Sõdur 1/22

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 1 (123) 2022

Taevaste valitseja F-35 Lightning II lk 8-15

Tankitõrje granaadiheitja Carl-Gustaf M4 lk 16-21

Juhkentali sõjaväe haigemaja lugu lk 56-65

Venemaa ründas Ukrainat

lk 6–7

sisukord

Sisukord

8

4 Kaitseväe juhataja kõne 6 Lühiuudised 8 F-35 Lightning II – taevaste valitseja 16 Pearelvur kirjutab granaadiheitjast Carl-Gustaf M4 22 Venemaa sõjapidamine tunnetuslikus ruumis 26 Sõjalisest pettetegevusest 30 Kaitseministeeriumi asekantsler riigikaitse arengukavast 34 Mis teeb ülemusest nutika ülemuse?

40 EML Sakala NATO 1. alalises miinitõrjegrupis

Foto: Norra kaitsevägi

16

44 Keelenõu 48 Lõbusaid meenutusi Kalevi pataljonist 52 Brandenburglaste dessant Saaremaale 1941. a 56 Juhkentali haigemaja lugu 66 Uued raamatud

48 56 Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

TELLIMISHIND: 12 KUUD 16,30 EUROT, 6 KUUD 8,15 EUROT.

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Spin Press trükikojas Kaanefoto Valner Väino ISSN 1406-3379 SÕDUR märts 2022 3

Eesti Vabariik 104

Eesti Vabariigi 104. aastapäeva kõne kindralleitnant Martin Herem kaitseväe juhataja

4 märts 2022 SÕDUR

V

aatamata viimastele sündmustele Ukrainas, täna, oma riigi sünnipäeval võime tunda ja peame tundma rõõmu oma riigi saavutuste ja tugevuste üle. Kaitseväe juhatajana on mul selleks kahtlemata oma vaatenurk. Täna tahan ma teiega jagada oma arusaamu Eesti kaitseväe sümbolitest.

Nendest sümbolitest, mille väärtust kinnitavad praegused sündmused Ukrainas.

Eesti kaitsevägi on loodud ajateenistusele, reservteenistusele ja osalemisele kaitseliidus. Selle taga seisavad tegevväelased – ohvitserid ja allohvitserid, – aga ka töötajad ning ametnikud.

Oleme koos loonud kodanikest koosneva kaitseväe, mis ise on muutunud Eesti riigi üheks sümboliks. Selle üle saame uhkust tunda ja peame seda tundma kogu rahvana. Üheks kaitseväe alustalaks on ajateenija – kodanik, kel lasub kohustus teenistus läbida.

Viimastel aastatel oleme aga näinud Eesti kodanikke, kes vabatahtlikuna astuvad oma kohust täitma. Praeguseks on üle poole teenistusse tulnutest otsustanud ise, millal ja kuhu nad teenima lähevad. Vahel lausa klasside kaupa.

Vabatahtlikust ajateenijast on kujunemas teine meie kaitseväe ja riigi sümbol. Paljudele meie liitlastele on selline vaba tahte avaldus positiivseks märgiks tegelikust kaitsetahtest.

Kolmandaks sümboliks tahan nimetada reservväelast, kes vastates õppekogunemise kutsele, jõuab kohale tundide või isegi minutite

jooksul. Paljud arenenud riigid vaatavad sellist kohusetundlikkust kadedusega.

Sümboliks tuleb täna nimetada ka kaitseväe toetajaid: tööandjaid, koolikaaslasi, sõpru või pereliikmeid, kes suhtuvad õppekogunemisse toetavalt ja heakskiiduga. Aastatega on kujunenud üsna tavapäraseks, et Eesti kodanikud tulevad õppekogunemistele ka kaugelt riigipiiri tagant, tekitades hämmingut oma välismaises tööandjas.

Nii saabus eelmise aasta välkõppusele Okas mitu reservväelast välismaalt. Rääkimata 2015. aastal toimunud Siilist, kuhu tulid oma kohust täitma reservväelased 18 riigist, sealhulgas Austraaliast, Kanadast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Nepalist ja Ameerika Ühendriikidest. Kõigi nende käitumine on kaitsetahte väljendus sümbolväärtusena. Olen kindel, et sama kordub ka selle aasta õppusel Siil 2022.

N

imetamata ei saa jätta ka ettevõtjaid, maaomanikke, omavalitsuste töötajaid või tavalisi elanikke, kes igal aastal toetavad kaitseväe õppuseid väljaspool meie harjutusalasid. Mitte igas riigis pole see iseenesestmõistetav. Meie riigis on see toetus kasvanud iga aastaga.

Me teame, et sellise tahteavalduse taga on lisaks kodanike kohusetundele ka tegevväelaste ja töötajate pühendunud teenistus ning arusaam, et me kõik osaleme oma riigi kaitses, olles selle eest valmis andma oma elu.

Eesti Vabariik 104

Foto: srs Valner Väino

Nähes neid tuhandeid kodanikke oma kohustust iseenesestmõistetavalt täitmas, teisi neid hea meelega toetamas ning liites sinna juurde paljud teised Eesti riigi kodanikest ametnikud, julgeksin ma oma riigi 104. aastapäeval kapral Hermanni, reamees Saalise, leitnant Sabolotnõi ja teiste vabadussõjas osalenute käest küsida: «Mida arvate neist riigi sümbolitest paljude teiste suurepäraste asjade kõrval?» Mida arvate oma riigist täna? Ma arvan teadvat, mis oleks nende vastus: «Päris hea!»

T

äna on meil õigus ja kohustuski mõelda neist headest saavutustest, mis sümboliseerivad meie riiki ja siin elavaid inimesi.

Ja kui nüüd ausalt ja omavahel öelda, siis võiks neile mõelda ka mõnel suvalisel neljapäeval. Just siis, kui naaber on ajanud närvi või kui ühiskond tundub lõhestunud. Head asjad jäävad ja jäävad ka sümbolid, millised me ise loome. Need, mille pärast on Eestis hea elada, mille üle võime uhkust tunda ja mida oleme valmis kaitsma tulevaste põlvede nimel kasvõi oma elu hinnaga.

Need samad sümbolid, nagu kohusetundlik kodanik, ühtekuuluvus ja usaldusväärsed liitlased, on praegu üliolulised Ukrainas, kus suurem ja võimsam agressor juba kannab kaotusi.

Meil on need olemas. Kindlasti siis, kui peame kaitsma oma riiki ja väärtusi.

Elagu Eesti Vabariik!

SÕDUR märts 2022 5

Eesti sümboliks meie liitlaste ja sõprade hulgas on kujunenud valmidus toetada oma partnereid nende murede lahendamisel. Möödunud aasta jooksul oli kõigile nähtav meie kiire reageering Leedu, Poola ja Ukraina abistamisel.

Poola toetamine kestab ka praegu ning seda kaitseväe ja kaitseliidu koostöös. Me ei ole lihtsalt oodanud kutset, vaid oleme ise oma abi pakkunud. Olgu selleks siis varustus või üksused.

Seda hoolimata sellest, et on oht vähendada selle võrra oma kaitsevõimet või tõmmata endale potentsiaalse agressori tähelepanu, rääkimata kriitikast oma riigi sees. Meie reservväelased, kaitseliitlased, ajateenijad, teenistujad ja tegevväelased on näidanud oma tahet ja kindlust aidata võõrsil meie partnereid. Selle toetuse märgiks kannavad täna paljud meist Eesti Vabariigi aastapäeval rinnas Ukraina lipuvärve.

Selline tahe ja valmidus ei ole ainult kaitseväe sümbolid. Need ilmestavad tervikuna meie riiki – meil on alati ja piisavalt kodanikke, kes oma riigi huvides on valmis panema kaalule oma tervise ja elu või lihtsalt jätma tagaplaanile oma isiklikud huvid meie kõigi ühiste huvide nimel.

Andke mulle andeks võrdluse eest, kuid meie kaitseväe õppustest on kujunenud justkui väikesed tantsu- ja laulupeod, kus elukutselised, reservväelased ja ajateenijad pealtvaatajate toetusel näitavad ikka ja jälle paljudele arusaamatut ja ehk veidi müstilistki üksmeelt.

Uudised

RPG-ga relvastatud Ukraina sõdur valmistub vaenlast Harkivi all tagasi lööma.

Foto: Maks Lev

Venemaa tungis Ukrainale Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

V

enemaa avaliku sõjategevuse tulemusel oli veebruaris 2014. aastal tekkinud ligemale 44 000 km2 okupeeritud ala Ukraina territooriumil. Venemaa, Ukraina ja Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) vahel 2014 sõlmitud nn Minski protokoll kehtestas vaherahu ja pani OSCE missiooni jälgima vaherahu pidamist.

2021. aasta märtsist kuni aprillini nähti suuremat Vene vägede koondumist Ukraina piiridele, sama kordus alates oktoobrist, kui sinna liigutati ligi 150 000 sõdurit. Väed koondati veebruaris ka Valgevene territooriumile – väidetavalt ühiste õppuste raames.

9. detsembril 2021 väitis Venemaa pre-

6 märts 2022 SÕDUR

sident Vladimir Putin, et russofoobia olevat esimene samm genotsiidini.

15. veebruaril 2022 kinnitas Putin, et Donetskis toimuv Ukraina süül on genotsiid, olgugi et Ukraina sealset ala ei kontrollinud. 17. veebruaril alustasid Donetski ja Luganski «separatistid» massilist vaherahu rikkumist ehk Ukraina valvepostide tulistamist, 22. veebruaril ületas intsidentide arv päevas juba 3000 piiri. OSCE katse seal toimuvat kontrollida 23. veebruaril tõkestati Vene poolelt.

21. veebruaril esines Putin kõnega, milles ütles, et ukrainlastel puuduvat tõelise riikluse traditsioon ja tegelikult olevat nad üldse Vene riigi osa ning et riigi liitumine NATOga oleks otseseks ohuks Venemaa julgeolekule. Ettekäändeks otsiti ka väide, et Ukraina rünnak olevat purustanud FSB piiripunkti Rostovi oblastis. Ukraina pool

ei teadnud sellest midagi. 24. veebru­ aril kell 4.55 avaldati eetris Putini enne koostatud sõjakuulutus, millega ta andis käsu sissetungiks Ukrainasse, et seal täide viia «demilitariseerimine ja denatsifitseerimine». Mõned minutid hiljem algasid plahvatused mitmel pool üle Ukraina, kui Vene tiibrakette ja ballistilisi rakette läkitati lennuväljade, peakorterite ja sõjaväeladude pihta.

6.30 teatas Ukraina, et vaenulike maavägede edenemist oli näha Harkivi, Mariupoli ja Odessa suunas. Veidi enne kl 7 kuulutas president Volodõmõr Zelenskõi Ukrainas välja sõjaseisukorra ja diplomaatiliste suhete katkemise Venemaaga.

Vene vägedel oli nähtav ülekaal õhus, nende raketilöögid põhjustasid tugevaid purustusi, kuid maa peal suutsid Ukraina väed üsna tugevat vastupanu osutada.

Uudised

Uued auastmed

Kaitseliidu endine ülem aastail 1990–1992 Manivald Kasepõld (pildil) sai 15. veebruaril endale kindralmajori auastme. Eksiilvalitsuse käskkiri selle kohta pärines juba 1992. aastast, kuid sai alles hiljuti teatavaks.

Auastmetunnused andis isiklikult üle kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi.

President Alar Karise käskkirjaga 18. veebruarist ülendati brigaadikindraliks Kaitseväe Akadeemia ülem Vahur Karus (pildil). 1993. aastast kaitseväes teeniv Karus on varem töötanud ka Scoutspataljoni ja 1. jalaväebrigaadi ülemana.

Koloneliks ülendati luurekeskuse ülem Margo Grosberg, erioperatsioonide väejuhatuse ülem Margus Kuul ja kaitseväe peastaabi planeerimisosakonna ülem Janno Märk.

vin Reuters/Scanpix

Hluhivi lähistel puruks lastud Vene sõjamasinad. Foto: EPA/Scanpix

kallale Kell 6.48 jäid Ukrainasse sisenevad Vene väed kaamerapilti Valgevene Senkivka piiripunktis. Rünnak Tšernigivile siiski takerdus. Päev hiljem teatas Ukraina ülemväejuhatus, et rünnak Tšernigivile on tagasi löödud.

Ivankivi kaudu Kiievi peale suunduv kolonn takerdus aga õhku lastud silla taha. Küll võtsid okupandid juba 24. veebruari õhtul üle Tšornobõli tuumaelektrijaama kompleksi.

25. veebruari hommikuks olid Kurski poolt Kiievi suunas liikunud okupandid piiranud sisse Konotopi linna. Sumõ ja Harkiv olid endiselt võtmata.

Kiievit tabas tugevam raketirünnak 25. veebruari hommikul kella nelja paiku. Harkivi naabruses kostis pidevat tulistamist. Gostomeli lennuväljal maandunud Vene dessanti tõrjus Ukraina eriüksus.

Donetski oblastis olid Kramatorsk ja Mariupol rünnaku all. Luganski oblastis pealetungivad väed olid esialgu takerdunud Starobilski all.

Kõige raskem oli olukord lõunas, kus Krimmist pealetungivad Vene üksused üritasid ühes suunas vallutada Hersoni, teisalt edeneda Melitopolini.

25. veebruari hommikul oli aga Herson endiselt vallutamata, kuid Melitopolis käis tulevahetus. Hersoni alla olid koondatud Venemaa mitmikraketiheitjad GRAD. 25. veebruaril kell kolm öösel teatas Ukraina pool, et nad on alla tulistanud seitse vaenlase lennukit, kuus helikopterit, purustanud 30 tanki ja 130 soomukit. Surma oli nende andmetel saanud 800 agressorit.

Sõduri trükki saatmise ajaks polnud paraku võimalik veel teada, mis edasi saab.

Tankitõrjekompanii ajateenijad kinnistasid teadmisi

Kaitseväe Sirgala harjutusväljal toimusid veebruaris 1. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii jao lahinglaskmised, kus tankitõrjekompanii ajateenijad said lasta esimest korda Instalazat.

Lahinglaskmiste eesmärk oli kinnistada lahingumoonaga lastes jaodrille. Harjutusel olid omavahel kombineeritud kiirrünnak ja sellele järgnev kiirkaitsesse asumine. Vastase tegevust mõjutati suundlaengu ja ühekordsete Instalaza granaadiheitjate laskudega. Instalazat said tankitõrjekompanii ajateenijad lasta esimest korda.

SÕDUR märts 2022 7

Fookus

Veidi üle saja aasta pärast vendade Wrightide esimest lendu on jõutud juba viienda põlvkonna hävituslennukiteni. Selles kategoorias saab kõige rohkem tähelepanu Lockheed Martin F-35 Lightning II.

F-35 Lightning II –

taevaste valitseja AESA radar Lubab piloodil tu­ vastada nii õhu kui maismaa sihtmärke üle 160 km kauguselt Kokpit Kõnetuvastus­ süsteemiga; infor­ matsioon kuvatakse piloodi visiirile Vargsus Radarikiire neelab «fiibermatt»; kumerad tahud ja nurgad hajuta­ vad radarikiiri veelgi

Relvastus 4 raketti või pommi kere sees, 6 kinnituskohta tiibadel relvastuse või kütusepaakide jaoks 25 mm kahur Sisemine nelja vint­ rauaga GAU-22/A Gatling kahur 180 mürsuga Spetsifikatsioonid Maksimumkiirus Mach 1,6 (1930 km/h) Lennu ulatus (lisapaakideta) 2200 km Lennulagi 18 300 m Suurim gravitatsioon manöövritel 9G Suurim stardikaal 31 800 kg Suurim kandevõime 8160 kg Mõõtmed

Mootor Üks F135 turbomootor kuni 178 kN tõukejõuga

© GRAPHIC NEWS

8 märts 2022 SÕDUR

4,38 m

10,7 m

15,7 m

Fookus USA õhuväe F-35A piloot kapten Kristin «BEO» Wolfe demonstratsioonlen­ dude tiimist harjutamas «suurel kiirusel möödasõidu» manöövrit F. E. Warren õhuväebaasis Wyomingis 21. juulil 2020. Nn «auru torbik» (ingl vapor cone) tekib lennuki ümber suurel kiirusel läbi niiske õhu lennates, näiteks ülehelikii­ ruse saavutamisel või mõnest objektist möödudes.

Foto: kapten Kip Summer (USA õhuvägi)

Autor: Rein Kikerpill nooremleitnant vanemsihitusohvitser-instruktor õhuoperatsioonide juhtimiskeskus

P

eale Ameerika valivad just selle lennuki endale ka ülejäänud maailma arenenud riigid. Neist viimasena Soome, kes pärast põhjalikku kaalumist otsustas tellida 64 F-35A hävitajat.

Viienda põlvkonna hävitajate üheks olulisimaks omaduseks on vargsus (ingl stealthiness) – omadus lennata vaikselt ja märkamatult. See tähendab, et lennuki ehitamisel on kasutatud selliseid materjale ja kujundatud lennukit nii, et vähendada maapinnal asuvate radarite kiiratud raadiolainete tagasipeegeldumist nii palju kui võimalik.

Radari ekraanil on lennuk võrreldav umbes golfipallisuuruse metall­

objekti jäljega. F-35-st väiksema jälje jätab ainult F-22 Raptor. Samuti on vähendatud mootorist väljuvate ioniseerunud kuumade gaaside infrapunakaameratele nähtavat jälge ja radaritele nähtavat peegeldust.

Hävitaja soojusjälg on siiski kergesti märgatav, kui mootor töötab järelpõlemisrežiimil.

Maskeerimisvärv vähendab lennukilt peegelduvat radarikiirgust ja jälgitavust maapinna taustal ülaltpoolt vaadates.

F-35 arendus F-35 on JSFp ( Joint Strike Fighter program) tulemus. Tegemist on 1995. aastal alustatud projektiga, mille eesmärk oli leida asendus sellistele lennukitele nagu Harrier, F-16, F/A18, A-10 ja F117. Peamiselt osalesid programmis USA ja Inglismaa, lisaks aitasid kaasa Itaalia, Holland, Taani, Norra, Kanada, Austraalia ja Türgi.

Pärast erinevate variantide kaalu-

mist jäi lõpuks sõelale Lockheed Martini X-32 kontseptsioon, mille prototüüp X-35A tegi esmalennu 2000. aastal. F-35 arendusfaas algas aasta hiljem ja pidi esialgsete plaanide kohaselt kestma kümme aastat.

Kuigi prototüübist väljaarendatud F-35A tegi esmalennu 2006. aastal, lükkus tootmise ja katsetamise käigus tekkinud probleemide tõttu lennukitüübi kasutuselevõtt edasi. Lennuki planeeritud hind jõudis selle aja jooksul tõusta pea neli korda.

Viivitused F-35 valmistamisel on tekitanud tõsiseid raskusi mitme riigi lennuvägedes. Vananevate lennukite planeeritust pikemaajalisem korrashoid läheb üha kallimaks maksma, sest uusi tellitud F-35 ei olegi veel asemele tulemas.

Esimesed lennukid võeti ametlikult kasutusele 2015. aastal ning lisaks F-35 tähistusele sai lennuk endale hüüdnimeks «Lightning II». Seesugu-

SÕDUR märts 2022 9

Fookus

Vertikaalselt õhku tõusev F-35B Peamise tõusumootori luuk Tõusu abimootori luuk

Tõukejõudu 90 kraadi suunav pööratav düüs

Horistontaalne tõusumootor tasakaalustab tagumist tõusumootorit

Enamik F-35 arendusega seotud viivitustest ja probleemidest on tekkinud just B-variandi tõttu, sest see on teh­ noloogiliselt kõige keerulisem. F-35B suudab õhku tõusta nii vertikaalselt kui lühikese lennurajaga horisontaalselt. © GRAPHIC NEWS

ne nimi tuleneb II maailmasõjaaegse propellerlennuki nimest Lockheed P-38 Lightning ning loomulikult lisati sellele number austusavaldusena esimesele põlvkonnale.

F-35 kolm põhitüüpi F-35 jaguneb kolme põhigruppi: tavaversioon F-35A (conventional takeoff and landing ehk CTOL); lühimaa/ vertikaalne õhkutõusuversioon F-35B (short take-off and vertical landing ehk STOVL) ning lennukikandjatele mõeldud F-35C (catapult-assisted take-off but arrested recovery ehk CATOBAR).

F-35A hind on 197 miljonit dollarit, F-35B maksab 237,7 miljonit dollarit ning F-35C versiooni eest tuleb välja käia 236,8 miljonit dollarit. (Võrdluseks: Eesti riigi aasta eelarve oli 2021. aastal 13,1 miljardit ehk kogu riigi aas-

10 märts 2022 SÕDUR

ta eelarve eest saaks Eesti riik endale 65 F-35A hävitajat.)

Peale ostukulu tuleb arvestada ka hävitaja opereerimiskuludega (cost per flight hour – CPFH). Just see hind määrab tavaliselt ära, mis tüüpi ja kui suur lennukipark mingil riigil üldse on. F35-A lennutunni hind on umbes 35 000 dollarit. (Võrdluseks: Euroopas praegu väljavahetamist ootava F-16 lennutunni hind on 22 514 dollarit.)

Seega kahene F-35A hävitajapaar, sooritades kahetunnise patrull-lennu riigipiiril, läheks maksumaksjale maksma 140 000 dollarit. Lockheed Martin loodab aga aastaks 2025 vähendada seda summat 25 000 dollarile lennutunni kohta.

Kuigi need summad tunduvad suured, siis pole need võrreldavad mõne teise viienda põlvkonna hävitaja maksumusega, näiteks F-35 suure venna, F-22 Raptoriga. Kuna F-22 arendas USA üksinda ning neid ei müüda välja-

poole riiki, siis võib ühe F-22 hinnaks lugeda 334 miljonit dollarit ning ühe lennutunni kohta kulub selle lennuki peale 59 116 dollarit ehk pea poole rohkem.

Mida saab 200 miljoni eest?

F-35 iseloomustavad kõige paremini sõnad vargsus ja avioonika. Lennuki disainimisel võeti palju üle F-22-lt: kasutati palju komposiitmaterjale ning tähtsal kohal oli vargsus. Vargsuse suurendamiseks on F-35-l kaks keresisest relvaruumi, milles saab kanda neli kuni kuus raketti/pommi. Missioonidel, kus vargsus ei ole tähtis, on saadaval ka kuus välist relvastuse kinnituspositsiooni.

Kuigi lennuk kaalub üle 13 tonni (üksjagu rohkem kui need lennukid, millised ta välja vahetab), siis tänu lennuki keres paiknevale relvaruumile ning muudele teguritele on lennuk manöövervõime poolest vähemalt sama hea kui eelnevad põlvkonnad.

Kütusepaagid mahutavad võrreldes F-16-ga üle kahe korra enam kütust, andes F-35-le märkimisväärselt suurema tegutsemisraadiuse.

Fookus USA õhuväe F-35A piloot demonstreerib hävitaja kere­ sisest relvaruumi, kuhu saab kinnitada kuni neli raketti või pommi, kaotamata seejuures vargsust.

Foto: kapten Kip Summer (USA õhuvägi)

F-35B hävitajad kinnitatud lennuki­kandjale USS Ame­ rica osalemas kolmandal ehk viimasel arenduskatsel (DT-III) 31. oktoobril 2016.

Foto: Andy Wolfe (Lockheed Martin)

SÕDUR märts 2022 11

Fookus

F-35 avioonika on lennuki üks keerulisemaid aspekte. F-35 kabiini näidikutepaneel on asendatud ühe puutetundliku LCD-panoraamekraaniga, millele on koondatud erinevate avioonikasüsteemide kasutamine. See on saavutatud mitmesuguste sensorite (näiteks radari, radaridetektori või optoelektroonika) andmete paigutamisega kesksesse arvutisse, mille kaudu edastatakse kabiini näidikutepaneeli ekraanile integreeritud olukorrapilt.

