Uurimistööde kogumik XV by Tartu Tervishoiu Kõrgkool

UURIMISTÖÖDE KOGUMIK COLLECTION OF RESEARCH PAPERS XV

Tartu 2021

Toimetaja / Editior

Reet Urban

Toimetuskolleegium / Editorial board

Anna-Liisa Tamm

Ülle Parm

Tiina Kukkes

Eve-Merike Sooväli Merle Varik Ireen Bruus Siret Läänelaid Keeletoimetajad / Language editors

Urve Ansip

Tiina Kukkes

Hea lugeja! On juubeliaasta, kõrgkool 210- ja uurimistööde kogumik juba 15-aastane! Järjepidevus on suur väärtus, mis iseloomustab nii haridust kui ka teadust ja arengut. Kõrgkooli uurimistööde kogumik on oma viieteistkümne eluaasta jooksul teinud küll väiksemaid muudatusi, kuid säilitanud siiski oma põhiolemuse. Kogumiku eesmärk on olnud eelkõige äsja oma haridust kinnitava diplomi saanud vilistlastele anda võimalus tutvustada oma lõputööd laiemale auditooriumile. Samuti on kogumik olnud hea võimalus õppejõudude tehtud uurimistööde tulemuste eestikeelseks avaldamiseks. Kas on aeg teha järgmine suurem arenguhüpe, seda näitabki aeg ise. Juubelisünnipäeval sobib vaadata korraks tagasi ja meenutada tänuga sünnipäevalapse kaasteelisi. Kogumiku sünnipäeva ei oleks, kui seda ei oleks olemas − siinkohal on kogumik koos oma sisutootjatega tänulik kogumiku loojale ja esimesele toimetajale Merle Varikule, kes on pärast toimetaja rollist lahkumist jäänud kogumikule truuks ning olnud järjepidevalt artiklite kaasautor. Suur tänu aastaid toimetuskolleegiumi töös osalenud õppejõududele, kelle hulka on kuulunud Mare Remm, Tiina Kukkes, Eve-Merike Sooväli, Reet Linkberg ja Ülle Parm ning kelle seltskonda on viimasel aastal lisandunud Anna-Liisa Tamm, Siret Läänelaid, Merle Varik ja Ireen Bruus. Suur tänu kõikidele artiklite autoritele ja neid juhendanud õppejõududele, kes leiavad aega ning motivatsiooni pärast lõputöö kaitsmise pingelangust kirjutada artikleid või valmistada ette konverentsiettekanne. Tänu pikaajalisele keeletoimetajale Urve Ansipile ja ingliskeelsete kokkuvõtete toimetajale Tiina Kukkesele, samuti meile kõikidele varjatuks jäänud trükikoja „Paar” töökale perele, eelkõige kujundaja Irina Gronile.

Käesolev kogumik kajastab järjekordse valiku tervishoius esile kerkinud küsimuste tõenduspõhistest lahendustest, seda nii artiklites kui ka rahvusvahelise üliõpilastööde konverentsi ettekannetes. Uurimistöö kui tõenduspõhine alus arenguks on ja jääb kõrgharidusõppe lahutamatuks ja iseenesestmõistetavaks osaks. Nautige mõtlemist, millele artiklite lugemine loodetavasti tõuke annab ning lubage endas tekkida sädemel, mis innustab uurima ja targemaks saama, et seda tarkust siis omakorda teistega jagada. Head lugemist! Reet Urban

UURIMISTÖÖDE ARTIKLITE SISUKORD CONTENTS OF RESEARCH ARTICLES Artiklid rakendusuuringutest / Articles on Applied Research Studies Siret Läänelaid, Piret Simm-Pärle .................................................. 8

KÄTEPESU SOODUSTAVAD JA TAKISTAVAD TEGURID TARTU PÕHIKOOLIDE 2. KLASSI ÕPILASTE SEAS Contributing Factors and Barriers to Hand Washing among 2nd Grade Pupils of Tartu Basic Schools

Artiklid magistritöödest / Articles on Master’s thesis Terje Rammo, Tiia Toots, Pille Lemats, Sirje Sammul.............. 21

VÕRUMAA MEESTE TERVISEKÄITUMISE PARENDAMISELE SUUNATUD TÖÖKOHAPÕHINE SEKKUMINE „TÖÖ.ME(E)S.TER” Workplace-based Intervention Aimed to Improve the Health Behaviour of Men in Võru County Called „TÖÖ.ME(E)S.TER“

Kristi Vent, Maigi Liivand, Siret Läänelaid................................. 37

ENDOPROTEESIMISELE TULEVA PATSIENDI TEEKOND JA PAKUTAVA TEENUSE OPTIMEERIMINE SA TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUMI NÄITEL Endoprothesis Patient’s Journey and Optimisation of Offered Services byEexample of Tartu University Hospital

Artiklid lõputöödest / Articles on Student Final Paper Egne Kürsa, Erik Landõr, Kalle Kepler......................................... 51

Lembi Caroline Nohrin, Reet Urban.............................................. 62

Inga Ploomipuu, Hendrik Nõmmeots............................................70

SOTSIAALMEEDIA KASUTAMISHARJUMUSTE MÕJU TUDENGITE VAIMSELE TERVISELE The Effect of Social Media Usage Habits on the Mental Health of Students

Maria Raba, Merle Varik..................................................................84

INFOTEHNOLOOGILISED ABIVAHENDID DEMENTSUSEGA INIMESE TOETAMISEKS KODUS Information Technology Aids to Support a Person with Dementia at Home

Birgit Rosenthal, Merily Uppin, Margit Lenk-Adusoo.............. 92

Marit Salus, Brit Marleen Õismaa...............................................100

ERINEVATE TRAKTSIOONIMEETODITE KASUTAMINE ALASELJAVALUGA PATSIENTIDE RAVIS Usage of Different Traction Methods in Patients with Low Back Pain

Ave Kutman, Diana Jesin...............................................................110 PEDIKULOOSI EHK PEATÄITÕVE ESINEMINE I KOOLIASTME ÕPILASTEL NING LAPSEVANEMATE TEADLIKKUS PEATÄIDEST Prevalence of Pediculosis in First of School Children and Parent’s Awareness of It

Karen Kirss, Kelli Põder, Terje Arula..........................................122

KAASASÜNDINUD TRAHHEO-ÖSOFAGEAALNE FISTUL Congenital Tracheoesophageal Fistula

Kati Karu, Kristi Vahur, Kadri Siibak.........................................130

TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE KORRALDUS EESTI ETTEVÕTETES Organisation of Occupational Health and Safety in Estonian Enterprises

Teele Piir, Merle Varik, Alice Venski............................................143

LÕUNA-EESTI HAIGLAS TÖÖTAVATE ÕDEDE KÄTEHÜGIEEN Hand Hygiene of Nurses Working at South Estonian Hospital

Triin Sellik, Sirje Sammul..............................................................153

ÕDEDE RISKEERIV TERVISEKÄITUMINE VAHETUSTEGA TÖÖL, TÖÖKESKKONNA MÕJU SELLELE JA ÕDEDE RISKEERIVAST TERVISEKÄITUMISEST TULENEV NEGATIIVNE EESKUJU PATSIENTIDELE Nurses Risky Behavior at Work of Shift Work Accompanying, Impact of the Work Environment to This, and Nurses Risky Health Behavior as a Negative Example for Patients

Andreas Sinijärv, Ivi Vaher............................................................162 SPORTLASTE REIE TAGAOSA LIHASTE VIGASTUSTE ENNETAMINE Preventation of Hamstring Injuries in Athletes

Kristi Vahur, Inga Ploomipuu, Karina Ilves...............................178

EESTI ELANIKE TEADLIKKUS ERINEVATE JOOGIVEEFILTRITE KASUTAMISE KOHTA Estonian Residents’ Awareness of Using Various Water Filtering Systems

Artiklite autorite loend / List of Authors of Articles.................189 Abstracts of the 3ND INTERNATIONAL STUDENT CONFERENCE IN HEALTH SCIENCES “HEALTH IN OUR HANDS”........................................192

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

KÄTEPESU SOODUSTAVAD JA TAKISTAVAD TEGURID TARTU PÕHIKOOLIDE 2. KLASSI ÕPILASTE SEAS Contributing Factors and Barriers to Hand Washing among 2nd Grade Pupils of Tartu Basic Schools Siret Läänelaid, Piret Simm-Pärle Abstract Hand washing (HW) is one of the primary methods of preventing the spread of viruses in a population. The aim of the study was to investigate contributing factors and barriers to HW and the influencing factors of correct HW in 2nd-graders of 6 schools in Tartu, Estonia. Mixed methods were used – a semi-structured interview and observation. 12 randomly selected class teachers were interviewed. Data was analysed using the inductive content analysis method. Observations were carried out at HW facilities: canteens, toilets, classrooms. Results show that hand washing is affected by several factors: 1) Opportunities - pupils wash their hands better and more thoroughly with warm tap water, with no urgency. Loud and high-installed electric air dryers are avoided; 2) Support, habits and training - if the HW is guided or controlled, it will be done more properly; 3) Personal and developmental factors - HW can also be affected by a child’s gender, children’s developmental and personal characteristics. In conclusion, improved HW at primary schools could help develop healthier behaviour and reduce illness. Pupils spend a lot of time at school and it is necessary to create good child-friendly HW facilities, plan enough time for HW, consider gender aspects, individual development and nature, set examples and support younger pupils, add HW training to curricula. Keywords: hand washing; contributing factors; barriers; 2nd-grade pupils; basic school

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

Sissejuhatus Koroonaviirus levib kiiresti üle maailma, nakatades inimesi kõikides riikides. Käte pesemine on üks meetoditest, millega saab koroonaviiruse levikut vähendada (Fung ja Cairncross 2006, Haque 2020). Uuringutest ilmnes, et kätehügieeniga seotud sekkumised infektsiooni leviku tõkestamiseks õppeasutustes võivad hingamisteede, seedetrakti ja naha infektsioone õpilaste hulgas vähendada (Willmott jt 2016, Wang jt 2017, McGuinness jt 2018, Staniford ja Schmidtke 2020). Koolides, kus on palju lapsi, levivad mikroobid ja viirused saastunud käte kaudu edasi teistega kokkupuutel, aga ka selliste pindade kaudu nagu raamatud, pliiatsiteritajad, klaviatuurid, uksekäepidemed, kraanid (Bright jt 2010, El-Kased ja Gamaleldin 2020), puutetundlikud ekraanid (Kõljalg jt 2017) jms. Haigestunud lapsed võivad nakatada teisi (pereliikmeid, koolitöötajaid). Enamik inimesi teab, et kätepesu on tähtis haiguste ennetamise seisukohalt, samas ei peegeldu tihti teadmised inimeste käitumises (Borchgrevink jt 2013, Haston jt 2020). Kätepesu harjumus omandatakse lapsepõlves, mistõttu tuleb seda hakata õpetama algkoolis (Tousman jt 2007). Põhikoolides on tehtud mitu uuringut kätepesu õppeprogrammide kohta, näiteks Hi Five sekkumine (Johansen 2015), kätepesu programmid GlitterBugi komplektiga (Tousman jt 2007), kätehügieeni programm „Lõbus kuu“ (Suen ja Cheung 2020) eesmärgiga parandada teadlikkust käte pesemise vajalikkusest, et vähendada nakkuste levikut ja sellest tulenevat puudumist koolides (Tousman jt 2007, Johansen 2015). Paljud uuringud on näidanud positiivset seost koolis läbi viidud kätepesu õpetamise programmide ja õpilaste haiguse tõttu puudumiste vähenemise vahel (Willmott jt 2016, Wang jt 2017, Staniford ja Schmidtke 2020). Samuti on tehtud uuringuid, kus lisaks kätepesu õpetamise programmidele hinnati koolides kätepesu võimalusi. Leiti, et kui on piisavalt aega ja vahendeid (töökorras kraanid, soe vesi, piisavalt seepi või käte desinfitseerimisvahendit, käte kuivatamise võimalusi) ja eeskuju käte pesemiseks, siis võivad kooliõpilaste kätepesu harjumused paraneda (Tousman jt 2007, Johansen 2015). Sellest hoolimata on vanemate klasside õpilaste ja täiskasvanute kätepesu

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

harjumused kehvad (Prater 2016, Bradley Corporation 2021). Kui käte pesemise õpetamise ja keskkonna võimaluste hindamise uuringud on näidanud algklassides olukorra paranemist, siis miks ei ole meie kätepesu harjumused vanemaks saades ikkagi head? Käte pesemise harjumused kujunevad lapsepõlves, seetõttu on väga tähtis hinnata, millised tegurid soodustavad põhikooli õpilaste kätepesu harjumusi. Kui varasemad uuringud on keskendunud peamiselt õpilaste teadmiste ja kätepesu tõhususe hindamisele, siis meie uurimus keskendus sellele, kuidas kool saaks aidata kaasa kooliõpilaste paremale ja järjepidevamale kätehügieenile. Uuringuid, mis hindavad kooli keskkonda ja õpetajate arvamusi õpilaste kätepesu mõjutavate tegurite kohta, on vähe. Seetõttu pidasid uurimistöö autorid tähtsaks uurida põhikoolis kätepesu mõjutavaid tegureid. Uuringu eesmärk oli uurida Tartu linna 2. klassi õpilaste kätepesu soodustavaid ja takistavaid tegureid. Võtmesõnad: kätepesu, soodustavad ja takistavad tegurid, 2. klassi õpilased, põhikool Metoodika Kombineeritud meetodiga (mixed-method) koguti uurimistöö andmeid kvalitatiivse- ja kvantitatiivse meetodi abil. Kvalitatiivse meetodiga koguti andmeid intervjuudega Tartu põhikoolide 2. klasside klassijuhatajatelt ja kvantitatiivset meetodit kasutati Tartu põhikoolide kätepesu võimaluste hindamiseks. Uurimistöö andmed koguti 2018. aasta mais ja juunis. Kõigist Tartu munitsipaalkoolidest (n = 14 kooli, v.a hariduslike erivajadustega õpilaste koolid) olid nõus uurimistöös osalema kuus põhikooli, kus oli kokku 23 teist klassi ja kus õppis kokku 538 õpilast. Juhuslikkuse meetodiga (www.random.org) valiti välja 12 teise klassi klassijuhatajat, kellega uurijad viisid läbi poolstruktureeritud intervjuud. Intervjuude käigus uuriti klassijuhatajate arvamust õpilaste kätepesu soodustavate 10

Andmete analüüsimine toimus kahes etapis. Esimeses etapis analüüsisid uurijad intervjuusid kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil ja kasutati induktiivset lähenemist. Induktiivse sisuanalüüsi tegemisel lähtuti (Elo ja Kyngäs 2008) kolmest etapist: 1) transkribeeritud kirjalikust andmestikust koondati kokku ühesuguse tähendusega mõttetervikud ja koostati substantiivsed koodid; 2) koondati kokku substantiivsed koodid, millest moodustati alakategooriad; 3) alakategooriatest moodustati ülakategooriad, mis omakorda koondati peakategooria alla ehk toimus abstraheerimine. Tulemused on esitatud kategooriatena. Teises etapis analüüsiti vaatluste tulemusi andmetöötlusprogrammiga SPSS 23. Tulemused on esitatud protsentides ja täisarvudes. Tulemused Intervjuud Tartu põhikoolide 2. klasside klassijuhatajatega Peakategooria oli „Tartu munitsipaalkooli 2. klassi õpilaste kätepesu soodustavad ja takistavad tegurid“ ning see jagunes kahte ülakategooriasse: 1) kätepesu soodustavad tegurid ja 2) kätepesu takistavad tegurid (tabel 1). Esimene ülakategooria moodustus seitsmest alakategooriast: kätepesu võimalused ja vahendid, käte pesemiseks kuluv aeg, kätepesu 11

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

ja takistavate tegurite kohta. Intervjuudes osalemine oli vabatahtlik ning selleks lepiti uuritavatega kokku aeg ja koht. Intervjuud salvestati ja transkribeeriti ning sellest moodustus kirjalik andmestik. Kõigis kuues põhikoolis viidi läbi ka vaatlus, mille käigus hinnati käte pesemise võimalusi (kraanikausid ja nende puhtus, kraanide töökorras olek, soe vesi, seep, kuivatamise võimalused, käte pesemise juhendite olemasolu). Igas koolis vaadeldi söökla juures, 2. klasside klassiruumide läheduses (üks poiste ja üks tüdrukute tualettruum), tualettruumides ja klassiruumides olevaid käte pesemise võimalusi. Vaatlusandmete kogumiseks kasutati vaatlusprotokolli, mis koostati Chittlebourough’ jt (2012) ja Johanseni jt (2015) uurimistöödele tuginedes. Kokku hinnati kuues põhikoolis sööklate juures, tualettruumides ja klassiruumides 87 kraanikausi ning nende läheduses olevaid käte pesemise ning kuivatamise võimalusi.

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

juhendamine ja kontroll; teadlikkus käte pesemisest ja varasemad harjumused, eeskuju käte pesemiseks, õpilaste isikuomadused ja areng, kätepesu koolitus. Intervjuudest teise klassi klassijuhatajatega selgus, et kõikides koolides olid õpilastele loodud võimalused käte pesemiseks: olemas olid töökorras kraanid, voolav vesi, seep ja käte kuivatamise vahendid. Lisaks rõhutati, et õpilased pesevad paremini ja põhjalikumalt käsi, kui kraanivesi on soe ja kui neil on selleks piisavalt aega. Teiste klasside klassijuhatajad kirjeldasid ka, et kui õpilaste käte pesemist kontrollitakse ja/ või juhendatakse, näiteks enne sööma minekut, tehakse seda hoolikamalt. Õpetajad pidasid tähtsaks isiklikku ja vanemate klasside õpilaste eeskuju. Kui õpetajad ja vanemate klasside õpilased pesevad käsi õigesti, järgivad seda ka nooremate klasside õpilased. Teise klassi klassijuhatajate sõnul võivad käte pesemist mõjutada ka lapse kodust saadud harjumus, sugu, lapse areng ja isiksuslikud omadused. Näiteks toodi välja, et tüdrukud ja rahulikuma loomuga lapsed pesevad käsi korralikumalt. Teine ülakategooria „käsipesu takistavad tegurid” moodustus neljast alakategooriast: käte pesemise vähesed võimalused ja vahendite puudus, ebapiisav aeg käte pesemiseks, halb eeskuju ja halvad harjumused, õpilaste isikuomadused ning areng. Intervjuudest selgus, et 2. klassi klassijuhatajate arvates ei ole söögivahetunnis õpilastel piisavalt aega käsi pesta, nt kui ühes vahetunnis läheb sööma korraga palju õpilasi ning käte pesemiseks ja kuivatamiseks on liiga vähe võimalusi, peavad õpilased seisma käte pesemise ja/või kuivatamise järjekorras ning söömiseks ja vahetunnis mängimiseks jääb lastel vähe aega. Seepärast lõpetavad õpetajad enne söögivahetundi tunni varem, et anda õpilastele rohkem aega käte pesemiseks ja söömiseks. Intervjuudest selgus ka, et kui klassiruumides tuleb kraanist ainult külma vett, pesevad lapsed käsi kiiresti ja lohakalt. Samuti mainiti probleemina, et elektrilised kätekuivatuspuhurid on paigaldatud kõrgele, nii et teise klassi õpilased ei ulata hästi käsi kuivatama. Vanad masinad teevad ka hirmutavalt valju häält ja väikesed lapsed kipuvad neid kartma. Klassijuhatajate arvates võib käte pesemise harjumust mõjutada ka klassiruumis valitsev sotsiaalne õhkkond, näiteks 12

Tabel 1. Õpetajate vestlustest tuletatud kategooriad 2. klassi õpilaste käte pesemist mõjutavate tegurite kohta PeaÜlakaegooria kategooria

Alakategooria

Substantiivsed koodid

Soe vesi Töökorras kraanikausside ja Kätepesu võimaluste ja kraanide olemasolu vahendite olemasolu Kuivatusvahendite olemasolu Seebi olemasolu Kätepesuks kuluv aeg Piisav aeg kätepesuks Õpetajad juhendavad käsi Kätepesu juhendamine ja õigesti pesema Kätepesu Õpetajad/kaasõpilased konsoodustavad kontroll trollivad õpilaste kätepesu tegurid Teadlikkus kätepesust ja Teadlikkus varasemad harjumused Harjumused Sugu Isikuomadused ja Isikuomadused (loomult raarengutegurid, mis soohulik) ja arengutegurid (lapse dustavad käte pesemist eakohane areng) Kätepesu koolitus

Kätepesu takistavad tegurid

Kätepesu vähesed võimalused ja vahendite puudus

Kätepesu koolitus Külm vesi Väheste kraanikausside olemasolu Väheste ja sobimatute käte kuivatusvahendite olemasolu Seebi puudumine Kätepesu võimaluste vähesuse tõttu tekkinud järjekord

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

õpilased, kes jõuavad esimesena sööma, on populaarsed ja selline võistlusmoment võib mõjutada teisi õpilasi kiiremini ning hooletumalt käsi pesema. Õpetajad tõid välja veel, et halb kätepesu harjumus kodus võib samuti mõjutada negatiivselt käte pesemist koolis ning tihti on poisid need, kes pesevad käsi kiirustades ja on vähem püsivamad kui tüdrukud. Samuti rõhutati, et teise klassi õpilased on väikesed ja neil ei ole piisavalt püsivust käte pesemise ja/või kuivatamise järjekorras oodata.

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

PeaÜlakaegooria kategooria

Kätepesu takistavad tegurid

Alakategooria

Substantiivsed koodid

Ebapiisav aeg käte pesemiseks

Kätepesuks ei ole piisavalt aega Õpilaste halvad kätepesu harjumused Vanemate klasside õpilaste halb eeskuju Sugu Kiirustamine ja võistluslik harjumus käte pesemiseks Isikuomadused (loomult rahutu) ja arengulised (lapse püsimatus) tegurid

Halvad varasemad harjumused ja eeskuju käte pesemiseks

Isikuomadused ja arengulised tegurid, mis takistavad käte pesemist

Vaatluse tulemused Tartu põhikoolide kätepesu võimaluste kohta Vaatluse käigus hinnati kuue koolisöökla (sööklate juures hinnati kokku 34 kraanikaussi ja nende läheduses olevaid käte pesemiseks vajalike vahendite olemasolu ning käte kuivatamise võimalusi), 18 tualeti (hinnati kokku 33 kraanikaussi ja nende läheduses olevaid käte pesemiseks vajalike vahendite olemasolu ning käte kuivatamise võimalusi) ja 20 klassiruumi (kokku hinnati 20 kraanikaussi ja nende läheduses olevate käte pesemiseks vajalike vahendite olemasolu ning käte kuivatamise võimalusi) kätepesu võimalusi. Kõikides põhikoolides olid loodud võimalused kätepesuks ning kõigist kraanikaussidest olid ¾ nähtavalt puhtad (tabel 2). Kõigis koolides oli sööklate juures 5–6, klassides üks ja tualettruumides enamasti kaks kraanikaussi. Vaadeldud kraanid ja kraanikausid olid kõik töökorras. Vaatlusprotokollidest selgus, et ¾ kraanidest voolas nii sooja kui ka külma vett. Võimalus kasutada käte pesemiseks sooja ja külma vett oli 55% klassiruumides (11 klassiruumi 20-st), 83% sööklates (viies kuuest sööklast) ja 94% tualettruumides. Seepi, peamiselt vedelseepi, oli saada kõikides (100%) vaadeldud sööklates, 89% tualettides ja 65% klassiruumides. Sööklates oli üldjuhul vedela seebi dosaatoreid 1–2 tükki (iga kraanikausi juures neid ei olnud), ainult ühes koolisööklas oli neid iga kraanikausi juures. Käte kuivatamiseks mõeldud elektrilised puhurid olid olemas enamikus tualettides (94%) ja sööklates (83%), ühes sööklas 14

Arutelu Põhikoolis, eriti algklassides, on õpilaste õige kätepesu tähtis, et lastel kujuneks edaspidiseks eluks õige kätepesu harjumus. Mida rohkem inimesi õigesti käsi peseb, seda tervemad nad on. Nii paraneb ka nende elukvaliteet, väheneb antibiootikumide kasutamine ja vähenevad kulud tervishoiule. Koolilapsed veedavad väga palju aega koolis ja sellest tulenevalt on koolidel tähtis roll laste õige kätepesu harjumuse kujundamisel. Selleks on vaja luua head lastele sobivad kätepesu võimalused, tagada lastele piisav aeg käte pesemiseks, arvestada lase soo, arengu ja isikupäraga. Vanemate klasside õpilased ja koolitöötajad peaksid olema noorematele õpilastele eeskujuks ja kätepesu õpetus peaks olema koolide õppekava loomulik osa. Tuginedes teise klassi klassijuhatajatega tehtud intervjuude ja kätepesu võimaluste vaatluste tulemustele, on tähtis luua koolis õpilastele sobiv kätepesu keskkond. Hästi ligipääsetavad, töökorras olevad ja atraktiivsed kätepesu võimalused koos seebi ja tõhusate käte kuivatamise võimalustega soodustavad lastel käte pesemist. Käesoleva uurimistöö tulemustest selgus, et enamikus kraanidest voolab soe vesi ja on olemas seep. Ometi on klassiruumides, kus õpilased võiksid kõige sagedamini käsi pesta, olemas ainult üks kraanikauss ja kraanist jookseb ainult külm vesi. Külm kraanivesi ja üks valamu rohkem kui 20 õpilasega klassis võib kätepesu takistada. Ka teistest uurimistöödest (Chittlebourough jt 2012, Johansen jt 2015) selgub, et kätepesu võimaluste kehvad tingimused ja vahendite puudus takistavad käte pesemist. Sellest tulenevalt soovitatakse koolides 15

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

olid käte kuivatamiseks paberrätikud. 40% klassiruumidest puudusid käte kuivatamise võimalused ja seal, kus need olemas olid, oli pooltes kasutusel riidest käterätikud. Osas klassides (42%) olid olemas paberrätikud. Käte pesemise juhendid olid olemas kahes sööklas ja kolmes klassiruumis, kuid enamikus sööklates, klassiruumides ja tualettides juhendid puudusid. Andmete kogumise ajal (enne COVID-19 viiruse levikut) puudusid kõikides koolides käte desinfitseerimisvahendid.

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

olevad kätepesukohad muuta lastele sobivaks (kraanikausid panna lastele sobivale kõrgusele, iga kraanikausi juurde panna seep ning tagada vahendid käte kuivatamiseks). Keerulisem võib koolidele olla piisavate ja hästi ligipääsetavate kätepesu võimaluste loomine, kuid võimaluse korral tuleks seda arvestada koolide renoveerimisel või uute koolide ehitamisel. Ülemaailmse hügieeninõukogu (The Global Hygiene Council) korraldatud küsitlusest selgus, et 42% lastest ei järgi koolis õigeid kätepesu põhimõtteid, st ei pese käsi vee ja seebiga. Samas on leitud, et seebi ja veega käte pesemine on kõige tõhusam (Staniford ja Schmidtke 2020, Singh jt 2020). COVID-19 viiruse leviku tõttu on käte desinfitseerimisvahendid paigutatud avalikesse kohtadesse, sealhulgas koolidesse. Uuringud näitavad, et käte desinfitseerimisvahendid toimivad hästi kliinilises keskkonnas, kus käed ei ole väga määrdunud ega rasvased. Kuid kogukondades, nagu koolid, kus õpilased puudutavad üksteist ja erinevaid pindu (koolipingid, ukse käepidemed, kraanid, WC-potid jne), ei ole desinfitseerimisvahendid piisavalt tõhusad (Singh jt 2020). Neid soovitatakse kasutada nakkushaiguste leviku tõkestamiseks koos käte vee ja seebiga pesemisega või kasutada kohtades, kus kätepesu võimalused puuduvad (Singh jt 2020). Selleks, et rohkem lapsi peseks käsi põhjalikult vee ja seebiga, võiks koolides kasutada värvilisi ja atraktiivseid seebidosaatoreid, mis püüavad laste tähelepanu. Patogeensete haigustekitajate koloniseerimise tõkestamiseks soovitatakse koolides kasutada automaatseid käedvabad-seebidosaatoreid ja/või käte desinfitseerimisvahendeid (Zapka jt 2011, Burton jt 2011, Lorenz jt 2012) Lisaks visuaalselt atraktiivsetele dosaatoritele peaksid koolides olema kraanikausside juures ka laste tähelepanu köitvad kätepesu juhendid. Õige kätepesu seebi ja veega peaks kestma vähemalt 20 sekundit (World.... 2009). Selleks, et lapsed vähemalt 20 sekundit käsi peseksid, on varasemates uurimistöödes kasutatud 20 sekundit kestvaid laule (Õnne soovime sul jne). Uute lahendustena võiksid koolid kasutada värvilist seepi, mille maha pesemiseks peavad lapsed käsi korralikult hõõruma ja rohke veega loputama. Samuti võiks kasutada

Headest kätepesu võimaluste loomisest üksi ei piisa õigete kätepesu harjumuse kujundamiseks. Tähtis on arvestada ka laste isikupära ja arenguga. Uurimistöö tulemustest selgus, et õpetajate arvates pesevad tüdrukud käsi põhjalikumalt kui poisid. Sarnastele tulemustel on jõutud ka teistes uurimistöödes, et naised pesevad käsi põhjalikumalt kui mehed (Anderson jt 2008, Guzek jt 2020). Näiteks Guzeki jt (2020) uurimistöö tulemustest selgus, et keskkoolis peseb käsi tüdrukutest 68% ja poistest 51%. Kui sugudevaheline erinevus seoses käte pesemisega on varasematest uuringutest teada, tasuks koolitusprogrammidesse kavandada sekkumisi tüdrukute ja poiste kätepesu õpetamiseks nii koos kui ka eraldi. Õpetajatel ja teistel koolitöötajatel on kohustus edendada õpilaste teadlikkust käte pesemisest. Koolitöötajad peaksid olema algklasside õpilastele ka käte pesemisel eeskujuks. Käesoleva uurimistöö tulemustest selgus, et teise klassi klassijuhatajad püüavad oma käitumisega olla õpilastele eeskujuks. Samuti rõhutasid nad vanemate klasside õpilastele eeskujuks olemise tähtsust. Kirjeldati, et väga sageli see kahjuks nii ei ole ja vanemad õpilased ei pese üldse käsi või teevad seda lohakalt. Sellest tulenevalt on tähtis lõimida õige kätepesu õpetus ka erinevate õppetasemega koolide õppekavadesse, et kätepesust kujuneks terveks eluks vajalik harjumus. Järeldused Põhikooli õpilaste parem kätepesu võib aidata neil kujundada eluaegset tervisekäitumist. Uuring keskendus sellele, kuidas kool saab algkooli õpilasi toetada paremate kätepesu harjumuste kujundamisel. 1) Lastele sobivad kätepesuvõimalused. Suurema osa ajast veedavad algkooli õpilased klassiruumis. Seega on klassiruum kõige kriitilisem koht sobivate kätepesu võimaluste loomiseks, arvestades õpilaste arvu klassis. Üks kraanikauss klassiruumi kohta ei ole 17

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

automaatseid, ekraanidega seebidosaatoreid, mis näitavad kätepesuks kuluvat aega ja/või kätepesu õigeid liigutusi.

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

piisav, et tagada kõigi klassi õpilaste tõhus kätepesu. Tualettruumides ja sööklates on samuti vaja piisaval arvul kraanikausse ja enamikus uuringus osalenud koolides on need olemas. Lisaks on vaja tagada soe vesi, käed-vabad-vedelseebi dosaatorid ja/või käte desinfitseerimisvahendid ning piisav kogus paberrätikuid käte kuivatamiseks. Käte pesemise kohtade vahetusse lähedusse tuleb paigutada ka nõuetekohased kätepesu juhendid. 2) Soolised aspektid, iga lapse areng ja olemus. Koolides kätepesu võimalusi arendades tuleb arvestada laste arenguga, näiteks kraanikausid peavad olema kasutajatele sobival kõrgusel, et lapsed saaksid neid ka päriselt kasutada. Kraanikausside arv peab välistama järjekordi, kuna 2. klassi õpilastel pole aega ega kannatust kaua järjekorras oodata. Nõuetekohase kätepesu võimalused ja juhised peavad olema kohandatud eale, näiteks värviline seebidosaator või lastepäraselt illustreeritud juhendid, et äratada laste uudishimu ja toetada neid õigesti käsi pesema. 3) Koolitus ja eeskuju. Käte pesemise koolitus peaks olema õppekava osa, et tagada kõigi õpilaste osalemine. Vanemad õpilased ja koolitöötajad peaksid olema noorematele õpilastele eeskujuks ja toetama aktiivselt õiget kätepesu. Nii koolitus kui ka eeskuju toetavad nooremate õpilaste õigete kätepesu harjumuste kujunemist. Allikaloend Anderson, J. L., Warren, C. A., Perez, E., Louis, R. I., Phillips, S., Wheeler, J., Cole, M., Misra, R. (2008). Gender and ethnic differences in hand hygiene practices among college students. American Journal Infection Control, 36: 361–368. Borchgrevink, C. P., Cha, J., Kim, S. (2013). Hand Washing Practices in a College Town Environment. Journal of Environmental Health, 75(8): 18–24. Bradley Corporation (2021). Healthy Handwashing Survey. Bright, K. R., Boone, S. A., Gerba, C. P. (2010). Occurrence of bacteria and viruses on elementary classroom surfaces and the potential role of classroom hygiene in the spread of infectious diseases. Journal of School Nursing, 26: 33–41. 18

effect of handwashing with water or soap on bacterial contamination of hands. International Journal of Environmental Research and Public Health, 8: 97–104. Chittleborough, C. R., Nicholson, A. L., Basker, E., Bell, E., Campbell, R. (2012). Factors influencing hand washing behaviour in primary schools: process evaluation within a randomized controlled trial. Health Education Research, 27(6): 1055–1068. El-Kased, R. F., Gamaleldin, N. M. (2020). Prevalence of bacteria in primary schools. Journal of Pure Applied Microbiology, 14: 2627–2636. Elo, S., Kyngäs, H. (2008). The qualitative content analysis process. Journal of Advanced Nursing, 62: 107–115. Fung, I. C. H., Cairncross, S. (2006). Effectiveness of handwashing in preventing SARS: a review. Tropical Medicine & International Health, 11(11): 1749–58. Guzek, D., Skolmowska, D., Głabska˛, D. (2020). Analysis of gender-dependent personal protective behaviors in a national sample: Polish adolescents’ covid-19 experience (place-19) study. Int. J. Environ. Res. Public Health, 17: 1–22,. Haque, M. (2020). Handwashing in averting infectious diseases: Relevance to COVID-19. Journal of Population Therapeutics and Clinical Pharmacology, 12(27): e37-e52. Haston, J. C., Miller, G. F., Berendes, D., Andújar, A., Marshall, B., Cope, J., Hunter, C. M., Robinson, B. M., Hill, V. R.. Garcia-Williams, A. G. (2020). Characteristics Associated with Adults Remembering to Wash Hands in Multiple Situations Before and During the COVID-19 Pandemic — United States, October 2019 and June 2020. Morbidity and Mortality Weekly Report, 69: 1443–1449. Johansen, A., Denbæk, A. M., Bonnesen, C. T., Due, P. (2015). The Hi Five study: design of a school-based randomized trial to reduce infections and improve hygiene and well-being among 6–15 year olds in Denmark. BioMed Central Public Health, 15: 207. Kõljalg, S., Mändar, R., Sõber, T., Rööp, T., Mändar, R. (2017). High level bacterial contamination of secondary school students’ mobile phones. Germs, 7: 73–77. Lorenz, L. A., Ramsay, B. D., Goeres, D. M., Fields, M. W., Zapka, C. A., Macinga, D. R. (2012). Evaluation and remediation of bulk soap dispensers for biofilm. Biofouling: The Journal of Bioadhesion and Biofilm Research, 28: 99–109. McGuinness, S. L., Barker, S. F., O’Toole, J., Cheng, A. C., Forbes, A. B., Sinclair, M., Leder, K. (2018). Effect of hygiene interventions on acute respiratory infections

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

Burton, M., Cobb, E., Donachie, P., Judah, G., Curtis, V., Schmidt, W. P. (2011). The

ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST

in childcare, school and domestic settings in low-and middle-income countries: A systematic review. Tropical Medicine & International Health, 23: 816–833. Prater, K. J., Fortuna, C. A., McGill, J. L., Brandeberry, M. S., Stone, A. R., Lu, X. (2016). Poor hand hygiene by college students linked to more occurrences of infectious diseases, medical visits, and absence from classes. American Journal of Infection Control, 44: 66–70. Staniford, L. J., Schmidtke, K. A. (2020). A systematic review of hand-hygiene and environmental-disinfection interventions in settings with children. BioMed Central Public Health, 20: 1–11. Singh, P., Potlia, I., Malhotra, S., Dubey, H., Chauhan, H. (2020). Hand Sanitizer an Alternative to Hand Washing—A Review of Literature. Journal of Advanced Oral Research, 11: 137–142, Suen, L. K. P., Cheung, J. P. L. (2020). Effectiveness of “hand hygiene fun month” for kindergarten children: A pilot quasi-experimental study. International Journal of Environmental Research and Public Health, 17: 1–15. Zapka, C. A., Campbell, E. J., Maxwell, S. L., Gerba, C. P., Dolan, M. J., Arbogast, J. W., Macinga, D. R. (2011). Bacterial hand contamination and transfer after use of contaminated bulk-soap-refillable dispensers. Applied and Environmental Microbiology, 77: 2898–2904. O’Neil, K., Bileto, S. (2007). Evaluation of a hand washing program for 2nd-graders. The Journal of School Nursing, 23(6): 342–348. Wang, Z., Lapinski, M., Quilliam, E., Jaykus, L. A., Fraser, A. (2017). The effect of handhygiene interventions on infectious disease-associated absenteeism in elementary schools: A systematic literature review. American Journal of Infection Control, 45: 682–689. World Health Organization (2009). WHO Guidlines on Hand Hygiene in Health Care First Global Patient Safety Challenge Clean Care is Safer Care. Willmott, M., Nicholson, A., Busse, H., MacArthur, G. J., Brookes, S., Campbell, R. (2016). Effectiveness of hand hygiene interventions in reducing illness absence among children in educational settings: a systematic review and meta-analysis. Archives Disease in Childhood, 101(1): 42–50.

Workplace-based intervention aimed to improve the health behaviour of men in Võru County called „TÖÖ.ME(E)S.TER“ Autorid: Terje Rammo1, Tiia Toots1, Pille Lemats1 Juhendaja: Sirje Sammul 1

Lõuna-Eesti Haigla AS, projektijuht rammoterje7@gmail.com

Abstract The number of healthy life years among men in Võru County has dropped against overall male population of Estonia, 48.5 and 54.5 years respectively, owing to cardiovascular diseases, risk behaviour and mental health problems. Based on the project’s short pre-survey results, a man in Võru County provides a positive assessment of his health despite perceived health problems. Heavy workload yet requires more contribution to his well-being from the employer in terms of health promotion and work organization. Evidence-based research has shown that raising men’s health awareness is facilitated by the workplace health promotion programmes. The objective of Development Project is to map and improve in Võru County the health behaviour of men (including the ones who had been sent to the companies for practical training) in the work environment by contact and web-based health promotion intervention „TÖÖ.ME(E)S.TER”. The project participants will see their work-related physical and mental wellbeing improved through better health behaviour. The intervention will lead to a unique work environment intervention programme for health behaviour promotion among men.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

VÕRUMAA MEESTE TERVISEKÄITUMISE PARENDAMISELE SUUNATUD TÖÖKOHAPÕHINE SEKKUMINE „TÖÖ.ME(E)S.TER”

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Under the project, the participants’ mental and physical health are assessed. Based on the health indicators, teams are formed, in which individual and group workplace activities are led by mentors, focusing also on mental health support. Healthy dietary choices are encouraged, increases in daily physical activity and participation in sports, reductions in alcohol and tobacco consumption are stimulated. In the companies, the work environment is analysed, resulting in the creation of further innovative health-promoting solutions for the employees. As a result, in South-East Estonia the attitudes to health among workingage men will change, their health awareness will improve and health-related well-being will be more prioritised among the employers. The project reduces morbidity among men and raises their quality of life. In the long term, it will curtail the costs of national and social healthcare. Keywords: health promotion, health behaviour, workplace-based health promotion intervention, male. Sissejuhatus Meeste tervis hõlmab meeste füüsilisi, vaimseid, emotsionaalseid ja sotsiaalseid elukogemusi ning vajadusi elukaare vältel (Bardehle jt 2017, The Health... 2018). Tervise enesehinnangut kui indiviidi subjektiivset hinnangut enda tervisele iseloomustatakse kvaliteedi indikaatorina rahvatervises (Health at a Glance … 2019, Schram jt 2020). Meeste vaimse tervise probleemid, depressiooni ja meeleoluhäirete süvenemine on viimasel aastakümnel suurendanud meeste enneaegset suremust 40–60% (Mental Health … 2013, World health… 2020). Alkoholi ja tubakatoodete liigtarbimine, vähene füüsiline aktiivsus, ebaregulaarne toitumine ja tööga seotud stress avaldavad ebasoodsat mõju meeste terviseseisundile, suurendades vastuvõtlikkust kroonilistele haigustele nii Eestis kui ka Euroopas (Loog 2016, Gupta ja Wood 2019). Samal ajal on mehed iga päev eeskujuks oma perekonnale, sõpradele ja töökaaslastele (Oliffe jt 2018).

Eesti rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 tähtsustab põhimõtet vähendada ebavõrdsust tervises, mis ilmneb mitmes aspektis piirkondlikult, sugude vahel ja tulenevalt sissetulekute suurusest (Rahvastiku tervise … 2020). 18–65-aastane eesti mees veedab tööl keskmiselt üle 40 tunni nädalas. Statistika kohaselt on Võrumaa tööealisest elanikkonnast ligi viiendik hõivatud puidu- või mööblitootmisettevõtetes vahetustega ametites (aasta keskmine … i.a.). Vahetustega tööd seostatakse sisepingete ja ebatervislike harjumustega, mis vähendavad töötaja produktiivsust (Lassen jt 2018, Töökeskkonna vaimse ... 2019). 2020. aasta kevadel alanud COVID-19 pandeemia mõjutab märgatavalt kogu Eestit, sealhulgas Kagu-Eesti meeste majanduslikku toimetulekut ja aktiivsust tööturul. Selle probleemiga kaasneb omakorda ebakindlus tuleviku suhtes, avaldades seeläbi pikaajalist mõju kogu Lõuna-Eesti elanikkonna vaimsele tervisele (Vaimse tervise … 2020, otsus 2021). Terviseedendus on protsess, mis võimaldab inimestel suurendada kontrolli oma tervise üle ja tugevdada seeläbi oma tervist erinevates eluvaldkondades (Health Promotion … ia.). Tervist toetavad valikud vähendavad nii inimese enda kui ka tema lähedaste riskikäitumist, aitavad kujundada 23

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Eesti viimaste aastate rahvatervise uuringutes seostub meeste kehvem tervisega seotud enesehinnang nende tervisekäitumisega, eeskätt riskikäitumisega (Ruus 2011, Eesti meeste … 2015, Reile jt 2019). Eesti mehed ise hindavad oma tervist küll heaks, kuid problemaatiline on tervena elatud aastate arvu märkimisväärne erinevus Harjumaa ja Kagu-Eesti vahel, võttes arvesse eluaastaid 48,5 versus 54,5 (Kunder 2015, Loigu 2017, Tervena elada … i.a). Võrumaa tööealiste meeste 2018. aasta tervisekaotuste statistika peamiste põhjustena domineerisid suur haigestumine südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning riskikäitumisest tingitud hospitaliseerimised (Võru maakonna … 2019, Haiglaravi maakondades … 2020). Kuigi meeste elukvaliteeti mõjutavad teenused paranevad, suurendavad haiguste ning tervisega seonduvad piirangud kulusid tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas (Gupta ja Wood 2019, State of ... 2019).

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

tervislikku elustiili ja tervislikke harjumusi ning parandavad rahulolu (Rahvastiku tervise … 2020). Hinnanguliselt 70% kõigist kroonilistest haigustest on võimalik ennetada elustiilimuutustega, kuid teadusuuringutele toetudes on mehed võrreldes naistega vähem motiveeritumad muutma oma terviseteadlikkust, vähendama kahjulikke harjumusi ja käima eriarstide juures (Rizio jt 2016, Sharp jt 2018, Mollborn jt 2020). Viimastel aastatel pööratakse maailmas terviseharitusele üha rohkem tähelepanu. Meeste terviseteadlikkuse suurendamisel on häid tulemusi taganud töökohapõhine sekkumine (Despres jt 2014, Schröer jt 2014, Caperchione jt 2015, Gill jt 2016, Kaasalainen jt 2018, Äikäs jt 2019, Adegunle 2020). Piirkondlik uuenduslik tervist toetav töökohapõhine sekkumine aitas märgatavalt vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ja töötust meeste hulgas nii Hollandi (Schuring jt 2009) kui ka Ameerika (Katz jt 2019) näitel. Töötaja hea tervis parandab tema elukvaliteeti, aitab püsida kauem tööturul ning on otseses seoses tööandja konkurentsivõimelisuse ja motiveeritusega (Lassen jt 2018). Meeste maksimaalne kaasamine töökohapõhistesse terviseedenduslikesse sekkumistesse eeldab hea sisekliima loomist, maskuliinsuse kui identiteedi tunnustamist ning meeskondlikku võitlusvaimu koos sportimisel (Gates ja Brehm 2010, Katz jt 2019). Projektide kontseptsioon peab toetama kvaliteetset promotegevust, pakkuma meestele huvi ja olema usaldusväärne, kuid sisaldama samas unikaalset lähenemist (Rizio jt 2016, Gupta ja Wood 2019). Suur- ja väikeettevõtted esindavad meestele suunatud tuttavat ja maskuliinset keskkonda, kus on võimalik kaasata potentsiaalselt arvukam hulk sihtrühma esindajaid. Tõhusate programmitegevuste näidetel Soomes, Kanadas ja Saksamaal pakuti osalejatele individuaalsete eesmärkide püstitamist koos uuendusliku preemiasüsteemi loomisega. Töötajatel võimaldati kasutada tehnoloogilisi lahendusi oma elustiili jälgimisel ja lõimida personaalne tervisepanus koos ettevõtete igapäevaste tegevustega (Caperchione jt 2015, Äikäs jt 2019, Billmann jt 2020).

Lühiuurimuse tulemused ja arendusprojekti eesmärk Parendamist vajava probleemi tõestamiseks Eesti kontekstis, arendusprojekti tegevuste planeerimiseks ja sihtgrupi ootuste väljaselgitamiseks intervjueeriti 2020. aasta oktoobris projekti kaasatavate ettevõtete meestöötajaid (n = 10) ja mõlema ettevõtte juhti (n = 2). Intervjuude analüüsi tulemusena selgus, et mehed hindasid oma tervist valdavalt „heaks“ või „väga heaks“. Töökohal enim füüsilist tervist mõjutavate teguritena mainiti lihase- ja liigesevaevusi. Vaimse tervise pingeid seostati eelkõige intensiivse töökoormusega ja renditööjõu kehva töökvaliteediga (põhjustab valmistöö ümbertegemist). Uuritavate poolt toodi välja töökohapõhist kiusamist, mis väljendus peamiselt kaastöötaja üleolevas käitumises ja üksteise arvustamises. Lisaks mainiti igapäevast väsimust. Töötervishoiualase kontrolli oli läbinud enamik uuritavatest, kuid nendest vaid üks järgis arsti ettekirjutusi. Töötervishoiuarstilt saadud soovituste järgimise või perearstiga konsulteerimise asemel proovisid mehed pigem omal käel toime tulla. Meestel puudus mõlemas ettevõttes võimalus tervislikuks lõunatoiduks. Mehed olid motiveeritud tööpausidel tarbima puu- ja köögivilju, kui tööandja neid ettevõttes tasuta võimaldaks. Enamik vastanutest tarbis kanget ja lahjat alkoholi, sealhulgas viis ühe tööandja sõnul alluva alkoholi liigtarvitamine töösuhte lõpetamiseni. Päevane soovitatav füüsiline koormus (hinnanguliselt 10 000 sammu meeste endi aktiivsusmonitore kasutades) saavutati igapäevaseid tööülesandeid täites. Meeste töövõimekust

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Tervise edendamine töökohal eelpool kirjeldatud lahenduse loomisel kogukonnastruktuuride, tööandjate ning õdede ühise panusena tähendab inimkeskse tervist väärtustava ja tervislikke eluviise soodustava keskkonna loomist, parandab meeste tervisega seotud enesehinnangut ja aitab vähendada tervise riskikäitumisega seotud negatiivseid mõjusid Eesti tervishoiusüsteemis (Eesti õenduse ... 2020, Healthy workers … 2018, Rizio jt 2016, Korkut jt 2019, Hitka jt 2020, Rahvastiku tervise ... 2020).

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

mõjutas negatiivselt tööpauside puudumine kindlatel kellaaegadel ja kohustus olla töötamisvalmiduseks kättesaadav töövälisel ajal. Meestöötajate peamised ootused tervist toetavate lahenduste osas ettevõtte juhtidele olid sportimis- ja treeninguvõimaluste loomine (veekeskuse kasutamine, SPORT-ID omamine), toitlustamisvalikute parandamine (taskukohane kvaliteetne soe toit, värsked kohalikud puu- ja köögiviljad töökohal) ning koolitused vaimse tervise valdkonnas koos nõustamistega suitsetamisest loobumiseks ja alkoholi tarbimise vähendamiseks. Töökorralduse parendamist, sealhulgas ületunnitöö vähendamist, soovisid meestöötajad eeskätt ettevõttesisese töökorralduse parema planeerimise poolelt, mis suurendaks kõigi töötajate rahulolu. Mõlema ettevõtte juhid soostusid andma oma panuse planeeritavasse arendusprojekti, sest on huvitatud projekti töökeskkonna ja ohutuse kasutegurist. Tööandjad väärtustasid töötajate tervist, kuid peamiselt oli see senini väljendunud nõuetekohaste töö- ja isikukaitsevahendite kättesaadavuse võimaldamises tööandja kulul. Täiendavate tervist ja heaolu toetavate hüvede puudumist põhjendati rahaliste ressursside vähesusega. Tervise Arengu Instituudi (TAI) Tervist Edendavate Töökohtade (TET) võrgustikust oli teadlik üks ettevõtte juhtidest, kuid liitumiseks polnud ta senini soovi avaldanud ja tal ei olnud ka kindlat seisukohta tuleviku suhtes. Arendusprojekti „TÖÖ.ME(E)S.TER“ eesmärk on Võru maakonna tööealiste meeste vaimse ja füüsilise tervise ning heaolu parendamine terviseedendusliku kontakt- ja veebipõhise sekkumisprogrammi abil. Arendusprojekti sihtrühm on Võrumaa kahes tootmisettevõttes töötavad 18–65aastased mehed ja Eesti töötukassa Võrumaa osakonna kaudu aktiivselt tööd otsivad mehed, kes on saadetud eelpool nimetatud tootmisettevõtetesse tööpraktikale.

