Jalka (aprill 2024)

Ararati julge plaan: kahe aastaga Eesti meistriks!

Kui kaugel on naiste saalijalgpalli ja rannajalgpalli meistriliigad?

Naised saavad ühe eurosarja juurde

Naiste meistriliiga hooaja suur eelvaade

Fookus naistejalgpallile

Juba kolmandat korda on Jalka aprillikuu number pühendatud naistejalgpallile. On ka põhjust: nii nagu naistevutt lööb maailmas üha kõrgemaid laineid, on ka Eestis hakanud naiste mäng meeste oma varjust välja tulema ja üha julgemalt meie vutiskeenel oma kohta nõudma.

Võtame kasvõi spordiregistrist ette harrastajate arvud. 2010. aastal mängis Eestis jalgpalli 1213 naist, neist 893 olid tüdrukud ja ülejäänud täiskasvanud. 2013. aastal olid need arvud 1663 ja 1293, kõige värskemad andmed ehk 2023. aasta arvud aga juba 3137 ja 2468. Kasv on olnud mitmekordne! Pallimängudest jääb naiste seas võrdlemisi napilt ettepoole vaid võrkpall, kuid maailma ja Euroopa trende arvestades tundub, et jalgpalli esikohale tõusmine on ka meil vaid aja küsimus. Kasv võib ühel hetkel olla suisa eksponentsiaalne: näiteks tänavuse naiste hooaja avalööki ehk superkarikafinaali vaatas Sportland Arenal üle 500 inimese – varasem rekord oli enam kui kaks korda väiksem!

Naistejalgpalli kajastame selles numbris väga erinevate nurkade alt: puhume juttu äsja karjääri lõpetanud legendidega, prognoosime märtsi viimastel päevadel alanud meistriliigahooaja kulgu, vaatame otsa naistekoondise hetkeseisule, naistejalgpallis üliambitsioonikale FC Ararati klubile, naiste ranna- ja saalijalgpallile, eurosarjadele ja nipet-näpet muulegi.

Mõnusat lugemist ja ilusat jalgpallihooaja algust!

Foto: Liisi Troska

Talvel tõmbas karjäärile joone alla kolm mängijat, kel on meie naistejalgpallis eriline koht – Kristina Bannikova, Berle Brant ja Kethy Õunpuu. Jalka tegi igaühega intervjuu, küsides neilt täpselt samu küsimusi.

Tallinna FC Ararati naiskond on naiste meistriliigas ülimalt nooruslik tuulepuhang. Klubi on naistejalgpalli arendamise võtnud südameasjaks ning senised tulemused ja saavutused räägivad enda eest. Pelgalt kõrgliigasse pääsemisega aga ei rahulduta – uskuge või mitte, nad räägivad tõsimeeli vaid paari aastaga Eesti meistriks tulemisest!

Debütant lk 22–25

seisus on meie naistekoondis – mida näitas talvine laager Küprosel ja mida oodata sel aastal toimuvast valikturniirist?

eelvaade – millised on kaheksa naiskonna vaatepunktid 2024. aastale?

sedapuhku, miks võib pallivaldamisprotsent kahel statistikasaidil ühe mängu puhul erineda.

Miks ei ole juba neli aastat selgitatud Eesti meistrit naiste saalijalgpallis?

48 Koondis

Eesti meestekoondis pidas märtsi lõpus Varssavis maha suure matši Poolaga, paraku ei suutnud meie mehed endast sugugi head muljet jätta.

50 Faktifoto: Ragnar Klavani vägev koondisekarjäär

52 Klõpsud

54 Ajalugu

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EM-finaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 2016, kui Cristiano Ronaldo võitis Portugali koondisega ihaldatud tiitli.

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna Muu

22 Debütant: Tallinna FC Ararat

42 Eurosarjad

Naised on lähiajal saamas juurde uue eurosarja. Mida tähendavad eurolahingud Eesti naistejalgpallile?

Poster

Kairi Himanen

Kristina Teern

Ada Hegerberg

ESIKAANEL: BERLE BRANT, KETHY ÕUNPUU, KRISTINA BANNIKOVA

FOTOD: LIISI TROSKA

NR 4 (196) 2024

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA: SIIM MARTTI KUBENSKY

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM:

MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK

ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT

WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE

POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

Flora tegi pooled SUPERKARIKAD enda omaks

Naiste superkarikas kuulub juba kolmandat aastat järjest FC Flora naiskonnale. Kõigil kolmel viimasel aastal on superkarikafinaalis nende vastaseks olnud Saku Sporting – kui eelmised kaks mängu olid lõppenud Flora 3 : 0 ja 4 : 2 võiduga, siis sedapuhku nägime juba suuremat skoori: Flora võttis 5 : 0 võidu.

Õhuvõitlus! Kairi Himanen (vasakul) on küll kerkinud kõrgele, kuid pallile saab pihta hoopis Flora keskkaitsja Siret Räämet.

Peale Ivanova sai jala valgeks ka Kristina Teern, kes tuli mullu meistriliiga parimaks väravakütiks. Flora naiskonnale oli tegemist juba kaheksanda Eesti superkarikaga, millega on nad nüüd võitnud täpselt pooled naistele välja jagatud superkarikatest.

Flora kangelannaks kerkis Anastasia Ivanova, kelle arvele kirjutati viiest väravast suisa neli. Esimese kolli lõi Ivanova juba kolmandal minutil, viimase 90 + 2. minutil. Finaalid paistavad olevat Ivanova leib: ta on skoori teinud ka kahes viimases karikafinaalis, millest ta osa võttis.

Tõkkejooksjalikku osavust demonstreerib FC Flora kapten Lisette Tammik. Tänavuseks hooajaks just Florast Sportingusse laenatud Viktoria Toding jäi selles duellis aga võitjaks, mängides palli Tammiku eest minema.

Fotod: Lembit Peegel

Kasutades sooduskoodi JALKA15 saad kogu tellimuselt soodustust -15%

Horsens

Eesti U21 koondis veetis märtsikuise koondiseakna treeningulaagris Türgis, kus kohtuti mitteametlikes mängudes kahe vastasega: Taani klubiga Horsens ja Rootsi klubiga Nordic United. Kui eestlased arvasid esialgu, et AC Horsensi kujul saavad nad endale tugeva vastase, kes mängib Taani esiliigas, siis kohaliku agentuuri eksitava info tõttu selgus vaid paar päeva enne mängu, et tegu polegi esiliigas mängiva AC Horsensi, vaid hoopis Taani tugevuselt seitsmendal tasemel mängiva amatöörpundi FC Horsensiga!

Eesti U21 koondis võitis amatööride vastu peetud kohtumise kindlalt 6 : 1.

Euronics

Eesti Jalgpalli Liit sõlmis Eesti suurima tehnikakaupade müüja Euronicsiga kaheaastase lepingu, millega sai Euronicsist Eesti tüdrukutejalgpalli peatoetaja. Euronics oli ka mullu toimunud tüdrukute U17 EMfinaalturniiri peatoetaja, rahvusvaheliselt on Euronics Grupp olnud alates 2021. aastast UEFA naistejalgpalli toetaja.

KONSTANTIN VASSILJEV

tõusis Martin Reimi kõrvale

3500

päeva ehk täpselt üheksa aastat ja seitse kuud jäi Tartu Tammeka ründaja Priit Peedo karjääri kolmanda ja neljanda A. Le Coq Premium liiga kohtumise vahele. 2014. aasta suvel viimati Eesti kõrgliigas murul käinud Peedo veetis vahepeal aega USAs, saalijalgpallis ja madalamates liigades, enne kui tänavuseks hooajaks taas Tartu Tammekaga liitus.

514

pealtvaatajat jälgis Sportland Arenal tänavust naiste superkarikafinaali. Sellega ületati võimsalt senine rekord, mis pärines 2022. aastast, kui kohtumist jälgis 247 pealtvaatajat.

26. märtsil Soome–Eesti kohtumise viimasteks minutiteks platsile saanud Konstantin Vassiljevile oli tegu koondisekarjääri 157. kohtumisega, millega tõusis ta Martin Reimi kõrvale Eesti rekordinternatsionaali tiitlit jagama. Ühtlasi on 39aastane Vassiljev vanim mängija, kes kunagi Eesti meestekoondist esindanud.

2006. aasta mais Uus-Meremaa vastu Jelle Goesi käe all 21aastaselt koondisedebüüdi teinud Vassiljevil täitus 100 koondisemängu kuus aastat tagasi maavõistlusmängus Armeeniaga, kui temast sai Eesti koondiseajaloo 13. „sajaliste“ klubi liige.

Vassiljev on üsna eksklusiivses klubis ka ülemaailmselt: koos Reimiga jagavad nad maailma ajaloos koondisemängude arvu poolest 32.–33. kohta. Euroopas on meie duost rohkem mänge kirja saanud vaid kuus meest: Cristiano Ronaldo (206), Sergio Ramos (180), Gianluigi Buffon (176), Luka Modrić (174), Iker Casillas (167) ja Vitālijs Astafjevs (166).

Vassiljevi esimene võimalus Reim lõplikult oma tuulde jätta avaneb juunis, kui Eestil on kavas kolm kohtumist: 4. juunil Luzernis peetav maavõistlus Šveitsiga, 8. juunil peetav Balti turniiri poolfinaal Fääri saartega ning kolm päeva hiljem peetav Balti turniiri kolmanda koha mäng või finaal kas Läti või Leeduga.

31

hooaega ehk kõik senised naiste meistriliigahooajad oli Eesti kõrgliigas esindatud Pärnu jalgpall. Tänavu saab see seeria aga läbi, sest ühtegi Pärnu naiskonda meistriliigas ei mängi. Ajastu lõpp!

Nii nad ütlesid

„Ühel hetkel avanevad ka kõige kinnisemad mehed ja naised ning räägivad kõik hingelt ära, olen sealt päris palju kinni püüdnud. Ükskord oli seltskond spordimehi kokku sattunud, nad rääkisid spordist ja ma ei osanud kuidagi sinna vahele millegagi minna. Mul eriti spordijutte ei olnud. Ütlesin lihtsalt, et nägin ükskord kogemata televiisorist jalgpalliülekannet, kus Eesti koondis mängis. Ütlesin, et uskumatu, Eesti mehed jooksevad nii kiiresti, et olin sellest väga hämmastunud. Nagu päris jalgpallurid! Siis üks Saaremaa mees ütles, et jaa-jaa, nad jooksevad kiiresti küll, aga neil pole palli.“

Jaan Tätte merereisil räägitud loost „Kui Alatskivil jalgpallitrenn avati, kadusid kõik poisid ära. Nüüd käivad minu juures maadlemas peamiselt neiud.“

Peipsi ääres toimetav maadlustreener Nikolai Djukov

„Gümnaasiumis tegid kunagi poisid nalja, et Emma sündis kindlasti, jalad ees, jalad kasvasid esmalt kaks nädalat ja siis tuli ülakeha alles järele! Ma arvan, et see on geenidest, et mul on tugevad jalad.“

Emma Treiberg

„Algselt tekkis mul üleküllus sellest, et olen suur päästeingel. Ma ise ei kirjeldaks end nii. Meeldis, et tuli ka kriitikat, mis annab mulle võimaluse seda ümber lükata. Teha tuleb muidugi sama palju kui päästeinglina, aga see on mentaalselt kergem. Ma isegi otsisin negatiivseid kommentaare. Mulle meeldib, et see on nii palju kõneainet tekitanud. Kohati võttis see isegi pingeid maha ja tekitas tõestamise efekti.“

Kaspar Laur ootamatust koondisekutsest

„Olen poiste üle uhke – nad näitasid kannatlikkust ja ka seda, et neil on jalgevahel midagi sellist, mis igal mehel peabki olema. Ja need on suured!“

Paide Linnameeskonna peatreener

Ivan Stojković pärast võitu FC Flora üle

„Tänasest mängust pole mõtet pikalt mõelda ega kirjutada. Saame aru, et eufooriat pole. Nüüd ootab meid tõeline eksam ees.“

Robert Lewandowski pärast Eesti alistamist

Naiste rannajalgpall valab arenguks vundamenti

Kui meeste seas on Eesti rannajalgpall tõusnud Euroopas vägagi arvestatavaks jõuks, siis Eesti naisi on selle alani seni jõudnud üsna vähe. Eesti Rannajalgpalli Liit korraldas märtsi keskel Jõulumäel rannavuti vastu huvi tundvatele naistele kolmepäevase laagri, kus ühendati teooriatunnid, treeningud ja meeskonnatöö vabas õhkkonnas.

Laagri eestvedaja Carmen Loime sõnul oli laagri peamine eesmärk rannajalgpall Eesti naistele lähemale tuua ja saada kokku rühm mängu vastu huvi tundvatest inimestest. „Naiste rannajalgpall on tegelikult justkui ammu pildis olnud, aga suurt hoogu see veel sisse pole saanud. Algusajaks võib lugeda ehk 2017. aastat, kui Nõmme Kalju naiskond käis Itaalias turniiril mängimas. Eestis oli esimene turniir 2019. aastal, kui Tallinnas Nõmme spordikeskuses toimunud turniiril osales kolm naiskonda,“ tutvustab Loime naiste rannavuti lugu Eestis.

„Oleme sellest ajast saati aeg-ajalt naistele turniire korraldanud ja need on osalejatele väga meeldinud – peamiselt on seal osalenud mängijad, kes ise murujalgpallis meistriliigas või esiliigas mängivad, aga lisaks neile on seal ka lihtsalt harrastajaid olnud. Eelmisel aastal tekkisid mõtted ja ideed, et alates tänavusest aastast hakata reaalseid samme tegema – unistused meil ju on! Üks nendest reaalsetest sammudest oligi märtsis toimunud naiste rannajalgpallilaager.“

Laagris oli kohti 14 inimesele – korraldajate Loime ja Maarja Virula kõrval võttis sealt osa 12 naist, kes tulid peamiselt Pärnu kandist.

„Korraldasime töötoad, kus panime osalejad justkui minu ja Maarja rolli: palusime neil mõelda, et kui oleks raha ja aega, siis mida nemad naiste rannajalgpallis teeksid. Nad jõudsid samadele mõtetele nagu meie: korraldama peaks turniire ja liigasid.“

Kurb tõsiasi on see, et hetkel ei ole Eestis mitte ühtegi võistkonda või klubi, kes keskenduks naiste rannajalgpallile. Mõnel murunaiskonnal, näiteks Pärnu Vaprusel, on rannatrennid olnud muude treeningute sisse lõimitud, kuid nii-öelda spetsiaalsed naisharrastajad Eesti rannajalgpallil

Naiste rannajalgpallilaagris jagas õpetusi meestekoondislane Indrek Palm.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Mihkel Naukas

sisuliselt puuduvad. „Kui ma veel ise Nõmme Kaljus mängisin, siis meil olidki kord-kaks nädalas trennid liival, sest tüdrukutele see väga meeldis,“ meenutab Loime.

Töötubadest tuli välja idee hakata korraldama naistele piirkondlikke treeninguid. „Siht oleks siiski see, et meil tekiks lõpuks mõni klubi, kes ise trenne korraldaks, või oleks piirkondliku trenni kaudu väljund, kus vähemalt paar korda kuus saaksid naised koos käia,“ selgitab 22aastane naine, kes käis eelmise aasta juunis esimese eestlannana välisklubis mängimas, esindades põgusalt Hispaanias Cádizi linnas asuvat klubi C.D Fun and Learning.

Loime sõnul on ta kogenud, et paljud tüdrukud kardavad muru pealt liivale tulla, sest pelgavad paljajalu mängides vigastada saada. „Ma saan sellest aru, et jalgu kokku lüües võib asju juhtuda, aga see on ju ka murujalgpallis nii. Ja seal on ju veel valusam, kui keegi putsaga jala peale astub! Mina küll ei ütleks, et see tavalisest jalgpallist rohkem vigastusohtlik oleks,“ tõrjub ta.

Naiste rannaturniire on Eestis korraldatud vahelduva eduga. Eelmisel suvel jäi see aja- ja ressursipuuduse tõttu ära, aga 2022. aastal oli suvisel turniiril kohal kuus, aasta varem koguni kaheksa naiskonda. Loime sõnul võib naisrannajalgpallurite ring Eestis olla umbes sada inimest. „Usun, et sel aastal saame juuli kandis taas turniiri korraldada. Laagris tuli aga muu hulgas välja, et välihooaja järel oleks huvi isegi suurem. Nüüd on meil ju Jõulumäel olemas ka täismõõtmetes rannahall, kus saab aastaringselt mängida, ja loodame ka talvisel perioodil seal midagi korraldada.“

Mõnelt poolt on tulnud aga tagasisidet, et rannajalgpalliga tahetakse tegeleda siis, kui murujalgpalli hooaeg parasjagu ei käi. Sügisel avatud täismõõtmetes Jõulumäe rannahall annab selleks ka hea võimaluse –lisaks suvisele turniirile võib naisi tänavu oodata turniir ka aasta lõpus. „Tuleb natuke mõelda ka seda, kes on meie sihtgrupp. Tõenäoliselt ei tule meile mängima palju neid, kes samal ajal murul meistriliigat mängivad. Ma ise olen ilmselt üks eranditest, kuna mängin samal ajal Viimsiga meistriliigas, aga pigem soovivad mängijad ühele asjale keskenduda. Igal juhul on mängijaid lihtsam kokku saada siis, kui muruhooaeg parasjagu ei käi.“

Kui mingis mõttes tundub loogiline arvata, et naistekoondise eeldus on enne toimivad naiste meistrivõistlused, siis Loime sõnul võib alustada ka hoopis teiselt poolt. „Kui vaadata Eestist väljapoole, siis päris paljud riigid ongi hoopis koondisest alustanud. Näiteks Šveitsil oligi käputäis naisi, kes tahtsid rannas mängida, ja nad alustasid hoopis koondisest. Tase naiste rannavutis ei ole praegu eriti kõrge, nii et kui paned kümme naist kokku ja treenid, siis suudad mingisugust konkurentsi juba pakkuda. Meie suund on aga praegu see, et korraldame turniire, et huvi süvendada, piirkondlikud treeningud tunduvad ka reaalne asi, mida saaksime ette võtta.“

Loime lisab, et rannajalgpall soovib saada olümpiaalaks, mis annaks mängule nii staatuse kui finantsi mõttes olulise tõuke. Naiste seas on rannajalgpall veel tugevalt arengujärgus: katusorganisatsiooni Beach Soccer Worldwide maailma edetabelis on hetkel vaid 19 naistekoondist, neist 11 Euroopast. Meestega paralleelselt käiv koondiste euroliiga on naistel toimunud kolm korda, viimati oli osalejaid üheksa.

Nii nad ütlesid

„Aeg on saabunud, mil tuleb endale tunnistada, et hakkan vaikselt vanaks jääma rahvusvahelise rannajalgpalli jaoks. Kahe järjestikuse mängupäeva järel oleks nagu metallipressi vahele jäänud… või olid leedukad lihtsalt nii tugevad. Võta nüüd kinni.“

Kapten Kristian Marmor aitas Eesti rannakoondisel kahel päeval järjest Leedust jagu saada

„Ma ütleks, et see oli isegi mõttetu mäng, sest ma ei saanud vist ühtegi korda palli jalga. Ma ei tea isegi, mida öelda. Mida ma saaksin üldse teha? Mul polnud võimalust isegi midagi proovida. Väga raske on midagi öelda, mul on selline tunne, et me isegi ei mänginud. Olen väga pettunud. [---] Me ei saa niimoodi oma kastis terve mängu kaitsta. Kes sellist jalgpalli tahab vaadata? Ma ei usu, et meie fännidele see pilt meeldib. Väljakul ei juhtu mitte midagi. Kuid ma ei ole treener, need on lihtsalt minu mõtted.“

Oliver Jürgens pärast 1 : 5 kaotust Poolale

„Ma arvan, et tuleb osata keelt hammaste taga hoida. Ma arvan, et see, mis ta ütles, ei ole vale. [---] Ideaalis võiks sul olla paar hat-trick’i juba all. Nulliridadega tulla – natuke keeruline. Rahvas on rahul, et keegi ütles ausalt välja, kuidas on. Samas öeldakse, et tee enne natuke midagi.“ Tarmo Kink Oliver Jürgensi sõnavõtust

„Meie naiskond tegi eelmisel hooajal Tallinnasse ja selle lähiümbrusesse kümme sõitu, lisaks kolm reisi Pärnusse. Sealtkandiklubid käisid kes korra, kes kaks Põlvas või Tartus. Sõidukilomeetreid kogunes meil umbes 6000! Kulutasime reisimisele ligi kaks korda rohkem aega kui mängimisele. Eks siin on mõtteainet nii klubile kui liidule. Jah, regionaalsus liigub samas rütmis muu Eesti eluga ja kogunebki lõpuks suurematesse keskustesse, ent naistejalgpallile võivad Signy Aarnad tulevikus leidmata jääda…“

Põlva Lootose tegevjuht Indrek Käo

„See võiks olla üles ehitatud nii, et vahepeal on rock’n’roll ja heavy metal, siis käib jälle rahulik klassikaline muusika, tiksumine. Praegu meenutab meie mäng ainult ööbikulaulu.“

Vjatšeslav Zahovaiko Eesti koondise mänguplaanist

VVV mälestuseks

Meie hulgast märtsis lahkunud Vaapo Vaheril oli Eesti jalgpalli ja Jalka ajakirja loos eriline koht. Vaher oli aastaid alaliidu juhatuse liige ning enam kui 30 aasta jooksul hinge ja mõttega kodumaise vuti arendamise juures. Just Vaher oli see, kes pakkus meie ajakirjale nimeks Jalka.

Mina kasvasin üles Sporditähe ajakirja suure fännina. Isegi lapsena, kui ma ilmselt päris kõigist nüanssidest ja teemadest nii hästi aru ei saanud, oli VVV ehk Vaapo Vaheri Veerg iga numbri üks põnevamaid lehekülgi, mida ikka ja jälle hiljem üle lugeda ja mille üle muheleda. Milline teravus, milline terasus!

Mõned Vaheri põrutatud (enamasti just põrutatud, löödud, torgatud!) mõtted on minuga jäänud. Osa neist ilmselt avaldamisest aastaid hiljem üle loetuna, aga siiski. Üks neist mõlkus mul juhuslikult mõttes ka paar päeva enne seda, kui tuli teade meistri surma kohta.

1998. aastal kirjutas Vaher loo pealkirjaga „Eesti sport sureb õige pea. Eesti jalgpall asetab ta hauale pärja“, kus võttis armutult ette Eesti spordivälja, rappides üht populaarset ala teise järel.

„Korvpalli hoitakse elus hapnikupadja ja mustade muulaste abil, iga-aastased rahasüstid tehakse tundmatutesse elunditesse ja see ei sigita mingeid

Kui popp oleks jalgpall Eestis veel siis, kui meil hakkaks sportlikult hästi minema? Foto: Liisi Troska

tervistavaid tagajärgi. Lootusi on andnud suusatamine, ent aina soojenevas kliimas ei saa see ala olla tulevikusport, pealegi on professionaale näppudel lugeda. Eesti sport on kui üks suur laatsaret, kus enamik haigeid teadvusetus seisundis, ravijad aga liiguvad, äraolev õnnis naeratus näol, pakkudes vähihaigeile aspiriini,“ kõmmutas Vaher. Jalgpalli kiitis ta aga alana, mis on „laatsaretist ja ametlikust arstimisest otsustavalt loobunud, pühendudes ravile iseseisvalt ja omamoodi“.

Tipud suurendavad vahet

Vaheri kirjutise idee oli küll see, et Eesti jalgpall on teistest spordialadest eristunud eestlusele rõhuva identiteedi ja sõjaeelse ajaga ühenduse tekitamise poolest, kuid mulle tulid need read meelde hoopis teisel põhjusel, jalgpallisiseseid trende vaadates. Mida populaarsemaks, üleilmsemaks ja rikkamaks saab jalgpall, seda suuremaks muutub vahe tippude ja tagumiste vahel. Suur raha, tulu ja huvi tabab esmalt just seda kõige-kõige tipmisemat jalgpalli, enne kui sealt ühel või teisel moel mõni protsent ka madalamale tasemele tilgub. Mida arenenum ja konkurentsitihedam on spordiala, seda keerulisem on väikestel riikidel või vaesematel võistkondadel suurte vastu löögile pääseda.

Tekst: Raul Ojassaar

Mõelge kasvõi selle peale: kui Diego Maradona 1984. aastal FC Barcelonast lahkus, oli tegu juba superstaariga, kuid selle asemel et liituda Itaalias mõne tippklubiga, sõlmis ta lepingu Napoliga, kes oli äsja lõpetanud Serie A hooaja 16 meeskonna konkurentsis 11. kohaga, pääsedes väga napilt väljalangemisest. Kas kujutaksite tänapäeval ette, et näiteks Kylian Mbappé siirduks Real Madridi asemel näiteks Sevillasse või Wolfsburgi?

Seda, kui palju on rahvusvahelises klubijalgpallis koondunud võim suurte kätte, näitavad hästi ära ka Meistrite liigas kaugele jõudnud meeskonnad. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli täiesti tavaline, et poolfinaali jõudsid meeskonnad, mille nii kaugele jõudmine tundub tänapäeval totaalne ime. 1996. aastal võitis Meistrite liiga näiteks Juventus, kes alistas finaalis Amsterdami Ajaxi – ja poolfinaalis olid nad alistanud Nantes’i ja Panathinaikosi! Ja eelmisel hooajal tundus kahe Milano klubi poolfinaali jõudmine vaat et muinaslugu… Iga hooajaga paistab mõne tõelise üllataja võit aina vähem tõenäoline – ja see on tohutult kurb.

Muu sport küll elab, aga vutt liigub vutt-vutt eest ära Vaapo Vaheri 1998. aasta julm prognoos teiste spordialade kohta pole küll päriselt täide läinud, kuid tendentside osas pani ta siiski täppi. 1998. aastal oli jalgpallil Eestis 5447 harrastajat, korvpallil 4849, kergejõustikul 4179 ja võrkpallil 2967. 2023. aastaks on jalgpalli harrastajate arv kasvanud 24 360ni, korvpallil 8805, kergejõustikul 8179 ja võrkpallil 6753 peale. Kui teised suuremad pallimängualad on 25 aastaga harrastajate arvu ümmarguselt kahekordistanud (võrkpall pisut enam), siis jalgpall on kasvanud peaaegu viis korda.

