LÕPULUGU
Malta rahvusstaadion kohaliku koondise ja Hispaania mängu ajal.
Foto: erakogu
Roosa tõukeratas väljakul ehk kohtunikutöö Maltal Eesti kohtunik Jako Arula oli mullu vilemehena ametis väikeses tiheda asustusega Maltas, kus jalgpalli kõrval on muu hulgas populaarsed ka veepall ja ragbi. Arula sai omal nahal proovida nii põrgukuumust kui eestilikku külma, samuti oli tal võimalus näha temperamentseid fänne, kes ühel kohtumisel isegi tõukeratta väljakule viskasid. Tekst: Kadi Parts
K
ommunikatsiooniharidusega Jako Arula töötas 2018. aasta alguses Viljandi linnavalitsuse arenguspetsialistina, kuid pärast sealt lahkumist otsustas koos elukaaslasega Eesti tolmu jalgelt pühkida. Noortel oli plaan siirduda aastaks välismaale ning tutvuste ja soovituste kaudu osutus sihtkohaks Malta. Arula sõnul langes otsus väikese saareriigi kasuks seepärast, et suurem osa sealsest elanikkonnast valdab inglise keelt ja saar on oma 316 km² juures piisavalt väike, et see aasta jooksul töö kõrvalt läbi käia. Maltale jõudes leidsid eestlased töökoha restoranides, mille paindlik graafik tähendas, et Arula sai jätkata ka oma armastatud hobi ehk kohtunikutööga. Noormees meenutab, et vilemehena jätkamine ei tulnud uitmõttena, vaid oli kogu aeg plaanis olnud. „Sain oma kohtunikulitsentsi juba
60
JALKA JUULI 2020
2014. aastal, aga noori kohtunikke tuleb ju kogu aeg peale,“ selgitab Arula. „Kui oleksin ligikaudu pooleteise aasta pikkuse pausi sisse lasknud, oleks Eestisse tagasi tulles olnud väga raske. Niisiis vedasin oma putsad ja vormi kaasa, kuigi kohalik alaliit andis Maltal kasutamiseks oma vormid – see oli tore üllatus.“ Arula lisab, et Maltal viibimise lühikese aja tõttu oli selge, et päris kõrgeimale tasemele ehk meistriliigasse ta välja ei jõua, kuid see polnudki eesmärk omaette. „Tahtsin ennast kohtunikuna nii-öelda soojas hoida, kultuuri õppida ja tutvusi luua. Vilistamine oli kogu kogemuse üks osa. Olen mitme seal kohatud kohtunikuga ka hiljem suhelnud, sest kohtunikud on reeglina ikkagi normaalsed inimesed,“ naerab ta.
Paksud seinad ja hilinemised
Juba enne Eestist lahkumist asus Arula paberimajandust korraldama ja selleks hankis ta EJLi kohtunike osakonnalt vabas vormis soovituse, kus tema sõnul „kinnitati, et ma ikka normaalne inimene olen“. Maltal võttis vilemees ühendust kohaliku alaliiduga ja pääses vestlusele kohtunike osakonna juhiga, kes luges eestlasele sõnad peale, et ainult paari mängu pärast pole mõtet hakata asju ajama. Kuigi eestlase töö restoranis langes nädalavahetustel sageli kokku jalgpallimängudega, jäi tema saldosse aastaga siiski korralik arv kohtumisi ehk 30 mängu. Neist paar matši sai Arula kaasa teha täiskasvanute võistlustel, ülejäänud olid noorteliigade kohtumised.
