄRgITUD KAARTIDEgA mÄNg USA juhitud mässutõrjekampaania Afganistanis on lõppenud. Taliban kuulutab võitu. Kaotuse põhjusi on veel ennatlik üles lugeda, sest mässutõrje mitmerahvuselise hõimuühiskonnaga Afganistanis on lääneriikidele keeruline ülesanne, rääkimata afgaanidest endist.

Tekst: kolonelleitnant MARGUS KUUL, kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülem

S

amas saab meenutada Nõukogude Liidu Afganistani mässutõrjekampaania strateegilisi probleeme. Siinse artikli eesmärgiks ongi analüüsida kahte olulist ja omavahel seotud Nõukogude Liidu mässutõrjekampaania ebaõnnestumise põhjust, milleks olid ebapiisav piirikontroll ja sellest tulenevalt mässulistele antav sõjaline välisabi.

Nõukogude Liidu sõjalise kampaania eestvedaja, neljakümnenda armee esimeseks vastaseks oli geograafia – mägine piiriala ning teisel pool piire paiknevad mässulisi toetavad riigid.

Piiratud sõjaline kontingent aga ei suutnud ja kohalik valitsus Kabulis ei soovinud piire sulge-

Nõukogude sõdur Afganistanis teel silma peal hoidmas RIA NOVOSTI/WIKIPEDIA

da, kartes kaotada piirialade hõimude poolehoidu. Samas on mässutõrjes oluline just konfliktipiirkond isoleerida. Mässajad ei tohi saada sõjalist abi. Alles siis, kui piirid kindlustatud, võivad sõdurid kohalike elanike südamete ja meelte võitmiseks silitada laste ja põldudel kasvava nisu päid.

Afganistani piiride sulgemine oli ja on aga peaaegu võimatu. Kaheksakümne protsendi ulatuses on piirialad mägised. Seal looklevad kitsad mägiteed maismaatranspordi liikumiseks ei sobinud, küll aga võimaldasid

liikuda jalgsi Pakistani, Hiina, Tadžikistani, Usbekistani, Türkmenistani ja Iraani.

Piiri, mida raskesti ligipääsetavates kohtades kontrollida, oli tuhandeid kilomeetreid. Mässulised said taganeda Afganistanist Pakistani või Iraani, seal ümber grupeeruda ja siis jälle naasta.

Seda strateegilist probleemi mõisteti Bagramis paikneva neljakümnenda armee peakorteris hästi. Hommikustel staabikoosolekutel olid piiriga seotud küsimused alati esimene teema. Tõdeti, et 1979. aastal edukalt alustatud sõda on takerdunud. Sõja alguses hävitati lennuväe õhulöökidega suurem osa mässajate laagreid ja sõjavarusid.

Samas saabus piirialadelt Iraanist ja

mAAILmAPILK Pakistanist aina uut täiendust võitlejate, relvade ja lahinguvarustuse näol.

VAENLANE NUMBER ÜKS

Nõukogude Liidu arvates pidi piiri valvamine jääma afgaanide tööks.

Enne sõja algust koosnes afgaanide piirivalve vaid administratiivülesandeid täitnud 1200 sõdurist. 1980. aastal loodud piirivalve koosseis kasvatati 8000 sõdurini, kuid sajal erineval varustusteel mudžahiididele vastupanu osutada ikka ei suudetud.

1980. aasta aprillis nõudsid KGB liidrid piiride sulgemist Pakistani, Iraani ja Hiinaga. Piire julgestama suunati viis tuhat sõdurit ning hakati varitsema Afganistani saabuvate mässuliste karavane. Lisajõude saadeti veelgi, sulgedes kuusteist varustusteed neljasaja kilomeetri ulatuses Pakistani ja Hiina piiril.

Aasta hiljem saadeti toetuseks veel viis brigaadi, millega loodi teine julgestusliin. Lisaks tegutsesid piiril KGB eriüksused, kes varitsesid liikuvaid karavane ja mineerisid mässuliste kasutatavad mägiteid.

Mudžahiidid Kunaris ERWIN LUX/WIKIPEDIA

42

7/2021

Võitlus piirialadel ei olnud lihtne.

Vastase eksitamiseks kõnniti varitsuskohta tavaliselt 10–20 kilomeetrit, kandes seljas 30–40 kilogrammi lahinguvarustust. Kiirreageerimisüksused olid aga sageli 30–50 km kaugusel, et mitte karavane eemale peletada.

Varitsuskohas oodati keskmiselt kaks kuni kolm ööpäeva. Lahingupidamine mägisel alal oli füüsiliselt raske.

Nõukogude sõduri esimeseks vastaseks olid kolme kuni seitsme tuhande meetrini kõrguvad mäed, alles siis mässuline.

Neljakümnenda armee sõduritest 30% ei suutnud täita füüsilisi normatiive, sõdimaks mägistes tingimustes. Ühe nädalaga kaotasid sõdurid operatsioonil keskmiselt seitse kuni kümme kilo oma kehakaalust ja vajasid taastumiseks meditsiinilist abi. Sellistes tingimustes oli raske lahinguvõimet säilitada. Seetõttu kasutati mägedes tavavägede sõduritega võrreldes paremas füüsilises vormis Spetsnazi üksusi. Olemasolevatele KGB eriüksustele Grom ja Zenit, kes efektiivselt

tegutsesid sõja alguses Kabulis, loodi 1980. aastal Andropovi käsuga lisaks veel kaks üksust, Kaskad ja Omega, suurendades erivägesid tuhande meheni. 1981. aastal loodi lisaks eriüksus Vimpel.

Et lahingutegevus nõudis spetsiifilist mägedes sõdimise oskust, loodi Afganistani spetsiifikat arvesse võttes mägitreeningukeskused Termizi, Asgabati, Almatõsse ja Fergana orgu.

KOHALIKUD „PIIRIVALVURID“

Lisaks „valvasid“ piiri ka kohalike hõimude baasil moodustatud omakaitseüksused, mida 1981. aastal oli valitsuse käsu all 3000 mehe ringis, jaotatuna piirile 50–60% ulatuses.

Omakaitse tegevus kooskõlastati 1982. aastal pärast seda, kui hõimude värbamine regulaarvägedesse oli läbi kukkunud. Hiljem integreeriti omakaitse piirivalvesse, millega liitusid ka erinevate provintside mudžahiidid.

Näiteks 1982. aastal nõustusid Achakzai ja Nurzai hõimuliidrid mehitama piiri 10 000 mehega. Seega said paljud endised mudžahiidid, palga-

mAAILmAPILK sõdurid, kriminaalidest moodustatud jõugud ning rivaalitsevad klannid nüüd piiri valvama hakates ligipääsu relvadele ja võimule.

Samas jäi neljakümnendal armeel oma ülesannete täitmiseks piiril inimressurssi väheseks. Näiteks 1983. aastal viisid Nõukogude väed piiril läbi 2800 varitsust, millest olid edukad 262 ehk alla 9%. Järgmisel aastal teostati 2084 varitsust, millest olid edukad 181 ehk alla 8%.

Selleks, et tõsta varitsuste efektiivsust kahekordseks ehk 16% peale, oleks vaja olnud suurendada piiril isikkoosseisu veel 200 000 sõduri võrra.

Mässuliste relvastuse ja lahingumoonaga varustamise tõkestamiseks rakendati 1000 km piirilõigul 100 kuni 300 kilomeetri sügavusel piirist julgestusliine, kus tegutses üksteist motolaskurpataljoni. Peamine raskuspunkt piiril langes aga kolmele luurepataljonile, üheteistkümnele luureroodule ja 60 luurerühmale.

Võrdluseks täitis sama ülesannet Lõuna-Afganistanis 1200 km lõigul

Nõukogude Liidule tekitas peavalu, et Afganistani valitsus ei tahtnud piiriprobleemi mõistmisele vaatamata Pakistani piiri sulgeda.

Spetsnaz, mis koosnes 4000 sõdurist, kelle efektiivsus oli tavasõdurite omast mitu korda suurem.

LOJAALSED VAID RAHALE

Nii valitsus Kabulis kui punaarmee olid teadlikud hõimude sõjalisest potentsiaalist. Näiteks 1983. aastal võis väike puštu Kakari hõim välja panna 25 000 relvis meest. Kokku võisid puštu hõimud Afganistanis ja Pakistanis valitsuse ja Nõukogude Liidu piiratud kontingendi vastu välja panna 515– 543 000 ning teised etnilised grupid 180 000–200 000 relvis võitlejat.

Seega, et mitte lõputult võidelda kohalike hõimude, piiri tagant saabuvate islamistide ning samaaegselt omavahel mõjuvõimu pärast võitlevate hõimudega, tuli rahu lepitada. Vaja oli üles ehitada julgeolekujõud, kohalikele hõimudele toetuv, sageli endistest mässulistest koosnev vabatahtlik maakaitsevägi ning viimast toetav strateegiline reserv.

Aastatel 1983–1984 toimus sel eesmärgil 700 kohtumist kohalike hõimupealikega. Hõimu- ja piiriasjade ministri väitel suudeti valitsuse poolele meelitada 5000 hõimupealikku. Ametlikes dokumentides oli see arv 500.

Lojaalsus oli kaheldav ja seda mõõdeti rahas. Äärealade hõimud hoidsid jalga kahes laagris, nii valitsuse kui mudžahiidide ridades. Näiteks läksid kohalikud usbeki võitlejad üle valitsuse poolele, sest mudžahiidide poolt kadus toetus. Ja valitsusele lubati lojaalsed olla täpselt nii kaua, kuni laekub toetus Kabulist.

Vaenupooli vahetati ja tehti koostööd sellega, kes oli edukam. Näiteks 1984. aastal liitus valitsuse kontrolli alt väljas olevatest küladest valitsusvägedega 40 000 „revolutsioonivastast“, kellest 13 000 astus maakaitsevägedesse.

80 000 VÕITLEJAT PUUDU

1984 oli kahekümne viiest peateest Pakistani piiril mudžahiidide kontrolli all kümme, samuti kõik teed ja karavanirajad Iraani piiril. On hinnatud, et iga aasta ületas Afganistani piire 20 000 karavani ehk 1600–1700 karavani kuus, ja neist rünnati vaid 3%, millest omakorda vaid pooled kandsid kaotusi.

1984 teostati piiritõkestusoperatsioon Kardin. Põhiraskus langes

7/2021

43

mAAILmAPILK

Nõukogude soldatid vangistatud mudžahiididega aastal 1987

Spetsnazile. Samal aastal hindas olukorda kindralmajor A. Lutšinski ja tõdes, et vaatamata sellele, et Pakistani piiri julgestab kakskümmend neli pataljoni, ei saa mässulisi toetavate karavanidega praktiliselt võitlust pidada. Mässulised lähevad üksustest lihtsalt 10–30 km raadiuses mööda.

Kõike eelnevat arvesse võttes määrati 1985. aastal Pakistaniga piiri sulgemiseks olemasolevatele jõududele lisaks veel kaks Spetsnazi brigaadi. Nüüd suudeti katta 60% Iraani ja Pakistani piirist. Sellega suudeti optimistliku oletuse kohaselt tõkestada 12–15% karavanidest. 1986. aastal tõdes ka Nõukogude Liidu kindralstaabi ülem kindral Sergei Ahromejev NLKP poliitbüroos, et vaatamata ponnistustele ei suudeta kõiki varustuskanaleid Pakistaniga kinni panna. Mässuliste infiltreerumise ja lahingumoona sisseveo takistamiseks ning piiride sulgemiseks lihtsalt pole piisavalt jõudu ja oleks vaja lisaks veel 80 000 sõdurit, mis oli sel ajal kogu Nõukogude sõjalise kontingendi suurus.

44

7/2021

ISOLEERIMINE EI ÕNNESTUNUD

Teiseks oluliseks edu tagavaks meetmeks on peatada välistoetus mässajatele, mis võib olla nii poliitiline kui materiaalne, näiteks relvastuse, raha ja võitlejate näol. Näiteks kuuest tuhandest mässuliste grupist vaid üks kolmandik ei olnud seotud Iraani ja Pakistani parteidega. Nõukogude Liidule tekitas peavalu, et Afganistani valitsus ei tahtnud piiriprobleemi mõistmisele vaatamata Pakistani piiri sulgeda. Nagu öeldud, kartis valitsus kaotada hõimude toetust.

Seetõttu jätkuski välisriikide toetus

Võttes arvesse Afganistani mägist maastikku, populatsiooni ning 652 237 ruutkilomeetri suurust maa-ala, ei panustanud Nõukogude Liit piisava väekontingendiga.

КУВАКИН Е/WIKIPEDIA

võimul oleva valitsuse ja Nõukogude vägede vastu. Erilist rolli mängis siinkohal Pakistan, kes suhtus negatiivselt Nõukogude Liidu ponnistusse end Pärsia suunal veel rohkem välja sirutada.

Pakistani luureteenistus lõi sõja alguses piiri lähistele mässuliste toetuseks treeninglaagrid. Erinevatel andmetel oli laagreid 117 kuni 124. 1984. aastaks treeniti Afganistani tarbeks Pakistani luureteenistuse laagrites kuni tuhat võitlejat kuus.

1988. aastaks oli laagrites väljaõppe saanud üle 80 000 võitleja. Sellele lisaks asusid treeninglaagrid Hiinas (6), Saudi Araabias (7) ja Iraanis (17).

Laagrites oli pidevalt treeningutel 15 000 vastupanuliikujat, iga kuu lõpetas treeningu kolm tuhat. Seega kohalikest ega võõrvõitlejatest puudu ei tulnud ning välisriigid toetasid mässajaid relvade, laskemoona ja rahaga kogu sõja vältel. Näiteks 1988. aastal õnnestus armeeüksustel rünnata 417 karavani ning konfiskeerida 30 000 raketimürsku ja 25 000 miini,

mAAILmAPILK rääkimata suurest kogusest käsitulirelvadest. Enne vägede väljaviimist, 1988. aastal, teostas väidetavalt KGB või Spetsnaz Pakistanis erioperatsiooni, pannes ühes treeninglaagris plahvatama 10 000 tonni relvi, kaasa arvatud 30 000 raketti, mis olid valmis Afganistanis laiali jaotamiseks.

See rünnak nõrgestas märgatavalt mässuliste rünnakuid Nõukogude vägede väljaviimisel ning võitis armuaega Nõukogude juhtide poolt hüljatud Afganistani valitsusele.

LIIGA TILLUKE JÕUD

Siinkohal on oluline mainida mässutõrje üht olulist faktorit, milleks on julgeolekujõudude suurus. 1980. aasta jaanuariks oli Afganistanis 50 000 Nõukogude sõdurit. Alates 1982. aastast kuni 1989. aastal Nõukogude vägede väljaviimiseni oli piiratud väekontingendi arv Afganistanis 110 000–120 000 sõjaväelast. Võttes arvesse Afganistani mägist maastikku, populatsiooni ning 652 237 ruutkilomeetri suurust maa-ala, ei panustanud Nõukogude Liit piisava väekontingendiga.

Kontrollitava maa-ala suuruse tõttu oli neljakümnes armee laotunud õhukeselt üle riigi, omades 24 suurt ja 101 väiksemat garnisoni. Jao- ja kompaniisuuruste üksustega mehitati 862 kontrollpunkti ja -posti. Näiteks Kabulist lõunas, Nõukogude Liidu - Afganistani piiril, oli 199 piirivalveposti. 1981. aastal haldas ja valvas loodud baase 20 200 sõdurit. Võtmesõnaks on siinkohal olemasoleva kontingendi suuruse jätkusuutlik ülalhoidmine. Eelmainitud väekoondise säilitamiseks oli vaja iga-aastaselt treenida 40 000 kuni 50 000 sõdurit, kes siis teenisid kaheksateist kuni kakskümmend kuud Afganistanis.

riumi kontrollimine nii füüsiliselt kui struktuuriliselt üle jõu. Diviisi vastutusala suurus oli näiteks 200 000 ruutkilomeetrit, polgul aga 70–80 000 ruutkilomeetrit.

AJALUGU KORDUS

NÕUKOgUDE-AFgANISTANI SÕDA 24. detsember 1979 – 15. veebruar 1989 Nõukogude Liit

Mässutõrje on oma olemuselt märgitud kaartidega mäng. Edu saavutatakse, kui riigivalitsemise vormist sõltumata järgitakse kindlaid printsiipe.

Võit on ebarealistlik, kui seda teha ei saa. See on ka põhjus, miks Nõukogude piiratud kontingent mässutõrjekampaanias edu ei saavutanud. Sõda oli kaotatud juba enne selle algust, sest punaarmee ei suutnud ja kohalik võim omakorda ei tahtnud kontrollida riigipiire ning takistada välisabi saabumist. Nõukogude vägede lahkumisega 1988–89 algas hõimude omavaheline võitlus maade, veeallikate ja mägedes asuvate riigipiiri läbipääsude kontrolli üle. Julgeolekujõududes teenivad sõdurid täitsid nüüd hõimupealike korraldusi, et võidelda ressursside ümberjagamise eest.

14 453 hukkunut (kokku)

Nõukogude vägede lahkumisega algas ka massiline deserteerumine.

Näiteks 1988. aastal deserteerus ja jäi lahingus kadunuks (enamik neist olid desertöörid) 25 422 Afganistani armee sõdurit, 1989. jaanuarist kuni novembrini 27 800 sõdurit. Ohvitserid järgnesid sõduritele.

1 allalastud F-16 hävitaja

Seoses USA ja liitlaste vägede lahkumisega rullub Afganistanis eelkirjeldatud stsenaarium taas lahti.