Vaapo Vaher (salliga) jalgpalliliidu juhatuse liikmena 2017. aastal tööhoos.

Foto: EJL

Ometi ei ole see teiste aladega võrreldes toonud jalgpallile rahvusvahelist edu. Võrkpallil ja korvpallil on EM-finaalturniiril mängimine viimasel ajal olnud vaat et rutiin. Kõrgel Euroopa tasemel tegutsevaid korvpallureid saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel, Henri Drell debüteeris NBAs. On märgiline, et samal päeval, kui Eesti pidas Varssavis playoff-mängu Poolaga, oli Kaunases korvpalli euroliiga mängu kohaliku Žalgirise ja Baskonia (Žalgiris on paljude eestlaste lemmikklubi euroliigas, Baskonias mängivad aga Maik Kotsar ja Sander Raieste) vahel vaatamas mitu tuhat Eesti fänni, mis ületab optimistlike hinnangute kohaselt Varssavisse reisinud Eesti jalgpallifännide arvu vaat et kümme korda. Vollefännid on siiralt pettunud, kui meie meeskond EMil 16 parema sekka ei pääse – ning neil on ette näidata ka finaalturniirile pääsenud naiskond.

Tasub aga märkida, et konkurents maailma tippjalgpallis on meeletult palju suurem kui võrkpallis või isegi korvpallis. Võrkpalli maailma edetabelis pole isegi sadat riiki, 24 EM-finaalturniirile pääsevat riiki selguvad nii kossus kui volles vähem kui 40 kandidaadi seast (jalgpallis on UEFA liikmeid 55). Konkurents jalgpalli tippklubide pakutavatele töökohtadele on meeletu ja ülemaailmne, kusjuures see on just viimase mõnekümne aasta jooksul hoomamatult tihenenud. Kui Marek Lemsalu võis üheksakümnendatel käia kaks korda Liverpoolis testimisel, siis tänapäeval poleks mõeldavgi, et keegi läheks nii kõrge tasemega klubisse prooviperioodiks – rääkimata siis sellest, et see võiks olla 26aastane keskkaitsja Eesti klubist.

Jalgpall on selgelt Eesti populaarseim spordiala hoolimata sellest, et meestekoondis näitab ajalooliselt kehvasid tulemusi. Mõelge, mis siis veel saaks, kui meil hästi läheks!

KOLM LEGENDI, kolm intervjuud

Sel talvel lõpetas mängijakarjääri kolm Eesti naistejalgpallile väga olulist mängijat: Kristina Bannikova (32), Berle Brant (34) ja Kethy Õunpuu (36). Jalka tegi kõigiga karjäärilõpu-intervjuu, kus küsis naistelt täpselt samu küsimusi – aga vastused tulid mõistagi erinevad!

KRISTINA BANNIKOVA

Sündinud 15.06.1991

Debüüt meistriliigas: 9.04.2011 (Tartu JK Tammeka)

Meistriliigas 238 mängu, 143 väravat Eesti koondises 103 mängu, 9 väravat

Klubikarjäär: Tartu JK Tammeka (2011–12), Pärnu JK (2013–18; 2019), Napoli (2018–19), Pärnu JK Vaprus (2020–22), Saku Sporting (2023)

Saavutused: 5 korda Eesti meister, 4 korda Eesti karikavõitja. Eesti parim naisjalgpallur (2020), Annika (2020)

Pärnu Vaprus tuli 2020. ja 2021. aastal naiste meistriliigas küll neljandale kohale, kuid võistkonnas mängiva treenerina tegutsenud Kristina Bannikova valiti mõlemal aastal meistriliiga parimaks mängijaks. Foto: Liisi Troska

Kui lihtsalt või raskelt tuli otsus mängijakarjäärile joon alla tõmmata?

Ei tulnud raskelt – plaanisin juba aasta varem lõpetada, sest elan Pärnus ja paistis, et Pärnu naiskond hakkab ära lõpetama, olukord oli segane. Leidsin endale veel Saku Sportingu kujul väljundi –eesmärk oli koondises ilus arv – 100 mängu – täis saada. Kogu möödunud aasta mängisin mõttega, et kas ma jätkan või mitte. Küsimus oli selles, kas tekib taas suurem isu. Aasta jooksul sellist tuld aga siiski särama ei löönud. Otsus ise ei olnud raske, aga seda välja öelda küll oli – sain aru, et kui ma nüüd selle välja ütlen, siis ongi kõik. Eks natuke kõhklusi ja kahtlusi ikka oli ja rääkisin ka Saku uue peatreeneri Kaspariga päris pikalt, võtsin mõtlemisaega, aga lõpuks ei tekkinud kuidagi tunnet, et jätkaks aastakese veel.

Milline on sinu esimene jalgpallimälestus?

Elasin Pärnus lapsena Kuldse Kodu majas ning käisime tihti vendade, sugulaste ja naabripoistega hoovis mängimas. Jalgpalli mängisime ikka kaks kahe või kolm kolme vastu. Meil oli õunapuude, kaskede ja kuuskede vahel mitu „staadionit“ – kahe puu vahel oli värav ja kui kuskil veel paralleelselt kaks puud oli, siis oligi staadion valmis. Oli suvesid, kui mängisin palju jalgpalli, oli suvesid, kui ei mänginud üldse. Organiseeritud trenni läksin alles Tartusse ülikooli astudes. Kui aastalõputurniiril esimesed „päris“ mängud olid, siis tundsin end natuke nagu peata kana – seal olid ju juba positsioonid, ei olnud enam nii, et jookse, kuhu tahad! Mänguliselt ei olnud üleminek eriti keeruline, aga füüsiliselt küll, kuna vastupidavus ei ole kunagi mu trump olnud.

Milline oli sinu karjääri kõige uhkem hetk?

Kindlasti arvatakse, et 2020. aasta, kui tulin korraga Eesti aasta parimaks naisjalgpalluriks, naiste meistriliiga parimaks mängijaks ja võitsin ka koondise ilusaima värava eest antud Annika. Tegelikult olen ise uhkem selle üle, et aasta varem mängisin

Tekst: Raul Ojassaar

põhimõtteliselt kaks aastat järjest jalgpalli – läksin koduse meistriliiga pealt Itaaliasse, mängisin talvel seal, siis tulin Eestisse tagasi ja mängisin siin hooaja lõpuni. Suutsin terve olla ja tundsin end ka mänguliselt neil aastatel kõige paremini. Tunnustuste mõttes aga kindlasti 2020. aasta.

Milline oli sinu karjääri kõige kurvem hetk?

Mul pole muidu olnud vigastustega suuri muresid, aga eelmisel aastal läks mul karikavõistluste poolfinaalis õlg liigesest välja. Eks see konkreetne hetk oli ka valus, aga rohkem on meeles sellele järgnenud arstide vahet käimine – mulle öeldi, et nüüd on neli kuud pausi! Tegelikult tuli hiljem välja, et asi nii hull ei olnudki, ja kuu aja pärast sain isegi finaalis mängida, kuigi käsi oli teibitud, liikus vähe ja risk oli olemas.

Milline sinu löödud värav on sulle kõige kallim? Kõik väravad, mis ei ole omaväravad, on kallid! Koondises löödud väravad on ka kõik erilised, aga esimesena meenub hoopis see, kui käisime Kaasanis universiaadil. Mängisime Inglismaa vastu, olin põhikoosseisus ja alustasime mängu lahtilöögist. Sealt mängiti pall Innale (Kiss-Zlidnis – toim.), Inna pani pika palli vastase selja taha, ma jooksin sinna, tegin puute ja sellest tuli kohe esimesel minutil värav. Mul käisid jõhkrad külmavärinad üle – mida asja, Inglismaa vastu esimesel minutil värav! Sain pallile varbaotsaga pihta ja vaatasin tükk aega, kuidas see rahulikult väravasse veeres. Lõpuks küll kaotasime 1 : 5, aga see värav jäi väga hästi meelde (naerab – toim.)!

Milline treener või millised treenerid on sind jalgpallurina kõige rohkem mõjutanud?

Kõik treenerid on minusse palju panustanud ja olen kõigilt midagi õppinud – Tammekast Aleksandra Ševoldajevalt, Pärnus Jüri Saarelt ja Jüri Talult, koondises Keith Boanaselt, Jarmo Matikainenilt, Sirje Kapperilt ja Anastassia Morkovkinalt. Vahepeal olin Vapruses ju iseenda treener!

Ševoldajeva oli mu esimene treener, ta pani mind positsiooniliselt paika ja aitas füüsisele kaasa. Koondises õppisin palju Keithilt, kuidas trenne läbi viia.

Mängisin Tammekas ühe aasta ära ja siis hakkasin juba samal ajal Tartu Santoses tüdrukutele trenne andma. Kõige rohkem olengi võibolla õppinud ise mängijana treeneritööd tehes, nii et mõnes mõttes on olnud kõige suuremad õpetajad need lapsed, keda treenin. Õppisin selle kaudu ka ise mängijana taktikalist poolt, treenerina mõtlesin paljud asjad enda jaoks ümber ja hakkasin ka mängijana neid väljakul proovima.

Muide, olin Santoses aastakese tänase koondislase Eva-Maria Niidu treener! Kui viimasel ajal koos koondises olime, siis ikka naersin, et kunagi olin su treener, nüüd mängime koos koondises.

Eelmisel hooajal käis Pärnus elav ja töötav Bannikova kokkuleppel peatreener Jan Harendiga Saku Sportingu trennides vähem kui naiskonna ülejäänud liikmed. „Tavaliselt käisin Sakus nädalas umbes kaks korda – näiteks ühes trennis ja mängul,“ selgitab Bannikova.

Foto: Liisi Troska

Kuidas on naiste meistriliiga muutunud võrreldes selle ajaga, mil sina seal mängimist alustasid? See osa pole muutunud, et on üks-kaks head võistkonda ja siis ülejäänud, kes rohkem omavahel konkureerivad. Minu alustamise ajal olid need tugevad kindlasti Pärnu JK ja Levadia, nüüd on need Flora ja Saku. Kindlasti on aga muutunud suhtumine naistejalgpalli ja sellesse, kuidas seda kajastatakse. Kasvõi see, et meie siin räägime! Treeningute arv on tõusnud, treenerid on kindlasti kompetentsemad. Noorte tehniline tase on kindlasti kõrgem kui siis, kui ma alustasin – ja ma ei alustanud ju väga kaua aega tagasi!

Mida jääd jalgpalli mängimisest kõige rohkem igatsema?

Kindlasti sotsiaalset poolt, kõike riietusruumis toimuvat. Tiimitunne, emotsioonid väljaku peal –sellest hakkan kindlasti puudust tundma. Enam ei ole sellist oma inimeste punti, kellega koos midagi ühise eesmärgi nimel teha. Tööl on ju ka kollektiiv, aga see ei tekita selliseid emotsioone nagu jalgpallimäng või isegi trenn.

Suure eesmärgini – 100 koondisemängu – jõudis Bannikova möödunud aasta 27. oktoobril Rahvuste liiga mängus Armeenia vastu. Foto: Liisi Troska

Mida on jalgpall sulle inimesena andnud? Väga palju sõpru ja tutvusi, laiendanud silmaringi – eelkõige koondisega reisides olen saanud ka palju erinevaid kultuure näha. Koostööd tuleb teha paljude erinevate isiksustega, kõigiga tuleb läbi saada. Lisaks ka seda, kuidas ebaõnnestumistega toime tulla, ja ka seda, kuidas siis hakkama saada, kui kõik on hästi. Organiseeritus, kohusetunne, vastutustunne. Ja lisaks muidugi hea füüsiline vorm ja väljanägemine!

BERLE BRANT

Sündinud 26.09.1989

Debüüt meistriliigas: 8.06.2003 (Pärnu JK)

Meistriliigas 292 mängu, 26 väravat Eesti koondises 26 mängu, 1 värav Klubikarjäär: Pärnu JK (2003–19), Saku Sporting (2020–23)

Saavutused: 11 korda Eesti meister, 7 korda Eesti karikavõitja, 20 medalit Eesti meistrivõistlustelt

Kui lihtsalt või raskelt tuli otsus mängijakarjäärile joon alla tõmmata?

Olin seda mõtet oma peas veeretanud juba mõned aastad. Kuid siis ei tundunud veel õige hetk olevat. Ma arvan, et selle hetke tunneb igaüks ära. Minul sel talvel see tunne tekkis. Omajagu aastaid (23!) sai mängitud ju ka ja nüüd on soov elus mingid uued uksed veel avada. Minu puhul mängis suurt rolli ka mu keha tervislik seisund – mul on vaja hakata oma keha kuulama. Viimasel hooajal oli mul vaid mõni üksik nädal, kus sain valuvabalt väljakule astuda ja endast maksimumi anda. Sellest palju ei räägita, kuid see käib tihtipeale jalgpalliga käsikäes – sportlasena suudadki end viia sinnamaale, et nii keha kui vaim kohaneb. Kuid ühel hetkel on vaja mõelda, mis nii edasi saab.

Milline on sinu esimene jalgpallimälestus?

Berle Brant mängis lõviosa karjäärist Pärnu JKs. Juba 2003. aastal vaid 13aastasena meistriliigas debüüdi kirja saanud pärnakas võitis Eesti meistrivõistlustelt kokku suisa 20 medalit – 11 kulda, 7 hõbedat ja 2 pronksi. Medalite arvu poolest edestab teda Eestis vaid viis naist: Heleri Saar (27), Varje Tugim (24), Elis Meetua (24), Anastassia Morkovkina (22) ja Reelika Vaher (21).

Foto: Brit Maria Tael

Esimene mälestus on sellest, kui ma esimest korda Pärnus trenni läksin. See oli 2000. aasta juulikuu, veetsime sõbrannaga staadionil aega ning Jüri Saar kutsus trenni. Elasin staadionist üle tee, seega jooksin ruttu koju tossude järele ja nii see läks. Sõbranna küll enam trenni ei jõudnud, kuid mina olin ka järgmised korrad alati kohal ja nii oligi peagi aeg oma esimesed putsad osta – Lottod!

Milline oli sinu karjääri kõige uhkem hetk?

Seda on väga raske öelda. Neid hetki on palju. Näiteks esimene meistritiitel või kui tegime Pärnu JKga ajalugu ning saime esimese Eesti naiskonnana naiste Meistrite liiga alagrupiturniirilt edasi. Või kui vanemad said esimest korda teleülekandest mängu vaadata, või otseülekannet Eurospordist Wolfsburgi vastu! See oli suur asi. Aga ma arvan, et ma olen tegelikult kõige uhkem, et ma suutsin kõik need aastad töö, jalgpalli ja eraelu omavahel toimima panna. Sealjuures puudusin ma harva trennidest ning kõik asjad said õigel ajal tehtud.

Milline oli sinu karjääri kõige kurvem hetk?

Ma arvan, et vigastused. Mind on kimbutanud päris mitu vigastust juba varajastest aastatest peale ning iga vigastus jättis paraku oma jälje. Eks ikka mõtled, et mis oleks siis olnud, kui kõige „magusamal“ ajal ei oleks seda või teist vigastust olnud, aga see käib asja juurde ning ma ei kahetse midagi. Arvan, et tulin igast taastusraviprotsessist tugevamana platsile tagasi – mitte alati füüsilises, aga just vaimses võtmes. Kui see protsess läbi teha, siis kasvatab see inimesena palju.

Milline sinu löödud värav on sulle kõige kallim? Kaitsemängijana ma ülemäära tihti ei skoorinud, seega kõik löödud väravad olid erilised. Enamik nendest sündis suhteliselt sama mustri järgi –nurgalöögist peaga. Aga pean tunnistama, et tundsin veelgi suuremat rõõmu, kui sain hoopis vastase väravalöömise ära rikkuda.

Eesti koondises ei olnud Berle Branti roll küll nii suur kui Pärnu JKs, ent aastate jooksul oli tegu siiski olulise kaitselüliga. 14 aasta jooksul sai ta sinises särgis kirja 26 kohtumist ja ühe värava. Foto: Liisi Troska

Milline treener või millised treenerid on sind jalgpallurina kõige rohkem mõjutanud? Üht on võimatu teistest rohkem esile tuua. Kõik nad on mulle midagi kaasa andnud ja õpetanud!

Kuidas on naiste meistriliiga muutunud võrreldes selle ajaga, mil sina seal mängimist alustasid? Ühelt poolt on muutunud väga palju – tänapäeval alustavad noored tüdrukud jalgpalli mängimisega väga palju varem. Praeguseid noori on lausa lust vaadata – nad mõtlevad nagu jalgpallurid! Sihid on palju selgemad. Võimalused on suuremad. Jalgpalli enda mängustiil on aastates oluliselt muutunud. Kindlasti on treeningu ülesehitus palju teadlikum. Taktika komplekssem. Teisalt sooviks, et see areng oleks toimunud suuremate hüpetega. Me oleme endiselt kohas, kus liiga sees on tasemevahe väga suur, tasavägiseid mänge saab hooaja lõikes väga vähe ning suur hulk talendikaid noori ei jõuagi suuremate tegudeni, sest on sunnitud ühel hetkel otsustama töö ja jalgpalli vahel. Sama kehtib ka treenerite puhul.

Mida jääd jalgpalli mängimisest kõige rohkem igatsema?

Protsessi ja mängu ennast: alustades hooaja ettevalmistusest, kus ehitad vaikselt asja üles, kuni võistluspäevade adrenaliini ja mängujärgse analüüsini välja. Seda pidevat protsessi, kuidas kogu aeg grammike kuskilt juurde panna. Kindlasti ka inimesi ja võistkonnavaimu – on nii oluline, et toetav kogukond on kogu aeg ümber.

Mida on jalgpall sulle inimesena andnud?

Kuna jalgpall on võistkonnaala, siis leian, et see annab üleüldse väga hea vundamendi inimestega suhtlemisel ja arvestamisel. Jalgpall on kindlasti andnud mulle väga hea distsipliini ja rutiiniga toimetuleku oskuse, õpetanud järjepidevust ja tarka ajaplaneerimist, oskust inimestega koos töötada ja inimesi koos tööle panna. Need oskused on mind väga palju nii töös kui elus kandnud.

KETHY ÕUNPUU

Sündinud 4.12.1987

Debüüt meistriliigas: 11.05.2003 (EVL United)

Meistriliigas 363 mängu, 72 väravat

Eesti koondises 116 mängu, 3 väravat (rekordinternatsionaal)

Klubikarjäär: EVL United (2003–05), JK Tallinna Kalev (2006–09), FC Flora (2009–22), Saku Sporting (2023)

Saavutused: 5 korda Eesti meister, 6 korda Eesti karikavõitja. Eesti aasta parim naisjalgpallur (2014)

Viimase trofeeni jõudis meie artikli kolmik üheskoos möödunud suvel, kui Saku Sportingu ridades võideti klubi ajaloo esimene Eesti karikas. Pikka aega konkureerivates klubides mänginud Kethy Õunpuu ja Berle Brant said seega ka ühiselt karikat käes hoida.

Foto: Katariina Peetson

Kui lihtsalt või raskelt tuli otsus mängijakarjäärile joon alla tõmmata?

Ühtpidi lihtsalt, teistpidi raskelt. Sisemiselt tundsin, et on õige aeg – olen alati mõelnud, et selle hetke tunnen ise ära. Üritan elada nii, et teen asju, mis annavad mulle sama palju vastu, kui ise sinna enda energiat annan – kui tasakaal kaob ära, siis tuleb midagi muuta. Eelmise aasta lõpu poole hakkasin mõtlema, et vist on aeg lõpetada. Elus on ka muid asju peale jalgpalli, mis vajavad energiat ja fookust. Nüüd saan jalgpallist üle jääva energia ja aja uutesse eesmärkidesse ja unistustesse suunata.

Kuigi tema klubikarjääri algus viis teda nii Kehtnas mänginud EVLi võistkonda kui Tallinna Kalevisse ning viimase hooaja pallis ta Saku Sportingus, teatakse Kethy Õunpuud eelkõige FC Flora keskväljalt. Kui näiteks Berle Brant krooniti esimest korda Eesti tšempioniks juba 14aastaselt, siis Õunpuu pidi esimest kuldmedalit ootama kaua: kaheksa hõbeda ja kahe pronksi järel tuli ta esimest korda Eesti meistriks 2018. aastal 30aastaselt. Foto: Jana Pipar

Raske oli see seetõttu, et olin 25 aastat selles rütmis elanud, et käin õhtuti trennis ja nädalavahetuseti mängudel, see on nii kehas sees. Kahetsust pole aga kordagi tekkinud, tundub, et tegin otsuse õigel ajal. Olin endaga heas kohas ja ma ei pidanud vigastuse tõttu lõpetama.

Milline on sinu esimene jalgpallimälestus?

Esimesed jalgpalliga seotud mälestused on Kristiines hoovis paneelmajade vahel sõpradega palli mängimisest. Olime kõik pidevalt õues, mängisime muid pallimänge ka, aga ühel hetkel hakkasid sõbrad, kellega hoovis mängisin, jalgpallitrennis käima ja läksin nendega ühel päeval kaasa. Trennid toimusid Mustamäe gümnaasiumi murustaadionil – kõksisin seal niisama värava taga, kui treener Olev Reim ka mind trennist osa võtma kutsus. Nii minust selle võistkonna liige sai.

Tol ajal vist ei olnudki tüdrukute võistkondi, võibolla kuskil mõni üksik leidus, seetõttu ei olnudki mul muud valikut kui poistega koos mängida. Ma arvan, et poisid ja tüdrukud võiksid nooremates vanuseklassides kindlasti koos treenida ja mängida – vähemalt need tüdrukud, kes tunnevad end poistega koos sporti tehes mugavalt. Poistel on tüdrukutelt nii mõndagi õppida ja vastupidi. Tüdrukud on üldiselt kohusetundliku-

mad ja püüdlikumad, poisid energilisemad. Mina küll ei mäleta, et mul oleks poiste seas raske olnud – olin üks võistkonna liidritest.

Milline oli sinu karjääri kõige uhkem hetk? Üht hetke on keeruline välja tuua. Isiklikus plaanis on olnud erilisemad hetked Eesti parima naisjalgpalluri tiitel, EJLi hõbemärgi saamine ja 100 mängu täitumine rahvuskoondises. Võistkondlikult aga esimene meistritiitel 2018. aastal FC Flora naiskonnaga. See oli meile kõigile eriline, eriti neile, kes olid selles protsessis pikalt sees olnud. Naistejalgpallis kipub meil nii olema, et pikalt on üks valitseja ja läheb kaua aega, enne kui tiitel uude kohta rändab. Meie jaoks oli see hetk, kus see suur töö ja pühendumine, mis aastate jooksul trenni ja mängudesse sai jäetud, end lõpuks ära tasus.

Milline oli sinu karjääri kõige kurvem hetk? Iga sportlase jaoks on raskemad hetked vigastused. Kui need tekivad, siis sel hetkel on raske mõista, miks nii juhtus. Alles mingi aeg hiljem võibolla mõistad põhjuseid. Kui paranemisaeg osutub pikaks, on vaimselt päris raske. Aastaid tagasi oli mul tagareievigastus, millega käisin aasta aega mööda arste. Sain mitu diagnoosi, aga midagi paremaks ei läinud – ei harjutuste, ei puhkuse, ei ravimitega. Lõpuks jõudsin õnneks Lauri Rannama juurde, kes reaalselt süvenes ja selgitas välja, mis vigastusega tegemist ja kust see alguse saab. Sain tänu temale päris kiirelt tagasi väljakule. Eelnev pikk teadmatus oli väga raske. Samuti selle poole nägemine, kui vähe tegelikult süveneti, ja kohati oledki sportlasena selles protsessis üksi. Isegi kogenud arstidel oli lihtsam kohe süst teha või ravim välja kirjutada, mitte päriselt süveneda, kust probleem tegelikult alguse saab.

Milline sinu löödud värav on sulle kõige kallim? Koondises olen ainult kolm väravat löönud – teine neist oli Balti turniiril Läti vastu, kui suurelt võitsime. Pall puhastati karistusala joonele ja lõin ilusa kaareka taha nurka. Flora eest lõin ka sarnase värava Balti liiga kolmanda koha mängus – see oli võiduvärav Pärnu JK vastu lisaajal. Need olid ilusad väravad, kui tabasin palli ühe puutega väga hästi. Eks ilusaid väravaid on veel olnud, aga teistel pole ehk olnud sellist kaalu nagu neil kahel.

Milline treener või millised treenerid on sind jalgpallurina kõige rohkem mõjutanud?

Igal treeneril on kindlasti oma mõju olnud, aga toon kolm nime välja. Minu esimene treener Olev Reim, tänu kellele ma üldse jalgpalli juurde jõudsin, andis mulle kindlasti vundamendi, tehnika ja jalgpalli ABC. Täiskasvanuna sain klubitreeneritest kõige kauem mängida Aleksandra Ševoldajeva juhendamisel. Olin ise juba selleks ajaks mingis mõttes väljakujunenud mängija, aga sellest hoolimata sain väga palju mõtestatust ja taktikalist

poolt juurde. Trennid olid väga head ja treeneri nõudmised mängijatele suured – see tõstis ka meie kvaliteeti. Mul ei olnud varem klubides nii põhjalikke treenereid olnud.

Koondisetreeneritest tooksin välja Keith Boanase. Ta oli koondise juures päris pikalt ja olin ka ise sel ajal koondise põhituumikus. Ta tõi üldse Eesti naistejalgpalli väga palju uut ja värsket, nii mängijatele kui treeneritele. Tema trennid olid väga põnevad – palju oli mängulisust ja läbi mängude asjade kinnistamist ja õppimist. Varasemalt tehti rohkem drille.