Aasta alguse seisuga on maailmas valmistatud ja kohale toimetatud 750 F-35 lennukit, mis paiknevad 34 baasis üle maailma.

Selline ekraan annab lahinguolukorras piloodile võimalikult hea ülevaate toimuvast, võimaluse pühendada rohkem tähelepanu lahingupidamisele ning aitab õigel ajal kiiresti reageerida ohuallikatele. Põhisensori AESA (Multi-Mission Active Electronically Scanned Array) ametlik nägemiskaugus on loomulikult salastatud, kuid teada on, et see on üle 150 km.

Radar võimaldab jälgida ja sihtida korraga mitut erineval kaugusel asuvat sihtmärki. EOTS (Electro-Optical Targeting System) süsteem täiendab AESA radari võimet maapinnal või kaugel õhus paiknevaid sihtmärke jälgida. DAS (Distributed Aperture System) koosneb kuuest infrapunasensorist, mis jälgivad lennuki ümbrust igas suunas, andes piloodile märku lähenevate lennukite, rakettide ja muude võimalike ohtude eest, ning annavad öönägemisvõime.

Väga tähtis uuendus on ka piloodi kiiver, millele on lisatud visiirile andmete kuvamise süsteem HMDS (helmet-mounted display system). Kui vanematel lennukitel on olulisim lennu- ja missiooniinfo kuvatud piloodi ette läbipaistvale ekraanile, siis F-35-l on see kuvatud otse piloodi visiirile, mistõttu kogu vajalik info on nähtav olenemata sellest, kuhu poole on pööratud piloodi pea. Tänu eespool mainitud DAS-süsteemile saab piloot ka soovi korral lennukist «läbi vaadata», nähes sihtmärke näiteks lennuki kõhu all.

Hävitajal on üks Pratt ja Whitney

12 märts 2022 SÕDUR

USA õhuväe hävitaja F-35A, pildistatud Atlandi ookeani kohal tankurlennukist KC-135 Stratotanker, lendamas oma esimesele väljaõppelähetusele 25. aprillil 2017. Lennuki lõppsihtkoht oli Ämari lennubaas Eestis.

Foto: OR-4 Christine Groening (USA õhuvägi)

Tellitud/planeeritud lennukid USA

F-35A F-35B F-35C

Jaapan

F-35A F-35B

Suurbritannia

F-35B

kuni 80

Iisrael

F-35I

75

Austraalia

F-35A

Soome

F-35A

Itaalia

F-35A F-35B

Lõuna-Korea

F-35A F-35B

Norra Holland

353 340

72 64 60

30

60

20

F-35A

36

F-35A

Türgi

F-35A

34 32 30

Taani

F-35A

27

Singapur

F-35B

4

Tai

F-35A

4

Belgia Poola

ühe F-35A maksumus 173 mln eurot Eesti kaitseeelarve 2021 645,5 mln eurot

52 46

F-35A F-35A

Šveits

105

42

F-35A

16 võimalik lisaks tellida USA tühistas tellimuse turvalisuskaalutlustel 8 võimalik lisaks tellida

SÕDUR märts 2022 13

Fookus

1763

Fookus

Kolonelleitnant Christine Mau kiivrit pähe panemas enne esimest lendu F-35A hävitajaga Eglini õhuväebaasis Floridas 5. mail 2015. Mau oli esimene naine, kes osales F-35 pilootide väljaõppes. Foto: OR-5 Marleah Robertson (USA õhuvägi)

F135 mootor, mis põhineb F-22-l kasutataval F119 mootoril. Mootor lisab F-35-le vargsust tänu vähem tuvastatavale järelpõletile (afterburner), mis on kaetud radari kiirt mittepeegeldavate materjalidega.

F-35 on disainitud niimoodi, et selle hoolduseks kuluks vähem töötunde kui eelnevatel vargsetel lennukitel.

95% kõikidest lihtsamini vahetatavatest osadest on «ühesügavusel» (one deep) – see tähendab, et ühe osa vahetamiseks ei pea mõnda teist eemaldama.

Need on põhipõhjused, miks paljud arenenud riigid, sealhulgas meie põhja­ naaber Soome, valivad just F-35A, kui otsivad endale viienda põlvkonna hävitajat, et asendada 80ndatest pärit neljandat põlvkonda.

F-35 Soomes Kuus aastat kestnud hanke järel teatas Soome kaitseminister Antti Kaikkonen möödunud aasta lõpul, et riik ostab USA-lt 64 F-35A hävitajat. Hankele esitati Eurofighter Typhoon (Euroopa), 14 märts 2022 SÕDUR

Dassault Rafale (Prantsusmaa), Saab Gripen E/F (Rootsi) ning Lockheed Martin F-35 A ja Boeing F/A-18 Super Hornet (USA). Soome seatud sooritusvõime kriteeriumitele vastasid F-35A, F18 Super Hornet ning Saab Gripen E. «F-35 vastas nii varustuskindluse, tellija ja tootja tööstuskoostöö kui ka lõplike kulude nõudmistele,» ütles Kaikkonen. «Sõjalise võime poolest vastas F-35 terviklahendus meie vajadustele kõige paremini.»

Soome õhuväel on praegu kasutusel 62 F-18 Hornetit, mille Soome ostis aastatel 1995–2000. Vanad lennukid plaanitakse maha kanda hiljemalt 2030. aastaks ja etapiti hakatakse neid kasutuselt maha võtma 2025. aastast. Esimesed F-35A peaksid Soome jõudma 2026. aastal ning eeldatavasti jäävad need teenistusse vähemalt 2060ndate aastate alguseni.

«F-35 loob õhuväe märkimisväärse koostoimimisvõime ja tõhustab eri väeliikide koostööd,» rääkis Soome kaitseväe juhataja kindral Timo Kivinen.

«Nüüdisaegse võitlusvälja oludele vastav relvastus, sihtmärkide tuvastamiseks mõeldud sensorid ja elektroonilise sõjapidamise võime suurendavad meie võimet vastast mõjutada.»

«Välku» lööb ka Eestis Kuigi Eestil endal F-35 lennukeid omada ei ole väga tõenäoline ning vast ka mõttekas, siis eestlased on oma õhuruumis neid lennukeid juba lendamas näinud. Möödunud suvel baseerus Balti õhuturbemissiooni käigus Ämaris Itaalia eskadrill justnimelt F-35 hävitajatega. Samuti tegid USA õhuväe F-35A hävitajad 2017. aastal oma esimese välja­ õppelähetuse Euroopa riiki – Eestisse.

Aasta alguse seisuga on maailmas valmistatud ja kohale toimetatud 750 F-35 lennukit, mis paiknevad 34 baasis üle maailma. Arvestades, et hävitajate tellimuse täitmist ootab suur osa Euroopa riikidest, siis mida aeg edasi, seda suurema tõenäosusega F-35A Light­ning II meie õhuruumi taas valvama satub.

Arendamisel olevad lennukid

Põlvkond tähistab suurt edasihüpet tehnoloogias.

Eri allikad klassifitseerivad hävitajate põlvkondi veidi erinevalt, kuid üldpildis on jaotus järgmine.

Arenenud avioonika ja vargsusega lennukid (F-22, F-35, J-20, Su-57) Parendatud sooritusvõime ja avioonikaga, algelise vargsusega (stealth) lennukid (F/A-18, Su-30, Eurofighter)

Ülehelikiirusel mitmes erirollis rakendatavad hea manööver­võimega lennukid (nt F-16, MiG-29)

Alla helikiiruse ja tavarelvas­ tusega turbiinmootoriga len­ nukid (Me262, P-80, MiG-9)

Algeline ülehelikiirus, radar ja õhk-õhk-tüüpi juhitavad raketid (nt F-104, MiG-19/21)

Ülehelikiirusel lendavad erivõimalustega lennukid (nt hävituspommitaja F-4, MiG-23, Mirage F1)

F-35 piloodi kiiver

▶ F-35-l puudub tavapärane HUD (Heads-up Display) – selle asemel kuvatakse tähtis lennuinfo otse piloodi kiivri visiirile. See võimaldab piloodil näha olulist infot olenemata sellest, kuhu poole ta vaatab. ▶ Tänu infrapuna- ja öövaatlussensoritele saab piloot «lennukist läbi vaadata». ▶ Võimaldab piloodil lasta sihtmärke isegi siis, kui lennuki nina on mujale suunatud. ▶ Õppivad piloodid kasutavad makette – õige kiiver saadakse alles siis, kui nad on määratud F-35 eskadrilli teenistusse. ▶ Iga kiiver on individuaalne, tehtud piloodi pea 3D-skaneerimise põhjal ning sobitamine võtab aega kaks päeva. ▶ Kiivri sobivuskontroll toimub kolm korda aastas – piloodil peab olema sama soeng ja ta ei tohi kaalus juurde võtta. ▶ Kaal – umbes 2 kg ▶ Hind – 400 000 dollarit tükk

SÕDUR märts 2022 15

Fookus

Hävituslennukite põlvkonnad

Relvastus

Carl-Gustaf M4 Carl-Gustaf M4 on õlalt lastav 84 mm tagasilöögita granaadiheitja, mida saab tänu oma mitmekesise laskemoona valikule edukalt kasutada paljudes lahinguolukordades ja erinevat tüüpi sihtmärkide puhul.

Autor: Risto Pärtel major, kaitseväe pearelvur

E

elkõige kasutatakse seda relva soomustatud lahingutehnika hävitamiseks, olles võimeline isegi aktiivsoomust läbistama. Lahingumoona valikus on ka granaadid vastase neutraliseerimiseks punkrites, hoonetes ja vajalikul laskekaugusel plahvatama seadistatav kildgranaat.

Efektiivne laskekaugus liikuvate sihtmärkide puhul on 350–400 meetrit, kuid statsionaarsete sihtmärkide puhul ulatub see isegi kuni 700 m.

Lastes suitsu- või kildgranaate, tuleb arvestada u 1300-meetrise laskekaugusega ja laserjuhitava laskemoona laskekauguseks loetakse ligi 2000 meetrit.

N-srs Kevin Mustonen (vasakul) ja srs Kristjan Ader 1. jalaväebrigaa­ di Scoutspataljoni lahingutoe­ tuskompanii tankitõrjeraketirüh­ mast esimest korda Carl-Gustaf M4 tankitõrjegranaadiheitjat katsetamas Tapa linnakus 7. veebruaril. Foto: srs Valner Väino

16 märts 2022 SÕDUR

Relvastus SÕDUR märts 2022 17

Relvastus

Carl-Gustafi relvasüsteemid on kasutusel üle 40 riigis. Algvariant Carl-Gustaf M1 võeti kasutusele 1948. aastal, teine variant Carl-Gustaf M2 aga 1964. aastal. USA-s nimetatakse ka MAAWS-i kolmandat varianti Carl-Gustaf M3-ks, mis on olnud USA armee teenistuses alates 1991. aastast. Viimane neljas Carl-Gustaf M4 tarniti esmajärjekorras 2015. aastal Slovakkiale ja Ameerika Ühendriikidele nimetusega M3E1.

CG on jalaväejao võimsaim relv, mis annab meie manööverüksustele nii tugeva soomusevastase võime, et ühegi vastase soomustehnika peatamine ei käi meil üle jõu.

Ka Eesti kaitseväele ei ole see relvasüsteem uudne, kuna endised Rootsi ja Norra kaitseväe relvad leidsid alates 2000. aastatest laialdast taaskasutust meie struktuuriüksustes. CG on jalaväejao võimsaim relv, mis annab meie manööverüksustele nii tugeva soomusevastase võime, et ühegi vastase soomustehnika peatamine ei käi meil üle jõu.

Relvasüsteem CG M4 on ettevõtte Saab toodetud relvamudeli neljanda põlvkonna relvasüsteem. Vanemad mudelid on oma kaalu ja mõõtmete poolest tunduvalt suuremad ja raskemad: M2 – 14,2 kg; 1,13 m ja M3 – 10 kg; 1,07 m. M4 pikkus on 1 m ja kaal alla 7 kg, mistõttu on seda lihtne kaasas kanda. M4 kergus tuleneb selle ehitusest. Relv sisaldab titaanist valmistatud komponente ja sellel on süsinikkiust ümbris.

M4-l on täiustatud ergonoomika ning see on varustatud reguleeritava õlatoe ja eesmise käepidemega. Relval on ka integreeritud lasulugeja logistika ja hoolduse jaoks ning turvaseadmed, mis võimaldavad taktikalisel liikumisel ohutult granaati relvarauas kanda.

Sihtimisseadmed Carl-Gustaf M4 relva korpusele kinnitub klambriga sihikualus. Sellel on standardne lisaseadmete kinnitusliist, mis võimaldab kasutada sihtimiseks 18 märts 2022 SÕDUR

Carl-Gustaf M4 (M3E1 USA-s) Aimpoint FCS «targa» sihikuga. See sihik kõr­ valdab automaatselt sihtimisvead (kaugus, nurk); seda on võimalik kasutada koos öövaatlusseadmega; sihikul on termovaatlusvõime ja sellega on võimalik programmeerida granaate.

Foto: Alejandro Peña (USA õhuvägi)

Kolmekordse suurendusega M10 optiline sihik.

Punatäppsihik on varusihikuks.

Relvastus Carl-Gustaf on kaitse­ väelastele väga tuttav relv. M4 on oma eel­ käijast tunduvalt lühem ja kergem, kaaludes alla seitsme kilo.

Fotod: srs Valner Väino

SÕDUR märts 2022 19

Relvastus

Srs Kristjan Aderile meeldis uue relva puhul selle kergus, punatäpp varusihik ja topeltkait­ seriiv, mis võimaldab liikuda ka laetud relvaga.

Foto: srs Valner Väino

84 MM HE 448 on Saabi poolt alles arendatav innovaatiline kildgranaat, mida on võimalik pro­ grammeerida nn «targa» sihikuga.

Foto: Saab

20 märts 2022 SÕDUR

erinevat tüüpi optilisi sihikuid ja lisaks kinnitada öisteks lahinguteks soojussihikuid. Varusihikuna kasutatakse punatäppsihikut, mis oma kerge kaalu ja lihtsa kasutuse tõttu leiab mitmes lahinguolukorras eeliskasutust.

Välja on töötatud nn «targad» sihikud, mis määravad ühe nupu­ vajutusega õige tabamispunkti, tehes parandused sihikuristis, arvestades laskemoona tüüpi, sihtmärgi kaugust, laskenurka ja temperatuuri. Tänapäevased sihtimisseadmed vähendavad laskuri sihtimise või kauguse määramise vigu ning tõstavad seeläbi tabamistõenäosust.

Laskemoon Carl-Gustaf M4 puhul võib kasutada erinevaid laskemoona tüüpe, sealhulgas soomuse-, punkrite-, ehitiste- ja jalaväevastaseid ning suitsu- ja valgustusgranaate. Niisamuti sobib lahinguvarudes olev vanemat tüüpi laskemoon.

Relvade kasutamise väljaõppe tõhustamiseks on kasutusel alakaliibriga õppeseadmed, mürasimulaatorid, täiskaliibriga õppegranaadid ning laskesimulaatorid.

Paljusid laskemoona tüüpe saab kasutaja seadistada plahvatama seal, kus taktikaliselt on see kõige otstarbekam, näiteks vastase kaeviku kohal või kaitserajatise sees. Uuemat tüüpi laskemoon on võimeline suhtlema «tarkade» sihikutega – see aitab kasutajal säästa aega, mis kulub laskemoona kasutuselevõtuks, ning võimaldab seadistusi muuta laskeasendis käsi relvalt eemaldamata.

Laserjuhitava Carl-Gustafi laskemoon on võimeline tabama täpselt kuni 2000 m kaugusel asuvaid seisvaid või liikuvaid sihtmärke.

Ettevõte Saab sõlmis 2021. aastal lepingu Carl-Gustaf M4 süsteemi tarnimiseks ning sama aasta detsembris jõudis juba kohale esimene saadetis. 2022. a lõpuks on kavandatud tarne, mis katab kõik operatiivstruktuuri vajadused.

Relvastus Fotod: Saab

Laskemoon

Tüüp

Kaal

Sihtmärk

Efektiivne laskekaugus

84 MM HEAT 551

rakettmootoriga kumulatiivgranaat

3,2 kg soomukid ja tankid

700 m

84 MM HEAT 551C RS

rakettmootoriga kumulatiivgranaat

3,5 kg soomukid ja tankid

700 m

84 MM HEAT 751

rakettmootoriga tandempeaga kumulatiivgranaat

3,8 kg aktiivsoomusega soomukid ja tankid

700 m

84 MM HEAT 655 CS

kumulatiivgranaat (võimalik lasta ruumist)

4,8 kg soomukid ja tankid

300 m

84 MM ASM 509

punkrivastane granaat

4,8 kg punkrid, hooned

300 m

84 MM MT 756

tandempeaga punkrivastane granaat

4,4 kg punkrid, hooned, sõidukid

600 m

84 MM HEDP 502/502 RS

mitmeotstarbeline kildgranaat

3,3 kg soomukid, punkrid, hooned

300 m

84 MM HE 441D/441D RS

kildgranaat

3,2 kg jalavägi, sõidukid, kaevikud

1300 m

84 MM ADM 401

noolgranaat

2,7 kg jalavägi, sõidukid

84 MM ILLUM 545C

valgustusgranaat

3,1 kg valgustab 400–500 m raadiusega ala 30 s

84 MM SMOKE 469C

suitsugranaat

3,1 kg oma üksuste varjamine, vastase pimestamine

1300 m

7.62 MM SUB-CALIBRE ADAPTER 553B

alakaliibriline adapter ja trasseeriv padrun

4,5 kg soomukeid ja tanke imiteerivad sihtmärgid

700 m

20 MM SUB-CALIBRE ADAPTER

alakaliibriline adapter ja trasseeriv padrun

4,5 kg soomukeid ja tanke imiteerivad sihtmärgid

300 m

84 MM TPT 141

harjutusgranaat

2,5 kg soomukeid ja tanke imiteerivad sihtmärgid

300 m

84 MM TP 552

rakettmootoriga harjutusgranaat

3,2 kg soomukeid ja tanke imiteerivad sihtmärgid

700 m

100 m 300–2100 m

SÕDUR märts 2022 21

Strateegia

Venemaa sõjapidamine

tunnetuslikus lahinguruumis

Autor: Peeter Tali kolonel (reservis)

P

rogrammiline «Uus vene doktriin» püstitab Venemaale kaks strateegilist ülesannet. Neist lähim eesmärk ei ole taastada Nõukogude Liitu, vaid Venemaa impeerium, mille koosseisu kuulusid ka Poola, Eesti, Läti, Leedu ja Soome. Vene­maa strateegiline lõppeesmärk on sõna-sõnalt raamatus «Aeg sirutada tiivad» järgmine: «Kui USA ainult imiteerib ja õigupoolest labastab globaalse administraatori rolli, siis Venemaale kuulub see roll õigusega. Nüüd peab ta seda kinnitama, asudes seda täitma.»

Venemaa jõudis selle ambitsioonika eesmärgini valusate kaotuste kaudu Tšetšeenias ning alanduse ja identiteedi­ otsingute tagajärjel. Kom-

22 märts 2022 SÕDUR

munismiideaal, millega tervet Nõukogude Liitu seitse aastakümmet hullutati, oli koos kurjuse impeeriumiga 1991. aastal kokku varisenud ja kümned miljonid inimesed kaotasid pidepunkti, tajudes, et nad olid vales ja valesti elanud.

Kreml proovis küll taasluua vene identiteeti presidendi, isamaa ja õigeusu ümber, aga see ei hakanud tööle.

Kommunistide ateistlik kasvatustöö oli olnud tõhus. Föderatsiooni kooshoidmine oli üha vaevanõudvam, sest okupeeritud iseseisvate riikide ja endiste liiduvabariikide eeskujul ihkasid «föderatsiooni subjektid» ehk siis väike­ rahvad oma riiki.

Tšetseenia kogemused Esimese Tšetšeeni (1994–1996) sõja kangelane ei olnud üldsegi mitte president kindralmajor Džohhar Dudajev, polkovnik Aslan Mashadov või

sõjapealik Šamil Bassajev, vaid hoopis Movladi Udugov. Kõneisikuna alustanud Movladi Udugovil õnnestus tšetšeenidest luua kuvand kui väikesest iidsete traditsioonidega ja vabadust­ armastavast rahvast, kes on sunnitud kurjuse impeeriumi vastu võitlema.

Narratiiv vabadusihast ning moodsast Taaveti ja Koljati vastuseisust ei jätnud vaba maailma külmaks. Tšetšeenid tootsid vastase demoraliseerimiseks õudsaid kaadreid pealinna Grožnoi varemetest, põlenud Vene tankistide moonutatud surnukehadest ja tapetud tsiviilelanikest.

Vene ohvitserid keeldusid oma rahva vastu sõdimast ning sõduriemade komiteed otsisid oma poegade surnukehasid ja nõudsid häälekalt sõja lõpetamist. Maailma sõjareporterid kajastasid sõda emotsionaalselt kohapealt.

Esimene sõda lõppes vaherahuga

Strateegia

moel, et Moskva kontrollis kogu liikumist Tšetšeeniasse ja sealt välja. Ajakirjanikud olid võetud kontrolli alla ja välisajakirjanikele lavastati meediasündmusi ning intervjuusid.

Vene eriteenistused kasutasid aktiivmeetmeid ja provokatsioone, Tšetšeenia juhid tapeti järjekindlalt erioperatsioonide käigus. Tšetšeenia infoministriks ja peaministri asetäitjaks tõusnud Movladi Udugovi kanaliks vaba maailma informeerimiseks jäi kavkaz.org, mida Vene eriteenistused sihikindlalt digiruumis maha jooksid ning seega see kanal marginaliseerus Kremli massiivses infovoos ning diplomaatilises tegevuses.

Kreml oli võtnud informatsiooni lahinguruumis initsiatiivi ja 1999. aastal alanud teine Tšetšeenia sõda lõppes vähem kui aastaga võimuvahetusega Groznõis ning kogu Kaukaasia oli sissidest puhastatud kevadeks 2009.

Tšetšeeni vabatahtlikud tänavalahingutes Groznõis Venemaa vägede vastu 1. jaanuaril 1995.

Foto: Oleg Nikišin (AFP/Scanpix)

ning 1997. aastal sõlmitud Hassavjurti rahuga ning Venemaa viis oma väed Tšetšeenia aladelt välja.

Venemaa kindralstaabi polkovnikud ja kindralid õppisid sellest kibedast kogemusest. Tšetšeeni sõjapealikud aeti raha ja meelitustega omavahel tülli.

Pärast elumajade õhkimist Venemaal, mida oli Kremlil vaja uue sõja alustamise ajendiks, asuti väikesest vabadust­ armastavast tšetšeeni rahvast looma terroristlikku rahva kuvandit.

Kuigi terve rahvas ei saa olla põhi­ mõtteliselt terroristlik, õnnestus Kremlil säärase kuvandi loomine suures plaanis vägagi tõhusalt. Kõigepealt ümbritseti Tšetšeenia kordoniga sel

Igavene sõda 2008. aastal alustatud Gruusia sõjas sai Venemaa mainekujunduslikult lüüa, kuigi vale Gruusia sõjaväe tapetud 2000–3000 tsiviilelanikust elab internetiavarustes oma elu. Kreml saavutas oma strateegilised eesmärgid: valitsusevahetus Gruusias, liitumine NATO ja Euroopa Liiduga ei ole nähtavas tulevikus poliitilistel põhjustel võimalik ning kolmandik Gruusia territooriumist on okupeeritud ehk siis järjekordne külmutatud konflikt.

2011 alanud Araabia kevad ja selle taustal hoogu koguvad värvilised revolutsioonid tegid Kremli võimuvertikaali väga murelikuks. Putini ning tema lähimate seltsimeeste jaoks on võimalik võimuvahetus Kremlis sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.

Veebruaris 2013 avaldas väljaanne Voenno Promõšlennõi Kurjer Venemaa kindralstaabi ülema kindral Valeri Gerassimovi ettekande, mida hakati nimetama «Gerassimovi doktriiniks».

