Jalka (juuli 2020)

SELLES NUMBRIS: TRISTAN TOOMAS TEEVÄLI  MARIE PAU  ANDRES VAHER  PREMIUM LIIGA

JUULI 2020

President Kaljulaid kutsus Paide mängija vastuvõtule

: POSTRID

lhi, Trevor E e, alist Joseph S né Sadio Ma

Agent Harri Ojamaa üleminekuturust Tammik ja Kubassova aitasid Napoli Serie A-sse Eesti kohtuniku kogemused Maltal

TAAVI RÄHN KRIITIKAST: SUVALIST MULA MA EI KUULA

ISSN 1736-7379

HIND 2,80 EUROT

Niidame A. Le Coq Arena muru

Arte akadeemia esimene lend

Indrek Schwede Rooma madinal

EESTI JALGPALLI SUURTOETAJA

JUULI

Jalgpall on päriselt tagasi!

Toimetuselt: Juulikuu Jalkas on jalgpall tagasi kogu oma ilus ja võlus. Koroonaviirus pole kuhugi kadunud ja endiselt tuleb käituda vastutustundlikult, aga juunikuus lubati pealtvaatajaid juba madalamate liigade ja noorteliigade mängudele ning juulikuus peaksid fännid jõudma tribüünidele ka meeste ja naiste tippliigades. Juulis peetakse ka tänavused karikafinaalid, millele saavad huvilised A. Le Coq Arenal samuti kaasa elada. Seega on, mida oodata ja vaadata!

Jalgpalli naasmise valguses oleme seekordses numbris heitnud pilgu Premium liiga mängijatele, kellel tasub tänavu eriti silm peal hoida. Tavapäraselt tehakse selliseid eelvaateid hooaja alguses, kuid kuna koroonaviirus lõi kalendrisse korraliku augu, paneme sel aastal mängumeestele silma peale hooaja keskel, sest jalgpallisõbrad on vutilainel ju kuni hooaja lõpuni.

Meie rahvusstaadionile A. Le Coq Arenale läheneme juulikuu Jalkas uue huvitava nurga alt ehk peatoimetaja Raul Ojassaar proovis ise järele, mida kujutab endast murumeistri töö. Välismaale heidame pilgu kahe loo kaudu: Indrek Schwede muljetab Roomas nähtud derbist, kohtunik Jako Arula räägib oma kohtunikutööst Maltal.

Ajakirjast ei puudu ka tavapärased rubriigid, nii et lugemist peaks jaguma. Loodetavasti saab suve teisel kuul Jalkat lehitseda ka rannas, kui ilmataat sooja raatsib anda!

Head lugemist ja mõnusat jalgpallisuve!

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

2020 JUULI JALKA

3

SISUKORD 14

KAANELUGU LK 20–23 Eesti koondist 74 korral esindanud keskkaitsja Taavi Rähn meenutab oma kirevat klubikarjääri ehk kuidas Ukrainas sai raudvestiga joostud ja Aserbaidžaanis oma lapse sünni juures oldud. Karjäärile tagasi vaadates nendib Rähn, et võibolla oleks pidanud karjääri lõpetama veidi varem, ja oma suurimaks kahetsuseks peab ta natuke kiirustatud otsust lahkuda tugeva Ukraina klubi Lutski Volõni juurest.

KUU TSITAAT „Treeneri ja mängija omavaheline lugupidamine ja õpilase-õpetaja omavaheline austus – need aitasid kooli ja trenni mõlemaga hästi toime tulla. Kui mul oli näiteks kaks trenni päevas, tulin alati kahe trenni vahepeal tundidesse, isegi kui see tähendas vaid ühtkaht tundi. Nagu kooli direktor armastas öelda: see on kultuurses keskkonnas viibimine. Selle võrra oli kodus lihtsam õppida. Õpetajad teadsid, et kui mind koolis pole, siis olen trennis – ja kui mind trennis pole, siis olen koolis.“

Joel Kokla lk 46–49

60 Kolumn

12 Raul Ojassaar 24 Andres Vaher

Andres Vaher arutleb, miks on ühiskonnas ja jalgpallis lubatud mõnele rohkem kui teisele, tuues näiteid viimasel ajal Eesti jalgpallielu vürtsitanud sündmustest.

Persoonid & intervjuud

14 2-kõne: Harri Ojamaa

Jalgpallurite Henrik ja Hindrek Ojamaa vend Harri on juba kümmekond aastat tegutsenud agendina, aidates paljudel Eesti vutimeestel välismaale pääseda.

Milline on elu üleminekuturul tegelikult ja kui keeruline on Eesti mängijal piiri taga kanda kinnitada?

20 Lugeja küsib: Taavi Rähn 46 Persoon: Joel Kokla

Paide Linnameeskonna noormängija Joel Kokla lõpetas äsja gümnaasiumi kuldmedaliga, valmistades lõputööna ülipeene juugendstiilis kanapee. Kuidas ühendada kõrgel tasemel jalgpalli mängimist eduka õppimise ja hobidega?

60 Lõpulugu: Eesti kohtunik Maltal

Eesti kohtunik Jako Arula otsustas, et aastaks Maltale kolides ei kavatse ta hobi kodumaale maha jätta, vaid võtab selle saareriiki kaasa. Milliste katsumustega tuleb kohtunikul rinda pista võõrriigis?

Rubriigid

3 6 8 10 18

Juuli Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Premium liiga

Tänavune Premium liiga sai vaevu alata, kui koroonaviirus võistluskalendrisse suure augu sisse lõi, kuid nüüdseks on kodune tippjalgpall loodetavasti hooaja lõpuni tagasi. Selle valguses toome lugejateni viis noort mängumeest, kellel võiks Premium liigas eriti hoolikalt silma peal hoida.

IMPRESSUM ESIKAANEL: TAAVI RÄHN

26

40

FOTO: JANA PIPAR NR 7 (151) 2020 PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee TOIMETAJA: KADI PARTS kadi@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

42 Luubi all: Tristan Toomas Teeväli 44 Treener: Marie Pau 50 Naised: Kubassova ja Tammik aitasid

Napoli kõrgliigasse

Eesti koondislased Lisette Tammik ja Vlada Kubassova lõpetasid teise hooaja Itaalia suurklubi Napoli naiskonnas, olles võistkonna teist aastat järjest liigataseme võrra ülespoole kergitanud.

52 Maailm: Indrek Schwede Rooma madinal,

I osa 56 Klõpsud 58 10 aastat tagasi 64 Lisaaeg 66 Ristsõna Muu

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP REKLAAM: EVA NÕMME +372 5816 4595 eva@jalgpall.ee KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT

26 Töövari: Jalka A. Le Coq Arena muru niitmas

Kui keeruline protseduur on rahvusstaadioni mängueelne muruniitmine?

Jalka pani jalga mugavad botased ja proovis omal nahal järele!

39 Klubijalgpalli pidupäev 40 Arte akadeemia esimene lõpetamine

Arte gümnaasiumi ja Eesti Jalgpalli Liidu vahelise koostöö tulemusena lõpetas sel kevadel esimene põhikoolilend jalgpalliakadeemia poisse. Akadeemia juhataja Marko Lelov ja peatreener Marko Pärnpuu kinnitavad kui ühest suust, et projekt on käivitunud suurepäraselt.

Postrid

Trevor Elhi Joseph Saliste Sadio Mané

WWW.JALGPALL.EE TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 29,80 EUROT POOLAASTA 16 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN TRÜKITUD UNIPRINDIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

2020 JUULI JALKA

5

PEEGELDUSED

Fotod: Lembit Peegel

Sergei Lepmetsa ebatavaline karjäär

Hiljuti tabas Eesti jalgpalliüldsust šokina meestekoondise esiväravavahi Sergei Lepmetsa teade profikarjääri lõpetamisest. Meenutame Lembit Peegli fotode abil Lepmetsa omapärast karjääri. Lepmetsa karjääri muutis tundmatuseni 2012. aasta vahejuhtum, kui ta Rumeenias mängides ööklubikaklusesse sattus ja vigastada sai.

2014. aastal naasis mees Eestisse, mängides esmalt pool hooaega Narva Transi eest ning seejärel poolteist hooaega II liigas Türi Ganvixis ja Soomes FC Hämeenlinnas.

2004. aastal vaid 16aastaselt Tartu Merkuuri ridades meistriliigas debüteerinud Lepmets siirdus Levadiasse 2006. aastal, kuid pallis esialgu peamiselt duubeltiimi ridades, saades kõrgliigas võimalusi harva. Siin pildil mängibki Lepmets Levadia duubeltiimi eest 2008. aastal Paide vastu. 2010. aastal jagas Lepmets põhiväravavahi kohta Martin Kaalmaga ning siirdus seejärel Rumeenia kõrgliigasse.

6

JALKA JUULI 2020

2016. aastal taasliitus Lepmets Levadia meeskonnaga – sealjuures esialgu amatöörlepinguga. Toonane peatreener Sergei Ratnikov arvas esialgu, et Lepmets pole kõrgliigavuti jaoks veel füüsiliselt piisavalt heas vormis, ent sellest hoolimata alustas ta hooaega esinumbrina ja püsis sel kohal kuni tänavuse aastani.

PEEGELDUSED Viimaseks jäänud kõrgliigamängus aitas Lepmets FCI Levadia Premium liiga avavoorus FC Kuressaare üle 1 : 0 võiduni.

„Olge mureta – kõik on kontrolli all!“ Kuigi esimest korda oli Lepmets A-koondise laagris juba 2012. aastal, tegi ta kaua oodatud debüüdi alles 2018. aasta mais, kui Eesti Balti turniiri mängus Rakveres Leedut 2 : 0 võitis.

Lepmetsast sai kiirelt Levadia meeskonna tugitala. Kõigil neljal põhiväravavahina mängitud hooajal sai Lepmets Levadia ridades hõbemedali.

Kui kindamees just tippjalgpalli tagasi ei tule, jääb tema arvele 12 koondisematši, millest kolmes sai ta kirja nullimängu. Kuigi selle sisse mahtus näiteks ka kurb 0 : 8 kaotus Saksamaale, oli Lepmets selles kohtumises sisuliselt ainus Eesti mängija, kelle tegevusele midagi ette ei heidetud. See foto pärineb aga mängust, kus Eesti koondis teenis oma seni ainsa punkti Rahvuste liigas: mullu oktoobris mängisid sinisärgid Valgevenega võõrsil 0 : 0 viiki.

Lepmetsa läbimurre koondise esiväravavahiks sündis osaliselt juhuse kaudu: 2018. aasta sügisel sai Mihkel Aksalu Rahvuste liiga mängus Ungari vastu vigastada ja Lepmetsal tuli avapoolajal vahetusest sekkuda. Esikinda koht oligi seejärel tema oma.

2020 JUULI JALKA

7

NIMED & NUMBRID

Viimsi

Georgi Rjabov

Saalijalgpalli meistriliiga jäi kevadel koroonaviiruse tõttu pooleli seisus, kus playoff’ides jõuti ära pidada poolfinaalide esimesed kohtumised. Kuna saalis lubatakse uuesti mängima hakata kõige varem 1. juulist, ent selleks ajaks on mitme võistkonna juurest mängijad juba lahkunud, otsustati meistrivõistlused selleks hooajaks lõppenuks lugeda.

Võitjaks kuulutati Viimsi FC Smsraha, kes võitis põhiturniiri.

Juunikuu keskel lahkus meie hulgast endine jalgpallur, EJLi kuldmärgi kavaler Georgi Rjabov. 1938. aastal Tallinnas sündinud Rjabov esindas viiel korral Nõukogude Liidu koondist, mängis Tallinna Dünamos ja hiljem Moskva Dünamos, mille ridades võitis Nõukogude Liidu kõrgliigas mitu medalit. EJLi kuldmärgiga tunnustas Eesti Jalgpalli Liit Rjabovit 2018. aastal.

Suvelaagrid tulevad, aga muutustega EJLi suvelaagrid on tavapäraselt toimunud suve jooksul kahel korral ja kulmineerunud kahe suure ühispäevaga A. Le Coq Arenal. Tänavu on koroonaviirusest tingituna kavas mitu muudatust, kuid väikeste jalgpallihuviliste rõõmuks laagrid siiski toimuvad. Olukorda selgitas EJLi rahvajalgpalli osakonna noorteprojektide koordinaator Martti Pukk.

Tekst: Kadi Parts | Foto: EJL

Suvelaagrite suurt ühispäeva A. Le Coq Arenal tänavu ei toimu, kuid jalgpallihuvilised lapsed saavad augustikuus siiski laagrites osaleda.

Mis on tänavu suvelaagrites teistmoodi kui tavapäraselt?

Esiteks on muutunud osalevate laste arv: kui tavaliselt on meil igasse laagrisse lubatud kuni 44 last, siis praegu on lubatud gruppide suuruseks 20 last. See tähendab, et osalema saab tulla poole vähem huvilisi, ja selle tõttu on meil mõned laagrid juba ka välja müüdud. Hetkel on õhus võimalus, et kui piirangud ja tingimused lähevad leebemaks, võime teatud kohtades, kus nõudlus on suurem, muuta grupi suuruse kuni 30 lapseni. Samas ei ole see kindlasti liigutus, mida tingimata teeme, sest tahame siiski olla vastutustundlikud.

Kõige tähtsam on siiski inimeste tervis.

Teise asjana on muutunud see, et kui tavapäraselt lõppevad laagrid A. Le Coq Arenal peetava suure ühispäevaga, kuhu kõik laagrid üle Eesti kokku sõidavad, siis tänavu jääb see päev ära. Kõik tegevused toimuvad ainult iga piirkonna laagripaigas või selle ümbruses.

Ning loomulikult on tänavu erinev ka see, et eriolukorra ja piirangute tõttu me tavapäraseid juunikuu laagreid pidada ei saanud.

et laagreid siiski ei toimu, sest kuigi 1. juulist peaksid piirangud muutuma leebemaks, ei tea me lõplikult, mis maailmas toimuma hakkab. Kui piirangud muutuvad taas rangemaks, siis oleme jätnud endale võimaluse, et laagreid ei toimugi, sest alla 20 lapsega laagreid me tegema ei hakka. Taas kord: kokkuvõttes on kõige tähtsam meie kõigi tervis.

Kas prognoosisite, et vahepealse jalgpallipausi tõttu võib huvi laagrite vastu olla tavapärasest suurem?

Nii ja naa. Mõtlesime sellele, et kui vahepeal lõigati kõigilt kaks kuud vahelt ära, tähendab see seda, et paljud tegevused – nii noorte meistrivõistlused kui ka teatud turniirid – surutakse suve teise poolde või sügise algusesse. Selles valguses mõtlesime, kas oleks üldse mõtet augustikuus laagrit teha, aga leidsime, et proovime. Kui klubid, kellega laagrite osas koostööd teeme, oleksid ise öelnud, et neil pole võimalik, sest on võistlused või treenerid on hõivatud või pole võimalik väljakuid saada, siis me poleks hakanud laagrite toimumist suruma, aga praegu on peaaegu kõik kohad kaasa tulnud. Positiivne on seegi, et mõned kohad – Lihula, Kadrina, Jõhvi – pidid laagreid korraldama ainult juunis, aga nüüd on siiski leidnud võimaluse korraldada need augustis. Ainuke tavapärane koht, kus tänavu meie laagrit ei toimu, on Pärnu, sest seal toimub samal ajal suur Pärnu Summer Cup.

Kas koroonaviiruse valguses oli ka võimalus, et sel suvel laagrid üleüldse ära jätta?

Võimalus selliseks otsuseks oli õhus, sest pikka aega me ju ei teadnud, millal eriolukord lõppeb ja mis edasi saab. Isegi praegusel hetkel on õhus väike võimalus,

8

18.

570

2021.

...septembril jätkub EM-valiksari Eesti naiste A-koondisel. Esmalt minnakse võõrsil vastamisi Kosovoga, 22. septembril võõrustatakse omakorda Hollandit. Seni on eestlannad pidanud neli mängu ja kogunud ühe punkti, kuueliikmelises alagrupis ollakse viiendal kohal.

...noortevõistkonda lööb tänavu kaasa Eesti noorte meistrivõistlustel ja eliitliigades. Noormeeste võistlustel mängitakse vanuseklassides U16–U9, ka U17 ja U19 eliitliigades.

Tüdrukute võistlused toimuvad vanuseklassides U17–U10, peale selle mängitakse ka U17 eliitliigat.

...aastal jätkuvad Eesti maavõistlused.

Maakondade ja pealinna esinduste osalusel peetav pikaajaline turniir peab tänavu pausi, sest koroonaviirusest tingitud mängupaus muudab aasta teise poole väga tihedaks. 2012. aastast toimuvat turniiri juhib hetkel 19 punktiga Harjumaa.

JALKA JUULI 2020

LOOD & TSITAADID

U19 vanuseklassi võitja selgub klubijalgpalli pidupäeval

Nii nad

ütlesid

„Kui olin väike, siis ma ei teadnud, kui pikaks kasvan. Väikese ja rumala ajuga mõtlesin, et võiks hoopis jalgpalli mängida. Jumal tänatud, et nii ei läinud.“ Korvpallikoondise eesliinimees Kregor Hermet leiab, et oma 205sentimeetrise pikkuse juures poleks ta jalgpallurina läbi löönud

Tekst: Kadi Parts | Foto: Jana Pipar Esimest aastat toimuva U19 eliitliiga meistriliiga finaalturniir leiab oma lõpplahenduse klubijalgpalli pidupäeval, kus peale meeste ja naiste karikavõistluste finaalide toimub ka noorte finaalmäng A. Le Coq Arenal.

Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor Janno Kivisild selgitab, et sel hooajal esimest korda ellu kutsutud U19 eliitliiga meistriliigat vajati kahel põhjusel. „Meil ei olnud sellele vanuseklassile eraldi võistlust, kus parimad mängijad omavahel mõõtu võtaksid,“ tutvustab Kivisild uudse võistluse tausta. „Meie jalgpalli eripära on see, et selles vanuses noored mängivad juba meesteklassides, aga tahtsime, et viimases noorte vanuseklassis selguksid ka parimatest parimad.“ Teine põhjus oli UEFA Youth League’is ehk noortele mõeldud eurosarjas osalemine. Mullu pääses Eestit esindama Levadia U19 võistkond, kes oli 2018. aastal võitnud U19 eliitliiga esiliiga. Kui noorte eurosarja mängimine 2019. aasta sügisel kätte jõudis, ei olnud 2018. aasta võiduka võistkonna mängijatel enam vanuse tõttu võimalik oma võistkonda esindada. Pealegi ei olnud U19 eliitliiga klubidele piisavalt prestiižne ning seal mängitati sageli vanuseklassi nõrgemaid mängijaid, sest aprillist oktoobrini peetud pikk hooaeg kattus meesteklasside kalendriga ja talendikamaid noori kasutati just seal.

Nende põhjuste valguses loodi tänavu U19 vanuseklassi parima võistkonna selgitamiseks eliitliiga meistriliiga finaalturniir, mille jaoks saadeti kutse 15 klubile. Osalemissoovi avaldas üheksa võistkonda, turniirile pääses kaheksa tiimi. Need jaotati kahte alagruppi, mille mängud peeti juba enne hooaja algust ehk see ei seganud meesteklasside võistluskalendrit.

Alagrupiturniirilt jõudsid kummagi rühma kaks paremat võistkonda poolfinaalidesse, mis peeti juunikuus. Finaal mängitakse omakorda juulikuus klubijalgpalli pidupäeval ehk klubidel on võimalik ilma teisi võistluskalendreid häirimata kasutada oma parimaid mängumehi selles vanuses.

Kivisilla kinnitusel on uus turniir hästi vastu võetud: „Juunis peeti poolfinaalid ja paljudele oli seal kaotamine suur pettumus. Oli näha, et oodati finaalipääsu, sest see on noortele suur asi, et nad saavad mängida rahvusstaadionil ja olla osa klubijalgpalli pidupäevast.“ Peale au ja uhkuse annab U19 eliitliiga meistriliiga finaalivõit võimaluse osaleda UEFA noorte eurosarjas, kuigi Eestil hetkel seal osalemiseks kindlat kohta pole. Kivisild selgitab, et meie tabelikoht UEFA edetabelis ei anna automaatselt võimalust Youth League’is osaleda, kuid see pole võimatu, sest eelmisel aastal Levadial see võimalus avanes. „Lahtiseid otsi on praegu palju, sest üks asi on UEFA edetabel ja kas sealt tekib võimalus, teine asi on praegune ülemaailmne viirus. Aga tean, et UEFAs käib töö selle nimel, et peagi saaksid kõik liikmesriigid selle võimaluse,“ räägib Kivisild.

Karikafinaalide päeva ja seal peetava U19 eliitliiga meistriliiga finaali kohta lubab EJLi tehniline direktor, et sellest saab traditsioon. Tänavuses ajaloolises esimeses finaalis kohtuvad Tallinna Legion ja Tartu Tammeka.

Klubijalgpalli pidupäevast loe ka lk 39.

„Täna võin öelda, et jumal tänatud, ta oli targem kui isa, valis endale ikka õige ala. Minul omal ajal nii palju nutti ei olnud, võib elutargana öelda.“ Frank Liivaku korvpallurist isa Jaanus Liivak kiidab poja karjäärivalikut „Jalgpallurid ei ole väga õnnelikud, kui keegi on samal staadionil enne vasaraheite trenni teinud.“ Erki Nool selgitab, miks mõned kergejõustikualad taanduvad „Meil oli ju sisuliselt peaaegu pooleaastane hooajaks ettevalmistus. Kui pärast seda ei suuda 90 minutit vastu pidada, siis on vaja valida mingi muu spordiala, kus pole jooksmist. Mängida kabet näiteks.“ Henri Järvelaid Premium liiga naasmisest „Pärast sellist pingutust maitseb pitsa koos Coca-Colaga hästi.“ Tallinna Kalevi peatreener Liivo Leetma lubas tiimi pärast võitu Tartu Tammeka üle pitsat sööma viia „Iga treener peab unistama, et temast saab A-koondise peatreener.“ TJK Legioni peatreener ja president Denis Belov „Mu süda on murtud. Ma ei saa aru, mis toimub. Sellist mängu oli võimatu kaotada. See on pöörane. Ma olen eksinud. Ma ei tea, kus ma olen!“ Narva Transi ründaja Chinedu Geoffrey pärast seda, kui Trans andis võõrsil FC Kuressaare vastu 2 : 0 eduseisu käest ning kaotas 2 : 3 „Kass Artur kargas sama krapsakalt kui 15 aastat tagasi!“ Soccernet.ee pealkiri pärast seda, kui Artur Kotenko suurepärane esitus aitas FCI Levadia 4 : 1 võidule Paide Linnameeskonna üle „Rohkem on isegi juhtumeid, kus mõni ambitsioonikam lapsevanem arvab, et klubis tehakse liiga vähe trenni. Reeglina peame rohkem pidurit vajutama, kui gaasi andma.“ Tartu Tammeka noortetöö juht Mario Hansi

10

JALKA JUULI 2020

 U19 eliitliiga meistriliiga poolfinaalis alistasid Legioni noored (punases) 6 : 1 Tallinna Kalevi.

LOOD & TSITAADID

Eesti ei suutnud Balti turniiri needust murda isegi e-jalgpallis Tekst: Raul Ojassaar | Foto: jalgpall.ee Juuni alguses toimus interneti vahendusel ajaloo esimene e-jalgpalli Balti turniir eFootball „PES 2020“ mängus, mille võitjaks krooniti Leedu.

Eesti e-koondis koosseisus Miroslaw Ryszkiewicz ja Vladislav Tšurilkin tuli Leedu järel ja Läti ees teisele kohale.

Turniiri juhend nägi ette, et kõik kolm riiki panevad välja kaheliikmelise koondise, mille liikmed peavad üks ühe vastu formaadis vastaste vastu mõlemad ühe kohtumise. See tähendas Eesti näitel, et nii Läti kui Leeduga kohtuti kahes mängus, kusjuures ühe mängu tegi Ryszkiewicz, teise Tšurilkin. Nagu ka Eestil, esindasid Lätit ja Leedut samuti needsamad kaks mängijat, kes osalesid mõni aeg tagasi ka ajaloo esimesel eEURO turniiMiroslaw Ryszkiewicz ja Vladislav Tšurilkin e-jalgpalli ril (loe sellest lähemalt maikuu Balti turniiri järel.

Jalkast).

Eesti koondise turniiri saab kokku võtta ühe sõnaga: ebaõnn. Sisuliselt kõikides mängudes oli meil vastasest rohkem võimalusi, kuid neid ei suudetud piisavalt hästi ära kasutada, samal ajal kui vastased realiseerisid šansse lausa briljantselt: esimeses kahes mängus Läti ja Leeduga löödi Eestile kokku kuus väravat, kusjuures Eesti väravavaht ei suutnud kahe mänguga teha mitte ühtegi tõrjet.

Eriti valusad punktikaotused tulid Eestile Läti vastu: nii Ryszkiewicz kui Tšurilkin domineerisid oma kohtumisi täielikult, kuid pidid leppima 3 : 3 ja 2 : 2 viigiga. Seetõttu oli Leedu enne turniiri viimast mängu Eestiga võidu juba kindlustanud ning Eesti 1 : 0 võit oli vaid väikeseks lohutuseks. „Kõik mängud oleksid pidanud olema sarnased selle viimasega, kui Leedu mängija minu vastu ei saanud. Näitasime turniiri vältel Vladislaviga head mängu, aga peame sel korral leppima teise kohaga,“ nentis pettunud Ryszkiewicz turniiri järel.

Seega võib öelda, et Eesti Balti turniiri needus jätkub: teadupoolest suutis Eesti meeste A-koondis viimati Balti turniiri võita lausa 82 aastat tagasi!

Auhindadega toetas e-jalgpalli Balti turniiri Sportland, kõik kohtumised olid otseülekandes nähtavad Soccernet.ee portaalis.

Kõik tulemused Läti–Eesti 3 : 3 Läti–Leedu 0 : 1 Eesti–Leedu 1 : 3 Leedu–Läti 4 : 2 Eesti–Läti 2 : 2 Leedu–Eesti 0 : 1 Turniiri lõppseis: Leedu 9 p, Eesti 5 p, Läti 2 p.

Nii nad

ütlesid

„Jalgpallureid on kahte tüüpi: ehitajad ja lammutajad. Mina ise pean ennast ehitajaks.“ 107kordne internatsionaal Kaire Palmaru lõpetas karjääri „Ma ei suuda kodus istuda ja vaadata, kuidas meeskond lakkamatult kaotab.

Otsustasin end täna ohverdada ning meeskonda ja klubi aidata. Eelistan surra kangelasena, mitte istuda kodus ja nautida puhkust. Mul on presidendi ja kolleegide ees auvõlg. Mulle on ju kogu aeg palka makstud.“ Narva Transi keskkaitsja Ofosu Appiah mängis liigamängu Legioni vastu läbi suure valu „Midagi ju väga erilist ei ole teinud.

