2021 nr 2 by Regionaalhaigla ajakiri

Regionaalhaigla AJAKIRI

2021 nr 2

Vaade Regionaalhaigla kvaliteedisüsteemidele Patsiendikeskne vähiraviteekond Pille Mukk, juht kahes haiglas Vaktsineerimine päästab elusid Pärast tööd: Loovusel pole piire! Kriisipsühholoogia meeskond maandab pingeid

Õendusdirektor Katre Zirel:

Organisatsioonil on suur roll patsiendi võimestamisel

JUHTKIRI

Milline on kvaliteetne haigla? Arvestatav osa ajakirjanumbrist on seekord pühendatud kvaliteediteemadele ehk teisisõnu otsime koos vastust, milline on see haigla, kuhu tahaksime rahuliku südamega oma lähedased ravile tuua. Tutvustame patsiendikeskseid raviteekondi, uut apteegipoliitikat ja maksimaalset täpsust nõudva kiiritusravi kvaliteedisüsteemi. Ülevaate Regionaalhaigla kvaliteedivaldkonna visioonist ja 2021. aasta plaanidest annab kvaliteediteenistuse juhataja Priit Tohver, kes sõnastab olulise: „Kvaliteet ei ole tüütu norimine, miski inimkauge „kvaliteedikontroll“, vaid lakkamatu pingutus patsiendi nimel.“ Aina enam saab siin kaasa mõelda ka patsient ise – oleme algatanud patsiendikeskse suhtluse projekti, arendame patsiendikeskseid raviteekondi, ootame kõiki tervisest hoolivaid inimesi aktiivselt osalema meie Patsiendikoolis ning tegevusi on teisigi. Samal teemaderingil vestleme ka uue õendusdirektori Katre Zireliga, räägime patsiendiohutusest, väärtustest ja uutest plaanidest, aga kuidagi ei saa mööda ka teravatest teemadest, nagu õdede puudus ning õendusvaldkonna juhtimine COVID-19 pandeemia tervishoiukriisis. Juhtimise väljakutsetest tuleb juttu dr Pille Mukiga, kes on nii sisehaiguste kliiniku kui ka Raplamaa Haigla juht. Saame teada, mis on juhi jaoks kõige suurem töörõõm. Nõuandeid pideva ülekoormusega toimetulekuks vajavad väga ka töötajad, siinkohal pakub tänuväärset abi Regionaalhaigla psühholoogilise esmaabi meeskond, andes konkreetsed toimetulekunipid keerulises ning pidevalt muutuvas COVID-olukorras. Pingutus patsiendikeskse, ohutu ja efektiivse meditsiini nimel toimub Regionaalhaiglas sõna otseses mõttes ööpäev ringi ning igal tasandil. Head lugemist!

Stina Eilsen, sisuturunduse juht

12 Sisukord 2 Juhtkiri 3 Pöördumine 4 Katre Zirel: Juhtimine on

protsess, kus ideed ja innovatsioon ei tule ainult juhilt 9 Kriisipsühholoogia meeskond maandab koroonapandeemia pingeid 12 Pille Mukk, juht kahes haiglas 16 Vaktsineerimine päästab elusid! 20 Vaade Regionaalhaigla kvaliteedile aastal 2021 24 Kiiritusravi kvaliteedisüsteem 28 Regionaalhaigla ravimipoliitika 30 Martin Serg: südant ei saa pausile panna 34 Patsiendikeskne raviteekond – pikk elu koos vähidiagnoosiga 36 Loovusel pole piire!

Regionaalhaigla Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel

Regionaalhaigla  2/2021

Toimetaja: Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

PÖÖRDUMINE

Hea lugeja!

leme jätkuvalt pandeemia küüsis. Päevad on pingelised, aga igas päevas on olnud ka positiivset. Eredamalt meenuvad hetked, mil koroonaüksustesse saabusid appi ajateenijad-parameedikud. See oli aeg, mil õendusdirektor ja nii mõnigi kliinikujuht olid haigla staabis üdini rõõmsad. Tänan kõiki, kes on tulnud haiglasse tähtajaliselt tööle, et abistada suure töökoormusega tervishoiutöötajaid. Töö Regionaalhaiglas toimub sisuliselt kolmel rindel: pandeemiline ravitöö, mittepandeemiline ravitöö plaanilise ravi mõistes ning mittepandeemiline ravitöö erakorralise ravi mõistes. Vaatamata töötajate haigestumisele, raviüksuste ajutistele karantiinidele ja kriisist johtuvalt veelgi pingelisemale tööle, oleme suutnud heas koostöös pakkuda patsientidele vajalikku abi. Ka tugivaldkondade koormus on pandeemia ajal suurenenud. Toon eraldi välja meditsiinitehnika teenistuse ning õigus- ja hanketeenistuse, mis toimetavad erakorraliste soetustega, nagu täiendavad hingamisaparaadid, hapnikravimasinad, ECMO-seadmed, ning peavad tulema toime ka tarneprobleemide lahendamisega. Staap teeb tervikuna suurepärast tööd, et hoida haiglat töövõimelisena kõigil eelnimetatud kolmel rindel. Erilise tähelepanuga olen jälginud meie uute juhtide – õendusdirektor Katre Zireli, onkoloogia- ja hematoloogia kliiniku juhi dr Helis Pokkeri, sisehaiguste kliiniku juhi dr Pille Muki ja kirurgiakliiniku juhi dr Andre Trudnikovi toimetamisi. Pandeemia ei andnudki neile võimalust uude ametisse rahulikult ja kriitikavabalt sisse elada ning mul on rõõm kinnitada, et juhatus ei ole kordki pidanud neid valikuid kahetsema. Suurepärane, et täiustate meie meeskonda! Personaliplaneerimine on pidev protsess, olgu see n-ö rahuajal või pandeemiatingimustes. Mure õdede piisava arvu suhtes kestab, kuid aktiivselt tegutsedes leiame kindlasti lahendusi. Isegi kui need on kohati ajutised, siis on need siiski paremad kui üldse mitte midagi. Ka siin kehtib põhimõte – vähem virisemist ja rohkem tegutsemist ning küllap õnnestume. Õdede puudujäägi suhtes ei ole edusammud kiired tulema, aga kui liigume samm sammu haaval, jõuame kaugele. Mul on siiralt hea meel, et meie eesmärk olla avatud organisatsioon on avalike konkursside kaudu näidanud, et meie juures soovitakse töötada. Konkurssidel osalevad nii haigla töötajad kui ka inimesed teistest tervishoiuasutustest, konkursid on arvukate osalejatega ning võiks isegi öelda pingelised. Seda nii arstidest juhtide kui ka õendusvaldkonna juhtide ametikohtadele. Kriisisituatsioonis ei tohi unustada ära ka seda, et meie töötajad peavad saama piisavalt puhata ja oma vaimset tervist turgutada. Hea meel on tõdeda, et möödunud aastal oli puhkusepäevade arv võrreldav 2019. aastaga, vaid arstidel oli see näitaja veidi vähenenud. Arvestades, et oleme juba aprillikuus ning pandeemia jätkub, siis ei ole ma nii optimistlik, et kogu personal leiaks tänavu või-

maluse piisavalt puhata. Staap, juhatus ja ka kõik teised juhid peavad pingutama lahenduste nimel, et tagada kolleegidele puhkus ka personalinappuse, pikenenud ravijärjekordade ning võimaliku pandeemia kolmanda laine korral. Vaimse tervise eest hoolitsemine pole tänapäeval kindlasti enam häbiasi, vaid häbi peaks olema kõigil meil, kes me märkame oma kolleegi raskusi, kuid ei toeta teda või ei suuna teda vajalikku abi saama. Regionaalhaiglas on tööohutuse spetsialistid koostöös palliatiivravikeskuse, psühhiaatriakliiniku ja meie erapartneriga korraldanud parima võimaliku abi. Seda võimalust tuleb just nüüd ja praegu aktiivselt kasutada. Loodame, et näiteks haigla Ampsukliiniku organiseeritud magusad ja soolased vahepalad, massaažitoolide kasutamise võimalus või ka esimese haiguspäeva hüvitamine haigla poolt annavad töötajatele väikest lisamotivatsiooni. Vähem tähtis ei ole ka meie kollektiivne turvatunne, millele saavad kõik anda panuse end vaktsineerides. Näeme üksustes, kus on kõrge vaktsineeritus, isolatsiooni ja karantiini jäävate töötajate arvu vähenemist võrreldes vaktsineerimiseelse perioodiga. Hea näide on psühhiaatriakliinik. Samas madala vaktsineeritusega keskustes jätkub nii töötajate kui ka kahjuks patsientide nakatumine. Haigla on koht, kuhu inimene tuleb tõsise tervisemurega ravile ja kindlasti mitte sooviga nakatuda haiglas olles koroonaviirusesse. Haiglatöötaja eetilised tõekspidamised ei tohiks sel lasta juhtuda. Patsient tuleb haiglasse, sest tema haigus nõuab meie professionaalset abi, töötaja tuleb Regionaalhaiglasse tööle, sest ta on vabatahtlikult valinud selle oma töökohaks. Ärgem unustagem, et meie haigla põhiväärtusteks on hoolivus ja vastutustundlikkus kolleegide ja patsientide suhtes. Jõudu ja ikka tervist!

Agris Peedu Regionaalhaigla juhatuse esimees 2/2021  Regionaalhaigla

PERSOON

Katre Zirel:

Juhtimine on protsess, kus ideed ja innovatsioon ei tule ainult juhilt Regionaalhaigla uus õendusdirekor Katre Zirel võttis ameti üle keerulisel ajal, COVID-19 pandeemiast tingitud tervishoiukriisi keskmes, mil õendus- ja hoolduspersonali töö planeerimine on tõeline katsumus. Uurime, missugused on olnud esimesed kuud uues ametis, millised on suurimad väljakutsed ning tulevikuplaanid. Intervjueeris: Stina Eilsen Fotod: Aivar Kullamaa Õendus- ja hooldustöötajad on Regionaalhaigla kõige suurem tööpere, õendusdirektori vastutusala äärmiselt lai ning väljakutserohke. Oled olnud selles ametis veidi üle kolme kuu, kuid Regionaalhaiglas tegev pikki aastaid ning südamega valdkonda arendanud. Millised on olnud esimesed sammud õendusdirektorina sel keerulisel ajal? Algus on olnud tormiline ja intensiivne, sest esimesed sammud õendusdirektorina on tulnud teha COVID-19 pandeemia ajal ja süvenevas tervishoiukriisis. Igas päevas on aktiivset tegevust ja probleeme, millega tegeleda. Oleme ümber profileerinud osakondi ja loonud suurema võimekuse COVID-19 patsientide vastuvõtmiseks. Võrreldes eelmise kevadega on raskes seisundis koroonapatsiente märksa rohkem ja nende ravimisse on kaasatud väga suur osakaal haigla personalist. Töötajad on väsinud ning nende toetamine ja motivatsiooni hoidmine on suur töö. Ent kõikide valmisolek võtta vastu igal päeval uut infot ning reageerida veel rahulikult väärib imetlust ja tunnustamist! Kolme kuu jooksul olen kohtunud haigla juhatuse, kõikide kliinikute ja teenistuste juhtidega, külastanud osakondi. Oleme saanud arutleda tänaste peamiste rõõmude ja murede üle ning vaadanud koos tulevikku. Meil tuleb arvestada, et viirus jääb meiega ning me peame ettevaatavalt mõtlema toimivatele lahendustele tavapärase ravitegevuse tagamiseks.

Õdede ja hooldajate puudus on äärmiselt tõsine teema. Milles näed lahendust või vähemalt leevendust olukorrale ja milline võiks olla õdede roll tervishoiuteenuse reformimisel? Kui tugevalt õdede hääl praegu kuulda on? Pandeemia on toonud õdede puuduse väga valusalt esile, tervishoiusüsteemis valitseb pikemat aega suur ülekoormus, kogu õdede ressurss on kasutuses. Meil on väga palju töötajate ristkasutust haiglate vahel, õendusjuhid näevad tohutut vaeva, et valvekoosseise tagada, õdede

Regionaalhaigla  2/2021

töökoormus on ülisuur. Meie õnn on see, et õed saavad aru olukorra tõsidusest ja tulevad igal võimalikul moel vastu, aga kaua me niimoodi vastu peame? Siin on väga tõsine sõnum vabariigi valitsusele tervishoiupoliitika kujundamise ja tegevuste suhtes: palku tuleb tõsta, õdede arvu tuleb suurendada, praktika läbiviimist tuleb rahastada. Need oleksid vaid mõned vajalikud otsused, mida tuleb teha, et edaspidi tervishoiukriisides paremini toime tulla.

Mida tuleb teha, et noored tuleksid Regionaalhaiglasse õena tööle? Kuidas toetada karjääri- või töökohavaliku ees seisjaid? Regionaalhaigla on vaieldamatult atraktiivseim töökoht, pakkudes õele väga erinevaid võimalusi eneseteostuseks. Siiski, kui rääkida perspektiivsest personalistrateegiast, siis see on praegu igas meditsiiniasutuses võtmeküsimus, teemaga tuleb tõsiselt tegeleda. Kui aastaid tagasi võistlesid haiglad aparatuuri ja lepingumahtude pärast, siis praegu on jõutud arusaamisele, et aparaat üksi ei tööta ja töömahud jäävad tegemata, kui ei ole inimesi. Selge see, et vanaviisi edasi minna ei saa, sest elame kiiresti muutuvas maailmas. Enam ei kehti see mõtteviis, mis oli kümme aastat tagasi, ei kehti isegi eelmise kevade mõtteviis, sest nii palju on muutunud. Olen palju mõelnud praegusele töötajaskonnale – sektorisse siseneval noorel on hoopis teistsugune motivatsioon ja soov panustada haigla töösse kui näiteks minu põlvkonnal aastaid tagasi. Tänased noored ei tule haiglasse, et siia elu lõpuni jääda. Kui minu põlvkond soovis oma teadmisi ja oskusi panustada haigete ravimisse ühes asutuses, siis praegusaja noored soovivad eelkõige teadmisi täiendada ning liikuda edasi uute võimaluste poole. Me ise peame muutma oma mõtteviisi ja tegutsema selle nimel, et noor kolleeg eelistaks meie haiglat teistele haiglatele, et ta sooviks meiega olla võimalikult kaua. Peame leidma võimalusi, kuidas teha see aeg, mil noor

PERSOON

KATRE ZIREL  Katre Zirel on alates 2007. a olnud Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku õendusjuht, Regionaalhaiglaga liitus ta 2004. a anestesioloogiakeskuse õendusjuhina. Enne seda on ta töötanud Ida-Tallinna Keskhaiglas, Mustamäe haiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis intensiivraviõenduses.  Ta on Regionaalhaigla e-intensiivravi initsiatiivgrupi liige, kuulub Regionaalhaigla töökeskkonna nõukogusse ja elustamiskomiteesse.  Ta panustab ka õendusõppe arengusse Eestis, olles Tallinna Tervishoiukõrgkooli õe õppekava ja õe eriala koolituse õppekava nõukogu liige, Arte Gümnaasiumi Tervishoiualase väljaõppe projektijuht ja intensiivraviõenduse süvendatud teadmiste õppe projektijuht.  Eesti Naisliit tunnustas Katre Zirelit „Aasta ema 2020“ aunimetusega.  Ta on 2012. a valitud Tallinna aasta tervishoiutöötajaks.  On avaldanud mitmeid erialaseid publikatsioone ja juhendanud magistritöid.

2/2021  Regionaalhaigla

PERSOON inimene panustab oma elu Regionaalhaiglasse, vastastikku huvitavaks ja tõhusaks. Usun, et personalistrateegia kujundamine ei ole oluline üksnes õendusvaldkonna vaatevinklist, vaid minu arvates Regionaalhaigla edasitoimimise võtmeküsimus. Tänapäevase personalistrateegia kujundamisel on tähtis roll personalidirektoril ning ootan väga temapoolset juhtimist ja ka õendusvaldkonna kaasamist.

Milline juht oled, missugust juhtimisstiili väärtustad? Olen kindlasti juhina iseseisev, mind on iseloomustatud kui nõudlikku ja otsekohest juhti, kes ei keeruta ning ütleb asjad välja nii, nagu need on. Samas ei ole mulle kunagi ette heidetud empaatia, tolerantsi või paindlikkuse puudumist. Mulle meeldib mõelda, et juhtimine on protsess, kus ideed ja innovatsioon ei tulene üksnes juhilt. Õendusdirektorina pean oluliseks olla töötajate jaoks olemas, soovin luua neile võimalusi arenguks ja edukogemuseks.

Kes on olnud Sinu eeskujud? Minu kujunemise teel on palju häid inimesi, keda saan pidada eeskujuks. Tööalaselt on nendeks kolleegid. Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku endist ülemõde Meeli Solnikut pean kindlasti suurimaks eeskujuks. Meeli õpetas mind olema tegemistes põhjalik ja aus, ta on oma kutsealale ja intensiivravile väga pühendunud. Meeli ütles ikka, et poolikud asju tema ei kannata ja virisemisega kaugele ei jõua. Teiseks eeskujuks pean meie oma haigla endist sisekliiniku

Katre Zirel koos intensiivraviõdedega.

Regionaalhaigla  2/2021

Usun, et personalistrateegia kujundamine ei ole oluline üksnes õendusvaldkonna vaatevinklist, vaid minu arvates Regionaalhaigla edasi toimimise võtmeküsimus. õendusjuhti Nadežda Doroninat. Nadežda oli väga konkreetne, kohati range ja tulihingeliselt jonnakas, kuid südamlikumat ja hoolivamat ülemõde annab otsida. Me viibisime Nadeždaga paljudel väliskoolitustel ja konverentsidel koos, elasime sageli ühes toas ning mul oli võimalus kuulata ja õppida. Olen märganud, et nii mõnigi kord kasutan tema väljendeid. Nadja ütles ikka, et kui sul ei ole midagi head või toetavat öelda, siis on parem, kui oled lihtsalt vait. Kui näed ebaõiglast kohtlemist, siis sekku kohe! Aga mitte ainult õed ei ole mulle olnud eeskujuks. Pean suureks eeskujuks ka anestesioloogiakliiniku endist kliinikujuhatajat dr Valdo Toomet, kes on alati uskunud õdede töö tähenduslikkusesse. Dr Toome usub alati noortesse ja on pühendanud palju aega järelkasvu kasvatamisse. Tema jaoks on olnud väga tähtsal kohal ka õdede koolitamine ja arendamine ning ta on võtnud õdesid alati kui võrdseid partnereid. Ta on ikka öelnud, et tark õde võib päästa valve!