Võtmesõnad: terviseedendus, tervisekäitumine, töökohapõhine terviseedenduslik sekkumine, mehed Arendusprojekti tegevused Terviseedenduslik kontakt- ja veebipõhine sekkumisprogramm „TÖÖ. ME(E)S.TER“ on tervishoiutöötajate eestvedamisel interdistsiplinaarse meeskonnatööna kahes Võrumaa ettevõttes rakendatav meestele suunatud töökohapõhine lähenemine, mille eesmärk on meeste isiklike tervisetulemite parandamine, sealhulgas tervislike eluviiside ja harjumuste kujundamine. Projekti tegevused jagunevad viide etappi. Projekti esimeses etapis moodustatakse interdistsiplinaarne meeskond, kuhu kuuluvad projektorganisatsiooni õed, IT-spetsialist ning ettevõtete töökeskkonna juhid. Lisaks kaasatakse interdistsiplinaarsesse meeskonda vaimse tervise õed, füsioterapeudid, kogemus- ja toitumisnõustaja, TAI TET võrgustiku paikkonna- ja töökohtade tervisedenduse koordinaator, samuti regionaalselt Võrumaa arenduskeskuse heaolu ametnikud ja Eesti töötukassa Võrumaa osakonna esindaja. Projektis osalemiseks nõusoleku andnud kahes tootmisettevõttes esitletakse planeeritavat sekkumisprogrammi ning värvatakse osalejad. Töötukassa Võrumaa osakond projektis osalevate ettevõtete partnerina lõimib sekkumisprogrammi tööpraktikale suunatud ajutiselt mittetöötavad Võrumaa mehed. Projekti esimeses etapis otsitakse sekkumisprogrammi rahastajaid ja tõhustatakse koostööd Võrumaa arenduskeskuse kaudu olemasolevate sponsoritega. Luuakse arendusprojekti „TÖÖ.ME(E)S.TER“ andmebaas, veebileht ja sotsiaalmeedia platvormid. Projekti teises etapis selgitatakse välja meestöötajate füüsilise ja vaimse tervise näitajad. Tervisekäitumise uurimiseks kasutatakse standarditud mõõdikuid ja küsimustikke. Osalejatega viiakse läbi vaimse tervise 27

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Arendusprojekti nimi „TÖÖ.ME(E)S.TER“ on kohandatud variant sõnadest TÖÖ, MEES/MEISTER ja TERVIS.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

hindamiseks intervjuud, tehakse vereanalüüsid ja tervisetestid. Tervisenäitajad analüüsitakse ja nende alusel jagatakse osalejad 5–10-liikmelistesse meeskondadesse. Rühmasiseselt määratakse eestvedajateks aktiivsemad liikmed ehk mentorid. Osalevate meeskondade kõik liikmed varustatakse personaalse nutiseadme ja andmebaasi „TÖÖ.ME(E)S.TER“ kasutajakontoga. Projekti kolmandas etapis viiakse läbi eelnevalt planeeritud sekkumisprogrammi kava põhjal kaasahaaravaid tegevusi meestöötajate tervisekäitumise edendamiseks. Kolmas etapp on ühtlasi sekkumisprogrammi katsetamine. Sekkumisprogrammis osalejad kaasatakse sportlik-seikluslikele motivatsiooniüritustele. Koostöös erialaspetsialistidega (näiteks füsioterapeudid, vaimse tervise õed) püstitatakse osalejatele nii individuaalsed kui ka rühmapõhised tervise-eesmärgid. Eesmärkide saavutamiseks viiakse töökeskkonnas läbi individuaalseid ja/või meeskondade põhiseid kontakt- ja veebinõustamisi. Keskendutakse töökohapõhistele sekkumistele, nagu laiendatud tervislikud toiduvalikud, kehaline lisaaktiivsuse võimalus tööpausidel, vaimse tervise töötoad, motiveerivad intervjuud alkoholi ja tubakatoodete tarbimise vähendamiseks. Sekkumisprogrammis „TÖÖ.ME(E)S.TER“ osalejad on esindatud võistlevate rühmadena Võrumaa tervise- ja rahvaspordiüritustel. Edukamaid sekkumisprogrammis osalevaid mehi tunnustatakse sportlike meenetega. Projekti neljandas etapis hinnatakse programmis „TÖÖ.ME(E)S.TER“ osalenud töötajate vaimset ja füüsilist tervist ning tervisekäitumist ning antakse edasised soovitused meestöötajatele individuaalse terviseprofiili arendamiseks. Esmalt hinnatakse osalejate sekkumisjärgset tervisekäitumist, vaimse tervise seisundit ning mõõdetakse meestöötajate tervisenäitajaid. Seejärel hinnatakse püstitatud individuaalsete eesmärkide saavutamise tõhusust. Sekkumisprogrammi jäetakse alles katsetamise käigus praktikas hästi töötanud tegevused, mis toetasid efektiivselt töötajate tervist ja heaolu saavutamist. Arvamused töökohapõhist heaolu suurendavate parendusettepanekute sisseviimiseks kogutakse sekkumisprogrammi 28

Viiendas etapis töötatakse välja lõplik sekkumisprogramm „TÖÖMEISTER“. Arendusprojekti tulemuslikkuse hindamiseks viiakse läbi osalejate ja koostööpartnerite seas rahuloluküsitlus. Projektis osalenud ettevõtete soovil algatatakse liitumine TAI TET-i võrgustikuga. Sekkumisprogrammi „TÖÖMEISTER“ pakutakse teistele TAI TET-i mitteliikmetest ettevõtetele, et soodustada Eestis võrgustiku laienemist (atraktiivne, mitmekülgseid tervislikke eluviise propageeriv ning heakskiidetud lisalahendusi pakkuv programm). Edumeelsematele ja oma ettevõtete töökeskkonda panustavatele TAI TET-i võrgustiku liikmetest ettevõtetele võimaldame minimaalse omaosalusega sekkumisprogrammi „TÖÖMEISTER“ töötajate rahulolu ja produktiivsuse suurendamiseks. Teavitustegevused viiakse läbi kõikides arendusprojekti etappides. Teavitustegevuste eesmärk on kogukonna aktiivne kaasatus ja tähelepanu Võrumaa meeste tervisekäitumise edendamisel. Kontakt- ja veebipõhise sekkumisprogrammi teavet kajastatakse programmi „TÖÖ.ME(E)S.TER“ ametlikul veebileheküljel, piirkondlikus ajakirjanduses ja kogukonnaüritustel. Aktiivset jälgijaskonda sotsiaalmeedias kogutakse Facebooki grupi ja Instagrami postituste kaudu. Arendusprojekti järel planeeritakse sekkumisprogrammi tulemusi kajastada Eesti meditsiinialastes väljaannetes. Projekti lõpul antakse koostöös TAI TET-i võrgustiku koordinaatoriga välja brošüür „TÖÖ.ME(E)S.TER“ paberkandjal ja pdf-veebiversioonina Eesti ettevõtetes levitamiseks. Kavandatud on arendusprojekti tutvustavad ettekanded erialaorganisatsioonide teabepäevadel, rahvatervise valdkonna konverentsidel ja töötervishoiualastel koolitustel.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

osalejatelt ning koostööpartneritelt veebikeskkonna küsitluse teel. TAI TET-i võrgustiku koordinaator koos ettevõtete töökeskkonna juhiga koostavad töökeskkonna analüüsi, mis põhineb osaliste arvamusküsitluse tulemustel. Analüüsi tulemuste alusel koostatakse soovitused mõlemale ettevõttele (näiteks toitlustusvalikute laiendamine, jõusaali rajamine, regulaarsed vaimse tervise koolitused, vajalikud töötoad).

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Projekti riskid Arvestades hetkeseisu ühiskonnas on arendusprojekti läbiviimise peamine takistus COVID-19 laialdane levimus Lõuna-Eestis ning võimalik vähene vaktsineeritus projektis osalevate meeste hulgas. Eelpool toodu mõjutab oluliselt projekti tegevuste koordineerimist ettevõtetes, meestöötajate kaasatust planeeritud töökohapõhisesse terviseedenduslikku sekkumisse ja neile kogukonnateenuse pakkumist. Projekti kirjutamise etapis (september 2020 kuni jaanuar 2021) hinnati kaalukamaks riskiks ettevõtete töötajate, eeskätt meeste vähest huvi pakutavate sekkumiste osas. Suure riskina toodi välja eeldatavate sponsorite ja rahastajate vähesus, sest nende panusest sõltub planeeritavate allhangete ning materiaalsete ressursside kasutamise võimalus. Kirjeldatud riskide maandamiseks kavandatakse ettevõtetes läbi viia põhjalikud taustauuringud, et tulla vastu töögraafikute ja töömahtude osas. See võimaldaks meestel osaleda sekkumisprogrammis. Eelarve planeeringusse kaasatakse arendusprojekti rahastajate finantsanalüütikuid atraktiivsete sponsorlepingutega. Tulenevalt projekti meeskonna vähesest juhtimiskogemusest võivad ilmneda ebakõlad koostööpartnerite ja sponsoritega, mis võivad põhjustada ebapiisava teabevahetuse tagajärjel arendusprojekti võtmeisikute lahkumist. Seetõttu tõhustatakse projekti algfaasis usaldusväärsete ja eelneva terviseprojekti läbiviimise kogemusega konsultantide lõimumine. Arendusprojekti plaani kirjutatakse sisse puhveraeg erinevate töölõikude täitmisel, et kindlustada meeskonnaliikmete jõukohane töökoormus. Oodatavad tulemused Töökohapõhise kontakt- ja veebipõhise sekkumisprogrammi kaudu muutuvad oodatavalt Kagu-Eesti meeste hoiakud oma tervise suhtes, kasvab füüsilisest ja vaimsest tervisest tuleneva heaolu tähtsustamine ning väheneb alkoholi- ja tubakatoodete tarbimine. Arendusprojekt suunab Võrumaa tööandjaid panustama senisest enam oma töötajate 30

Arendusprojektiga loodame lähiaastatel vähendada kulusid tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas. Oodatavalt suureneb sekkumisprogrammis kaasatud töötukassa piirkondlike osakondade kaudu seni tööturult eemal olnud meestöötajate (55–65-aastased) terviseteadlikkus, mistõttu esineb nimetatud meestel vähem vaimse ja füüsilise tervise probleeme. Terviseteadlikkuse suurenemine loob meestel võimaluse leida endale järgnevatel aastatel sobiv amet ja töökoht ning nende aktiivsus tööturul suureneb, mis edendab riigi üldist tööhõivet ja majandust. Seega toetab arendusprojekt ka 55–65aastaste meeste püsimist tööturul võimalikult kaua võrdväärselt nooremate sookaaslastega, mis võimaldab suurendada programmi „TÖÖ. ME(E)S.TER“ abil Võrumaa elanike, eelkõige meeste tervena elatud aastate arvu ning parandada elukvaliteeti. Arendusprojekti elluviimine koos Võrumaa kohalike väiketootjate, organisatsioonide ning vabatahtlikega tugevdab ühiseid väärtusi, laiendab Kagu-Eesti ettevõtlust, soodustab piirkondlikku majanduskasvu ning aktiveerib kogukonna liikmeid tegutsema paremate tervisetulemite saavutamise nimel. Tulevikus, käesoleva arendusprojekti raames loodud sekkumisprogrammi „TÖÖMEISTER“ edasiviijatena näeme eriõdesid ja esmatasandi õendustöötajaid kui interdistsiplinaarse meeskonna eestvedajaid, kes arendavad koostööd kogukonnaga, samuti vabatahtlikke, mittetulundusühinguid, väikeettevõtjaid, suurtootjaid ning perearstikeskusi ja töötervishoiuteenuste osutajaid, kes annavad oma panuse. Lähtuvalt Eesti õenduse- ja 31

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

tervisekäitumise parendamisse ning TAI TET-i võrgustiku liikmelisus tagab ettevõtetele hüvesid tervist edendava mõtteviisi kujundamisel. Tõhusate töökohapõhiste projektide resultaadina väheneb risk haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse, mille tulemusel väheneb LõunaEesti elanike ja meeste hospitaliseerimiste arv nii maakonnahaiglates kui ka piirkondlikus haiglas. Eestis on märgatava töövõime vähenemise põhjustajaks vaimse tervise halvenemine psühholoogiliste või emotsionaalsete probleemide tõttu (Töökeskkonna vaimse ... 2019), mida antud sekkumisega saab edukalt mõjutada.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

ämmaemanduse arengustrateegia 2021–2030 põhisuundadest saab töökohapõhise kontakt- ja veebipõhise sekkumisprogrammi „TÖÖ.ME(E) S.TER“ tulemusi ning järelhindamise tulemusi kasutada uurimistöödes ning rakendada elanikkonnale suunatud juhend- ja koolitusmaterjalide väljatöötamisel. Allikaloend Aasta keskmine töötatud tundide arv täistööajaga töötaja kohta põhitegevusala järgi. Eesti Statistikaamet. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__palk-ja-toojeukulu__toojeukulu/PAT004 Adegunle, R. T. (2020). Implementation of Workplace Health Promotion Programs: A Qualitative Study On Employers´ Perspectives Using Estonian and Nigerian Organisations. Tallinna Tehnikaülikool, Meditsiinitehnika ja füüsika magistriõppekava. Magistritöö. Bardehle, D., Dinges, M., White, A. (2017). What is men’s health? A definition. Journal Of Men’s Health, 13(2): e40–e52. Billmann, M., Böhm, M., Krcmar, H. (2020). Use of workplace health promotion apps: Analysis of employee log data. Health Policy and Technology, 9: 285–293. Caperchione, C. M., Sharp, P., Bottorff, J.-L., Stolp, J., Oliffe, J., Johnson, S. T., JonesBricker, M., Errey, S., Christian, H., Healy, T., Medhurst, K., Lamont, S. (2015). The POWERPLAY workplace physical activity and nutrition intervention for men: Study protocol and baseline characteristics. Contemporary Clinical Trials, 44: 42–47. Despres, J. P., Almeras, N., Gauvin, L. (2014). Worksite Health and Wellness Programs: Canadian Achievements & Prospects. Progress in Cardiovascular Diseases, 56: 484–492. Eesti meeste käitumise ja hoiakute uuring: tervis, haridus, tööhõive, ränne ja pereloome. Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduslike Rakendusuuringute Keskus 2015. https:// rahvatervis.ut.ee/handle/1/6204 Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia 2021–2030. Eesti Õdede Liit 2020. https://www.ena.ee/images/ELANIKONNALE/Eesti_oenduse_ammaemanduse_ arengustrateegia_2021_2030.pdf Gates, D. M., Brehm, B. J. (2010). Challenges of a Worksite Health Promotion Project. Business and Leadership, 58: 117–122. 32

K., Zwarenstein, M., Gray, C. M., Wyke, S., Bunn, C., Petrella, R. (2016). Hockey Fans in Training (Hockey FIT) pilot study protocol: a gender-sensitized weight loss and healthy lifestyle program foroverweight and obese male hockey fans. BMC Public Health, 16: 1–15. Gupta, R., Wood, D. A. (2019). Primary prevention of ischaemic heart disease: populations, individuals, health professionals. The Lancet, 394: 685–696. Haiglaravi maakondades 2009–2018. Tervise Arengu Instituut 2020. https://intra.tai.ee//images/prints/documents/158201285826_Haiglaravi_maakondades_2009_2018_.pdf Health at a Glance 2019. OECD indicators. Organisation for Economic Co- operation and Development. http://www.oecd.org/health/health-systems/health-at-aglance-19991312.htm Health Promotion Overview. World Health Organization. https://www.who.int/healthtopics/health-promotion#tab=tab_1 Healthy workers, thriving companies- a practical guide to wellbeing at work. Healthty Workplaces European Guide 2018. https://healthy-workplaces.eu/en/tools-andpublications/publications/healthy-workers-thriving-companies-practical-guidewellbeing Hitka, M., Lipoldová, M., Schmidtová, J. (2020). Employees motivation preferences in forest and wood processing enterprises. Acta Facultatis Xylologiae Zvolen, 62(1): 151−164. Kaasalainen, K., Kasila, K., Komulainen, J., Malvela, M., Poskiparta, M. (2018). Changes in Psychosocial Factors and Physical Activity Among Finnish Working-Age Men in the Adventures of Joe Finn Campaign. International Quarterly of Community Health Education, 39(1): 39–49. Katz., A. S., Pronk, N. P., McLellan, D., Dennerlein, J., Katz, J. N. (2019). Perceived Workplace Health and Safety Climates: Associations With Worker Outcomes and Productivity. American Journal of Preventive Medicine, 57(4): 487−494. Kunder, N. (2015). Tervise enesehinnangu seosed tervisekäitumisega 50- aastastel ja vanematel Eesti elanikel. Tartu Ülikool, Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut. Magistritöö.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Gill, D. P., Blunt, W., De Cruz, A., Riggin, B., Hunt, K., Zou, G., Sibbald, S., Danylchuk,

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Korkut, D. S., Gedik, T., Gagan, F. (2019). A research on job satisfaction levels of employees in the furniture industry: A case of Istanbul, Turkey. Forestist, 69(2): 124–132. Lassen, A. D., Fagt, S., Lennernäs, M., Nyberg, M., Haapalar, I., Thorsen, A. V., Møbjerg, A. C.-M., Beck, A. M. (2016). The impact of worksite interventions promoting healthier food and/or physical habits among employees working´ around the clock´hours: a systematic review. Food & Nutrition Research, 62: 1–13. Loigu, K. (2017). Tervise enesehinnang ja arstiabi kasutamine tervisekäitumise 2014. aasta uuringu andmetel. Tartu Ülikool, Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut. Magistritöö. Loog, K. (2016). Alkoholi riskitarvitamine ja sellega seonduv tervis paikkonna tervisemõjurite uuringus. Tartu Ülikool, Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut. Magistritöö. Mental Health Action Plan 2013-2020. World Health Organization 2013. https://www. who.int/initiatives/mental-health-action-plan-2013-2030 Mollborn, S., Lawrence, E. M., Hummer, R. A. (2020). A gender framework for understanding health lifestyles. Social Science & Medicine, 7: 1–16. Oliffe, J. L., Rossnagel, E., Bottorff, J. L., Chambers, S. K., Caperchione, C., Rice, S. M. (2019). Community-based men’s health promotion programs: eight lessons learnt and their caveats. Health Promotion International, 12: 1–11. Otsus, K. (2021). COVID-19 pandeemia mõju töötajate vaimsele tervisele ning töötajate ootused tööandjale vaimse tervise edendamiseks. Tallinna Tehnikaülikool. Majandusteaduskond. Magistritöö. Rahvastiku tervise arengukava. 2020- 2030. Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/ sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rahvatervis/rta_2020-2030.pdf Reile, R., Tekkel, M., Veidemann, T. (2019). Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring 2018. Tervise Arengu Instituut. Tallinn. https://www.tai.ee/et/terviseandmed/uuringud?limit=25&filter_catid=0&filter_year=0&filter_pubid=0&filter_ languageid=0&filter=eesti+t%C3%A4iskasvanud+rahvastiku+tervisek%C3%A4itu mise&filter_order=p.publish_year&filter_order_Dir=DESC Rizio, T. A., Thomas, W. J., O’Brien, A. P., Collins, V., Holden, C. A. (2016). Engaging primary healthcare nurses in men’s health education: A pilot study. Nurse Education in Practice, 17: 128–133.

nanguliste tervisenäitajatega. Tartu Ülikool, Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut. Magistritöö Schram, J. L.-D., Groeniger, J. O., Schuring, M., Proper, K., Oostrom, S. H., Robroek, S. J.-W., Burdof, A. (2020). Working conditions and health behavior as causes of educational inequalities in self-rated health: an inverse odds weighting approach. Scandinavian Journal of Work, Environment & Health, 8: 1–9. Schröer, S., Haupt, J., Pieper, C. (2014). Evidence-based lifestyle interventions in the workplace-an overview. Occupational Medicine, 64: 8–12. Schuring, M., Burdorf, A., Voorham, A. J., Weduwe, K der., Mackenbach, J. P. (2009). Effectiveness of a health promotion programme for long-term unemployed subjects with health problems: a randomised controlled trial. Journal of Epidemiology & Community Health, 63: 893–899. Sharp, P., Bottorff, J. L., Hunt, K., Oliffe, J. L., Johnson, S.T., Dudley, L., Caperchione, C. M. (2018). Men’s Perspectives of a Gender-Sensitized Health Promotion Program Targeting Heathy Eating, Active Living and Social Connectedness. American Journal of Men’s Health, 18(6): 1–10. State of Health in the EU. Eesti Riigi terviseprofiil 2019. European Commission. http:// www.oecd.org/publications/eesti-riigi-terviseprofiil-2019-1efa7683-et.htm Tervena elada jäänud aastad maakonna, soo ja vanuse järgi. Eesti Statistikaamet. http:// andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&SubSessionId=c838f8e2-9627-431f-babee306ebb5552b&themetreeid=6 The health and well-being of men in the WHO European Region: better health through a gender approach. World Health Organization 2018. https://www.euro.who.int/en/ publications/abstracts/the-health-and-well-being-of-men-in-the-who-europeanregion-better-health-through-a-gender-approach-2018 Töökeskkonna vaimse tervise analüüs. Sotsiaalministeerium 2019. https://www.sm.ee/ sites/default/files/tookeskkonna_vaimse_tervise_analuus_2019.pdf Vaimse tervise roheline raamat. Sotsiaalministeerium 2020. https://www.sm.ee/sites/ default/files/news-related-files/vaimse_tervise_roheline_raamat.pdf Võru maakonna heaoluprofiil 2019. Tervise Arengu Instituut 2019. https://vorumaa. ee/wp-content/uploads/2019/03/V%C3%B5ru-maakonna-heaoluprofiil.pdf

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Ruus, K. (2011). Arstiabi kasutamise seosed psühholoogiliste tegurite ja enesehin-

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

World health statistics 2020: monitoring health for the SDGs, sustainable development goals. World Health Organization The Global Health Observatory 2020. https:// www.who.int/data/gho/publications/world-health-statistics Äikäs, A. H., Absetz, P., Hirvensalo, M. H., Pronk, N. P. (2019). What Can You Achieve in 8 Years? A Case Study on Participation, Effectiveness, and Overall Impact of a Comprehensive Workplace Health Promotion Program. Journal of Occupational and Environmental Medicine. 61(12): 964–977.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinik

Abstract The waiting list for joint endoprosthesis at Tartu University Hospital (SA TÜK) is currently 2-3 years, partly due to the ineffective use of resources in the orthopaedic department. The reason behind the ineffective use of resources is frequently cancelled operations due to the insufficient physical preparation of the patient. Insufficient pre-op preparation increases the risk of infection, which can decrease the longevity of the endoprosthesis and the patient’s healthy years of life. At the same time, the long waiting list would provide patients with time to prepare for the operation or find solutions to increase the longevity of their joints and improve their quality of life. Patients need professional nursing care offered by competent and qualified nurses before the endoprosthesis operation. An initial health evaluation of endoprosthesis patients by an orthopaedic nurse is necessary in order to decrease risks. In the case of contraindications, there must be a possibility to refer patients either to their general practitioner or an internal medicine physician of the orthopaedic department and problem solving must be documented and controlled. Early intervention and resolution of health problems can decrease the number of cancelled operations, and the creation of a support system that offers counselling to orthopaedic patients helps ensure the consistency of both pre-op and post-op services. At the moment, an appointment with an orthopaedic nurse takes place a few weeks before the operation and is aimed at discovering any hinderances to endoprosthesis rather than counselling. 37

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

The pilot project created by the Estonian Orthopaedic Nurses Society (EOÕS) aims to offer human-centric nursing care and optimise the service starting from 1 January 2023. This will consist of a sustainable independent nurse appointment with patients on the primary waiting list for endoprosthesis. The result of the development project will be a mapped-out patient pathway from diagnosis to operation. An independent nurse appointment manual has been created and we are open to receiving patients. Keywords endoprosthesis, independent reception of a nurse, preparation for surgery. Sissejuhatus Osteoartroos (OA) on liigesehaigus, mida iseloomustab degeneratiivne kõhre kulumine ja mille peamised tekkepõhjused on posttraumaatilised muutused, metaboolsed artropaatiad, põletikulised liigesehaigused ja kaasasündinud düsplaasiad (Piirsalu jt 2018). OA on täiskasvanutel üks sagedamaid kroonilisi seisundeid ja valu põhjustajaid (Allen ja Golightly 2015, Dell´Isola jt 2019), mida ei ole võimalik välja ravida, kuid sümptomite süvenemist on mõningal määral võimalik aeglustada. Taastusravi koos teiste raviliikidega aitab valude korral liigesekahjustusi ja liigesemoondeid ära hoida või nende teket pidurdada ning tulla paremini toime juba kahjustatud liigestega ja säilitada füüsilist tervist (Silisteanu jt 2019). Raske OA korral on tõhus ravimeetod liigese endoproteesimine (Postler jt 2018, Premkumar jt 2018, Spetcht jt 2018). Suurim liigesefunktsiooni paranemine on nähtav patsientidel, kelle liigesed on rohkem kulunud (Canavos ja Dagneaux 2018). Liigese endoproteesimine on üks enamlevinumaid ortopeedilisi operatsioone maailmas (Specht jt 2018). Suurtest liigestest endoproteesitakse enim põlve- ja puusaliigeseid (Ratto jt 2016, Canavos ja Dagneaux 2018). Eestis on patsiendil võimalik saada ortopeedi vastuvõtule perearsti saatekirja alusel. Pärast endoproteesimise otsust on liigese endoproteesimise 38

Pikk operatsioonile pääsemise ooteaeg võimaldab varakult alustada patsiendi terviseprobleemide lahendamise ja ettevalmistamisega liigese endoproteesimiseks või leida lahendused olemasoleva liigese eluea pikendamiseks. Riskide maandamiseks on ortopeediaõel vaja teha endoproteesimisele tulevatele patsientidele esmane terviseseisundi hindamine. Endoproteesimise vastunäidustuste esinemise korral peab olema võimalus suunata patsiente olenevalt probleemi tõsidusest perearsti või ortopeedia osakonna sisehaiguste arsti vastuvõtule ning probleemide lahendamine peab olema dokumenteeritud ja kontrollitud. Breznicky jt (2019) rõhutavad, et operatsiooni tüsistuste vältimiseks on tähtis, et patsiendid tuleksid vahetult pärast endoproteesimise järjekorda võtmist ortopeediaõe vastuvõtule ning jääksid operatsioonini õe jälgimisele. Varajane sekkumine ja terviseprobleemide lahendamine 39

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

järjekord 2–3 aastat, mis osaliselt on tingitud ortopeedia osakondade ressursside ebatõhusast kasutamisest. Patsiendi teekond endoproteesimiseni ei ole Eestis veel kindlaks määratud. Samas saab öelda, et ressursside ebatõhusa kasutamise peamine põhjus on patsientide puuduliku füüsilise ettevalmistuse tõttu tühistatud plaanilised operatsioonid. Patsientide vähesee endoproteesimise eelse ettevalmistuse tõttu suureneb ka infektsioonirisk, mis omakorda võib lühendada endoproteesi eluiga ning vähendada patsientide tervena elatud aastaid. 2019. aastal tehti SA TÜ Kliinikumis 1125 liigese endoproteesimist. Endoproteesimiste lepingumaht kasvab igal aastal. 2019. aastal kasvas see 338 000 eurot ehk 7% (Traumatoloogia...2019). Lepingumahu kasvamine nõuab ortopeedia osakonna töö efektiivsuse suurendamist, kuid vahemikus 26.08.19–26.02.2020 saadeti SA TÜK ortopeedia osakonnast tagasi 13,27% (69 patsienti 520st) endoproteesimisele tulnud patsientidest. Veebruaris 2020 saadeti õe vastuvõtust tagasi 22,54% patsientidest (16 patsienti 71-st). Peamised põhjused olid patsientide ebatõhusalt ravitud kaasuvad haigused, saneerimata hambad, muutused verepildis ja nahakahjustused, mis kõik suurendavad postoperatiivsete tüsistuste tekkimise riski.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

võimaldab vähendada ärajäävate operatsioonide arvu. Patsientidele pideva jälgimise ja nõustamise käigus tugisüsteemi loomine aitab tagada teenuse järjepidevuse nii pre- kui ka postoperatiivsel perioodil. Rahvastiku tervise arengukavas 2020–2030 ning õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegias 2021–2030 on üks eesmärke seatud inimkeskse tervishoiuteenuse arendamine. Patsientidel ja nende lähedastel peab olema suurem võimalus osaleda otsustamis- ja raviprotsessis ning seetõttu on ka ortopeedia eriala keskne eesmärk rohkem kaasata ja võimestada patsiente ning nende lähedasi. Erinevatel tervishoiusüsteemi tasanditel töötavate spetsialistide, patsientide ja nende lähedaste ning vajaduse korral ka sotsiaalvaldkonna töötajate vahelise parema koostöö saavutamiseks on tähtis leida tõhusalt toimivaid lahendusi. Üks võimalusi on ortopeediaõe iseseisva vastuvõtuteenuse arendamine ja koos sellega ka teenuse kvaliteedimudeli väljatöötamine. Teenuse efektiivseks toimimiseks on vajalik kokku leppida erinevate spetsialistide vahelised vastutuspiirid. Arendusprojekti eesmärk: arendusprojekti raames on Eesti Ortopeediaõdede Selts (EOÕS) alates 01. jaanuarist 2023. a kavandanud esmase endoproteesimise järjekorda võetud patsientidele õdede iseseisva vastuvõtu eesmärgiga pakkuda inimkeskset õendusabi ning optimeerida pakutavat teenust. Ortopeediaõe tegevusjuhendi tegemisel tugineti Eesti Õdede Liidu kinnitatud õe ambulatoorse vastuvõtu tegevusjuhendile (Õe ambulatoorse… 2017). Teenus sisaldab patsiendi ja tema lähedaste nõustamist ja õpetamist, patsiendi terviseseisundi hindamist ning terviseriskide analüüsi. Vastuvõtul mõõdetakse patsiendi tervisenäitajad, kogutakse õendusanamnees, seatakse eesmärgid, koostatakse tegevusplaan, kogu teave ja edasine tegevus dokumenteeritakse ning saadetakse patsiendi digilukku.

Diabeeti põdevatel patsientidel võib olla 3–6 korda suurem risk endoproteesimise järgse infektsiooni tekkeks võrreldes patsientidega, kelle veresuhkur on kuni 6,1 mmol/l (Martinez- Huedo jt 2017, Breznicky jt 2019). Diabeet võib soodustada ka muude endoproteesimise järgsete tõsistuste teket, nagu postoperatiivne aneemia ja periproteesimurd (Martinez-Huedo jt 2017). Seetõttu on tähtis infektsiooni riski vähendamiseks diabeet kontrolli alla saada. SA TÜK-s ei pääse patsient operatsioonile, kui tema kolme kuu keskmine HbA1c > 7,9%. Halb hammaste ja suuõõne tervis suurendab endoproteesimise järgse infektsiooni tekke riski (Premkumar jt 2018, Frey jt 2019), mistõttu peaksid suuõõne haigused enne endoproteesimist olema ravitud (Frey jt 2019). SA TÜK-s kehtivate nõuete kohaselt peab patsiendil suuõõs olema saneeritud, ravitud ja vaba põletikukolletest. Hamba ekstraktsioonist peab olema möödunud vähemalt 28 päeva. Ülekaalulisus võib süvendada põlveliigese osteoartriiti (Neogi ja Zhang 2011). KMI üle 40 kg/m2 suurendab endoproteesimise järgsete tüsistuste 41

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Kirjanduse ülevaade Endoproteesimise eelse ettevalmistuse peamine eesmärk on ennetada operatsioonijärgseid tüsistusi. Üheks raskemaks liigese endoproteesimise järgseks tüsistuseks peetakse endoproteesi infektsiooni (Breznicky jt 2019), mida seostatakse ka endoproteesimise järgse suurema suremusega viis aastat pärast tüsistuse tekkimist (Rezapoor ja Parvizi 2015, Prekumar jt 2018). Ratto jt (2016) loetlevad infektsiooni riskiteguritena halvasti kontrollitud diabeeti (glükohemoglobiin > 7%), halba toitumust, rasvumist (KMI > 40 kg/m2), pikka haiglaravi perioodi, immuunpuudulikkust, reumatoidartriiti, aneemiat, meessugu, suitsetamist, alkoholi tarvitamist (> 40 ühiku nädalas), maksa- ja kroonilisi neeruhaigusi, posttraumaatilist artriiti ning eelnevat operatsiooni opereeritaval liigesel. Breznicky jt (2019) väidavad, et infektsiooni tekkimise riski on teatud määral võimalik enne endoproteesimist vähendada.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

riski (Si jt 2014, Ratto jt 2016, Premkumar jt 2018, Breznicky jt 2019) ja see halvendab endoproteesi oodatavat eluiga (Lungu jt 2016). Suur KMI põhjustab endoproteesi ja luu liidese vahelise ülekoormuse. Operatsioonijärgse liigese funktsiooni parandamiseks tuleb enne tegelda patsiendi liigse kehakaaluga (Canavos ja Dagneaux 2018). SA TÜK-s on plaanilisele esmasele endoproteesimisele pääsemise eeldus KMI piirmäär 40 kg/m2. 2019. aastal oli Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmete kohaselt eestlaste suremus kardiovaskulaarsüsteemi (KVH) haigustesse üle 20-aastaste inimeste seas 60,2%, võrreldes kõikide surmapõhjustega. Tootsi jt (2013) tõid oma artiklis välja, et OA ja KVH on omavahel tihedalt seotud, sest nende puhul kattuvad paljud riskitegurid (nt ülekaal, vähene liikumine) ja patofüsioloogilised protsessid. Kongestiivne südamepuudulikkus on ka periprosteetilise liigesepõletiku üks riskiteguritest (Martinez-Huedo jt 2017). Endoproteesimise eelses ettevalmistuses on tähtis valmistada patsient ette operatsiooniks taastumise perioodiks (Specht jt 2018). Patsient peab teadma, mis teda pärast operatsiooni ees ootab. Patsientide rahulolu suurendamiseks tuleb välja selgitada nende endi ootused liigese endoproteesimisele ning neid võrrelda endoproteesimise järgsete tõenduspõhiste keskmiste tulemustega (Canavos ja Dagneaux 2018). Puudulik operatsioonieelne ettevalmistus on seotud postoperatiivse valu ja funktsioonihäirega ning selle tulemusena ka suuremate kuludega (Lungu jt 2016, Specht jt 2018). Boland jt (2018) uurisid Kanadas operatsioonieelsete professionaalsete konsultatsioonide vajalikkust põlveliigese keskmise või raske osteoartroosiga patsientidel. Tulemustest selgus, et nõustatud patsientide seas vähenes operatsioonide arv ja patsiendid, kellele tehti selgitustööd, valisid väiksema tõenäosusega ravimeetodiks operatsiooni.

Projekti teises etapis (04.2022–05.2022) selgitatakse välja 2019. aastal edasilükkunud endoproteesimise põhjused, milleks on eelnevalt vaja saada luba TÜ inimuuringute eetika komiteelt. Plaanis on koguda SA TÜK ortopeedia osakonna nii statsionaarsete kui ka ambulatoorsete patsientide haiguslugudest (EHL-st) andmeid endoproteesimise operatsioonide edasilükkamiste põhjuste kohta ajavahemikul 01.01.2019–01.01.2020. Hetkeolukorra väljaselgitamine on tähtis projekti käigus planeeritava teenuse mõjuhinnanguks. Ortopeediaõe vastuvõtuteenuse väljatöötamine Arendusprojekti käigus luuakse ja määratakse kindlaks õe iseseisva vastuvõtu sisu, mis kinnitatakse vastavasisulise dokumendina. Õe vastuvõtu sisu määratletakse sotsiaalministeeriumi määruse „Iseseisvalt 43

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Arendusprojekti tegevused ja tulemused Hetkeolukorra ülevaade Projekti esimeses etapis (29.08.2019–26.02.2020) määrati kindlaks ja analüüsiti edasilükkunud endoproteesimise põhjuseid. Selgus, et peamised operatsiooni edasilükkamise põhjused olid patsientide ebatõhusalt ravitud kaasuvad haigused, saneerimata hambad, muutused verepildis ja nahakahjustused. Arvutati välja, kui palju oleks SA TÜK ortopeedia osakond raha kokku hoidnud nende patsientide haigusjuhtudelt, kes operatsioonile ei pääsenud. Ühe hospitaliseeritud patsiendi standardne ettevalmistus operatsiooniks maksab keskmiselt 280 eurot. Ettevalmistus hõlmab endas vereanalüüside võtmist, elektrokardiograafiat (EKG) ja röntgeniülesvõtteid liigesest. Andmete kogumise perioodil kasutati 19 320 eurot nende patsientide vahetuks operatsioonieelseks ettevalmistuseks, kes operatsioonile ei pääsenud. Haigekassa hinnakirja järgi on ühe õe iseseisva vastuvõtu hind 12,10 eurot (Eesti Haigekassa...2020). Kui operatsioonilt tagasi saadetud patsiendid oleksid käinud varem õe vastuvõtul ja nende probleemid oleksid saanud ambulatoorselt lahendatud, oleks see kokku maksnud 834,90 eurot ehk kokku oleks hoitud 18 485,10 eurot.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

osutada lubatud ambulatoorsete õendusabi teenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning õendusabiteenuste PKL-199 / Õe ja ämmaemanda vastuvõtu osutamise kord 2/4 osutamise tingimused“ (RT I, 19.05.2016, 14) kohaselt. Dokumendis kirjeldatakse vastuvõtu osutamise üldisi tingimusi, registreerimise korda, vastuvõtu sisu ja nõustamise valdkondi, dokumenteerimise korda, vastuvõtu käigus sooritatud tegevusi ning toiminguid. Haigusjuhu dokumenteerimine toimub sotsiaalministeeriumi määruse „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ (RT I, 03.05.2019, 3) kohaselt. Vastuvõtu kvaliteet peab vastama sotsiaalministeeriumi määrusele „Iseseisvalt osutada lubatud ambulatoorsete õendusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning õendusabiteenuste osutamise tingimused“ (RT I, 19.05.2016, 14). Operatsioonile saamise nõuete kokkuleppimine toimub projekti ajakava järgi. Eesmärk on kõikide huvigruppide ja partnerite (Eesti Ortopeedia Selts, SA Tartu Ülikooli Kliinikum) kaasamine teenuse väljatöötamise protsessi. Dokumenteeritakse täpselt, millised on nõuded patsientidele operatsioonile pääsemiseks, sealhulgas KMI väärtus, suuõõne seisukord, kaasuvate krooniliste haiguste seisukord ja kontroll, vereanalüüside ja EKG olemasolu vajalikkus ning ajalised kehtivused. Projekti õnnestumise ja tulemuste seisukohalt on koos partneritega vaja kindlaks määrata patsiendi teekond ortopeedi vastuvõtult liigese endoproteesimiseni. Ortopeediaõe iseseisva vastuvõtu juhendi koostamisel lähtutakse Eesti Õdede Liidu poolt 2016. aastal välja antud dokumendist „Õe ambulatoorse vastuvõtu tegevusjuhend“ (Õe ambulatoorse...2017). Ortopeediaõe vastuvõtuteenuse katsetamine Projekti käigus luuakse õe iseseisev vastuvõtt, kuhu ortopeed suunab patsiendid vahetult pärast põlve- või puusaliigese esmasesse endoproteesimise järjekorda võtmist. Vastuvõtt toimub katseprojekti raames SA TÜK-s üks kord nädalas 8 tundi, vastuvõtu pikkus ühe patsiendi jaoks on 60 minutit. Õde teeb patsiendi esmase terviseseisundi hindamise ja nõustab teda. Kuus kuud pärast esmast õe vastuvõttu toimub kordusvastuvõtt 44

Ortopeediaõe iseseisva vastuvõtu teenuse katsetamise käigus jälgitakse teenuse kulgu ja arengut, kogutakse osutatavale teenusele pidevalt tagasisidet ning hinnatakse selle kvaliteeti. Tagasisidele tuginedes parendatakse pakutavat teenust kogu aeg. Eesmärk on eduka teenuse korral laiendada ortopeediaõe iseseisvat teenust üle Eesti. Vastuvõtukabineti otsimisel ja komplekteerimisel lähtutakse Riigi Teatajas esitatud määrusest „Nõuded õendusabi iseseisvaks osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele“ (vastu võetud 13.08.2010 nr 56) (Nõuded… 2020). Projekti teavitustegevus Projekti käigus (01.01.2022–31.12.2025) toimub pidevalt laiema üldsuse teavitamine ortopeediaõe iseseisvast vastuvõtust. Selleks kasutatakse sotsiaal- ja trükimeediat ning esinetakse raadiosaadetes. Teabelehti ortopeediaõe iseseisvast vastuvõtust levitatakse patsientidele perearsti- ja tervisekeskustes. Projekti juhtimine Pidevalt dokumenteeritakse projekti tegevusi ja nendega seotud otsuseid, mis on tähtsad projekti elluviimiseks. Projekti käigus toimub pidevalt projekti tulemuste ja eelarve täitmise hindamine, vajaduse korral projektitegevuste ja kulude korrigeerimine selleks, et projekt saaks edukalt rakendatud. Projekti juhtimisel on tähtis ka andmehaldusplaani koostamine, selle täitmise hindamine ning täiendamine. Andmehaldusplaani tegemiseks kasutatakse vabavaralist DMPonline’i (Data Management Plan) tööriista.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

patsiendi terviseseisundi hindamiseks. Patsiendid jäävad õe vaatevälja kuni endoproteesimiseni. Patsiendid teavad, kuhu pöörduda diagnoosi saamisest operatsioonini, neid toetab tugisüsteem ja vajaduse korral on võimalik patsiente kiiremini operatiivsele ravile saata.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Projekti oodatavad tulemused Projekti käigus on koostatud patsiendi teekonna (diagnoosi saamisest operatsioonini) ja õe iseseisva vastuvõtu juhend. Samuti on avatud on ortopeediaõe iseseisev vastuvõtt SA TÜK-s. Projekti eeldatav mõju Seoses patsientide sujuva teekonnaga diagnoosi saamisest operatsioonini suureneb patsientide ja õdede rahulolu. Endoproteesimisele tulevate patsientide terviseseisund on paremini kontrollitud ja patsientide teadlikkus endoproteesimisega seonduvast on paranenud. Tühistatud endoproteesimiste arv on vähenenud 75% ja sellega seoses lüheneb järjekord endoproteesimisele poole võrra. Patsientide jaoks lüheneb ravile saamise aeg, paraneb nõustamise kvaliteet, toetavate teenuste kättesaadavus ja endoproteesimise järgne elukvaliteet. Õe iseseisev vastuvõtt on praeguse tervishoiusüsteemi toimiv osa. Projekti mõjul suureneb inimeste usaldus õdede ja õe iseseisva vastuvõtu suhtes. Õdesid ja õe iseseisvat vastuvõttu väärtustatakse rohkem. Projekti lisaväärtusena toome nähtavale õe kui hinnatud ja tunnustatud spetsialisti. Projekti tulemusena on võimalik näidata kogu Eestile, et õed on pädevad iseseisvalt patsiente vastu võtma, nende terviseseisundit jälgima ja nõustama. Järjekorrad ortopeedi esmasele vastuvõtule on 6 kuud. Õe iseseisev vastuvõtt võimaldab ortopeedide koormust vähendada ja vastuvõttude järjekordi lühendada. Esmase endoproteesimise järjekorda võetud patsientidel on võimalus tulla õe korduvale vastuvõtule, kus õde nõustab ja vajaduse korral konsulteerib ortopeediga. Õe iseseisvat vastuvõttu on võimalik laiendada ka postoperatiivseks järelkontrolliks, mis omakorda võimaldab lühendada järjekordi ortopeedide vastuvõtule. Probleeme, mis jäävad õe pädevuse piiridesse, saab õde ise lahendada. Arsti sekkumist vajavate juhtumite puhul suunab õde patsiendi ortopeedi vastuvõtule. 46

Projekti riskid ja nende maandamise plaan Erimeelsuste tekkimine juhendite koostajate vahel teabe sisu ja esitamise osas on risk, mille tekkimisel muutub keerukaks juhendite ja info sisu väljatöötamine ning kinnitamine. Riski esinemise tõenäosust on hinnatud väikseks. Riski vähendamiseks on plaanis küsida ekspertide hinnangut, kaasata huvigruppe juhendite koostamisse ja olla valmis kompromissideks. Projekti ajagraafikutest ja projektiplaanist kinnipidamiseks on vajalik, et töökorralduse muutus toimuks eesmärgipäraselt. Tähtis on tõhus koostöö ortopeedidega. Töökorralduse muutmise ebaõnnestumise riski tekkimise tõenäosus on väike. Riski hajutamiseks tellitakse EHL-i arendajalt patsiendi loo lõpetamise juurde rida „suunata ortopeediaõe vastuvõtule“. Pädeva ja motiveeritud inimressursi puudumise mõju on hinnatud keskmiseks, mille esinemise tõenäosus on väike. Riski hajutamiseks on planeeritud lisaressursi kaasamist vähemalt kahe õe töökoha avamisega. Palgafondide suurenemine võib olla tõenäoline, kui sõlmitakse riiklikke kollektiivleppeid haigekassa teenuste hindade suurenemise arvelt. See toob kaasa eelarve suurenemise riski. Riski maandamiseks arvestatakse töötajate palgafondi määramisel katseprojekti kolmeaastase kestusega.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Õe iseseisva vastuvõtu toimimise aluseks on multidistsiplinaarne meeskond ja õe enda initsiatiiv probleeme lahendada. Motiveeritud õed töötavad iseseisvamalt ja on julgemad otsuseid vastu võtma. Vastuvõtu kvaliteedi parendamise põhieesmärk on patsiendi ravi ja hoolduse kvaliteediprobleemide lahendamine. Lahendamist vajavate probleemide väljaselgitamisel osalevad kõik raviprotsessis osalejad. Õendusteenuse osutamisse on kaasatud ka teised sidusrühmad eri valdkondadest. Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö on tõhus.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Allikaloend Allen, K. D., Golightly, Y. M. (2015). Epidemiology of osteoarthritis: state of the evidence. Curr Opin Reumathol, 27(3): 276–283. Bengtsson, M. (2016). How to plan and perform a qualitative study using content analysis. Nursing Plus Open, 2: 8–14 Boland, L., Taljaard, M., Dervin, G., Trenaman, L., Tugwell, P., Pomey, M.-P., Stacey, D. (2017). Effect of patient decision aid was influenced by presurgical evaluation among patients with osteoarthritis of the knee. Canadian Journal of Surgery, 60(6). Breznicky, J., Hlavac, M., Novak, M., Hrncar, M. (2019). Risk factors for periprosthetic joint infection of the hip and knee. Med Glas (Zenica), 17(1): 92–97. Canavos, F., Dagneaux, L. (2018). Quality of life after total knee arthroplasty. Orthopaedics & Traumatology: Surgery & Research, 104(1): 41–46 Colorafi, K., J., Evans, B. (2016). Qualitative descriptive methods in health science research. HERD: Health Environments Research & Design Journal, 19. Dell´Isola, A., Vinblad, J., Lohmander, S., Svensson, A.-M., Turkiewich, A., Franzen, S., Naucler, E., W-Dahl, A., Abbott, A., Dahlberg, L., Rolfson, O., Englund, M. (2019). Understanding the role of diabetes in the osteoarthritis disease and treatment process: a study protocol for the Swedish Osteoarthritis and Diabetes (SOAD) cohort. BMJ Open, 9: e032923. Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu. Vastu võetud 19.12.2019 nr 116. Määrus kehtestatakse ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 ja § 331 lõike 1 alusel. Frey, C., Navarro, S., M., Blackwell, T., Lidner, C., Del Schutte Jr, H. (2019). Impact of dental clearance on total joint arthroplasty: A systematic review. World Journal of Orthopaedics, 10(12): 416–423. Graneheim, U. H., Lindgren, B.-M., Lundman, B. (2017). Methodological challanges in qualitative content analysis: a discussion paper. Nurse Education Today, 56: 29–24. Lungu, E., Vendeittoli, P.-A., Desmeules, F. (2016). Preoperative determinants of Patientreported pain and physical Function levels following total knee arthroplasty: a systematic review. The Open Orthopaedics Journal, 10: 213–231. Martinez-Huedo, M. A., Jimenez-Garcia, R., Jimenez-Trujillo, I., Hernandez-Barrera, V., Lopez, B. R., Lopez-de-Andrez, A. (2017). Effect on type 2 diabetes on in-horpital postoperative complivations and mortality after primary total hip and knee arthroplasty. The Journal of Arthroplasty, 32(12): 3729–3734. 48

rative anxiety in patients programmed for knee replacement surgery: preventive controlled and randomized clinical trial. Investigacion y Educacion en Enfermeria, 37(2). Neogi, T., Zhung, Y. Osteoarthritis prevention. (2011). Curr Open Reumathol, 23(2): 185–91. Nõuded õendusabi iseseisvaks osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele (2010). Sotsiaalminister, EV Sotsiaalministeerium. Tallinn. Piirsalu, E., Piirisild, J., Teder, V., Kask, K. (2018). Randme posttraumaatiline artroos. Eesti Arst, 97(5): 247–252. Postler, A., Lützner, C., Beyer, F., Tille, E., Lützner, L. (2018). Analysis of total knee arthroplasty revision causes. BMC Muscoskeletal Disorders, 19: 55. Premkumar, A., Morse, K., Levack, A. E., Bostrom,M. P., Carli, V. (2018). Periprosthetic joint infection in patients with inflammatory joint disease: prevention and diagnosis. Current Rheumatology Reports, 20(11): 68 Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030 (2020). EV Sotsiaalministeerium. Tallinn. Ratto, N., Arrigoni, C., Rosso, F., Bruzzone, M., Dettoni, F., Bonasia, D., E., Rossi, R. (2016). Total knee arthroplasty and infection: how surgeons can reduce risks. Efort Open Reviews, 1(9): 339–344. Rezapoor, M., Parvizi, J. (2015). Prevention of periprosthetic joint infection. The Journal of Arthroplasty, 30(6): 902–907. Si, H., Zeng, Y., Shen, B., Yang, J., Zhou, Z., Kang, P., Pei, F. (2015). The influence of body mass index on the outcomes of primary total knee arthroplasty. Knee Surgery, Sports Traumatology, Arthroscopy, 23: 1824–1832. Silisteanu, S. C., Antonescu, E., Totan, M. (2019). Study on the importance of medical treatment and physical methods in recovering patients with knee osteoarthritis. Balneo Research Journal, 10(2): 82–89. Specht, K., Agerskov, H., Kjaersgaard-Andersen, P., Jester, R., Pedersen, B. D. (2018) Patients´ experiences during the first 12 weeks after discharge in fast-track hip and knee arthroplasty - a qualitative study. International Journal of Orthopaedic and Trauma Nursing, 31: 13–19.

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Medina-Garzon, M. (2019). Effectiveness of a nursing intervention to diminish preope-

ARTIKLID MAGISTRITÖÖDEST

Tervise Arengu Instituut. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. SD21: Surmad põhjuse soos ja vanuserühma järgi. Tootsi, K., Märtson, A., Zilmer, M., Kals, J. (2013). Osteoartroosi kardiovaskulaarne profileerimine. Eesti Arst, 92(11): 627–633. Traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku 2019 aasta aastaaruanne. (2020). Turner, D. W. (2010). Qualitative interview design: A practical guide for novice investigators. The Qualitative Report, 15(3): 754–760. Vaismoradi, M., Jones, J., Turunen, H., Snelgrove, S. (2015). Theme development in qualitative content analysis and thematic analysis. Journal of Nursing Education and Practice, 6(5): 100–110 Õe ambulatoorse vastuvõtu tegevusjuhend (2017). Eesti Õdede Liit. Tallinn. Õunapuu, L. (2014). Kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimisviis sotsiaalteadustes. Tartu Ülikool Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia 2021-2030 (2020). Eesti Õdede Liit, Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Õendusjuhtide Ühing. Tallinn.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

FOOKUSTÄPI SUURUSE, ÜLESVÕTTEGEOMEETRIA JA KUJUTISE LAHUTUSVÕIME VAHELINE SEOS LASTE RINDKEREÜLESVÕTETEL The Relationship Between Focal Spot Size, Imaging Geometry and Image Resolution in Paediatric Chest Imaging Egne Kürsa, Erik Landõr, Kalle Kepler Abstract In conventional paediatric radiography, it is recommended to use small focal spot for thoracic imaging, which limits the use of larger X-ray tube currents. A longer exposure time is necessary to obtain images at lower currents, which can cause motion artefacts. The aim of the study was to find out the relationship between the focal spot size, imaging geometry and image resolution in paediatric chest imaging and explore the possibility to use large focal spot in paediatric chest images. The experiments were carried out using Siemens Ysio radiograph. A pinhole diaphragm was used to image the focal spot and the resulting image was used to take its measurements. Maximum resolution was determined using a bar pattern at various focus to receptor distances (FRD). Doses of the performed exposures were recorded. The focal spot sizes (both 0.6 mm and 1.0 mm) corresponded to the dimensions declared by the manufacturer. For the small focal spot, the determined image resolution was 3.4 line pairs per mm (lp/mm) at FRD of 100, 150, 180 and 250 cm, limited by the maximum resolution of the image receptor, 3.47 lp/mm. As for the large focal spot, the image resolution increased from 2.8 lp/mm at 100 cm FRD to 3.4 lp/mm at 180 cm FRD. While additional filtration of 0.1 mm Cu did not significantly affect the resolution of the images, the entry skin 51

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

dose decreased by 41% for the small focal spot and 44% for the large focal spot at FRD of 100 cm. A significant difference in image resolution was determined for images taken with the small and large focal spot at FRD of 100 cm. The difference is reduced by increasing FRD. In conclusion, while at the FRD of 100 cm it is preferable to use the small focal spot, starting from FRD of 105 cm the large focal spot, allowing larger tube currents and shorter exposure times, should be used to obtain paediatric chest images. Theoretically, higher resolution images could be obtained by using the small focal spot or larger FRD, but this is limited by the relatively low resolution of the common digital image receptors. Keywords: paediatric radiography, chest imaging, focal spot, imaging geometry, resolution, focus to receptor distance Sissejuhatus Rindkereülesvõtted on ühed enim tehtavad uuringud laste röntgendiagnostikas. Euroopa Komisjoni välja antud juhendi „European Guidelines on Quality Criteria for Diagnostic Radiographic Images in Paediatrics“ (edaspidi Euroopa juhend) (Kohn jt 1996) kohaselt tuleb laste rindkereülesvõtete tegemiseks kasutada fookustäppi suurusega 0,6 mm (maksimaalne lubatav fookustäpi suurus on 1,3 mm), lisafiltratsiooni (1 mm Al ja 0,1 mm Cu või 0,2 mm Cu) ja fookus-retseptor-kaugust 100–150 cm, kusjuures säriaeg ei tohi ületada 10 ms otseprojektsiooni puhul ja 20 ms külgprojektsiooni puhul. Väikese fookustäpi korral võib tugeva voolu ja lühikese säriaja kasutamine kaasa tuua röntgentoru anoodi ebaühtlase kuumenemise (Schueler 2000), mis lühendab anoodi eluiga ja võib äärmisel juhul põhjustada anoodi purunemise. Väikese fookustäpi puhul kasutatav hõõgniit on ka mõõtmetelt pisem, seetõttu on röntgentorule rakendatud voolutugevus väikese fookustäpi kasutamisel piiratud (Gorham ja Brennan 2010). Kui voolutugevus on piiratud, pikeneb ülesvõtte tegemisel säriaeg, mis võib ülesvõttel kaasa tuua liikumisartefaktid. Mida väiksem on fookustäpp, seda parem on geomeetriline teravus ülesvõttel 52

Tänapäevastes radiograafiasüsteemides kasutatakse digitaalpildiretseptoreid. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radiograafia õppekabinetis asuva radiograafi Siemens Ysio lauas oleva pildiretseptori lahutusvõime (pildiretseptori kahe piksli (joonepaari) ulatuse pöördväärtus) on 3,47 joonepaari millimeetri kohta (jp/mm) ja vertikaalstatiivis oleva pildiretseptori lahutusvõime on 3,6 jp/mm (Siemens 2011). Varem analoogradiograafias kasutatud filmi ruumiline lahutusvõime oli suurem, jäädes vahemikku 5–8 jp/mm (Dowsett jt 2006: 192). Gorham ja Brennan (2010) on välja toonud, et kuigi erinevad organisatsioonid on andnud soovitusi erinevate projektsioonide puhul fookustäpi suuruse osas, ei ole selge, millel need soovitused põhinevad. Käesoleva töö autoritel tekkis huvi välja selgitada, kas fookus-retseptorkaugust suurendades on võimalik kompenseerida suurema fookustäpi kasutamisest tulenevat suuremat geomeetrilist ebateravust, milliseid ülesvõtte parameetreid tuleb selleks kasutada ja millised piirangud sellega kaasnevad laste rindkereülesvõtete tegemisel. Uurimuse eesmärk oli välja selgitada fookustäpi suuruse, ülesvõttegeomeetria ja kujutise lahutusvõime vaheline seos laste rindkereülesvõtetel ning suure fookustäpi kasutamise võimalused laste rindkereülesvõtete tegemisel. Sellest tulenevalt püstitati järgnevad uurimisülesanded: 1) mõõta Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis asuva radiograafi Siemens Ysio fookustäppide suurust ja võrrelda mõõdetud tulemusi tootja deklareeritud fookustäpi suurusega; 2) arvutada ülesvõtte geomeetriline piirlahutusvõime mõõdetud fookustäpi suuruse põhjal erinevate fookus-retseptor-kauguste jaoks tüüpilise lapspatsiendi läbimõõdu korral; 53

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

(Schueler 2000) ja sellest tulenevalt ka parem ülesvõtte lahutusvõime. Just parema lahutusvõime saavutamiseks on ülesvõtte diagnostilise kvaliteedi seisukohast eelistatud väikese fookustäpi kasutamine.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

3) selgitada, millistel fookus-retseptor-kaugustel on võimalik teha laste rindkere ülesvõtteid suure fookustäpiga lahutusvõime nõrgenemiseta; 4) määrata tegelik kõrgkontrastne lahutusvõime ribafantoomi abil laste rindkereülesvõtete tegemisel ja võrrelda seda arvutusliku geomeetrilise piirlahutusvõimega; 5) mõõta patsiendi naha sisenddoosi ja hinnata patsiendi efektiivdoosi erinevate ülesvõtteparameetritega tehtud ülesvõtete puhul. Võtmesõnad: lasteradiograafia, rindkereülesvõte, fookustäpp, ülesvõttegeomeetria, lahutusvõime, fookus-retseptor-kaugus Metoodika Uurimistöö raames toimusid katsed Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis asuval täisdigitaalsel radiograafil Siemens Ysio. Katsed viidi läbi 2020. aasta veebruaris. Fookustäpi suuruse mõõtmiseks tehti ülesvõtted mikroauktestfantoomiga. Fookustäpi suurus mõõdeti fookustäpi suuruse määramiseks seadmel, millega kavatseti teha järgnevad katsed ja veenduda, kas selle suurus vastab tootja deklareeritule. Mikroauk-testfantoom kinnitati kleeplindiga kollimaatori külge valgusvälja keskele ja valgusväli kollimeeriti fantoomi suurusele sobivaks. Fookus-retseptor-kauguseks seati 100 cm ja ülesvõtted tehti lauale asetatud täisdigitaalse pildiretseptoriga. Ülesvõtte parameetrid nii suure kui ka väikese fookustäpi suuruse mõõtmisel olid järgmised: torupinge 55 kV, vool 40 mA ja säriaeg 500 ms. Fookustäppide mõõtmed tehti kindlaks pärast ülesvõtete tegemist tööjaama arvutis. Geomeetriline piirlahutusvõime punktides millimeetri kohta arvutati välja valemi Vg = M/(F × (M–1)) abil, kus M on suurendus (fookus-retseptor-kauguse ja fookus-objektkauguse suhe) ja F on fookustäpi suurus (Aichinger jt 2012: 42). Valemist 54

Laste rindkereülesvõtete lahutusvõime mõõtmiseks kasutati ülesvõtete tegemiseks erineval fookus-retseptor-kaugusel ribafantoomi. Töös kasutatud ribafantoom oli 0,1 mm paksusest pliist ja võimaldas lahutusvõime määrata vahemikus 0,6–5,0 jp/mm. Ribafantoom kinnitati laua kohale või vertikaalstatiivi ette 20 cm kaugusele pildiretseptori pinnast. Vahemaa põhines eeldataval lapse rindkere läbimõõdul 15 cm, millele lisandus 5 cm vahe retseptori ja laua/vertikaalstatiivi pinna vahel. Käesolevas töös kasutati lapse keha imiteerimiseks 0,2 mm paksust vaskplaati. Lahutusvõime määramiseks hinnati ülesvõttel absorberi ridade vaheliste joonte katkematust. Maksimaalne väärtus, mille puhul oli joon hindaja arvates katkematu, vastas pildiretseptori maksimaalsele lahutusvõimele. Ülesvõtete tegemisel kasutati alljärgnevaid parameetreid: 1) patsiendi asend: laual või vertikaalstatiivi ees; 2) röntgentoru pinge: 70 kV; 3) fookustäpi suurus: 0,6 mm ja 1,0 mm; 4) hajukiirtevõre: ei kasutatud; 5) fookus-retseptor-kaugus: laual tehtavate ülesvõtete puhul 100 cm ja 150 cm ning vertikaalstatiivil 150 cm, 180 cm ja 250 cm. Lisafiltratsiooni mõju uurimiseks ülesvõtteparameetritele tehti ülesvõtted ka kollimaatori ette kinnitatud 0,1 mm ja 0,2 mm vaskplaadiga. Kokku tehti 30 ülesvõtet ja kaasuvat mõõtmist. Kõik ülesvõtted salvestati DICOM-i formaadis failidesse. Ülesvõtete parameetrid ning tulemused märgiti Microsoft Exceli tabelarvutustarkvara tabelisse. Ribafantoomi abil sooritatud lahutusvõime tulemusi hindasid mõlemad autorid iseseisvalt visuaalselt.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tulenevalt sõltub geomeetriline piirlahutusvõime uuritava objekti läbimõõdust. Kuna autoreid huvitas geomeetriline piirlahutusvõime laste rindkereülesvõtete tegemisel, siis võeti arvutustes objekti läbimõõduks 15 cm, mis vastab viieaastase lapse rindkere läbimõõdule inspiiriumis (Kyoto Kagaku 2020).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Naha sisenddoos mõõdeti pooljuhtanduriga dosimeetriga Piranha Black (RTI Group, Rootsi) ja detektoriga RTI Dose Probe, millega registreeriti ka teised ülesvõtteparameetrid (pinge, vool, säriaeg). Käesoleva uuringu tarbeks kasutati laste rindkere röntgenülesvõttest saadava efektiivdoosi arvutamiseks PCXMC tarkvara (versioon 2.0.1). Tulemused Mõõdetud fookustäpi suurused olid järgmised: väikese fookustäpi (0,6 mm) suurus pikisuunas oli 0,75 mm ja ristisuunas 0,58 mm ning suure fookustäpi (1,0 mm) suurus pikisuunas oli 1,19 mm ja ristisuunas 0,82 mm. Joonisel 1 on esitatud kasutatud pildiretseptori lahutusvõime ja geomeetriline piirlahutusvõime erinevatel fookus-retseptor-kaugustel sõltuvalt fookustäpi suurusest. Lisaks fookustäpi suurustele 0,6 mm ja 1,0 mm on arvutused tehtud ka Euroopa juhendis lubatud maksimaalse fookustäpi suuruse 1,3 mm kohta.

