Menstruatsioon ja jalgpall: kuidas peaksid naised „päevadega“ arvestama?
POSTRIL: Kelly Rosen
Anne Rei
30 aastat jalgpallis
Naiste saalivutile puhutakse taas elu sisse
Naiste meistriliiga ajaloo edukaimad mängijad
TÕMBAS FENOMENAALSELE KARJÄÄRILE JOONE ALLA
Naiste meistriliiga suur hooaja eelvaade
Kuidas mündivise EM-finalisti otsustas
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.
Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
Kaheaastase pausi järel on Jalka aprillinumber taas kord pühendatud naistejalgpallile: oleme naiste hooaja alguse puhul kogunud ühte numbrisse lugusid meie naistevuti kohta. Naistejalgpall väärib põhjalikumat kajastust, sest meie jalgpallis tegutsevatel naistel on palju rääkimata lugusid. Keegi pole lihtsalt veel küsinud!
Seekordses kaaneloos teeme põhjalikult juttu Heleri Saarega, kes eelmise hooaja lõpus uhkelt oma vapustavale karjäärile joone alla tõmbas. Saare saavutused on Eesti jalgpallis unikaalsed: kuigi meistritiitlite arvult jääb ta Anastassia Morkovkinale ja Varje Tugimile alla, siis medalite arvu poolest ületab ta kõiki teisi. Ja te vaid proovige tulla medalile kahekümne seitsmel meistrivõistluste hooajal!
Suure intervjuu annab Jalkale ka Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär ja UEFA naistejalgpalli komitee esimees Anne Rei, kes rääkis Eesti naistevuti tervisest ja meenutas lõbusalt ka seda, kuidas ta juba peaaegu 30 aastat tagasi kergejõustikutreenerina töötades jalgpalli juurde sattus. Rei on omal nahal läbi teinud peaaegu kogu teekonna, mis on selle aja jooksul Eestis jalgpalli arendades läbitud – ning selle ajaga on juhtunud palju!
Olulist ja põnevat lugemist pakume veelgi. Ajakirjanduses ei räägita sageli sellest, kuidas mõjutab sportlasi menstruatsioon, mis ju ometi puudutab peaaegu kõiki õiges eas naisi igakuiselt. Mida selle juures tähele panna ja millega jalgpallurid „päevadega“ seoses arvestama peaksid?
Head lugemist ja mõnusat naiste hooaja algust!
Eelmise aasta 30. oktoober märkis Eesti jalgpallis vägeva ajastu lõppu. Hooaja viimases mängus Saku Sportingu vastu sai tiitli võitnud FC Flora kirja 2 : 1 võidu ja lõpuvile järel meistrikarika pea kohale tõsta, ent mõni minut enne lõpuvilet lahkus mõlema naiskonna austusavalduste saatel väljakult Heleri Saar. Aasta lõpus 43aastaseks saanud Saar oli sisuliselt viimane mängiv lüli, kes ühendas Eesti naistejalgpalli tänapäeva ja selle alguse üheksakümnendate esimesel poolel.
KOHUSTUSLIK LUGEMINE:
Räägime sellest, millest kiputakse vaikima. Seda elab igakuiselt läbi ligi pool elanikkonnast, sellel on selge mõju sportlase sooritusvõimele ning ometi kuulub see spordis (ja tegelikult ka muudes eluvaldkondades) vaikimisi tabuteemade kategooriasse. Kuidas seda muuta? Esimene samm on kahtlemata sellest lihtsalt rääkima hakata. Seega – räägime menstruatsioonist.
Menstruatsioon lk 28–32
Persoonid & intervjuud
20 EJLi töötaja: Anne Rei
Jalgpalliliidu peasekretäril Anne Reil täitub tänavu 30 aastat päevast, mil ta pooleldi juhuslikult jalgpalli juurde sattus. Suures intervjuus Jalkale räägib Rei oma kunagisest tööst FC Floras, Eesti jalgpalli ja naistejalgpalli arendamisest ja oma tähtsast rollist UEFAs.
44 Mängija luubi all: Liisa Liimets Rubriigid
Aprillis algab uus hooaeg naiste meistriliigas. Millises seisus on kõik kaheksa naiskonda ja mida ootavad uuelt hooajalt eksperdid?
46 Statistika
Kes on naiste meistriliiga läbi aegade kõige edukamad mängijad?
48 Faktifoto: Pärnu vapper algus
50 Koondis
54 Klõpsud
56 Ajalugu
Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EMfinaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 1968, kui nelja meeskonnaga finaalturniir toimus Itaalias.
63
Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul. 64 Lisaaeg
ESIKAANEL: HELERI SAAR
FOTO: LIISI TROSKA NR 4 (184) 2023
PEATOIMETAJA:
RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee
TOIMETAJA:
MAARJA TRAUSS
FOTOGRAAF:
LEMBIT PEEGEL
MAKETT JA KUJUNDUS:
MARJU VILIBERG
KEELETOIMETAJA:
TRIINU-MARI SANDER
REKLAAM:
MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee
KOLLEEGIUM:
INDREK SCHWEDE (ESIMEES)
LENNART KOMP
SIIM KERA
NEEME KORV
Jalka avaldab lühendatud kujul spordipsühholoog Laur Nurkse uurimistöö, kus olid teiste seas olulises rollis ka Eesti jalgpallitreenerid.
52 Koolitus
60 Akadeemia
16aastane Maksim Kalimullin on hetkel Eesti jalgpalli suuremaid ründetalente – mullu verinoorena esiliiga B-s FC Tallinna ridades 29 mänguga 33 väravat löönud Kalimullin siirdus talvel Varssavi Legiasse. Eestis õppis ja treenis Kalimullin viimased paar õppeaastat jalgpalliliidu akadeemias Arte gümnaasiumi juures. Poster Kelly Rosen
AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS
MIHKEL UIBOLEHT
VÄLJAANDJA:
EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE
TOIMETUSE POSTIAADRESS:
JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960
TRÜKITUD PRINTALLIS
EESTI JALGPALLI
LIIDU AJAKIRI
ILMUB 12 KORDA
AASTAS
Peegel meenutab naistejalgpalli erinumbri puhul seekord Eesti naistekoondises varem mänginud ässasid.
Omal ajal Pärnu Kalakombinaadi puuri kaitsnud Tõnu Meetua tütar Elis tegutses aeg-ajalt platsil ka väljakumängijana, kuid Eesti jalgpalliajalugu tunneb Elis Meetuat eelkõige hirmkõva väravavahina, kes võitis Pärnu JK naiskonnaga ridamisi Eesti meistritiitleid ja esindas aastatel 1995–2011 Eesti koondist kokku 63 kohtumises. Sel fotol mängib Meetua oma viimases koondise kodumängus 2011. aastal Ukraina vastu.