9500 lahingutes langenut 4000 haavadesse surnut 1000 õnnetuste ja haiguste tõttu surnut 53 753 haavatut 264 teadmata kadunut 451 lennukit 333 helikopterit 147 tanki 1314 soomukit 433 suurtükki 11 369 veoautot Mudžahiidid 75 000 – 90 000 langenut Üle 75 000 haavatu Pakistan Üle 300 langenu Iraan 2 allalastud AH-1J helikopterit Teadmata arv langenuid Afganistan: 18 000 langenut Tsiviilisikud: 850 000–2 000 000 hukkunut 5 miljonit välisriikidesse suundunud pagulast 2 miljonit siseriiklikku pagulast Umbes 3 miljonit haavatut Andmed: Wikipedia

Seega vägede vähesuse tõttu käis neljakümnendale armeele territoo-

ERWIN LUX/W IKIPED IA

Näiteks 1982. aastal sõdis mässuliste vastu igapäevaselt vaid 15 000–17 000 sõdurit, kellest omakorda vaid 5000–7000 teostasid ründava loomuga puhastusoperatsioone. Ka aastaid hiljem, 1986. aastal oli seis sama. 60% isikkoosseisust ehk kaheksakümmend kuus pataljoni ei osalenud aktiivses lahingutegevuses, vaid tegelesid lennujaamade ja teede julgestamisega. Ülejäänud viiskümmend üks pataljoni sõdis.

Kolm Askari mudžahiidi 7/2021

45

mAAILmAPILK

VENE PROPAgANDA EESTI Põhja-Atlandi alliansi olemasolu ärritab tugevasti Vladimir Putini režiimi, mis on haaratud kinnisideest taastada Vene impeerium 1917. aasta eelsetes piirides. Seetõttu on üks Venemaa infosõja eesmärke diskrediteerida NATO-t ja nõrgestada Eesti kaitsepoliitikat.

Tekst: ANDREY KUZICHKIN, Venemaa ekspert

V NATO

enemaa president on rääkinud avalikes sõnavõttudes mitu korda kavatsusest taastada Moskva võimu- ja mõjukeskuse staatus kogu endise NSV Liidu aladel. Sama mõtet väljendas Vladimir Putin artiklis „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest“ (juuli 2021). Selles tekstis tehakse juttu Ukraina kui suveräänse riigi läbikukkumisest ja õigustatakse Venemaa territoriaalseid nõudmisi Ukrainale. Nõnda on Kreml kuuluta-

46

7/2021

nud Ukraina Venemaaga taasühendamise ametlikult oma esmaseks sihiks.

Ja ainsaks kaitseks Moskva agressiivse pealetungi eest võib osutuda Ukraina kuulumine NATOsse. Seetõttu teeb Putini režiim kõik endast oleneva, et takistada Ukraina liitumist Põhja-Atlandi liiduga. Moskva silmis on NATO peamine oht Putini impeeriumi taastamise ja revanšiplaanile.

Sestap tekitab Balti ja Ida-Euroopa riikide NATO liikmesus Venemaa

valitsevas ringkonnas lakkamatult pinget. Venemaa läänepiiridel paiknevate NATO vägede tõttu ei ole Kremlil võimalik taastada oma mõju selles piirkonnas sõjaliste vahenditega.

Nõnda kasutab Venemaa NATO ründamiseks aktiivselt propagandat. Üks Venemaa eesmärke lääneriikide vastu vallandatud infosõjas on diskrediteerida Eesti NATO liikmesust. See teema on Venemaa meediaruumis pidevalt esil ja levib Vene propagandakanalite kaudu ka Euroopa riikides.

mAAILmAPILK

NATO LIIKmESUSE VASTU NARRATIIVID „MEEDIAS“

Teemaviidet #NATOEstonia# sisaldavas infovoos võib eristada terveid venekeelseid negatiivsete sõnumite kimpe, mis on seotud konkreetsete kanalite ja geograafiliste kohtadega.

Suhtlusvõrgustike ja meedia jälgimine näitab, et kõige sagedamini levitatakse Eesti venekeelse kogukonna seas kriitilist teavet NATO kohta sellistes Facebooki rühmades nagu Tallinntsõ (32 000 liiget), Kolõvan (800 liiget) ja Naša Estonija (4200 liiget). NATO kohaloleku kritiseerimiseks Eestis kasutatakse ka järgmisi platvorme: portaal Tribuna.ee (peatoimetaja on Eesti publitsist Rodion Denissov), sputnik-meedia.ee (peatoimetaja Jelena Tšerõševa), baltnews.ee (veebilehe omanik on Moskva uudisteagentuur Rossija Segodjna), baltija.eu (Eesti

vene kogukonna portaal, toimetaja Aleksandr Kornilov), rubaltic.ru (Integratsiooniprobleemide Uurimiskeskuse portaal, asutaja Vene presidendi juures tegutseva Riigiteenistuse Akadeemia õiguse ja riikliku julgeoleku instituudi dotsent Sergei Rekeda), dokole.eu. Nendel Venemaa infostruktuuridega seotud portaalidel on oma lehed teistes suhtlusvõrgustikes: VKontakte, Odnoklassniki, Twitter, Telegram. Lisaks levitavad Eesti venekeelsete organisatsioonide aktivistid, sealhulgas Eesti Venemaa Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu ja Eesti Vene Kooli liikmed, kriitilist teavet NATO kohta linkide kaudu.

Profiilis märgitud kommentaatorite elukoha järgi otsustades on selle teabe peamised levitajad ja tarbijad venekeelsed Tallinna ja Ida-Virumaa elanikud.

Tekstide autorid võib jagada kahte rühma: Venemaa eksperdid ja ajakirjanikud ning Eesti ajakirjanikud ja aktivistid. Vene autorite hulgas on politoloog-amerikanist, Venemaa riikliku julgeoleku sõjalis-poliitiliste küsimuste ekspert Dmitri Jevstafjev ning Venemaa Föderatsiooninõukogu teabepoliitika ja meediasuhete komisjoni esimees Aleksei Puškov.

Eestis tegutsevate publitsistide seas on näiteks Dmitri Klenski, Aleksandr Kornilov, Vjatšeslav Ivanov, Rodion Denissov, Sputniku raadio kolumnist Nikolai Nikolajev ja paljud teised.

Selleks et kujundada NATO suhtes negatiivne hoiak, kasutatakse järgmisi narratiive: NATO okupeerib Eestit, NATO röövib Eestit, NATO vägede kohaloleku tõttu

7/2021

47

mAAILmAPILK

on Eesti Venemaa sõjalise ründe sihtmärk, sõjalised kulutused ja NATO liitlaste vägede ülalpidamine halvendavad Eesti elanike materiaalset olukorda.

Nende narratiivide levitamise võtted: ühes portaalis avaldatakse materjal, mida tsiteeritakse edasi eri rühmades ja venemeelsete aktivistide suhtlusvõrgustike lehtedel. Seejärel korraldatakse teema arutamiseks kampaania.

Mõni tekst on kogunud peaaegu 500 kommentaari. Valikanalüüs näitas, et umbes 20% kommentaaridest toodavad robotid. Seejuures on ligi pooled kommentaarid pärit Venemaalt, pooled aga postitatud Eesti originaalkontodelt.

Tööriistadena kasutatakse Eesti NATO liikmesuse diskrediteerimiseks valeinfot ja manipuleerimist.

Inforünnakutel on kindel algoritm: need aktiveeritakse Eestis toimuvate NATO õppuste ajal või on seotud mõne juhtumiga Eesti kaitseväes või Eestis paiknevates liitlaste väeosades.

Vaatleme kaht näidet, kuidas Vene propaganda kasutab NATO- ja Eestivastaseid narratiive.

48

7/2021

TAPA JUHTUM

2021. aasta mai keskel tekkis Tapal, kus paiknevad NATO liitlaste väed, Briti sõdurite ja kohalike elanike vahel olmetüli. Juhtumit kommenteeriti aktiivselt Eesti ja Vene ajakirjanduses. Yandexi otsimootor leiab selle juhtumi kohta üle 50 venekeelse teabeallika. Sõnumivoos tõuseb esile propagandamaterjalide kimp, kus ei piirduta pelgalt info edastamisega, vaid esitatakse ka halvustavaid hinnanguid ja järeldusi. Juba artiklite pealkirjadel on negatiivne emotsionaalne varjund. Nii pani Komsomolskaja Pravda portaal oma loole pealkirja „Tegelik Eesti okupeerimine: NATO sõdurid peksavad kohalikke inimesi, võimud vaikivad“ (selle väljaande suurim tegelik kasusaaja on Sergei Rudnov, meediakontserni Baltiiskaja Media-gruppa asutaja ning Vladimir Putini lähedase sõbra Oleg Rudnovi poeg). Alapealkiri tugevdab teabe negatiivset konteksti: „Võitluses „Vene ohu“ vastu on baltlastele seni kaotusi põhjustanud ainult nende liitlased.“1 Nii luuakse narratiiv Eestist kui NATO okupeeritud territooriumist. Samal ajal kujundatakse NATO liitlaste agressorikuvandit: nood on kohalikule rahvale ohtlikud. Ühtlasi kuulutatakse Vene oht müüdiks ja Eesti ametivõi-

me süüdistatakse tõeliste agressorite ehk NATO sõdurite tegude mahavaikimises. Seda suundumust toetab teine propagandaressurss, agentuur baltnews.ee: „„Venemaa agressiooni“ ootus Eestis tekitab NATO sõdureis ängi.“ Artiklis rõhutatakse, et Vene oht on müütiline, sellal kui tegelikku ohtu Eestile kujutavad endast halvasti käituvad ja ohjeldamatud NATO sõdurid. Venemaa ja endiste liiduvabariikide suurim suhtlusvõrgustik VKontakte (peakorter Peterburis, omanik Mail.ru Group, võtmetegelane Putini oligarh Ališer Usmanov) avaldas lehel „Euroopa agoonia – hüvasti, Euroopa Liit“ järgmise teate: „Briti NATO sõdurid peksid jõhkralt eestlasi. Järjekordne juhtum, kus NATO sõdurid peksid jõhkralt eestlasi, toimus väljasurevas Tapa linnas, mille elanike arv on viimase 20 aastaga vähenenud rohkem kui poole võrra. Seal asub rahvusvaheline NATO pataljon.“ See on klassikaline manipuleerimise näide. Teksti keelt analüüsides selgub, et omadussõna „järjekordne“ kinnitab Briti sõdurite regulaarseid rünnakuid kohalike inimeste vastu. Kuna aga selliste juhtumite arvu ei ole täpsustatud, jääb võimalus spekuleerida: neid võib olla 2 või 20. Viide rünnakuohvrite rahvusele – eestlased – kujundab arvamuse, et Briti sõdurite rünnakute

NATO

mAAILmAPILK

7/2021

49

maailmapilk

all kannatab just eesti põlisrahvas.

Seega kustutatakse venelased konflikti võimalike algatajate nimekirjast.

Teisalt väljendatakse mõtet, et agressorit ei kutsunud Eestisse mitte venelased, vaid eestlased, kes nüüd kannatavad tolle tegude all. Põhisõnum ent näikse tuginevat fraasile „väljasurev Tapa linn“. Nii annavad artikli autorid oma osa üleilmsesse Vene propaganda müüti, mille kohaselt valitsevat Balti riikides pärast NSV Liidust lahkumist sügav kriis.

Kremli levitatavate jutupunktide järgi, mis põhinevad muu hulgas Putini isiklikel veendumustel, oli NSV Liidu kokkuvarisemine 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ja selle katastroofi suutis üle elada ainult Venemaa, kõik teised endised liiduvabariigid aga olevat allakäiguteel.

Seejuures ei ole Euroopa Liitu kuulumine päästnud Leedut, Lätit ja Eestit majandussurutise ja rahvastiku vähenemise eest. Järeldus: tee Euroopasse on umbtee. Ainult liit Venemaaga aitab lahendada kõik probleemid ja saavutada heaolu. Andmed, et Tapa elanike arv on 20 aastaga üle kahe korra vähenenud, peavad kinnitama Eesti linnade väljasuremise usutavust. Kuid tegu on manipuleerimise ja valeinfoga. Tegelikult on Tapa rahvaarv viimase 20 aasta jooksul vähenenud 12%. Võrreldes 1989. aastaga on rahvaarv vähenenud peaaegu kaks korda üksnes Tapal paiknenud Vene armee üksuste väljaviimise tõttu. Tollal loendati sõjaväelased tsiviilelanikkonna hulka, tänapäeval ent mitte. Kui võtta arvesse Tapal paiknevad Eesti kaitseväelased ja NATO liitlaste sõdurid, suureneb rahvaarv järsult. Kõnealusel juhul pakub Vene propaganda nii-öelda komplekstoote ja üksikjuhtumi kombinatsiooni: konfliktist Briti sõduritega tehakse üldistus täieliku kriisi kohta, kuhu Eesti on sattunud vale poliitilise kursi ehk EL-i ja NATO liikmesuse tõttu.

Eesti venekeelsed autorid levitasid Tapa juhtumit kõigis Eesti suhtlusvõrgustikes. Juttu saatsid arvukad kommentaarid standardsete loosungitega: „NATO on okupant“, „Vene oht on müüt“, „Eesti peab välja kuulutama 50

7/2021

neutraalsuse ja olema Venemaaga sõber.“ Omal ajal sidus Dmitri Klenski NATO vägede kohaloleku Eestis otseselt nn vene küsimusega. Ühes 2019. aasta artiklis esines Klenski mõttega, et kui Eestis oleks Venemaa sõjaväebaas, mitte NATO väed, siis ei diskrimineeritaks Balti riikides vene inimesi (Dmitri Klenski: „Kas Eestis oleks „vene küsimust“, kui Paldiskisse jäänuks Vene mereväebaas?“2). Praegu arutatakse seda teemat aktiivselt Eesti venekeelsetes internetifoorumites.

Samal ajal muudab Venemaa propaganda oma NATO-vastase tegevuse üldpoliitilist konteksti sammhaaval ühiskondlikuks. Propaganda tõhususe seisukohast on selline hoiak tulemuslikum, sest Eesti inimesed muretsevad pandeemia ja majandussurutise kontekstis rohkem oma sissetulekute kui Tapa konflikti pärast.

NATO PENSIONIDE JA HAIGETE LASTE VASTU

Organisatsiooni Vene Kool Eestis juht Mstislav Russakov, kes nimetab end inimõiguste kaitsjaks, avaldas 2021. aasta mais portaalis dokole.eu artikli, kus väitis: „Lihtne aritmeetika.

Primitiivselt lihtne ja karm. Eestis on EL-i kõige vaesemad pensionärid.

Eestis elab 300 000 pensionäri. Keskmine pension on 500 eurot kuus ja 6000 eurot aastas. Aga sangarlikule ja täiesti kasutule Eesti sõjaväele kulutatakse aastas 600 miljonit eurot. See on 100 000 keskmist pensioni. Niisiis, kui see tarbetu struktuur kaotada, saab suurendada pensione 30% võrra või alandada pensioniiga Nõukogudeaegsele tasemele.“ Tuntud mõte „võid kahurite asemel“ on siin provokatiivset laadi, sest sellega nõutakse Eesti kaitseväe täielikku likvideerimist, mis õõnestab riikliku julgeolekustrateegia aluseid.

Sama teemat arendab Vjatšeslav Ivanov artiklis „Laps sureb, aga riik ei hooli“ (29.06.2021, portaal Tribuna. ee). Autor räägib rasket haigust põdevast Rakvere tüdrukust, kelle ravi ei rahastata riigieelarvest. Edasi kirjutab Vjatšeslav Ivanov: „Mul on kinnisidee. Iva on selles, et küsimusele,

kust saada laste tervise ja elu kaitseks raha, tuleb vastata: vähendades sissemakseid NATO ühisesse katlasse.

Ma ei himusta neid püha kaht protsenti SKTst, mida Eesti ... alliansile püüdlikult maksab. Las olla. Aga need 0,2 või isegi 0,3 protsenti, mida meie riik omaenda algatusel nii-öelda pealekauba maksab ... on üle saja miljoni euro (ja 0,3 protsendi puhul üle 150 miljoni) ... Tegelikult tarbetu bloki jaoks, mille eelarvet mõõdetakse triljonites.“ Tekst postitati Facebooki-rühma Tallinntsõ, kus järgnes aktiivne arutelu ja üle 500 kommentaari. Seejuures toetas 70% kommentaatoritest autori ideed, mõistis tundeküllaselt hukka „Eesti riigi elajaliku loomuse“ ja nõudis, et „NATO kobiks koju“.

Tegu on provokatsiooniga, mis põhineb valeinfol ning arvude ja faktidega manipuleerimisel. Vjatšeslav Ivanov moonutas kogemata või pahatahtlikult andmeid Eesti kaitsekulutuste kohta. Tasub meenutada, et 2,29% SKTst on kaitseministeeriumi eelarve suurus. Eesti liikmemaks NATO eelarvesse on 2,7 miljonit eurot, kuid Eesti sai NATO eelarvest alliansi kaitseinvesteeringute programmi raames viie aasta jooksul üle 80 miljoni euro.

NATO sõjaline eelarve 2021. aastaks on 1,6 miljardit eurot, mitte triljoneid, nagu kirjutab Ivanov. Ent vale on juba inforuumi paisatud. Edasi elab propagandatoode oma elu, kujundades venekeelse kogukonna seas NATO ja Eesti kaitsepoliitika suhtes negatiivset hoiakut. Seda soodustavad info tarbijate kriitikavaba mõtlemine ja Venemaa propagandaressursside mõjuvõim.

Kuidas on selline asi võimalik? Sest Eestis ei ole struktuure, mis seisaksid Vene propagandale tõhusalt vastu, paljastaksid võltsinguid ja müüte ning teeksid need paljastused teatavaks peale kitsa ekspertide rühma ka suurele osale Eesti venekeelsest kogukonnast.

ALLIKAD: 1 https://www.kp.ru/daily/27280/4416115/ 2 https://dokole.eu/dimitrij-klenskij-a-byl-by-v-estoniirusskij-vopros-esli-by-v-paldiski-ostalas-voennomorskaja-baza-rf/

Enim ostetud taktikalin laskemoon maailmas

Vaieldamatu kvalitee ja puhtus

Selle aasta lõpun VÄGA soodne hind Küsi lisa: +372 5667 7860

mAAILmAPILK

KESKAjALE KAOTATUD SÕDA

15. augustil 2021 sündis see, mida keegi ei julgenud isegi nädal varem ette kujutada – Kabuli sisenesid igast küljest tuhanded habemeid kandvad ja kalašnikovidest tulistavad talibid.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

J

ärjekordne mullade juhitud islamirevolutsioon oli võitnud.