Joonis 1. Geomeetriline piirlahutusvõime 15 cm läbimõõduga objekti puhul võrreldes pildiretseptori lahutusvõimega 3,47 jp/mm erinevatel fookus-retseptor-kaugustel sõltuvalt fookustäpi suurusest. 56

Joonis 2. Ribafantoomi abil määratud maksimaalse lahutusvõime väärtused suure ja väikese fookustäpiga erinevatel fookus-retseptor-kaugustel a) laual ja b) vertikaalstatiivil ilma lisafiltratsioonita tehtud ülesvõtete puhul ning pildiretseptori lahutusvõime.

Naha sisenddoosi väärtused vähenesid fookus-retseptor-kauguse suurenedes. Naha sisenddoos oli muude parameetrite samasuse korral suurem suure fookustäpiga tehtud ülesvõtete korral. Väikese fookustäpi puhul oli naha sisenddoosi mõõdetud väärtus ilma lisafiltratsioonita fookus-retseptor-kaugusel 100 cm 54,0 µGy, fookus-retseptor-kaugusel 250 cm aga 26,6 µGy. Suure fookustäpiga tehtud mõõtmistel olid vastavad tulemused 67,0 µGy ja 28,1 µGy. Efektiivdoosi väärtused arvutati PCXMC 2.0 tarkvara kasutades doosipindala andmete põhjal ICRP publikatsiooni 103 (ICRP 2008) koefaktorite põhjal. Nagu naha sisenddoosi väärtuste puhul vähenesid efektiivdoosi väärtused fookus-retseptor-kauguse suurenedes ja lisafiltratsiooni lisandudes. 57

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Allpool on graafiliselt välja toodud määratud maksimaalse lahutusvõime tulemused (joonis 2).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Arutelu Fookustäpi suuruse osas jäid tulemused IEC standardis 60336:2020 esitatud maksimaalsete lubatud väärtuste piiresse. Geomeetriline piirlahutusvõime määrab ära, milline on suurim teoreetiliselt võimalik ülesvõttegeomeetriast ja fookustäpi suurusest tulenev lahutusvõime. Reaalne maksimaalne pildi lahutusvõime sõltub ka pildiretseptori lahutusvõimest. Röntgenülesvõtete diagnostilise kvaliteedi seisukohast on tähtis, et geomeetriline piirlahutusvõime ning pildiretseptori lahutusvõime oleksid võimalikult suured ning geomeetriline piirlahutusvõime ei oleks väiksem pildiretseptori lahutusvõimest. Vastasel juhul jääb ära kasutamata pildiretseptori lahutusvõime potentsiaal. Selle illustreerimiseks on joonisel 1 esitatud geomeetrilise piirlahutusvõime graafikud ja võrdluseks toodud ka pildiretseptori lahutusvõime nivoo, mis vastab lahutusvõimele 3,47 jp/mm. See oli uurimistöös kasutatud pildiretseptori lahutusvõime laual tehtud ülesvõtete puhul. Nagu jooniselt 1 näha, jääb suure fookustäpi puhul geomeetriline piirlahutusvõime (3,33 jp/ mm) 100 cm fookus-retseptor-kaugusel napilt alla pildiretseptori lahutusvõimele (3,47 jp/mm) ja võrdsustub sellega alles 105 cm fookusretseptor-kauguse juures. Sellest fookus-retseptor-kaugusest alates ei ole pildi lahutusvõime seisukohalt vahet, kas teha ülesvõte väikese või suure fookustäpiga. Tehtud katsete tulemustest nähtub (joonis 2), et suure fookustäpiga tehtud ülesvõtete lahutusvõime läheneb fookus-retseptor-kauguse suurenedes pildiretseptori lahutusvõimele. Tehtud katsete puhul on puuduseks suur mõõtemääramatus, mille põhjuseks on eelkõige ribafantoomi võimaldatavad diskreetsed väärtused lahutusvõime määramisel, ribafantoomi abil saadud kujutise visuaalne hindamine ja ribafantoomi asend pildiretseptori suhtes. Et hinnata, kas laste rindkereülesvõtetel võiks kasutada suurt (1,0 mm) fookustäppi ja millisest fookus-retseptor-kaugusest alates, tuleb tugineda geomeetrilise piirlahutusvõime arvutustele ja arvestada sellega, et piirav 58

Mõõtmistulemustest on näha, et fookus-retseptor-kaugust muutes vähenes naha sisenddoos nii suure kui ka väikese fookustäpi puhul. Ka Karami jt (2016: 3424) uuringu tulemused näitavad, et suure fookustäpiga tehtud rindkereülesvõtte fookus-retseptor-kauguse suurendamine vähendas sisenddoosi 32,2%, kusjuures ülesvõtte pildikvaliteedis ei ilmnenud märkimisväärseid muutusi. Järeldused Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis asuval radiograafil Siemens Ysio tehtud mõõtmiste tulemusena tuvastati, et nii väikese (0,6 mm) kui ka suure (1,0 mm) fookustäpi suurus vastas tootja deklareeritud fookustäpi suurusele. Võttes arvesse mõõdetud fookustäpi suurusi, arvutati välja geomeetriline piirlahutusvõime erinevate fookus-retseptor-kauguste puhul 15 cm rindkere läbimõõduga lapspatsiendi jaoks. Geomeetriline piirlahutusvõime ja pildiretseptori lahutusvõime peab olema võimalikult suur, et saada hea diagnostilise kvaliteediga ülesvõte, ning pildiretseptori lahutusvõime peab ületama geomeetrilise piirlahutusvõime, et fookuskauguse suurendamisest tulenev lahutusvõime kasv oleks realiseeritav. Arvutuste tulemustest võib järeldada, et 15 cm rindkere läbimõõduga lapsele suure fookustäpiga 100 cm fookus-retseptor-kauguse korral tehtaval ülesvõttel 59

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tegur on digitaalpildiretseptori (röntgenfilmiga võrreldes palju väiksem) lahutusvõime. Kuna suure fookustäpiga tehtaval ülesvõttel võrdsustub 15 cm läbimõõduga objektist ülesvõtete tegemisel geomeetriline piirlahutusvõime pildiretseptori lahutusvõimega fookus-retseptor-kaugusel 105 cm, siis sellest fookus-retseptor-kaugusest alates ei ole kõrgkontrastse lahutusvõime seisukohast vahet, kas teha ülesvõte väikese või suure fookustäpiga. Kui ülesvõetava objekti läbimõõt on väiksem kui uurimuses näiteks toodud 15 cm, siis väheneb ka piirlahutusvõime valemis fookus-retseptor-kauguse ja fookus-objekt-kauguse suhet iseloomustav suurendus M, mille tõttu geomeetriline piirlahutusvõime paraneb veelgi.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

jääb geomeetriline piirlahutusvõime (3,33 jp/mm) alla radiograafi Siemens Ysio pildiretseptori lahutusvõimele (3,47 jp/mm). Kuigi väikese fookustäpi kasutamisel ületab geomeetriline piirlahutusvõime märkimisväärselt samadel tingimustel pildiretseptori lahutusvõimet (ulatudes kuni 5,56 jp/mm), jääb ka väikese fookustäpi puhul siiski määravaks pildiretseptori lahutusvõime. Eelneva põhjal tuleks 100 cm fookus-retseptor-kaugusel rindkere 15 cm läbimõõduga lapspatsiendil eelistada ülesvõttel siiski väikest fookustäppi. Geomeetriline piirlahutusvõime ületab rindkere 15 cm läbimõõduga lapspatsiendi puhul pildiretseptori lahutusvõime 3,47 jp/mm fookus-retseptor-kaugusel 105 cm. Kuna lahutusvõime seisukohast on peamine piirav tegur pildiretseptori lahutusvõime, siis võib väita, et 15 cm läbimõõduga objektist ülesvõtte tegemisel digitaalpildiretseptoriga ei ole alates fookusretseptor-kaugusest 105 cm enam lahutusvõime seisukohast vahet, kas ülesvõte tehakse väikese või suure fookustäpiga ning soovitus eelistada väikest fookustäppi ei ole kõnealustes tingimustes põhjendatud. Tehtud mõõtmistel määrati väikese fookustäpiga ülesvõtetel maksimaalseks lahutusvõimeks 3,4 jp/mm fookus-retseptor-kaugustel 100, 150, 180 ja 250 cm. Suure fookustäpi puhul olid vastavatel fookus-retseptorkaugustel tulemused 2,8, 3,1, 3,4 ja 3,1 jp/mm. Määratud väärtused jäid märgatavalt alla geomeetrilise piirlahutusvõime, sest piiravaks teguriks osutus pildiretseptori lahutusvõime (laual kasutataval 3,47 jp/mm ja vertikaalstatiivil kasutataval 3,60 jp/mm). Euroopa juhendis lubatud maksimaalse fookustäpi 1,3 mm kasutamise korral tuleks kõnealuse pildiretseptori lahutusvõime realiseerimiseks valida fookuskauguseks vähemalt 135 cm. Naha sisenddoosi mõõdetud väärtused jäid väiksemaks kui Euroopa Komisjoni avaldatud diagnostiliste referentsväärtuste juhendis toodud naha sisenddoosi referentsväärtus, milleks on 60 µGy 5–15 kg kaaluva lapse puhul. Naha sisenddoosi ja efektiivdoosi väärtused vähenesid 60

Allikaloend Aichinger, H., Dierker, J., Joite-Barfuss, S., Säbel, M. (2012). Radiation exposure and image quality in X-ray diagnostic radiology. Physical principles and clinical applications. Springer: Heidelberg. 37–43. Dowsett, D. J., Kenny, P. A., Johnston, R. E. (2006). The Physics of Diagnostic Imaging. Hodder Arnold: London. 192, 362–363. Gorham, M. S., Brennan, P. C. (2010). Impact of focal spot size on radiologic image quality: A visual grading analysis. Radiography, 16: 304–313. ICRP. (2008). The 2007 Recommendations of the International Commission on Radiological Protection, ICRP Publication 103. https://journals.sagepub.com/doi/ pdf/10.1177/ANIB_37_2-4 Karami, V., Zabihzadeh, M., Danyaei, A., Sahms, N. (2016). Efficacy of Increasing Focus to Film Distance (FFD) for Patient`s Dose and Image Quality in Pediatric Chest Radiography. International Journal of Pediatrics, 4(9): 3421–29. Kohn, M. M., Moores, B. M., Schibilla, H., Schneider, K., Stender, H. S., Stieve, F. E., Teunen, D., Wall, B. (eds.) (1996). European guidelines on quality criteria for diagnostic radiographic images in paediatrics. Report EUR 16261EN. Office for Official Publications of the European Communities: Luxembourg. Kyoto Kagaku (2020). Pediatric Whole Body Phantom “PBU-70”. https://kyotokagaku. com/products_data/manual/ph-2c_manual.pdf Schueler, B. A. (2000). The AAPM/RSNA Physics Tutorial for Residents General Overview of Fluoroscopic Imaging. RadioGraphics, 20(4): 1115–1126. Siemens AG. (2011). Ysio. Kasutusjuhis. Siemens: München, Erlangen. 250–251.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

fookus-retseptor-kauguse suurenedes ja lisafiltratsiooni lisandudes. Seega sai kinnitust, et fookus-retseptor-kauguse suurendamist ja filtratsiooni lisamist võib kasutada patsiendidoosi vähendamiseks.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

SÜDAME VASAKU VATSAKESE TÖÖD TOETAVA SEADMEGA (LVAD) PATSIENTIDE ENAMLEVINUD TÜSISTUSED NING NENDE ENNETAMISEGA SEOTUD ÕENDUSABI JA PATSIENDIÕPETUS Most Common Complications of Patients with a Left Ventricular Assist Device and the Nursing Care and Patient Education Necessary to Avoid Them Lembi Caroline Nohrin, Reet Urban Abstract The best treatment for advanced and irreversible heart failure is heart transplantation. However, the amount of heart donors is limited and often the patient has to wait a long time for a transplant or does not receive a transplant at all. Mechanical circulatory support devices have been created to improve the patients’ quality of life and to give other organ systems a chance to recover. An LVAD (left ventricular assist device) is the most common type of mechanical circulatory assist devices. The aim of the study was to describe the most common complications in patients with an LVAD, prevention of those complications and patient education related to avoiding complications. The study was based on evidence-based literature and consisted of analysing evidence-based literature found to solve the research problem and composing a thematically structured review. Research articles published between 2012-2019 and available as full text in scientific databases were used to compose this review. The number of patients with an LVAD is continuously increasing and nurses working in different departments have to be ready to care for those patients. Therefore, it is important that nurses are aware of potential complications and their prevention options, as well as have the ability to educate patients and their caregivers on the subject. The most common complications after an LVAD 62

Keywords: LVAD, complications, patient education, prevention Sissejuhatus Äge südamepuudulikkus on haigus, mille korral väheneb südame töövõime lühikese aja jooksul. Ägeda südamepuudulikkuse peamised tekkepõhjused on dekompenseerunud krooniline südamepuudulikkus, südame isheemiatõbi, dilatatiivne kardiomüopaatia, rütmihäired, klapirikked, müokardiit või kaasasündinud südamerikked (Paat-Ahi jt 2012). Kaugele arenenud südamepuudulikkuse puhul on parim ravi südame siirdamine, kuid et kõikide patsientide jaoks ei jagu doonorsüdameid, siis on välja töötatud südame vasakut vatsakest toetav mehaaniline pump (Left Ventricular Assist Device, LVAD) (Paat-Ahi jt 2012, Gustafsson ja Rogers 2017). Seade paigaldatakse nii patsiendi seisundi stabiliseerimiseks kuni siirdamiseni kui ka lõpliku ravi eesmärgil juhul, kui patsient ei kvalifitseeru doonorsüdame saamiseks (Paat-Ahi jt 2012, Gedela jt 2019). Südamepuudulikkuse esinemissagedus suureneb pidevalt, samas on organdoonorite hulk piiratud. Samal ajal areneb pidevalt LVAD tehnoloogia ja sellega koos paranevad ka ravitulemused. Võib eeldada, et tulevikus paigaldatakse LVAD seadet abivajavatele patsientidele üha rohkem ja erinevates haiglaosakondades töötavad õed võivad sellega järjest sagedamini kokku puutuda (Kilic jt 2015, Chair jt 2016, Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019, Gedela jt 2019). Õed peavad olema teadlikud LVAD seadmega patsientidel esineda võivatest tüsistustest, mõistma nende tekkepõhjuseid ja teadma, kuidas osutada tüsistuste ennetamiseks selliste patsientide hospitaliseerimisel kvaliteetset õendusabi (Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019). Lisaks on õdede ülesanne patsientide ja nende lähedaste teavitamine ning õpetamine LVAD-ga seotud 63

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

implantation are infections, bleeding, thrombosis, dysrhythmias, hypo- and hypertension. Nursing care focused on avoiding complications consists of sterile dressing changes of the driveline site, monitoring the patient’s status and measuring the mean arterial blood pressure and the international normalized ratio.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

küsimustes – kõhukaabli haava sidumine, seadme tavapärane hooldus ja tegutsemine hädaolukordades. Põhjalik patsiendiõpetus aitab ennetada tüsistuste teket ning parandab koostööd patsiendi ja tervishoiutöötajate vahel (Marcucilli jt 2014, Capriotti ja Micari 2019). Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada südame vasaku vatsakese tööd toetava seadmega patsientidel tekkida võivaid enamlevinud tüsistusi ja nende ennetamist ning tüsistuste vältimisega seotud patsiendiõpetust. Uurimistöö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded: 1. kirjeldada LVAD-ga patsientide enamlevinud tüsistusi; 2. kirjeldada LVAD-ga kaasneda võivate tüsistuste ennetamiseks vajalikku õendustegevust; 3. kirjeldada LVAD-ga patsientide jaoks vajalikku patsiendiõpetust ning lähedaste õpetamist ja teavitamist. Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks tehti kirjandusülevaade. Uurimistöö koostamiseks analüüsiti ajavahemikul 2010-2020 avaldatud 19 teaduspõhist kirjandusallikat ja ühte haigla kodulehekülge. Võtmesõnad: LVAD, tüsistused, patsiendiõpetus, ennetamine Tulemused ja arutelu LVAD-ga patsientide enamlevinud tüsistused ja nende ennetamine LVAD paigaldamise järel on patsientidel enamlevinud tüsistused infektsioonid, verejooks, tromboos, südame rütmihäired, hüpo- ja hüpertensioon. Ülekaalukalt palju leiti uurimistöö tegemise käigus teadusallikaid infektsioonide ja nende vältimise kohta. Verejookse ja tromboosiriski käsitlevat õendustegevusele keskenduvat teaduskirjandust leiti mõnevõrra vähem. LVAD-ga patsientide haigestumise ja suremuse põhjuseks on enamasti erineva tekkega infektsioonid. Infektsioone saab jagada kolmeks: 64

Infektsiooni sümptomid on erüteem, mädane eritis kaabli väljumiskohast (Kilic jt 2015, Kusne jt 2017, Capriotti ja Micari 2019), kaabli väljumiskoha soojenemine, abstsessi teke (Capriotti ja Micari 2019), palavik, leukotsütoos ja hellus palpatsioonil (Kilic jt 2015, Kusne jt 2017). Tähelepanu väärib, et infektsioon võib kulgeda ka ägedate sümptomiteta (Kusne jt 2017), samas säilib oht patsiendi seisundi kiireks muutumiseks ja sepsise või šoki tekkeks (Capriotti ja Micari 2019). Infektsioonide ennetamisel on tähtis kehakaabli väljumiskoha korrektne steriilne sidumine (Newsom ja Paciullo 2013, Chimelinski ja Koons 2017, Kusne jt 2017, Pavlovic jt 2018, Capriotti ja Micari 2019). Infektsiooniriski aitab vähendada kehakaabli korralik kinnitamine patsiendi nahale (Chimelinski ja Koons 2017, Kusne jt 2017, Capriotti ja Micari 2019). Trombide teket soodustab vere aeglane vool läbi pumba (Gedela 2019) ja asjaolu, et LVAD on vereringega pidevas kontaktis olev kehaväline materjal (Capriotti ja Micari 2019). Trombi tekke ennetamiseks lisatakse patsiendi raviskeemi mitu erinevat antikoagulanti, mis omakorda soodustavad verejooksude teket (Newsom ja Paciullo 2013, Kilic jt 2015, Chimelinski ja Koons 2017, Gedela jt 2019, Capriotti ja Micari 2019). Tulenevalt eelnevast on LVAD-ga patsientidel suurenenud risk 65

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

seadmespetsiifilised infektsioonid, seadmega seotud infektsioonid ja seadmega mitteseotud infektsioonid (Newsom ja Paciullo 2013, Kilic jt 2015, Chimelinski ja Koons 2017, Kusne jt 2017, Gedela jt 2019). Seadmespetsiifilistest infektsioonidest on kõige tavalisemad kehakaabli infektsioonid (Newsom ja Paciullo 2013, Baronetto jt 2014, Chimelinski ja Koons 2017). Kehakaabli väljumiskoht on patogeenidele heaks sisenemiskanaliks ja seetõttu peamiseks infektsiooni tekkekohaks. Sealtkaudu võib infektsioon ka sügavamatesse kudedesse edasi levida (Kusne jt 2017, Pavlovic jt 2018, Capriotti ja Micari 2019). Pikka aega haiglas viibivaid patsiente ohustavad veel multiravimiresistentsete organismide põhjustatud infektsioonid, mille ravimine on raskendatud ja kauakestev (Walter jt 2014).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

nii isheemiliste kui ka hemorraagiliste insultide tekkeks (Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019). Tromboosi ja verejooksude vältimiseks on tähtis jälgida patsiendi INR-i (International Normalized Ratio) väärtusi (Newsom ja Paciullo 2013). ISHLT (International Society for Heart & Lung Transplantation) soovituste järgi peaks HeartMate II seadmega patsiendi INRi väärtus jääma vahemikku 2,0–3,0 (Newsom ja Paciullo 2013, Gedela jt 2019), kuid praktikas kasutatakse ka vahemikku 1,5–2,5 (Newsom ja Paciullo 2013, Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019). LVAD-ga patsientidel võib esineda nii kodade kui ka vatsakeste rütmihäireid (Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019, Gedela jt 2019), veel võib esineda hüpotensiooni, mida võib põhjustada infektsioon, seedetrakti veritsus või dehüdratsioon (Chimelinski ja Koons 2017, Gedela jt 2019). LVAD-ga patsientidel puudub püsiva vooluga pumba korral tihtipeale palpeeritav perifeerne pulss ja sellest tulenevalt ka Korotkoffi helid, mis raskendab mitteinvasiivset vererõhu mõõtmist. Seetõttu jälgitakse patsientidel süstoolse ja diastoolse arteriaalse vererõhu asemel keskmist arteriaalset vererõhku (Chimelinski ja Koons 2017, Gedela jt 2019). Vererõhu kaudseks mõõtmiseks kasutatakse Doppleri ultraheliaparaati (Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019, Gedela jt 2019). LVAD-ga patsientide patsiendiõpetus Patsiendiõpetus algab siis, kui on langetatud otsus LVAD paigaldamiseks, ja jätkub pärast operatsiooni (Gal ja Jaarsma 2012). Patsiendiõpetuse eesmärk on tagada patsiendile piisav teadmiste hulk ja oskused LVAD-ga elamiseks (Chair jt 2016). LVAD spetsiifiline hooldus keskendub igapäevasele kehakaabli hooldusele, mis seisneb kaabli korrektses immobiliseerimises ja steriilses sidumistehnikas (Gal ja Jaarsma 2012, Marcucilli jt 2014, Chair jt 2016, Magid jt 2016. Capriotti ja Micari 2019) ning lisaks kaabli väljumiskoha infektsioonitunnuste jälgimises (Gal ja Jaarsma 2012, Magid jt 2016). Peale tervisliku elustiili järgimise, sh dieet 66

Tähtis on patsiendi ja/või tema hooldaja juhendamine steriilse sidumistehnika kasutamisel (Marcucilli jt 2014, Capriotti ja Micari 2019). Pärast patsiendi ja/või tema lähedase teoreetilist õpetamist tuleb lasta neil haiglakeskkonnas ise siduda õe järelevalve all (Marcucilli jt 2014). Sidumise kõrval on tähtis ka oskus LVAD seadme korrektne hooldamine, sealhulgas patareide laadimine, nende funktsiooni kontrollimine (Chair jt 2016, Magid jt 2016) ja LVAD alarmidele reageerimine (Magid jt 2016). Patsiendi lähedastel on patsiendi toetamisel ülitähtis osa – nad aitavad kehakaabli väljumishaava siduda, seadet hooldada ning peavad oskama reageerida erakorralistes olukordades (Marcucilli jt 2014). Lähedaste vastutusel on ka patsiendi järelkontrollide organiseerimine, transpordi korraldamine vastuvõttudele ja operatsioonijärgse koduse üldhoolduse tagamine (Magid jt 2016). Regulaarsed järelkontrollid tervishoiutöötajate juures on vajalikud, et ennetada tüsistusi, hoida tervist ja parandada patsiendi elukvaliteeti (Chair jt 2016). Patsiendi võib haiglast välja kirjutada alles pärast seda, kui ta on nii iseenda kui ka seadme hooldamisel enesekindel ja ka tervishoiutöötajad on veendunud, et patsient saab tüsistuste ärahoidmiseks iseseisvalt seadmega hakkama (Gal ja Jaarsma 2012). Järeldused LVAD-ga patsientide peamised tüsistused on infektsioonid, verejooks, tromboos, rütmihäired ning hüpo- ja hüpertensioon. Infektsioonide ennetamisel on tähtsal kohal kehakaabli väljumiskoha steriilne sidumine ja piirkonna jälgimine põletikutunnuste osas. Verejooksude ja tromboosi ennetamisel on tähtis INR-i väärtuste mõõtmine ja jälgimine. Rütmihäirete ennetamisel on oluline, et õde jälgiks patsiendi enesetunnet. Hüpo- ja 67

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ja piisav füüsiline aktiivsus (Gal ja Jaarsma 2012, Chair jt 2016), on väga tähtis kodus järgida väljakirjutatud ravimite võtmist ja märgata kõrvaltoimete ilmnemist (Chair jt 2016, Magid jt 2016). Vajaduse korral tuleb kodus mõõta elutähtsaid näitajaid ja jälgida vedelikubilanssi (Gal ja Jaarsma 2012, Magid jt 2016).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

hüpertensiooni ennetamiseks tuleb mõõta patsiendi keskmist arteriaalset vererõhku. Enne LVAD-ga koju pöördumist on väga tähtis seadmega seonduv patsiendiõpetus, et patsient saaks kodus seadmega iseseisvalt hakkama ning suudaks sooritada vajalikke hooldustoiminguid. Patsiendiõpetusse on tähtis kaasata patsiendi lähedasi, et nad oskaksid erinevate toimingute juures patsienti aidata ja vajaduse korral ise patsiendi eest hoolt kanda. Esmatähtis on õpetada kehakaabli väljumiskoha steriilset sidumist, aga seletada ka seadme tööd, tutvustada uut raviskeemi ja rääkida läbi sümptomid, mille puhul tuleb teavitada oma raviarsti või pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Allikaloend Baronetto, A., Centofanti, P., Attisanti, M., Ricci, D., Mussa, B., Devotini, R., Simonato, E., Rinaldi, M. (2014). A simple device to secure ventricular assist device driveline and prevent exit-site infection. Interactive Cardiovascular and Thoracic Surgery, 18: 415−17. Capriotti T., Micari, M. (2019). Chronic heart failure treatment with the left ventricular assist device. Home Healthcare Now, 37(4): 190−197. Chair, S. Y., Yu, D.S. F., Ng, M. T., Wang, Q., Cheng, H. Y., Wong, E. M. L., Sit, J. W. H. (2016). Evolvement of left ventricular assist device: the implications on heart failure management. Journal of Geriatric Cardiology, 13: 425−430. Chmielinski, A., Koons, B. (2017). Nursing care for the patient with a left ventricular assist device. Nursing, 47(5): 34−40. Gal, B. T., Jaarsma, T. (2012). Patients with a left ventricular assist device: the new chronic patient in cardiology. European Journal of Cardiovascular Nursing, 11(4): 378−379. Gedela, M., Gohar, A., Jonsson, O. (2019). A brief review of left ventricular assist devices and their management. South Dakota Medicine, 72(1): 19−26. Gustafsson, F., Rogers, J. G. (2017). Left ventricular assist device therapy in advanced heart failure: patient selection and outcomes. European Journal of Heart Failure, 19: 595−602. 68

device complications. Journal of Thoracic Disease, 7(12): 2158−2164. Kusne, S., Staley, L., Arabia, F. (2017). Prevention and infection management in mechanical circulatory support device recipients. Clinical Infectious Diseases, 64(2): 222−228. Magid, M., Jones, J., Allen, L. A., McIlvennan, C. K., Magid, K., Sterling, J. A., Matlock, D. D. (2016). The perceptions of important elements of caregiving for an LVAD patient: a qualitative meta-analysis. Journal of Cardiovascular Nursing, 31(3): 215−225. Marcuccilli, L., Casida, J., Bakas, T., Pagani, F. D. (2014). Family caregivers’ inside perspectives: caring for an adult with a left ventricular assist device as a destination therapy. Progress in Transplantation, 24(4): 332−340. Newsom, L. C., Paciullo, C. A. (2013). Coagulation and complications of left ventricular assist device therapy: a primer for emergency nurses. Advanced Emergency Nursing Journal 35(4): 293−300. Paat-Ahi, G., Elmet, M., Ruusalepp, A., Kiivet, R. (2012). Südametööd toetava seadme efektiivsus ja kulutõhusus kaugelearenenud südamepuudulikkuse korral. http:// rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/5342/13/TTH02_VAD.pdf Pavlovic, N. V., Randell, T., Madeira, T., Hsu, S., Zinoviev, R., Abshire, M. (2018). Risk of left ventricular assist device driveline infection: a systematic literature review. Heart and Lung, 48: 90−104. Walter, V., Stock, U. A., Soriano-Romero, M., Schnitzbauer, A., Moritz, A., BeirasFernandez, A. (2014). Eradication of a chronic wound and driveline infection after redo-LVAD implantation. Journal of the Cardiothoracic Surgery, 9(1): 63−66.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kilic, A., Acker, M. A., Atluri, P. (2015). Dealing with surgical left ventricular assist

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

SOTSIAALMEEDIA KASUTAMISHARJUMUSTE MÕJU TUDENGITE VAIMSELE TERVISELE The Effect of Social Media Usage Habits on the Mental Health of Students Inga Ploomipuu, Hendrik Nõmmeots Abstract Students’ use of social media and its effect on mental health is a widely studied topic, but there is a lack of scientific research on the topic in Estonia. In this particular thesis scientific papers found in databases (EBSCOhost) and on the internet (Qwant, Google, Google Scholar search engines) were compared and analysed to describe how students are consuming social media services and how these services may affect their mental well-being. It was found that social media usage can be purposeful and useful, but it can also be dangerous in many cases. Previous mental issues favour problematic use and compulsory and dependent use of social media can create mental health problems or make them worse. It is difficult to describe how social media will affect people in the long run for the lack of long-term experience and insufficient data. Since social media is becoming more and more widespread, there are recommendations on how students can become more aware of the impact of social media for example: self-education about cyber-hygiene, a planned schedule and purposeful use of social media and a mindful approach such as questioning their own motives for using social media. In conclusion: The habit of using social media intensively and even addictively is very common. The students who are struggling with mental health, are more likely to use social media and vice versa – unhealthy usage of social media leads to mental health problems. Keywords: social media, mental health, students 70

putöös internetilehekülgi ja rakendusi, mille abil on võimalik videoid, pilte ja tekste teistega kiiresti jagada (Merriam-Webster 2004). Sotsiaalmeedia kasutamisharjumuste mõju tudengite vaimsele tervisele on tähtis uurida seetõttu, et iseseisvat elu alustavate üliõpilaste teadlikkuse parandamine vaimse tervise riskide osas võimaldaks suurendada tõenäosust edukaks iseseisvaks ja koolieluks. Kirjanduse otsingust selgus, et tudengite sotsiaalmeedia kasutuse kohta on Eestis vaid üksikuid uuringuid, kuid välisriikides leidus neid hulgaliselt. Kirjanduse leidmiseks otsiti teadusartikleid EBSCOhosti andmebaasist (16 851 tulemust), Qwanti, Google’i ja Google Scholari otsimootoritest. Märksõnadeks valiti fear of missing out ehk fomo ehk ilmajäämise hirm, social media ehk sotsiaalmeedia, students ehk tudengid ja mental health ehk vaimne tervis. Kirjandusallikad valiti ajavahemikust 2006–2020, kuivõrd selles ajavahemikus toimus nutitelefonide kasutamise ja depressiivsuse hüppeline kasv (Newport 2016). Seejärel valiti välja täistekstina kättesaadavad artiklid, millest omakorda jäid sõelale kõige teemakohasemad allikad. Käesolevas artiklis on neist kasutatud 32, sealhulgas 20 teadusartiklit. On kirjeldatud, et tõsine internetisõltuvus esineb 9,7%-l Hiina 13–30-aastaste seas (Dossey 2014). Interneti- ja mängusõltuvuse süvenedes on täheldatud MRT (magnetresonantstomograafia) piltide põhjal aju hallaine atroofiat (MRT pildid hallaine osadest, mis on seotud mälu, emotsioonide, kõne, nägemise, kuulmise ja motoorikaga) ning muutusi aju valgeaines 18 tudengi näitel, kes veetsid 8–13 tundi päevas internetis videomänge mängides (Dossey 2014). Teisalt on leitud, et inimkond on praegu justkui laboriroti seisuses ja nutivahendite liigtarbimisest tulenevate negatiivsete närvisüsteemi muutuste puhul ei ole välistatud ka ajuvähi tekkeoht, kuid see selgub tavaliselt alles 20–30 aasta möödudes (Dossey 2014, Cooper 2017). 71

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sissejuhatus

Termini „sotsiaalmeedia“ tähenduses mõeldakse artikli aluseks olevas lõ-

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kuivõrd esines nii äärmuslikke ja vastuolulisi näiteid, on tarvis võrrelda sarnaste teadustööde tulemusi ja jõuda selgusele sotsiaalmeedia mõju osas. Sellest tulenevalt oli artikli aluseks oleva lõpu-töö eesmärk selgitada kirjandusanalüüsi põhjal sotsiaalmeedia kasutamisharjumuste mõju tudengite vaimsele tervisele ning anda ülevaade ohtudest, mida ülemäärane ja ebatervislik sotsiaalmeedia kasutamine võib tudengitele kaasa tuua. Eesmärgist tulenevalt püstitati järgnevad uurimisülesanded: 1. kirjeldada tudengite sotsiaalmeedia kasutamisharjumusi kirjanduse põhjal; 2. selgitada sotsiaalmeedia kasutamisharjumuste mõju tudengite vaimsele tervisele. Võtmeõnad: sotsiaalmeedia, vaimne tervis, tudengid Tulemused ja arutelu Tudengite sotsiaalmeedia kasutamisharjumused Sotsiaalmeedia kasutamine on tudengite seas levinud juba selle algusaegadest (Alt 2018). Viie välismaise (Ezumah 2012, Steers jt 2014, Alt 2015, Alt 2018, Aygar jt 2016) ning kahe Eestis läbi viidud (Mesipuu 2019, Rauna 2019) uuringu tulemuste analüüsil selgus, et tudengite seas oli eelneva kümnendi jooksul intensiivne sotsiaalmeedia kasutamine väga laialt levinud. Ülekaalukalt on sotsiaalmeedia kasutamise peamine põhjus tutvusringkonna hoidmine ja tuttavate elu-oluga kursis olemine, piltidevideote jagamine ning meelelahutus. Inimesed kasutavad sotsiaalmeediat mitu tundi päevas ja hoiavad sotsiaalmeediaaknaid pidevalt lahti. Esineb interneti impulsiivset kasutamist, mida on keeruline lõpetada (Ezumah 2012, Aygar jt 2019, Mesipuu 2019, Rauna 2019). Tuntakse vajadust kasutada nutivahendit igapäevatoimingute ajal, nagu söömine ja magama jäämine. Samas katsetasid mõned tudengid vaimse heaolu nimel internetitoimingutest puhkamist juba enne uuringuid (Mesipuu 2019, Rauna 2019). Tudengite sotsiaalmeedia kasutamine on seda valdavam, mida vähem nad on koolieluga kohanenud. Kui tudengi motiveeritus 72

Sotsiaalmeedia kasutamisharjumused ja tudengite vaimne tervis Tudengite sotsiaalmeedia kasutamisharjumustest tulenevat mõju tudengite vaimsele tervisele kirjeldavad uuringud on toodud välja tabelis 1. Tabel 1. Tudengite sotsiaalmeedia kasutamisharjumuste mõju vaimsele tervisele Autor, uuringu aasta, riik, teema Alt (2015). Iisrael, akadeemiline motiveeritus, sotsiaalmeedia kasutamine ja ilmajäämise hirm.

Drouin (2018). USA, tudengite stress ja sotsiaalmeedia võimekus olla sotsiaalseks toeks. Dhir jt (2018). India, sunduslik sotsiaalmeedia kasutamine, ilmajäämise hirm, kurnatus, ärevus ja depressioon. Mishna jt (2018). Kanada, sotsiaalmeedia, küberagressioon (küberkius) ja vaimne heaolu.

Metoodika, valim Küsitlus, n = 296

Küsitlus, n = 662

Küsitlus, n = 1554

Küsitlus, 9 fookusrühma ja 8 individuaalset intervjuud, n = 1350

Asjakohasemad järeldused Autorite hinnangul ebapiisava mahuga uuring järelduste tegemiseks. Sotsiaalmeediat tuleks tõhusalt kasutada pigem õppetöös. Tudengid saavad sotsiaalset tuge sotsiaalmeediast. Kasutamine tekitab stressi. Sotsiaalmeedia kasutamisel positiivsed ja negatiivsed küljed. Sotsiaalmeedia kasutamine tekitab kurnatust. Isikliku sisuga piltide jagamine levinud. Vajadus tudengeid toetava tugiinfo järele. Küberagressioon mõjutab vaimset heaolu.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tuleneb välistest asjaoludest või puudub üldse, muudab see nutivahendi kasutamise koolitööde ajal tõenäolisemaks (Alt 2015, Alt 2018). Arvatavasti muutuvad inimesed olukorra edasi arenedes sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevatest psühholoogilistest ohtudest teadlikumaks ja tunnevad neid ära, mistõttu otsivad nad abi ja oskavad oma infotarvet reguleerida (Rogers ja Barber 2019, Rauna 2019, Mesipuu 2019). Võib ka eeldada, et kui inimesed viivad end sotsiaalmeedia mõjudega rohkem kurssi, tüdinetakse selle kasutusest ning leitakse tagasitee näost näkku suhtlemise ja koos teistega aja veetmise juurde.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Autor, uuringu aasta, riik, teema Hunt jt (2018). USA, ilmajäämise hirm, sotsiaalmeedia piiramine ja üksilduse ning depressiivsuse vähenemine. Aygar (2019). Türgi, ilmajäämise hirmu ja tudengite probleemse internetikasutuse seos.

Metoodika, valim Eksperiment, küsitlus, n = 143

Küsitlus, n = 463

Thomas jt (2019). Inglismaa, Küsitlus, kirjanduse analüüs, n = 510 tudengite üksildustunne, sotsiaalmeedia osa elumuutuste käigus. Nisar (2019). Inglismaa, Küsitlus, n = 399 Facebooki kasutus ja vaimne tervis, sotsiaalne võrdlemine.

Kargın jt (2020). Türgi, internetisõltuvus ja ilmajäämise hirm õe eriala tudengite seas.

Küsitlus, n = 511

Whelan jt (2020). Iirimaa, USA, Soome, sotsiaalmeedia ülekülluse mõju akadeemilisele sooritusele.

Küsitlus, n = 182

Asjakohasemad järeldused Sotsiaalmeedia kasutamise piiramine vaid 10 minutile päevas vähendab märgatavalt depressiivsust ja ärevust. Leiti positiivne seos ilmajäämise hirmu ja sotsiaalmeedia kasutamise vahel, mis omakorda tekitab ilmajäämise hirmu. Sotsiaalmeediasõltuvus on tõsine probleem ning seda tuleks ennetada ja ravida. Tudengid, kes ei tsenseeri enda loodud veebisisu, kogevad vähem tõenäolisemalt üksildustunnet. Sotsiaalmeediast tulenev kadedustunne, depressiooni süvenemine, sotsiaalse staatuse võrdlemine teistega, sundmõtted. Esineb seos depressiooniga. 3,8% uuritavatest olid nn patoloogilised internetikasutajad. Esines positiivne seos internetisõltuvuse ja ilmajäämise hirmu vahel. Suurenes risk vaimse tervise häirete tekkeks. Meestel ja naistel tekkis ilmajäämise hirm erinevalt. Ilmajäämise hirm oli seotud suhtlemise ja teabe üleküllusega.

Enamik uurijaid jõuab sotsiaalmeedia ja vaimse tervise seoste osas samale tulemusele. Alt (2015) leidis aga, et nii väikesemahulise uuringu 74

Ilmajäämise hirmu ja problemaatilise internetikasutuse vahel leiti enamikus uuringutes positiivne seos. Interneti kasutamine sotsiaalse teabe jagamise eesmärgil, nutivahendis veedetud aeg ja küsitav internetikasutus, suhtlus ning teabe üleküllus olid ilmajäämise hirmu mõjutavad tegurid. Probleemne internetikasutus ja ilmajäämise hirm on tudengite seas märkimisväärne sõltuvusvorm, mis vajab kindlasti ennetavaid meetmeid. Nisar (2019) kirjeldab kadedustunnet, mis võib tekkida näiteks teiste puhkusepilte või suhtestaatust nähes. Leiti väike, kuid tuntav positiivne seos sotsiaalse võrdlemise ja depressiooni sümptomite vahel. Ka sõprade kustutamine sõbranimistust on seotud sotsiaalmeedia kasutamisel ilmneva depressiooniga, tekitades sundmõtteid ja negatiivseid emotsioone. Veel leiti, et inimesed, kes kasutavad sotsiaalmeedia teenuseid sõpradega suhtlemiseks, on paremas tujus kui inimesed, kes käivad sotsiaalmeedias huvi pärast teiste ja võõraste profiile uudistamas. Autor toob samas ka välja, et sotsiaalmeedia passiivne kasutus (olemasoleva meedia tarbimine) on seotud pigem negatiivse mõjuga vaimsele heaolule ja aktiivne kasutus (ise uue meedia loomine) on pigem positiivse mõjuga vaimsele tervisele. Tõenäoliselt on see nii, kuivõrd aktiivse kasutuse puhul tekivad 75

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tulemuste põhjal ei saa sotsiaalmeedia mõju kohta vaimsele tervisele kindlat hinnangut anda ja soovitab pigem katsetada sotsiaalmeedia tõhusat kaasamist õppetöösse, sest sotsiaalmeedia püsimajäämine on paratamatu. Drouin (2018) leidis erinevalt teistest, et sotsiaalmeedia võib olla depressiooni ja ärevushäirega tudengitele koht, kust saada sotsiaalset tuge, kuid sotsiaalmeedia kasutamine tekitab neil ka stressi. Seega on oht surnud ringi kujunemiseks, kus inimese vaimne heaolu halveneb ja sotsiaalmeedia kasutamine jätkub. Mishna jt (2018) uurisid lisaks ka küberagressiooni mõju ning leidsid, et veerandil küsitletuist on kogemus isikliku sisuga meedia loata jagamisest ja 28% on saanud ebameeldiva sisuga sõnumeid, mis mõjutab nende heaolutunnet ja vaimset tervist. Hunti jt (2018) uuringus leiti, et kui sotsiaalmeedia kasutamist lühendati 10 minutile päevas, vähenesid tudengite depressiivsus ja ärevus märkimisväärselt.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tutvussidemed, passiivne kasutus on aga seotud tüütus- ja ärritustunde ning isoleerituse tajumisega. Vaimne heaolu ja sellest tingitud sotsiaalmeedia kasutamisharjumused Tabelis 2 on erinevate uuringute põhjal välja toodud, kuidas tudengite eelnev vaimse heaolu seisund mõjutab sotsiaalmeedia kasutamisharjumuste tekkimist. Tabel 2. Tudengite vaimsest tervisest tulenevad sotsiaalmeedia kasutamisharjumused Autor, uuringu aasta, riik, teema Alt (2016). Iisrael, tudengite heaolutunne, ilmajäämise hirm ja sotsiaalmeedia kasutamine vaba aja veetmiseks kõrgkoolides

Metoodika, valim Küsitlus, n = 290

Zhou (2019). Hiina, ilmajäämise hirm, elu kiireloomulisemaks muutumine, pidevalt veebis kättesaadav olemine Hiina tudengite seas Rogers ja Barber (2019). USA, ilmajäämise hirm ja kohe sõnumitele vastamine, sotsiaalmeedia kasutusse sekkumise mõju liigsele kasutamisele ja häiritud unele

Küsitlus, 16 ülikooli, n = 687

Küsitlus, n = 97

Asjakohasemad järeldused Uuringust tulenevalt võivad psühholoogilised vajadused koos ilmajäämise hirmuga soodustada kalduvust haarata sotsiaalmeedia teenuste järele, kuid akadeemiline rahulolu ei mõjuta tudengite tahet olla eakaaslaste tegevusega pidevalt kursis. Ilmajäämise hirm on seotud pidevalt veebis kättesaadav olemise ja sotsiaalmeedia kasutusega. Teabega esimesena kursis olemine ei ole seotud pidevalt veebis kättesaadav olemisega. Ilmajäämise hirmul on positiivne seos sotsiaalmeedia teenuste sagedama tarbimisega. Ilmajäämise hirmule kalduvad tudengid kasutavad sotsiaalmeedia teenuseid pigem päeval. Unehügieeni programm toimis mõnel juhul ilmajäämise hirmu vähendamiseks. Neil, kelle puhul see ei toiminud, võisid olla eelnevad vaimsed probleemid.

Metoodika, valim Küsitlus, vaatlus, n = 305

Asjakohasemad järeldused Tudengid, kellel esineb depressiivseid sümptomeid, esineb ka võrdeliselt rohkem üksildust ja sotsiaalmeedia düsfunktsionaalset kasutust.

Tulemustest on näha, et ilmajäämise hirm tekitab vajadust rohkem sotsiaalmeediat kasutada (Alt 2018, Zhou 2019) ning soodumus vaimse tervisega seotud probleemide tekkeks on seotud sotsiaalmeedia probleemse kasutamisega (Kállay 2019, Rogers ja Barber 2019). Kirjeldatakse ka sekkumise positiivset mõju – näiteks unehügieeni programm, milles uuritavatel paluti hoida magamistoast väljaspool sinna otseselt mittekuuluvad tegevused, sh sotsiaalmeedia kasutamine, vähendas seost ilmajäämise hirmu ja sotsiaalmeedia liigse kasutamise vahel (Rogers ja Barber 2019). Kahe tabeli tulemusi võrreldes selgub, et ühest küljest tekitab sotsiaalmeedia tudengitel depressiivsust, ärevust jms ning teisest küljest põhjustab kalduvus vaimse tervise probleemide tekkele või nende olemasolu sageli sotsiaalmeedia kasutamist ebatervislikul moel. Sotsiaalmeedia on aga konstrueeritud nii, et selle kasutamine loob heaolutunde, kuid ei pruugi pakkuda suuremat väärtust peale lihtsa suhtlusviisi (Kietzmann 2011, Newport 2016, Cooper 2017). Seega ei ole lahendus mitte lihtsalt sotsiaalmeedia teenuste piiramine, vaid tuleb mõelda, kuidas sotsiaalmeediat täiustada või asendada, et väheneks soov seda mõtlematult tarbida (Przybylski 2021). Kuidas sotsiaalmeediasõltuvuse teket soodustatakse? Sotsiaalmeedia ettevõtetel on kasumlikkuse tagamiseks tarvis kasutada ahvatlevaid meetodeid ja põhiline viis kasutajaskonna kogumiseks on heaolutunde tekitamine (Soat 2015). Sotsiaalmeedia kasutamisel käivitab iga teavitus või sõnum reaktsiooni, mis vallandab ajus dopamiini ja oksütotsiini pealevoolu. Heaolutunnet stimuleerivaid vahendeid pakutakse juhuslikult, seega tekib harjumus pidevalt kontrollida, et „ehk on seekord 77

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Autor, uuringu aasta, riik, teema Kállay (2019). Ungari, vaimse tervise näitajate ja sotsiaalmeedia problemaatilise kasutuse vahelised seosed

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

midagi muutunud või midagi huvitavat pakkuda“ (Haynes ja Clements 2018). Kui peab valima kohese mõnutunde või hilisema rahulolu vahel, on väga kerge langeda kohese mõnutunde lõksu, isegi kui hiljem selgub, et see valik oli kehvem (Goldman 2020). Ka mitmed rakenduste arendajad ise leiavad, et inimeste ärakasutamine ei ole eetiline, ja kutsuvad ettevõtteid üles looma vahendeid, mis aitaksid inimestel oma aega võimalikult otstarbekalt ära kasutada. On võimalik, et tulevikus hakatakse võistlema rakenduste otstarbekuse pärast, kuid selleks peab kasutajaskond seda tõsiselt soovima (Cooper 2017). Miks on sotsiaalmeediasõltuvus ohtlik? Sotsiaalmeedia pakub lõputut hulka sotsiaalseid stiimuleid (Haynes ja Clements 2018), mis võivad tuntaval hulgal vähendada õppetööle keskendumise motivatsiooni. Nutivahendit kätte võttes vabaneb dopamiin, nutivahendit käest pannes aga kortisool – tekib stress ja kurnatus (Cooper 2017, Whelan jt 2020). Igavustunde korral tekib vajadus haarata nutivahendi järele (Soat 2015, Haynes ja Clements 2018). Tudengite puhul, eriti kui tähelepanuvõime on sotsiaalmeedia ülekasutuse tõttu juba napiks harjutatud, võib keerulistes ja keskendumist nõudvates koolitöödes hakata see pidevalt probleeme tekitama (Newport 2019). Sotsiaalmeedia soodustab mitme asja tegemist korraga, mida noortel seostatakse ajufunktsioonide muutuste, mälu halvenemise ja suurenenud impulsiivsusega (How Social i.a, Goldman 2020). Eesajukoor, mis kontrollib inimese käitumist, ei avalda stressirohketel perioodidel kiusatustele vastupanu ja siis kipuvad inimesed igasugustele sõltuvustegevustele lihtsamini järele andma (Goldman 2020). Sotsiaalmeedia kasutus killustab ajakasutust ja vähendab võimekust keskenduda (Newport 2016). Sotsiaalmeedia kasutamine nõuab aega, tähelepanu ja isiklikku informatsiooni (Cooper 2017).