Mõnes mängus olen natuke pihta saanud. Hooaeg on veel pikk.“ FCI Levadia ründaja Robert Kirss alustas hooaega esimesest viiest mängust kolme väravaga „Eelmisel suvel. Pärast tuletasid põlved veel mitu nädalat meelde, miks ma seda mängu enam mängida ei saanud ja praegu ka mängida ei tohiks.“ Raio Piiroja vastus küsimusele, millal ta viimati jalgpalli puutus „Tahame Eestile näidata positiivset jalgpalli, aga palume õiglust. Palun... Iga nädal kaotame [kohtunike] eksimustest punkte.“ Narva Transi peatreener Cenk Özcan tegi pärast 1 : 2 kaotust Paide Linnameeskonnale ETV otse-eetris südantlõhestava sõnavõtu

3 X TARMO KINK „No kaks puhast väravasöötu ma ikka andsin, seega natuke tolku minust oli.“ Kink naasis kahe ja poole aasta pikkuse pausi järel vutiplatsile III liigas „Kui oled hea vend, siis see ei mängi rolli. Lähed trennis vasakuga teravalt kõrvale ja lajatad palli kõrvade vahele, siis ei ole vahet, mis pass sul taskus on.“ Sellest, kui keeruline on olla eestlane tippjalgpallis „Kõik alguses hirnusid, et eestlane ja mängib jalgpalli. Mäletan, et Oleg Romantsev helistas klubi presidendile, kes oli kusagil puhkamas. Ütles, et tahab alla kirjutada. President kohe uuris, kellega on tegu. Kui öeldi, et eestlasega, siis tuli kohe vastuseks, et unusta ära.

Eestlased ei mängi ju jalgpalli. Paar päeva hiljem oli aga leping käes.“ Eestlasena Moskva Spartakisse siirdumisest

2020 JUULI JALKA

11

MÕTISKLUSI

Konstantin Vassiljev avas Pandora laeka P

aistab, et Mihkel Järviste ja Konstantin Vassiljev on omavahelise tüli õnneks seljataha jätnud ja pikka viha ei pea. 20. mail FC Flora ja Tartu Tammeka vahelises kohtumises juhtunud intsident annab aga alust põgusaks mõttekäiguks.

Suurem osa lugejatest on kõnealust olukorda kindlasti näinud, kuid olgu ka teistele ülevaade antud: Flora ja Tammeka mängus oli 0 : 0 seisul parasjagu täis tiksunud normaalaeg, kui ühe Flora luhtunud rünnaku järel jäi Tammeka kaitsja Kevin Aloe krampidele viidates oma karistusalasse pikali lebama. Tammeka väravavaht Karl Johan Pechter viskas seepeale palli küljeauti, et füsioterapeut saaks Aloe-

Tekst: Raul Ojassaar

le appi tulla. Küljeauti läks toimetama Flora liider Konstantin Vassiljev, kes aga andis varakult tartlastele teada, et ei kavatse neile palli tagasi visata. Pechter ja mitu teist Tammeka mängijat laiutasid käsi ja üritasid Vassiljevit ümber veenda, poolkaitsja Mihkel Järviste läks aga veel sammu kaugemale ja lubas Vassiljevi „põlved niimoodi sisse lüüa, et ta ei mängi enam kunagi“.

Vassiljev jäi aga oma otsusele kindlaks ning mäng jätkus Flora rünnakuga, kusjuures vaid Pechteri hea tõrje hoidis värava ära.

Kohtumine lõppes mõni minut hiljem väravateta viigiga.

Mängu järel palus Järviste oma sõnade eest vabandust, Vassiljev jäi aga endale

Tammeka väravavahi Karl Johan Pechteri siiras imestus: miks ei anna Konstantin Vassiljev palli tartlastele tagasi? Foto: Jana Pipar

12

JALKA JUULI 2020

MÕTISKLUSI Mängureeglid, isegi kirjutamata kindlaks ja sõnas, et see ei tundureeglid, lepitakse kokku ikkagi enne nud talle koht, kus palli tagasi anda.

Repliik platsile minemist, mitte ei kohanda„Nad olid krampides juba 50. miJalgpallihall kerkigu! ta neid mänguseisu, olukorra ja isenutist. Pechter viskas palli välja. Oli enda vajaduste järgi. Isegi kui Vasmeie aut. Nad proovisid kogu teise Maarjamäel lahti läinud võitlus Levadia siljev leiab, et sellises olukorras ei poolaja jooksul aega venitada,“ selehitatava jalgpallihalli vastu on lihtsalt ole ka edaspidi floradel põhjust palli gitas maestro Delfile. kurb. Kõik osapooled teadsid kommunistammekatele tagasi anda, tuleks Kas Vassiljevil võis olla moraalmiohvrite memoriaali sellesse asukohta sellisest suhtumisest teada anda ne õigus palli mitte tagasi anda? planeerimise ajal, et selle kõrvale kervarem, mitte juba siis, kui pall on 1. Vassiljevil oli alust arvata, et Aloe kib lähiajal spordirajatis. Punkt. Sellega auti löödud või visatud. Jah, Vassilteeskleb krampe. Tammeka oli peaks kogu vaidlus ka lõppema. jevit tuleb tunnustada selle eest, et teise poolaja vältel soodsa mänKüsimusi tekitavad ka halli vastaste ta andis Tammeka mängijatele oma guseisu pärast tõesti korduvalt argumendid, kes väidavad, et „jalgpall kavatsusest teada enne palli mänajaga venitanud ning maruliselt on juba oma olemuselt lärmakas aktiivgu panemist, kuid moraalset õigust võiduväravat jahtinud florakal ne spordiala“, mistõttu ei sobi see meselliselt käituda tal siiski polnud. võis see kopsu üle maksa ajada. moriaali lähedusse. Kas nad on üldse Sellistest mõtetest oleks õiglane Seda, kas Aloel oli tegelikult ka kursis, et selle koha peal, kuhu halli kateatada tunduvalt varem – näiteks midagi viga, teab ilmselt ainult vandatakse, on jalgpalliväljak juba praenagu tegi Inglismaa esiliigas mäntema ise. Telekordusest võib gu? Kumb siis rohkem heli tekitab, kas giv Bristol City, kes saatis käesoleva Aloe sammudes märgata vahekinnine jalgpallihall või vutiplats lageda hooaja eel kõigile rivaalidele kirja, tult enne murule langemist kertaeva all? kus andis teada, et ei kavatse vastasget lonkamist – samas ei olnud ta Kui huvirühmad tõesti ei soovi, et mängija vigastuse peale palli vaba50 sekundit pärast murule lanjalgpallihall just sellesse kohta kerkib, tahtlikult auti lüüa, vaid on andnud gemist mitte ainult tagasi püstuleks neil välja pakkuda detailne plaan, mängijatele korralduse mängida ti, vaid spurtis küljejoone poole, mis tagab selle, et ehitis tuleb mõne muu kohtuniku vileni. Bristoli otsus teet kohtunik saaks ta võimalikult Levadiale sobiva koha peale. Aus oleks, kitas paljudes jalgpallisõprades ehk ruttu tagasi platsile lubada. et sellega seotud lisakulud ei jääks vuesiti kummastust, kuid tegelikult on 2. Kas see peaks olema Flora probtiklubi kanda. selle taga lihtne põhjendus: mängileem, kui Tammeka mängijad ei jad, eriti vastasvõistkonna mängijad, ole ühel või teisel põhjusel piiei peaks olema need, kes hindavad savalt heas füüsilises vormis, et seda, kui tõsise tervisemurega on tegemist. Mänmängu krampideta lõpuni vastu pidada? Miks gu peatamise õigus on kohtunikul – las ta siis peaks füüsiliselt paremas seisus olev võistkond teeb seda, kui vaja! kannatama (nemad ei saa ju samal ajal survet Pealegi – mis tunne oleks Vassiljevil olnud, kui kõvemaks kruttida, kui mäng krampides vastase ta olekski sellest olukorrast oma tahtmise saanud tõttu seisab), sest vastased ei pea pingele vastu? ja Flora oleks sihilikult fair play põhimõtteid rikMõlemad on ausad küsimused ning Vassiljevi kudes värava löönud? frustratsioon on kindlasti inimlikult mõistetav, Lisaks – piltlikult öeldes avas Vassiljev oma käikuid leian, et sellest hoolimata oli tema käitumine tumisega ukse tuppa, kus võib olla midagi ettearebasportlik. Miks? Sest rikuti vaikimisi kehtivaid vamatut. Nagu Pechter talle ka samas olukorras käitumisreegleid, mille järgimisega olid Tammeka hüüdis: Vassiljev on Eesti jalgpallis kõigile eeskumängijad arvestanud. Lihtne nüanss: kui Pechter juks. Kui juba nii austatud ja lugupeetud mängija oleks teadnud, et Vassiljev ei suvatsegi palli tagasi fair play’le sülitab, siis miks ei võiks teisedki seda visata, oleks väravavaht palli oma väravast hoopis teha? Kui Tammekal peaks Flora vastu sarnane kaugemal üle küljejoone saatnud. olukord tekkima, kuidas nemad käituksid?

Jalgpallireeglid sätestavad, et kohtunikul tuleb Sarnastes olukordades, kus ühel hetkel on mäng seisma panna juhul, kui ta leiab, et mängija mängija justkui suurtes valudes maas ja nõuab on tõsiselt vigastatud – kergema vigastuse korral arstiabi, aga väljaku kõrvale minnes ja mängu jätvõib lasta mängul jätkuda. See kehtib aga ainult kudes on ühtäkki kõik imekombel korras, võiksid juhul, kui pall on mängus – kui pall on auti visainitsiatiivi üles näidata hoopis kohtunikud. Kui tud, tuleb vilemehel viga saanud mängija üle vaaon ilmne, et mängija teeskles vigastust aja venidata. Kohtunikega vesteldes selgub, et krambid ei tamise eesmärgil, ei pea kohtunik „vigastatud“ ületa üldjuhul tõsise vigastuse kujuteldavat piiri, mängijat kohe esimesel võimalusel platsile tagasi mis nõuaks mängu viivitamatut peatamist. Samas lubama. Mõistagi kaasneks sellega mängija pahaei saa ju eeldada, et võistkonnakaaslased jätkakmeel, aga kohtunikul oleks vastus varnast võtta: sid ründamist, kui näevad, et kaaslane – seda kui pallur oli alles nii suurtes valudes, ei ole terenam, et kaitsemängija – on pikali ja krampides. vise seisukohast ohutu teda kohe tagasi mängu Seepärast ei saa keegi Pechterile ette heita, et ta lubada! palli auti viskas.

2020 JUULI JALKA

13

2-KÕNE

Agent Harri Ojamaa:

konkurents on välismaal meeletu Perekond Ojamaa on Eesti jalgpallisõpradele teada-tuntud vutiseltskond: kes siis ei teaks koondislasi Henrik ja Hindrek Ojamaad? Vendadest vanim Harri tegutseb aga juba peaaegu kümme aastat jalgpalliagendina ja on viimastel aastatel oma agentuuri Trequartista Football Managementi kaudu välismaale aidanud paljud Eesti mängijad.

Tekst: Raul Ojassaar

O

lid kunagi ise jalgpallur, mängisid ka noortekoondistes. Olen aru saanud, et lõpetasid mängimise vigastuse tõttu?

Alustasin trennis käimist küllaltki noorelt, mu esimene klubi oli TJK ning treener Jan Važinski. Tulin aasta-kahe pärast Florasse üle ning olin süsteemis kuni lõpetamiseni. Kuu aega pärast 17. sünnipäeva

Harri Ojamaa agendikarjäär sai alguse venna Henriku (pildil) abistamisest.

Foto: Jana Pipar

14

JALKA JUULI 2020

tegin ka esindusmeeskonna eest ametlikus mängus debüüdi, kui karikapoolfinaalis Levadia vastu A. Le Coq Arenal vahetusest sisse tulin. Olin pidevalt noortekoondistes, esimesel kogunemisel isegi kapten, kui käisime U15 koondisega Soomes mängimas. Võtsin jalgpalli juba väikesena väga tõsiselt ning tegelesin sellega igal võimalusel.

Olin juba noorena väga analüüsiv ning mul on meeles kaks perioodi, millal sain aru, et tippmängijat minust kahjuks ei tule: esiteks U17 EM-valikturniir, kus kaotasime suurelt Poolale ja Bulgaariale ja olime alati vastasest pool sekundit maas; teiseks testimine toona League One’is mänginud Tranmere Roversi noortemeeskonnas, kus jäin tempoga nii hätta, et pärast esimest sõprusmängu tõsteti mind ründava poolkaitsja koha pealt keskkaitsesse.

Veel kutsuti mind testimisele Chelsea reservmeeskonda, kus ma seljavigastuse tõttu ühtegi trenni kaasa teha ei saanudki, ning suvel pärast keskkooli lõppu treenisin kolm kuud Islandi tippklubi Valuriga, kus jäin samuti tempoga väga hätta.

Paar mängijat toonasest meeskonnast mängisid Islandi eest hiljuti ka MM- ja EM-finaalturniiril.

Pärast seda mängisin paar mängu toona Tallinnas treeninud Elva eest ning 19aastaselt lõpetasin. Ühel hetkel sai sinust aga hoopis agent.

Esimest korda puutusin selle teemaga kokku, kui mu vend Henrik tegi 2007. aastal lepingu Derby Countyga ja võttis paar kuud pärast lepingu sõlmimist endale slovakist agendi, kes juba esindas kahte välismaalast selles meeskonnas. Hakkasin temaga natuke suhtlema – see tundus tollal üldse väga põnev, et kellelgi on oma agent. Reaalsus on see, et sel hetkel poleks agenti üldse vaja olnud – Henrik jäi Derby skaudile silma U17 EM-valikgrupi mängudel Tallinnas ja agendileping sai sõlmitud mitu kuud pärast Derby lepingu allkirjastamist.

Kui kaks aastat hiljem sellest agendist lahti saime, tuli SEG (maailma üks suuremaid agentuure, Hollandist – toim.), kus kogu suhtlus Henrikuga käis minu kaudu.

SEGga suheldes nägin toona esimest korda agendimaailma natuke juba lähemalt ja kiirelt sain aru, et mul polnud õrna aimu ka, kuidas see kõik toimib. Kuigi tegu on ikkagi jalgpalliga, siis

2-KÕNE üleminekuturul toimuvast aru saamiseks, agentiMis on sind agenditöö juures üllatanud? de töö hindamiseks ning neile soovituste andNagu eelnevalt ütlesin, siis algselt oli tõeline miseks on vaja ise selles asjas sees olla. üllatus see, kuivõrd keeruline on mõista rah2011. aastal saatsin Henriku meilikonto alt vusvahelisel üleminekuturul toimuvat inituhandetele agentidele tema CV laiali – ta mesel, kes pole selle asjaga ise tegelenud. oli Saksamaa esiliigas poole hooajaga saaKõige rohkem on mind üllatanud aga nud mängida seitse minutit ja hooaja teisee arusaam, kui suur roll on tegelikult ses pooles Hollandi esiliigas laenul käinud. mängija karjääris tema agendil ja teisToona mõtlesime, et mis Hollandi esiliiga tel nõuandjatel, eriti just Eesti mängi– kas tõesti agendil midagi paremat ei ole? jate puhul. Kuigi olen teinud tehinguid Praegu saame aru, et tegelikult oli selline laen umbes 25 riiki, siis on nendest väga väike väga suur asi – 19aastane eestlane, profimänge osa saanud alguse nii, et klubi on ise mänpolnudki ju sisuliselt ette näidata, A-koondises degija vastu huvi näidanud ning minu tööks on büüti ei olnud. U21 koondisesse teda küll paar korda jäänud läbirääkimised. Tavaliselt on läinud nii, Harri Ojamaa kutsuti – Luksemburgile lõi ta ühe poolajaga kolm et olen ise klubidega ühendust võtnud ning neis vahendas eelmiväravat, mispeale Frank Bernhardt ta välja vahetas. huvi tekitanud. se aasta lõpus Arvasime, et kui klubidele pakutakse mängijat, Näiteks Norra on selline koht, kus on Eesti Erik Sorga ülemikes on U21 koondises juba kolm väravat löönud nekut FC Florast kaitsemängijad pikka aega väga edukad olnud.

D.C. Unitedisse. ning ka Inglismaal akadeemias mänginud, siis on Võiks ju arvata, et sealsed klubid mõtlevad, et kui Foto: Brit Maria Tael / kõik hullumas, aga saime ajaga aru, et klubisid Eestist on järjest häid kaitsjaid tulnud, siis võtaSoccernet.ee paraku sellised asjad ei huvita. Sarnaste CVdega me seekord ehk ise initsiatiivi. Pärast kõiki neid mängijaid on Euroopa täis. aastaid on aga ikka vaja ise pakkumas käia.

Hea näide selle kohta, kui vähe me siis üldse asÜllatanud on kindlasti ka see, kui vähe on tippjadest teadsime: ühel hetkel näitas Henriku vastu liigadest allapoole jäävates liigades klubisid, kes esialgset huvi üles Taani kõrgliiga tagumise otsa suudavad mängijaid hästi skautida ning hinnata. klubi Viborg. Inglismaalt, Saksamaalt ja Hollandist Toon näite kõigile tuttava mängijaga: kui Karol tulnuna ei osanud me sel ajal Taani liiga väikseMets oli Hollandist lahkumas, siis pakkusin teda matest klubidest suurt midagi arvata ja vastasime ühele Kesk-Euroopa klubile, keda hästi tunnen Taani agendile, kelle kaudu pakkumine tuli: Viborg ning kes otsis palliga mängus head ja kiiret keskhuvi ei paku, aga oleksime huvitatud FC Kopenkaitsjat. Vastati, et tema palliga mäng on probhaagenist ja Brøndbyst! Need on täielikud Taani tileem, sest Hollandis kasutas ta liiga palju pikka pud, see oli nii ebareaalne, kui olla saab – aga meie palli. Klubi, kelle palgal on viis täiskohaga skauvastus ei tulnud tegelikult ülbusest, vaid teadmati, ei suutnud isegi minu selgituste peale mõista, tusest. Vahepeal loen oma vanu meile ja saan selet pikka palli mängis ta põhjusel, et NAC Breda liste asjade üle korralikult naerda. keskväli ja ründajad olid avanemistes Tuhandete meilide peale saime vasnõrgad ning enamasti ei jäänud Karolil tuseid kokku 12–15. Üks vastajatest oli lihtsalt muud üle, kui pikka palli mänsoomlane Jonne Lindblom, kes oli aigida! Kohe, kui keegi avanes ja oli võinus, kes oli valmis tõsiselt töötama, malus sööta, siis kasutas ta oma väga Venna Henriku karjääri ning pakkus Soomes Rovaniemi variankõrgetasemelist maast pikka söötu ti – Henrik oli sel hetkel olukorras, kus ründajale või ründavale poolkaitsjale algusajast: mänguaega oli väga vaja. liinide vahele. Arvan, et iga Eesti koon„Toona mõtlesime, et mis Toona, 2011. aastal algas ka minu dise fänn teab, et Karol Mets on palliga Hollandi esiliiga – kas agenditee, kui hakkasin Lindblomimängus väga hea keskkaitsja. Igatahes agendil tõesti midagi ga koostööd tegema. Alustasin seda ütles see klubi Karolist ära. tööd, sest tundsin, et paljudel EesPärast seda, kui Karol oli mänginud paremat ei ole?“ ti mängijatel on vaja, et oleks kohaStockholmi AIK eest seitse mängu, võtlik agent, keda nad saaks usaldada ja kes oleks tis sama klubi minuga ühendust ning uuris, kas on nõus nende karjääri edendamise nimel võitlema. võimalik ta suvel endale osta – seejuures kaks ja Sain alles aasta-kaks agendina töötamise järel aru, pool korda kallimalt kui paar kuud tagasi, kui neil kui tublid need mängijad olid olnud: Urmas Rooba oli võimalik ta endale saada. Ennustan, et AIK müüb oli Taani liiga parim vasakkaitsja ning mängis mitu Karoli ostuhinnaga võrreldes millalgi neli-viis korda aastat Skandinaavia absoluutses tippklubis Kopenkallimalt edasi. Selline asi näitab AIK skautide head haagenis, Dmitri Kruglov oli Moskva Lokomotivis, taset ja paljude teiste klubide kehva taset.

Vjatšeslav Zahovaiko Portugali kõrgliigas, Jarmo Klubid kardavad uute mängijate võtmisel vigu Ahjupera lõi Ungari kõrgliigas väga palju väravaid… teha, eriti kui mängijad on väiksematest liigadest. neid mängijaid oli veel väga palju. Müts maha kõigi Tahetakse, et oleksid mingid näitajad, millega nende ees, neid ei ole piisavalt hinnatud. nad saavad oma ülemustele ära põhjendada, miks 2016. aastal tegin juba oma agentuuri Trequarmängijaga leping sõlmida. Olen kindel, et näiteks tista.

Erik Sorga puhul tuli lisaks tema tasemele ja sta2020 JUULI JALKA

15

2-KÕNE

tistikale tohutult kasuks see, et Karel Voolaid julges temast nii noorelt teha koondise esiründaja.

See andis klubidele kindluse, et tegu on erilise mängijaga, kes alustab juba nii noorelt valikmängudes Hollandi ja Saksamaa vastu. Ka näiteks Karol Mets oli koondise põhimees juba noorena.

Trequartista agentuuri mängijad Ken Kallaste, Henrik Ojamaa ja Mattias Käit Eesti ja Hollandi EM-valikmängu eel Virgil van Dijkiga kätt surumas.

mänge näiteks isegi Portugali või Belgia kõrgliigas. Selliste mängijatega töökoha nimel võidelda ja see võitlus võita… See on suur asi ja näitab meie mängija taset.

Selleks, et aru saada, kui eriline peab olema välismaal läbi löömiseks, olen toonud Ragnar Klavani näite. Kui ta tuli Viljandist Florasse, oli ta vasak äärepoolkaitsja. Ta oli tugev, mängis ennast nii kiiruse kui tehnikaga vastastest mööda.

A-koondises hakkas ta juba 17aastaselt mängima. Kui ta läks välismaale, pandi ta vasakkaitsjaks. Selleks, et lõpuks maailma täiesti tippu välja jõuda, liikus ta veel lõpuks keskkaitsesse.

See kiirus ja tehnika, mille ta oli ääreründajana omandanud, tegigi temast Euroopa tipptasemel keskkaitsja. See näitab, milline on tase välismaal ja kuidas neid asju vaatama peaks. Päris üks ühele seda muidugi võtta ei saa, aga paneb mõtlema, kuivõrd eriline on vaja esmalt Eestis olla, et lõpuks Liverpooli välja jõuda. Jõuda eestlasena Bundesligasse, Serie A-sse ja Liverpooli – väga eriline saavutus!

Kui keeruline on Premium liigas hästi mängivaMilline näeb välja Eesti mängija välisklubisse le pallurile välismaal sobiv klubi leida?

Foto: Jana Pipar vahendamise protseduur?

Konkurents nendesse liigadesse saamiseks, kuhu Esiteks on alati meeldiv, kui mul agendina on kluPremium liiga parimaid mängijaid pakun, on korbiga hea koostöö ning räägime koos läbi, mis on dades suurem, kui inimesed oskaks arvata. Klubid plaan mängijaga ning mis oleks kõigile osapooleelistavad kas kohalikke ehk neile tuttavaid mäntele aus ja parim lahendus. Eestis on mul isiklikult gijaid, lähiriikide mängijaid, suurte liigade kogenii, et on klubisid, kellega on lihtne koostööd teha, musega mängijaid, tuntud jalgpalliriikidest tulesest neil on endal kompetents läbi kogemuste vaid mängijaid või väga andekaid Lõuna-Ameerika sellel teemal; on klubisid, kes usaldavõi Aafrika mängijaid. Kõik ülejäänud vad mind ja minu kogemusi, ning on ka head mängijad, kaasa arvatud eestlased, klubisid, kes arvavad, et nende arvamus konkureerivad kõigi eelnimetatutega mängijast ja tema väärtusest on ainunendelesamadele töökohtadele.

Toon näitlikustamiseks välja natuTöökohtade konkurentsist: õige. Seda vaatamata sellele, et turg – ehk siis ostvad klubid – nendega absoke arve. Ütleme, et meil on 23aastane „Konkurents nendesse luutselt ei nõustu. Enamasti pole tegu keskkaitsja, kes ei ole väga pikk, aga on liigadesse saamiseks, kuhu ülbusega, vaid just teadmatusega. Jalgsee-eest kiire ja tehniline. Ta on koonpallis võib igasuguseid imesid juhtuda, dise põhimees, aga mängib Eesti liigas.

Premium liiga parimaid aga kui tahta regulaarselt teha Eestist Eestis soovitakse mängijaid müüa peamängijaid pakun, on korralikke üleminekuid, siis tuleb turgu miselt talvel, kui siin on hooaeg lõppekordades suurem, kui tunda. Just sel põhjusel on välisklubinud. Neid liigasid, kuhu ta mängu- ja inimesed oskaks arvata.“ dega vahel isegi lihtsam suhelda, kuna palgatasemelt ja stiililt sobiks ning mis seal toimub üleminekuid kordades roholeks tema karjäärile õige järgmine kem ning klubid teavad, mis on turul hetkeseis. samm, on Euroopas umbes kümme tükki, nendes Jalgpall on valdkond, kus kõik peavad enda aron ümmarguselt 150 klubi. Mitu klubi nendest otvamust õigeks ning keegi ei taha tunnistada, et sib endale talvel hooaja keskel keskkaitsjat? Heal nad teatud osadest aru ei saa. Inimene võib olla juhul 50. Ja täpselt sellist tüüpi keskkaitsjat? Heal kogu elu olnud jalgpallis kõrgel tasemel sees, näijuhul 25. Suure tõenäosusega eelistavad pooled teks olla Eestis aastakümneid tipptreener, aga nendest klubidest hooaja keskel kohalikku mänsee, kuidas toimub välismaal mängijate võtmine, gijat – alles jääb 10–15 klubi, kuhu konkureerivad on täiesti teine maailm. kõik seda tüüpi keskkaitsjad.

Kui Eesti klubiga on asjad selgeks räägitud ja Kui Joonas Tamm siirdus Poola kõrgliigasse plaan paigas, siis hakkan mina mängijat välisklubiKielce Koronasse, siis olid tal all aastad Eestis ja dele tutvustama. Tavaliselt alustan sellega umbes üks edukas hooaeg Norras Sarpsborgis. Ta konkuus kuud enne üleminekuakent, mille Eesti klubikureeris Koronasse sellele kohale sama vanade ga kokku leppisime. Lisaks proovin anda väliskluja isegi nooremate mängijatega, kel oli all sadu

16

JALKA JUULI 2020

2-KÕNE bidele regulaarselt ülevaate Eesti jalgpallis toimuvast – kes on parimad mängijad, parimad noored, Facebooki-agendid solgivad turgu suurima potentsiaaliga mängijad. See on vajalik, sest skaudid ei jälgi meie liigat regulaarselt.

