Kadripäev
Kadri –
lammaste hoidja ja kaitsja Kadripäeva (25. november) tähistamise komme on seotud uskumusega esivanemate hingede tagasipöördumisest meie sekka. Päevaga seotud iidne pärimus ei ole tänapäevani kahjuks säilinud. Võime vaid oletada, et kunagi võis see olla seotud naiste üleminekuriitusega, et tähistada lapseeast täisikka jõudmist. TEKST: Kristi Pumbo, Eesti Folkloorinõukogu teabe- ja projektijuht
H
iljem segunes see 4. sajandil märtrisurma surnud püha Katariina austamisega. Kadripäev oli naistepüha, mis tähistas tubaste tööde algust. Sandiskäijate välimus on sajandite jooksul muutunud. Tänapäevased kadrid on linnamoeliselt toretsevad ja edevavõitu, oma soost sõltumata heledatesse sitsidesse-satsidesse riietatud, looritatud ning uhkete kübarate, lintide, sulgede, pärlite ja patsidega ehitud. Ometi on selle tohutu pitsikuhja alt äratuntavad erinevad kadripere liikmed: kadriema, lapsed, noorik, hani, kaardimoor, leierkastimees ja paljud teised. Iidsete aegade pärandusena võib kohata isegi ketrajasanti ja määgijaid. Üheskoos käiakse majast majja, õnnistatakse laulude saatel pererahvast, kogutakse ande, tänatakse või sajatatakse.
Kapsad suureks, herned ehteisse! Hoolimata kaunist välimusest võib kadride käitumine teinekord ka jahmatada. Kui kadrisant sorinal nurka "pissib", tähendab see, et peresse on oodata rikkalikku kapsasaaki. Karksi kandis öeldi, et kui kadrisandid on kenasti ehitud, siis on seda tuleval aastal ka herned. Seega – kadrisandid, pärlid kaela!
Lambapäev Lammaste patrooni Katariina mälestuspäev oli tuntud ka lambapäevana. Päevasel ajal käidi külarahva uste taga määgimas, et neile karjaõnne kindlustada. Nende soo, rõivaste värvi ja arvu põhjal ennustati, kas sünnivad oina- või utetalled ning kuidas nad välja näevad. Karjaõnne toojaid kostitati toonase maiuse – tangupudruga, kuid kingiks anti ka ube-herneid, kaalikaid, kanepiseemneid. Kariloomade hea käekäigu tagasid ka ohvritoimingud. Söödi rituaalseid toite, soovitatavalt liha ja seda just loomalaudas. Näiteks Mulgimaal söödi lambalaudas kanaliha ja luud maeti sõnnikusse. Lisaks hüpeldi kariloomi matkides, üksteist puksides ja kukerpallitades. Samuti mindud õllega lauta ja pursatud seda suust lammaste peale. Kadripäeval oli mõnel pool naistetööde keeld, sest see mõjuvat kehvasti lammaste tervisele – neid ähvardavat pimedaksjäämine, lonkamine ja
peapööritus. Kadripäev olgu pidupäev – vokk nurka ja tantsima, sest hüplemine tuleb lammaste järelkasvule vaid kasuks!
Päevased ja õhtused kadrid Lääne-Eestis käisid päevasel ajal kadriks vanemad ja vaesemad tagasihoidlikult maskeeritud naised, kelle jaoks olid kogutud annid oluliseks elatusallikaks. Nad eelistasid sandis käia üksi ja kasutasid saadud toidu, villa ning lina vaid enda tarbeks. Õhtused sanditajad kogusid andisid ühise suure kadripeo tarbeks. Mõnel pool kujutas pidu endast suurt simmanit, teisal aga mängiti maha ehe 60–70 osalejaga pulmapidu, mis võis kesta päevi. Seepärast poetati kadrisantide annikotti just neid pühadetoite, mida ühisele peolauale sünniks panna: lambaliha, kukki-kanu, käkke, ube-herneid, pähkleid, karaskit, leiba, õlut.
Meie oma püha Mitte ühegi kadripäeva tähistava rahva kombestik pole säilinud nii rikkalikuna kui eestimaalastel. Hoolimata sellest, kas kavatsed olla kadripäeval kadrisandi või õnnetoojaid vastuvõtva pererahva rollis, on kadripäev meile kõigile suur pidupäev. Kel soovi sanditamiskombestiku kohta rohkem teada saada, leiab kodulehelt hakkamesantima.ee rohkelt inspiratsiooni selle iidse püha tähistamiseks. HETK
39