Tegelikult ei olnud see muidugi doktriin, vaid Vene kindralstaabi arusaamine moodsast sõjast.

Vene mõtlemises ei ole kunagi olnud rahuaega, sest riikidel on huvid ja riigid kogu aeg sõjas. Isegi maaväe lahingu­ määrustikus on kaitse vaid üks faas rünnakuks valmistumisel.

Vene sõjalise mõtte edasiarendus leidis, et 21. sajandil on kindlad piirid

sõja ja rahu vahel kadumas. Sõdu enam ei kuulutata; need algavad ja jätkuvad võõraste mallide järgi. Sõja­reeglid on muutunud. Mittesõjaliste või laiapindsete strateegiliste eesmärkide saavutamise vahendite roll on kasvanud ja paljudel juhtudel ületavad need oma tõhususes sõjalise võime.

Konflikti fookus on muutunud poliitiliste, majanduslike, info-, humanitaar- ja muude mittesõjaliste meetmete laialdase kasutamise suunas, mida rakendatakse kooskõlas elanikkonna protestipotentsiaaliga. Kogu konfliktist moodustavad sõjalised meetmed vaid neljandiku tööriistakastist, diplomaatilis-poliitiliste, majanduslike ning infoja mõjutusmeetmete kõrval.

Kogu 21. sajandi vältel on venelastele sisendatud, et nad on kahjukannatajad, et Venemaa kaotas oma impeeriumi.

Kõike seda täiendavad varjatud sõjalised vahendid, sealhulgas infosõja ja erivägede tegevus. Vägesid kasutatakse, sageli rahuvalve ja kriisireguleerimise maski all, ainult teatud etapis, eelkõige konflikti lõpliku edu saavutamiseks.

Infosõda (informatsionnoe protivoborstvo) avab laia asümmeetrilise ruumi vaenlase võitluspotentsiaali vähendamiseks ning katab kogu konflikti, alates eskalatsioonist kuni deeskalatsioonini. 0-faasi ei ole, riigid on pidevas (info)konfliktis.

Sõjaline doktriin Väljatöötatud mõttemudelit rakendas Kreml oskuslikult Krimmi okupeerimisel ja annekteerimisel ning hiljem uut tüüpi sõjas Donbassis. See oli lääne jaoks järjekordne strateegiline üllatus, sest sõja ideed oli muudetud.

Venemaa uue ja agressiivse strateegia rakendamine kujutas endast otsest ohtu NATO-le, kuna uus käsitlusviis vältis päästikuid, mis olid vajalikud NATO artikli 5 rakendamiseks.

Venemaa suutis Ukraina piiridele paigutada 72 tunni jooksul 40 000 sõdurit; rakendas majandussurve; tekitas infosegaduse; eitas kõige kõrgemal poliitilisel tasemel oma sõjalist tegevust Krimmis ja Ida-Ukrainas ning jätkas varjatult sõdimist. Kreml saavutas läSÕDUR märts 2022 23

Strateegia

hiperspektiivis selle, et Ukraina liitumine NATO ja Euroopa Liiduga ei ole lähitulevikus reaalpoliitiliselt võimalik, sest riigid on endiselt sõjas.

26. detsembril 2014 kirjutas Putin alla Venemaa sõjalisele doktriinile, mis võtab kokku õpikogemused kolmest sõjalisest kampaaniast. Selles doktriinis esitab Venemaa ainsa riigina maailmas väljakutse NATO-le ja USA-le, kirjeldades NATO olemasolu ohuna Venemaa julgeolekule.

Konflikti fookus on muutunud poliitiliste, majanduslike, info-, humanitaar- ja muude mittesõjaliste meetmete laialdase kasutamise suunas, mida rakendatakse kooskõlas elanikkonna protestipotentsiaaliga.

Venemaa sõjaline doktriin loetleb ühe välise sõjalise riskina info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamise sõjalis-poliitilistel eesmärkidel, et rakendada meetmeid, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Need on suunatud suveräänsuse, poliitilise sõltumatuse, riikide territoriaalse terviklikkuse vastu ja ohustavad rahvusvahelist rahu, julgeolekut, ülemaailmset ja piirkondlikku stabiilsust.

Sisemise riskina näeb Kreml nn õõnestavat teabetegevust elanikkonna, eriti riigi noorte kodanike vastu, mille eesmärk on õõnestada kodumaa kaitsmisega seotud ajaloolisi, vaimseid ja isamaalisi traditsioone. Kui VF näeb seda kõike julgeolekuriskina, siis ilmselgelt on need suunad tähtsad Kremli enda väljapoole VFi suunatud tegevuses.

«Kätte on jõudnud päev, mil me kõik peame tunnistama, et sõnast, kaamerast, fotost, internetist ja informatsioonist üldisemalt on saanud järjekordne relvaliik, veel üks relvajõudude komponent,» ütles Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu märtsis 2015. «Seda relva saab kasutada heal ja kurjal eesmärgil. See on relv, millel oli roll meie riigi ajaloo erinevates sündmustes, nii meie kaotustes kui võitudes.»

24 märts 2022 SÕDUR

Venemaa kaitseminister armeekindral Sergei Šoigu (vasakul) ja kindralstaabi ülem armee

Venemaa juhtkond käsitleb ajakirjandust relvasüsteemina, mille eesmärk on külvata segadust ja valeinformatsiooni ning mõjutada meie elanikkonda ja lõhkuda moraali – just sel eesmärgil on loodud telekanal Russia Today ning Sputnik.

RT peatoimetaja Margarita Simonjan ütleb intervjuus avameelselt, et RT ülesanne on pidada infosõda, ja kasutab läbivalt julgeolekupoliitilist terminit informatsionnoe protivoborstvo. Venemaa

harjutab infooperatsioone järjekindlalt regulaarsetel suurõppustel ühendoperatsioonide võtmekomponendina.

«Põhimõtteliselt on infooperatsioonid samaväärsed tule ja manöövriga,» ütles kindral Valeri Gerassimov 14. septembril 2016 pärast suurõppust. «Infooperatsioonid võivad lahingutegevuse mingil etapil isegi domineerida. Kõiki neid küsimusi harjutati õppustel Kavkaz 2016.»

Kremli propagandistlikud arutlused

Strateegia

Liit ja NATO. Soovitud tulem on lõhkuda koosmeel ja koostegevusvõime ning aeglustada või sootuks võimatuks teha otsustusprotsess.

Operatiivtasandil on eesmärgiks lõhede tekitamine konkreetses sõjateatris või regioonis asuvate riikide vahel või elanikkonna lõhestamine sihikule võetud riigis või piirkonnas. Elanikkonna lõhestamise või siis «inimmaastiku kujundamise» eesmärk on külvata usaldamatust riigi juhtkonna, riigiaparaadi ning tavaelanike vahel. Ei ole oluline, keda ja kuidas vastandada, kas noored-vanad, mehed-naised, luterlased-õigeusklikud, tatarlased-venelased, konservatiivid-liberaalid, peaasi et õnnestuks vastandada ja konflikti õhutada.

Venemaa sõjaline doktriin loetleb ühe välise sõjalise riskina info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamise sõjalis-poliitilistel eesmärkidel.

ekindral Valeri Gerassimov Šotšis 21. novembril 2017.

ja sõnavara leiavad vandenõuteooriate ja kõlakodade kaudu tee meie inimeste peadesse. Kui Venemaa ei suuda oma sõnumit läbi suruda, üritatakse eksitamiseks ja suunamiseks tekitada informatiivset udu, kus keegi ei saa enam olukorrast aru ega usu fakte. Usaldamatuse udus on lihtne saada «kasulikuks idioodiks» ja Kremli tööriistaks.

Putin ei talu üksmeelt, solidaarsust ja koostööd. Kremli eesmärk on leida üles praod ja suurendada need

Foto: Mihhail Metzel (TASS/Scanpix)

ületamatuteks lõhedeks. Kaheks peamiseks sihtmärgiks on sõnavabadus ja demokraatlik riigikorraldus. Venemaa ründab liitlasi ja ühiskonda siduvaid, tavaliselt rahvusvahelistes lepetes või põhiseadustes sõnastatud väärtuseid.

Venemaa eesmärgid Strateegilisel tasandil on Venemaa eesmärk lõhede tekitamine rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitlasriikide vahele, nagu näiteks ÜRO, Euroopa

Eestis on õnnestunud inimesed tänavale tuua näiteks teise maailma­sõja ajaloo võltsimisega ning aruteluga kooseluseaduse üle. GRU sõjaväe­ luure peavalitsuse sõjaväeosa 54 777 ohvitserid on olnud väga edukad, külvates üle maailma COVID-19 kohta käivat ja vaktsineerimisvastast desinformatsiooni.

Taktikalisel tasandil toetataks lahingutegevust mõnes konkreetses riigis, nagu näiteks Ukrainas praegu.

Vene kindralstaap on õppinud kogemustest ja arendab edasi sõjapidamist info- või siis tunnetuslikus lahinguruumis, sest see on olnud siiamaani väga edukas.

«Infodomeen, millel pole selgelt määratletud rahvusvahelist piiri, annab võimaluse kaugeleulatuvaks varjatud tegevuseks mitte ainult kriitiliselt olulise info infrastruktuuri, vaid ka riigi elanikkonna suhtes, mõjutades otseselt riigi julgeolekuolukorda…

Just seepärast on sõjateaduse kõige olulisem ülesanne töötada infosõja tegevuse ettevalmistamise ja korraldamise küsimustega,» ütles Gerassimov 2019. aastal oma kõnes Venemaa sõjateadlastele.

SÕDUR märts 2022 25

Strateegia

Kas teate, mis on Magruderi printsiip või Jonesi dilemma ehk maakeeli, mis vahe on A- ja M-tüüpi (sõjalise) pette vahel? Kui ei tea, siis on väga suur tõenäosus, et olete enda teadmata pette sihtmärk olnud.

Sõjalisest pettetegevusest Autor: Jaanus Sägi kolonelleitnant (reservis)

M

aailmas viimasel kümnendil valitsev segadus on loonud olukorra, kus mitte ainult n-ö tavakodanikud, vaid ka otsuste tegijad enam päris täpselt ei tea, kus nad asuvad. Venemaa tegevus vägede Ukrainasse ümberpaigutamisega koos varasemate ülehelikiirusega relvade katsetamiste ning läänemaailmale esitatud ultimaatumitega on musternäited pettetegevusest. Nende alla sobitub ka eelmise aasta Valgevene korraldatud hübriidrünnak Leedu ja Poola piiridel.

Kui paljud peavad pettetegevust ajalooliselt taktikaliseks tegevuseks, siis nüüd võib julgelt öelda, et pettetegevus läbistab ühel ajal erinevaid ühiskonna valdkondi ja sotsiaalseid kihte.

Tavapäraselt on pete toetanud nõrgemat tugevama vastu, olles ühtlasi ka asümmeetriline viis sõda pidada.

Sõjaline pettetegevus (ingl deception) on «ettekavandatud meetmed, mis tõukavad sihtmärgi langetama otsuseid, mis on kasulikud petja eesmärkidele» (NATO AJP 3.10.2 Allied joint Doctrine for Operations Secu-

26 märts 2022 SÕDUR

rity and Deception). Üldistades võib öelda, et me pelgalt ei soovi, et vastane mõtleks nii nagu meie tahame, vaid on oluline, et ta lõpuks ka teeks nii, nagu meie seda tahame.

Pete on kõige efektiivsem, kui ta on kõiki planeerimise (strateegilisi, operatsiooni- ja taktikalisi) tasandeid läbiv. Pette planeerimine eeldab omaette narratiivi ehk petteloo tekitamist.

Eduka loo koostamiseks on vaja nii vastast kui tema planeerimise aluseid hästi tunda.

Seega on meil lisaks teadmisele, mida meie tahame, vaja leida luuremeetodid ja vahendid, mille abil välja uurida, kes võiks olla see, kel on volitused ja kes on suuteline tegema seda, mida soovime. Samuti tuleb selgeks teha vastase otsuste tegemise loogika.

Kontrollitud kaos Tahaks veel esile tuua, mille poolest erineb Vene vaade pettele lääne omast.

Kui läänes korraldatakse petteoperatsiooni pigem sõjaajal, siis venelastel on see osaks igapäevasest n-ö «kontrollitud kaose süsteemist» ning tavapärasest vastase ehk lääne mõjutamise poliitikast.

Petteoperatsiooniks võib pidada survestamist ülekaaluka jõuga ähvardamise kaudu; ülekaaluka jõu näi-

ck rsto utte h S : ioon rats t s u Ill

tamist; psühholoogilisi rünnakuid; ultimaatumite esitamist ja sanktsioonidega ähvardamist. Samuti on petteoperatsioon jõuga tehtav luure; provokatiivsed manöövrid; demonstratiivsed katsed; vastasele mingile valdkonnale juurdepääsu piiramine; vägede valmisoleku taseme ette teatamata tõstmine; ootamatute koalitsioonide loomine ehk vastase tagalas juba tegutsevale destabiliseerivale liikumisele toetuse osutamine.

Muidu ei oleks eeltoodud sammud osa pettetegevusest, kui oleks selge, mis eesmärki need tegevused taotlevad. Sellise «kontrollitud kaose süsteemi» toimimist toetavad aktiivmeetmed, mille üheks osaks on omakorda maskirovka (ee maskeering) koos sellele omase reflektiivse kontrolliga.

Reflektiivset kontrolli võib kirjeldada

Strateegia

protsessina, mille käigus sobiliku info/ märguande edastamisel mõjutatavale poolele pannakse too tegema etteaimatavaid otsuseid, mis on kasulikud petet korraldavale poolele.

Maskirovka Maskirovkat võib pidada osaks Vene sõjakunstist. Selle tüüpilised alategevused on vägede või relvasüsteemide varjatud liikumine või vastupidi vägede liikumise demonstreerimine; vastase olukorrateadlikkuse blokeerimine; vastase relvasüsteemide nägemise võime; vastase tähelepanu ümbersuunamine ja vastase luure analüüsivõime ülekoormatus. Samuti saab end ja oma võimeid pisendades luua võltsi turvatunde.

Vastase tähelepanu on võimalik näiteks suunata alale, kus ei ole ohtu, valeohtu näiliselt ette manades. Eeltoodud tegevusi üldistab see, et need ajavad vastase segadusse ja ei lase tal mõista täielikult toimuvat, mistõttu ei saa ta asjakohast vastusammu astuda.

Heaks näiteks on Venemaa poolt Krimmi hõivamine 2014. a veebruaris-märtsis. Põhiliseks faktoriks oli segase olukorrapildi loomine, kus ei ukrainlastel ega lääne poliitikutel ei olnud Venemaa agressiooni ulatusest sellist selgust, mis oleks võimaldanud vastusamme astuda.

Pettetegevus võib olla hoolika ja läbimõeldud planeerimise tulemus, aga võib olla ka juhuslikult tekkinud võimaluse enda kasuks pööramine.

Lääne ja Vene mõtteviiside erinevus raskendab läänel pette abil toimuvat sõjapidamist ulatuslikult rakendamast. Läänelik moraal ja eetika ei luba kasutada samu võtteid, kui on ida pool harjutud Kuldhordi aegadest tegema.

Pettemeetodid Pete on kommunikatiivne protsess, kus saatja otsustab saata sõnumi, loob seejärel selle sisu, valib sõnumi kohaletoimetamiseks sobivad edastajad, mis kohale jõudes peaks mõjutama vastuvõtjat. Kuna tegemist on tsüklilise protsessiga, on järgnevate sammude planeerimiseks äärmiselt oluline tagasiside (vt joonist lk 28‒29).

Planeerimise puhul hindab pette korraldaja, mis meetod oleks tulemuslikum johtuvalt vastase otsuse langetamise mudelist. Seejärel hinnatakse potentsiaalsete otsuselangetajate varasemat käitumist ja nende väärtushinnanguid, et kindlaks teha võimalikud reaktsioonid ja lahenduskäigud. Lisa luureinformatsiooni kogumine ja hindamine võimaldab plaani korrigeerida.

Plaani elluviimise korral tuleb teha valik erinevate meetodite vahel. Üheks võimaluseks on infokanalite blokeerimine, misläbi tõese info puudumisel ei ole võimalik ka õigeaegne ja asjakohane vastureaktsioon.

Teiseks võimaluseks on oluliselt valdkonnalt tähelepanu kõrvale juhtimine, suunates samal ajal tähelepanu teisele teemale. Selleks saab ka sihtauditooriumi eelarvamusi ja kahtlustusi kasutada. Nii-öelda valejälgedele juhtimiseks programmeeritakse ette, et kuhu või mis ajal on sihtmärgi tä-

SÕDUR märts 2022 27

Strateegia

helepanu keskendunud, mõjutades seega seda, mida sihtmärk paneb tähele. Kindluse mõttes võidakse anda selge ja üheselt mõistetav märguanne, et sihtmärk jälgiks etteantud mustrit.

Kolmandaks viisiks on vale ettekujutuse loomine või tegelikkuse peitmine, sest vale olukorrapildi (-taju) tingimustes realiseerub petteplaan eelkõige ebaõigete hinnangutena.

Pette õnnestumiseks peab petetav ise uskuma kunstlikult loodud pilti.

Teadlikult loodud ebaõige pilt tekib, kui näeme, et tegemist on pettega, aga keeldume oma ettekujutuste tõttu seda uskumast. Eksitaju võib olla ka ettekavatsematu, kui puudulikud (luure) võimed ei suuda petet tuvastada.

Vale ettekujutuse loomiseks võidakse näidata võimeid, mida tegelikult seal ei ole. Tegelikkuse varjamine võib olenevalt asjaoludest anda sama efekti (näiteks relvastuskontrollile näidatavad kehvad töö- ja olmetingimused, olematu tehnika hooldus jne).

Mõlema edukus põhineb ideedel, mis vastane on varem omaks võtnud. Üldiselt on lihtsam suunavaid märke kasutades suunata sihtmärk juba varem olemasolevat nägemust jälgima, kui uut luua. Sellist tehnikat kutsutakse ka USA lõunaosariikide kindralmajor John Magruderi järgi «Magruderi printsiibiks».

USA kodusõjas Gaines Mill lahingus 1862. a kasutas konföderatsiooni kindral Magruder oskuslikult ära põhja­ osariikide kindralmajor George Mc Clellani kinnistunud eelarvamust lõunaosariikide suure väe kohalolekust.

Magruder tekitas väikeste üksuste ja trummarite liigutamisega suurt müra, lasi sporaadiliselt avada tuld, luues mulje suurtest manööverüksustest.

Neljandaks meetodiks on ebakindluse tekitamine olukorra kaudu, kus on hulganisti võimalusi (A-tüüpi pete). Sellele vastandub sihilikult «ainuõigetele» järeldustele juhtimine (M-tüüpi pete) (vt tabelist).

A- ja M-tüüpi pete Ebakindluse suurendamisega A-tüüpi pette korral aetakse sihtmärk (sihtgrupp) sedamoodi segadusse, et too ei tea enam, mida uskuda. Esitatavad valeväited peavad olema piisavalt usutavad, et hoida sihtmärk turva­tsoonis.

Ebakindlust suurendatakse vähe­haaval 28 märts 2022 SÕDUR

Pettetegevuse korraldamise skeem Planeerimine

Rakendamine

Petja

Meetodid

Edastamise vahendid

Pette eesmärkide määratlemine ↓ Sihtmärgi kohta info kogumine ↓ Tegevuskavade väljatöötamine ↓ Petteplaan

Eitus

Diplomaatia

Valejälgedele juhtimine

Luure

Vale ettekujutuse loomine või tegelikkuse peitmine

Meedia

Ebaselguse (võimaluste rohkuse) loomine või sihitud valed Valeinfo

(Mõju-) agendid Valitsusametnikud Agentidena kasutatavad isikud

Pettetegevus: jätka, kohanda, lõpeta

Täispuhutav S-400 õhutõrjesüsteem pildistatuna Kubinka relvanäitusel Moskva oblastis Venemaal 2016. aasta 6. septembril.

Foto: Shutterstock

uue lisainfo esitamise kaudu. Võimaluste paljusus sunnib sihtgruppi otsuse langetamisega viivitama, andes ühtlasi petteoperatsiooni korraldajale võimaluse ressursside ümbermängimiseks ning initsiatiivi hoidmiseks.

Selle tulemusel peab sihtmärk jagama oma ressursse 360 kraadi, et katta kõiki võimalikke nõrku kohti, piirates seeläbi tervikuna oma reageerimisvõimet. Heaks näiteks on Vene Föderatsiooni ultimaatumid läänemaailmale 2021. a lõpus ja vägede liigutamine Ukraina piiride ümber 2022. aasta algul.

Ebaõigetele järeldustele juhtimine ehk M-tüüpi pete vähendab vastandina sihtgrupi ebakindlust, pannes teda eelistama ühte turvatunnet tekitavat, kuid valet alternatiivi. Sedakaudu koondab sihtmärk kogu tähelepanu üheleainsale võimalusele.

Tähelepanu kõrvale suunamine annab vastasvõistkonnale võimaluse segamatumalt mujal toimetada. Näitena võib tuua Venemaa suurõppuse Zapad 2017 ajal läänemaailma tähelepanu suunamise Valgevenes toimuvale, kuigi olulised tegevused toimusid mujal.

Desinformatsiooni ehk teadlikult

Strateegia Tulem Mõju

Avalikkus Poliitikud ja riigiametnikud

Manipuleeritud olukorrateadlikkus

Vale hinnang

Üllatus

Otsuse langetamine

(Ette-) määramata mõju

Muutusteta

Diplomaadid Sõjaväelased (Luure-) teenistuste liikmed

EBAKINDLUS

Sihtmärgid

Tagasiside Allikas: Kolonel H. Bowmeester, The art of military deception revisited. Militaire spectator 9, 2021

M- ja A-tüüpi pette erinevus «Ainuõigetele» järeldustele juhtimine (M-tüüpi pete)

Valikute paljususe loomine (A-tüüpi pete)

Ebakindluse tase

Vähendab valikute paljusust ühe vale alternatiivi usutavaks muutmise kaudu.

Valikuid palju või väga palju, mis loob ebakindluse fooni.

Soovitav mõju

Vastane koondab oma väed valesse asukohta, mis võimaldab enda jõududel hõivata soovitud asukoht.

Vastase tervikliku olukorrapildi moonutamine, häirib läbivalt kõikides planeerimisprotsessides.

Varjamine

Üksiku operatsiooni toimumise aja ja asukoha varjamine.

Kogu sõjatandri tegevusplaani varjamine.

Eesmärk

Keskendub ühele otsusele või olulisele infole.

Valik paljude võimaluste vahel viib valede kavatsuste formuleerimiseni.

Operatsiooni tase

Operatsiooni ja taktikaline tase

Strateegiline tase

Näide

Operatsioon Mincemeat (Sitsiilia või Sardiinia maabumiskoha valik)

Operatsioon Bodyguard (Normandia)

Allikas: Charmine L Martin. Military deception reconsidered, Monterey, NPS, 2008

Austraalia pioneerid 4. diviisist kand­ mas peibutus­tanki La Catelet’ lähedal Põhja-Prantsusmaal, et eksitada sakslasi liitlasvägede liikumise kohta esimese maail­ masõja lõpu eel 1918. aastal.

Foto: Imperial War Museum (Scanpix)

loodud valeinformatsiooni levitamine on osutunud üsna efektiivseks viisiks mõjutada kas kitsamat sihtgruppi või terve ühiskonna arusaamu. Eesmärgiks on sageli ühiskonnas eksisteerivate eraldus- ja/või konfliktijoonte võimendamine vastandlike veendumuste kinnistamise kaudu ja seeläbi ohustades ühiskondlikke väärtusi. Visuaalse pettega, mis põhineb süvavõltsingute (ingl deepfake) tehnoloogiate kasutamisel, mõjutatakse avaliku arvamuse olukorrateadlikkust ja emotsioone enda jaoks soovitud suunas.