Ojamaa sõnul rikuvad ausate agentide mainet nii-öelda FaceKui käisin Taanis kõrgliigaklubidega kohtumas, booki-agendid, kes tegutsevad ebaausate printsiipide järgi. siis öeldi mulle, et siin piirkonnas skaudivad nad „Kuigi nad pole enamasti ühtegi tehingut kunagi teinud, siis üriRootsis ja Norras, harva ka Soomes, aga Eesti liitavad nad sotsiaalmeedias kogenud agendina esineda ja mängas mitte. Eriti mõtlemapanev oli kuulda ühe klugijatele otse kirjutades neid endale õngitseda. Eesti mängijaid bi põhjendust, miks nad aasta varem ühte Eesti tüütavad kõige rohkem just Itaalia ja Poola agendid, enamasti koondislast ei palganud, kuigi peatreener teda saadetakse kõigile mängijatele isegi analoogne tekst. Selleks väga tahtis: neil oli klubis kaks hiljuti Aafrikast et mängijalt allkiri kätte saada, valetatakse, et neil on suurtest võetud mängijat ning ei tahetud võtta kolmantippklubidest pakkumised laual. Kogenematule mängijale muidat mängijat, kellega seoses oleks klubi töötajadugi meeldib seda kuulda ning ei osata arvatagi, et keegi võiks tel vaja igapäevaprobleemidega tegeleda. Küsisin nii konkreetselt petta ja mängija heausklikkust ära kasutada. seepeale: kas olete üldse Eestis käinud? Tallinn Just sellised tegelased ongi agentide maine ära rikkunud.“ on viis korda suurem kui teie linn, staadion on uhkem, aga te muretsesite, kas 25aastane eestlane saab hakkama Taanis poes käimisega. KusjuuSarnaseid hetki tuleb selles töös palju ette, aga res tegu oli väga meeldivate inimestega, neil oli sellega ära harjuda pole vist võimalik – eriti selle lihtsalt selline eelarvamus. uudise mängijale teatamisega.

Pärast klubidele mängija tutvustamist annan Mul on väga vähe olnud üleminekuid, kus nii klubi neile natuke hingamisruumi ja siis hakkan regukui mängija esimene eelistus läheb omalaarselt värsket infot jagama. Näiteks vahel kokku ja tehingu saab kiirelt tehtud. annan teada, kui mängija tegi erilise Tavaliselt tunnevad mõlemad pooled, et mängu või on tulemas euro- või koonvääritakse midagi veel paremat. disemäng, kus ta alustab.

Kui kõik hästi läheb, siis algavad läEesti mängijate mainest: Ütlesid, et mõnede klubide pealisbirääkimised ning klubi teeb ametliku „Võiks ju arvata, et Norra kaudne skautimine oli sulle üllatus. pakkumise. Tihti hakkab seejärel pihta Kuidas toimivad aga tõeliste tippkluklubid mõtlevad, et kui Eestist üks närviline ootamine, kus mõlemad bide võrgustikud? Oled maininud, et osapooled kasutavad vastavalt olukoron järjest häid kaitsjaid näiteks Erik Sorgat käis vaatamas iserale vabandusi, mille üle kõik sisimas tulnud, siis võtame seekord gi Manchester City. muigavad, aga mida kasutatakse reguehk ise initsiatiivi.

Pärast kõiki Tippklubides on iga piirkonna jaoks laarselt: kui klubi venitab – ehk proovib oma inimesed. Need, kes on väga väikeneid aastaid on aga ikka vaja tegelikult hoopis mõne kõvema mängija se piirkonna või liigasisesed skaudid, ei saada –, siis öeldakse alati, et peame ära ise pakkumas käia.“ pruugi palka saadagi – nad saavad raha ootama juhtkonna koosoleku, kus ülesiis, kui tuleb tehing mängijaga, keda nemad soominek lõplikult kinnitatakse. Kui mängija venitab vitasid.

Ma ei ole kuulnud, et ühelgi klubil oleks – ehk ootame ise mõne kõvema klubi pakkumist –, ainult Eesti jaoks eraldi skaut. siis ütlen klubile, et mängijal on vaja veel viis-seitManchester Cityle huvi pakkuvate mängijate listi se päeva, et perega otsus läbi rääkida. jõudis Erik tänu statistikale.

Sellised suured klubid Ühe mängijaga olin olukorras, kus klubi lenteavad kõige huvitavamaid mängijaid üle maailma. nutas ta juba kohale ja ta kohtus õhtul neli tundi Loomulikult ei oleks nende mõte olnud ta kohe peatreeneriga, kus arutati täpselt, kuidas ta hakAgüero vastu välja vahetada, vaid ta esialgu mõnda kab mängijat kasutama. Kõik tingimused olid juba tütarklubisse saata.

Kui mängija on skautimislisti ammu läbi räägitud ning mängijalt küsiti isegi jõudnud, siis saadab klubi oma skaudid kohapeale särginumbrit, et järgmisel päeval toimuvaks esitmänge vaatama ning jälgitakse iga pisiasja. Näiteks luseks kõik ette valmistada, seega tahtsime samal seda, kuidas käitub mängija soojenduse ajal või kuiõhtul lepingu ära teha. Klubi aga hakkas venitadas suhtleb mängu ajal meeskonnakaaslastega. Tean ma ja ütles, et parem allkirjastame hommikul. ka klubisid, kes käivad ette teatamata anonüümseks Kell seitse hommikul aga tuli mulle klubist kõne, jäädes trenne vaatamas, et näha, kuidas mängija tööet klubi võttis hoopis Itaalia kõrgliigast Hollandi tab – ka olukorras, kus treenerid ei vaata ning soonoortekoondislase laenule ning varajastel homjenduse ajal on vaja jooneni spurt lõpuni ära teha. mikutundidel jõuti temaga lõpuks kokkuleppele.

Trequartista on itaaliakeelne nimetus positsiooni kohta, mida Harri Ojamaa jalgpallurina ise mängis.

13 mängu sai Harri Ojamaa FC Valga ja Valga Warriori ridades kirja meistriliigas.

5,7 miljonit eurot hindab Transfermarkti lehekülg Trequartista agentuuri mängijate koguväärtuseks

2020 JUULI JALKA

17

PREMIUM LIIGA

Viis noort mängijat, keda Premium liigas jälgida Tänavune Premium liiga sai vaevu alata, kui koroonaviirus võistluskalendrisse suure augu sisse lõi, kuid nüüdseks on kodune tippjalgpall loodetavasti hooaja lõpuni tagasi. Selle valguses toome lugejateni viis noort mängumeest, kellel võiks Premium liigas eriti hoolikalt silma peal hoida. Talendikaid noori aitasid kommenteerida Soccernet.ee reporter Kristjan Jaak Kangur (edaspidi KJK) ja koduse kõrgliiga asjatundja Marko Pärnpuu (MP).

Fotod: Jana Pipar, Liisi Troska

Patrick Genro Veelma (Tammeka) Ründaja, 18 KJK: Väärib kiitust, et on tänavu suutnud taset hoida ja tõestada, et eelmise hooaja head esitused ei olnud juhuslik sähvatus. Tooksin välja Legioni–Tammeka mängu, kus Veelma kasuteguri võttis hästi kokku see, kuidas ta oli valmis tegema tööd hoolimata sellest, et tema vastu suhteliselt jõuliselt mängiti. See ütleb mängija iseloomu kohta palju. Teatud määral eneseohverdamine meeskonna heaks – seda nägin mina seal. Nüüd peaks tegema sammu edasi ehk saavutama stabiilsuse ja olema igas mängus põhikoosseisu mees. Sander Kapperi lahkumisega tekkis vaba koht ja see peaks vägagi Veelma oma olema.

MP: Mulle väga meeldib, et Tammeka annab enda klubisüsteemist kasvanud noortele võimalusi. Kui eelmisel hooajal oli ta vahepeal lausa põhikoosseisu mängija, siis tänavu on mänguminuteid vähem saanud, aga ta on nii noor, et ei maksa ennast sellest heidutada lasta. Kui ikkagi A. Le Coq Arenal Levadiale värava lööd, annab see väga palju juurde! Usun, et temast saab varem või hiljem juba sel hooajal Tammeka põhimängija ja kuuleme temast hooaja jooksul üha rohkem ning rohkem.

18

JALKA JUULI 2020

Reinhard Reimaa (Tallinna Kalev) Äärepoolkaitsja/ äärekaitsja, 21 KJK: Kuna oli kaitseväes, on põhiküsimus see, kuidas tal pikaks hooajaks põhi on laotud ja kas jagub vastupidavust. Reimaa puhul on huvitav, et esimestes voorudes on ta ennast tõestanud ka väga võimeka äärekaitsjana. Liivo Leetma on palju vahetanud mängijate positsioone ja noortele mängijatele tuleb pigem kasuks, kui nad saavad erinevaid positsioone mängida. Ta on igatahes väga huvitav mängija ning hea käik Leetmale. Ma ei usu, et Kalevis võiks keegi läbi põleda, sest nii eelmisel kui sel aastal on tõestatud, et vaimselt ollakse väga tugev meeskond. Mullu võis Kalev saada 0 : 6 paki, aga kolme päeva järel mängida sama meeskonna vastu nagu võrdne võrdsega.

MP: Hilise arenguga poiss. Mäletan teda ajast, kui ise Kalevis treener olin. Ta on väga töökas, sihikindel ja väga-väga hea suhtumisega mängija.

Ka väljakul paistab silma, et on töökas, sitke, tohutu võitleja ning tark mängija. Üsna universaalne mängija, keda saab kasutada nii keskväljal kui ka äärtel, nii kaitseliinis kui poolkaitses. Usun, et hooaja lõpus on tema puhul mänguaeg see, mida hinnata, sest tavalistes statistilistes näitajates – väravad, söödud – ei kajastu tema tõeline töö.

Marko Lipp (Levadia) Keskkaitsja, 21 KJK: Eelmise hooaja üks frustreerivamaid asju oli see, et Marko Lipp sai nii vähe mänguaega! See oli mõistetav, kui Aleksandar Rogić kasutas neljamehelist kaitseliini ehk kaht keskkaitsjat, aga nüüd Martin Reimi

PREMIUM LIIGA juhendamisel mängitakse enamasti keskkaitses kolme mehega ja see on andnud Lipule paremad võimalused. Ta peab oma koha eest võitlema ukrainlastega, aga see tundub olevat võrdsem võitlus kui eelmisel hooajal. Lipu esimene ülesanne võikski olla üks ukrainlastest üle mängida ja põhikoosseisu koht endale võtta. Kõik on sel hooajal Lipu enda teha, kas tal see õnnestub. Ei ütleks, et see on tema jaoks otsustav hooaeg, aga kindlasti üle keskmise oluline. Võimalusi arvestades on tänavu hooaeg, kus saavutada stabiilsus. Kui peatreener Reim jääbki keskkaitsjaid roteerima, siis see on tema otsus ja sellega tuleb arvestada, aga Lipp peaks treeneri antud võimalused maksimaalselt ära kasutama.

MP: Talle toodi kõrvale väga tugevad konkurendid, aga õnneks on ta siiski saanud mänguminuteid. See, et Levadia mängib kolme keskkaitsjaga, on talle kasuks tulnud. Tema tugevus on tema tugevus: ta on julge, vapper, jõuline.

Samuti on ta väga hea suhtumisega. Vahepeal käis ta kaitseväes ja ka vigastused on tema sujuvat arengut seganud, aga Lipu tugevust näitab see, et ta on Levadia üks põhilistest keskkaitsjatest. Levadias sellisel positsioonil põhikoosseisu saada ei ole sugugi tagasihoidlik saavutus.

Eks temasugusel noorel mängijal on veel kõike vaja arendada, aga eraldi tooks ehk välja palliga enesekindluse. Kindlasti peab ta suutma olla ka psüühiliselt tugev, sest kui mõnes teises tiimis on noortel rohkem eksimisruumi, siis Levadias on seda vähem.

Kristofer Piht (Paide Linnameeskond) Ründaja, 19 KJK: Piht on olnud üks mu isiklikke lemmikuid sellest ajast, kui ta mõned aastad tagasi meistriliigas debüüdi tegi. Tal on olemas kaasa sündinud ründajavaist, mida saab arendada, aga mitte nullist õppida. Tema roll tänavu Paides on muidugi keeruline, kui vaadata meeskonna nimekirja. Kuna ta on üks Paide KTMidest (klubis treenitud mängijatest – toim.), siis räägitakse, et ta saab justkui ülekohtuselt alustada algkoosseisus, aga minu jaoks isiklikult on selle reegli siunamine kummaline: kirutakse seda, et noor Eesti mängija saab tippmeeskonnas minuteid... Kus ta siis veel peaks mängima? Mõnedes mai- ja juunikuu mängudes on Vjatšeslav Zahovaiko teinud hea otsuse, et Piht liigutada ääreründaja kohale, sest seal pole tal nii suurt vastutust. Aga kindlasti

peab ta arvestama, et ründajalt oodatakse väravaid, ja see on üks asi, mida tema puhul hooaja lõpus vaadata. Ütleksin ka seda, et suurim asi, kus ta ise saab sammu edasi teha, on füüsiline pool: sõna otseses mõttes veidi liha luudele kasvatada.

MP: Ta on rohkem klassikaline number 9 tüüpi mängija ehk pikakasvuline suure töövõimega ründaja, aga tema kasutamine peatreener Zahovaiko poolt sõltub taktikast. Ääreründajana ei pruugi tema ründavad omadused nii palju välja tulla ja hooaja lõpus tuleb edukuse hindamine panna konteksti, kui palju on ta mänginud ääreründajana ja kui palju tipus, kus on veidi lihtsam väravaid lüüa. Aga tal on väga-väga suur töövõime, ta on õhus väga ohtlik ja läheb olukordades julgelt lõpuni. Paide eesmärk ei ole tänavu väiksem kui meistritiitel, nii et tuleb arvestada, et mängima minnakse nendega, kes on sellel hetkel parimad. See võib teatud pinge peale panna, aga usun, et Pihtil on veel aega kasvada, mehistuda ja tugevamaks muutuda. See hooaeg võib veel olla arenguhooaeg.

Kaarel Usta (Nõmme Kalju) Äärepoolkaitsja, 20 KJK: Esimeste mängude järel võib öelda, et üsna huvitav tüüp. Ääremängijad tahavad sageli olla silmapaistvad, aga tema ei ole platsil esineja. Teeb oma töö alati väga korralikult ära ja see on sümpaatne. Eks tema kui noortekoondislase otsa vaadatakse selles osas, et väravaid peab tulema.

Ka see, et ta on Soomes juba meesteklassis mänginud, kergitab ootuseid, aga ei maksa unustada, et ega tal kogemust veel liiga palju pole. Mulle on seni meeldinud, et ta ajab väljakul heas mõttes oma asja ega lase ennast väga häirida välistest mõjutajatest.

MP: Näen potentsiaali, et temast võiks Kaljus saada ääreründaja kohal arvestatav jõud.

Juba see, et Kalju tegi ta KTMiks, näitab, et temasse usutakse. Sarnaselt Pihtile-Paidele ning Lipule-Levadiale peab arvestama, et Kalju võitleb tiitli eest, väljakule lähevad vaid parimad ja see tähendab halastamatut võitlust terve hooaja jooksul. Ustal on seni olnud säravamaid mänge, aga ka mitte nii säravaid esitusi – näiteks Flora vastu. See ei tähenda, et ta poleks hea mängija, sest noormängijaid iseloomustabki ebastabiilsus.

Tal on potentsiaali saada väga heaks jalgpalluriks, aga tuleb ka mõista, et Kalju-suguses meeskonnas krediiti ei anta, tuleb ise olla ja teha.

2020 JUULI JALKA

19

LUGEJA KÜSIB

Taavi Rähn: oleksin võinud Ukrainas kannatlikum olla Eesti koondist 74 korral esindanud keskkaitsja Taavi Rähn (39) meenutab oma kirevat klubikarjääri ehk kuidas Ukrainas sai raudvestiga joostud ja Aserbaidžaanis oma lapse sünni juures oldud. Karjäärile tagasi vaadates nendib Rähn, et võibolla oleks pidanud karjääri lõpetama veidi varem, ja oma suurimaks kahetsuseks peab ta natuke kiirustatud otsust lahkuda tugeva Ukraina klubi Lutski Volõni juurest. Teda karjääri jooksul saatnud kriitika kohta ütleb ekskoondislane, et „igasugust mula ma ei kuula“.

M

illal ja kus puutusid esimest korda jalgpalliga kokku? (@kirkeaedmae) Vanemad panid mu teises klassis trenni ja nii läkski. Olen ka võrkpalli ja korvpalli mänginud, aga jalgpall oli Pärnus kõige populaarsem ala ja lisaks sai seda mängida aastaringselt.

Millisel hetkel langetasid otsuse, et tahad jalgpalluriks saada? (Dmitri, Tallinn) Ega ma ise sellist otsust otseselt ei teinudki. Olin mänginud erinevates noortekoondistes ja suvel enne 12. klassi minekut kutsuti mind Flora esindustiimiga Küprosele laagrisse. Teitur Thordarson oli toona peatreener ja mulle tehti ettepanek lepinguks. Võtsin selle vastu ja mul ei tekkinudki – kahjuks või õnneks – hetke, kus oleksin pidanud otsustama, kas hakkan jalgpalluriks. Enne keskkooli lõppu oli mulle pakkumine tehtud ja võtsin selle võimaluse vastu.

20

JALKA JUULI 2020

Kuigi koduses kõrgliigas käis Taavi Rähn viimati platsil neli aastat tagasi ja viimasest koondisemängust on möödas kuus aastat, ei ole mehele kõksida probleem.

A. Le Coqi tribüünihoone aknast hoidis hea sõbra ja endise koondisekaaslase sooritusel teravalt silma peal Teet Allas.

Foto: Jana Pipar

LUGEJA KÜSIB me eestlastega kolmekesi. Seal oli mänMis on Ukrainas mängimisest kõige gijate jaoks tõlk olemas, nii et keelega eredamalt meeles? Kas ja kui raske oli, Taavi Rähn sai hakkama. Bakuu oli linnana väga äge. et su esimene välisklubi oli just UkraiEks kohalik olmeelu võttis harjumist, aga nas? (Stina, Tallinn) Sünniaeg: 16.05.1981 selleks pead valmis olema, kui välismaal Meeles on, kui ranged olid nõudmised Klubid: Lelle, Viljandi Tulevik, elad. Meie siin oleme harjunud, et täna Flora, Lutski Volõn (Ukraina), palliplatsil ja trennides. Ukraina liiga tahan koju internetti ja homme on oleEkranas (Leedu), Bakuu Neftši ei tundu eestlaste jaoks väga atraktiiv(Aserbaidžaan), Kaliningradi mas, aga mujal on veidi teistmoodi. Võibne, aga kui seal käib iga üleminekuakna Baltika (Venemaa), Tianjin olla ootamatult lihtne oli see, et kuna mu jooksul rohkem kui 30 mängijat end näiSongjiang (Hiina), Hunan Billows naine oli lapseootel, siis me ei teadnud, tamas, siis see tõestab, et sealne sõel ja (Hiina), Jaro (Soome), Levadia, mis sünnitusest saab, aga tuttavad aitanõudmised – nii füüsilised kui tehnilised Paide Linnameeskond sid kontaktidega ja kõik laabus. Sealsed Koondisekarjäär: 74/0 – on päris kõvad. Lisaks: tippklubid nagu haiglad on korralikud ning sain ise ka Donetski Šahtar ja Kiievi Dinamo mänsünnituse juures olla. givad ju kogu aeg eurosarjades. Sealne keskmine tase oli kindlasti oluliselt tugevam kui Kuidas sattusid Hiinasse mängima? Mis olid muudes liigades, kus olen mänginud. Meeles on ka võrreldes Lääne klubidega põhilised erinevused kõik jalgpalliga kaasnevad baasid, elamised jne – suhtumises, igapäevaelus ja jalgpallimängus? see on ikkagi elustiil. Ka see jäi meelde, et Ukraina (Raul, Pärnu) on ikkagi traditsiooniline jalgpallimaa: teisi spordi2010. aastal lõppes mul Aserbaidžaaanis leping ja alasid tehakse, aga kõigepealt tuleb jalgpall ja alles kuna meie klubi eesmärgiks oli alati meistritiitel, siis muud alad. aga jäime vist neljandaks, siis vahetati ligikaudu 15 Kui raske oli see, et see oli esimene välisklubi? leegionärist välja peaaegu kõik, mina sealhulgas.

Ega kui pakkumine tuli, siis mul väga mõtlemisSain juba toona Hiinast pakkumise, aga erinevakohta polnud. Mul oli soov minna välismaale, tuli tel põhjustel me siis veel kokkuleppele ei jõudpakkumine ja haarasin kinni. Mõni eestlane võib nud. Hiinas olles sain kõne agendilt, kes tegeles ju praegugi rääkida, et tal on valida, kuhu minna, Ida-Euroopa klubidega, ja ta pakkus võimalust aga kas see ka tegelikult nii on...? Aga raske oli mängida Venemaal. Kuna olin Ukrainas juba olnud, Ukrainas võibolla ainult keele tõttu. Alguses oli siis ma Venemaad ei kartnud ja saigi mindud. Lõkeeruline, aga meil oli kümme välismaalast ja sai puks olid seal seisud aga segased, sest Venemaa nendega suheldud, lisaks tulid ajapikku ka mõned oli just saanud MMi korraldusõiguse ja oli segadus, koolis õpitud venekeelsed sõnad meelde. kes ehitab staadionit, kes juhib klubi, kes on presidendiks jne. Uue aasta alguses Kuivõrd erinev oli Leedus mängimiolime Türgis laagris ja selle aja jooksul ne võrreldes Eestiga? (Veiko, Tartu) vahetusid klubi juhtkond ning treeneLäksin Leetu mängima 2007. aastal ja rid kaks korda, lisaks olid seal ka paari kui 2015. aastal siirdusin Levadiasse, Hiina omapära: kuu ulatuses tasumata palgad. Samal ajal siis 12 aastat varem Leedus nähtud „Üheaastasest lepingust sai sain Hiinast pakkumise ja seekord saime tingimused olid paremad kui hiljem kaheaastane leping ja tegime kokkuleppele.

Eestis. Jätame Eesti mõistes Flora kõrKui võrrelda nende klubidega, kus ma vale, sest neil on kasutada A. Le Coqi selle ära enne, kui toimus mänginud olin, siis Hiinas oli samamoodi, baas, aga 2015.–2016. aasta tingimused mäng, mis pidi justkui mu et sul on oma baas, vajadusel oma tuba, olid – või on siiani – ülejäänud klubisaatuse otsustama.“ kui päevas on kaks trenni jne. Meil oli seal des kehvemad kui toona Leedus. Seal ka belglasest treener, nii et ilmselt tema oli klubil ikkagi oma baas ehk maja, treeningumetoodika tõttu ei olnudki seal mängida jõusaal, meditsiinikeskus, tehti süüa, pesti su riideid niivõrd erinev kui Euroopas.

Aga kindlasti erines jne. Jalgpallihalli polnud, aga selle asemel käidi hoosee, et leegionäridele on nõudmised hoopis teised. aja eel Türgis laagrites. Võime mõelda, et meil on Kui kaotad, siis vastutavad kokkuvõttes leegionärid. siin Premium liiga, aga tegelikkuses on vahe sees, Hiinlased võivad aastakümneid ühes klubis mänsealsed olmetingimused olid juba toona paremad gida, aga toona polnud ühelgi leegionäril pikemat ja ka liigatase oli parem. Ega meid Baltikumis väga kui aasta kehtiv leping. Erinev on ka see, et kulissuure jalgpallirahvana teiste poolt ei võeta ka: leeside taga toimub omaette mäng. Mina läksin sinna dulaste jaoks on nemad esimesed, lätlased midagi katsetele ja pidin saama üheaastase lepingu, mille natuke oskavad, aga meie kohta arvatakse, et me ei sõlmimine sõltus ühest treeningmängust. Enne jaga midagi. seda kutsuti mind koos agendiga klubi presidendi juurde, üheaastasest lepingust sai kaheaastane Kuidas läks sul sisseelamine Aserbaidžaanis? leping ja tegime selle ära enne, kui toimus mäng, (Roland, Pärnu) mis pidi justkui mu saatuse otsustama. Treenerid ei Midagi väga keerulist ei olnud, sest Dmitri Kruglov teadnud sellest midagi. See oli veidi omapärane. oli juba seal ja Andrei Stepanov tuli ka, nii et oli-

2020 JUULI JALKA

21

LUGEJA KÜSIB ma, aga seal olles pead füüsiliselt neid tingimusi täitma. Mentaalses mõttes ei ole mul kusagil väga raske olnud, sest olen suhteliselt hea kohaneja.

Mul on ka pere kaasas olnud ja võibolla neil on raskem olnud, sest näiteks Venemaal olid välismängudel vahemaad väga pikad.

Kui palju maksti Hiinas võrreldes teiste sinu karjääri välisklubidega rohkem palka? Kui palju said tänu seal veedetud ajale rahalises mõttes tulevikku kindlustada? (Madis, Tartu) Sel ajal ei olnud nii kosmilisi palkasid nagu viimastel aastatel. Üldiselt on minu sissetulek olnud igas klubis üsna samasse auku, aga boonuste süsteemid on olnud teistsugused. Kindlat palganumbrit ei tahaks ma öelda, aga kui laps käis Hiinas lasteaias ja kuu aja tasu oli 1000 eurot, siis see summa meil leidus.

Millises välisklubis oli kõige raskem? (Roman, Tallinn) Füüsiliselt oli kõige raskem Ida-Euroopas ehk Venemaal ja Ukrainas. Seal on metoodika rajatud sellele, et tugevam jääb ellu. Pärast mängu jooksed veel raudvestiga ringi, et tugevamaks saada, ja päevas on kolm trenni. Laagrid algavad päikesetõusul sellega, et hommikuvõimlemisena jooksed kuus kilomeetrit või on kavas pooleteise tunni pikkune trenn. Türgi laagris algasid hommikud sellega, et mere ääres olid aeroobika-, akrobaatika- jne treeningud, juba kella kümnest oli teine trenn. Kolm kuud ettevalmistusaega mööduvad ainult nii, et sööd, magad, treenid. Kas see on kõige õigem metoodika, see on juba omaette tee-

Millisesse välisklubisse läheksid tagasi? (Kadri, Rakvere) Tagantjärele võin öelda, et pole kohta, kuhu ma ei läheks tagasi. Eks Ukraina oma treenerite ja trennide poolest oli karm, aga siiski omaette huvitav kogemus. Võin öelda, et läheksin igale poole tagasi!