Kaotusega leppinud USA armee kontrollis sel hetkel veel Kabuli lennuvälja, kust üks lennuk teise järel viis ära nii neid kui ka kohalikke – ühtekokku 190 000 isikut, kes tahtsid pääseda jäämisest ... keskaega!

Mitte kunagi varem uusajal pole sõja/ kodusõja kaotajad seisnud säärase valiku ees – reeglina esindab vastaspool ikka samal arengutasemel olevaid, kuigi teistsuguse poliitilise mõtlemisega inimesi. Neile kaotamine tähendab mõistagi algul repressioone,

52

7/2021

ka võimalikku võõrast võimu, ent see on ka kõik.

Talibani võimuletulek Afganistanis tõotab aga kõigile tagasiminekut üle-eelmisesse arengustaadiumi, mis isegi naaberriikides, vähemalt nende linnades, on ammu läbitud etapp. Paraku on see oht reaalne, sest talibid näitasid oma nägu juba aastail 1996–2001 võimu evides. Ja nad on oma arusaamad ühiskonnaelust säilitanud ka järgnenud 20 aasta jooksul, sõdides võõrvägede ja neid toetavate edumeelsemate rahvuskaaslaste vastu.

KUS TEHTI VIGA?

„Keskaeg” pole mõistagi täpne mõiste talibite iseloomustamiseks, ent just keskajal domineeris negatiivne suhtumine kõikidesse võõrastesse ja teiseusulistesse ning kui nood veel kallale tungisid, oli vastuhakk võõrastele omamoodi meeste püha kohus.

Esimese maailmasõja järgsel perioodil läks Afganistani kuningriik samas suunas vabariikliku Türgi ja Iraani (Pärsia) šahhiriigiga, s.t edendati ilmalikku, sealhulgas naiste haridust ning võeti üle euroopalikud riietumisja elukombed.

mAAILmAPILK

MAAILM VS TALIBAN

Afganistan oli teadupoolest esimene koht, kus USA usaldas oma lihtsalt käsitletava relva kohaliku karjuse kätte ja see laskis alla lennuki. Mõistagi on jutt rakettidest Stinger, millega vabadusvõitlejad andsid 26. septembril 1986 esimesed löögid Nõukogude armee lennuväljalt tõusvate ja sinna maanduvate lennukite pihta. Pööre selles sõjas oli tagatud. USA katse Afganistanile päris armee luua lõppes aga sellega, et õpetajale pöörati selg.

Karm tõde on selles, et ega’s üksi USA sõda kaotanud – Afganistanis sõdis

koalitsioon 42 riigist, sealhulgas kõigist NATO riikidest! Võitluseks 2014. aastal tekkinud islamikalifaadiga loodi koguni globaalne koalitsioon (The Global Coalition to Defeat ISIS), mille 83 riigi esindajad kogunesid viimati 28. juunil 2021 Roomas.

Mõtlemiskoht – globaalne seltskond, ent kes ja kus on vastane? Ründab kord Malis, kord Mosambiigis, siis Filipiinidel. Vastane tegutseb väikselt ja hajali, temaga võidelda üritatakse aga suurelt?!

MOBIILIGA KESKAJAST VÄLJA

Tegelikult tekkis 15. augustil 2021 Kabulis peaaegu sama seis, nagu 1. oktoobril 1949 Pekingis, kui sinna sisenes Hiina rahvavabastusarmee ja ametisse astus kommunistide valitsus. Senine läänemeelne valitsus ja diplomaatiline korpus – peale NSV Liidu ja veel mõne saatkonna – olid kõik pagenud Taiwani saarele ja hakkasid sealt puna-Hiinale tingimusi esitama.

Nagu teada, jäid Kabuli kohale Hiina, Katari, Pakistani, Türgi ja Venemaa saatkonnad. Ometi pole seal keskaja/ mittekeskaja riigi loomise võti mitte ühtede või teiste välisjõudude tegevuses, vaid afgaanides endis.

Talibanide väe suuruseks antakse 70 000 meest, mis jääb selgelt alla USA ja teiste riikide koolitatud, ent

peaaegu võitluseta alistunud Afganistani armee ja politsei suurusele – vastavalt 180 000 ja 120 000 meest.

Erinevalt aastail 1996–2001 võimu taga seismisest (sealset ühiskonda kamandavad vanurid!), on talibid täna mujal maailmas toimuvast infomeeritud inimesed. Neil on lisaks kalašnikovidele ka mobiilid! Suur osa Afganistani linnade elanikest (10 miljonit 39st) nägi viimastel kümnenditel televisiooni, raadiokuulamisest rääkimata.

Sidevahendite ja sotsiaalmeedia teke ning pealetung on kindlasti puudutanud osa endisest armeest ja politseist, keda nüüd üritatakse tööle tagasi värvata.

Ehk siis kandepinda keskaja kommetest loobumisele jagub, mida kinnitavad ka Kabuli ja teiste linnade naised, kelle julgus protestida tänavail tähendab kindlat tagalat kodus – oma meesperet!

Põhimõtteliselt peab muu maailm lihtsalt kannatlikult ootama, mil Afganistanis võitnute noorem põlvkond vanuritele teatab, et aeg on võimukohad loovutada neile, kes tahavad olla aktiivne osa kogu maailmast.

Siis on hea öelda, et tsiviliseerituse tõstmise, millega ei saanud hakkama USA armee laiutav kohalolek, tegi ära mobiiltelefon.

VICTOR MANCILLA/WIKIPEDIA

Ameeriklaste külma sõja aegne laiutamine naftarikkas Iraanis lõppes revolutsiooniga, kus juhtohjad haarasid ajatollad (kõrgvaimulikud), kes taaskehtestasid šariaadi kohtu ja sundisid naisi moslemipäraselt riietuma. Midagi sarnast toimus 20 aastat hiljem Türgis, kus veel 1990ndatel liiguti Euroopa Liiduga liitumise suunas, valitsust juhtis naine jne. Paraku ei toetatud seda protsessi Euroopa suurtes pealinnades ja nüüd juhitakse riiki islami põhimõtteil, naistel on kohustus nägu katta. Ehk siis – täna Afganistanis juhtuv kordab Iraanis ja Türgis juba toimunut ja tuleb tõdeda, et ei USA ega ka Euroopa Liit ei leidnud õiget rohtu, saavutamaks koostööd eri tasemel moslemi kogukondadega neis riikides.

7/2021

53

EESTI MEREMUUSEUM

AjALUgU

Põlev Tallinn laevade teele asumisel 28. augustil 1941

jUmINDA mIINILAHINg 80 AASTAT AjALOO ÜHEST SUURImAST mERETRAgÖÖDIAST 1

54

7/2021

AjALUgU

80

aasta tagune suvi oli Eesti inimestele karm. 1940. aasta suvel alanud Nõukogude okupatsioon muutis jõuliselt senist elukorraldust – lammutati riiklikke struktuure, natsionaliseeriti ettevõtteid, seati sisse ulatuslik kommunistlik propagandamasin. Algasid ka poliitilised arreteerimised. 1941. aastal jätkusid nii sovetiseerimine kui repressioonid, mis tipnesid 14. juuni massiküüditamise ning umbes 10 000 eestimaalase kodust lahkuma sundimisega. Lisaks vahistati aasta jooksul umbes 9400 inimest, kellest üle 2000 tapeti Eestis ning ülejäänud viidi vangilaagritesse. Neist tagasi koju tulid vaid vähesed.

SÕJASUVI 1941

Sõjategevus jõudis Eestimaa pinnale 1941. aasta juulis, mõni nädal pärast Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist. „22. juuni 1941 on mul eredalt meeles.

See oli imeilus päikesepaisteline päev. Me olime kogu perega Rahumäel. Kui möödusime kalmistu kantseleist, kostus avatud aknast selgesti teade sõja algusest. Sinna oli tulnud veel inimesi, kes ei varjanud oma heameelt: 14. juuni küüditamine oli avanud ka nende silmad, kes olid Nõukogude korra suhtes kõhkleval seisukohal olnud. Loodeti, et õige pea vabaneme Nõukogude okupatsioonist,“ meenutab tallinlanna Helju Jõesaar, kes sõja puhkedes oli 12aastane.

Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti territoorium kuulus enne sõja algust Balti (eri)sõjaväeringkonda. Mereväge koordineeris Punalipuline Balti laevastik, millel olid ka oma lennuüksused. Balti laevastiku peabaas oli toodud 1940. aastal Kroonlinnast Tallinna, sõja algusega seoses nimetati Balti erisõjaväeringkond ümber Looderindeks.

27. augustil 1941 algas Tallinnas punavägede evakueerimine Saksamaa pealetungi eest – üle 30 000 inimese ja enam kui 200 laeva võtsid suuna Leningradi peale. Paraku sõideti otse Saksa ja Soome mereväe seatud lõksu.

Tekst: AIVAR JÜRGENSON ja SANDER JÜRISSON, näituse „Põrgu Läänemerel“ kuraatorid

Sõjaseisukorraga antud võimu teostasid Eestis Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu ja Looderinde sõjanõukogu: esimene saartel, sadamate ja mereväebaaside alal, sh Tallinnas, teine ülejäänud Eestis. Punalipulise Balti laevastiku ülemjuhatajaks oli viitseadmiral Vladimir Tributs, kes oli ühtlasi Tallinna baasi ülem.

Sõja esimestest päevadest alates liikusid Saksa väed Baltikumis hoogsalt põhja poole. 24. juunil hõivati Kaunas ja Vilnius, 26. juunil Daugavpils, 1. juulil Riia. Nõukogude väed taganesid Eesti territooriumile. 27. juunist 1. juulini evakueeriti Balti sõjalaevastiku põhijõud Tallinnasse.

Tallinlanna Helju Viires meenutab lahingukuma liikumist pealinna poole: „Juulikuus ja augusti algul oli täiesti selge, et miski pole enam endine. Sõda veeres kiiresti lähemale. Saksa lennukid tiirlesid aeg-ajalt linna kohal, oli ka väiksemaid pommitamisi.“ 7/2021

55

AjALUgU

22. juulil andis Hitler korralduse: „Vaenlase jõud, mis veel tegutsevad Eestis, tuleb hävitada. On hädatarvilik mitte lasta neil lahkuda laevadel ega murda läbi Narva kaudu Leningradi suunal.“ 5.-6. augustil hõivasid Saksa väed Tapa ja Rakvere ning lõikasid ära Nõukogude vägede maismaa ühendusteed Tallinnast Leningradi. 7. augustil lõigati läbi laevastiku peamise baasi Tallinna ühendusteed maismaa poolt. „Augusti alguses lõikasid sakslased läbi Tallinna-Narva raudtee ja jõudsid välja Soome lahe kaldale. Tallinna linn lõigati tagalast ära. Lahtiseks jäi veel ainult meretee. Punaarmee väeosad taganesid Leningradi alla. Augusti teisel poolel algas pealetung Tallinna suunas,“ kirjutab kaubalaeva Lake Lucerne kapten Georg Kask oma käsikirjalistes mälestustes.

Kaitsele tõmbunud punavõim asus riigi läänepiirkondadest evakueerima inimesi ja tehnikat. Vabatahtlikult asusid evakueeruma Eesti punategelased – nii Nõukogude Liidust Eestisse saadetud kommunistid kui kohalikud kollaborandid. Evakueeruma sunniti ka insenere ja oskustöölisi, loomakarju itta ajavaid veterinaare, zootehnikud, karjakuid. Evakueeritute hulka kuulusid Eestis elavad juudid, kellel ei olnud illusioone natside agressiivse antisemitismi suhtes. Nõukogude tagalasse jõudis Eestist 2000 juuti. Nii maitsi kui meritsi lahkus evakuatsiooniga Eestist umbes 25 000 Eesti inimest. Tallinnas ja Loode-Eestis oli lõksus ka kümneid tuhandeid Nõukogude sõjaväelasi.

Nõukogude võim viis sõja algul läbi sundmobilisatsiooni ka okupeeritud Eestis, kümned tuhanded Eesti mehed pidid vastu minema tundmatusele. Meenutab Raimond Isok: „Pärast rea- ja allohvitserkonna mobiliseerimist tuli 8. augustil 1941 vastavalt sõjakomissariaadilt saadud käsule Tallinnas elunevatel Eesti kaitseväe reservohvitseridel koguneda Kadrioru staadionile, kaasas kolme päeva toit pluss toidunõud, isiklikud dokumendid ja asjad.

Staadionile kogunes paras hulk mehi ja neid saatvaid, enamasti ahastavaid-nutvaid naisi-lapsi. Staadionil valitses üleüldine segadus, keegi midagi ei teadnud, punaohvitserid hakkasid kokkutulnud mehi registreerima, kuid

16. augustil vallutasid sakslased Narva.

Nõukogude väed, mis asusid Tallinnas ja selle ümbruses ning Lääne-Eesti saartel, osutusid äralõigatuks „suurest maast“, st Nõukogude vägedest Venemaal.

56

7/2021

see töö jäi pooleli, paljud mehed otsustasid staadionilt lõikama panna ja kadusid.“ 1941. aasta suvel koguti Punaarmeesse mobiliseerimiseks umbes 50 000 Eesti meest, kellest 33 000 viidi Nõukogude Liitu tööüksustesse, kuna peljati eestlaste ülejooksmist.

Seal surid neist tuhandeid nälja ja haiguste tõttu.

LAHING TALLINNA PÄRAST

Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu otsustas 15. juulil 1941 alustada ettevalmistusi Tallinna kaitsmiseks.

Lähenemisteed Tallinnale olid kindlustatud kaitseliiniga, mis paiknes 9–12 km kaugusel linnast. Kindlustustöödele saadeti tuhandeid tallinlasi. Rajati ka linnasiseseid kindlustusi. Linna kaitsjatele pidid tulejõudu lisama sõjalaevad, mis manööverdasid Tallinna lahel ja sadamas.

16. augustil vallutasid sakslased Narva. Nõukogude väed, mis asusid Tallinnas ja selle ümbruses ning Lääne-Eesti saartel, osutusid äralõigatuks „suurest maast“, st Nõukogude vägedest Venemaal. Tallinn oli sakslaste piiramisrõngas: mere kaldal Tallinnast idas paiknes 254. jalaväediviis, Tallinnast kagus 61. jalaväediviis ja Tallinnast lõunas 217. jalaväediviis.

Tallinna kaitse juhiks määrati Punalipulise Balti laevastiku juhataja viitseadmiral Vladimir. F. Tributs. Tallinna kaitsjaid oli hinnanguliselt paarkümmend tuhat meest: mitmed laskurdiviisid, suurtükiväeüksused, lisaks Eestist ja Lätist värvatud hävituspataljonlased. Suurem osa Tallinna kaitsjaid olid mereväelased. Neid saadeti Tallinnat kaitsma ka maarindele.

20. augustil algas lahing Tallinna pärast. Saksa väed tungisid peale idast, lõunast ja edelast. 23. augustil lähenesid Saksa diviisid Tallinna kaitseliinile, kaitsjad kandsid suuri kaotusi. 25. augustil esitas Balti sõjalaevastiku sõjanõukogu liige diviisikomissar N. K. Smirnov Nõukogude sõjalaevastiku juhtkonnale ettekande raskustest Tallinna kaitsmisel: relvastuse vähesus, sõdurite väsimus, puudus komandöridest laevastikus, kohaliku elanikkonna halb suhtumine sõjaväelastesse, „kaitseliitlaste“ tegevuse aktiveerumine, eesti rahvamiilitsa meeleolude muutumine ja kohalike võimude abitus sellega võitlemisel. „Pühapäeva, 24. augusti õhtupoolikul oli vaikne ja me läksime kella 11 paiku magama. Pool tundi hiljem äratas meid vali kahurimürin. Haarasime rutuga padjad ja tekid kaenlasse ning ruttasime keldrisse. Kell 11 õhtul hakkas tööle miinipilduja. Rinne pidi olema väga lähedale nihkunud, sest oli kuulda, kuidas laeng välja lasti. Vouhh! ja vouhh! lendas see hirmsa vingumise saatel teele. Kahurid paukusid. Mürinal kihutasid mööda Männiku teed linna poole tankid,“ kõneleb Saksa vägede lähenemisest Tallinnale oma mälestusteraamatus Erika Aulik.

ajalugu

28. augustil avas Eesti Meremuuseum Lennusadamas näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“, mis avab 28.–29. augustil 1941 toimunud Tallinna evakuatsiooni sündmusi ning Juminda miinilahingu käiku.

Juminda miinilahing oli mitu korda ohvriterohkem kui Pearl Harbour või Dunkirk, kuid ometi teatakse sellest traagilisest sündmusest teenimatult vähe. Lennusadama uus näitus „Põrgu Läänemerel“ avab 80 aasta taguse katastroofi sünget tausta, dramaatilisi sündmusi ning sellesse põrgusse sattunud inimeste ja laevade lugusid.

Nõukogude vägedel polnud mingit võimalust maismaa kaudu või piki rannikut ida poole läbi murda. Hakati tegema ettevalmistusi evakueerumiseks laevadel. 26. augusti varahommikul palus Loodesuuna sõjanõukogu Nõukogude armee ülemjuhatuselt luba lahkuda meritsi Tallinnast Kroonlinna. Mõne tunni pärast saadi Stalini ja Molotovi allkirjadega luba Tallinn maha jätta.