Jonesi dilemma Asjakohane on nimetada ka Jonesi dilemmat, mille kohaselt petteoperatsiooni korraldamine muutub seda raskemaks, mida rohkem erinevaid infokanaleid on sihtmärgile info kontrollimiseks kättesaadavad. Kaalukausi teises otsas on teadmine, et mida suurem on petteplaani kaasatud edastajate (infokanalite) hulk, seda usutavam on pete.

Petteloosse uskumisel võib sihtmärki tabada ebasobival ajal üllatus või ta võtab omaks manipuleeritud olukorra­ taju. Üllatus võib sihtmärgi halvata sedavõrd, et ta jõuab ebaõigetele järeldustele või ei suuda üldse mingeid järeldusi/otsuseid teha, mis loob omakorda manipuleeritud olukorrataju, mis mõjutab ka otsuste kvaliteeti.

Petteplaani koostajal on väga oluline saada sihtgrupi tagasisidet pette õnnestumise tasemest. Tagasisidest olenevalt on võimalik kas jätkata, peatada või intensiivistada petet. Nii petteoperatsiooni korraldaja kui ka selle sihtgrupp hindavad oma tegevusi ja üritavad oma sooritust parandada.

Juhul, kui sihtmärk avastab käimasolevad pettetegevused, võib ta tagasiside võimalusi kasutada omakorda vastupetteks.

Lõpetuseks võib nentida, et kuigi pette põhimõtted on jäänud ajas samaks, võimaldab kommunikatsiooni osa suuresti asendada paljusid varem maastikul tehtavaid tegevusi efektiivselt info- ja küberruumis toimuvaga.

Pettetegevuse õnnestumise kõige olulisemaks eeltingimuseks on ebamäärase ja ebakindla õhkkonna loomine.

Pettetegevuse planeerimine toimub samas nii nagu iga teise operatsiooni planeerimine.

SÕDUR märts 2022 29

Intervjuu

Riigikaitse arengukava aastani 2031 ▶ Arengukava sõjalise kaitse osa kogumaht on üle 8 miljardi euro ▶ Kaitseväe sõjaaja struktuur kasvab 24 200 võitlejalt 26 700 võitlejani ▶ Maakaitsestruktuuri kaasatakse lisaks 3000 võitlejat ▶ Kaitsevägi hakkab vastutama reaalajas sõjalistele standarditele vastava merepildi eest ▶ Ehitatakse välja NATO BRASS meresidekompleks ▶ Luuakse Balti riikide vahel sõjalise merepildi vahetamise võime ▶ Kaitsevägi saab politsei- ja piirivalveametilt selge merepiiri kaitse ning reostustõrjeülesande koos vahenditega (laevad, meeskonnad) ▶ Luuakse mitmikraketiheitjate üksus ▶ 2. jalaväebrigaad viiakse soomukitele ▶ Luuakse 2. jalaväebrigaadi 12 relvaga liikursuurtükkide K9 pataljon ▶ Hangitakse ühekordsed keskmaa-tankitõrje relvad kõigile jalaväeüksustele ▶ Kaitseväele hangitakse lisaks keskmaa-õhuseireradar ning USA toel õhutõrjeradarid ja õhutõrje juhtimissüsteemid. ▶ Vahetatakse välja ligi 2200 rivisõidukit ja pioneeritehnika ▶ Uuendatakse toetustanke, moderniseeritakse CV-9035 lahingumasinad ▶ Soetatakse eraldi relvastus- ja varustuskomplektid välisoperatsioonidel osalevate üksuste tarbeks ▶ Kaitsevägi saab endale moodsa lahingu­olukorrateadlikkuse ja -juhtimise süsteemi ▶ Merekaitse tõhustamiseks hangitakse pikamaa-laevatõrje raketikompleks ▶ Suurendatakse brigaadide luurevõimet ning luuakse ISR (luure-)pataljonid ▶ 2025. aastaks suureneb ajateenijate arv 4000-ni ▶ 2030. aastaks suurendatakse tegevväelaste arvu 3975 inimeseni ning palk hoitakse konkurentsivõimelisena ▶ Tartusse Raadile rajatakse tänapäevane sõja- ja katastroofimeditsiini keskus ▶ Renoveeritakse Ämari lennuväli

30 märts 2022 SÕDUR

Asekantsler Uudeberg: Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

K

aitseministeeriumis kaitseplaneerimise eest vastutav asekantsler Tiina Uudeberg selgitas ajakirjale Sõdur uut riigikaitse arengukava (RKAK 2031), mis viib meid edasi aastani 2031.

Milline on Eesti riigikaitse aastal 2031?

Tahaks öelda, et see on kindlasti laiapindsem ja süsteemsem. Me ei räägi ainult sõjalisest kaitsest, vaid tegelikult kogu riigi ja ühiskonna rollist, vastupidamisvõimest jne.

Juba praegu võtame kriisi riigina palju tõsisemalt, meil on häid ja halbu õpikogemusi, ning loodetavasti me nendest ka õpime.

Sõjalise kaitse mõttes tahan rõhutada meie eesmärki, et riigikaitse toimiks päriselt, mis tähendab seda, et meil on üksused, kes on päriselt varustatud, relvastatud, väljaõpetatud ja mehitatud. Me ei tee pabersõjaväge, vaid päris sõjaväge ja seda kurssi tuleb hoida. Kindlasti on meie riigikaitse tänapäevane, ohule vastav ja liitlastega lõimitud.

Kas seekordset arengukava on põhjust pidada pigem säästuaja kavaks või siiski suuremaks sammuks riigikaitse tõhustamisel?

Kui 2019. a hakkasime arengukava tegema, siis tuli peaaegu kohe peale COVID-19 pandeemia. Võib öelda, et alguses oli hirm, et RKAK-ist saabki selline säästukava, sest COVIDi tõttu tuli kõik majandusprognoosid kõrvale heita ning arusaam, kui palju raha saaks riigikaitsesse suunata, muutus väga hägusaks.

Meie rahaline piir – riigikaitsesse vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust – on ju otseselt seotud majanduse käekäiguga.

Tol hetkel arvati, et majandus ilmselt langeb märgatavalt ja kiratseb pikemalt, ehk siis ka meie vahendite hulk oleks pidanud vähenema. Läks

teisiti, kriisiga saadi enam-vähem hakkama, majandus pidas vastu ja taastus väga kiiresti.

Seega oli uuem majandusprognoos, mis kujunes ka arengukava aluseks, meie jaoks varasemaga võrreldes tunduvalt soodsam. Mis on selle juures eriti oluline, et säästuhirmus tegime tegelikult väga palju olulist tööd oma süsteemi sees. Kaitsevägi vaatas üle üksuste varustatuse vajaduse. Arutati selle üle, kas kõik on ikka hädavajalik. Samamoodi vaadati kaitseväge varustuse poolest kui tervikut.

Kokkuvõttes võib öelda, et säästu otsides jõudsime ühel või teisel põhjusel selleni, et arengukava tegi hoopis suure sammu edasi ja ikkagi päris mitmes valdkonnas. Merevägi saab päris mitu uut võimet. Teine brigaad jõuab täiesti uuele tasemele. Maakaitset kujundame ümber.

Lisaks mitmikraketiheitja süsteem, millest on väga palju juttu olnud ja mis on olulist ja arusaadavat heidutust ja kaitset pakkuv võime.

Kas võrreldes eelmiste riigikaitse arengukavadega, mis lõpevad aastail 2022 ja 2026, on siiski midagi, mis jääb saavutamata?

Kui riigikaitse arengukavadele mõelda, siis on need tegelikult ikkagi evolutsioonilised ja kehtivad omas ajas olnud ohustsenaariumite järgi ja nende ressursside piires, mis meil tol hetkel olid. Nii et tegelikult ei saa öelda, et midagi jääb vanadest plaanidest tegemata.

Me oleme vahepeal võib-olla targemaks ja rikkamaks saanud. Ka tehnika on edasi arenenud. Näiteks eelmise arengukava kohaselt pidi teises jalaväebrigaadis olema kaks 122 mm suurtükiga pataljoni, aga nüüd uue arengukava järgi on sinna hoopiski liikursuurtükid ette nähtud, mis on parem, kuid kulukam.

Kas on juba plaane, mis ulatuvad kaugemale kui 2031?

Kindlasti on üks valdkond, millel tuleb pidevalt silma peal hoida – nimelt

Intervjuu

paberarmeed me ei ehita

Asekantsler Tiina Uudeberg vastutab kaitseministee­ riumis kaitseplaneerimise valdkonna eest.

Foto: Andres Putting / Ekspress meedia / Scanpix

SÕDUR märts 2022 31

Intervjuu

uus tehnika ning oskus seda oma eri väeliikidesse integreerida. 2031. aastast kaugemale vaadates võib juba rääkida mitmest vajadusest ja valikukohast, samuti on olemas pikemaajalised visioonid erinevate valdkondade jaoks.

Praegused mereväe miinijahtijad kestavad eluea mõttes võib-olla kümmekond aastat. Selliste suurte võimete puhul tuleb hakata väga varakult mõtlema, millised on alternatiivid ja kuhu poole minna. Mis on mõistlikum ja mida on võimalik teha?

Minu meelest on üks väga põnev projekt Euroopa kaitsetööstuse abil väljaarendatav modulaarne, multifunktsionaalne mereväealus. Mul on suur lootus, et sellest tuleb just selline süsteem, mida me saame ka ise võib-olla järgmises arengukavas juba konkreetsemalt arutleda ja kümmekonna aasta pärast ka Eesti mereväes näha.

Poola käis mullu Kevadtormil ka oma laevatõrjeraketisüsteemi näitamas.

Foto: vbl Ardi Hallismaa

Kas parandatud merepilt võiks olla üks põhisõnumeid selles arengukavas?

Kaitseväe jaoks on erakordselt oluline omada olukorrateadlikkust maal, merel ja õhus. See, et politsei- ja piiri­ valveametilt võetakse üle vahendid, sh mereseireradarid, tähendabki, et meil on lõpuks Eestis üks vastutaja, kes mereseirepilti peab tootma, oskab seda teha ja tal on selleks ka vahendid ja paindlikkus. Riigi vahendeid saab efektiivsemalt kasutada. Lisaks on tähtis see, et meie mereseirepildi vahetamine hakkab toimuma ka Läti ja Leeduga aasta või kahe jooksul. Ma loodan, et seejärel kohe ka Põhjamaadega.

Kas meresõjapidamises on veel arenguid oodata?

Kindlasti, see on arengukava üks keskpunktidest. Vastase mõjutamiseks merel arendame välja laevatõrje raketivõime ja hangime meremiinid.

Olemasolevale miinijahtimisvõimele, mis võimaldab liitlastele laevateed lahti hoida, annab miinide veeskamine võimaluse sulgeda vastase juurde­ pääse. Miinidega piirame vastase tegevust merel ning raketid annavad võime vastase vahetuks mõjutamiseks.

Mõlemad on projektid, mis juba sellel ja järgmisel aastal ellu viiakse.

Riigikaitse arengukava 2022 lubas juba teise jalaväebrigaadi täies

32 märts 2022 SÕDUR

mahus välja arendada. Kas nüüd, kui brigaad K9 liikursuurtükid saab, võib brigaadi lõpuks väljaarendatuks pidada?

Selleks korraks küll. Liikursuurtükid jõuavad tõepoolest teise brigaadi, aga tegelikult soetatakse manööverpataljonides veokite asemele ka soomustransportöörid. Sellega on meil esimene ja teine brigaad põhimõtteliselt ühtemoodi välja arendatud,

välja arvatud Scoutspataljon, mida teise brigaadi koosseisu sellisel kujul ei tule. Nii et teine brigaad teeb lähiaastatel kindlasti väga suure ja olulise hüppe.

Kaitseväe sõjaaja struktuuri ja maakaitsesse kaasatakse lisaks 3000 inimest. Kui palju see ümbermuudatusi toob?

Maakaitse roll meie riigikaitses on

Intervjuu

aitab see kaitseliidul veelgi paremini kaitseväe sõjalises struktuuris olla oma spetsiifiliste teadmistega.

Kas see nõuab ka taristu uuendamist?

Loomulikult mingil määral ka taristu uuendamist, lisavarustust, uusi transpordivahendeid.

Keskmaa-õhutõrjet arengukavasse ei kirjutatud. Kuidas selle asja teostatavus praegu tundub?

Tegelikult on see arengukavas olemas, nii-öelda joone all ehk siis sellise võimena, mida me saaksime ja tahaksime (ja mida Eestil on vaja) hankida kohe, kui vajalik raha juurde antakse.

Eksperdid tunnevad kogu seda turgu päris hästi ja ka kõik analüüsid on tehtud. Ma kujutan ette, et kui peaks tulema positiivne rahastamisotsus, siis me võib-olla räägime kolmest kuni neljast aastast. See on siiski väga ambitsioonikas ajaraam. Praeguse arengukava vahendite olemasolul pole õhutõrje väljaarendamine aga paraku võimalik ilma mõnest teisest võimest või üksusest loobumata.

Kas see eeldab ka uute inimeste värbamist?

Jah, kindlasti. Tegelikult on see väga oluline aspekt, et mida keerulisem on relvasüsteem, seda rohkem on selleks vaja tegevväelaste osalust. Tegevväelaste saadavus on ju alati olnud üks piirang. Arusaadavalt tuleb hoolikalt vaadata, et need tegevväelased leitaks õigel ajal, et nad saaksid siis väljaõppe jne.

Kas te räägiks veidi ka valitsuse lubatud lisarahastusest?

üsna unikaalne. Sellel on kindel funktsioon ja selged teadmised oma piirkonnast. Eesmärk on, et maakaitseüksused on pigem väiksemad ja regionaalsemad ning lokaalsemad.

Inimeste arvu kasvu tõttu saab senisest rohkem kaitseliitlasi maakaitses ehk otseselt sõjaliste ülesannete täitmisel osaleda. Kaitseliit tegi suure töö: kaardistas oma liikmeskonna ja selle võimalused ära. Nii et tegelikult see

avab võimaluse kaasata lisainimesi, kes riigikaitsesse sõjaliselt panustada saavad.

Mida see kaitseliidule tähendab?

Tehniliselt on see inimeste ümbermääramine uutesse väiksematesse üksustesse ja ma eeldan, et ühe-kahe aasta jooksul on see tehtud. Loomulikult on nende varustus ja relvastus täpselt samasugune nagu kaitseväe ettevalmistatavatel üksustel. Kindlasti

Valitsus eraldas 380 miljonit eurot lisarahastust kogu riigikaitsele, millest u 340 miljonit on meie valitsemisalale s.o sõjalisele riigikaitsele ette nähtud.

Valdavalt läheb see raha laskemoona hangeteks. Me hangime laskemoona nii, et kõikide olemasolevate kaitseväe relvasüsteemide moonavaru suureneb.

Seejärel ehitame vastava taristu, mille osakaal sellest 340 miljonist on loomulikult väike – umbes 30 miljonit eurot. Aga me ei räägi siin ainult sellest või järgmisest aastast, sest osa tarneist jääb ka 2024. või 2025. aastasse.

SÕDUR märts 2022 33

CIMIC

Mis teeb ülemusest

nutika ülemuse?

Autor: Marek Miil kolonelleitnant kaitseväe peastaap

edaspidi tsiviil-sõjalise koostöö tähistamisel selle inglisekeelse termini Civil-Military Co-operation lühendit CIMIC.

A

CIMIC ja Eesti kaitsevägi Kaitseväkke jõudis CIMIC-käsitlus Eesti välisoperatsioonidelt Balkanil.

Just seal nähti ja kogeti esimest korda, mida tähendab CIMIC kriisipiirkonnas. Nende missioonide tarvis mehitati ka kaitseväe esimesed CIMIC-ohvitseride ametikohad.

lljärgnevas kirjutises tahan üksuse ülematele, staabiülematele ja staabiohvitseridele meelde tuletada tsiviil-sõjalise koostöö funktsiooni olulisust ning panna neid mõtlema, kuidas kasutada üksusele püstitatud eesmärgi täitmisel staabi CIMIC-ohvitseri. Siinkohal kasutan

34 märts 2022 SÕDUR

Samas ei osatud Eestis CIMIC-ohvitseridega aastaid midagi muud peale hakata, kui et kasutati neid eraisikutelt ja riigiasutustelt õppuste tarvis maa-alade kasutamislubade taotlejatena. Kaitseplaanide tegemisse aga CIMIC-ohvitsere ei kaasatud. Ühegi üksuse sõjaaja koosseisus ei olnud aastaid CIMIC-ohvitseri ametikohtagi.

Esimene märkimisväärne muudatus toimus 2005. aastal, kui kaitsejõudude peastaabi J-5 osakonna koosseisu loodi kahe ametikohaga CIMIC-sekt-

CIMIC

sioon. Tollane kaitseväe CIMIC-valdkonna arendamise eest vastutav ohvitser kandis kaitseväe juhatajale ette, et tegelikult tuleks CIMIC- funktsiooni «kvaliteetseks tagamiseks» tekitada kaitseväkke vähemalt 12 ametikohta.

Mõned aastad hiljem loodigi CIMIC-teenistujate ametikohad kahes kaitseringkonna staabis: 1. jala­ väebrigaadi staabis ning kaitseväe peastaabi teavitusosakonnas (praeguse kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna eelkäija).

Selle perioodi akadeemilistes käsitlustes, milles analüüsiti kaitseväe CIMIC-olukorda ning arendusvõimalusi (Üürike, 2005; Zirk, 2005; Kõlli, 2009; Kütt, 2009; Kalamees, 2011), jõuti ikka ja jälle järeldusele, et CIMIC-u maht ja olulisus on aasta-aastalt kasvanud, kuid sellest hoolimata ei ole kaitseväes pandud paika CIMIC-korralduse põhimõtteid.

Tõsi, sageli nähti CIMIC-u «mahu» all eksikombel üksnes õppuste tarvis maa-alade kooskõlastamist ning

Sõdides seal, kus on tsiviil­ taristu ja -elanikud, kaasneb ka kaitseväe vastutus. Pildil missioonisõdurite väljaõpe.

Foto: n-ltn Marina Loštšina

maaomanikele tekitatud kahjustuste likvideerimist. 2008. aastal koostas kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond CIMIC-kontseptsiooni projekti, kuid see jäi kinnitamata.

2011. aastal moodustati 16-liikmeline CIMIC-võime arendamise meeskond, mis pidi välja töötama CIMIC-kontseptsiooni. Erinevatel põhjustel jäi ka see kontseptsioon kinnitamata.

Kaitsevägi ei suutnud aastakümneid isegi defineerida, mis on CIMIC.

SÕDUR märts 2022 35

CIMIC

Ainus kaitseväe juhataja kinnitatud dokument, kus esimest korda vihjatakse CIMIC-u olemusele, oli 2013. aastal allkirjastatud strateegilise kommunikatsiooni kontseptsioon, milles anti suunis edasiseks tegevuseks: «Tsiviil-sõjalise koostöö valdkonda arendatakse NATO-s kokkulepitud põhimõtete järgi. Valdkond vastutab rahvusvaheliste organisatsioonide, kohalike omavalitsuste ja teiste riiklike ning mitteriiklike organisatsioonide kaasamise eest kaitseväe eesmärkide toetamisel».

Tänapäevase sõjapidamise korral tuleb arvestada erinevaid tegureid, mis mõjutavad lahingupidamist ja millel pole esmapilgul mingit seost kaitseväe või vaenlase relvajõududega.

Eesti sõjaajaloo esimene CIMIC-​ kontseptsioon kinnitati jaanuaris 2020.

Selles fikseeriti esimest korda, kuidas kaitsevägi defineerib CIMIC-ut: «CIMIC on suhtlemine kaitseväe tegevust mõjutavate kaitseväeväliste organisatsioonide ja võtmeisikutega, et teha nendega koostööd ja kaasata neid võimaluse korral plaanide ja tegevuse koordineerimisse ning samakõlastamisse, toetamaks kaitseväele püstitatud ülesannete täitmist».

CIMIC-u olemusest Selleks, et ülem saaks langetada adekvaatseid otsuseid, on tal vaja mõista keskkonda, kus ta kavatseb lahingut pidada. Selle arusaamise aluseks on tõdemus, et lahingud ei toimu kusagil vaakumis, n-ö lahinguväljal, mis on kuskil eemal, ning kõik, mis lahinguväljal toimub, jääb lahinguväljale.

Vastupidi: tänapäevase sõjapidamise korral tuleb arvestada erinevaid tegureid, mis mõjutavad lahingupidamist ja millel pole esmapilgul mingit seost kaitseväe või vaenlase relvajõududega. Üks neist on nn tsiviilkeskkond, mida võib defineerida kui olusid, milles elavad tsiviilisikud ning mida mõjutavad poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed tegurid, informatsioon ning füüsiline keskkond.

Tsiviilkeskkond ja lahinguväli on 36 märts 2022 SÕDUR

Staabitöö eeldab ka koostööd kaitseväe ja tsiviilstruktuuride vahel. Pilt õppuselt Decisive L

omavahel tihedalt seotud – ühes toimuv mõjutab teist – ehk tinglikult võime rääkida ühest tervikust. Näiteks kui kaitsevägi purustab lahingutegevuse käigus mõnes linnas sillad ning veevärgi ja kui selle linna elanikud ei ole enne evakueeritud, siis tõenäoliselt seisab kaitsevägi silmitsi olukorraga, kus evakuatsioon on sildade puudumise tõttu võimatu.

Lisaks ummistavad põgenikud või abiotsijad liikumisteed. Tagajärjeks võivad olla takistused kaitseväe liikumis- ja tegevusvabaduses. Teine näi-

de: kui politsei- ja piirivalveamet ei suuda tagada mõnes piirkonnas korda ja turvalisust, on see lisakoormus kaitseväele, sest tema peab hakkama rohkem oma ressursse kasutama selles piirkonnas paiknevate endale oluliste objektide, liikumisteede jms turvamiseks.

Kolmas näide: kui valitsus ja ameti­ asutused ei saa kaitseväe tegevuse tõttu purustatud elektri- ja kommunikatsioonisüsteemide toel edastada elanikele teateid ja juhtnööre, võivad teabe puudumisel tekkida paanika,

CIMIC

nestumise kontekstis võtmeisik, kellega tuleb suhelda.

Kaitsevägi peab olema informeeritud, kus on tsiviilühiskonna toimimiseks oluline taristu, et seda oma teadmatusest mitte lõhkuda. Kaitseväelased ei ole enamasti pädevad otsustama, kuivõrd oluline on üks või teine elektrivõi kommunikatsioonitaristu, joogivee või reovee taristu, ladu, valitsusasutuse hoone vms tsiviilühiskonna toimimise tagamisel ehk kui paljude inimeste toimetulekut mingi objekti hävimine mõjutab. Seetõttu tuleb pidevalt koguda asjakohast teavet just nende taristute omanikelt. Ülema kaalutletud otsuste eelduseks on pidev andmete kogumine, analüüsimine ning järelduste tegemine tsiviilkeskkonnas toimuva kohta, vastates küsimusele «Kuidas see kõik mõjutab üksuse võimet täita talle kõrgemalt poolt antud ülesannet?». Siin kasutabki nutikas ülem oma staabi CIMIC-ohvitseri, kes peab toetama ülemat ja staapi tsiviilkeskkonna mõistmisel ning hoolitsema, et selle arusaamine rakenduks lahinguplaanides.

Kaitsevägi peab olema informeeritud, kus on tsiviilühiskonna toimimiseks oluline taristu, et seda oma teadmatusest mitte lõhkuda.

Lancer 2020.

omavoli, rahutused jms. See kõik võib jällegi pärssida kaitseväe liikumis- ja tegevusvabadust.

Seetõttu ongi oluline, et ülem mõistaks keskkonda, kus ta hakkab lahingut pidama, ning mis ja kes ning kuidas võivad mõjutada tema kavatsusi ja lahinguplaani. Alles seejärel saab ta langetada parimaid võimalikke otsuseid, kuidas mingi negatiivse teguri mõju vähendada, kasutada ära positiivseid mõjureid ning vajaduse korral oma lahinguplaani muuta.

