SPORDIPSÜHHOLOOGIA
Spordipsühholoogia nõuanded: sisekõne Eesti Jalgpalli Liidu spordipsühholoogia konsultant Laur Nurkse jätkab Jalka lugejatele spordipsühholoogia/soorituspsühholoogia põhimõtete, eesmärkide ja oskuste tutvustamist. Tekst: Laur Nurkse | Foto: Jana Pipar
K
ui eelmine soorituspsühholoogia artikkel (ilmus maikuu Jalkas) oli sissejuhatav ja tutvustas lühidalt mitut erinevat, kuid üksteist täiendavat psühholoogilist oskust, mis aitavad edendada sportlikku sooritust (sisekõne, soorituseelsed rutiinid, visualiseerimine, planeerimine, eesmärkide püstitamine ja lõõgastustehnikad), siis käesolev artikkel keskendub ühele konkreetsemale psühholoogilisele oskusele – mõtetega tegelevale sisekõnele. Mõtete justkui nähtamatu olemus – need tulevad ja lähevad – muudab mõtete ja mõttemustrite adumise abstraktseks, mistõttu suuname oma tähelepanu pigem psühholoogilistele konstruktidele, mis tunduvad hoomatavamad ja realistlikumad (näiteks meeltega maailma tajumine). Sisekõne on aga kognitiivse kontrolli osas üks võimsamaid oskusi, sest reguleerime sellega oma mõtteid. Sisekõne on seega personaalne sisemine dialoog iseendaga suhtlemiseks ja seeläbi enda juhtimiseks. Sisekõne on lüli mõtete ja liigutustegevuse vahel, sest motoorikat juhtivad keskused saavad ülesandele suunatud signaali just mõtete juhtimiskeskusest. Teaduskirjandus on viimase kahekümnendi jooksul uurinud, kuidas mõjutab sisekõne sportlikku sooritust. Sealsed uuringud on püüdnud avastada aspekte, kuidas sisekõne sooritust mõjutab, ning leidnud ka mitu olulist vastust. Artiklis käsitletakse sisekõne praktilisi võimalusi ja tuuakse välja mitu rakenduslikku meetodit (kuidas seda kasutada?), selgub sisekõne olemus ja funktsioon (mis see on?) ning põhjenduslik taust selle kasulikkuse kohta sportlikule sooritusele (miks seda kasutada?). `
Endaga rääkida on okei
Sportlased räägivad iseendaga tihti, kui mitte isegi kogu aeg. Treeningutel ja võistlustel. Treeningu eel ja pärast ning enne võistlust ja võistluse möödudes. Räägitakse ennetavalt sellest, mis ootab ees (näiteks „ma löön täna värava“ või „täna me vist kaotame“). Räägitakse ka sellest, mis juhtub käesoleval hetkel
46
JALKA SEPTEMBER 2020
(näiteks „löö“, „hüppa“, „suuna ääre poole“), ning räägitakse ka sellest, mis juba juhtus, kas refleksioonina või hinnanguna sooritusele või sündmusele (näiteks „oleksin võinud rohkem pingutada“ või „täna läks halvasti, sest polnud üldse õnne“). See on täiesti normaalne protsess, sest selliselt meie aju mehhanismid töötavadki. Kogu see iseendaga rääkimine võib avalduda vaikselt endamisi kõneledes või valjult ekspressiivselt väljendudes – mõnikord me kontrollime seda, mõnikord purskab miski meist valjusti justkui iseenesest välja. Iseenda seisukohast ei ole tegelikult aga üldse määrav, kas sisekõne avaldub vaikselt ja sisemiselt või valjult ja välimiselt – sest kõneletakse iseenda konstrueeritud mõttevälgatustega niikuinii. Mõlemal juhul suhtleme iseendaga – stimuleerime, kirjeldame, suuname või hindame soorituskeskseid liigutustegevusi ja sündmusi. Seega võib sisekõne (nii sisemiselt ja vaikselt kui valjult ja välimiselt) avalduda täiesti ootamatult endale märkamatultki. Ja nii tüüpiliselt ongi. Sisekõne konstrueeritakse tavaliselt pigem harjumuspäraste mõttemustrite toel, mis on ajas teadvustamatult kujunenud, või täiesti värskete juhuslike reageeringutega mingitele (uutele) soorituskesksetele tegevustele või sündmustele. Mõlema tavapärase sisekõne avaldumise võimaluse puhul on tegu teadlikult ettekavatsemata ja planeerimata tegevusega. Ettekavatsemata või planeerimata protsesse iseloomustab aga juhuslikkus. Juhuslikkus väljendab nähtuse ebaolulist, ajutist või ebapüsivat seost, mille puhul võib nähtus toimuda ühel või teisel viisil või ka toimumata jääda. Soorituse puhul on aga juhuslikkus ju nähtus, mida sooviks igal juhul vältida. Näiteks jalgpal-