Balti laevastiku staabiülem Juri Pantelejev meenutab sündmusi: „Muidugi oleks hulga varem pidanud valitsuse, kulla ja muu vara, sealhulgas laevastiku ja väed Tallinnast

ARON URB

NÄITUS „PÕRGU LÄÄNEMEREL“

minema viima ning mitte ootama jääma. Oli siililegi selge, et laevastikuga ei saa ju ometi maismaavõitlust pidada ja Saksa maaväge takistada. Kes aga tahaks Stalinile halbu uudiseid teatada ning öelda, et jätame Tallinna maha? Eikeegi!“ 26. augusti hommikul kell 11 andis Loodesuuna sõjanõukogu Balti laevastiku sõjanõukogule korralduse Tallinnast lahkuda. Ettevalmistuste tegemiseks jäi aega kaks päeva – Balti laevastiku sõjanõukogu hinnangul poleks olnud võimalik vaenlast kauem kinni pidada. 28. augustil, kui laevad teele asusid, jõudsid Saksa väed juba Tallinna südalinna.

7/2021

57

SÕjARAUD

EKSKAVAATOR-LAADUR CASE 695ST PIONEERIDE UUS ABImEES Tähe- ja numbrikombinatsiooni CASE 695ST taga peidab end Kaitseliidu uus ekskavaator-laadur, millest on tulevikus kindlasti palju kasu mitmetele üksustele. Eelkõige aga pioneeridele.

Tekst: JAANUS MEHIKAS, Lääne maakaitseringkonna tsiviil-sõjalise koostöö ja teavituse spetsialist

M

inu nimi on Jaanus ja olen alustav põllumees. Minu põllulapil on 4 peenart maasikatega ning kevadel panin mulda 10 kilogrammi kartuleid. Lisaks kasvab minu aiamaal maitseroheline, on väike kurgilavats ja majaesist kaunistab lillepeenar. On päevselge, et kevadel labidaga maad kaevates unistan

58

7/2021

sisepõlemismootoriga abimehest ehk minu huvi traktorite vastu on viimastel aastatel mitmeid kordi kasvanud.

PÕLLUMEHE UNISTUS?

Ühel selle suve kaunil päeval Eametsa linnakusse ehk Kaitseliidu Pärnumaa maleva uuele territooriumile sattudes avastasin eest verivärsked rohelised sõjamasinad. Iseennast tunnustava

traktoriteadlasena sain kohe aru, et tegemist on ehitusmasinate tootja CASE valmistatud kopp-laadur-ekskavaatoriga. Et lõpuni aus olla – selle nime veerisin lihtsalt rooliratta keskmes paiknevalt sildilt kokku.

Olen kuulnud, et kerge üledimensioneerimine on alati mõistlik, ja sellest mõttest ajendatuna tundus

SÕjARAUD nähtud masin mulle just täpselt nii suur, et ka minu hiiglaslik farm võib tulevikus sellist vajada. Selge on, et peab jääma võimalus laieneda, sest mine tea, võib-olla hõlmab minu aiamaa järgmisel aastal juba tervet aari. Kõndisin ümber masina ja otsisin kohta, kuhu ader kinnitada, tee peal komistasin masina esiotsas paikneva laaduri pihta ja tagumises otsas lõin pea vastu koppa. Kõige rohkem sai haiget mu ego, sest pidin hakkama vaikselt tunnistama oma võhiklikkust antud teemal.

Hingevalust toibununa otsustasin haarata taskust nutitelefoni ja otsida teadmisi guuglist. Esiti võtsin ülesandeks määratleda konkreetsele tüübile iseloomulikud numbrid. CASE Construction Equipmenti kodulehele jõudes avastasin, et see firma teeb veel mitmeid erinevaid masinaid, alates näiteks teehöövlist kuni suurte, kaevanduses kasutatavate ekskavaatoriteni välja. Mõned kobavad liigutused veebilehel ja taipasin, et Kaitseliidu Pärnumaa maleva valduses olevaid masinaid nimetavad nad backhoe loader’iks. Ühe tuntud ettevõtte translaatorit kasutades sain teada, et eesti keeles võiks see masin kanda nime ekskavaator-laadur.

Samastades tootja kodulehel olevaid pilte minu nina all seisva isendiga tuvastasin, et Kaitseliidu käsutusse on jõudnud selle kategooria kõige tegijamad tööriistad – CASE 695ST. Hästi vaikselt hakkab mulle tunduma, et see traktor võib minu vajaduste jaoks osutuda veidi suureks, aga enne põhjalikku uurimist ei saa seda ka kindlalt väita.

Esimesed read, millele mu silmad CASE 695ST tehnilisi andmeid vaadates jõudsid, sisaldasid erinevate mahutite suurust. Mulle tundub, et enne, kui see masin üldse käima läheb, on sinna vaja valada mõnisada liitrit erinevaid vedelikke ja kütus on sellest vaat et kõige väiksem osa. Kujutlesin ennast oma tagasihoidliku universaalkerega pereauto roolis lähima Circle K suunas sõitmas, et tuua 142 liitrit õli hüdraulikasüsteemi tarvis, sest, kurat, voolik jäi katusenurga taha kinni ning kogu süsteem jooksis mööda katust ja majaseina tühjaks. Maja vihmaveesüsteemist tuleb ka pärast kolmandat laussadu vikerkaarevärvilise kumaga vihmavett ning vundamendi ääre umbrohutõrje võin mõned aastad tegemata jätta.

Nüüd asun internetist uurima, kuhu on peidetud selle traktori adra kinnitus. Pärast minuteid kestva süvauuringu läbiviimist hakkab mulle tunduma, et see on kas nii hästi peidetud, et keegi pole seda leidnud, või seda ei olegi olemas. Kurat, kui atra ei saa kinnitada, siis kuidas ma oma kartulimaa kummuli keeran? Milleks seda masinat üldse vaja on, kui minusugusel suurfarmi pidajal tast tolku pole?

Viimase abinõuna otsustasin üles otsida masina valdaja ja pärida, miks Pärnumaa maleval peaks sääraseid ekskavaator-laadureid vaja minema?

Tuvastasin, et masin kuulub staabikompanii varustuse hulka. Külastasin veeblit ja kurtsin talle oma muret ja mõistmatust selle tehnika vajalikkuse suhtes. Pärast pooletunnist vestlust olin ma justkui uus mees. Tark mees see veebel.

JAANUS MEHIKAS

PIONEERI UUS ABIMEES

Ekskavaator-laadur on universaalne tööriist, millega saab kaevata, lükata, tõmmata, lõhkuda ja siis jälle siluda.

On suuremaid ekskavaatoreid, mida

kasutatakse väga suurte mahtude juures, on roomikutega masinaid, mis läbivad oluliselt keerulisemaid maastikuolusid, ehk on tööspetsiifikast tulenevalt konkreetsete tööde jaoks paremaid masinaid, aga see konkreetne isend on universaalne ja seda kõige paremas mõttes. Jah, sa võib-olla ei roni CASE 695STga nii keerulistesse kohtadesse kui näiteks roomikekskavaatoriga, aga vajadusel sõidad sa temaga mööda teed järgmisele kaevetööle, ilma et peaks vahepeal treilerit kasutama. Tal on piisavalt massi ja jõudu, et pioneeriüksust ülesannete täitmisel abistada. Selle tööriista tõste- ja kaevamisvõime, liikuvuse ja maastikuläbivuse suhe on paigas, see on optimaalne neljaveoline masin, mida ka tsiviilmaailmas laialdaselt kasutatakse.

CASE 695ST varustusse kuulub laadur, kopp ja piik. Laaduri asemele saab vajadusel kinnitada ka näiteks lumesaha ja koppasid on kaks. Kaevekopp on robustsemate ja suuremate tööde jaoks ning planeerkopp on rohkem täppistööks, näiteks pinnaseplaneerimiseks. Kaevekopp on küll kitsam, aga tegelikult on tema maht suurem, ja planeerkopal saab vajadusel muuta töönurka ehk temaga saab siluda ka kaldpindu.

Kasutades ekskavaator-laadurit on võimalik rajada tõkkesõlmi, tankivalle ning masinatele ja isikkoosseisule varjet pakkuvaid kaevikuid. Aga loomulikult ei tee masin üksi midagi, vaja on ka õppinud ja kogenud meeskonda. Pioneeriüksuse rasketehnikajaole viiakse läbi masina tutvustus ja ohutusõpe. Räägitakse masina hooldamisest ning igapäevasest töökorras hoidmisest. Oluline on kontrollida ka lisavarustuse toimimist ja olemasolu.

Meeskond peab teadma, et kaasas olev tulekustuti on kontrollitud ja kasutamiskõlblik ning kindlasti on oluline ka helkurvesti olemasolu. Tuleb õppida hindama töötegemise keerukust ja võimalikku ajakulu, et toetada maastikul sõdivaid üksusi.

Tuleb välja, et minu 60 m2 põllulapil ei ole selle masinaga küll midagi pihta hakata, aga oskusliku pioneeriüksuse võitleja kätes võib masin korda saata väiksemat sorti imesid ning tõkete ja kaevikuliinide rajamiseks sobib CASE 695ST suurepäraselt.

7/2021

59

KURIOOSUm

TANKIKS TAOTUD

TRAKTOR Ei ole sõjanduse ajaloos ilmselt teist sellist masinat, mille üle oleks nõnda palju halba nalja visatud, kui Uus-Meremaa avalike tööde ministri Bob Semple’i eestvedamisel valminud ja tema järgi ka hüüdnime saanud traktor-tank.

Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik autor

T

eisalt jälle näitab traktortank, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Või siis ei saa. Aga proovima peab.

CLASSICDOZERS.FILES.WORDPRESS.COM

Noh, igatahes algas kõik sellest, et imperialistlikud jaapanlased hakkasid juba Teise maailmasõja eel levitama juttu, et Uus-Meremaa on ikka väga kaitsetu ja haavatav.

60

7/2021

Ja eks oli jaapanlastel ka õigus, sest ajal, mil progressiivsemad või vähemalt agressiivsemad riigid ähvardavalt relvi täristasid, moodustasid Uus-Meremaa soomusjõu kuus kergekuulipildujaga tanketti (Bren Carrier). Seega järjest enam sai selgeks

võimalus, et Jaapan soovis saareriigi ära vallutada. Ja neile vastu hakata polnud millegagi.

Uus-Meremaal tuli midagi ette võtta ning sõjatehnika hankimisel vaadati paluvalt Suurbritanniale otsa.

Viimased aga ütlesid: „NÕUP!“ Neil oli viimane kui sõjarauakolakas arvel ja sakslaste hirmutamiseks kasutusel. Abi paluti ka Austraaliast, et ehk saavad nood annetada vähemalt soomusplaate. „NA-OU!“ ütlesid samuti agressiivsetest jaapanlasest heitunud austraallased.

KURIOOSUm

Ei jäänudki Uus-Meremaal muud üle, kui hakata käepärastest vahenditest ise soomusvägesid ehitama. Projekti asus vedama juba nimetatud minister Semple, kes sõnas: „Kui sellesse riiki tungitakse, peab meil olema sama hea varustus, kui mitte parem!“ Täpselt pole teada, kui tugevaks pidas Semple võimaliku riiki tungiva agressori tehnikat. Kuid sellest parema pidi tema nägemuse kohaselt saama USA-s 1935. aastal valminud traktortanki Disston prototüüpi eeskujuks võttes. Nimetatu oligi soomustatud ja relvastatud linttraktor, mille eeskujul Uus-Meremaa ilma joonisteta enda versiooni ehitama hakkas.

Arusaadav otsus, arvestades, et UusMeremaal oli tol hetkel kasutada 81 Caterpillari D8 linttraktorit (lisaks 19 veel reservis). Ja ligi sada tanki oleks juba päris arvestatav jõud.

Igatahes parem kui kolm tanketti.

Relvastuseks plaaniti iga tanki juures kasutada kuut kergekuulipildujat Bren (kaliiber 7,7 mm). Mis tähendab, et meeskond pidi olema võrdlemisi suur, koosnedes koguni kaheksast liikmest.

Traktori enda juures tehti vaid kosmeetilisi muudatusi, peamine oli sellele paigaldatav relvastatud soomuskonstruktsioon. Plaani kohaselt pidi soomuskest traktorile ümber saama paari tunniga.

SUUR, HABRAS JA AEGLANE

Mõeldud-tehtud. Või vastupidi. Igatahes klopsiti esimene metallist kest kiiruga valmis. Kuna soomusplaate oli saada vähe (pagana austraallased!), kasutati soomustamiseks seda, mida saadi. Ehk käiku läksid suvalised lainelised metallplaadid.

Testimine näitas, et need suutsid kinni pidada kuni 20millimeetrise kuulirahe. Jaapani levinumate tankide suurtükid algasid aga 37 millimeetrist ehk tankilahingus oleks traktor-tank hätta jäänud.

Vähe sellest, et traktor-tankil polnud korralikku soomuskatet võimaliku vastasmeeskonna tanki vastu, oli see

oma 3,65meetrise kõrgusega ka silmatorkavalt suur ja lihtsasti tabatav sihtmärk.

Võrdluseks: Jaapan oleks tõenäoliselt kasutanud rünnakutes kergetanki Type 95 Ha-Go, millel kõrgust 2,13 m.

Isegi suur Saksa tank Tiiger I oli vaid 3 m kõrgune.

WIKIPEDIA

USA EESKUJUL

Testimise käigus tegi kogenud kindral Edward Puttick ettepaneku eemaldada torn, mis oleks kõrgusest 60 cm maha võtnud. Nagunii oli torn täiesti kasutu, kuna sellel polnud luuki, mistõttu ei saanud sealt ei vaatlusi teha ega häda korral väljuda.

BOB SEmPLE’I TANKI TEHNILISED NÄITAjAD Pikkus-laius-kõrgus: 4,2 m x 3,30 m x 3,65 m Mass: 18 t (sh 2 t soomusplaate) Meeskond: 8-liikmeline Mootor: 128 hj diiselmootor (6 silindrit) Läbitava koolmekoha sügavus: 1,22 m Soomus: 12,7 mm laineline terasplaat ja 8 mm sile terasplaat Relvastus: 6 kergekuulipildujat Bren (7,7 mm) Kiirus: 12 km/h Tegevusulatus: 160 km

Lisaks muudele puudustele, et mitte öelda veidrustele, polnud kiita ka traktor-tanki liikumiskiirus, mis küündis ideaaltingimustes (mäest alla ja taganttuulega) maksimaalselt 12 kilomeetrini tunnis. Ehk siis sisuliselt võis selle eest ära joosta.

ÄRGE ENAM TEHKE

Puudustele vaatamata valmis 1941. aasta jaanuaris esimene masin ning sama aasta sees veel kaks.

26. aprillil osalesid kaks tanki uhkelt paraadil Christchurchi linnas. Üks neist osales veel 10. mai paraadil Aucklandis, et tugevdada inimeste moraali ja kindlustunnet. Kas see ülesanne just täidetud sai, aga igatahes külmaks ei jätnud selline aparaat kedagi. Poliitilistel rivaalidel oli minister Bob Semple oma kodumaise tankiga pidevalt hambus.

Valmis ohtralt pilkavaid karikatuure ja nii sai ka traktor-tank kuulsaks kui Bob Semple’i tank. Palju läksid need paraadi maskotid Uus-Meremaale maksma? Esimene tank ehitati 5 902 naelaga ja järgmised kaks maksid kokku 4 323 naela. Võrdluseks: Briti tolleaegne tank Cromwell maksis 10 000 naela tükk.

Paraadid peetud, anti kolm masinat pidulikult sõjaväele üle. Esimese asjana lasigi kindral Puttick neilt tornid eemaldada ja saatis need siis rannakaitsesse. Ühtlasi pani Puttick valitsusele südamele, et nad rohkem sellist tüüpi masinaid ei ehitaks. Ja nii ka läks.

Seega võib päris kindlalt öelda, et Bob Semple’i tank oli Teise maailmasõja seisukohalt läbikukkumine. Esimeses maailmasõjas oleks see ilmselt olnud tõsine tegija. Tegid ju tol ajal eestlasedki käepärastest vahenditest soomusautosid, millest ühe koopia on pargitud Viimsi sõjamuuseumi hoovile.

Võimalik, et Bob Semple’i traktortank oleks olnud tõsiseltvõetavam, kui sellele oleks paigaldatud 37 mm kahuriga torn, nagu ameeriklaste Disston traktor-tankil oli.

Ent kui ameeriklastest rääkida, siis nende järgmise põlvkonna Caterpillar D9 linttraktoreid soomustab Iisraeli sõjavägi tänase päevani, et saaks kuulirahe all rahulikult sahatöid teha.

Igaks juhuks on kuulipildujagi katusele paigaldatud. Umbes täpselt nagu Bob Semple’i tankil ...

ALLIKAD: • • • • •

https://en.wikipedia.org/wiki/Bob_Semple_tank https://www.youtube.com/ watch?v=w8hRRCFdnnk&ab_channel=SimpleHistory https://tanks-encyclopedia.com/ww2/NewZealand/ Bob_Semple_Tank.php https://tanks-encyclopedia.com/ww2/US/disstontractor-tank/ https://en.wikipedia.org/wiki/Armored_bulldozer

7/2021

61

kuidas ...

KUIDAS ...

KÄIMAD KESTMA SAADA Mis on kõndimise juures kõige olulisemad? Õige, jalad! Ilma on keeruline.

Ja kohe nende järel jalanõud. Et jalanõud aga kestaks ja kannaks, tuleb nende eest hoolt kanda. Aga kuidas või miks?

Tekst: HANNES AUS, Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna veebel ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

N

ovot, nahast saapad on nagu abielu: ilusad, kallid ja ehitatud kestma, aga kui te neid ei hoolda, siis lagunevad nad enne oma aega laiali. Kui aga hooldada, kestavad nad kuni surmani.

Saapaid valides ja jalga proovides tuleks neid kindlasti vaadata sellise pilguga, et saaks kanda kahe paari sokkidega ja topelt taldadega. Topelt tallad selleks, et isoleerida maapinnast tulevat külma. Kaks paari sokke aga vähendavad hõõrdumist ja takistavad villide teket. Samuti juhib lisasokipaar paremini niiskuse jalast eemale. Alussokid olgu õhemad ja pealmised paksemad.

Ent ärgem kaldugem teemast kõrvale.