Eks jalgpallurina ikka mõtled, millal see trenn juba läbi saab ja kui tüütu on see, et iga nädalavahetus on mängude tõttu kinni, aga kui see läbi saab, siis paari aasta järel hakkad selle järele igatsema. A-koondise debüüdi tegi Taavi Rähn 2001. aastal. Pildil nähtav 2004. aasta kohtumine Tšehhi vastu oli rahvusmeeskonna keskkaitsjale 15. koondisemäng.

Foto: Lembit Peegel

Sinu debüüt A-koondises oli kuulsas Eesti ja Hollandi 2 : 4 kohtumises, kus sekkusid avapoolajal vahetusest, olles eelneval päeval U21 koondise eest mänginud. Pärast mängu teenisid kehva tagasisöödu eest tohutult kriitikat.

Kui ootamatu oli sulle see, et Arno Pijpers sind sellisel hetkel mängu pani? Kuidas mõjus suur kriitika enesekindlusele? (Mihkel, Pärnu) Kas just ootamatu... Eks noore poisina Viljandi Tulevikust peale saada on ikka ootamatu, aga ma ju koondiselaagrites käisin ehk polnud nii, et eile olin Viljandis, täna siin. Ma ei pidanud ennast kindlasti põhikoosseisu meheks, et oleksin pidanud tingimata saama mängu, nii et võibolla selles mõttes oli positiivne üllatus, aga kui võimalus anti, tuli minna.

Enesekindluse osas – pigem oli see rohkem ajakirjanduse asi. Muidugi mingil hetkel vahetult pärast mängu võis see minus midagi mõjutada, aga sportlasena ei saa selliseid asju hinge võtta. Tuleb omaks võtta konstruktiivset kriitikat.

Mulle on jäänud mulje, et olid teatud aastatel koondise fännide seas justkui lihtne märklaud, keda mõnitati. Kui palju sa ise midagi sellist tundsid? Kuidas see sind mõjutas? (Elsa, Tartu) Olin juba ju 2003. aastal mängimas Ukrainas, see andis kindlasti sisemist usku juurde. Seal on üleminekuakende jooksul pool Jugoslaaviat ennast näitamas – lisaks kohalikud mängijad – ning kui sellises konkurentsis oled regulaarselt põhikoosseisus, siis see annab enesekindlust juurde. Ega ma igasugust mula ei võtagi hinge. Ja ega ma väga kehvasti ei saanud ju mängida, kui kogu aeg koondise juurde tagasi kutsuti, midagi pidi ikkagi hästi olema!

Kas unistad, et oleksid koondise eest värava löönud? (Kevin, Ilmatsalu) Unistada ikka võib... Aga mis me siin räägime: Enar Jäägeril on vist ju 100 mängu ja ka null väravat (naerab; Jäägeril on tegelikult kirjas 126 mängu ja null

22

JALKA JUULI 2020

LUGEJA KÜSIB väravat – toim.). Eks muidugi oleks võinud mõne ikka ära lüüa, aga ega see otseselt hinge ei näri.

Keda sa eelistasid Eesti koondise kaitsjatest enda kõrvale mitte mingil täpsel ajal, vaid üldiselt? (Raimond, Tallinn) Ei teagi. Eesti on nii väike ja sinuga samal ajal mängivad mehed, kellega oledki kümme aastat sama võistkond. Mul polnud kellegi osas ei keele- ega muid barjääre. Kui peaks tõesti valima, siis Raio Piirojaga mängisin koos kõige rohkem, lisaks oleme mõlemad Pärnust pärit ja koos trennis käinud väikesena.

Kas kahetsed, et koondise eest 100 mängu täis ei saanud? (Martin, Tallinn) Eks minu algusaastatel olid Raio Piiroja ja Andrei Stepanov kindel kaitsepaar ja kui ründajana on noorel mehel lihtsam mänguaega saada, siis kaitsjana on see raskem. Keskkaitsjana on nii, et saad kas 90 minutit või sa ei mängi üldse (naerab – toim.)!

Eks meil siin Eestis on 100 mängu muutunud selliseks, et kui oled tõsine jalgpallur, peaksid selle täis saama, aga muu maailmaga võrreldes on ka mu praegune number – 74 mängu – väga soliidne.

Taavi Rähn versus Wayne Rooney – kes jääb peale?

Foto: Lembit Peegel

võrreldes ikkagi aste madalamal. Ent ma ei osanud seda olukorda toona muudmoodi lahendada, sest polnud kõrval ka inimesi, kes oleksid aidanud, nii et otsus tuli teha oma peaga. Leedu liiga tundus toona ahvatlevam kui Ukraina esiliiga, aga kas see ka sportlikult tegelikult nii oli...?

Kas usud, et lõpetasid oma karjääri õigel hetkel?

Mis on su karjääri eredaim hetk? (@randarlepik) (Andres, Tartu) Ilmselt koondisega see aeg, kui peaaegu EMile jõudTagantjärele võib öelda, et võibolla oleksin pidasime. Olen küll Eesti meister ja Leedu meister, aga nud lõpetama varem. Florasse naastes kas need nüüd nii suured saavutused oli veel tunne, et tahaksin mängida, on? Koondisega tol perioodil mängides aga 2015. aastal Levadias oli juba tunolin ligikaudu 80% mängudes põhikoosne, et oleksin pidanud varem lõpetaseisus, nii et see on ilmselt eredaim aeg. ma. Mul ei olnud enam sisemist tahet, Oleks pidanud aga jätkasin seetõttu, et mulle meeldis Mida arvad Eesti koondise ja jalgpalli lõpetama varem: see rütm ja elustiil. Võibolla ei suutnud hetkeseisust: mis on hästi, mis halma toona enam endast anda nii palju, „Võibolla ei suutnud ma vasti? (Taavet, Tallinn) kui oleksin võimeline olnud. Samas LeKoondise tulemused võiksid paremad toona enam endast anda vadia järel mu viimane hooaeg Paides olla. Samas on lihtne öelda, et võiks nii palju, kui oleksin oli jällegi omamoodi huvitav kogemus, olla ja teha, aga tuleb ikkagi vaadata võimeline olnud.“ sest sain näha, kuidas toimib poolsuuremat pilti, mis on tegelikkus ja amatöörklubi. Eestis mängiva profesmeie tingimused. See, et nüüd makssionaalina võid sellise tiimi vastu minnes mõelda, takse jalgpalliliidu poolt teatud mängijatele stiet niikuinii võidad – ja võidadki –, aga poolamapendiume ja nad ei pea enam tööl käima – sellest algab kõik pihta. Nii peakski olema. Meie erinevad töörklubi juures olles näed, millise pühendumusevaldkonnad – mängijate valik, tingimused, noorga tegelikult toimetavad mehed, kes päeval käivad tetöö – liiguvad kõik paremuse suunas, aga tegetööl ja siis tulevad mängima. See on silmi avav kolikkuses on meil mahajäämus suur. See peegeldub gemus. Paides veedetud aastast tekkis mul väikseka tulemustes ja see ongi meie praegune tase. mate klubide vastu sisemine austus.

Kas oled oma karjääris midagi kahetsenud?

(Kristjan, Põlva) Ukrainas ei läinud viimasel aastal kõik nii, nagu pidi. Seal mängis poliitika rolli selles, et mu koduklubi Lutski Volõni kukkus esiliigasse. Sealt äratuleku osas olen tundnud, et ehk veidi kiirustasin... Kui oleksin olnud kannatlikum, oleksin ehk saanud minna mängima mujale, mitte Leedu kõrgliigasse, sest see oli Ukraina meistriliigaga

Jalkale saabus küsimusi nii meili, Facebooki kui ka Instagrami teel.

Järgmises numbris vastab teie küsimustele Meelis Rooba.

Saada küsimused aadressile kadi@jalgpall.ee või postita Eesti Jalgpalli Liidu Facebooki või Instagrami.

2020 JUULI JALKA

23

KOLUMN

Jupiterid ja härjad rohelisel vutiaasal

mugi sportlaseid ja treenereid rahvaesindajatega kõrvutama. Sugugi mitte, suisa vastupidi. Jutt käib millestki sootuks muust: meie kõigi mõttemallidest, idoliseerimisest, eeskujuks olemisest ja saamisest ning (sportlas)isiksuseks kujunemisest.

Aasta alguses teatas Madis Vihmann, et teeb jalgpallurikarjääriga lõpparve. Kinnitanud alles eelmisel hooajal kindlamalt kanda koondises ja teeninud elu esimesed välislepingud, mõjus kõigest 24aastase noormehe käik kui välguna selgest taevast. Et (kõigile teistele) ootamatult lehekülge pööranud punapäine keskkaitsja ei soostunud otsuse tagamaid avalikkuse ees põhjendama (piirdudes lakooniliste lausetega FC Flora pressiteates), vallandas see paraja tormi veeklaasis. Tuues Vihmannile ka omajagu kriitikat.

Napp paar kuud varem oli jalgpalliliit vutisõpradeni vahendanud sarnase uudise Vihmannist kümme aastat vanema ametivenna Ragnar Klavani kohta. Mehest, kes teeninud lepingu neljas Jälgin sageli kulmu kergitades avalikus ruumis tippliigas ja jõudnud Meistrite liiga finaali – ehk vallanduvaid reaktsioone, kui vaidluse üheks mänginud end kahtlemata legendiks. Jah, Klavan ei teatanud üheselt, et koondisega on kõik. Aga osapooleks satub üle keskmise tunnustatud ja sisuliselt küll. Seejuures otsustas Eesti üks kõitema oponendiks laiadele massidele tundmagi aegade paremaid jalgpallureid valikut esialgu tu(m) isik. Samuti juhtumeid, kui VIP nimega X põhjendada vaid alaliidu ametlikes kanalites.

Kuidas avalikkus reageeris? Mõistmisega. Ja üksi skandaali keskmesse pikeerib. miks ei pidanukski – kuidas saab legendile, kes on pool elu igal võimalikul ja ka võimatumal juhul Tekst: Andres Vaher | Fotod: Jana Pipar auga sinisärki kandnud, ette heita nüüd perele, tervisele ja klubikarjääri väärikale lõpetamisele pühendumist? Võinuksime ju küsida: „Kuidas sai ahtlemata on hinnangud olenevalt olukorrast ta Cagliaris iga nädal platsile joosta ja koondisja persoonidest erinevad. Võrrandis leidub se ei kõlvanud enam tulla?“ Ent küllap mõistame rohkelt muutujaid ja määratlustes piisavalt isegi sügaval südamesopis, et säärane teemapüssubjektiivset. Ent vähemalt minu jaoks on mõnigi titus olnuks õel, kuri ja pahatahtlik. esialgu küsimärki kandnud tahk muutunud aastateMu toodud võrdluse tuum asub aga mujal. Ehk: ga üldistuse jõuga trendiks ja pannud sestap teatud miks üllatas – et mitte öelda pahandas – väärtuste üle sügavamalt järele mõtlema.

Vihmanni otsus ja fännidega suhtlemise Teame ju kõik vanadelt roomlastelt eiramine mõndagi meist enam kui Klavani pärinevat ütlust „Mis on lubatud Jupioma? Kumma vastutus ja ka kohustused terile, pole lubatud härjale“. Toona õiEesti jalgpalli ees on suuremad? Kumb oli gustati sel moel teadupärast vähestele Miks üllatas – et mitte – nii veider on seda sõna minevikus kirja äravalitutele – ehk jumalatele – võröelda pahandas – Vihmanni panna – koondise kapten ning jääb igaverelźdes lihtsurelikega eeliste andmist. seks meie väikeste jalkapoiste iidoliks ja Nüüd, aastatuhandeid hiljem, tabaotsus ja fännidega fännide lemmikuks? Miks me nõudsime me end aga pahatihti raevumas ja ahassuhtlemise eiramine Vihmannilt enamat kui Klavanilt? tamas, kui meie väikese riigi teenrid mõndagi meist enam kui Jupiteridena käituvad ja hääle andnud Klavani oma? Kumma Kaks musta lammast, tavakodanikke härgadena kohtlevad. aga noorem mustem Kõneleme neil puhkudel ikka ja jälle tovastutus ja ka kohustused Hiljuti elasime kaasa seebiooperile peltmoraalist, klassivihast, rikutud ühisEesti jalgpalli ees on „Kostja „ei anna palli vastasele“ Vassilkonnast ja millest kõigest veel. Järeldus suuremad? jev versus Mihkel „löön su põlved sisse“ on võrdlemisi ühene: taha(ksi)me elada Järviste“. Ma ei hakka siinkohal üldse tervemas maailmas. arutlema, kumb lammas oli ses loos mustem, vaid keskendun taas kord järgnenud reaktsioonidele.

Kahe keskkaitsja eri näoga lahkumine Eesti Päevalehe ja Delfi sporditoimetuse juht Toome mõistukõnena mõjuva abstraktse sissePeep Pahv teatas saate „Mehed ei nuta“ eetris juhatuse spordi ja jalgpalli konteksti. Mõistagi ei otsesõnu: „Kes on Järviste, et ta üldse võib midakipu ma järgnevate näidete ja mõtete najal põr-

K

24

JALKA JUULI 2020

KOLUMN

gi sellist endale lubada!?“ Eesti koondise endine peatreener Tarmo Rüütli lisas: „Kuidagi peab ikka paigas olema, kes on kes. Kuidas sa ikka korüfeele ütled, et kurat, ma murran su jalad ära.“ Teenekas telehääl Kalev Kruus nägi ka medali teist külge: „Kui Mihkel Järviste suu lahti tegi...

Väga paljud nõuavad justkui mingit karistust. Ma küll tahaks öelda, et ärme palun karista! See kõik lisab mängule värvi.“ Kahtlemata oli Järviste tegu Vassiljevi omast mitu kraadi kangem. 20aastane (loodetav) tulevikutegija kahetses, palus vabandust ja võis eluga õppetunni võrra targemana edasi minna. Ent maestro Kostja – nagu Klavangi sadade, kui mitte tuhandete iidol – jäi kogu loos justkui täiesti puhtaks poisiks. Uued vutipõlvkonnad said selge signaali: kui seis pole soovitud ja tiksuvad lõpuminutid, võib fair play’le vilistada.

Utreerigem lihtsalt: mida me kogu loost arvanuks, kui rollid olnuks vastupidised? Jah, ma tean: Kostja ei luba endale iial säärast ähvardust.

Aga ärme keskendu praegu sellele, vaid publiku kujuteldavale vastukajale. Kas sel juhul kuulnuks me hinnanguid stiilis „Kuidas keegi Järviste võib endale fair play eiramist lubada?“ ja „Täiesti normaalne, et Kostja seepeale poisikest karmide sõnadega korrale kutsus“?

Kui nii, siis kas säärased käitumisnormid, eeskuju ja iidolistaatuse kahestumine oleks ikka päris õigel kohal? Või lähtuks kogu teooria taas Jupiteri ja härja tõest? Kas niisuguses „ühele on lubatud kõik, teisele mitte midagi“ vaimus peakski kasvama ja kujunema andekate noormängijate isiksused?

Miks peksame võõraid, aga poeme omadele?

Tõmbame arutlustelje oluliselt laiemaks ja lisame hindamise hookuspookustele veel paar mõtlemapanevat mõõdet.

Madis Vihmann ja Ragnar Klavan teatasid sarnase uudise, jalgpalliavalikkuse reaktsioon oli aga kardinaalselt erinev.

Elu on tundnud lugematul hulgal juhtumeid, kui kohtleme siia tööle kutsutud välistreenereid (aga ka -mängijaid) märksa vängema mõõdupuu järgi kui „oma poisse“. Miskipärast meenub eredaima näitena serblasest korvpallitreener Veselin Matić, kes ei teinud põrmugi nii kehva tööd, kui meediast osaks saanud kriitikast järeldada võinuks.

Paraku elame konnatiigis, kus isiklikel suhetel ja tutvustel on liiga oluline kaal. Mõelda, kuidas öelda-kirjutada halvasti Aivar Kuusmaast, Tiit Sokust, Andres Sõbrast, Gert Kullamäest, Tarmo Rüütlist, Martin Reimist, Marko Kristalist... Nimekirja võiks mõistagi pikalt jätkata. Pärast äkki juhtub, et ei öelda tere, või hullem veel, autoriteedi kritiseerimisele sageli järgnev vasturünnak kahjustab hoopis arvaja renomeed ja enesekindlust.

Matićite, Pehrssonite, Goeside ja Pijpersitega on märksa lihtsam – me kõik teame, et ühel päeval pühivad nad Eestimaa tolmu jalgelt. Püsiv side puudub. Midagi eraldi hoida pole vaja. Ent vaevalt säärane kastikohtlemine päris õiglane on ja elu ideaalsel moel edasi viib.

Või veel üks näide sama sisuga sõnumi erineva tõlgendamise võimalusest. On ju iga vähegi paadunum jalkasõber kuulnud, kuidas pallurid – aga ka treenerid ja muud asjapulgad – lasevad suures mängukires vandesõnadel ja sajatustel üle huulte lipsata. Kes spordi olemust vähegi tajuda oskab ja tahab, mõistab küllap, et emotsioonid käivad vaatemänguga lahutamatult sama jalga.

Aga miks on vene- ja kohati ka ingliskeelne ropendamine justkui lubatum kui maavillane eestikeelne sõim? Kõneleme me lingvistilistest ja/või rahvuslikest omapäradest või on (näiteks jalgpallikohtunikel) jäänud lõpuni lahti mõtestamata, et karistamiskriteeriumid peaks olema ühesed? Nii keeruline kui seda üht joont ka tõmmata ei ole.

2020 JUULI JALKA

25

TÖÖVARI

15 000 sammu

10 liitrit

25 millimeetrit

tuli teha, et A. Le Coq Arena muru niita.

lateksvärvi (lisaks vesi, millega seda lahjendatakse) kulub ümmarguselt ühe väljaku joonimiseks.

on muru kõrgus, mis mängueelsel päeval välja niideti.

Põrisemist täis hommik ehk kuidas Jalka A. Le Coq Arena muru ära niitis

putru ja võtan igaks juhuks vihma kaitseks kilejope kaasa. Staadionimeister Mihkel Puusepp on mõistagi juba kohal ja tervitab mind suure „Mis seal muud – mugavad botased jalga rõõmuga. Ilmselt ei ole see päris igapäevane, et ja ole kell üheksa kohal!“ väljakuteadust mitte jagav inimene muru niitma Täpselt selliste sõnadega saadab Lilleküla jalgpallituleb – saati veel siis rahvusstaadionile. kompleksi juhataja Targo Kaldoja mind ühel juuniMinu õnneks on ilmataat siiski halastanud ning kuu alguse neljapäeval teele. Tutvustasin talle nädal kuigi öösel tuli korralikult vihma, on hommikuks varem oma mõtet: mis oleks, kui aitaksin osalusekssadu lakanud ja muru küll niiske, kuid mitte liiga perimendi korras ära niita A. Le Coq Arena muru? märg. Väljakumeister Jako Arikainen küll pakub, „Järgmine mäng on laupäeval, seega on mänet ehk võiks niitmisega oodata, kuni muru pisut gueelne niitmine reede hommikul. Võid kuivem on, ent vaid paari minuti pärast tulla küll, ei ole probleemi.“ viipab Puusepp minu poole: „Noh, junHeidan pilgu ilmateatele ja näen, et ga – minek!“ reede hommikuks lubab sadu. „Kas niiErilist mõtlemis- või põdemisaega dame ka vihmaga?“ mulle õnneks või kahjuks ei jää, sest inJAKO ARIKAINEN: „Ka vihmaga!“ tensiivne juhtnööride jagamine hakkab Nii mõnedki jalgpalliliidu kontori„Olen vist kümme korda kohe pihta. „Esimene asi – ei näpi, ei poolel töötavad inimesed vaatavad ilu- nende niitmiste jooksul peas käpi, ei topi,“ muigab Puusepp niiduki sate ilmade korral sageli kadedusega, ajamasina leiutanud, aga kui käsitsemist õpetades ning näitab põhikuidas staadionimeistrid päikese käes lised trikid ja nipid kiirelt ette. niiduk seisma jääb, on kõik tööd teevad: traktoritega ringi vuravad, A. Le Coq Arena muru niidetakse tamuru niidavad, väljakuid joonivad ja muidugi kui peoga pühitud.“ valiselt kolm korda nädalas, kusjuures kõike muud parasjagu vajalikku toimeeri niidukitega – mängueelsed niitmised tavad. Otsustasin järele proovida: kas kadedusel tehakse kahe väikese niidukiga, ent vahepeal kasuon alust või mitte? tatakse ka suuremat murutraktorit, mis niidab pisut laiemalt ja seega kiiremalt, kuid mis ei jäta platsi viIlmataat säästab suaalselt nii ilusaks kui väiksem rulliga niiduk.

Kaldoja hoiatab mind põgusalt ette, et kõndiTõtt-öelda ei näe väike niiduk, millega väljaku da tuleb palju ja niitmine võtab aega mitu tundi ära niidame (teise niidukiga toimetab Arikainen), – seega ärkan reede hommikul pisut varem kui välja väga erinev tavalisest muruniidukist, millemuidu, söön ära tavalisest märksa toekama kausi ga ilmselt ka paljud lugejad koduaias või maal on Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

26

JALKA JUULI 2020

TÖÖVARI tegutsenud. Peamisteks erinevusteks on selle küljes olev suur ja raske rull ja lõikamispõhimõte: kui koduseks kasutamiseks mõeldud niidukite all käib tavaliselt ringi üks suur tera, mis meenutab propellerit, siis vutiplatsi niidetakse sellise niidukiga, mis lõikab muruliblet justkui kääridega.

Kuidas sünnivad erineva ilmega muruvöödid?

Sel pildil on näha valget nööri, mis eristab üht- ja teistpidi niidetud muruvööte. Nagu taamal paistab, ei saanud see lõik niidetud päris sirgelt, kuid sellest ei olnud hullu – peaasi, et ühe vöödi lõikes saaks kogu muru niidetud ühte pidi. Vahel jäi vöödi keskele kitsas niitmata riba, mistõttu tuli niidukiga teha nii-öelda lisasirge.

Algul tundub jube keeruline niiduki töölepanek ja selle käsitsemine. Kuna niiduk on iseliikuv ja lükkama seda ei pea, nõuab kurvide võtmine pisut praktikat. Esimeste sirgete jooksul kõnnib Puusepp mu kõrval ja aitab pöörete ajal õigest kohast jätkata – erinevalt minu algsest arvamusest pole asi päris nii lihtne kui koduaias siksakkide tegemine. Tõmbame muru peale maha valge nööri: ühelt poolt nööri niidame ainult ühes suunas, teiselt poolt ainult vastupidises suunas. Kõik selleks, et niiduki küljes olev rull jätaks platsile vöödid, mis jätavad visuaalse mulje, justkui oleks muru iga kuue-seitsme meetri tagant kord heledam, kord tumedam. Tegelikult on lihtsalt libled tumedamal pinnal üht-, heledamal teistpidi rullitud. „See kõik on telepildi jaoks, et plats visuaalselt kenam välja näeks,“ selgitab Puusepp.

Selleks et nööri saaks iga kord õigesse kohta tõmmata, näidatakse mulle väikestviisi saladust, mida tavainimene staadionil tavaliselt ei märka – nende kohtade juures, kus nöör algama ja lõppema peaks, on küljetribüüni alumise otsa peale või suisa selle ette kivide peale tehtud musta värvi triibud.

Töö maht oleneb ilmast Kui meil ilmaga vedas ja vihmaga niitma ei pidanud, siis väljakumeistritel on mõistagi ette tulnud ka olukordi, kus tööd tuleb teha paduvihmas. „See, kui kaua muru niitmine aega võtab, sõltub mitmest asjast. Kui on väga märg, kipub ära lõigatud muru niiduki kogujas tükki minema ning koguja tühjendamine on vaevalisem – samuti kerib murusodi ennast ümber rulli,“ selgitab Arikainen.

Puusepp räägib aga, et vahel võtab tal muru niitmine kogu päeva hoopis muul põhjusel. „Hakkan ühest otsast niitma, aga telefon heliseb pidevalt taskus – kellelgi on midagi vaja siin, kellelgi seal. Vahel hakkan hommikul pihta, aga muid tegemisi tuleb nii palju vahele, et vaevu jõuan õhtuks valmis. Ükskord jäigi koondise mängupäeval muru niitmata, sest muid asju oli nii palju vaja teha – õnneks ei olnud sellest hullu, sest olime niitnud ka mängueelse trenni eel ja vahet ei olnud väga palju tunda. Kui siin aga UEFA superkarikas oli, olid UEFA inimesed konkreetsed: väljak on prioriteet number üks ja ühtegi meest selle arvelt vähemaks ei võeta!“

2020 JUULI JALKA

27

TÖÖVARI

MIHKEL PUUSEPP: „Esimene asi – ei näpi, ei käpi, ei topi!“

Niiduki rattad võetakse enne murule minekut küljest ära. Rattaid kasutatakse ainult selleks, et masinat oleks asfaldi või kivide peal lihtsam transportida.

A. Le Coq Arenal kasutatava niiduki lähivaade. Esiplaanil on näha lõiketerasid, mis muruliblesid „raseerivad“.

28

JALKA JUULI 2020

Ma pole veel jõudnud õieti pööramisrütmigagi ära harjuda, kui Puusepp ühel hetkel mulle ütleb, et ma jälgiks, kui Arikainen nööri sättimisel minu abi vajab… ja lahkub! Nüüd ma vist keeran küll midagi vussi… Õnneks läheb suures plaanis siiski kenasti. Ühe korra oleksin hakanud äärepealt valet pidi niitma, kuid sain siis ise viimasel hetkel jaole. Umbes veerand väljakut läks aega, et mustriga harjuda: kuna lõikasime liblet lühemaks vaid käputäie millimeetrite võrra, oli alguses aeg-ajalt pisut keeruline aru saada, millist osa on juba niidetud ja millist mitte – värvipimedal oleks seda tööd ilmselt märgatavalt keerulisem teha.

Niiduki põrin. Sada sammu ühtpidi, ümberpöörd, sada teistpidi – ja nii üle kahe tunni järjest.

Vahepeal väikesed pausid, et niiduki kogujasse kuhjunud murupuru traktori kasti kallata ja nööri asukohta vahetada.

Väljakumeistrid kipuvad nõustuma, kui väidan, et paar korda on seda tööd ju mõnus teha, aga igapäevaselt võib ruttu ära tüüdata. „Olen vist kümme korda nende niitmiste jooksul peas ajamasina leiutanud, aga kui niiduk seisma jääb, on kõik muidugi kui peoga pühitud,“ muigab Arikainen, viidates niitmistöö nürivõitu iseloomule. „Üks hea asi aga on: õllekõht kaob kiirelt ära!“

TÖÖVARI

Iga natukese aja tagant tuleb niiduki „murupaaki“ tühjendada – niidetud muru ei saa ju ometi staadionile maha jääda! Taamal jagab õpetussõnu Mihkel Puusepp.