Keskpoolkaitsja Kaire Palmaru debüteeris naistekoondises juba sajandi algul, 2001. aastal ning esindas koondist 2019. aasta lõpuni, saades sinises särgis kirja 107 mängu ja kümme väravat. Sel pildil madistab ta 2010. aastal Horvaatiaga – koduses 1 : 1 viigimängus lõi Eesti värava just Palmaru.
Ave Pajo oli nullindatel Eesti naistejalgpalli üks tulisemaid ründajaid – neljal hooajal oli ta naiste meistriliiga parim väravakütt, Eesti koondises sai ta 40 mänguga kirja lausa 19 väravat. Sellest paremat mängude ja väravate suhet näitas koondises vaid üks naine…
…ja selleks oli loomulikult Anastassia Morkovkina! Praeguseks naistekoondise ühe peatreenerina tegutsev Nastja esindas koondist aastatel 1997–2015 kokku 75 korda ja lõi selle ajaga 40 väravat, mis teeb temast Andres Operi ees napilt Eesti jalgpalliajaloo kõige resultatiivsema koondisemängija.
Lelle Spordiklubist ja FC Florast mängijaks kasvanud Geit Prants oli pisut enam kui kümmekond aastat tagasi samuti naistekoondises kandev jõud. Suure osa klubikarjäärist Saksamaal veetnud Prants sai aastatel 2000–2011 koondises kirja 28 kohtumist, kusjuures vahepeal pidas ta koondisest seitsmeaastase pausi.
Morkovkina lõpetamise järel võttis naistekoondises põhilise ründejõu rolli üle Katrin Loo, kelle koondisekarjäär kestis 2007. aastast 2020. aastani ja tõi talle 114 mängu ja 20 väravat.
Üle kümne aasta Premium liigas abikohtunikuna õigust mõistnud Raul Kaivoja tegi Eesti spordi ajalugu, saades teiseks kohtunikuks, kes teenindanud meeste kõrgliigamängu nii jalgpallis kui korvpallis – Kaivoja oli kohtunik 15. märtsil Pärnu Sadama ja Tallinna Kalevi / Audentese mängul. Esimene mees, kes sama saavutusega hakkama sai, on sealjuures Kaivoja hea sõber Toomas Nõmmiste.
Eesti naiste superkarika võitis FC Flora naiskond, kes jäi seekordses finaalis Saku Sportingu vastu küll 1 : 2 kaotusseisu, kuid võitis kohtumise lõpuks 4 : 2. Superkarikate arvult tõusis Flora nüüd Pärnu JKga ühele pulgale, olles võitjaks tulnud seitsmel korral.
U17 neidude Euroopa meistrivõistluste valikturniirid on jõudnud lõpusirgele, mis tähendab, et selgunud on koondised, kes sõidavad maikuus Eestis toimuvale finaalturniirile.
Ainus suurturniiri debütant ongi võõrustaja Eesti – kõikidel ülejäänud osalejariikidel on sedasorti võistluse kogemus juba olemas.
U17 neidude võistlussarjades on osalejariigid jagatud kahte tugevusgruppi, koha eest finaalturniiril võisteldakse seejuures vaid A-tugevusgrupis. Märtsikuisel valikturniiril toimusid mängud seitsmes alagrupis ja pääsme finaalturniirile teenisid alagruppide võitjad.
Kuigi nüüdseks on teada, et Eesti on finaalturniiri ainus debütant, oli neid A-liigas võistlustules veelgi – varem pole selles vanuseklassis suurturniiril osalenud ka Ungari, Kosovo ja Põhja-Makedoonia. Paraku jääb selle unistuse täitumine nende puhul tulevikku, sest suurematele jalgpalliriikidele tänavu vastu ei saadud.
Alagrupist A1, kuhu kuulus ka Eesti, pääses finaalturniirile Poola. Koht kaheksa parima seas tuli seejuures võrdlemisi napilt: viimases mängus Tšehhiga piisas vastastele edasipääsuks võidust ning punase kaardi kiuste läkski Tšehhi mängu 81. minutil 2 : 1 juhtima. Poola jõudis aga mängu kuuendal üleminutil viigiväravani, millega teeniti alagrupis üldvõit ja pääse finaalturniirile. Eesti punktiarve jäi turniiril küll avamata, ent põnev oli ka meie tüdrukute viimane mäng Rumeeniaga, mis lõppes napi 3 : 4 kaotusega.
Sarnane stsenaarium leidis aset ka alagrupis, kus teenis pääsme finaalturniirile Inglismaa. Viimases mängus tuli neil vastamisi minna Norraga, kel oli alagrupivõiduks vaja Inglismaa eakaaslased alistada. 1 : 1 viigiga lõppenud mängu väravad löödi ära juba avapoolaja lõpus.
Võimsat minekut näitas Šveits, kes tagas edasipääsu. Šveitsi edasipääs on rõõmusõnum ka Eesti meestekoondise peatreenerile Thomas Häberlile, sest tema FC Flora naiskon-
13.
korda toimuvad Eesti meistrivõistlused jalgpalli mälumängus. 13. aprillil A. Le Coq Arenal toimuvale võistlusele saab oma kõige enam kolmeliikmelise võistkonna registreerida kuni 3. aprillini.
1705
inimest kokku käis vaatamas saalijalgpalli karikavõistluste finaalineliku formaadis Sillamäel toimunud kolme kohtumist: kaht poolfinaali ja finaali. Otsustavale mängule Tallinna Cosmose ja Jõhvi Phoenixi vahel elas kaasa 723 inimest, superkarika võitis Cosmos.
na ridades palliv tütar Eline Ruth Häberli kuulus valikturniiril koondise koosseisu.
Täiseduga läbis valikturniiri vanuseklassi üks valitsejaid Hispaania, kes sõidab U17 tüdrukute koondisega juba üheksandale järjestikusele EM-finaalturniirile. Neljal korral on tuldud ka Euroopa meistriks – mullu lepiti küll EMil hõbedaga, aga võideti kuld MMil. Finaalturniirile on oodata ka Rootsit, kes läbis alagrupi samuti täiseduga ja jättis ukse taha mulluse poolfinalisti Hollandi. Rootsil on kümne aasta tagusest ette näidata selle vanuseklassi EM-hõbe.
Ajakirja trükkimineku ajal on kahe alagrupi edasipääseja lahtine. Grupis A3 selgitavad finaalturniirile pääseja Saksamaa ja Portugal, grupis A5 Prantsusmaa ja Iirimaa.