Niisiis, oled saanud laost või poeriiulilt uued nahksed jalavarjud. Mida kõigepealt teed – tõmbad need viksiga üle?

Vale vastus.

Selleks, et saabas jala järgi vormuks, või mõningatel juhtudel ka vastupidi, jalg saapa järgi kuluks, tuleb esmalt saapaid kanda ja lasta neil jala ning, ütleme otse välja, higi mõjul deformeeruda just neis piirkondades, kuhu jalg survet avaldab. Jättes samal ajal jäigemaks need kohad, mis jalaga nii tihedalt kokku ei puutu.

Muidugi, paarikümnekilomeetrisele jalgsirännakule ei maksa uute saabastega minna. Aga rida lühemaid jalutuskäike peaks andma soovitud efekti.

Mõni soovitab protsessi kiirendamiseks ka viinaga immutatud villane sokk jalga tõmmata.

Igatahes kui saabas on juba kergelt jala järgi vormunud, see paindub täp-

62

7/2021

selt nende kohtade pealt, kust peab painduma, ja on jäik sealt, kust peab olema, ongi paras aeg saapale kaitsev kreemikiht peale tõmmata.

MIKS PUHASTADA?

Võib jääda mulje, et saapaid tuleb puhastada sellepärast, et ülemad kiusavad ja nõuavad viksitud ja puhtaid saapaid. Tegelikkuses on sõduri esmaülesanne hoida oma varustus korras, puhas ja jätkusuutlik. Seega, kui saapapaar on jala järgi mõnusalt sisse kantud, oleks ju kahju, kui need hooaja lõppedes tuleks ärakantutena minema visata. Et seda ei juhtuks, tulebki saapad hoida kuivad ja puhtad.

Mõistagi, muda ja vesi ei ole saabastele vastunäidustatud, selleks saapad ju ongi, et märjaks ja mudaseks saada. Ent kui jätta muda saapale liialt

kauaks, hakkab see nahka lõhkuma.

Kuidas? Iga kord, kui saabas astudes paindub, hõõrdub selle pinnal ja mikropragudes olev muda, mis peamiselt koosneb ju liivast ehk väikestest kivikestest, aina sügavamale saapa pinda. Mõju on umbes sama, nagu saabast liivapaberiga lihvides. Seda ju ei teeks? Järelikult ei maksa ka paksu, kuivanud mudakihiga saabastega liiga kaua kõndida.

Hea küll, aga kui ei kõnni mudaste saabastega, vaid jätad need rahulikult koridorinurka seisma, mõnda tulevast matka ootama, siis ju ei kuluta saapaid? Õige. Ent kuivanud muda imeb saapanahast selle loomulikku niiskust välja, muutes naha jäigemaks ja rabedamaks. Nii et järgmine kord pikemale rännakule minnes võivad saapasse juba sügavad vaod murduda. Jällegi paha.

KUIDAS ...

Kui saapad on vabastatud liigsest kolast, nagu nöörid ja sisetallad, tuleb need vabastada ka liigsest mustusest. Eelmainitud harjaga. Raskemini ligipääsetavate kohtade harjamiseks sobib ka näiteks hambahari. Ristkasutust me siinkohal siiski ei soovita.

Kui saapad veel puhtad ei ole, pese kuivanud mustus pehme, niisutatud lapi ja veega maha. Võib kasutada ka voolavat vett. Ei tee see saabastele miskit halba. Tegelikult isegi, kui tahta nahksaabastele Merelõvi või mõne muu rasvainega lisaveekindlust anda, on selle pealekandmiseks õige aeg just siis, kui saapad on märjad. Nõnda imendub rasv sügavamale naha sisse ja protsessi ei pea niipea kordama.

Samas jällegi mõnede ekspertide hinnangul imendub rasv märga saapasse liialt sügavale, pärssides nõnda saapa võimet hingata. Igal juhul ei maksa rasvaga liialdada. Mida rasvasemad saapad on, seda vähem nad hingavad.

Ehk siis, kui võimalik, tuleks saapad iga matkapäeva järel puhtaks teha.

SAAPAD PUHTAKS

Ega siin suurt teadust pole. Vaja on vett ja saapaharja. Nii tugevate harjastega kui vaja, aga nii pehmetega kui võimalik. Seepi või muud kodukeemiat, nagu näiteks pesupulbrit, on mõistlikum mitte kasutada. Need sisaldavad nahka kahjustada võivaid keemilisi ühendeid. Ka ei maksa saapaid panna pesumasinasse. Mis juhtub saabastega pesumasinas, sellest võib-olla kunagi artiklis „Kuidas kõige efektiivsemalt oma saapad ära lõhkuda“.

Enne saabaste puhastamist eemalda sellelt nöörid ja sisetallad. Tegelikult võiks sisetallad, isegi kui need ei tundu niisked, pärast iga pikemat käimist saabaste seest välja võtta. Nii väldid

Määrimiseks on veel mõned võimalused: pihustiga silikoonmääre, vana kooli mesilasvaha või tööstuslikel õlidel baseeruv saapamääre. Samuti veepõhine veekindel vaha Nikwax.

SAAPAD KUIVAKS

Veeprotseduurid lõppenud, on vaja saapad kuivaks saada. Kui aega on, võib jätta need õue kuivama, kuid mitte otsese päikese kätte. Kui on kiire, siis võib protsessile kaasa aidata näiteks fööniga. Aga madalal kuumusel ja distantsi hoides.

Kuivamisprotsessi saab kiirendada, kui toppida saabastesse vett imavaid pabereid. Ajalehepaber ei ole parim variant, sest mõnel juhul võib trükivärv saapa veekindlat kihti lõhkuma hakata. Ent siis ei maksa neid sinna unustada, vaid ikkagi eemaldada kohe, kui paber on niiskeks muutunud.

Mida teha ei tasu, on saabaste asetamine kuumale radikale või, hoidku selle eest, lõkkekuumuse kätte. Liigse

Vaja läheb: saapaharja – tegelikult isegi kahte, üks suurema pori maha harjamiseks, teine määrde peale ja laiali kandmiseks; vett; paberit; saapamääret.

Ajakulu: 15–30 minutit

kuumuse mõjul hakkab nahk pragunema, selle erinevad kihid üksteisest eralduma, kummidetailid kuju muutma jne. Jälle teema artiklisse „Kuidas kõige efektiivsemalt oma saapad ära lõhkuda“.

Metsas olles saab saapaid kuivatada rusikasuuruste kividega, mida on eelnevalt soojendatud lõkke ääres sellise soojuseni, et kannatab käes hoida, ja mis pannakse saapa sisse.

KREEM PEALE JA SISSE

Saapad puhastatud ja kuivatatud, on aeg neile jälle määre peale tõmmata.

Kas siis naha sisse imenduv, toitev ja pehmendav määre, seda kattev, kaitsev ja veekindlust andev määre või värvi taastav määre. Või vajadusel kogu menüü. Milline määre täpselt, sõltub juba naha tüübist, on see pindvärvitud nahk, aniliinnahk, seemisnahk, nubuk või muu. Igaühele neist on oma vahendid. Kui poemüüjale saabas ette näidata, saab tõenäoliselt selle, mida vaja.

Saabaste kreemitamisel on oluline kreem peale kanda ühtlase kihina.

Liiale pole mõtet minna. Väikese sõrmeotsa suurune tuts saapa ninale, teine saapa küljele. Kreem sisse harjata ning jätta umbes veerand tunniks seisma. Seejärel võib peale tõmmata teise kihi või siis võtta villase lapi ja saapapaari kenasti läikima poleerida.

Aga läikimine pole saapa juures muidugi omaette eesmärk – hooldame saapaid ikkagi selleks, et need kestaksid ning võitleja saaks oma ülesande täidetud, ilma et märjad või muul moel rikutud jalanõud teda saboteeriks.

ASSO PUIDET

sisetaldadesse akumuleerunud niiskuse mõjul tekkivat odööri või koguni hallitust.

7/2021

63

ASSO PUIDET

üleelamine

64

7/2021

üleelamine

UNUSTA SÜÜTEVEDELIK: TULI ÜLES LOODUSLIKE VAHENDITEGA! Kuidas sädemest süttib leek – see on üsna oluline küsimus, kui olete looduses ja peate tule üles saama. Õnneks on meie metsad, heinamaad ja rabad suhteliselt tuleohtlikud ning pakuvad tulehakatuseks piisavalt vahendeid.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

M

uidugi, lihtne vastus tõstatatud küsimusele, millega tuli üles saada, oleks kasetoht. Aga alati ei ole kasetohtu võtta. Sestap on hea teada alternatiivseid, tulepulgaga süütamiseks sobivaid looduslikke tulehakatusmaterjale.

Laias, et mitte öelda õhukeses laastus peate leidma midagi, mis oleks kuiv ja õhuline, aga samas mitte liialt kiiresti põlema.

Või siis midagi vaigust. Üheks selliseks alternatiivseks tulesüütamisvahendiks on kraavide ja teiste veekogude kallastel, aga ka mujal märgaladel kasvav hundinui. Täpsemalt hundinuia nui.

Lammutage see sõrmede vahel ära ja laotage laiali, nõnda et moodustuks selline pulstunud merisea olekuga vatikuhil.

Piisab paarist tulepulgast lenduvast sädemest, et see põlema lahvataks. Sealt edasi on juba valiku küsimus – kas lisate põlevale vatikuhilale peenikesi, kuivanud kuuseoksi või kannate tule õhukese laastuga varem ettevalmistatud lõkkeasemesse.

KUIVA ILMA MATERJALID

Aga, nagu öeldud, kasvab hundinui ainult valitud kohtades.

Vales piirkonnas viibides võibki seda otsima jääda. Teiste kõrreliste leidmise tõenäosus on märksa suurem. Muidugi, kõrrelisi on oma 10 000 liiki ning igaüks neist tule süütamiseks ei sobi. Vaja on koguda võimalikult kähara tipuga isendeid.

Näiteks pilliroo tipud on selleks väga sobivad. Jällegi koguge kokku peotäis või kaks pilliroo päiseid, moodustage neist kuhil, andke sädet ja küll te siis näete. Võrreldes mõnevõrra tihkema hundinuiakuhilaga, mis rohkem tossab kui põleb, on pilliroo peadest tulehakatis märksa intensiivsema ja kõrgema leegiga.

Aga põleb seetõttu ka kiiremini ära, mistõttu peate sealt tule edasi kandmiseks või tule sellele ehitamiseks kiiremini tegutsema.

Igasuguste kõrreliste, nagu pilliroo ning ka eelmainitud hundinuia juures on üks oluline nüanss, mida tuleb silmas pidada – nimelt kui õhk on niiske, siis need materjalid tule ülessaa-

miseks ei sobi. Seda põhjusel, et need tõmbavad õhuniiskuse kiiresti endasse ega sütti enam.

IGA ILMAGA

Niiskemate olude jaoks oleks vaja midagi vaigust. Kui te ei ole just kaasikus, siis olete äkki männikus ja just sealt võite leida tõrvase männioksa.

Tasub otsida vanemaid mände, millel on palju murdunud oksi küljes. Sellise leidnud, vaadake lähemalt okste murdumiskohti – just sealt hakkavad männid tõrva välja ajama. Kui nüüd sellel murdumiskohal on muidu heleda pinna peal näha tumedamaid laike, siis oletegi õige tüki leidnud – see tume aine ongi tõrv.

Samamoodi võite tõrvaseid tükke otsida tuulemurrus maa seest välja murtud männijuurte küljest – ka neis on tõrv sees.

Igaks juhuks võite murdekohast ninaga tõmmata – kui seal on tõrva, tunneb teie nina selle kindlasti ära.

Saagige endale oksa või juure küljest paraja suurusega, näiteks käelabapikkune tükike ja pistke reisipauna. Või uuristage sellest auk läbi ja riputage kaela. Järgmine kord tuld tehes on teil süütematerjal juba olemas.

Et tõrvasest puutükist tuld saada, tuleb selle pinda esmalt noaotsaga kraapida. Umbes samamoodi, nagu teeksite kasetohuga. Nõnda, et puutüki pinnale moodustuks purust ja tillukestest käärdunud ribadest kuhil. Ja siis pole jällegi muud kui kuhilale sädemega pihta saada ja ongi leegid üleval.

Muidugi, võrreldes hundinuiasülemi või pilliroovillakuhjaga, on säärasele tunduvalt väiksemale sihtmärgile oluliselt raskem sädemega pihta saada. Aga kui viimaks saate, on tulemus seda väärt. Tõrvane, kuum leek peab vastu ka õrnemale tuulele ning põleb piisavalt kaua, et sealt pealt tuli edasi lõkkesse kanda.

Ning mis oluline – säärane tulehakatus töötab ka niiske ilmaga.

Seega, ei ole vaja metsa tassida pudelit süütevedelikuga, ajalehepaberit või tikke ja tulemasinat, mille peale ei saa kindel olla.

Piisab tulepulgast – ülejäänud vajaliku annab teile loodus. Kui oskate temalt vastu võtta.

7/2021

65

meditsiin

KAITSELIITLANE, ÄRA KÖHI! PIXABAY

Öeldakse, et kui nohu ravida, kestab see seitse päeva. Ja kui mitte ravida, siis nädal aega. Köhaga on umbes sama teema. Aga ometi leidub nii kaubandusvõrgus kui looduses küllaga vahendeid sümptomite leevendamiseks.

66

Tekst: IRJE KARJUS, metsamoor 7/2021

mEDITSIIN

F

armakoloogia usku inimesed saavad oma rohud apteegist. Tuleb vaid proviisorilt küsida ning ongi Otravin, Sudafed, Brontex või Prospan letile löödud.

Edasi pole muud, kui infolehes näpuga järge ajada ning vastavalt ettekirjutustele tarbida. Ja ehkki apteegist pakutud kraami tarbimine on üldjuhul kiire, mugav ja prognoositava resultaadiga, ei maksa nende kõrval unustada ka looduslikke ravimeetodeid. Just neile allpool keskendumegi.

Köha Köha annab märku, et hing on haige. Hing(amine) on takistatud. Hingamisteed reageerivad kohe, kui sinu emotsioonid hakkavad sind lämmatama. Muidugi on külm ja niiske ilm ning talvine pikk hämar aeg seda soodustavaks teguriks.

JALAVANN JA INHALATSIOON MÄNNIOKSTE JA NULUÕLIGA

Pane jalavannikaussi kimbuke männioksi, vala peale keev vesi ning lase parajaks jahtuda. Enne kui hakkad jalavanni tegema, lisa vette mõned tilgad eeterlikku nuluõli. Vannita jalgu 5–6 korda päevas. Pärast vanni hõõru jalgu valge sinepi õliga. Sama seguga tee ka nii tihti kui võimalik inhalatsiooni.

SIBULAROHI MEEGA

Võta neli sibulat ja lõika koos koorega viiludeks. Keeda sibulaid väiksel kuumusel, nii et segu ei kee, vaid aurustub pooles liitris vees, kuhu on lisatud 4 suurt supilusikatäit mett. Järele jääb umbes klaasitäis vedelikku, mida tuleks võtta iga kord, kui köhahoog peale tuleb.

Paari päeva pärast peaks köha või tahtmine köhida läinud olema.

HANERASVASALV

Hanerasv on väga hästi imenduv rasv. Lisa hanerasvale paar tilka eeterlikku nulu- või kadakaõli ja määri õhtul enne magamaminekut rinnale.

PUNASE RISTIKU TEE, NÕMMLIIVATEE

Võta teelusikatäis punase ristiku õisi ja samapalju nõmmliivateed ning vala üle 200 ml kuuma veega. Lase minut tõmmata ja joo soojalt. Tee seda teed kolm korda päevas niikaua, kuni rögaeritus hakkab suurenema.

ÜHEKSAVÄGISE TINKTUUR

Võta pool teelusikatäit üheksavägise tinktuuri kohe, kui tunned, et köhahoog hakkab peale tulema. See lõõgastab hingamisteid ja taime toimeained pääsevad hästi mõjule.

Mitte kasutada lastel ja rasedatel.

NAISTEPUNAELIKSIIR

Võta pool teelusikatäit naistepunatinktuuri, lisa sellele pisut lusikal soojendatud mett ja tarbi kohe, kui tunned, et köhahoog hakkab peale tulema. See lõõgastab hingamisteid ja taime toimeained pääsevad hästi mõjule. Jällegi mitte kasutada lastel ja rasedatel.

EETERLIK NULUÕLI

Tilguta kraeservale ja padja peale mõned tilgad eeterlikku nuluõli, see tervendab hingamisteid.

Nohu Külmal ajal on nina külma ja sooja õhu vaheldumise tõttu tundlikum ning kipub nohisema. Või koguni lörisema. Lisaks tüütutele heliefektidele ei saa aju piisavalt hapnikku, mistõttu on peas umbne tunne. Mis sellisel puhul teha ja kuidas ennast kiiresti aidata?!

SOOLAVESI

Loputa nina päeva jooksul nii tihti kui võimalik roosa soola veega, kuhu on lisatud mõni tilk naturaalset õunaäädikat.

Tee soolavesi klaasi valmis, lisades 200 ml toasoojale veele ühe teelusikatäie roosat soola.

HANERASV EETERLIKU ÕLIGA

Köha vastu leevendust pakkuv hanerasv on tõhus rohi ka nohu puhul. Ainult et tilkuva nina korral tuleb okaspuuõliga väestatud rasva määrida mitte rinnale, vaid ninatiibadele ja -juurele.

JALAVANN

Tee männiokka jalavanni 4–5 korda päevas nii kuumalt, kui kannatad. Hoia jalgu soojas vannis 10 minuti kaupa, seejärel hõõru sisse valge sinepi õliga ja pane jalga soojad naturaalsed sokid.

INHALATSIOON

Pane potiga vesi keema. Lisa veele raudrohu- ja kummeliõisi, kummardu poti kohale ja hinga sisse sooja auru. Parem, kui saad rätiku üle pea visata, et aur oleks paremini inhaleeritav.

Võid lisada auruveele mõne tilga eeterlikku tüümianiõli.

