persoon
„Püüan USKUDA ja teha HEAD. Aga MIS see HEA on?“ Vaikus – kui saaks sõnadeta kõik edasi anda, oleks vast kõige kõnekam. Selles hapras ja ilusas naises on peidus palju. On seda, mille jaoks ta on juba sõnad leidnud, kuid rohkem on tajutavat, mis alles ootab vormi leidmist.
O
TEKST: INGA LUNGE l FOTOD: LAURI KULPSOO l STILISTIKA: KATRIN KIRSIPUU l JUMESTUS: MARY LEOK RÕIVAD JA AKSESSUAARID: ERAKOGU, JUULI LUIK KÄSITÖÖ l TÄNAME: LODJAKODA
n külm, on pime. Kristiina jalutab mööda Tähtvere parki, sealt edasi inimtühjale lauluväljakule, Emajõe poole mööda pime daid alleesid. Need teed on talle kõik tut tavad, siin on hea ja turvaline olla. Aeg on liigestest lahti – seepärast kohtume inimes test, ustest, akendest ja seintest eemal. „Hea, et saime ikka päriselt kokku. Mulle meeldib näost näkku näha ja rääkida,“ sõnab Kristiina. Palju dele loojatele on praegune aeg olnud keeruline. Kuid pärast ilusat suve on ta ometi hakanud uut raamatut kirjutama. „Seal on see maskiballi teema – poleks iialgi arva nud, et see võiks minu loomingusse tungida. Kui aga varsti juba kolmandat aastat näed heal juhul ainult ini meste silmi, ja needki võivad suviti päikseprillide taga peidus olla, siis see paneb mõtlema – kes see inimene
10
NAERATA TALV 2021
on? Siin on luulelist ainest küll ja fantaasiale lennu ruumi,“ ütleb ta kerge muigega. Kuid maske kogub inimene elu jooksul endale niigi – kes olen sisemiselt ja kuidas tahan väljapoole paista. Nii et seda maskiballi pole mõtet seostada ainult praeguse ajaga.
Kirjutamine kui ravim
Kõik justkui oskavad kirjutada – midagi ikka, kuidagi ikka. Vahel aitab mõne mõtte selgeks saada, kui päe vikuvormis oma tunded lahti kirjutada. Kristiina oli neli aastat Tartu Ülikoolis loovkirjuta mise õpetaja. Seal märkas ta, et kui alles esimesi kirja töid tegev noor autor oma maailmavalu paberile puis tab, ei pruugi keegi peale õpetaja jaksata seda lugeda, kuigi ilmselgelt võib selle kirjutamisest autorile endale palju kasu olla.