See, kes kellelt finaalturniiril mõõtu võtma hakkab, saab paika loosiüritusel, mis toimub A. Le Coq Arenal 13. aprillil.
korda tuli Eesti U21 koondis sõprusmängus Bahreini eakaaslaste vastu ühe poolaja jooksul kaotusseisust välja. 3 : 3 viigiga lõppenud kohtumises läks üks Eesti tabamus kirja vastaste omaväravana, skoori tegid veel Nikita Mihhailov ja neljandal üleminutil penaltipunktilt Sten Jakob Viidas. Viigiga lõppes omavaheline kohtumine ka kaks päeva hiljem, kui seisuks jäi 1 : 1 – Eesti värava lõi penaltist Aleksandr Šapovalov.
Hispaania eakaaslastega sai aasta algul mõõtu võtta ka Eesti U17 koondis. Tugevad hispaanlannad võitsid sõprusmängu lausa 12 : 0.
„Kuna ma olin veidi suurem laps ja ei jaksanud väga joosta, siis otsustasin neljandas klassis jalgpalliga ära lõpetada. Pool aastat ei tegelenud üldse millegagi, aga siis läksin käsipalli.“
Noorena Nõmme Kaljus jalgpalli mänginud käsipallur Maksim Tanner McCauley kasvas üles Eestis, ent esindas MM-finaalturniiril USA koondist
„Praegu võib ju Klavanil olla ilus nägu, kuid äkki kukub see paari aastaga ära, misjärel seda enam müüa ei saa.“
Ragnar Klavan Tallinna Kalevile sponsorite leidmisest
„Meie maailmas ei ole see võibolla nii terav kui jalgpallis, kus treeneritel on ilma naljata kogu aeg kott pakitud – meil saab ikka luku lahti teha ja mõned asjad vahepeal välja võtta.“
Šveitsi laskesuusakoondise eestlasest peatreener Kein Einaste ametikohaga kaasnevast survest
„Ühe poisi isa ütleb, et kui lapsed omavahel mängivad, ei nimeta keegi ennast Ronaldoks või Lewandowskiks, vaid võetakse kodukandist meistriliigasse jõudnute nimed ja mängitakse siis.“
Eero Epner portreteeris Lihula kandis Jaanus Getreu käe all pallivaid jalgpallilapsi
„Kustutasin oma elust kõik, kes sõda toetasid. Mul oli palju sõpru ja tuttavaid Venemaal, kellega suhtlesin
või koostööd tegin. Kui keegi neist Putini-raiska toetas, siis kustutasin ta oma elust ära! Isegi nende telefoninumbrid blokeerisin.“
FCI Levadia president Viktor Levada sõja algusest
„Mulle ei meeldi kedagi esile tõsta ega rääkida, et keegi on tulevikustaar. Kui hakatakse rääkima, et keegi lõi kahes mängus neli väravat ja on tegija, siis seesama nooruk loeb ka seda ja arvab, et tema elu ongi tehtud. Ja ta laseb jala sirgu ja kõik. Nii juhtus näiteks 2020. aastal Marek Šatoviga, kes lõi Florale ja lõi Nõmme Kaljule. Palusin kõigilt – ärge kiitke teda liiga palju!“
Saalijalgpall on üks väljund, kuidas panna naisi rohkem jalgpalli harrastama ja mängu vastu huvi tundma. Kui praegu mängitakse naiste saalijalgpalli rahvaliigat mõnes maakonnas, siis jalgpalliliit on eesmärgiks võtnud jõuda sellega igasse maakonda.
Tekst: Maarja Trauss | Foto: Jana Pipar
Naiste saaliliiga rahvaliiga on tõusulainel: kui eelmisel aastal võttis sellest osa üheksa naiskonda 150 mängijaga, siis tänavu on need arvud kaksteist ja 228. Jalgpalliliidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas sõnab, et saalijalgpall võiks olla üks väljund, kuidas naisi rohkem jalgpalli juurde tuua.
„Harrastamiseks on mitmeid põhjuseid – näiteks kestab saalijalgpalli hooaeg lühikest aega, mis annab hooaja eel ja järel piisavalt palju aega puhkamiseks. Täna mängitakse saalijalgpalli sügise-kevade formaadis, mille tulemusel mängivad naiskonnad omavahel hooaja peale kuus kohtumist. Kui täna vaadatakse saalijalgpalli veel kui teistsugust jalgpallivormi, siis meie eesmärk on kujundada saalijalgpalli kui üht loomulikku osa jalgpallist.“
Naiste saalijalgpalli rahvaliiga populaarsus on Allase sõnul suurenenud, kuna formaat pakub eeskätt vabadust ja on pingevaba. „See on kõige olulisem. Võistkonnad saavad kokku võibolla kord nädalas, teevad treeningu ning teisel korral toimub juba mäng. Samuti mängijate arv võistkonnas: kui tavajalgpallis on vaja kokku ajada vähemalt 15 mängijat, siis saalis piisab 8–10 mängijast, mis omakorda pakub paindlikkust. Ühest küljest on faktoriks kindlasti ka registreerimistasu, mida oleme hoidnud teadlikult madalal, et see ei tekitaks võistkondadele takistusi osalemiseks. Samuti on rahvaliigas mängude arv piisav. Mängime alagrupisüsteemis, printsiibil kodus-võõrsil – igaühega läbi mängides teeb see kuus mängu. Kui võistkond pääseb oma grupist edasi, tõuseb ka mängude arv.“
See ei ole Allase sõnul aga veel ideaalne tasakaal. „Peame arvestama sellega, et naiskonnad, kes võistlevad saalijalgpalli turniiril, teevad seda oma perede arvelt. Eesmärk on klubidega läbi arutada, mis oleks see tulevikuformaat, mis oleks sobilik kõigile.“
Nii mees- kui naisharrastajatele on jalgpalliliidul käsil ka teine projekt – viis viie vastu turniirid, mis pakuvad võimalust mängida kunstmurul. Seal toimuvad mängud iga kuu. Esimene selline turniir toimus sel talvel, 26. veebruaril Tallinnas EJLi sisehallis, kus osales kümme võistkonda nii meeste kui naiste konkurentsis – kohal oli 86 naist ja 90 meest. Võitjaks krooniti naiste seas Nõmme United, meeste puhul FC Kase Real.
Koondise eeldus on meistriliiga
Samal ajal kui naiste saalijalgpalli rahvaliiga kogub üha enam populaarsust, vajab meistriliiga tõuget, et hoog taas sisse saada. Viimane hooaeg katkes koroonapandeemia puhkemisega 2020. aastal ning rohkem ei ole naiste saalijalgpallis Eesti meistrit välja selgitatud.