Kuigi enne oli niidetud vaid kaks päeva varem, kogusime väljakult kokku kastitäie muru, mis kallatakse harjutusväljaku nurga ja A. Le Coq Arena parkla juures oleva prügikonteineri juurde. Seetõttu võib sealt mööda kõndides sageli päris ränka haisu tunda.

Pole ka ime: kui väljak lõpuks niidetud saab, näitab käekell saldoks üle üheksa ja poole maha kõnnitud kilomeetri, samme enam kui 15 000. Nii ei ole tõesti trenni vaja tehagi!

Joonetegu üllatab mitmel rindel

Kui muru on niidetud, algab järgmise väljakumeistri Riho Hermeti sõu. Teda tuntakse kui joontespetsi – garaažis on ta juba ilma järgi (märja ilmaga on tarvis kuivemat, kuiva ilmaga vedelamat värvi) valge värvi valmis seganud ning kui meie niitmisega lõpetame, on tema juba joonemasina välja ajanud ja hakkab koos Puusepaga valgeid nööre paika seadma. „A. Le Coq Arenal teeme alati kõik jooned korralikult, nööri järgi. Harjutusväljakutel teeme vahel ilma nöörideta, nii-öelda kiirelt,“ selgitab Hermet, kaaslastele Riks. Nöörid asetatakse maha eelmiste joonte keskele ning joonemasina „sihik“

Riho Hermet selgitab joonemasina tööpõhimõtet.

Masin on valmis seatud otsajoone värvimiseks.

hoitakse täpselt nööri kohal – nii on kõige lihtsam sirge joon maha joonistada. Kuna nööride asetamine ja nihutamine on paras töö – valgeid jooni on vutiplatsil enam kui 600 meetri jagu! –, siis läheb sellega omajagu aega. „Üks asi, mille peale paljud võib-olla mõelnud ei ole – kogu see valge värv peab lõpuks kuhugi minema. Kui platsi labidas sisse lüüa, siis mõnekümne sentimeetri sügavusel on kõik valge, värv jääb sinna,“ sõnab Puusepp.

Rahvusstaadioni mängueelsele joontemärkimise tööle jungat igaks juhuks ei usaldata – ning ma ei tea, kas söandaksingi. Selle asemel jälgin esmalt huviga, kuidas profid tööd teevad – taskus lubadus, et pärast saan harjutusväljakul ka ise mõnel lõigul kätt proovida.

Sirgete joonte tegemine ei tundu esialgu midagi keerulist – küll jälgin põnevusega, mis saab

2020 JUULI JALKA

29

TÖÖVARI

Aega läks, aga asja sai!

siis, kui kord jõuab keskringi ja karistusala küljes oleva kaare juurde. Minu üllatuseks ei tee Hermet teist nägugi, vaid tõstab joonemasina paika ja sõidab sellega „vaba käega“ perfektse ringjoone! „Eks see kogemusega tuleb – midagi võiks ju aastatega külge ka jääda,“ muigab joonespets, kui temalt selle kohta aru pärin. „Hooaja alguses ja üks-kaks korda hooaja jooksul mõõdame jooned uuesti üle. Ringjoonte puhul kasutame sirkli põhimõttel töötavat riistapuud, et joon kindlasti õigesse kohta saaks. Tavaliselt aga teen lihtsalt juba maas oleva joone järgi.“ Penaltipunktid, keskpunkt ja nurgakaared ei ole sealjuures joonemasina, vaid hoopis Arikaineni kätetöö. Ei midagi keerulist: täpselt 12 cm laiune (sest nii lai on väravapost, mille laiuse järgi tehakse kogu väljakule jooned) pintsel värviämbrisse, paar nõtket tõmmet ning kaared-punktid säravadki uuena.

Reim kiitis väljakut Järgmise päeva pärastlõunal madistavad niidetud platsil Premium liiga mängus FCI Levadia ja Tallinna Kalev. Levadia võtab kindla 4 : 0 võidu, peatreener Martin Reim lausub mängujärgses intervjuus nii: „Pall liikus, siin väljakul on hea söödumängu mängida.“ Kompliment niitmise kohta? Võtame vastu!

Järgmisel päeval said värskelt niidetud murul Markus Jürgenson (pildil) ja FCI Levadia 4 : 0 võidu Tallinna Kalevi üle.

Foto: Jana Pipar

Kui hiljem Hermetiga harjutusväljakule joonima läheme, saan aru, et joonte tegemine ei sobi sugugi igaühele. Nööri järgi joonemasinat juhtida tundub väljastpoolt kergem, kui see tegelikult on – kuivõrd jälgida tuleb ainuüksi nööri ja seda, kuidas värvimasin selle kohal liigub (ja niimoodi küljejoonte puhul üle saja meetri järjest!), on põrnitsemine päris intensiivne. Ma ei pilgutanud umbes minuti ajal, kui mööda küljejoont liikusin, mitte kordagi. „Mul on ka kuidagi nii välja kujunenud, et kui joont märgin, siis kõik ülejäänu on udune, fookuses on ainult sihik ja nöör,“ noogutab Hermet.

Kaarjoone tegemine osutub aga isegi debütandile ootamatult lihtsaks – kuigi joonemasin on oma suure värvipaagi ja bensiinimootoriga (et värv kantaks platsile ühtlaselt) suhteliselt raske, saab seda võrdlemisi lihtsalt kaare järgi pöörata.

Ootamatult keeruliseks kujuneb seevastu näiliselt üks lihtsamaid asju – maha tõmmatud nööri kokku kerimine! Enam kui saja meetri pikkune jupp tuleb seda kogu aeg pingul hoides väikese rulli ümber kerida ning samal ajal kui mina sellega jahmerdan, jõuab Hermet juba pool väljakut ära joonida. Vähemalt selline jääb mulje. Pole ka ime: minu jaoks on tegu väga erilise päevaga, väljakumeistritele aga osaga igapäevatööst.

Loe staadionimeistri Mihkel Puusepa kohta ka Jalka 2018. aasta veebruarikuu numbrist!

30

JALKA JUULI 2020

JALGPALL ON LAHE! 3.-7. august 2020

Päevane laager Kõigile 2008 – 2013 sündinud poistele ja tüdrukutele Nike särk, püksid ja põlvikud Eelnevat kogemust jalgpallis pole vaja Registreerimine alates 15. juunist www.jalgpall.ee

Hind 80 €

Lisainfo kodulehel ja epost suvelaager@jalgpall.ee

Liverpool

Senegal

Sadio ManĂŠ

Foto: Jana Pipar

Paide Linnameeskond

Eesti

Joseph Saliste

Foto: Jana Pipar

Levadia

Eesti

Trevor Elhi

Foto: Nick Potts/ PA Wire/PA Images/Scanpix

KLUBIJALGPALLI 4. juuli 2020 A. Le Coq Arena

KELL

12.00

KELL

13.15

FESTIVALIALA AVAMINE SPORTLAND ARENAL

NAISTE KARIKAFINAAL

KELL 16.00

TIPNERI KARIKAFINAAL

KELL 19.30

U19 ELIITLIIGA FINAAL ÃœRITUST TOETAB:

KLUBIJALGPALLI PIDUPÄEV

Pidupäev tuleb rohelise mänguga

Tänavu peetav klubijalgpalli pidupäev, mille raames peetakse ka kolm karikamängu, on esimest korda pühendatud rohelisele mõtlemisele ehk tavapärane festivaliala on seekord üles seatud PlayGreeni (mängime roheliselt – toim.) võtmes.

Tekst: Kadi Parts

S

el aastal toimub klubijalgpalli pidupäev 4. juulil ja festivaliprogrammist leiab nii juba tuttavaid tegevusi ka ka uusi vahvaid ettevõtmisi. Samamoodi nagu eelmistel aastatel pannakse püsti turg, kus saab soetada jalgpalliga seotud meeneid. Lastele mõeldud alal saab mängida põnevaid mänge ja kohal on ka laste suur sõber EJLi maskott Siil, kelle valvsa pilgu all meisterdatakse loodussõbralike materjalidega. Keskkonnasäästlikkuse aspekti aitavad tänavu rõhutada Eesti Pandipakend, mis tutvustab pakendite taaskasutamist, ja Tartu JK Welco, mis rajab Tartusse keskkonnasäästlikku staadionit. Lisaks on Tallinna Vee poolt kohal 500-liitrine paakauto, et kõik pidupäeva külastajad saaksid pärast aktiivset tegevust puhast vett juua.

Pidupäeva teema ja fookus on seekord keskkond ja see, kuidas jalgpallis roheliselt tegutseda.

Ka sel aastal on klubijalgpalli pidupäeva festivalialal avatud jalgpalliturg.

Foto: Jana Pipar

Klubijalgpalli pidupäeva festivalialal jagub huvitavaid tegevusi kogu perele.

Foto: EJL

PlayGreeni projekti raames kaardistatakse, kui palju kulub vahendeid – vett, energiat, toitu jne – kogu suurürituse korraldamiseks. Vabatahtlikest moodustatud tiim aitab kaardistada ka tekkiva prügi hulka ja seda, kas ja kuidas jäätmeid sorteeritakse, millise transpordiga inimesed üritusele tulid, millist toitu eelistatakse jne. Samuti mõõdetakse ja kaardistatakse EJLi poolt mängupäeval muruväljaku kastmiseks kulunud vesi, valgustusele kulunud energia jne. Andmete kogumiseks on välja töötatud küsimustik, mida palutakse täita nii festivali külastajatel, personalil, mängijatel kui ka koostööpartneritel.

Klubijalgpalli pidupäeval 4. juulil mängitakse ka kolm karikafinaali. Esimesena jooksevad A. Le Coqil murule naiste karikafinalistid, kelleks on tänavu Flora ja Tallinna Kalev. Poolfinaalis alistas Flora esindus kindlalt 11 : 0 oma duubeltiimi, Kalev mängis seisuga 2 : 1 üle liigakaaslase Saku Sportingu.

Evald Tipneri karikavõistluste finaalis näeb tänavu Flora ja Narva Transi vastasseisu. Mullu karikavõitjaks kroonitud Trans võitis enne jaanipäeva peetud poolfinaalis 4 : 1 Tallinna Kalevit, Flora mängis omakorda 4 : 2 üle esiliigas palliva Elva meeskonna.

Kolmanda finaalina on pidupäeva õhtul kavas noormeeste U19 eliitliiga meistriliiga finaal, kus kohtuvad Tartu Tammeka ja Tallinna Legion. Loe noorteklassi finaalist pikemalt lk 10.

Naiste finaal algab 4. juunil kell 13.15, meeste finaalis pannakse pall mängu kell 16, U19 eliitliiga meistriliiga karikafinaaliga alustatakse kell 19.30.

2020 JUULI JALKA

39

AKADEEMIA

Arte akadeemia esimene lend. Fotol esireas vasakult: Kristofer Robin Grün, Ramon Smirnov, Romet Kaupmees, Romet Mathias Kivestu, Oliver Niit. Teine rida vasakult: Siim Leier, Jevgeni Radionov, Georg Pank, Aleksander Filatov, Oskar Hendrikson. Kolmas rida vasakult: Hugo Palutaja, Markus Vetto, Markus Riisenberg, Fjodor Melehhov, Mark Terehhov. Neljas rida vasakult: Egert Pootsik, Oliver-Aleksander Otti, Roman Teljakov, Daniil Golovatš, Tauri Bachmann. Viies rida vasakult: Rinno Saviir, Adrian Mõttus.

Edukalt alustanud jalgpalliakadeemia

saatis esimese lennu teele Arte gümnaasiumi ja Eesti Jalgpalli Liidu vahelise koostöö tulemusena lõpetas sel kevadel esimene põhikoolilend jalgpalliakadeemia poisse.

Akadeemia juhataja Marko Lelov ja peatreener Marko Pärnpuu kinnitavad kui ühest suust, et projekt on käivitunud suurepäraselt.

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Anna Andreas

K

ui gümnaasiumiosas on Artes jalgpalliklassid tegutsenud juba kaheksa aastat ning neist on võrsunud A-koondislased nii meeste kui naiste seas, siis põhikooliosas on jalgpalliakadeemia võrdlemisi uus nähtus: kaheksandasse klassi läksid esimesed vutipoisid 2018. aasta sügisel.

Seesama lend saigi juuni keskel A. Le Coq Arenal toimunud lõpuüritusel pidulikult teele saadetud.

Kui gümnaasiumi jalgpalliklassides on rõhk sellel, et kool toetaks noorte jalgpalliteed, siis akadeemias on kool ja trenn üheks seotud. „Kõige suurem erinevus on see, et kui poisid teevad

40

JALKA JUULI 2020

akadeemias meiega nädalas neli pallitreeningut ja kaks fitnessitrenni, siis gümnaasiumis on olukord vastupidine: jalgpalliklassiga teevad nad nädalas üks-kaks trenni, treenimise raskuskese läheb klubisse tagasi,“ selgitab Pärnpuu.

Jalgpalliakadeemia koosneb praeguse seisuga kaheksandast ja üheksandast klassist, kus poistele on loodud kõik võimalused olla edukas nii õppetöös kui jalgpallis. Koolipäeva lõpus viib buss noored jalgpallitrenni, mille järel saavad soovijad kasutada õpiabi teenust. Süüa pakutakse kolm korda päevas: hommikul, lõunal ja pärast treeningut.

Marko Lelovi sõnul on selline lahendus hästi toiminud. „Lastevanematelt oleme saanud väga positiivset tagasisidet. Nende jaoks oli tähtis, et nad said lapse kella kuue ajal õhtul kätte ja selleks ajaks oli tal õpitud, treenitud ja söödud. Oleme rõhku pannud päeva kompaktsusele.“

Kolmveerand lõpetanutest jätkab Artes

Õpiabi teenuse abil on noorte jalgpallurite õppeedukus saavutanud Lelovi sõnul väga hea taseme. Akadeemia õpilased läbivad hommikupoolikul täpselt samasuguse tunniplaani nagu nende eakaaslased.

AKADEEMIA „Oleme toonitanud ja rõhutanud, et õppimine on väga tähtis. Ei ole nii, et tuleb jalgpallur, kes tahab ainult jalkat mängida. Tarku jalgpallureid on meile vaja ja õpitase on meil igal juhul hea – jalgpalliklass on Arte koolis keskmiselt õppeedukuselt parim klass! Lastevanemad on ka tõdenud, et õpetajad on olnud head partnerid, ja see innustab lapsi rohkem õppima. Võib öelda, et mingisugune barjäär on murtud: akadeemiasse tuleb uuel aastal ka kaks eliitkooli poissi. Vanemad saavad aru, et meie päevakava ja võimalus sporti teha tasub ära. Eliitkoolis võib näiteks olla nii, et võistlustele pääsemine on raskendatud.“ Kui gümnaasiumi jalgpalliklassides on olnud ka tüdrukuid, siis akadeemiat on esialgu alustatud vaid poistega. „Algul kartsime, et ainult poistest koosnev klass ei pruugi olla hea idee, aga nad toetavad üksteist väga palju nii jalgpallis kui õppimises,“ meenutab Lelov. „Konkurents on kõva mõlemas keskkonnas. Halbu hindeid ei ole enam popp saada, vaid neid üritatakse kiiresti likvideerida. Edukas tahetakse olla nii jalgpallis kui õppimises. Meil on poisse, kes olid puhtalt viielised ja nelja-viielised.

Paar-kolm tükki olid, kel oli mõni kolm ka sees, aga õpitugi on väga hästi kaasa tulnud ja tulemust andnud. Ükski lapsevanem pole meile öelnud, et nad koolivahetust kahetseksid – täpselt vastupidi.“ „Enam kui kolmveerand põhikooli lõpetanud poistest läheb edasi ka Arte gümnaasiumisse.

Poisid tegid juba õppealajuhatajale ettepanekuid, milliseid tüdrukuid võiks nende klassi tuua,“ naerab Lelov. „See on huvitav periood: kui kaheksandas klassis hoitakse väga kokku – et meie poisid –, siis üheksanda lõpus hakkavad tekkima küsimused, et kus on tüdrukud ja mis edasi saab. Seda arengut on lahe näha.“

Akadeemia moodustab suure osa koondisest

Lilli Arumäe, Tallinna Arte gümnaasiumi õppealajuhataja: Jalgpalliakadeemia ja Arte gümnaasium on jõudnud esimese lennuni tänu tihedale koostööle. Aivar Pohlak on ühes oma intervjuus öelnud, et Eesti jalgpall vajab tarku mängijaid. Siit nad tulevad: 22 noort jalgpallurit, kes on targad, töökad, loovad ja täis tahtmist arendada ennast nii jalgpalliväljakul kui ka koolipingis. Olen kindel, et paljudest kuuleme õige pea kui parimatest väravaküttidest või puurilukkudest. Soovin noortele kõigi soovide täitumist.

Arte akadeemia taustajõud: esireas vasakult õppealajuhataja Lilli Arumäe, akadeemia juhataja Marko Lelov, Arte gümnaasiumi direktor Sirje Erbal, klassijuhataja Arvis Kiristaja, fitnessitreener Hendrik Nälk. Tagareas vasakult: füsioterapeut Jürgen Masing, väravavahtide treener Mairon Pihor, akadeemia peatreener Marko Pärnpuu, väravavahtide treener Andrus Lukjanov, treener Andres Oper.

Praeguse seisuga koosneb akadeemia suuresti Tallinna poistest. Klubid, kes saavad mängijad endale reedest pühapäevani, on projektiga suures osas hästi kaasa tulnud.

Akadeemia peatreener Marko Pärnpuu hindab, et umbes pooled akadeemias põhikooli lõpetanutest kuuluvad omavanuste koondisesse, ja peale selle on mitu mängijat nii-öelda piiripealsed.

„Sellise akadeemia loomine oli sada protsenti õige otsus. Saime poisse kõvasti treenida, poisid ise said trenni teha sellisel tasemel ja selliste võimaluste juures, mida teised selles vanuses noored üldjuhul ei saa. Abipersonali hulk, taristu, varustus, medpersonal – kõik on tipptase. Tänu sellele on meil ka klasside kokku panemine üha kergem,“ kiidab Pärnpuu.

Samas on õhus ka väike murekoht: akadeemia kestab vaid üheksanda klassini. Kuna gümnaasiumieas liigub raskuskese tagasi klubidele, ei pruugi kõigil poistel treeningutingimused enam nii head olla. „Mõne poisi pärast natuke süda valutab, aga õnneks on päris palju ka neid, kelle puhul ei saaks öelda, et tingimused tunduvalt kehvemaks läheksid.

Võimaldasime juba praegu mõnele üheksanda klassi poisile teistest rohkem klubi juures treenida, sest nad sisenesid juba meestejalgpalli. Seetõttu lõpeb akadeemia osa üheksanda klassiga ära – edasises vanuses oleks sisuliselt mõeldamatu, et nad nii vähe aega klubiga koos oleksid,“ selgitab Pärnpuu.

Kui esialgu räägiti jalgpalliakadeemiast kui prooviprojektist, siis nüüd on kindel, et samasuguseid võimalusi pakutakse kaheksanda ja üheksanda klassi jalgpalluritele ka tulevikus. „Ma ei ole sellest tegelikult kordagi mõelnud kui pilootprojektist, et vaatame alguses, mis saab, ja otsustame, kas jätkame. Piloot oli ta ainult selles mõttes, et tegu oli esimese aastakäiguga.

Oli selge, et teeme kõik selleks, et see projekt jätkuks,“ räägib Pärnpuu. „Kui me nende poistega alustasime, siis me arvasime, mis saada võib. Nüüd me teame, mis saada võib.“ Loe jalgpalliakadeemiast lähemalt ka Jalka 2019. aasta 4. numbrist.

4,2

55 jalgpallurit

Romet Kaupmees

oli keskmine hinne, millega pääses Arte gümnaasiumi jalgpalliklassi.

käis lõppenud õppeaastal Arte akadeemias: 22 õpilast üheksandas, 23 kaheksandas klassis.

tegi esimese Arte akadeemia õpilasena Premium liiga debüüdi, sekkudes 30. mail Tallinna Kalevi kohtumises FC Flora vastu. Peale tema on akadeemia poistest meesteliigades debüteerinud veel 11 mängijat.

2020 JUULI JALKA

41

MÄNGIJA LUUBI ALL

Tristan Toomas Teeväli Koduseks EMiks valmistunud U17 koondise rivistusse kuulus ka Tristan Toomas Teeväli, kes igapäevaselt esindab Premium liigas Tallinna Kalevit. Noort poolkaitsjat iseloomustasid tema pikaajaline treener Atko Väikmeri ja U17 koondise loots Norbert Hurt. ÕHUVÕITLUS

VÄLJAKUNÄGEMINE

Norbert Hurt: Kindlasti üks tema trumpe. Ta oskab väga hästi ära kasutada oma keha ja on hea ajastusega. Õhuvõitluses on ta selgelt väga tugev mängija.

Atko Väikmeri: Tugeva kehaehitusega enesekindel hea võitleja.

Norbert Hurt: Arukas mängija, suudab hästi mängu lugeda.

Atko Väikmeri: Tema suur tugevus.

VASTUPIDAVUS

Norbert Hurt: Töövõime on pigem hea, mängudes ei teki probleeme sellega, et kergesti ära väsiks. Suurel tempol tööd võiks rohkem teha ja olla mängudes aktiivsem, teha platsil rohkem tegevusi.

Atko Väikmeri: Alati valmis mängima terve mängu.

JÕUD

Norbert Hurt: On tugev mängija ning suudab seda omadust väga hästi realiseerida; kehakontaktides on ta mängija, kes pigem võidab duelle.

Atko Väikmeri: Vaimselt väga tugev, füüsiliselt tugev.

TEHNIKA

SISU

Norbert Hurt: Ta on pigem suurem ja jõulisem mängija, aga selle juures ei jää tugevates mängudes tehniliselt hätta.

Väikeses alas tuleb edukalt toime, et leida häid lahendusi.

Atko Väikmeri: Tristan on alati olnud palliga enesekindel tegutseja. Ta on rikkaliku tehnilise arsenaliga mängija, kes on hea rünnakul ja mängu ülesehitusel, väga hea palli katmisel ja palliga triblamisel. Tehniliselt mitmekülgne, vaimselt võimekas võitjatüüp, ta on suuteline mängima mitmel positsioonil, kuid noorteklassis on pigem ründav keskväljamängija.

Norbert Hurt: Sisu on selles mängijas palju, ta on mentaalselt tugev. Teab oma oskuseid ja suudab neid ära kasutada. Temaga on väga lihtne koostööd teha, on väga hästi õpetatav mängija. Samuti on ta liidritüüpi mängija.

Atko Väikmeri: Tristan on olnud esimesest päevast alates meeskonna liider riietusruumis ja hea tasakaalukas kaptenimaterjal väljakul.

LIIKUVUS

Norbert Hurt: Mängudes võiks olla oluliselt aktiivsem. Tipptasemel mängud nõuavad rohkem aktiivsust ja jalgpallilisi tegevusi platsil.

Atko Väikmeri: Väga hea väljakunägemine ja mängulugemisoskus hoiavad teda alati mängus sees, hoolimata sellest, kui kaugel mänguvahend asub.

SÖÖT JA LÖÖK

Norbert Hurt: Kuna ta on väga enesekindel ja julge, suudab söötudega leida häid lahendusi, aga puude võiks tehniliselt olla teravam ja sööt kiirem. Löögi puhul on nii, et kui on ruumi, suudab tugevalt lüüa, aga oleks vaja vaeva näha sellega, et pääseks rohkem löögipositsioonile, ja seal olles ka rohkem lüüa.

Nii söödu kui löögi puhul võiks rohkem mõlemat jalga harjutada.

Atko Väikmeri: Tristanil oli kandev roll rünnaku ülesehituse juures, lisaks oli tema roll tekitada kiiremaid käike pikemate söötudega. Mängus olid karistuslöögid ja penaltid tema vastutusala. Lisaks heale väljakunägemisele on võimeline mängima pikka söötu mõlema jalaga ja võimeline lööma väravale mõlema jalaga.

KIIRUS

Norbert Hurt: Selge on see, et ta ei ole kiire mängija, aga kui koondises on mänginud kaitsva poolkaitsjana, siis selle positsiooni jaoks on tal piisavalt hea kiirus.

Atko Väikmeri: Esimestel sammudel keskmine, hea peale esimest viit meetrit.

5 4 3 2 1 0

5

Väljakunägemine

42

JALKA JUULI 2020

4,5

Vastupidavus

5

5

5

5 3,5

3,5

Liikuvus

Tehnika

Õhuvõitlus

Jõud

Sisu

Kiirus

4

Sööt ja löök

MÄNGIJA LUUBI ALL

Merelembene enesekindel

lõvi

FOTOD: Jana Pipar

CV Sündinud: 19.05.2003 Positsioon: poolkaitsja Klubi: Tallinna Kalev Endised klubid: MRJK/Viimsi Treenerid: Olev Reim, Ivo Lehtmets, Atko Väikmeri, Aleksandr Dmitrijev, Liivo Leetma, Jan Harend, Norbert Hurt Koondis: U16 4/0, U17 10/0

Kes on hetkel maailma parim jalgpallur?

Minu arvates on ja jääb selleks Cristiano Ronaldo.

Väga imetlen tema töövõimet ja seda, kuidas ta näeb enda kallal vaeva, et parim olla. Ta on kogu aeg motiveeritud tööd tegema.

Kui oleksid loom, siis kes?

Lõvi, sest ta tundub enesekindel loom. Vahel ta puhkab, aga on siiski väga töökas ja kui ta midagi tahab, siis ta teeb kõik, et seda saada.

Millist spordiala sa kunagi harrastada ei tahaks?

Raske küsimus, aga üks ala, mis mind eriti ei kutsu, on veepall. Mulle üldiselt sportlik ujumine ka ei meeldi: supelda on lõbus, aga kiirel tasemel ujumine pole mulle mõeldud.

Kas oleksid pigem näitleja, laulja või kirjanik?

Näitleja. Koolis on olnud hetki, kui on vaja rohkem lava peal tegutseda, näiteks õhtujuht olla. Kirjanikuamet tundub liiga palju istumist ning laulja jaoks mul lauluhäält väga pole.

Kellega tiimikaaslastest tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?

Kaspar Lauriga: vaataksin üle, kuidas kaitseväes asjad käivad, sest ühel hetkel peab vist ise ka sinna minema.

Kas mets või meri?

Eelistan merd. Elan ise ka mere ääres ja see on mulle lähedane.

Mida võiks sinunimeline bränd toota?

Jalanõusid või riideid. Jälgin üsna palju, mida ma kannan, nii et siis võiks isegi ju olla võimalus, et kellelegi veel meeldiks see, mida ma toodan.

Mida sööd, kui sul on nii-öelda patupäev?

Kui seda ette tuleb, siis luban endale pitsat. Eelistan pepperoni-pitsat, sest sellega ei saa väga viltu minna.