PERSOON

Läbi aegade on kirgi kütnud arstide-õdede vaheline koostöö. Kas arstid ja õed näevad ennast praegu ühtse meeskonnana või on meil selles vallas veel pikk tee käia? Milline oleks sinu arvates ideaalne vastutuse jagunemine ja koostöö? Usun, et me ei ole ammu enam selles faasis, kus arstid võtavad õdesid pelgalt ravikorralduste täitjatena. Õdede roll on ajas väga palju muutunud, ravikorralduste täitjast on välja kasvanud iseseisev spetsialist, kellel on tegutsemis- ja otsustamisvabadus, aga ka õigused ja vastutus. Usaldust õdede töö vastu tõestab näiteks järjest suurem vajadus ja nõudlus õde-nõustajate ning õdede iseseisvate vastuvõttude järele, mida ka arstid väga kõrgelt hindavad ja esile toovad. Aga seda võib küll öelda, et päris paljud arstid on välja toonud, et ajavad õdedega justkui eraldiseisvat asja. Arstidel puudub hea arusaam õendusest, sellest, millega õed tegelevad. Ühelt poolt teatakse, et õendus on iseseisev kutseala, teisalt märkavad ka arstid, et õe tööga seondub palju paberitööd, mis jätab suhtlemiseks patsiendiga järjest vähem aega. Üks õdedest väga hooliv arst tõi välja, et ega õendus arstlikku tegevust ei piira, kuid talle tundub, et õendus hakkab piirama iseennast, sest õed on viidud patsiendist üha kaugemale. Arvan, et paberitööd peaks õe õlul vähem olema, et õde saaks pühenduda oma põhitööle, tagades patsiendi heaolu ja turvalisuse, see omakorda aitaks olla ka veelgi parem partner arstile. Pean väga oluliseks arstide ja õdede vahelist ühtsemat ning usalduslikku koostööd. Kui õde mõtleb patsiendi ravimisele kaasa, kasutab oma oskusi ja teadmisi asjakohaselt, siis pälvib ta lugupidamist ka arstide silmis. Olen ise pikalt töötanud intensiivõenduse valdkonnas ja olen õena väga õnnelik, sest ei ole kunagi kogenud arstidepoolset negatiivset hoiakut seetõttu, et olen õde. Ma usun, et siinkohal algab suuresti mõtteviis ka iseendast, sellest, kuidas me ise ennast ja oma tööd väärtustame. Kuivõrd uhked me ise oleme selle üle, et oleme õed.

Eelmine küsimus puudutas koostööd, mis on ju tegelikult edu võti enamiku tegevuste puhul – teame ka väljaspool õendusvaldkonda, et kui koostööd pole, ei ole pahatihti ka tulemust. Kellega ja millises suunas soovid koostööd tõhustada? Minu käest on korduvalt küsitud, miks Regionaalhaigla õendusdirektor ei kuulu haigla juhatusse, teiste suurhaiglate õendusjuhid ju kuuluvad. Tegemist on ju väga suure valdkonna juhtimisega. Ma ei tea vastust, ei ole tegelikult seda küsinud ka. Aga juhatuses või mitte, soovin teha haigla juhtkonnaga head koostööd ja tuua õendusvaldkonna probleemkohad koos võimalustega esile. Samuti soovin anda endast parima ja tõhustada kliinikutevahelist koostööd. Siinkohal on heaks näiteks intensiivravi abimeeskond (MET), mille käivitamine tõi eri osakondade õdede töö ja probleemid üksteisele lähemale. Praegu, olles tutvunud valdkonna tegemistega, olen tabanud ennast mõttelt, et meil on haiglas väga erinevaid teenistusi, paralleelselt tegeletakse haiglaprotsesside ja kvaliteedi parendamisega, samu protsesse nimetatakse eri nimedega, kuid sisu on sama. See on tohutu ressursi raiskamine ja siin näen potentsiaali koostegemises. Kindlasti on mul suur koostöö ees personaliteenistuse,

ÕENDUSVALDKOND VIIE AASTA PÄRAST Õdedel on võimalus osaleda haigla arengus, sest kvaliteetne tervishoid ei ole mitte üksikute inimeste pingutus, vaid paljude inimeste hea koostöö tulemus. Järjest rohkem kaasatakse õdesid otsustamisprotsessidesse ning meil on võimalusi oma arvamuse avaldamiseks ja ideede esitamiseks. Rääkides Regionaalhaigla õendusvaldkonna arengusuundadest, tuginen eelkõige professionaalse õenduse mudelile.

1. Professionaalne personal ja kvaliteetne õendus-

abi. Patsiendi jälgimise ja nõustamisega saavad õed praegu väga hästi hakkama, kuid siin on vaja riiklikult kokku leppida kõikidele arusaadavad vastutuse piirid. Leian, et ka tööprotsesse tuleb korrastada, sest kulutame tööpäevas lubamatult palju aega bürokraatia ja asendustegevuste peale. Meil tuleb üle vaadata ametikohade töö, sest mulle tundub, et kohati kasutame väljaõppinud ressurssi ebaefektiivselt. Järjest rohkem tuleb sisustada õdede töö sellega, milleks neil on saadud hea ettevalmistus: patsiendi eest hoolitsemine, nõustamine, õpetamine jm. Tööülesanded, mis on küll olulised, kuid võtavad ära ajaressursi, tuleb anda ära näiteks assistentidele, tehnikutele jt.

2. Kvaliteedi parendamine on osa õdede igapäeva-

tööst. Õenduskvaliteet ei ole midagi eraldiseisvat, vaid kõik sammud, mida me teeme õenduskvaliteedi tõstmiseks, on seoses haigla kvaliteedi parendamisega. Praegu puudub ka riigi tasandil tervikuna õendusvaldkonna kvaliteediindikaatorite süsteem.

3. Inimkeskse tervishoiuteenuse arendamisel tuleb hoolida patsiendist ja tema lähedasest, aga väärtustada ka kolleege ja iseennast. Usun, et organisatsioonil on suur roll töötaja enesemääratlemises ja võimestamises, võimaldades tal teistest hoolida ja tunda, et temast hoolitakse.

4. Sujuvate ja patsiendikesksete raviteekondade

arendamisel on õdedel suur roll. Regionaalhaiglas on hästi käivitunud õde-nõustaja tegevus psühhiaatrias, keemiaravis, südamekeskuses, insulditeekonnal. Siin on võimalus tugineda heale kogemusele ja teenust edasi arendada ka teistele erialadele, sest sageli puudub patsiendil ja tema lähedasel arusaam, kuidas ravi eri etappides toime tulla, ning raviteekond on keeruline. Teekondade arendamisel on oluline saada tagasiside patsientidelt ootuste ja vajaduste osas.

5. Töötajate koolitamine ja arendamine on tänu

pandeemiale ligi aasta seisatud. Keeruline olukord kestab veel ka sel aastal, kuid väga tähtis on taastada töötajate täienduskoolitused, arendustegevused kliinikutes, praktika läbiviimine, samuti õdede magistritööde juhendamine – pean teadustööd väga oluliseks. Allikas: Katre Zirel

2/2021  Regionaalhaigla

PERSOON

Katre peab väga oluliseks usalduslikku koostööd. Fotol koos II intensiivravi osakonna juhi dr Indrek Rätsepa ja anestesioloog-ülemarst dr Valdo Toomega.

Seega tuleb seda hullumeelset aega võtta kui õppetundi ning saada sellest kaasa parimad teadmised ja oskused. kvaliteediteenistuse ning teadusja arendusteenistusega, näen siin olulisi kokkupuutepunkte. Usun, et koostöö tõhustamises peitub suur väärtus kõikidele osapooltele.

Tähtsate teemadena on Regionaalhaiglas fookuses patsiendikesksus, patsiendiohutus ja õendusabi kvaliteet. Mida need sinu jaoks tähendavad ja kuidas omavahel põimuvad? Patsiendiohutus on üks prioriteet kõikides tervishoiuasutustes. Ka minu jaoks on väga oluline, et meie haigla oleks patsiendile turvaline keskkond, et meie töövõtted oleksid rakendatud läbimõeldult ja professionaalselt. Tuleb olla teadlik patsiendiohujuhtumitest, neid tuleb registreerida ja analüüsida, sest alles siis saab teha järeldusi ja ohujuhtumeid ennetada. Kätte on jõudnud aeg, kus ohujuhtumeid tuleks vaadelda pigem võimalusena nendest õppida.

Olukord kestva COVID-19 kriisi tõttu on meditsiinis väga pinev. Missugused õppetunnid on see erakordne aeg andnud õendus- ja hooldusvaldkonnale? Kindlasti on negatiivse kõrval ka positiivset. Öeldakse, et halb õpetab rohkem kui hea. Kui otsida pandeemiast midagi head, siis selleks on kindlasti eri

Regionaalhaigla  2/2021

üksuste õdede koostöö COVID-osakondades. Alguses võimatuna tundunud koostöö on tänaseks saavutanud üksteist täiendava ja toetava meeskonnatunnetuse. Ma leian, et me väljume sellest kriisist märksa targemana. Õed on pidanud omandama oskusi, milleks nad enne kriisi valmis ei olnud. Oma igapäevatöös ei ole varem vaja olnud mõelda sellistele patsiendi seisunditele, millega praegu tuleb hakkama saada. Seega tuleb seda hullumeelset aega võtta kui õppetundi ning saada sellest kaasa parimad teadmised ja oskused.

Mis sind oma tööd tehes tõeliselt rõõmustab? Raskeid hetki tuleb paratamatult ette, kuidas neist üle saad? Rasked ajad lähevad kindlasti üle. Mind rõõmustavad tõeliselt meie inimesed. Käin hommikuti ikka osakondade valvevahetuse koosolekutel ja uurin õdedelt, kuidas on läinud, millised on probleemid ja millist tuge saan mina juhina pakkuda. Kui koosoleku lõpus küsitakse minult: „Aga kuidas sinul läheb? Kas meie saame aidata ka sind?“, on töötajate hoolimine nii südantsoojendav ja tekitab rõõmsa tunde kogu päevaks. Suures pildis peaksime ise peegeldama iga päev headust ja juhina looma oma meeskonda psühholoogilist turvatunnet. Iga juht võiks endalt küsida: kas minu töötajad julgevad mulle ja üksteisele anda ka kriitilist tagasisidet? Töötaja märkamine ja tunnustamine on oluline, et rasked hetked kergemini ületada. Minu perekond on minu tagala ja koos nendega saan üle igasugusest raskusest. Kevad on kohe tulemas, naudin looduse muutumist, jalutan koos oma kutsikaga pea ja mõtted selgeks ning jõuan jälle !

PSÜHHOLOOGIA

Kriisipsühholoogia meeskond maandab

koroonapandeemia pingeid

Millega tegeleb Regionaalhaigla psühholoogilise esmaabi meeskond ja kuidas praeguses ebamäärasuses pea klaarina hoida, selgitavad kliinilised psühholoogid Marko Neeme ja Kristi Kalvik ning vaimse tervise õde Liis Kristiin Vaher. Tekst: Liis Ilves Fotod: Aivar Kullamaa

Tosin toetavat kolleegi: hetkel kuulub psühholoogilise esmaabi meeskonda 12 inimest, kelle peamine eesmärk on kolleege ennetavalt teavitada sellest, millised reaktsioonid võivad kriisiga kaasneda ja kuidas nendega toime tulla. 2/2021  Regionaalhaigla

PSÜHHOLOOGIA

2016.

aastal tekkis Regionaalhaiglas idee moodustada kriisimeeskond, kes pakuks haiglakollektiivile psühholoogilist esmaabi masskannatanute situatsioonides. Mõni aeg hiljem saigi psühholoogidest ja vaimse tervise õdedest koosnev meeskond väljaõppe suurõnnetuste ja masskannatanutega olukordades psühholoogilise abi pakkumiseks. „Me ei jäänud toona suurõnnetust ootama, vaid otsustasime loodud psühholoogilise esmaabi süsteemi rakendada psühhiaatriakliinikus, et kolleege igapäevaselt toetada,“ märgib kliiniline psühholoog Marko Neeme.

IGAPÄEVANE TUGI Psühhiaatriakliinikus on paratamatult kõrgem agressioonirisk – töötajaid ähvardatakse ja võidakse ka rünnata. Selliste olukordade käigus kogetakse äärmist abitust, ärevust, hirmutunnet või ka ohtu elule. Psühholoogilise esmaabi esimene samm pärast kriitilisi intsidente on kaardistada kannatanud, pakkuda neile esmaseid abistamisvõtteid, et neid reaktsioone normaliseerida, aidata kannatanul rahuneda ja anda edasised juhised, kuidas käituda ja kuhu pöörduda. Pikas perspektiivis on eesmärk ennetada töötajate läbipõlemist ja posttraumaatilise stressi tekkimist. „Igapäevane psühholoogiline esmaabi haiglakeskkonnas ongi ennekõike iseenda ja üksteise toetamine. Sellesse saab igaüks panustada – kasuta emotsioonidega toimetulemiseks lihtsaid baasnippe, ära karda paluda vajaduse korral abi ning ära unusta ka märgata, kuidas kolleegil läheb,“ tutvustab vaimse tervise õde Liis Kristiin Vaher. „Keerulisi situatsioone ja intsidente ei pea lihtsalt ära kannatama, vaid tuleb aktsepteerida, et meil kõigil on emotsioonid ja me kõik reageerime kriisiolukordades. Tahamegi, et kolleegid julgeksid rohkem üksteise poole pöörduda, abi paluda ja kasutaksid seeläbi enam psühholoogilist esmaabi ja enese toetamise võtteid,“ lisab kliiniline psühholoog Kristi Kalvik.

tamas psühholoogilist kriisimeeskonda ning meetodeid negatiivsete mõtete ja ärevusega toimetulekuks. Lisaks külastati ka osakondi, kus olid kriisi tõttu juba pinged tekkinud – vesteldi meeskondadega ja jagati soovitusi pingete lahendamiseks.

KOROONAPANDEEMIA KESKMES Pandeemia algusest alates on haiglakeskkonnas erakordselt pingeline õhkkond, sest olukord on pidevas muutumises ja sellega tuleb muudkui kohaneda. Ja lõppu ei näi kriisil veel tulevat. Lisaks painab kollektiive personalipuudus, mis tõstab töökoormust ja seeläbi kasvab veelgi personali ärevus ja pinge. „Selle tagajärjel tõenäoliselt paljud meditsiinitöötajad ka kogevad enam läbipõlemise sümptomaatikat,“ näevad psühholoogid. Esimese laine ajal oli haiglatöötajate hulgas palju hirmu ja teadmatust nii haiguse kui ka töökorralduse, nii isikukaitsevahendite puudumise kui ka nakatumise ees. Palju tekkis kollektiivides ka suhtepingeid, sest ravimeeskonnad komplekteeriti eri osakondade töötajatest. Kriitilises olukorras täiesti uue meeskonnana efektiivselt toimimine on aga igaühele kahtlemata korralik väljakutse. Suvel kriisiolukord veidi lahtus ja haiglatöötajad said korraks justkui hinge tõmmata. Ent sügisel jätkus pandeemia veelgi suuremahulisemalt. „Nägime, kuidas sügisel hakkasid taas pinged üha kasvama, palju oli hirmu ka nakatumise ees. Alustasime taas COVID-osakondades ja teistes abi soovinud osakondades käimist ning jagasime neile nippe,“ märgib Vaher. „Tundub, et tänu vaktsineerimisele on nakatumishirm pisut taandunud. Nüüd tajume enam, et inimesed on sellest olukorrast lihtsalt väga väsinud. Loomulikult mõjutavad seda ka eraelu pinged – oleme ju kõik ikkagi inimesed.“

Igapäevane psühholoogiline esmaabi haiglakeskkonnas ongi ennekõike iseenda ja üksteise toetamine.

PROAKTIIVNE ESMAABI Aastaid tagasi kriisipsühholoogia meeskonda luues arutleti teoreetiliselt, et üks kriisidest võiks olla näiteks laiaulatuslik pandeemia. Ehkki toona ei näinud keegi ette ega uskunud, et midagi sellist võiks kunagi päriselt juhtuda, oldi ometigi möödunud kevadel ootamatult saabunud koroonakriisiks igakülgselt valmis – praktilisi kogemusi kolleegide toetamisel oli juba piisavalt kogunenud. Kevadise esimese koroonalaine ajal kaasaski kriisistaap kohe psühholooge ja hingehoidjaid mitmesugustesse ettevõtmistesse. Koostati toetavaid infomaterjale, heliklippe ja videoid ning haiglatöötajatele avati ööpäevaringne kriisitelefon. Seejuures tõdevad spetsialistid, et väga innukalt seda võimalust ei kasutatud. „See näitabki, kuidas psühholoogiline esmaabi tegelikult toimib – inimesed ei otsi kriisisituatsioonis ise agaralt abi. Psühholoogiline esmaabi peakski olema proaktiivne ehk abistajad lähenevad ise ennetavalt abivajajatele,“ tõdeb Neeme. Sestap käidigi kevadel aktiivselt osakondades tutvus-

Regionaalhaigla  2/2021

TOIMETULEK MUUTUSTE KEERISES Muidugi mõista on haiglapersonal nüüdseks kriisist juba täiesti kurnatud. Eriti keeruliseks teeb olukorra teadmatus – keegi ju ei tea, kui pikalt veel sellise ülekoormusega tuleb töötada. Teadupärast taluvad inimesed ebamäärasust üsna halvasti, aga praeguseks on pidevas teadmatuses töötatud juba üle aasta. Seetõttu on ka psüühiliselt üha keerulisem sellega toime tulla. „Teadmatus tekitab ka lootusetuse tunnet. Alguses oldi kriisi lõppemise suhtes optimistlikumad, nüüd lükatakse uued daatumid muudkui kaugemale tulevikku ja see mõjub kindlasti väga masendavalt,“ sõnab Neeme. „Eks inimeste piirid on erinevad, kuid võitluses olles on üldiselt eesmärk kõigil silme ees ja peame vastu. Oht on aga, et paljudel võivad sümptomid välja tulla järellainetusena pärast kriisiolukorra taandumist, kui on aega kõike toimunut teadvustada ja analüüsida,“ mõtiskleb Vaher. „Suudame ennast mingil ajal mobiliseerida, teha ületunde, pidada vastu ärevuse ja pingega, aga need jõuvarud ja ressursid ei ole lõputud,“ lisab Kalvik. „Seetõttu ongi meie meeskonna eesmärk mõelda, kuidas omalt poolt veel abistada, et arstid-õed-hooldajad-tugitöötajad tuleksid selle igapäevase pinge ja ärevusega jätkuvalt toime.“

PSÜHHOLOOGIA

7 nippi kriisolukorras toimetulekuks 1.

Ära jää üksi Praegusel pingelisel ajal on igaüks potentsiaalne abivajaja. Esiteks ära jää iseenda muremõtetega üksi. Hoia töökollektiivis ja kodus suhtlus avatuna. Küsi aeg-ajalt, kuidas ka kõrvalseisjal läheb ja kuidas ta pingetega toime tuleb. Märka, kui kaastöötaja ärritub tavapärasest kiiremini, on kurvameelsem, tõmbub rohkem endasse, ja paku talle abi. Olge üksteise jaoks olemas.

2. Praktiseeri teadvelolekut

Ärevatel aegadel kipume mõttes ja mõtetega olema tulevikus ja mängime läbi igasugu musti stsenaariume. Püüa ikka ja jälle tulla kõigi oma meeltega praegusesse hetke ning lase erinevatel mõtetel ja aistingutel tulla ja minna. Praktiseeri erinevaid hingamis- ja teadvelolekuharjutusi. Proovi näiteks lõunapausil nautida kosutavat einet teadlikult kõigi oma meeltega.

3. Kehtesta muretsemiskellaaeg

Pea meeles, et muretsemine on ebaproduktiivne mustade stsenaariumide läbimängimine ega ole orienteeritud lahenduste leidmisele. Kui muremõtted liialt tüütavad, võta kasutusele muretsemise aja tehnika. See tähendab, et igas päevas on üks kindel kellaaeg, mil võid muretseda. Seejuures jälgi, et muretsemise aeg oleks maksimaalselt 30 minutit. Muul ajal tulevad muremõtted lükka edasi muretsemise kellajale. Nii ei kulu kogu päev muretsemisele ja ka ärevus väheneb.