Allase sõnul on plaan olemas, et naiste meistriliigale taas elu sisse puhuda. „Esmalt peame veel kasvatama rahvaliigas osalevate naiskondade arvu ja seejärel saame naiskondadega edasi pidada dialoogi, kas kellelgi on huvi mängida tase kõrgemal. Olgu selleks siis näiteks kuus kuni kaheksa naiskonda, kes oleksid nõus mängima organiseeritumat ja pikemat hooaega. Vesteldes klubidega, ei olda täna veel selleks valmis ning pigem eelistatakse rahvaliiga pakutavat vabamat graafikut. Lähiaastatel liigume edasi selle plaaniga, et naiste saalijalgpalli meistrivõistluste kõrvale tekiks tugev naiste saalikoondis – aga koondis ei saa tekkida enne kõrgliigat,“ selgitab ta. „Täna jätkame tööd selle nimel, et hooajal 2026/27 oleks meil olemas naiste saalijalgpalli koondis.“
Selle nimel, et tuua saalijalgpalli juurde rohkem naismängijaid, tutvustatakse mängu koolides üle kogu Eesti. „Tahame saalijalgpalliga jõuda nii kaugele, et see oleks esindatud kõikides maakondades. Maakondadest, kus täna saali-
jalgpalliga tegeletakse, on tulnud väga positiivset tagasisidet ja seda nii lastelt endilt kui ka õpetajatelt. Et suureneks pedagoogide teadlikkus, hakkame alates selle aasta sügisest õpetajaid koolitama, et ühendada kaks püramiidi: väli- ja sisejalgpall. Tegemist on küll esmapilgul kahe erineva mänguga, kus erinevad nii reeglistik, olemus kui formaat, end põhimõte on mängudel üks ja sama. Usun, et kui õpetajatel on piisavalt palju teadmisi ja oskusi, kuidas tund saalis läbi viia, hakatakse seda mängu üha enam ja enam kehalise kasvatuse tunnis ka eelistama. Soovime teadlikkust tõsta,“ selgitab Allas.
Võimalusi tekitab see tulevikuks palju. „Omandatud vajalike teadmiste ja oskuste pagasiga saavad koolid ise tulevikus sisejalgpalli turniire korraldada, sealt edasi tekib juba võimalus osaleda maakondlikel ja vabariiklikel võistlustel, lõpetades Euroopa koolijalgpalli võistlustega. Viimane on küll kauge helesinine unistus, kuhu me veel ei ole Eesti koolidega jõudnud, kuna need projektid on ka finantsiliselt juba päris kulukad.“
Naiste saalijalgpalli arendamise juurde tagasi tulles näeb Allas potentsiaali ka karikavõistluste taaskäivitamises. „Hetkel toimib naiste saalijalgpalli karikaformaat sellisel põhimõttel, kus pakume murujalgpalli meistrivõistlustel osalevatele naiskondadele võimalust paaril turniiril mängida. Tegelikult oleme võtnud eesmärgiks hakata organiseerima naiste saalijalgpalli karikavõistlusi, kus saavad osaleda kõik soovijad. Formaat selgub vastavalt võistkondade arvule, vastasseisud loositakse ning finaal oleks jalgpalliliidu korraldusega,“ selgitab ta, lisades, et see oleks kindlasti üks võimalus, mille kaudu saaks naistejalgpalli populariseerida. „Oleme mõelnud hakata saalijalgpallis ka tüdrukutele ja neidudele ühepäevaseid turniire korraldama, aga seda hooajast 2025/26.“
30. aprill, Tallinn, EJLi sisehall, kell 9.30 mehed, kell 12.15 naised
4. juuni, Tallinn, Nike Arena, kell 9.30 naised, kell 12.15 mehed
16. juuli, Tallinn, Nike Arena, kell 10 mehed, kell 12.15 naised
13. august, Tallinn, Nike Arena, kell 10 naised, kell 12.15 mehed
10. september, Tallinn, Nike Arena, kell 10 mehed, kell 12.15 naised
15. oktoober, Tallinn, EJLi sisehall, kell 9.30 naised, kell 12.15 mehed
19. november, Tallinn, EJLi sisehall, kell 9.30 mehed, kell 12.15 naised
„Tihti kritiseeritakse Eestis omavalitsusi tahtmatuse eest jalgpallitaristusse investeerida, aga miks see nii on? Kas mingil müstilisel põhjusel satuvad otsustajate sekka alati jalgpallivaenulikud inimesed? Ei, omavalitsused ei investeeri jalgpalli, sest nad ei tunneta, et valijaskond nõuaks seda neilt. Ja miks nad seda ei tunneta? Sest meie jalgpallikultuur kiratseb ja madal publikuhuvi on selle kõige silmapaistvamaks näitajaks.“
Soccernet.ee ajakirjanik Siim Pulst
„Kuna ta oli minu jaoks nii suur eeskuju, siis tollel ajal – ma olin äkki 16 – oli minu suurim unistus see, et ma saaksin lihtsalt Getteriga koondises ühes toas olla! See oli lihtsalt mu suurim unistus, ma ei näinud oma peas, et minu elus oleks midagi veel paremat võimalik! Lõpuks see päriselt juhtuski. Nii et tuleb suurelt unistada!“
Endine naistekoondislane Getriin Strigin meenutas lõbusalt, kuidas soovis koondises teise väravavahi Getter Laariga tuba jagada
„Kui Eestisse tulin ja esimesel aastal juunikuus Soomet võitsime, oli riietusruumis mängu järel päris vaikne. Küsisin mängijatelt: te olete vist harjunud mänge võitma, jah?“
Thomas Häberli emotsionaalsusest
„Arvasin, et saan koondisesse, juba siis, kui mängisin 17aastasena Tammeka III võistkonna eest neljandas liigas. Nüüd olen lõpuks siin!“
Eesti koondise ründaja Sten Reinkort
„President uuris naiskonna käest treeningute ja treeningutingimuste kohta, samuti tundis ta huvi, kes on suurim väravalööja.“
Põlva Lootose tegevjuht Indrek Käo pajatas president Alar Karise külaskäigust Lootose treeningule
„Ütleme nii, et ma olen Eesti naistejalgpallis suht uus. Eks mingeid mängijaid tean, aga ega ma meistriliigat eelmisel aastal väga ei jälginud.“
Viimsi JK naiskonna peatreener Martin Reim enne debüüthooaega naiste meistriliigas
„Olen üllatunud, et nii palju inimesi tuli vanu jalgu vaatama!“
Ragnar Klavan osales Anfieldil enam kui 45 000 pealtvaataja ees Liverpooli ja Celticu legendide lahingul
Eelmise aasta 30. oktoober märkis Eesti jalgpallis vägeva ajastu lõppu. Hooaja viimases mängus Saku Sportingu vastu sai tiitli võitnud
FC Flora kirja 2 : 1 võidu ning lõpuvile järel meistrikarika pea kohale tõsta, ent mõni minut enne lõpuvilet lahkus mõlema naiskonna austusavalduste saatel väljakult Heleri Saar. Aasta lõpus 43aastaseks saanud Saar oli sisuliselt viimane mängiv lüli, kes ühendas Eesti naistejalgpalli tänapäeva ja selle alguse üheksakümnendate esimesel poolel.
käisin trennis edasi, siis valmistusin ju võistkonnaga järgmiseks hooajaks. Ja kui kevad jälle tuli, siis vaatasin: aga tegelikult ma ju jõuan! Nii ta edasi läks…“
Kui teadsid, et nii võib minna, siis miks sa ikka ja jälle trenni tagasi läksid?