Tudengite sotsiaalmeedia kasutamisharjumused COVID-19 puhangu ajal Wei jt (2020) uurisid kahte ülikooli viiruse algse epitsentri Wuhani lähedal, et jälgida, millist mõju avaldab COVID-19 teabega kokkupuude sotsiaalmeedia kaudu, võttes arvesse teadveloleku tehnikaid kasutavaid (mindfulness) ja mitte kasutavaid tudengeid. Leiti, et tudengid, kes puutusid sotsiaalmeedias pidevalt COVID-19 uudistega kokku, tundsid suurema tõenäosusega suurenenud depressiivsus- ja ärevustunnet. COVID-19-teemaliste uudiste lugemine toimis sundmõtetega seotud kognitiivseid protsesse aktiveeriva stressorina. Teadvelolek vähendas tudengitel tunduvalt sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevat negatiivset kognitiivset mõju. Isolatsioonijärgsus võib aga suurendada huvi loomuliku suhtlusviisi vastu, sest rohkesti on suheldud veebi vahendusel, igatsetakse vabaduse ja läheduse tunnet. Inimestel tekib võrdlusmoment, kuidas oli suhelda nutivahendis ja kuidas näost näkku ning milline on järgnev enesetunne ühel ja teisel juhul.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sotsiaalmeedia kasutamisharjumuste positiivne ja neutraalne mõju Sotsiaalmeedial on ka positiivne mõju, näiteks on võimalik luua uusi sidemeid ja selle tulemusena vähendada üksildust (Newport 2016, Thomas jt 2019). Sotsiaalmeedia suhtlusmeetoditega saab hoida üleval vestlusi teksti, kõne ja video teel. Sarnase taustaga kasutajad võivad leida kommuune, kus jagada muresid ja leida tuge. Erinevates uuringutes osalenutest panevad positiivseid külgi tähele pigem vanemad inimesed (Nisar 2019). Leidub teadustöid, kus seoseid sotsiaalmeedia kasutuse ja vaimse heaolu vahel pole täheldatud või on märgatud, et uuringud keskenduvad enamasti negatiivsetele mõjudele. Seega ei pruugi suuremas plaanis olla sotsiaalmeedia kasutusel siiski otsest mõju vaimsele tervisele ja inimkond peab õppima uudse sotsiaalmeediaga lihtsalt toime tulema (Ferguson 2013, Alt 2018, Przybylski 2021).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tööst tulenevad soovitused sotsiaalmeedia kasutamisel • Viia end kurssi küberhügieeni, „netiketi“ (Mishna jt 2018) ja internetiohtudega. • Planeerida ajakasutust ja eesmärke, näiteks luua endale graafik sotsiaalmeedia teenuste kasutamiseks ja püüda kasutada teenuseid eesmärgipäraselt. • Ülekoormustunde korral otsida võimalusi, kuidas asendada sotsiaalmeedia tarvet, lõpetada mingiks perioodiks täielikult sotsiaalmeedia kasutamine. Asendada ilmajäämise hirm muu tähendusliku ja produktiivsega (Newport 2019). • Hoida end kursis meetoditega, mida teenusepakkuja võib kasutada sotsiaalmeedia kasutusaja pikendamiseks (Mishna jt 2018). • Kasutada viise, et nutitelefon tõmbaks vähem tähelepanu, näiteks märguannete väljalülitamine, seadme ekraani mustvalgeks muutmine, ajapiirangu rakenduste kasutamine või seadme raskelt kättesaadavasse kohta asetamine. • Meelelahutusele orienteeritud platvormide asendamine produktiivsusele orienteeritud platvormidega (Haynes ja Clements 2018). Järeldused Tudengite seas on sotsiaalmeedia kasutamine väga levinud ning see on paljudel juhtudel sunduslik ja sõltuvuslik. Tudengitel, kellel esineb probleeme vaimse tervisega või kellel on selleks soodumus, esineb tõenäolisemalt probleeme ka sotsiaalmeedia kasutamisega. Samamoodi neil, kes kasutavad sotsiaalmeediat sunduslikult ja sõltuvuslikult, esineb suurema tõenäosusega probleeme vaimse heaoluga. Kuivõrd sotsiaalmeedia mõju ei ole läbinisti halb, on mõistliku ja teadliku kasutuse juures kättesaadavad ka head võimalused– sotsiaalmeediat peab õppima tervislikult kasutama. Sotsiaalmeedia kasutamise pikaajalisest mõjust inimese vaimsele tervisele saab praegu teha vaid oletusi.

Alt, D. (2015) College students’ academic motivation, media engagement and fear of missing out. Computers in Human Behavior, 49: 111–119. Alt, D. (2018). Students’ Wellbeing, Fear of Missing out, and Social Media Engagement for Leisure in Higher Education Learning Environments. Current Psychology, 37: 128–138. Aygar, H., Goktas, S., Akbulut, S., Alaiye, M, Onsuz, M., Metintas, S. (2019). Association between fear of missing out in social media and problematic internet use in university students. Dusunen Adam The Journal of Psychiatry and Neurological Sciences, 32: 302–308. Cooper, A. (2017). What is “brain hacking”? Tech insiders on why you should care. Dhir, A., Yossatornc, Y., Kaurb, P., Chene, S. (2018). Online social media fatigue and psychological wellbeing - A study of compulsive use, fear of missing out, fatigue, anxiety and depression. International Journal of Information Management, 40: 141–152. Dossey, L. (2014). FOMO, Digital Dementia, and Our Dangerous Experiment. The Journal of Science and Healing, 10: 69–73. Drouin, M. (2018) College Students in Distress: Can Social Media be a Source of Social Support? College Student Journal, 52: 494–504. Ezumah, B. A. (2013). College Students’ Use of Social Media: Site Preferences, Uses and Gratifications Theory Revisited. International Journal of Business and Social Science, 4: 27–34. Ferguson, C. J. (2013). Violent video games and the supreme court: lessons for the scientific community in the wake of Brown v EMA. American Psychologist, 68(2): 57–74. Goldman, L. (2020). Breaking Bad Habits. Prevention, 72: 34. Haynes, T., Clements, R. (2017). Dopamine, Smartphones & You: A battle for your time. Science in the News. Harvard University. The Graduate School of Arts and Sciences. How Social Media Hacks Our Brains (2021). Center for Humane Technology. https:// www.humanetech.com/brain-science Hunt, M., Marx, R., Lipson, C., Young, J. (2018). No More FOMO: Limiting Social Media Decreases Loneliness and Depression. Journal of Social and Clinical Psychology, 37: 751–768. 81

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Allikaloend

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kállay, É. (2019). The Investigation of the Relationship between Mental Health Indicators, Problematic Usage of Social Networking, and Gender in a Sample of Transylvanian Hungarian Students. Studia Universitatis Babes-Bolyai, Psychologia-Paedagogia, 64(2): 61–80. Kargın, M, Türkben Polat, H, Coşkun Şimşek, D. (2020). Evaluation of internet addiction and fear of missing out among nursing students. Perspectives in Psychiatric Care, 2020: 1–6. Kietzmann, J. H., Hermkens, K. (2011). Social media? Get serious! Understanding the functional building blocks of social media. Business Horizons, 54 (3): 241–251. Merriam-Webster. (2021). Social media. In Merriam-Webster.com dictionary. Retrieved October, 10. Mesipuu, B. (2019). Eesti täiskasvanute sotsiaalmeedia kasutamise harjumused. Milos OÜ. Mishna, F., Regehr, C., Lacombe-Duncan, A., Daciuk, J., Fearing, G., Van Wert, M. (2018). Social media, cyber-aggression and student mental health on a university campus. Journal of Mental Health, 27(3): 222–229. Newport, C. (2016). Deep Work – Rules for Focused Success in a Distracted World. Grand Central Publishing, 118–138. Newport, C. (2019). Digital minimalism – On Living Better with Less Technology. UK: Penguin Business, 15–29. Nisar, T. M., Prabhakar, G., Ilavarasan, P. V., Baabdullah, A. M. (2019). International Journal of Information Management, 48: 53–62. Przybylski, A. (2021). Why scientists don’t actually know if social media is bad for you. Science Focus. Immediate Media Company Ltd. BBC Science Focus Magazine. Rauna, H. (2019). Sotsiaalmeediast ajutiselt loobunud tudengite väljajäämishirmu (FOMO) ilmingud. Magistritöö. Tartu Ülikool. Rogers, A. P., Barber, L. K. (2019). Addressing FoMO and telepressure among university students: Could a technology intervention help with social media use and sleep disruption? Computers in Human Behavior, 93: 192-199. Soat, M. (2015). Social Media Triggers a Dopamine High. American Marketing Association. Las Vegas. Steers, M. N., Wickham, R., Acitelli, L. (2014). Seeing everyone else’s highlight reels: How Facebook usage is linked to depressive symptoms. Journal of Social and Clinical Psychology, 33: 701–731. 82

online: a survey study of university students’ use of mobile apps in China. Chinese Journal of Communication, 12(1): 66–83. Thomas, L., Orme, E., Kerrigan, F. (2020). Student Loneliness: The Role of Social Media Through Life Transitions. Computers & Education, 146. Wei, H., Ru-De, L., Yi, D., Xinchen F., Rui, Z., Xiaotian S. (2020). Social Media Exposure and College Students’ Mental Health During the Outbreak of COVID-19: The Mediating Role of Rumination and the Moderating Role of Mindfulness. Cyberpsychology, Behavior and Social Networking, 24: 282–287. Whelan, E., Najmul Islam, A. K. M., Brooks, S. (2020). Applying the SOBC paradigm to explain how social media overload affects academic performance. Computers & Education, 143.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Zhou, B. (2019). Fear of missing out, feeling of acceleration, and being permanently

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

INFOTEHNOLOOGILISED ABIVAHENDID DEMENTSUSEGA INIMESE TOETAMISEKS KODUS Information Technology Aids to Support a Person with Dementia at Home Maria Raba, Merle Varik Abstract As the number of people with dementia increases, the burden on the health care system may increase significantly in future. Consequently, it is important that people with dementia stay at home for as long as possible. The use of information technology aiding devices helps a person with dementia in daily activities, monitors well-being, supports communication and reduces the burden on caregivers. The aim of the thesis was to describe various information technology aiding devices that support a person with dementia living at home. The thesis is a theoretical review, which is based on scientific literature. A total of 34 literature sources were used published in 2010-2020. The results of the thesis revealed that information technology aiding devices in support of people with dementia, are aimed at ensuring safety, supporting memory and stimulating the senses, facilitating communication and supporting everyday activities. Information technology aiding devices that support everyday activities, are aimed at improving dressing and using medicines independently. The aim of different apps is to maintain the cognitive ability as much as possible. Information technology aiding devices can improve communication between people with dementia and informal carers, while reducing social exclusion. Human safety can be ensured by positioning systems and various sensors and alarms. The uptake of information technology aiding devices is low, which may be related to low awareness, accessibility, technological errors and ethical aspects. 84

Sissejuhatus Eestis oli 2018. aasta andmete alusel hinnanguliselt 22 942 dementsusega inimest, kes moodustasid 1,74% Eesti rahvastikust. Prognoosi järgi on dementsusega inimeste arv 2050. aastaks umbes 35 394, mis moodustab Eesti rahvastikust 3,06% (Alzheimer Europe 2019). Dementsus on progresseeruva kuluga haigus, mis mõjutab dementsusega inimese elukvaliteeti ja toob kaasa pikaajalise hoolduse vajaduse (OECD 2015, Sriram jt 2019). Seetõttu on järjest enam hakatud otsima uuenduslikke lahendusi dementsusega inimese heaolu toetamiseks. Tõdetud on, et infotehnoloogilised lahendused pikendavad dementsusega eakal võimalust jätkata kodus elamist ja toetavad ka omastehooldajaid hooldusprotsessis (Mccullagh jt 2011, Olsson jt 2013, Nauha jt 2016, Burleson jt 2018, Sriram jt 2019). Infotehnoloogiline abivahend on elektrooniline või mehaaniline toode või seade, mis aitab inimestel säilitada iseseisvust või parandada elukvaliteeti, sealhulgas abistades igapäevatoimingutes või vähendades enesevigastamise riski (Van Der Roest jt 2017, Burleson jt 2018, Øksnebjerg jt 2019). Arvestades tänapäeva tehnoloogia kiiret arengut ja mujal maailmas juba kasutusel olevaid rakendusi (OECD 2015), on tegemist Eestis võimaliku tulevikupraktikaga. Seega on tähtis tutvustada nii infotehnoloogiliste abivahendite kasutamise takistusi kui ka juba olemasolevaid võimalusi. Käesolev artikkel tugineb lõputööle, mille eesmärk oli kirjeldada erinevaid infotehnoloogilisi abivahendeid, mis toetavad dementsusega inimesel kodus elamist. Uurimistöö tegemiseks kasutati kirjanduse ülevaate meetodit. Töö koostamiseks valiti aastatel 2010–2020 avaldatud 22 teadusartiklit, millest 18 olid empiirilised uurimused ja neli ülevaateartiklid. Lisaks kasutati rahvusvaheliselt üldtunnustatud kodulehti. 85

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Keywords: Information technology aiding device, person with dementia, home environment

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Võtmesõnad: infotehnoloogilised abivahendid, dementsusega inimene, kodus elamine Tulemused ja arutelu Viimasel aastakümnel on järjest enam hakatud dementsusega inimeste kodus elamise toetamiseks kasutama infotehnoloogilisi abivahendeid. Peamiselt on need mõeldud ohutuse tagamiseks (Mccullagh jt 2011, Olsson jt 2013, Nauha jt 2016, Van Der Roest jt 2017, Chou ja Hsieh 2019), mälu toetamiseks ja meelte stimuleerimiseks (De Leo jt 2011, Critten ja Kucirkova 2017, Van Der Roest jt 2017, Quintana jt 2019, Øksnebjerg jt 2019), suhtlemise soodustamiseks (Boman jt 2014, Van Der Roest jt 2017) ning igapäevatoimingutel abistamiseks (Kamimura jt 2012, Burleson jt 2018, Rohrbach jt 2019). Infotehnoloogiliste abivahendite kasutamisel ilmnevad ka ebamugavused, mis võivad mõjutada kasutuselevõtmist. Mitu autorit toovad välja lihtsate käsitsusjuhendite tähtsuse (Olsson jt 2013, Vallejo jt 2017, Quintana jt 2019) ja seadme vähese laadimisvajaduse (Nauha jt 2016; Rohrbach jt 2019). Lisaks kaasnevad eetilised aspektid. Näiteks kodujälgimissüsteemid võimaldavad lähedastel dementsusega inimest eemalt jälgida, et kukkumisel neile vajaduse korral appi minna, kuid sellisel juhul on inimene kaamerate vaateväljas. Lahendusena võiks välja pakkuda reaalajas jälgimist ilma salvestamiseta, mida ei saadaks andmete säilitamisega kaasnev turvarisk. Olssoni jt (2013) uuringus rõhutasid omastehooldajad, et nende jaoks on kõige tähtsam dementsusega inimese jälgimisvõimalus ja nad pidasid privaatsuse rikkumist teisejärguliseks. Sriram jt (2019) tõdesid, et nende korraldatud kirjanduse ülevaate uuringus tõid lähedased välja, et tähtis on võimaluse korral kaasata dementsusega inimene infotehnoloogilise abivahendi valikusse, kuid üldjuhul ei arutletud võimalike eetiliste aspektide üle. Dementsusega inimeste jaoks on arendatud erinevaid infotehnoloogilisi abivahendeid ja rakendusi, mis toetavad tema igapäevatoiminguid, tagavad ohutuse, soodustavad suhtlemist ning kognitiivse võimekuse säilitamist. Igapäevatoimingute toetamiseks on näiteks Burleson 86

Suur osa infotehnoloogiavahenditest keskenduvad ohutuse tagamisele, mis maandavad riske või aitavad tuvastada kukkumist. Chou ja Hsieh (2019) töötasid välja nutika põrandasüsteemi, mis tuvastab kukkumist ja liikumist ruumis. Põrandamati all asetsevad varajast tegutsemist võimaldavad rõhusensorid ja õnnetuse toimumisel saadab süsteem teate häirekeskusesse või perekonnaliikmetele. Neile, kes on öösel rahutud ja kipuvad uitama, on välja arendatud Nocturnali süsteem, mis jälgib voodi hõivatust, öösel uitamist ja annab lähedastele öö möödumisest ülevaate. Juhul kui inimesel ei ole und ja ta otsustab ringi liikuda, siis valgustatakse ruumid olenevalt tema liikumisteekonnast. Komplekti kuulub ka välisukse andur, mis ukse avamisel annab teate lähedasele või häirekeskusele (Mccullagh jt 2011). Levinud on ka erinevad positsioneerimissüsteemid, mis toetavad dementsusega inimeste iseseisvust ja tagavad ka ohutuse. Olssoni jt (2013) uuringus osales viis abielupaari, kellest üks oli dementne. Dementsusega inimesed ja nende abikaasad tõid välja turvatunde, mis tekkis positsioneerimisseadme kasutamisel, sest tänu sellele leiti dementsusega inimene kiiresti üles, kui ta oli eksinud. Samuti rõhutasid Nauha jt (2016), et positsioneerimist võimaldavate käevõrude kandmine annab lisaväärtuse dementsusega inimeste turvalisusele ja inimesed saavad jätkata iseseisvate jalutuskäikudega.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

jt (2018) välja töötanud arvuti tarkvaral põhineva infotehnoloogilise abivahendi, mis aitab dementsusega inimest riietumisel. Koju paigaldatud liikumissensorite ja kaamera abil tuvastab infotehnoloogiline abivahend inimese liikumise riidekapi suunas, õige sahtli avamise jne. Seejärel jagab arvutihääl konkreetseid juhiseid, kuidas riietuseset selga või jalga panna. Ravimite korrapärase võtmise tagamiseks soovitavad Kamimura jt (2012) automaatse ravimidosaatori kasutamist. Uurijad vaatlesid 18 dementsusega inimest ja järeldasid, et tänu automaatsele ravimidosaatorile sai enamik neist ravimite võtmisega iseseisvalt hakkama, kuigi vajasid lähedaste abi ravimite komplekteerimisel ja nende dosaatorisse sisestamisel.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Mitme rakenduse eesmärk on säilitada kognitiivne võimekus. De Leo jt (2011) arendasid autobiograafilise mälu toetamiseks välja meetodi, kus nutitelefon teeb 12 tunni jooksul iga 5 minuti tagant fotosid dementsusega inimese ümbrusest. Fotosid näidatakse seejärel dementsusega inimesele videona arvutiekraanil ja need aitavad sündmusi meelde tuletada. Øksnebjerg jt (2019) arendasid elektroonilise kalendri, kus kuvatakse kellaaega, kuupäeva ja aastat. Lisaks kajastatakse päevasündmusi ja lähedaste kontaktandmeid ning võimalus on kuvada fotosid ja kirjutada märkmeid. Dementsussündroomiga inimestele on välja töötatud ka tõsielulisi mänge (Serious Games), mis on oma olemuselt digitaalsed rakendused. Vallejo jt (2017) viisid läbi eksperimendi, kus osalesid Alzheimeri tõvega inimesed (n = 18) ja kontrollrühmana dementsuseta eakad (n = 20). Uuringus kasutati tõsielulistel mängudel põhinevaid rakendusi, mis hõlmasid asukohapõhiste ja igapäevategevustega seonduvaid ülesandeid, näiteks poes käimist ja ostude sooritamist, toidu valmistamist ja laua katmist. Uuringu autorid tõdesid, et seeläbi on võimalik saada teavet, milliste probleemidega võivad dementsusega inimesed kokku puutuda. Samuti stimuleerib mängimine kognitiivset võimekust. Kognitiivse võimekuse säilitamiseks on tähtsal kohal suhtlemine oma lähedastega. Kuna lähedased elavad üldjuhul oma vanematest eraldi ja ka vahemaa võib olla suur, siis kasutatakse igapäevaseks suhtlemiseks telefoni. Samas võib dementsusega inimesel olla raskusi telefoni vastuvõtmisel või numbrite valimisel. Seetõttu arendasid Boman jt (2014) dementsusega inimestele videotelefoni ja katsetasid oma uuringus selle kasutamist. Telefoni külge oli monteeritud telefonitoru ja statiiv ning kõne tegemiseks pidi kasutaja telefonitoru kätte võtma, mille tagajärjel tekkis puutetundlikule ekraanile kõnelogi. Seejärel tuli puudutada inimese pilti, kellele helistada sooviti. Kõne vastuvõtmiseks piisas telefonitoru tõstmisest ja kõne lõppes, kui telefonitoru tagasi asetati. Uuringus osalesid neli dementsusega inimest ja nende lähedased, kes tõdesid, et videotelefon oli lihtsalt kasutatav ning hea abivahend suhtlemiseks.

Järeldused Dementsusega inimestele suunatud infotehnoloogilised abivahendid aitavad säilitada dementsusega inimeste heaolu ja vähendada lähedaste hoolduskoormust. Infotehnoloogiliste abivahendite kasutamisel esineb siiski takistusi, mis võivad olla seotud vähese teadlikkuse, kättesaadavuse ja eetikat käsitlevate aspektidega. Dementsusega inimestele suunatud infotehnoloogilised abivahendid võimaldavad tagada tema turvalisust, toetada igapäevatoimingute sooritamist ja kognitiivse võimekuse säilitamist.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Käesoleva artikli autoritena tõdeme, et uurimuses kajastati infotehnoloogilisi abivahendeid, mis on suures osas kasutusel väljaspool Eestit. Ka Eestis tuleks teemavaldkonda hinnata ja läbi viia empiirilisi uuringuid, mis annaksid ülevaate Eesti inimeste infotehnoloogiliste abivahendite teadlikkusest ja kättesaadavusest nii dementsusega inimeste, omastehooldajate kui ka tervishoiutöötajate seisukohast. Seoses koroonaviiruse levikuga on eriti teravalt esile kerkinud näiteks vajadus video- ja häälkõnelahenduste järele. Samuti aitaks infotehnoloogiliste abivahendite kasutamine tagada dementsusega inimeste turvalisust ja toetada toimetulekut. Seetõttu on tähtis, et dementsusega inimestele oleksid kättesaadavad erinevad infotehnoloogilised abivahendid, mis aitaksid säilitada nende iseseisvust, parandaksid elukvaliteeti ning leevendaksid ka lähedaste hoolduskoormust. Ühiskonna teadlikkuse parandamiseks ja sobivate abivahendite arendamiseks tuleks teha koostööd tervishoiutöötajate, sotsiaaltöötajate, IT-arendajate ja lähedastega. Infotehnoloogiliste abivahendite arendamist soodustavad näiteks erinevad ajurünnakute võistlused (hackathon) või Garage48, kus võiksid osaleda tervishoiu kõrgkooli üliõpilased ning õppejõud.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Allikaloend Boman, I. L., Lundberg, S., Starkhammar, S., Nygård, L. (2014). Exploring the usability of a videophone mock-up for persons with dementia and their significant others. BMC Geriatrics, 14(1): 49. Burleson, W., Lozano, C., Ravishankar, V., Lee, J., Mahoney, D. (2018). An Assistive Technology System that Provides Personalized Dressing Support for People Living with Dementia: Capability Study. Journal of Medical Internet Research, 6(2): e21. Chou, H. C., Hsieh, W. H. (2019). Remote monitoring and control smart floor for detecting falls and wandering patterns in people with dementia. Journal of Intelligent & Fuzzy Systems, 36(2): 1323−1331. Critten, V., Kucirkova, N. (2017). ‘It Brings it all Back, all those Good Times; it Makes Me Go Close to Tears’. Creating Digital Personalised Stories with People who have Dementia. Dementia, 18(3): 864−881. De Leo, G., Brivio, E., Sautter. S. (2011). Supporting Autobiographical Memory in Patients with Alzheimer’s Disease Using Smart Phones. Applied Neuropsychology, 18(1): 69−76. Dementia in Europe Yearbook 2019. (2019). Estimating the prevalence of dementia in Europe. Alzheimer Europe. Kamimura, T., Ishiwata, R., Inoue, T. (2012). Medication Reminder Device for the Elderly Patients With Mild Cognitive Impairment. American Journal of Alzheimer’s Disease & Other Dementias, 27(4): 238−242. Mccullagh, P., Augusto, J. C., Zheng, H., Mulvenna, M., Wang, H., Carswell, W., Wallace, J., Martin, S., Jeffers, P. (2011). Assisting People with Early Stage Dementia: Monitoring Wandering. Assistive Technology Research Series, 29: 137−144. Nauha, L., Keränen, N. S., Kangas, M., Jämsä, T., Reponen, J. (2016). Assistive technologies at home for people with a memory disorder. Dementia, 17(7): 909−923. OECD. (2015). Addressing Dementia: The OECD Response. OECD Publishing, Paris. Olsson, A., Engström, M., Lampic, C., Skovdal, K. (2013). A passive positioning alarm used by persons with dementia and their spouses – a qualitative intervention study. BMC Geriatrics, 13(1): 11. Quintana, M., Anderberg, P., Berglund, J. S., Frögren, J., Cano, N., Cellek, S., Zhang, J., Garolera, M. (2020). Feasibility-Usability Study of a Tablet App Adapted Specifically

Research and Public Health, 17(18): 6816. Rohrbach, N., Gulde, P., Armstrong, A. R., Abdelrazeq, A., Schröder, S., Neuse, J., Grimmer, T., Diehl-Schmid, J., Hermsdörfer, J. (2019). An augmented reality approach for ADL support in Alzheimer’s disease: a crossover trial. Journal of NeuroEngineering and Rehabilitation, 16(1): 66. Sriram, V., Jenkinson, C., Peters, M. (2019). Informal carers’ experience of assistive technology use in dementia care at home: a systematic review. BMC Geriatrics, 19(1): 160. Vallejo, V., Wyss, P., Rampa, L., Mitache, A. V., Müri, R. M., Mosimann, U. P., Nef. T. (2017). Evaluation of a novel Serious Game based assessment tool for patients with Alzheimer’s disease. PLOS ONE, 12(5): e0175999. Van der Roest, H. G., Wenborn, J., Pastink, C., Dröes, R. M., Orrell, M. (2017). Assistive technology for memory support in dementia. Cochrane Database of Systematic Reviews, 14(6). Øksnebjerg, L., Woods, B., Waldemar, G. (2019). Designing the ReACT App to Support Self-Management of People with Dementia: An Iterative User-Involving Process. Gerontology, 65(6): 673−685.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

for Persons with Cognitive Impairment—SMART4MD (Support Monitoring and Reminder Technology for Mild Dementia). International Journal of Environmental

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

PSÜHHIAATRIAÕDEDE LÄBIPÕLEMISSÜNDROOMI AVALDUMINE, SELLE RISKITEGURID JA ENNETAMISE VÕIMALUSED Prevalence of the Burnout Syndrome, its Risk Factors and Prevention Options among Psychiatric Nurses Birgit Rosenthal, Merily Uppin, Margit Lenk-Adusoo Abstract Burnout syndrome is a state of emotional exhaustion manifested by negative and cynical attitudes and is associated with job dissatisfaction. Burnout syndrome has been shown to have a negative effect on the quality of healthcare and patient safety. While the burnout syndrome is prevalent across all sectors of healthcare, it is particularly prevalent among mental health professionals, including psychiatric nurses. Psychiatric nurses are more likely to encounter unpredictable patient behaviour and the use of coercive methods such as restraints, which can create a stressful work environment and eventually result in burnout syndrome. The aim of the study is to describe the prevalence of burnout syndrome, as well as its risk factors and prevention options among psychiatric nurses, using evidence-based sources. The study uses 40 evidence-based sources, 30 of which are peer-reviewed research articles published between 2010 and 2021. Burnout syndrome manifests itself through three aspects: depersonalisation, emotional exhaustion, and low self-fulfilment. Various socio-demographic factors such as female gender, childlessness, age over 41 and stressful and strenuous working environment are the main personal and work-related risk factors. The occurrence of burnout syndrome can be prevented by taking care of one’s mental health, for example through the effective use of mindfulness techniques. Ways of prevention in the workplace include good social relations,

Keywords: burnout syndrome, psychiatric nurse, risk factor, prevention. Sissejuhatus Läbipõlemissündroom on emotsionaalse kurnatuse seisund, millele on iseloomulik negatiivne ja küüniline suhtumine ümbritsevasse ning rahulolematus oma tööga (Maslach ja Jackson 1981). See on pikaajalise tööstressi tagajärg, mida ei ole suudetud edukalt juhtida (WHO Burn-out … i.a.). Tervishoiutöötajate seas on läbipõlemine levinud probleem (Hall jt 2016, Johnson jt 2018, Tachtsoglou jt 2019). Läbipõlemissündroom on negatiivselt seotud tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi ohutusega (Poghosyan jt 2010, Hall jt 2016, Johnson jt 2018, Tachtsoglou jt 2019). Lisaks suurendab see tervishoiuvaldkonna kulusid, sest toob kaasa tihedama töölt puudumise ja tööjõu suurema voolavuse (Johnson jt 2018). Kuigi läbipõlemissündroom on levinud kõikides tervishoiuvaldkondades (Hall jt 2016, Tachtsoglou jt 2019), on see väga sage probleem just vaimse tervise alal töötajate, sealhulgas psühhiaatriaõdede seas (Johnson jt 2018). Psühhiaatriaõed on läbipõlemissündroomile avatud, sest nad veedavad märkimisväärse osa tööajast tihedas koostöös patsientidega, olles nendega pidevalt, intensiivselt ja isiklikult kontaktis. Seejuures peab olema isetu ja seadma patsiendi vajadused esikohale (Hamaideh 2011, Maslach ja Leiter 2016). Ka puutuvad psühhiaatriaõed enim kokku patsientide ettearvamatu ja vägivaldse käitumisega ning ohjeldamismeetmete rakendamisega (Anhachian jt 2015, Johnson jt 2018). Patsiendi vägivaldse käitumise mõjud võivad laieneda ka väljapoole tööd, põhjustades pingelisi suhteid lähedastega. Peale selle võib see kaasa tuua ärevuse, pettumuse, ängi ja viha, aga ka enesehinnangu languse ning enesekindluse vähenemise (Baby jt 2014).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

regular in-service training, including developing stress management and coping skills, and regular clinical supervision.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Õendusjuhtidel on õdede läbipõlemise ennetamisel märkimisväärne osa. Töötajate füüsilisele ja vaimsele tervisele tähelepanu pööramisega on võimalik muuta töökeskkond motiveerivaks ning ennetada seeläbi läbipõlemissündroomi (Ghavidel jt 2019). Ennetamisel on suur osa ka õdedel endil ning võtmetegur on hoolitsemine oma füüsilise ja vaimse tervise heaolu eest (Hertel 2020). Tähtis on, et psühhiaatriaõed tunneksid ära läbipõlemissündroomi riskitegurid ja oskaksid vajaduse korral läbipõlemissündroomi ennetada. Uurimistöö eesmärk oli tõenduspõhistele allikatele tuginedes kirjeldada läbipõlemissündroomi avaldumist, riskitegureid ning ennetamisvõimalusi psühhiaatriaõdede seas. Töö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded: 1) kirjeldada läbipõlemissündroomi avaldumist; 2) kirjeldada läbipõlemissündroomi riskitegureid; 3) kirjeldada läbipõlemissündroomi ennetamise võimalusi. Artikli aluseks olev lõputöö oli kirjanduse ülevaade, mitte tegemiseks kasutati aastatel 2010–2021 ilmunud tõenduspõhiseid allikaid. Töös kasutati kokku 40 allikat, sealhulgas oli 30-st teadusartiklist 21 empiirilise uurimuse põhjal kirjutatud artiklid. Võtmesõnad: läbipõlemissündroom, psühhiaatriaõde, riskitegur, ennetamine. Tulemused ja arutelu Läbipõlemissündroomi äratundmine on tähtis, sest sellest sõltub töö tulemuslikkus ja tõhusus (Maslach ja Leiter 2016), aga ka õdede füüsiline ja vaimne tervis (Maslach ja Leiter 2016, Lopez jt 2019). Läbipõlemissündroomil on kolm avaldumisviisi: depersonaliseerumine ehk ebaprofessionaalsed kommentaarid kaastöötajate suunas, vähene empaatiavõime või patsientide süüdistamine nende terviseprobleemides, emotsionaalne 94

Psühhiaatriaõdede läbipõlemissündroomi väljakujunemist soodustavatest personaalsetest riskiteguritest tulevad esile naissugu, vanus alla 41 eluaasta, vallalisus, lastetus ja vähene töökogemus (Canadas-De la Fuente jt 2018, Vidotti jt 2018, Azevedo jt 2019). Poolas korraldatud uurimuses selgub, et psühhiaatriaõed (n = 60) puutuvad iga päev kokku paljude negatiivsete emotsioonidega, kuid peavad siiski suutma luua patsiendiga suhtlemisel positiivse meeleolu. See võib omakorda viia negatiivsete emotsioonide ülekülluseni, mis on läbipõlemissündroomi kujunemist soodustav tegur (Lachowska ja Minda 2020). Psühhiaatriline töökeskkond võib juba iseenesest olla stressirohke. Patsientide ettearvamatu ja vägivaldne käitumine, suur suitsiidirisk ja ohjeldusmeetmete rakendamine võib tekitada pingelisi olukordi ning tööstressi (Ballenger-Browning jt 2011, Johnson jt 2018). Mida suurem on tööstress, seda väiksem on rahulolutunne tehtud tööst ja see omakorda võib viia läbipõlemissündroomi tekkeni (Itzhaki 2018, Johnson jt 2018). Ka on leitud, et vähene tunnustus, töötasu ja ebapiisav kaasamine kutseala arengusse on seotud läbipõlemissündroomi kujunemisega (Azevedo jt 2019). Üks töökeskkondliku läbipõlemissündroomi riskitegureid psühhiaatriaõdede seas on ka ülekoormus ja puudulik õdede arv. Ülekoormus vähendab suutlikkust pakkuda kvaliteetset õendusabi ning täita tööl valitsevaid nõudeid ja norme (Maslach ja Leiter 2016, Lopez jt 2019). Tööandja toetus ja teadmine, et tööd väärtustatakse ning tasustatakse vastavalt, on läbipõlemissündroomi ennetamiseks äärmiselt tähtis. Õde peab tundma ennast töökeskkonnas turvaliselt ja väärtustatult.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kurnatus ehk kahanenud energia ja väsimus, ebapiisav eneseteostusvõime ehk töö tulemuslikkuse vähenemine (Maslach ja Leiter 2016, Mealer jt 2016, Medeiros de Oliviera jt 2019). Uurimused näitavad, et psühhiaatriaõed kogevad kõige enam emotsionaalset kurnatust (Karanikola jt 2013, O’Connor jt 2018, Lachowska ja Minda 2020), mis võib viia depressiooni ja ärevushäirete tekkeni (Karanikola jt 2013).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Läbipõlemissündroomi ennetamiseks on mitu personaalset ennetamise võimalust. Emotsionaalse kurnatuse leevendamiseks on tähtsal kohal regulaarne teadveloleku tehnikate (mindfulness) praktiseerimine, mis aitab keskenduda hingamisele ning käesolevale hetkele. Teadveloleku tehnikate regulaarne praktiseerimine aitab lõõgastuda ning võib parandada rahulolu töö ja isikliku eluga (Johnson jt 2018). Töö autorite arvates aitab igasugune puhkus, lõdvestus ja iseendaga tegelemine tulla toime emotsionaalse kurnatusega ning leevendada stressi ja läbipõlemist. Tähtis pole niivõrd puhkuse viis, vaid viibimine ajahetkes. Tundes end puhanud ja värskena, ollakse vähem vastuvõtlik negatiivsetele emotsioonidele. Head sotsiaalsed suhted kolleegide ja ülemustega ennetavad läbipõlemissündroomi. Tähtsaks peetakse kogemuste ja ideede vahetamist ning usalduslikke suhteid (Hamaideh 2011, Maslach ja Leiter 2016). Selleks, et suurendada rahulolu tehtud tööga, on oluline tunnustus (Azevedo jt 2019). Üks võimalusi võib olla täiendkoolituste korraldamine, sealhulgas meeskonnatöö koolitused. Uute teadmiste omandamine ja stressiga toimetuleku oskuste arendamine aitab ennetada läbipõlemissündroomi teket ning suurendab psühhiaatriaõdede seas rahulolu tööga. Samuti peetakse tähtsaks kliinilist supervisiooni, sest see annab võimaluse tööpingete väljarääkimiseks ja mõtete vahetamiseks turvalises keskkonnas (Hamaideh 2011, Morse jt 2012, Johnson jt 2018, Lachowska ja Minda 2020). Veel on leitud, et tööalase autonoomia tunnetamine on seotud suurema eneseteostusvõimega (O’connor jt 2018). Kui psühhiaatriaõdedel on võimalus kaasa rääkida nende tööd mõjutavate otsuste tegemisel ja kasutada tööl kõiki võimalikke ressursse, mis toetavad positiivselt töö kulgu ning tulemuslikkust, aitab see ennetada läbipõlemissündroomi väljakujunemist (Maslach ja Leiter 2016). Järeldused Läbipõlemissündroomil on kolm avaldumisviisi: depersonaliseerumine, emotsionaalne kurnatus ja ebapiisav eneseteostusvõime. Depersonaliseerumine väljendub kaastöötajatele või patsientidele suunatud eba96

Läbipõlemissündroomi kujunemise riskitegurid võib jaotada personaalseteks ja töökeskkondlikeks. Erinevate uurimuste põhjal võib järeldada, et peamised personaalsed riskitegurid on naissugu, vallalisus, lastetus, vähene töökogemus ning vanus alla 41 eluaasta. Peamised töökeskkondlikud riskitegurid on stressirohke ja pingeline töökeskkond, patsiendi vägivalla kogemise suur risk ning tööandja vähene toetus. Läbipõlemissündroomi on võimalik ennetada nii personaalsete kui ka töökeskkondlike lähenemisviisidega. Personaalsete ennetamisvõimaluste võtmesõnad on vaimse tervise edendamine ja stressi ennetamine. Erinevad uurimused kinnitavad, et läbipõlemissündroomi kujunemist saab tõhusalt ennetada teadveloleku tehnikate regulaarse rakendamisega. Töökeskkondlikud ennetamise võimalused on seotud heade sotsiaalsete suhete, regulaarsete täiendkoolituste ja supervisiooniga. Allikaloend Anhachian, M. R., Meshkinyazd, A., Soudmand, P. (2015). Nurses burnout in psychiatric wards. Journal of Fundamentals of Mental Health, 17: 260−264. Azevedo, D. S., Ferraz, M. M .M., Ferreira, R. S. A,. Lira, J. A. C., Azevedo, D. S., Amorim, S. M. R., Veloso, L. U. P. (2019). Risk of burnout syndrome in mental health nurses. Journal of Nursing UFPE, 13: 978−986. Baby, M., Glue, P., Carlyle, D. (2014). Violence is not part of our job: A thematic analysis of psychiatric mental health nurses experiences of patient assaults from a New Zealand perspective. Issues in Mental Health Nursing, 35: 647−655. Ballenger-Browning, K., Schmitz, K. J., Rothacker, J. A., Webb-Murphy, J. A., Johnson, D. C. (2011). Predictors of Burnout Among Military Mental Health Providers. Military Medicine, 176. 97

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

professionaalses käitumises. Emotsionaalne kurnatus väljendub vähese energia ja väsimusena. Ebapiisav eneseteostusvõime väljendub töö tulemuslikkuse vähenemises. Erinevate uurimuste kohaselt kogevad psühhiaatriaõed kõige enam emotsionaalset kurnatust, mis võib omakorda viia depressiooni ja ärevushäirete tekkeni.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Canadas-De la Fuente, G. A., Ortega, E., Ramirez-Baena, L., De la Fuente-Solana, E. I., Vargas, C., Gomez-Urquiza, J. L. (2018). Gender, marital status and children as risk factors for burnout in nurses: a meta-analytic study. International Journal of Environmental Research and Public Health, 15(10): 2102. Ghavidel, F., Khoshknab, M. F., Molavynejad, S., Zarea, K. (2019). The role of organizational factors in nurse burnout: experiences from Iranian nurses working in psychiatric wards. Journal of Family Medicine and Primary Care, 8(12): 3893−3899. Hall, L., Johnson, J., Watt, I., Tsipa, A. (2016). Healthcare staff wellbeing, burnout and patient safety: a systematic review. Plos One, 7(11): 1−12. Hamaideh, S. H. (2011). Burnout, social support, and job satisfaction among Jordanian mentaal health nurses. Issues in Mental Health Nursing, 32(4): 234−42. Hertel, R. (2020). How do we prevent nurse burnout? Medsurg Matters, 1(2): 11−13. Itzhaki, M., Bluvstein, I., Bortz, A. P., Kostitsky, H., Noy, D. B., Filshtinsky, V., Theilla, M. (2018). Mental health nurse’s exposure to workplace violence leads to job stress, which leads to reduced professional quality of life. Front. Psychiatry, 9: 59. Johnson, J., Hall, L. H., Berzin, K., Baker, J., Melling, K., Thompson, C. (2018). Mental healthcare staff well‐being and burnout: A narrative review of trends, causes, implications, and recommendations for future interventions. International Journal of Mental Health Nursing, 27: 20−32. Karanikola, M. N. K., Papathanassoglou, E. E. D. (2013). Exploration of the Burnout Syndrome Occurrence Among Mental Health Nurses in Cyprus. Archives of Psychiatric Nursing, 27: 319−326. Lopez, I. M., Urquiza, J. L. G., Adas, G. R. C., De la Fuente, E. I., Garcia, L. A., De la Fuente, G. A. C. (2019). Prevalence of burnout in mental health nurses and related factors: a systematic review and meta-analysis. International Journal of Mental Health Nursing, 28: 1035−1044. Maslach, C., Jackson, S. E. (1981). The measurement of experienced burnout. Journal of the Occupational Behaviour, 2: 99−113. Maslach, C., Leiter, M. P. (2016). Understanding the burnout experience: recent research and its implications for psychiatry. World Psychiatry, 15: 103−111. Mealer, M., Moss, M., Good, V., Gozal, D., Kleinpell, R., Sessler, C. (2016). What is burnout syndrome (BOS)? American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine.

Medeiros De Oliviera, S., Vinicus de Alcantara Sousa, L., Vieria Gadelha, M., Barbosa do Nascimento, V. (2019). Prevention actions of burnout syndrome in nurses: an integrating literature review. Clinical Practice and Epidemiology in Mental Health, 15: 64−73. O’Connor, K., Neff, D. M., Pitman, S. (2018). Burnout in mental health professionals: a systematic review and meta-analysis of prevalence and determinants. European Psychiatry, 53: 74−99. Poghosyan, L., Clarke, S. P., Finlayson, M., Aiken, L. H. (2010). Nurse burnout and quality of care: cross-national investigation in six countries. Research in Nursing and Health, 33(4): 288−298. Tachtsoglou, K., Lera, M., Iliadis, C., Frantzana, A., Korkouta, L. (2018). Occupational burnout of health care professionals in hospitals. Journal of Healthcare Communications, 3: 3−38. Vidotti, V., Ribeiro, R. P., Galdino, M. J. Q., Martins, J. T. (2018). Burnout Syndrome and shift work among nursing staff. Rev. Latino-Am. Enfermagem, 26. WHO Burn-out an occupational phenomenon: international classification of diseases. https://www.who.int/mental_health/evidence/burn-out/en/

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

https://www.thoracic.org/patients/patient-resources/resources/burnout-syndrome.pdf

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ERINEVATE TRAKTSIOONIMEETODITE KASUTAMINE ALASELJAVALUGA PATSIENTIDE RAVIS Usage of Different Traction Methods in Patients with Low Back Pain Marit Salus, Brit Marleen Õismaa Abstract Low back pain is a frequent problem causing absence from work and it is also a burden to the health care system. Despite its seriousness the majority of low back pain patients recover within few months after the first pain episode occurred. Traction has been used since ancient times as one of the treatment options for low back pain, but the efficacy is still questionable. The aim of this thesis was to provide an overview of various traction methods used as a treatment modality among patients who suffer from low back pain. Results of the thesis show, that despite the differences of various traction methods, the purpose for traction applications is similar. Regardless of the type, method, duration, force etc. of traction, the main purpose is to apply traction force in order to create distraction. Distraction creates decompression of the compressed neural structures and intravertebral discs. Mostly the traction methods are divided into three categories: manual, mechanical and auto-traction. Using traction methods for low back pain treatment is still controversial. The efficacy of traction could be affected by various aspects such as the specific technique, magnitude of force, duration and frequency. Traction can be used as one of the treatment interventions for low back pain, but the efficacy still remains disputable. Keywords: traction therapy for low back pain, low back pain conservative treatment, inversion traction therapy.

100

Käesolev artikkel on tänapäevase teaduskirjanduse põhjal koostatud teoreetilise uurimistöö lühikokkuvõte, mille eesmärk oli ülevaate andmine alaseljavalu ravis kasutatavatest traktsioonimeetoditest. Lähtuvalt eesmärgist püstitati järgmised uurimisülesanded: 1. kirjeldada erinevate traktsioonimeetodite olemust; 2. selgitada traktsiooni kasutamise tõhusust alaseljavaluga patsientide ravis. Uurimistöö koostamiseks kasutati ingliskeelseid teaduspublikatsioone (kokku 45 allikat). Peamised andmebaasid olid PubMed, Google Scholar, Medscape, Cochrane Library, ResearchGate jt. Välistati artiklid ja uuringud, mille kättesaadavus oli tasu tõttu piiratud või kui vanemate uuringute kasutegur oli end ammendanud.

101

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sissejuhatus Alaseljavalu on sage üldpopulatsiooni mõjutav seisund (Cassidy jt 2005), mis põhjustab töövõimetust ja on ühtlasi koormaks tervishoiusüsteemile. Alaseljavalu mõjutab nii noori kui ka eakaid inimesi (Rubin 2007). Ehkki alaseljavalust taastumise prognoos on enamasti hea ja suur osa patsientidest paraneb mõne kuu möödudes pärast esimest valuepisoodi, tuleks alaseljavalu käsitlemisel kindlasti kasutada interdistsiplinaarset sekkumist. Peale selle peaks suurt tähelepanu pöörama patsiendi teadlikkuse parandamisele (Chou jt 2007). Raviplaani tuleks kaasata erinevaid meetodeid, nagu terapeutiline harjutus (sh venitusharjutused), kognitiivne käitumisteraapia, massaaž, passiivsed manipulatsioonid ning vajaduse korral ravimid (käsimüügist saadavad valuvaigistid ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid; Weiner ja Nordin 2010). Alaseljavalu konservatiivse ravi läbiviimise üks lisavõimalusi on ka traktsioonteraapia (Gay ja Brault 2012).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tulemused ja arutelu Alaseljavalu käsitluses hõlmab traktsioonteraapia endas meetodeid, mis võimaldavad mehaanilise jõu toimel eraldada lumbaallülisid, sh tekitada nende vahele suuremat ruumi (Gay ja Brault 2012). Näiteks Saksamaal 2007. aastal läbiviidud uuringus oli traktsioon alaseljavaluga patsientide seas populaarsuselt kuues alternatiivne ravimeetod. Pingereas eelnesid traktsioonile lokaalne soojaravi, massaaž, manuaalteraapia, elektriravi ja akupunktuur (Chenot jt 2007). Traktsiooni on kasutatud diski protrusioonide ja lülisamba piirkonna lihasspasmidest tingitud alaseljavalu puhul ning üleüldise seljavalu ning jäikuse vähendamiseks (Madson ja Hollmann 2015). Lisaks on traktsiooni kasutatud lülisamba liikuvuse parandamise ning degenereerunud lülivahediskidele ja kahjustada saanud fassettliigestele langeva mehaanilise kompressiooni vähendamiseks (Greenwood 2012). Traktsiooni kirjeldatakse kui jõudu, mille toimel tekitatakse liigesepindade vaheline distraktsioon (Catapang 2011). Olenevalt traktsioonijõu rakendamise viisist saab meetodid jaotada järgmiselt: a) manuaalne traktsioon, b) mehaaniline ja motoriseeritud traktsioon, c) autotraktsioon (Clarke jt 2007). Manuaalse traktsiooni puhul on töövahendiks terapeudi käed (Catapang 2011, Gay ja Brault 2012). Gay jt (2005) järgi saab manuaalse traktsiooniga saavutatava distraktsiooni jagada omakorda distraktsioonmanipulatsiooniks ja asendist sõltuvaks distraktsiooniks (positional distraction). Distraktsioonmanipulatsiooni all peetakse silmas eelkõige tehnikaid, kus terapeut üritab lülisamba mobiliseerimiseks või manipuleerimiseks rakendada kindlasuunalist jõudu (fleksioon, ekstensioon, lateraalfleksioon, rotatsioon). Tavapäraselt toimub see fleksioonisuunal, mille ajal on patsient kõhuli liigendatud teraapialaual (joonis 1). Mehaaniline ja motoriseeritud traktsioon on üks sagedamini kasutatavaid traktsioonitehnikaid (Clarke jt 2007), mida tehakse liigendatud teraapialaual (joonis 2; Gay ja Brault 2012). Selle tehnika korral toimub traktsioonijõu rakendamine motoriseeritud rihmratta kaudu (Clarke jt 102

Joonis 1. Fleksioon-distraktsioon liigenda- Joonis 2. Mehaaniline traktsioon (Bergtud teraapialaual seliliasendis (Oslon 2008). mann ja Peterson 2011).

Joonis 3. Mittekirurgilise spinaalse

Joonis 4. Autotraktsiooni seade (Tesio jt

dekompressioon seade DRX9000TM (Alter- 2004). native Physical... i.a.).

