AJALUGU
KAITSELIIT JA KORRAKAITSE – ERI AEGADEL ERINEV Asutamisest peale on Kaitseliidu üheks ülesandeks olnud korrakaitse. Ent kuidas ja mis alustel? See on olnud eri aegadel väga erinev.
M
Tekst: KALLE ELLER, taastatud Kaitseliidu esimene ülem
e ei tea kuigi palju, kuidas need asjad käisid möödunud sajandi 20. ja 30. aastatel. On ilmne, et suurematel rahvakogunemistel vallas, kihelkonnas, piirkonniti pidas avalikku korda Kaitseliit koostöös kohaliku politseikonstaabliga, sest muid instantse ju polnud. Vallavanem ja/või -kirjutaja, konstaabel ning kaitseliidu malevkond. Tänapäeva inimesel on keeruline mõista, miks korrakaitselised ülesanded leiavad üsna vähe käsitlemist näiteks tolleaegses põhikirjas. Tuleks enesele teadvustada, et erinevatel ajastutel, erineva ühiskonnakorralduse ja kultuuri rõhuasetuste juures on inimeste suhtumine sarnastesse asjadesse sageli väga erinev. Tänane eestlane ei anna endale enamasti aru, et sõjaeelne kaasmaalane mõtles sageli teisiti, reageeris teistmoodi, ei vajanud nii mõnegi asja üksipulgi lahtiseletamist. On öeldud, et Lääne demokraatias kehtib üldjuhul reegel „kõik, mis pole keelatud, on lubatud“. Idabloki maades ja Lähis-Ida diktatuuririikides on vastupidi – „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“. Tõde on selles, et viimase karmi okupatsiooni aastakümnetega toimus järkjärguline kohanemine just idablokile omase mõttemalliga. Mitte et enne suurt sõda oleks meil siin olnud samasugused arusaamad nagu vanades Lääne demokraatiates. Seda mitte, aga mõnevõrra sinnapoole see kaldu oli. Samuti oli meie rahva enamikule siis omane n-ö aus kuulekus. Eelmise sajandi 80. aastate lõpus ja 90. aastate alguses alanud Kaitseliidu taastamise käigus tuli korduvalt esile arusaamatusi seoses mõne endisaegse asjaga. Seda ka nende seas, kes tegutsesid entusiastlikult ja sageli ennastsalgavalt.
24
7/2020
Nii oli sõjaeelne Kaitseliidu põhikiri ühelt poolt nagu püha asi, mille iga sõna tuli järgida, teiselt poolt tekitas see paljudes nõutust ja eks muidugi ka väärtõlgendusi. Taasasutamiskoosolekutel kõneldi, et Kaitseliit on kolm asja: militaarstruktuur, ühiskondlik organisatsioon ja spordiselts. Kolmandale väitele tuli ka vastuväiteid, et põhikirjas pole spordist suurt juttu. Tänapäeval jääb paljudele arusaamatuks, kui tõsiselt siis sõjaeelse Eesti kaitseliitlased ikka spordiga tegelesid. Siinkohal tasub meelde tuletada, et muuhulgas tulid mitmed kaitseliitlastest laskesportlased ju maailmameistriteks. Samamoodi ei saadud aru sõjaeelse Kaitseliidu korrakaitselistest tegevustest. Selle tõlgendamisel jaguneti kaheks – ühed järeldasid, et Kaitseliidu ülesanded on sõjalised ja korrakaitse puutub Kaitseliitu vähe. Teised järeldasid, et korrakaitse laiemas mõttes on Kaitseliidu peamine ülesanne ja selleks valmistumine olulisim tegevus. Viimasel seisukohal olid ka kohapealsed tähtsamad nimed – sovhoosidirektorid ja kolhoosiesimehed, kelle arvates loodavate Kaitseliidu üksuste põhiülesandeks pidi olema valvamine, et nende asutuste vara laiali ei tassitaks, ja silma peal hoidmine mujalt tulnud bandedel. Mitmel põhjusel on Eesti kultuuri areng suuresti suundunud väikekodanike väärtushinnangute radadele. Lisaks sellele on haritlaskonnas küllalt levinud arusaam, mida võib nimetada „politseiriigi“ ideaaliks. Tekkivate ja juba sündinud kristlik-demokraatlike erakondade juures on see valitsev. Nõnda ütles ühel Eesti Komitee koosolekul tollane aktiivne poliitik Kalle Lindi: „Eestil ei ole tarvis mingit sõjaväge, piisab tugevatest politseijõududest.“ Kõik see komplitseerib oluliselt selgete piirjoonte väljakujundamist erinevate ja eri ülesannetega jõustruktuuride vahel. Kui meenutame, et varem valmistas ka politsei- ja