4. Taga igapäevane rutiin

Ka kehtestatud eriolukorras hoia unegraafik korras, leia aega regulaarseks liikumiseks, toitu tasakaalustatult ja võta puhkehetki. Nii turgutad immuunsüsteemi ja

hoiad vaimset tervist. Väldi liigset alkoholi ja stimulantide (kofeiin, nikotiin) tarvitamist, sest need tõstavad veelgi kehalist erutust ja ärevust. Selle asemel võimalda endale iga päev tegevusi, mis teevad su meele rõõmsaks – liigu värskes õhus, kuula muusikat, loe raamatud ja suhtle videosilla vahendusel sõpradega.

5. Vähenda negatiivse info tarbimist

Uudiste pidevast jälgimisest tuleneva liigse ärevuse ja rahutuse korral väldi või piira meediakanalitest peale tulevaid uudiseid. Püüa oma ärevust aktsepteerida ja normaliseerida, mitte ärevust liigse info otsimisega suurendada.

Ära võta üleliigselt vastutust Mõtesta enda jaoks lahti, mis on hetkel sinu roll ja millesse saad hetkel kõige paremini panustada. Inimeste roll ongi olla praegu võimaluse korral kodus ja vältida ringiliikumist. Kui oled õde, hooldaja või arst, siis on sinu peamine roll suuta pakkuda kvaliteetset tervishoiuteenust. Samal ajal ära koorma ennast sotsiaalmeedias liigsete selgituste jagamise ja tuulelohedega võitlemisega – see on kommunikatsiooniteenistuse ja laiemalt valitsuse teha. Ära panusta liigselt energiat kõrvalistele tegevustele, mis tekitavad sinus häiritust.

7. Küsi abi

Kui tajud, et oled üle koormatud, üleliia mures ja tunned, et koroonaviirusega seonduv mõjutab juba mitme päeva jooksul võimekust efektiivselt töötada, patsientidega suhelda ja hoolitseda oma lähedaste eest nii, nagu tegid seda varem, siis võta aeg maha ja küsi abi.

2/2021  Regionaalhaigla

JUHTIMINE

Pille Mukk,

juht kahes haiglas 12

Regionaalhaigla  2/2021

JUHTIMINE

Selle aasta algusest juhib Regionaalhaigla sisehaiguste kliinikut kopsuarst, senine pulmonoloogiakeskuse juhataja dr Pille Mukk. Võib isegi öelda, et Pille Mukist sai nüüd juht kahes haiglas, sest samaaegu on tema juhtida ka Regionaalhaigla tütarhaigla Raplas. Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa Olete sellest aastast topelt koormusega haiglajuht. Kui Raplamaa Haigla personali suurus on sadakond inimest, siis sisehaiguste kliinikus on nii töötajaid kui ka voodikohti kuus-seitse korda rohkem. Kuidas te oma tööaega kahe linna ja haigla vahel jaotate? Kindlasti on sisehaiguste kliinik neist kahest suurem struktuur juhtida: kliinikus on 660 töötajat ja Raplas 179. Erinevus töömahtudes ja igapäevase töö spetsiifikas on oluline, kuid vastutamine inimeste eest ja mõlema haigla patsientide vajadused on samad. Siiski on küllalt suur osa tööst nii-öelda kaks ühes: lahendus sisehaiguste kliinikule võib olla lahendus ka Raplamaa Haiglale.

Olete ligi 20 aastat töötanud kopsuarstina. Kas erialane töö peab nüüd suure juhtimiskoormuse tõttu kõrvale jääma? Päris kindlasti täielikult mitte. Arstiks olla on ikkagi kutsumus, sellele erialale ei satuta minu arvates juhuslikult. Isegi kui algus on juhuslik, siis selles ametis ilma kutsumuseta püsida minu meelest ei saa. Minagi olen esmalt arst ja arsti töö teeb mu hingele head. Ka juhipositsioonidele asudes on mu tingimuseks endale olnud, et saaksin jätkata erialast tööd. See on alati olnud diskussioonide teema, kas haiglas peaks juht olema arst või mitte, kuid mina jään selle arvamuse juurde, et haigla kliiniliste struktuuride juhid võiksid sirguda siiski meedikute hulgast. Pealegi on juhi amet ikkagi vaid mingiks piiratud perioodiks, mistõttu ei tohigi erialast kompetentsi käest lasta. Minulgi on praeguseks arstitööd jäänud vähemaks ja sellest on alati veidi kahju, kuid vastu olen saanud väljakutse teha midagi oma haigla arengu ja ka kolleegide heaks.

Kopsuarstile annab COVID-i pandeemia kindlasti põhjust oma patsientide pärast mures olla. Tõesti, muretsen väga, sest kopsuhaiged on üks neid patsiendigruppe, kellele COVID on tõsine riskifaktor. Mul on patsiente, kellega oleme kümmekond aastat või kauemgi nende teekonda koos käinud, ja kahjuks on ka neid, kes on viiruse tõttu lahkunud, neid jään mäletama. Koroonakriisi aasta on paraku olnud erakordne ka ses mõttes, et ma jõuan kopsuarstina tegutseda veelgi vähem kui „rahuajal“. Aga see on paratamatu ja läheb mööda. Ükskord on taas võimalik teha suuremas mahus spetsialistitööd, et püsida kõrgel tasemel ja ka hing oleks rahul.

Kirjeldasite, et arsti amet on kutsumuse ja väljaõppe kombinatsioon, kuid sama võiks öelda ka haiglajuhi ameti kohta. Kui teid valiti tagasi Raplamaa Haigla juhiks, kõlas

DR PILLE MUKK  On lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli 1996 ja pulmonoloogia residentuuri 2004.  Regionaalhaiglas alustas 2003. aastal tööd valvearstina ja jätkas 2004. aasta märtsist pulmonoloogina.  1. aprillist 2019 juhib Raplamaa Haiglat.  2011–2020 juhtis sisehaiguste kliiniku pulmonoloogiakeskust. 1. jaanuarist 2021 on sisehaiguste kliiniku juht.  Eesti Kopsuarstide Seltsi juhatuse liige ja European Respiratory Society liige.

ühe põhjendusena, et teie visioon avaldas muljet oma terviklikkuse ja kompaktsusega. Kuidas on kujunenud teie pädevus haiglajuhina, kas see on samuti õpitav? Esimest korda sattusin juhirolli, kui mulle tehti ettepanek kandideerida Regionaalhaigla pulmonoloogiakeskuse juhi kohale. Sellega koos tekkis ka võimalusi end juhina harida. Viimastel aastatel on ka Regionaalhaigla oma juhtide arendamisse märksa enam panustanud. Mulle teeb eriti rõõmu see, et juhtide järelkasvu peetakse tähtsaks. Ise juhina oleks väga hõre tunne, kui ei mõtleks sellele, kes tuleb vajaduse korral minu järel. Siiski minul esimest juhikohta vastu võttes selleks tööks eraldi koolitust ei olnud. Mõtlesin niimoodi, et kui mina tahan arstina oma patsiente parimal viisil aidata, siis on vaja ka seda, et areneks siin haiglas minu eriala, pulmonoloogia. Et Eestis on vaid kaks kõrgema etapi erialakeskust, siis tähendab see ka seda, et meie peame patisentidele leidma ka kõige keerulisemate juhtumite puhul n-ö terviklahenduse – meil ei ole võimalik neid Eestis edasi teise haiglasse spetsialisti juurde suunata. Mäletan, et tundsin pulmonoloogiakeskuse etteotsa asudes isegi väikest kadedust kolleegide suhtes, nähes, kuidas nemad kopsuarstidena edenevad, samal ajal kui mina ei suuda enam kõigi väga spetsiifiliste erialaste teemadega parimat kompetentsi omada. Veel enam on aga meeles üks mõistmise hetk pärast mitut aastat pulmonoloogiakeskuse juhtimist, kui ma selgesti tajusin, mis on mulle kui juhile n-ö tasu tehtud töö eest ja mu kõige suurem töörõõm. See on siis, kui oled oma valdkonda juhtinud ja vedanud; kui sul on õnnestunud kaasata nii ägedad kolleegid; kui näed, kuidas nad professionaalselt arenevad – ja tunned, et ka sinul on selles kõiges olnud roll. Ma loodan, et kunagi saan sisehaiguste kliiniku juhtimise peale tagasi vaadates samamoodi mõelda, et mina olin osaline kolleegidele ja patsientidele võimaluste loomisel siin haiglas. See kompenseerib teadmise, et ma ei saa arstina olla hetkel „karbi säravaim pliiats“. See on seda väärt.

Paljud arvatavasti ei teagi, et Regionaalhaiglal on maakondades kolm tütarhaiglat: Läänemaa, Hiiumaa ja Raplamaa Haigla. Teie olete kolmandat aastat neist ühe juht. Kuidas tütarhaigla tegutseb ja mis on sellise süsteemi eelised väikehaigla seisukohast? Praegusel tervishoiumaastikul on ühel väikesel maakonna üldhaiglal väga raske üksi toime tulla. Isegi kui jätta kõrvale puhtalt rahalised investeeringud – infrastruktuuri, seadmetesse, teadmistesse, spetsialistidesse –, on meditsiinis palju selliseid valdkondi, kus väikehaiglal oleks väga raske, kui 2/2021  Regionaalhaigla

JUHTIMINE tuleks kõik ise leiutada ja kohale tuua. Kasvõi selleks, et täita vajalikke kvaliteedistandardeid. Rätsepatöö on aga alati ka kallim. Raplamaa Haiglas saame kasutada kogu Regionaalhaigla kontserni kompetentsi, ravitöö toimub samas ravidiagnostilises ruumis. Selge on see, et väikehaiglas ei jätku igale eriarstile täiskoormusel tööd. Raplas on praegu näiteks 17 erialal spetsialistide vastuvõtud, kuid patsientide arvu tõttu on selliseks vajaduseks kohapeal mõnikord vaid paar päeva kuus. Ebarealistlik on ka kujutleda, et kõik need vajalikud erialaspetsialistid leiab lähemalt sama maakonna elanike seast. Nüüd aga saame kaasata märkimisväärsel hulgal eriarste Regionaalhaigla grupist, kus nad töötavad põhikohaga ja sellistel tingimustel, et neil on võimalik oma töökoormuse sees näiteks kahel päeval kuus toimetada tütarhaiglas. Niimoodi on ka spetsialistid paremini motiveeritud väikehaiglasse tööle tulema. Või teise näitena, et ultrahelispetsialisti on väga raske kohapealt leida või ka radioloogi, kuid neid spetsialiste on võimalik haiglavõrgust roteeruvalt kaasata ja kasvõi distantsilt spetsialistiteavet pakkuda, kus see võimalik. Samuti on tähtis, et kaasa tuuakse Regionaalhaigla kompetents ja patsientide käsitluspõhimõtted. Vähetähtis pole ka see, et me ei dubleeri tegevusi. Ei juhtu seda, et kui patsient liigub kõrgema etapi haiglasse, siis alustatakse seal tema haigusjuhu käsitlusega taas algusest. Sisuliselt jõuab ta ka kõrgemas etapis oma eriarsti või tema kolleegi juurde, kel on tema kohta kogu vajalik teave ees. Ja vastupidi – näiteks Rapla vähipatsient sõidab küll keemiaraviks Mustamäele, sest seda tehakse kõrgema etapi haiglas, aga vahepealsed vajalikud vereanalüüsid ja nõustamised saaks korda ajada Raplas, kus personalil on alati vajaduse korral kontakt ka tema raviarstiga. Ühised infosüsteemid on sellised lahendused teinud palju sujuvamaks.

Mis eelised on siin Regionaalhaigla vaatevinklist? Üks eelistest peitubki eeltoodud näites, et kui Regionaalhaiglas on kõrgema etapi erialane töö, siis osa sellisest tööst, mis ei ole nii spetsiifiline, tehakse mujal ja keskuse koormus on selle võrra väiksem. Teiseks on see patsiendivoogude ratsionaalne juhtimine: kui esmatasandi patsient Raplast vajab kõrgema etapi ravi, siis liigub ta ka kohe süsteemi sees Mustamäele edasi ning erialane kompetents liigub temaga kaasa. Sageli on ka arst sama. Näiteks kirurg teeb Raplas vastuvõtu ja lihtsama uuringu, keerulisemaks diagnostikaks ja vajaduse korral raviks suunab aga juba Mustamäele. Infosüsteem on sama, dubleerimist ei teki. Mõnel erialal annab üldhaigla n-ö laiemapõhjalisem erialane patsientuur ka eriarstile sellise väljaõppe ja praktiseerimisvõimaluse, mis kõrgema etapi erialakeskuses võib liigse spetsiifikaga piiratuks jääda. Kokkuvõttes on see patsiendile kiire ja mõistlik raviteekond, milles Regionaalhaigla omalt poolt saab võtta vastutuse selle maakonna patsientuuri eest.

Kas teil on ka isiklikke sidemeid Rapla või Raplamaaga? Elan Tallinnas ja eraelulisi sidemeid mul Raplamaaga ei ole. Sattusin omal ajal samuti Regionaalhaigla kopsuarstina sinna oma erialast tööd tegema ja nii minu seos Raplaga alguse sai.

Regionaalhaigla  2/2021

PILLE MUKK EI PELGA TEHA TAVATUID OTSUSEID MARTTI JAANUS, KOPSUARST Arstina ja pulmonoloogina on Pille Mukk hinnatud kolleeg nii Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kui ka väljaspool meie haiglat. Ta on erialaselt pädev pulmonoloogia eri valdkondades ja peab seda oluliseks ka oma kolleegide puhul. Juhina annab ta oma inimestele piisavalt vabadust, aga samas nõuab ka vastutust. Erimeelsuste korral on ta alati valmis ära kuulama teise inimese arvamuse ning vajaduse korral minema kompromissile. Pille ei pelga teha selliseid tööalaseid ning töökorralduslikke otsuseid, mis erinevad tavapärastest, ega karda sellega kaasnevat vastutust. Teda ärritab kriitika, millega ei kaasne kritiseerija omapoolset ideed probleemi lahendamiseks. Ta on alati olnud valmis tööalaselt sajaprotsendiliselt panustama ning hindab väga, kui ka kolleegid on südamega ühise asja eest väljas. Nii oma juhioskuste kui ka isikuomaduste abil on tal minu arvates õnnestunud liita meie keskuse töötajad hästi ja sõbralikult toimivaks meeskonnaks.

JUHTIMINE

Milline oli teie visioon väikehaiglat juhtima asudes ja milline peaks olema Raplamaa Haigla lähiaastate areng? Visioon on jäänud ikka samaks: haigla peab meie patsientuurile kättesaadavaks tegema maakonnas kvaliteetse meditsiiniteenuse, mida on võimalik osutada üldhaiglas kodu lähedal, ning olema vajaduse korral ühenduspunkt järgmistesse ravietappidesse. Samal ajal oleme oluliseks partneriks ka perearstidele maakonnas. Kui rääkida spetsialistidest, siis olen näinud ja tean, et kui haiglas on nii vähe töötajaid, et ühe valdkonna peale on üks spetsialist ja teisele teine, siis peab meeskonna iga liige olema selle võrra tugevam – võrreldes suure haiglaga, kus samal alal võib olla viis spetsialisti, ühel neist ühed, teisel teised tugevused. Väikses haiglas on eksimisruumi inimeste valikul vähem. Suures kollektiivis võivad nõrkused tasanduda, aga väikeses kollektiivis avaldab üks nõrk positsioon kohe suurt mõju kogupildile. Nii et haiglajuhina võin öelda, et väike haigla panustab ühe spetsialisti peale isegi rohkem kui suur. Me peame tööle leidma võimalikult head ja tugevad asjatundjad.

Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku juhina alustasite tööd 1. jaanuaril. Kuidas algus on läinud? Sisehaiguste kliiniku juhataja tool on mulle, jah, uus, aga selles kliinikus olen siiski juba kümme aastat üht erialakeskust juhtinud. Kliinikujuhi vahetu meeskonna moodustavadki erialakeskuste juhid. Seega, sisehaiguste kliinik ei ole mulle uus ja ootamatu ning keskuste juhid on olnud minu kolleegid pikka aega. Mul on kliinikujuhina nüüdsest laiem vastutus, aga arvan, et on ka eeliseid, sest ma ei ole tulnud väljastpoolt, vaid tunnen seda maja, seda kliinikut ja neid inimesi. Inimesed ongi need, kelle pärast olen selle ülesande vastu võtnud.

Praegu pole siin vist aeg suuri plaane ja visioone ellu viia – on vaja kriisiga toime tulla? Arstid ei saa igapäevases elus eraldada kriisitööd ja mittekriisitööd. Meil on tervisekriis ja patsient tuleb haiglasse abi küsima. Praegu on nende hulgas ka koroonapatsiendid, see on uus ja mahukas teema. Aga me ei unusta seejuures ära – ja ma väga tahaksin, et sellest ka väljaspool haiglat aru saadaks –, et kõik muud tervisemured on jätkuvalt olemas, me peame tegelema jätkuvalt kõigega. Lisandunud on palju kriisijuhtimise teemat, aga lõpuks on see kõik haige inimese aitamine – erakorralises olukorras küll, aga sisu on ju ikkagi sama.

Nimetage mõni oma plaanidest sisehaiguste kliiniku juhina. Suures pildis on minu kõige tähtsam eesmärk, et sisehaiguste kliiniku erialakeskused oleksid tõesti oma eriala spetsialistidele selle regiooni tippkeskusteks. Et eriala-

Püüan luua võimalusi kõigile oma kliiniku erialadele, et nad saaksid areneda, neil jätkuks järelkasvu ja nad oleksid oma erialal Eestis pildil ja oma erialaseltsides kõneisikuteks.

keskused kujuneksid tõmbekeskusteks, kuhu noored kolleegid tahavad alati tööle tulla ja kus suudetakse patsientidele pakkuda alati parimat lahendust. Püüan, niipalju kui see minust sõltub, luua võimalusi kõigile oma kliiniku erialadele, et nad saaksid areneda, neil jätkuks järelkasvu ja nad oleksid oma erialal Eestis pildil ja oma erialaseltsides kõneisikuteks. Regionaalhaigla on sellise suurusega haigla, mis pakub tohutult võimalusi, sealhulgas meeskonnatööks üle paljude erialade. Ükskõik mis eriala arstina saan teha koostööd näiteks onkoloogide või kirurgidega – ei ole valdkonda, mida mul ei oleks võimalik kasutada. Spetsialistina töötad siin nagu vanajumala selja taga ja sellel on arstile suur väärtus. Tulemuseks on aga abi patsientidele kõigis nende tervisehädades.

Kas pandeemial on olnud haiglasüsteemile ka kasulik mõju, on see muutusi kiirendanud, toonud välja kitsaskohti? Jah, juba eelmisel kevadel esimeses laines saime kogemuse, et hulga tegemata asju sundis kriis kiiresti lahendama. Selle aastaga saime kooli ja teadmiste värskenduse kõiges, mis puudutab infektsioonikontrolli ükskõik mis nakkuse korral. Ka kolleegide omavaheline koostöö paranes. Regiooni haiglatevaheline koostöö sai minu meelest päris uue hingamise, need kogemused aitavad meid ka edaspidi. Ka haiglast välja vaadates – ehkki ma vist vähemalt korra päevas mõtlen, miks ma kopsuarstina peaksin kellelegi isehakanud viroloogile või vaktsiinispetsialistile tõestama, et mask ei tapa ja vaktsiinid aitavad viirusi kontrolli alla saada – loodan siiski, et see on meid kõiki targemaks muutnud. Mu 11-aastane poeg õpetas mind eelmisel kevadel, kuidas tuleb käsi pesta, tema sai selle teadmise koolist ning minu arstist ema süda rõõmustas nende laste pärast. Loodan, et edaspidi ei lähe me enam ka hooajalise hingamisteede viirushaigusega tööle või paneme ühistranspordis maski ette, kui on viiruste periood. Minu sõbrad haiglast väljaspool nii teevad ja usun, et nad ei unusta seda ka siis, kui selle pandeemia seljatame. Arstina on mulle huvitav see kõik, mida me pandeemia ajal saame teada viirusest, selle mõjust ja ravist. Kõik selle eesmärgiga, et pandeemia ohvreid oleks võimalikult vähe.