Kui ülemad tunnevad tsiviil-

Foto: vbl Ardi Hallismaa

keskkonda, on võimalik määratleda võtmeisikud, kellega on mõistlik lahinguplaane koordineerida ja samakõlastada või siis vähemalt teatud liiki informatsiooni jagada.

Näiteks mingi piirkonna evakueerimine eeldab tihedat koostööd päästeametiga evakuatsiooniaegade, -teede ja -kohtade paikapanemiseks. Samas võib mõnes piirkonnas elada selle kogukonna autoriteet, kelle sõnast ja arvamusest sõltub enamiku kohalike otsus, kas lahkuda oma kodust või mitte. Tõenäoliselt on ta evakuatsiooni õn-

Nutikas ja professionaalne ülem kasutab oma staabi CIMIC-ohvitseri andmekogumisel, andmete analüüsimisel ning tsiviilkeskkonnas toimuva kohta järelduste ja ettepanekute saamiseks.

CIMIC-ohvitseri toel tsiviilkeskkonna mõistmine aitab ülemal võimalikult efektiivselt täita kõrgematelt ülematelt saadud lahinguülesandeid.

Vastasel korral võivad tema valeotsuste tõttu omaenese allüksused takerduda iseenda tekitatud probleemidesse.

Samuti langeb võitlusvaim ja -võime, tekitatakse takistusi liitlasüksuste tegevusvabadusele ja -kiirusele, toidetakse vaenlase propagandamasinat ning halvimal juhul lõpetab ülem ise rahvusvahelise sõjakurjategijana ja pärast sõda on tema ellujäänud reservväelased sunnitud alustama oma elu nullist keset ahervaremeid.

SÕDUR märts 2022 37

CIMIC

CIMIC-ohvitseri olulisusest CIMIC-ohvitseri nõuanded ülemale ning staabile on hädavajalikud mitmel põhjusel: 1. Eesti on NATO liikmesriigina heaks kiitnud hulga dokumente, millega võtame endale kohustuse täita NATO-s kehtestatud CIMIC-doktriine, põhimõtteid, protseduure jms*. Seega ei ole küsimus selles, kas täita neid nõudeid, vaid kuidas teha seda võimalikult hästi.

Teisisõnu: NATO-s CIMIC-valdkonnas kokkulepitu järgimine on ülemate ja staapide kohustus.

2. Liitlased arvestavad, et Eesti kui NATO liikmesriik järgib NATO CIMIC-doktriine jt võtmedokumente. See on eelduseks, et kriisi korral toimub liitlaste tulek Eestisse võimalikult kiiresti ja ladusalt. Nii tagatakse, et liitlased saavad vajaduse korral asuda kiiresti tegelema just sellega, milleks neid Eestis vaja on: hävitama vaenlast.

Näiteks kui liitlased hakkavad ise «avastama» Eestit, kohtudes omavalitsuse esindajate, riigiametnikega jt, siis see on ajaraiskamine. Liitlased peavad saama oma küsimustele Eesti tsiviilkeskkonnast kiired vastused Eesti CIMIC-ohvitseridelt kui kohalike olude parimatelt ekspertidelt.

3. CIMIC-ohvitseri õigeaegne ja korrektne nõuanne maandab riski, et ülem rikub mõnda rahvusvahelise sõjaõiguse printsiipi. Nii välditakse olukorda, kus ülem oma teadmatusest tsiviilkeskkonnas toimuvast võib

38 märts 2022 SÕDUR

muutuda oma otsuste tagajärjel sõjakurjategijaks.

Näiteks ei saa ülem teadmata evakuatsiooniteid ja evakueeritavate kogunemiskohti garanteerida, et need ei satu oma üksuste tule alla. Kui ülem ei tea, kus asub alaliselt või kuhu on ajutiselt paigutatud riiklik kultuuripärand, siis ei saa ta ära hoida selle hävitamist.

4. Kaitsevägi tugineb oma ressursside kasutamisel laiapõhjalise riigikaitse kontseptsioonile ehk siis võitlusvõime sõltub paljuski erakätes olevatest ressurssidest. Meelevaldne sõjapidamine ja teadmatus tsiviilkeskkonnast võib kahjustada tsiviiltaristut ja see omakorda mõjutab otseselt võitlusvõimet.

Näiteks rumalusest hävitatud haiglataristu halvab ka lahingumeditsiini toimimise.

5. Reservarmee võitlusvõime sõltub reservväelaste võitlusvaimust. See vaim ei saa olla tugev, kui reservväelased jõuavad järeldusele, et kaitsevägi ei hooli sellest, kuidas nende üksuste tegevus mõjutab tsiviilelanikke. Igal reservväelasel on lähedased. Silmates hoolimatust tsiviilelanike vastu, hakkavad reservväelased vaenlase poole vaatamise asemel murelikult üle õla kodu poole vaatama.

Mis motivatsioon on reservväelasel kaitsta omasid lahingus, kui tema võitluskaaslased teises Eesti otsas põhjustavad oma rumalusest tema kodustele

CIMIC Staabi- ja sidepataljoni sõdurite väljaõpe. põhjendamatuid kannatusi või eksikombel koguni tapavad neid?

Foto: n-srs Mark-Erik Tölpt halvata meie üksuste võitlusvõimet, tuleb eelkõige ise sellest keskkonnast aru saada.

6. Lohakusest tekitatud purustused tsiviiltaristule võivad tuua kaitseväele lisaprobleeme. Näiteks siis, kui põgenikud või abiotsijad ummistavad kaitseväe liikumisteed. Läbimõtlemata sihtmärgid ja üks suurtükilask tiheasustusega elamute piirkonda võib põhjustada kaitseväele endale vajalike haiglate ülekoormuse tavakodanikest vigastatutega.

9. CIMIC-ohvitseri teadmised üksuse vastutusalast võivad aidata kriitilisel hetkel leida üksuse tarvis vajalikke lisaressursse, olgu selleks siis hooned (näiteks kergesti kindlustatavad keldrid, laod jmt), erivõimalused (näiteks töökojad, meditsiinikabinetid jmt), vahendid (näiteks traktorid, ATV-d, maasturid jmt), spetsialistid (näiteks insenerid, elektrikud, tehnikud, IT-spetsialistid jt).

7. Puudulikust planeerimisest tingitud tsiviiltaristu hävimine või tavakodanike vigastamine ning tapmine on vaenlasele ammendamatu propagandamaterjal.

See aitab vaenlasel edukalt veenda oma võitlejaid, kodanikke, aga ka maailma avalikkust, et Eestis toimetavad «külmaverelised sõjakurjategijad» ja «NATO sõjardid», kes ei hooli isegi omaenda naiste, laste jt eludest ning just selliste eest tulebki põhjendatult ja õigustatult kaitsta rahuarmastavaid inimesi.

10. Pärast konflikti lõppemist tuleb normaalne elukorraldus võimalikult ruttu taastada. Kui kaitsevägi on meelevaldselt hävitanud tsiviiltaristut, siis lasub taastajatel tõenäoliselt erakordselt keerukas ja kulukas ülesanne. Kui see ülesanne jääb vahendite puudumise tõttu toppama, võib see tuua elanikele lisakannatusi, saada ajendiks kõikvõimalikele radikaalsetele liikumistele, poliitilisele ebastabiilsusele jms. Lõppkokkuvõttes peavad ka demobiliseeritud reservväelased naasma ühel päeval samasse tsiviilkeskkonda, kust nad teenistusse läksid.

8. Ei maksa arvata, et vaenlane kohkub tagasi ise teadlikult ja salakavalalt meie tsiviiltaristu kahjustamisest. Tõenäoliselt teeb ta kasvõi varjatult kõik selleks, et koormata riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi ning õõnestada laiapõhjalise riigikaitse alustalasid ja seeläbi kaitseväe üksuste võitlusvõimet.

Mõistmaks, kuidas vaenlane võib tsiviilkeskkonna kaudu

*) Näiteks ACO Civil-Military Cooperation Functional Planning Guide (2017), ACO Manual (AM) 86-1-1 (2012), ACO CIMIC Tactics, techniques and procedures (2012), NATO Engagement Handbook (2016), AJP-3.19 Allied Joint Doctrine for Civil-Military Cooperation (2018), How the ARRC conducts Civil-Military Coperation and Human Security in Warfighting (2020), Protection of civilians. ACO Handbook (2020).

SÕDUR märts 2022 39

Merevägi

EML Sakala praegu NATO 1. alalises miinitõrjegrupis Mis asi see veider tähtede ja numbri kombinatsioon SNMCMG1 (ingl Standing Nato Mine Countermeasures Group ehk NATO 1. alaline miinitõrjegrupp) õigupoolest on? See on NATO kiirreageerimisjõudude struktuuri kuuluv, üldjuhul viiest kuni kümnest laevast koosnev grupp, mille üks ülesanne on osaleda erinevatel miinitõrjeoperatsioonidel ja suurõppustel koos NATO liitlas- ja partnerriikidega. Mereväelased omavahel kasutavad lihtsalt sõna «grupp».

40 märts 2022 SÕDUR

Merevägi Autor: Aleksander Espenberg lipnik, mereväe teabeohvitser

E

esti mereväe otsus osaleda iga aasta ühe laevaga miinitõrje­ grupis ei ole ainult Läänemere julgeoleku hüvanguks, vaid ka meie enda merelise riigikaitse arenguks igati vajalik.

Meie mereväelased saavad grupis olles harjutada näiteks manöövreid, sideprotseduure, miinitõrjet, merepäästet jpm, mida nad ka kodumaa vetes drillivad, kuid grupis teevad nad seda iga päev koos liitlaslaevadega. Selleks, et kriisi olukorras oleksid laevad suutelised tegutsema kiirelt ja organiseeritult ühise eesmärgi nimel ehk tagada NATO-le miinitõrjevõime igas olukorras.

Laeva meeskond ei koosne üksnes tegevväelastest. Nii mõnelgi õnnelikul mereväe ajateenijal õnnestub samuti pääseda grupiga pooleks aastaks merele, saades sealt rahvusvahe-

lise kogemuse, mis on Eesti kaitseväes ainulaadne.

Tänavu jaanuaris liitus Eesti mereväe laevadest grupi koosseisuga miinijahtija EML Sakala. Pooleks aastaks mereväe miinijahtijaga gruppi sõita ei ole nagu mõni puhkusekruiis, et pakid pagasi kokku ja teed minekut, vaid selleks on vaja põhjalikult meeskonda treenida ja laev ette valmistada eelseisvaks liitlaskohustuste täitmiseks.

Kõige tihedam ettevalmistus­ periood on laeva meeskonna jaoks viimane poolaasta, kuid otsus grupiga liitumiseks langetatakse tunduvalt varem. See, et 2022. aasta jaanuaris liitub miinitõrjegrupiga EML Sakala, selgus juba 2019. aastal. Loomulikult ei saanud laeva komandör oma meeskonda gruppi sõiduks ette valmistada kolm aastat, sest 2019. aastal ei olnud laeval sama meeskond, kes praegusel ajal.

EML Sakala teelesaatmine Tallinnast tänavu 17. jaanuaril.

Tegevväelased komplekteeritakse üldjuhul umbes aasta enne grupiga liitumist. EML Sakala puhul juhtus see 2021. aasta I kvartali lõpus. Hästi oluline meeskonda valides on, et gruppi mineval laeval oleks võtmeametikohtadel pika meresõidu kogemusega ohvitserid ja allohvitserid. Õnneks on EML Sakala praeguses koosseisus väga staažikad mereväelased, kelle seast mõni lausa neljandat või viiendat korda gruppi suundub.

Esimene suurõppus 2021. aastal oli Open Spirit, kus äsja komplekteeritud laeva meeskond sai hakata põhjalikult kokku harjutama miinijahtimist. Õppus toimus tänavu Eestis ning peale meie võtsid õppusest osa Läti, Leedu, USA jt – kokku 11 riiki. Üksikasjalikult keskendutakse õppusel ajalooliste lõhkekehade leidmisele ja identifitseerimisele, mida tunnistab fakt, et kümnepäevase õppuse käigus leiti 127 erinevat lõhkekeha.

Sellele järgnesid suurõppused Baltic Fortress, Baltops ja Northern Coasts. Nende õppuste suur erinevus Open Spiritiga on see, et laeva meeskond peab arvestama välisohuga. See tähendab, et ei ole võimalik keskenduda pelgalt ajalooliste miinide jahtimisele, vaid on oodata vastase tegevust nii õhust, maalt, merelt kui ka küberruumist.

Foto: vbl Ardi Hallismaa

SÕDUR märts 2022 41

Merevägi

Vanemmadrus Hedili Nõu meenutab 2021. aasta BaltOpsi Juulis BaltOpsile sõites olin veel ajateenija, kuid õppuselt tagasi tulles juba tegevväelase staatuses.

Lahinguhäirete ja kõrgendatud sõjalise valmisoleku vahel sai jahtida miine, mis olid õppuse tarbeks veesatud, ning miini leidmisel ootas leidjat õppemiinile kirjutatud autasu.

Ilm meeskonda liialt palju ei hellitanud. Kuna too aasta oli õppus Leedu rannikul, siis kahjuks puudusid saared, mille taha tuulevarju pugeda. Kohati oli tuul nii vali, et isegi ankur ei hoidnud laeva paigal. Õnneks õppuselt naastes ootasid Eestis meeskonda kuumad suve­ päevad ja väljateenitud puhkus!

Baltops on ühtlasi Läänemere suurim õppus, mida korraldab USA ja kuhu kaasatakse erinevad lennukid, kopterid, allveelaevad, hävitajad, dessantlaevad jpm elemendid. Peale vastase tegevuse tuleb arvestada ka omadega, sest üks miinijahtija kümnete sõjalaevade seas on kõigest üks pisike, kuid oluline komponent.

Uued ajateenijad saabusid EML Sakala pardale alles oktoobris. Kõikidel suurõppustel osalesid talvise kutse ehk eelmised ajateenijad, kes enne gruppi minekut reservi suundusid. Nüüd tuli meeskonnal värsked madrused laeval välja õpetada kolme kuuga, sest gruppi suundudes peab meeskond töötama nagu kellavärk.

Lisaks remont- ja hooldustöödele, mille tulemusena peab laev vastama vajalikele nõuetele, viiakse standarditega vastavusse ka meeskond.

MOST (Maritime Operation Sea test) ja MAREVAL (Maritime Evaluation NATO standardite järgi) sarnanevad justkui kooliõpilaste eksamiperioo-

didega. MOST-i hindavad Belgia ja Hollandi mereväelased ning MAREVAL-i eestlased, aga mõlema eesmärk on sama – hinnata, kui kokku töötanud on laeva meeskond.

MOST-i hindamine toimus kaks nädalat ja iga päev oli erinev stsenaarium. Test kulmineerus kompleksharjutusega, kus kõik varem tehtu pandi kokku ning mängiti läbi.

Stsenaarium algas miinijahtimisega, kui ühtäkki ilmus vastane, misjärel tekkisid kannatanud ning lõpuks puhkes tulekahju – selle kõige käigus vaadati, kuidas meeskond kaootilises sõjaolukorras toime tuleb. Tulemus oli rahvakeeli «hea».

Pärast MOST-i ja MAREVAL-i tuli aasta lõpus laeval teha viimased ettevalmistused ning pikaks merereisiks vaim valmis panna.

17. jaanuaril jätsid Miinisadama kai peal meeskonnaliikmed oma lähedaste ja pereliikmetega hüvasti ning sõitsid kodusadamast välja järgmisel päeval. Tagasi on oodata neid juba selle aasta suvel.

Keelenõu

AM

G

a

44 märts 2022 SÕDUR

Keelenõu

Mul on kodus sõdur.

Mul on kodus Sõdur.

Mul on kodus «Sõdur».

Mul on kodus «sõdur».

Algustähe ja jutumärkide

keerdkäikudest Autor: Reet Hendrikson PhD, juhtivterminoloog sõjandusterminoloogia töörühma juht

M

ängides sõnade õigekirjaga, on võimalik saada sama tähejärjendiga lausetest erineva tähenduse ja suhtlustahtega keeleüksused. Jätkem seekord kõrvale võimalikud lõpumärgid, mida kombineerides suureneks tähenduste hulk mitmekordseks, ning keskendugem jutumärkidele ja suurtähele. Millise tähenduse annavad jutumärgid ja suurtäht sõnale sõdur? On’s need neli lauset kirjakeelenormi arvestades korrektsed?

Algustähe õigekirja käsitlenud

numbris (Sõdur 2021, nr 4) nimetasin, et algustähe õigekirjaga seostub eesti keeles tihedalt jutumärkide tarvitamine, ja lubasin teemat edaspidi ajakirja veergudel avada. Siinkohal täidan selle lubaduse. Märkisin osundatud artiklis, et jutumärkide tarvitusala on vähendatud, ja siia kuulub ka perioodikaväljaannete kirjutamine.

Ometi on valdkondi, kus jutumärkide puudumine on õigekirjaviga. Sage on seegi, et jutumärke tarvitatakse vales kohas või valel moel ega arvestata nende funktsiooni.

Esmalt tulebki meeles hoida jutumärkide peamist funktsiooni: tuua esile vastavust originaalile. Sama ülesannet täidavad jutumärgid otsekõne ja tsitaadi puhul, mis jäävad praegusest

käsitlusest välja. Siinsel juhul on jutumärkide tarvitamise kõige üldisem reegel eesti kirjakeeles järgmine: jutumärkides kirjutatakse pealkirjad. Nagu suure-väikse algustähe puhul, johtub siingi keerukus küsimusest, mida pidada pealkirjaks. On kohti, kus see on selge ja ühene, ent mitte alati. Üldistades võib öelda, et jutumärgistamisel eristub riigikaitsetekstides kolm suuremat eksimiskohta. Need on (1) teoste, dokumentide, õppematerjalide ja -ainete, (2) perioodikaväljaannete ning (3) õppuste, konverentside, seminari(sarja)de jt ürituste õigekiri. Siinses tulevad vaatluse alla eeskätt kaks esimest. Eraldi peatun võõrkeelsete pealkirjade ja perioodikaväljaannete õigekirjal.

SÕDUR märts 2022 45

Keelenõu

Teosed, dokumendid, õppematerjalid ja -ained jms

PEALKIRJAMALL (jutumärgid ja esisuurtäht) on eelistatav ametlikus keelepruugis

ÜLDNIMELINE kasutus (väiketäht, v.a pealkirjas sisalduvad nimed) on võimalik mitteametlikus kontekstis ja juhul, kui pealkirja pole vaja esitada originaalkujul

Teosed, õppematerjalid, -ained

«Manööversõjapidamise käsiraamat»

manööversõjapidamise käsiraamat

Õppematerjal «Jalaväerühma lahingutegevuse alused» Vrd: õppeaine «Jalaväerühma lahingutegevuse alused»

jalaväerühma lahingutegevuse aluste õppematerjal ~ JVR-i lahingutegevuse aluste õpik Vrd: jalaväerühma lahingutegevuse aluste õppeaine ~ JVR-i lahingutegevus

«Kaitseväe Akadeemia põhimäärus»

akadeemia põhimäärus ~ KVA põhimäärus ~ põhimäärus

«1. jalaväebrigaadi põhimäärus»

jalaväebrigaadi põhimäärus ~ JVBr-i põhimäärus

«Kaitseväeteenistuse seadus»

kaitseväeteenistuse seadus

«Kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppe eeskiri»

KV ja KLi väljaõppe eeskiri ~ väljaõppe-eeskiri

«Kaitseväe keelestrateegia»

kaitseväe keelestrateegia ~ keelestrateegia ~ KV keelestrateegia

Dokumendid (seadused, määrused, eeskirjad jm)

Teoste-dokumentide kirjutamisel maksab meenutada, et neil on pealkirjad (mitte nimed). Seetõttu kirjutatakse need üldjuhul esisuurtähe ja jutumärkidega (pealkirjamall).

Juhul, kui pealkirja täiskuju pole tarvidust esile tuua, on võimalik nimetada neid üldnimeliselt ehk kirjutada väiketähega, ent sel juhul ei kasutata jutumärke.

Ameti- ja teadustekstis on üldnimeline kasutus õigustatud nt siis, kui pealkiri esineb mitu korda. Otstarbekas on see eriti pikemate pealkirjade puhul: need hakivad teksti ja teevad selle raskepärasemaks. Esimesel mainimisel tuleb kirjutada pealkiri (sulgudes või joone all) välja, edaspidi kasutada ainult lühikuju. Üks veakohti ongi siin see, et kirjapilti hakatakse tekstis varieerima.

Ameti- ja teadustekstide üks sagedasi eksimiskohti on pealkirjamalli ja nimelise kirjutuslaadi segakasutus.

See võib ilmneda kolmel moel. Esiteks kiputakse kasutatama esisuurtähte ilma jutumärkideta.

Näide Kaitseväe Akadeemias õpetatakse ainet Relvakonflikti õigus. → Kaitseväe Akadeemias õpetatakse ainet «Relvakonflikti õigus». → Kaitseväe Akadeemias õpetatakse relvakonflikti õigust.

46 märts 2022 SÕDUR

Ametlikus tekstis on sellistel juhtudel õige kasutada pealkirjamalli (jutumärgid ja esisuurtäht) või siis nimetada üldnimeliselt (mitteametlikum stiil).

Teiseks esineb olukordi, kus väiketähe ehk üldnimelise kasutuse asemel tarvitatakse läbivat suurtähte. Eriti sage on see miskipärast ürituste nimetustes. Põhiosa üritusi, nt juhtimis- ja pedagoogikakonverents, on puhtakujulised nimetused ja kirjutatakse niisiis väiketähega (vrd nt Kevadtorm või Siil, mis on tõesti nimed).

Näide Veebruaris toimus KVA Juhtimise ja Pedagoogika Konverents. → Veebruaris toimus KVA juhtimis- ja pedagoogikakonverents.

Kolmas sage veakoht on ebatäpne pealkiri, mis esitatakse siiski jutumärkides. Näiteks võidakse pealkirja mingit osa lühendada, midagi ära jätta vms.

Näide Kursus põhineb õppematerjalil «JVR-i lahingutegevuse alused». → Kursus põhineb õppematerjalil «Jala­ väerühma lahingutegevuse alused». → Kursus põhineb jalaväerühma lahingu­tegevuse aluste õppematerjalil. → Kursus põhineb JVRi aluste õppe­ materjalil.

Tuleb meeles hoida jutumärkide üht peamist funktsiooni: tuua esile vastavust originaalile. Sama ülesanne on jutumärkidel otsekõne ja tsitaadi puhul. Kui pealkiri, osundatav lause või lõik ei vasta täht-tähelt originaalile, on jutumärkide tarvitamine viga.

Suur osa eksimusi tuleneb seigast, et ei vaevuta kontrollima nimetatava (nt pealkirja, nime) algkuju. Näiteks on vaja kontrollida sedagi, kas originaalis esineb väljakirjutus (esimene jalaväebrigaad) või mitte (1. jalaväe­ brigaad). Täpselt samad põhimõtted kehtivad igal pool mujalgi, sh teoste, dokumentide, õppeainete ja -materjalide kirjutamisel.

Eelmainitud probleemide taust võib olla mh see, et kirjakeelenormis on vähendatud jutumärkide kasutusala. Tõin eelmises õigekirja käsitlenud Sõduri artiklis näite perioodikaväljaannete õigekirjapõhimõtete muutumisest 1990. aastatel. Sellest alates on ajalehtede-ajakirjade normijärgne kirjutusviis jutumärkideta ja läbiva suurtähega. Nii on normijärgsed keelekujud Sõjateadlane, Sõdur ja Kaitse Kodu!. Viimase näite korral tuleb tähele panna, et tegu on täpse nimekujuga: hüüumärk on pealkirja osa, mistõttu ei saa seda ära jätta.