Joonisel 3 on näha motoriseeritud seade, millega eelnimetatud ravimeetodit läbi viiakse. Seadet juhitakse arvutiprogrammiga, mis võimaldab rakendatavat traktsioonijõudu väga täpselt määrata (Kocak jt 2018). Autotraktsiooni korral määrab patsient ise traktsioonijõu tugevuse ja suuna olenevalt sellest, mil määral toimub sümptomite leevenemine (Gay ja Brault 2012). Autotraktsiooniks mõeldud teraapialaud (joonis 4) koosneb nii üla- kui ka alaosa segmendist, mida saab erinevates suundades kallutada ning roteerida (Physiopedia i.a.). Patsient ise fikseerib 103

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

2007). Üks võimalus mehaanilise traktsiooni rakendamiseks on lülisamba mittekirurgiline dekompressioon.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

end seadmel, haarates peatsis asuvatest kinnitustest, ja üritab end samal ajal käte jõul ülespoole tõmmates n-ö pikemaks venitada (Clarke jt 2007, Physiopedia i.a.). Vähemlevinumad traktsioonimeetodid on veealune traktsioon ja gravitatsiooni indutseeritud traktsioon. Viimasena mainitud traktsioonitehnika läbiviimiseks kasutatakse erinevaid kallutuslaudu (Clarke jt 2007), näiteks seljavenituspinki. See võimaldab viia kasutaja püstisest asendist pea alaspidi asendisse, nii et patsiendi pea ja ülakeha liiguvad maapinna suunas ning lülisambale rakenduv traktsioonijõud on tingitud gravitatsioonist (Prasad jt 2012). Traktsiooni liigitatakse ka selle rakendamise kestuse järgi, näiteks a) vahelduva traktsiooni korral muutuvad traktsioonitsüklid paariminutiliste vahedega relaksioonitsükliteks ja vastupidi, b) püsiva traktsiooni korral on kestus 20–60 minutit ning c) pikaajaline traktsioon võib kesta tunde kuni päevi (Gay ja Brault 2012). Pikaajalist traktsiooni kasutatakse eelkõige luumurdude ravis luude deformatiivsete muutuste ennetamiseks ja/või korrigeerimiseks (Choudhry jt 2020). Olenemata liigist on traktsiooni mehaaniline efekt ja eesmärk kõigi eelnimetatud meetodite puhul sarnane – domineerib distraktsiooni põhimõte, mis tingib komprimeeritud neuraalstruktuuride ja/või lülivahediskide dekompressiooni (Gay ja Brault 2008). Täpne traktsiooni mehhanism, mille järgi saaks seletada selle mõju organismile, on siiani ebaselge. Kirjanduses on välja toodud, et lülisamba distraktsiooni tagajärjel see justkui pikeneks (spine elongiation). Koos sellega väheneb lumbaallordoosi nurk ja suureneb intravertebraalne ruum. Lülidevahelise ruumi vertikaalsuunaline suurenemine aitab vähendada spinaalnärvidele langevat mehaanilist stressi ja see omakorda vähendab notsitseptiivsete valuimpulsside teket (Clarke jt 2007). Catapang (2011) soovitab enne traktsiooniseanssi lokaalset ultraheli- ja soojaravi, pehmekoe mobilisatsioone ning venitusi. Pärast traktsioonteraapiat on soovitatav 104

Traktsioonteraapia vastunäidustused on lülisamba pahaloomulised kasvajad, lülisamba infektsioossed seisundid (osteomüeliit, lülivahekettapõletik), osteoporoos, akuutsed spondüloartropaatiad, seljaaju kompressioon, ebastabiilne hüpertensioon, tõsised kardiovaskulaarsed ja respiratoorsed seisundid, akuutsed traumad ja luumurrud, aneurüsmid, kõhusong, tõsised hemorroidid ja rasedus (Pellecchia 1994, Gay ja Brault 2012), eelnevad negatiivsed traktsioonikogemused, valu ägenemine seansi ajal, diski protrusiooni süvenemine ning cauda equina sündroom (Gay ja Brault 2012). Ohustatud on samuti patsiendid, kellel esinevad järgmised seisundid: lülisambakanali ahenemine, lülisamba ebastabiilsus (spondülolistees), lülisamba kirurgilised implantaadid (Sherry 2001), ägedad neuroloogilised seisundid, kroonilised haigused, alaselja piirkonna operatsioonid ning ebanormaalne intraokulaarne rõhk inversioonasendis olles. Enne traktsioonteraapiat on soovitatav teha diagnostilised uuringud kaugele arenenud osteoporoosi või ligamentide ebastabiilsuse välistamiseks, sest need võivad avaldada negatiivset mõju luude või pehmekoe terviklikkusele. Traktsioonimeetodite kasutamine ja selle tõhusus alaseljavaluga patsientide ravis on kirjanduse põhjal üsnagi vastuoluline. Traktsiooni tõhusus võib sõltuda selle rakendusviisist, traktsioonijõust, kestusest, sagedusest (Krause jt 2000), jõu rakendamise suunast ning patsiendi asendist (Catapang 2011). Borman jt (2003) uurisid nii terapeutiliste harjutuste kui ka traktsiooni mõju kroonilise mittespetsiifilise alaseljavaluga patsientide seas. Uuritavad täitsid Oswestry küsimustiku (Oswestry disability index, ODI) enda funktsionaalse võimekuse hindamiseks ja visuaalse analoogskaala (Visual Analogue Scale, VAS) valu hindamiseks. Terapeutiliste harjutuste rühma uuritavad said veel ultraheli- ja soojaravi. Traktsioonirühm sai ravi elektrilisel traktsiooniseadmel kestusega 20 minutit. Uuringu 105

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

krüoteraapia ja elektriravi interferentsvooludega, mis võivad aidata kaasa valu vähenemisele. Traktsiooni tõhusus võib suureneda, kombineerides seda teraapia teiste konservatiivsete sekkumistega.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

vältel ei lubatud kasutada valu leevendavaid ravimeid. Pärast kahenädalast (viis ravikorda nädalas) mõjutusperioodi oli mõlema rühma ODI küsimustiku järgi paranenud nii funktsionaalne võimekuse hinnang kui ka üldine enesetunne. Järeldati, et traktsioon ei anna võrreldes terapeutiliste harjutustega mingit lisaefekti. Oh jt (2018) uurisid automaatse-manuaalse traktsiooni ja motoriseeritudvahelduva traktsiooni kliinilist efekti kroonilise alaseljavaluga patsientidel. Esimesele rühmale rakendati manuaalset traktsioonteraapiat kõhuliasendis, teise rühma patsiendid said vahelduvat traktsioonteraapiat seliliasendis. Mõlema rühma puhul kasutati elektrilisi liigenditega traksiooniseadmeid, mille liigendosi sai üksteisest kaugendada. Manuaalse traktsiooni jaoks fikseeris terapeut enda labakäepõhimiku uuritava lumbaalpiirkonna ogajätketele ja langetas laua alaosa kaudaalsele. Protseduuri korrati järjest kolm korda, iga korra kestus oli 20 sekundit. Teises rühmas kasutati vahelduvat traktsiooni, kus traktsioonijõu väärtus oli esialgu 15 kg ja seejärel suurenes järkjärgult. Traktsiooni rakendamise ja puhkepauside vahekord oli 1 : 1. Mõlema rühma uuritavate traktsioonteraapia hõlmas teisigi füsioterapeutilisi sekkumisi, nagu lokaalne soojaravi, elektriravi interferentsvooludega ning ultraheliravi. Teraapiat rakendati kaheksa nädala vältel kolm korda nädalas. Uuringu tulemustest selgus, et mõlemas eksperimentaalrühmas vähenesid nii VAS-i kui ka ODI väärtused. Rühmade omavahelisest võrdlusest ilmnes, et esimese rühma uuritavad kogesid valu vähenemist ja funktsionaalse võimekuse suurenemist rohkem kui teise rühma uuritavad. Kocak jt (2018) võrdlesid kroonilise alaseljavaluga patsientide seas motoriseeritud traktsiooni ja mittekirurgilist lülisamba dekompressiooni. Esimesele rühmale rakendati nagu Ohi jt (2018) uuringuski klassikalist traktsiooni seliliasendis motoriseeritud traktsioonilaual. Traktsioonijõudu, mis esialgu oli 25% kehamassist, suurendati järk-järgult olenevalt patsiendi enesetundest, aga mitte rohkem kui 50% kehamassist. Seanss kestis kokku 30 minutit, mille vältel traktsiooniperiood kestis 40 sekundit 106

Järeldused Alaseljavalu käsitlevad traktsioonimeetodid võivad üksteisest erineda, ent traktsioonijõu rakendamise eesmärk on kõigi meetodite puhul sarnane. Olenemata traktsioonimeetodist domineerib kõigi puhul distraktsiooni põhimõte, mis võib tingida komprimeeritud neuraalstruktuuride ja/või lülivahediskide dekompressiooni. Kõige sagedamini jaotuvad traktsioonimeetodid manuaalseks, mehaaniliseks ja autotraktsiooniks. Traktsioonimeetodite kasutamise tõhusus alaseljavaluga patsientide ravis on siiani vastuoluline ning erinevus võib sõltuda selle rakendusviisist ja metoodikast, rakendatud traktsioonijõust, kestusest ning sagedusest. Traktsiooni kasutamine võib anda mõningase efekti valu vähendamiseks ja funktsionaalse võimekuse parandamiseks. Traktsioon võib olla üks sekkumisviise alaseljavaluga patsiendi ravis, ent selle tõhusus on endiselt küsitav. Allikaloend Borman, P., Keskin, D., Bodur, H. (2003). The Efficacy of Lumbar Traction in the Management of Patients with Low Back Pain. Rheumatology International, 23(2): 82–86. Catapang, G. (2011). Traction. Pain Procedures in Clinical Practice. 567–572. 107

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ja puhkepaus 20 sekundit. Teise rühma uuritavatel toimus 30-minutiline mittekirurgiline lülisamba dekompressioon seadmel DRX9000TM (joonis 3). Esimesel seansil kasutati traktsioonijõudu, mis oli kilogrammides väljendatuna 4,5 kg väiksem patsiendi poolest kehamassist. Individuaalsust arvestades suurendati rakendatava jõu väärtust igal seansil 2–4,5 kg võrra. Mõlemal rühmal oli kuuenädalase perioodi jooksul kokku 20 raviseanssi, mis sisaldasid ka sooja- ja elektriravi. Uuringu vältel oli valu alandamiseks lubatud kasutada ainult paratsetamooli. Tulemuste kohaselt on motoriseeritud traktsioon ja mittekirurgiline lülisamba dekompressioon tõhusad meetodid alaseljavalu ravis, kuivõrd uuringu lõppedes oli kõikidel uuritavatel vähenenud valu, paranenud funktsionaalne võimekus ning vaimne seisund.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Cassidy, J. D., Côté, P., Carroll, L. J., Kristman, V. (2005). Incidence and Course of Low Back Pain Episodes in the General Population. Spine, 30(24): 2817–2823. Chenot, J.-F., Becker, A., Leonhardt, C., Keller, S., Donner-Banzhoff, N., Baum, E., Pfingsten, M., Hildenbrandt, J., Basler, H. D., Kochen, M. M. (2007). Use of Complementary Alternative medicine for Low Back Pain Consulting in General Practice: a Cohort Study. BMC Complementary and Alternative Medicine, 7(1). Chou, R., Qaseem, A., Snow, V., Casey, D., Cross, J. T., Shekelle, P., Owens, D. K. (2007). Diagnosis and Treatment of Low Back Pain: A Joint Clinical Practice Guideline from the American College of Physicians and the American Pain Society. Annals of Internal Medicine, 147(7): 478–495. Choudhry, B., Leung, B., Filips, E., Dhaliwal, K. (2020). Keeping the Traction on in Orthopaedics. Cureus Journal of Medical Science, 12(8): e10034. Clarke, J. A., van Tulder, M. W., Blomberg, S. E., de Vet, H. C., van der Heijden, G. J., Bronfort, G., Bouter, L. M. (2007). Traction for Low-Back Pain with or without Sciatica. Cochrane Database of Systematic Reviews. Gay, R. E., Bronfort, G., Evans, R. L. (2005). Distraction Manipulation of the Lumbar Spine: A Review of the Literature. Journal of Manipulative and Physiological Therapeutics, 28(4): 266–273. Gay, R. E., Brault, J. S. (2008). Evidence-Informed Management of Chronic Low Back Pain with Traction Therapy. The Spine Journal, 8(1): 234–242. Gay, R. E., Brault, J. S. (2012). Traction Therapy. Evidence-Based Management of Low Back Pain, 205–215. Greenwood, D. M. (2012). Improvement in chronic low back pain in an aviation crash survivor with adjacent segment disease following flexion distraction therapy: a case study. Journal of Chiropractic Medicine, 11(4): 300–305. Koçak, F. A., Tunç, H., Sütbeyaz, S. T., Akkuş, S., Köseoğlu, F. K., Yılmaz, E. (2018). Comparison of The Short-Term Effects of The Conventional Motorized Traction with Non-Surgical Spinal Decompression Performed with a DRX9000TM Device on Pain, Functionality, Depression, and Quality of Life in Patients with Low Back Pain Associated with Lumbar Disc Herniation: A Single-Blind Randomized-Controlled Trial. Turkish Journal of Physical Medicine and Rehabilitation, 64(1): 17-27.

108

Evaluation of Effects and Recommended Application for Treatment. Manual Therapy, 5(2): 72–81. Lumbar Traction. Physiopedia. https://www.physio-pedia.com/Lumbar_Traction. (02.04.2021) Madson, T. J., Hollman, J. H. (2015). Lumbar Traction for Managing Low Back Pain: A Survey of Physical Therapists in the United States. Journal of Orthopaedic & Sports Physical Therapy, 45(8): 586–595. Oh, H., Choi, S., Lee, S., Choi, J., Lee, K. (2018). The Impact of Manual Spinal Traction Therapy on The Pain and Oswestry Disability Index of Patients with Chronic Back Pain. The Journal of Physical Therapy Science, 30: 1455–1457. Pellecchia, G. L. (1994). Lumbar Traction: a Review of the Literature. Journal of OrthopaediC and Sports Physical Therapy, 20: 262–267. Prasad, K. S. M., Gregson, B. A., Hargreaves, G., Byrnes, T., Winburn, P., Mendelow, A. D. (2012). Inversion Therapy in Patients with Pure Single Level Lumbar Discogenic Disease: a Pilot Randomized Trial. Disability and Rehabilitation, 34(17): 1473–1480. Rubin, D. I. (2007). Epidemiology and Risk Factors for Spine Pain. Neurologic Clinics, 25(2): 353–371. Sherry, E., Kitchener, P., Smart, R. (2001). A Prospective Randomized Controlled Study of VAX-D and TENS for The Treatment of Chronic Low Back Pain. Neurological Research. A Journal of Progress in Neurosurgery, Neurology and Neurosciences, 23(7): 780–784. Weiner, S. S., Nordin, M. (2010). Prevention and Management of Chronic Back Pain. Best Practice and Research Clinical Rheumatology, 24(2): 267–279.

109

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Krause, M., Refshauge, K. M., Dessen, M., Boland, R. (2000). Lumbar Spine Traction:

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

PEDIKULOOSI EHK PEATÄITÕVE ESINEMINE I KOOLIASTME ÕPILASTEL JA LAPSEVANEMATE TEADLIKKUS PEATÄIDEST Prevalence of pediculosis in first of school children and parent’s awareness of it Ave Kutman, Diana Jesin Abstract Pediculosis, or head lice infection, is a widespread health problem worldwide, as it can affect anyone, regardless of gender, age or social background. Studies in different countries show that the infection rate varies from country to country and that pediculosis has been found to have physical, economic and psychological consequences in humans. Various studies confirm that it is children who are most infected. The research aimed to find out the occurrence of pediculosis or head lice in primary school children and their parents’ awareness of head lice. It is an empirical study based on a web-based survey. The questionnaire was shared in various Internet environments. The survey was conducted at the beginning of 2021 among parents or caregivers of children from the first to third grades (n = 362). The median age of the respondents is 34.7 years. 97.5% of the respondents were mothers, and more than half lived in the city. The questionnaire contains responses from every Estonian county, except Lääne County. The most significant number of respondents was from Tartu and Tartu County. The most infected were children aged 7–9 years. The χ2 test was used to characterize and compare the awareness of parents of children with and without pediculosis. The main feature of grouping was the presence or absence of head lice in a child. 44.2% of the respondents confirmed 110

All respondents whose children were infected with pediculosis, responded that they performed treatment. Various methods were used to get rid of head lice, and 97.5% considered it effective. Parental awareness was identified through 20 statements. It turned out that those parents whose children had pediculosis were more aware than those whose children were not infected with head lice. There was no question that all study participants would have answered correctly. Nor was there a question that everyone would have answered incorrectly. Those parents whose child had had head lice all responded to the question of cleaning up personal belongings after infection correctly. They were also more aware of issues related to the spread of lice. Keywords: awareness of head lice, head lice, head lice disease, occurrence of head lice, pediculosis, primary school, school children, spread of head lice, treatment of pediculosis. Sissejuhatus Peatäide levik on terves maailmas endiselt suur probleem. Terviseameti andmetel süveneb see probleem viimastel aastatel nii Eesti koolieelsetes lasteasutustes kui ka koolides. Pedikuloosi haigusjuhte ei registreerita Eestis enam 2004. aastast saadik, mistõttu puudub täpsem ülevaade haigestumise statistikast. Nakkuse võib saada igaüks, sõltumata soost, vanusest ja sotsiaalsest kuuluvusest (Terviseamet 2019). Peatäi levib otsese kontakti teel nakatunud isikuga või puutudes kokku tema isiklike esemetega, milleks võivad olla kamm, juuksehari, müts, kiiver, sall, voodipesu või rätikud. Seega on erinevad lasteasutused peatäide levikuks hea keskkond. Arenenud riikide algkoolides on pedikuloosi 111

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

that their child had had pediculosis. The study found that more than half of those infected were girls. 42.3% of parents confirmed that before their child became infected, head lice also appeared at school.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

levimus hinnanguliselt 2–10% (Mojadam jt 2017). Hüneva (2020) andmetel on Eesti eelkooliealistest lastest (n = 1100) põdenud pedikuloosi kolmandik. Austraalias läbi viidud uuring (n = 1338) näitas, et vaid 7,1% oskas vastata täide äratundmist, ennetamist ja ravi puudutavatele küsimustele (Counahan 2007 jt). Nigeerias Kwara osariigis läbi viidud uuringus selgus, et 74% uuritavatest olid põdenud pedikuloosi, kuid vaid 11,1% neist teadis, kuidas täid levivad (Heukelbach ja Ugbomoiko 2011). 2019. aasta jaanuaris andis Terviseamet välja pressiteate, kus tuletati taas lapsevanematele meelde, et „pedikuloos ehk täitõbi on kergesti nakkav ning selle levikut saab piirata vaid ravi ja vastutustundliku käitumisega“ (Terviseamet 2019). Igal sügisel saadab Terviseamet koolidele juhendmaterjali täide leviku tõkestamise, ravi ja ennetuse kohta. Uurimistöö eesmärk oli selgitada peatäitõve esinemist esimese kooliastme õpilastele ning parandada lapsevanemate teadlikkust selle ennetamisel ja tõrjel. Võtmesõnad: teadlikkus peatäidest, peatäid, peatäide haigus, peatäide esinemine, peatäide levik, pedikuloos, pedikuloosi ravi, algkool, koolilapsed. Metoodika Valimi moodustasid Eestis elavad lapsevanemad, kellel oli üks või rohkem last, kes õpivad esimeses kooliastmes (1.–3. klass) ja kes soovisid uuringus osaleda. Eestis oli 2019./2020. õppeaastal 44 335 esimese kooliastme õpilast (Haridus- ja Teadusministeerium), kuid ei saa täpselt öelda, mitu lapsevanemat, sest peredes on erinev arv lapsi ning ka vanemate koosseis võib olla erinev. Seega oli eeldatav minimaalne valimi suurus 200 vastajat. Uuringu tulemused ei peegelda täielikult peatäide levikut esimese kooliastme õpilaste seas. Samuti ei anna see täielikku ülevaadet lapsevanemate teadlikkusest.

112

Esmane analüüs tehti tabelarvutusprogrammis MS Excel 2021. Uuritavad rühmitati selle järgi, kas lapsel esines pedikuloosi või mitte. Andmete võrdlemiseks kasutati χ2-testi. Arvväärtuste korral kasutati t-testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2-testi. Kasutati Internetis vabavarana saadaolevat Interactive Chi-Square Testi veebilehte. Statistiliselt oluliseks loeti erinevused, mille p-väärtus oli < 0,05. Tulemused Uuringus osales kokku 362 vastajat. Vastajate andmed on toodud tabelis 1. Tabel 1. Vastajate andmed Tunnus

Kõik uuritavad n = 362

Laste arv peres; n = (%) 1 laps

314 (86,7)

2 ja enam last

46 (12,7)

3 või enam last

2 (0,3)

Lapsevanem; n = (%) Ema

353 (95)

Isa

3 (0,8)

Muu

6 (1,7)

Elukoht; n = (%)

113

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Küsitluse käigus koguti ka vastajate sotsiaal-demograafilisi ja sotsiaalmajanduslikke taustaandmeid ning need kajastati tulemustes (tabel 1). Uuringus oli ka väidete plokk, millele vastasid kõik uuringus osalejad, olenemata sellest, kas nende lapsel oli esinenud peatäitõbe või mitte. Teadlikkuse plokis uuriti lapsevanemate arusaama peatäidest, nende elutsüklist, ravist ja levinumatest müütidest. Väidetele sai valida vastuse kolme variandi vahel – „õige“, „vale“, „ei oska öelda“.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tunnus

Kõik uuritavad n = 362

Tartumaa

89 (24,6)

Tartu

81 (22,4)

Tallinn

44 (12,2)

Harjumaa

27 (7,5)

Muu Eesti

121 (33,4)

Piirkond; n = (%) Linnapiirkond

240 (66,3)

Maapiirkond

121 (33,4)

Ei oska öelda

1 (0,3)

Keskmine vanus (a)

38,5

Haridustase; n = (%) Põhiharidus

19 (5,2)

Keskharidus

133 (36,7)

Kõrghariduse tase; n = (%) Bakalaureus/rakenduskõrgharidus

120 (33,1)

Magistrikraad

81 (22,4)

Doktorikraad

9 (2,5)

Haridus tervishoius; n = (%) Jah

52 (14,4)

302 (83,4)

Omandamisel

8 (2,2)

Vastajad, kelle lastel oli pedikuloosi esinenud või ei olnud, olid vanuses 32–41 aastat. Lapsevanemad, kelle lapsed ei olnud pedikuloosi põdenud, olid nooremad kui need, kelle lastel oli täisid esinenud (p = 0,027). Kõige rohkem vastajaid oli vanuserühmas 36–45 aastat. Vastajatest 5,2%-l oli põhiharidust, 36,7%-l keskharidus, bakalaureusekraad või 114

Vastajaid oli üle Eesti, esindatud olid kõik maakonnad peale Lääne maakonna. Enim vastajaid oli Tartu maakonnast ja Tartu linnast. Joonisel 1 on välja toodud protsendiline jaotus kõigi küsitlusele vastanute elupaikade kohta.

Joonis 1. Vastajate osakaal elukoha järgi ja pedikuloosi esinemine. Esimene protsent näitab, kui suur osa vastajatest oli antud maakonnast, sulgudes olev protsent näitab peatäide esinemist maakondade lõikes.

163 lapsel (45%) oli esinenud peatäitõbe. Profülaktilises mõttes kontrollis oma lapse pead 59,7% uuringus osalenutest. Need vanemad, kelle laps või lapsed on pedikuloosi põdenud, kontrollivad päid profülaktilises mõttes rohkem kui need, kelle lapsel või lastel pole peatäisid olnud (p < 0,001). 115

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

rakenduskõrgharidus oli 33,1%-l, magistrikraad 22,4%-l ja 2,5% vastanutest olid doktorikraadiga. Tervishoiuvaldkonnas oli kõrgharidus 14,4%-l vastanutest. 2,2% vastanutest omandas tervishoiualast haridust või oli selle pooleli jätnud. Täide esinemine ei sõltunud lapsevanema kõrgharidusest tervishoiuvaldkonnas (p = 0,559).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kõige rohkem esines täitõbe lastel vanuses 7–9 aastat. Kuueaastaste nakatumise protsent oli 13,5%, seitsmeaastastel 23,3%, kaheksa-aastastel 21,5% ja üheksa- aastastel 15,3%. Suur osa ehk 70,6% uuringus osalenutest teadis, kust laps täid sai. Kõige rohkem nakatumisi (42,9%) toimus koolis. Kõik vanemad, kelle lapsel olid peatäid, tegid ka täitõrjet. Kõige rohkem kasutati täikammi, täišampooni, täiõli ja elektrilist täikammi. Vähem populaarsed meetodid olid juuste äralõikamine, juuksesirgestaja kasutamine, blondeerimine, oliiviõli pähe määrimine, käsitsi väljanoppimine ja nahalahuse kasutamine. Ravimeetodit pidas tõhusaks 97,5%. Lapsevanemate teadlikkuse parandamiseks oli ankeetküsimustiku lõpus esitatud 20 väidet peatäide ja nende leviku kohta. Vastates sai valida, kas tegu on „õige“ või „vale“ väitega. Kui väitele vastata ei osatud, sai valida variandi „ei oska öelda“. Vastused väidetele protsentuaalselt on toodud tabelis 2. Lisaks on tabelis näha, kuidas vastas vanem, kui laps oli täitõbe põdenud (täitõvega), ja juhul, kui vanemal ei ole täitõvega kokkupuudet olnud (ilma). Tabelis on toodud ka p-väärtus, millest nähtub, kas vanemad, kelle lapsel oli olnud pedikuloos, andsid rohkem õigeid vastuseid ehk kas nad olid teadlikumad või mitte. P-väärtus on leitud õigete vastuste vahel, tabelist jäeti välja vastajad, kes ei osanud arvamust avaldada. Õiged väited on tabelis tähistatud taustavärviga. Tabel 2. Peatäide ja pedikuloosiga seotud väited ning uuritavate vastused protsentides

Peatäi on verdimev parasiit Peatäid elavad ja toituvad vaid inimese nahal Peatäid suudavad elada inimese peas kuni aasta Täi sureb 2–3 päeva jooksul, kui ta peast maha kukub 116

Õige

Vale

Täitõvega Ilma

92,10%

71,20%

p < 0,001

3,70%

11,60%

74,40%

63,10% p < 0,029

17,70%

21,20%

18,30%

16,70%

21,30%

17,70%

49,40%

32,80% p < 0,002

17,10%

12,10%

Peatäid levivad kätlemisel

Vale

Täitõvega Ilma

74,40%

58,60% p < 0,002

3,00%

4,00%

84,80%

17,10% p < 0,005

0,60%

1,50%

53,70%

27,80% p < 0,009

22,60%

27,80%

18,90%

26,30%

65,90%

54,00%

5,50%

10,10%

92,10%

81,30%

0,60%

2,50%

92,10%

89,90%

1,20%

1,50%

67,70%

71,20%

90,20%

87,90%

4,90%

4,00%

95,10%

90,40%

0,00%

1,50%

4,90%

10,10%

67,70%

49,50%

72,00%

59,10% p < 0,012

18,30%

23,20%

0,00%

5,10%

89,60%

76,30%

p < 0,009

Nakatunu kammide jm 3,00% 6,10% mo 95,70% kasutamine ei levita täisid Ravi alustades tuleb pesta 100,00% 96,50% p < 0,041 0,00% riided ja pesu kuuma veega Nakatuvad peamiselt vähese hügieeniga 1,80% 3,50% mo 95,70% inimesed Suurem kogus ravimit = kiirem ja efektiivsem 8,50% 3,00% mo 72,00% tulemus mo = statistiliselt mitteoluline tulemus; p > 0,05 statistiliselt oluline tulemus

92,40% 1,00% 89,90%

77,30%

117

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Peatäid kooruvad 10–14 päeva jooksul Peatäi muna võib olla eluvõimeline kuni 2 nädalat Kõige rohkem peatäisid elab kaelapiirkonnas Peatäid suudavad hüpata inimeselt inimesele Tinge on juustest kerge eemaldada Peatäidesse nakatumine on levinud arengumaades Poisid nakatuvad peatäitõppe tihedamini kui tüdrukud Peatäitõve esimene sümptom on pea sügamine Pea sügamine võib põhjustada peanahal infektsioone Peatäitõve võib saada ka loomadelt Peatäide ülekandumise peamine viis on kontakt juba nakatunud inimesega

Õige

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Täitõvega kokku puutunud vanemad olid teadlikumad kui need, kelle lastel ei esinenud täisid (tabel 2). Mõlemal rühmal olid pigem puudulikud teadmised nii täide arengu kui ka nende elutsükli kohta. Väidet, millele kõik vastajad oleksid õigesti vastanud, ei olnud. Ei olnud ka väidet, millele kõik vastajad oleksid valesti vastanud. Arutelu Uuringus osales kokku 362 lapsevanemat, kellest pea pooled kinnitasid, et vähemalt ühel esimeses kooliastmes õppival lapsel on esinenud peatäid. Hüneva (2020) korraldatud uuringus osales 1141 lapsevanemat ja selgus, et vähemalt ühel kolmandikul osalenud lapsevanemate koolieelsel lapsel oli esinenud pedikuloos. Sellest saab järeldada, et täide levik Eestis on suur. Läbiviidud uuringud kinnitavad, et mujal maailmas jääb täide levimus vahemikku 0,7–59%. Tähtis on meeles pidada, et täidesse nakatumine võib levida suletud keskkondades, näiteks koolides ja lasteaedades (Borges jt 2007). Suurem osa vastajatest elas linnas. Pedikuloosi põdenud laste osakaal linnas oli suurem kui maal, mis võib olla tingitud sellest, et linnakoolides on ühes klassis rohkem õpilasi ning lisaks on lapsed ka koolivälisel ajal aktiivsemad (rohkem huviringe ja trenne), mis suurendab sotsiaalseid kontakte. Seevastu Jordaanias läbiviidud uuringust selgus, et rohkem nakatunuid oli hoopis maal elavate laste seas (AlBashtawy ja Hansa 2012), mis võib olla tingitud puudulikest hügieenitingimustest maapiirkondades. Uuringust ei selgunud, et need lapsed, kelle vanematel on tervishoiualane kõrgharidus, oleksid vähem nakatunud kui need, kelle vanematel ei ole tervishoiuga seotud haridust, seega ei saa järeldada, et meditsiinitaustaga vastajad oleksid täide ennetuses pädevamad. Kõige rohkem esines täitõbe lastel vanuses 7–9 aastat. Sellises vanuses lapsed viibivad pidevalt seltskonnas: koolis, trennis, huviringides, sõpradel külas jne. Paljud selles vanuses lapsed pesevad ka juba ise oma pead 118

Väidet, millele kõik vastajad oleksid õigesti vastanud, ei olnud. Samuti ei olnud ka väidet, millele kõik oleksid valesti vastanud. Pedikuloosi põdenud laste vanemate üldskoor oli suurem kui neil, kelle lastel polnud täisid olnud, st täidega kokku puutunud laste vanematel oli 20 väitest protsentuaalselt rohkem õigeid vastuseid. Uskumused ja teabe puudumine tähendavad, et pedikuloosi ravitakse kõigil tasanditel peaaegu alati valesti (õpetajad, pered ja õpilased) ja teadusliku lähenemiseta (Bonura jt 2009). Abadani külades läbi viidud uuring ei leidnud seost õpilaste peatäidesse nakatumise, isa ameti ja vanemate haridustaseme vahel (Ban jt 2014). Järeldused Ligi pooltel uuringus osalenute lastel oli esinenud pedikuloosi vähemalt üks kord. Pedikuloosi esines enim lastel vanuses 7–9 eluaastat, üle poole neist olid tüdrukud. Samuti oli nakkus rohkem levinud linnapiirkonnas elavatel lastel. Enamikul nakkusjuhtudel tegi lapsevanem täitõrjet ja 119

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ning kammivad ise juukseid ja seetõttu ei tea ka lapsevanem nakatumisest enne sümptomite esinemist. Käesolevast uuringust tuli välja, et üle poolte nakatunutest olid tüdrukud. Sama kinnitavad ka paljud teised uuringud, et tüdrukud nakatuvad pedikuloosi sagedamini kui poisid. Näiteks Iraanis Arani ja Bigdoli linnas läbi viidud uuring algklasside õpilaste seas näitas samuti, et tüdrukud nakatusid pedikuloosi rohkem kui poisid. Tulemused on sarnased ka teiste Iraanis läbiviidud uuringute tulemustega, kus Babolis oli nakatumine tüdrukute seas suurem kui poistel. Gilanis, Khajes ning Hamedani linnas oli nakatunud tüdrukute arv samuti suurem kui poiste arv. Ka teistes riikides läbi viidud uuringud toetavad uuringu tulemusi. Nende uuringute kohaselt on Indias, Jeemenis ja Türgis tüdrukute nakatumine peatäidesse suurem kui poistel (Ban jt 2014). Nakatumise põhjused võivad olla seotud poiste ja tüdrukute käitumuslike erinevustega. Üldjuhul on tüdrukutel alati pikemad juuksed kui poistel. Tüdrukud on mängides tihtipeale väiksemates rühmades, nad on kauem aega koos ja lähikontaktis, seevastu poisid eelistavad pigem sportikke ja mittekontaktseid tegevusi (Mahmood ja Nasraddin 2015).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

pidas ravi tõhusaks. Populaarsemad vahendid täidest vabanemiseks olid täikamm, täišampoon ja täiõli. Kolmveerand vastanutest tegi täitõrjet profülaktika mõttes ka teistel pereliikmetel. Lapsevanematel, kelle lapsel oli olnud peatäitõbi, oli parem teadlikkus peatäidega seonduvast võrreldes nendega, kelle laps ei olnud nakkust põdenud. Allikaloend AlBashtawy, M., Hansa, F. (2012). Knowledge, attitudes, and practices of parents/ guardians regarding pediculosis in the Umm el-Jimal district of Jordan. Journal of Research in Nursing, 19(5): 390–399. Ban, M., Motaghi, M., Salehi, S., (2014). A Study of Head Lice Infestation (Pediculosis Capitis) among Primary School Students in the Villages of Abadan in 2012. International Journal of Community Based Nursing & Midwifery, 2(3): 196–200. Bonura, F., Paolini, G., Sidoti, E., Tringali, G. (2009). A survey on knowledge and perceptions regarding head lice is a sample of teachers and students in primary schools of north and south of Italy. Journal of Preventive Medicine and Hygiene, 50(3): 141–15. Borges, R., Silva, J. J., Rodrigues, R. M., Mendes, J. (2007). Prevalence and monthly distribution of head lice using two diagnostic procedures in several age groups in Uberlândia, State of Minas Gerais, Southeastern Brazil. Revista da Sociedade Brasileira de Medicina Tropical, 40(2): 247–249. Counahan, M. L., Andrews, R. M., Weld, H., Helen, W., Speare, R. (2007). What parents in Australia know and do about head lice? Rural and Remote Health, 7(3): 687. Heukelbach, J., Ugbomoiko, G. (2011). Knowledge, attitudes and practices regarding head lice infestations in rural Nigeria. The Journal of Infection in Developing Countries, 5(2): 652–657. Hüneva, B. (2020) Pedikuloosi ehk peatäide esinemine eelkooliealiste laste seas ja lapsevanemate teadlikkus peatäidega seonduvast. Lõputöö. Mahmood, K. A., Nasraddin, M. O. (2015). Prevalence of head lice among primary school children in Koya, in 2015. Osong Public Health and Research Perspectives, 6(6): 346–356. Mojadam, M., Moshki, M., Xamani-Alavijeh, F. (2017). Efficacy of Peer Education for Adopting Preventive Behaviors against Head Lice Infestation in Female Elementary

120

Terviseamet. (2019). Täitõbi on Eestis süvenev problem. https://www.terviseamet. ee/et/uudised/taitobi-eestis-suvenev-probleem

121

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

School Students: A Randomised Controlled Trial. https://pubmed.ncbi.nlm.nih. gov/28072852/

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

KAASASÜNDINUD TRAHHEO-ÖSOFAGEAALNE FISTUL Congenital Tracheoesophageal Fistula Karen Kirss, Kelli Põder, Terje Arula Abstract Congenital tracheoesophageal fistula is the presence of an abnormal connection between the trachea and the esophagus. Because of this, the newborn has a high risk of aspiration and respiratory tract infections. This article is based on a research project that used literature review as the research method. Its aim was to describe the nature of congenital tracheoesophageal fistula, the necessary nursing activities in the hospital setting, and the prognosis. Based on the aim of the research, the following research questions were asked: 1. 2. 3. 4.

What is the nature of congenital tracheoesophageal fistula? What are the necessary nursing activities in the preoperative period? What are the necessary nursing activities in the postoperative period? What is the prognosis of a patient with a congenital tracheoesophageal fistula?

A total of 30 scientific sources were used, including 19 scientific articles based on an original research, 7 literature reviews, and 5 guidelines. Articles were published between 1993 and 2019. A congenital tracheoesophageal fistula is a connection between the trachea and the esophagus that interferes with the respiratory and digestive functions. Typical symptoms are: inability to swallow saliva and food, coughing and cyanosis when eating, an increase in gastrointestinal gases, an increase in tracheal secretions and respiratory infections.

122

Postoperative nursing activities include regular pharyngeal aspiration, effective pain assessment and treatment, monitoring of thermoregulation, water and electrolyte balance, and infection prevention. In patients undergoing surgery for congenital tracheoesophageal fistula, as well as untreated fistula in childhood, respiratory infections, asthma and gastrointestinal disorders can occur later in life. Keywords: congenital, tracheoesophageal fistula, nursing. Sissejuhatus Kaasasündinud trahheo-ösofageaalne fistul on üks levinumatest vastsündinutel esinevatest seedetrakti anomaaliatest. See kujutab endast ühendust trahhea ja söögitoru vahel, mistõttu on selle haigusega sündinud vastsündinutel häiritud hingamis- ja söömisfunktsioon (Ward ja Hisley 2015). Fistuli esinemise peamised sümptomid on võimetus neelata sülge ja piima, tsüanoos söömisel ning respiratoorne distress, mistõttu vajab seisund kiiret operatiivset ravi. Preoperatiivse perioodi eesmärk on sümptomite leevendamine ja aspiratsiooni ennetamine (Kenner ja Lott 2013). Postoperatiivselt on õendustegevus enamjaolt sama mis kõigi postoperatiivsete vastsündinute korral, kuid esinevad mõned iseärasused (Dickson ja Smith 2006). Kuigi selle haigusega vastsündinute ellujäämise tõenäosus on pärast operatiivset ravi suur, võib neil hilisemas eas esineda mitmeid probleeme (Cartabuke jt 2016). Kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli esinemissagedus on 1 : 2500–3000 (Spitz 2007). Lastehaiglas või sünnitusosakonnas töötaval õel ja ämmaemandal on selle diagnoosiga patsiendiga kokkupuute tõenäosus suur. Seetõttu on tähtis teada tõenduspõhiseid õendussekkumisi.

123

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Preoperative nursing activities include alleviation of symptoms, i.e. prevention of aspiration, infection and gastric overfilling; administration of moisturized oxygen; thermoregulation as well as water and electrolyte balance.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Artikli aluseks olnud uurimistöö eesmärk oli kirjeldada kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli olemust, vajalikke õendustegevusi ning prognoosi. Eesmärgist tulenevalt püstitati järgmised uurimisküsimused. 1. Milline on kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli olemus? 2. Millised on vajalikud õendustegevused preoperatiivsel perioodil haiglakeskkonnas? 3. Millised on vajalikud õendustegevused postoperatiivsel perioodil haiglakeskkonnas? 4. Milline on kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuliga patsiendi prognoos? Uurimistöö kirjutati teaduskirjanduse ülevaate meetodil. Töös kasutati ajavahemikul 1993–2019 ilmunud 30 teaduslikku allikat, millest 28 olid teadusartiklid. Teadusartiklitest üheksa olid kirjutatud originaaluurimuse põhjal ja seitse olid ülevaateartiklid. Kasutati ka viit käsiraamatut. Võtmesõnad: kaasasündinud, trahheo-ösofageaalne fistul, õendustegevused. Tulemused ja arutelu Kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli kliiniline pilt sõltub suuresti väärarengu konkreetsest tüübist (Edelman jt 2019). Sagedamini on tegemist nii söögitoru kui ka trahheo-ösofageaalse fistuli koosesinemisega, kuid need võivad esineda ka eraldi (Kovesi ja Rubin 2004). Tüüpiliste tunnustena on välja toodud vastsündinu võimetus neelata sülge ja piima, köhimine ja tsüanoos söömisel ning gaaside hulga suurenemine seedetraktis (Karnak jt 1997, Edelman jt 2019). Samuti on nimetatud trahhea sekreedi hulga suurenemist ja hingamisteede korduvate infektsioonide esinemist (Karnak jt 1997). Enamasti diagnoositakse haigus vastsündinueas, kuid mõnel juhul võib diagnoosimine mittespetsiifiliste sümptomite tõttu hilineda isegi täiskasvanueani (Bratu jt 2014).

124

Preoperatiivse perioodi õendusprobleemid on häiritud hingamine, suurenenud süljevoolus ja aspiratsiooni risk, samuti neelamisraskustest tingitud ebapiisav toitumine ning infektsiooni suur tekkerisk seoses aspiratsioonipneumooniaga (Ward ja Hisley 2015). Õendustegevus on suunatud kõikide esinevate sümptomite leevendamisele. Tähtis on ennetada aspiratsiooni ja infektsiooni. Vajaduse korral peab regulaarselt tegema vereanalüüse, tagama patsiendile adekvaatse termoregulatsiooni ja hingamistegevuse koos niisutatud hapniku manustamisega, elektrolüütide sisalduse korrigeerimise ning vajalike infusioonide manustamise (Dickson ja Smith 2006, Kenner ja Lott 2013, Ward ja Hisley 2015, Parolini jt 2016, Edelman jt 2019). Tähtis on jälgida mao täituvust ja liigtäituvuse korral kohe sekkuda, sest fistuli olemasolu tõttu jõuab osa sissehingatavast õhust kõhuõõnde. See hakkab takistama kopsude tööd ja kopsude efektiivsus väheneb. Seega on mao liigtäituvuse korral vajalik regulaarne õhu väljatõmme nasogastraalsondi kaudu või gaasitoru panek (Parolini jt 2016, Edelman jt 2019). Postoperatiivsel perioodil on vajalik regulaarne neelu aspireerimine, vähemalt esimese paari päeva jooksul. Aspiratsioonisondi peaks enne 125

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli esinemissagedus koos söögitoru arteesiaga või ilma on 1 : 2500–3000 (Spitz 2007). Fistuli korrigeeriv operatsioon on enamasti tservikaalne lõige (Spitz 2007). Kirurgilise ravi prioriteet on lisaks fistuli sulgemisele ka algse söögitoru säilitamine (Patria jt 2017). Ravi puhul on kõige tähtsam õigeaegne diagnoos, et vähendada suremust ja parandada elukvaliteeti (Porcaro jt 2017). Trahheoösofageaalse fistuli kirurgiline korrektsioon peab toimuma võimalikult kiiresti pärast diagnoosi kinnitamist. Samas ei ole soovitatud operatsiooni teha kohe pärast sündi enneaegsetel, alakaalulistel ja üldise nõrgenenud immuunsusega patsientidel. Seetõttu võib õendustöötajal olla vaja teha õendustoiminguid kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuliga patsiendil pikema aja jooksul ka preoperatiivsel perioodil (Ward ja Hisley 2015).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

märgistama opereeritud piirkonna asukoha järgi, et vältida aspiratsioonisondi viimist liiga sügavale ja seeläbi fistuli või anastomoosi vigastamist (Spitz 2007). Aspireerida on vaja väga ettevaatlikult ja tähelepanelikult, et vältida limaskesta vigastamist. Aspireerimise kestus ei tohi ületada 15 sekundit. Patsiendi trahhea aspireerimine peab olema steriilne (Costa jt 2019). Vastsündinud tunnevad valu ja seega on tähtis lapspatsientide valu tõhus leevendamine. Ebatõhus valu leevendamine vastsündinueas suurendab hiljem tõenäosust hüpersensitiivsuse tekkeks valu suhtes (Dickson ja Smith 2006). Neonatoloogilistel patsientidel soovitatakse kasutada sellele earühmale välja töötatud spetsiaalseid valu hindamise skaalasid. See ennetab võimalikku valu ala- või ülehindamist (Andersen jt 2018). Valu vajab leevendavaid õendussekkumisi (Khoza ja Tjale 2014). Mittefarmakoloogilised võtted on näiteks känguruhooldus, vastsündinu asetamine mugavasse asendisse, luti imemine, glükoosi suukaudne manustamine, massaaž (Hall ja Anand 2014). Vastsündinutel on risk kiiresti tekkivaks hüpo- ja/või hüpertermiaks. Seda soodustab see, et termoregulatsioon ei ole veel lõplikult välja kujunenud ja nahaalune rasvkude on vähene. Termolabiilsuse tõttu on soovitatud asetada patsient kuvöösi, soojendusvoodisse või kasutada soojalampe (Dickson ja Smith 2006). Seega on regulaarselt vaja jälgida patsiendi kehatemperatuuri ja ennetada nii hüpo- kui ka hüpertermiat. Postoperatiivse tüsistusena võib esineda anastomoosi lekke võimalus, mistõttu on üks õendustegevuse prioriteete ka infektsiooni ennetamine operatsioonihaava piirkonnas (Karnak jt 1997, Patria jt 2017). Opereeritud kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuliga patsiendid vajavad pärast esimest eluaastat multidistsiplinaarset tervise hindamist iga kuue kuu tagant (Porcaro jt 2017). Suuremal osal opereeritud patsientidest esineb siiski hilisemas eas respiratoorseid infektsioone ja astmat. Samad probleemid vaevavad hilinenud diagnoosiga patsiente, kellel on 126

Järeldused Kaasasündinud trahheo-ösofageaalne fistul vastsündinul on trahhea ja söögitoru vaheline ühendus. Häiritud on hingamis- ja seedefunktsioon. Enamasti esineb kaasasündinud trahheo-ösofageaalne fistul koos ösofageaalse arteesiaga, aga võib esineda ka eraldi. Tüüpilised tunnused on võimetus neelata sülge ja toitu, köhimine ja tsüanoos söömisel, gaaside hulga suurenemine seedetraktis, trahhea sekreedi suurenemine ning hingamisteede infektsioonid. Preoperatiivsed õendustegevused on sümptomite leevendamine, aspiratsiooni ja infektsiooni ennetamine, vajaduse järgi regulaarsete vereanalüüside tegemine, niisutatud hapniku manustamine, termoregulatsiooni ning vee- ja elektrolüütide bilansi tagamine. Tähtis on ennetada mao täitumist liigse õhuga, sest see takistab hingamistegevust. Postoperatiivne õendustegevus hõlmab neelu regulaarset aspireerimist. Aspireerimine peab olema kiire, aga ettevaatlik, et ei vigastataks opereeritud piirkonda. Vajalik on tõhus valuravi. Valu hinnatakse spetsiaalsete valuskaalade alusel. Valu leevendamiseks kasutatakse farmakoloogilisi ja mittefarmakoloogilisi meetmeid. Jälgida tuleb patsiendi kehatemperatuuri ja ennetada nii hüpo- kui ka hüpertermia teket. Tagada tuleb vee- ja elektrolüütide bilanss ning ennetada infektsioone. Infektsiooni ennetamiseks on vaja regulaarselt hinnata opereeritud piirkonda. Kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuliga opereeritud patsientidel ja ka lapseeas ravimata jäänud fistul tekitab hilisemas eas respiratoorseid 127

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

lapseeas fistul ravimata jäänud (Cartabuke jt 2016, Patria jt 2017). Raskusi võib esineda söömisel, näiteks neelamisel, tekib vajadus süüa aeglase tempoga ja juua söögi kõrvale suures koguses vett (Leibovitch jt 2018). Sage on gastro-ösofageaalne reflukshaiguse (GERD) esinemine, mistõttu osa patsientidest võib vajada selle leevendamiseks antirefluksoperatsiooni (Acher jt 2016).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

infektsioone, astmat ja seedetrakti häireid: söömisraskusi, neelamisprobleeme, vajadust süüa aeglaselt ja/või juua toidu kõrvale suurtes kogustes vett. Esineda võivad gastroösofageaalse reflukshaiguse (GERD) sümptomid. Allikaloend Acher, C. W., Ostlie, D. J., Leys, C. M., Struckmeyer, S., Parker, M., Nichol, P. F. (2016). Long-Term Outcomes of Patients with Tracheoesophageal Fistula/Esophageal Atresia: Survey Results from Tracheoesophageal Fistula/Esophageal Atresia Online Communities. European Journal of Pediatric Surgery: Official journal of Austrian Association of Pediatric Surgery, 26(6): 476−480. Andersen, R. D., Munsters, J. M. A., Vederhus, B. J., Gradin, M. (2018). Pain assessment practices in Swedish and Norwegian neonatal care units. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 32(3): 1074−1082. Bratu, N., Spartaru, R. I., Iozsa, D. A. (2014). Isolated Tracheoesophageal Fistula – a Rare Congenital Malformation. Jurnalul Pediatrului, 67: 25−27. Cartabuke, R. H., Lopez, R., Thota, P. N. (2016). Long term esophageal and respiratory outcomes in children with esophageal atresia and tracheoesophageal fistula. Gastroenterology Report, 4(4): 310−314. Costa, E. C. L., Rodrigues, C. F., Matias, J. G., Bezerra, S. M. G., Rocha, D. M., Machado, R. S., Gouveia, M. T. O. G., Ribeiro, I. A. P. (2019). Care for the Prevention of Complications in Tracheostomized Patients. Journal of Nursing, 13(1): 169−178. Dickson, E., Smith, C. (2006). Postoperative care of neonates. Infant, 2(5): 178−182. Edelman, B., Selvaraj, B. J., Joshi, M., Patil, U., Yarmush, J. (2019). Anesthesia Practice: Review of Perioperative Management of H-Type Tracheoesophageal Fistula. Anesthesiology Research and Practice. Hall, R. W., Anand, J. S., Phill, D. (2014). Pain Management in Newborns. Clinics in Perninatology, 41(4): 895−924. Karnak, I., Senocak, M. E., Hiçsönmez, A., Büyükpamukçu N. (1997). The diagnosis and treatment of H-type tracheoesophageal fistula. Journal of Pedriatric Surgery, 32(12): 1670−1674. Kenner, C., Lott, J. (2013). Comprehensive Neonatal Nursing Care. New York: Springer Publishing Co Inc, fifth edition. 128

concerning neonatal pain management. Curationis, 37(2): 1−9. Kovesi, T., Rubin, S. (2004). Long-term Complications of Congenital Esophageal Atresia and/or Tracheoesophageal Fistula. Pediatric Anesthesia, 15(7): 541−546. Leibovitch, L., Zohar, I., Maayan-Mazger, A., Mazkereth, R., Strauss, T., Billik, R. (2018). Infants Born with Esophageal Atresia with or without Tracheo-Esophageal Fistula: Short- and Long-Term Outcomes. The Israel Medical Association Journal, 20(3): 161−166. Parolini, F., Bulotta, A. L., Battaglia, S., Alberti, D. (2016). Preoperative management of children with esophageal atresia: current perspectives. Pediatric Health, Medicine and Therapeutics, 8: 1−7. Patria, M. F., Ghislanzoni, S., Macchini, F., Lelii, M., Mori, A., Leva, E., Principi, N., Esposito, S. (2017). Respiratory Morbidity in Children with Repaired Congenital Esophageal Atresia with or without Tracheoesophageal Fistula. International Journal of Environmental Research and Public Health, 14(10): 1136. Porcaro, F., Valfre, L., Aufiero, L. R., Dall’Oglio, L., De Angelis, P., Villiani, A., Bagolan, P., Bottero, S., Cutrera. (2017). Respiratory problems in children with esophageal atresia and tracheoesophageal fistula. Italian Journal of Pediatrics, 43(1): 77. Spitz, L. (2007). Oesophageal atresia. Orphanet Journal of Rare Diseases, 24. Ward, S., Hisley, S. (2015). Maternal-Child Nursing Care Optimizing Outcomes for Mothers, Children, & Families. Ameerika Ühendriigid: A. Davis Company; Revised edition.

129

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Khoza, S. L., Tjale, A. A. (2014). Knowledge, attitudes and practices of neonatal staff

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE KORRALDUS EESTI ETTEVÕTETES Organisation of Occupational Health and Safety in Estonian Enterprises Kati Karu, Kristi Vahur, Kadri Siibak Abstract The Estonian Occupational Health and Safety Act provides the rights and obligations of an employer and an employee in creating a safe working environment. The working environment specialist has a significant role in ensuring a working environment that is safe for health. The aim of the study was to find out how the legislative requirements set by the Occupational Health and Safety Act are applied in practice by working environment specialists, and how the legislative regulations have influenced the working environment in Estonian enterprises. The sample included 156 people performing the duties of a working environment specialist in Estonian enterprises. The data was collected using web-based questionnaires (Connect. ee); descriptive statistics and the χ2 test were used for data analysis. The practice of appointing, employing, and training working environment specialists is influenced by the fact that the qualifications of the working environment specialist are not defined in the Occupational Health and Safety Act. The amendments to the Occupational Health and Safety Act that came into force on 1 January 2019 have been positive. However, according to the respondents, the qualifications issue of working environment specialists still needs solving. In-house cooperation cannot be considered as excellent in all enterprises. There are employees who do not adhere to the working environment safety standards, they do not use safety equipment as required and ignore safety regulations either consciously or due to the lack of knowledge. Working environment specialists work hard to raise awareness and at the same time 130

Keywords: working environment specialist, Occupational Health and Safety Act, employer, employee, working environment, enterprise, and occupational safety. Sissejuhatus Töötervishoiu ja -ohutuse korraldamist ettevõttes reguleerib töötervishoiu ja tööohutuse seadus, milles on kirjeldatud tööandja ning töötajate õigusi ja kohustusi. Lisaks eespool nimetatutele on töötervishoiu ja -ohutuse tagamisse haaratud ka töökeskkonnaspetsialist ja töökeskkonnavolinik ning kui ettevõttes on üle 150 töötaja, siis ka töökeskkonnanõukogu. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus näeb ette, et tööandja kohustus on tagada ettevõttes töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine, määrates ametisse töökeskkonnaspetsialisti või täites nimetatud kohustusi ise, kui tal on selleks vastavad teadmised (Töötervishoiu ja… 2021). Samas selgus tööinspektsiooni 2020. aasta töökeskkonna ülevaatest, et üks murekohti Eesti ettevõtete töökeskkonnas on töökeskkonnaspetsialisti ning ettevõttevälise töökeskkonnaspetsialisti puudumine. Probleemiks on ka asjaolu, et tööandjad ei täida töökeskkonnaspetsialisti kohustusi (Töökeskkond 2020).

131

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

need training on how to solve such situations more efficiently and vigorously. Although specialists cooperate with the employers, the latter should be more aware of the importance of occupational safety. Performing the duties of a working environment specialist properly is time consuming and requires knowledge of different areas. Therefore, the role of a working environment specialist remains insufficient in practice when they perform duties as an addition to their main work. Following the requirements provided by the Occupational Health and Safety Act also depends on the size of an enterprise. In medium sized enterprises the requirements of the Act are met to the best standards, especially the one concerning the repetition of an employee’s training in the required section and amount.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Töö eesmärk oli selgitada töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevalt õigusnormide kohaldamist praktikas töökeskkonnaspetsialistide poolt ja õigusliku regulatsiooni mõju Eesti ettevõtete töökeskkonnale. Töö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded: 1. selgitada Eesti ettevõtetes töökeskkonnaspetsialistide ametisse määramise või tööle võtmise ning koolitamise praktikat ja täiendkoolituse vajadust; 2. selgitada töötervishoidu ja -ohutust tagavate inimeste koostöö korraldatust ning toimimist tööandja ja töötajatega; 3. selgitada ettevõtete suuruse mõju töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevate nõuete järgimisele; 4. selgitada ettevõttes töökeskkonnaspetsialistide praktilist rolli töötervishoiu ja -ohutuse tagamisel. Võtmesõnad: töötervishoiuspetsialist, töötervishoiu ja tööohutuse seadus. Metoodika Andmete kogumiseks kasutati elektroonilist küsimustikku (connect. ee keskkonnas). Ankeedi koostamisel tugineti Eesti Vabariigis kehtivale töötervishoiu ja tööohutuse seadusele. Ankeedi koostas lõputöö autor koos juhendajatega. Küsimustiku täitmine oli anonüümne ja sealt saadud teavet kasutati üldistatud kujul. Anketeerimine viidi läbi ajavahemikus 05.10.2020–31.01.2021. Uuringu linki jagati töökeskkonnaspetsialistide Facebooki grupi, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Eesti Töökeskkonnaspetsialistide Nõukoja kodulehtedel ning tervist edendavate töökohtade võrgustiku meililisti kaudu. Selleks saadi luba vastatavate lehekülgede haldajatelt. Uuringut puudutavat linki jagas oma kolleegidega mh Viru Keemia Grupi ohutus- ja kvaliteedijuht. Uuritavad olid Eesti ettevõtetes töökeskkonnaspetsialisti kohustusi täitvad inimesed. Tööinspektsiooni andmetel on Eestis 16 233 ettevõttel 132

Andmete statistiliseks analüüsiks kasutati analüüsiprogrammi IBM SPSS Statistics Subscription 27.0. Mittearvuliste väärtuste korral kasutati χ2 testi (hii-ruut test). Tulemused loeti statistiliselt oluliseks, kui p väärtus oli < 0,05. Tööülesannete täitmiseks ja kolleegidega koostööks kuluvat aega mõõdeti skaalal 1–5, kus number 1 tähendas kõige rohkem ning number 5 kõige vähem. Tulemuste arusaadavamaks mõistmiseks andmete analüüsimisel tõsteti numbrid ümber – number 1 tähendas kõige vähem ning number 5 kõige rohkem. Suurim tulemuste skoor oli tähtsaim vastus. Vastajad hindasid töötervishoiu ja tööohutuse seadust kui tuge töökeskkonnaspetsialisti tööle skaalal 1–3. Tulemused Küsimustikule vastas 156 töökeskkonnaspetsialisti, nendest 81,4% olid naised. Vastajate keskmine vanus oli 42,5 aastat ning keskmine tööstaaž tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas oli 9,5 aastat. Ligi pool vastanutest on saanud töökeskkonnaspetsialisti väljaõppe. Täpsemad andmed on esitatud tabelis 1.

133

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

vähemalt üks töökeskkonnaspetsialist (Tööinspektsioon 2020, Kati Karu isiklik kontakt 05.03.2020). Kuna uuringu linki jagasid mitmed sotsiaalmeediavõrgustiku leheküljed, siis ei ole täpne uuritavate arv teada, kellele uuringu link edastati. Andmed on olemas tervist edendavate töökohtade võrgustiku kohta, mille vahendusel edastati uuringu link 420 asutusele. Enne uuringu avalikustamist viidi läbi prooviuuring, kuhu oli haaratud neli töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnas tegutsevat eksperti. Prooviuuring viidi läbi ankeetküsimustiku sobivuse ja arusaadavuse hindamiseks. Ekspertide soovitusel viidi ankeeti sisse rida muutusi, mis hõlmasid mõnede küsimuste välja jätmist, küsimuste lisamist ja osa küsimuste vastusevariantide muutmist hinnangulisteks skaaladeks.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tabel 1. Vastajate üldandmed Osalejaid kokku; n (%)

156 (100)

Naisi; n (%)

127 (81,4 )

Mehi; n (%)

29 (18,6 )

Vastajate keskmine vanus ±SD

42,5 ±11,5

Tööstaaž tööohutuse valdkonnas

1,00

9,5 aastat (min 3 kuud, max 55 aastat) 67 (42,9)

0,25

31 (19,9)

0,5

11 (7,1)

0,75

2 (1,3)

Muu

45 (28,8)

Töökeskkonnaspetsialisti kohustused lisaks põhitööle

75 (48,1)

Töökoormus; n (%)

Roll ettevõttes; n (%)

Haridustaust seoses töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnaga n (%)

Ettevõtte tegevusvaldkond; n (%)

134

Töökeskkonnaspetsialist

62 (39,4)

Töökeskkonnaspetsialisti kohustusi täitev tööandja

11 (7,1)

Ettevõtteväline töökeskkonnaspetsialist

8 (5,1)

Töökeskkonnaspetsialisti väljaõpe

117 (49,4)

Tervisekaitsespetsialisti eriala

18 (7,6)

Ergonoomika eriala

20 (8,4)

Olen ise asjakohased teadmised omandanud Muu

62 (26,2) 20 (8,4)

Töötlev tööstus

53 (34,0)

Avalik haldus ja riigikaitse

22 (14,1)

Haridus

19 (12,2)

Tervishoid

10 (6,4)

Kaubandus

8 (5,1)

Ehitus

9 (5,8)

Veondus ja laondus

3 (1,9)

Põllumajandus

2 (1,3)

Joonis 2. Vastajate haridustaust ja pädevuse hinnang (n = 156).