Olen jalgpalliga nii kaua tegelenud, et mu keha lihtsalt vajas seda. Käisin ju esialgu seal niisama, aga treener Jan Harend ütles ka alati, et ära tule kevadel liiga vara – väljak on jääs, see ei ole mõnus, oota, millal kevad väljaku ära sulatab, siis vaatame. Ja ma olin iga kord nagu viis kopikat kohal! Tegin kõik harjutused kaasa, kõik mängulised ja fitnessiharjutused. Ja siis mõtlesingi – no kurat, kui ma jõuan 17–18aastasest kiiremini joosta, siis polegi nii kehv!
Saar tegi kogu eelmise hooaja jooksul Saku eest ajanappusel kaasa vaid kahes mängus, kuid oli sellegipoolest naiskonnas oma kogemuste ja oskustega ülimalt väärtuslik liige. Ja pealegi – kui oleks tahtmist ja vajadust, võiks ta edasigi mängida!
Tema võidetud medalite ja tiitlite hunnik võib vabalt olla selline, mis jääbki Eesti jalgpallis löömatuks: 27 medalit meistrivõistlustelt, lisaks viis karikavõitu ja viis superkarikavõitu!
„Olin juba paar aastat lõpetamas, aga minu viga oli see, et käisin trennides edasi!“ muigab Saar. „Ma ei oleks tohtinud seda teha, sest kui
Heleri Saar
Sündinud: 16.11.1979
Tiitlid: Eesti meister (13): 1994–95, 2003, 2004, 2005, 2006, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017; Eesti karikavõitja (5): 2010, 2011, 2012, 2015, 2017; Eesti superkarikavõitja (5): 2011, 2012, 2013, 2015, 2017 Eesti koondises (1996–2011; 2021): 66/0
Järelikult oli sul aastatega tekkinud nii kõva kogemuste, oskuste ja füüsise pagas, et isegi kui sa poole eelhooaja pealt treeningutega liitusid, ei olnud mingit probleemi?
Võibolla kuu aega oli vaja, mõni nädal ehk juurde. Algul ei jõudnud kohe ehk 90 minutit mängida, aga eks ma aitasin end mingites asjades järele. Ega ma ju talvel ka niisama ei puhanud, käisin ikka jooksmas või pikemalt kõndimas. Kell on praegu kümme hommikul, aga olen tänagi juba seitse kilomeetrit kõndinud – viisin lapsed kooli ja läksin kõndima!
Mõned inimesed juba on kord sellised, et on lapsest saati olnud liikujad. Sinu isa Jüri oli algul ise mängija, hiljem juba treener – kas sealt pärineb ka sinu liikumisharjumus?
Töllerdasin ju papsiga trennides ja mängudel kogu aeg kaasas. Võibolla mitte päris igas trennis, aga sageli küll. Ja 1990. aastal hakkasime papsiga seda mõtet seedima ja sügisel tasapisi meile punti kokku panema, sama aasta lõpus hakkasime vaikselt tüdrukutega trenni tegema. Suurema pundiga läks trenni tegemine lahti 1991. aastal. Esimesed trennid olidki meil lehmade vahel karjamaal. Esialgu oli meil plikasid ehk kümmekond, sest naistejalgpalli
ju enne sisuliselt olemas ei olnudki, aga tasapisi hakkas neid juurde tulema ja sealt läks asi edasi. Tänapäeval ilmselt ei ole see enam niimoodi lubatud, aga siis oli nii, et treener korjas tüdrukud riburada pidi peale ja läksime trenni.
Millised toonased trennid välja nägid?
Oli pall – mängi! Või siis jooksime ja paps sõitis auto või rattaga järel ( naerab laginal – toim .)!
Kui me juba Raeküla kooli võimlas olime, siis tegime ka lööke ja sööte, aga kui meil esimesed trennid olid, siis lihtsalt toksisime. Kui suurem punt juba kokku tuli, siis läks trenni tegemiseks.
2000. aastal Soomes hooajaeelsel treeningmängul. „Sellised väljakud olid üsna tavalised!“
Foto: erakogu
Hästi palju aastaid käisime hooaja eel Jõulumäel laagris, seda sai lõpuks vast 20 aastat kindlasti. Algul korra, siis mingi aeg hakkasime kaks korda seal käima.
Need olid retsid trennid! Ainult ja ainult jooksime mägesid. Preemiaks saime pärast palli mängida! Need olid nii rasked trennid, aga kui need ära tegid, siis sügisel said aru, et neid oli tegelikult vaja. See oli õudselt raske, aga tegelikult oli ju tore, sest punt oli koos. Mäletan, et ükskord oli papsil jalaga midagi, siis ta istus kuskil kännu otsas, vehkis kepiotsaga „Siia!“ ja kõik jooksid.
„Tegin kõik harjutused kaasa, kõik mängulised ja fitnessiharjutused. Ja siis mõtlesingi – no kurat, kui ma jõuan 17–18aastasest kiiremini joosta, siis polegi nii kehv!“
Milline sinu positsioon naiskonnas oli? Kuidas mõjutas sind see, et sinu isa oli treener? Kas pidi käitumise mõttes rohkem mööda nööri käima kui teised või ei olnud selles suhtes vahet? Meil oli niimoodi, et trennis oli ta treener ja kodus oli isa. Allahindlust mulle kindlasti ei tehtud, pigem sain mina rohkem mööda päid-jalgu. Kui ta koondise treeneriks sai, siis vahepeal liikusid küll jutud, et Jüri Saar on koondise treener ja mina olen sellepärast koondises, et isa on juba ees. Kui aga treenerivahetused tulid, siis vaadati, et näe,
Eesti naiskonnal tuli hakkama saada meeste vormidega.
Heleri Saar tahtis numbrit 4, aga meeste seas mängis sellega Raio Piiroja, mistõttu oli särk seljas hiigelsuur.