Mis on sinu parim ja halvim omadus mängijana?

Tugevusena tooks välja selle, et ma ei anna kunagi alla. Teen kõik oma asjad ilusti lõpuni. Parandada saaks seda, et enda kallal veel rohkem vaeva näha ja paremaks saada.

Atko Väikmeri: „Julge võitleja ja meeskonna liider, kapten.“

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Kui mängisime Eesti U17 koondisega Hispaania vastu.

Avapoolajal jäime kiirelt 0 : 2 kaotusseisu, aga garderoobi minnes tundsime, et midagi pole veel läbi ja 45 minutit on aega. Tagasi minnes suutsime kiirelt ühe värava tagasi lüüa ja ka viigistada ning siis tundsime, et võib tulla võit, sest meil oli hea hoog sees. Kui lõpuks ühe värava veel lõime ja 3 : 2 võitsime, oli väga hea tunne.

2020 JUULI JALKA

43

TREENER RUBRIIK

Marie Pau:

Marie Pau kannab uhkusega Elva vormi nii treeneri kui mängijana.

Foto: Aili Alber (Fotail.ee)

enne tuli hirm, siis läks lõbusaks FC Elvas tegutsev noortetreener Marie Pau hetkel täiskasvanute juhendamise poole ei vaata, vaid on rahul sellega, et saab tegeleda lastega. Treeneritöö algusest meenutab noor neiu, et enne puges naha vahele väike hirm ja alles seejärel läks juhendamine lõbusaks.

hakatist ka üllatus, kui ta kiirelt vette visati. Nimelt oli üks toonane noortetreener siirdumas kaitseväkke ja nii oli vaja uut juhendajat 11–14aastastele tüdrukutele. „Oli suhtumine, et proovime: viskame su vette ja vaatame, kuidas ujuda oskad,“ meenutab Pau, kuidas ta kiirelt omale esimese treeningurühma sai. „Sain ainult paar nädalat käia kõrvalt vaatamas ja õppimas, siis pidin juba alustama. Alguses oli pigem uudishimu ja tuli sisse väike hirm, alles seejärel läks lõbusaks. Sain Tekst: Kadi Parts aru, et see ongi see, mida päriselt teha tahan.“ Esimestest sammudest meenutab Pau, et kuna rühmas olid suure vanusevahega tüdrukud, oli algpall pole ainuke spordiala, millega 22aastakohati keeruline kõikide mängijateni jõuda. Tema ne Marie Pau on jõudnud tegeleda: proovinud sõnul võtsid nooremad ta kohe hästi vastu, aga on ta ka saalihokit, tegelenud erinevate tant13–14aastastele pidi end ligikaudu aasta aega sudega ja mitu aastat mänginud tennist. Jalgpalli tõestama, et ta päris omaks võetaks. Enesekehjuurde jõudis ta 2014. aastal, kui õde Laura asus testamist on noorel treeneril vaja ka tänavu, kui mängima Tartu Tammekas ja Marie treeningule ta esimest korda treenib poisse. Nimelt kaasa läks. Pau meenutab, et toona võlus on Pau hoole all sel aastal 2008.–2012. teda jalgpalli juures emotsioon, ja nii on ka sünniaastaga tüdrukud ja 2010.–2011. praegu. „Iga asi, mida teed, olgu see hea aasta poisid. „Tüdrukud kuulavad pavõi halb, toob kaasa nii suure emotsiooni,“ remini ja saavad ühe-kahe korraga aru, selgitab noor treener. „Tegemist ei pea JALGPALLI MÕISTMINE: poistele tuleb rohkem seletada ja ennast olema sinu enda mänguga, vaid võib olla „Tahaksin mõista, kuidas kehtestada, et sind kuulataks,“ võrdleb ka lihtsalt kaasaelamine. Mul pole ühegi Pau. teise alaga nii suurt emotsiooni tekkinud.“ oma tüdrukutega jõuda Samas lisab ta, et üks treeningurühm suurde jalgpalli ja kuidas täiendab tema jaoks teist ja vastupidi: Treener versus mängija juba praegu lisada „Mulle meeldib, et enne on mul trenn Pau treenis gümnaasiumi ajal ka teisi, kui hakkas Nõos oma kooliõdedele trenne läbi detaile, mis aitaksid sinna poistega, kes madistavad, ja kõik saavad oma energia välja elada. Poisid on väga viima. Mõne aja möödudes võttis temaga jõuda.“ elavad ja igaühel on oma vimkad. Pärast ühendust Elva treener Andrus Meinart, neid tulevad trenni tüdrukud, kes on pigem rahulikes pakkus võimalust Elva klubiga ühineda. Pau kud ja keskenduvad hästi. Need on kaks täiesti erimeenutab, et algus oli veidike kõhe, sest esimesel nevat maailma.“ treenerite koosolekul sattus ta segadusse. „Mina Kaks eraldi poolust on Pau jaoks ka tema oma olin harjunud mõtlema, et keegi on 12- või 14aasjalgpallimaailmas, sest ta esindab ka Elva naistane, aga seal rääkisid kõik ainult sünniaastatega konda. 2015. aastal Tammeka duubli eest mängi– see ajas segadusse,“ naerab Pau. nud Pau selgitab, et tegi kooliajal kaks hooaega Esimesel koosolekul tabas värsket treeneri-

J

44

JALKA JUULI 2020

TREENER pausi, kuid alates 2018. aastast jõudis tagasi palliplatsile, sest tundis treenerina, et tema tase pole enam nii hea, kui võiks. Ta lisab, et tagasi treeningutele naasmine tähendas, et ta suutis noortele paremini harjutusi ette näidata ja vajaliku informatsiooni neile kohale toimetada. Kuigi treeneri-mängija skaalal paigutab Pau ennast täpselt keskele, siis kohati juhtub ikka, et ka oma naiskonna juures lööb treener välja. „Nii trennis kui mängudel juhtub, et hakkan vaatama, mida keegi teine teeb, ja tahan teda aidata, kuigi olen ise olukorras, kus pean ennast jälgima,“ naerab Pau. „Siis tuleb endale öelda, et oled parajasti mängija ja tuleb keskenduda ühele asjale!“

Suure jalgpalli mõistmine

2017. aastal Elvas esimeseks naistreeneriks saanud Pau on enda sõnul oma hoolealustele nii sõbranna kui nõudliku juhendaja eest: enne ja pärast trenni võivad lapsed oma murede ja rõõmudega tema poole pöörduda, aga treeningu ajal jutustamist pole. Üheks kõige raskemaks aspektiks oma töö juures peab noor treener seda, et läheneda tuleb osata erinevatele lastele. „On meeletult palju lapsi, kellel kõigil on eri mured,“ sõnab Pau. „Sa pead oskama nendega suhelda ja see paneb kohati korralikult proovile.“ Teise aspektina toob Elva treener välja jalgpalli mõistmise. Ta selgitab, et praeguste gruppidega sujub töö hästi, kuid ta tahaks omada paremat arusaama nii-öelda suurest jalgpallist. „Tahaksin mõista, kuidas oma tüdrukutega jõuda suurde jalgpalli ning kuidas juba praegu lisada detaile, mis aitaksid sinna jõuda. Selle jaoks tahaksingi paremini mõista seda, kuidas suur jalgpall toimib,“ räägib Pau. Oma kõige uhkemaks momendiks peab Elva noortetreener oma mängijate arengut: seda, kui keegi liigub uue treeneri juurde ja on näha, et senistest õpetustest on midagi kaasa võetud. Äärmiselt südantsoojendavana meenutab Pau sedagi, kuidas ta treenis naisharrastajaid, kes polnud varem jalgpalliga üleliia palju kokku puutunud, kuid on praeguseks jõudnud Elva naiskonda, kus nad on Paule tugevad vastased.

Uhke saavutus on 22aastasel treeneril ette näidata ka 2018. aastast, mil ta valiti Elva klubi aasta tegijaks. Pau sõnul oli tol aastal tema jaoks palju uut nii treeneri kui ka turniiride korraldajana, mis on veel üks amet, mida neiu Elvas peab. „Mulle meeldib, et saan nullist alustada ja kõik sada vajalikku punkti ära täita, ning kui turniiripäev kätte jõuab, siis näen, kuidas kõik toimib. Siis tunned, et oled midagi hästi teinud. Samuti on see hea vaheldus treeneritööle,“ räägib Pau.

Treener Marie Pau oma väikeste hoolealustega turniiril.

Foto: Marko Parksepp

Ka mitu tänavuse hooaja eesmärki on seotud turniiridega ehk Elva Cupi ja Elva Indoor Cupiga, millest esimesel keskendutakse nüüdsest rohkem noortele ning teisel on nii nais- kui meesharrastajate jaoks sisse viidud mitu muudatust. Pau sõnul tulevad mõlemad turniirid veelgi põnevamad kui varem. Selle aasta eesmärgid on neiul paigas ka oma treeningurühmadega: esimest aastat poistetreenerina töötades soovib ta aegamisi luua hea õhkkonna ja sujuva koostöö, tüdrukute puhul suunata nooremaid lapsi vanemasse gruppi ja seal omakorda suurendada satsi tuumikut.

Jalgpallihuvi on Pau sõnul Elvas korralik: aastas korra tehakse suuremat värbamistööd, kuid üldiselt jõuavad lapsed omal initsiatiivil trennidesse üsna hästi. Elva klubi korralik kogukond, mille UEFA pärjas mullu Best Grassroots Clubi auhinnaga (parim rohujuuretasandi klubi – toim.), on see, mis Paud veel vähemalt mõnda aega LõunaEestis hoiab. Ta tunnistab, et kui lõpetab kahe aasta pärast Tartu ülikoolis kehalise kasvatuse õpetaja eriala, ei pruugi ta muude klubide pakkumistele eitavalt vastata, kuid üks tingimus on, et sealgi oleks korralik kogukonnatunne.

Tulevikku vaadates ütleb Pau, et hetkel ta täiskasvanute juhendamisele ei mõtle, sest on veel liiga noor. „Õpin ju kehalise kasvatuse õpetajaks ja tunnen, et just noortega töötamine meeldib mulle tohutult. Ehk kunagi tulevikus võin proovida näiteks U17 tüdrukute juhendamist ja siis edasi vaadata.“

1346

EJL D

Laura Pau

minutit käis Marie Pau mullu väljakul Elva naiskonna eest.

kategooria treenerilitsents on hetkel Marie Paul.

ehk Marie õde on samuti Elva klubis treener.

2020 JUULI JALKA

45

PERSOON

Kuldmedalist Kokla jalgpallist loobuda ei kavatse Paide Linnameeskonna esindus- ja duubeltiimis palliv Joel Kokla teeb asju täiega: olgu selleks siis jalgpall, õppimine, puutöö või kokandus.

sid. Hiljem oli nii, et kui pärast kooli läksin üldjuhul trenni, et kooliväsimus välja elada, siis trenniväsimust elasin kodus puutööga välja. See ei nõua erilist füüsilist pingutust, pigem mõttetööd ja rahulikku nokitsemist. Sealt see hobi on tulnud.“ Kui hiljuti teatas Nõmme United, et Koklate perekond valmistas klubile teqball’i-laua (lauatenTekst: Raul Ojassaar Foto: Hele-Mai Alamaa niselaadne mäng jalgpalliga), mille peale oli autogrammi pannud J. Kokla, arvati mitmel pool, et tegu on Joeli vanema venna Janiga, kes sai mängu ellega oli selline lugu, et mul oli tegelikirja isegi A-koondises, ent lõpetas 2017. aastal terkult ühes aines – akadeemiline inglise vislikel põhjustel karjääri. Tegelikult ei olnud tegu keel – neli. Mul ei olnud kuldmedal kuei Jani („Mul on kaks vasakut kätt!“) ega Joeli, vaid nagi eesmärgiks olnud, tegin lihtsalt kõike nii häsjust isa Janeki projektiga. Pojad aitasid küll kaasa, ti, kui sain. Ühel hetkel tuli kooli poolt pakkumine kuid põhitöö tegi ära pereisa. seda hinnet parandada – võtsin Peres kasvab sealjuures veel selle vastu, õppisin juurde ja sain üks J. Kokla: 2008. aastal sündihakkama,“ räägib värskelt 19aasnud Jens, kes liigub samuti ventaseks saanud Kokla, kes lõpetas dade jälgedes, mängides Nõmme Tallinna prantsuse lütseumi läbi ja Unitedis.

HARRASTUSTE SÜMBIOOSIST: lõhki viielisena – kuldmedaliga. „Ma arvan, et Jan on meist kõige „Kui pärast kooli läksin üldjuhul Vähe sellest. Gümnaasiumi jalgpalliintelligentsem – tal oli vutrenni, et kooliväsimus välja elada, tianne kõige suurem,“ arutleb Joel. lõpus tuli abiturientidel kaitsta lõputöö. Kokla ei ole lihtsama siis trenniväsimust elasin kodus „Minul polnud annet nii palju kaavastupanu teed mineja: ta meissa antud, aga oli raudne töötahe: puutööga välja.“ terdas oma kätega nullist valmis selle, mida pea ei võtnud, korvajuugendstiilis kanapee. Maakeeli: ühe väga peene sin jalgadega. Väiksem vend on sümbioos. Praegu ja keeruka diivani. mängib ta tagumises liinis ääre- või keskkaitsjana „Kaitsmine oli selle aasta jaanuaris, aga kanaja sealt on vahel päris häid sööte tulnud. Võibolla peed hakkasin tegema 2018. aasta augustikuus, sest on kõige kõvem Kokla hoopis sealt tulemas!“ teadsin, et mida varem alustada, seda parem. Ei pea Kuigi puutöö tuleb Joelil hästi välja, ei taha ta kiirustama,“ meenutab Kokla. „Tegu on sellise eletisleriks õppima minna. „Mulle meeldib ehituslikgantse mööbliga. See on küll mõeldud kolmele iniku poolt endale ise selgeks teha. Praegu on plaamesele, aga üldjuhul istub sellel üks inimene peal.“ nis minna TalTechi materjalitehnoloogiat õppima Kui esialgu asus kanapee kooli ruumides, siis praegu on peen mööbliese noormehe kodus. Otsest plaani, mis sellega ette võtta, praegu ei ole.

Kanapee tõi presidendi kutse „Eks see ole nišitoode. Kellelgi peab olema hea „Kui lõputöö kaitstud sain, tõmbasin joone alla ja mõtlesin, et sobiv koht, kuhu seda panna.“ nüüd on sellega kõik. Juhendaja ütles aga, et mul oli päris hea Oksjonile? töö ja selle võiks paarile konkursile saata. Mõtlesingi, et mis ta „Olen pakkumistele avatud!“ mul ikka sahtlis seisab – teen ära. Üks konkurss oli ajalooalaste uurimistööde võistlus, mille oli välja kuulutanud president Kersti Puutööpisik geenides Kaljulaid. Ühes kategoorias olid uurimistööd, teises loovtööd Huvi puutöö vastu pärineb Kokla sõnul isalt Janekilt, – loovtöö kategooria võitsin ära ja üheks auhinnaks oli presidendi roosiaia vastuvõtt – minuga koos oli seal paarkümmend keda poeg nimetab kuldsete kätega meheks. „Ta on õpilast. Väga vahva kogemus!“ räägib Kokla. meil kodus valmistanud igasuguseid kappe ja muud „Sellega sai trennis ka nalja – Slava (Paide peatreener taolist. Eks olin tema kõrvalt üht-teist näinud. Kui Vjatšeslav Zahovaiko – toim.) teadis, et ma seal käisin, ja küsis viiendas klassis tulid puutöötunnid, siis hakkasin pärast, et kuidas oli ja kas pilti ka tehti. Kui mulle ühel hetkel internetist ideid otsima ja neid tunnis realiseerima. pildid saadeti, siis mõtlesin, et saadan Slavale ka. Kui järgmisel Alguses oli puutöö rohkem suvine hobi: kui aega päeval trenni läksin, leidsin pildi riietusruumi seinalt!“ tekkis, siis meisterdasin. Tegin näiteks metsas vibu-

„S

46

JALKA JUULI 2020

PERSOON

Joel Kokla

S체nniaeg: 20.06.2001 Koduklubi: Paide Linnameeskond Varasemad klubid: Operi JK, N천mme United Positsioon: kaitsev poolkaitsja Koondisekarj채채r: U19 7/0, U17 13/0, U16 2/0

2020 JUULI JALKA

47

PERSOON

Kesküla: selline mängija on iga treeneri unistus

TIHEDAST GRAAFIKUST: „Õpetajad teadsid, et kui mind koolis pole, siis olen trennis – ja kui mind trennis pole, siis olen koolis.“

Nii Jan kui Joel Koklat lapsest saati treeninud Erki Kesküla ei hoia ülivõrdeid tagasi. „Selline mängija on iga treeneri unistus. Kõiges, mida ta ette võtab, saavutab edu – ja vajadusel läheb selleks kasvõi läbi seina. See hirmkõva tahtmine on ilmselt Joeli kõige suurem pluss.“ Kui Joeli vanem vend Jan siirdus Kesküla käe alt Nõmme Unitedisse, sõnas treener, et Jan Kokla jalgpalli juures hoidmine hakkab olema katsumus. Kas vennad Koklad on selles mõttes sarnased? „Eks see ole nende pere „viga“, aga see on ju tegelikult ainult hea, kui sportlasel on midagi, millega tegeleda, kui spordis mingil põhjusel tippu ei jõua.“ Foto: Jana Pipar

– usun, et see tuleks disaini poolest kasuks. Seal on veel selline võimalus, et kui selles bakalaureusekraad kätte saada, siis on võimalik magistrikraad teha tootedisainis.

Teine võimalus oli minna kohe EKAsse tootedisaini õppima, aga olen kuulnud, et seal on palju rühmatöid ja väga kunstiline lähenemine – seda ei pruugi aga olla võimalik trennidega ühildada.

Mulle sobibki rohkem selline üksi õppimine ja asjade iseendale selgeks tegemine. See tuli hästi välja ka 12. klassis, kui trennid olid kaks korda päevas ja tundidesse jõudsin päris harva.“

Meisterlik ajaplaneerija

Kokla on endale eesmärgiks võtnud, et peale õppimise ja jalgpalli tahab ta ka oma hobidega võimalikult palju edasi tegeleda. „Ma ei ole ühe asja pärast tahtnud teisele käega lüüa. Ühelt poolt meeldib jalgpall, teiselt poolt puutöö ja kolmandalt poolt ka kokandus. Teen täpselt kõhutunde järgi – kui ühel hetkel peaks see tervisele hakkama, siis tasub ehk mõelda, aga praegu ma seda ei tee.“ Üliedukas õppimine ja Eesti mõistes tipptasemel jalgpalli mängimine tunduvad juba eraldi võetuna sisuliselt täiskohaga tööd. Kuidas selle kõrvale veel hobid ära mahuvad – kas 24 tunnist ööpäevas üldse piisab? „Sel aastal piisas! Eelmistel aastatel on küll nii olnud, et kõik kooliülesanded ja muu võtab nii palju aega, et on tulnud seda unetundide arvelt näpistada. Samas ütles mulle spordiarst kunagi, et olen kiire unega – teinekord piisas ka seitsmest tunnist.

Aja planeerimise oskus on tulnud koolitööga – kuna lütseumis on nõudmised kõrged, siis selleks, et nendega toime tulla, peab tahes-tahtmata ajaplaneerimise oskus olema. Mul on sellega hästi läinud.“ Lõpuklassides tuli Koklal hooaja ettevalmistuse käigus treeninguteks aega võtta aga just koolitundide arvelt, et hommikustes trennides käia. „Treeneri ja mängija omavaheline lugupidamine ja õpilase-õpetaja omavaheline austus – need aitasid kooli ja trenni mõlemaga hästi toime tulla. Kui mul oli näiteks kaks trenni päevas, tulin alati kahe trenni vahepeal tundides-

48

JALKA JUULI 2020

PERSOON se, isegi kui see tähendas vaid üht-kaht tundi. Nagu kooli direktor armastas öelda: see on kultuurses keskkonnas viibimine. Selle võrra oli kodus lihtsam õppida. Õpetajad teadsid, et kui mind koolis pole, siis olen trennis – ja kui mind trennis pole, siis olen koolis. Keegi ei kahelnud, et ma midagi üle lasen. Trennis on samamoodi – kui võimalus on, siis tulen trenni ja annan endast maksimumi. Üks ei välista teist – saab ka kooli kõrvalt väga hästi jalgpalli mängida. Kui eelmises Jalkas ütles Henri Järvelaid, et ta kahetseb gümnaasiumisse minekut, siis mind pani see natuke käsi laiutama.“

Venna jälgedes

Nii jalgpallis kui õppetöös on Joel liikunud suuresti vanema venna Jani jälgedes. Mõlemad on koolihariduse saanud prantsuse lütseumis, jalgpallihariduse aga Nõmme Unitedis.

Edgar Davidsi prillid Eesti oludesse ei sobi „Seitsmendas klassis sain teada, et olen lühinägelik: –2. Paarilt meetrilt nägin kõike hästi, aga trennis avastasin, et kaugemal äärel olevate mängijate nägusid ma ei näe. Ühel hetkel sain prillid – koolis kandsin prille, trennis mitte. Varsti hakkasin aga läätsi kandma, sest trennis hakkas lühinägelikkus juba segama.

Alguses ei olnud midagi hullu, aga eelmise aasta juulis tekkis päris halb silmapõletik. See läks nii kaugele, et silmaarst ütles, et mul on sarvkestas väikesed augud ja kuu aega ei tohiks läätsi kanda. Kuu aega läks mööda, aga põletik mitte – arst ütles, et ma ei tohiks enam üldse läätsesid kanda.

Tekkis väike segadus: kuidas ma siis jalgpalli mängin? Seejärel tuli meelde selline mängija nagu Edgar Davids, kellel olid legendaarsed prillid. Eestis ei ole selliseid prille väga saada, aga kui ma need lõpuks endale muretsesin, siis olid raamid nii paksud, et vaateväli oli piiratud. Trenni käigus tuli aga ka see välja, et klaaside uduseks minemisele ei olnud mingit lahendust – võisin sinna ükskõik mida peale määrida, aga füüsika vastu ei saa!

Pidin laseropile minema, kuna muud üle ei jäänud. Kolm päeva olid pärast seda päris õudsed – silm valutas nii kõvasti, et pea hakkas sellest taguma –, kujutan ette, et migreenihaiged võivad midagi sarnast tunda. Kannatasin need päevad aga ära ning nüüd on mu nägemisteravus lausa 120 protsenti.“

275 töötundi võttis kanapee valmistamine Koklal aega. „Mõttetööd veel kaks korda sama palju juurde!“

Karikatuur: Margus Kontus

„Vanem vend valis lasteaia lõpus jalgpalli ning läks Operi jalgpallikooli, kus tema treeneriks oli Erki Kesküla. Mõni aasta hiljem läksin ka mina sinna – ühel hetkel liikus Erki aga koos oma grupiga Nõmme Unitedisse, ning kui Operi JK ühines Nõmme Kaljuga, valisin mina ka hoopis Nõmme Unitedi,“ meenutab Kokla. „Ühel hetkel, kui Erki 1997. aastal sündinud poiste grupp koos minu vennaga noorteliigadest välja kasvas, võttis ta uueks grupiks meie tiimi.

Meil läks päris hästi, aga tihtipeale jäi viimane samm tegemata – jäime mitu korda liigas teiseks.

Kui meil noorteliigad otsa said, siis olid valikud laual: kas mängida Nõmme Unitedi meeskonna eest või proovida Paide Linnameeskonna eest.

Läksingi Paidesse – lisaks oli ka Erki seal ees juba olemas.“ Paides mängides on Kokla tänavusel hooajal rohkem mänguaega saanud duubeltiimis. Tulevikuperspektiivist rääkides jääb ta kaalutletult kahe jalaga maa peale. „Kui aasta alguses oli klubis arenguvestlus, siis paljud poisid kirjutasid, et tahaksid välismaale saada. Minul on pigem nii, et mängin Eestis nii hästi, kui saan, ja kui pakkumine tuleb, siis vaatan edasi. Kindlat tahet kuskile kaugele või väga kõrgele lennata ei ole – tahan endast lihtsalt parima anda.“

200 puudutud tundi läks Koklal viimase õppeaasta jooksul e-kooli kirja.

20 kilomeetrit on distants Kokla kodu ja Männiku treeningubaasi vahel – selle maa läbib ta viimasel ajal edasi-tagasi jalgrattal.

2020 JUULI JALKA

49

NAISED

Suurklubi Serie A-sse aidanud Tammik ja Kubassova soovivad välismaal jätkata Eesti koondislased Lisette Tammik ja Vlada Kubassova lõpetasid teise hooaja Itaalia suurklubi Napoli naiskonnas, olles võistkonna teist aastat järjest liigataseme võrra ülespoole kergitanud.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto:d Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Lisette Tammik

50

JALKA JUULI 2020

K

ui mullu tõusti Serie C-st kindlalt Serie B-sse, siis tänavu domineeriti debüüthooajal ka Serie B-s ehk Itaalia esiliigas. Kuigi koroonapandeemia pani liiga enneaegu seisma, otsustasid liiga juhid juuni keskel hooaja lõppenuks lugeda ja Napoli naised esiliiga võitjateks kuulutada. „Ootasime seda otsust päris kaua. Olid väikesed kõlakad, et ilmselt tõuseme, aga tükk aega ei olnud mitte midagi kindlat,“ räägib 21aastane Tammik Jalkale. „Ma arvan, et otsus oli päris raske, kuna võistkondadel oli mängitud väga erinev arv mänge.

Kuna me olime suhteliselt kindlalt esimesed, siis ise tundsime, et küllap meid võitjaks kuulutatakse, aga lõplikku punkti ootasime tükk aega.“ Napoli oli hooaja katkestamise ajaks kogunud 15 mänguga 36 punkti – teisel kohal olevat Laziot edestati ühe vähem peetud kohtumise juures kahe silmaga, kolmandal kohal olev San Marino akadeemia jäi võrdse mängude arvu juures maha nelja punktiga. Uueks hooajaks ei tõsteta Napoli kõrval kõrgliigasse aga mitte Lazio, vaid hoopis San Marino akadeemia, kel oli mängude ja punktide suhe karvavõrra parem.