Kuidas teie kodune elu praegu välja näeb, kas saate aega ka puhata? Pole parata, viimase aasta töökoormus on kasvanud pere ja eraelu arvelt, aga pere on seda mulle ka võimaldanud. Minu kahest pojast vanem on praegu kaitseväes. 11-aastasel on distantsõppe periood. Lisaks kooliasjades järjel püsimisele tuleb ka tema päevi asjalikult sisustada, ta peaks kodus ka korralikult süüa saama. Selliste asjade kontrolli all hoidmine on praegu abikaasa õlul. Tema ei ole arst, kuid vahel tunneb ta õigusega, et on päris palju Eesti meditsiini panustanud. Meil on maakodu Ida-Virumaal, mis on minu koht ja kus mul on tõesti juured sügaval maas. Selle koha säilitamine ja vääristamine on kogu pere projekt ja seal saame ehk ka sel suvel puhata. Loen meelsasti ja tahaksin väga teatris käia. Ja küll oleks kena, kui saaks sõpradega taas kokku. 2/2021  Regionaalhaigla

COVID

Vaktsineerimine

PÄÄSTAB ELUSID! Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Regionaalhaigla, Shutterstock

„Vaktsineerimine päästab väga palju elusid. Seda on juba praegu näha,“ tõdeb Regionaalhaigla kardioloogiavaldkonna teadusja arendusjuht professor Margus Viigimaa. Temaga nõustuvad teiste tervisevaldkondade eksperdid.

3 KÜSIMUST RAVIARSTILE 1. Millist riski kujutab COVID-19 teie patsiendile? 2. Kuivõrd mõjutab patsiendi haigusseisund vaktsineerimist? 3. Kes teie patsientidest on rohkem ohustatud?

lmselt on raske leida kogu maailmast arsti, kellelt murelik patsient poleks küsinud: kas mul on vajalik vaktsineerida COVID-19 vastu või on vaktsineerimise tüsistuse risk liiga kõrge? Maailmas on koroonaviiruse tagajärjel surnud üle 2,7 miljoni inimese ja nende hulgas on üle 65-aastaseid umbes 80 protsenti. Koroonaviirus ohustab iseäranis kroonilisi haigeid ja üle 65-aastaseid, sest kui haigustekitaja nende organismi satub, ei suuda nad viirusega nii efektiivselt võidelda. Enamikul kroonilise haigusega patsientidest on seega vaktsineerimisest väga palju võita ja riskid on minimaalsed, eriti vanemaealistel. „Üle 65-aastastel on vaktsineerimise kõrvaltoimeid isegi vähem, kuna nende immuunvastus on leebem,“ kinnitab professor Viigimaa. Eri valdkondade eksperdid räägivad, miks on vajalik vaktsineerida COVID-19 viiruse vastu.

Regionaalhaigla  2/2021

VAKTSIINI PEAMISED KÕRVALTOIMED COVID-19 vaktsiini kõrvaltoimed ei erine oluliselt teistest vaktsiinidest. Uuringutes on põhiliste kõrvaltoimetena välja toodud järgmist:  süstekoha valulikkus  allergilised reaktsioonid  nõrkus  peavalu  lihasvalu  palavik Kõrvaltoimed esinevad harva ja kestavad kuni paar päeva.

COVID

Südamehaigete riskid on 10–12 korda suuremad KARDIOLOOG MARGUS VIIGIMAA

1. Südamehaigete riskid viirusega nakatumisel on 10–12

protsenti suuremad kui neil, kel on süda terve. Kardioloogiahaiged vajavad sagedamini kopsude kunstlikku ventileerimist ja intensiivravi, ka nende suremus on suurem. Isegi kõrgvererõhktõbi suurendab riski 10–15 protsenti. Mida teeb südamele koroonaviirus? 1) Äge infektsioon (põletikumarkerid, nagu IL-6 – kõrgenenud tsütokiinide norm) kahjustab südant ja veresoonkonda. See võib viia südamelihase funktsiooni halvenemiseni, südame puudulikkuseni ja raskematel juhtudel ka südamelihase ägeda põletikuni, mis võib lõppeda isegi surmaga. 2) Põletikureaktsiooni tagajärjel võivad tekkida südamerütmihäired. 3) Südamelihase infarktirisk suureneb. Tugev põletik võib soodustada kahjustunud (lupjunud) südamearterites trombi teket. Kõige rängemalt mõjub südamehaigele, kui viiruslik põletik areneb kopsupõletikuks. On juhtumeid, kus patsientidel on tekkinud neerupuudulikkus, nii et nad vajavad dialüüsravi. Bakteriaalne põletik organismis võib lõpuks viia sepsiseni. Sellised haiged vajavad tohutult meditsiinipersonali.

Väga oluline on, et südamehaiged oleksid stabiilses seisundis. Maailma südameföderatsioon ja Euroopa kardioloogide selts soovitavad, et kõikidel südamehaigetel oleks kodus vähemalt kuu jagu tablettravi ja nad raviksid end regulaarselt raviskeemi järgides. Vaatamata COVID-situatsioonile, mille deviisiks on #püsikodus, tuleb kindlasti minna erakorralise meditsiini osakonda või kutsuda kiirabi, kui tekib valu südame piirkonnas. Valu võib viidata infarktieelsele seisundile. Enamikus maailma riikides on langenud (eriti koroonapandeemia alguses) infarktihaigete arv, mõnes riigis isegi kuni poole võrra. Eestis pole sellist langust toimunud. See näitab, et meie meditsiinisüsteem on olnud väga hea ja haiged on julgenud haiglasse tulla.

3. Kõige raskemad juhud on sellised, kui patsiendil on

juba südamepuudulikkus, näiteks on põetud mitu infarkti, on südameklapihaigused või klapid vahetatud, ja väga eakad – kui nemad peaksid nakatuma koroonaviirusega, on nende võimalus ellu jääda kahjuks väga väike. Seetõttu on nende vaktsineerimine elutähtis.

2/2021  Regionaalhaigla

COVID

Onkoloogilistel haigetel on kuni 60 protsenti suurem oht haigust raskelt põdeda ONKOLOOG DR ANU PLANKEN

Uuringud on näidanud, et onkoloogiapatsientidel on COVID-iga nakatumisel oluliselt suurem tõenäosus tõsisteks kõrvaltoimeteks. Tavapopulatsioonis on see risk 2–3 protsenti, kuid onkoloogiahaigetel on 5–61 protsenti suurem risk põdeda haigust raskelt, saada tüsistusi või surra. Olemasolevad COVID-19 viiruse vastased vaktsiinid ei sisalda elusat viirust, mistõttu need sobivad ka nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestele. Vaktsiinid on ohutud ka patsientidele, kellel on käimas aktiivne onkoloogiline ravi (nii keemia-, immuun-, hormoon-, bioloogiline ravi kui ka kiiritusravi). Enne vaktsineerimist tasub konsulteerida oma raviarstiga, et leppida kokku sobivaim aeg esimese ja teise vaktsiinisüsti saamiseks. Pärast operatsiooni on soovitatav oodata kaks nädalat enne vaktsiini tegemist. Keemiaravikuuri korral on mõistlik ajastada vaktsineerimine vahetult enne järgmist ravi. Kõrgem risk tõsisemate tüsistuste tekkeks on vereloomekasvajate ja kopsuvähiga haigetel. Suuremas ohugrupis on ka patsiendid, kes on kasvaja diagnoosi saanud hiljuti, viimase aasta jooksul. Aastatega risk viirushaiguse raskeks kuluks väheneb ning pärast viieaastast ravi on see risk tavapopulatsiooniga võrdne.

Iga ägenemine mõjutab kopsude funktsiooni PULMONOLOOG DR PILLE MUKK

Iga kroonilise haiguse korral on organismi reservid ja kompensatsioonivõime langenud ning viiruse põdemise ajal dekompenseeruvad kroonilised haigused. Krooniliste kopsuhaiguste korral on kopsufunktsioon eelnevalt langenud või on patsiendil välja kujunenud krooniline hingamispuudulikkus. Kroonilisele obstruktiivsele kopsuhaigusele on iseloomulik, et iga ägenemise (nt koroonaviiruse tõttu) järel on patsient kehvemas seisus. Koroonaviirus süvendab kopsukahjustusi ja halvendab kopsufunktsiooni ning selliseid haigusseisundeid nagu

Regionaalhaigla  2/2021

intersitsiaalsed kopsuhaigused, kopsufibrsoo, kasvajad. Enne vaktsineerimist peaksid allergoloogiga konsulteerima patsiendid, kellel on varem esinenud tõsiseid allergilisi reaktsioone (anafülaksiat) süstitavatele ravimitele. Vajaduse korral teeb allergoloog allergiatestid. Krooniliste kopsuhaigustega patsientidel on suur risk saada tüsistusi ja põdeda raskekujulist koroonaviirust, seetõttu on oluline seda patsiendigruppi vaktsineerida.

COVID

Hematoloogilised haiged kuuluvad kõrge riski gruppi HEMATOLOOG DR MARIKEN ROSS

Kui seni on arvatud, et viirushaigused ei ohusta eriliselt neid hematoloogilisi haigeid, kes oma kroonilise haigusega kontrollis käivad või kodus tablette võtavad, siis COVID-19 kohta on teada, et need patsiendid kuuluvad kõrge riski gruppi. Lisaks on hematoloogiliste haigustega patsiendid rohkem ohustatud COVID-i foonil lisanduvast infektsioonist (nt atüüpiline bakteriaalne kopsupõletik). Nii kroonilised kui ka ägedad verehaigused mõjutavad oluliselt keha immuunsüsteemi. Mingil hetkel tekib pea kõigil patsientidel suuremal või vähemal määral immuunpuudulikkus. Kuidas see vaktsineerimist mõjutab? Väga lihtsalt võib öelda nii – kui puuduvad immuunvastust tekitavad rakud, ei ole ka vaktsineerimisest kasu.

Sellised patsiendid võivad ka muidu „ühekordseteks” peetud haigusi (COVID, leetrid, tuulerõuged jne) põdeda korduvalt, sest neil ei teki „mälu”, mis edaspidiseid infektsioone ära hoiaks. Selliste patsientide hulka kuuluvad ägeda leukeemia patsiendid, luuüdi aplaasiaga patsiendid, siirdamisjärgsed patsiendid ja paljud lümfoomipatsiendid, kes saavad bioloogilist ravi CD20 rakkude vastu. Neil patsientidel vaktsineerimine ei tööta. Kõigil teistel patsientidel on soovitatav ennast vaktsineerida. Aktiivravil olevad patsiendid peaksid oma raviarstiga läbi rääkima ka vaktsiini ajastamise. Hematoloogiapatsientidel on kõrge tüsistuste risk, nad võivad põdeda seda viirust raskelt ja pikaajaliselt. Neil, nagu ka teistel patsientidel, on oluliseks murekohaks verehüübimisega seotud probleemid COVID-19 põdemise ajal.

Ka piirangud panevad diabeedihaigeid proovile ENDOKRINOLOOG DR MART ROOSIMAA

Diabeet on COVID-i korral sarnaselt teiste krooniliste haigustega oluline riskifaktor. Diabeedihaigel esineb suurem võimalus raskemalt haigestuda, sattuda haiglasse või isegi COVID-i tagajärjel surra. Koroonaviiruse tõttu kehtestatud piirangud võivad avaldada negatiivset mõju ka diabeedi kulule. Vähese füüsilise koormuse ja rikutud toitumisrežiimiga kaasnev kaalutõus võib tõsta ka veresuhkru väärtusi, mistõttu võib tekkida ajutiselt vajadus muuta ravi. Kui insuliinravil olevatel patsientidel on glükomeetriga enesekontroll iseenesest mõistetav, võiks aeg-ajalt mõõtmisi teha ka tablettravi saavad patsiendid. Kui veresuhkur on varasemast 1-2 mmol/L võrra kõrgem, siis vajab raviskeem tõenäoliselt muutmist. Diabeediga patsientidel ei ole vaktsineerimise suhtes vastunäidustusi ja nad peaksid end vaktsineerima. Kõrgema riski tõttu peaksid ennast eelkõige vaktsineerima need diabeediga patsiendid, kellel esinevad ka muud kroonilised haigused, kellel on pikk diabeedistaaž ja kes kasutavad süstitavaid diabeediravimeid või on vähemalt 65-aastased.

2/2021  Regionaalhaigla

KVALITEET

Regionaalhaigla  2/2021

KVALITEET

Vaade kvaliteedile

aastal 2021

Tekst: Priit Tohver Fotod: Aivar Kullamaa

Kui lugupeetud Bostoni kirurg ja üks Ameerika kirurgide liidu rajajaid Ernest Codman esitles 1919. aastal esimest Ameerika haiglate kvaliteediuuringut, visati tema raport pikema jututa põletisse. Nimelt leidis ta, et hinnatud 692 haiglast ainult 82 vastasid viiele tänapäeva mõistes elementaarsele kvaliteedinõudele. Tänaseks on Codmani süsteemist kujunenud Joint Commission International, mille ca 400-leheküljelise kvaliteedistandardi alusel hinnati 2019. aastal ka Regionaalhaiglat.

lles pool sajandit pärast Codmani surma asuti tema panust ravikvaliteeti päriselt ka tunnustama. Ent tänu temasugustele teerajajatele nähakse tervishoiukvaliteeti tänapäeval teises valguses: see pole tüütu norimine, miski inimkauge „kvaliteedikontroll“, vaid lakkamatu professionaalne pingutus patsiendi nimel. Lugedes Regionaalhaigla missiooni ja põhiväärtusi, julgevad minusugused loota, et lõpetame natukene paremas seisus, kui Codman ja tema raport: pingutus kvaliteetse tervishoiu nimel kumab eredalt vastu. Ent mis on kvaliteet, see väärtus, mida loome?

Milline näeb välja kvaliteetne haigla? Teel kvaliteetsema tervishoiu poole võiksime juhinduda kahest võtmeküsimusest: 1. Milline on see haigla, kuhu me igal ajahetkel oleksime valmis oma ema või isa tooma? 2. Milline on see haigla, mille puhul võime uhkusega öelda, et see on meie haigla? Nendele küsimustele ei ole ühest vastust, ent need suunavad meid nägema olulist. Meie teenistuse vaatest toetub vastus kolmele kvaliteedisambale: patsiendikesksus, ohutus ja efektiivsus. Efektiivne haigla pakub teaduspõhist abi nendele, kes seda vajavad, ja säästab ravist neid, kes sellest tõenäoliselt abi ei saa. Sageli on efektiivsus sünonüümne parima võimaliku raviga. „Parim“ ei ole see, mida kvaliteediteenistus ütleb, vaid mida defineerivad professionaalid koostöös patsientidega. Kvaliteediteenistus saab olla toeks parima tuvastamisel ja saavutamisel. Ohutu haigla juurib välja välditava kahju teenustest, mis on loodud inimesi aitama. Patsiendiohutus on tegevusvaldkond, mis tunnistab, et tervishoid on kompleksne ja ettearvamatu sageli ülesmäge võitlus, mille käigus paratamatult eksitakse, ent sellest hoolimata püüab pakkuda

süsteemseid lahendusi, et hoida ära patsientide kahjustamist. Patsiendiohutuse eeldus on, et tervishoiutöötajad annavad endast parima oma patsientide ohutuse tagamiseks. Seega, kui ohutus ei ole tagatud, tuleb lahendusi esmajärgus otsida süsteemist, mille tõrgete tõttu töötaja parimast lihtsalt ei piisa. Ent patsiendiohutus ei pea tiirlema ainult negatiivse ümber. Andes au tõsiasjale, et ülekaalukalt on tervishoid ohutu, püütakse üha enam õppida nendest juhtumitest, kus olenemata süsteemi tõrgetest suudeti tagada ohutus. Ohutus selles käsitluses ei ole vaid eksimuste väljajuurimine süsteemist, vaid edukas kohanemine paratamatult muutlikes tingimustes. Patsiendikeskne haigla arvestab patsientide eelistuste, vajaduste ja väärtustega ja kohtleb patsiente austusega. Patsiendikesksus ei nõua meilt palju. Vahel tähendab patsiendikesksus lihtsalt seda, et patsiente õpetatakse õigeid küsimusi küsima, nagu seda tehti Hollandi projektis „Kolm head küsimust“ (Drie Goede Vragen). Pühendumust patsiendikesksusele näeme ka näiteks käimasolevates vähi- ja insuldiravi patsiendi teekondade projektides, milles osaleme. Arvan, et kvaliteetne haigla mitte ainult ei püüdle patsiendikesksuse, ohutuse ja efektiivsuse poole, vaid teeb seda püsivalt ja läbivalt. Täpselt samamoodi, nagu tahame, et patsiendi raviteekond oleks terviklik, peame tagama, et iga osa sellest tervikust oleks efektiivne, ohutu ja patsiendikeskne. Suurepärane ravi ühes otsas võib saada nullitud, kui samadest standarditest ei peeta kinni teises otsas. See tähendab tervishoiuteenust, kus ei ole väikeseid osi ja üksiksooritusi, vaid kus iga sooritus ehitatakse eelnevale ja sellega valmistatakse ette järgmist.

Meie kvaliteedi vundament Väidan, et paljud komponendid selleks, et olla efektiivne, ohutu ja patsiendikeskne haigla, on meil juba olemas. Kõige olulisem neist on meie töötajate professionaalsus – 2/2021  Regionaalhaigla

KVALITEET

IHI koostöömudel. Planeeri, teosta, õpi, korrigeeri. Allikas: ihi.org

leia osalised vali teema eeltöö

leia eksperdid

A S

loo raamistik muutusteks

P S

õppe seanss 1

meie põhiväärtustesse ja kutse-eetikatesse põimitud sisemine tung olla iga päev natukene parem meie patsientide nimel. New England Journal of Medicine’i artikkel „Professionalism Revealed“ tõi välja, et koroonakriisi heaks pärandiks on meeldetuletus, et tervishoiutöötajate professionaalne kutsumus pakkuda parimat ravi on parim lootus haiglakvaliteedi tõstmiseks. Seda nägime nii Eestis kui ka mujal maailmas: kui enamik inimesi jäi koju, läksid tervishoiutöötajad tööle, kus pidid ise leidma lahendusi, et pakkuda parimat ravi senitundmatu vaenlase vastu. Tänaseni pea iga päev näeme, kuidas olenemata kasvavast koormusest suudame leida uusi lahendusi. Ükski kvaliteedistandard neid lahendusi ette ei kirjuta. Kvaliteediteenistuses usume väga professionaalsusesse kui edasiviivasse jõudu, mida peaks hoidma ja võimestama. Üks viimase aja eredamaid näiteid sellest, kuidas meie töötajate algatus võimaldas meil teha olulise arenguhüppe kvaliteedis, on Medical Emergency Team, mis sai alguse meie õendusest. Praegu on kvaliteediteenistuse oluline eesmärk veelgi enam toetada õdesid projekti „Magnet“ kaudu, et nende head mõtted teostuseni jõuaksid. Professionaalsus käib käsikäes avatud ja õiglase kultuuriga. See tähendab kultuuri, kus ilmselge ebaprofessionaalsuse eest tuleb võtta vastutusele, ent kus kedagi ei karistada inimlike vigade või probleemide tõstatamise eest. Paljuski loovad seda kultuuri meie juhid, aga minu üleskutse igale töötajale on käituda juba praegu nagu juht ning soosida ja esindada endas seda kultuuri, mida näha soovite.Viimane tugi meie kvaliteedivundamendis on meie töötajate oskused ja neid toetavad infosüsteemid. Kui me tahame toetada professionaalset iseorganiseerumist ja et kvaliteet areneks ühtlaselt kõikjal, mitte ei sõltuks mõnest pädevuskeskusest, siis peame ka kvaliteediparendusoskused tegema osaks iga töötaja tööriistakastist. Kvaliteediteenistus saab siin olla kõrgeima kompetentsi kandja, ent iga töötaja võiks omada elementaarseid kvaliteediparendusoskusi ja iga töökeskkond peaks toetama nende oskuste rakendamist. Ka infosüsteemid on osa meie tööriistakastist, sest andmeteta kompame pimeduses.