Kuidas on naiste meistriliiga muutunud võrreldes selle ajaga, mil sina seal mängimist alustasid? Alustasin ju üldse sellises naiskonnas nagu EVL United, mis mängis Kehtnas. Poistejalgpallist oli mul vaja teha samm naiste sekka ja Floras toona tüdrukutevõistkonda ei olnud, nii et käisin vaatamas naiskonna trenni. Seal olid ikkagi naised, mina olin aga alles pisike tüdruk ja sinna minek tundus sel hetkel veidi hirmus. Gunnar Kure oli aga siis kokku panemas tüdrukutevõistkonda, kus oli tüdrukuid Kehtnast, Raplast, Lellest ja Kohilast. Hakkasime tüdrukuteliigat mängima ja järgmiseks sammuks oligi sealt juba naiste meistriliiga. Mäletan, et saime seal alguses ikka korralikke sahmakaid – mõni üksik vanem mängija oli võistkonnas, aga suur osa naiskonnast olid 15–16aastased noored. 0 : 20 skoorid tabeli tippudega olid alguses tavalised!

Kapten ja rekordinternatsionaal!

Foto: Liisi Troska

Kui seda aega praegusega võrrelda, siis täna meil nii suuri kääre taseme mõttes õnneks liigas ei ole, aga samas ei saa ka öelda, et tabeli tippude ja viimaste vahel ei oleks tasemevahet. Vähemalt ei ole skoorid enam nii suured, praegune liiga on ikka natuke ühtlasem. Mängijad jõuavad täna juba palju varem jalgpalli juurde ja treeningud on palju teadlikumad. Samuti on võistkondades taustsüsteem palju suurem. Kui kunagi oli peatreener ja heal juhul veel mõni üksik inimene personalis, siis täna on enamikus naiskondades ikka peatreener, abitreener, väravavahtide treener ja füsioterapeut. Üleüldine kvaliteet ja standardid on kindlasti aastatega paremaks läinud.

Mida jääd jalgpalli mängimisest kõige rohkem igatsema?

Mängu ennast! Seda, kui mäng algab ja lähed sinna täiesti sisse. Kõik muud mured ja mõtted jäävad seisma – see on nagu meditatsioon. Seda meeletut tööd ma igatsema ei jää, aga jalgpallimängu, mis pakub iga kord uusi olukordi, küll. Samuti seda, kui võistkonnaga ühiselt pingutades saavutad hea tunde ja eesmärgi.

Aga kui mul on võimalik kord nädalas lihtsalt oma lõbuks trennis käia, siis teen seda hea meelega.

Praegu on lõpetamisest möödas juba mitu kuud ja naljakas on mõelda – kuidas ma ometi seda kõike üldse nii pikalt tegin? Kõik nädalavahetused ja pooled nädalasisesed õhtud panin ju jalgpalli nimel kinni. Kui ühel hetkel sellelt rattalt maha astud, siis on selline tunne, et nüüd on nii palju vabadust! Elu on palju spontaansem – kui tahan nädalavahetusel kuhugi sõita, siis lihtsalt lähen. Muidu oli ju nii, et jaanipäeva paiku oli nädal aega puhata ja ülejäänud puhkus oli novembris või detsembris, kui trennidest oli paus. Elu käiski jalgpallikalendri järgi, kuigi ma ei olnud ju proff, ei saanud mängimise eest raha. Päeval käisin tööl ja õhtul läksin trenni. Kui oled koondise- ja meistriliiga mängija, siis pühendumine on suhteliselt sama nagu profispordis. Iseendale on ju ikka standardid ja ootused.

Mida on jalgpall sulle inimesena andnud?

Kuna tegemist on võistkonnaspordiga, siis kindlasti on jalgpall õpetanud teistega arvestamist ja koostöö tegemist ning muutnud väga kohusetundlikuks. Isegi kui on halb päev või oled väsinud, siis lähed ikka trenni, sest teised on sinuga arvestanud. Jalgpall on andnud ka hästi palju sõpru, lähedasi inimesi – ka jalgpalliliitu tööle asumine on tänu jalgpallile tekkinud.

Alati ju ei võida ja asjad ei tule väljakul alati välja. See on kindlasti ka inimesena tugevamaks teinud ja andnud sihikindlust. Ükskõik millises valdkonnas elus on ju samuti nii, et vahepeal tekivad rasked hetked – kuidas nendest läbi murda või tugevamana välja tulla? Seda on jalgpall kindlasti andnud.

Naistekoondis mängib oktoobris EMi playoff’i. Vähemalt nii väidavad treenerid!

Eesti naistekoondise peatreenerid Sirje Kapper ja Anastassia Morkovkina on veendunud: Eesti koondisel õnnestub seekord jõuda EM-valiksarja playoff’i. Eelmise korra

napikas jäi kripeldama – nüüd tuleb võimalus tipptiimiga rinda pista kindlasti välja võidelda.

Eesti koondis alustab juba april li alguses uut EM-valiksarja, kus saame alagrupis Albaania ja Luksemburgi alistamise korral oktoobris võimaluse tugeva naiskonna vastu playoff-mänge pidada. Viimane lihv anti valiksarja eel veebruarikuises treeningulaagris Türgis, kus peetud sõprusturniiril kohtuti Kosovo (0 : 3 kaotus), India (3 : 4 kaotus) ja Hongkongiga (1 : 0 võit).

Hoolimata kahest kaotusest räägivad Kapper ja Morkovkina mängudest positiivses võtmes – tulemused ei olnudki treeningmängudes peamised. „Meil oli vaja ära kaardistada noormängijad, kuna meil pole veel hetkel sajaprotsendiliselt toimivat U21 või U23 koondist, mille loomisega jalgpalliliidus tegeletakse. Tahtsime teada saada, mida seni U19 vanuseklassis mängivad noored A-koondises suudavad, ja nägime, et nad on head ja tublid,“ räägib Kapper.

on talve jooksul välisklubidesse siirdunud naised. „Mitte et nad oleksid selle lühikese ajaga läinud tohutult paremaks või halvemaks, aga soovisime teada saada, milline on nende vaimne seisund ja kui hästi nad oma tingimusi tegelikult ära kasutavad,“ sõnab Kapper.

Kuna Eesti loositi ainsasse kolmeliikmelisse alagruppi, on esimesed mängud üsna hajutatud: aprillis ja mais mängime seetõttu kahe asemel vaid ühe valikkohtumise. Treenerid on sealjuures pigem rahul, et kolme vastase asemel tõi loos meile vaid kaks, sest aprillikuisteks kohtumisteks õige toonuse saamine on koduse liiga kalendri tõttu võrdlemisi keeruline. „Aprillikuu aken on meie jaoks üsna keerulisel ajal, sest kodune meistriliiga on äsja alanud. Koolid, töökohad, kogu sellega kaasnev stress tuleb just siia kevadisse koondiseaknasse kokku. Oleme tegelikult väga õnnelikud, et kalender sai selline, et aprillis on ainult üks mäng – üheks mänguks on meie olukorras lihtsam valmistuda, kui mängupraktikat nii väga pole,“ selgitab Kapper.

Sirje Kapper

manifesteerib: Eesti jõuab sügiseks playoff’i!

„Nägime ära oma füüsilise valmisoleku, tunnetasime grupidünaamikat ja seda, kuidas noored sinna gruppi sobivad. Mängupildis nägime ära oma kitsaskohad. Kui kaks aastat tagasi koondise etteotsa asusime, siis tahtsime natuke rohkem palliga mängida, aga praegu oleme veidi teist teed pidi läinud. Nüüd soovime rohkem keskenduda sellele, et saaksime kaitsemänguga rünnakut enam toetada.“

Samas kohas peetud turniiril osales Eesti ka mullu, kuid üks mäng siis eriti head pilti ette ei andnud – Kõrgõzstani U20 koondisest sõideti üle lausa 8 : 1.

„Mängulise poole pealt tahtsime näha, kus me olime võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Mängud olid küll natuke erineva tasemega kui mullu, kuid saime võrrelda, kus me füüsilise poolega oleme.“ Samuti said treenerid ära näha, millises olukorras

Anastassia Morkovkina sõnul on põlvkondade vahetus koondises kui toit tipprestoranis: see peab olema valmistatud peenelt ja oskuslikult.

Lähitulevik toob uue noortekoondise Kapper ja Morkovkina rõhutavad mitmel puhul, et nende nägemuses oleks Eestile vaja veel üht tüdrukute noortekoondist, mis oleks sillaks U19 vanuseklassi ja täiskasvanute vahel. Naiste B-koondis on viimaste kuude jooksul paaril korral juba kogunenud ja U19 koondise vastu mänginud ning sellest saabki alus tulevikus loodavale U23 või U21 koondisele. „Me ei tahtnud praegu seda naiskonda ühegi vanusenumbriga siduda, kuna soovisime seal võimaluse anda ka mõnele pisut vanemale mängijale,“ selgitab Kapper.

Mitu vanemat koondislast on viimase paari aasta jooksul karjääri lõpetanud. Kas uus, pealekasvav põlvkond, kus jalgpalli mängivaid tüdrukuid on arvuliselt rohkem ja kes on tihtipeale jalgpalliga alustanud nooremas eas, lööb vanemad olijad peagi massiga välja?

„Alustasime mingis mõttes ju põlvkondade vahetusega juba meie esimeses koondiseaknas ning aasta-aastalt oleme nooremaid juurde toonud. Praegu on tüdrukuid igas vanuses kindlasti rohkem kui siis, kui meie Nastjaga veel mängisime, aga suur murekoht on ikka sama: kuidas neid teatud vanuses jalgpalli juures hoida? Koolilõpetamine, ülikooli astumine, tööleminemine on

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska

Türgis peetud turniiril said naistekoondises tuleristsed kolm mängijat: 19aastane väravavaht Victoria Vihman ning Tartu Tammeka ründajad (pildil) – 18aastane Kirkeliis Lillemets (paremal) ja 17aastane Aleksandra Kelli (vasakul).

alati kriitiline hetk ja paljud lõpetavad sel ajal jalgpalli mängimise ära, mida ei saa neile kindlasti pahaks panna. Näeme, et siin olekski omal kohal vahepealne noortekoondis, mis annaks nendele mängijatele klubi kõrvalt teise väljundi ja väldiks seda, et head mängijad jalgpalli jaoks kaduma lähevad.“

Morkovkina lisab, et kõigele lisaks ei saa alahinnata vanemate olijate kogemusi ja teistsugust rolli võistkonna dünaamikas. „Suurpuhastust ei saa ju naiskonnas teha, see ei oleks mõistlik. Iga inimene peab olema hoitud ja väärtustatud. Vanemate mängijate – nii on naljakas öelda, sest nad ei ole ju tegelikult vanad! – roll liidritena on noorte jaoks hindamatu. Nende kogemused ja väärtused – nad on võistkonna sees kultuurikandjad. Just seepärast peab põlvkondade vahetus olema väga delikaatne. See on nagu kõige kallima restorani toit – see peab olema tehtud filigraanselt ja peenelt. Hetkeseisuga arvan, et oleme sellega hästi hakkama saanud.“

EM-valikgrupis rahuldab vaid edasipääs

Algavas EM-valiksarjas on Eesti vastased Albaania ja Luksemburg. Kui Luksemburgiga on Eesti naised varemgi mänginud (ja edukalt!), siis Albaaniaga minnakse vastamisi esimest korda.

„Neil on päris palju profimängijaid, mis teeb meie jaoks olukorra kindlasti keerulisemaks. Nende mängijatel hooaeg parasjagu käib, millest võivad vahed tekkida, aga seda parem on, et meil on nendega praegu ainult üks mäng ja teine toimub alles suvel. Statistiliselt peaksid nad olema ehk natuke nõrgemad kui Iisrael, kellega viimati Rahvuste liigas mängisime, aga usun, et nad on

võrreldavad Kosovo ja Indiaga, kellega äsja mängisime. Neil ei läinud eelmisel aastal B-liigas hästi, nad langesid sealt välja ja on kindlasti seetõttu näljased,“ tutvustab Kapper.

Luksemburg on küll Eestist madalama asetusega, kuid sugugi mitte lükata-tõmmata. Viimases Rahvuste liigas võideti näiteks võõrsil Leedut ja viigistati kodus Gruusiaga. „Oleme küll kerged soosikud, aga mängima hakates ei pruugi see nii ilmselge olla,“ nendib Kapper. „Neil on sarnane olukord nagu meil: palju noori ja mõned kogenud mängijad, proffe on mõned üksikud.“

Paberi peal peaks Eesti olema Albaaniast pisut nõrgem ja Luksemburgist pisut tugevam, kuid vahed on väikesed ning treenerite kinnitusel on kõik kolm naiskonda võimelised üksteiselt punkte noppima. Eesti koondise selge eesmärk on igatahes grupp võita. Treenerid räägivad alagrupi võidust sealjuures kindlas kõneviisis.

„Mängime oktoobri lõpus siin playoff’i!“ viipab Kapper A. Le Coq Arena muru suunas. „See on see, mille nimel me igapäevaselt vaeva näeme. Teeme selle ära!“

Äsjases Rahvuste liigas jäi Eestil C-liigast B-liigasse tõusmise playoff’i jõudmisest puudu õige napilt – kui oleksime suutnud septembris Kasahstani 0 : 0 viigi asemel võita, oleksime saanud veebruaris võimaluse. Treenerite sõnul jäi sedavõrd napist puudujäägist okas hinge.

„See jäi tüdrukutel väga kripeldama ja leppisime kohe kokku, et sel aastal teeme selle lõpuks ära,“ kinnitab Kapper. „Oleme õppinud sellest, mida eelmisel aastal tegime, oleme paremini vaimselt valmis ja oskame paremini valmistuda. Tahame teenida oktoobrikuised mängud välja, et näha, kui palju oleme võrreldes tippudega viimase kahe ja poole aasta jooksul arenenud. Viimane tipptiim, kes meiega siin mängis, oli ju Prantsusmaa, kelle vastu pidime lõpuks väljakul üheksakesi mängima.“ Morkovkina sõnul näitab selline kripeldamine võistkonna suurt sisu. „Oleks see siis kaotus olnud – aga tüdrukutel jäi hingele see, et saime võidu asemel kirja viigi! Meil on sellised ambitsioonid, et viik ei ole meie jaoks piisav.“

Eesti naistekoondis EM-valiksarjas

Albaania–Eesti 9. aprill

Eesti–Albaania 31. mai

Luksemburg–Eesti 12. juuli

Eesti–Luksemburg 16. juuli

Hilissügisel toimuvasse valiksarja playoff’i pääseb otse alagrupi võitja ning viie C-liiga alagrupi peale kolm paremat teise koha saanud naiskonda. Playoff’is saavad need naiskonnad endale vastase A-liiga neljaliikmelistes alagruppides kolmandaks ja neljandaks jäänud naiskondade seast. Vastasseisu võitja liigub edasi teise playoff-ringi, mille võitjad teenivad koha 2025. aastal Šveitsis toimuval finaalturniiril.

FC Ararat soovib saada ajalooliseks naistevuti kantsiks

2023. aasta märtsi alguses ei olnud Tallinna

FC Araratil meistrivõistlustele üles antud isegi naistevõistkonda. Juba 2025. aastal tahavad nad aga olla Eesti meistrid. Päris tõsiselt!

Pole kahtlustki, et Araratil on naistejalgpallis kõvasti ambitsiooni. Klubi president, endine Eesti saalikoondislane ja Premium liigaski paaril hooajal pallinud Avetis Harutjunjan meenutab, et 2010. aastal sündinud Ararati klubis alustati tüdrukutega töötegemist viis aastat hiljem – ja siis päris väikestega. Toonased lasteaiatirtsud käivad praegu veel põhikoolis, kuid asuvad selle kõrvalt rinda pistma Eesti tippudega, sest eelmisel aastal võideti kohe esimesel katsel esiliiga.

„Mäletan, kuidas treenerid Bogdan Lukašenko ja Ruben Arutjunov tulid ettepanekuga: mis sa arvad naistejalgpalli arendamisest? Ma olin

nõus, aga ühel tingimusel: kui sellest saab ajalooline võistkond,“ räägib Harutjunjan. „Hakkasime lasteaia vanuses kaasama meie treeningutele nii poisse kui tüdrukuid. Meie tänases naiskonnas on umbes pooled mängijad meiega koos olnud juba lasteaiast saati!“

Kui praeguseks on Ararati maine tüdrukutejalgpallis sedavõrd hea, et paljud lapsevanemad toovad võsukesed spetsiaalselt nende klubisse, siis üheksa aastat tagasi tuli esmalt tegeleda müütide murdmisega. „Ühtede meie kaksikute puhul ( Ararati naiskonnas on kaks paari kaksikõdesid – toim. ) läks meie treeneritel vist paar kuud aega, et nende vanemad nõusse rääkida, sest tol ajal oli veel laialt levinud arvamus, et jalgpall pole tüdrukute jaoks sobiv harrastus. Tavaliselt läheb aga nii, et kui lapsed juba proovitrenni tulevad, siis on edasi lihtne, sest jalgpalli pakutavad emotsioonid ja meie treenerid teevad oma töö.“

Lukašenko ja Arutjunovi eestvedamisel ja klubi toetusel sai tüdrukutevutist peagi prioriteet. „Üritasime kohe luua parimad tingimused.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska

2010. aastal asutatud FC Ararati kontor on sedavõrd karikaid täis, et võiks arvata, et tegu on tunduvalt vanema klubiga!

Meil olid näiteks talvel Sõle hallis kolmel päeval treeninguajad ja tüdrukud olid prioriteediks. Treenerid, eriti Bogdan, olid väga motiveeritud ja tüdrukute ümber oli loodud väga hea keskkond, sellepärast oleme täna siia jõudnud,“ kiidab Harutjunjan, tutvustades Jalkale uhkusega Pae tänaval asuvat klubi kodu: kontoripoole kõrval on olemas spordiarsti kabinet, särgitrüki võimekusega varustuskeskus ja klassiruum suure videoekraaniga. Klubi president kinnitab, et hiiglaslik televiisor saab kõvasti vatti: näiteks esindusnaiskonna mängijatel on treeningute kõrval nädalas kavas lausa kolm teooriatundi.

Ajaloo noorim võistkond täiskasvanute meistrivõistlustel Klassiruumis istumine ei ole Ararati naiskonna mängijatele sugugi võõras. Nagu ütleb ka lihtne matemaatika: kui 2015. aastal alustada lasteaias käivate tüdrukutega, ei saagi nad praeguseks veel teab mis vanad olla. Enamik mängijatest on sündinud aastatel 2008–2009, mis tähendab, et nad käivad alles kaheksandas klassis. 2009. aastal sündinud mängijate registreerimiseks tuli nii eelmisel kui sel hooajal taotleda kõvasti erilube. Meistrivõistluste juhend lubab kasutada kolme 2009. aastal sündinud mängijat, Ararati naiskonnas on neid aga kümme.

„Jalgpalliliidu juhtkond on meiega teinud väga konstruktiivset tööd. Eelmisel aastal saime üle 20 eriloa! Meile öeldi, et sellist kogust erilube pole jalgpalliliidu ajaloos varem ühele võistkonnale antud. Olime ajaloo kõige noorem võistkond, kes täiskasvanute meistrivõistlustel osalenud,“ ütleb Harutjunjan uhkelt.

Avetis Harutjunjan: „Olime ajaloo kõige noorem võistkond, kes täiskasvanute meistrivõistlustel osalenud.“

Ararati baasi klassiruumi uksele on käsitsi joonistatud uhke pilt rabona-lööki sooritavast naisest.

„Kõigiks erilubadeks on aga põhjust, sest see töö, mille oleme tüdrukutega juba ära teinud, ja potentsiaal, mis neil on, annab erilubade jaoks aluse. Me ei küsi neid lihtsalt seetõttu, et me muudmoodi ei saaks, vaid me näeme selgelt, et seda on tüdrukute arengu jaoks väga vaja. Olen kindel, et need tüdrukud annavad juba mõne aasta jooksul Eesti jalgpallile väga palju tagasi. Seetõttu töötan nagu buldooser, et jalgpalliliidult need eriload kätte saada! Mõnikord läheb nendega aega, aga lõpuks load ikka tulevad.“ Harutjunjan naerab.

FC Ararati president rõhutab, et tüdrukute eest kannavad spetsialistid igakülgselt hoolt. Nii naiskonna peatreeneril Liana Hayrapetyanil kui abitreeneril Manuk Sargsyanil on olemas UEFA Pro kategooria treenerilitsents. Hayrapetyan on ühtlasi Ararati naistejalgpalli tehniline juht, Sargsyan klubi tehniline direktor.

„Meie treenerid ei analüüsi lihtsalt tüdrukute mängu ja tehnilisi oskusi, aga ka füüsilisi võimeid. Mängime sageli ka rahvusvahelisi kontrollmänge, et saada aru, kas nende füüsilised võimed lubavad kogu hooaja täiskasvanute seas mängida või mitte,“ selgitab Harutjunjan. „Otsus meistriliigasse või eelmisel aastal esiliigasse minna ei sündinud niisama, vaid põhjaliku töö ja analüüsi tulemusena. Treenerid hoolitsevad mängijate tervise eest väga põhjalikult ja teevad pidevalt spordiarstiga koostööd, et mängijate tervist mitte kahjustada.“

Ararati naiskond treenib viis korda nädalas ja see on nendele juba tavaline koormus – viis jalgpallitrenni nädalas on võistkonnal juba teist aastat, kusjuures enne seda oli nädalas neli

FC Ararati asutaja, president ja tegevjuht Avetis Harutjunjan.

FC Ararati tehniline direktor Manuk Sargsyan on varem töötanud abitreenerina nii kodumaa Armeenia profiklubide (Jerevani Ararat, Alaškert, Banants) kui Kasahstani klubi Atõrau juures. Samuti on ta olnud Armeenia meeste U21 koondise abitreener ja Armeenia naistekoondise peatreener.

jalgpallitrenni pluss korra nädalas sportvõimlemine-akrobaatika. „Tüdrukud on profirežiimiks harjutatud,“ kinnitab Harutjunjan.

Noorteliiga ei oleks arendanud

See, et Ararat eelmisel hooajal üldse esiliigat mängima asus, selgus alles 2023. aasta märtsis – loomulikult erandkorras. Mängijate vanuse tõttu oleksid Ararati tüdrukud pidanud tegelikult mängima noorteliigat, ent koos mullu jaanuaris Araratiga liitunud Hayrapetyani ja Sargsyaniga leiti, et mängijate arenguks oleks juba vaja kohta esiliigas. Jalgpalliliit tuli soovile vastu ning 16. aprillil 2023 tegid Ararati tüdrukud täiskasvanute tasemel

Nelikeelne klubi

debüüdi, võites Saku Sportingu duubeltiimi 6 : 4. Ararati mängijate keskmine vanus oli selles mängus 14 aastat ja kuus kuud. Neli väravat lõi Anastasija Južaninova, kes tähistas 11 päeva varem 14. sünnipäeva.

„Kui me Eestisse jõudsime, ei olnud meistrivõistluste alguseni üldse palju aega ja pidime kiirelt siinse olukorraga kohanema, aga nägime kohe tüdrukute potentsiaali,“ meenutab Liana Hayrapetyan. „Otsustasime mängida kaks kontrollmängu – ühe esiliiga esimese naiskonna Ajaxiga, teise esiliiga viimase ehk Saku Sportingu duubliga. Saime nende põhjal kindluse, et suudame olla konkurentsis. Tüdrukuteliiga ei oleks meie mängijatele enam midagi juurde andnud.“

Manuk Sargsyan sekundeerib: „Lõppude lõpuks soovime ju kõik, et meie tüdrukud jõuaksid rahvusvahelisele tasemele. Meie klubis loodud keskkond ja koostöö jalgpalliliiduga loovad eeldused, et nende potentsiaal realiseeruks.“

24aastased „veteranid“

Esimeseks eesmärgiks seati mullu kahe aastaga meistriliigasse jõuda. Harutjunjani sõnul oli tema küll juba algusest peale kindel, et kõrgliigasse kerkida õnnestub kohe esimesel aastal, treenerid aga esialgu ettevaatlikumad. Peatreener Hayrapetyani sõnul tekkis usk aga võrdlemisi kiirelt – juba mõne kohtumise järel. Erilist nälga tekitas septembrikuine karikamäng, kus Ararat sai meistriliiganaiskonna Põlva Lootosega mängida, ent kaotas 0 : 2. Hooaja lõpus toimunud üleminekuturniiril viigistas Ararat Lootosega juba kahel korral 1 : 1 ning kindlustas pääsu kõrgliigasse.

Avetis Harutjunjan: „Kõik saame aru, et naistejalgpall ei ole finantsiliselt veel sellises kohas, et selle pealt saaks tulevikus suurt rahalist kasu lõigata – meie jaoks on see rohkem emotsioon ja uhkus, auasi.“

Tallinna FC Ararati asutasid 2010. aastal kaks Armeenias sündinud, kuid Eestis üles kasvanud jalgpallurit Avetis Harutjunjan ja Vaagn Arutjunjan. Klubile nime andnud Ararati mägi on teadupoolest Armeenia rahvuslik sümbol ning sellel on põnev seos ka Eestiga: 1829. aastal vallutas enam kui 5100 meetri kõrguse mäetipu esimesena Tartu ülikooli ekspeditsioon, mille juht oli ülikooli hilisem rektor Friedrich Parrot.

Araratil on hetkel viis tüdrukute treeningrühma: esindusnaiskonna (sisuliselt 2008–2009) kõrval 2009–2011 sündinute, 2012–2013 sündinute, 2014–2016 sündinute ja 2017–2019 sündinute grupid. „Vaatasin spordiregistrist järele: oleme Eestis ainus jalgpalliklubi, kus mängib üle

Üsna hooaja alguses saadi aga aru, et verinoore naiskonna juurde on vaja ka pisut kogenumaid pallureid, kes pakuksid noortele igapäevaselt eeskuju ja aitaksid neil piltlikult öeldes jalad maas hoida. Suvel liituski Araratiga kolm mängijat Armeeniast: Luiza Ghazaryan

saja tüdruku. Kuna seadsime tüdrukud varakult prioriteediks, saame sellelt juba dividende: vanemad toovad konkreetselt oma tüdrukud meie juurde, sest teatakse, et meil tehakse nendega väga head tööd. Tahame aga varsti jõuda sinna, et meil oleks ka tüdrukutel iga aastakäigu jaoks eraldi võistkond,“ räägib Harutjunjan.