Foto: erakogu
Heleri Saar on ikka koondises, ju ta siis ikka midagi oskab.
Aga isa oli päris karm treener! Ta oli nõudlik, ei kannatanud seda, kui keegi tuleb trenni, aga trenni ei tee. 90 minutit tuli ära teha, siis võis irvitada, mitte trenni ajal.
Millal oli see, kui hakkasid end jalgpallurina tundma?
Ilmselt siis, kui koondisesse jõudsin. Eesti esindamine oli meie mängijate jaoks ju nii suur asi. Me polnud ju elus ette kujutanud, mis asi koondis on või miks ta on. Koondisemängud ei olnud toona muidugi midagi väga erilist: saime alles lennujaamas kokku, meile toodi koondisedress sinna ja toppisime siis isiklikud riided kotti. Esimesed mängud saime muidugi tohutu suurelt peksa. Muidugi kui paar aastat tagasi vaadata, siis praegu olid koondisel sarnased tulemused… (Naerab – toim.).
Konkurents hakkas aga tasapisi ka tulema. Paps suhtles palju lätlaste ja leedulastega, käisime tihti seal sõprusmänge pidamas.
Naistekoondise algaastad võisid varustuse ja korralduse mõttes olla tänapäevaga võrreldes üldse päris pungid.
Kuna mina olin klubis number 4, siis tahtsin ka koondises sama numbrit kanda. Kasutasime aga samu vorme, millega mängis meestekoondis – ja meeste seas oli number 4 Raio Piiroja. Mis teha –mul tuli tema särk kuidagi üles kruttida! Tema jope oli ka mulle põlvini. Tõmbasime joped vöökohast hästi kõvasti kinni, aga siis tekkis kõigile sipelgatagumik. Siis oli see justkui normaalne, keegi ei osanud midagi öelda. Praegu ei paneks keegi selliseid vorme selga!
Koondisereisil Iisraelis. Foto: erakogu
„Alati kui Leedu võistkondadega mängimas käisime, kinkisid nad meile pärast mängu mingisugust söögipoolist. See oli magus, aga soolane oli ka veel!“
Foto: erakogu
Kui meie nende Lotto särkidega ära mängisime, siis läksid need ju meestele tagasi. Mäletan, et Teet Allas tegi veel nalja, et pagan, naised on särkidel rinnakohad sisse venitanud. Tegelikult olime ju kõik parajad pesulauad, särgid olid meil nagu kotid seljas!
Üheksakümnendatel olid Pärnu JK peamised rivaalid teine Pärnu naiskond Central ja Tallinnast TKSK naiskond, millest sai hiljem Levadia. Milline see Eesti-sisene konkurents toona välja nägi?
TKSK oli suures osas vene punt, aga nad olid päriselt väga tugevad – Aljona Sasova, Kaidi Jekimova…
Jalgpalli mängimise kõrvalt on Saar saanud kahe poisi emaks. Omapärasel moel on ta kahe raseduse tõttu pidanud jalgpallist vähem kui pool aastat eemal olema! Tänaseks on Ricardo juba 13aastane, Richard kaheksane.
„2009. aasta suvel mängisime Levadiaga, kui ma mängus hüppeliigese juurest jalaluu murdsin. Tahtsin küll hirmsasti platsile tagasi minna, aga midagi polnud teha – ma ei saanud selle jala peal enam seista,“ meenutab Saar. „See pidigi aga mõneks ajaks mu viimaseks mänguks jääma, sest olin selleks hetkeks juba kaks ja pool kuud rase olnud. Järgmisel päeval käisin operatsioonil, kusjuures võistkonnakaaslased ei teadnud, et ma juba lapseootel olin. 2010. aasta 1. jaanuaril sündis mul poeg ja kui kevadel titaga trennidesse läksin – varem poleks ma jala tõttu niikuinii saanud! –, oli kõigil suu ammuli. Kaks ühes mängupaus!
Teise lapsega juhtus üldse niimoodi, et ta sündis kaks kuud enneaegsena. Kuna olin viimati käinud trennis samuti siis, kui olin juba tegelikult rase, jäi paus jalgpallist ka vaid viiekuuseks, sest hakkasin tema kuu aja vanuseks saades taas trennis käima. Raseduspausid on mul jalgpallist igatahes väga minimaalsed olnud!“
Meil olid omavahel väga tasavägised mängud. Nende temperament oli ka natuke teistsugune. Teine Pärnu punt tegi ka meeletult trenni.
Eriliselt on meelde jäänud ka 2003. aasta hooaja lõpp, kui meie ja Levadia vahelise viimase vooru mänguga Maardus otsustati tiitli saatus. Meil oli vaja viiki, et meistriks tulla, aga jäime kiirelt 0 : 2 taha. Paps lõi veel suurest vihast aerosoolipurgi vastu seina puruks! Vihma sadas, väljak oli hästi porine, aga suutsime äkki 86. ja 90 + 2. minuti väravatest viigini jõuda ja meistriks tulla. Hüppasime sopa sisse, püherdasime seal – hull möll läks käima!
Kui natuke ajas tagasi minna, siis kujunes vist välja stereotüüp, et Jüri Saare Pärnu punt oli hästi tehniline ja Raimo Paulbergi Pärnu punt hästi hea füüsisega?
Jah, kuidagi nii. Nendega oli meil kogu aeg paras kanakitkumine, aga ühel hetkel läksid nad laiali ja paljud mängijad liitusid meiega.
Millal oli Pärnu JK oma ajaloo kõige tugevam?
Millal oli naiskonna hiilgeaeg?
Oota, ma koosseisude järgi vaatan! (Hakkab fotosid sirvima – toim.). Ma usun, et mängijate järgi vaadates äkki 2010. aastal? Jäime 2009. aastal kuidagi kolmandaks ja hakkasime siis kõvasti juurde panema.
Kas Pärnu mängijana teenisid jalgpalli eest ka taskuraha?
Pärnu mängijana ei saanud ma jalgpalli eest sentigi. Minu esimene jalgpalli eest saadud raha tuli alles siis, kui nüüd paar aastat tagasi Jarmo Matikainen mind koondisesse kutsus! Selleks ajaks, kui olin 30 aastat mänginud. Ootasin ära! Ütlesin plikadele ka, et näe, jess, saan jalgpalli eest raha! 20 eurot päevas!
Pärnu JK võidukas naiskond pärast esimest Eesti meistritiitlit 1995. aastal. Heleri Saar on alumises reas paremalt teine. „Vormid saime vist mingist rootslaste abipakist. Korra mängisime kunagi minu meelest isegi kunagise Pärnu Kalakombinaadi/ KEKi särkidega.“ Foto: erakogu
Sinu koondisesse naasmine 2021. aastal oli üldse huvitav lugu. Selleks ajaks olid ju juba kümme aastat koondisest eemal olnud ja vahepeal isegi jõudnud korra karjääri lõpetada!