Nii Tammik kui Kubassova panustasid liigamängudes Napoli edusse sel hooajal kolme tabamusega. „Lihtne see hooaeg ei olnud. Liiga tase oli võrreldes eelmise hooajaga ühtlasem ja tugevam,“ muljetab ääreründajana tegutsenud Tammik. „Kui eelmisel hooajal oli rohkem väravaid ja vähem väravasööte, siis sel aastal oli vähem väravaid ja rohkem sööte. Alguses ei olnud ma nii heas vormis, kui ise tahtsin, aga leidsin lõpuks ka individuaalselt mängurütmi.“ Oma panusega jääb rahule ka 24aastane Kubassova, kes tegutses keskpoolkaitses. „Tegin hea hooaja. Lõin väravaid – see ei ole küll kõige tähtsam, aga aitasin võistkonda nii palju kui võimalik.“ Serie C-st Serie B-sse tõusul tehti naiskonna koosseisus suuri muudatusi, mistõttu oli hooaja algus keeruline, kuid kui mäng käima saadi, ei saadud Napolile enam vastu. „Alguses oli tiim väga uus, nii et kokkumäng ja ühtsuse leidmine oli raske, aga iga mänguga hakkasime üksteist paremini mõistma ja mõned mängud tulid juba väga hästi välja. Võistkonna töö sujus imeliselt ja seda oli ka tulemustest näha.

Võib rahule jääda – saime vaid ühe kaotuse, mis oli ka väga õnnetu. Väärisime liigavõitu,“ sõnab Tammik, kellele sekundeerib ka hea sõbranna Kubassova.

NAISED latsioonireeglid, mis keelasid isegi põhjuseta õues käimise. „Algul käisin õues jooksmas, aga siis öeldi, et isegi seda ei tohi enam teha. Ostsin endale kasutatud jooksulindi, mis natuke välja päästis – sain selle pärast maha müüdud. Vahepeal olin aga kaks nädalat järjest kodus – ostsin poest toiduvaru ette.

Kui pärast seda kaheks minutiks prügi välja viisin, oli värskes õhus liikumine päris väsitav! Vahepeal olin ainult rõdu peal päevitanud – ilmad olid ilusad.“ Tagasi kodumaale jõudis Kubassova alles juuni alguses. „Pileteid ei olnud raske leida, aga mitu korda oli nii, et klubi ostis piletid, aga need tühistati ära. Lõpuks läks hästi, sain Rooma kaudu liikuma, pidin lihtsalt öö läbi Frankfurdis olema.“ Kui hea sõbranna pidi Napolis sisuliselt koduarestis olema, siis napilt tulema pääsenud Tammik sai Eestis natuke vabamalt olla. „Kuna paljud Itaalia mängijad ei saanud üldse mitte midagi teha ja pidid sisuliselt ainult kodus olema, siis see kava, mis meile Napolist anti, ei olnud mulle kõige mõistlikum – Eestis olles sain õues trenni teha,“ selgitab Tammik. „Harjutasin koondise kava järgi, sest see tundus kõige sobivam – sain joosta ja samas ka palliga trenni teha. Hiljem treenisin Floraga ja tegin ka individuaalselt edasi.“ Vlada Kubassova

„Enamasti domineerisime mänge ja minu meelest oleksime pidanud isegi rohkem väravaid lööma ja sagedamini mänge suuremalt võitma. Trennides oli näha, et olime väga tugev võistkond – me ei kasutanud kindlasti kogu potentsiaali ära.“ Uueks hooajaks pole klubi Eesti naistele veel lepingut pakkunud. „Loodan väga, et pakkumine tuleb, sest olen mõlemas hooajas suurt rolli mänginud. Selle peale lootma ma aga ei jää – küll ma midagi leian.

Eks ole näha,“ on Tammik enesekindel ning kinnitab, et soovib kindlasti jätkata piiri taga. Esimese valikuna jääks Napolisse ka Kubassova. „Prioriteediks on välismaal jätkata. Eestisse tagasi jõuab alati tulla!“

Kubassova oli „koduarestis“, Tammik pääses tulema

Kui Kubassova veetis koroonakriisi kõrgaja Itaalias, kus piirangud olid väga karmid, siis Tammik pääses napilt enne tulema ja veetis selle aja kodus. „Päästjaks“ osutus märtsi algul toimunud koondiselaager – kui tema sai koondisele appi tulla, siis vahetult enne laagrit haigestunud Kubassova jäi Napolisse. „Naiskonnas levis mingisugune kõhuviirus, mis just enne laagrit minuni jõudis. Otsustati, et parem oleks, kui ma koondisesse ei tuleks. Ootasin siis Lisettet tagasi, aga ta ei saanudki tulla – arvasin alguses, et läheb ehk üks-kaks nädalat, aga…

Pidin siis üksi kodus olema, aga õnneks oli toit ja korter olemas, trenni sai ka teha. Mõtlesin, et mis seal’s ikka – jään sinna,“ meenutab Kubassova.

Viiruse laiaulatusliku leviku tõttu kehtestati Itaalia ühiskonnas teadupoolest väga karmid iso-

„Pöörame lennuki ümber ja teid me peale ei lase!“ Eesti naistekoondise märtsi alguses toimunud laagrisse saabus Tammik otse Itaaliast, kus oli koroonaviiruse puhang parasjagu tuure kogumas. Pooleteise nädala pikkune laager sai lõpu mänguga Fääri saarte vastu, mille järel asuti koduteele. „Oleksin pidanud tegelikult Itaaliasse tagasi lendama, aga seal olid asjad juba nii hulluks läinud, et leppisime klubiga kokku, et sellel pole mõtet,“ meenutab Tammik, kirjeldades järgnenud ärevat olukorda. „Kui lennuk õhku tõusis, siis üks pilootidest tuli minu juurde ja küsis, kas ma olen Itaaliast tulnud. Vastasin talle, et jah, 11 päeva tagasi tulin tõesti Itaaliast. Piloot tahtis seepeale lennuki ümber pöörata! Mulle öeldi, et maandume ja mind enam tagasi lennu peale ei lubata. Koondise arst aitas õnneks asja selgitada, rõhutas, et mul ei olnud ühtegi sümptomit ja kui ma oleksin teistele ohtlik olnud, ei oleks mind üldse koondisesse võetud. Lõpuks rahustasime piloodid maha ja lennuk lendas plaani järgi edasi.“ Kuigi Tammik jäi lennukisse, kasutasid piloodid siiski kõiki võimalusi, et nakkusohtu vältida. „Mind tõsteti esimestesse ridadesse üksi istuma ja pandi mask ette. Olin täiesti eraldatud.

Siis ei olnud maski kandmine ka nii levinud – mõned teised reisijad ehmatasid kindlasti ära, et nad peavad nüüd kellegi koroonahaigega koos reisima… Õnneks mul koroonahaigust siiski ei olnud. Testi ma teinud küll ei ole, aga ühtegi sümptomit mul olnud pole ja haigeks ma ei jäänud.“ Napolisse polegi Tammik pärast koondisega liitumist tagasi jõudnud ning seda ei olegi otseselt tarvis. „Isiklikud asjad on muidugi kõik veel seal, aga need saadetakse mulle Eestisse. Ei pea sinna eralendu tegema!“

2020 JUULI JALKA

51

MAAILM

AS Roma versus S.S. Lazio – paljudele tähtsam kui meistritiitel

Saapamaa kõige kirglikum, enim räägitud ja vägivaldseim vastasseis käib pealinnas: AS Roma – S.S. Lazio. Paljudele fännidele on võit selles mängus tähtsam kui meistritiitel. Kuigi Roma fännid olid kunagi poliitiliselt vasakul tiival, on mõlemad klubid praeguseks parempoolsete vaadetega ja Lazio kuulsaim poolehoidja on olnud fašistist diktaator Benito Mussolini. Jalka käis Rooma madinal 26. jaanuaril ja sai tunda, mida see mäng linnale tähendab.

Tekst: Indrek Schwede

52

JALKA JUULI 2020

Curva nordi võimas valguskiri „Forza Lazio“.

Foto: Indrek Schwede

MAAILM

Maailma ilusaim ütlemine pole mitte „ma armastan sind“, vaid „Roma läks juhtima“.

AS Roma kõnekäänd

E

nne Rooma-reisi mõtlesin pisut Euroopa viie suurima jalgpalliriigi (Inglismaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa) linnasiseste madinate peale ja jõudsin endalegi üllatuslikult järeldusele, et Roma–Lazio vastasseis on neist ilmselt kõige vägevam. Prantsusmaal ja ka Saksamaal pole ette näidata õieti midagi, Hispaanial ei anna Real–Atlético Madridis, Barcelona–Espanyol Barcelonas ega Sevilla–Betis Sevillas päris õiget mõõtu välja. Tõsisem on lugu Inglismaal, kus esimese hooga löövad pähe rivaliteedid Liverpool–Everton, Manchester United – Manchester City ning Põhja-Londoni derbina tuntud Arsenal–Tottenham. Itaalias on mõistagi AC Milan – Milano Internazionale, aga selle kohta on mõndagi öelda asjatundjatel. „Peale Old Firmi (Celtic–Rangers Glasgow’s – toim.) pole miski võrreldav püha Peetruse basiilika vastasseisuga,“ kiidab endine Lazio mängija ja kolmes eri liigas viiel erineval derbil mänginud Paolo Di Canio. „Roma ja Lazio fännidele

Curva sudi pildistamiseks oli meie positsioon kehv – Roma logo jääb eesoleva tribüüni varju.

Foto: Rainer Lomp

läheb rohkem korda madinavõit kui koht liigatabelis.“ Kuigi see ütlemine on kindlasti liialdus, kinnitab Itaaliale spetsialiseerunud ajaloolane John Foot, et osa fänne ongi tõepoolest sellised. Foot meenutab, kuidas Lazio poolehoidjad tähistasid 1932. aastal võõrsil saavutatud võitu Roma üle nädalaid ja sooritus derbil mõjutab mängijate karjääri: juba nimetatud Paolo Di Canio sai skoorides Lazio legendiks 1989. aastal teismelisena ja inglane Paul Gascoigne, kes tõi tribüünile hinnangute kohaselt 5000 – 10 000 lisafänni, tegi sama 1993. aastal, kui mängu lõpus seisu peaga viigistas.

Kui Di Canio 2004. aastal Laziosse naasis, olid tema esimesel treeningul tuhanded fännid (Roomas on fännidel võimalik külastada ka meeskondade treeninguid), kes olid aastaid nõudnud klubi presidendilt, et „andke meile Di Canio tagasi“. Kui Di Caniole, kelle iga pallipuudet tervitati aplausiga, mikrofon ulatati, lõpetas mees oma kõne pisarais, öeldes: „Kõik, kes ei hüppa, on Roma fännid.“ Mispeale hüples terve meeskond, taustajõud ja fännid üles-alla.1 Itaalia ajakirjanik Aurelio Capaldi seletab Rooma kahe klubi fännide keskendumist derbile asjaoluga, et näiteks Inter ja AC Milan konkureerivad üldjuhul meistritiitlile, aga Rooma klubid reeglina nii kõrgele kohale ei mängi: „Roomas on 2020 JUULI JALKA

53

MAAILM teistmoodi. Pealinna on läinud kokku ainult viis scudetto’t (meistritiitlit – toim.). Seal on kõik kinni eelkõige derbis.“ Capaldi sõnul veedavad Rooma elanikud hea ilma korral õues rohkem aega, kui seda tehakse Milanos või Torinos. Jalgpallist räägitakse väljakutel, parkides, baarides, kahe kange klubi poolehoidjad õrritavad üksteist vastasseisu teemal.

Roomlaste iseloom sobib jalgpalliga – see on irooniline ja humoorikas. Capaldi lisab: „Milanolaste iseloom on reserveeritum ja riigi põhjaosa elanikkond on lahjendatud paljude nendega, kes siirdunud sinna tööle lõunast. Roomas oled sa roomlane. Ja sa oled kas Lazio või Roma.“2 Kohalikus keeles Derby della Capitale ehk pealinna madin on kõige kirglikum, enim räägitud ja vägivaldseim Itaalias. Kui Lazio 2000. ja Roma 2001. aastal järjest Itaalia meistriks krooniti, oli linna elu päevadeks halvatud. Toimusid spontaansed tänavapeod ning jäljed nendest sündmustest jäid linna palgele lugematute seinamaalingutena jms.

Rooma madina taustaks Indiana ülikooli spordiantropoloog, Itaalia jalgpallifännidele pühendunud Matthew Guschwan on kirjutanud, et jalgpallistaadion on igal pühapäeval septembrist maini Itaalia kultuurilise ja sotsiaalse elu kese. Fännid ei ole staadionil mitte üksnes vaataja, vaid osalisena. Nad investeerivad oma lemmikusse emotsionaalselt. Kaotuse korral riskivad nad igas mängus osakesega oma identiteedist. Selle asemel et võtta mängu kahjutu meelelahutusena, peegeldavad Itaalia staadionid igapäevaelu viha, rõõmu ja leina. Staadion on koht, kus kohtutakse sõpradega, rõõmustatakse, aga meenutatakse ka lahkunuid ja protestitakse ebaõigluse vastu. Itaalia elu kirge, ilu, huumorit ja elegantsi esitavad intensiivsel kujul laulvad, lippe lehvitavad ja manifestatsioone korraldavad fännid. Demonstratsioonid staadionil on adresseeritud kaugemale jalgpalli haardeulatusest.4 See kehtib täiel määral ka Roma ja Lazio fännide kohta. Ülal tsiteeritud üksteise tögamine, naljad ja vahel ka mõnitamine on Igavese Linna rivaliteedi puhul tavalised. Võrreldes Milano ja Torinoga pole kahel Rooma tippklubil väljaspool linna suurt toetuspinda ja erinevalt neist kahest sõltub klubivalik paljuski linnaosast. Romale kuuluvad selgesti piirkonnad nagu Testaccio (kus kunagi oli nende kodustaadion), San Lorenzo ja Garbatella.

Guschwan kirjeldab üht AS Roma fänniklubi (Roma Club Testaccio), mis loodi 1968. aastal. Liikmed kogunevad klubiruumes iga päev pärast tööd, et suhelda. See on meestemaailm, kus ropendatakse, tehakse nilbeid nalju ja mängitakse kaarte.

Klubi on koht, kus mehed tunnevad endid vabana kodustest ja töistest nõudmistest ja piirangutest. Guschwan toob mängu Rooma dialekti kui roomlase tähtsa identiteedielemendi.

Rooma dialekti, milles on mitu varjundit, peetakse madalaks, vulgaarseks ja kohatuks, selle kasutajad neelavad sõnalõppe ja just selles dialektis käib suhtlemine Roma Club Testaccios.

Osalejad püüavad teiste tähelepanu võita juttude ja naljadega ning kogu suhtlus on nagu etendus, milles kaasalööjad võivad iga kõnevooruga võita või kaotada oma staatuses.5

54

JALKA JUULI 2020

Päev enne mängu müüdi Vatikani lähedal madina pileteid.

Foto: Indrek Schwede

Ajalugu ja Benito Mussolini

Società Sportiva Lazio asutas Itaalia armee ohvitser Luigi Bigarelli 1900. aastal. Lazio on nimeks regioonile, mille pealinn on Rooma. Klubi värvid – sinine ja valge – võeti Kreekalt. Eeskujuks oli Kreeka ideaal keha ja vaimu liidust.

Aastast 1931 oli S.S. Lazio koduväljak Fašistliku Partei rahvusstaadion, mis võõrustas 1934. aasta MM-finaalmängu.

Associazione Sportiva Roma asutati kolme (osal andmetel nelja) väikeklubi ühinemise teel, et seista vastu põhjapoolsete linnade Milano ja Torino klubidele. AS Roma värvideks – sügavpunane ja kuldkollane – on Rooma linna värvid. Ühinemise eestvedajaks oli kohalik patrioot ja fašist Italo Foschi. Plaan sobis diktaator Benito Mussolinile, kes tahtis osaliselt jalgpalli abiga edendada pealinna Roomat. Uue klubiga sooviti ühinemas näha ka Laziot, kuid selle juht, Itaalia armee vanemohvitser ja nii riigi jalgpalliliitu kui ka olümpiakomiteesse kuuluv Giorgio Vaccaro ajas sõrad vastu. Ta nõudis, et uue klubiga liitumisel peaks selle nimi kindlasti olema Lazio.

Vaccaro prestiiž oli suure juhi Il Duce silmis nii suur, et Lazio jäi iseseisvaks. Vaccaro oli

MAAILM Itaalia jalgpalliliidu president, kui riik võitis kaks MM-tiitlit (1934, 1938) ja olümpiakulla (1936).

Roma kolis Fašistliku Partei rahvusstaadionile 1940. aastal ja vanemad klubi fännid ütlevad, et sealtmaalt on klubi ilma koduta. 1953. aastal kolisid mõlemad klubid äsja valminud Rooma olümpiastaadionile, kus Lazio fännidele kuulub curva nord ehk põhjatribüün ja Romale curva sud ehk lõunatribüün, ja nii on kaks vihavaenlast kodu jaganud juba 80 aastat. AS Roma fännide arv on ajalooliselt olnud suurem just tänu klubide ühinemisele ja asjaolule, et Lazio paiknes alguses Pariolis, kus elas peamiselt keskklass.

Lazio logo kujutab Antiik-Rooma leegionide sümbolit kotkast, mida kasutas ka Mussolini fašistlik režiim. Radikaalsetele fännidele on tegemist ühtaegu nii sportliku kui poliitilise sümboliga. Lazio suurim ultrate rühmitus Irriducibili kasutab ka oma maskotti, milleks on Mr. Enrich – koomiksitegelane, mis on laenatud Inglise huligaansuskultuurist.

Roma logol imetab emahunt Rooma asutajaid Romulust ja Remust. Klubi hüüdnimeks on Kollapunaste kõrval ka Hundid. Kuigi mõlema klubi poolehoidjad määratlevad end ehtsate roomlastena, peavad Roma fännid konkurente lähiümbrusest pärit maamatsideks, kes elavad väljaspool enam kui 1700aastast Aurelianuse müüri, mis märgib Vana-Rooma piiri, ja nad käivad linnas juustu müümas. Seda ilmestab pilkepilt, millel hoiab Roma särki riietatud emalõvi prügikasti kohal Lazio värvidega kotkast, mida saadab tekst „Puhas Rooma sõltub sinust“.

Roma kuvand ongi Rooma-kesksem, võrreldes Lazio kosmopoliitsema hoiakuga. Samas esindab Lazio ajalooliselt aristokraatset parempoolsust ja Roma omakorda töölisklassi, olles poliitiliselt vasakul tiival. Praeguseks on Roma samuti paremale nihkunud. Nende 1990. aastatel jõudu koguma hakanud radikaalne paremtiib Boys tegi endale kodu boheemlaslikku ülikooli linnaossa San Lorenzosse, mida teatakse ka kui Rooma kommunismi pesa. Neil on tribüünil oma sektor ja oma ruupor, et orkestreerida oma tegevust. Nad kannavad musta värvi riideid, saluteerivad natsitervitusega, hüüavad Mussolinile viidates „Duce“ ja nende peakorteris on Mussolini kuju.3 Mussolinit on peetud siiski Lazio poolehoidjaks, ta käis klubi mängudel oma lastega. (järgneb)

„Kui me jätkame mängu, siis nad tapavad meid“ 2004. aasta 21. märtsi Rooma madina ajal Stadio Olimpicol hakkas fännide keskel levima sõnum, et politsei on mängueelsetes jagelustes surnuks sõitnud ühe Roma fännist lapse. Kuigi staadionil kuulutati seitse korda, et keegi pole surma saanud – ja see oli tõsi –, ei jäänud kummagi poole fännid seda uskuma. Teise poolaja alguses oli väljak fännide visatud suitsupommidest udune. Tekkinud segaduses ronis kolm Roma ultrat üle tribüünitara ja läks väljaku äärde rääkima meeskonna kapteni Francesco Tottiga. Üks neist pani oma käe ümber Totti õla ühtaegu patroneerivalt ja ähvardavalt. Totti tuli keskjoone juurde ja ütles peatreener Carlo Ancelottile: „Kui me jätkame mängu, siis nad tapavad meid.“6 „Olge nüüd, tõuske püsti ja olge mehed!“ ütles kohtunik Roberto Rosetti mõlema meeskonna kaptenile Tottile ja Siniša Mihajlovićile. Totti ja Mihajlović on keeldunud tunnistamast, et neid ähvardati, kuid Tottit nähti rääkimas mõlema poole mängijatega ja oli ilmselge, et kumbki meeskond ei soovinud edasi mängida.

Seda hoolimata Rooma politseijuhi Achille Serra kohalviibimisest. Korraga anti Rosettile telefon: temaga vestles AC Milani ja terve Itaalia liiga president Adriano Galliani. Lühikese vestluse järel lõpetas Rosetti mängu.

Pärast sellist „koostööd“ pöördusid mõlema poole fännid taas oma tavalisse „rutiini“ ja õhtu lõpuks oli vahistatud 36 ja viga saanud 15 fänni. Politseinike seas oli vigastatuid 60.

Achille Serra arvates oli juhtunu tahtlik ja mõlema poole vahel kokkulepitud: harva esineva sünkroonsusega rulliti kokku oma loosungid ja hakati nõudma mängu peatamist.

Ilmselgelt taheti saata sõnum ja teha selgeks, millist võimu nad evivad.

Maskeeritud Daniele De Rossi fännide sektoris Seekordset Rooma madinat vaatas curva sud’is endine AS Roma kapten Daniele De Rossi, kes oli äsja jaanuaris tippvutiga hüvasti jätnud. Aastatel 2001–2019 pallis De Rossi AS Roma eest ning läks eelmisel aastal karjääri lõpetama Buenos Airese Boca Juniorsi. Käesoleva aasta 6. jaanuaril teatas ta, et lahkub perekondlikel põhjustel Boca Juniorsist. 26. jaanuaril oli mees aga Stadio Olimpicol Roma fännide seas valenina ja prillidega, et nautida mängu lihtsa fännina teiste omasuguste seas. Tema abikaasa Sarah ütles, et maskeeringu tegemiseks läks terve pärastlõuna, see „kohutas lapsi, aga ta ise oli õnnelik nagu väike laps“.

2016. aastal pani De Rossi oma kümme aastat varem teenitud MM-kuldmedali Pietro Lombardi kirstu: mees oli olnud 2006. aastal Itaalia koondise varustaja, kes puhastas mängijate jalgpallisaapaid.

1 John Foot, „Calcio: A History of Italian Football“ (London 2006, Fourth Estate), 115.

6 Itaalias elav Briti jalgpalliajakirjanik Paddy Agnew kinnitab, et tegi sellest mängust

2 Andy Mitten, „Mad for It“ (HarperSport 2008), 274.

ülekannet Itaalia avalik-õiguslikule ringhäälingule RAI ja kuulis seda ütlust selgesti

3 Matthew Guschwan, „Fandom Face to Face“ (Soccer & Society 3/2016), 279.

läbi kõrvaklappide. See kõrvallugu toetub kahele allikale: Paddy Agnew, „Forza Italia:

4 Matthew Guschwan, „Performance in the Stands“ (Soccer & Society 3/2016),

The Fall and Rise of Italian Football“ (Ebury Press 2007), 267–269; Paddy Agnew,

290–291.

„Roma v Lazio“ (World Soccer, detsember/2015), 57.

5 Matthew Guschwan, „Fandom Face to Face“ (Soccer & Society 3/2016), 285–286.

2020 JUULI JALKA

55

KLÕPSUD

Juunikuu jalgpalliplatsil

Koroonaviiruse ajal oli tähtis isegi tribüünile jaluta-

Ka Tartu Tammeka naised teavad, et haigusest hoidumiseks ei tohi üksteisele liiga lähe-

des üksteisega distantsi hoida!

dal olla ja mängueelsed nõupidamised tuleb pidada vastutustundlikult.

Foto: Jana Pipar

Foto: Liisi Troska

Üks pall, kolm naist – kes võidab võidujooksu?

Foto: Jana Pipar

Kuressaare ja Paide mehed pakuvad näoilmeid ja emotsioone igale maitsele! Foto: Liisi Troska

56

JALKA JUULI 2020

KLÕPSUD Robert Kirss võttis platsile nähtamatu tooli kaasa ja istub seal keset mängu?

Foto: Liisi Troska

Üks värav, kaks palli? Õnneks nii keeruliseks Tallinna Legioni puuriluku Pavel Londaku elu veel muutunud pole ja jalgpalli mängitakse endiselt ühe palliga. Foto: Liisi Troska

Tammeka väravavaht Karl Johan Pechter demonstreerib posti kallistades, et võiks vabalt ka džunglis puude otsas ringi lennelda. Foto: Liisi Troska

„Kas on juba mänguaeg?“ kontrollib Paide Linnameeskonna peatreener Vjatšeslav Zahovaiko.

Foto: Liisi Troska

2020 JUULI JALKA

57

10 AASTAT TAGASI

Elis Meetua

A. Le Coq Cupi

rääkis, kuidas ta alustas karjääri väljakumängijana, kuid sattus väravasse seepärast, et seni puurisuul seisnud tiimikaaslane jäi lapseootele.

nime kandsid esimest korda toimunud täringujalgpalli karikavõistlused. Tartus peetud turniiril saavutas võidu Santose klubi noormängija Joosep Kartsep.

„I Believe in You“ oli Eesti lauljanna Hannahi laul, mille valis Inglismaa raadiojaam talkSPORT Inglismaa jalgpallikoondise 2010. aasta MM-finaalturniiri hümniks.

Kodumängude korraldus liigub paremuse poole

K

oduse kõrgliiga rubriigis oli vaatluBernhardt rõhutas, et eelkõise all meistriliigas mängivate kluge ei tohi lasta endale väravaid bide kodumängude korraldus. Sellüüa. „Eesmärk on hoida taga gus, et mitmel pool ei ole pealtvaatajatel null,“ sõnas Saag Bernhardti Hind 29 Krooni JuuLi 2010 võimalik vaadata kohtumisi istudes, vaid mängujoonise ja taktika kohta. seista tuleb väljaku ääres lindi taga. Sa„Nagu Frank meile alati ütleb, mas avaldati lootust, et peagi suudetaksiis meil on üks punkt olemas ja se igale poole tekitada vähemalt ajutine seda ei tohi kaotada. Ja läheme tribüün. Puudulik oli ka mängudel pavõtame selle kolm punkti ka ära, kutav toitlustus, mida sageli polnudki. aga ühte punkti ei tohi me kuässad põruvad.

Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simnagi kaotada!“ Kas ka son selgitas, et sageli sõltub söögi-jooTaanis Silkeborgi hingekirja gi pakkumine sellest, kui suurt publikuulunud eestlane selgitas, et Kuhu löödi mm ide Jalgpall Alžeeria esimene värav kuhuvi mängule oodatakse. esialgu oli võõrasse riiki kolida vabadusvõitlus es eestikeelne ra amat mmi ajaloo Publikuhuvi taha jäi toitlustuse puukeeruline ja mõtted olid hajevil, st KA im Ar SA Ag dumine ka näiteks Paide LinnameesuS ub Lä biLöö mistõttu ei suutnud ta liiga palju Ki KA S bA Lt i tu rn iir on mõ tt et u konna ja Kohtla-Järve Lootuse puhul, väravaid lüüa. Ta lisas, et pärast me iSt riL iig A Kõ vA d nõ ud ed Su ve LA Ag er kuigi seda nähti kui suletud ringi: kui Ke iLA S Silkeborgi siirdumist vahetus Postrid: Cristian pole toitlustamist, pole inimesi, ja vaspeagi treener ja Saag kaotas põo ronaldo / die go Forlan / gon zalo Higuain Pluss: Karl-eerik tupidi. „Eelmisel aastal oli meil Paide Luigend, elis mee hikoosseisus oma koha, tua, rene möl Kenneth ja rein ler, Kevin, tomingas & Arv o Sarapuu, mak Aleksandr Star sim gruznov, odubtsev, Kris kodumängudel kauplusauto, kuid tämida ta proovis senito tohver, Lem bitu Kuuse navustel esimestel mängudel ei saamaani tagasi teenida. nud see kunstmuruväljakule ligi ja nii Eestlane avaldas lootust, jäi koostöö katki,“ selgitas Järvamaa klubi koduet peagi saabub siiski mängude korraldamisega tegelenud Alo Aasma. tema võimalus: „Nüüd Juulikuu Jalkas kajastati ka Lõuna-Aafrika vaalgab kohe uus ettebariigis toimunud MMi, mis ajakirja trükkimineku valmistusperiood, mille ajal veel kestis. Galeriina toodi välja mõned huvitajooksul pean näitama, vamad nähtud momendid, sealhulgas ka Cristiano et ma ka papist poiss ei Ronaldo esimene värav suurturniiril. MMi valguses ole.“ heideti pilk toonasele kõige vanemale, 1930. aasta Naistejalgpallis peaturniiri finalistile Francisco Varallole ja kohale, kus tuti meie rahvuskoonlöödi MMide kõigi aegade esimene värav. Aafrika dise MM-valikmängudel, kus eestlannad suutsid mandril toimunud suurturniiri vaimus jätkus juulikodus alistada nii Põhja-Iirimaa kui Serbia. Nii kuu Jalkas Indrek Schwede ülevaade sellest, kuidas peatreeneri Keith Boanase kui kapteni Anastassia jalgpall dekoloniseeris Musta Mandri. Seekordses Morkovkina sõnul tõi edu tubli õppetöö. „Keith on jätkuloos käsitles Schwede jalgpalli osa Alžeeria meile nagu õpetaja, kes esimeses klassis aabitsat vabadusvõitluses, Ghanas ja panafrikanismi liikuõpetab. Ta seletab nii, et kõik saavad aru,“ rääkis mises.

Morkovkina vingete võitude järel. Kodustest valikPikemas usutluses sai sõna Kaimar Saag, kes mängudest sai näha ka Lembit Peegli galeriid. rääkis oma edukatest esitustest U21 koondises ja Lõbusas reportaažis külastas Lennart Komp kohanemisest A-koondises. Noortekoondise kohta jalgpalli suvelaagrit, kus sai näha väikeste vutiselgitas Saag, et temalt kui ründajalt ootavad värapoiste ja -tüdrukute tehnikat, arutleda selle üle, vaid nii treener kui ka ta ise, mis paneb mängudes kas enne oli muna või kana, ja teha isegi elevanpeale väikese surve. Samas sõnas Viljandis sündidikõrvu. nud mängumees, et U21 koondise peatreener Frank KADI PARTS

LioneL meSSi?

ISSN 1736-7379

2010 JUULI JALKA

58

JALKA JUULI 2020

1

LÕPULUGU

Malta rahvusstaadion kohaliku koondise ja Hispaania mängu ajal.

Foto: erakogu

Roosa tõukeratas väljakul ehk kohtunikutöö Maltal Eesti kohtunik Jako Arula oli mullu vilemehena ametis väikeses tiheda asustusega Maltas, kus jalgpalli kõrval on muu hulgas populaarsed ka veepall ja ragbi. Arula sai omal nahal proovida nii põrgukuumust kui eestilikku külma, samuti oli tal võimalus näha temperamentseid fänne, kes ühel kohtumisel isegi tõukeratta väljakule viskasid.

Tekst: Kadi Parts

K

ommunikatsiooniharidusega Jako Arula töötas 2018. aasta alguses Viljandi linnavalitsuse arenguspetsialistina, kuid pärast sealt lahkumist otsustas koos elukaaslasega Eesti tolmu jalgelt pühkida. Noortel oli plaan siirduda aastaks välismaale ning tutvuste ja soovituste kaudu osutus sihtkohaks Malta. Arula sõnul langes otsus väikese saareriigi kasuks seepärast, et suurem osa sealsest elanikkonnast valdab inglise keelt ja saar on oma 316 km² juures piisavalt väike, et see aasta jooksul töö kõrvalt läbi käia.

Maltale jõudes leidsid eestlased töökoha restoranides, mille paindlik graafik tähendas, et Arula sai jätkata ka oma armastatud hobi ehk kohtunikutööga. Noormees meenutab, et vilemehena jätkamine ei tulnud uitmõttena, vaid oli kogu aeg plaanis olnud. „Sain oma kohtunikulitsentsi juba

60

JALKA JUULI 2020

2014. aastal, aga noori kohtunikke tuleb ju kogu aeg peale,“ selgitab Arula. „Kui oleksin ligikaudu pooleteise aasta pikkuse pausi sisse lasknud, oleks Eestisse tagasi tulles olnud väga raske. Niisiis vedasin oma putsad ja vormi kaasa, kuigi kohalik alaliit andis Maltal kasutamiseks oma vormid – see oli tore üllatus.“ Arula lisab, et Maltal viibimise lühikese aja tõttu oli selge, et päris kõrgeimale tasemele ehk meistriliigasse ta välja ei jõua, kuid see polnudki eesmärk omaette. „Tahtsin ennast kohtunikuna nii-öelda soojas hoida, kultuuri õppida ja tutvusi luua. Vilistamine oli kogu kogemuse üks osa. Olen mitme seal kohatud kohtunikuga ka hiljem suhelnud, sest kohtunikud on reeglina ikkagi normaalsed inimesed,“ naerab ta.

Paksud seinad ja hilinemised

Juba enne Eestist lahkumist asus Arula paberimajandust korraldama ja selleks hankis ta EJLi kohtunike osakonnalt vabas vormis soovituse, kus tema sõnul „kinnitati, et ma ikka normaalne inimene olen“. Maltal võttis vilemees ühendust kohaliku alaliiduga ja pääses vestlusele kohtunike osakonna juhiga, kes luges eestlasele sõnad peale, et ainult paari mängu pärast pole mõtet hakata asju ajama. Kuigi eestlase töö restoranis langes nädalavahetustel sageli kokku jalgpallimängudega, jäi tema saldosse aastaga siiski korralik arv kohtumisi ehk 30 mängu. Neist paar matši sai Arula kaasa teha täiskasvanute võistlustel, ülejäänud olid noorteliigade kohtumised.

LÕPULUGU

316 km2

14

on Malta pindala; võrdluseks: Eesti pindala on 45 339 km .

2

klubi osaleb Malta kõrgliigas.

1964. aastal sai Maltast iseseisev riik.

Noorte meistrivõistluste mängudel oli Arula vastasfännide provotseerimiseks nende tribüüni sõnul sage nähtus, et pealtvaatajaid võis olla kuni ette ja sel ajal, kui me proovisime asja lahendada, mitusada inimest. Sageli peeti neid mänge vilelendas äkki väljakule roosa tõukeratas. See jääb meeste jaoks kahekaupa: hommiku poole võisid mulle elu lõpuni meelde. Õnneks ei tabanud see peakohtunikuna vilistada U15 mängu, pärast väikedagi, aga on selge, et kui see juba visati, siis kest pausi olla U17 liiga mängul abikohtunik. Arula mingisuguse eesmärgiga.“ selgitab, et selle põhjus on asjaolu, et Kogu kohtunikebrigaad pidi hiljem kohtunikke pole Maltal just üleliia palju andma juhtunust aru ka kohalikule distja kui ühele staadionile on vilemehed siplinaarkomisjonile, kellel Arula sõnul juba kohale kutsutud, kasutatakse neid vilepartiile etteheiteid polnud. maksimaalselt ära.

Veel ühe eredama hetkena meenutab Oma kõige esimesest mängust rääeestlane mängu Gozo saarel, kus asub Kord on majas: kides meenutab Arula, et see tuli üsna üks kahest Malta murukattega väljakust. „Õppisin krõbedamad ootamatult ehk vaid veidi enne mänKuivõrd saarele pääseb vaid praamiväljendid selgeks ja kui gupäeva. Ta selgitab, et sageli saigi ta ga, olid Arula sõnul sagedased olukormääramisi vahetult enne matši eelmisel rad, kus kohtunikud pidid sinna sõitma väga tumedatesse kohtahilisõhtul või lausa mängupäeva hommijuba väga varastel hommikutundidel. desse hakati saatma, siis kul. Üks põhjus, miks võis info nii hilja Ühest oma käigust meenutab eestlane, sai ka kaarte jagatud.“ temani jõuda, on kohalikud majad. „Seal et praamil oli vastas kohaliku staadioon vanad majad, mille seinad on nii pakni haldaja ja üheskoos sõidetigi staasud, et telefonilevi ei ulata sinna,“ räägib Arula. dionile, mis pealtvaatajate mõistes on ligikaudu „Kui ka internetilevi polnud, siis ei olnudki võimasama suur kui Viljandi linnastaadion. „Mäng oli lik kellegagi kontakti saada. Võis juhtuda, et mõni väga kõrgetasemelise korraldusega: enne kohmääramine ja mäng läks seetõttu ka kaduma.“ tumist oli korralik koosolek, meil olid peamikrid, Maltal peetud esimese kohtumise sai Arula teha pealtvaatajaid oli palju, kogu aeg trummid pekpeakohtunikuna, kuid kõik ei sujunud sugugi plaasid ja kasutusele võeti ka pürotehnika,“ meenutab nipäraselt. Nimelt jäi üks kohtunikebrigaadi liige mängul abikohtunikuna tegutsenud Arula. mängule hiljaks, kuid eestlase sõnul on seal igati tavapärane, et kõik võivad hilineda: kohtunikud, Leib ja kala platsil ei aita Jako Arula mängijad, treenerid, bussid jne. „Ajast kinnipidaMuruväljakutest ja kohalikust taristust rääkides (paremal) mine on seal väga kaootiline,“ sõnab Arula. sõnab Arula, et kunstmuruplatse eelistatakse kliioma esimesel Kui kogu brigaad oli lõpuks siiski kohal, ma pärast: suviti on temperatuurid Maltal nii mängul Maltal, tema kõrval tuli enne mängu läbi viia mitu protseduuri. kõrged, et muruväljakute kastmine läheks türklane AbdulArula meenutab, et enne mänge pidid kohväga kalliks. Kohalikud sporditaristud on lah Dindar. tunikud ja ametnikud üksteist vastastikku tema sõnul pigem puudulikud, mistõttu Foto: erakogu kontrollima, kas mängule on saabunud eelistavad kohalikud elanikud spordialaikka õiged inimesed. Eestis sellist sid, mis väga keerulisi tingimusi ei tava pole, kuid Maltal vaadati enne nõua. „Nad mängivad ragbit,“ rääigat mängu üksteise töötõengib Arula. „Jalgpall on üldiselt väga did üle. Erinev oli ka mängude populaarne, korvpalli mängitakse protokollidega toimetamine: kui vähem, sest inimesed on kasvult Eestis vastutab võistkond selle keskmiselt lühemad. Aga neil on eest, et väljakule saadetakse just ka kummalisi alasid, näiteks veeneed mängijad, kes on protokollis üles pall. Üllatavalt palju inimesi käib antud, siis Maltal on selle kontrollimiseda vaatamas.“ ne kohtunike ülesanne. „Prinditi välja Taristu juures ei saa üle ega ümber ainult meeskonna lehed ja meie pidikohalikust kliimast põhjustatud olume üle vaatama, kas nimed ja numbdest, mis võivad eestlastele veidi hirrid klapivad,“ selgitab Arula. mutavad tunduda. Arula meenutab, et Peale esimese kohtumise meekui Eestis käiakse pärast mängu staanutab eestlane meeldejäävamatest dioniruumides pesemas, siis Maltal hetkedest üht mängu, kus ta sai peaseda ei tehta. „Duši alla ikka eriti ei kohtunikuna tunda kohalike fännide julenud minna, kõik hallitas,“ sõnab temperamentsust. „Andsime võibolla Arula. „Seal on kogu aeg nii niiske, et ühe lisaminuti liiga palju, löödi värav ja igal pool hallitab. Meil hallitas esisellest tekkis probleem,“ meenutab mese kuu ajaga oma kodus isegi Eesti vilemees. „Üks mängija läks kohver ära!“ 2020 JUULI JALKA

61

LÕPULUGU

Kirik iga päeva kohta

Kohtunikebrigaad koosseisus Jako Arula (vasakul), peakohtunik Darryl Agius (keskel) ja Duncan Spencer. Teised kohtunikud peale Arula olid malta päritolu.

Foto: GFA / Anthony Cassar

Aasta aega Maltal elanud Jako Arula soovitab reisihuvilistel Maltale siirduda esialgu kasvõi paariks päevaks, sest sinna saab iganädalaselt lennata nii Tallinnast kui Riiast (sellised olid võimalused enne koroonakriisi puhkemist – toim.). Saarega tutvumiseks on mõistlik rentida auto, sest kohalik transport on Arula sõnul keskpärane. Ta selgitab: „Maltal tuleb aega võtta. Seal ei saa nii, et teed omale kindla päevaplaani ja sinna juurde ka bussiplaani ning arvad, et selle järgi käivadki asjad. Kohalikud on aja arvestamisel üsna vabameelsed.“ Maltal on Arula sõnul rohkelt ilusaid kohti, mida külastada.

Kruiisi või eraldi päevareisina soovitab ta külastada Gozo saart, kus asub ka üks Malta kahest murukattega jalgpalliväljakust.

Pealinn Valletta on ehitatud ilusaks ja moodsaks, kuid samas saab tänavapildis näha ka klassikalist arhitektuuri. Ilusa promenaadiga on Sliema linn, kus leidub rohkelt restorane. Rabati linnas saab uudistada vanaaegseid katakombe ja koopaid. Endine pealinn Mdina on Arula sõnul samuti koht, mida Maltal peab nägema ja vaatama. Seal asub riigi peakatedraal ja leidub rohkelt ka teisi kirikuid.

Just kirikud on Arula sõnul üks kahest vaatamisväärsusest, mida Maltal rohkelt kohtab. „Viskasime nalja, et seal ongi vaadata ainult pühamuid ja kivisid,“ naerab Arula. „Seal on tõesti palju kivisid: on esiajaloolisi kivisid, on varemeid, mis tegelikult on hoopis kivid jne. Metsa ja loodust seal eriti pole, aga kivide vaatamiseks on see hea koht! Ja loomulikult kirikud: seal on 365 kirikut ehk öeldakse, et iga päeva kohta üks kirik. Lisaks veel väiksemad kabelid, mida samuti külastatakse. Malta on väga usklik maa.“

Niiske ja soe ilm mõjutavad ka kohalikku vutihooaega, mis kestab sügisest maikuuni. Suvel, kui temperatuur tõuseb juba 40kraadiseks, jalgpalli ei mängita. Arula räägib, et kuigi Malta on Vahemere ääres paiknev riik, on seal kolm kuud talvist aega sarnane nende ilmadega, kui Eestis tuleb vilemehena ametis olla novembris. Soojaks hakkab taas minema märtsikuus, kui temperatuur võib olla 30 kraadi kandis. „Siis kulub paar liitrit vett mängu jooksul ära nii, et ega tualetis ei pea käima, kõik lihtsalt aurustub ära,“ räägib Arula.

Kohtunikutöö andis peale kohaliku ilma nautimise võimaluse tutvuda ka teistest rahvustest pisin krõbedamad väljendid selgeks ja kui väga inimestega, sest eestlase sõnul on Maltal palju tumedatesse kohtadesse hakati saatma, siis sai kirevat rahvast. Arula sõnul juhtus sedagi, et kolka kaarte jagatud. Sellise kõnepruugi koht ei ole meliikmelises brigaadis olid kõik kohtunikud eri väljakul.“ rahvusest. Keelega Eesti vilemees kohtunikuna Kohalikust jalgpallist sai Arula aimu ka pealthätta ei jäänud, sest tema sõnul oskavad inglise vaatajana meistriliigamänge külastades ning keelt mingil määral ikkagi kõik ametivennad. Satema sõnul võib sealset kõrgliigat pidada ligimas meenutab ta, et kui juhtumisi olid kaudu samaväärseks Premium liigaga. brigaadis mõlemad teised kohtunikud Koondisemängudest õnnestus eestlamaltalased, siis võis juhtuda, et pigem sel näha Malta ja Hispaania vastasseisu. räägiti omavahel kohalikus keeles ja väArula meenutab, et ligikaudu tund enne lismaalasele ei viitsitud kõike selgitada. avavilet oli 17 000 inimest mahutav rahNiiske kliima: „Malta keel on segu itaalia ja araabia vusstaadion üsna tühi ning isegi avavile keelest ning seda pole väga lihtne õpkõlades polnud kõik pealtvaatajad saa„Meil hallitas esimese pida. Eks ma lõpuks hakkasin veidike bunud. „Staadion läks täiesti täis umbes kuu ajaga oma kodus ka tonkama, mida räägitakse. Restora15 minutit pärast mängu algust, sest eks isegi kohver ära!“ nis töötades sain selgeks näiteks sõnad maltalased saabuvadki viimasel minutil „kala“ ja „leib“, aga nendest pole jalgpalvõi hiljem,“ muigab Arula. liplatsil väga palju kasu,“ naerab Arula.

Oma kogemust kokku võttes sõnab ta, et kindPeale kohtunike tuli rääkida ka mängijatega, lasti soovitab ta teistelgi kohtunikel välismaal kes end sageli väljakul väljendada tahtsid. Arula ametit proovida. Ta nendib, et suuremates riikimeenutab, et kui saadi aru, et ta kohalikku keelt des ei pruugi kohtunikuks pääsemine olla sama ei mõista, asuti kohati seda tulisemaid väljendeid lihtne kui pisikeses Maltas, kuid kui see õnnestub, kasutama, kuid sel juhul järgnes ka karistus: „Õpannab see hindamatu kogemuse.

62

16 997

184.

1548,3 inimest/km²

pealtvaatajat mahutab Malta rahvusstaadion, mis kannab Grawnd Nazzjonali nime.

kohal oli Malta koondis aprilli seisuga FIFA edetabelis, Eesti rahvusmeeskond platseerus 104. kohale.

on rahvastiku tihedus Maltal; võrdluseks: Eestis on see 30,4 (Eurostati andmed 2018. aasta kohta).

JALKA JUULI 2020

LISAAEG Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Juulikuu sünnipäevad 01.07 Katrin Kaarna 01.07 Mait Nõmme 01.07 Daria Narõškina 02.07 Elari Valmas 03.07 Sören Kaldma 04.07 Karel Voolaid 04.07 Karel Kübar 05.07 Mairon Pihor 05.07 Raiko Kokmann 05.07 Kristjan Kask 06.07 Kristen Niilop 06.07 Tatjana Levizi 07.07 Raiko Mutle 07.07 Miina Kallas 07.07 Frank Liivak 07.07 Getriin Strigin 07.07 Mark Rõõmussaar 07.07 Laur Nurkse 08.07 Urmas Rooba 08.07 Erik Sorga 08.07 Daisy Toim 09.07 Ave Pajo 10.07 Ando Hausenberg 10.07 Mattias Traublum 11.07 Raio Piiroja 11.07 Raivo Saar 12.07 Vladimir Karev 12.07 Hannaliis Jaadla 12.07 Kristjan Pelt 14.07 Ott Meerits 14.07 Viktor Plotnikov 15.07 Ain Tammus 15.07 Liisa Veerla 15.07 Silja Goroško 16.07 Rico Reinoja 18.07 Igor Orlov 18.07 Priit Penu 19.07 Peeter Lelov 19.07 Johannes Kukebal 19.07 Artur Šarnin 20.07 Maksim Gussev 20.07 Sten Ütsmüts 21.07 Mati Lember 22.07 Zaur Tšilingarašvili 22.07 Neeme Neemlaid 23.07 Katrin Tuse 23.07 Alen Stepanjan 23.07 Triinu Esken 24.07 Urmas Kaljend 24.07 Ilja Monakov 24.07 Alex Matthias Tamm 26.07 Timo Lomp 27.07 Arina Kopatš 28.07 Varje Tugim 28.07 Randin Rande 28.07 Carmen Kaidi Jõeleht 29.07 Jaanus Veensalu 29.07 Hannes Reinvald 29.07 Jaanus Sirel 29.07 Alger Džumadil 30.07 Jaan Roos 30.07 Allan Soomets 30.07 Anastasia Dodeltseva 30.07 Chrystal King 31.07 Urmas Hepner 31.07 Carl Tubarik 31.07 Siim Valtna

64

JALKA JUULI 2020

40 37 29 32 24 43 26 30 27 21 21 20 36 31 24 24 22 28 42 21 19 36 33 27 41 20 68 34 19 38 31 51 29 26 20 62 50 70 27 20 26 26 35 53 35 41 29 28 56 32 19 32 22 42 23 21 56 49 45 24 41 39 23 19 56 39 33

Flora naised tegid omapärast ajalugu Kuna Eesti oli üks Euroopa esimestest riikidest, kus jalgpall koroonapausi järel naasta sai, sai FC Flora naiskond omapärase au osaliseks: 23. mail sai neist naiste superkarikafinaali võitmise järel ilmselt Euroopa esimene võistkond, kes sai karika pea kohale tõsta sotsiaalse distantseerimise tingimustes: kambakesi embamise ja üheskoos hüppamise asemel rivistusid Flora naised A. Le Coq Arena murule üles kenasti üksteisega vahet hoides.

5 : 1 võidumängus Tallinna Kalevi üle tegid Flora naiskonna poolelt skoori Mari Liis Lillemäe, Maarja Saulep, Kristiina Tullus, Katrin Loo ja Saron Läänmäe.

Kui mitu välismaa portaali arvas, et esimese sotsiaalselt distantseeritud karikatõstja au sai 29. mail endale Austria karika võitnud Red Bull Salzburg, siis meie teame – tegelikult sündis see Eestis!

Rashford tegi poliitikutele üks-null Manchester Unitedi noor ründaja Marcus Rashford on juba mitu aastat Inglismaa suurklubi eest skoori teinud, ent omapärasel moel lõi ta oma elu kõige tähtsama värava hoopis kujundlikult. Nimelt võttis 22aastane Rashford südameasjaks koolilastele tasuta lõunasöögi pakkumise: Suurbritannia laiaulatusliku karantiini ajal võttis Rashford initsiatiivi ja kogus piisavalt vahendeid, et pakkuda isolatsiooni ajal süüa enam kui kolmele miljonile Suurbritannia lapsele. Ka ise pigem vaesest perekonnast pärit pallur märkis, et muidu oleks paljudes finantskriisist räsitud peredes ähvardanud lapsi nälg.

Karantiini lõppedes kirjutas Rashford riigi valitsusele avaliku kirja, milles palus, et valitsus jätkaks lastele tasuta lõunasöögi pakkumist ka suvel, mil koolitööd ei toimu. Kui alguses lükkas peaminister Boris Johnson ettepaneku tagasi, siis vaid 24 tundi hiljem otsustas ta kannapöörde teha ja projekti siiski ellu kutsuda – sealjuures oli valitsuskabinet Foto: Nigel Franch, PA Wire / PA Images / Scanpix juba enne Rashfordi kirja korduvalt öelnud, et ei kavatse lastele suvel tasuta süüa pakkuda. „Ma ei tea, mida öelda. Lihtsalt vaadake seda, mida me suudame teha, kui me teeme seda koos. SEE on Inglismaa 2020. aastal,“ säutsus Rashford Johnsoni positiivse otsuse järel. „Laste heaolu peaks olema ALATI esikohal.“ Rashfordi edukas kampaania tõi talle ohtraid kiidusõnu ka nende käest, kes vutiplatsil on rivaalid. Inglismaa koondislast õnnitlesid avalikult näiteks nii Manchester City kui ka Liverpool. „See ei puuduta poliitikat. Täpselt samamoodi, nagu mängijad seavad Inglismaa koondist esindades klubirivaliteedi teisele kohale, tehke teie kannapööre,“ märkis ka Rashford vahetult enne seda, kui valitsus tema ideed toetada otsustas.

LISAAEG RUBRIIK

Puštov saame kollitamas

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO

Eesti jalgpallikoondis on aegade jooksul pidanud omajagu ka mitteametlikke sõpruskohtumisi – enamjaolt on mitteametlikkus tulenenud tõsiasjast, et vastase puhul ei ole tegemist FIFA liikmesriikide sekka kuuluva koondisega. Hispaania piirkondadest oleme vastamisi olnud näiteks Andaluusia, Baskimaa, Kantaabria ja Murciaga, koguni neljal korral on Eesti rahvusmeeskond vastamisi läinud aga saamide jalgpallikoondisega. Esimene neist mängudest leidis aset juba 1990. aastal Tallinnas, 1991. aastal mindi vastamisi Põhja-Norras Kárášjohkas, 1992. aastal uuesti Tallinnas ja 1998. aastal Stockholmis.

1992. aastal aitas kohtumine saamide rivistusega Eestil valmistuda esimeseks taasiseseisvumisjärgseks Balti turniiriks. Tallinnas peetud matši võitis Eesti 2 : 1, võõrustajate tabamused kanti Aleksandr Puštovi ja Urmas Kirsi nimele. Just Puštovi ongi Lembit Peegli fotosilm 28 aastat tagasi kinni püüdnud – kuu aega varem oli sama mees Sloveenia vastu skoorinud ka Eesti koondise esimese taasiseseisvumisjärgse värava.

LHV edetabel Maikuu toetussumma arvu järgi on esimesed 20 (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis) järgmised: 1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 2. (3.) Tallinna FC Flora 3. (4.) FC Elva 4. (2.) Nõmme Kalju FC 5. (17.) Pärnu JK Vaprus 6. (5.) FC Nõmme United 7. (6.) Viljandi JK Tulevik 8. (9.) Viimsi JK 9. (8.) JK Tabasalu 10. (7.) JK Tallinna Kalev 11. (14.) FC Kuressaare 12. (11.) Tallinna FCI Levadia 13. (18.) Paide Linnameeskond 14. (15.) Rakvere JK Tarvas 15. (12.) FC Kose 16. (10.) FC Hiiumaa 17. (–) Raasiku FC Joker 18. (16.) Keila JK 19. (13.) Raplamaa JK 20. (20.) JK Welco LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

2020 JUULI JALKA

65

RISTSÕNA

Juunikuu ristsõna vastus oli „e-jalka mehed“. Õige vastuse eest võitis EJLi kruusi Madis Hallimäe. Võitjaga võtame ühendust.

Juulikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee märksõnaga „Ristsõna“ 20. juuliks. Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi nokkmütsi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

66

JALKA JUULI 2020