Kui seni on Araratis pigem olnud venekeelsed rühmad, siis eelmisel aastal avati esimesed rõhutatult eestikeelsed treeninggrupid. „Soovime saavutada maine, et meie klubist saab heal tasemel jalgpallihariduse – et meid ei valitaks töökeele pärast, vaid hea hariduse saamise nimel.“ Harutjunjan lisab, et igapäevaselt käib Ararati kontoris töö suisa neljas keeles: eesti, vene, inglise ja armeenia.

ja Maria Sakhinova (praeguseks 24) ning Veronika Asatryan (praeguseks 22). Viimased kaks on suisa Armeenia koondislased, kes said sügisel kahel korral Eesti vastu mängida. Kõik teevad klubis mängimise kõrvalt ka muud tööd: Sakhinova ja Asatryan treenivad noori, Ghazaryan aitab Harutjunjani administratiivsel poolel.

Sargsyan rõhutab, et valik ei olnud sugugi juhuslik. „Me ei tahtnud mängijaid, kes võtaksid väljakul individuaalselt asjad enda peale, vaid soovisime mängijaid ja inimtüüpe, kes pigem aitaksid noori õpetada ja oleksid neile eeskujuks.“

Oodatakse sponsoreid

Harutjunjan ei varja, et rahaliselt ei ole lihtne kogu naiskonda ja tüdrukutejalgpalli toetavat struktuuri üleval hoida – sponsorite leidmisega ei ole neil seni olnud aega tegeleda ning kogu rahastus on tulnud klubi põhitegevusest. Ararati jalgpallikoolis mängib natuke üle

5

mängijat andis FC Ararat Eesti tüdrukute U17 koondisele märtsikuisteks EM-valikmängudeks. 20-liikmelises naiskonnas oli Ararat selgelt kõige suuremalt esindatud klubi.

400 noore, lisaks töötatakse lasteaedades umbes 300 lapsega.

Varem on Harutjunjan katnud kulusid ka endaga seotud ettevõtete tuludest, aga teist hooaega üritatakse Ararati põhikulud ära katta klubi põhitegevusega. „See on meie klubis nõrk teema, aga teeme selles suunas tööd, et sponsoreid leida. Siiani on see suuresti minu õlgadel olnud. Klubi hetkel kasvab ning tunnen, et pean lähema paari-kolme aasta jooksul meie organisatoorset poolt veelgi parandama, uuendama ja muutma.“

Klubi president tõdeb, et Ararat ei eeldagi, et naistejalgpalli arendamine neile rahaliselt ära tasub. „Kõik saame aru, et naistejalgpall ei ole finantsiliselt veel sellises kohas, et selle pealt saaks tulevikus suurt rahalist kasu lõigata – meie jaoks on see rohkem emotsioon ja uhkus, auasi.“

Liana Hayrapetyan:

„Tüdrukuteliiga ei oleks meie mängijatele enam midagi juurde andnud.“

Paari aastaga eurosarja

Naiskonna eesmärk on jõuda 2027. aastaks eurosarja alagrupiturniiri. Selle eesmärgi sisse on ju ühtlasi kirjutatud, et hiljemalt 2026. aastal peaks Ararat tulema Eesti meistriks!

„Üritame juba sel aastal teisi üllatada! Mina usun, aga treenerid aina räägivad mulle, et ära kiirusta. Eks näeme, mis saab. Selleks hooajaks meil nii suuri eesmärke ei ole, aga järgmiseks aastaks peame juba kindlasti sellise eesmärgi seadma,“ põrutab Harutjunjan.

Ühesõnaga – Ararati siht on Eesti meistritiitel 2025? „Jah, muidugi! Meil on selleks vundament olemas, peame lihtsalt samasugust tööd jätkama. Oluline on järjepidev töö,“ kinnitab Harutjunjan.

Ararati naiskonna peatreener Liana Hayrapetyan on treeneritööd teinud enam kui

20 aastat ning on üks väheseid naistreenereid

Eestis, kel on UEFA Pro litsents.

25

Millised võiksid aga olla eesmärgid selleks aastaks? Abitreener Manuk Sargsyan leiab, et debüütaasta kõrgseltskonnas võiks minna eelkõige uue keskkonnaga harjumiseks. „Meie mängijad on väga võidujanulised ja naiskonna atmosfäär on väga hea. Samal ajal saame aru, et hetkel on veel võistkondi, kes on meist just eelkõige füüsiliselt kiiremad ja tugevamad ja kes on meist kogenumad. Me üritame seda kompenseerida taktikaga. Meie peamine siht on sel hooajal meistriliiga taseme ja tempoga kohaneda ja olla konkurentsis ka esikolmiku naiskondade vastu,“ räägib Sargsyan. „Meie pikaajaline eesmärk on aga see, et meiega lasteaiast saati olnud mängijad jõuaksid tipptasemele. See motiveerib meid kõiki!“

väravat lõi mullu esiliigas 21 mänguga 14aastane Anastasija Južaninova. Väravaküttide edetabelis andis see talle teise koha.

11

mängu järjest püsis Ararat eelmise hooaja lõpus kaotuseta. Esiliigas teeniti mullu 21 mänguga 46 punkti (14 võitu, 4 viiki, 3 kaotust).

Naiste meistriliiga 2024 –tiimid on valmistunud soojamaalaagrite ja treenerivahetustega

29. märtsil sai avapaugu naiste meistriliiga hooaeg, kus favoriit Tallinna Flora läheb püüdma seitsmendat järjestikust meistritiitlit. Kõrgliigas teeb debüüdi esiliigast üles tõusnud Tallinna Ararat. Kolm naiskonda – Ararat, Tallinna Kalev ja Viimsi JK – käisid ettevalmistusperioodil nädalases soojamaalaagris. Peatreeneritoolil toimusid aga kahe hooaja vahel muutused lausa neljas tiimis: Saku Sportingus, Tartu Tammekas, JK Tabasalus ja Põlva Lootoses. Teist aastat on meistriliiga võistlussüsteem selline, et kolme ringi järel eraldub esikuuik ning alumised kaks naiskonda peavad hakkama võistlema koos esiliiga kahe paremaga üleminekuturniiril.

Tallinna FC Flora

Mullune tabelikoht: 1.

Peatreener: Aleksandra Ševoldajeva

Väravavahtide treener: Mattias Traublum

Füsioterapeut: Roger Teor

Aleksandra Ševoldajeva: „Ma arvan, et oleme võtnud hooaja ettevalmistuses enda tingimustest ja koosseisust maksimumi. Balti liiga kohtumis-

Flora alustas hooaega superkarikafinaali kindla võiduga.

Foto: Katariina Peetson

tega olen jäänud pigem rahule – viimane mäng pani küll korraks kukalt kratsima, aga esimesed mängud olid okeid. Mul on väga palju usku oma mängijatesse, me ei ole kindlasti nõrgemaks jäänud. Meil on väga hea koosseis, kes on võimeline mitte ainult võitma Eesti liigas kõiki mänge, vaid ka esinema hästi rahvusvahelisel tasemel. Võtame meistriliigas kõiki vastaseid tõsiselt, kedagi ma eraldi välja ei tooks. Keskendume enda võistkonnale.“

Tekst: Kristjan Remmelkoor, Soccernet.ee

Talvel jäi Flora treeneritiim õhemaks, kuna klubist lahkus abitreener Maria Sootak, kelle asemele kedagi ei palgatud. Ainus uus mängija muudest klubidest on Suure-Jaani Unitedist pärit Anett Joandi. Välismaale siirdusid aga Vlada Kubassova ja Mari Liis Lillemäe, karjääri lõpetas Jessika Uleksin. Flora sai liigahooaja ettevalmistuseks pidada lausa neli Balti liiga mängu, millest kolm võitis ja ühe kaotas, ning superkarikafinaali, milles purustas Saku 5 : 0. Liigahooaja paar esimest kuud peab vigastuse tõttu vahele jätma Kristiina Tullus, traumast taastuvad veel ka Getter Saar ja Marta Panova.

Saku Sporting

Mullune tabelikoht: 2.

Peatreener: Johan-Kaspar Ivask

Abitreener: selgumisel

Füsioterapeut: Marjetta Urva

Johan-Kaspar Ivask: „Treenisin eelnevalt juba individuaalselt mõnda Saku naiskonna mängijat ja siis klubiga läbirääkimiste teel jõudsime lõpuks sinnamaale, kus otsustasin selle peatreenerikoha vastu võtta. Peatreenerina töötamine ei olnud mul eesmärk omaette, aga leidsin, et saan seeläbi nii ennast kui ka mängijaid arendada. Tahaksin, et mängiksime võimalikult palju palliga ning survestaksime vastast intensiivselt ja kõrgelt. Hooaja ettevalmistus on läinud hästi, oleme treeninud kuni neli korda nädalas heades tingimustes, oleme hooajaks valmis. Karjääri lõpetanud mängijate head kvaliteeti teavad kõik, kes on Eesti naistejalgpalliga vähegi kursis, aga muretsema ei pea – meil on endiselt piisavalt kvaliteeti ja kogemust, samuti on meie enda noored võimelised meid aitama.“

Johan-Kaspar Ivask võttis talvel Saku peatreenerikoha üle Jan Harendilt, kes oli juhendanud naiskonda selle loomisest saadik. Mängijatest lõpetasid karjääri Berle Brant, Kethy Õunpuu ja Kristina Bannikova, kes olid võitnud kolme peale kokku 21 meistriliiga kuldmedalit! Lisaks läks Lisandra Rannasto Tartusse õppima ja siirdus laenule Tammekasse. Naiskonna talvised täiendused on Renate-Ly Mehevets (Tammekast), Viktoria Toding (laen Florast) ja Diana Salamatova (laen Sillamäe Dinast). Superkarikafinaalis kaotas Saku Florale 0 : 5.

Tartu JK Tammeka

Mullune tabelikoht: 3.

Kaaspeatreenerid: Kaivo Sang, Hannes Värs

Väravavahtide treener: Marcus Agarmaa

Füsioterapeut: Hannagret Luks

Kaivo Sang: „Kuna mina olin eelnevalt kaks aastat naiskonna juures olnud, siis olin võistkonnaga tuttav. Hannesel kulus natuke aega, et mängijaid ja kõike muud tundma õppida. Usun, et oleme ilusti

ree peale saanud, tööjaotus on tehtud, asjad toimivad. Siiamaani pole vaidlemisi olnud, suudame ilusti asjad ära jagada ja kõik plaanid omavahel kooskõlastada. Jõudsime nii treeneritega omavahel kui ka võistkonnaga arutades järeldusele, et eelmine aasta ei olnud juhuslik ja hoolimata sellest, et koosseis on muutunud, suudame ka sel aastal medalikohale konkurentsi pakkuda.“

Eelmise, klubi ajaloo edukaima meistriliigahooaja järel otsustas peatreener Sirje Kapper Tammekast lahkuda, tema töö võtsid üle kahe kaaspeatreenerina Kaivo Sang ja Hannes Värs. Mõlemad põhikeskkaitsjad, kapten Rahel Repkin ja Eva-Maria Niit siirdusid välismaale ning põhiväravavaht Keiti Kruusmann võttis jalgpallist pausi. Koondise poolkaitsja Renate-Ly Mehevets läks Sakusse, Carmen Kaidi Jõeleht ja Hanna Rästa loobusid töö tõttu jalgpallist. Carola Erik võttis samuti pausi, aga võibolla lähiajal naaseb. Tammekaga liitus laenulepingu alusel Lisandra Rannasto (Sakust) ning klubisse naasis Wanda Prost (Lootosest).

Saku naiskond sai superkarikafinaalis mängida kolmandat aastat järjest, kuid igal korral on nad tunnistanud Flora paremust. Foto: Katariina Peetson

Tartu Tammeka lõpetas taliturniiri kahe napi võiduga Tallinna Ararati ja Tallinna Kalevi üle. Foto: Katariina Peetson

JK Tallinna Kalev

Mullune tabelikoht: 4.

Peatreener: Kätlin Hein

Abitreener: Carmen Kärg

Füsioterapeut: Anna Maria Mets

Kätlin Hein: „Ettevalmistusega võib rahule jääda. Oleme saanud tänu Kalevi uuele Raja tänava hallile heades tingimustes treenida ja käisime ka nädalases Türgi laagris, kuhu ei saanud põhikoosseisust kaasa tulla ainult üks mängija. Laagris oli ilm hea – 20 kraadi sooja, päike paistis. Muruväljakud olid veel natuke kevadised, aga täitsa okeid. Pidasime ka ühe kontrollmängu Türgi kõrgliiga võistkonnaga Antalyaspor, selle me paraku kaotasime 2 : 4, aga saime palju väga kasulikku infot. Eelmise hooaja tulemus oli selgelt pettumus, tahame tänavu sellest pettumusest oluliselt parema tulemusega üle saada. Kindlasti olnuks vaja rohkem täiendusi, aga paraku ei õnnestunud kedagi rohkemat Kalevi ridadesse saada.“

Naiskonna ainus talvine täiendus on Pärnu Vaprusest laenatud poolkaitsja Jane Mirjam. Mängimise lõpetasid aga Anett Kadastu ja Darja Ionina, Viimsisse läks laenule Žanna Smirnova. Kalev on treeninud ettevalmistusperioodil neli korda nädalas. Taliturniiril võideti 2 : 1 Araratti, aga kaotati 0 : 1 Tabasalule ja 1 : 2 Tammekale.

JK Tabasalu

Mullune tabelikoht: 5.

Peatreener: Valeri Makarov

Abitreener: Kaire Palmaru

Väravavahtide treener: Kaarel Rumberg

Füsioterapeut: Kätlin Laurson

Valeri Makarov: „Ma olen väga rahul otsusega hakata naiskonna treeneriks. Siiamaani on läinud hästi, koostöö on olnud igati meeldiv. Ettevalmistus on kulgenud plaanipäraselt, oleme teinud neli trenni nädalas: kaks EJLi sisehallis, ühe Tabasalu

telgis ja ühe jõutrenni. Mängudes proovime mängida palliga ja olla agressiivsed läbi oma ülesehituse. Positiivne on see, et tüdrukud on mänginud julgelt ja eksimused pole neid rütmist välja löönud. Parandama peame võimaluste loomist ja väravate löömist. Eesmärk liigas on tulla pjedestaalile.“

Tabasaluga pole kahe hooaja vahel liitunud ühtki uut mängijat. Lisaks uuele peatreenerile Valeri Makarovile (varem juhendas naiskonda Martin Tšegodajev) on nendega aga liitunud ka 107kordne internatsionaal Kaire Palmaru, kellest sai abitreener. Ükski põhimängija klubist lahkunud pole, aga tipuründaja Sandra Pärn puudub praktika tõttu maikuu keskpaigani, Minna-Brit Jõelaid jätab põlveoperatsiooni tõttu vahele ilmselt terve hooaja ja põlveprobleemide küüsis on praegu ka Natali Sigijane.

Viimsi JK

Mullune tabelikoht: 6.

Peatreener: Martin Reim

Mängiv abitreener: Elisabet Polstjanova

Väravavahtide treener: Martin Kaalma

Füüsilise ettevalmistuse treener: Raul Jerva

Füsioterapeut: Mark Vilenski

Tabasalu on üks neljast naiskonnast, kes alustab uut hooaega uue peatreeneri juhendamisel. Foto: Mihkel Naukas

Viimsi naiskond on koormusi tõstnud, et olla uueks kõrgliigahooajaks paremini valmis. Foto: Liisi Troska

Kalevi ainus talvine täiendus on Pärnu Vaprusest liitunud Jane Mirjam. Foto: Katariina Peetson

Martin Reim: „Ma arvan, et treeningute poole pealt oleme teinud sammu edasi. Eelmise aastaga võrreldes on kindlasti osavõtt treeningutest parem. Kui teed rohkem trenni, siis on vähemalt eeldus, et võibolla ka arened rohkem. Koormused on natuke tõusnud, et olla meistriliigaks paremini valmis. Eesmärk on olla jälle natuke parem kui eelmisel hooajal, nii mänguliselt kui ka punktide poolest. Kui tuleb rohkem punkte, siis on eeldus ka paremaks positsiooniks, kuigi me teame, et tagant on tulemas väga asjalik võistkond Ararat ja ega Põlvagi ei maga.“

Viimsi käis talvel täiskoosseisuga nädalases treeningulaagris Türgis, kus pidas sõpruskohtumise Taani esiliiga naiskonna Varde IFiga ja kaotas 0 : 4. Taliturniiril teeniti aga 5 : 4 võit Tammeka üle ja saavutati Flora vastu 0 : 4 kaotusseisust 4 : 4 viik. Ainsa mängijana lahkus kahe hooaja vahel Viimsist mängimise lõpetanud Jana Pipar, uusi liitujaid on aga neli: Žanna Smirnova, Kaili Lilles, Liise Lindau, Annika Marleen Masing. Mõnes mõttes on uus täiendus ka Eliisabeth Sankovski, kes eelmisel hooajal põlvevigastuse tõttu platsil ei käinudki.

Põlva FC Lootos

Mullune tabelikoht: 7. (üleminekuturniiril 2.)

Peatreener: Kaido-Meinhard Kukli

Mängiv abitreener: Ave-Lii Laas Füsioterapeudid: Indra Aru, Iris Nurmsoo

Mänedžer: Indrek Käo

Indrek Käo : „Ettevalmistus on üldjoontes sujunud normaalselt. Üle hulga aja saime treenida ka saalis. Üsna palju oleme tegelenud üldfüüsilisega. Veebruaris alustasime pallitreeninguid, õnneks on ilmaolud sellel aastal olnud soodsad. Halli ei ole saanud, märtsi alguses mängisime Viljandi hallis treeningmängu FC Elva vastu, võitsime 1 : 0. Mängijate liikumist on olnud omajagu, samas on võistkonna tuumik jäänud samaks. Selle aasta peaeesmärk on pikk hooaeg vastu pidada, vältida vigastusi ja teha mängulises kvaliteedis samm edasi. Põhiväravavahiks on tõusnud Mairit Laanesaar ja loodame, et ta jääb ka koondisetreeneritele silma. Oleme üks lühema pingiga võistkondi liigas ja ette valmistamas põlvkonnavahetust meie oma U16 võistkonna baasil. Nõustun Kaido Kukliga, kes eesmärgina sõnastas soovi hoida oma kohta liigas sportlike tulemuste põhjal.“

Mullu olid Lootose kaaspeatreenerid Kaido-Meinhard Kukli ja Indrek Käo. Tänavu naasti aga selle korralduse juurde, et Kukli töötab taas üksiku peatreenerina. Käo tegutseb võistkonna esindaja ja mänedžerina. Lootos oli talvel ainus meistriliiga naiskond, kes ei võtnud üldse osa taliturniirist. Pikast vigastusest taastub hetkel Ka-

ti-Karoli Silla, keda on platsile oodata suve poole. Lootos teeb kõik selleks, et klubi 30 aasta juubelihooajal näeks väljakul ka profikarjääri lõpetanud oma kasvandikku Signy Aarnat, keda loodeti esialgu näha juba mullu.

Tallinna FC Ararat

Mullune tabelikoht: esiliiga 1. (üleminekuturniiril 1.)

Peatreener: Liana Hayrapetyan

Abitreener: Manuk Sargsyan

Väravavahtide treener: Pavel Londak

Arst: Juri Belogorodtsev

Liana Hayrapetyan: „Meie endi jaoks polnud üllatus, et tulime eelmisel aastal esiliiga võitjaks, meil on väga head talendikad noored mängijad. Erinevus esiliiga ja meistriliiga vahel on suur, esiteks tempos. Kõrgliigas on mängijad oskuslikumad ja taktikale pööratakse rohkem tähelepanu. Aga teame, mida meie mängijad suudavad teha, ja soovime, et nad areneksid edasi, seepärast vajame mänge tugevamate võistkondadega. Seetõttu

Ülinoore koosseisuga Ararat areneb mühinal iga kuuga edasi. Foto: Katariina Peetson

Põlva Lootose hooaja peamine eesmärk on tagada sportlikul teel püsimajäämine. Foto: Liisi Troska

polnud meil mingeid kõhklusi, kas võtta meistriliiga-koht vastu või mitte. Meie filosoofia – räägime seda ka tüdrukutele – on võidelda meistritiitli eest! Saame suurepäraselt aru, et meid ootavad ees ka raskused ja kõva töö, kuid oleme valmis arendama oma lapsi soovitud tulemusteni. Treeningulaagris Itaalias olid kõik põhimängijad olemas ning meil läks üldiselt kõik hästi, mängisime kolm sõprusmängu, aga oleksime tahtnud kohtuda tugevamate vastastega.“

Enamiku Ararati koosseisust moodustavad väga noored mängijad, sünniaastatega 2007–2009. Tuumik on koos mänginud juba üheksa

Naidä Imanova: mind üllatas, kui hästi Ararat jalgpalli mängib

Foto: KatariinaPeetson

Jalgpallikommentaator Naidä Imanova eeldab, et meistriks tuleb taas Flora: „Tahaks ennustada kedagi teist, aga kui ma vaatan Flora koosseisu, siis seal on nii palju kogenud mängijaid, et ma eales ei usu, et nad on nõus teise või kolmanda kohaga. Kuna Sakul lõpetas mitu tugitala mängimise ära, siis olen suhteliselt kindel, et Flora läheb pika puuga eest ära. Aga teine ja kolmas koht võivad selguda alles hooaja lõpus.“

Imanova ennustab, et teise tabelirea hõivab jälle Saku, aga kolmandaks tuleb Tabasalu, kes pole varem meistriliigamedaleid võitnud: „Tabasalul on koosseis stabiilne, neilt ei ole keegi lahkunud. Eeldaksin, et nad mängivad sel aastal veidi paremat jalgpalli.“

Mullu pronksmedalid pälvinud Tammeka jääb seega kommentaatori ennustuse kohaselt esikolmikust välja. „Esiteks lahkus suure töö ära teinud treener. Teiseks läksid ära põhikeskkaitsjad Repkin ja Niit ning keskväljalt põhimängija Renate-Ly. Kruusmann pani ka jalka pausile. Kui põhituumikust kaob nii palju mängijaid ära, siis see mõjutab päris suurelt. Noored neid tassima ei hakka,“ põhjendab Imanova, kes on ise võitnud karjääri jooksul neli meistriliigamedalit, aga mängib nüüd esiliigas.

Esiliigas sai ta mullu mängida kaks korda Ararati vastu ning pakub kogetud madinate põhjal, et debütant Ararat jääb meistriliigasse püsima: „Ma olin positiivselt üllatunud sellest, kui hästi nad jalgpalli mängivad! Nad on ülinoored, neil on teravust ja plahvatuslikkust. Ja kaitsesse toodud armeenlased on minu meelest väga kõvad tegijad, kes mängivad superhästi ja meie liiga mõistes tavatult robustselt. Nii et sealt võib tulla palju üllatusi. Meistritiitlist unistamine kõlab võibolla veidi sürreaalselt, kuid samas ei saa nende suuri unistusi maha teha. Arvan, et nad võivad olla kuskil tabeli keskel. Nad on hästi võiduhimulised ja ühelgi vastasel ei tasu neid alahinnata.“

Viimast kohta pakub Imanova Lootosele. „Põlva tundub praegu kahjuks kõige nõrgem lüli. Nad ei ole kunagi väga kõva punt tundunud ja nende koosseis on kõige võõram,“ ütleb ta.

Teist üleminekuturniirile langejat ennustada on Imanoval keerulisem. Pärast pikka mõtlemist pakub ta eelviimasele kohale Viimsit.

aastat. Neile on mulluse hooaja keskpaigast lisandunud kolm 20. eluaastates armeenlannat. Kahe hooaja vahel pole naiskonnast lahkunud mitte ükski mängija, liitunud on ainukesena poolkaitsja Anneli Liivamägi (Kalevi duublist). Meistriliiga avavooruks valmistumise tegi Araratile keeruliseks see, et kuus mängijat käisid märtsis Eesti U17 koondisega EM-valikturniiril Kasahstanis ning kaks mängijat viibisid perekondlikel põhjustel Armeenias. Ararati pikaajalisem eesmärk on mängida Eesti meistrina eurosarjas ning kujuneda profinaiskonnaks, kus mängijatele makstakse palka.

Getriin Yalin: ma ei näe, et keegi Florale kanna peale astuks

Foto: KatariinaPeetson

Endine Eesti naistekoondise väravavaht, praegune taskuhäälin gu „Pallist pallita“ üks eestvedajatest Getriin Yalin ei usu, et keegi oleks võimeline Florat troonilt kukutama: „Mõned tiimid on küll peatreenerit vahetanud, aga ma ei näe, et keegi oleks klubisiseselt teinud kahe hooaja vahel sellist märgatavat sammu edasi, mis aitaks naiskonda järgmisele tasemele, Flora kandadele.“

„Okei, Floras jätkub ka noorenduskuur, nooremad ja vanemad mängijad pole veel ideaalset ühist rütmi leidnud, aga ma arvan, et seal on piisavalt vanemate mängijate kogemust endiselt sees,“ ütleb Yalin.

27kordne Eesti internatsionaal ennustab täpselt samasugust esikolmikut nagu Imanovagi: „Ma arvan, et Saku tuleb ikkagi teiseks, kuigi natukene kahtlen, sest neil mõned mängijad lõpetasid. Kolmandaks julgeksin pakkuda Tabasalu, kes on läinud iga aastaga järjest küpsemaks. Ma arvan, et uued treenerid annavad neile uut hingamist juurde, ning tean, et neil on olnud hea ettevalmistus.“

Eelmisel aastal ennustas Yalin esikolmiku täppi, kui pakkus õigesti Flora ja Saku järele kolmandaks Tammekat. Nüüd ta enam tartlannade medalitesse ei usu: „See võistkond oli Sirje (Kapper – toim.) nägu, tema kandis seda tiimi meeletu aastatepikkuse töö ja ideedega. Lisaks treenerile liikus Tammekast välja ka mängijaid. Aga ma arvan, et alates kolmandast kohast kuni kuuendani tuleb tasavägine ragistamine, kus palju sõltub sellest, kellel on parasjagu parem päev ja tervem koosseis.“

Uustulnukat Araratti pakub Yalin eelviimaseks, seitsmendaks: „Ma arvan, et viimaseks jäävat Põlvat nad suudavad edestada. Põlvas ei ole kahjuks olnud selliseid muutusi, et sealt midagi tulema peaks. Araratil on noor võistkond, kelle esimene hooaeg jääb ilmselt lihtsalt füüsilise poole taha. Neil on küll palju kvaliteeti ja tore sats, tugev treener oma ideaalidega, aga paraku läheb neil arvatavasti esimesel hooajal raskeks, eriti teistel poolaegadel,“ räägib neljakordne Eesti meister.