Regionaalhaigla  2/2021

õppe seanss 2 tegevusperiood 1

P D kokkuvõttev arutelu

õppe seanss 3 tegevusperiood 2

tegevusperiood 3

On selge, et sel kvaliteediteekonnal peame kasvatama oma analüütikavõimet ja IT-pädevust, et oskaksime tellida ja kasutada süsteeme, mis päriselt toetavad meie kvaliteedi hindamist.

Mida toob aasta 2021? Kvaliteediteekond ei eelda ainult õigeid väärtusi, vaid ka konkreetseid tegevusi. Kui meie tervishoiutöötajad investeerivad inimeste tervisesse, siis võib öelda, et meie oluliseks arengusuunaks on investeerimine oma töötajate professionaalsusesse, näiteks Magnet-õenduse projekti ja kvaliteedispetsialistide võrgustamise kaudu. Töötajate oskuste arendamisel oleme teinud algust Regionaalhaigla kvaliteediparenduse arenguprogrammiga ning korraldame koolitusi mitmes kvaliteedi võtmevaldkonnas. Teine oluline arengusuund on patsiendiohutus, mida juhib märtsist meie esimene patsiendiohutuse peaspetsialist. Võtmetähtsusega on tema töölaual patsiendiohutuskultuuri kujundamine ja toetavate infosüsteemide juurutamine, ent ka koolitamine. Samuti ei saa me ohutuses kuidagi mööda vaadata meie infektsioonikontrolli rollist pandeemia haldamisel teiste haiglatekkeliste nakkuste ennetamise kõrval. Patsiendikesksuse puhul toome välja peagi algava patsiendikeskse suhtluse projekti, mille käigus soovime parendada patsientide kaasamist oma ravisse teavitamise ja õpetamise kaudu. Vähem tähtis ei ole ka meie panus infosüsteemide arengusse, kus põhieesmärk on edendada ravikvaliteediindikaatorite süsteemsemat kogumist ja üleminekut uuele analüütikasüsteemile. Eelmainitu kirjeldab vaid suuremaid arengusuundi ning kvaliteediteenistuse igapäevatöö sellest seisma ei jää. Oluline ei ole aga teada ainult seda, mida me teeme, vaid ka seda, miks me teeme ja kuidas. Kvaliteet ei ole midagi, mis sünnib kusagil teenistuses: seda luuakse iga päev palatites, kabinettides, operatsioonisaalides ja protseduuritubades. Olles aga ühel meelel selles, miks me seda kõike teeme – et oleks haigla, kuhu võiksime alati oma vanemad tuua –, on meil lihtsam kvaliteeti ehk seda pakutavat väärtust koos meie tervishoiutöötajate ja patsientidega luua.

LÜHIDALT

Teadus, tehnoloogia ja meditsiin 8. aprillil peeti Regionaalhaigla ja Tallinna Tehnikaülikooli II koostöökonverentsi „Teadus, tehnoloogia ja meditsiin“. Konverentsil räägiti e-tervise infosüsteemi (TIS) andmekvaliteedist, aga ka tervislikust valgustusest tervishoiuasutustes ning COVID-19 haigete intensiivravist – Eesti vs. muu maailm. Koostöö tipphaigla ja tippülikooli vahel on tõeline sümbioos, mis viib tulevikumeditsiini, märkis konverentsi moderaator, Regionaalhaigla kardioloogiavaldkonna teadusja arendusjuht prof Margus Viigimaa. „Tehnoloogia areng on tänapäeva meditsiini mootoriks, me peame seda kogu aeg edasi arendama, siin on tähtis koostöö ülikooliga,“ märkis ta. „Tallinna Tehnikaülikool koostöös Regionaalhaigla arstide ja õdedega arendab uusi tehnoloogiaid.“ Viigimaa lisas, et terviseandmed on tänapäeval tõeline varandus. „Peame neid andmeid võimalikult hästi kasutama meie haigete tervise huvides. Meil on väga palju andmeid, saaksime neid veel efektiivsemalt ja paremini kasutada. Ülikooli teadlased koos haigla arstidega saavad siin koos väga palju ära teha. Saame arendada

uusi otsusetugesid, uusi algoritme ja sellest sünnib tõeline kasu Eesti inimeste tervisele.“ Konverentsi alustanud ja lõpetanud TTÜ teadusprorektor Maarja Kruusmaa ja Regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso rõhutasid mõlemad teadusja rakendusalaste koostööprojektide tähtsust ning vajalike prioriteetide seadmist nüüd ja kohe. Regionaalhaigla poolt esinesid konverentsil ka dr Jüri Teras, dr Indrek Rätsep, Tallinna Tehnikaülikoolist esinesid Janek Metsallik, Priit Kruus, Toivo Varjas, Kristel Vene, dr Pirjo Spuul, prof Tõnis Timmusk.

President tunnustas teenetemärgiga President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgi tänuks 152 inimesele, kelle pühendumus oma tööle ja kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. Regionaalhaiglast pälvis Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi  Merike Luman – Regionaalhaigla nefroloog ja endine sisehaiguste kliiniku juhataja, kelle peamine fookus on neeruasendusravi. Eesti Punase Risti IV klassi teenemärgi pälvisid  Aleksei Gaidajenko – Regionaalhaigla õendusvaldkonna arendusjuht, endine õendusdirektor. Tänapäevase statsionaarse õenduspraktika ja õendusterminoloogia alusklassifikatsioonide maaletooja ning juurutamise eestvedaja;  Mai Kull – Regionaalhaigla usaldusõde, endine psühhiaatriakliiniku erakorralise psühhiaatria osakonna õendusjuht ja üks Eesti Psühhiaatriaõdede Seltsingu asutajaliikmetest Regionaalhaigla õnnitleb kõiki teenetemärgi pälvinuid! 2/2021  Regionaalhaigla

VÄHIRAVI

Kiiritusravi

kvaliteedisüsteem Kätlin Tiigi, kiiritusravi keskuse kvaliteedijuht-füüsik Dr Maire Kuddu, kiiritusravi keskuse ülemarst-juhataja Dr Eduard Gerškevitš, meditsiinifüüsika talituse juhataja

Kiiritusravi on tulemuslik ja kuluefektiivne raviviis vähkkasvajate ravis. 50 protsenti vähipatsientidest peaksid oma raviteekonnal vähemalt korra saama kiiritusravi. 24

Regionaalhaigla  2/2021

iiritusravi eesmärk on hävitada kasvajarakke ja peatada nende paljunemine, kasutades ioniseerivat kiirgust, samal ajal maksimaalselt säästes kasvajat ümbritsevaid normaalseid kudesid ja organeid. Kiiritusravi doosijaotuse täpsus on oluline, sest 5-protsendiline doosierinevus võib kahandada kasvaja kontrolli 10–20 protsendi võrra ja tõsta tüsistuste tõenäosust 20–30 protsendi võrra. Kiiritusravi protsess hõlmab hulga samme, alustades konsiiliumi raviotsusest ja kompuutertomograafia (KT) protseduurist kiiritusravi planeerimise tarbeks, millele järgnevad kriitiliste organite ja sihtmahu määratlemine, kus kaasatakse mitmetel paikmetel ka magnetreso-

VÄHIRAVI

Swiss cheese’i mudel.

Kiiritusravi keskuse Co-60 isotoobil põhinev kiiritusravi seade 2008. aastal Hiiul. Toodetud 1989. aastal Narva tehases Baltijets. Seade töötas aastatel 1989–2008.

2016. aastal paigaldatud kiiritusravi keskuse neljas kiirendi Varian Truebeam, mille soetamist toetas IAEA. nantstomograafia (MRT) ja positronemissioontomograafika-kompuutertomograafia (PET/KT) kuvamist. Seejärel toimub doosi preskriptsioon, dosimeetrilise raviplaani koostamine meditsiinifüüsiku poolt, kiiritusväljade simulatsioon ja ravi teostus kiiritusravi seadmel. Selle käigus on palju toiminguid, mis vajavad suhtlemist eri spetsialistide vahel (onkoloogid, radioloogiatehnikud, meditsiinifüüsikud, meditsiinitehnika insenerid, õed, hooldajad jt), samuti inimese ja seadme vahel ning ka eri seadmete vahel. Igal sammul võivad tekkida ravikvaliteeti mõjutavad kõrvalekalded.

MAKSIMAALNE TÄPSUS Efektiivse kiiritusravi tagamiseks peab kogu protsessi täpsus jääma 5 protsendi sisse, seega iga samm peab olema maksimaalselt täpne. Üks kiiritusravi kvaliteedieesmärk on saavutada maksimaalne täpsus kõikides kiiritusravi planeerimise ja läbiviimise etappides. Kiiritusravis kasutatavad kiirgusdoosid on suured ja potentsiaalselt ohtlikud, seega lisaks patsiendikäsitlusele peab tähelepanu pöörama patsiendi ja personali kiirgusohutusele. Sellest tulenevalt kasutame kiiritusravis kiiritusravi spetsiifilisi ravijuhiseid, töö- ja käitumisjuhendeid,

check-list’e, protokolle ning sooritame regulaarselt mahukaid kvaliteedikontrolle, mis kõik kokku moodustavad kiiritusravi kvaliteedisüsteemi. Iga kvaliteedisüsteem peab olema dünaamiline ja saama tagasisidet käimasolevatest protsessidest vigade registreerimise ja analüüsi kaudu. Kiiritusravis on oluline registreerida nii juhtunud vigu kui ka ärahoitud vigu (near misses), mis oleksid võinud olla ohtlikud. Säärane analüüs võimaldab näha kitsaskohti tööprotsessides ning seejärel neid korrigeerida või lisada kontrollmeetmeid nende tõkestamiseks ja avastamiseks. Registreerimine on anonüümne ja alates 2015. aastast elektroonilises keskkonnas, enne seda paberblanketil. Sageli on inimloomuse vastane tunnistada oma vigu, kuid andmete puudumisel puudub teadmine, mis on meie nõrgad kohad ning kuidas me saaks neid parandada ja vältida. Sellise õhkkonna loomine, kus vigade ja mittevastavuste puhul ei otsita süüdlast, vaid rõhutakse tööprotsessi kvaliteedi ja seeläbi patsiendile parima tulemuse tagamisele, võtab aega ja nõuab juhtkonna sihikindlat lähenemist. Kunagi ei ole mittevastavuse tekkimisel süüdistatud konkreetset töötajat, vaid korraldame 2/2021  Regionaalhaigla

VÄHIRAVI personalile lisakoolituse, muudame protsessi, kasutatavat tehnoloogiat, vahendeid või tõhustame kontrolli. Registreeritud mittevastavusi ei varjata, vaid teeme nendest personalile regulaarselt ülevaateid ja näitame mittevastavuste statistikat alati aastaaruandes tervele haiglapersonalile. Olulised mittevastavused, mis võiksid olla õppimiskohaks ka kolleegidele välismaalt, esitame avalikku rahvusvahelisse kiiritusravi mittevastavuste andmebaasi SAFRON*. Inimlikke vigu tekib ja neid ei ole võimalik alati ära hoida, kuid on võimalik ehitada kvaliteedisüsteemi selliselt, et need vead alati tuvastatakse ja kõrvaldatakse enne patsiendini jõudmist. Selleks peab kvaliteedisüsteem sisaldama mitut kontrollpunkti ja looma nn Swiss cheese’i mudeli ** – kui oht või viga pääseb läbi ühest kontrollpunktist, siis takistatakse selle edasi liikumist järgmises ning jõudmist patsiendini.

ARENDADES KIIRITUSRAVI Kiiritusravi arendamisel on üks meie peamine partner Rahvusvaheline Tuumaenergia Agentuur (IAEA), koostöö algas juba 1997. aastal. IAEA ja Eesti Onkoloogiakeskuse ning hiljem Regionaalhaigla koostöös on tehtud olulisi investeeringuid kiiritusravi seadmetesse, mis on võimaldanud arendada kiiritusravi tänapäevasele tasemele. IAEA toetas esimese nüüdisaegse lineaarkiirendi soetamist 2006. aastal ja hiljem veel kolme lineaarkiirendi soetamist aastatel 2008, 2011 ja 2016. Koostööprojektid IAEA-ga võimaldavad personali koolitust ja sõltumatuid välisauditeid. Mitu IAEA rahvusvahelist juhendit kvaliteedikontrollide ja kvaliteedi tagamise kohta on meie kvaliteediprogrammi alusmaterjalid. QUATRO (Quality Improvement Quality Assurance Team for Radiation Oncology) on IAEA tehtav kõikehõlmav audit, mille eesmärk on hinnata ja anda tagasisidet

kiiritusravi protsessile nii keskuse, haigla kui ka riigi tasandil. Hinnatakse kiiritusravi infrastruktuuri, protseduure patsiendiga ja nende vastavust ravijuhistele, protseduure seadmetega ja nende kvaliteediprogrammi, kiirgusohutust, keskuse kvaliteedisüsteemi ja selle toimivust, personali piisavust ja koolitusprogramme riigis. Esimene QUATRO audit läbiti 2009. aastal, mis päädis IAEA sertifikaadiga osakonna kui kompetentsikeskuse tunnustamisega. 2009. aastal paiknes kiiritusravi keskus Hiiu korpuses, töö toimus kahel kiirendil ja peamine ravitehnika oli 3D-kiiritusravi. 2011. aastal kolis keskus uude X-korpusesse ja kiiritusravi võimalused laienesid märgatavalt. 2012. aastal võeti kasutusele mahtmoduleeritud kiiritusravi (VMAT), 2015. aastal hingamisega kohandatud kiiritusravi, 2016. aastal stereotaktiline kiiritusravi ehk radiokirurgia ja 3D MRT-põhine lähikiiritusravi planeerimine. Kiirendite arv kasvas kahelt neljani, lisandus uusi seadmeid ja 3D-kiiritusravi tehnika kõrval kasvas üha enam intensiivsus- ja mahtmoduleeritud kiiritusravi (IMRT/VMAT) osakaal.

KÕIKEHÕLMAV KVALITEEDISÜSTEEM Lisanduvad ravitehnikad, tööprotsessid ja seadmed kasvatasid kvaliteediprotsesside töömahtu pidevalt, mistõttu liitus 2014. aasta alguses kiiritusravi meeskonnaga meditsiinifüüsik Kätlin Tiigi, kellest sai kvaliteedijuht. Töö eesmärgiks sai välja töötada ja juurutada kõikehõlmav kvaliteedisüsteem ning seniste kvaliteedisüsteemi osade viimine elektroonsesse keskkonda. Edaspidi oli vaja hoolitseda selle toimimise, järelevalve ja arendamise eest ning täiendada uute tehnikate ja seadmete lisandumisel. Töö juhtimiseks moodustati kvaliteedikomitee, kuhu kuuluvad keskuse juhataja, meditsiinifüüsika talituse juhataja, juhtiv radioloogiatehnik ja kvaliteedijuht, kes süsteemi koordineerib.

QUATRO audititiim koos kiiritusravi keskuse personaliga 2019. aasta märtsis. Vasakult: meditsiinifüüsika talituse juhataja dr Eduard Gerškevitš, kiiritusravi keskuse ülemarst-juhataja dr Maire Kuddu, onkoloog professor Michael Brada, radioloogiatehnikud Bert Pastoors ja Martijn Kamphuis, meditsiinifüüsik dr Tommy Knöös ning kvaliteedijuht-füüsik Kätlin Tiigi.

Regionaalhaigla  2/2021

VÄHIRAVI Kiiritusravi kvaliteedisüsteem koosneb mitmest osast. Kliiniline osa hõlmab klinitsistide tööd, rahvusvahelistel ravijuhenditel põhinevaid ravijuhiseid, ravitulemuste analüüsi, kvaliteediindikaatorite jälgimist ja peer review’d. Viimasega neist alustati 2016. aastal ning see hõlmab endas kõikide kuratiivsete patsientide raviplaanide ülevaatust ja arutelu hommikustel koosolekutel. Peer review võimaldab vajaduse korral küsida kolleegidelt nõu keeruliste raviplaanide suhtes, aitab leida võimalikke vigu ja annab võimaluse õppida. Oluline osa on ka auditite mittevastavuste sektsioon. Retrospektiivne vigade analüüs toimub mittevastavuste jälgimise näol, mille kõrval alustasime 2018. aastal ka prospektiivse riskianalüüsiga ehk üritame leida ohte ja kitsaskohti tööprotsessides ettevaatavalt. Prospektiivne riskianalüüs on sarnane praegu haiglas käiva riskianalüüsiga. Riskihindamise alustamiseks kiiritusravi keskuses osales kvaliteedijuht kahest ESTRO (The European Society for Radiotherapy and Oncology) koolitusest koosnenud koolitussarjal, millel osalemist toetas jällegi IAEA. Pärast seda valisime riskihindamisse kaasamiseks tehnoloogiliselt keerukamad protsessid kiiritusravis, milleks olid hingamisega kohandatud kiiritusravi, 4D-kiiritusravi planeerimine ja stereotaktiline kiiritusravi. 2020. aastal viis prospektiivse riskianalüüsi läbi ka lähiravi kabinet. Riskihindamisse peavad olema kaasatud kõik vaadeldavas protsessis osalevad spetsialistid ja selleks on vaja ühiselt kohtuda, arutada ja nn ajurünnakut teha. Üks probleeme on siin kindlasti olnud personali ajapuudus. Lisaks QUATRO auditile osaleme regulaarset IAEA kiirendite doosiväljundi auditis ja muudes kiiritusravi protsessi spetsiifilistes auditites.

ravijuhtu, tehti sõltumatud kvaliteedikontrolli mõõtmised lineaarkiirenditel ja lähiravi kabinetis ning kohtuti kliiniku ja haigla juhtidega. Audititiim esitas personalile ka omamoodi väljakutseid – nii näiteks seati ravijuhu auditeerimise ajal kahtluse alla onkoloogi raviotsus ja raviplaan, et kuulda põhjendust ja selgitusi, millistele ravijuhistele otsus põhines. Auditi tulemusena tunnustati kiiritusravi keskust taas kompetentsikeskusena. Selleks, et saavutada kõrgeim ehk ekstsellentsikeskuse tase, oleks vaja kasvatada teadustöö, koolituse osakaalu ja personali jätkusuutlikkust. Raportis on välja toodud soovitused nii keskuse, kliiniku, haigla kui ka riigi tasandil, mille täitmine kasvataks kiiritusravi protsesside kvaliteeti veelgi. Edasised tegevused ongi seotud nende soovituste täitmisega. Näiteks võiks tuua audititiimi soovituse võtta kasutusele ühtne kiiritusravi planeerimissüsteem ja suurendada selle litsentside arvu. Siiani kasutati kolme planeerimissüsteemi paralleelselt ja IMRT/VMAT-tehnikate jaoks oli saadaval vaid kolm litsentsi. Uus planeerimissüsteem soetati ja võeti kasutusele 2020. aasta teisel poolel. Audititiim andis soovitusi ka erialaspetsialistide koolitamise suhtes – nii arstide kui ka radioloogiatehnikute puhul ei ole riiklik järelkasv piisav, kiiritusravi meditsiinifüüsiku õpe puudub aga Eestis täielikult. Need probleemid kaasati Eesti vähitõrje tegevuskavva aastateks 2021–2030. Kvaliteedisüsteemi loomine ja käigus hoidmine ei ole kindlasti võimalik ühe inimese toel, vaid eeldab juhtkonna valmisolekut ja eeskuju ning kõikide personaligruppide kaasatust ja panust. Täname kiiritusravi keskuse töötajaid, kes selle on võimalikuks teinud.