Perioodikaväljaannete õigekirja teeb ehk keerukamaks asjaolu, et on väljaandeid, mis on pigem nimetused ja mille puhul on eelistatav

Keelenõu

Perioodikaväljaanded Ajakirju-ajalehti jt meediaväljaandeid käsitatakse üldjuhul NIMEDENA (kirjutatakse läbiva suurtähega ja jutumärkideta)

Erandiks on väljaanded, mille põhisõna on toimetised või aastaraamat: need on NIMETUSED (kirjutame jutumärkideta nagu tavasõnad, suurtähega vaid selles sisalduvad nimed)

teadusajakiri Sõjateadlane

KVÜÕA toimetised

ajakiri Kaitse Kodu!

Kaitseväe aastaraamat

ajakiri Sõdur

Võõrkeelsed perioodikaväljaanded, teosed, artiklid ja dokumendid Võõrkeelsed ajakirjadajalehed kirjutatakse NIMEDENA (läbiva suurtähega, jutumärkideta, püstkirjas ja kursiivita)

Võõrkeelsed teosed, artiklid, dokumendid kirjutatakse PEALKIRJAMALLIGA (jutumärkides ja kursiivita)

Vrd võõrkeelsete sõnade ja fraaside kirjutamine eestikeelses tekstis: kursiiv ja käänamisel ülakoma

ajakiri Stars and Stripes

raamat «Maneuver Warfare Handbook»

mission command’iga Innere Führung’i põhimõte

ajakiri Armed Forces and Society

NATO eeskiri «Allied Joint Publication 3.2. Allied Joint Doctrine for Land Operations»

ajaleht Allgemeine Militärzeitung

artikkel «Ambiguity Tolerance and the Concept of «Innere Führung»»

väiketäht. Riigikaitseliste trükiste kirjutamisel on hea meelde jätta, et siia kuuluvad väljaanded, mille põhisõna on aastaraamat või toimetised.

Neid käsitame nimetustena ja kirjutame nagu tavasõnu (nt Kaitseväe aastaraamat, endine ajakiri KVÜÕA toimetised).

Täpsuse huvides olgu märgitud, et taolisi väljaandeid on võimalik mõtestada ka sarjadena, mistõttu kohtab ka pealkirjamalli («Kaitseväe aastaraamat», «KVA toimetised»). Üheselt on aga viga läbiv suurtäht või siis suurtäht ja jutumärgid (Kaitseväe Aastaraamat, «Kaitseväe Aastaraamat»).

Võõrkeelsete pealkirjade ja perioodikaväljaannete õigekiri allub üldjoontes samadele reeglitele mis eestikeelsete. Võõrkeelsete teoste, dokumentide, artiklite pealkirjad pannakse jutumärkidesse, suure ja väikse algustähe kasutus sõltub teosest ja konkreetse keele õigekirjapõhimõtetest. Ajakirjad-ajalehed kirjutatakse nagu eestikeelsedki jutumärkideta, püstkirjas ja läbiva suurtähega.

Võõrkeelsete väljaannete kirjutamisel on suurim eksimiskoht tarbetu kursiiv, teoste ja dokumentide puhul eeskätt kursiivi ja jutumärkide kombineerimine. Võõrkeelsed sõnad pannakse eestikeelses tekstis tõesti kursiivi, ent kuna pealkiri paigutatakse jutumärkidesse, oleks kursiiv siin topeltesiletõst. Nagu eestikeelseid ajalehti-ajakirju, nii mõtestame ka võõrkeelseid ajalehti-ajakirju nimedena, mistõttu jäävad needki eestikeelses tekstis püstkirja.

Sissejuhatava lõigu näitelaused ei vaja eelnenu valgel usutavasti pikemat selgitust. Terane lugeja märkas kindlasti, et eelviimane lause ei vasta (vähemalt kontekstivabalt) õigekirjapõhimõtetele, sest ajakirju ei jutumärgistata. Viimane lause toob sisse jutumärkide veel ühe, ehkki pigem teisese funktsiooni: tähistada irooniat. Ent see on juba täiesti uus teema.

Jutumärgistamise ja algustähe õigekirja keerdkäikudes orienteerumisel on tekstikoostajale abiks «Eesti õigekeelsuskäsiraamat», ent mõistagi saab tuge ja nõu ka Kaitseväe Akadeemia rakendusuuringute osakonnast. Nutikat kirjutamist ja pealkirjastamist!

SÕDUR märts 2022 47

Ajalugu

18. märtsil 1992 taastati Eestis kaks jalaväepataljoni: Kuperjanovi ja Kalevi pataljon.

30 aastat hiljem on põhjust meenutada ka seda, mis toimunud kalevlaste ridades selle tekstiga aastaist 1995–2000.

Lõbusaid meenutusi

Kalevi üksik-jalaväepataljoni aegadest Autor: kapten Urmas Abel

48 märts 2022 SÕDUR

Kalevlased on 1992. aastal just Rumeenia automaadid kätte saanud. Pildil (vasakult) Ago Kakko, Üllar Piir ja Hannes Alesmaa, esireas Urmas Nõmm.

Fotod: kaitseväe arhiiv

Ajalugu

E

simene Kalevi üksik-jalaväe­ pataljon asus 1992. aastast Jägala jõe kaldal vana Jägala mõisa kompleksis. Struktuur oli nagu ikka, kolm jalaväe kompaniid: A-, B- ja C-kompanii. Lahingutoetuseks oli tankitõrjerühm 106 mm tankitõrjekahuritega ja miinipildujarühm

81 mm Soome miinipildujatega. Üksikrühmadena tegutsesid luurerühm, sõjaväepolitseirühm ja siderühm.

Neile, kes mujale ei sobinud, leiti tegevus teenindusrühmas, mida juhtis kindlakäeliselt vanemveebel Meelis Poska, kes tõusis pataljonis pea et legendi staatusesse. Miks nii?

Sööklatoimkond kui õudusunenägu Vanemveebel Poskale meeldis olla tihti söökla korrapidaja. Ta tahtis, et sööklas oleks kord ja piinlik puhtus. Selle puhtuse saavutamiseks aga puudusid moodsad vahendid. Nendeks oli rms Juhani, Jaani, Nikolai või Aleksandri ihuramm, švabra (ee põrandahari) ja puhastusvahend «ROX».

Potid ja kannud pidid olema korralikult puhtad ja ühes rivis. Iga võitleja pidi teadma, mismoodi 30 x 30 cm suurust põrandaplaati puhtaks saada. Selleks pidi švabra ja pesuseebivahuga u 20 min plaadi peal kaheksaid tegema.

Kord aga tüdines üks võitleja säärasest kannatlikust nühkimisest ja haaras malmist teekannu ning viskas selle täie hooga köögi poole. Kann lendas nagu filmis poti sisse ja nii täpselt, et enam seda sealt kätte ei saanudki. Hirm Poska ees oli nii suur, et sõdurid viisid poti koos kannuga jõe äärde ja matsid selle maha.

Kalevlaste lugu Kalevlaste malev formeeriti Eesti vabadussõja alguspäevil, 20. detsembril 1918. Pataljoni asutas grupp Tallinna spordiseltsi Kalev liikmeid. Kalevlaste maleva pataljon osales mitmes vabadussõja lahingus nii idarindel kui Landesveeri sõjas. Pärast sõja lõppu, alates 1920. aastast, oli pataljoni ülesanne reservväelaste väljaõpet korraldada ning riigipiiri valvata ja kindlustada.

1940. aasta juunis saadeti väeosa laiali.

Kalevi pataljon taastati 18. märtsil 1992. aastal Kalevi üksik-jalaväepataljonina. Pataljon paiknes esialgu Harjumaal Kose alevikus kutsekooli nr 40 ühiselamus, suve algul asuti Jägalasse endise Nõukogude armee ehitusvägede kõrgema poliitkooli territooriumile. Tolleaegse pataljoni eesmärk oli koolitada ajateenijatest võitlusvõimelisi jalaväe reservüksusi. 1990. aastail oli pataljon ka reaalselt lahinguvalmiduses. Väeosa oli relvastatud soomustransportööridega BTR-80UNSh ja luuresoomukitega BRDM-2.

Kalevi üksik-jalaväepataljoni üritati koondada muudki kaitseväe soomustehnikat, mis oli saadud lahkuvalt Vene armeelt. Pataljon likvideeriti 2002. aastal. Väeosa likvideerimist põhjendati logistiliselt ebasobiva asukoha, ebavajalikkusega kaitseväe uues struktuuris ja tollases arengukavas. Soomustehnika ja suur osa kaaderkoosseisust suunati samal ajal Paldiskisse, kus paiknes Balti pataljoni Eesti allüksuste põhjal formeeritud Scoutspataljon. Paldiskis jätkas tegevust ka tugeva meeskonnavaimu säilitanud Kalevi pataljoni ohvitseride kogu.

1. jaanuaril 2009. aastal taastati Kalevi jalaväepataljon kiirreageerimisüksusena 1. jalaväebrigaadi koosseisus, asukohaga Paldiskis. Pataljoni isikkoosseis formeeriti suures osas rahuoperatsioonide keskuse väljaõppesektsiooni kaitseväelastest. Kalevi jalaväepataljon võttis üle 2008. aasta lõpus likvideeritud rahuoperatsioonide keskuselt ülesande plaanida ja valmistada ette rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalevaid Eesti kontingentide allüksusi ja kaitseväelasi.

Alates aastast 2020 paikneb Kalevi JVP Jõhvi sõjaväelinnakus. Praegu on Kalevi jalaväepataljoni ülesanne välja õpetada lahinguvõimelisi mehhaniseeritud reserv manööver- ja toetusüksusi.

SÕDUR märts 2022 49

Ajalugu

Traditsioonilised välilaagrid ehk kuhu kadus porgandi koorimise nuga?

Motoriseeritud üksuse küsimus ja katse. Kas BTR ujub?

Kalevi ÜJP oli varustatud kahekümne BTR 82 tüüpi soomukiga, mis nooremveebel Urmas Peegli juhtimisel Raasiku rongijaamast ära pataljoni territooriumile hoiule toodi, kuna keegi oli nad sinna seisma jätnud.

Loomulikult võeti need ka väljaõppes kasutusele ja sealjuures oli vaja ju proovida, kuidas soomuk ka Soodla veehoidlas ringi põristab 9 km/h maksimumkiirusega.

Mõeldud – tehtud. Soomuk aeti vette ja kuna keegi ei uurinud kasutusjuhendit, et ehk oleks pidanud enne vette sõitmist ka mingeid eelnevaid töid tegema, nagu põhjakorkide kinnikeeramine, luukide tihendamine jne, siis loomulikult täitus soomuk veega, nii nagu ette nähtud.

Pärast läks mitu päeva, et soomuk sealt välja sikutada, aga ära ka ei lubatud kellelgi tulla.

50 märts 2022 SÕDUR

Pataljoni traditsioonilised välilaagrid toimusid regulaarselt ja välja sõideti ikka lahinguhäirega. Kasutusel olid Aegviidu, Soodla, Kaberneeme, Neeme, Koogi jt alad.

Iga kompanii oli omal alal koos sinna juurde kuuluvaga, sh ka väliköögiga.

Kord sügisel juhtus aga müstiline lugu, millele pole siiani õiget seletust. Kui pataljon oli ümber paiknenud, kandis B-kompanii ülema asemik pataljoni ülema koosolekul tähtsalt ette, et suurimaks probleemiks ümberpaiknemisel on väliköögist kaduma läinud porgandi koorimise nuga.

Peedi ja kartuli omad olid alles, aga puudu oli just porgandi koorimise nuga. See müsteerium jäigi lahenduseta. Teistel kompaniidel selliseid puudusi ei olnud. Neil olid töömasinad terved, sõdurid majutatud ja toidetud.

Lähikaitse positsioonidki kaevatud.

Kuid sellist jubedat juhtumit nagu kaotsi läinud porgandi koorimise nuga polnud ette näidata.

Ajalugu

Väljaõpe Väljaõppe poolest asus pataljon ideaalses kohas, kus lasketiir oli kohe üle jõe, lähiharjutusaladele sai mööda rippsilda ja kui oli vaja transporti kasutada, siis tuli teha u 3 km suurune ring ja juba sai tegevusega alustada.

Kehtisid korralikud tunniplaanid ja tundide ettevalmistuseks ning nende andmiseks pidi olema korralik plaankonspekt. Granaadi viskeharjutust hakati ette valmistama mitu nädalat enne. Ohutustehnika, teooria, kuiv harjutamine, harjutamine õppegranaadiga, kus oli UZRGM sütik kuni lahingugranaadi viskamiseni välja. Kuna iga õppegranaadi pidi viskaja tagasi tooma, et järgmine saaks visata, siis polnudki midagi imestada, kui lahingugranaadi plahvatuse järel küsis sõdur vaikselt, et kas nüüd võib granaadi tagasi tuua.

Pataljonil oli kahe rühma jagu ka puusuuski. Kuna tegemist oli rännakuõppe etapiga, siis otsustasime, et kompanii läheb jala laskma. Kaks suusahullust rühmaülemat krabasid oma rühmadele suusad ja olid kindlad oma varases kohalejõudmises.

Mina jäin tagasihoidlikuks ja läksin oma meestega jala. Jõudes kohale, polnud kedagi. Ei olnud ka pool tundi hiljem kedagi. Tund hiljem saabus tatistav rühmaülem ja sajatas suuski maapõhja.

Sõdurid nimelt ei osanud suusatada.

Kalevi jalaväepataljoni ülemad Soomukite ohutusjuhendi valmimine ja piinlik olukord…

Kuna tolleaegne pataljoni ülem oli maailma näinud mees, siis oli ta täheldanud, et mujal pool arenenud maailmas kehtivad isegi soomukite kasutusel kindlaks määratud ohutusreeglid. Ei olnud nii, et hoplaa mehed soomukile ning läksime.

Terve ohutuspakett oli vaja arenenud NATO riikide eeskujul välja töötada. Kuna pataljoni staabi liikmed polnud veel maailma niipalju näinud, siis toimetasid need tema arvates suhtelises pimeduses. Seega sai ta loota ainult ühele inimesele – iseendale. Et tema töövõime oli suur nagu Normandia auruveduril, siis tegi ta selle mõne päevaga üksi valmis. Kui esitlemisaeg kätte jõudis, kutsuti peastaabist komisjon kohale, mis koosnes majoritest ja kaptenitest (tol ajal oli see väga kõrge tase).

Samuti osalesid kompaniiülemad ja tehnikud. Kui esitlus oli tehtud ja ülem küsis, kas on küsimusi, siis valitses vaikus. Ühtäkki aga tõstis tagareast C-kompanii tehnik käe püsti ja küsis: «Mul on ainult üks küsimus. Kes selle jama kokku kirjutas?» Seejärel valitses veelgi piinlikum vaikus.

1918–1919 1919–1920 1920–1921 1921–1925 1925–1928 1928–1934 1934–1936 1936–1937 1937–1940 1992–1993 1993–1994 1994–1995 1995–1996 1996–2000 2000–2000 2000–2001 2009–2012 2012–2015 2015–2019 2019–

lipnik Leopold Tõnson lipnik Otto Tief alampolkovnik Oskar Luiga alampolkovnik Friedrich Karl Pinka kapten Anders Linquist kolonel Jakob Vende major Johannes Uuskam kolonelleitnant Olav Mullas kolonel Vassili Külaots kapten Albert Helme major Alar Laneman major Hannes Toomsalu leitnant Margus Lillemägi major Artur Tiganik leitnant Sander Keskküla major Raul Tõnnov kolonelleitnant Margus Koplimägi kolonelleitnant Hannes Alesmaa kolonel Mait Müürisepp kolonelleitnant Ain Tiidrus

SÕDUR märts 2022 51

Ajalugu

Brandenburglaste dessant Saaremaal Kübassaares Autor: Hanno Ojalo sõjaajaloolane

S

õjaväeluure Abwehr moodustas 1939. aastal Saksa sõjaväe luureja diversiooniväeosa Brandenburg, mis saavutas teise maailmasõja algperioodil üksjagu silmapaistvaid edusamme. Lühidalt öeldes kasutati brandenburglasi vaenlase tagalas luuramiseks, diversioonide korraldamiseks, oluliste sõjaliste objektide äkkvallutamiseks. Seejuures kasutati sageli selliseid saksa sõjamehi, kes oskasid vastase keelt ja kandsid ka vaenlase vormiriietust (mis on sõjaseadustega keelatud ja sellised diversandid lasti teises maailmasõjas tabamise korral kohapeal maha).

Esmalt kasutati taolist üksust (pataljon Ebbinghaus) poola keelt oskavatest sakslastest, kes 1939. aasta septembris Poola ründamise ajal tekitasid vaenlase tagalas segadust, võtsid tähtsaid raudteesõlmpunkte ja sildu oma kontrolli alla ning takistasid strateegiliste punktide õhkulaskmist. Pärast sõjakäiku saadeti üksus laiali.

Mitmed olulised võidud Kuid peagi käskis Abwehri juht admiral Wilhelm Canaris taoline väeosa taasluua. Konspiratsiooni eesmärgil sai see neutraalse nimetuse Lehr und Bau Kompanie z.b.V. 800 ehk 800. õppe- ja ehituskompanii. 15. detsembril 1939 laiendati esialgne kompanii pataljoniks nimega Bataillon Brandenburg (Brandenburgi pataljon). Pataljoni liikmeid hakati kutsuma brandenburglasteks (die Brandenburger).

Pataljoni koosseisus oli neli kompaniid, mis formeeriti teatavaid piirkondi silmas pidades: 1. kompanii – mehed Baltikumist ja Venemaalt; 2. kompa52 märts 2022 SÕDUR

Hauptmann Wilhelm Waltheri juhitav brandenburglaste üksus Nõukogude vormis 1941. aas

nii – mehed, kes olid elanud ingliskeelsetes piirkondades ja Põhja-Aafrikas; 3. kompanii – sudeedisakslased, Jugoslaaviast pärit sakslased; 4. kompanii – Poola sakslased. Lisaks kuulus väeossa ka mootorratturite ja langevarjurite rühm.

Sõjas NSV Liidu vastu saavutasid brandenburglased mitu olulist võitu.

Edusammude hulka võisid nad arvata kahe suure silla vallutamist 25. ja 26. juunil 1941 ning nende enda käes hoidmist kuni Saksa vägede kohale saabumiseni. Üks neist oli Berezina jõel Bogdanovos ja teine Daugava jõel Daugavpilsis. Mõlemal juhul kandsid eriüksuslased Punaarmee vormiriietust.

Ajalugu

Hüüdnimi brandenburglased tähistab Saksa luure- ja diversiooniväeosa, mis saavutas silmapaistvaid võite teises maailmasõjas. Kuid brandenburglastel oli ka ridamisi ebaõnnestumisi – nende hulka võib lugeda ka operatsiooni Saaremaal septembris 1941.

14. septembril 1941

Eriüksuse embleem aastail 1942/43 (ülal) ja aastal 1944 (all).

hiljem hõivasid kohale saabunud Saksa väed linna peaaegu ilma vastupanu kohtamata.

Nimetatud Adrian von Fölkersahm ei olnud muidugi nii kuulus mees kui superdiversant Otto Skorzeny. Adrian oli parunisoost baltisakslane, kes oli sündinud 1914. aastal Peterburis.

Seejärel elas Lätis ja teenis isegi Läti sõjaväes, kuni siirdus 1940. aastal Saksamaale. Brandenburglasena tegi mees kiiret karjääri ja osales üsna paljudes aktsioonides, muuhulgas ka koos Otto Skorzenyga oktoobris 1944 Ungaris korraldatud riigipöördes. Sai surma jaanuaris 1945 lahingutes Poolas.

stal.

Foto: Repro

1942. aasta suvel hiilgasid brandenburglased eriti hulljulge operatsiooniga Põhja-Kaukaasias asuva Maikopi linna vallutamisel. 62 mehest koosnev salk leitnant Adrian von Fölkersahmi juhtimisel riietus NKVD vormi ja sõitis linna sisse ZIS-trofeeveoautodel.

Vabalt vene keelt rääkiv leitnant ilmus kesklinna ja uuris oma hirmusisenda-

vat vormiriietust kasutades välja, kus asub linna kaitsestaap, misjärel vallutati sealne sidekeskus ja desorganiseeriti täielikult venelaste kaitsetegevus.

Seejärel levitasid brandenburglased Maikopis edukalt kuuldusi, et linn on ümber piiratud ja kõige targem on kaitsjatel võimalikult kiiresti põgeneda. Lugu lõppes sellega, et ööpäev

Sakslaste õhu- ja meredessant Alates 1943. aastast asuti millegipärast Brandenburgi pataljoni lahjendama ja välja arendama diviisiks, mis ei olnud just eriti tulemuslik ja erilisi edusamme sõja lõpuperioodil enam ei olnud. On ka väidetud, et Brandenburg oli kogu aeg pinnuks silmas Hitleril ja natsijuhtidel, kes pelgasid Wehrmachti eriüksuslasi ja kartsid, et brandenburglaste abil võivad rahulolematud Saksa kindralid riigipöörde korraldada.

Katse rakendada brandenburglasi 1941. aasta sügisel Eestis kukkus täielikult läbi ja oli lausa õnn, et asjaosalised pääsesid niivõrd väikeste kaotustega. Kuid siiski oli tegemist teise maailmasõja ajal suurima õhudessandiga Eesti territooriumil (44 meest).

Teine ulatuslikum õhudessant toimus juulis 1941 Põhja-Eestis, kuid langevarjuritena maandus mitmes grupis SÕDUR märts 2022 53

Ajalugu

30 luuresalga Erna meest (enamik ernalastest tuli Eestisse paatidega).

Koos Saksa vägede dessandiga Muhumaale 14. septembril 1941 maabusid sakslased ka Saaremaal.

Plaan oli hea: Brandenburgi väeosa 16. kompanii meestest moodustatud väike erikomando Benesch (Sonderkommando Benesch) pidi 14. septembril vallutama ootamatu rünnakuga Väikese väina lõunaotsas Kübassaare poolsaarel asuva venelaste Kübassaare patarei (ametliku nimetusega 43. rannapatarei) ja suurtükid lõhkelaengutega õhkima.

Koos Saksa vägede dessandiga Muhumaale 14. septembril 1941 maabusid sakslased ka Saaremaal.

Seda nelja 130 mm kahuriga patareid käsutas vanemleitnant Vassili Bukotkin ja selle tuleulatusse jäi kogu Virtsu–Kuivastu üleveotee kuni Kessulaiuni välja. Oli selge, et Kübassaare patarei tuli segab nii Saksa vägede ülevedu Muhusse kui ka edasist Väikese väina ületamist. Seetõttu tuli patarei vallutada või hävitada nii kiiresti kui võimalik. Tõsi, hiljem selgus, et kuigi nimetatud patareid ei hävitatud enne 18. septembrit, ei seganud see Saksa vägedel ületamast Väikest väina ja vallutamast Muhumaad.

Erikomando Benesch (mis sai nime üksust juhtinud hauptmanni perekonnanime järgi) üritas Kübassaare patareid vallutada kombineeritud löögiga, kuid ootamatu äkkrünnakuna planeeritud operatsioon kukkus totaalselt läbi. Kaks kolmandikku (116 meest) kompaniisuurusest Beneschist ründas patarei positsioone kalapaatidel ja ründepaatidel merelt. Ründepaadid olid võetud Lääne-Eesti saarte dessantoperatsiooniks moodustatud Läänemere katseüksuse (Erprobungsverband Ostsee) jaoks kokku koondatud erinevate veesõidukite hulgast.

Hauptmann Benesch ise juhtis õhudessandi tegevust, meredessanti kamandas ülemveltveebel Grawert. Üks kolmandik (44 meest) Beneschist pidi koidiku ajal maanduma viiel dessantplaaneril DFS 230 (neid vedasid transpordilennukid Junkers

54 märts 2022 SÕDUR

Kübassaare patarei varemed tänapäeval.

Otto Skorzeny ja Adrian von Fölker­ sahm Budapestis.