Ada Hegerberg Lyon Norra

Foto: Mattia Ozbot, UEFA via Getty Images

Kairi Himanen Saku Sporting Eesti

Ada Hegerberg Lyon Norra

Foto: Mattia Ozbot, UEFA via Getty Images

Miks võib pallivaldamisprotsent olla sama mängu puhul kahes kohas erinev?

Jalka lugeja Indrek saatis meile põneva küsimuse. Nimelt tunneb ta huvi jalgpallimängude puhul üheks põhiliseks statistikanäitajaks saanud pallivaldamisprotsendi kohta –kuidas seda arvestatakse?

„Mis hetkest seda arvestama hakatakse? Kelle valduses on pall selle järgi siis, kui pall on audis või mäng seisab? Kas leidub eri metoodikaid? Olen täheldanud, et vahel võib isegi ühe ja sama kohtumise kohta leida pallivaldamisprotsendi kohta erinevaid andmeid,“ kirjutas Indrek.

Niisiis – miks võivad pallivaldamisprotsent ja muud statistilised näitajad vahel olla kahel saidil erinevad? Vastab Eesti Jalgpalli Liidu videoanalüütik Joonas Kuusemäe:

„Pallivaldamisprotsenti võib arvestada mitmel viisil. Üks ongi puhtalt ajaline: mängust eemaldatakse kõik need hetked, kui pall oli mängust väljas, ja mõõdetakse seejärel puutest puuteni aega, kumma võistkonna valduses pall rohkem on. Kui mäng seisab, siis ei lähe see kummagi võistkonna arvestusse.

Teine võimalus on söötude arvu järgi: lüüakse kokku, mitu söötu kumbki võistkond kohtumise jooksul andis, ning arvutatakse selle põhjal, kumma tiimi käes pall rohkem oli. Viimasel MM-finaalturniiril lisati näiteks pallivaldamisprotsendi puhul kahele võistkonnale veel ka nii-öelda kolmas osapool ehk aeg, mil pall oli võitluses või ei olnud otseselt kummagi võistkonna valduses. Need on näiteks olukorrad, kus kaitsja klaarib palli ettepoole ja pall on õhus, pärast seda, kui väravavaht tõrjub palli eemale.

Üldiselt on jalgpallis mitu suuremat statistikaagentuuri, kes võistlussarjadele, televisioonifirmadele ja ajakirjandusele statistikat pakuvad. Viimastel aastatel on kogu see maailm kõvasti edasi arenenud: masinõpe ja automaatsed lahendused on kõike muutnud palju kiiremaks ja põhjalikumaks. Kahes kohas võib statistika erineda just seetõttu, et kasutatakse eri teenusepakkujaid. Päris tõest statistikat ei olegi ju olemas – küsimus on selles, millisel viisil või kui täpselt kõike mõõdetakse või arvutatakse.

Vanasti oli pallivaldamisprotsent üks väheseid statistilisi näitajaid, mida jalgpallimängu kohta

üldse mõõdeti, aga tänaseks on selle tähendus oluliselt vähenenud. Mida aeg edasi, seda rohkem on peale tulnud matemaatilisi valemeid ja keerukate arvutuste teel saadud näitajaid, mis on paremad mõõdikud ja seetõttu olulisemaks muutunud. Me ei vaata näiteks enam eriti pealelöökide arvu, vaid hoopis xG-d ehk eeldatavat väravate arvu.

Samamoodi on pallivaldamisprotsendiga – tavavaatajatele on see lihtne ja mustvalge asi, aga edasijõudnutele on palju olulisem juba see, mida võistkond palliga ette võtab. Kaitseliinis omavahel tükk aega palli söötmine annab ju suure pallivaldamisprotsendi, aga kui sellega rünnakutel kuhugi ei jõuta, ei ole see ju tegelikult adekvaatne näitaja.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Kes valdab palli?

Foto: Katariina Peetson

Rahel Repkin

Jalka luubi all on naiste A-koondise keskkaitsja Rahel Repkin, kes teenis tänavu karjääri

esimese välislepingu Austrias Innsbrucki Wackeris. Repkinit iseloomustavad teda pikalt Tartu Tammekas juhendanud Sirje Kapper, kes on ühtlasi naiste A-koondise peatreener, ja Tammeka peatreener Kaivo Sang.

ÕHUVÕITLUS

Kapper: Element, milles on viimasel kahel aastal oluliselt arenenud, suudab olukordades peaga mängimist hästi ajastada, kuid tugevamate vastaste vastu jääb jõulisuse poolest alla.

Sang: Üks tema tugevusi, pikk kasv aitab sellele kindlasti kaasa. Kui kuskilt juurde panna, siis palli lennu hindamine ja palli õigeaegne ründamine saaks parem olla.

JÕUD

Kapper: Oma pikkuse kohta võiks olla jõulisem, kuid kompenseerib selle kiirusega. Söödu ja löögi sooritamisel on jõudu piisavalt.

Sang: Oskab väga hästi oma jõudu üks ühe vastu duellides kasutada ja selle abiga palli katta.

SISU

Kapper: Vaga vesi, sügav põhi!

Sang: Sisu on palju. Väga töökas ja kohusetundlik mängija. Ei mäleta, et ta oleks trennidest kunagi töö või muu põhjuse pärast puudunud.

SÖÖT JA LÖÖK

Kapper: Pikemad söödud heal tasemel just distantsiliselt. Lühemate söötudega surve all võib jääda hätta. Karistusala tagant löögile minnes võib olla ohtlik, kuna löögitugevus on väga hea.

Sang: Söödutehnika väga hea mõlema jalaga, suudab pikemat ja ka lühemat söötu nii õhust kui maast hästi leida. Löökidel jõudu on, aga täpsus vajaks veel harjutamist.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Kapper: Suudab märgata sööte vastaste liinide vahele ja üle kaitseliini. On olemas tehnilised oskused, et neid elemente hästi sooritada, kuid rahvusvahelisel tasemel on vaja veel survega harjuda.

Sang: Selles elemendis saaks juurde panna, kohati jääb palliga liiga kauaks. Usun, et see tuleb veel aja ja kõrgemal tasemel mängudega juurde.

VASTUPIDAVUS

Kapper: Valdkond, mis vajab rahvusvahelisel tasemel mängides kindlasti arendamist, et suudaks kogu mängu vältel säilitada otsuste kvaliteeti.

Sang: Sellega on hästi, jõuab väga hästi ka kõrgema tempoga mängudes lõpuni kesta.

LIIKUVUS

Kapper: On võimeline katma suurt ala episoodiliselt ehk suudab ründajate liikumistega kaasa minna.

Sang: Palliga mängides pigem tugev külg, oskab hästi ennast positsioneerida. Kaitsefaasis saaks natukene juurde panna just ajastamise ja vastu liikumise osas.

TEHNIKA

Kapper: Suudab kõiki mängus vajalikke elemente sooritada heal tasemel. Tulenevalt tema positsioonist ongi vajalik lihtsaid elemente hästi kasutada. Sang: Oskab palliga hästi liikuda, liialt edev ei ole, aga hätta ka ei jää. Söödu- ja eriti löögitehnika vajaks lihvimist.

KIIRUS

Kapper: Keskkaitsja kohta väga hea tippkiirus, kuid on olukordasid, kus võiks seda paremini rakendada. Sang: Järjekordne trump, viimastel aastatel kindlasti üks Eesti liiga kiiremaid keskkaitsjaid, keda naljalt jooksuduellides ei võida.

Poiste seas alustanud tööloom soovib leida lisakäiku

Kunagi FC Elva poisterühmas treeninguid alustanud Rahel Repkin teenis mullusel naiste meistriliiga hooajal Tartu JK Tammekaga ajaloolise pronksmedali. Tänavusest aastast näeb teda aga mängimas Austria kõrgliigas.

Meenuta, kuidas jõudsid jalgpalli juurde ning millal tekkis mõistmine, et see on just see ala, mis paneb südame kiiremini põksuma.

Jõudsin jalgpallini 13aastaselt, kui läksin koos kahe sõbrannaga FC Elva kohaliku poistegrupi trenni, alguses täitsa niisama, huvi pärast proovima. Aga kuidagi jäin ikka pidevalt edasi käima ja kui mõned aastad hiljem liitusin JK Tammekaga ja hakkasin tõsisemalt koos naistega treenima, siis ei osanudki enam nii elada, et päeva lõpus jalkatrenni ei läheks.

Kes on sind kõige enam jalgpallis inspireerinud ja kuidas? Ei oska kedagi kindlat välja tuua, aga algul kindlasti naiskonnakaaslased ümberringi ja seejärel juba iseenda sisemine tahe jõuda kaugemale, näiteks A-koondisesse. Läbi kõigi kergemate ja raskete aegade on ikkagi ümbritsev võistkond ja samas ka mina ise olnud see, mis aitab edasi liikuda.

Lemmikklubi ja -mängija, kellele alati pöialt hoiad, ning miks?

Otseselt kindlat lemmikklubi ega -mängijat mul ei ole, aga üritan võimalikult palju rahvusvahelisel jalgpallil silma peal hoida ning vaadata erinevaid mänge.

Oled pea kogu oma senise karjääri esindanud Tammeka naiskonda. Jaga mõni vahva mälestus. Tervitaksin siinkohal endist Tammeka naiskonna väravavahtide treenerit Kevin Krünvaldi, kes korraldas meile mullu suvel väga toreda videojahi, kus pidime tiimidena leidma Tartust eri punktid ning seal filmima videoklipid, mida naiskonna personali liikmed hiljem hindasid.

Kas võib öelda, et mulluse hooaja lõpul Tammekaga teenitud ajalooline pronksmedal jääb kõige eredamalt meelde?

Kindlasti on lõpuks medali kaela saamine olnud algusest peale üks eesmärke, kuid samas jääb meelde kogu see töö, mida me aastate jooksul Tammeka naiskonnaga teinud oleme, ja kõik need inimesed, kes selles osalesid või sellele kaasa aitasid.

Käesoleval hooajal pallid Austria kõrgliigaklubis Innsbrucki Wacker. Kuidas oled end uude klubisse sisse elanud, mis sulle seal kõige enam meeldib ning mis on seal teistmoodi?

Tunnen end siin hästi, inimesed on väga meeldivad ja mind on hästi vastu võetud. Mulle meeldib kogu see keskkond, kus saan olla. Teistmoodi on kindlasti palju, kuid jalgpall on ikka sama.

Millised on sinu ootused, lootused, eesmärgid hooajaks? Tahaksin ikkagi veel areneda jalgpallurina, kuna kindlasti ei ole mu lagi praegu käes. Ootan võitluslikke ja tugevaid mänge ja loodan saada mingi lisakäigu, mille pealt saaksin ka Eesti koondist paremini esindada.

CV Rahel Repkin

Sünniaeg: 17.06.1998

Positsioon: keskkaitsja

Endised klubid: FC Elva, Tartu JK Tammeka

Endised treenerid: Jürgen Kuresoo, Aleksandra Ševoldajeva, Sirje Kapper

Koondisekarjäär: A koondis 13/0, U19 20/1, U17 5/0

Millise jalgpallikuulsusega sooviksid kohtuda ning mida temalt küsida?

Jällegi ei tooks välja üht konkreetset inimest, kuid sooviksin kohtuda mõne välismaa naiste kõrgliiga kaitsjaga, uurida tema karjääri kohta ja muidu nippetrikke, kuidas veel paremaks saada.

Fotod: Liisi Troska

Uued tuuled naiste

Euroopa klubijalgpallis.

Kas sellest on kasu ka Eestile?

Naistejalgpallis on suurepärased ajad. Hea näide selle kohta on hiljutised Euroopa ja maailmameistrivõistlused, mis purustasid meeletult vaatajarekordeid. Edukad koondiste suurturniirid annavad hoogu ka naiste klubivutile, mis muutub ajaga üha enam populaarseks. Üüratu potentsiaaliga spordiala areng ei näita pidurdamise märke ning sellest soovib osa saada ka Eesti naistejalgpall.

UEFA naistejalgpalli komitee juht ja Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei räägib, et naistejalgpall sai suurema hoo sisse 2010. aastate teises pooles, kui vahetusid UEFA ja Inglismaa jalgpalliliidu juht ning strateegiliselt võeti naistejalgpalli arendamine prioriteediks. Selleks koostati arengukavad, mille alusel suurendati nais-

tejalgpalli jaoks oluliselt inim- ja rahalisi ressursse.

UEFA esimene naistejalgpalli strateegia „Time for Action“ loodi 2019. aastal. Selle üks eesmärk oli, et meesteklubid võtaks naistejalgpalli oma loomulikuks osaks. Arengukava lõppes käesoleva aastaga ning praegu on uus naistejalgpalli strateegia loomisel ja see loodetakse kinnitada maikuus Dublinis Euroopa liiga finaali ajal. Rei sõnab, et kuigi naistejalgpalli komiteele tutvustatakse uut kava mõne nädala pärast, siis suures plaanis on selle eesmärk jätkata pärast viimaste aastate suurt edu naistejalgpalli jõudsat arendamist. „Klubijalgpalli poole pealt on sõnum tõsta professionaalsust ja tekitada finantsloogikad ehk et naistejalgpall hakkaks ise olulist finantstulu genereerima,“ avaldab UEFA naistejalgpalli komitee juht.

Rei arvab, et praeguses olukorras, kus jalgpalli on küllastumuseni palju, on naistejalgpall leidmas oma nišši. „Alaliidud näevad, et läbi naistejalgpalli on võimalus kaasata jalgpalliperre siiani kaasamata publikut. On huvilisi, kelle jaoks võib naistejalgpall olla meeste omast huvitavam ning kes naudivad

Viimati mängiti Eestis naiste Meistrite liiga miniturniiri 2019. aastal. Juba siis oli ridades ka Kristiina Tullus, kes sel fotol madistab Soome meistri PK-35 mängijaga. Foto: Jana Pipar

Tekst: Siim Martti Kubensky

naistejalgpalli teistsugust atmosfääri,“ selgitab ta. Lisaks räägib Rei, et naistejalgpall on reklaami mõttes väga suure potentsiaaliga, sest olenevalt vaatajaskonnast on võimalik turundada teistsuguseid tootevaldkondi võrreldes meestejalgpalliga. Ta ütleb, et kuigi meestejalgpalli populaarsuseni on veel pikk tee minna, siis viimaste aastate suure töö tulemusena on meeste- ja naistejalgpalli populaarsuse vahe vähenenud.

Reform eurosarjades

Meestejalgpalli eurosarjades on järgmisest hooajast kasutusel Šveitsi süsteem, kui senise 32 meeskonna asemel pääseb alagrupifaasi neli võistkonda rohkem ning edasipääsejad selgitatakse alagrupiturniiri asemel liigasüsteemi abil. Eelmise aasta 5. detsembri UEFA täitevkomitee koosolekul Hamburgis kinnitati, et hooajal 2025/26 läheb sama teed ka naiste Euroopa klubijalgpall, kui praegusele 16 naiskonnale lisandub põhiturniiril kaks võistkonda ja mängitakse Šveitsi süsteemis.

Praegu on finalistide väljaselgitamiseks kasutusel neli neljaliikmelist alagruppi, mille kaks paremat tagavad koha veerandfinaalis. Uue süsteemi kohaselt jagatakse 18 naiskonda kolme tugevusrühma ning põhiturniiril mängib üks klubi igast tugevusgrupist kahe vastasega ehk kokku kuus mängu. „See reform peaks tegema võistluse tasavägisemaks ja huvitavamaks, mis omakorda peaks tooma rohkem kommertstulu ning suurendama vaadatavust,“ räägib Rei.

koht, kus saame juurde panna, kuid ma usun, et see kõik tuleb ajaga,“ jääb Tullus optimistlikuks. Ta toob näiteks, et viimaste aastate arengu jooksul on mõned Flora naiskonna mängijad saanud stipendiumlepinguid või olnud klubi palgalised jalgpallurid. Siiski leiab Tullus, et professionaalsuse tõstmine võiks liikuda veelgi suuremate sammudega. „Vaikselt-vaikselt liigume selle suunas, kuid need on üsna väikesed sammud. Õnneks on näha positiivseid märke,“ sõnab ta.

Uue eurosarja loomine võib tekitada Eesti spordisõbras lootuse, et ühel hetkel on võimalus näha ka oma naiskonda võistlusest osa võtmas. Koduse liiga meisterklubi kapten räägib, et Floras on tehtud head tööd, tänu millele ta näeb, et euromängudel on võiduvõimalus päris mitme naiskonna vastu, kellele aastaid tagasi oleks olnud raske vastu saada. Euroopas aitaks vastastele veelgi rohkem konkurentsi pakkuda koduse liigataseme tõus ja rahaline võimekus luua professionaalsem keskkond. „Praegune süsteem toimib naiste armastusest jalgpalli vastu, mis on ka äärmiselt vajalik, kuid lõppude lõpuks mängivad rolli ka teised faktorid, näiteks kui tõsiselt sa saad panustada,“ ütleb Tullus.

Anne Rei:

„Alaliidud näevad, et läbi naistejalgpalli on võimalus kaasata jalgpalliperre siiani kaasamata publikut.“

Kui meestele on praeguseks loodud kolm eurosarja, siis aasta pärast alustab ka naistel Meistrite liiga kõrval teine eurosari. Kuivõrd uus võistlus on võrdlemisi värske uudis, siis nimi sellel hetkel veel puudub. Küll aga on kindel see, et ülejärgmisest hooajast saab rohkem Euroopa naiskondi end rahvusvahelisel areenil proovile panna. „Teine tasand annab lisavõimaluse naiskondadele, kes on Meistrite liiga kvalifikatsiooni eelringides välja kukkunud,“ ütleb UEFA naistejalgpalli komitee juht. Uue sarja funktsioon on ka panustada mängijate arengusse, luues võimaluse pidada rohkem rahvusvahelisi mänge, mis omakorda tõstab naistejalgpalli üldist taset.

Olukord Eestis

Tallinna FC Flora naiskonna kapten Kristiina Tullus räägib, et ka Eesti naistejalgpalli professionaalsust üritatakse parandada, kuid ta leiab, et arenenumate riikide tasemeni on veel tükk maad minna. „Meil on suurem osa mängijaid harrastajad ning kuigi mentaliteet on professionaalne, siis jalgpalli mängitakse kooli või töö kõrvalt. See on

Peale Eesti naiste meistriliiga mängib Flora ka Balti liigat, mis võimaldab natuke rahvusvahelist praktikat koguda. „See on hea vaheldus, kuna saame mängida teistsuguste vastastega, aga tihtipeale tuleb ka seal ette, et me ei saa nii tugevat koormust, kui oleksime oodanud,“ räägib Eesti meisternaiskonna kaitsja.

Uudis teise eurosarja ja reformitud kujul Meistrite liiga kohta on Tulluse sõnul igati tervitatav, sest see suurendab tõenäosust, et saame end proovile panna uute ja liigamängudega võrreldes tugevamate naiskondade vastu. Flora kapten avaldab, et naiskond läheb igal aastal eurohooajale vastu ambitsioonikalt ning suur unistus ja eesmärk on ühel hetkel eelringist edasi pääseda. Ta on nõus väitega, et viimaste aastatega on Eesti tippklubi muutunud ka Euroopa lavadel konkurentsivõimelisemaks. „Ma arvan, et eelmine aasta oli meil väga hea võistkond, millega oleks võinud edasi jõuda,“ meenutab Tullus.

Et korrata Flora meeskonna 2021. aasta ajaloolist saavutust, mil jõuti esmakordselt eurosarjas põhiturniirile, ei ole Tulluse sõnul naiskonnal midagi müstilist vaja teha. „Järjepidev töö ja tugevamad mängud hooaja sisse, et me oleks valmis euromängu tempoks,“ jagab ta valemit. Tulluse arvates on mõnevõrra olulisem isegi vaimne kohalolek. Ta sõnab, et lisaks füüsilisele poolele tuleb ka mentaalselt valmis olla selleks, et mängu iseloom erineb Eesti liigakohtumiste omast.

Foto: KatariinaPeetson

Saku Sportingu uus peatreener: täiesti valmis ei saagi kunagi olla!

Eesti naiste meistriliiga viimaste aastate hõbedanaiskond Saku Sporting alustab uut hooaega täiesti uue näoga. 2009. aastal noorte tüdrukutega alustanud ja nendega lõpuks meistriliigasse välja sõudnud peatreener Jan Harend pani ameti maha, tema suured saapad tuleb täita JohanKaspar Ivaskil. Seni kehalise ettevalmistuse treenerina töötanud Ivaskil tuleb kärmelt harjuda hoopis teistmoodi vastutusega.

Vabariigi aastapäeval 30. sünnipäeva tähistanud Ivaski teekond praeguse ameti juurde ei ole käinud traditsioonilist rada pidi. Gümnaasiumi lõpetamise järel siirdus ta kõrgharidust omandama Walesi, kui asus õppima treeneritöö ja spordiarengu erialal. Värske Sportingu peatreener tunnistas, et noorena välismaale minek oli üpris suur katsumus.

„Ma eriti täpselt ei teadnud, mis seal juhtuma hakkab, aga kuna mulle sport väga meeldis, siis mõtlesin, et miks mitte proovida ja välismaale õppima minna,“ sõnab ta. Ülikooliõpingute ajal tekkisid Ivaskile võimalused, millest ta kohe kinni haaras. Nimelt pakuti talle võimalust tegutseda Cardiff City U19 võistkonna juures, kus ta sai paar kuud olla sporditeadlase töövari. Ivask räägib, et kuigi ta oli ülikooli minnes jalgpallitaustaga, siis tol hetkel ei olnud ta täielikult veendunud, et jääb tulevikus jalgpalli juurde. „Esimene aasta oli üsna laiapõhjaline. Meile anti eri spordialade treeneripabereid, näiteks tennises sain tunnistuse,“ meenutab ta.

Kalevi peatreener Argo Arbeiter liikus Soome esiliigaklubisse KTP, siis võttis ta Ivaski endaga kaasa fitnessitreeneriks. Kesk-Eestist pärit mees leiab, et 25aastasena välismaa meeskonnas kehalise ettevalmistuse eest vastutada on päris suur tunnustus. „Kuigi tegu oli Soome esiliigaga, siis ma õppisin seal veedetud aja jooksul meeletult,“ räägib Ivask. „Kui sa oled välismaalane ja töötad teises riigis, siis sinult oodatakse palju. Sarnaselt mängijatega pead olema parem kui kohalik.“

Õppis õiget mõtteviisi Rogićilt

Töö põhjanaabrite juures kestis vaid pool aastat – siis naasis Ivask omal soovil kodutandrile. Suurt rolli mängis otsuse langetamisel pere, millest igapäevaselt eemal olla ei kujunenud lihtsaks. Ivask tõdeb, et Eestisse tagasi jõudnult kaalus ta, kas jätkata tegutsemist jalgpallimaailmas või panna end proovile mõnes teises valdkonnas. Sellel ajal tekkis tal soov alustada uue projektiga ning ta hakkas mängijatele andma individuaaltreeninguid, mis hõlmasid endas nii jalgpalliväljakul tehtavaid kui selleväliseid, täiendavaid harjutusi.

2019. aasta suvel arvas Ivask, et lähiajal ta mõne klubi ridades tööd ei alusta, kuid siis tekkis võimalus liituda Tallinna FCI Levadiaga, mida juhendas kõrgelt hinnatud serblane Aleksandar Rogić. „Mõtlesin, et sellist võimalust võibolla rohkem ei tule. Pidin selle pakkumise vastu võtma, et kogeda temaga koos töötamist.“ Ivaski ja Rogići vaheline koostöö jäi küll kõigest paari kuu pikkuseks, kuid eestlase sõnul andis see talle palju – näiteks õpetas mõtteviisi, mida läheb vaja, et tippu jõuda ja seal läbi lüüa.

„Need naised, kes soovivad jalgpalli mängida kõrgel tasemel ja mõtlevad saada elukutseliseks, on vähemalt sama püüdlikud ja sama palju nõus panustama kui mehed. Võibolla mingis mõttes isegi rohkem.“

2016. aastal, pärast ülikooli lõpetamist naasis Ivask kodulinna Paidesse. Sinna kutsus teda Paide Linnameeskonna toonane noortetreener Liivo Leetma. Lühikese aja järel liitus Leetma Tallinna Kalevi esindusvõistkonna treeneritiimiga ning koos temaga jõudis Kalevisse ka Ivask. Kui

Serbia peatreeneri lahkumise järel lõppes ka Ivaski teekond Levadia ridades ning ta liitus selle linnarivaali FC Floraga. 15kordse Eesti meistri koosseisus veetis ta seniste töökohtadega võrreldes enim ehk kolm ja pool aastat. Floras oldud aja jooksul tuli klubi kaks korda Eesti meistriks, ühe korra karikavõitjaks ning lisaks tagati ajalooline pääse Konverentsiliiga alagrupiturniirile. Seepärast vaatab meeskonna endine kehalise ettevalmistuse treener Floras tehtule tagasi rahulolevalt. „Arvan, et klubi esindusmees-

Tekst: Siim Martti Kubensky

konna saavutusi selle aja jooksul on üsna raske korrata,“ ütleb ta.