KORDUSAUDIT JA EDASISED SOOVITUSED Seoses oluliste muudatustega kiiritusravi protsessis oli arusaadav, et peagi peab QUATRO auditit kordama, et hinnata uute ravitehnikate ja seadmete vastavust rahvusvahelisele kvaliteedistandardile. 2018. aastal toimusid ettevalmistused kordusauditi läbimiseks. Ajakohastasime pea kõikide paikmete ravijuhised, korrigeerisime ja täiendasime tööjuhendeid ning seadmete kvaliteedikontrollide juhiseid, viisime kiirendite kogu kvaliteedikontrollide tulemuste ajaloo elektroonilisse jälgimissüsteemi, koostasime viie aasta mittevastavuste ülevaate ja nelja ravitehnika suhtes tegime prospektiivse riskianalüüsi. Ettevalmistustes osalesid kõik kiiritusravi keskuse töötajad. Kordusaudit toimus 2019. aasta märtsis. Auditi viis läbi multidistsiplinaarne tiim, kuhu kuuluvad kõikide kiiritusravi keskuses töötavate erialade esindajad. Auditi tiimi kuulusid onkoloog professor Michael Brada (NHS Clatterbridge’i Vähikeskus, Liverpooli Ülikool, Ühendkuningriik), meditsiinifüüsik dr Tommy Knöös (Lundi Ülikool, Rootsi) ning radioloogiatehnikud Bert Pastoors (Šveits) ja Martijn Kamphuis (Holland). Tiim vaatles kiiritusravi keskust ühe nädala vältel, osaleti keskuse koosolekutel ja vähikonsiiliumides, vaadeldi arstide, meditsiinifüüsikute ja radioloogiatehnikute tööd, retrospektiivselt auditeeriti kümmekond

Stipendiaadina Itaalias Õpin Rahvusvahelises Teoreetilise Füüsika Keskuses (ICTP), kes koostöös Trieste Ülikooliga korraldab meditsiinifüüsika magistrantuuri edasijõudnutele – sisseastumise eelduseks on magistrikraad füüsikas ja töökogemus. Õpe kestab kaks aastat, 2020. aasta jaanuarist kuni 2021. aasta detsembrini. Õpe sisaldab ühte aastat teoreetilist õpet (toimus 2020. a Triestes) ja ühte aastat praktilist õpet – see toimub erinevates Itaalia haiglates, mina töötan Verona ülikoolihaiglas (Azienda Ospedaliera Universitaria Integrata Verona). Rahaliselt toetavad Regionaalhaigla ja ka ICTP ise.

* https://www.iaea.org/resources/rpop/resources/databases-and-learning-systems/safron **https://psnet.ahrq.gov/primer/systems-approach

2/2021  Regionaalhaigla

Regionaalhaigla uus ravimipoliitika 17. märtsil 2021 kinnitas Regionaalhaigla juhatus haigla uue ravimipoliitika dokumendi, mis asendas senise, 2002. aastast kehtinud ravimipoliitika.  Uue ravimipoliitika töötas välja Regionaalhaigla ravimite komitee, kuhu kuuluvad haiglaapteegi, kõikide kliinikute ning infektsioonikontrolli talituse esindajad.  Ravimipoliitika kirjeldab ravimite valdkonnas kehtivaid üldiseid põhimõtteid Regionaalhaiglas.  Haigla ravimipoliitika on vajalik, et organisatsiooni sees tekiks ühtne mõistmine ravimitega seotud teemades, mis ei ole õigusaktidega konkreetselt määratletud. Järgnevalt on avaldatud Regionaalhaigla ravimipoliitika kommenteeritud versioon, mis aitab uue ravimipoliitika punkthaaval lahti mõtestada.

Ravimipoliitika eesmärk on tagada Regionaalhaigla patsientidele tõhus, ohutu ja ratsionaalne ravimikasutus, arvestades tõenduspõhise meditsiini põhimõtteid, arstliku otsustusprotsessi loogikat ja ressursside mõistlikku kasutamist.

Ravimipoliitika väljatöötamine ja ajakohastamine kuulub ravimite komitee pädevusse. Regionaalhaiglas vastutab ravimipoliitika eest ravimite komitee. Komitee väljatöötatud ravimipoliitika kinnitab haigla juhatus.

Ravimipoliitikat viivad ellu kõik Regionaalhaigla struktuuriüksused oma pädevuse piires. Lisaks kliinikutele ja haiglaapteegile aitavad haigla ravimipoliitikat rakendada ka teised struktuuriüksused ning haigla juhtkond vastavate tegevuste ja eelarve planeerimisel.

Regionaalhaigla võimaldab ravimite määramisel nüüdisaegset otsustustuge andmebaaside näol ning tänapäevaseid lahendusi ravimitega seotud kannete tegemisel. Haigla planeerib tegevusi ja ressursse selliselt, et haigla infosüsteemi kaudu oleksid kättesaadavad ravimite ohutuks määramiseks vajalikud andmebaasid. Samuti planeerib haigla tegevusi ja ressursse selliselt, et võtta kasutusele ja hoida käigus ajakohaseid lahendusi ravimite määramise, manustamise ja patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimiseks.

Patsiendi ravimikasutust puudutav info, sh ravi määramine, muudatused raviskeemis, kõrvaltoimed ja ravi kohta tehtud konsultatsioonid, dokumenteeritakse tervishoiuteenuse osutamist tõendavas dokumendis. Patsiendi raviprotsessi on haaratud eri valdkondade spetsialistid, samuti võib patsient liikuda eri osakondade vahel. Seetõttu on patsiendi järjepideva ja ohutu ravi tagamiseks vaja kirja panna raviprotsessi olulised etapid. Ravimipoliitika rõhutab vajadust dokumenteerida olulisi ravimitega seotud tegevusi: ravimi määramise, muutmise, lõpetamise põhjus, oluliste kõrvaltoimete esinemine, manustamisega seotud info. Eelnimetatud asjaolude dokumenteerimata jätmine raskendab eri etappidel patsiendiga tegelevate spetsialistide terviklikku arusaamist patsiendi raviprotsessist.

Ravimite käitlemise ja kasutamisega seotud patsiendiohutusjuhtumid dokumenteeritakse ning neid analüüsitakse, et tehtud vigadest õppida. Patsiendiohutusjuhtum on tervishoiuteenuse osutamisega seotud juhtum, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditava tervisekahju. Ohutusjuhtumite dokumenteerimine on tähtis, et neist õppida ja sarnaseid vigu edaspidi vältida. Vigade äratundmine, nende dokumenteerimine ja analüüsimine tagab ohutuma tervishoiu. Regionaalhaigla eesmärk on julgustada ja tehniliselt toetada patsiendiohutusjuhtumite sujuvat registreerimist. Teavitaja on väärt tunnustust, mitte hukkamõistu.

Struktuuriüksused tagavad, et nende valdkonna ravimeid puudutavad korrad ja juhendid on asja- ning ajakohased. Kõik sisuliselt aegunud, kuid vormiliselt kehtivad patsiendi ravikorraldust reguleerivad korrad ja juhendid on risk patsiendi tervisele. Haigla kvaliteediteenistus juhib struktuuriüksuste tähelepanu kehtivuse kaotanud dokumentidele, kuid lõplik vastutus oma valdkonnas kehtivate vajalike ja ajakohastatud juhiste eest jääb siiski struktuuriüksusele.

Haiglaapteek tagab ravimite käitlemise korra ja juhendite väljatöötamise ning koostöös struktuuriüksustega vajalike farmaatsiaalaste juhendite jm teabematerjalide koostamise. Haiglaapteegil on lisaks ravimite käitlemise funktsioonile ka tähtis ravimiinfo haldamise ja edastamise funktsioon. Haiglaapteegil on kohustus töötada välja ravitööks vajalikud farmatseutilist infot sisaldavad juhised ja hoida neid ajakohastena. Väljatöötamisse kaasatakse asjaomased erialad, osakonnad, spetsialistid.

Regionaalhaigla  2/2021

Regionaalhaiglat varustab ravimitega haiglaapteek, v.a seaduses lubatud mahus müügiloa hoidja poolt arstile antud raviminäidised ning vajaduse korral statsionaarse patsiendi poolt kaasa võetud isiklikud ravimid tema isiklikuks kasutuseks. Haiglas kasutatavad ravimid liiguvad haiglasse ja sealt edasi patsiendini läbi haiglaapteegi, v.a nimetatud erandid. Kontrollitud tarneahelast pärinevate ravimite kasutamine ravitöös on üks ravikvaliteedi eeldus.

Regionaalhaiglas on ravimite valiku ja kasutamise aluseks ülemarsti kinnitatud ravimite nimekiri. Haiglaapteek tagab ravimite nimekirjas olevate ravimite kättesaadavuse, v.a force majeure’i esinemise korral. Haigla ravimivaliku määrab ära ravimite nimekiri, mille koostamisel on arvestatud vajadust, tõenduspõhisust ja ressursside mõistlikku kasutamist. Nimekiri tagab optimaalse ravimivaliku haiglas.

10.

Ravimite nimekirja väliseid ravimeid kasutatakse Regionaalhaiglas juhul, kui ravimite nimekirjas puudub patsiendi raviks sobiv alternatiiv. Haiglas on võimalik kasutada ka nimekirja mittekuuluvat ravimit, kuid ainult juhul, kui nimekirjas sobivat alternatiivi patsiendi jaoks ei ole.

11.

Ravimite nimekirja mittekuuluva ravimi tellimise eelduseks on vormikohane taotlus. Haiglaapteegi kliinilise farmaatsia üksus hindab esitatud taotluse alusel alternatiivide võimalikkust. Ravimite nimekirja mittekuuluvat ravimit saab apteegist tellida, kui arsti poolt on esitatud vormikohane taotlus ning see on apteegi poolt hinnatud põhjendatuks.

12.

Ravimite nimekirja mittekuuluva infektsioonivastase ravimi tellimiseks on vajalik infektsioonhaiguste arsti luba. Infektsioonivastaste ravimite ratsionaalse kasutamise eesmärgil järgitakse haiglas nende ravimite määramiseks ja väljastamiseks kehtestatud reegleid. Väljastamise reeglid on paika pandud haigla ravimite nimekirjas, mille kohaselt on mõned infektsioonivastased ravimid ilma täiendava piiranguta osakondade poolt tellitavad, kuid mõningate toimeainete tellimiseks on vaja infektsioonhaiguste arsti luba. Ravimite nimekirjas on loetletud kõik Regionaalhaiglas kasutatavad infektsioonivastased ravimid ning nende tellimise piirangud. Kui osakond soovib tellida ravimite nimekirja välist infektsioonivastast ravimit, peab vormikohasel taotlusel olema näha, et otsus on kooskõlastatud infektsioonhaiguste arstiga.

13.

Ravimitootja poolt Regionaalhaiglale pakutava ravimite nimekirja välise ravimi kasutamise vajaduse üle otsustab haiglaapteek koostöös vastava eriala esindajatega, lähtudes ravimi meditsiinilisest vajadusest, alternatiividest, ravi järjepidevuse võimalikkusest ning ravimi kättesaadavaks tegemise tehnilistest asjaoludest. Juhul, kui mõni ravimitootja soovib pakkuda haiglale kasutamiseks ravimite nimekirjas mittesisalduvat ravimit, tuleb selle kasutuselevõtmise asjaolud apteegil läbi rääkida vastava eriala esindajatega. Eesmärk on tagada, et haiglas pakutav ravimivalik ei oleks ravimitootja turundusstrateegia osa ning et patsientide edasine ambulatoorne ravimivalik ei oleks selle tõttu kitsendatud. Samuti tuleb silmas pidada, et seniste lepingupartnerite õigused ei saaks kahjustatud.

14.

Patsiendile tagatakse haiglaravil viibides ja näidustuse korral tema eelnevale ambulatoorsele ravile vastav samaväärne raviskeem. Haiglaravil olles ei pruugi patsient näidustuse korral saada täpselt sama ravimit, mida kasutas kodus olles. Ravimit võib vahetada toimeaine piires, ravimigrupi piires ning tablettide arvu piires (kodune kombinatsioonravim asendatakse eraldi tablettidega).

15.

Patsiendi isiklike ravimite kasutamist haiglaperioodil soovitatakse juhul, kui see on raviprotsessi seisukohast patsiendile parem lahendus kui haiglaravimite kasutamine. Patsiendi isiklike ravimite kasutamine haiglaperioodil on pigem erand kui reegel. Eelistada tuleks haigla ravimite nimekirjas olevat ravimivalikut. Ainult juhul, kui sobiv alternatiiv puudub või selle hankimine on ajamahukas või haiglale ebamõistlikult kulukas, on mõistlik kasutusele võtta patsiendi isiklik ravim.

16.

Haiglast patsiendile ravimeid üldjuhul kaasa ei anta, erandiks on tervishoiuteenuste loetellu kuuluvad sellekohased ravimid. Erandjuhtudel võib haiglaravilt lahkudes ravi järjepidevuse tagamiseks patsiendile kaasa anda paari annuse jagu ravimeid eeldusel, et kaasa antavad ravimid on korrektselt märgistatud. Samuti võib haiglaravilt lahkudes vajaduse korral kaasa anda patsiendipõhised ravimid, mille kasutamine teistel patsientidel ei ole hügieeni tõttu võimalik. Haiglal ei ole ressursse, et varustada patsiente koduseks raviks vajalike ravimitega. Ambulatoorseks raviks kirjutab arst patsiendile retsepti. Patsiendile võib haiglast lahkudes koduseks raviks kaasa anda vaid selliseid ravimeid, mille patsiendile kaasa andmist näeb ette tervishoiuteenuste loetelu (TTL). Erandkorras võib patsiendile haiglast lahkudes ravi järjepidevuse tagamiseks kaasa anda mõne annuse jagu ravimit, et katta vahemik, kuni patsient ise retsepti alusel ravimi välja ostab. Samuti ei ole keelatud patsiendile kaasa anda temal kasutatud ravim, mille kasutamine teistel patsientidel ei ole võimalik. Tähtis on, et kaasaantavad ravimid oleksid korrektselt märgistatud ravimi nime, toimeaine sisalduse ja kehtivuse ajaga ning kaasaandmise asjaolu dokumenteeritud patsiendi haigusloosse.

Koostaja

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ravimite komitee koosseisus: proviisor Kristjan Kongi, esimees I kliiniline proviisor Krista Meresmaa, aseesimees dr Mait Altmets, infektsioonihaiguste arst I dr Peeter Kivik, anestesioloogiakliiniku esindaja dr Marika Paumets, sisehaiguste kliiniku esindaja I dr Toomas Ümarik, kirurgiakliiniku esindaja dr Kersti Oselin, onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku esindaja I dr Ants Kask, psühhiaatriakliiniku esindaja dr Marge Kütt, diagnostikakliiniku esindaja I dr Natalja Zenevitš, järelravi kliiniku esindaja Täname kvaliteediteenistust ravimipoliitika väljatöötamisel osutatud abi ja nõuannete eest. Aitäh kõikidele kolleegidele, kes kaasa mõtlesid!

2/2021  Regionaalhaigla

KARDIOLOOGIA

Martin Serg:

Südant ei saa pausile panna Regionaalhaigla kardioloogile Martin Sergile pakub pinget, et saab end jagada teadusuuringute ning intensiivse ja ootamatusi täis töö vahel kardiointensiivravi osakonnas. Selle juurde kuuluvad nii pidev enda täiendamine kui ka teiste õpetamine.

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Regionaalhaigla, Shutterstock

artu Ülikooli arstiteaduskonda tudeerima asudes oli Martin Serg kindel, et soovib saada neuroloogiks, kuniks... jõudis kätte kardioloogia eriala tsükkel. „Osalesin kursusel ühel edukal täismahus taaselustamisel ja sain aru, et selline action sobib mulle,“ tunnistab ta. Lisaks leidis ta, et see on väga mitmekülgne eriala, kus on palju töövõimalusi. Tolleks hetkeks oli Martin teinud kaks aastat Tartu Ülikooli farmakoloogia instituudis professor Aleksandr Žarkovski juhendamisel teadustööd loomkatsetega. Kuna soov oli kliinilist teadustööd edasi

Regionaalhaigla  2/2021

teha, võttis ta ühendust professor Jaan Ehaga, kes viis ta kokku dr Priit Kampusega. Teadusgrupiga tekkis kohe hea klapp ja nii kaitseski Martin aastal 2012 kardioloogia erialal doktoritöö ning kuus aastat hiljem lõpetas residentuuri. Siiamaani jätkub Tartu Ülikooli sama meeskonnaga koostöö mitme teadustöö kallal. Hetkel on teadusgrupi põhisuund tavakardiostimulaatori ja resünkroniseeriva kardiostimulaatori toime hindamine aordi vererõhule ja arterite jäikusele. Eelmisel aastal alustas Martin ka oma esimese doktorandi juhendamisega.

KARDIOLOOGIA

ARENGUVÕIMALUSED REGIONAALHAIGLAS

Lühidalt dr Martin Sergist  2008 lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna  2012 kaitses doktorikraadi teemal „Tsentraalse hemodünaamika, arterite jäikuse ja oksüdatiivse stressi raviaspektid hüpertensiooniga patsientidel“  Alates 2012 Tartu Ülikooli südamekliiniku teadur  2018 omandas kardioloogi kutse  Alates 2018 kardioloog Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kardiointensiivravi ja alates 2020 invasiivkardioloogia osakonnas  Alates 2018 Balti Ateroskleroosi Ühingu sekretär  Alates 2019 Eesti Kardioloogide Seltsi preventsiooni töögrupi juhatuse liige  Kuulub Euroopa Kardioloogide Seltsi, Eesti Nooremarstide Ühendusse, Eesti Hüpertensiooni Ühingusse ning Euroopa Ateroskleroosi Ühingusse.  Teadlasena uurib südame isheemiatõve ennetuse võimalusi, arstina tegeleb patsientidega, kel see haigus on juba välja kujunenud.

Regionaalhaiglas on Martin Serg töötanud kardioloogina kolm aastat. Ta alustas tööd kardiointensiivravi osakonnas, kuhu jõuavad peamiselt müokardiinfarktiga, raske ägeda südamepuudulikkusega ja kardiaalsest äkksurmast elustatud patsiendid. „Töö on intensiivne, täis ootamatusi ja esitab väljakutseid,“ tõdeb Martin. Kuna residentuuri ajal tekkis tal huvi kardioloogiliste invasiivsete protseduuride vastu, alustas ta pool aastat tagasi osalise koormusega tööd ka invasiivkardioloogia osakonnas, kus ta nüüd õpib koronaarangioplastikat.