PEEDIMAHL

Pressi värskest peedist mahl ja tilguta seda tilkhaaval kinnisesse ninna. Minu isikliku kogemuse põhjal on see kõige parem nohurohi.

ALLERGILISE NINAKINNISUSE PUHUL

Võta 3–4 korda päevas 20 tilka mustasõstrapungadest tehtud tinktuuri. Tinktuuri peaksid juba kevadel valmis tegema. Selleks täida purk poolenisti mustasõstrapungadega, vala peale 40protsendiline viin ja lase kaks nädalat tõmmata. Seejärel kurna pungamass välja ja villi tinktuur õhukindlalt suletavasse pudelisse.

Lisaks pihusta ninna nii tihti kui võimalik raudrohu lillevett.

Selleks heida pikali. Pihusta lillevett ninasõõrmetesse, lase minut toimida ja nuuska õrnalt välja. Korda protseduuri, kuni nina avaneb. Tee seda 5–7 korda päevas Ka võid masseerida varvaste külgi 10 minutit valge sinepi õliga, kuhu on lisatud paar tilka eeterlikku tüümianiõli.

Ja et kindel olla, joo päevas paar tassitäit sooja angervaksa-kortslehe teed. Lisa ühele supilusikatäiele teepurule 250 ml kuuma vett ja lase 15 minutit toimida. Seejärel joo soojalt.

Need on ainult mõned näited. Tegelikult on looduslike ravimtaimede, tinktuuride, leotiste ja määrdevahendite nimekiri peaaegu sama pikk kui droogide nimekiri ravimiameti koduleheküljel. Tuleb ainult see kõige sobivam enda jaoks välja selgitada. Saagem terveks!

7/2021

67

MONIKA RISTISAAR

NAISKODUKAITSE

ajas ataki „Esmaabi v v patsient. käes vaevle i esmaabi Edukalt ant ürgistuse ka seenem le ja käeluu iu e n d u n a sa le naisele.“ a n a v d u n d mur a i ole teateg Tegemist e nnetusest, toimunud õ vrite vaid Manöö unkti meditsiinip a. kirjelduseg IS O O, URA JÕG Tekst: L A ngkond ri u rt a T kaitse Naiskodu

TÄHELE 68

7/2021

!

U N A P

NAISKODUKAITSE

M

is üldse on Manöövrid? Manöövrid on Tartu ringkonna akadeemilise jaoskonna iga-aastane võistlusmatk, mida korraldatakse juba 2013. aastast. Võistlustel saavad kokku akadeemiliselt organiseeritud naised – rajalt leiab neljaliikmelised naiskonnad, mis koosnevad Tartu naiskorporatsioonide liikmetest.

võistlusärevust. Aga ka lihtsalt üht seiklusrikast päeva. Lisaks uutele teadmistele ja värskes õhus viibimisele on iga võistkonna eesmärk võita endale ihaldatud rändkarikas – graveeringuga katelok.

Konkurentsi pakub igal aastal ka üks Naiskodukaitse uutest liikmetest koosnev võistkond. Võistkondadele pakub tuge saatja, kes on juba kauasem Naiskodukaitse liige.

Just teadmised ja seda korraldavad inimesed on see, mis toob igal aastal järjest rohkem osalejaid.

Alates aastast 2019 on võistlustulle oodatud ka hakkajad gümnaasiumitüdrukud. „Soovime gümnasistidele tutvustada Naiskodukaitset, tõsta nende teadlikkust organisatsioonist ja õpetada eluliselt vajalikke teadmisi erinevate ülesannete kaudu, mis neid rajal ees ootavad,” lausub akadeemilise jaoskonna esinaine Kärt Viltrop.

KATELOKI NIMEL

Lisaks organisatsiooni tutvustamisele ja uute teadmiste andmisele on Manöövrite eesmärgiks väikese võistluse kaudu näidata ka Naiskodukaitses omandatavaid oskusi. Nii võib võistleja leida ennast takistusrada läbimas, mis on väike sissejuhatus sõdurioskustesse, NATO tähestikus kodeeritud teadet edastamas, mis on sidepidamise alustalaks, või esmaabi andmas.

Rajal olevad punktid on peamiselt meelelahutuslikud, kuid peaaegu kõikides on ka õpetlikke ülesandeid.

Seda kinnitab ka korp! Sororitas Estoniae liige Carmen Kask, kelle sõnul osalejad ootavadki Manöövritelt peamiselt uusi teadmisi ja kogemusi, mõnusas koguses meelelahutust ja

INIMESED LOEVAD

„Manöövrid on alati väga meeleolukad – üritus on aastast aastasse olnud väga hästi korraldatud, paneb osalejad mõõdukalt proovile ning pakub igapäevaelule vaheldust.

Manöövritel osalejad on alati oma kogemust väga kiitnud, kindlasti kutsub ka hea tagasiside korporatsioone üha uuesti osalema,“ leiab Carmen.

Carmen toob ka välja, et Manöövrid on üsna ainulaadne üritus, mille sarnaseid on tema teada üsna vähe. Ka Kärt leiab, et just inimesed, kes võistlusmatka korraldavad, teevad selle ürituse eriliseks.

ÜHINE ASI

Kui esialgu korraldasid võistlusmatka ainult akadeemilise jaoskonna naised, siis tänaseks löövad korraldamises kaasa kogu Tartu ringkonna naised ning ka Tartu piirkonna mehed.

Kui küsida Carmenilt tema meeleolukaimat elamust, siis ta leiab, et juba võistluspaika viimine annab üritusele uhke avapaugu. Nimelt viiakse kõik võistlejad võistluspaigale kastiautodes.

Pärast pikka võistluspäeva ootab aga võistlejaid alati saun ja soe supp, mis paneb võistluspäevale ideaalse punkti.

7/2021

69

ANNIKA TAMMUS

naiskodukaitse

RAPLA RAJU

PUUDUV TÜKK PATRULLVÕISTLUSTE JADAS Olid ajad, kui Naiskodukaitses oli igal piirkonnal oma koormusmatk.

Nüüd on Naiskodukaitse olnud juba pikka aega seisus, kus aastas toimub üks üle-eestiline Koormusmatk. Aga mis oleks, kui selle kõrval oleksid ka piirkondlikud patrullvõistlused? Sest...

Tekst: NELE PERNITS, Kaitseliidu kooli haridustehnoloog

70

7/2021

S

est Koormusmatkale saab iga ringkond välja panna vaid ühe võistkonna, mille komplekteerimisega on nii mõnelgi ringkonnal probleeme. Sageli on need neli igal aastal samad inimesed. Järelkasvu ei ole, sest vähesed tahavad, et Koormusmatk oleks nende esimene patrullvõistlus.

Teisalt jälle on Raplas hoopis teistsugune probleem, see ringkond on viimasel ajal nii patrullvõistluste usku läinud, et igal aastal on Koormusmatkale soovijate arv palju suurem, kui ühte võistkonda mahub. Kohe tekib küsimus, keda eelistada, kui osaleda saab ainult üks võistkond. Kas neid, kes on igal aastal käinud, on selles väga head ja kellel on lootust võit koju tuua? Või anda võimalus uutele, kes tahaksid ka proovida, mida üks patrullvõistlus endast kujutab? Millal on uute aeg? Ja kuidas öelda potentsiaalselt parimatele, et teie seekord

NAISKODUKAITSE Ühe ülesandena tuli Rapla Rajul süüdata tuli loosiga tõmmatud vahendite abil

PATRULLVÕISTLUSE KORRALDAjA mEELESPEA Tekst: REELIKA ROHUSTE

MÕTLE, KUST VÕIKS RADA ALATA JA LÕPPEDA ehk pane paika start ja finiš.

ning muidugi Harju ja Tallinna ringkondade võistkonnad.

Sellist registreerumistormi, nagu me ette kujutasime, kaugeltki ei tulnud.

Milles võis asi olla, et meie arvates kauaoodatud ja kahel käel tervitatavat piirkondlikku koormusmatka ei tabanud kohe esimese hooga võistkondade uputus? Julgen põhjuseks pakkuda kerget hirmu „ma pole kunagi käinud, äkki ei saa hakkama“. Kirjutasime veel ja veel, et see ei ole päris koormusmatk, see on kergem, kõik saavad hakkama, ja laiendasime sihtgruppi kõigile ringkondadele. Selleks ajaks oli endal tekkinud juba nii palju häid mõtteid ja suur tahtmine korraldada, et mitte ei oleks tahtnud enam võistlust ära jätta. Samas ei olnud tahtmist ka viie võistkonnaga võistlust teha.

võistelda ei saa, mis siis, et te head olete? Ühe õnnetus, et pole Koormusmatkale võistkonda välja panna, on teise õnn, ja nii on Rapla puuduvate ringkondade arvelt saanud kahel viimasel aastal saata Koormusmatkale koguni kolm võistkonda. Aga me ei looda, et see iga kord nii hakkab olema.

VÕIMALUS PROOVIDA

Raplas on aastaid veeretatud mõtet, et kui õige elustaks piirkondliku koormusmatka, mis oleks lihtsam ja lühem kui päris Koormusmatk ja annaks igaühele võimaluse proovida, kas temas on retkehunti. Lisaks annaks see võimaluse teha oma võistkondade seas selektsiooni, kes saab eelisjärjekorras järgmisele Koormusmatkale.

Nii sündiski plaan korraldada piirkondlik koormusmatk Rapla Raju, kus saavad osaleda oma ringkonna naised, oma ringkonna vanemad kodutütred

Ent kui kell kukkus ja koormusmatka aeg oli käes, startis Alust kümme võistkonda ja lisaks üheteistkümnendana 0-võistkond, kelleks olid Rapla noorkotkad. Sellise hulgaga tasus võistlust teha. Võib juba öelda, et kõik võistkonnad lõpetasid, jäid rahule, kiitsid võistlust ja olid iseenda hakkamasaamise üle uhked.

PÕHJALIK EELTÖÖ

Kuidas aga korraldada üks patrullvõistlus nii, et esmakordselt rajal olijad saaksid positiivse elamuse ning kogenud retkelised tunneksid samuti, et peavad natuke pingutama ja on põnev?

Põhiplaneerimismeeskonnas ei peagi olema palju inimesi, ka ei pea võistluse visioon olema täiesti selge selleks, et saaks juba võistlusjuhendi valmis teha ja osalejaid kutsuma hakata. Meil oli põhilisi planeerijaid ehk neid, kes kogu suurt pilti teadsid, kolm. Kõik ülejäänud punktikohtunikud ja teised abilised kaasasime aja jooksul ning päris täpselt said nad teada, millal ja kus ja mida nad teevad, alles võistluse ajal.

KUS VÕIKSID OLLA KONTROLLPUNKTID? Kas sinna on vaja autoga juurde pääseda, et kohtunikel lihtsam oleks, või saab jalgsi varustust viia?

MÕTLE ÜLESANDED VÄLJA. Selles punktis võib juba hakata kohtunikke kaasama, sest võibolla mõni punktikohtunik soovib oma punkti ülesande ise välja mõelda.

LEIA VASTUTEGEVUSE VASTUTAJA ja räägi, mis tingimustel ja kuidas võiks/peaks vastutegevus toimetama.

TEE JUHEND ja kutsu registreeruma.

KAASA INIMESI kontrollpunktide kohtunikeks, toitlustamisse, tagalasse, leia fotograaf, meedik.

TEE ASJAKOHASEID TABELEID ja juhendeid ja veel tabeleid. Ajatabel, ülesande kirjeldused ja vastuselehed, elud, kaelakaardid, võistluskaardid, sildid staapi, registratuuri.

ORGANISEERI JA PAKI KOKKU VARUSTUS. Mandaati, punktidesse, komplekteeri osalejate materjal mandaati, leia autod ja juhid, köögivarustus.

Oota mandaadis, NAERATUS NÄOL, võistlejaid.

Mõtlesime välja mõned kontrollpunktide tegevused. Kirjutasime selle teadmise põhjal valmis võistlusjuhendi.

Saime täpselt õigeks päevaks valmis.

Kõigile põhikorraldajatele oli see esimene selles mastaabis patrullvõistlus ja oli palju kõhklusi ja kahtlusi, kui kiiresti võistlejad mingi vahemaa läbivad teel, metsas ja soos või kustkaudu nad õieti punkti liiguvad. Kõik teed ja rajad said risti-rästi läbi käidud või jalgratta ja autoga läbi sõidetud.

Lõpuks tuli kuskile punkt panna ja loota, et sinu parim tagabki suurepärase võistluse.

Rapla Raju rada sai 50 km pikk, rajal oli 17 kontrollpunkti ja võistlusel oli üks katkestaja, kelle jalad enam vastu ei pidanud. Võib vist öelda, et rada sai mõistlik.

7/2021

71

NOORED

PABERIST PAADIST

PÄRIS PAADIKS Jõgeva maleva noorkotkad võtsid nõuks valmistada ise paat. Paadi esimeses, projekteerimise etapis valmisid paberist maketid.

1

Esmalt makett paberile

Tekst ja fotod: KRISTIAN VAARPUU, Kaitseliidu Jõgeva maleva noorteinstruktor

3

2

72

7/2021

Siis juba puidule

Seejärel vajalikud detailid välja voolida

NOORED

S

eejärel langetati demokraatlikel alustel, igal osalejal üks hääl, otsus, kelle paadi makett kuulub teostamisele. Teises etapis alustati joonestamist juba vineerile. Paadi pikkuse määras ära vineerplaadi pikkus, et külje- ja alustükk oleksid ühes tükist. Seega tuli paadi kogupikkus 2800 mm.

Kokku klopsida ja liimida

4

Pärast vajalike detailide väljalõikamist toimus monteerimine, kus vajalikud jupid, mille hankimisele pani õla alla ka Jõgeva vald, kruviti omavahel kokku juhendaja Jürgo Jartsev-Moonti näpunäidete järgi.

Selleks, et vineer koos püsiks, lõigati vajalikud osad välja puidust. Samal ajal toimus ka aerulabade liimimine ja hiljem kuju voolimine.

Järgnes pahteldamise etapp. Kasutati autopahtlit, millega kaeti kruvipead ja vineeri liitekohad. Kui selle kõigega valmis saadi, kaeti paat klaasriide ja epoksiidiga, mille peale võõbati sinine värv.

5

Pärast värvi kuivamist saabus kauaoodatud päev, paadi testimine Kuremaa järvel. Esimene eesmärk, et paat püsiks vee peal, sai täidetud – põhja paat ei läinud. Realiseerus ka teine eesmärk: paat peab olema juhitav. Seda ta oli, olgu siis tegu aerude või elektrimootoriga.

Veekindlaks muuta

Paadiga on võimalik tutvuda Jõgeva malevas, Aia 36a. Valmis paadist veelgi olulisem on aga tõdemus, et noortele tuleb luua erinevaid võimalusi, siis on nad tulevikus säravamad.

Selline saigi Jõgeva noorkotkaste paat

6

Ja testsõidule

7/2021

73

NOORED

ANDRESED jA mADISED TULEjOONEL

Kommentaar

RONjA jUUSE: LASTA ON UHKE TUNNE

Laskmine on tore ja lõbus ajaviide. Aga seal on ka kindlad reeglid. Pead olema valvas ning karta ei tohi. Ega tegelikult olegi midagi karta, aga võistlusärevus on sees ja see võib hirmutada. Paugud on ka esialgu harjumatud ja relva tagasilöök õlga on veider tunne. Teinekord ka valus. Valu aga kaob üsna ruttu.

Ka relvade puhastamine pärast võistlust on mõnus ajaviide. Omaette proovikivi on relva kokkupanemine. Alati peaks laskma minnes kaasas olema julgustunne, hea tuju ja rõõm sellest, et sa saad lasta. Sest kõikidel ei olegi sellist võimalust! Ja teeb veidi uhkeks ka, kui saad lasta sellistest relvadest, mis on Kaitseliidus olnud vanasti, on praegu või alles tulevad. Lemmikhetk võistlusel oligi see, kui tabasin Kaitseliidu uue relvaga R20 Rahe nii hea tulemuse ja ka instruktor uhkustas minuga teiste ees – siis oli uhke tunne ja rõõm kordaminekust.

74

7/2021

ELINA ROOSILEHT

Laskmise juures on põnev see, et ega enne ei teagi, mis tulemuse said, kui lõpuks saad tulemusi üle vaatama minna. Siis on hea tunne, kui tabamus on näiteks ka 10 punktis. Õppisin uute relvadega laskmist ning sees olid ka uued ja enne proovimata harjutused.

Näiteks ei olnud ma enne teinud taktikalist laskmist viie märklauaga. Ja äge on vanadele kaitseliitlastele mõnel alal pähe teha.

Seekord õnnestus see mul hästi uue relvaga Rahe, millega sain kõigist võistlejatest parima punktisumma: 91 punkti. Ka omaealistega tulemuste võrdlemine on vahva. Kahju ainult, et nii vähe tüdrukuid osaleb.

NOORED

Türi üksikkompanii on omavahel liitnud Andrese ja Madise, „Tõe ja õiguse“, Eesti taasiseseisvumise, kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred. Selle tulemusena on sündinud Andrese ja Madise laskevõistlus.

Tekst: MERILIN SEPP, vabatahtlik kaasautor

Sellel omalaadsel minevikku, olevikku ja tulevikku ühendaval võistlusel on osalejatel võimalik proovida erinevaid relvi. Nii juba kerge antiigihõnguga, praegu kasutuses olevaid kui ka alles tulevikus Kaitseliidu kasutusse jõudvaid relvi.

Eelmisel aastal pandi end proovile Carl-Gustavi alakaliibrilisega ning sel aastal oli kõigil harukordne võimalus teha tutvust Rahega.

Viimasega tegi kõigile oma parima tulemusega tuule alla kodutütar Ronja Juuse.

Kui noortele tähendab võistlus pigem uute teadmiste omandamist ja kogemuste saamist, siis Taadudele, nagu vanusesse 65+ jõudnud kaitseliitlasi Järva malevas austavalt kutsutakse, on see nostalgilise alatooniga ettevõtmine.

