MÕTISKLUSI
Eesti jalgpalli suurim
mis-oleks-kui
Spordis on alati põnev mõelda selle üle, mis oleks võinud olla.
E
esti spordi puhul seostuvad need küsimused tihtipeale sellega, mis oleks võinud olla, kui meie riik ei oleks vahepeal pooleks sajandiks iseseisvust kaotanud. Kas meie korvpallikoondis oleks võinud võita tiitlivõistluste medaleid ja mängida olümpiamängudel? Milline oleks võinud olla meie jalgpallielu, kui Nõukogude okupatsiooni tõttu poleks kunagine kõige harrastatavam ja populaarsem spordiala Eestis täielikult marginaliseerunud? Teisalt – kui oleksime kogu aja olnud iseseisev riik, oleks meil praegu ilmselt tunduvalt vähem maailmameistreid ja olümpiavõitjaid. Taasiseseisvunud Eesti ja jalgpalli juurde tulles leidub samuti sarnaseid küsimärke, kuid nüüd juba pisut väiksemal skaalal. Mis oleks võinud olla, kui Andrei Stepanov poleks maagilisel kuupäeval, 11.11.2011 saanud EM-valikturniiri playoff-mängus Iirimaa vastu juba avapoolajal punast kaarti? Või kui Aleksandr Dmitrijev poleks andnud saatuslikku tagasisöötu, mis Stepanovi sellesse olukorda pani? Mida oleks Eesti koondis finaalturniiril
12
JALKA MAI 2020
Tekst: Raul Ojassaar
suutnud, kui juba 2012. aasta EMile oleks pääsenud 24 meeskonda, nagu neli aastat hiljem? On selge, et koroonaviiruse pandeemiaga kaasnenud totaalne jalgpalliseisak on meile nüüd alatiseks tekitanud järjekordse sellise küsimuse: miks oleks võinud olla, kui Eesti läbi aegade parim noortekoondis oleks saanud võimaluse kodusel U17 EM-finaalturniiril mängida? Mõelda vaid: veel mõni kuu tagasi tundus, et selle turniiriga seostuvaks mis-oleks-kui küsimuseks saab hoopis arutelu selle üle, mida oleks Eesti U17 koondis võinud suuta koos Oliver Jürgensiga. Nüüd ei saa me teada isegi seda, mida see meeskond ilma Jürgensita suutnud oleks. Mõned leheküljed edasi räägib U17 koondise peatreener Norbert Hurt, et võistkonna sees ei langenud keegi turniiri ärajäämise tõttu emotsionaalsesse auku – samas tunnistab ta, kuidas suurest võimalusest ootamatult ilmajäämine siiski haiget teeb. Seda valu oli isegi läbi telefoniühenduse tunda – ilmselt teab Hurt kõige paremini, milleks oleks see võistkond võinud finaalturniiril võimeline olla. Paistis, et just see koondis on leidnud täpselt õige tasakaalu nende aspektide vahel, mis tunduvad näiteks A-koondise puhul sageli ühele või