Rühm brandenburglasi sõja ajal.

Fotod: Bundesarchiv

Ju 52) otse patarei territooriumil, kuid ilmselt lendurite orienteerumisvea tõttu maandus patareist tunduvalt põhja pool. Venelaste vaatluspostid avastasid lähenevad lennukid ja andsid häiret, nii et mingist üllatusrünnakust polnud juttugi. Seda käputäit sakslasi ründas patarei arvukas kaitsemeeskond (160 meest), samuti Orissaare piirkonnast appi tulnud laskurrood 46. laskurpolgu 1. pataljonist ja üks mereväelaste salk tagalast.

Päästeoperatsioon kujunes edukaks Rannikule surutud sakslastel õnnestus tänu oma lennuväe toetusele siiski järgmise päevani vastu pidada, siis nad põgenesid raadio teel appi kutsutud lennukeilt visatud kummipaatidel, mis ekslesid koos pääsenud brandenburglastega veel mitu päeva merel, kuni enamik neist päästeti. Lennukeilt alla visatud üheksast kummipaadist neli

Ajalugu Foto: Saaremaa Muinsuskaitse Selts

sattusid kohe venelaste kätte, ülejäänud viide aga sakslased ei mahtunud (paat oli mõeldud neljale mehele). Lisaks eriüksuslastele olid koos nendega ka plaanerite piloodid, kellest üks sai lahingus surma ja teine langes venelaste kätte.

Pärnumaa rannikult 13. septembri õhtupimeduses Vaiste lahest meredessandiks teele asunud paadid eestlastest paadimeestega kaldusid erinevatel põhjustel sihtmärgist kõrvale (Kübassaare patarei asukohast lääne poole), osa neist eksis lihtsalt ära ja teine osa tõrjuti suurtükitulega tagasi. Igal juhul jäeti meredessant ära ja pöörduti tagasi mandrile.

Vene ajaloolane Sergei Buldõgini kirjelduse kohaselt maabus üks grupp paate Kübassaare patareist 20 km lääne poole ja suundus piki rannikut patarei poole, paadid liikusid nendega paralleelselt merel. Kahetunnise kiirmarsi järel jõudsid sakslased kella kümne paiku hommikul patarei juurde. Sel-

leks ajaks olid venelased õhudessantlased juba tagasi löönud ja keskendusid mere­ dessantlaste vastu. Sattudes tugeva tule alla, loobusid need oma esialgsest plaanist ja suundusid paatidega mandrile tagasi.

Päästeoperatsioon kujunes üsna edukaks. Kuna rannikule surutud brandenburglased (neid oli kokku 45 meest, viis oli surma saanud) kõik paatidesse ei mahtunud, siis paigutati sinna haavatud kaaslased. Ülejäänud läksid merele niimoodi, et paadis istumise privileegi kasutati vahetustega – muul ajal tuli paadist kinni hoides meres loksuda.

Tuul kandis kummipaadid merele, kus Saksa laevad nad lõpuks päästsid. Ka ülemveltveebel Grawert tuli mõne paadiga oma kamraade otsima, kuid sattus Kübassaare patarei tule alla ja alles appi tulnud Saksa suurtükipraamid (Schwere Artillerieträger SAT ) alustasid venelastega suurtükitulevahetust. Pääsenute hulgas oli ka Benesch ise. Ühe merele kandunud kummipaadi päästis 16. septembril Saksa vesilennuk.

On ka väidetud, et osa dessantlasi sattus siiski venelaste kätte vangi (need võisid olla neli teadmata kadunut), kes nad pärast piinamist tapsid. Kui Saksa 162. jalaväerügemendi osad hiljem Kübassaarde jõudsid, olevat sealt leitud erikomando Beneschi meeste laipu, kellel käed okastraadiga kinni seotud ja silmad täägiga välja torgatud – kindlalt on teada, et venelased tapsid ühe vangilangenud dessantplaaneri piloodi.

Igal juhul suudeti hea väljaõppega väärtuslike eriüksuslaste elu enamjaolt päästa. Kaotused olid vaid 22 meest (neist 12 said surma, kuus haavata ja neli jäid teadmata kadunuks). Venelaste kaotused ei ole täpselt teada, kuid raskelt sai selles lahingus haavata vanemleitnant Bukotkin.

Samas on ka andmeid, et mõned brandenburglased varjusid metsas, kuni Saksa 161. jalaväediviisi üksused 17.–18. septembril lahingutega Kübassaare patarei juurde jõudsid. 17. septembril piirasid Saaremaale jõudnud Saksa väed Kübassaare patarei maa poolt ümber. 18. septembril õhkisid venelased oma terveks jäänud suurtükid ja tegid katse väiksemate gruppidena piiramisrõngast välja murda, mis osaliselt ka õnnestus.

Saaremaa tõrjerajatiste kaart 1941. aastast.

Saaremaa rannakaitse Saaremaale oli 1941. aasta suve alguseks jõutud ehitada kaheksa rannakaitsesuurtükkide patareid.

180 mm suurtükipatareisid oli nende hulgas kaks, millest kõige kuulsamad olid tornpatarei nr 315 Sõrves (nn kapten Stebeli patarei) ja nelja üksiksuurtükiga patarei nr 317 Tagalahe idarannal Ninase poolsaarel. Nende rajamiseks kulutati isegi NSV Liidu ressursse arvestades tohutud summad.

Nelja 130 mm kahuriga patareisid oli samuti kaks: nr 24 Karalas Saaremaa läänerannikul ja nr 25 Undva poolsaarel Tagalahe lääne­ kaldal. Kolme 130 mm kahuriga patareisid oli kolm: nr 6 Triigi sadama juures saare põhjarannal, nr 90 Ruhve küla juures Saaremaa kagurannal ja nr 43 Kübassaare poolsaarel. Viimasele lisati hiljem veel üks 130 mm kahur.

Nelja 100 mm kahuriga patareisid oli Saaremaal 22. juuniks 1941 vaid üks. See patarei nr 197 asus Soela väina lõunarannikul Pammana poolsaarel.

Kõik need suurtükid olid planeeritud Saksa sõjalaevastiku rünnaku vastu mere poolt. 1941. aasta sügiseks oli olukord muutunud ja sakslaste sissetungioht ähvardas hoopis mandri suunast üle Suure väina. Nüüd veeti Pammana poolsaare suurtükid Muhumaa läänerannikule.

SÕDUR märts 2022 55

Ajalugu

Juhkentali haigemaja lugu 56 märts 2022 SÕDUR

Ajalugu

Territooriumil, kus praegu tegutseb kaitseväe peastaap, paiknes juba 17. sajandi keskel Juhkentali suvemõis, 18. sajandi lõpust aga mereväehospital, hilisem Tallinna kohalik laatsaret, 1918. aastast 1. sõjaväe haigemaja, 1927. aastast sõjaväe keskhaigemaja, nõukogude ajal sõjaväe 13. haigla.

Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

J

uhkentali piirkond meenutas 19. sajandi lõpus rohkem kõrbe, luidete vahel tuiskava liivaga, millest nime saanud nii Aafrika (praegu Võistluse) kui ka Liivalaia ja Liivamäe tänavad, nagu ka Liiva kasarm (praegune kortermaja Võistluse 8) ja

Aafrika kasarm (praegu remonti ootav Filtri tee 3/5). Rohelust pakkus Härjapea jõeorg, millel keskajast alates tegevust alustanud vähemalt seitse veskit.

Just sellel jõel 1650. a paberiveski (praeguse Masina tänava värava esisel) käima pannud lüübeklane Lorenz Jauch rajas ka suvemõisa, mille kahekorruseline häärber paiknes veidi kaugemal üle jõe, võimalik, et künkal, kus hiljem paiknes apteek, kui-

gi ei saa välistada ka praeguse NFIU maja asukohta. Jauchi nime järgi sai nime ka terve linnaosa Jauchenthal, hilisem Juhkental, nii nagu ka tema mõisani viinud lai liivatee, mis eri aegadel Liivalaia, Suur-Juhkentali või lihtsalt Juhkentali, mingil ajal ka ühe kommunisti (Viktor Kingissepa) nime kandnud.

Pankrotistunud Jauchi varandus käis küll käest kätte, kuni lõpuks

SÕDUR märts 2022 57

Ajalugu

1771. aastal rajati Härjapea jõekäärdu sama mõisa territooriumile mereväehospital. Eri aegadel on samad hooned kandnud aadressi Suur-Juhkentali 52, Liivalaia (või Kingissepa) 110 või Juhkentali 58.

Mereväehospital Teatavasti kapituleerus Tallinn Venemaa vägedele 1710. aastal. Peeter I tahtel pidi Tallinnast saama võimas sõjasadam ja mereväe kohalolek Tallinnas kasvas järsult. Siia tuli rajada ka mereväehospital, mis püstitati 1715. a nüüdse Ida-Tallinna keskhaigla territooriumile praegusel Ravi tänaval.

1716. aastal oli selles haigemajas ravil 280 mere- ja 126 maaväelast, 1723. aastal näiteks 57 madrust, 19 maaväelast ja 30 admiraliteedi töötajat. Samal aastal rajati ka mereväehospitali apteek ja esimeseks apteekriks sai Albert Wultmann.

Mereväehospital rajati võimsa kompleksina. Juba 1803. aasta kaardil võib lugeda kokku ligi 30 hoonet.

21. mail 1771 kuulutati välja vähempakkumine uue haiglakompleksi rajamiseks ja 1772. aastal koliti sisse Juhkentali suvemõisa territooriumile rajatud linnakusse. Vajadus uute ruumide järele oli kisendav, sest just 1772. aastal veeti Tallinna ka haavatuid Türgi sõja rinnetelt. Veel keerulisem olukord oli 1788. aastal, kui 400-kohalisse haiglasse tuli rootslastega peetud merelahingu ja samal ajal möllanud kooleraepideemia tõttu suruda korraga ligi 2000 haiget.

1803. aasta kaardilt võime oletada, et mereväehaigla peahoone ehitati tõenäoliselt nüüdse NFIU maja kohale, alles 1827. aastal ehitati kaheosaline puidust peahoone praegusele kohale, mille lammutamise järel 1925. aastal Eesti riigi tellimusel valmis praegune peahoone.

Mereväehospital rajati võimsa kompleksina. Juba 1803. aasta kaardil võib lugeda kokku ligi 30 hoonet, misjuures on alust arvata, et apteek on paigutatud varem olemas olnud (ilmselt just Jauchi mõisa) hoonete kompleksi. Millal mõis maha lammutati,

58 märts 2022 SÕDUR

Mereväehospitali plaan u 1800. aastast.

pole päriselt selge, suurem ümberehitamine on mereväehaigla alal käinud ka 1860ndatel ja 1890ndatel.

Mahukaim barakk tehti suguhaigetele praeguse küberväejuhatuse harjutusväljaku kohal (mis küll 1865 anti priihospitalile üle ja töötas Tallinna vanadekoduna kuni lammutamiseni 1936. aastal).

Majanduslikud segadused viisid 1804. aastal peaarst Justus Samuel Waltheri vallandamiseni, kuigi mees mõisteti hiljem siiski õigeks. Hospitalis tehti paraku ka inimkatseid alamväelaste peal: näiteks Riia palsa-

Foto: Tallinna linnamuuseum

mi ehk kuntsenpalsami surrogaadi ja nn Schiffhauseni plaastri katsetused 1790. ja 1792. aastal põhjustasid palju füüsilisi piinu.

Kestis ka ruumipuudus, kuna haiglasse tuli mahutada 19. sajandi alguses kohati 750 patsienti, ligi kolmandik neist suguhaigeid. 1807. aastal on tehtud kava ka uue mereväehospitali ehitamiseks sadama piirkonda, paraku sellest ideest asja ei saanud.

Mereväele oli ehitatud 18. sajandi lõpus ka nn Uuslinna (sks Neustadt; vn Новогородок) linnak Lasnamäe alumise majaka ümber, mis aga oli

Ajalugu Pilt gravüürist 1728. aasta Eesti-Ma-Rahwa Koddo- ning Kirko-Ramatust. Kunstnik on istunud ilmselt praeguse Filtri tee bussipea­ tuse kohal. Jauchenthali mõisa ette sõidab tõld. Foto: Eerik-Niiles Kross

Sõjaväehospitali peahoone 20. sajandi algusest, hoone lammutati 1923.

Foto: sõjaväehospitali pildialbum

nii viletsasti ehitatud, et rõskusest lagunes ja juba ligemale 40 aastat hiljem maha tuli lammutada. Vaid üks hoone (peavahihoone Valge tn 6a) on teadaolevalt veel alles. Kuni 7000 meest mahutanud niiske ja külma linnaku ebatervislikud olud pidid ilmselgelt pakkuma ka rohkelt tööd mereväehaiglale.

Sõjaväehospital ja laatsaret Juba 1730 oli mereväehaigla kõrvale Tiigiveski paisjärve kaldale rajatud maaväehospital, ühekorruselistes puidust barakkides, kus vähemalt 1758.

aasta seisuga oli korraga 900 haiget.

1800. aastal teenindas seal doktor Domenico Spediccati kõrval haigeid veel kaks arsti, kaks alamarsti, üks proviisor ja 23 õpilast. Mereväehaigla senistesse hoonetesse kolis aga 1786. aastal juba priihospital, nüüdse Ida-Tallinna keskhaigla eelkäija.

1827. aastal tegi haigemaju külastanud keiser Nikolai I aga otsuse mereväe- ja maaväehospitalid liita ühiseks sõjaväehospitaliks, mis tähendas maaväelaste ülekolimist Juhkentali haiglasse ja et senistesse barakkidesse Tiigiveski paisjärve ääres paigutati

kantonistid (juudi päritoluga eluaegsed sõdurid). Hiljem anti ka need hooned priihospitalile.

Militärhospital Joachimsthali aladel oli 1819–1827 rajatud hulk uusi hooneid, suur kaheosaline peahoone valmis 1827, nagu ka kaks avarat barakki, kahekorruseline köök-leivamaja-kaljakoda ja proviandiladu koos jääja piimakeldritega, kahekorruseline saun-pesukoda, vahtkonnamaja koos arestikambriga. Olemas oli kuur tulekustutusvahendite jaoks ja toimis ka algeline veevärk. Olid olemas kasvuhooned ja juurviljaaiad. Köögi (praeguse pääslahoone) hoonete kompleks sai valmis 1828. aastal naabrusse rajatud pesukojaga koos rullikuuri ja kuivatuspööninguga.

Küsimärgiks on 1830. aastal eraldi kroonuhaigla ehitamine (praegu Tartu mnt 85), mis kiiresti kubermangu­ vanglaks ümber tehti, sest ilmselt puudus sellise haigla järele vajadus.

Ka olid Juhkentali apteegi laod nüüd täidetud korraga kahe apteegi varustusega, mis alles kuus aastat hiljem oli võimalik maha kanda. Sõjaväehospital mahutas 400–600 haiget. 1843. aasta Tallinna aadressiraamatus on Juh-

SÕDUR märts 2022 59

Ajalugu

kentali haigemaja ülemarstiks dr von Beyer, apteekriks hr Bagrinoffsky.

Haigemaja surnukuur põles maha 1840. aastal ja asemele rajati kivist «anatoomiline majake,» mis omakorda läks lammutamisele 1930ndatel. Seejärel täitis surnukuuri ülesandeid lahkamiskamber, mis praeguseni säilinud.

Mereväehaigla juurde kuulus ka õigeusu kirik, mis 1803. aasta kaardil paiknes praeguse keskmise tiigi (tollal veel oja) kaldal, aastail 1842–1894 aga nüüdses NFIU hoones. Naabrusse oli 1775. aastal avatud õigeusu surnuaed (mille tagumisse otsa maeti koolerahaigeid), hiljem ka luterlik ning muhameedlik surnuaed ja 1887. a praegune kaitseväe kalmistu. Õigeusu kirik asendati peagi kabeliga kaitseväe kalmistul.

Sõjaväehaigla röntgenikabinet ja selle meeskond 1920ndatel.

1915. aastal oli sõjaväel Tallinnas mitu haiglat: mereväe (uus) haigemaja Simeoni tn 8, Oneega polgu haigemaja Patarei kasarmus ja sõjaväelaatsaret Suur-Juhkentali 52.

1860ndatel aastatel ehitati paljud senised hooned ümber. Näiteks senine apteek ehitati ümber kasarmuks ja kõrvale rajati uus apteek. Voodikohtade arv oli kasvanud juba 550-le, aga haigete arv kahanes 1860ndatel 167le, ka arstide ja velskrite arvu hakati järjest vähendama. Kuna 1857. aastal oli Tallinn kustutatud kindluste nimestikust, ei olnud enam suure sõjaväehaigla järele ametlikku vajadust.

1869. aastal Tallinna sõjaväehospital likvideeriti. Loodi hoopis 75 voodikohaga Tallinna kohalik laatsaret, aga see vajas peaaegu kohe laiendamist. 1893. a Tallinna aadressiraamatust saame teada, et Juhkentali haigemajas (Revali kohalik laatsaret) on 200 voodikohta, 1891. aasta peale kokku on seal olnud 3055 haiget, kellest 35 surid.

Esimese maailmasõja puhkemine sundis sõjaväehospitali(de) tegevust taastama. 1914. a ehitati ka Juhkentali linnaku raudtee poolses servas juurde saadud maatükile kaks suuremat barakki haavatutele, hiljem rajati ka kitsarööpmeline raudteeharu sealse küttepuude platsi juurde.

60 märts 2022 SÕDUR

Pesumaja pesumasinad 1938. aastal.

Laboratooriumi sisseseade. See hoo­ neosa lammutati 1930ndatel.

Tallinna sõjaväe haigemaja isikkoosseis 1926. aasta fotol.

Ajalugu

1915. aastal oli sõjaväel Tallinnas mitu haiglat: mereväe (uus) haigemaja Simeoni tn 8, Oneega polgu haigemaja Patarei kasarmus, sõjaväelaatsaret Suur-Juhkentali 52. Viimases oli vanem­arstiks P. Bulõtšev. Mõned allikad räägivad ka Dvinski polgu ja hiljem 1. Eesti polgu haiglast, ilmselt siiski mõeldes sama Juhkentali haiglat.

Operatsioonituba sõjaväehaiglas.

Lahkamiskambri sisemus on vajanud remonti.

Fotod: Rahvusarhiiv

Oma riik 1917. aasta lõpus on Juhkentali haigla kompleks nähtavasti koos Dvinski polgu kasarmutega 1. Eesti polgu käes, mille vanemarstid olid Harry Rütman ja Eduard Lukk. Kuidas võimude korduv vahetus aastail 1917 ja 1918 välja nägi, pole päris selge, aga hiljem on mõnedel haiglakompleksi hoonetel tulnud remontida ka jälgi tulevahetusest.

Sõjaväe tervishoiuvalitsuse ülema volitusel võttis ülemarstiks määratud Gustav Reimann sakslastelt 21. novembril 1918 Tallinna sõjaväe haigemaja üle, samast päevast sai majanduse ülemaks Voldemar Kallas. Puudus oli kõigest ja vargad käisid sees, Saksa ajal oli pestud ka voodiriideid ilma seebita ja nüüd tulid kõik ebamäärase värvusega linadki välja vahetada.

Vabadussõja algus pani aga löögi alla kogu tervishoiusüsteemi. Esimene uus sõdur haigemajasse võeti vastu 1918. a 25. novembril. 7. detsembril oli Juhkentali haiglas 87 haiget, 11. detsembril 128.

Kui saabus esimene rong haavatutega rindelt ööl vastu 13. detsembrit 1918, polnud haigla nende vastuvõtuks valmis ja haavatud pidid tund aega ootama, enne kui nendega keegi üldse tegelema hakkas. Selle eest ülem­arst Reimann ja valves olnud arst Jaan Hanson said vastavalt märkuse ja noomituse.

1918. aasta novembris-detsembris olid sõjaväe haigemajas sugu- ja nahahaiguste jaoskonna arstiks Jaan Piiskop; sisemiste ja silmahaiguste jaoskonna arstiks Jaan Hanson; sisemiste ja külgehakkavate haigete jaoskonna arstiks Konstantin Lellep, detsembrist ka Oskar Liik; haavatud ja põrutatud haigete jaoskonna asearstiks Johannes Perker. Lisaks kaks arsti abi, kaks apteekrit, viis halastaja­õde ja majanduse ülem oma abiga – seega 17 inimest.

Ülemuse käsu mittetäitmine «Läinud aasta 16. detsembri õhtul tegi Tallinna sõjaväe haigemaja apteegi ladu ülem meeskonna eluruumides harilikku õhtust ülewaatust. Ühes woodis, kus magas sõdur Johannes T., leidis ta viimase seltsis magamast riieteta naisterahwa.

Et võõraste sissetoomine sõdurite eluruumidesse keelatud oli, käskis laduülem T. üles tõusta ja naisterahwast ära saata. T. seda käsku ei täitnud ja jäi lamama, sealjuures öeldes, st tema magab õega ja ülemusel pole õigust teda segada. Kui ülem kategooriliselt käsu täitmist nõudis ja ähwarduseks varnast vöörihma wõttis, kargas T. üles ja haaras temal rinnust kinni.

Sõdur T. anti vastuhakkamise ja ülemusele kallaletungimise pärast sõjaringkonnakohtu alla. Kohus mõistis ta 1 ja 1/2 aastaks distsiplinaarkompaniisse.»

Päewaleht, 20. juulil 1924

Uus sõjawäe haigemaja awatud «Eile kell 1 päewal awati pidulikult Tallinna sõjawäe haigemaja.

Pidulikust aktusest võtsid osa riigi­ wanem, riigikogu esimees, sõja-, sise- ja wälisminister. /…/ Kindral Soots tähendas: Wabariigi algusel võttis sõjaministeerium Wene pärandusena sõjawäe haigemajad üle. Neid oli kokku 20.

Kõik remonteerimata ja korratumas olekus. Raske oli wabadussõja ajal sõjawäe haigemaja töö. /… / Asjatundjad olid arvamisel, et see 150 a wanadune maja ühel heal päewal kokku variseb. Haigemaja plaani valmistas arhitekt Vladowsky.

Haigemaja ehitamine anti firma Anderson ja Ko kätte, kes selle töö ka lõpule viis. /…/ Järgnes riigivanema (Jüri Jaakson – toim) terwitus, kelle ettepanekul ka hümni lauldi. Riigikogu nimel soowis õnne riigikogu esimees August Rei. /…/ Lõpuks oli haigemaja ruumides malestustahwli awamine, kuhu mängitud 10 arsti nimed, kes Eesti wabadussõjas oma kohuste täitmisel langenud.»

Kaja, 13. detsembril 1925

SÕDUR märts 2022 61

Ajalugu

Apteegi juhatajaks asus 22. novembril 1918 Johannes Kansvei (elas 1887– 1978, hiljem eestistatud nimega Juhan Kalvo, oli 1918–1925 sõjaväehaigla apteegi, 1925–1940 sõjaväe keskapteegi juhataja, 1940. aastast kapten). Sõjaväehaigla apteegi juhatajaks Juhkentalis oli seejärel 1925–1934 kapten Hans Lesthal (elas 1880–1937), kes paraku 1934. aastal jäi pistisevõtuga vahele.

1932. aastal oli keskhaigemaja apteek ühendatud sõjaväe keskapteegiga, mis asus Vene tn 30. 1940. a novembris käskis okupatsioonivõim aga keskapteegil oma ladu Juhkentali linnakusse «tagasi kolida», enne kui selle tegevus üldse 1941. aastal juba Punaarmee vajaduste järgi ümber korraldati.

25. detsembril 1918 oli 1. sõjaväe haigemajas kokku 322 haiget, neist haavatuid ja põrutatuid 124, sisehai-

gustega 165 ning naha- ja suguhaigustega 33. Päewaleht võttis 28. veebruaril 1919 kokku, et haigemajast on kolme kuuga läbi käinud 3199 patsienti, neist 25. veebruaril oli sees veel 741. Surnud oli haigemajas kokku 42 sõdurit. Tohtrite arv oli kasvanud 16 peale, kellel abiks 15 velskrit, lisaks 24 halastajaõde ja veel poolsada sanitari või töömeest.