Meeste fitnessispetsialistist naiste peatreeneriks

Kogu kirjeldatud aja jooksul tegi Ivask endiselt mängijatega individuaaltrenne ning need jätkusid ka pärast 2023. aasta märtsi, kui ta Florast lahkus. Praeguseks töötab ta finantstehnoloogia ettevõttes Wise, kuid peale selle asus seni kehalise ettevalmistuse spetsialistina tegutsenud mees tööle Saku Sportingu naiskonna peatreenerina. See käik sai alguse vestlusest Sportingu noortetööjuhi Andres Koogasega, kellega esialgu arutati, kuidas Ivask saaks klubi mängijaid aidata. Osa Sportingu naiskonna mängijatest oli huvitatud lisatreeningutest ning nii tekkiski tal möödunud suvel esmane kontakt praeguste hoolealustega.

Sel hetkel töötas ta paralleelselt ka teiste võistkondade mängijatega, nii naiste kui meestega. „Need naised, kes soovivad jalgpalli mängida kõrgel tasemel ja mõtlevad saada elukutseliseks, on vähemalt sama püüdlikud ja sama palju nõus panustama kui mehed. Võibolla mingis mõttes isegi rohkem,“ on ta tähele pannud.

Saku naiskonna uus loots avaldab, et tal oli kahe hooaja vahel ka teisi pakkumisi ning nende hulgas oli lisaks Sportingu naiskonnale ka meeskondi, kellele ta jäi silma varasema tööga kehalise ettevalmistuse treenerina. Esimest korda Sportingu naiskonna peatreeneriks saamise ideega tutvudes ei näinud ta end sellel kohal töötamas. „Mina pigem mitte, aga ma võin mõelda, kes see võiks olla!“ meenutab ta naerdes oma vastust. „Ma mõtlesin, kas ma olen selleks valmis, aga täiesti valmis ei saagi kunagi olla.“

Mõne aja järel leidis Ivask siiski, et pakutud roll tuleks kasuks tema enda arengule, sest juhtimiskogemus tal varasemast puudus. „Ma olen küll näinud, kuidas protsessi juhivad Eesti ja välismaa treenerid, ja olen selle juures olnud spetsialisti rollis, kuid nüüd saan seda ise kogeda, kõikide raskuste ja rõõmudega,“ räägib Ivask. Tema jutust selgub, et klubi ei kahelnud kordagi, et temast võiks saada Jan Harendi mantlipärija, ning see lisas kindlust ja motivatsiooni. Samuti oli uus töökeskkond juba võrdlemisi tuttav, kuna mitut mängijat oli ta individuaalselt aidanud. „Mul oli mingi arusaam ja mõned mõtted, mida saaks paremini teha, ja jätkuv tahe jalgpallis sees olla ning seda arendada teistsuguse nurga alt, kui ma olin seda varasemalt teinud,“ selgitab ta tagamaid, miks ta lõpuks Sportingu naiskonna juhendamise üle võttis.

Ivask tunnistab, et tal pole kunagi olnud selget eesmärki ühel hetkel peatreeneriks saada. Temale on olulisem tunne, et oled ükskõik mis rolliga panustades kasulik. „See on üks asi, mida spetsialistina olen õppinud – kõik osad on tervikus olulised,“ räägib ta. Küsimusele, kas 30aastane värske peatreener kujutab end tulevikus ette ka meestejalgpallis peatreenerina, vastab Ivask, et hetkel sellist konkreetset mõtet peas ei ole. „Kui pakutakse midagi huvitavat, mis paneb sisemiselt põlema, siis võibolla küll, aga hetkel pole üldse selle peale mõelnud,“ ütleb ta.

Uue näoga Sporting

Kahe hooaja vahel muutus Sportingu naiskonna koosseis märkimisväärselt nooremaks, sest koondise rekordinternatsionaal Kethy Õunpuu, Kristina Bannikova ja Berle Brant lõpetasid mängijakarjääri. Lisaks siirdus võistkonna kapten Grete Daut Norra naiste esiliigaklubi FK Fyllingsdalen ridadesse.

Sportingu tänavuse koosseisu keskmine vanus on veidi üle 20 aasta, kuid peatreeneri sõnul on naiskond endiselt tugev. „Meil on noori, kes on kaua sellel tasemel mänginud, ja paar kogenumat naist ka, mis annab kokku ühe hea mängijate segu,“ arvab Ivask.

Sportingu järgmise hooaja konkreetsed võistkondlikud eesmärgid pannakse paika nädal pärast intervjuud, kuid Ivaski iseendale seatud ülesanne on pigistada uuel hooajal hoolealustest välja maksimum. „Eesmärk on, et ma suudaks terve hooaja luua väljakutsuva keskkonna, kus saab pingutada ja õppida. Samas peab neile meeldima trenni tulla ja võistkonna eest mängida,“ sõnab ta kokku võtvalt.

Foto: Katariina Peetson

Naiste saalijalgpalli

meistriliiga ootab taaselustamist

Naiste saalijalgpalli rahvaliiga võitjaks tuli tänavu FC Levadia naiskond, kes alistas finaalis Keila JK 4 : 0. Eesti meistriks nad end siiski nimetada ei saa.

8. märts 2020 oli vaid neli päeva enne seda, kui Eestis kehtestati koroonaviiruse leviku tõttu eriolukord. See oli viimaseid päevi enne seda, kui senine normaalsus pikaks ajaks seiskus. Ühtlasi tähistab see kuupäev seni viimast korda, kui mängiti kohtumine naiste saalijalgpalli meistriliigas.

Tasub märkida, et koroonaviirus ei pannud naiste meistriliigat seisma, vaid hooaeg oligi plaanitud siis lõppema. Toona meistriks kroonitud FC Pae United on aga tehniliselt võttes siiani valitsev Eesti meister, sest saalivutis pole naiste meistriliigat rohkem käima pandud. Võimalik, et ei panda ka tuleval talvel. Miks?

Jalgpalliliidus saalijalgpalli tehnilise juhina töötav Teet Allas tõdeb, et kaks hooaega (2018–19 ja 2019–20) toiminud naiste meistriliiga oli natuke liiga vara tehtud samm. „Paar võistkonda olid teistest tugevamad ja skoorid läksid väga suureks. Osa naiskondi leidis, et tase oli liiga kõrge ja mänge liiga palju, ning neil kadus huvi. Vahepeal tuli peale koroonaaeg. Saime jalgpalliliidus aru, et lõime meistriliiga natuke liiga vara – meil ei olnud naistel isegi rahvaliigas eriti võistkondi,“ selgitab Allas. Tema jutu ilmestamiseks saab välja tuua, et Pae United võitis viimasel hooajal kõik 12 kohtumist koguskooriga 147 : 12. Meistriliigas kõik 12 kohtumist kaotanud Kuusalu Kalevit tümitati omavahelistes matšides 29 : 1 ja 32 : 0. Suur tasemevahe ei ole loomulikult ainus põhjus, miks naistel saalis meistritiitli peale hetkel mängida pole võimalik. Peamine põhjus on hoopis see, et kokku ei saada kriitilist arvu naiskondi,

Foto: Anna Andreas

Tekst: Raul Ojassaar

kellega saaks esindusliku ja tõsiseltvõetava liigahooaja maha pidada. Konkreetset minimaalset naiskondade arvu paika ei ole pandud, aga nii Allas kui vutiliidu naistejalgpalli koordinaator Maria Sootak räägivad vähemalt viiest-kuuest võistkonnast.

„Kui oleks näiteks neli võistkonda – me ei saa ju seda meistriliigaks nimetada, see ei ole ju ka võistkondadele endile huvitav, kui nad peavad ainult kolme võistkonnaga mitu korda läbi mängima,“ toob Allas välja. „Viie-kuuega oleks asi juba natuke mõeldavam, ideaalis oleks vaja kuut võistkonda, et head asja teha.“ 2020. aastal osales viimastel meistrivõistlustel viis naiskonda.

Rahvaliigas 13 naiskonda

Päris ilma võistlusteta pole nais-saalijalgpallurid aga jäänud – naiste rahvaliigast võttis sel talvel osa 13 naiskonda. Peale Tallinna olid geograafiliselt esindatud Tartu, Narva, Jõhvi, Jõgeva, Keila, Kohila, Puhja ja Lõuna-Läänemaa.

„Võtame neilt kõigilt kevadel tagasiside. Mõned võistkonnad on juba uurinud, kas võiksime taas meistriliigani jõuda,“ selgitab Allas. „Ega rahvaliiga ja meistriliiga ju mõnes mõttes väga palju ei erine. Meistriliigas oleksid mängud täpsemalt paigas, nõudmised naiskondadele ja mängupaikadele oleksid natuke suuremad ja mänge oleks iga naiskonna jaoks rohkem. See tähendab klubidele ka finantsiliselt suuremat koormust.“

Kuigi rahvaliigas selgub tehniliselt võttes Eesti parim naiskond, siis meistrivõistlusteks seda ei nimetata, kuna see eeldaks lihtsalt teatud standardeid. Allas toob muu hulgas välja, et rahvaliiga praeguse süsteemi järgi sai osa naiskondi hooaja jooksul vaid neli mängu, võitjanaiskond FC Levadia pidi selleks pidama kaheksa matši. Seda on selgelt liiga vähe. „Seda kindlasti ei ole, et me ei taha või ei viitsi korraldada!“ kinnitab Allas.

Saalivutt eraldi fookus, mitte murupallurite kõrvalala

Samamoodi nagu meeste saalijalgpallis soovitakse naiste saalivutti arendada viisil, et sellest saaks selle harrastajate põhifookus.

„Praegusel hetkel näen, et täiskasvanute seas võiksid saalijalgpalli mängida eelkõige need, kes ei soovi murujalgpalli mängida, aga kellel on oskused ja võimekus jalgpalli mängida olemas. Olen kõrvalt näinud, et meie naistejalgpallis on päris palju mängijaid nii-öelda ripakile jäänud – murujalgpalli hooaeg on pikk ja paljudele see lihtsalt elukorralduse pärast või muudel põhjustel ei sobi,“ sõnab Sootak.

„Võimalik, et on ka murujalgpalli võistkondi, kes näevad saalijalgpallis väljundit – võibolla ei ole neil talvel kasutada sisehalli, aga on olemas spordisaal? Tean, et ka praegu harjutab mitu naiskonda talvel

saalis, sest ei saa endale piisavalt platsiaegu. Saalijalgpalli mängimine võiks nende jaoks praegu olla väljund, aga see ei ole kindlasti meie jaoks pikem plaan – eesmärk on ikkagi saada omaette saalijalgpall, mis ei oleks seotud suure jalgpalliga ega sellest sõltuv.“

Seepärast ei korraldatud sel talvel enam ka ühepäevast naiste saalijalgpalli karikaturniiri, mis oli mõeldud murujalgpalli meistriliiga naiskondadele.

„Näen, et meistriliiga naiskondadel ei ole seda väljundit vaja. See võib olla atraktiivne, aga suures plaanis on kaks varianti, millal seda pidada: kas hooaja ettevalmistuse alguses, kus tegelikult ei peaks vigastusohu tõttu tegema palju väikeseid mänge ja plahvatuslikke liigutusi, või ettevalmistuse lõpus, kus treenerid soovivad piiratud ressursi juures panna võistkonna energia sõpruskohtumistele ja suurele jalgpallile. Ma ei näe, et meistriliiga naiskonnad peaksid sellisele võistlusele rõhku panema. Kui hakata mitut asja natuke tegema, siis ei tehta neid piisavalt korralikult,“ selgitab Sootak.

„Meil on praegu juba tasapisi tekkinud mõned ainult saalijalgpallile keskendunud naiskonnad. Tallinnas on näiteks Aurora Futsal, samuti on Kohilas loodud naiskond saalijalgpalli jaoks. Mitte et me kedagi keelata tahaks või keelama hakkaks, aga karikavõistlused võiksid jääda peamiselt neile naiskondadele, kes tahavadki saalijalgpalli mängida, mitte suure jalgpalli meistriliiga naiskondadele, kelle fookus on tegelikult ju mujal.“

Koondise eeldus oleks toimiv meistriliiga

Rahvusvaheline saalijalgpall on naiste seas veel üsna uus nähtus. Läbi aegade esimene EM-finaalturniir toimus naistele 2019. aastal ning seda peetakse üle aasta. 2023. aasta EMil osales eelringides 55 UEFA liikmesriigist 24, nende seas ka näiteks Läti, Leedu, Moldova ja isegi Gibraltar. Kõigil kolmel finaalturniiril on seni võitjaks kroonitud Hispaania.

Eestil ei ole aga saalijalgpallis naistekoondist veel mitte kunagi kokku pandud. „Kui räägime Eesti-suurusest riigist, siis saalijalka formaat võiks meile päris hästi sobida, sest koosseisud on väiksemad ja korraliku koondise kokkusaamiseks ei ole nii palju mängijaid tarvis kui murujalgpallis,“ tõdeb Maria Sootak. Allas lisab, et UEFA toetab saalijalgpallis naistekoondiseid rahaliselt üsna olulisel määral – aga mõlemad on ühel nõul, et koondise koostamise eeldus on toimiv meistriliiga.

„Püramiidi tuleb orgaaniliselt altpoolt ehitama hakata – kui tekib piisavalt harrastajaid, saab hakata ka püramiidi ülemist otsa ehitama, mis tähendaks koondisi ja mitut liigat. Mingit pidi oleks see sama, mis on juba juhtunud murujalgpallis naisteliigadega – kunagi alustasid seal tüdrukud ja naised, kes olid isade või peikade kõrval toksinud, tänaseks on aga naiste meistriliiga sellisel tasemel, et niisama tänavalt sinna mängima ei astu,“ tõmbab Sootak paralleeli.

„See oleks ka hea alternatiivne võimalus jõuda koondisetasemele neil, kes võibolla murujalgpallis nii kaugele ei jõudnud,“ lisab Allas.

Isegi nurkademäng jäi kaugele

Olen üks neist inimestest, kes ostab lotopileteid haruharva. Nii umbes kord kahekolme aasta jooksul. Täiesti juhuslikult – vahel tekib lihtsalt selline mõte.

Loomulikult tean hästi, kui väike on tõenäosus, et jackpot minuni jõuab. Pole kahtlustki. Ilmselt ei võida ei sina, mõni sinu tuttav ega isegi tuttava tuttav sinu eluaja jooksul Viking Lotto peavõitu või Bingo loto jackpot’i. Ometi ostab arvestatav osa neist ikka aeg-ajalt pileteid ja istub kolmapäevaõhtuti teleri ees.

Lotot on peetud suisa rumalusmaksuks –statistika on tõendanud, et enamasti mängivad lotot pigem madalama sissetulekuga inimesed, kes soovivad selle kaudu vaesusest pääseda. Lotopiletite ostmise lolluseks tembeldamine jätab aga puudutamata ühe olulise külje lotomängimise juures. Kui mõned inimesed loodavadki ehk sinisilmselt, et igal nädalal paar või paarkümmend eurot lotopiletite alla panemine toob neile lõpuks ihaldatud miljonivõidu, siis teised soetavad lotopiletit ostes hoopis midagi muud – nad maksavad need paar eurot selleks, et tunda mõni tund, paar päeva või kogu nädal lootust.

Aga mis oleks, kui minu pilet osutukski võidupiletiks? Enne loosimist ei ole teada, kas sinu käes olev paarieurone paberilipik on väärt miljoneid või mitte. Kümned või sajad tuhanded samasugused piletid muutuvad loosimise järel väärtusetuks, aga üks või paar tükki neist mitte. Ja enne seda, kui värvilised pallid pole lototronist välja tulnud, ei tea keegi, kas ta hoiab käes võtit rikkuse juurde või pealtnäha raisatud raha.

olukorda viia mõtted hoopis ilusamasse kohta, olla väljapääs argirutiinist.

Täpselt samasugune tunne valdas mind ka enne Poola–Eesti kohtumist. Kuigi mitte ükski märk ei näidanud, et Eesti võib selles mängus edukas olla, hakkasid iseäranis mängupäeva hommikul peas ikka sellised mõtted keerlema. Aga mis oleks, kui…?

Kuigi mitte ükski märk ei näidanud, et Eesti võib selles mängus edukas olla, hakkasid iseäranis mängupäeva hommikul peas ikka sellised mõtted keerlema. Aga mis oleks, kui…?

Aga seesama lootus, teadmatus ja elevus võivadki paljudele inimestele olla seda paari eurot väärt. See on lootus, mis paneb unistama. See on lootus, mis võib keset tüütut tööpäeva või rasket

Küünikud ütleksid muidugi, et Eesti koondise võidu ootamine oli selle mängu eel veel lootusetum tegevus kui loto peavõidu sihtimine, ent lasin nendel ilusatel mõtetel siiski võimust võtta. Miks ka mitte? Erilise optimismilaksu andis veel YouTube’ist Eesti koondise 2012. aasta EM-valiksarja videokokkuvõtte vaatamine ja meenutamine, kuidas 13 aastat tagasi tundus platsil kõik võimalik, isegi maailma tippude vastu.

See kokteil tekitas mängueelse elevuse, millesarnast polnud ma juba aastaid kogenud. Jah! Läheme, vajutame, võidame!

Ja siis anti avavile.

1 : 5 kaotus on ju kokkuvõttes täpselt sama skoor, mis jäi ka 2011. aasta sügisel Iirimaaga playoff-mänge pidades. Ei midagi uut. Täpselt nagu toona A. Le Coq Arenal, jäime ka Poola vastu varakult kaotusseisu ja selle otsa veel ka vähemusse.

Tekst: Raul Ojassaar

Aga siin paralleelid ka lõppevad. Kui Iirimaa vastu põlesime läbi, sest ootused olid krutitud taevasse ja meeskonna enesekindlus oli ehk liigagi suur, siis Varssavis olid asjad justkui vastupidi. Liigulja ründamise asemel tõmbusime esimesest minutist alates kookonisse ja lasime vastastel surve peale panna, justkui kaitsnuksime üleminutitel üheväravalist eduseisu.

Jah, Maksim Paskotši eemaldamine 27. minutil andis meie lootustele kabelimatsu, ent isegi enne seda ei paistnud mitte kuskilt seda, milline võiks olla meie oma plaan vastase väravat ohustada. See, et Martin Vetkal mängu lõpus auvärava lõi, oli täielik juhus, mitte asjade loogiline tulem.

Paralleelid Pehrssoniga

Eesti mängupilti vaadates meenusid vägisi sinisärkide kümne aasta tagused hetked Magnus Pehrssoni juhendamisel. Koondise etteotsa asunud pragmaatilise, moodsama ja põhjalikuma lähenemisega Pehrsson võttis ohjad üle Tarmo Rüütlilt, kelle edu põhines tihtipeale imetabasel intuitsioonil ja meeskonnas tekitatud positiivsel õhkkonnal. Pehrssoni tulekuga läksid nõudmised mängijatele kordades suuremaks, mis lõpuks halvas platsil loovuse. Kaotuste hirmus saatis Pehrsson platsile üha rohkem kaitsvama suunitlusega mängumehi, mis tähendas samuti seda, et

Eesti hakkas mänge alustama kilpkonnana kilbi sisse pugemisega, selle asemel et ka ise vastase värava poole vaadata.

Kaitsespiraal on aga jalgpallis halvav element – kui pealtnäha võib tunduda, et mida kaitsvamalt võistkond mängib, seda keerulisem on neile väravat lüüa, siis reaalsuses on siiski vaja ka ründemängu, sest muidu paneb vastane karistusala ümber laagri püsti ning ei lahku sealt enne, kui vajalikud kollid on löödud. Ja siis leiamegi end olukorrast, kus Bosnia ja Hertsegoviina on meile Zenicas viis tükki löönud. Või Poola Varssavis.

Pehrssoni järel ametisse saanud Martin Reim tõi meile mõneks ajaks tagasi enesekindluse, lootuse ja ründemängu – usu, et Eesti suudab jalgpallimänge võita ka ülisuurte jõududega paaniliselt kaitses istumata. Sarnast raputust, restarti vajame ka nüüd.

Kääbusriigi kehva päeva mängupilt

On arusaadav, et meie koondise seis ongi hetkel nigelamast nigelam. Rauno Sappinen ja Mattias Käit on vigastatud, eemale jäid ka Konstantin Vassiljev ja Sergei Zenjov. Punase kaardi saanud Paskotši ja rünnakule isoleeritud Oliver Jürgens olid meie algkoosseisus ainsad mängijad, kes on sel aastal saanud tugevas välisliigas regulaarselt mänguaega ning olid Varssavis ka täie tervise juures. Kõik! Kui vastastel tulevad peale tippliigade tegijad, ei tohikski meil ju varianti olla.

Tüüpiline olukord mängust: Poola ründab meie karistusala, eestlased pakivad selle kaitsemängijaid täis. Foto: Liisi Troska

Aga nii koledale, ambitsioonitule ja alandlikule mängupildile ei ole mõtet vabandusi otsida. Meie koondis andis kogu mängu peale 77 täpset söötu. Poolal oli kolm mängijat, kes said üksipäini olla palliga rohkem kui meie 16 väljakul käinud pallurit kokku. 67 minutit platsil viibinud Kevor Palumets sai näiteks selle ajaga kirja kaks söötu, vastaste keskkaitsja Jakub Kiwior toimetas palli kaaslasele 101 korda. Poolal oli 17 nurgalööki (meil üks) ja nad lõid peale 26 korda (meie ühe). Selline statistika võiks olla arusaadav, kui vastamisi on Inglismaa ja San Marino, mitte Poola ja Eesti.

Peatreener Thomas Häberli valikud tekitasid taas kord suuri küsimusi. Kui kogu tema ametiaeg on varem kulgenud rütmis, kus usaldatakse eelkõige vanemaid ja kogenumaid mehi, keda mängitatakse isegi neis kohtumistes, mille tulemus meie jaoks midagi ei määra, siis oma aja kõige tähtsamaks matšiks usaldas ta ühtäkki algrivistuses platsile mitu sellist mängijat, kelle sinna saatmist oli ta seni vältinud. Jättes selle juures pingile mitu sellist tegijat, kes on end viimasel ajal nii klubis kui koondises heast küljest näidanud. Kui selles vallas tuli ootamatu meelemuutus, siis viiese kaitseliiniga mänguplaan oli endiselt kui aamen kirikus, kuigi eelmise aasta sügis näitas hästi ära, et vastaste ründajad näksisid seda hommikusöögiks. Kuidas öeldaksegi selle kohta, kui teed ikka ja jälle ühte ja sama asja, oodates erinevat tulemust?

RAGNAR KLAVANI koondisekarjäär

Kui ülejäänud koondis reisis pärast kaotust Poolale tagasi Grazi, kus märtsikuise koondiseakna ajal paikneti, siis üks mees astus „tsiviilriietes“ mängujärgsel päeval hoopis Tallinna lennuki peale. Ragnar Klavanile jäi kohtumine Poolaga koondisekarjääri viimaseks punktimänguks. Kõigi eelduste kohaselt ootab teda veel ka lahkumismäng, ent vaatame tema uhkele koondiseajale sellegipoolest arvude keeles otsa!

Ajaloo pikim koondisekarjäär

Klavan debüteeris Eesti koondises juba 3. juulil 2003 Balti turniiri kohtumises Leeduga, olles vaid 17 aasta, kaheksa kuu ja kolme päeva vanune.

Poola vastu oli ta aga 38 aasta, nelja kuu ja 21 päeva vanune, mis teeb tema koondisekarjääri pikkuseks 20 aastat, kaheksa kuud ja 18 päeva. See on Eesti koondise rekord – varasem tippmark kuulus Sergei Pareikole, kelle esimese ja 65. koondisemängu vahe oli 19 aastat, kaks kuud ja 18 päeva.

26. märtsil Soome vastu lõpuminutiteks platsile tulnud ja sellega oma 157. koondisemängu (viigistas rekordinternatsionaal Martin Reimiga!) kirja saanud Konstantin Vassiljevi koondisekarjäär on näiteks seni olnud 17 aastat, 9 kuud ja 27 päeva pikk, nii et Vassiljevil jääb Klavani tippmark ilmselt püüdmatuks.

Muide – maailmarekordit hoiab selles vallas legendaarne Andorra keskkaitsja Ildefons Lima, kelle esimest ja viimast koondisemängu lahutas suisa 26 aastat ja 82 päeva!

Kalevi

83aastase ootuse lõpp

Klavanist sai esimene JK Tallinna Kalevi mängija, kes taasiseseisvumise järel Eesti meestekoondist esindanud. Esimesest iseseisvusajast leiame aga mitu Kalevi koondislast – üks neist, ründaja Ralf Veidemann tegi 1940. aastal kaasa ka Eesti koondise viimases ametlikus matšis Läti vastu. Kaht korda, mil Tallinna Kalevi mängija on Eesti koondist esindanud, lahutas seega ei rohkem ega vähem kui 83 aastat, kaheksa kuud ja kolm päeva! Mõned päevad hiljem Soome vastu sai platsile ka teine kalevlane, koondise debütant Kaspar Laur.

57 vastast Klavani 130 koondisemängu toimusid 57 eri vastase vastu. Kõige rohkem ehk kuus mängu pidas Klavan Türgi vastu. 130 mängust kaheksa toimusid vastastega väljastpoolt UEFA liikmesriike – nii sai Klavan pallida Venezuela, Uus-Meremaa, Usbekistani, Kanada, Ekvatoriaal-Guinea, Brasiilia, El Salvadori ja Tadžikistani vastu. UEFA liikmesriikidest sai Klavan mängida 49 riigi vastu – muide, enne tänavust märtsi polnudki ta kordagi Poolaga madistada saanud! Euroopa täiskomplektist on puudu seega vaid viis riiki – Kosovo (kellega polegi Eesti veel kohtunud), Saksamaa, Austria, Aserbaidžaan ja Wales.

1 : 5 ja 1 : 5

Huvitava paralleelina lõppesid nii

Klavani esimene kui seni viimane koondisemäng 1 : 5 kaotusega – esimene Leedule, viimane Poolale. Nüüd tuleb korraldada lahkumismäng, kus saaksime kirja hoopis 5 : 1 võidu!

Klavani 130 koondisemängust on 57 olnud maavõistlusmatsid, 36 EM-valikmängud, 34 MM-valikmängud ning kolm Rahvuste liiga kohtumised. Oma kolm väravat lõi ta kõik maavõistlusmängudes: 2006. aastal kodus Uus-Meremaale, 2012. aastal USAs El Salvadorile ja 2014. aastal kodus Gibraltarile.