Ikka ja jälle võtavad nad võistluse käigus üles jutu: „Mäletad seda relva, meie ajal oli see ikka vägev!“

KÕIGILE MIDAGI

Võistluse peakorraldaja ja idee autor, Türi üksikkompanii väljaõppepealik Tõnis Orumaa ütleb, et noortele toob selline võistlus kindlasti Kaitseliidu kui sõjalise organisatsiooni mõtte rohkem kohale. Siin saab iga noor kaasa tunde, et teda kaasatakse Kaitseliidus sellistesse

tegevustesse, mis on juba kraad tõsisemad kui laagris telgi kütmine.

Skautlike oskuste õppimine kodutütre ja noorkotkana on kui baaskursuse läbimine, et saada hakkama kaitseliitlase ja naiskodukaitsjana.

Kuid täiskasvanute organisatsiooni jõudes on oluline lihvida oma teadmisi ja oskusi ka lasketiirus.

Tähtsaim, mille iga noor võistluselt kaasa saab, on Orumaa sõnul ohutu relvakäsitsemisoskus, üldine arusaam relvakultuurist ning suhtumine relvadesse. Relvi ei ole vaja karta, kuid neid tuleb osata õigesti käsitseda.

Oluliseks peab Orumaa sedagi, et selline kooskäimine näitab noortele, kuidas isegi Taadude väärikasse ikka jõudes on Kaitseliidus jätkuvalt võimalusi ja tegevust ning saab oma oskusi hoida ja arendada. Vanemad kaitseliitlased saavad omakorda kindlust, et nende Eesti on hoitud, sest peale on tulemas noored, kes on valmis õppima ja ennast proovile panema.

VANUS EI LOE

Et Taadud ja noored kogu lõbu ja uusi teadmisi ainult endale ei hoiaks, saavad end tulejoonele seada ka kompanii üksuste pealikud.

Lisaks on oma oskusi näidanud Noorte Kotkaste Järva maleva pealik Karin Allik, endine Järva maleva pealik major Gabriel Rikberg ning eelmisel aastal ka Kaitseliidu ülem, brigaadikindral Riho Ühtegi. Viimane on olnud ka võistluste rändkarika sünni juures, mille saab endale võistluste üldvõitja. Sel aastal saatis Ühtegi osalejatele tervituse, kus mainis, et Andrese ja Madise võistlusest on saamas tore traditsioon, mis toob kokku Türi üksikkompanii seeniorid ja juuniorid ning on tõestuseks sellele, et laskespordis vanus ei loe.

MERILIN SEPP

L

askevõistluse eesmärkideks seati tähistada Eesti taasiseseisvumist, propageerida laskesporti ning pidada meeles nii Kaitseliidu elukogenud liikmeid kui ka tulevikku. Võistluse nimi on tuletatud Tammsaare romaanist „Tõde ja õigus“ – Andres, kes ei kartnud raskusi, ja Madis, kel oli elukogemus. Olgugi et päeva lõpus seatakse osalejad paremuse järgi ritta ja antakse välja rändkarikas, on sellel võistlusel kõige olulisem osavõtt.

7/2021

75

mILITAARTURISm

gRÜNWALDI LAHINgU mUUSEUm AjALOOLINE jA IDEOLOOgILINE LAHINgUVÄLI Maailmas on palju sõjamuuseume, kuid omaette klassi moodustavad nende seas lahingupaikade muuseumid.

ANDRES REKKER

Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER, militaarajaloohuviline

76

7/2021

mILITAARTURISm

L

ahingupaigas, kus on säilinud rajatisi, ei vaja külastaja suurt fantaasiat ega eelteadmisi, kuid künklikul väljal, kus 600 aasta eest toimus lahing, vajab ta mõlemat. Sestap, enne kui külastada Grünwaldi lahingu muuseumi, on mõttekas lugeda Nobeli preemia laureaadi Henryk Sienkiewiczi romaani „Ristirüütlid“, mis ei kirjelda mitte ainult lahingut, vaid ka ajaloolist situatsiooni. Seda küll poolakate vaatevinklist.

Sellest artiklist olen välja jätnud Grünwaldi lahingu üksikasjad, sest neid on kirjeldatud lugematuid kordi.

Selle asemel keskendub artikkel sellele, mida pakub Grünwaldi lahinguväli koos muuseumiga tänapäeval ning kuidas kasutati lahingut kommunistlikus ideoloogias.

AJALOOLINE LAHINGUVÄLI

Poola sõjaajaloost ei ole lihtne leida olulisemat kuupäeva kui 15. juuli 1410. Sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Lahing toimus künklikul, ojadega eraldatud alal Grunwaldi (Grünfelde), Stębarki (Tannenberg) ja Łodwigówi (Ludwigsdorf) külade kolmnurgas. Grünwaldi lahing oli üks keskaja suuremaid lahinguid.

Saksa ordu koosseisus koos liitlastega oli erinevate ajaloolaste arvamusel 11 000–27 000 meest ja Poola-Leedu väes koos vasallidega 16 000–39 000 meest. Lahing lõppes Poola-Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen.

Eestlastele koos venelaste, tšehhide, lätlaste, rumeenlaste, serblaste ja ungarlastega on see Grünwaldi lahing.

Aga inglased, prantslased, itaallased, hispaanlased, portugallased, rootslased, taanlased, norrakad, soomlased, bulgaarlased ja horvaadid nimetavad seda Tannenbergi lahinguks. Väga raske on leida põhjendust, kuidas ja miks on selline erinev nimekasutus riigiti juurdunud. Sakslased nimetavad lahingut loomulikult Tannenbergi lahinguks, kuid sotsialismiajal prooviti Saksa Demokraatlikus Vabariigis ideoloogilistel põhjustel juurutada saksa keelde ka Grünwaldi lahingut.

Vaid leedukad on kindlameelsed ja nimetavad seda Žalgirise lahinguks, ka nende tähtsama spordiklubi nimi on antud võiduka lahingu auks.

Muuseum asub Poolas, endise IdaPreisimaa Masuuria piirkonna aladel Stębarkis ning selle loomisega 1960. aastal tähistati 550 aasta möödumist

Grünwaldi lahingust. Muuseumikompleks ise on suurejooneline, koosnedes nii väli- kui ka sisealast.

Muuseumi välialale on rajatud lahingu algseisu makett ning taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on kinniste puidust vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast ambuda, varjudes ise kaitsva seina taha.

Keskseks punktiks on monumentidega kaetud mägi, mis oli ka lahinguvälja keskpunkt. Mäe oluline element on 1960. aastal avatud skulptori Jerzy Bandura ja arhitekt Witold Cęckiewiczi graniidist raiutud kahe rüütli mälestusmärk ning 30 meetri kõrgused mastid kuninga Jagiełło ja suurvürst Witoldi vägede lippudega.

Mälestusmärk kannab Grünwaldi vapikilpi kahe mõõgaga.

Grunwaldi mõõgad olid alandav „kingitus“ Saksa ordu suurmeistrilt Ulrich von Jungingenilt Poola kuningas Władysław II Jagiełłole ja Leedu suurvürst Vytautasele vahetult enne Grunwaldi lahingut vihjena, et vastane kardab lahingusse astuda.

Kingitus – paar lihtsat paljast mõõka – oli sümboolne ja tollal tavapärane väljakutse lahinguks. Pärast PoolaLeedu võitu viis kuningas Władysław II mõlemad mõõgad sõjasaagina Poola tolleaegsesse pealinna Krakówisse ja need paigutati Waweli kuningalossi varakambrisse. Poola jagamise käigus XIX sajandil läksid need mõõgad kaduma. Ajalooliselt käsitleti neid kahte mõõka kui monarhi valitsemise kuninglikku sümbolit kahe riigi, Poola kuningriigi ja Leedu suurvürstiriigi üle. Need mõõgad on läbi aegade olnud võidu ning Poola ja Leedu ühise

7/2021

77

mILITAARTURISm mineviku sümboliks ja kahe rahva identiteedi oluliseks osaks.

1938. aastal lisati Poola postmargile Grünwaldi mõõgad koos ristirüütli kiivriga, heidetuna kuningas Jagiełło ja kuninganna Jadwiga jalutsisse. See meenutus Poola sõjalisest võidust Saksa ordu üle põhjustas natsionaalsotsialistliku Saksamaa ametliku diplomaatilise protesti. „Heanaaberlikkuse säilitamise“ huvides palus Poola välisministeerium Poola Postil mark käibelt kõrvaldada ning margi 1939. aasta versioonil asendati mõõgad heraldilise ornamendiga.

Mäele püstitati hiljem veel paar monumenti. Üheks neist on Poola rahvuslase, poliitiku ja helilooja Ignacy Jan Paderewski poolt 1910. aastal Krakówisse rajatud esimesest Grunwaldi monumendist järele jäänud vundamendikivid, mis säilisid pärast monumendi hävitamist sakslaste poolt 1939. aastal. Monumendi vundament teisaldati 1976. aastal Grünwaldi väljadele kommunistliku Poola valitsuse poliitilise otsusena ning sellele anti praegune modernne kuju 1983. aastal. Üsna hiljuti, 2010. aastal (lahingu 610. aastapäeva puhul) püstitati mäele monument lahingus osalenud Leedu rüütlite mälestuseks, et tasuda oma võlga leedukate ees.

Mäe vaatamisväärsus on amfiteater, mille all asub muuseum.

Muuseumi territooriumil on 1411. aastal Saksa ordurüütlite langenud vendadele püstitatud lahingukabeli varemed, mis on ainuke käegakatsutav jälg kuulsast lahingust. Esimene kabel selles kohas püstitati vahetult pärast lahingu lõppu, et avaldada austust lahingus langenud rüütlitele, mõnede teadlaste oletuste kohaselt asub see suurmeister Ulrich von Jungingeni langemise kohas. Kuid ka teel muuseumist kabelini on kivi kirjaga „Suurmeistri ULRYKI v JUNGINENI surmakoht“. Seega on juba olemas kaks „kindlat“ langemise kohta, kuid me ei pruugi kunagi teada, kus suurmeister tegelikult hukkus. Hoone püsis oma algsel kujul kuni järgmise Poola-Saksa sõjani, mille käigus see maatasa tehti. 15. sajandil ehitati kabel uuesti üles. Uus hoone ehitati põllukivist, seda toetasid kaheksa tugiposti. Otse kabeli varemete kõrval on kuninglikuks ehk Jagiełło kiviks

78

7/2021

nimetatud tohutu rändrahn. 1901. aastal paigutasid Preisi võimud rahnu kabeli varemetesse ja muutsid selle suurmeistrile pühendatud monumendiks, millele raiutud saksakeelne tekst kuulutas kogu maailmale, et ordu suurmeister langes kangelaslikus võitluses Saksa ordu olemasolu ja seaduse eest. Varsti pärast II maailmasõja lõppu tekst loomulikult eemaldati.

Rändrahn paigutati tagasi õigele kohale arheoloogiliste väljakaevamiste käigus 1980. aastal.

Lahinguväljaga on seotud ka Jagiełło küngas. Kuigi selle nimi viitab otseselt Poola kuninga Władysław Jagiełło juhtimispunktile, on see vaid tehismägi, mille 1959. aastal ehitasid Poola skautide rahvuskoosolekul osalejad. Siiski pole välistatud, et just samalt kohalt juhtis Poola kuningas lahingut. Väikeselt künkalt avaneb imeilus vaade ümbruskonnale, kuid see pole kindlasti sõjaajalooline vaatamisväärsus.

Muuseumi hooneosa ise ei ole suur, veidike üle veerand tuhande ruutmeetri, ja paikneb amfiteatri all.

Praegu on käimas muuseumi laiendamine, mille tulemusena muuseumi pind kasvab peaaegu kümme korda, arendatakse multimeedia ja digivõimalusi. Muuseumi püsiekspositsiooni „Suur sõda Saksa orduga 1409–1411“ väljapaneku põhiosa moodustavad maakaardid, plaanid, joonised, fotod, suur hulk keskaegse sõjavarustuse ja relvade originaale ning ka koopiaid.

Ekspositsiooni kuuluvad vastaspoolte raudrüüd annavad hea ülevaate sakslaste ja slaavlaste raudrüüde tegumoe erinevustest. Rüütel pidi olema tugev mees, sest kogu kaitsevarustus kaalus 30–50 kilogrammi ning ta pidi selles olles veel mõõka keerutama. Tänapäeva Eesti missioonisõdur saab hakkama 10–15kilose kaitsevarustusega.

Vaadata saab ka Leedu suurvürsti vasallidena lahingus osalenud tatarlaste sõjavarustust.

Muuseumi arheoloogilises osas esitatakse Grünwaldi lahinguväljalt leitud esemeid, nagu kirved, nooleotsad, mõõgatükid, kannused ja soomustatud rüütlikinda killud, mis on Poola muuseumikogudes ainulaadsed.

Tänase päevani liiguvad lahinguväljal metallidetektoritega hobiarheoloogid, lootuses leida midagi ainulaadset. Lisaks on vaadata väljapanek

„Grünwald – 600 aastat hiilgust“, kus on koopiad dokumentidest, kaartidest ja plaanidest, mis käsitlevad Saksa ordu ja Poola kuningriigiga seotud olulisemaid sündmusi. Muuseumis on vaatamiseks ka ajalooliste allikate alusel rekonstrueeritud Poola, Leedu ja Saksa ordu lahingulippude koopiad.

Kinoruumis asub lahinguvälja kujutav, digieelsest ajastust pärinev muljetavaldav makett. Muuseumis näidatakse ka katkendit Aleksander Fordi maailmakuulsust kogunud filmist „Ristirüütlid“ („Krzyżacy“, Poola 1960). See on 23minutiline filmiklipp Grünwaldi lahingust. Film on vihastanud leedulasi, sest neid alavääristati selles ja kujutati metslastena, eriti lahingus. Teise huvitava filmina on vaatamiseks Poola rahvusliku ärkamisaja isamaalise kunstniku Jan Matejko maali „Lahing Grünwaldi all“ („Bitwa pod Grunwaldem“) – mille koopia on olemas ka muuseumis – ajalooliste tegelaste kohta antud selgitused.

Muuseum on paljude haridus- ja ajaloosündmuste paigaks, sealhulgas korraldatakse iga aasta juulis mitmepäevased „Grünwaldi päevad“ koos lahingu taaselustamisega ligikaudu 200 rüütli osalusel. Korraldatakse Grünwaldi Mõõgakõrgkooli rüütliturniire ning hobustelt vibulaskmise võistluse Euroopa karikaetappi.

IDEOLOOGILINE LAHINGUVÄLI

Muuseumi loomisel oli tähtis komponent ideoloogiline võitlus ajaloolise vaenlase sakslasega (muidugi tuli neist eristada vennaliku Saksa Demokraatliku Vabariigi elanikke).

Kommunistlik propaganda Poolas kasutas algusest peale „seost“ keskajal Grünwaldis toimunu ja II maailmasõja vahel. Põlvili surutud sõjakas germaanlane oli siin lüüa saanud igavene vaenlane. Kui kommunistlik süsteem pani põlvili Hitleri Saksamaa, sai see kujund uue poliitilise varjundi.

Kui XIX sajandi alguseks oli Grünwaldi lahing unustuse hõlma vajunud, siis poolakate rahvusliku eneseteadvuse tõusuga kerkis see uuesti esile. Tänu Sienkiewiczi populaarsele raamatule teadsid poolakad lahingut ning joonistus välja Saksa ordurüütli üldistatud kuju, üleolev sakslane.

Grünwaldi sümboolika on olnud poolakaid liitev ja saksavastane.

ANDRES REKKER

mILITAARTURISm

Poola Rahvavabariigi 50 zlotti Grünwaldi ristiga

Selle lõime võtsid pärast 1945. aastat rõõmsalt üle kommunistid, kes otsisid Poola Rahvavabariigile alusmüüti.

Rahvavabariik ehitati igavese vaenlase Saksamaa varemetele, keda võideti liidus idanaabri Nõukogude Liidu ehk slaavi riigiga. See kujund müüs pärast II maailmasõda hästi.

Poola Rahvaarmee (Ludowe Wojsko Polskie) loomisel Nõukogude Liidu tagalas 15. juulil 1943. aastal valiti vande andmise kuupäevaks teadlikult Grünwaldi lahingu kuupäev.

Kommunistliku režiimi ajal reklaamiti Grünwaldi lahingut kui „võitlust agressiooni vastu, võitlust olemasolu ja iseseisvuse eest, koha eest Euroopas, poolakate ja kõigi slaavlaste väärikuse eest, nende austamise eest“. II maailmasõja ajal asutati isegi Grünwaldi Risti teenetemärk kangelaslikkuse eest lahinguväljal võitluses Hitleri Saksamaaga. Grünwaldi Rist (poola keeles Order Krzyża Grunwaldu) oli kolmeklassiline sõjaline teenetemärk, mis asutati 1943. aasta novembris Poola Töölispartei juhitud II maailmasõja aegse Poola vastupanuliikumise Gwardia Ludowa kõrgema väejuhatuse poolt. Esimesed teenetemärgid toodeti Nõukogude Liidu rahapajas. Teenetemärk leidis tee ka Poola Rahvavabariigi 50zlotisele rahatähele. Teenetemärgi väljaandmine lõpetati 1992. aastal põhjendusega, et see ei sobitunud Poola riiklike teenetemärkide süsteemi.

Grünwaldi lahing oli suurepärane võimalus rõhutada mitte ainult Poola õigust neile Ida-Preisimaa maadele, vaid ka relvastatud slaavi vennaskonda. Esimene pidu Grünwaldi väljadel toimus juba 1945. aastal. Seda juhtis

Poola Rahvavabariiki valitsenud kommunist Bolesław Bierut, samuti olid kohale kutsutud Poola ja Nõukogude armee esindajad. Loosungiks oli: „Pidage meeles oma kohustusi, sest te olete naasnud oma esiisade verega kastetud maale.“ Veel suuremad pidustused korraldati 1960. aastal Grünwaldi lahingu võidu 550. aastapäeva tähistamiseks. Poola kommunistlikud võimud ühendasid nende käigus erinevaid sündmusi.