Küsimusele, millises valdkonnas vajaksid uuritavad koolitusi, vastas 156 inimest. Koolitusvajadused on välja toodud tabelis 2. Tabel 2. Enim nimetatud valdkonnad, milles vajatakse koolitusi (n = 156). Valdkond

Vastajate osakaal (%)

Psühhosotsiaalsete ohutegurite valdkond

14,7%

Riskianalüüsi koostamine

12,8%

Ergonoomika

10,9%

Kemikaalide käitlemisega seonduvad ohutegurid

7,1%

Ohutusjuhendite koostamine

5,8% 135

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Töökeskkonnaspetsialisti väljaõppe saanutest ligi kolmandik tundis et nende teadmised ja kogemused olid oma tööülesannete täitmiseks piisavad. Samas leidis veerand vastajatest, et vajaksid spetsiifilistel töökeskkonnateemadel rohkem teadmisi/oskusi. Täpsemad andmed on esitatud joonisel 2.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Valdkond

Vastajate osakaal (%)

Täiendkoolitused seaduste ja määruste muutmise korral

5,8%

Dokumentatsioonihaldus

3,8%

Seadmete ja protsesside ohutus (elektriohutus)

3,2%

Isikukaitsevahendite kasutamine

3,2%

Bioloogilised ohutegurid

2,6%

Vajalikud on koolitused, mille raames õpetatakse, kuidas olla oma 2,6 % töötajatega nõudlikum ja karmim Kõrgustes töötamine

1,9%

Töökeskkonna valdkonna spetsiifilisemad teemad

1,3%

Ei osanud küsimusele vastata / ei vajanud koolitust

17,9%

Ligi pool vastanutest ei osanud nimetada ühtegi koolitust, mida Eestis ei pakuta, ja 16% uuritavatest leidis, et kõik koolitused on Eestis kättesaadavad. Ühte kindlat koolitust on raske esile tõsta, sest vastused jaotusid suhteliselt ühtlaselt (tabel 3). Tabel 3. Töökeskkonnakoolitused, mida vastajate hinnangul Eestis ei pakuta (n = 156) Valdkond

Vastajate osakaal (%)

Töökeskkonda puudutavad spetsiifilised ja praktilised koolitused

10,3%

Psühhosotsiaalsete ohutegurite valdkond

6,4%

Ergonoomikakoolitus

4,5%

Ohutusjuhendite koostamine, sh dokumentatsioonihaldus

2,6%

Töökeskkonnaspetsialisti väljaõpe (kõrgharidus)

1,9%

Isikukaitsevahendite kasutamine

1,9%

Kõik koolitused on olemas

16%

Ei oska vastata

42,9%

Küsimusele, millal tutvustatakse töötajatele ohutusnõudeid, selgus, et peamiselt tehakse seda pärast töötaja tööle võtmist. Võrreldes mikro- (alla 10 töötaja) ja väikeettevõtetega (10–50 töötajat) tutvustatakse keskmise suurusega ettevõtetes (> 51 töötajat) töötajatele rohkem ohutusnõudeid, 136

Joonis 3. Ohutusnõuete tutvustamine (n = 156)

Joonis 4. Töötajate töökeskkonnaalased teadmised 137

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kui töötaja on pikka aega töölt eemal viibinud (p = 0,012; joonis 3). Samas üle poole vastanutest (67,9%) tõid välja, et töötajate ohutusreeglitest kinnipidamist kontrollitakse n-ö möödaminnes, kui tehakse märkus.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Vastajate hinnangul peavad töötajad ja tööandjad tööohutuse nõuete tagamist tähtsaks, keskmised skoorid olid 2,46 ja 2,74. Vastajatel paluti ka hinnata töötajate töökeskkonda puudutavaid teadmisi, kus selgus, et töötleva tööstuse ja ehitussektori töötajatel on töökeskkonnaspetsialistide hinnangul halvemad teadmised kui teiste tegevusvaldkondade töötajatel (joonis 4). Peamised ohutusreeglite rikkumised olid vastajate hinnangul järgmised: isikukaitsevahendite mittekasutamine (57,7%), ettevõttes on ohualad märgistamata (14,1%), töötajad eiravad ohuolukordi, kiirustavad ja ohutuse seisukohast ei mõelda asju läbi (13,9%). Samas ligi veerandi (23,7%) töötajate hinnangul ei esine nende ettevõttes puudusi. Vastajate hinnangul hõlmas tööülesannete täitmisele kuluv aeg järgmist: dokumentatsiooni vormistamine (skoor 600), tööohutusalaste reeglite selgitamine/kontrollimine (skoor 468), töötajate koolitamine (skoor 460), riskianalüüsi koostamine (skoor 434) ning õnnetuste ja intsidentide uurimine (skoor 378). Vastajad teevad töötervishoiu ja -ohutuse tagamiseks koostööd töötajatega (skoor 518), tööandja ja tema esindajatega (skoor 358), töökeskkonnavolinikega (skoor 350) ning töötervishoiuarstiga (skoor 334). Uuritavatel paluti hinnata, kui suurel määral toetab töötervishoiu ja tööohutuse seadus töökeskkonnaspetsialisti tööd. Number 1 tähendas, et seadus ei toeta üldse, ja number 3 tähendas, et toetab väga töökeskkonnaspetsialisti tööd. Keskmine tulemus oli 2,21. Lisaks paluti hinnata muudatusi, mis hakkasid kehtima 1. jaanuaril 2019. Veidi vähem kui pooled (45,5%) vastanutest leidsid, et muudatused tõid ettevõttele pigem positiivseid muutusi. Samas vastas 30,8%, et seadus ei ole kuidagi ettevõtte töötervishoiu ja tööohutuse reguleerimist muutnud ja 23,3 % ei osanud küsimusele vastata.

138

Vastajate valdkonnaalane ettevalmistus oli erinev, suurem osa oli läbinud töökeskkonnaspetsialisti väljaõppe koolituse, aga oli ka neid, kes olid õppinud tervisekaitsespetsialistiks, ergonoomiks ja/või mõnda muud valdkonna eriala ning lisaks veel saanud töökeskkonnaspetsialisti väljaõppe. Selgus, et mida vähem on valdkonnaalaseid teadmisi omandatud, seda rohkem tunnetatakse, et oleks vaja juurde nii spetsiifilisi kui ka töökeskkonnaalaseid baasteadmisi. Sarnase tulemuseni jõudsid ka Ivana ja Batak (2012) oma uuringus, kus tööohutusspetsialistid tõid välja nii teadmiste puudumise teatud spetsiifilistes valdkondades kui ka võimaluste puudumise täiendada oma teadmisi erialaseid koolitusi läbides. Täiendusvõimaluste puuduse üle eriti spetsiifilistel teemadel kurtsid ka uuringus osalejad. Lisaks tõid uuritavad välja, et Eestis võiks olla töökeskkonnaspetsialisti väljaõpe kõrghariduse baasil. Ivana ja Batak (2012) on samuti pidanud tähtsaks koostöövõimalusi spetsialistide ja õppeasutuste vahel. Uuringus osalenud töökeskkonnaspetsialistid teevad koostööd nii töötajate kui ka tööandjatega, mis on ohutu töökeskkonna loomise eeldus. Paljudes ettevõtetes on töötajatele antud võimalus teha töökeskkonnaalaseid ettepanekuid, anda teada ohuolukordadest ja kirjutada töökeskkonda puudutavatest muredest töökeskkonnaspetsialistile. Sellised võimalused näitavad, et ettevõtte juhtkond ja töökeskkonnaspetsialistid 139

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Arutelu Euroopa Nõukogu direktiiv (89/391/EMÜ) sätestab, et liikmesriigid määratlevad töötaja (kes tegeleb kutsealaste riskide suhtes kohaldatavate kaitse- ja ennetusmeetmetega) vajalikud oskused ning sobivuse (nõukogu direktiiv… i.a). Erinevalt teistest EL-i riikidest ei ole Eesti töötervishoiu ja tööohutuse seaduses selgelt määratletud töökeskkonnaspetsialisti kvalifikatsioon (töötervishoiu ja … 2021). Sellele puudusele juhtisid tähelepanu ka vastajad, kes tõid välja, et töökeskkonnaspetsialisti pädevuse ning väljaõppe nõuded oleks vajalik selgelt ja ühetähenduslikult määratleda, et ettevõtetes oleksid pädevad spetsialistid.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

on valmis koostööks ning soovivad töötajaid kaasates töökeskkonda parendada. Samas toodi välja, et vastajad ootavad rohkem töötajate endi aktiivsust ning julgust vahejuhtumeid registreerida ja neist teavitada. Samas leidus nii mikroettevõtteid kui ka keskmise suurusega ettevõtteid, kus töötajatel ei olnud võimalust pöörduda töökeskkonnaspetsialisti, töökeskkonnavoliniku või tööandja poole. Oli ka väikeettevõtteid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kus töötajaid ei kaasatud tööohutust puudutavatesse küsimustesse. Võime oletada, et ilmselt puudub neis ettevõtetes tõhus koostöö ja mõistmine tööohutuse vajalikkusest. Keeruline on töötada ettevõttes, kus puudub toetus ja mõistmine nii tööandja kui töötajate poolt. Ka Nordlöf jt (2017) on seisukohal, et tööandjad peavad tagama toimiva töötervishoiu ja tööohutuse korralduse süsteemi, et kaitsta oma töötajate tervist ning vältida ohte töökeskkonnas. Lisaks ettevõttesisesele koostööle on tähtis ettevõtteväline koostöö. Mitmed uuritavad eelistavad kogemuskoolitusi, kus töökeskkonnaspetsialistid ja suuremad ettevõtted jagavad oma häid praktilisi kogemusi. Ka Ivana ja Batak (2012) on leidnud, et tähtis on tugevdada suhtlust spetsialistide ja tööandja tasandil ning samas ka võimaldada koostöövõimalusi spetsialistide vahel. Uuritavad hindasid tööandjate ja töötajate tööohutuse reeglitest kinnipidamist suhteliselt heaks, kuid toodi välja, et on arenguruumi, eriti töötajatel. Vastajad märkisid, et töötajad rikuvad ohutusreegleid – ei kanna isikukaitsevahendeid, eiravad ohuolukordi, kiirustavad ega mõtle asju enda jaoks läbi. Mitmes ettevõttes oli töötajatel raskusi ohutegurite ja ohutusjuhendite mõistmise ning ohuolukordade tunnetamisega. See võis olla üks põhjusi, miks mitmed uuritavad tõid välja, et nimetatud valdkonda tuleks tõhusamalt töötajatele selgitada. Uuritavate hinnangul oli tööandjate suhtumine tööohutusreeglitest kinnipidamisse suhteliselt hea. Vastupidi meie uuringule selgus Isil ja Atasoylu (2017) uuringust, et enamikus uuritud töökohtades ei pööranud tööandjad tööohutusele tähelepanu. Tööinspektsiooni 2020. aasta töökeskkonna ülevaatest selgus,

140

Sarnaselt Nordlöfi jt (2017), Jahingiri jt (2019), Sönderstrumpi-Anderseni jt (2010) ning tööinspektsiooni (2019) uuringutega selgus ka meie uuringust, et ettevõtete suurus mõjutab töötervishoiu ja tööohutuse tingimuste tagamise kvaliteeti. Küll aga tuleb arvestada asjaoluga, et mikro- ning väikeettevõtetest oli uuritavaid märksa vähem kui keskmise suurusega ettevõtetest. Mõtlemapanev on see, miks mikroettevõtete ja väikeettevõtete vastajate määr oli niivõrd madal. On mitu võimalust, mida saame oletada. Võime arvata, et mikroettevõteteni ei jõudnud uuringut puudutav teave. Samas tekitab see küsimuse, kas muu oluline tööohutust puudutav teave nendeni jõuabki. Põhjuseks võib olla ka asjaolu, et mikroettevõtetes tegeldakse vähe tööohutuse tingimuste parendamisega või ei tehta seda üldse ning seetõttu on ka vastajate määr niivõrd madal. Järeldused Töökeskkonnaspetsialistide ametisse määramise, tööle võtmise ning koolitamise praktikat mõjutav Eesti töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta töökeskkonnaspetsialisti kvalifikatsiooni. Töökeskkonnaspetsialistid teevad koostööd tööandjatega ja töötajatega, kuid sellegipoolest peaksid mõlemad pooled enam mõistma tööohutuse tähtsust. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud nõuete järgimine sõltub palju ettevõtte suurusest. Keskmise suurusega ettevõtetes täidetakse kõige enam TTOS-is sätestatud nõudeid, mis puudutavad töötaja juhendamist, väljaõppe vajalikkust ning õpitu kordamist. Töökeskkonnaspetsialisti ülesannete korrektne täitmine on ajamahukas ja nõuab teadmisi erinevatest valdkondadest, seetõttu jääb töökeskkonnaspetsialisti roll praktikas ebapiisavaks, kui töökeskkonnaspetsialist täidab töökeskkonnaohutusega seonduvad tööülesandeid oma põhitöö kõrvalt.

141

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

et kõik tööandjad ei täida töökeskkonnaspetsialisti kohustusi (kuigi see ülesanne on neil tulenevalt TTOS-ist) (Töökeskkond 2020).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Allikaloend Isil, N. I., Atasoylu, E. (2017). Occupational safety and health in North Cyprus: Evaluation riskassessment. Safety Science, 94: 17–25. Ivana, K., Batak, M. (2012). Research of areas of interest and problems in the work of occupational safety experts. Sigurnost, 54(3): 303–308. Jahangiri, M., Azmon, H., Daneshvar, A., Keshmiri, F., Khaleghi, Hamed., Besharati, A., Daneshvar, S., Hassanipour, S., Malakoutikhah, M. (2019). Occupational Health. Ann Glob Health, 85(1): 51. Nordlöf, H., Wiitawara, B., Hörberg, H., Westerling, R. (2017). A cross-sectional study of factors influencing occupational health and safety management practices in companies. Safety Science, 95: 92–103. Nõukogu direktiiv, 12 juuni 1989, töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta. (1989). 89/391/EMÜ. Sönderstrump-Andersen, H. H. K., Flöcke, T., Mikkelsen, K. L., Roepstorff, C. (2010). Measuring enterprise proactiveness in managing occupational safety. Safety Science Monitor, 14(1): 4. Töökeskkond 2020. (2021). Tööinspektsiooni materjal. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus. (2021). RT I 1999, 60, 616.

142

Hand Hygiene of Nurses Working at South Estonian Hospital Teele Piir, Merle Varik, Alice Venski Abstract Hand hygiene is one of the simplest ways to prevent infection and spread in patients and colleagues. Over the years, various documents have been produced by the Health Board and hospital infection nurses on how to perform the most effective hand washing in various situations. The aim of the final thesis is to describe the hand hygiene observation protocols of nurses working in the departments of South-Estonian Hospital. With regard to the objectivity of the work, the questions are: (1) How are nurses maintaining hand hygiene before performing the procedure? (2) How are nurses maintaining hand hygiene after performing the procedure? The research is quantitative, empirical and descriptive. This study has been conducted between 27.07-01.09.2020 in the inpatient departments of SouthEstonian Hospital, involving 41 nurses. Data were collected by non-interventional observation, using protocols. The data obtained from the study were analyzed in Excel. The research revealed that the nurses´ hand hygiene before performing the procedure depended on the upcoming procedure. Regarding non-invasive procedures, the results showed that 61% of nurses did not perform hand hygiene before the procedure, while 73% of nurses performed hand hygiene before invasive procedures; 90% of the nurses performed hand hygiene in the case

143

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

LÕUNA-EESTI HAIGLAS TÖÖTAVATE ÕDEDE KÄTEHÜGIEEN

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

of a non-invasive procedure, while after the invasive procedure, 61% of the nurses performed hand hygiene. Keywords: hand hygiene, hospital infection, observation, nurse. Sissejuhatus Seoses maailmas leviva COVID-19 viirusega on taas päevakorda tõusnud kätehügieeniga seonduv teema (WHO 2009). Lambe jt (2020) rõhutavad kätehügieeni puudutavate uuringute tähtsust ning järjepidevust, et mõista millised on puudused ning missuguseid sekkumisi tuleb olukorra parandamiseks kavandada. Kätehügieen, mis hõlmab käte pesemist ja antiseptikat, on jõukohane ning samas tõhus tegevus haiguste ülekandmise riski vähendamiseks (Aziz 2013, Maroldi 2017, Marques jt 2017, Mendes jt 2018, Hammerschmidt jt 2019). Tervishoiutöötajad seisavad COVID-19 epideemia tõttu silmitsi probleemiga, mis nõuab samal ajal nakkuse vältimist ja patsiendi tervise eest hoolitsemist, kusjuures Puto jt (2020) andmetel on võimalik ligikaudu kolmandikku hospitaalinfektsiooni juhtumitest korrektse kätehügieeniga vältida. Varasemates õdede seas korraldatud kätehügieeni uuringutes tõdeti, et vaatamata järjepidevale tähelepanu pööramisele esines õdede kätehügieenis vajakajäämisi (Aziz 2013, Marold 2017, Oliveira jt 2017, Mendes jt 2018). Rahvusvahelistes uuringutes tõdeti, et kui õed on käte pesemisel tehtavatest vigadest teadlikumad, on neid võimalik teadlikult ennetada ning planeerida osalemist koolitustel, mis on suunatud kätehügieeni õpetamisele (Oliveira jt 2017, Mendes jt 2018, Puto jt 2020). Käesolevas artiklis antakse ülevaade lõputöö raames koostatud uurimusest, mille eesmärk oli kirjeldada AS-i Lõuna-Eesti Haigla statsionaarsetes osakondades töötavate õdede kätehügieeni. Lähtuvalt töö eesmärgist olid uurimusküsimused järgmised: 1) Milline on õdede kätehügieen vahetult enne protseduuri? 2) Milline on õdede kätehügieen pärast protseduuri? Võtmesõnad: kätehügieen, haiglainfektsioon, vaatlus, õde. 144

Valim oli käepärane ja vaatlus toimus AS-i Lõuna-Eesti Haiglas koostöös infektsiooniõega, kes on artikli kolmas autor ning lõputöö kaasjuhendaja. Vaatlused viidi läbi infektsiooniõega kokkulepitud ajakava kohaselt ja toimusid ajavahemikul 27.07–01.09.2020. Valimisse kaasati kõik AS-i Lõuna-Eesti Haigla statsionaarsed osakonnad ning vaatluse hetkel graafikujärgsel tööl olevad ja osakonnas protseduure tegevad õed. Vaatlusse ei kaasatud abiõdesid ega praktikante. Seisuga 01.04.20 a oli haigla nimekirjas 82 õde, uuringus osales kokku 41 õde. Uurimistöö läbiviimisel alustati 44 õe vaatlusega, kuid selgus, et kolmel korral ei olnud vaatlust võimalik teha, sest vaatluse toimumise ajaks olid protseduurid kõik läbi või oli vaadeldavatel õdedel paus. 145

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Metoodika Käesolev lõputöö on kvantitatiivne, empiiriline ja kirjeldav, mille raames uuriti AS Lõuna-Eesti Haigla statsionaarsetes osakondades töötavate õdede kätehügieeni vahetult enne ja seejärel pärast protseduuride tegemist. Andmete kogumiseks kasutati mittesekkuvat vaatlust, kus uurija ise vaadeldavates tegevustes ei osalenud, vaid jälgis keskkonda, inimesi ja protsesse kõrvaltvaatajana. Vaatluse eesmärk oli hinnata keskkonda, situatsiooni ja tegevusi, mille käigus koguti teavet huvipakkuva nähtuse süstemaatilise ning eesmärgistatud vaatlemise ja kirjeldamise kaudu (Vihalemm 2014, Lagerspetz 2017). Uurimuse läbiviimiseks taotleti AS Lõuna-Eesti Haigla juhtkonnalt kirjalik luba AS Lõuna-Eesti Haigla uurimistöö läbiviimise korra kohaselt ja andmete kasutamiseks lõputöös. Andmete kogumisel kasutati Tartu Ülikooli Kliinikumi kätehügieeni vaatlusprotokolli ja käte vaatlusprotokolli, mis on iga päev AS Lõuna-Eesti Haigla infektsiooniõe töös kasutusel. Vaatlusprotokollis oli võimalik registreerida reaalelus tehtavat kätehügieeni enne ja pärast protseduuri ning sinna märgiti ka vaadeldavate õdede kätehügieeniga seonduvad andmed (küünte/käte korrektsus, sõrmuste kandmine, käekellad/-ketid/-paelad, aktiivsusmonitor, lakitud küüned, pikad küüned, kinnaste kasutamine protseduuri ajal, isikukaitsevahendite kasutamine isolatsioonipalatis). Uurimuse viis läbi artikli esimene autor.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Vaatlusprotsessi kestel ei esitanud uurija protsessi kiirendamiseks vaadeldavatele õdedele lisaküsimusi ega teinud märkusi. Uurimust alustati koos infektsiooniõega ja uurimuse käigus vaadeldi kuut õde. Vaatlustulemused kaasati ka uurimusse. Infektsiooniõde jälgis uurija töötamist kuue vaatluse ajal ja andis nõu, kuidas vaatluse tulemusi üles märkida. Lähtuvalt uurimuse eesmärgist selgitada välja loomulikus keskkonnas toimuv, ei teavitatud uuritavaid, et vaadeldakse nende kätehügieeni. Nende teada oli tegemist korralise vaatlusega, mille põhjal kogutud andmeid kasutatakse lõputöös. Õdedelt küsiti suuline nõusolek nende töö jälgimiseks. Andmeid koguti pärastlõunasel ajal, tööpäevadel, ajavahemikus 13.30– 15.30 ja keskpäevaste protseduuride tegemise ajal. Vaatlus toimus õepostis, kus uurija jälgis, kuidas õed tegelevad kätehügieeniga ja panevad protseduuriks vajalikke asju valmis. Samuti avanes sealt vaade palatisse, et näha kinnaste kasutamist või vahetamist. Patsientide häirimise vältimiseks ei sisenenud uurija palatisse. Vaatlus kestis keskmiselt 38 minutit, mille kestel uurija uuritavatega ei suhelnud. Vaatlusprotokoll koostati iga õe kohta eraldi, sinna märgiti vaatluse alguse ja lõpu kellaaeg ning vaadeldud tegevus märgiti vastavasse lahtrisse. Täidetud vaatlusprotokolli ei märgitud õdede nimesid, vaid uurija kandis sinna koodi. Uuringu lõpupoole esines olukord, kus ühe vahetuses oleva õe kätehügieeni oli juba varem vaadeldud ja sellisel juhul teda uuesti vaatlusse ei kaasatud. Andmete analüüsimisel jaotati vaadeldud üksused kätehügieeni järgi enne ja pärast protseduure vaatlusprotokollide alusel alljärgnevalt: invasiivsed protseduurid (kanüüli/kateetri paigaldamine, veenipunktsioon, kanüüli eemaldamine, aspireerimine jne); mitteinvasiivsed protseduurid (ravimite manustamine, jälgimine, uriinianalüüsi võtmine kateetrist, sondiga toitmine jne); ravimitega seonduv (lahuste ja infusioonide ettevalmistamine, ravimite jagamine topsidesse) ja sidumine (erinevate haavade sidumine, dreenide sidumine jne). Iga rühm jagati omakorda nelja 146

Tulemused Töös kasutati kahte vaatlusprotokolli (käte vaatlusprotokoll ning kätehügieeni vaatlusprotokoll). Käte vaatlusprotokolli alusel, selgus, et 41 õest ligikaudu kolmveerandil (13, 76%) olid korrektse pikkusega küüned, samas kui lakitud või geelküüned olid viiel (12%). Sõrmuseid kandsid 17 (41%) õde, kusjuures kahel õel oli rohkem kui üks sõrmus ja ka käekell. Aktiivsusmonitor oli kümnel õel. Kätehügieeni vaatlusprotokolli tulemused on esitatud nii enne kui ka pärast protseduuride tegemist. Kätehügieen enne invasiivseid protseduure. Invasiivsed protseduurid on kanüüli/kateetri paigaldamine, veenipunktsioon, kanüüli eemaldamine, aspireerimine jne. Vaatlusel selgus, et enne invasiivset protseduuri ei tegelnud kätehügieeniga 11 õde (27%). Antiseptikumi kasutasid käte pesemisel 25 õde (61%), viis õde (12%) pesid käsi vee ja seebiga ning kasutasid seejärel antiseptikumi. Mitte üksi õde ei pesnud käsi ainult seebiga. Uurimusest selgus, et kõik vaadeldud õed kasutasid kindaid, samas ilmnes, et samu kindaid, mida loetakse saastunud kinnasteks, kasutasid 11 õde (27%). Kätehügieen enne mitteinvasiivsetel protseduure. Mitteinvasiivsed protseduurid on ravimite manustamine, uriinianalüüsi võtmine 147

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kategooriasse: kätehügieen enne kokkupuuteriski kehavedeliku, patsiendi või patsiendi lähiümbrusega; kinnaste kasutamine; kätehügieen pärast kokkupuuteriski kehavedeliku, patsiendi või patsiendi lähiümbrusega; ning isikukaitsevahendite kasutamine isolatsioonipalatis. Lõputöös ei kasutatud viimast kategooriat, sest vaatlusperioodil oli õdedel vajadus isolatsioonipalatisse siseneda ainult neljal korral. Andmete analüüsimisel andis autor iga teema valikuvariandile mittearvulise tunnuse ehk objekti kirjeldava nimitunnuse. Tunnustest koostas autor sagedustabeli, kus oli esitatud tunnuste väärtuste loetelu ja väärtuste sagedus arvudena ning protsentidena. Saadud tulemused analüüsiti kirjeldavat statistikat kasutades ja selleks oli abiks Exceli programm.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kateetrist, sondiga toitmine jne; ravimitega seonduv (lahuste ja infusioonide ettevalmistamine, ravimite jagamine topsidesse) ja sidumine (erinevate haavade sidumine, dreenide sidumine jne). Selgus, et enne mitteinvasiivset protseduuri ei tegelnud kätehügieeniga 25 (61%) õde, kümme (24%) ei kandnud protseduuri tegemisel kindaid ja 12 (29%) kasutas samu kindaid. Enne infusioonide ettevalmistamist ja sidumist ei pesnud käsi 19 (46%) õde, antiseptikumiga töötlesid käsi pooled vaadeldavatest õdedest, kusjuures kindaid ei kasutanud 25 (61%) õde. Siduma asumisel loobus kätehügieenist 17 (41%) õde ja uusi kindaid kasutasid sidumisel 37 (90%) õde, samas neli sidusid kasutatud kinnastega. Kätehügieenil enne infusioonide ettevalmistamist ja sidumist ei kasutatud seebi ning antiseptikumi kombinatsiooni (joonis 1).

Joonis 1. Kätehügieen enne sidumist, lahuste või infusioonide ettevalmistamisel

Uurimuses selgus, et invasiivse protseduuri järel ei pesnud käsi 16 õde (39%), antiseptikumi kasutasid 20 õde (49%) ja seebiga pesid käsi viis õde (12%). Pärast protseduuride tegemist ei kasutatud käte pesemisel seebi ja antiseptikumi kombinatsiooni. Pärast mitteinvasiivset protseduuri kasutasid antiseptikumi 28 (68%) õde, viis (12%) õde pesid käsi vee ja seebiga ning neli (10%) kasutasid peale vee ja seebi ka antiseptikumi. Infusioonide ettevalmistamise järel kasutasid käte pesemisel ka antiseptikumi 24 (59%) õde, kolm (7%) pesid käsi vee ja seebiga, samas ei pesnud käsi 14 (34%) õde. Pärast sidumist ei pesnud käsi 8 (20%) õde, 148

Arutelu Uurimuses uuriti AS-i Lõuna-Eesti Haigla statsionaarsetes osakondade 41 õe kätehügieeni ning vaadeldi käte pesemise ja antiseptikaga seonduvaid tegevusi enne ja pärast protseduure. Uuringus selgus, et õdede kätehügieen enne protseduuri tegemist olenes eelseisvast protseduurist: näiteks kui ees ootas mitteinvasiivne protseduur, siis koguni 61% õdedest ei pesnud käsi. Olukord oli aga erinev, kui tegemist oli invasiivse protseduuriga. Sellisel juhul järgis kätehügieeni 73% õdedest. Lahuste ja infusioonide ettevalmistamise või jagamise vaatlusel selgus, et käsi pesi 54% õdedest ning 46% jätsid selle tegemata, samas pärast ravimite jagamist pesi käsi 66% õdedest. Varasematest uuringutes ilmnes, et enne protseduure ei pesnud käsi korrektselt või ei pesnud üldse üle poolte uuringus osalenud tervishoiutöötajatest ning pärast protseduuri ei järginud kätehügieeni protseduuri ligikaudu kolmandik uuritavatest (Marolid 2017, Oliveira jt 2017, Mendes jt 2018). Maroldi (2017) on uurimustulemustes välja toonud, et enne intravenoosselt manustatud ravimeid pesid pooled uuritavatest käsi ning ravimite manustamise järel pesi käsi 27,3% õdedest. Samas selgus Mendesi jt (2018) uuringust, et ravimi manustamise korral ei pesnud käsi koguni 81,1% õdedest. Eelpool nimetatud erinevuste põhjuseks võib olla uuringu läbiviimise koht, sest Marold kogus andmeid perearstikeskustest ning Mendes jt korraldasid uuringu erakorralise meditsiini osakonnas. Selleks, miks tervishoiutöötajad käsi ei pesnud, võib olla mitu põhjust, näiteks kätepesuvahendite ja ‑võimaluste halb kättesaadavus (Aziz 2013, Lambe jt 2020), ajapuudus (Lambe jt 2020), pikad valvekorrad, töö ülekoormus, tööetappide katkestamine, kätehügieeni sammude vahele jätmine (Marolid 2017, Oliveira jt 2017, Mendes jt 2018) ning tervishoiutöötajate vähene teadlikkus (Mohanty jt 2020, Puto jt 2020). Lambe jt (2020) rõhutasid, et 42,3% uuritavatest jätsid mõnikord käed pesemata, sest unustasid, ei olnud piisavalt aega või polnud kaaskolleege, kes oleksid viga märganud. Lisaks on varasemates 149

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

antiseptikumi kasutasid käte pesemisel 27 (65%) õde, neli (10%) pesid vee ja seebiga ning kaks (5%) õde pesid käsi ja kasutasid ka antiseptikumi.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

uuringutes nimetatud väheseid teadmisi vajalikuks kätehügieeniks pärast kinnaste kasutamist, hügieenivahendite puudust (Mendes jt 2018), eksimusi näiteks märgade kätega töö alustamisel või kinnaste töötlemisel antiseptikumiga (Ponder 2009). Eelpool nimetatud uurijate seisukohtadega saab nõustuda, sest iga päev tööl olles võib erakorralises olukorras käte pesemine ununeda. Samuti võivad vähesed teadmised olla üheks põhjuseks, miks käed pesemata jäetakse. Käesolevast uuringust selgus, et vaadeldud õdedest kandis sõrmuseid (sh abielusõrmused) 41%, käekellasid, -paelu ja aktiivsusmonitore 24% ning lakitud või kunstkunstküüned olid 12%‑l õdedest. Varasematest autoritest on ainult Ponder (2009) oma vaatluses kirjeldanud eelpool nimetatud tähelepanekuid, kus selgus, et sõrmuseid kandis 10%, käekellasid 8,3% ja kunstküüsi 5% haiglatöötajatest. Võrreldes käesoleva uuringu tulemusi Ponder uuringuga, võib eeldada, et käesolevas uuringus ilmnenud sõrmuste kandmise suur protsent võis tulla sellest, et Ponder ei lisanud oma uurimustöö tulemustesse abielusõrmuseid. Käekellade ja muude käeehete kandmise erinevust võib mõjutada aga asjaolu, et 2009. aastal polnud aktiivsusmonitorid veel nii populaarsed. Rõhutame, et kriitiliselt tuleb suhtuda sõrmuste kandmisse, mis muudavad kätehügieeni osaliselt puudulikuks. Samuti tuleb teadvustada, et kui küüned on kaetud geeliga, siis võivad mikroobid koguneda küüneplaadi ja geeli vahele. Samuti peaks eemaldama randmel kantavad aktiivsusmonitorid ja käekellad. Varasemates uuringutulemustes rõhutatakse, et haiguste ülekandmise riski saab minimeerida kätehügieeniga. Vajalik on kätehügieenialase teadlikkuse parandamine, et osataks hinnata võimalikke riske ja rakendada õpitut eesmärgipäraselt (Aziz 2013, Maroldi 2017, Oliveira jt 2017, Mendes jt 2018, Puto jt 2020). Seepärast on tähtis, et käesoleva uurimistöö teemat ka edaspidi tähelepanu all hoitaks. Seepärast soovitame läbi viia empiirilisi uurimusi nii haiglates kui ka parandada töötajate teadlikkust kätehügieeni ja kinnastega seonduva osas Eesti hooldekodudes.

150

Õdede kätehügieeni kõige paremad tulemused saadi mitteinvasiivsete protseduuride järel, kus käsi pesi koguni 90% ja pärast sidumist 80% õdedest. Samas ilmnes, et ravimite jagamise järel ei teinud seda veerand uuritavatest. Allikaloend Aziz, A. M. (2013). How better availability of materials improved hand-hygiene compliance. British Journal of Nursing, 22(8): 460−463. Hammerschmidt, J., Manser, T. (2019). Nurses’ knowledge, behaviour and compliance concerning hand hygiene in nursing homes: a cross-sectional mixed-methods study. BMC Health Services Research, 19: 547. Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus. TLÜ Kirjastus: Tallinn. Lambe, K., Lydon, S., Madden, C., McSharry, J., Marshall, R., Boylan, R., Hehir, A., Byrne, M., Tujjar, O., O´CONNOR, P. (2020). Understanding hand hygiene behaviour in the intensive care unit to inform interventions: an interview study. BMC Health Services Research, 20: 353. Maroldi, M. A. C., da Silva Felix, A. M., Dias, A. A. L., Kawagoe, J. Y., Padoveze, M. C., Ferreira, S. A., Zem-Mascarenhas, S. H., Timmons, S., Figueiredo, M. (2017). Adherence to precautions for preventing the transmission of microorganisms in primary health care: a qualitative study. BMC Nursing, 16: 49. Marques, R., Gregorio, J., Pinheiro, F., Povoa, P., da Silva, M.M., Lapao, L.V. (2017). How can information systems provide support to nurses’ hand hygiene performance? 151

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Järeldused Õdede kätehügieen enne protseduuri olenes eelseisvast protseduurist. Kõige paremad tulemused saadi invasiivsete protseduuride vaatlemisel, kus käsi pesi ligikaudu kolmveerand uuritavatest. Selgus ka, et üle poolte õdedest pesid käsi enne intravenoosset protseduuri. Samas selgus, et kui ees seisis mitteinvasiivne protseduuri, ei pesnud üle poole õdedest käsi. Lahuste ja infusioonide ettevalmistamisel või jagamisel pesid pooled uuritavatest käsi, samas kui kindaid kasutas ainult 39% uuritavatest. Enne sidumist ei pesnud käsi 41% õdedest.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Using gamification and indoor location to improve hand hygiene awareness and reduce hospital infections. BMC Medical Informatics and Desision Making, 17: 15. Mendes, J. R., Lopes, M. C., Vancini-Campanharo, C. R., Okuno, M. F., Batista, R. E. (2018). Types and frequency of errors in the preparation and administration of drugs. Einstein. Sao Paulo. 16(3): 1−6. Mohanty, A., Gupta, P. K., Gupta, P., Kaistha, N., Gupta, P., Shankar, R., Kumar, P. (2020). Baseline assessment of hand hygiene knowledge perception: An observational study at a newly set up teaching hospital. Journal of Family Medicine and Primary Care. 9: 2460−2464. Oliveira, A. C., Gama, C. S., Paula, A. O. (2017). Multimodal strategy to improve the adherence to hand hygiene and self-assessment of the intitution for the promotion and practice of hanf hygiene. Journal of Public Health, 40: 163−168. Ponder, L. (2009). Kirurgiaosakondade intensiivravipalatite töötavate õdede kätehügieeni soostumus ja seda mõjutavad tegurid. Tartu Ülikool. Magistritöö. Puto, G., Wójkowska-Mach, J., Walaszek, M., Repka, I., Róźańska, A. (2020). Selected aspects of the knowledge and practice concerning hand hygiene guidelines in the context of infection control structures in hospitals and long-term care facilitiesfindings of a questionnaire survey. Medycyna Pracy, 71(5): 531−537. Vihalemm, T. (2014). Vaatlus. Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas. Tartu Ülikool. WHO. (2009). Guidelines On Hand Hygiene In Health Care. World Health Organisation.

152

Nurses Risky Behavior at Work of Shift Work Accompanying, Impact of the Work Environment to This, and Nurses Risky Health Behavior as a Negative Example for Patients Triin Sellik, Sirje Sammul Abstract The nursing profession is accompanied by long working days, night work and in addition, caring for the patients is accompanied by various stressors. Stressors foster risky health behaviours at work, manifested in poor food choices, smoking and low physical activity. The work environment significantly influences the health behaviour of nurses. The final thesis was a literature review aimed to describe the risky health behaviour among nurses associated with shift work and the work environment’s impact on behaviour, aa well as the nurses’ risky health behaviour as a negative example for patients. The research was based on 28 sources, out of which 23 were scientific articles. After graduating from a higher education institution, nurses are aware of health-promoting activities, so nurses often set an example for the general public by their health behaviour. Nurses understand that they are more aware of good health behaviour standards. However, this is accompanied by an obligation to demonstrate a healthy lifestyle, which causes stress among nurses. At the same time, nurses have admitted that they feel hypocritical when they recommend the patients such health behaviours that they do not follow themselves.

153

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ÕDEDE RISKEERIV TERVISEKÄITUMINE VAHETUSTEGA TÖÖL, TÖÖKESKKONNA MÕJU SELLELE JA ÕDEDE RISKEERIVAST TERVISEKÄITUMISEST TULENEV NEGATIIVNE EESKUJU PATSIENTIDELE

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Being role models is less critical according to patients’ understanding. According to patients, nurses could at least try to follow a healthy lifestyle to ensure their credibility. However, it was also emphasized that the nurses’ risky behaviour is not significant if it does not affect providing medical care. Professionalism and the service provided are considered important. In addition, it was pointed out that all health behaviours cannot be assessed physically or based on the nurses’ appearance. Keywords: nurse, health behaviour in the hospital, the impact of the work environment, risky health behaviour as a negative example for patients. Sissejuhatus Kõrgkooli lõpetades on õed teadlikud tervist edendavate tegevuste tähtsusest, nagu tervislik toitumine, kehaline aktiivsus, stressijuhtimine, unehügieen ja tervislike suhete hoidmine (Ross jt 2017). Üks õdede tööülesandeid on patsiendi motiveerimine ja inimese muutmine teadlikumaks tervislike eluviiside järgmisel. Õdedel, kes puutuvad kõige rohkem kokku patsientide ja nende lähedastega, on potentsiaalselt suurem võimalus avaldada positiivset mõju inimeste tervisekäitumisele. Teadlikult tervislikke eluviise jälgivad tervishoiutöötajad on patsientide jaoks usaldusväärsemad ja avaldavad neile positiivsemat eeskuju (Tavolacci jt 2018). Teaduskirjanduses on tõstatatud sellised küsimused nagu „mille tõttu muutub õdede tervisekäitumine ja kerkib esile tervise riskikäitumine?“, „miks esineb õdede hulgas alkoholi ja muude mõnuainete tarvitamist, suitsetamist, ebatervislikku toitumist, vähest füüsilist aktiivsust?“ (Ross jt 2017). Töökeskkond mõjutab suurel määral õdede tervisekäitumist (Malik jt 2011). Pingelise töö tõttu on õdede stress suurem (Reed 2014) ja stressoritest tuleneva pinge maandamiseks hakkavad õed rakendama ebaefektiivseid ning ebatervislikke toimetuleku mehhanisme (Malik jt 2011). Liigse stressi tõttu muutuvad õdede toitumisharjumused, hakatakse eelistama suurema rasva- ja suhkrusisaldusega toite (Barrington jt 2014), tarvitama tubakatooteid (Rezk-Hanna jt 2018) ning füüsiline 154

Õdede riskeeriv tervisekäitumine on aktuaalne teema, mida mõjutab ühelt poolt vahetustega töötamine ja stressirohke töökeskkond ning teiselt poolt teadmine, et õed peavad olema enda tervisekäitumisega patsientidele eeskujuks. Sellest lähtuvalt oli uurimistöö eesmärk kirjeldada õenduses vahetustega tööga kaasnevat riskeerivat tervisekäitumist ja töökeskkonna mõju sellele ning õdede riskeerivat tervisekäitumist kui negatiivset eeskuju patsientidele. Lähtuvalt uurimistöö eesmärgist püstitati järgmised uurimisülesanded: 1) kirjeldada vahetustega tööga kaasnevat õdede riskeerivat tervisekäitumist ja töökeskkonna mõju sellele; 2) kirjeldada õdede riskeerivat tervisekäitumist kui negatiivset eeskuju patsientidele. Uurimistöö hõlmab kirjanduse ülevaadet, mis põhines 28 kirjandusallikal, neist 23 olid teadusartiklid. Uurimistöös kasutati originaaluurimusel põhinevat 18 teadusartiklit ja viit ülevaateartiklit, mis ilmusid aastatel 2011–2021. Võtmesõnad: õde, tervisekäitumine haiglas, töökeskkonna mõju, riskeeriv tervisekäitumine ja selle negatiivne mõju patsientidele Tulemused ja arutelu Uurimistöö käigus läbi töötatud originaaluurimuste tulemustest olid esirinnas õdede ebatervislik toitumine, tubakatoodete tarvitamine ja vähene füüsiline aktiivsus. Inglismaal läbi viidud uuringust 540 õega selgus, 155

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

aktiivsus tööst vabadel päevadel väheneb (Malik jt 2011, Daud jt 2021). Pikemas perspektiivis mõjutab õdede riskeeriv tervisekäitumine suunatud terviseedendamist, mis võib olla negatiivne eeskuju patsiendi tervisekäitumise kujundamisel ning mõjuda kaudselt kogu ühiskonna tervisele ja pakutavale tervishoiuteenusele (Pender jt 2011; ref Ross jt 2017 järgi).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

et uuritavatest üks neljandik olid ülekaalulised või rasvunud, peaaegu pooltel puudus igapäevane füüsiline aktiivsus tasemel, mis oleks kasulik nende endi tervisele, kaks kolmandikku uuritutest ei söönud vähemalt viit portsjonit puu- ja köögivilju päevas ning veidi enam kui viiendik uuritutest olid suitsetajad (Blake jt 2013). Lisaks leiti Inglismaal tehtud teises uuringus, et normkaalus olevad õed liikusid statistiliselt oluliselt rohkem võrreldes ülekaalus olevate õdedega (Blake ja Harrison 2013). Pingelise töö tõttu tarvitasid õed tubakatooteid, mis aitab õdede sõnul stressiga paremini toime tulla (Rezk-Hanna jt 2018). Toitumiskäitumises eelistasid õed töökeskkonnas enim suurema rasva- ja suhkrusisaldusega toite (Barrington jt 2014), sealhulgas kiirtoitu ja suure kalorisisaldusega suupisteid (Monaghan jt 2017), mis võivad mõjutada pikemas perspektiivis õdede tervist, sealhulgas krooniliste haiguste kujunemise riski (Reed 2014, Nichols jt 2016). Ehkki uuringus 183 õega leiti, et töökohustusi täites saavutas enamik õdedest päevase füüsilise aktiivsuse miinimumtaseme, oli vabadel päevadel nende üldine mõõdukal tasemel füüsiline koormus märksa väiksem võrreldes tööpäevadega (Daud jt 2021). Statsionaarses osakonnas töötades oli õdede tööalane füüsiline aktiivsus patsientide liigutamise, transportimise ja hooldamise näol palju suurem kui ambulatoorses osakonnas töötavate õdede seas (Peplonska jt 2014). Väikese füüsilise aktiivsuse põhjustena tõid õed välja vahetustega tööst tingitud väsimuse, samuti motivatsioonipuuduse ja ajanappuse töövälisel ajal, mistõttu ei ole võimalik endale lubada liikumiseks sobivat aega (Malik jt 2011). Peamine õdede riskikäitumise põhjus on seotud nende vahetustega töö olemuse ja stressirohke töökeskkonnaga (Rezk-Hanna jt 2018, Malik jt 2011, Monaghan jt 2017). Ülevaateartiklis toodi välja, et õdedel on vajalik kohaneda pikkade tööpäevadega, muutuva töökeskkonnaga, tööstressoritega, sealhulgas patsientide surma ning patsientide ja nende perekondade nõudmistega tervishoiutöötajatele (Reed 2014). Nimetatud tegurid põhjustavad õdedele tööstressi, millega toimetulek on indiviiditi erinev 156

Tervishoiuasutused peaksid pöörama suuremat tähelepanu õdede töökoormusele ja tagama töötajatele puhkepauside võimalused, mille abil väheneksid ka töökeskkonnast tingitud mõjud riskeerivale tervisekäitumisele (Monaghan jt 2017). Haigla töökeskkonna parendamiseks peaks osakondadesse valima õde-eestvedajad, kes tagaksid koostöös haigla juhtkonnaga tervislikud toiduvalikud tööl, toetaksid toimetulekut tööstressoritega, samas organiseeriksid koosolekuid seistes, räägiksid kaasa töökeskkonna paremaks muutmisel, sealhulgas nõuaksid õdedele osakonnas eraldatud ruumi lühiajaliseks puhkamiseks ja lõõgastumiseks (Ross jt 2017). Õdede üks tööülesanne on patsienti motiveerida ja muuta inimesi tervislike eluviiside osas teadlikumaks. Üldiselt eeldatakse, et patsiendid näevad õdesid eeskujudena (Blake ja Harrison 2013), samas võib selline sotsiaalne norm põhjustada pingeid, sest õdedelt eeldatakse vastavaid käitumismustreid. Kui õed neid ei täida, siis suhtutakse õdedesse negatiivselt (Kelly jt 2017). Kõikide õdede elustiilivalikud ei käi alati kokku sellega, mida nad ise patsientidele tervisekäitumise osas soovitavad (Blake jt 2011). Teiselt poolt on vähe tõendeid, mis kinnitaksid, kui tähtis on patsientide jaoks õdede endi tervisekäitumine (Blake ja Harrison 2013). On leitud, et alati ei suhtu patsiendid õdede mitte nii väga eeskujulikku tervisekäitumisse nii kritiseerivalt, kui õed seda ise arvavad, sest patsiendid peavad tähtsamaks professionaalset kutseoskust ja pakutavat teenust (Baker 2016).

157

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ning paljudel juhtudel väljendub stressiga toimetulematus riskeerivas tervisekäitumises, sealhulgas ebatervislikus toitumises ja suitsetamises (Malik jt 2011, Rezk-Hanna jt 2018). Õed on ise täheldanud, et nende tervisekäitumine hakkab halvemaks muutuma pärast kõrgkooli lõpetamist ja selle põhjus on haiglakeskkond (pikad valved, tööstress), mis soodustab riskikäitumist (Malik jt 2011).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Teadusuuringud on näidanud, et õdede positiivseks eeskujuks olemist patsientidele mõjutab õdede enda tervist edendava käitumise jälgimine (Hurley jt 2015, Darch jt 2017, Tavolacci jt 2018), õdede füüsiline välimus (Blake jt 2011) ja patsientidele soovituste andmisel õe enda normis olev kehakaal (Blake jt 2013). Õdedele ei saa panna elukutsest tulenevalt ja nende endi elustiili tõttu vastutust patsientide tervisekäitumise osas, samas õdede töös peaks kehtima suundumus „tee nii, nagu mina ütlen, mitte nii, nagu mina teen“ (Kelly jt 2017). Põhjusel, et riskeeriv tervisekäitumine hakkab pikemas perspektiivis mõjutama peale õe tervise ka tema töökvaliteeti ja produktiivsust (Nicholls jt 2016), on uurimistöö autori arvates õdedel tähtis järgida tervislikku elustiili, et säilitada oma töövõime, vältida krooniliste haiguste teket ning suuta pikka aega teha oma kvalifikatsioonile vastavat tööd kvaliteediga, millega patsiendid on rahul. Artikli autorite arvates on ebatervislik toitumine, tubakatoodete tarvitamine ja vähene füüsiline aktiivsus levinud probleemid ka Eestis õdede hulgas. Õdede eeliseks on nende tervishoiualane haridus, mis peaks tagama heal tasemel teadlikkust riskeeriva tervisekäitumise ennetamiseks. Õdedel peab olema oskus kohaneda kutsealaga kaasnevate teguritega (tööstress, vahetustega töö) ja arvestada oma eluviisides tööspetsiifikaga. Haiglad saavad panustada töötajate heaolusse töökeskkonna tingimuste parendamise, tööstressiga toimetulekut käsitlevate koolituste ja tervislike toiduvalikute pakkumisega töökohal, mis ennetab õdede riskeerivat tervisekäitumist ning vähendab patsiendi vaatenurgast õe enda ebatervislikust käitumisest tulenevat negatiivset kuvandit. Uurimistöö autor soovitab empiirilist uurimust Eesti patsientide seas, millega selgitataks välja patsientide suhtumine õdedesse kui eeskujudesse, sealhulgas õdede endi tervisekäitumise jälgimine. Selle kohta on tehtud maailmas vähe uurimusi.

158

Kõrgkooli lõpetades on õed tervist edendavatest tegevustest teadlikud. Seetõttu on õed oma ameti tõttu oma tervisekäitumisega patsientidele ja laiemale avalikkusele eeskujuks. Õed teadvustavad endale, et neil on teadmised tervisekäitumisest ja nende üks tööülesandeid on tervise edendamine. Sellega kaasnev kohustus ise eeskujulikult tervislikku eluviisi järgida võib õdedes esile kutsuda lisapingeid. Ebatervislikke eluviise järgiva õe halb füüsiline tervis, ülekaalulisus ja suitsetamine on patsientidele negatiivseks eeskujuks. Kuigi patsientide hulgas peetakse tähtsaimaks õdede professionaalsust ja pakutavat teenust, on sama oluline õdede enda tervist edendava käitumise jälgimine, sest see on patsientidele positiivse eeskujuna väga tähtis. Allikaloend Baker, S. C. (2016). Patients’ Perceptions of Nurses as Role Models of Healthy Behaviors. East Tennessee State University. College of Nursing Honors-in-Discipline Program. Lõputöö. Barrington, W. E., Beresford, S. A., McGregor, B. A., White, E. (2014). Perceived stress and eating behaviors by sex, obesity status, and stress vulnerability: Findings from the vitamins and lifestyle (VITAL) study. Journal of the Academy of Nutrition and Dietetics. 114(11): 1791–1799. 159

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Järeldused Õe elukutse on iseloomult pingeline ja stressirohke ning soodustab oma olemuselt riskeerivat tervisekäitumist. Vahetustega tööl haiglakeskkonnas esineb riskeerivat tervisekäitumist enim ebatervisliku toitumise, tubakatoodete tarvitamise ja ebapiisaval tasemel füüsilise aktiivsuse osas. Ühe või mitme stressori tõttu tekkinud stressi on seostatud suurema rasva- ja suhkrusisaldusega toitude eelistamisega, sealhulgas kiirtoit ja ebatervislikud suupisted, samuti vähenenud füüsilise aktiivsusega vabal ajal tingituna väsimusest ja ajanappusest. Töökeskkonnal on suur mõju õdede tervisekäitumisele. Kättesaadavaid tervislikke valikuid (suupisted, liikumine) toetav töökeskkond mõjutab pikemas perspektiivis õdede tervist. Suurt osa selles etendab ka osakonna töö spetsiifika ja õe töö ülesanded.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Blake, H., Harrison, C. (2013). Health behaviours and attitudes towards being role models. British Journal of Nursing, 22(2): 86–94. Blake, H., Malik, S., Mo, P. K. H., Pisano, C. (2011). ‘Do as I say, but not as I do’: Are next generation nurses role models for health? Perspectives in Public Health, 131(5): 231–239. Darch, J., Baillie, L., Gillison, F. (2017). Nurses as role models in health promotion: a concept analysis. British Journal of Nursing, 26(17): 982–988. Daud, N., Ongsang, S., Armah Tengah, A., Abdul Rahman, H., Abdul-Mumin, K. (2021). Physical activities among medical-surgical nurses: a descriptive cross-sectional study. Journal of Public Health, 29(2): 319–324. Hurley, S. (2015). Nurses’ Perceptions of Self as Role Models of Health. Electronic Teses and Dissertations. East Tennessee State University, Doctor of Philosophy in Nursing. Doktoritöö. Kelly, M., Wills, J., Jester, R., Speller, V. (2017). Should nurses be rolemodels for healthy lifestyles? Results from a modiﬁed Delphi study. Journal of Advanced Nursing, 73(3): 665–678. Malik, S., Blake, H., Batt, M. (2011). How Healthy Are Our Nurses? New and registered nurses compared. British Journal of Nursing, 20(8): 489–96. Monaghan, T., Dinour, L., Liou, D., Shefchik, M. (2017). Factors Influencing the Eating Practices of Hospital Nurses During Their Shifts. Workplace Health & Safety, 66(7): 331–342. Nicholls, R., Perry, L., Dufﬁeld, C., Gallagher, R., Pierce, H. (2016). Barriers and facilitators to healthy eating for nurses in the workplace:an integrative review. Journal of Advanced Nursing, 73(5): 1051–1065. Peplonska, B., Bukowska, A., Sobala, W. (2014). Rotating night shift work and physical activity of nurses and midwives in the cross-sectional study in Łódź, Poland, Chronobiology International, 31(10): 1152–1159. Reed, D. (2014). Healthy Eating for Healthy Nurses: Nutrition Basics to Promote Health for Nurses and Patients. The Online Journal of Issues in Nursing, 19(3): 7. Rezk-Hanna, M., Sarna, L., Petersen, A. B., Wells, M., Nohavova, I., Bialous, S. (2018). Attitudes, barriers and facilitators to smoking cessation among Central and Eastern European nurses: A focus group study. European Journal of Oncology Nursing, 35: 39–46. 160

Promoting Behaviors: Knowledge May Not Translate Into Self-Care. AORN Journal, 105(3): 267–275. Tavolacci, M. P., Delay, J., Grigioni, S., Dechelotte, P., Ladner, J. (2018). Changes and specificities in health behaviors among healthcare students over an 8-year period. PLoS ONE, 13(3): 1–18.