NOORE KARDIOLOOGINA SUURES HAIGLAS Kardioloogiakeskus on Regionaalhaigla suurim erialakeskus, mille alla kuuluvad polikliinik, mitteinvasiivne diagnostika (peamiselt koormustestid, ehhokardiograafia), kaks kardioloogiaosakonda, kardiointensiivravi osakond ja invasiivkardioloogia osakond (peamiselt perkutaansed koronaarinterventsioonid, kardiostimulaatorite implantatsioonid). Lisaks töötavad kardioloogid ka kardiokirurgia osakonnas. „Noorel kardioloogil on siin tööd alustades võimalik valida kogu kardioloogia ampluaast. Sõltuvalt osakonnast on võimalik töötada valvegraafiku alusel või argipäeviti,“ ütleb dr Serg. Residentuuri jooksul saab tavaliselt selgeks, kas tulevane kardioloog soovib teha invasiivset või mitteinvasiivset, intensiivvõi tavakardioloogi tööd. Seega on Martini sõnul Regionaalhaiglas lihtne leida tööd, mis pakub huvi.

KÕIGE PAREMAD ÕPPETUNNID Martin läbis muu hulgas ühe residentuuriaasta Norras Kristiansandis ja Soomes Lahtis. Õpiaastad on mõistagi kõige alus, iga koolitus ja konverents arengus võtmetähtsusega, ent palju õpib Martini sõnul loomulikult töö käigus. Kardioloogid teevad tihedat koostööd radioloogide, kardiokirurgide ja anestesioloogidega, et jõuda otsusele keerukate haigusjuhtude ravistrateegiates. Regulaarselt peetakse kardioloogide ja intensiivravi osakondade ekstrakorporaalse membraanoksügenisatsiooni (ECMO) koosolekuid, kuna seda ravi vajab kardiogeense šoki tõttu suur hulk mitte-COVIDpatsientidest. „Sellised koosolekud mitte ainult ei hari, vaid ka lähendavad eri osakondades töötavaid arste ja ravimeeskondi,“ tõdeb dr Serg.

Noorel kardioloogil on siin tööd alustades võimalik valida kogu kardioloogia ampluaast. Sõltuvalt osakonnast on võimalik töötada valvegraafiku alusel või argipäeviti. 2/2021  Regionaalhaigla

KARDIOLOOGIA

Lisaks sellele, et Regionaalhaigla on hea suur õppimisbaas, on Martini sõnul siin ka head õpetamise võimalused. Dr Indrek Rätsepa juhtimisel korraldatakse igal aastal perioperatiivse ehhokardiograafia kursust, kus Martin on lektoriks. Kuna Regionaalhaiglal on tugev side ka Tallinna Tehnikaülikooliga, on Serg teinud praktikume ka tervishoiutehnoloogia üliõpilastele.

KUUM TEEMA – REGISTRID Martini sõnul on hetkel kardioloogias kuum teema registrite loomine. Professor Margus Viigimaa juhtimisel on loomisel perekondliku hüperkolesteroleemia register. Seda haigust esineb umbes igal 300. inimesel, kellel on väga kõrged kolesterooliväärtused, mis omakorda suurendab oluliselt nende patsientide riski haigestuda südamelihase infarkti või ajuinsulti. „Varem olid nende haigete ravivõimalused piiratud, kuid nüüd on saadaval väga efektiivsed ravimid, mis langetavad neil haigetel oluliselt kolesterooli taset ning Regionaalhaigla lipiidikeskuse kaudu leidub järjest enam haigeid, kes seda ravi saavad,“ selgitab dr Serg. Registrid on eriti vajalikud perekondlike haiguste korral, et leida üles ka haigust kandvad pereliikmed. Euroopa Kardioloogide Seltsi eesmärk on, et peamised kardioloogiliste patsientide grupid oleksid hõlmatud ühtsesse üleeuroopalisse registrisse EuroHeart. Eelmisel aastal osutus Eesti selle registri pilootriigiks ägeda müokardiinfarkti ja perkutaanse koronaarinterventsiooni teemal. Sarnane register on plaanis luua ka südamepuudulikkuse ja kodade virvendusarütmia kohta.

UUDSED RAVIVÕIMALUSED KIIRELT KASUTUSELE Kus üldse platseerub Regionaalhaigla võrreldes muu maailma kardioloogiakeskustega? Dr Serg toob võrdluse oma Norra residentuuriaastast. Norra suurimal invasiivkardioloogia keskusel, Haukelandi ülikoolihaiglal on suur kogemus transkutaansete südameklappide proteesimistega. „Võrreldes avatud südameoperatsiooniga paigaldatakse selle käigus uus südameklapp veresoone kaudu kubemest või muust suuremast veresoonest,“ selgitab Serg. Bergenis alustati transkutaansete aordiklapi proteesimise protseduure (TAVI) 2010. aastal, Regionaalhaiglas toimus esimene 2015. aastal ja nüüdseks on siin tehtud üle saja protseduuri. „Arvan, et maailma tippkeskusega võrreldes

Regionaalhaigla  2/2021

Kaks aastat tagasi pälvis dr Serg Regionaalhaigla noore arsti stipendiumi ja tal oli plaanis kahekuuline praktika Bergeni kardioloogiakeskuses. See on COVID-19 pandeemia tõttu edasi lükkunud. oleme võtnud kiiresti uudseid ravivõimalusi kasutusele,“ sõnab dokor Serg. Hiljuti hakati Bergenis tegema ka mitraalklapi regurgitatsiooni perkutaanset ravi ning juba lähiajal on see plaanis ka Eestis. Kaks aastat tagasi pälvis dr Serg Regionaalhaigla noore arsti stipendiumi ja tal oligi plaanis kahekuuline praktika Bergeni kardioloogiakeskuses. Paraku on see COVID-19 pandeemia tõttu edasi lükkunud.

SÜDANT EI SAA PAUSILE PANNA Mõistagi ei jää COVID-i mõjutustest puutumata ka kardioloogide töö. „Peab siiski rõhutama, et kui eelmisel aastal suri maailmas COVID-19 tõttu umbes poolteist miljonit inimest, siis müokardiinfarkti tõttu üle 7 miljoni,“ võrdleb dr Serg. Eestis on südame-veresoonkonna haigused surmapõhjustest endiselt esikohal. Lähiajal on Eesti Kardioloogide Selts, kus dr Serg on preventsiooni töögrupi juhatuse liige, avalikustamas südameinfarkti teadlikkust parandavat projekti „Südant ei saa pausile panna“. „Mitu uuringut on näidanud, et pandeemia ajal on müokardiinfarkti patsientide ravi hilinenud, kuna nad kardavad haiglasse pöörduda nakatumise riski tõttu,“ selgitab doktor. „Kiirabi kutsutakse alles siis, kui südamelihase päästmiseks on juba hilja.“ Dr Sergi, nagu ka tema kolleegide suur soov on, et patsiendid pöörduksid nende poole õigel ajal, et vähendada südamelihase kahjustuse ulatust. Praegusel pingelisel ajal, mil kogu maailma fookus on koroonapandeemia seljatamisel, unistab Martin lihtsatest ja inimlikest asjadest, mis täistuuridel pööretele pidurit tõmbaksid. „Ootan ilusat suve oma vanemate suvilas Matsalu lahe kaldal, et saaks oma plikadega leotada väikses sõudepaadis kõrkjate ääres õnge ja nautida looduse hääli ja merehingust.“

INVASIIVKARDIOLOOGIA

40 aastat põnevat teekonda 12. märtsil 1981 sooritati toonases kiirabihaiglas esimene uuring tänapäevase angiograafia aparaadiga. Infarktiravis tähistas see uue teekonna algust. Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Regionaalhaigla

minimaalselt – ainult siis, kui meie oma stentide ja balloonidega ei suuda tulemust saavutada,“ selgitab dr Serka. „Kõige uuemad stendid on valmistatud sellise metoodikaga, et tänu lisatud ravimile hoiavad need pikaks ajaks ära ahenemise kordumise. Kui ainult ballooni kasutades oli ahenemise taastekke risk 30–40 protsenti, siis uute stentidega on see vaid 5 protsenti.“ Ta meenutab, et alguskümnendid olid arstidele üks suur õppimine. „Iga päev oli midagi uut, kõik muutus. Ka maailmas ei olnud neid asju väga palju tehtud, lugesime artiklitest, mida kuskil oli tehtud, ja tegime järele. Meie osakonnas oli initsiaatoriks praegune akadeemik Jaan Eha, kes töötas kiirabihaiglas selles meeskonnas 20 aastat.“ Praegu uuritakse osakonnas igal aastal umbes 2000 patsienti, kellest pooltel tehakse kohe pärgarterite laiendamine ballooni ja stendiga.

HUVITAVAT INVASIIVKARDIOLOOGIDE TÖÖMAILT  Arstidel olid väljakutsevalved, näiteks 1981. aastal

ardioloog Tarmo Serka on kõik need 40 aastat töötanud invasiivkardioloogia meeskonnas. Tema sõnul on see aeg olnud täis pidevat õppimist, sest lühikese ajaga saavutas invasiivkardioloogia valdkond südameinfarkti ravis võtmetähtsuse. Asi oli infarkti tekkepõhjuste ümberhindamises maailma meditsiinis. Veel kuni 1970. aasta keskpaigani ei peetud koronaararterit sulgevat trombi otseselt südameinfarkti põhjustajaks, pigem kaasnevaks nähtuseks. Kui aga jõuti järeldusele, et just tromb vallandabki infarkti, muutus infarktiravi põhimõte: hakati võitlema trombi vastu ja soones verevoolu taastama. „Eestis langes sellesse aega professor Sullingu ületulek Tallinna, alustamaks ägeda koronaarsündroomi kirurgiat. Tema seadis eesmärgiks avada verevool kirurgilisel teel ning ta asus kiirabihaiglasse looma praeguses mõistes südamekeskust,“ meenutab dr Serka. Üks loodava keskuse komponente oli ka kardioangiograafia ehk südame sondeerimise kabinet, sest enne kui lõigata, oli vaja uurida, missugune veresoon on umbe läinud. Mõnda aega kasutati südamelõikuse toetuseks südamesonde, et viia veresoonde trombi lahustavat ravimit või balloon veresoone avardamiseks. Kui esimene angiograafi uuring tehti märtsis 1981, siis umbes kaheksa kuud hiljem tuli esimene trombilahustamine. Ballooniga ummistuse laiendamisi tehti algul umbes 30 korda aastas. „Prof Sullingul läks samamoodi nagu Gorbatšovil, et ta lõi meie kabineti enda tegevuse toetuseks, aga tulemus oli ootustele täpselt vastupidine,“ võrdleb dr Serka. Kirurgilise sekkumise suund suurekoldelise infarkti korral hääbus, sest parimat tulemust ahenenud pärgarterite laiendamisel hakkas pakkuma soonesisene ballonangioplastika ise: otse soonde viidavatele laiendavatele balloonidele lisandus uue meetodina stent ehk metallist tugivõrk, mis viiakse balloonil arterisse ja avatakse seal kõrge rõhu all. „Ägeda infarkti kirurgiat tehakse tänapäeval juba



kuulus valvemeeskonda kolm arsti, õdesid ei olnud. 1990. aastatel mingil perioodil ootasid valvearst ja kolm õde infarktihaigeid kohapeal. 2006. aastast alates on valve 24/7 – poole tunni jooksul peab patsient jõudma haiglas lauale ja saab alustada soone avamist. Kui 1958. aastal alustati maailmas koronarograafiauuringuid, siis selleks oli vajalik 2–3 mm läbimõõduga kateeter viia esialgu veresoonde käe pealt, õlavarrearteri kaudu. 1960. aastatel leiti, et lihtsam on seda teha reiearteri kaudu. 1990. aastate alguses jõuti käe peale tagasi, seda tehakse kodaraarteri kaudu. See on patsiendile palju mugavam. Esialgu tehti veresoonesiseseid ülesvõtteid filmilindile, misjärel tuli oodata, kuni film ilmutatakse. Esimene digitöötlusega aparaat tuli osakonda 2002. aastal. Kuni 2000. aastateni hinnati veresoone ahenemist ainult diameetri järgi. Tänapäeval on võimalik soonesisene piltdiagnostika, kus soonde viiakse väike ultrahelikateeter ning arvuti kombineerib digitaalse pildi naastu piki- ja ristlõikest. See võimaldab ka stente väga täpselt paigaldada. Trombi on tänapäeval spetsiaalse kateetri abil võimalik südame pärgarterist ka „välja imeda“.

2/2021  Regionaalhaigla

VÄHIRAVI

Patsiendikeskne raviteekond –

pikk elu koos vähidiagnoosiga Tänapäevase vähiravi kiire areng on kergitanud sellelt haiguselt lootusetuse loori. Nüüd tekivad aga uued küsimused: kuidas elada pikki aastaid koos diagnoosiga; millega saavad arstid aidata kohe ja mida on võimalik teha veel tulevikus; kuidas hakkama saada siis, kui ravid on läbi, aga probleemid mitte. Seetõttu on vähiravi fookuses patsiendikeskne raviteekond. Tekst: Anu Jõesaar Foto: Regionaalhaigla et patsiendid püsiksid ravil, sest sellest sõltub nende ravi tulemus, ja samal ajal püüame teha nii, et patsient ja tema lähedased saaksid võimalikult tavapäraselt oma elu jätkata. Patsiendi elukvaliteet ravi ajal ja ravi lõppemise järel on sama oluline kui ravi efektiivsus.“

ROHKEM TEAVET JA TUGE

Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja dr Helis Pokker

egionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja dr Helis Pokkeri sõnul on pidevalt laienevad ravivõimalused tekitanud vähiravis uue olukorra, kus on võimalik aidata ka seni ravimatuks peetud vähivormidega ja kaugele arenenud haigusega patsiente, samuti saab järjest rohkematel patsientidel hoida haigust kontrolli all pikki aastaid. Aastaid kestev raviteekond toob aga patsiendi ja tema lähedaste ellu probleeme, millega meditsiin varem nii palju kokku ei puutunud ja millega patsiendi abistamisel ei osatud nii palju arvestada. „Järjest tähtsamaks muutub raviteekonna läbimõtlemine ning patsiendi toetamine ja võimestamine sel teel,“ ütleb dr Pokker. „Me soovime,

Regionaalhaigla  2/2021

2017. aastal avaldas British Medical Journal kokkuvõtte uuringust, kus oli võrreldud patsientide ja ravimeeskonna, peamiselt arstide ootusi vähiravile. Üllatuslikult lahknesid need mitmes olulises punktis. Helis Pokker: „Selle uuringu tulemuste alusel oli arstidele kõige tähtsam see, et nende patsient oleks kümne aasta pärast elus – kokkuvõttes huvitas arste ravi efektiivsus. Patsiendile seevastu oli kõige tähtsam raviprotsess: kui turvaliselt ja ohutult see kulgeb, kui kättesaadav see on, kas ta saab valida raviaega – kokkuvõttes huvitas patsienti enim raviteekonna sujuvus ja elukvaliteet ravi ajal.“ Loomulikult soovib ka patsient kümne aasta pärast elus olla, kuid uuring näitas selgesti, et parima ravitulemuse annab meeskonnatöö, kus on arvestatud nii arstide kui ka patsiendi ja tema lähedaste ootustega. Sama kinnitas 2019. aastal valminud Katrin Randviiru magistritöö, milleks ta küsitles Regionaalhaigla ambulatoorseid vähipatsiente. Tööst järeldub, et Eesti vähipatsiendid vajavad kõige enam silmast silma nõustamist ja teavet kogu vähiravi jooksul. Et muuta raviteekonda turvalisemaks ning ravimeeskonna poolt toetatuks, on Regionaalhaiglas ühe lahendusena välja koolitatud õde-nõustajaid. Õde-nõustajad on patsiendi kontaktiks ja esmaseks abistajaks keemiaravi ja kiiritusravi ning samuti hematoloogiliste haiguste raviperioodis. Õde-nõustaja telefoninumbri saab patsient koos muude infomaterjalidega kohe ravi alguses. Vähiravis on sageli kasutusel eri ravimeetodid, vahelduvad raviarstid ja -meeskonnad. Kogu raviteekonna jooksul on patsiendi ja tema lähedaste kõrval paikmepõhine

VÄHIRAVI õde-koordinaator, kes on patsiendile sillaks eri ravimeeskondade vahel ja vastavalt tekkinud probleemile suunab juhtumikorraldajana patsienti edasi. Praegu rakendatakse õde-koordinaatoreid pilootprojektina eesnäärmevähi patsientide toetuseks. Selle haigusega on ravil enamjaolt eakamad härrad, kel on ehk keerulisem tervishoiusüsteemis orienteeruda. Rinnanäärmevähi patsientidele katsetatakse moodsamat lahendust – rinnavähiäppi. „Muidugi tekkis küsimus, kas patsiendid on valmis digilahendusi proovima,“ selgitab dr Helis Pokker, „aga 108 meie kliiniku patsientide küsitluses arvas 84 protsenti, et nad ise või nende lähedased kasutaksid seda. Vastanute keskmine vanus oli 59 aastat.“ Äpp annab infot haiguse ja raviviiside kohta ning soovitab, mida tähele panna, kuni taastusravi ja toitumiseni välja. Kui äppi personaliseerida, siis hakkab see meelde tuletama ka vastuvõtu- ja protseduuriaegu. Esialgu on äpp töös kuni käesoleva aasta novembri lõpuni. Siis saab otsustada, kas jätkame ja kas on mõtet äppe luua ka teiste vähipaikmete kohta. Dr Pokker lisab, et Regionaalhaigla on pakkunud haigekassa kaugteenuse innovatsioonikonkursile välja ka digiplatvormi projekti, mille kaudu patsient saaks igal ajahetkel pöörduda ravikeskusesse, et küsida nõu ravi kõrvaltoime või haigusest tuleneva probleemi lahendamiseks. „Kõigi selliste lahenduste eesmärk on võimalikult varakult avastada probleeme ja ravi kõrvaltoimeid. Eelkõige selleks, et patsient tunneks end turvatuna, hoida raviaegset elukvaliteeti ning ravisoostumust, aga ka selleks, et hoida ära EMO-sse pöördumised nendel juhtudel, kui sinna ei ole vaja minna. Sest EMO on vähipatsiendile üldjuhul hästi halb koht, sinna tasub pöörduda vaid siis, kui olukord vajab erakorralist sekkumist.“

PATSIENDILE LÄHEMALE Patsiendikeskse raviteekonna oluline osa on võimalikult kodulähedase ravi korraldamine. Eestis on praegu kaks multimodaalset ehk kõiki raviviise pakkuvat vähiravikeskust – Regionaalhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis –, lisaks keemiaravi osakond Ida-Tallinna Keskhaiglas ning ambulatoorsed osakonnad Pärnus ja Ida-Virumaal. 2020. aasta lõpust alustati esimeste patsientide keemiaraviga ka Saaremaal. „Osa ravist on kindlasti tehtav kodu lähedal. See tähendab, et kodulähedases haiglas on väljaõppinud personal ja kogu ravi toimub vähikeskuse koordinatsiooni, juhtimise ja vastutuse all – konsiiliumid, raviplaanide koostamised, kiiritusravi ja vähikirurgia, osa lisauuringuid jms jäävad vähikeskusesse. Samuti osa keemiaravist. Võimalikult kodulähedase ravi korral tuleb alati tagada vähikeskusega samaväärne ravikvaliteet ja -ohutus. See, millist ravi on võimalik viia kodule lähemale ja mis jääb siiski vähikeskusesse, on raviarsti otsus. Selle süsteemi väljatöötamine, koolitused ja rakendamine on kindlasti lähima viie kuni kümne aasta teema,“ räägib dr Pokker. „Kodu lähedal peaks olema võimalik anda ka vereanalüüse ja teha koduhaiglas osa uuringuid, et patsient ei peaks nende pärast sõitma vähikeskuse vahet.“ Nende võimaluste loomine eeldab muudatusi tervisega seotud andmesüsteemides. Koostöös haigekassa ning Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusega (TEHIK) on sellega ka algust tehtud.