Nooruselt kuues, vanuselt

kolmas

17 aasta, kaheksa kuu ja kolme päeva vanuselt koondises debüteerinud Ragnar Klavan on sellega Eesti koondise ajaloo nooruselt kuues mängija: temast nooremalt said debüüdi kirja Jarmo Ahjupera, Alfred Prunn-Tammiko, Johannes Brenner, Mattias Käit ja Andres Oper. Ühtlasi on Klavan aga oma 38 aasta, nelja kuu ja 20 päevaga vanuselt kolmas mängija, kes koondises pallinud – temast vanemana on platsil käinud vaid Sergei Pareiko (38 aastat, 9 kuud, 17 päeva) ja Konstantin Vassiljev, kes oli

Helsingis platsile tulles 39 aastat, seitse kuud ja 10 päeva vana.

Hooaja esimesed emotsioonid

Märtsi algus tähistas meeste puhul klubijalgpalli hooaja algust –Eesti rahvusnaiskond veetis aga osa sellest kuust hoopis Küprosel treeningulaagris. Millised hetked jäid meie fotograafide objektiivide ette?

Tartu Tammeka ja Pärnu Vapruse kohtumine sai Vapruse jaoks õuduste alguse – juba neljandal minutil määrati Tammeka kasuks penalti, kui Vapruse keskkaitsja Uku Kõrre tõmbas väravaesisel käega pikali väravat lööma hakanud Herman Pedmansoni. Lisaks penaltile karistati Kõrret ka punase kaardiga, mis tähendas, et tema mäng jäigi vaid paari minuti pikkuseks. See aga ei tähendanud sugugi, et tema panus olekski sellega piirdunud – Kõrre viskas soojemad riided selga, sai kaela Vapruse fännisalli ning asus tribüünilt omasid häälekalt toetama! Tammeka suutis siiski sellestsamast penaltist saadud 1 : 0 eduseisust mängu lõpuni kinni hoida. Foto: Liisi Troska

Mis siin toimub? Vlada Kubassova ja Lisette Tammik demonstreerivad põnevat väravatähistust. Foto: Liisi Troska

Paistab, et Paide Linnameeskond on kenasti ühel lainel – liikumised on sünkroniseeritud! Foto: Liisi Troska

…või siis mitte alati. Kristofer Piht neab nurjunud väravavõimalust. Foto: Liisi Troska

See tunne, kui lööd karjääri esimese koondisevärava! Annegret Kala koll Hongkongi vastu tuli eriti omapärasel moel – tema kaugelt antud pikk sööt ette põrkas karistusalas nii riuklikult, et pettis vastaste väravavahi ära ja maandus kõigile ootamatult väravas. Kõige ootamatum paistis see olevat Kalale endale! Fotod: Liisi Troska

EM 2016: Portugal viigistab end tiitlini

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 2016. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame juba järgmises numbris, vahetult enne tänavuse turniiri algust!

Tekst: Raul Ojassaar

Juba 2008. aastal oli otsustatud, et seni 16 meeskonnaga toimunud EMid paisuvad 2016. aastaks 24 tiimi turniiriks, mis tähendas, et ka korraldajatele kehtestatud nõudmised suurenesid. Tõsise kandidatuuri esitas kolm suurt riiki: lisaks Prantsusmaale veel Itaalia ja Türgi. Esimeses hääletusvoorus langesid konkurentsist itaallased, teises voorus jäi napilt, häältega 7 : 6 peale Prantsusmaa. Pelk fakt, et UEFA president Michel Platini ise on prantslane, andis kriitikutele muidugi palju laskemoona, kuid ka prantslased ise valasid õli tulle.

„Saime otsusest teada eile õhtul. Oleme tõeliselt elevil, see turniir on Prantsusmaa jalgpalli jaoks hea energiasüst,“ ei kõla pealtnäha just kõige vastuolulisema kommentaarina, kuid arvestades seda, et tol ajal põgusalt Prantsusmaa koondislaste sekka kuulunud Marc Planus ütles selle välja samal päeval, kui komitee vähemalt formaalselt otsuse tegema pidi, jäi mulje, nagu oleks võitja tegelikult juba enne paika pandud.

Cristiano Ronaldo pidi küll põlvevigastuse tõttu finaali varakult lõpetama, kuid sai siiski kaptenina esimesena võidukarikat tõsta.

Foto: UEFA

Platini ise hiilgas samuti lapsesuuga. „Kui UEFA-l on türklasest president, saate ka teie turniiri võõrustada,“ lajatas ta küsimuse peale ajakirjanikelt, kes viitasid, et šveitslase Sepp Blatteri ametiajal andis UEFA 2008. aasta EMi korraldusõiguse Šveitsile, Platini ametiajal Prantsusmaale. Turniiri ajaks oli aga Platini juba jalgpallipoliitikas persona non grata

MM-finalist põrus viikingiriigi vastu Varasemast suurem finaalturniir oleks pidanud tähendama, et favoriitidel on valiksarjas lihtsam edasi pääseda – üheksas valikgrupis pääsesid otse finaalturniirile kõigi gruppide kaks paremat ja parim kolmanda koha meeskond, ülejäänud kolmanda koha tiimid mängisid omavahel veel playoff’i. Sellest hoolimata sai näha suurt põrumist – 2014. aasta

Pehrssoni esimene valiktsükkel ja kurb õhtu Serravalles

Eesti koondis tegi enne 2016. aasta EM-valiksarja läbi suure muutuse: kuus aastat koondist tüürinud Tarmo Rüütli lepingut pärast ebaõnnestunud MM-valiktsüklit ei pikendatud ning tema asemel määrati ametisse 37aastane rootslane Magnus Pehrsson, kes oli enne töötanud Taani ja Rootsi kõrgliigaklubidega. Treenerivahetus oli mõneti vastuoluline, sest paljud fännid ja asjatundjad leidsid, et Rüütli oleks väärinud veel üht võimalust EMile pääsu üritada. Juba algusest peale nimetas jalgpalliliidu president Aivar Pohlak Pehrssonit sildtreeneriks, kes pidi rajama teed järgmisele eestlasest juhendajale.

Pehrssoni käe all algas valiktsükkel suurepäraselt – kodumäng Sloveeniaga võideti 1 : 0, kuid see jäi ka valiksarja kõrghetkeks. Kuu aega hiljem kaotasid sinisärgid võõrsil 0 : 1 Leedule ja sama skooriga kodus Inglismaale, veel kuu aega hiljem saabus aga koondise ajaloo üks nukramaid õhtuid, kui kolm päeva pärast võõrsil sõprusmängus Norra alistamist leppis Eesti võõrsil autsaider San Marinoga väravateta viiki.

Kuue meeskonna konkurentsis sai Eesti lõpuks neljanda koha (ette jäid Inglismaa, Šveits ja Sloveenia, taha Leedu ja San Marino), kuid edasipääs jäi võrdlemisi kaugele.

Terrorioht toob

päevakorda publikukeelu

Natuke üle poole aasta enne finaalturniiri algust šokeeris Prantsusmaad islamiterroristide rünnak – samal ajal, kui Prantsusmaa kohtus Stade de France’il Saksamaaga, õhkis areeni läheduses end koguni kolm suitsiiditerroristi, kes olid enne üritanud pääseda ka tribüünile. Õnneks suutsid nad endaga teise ilma kaasa võtta vaid ühe süütu kõrvalseisja. Palju õnnetumalt läks samal õhtul aga Pariisi kesklinnas, kus üks rühm terroriste ründas rahvast täis kohvikuid ja restorane, teine aga võttis Bataclani-nimelises teatris inimesed pantvangi. Kokku sai rünnakutes surma 130 inimest, neist 90 Bataclanis.

Kui neli kuud hiljem ka Brüsselis 34 inimest suitsiidirünnakute tagajärjel hukkusid, spekuleeris UEFA asepresident Giancarlo Abete, et olukorra tõsiduse tõttu tuleb vajadusel kaaluda turniiri tühjade tribüünide ees pidamist. Nii drastilisi meetmeid polnud õnneks vaja kasutusele võtta – küll aga oli täiesti teisel põhjusel sama oht tunduvalt reaalsem järgmisel EMil. 2016. aasta turniir Prantsusmaal oli aga EM-finaalturniiridest kõige karmimalt turvatud – kõik riskid sooviti välistada ja õnneks möödusid võistlused selles vallas võrdlemisi sujuvalt.

suvel MM-finaalis mänginud Holland oskas oma grupis suisa neljandaks jääda, alistudes Tšehhile, Türgile ja pisikesele Islandile, kellele kaotati nii kodus kui võõrsil. Pisikese viikingiriigi jalgpalliime oli ühtäkki kogu vutimaailma tähelepanu keskpunktis – sealjuures olid islandlased juba kaks aastat varem MM-finaalturniirile pääsemisele väga lähedal, mis viitas, et tegu polnud juhusliku eduga.

Alagruppide loosimisel esimese asetuse saanud meeskondadest ei olnud hollandlased aga ainsad põrujad: finaalturniirist pidid suu puhtaks pühkima ka Kreeka ning Bosnia ja Hertsegoviina. Bosnia on tänini kõige tugevam Euroopa jalgpalliriik, kes pole mitte kunagi EM-finaalturniirile pääsenud.

A-grupp

Prantsusmaa 7

Šveits 5

Albaania 3

Rumeenia 1

Prantsusmaa ja Šveits pidid olema A-grupis selged soosikud, kel vedas loosiga, kuid nii debütant Albaania kui Rumeenia näitasid siin üllatavalt visa vastupanu. Turniiri avamängus päästis Prantsusmaale Rumeenia vastu võidu vaid Dimitri Payet’ 89. minuti iluvärav, teises mängus albaanlaste vastu lõid prantslased 2 : 0 mängu väravad 90. ja 90

Vennad väljakul vastamisi

A-grupi kohtumine Šveitsi ja Albaania vahel läks EMi ajalukku – esimest korda suurturniiride ajaloos läksid väljakul vastamisi vennad, sest Šveitsis üles kasvanud albaanlaste perekonnast otsustas vanem vend Taulant esindada Albaaniat, noorem vend Granit aga Šveitsi. Lisaks sellele oli üldse tegu omalaadse vastasseisuga: Šveitsi algkoosseisust oli lausa viis mängijat Albaania või Kosovo päritolu, Albaania meeskonnast olid omakorda peaaegu pooled mängijad üles kasvanud just Šveitsis, kuhu üheksakümnendate alguses paljud Albaania ja Kosovo inimesed sõja eest pagesid.



Puruks pall, ribadeks särgid ja vormivahetus, aga mitte ühtegi väravat

A-grupi viimase vooru kohtumine Prantsusmaa ja Šveitsi vahel osutus sportlikult võrdlemisi tähtsusetuks: mõlemad tiimid olid eelmiste tulemustega juba edasipääsu sisuliselt kindlustanud, mistõttu ei olnud mäng teab mis põnev või kaasahaarav, lõppedes 0 : 0 viigiga. Küll aga pakkus selle kohtumise puhul palju kõneainet varustus. Prantsusmaale vorme tootnud Nike pidi meeskonnale üleöö uue vormi kujundama, sest nende tavapärane valge võõrsilvorm, mille õlad olid värvitud siniseks ja punaseks, oleks läinud Šveitsi punaste särkidega vastuollu. See aga polnud selle mängu puhul särkide osas sugugi kõige suurem jututeema: lausa neli korda tuli ette, et Šveitsi koondislase särk rebenes kohtumise ajal ribadeks, mis viitas tootja Puma praagile. Šveitsi ründeliider Xherdan Shaqiri märkis vaimukalt, et ta loodab, et Puma ei tooda kondoome…

Kõigele lisaks purunes sama matši jooksul ka üks mängupall, kui Valon Behrami ja Antoine Griezmann seda korraga putsakorkidega ründasid.

Granit ja Taulant Xhaka omavahelise mängu järel. Nende ema vaatas tribüünilt kohtumist särgis, millest pool oli Šveitsi ja pool Albaania värvides. Foto: Christopher Lee, UEFA via Getty Images

+ 6. minutil. Šveits viigistas Rumeeniaga ja võitis suure osa kohtumisest vähemuses mänginud Albaaniat vaid 1 : 0. Autsaiderite omavahelise duelli võitnud Albaanial oli tänu 24 meeskonnaga turniiri formaadile – peale kahe esimese pääseb kuuest alagrupist neljas edasi ka kolmanda koha tiim –lootus grupist kolmanda kohaga edasi pääseda, kuid teiste alagruppide tulemused jätsid nad siiski kaheksandikfinaali ukse taha.

B-grupp

Wales 6

Inglismaa 5

Slovakkia 4

Venemaa 1

B-grupi täielik hitt oli EM-debütant Wales, kes osales alles esimesel suurturniiril pärast 1958. aasta MMi. Esimeses mängus Slovakkia vastu läks nende superstaaril Gareth Bale’il pisut alla kümne minuti, et suurepärasest karistuslöögist skoor avada. Kuigi nad pidid teises voorus Daniel Sturridge’i hilisest väravast Inglismaa paremust tunnistama, tõi viimase vooru kindel võit Venemaa üle neile suisa alagrupivõidu, sest inglased leppisid viiki nii Venemaa kui Slovakkiaga. Slovakid ise said edasi parima kolmanda koha meeskonnana ning ka neil oli kasutada oma täht: Napoli poolkaitsja Marek Hamšík, kelle ümber nende mäng suures osas käis.

C-grupp

Saksamaa 7

Poola 7

Põhja-Iirimaa 3

Ukraina 0

Samamoodi nagu Wales olid ka põhjaiirlased suures mängus üle väga pika aja: oma esimesel EM-finaalturniiril mängisid nad 30 aastat pärast seda, kui nad viimati MMil käinud olid. Paberi peal oli tegu ilmselt turniiri kõige nõrgema tiimiga: suur osa koosseisust mängis klubijalgpalli Inglismaa esiliigas või veel madalamal. Sellest hoolimata oskasid nad end piisavalt ebameeldivaks teha, et Ukrainat võita ja sellega napilt edasi pääseda: nad olid kõige viimane meeskond, kes kolmandate kohtade võrdluses edasi pääses.

Ukraina meeskonda nõrgestasid aga sisepinged: Venemaa oli kaks aastat varem Krimmi poolsaare ja Ukraina idaosas asuva Donbassi piirkonna okupeerinud, kuid sellest hoolimata oli mõni Ukraina koondislane Venemaa klubiga liitunud. Donetskist pärit kaitsja Jaroslav Rakitski keeldus näiteks Ukraina hümni kaasa laulmast, poolkaitsja Tarass Stepanenko teenis kriitikat, kui avaldas, et käis

Vene huligaanid tulevad

Prantsusmaale kaklema

Venemaa koondis osutus vaat et EMi halvimaks koondiseks – arvude põhjal jäi neile alla vaid kogu turniiri ainus punktita meeskond Ukraina. Meeskonna impotentse esituse kõrval paistsid aga negatiivsega silma nende toetajad. Juba esimese mängu eel Inglismaa vastu Marseille’is ründasid näomaskide, pesapallikurikate ja teleskoopnuiadega Vene huligaanid tänavatel Inglismaa toetajaid. Kohtumise lõppedes puhkesid kaklused ka tribüünil, kui kogu kohtumise jooksul inglastega vihaseid repliike vahetanud Vene huligaanid peaaegu olematute turvameetmete tõttu lihtsa vaevaga inglaste sekka pääsesid ja seal märuli püsti panid.

Tänavakaklused eelnesid ka Venemaa teisele kohtumisele Slovakkiaga, samuti sattus mitu Inglise huligaani konflikti kohalike politseinikega. UEFA trahvis Venemaa jalgpalliliitu Marseille’i staadionil toimunu eest 150 000 euroga ning ähvardas nad järgmiste rikkumiste korral suisa turniirilt eemaldada.

„Will Grigg’s on fire!“

Põhja-Iirimaa koondise ründaja Will Grigg ei pääsenud küll turniiri jooksul minutikski platsile, ometi oli just tema nimi üks nendest, mis turniiri käigus jalgpalliavalikkusele tuttavaks sai. Nimelt võtsid Põhja-Iirimaa koondise fännid üle Griggi koduklubi Wigan fännide loodud fännilaulu, kus üheksakümnendate eurodance’i loo „Freed from Desire“ refräänis lauldi originaalsõnade asemel „Will Grigg’s on fire, your defense is terrified“ („Will Grigg on tulikuum, teie kaitseliin on kabuhirmul“). Nii „Freed from Desire’i“ originaalversioon kui jalgpallisõnadega fännilaul, kus Griggi asemel võib kasutada ükskõik millist teist vutimängija sobiva pikkusega nime, on tänaseni maailma jalgpallistaadionitel ilmselt üks enim mängitud laule.

Praeguseks 32aastane Grigg on suurema osa karjäärist veetnud Inglismaa League One’is ehk tugevuselt kolmandal liigaastmel, tänavusel hooajal on ta aga mänginud Chesterfieldi meeskonnas Inglismaa tugevuselt viiendal tasandil.

okupeeritud Krimmis puhkamas. Tasub märkida, et Rakitski koondisekutsed lõppesid 2019. aastal, kui ta Peterburi Zenitiga liitus, Stepanenko kuulub aga tänaseni Ukraina koondislaste ringi.

Saksamaa ja Poola mängisid küll omavahel viiki, kuid suutsid mõlemad võita nii põhjaiirlasi kui ukrainlasi ning sammusid alagrupist kindlalt edasi.

D-grupp

Horvaatia 7

Hispaania 6

Türgi 3

Tšehhi 1

D-gruppi võis turniiri eel pidada kõige ühtlasemaks. Hispaania suur valitsusaeg oli küll 2014. aasta MMil kuulsusetult lõppenud, ent suur osa nende edukast meeskonnast oli endiselt alles. Horvaatia oli nagu ikka musta hobuse rollis ning nii Türgi kui Tšehhi olid üllatusvõimelised, kuigi

Horvaatia „sporditerroristid“ peatavad mängu

Horvaatia ja Tšehhi mäng Saint-Étienne’is tuli vahepeal mitmeks minutiks seisma panna, sest teise poolaja lõpus otsustasid Horvaatia huligaanid visata platsile kümmekond põlevat tõrvikut ning seejärel neid korrale kutsunud teiste Horvaatia poolehoidjatega veel ka kakelda. Tegu oli protestiaktsiooniga Horvaatia jalgpalliliidu ja selle juhtimise vastu ning see tõi sealsele vutiliidule kaasa 100 000 euro suuruse trahvi.

Horvaatia peatreener Ante Čačić süüdistas huligaane suisa mängutulemuses – tol hetkel juhtis Horvaatia mängu 2 : 1, ent piirdus lõpuks 2 : 2 viigiga. „Probleem seisneb selles, et meie riik ega alaliit pole teinud piisavalt, et need sporditerroristid meie jalgpallist välja juurida. Lagunesime väljakul täiesti koost ja seda kõigest käputäie vastutustundetute inimeste tõttu. Oleks mäng kestnud kauem, oleksime selle kaotanud,“ põrutas Čačić.

kvaliteedi poolest esimesest kahest pisut nõrgemad. Juba esimese vooruga rebisidki favoriidid tagasi vaatamata teistel eest ära ning kuigi Tšehhi pigistas Horvaatialt viigipunkti välja, jäid nii tšehhid kui türklased lõpuks kaheksandikfinaali ukse taha.

E-grupp

Itaalia 6

Belgia 6

Iirimaa 4

Rootsi 1

Belgia koondis saabus turniirile ühe suursoosikuna: pead oli tõstnud tõeliselt uhke põlvkond eesotsas Eden Hazardi, Kevin De Bruyne, Romelu Lukaku, Thibaut Courtois’ ja tugeva kaitseliiniga. Paraku oli nende peatreeneriks endiselt endine koondise täht Marc Wilmots, kes ei suutnud imelisest materjalist kaugeltki parimat välja võtta. Avamängus saadud 0 : 2 kaotus Itaalialt oli seda valusam, et itaallased olid kohal väga nõrga koosseisuga, kus väravavahi ja kolme tugeva keskkaitsja kõrval oli kasutada nende mõistes heal juhul keskpärane seltskond. Kindel võit Iirimaa üle ja napp võit Rootsi üle vedasid belglased siiski grupist edasi. Viimases voorus sai magusa võidu Iirimaa, kes alistas Robbie Brady 85. minuti väravast Itaalia 1 : 0 ning vedas ennast sellega kaheksandikfinaali. Tõsi – juba alagrupi võidu kindlustanud itaallased mängitasid sisuliselt varumehi.

F-grupp

Ungari 5

Island 5

Portugal 3

Austria 1

F-grupp osutus kõige ettearvamatumaks nelikuks kogu turniiril. Ungari alustas magusa 2 : 0 võiduga Austria üle, kuid päästis seejärel endale Islandi vastu viimastel minutitel viigipunkti. Pisut üle 330 000 elanikuga Island, kellest sai väikseim EMil osalenud riik, suutis Taaveti ja Koljati heitluses Portugalilt 1 : 1 viigipunkti näpata, kusjuures pealelöökide arvestus oli 27 : 4 Portugali kasuks. Cristiano Ronaldo muutis end paari lausega antikangelaseks, kritiseerides islandlasi kaitses istumises ja viigipunkti tähistamises. „See on väike mentaliteet. See on põhjus, miks nad ei jõua kaugele.“

Tõeliselt pööraseks osutus aga selle grupi viimane voor. Ungari ja Portugali mängus läksid ungarlased kolm korda juhtima, aga portugallased vastasid kolme viigiväravaga. Kaks teisel poolajal löödud kolli olid mõlemad Ronaldo meistriteosed: esimese suutis ta väravasse suunata kannaga teise jala tagant, 3 : 3 koll oli suurepärane näide Ronaldo esmaklassilise pealöögioskuse kohta.

Ungari ja Portugali mängu lõpuvile ajal oli seis Islandi ja Austria vahel veel 1 : 1, mis tähendanuks Portugalile grupis teist, Islandile kolmandat ja Austriale neljandat kohta. Austerlastel polnud midagi kaotada, nad tormasid rünnakule, kuid jätsid kaitsesse tühimiku, mille Island väravaks realiseeris. Edasipääsejate nimekiri sellega ei muutunud, küll aga järjestus: Island sai nüüd vastaseks Inglismaa, Portugal Horvaatia. Inglased olid sellise asjade käigu üle tohutult õnnelikud: telekaamerad püüdsid kinni näiteks Inglismaa abitreeneri Gary Neville’i, kes islandlaste võiduvärava järel silmanähtavalt rahulolevana rusikat viibutas.

sai ta vaatamisväärsuseks pükste

pärast: erinevalt paljudest teistest puurilukkudest kandis tema karjääri jooksul nii klubis

Ungari koondise väravavahist Gábor Királyst sai 40aastaselt vanim mängija, kes EM-finaalturniiril platsil käinud. Suurturniiril

kui koondises pikki halle dressipükse. Foto: Boris Streubel, UEFA via Getty Images

Islandi koondis pärast kaotatud veerandfinaali koos fännidega kuulsat viikingiplaksu tegemas. Foto: Alex Grimm, UEFA via Getty Images

Islandi viikingiplaks polegi nende oma leiutis

Islandi koondise kaubamärgiks sai 2016. aasta EMil nende fännide viikingiplaks, mida esitati mängu ajal korduvalt tribüünidel, kohtumiste järel aga koos mängijatega nii platsil kui tribüünil. Selle lihtne olemus, aga võimas efekt jäi meelde paljudele ning seostub eelkõige just Islandiga, kuid erinevalt levinud arvamusest ei ole see sugugi nende leiutis. Väga sarnaste plaksutamistega on varem silma paistnud mitme jalgpalliklubi fännid, Islandile jõudis see aga väidetavalt 2014. aastal, kui nende klubi Stjarnan eurosarjas šotlaste Motherwelliga kohtus ja islandlased nägid, kuidas Šoti fännid ühe oma laulu sisse sarnased ühised plaksutamised põimisid. Motherwelli fännid said aga väidetavalt selleks inspiratsiooni 2006. aasta hittfilmist „300“.

Kaheksandikfinaalid

Šveits–Poola 1 : 1, pen 4 : 5

Wales – Põhja-Iirimaa 1 : 0

Horvaatia–Portugal 0 : 1 (l.a)

Prantsusmaa–Iirimaa 2 : 1

Saksamaa–Slovakkia 3 : 0

Ungari–Belgia 0 : 4

Itaalia–Hispaania 2 : 0

Inglismaa–Island 1 : 2

EM-finaalturniiride ajaloo esimesed kaheksandikfinaalid algasid tõeliselt uniselt – esimesel mängupäeval löödi kokku 330 mänguminutiga vaid neli väravat. Üks neist oli aga tõeliselt kaunis: Šveitsi ja Poola mängus lõi Xherdan Shaqiri Šveitsi viigivärava akrobaatilise ülepealöögiga. Penaltiseerias osutus aga ainsaks eksijaks Granit Xhaka, mis viis poolakad kaheksa parema sekka. Nii Walesi ja Põhja-Iirimaa kohtumine kui Horvaatia–Portugali lahing otsustati vaid ühe väravaga – Walesi viis edasi põhjaiirlaste keskkaitsja Gareth McAuley omavärav, Portugal sai järjekordse normaalaja viigi järel lisaajal jagu Horvaatiast. Portugali–Horvaatia kohtumise 120 minuti jooksul nähti vaid kaht pealelööki raamide vahele: mõlemad tulid paari sekundi jooksul

alles 117. minutil, kui Ricardo Quaresma koksas võrku Cristiano Ronaldo löögi, mille Horvaatia väravavaht Danijel Subašić oli tõrjunud.

Prantsusmaa elas Iirimaa vastu üle ehmatuse: juba teisel minutil läks Iirimaa penaltist juhtima. Prantslased suutsid oma paremuse maksma panna teise poolaja keskel, kui Antoine Griezmann kaheksa minuti jooksul kaks väravat lõi ja vastastele ka ühe punase kaardi teenis. Varajased väravad löödi ka järgmises kahes mängus, kuid need vaid kinnistasid soosikuid: Saksamaa ja Belgia läksid Slovakkia ja Ungari vastu edasi suure võiduga.

