MÕTISKLUSI
Aafrikast?
Järelikult kiire ja tugev Lugesin hiljuti kanadalase Sam Gregory koostatud põnevat uurimust, millest selgus, et isegi kui me ise sellest aru ei saa, on äärmiselt tõenäoline, et jalgpalli vaadates mõjutavad meid rassilised stereotüübid.
Tekst: Raul Ojassaar
U
urimuses võeti muu hulgas luubi alla 2018. aasta MM-finaalturniiri kohtumine Poola ja Senegali vahel, kus poolakate ridades oli platsil 11 valget, senegallaste poolel 11 tumedanahalist mängijat. Ühele rühmale näidati samast kohtumisest paariminutilist klippi täpselt sellisena, nagu see teleülekandes maailmani jõudis. Teisele grupile näidati küll idee poolest sama klippi, kuid selle arvutiprogrammiga töödeldud versiooni, kus kõik mängijad olid muudetud ühesugusteks kriipsujukudeks – samas olid nende liigutused, kehaasend, liikumine ja kõik muu endised. Klipi näitamise järel küsiti mõlema rühma inimestelt samu küsimusi: kumba meeskonda pidasid nad paremini organiseerituks, kumba tehnilisemaks, kumba jõulisemaks ja kumba atleetlikumaks. Kui muudes aspektides nägid mõlemad grupid asju sarnaselt või väga sarnaselt, siis atleetlikkuse küsimuse juures tulid sisse suured käärid: videoklipi nägijatest hindas Senegali mängijaid atleetlikumaks lausa 70 protsenti, töödeldud graafika kaudu sama lõiku vaadanud inimestest leidis aga senegallased atleetlikumad olevat vaid 38 protsenti. Seega leiti kinnitust hüpoteesile, et tumedanahaliste jalgpallurite puhul hindavad vaatajad automaatselt nende kiirust, jõudu ja füüsist, isegi siis, kui nad nendes elementides tegelikult vastaJust selline nagu esimesel pildil nägi jalgpallimatš välja neile, kes vaatasid klippi, kus mängijatelt olid arvutiprogrammi abil välised tunnused eemaldatud. Teisel pildil sama hetk videost. Fotod: Sam Gregory
sele alla jäävad. Tumedanahalised mängijad lahterdatakse sageli pikemalt mõtlemata tugevateks, kiireteks ja jõulisteks „elajateks“. Siinkohal võib lihtsasti tekkida küsimus: aga mis selles halba on? Väga lihtne: asjal on ka teine pool. Jõu, kiiruse ja toore talendi kõrval räägitakse tumedanahaliste mängijate puhul kordades vähem nende tehnikast, mängutarkusest, oskustest ja muudest omadustest, mis ei seostu suurte musklite või kiirete jalgadega. Nagu ka Romelu Lukaku ühes hiljutises intervjuus tõdes: kui teda teiste ründajatega võrreldakse, ei räägita kunagi tema oskustest, vaid ikka ja jälle jõust ja kiirusest. Mis sest, et toore füüsise kõrval on Lukaku väga hea mõlema jalaga ning ilma igasuguse kahtluseta maailma absoluutses tipus ka väravavaistu, ründajaspetsiifilise osavuse ja targa liikumise poolest. Teine hea näide on ka juba mitme aasta eest Dortmundi Borussia noortesüsteemis särama löönud Youssoufa Moukoko. Vaid 14aastaselt Dortmundi U19 meeskonnas klassi näidanud ründaja puhul arvasid pealiskaudsed jälgijad ja netikommentaatorid automaatselt, et tegu on aktselerandiga, kes domineerib noorteklassis, sest on teistest paremini arenenud – tegelikult ei ole Moukoko mäng kunagi põhinenud füüsilisel tugevusel, vaid pigem väga heal väravavaistul, kavalal liikumisel ja esmaklassiliselt täpsetel löökidel.
Ajakirjanike ja kommentaatorite igapäev
Uuringud on viimaste kümnendite jooksul pidevalt näidanud, et meedias kasutatakse tumedanahaliste ja valgete mängijate kohta erinevaid omadussõnu. Juba 2002. aastal tehtud uuringus märgati, kuidas Inglismaal iseloomustati 1998. aasta MMi kajastades Aafrika mängijaid peamiselt nende atleetlikkuse, tugevuse ja kiiruse abil, aga samal ajal ka stereotüüpsete negatiivsete konnotatsioonidega: aafriklasi peeti tooreteks, lühikese süütenööri-
