- AKTUAALNE -
Kuidas võidelda huntide illegaalse küttimise vastu Euroopas?
TEKST RIHO TERRAS FOTO ERAKOGU
Euroopas on poleemikat tekitanud hundipopulatsioonide kaitsmine ja küttimine, mis oleneb paljuski sellest, kuidas inimesed neid suurkiskjaid oma elukeskkonnas tunnetavad.
O
lukord erineb riigiti, kuid laias laastus on hundiasurkonnad tugevad ja mõneski riigis väljasuremise äärelt tagasi toodud. Näiteks oli Itaaliast hunt peaaegu kadunud, kuid nüüdseks on sealne populatsioon 3000 isendi kandis, Euroopas tervikuna on hunte 20 000 kuni 25 000. Need järsud üleminekud väljasuremiselt elujõulise populatsioonini aga on mitmel pool kaasa toonud ootamatu probleemi: huntide salaküttimise. Selle küsimuse arutamiseks toimus 7. septembril Euroopa jahindusorganisatsiooni FACE juhtimisel veebiseminar „Euroopa huntide suurima ohu – illegaalse küttimise – vastu võitlemine“ („Combatting the greatest threat to wolves in Europe: Illegal killing“). Seminaril esinesid europarlamendi bioloogilise mitmekesisuse, jahinduse ja maaelu interrühma esimees Alvaro Amaro, interrühma asepresident Elsi Katainen, interrühma liikmed Riho Terras ja Herbert Dorfmann. Põhiettekande tegid Euroopa Komisjoni looduskeskkonna osakonna juht Nicola Notaro. Sõna said ka teadlased: Norra instituudi teadur John Linnell, Kreeka keskkonna- ja eluslooduse organisatsiooni Callisto teadur Tasos Hovardas ja Stockholmi ülikooli dotsent Erica von Essen. Eesti Jahimeeste Seltsist osales veebiseminaril EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe. Nendes Euroopa riikides, kus hundipopulatsioonid suurenesid kaitsemeetmete tagajärjel plahvatuslikult, on suurim mure nende illegaalne küttimine. Hunt oli pikka aega looduskaitse kaanepoiss, mispärast tema tagasitulek ongi nii võimas olnud. See on aga viinud selleni, et huntide naasmist ei võeta kui edukat looduskaitse saavutust, vaid kui
Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni liige Riho Terras. sissetungi. Euroopa mitme riigi inimestel on kadunud harjumus huntidega koos eksisteerida ja nendega seotu pole nii hästi reguleeritud kui Eestis. Salaküttimine on tegelik probleem, mille varjatud loomusest tulenevalt on seda keeruline täpse statistikaga kirjeldada.
Mõned väljavõtted sõnavõtust
Huntide illegaalne küttimine Euroopas väärib eraldi tähelepanu. Suurkiskjate asurkondade ja elupaikade dünaamika üle on vaja avatult arutleda, sest ühiskonnas on huvirühmasid, kes täidavad reegleid hooletult ja ignoreerivad teadus- ning andmepõhist käsitlust. Eestis ei saa huntide salaküttimise mõju kuigi suureks hinnata, sest siinne hundipopulatsioon on püsinud elujõuline ning stabiilne ja ebaharilikke langusi ei ole täheldatud. Miks on Eestis olukord nõnda hea ja kontrolli all? Tänu tuleb avaldada meie jahimeestele ja teadlastele, kes on koostöös suutnud luua huntide jälgimise
16
toimiva süsteemi, mis annab kvaliteetse ja operatiivse ülevaate olukorrast ning huntide käekäigust. See on aidanud luua ka teadlaste ja jahimeeste vastastikust usaldust. Eestis on hundikarjade arv viimase kümne aasta jooksul kõikunud 19–31 vahel ja huntide arv 200–300 vahel. Eesti hundiasurkond on tugev, elujõuline ja mõistlikult reguleeritud. Avalik debatt algab enamasti siis, kui juhtuvad inimeste ja huntide ootamatud kokkupuuted külades ning linnades; kui hundid murravad kari- ja koduloomi, lambaid ja koeri. Eesti valitsus kompenseerib poole meetmete rakendamiseks kuluvast rahast, millega ennetatakse kari- ja koduloomade murdmist, ning kogu kahju, kui see ikkagi tekkima peaks. Siiski peab palju rohkem panustama just ennetamisse ja võimaldama karjakasvatajatele selleks rohkem vahendeid. Üks asi on kompensatsioon murtud lammaste eest, kuid teine asi on raisatud aeg ja energia. See on karjakasvatajatele ka emotsionaalselt väga raske löök. Ennetavate meetmete rakendamise kompenseerimise osa tuleb seega suurendada, sest see pakuks karjakasvatajatele palju rohkem kindlustunnet ja sellega ka motivatsiooni. Hunte käsitlev arutelu võib olla väga polariseeriv. Debatis põrkuvad ideoloogilised hoiakud tihti teaduse ja väljakujunenud parima praktikaga. Ideoloogiline hoiak on reaktsiooniline lähenemine, kui olukord pole piisavalt hästi reguleeritud. Seepärast ongi vaja teadlaste ja jahimeeste koostööd. Eksperdid, kes on aastakümneid hunte uurinud ja jälginud, hoomavad ning mõistavad olukorda väga hästi. Huntide küttimine, mis on korralikult reguleeritud, on parim viis vähendada ja ennetada illegaalset küttimist.