Lõuna-Euroopa suurte duell rõhutas veel kord Hispaania ajastu lõppemist. Itaalia peatreener Antonio Conte suutis taas küllaltki kesise materjali suurepäraselt mängima panna ning 2 : 0 võit oli igati teenitud. Hispaania peatreener Vicente del Bosque astus tagasi, väravasuul Iker Casillase mantlipärijaks peetud David de Gea esimene suurturniir koondise esinumbrina oli ebaõnnestumine: kaks aastat hiljem läks tal MMil aga veel kehvemini.

Veerandfinaalid

Poola–Portugal 1 : 1, pen 3 : 5

Wales–Belgia 3 : 1

Saksamaa–Itaalia 1 : 1, pen 6 : 5

Prantsusmaa–Island 5 : 2

Poola superstaar Robert Lewandowski oli senise turniiri jooksul olnud kuival, kuid Portugali vastu viis ta omad juba teise minuti väravast juhtima. Vaid 18aastase Renato Sanchese viigivärav tähendas aga seda, et Portugal mängis järjekordselt normaalaja viiki – kõik nende viis senist mängu turniiri jooksul olid 90 minuti järel lõppenud viigiga! Seekord ei

Inglismaa lahkub Euroopast häbistatult

23. juunil 2016 tegi briti rahvas märgilise otsuse, hääletades Euroopa Liidust lahkumise poolt. Neli päeva hiljem saadeti nad koju ka Euroopa meistrivõistlustelt, kusjuures 1 : 2 kaotust Islandile peetakse tänini Inglismaa koondise ajaloo üheks häbiväärseimaks hetkeks. Ometi algas mäng nende jaoks imeliselt, kui Wayne Rooney realiseeris juba neljandal minutil Raheem Sterlingi teenitud penalti. Vähem kui kaks minutit hiljem oli seis aga juba uuesti viigis, kui Islandi kapteni Aron Gunnarssoni järjekordne ülipikk audivise leidis väravaesisel Ragnar Sigurðssoni, kes palli võrku virutas.

18. minutiks oli aga mäng juba pea peale pööratud. Inglismaa kaitsjad vaatasid pealt, kuidas ründaja Kolbeinn Sigþórsson karistusala joonel mitu ettevalmistavat puudet tegi ja palli värava suunas saatis. Löök ei olnud küll teab mis täpne, kuid inglaste väravavaht Joe Hart pudistas selle võrku. Kaotusseisu jäänuna kaotasid inglased mängu edenedes justkui oskused ära. Ülikogenud peatreener Roy Hodgson ei osanud samuti meeskonda kuidagi käima tõmmata ning astus viivitamata ametist tagasi. Islandi ime oli aga jõudnud kulminatsioonini.

murdnud viiki ka lisaaeg – korra juba penaltiseerias võitnud Poola õnn sai aga otsa, kui kogenud Jakub Błaszczykowski oma löögi Rui Patríciole sobivale tõrjekõrgusele virutas. Portugal oli nelja parema seas, olles viie mänguga olnud kokku eduseisus 22 minutit, kaotusseisus 64 minutit.

Belgia saabus veerandfinaali, olles viimased kolm mängu järjest võitnud koguskooriga 8 : 0. Walesi vastu olid neil aga probleemid kaitseliinis –Jan Vertongheni vigastuse ja Thomas Vermaeleni mängukeelu tõttu tuli peatreener Wilmotsil tulle visata noored Jason Denayer ja Jordan Lukaku. Radja Nainggolani imelisest kauglöögist juhtima asunud belglased mängisid eduseisu maha – või siis haarasid waleslased hoopis härjal sarvist. Inglismaa esiliigameeskonna Reading ründaja Hal Robson-Kanu tabamus 55. minutil, mis Walesi juhtima viis, oli sedavõrd ilus, et kandideeris aasta lõpus suisa FIFA Puskási auhinnale: karistusala keskel söödu saanuna pööras ta nii osavalt Cruyffi pöördega ümber, et jättis teda katnud Thomas Meunieri ja Marouane Fellaini esiritta vaatama, kuidas pall võrku saadetakse.

Kui Sam Vokes 86. minutil lõppskoori vormistas, oli Belgia häving täielik. Väravavaht Thibaut Courtois, kes oli juba turniiri jooksul varem Wilmotsiga tülli läinud, sõimas nüüd peatreenerit nii valimatult, et ta tuli riietusruumist minema talutada. Wilmots vallandati kaks nädalat hiljem.

Island sai võõrustaja käest Stade de France’il paraja sauna – juba avapoolaja järel oli seis 4 : 0. Suurt pettumust või masendust see aga islandlastes ei tekitanud – teisel poolajal lõid nad ka ise kaks väravat ning naasid koju rahvuskangelastena. Reykjavíki tänavatel tervitas neid lausa kümme protsenti riigi elanikest.

Poolfinaalid

Portugal–Wales 2 : 0

Saksamaa–Prantsusmaa 0 : 2

Poolfinaalide ajaks oli Walesi koondis omadega üsna läbi ning Portugal haistis suurt võimalust 12aastase vaheaja järel taas EM-finaali jõuda. Mäng oli Walesi eelmisi kohtumisi arvestades isegi ootamatult ühepoolne ning Portugal oleks võinud võita ka tunduvalt suuremalt. Väravad tulistas Portugal kaheraudsest teise poolaja algul: 50. minutil avas täpse pealöögiga skoori Ronaldo, kolm minutit hiljem lisas teise Nani. Portugallased suutsid lõpuks mängu normaalajal võita ja olid jõudnud finaali.

Teises poolfinaalis olid vastamisi võõrustaja Prantsusmaa ja valitsev maailmameister Saksamaa. Sakslased olid avapoolajal suurepärased, luues portsuga võimalusi, kuid alati sattus otsustaval hetkel ette kas mõni Prantsuse kaitsjatest või väravavaht Hugo Lloris. Prantslased oleksid seetõttu ilmselt ka 0 : 0 viigi vaheajaks pikema ju-

Itaalia ebaõnnestunud penaltivahetus

Saksamaa ja Itaalia veerandfinaal oli mõnes mõttes tüüpiline kahe suure vutiriigi duell: kinnine, ettevaatlik ja lisaajale-penaltiseeriale justkui ette määratud. Täpselt nii ka läks – ja penaltiseeria, millega poolfinalist otsustati, oli koguni 18 löögi pikkune.

Itaalia peatreener Antonio Conte tegi lisaaja lõpus just penaltiseeriat silmas pidades vahetuse, tuues keskkaitsja Giorgio Chiellini asemele sisse ründaja Simone Zaza. Löögijärjekorras teine olnud Zaza võttis väga kaugelt hoogu, tippis näiliselt terve igaviku… ning saatis siis löögi üle värava! Kuigi Saksamaa võit selgus alles tükk aega hiljem, oli just Zaza tragikoomiline eksimus see, mis paljudele hambusse jäi.

Kuigi valim on üsna väike, on ajalooliselt sellised penaltivahetused, kus varumängija tuuakse platsile vaid seeria ajaks penaltit lööma, olnud pigem ebaõnnestunud. Üks 2021. aastal tehtud uuring näitas suisa, et võrreldes mängijatega, kes tuuakse vahetusest sisse pärast 100. minutit, aga mitte päris lisaaja viimastel minutitel, on ainult penalti löömiseks mängu toodud mängijad skoorinud peaaegu poole väiksema tõenäosusega.

tuta vastu võtnud, kuid selle asemel pääsesid nad ootamatult hoopis juhtima, kui Bastian Schweinsteigeri lohakas käega mäng neile penalti kinkis ja Antoine Griezmann selle realiseeris. Griezmann tegi skoori ka teisel poolajal, saates Prantsusmaa oma turniiri kuuenda väravaga finaali.

Finaal

Portugal–Prantsusmaa 1 : 0 (l.a)

109. Éder

Kui finaali eel Portugali peatreenerilt Fernando Santoselt meeskonda turniiri ajal tabanud kriitika kohta küsiti, vastas 61aastane loots törtsu huumoriga. „Ma loodan, et see jätkub! Tahaksin turniiri niimoodi võita, et me seda ei vääri!“

Kõik paistis olevat otsustatud juba esimese poolaja keskel. Portugalil oli küll ka teisi häid mängijaid, kuid Cristiano Ronaldo oli siiski nende ainus päriselt maailmaklassi kuuluv staar. Juba kaheksandal

Simone Zaza saadab penalti üle värava.

Foto: Jan Kruger, UEFA via Getty Images

minutil sõitis Dimitri Payet keskväljal Ronaldo tugijalale sisse ning murdis 31aastase tähe pikali. Kohtunik Mark Clattenburg ei andnud olukorras isegi mitte viga, kuigi kordused näitasid, et vähemalt kollast kaarti oleks Payet väärinud. Platsilt minema longanud Ronaldot tohterdati pisut väljaku kõrval ning mõneks ajaks suutis ta platsile naasta, kuid 25. minutil oli tema jaoks selge, et tema finaal saab varakult läbi. Kanderaamil pisarates lahkunud mees saadeti ära püstiste ovatsioonidega.

Samal ajal olid prantslastel esimesed head võimalused – Griezmanni pealöögi suutis Rui Patrício üle lati lükata, ootamatult pakkus tõeliselt hea esituse Newcastle Unitediga mõned nädalad varem Premier League’ist välja kukkunud poolkaitsja Moussa Sissoko. Läbimurret aga ei saabunud – kõige lähemal oli vahetusest sekkunud André-Pierre Gignac, kelle üleminutite löök posti raksatas.

Lisaajal oleks Portugal peaaegu patuga pooleks juhtima pääsenud: Raphaël Guerreiro saatis karistuslöögi latti, kusjuures kohtunik Clattenburg määras trahvilöögi ekslikult. Seotud põlvega Ronaldo, kes peatreener Santosest rohkemgi platsi kõrval kaasa elas, kaaslasi ergutas ja tehnilises alas ringi tuiskas, ei suutnud kuidagi olla. Tema elu tähendusrikkaim tiitel oli kaalul – ja ta ise ei saanud platsil toimuvat kuidagi mõjutada!

Paar minutit hiljem lõi aga välk selgest taevast. Guinea-Bissaus sündinud ja lapsena Portugali kolinud Lille’i ründaja Éder oli hea näide selle kohta, kui vähe oli Portugali toonasel meeskonnal sügavust. Tegu oli kesktormajaga, kelle kogu klubikarjääri tipp oli ilmselt mängimine Prantsusmaa liigas Lille’i eest, kus ta teab mis väravasoonega silma ei paistnud. EM-finaali lisaajal saabus aga hetk,

12

protsenti kogu 51mängulise turniiri väravatest löödi vaid kahes kohtumises: Ungari ja Portugali 3 : 3 viigimängus ja Prantsusmaa 5 : 2 võidus Islandi üle.

Liblikate rünnak

Kogu turniiri kulminatsiooni ehk finaalmängu eel tekkis korraldajatel ootamatu probleem –kuna töölised olid jätnud prožektorid mängueelsel ööl turvakaalutlustel põlema, kogunes areenile tohutus koguses öise eluviisiga liblikaid lina-tähtöölasi, kes finaali ajaks nii tribüünidel kui väljakul inimesi kõvasti häirisid. Kohtumise eel üritasid töölised neid suisa suurte harjadega seintelt ja muudelt pindadelt eemaldada, kuid sellest oli sama palju kasu kui sõelaga veelombi tühjendamisest.

Finaali järel levis kulutulena foto vigastatuna maas istuvast Cristiano Ronaldost, kelle näol üks liblikas istus.

Pöörane hetk Portugali vutiajaloos: Éder on äsja löönud võiduvärava EM-finaalis.

Foto: UEFA

mis jääb teda kogu eluks defineerima: ta rabeles end 24–25 meetrilt löögile ning saatis madalalt põrkava palli võrku. Kodupublik oli šokis, aga šokis olid ka portugallased: kust see tuli!? Hoolimata EM-finaali võiduväravast ei pääsenud Éder isegi 2017. aastal konföderatsioonide karikaturniiri koondisesse ega 2018. aasta MM-meeskonda.

Pahviks löödud Prantsusmaa ei suutnud enam millegagi vastata. Lõpuvile kõlades olid paljud Portugali mängijad eesotsas Ronaldoga pisarates ega suutnud saavutatut ära uskuda. Iseäranis magus võis võit olla just temale: 12 aastat varem valas Ronaldo ju samuti EM-finaali järel pisaraid, olles kodupubliku ees otsustava mängu kaotanud. Nüüd kuulus ta meeskonda, kes karukoopast vastase skalbiga naasis.

Fakte 2016. aasta

EM-finaalturniiri kohta

^ Walesist sai alates 1976. aastast kolmas koondis, kes jõudnud debütandina poolfinaali. Varem suutsid sama Portugal (1984) ja Rootsi (1992).

^ Ukraina koondis ei suutnudki kolmes kohtumises väravat lüüa. Kuna 2012. aasta turniir lõppes neile kahe järjestikuse kuivale jäämisega, püstitasid nad uue EM-finaalturniiride rekordi, jäädes väravata viies mängus järjest.

^ Saksamaa (ja Lääne-Saksamaa) jõudis EMil nelja parema sekka juba üheksandat korda. Tegu on turniiri ajaloo rekordiga.

^ Ungari koondis lõpetas 2016. aasta EMile pääsemisega rekordpika seeria: nimelt jäi neil kahe EMil osalemise vahele suisa 44 aastat ehk kümme turniiri.

^ Kuus väravat ja kaks väravasöötu kirja saanud Antoine Griezmann jääb EM-ajaloos selle saldoga ühe turniiri lõikes alla vaid kaasmaalasele Michel Platinile, kes lõi 1984. aasta turniiril suisa üheksa väravat.

18

lööki kestis penaltiseeria veerandfinaalis

Saksamaa ja Itaalia vahel.

301

miljonit eurot jagati meeskondadele auhinnarahas. Portugal teenis võitjana 25,5 miljonit, kolm mängu kaotanud Ukraina kaheksa miljonit.

160

võistkonda tegi 2014. aastal kaasa meeste ja naiste meistrivõistlustel.

Madis Birk

aitas noortekoondistel paika seada vaimset poolt ja mõttemaailma.

Veiko Soo

alustas 2014. aasta alguses tööd A. Le Coq Premium liiga arendusjuhina.

Kalevipoegadele hakkas siil nõu andma

2014. aasta aprillikuu Jalka kaanel oli

FC Levadia ründaja Artur Rättel, kes oli parasjagu A. Le Coq Premium liigas üks kuumemaid noori ründajaid. 21aastane Rättel nõustus, et on kohati ülbe ja lühikese süütenööriga mängija, kuid tema kindel plaan oli pääseda välismaale mängima. Mitmel pool oli Rättel juba proovimas käinud – nii Šotimaal kui võrdlemisi eksootilises Tuneesias. „Ma rääkisin kohalike mängijatega – ja iga kord, kui keegi Euroopast tuleb, ei tehtagi temast reaalselt välja. Kui ma poleks ise küsinud midagi, siis ma olekski olnud oma toas ja võtnud kolm päeva järjest päikest. Treener küsis, kes sa oled ja kust sa tuled. Selle kohaga läks natukene halvasti,“ muljetas Rättel, kelle karjäär võttis valusa pöörde sama aasta maikuus – samal päeval, kui ta teenis esimese A-koondise kutse, vigastas ta raskelt põlve ning pidi hooaja varakult lõppenuks kuulutama.

Kolumnist Kirsi Altjõe kirjutas jalgpalliklubide dilemmast: kuidas leida noortetöös tasakaal kõrge kvaliteedi ja kvantiteedi (ehk suuremate tulude) vahel? „Aga küsimus on selles, et kui klubi niimoodi käitub ja võtab vastu iga kliendi tema pakutava tengelpungaga, kas ei lange siis mitte meie noorte üldine vutitase? Kui klubi eesmärk on saada oma ridadesse võimalikult palju noori, aga pole julgust ega motivatsiooni teha valikuid (osavamad ühte rühma, vähem motiveeritud ja praegu väiksemate oskustega lapsed teise), siis paratamatult tekib suur mass keskmikke,“ kirjutas Altjõe.

Tartu Tammeka kommunikatsioonispetsialist Erki Tarro rõhutas oma kolumnis, et Eesti jalgpallikultuuri loomisel ja arendamisel saab käe külge panna igaüks. „Me kõik tahame positiivset muutust. Seega küsigem endalt, mida meie saame oma klubi, oma jalgpalli jaoks ära teha. Kui me kõik panustame natuke rohkem, kui oleme panustanud seni, liigume oma eesmärkide poole kiiremini.“ 2014. aasta veebruaris astus jalgpalliliit uude ajastusse: alaliidu logo sai moodsama näo ning vapilooma siili. Muutused said tegelikult alguse

juba 2012. aastal, kui koondisesärkidel hakati kasutama Mart

Andersoni (fotol) disainitud uut kirjatüüpi. Kuna seepärast hakati koondislasi kutsuma Kalevipoegadeks, oli siili mängu toomine selle edasiarendus – rahvuseeposes annab ju siil Kalevipojale nõu. Jalgpalliliidu logo puhul oli sealjuures esialgu võimalik ka variant, et siil hakkab olema uue logo sees, kuid sellest siiski loobuti.

Siim Kera tegi juttu viie mängijaga, kelle koondisekarjäär jäi täpselt ühe mängu pikkuseks – oma põgusast koondisekarjäärist rääkisid Jaanus Sirel, Kristian Marmor, Eigo Mägi ja Urmas Kaal ning ka Kaarel Kiidron, kes tol hetkel lootis küll koondise eest veel mängida, kuid mida lõpuks ei juhtunud. Marmor meenutas näiteks, et sai ainsas koondisematšis Walesi vastu rammu katsuda teiste seas Gareth Bale’iga, kes oli 2009. aastal veel noor tulevikulootus.

Oma rohketest testimas käimistest rääkis

Marek Lemsalu, kes meenutas muu hulgas seda, kuidas ta omal ajal koguni kahel korral Liverpoolis proovimas käis. „Natuke oli ehk probleem enesekindluses,“ meenutas Lemsalu seda, miks tal suurklubiga lõpuks tehinguks ei läinud. „Oodati, et keskkaitsja peaks rohkem palli võtma, edasi liikuma ja tegija olema. See klõks oleks pidanud mu peas ära käima.“

Jalgpalliliit oli 2014. aastal mäekõrguselt

Eesti suurim spordiorganisatsioon: kodulehtedel välja toodud töötajate arvu poolest (45) edestas vutiliit järgmisi enam kui neljakordselt. Järgnesid EOK (10), korvpalliliit (9), võrkpalliliit (7) ja tenniseliit (7).

Postritel olid Andre Paju, Raúl García, Toni Kroos ja Gary Cahill, mängijaks luubi all Nõmme Kalju ründaja Robert Kirss.

Loe Jalka vanu

numbreid aadressil

www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng Muusika eri!

1. Milline nimi ühendab maailmatasemel jalgpallurit ja maailmatasemel lauljat? Küsitav nimi on jalgpalluril ees- ja lauljal perekonnanimeks. Laulja on sündinud 2003. aastal, jalgpallur 1996. aastal. Vutimees võitis 2018. aastal Tallinnas UEFA superkarika, tehes samas mängus Atlético Madridi eest debüüdi. Praeguseks on jalgpallur liikunud edasi oma praegusesse klubisse ning võitnud selle ridades mitu tiitlit ja karikat kõige kõrgemal tasemel. Laulja on hoolimata noorusest võitnud samuti palju autasusid ja tunnustusi ning andis esimesed hittsinglid välja juba 2020. aastal.

2. Kui Sten Reinkort, Michael Lilander ja Martin Miller 23. veebruaril Iirimaa liigas St Patrick’s Athleticu vastu mängisid, pallis nende vastu tipuründes pallur eesnimega Ruairí, kelle sama perekonnanime kandev onu on maailmakuulus laulja. Laulja on sündinud 1977. aastal ning kogus esiti tuntust poistebändi Boyzone liikmena, praeguseks on tegu aga menuka sooloartistiga. Kes on see kuulus muusik?

3. See 1981. aastal sündinud Inglise laulja on ühtlasi suur jalgpallifänn – muu hulgas on ta käinud 2007. aastal Wembley staadionil vaatamas Inglismaa–Eesti kohtumist ning osalenud koos endiste tipp-palluritega heategevuslikel vutimatšidel. Selle Southamptoni fännist laulja läbimurre sündis juba eelmise sajandi viimastel aastatel ning tema nime väljamõtlemisel võib olla abiks, et temaga sama eesnime kannab Wolverhampton Wanderersi 33aastane inglasest keskkaitsja, tema perekonnanimi ühtib aga Inglismaa koondise eest 115 mängu ja 17 väravat kirja saanud superstaari eesnimega.

4. Läti debüteeris Eurovisioonil alles 2000. aastal, kuid tuli kohe esimesel korral kolmandale kohale, kui nende bändi Brainstorm lugu „My Star“ eurooplastele peale läks. Vutifännist bassimees Gundars Mauševics kandis laval lemmikklubi punast särki, mille keskosale oli sponsorlogo kinnikatmiseks tõmmatud valge triip – nii meenutas see särk laval ühtlasi Läti lippu. Millise vutiklubi särgis esinemine tõi lätlastele Eurovisioonil kolmanda koha?

5. 2016. aasta EM-finaalturniiril kuulus Walesi koondise rivistusse äärekaitsja, kelle eesnimi ühtib ühe tuntud muusikastiiliga. Sama nime kannavad ka üks USA korvpallimeeskond, Honda automudel ja Soome jalgpallimeeskond. Milline nimi neid kõiki ühendab?

5. Jazz

4. Manchester United

3. Craig David (Craig Dawson, David Beckham)

2. Ronan Keating

1. Rodrigo (laulja Olivia Rodrigo, Manchester City ja Hispaania koondise -pool kaitsja Rodri kannab ka särgil sageli oma eesnime Rodrigo)

Vastused

Sina oled kohtunik

1. Oled määranud penalti. Võistkonna ametiisik, kelle kahjuks oli penalti määratud, siseneb väljakule ja näitab agressiivselt rahulolematust sinu otsusega. Kuidas tuleks mänguga jätkata?

a) suuline hoiatus ja penalti

b) punane kaart ja penalti

c) kollane kaart, karistuslöök kohast, kust ametiisik väljakule sisenes

2. Lisaaeg on lõppenud viigiga, ühtegi mängijat pole eemaldatud. Penaltiseeria kolmandas voorus saab ühe võistkonna väravavaht vigastada ning meeskond soovib tema asemele vahetada vahetuspingil oleva varuväravavahi. Kas see on lubatud?

a) ei

b) jah

c) jah, aga vaid siis, kui võistkonnal on vahetusi varuks

3. Kohtunik on andnud loa penaltilöögiks. Väravavaht hüppab enne lööki üles-alla ja paneb lati kätega selgelt võnkuma. Penalti lüüakse vastu latti, kohtunik laseb mängul jätkuda. Kuidas peaksid videokohtunikuna käituma?

a) teatad väljakukohtunikule, et toime on pandud faktiline rikkumine ja penaltilöök peaks minema kordamisele

b) ei sekku, kuna tegevus ei avaldanud mõju löögi tulemusele

c) soovitad väljakukohtunikul ekraanilt olukord üle vaadata, kuna tegu on tõlgendamist vajava olukorraga

juurde .paluda

vajava juhtumiga, mistõttu tuleks väljakukohtunik monitori

3. Õige on variant c – VARi protokolli järgi on tegu tõlgendamist

vahetada ainult juhul, kui võistkond ei ole seni ära kasutanud kõiki vahetusi.

gastada saanud väravavaht varupingil oleva mängija vastu välja

saanud ühtegi punast kaarti, on penaltiseeria ajal lubatud -vi

2. Õige on variant c – reegel 10 sätestab, et kui vastased ei ole

1. Õige on variant b – reegel 12 sätestab, et kohtunikuga -vaidlemi se eesmärgil väljakule sisenenud võistkonna ametiisikutele on ette nähtud punane kaart. Kuna enne on määratud penalti, siis jätkub mäng selle järgi penaltiga.

Vastused

Kaks tilka vett

Teemu Tainio

Tallinna Kalevi mängija

Ats Purje Tallinna Kalevi abitreener

Tiitlivöö Levadia kätte

Uue jalgpallihooaja algusega naaseb Jalka veergudele ka Eesti jalgpalli tiitlivöö rubriik, kus hoiame silma peal sellel, millise meeskonna käes parasjagu Eesti jalgpalli kujuteldav tiitlivöö on.

Tänavust hooaega alustas tiitlivööga JK Tallinna Kalev, kes võitis selle eelmise hooaja viimases mängus, kui karikasarjakohtumises saadi jagu Nõmme Unitedist. Kalev alustas A. Le Coq Premium liiga hooaega kahe viigiga – 1 : 1 Tammekaga ja 2 : 2 FC Floraga, kuid sai siis 0 : 2 kaotuse FCI Levadialt, mis viiski koondisepausi ajaks vöö Levadia kätte. Levadia hoidis viimati tiitlivööd enda käes 2022. aasta suvel 11 kohtumises, enne kui nad selle 18. augustil Nõmme Kaljule loovutasid.

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 31. märts, Tallinna FCI Levadia – Paide Linnameeskond.

2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Fotod: Katariina Peetson, Tallinna Kalev

Kethy Õunpuu Eesti parim

Käesoleva Jalka numbri üks kaanestaare Kethy Õunpuu on korra valitud ka Eesti parimaks naisjalgpalluriks – see juhtus juba kümme aastat tagasi ehk 2014. aastal, kui Õunpuu aitas koduklubi FC Flora koduses meistriliigas hõbemedalile ning võitis koondisega Balti turniiri. Aasta parima valimisel edestas Õunpuu sealjuures Soomes pallinud Signy Aarnat ja Pille Raadikut.

LHV edetabel

Veebruarikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Foto: Lembit Peegel

Märtsikuu ristsõna õige vastus oli „…aastat koondises“. Õige vastuse eest võitis koondise fännisärgi siilipildi ja hümni sõnadega Hardi Tiitus. Võitjaga võtame ühendust.

Aprillikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. aprilliks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Eesti naistekoondise EM-valikmängule Albaaniaga, mis toimub 31. mail A. Le Coq Arenal.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.