Pidustused olid osa Poola riigi 1000. aastapäeva tähistamisest. Just sel perioodil esilinastus Aleksander Fordi lavastatud rahvuslikku eneseteadvust tõstev ja Saksa ordurüütlite vastane samanimeline film Sienkiewiczi romaani „Ristirüütlid“ ainetel. Grünwaldi lahinguväljast ja selle ümbrusest sai suurürituse toimumise koht. Kohale oli tulnud Poola kommunistlik eliit, nende noorteorganisatsioonide esindajad, samuti Poola Skautide Liidu aktivistid. Samaaegselt avati monument, mis oli pühendatud keskaegsetele kangelastele, kes võitlesid Saksa ordurüütlitega. „Saksa imperialismi hundi olemus pole muutunud Ulrich von Jungingeni aegadest Konrad Adenauerini,“ rõhutas oma kõnes Poola Ühendatud Töölispartei keskkomitee esimene sekretär Wiesław Gomułka, märkides, et tee Saksa imperialismile itta on lõplikult suletud. See andis selge signaali, kes on vaenlane, ja et igivana saksa-slaavi konflikt jätkub.

Kuni Poola Rahvavabariigi kokkuvarisemiseni sai Grünwaldi lahingust trummipõristamise saatel vastasseisu sümbol, mis kulmineerus sõjalise hunta võimuletulekuga Poolas kaheksakümnendatel.

Grünwaldi lahingu temaatikat on kasutatud ka karikatuurides, vastandades NATOt Varssavi paktile ning kujutades saksa-slaavi vastasseisu.

Vanim neist pilapiltidest on Tadeusz Trepkowski looming. See ilmus 1945. aastal ja kujutab lahinguvälja, millel vedelevad kõrvuti katkine haakristiga II maailmasõja kiiver ning musta ristiga roostes keskaegne kiiver, mille ümber jalutavad rongad, ja aastaarvud 1410 Grünwald ja 1945 Berliin.

Saksa-Poola vastasseis oli väga atraktiivne valem ja mugav teema kommunistlikele poliitikutele. Rüütlitele omistatud natsism või imperialism oli tegelikult mugandus Poola rahvusliku eneseteadvuse tõusuga XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses tekkinud saksavaenulikkusest. Siis oli Grünwaldi lahing seotud vastuseisuga saksastamisele ja sellest sai poolakatele vastupanu sümbol. Tuleb tunnistada, et propagandistid tajusid neid meeleolusid, sest pärast II maailmasõda oli Saksa-vastane meeleolu väga selge ja Saksa rüütel oli suur vaenlane.

Tänaseks päevaks on poliitiline olukord muutunud, kuid ideoloogiline lahinguväli on säilinud. Saksa ordurüütel ei ole enam peamine vaenlane, propagandavõitlus aga jätkub.

Poolakatele teeb muret, et leedukad tahavad võitu omastada poolakate juhtivat rolli eirates, ning et venelaste silmis on leedukate vasalli Smolenski vürsti rügemendid kasvanud lahingu peajõuks. Kisub vist taas ajaloo ümberkirjutamiseks, mistõttu Grünwaldi lahingu muuseum vajab laiendust – et kaitsta poolakate ajaloolist seisukohta.

7/2021

79

FILmIARVUSTUS

TAgANEmINE, KUID mITTE PAANILINE 1942. aastaks olid rollid idarindel enam-vähem ära jaotatud ja selgeks õpitud.

Nõukogude sõjamehed olid osavad taganema ja Saksa väed sama osavad peale tungima. Aeg-ajalt juhtus nii ühel kui teisel poolel muidugi apsakaid ja rollist kukuti välja, aga juhtub ka parimates peredes! Sellest mäsust sai innustust kõigepealt kirjanik Šolohhov, kes kirjutas toimunust romaani, ning veel hiljem tuli loominguline hoog peale režissöör Sergei Bondartšukil, kes vormis romaanist filmi „Nad võitlesid kodumaa eest“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

1942, IDARINNE. Nõukogude vägedel läheb endiselt viletsalt, käib taganemine. Grupp sõdalasi peab katma vägede taandumist üle Doni jõe. Neil tuleb vastu panna sakslaste massiivsetele rünnakutele, sättida omavahelisi suhteid ja teha aeg-ajalt asja sõja jalust põgenema sättivate kohalikega.

Parafraseerides kodumaist filmiklassikat: taganemine, kuid mitte paaniline, vaid organiseeritud! Nõukogude sõdurid taganevadki organiseeritult, niisama organiseeritult lunivad kohalikelt toidukraami ja tegelevad ülimalt organiseeritult kõige muu vajalikuga.

80

7/2021

Ajaliselt mahub filmi tegevus vahetult Stalingradi lahingu eelsesse aega, nii et õige pea asuvad Nõukogude sõjamehed organiseeritult rünnakule. Aga seda film enam ei kajasta.

Bondartšuk on filmitegemise ette võtnud kaunikesti laia joonega. On näha, et tegu pole nadilt eelarvestatud koduvideoga. Juhtivad seltsimehed on välja kirjutanud hulga rublasid, Mosfilm on käised üles käärinud ja näitab musklit. Mõistagi on võimalik teha head filmi ka siis, kui rahastus on lahjavõitu, kuid vahel tuleb

mõelda suurelt. Suurelt on mõelnud nii juhtivad seltsimehed (arvestades algmaterjali, ei tulnuks madallend kõne allagi, teemaks ikkagi kodumaa kaitsmine) kui ka filmitegijad eesotsas Bondartšukiga. Film on muidugi ajastutruult ideoloogiline, tol ajal (film valmis aastal 1975) ei tulnuks teistmoodi väga kõne allagi, kuid õnneks on tegijatel olnud parasjagu aru peas ning ideoloogia kõrvale mahub teisi asju ka. Kõva erinevus võrreldes mõni aasta tagasi üllitatud filmiga „T-34“, kus saab ideoloogiat söögi alla, söögi peale ja söögi asemel.

FILmIARVUSTUS

Osalejatestki on Bondartšuk kahmanud endale parima, mis parasjagu saada. Kõik näitlejad puha rahvakunstnikud ja teenelised ja mis kõik veel. Šukšin, Tihhonov, Burkov, Lapikov, Bondartšuk ise jne. Lisaks veel kunagistes sotsmaades konkurentsitult tuntuim kloun Nikulin. Meeste mäng on nauditav, vägagi. Kaugelt näha, et kõik need „rahvakunstniku“ ja „teenelise“ aunimetused ei ole saadud sõbramehe poolest ja leti alt.

Ise ootasin põnevusega, kui kaalukas roll antakse tuntud kloun Nikulinile.

Nagu osalt arvata võis – tegu pole ju mitte Gaidai, vaid Bondartšuki filmiga –, jäi Nikulini etteaste küllalt napiks ja episoodiliseks. Peamine ja siduv roll jääb siin filmis Šukšini kanda.

Tema tegelaskujuks on tankitõrjepüssiga askeldav Lopakin. Lopakini osaks on kogu lugu tervikuks siduda, tal on asja igaühega, nii sõdurite kui tsivilistidega. Viimastega iseäranis siis, kui tegemist on naisterahvastega. Ühe peaosadest või siis peamistest kõrvalosadest on Bondartšuk endale kahmanud. Oma tuba, oma luba. Bondartšuki mängitud Zvjagintsevi osaks

„NAD VÕITLESID KODUMAA EEST“

Osades: Vassili Šukšin, Vjatšeslav Tihhonov, Sergei Bondartšuk, Juri Nikulin Lavastanud: Sergei Bondartšuk 2 tundi ja 32 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis Idee: 9 – ideoloogiaga pisut pikitud, aga pole üldse paha.

Teostus: 10 – meisterlik töö, muud ei oska öelda.

Näitlejatööd kokku: 10 – suurepärane! Või väga bro, nagu ütleb Alev Strömm.

Lavastajale: 9 – plekiga üle löödud tankide eest punkt maha.

MOSFILM/EESTI RAHVUSRAAMATUKOGU

Lahingustseenid, iseäranis plahvatused, on vägagi ausad, ütleksin: mastaapsed. Nii mõnigi kord on filmimehed kas ohutuse tõttu või mingil muul kaalutlusel (kuu lõpp, tarne viibib jne) markeerinud plahvatusi pigem lahjade sutsakatega. Noh, et vaataja ikka aru saaks, et toimus plahvatus, ja näitlejad niisama suvaliselt pikali ei viskaks. Bondartšuk aga on lähimale lõhkeainelaole korralikult käpa peale pannud. Või laomehele ootamatult palju meelehead viinud. Lennukeid on samuti õnnestunud hankida sellistes kogustes, et häbenema ei pea. Ei mingit hinnaalandust, papist mudeleid ega butafooriat. Sama jutt käib tankipargi kohta. Vaat kui lennukite koha pealt võib mulle suud-silmad täis valetada, et ühed lennukid kõik, siis tankidega on see paha lugu, et ka minu treenimata silmale on need vägagi Nõukogude toodangu nägu. Ükspuha, kummal pool rindejoont nad filmis ka ei sõida. Plekitükid on kunstipäraselt peale asetatud, et näeks vähe teistmoodi välja, ja korras. Ju siis olid 1975. aastaks kõik Nõukogudemaale jäänud saksamaised sõjamasinad klassiviha ja vanarauaplaani täitmise ajel ka Mosfilmi ladudest otsa saanud.

on dialoogi pidamine Lopakiniga ja raskelt haavata saamine. Võiks ju arvata, et no mis see siis nii väga ära ei ole, törts juttu ja auk keres, aga ei! Kui sul ikkagi on võimalus endale kahmata nii stsenaariumi kirjutamine kui ka võtteplatsil näitlejate kamandamine, siis väikest ja tähtsusetut kõrvalosa sa enesele ei reserveeri. Kahe mehe dialoogidel on filmis oluline koht ning Zvjagintsevi haavatasaamisele pühendatakse turske peatükk.

pildikeel, kui pole just lahingustseen, tõmbab tempo maha, muutub kaugussevaatavaks ja mõtisklevaks. Vaatajale justkui öeldakse: näete, missugused me siis oleme! Taganeme küll, aga vapralt, ning samas tunneme muret, kui väga toimuv kõiki ja kõike laastab.

Sestap ei puudu filmist mõtlikud maastikuvaated või asja ees, teist taga suures plaanis ringikeerlev tankiroomik. Muidu justkui mõttetu kraam, aga loob atmosfääri.

Film on pikk ja osa pikkusest läheb selle arvele, et Bondartšuk on viitsinud jännata surma- ja haavatasaamisstseenidega. Pahade tegelastega on asi lihtne – lask, verd lendab ning inimene kukub. Lihtne ja elegantne.

Heade peategelaste suremine ja vigasaamine niisama lihtsalt ei käi. Selleks on ikka aega vaja! Jumal tänatud, õnneks ei tule surevatel sõdalastel pähe uidu viimasel minutil juhtivaid seltsimehi kiitma kukkuda või midagi muud sama sõgedat teha.

Üldiselt on kõik see, mille kallal selles filmis norida kannatab, peenraha. „Nad võitlesid kodumaa eest“ on igati asjalik film. Pompöössust ja laia joont on ohtralt, kuid see ei häiri, sest puudub asi, mis muudaks kogu soorituse läilaks, paatos nimelt. Olgugi et tegu on Nõukogude filmiga, ei ole režissöör mingil põhjusel seda va paatost filmi sisse surunud. Ajastut arvestades pigem erandlik kui tavaline. Loogilisem oleks olnud oodata kaadrisse mõnd leegitseva südamega poliittöötajat, kes vestab ideoloogiliselt ainuõigeid lugusid, aga tutkit! Ei ole sihukest!

Film üksnes võidab säärasest otsusest.

Ja üldiselt – väga hea film. Isiklikus nimekirjas läheb kindlasti parimate sõjafilmide hulka, mida on õnnestunud näha. Igal juhul soovitan kindlasti. Nõukogude filmitööstusest võib arvata nii seda kui seda teist ja nii mõnigi kord õigustatult, kuid leidub filme, mis suudavad heas mõttes üllatada. „Nad võitlesid kodumaa eest“ on niisugune film. Kestab küll kaks ja pool tundi, aga need kaks ja pool tundi on huvitavalt raisatud.

Bondartšuk keskendubki filmis Nõukogude sõjameeste läbielamistele.

Vastased on küll pildis ja olemas, kuid üks ühele võitlus jääb nägemata. Lahingukaadrid tulevad enamjaolt ikka suures plaanis ja vaatajale näidatakse üldist pilti, mitte seda, kui vapper iga üksik seltsimees sõdur parasjagu on.

Ehk teisisõnu – kahevõitlust level’i lõpubossiga ei tule. Vastased on pigem kusagil kaugemal. Nad tulistavad, loobivad pomme ja granaate, kuid kunstiliselt jäävad pigem persoonituks kujundiks ja üldistuseks. Filmi

7/2021

81

RAAmATUARVUSTUS

TUDENgIAjA PARImAD AASTAD

AKADEEmILISES mALEVKONNAS

Kaitseliidu Tartu maleva Akadeemilise malevkonna lugu on ühtlasi Eesti haritlaste riigikaitsesse sisenemise lugu.

A

kadeemilised noored (mehed) on olnud relv käes riigile toeks Vabadussõjas ja 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise ajal ja jätkanud tegevust Kaitseliidus kuni 1940. aasta suveni.

Ka pool sajandit hiljem olid tudengid valmis ületama toonases ühiskonnas valitsenud umbusu müüre ning liituma taastatud ja veel oma kohta otsiva Kaitseliiduga. Pikaleveninud haritlaste ja riigikaitsjate vastastikusesse võõristamisse tõi tõelise ja Eesti tuleviku seisukohast märgilise muutuse 1996. aasta 4. märtsil Tartu Ülikooli rektori professor Peeter Tulviste esitatud üleskutse kõigile ülikooli inimestele – astuda tollases ühiskonnas veel vastakaid tundeid tekitanud Kaitseliitu. Ülikooli rektoraat näitas ise haritlaskonnale teed in corpore Akadeemilise malevkonnaga liitudes ja selle tegevusest algaastatel aktiivselt osa võttes. Tagantjärele võib öelda, et just siis sai alguse suur murrang Eesti inimeste argiteadvuses, mis muutis vaba riigi kaitsmisele pühendatud tegevused ja pingutused elu loomulikuks osaks. Täna ei üllata enam kedagi, et kõrgharidusega noormehed ja neiud on nii ajateenistuse läbinud kui osalevad ka Kaitseliidu tegevuses.

Akadeemiliste kaitseliitlaste sõdadevaheline lugu, mis käsitleb peaasjalikult Tartu maleva III ja IV malevkonna tegevust, on algselt Tanel Kutti uurituna ja hiljem Merike Jürjo poolt oluliselt täiendatuna klassikalisel

82

7/2021

Tekst: IVAR JÕESAAR, raamatu koostaja

moel kirja pandud arhiivi- ja perioodikamaterjalidele tuginedes. Illustratsioonideks on ära kasutatud lõviosa Eesti filmi- ja fotoarhiivis leiduvatest tudengkaitseliitlasi kujutavatest fotodest. Teadaolevalt hävitasid kaitseliitlased, nende seas ka korporatsioonide-seltside liikmed, 1940. aasta suvel metoodiliselt enamiku kirjalikest ja fotomaterjalidest, mis vähegi võisid nende tegevust uue võimu repressiivorganite ees paljastada. Inimeste

„ALMA MATER´I MALEVLASED. ÜLIKOOLILINNA AKADEEMILISTE KAITSELIITLASTE LUGU 1924– 1940 / 1996–2020“ Autorid Merike Jürjo, Ivar Jõesaar, Ivar Sibul Kaitseliidu Tartu Akadeemiline malevkond 2021 352 lk Raamat on saadaval Kaitseliidu veebipoes.

OTTO WILHELM

jaoks polnud sellestki hävitustööst alati kasu, kuid ajaloole on need materjalid igavesti kadunud.

1996. aastal jätkunud tegevust kirja pannes ja kirjeldades oli võimalik tugineda heitliku järjepidevusega protokollidele, mis lummavad lugejat oma sädeleva lakoonilisusega, aga ka tegusate malevkondlaste mälestustele. Pisut subjektiivsetele, pisut tagantjärele tarkadele, kuid ehedatele.

Suurima töö tegi raamatu tekstiosa loomisel kogenud Kaitseliidu ajalookirjutaja Merike Jürjo. Tema oskuste, järjekindluse ning kaitseliitlase hingeelu tundmiseta poleks me jõudnud selle raamatu kaanetamiseni ka veel järgmise viieteistkümne aasta jooksul – just nii kaua aega kulus esmaidee elluviimisele. Hindamatut abi andsid raamatu koostajale ka kõik malevkonna kauaaegsed pealikud – Margus Purlau, Riho Illak, Viljar Valder ja Janek Riives. Nende mälestused, neilt saadud fotod ja viited aitasid raamatut põhjalikumaks muuta ja vajalikelt inimestelt lisa küsida. Palju abi oli ka eri ajajärkude juhatuste liikmetest ja pika malevkondlase staažiga „vanadest olijatest“. Raamatu kujundus tuli Kalle Mülleri käe alt ning raamatu suurejoonelisse valmimisse andsid oma tuntava panuse nii Kaitseliidu peastaap, haridusministeerium kui mitmed malevkonna toetajad. Raamatu on välja andnud Kaitseliidu Tartu maleva Akadeemiline malevkond kirjastuse Otto Wilhelm kaasabil.

Elagu, kasvagu, õitsegu Akadeemiline malevkond igavesti!

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

Enim ostetud taktikaline laskemoon maailmas.

Vaieldamatu kvaliteet ja puhtus.

Selle aasta lõpuni VÄGA soodne hind!

Küsi lisa: +372 5667 7860