161

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Ross, A., Bevans, M., Brooks, A. T., Gibbons, S., Wallen, G. (2017) Nurses and Health-

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

SPORTLASTE REIE TAGAOSA LIHASTE VIGASTUSTE ENNETAMINE Preventation of Hamstring Injuries in Athletes Andreas Sinijärv, Ivi Vaher Abstract Hamstring muscle strain injuries are the most common injuries in sports. These happen frequently in soccer, track and field, rugby, baseball, and in other sports, where sprinting or leg kicks are involved. Hamstring injury occurs mostly during the late swing phase of sprinting or during kicking the ball with the leg, when hamstrings contract eccentrically and the force is greater than the mechanical tolerance of the muscles. The purpose of the thesis was to find suitable strength training exercises and training strategies to prevent hamstring injuries in athletes. This study was a theoretical literature review. Sports medicine, orthopaedics, strength- and conditioning, and physical therapy related articles published between 2004 -2021 were used. Used databases were PubMed Central, Google Scholar, ResearchGate, ScienceDirect. Study results suggested hamstring, gluteal, core and the pelvic region muscle strength training and eccentric hamstring strength training. The most commonly mentioned beneficial exercise was the Nordic hamstring curl. In addition, sport specific sprint, agility, plyometric, aerobic, and anaerobic training were also suggested. Good recovery is also crucial. Hamstring strength testing with the NordBord equipment or isokinetic dynamometry can be used to test for muscle imbalances. Keywords: hamstring injury, hamstring injury prevention, Nordic exercise, hamstring strain. Sissejuhatus Reie tagaosa lihaste vigastused on spordis enim levinud vigastused nii individuaalsetel (Liu jt 2012, Heiderscheit jt 2010) kui ka võistkondlikel (Liu jt 2012, Heiderscheit jt 2010, Bisciotti jt 2020) aladel. Reie tagaosa 162

Uurimistöö eesmärk oli anda ülevaade sportlaste reie tagaosa lihaste vigastusi ennetavatest jõuharjutustest ja teistest treeningu strateegiatest. Sellest lähtuvalt oli töö ülesandeks seniste uuringute põhjal leida sobivad jõuharjutused ja erinevad treeningstrateegiad sportlaste reie tagaosa lihaste vigastuste ennetamiseks. Tulemusena leiti, et reie tagaosa lihaste vigastuste ennetamiseks on tähtis eelkõige reie tagaosa lihaskonna ekstsentriline jõutreening, aga ka tuhara-, keretüve- ja vaagnapiirkonna lihaste jõutreening. Suurt vigastust ennetavat kasu on leitud Nordicu harjutuse rakendamisel. Lisaks jõuharjutustele on tähtsad sprinditreening, osavus- ja plüomeetrilised harjutused, aeroobne ja anaeroobne vastupidavus, spordiala spetsiifiline treeningule lähenemine, hea taastumine ning reie tagaosa lihaste jõu ja selle asümmeetria katsetamine. Uurimistöö koostamiseks kasutati aastatel 2004–2021 ilmunud spordimeditsiini, ortopeedia, sporditeaduse ja füsioteraapia valdkonna artikleid. Nende otsinguks kasutati peamisi märksõnu hamstring injury prevent, hamstring injury prevention, nordic exercise ja hamstring strain. Otsingud tehti perioodil juuni 2020 kuni märts 2021. Arutelu toimus ja järeldused tehti pärast 26 vastavasisulise teadusartikli läbitöötamist. Võtmesõnad: reie tagaosa lihaste vigastuste vältimine, reie tagaosa lihaste vigastuste ennetamine, Nordicu harjutus, reie tagaosa lihaste pingutus.

163

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

lihaste vigastused moodustasid sprinteritel 29% (Brughelli ja Cronin 2008, Milanese ja Eston 2019) ning jalgpallis 12–16% kõikidest vigastustest (Petersen jt 2011). Vigastusega väheneb sportlase treening- ja mänguaeg ning halveneb meeskonna sooritusvõime (Bourne jt 2017), tekitades spordiklubidele ka rahalist kaotust (Seagrave jt 2014). Vigastus juhtub enamasti sprindi ajal jooksu hoofaasis või jalaga palli löömisel ekstsentrilise kontraktsiooni ajal, kui koormuse jõud ületab lihase mehaanilise taluvuse piiri.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tulemused ja arutelu Reie tagaosa lihaste vigastustest enamik tekib kiiretel sprintidel (Sugiura jt 2017) või palli löömisel jalaga (Liu jt 2012). 80% juhtudel kahjustub reie kakspealihase pikk pea (Bourne jt 2017). Poolkilelihase vigastusi esineb kõige vähem selle kõõluselise struktuuri tõttu (Bisciotti jt 2020). Sprindil tekkida võivad reie tagaosa lihaste vigastused on erineva mehhanismiga lähtuvalt lihaste aktivatsiooni iseärasustest erinevate kontraktsiooni tüüpide korral. Näiteks produtseerib poolkilelihas kõige tugevamat kontsentrilise fleksiooni jõudu, samas on ekstsentriline aktivatsioon ja jõu produktsioon kõige suurem poolkõõluslihasel ja reie kakspealihasel (Bisciotti jt 2020). Reie tagaosa lihaste ülemäärane deformeeritus on peamine vigastuse mehhanism (Wan jt 2021) ja trauma korral kahjustuvad lihaskiud ning seda ümbritsevad veresooned ja sidekude (Hibbert jt 2008). Vigastuse risk just sprindi hoofaasis on tingitud reie tagaosa lihaste funktsioonist, milleks on sääre ekstensiooni pidurdamine (Heiderscheit jt 2010). Sprindi hoofaasis või tugeval palli jalalöögil tekib suure võimsusega reie tagaosa lihaste ekstsentriline kontraktsioon (Naclerio ja Goss-Sampson 2013) ning venituspinge samaaegse reie fleksiooni ja sääre ekstensiooni tõttu (Guex ja Millet 2013). Sellises olukorras võib ületada reie tagaosa lihaste mehaanilise taluvuse piiri, mis olemasolevate mikroskoopiliste vigastuste foonil on veelgi alanenud (Naclerio ja Goss-Sampson 2013). Sagitaalsel spagaadil, näiteks tantsus, kus reis on maksimaalsele fleksioonile ja säär maksimaalsele ekstensioonile lähedases seisus, võib kahjustuda poolkilelihas või selle proksimaalne kõõlus (Brukner 2015, Heiderscheit jt 2010). Täielik reie tagaosa lihaste kahjustus tekib väga suure mõjuva jõu korral ekstreemses asendis, näiteks veesuusatamise õnnetusel (Heiderscheit jt 2010). Vigastus võib tekkida ka ekstsentrilise kontraktsiooni kiirel muutumisel kontsentriliseks (Croisier jt 2008). Sportlase reie tagaosa lihaste vigastuste ennetamiseks on vajalik reie tagaosa ja reie nelipealihaste piisava jõu olemasolu ning võimaliku asümmeetria vältimine vasaku ja parema alajäseme vahel. Reie tagaosa lihaste ekstsentriline jõud NordBordil võiks olla vähemalt 350 N ning vasaku ja 164

Optimaalsel lihaspikkusel on lihas võimeline arendama suurimat kontraktsioonijõudu (Wan jt 2021). On leitud, et eelneva vigastuseta reie tagaosalihaste keskmine optimaalne pikkus on 20kraadise sääre fleksiooni nurga juures, selle suurenedes kasvab vigastuse risk. Varem vigastatud reie tagaosalihaste optimaalne pikkus võib olla keskmiselt 32-kraadise säärefleksiooni nurga juures (Brockett jt 2004). Seega on tähtis kontrollida regulaarselt enne hooaega sportlase reie tagaosa ja reie nelipealihaste jõudu ning jõu asümmeetriat ja lihaste optimaalset pikkust, mille juures maksimaalne kontraktsioon on võimalik (Croisier jt 2008). Kontraktsioonitüüpidest on enim uuritud ekstsentrilise jõutreeningu mõju reie tagaosalihaste vigastuste ennetamisele (Guex ja Millet 2013). Selle tulemusel väheneb vigastuse risk tänu sarkomeeride lisandumisele ja optimaalse lihasepikkuse suurenemisele (Brockett jt 2004, Proske jt 2004, Hibbert jt 2008, Guex ja Millet 2013, Wan jt 2021). Reie tagaosa lihaste ekstsentriline jõutreening tagab tugevad lihased, mis pidurdavad sääre sirutust põlveliigeses sprindi hoofaasis (Guex jt 2016). Sarkomeeride lisandumisel pikenevad lihaskiudude kimbud, nii saavad reie tagaosa lihased pikenenud asendis genereerida suuremat jõudu ja nii ei teki sarkomeeride ülevenitust (Brockett jt 2004, Guex ja Millet 2013, Seagrave jt 2014). Reie kakspealihase pika pea lihaskiudude kimp pikenes 5–10-nädalase reie tagaosa lihaste ekstsentrilise treeningu järel 16–34% ning iga 0,5 cm lihaskiudude kimbu pikenemisega vähenes reie tagaosa lihaste vigastuse risk 75% (Buckthorpe jt 2019). Ka 4–10 nädalat kestnud ekstsentrilise Nordicu harjutuse programmi järel pikenes reie kakspealihase pika pea 165

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

parema poole jõu asümmeetria 5–10% (Croisier jt 2008, Buckthorpe jt 2019). On leitud, et sportlaste reie tagaosa lihaste vähenenud jõunäitajad seostuvad vigastuse suurema riskiga (Bourne jt 2017). Vigastuse risk on ka ulatuslik isomeetrilise jõu asümmeetria pärast intensiivset sooritust (Brukner 2015). Reie tagaosa lihaste ekstsentrilise ja reie nelipealihaste kontsentrilise jõu suhe võiks olla üle 1,4 ning reie tagaosa- ja reie nelipealihaste kontsentrilise jõu suhe üle 0,55 (Croisier jt 2008).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

lihaskiudude kimp 13–24% (Bourne jt 2017). Selliseid tulemusi mitteleidnud uuringutes oli arvatavasti liiga väike jõuharjutuste intensiivsus sarkomerogeneesiks (Bourne jt 2017). Kuigi pole teada, kas ekstsentrilise jõutreeningu positiivne mõju tuleb lihaskiudude kimpude pikenemisest või jõunäitajate paranemisest (Buckthorpe jt 2019), seisneb jõutreeningu kasu arvatavasti ka endomüüseumi kollageenkiudude kompositsiooni muutmisel (Bourne jt 2017). Reie tagaosa lihaste ekstsentriline jõutreening tuleks sooritada maksimaalse liigeseliikuvuse ulatuses, soojenduse või treeningu järel, mõõdukas kuni kiires tempos, nii suletud kui ka avatud ahelas (Naclerio ja Goss-Sampson 2013). Võttes kokku eelnevad uuringud (Schmitt jt 2012, Guex jt 2016, Bourne jt 2017, Edouard jt 2018, Buckthorpe jt 2019), võib järeldada, et reie tagaosa lihaste ekstsentrilised jõuharjutused peavad kaasama sääre fleksiooni põlveliigeses ja reie ekstensiooni puusaliigeses. Edukaks on osutunud reie tagaosa lihaste vigastuste ennetusprogramm, kus sääre painutuse ja reie ekstensiooni harjutused trenažööril kombineeriti ekstsentrilise Nordicu harjutuse, glute-ham raise’i harjutuse, osavusharjutuste ning dünaamiliste venitusharjutustega (Sugiura jt 2017). Samuti on leitud, et tehes reie tagaosa lihaste jõutreeningut, venitusharjutusi ja Nordicu harjutusi, väheneb vigastuste risk 65% võrra võrreldes vaid jõuharjutuste sooritamisega (Brughelli ja Cronin 2008). On uuritud ka Nordicu harjutuse ja propriotseptiivse neuromuskulaarse fasiliteerimise meetodil tehtud reie tagaosa lihaste venitusharjutuste mõju ning leitud, et tulemusena väheneb vigastuste arv 65% (Hibbert jt 2008). Vigastuste ennetamisel tuleks kaaluda ka reie tagaosa lihaste unilateraalse versus bilateraalse jõutreeningu vajadust. Arvestades, et jooksutsükli ajal on reie tagaosa lihaste venituspinge suur, sest kontralateraalne reis on puusaliigesest ekstensioonis, on reie tagaosa lihaste unilateraalne jõutreening jooksuliigutusele iseloomulikum (Guex ja Millet 2013). Bilateraalset ekstsentrilist kontraktsiooni reie tagaosa lihastele annavad keretüve fleksiooni puusaliigeses teostavad jõuharjutused, nagu sirgete jalgadega 166

Reie tagaosa lihaste ekstsentrilise jõutreeningu korduste arv peaks olema pigem väike, nii võib ka sportlastepoolne ennetusprogrammi järgimine olla korrektsem. Näiteks kuue nädalaga suurenes reie tagaosa lihaste ekstsentriline sääre fleksiooni jõud 30%, kui tehti kaheksa Nordicu harjutust nädalas, ning 27,5%, kui tehti sada kordust nädalas (Bourne jt 2017). Ekstsentrilise treeningu koormust tuleb suurendada järk-järgult, tehes harjutust esimesel nädalal vaid korra kaks seeriat ja viis kordust, kuid viiendal nädalal juba kolm korda nädalas kolm seeriat ja 8–12 kordust (Petersen jt 2011). Reie tagaosa lihaste ekstsentrilist treeningut on soovitatud teha kaks (Naclerio ja Goss-Sampson 2013), aga ka kolm korda nädalas (Bisciotti jt 2020, Brughelli ja Cronin 2008). Koormuse maht võiks hooaja väliselt olla suurem ja väiksema intensiivsusega ning hooajal vastupidi, näiteks hooaja väliselt 8–10 seeriat ja 12 kordust nädalas, hooajal aga 2–3 seeriat ja 6–10 kordust nädalas (Brughelli ja Cronin 2008, Naclerio ja Goss-Sampson 2013). Reie tagaosa vigastuste ennetamiseks on soovitatud ka reie tagaosa lihaste jõuvastupidavustreeningut (Edouard jt 2018). Selline reie tagaosa lihaste jõutreeningu koormus võiks olla 80% ühe korduse maksimumist ning ekstsentrilisel jõutreeningul 120–160% eelnevalt arvutatud raskusest (Guex ja Millet 2013). Kuna treeningjärgne lihasevalu pärast ekstsentrilist treeningut võib olla suur, on tähtis koormuse järkjärguline lisamine, sest muidu kannatab sportlase kehaline ja vaimne valmisolek harjutust sooritada (Heiderscheit jt 2010). Koormusjärgset lihasevalu põhjustab esmakordne või pikema pausi järgne ekstsentriline jõutreening, kui mikroskoopiliste lihasekahjustuste tõttu tekib notsiseptorite tundlikkus, kuid pärast seda lihased adapteeruvad ja muutuvad tugevamaks (Proske jt 2004). 167

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

sooritatud jõutõmme ja razor curl’i harjutus. Need aga võimaldavad vaagna posterioorset kallet, mis võib vähendada reie tagaosa lihaste venitust harjutuse ajal. Unilateraalse reie tagaosa lihaste jõuharjutusel on vaagna kõikumine palju väiksem (Guex ja Millet 2013). Seega sobivad reie tagaosa lihaste vigastuste ennetamiseks näiteks sirge jalaga jõutõmme ühel jalal ning ühe jalaga reie ekstensioon trenažööril, kummilindi või kaabliga.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Neuromuskulaarse kontrolli treeningut tehakse eesmärgiga arendada lihaste ja liigeste tunnetust, kasutades erinevaid osavusharjutusi kontrollitud tempos ja liigutusmustriga. Abivahendina kasutatakse treeningredelit ning väikseid tõkkeid (Sugiura jt 2017). Samuti soovitatakse jooksu-, marssimis- ja hüplemisharjutusi, keskendudes vaagna stabiilsusele ja tehnika korrektsusele (Buckthorpe jt 2019). On soovitatud korrektse posturaalse kontrolliga põlvetõstemarssi ettepoole vajumisega kiirenduse ja plahvatusliku stardiga (Heiderscheit jt 2010) ning sprinditehnika parandamist (Edouard jt 2018). Kahe aasta jooksul vähendasid jooksuharjutused neutraalse, flekseeritud ja flekseeritud-roteeritud keretüvega reie tagaosa lihaste vigastuste arvu keskmiselt 70% (Heiderscheit jt 2010). Eelpool mainitu aitab vähendada ka reie tagaosa lihaste korduvvigastusi (Brukner 2015). Lihasjäikus reie tagaosa lihaste vigastuste riskitegurina on kirjanduses leidnud nii poolt kui ka vastuargumente, sest venitusharjutuste uuringute sekkumiste ja järelmõju kestused (Bisciotti jt 2020) ning teiste riskitegurite kontrollimine on erinevad (Liu jt 2012). Uuringute tulemust võivad mõjutada väike valim, painduvuse vähene varieeruvus testitavate vahel ning eelnev reie tagaosa lihaste vigastus (Wan jt 2017). On rõhutatud venitusharjutuste sageduse ja kestuse tähtsust tõhusa tulemuse saamiseks (Heiderscheit jt 2010). Reie tagaosa lihaste vähenenud painduvus võib teoorias olla vigastuse riskitegur, sest lühenenud lihas võib maksimaalse kontraktsiooni faasis kergemini kahjustuda. Teoorias peaks reie tagaosa lihaste venitusharjutused enne sooritust tagama sportlasele parema liigeseliikuvuse ulatuse ja vähendama lihasejäikust (Sugiura jt 2017). Näiteks oli reie tagaosa lihaste vigastusega jalgpalluritel enne traumat halvem painduvus võrreldes nendega, kes ei saanud reie tagaosa lihaste vigastust (Liu jt 2012). Reie kakspealihase pika pea lihaskiudude kimpude pikkus alla 10,56 cm oli seotud 4,1 korda suurema reie tagaosa lihaste vigastuse riskiga (Bourne jt 2017) ja teoorias on reie tagaosa lihaste jäikus seotud lühema optimaalse lihasepikkusega (Liu jt 2012). Sprinterite uuringus leiti, et mida parem oli passiivne reie tagaosa lihaste painduvus, 168

Reie tagaosa lihaste vigastuste ennetamisel on suur osa spordiala spetsiifilistel osavus-, kiirus, jooksu- ja plüomeetrilistel harjutustel. Näiteks on jalgpalli jalalöögil reie tagaosa lihaste venituspinge väiksem võrreldes Austraalia jalgpalli jalalöögil tekkiva pingega, sest pall lüüakse sportlase enda käest kõrgele õhku (Milanese ja Eston 2019). Sama kehtib jalgpallis ka väravavahtide kohta, kui sooritatakse väravalööki. Lisaks kummardatakse Austraalia jalgpallis jooksu ajal palli maast haaramiseks ette, kui jällegi suureneb reie tagaosa lihaste venituspinge, lisaks on selle järel vaja jooksmise jätkamiseks kohest kontsentrilist tööd (Verall jt 2005, Milanese ja Eston 2019). Sama situatsioon leiab aset ka näiteks pesa-, võrk-, 169

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

seda väiksem oli sprindiaegne reie tagaosa lihaste venituspinge (Wan jt 2017). Regulaarsete venitusharjutuste tegemine vähendas jalgpallurite reie tagaosa lihaste vigastusi ning venitusharjutused koos ekstsentrilise jõutreeninguga võivad suurendada reie tagaosa lihaste optimaalset pikkust (Bisciotti jt 2020). Samas on leitud, et vähem kordusvigastusi esines osavus- ja keretüve stabilisatsiooniharjutusi teinud sportlastel võrreldes nendega, kes tegid venitusharjutusi ning hoofaasi simulatsiooni seistes (Hibbert jt 2008). Greeni ja kaasautorite (2020) andmetel ei olnud reie tagaosa lihaste painduvusel seost reie tagaosa lihaste vigastuste riski vähenemisega. Reie tagaosa lihaste vigastuse risk näib olevat suur liiga jäikade, kuid samas ka väga painduvate lihaste korral, näiteks tantsijatel ja sportvõimlejatel (Bisciotti jt 2020). Reie tagaosa lihaste staatiliste venituste tegemine võib olla tõhus vigastuste ennetamiseks, kuid tuleb olla ettevaatlik, sest soojendusel, treeningu ajal ja pärast seda tehtud liigne venitusharjutuste maht võib olla pigem kahjulik (Naclerio ja Goss-Sampson 2013). Tõhus viis reie tagaosa lihaste painduvuse ja optimaalse pikkuse suurendamiseks võib olla ekstsentriline jõutreening ja jõutreening kogu reie tagaosa lihaste liikuvusulatuses (Guex jt 2016). Reie tagaosa lihaste painduvuse, venitusharjutuste ja vigastuste ennetamise valdkonnas on vaja rohkem teadusuuringuid. Seni olemasolevate uuringute põhjal võib oletada, et reie tagaosa lihaste jõu arendamine järjest suuremas lihase pikkuses on edukam kui isoleeritud venitusharjutuse tegemine.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ja korvpallis. Austraalia jalgpallurite reie tagaosa lihaste vigastusi ennetavas uuringus rakendati hooaja eel suure intensiivsusega anaeroobset intervalltreeningut võistlussituatsioonide simuleerimiseks ja flekseeritud keretüvega jooksuharjutusi ning vastupidavusliku töövõime testimisel kasutati 20 m süstikjooksu testi, et suurendada erialaspetsiifilisust just alajäsemete lihaskonna töö suhtes (Verall jt 2005). Mitmesuunalist liikumist hõlmavates spordialades tuleb arendada igas suunas väljaastete, keretüve fleksioonide puusaliigeses, maandumiste, hüppamiste, pidurdamiste ja suunamuutuste liikumismustreid, mitte teha neid ainult sagitaaltasapinnas. Maksimaalse jooksukiiruse treening (95% suutlikkusest, üks kuni kaks korda nädalas) aitab reie tagaosa lihaste vigastusi ennetada (Buckthorpe jt 2019). Sprinterite reie tagaosa lihaste vigastuste arvu vähendavas uuringus joosti sammutiheduse parandamiseks supramaksimaalsel kiirusel pukseerimist kasutades, seda tehti minimaalsel lihaseväsimusel ning mitte üle 50 korduse hooajal (Sugiura jt 2017). Tuleb olla ettevaatlik, sest sprintide koormuse järsk kasvamine tekitab väsimust, reie tagaosa lihaste ekstsentrilist kahjustust ja võib vigastuse teket soodustada, seega koormust tõsta järk-järgult (Green jt 2020). Reie tagaosa lihaste vasaku ja parema poole jõu erinevust on peetud reie tagaosa lihaste vigastuse riskiteguriks (Liu jt 2012). Sportlaste reie tagaosa lihaste jõu düsbalansi korral oli vigastuse risk viiekordne (Bourne jt 2017). Uuringus, kus osales 136 sportlast ning reie tagaosa lihaste vigastusi oli 56, aitas isokineetiline reie tagaosa lihaste jõu erinevuse testimine 1/3 vigastustest ette ennustada (Bourne jt 2017). On leitud, et tuharalihaste vähenenud jõud võib olla reie tagaosa lihaste vigastuse riskitegur (Sugiura jt 2017). Põhjus on selles, et kiiretes sprintides on reie ekstensiooni jõumoment puusaliigeses suurem kui sääre fleksioonil põlveliigeses, reie tagaosa lihased saavad teha aga mõlemat funktsiooni (Buckthorpe jt 2019) ning hakkavad tuharalihaste jõu defitsiidi korral reie ekstensiooni kompenseerima. Ka halb jooksutehnika võib seda tekitada (Milanese ja Eston 2019). Tuharate ja reie tagaosa lihased on olulised sprindis horisontaalse jõu genereerimisel ning keha väsimuse korral 170

Reie tagaosa ja reie nelipea lihaste kontsentrilise jõu suhte erinevust peetakse reie tagaosa lihaste vigastuse riskiteguriks ning isokineetilisel dünamomeetril mõõdetuna võiks see olla 0,48–0,65 (Bisciotti jt 2020) või vähemalt 0,66, samas pole mõned uuringud sellist seost leidnud, sest tulemust võivad mõjutada testimine erinevate isikute poolt, keskkond ja standardid (Bourne jt 2017). Lisaks on vaadeldud reie tagaosa lihaste ekstsentrilise ja reie nelipealihaste kontsentrilise jõu suhet 1 : 1, sest vigastus juhtub enamasti ekstsentrilises faasis ja on seega spetsiifilisem, teiseks näitab see reie tagaosa lihaste võimet tagada põlveliigese stabiilsust (Bisciotti jt 2020). Samas pole leitud suurt erinevust reie nelipea- ja reie tagaosalihaste jõumomentide jõu vahel, kui võrreldi eelnevalt vigastatud ja tervet jalga. Võib-olla oleks tähtis hinnata ka reie tagaosalihaste ekstsentrilise ja nimmeniudelihase kontsentrilise jõu suhet, sest see lihas on peamine reie fleksiooni teostaja puusaliigeses, mis tekitab teatavasti reie tagaosalihaste pinge sprindi hoofaasis nagu ka sääre ekstensioon põlveliigeses. Vähene keretüvelihaste elektromüograafiline aktiivsus sprindi ajal (Green jt 2020) ja vaagna piirkonna lihaste jõu ja koordinatsiooni puudus on seotud reie tagaosalihaste vigastuse riskiga (Heiderscheit jt 2010, Naclerio ja Goss-Sampson 2013). Vigastuse ohtu võivad suurendada sprindi ajal tekkiv keretüve lateraalne kalle ja anterioorne vaagna kalle, mis tekitavad reie kakspealihase pika pea suurema venituspinge (Buckthorpe jt 2019, Bisciotti jt 2020). Selle vältimiseks sobivad keretüve ja vaagna piirkonna lihaste stabiilsuse jõuharjutused, mis oleksid võimalikult spordialaspetsiifilised, sest sprindil või jalaga pallilöögil toimuv reie tagaosa lihaste aktivatsioon ja koordinatsioon erinevad isoleeritud jõuharjutustest 171

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

peaksid tuharalihased seda rohkem teostama (Edouard jt 2018). Võib seega järeldada, et reie tagaosa lihaste vigastuste ennetamiseks on vajalik teha kükke, väljaasteid, tuhara silda ja teisi tuharalihaseid aktiveerivaid jõuharjutusi. Sirge jalaga jõutõmme kaasab lisaks reie tagaosa lihastele ka tuharalihaseid.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

(Buckthorpe jt 2019). Need vähendavad ka reie tagaosa lihaste korduvvigastusi (Brukner 2015). Sobivad keretüve stabiliseerimise jõuharjutused võiksid seega olla kükid, väljaasted ja jõutõmbe variatsioonid. Dünaamilisteks keretüve ja vaagna piirkonna jõuharjutusteks sobiksid näiteks ühel jalal seistes puusa fleksioon nimme-niudelihasele, ühel jalal vaagna depressioon keskmisele tuharalihasele, rippes jalgade tõsted kõhulihastele, lisaks ka keretüve lateraalne fleksioon küljelihastele. Hea aeroobne vastupidavus võib reie tagaosa lihaste vigastuse riski vähendada, suurendades väsimusresistentsust ning reie tagaosa lihaste töövõime ja neuromuskulaarse kontrolli kahanemist (Heiderscheit jt 2010, Liu jt 2012, Buckthorpe jt 2019, Elerian jt 2019). Kuigi treeningud ja võistlused arendavad kardiovaskulaarsüsteemi, on tähtis sportlase südame löögisageduse reaktsiooni jälgida ning vajaduse korral intensiivsust lisada (Buckthorpe jt 2019). Paljud reie tagaosa lihaste vigastused juhtuvad treeningu või võistluste lõpus ning on leitud, et väsimuse korral väheneb ka reie tagaosa lihaste optimaalne lihaspikkus (Liu jt 2012). Lisaks võistluse- või treeninguaegsele väsimusele on ka pikaaegne väsimus reie tagaosa lihaste vigastuste riskitegur, sest sportlase soorituses tekivad tehnilised vead palli ja vastase positsiooni lugemisel ning sprindi ja järsu suunamuutuse käigus. On leitud, et kui kahe võistluse vahele jääb taastumiseks vähem kui neli päeva, on reie tagaosa lihaste vigastusi rohkem võrreldes vähemalt kuue puhkepäevaga (Bisciotti jt 2020). Huvitav on ka see, et reie kakspealihase pikka ja lühikest pead innerveerivad erinevad närviharud, seega võib tsentraalse väsimuse tekkides muutuda kontraktsioon koordineerimatuks (Naclerio ja Goss-Sampson 2013). Sportlase treeningute intensiivsus peaks aeg-ajalt sarnanema võistlusolukordades läbitavate distantside ja sprindi kiirustega, seega ka näiteks vahetusmängijad, kes ei saa mänguaega, peaksid tegema mänguga sarnase sprinditreeningu peale mängu. Tiheda võistlusperioodi ajal on reie tagaosa lihaste trauma ennetamiseks tähtis kiire taastumine, mille tagavad tervislik toitumine, vesiravi, hea uni, külmateraapia, massaaž ja 172

Puuduvad kliinilised uuringud ebapiisava soojenduse ja reie tagaosa lihaste vigastuse seose vahel, siiski on seda riskiteguriks peetud, sest palju traumasid juhtub just treeningu või võistluste alguses (Liu jt 2012). Soojendusharjutused aitavad vähendada lihaste viskoossust ja lihast lõõgastada (Bisciotti jt 2020). Ka alaseljavalu on seostatud reie tagaosa lihaste jäikuse ja vigastustega, lisaks on mainitud suurenenud nimmelordoosi vigastatud sportlaste hulgas (Liu jt 2012). Eelneva eesmise ristatisideme vigastuse korral oli reie tagaosa lihaste vigastuse risk 70% suurem, sest esinesid liikumismustri häired ning propriotseptsiooni ja jõu defitsiit, lisaks mõjutab riski see, kui eesmise ristatisideme rekonstruktsioonil kasutatakse sportlase enda reie tagaosa lihaselt võetud transplantaati. Ka eelnev sääre posterioorsete lihaste vigastus suurendas reie tagaosa lihaste vigastuse riski 50%, sest selle järel olid reie tagaosa lihased pika inaktiivsusperioodi tõttu halvas konditsioonis (Green jt 2020). Nimmeniudelihase jäikus võib tekitada anterioorse vaagna kalde ja tuharalihaste retsiprookset inhibitsiooni ja seega reie tagaosa lihaste liigse venituspinge (Buckthorpe jt 2019). Suur roll on treenerite teadlikkusel, sest nemad 173

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

psühhosotsiaalsetest teguritest tuleneva stressiga toimetulek (Buckthorpe jt 2019). Vaja oleks rohkem uuringuid seoses toitumise ja unekvaliteediga reie tagaosa lihaste vigastuste ennetamisel, sest need on teatavasti keha taastumisel väga tähtsad. On leitud, et sportlased, kes tegid Nordicu harjutuse treeningprogrammi korrektselt kaasa, olid juba nagunii terviseteadlikumad ja kohusetundlikumad. Selgub, et noorematel pesapalluritel on teadmata põhjustel rohkem reie tagaosa lihaste vigastusi, mille põhjuseks on ebapiisav füüsiline ettevalmistus ja liigaga lepingu saamiseks suurendatakse treeningkoormust liialt kiiresti (Seagrave jt 2014). Reie tagaosa lihaste vigastuste ennetamisel on tähtis ka kogu kehalise koormuse mahu kontrollimine, sest suur koormus tihedal võistlusperioodil suurendab vigastuse riski. Eriti suur seos trauma riskiga võib olla maksimaalse sprindi mahu järsul kasvamisel, seega tuleks koormust suurendada progressiivselt, vaheldudes kergemate ja raskmete treeningnädalatega (Buckthorpe jt 2019).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

otsustavad ja valivad harjutused, treeningkoormuse ja sageli ei pühendata aega vigastuste ennetamisharjutustele, teiseks ei tööta meeskonna personali vahetuste korral pidevalt samad inimesed ja nii pole reie tagaosa lihaste vigastuste ennetusprogrammid tõhusad (Bisciotti jt 2020). Eelnevat reie tagaosa lihaste vigastust peetakse suurimaks uue vigastuse riskiteguriks (Tokutake jt 2018). Reie tagaosa lihaste korduvvigastuse tõenäosus on 2,7 korda suurem kui esmavigastusel ning viis korda suurem, kui eelnev vigastus juhtus käimasoleval hooajal (Green jt 2020). Korduvvigastus on tavaliselt tõsisem ja võib tekkida liiga varasel sporti naasmisel (Liu jt 2012). Korduvvigastuse riskitegurid on vähene sääre ekstensiooni aktiivne liikuvusulatus, vähene isomeetriline sääre fleksiooni jõud 15 kraadi juures, ebamugavustunne palpatsioonil (Brukner 2015) ning ekstsentrilise jõu defitsiit (Schmitt jt 2012, Brukner 2015). On leitud, et vigastatud reie tagaosa lihaste optimaalne pikkus on lühem (Liu jt 2012), mida võib põhjustada liigne armkude (Bisciotti jt 2020), sest sellega seondunud lihaskiud on lühemad (Brockett jt 2004). Puudub valiidne test, mille põhjal otsustada sporti naasmise üle pärast rehabilitatsiooni. Schmitt jt (2012) hindasid seliliasendis aktiivset ballistilist ja aeglast passiivset sirge jalaga reie tagaosa lihaste painduvust. Leiti, et sportlastel, kes arvati standardse kliinilise hindamise põhjal olevat mänguvalmis, oli dünaamilise painduvuse puudujääk ja nad ei tundnud liigutuse ajal ennast kindlalt (Schmitt jt 2012). Reie tagaosa lihaste vigastuse järel tuleks kohe, kui valu lubab, alustada ekstsentrilise treeninguga ja optimaalse lihasepikkuse muutusi isokineetilise dünamomeetriga hinnata (Brockett jt 2004). Järeldused 1. Reie tagaosa lihaste vigastuse ennetamiseks soovitatakse teha reie tagaosa, tuhara, keretüve ja vaagna piirkonna lihaste jõutreeningut ning reie tagaosa lihaste ekstsentrilist jõutreeningut. Sobivad jõuharjutused on Nordicu harjutus, razor curl, jõutõmme, uni- ja bilateraalne sirge jalaga jõutõmme, sügavushüpped, sirge jalaga reie ekstensioon trenažööril või kaabliga, väljaasted ja kükid. 174

Allikaloend Bisciotti, G. N., Chamari, K., Cena, E., Carimati, G., Bisciotti, A., Bisciotti, A., Quaglia, A., Volpi, P. (2020). Hamstring Injuries Prevention in Soccer: A Narrative Review of Current Literature. Joints. DOI: 10.1055/s-0040-171211. Bourne, M. N., Timmins, R. G., Opar, D. A., Pizzari, T., Ruddy, J. D., Sims, C., Williams, M. D., Shield, A. J. (2017). An Evidence-Based Framework for Strengthening Exercises to Prevent Hamstring Injury. Sports Medicine (Auckland, N.Z.), 48(2): 251–267. Brockett, C. L., Morgan, D. L., Proske, U. (2004). Predicting Hamstring Strain Injury in Elite Athletes. Medicine and Science in Sports and Exercise, 36(3): 379–387. Brughelli, M., Cronin, J. (2008). Preventing Hamstring Injuries in Sport. Strength and Conditioning Journal, 30(1): 55–64. Brukner P. (2015). Hamstring Injuries: Prevention and Treatment - An Update. British Journal of Sports Medicine, 49(19): 1241–1244. Buckthorpe, M., Wright, S., Bruce-Low, S., Nanni, G., Sturdy, T., Gross, A. S., Bowen, L., Styles, B., Della Villa, S., Davison, M., Gimpel, M. (2019). Recommendations for Hamstring Injury Prevention in Elite Football: Translating Research into Practice. British Journal of Sports Medicine, 53(7): 449–456. 175

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Lisaks tuleb teha nimme-niudelihase, keskmise tuharalihase ning keretüve fleksiooni, lateraalfleksiooni ja rotatsiooni tegevate lihaste jõuharjutusi. 2. Reie tagaosa lihaste vigastusi aitavad ennetada mitmed treeningstrateegiad, nagu regulaarne kiirustreening, mitmekülgne spordiala spetsiifiline osavuse ja plüomeetriline treening, aeroobne ja anaeroobne vastupidavustreening, hea taastumisprogramm ja reie tagaosa lihaste jõuvastupidavustreening. 3. Reie tagaosa lihaste ekstsentrilist jõutreeningut tuleb sooritada kaks kuni kolm korda nädalas kogu liigeseliikuvuse ulatuses mõõdukas kuni kiires tempos raskusega 96–128% kontsentrilise kontraktsiooni korduse maksimumist, võistlusperioodil ekstsentrilise treeningkoormuse mahtu vähendada. 4. Reie tagaosa lihaste jõu testimine aitab hinnata lihaste düsbalanssi ja optimaalset pikkust.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Croisier, J. L., Ganteaume, S., Binet, J., Genty, M., Ferret, J. M. (2008). Strength Imbalances and Prevention of Hamstring Injury in Professional Soccer Players: A Prospective Study. The American Journal of Sports Medicine, 36(8): 1469–1475. Edouard, P., Mendiguchia, J., Lahti, J., Arnal, P. J., Gimenez, P., Jiménez-Reyes, P., Brughelli, M., Samozino, P., Morin, J. B. (2018). Sprint Acceleration Mechanics in Fatigue Conditions: Frontiers in Physiology, 9, 1706. Elerian, A. E., El-Sayyad, M. M., Dorgham, H. (2019). Effect of Pre-training and Posttraining Nordic Exercise on Hamstring Injury Prevention, Recurrence, and Severity in Soccer Players. Annals of Rehabilitation Medicine, 43(4): 465–473. Green, B., Bourne, M. N., van Dyk, N., Pizzari, T. (2020). Recalibrating the Risk of Hamstring Strain Injury (HSI): A 2020 Systematic Review and Meta-analysis of Risk Factors for Index and Recurrent Hamstring Strain Injury in Sport. British Journal of Sports Medicine, 54(18): 1081–1088. Guex, K., Millet, G. P. (2013). Conceptual Framework for Strengthening Exercises to Prevent Hamstring Strains. Sports Medicine (Auckland, N.Z.), 43(12): 1207–1215. Guex, K. J., Lugrin, V., Borloz, S., Millet, G. P. (2016). Influence on Strength and Flexibility of a Swing Phase-Specific Hamstring Eccentric Program in Sprinters’ General Preparation. Journal of Strength and Conditioning Research, 30(2): 525–532. Heiderscheit, B. C., Sherry, M. A., Silder, A., Chumanov, E. S., Thelen, D. G. (2010). Hamstring Strain Injuries: Recommendations for Diagnosis, Rehabilitation, and Injury Prevention. Journal of Orthopaedic and Sports Physical Therapy, 40(2): 67–81. Hibbert, O., Cheong, K., Grant, A., Beers, A., Moizumi, T. (2008). A Systematic Review of the Effectiveness of Eccentric Strength Training in the Prevention of Hamstring Muscle Strains in Otherwise Healthy Individuals. North American Journal of Sports Physical Therapy, 3(2): 67–81. Liu, H., Garrett, W. E., Moorman, C. T., Yu, B. (2012). Injury Rate, Mechanism, and Risk Factors of Hamstring Strain Injuries in Sports: A Review of the Literature. Journal of Sport and Health Science, 1(2): 92–101. Milanese, S., Eston, R. (2019). Hamstring Injuries and Australian Rules football: OverReliance on Nordic Hamstring Exercises as A Preventive Measure? Open Access Journal of Sports Medicine, 10: 99–105.

176

tocols to Prevent the Incidence of Hamstring Injury in Athletes. OA Sports Medicine, 1(2): 11–17. Petersen, J., Thorborg, K., Nielsen, M. B., Budtz-Jørgensen, E., Hölmich, P. (2011). Preventive Effect of Eccentric Training on Acute Hamstring Injuries in Men’s Soccer. The American Journal of Sports Medicine, 39: 2296. Proske, U., Morgan, D. L., Brockett, C. L., Percival, P. (2004). Identifying Athletes at Risk of Hamstring Strains and How to Protect Them. Clinical and Experimental Pharmacology and Physiology, 31(8): 546–550. Schmitt, B., Tim, T., McHugh, M. (2012). Hamstring Injury Rehabilitation and Prevention of Reinjury Using Lengthened State Eccentric Training: A New Concept. International Journal of Sports Physical Therapy, 7(3): 333–341. Seagrave, R. A., 3rd, Perez, L., McQueeney, S., Toby, E. B., Key, V., Nelson, J. D. (2014). Preventive Effects of Eccentric Training on Acute Hamstring Muscle Injury in Professional Baseball. Orthopaedic Journal of Sports Medicine, 3;2(6): 2325967114535351. Sugiura, Y., Sakuma, K., Sakuraba, K., Sato, Y. (2017). Prevention of Hamstring Injuries in Collegiate Sprinters. Orthopaedic Journal of Sports Medicine, 5(1): 2325967116681524. Tokutake, G., Kuramochi, R., Murata, Y., Enoki, S., Koto, Y., Shimizu, T. (2018). The Risk Factors of Hamstring Strain Injury Induced by High-Speed Running. Journal of Sports Science and Medicine, 17(4): 650–655. Verall, G. M., Slavotinek J. P., Barnes P. G. (2005). The Effect of Sports Specific Training on Reducing the Incidence of Hamstring Injuries in Professional Australian Rules Football Players. British Journal of Sports Medicine, 39(6): 363–368. Wan, X., Li, S., Best, T. M., Liu, H., Li, H., Yu, B. (2021). Effects of Flexibility and Strength Training on Peak Hamstring Musculotendinous Strains During Sprinting. Journal of Sport and Health Science, 10(2): 222–229. Wan, X., Qu, F., Garrett, W. E., Liu, H., Yu, B. (2017). The Effect of Hamstring Flexibility on Peak Hamstring Muscle Strain in Sprinting. Journal of Sport and Health Science, 6(3): 283–289.

177

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Naclerio, F., Goss-Sampson, M. (2013). The Effectiveness of Different Exercises Pro-

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

EESTI ELANIKE TEADLIKKUS ERINEVATE JOOGIVEEFILTRITE KASUTAMISE KOHTA Estonian Residents’ Awareness of Using Various Water Filtering Systems Kristi Vahur, Inga Ploomipuu, Karina Ilves Abstract The aim of the research was to describe and explain the usage and the awareness of domestic drinking water filtration systems in Estonia. The sample consisted of volunteer adult Estonian residents who undertook an anonymous electronic questionnaire in the connect.ee environment. The questionnaire was distributed in social media. Data collection was carried out from 12.09.2020 to 31.10.2020. Results: Among 140 respondents, 76 % were female. Most of the respondents (76%) used the tap water, 14% used private well water, and 10% used private drilled well water. 35% of respondents used domestic drinking water filtration systems, out of which 8% used systems that were attached to the faucet, 83% used systems that were integrated to the piping, and 4 respondents used filtrating pitchers. 63% of respondents found the water to be purer after filtration. The reasons for using the filtration systems were to improve the aesthetic appearance of the water (29%), to remove excess iron (21%), to remove various pollutants (15%), to improve the taste of the water (10%), to remove water hardness (10%) and other reasons (15%). Maintenance of filter systems is very important for 42% of respondents and important for 54% of respondents. 23% of respondents do not clean the filters at all, 20% of the respondents, who do clean the filtration systems regularly, are carrying it out once in few months. 31% of respondents used clean water for rinsing the filtration system. 48% of respondents said that filters must be replaced according to the instructions, 24% could not answer and 12% thought that the filters must be replaced after 178

Conclusion: Respondents used drinking water filters mainly to improve the aesthetic properties of drinking water, to remove excess iron or rust, and contaminants from drinking water. Most of them used systems that were integrated to the piping. The majority of respondents know that the drinking water filter must be maintained in accordance with the instructions for use. Flushing with clean water was mainly used to clean the drinking water filters. The drinking water filter was most often cleaned after every few months. Half of the respondents considered that drinking water filters have an effect on health, while half of them considered it to be positive. However, almost a quarter of the respondents could not say whether the impact is positive or negative. Keywords: drinking water, drinking water filters Sissejuhatus Inimesed saavad oma joogivee ühisveevärgist või erakaevust, kuid plaanilist järelevalvet teostab Terviseamet ainult ühisveevärgi veele. Erakaevude vee kvaliteedi eest vastutab kaevu omanik ise. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse tellitud uuringust selgus, et vaid 29% erakaevude joogiveest vastas joogivee kvaliteedinõuetele. Peamiselt kurdeti joogivee halva lõhna või maitse üle. Pea pool (49%) uuringus osalenutest kasutas joogiveefiltreid, nendest 63% mehaanilist, 12% aktiivsöe- ning 11% rauaärastusfiltreid. Lisaks selgus, et mehaaniline filter oli enamasti paigaldatud valel otstarbel. Üheks tähtsaks teguriks joogiveefiltrite muretsemisel oli nende hind. Uuritavatel ilmnes vähene teadlikkus vee kvaliteedist, töötlusseadmetest ja vajalikest hooldustingimustest (Kõrgmaa jt 2020).

179

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

they get full. 50% of respondents claimed that water filtration systems can affect health and 51% of those respondents, found that the impact on health is positive. However, 23% thought that the impact on health could be negative if the filters are not maintained correctly (19%), or if the filter systems are too efficient and can remove necessary minerals from the water (6%).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Uuringu eesmärk oli selgitada joogiveefiltrite kasutamist koduses majapidamises Eesti elanike seas. Lähtuvalt eesmärgist püstitati järgmised uurimisülesanded: 1. selgitada joogiveefiltrite kasutamise põhjusi Eesti elanike seas; 2. selgitada koduses majapidamises kasutatavate joogiveefiltrite tüübid; 3. selgitada Eesti elanike teadlikkust joogiveefiltrite hooldamise kohta; 4. selgitada Eesti elanike arvamust joogiveefiltrite mõjust tervisele. Võtmesõnad: joogivesi, joogiveefilter. Metoodika Uurimistöö oli üks osa Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis läbi viidavast rakendusuuringust „Eesti elanike joogivee tarbimisharjumused“. Andmete kogumiseks kasutati veebipõhist anketeerimist connect.ee keskkonnas. Uuritavateks olid täisealised Eesti keelt kõnelevad inimesed. Enne ankeetküsitluse avalikustamist viidi läbi prooviuuring uuringu läbiviija tuttavate seas. Pärast prooviuuringut lisati küsimuste juurde pildid joogiveefiltrite kohta (pildid võeti Aquaphori kodulehelt ja uurijate isiklikest fotodest), sest vastajad ei teadnud, millised joogiveefiltrid välja näevad. Uurimistöö linki jagati uuringu läbiviijate isiklikel Facebooki kontodel ning Tartu Tervishoiu Kõrgkooli Facebooki lehel. Küsitlusele vastamine oli anonüümne ning vastamise võis igal hetkel pooleli jätta. Andmete kogumine viidi läbi ajavahemikus 12.09.2020–31.10.2020. Andmeanalüüsi käigus grupeeriti vastajad vanuse järgi kolme vanusgruppi: 19–30 eluaastat, 31–60 eluaastat ning ≥ 61 eluaastat. Connect.ee keskkonnast saadud andmed kanti Microsoft Exceli (2013) tabelitöötlusprogrammi, kus toimus andmete esmane töötlus. Gruppide vaheliste erinevuste leidmiseks kasutati andmetöötlussüsteemi IBM SPSS 25 (Statistical Product and Service Solutions). Töös kasutati hii-ruut statistikut, tulemused loeti statistiliselt oluliseks kui p < 0,05. 180

Tabel 1. Uuringus osalenute üldandmed n (%)

Kokku kasutajad/mittekasutajad

Naisi

107 (76) 36 (34) 71 (66)

Mehi

33 (24) 12 (36) 21 (64)

Vanusegrupp

19–30 eluaastat 31–60 eluaastat ≥ 61 eluaastat

46 (33) 14 (30) 32 (70) 81 (58) 32 (40) 49 (60) 13 (9) 2 (22) 7 (78)

Haridustase

Kõrgharidus Keskharidus Kutseharidus Ei soovi vastata

84 (60) 24 (29) 60 (71) 25 (19) 9 (36) 16 (64) 23 (16) 11 (48) 12 (52) 6 (5) 2 (33) 4 (67)

Sissetulek

Kuni 500 eurot 501–1000 eurot 1001–1500 eurot 1501+ eurot

24 (17) 6 (25) 18 (75) 53 (38) 11 (21) 42 (79) 44 (31) 14 (32) 30 (68) 19 (14) 4 (21) 15 (79)

Pereliikmed

Kuni 3 (sh kolm) ˃3

92 (66) 30 (33) 62 (67) 48 (34) 16 (33) 32 (67)

Maakond

Tartumaa Teised maakonnad

70 (50) 19 (27) 51 (73) 70 (50) 27 (39) 43 (61)

Joogiveefiltreid kasutas 34% vastanutest, kellest 83% kasutasid filtrit, mis oli torustikule lisatud, 8%-l oli joogiveefilter lisatud kraanile ning 8% kasutasid filterkannu. Ühisveevärgi joogivett filtreerivad 60% vastanutest ning erakaevu joogivett 40%. Statistilise analüüsi käigus selgus, 181

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tulemused

Vastajaid oli kokku 140, nendest kolmveerand olid naised. Vastajad olid vanuses 19–73 aastat. Pool vastanutest olid pärit Tartumaalt ja üle poole omasid kõrgharidust. Vastajate üldandmed on esitatud tabelis 1. Tabelis on kasutajateks need, kellel on kodus joogiveefilter, ning mittekasutajateks need, kellel koduses majapidamises ei ole joogiveefiltrit paigaldatud.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

et joogiveefiltrite kasutamine ei sõltu vastajate vanusest, haridustasemest, sissetulekust ega leibkonna suurusest. Vastanutest 63% arvates on joogivesi pärast filtri paigaldamist puhtam. Noorem vanuserühm (19–30-aastased) hindas oma joogivett puhtamaks kui keskmine vanuserühm (31–60-aastased) ja vanemaealised koosarvestatuna (≥ 61aastased; p = 0,029). Vastanutest peaaegu pool sai teavet joogivee filtrite kohta internetist (46%) ning kolmandik tuttavatelt (33%). Veel saadi teavet reklaamidest. Ligi kolmandik uuringus osalenutest (29%) kasutas joogiveefiltrit esteetilistel põhjustel, 21% raua ja rooste eemaldamiseks, 15% saasteainete filtreerimiseks, 10% maitse parendamiseks ja 10% vee pehmendamiseks või katlakivi eemaldamiseks ning 15% muudel põhjustel. Esteetiliste põhjuste all mõeldakse joogivee välimuse puhtamaks muutmist ja kvaliteetsema vee tarbimist. Saasteainete alla loeti lubjakivi, pestitsiide ja liiva. „Muu“ all ei osatud öelda, miks neil joogiveefilter on, sest selle paigaldas ehitaja või tegeleb peres sellega keegi teine. Kuigi ühisveevärgi ja erakaevude veetarbijate veefiltrite kasutamise põhjuste osas esines erinevusi, siis statistilist kinnitust see ei leidnud. Täpsemad andmed on välja toodud joonisel 1.

Joonis 1. Joogiveefiltrite kasutamise põhjused 182

Joonis 2. Joogiveefiltrite puhastamise sagedus

Pool vastanutest (50%) arvas, et joogiveefilter võib tervist mõjutada, nendest 51% arvates on mõju positiivne; 19% vastanutest ei oska öelda, kas mõju võib olla positiivne või negatiivne; 14% vastas, et joogiveefilter mõjub tervisele kahjulikult, kui filtrit pole nõuetekohaselt hooldatud; 9% vastas, et avaldab tervisele kahjulikku mõju, sest filter võib organismile vajalikud mineraalid/ained välja filtreerida; 7% vastasid „muu“. „Muu“ alla on koondatud järgmised vastused: võib mõjutada kodumasinate tööd (kohvimasin, pesumasin), organismis võivad ladestuda kahjulikud ühendid ja võib tekitada allergiaid. Vastati lihtsalt ka tähekombinatsioon ,,hj’’ ning et ,,5G maitset ei ole tunda“. Samas 42% vastanutest ei osanud öelda, kas joogiveefiltrit avaldavad mõju tervisele ning 8% arvates ei oma need mingit mõju. 183

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Joogiveefiltri puhastamist pidas väga tähtsaks 42%, tähtsaks 54% ning vähetähtsaks 4% vastajatest. Joogiveefiltri täitumise korral ostavad uue filtrielemendi 28% vastanutest. Joogiveefiltrite puhastamiseks kasutati puhta veega loputamist (31%), puhastamiseks mõeldud spetsiaalset vahendit (13%), äädikat (4%) ning filtrit ei puhastanud 23% kasutajatest. Kõige sagedamini puhastatakse joogiveefiltrit iga paari kuu tagant 21% (joonis 2).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Üle poole vastanute (64%) arvates on võimalik joogiveefiltris bakterite paljunemine, 3% arvates ei ole see võimalik ning 34% ei osanud öelda. Need, kes vastasid, et on võimalik, nimetasid erinevaid tegureid, nagu bakterite paljunemist soodustab ebapiisav filtri hooldamine või puhastamine; kui filtris või torustikus on loodud soodne elukeskkond bakterite paljunemiseks (26%); seisev vesi võib mõjutada bakterite olemasolu (7%); vananenud torustik (3%). Samas 9% vastanutest ei osanud oma vastust täpsustada ja 12% vastasid „muu“. „Muu“ alla koondati järgmised vastused: võib saada soolenakkusi, bakterireostusega vesi läbib filtrit, kaevudesse satub saastunud vesi, igale poole tekivad teatud aja jooksul pisikud. Arutelu Peamiselt kasutatakse joogiveefiltreid, mida on võimalik paigaldada torustiku külge. Enamiku jaoks oli väga tähtis või oluline joogiveefiltri puhastamine, mis oli hea tulemus, sest puhastamata joogiveefilter võib joogivee kvaliteeti pigem halvendada kui parandada (Changing water ... i.a). Valdav osa kasutajatest hindasid oma joogivett pärast filtreerimist puhtamaks. Sarnase tulemuseni jõudsid ka Rahim ja Othman (2019) oma uuringus, kus peaaegu kõik uuritavad leidsid, et joogivesi on pärast filtreerimist puhtam. Noorem vanuserühm pidas joogivett pärast filtreerimist puhtamaks kui keskmise ja vanemaealiste rühm kokku. Selline tulemus võib tulla sellest, et nooremad pööravad joogivee puhtusele suuremat tähelepanu ja oskavad ka teadlikumalt hinnangut anda kui teised vanuserühmad. Peamiselt puhastati joogiveefiltrit puhta veega või joogiveefiltri täitumisel/määrdumisel soetati uus filter. Ühtset perioodi kõikidele joogiveefiltrite puhastamiseks ei ole. Joogiveefiltri vahetamisel või puhastamisel tuleb lähtuda kasutusjuhendist. Ameerika Ühendriikide keskkonnakaitseagentuuri materjalist selgub, et joogiveefiltri hooldussagedus sõltub seadmest ja tuleb lähtuda kasutusjuhendist (Point - of ... 2006). Kõige sagedamini hooldatakse joogiveefiltrit iga 2–3 kuu tagant, sarnane tulemus saadi ka Rahimi ja Othmani (2019) uuringus, kus enamik 184

Analoogselt Aini jt (2007) ja Tripletti jt (2019) uuringutele selgus ka antud uuringust, et joogiveefiltreid kasutatakse peamiselt eesmärgiga muuta joogivee välimust esteetilisemaks, muuta/parendada maitset, filtreerida joogiveest saasteaineid, eemaldada rauda/roostet. Esteetilistel põhjustel kasutati joogiveefiltreid kõige rohkem seal, kus vastajad leidsid, et kui nad joogiveefiltrit ei kasutaks, ei oleks nende vesi puhas ega kvaliteetne. Organoleptiliste põhjuste (näiteks maitse parandamiseks) tõttu kasutati samuti joogiveefiltreid. Leidus inimesi, kes kasutasid joogiveefiltreid saasteainete väljafiltreerimiseks. Näiteks toodi välja, et kui elatakse põllumaade lähistel, võib nende joogivette sattuda pestitsiide. Filtreid oli kasutusel ka selleks, et vesi ei rikuks kodumasinaid ega inimeste tervist. Filtreid kasutati raua/rooste eemaldamiseks, kus kasutamise põhjuseks toodi välja, et ilma joogiveefiltrita oleks vesi rohke rauasisaldusega, veeanumatesse tekiks pruun kiht või olid inimesed juba teadlikud, et nende piirkonnas võib olla rauaga probleeme. On teada, et Eestis on piirkondi, kus võibki olla põhjavees rohkem rauda kui sotsiaalministri määruses nr 61 on joogivees ette nähtud (Tamm jt 2004). Leidus vastajaid, kes olid paigaldanud filtri, sest nende joogivesi on liiga kare ja nad soovivad ära hoida katlakivi teket. Vastajate välja toodud peamised joogiveefiltrite kasutamise põhjused, nagu liigne rauasisaldus joogivees, joogivee karedus, joogivee halb maitse ja värvus, kuuluvad indikaatornäitajate alla, mis terviseameti andmete kohaselt ei ole inimese tervisele ohtlikud (joogivee ohutus i.a).

