- RAAMAT -
Ornitoloogide sada aastat Ornitoloogiaühing moodustati 1. mail 1921 Tartu ülikooli aulas, asutajate eesotsas olid legendaarne professor Johannes Piiper ja rektor Henrik Koppel.
KAS ON LINNUKESEL MURET? Pilte ja kilde linnuvaatlustest, Eesti ornitoloogiaühingu saja-aastasest tegevusest
• Tekste sõelus ja kirjutas Juhani Püttsepp • Ornitoloogina nõustas Margus Ots • Tartu, 2021 • 112 lk
N
iisiis sai ornitoloogiaühing 1. mail sajaaastaseks. Selle uhke juubeli puhul andis ühing välja imeilusa albumi „Kas on linnukesel muret?“, mille koostas ning tekstid kirjutas looduse- ja kirjamees Juhani Püttsepp. Album on tõesti ilus nagu laululind (kujundaja Indrek Kalamees), kuid veelgi köitvam on raamatu ülesehitus. Ühingute ja seltside pikaajalise tegevuse tähistamiseks antakse sageli välja albumeid või kogumikke, mis püüavad hõlmata võimalikult täielikult kõike, mida aastakümnete jooksul tehtud. Ühesõnaga, üritavad hõlmata hõlmamatut. Tulemuseks on sageli aga tüse teos, mida asjast huvitatutel raske ja igavgi lugeda, sest säärane raamat kubiseb faktidest, sündmustest, nimedest. Juhani Püttsepp on leidnud suurepärase lahenduse. Ornitoloogiaühingu saja-aastases ajaloos on igale aastale pühendatud täpselt üks lehekülg. Igast aastast 1921–2020 on leitud üks fakt, sündmus või mälestuskild, mille ümber on kootud väike lugu koos mõne ajaloolise pildi või väljavõttega kirjast või välipäevikust. Raamatu servi palistavad aga Eesti ornitoloogide miniatuursed linnututvustused. Nii mahutab see väike album uskumatult palju, mahutabki terve sajandi! Ja mis kõige tähtsam: see album on tõesti huviga loetav, mitte ainult riiulikaunistus. Raamat algab suure juubeli vääriliselt bioloogide seas elava ilusa legendiga, et just rahvusliku meelsusega ja emakeele edendajana tuntud Henrik Koppel öelnud õpetlikult Johannes Piiperile, kes astus esimesi samme loodusvaatluste teel: „See punarinna laul on kui kristallkuulide kukkumine marmortreppidel.“ Selle tabava võrdluse andnud Johannes Piiper edasi oma õpilastele, kes andnud seda omakorda edasi …
76
Ka jahindusajakirja lugeja leiab albumist palju huvitavat. Näiteks 1933. aasta räägib nurmkanast, kelle arvukus praegu kogu Euroopas katastroofiliselt väheneb. Tol aastal aga pakkus Eesti valitsus 24. veebruaril, vabariigi aastapäeva pidulikul vastuvõtul muu hulgas laane- ja põldpüüsid rohelise salatiga. „Tol ajajärgul sooviti rõhutada kodumaist menüüd, meie loodusande: metskitsekotlet, tedrehautis, metspardipraad.“ Need ajad on nüüdseks ringiga tagasi tulnud, kui puhas eestimaine toit on jälle väärtustatud ja au sees, sealhulgas väärtuslik ulukiliha. Pildilt 1964. aastast vaatab vastu Tiit Randla, kelle raamatut „Eesti röövlinnud“ (1976) on pidanud meie kotkauurijad kotkaste kaitsmise ja arvukuse taastamise nurgakiviks. Tema tee kotkaste juurde algas aga just 1964. aastal Vihterpalus ja Nõva kandi metsades. Kohe järgmisel aastal, 1965, ilmus Jaan Rannapi lasteraamat „Viimane Valgesulg“ – Eesti lastekirjanduse ajaloo üks paremaid looduslugusid, mis köitnud mitut lugejapõlvkonda ja äratanud nii mõneski poisis-tüdrukus tõsise huvi looduse ning eriti kotkaste vastu. Lugedes 1971. aastat, on ehk huvitav avastada fakt, et tol ajal oli valgepõsk-lagle veel punase raamatu liik. Nüüd on kevadja sügisrände kõrgajal taevas ja põllud mõnikord valgepõsklagledest mustad. Aasta 1989 aga on pühendatud metsisele, Eesti jahimeeste seltsi uhkele vapilinnule, keda juba aastakümneid ei kütita, kuid kelle mänguplatse kipub meil ikka vähemaks jääma. Need on vaid üksikud killud isutekitamiseks, mõned aastad Eesti ornitoloogia pikast sajandist. Loodushuviline loeb raamatu huviga läbi kaanest kaaneni.