Koondisega lõpetasin esialgu siis, kui Keith Boanas oli siin paar aastat treener jõudnud olla. Tegime Elisega otsuse, et me ei taha koondises käia.
Treenerite pärast?
Otseselt mitte. Ricardo oli siis äkki kaheaastane, üks abitreener oli Katrin Kaarna. Ta küsis mult kuidagi niimoodi, et kas mul ikka on vaja vahepeal koju lapse juurde minna… Tal endal toona lapsi ei olnud ja tundsin, et väikese lapse kõrvalt oli õige aeg ka talle keskenduda. Ma kuidagi üldse ei tahtnud koondises olla ja ütlesin siis, et ma enam koondist ei esinda. Vahepeal läksid aastad mööda… (Naerab – toim.).
Kui suur üllatus see oli, kui Jarmo Matikainen sind 2021. aastal koondisesse kutsus?
Ma ei osanud seda oodata, aga Jan Harend kutsus mind küll ükskord pärast trenni enda juurde ja ütles nii: ma lihtsalt annan sulle vihje, et midagi võib toimuda. Ma ei uskunud teda, arvasin, et ta ajab lihtsalt mingit pada. Aga paar kuud läks mööda ja Jarmo saatis mulle kirja: kas, kuidas, mida.
Kas ta oli üldse teadlik, et sa olid kunagi koondisega justkui lõpparve teinud?
Pole õrna aimugi! Tundsin end sel ajal aga hästi, mul oli tol hooajal palju minuteid, mängisin Sakus sisuliselt täismänge. Tundsin, et jõuan, ja lapsed olid ka juba suuremad, tekkis nende kõrvalt aega. Väga kaua ei mõelnud, ütlesin jah.
Said kahes mängus ka platsile, kusjuures sinu eelmise koondisemänguga oli vahet olnud kuu aega vähem kui kümme aastat. Kui palju koondisejalgpall selle ajaga muutunud oli?
Muidugi, seda ei anna üldse võrreldagi. Öö ja päev! Toona oli meil ju koondises vaid paar treenerit, nüüd oli eraldi kehalise ettevalmistuse treener, sada arsti, mitu treenerit… Igasugused hooldusaparaadid ja -masinad – vanasti oli lihtsalt jääkott ja Finalgoni salv, palju õnne. Nüüd on see ikka päris profivärk.
Nii et said karjääri lõpus ka natuke profielu tunda?
Tegelikult olid meil ju juba Pärnu ajal need asjad olemas. Võibolla mitte nii moodsaid aparaate, aga erinevalt teistest oli meil võistkonnas füsioterapeut olemas. Sakus oli ka nüüd olemas eraldi treener, kes soojenduse läbi viis, tegelikult olid ka seal päris head võimalused. Ehk et koondisesse nii ulme ei olnud minna, nagu oleks kuskilt Pätsu ajast tänapäeva sattunud. Ja olen aru saanud, et nüüd uute treeneritega on koondises veelgi parem kui Jarmo ajal.
Mind võeti koondises ka väga soojalt vastu! Kogunemine oli esmaspäeval, aga mina liitusin kolmapäeval. Aplausiga võeti vastu!
Oli naljakas tunne ka, et mõned mängijad olid koondises sinust sõna otseses mõttes poole nooremad?
olen palju suutnud. Ju olin ka koondises noorematele eeskujuks, vähemalt arvan nii. Jarmo ka pärast tänas mind ja ütles, et minu pühendumus ja kogemused andsid võistkonnale juurde.
„Minu esimene jalgpalli eest saadud raha tuli alles siis, kui nüüd paar aastat tagasi
Jarmo Matikainen mind koondisesse kutsus!
Selleks ajaks, kui olin 30 aastat mänginud. Ootasin ära!“
Oli küll, jah! (Naerab – toim.). Meil oli kunagi Sakuga Pärnus laager, kus jooksime rannas liiva peal. Mina seda otse küll ei kuulnud, aga pärast räägiti mulle, et plikad olid arutanud, et vaata, kuidas mina oma vanuses jaksasin neid mägesid joosta ja teised ei jaksanud. Olin teistele eeskujuks, et tegelikult saab küll, kui on viitsimist. Tahtejõu pealt
Teine koht, kus said sellist aplausi tunda, oli su viimane mäng, mis toimus Flora vastu. Sind vahetati välja ja mõlema naiskonna mängijad rivistusid üles, et sind pidulikult erru saata. Võttis selline austusavaldus pisara ka silmanurka?
Teadsin, et see võib juhtuda, et see pisar kuskil tuleb, aga tegin endale selgeks, et seda pole vaja. Iga lõpp on ju tegelikult kurb, aga kuna ma olin enda jaoks peas selle otsuse täiesti läbi mõelnud ja selgeks teinud, siis oli pärast hea tunne, et selle sammu ära tegin. Võibolla võiks ju veel mängida, aga siis tulevad äkki mõned tobedad vigastused, mis sunnivad lõpetama… Praegu sain omadel tingimustel punkti panna.
Sain aru, et plikadel oli ka tegelikult hea meel, et ma seal võistkonnas olin. Ja võibolla saingi nüüd ka kellelegi ruumi teha! Sattusin Sakusse ju nii, et kui 2017. aastal Pärnu JKs lõpetasime,
Eesti meistritiitlitega hakkasid ühest hetkest kaasnema ka pääsmed naiste Meistrite liiga turniiridele. Saar ja PJK käisid euromänge pidamas esimest korda 2004. aastal.
„Eesti liiga oli meie jaoks ikka olulisem, Meistrite liiga oli justkui boonuseks. Need olid ägedad mängud, sest nõudsid väga kõvasti enda ületamist. Kui näiteks Leedu meisterklubi võttis endale ainult selle turniiri jaoks igal aastal mängijaid väljastpoolt juurde, siis meie välistasime selle põhimõtteliselt ja mängisime ainult omadega, sest needsamad tüdrukud olid ju need, kes selle nii-öelda preemiasõidu välja teenisid. Ei tulnud kõne allagi, et kedagi kuskilt juurde võtta,“ räägib Saar.