185

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

joogiveefiltri kasutajaid hooldasid oma joogiveefiltrit iga kahe kuni viie kuu tagant. Asjaolu, et joogiveefiltrite kasutajate seast vaid veerand oli lasknud joogivett proovida, oli mõnevõrra üllatav – tõenäoliselt kasutas enamik vastanutest joogiveefiltreid eelnevalt kindlaks tegemata, millise kvaliteediga vesi on. Terviseamet soovitab enne joogiveefiltrite paigaldamist vett siiski kontrollida veendumaks joogiveefiltri paigaldamise vajalikkuses (Eesti elanikkonnale ... 2013).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Statistilise analüüsi käigus selgus, et joogiveefiltrite kasutamist ei mõjuta vastajate sugu, vanus, haridustase, sissetulek ja leibkonna suurus. Marchi (2020) uuringust selgus, et, sissetulek ei mõjutanud joogiveefiltrite kasutamist, kuigi Aini jt (2007), Burnsi ja Levêque’ (2017) ning Tripletti jt (2019) läbiviidud uuringutest selgus, et sissetulek on tegur, mis mõjutab joogiveefiltrite kasutamist. Põhjus, miks käesolevas uuringus ei tulnud sarnaseid tulemusi, võib tuleneda sellest, et joogiveefiltrite kasutajate arv oli liiga väike. Üks uurimistöö ülesandeid oli selgitada, mida arvavad vastajad joogiveefiltrite mõjust tervisele. Pool vastanutest arvab, et joogiveefilter võib tervist mõjutada. Kõik, kes vastasid, et võib mõjutada, vastasid ka lisaküsimusele. Vastuste puhul oli näha, kes võtsid ankeeti tõsiselt ja vastasid asjalikult, kuid oli ka vastuseid, mis ei olnud asjakohased nagu näiteks ,,5 g maitset ei ole tunda“. Kõige rohkem vastati, et joogiveefilter parendab joogivee organoleptilisi omadusi, vähendab joogivee karedust ja rauasisaldust. Sellised vastused on vägagi mõistetavad, võttes arvesse, et Eestis ei ole joogiveega tõsisemaid probleeme (Kraanist tuleb ... i.a). Sarnase tulemuseni jõudsid ka Aini jt (2007) oma uuringus, kus suurem osa uuritavatest vastas, et joogiveefiltrid eemaldavad joogiveest lõhna. Väga vähesed vastajad nimetasid, et joogiveefiltrid eemaldavad joogiveest mikroorganisme, samas Aini jt (2007) tööst selgus, et üle poole uuritavatest arvas, et joogiveefiltrid eemaldavad veest mikroorganisme. Selline tulemus võib tulla sellest, et Eesti joogivees esineb harva probleeme mikroorganismidega. 2020. aastal leiti vaid üksikud veevärgid, kus mikrobioloogilised näitajad ei vastanud nõuetele. Eestis ei ole alates 1996. aastast registreeritud veevõrkudest pärinevaid haiguspuhanguid (Joogivee kvaliteet ... 2020).

186

Allikaloend Aini, M, S., Fakhrul-Razi, A., Mumtazah, O., Meow Chen, J, C. (2007). Malaysian households’ drinking water practices: A case study. The International Journal of Sustainable Development and World Ecology, 14 (5): 503–510. Burns, R, C., Levêque, J, G. (2017). Predicting water filter and bottled water use in Appalachia: a community-scale case study. Journal of Water and Health, 15 (3): 451–461. Changing Water Filters. NSF. https://www.nsf.org/knowledge-library/changing-water-filters Eesti elanikkonnale pakutav joogivesi reeglina täiendavat filtreerimist ei vaja. (2013). Terviseamet. https://www.terviseamet.ee/et/uudised/eesti-elanikkonnale-pakutav-joogivesi-reeglina-taiendavat-filtreerimist-ei-vaja Joogivee kvaliteet 2020. Terviseamet. https://www.terviseamet.ee/et/keskkonnatervis/inimesele/joogivee-ohutus/joogivee-kvaliteedi-ulevaated Joogivee ohutus. Terviseamet. https://www.terviseamet.ee/et/keskkonnatervis/inimesele/joogivee-ohutus Kraanist tuleb hea joogivesi. Tartu Veevärk. https://www.tartuvesi.ee/kraanist-tulebhea-joogivesi

187

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Järeldused 1. Peamiselt kasutatakse joogiveefiltreid joogivee esteetiliste omaduste parendamiseks, et eemaldada joogiveest liigset rauda, roostet ning saasteained. 2. Koduses majapidamises kasutatakse peamiselt torustikule paigaldatavaid joogiveefiltreid. 3. Valdav osa vastanutest teab, et joogiveefiltrit peab hooldama kasutusjuhendi kohaselt. Peamiselt kasutati joogiveefiltrite puhastamiseks läbipesu puhta veega. Kõige sagedamini puhastati joogiveefiltrit iga paari kuu tagant. 4. Vastanutest pool leidis, et joogiveefiltrid mõjutavad tervist, nendest omakorda pool pidas seda positiivseks. Samas ligi veerand vastanutest ei osanud öelda, kas mõju on positiivne või negatiivne.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kõrgmaa, V., Värk, V., Otsmaa, S., Pachel, K., Jaaku, J., Kriipsalu, M., Pehme, K., Tamm, I. (2020). Hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi ja -süsteemide uuring. Keskkonnauuringute Keskus. March, H., Garcia, X., Domene, E., Sauri, D. (2020). Tap Water, Bottled Water or InHome Water Treatment Systems: Insights on Household Perceptions and Choices. Water, 12 (5): 1310. Point-of-Use or Point-of Entry Treatment Options for Small Drinking Water Systems. (2006). EPA. Rahim, S, N., Otham, N. (2019). Home Water Purification System in Malaysia: Qualitative and Quantitative Study. IOP Conference Series Materials Science and Engineering, 601: 012011. Tamm, I., Karise, V., Savitskaja, L., Perens, R., Metsur, M. (2004). Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse. Tartu: Greif. 5, 24. Triplett, R., Chatterjee, C., Johnson, C.K., Ahmed, P. (2019). Perceptions of quality and household water usage: A representative study in Jacksonville, FL. International Advances in Economic Research, 25: 195–208.

188

ARTIKLITE AUTORITE LOEND Arula, Terje, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Ilves, Karina, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Jesin, Diana, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Karu, Kati, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Kepler, Kalle, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Kirss, Karen, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kutman, Ave, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Kürsa, Egne, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava vilistlane Landõr, Erik, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava vilistlane Lemats, Pille, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Lenk-Adusoo, Margit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Liivand, Maigi, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Läänelaid, Siret, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Nohrin, Lembi Caroline, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Nõmmeots, Hendrik, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane

Piir, Teele, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Ploomipuu, Inga, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Põder, Kelli, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Raba, Maria, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Rammo, Terje, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Rosenthal, Birgit, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Salus, Marit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Sammul, Sirje, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Sellik, Triin, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Siibak, Kadri, dr. iur., Rahandusministeerium, finantsturgude poliitika osakonna nõunik Simm-Pärle, Piret, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Sinijärv, Andreas, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Toots, Tiia, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Uppin, Merily, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Urban, Reet, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Vaher, Ivi, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud

Vahur, Kristi, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Varik, Merle, MSW, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Venski, Alice, MSc, Lõuna-Eesti Haigla, infektsioonikontrolli õde Vent, Kristi, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Õismaa, Brit Marleen, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane

TEADUSKONVERENTSI TEESID

3rd INTERNATIONAL STUDENT CONFERENCE IN HEALTH SCIENCES

“HEALTH IN OUR HANDS” CONFERENCE ABSTRACTS ORGANISING COMMITTEE Anna-Liisa Tamm Jaanika Niinepuu Eisi Tamm Merlis Karja-Kännaste

SCIENTIFIC COMMITTEE Anna Stecka, MSc Andrej Ovca, PhD Andrew Mathienson, PhD Evanthia Sakellari, PhD Joseph Grannum, PhD Katrin Lang, PhD Tiina Freimann, PhD Ülle Parm, PhD

College of Rehabilitation in Warsaw, Poland University of Ljubljana, Slovenia The Australian National University, Australia Technological Educational Institute of Athens, Greece Student University of Technology, Jamaica / University of Tartu, Estonia University of Tartu, Estonia Tartu Health Care College, Estonia Tartu Health Care College, Estonia

CONFERENCE MODERATORS Ivi Vaher, PhD student Tartu Health Care College, Estonia Kristi Vahur, PhD student Tartu Health Care College, Estonia 192

Authors: Eerik Jõgi1,2, Ingrid Väling1 Scientific research supervisor: Toonika Rinken1 1 2

Institute of Chemistry, University of Tartu, Estonia Department of Radiography and Laboratory Science, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Escherichia coli (E. coli) is a common mammalian intestinal bacteria, which is used as an indicator organism for the determination of faecal pollution in fresh water. Currently the microbiological quality of bathing water is assessed using microbiological cultivation, serving as the “gold standard” for the evaluation of water quality, but the acquisition of results is slow and takes several days. Modern alternatives like qPCR allow enumeration of bacteria in a more time-efficient mode, but still require sophisticated lab equipment and sample transportation. In regards of on-site automated monitoring, immunobiosensors possess high potential to replace the abovementioned lab - based methods. However, a biosensor response can be generated by antigens of both live and decayed bacteria, and it is potentially affected by similar species present on the environment. This makes the interpretation and direct comparison of biosensor results with microbiological coli - index problematic, and requires further studies to understand which particular factors are affecting the biosensor signal. Aim: Immunobiosensor based, automated biosensor E. coli indication in bathing water. Methods: E. coli specific immunobiosensor results with the enumeration of E. coli cells with microbiological cultivation and qPCR.

193

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE ANALYSIS OF E. COLI IMMUNOSENSOR OUTPUT FOR THE ASSESSMENT OF COLI INDEX IN NATURAL WATER

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: The median biosensor results were about 4 times higher than the qPCR results and 40 times higher than the results of microbiological cultivation. We also identified which specific bacteria and on which cell decomposition level could generate a measurable signal of an E. coli immunobiosensor in real bathing waters. As an average, the signal of cultivable E. coli formed only ~ 9 % of the “pure” biosensor signal. Conclusion(s): It was found that the live cultivable E. coli bacteria caused only 9 % of the measured immunosensor output, while most of the signal was generated by non-cultivable E. coli and its fragments along with different coliforms Keywords: E. coli, immunobiosensor

194

TEADUSKONVERENTSI TEESID

DEVELOPMENT OF A PATIENT SAFETY ONTOLOGY (PSO) BASED ON THE INTERNATIONAL CLASSIFICATION FOR PATIENT SAFETY Author: Gina Maria Gräfe Scientific research supervisor: Thomas Schrader Department of Computer Science and Media, Bradenburg University of Applied Sciences, Germany Background: Over the last few years, improving patient safety has become an increasing focus for healthcare researchers around the world. To facilitate international reporting, data sharing and research collaboration, the WHO published the International Classification for Patient Safety (ICPS). The ICPS provides an internationally agreed conceptual framework, but is still not used as widely as would be desirable. Aim: A machine-readable patient safety ontology (PSO) will be developed based on the ICPS. The PSO shall enable an exchange of information about medical processes, errors occurring there and preventive measures against these errors. In this way, the importance of the topic patient safety and the essential practices for it become more tangible, especially for healthcare professionals such as nurses, physiotherapists or midwives. Methods: The development of the PSO was guided by the methodology of Uschold and King. This methodology breaks down the tasks involved in development into (1) identifying the purpose, (2) building the ontology, (3) evaluation, and (4) documentation. The informal ontology development is focused as a special feature. Fluent Editor was used to create the formal ontology. Afterwards, a machine-based consistency check using the ontology reasoner HermiT was performed.

195

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: A patient safety ontology based on the ICPS was developed. The PSO comprises 328 classes and enables the assignment of properties, error patterns and safety-promoting measures to medical processes. In addition, the graphical visualization supports the exchange of important patient safety concepts and their complex relationships to each other. The machine-based verification with HermiT was successful and confirms the consistency of the developed PSO. Conclusion(s): Using the methodology of Uschold and King, a patient safety ontology was successfully developed from the ICPS. The Fluent Editor was suitable for the formal creation of the PSO. It proved to be a good alternative to OWL-based editors such as Protege because of the OCNL ontology language. In the future, the developed PSO can be an important element to improve the exchange about medical incidents across institution and country boundaries and thereby increase patient safety in medical care. Keywords: ICPS, patient safety, ontology.

196

TEADUSKONVERENTSI TEESID

INTEGRATION OF SNOMED CT AND OPT-MODEL IN THE PATIENT SAFETY ONTOLOGY Author: Celine Elsholz Scientific research supervisors: Thomas Schrader, Laura Tetzlaff Department of Computer Science and Media, Bradenburg University of Applied Sciences, Germany Background: In the field of patient safety, there are a multitude of concepts with inconsistent definitions. International terminologies such as SNOMED CT hardly contain any terms from this field. To extend the present PSO which is based on the International Classification for Patient Safety (ICPS), an interface to SNOMED CT and the integration of the Open Process Task (OPT) Model shall be created from the point of view of establishing best interoperability. Aim: The development of a Patient Safety Ontology (PSO) should help to organize terms hierarchically, to create proper definitions and to establish relationships between them. For example, this system will help to analyze reports from Critical Incident Reporting Systems (CIRS) or clinical processes. Methods: The integration of the OPT model as well as the interface creation to SNOMED CT was done iteratively. The Ontorion Fluent Editor 2015 and the OPT manual were used to model the ontology during the OPT integration. The interface creation to SNOMED CT was done using Python 3.8 and libraries like owlready2. Results: First, the integration of the OPT model was performed. Classes were created iteratively to map the concepts of the OPT model and relationships were established. The existing processes were divided into patient and resource processes, among others, and the process lists were 197

TEADUSKONVERENTSI TEESID

expanded. The interface to SNOMED CT was created using three Python scripts. In the first, the processes of the PSO were extracted, in the second, the processes were queried using an automatically created URL to the SNOMED CT browser, and in the third script, and the IDs found from the first script were linked to the respective terms in the ontology using an attribute. If no ID was available, the term gets an ID determined via hash values. Conclusion(s): The integration of the OPT model could be carried out successfully. First steps towards interoperability between failure analysis models, international terminologies and the PSO have been created. By linking the PSO and SNOMED CT, a standardization of terms in patient safety can take place, simplifying the exchange of information. Keywords: critical incident reporting systems, ontology, OPT-Model, patient safety, Snomed CT.

198

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE RELATIONSHIP BETWEEN FOCAL SPOT SIZE, IMAGING GEOMETRY AND IMAGE RESOLUTION IN PAEDIATRIC CHEST IMAGING Authors: Egne Kürsa, Erik Landõr Scientific research supervisor: Kalle Kepler Department of Radiography and Laboratory Science, Tartu Health Care College, Estonia Background: In conventional paediatric radiography, it is recommended to use small focal spot for thoracic imaging, which limits the use of larger X-ray tube currents. A longer exposure time is necessary to obtain images at lower currents, which can cause motion artefacts. Aim: The aim of the study was to find out the relationship between the focal spot size, focus to receptor distance and image resolution in paediatric chest imaging. Methods: The experiments were carried out using Siemens Ysio radiograph. A pinhole diaphragm was used to image the focal spot and the resulting image was used to measure its size. Geometric resolution limits were calculated for both small and large focal spots at different focus to receptor distances. Maximum effective resolution was determined using a bar pattern at various focus receptor distances (FRD). Doses of the performed exposures were recorded. Results: The focal spot sizes (both 0.6 mm and 1.0 mm) corresponded to the dimensions declared by the manufacturer. For the small focal spot, the determined image resolution was 3.4 line pairs per mm (lp/mm) at FRD of 100, 150, 180 and 250 cm, limited by the maximum resolution of the image receptor, 3.47 lp/mm. As for the large focal spot, the image

199

TEADUSKONVERENTSI TEESID

resolution increased from 2.8 lp/mm at 100 cm FRD to 3.4 lp/mm at 180 cm FRD. While additional filtration of 0.1 mm Cu did not significantly affect the resolution of the images, the entry skin dose decreased by 41% for the small focal spot and 44% for the large focal spot at FRD 100 cm. Conclusion(s): The recommendation to use the small focal spot for paediatric chest imaging at distances exceeding 105 cm for patients with 15 cm chest diameter is not relevant for common digital image receptors and large focal spot may be used instead, as the image receptor resolution of a digital radiograph is the main limiting factor for image resolution. Keywords: chest imaging, focal spot, paediatric radiography, radiation dose, resolution.

200

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ANALGESIA BEFORE ILEOCOLIC INTUSSUSCEPTION IN PEDIATRIC POPULATION Author: Emilija Zeltina1 Scientific research supervisors: Astra Zviedre2,3, Zanda Pucuka4,5, Janis Kolbergs6 Faculty of Medicine, Riga Stradinš University, Riga, Latvia Department of Pediatric Surgery, Riga Stradinš University, Riga, Latvia 3 Department of Pediatric Surgery, Children’s Clinical University Hospital, Riga, Latvia 4 Department of Pediatrics, Riga Stradinš University, Riga, Latvia 5 Department of Pediatrics, Children’s Clinical University Hospital, Riga, Latvia 6 Department of Anesthesiology and Intensive Care, Children’s Clinical University Hospital, Riga, Latvia 1

Background: Ileocolic intussusception (ICI) is one of the most common surgical emergencies in children. Over 90% of all cases involve abdominal pain. Aim: The aim of the study is to determine a provision of analgesia before the reduction of ileocolic intussusception. Methods: A retrospective study was made including 93 patients admitted to Emergency Department with ICI (January 2017 – December 2019). Patients were divided into two groups – 80 patients with FLACC pain score (FLACC) in the range of 0-5 and 13 patients with FLACC in the range of 6–10. Clinical presentation, diagnostic, FLACC and analgesia before the treatment were obtained and compared between groups. Statistical analysis was made by SPSS 26.0 (p<0.05). The study was approved by the Institutional Ethics Review Board. 201

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: 93 patients with the median age of 29.2 (11±36) months, 66 (71.0%) were boys and 27 (29.0%) were girls. ICI was confirmed by ultrasound in 96.8% of the cases. 77 (83%) of all patients had pneumatic reduction of ICI and 16 (17%) – surgical treatment of ICI. Statistically significant differences between study groups were found among diagnostic and analgesia. Patients with FLACC ≥ 6 had significantly more usage of X-ray compared to other group before ICI reduction (ꭓ2 = 7.5, df = 1; p = 0.006). Coprostasis were found more often patients with FLACC ≥ 6. (ꭓ2 = 6.88, df = 1; p = 0.015). Necessity of ketorolac tromethamine and fentanyl were significantly increased for patients with FLACC ≥ 6 (ꭓ2 = 32.5, df = 1; p = 0.000 vs. ꭓ2 = 17.1, df = 1; p = 0.001) compared to patients with FLACC < 6. Statistically significant differences in study groups were not found between clinical symptoms, method of treatment and usage of acetaminophen, morphine, metamizole and ibuprofen. Conclusions: Patients admitted to Emergency Department ileocolic intussuseption require opioids to release pain of FLACC ≥6. The most sensitive of diagnostic metods for suspected ICI is the abdominal USG. Keywords: analgesia, FLACC pain score, Ileocolic intussusception.

202

TEADUSKONVERENTSI TEESID

EXPERIENCES WITH BARIATRIC SURGERY: PREPARATIONS AND COPING WITH EVERYDAY LIFE AFTER SURGERY Authors: Triin Põder, Liis Lozano Scientific research supervisor: Siret Läänelaid Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College, Estonia Background: Estonians experiences with bariatric surgery has not been studied before. Health-care workers could consider patients’ needs and provide appropriate measures of support. Aim: To describe the experiences of adult patients both before and after the operation. We focused on their preparations before surgery and how they were able to cope with changes in everyday life after surgery. Methods: We analyze qualitative and descriptive data collected from 12 subjects (10 females and 2 males) from directed open-ended interviews. The data was collected until there was no new information. All the interviews were audio-recorded, transcribed and analyzed by the method of inductive content analysis. Results: People chose bariatric surgery because they were overweight, had health problems and difficulties moving. They obtained information about bariatric surgery from doctors and internet, including bariatric groups in social media. Participants expressed the need of better information from their doctors. After surgery, many chronic health problems disappeared or eased significantly. Subjects experienced difficulties adjusting with changed food tastes and small portions. 203

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Furthermore, subjects expressed a desire for further nutritional and psychological counselling before and after surgery. Subjects experienced both support and condemnation from relatives, friends and society. After bariatric surgery, mostly positive changes occurred in self- esteem but the worry of gaining weight remained. Relationships and quality of sex improved in most cases but there was also cases of increased relationship problems and breakups. Single people became more active in romantic relations. Conclusion(s): Patients of bariatric surgery expressed a desire for further nutritional and psychological counselling before and after the surgery. Keywords: bariatric operation, coping with everyday life, experiences.

204

TEADUSKONVERENTSI TEESID

EXTRA-RENAL MANIFESTATIONS OF AUTOSOMAL DOMINANT POLYCYSTIC KIDNEY DISEASE Author: Diana Druse Scientific research supervisor: Ieva Ziedina Faculty of Medicine, Riga Stradins University, Latvia Pauls Stradins Clinical University Hospital, Riga, Latvia Background: Autosomal dominant polycystic kidney disease (AD PKD) is a multisystemic and progressive hereditary disorder. AD PKD clinical manifestations are highly varied and age-related, including renal and extra-renal features. Aim: The aim of the study is to analyze the most common extrarenal manifestations of the disease and compare extra-renal features between the two age-groups: younger than 65 years old and subjects aged 65 and older (elderly group). Methods: A retrospective study was made including 90 patients with AD PKD from Pauls Stradins Clinical University Hospital outpatient clinic. Data were collected from ambulatory cards and were analyzed by IBM SPSS Statistics version 26.0 (p<0.05). The study was approved by the Institutional Ethics Review Board. Results: 90 patients with the mean age of 62±10.2SD years, 65 (72.2%) were females and 25 (27.8%) were males. The patients’ mean age of the AD PKD diagnosis was 35±9.36 years in men and 33±9.82 in women. Most common extra-renal manifestations were liver cysts (91.1%), hernias (15.6%) and diverticulosis (13.3%). The most common extra-renal manifestations in elderly patients were liver cysts, which were presented in 97.4%. Liver cysts 86.3% in patients younger than age 65 years. Statistically significant differences between study groups were found in the 205

TEADUSKONVERENTSI TEESID

frequency of diverticulosis, hernias and common bile duct dilatation (chi square test, p < 0.05). Conclusion(s): The most common extra-renal manifestation of autosomal dominant polycystic kidney disease in both groups is liver cysts, but not statistically significant difference was found between study groups. Keywords: liver cysts, polycystic kidney disease.

206

Author: Age Toomjõe Scientific research supervisor: Anne Vahtramäe Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College, Estonia Background: Due to the constantly increasing incidence of malignancies and the need to find new effective drugs to treat them, cancer immunotherapy and autoimmune reactions caused by immunotherapeutics have become relevant in recent years. Immunotherapeutics are effective in treating various types of cancer, but due to the fact that their administration imbalances the immune system, they can cause life-threatening adverse events without early detection and proper treatment. Aim: To describe cancer immunotherapy essence, adverse events caused by immunotherapeutics and nursing activities of treating these adverse events by the example of the three most effective immunomodulatory antibodies. Methods: Theoretical review of the literature, which contains systematic search of literature, analysis and interpretation of results. Results: Before starting immunotherapy, nurses need to interview patients thoroughly about their health condition and carry out necessary tests to prevent and cure adverse events caused by immunotherapeutics. In addition, nurses need to inform patients and their relatives about possible side effects and right ways to behave while they appear, because studies show that thorough patient counseling before the first treatment 207

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ADVERSE EVENTS OF CANCER IMMUNOTHERAPEUTICS BY THE EXAMPLE OF THE THREE MOST EFFECTIVE IMMUNOMODULATORY ANTIBODIES AND ITS NURSING ACTIVITIES

TEADUSKONVERENTSI TEESID

significantly reduces patients’ anxiety and increases the chances of successful treatment. Furthermore, most adverse events are completely curable when they are diagnosed at early stages. Conclusion(s): The most common adverse events affecting the health of patients receiving immunotherapy are diarrhea, colitis, hepatitis, skin reactions, pneumonitis and endocrinopathies such as hypophysitis and thyroid dysfunction. Prevention of adverse events is complicated by the fact that they can occur at any time in about two years from the start of treatment. The challenges of treatment are the novelty of immunotherapeutics, which means that both doctors and nurses often do not have sufficient knowledge of the autoimmune reactions they cause and the appropriate treatments for adverse events. Furthermore, this topic is important because from the point of view of nursing it has not been previously discussed in Estonia and no suitable manual for Estonian nurses has been prepared so far. Keywords: adverse events, cancer immunotherapy, nursing activities, patient counselling.

208

Author: Birgita Eva Tamm1 Scientific research supervisors: Eve-Merike Sooväli1, Maarja Vislapuu2 Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College, Estonia 2 Department of Global Public Health and Primary Care, University of Bergen, Norway

Background: Approximately every fourth person with diabetes has high diabetes-related distress. Diabetes-related distress refers to negative emotions related to worries and fears in several diabetes care and management areas. Patient-centered psychosocial care for people with diabetes requires problem identification, psychosocial evaluation, and intervention. To date, the level of diabetes-related distress among people with diabetes living in Estonia has not been investigated, which is concerning as research shows its high prevalence. Therefore, it is important to shed light on the concept of diabetes distress and make it available in Estonian. Aim: The thesis aimed to describe the causes of diabetes-related distress, screening possibilities and reduction opportunities for people with type I and type II diabetes. Methods: Theoretical literature study, based on systematic search of research articles in EBSCO (Academic Search Complete, Medline, CINAHL, Health Source: Nursing/Academic Edition), Pubmed and Google Scholar. Results: According to literature, the leading causes of diabetes-related distress were fear of hypoglycemia, worry of diabetes complications, 209

TEADUSKONVERENTSI TEESID

DIABETES-RELATED DISTRESS, CAUSES, AND REDUCTION

TEADUSKONVERENTSI TEESID

regimen-related distress, and distress related to healthcare system. The two most used screening tools to assess diabetes-related distress were: The Problem Areas in Diabetes Scale (PAID) and The Diabetes Distress Scale (DDS). Patient-centered healthcare, motivational interviewing, patient teaching and informing, and problem-solving therapy with realistic goals have shown a positive effect on reducing diabetes distress. Research has shown that support also from health care providers, family and peers had a key role in managing and reducing diabetes-related distress. Conclusion: Health care personnel play a crucial role in identifying people with high diabetes-related distress, and there are several tools, such as PAID and DSS, that can be used in two-way conversations in diabetes nurse or doctor consultations. Based on evidence-based sources, this thesis is the first to describe the concept of “diabetes- related distress” in the nursing field in Estonian. Keywords: diabetes-related distress, causes, assessment, reduction

210

TEADUSKONVERENTSI TEESID

STUDENTS’ EXPERIENCES FROM THEIR PARTICIPATION OF THE EDUCATING VACCINATION COMPETENCE (EDUVAC) PROJECT Authors: Aikaterini Ntokou, Anna Fokianou, Konstantina Kritsa, Georgia Foteini Koutsimpogeorgou, Artemis Margariti, Eleni Ploumi, Charikleia Rizou, Christina Samarika, Mirsini Stasinou, Sotiris Tsavos, Alexandra Eumorfia Tsentidou Scientific research supervisors: Eleni Konstantinou, Dimitra Perifanou, Evanthia Sakellari Department of Public and Community Health, University of West Attica, Greece Background: Vaccination is very important and is worldwide one of the most cost-effective preventive health innovations. It requires special education, and vaccination professionals should be competent in order to provide high quality care. Educating Vaccination Competence (EDUVAC) is a 3-year Erasmus+ project, in which five academic institutions from different countries participated: University of West Attica (Greece): coordinating institution, Metropolia University of Applied Sciences (Finland), Trnava University (Slovakia), University of Vic (Spain) and University of Modena and Reggio Emilia (Italy). This program aims at enhancing the knowledge, skills and attitudes of students on vaccination competence using different pedagogical methods. Aim: The aim of this presentation is to share students’ experiences taking part in the EDUVAC project learning activities. Methods: During the project cycle students participated in two intensive courses, one held face to face and one held online (including lectures, multicultural group work, etc.); a web-based course, which was based on

211

TEADUSKONVERENTSI TEESID

asynchronous learning (including self-study, videos, self-tests, etc.); and simulations (including several real-life clinical cases). Results: As participants of the EDUVAC project, we were able to gain knowledge evidence-based practice on vaccination and develop our competence in order to promote vaccinations among different population groups. Additionally, we got familiar with different cultures and strengthened our collaboration skills in a multinational and multicultural environment. Moreover, we enhanced our digital skills as well as English language skills. Conclusion(s): Vaccination is a core part of prevention and health promotion, and all future health professionals should contribute to this from their role. Various learning approaches can motivate students to gain knowledge. The different pedagogical methods of EDUVAC showed that learning can be flexible and attractive to students. More information about the EDUVAC project can be found at the website: http://www. eduvac.eu/. Keywords: academic education, ERASMUS+, students’ experiences, vaccination.

212

TEADUSKONVERENTSI TEESID

EFFECTS OF PHYSIOTHERAPY ON RESPIRATORY FUNCTIONAL INDICATORS IN COVID-19 VIRUSES: SYSTEMATIC LITERATURE REVIEW Authors: Gabija Zasytyte, Ineta Matonyte Supervisor: Lina Levickiene Department of Physiotherapy and Beauty Therapy, Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania COVID-19 viral infection is a strain of coronavirus that causes severe functional changes not only in respiratory system, but also due a prolonged period of immobile isolation decreasing physical capacity, muscle endurance, resulting in poor quality of life. These functional changes can be improved by various methods of physiotherapy. Therefore, problematic question how physioteraphy affects respiratory function and physical capacity in COVID-19 patients was raised. The Aim: To study effect of physiotherapy on respiratory system functional indicators in patients with COVID-19 virus. Methods: The systematic literature review method was applied in the analysis of scientific articles according to the selected inclusion criteria. (Table 1). Table 1. Criteria for inclusion of scientific articles Criteria Search language

English

Databases

EBSCO, PubMed, ELSEVIER

Year of publication

From 2020 year

Types of scientific articles

Full scientific articles

213

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Criteria Subjects

Patients with COVID-19, subacute period

Age of subjects

Over 45 years

Applied methodology

Breathing exercises to improve secretion, expectoration, diaphragm strengthening, muscle strengthening, balance training and physical capacity building exercises

Applicable tests

Spirometry, 6 minute walk test

Spirometry was used to assess respiratory function, during which forced vital lung capacity (FVC) and forced expiratory tourism in the first second (FEV1) were assessed. The 6 minute walk test was used to assess physical capacity. Results: 5 scientific articles were selected and analyzed according to the inclusion criteria. A total of 278 subjects participated, 96 women and 182 men (age 47–81 years). All studies showed a positive improvement in FVC and FEV1 indicators. Assessing the results of the 6 minute walk test, in all studies, the distance walked in meters increased after the interventions applied, indicating improved physical performance. Conclusion(s): Research results showed that physiotherapy improved the respiratory functional indicators and physical capacity in patients with COVID-19 virus. Although, in some studies the improvement in FVC and FEV1 did not reach the norm. Furthermore, physical capacity improved from low to moderate or from moderate to good physical performance. It has been observed that the application of methodologies that increase a physical capacity achieves the greater improvement of this indicator. Keywords: COVID-19, physical capacity, physiotherapy, respiratory functional indicators.

214

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE RELEVANCE OF INTERNAL AND EXTERNAL FOCUS IN LEG AXIS TRAINING Authors: Carola Globig, Lea-Luise Koerber, Katharina Willert, Darren Williams, Scientific research supervisors: Jacqueline Semper-Jost, Kerstin Schrader Spektrum Akademie für Ergotherapie und Physiotherapie, Germany Background: As part of physical therapy and occupational therapy education, students develop and conduct independent studies. The present study deals with leg axis training, which is very common in therapy. It is known from motor learning that working with an external focus of attention is more effective than working with an internal focus of attention. Aim: The question answered by means of the experiment is “Is there a difference in activation of the leg axis stabilizing muscles between instruction with an internal focus and instruction with an external focus.” Methods: Bipolar surface electromyography is used to derive the electrical activity at the leg axis stabilizing muscles (biceps femoris muscle, vastus medialis muscle, vastus lateralis muscle, and peroneus longus muscle). The examination will take place on the dominant leg. To rule out any influences of a training effect on the data, the order of trial 1 (instruction with internal focus) and trial 2 (instruction with external focus) is switched every second subject. To achieve an external focus of attention, a laser pointer fixed to the knee will be used to aim at a target at 3 meters away at the level of the kneecap.

215

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: 28 physical therapy students without pre-existing conditions participated in the study. Currently, the data is being analyzed. The interim status suggests that there is no significant difference between the trials (V1: internal focus instruction and V2: external focus instruction) for the biceps femoris muscle, vastus medialis muscle, and vastus lateralis muscle. The results for the peroneus longus muscle give reason to hope that a difference between external and internal attentional focus in favor of the external focus can be demonstrated in a larger study group. Conclusion(s): In order to obtain a comprehensive statement on the difference between the activation of the leg axis stabilizing muscles by using an external and internal focus of attention, it is recommended to conduct the study with a larger number of subjects. Keywords: external focus of attention, internal focus of attention, leg axis training.

216

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ARE THE HEALTH THEMED ARTICLES IN ESTONIAN MEDIA OUTLETS WEB PORTALS EVIDENCE BASED Author: Liina Press Scientific research supervisor: Jaanika Niinepuu Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College, Estonia Background: Data was collected from Estonian news outlet web portals by searching for a category/section of the page called “Health” or if it was missing then by search term “Health”. Only articles from 1st of September 2020 to 8th of September 2020 were used. Analysis was conducted by grading the evidence basis of factual claims from the articles. The Criteria for selecting the literature: published in 2010–2021 scientific; the content of the source is in compliance with the topic of the thesis; free access to the full text of the source; source is written in Estonian, Swedish or English. The study is based on 38 topical sources, 23 out of these are scientific articles and 15 websites. Aim: The aim of this thesis is to describe whether the health articles from Estonian newspapers published in the first week of September are evidence based or not. Methods: The thesis is theoretical and qualitative article analyses is being used and the method is content analysis. Results: The basis and practices of picking and presenting sources vary in different news outlets. One needs skills to differentiate articles with valid sources. Conclusion(s): The thesis serves as a tool to nurses in identifying evidence-based information as well as determining the level of evidence 217

TEADUSKONVERENTSI TEESID

provided by the newspaper articles. Having evidence-based information for a guide in the field of nursing is of vital importance, since it is the basis for uniform quality nursing care service. The main aim is to raise the awareness of nurses by which they would be able to critically assess information gathered from social media or printed press and increase their ability to filter articles based on the sources evidence basis. Current thesis provides a nurse the much-needed skill set to identify the source and evaluate if that source is evidence based or not. Keywords: health articles, evidence based, level of evidence base, source.

218

TEADUSKONVERENTSI TEESID

OCCURRENCE OF PEDICULOSIS IN PRE-SCHOOL CHILDREN AND PARENT`S AWARENESS OF IT Author: Birgit Hüneva Scientific research supervisor: Ave Kutman Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia Background: Pediculosis is a health concern in Estonia and among other countries around the world. The prevalence of the disease varies by country, but most of them acknowledge that the problem is actual and getting rid of the parasite is more difficult as it seems firstly. Estonian Health Board refers to the annual growing prevalence of lice in Estonian kindergartens. Therefore parents’ knowledge about head lice is not known and this could be the key to fight the disease. Aim: The aim of the research was to find out the occurrence of head lice infestation in pre-school children and their parents awareness about the disease. Methods: To find out the prevalence of head lice, web-based questionnaire was distributed in various Internet environments. Parents’ awareness was explained by 20 statements. Research started beginning of 2020. The most important groupings were made between those whose children had pediculosis and those who did not, as well as whether those children who had pediculosis went a childcare institution regularly. Results: There was 1141 respondent, median age was 32.7 years. The survey included participants from all Estonian counties, most respondents were from Tartu and Tartu County.

219

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Pediculosis occurred in 30.9% of children studied. Parents’ awareness was explained by 20 statements, to which the answer could be chosen between three options – whether the statement is right, wrong or can’t say. The average score for the correct respondents was 13.9. Of the statements that explained parents’ awareness of head lice and pediculosis, 11 people were able to give all correct answers, which is 1% of all respondents, and 0.4% of the whole respondent did not get the correct answer to any of the statements. Parents whose child had pediculosis had better knowledge than those whose child had not had. Parents’ awareness of head lice did not differ between parents with one or more children. However, there was a difference in the knowledge of those parents whose child had had pediculosis more than once, their awareness was higher. In the present study, few parents answered that if they had discovered head lice in a child, they had not treated it. It is very important to know that the head lice do not disappear on their own, if pediculosis is left untreated, the problem only gets worse. Ignoring treatment can cause infections. Conclusion(s): The occurance of pediculosis in pre-school children is about 30% of the children. The parents’ awereness of pediculosis is good. Most of the parents had correct answers to at least half of the statements. The knowledge was better among parents who had had experinece with pediculosis. People with medical education and people whose children have had pediculosis had the highest awareness of head lice and pediculosis. Keywords: head lice, head lice awareness, head lice occurrence, head lice treatment, pediculosis, Pediculus humanus capitis, preschool children, spread of head lice.

220

TEADUSKONVERENTSI TEESID

SWEETENRS CONSUMPTION OF ESTONIAN FEMALE FITNESS ATHLETES Author: Anete Mootse Scientific research supervisors: Anna-Liisa Tamm, Ülle Parm Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia Background: Fitness is a rapidly increasing competitive sport beside bodybuilding. Athletes have basically two periods, (1) during the offseason the muscle mass is increased on calorie surplus and (2) competition period when the body fat is reduced by calorie deficiency. Different dietary for fitness athletes are recommended, and although information about sweeteners safety is conflicting, the use of them amongst fitness athletes’ is common. Aim: The aim was to clarify the consumption habits of sweeteners (products enriched with sweeteners; consumption frequency; the seasonality of the consumption) among Estonian fitness female athletes. Methods: The electronic questionnaire was used. Data was processed with the program Sigma Plot for Windows 11.0 (GmbH Formation, Germany). Continuous data was compared with t-test and categorical data with the χ2 test (p < 0.05). Results: Altogether 35 (26% of all athletes; n = 135; median age 33.3 ±6.8y) filled the questionnaire, and 74.3% of them were sweeteners users. Bars, BCAAs, protein puddings, protein powders, calorie-free taste drops and calorie-free soft drinks are the most consumed products, containing mostly steviol glycosides (73.1%); sucralose (69.2%), and aspartame (50%). Sweeteners are consumed on a daily basis (65.4%) on average 2-3 times per day and the consumption is higher (not statistically) in 221

TEADUSKONVERENTSI TEESID

competition than in off-season period (46.2% vs 19.2%; p = 0.076). The main reasons for the consumption of sweeteners are sugar craving satisfaction and better food flavoring (65.4%), low caloric content (50%) and psychologically easier dieting (30.8%). Sweetener-users compared to non-users (p = 0.015) find sweeteners healthier than sugar. Sweetener users believe that they are safe in reasonable amounts. Conclusion(s): Estonian female fitness athletes consume sweeteners mostly during the competition period on a daily basis due to their low caloric content to satisfy their sugar craving. Keywords: female, fitness, nutrition, sweeteners.

222

Authors: Ieva Ivanauskaitė, Greta Bačiūnaitė Scientific research supervisor: Milda Gintilienė Kaunas University of Applied Sciences, Lithuania Background: According to Khizar et al. (2013), tea is the most widely consumed beverage in the world besides water. Different types of tea have antioxidant, anti-inflammatory, antimicrobial, anti-carcinogenic, cholesterol-lowering, antihypertensive, nervous system improving, and thermogenic properties. Since ancient times, tea has been used as a health product or medicine for the prevention and treatment of various diseases. According to historical records, the Chinese have been growing and using tea trees for more than 3,000 years. In China, as well as in many other countries, tea is widely recognized as an everyday beverage (Zhaoming Yan et al., 2020). In 2012, the best-selling teas in Lithuania were: “Chamomile flowers”, “Calendula flowers”, “Thyme grass” (Runkevičiūtė, 2014). According to Khan and Mukhtar (2014), the evidence supporting the health benefits of drinking tea is getting stronger with each new study published in the scientific literature. Aim: To reveal the consumption habits of the population and knowledge ot tea and its effects on the digestive system. Methods: Analysis of scientific literature and other sources of information. An instantaneous questionnaire survey was conducted in April 2021. There were 4 age groups of subjects: up to 18 years, 18–25, 25–40, 40–60, 60+ years. The survey of respondents was conducted remotely. A total of 74 questionnaires were collected. The analysis was used to assess consumer knowledge about tea selection, effects, and consumption. 223

TEADUSKONVERENTSI TEESID

POPULATION CONSUMPTION HABITS AND KNOWLEDGE OF TEA AND ITS EFFECTS ON THE DIGESTIVE SYSTEM

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: After reviewing the results of this study, it was found that the 18–25 age group (52.7%), mostly women, dominated among the respondents. 93.2% of respondents agreed that medicinal teas have a healing effect. The best knowledge about the effects of teas on the digestive system was revealed by describing ginger, chamomile, and fennel; the least known was dandelion - there was a lack of knowledge. Of the 74 respondents to the survey, a third (26) said they used chamomile most often to improve their digestive system. Peppermint and wormwood have become a rarer but also common answer. When evaluating the choice to buy tea, the recommendations of acquaintances and doctors have the greatest influence (61.1%), but the recommendations of the following advertisements were only five respondents. A large proportion believes that tea has a healing effect, although 60.8% of respondents consume tea for digestion less than once a month or not at all. When faced with digestive problems, respondents first adjust their diet, so 46.6% answered they are in no hurry to see a family doctor (8%). More than half of the respondents buy digestive tea in pharmacies, some grow them in the home environment (15.8%). After consuming these teas, 44.6% of respondents only occasionally feel their effects, and 31.1% of all respondents feel an improvement after consuming teas. The most common gastrointestinal complaints are bloating, heartburn, and ‘indigestion’, and the least common are nausea and constipation. Conclusion(s): 1. Respondents have limited knowledge about the effects of the most common teas on the digestive system. 2. Respondents usually buy herbs in pharmacies, and the choice is mainly determined by the recommendations of acquaintances and doctors. 3. Flatulence, heartburn, and ‘indigestion’ are the most common gastrointestinal complaints reported by respondents, for which the effect of tea is often effective. Keywords: indigestion, tea, use of tea. 224

TEADUSKONVERENTSI TEESID

AWARENESS ABOUT THE RISKS ASSOCIATED WITH THE CONSUMPTION OF EDIBLE MUSHROOMS IN THE ESTONIAN POPULATION Author: Sander Reigo1 Scientific research supervisors: Inga Ploomipuu1, Irja Saar2 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia 2 Department of Botany, University of Tartu, Estonia

Background: According to the data of the Poison Information Center, there are several dozen cases of poisoning in Estonia every year in connection with the consumption of edible mushrooms. Poisonings often occur because people do not differentiate between edible and poisonous mushrooms due to their ignorance. Aim: The aim of the research was to find out the awareness of Estonian people about edible mushrooms. Methods: Empirical research was conducted using a web-based questionnaire. The questionnaire had both open and closed questions. Respondents represented a cross-section of the age distribution of the Estonian population aged 14–80, who use the channels where the links were shared. In total, 865 responses were collected. Results: Based on the pictures in the questionnaire, the respondents recognized the Cantharellus cibarius, Lactarius deterrimus and Macrolepiota procera. On the other hand, Galerina marginata, Tricholoma saponaceum and Tricholoma portentosum were poorly known. Mushrooms were best recognized in the pictures by respondents who rated their knowledge of mushrooms as good, followed by respondents with average knowledge and, lastly, respondents with poor knowledge. 225

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Among the respondents, there had been 81 cases of fungal poisoning, out of which 22 respondents had needed medical care, 57 respondents had managed on their own and 2 respondents had managed with the help of Poison Infoline. Main causes of poisoning were Amanita virosa, Gyromitra esculenta and Paxillus involutus. The main symptoms of poisoning were vomiting, abdominal pain, nausea and diarrhea. Conclusion(s): The respondents have in general good knowledge of edible and poisonous mushrooms and their evaluation of their knowledge was adequate. The respondents know which mushrooms need to be scalded before taking into consumption. The respondents recognised Lactarius turpis, Lactarius torminosus and Lactarius trivialis as needing processing before consumption. As for the frequency of picking mushrooms, 64% of the respondents do it more than 4 times a year. Most active group was aged 35-59 years old which also was the most knowledgeable group. Keywords: awareness of the mushrooms to be harvested, edible mushroom, mushrooming habits, poisoning, poisonous mushroom.

226

TEADUSKONVERENTSI TEESID

PHYSIOTHERAPY AS A FACTOR IN IMPROVING THE QUALITY OF LIFE IN PEOPLE WITH PAIN IN THE LUMBAR SPINE Authors: Kamil Tokarczyk, Ewelina Tokarczyk Scientific research supervisor: Bożena Kowalczyk Faculty of Health Sciences, Podhale State School of Hogher Vocational Education in Nowy Targ, Poland

Introduction: The continuous progress of civilization affects the limitation of physical activity and a sedentary lifestyle, which translates into pain in the lower spine. Most Poles before the age of 40 experience these ailments, and this problem reduces the quality of life. The accompanying pain limits the functions of the musculoskeletal system. The aim: The aim of the study was to assess the quality of life in people with pain in the lumbar spine after physiotherapeutic treatment. Material and methods: The study was conducted with the use of standardized tools and a self-authored questionnaire on 56 people who were diagnosed with pain in the lumbar spine and were referred for rehabilitation. The WHOQOL-BREFF questionnaire was used to measure the quality of life level, while the Laitinen pain index questionnaire was used for the purposes of the pain test. For research purposes, the test was performed before and after the therapy. Results: The therapy had a significant impact on reducing the level of pain in people with lumbar spine ailments. The median of perceived pain decreased after the performed therapy. There was also an improvement in the level of quality of life the somatic, psychological, social and environmental domains. There was no correlation between gender, age, BMI and the assessment of pain levels before and after the therapy. There was also no correlation between the 227

TEADUSKONVERENTSI TEESID

duration of pain ailments and the level of quality of life, while in the case of the level of perceived pain, it was found that the higher the level of pain, the lower the level of quality of life. Age and BMI had an average impact on the quality of life of the studied group, which means that a person has a higher body weight and is older, the lower the quality of life, except in the social field. There was no relationship between gender and quality of life. Conclusions: Physiotherapy effectively reduced the level of perceived pain and improved the quality of life of people with pain in the lumbar spine. Age, sex and BMI had no effect on the effectiveness of physiotherapeutic treatment in relation to pain. There was no correlation between the duration of ailments and the quality of life. Key words: quality of life, lumbar spine, pain

228

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ATTITUDE OF ESTONIAN RESIDENTS TOWARDS DRINKING WATER DISPENSERS Author: Mari-Mall Puksa Scientific research supervisors: Kristi Vahur, Helen Udras Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia Background: Due to ease of use, drinking water dispensers are extensively used in workplaces, indoor public spaces and homes. In Estonia the microbiological and chemical quality features and indicators of drinking water have been established by Regulation No. 61 of the Minister of Social Affairs. However, limited research has been done regarding the microbiological quality of the water dispensers after prolonged use. Aim: The aim of this study was to find out the attitude of Estonian residents towards drinking water dispensers and to evaluate the microbiological quality of Tartu Health Care College ́s water dispensers. Methods: The data were collected by web-based questionnaire (n = 135) and microbiological analysis of the water from dispensers. Results: The survey revealed that more than three-quarters of the respondents considered the water from water dispensers to be of good quality. Primary reasons for that were: absence of unpleasant experience, pleasant taste, and good reputation of water dispensers, poor drinking water quality at home and the existence of local government legislation. The study also found that the majority of the respondents considered regular cleaning of the water dispensers necessary. Half of the respondents considered important cleaning the external details of the water dispenser more often than once a month. Over a quarter of the respondents considered important cleaning the water reservoir of the water dispenser 229

TEADUSKONVERENTSI TEESID

more often than once a month. As a result of microbiological analysis it was found that heterotrophic plate count exceeded the maximum permitted level in the water of the both water dispensers of Tartu Health Care College. In addition, the presence of coliforms was detected in one of the dispensers. Conclusion(s): More than three-quarters of the respondents considered the water from water dispensers to be of good quality. The majority of the respondents considered regular cleaning of the water dispensers necessary, while women considered cleaning more important than men. Heterotrophic plate count exceedances occurred in the water of the both water dispensers of Tartu Health Care College. However, the water met the quality requirements for E. coli, Enterococci and P. aeruginosa. Keywords: attitude, drinking water dispensers, microbiological quality of drinking water.

230

Authors: Kirkke Reisberg1,2, Eva-Maria Riso1, Jaak Jürimäe1 Scientific research supervisors: Eva-Maria Riso1, Jaak Jürimäe1 Institute of Sports Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia 2 Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background: The wide range of health benefits related to engagement in physical activity (PA) in childhood are well known. On the other hand, high sedentary behavior (SB) has been related to a number of health problems. Yet, little is known about the longitudinal associations regarding PA, SB and cognitive skills in childhood, no matter that early years are regarded as the most formative period of cognitive development, and the importance of cognitive health for academic success is well-recognized. Aim: This study aimed to explore the longitudinal relationships between objectively measured PA, SB and cognitive performance in the transition from kindergarten to school. Methods: Accelerometer-based PA, SB and cognitive skills were measured in Estonian children (n = 147) in kindergarten (6.6 years) and again at school (7.6 years). Modified Boehm-3 was applied to measure cognitive abilities. Linear regression analysis was used to explore the associations between PA, SB at 6.6 years and cognitive abilities one year later, after performing analysis of whole sample and of children subgrouped as into lower and upper quartiles by their moderate-to-vigorous PA (MVPA) at kindergarten-age.

231

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ASSOCIATIONS BETWEEN PHYSICAL ACTIVITY, SEDENTARY BEHAVIOUR AND COGNITIVE ABILITIES IN THE TRANSITION FROM KINDERKARTEN TO SCHOOL

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: Analysis of whole sample revealed that in regression model that was adjusted for child ‘s sex, age, awake wear time, sports participation and maternal education, PA of different intensity levels at 6.6 years associated positively and SB negatively with conceptual skills one year later. Subgroup analysis showed that in upper quartile greater light, moderate or MVPA at 6.6 years predicted lower verbal and/or perceptual skills a year later after adjusting for confounders; greater SB at preschool age predicted better verbal skills at first class. At the same time, vigorous PA (VPA) at 6.6 years predicted better perceptual (upper quartile) or verbal (lower quartile) skills at 7.6 years, after controlling for confounders. Conclusion(s): Higher levels of VPA at kindergarten predicted either better perceptual or verbal skills in first grade after controlling for confounders; the opposite associations were found for other PA levels and cognitive skills in the higher quartile, substantiating the importance of vigorous PA in the cognitive development during the period of kindergarten-to-school transition. Keywords: children, cognitive skills; physical activity;

232

Uurimistööde kogumik XV

Articles inside

SCIENCES “HEALTH IN OUR HANDS”

Andreas Sinijärv, Ivi Vaher

Artiklite autorite loend / List of Authors of Articles

Triin Sellik, Sirje Sammul

Teele Piir, Merle Varik, Alice Venski

Kristi Vahur, Inga Ploomipuu, Karina Ilves

Kati Karu, Kristi Vahur, Kadri Siibak

Karen Kirss, Kelli Põder, Terje Arula

Marit Salus, Brit Marleen Õismaa

Inga Ploomipuu, Hendrik Nõmmeots

Birgit Rosenthal, Merily Uppin, Margit Lenk-Adusoo

Egne Kürsa, Erik Landõr, Kalle Kepler

Lembi Caroline Nohrin, Reet Urban

Siret Läänelaid, Piret Simm-Pärle

Terje Rammo, Tiia Toots, Pille Lemats, Sirje Sammul

Maria Raba, Merle Varik

KristiVent, Maigi Liivand, Siret Läänelaid