Haigemaja mainele tuli kahtlemata kasuks see, et 1. jaanuarist 1919 asus seal kirurg-konsultandina tööle varasem päästekomitee liige Konstantin Konik (elas 1873–1936). Vanemad arstid, kes mobilisatsiooni alla ei kuulunud, töötasid vabatahtlikena, kõige legendaarsem neist aprillis 1919 kirurg-konsultandina tööle asunud hilisem sanitaarkindralmajor Werner Zoege von Manteuffel (elas 1857–1926).

Nominaalselt arvestati, et haigla suudab vastu võtta kuni 450 haiget, lahingutegevuse hoogustudes sai ruum seega kohe otsa. 27. jaanuaril 1919 avati Koplis Tallinna 2. sõjaväe haigemaja (ülemarstiks Alfred Mõttus), mis vähendas Juhkentali haigla koormust.

Pinge 1. haigemajas oli küll nii suur, et 42-aastane Reimann (elas 1876–1946) tuli südamerikke tõttu 5. veebruaril 1919 teenistuseks kõlbmatuks tunnistada ja mees leidis edasiseks rahulikuma ameti vangimajade peaarstina.

Sõjaväe keskhaigemaja Juhkentalis sai 16. veebruaril 1919 peaarstiks Oskar Liik (elas 1886– 1938, 1927. aastast sanitaarkolonel), kes juhtis Tallinna 1. sõjaväe haigemaja ehk 1927. aastast uue nimega sõjaväe keskhaigemaja kuni surmani

Keiserliku 23. jalaväediviisi kasarmute linnaosa Juhkental Juhkentali regiooni kerkis 19. saj lõpus terve sõjaväe­ rajatiste linnak (suurem ehitamine on lahti läinud 23. jalaväediviisi ületoomisel Soomest 1880ndatel): Püssirohukelder (olemas kaardil juba 1803, lendas õhku 1918. a jaanuaris ja hiljem oli sidepataljoni sõduritel kombeks selle juures ühisfotosid tegemas käia.

Varemed lammutati nõukogude ajal praeguse Kalevi staadioni ehituse ajal).

Linnale, täpsemini suurgildile kuulunud kasarmud Gildi 2 ja hiljem ka Gildi 4.

1920ndatel paiknes Gildi 4 hooneis 10. rügemendi kantselei, 1930ndatel kasutasid seda kaitseväe ühendatud õppeasutused.

Endine kroonu pagaritööstus, millest said enne 1884. aastat Punased kasarmud, Eesti ajal Suhkari, hiljem Mäekasarmud (nüüd rahvusvaheline kool, Juhkentali 18). 1920ndate alguses paiknes seal tankide kompanii, 1924–1928 sidepataljon, seejärel auto-tankirügement, pärast sõda Punaarmee 357.

62 märts 2022 SÕDUR

Sidepataljon 1930ndatel marssimas Ülemiste kasarmusse, taamal Liiva kasarmud.

Foto: sõjamuuseum kaardiväe haubitsapolk.

Kroonulaatsareti jaoks on enne 1879. aastat rajatud hooned praeguse Filtri tee 12 linnaku aladel (praeguse harjutusväljaku ja autoremonditöökoja kohal asunud vana ja uue laatsareti hooned lammutati 1936. aastaks).

91. Dvinski (Dünaburgi) polgu jaoks ehitatud hilisemad Ülemiste kasarmud Filtri tee 12. Hooned jäid tühjaks, kui 91. polk esimeses maailmasõjas Poola rindele marsitati, 1917. aastal paiknesid seal Eesti rahvusväeosad, 1920ndatel kaitseväe

ühendatud õppeasutuste allohvitseride pataljon, 1928 kolis sinna sidepataljon.

Pärast sõda paiknesid seal nähtavasti Punaarmee 218. üksik-sidepataljon, õhutõrjedivisjon ning autorood. 1994. aastani 14. õhukaitsediviisi staap. Lisaks kuulusid 91. polgule ka magasiaidad Magasini tänaval.

1884. aastaks on kerkinud nn Barklai või Uued kasarmud, eestiaegse nimega Liiva kasarmud (Roosi 9, praegu Võistluse 8). Neid kasutas auto-tankirügement, pärast teist maailmasõda olid Aafrika tn kasarmutes

punase 483. kaardiväe kahuripolk ja tankitõrjedivisjon.

1884. aasta kaardil leiame kasarmud ka Lutri-Vaestekooli tn, viimatise aadressiga Lastekooli 31 (Eesti kaitsevägi loobus neist juba 1920ndatel, politseikasarmutena tuntud hooned lammutati 2020).

Hiljemalt 1913. aastaks valmisid Aafrika kasarmud (Aafrika tn 41, praegu Filtri tee 1 ja 3 hooned).

1920ndatel paiknes seal 10. rügemendi (vahipataljoni) kasarm, Saksa ajal sõjavan­ gide laager, nõukogude ajal Tallinna Polütehnilise Insti­ tuudi (praeguse TalTechi) sõjaline kateeder.

1915. aasta seisuga asus 18. armeekorpuse 23. jalaväediviisi staap (ülem kinltn Stepan Voronin) aadressil Suur-Tartu mnt 61. 89. Belomorski polgu kantselei asus Karjavärava 18; 90. Oneega polgu kantselei Harju tn 48; 91. Dvinski polgu kantselei aga Suur-Tartu mnt 64. Kõik need polgud paisati 1914– 1915 Poola rindele ja sealt enam ei naasnud.

Ajalugu Vennad Parikased on käinud pildistamas haigeid sõjaväehospitalis 1919. aastal.

Sõjaväehospitali juurviljaaed, taustal 10. rügemendi, hilisema vahipataljoni kasarm.

Kindral Ernst Põdderi matuserongkäik haigla juurest 1932. a kaitseväe kalmistule.

Männiku plahvatusohvrite kirstupanek 1936. a ilmselt surnukambri tagusel platsil.

Fotod muis.ee ja rahvusarhiiv

23. juulil 1938. Tema kanda jäi seega nii ränk töökoormus vabadussõja ajal kui ka uue haigemaja ehitamine aastail 1923–1925.

Järgmine ülemarst 1938–1939 sanitaarkolonel Anton Stamm (elas 1884–1944) lahkus 1939. aasta sügisel Saksamaale. Viimane ülemarst enne Nõukogude okupatsiooni 1939–1940 oli sanitaarkolonelleitnant Aleksander Eduard Taumi (elas 1892–1961).

1827. aastaks valminud haigla kaks põhihoonet lammutati maha 1923. aastal. Kaks aastat hiljem, 30. oktoobril 1925 sai arhitekt Aleksander Vladovski (elas 1876–1950) anda kapten Oskar Pulstile üle juba uue haigemaja, paekivist vundamendile rajatud telliskivist ja mansardkorrusega hoone 200 ruumiga. Põhja poolt vaadates oli hoone nelja-, lõuna poolt kahekorruseline.

Hoone pidi mahutama 360 haiget ja mansardkorruse korterites veel 45 elanikku.

Haigemaja mainele tuli kasuks, et 1. jaanuarist 1919 asus seal kirurg-konsultandina tööle varasem päästekomitee liige Konstantin Konik.

1920. aasta 11. veebruaril tuli haigemajas ravida esimese Helsingist saabunud postilennuki De Havilland DH.9 Lasnamäel alla kukkunud pilooti Nikolai Veelmanni, kes jäi ellu, ning tõsisematest vigastustest pääses ka samas lennukis viibinud hilisem maratoni olümpiahõbe Jüri Lossmann.

1924. aasta enamlaste riigipöördekatses jõudsid punased rünnata küll sidepataljoni ning auto-tankirügemendi kasarmuid Suur-Juhkentali ja Aafrika tänaval, aga Juhkentali haigemajja toimetati nähtavasti haavatuid.

1930. aastal suri Juhkentalis kindralmajor Johan Unt, keda oli Kreutzwaldi tänaval selga tulistatud.

1932. aastal suri samas haiglas kindralmajor Ernst Põdder, kelle jalgade gangreeni enam ravida ei õnnestunud. Raske hetk oli pärast Männiku plahvatust 1936. aastal, mil tuli haigemaja õuel kirstu panna korraga 60 hukkunut.

SÕDUR märts 2022 63

Ajalugu

ri te e Filt

Barklai, hilisemad Liiva kasarmud, 1930ndatel auto-tankirügement

olemasolevad hooned lammutatud hooned

Toonela tee

1 Väravavahi maja, lammutatud 3 Haigemaja peahoone ehitati 1925 (1910 selle kohal kaks hoonet: pealaatsaret ja apteegiosakond, valminud 1827, lammutati 1923) 6 Tall ja kõrvalruumid, lammutatud 9 Haigemaja 4. ja 6. jsk (1842–1894 õigeusu kirik), säilinud 10 Sisehaiguste 5. jaoskond ja labo­ ratoorium (1910 karauli maja), säilinud ümberehitatuna Vana laatsareti hoone 11 Töökodade ja ladude hoone, lam­ (1865 Tallinna vanadekodu, mutatud lammutati 1936) 13 Meeskonna maja (1910 barakk nr 3 Siselinna ehk riietumismaja), ehitatud 1824, kalmistu 1940 lammutati Laatsareti hoone, 14 Pärast 1910 lammutatud endine asemele ehitati 1938 tall 15 Pärast 1910 lammutatud endine autoremonditöökoda hobuste maja, kohale ehitati sur­ nukuur ja lahkamiskamber, mis on 91. Dvinski säilinud (Dünaburgi) 16 Nakkusjaoskond (barakk nr 4, raja­ polgu Ülemiste tud 1914), lammutatud Tall, osaliselt kasarmud ja 17 Meeskonna hoone (barakk nr 7, säilinud peavahi hoone, rajatud 1914), lammutatud 1928–1940 19 Kasvuhoone, lammutati 1932 sidepataljon 20 Kelder, lammutati 1937 21 Elukorterite hoone, lammutatud Garnisoni 23 Keskapteegi ladu (1910 pagaritöö­ saun, koda), lammutatud säilinud 24 Keskapteegi kantselei ja töökoda (1860ndatest kasarm, tõenäoliselt kunagise Juhkentali mõisa kohal) 25 Keskapteegi ladu (1910 riiete Kaitseväe maja), lammutatud 26 Keskapteegi kalmistuladu (1910 hobuste maja), säilinud 27 Keskapteegi ladu (1910 vooriladu), lammutatud Fil

tri tee

64 märts 2022 SÕDUR

e

e ri te

Mitut 1770ndate aastate hoonet asus lammutama ja ümber ehitama juba Eesti riik 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel. 1931. aastal ehitati ka uus hoone XXII-36 Filtri teelt praegusesse KV peastaabi pääslasse kulgeva tee äärde, kuhu paigutati kaitseväe orkester, aga ka see on nüüdseks lammutatud. 1939. aastal valmis haiglale garaaž, kuid ka seda pole enam alles.

Samuti on pärast 1994. aastat lammutatud nõukogude ajal Filtri tee äärde kerkinud garaažid, nagu ka 1990ndatel vana ja uue ühiselamu ülesandeid täitnud endise apteegi abihooned kollase maja taga ja punase maja vastas.

Juba enne 1803. aastat on rajatud praeguseni püsti seisev Tallinna garnisoni punastest tellistest saun (eestiaegse tähistusega XXIII-9) Filtri tee 12 territooriumil ja 1771. aasta paiku

Kalevi keskstaadion

tlus

36

Filt

Filtri tee üle raudtee filterveevärgi juurde on nime saanud 1930. aastal. Järvevana tee avati alles 1959.

Võ i s

e ri te

Siiani püsti Hooneid Juhkentali kompleksis on lammutatud ja juurde ehitatud, kuid tervikpilti kõikidest hoonetest Eesti allikate põhjal isegi ei saa. Siin artikli juurde koostatud kaardile on märgitud peale hooned ja nende funktsioon peamiselt 1910. ja 1923. aasta andmete põhjal.

Kunagised hooned Tallinna sõjaväehaigla territooriumil

Filt

Ei saadud ka ilma skandaalideta.

Pikemat aega kestnud kohtuasja tulemusel mõisteti haigemaja endine laekur Erwin Braunschweig ja majandusjuht Voldemar Silbermann 1929. aastal raha kõrvale toimetamises süüdi, kuid ülemarst Liik ja teised süüalused mõisteti õigeks.

«Söjawäe haigemajas rawitakse maksuliselt nii ametasutiste haigeid kui ka eraisikuid. Eraisikutelt nõutakse rawimistasu rawimise arwatawa kestwuse ulatuses ette, kuna haige lahkudes tehakse löpuarwe. Haigemajas walitses erahaigete rawitasu arwestamises kord, mis wõimaldas laekuril ltn Braunschweigil haigemajale makstud summasid jätta raamatutesse kandmata ja raha omandada,» kirjutas Päewaleht 20. septembril 1929.

valminud laudvoodriga arstide elamu, eestiaegne haigemaja kantselei (XXII-48) praeguse peastaabi hoone kõrval. Peastaabi hoone ise (XXII-3) valmis 1925.

19. sajandist pärinevad korduvalt ümber ehitatud endine õigeusu kirik, praegune NFIU hoone (XXII-9) ja ümberehitatud kunagine karauli (s.o vahtkonna) hoone (XXII-10), selle

28 27

Ajalugu TALLINN

Bussijaam Juh

ke n

perioodil nagu ka esialgu hobuste majaks rajatud ja aastaid apteegi laona kasutatud praegune strateegilise kommunikatsiooni keskuse maja (XXII-26).

tali

Filtri tee 1925. aastal ilmusid allohvitseride kooli (hilisema sidepataljoni) juurde Ülemiste kasarmutes Tallinna linnavalitsuse töölised, kes tahtsid hakata rajama teed rajatava veepuhastusjaama juurde otse kasarmute eest läbi, mida muidugi kaitsevägi kuuldagi ei tahtnud. Otsus praeguse Filtri tee rajamiseks sobivamasse kohta, Ülemiste kasarmute ja haigemaja vahelisse «kuristikku» tehti lõpuks vabariigi valitsuse otsusel. Filtri tee üle raudtee filterveevärgi juurde on nime saanud 1930. aastal. Järvevana tee avati alles 1959.

Aafrika kasarmud, 1930ndatel vahipataljon

M

1

as in a

48

38

37

46 3

45

40 41

44

9

42

11

10

13 20

34

31

21 30

26

15

16

19

29 25

14

24

23

6

17

Pe

te

28 Gaasikamber (1910 sepikoda), lammuta­ tud 29 Eetrikelder (1910 proviandikelder), lam­ mutatud 30 Arstimite ja arstiriistade jaoskond (1910 oli selle kohal veel käsitöölise maja), säilinud 31 Elukorterite hoone (1910 ülemarsti korter), säilinud 34 Retseptuuri jaoskond (valminud pärast 1910), lammutatud 36 Tagavarajaoskond ja orkestriruum (val­ minud 1931), lammutatud 37 Pesumaja hoone, lammutatud

taga nagu ka nüüd pääslahoone ülesandeid täitev endine ühisköök (XXII40). Säilinud on ka lahkamiskambri hoone (XXII-15) ja endine piimakelder (XXII-42).

u rb

ri

te

e

38 Pesuköök, sepikoda ja eluruum, lammu­ tati 1940 40 Ühisköök, säilinud 41 Liha- ja jääkelder, lammutatud e te 42 Piimakelder, säilinud na a 44 Vana surnukuur (1910 haigemaja kabel), ev rv lammutati 1938 Jä 45 Sõduripood (1910 teenijate ja õdede korterid), valminud 1770, lammutati 1940 46 Haigemaja varaladu (1910 riietumisma­ ja), lammutati 1936 48 Haigemaja kantselei (1910 ohvitseride maja), säilinud

Ülemarsti ametikorteriks rajatud kollane maja (XXII-31) esineb esimest korda 1910. aasta kaardil. Punane telliskivimaja (XXII-30) selle kõrval rajati varasema töökojahoone asemele samal

1997. tunnistati mälestiseks Juhkentali sõjaväehospitali park, tiikide süsteem, peahoone ja arstide elamu.

9. märtsil 1944 Tallinna pommitamise järel on Juhkentali haigemaja nimetatud tugevalt purustatuks, kuigi hoone fassaadil võrreldes sõjaeelsete piltidega suuri remontimise märke silma ei hakka. Ka Jaan Otsa koostatud kaardil on näha, et pommirünnaku alla on jäänud pigem haigemaja esine park.

1994. aastal andsid lahkuvad Vene sõdurid Eesti kaitsejõududele üle Juhkentalis töötanud ja täisvarustuses 13. haigla, mis seisis seejärel aastaid tühjana ja paraku ei suudetud vältida, et vargad üle müüri haiglat rüüstama pääsesid. 1997. aastal tunnistati kultuuriministri määrusega kultuurimälestiseks kolm objekti sellel territooriumil: Juhkentali sõjaväehospitali park ja tiikide süsteem, sõjaväehospitali peahoone ja sõjaväehospitali arstide elamu.

Endise haiglahoone ulatuslik restaureerimine toimus aastatel 2000–2001, kui hoone läks kaitsejõudude peastaabi kasutusse. Mitu veel püsinud haigemaja kompleksi hoonet ja ka nõukogudeaegsed juurdeehitised lammutati. Seni Narva maanteel ja veel mitmes kohas laiali paiknenud kaitsejõudude pea­ staap kolis praegusesse hoonesse 2001. aasta lõpus. Aastast 2009 on selle ametlik nimetus Kaitseväe peastaap.

SÕDUR märts 2022 65

Raamatud

Vello Loemaa Sinisilmselt unistuse poole Argo, 2021

Markus Saksatamm, Andrei Ambros SOG: Eesti eriüksuse lugu: Andrei Ambrose mälestused Rahva Raamat, 2021

Hannes Walter Vabadussõda 1918–1920: artiklite kogumik Vesta, 2021

Peep Pillak Norrapoisid: Eesti vabatahtlikud Narviki lahingutes 1940 Eesti Muinsuskaitse Selts, 2021

Hanno Ojalo, Mati Õun, Ranno Sõnum Eesti Diviis.

Teatmik. Vorm; eraldusmärgid; relvad; autasud Ammukaar, 2021

See on raamat sõjaväelenduriks saamisest ja eneseteostusest läbi kolme kümnendi, sealhulgas külma sõja taasägenemise aastail ja lõpus.

Poisikesepõlves tärganud unistus lennata reaktiivhävitajaga viis Vello Loemaa Paide keskkooli lõpetamise järel sõjaväe lennukooli kaugel Venemaal.

Järgnes teenistus piloodina ja pärast sõjaväeakadeemiat juhtivatel ametikohtadel kuni diviisi­ komandöri asetäitjani polkovniku auastmes.

Lisaks Venemaale tuli teenida Ukrainas, Taga-Kaukaasias ja – Hiinaga puhkeda võiva suure sõja õhkkonnas – Mongoolias. Kokku kogunes talle 2150 lennutundi ning 14 lennukitüüpi ja nende modifikatsiooni.

Raamatus on juttu ohvitserikarjääri olemusest ja keerdkäikudest, erinevate lennukite omadustest, lendamise spetsiifilistest külgedest ja seikadest, kuid ka elust-olust eri maanurkades tol Nõukogude impeeriumi aina kiireneva allakäigu ajastul.

Spetsiaalsete operatsioonide grupp (SOG) oli ainulaadne allüksus Eesti kaitsejõududes nii sisu kui ka saatuse poolest. See oli meie esimene sõjaväeline eriüksus, mis kuulus algul kaitseliidu ja seejärel kaitseväe koosseisu. Selle väikese, aga kaaluka grupi mõju ei tohi ega saagi alahinnata: tegu oli oma ala fanaatikutega, keda ajendas eelkõige isetu patriotism. Selle teose esmaeesmärk on anda ülevaade tunnustuseta jäänud eriüksuse tegevusest nende enda vaatevinklist.

Andrei Ambros on hinnatud professionaal julgeoleku valdkonnas. Sellele on aluse pannud tema 14 aastat kestnud sõjaline karjäär Eesti kaitsejõududes, üheksa-aastane kogemus eriüksuste juhtimisel, mis hõlmas ka teenistust NATO sõjaliste jõududega, ning sellele järgnenud mitmekülgne ja ohtlik töö turvalisusspetsialistina Iraagis aastatel 2006–2020.

Hannes Walter (1952–2004) oli üks neid Eesti ajaloolasi, kes andis suure panuse meie tõelise ajaloo taasavaldamisse 1980. aastate lõpus alanud Nõukogude okupatsioonirežiimi nõrgenemise ja lõpliku kokkuvarisemise perioodil.

1992–1998 ja 2000–2004 oli ta Eesti akadeemilise sõjaajaloo seltsi esimees, 1999–2004 ka Eesti sõjahaudade hoolde liidu president.

2001–2004 oli ta Laidoneri muuseumi direktor. Kaitseministeeriumis töötas ta aastail 1992–1994 ja 1997–2001, vahepeal ka kantslerina.

Walter kirjutas mitu uut käsitlust vabadussõjast, kasutades oskuslikult aastatel 1920–1940 avaldatud materjale, samuti oli tal ajaloolasena võimalus kasutada Venemaal avaldatud allikaid.

Kogumikust leiab neli põhjalikku kirjatööd: «Eesti Vabadussõda 1918–1920», «Landeswehri sõjast, Võnnu lahingust ja Riia operatsioonist», «Vabadus­ sõda – moodne sõda» ja «Inter arma caritas».

Raamatus antakse ülevaade eestlaste minekust talvesõja ajal Soome, et seal vabatahtlikena sõjaväkke astuda ja Nõukogude Liidu agressiooni vastu võidelda.

12 eesti vabatahtlikku läksid talvesõja lõppedes Norrasse, et seal Saksa invasiooni vastu sõdida. Keskseks teemaks on eestlastest vabatahtlike teekond Soomest Norrasse ja osalemine sõjategevuses Alta pataljoni koosseisus alates 13. maist kuni Norra kapituleerumiseni 10. juunil 1940.

Avaldatud on kaheteistkümne norrapoisi elulood. Üks neist – Arnold Soinla – langes Lillebalaki vallutamisel lahingus ja on maetud Lenviki kalmistul Evenesis.

Raamat «Norrapoisid. Eesti vabatahtlikud Narviki lahingutes 1940» põhineb Eesti rahvusarhiivi, Soome rahvusarhiivi ja Eesti sõjamuuseumi dokumentidel, samuti Eestis, Soomes, Norras ja mujal välja antud uurimustel ja mälestustel.

Raamat on täienduseks aastatel 2015–2021 ilmunud 10 raamatust koosnevale Eesti diviisi võitlusi käsitlenud raamatuseeriale.

Selles teatmiku nime saanud raamatus on kokkuvõtlikult esitatud andmed Eesti diviisi vormiriietusest ja eraldusmärkidest, relvastusest, autasudest, lippudest. Samuti on kirjeldatud pataljoni «Narva», Eesti brigaadi ja Eesti diviisi struktuuri ning üksuste ülemaid aastatel 1943–1945.

Lisatud on ka 12 Eesti diviisi ohvitseri ja allohvitseri elulood.

Samuti on lisaks eesti leegionäridele antud Saksa aumärkide loetelule ja kirjeldusele selgitatud ka Eesti Vabadusristi kandmist ja selle sümboolika kasutamist Eesti diviisis.

Raamatus käsitletavad teemad on kolme autori vahel ära jagatud ja lahti kirjutatud, kusjuures on säilitatud kirjutajate erinev terminoloogiakasutus. Raamatus on värvipiltide poogen autasude ja eraldusmärkide piltidega.

66 märts 2022 SÕDUR

Tule sõjamuuseumisse! www.esm.ee

Peamaja K-P 11-18 Mõisa tee 1, Viimsi

Sõjatehnika angaar R-P 11-18 Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)