Samuti on lahendamisel veel üks mure seoses ravijärgse jälgimisperioodi tagasikutsega arsti vastuvõtule kuue või kaheteistkümne kuu pärast. Digiregistratuuris on arsti graafik lahti vaid neli kuud ette ning kuue või kaheteistkümne kuu pärast visiidiks aja broneerimine on patsiendi enda vastutada. Lahendus peaks olema selline, et raviarst teeb tagasikutse saatekirja, mis liigub digiregistratuuri järjekorda ning kohe, kui arsti graafik tagasikutsumise ajaks avaneb, pakub süsteem patsiendile vastuvõtuaja ja registreerib vastuvõtule. Andmetega seotud kitsaskohtadest toob dr Pokker esile ka seda, et meie tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem töötavad kumbki omaette infosüsteemis. Ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja peaks vajaduse korral olema kaasatud ravimeeskonda. Selleks oleks vaja asjassepuutuva info vahetus kahe süsteemi vahel. „Sisuliselt võtame sotsiaaltöötajaga ühendust ise telefoni teel haiglast või jääb see ülesanne patsiendile ja tema perekonnale.“

TERVIKLIK RAVIPLAAN „Liigume sinnapoole, et siduda patsiendi raviplaani osaks ka patsiendi hakkamasaamise, toe ja toetusravi vajadus ning võimestada juurde vastava ala spetsialiste. Taastusravi ja palliatiivravi meeskond on meiega väga ilusasti liitunud,“ märgib dr Pokker, rõhutades, et toetus- ja palliatiivravi vajab Eestis tervikuna veel palju arendamist. Samamoodi on üle Eesti ebaühtlane psühhosotsiaalne toetus, sest patsient vajab sageli toetust juba enne diagnoosi saamist – siis, kui on tekkinud vähikahtlus. Praegu perearstidel senisest ressursist selleks ei piisa. „Vähiravil on päris palju „nurki ja nurgataguseid“,“ võtab dr Helis Pokker kokku. „Aga me saame juba öelda, et uues riiklikus vähitõrje tegevuskavas on lisaks vähiravi laiematele muutustele järgneva kümne aasta jooksul esimest korda eraldi peatükk suunatud patsientide ja nende lähedaste toetusvajadustele nii raviperioodil kui ka ravi lõppemisel. Olen lootusrikas, et kui oma jõud ühendame, suudame patsientide heaks palju ära teha.“

Patsiendikooli koolituspäev 4. mail 4. mail on kavas vähitõrje tegevuskavale pühendatud koolituspäev. Regionaalhaigla Patsiendikool on koostöös Patsiendinõukojaga loodud ja pidevalt uuenev õppe- ja infokeskkond. Vähemalt kord kvartalis korraldatavatel tasuta koolitustel saavad patsiendid teadmisi tervisest ja tervise hoidmisest, aga ka haigustest, ravist ja ägenemiste ennetamisest ning taastumisest. Patsiendikooliga saab liituda Regionaalhaigla veebilehe kaudu.

2/2021  Regionaalhaigla

PÄRAST TÖÖD

Laivi Uuetoa (vasakul) ja Laivi Valdre.

Loovusel pole piire! Tekst: Kelly Kipper Fotod: Aivar Kullamaa

Kui loovus ulatab käe nõelasilma täpsusele, sünnib koostööst midagi erilist ja ilusat. KES? Laivi Valdre ja Laivi Uuetoa töötavad Regionaalhaiglas juhatuse assistendina. Lisaks ühisele ametile ja ühtviisi kõlavatele eesnimedele on neil kolmaski vahva sarnasus – nimelt on mõlemad naised osavad käsitöökaartide meisterdajad. Laivi Uuetoa (edaspidi Laivi U.) on töötanud Regionaalhaiglas üheksa aastat, neist viimased kolm juhatuse assistendina. Laivi Valdre (Laivi V.) jõudis Regionaalhaiglasse kaks ja pool aastat tagasi, olles varem töötanud pikalt eri ministeeriumides: „Tahtsin pärast lapsehoolduspuhkust teha midagi teistsugust. Regionaalhaigla pakkus mulle täiesti uut ja huvitavat väljakutset, mille ma suure rõõmuga vastu võtsin.“ Juhatuse assistendina on naiste töö tagada oma juhtidele hea töökeskkond ning aidata neid igapäevatoimetustes, veendudes, et kohtumised ja üritused oleksid korraldatud, külalised vastu võetud, koosolekud protokollitud ja kõik vajalikud infokillud edastatud. Laivid tõdevad, et igas päevas leidub üllatusi ning ainus, mis

Regionaalhaigla  2/2021

alati kindel, on toetav meeskond ja toredad kolleegid. „Olen end Regionaalhaigla erinevates tööperedes tundnud alati väärtusliku liikme ja hinnatud kolleegina. Inimesed, kellega iga päev koos töötan, on suurepärased,“ kinnitab Laivi U. rõõmuga.

KUIDAS? „See on päris huvitav kokkusattumus, et meil on ühine nimi ja ühine hobi,“ nendib Laivi V. Olgugi et meisterdamine on individuaalne ala, vahetatakse omavahel loometöö nippe ja oskusi. „Tore, et ka kolleegid on meie meisterdusi märganud,“ tunneb käsitööline heameelt. Oma hobiga on ta tegelenud juba seitse aastat. „Käsitöö on mind alati paelunud. Kaartide ja karpide meisterdamine algas minu jaoks praktilisest vajadusest ja soovist lähedastele rõõmu valmistada.“ Laivi U. meisterdas oma esimese käsitöökaardi umbes viis aastat tagasi, olles varem tublisti näputöö ja taaskasutusega tegelenud. „Mulle on alati meeldinud kududa, tikkida, õmmelda, heegeldada, seinamaalingud joonistada. Armastus loomingulise tegevuse vastu on justkui rinnapiimaga sisse söödetud. Minu mõlemad vanaemad olid andekad ja loomingulised. Ühelt olen päranduseks saanud oskuse kätega midagi teha, teiselt aga tunnetuse värve kombineerida.“ Ka oma esimesed villased sokid

PÄRAST TÖÖD

kord jälle jalutan parajasti koju, kui peas hakkab idee idanema. Siis annan muidugi jalgadele valu, et ruttu-ruttu koju jõuda ja tegutsema hakata,“ naerab Laivi U. „Kindlasti inspireerivad uued paberid ja lõikurid – ikka tahaks ju uusi asju katsetada. Minu jaoks on tähtis ka isiklik lähenemine, seetõttu on oluline, et teaksin eelnevalt midagigi inimesest, kellele hakkan meisterdama.“ Materjalide poolest armastab Laivi U. Mintay pabereid: „Need on lihtsalt nii ilusad. Lisaks kasutan dekoratiivpaberit, millele on võimalik mustreid sisse pressida.“ Laivi V. tõdeb, et loovad ideed ei sünni paigal olles ja laua taga istudes – pigem ikka ringi liikudes ja elust enesest mõtteid ammutades. „Vahel inspireerivad uued disainpaberid või lõikurid. Samuti on internet ideedest tulvil, tuleb vaid enda jaoks sobivad üles leida. Muidugi kaasneb uute mõtetega alati nüanss, et teostus ei pruugi esimesel või ka seitsmendal korral õnnestuda, kuid siinkohal vastab tõele vana tarkus, et harjutamine teeb meistriks.“

KUI KAUA?

kudus Laivi U. just vanaema juhendamisel ja seda juba viieaastaselt. Ta muigab, et materjal, mida meisterdades kasutab, on tihtipeale teiste jaoks „prügi“, tema silmis aga inspiratsioon millegi uue loomiseks. Nõnda on ta valmistanud nii küünlaaluseid, lae- ja põrandalampe kui ka ehtehoidjaid. Kaardid tundusid järgmise loogilise sammuna, eriti kuna vahepeal olid selgeks saanud ka ilukirja põhitõed.

MIS VÕLUB? „Kõige enam köidab selle ala juures protsess ja kindlasti ka tulemus, kuna iga kaart ja karp valmib vastavalt eseme saajale,“ räägib Laivi V. Lähedastele kaarte tehes peidab ta neisse alati mõne peene vihje, mis seondub just konkreetse armsa inimesega. Ka kaarditellijatelt küsib ta alati mõnd vahvat detaili kaardisaaja kohta: „See annab kaardile erilise nüansi ja kingituse vastuvõtja saab kohe aru, et tema peale on mõeldud.“ Laivi U. sõnab, et naudib eneseületustunnet, mis kaardi valmimisega kaasneb. „Mõnikord on tulemus mitu korda ägedam, kui oskasin vaimusilmas ette kujutada. See tunne, kui oled ennast ületanud, pakub mõnusalt rahuldust. Rõõmu tunneb ka kaardisaaja. Minu hobi on mulle suurepäraseks energiaallikaks, mis aitab stressi maandada, annab enesekindlust ning tunde, et miski pole võimatu.“ Laivi V. nõustub: „Selles meeletult kiires maailmas toodab meisterdamine positiivsust, annab hingele rahu ja pakub meeltele kosutust.“

MIL MOEL? „Kaartide ideed sünnivad erinevalt. Mõnikord saan idee sõbralt, kellel on mõte, aga teostusest jääb puudu. Teine-

Kuna ükski kaart ei korda eelmist, võib selle valmistamiseks kuluda nii kolm tundi kui ka viis päeva, räägib Laivi V. „Karpide ja albumite meisterdamine võtab kindlasti mitu päeva. Kaartidega läheb kiiremini, kui idee ja materjalid on olemas, aga ka selles töös on ootamatusi, näiteks võib nikerdamise käigus selguda, et vot just seda värvi pabeririba või kindlat lõikurit kodus polegi.“ Laivi U. tõdeb, et temagi ajakulu oleneb projektist. „Teen õnnitluskaarte, kaarte šokolaadi- ja rahataskuga, üllatuskarpe, hüppavaid kuubikuid, õnnitlusraamatuid… mõnele projektile ei oska isegi nime anda. Kui on olemas õnnitluskaardi idee ja materjalid, siis läheb ruttu – tund kuni kolm, olenevalt disainist,“ nendib meisterdaja, lisades, et n-ö tavalisi õnnitluskaarte ta tegelikult väga ei teegi. „Mulle meeldivad uued ja põnevad lahendused. Suve hakul tuli sõbrannal idee, et võiksin talle meisterdada õnnitluskaardi (kaart oli mõeldud pulmakingiks tema sõbrannale), kust „plahvatab“ midagi välja. Mõtesingi, et teen karbi, kus sees on kuubikud, mis avamisel hüppavad välja ning paiskavad litrid laiali. Selle karbi valmistamine võttis aega üle kuu, kuna katsetasin ja nuputasin, kuidas need kuubikud küll hüppama saada.“

MIDA ON TARVIS? Vaja on järjekindlust, püsivust, kannatlikkust. Meisterdamine on täpsusala, kus ka kaks millimeetrit võib olla määrava tähtsusega, teavad Laivid. „Isegi väga pisikesed vead võivad viia selleni, et tuleb pusimist otsast alustada,“ ütleb Laivi V. Seega on oluline, et meisterdades oleks õige vaimne vorm: „Olen ikka ja jälle jõudnud arusaamani, et tigeduse ja väsimusega pole mõtet kunsti luua.“ „Ma ei ütleks, et see hobi on keeruline, hea tahtmise juures saab sellega hakkama igaüks, kuid selleks, et tulemus oleks suurepärane, on vaja ka kunstiannet,“ lisab Laivi U. „Minu jaoks on tõeline väljakutse leida hobi jaoks aega, seda eriti praeguses olukorras, kus võtan töö tihti koju kaasa ja ka kodus tuleb olla õpetaja rollis.“ Laivi V. nõustub, et aeg on oluline ressurss – looming ei sünni alati nipsust. Siiski on võimalik hobi ja pereelu ühendada. „Vahel kaasan meisterdamisse ka oma lapsed, eriti kui kaart läheb nende sõpradele.“ 2/2021  Regionaalhaigla

LÜHIDALT

Veritsushaigused vajavad tähelepanu

Eesti Hematoloogide Selts koostöös Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tallinna Lastehaiglaga korraldab 12.–22. aprillini veritsushaigustele tähelepanu pöörava kampaania.

ampaania raames saab üle Eesti näha Kunstiakadeemia tudengite loodud, „Okasroosikese“ muinasjutust inspireeritud väliinstallatsioone, osaleda virtuaalsetes töötubades ja loengutes ning kuulata taskuhäälinguid. Kuna veritsushaigused on juba ajalooliselt seotud losside ja printsessidega ning mingis mõttes sümboliseerivad müüti hemofiilia ja siniverelisuse seostest, siis on valitud installatsioonide asukohaks just Eesti lossid-linnused. Avamisüritus toimus 12. aprillil Kadrioru Kunstimuuseumi ees. Esitada sai veritsushaigusi ja vere hüübimist puudutavaid küsimusi nii Regionaalhaigla hematoloogiakeskuse juhile dr Mariken Rossile kui ka kiirabikeskuse töötajatele, kohal oli ka Regionaalhaigla kiirabi. „Hemofiilia ja teiste veritsushäirete olemasolu ja mõju inimese tervisele ei ole piisavalt hästi teadvustatud, aga edu võti on just varajases avastamises ning õiges ravis. Need on küll harvikhaigused, aga arstidena näeme piisavalt sageli olukorda, kus inimesed jõuavad abini liiga hilja ja sageli hoopis muul põhjusel. Samas saab neid haigusi arstide järelevalve all hemofiiliakeskustes kenasti kontrolli all hoida,“ ütles Regionaalhaigla hematoloogiakeskuse juhataja dr Mariken Ross. Rossi sõnul otsustati seekord võtta ette laiem kampaania ning kaasata ka Kunstiakadeemia tudengid, kes innovatiivse lähenemise abil esitlevad Eesti linnuste ja losside juures veritsushaiguse mõju inimesele läbi muinasjutumaailma.

Regionaalhaigla  2/2021

Tallinna Lastehaigla hematoloogia-onkoloogia osakonna juhataja dr Kadri Saksa sõnul on hemofiilia ravi viimastel aastatel palju edasi arenenud. „Selgelt ei ole tänapäevane veritsushaiguste ravi enam mitte ainult faktor-asendus ehk vastava ravimi süstimine, vaid multidistsiplinaarne, kõiki tugisüsteeme hõlmav patsienti toetav võrgustik. “Kampaania raames paigutatakse kaheksasse Eesti linna väliinstallatsioonid, mis juhivad tähelepanu veritsushäiretele. Installatsioonidega saab alates 12. aprillist tutvuda Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Rakveres, Põltsamaal, Narvas, Kuressaares ja Viljandis. 17. aprillil, rahvusvahelisel hemofiiliapäeval värvub punaseks ka Regionaalhaigla kõrge torn. Hemofiilia on üks veritsushäiretest, mille puhul on takistatud normaalne vere hüübimine. Hemofiiliahaigete organism ei tooda piisavalt või üldse ühte hüübimisvalku. See on veritsushaigus, millest ei ole võimalik terveneda, kuid õigeaegne ja profülaktiline ravi tagavad hemofiiliahaigele normaalse elu. Lisaks hemofiiliale kuuluvad veritsushäirete hulka ka näiteks von Willebrandi tõbi, hüpofibrinogeneemia, samuti teiste hüübimisvalkude puudulikkused või trombotsüütide funktsiooni häired. Veritsushäirete ravile spetsialiseerunud rahvusvaheliselt akrediteeritud keskuseid on Eestis kolm, need asuvad Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Tallinna Lastehaiglas ning Tartu Ülikooli Kliinikumis. Veritsushäirete ravile spetsialiseerunud arstid kuuluvad Eesti Hematoloogide Seltsi.

Virtuaalne interdistsiplinaarne koostööseminar

VERELIBLE 7. mai 2021

09.50–10.00

Virtuaalne kogunemine

I OSA 10.00–10.10 10.10–10.30

VEREKESKUS, moderaator Riin Kullaste Avamine - Agris Peedu Verelibled – kust nad tulevad, millised nad on ja miks - Ain Kaare, Tartu Ülikooli Kliinikum Kas veregrupp määrab meie dieedi? - Silvia Lember,

10.30–10.50

11.10–11.30 11.30–11.50

Veredoonorluse lühi- ja pikaajalised mõjud - Wim de Kort, Sanquin, Hollandi Rahvuslik Vereteenistus Verelibledest saab ravim - Riin Kullaste Vererakkude kasvatamine, kunstlikud hapnikukandjad - Astrid Pihlak,

11.50–12.10

Kaasaegne rakuravi - Ksenia Boriskina, Karolinska Ülikool

12.10–12.40

Lõuna

II OSA 12.40–13.00

HEALOOMULISED HAIGUSED, moderaator Mariken Ross Referentsväärtused, mis on vähe ja mis on palju - Karel Tomberg,

13.00–13.20 13.40–-14.00

Erütrotsüüte vähe ja palju - Marju Hein, Tartu Ülikooli Kliinikum Kai Sukles, Ida-Tallinna Keskhaigla Leukotsütoos ja leukopeenia – mis võiks olla taustal? - Helen Ilumets,

14.00–14.20 14.20–14.40

Autoimmuunsed tsütopeeniad - Iige Viigimaa Liiga paks ja liiga kõhn - Hanna-Liis Lepp

14.40–15.00

Paus

III OSA

PAHALOOMULISED HAIGUSED, moderaator Ain Kaare Pille Tammur, Tartu Ülikooli Kliinikum Kuidas sünnib verehaiguste patoloogiline diagnoos, klassiﬁkatsioon Kärt Tomberg Vereloome haigused pildil - Liina Karusoo Leukeemiad - Mariken Ross Mirja Varik,

10.50–11.10

15.20–15.40 15.40–16.00 16.00–16.20 16.40–16.50

Kokkuvõte ja küsimused Registreeru aadressil h�ps://koolitus.regionaalhaigla.ee/ *Korraldajad jätavad endale õiguse teha kavas täpsustusi ja muudatusi.

Osale Regionaalhaigla Patsiendikoolis! Patsiendikooli kalender: 4. mail "Vähitõrje strateegia tutvustamine" 7. septembril "Elu pärast müokardiinfarkti" Patsiendikool on Regionaalhaigla ja Regionaalhaigla patsiendinõukoja õppe- ja infokeskkond patsientidele, et pakkuda teadmisi tervise hoidmisest ning haigustest, ravist, ägenemiste ennetamisest ja taastumisest.

Vaata lähemalt: regionaalhaigla.ee/et/patsiendikool

2021 nr 2

Articles inside

pikk elu koos vähidiagnoosiga Loovusel pole piire

pausile panna Patsiendikeskne raviteekond

Martin Serg: südant ei saa

Vaktsineerimine päästab elusid

kvaliteedile aastal 2021 Kiiritusravi kvaliteedisüsteem

Regionaalhaigla ravimipoliitika

pingeid Pille Mukk, juht kahes haiglas

Vaade Regionaalhaigla

Katre Zirel: Juhtimine on

sioon ei tule ainult juhilt Kriisipsühholoogia meeskond maandab koroonapandeemia

Pöördumine