„Esimesed korrad olid ikka väga rasked. Ühel aastal mängisime turniiri Islandil sealse meistri vastu. Gerlin Naisson ütles juba esimese viie minuti järel, et tal käib pea ringi! Tasemevahe oli nii suur.“
2005. aasta suvel sai Pärnu JK islandlaste Valurilt 1 : 8 kaotuse, lisaks veel Norra meistrilt Røalt 1 : 9 ja soomlaste Jakobstadi Unitedilt 0 : 2. „Lähtusime seal ainult kaitsest, vahel ei saanudki ise palli puutuda, sest tuli kogu aeg teisi taga ajada. Või siis kui pall tuli, pidi selle lahmaki kohe ettepoole virutama. Hoolimata Jõulumäe laagritest oli toona füüsis meil vastastega võrreldes tunduvalt kehvem, rääkimata tehnikast. 90 minutit tuli hambad ristis lasta! Mida vähem löödi, seda uhkem, aga eks neid ikka tuli.“
Aasta-aastalt hakkas PJK aga ka Euroopas üha rohkem konkurentsi pakkuma. Väravaid löödi küll sisuliselt alati, aga esimest võitu tuli oodata 2011. aastani, kui Sloveenias suudeti seljatada sealne Krka.
„Teadsime eelmistest kordadest, mis meid ees võib oodata. Mäletan, et hakkasime enne euromänge ka Eestis kaitsest lähtuma ja mängisime ka Eesti liigas kiirrünnakute peale, et seda stiili harjutada. Me ei läinud uisapäisa kuskile ette tuiama, vaid teadsime, et eelkõige tuleb oma väravat kaitsta. Selle pealt hakati meile ka vähem väravaid lööma, mida aeg edasi läks.“
2013. aastal saabus aga võimas läbimurre: Soomes peetud alagrupiturniiril sai PJK kohaliku PK-35 järel ja kreeklaste PAOKi ja Põhja-Makedoonia klubi Biljanini ees teise koha ning pääses parima teise kohaga edasi Meistrite liiga põhiturniirile – esimese ja seni ainsa Eesti jalgpalliklubina.
„Olime eelmisel aastal samale Kreeka naiskonnale kaotanud ja see mäng jäi kripeldama: teadsime, et tegelikult suudame nendega mängida ja läheme seekord võitma.
kutsuti papsi Paide naiskonna juurde treeneriks. Oma isale ju ikka ära ei ütle, kui ta kutsub, et tule, mõnel mängul ju ikka käia saad… Lõpuks olin ikka kõikidel mängudel kohal. Aga trenni tegin Saku juures, kelle duubelnaiskonnaks Paide toona oli – minu kodust on Sakusse ligidal minna. Siis tegin mõned mängud juba ka Saku eest ja nii ta läks.
Eelmisel aastal küsisid lapsed päris tihti, et millal minu lahkumismäng tuleb. Ja kui see viimane mäng ära oli, siis väiksem küsis: emme, kas sa oled nüüd legend? ( Naerab – toim .). Tema jaoks on legendid kõik need jalgpallurid, kes on ära lõpetanud. Mõtlesin, et võibolla ma siis nüüd olen!
See ka õnnestus ja siis tuli väga raske mäng soomlannadega. Mängisime kaitsest lähtuvalt – meie neljane liin töötas kuidagi nii hästi, et neil oli võimatu sealt läbi saada. Nad lõid muidugi palju peale, aga kaugelt – las nad lahmivad! Ükski löök sisse ei läinud ja kui lõpuvile käis, olime kõik suurest rõõmust üksteise otsas hunnikus. Ega me siis veel ju ei teadnud, et oleme edasi pääsenud, see info tuli alles riietusruumis, kuna teised mängud käisid samal ajal.
Ühtäkki oli isegi ajakirjandus meist huvitatud! Pärnu Postimees küll kajastas meie mänge ka muidu tublisti, aga kedagi teist me väga ei huvitanud. Siis hakkasid aga järsku kõik helistama! Jalgpalliajakirjanikud tulid meile laeva peale vastu… Meie jaoks oli see nii võõras! Kes käis tööl, kes koolis… me polnud sellise asjaga üldse harjunud.“
Põhiturniiri esimeses ringis ehk Euroopa 32 parema seas tõi loos PJK-le sisuliselt kõige raskema variandi – kodus-võõrsil tuli rinda pista Wolfsburgiga, kes samal hooajal turniiri võitjaks krooniti. Mitu PJK naist on meenutanud, kui halastamatu suhtumisega sakslannad neid „tervitasid“ – hoolimata sellest, et Eestis peetud mängu (mille kandis Eurosport otsepildis üle!) võitis Wolfsburg 14 : 0 ja lisas sellele kodus 13 : 0 võidu, ei lasknud kuulsad vastased väljakul hetkekski latti alla.
„Wolfsburgi treenerid ütlesid kogu aeg, et neid ei huvitanud, kes neil vastas oli. Samamoodi ei huvitanud PJKd Eestis see, kes meil vastas oli. Mäletan, et kui mängisime liigamängu noortekoondise naiskonna vastu, saime pärast riielda, et miks me noortele tüdrukutele nii palju väravaid lõime,“ nendib Saar. „Aga Wolfsburg tegi ju meile samamoodi! Tallinnas A. Le Coq Arenal peetud mängus hakkasid nad veel pärast mängu väljakul joonejookse tegema. Me olime nende jaoks täiesti suvalised! Hiljem tulid nad aga Meistrite liiga võitjaks.“
Saare sõnul ei teadnud tema loosi hetkel Wolfsburgi naiskonnast aga suurt midagi.
„Mina naiste tippjalkat toona väga ei jälginud. Kui trennis kokku saime ja kõik hakkasid rääkima, kes nad päriselt on, alles siis taipasin, et tegu on ühe tugevama naiskonnaga üldse! Mina ei ole eriline põdeja – mõtlesin, et ega midagi teha pole, tuleb minna ja mängida. Mõnel aga kindlasti käed-jalad värisesid. Mina võtsin seda nagu iga teist mängu – mis siis, et vastased on tugevad, mina läksin endast parimat andma. Mis siis, et mõned pallid võibolla mööda lahmisin. Mäletan, et ega me omavahel eriti söötu ei saanud mängida, sest nad olid väga kiired ja olid meil kohe jaol.“
Tänavu sa enam Saku trennidesse sattunud ei ole?
(Uhkelt – toim.). Ei ole!
Lumi on kohe sulanud, muru läheb varsti roheliseks…
Siis Heleri ehk läheb ja proovib, aga mängima ei hakka! Tegelikult olen vahel käinud Nõmme Unitedi treeneritega niisama toksimas. Tegelikult tahaks lihtsalt ennast liigutada. Jooksmas käimine korvab seda üldiselt küll, pealegi veedan õhtuti ja päeval kolm tundi järjest Männikul. Jalgpall minu elust küll kuskile ei kao, andsin nüüd nõusoleku vabatahtlikuna natuke Nõmme Unitedi meeste kodumängudel aidata.
Ise mängimise asemel elab Heleri Saar nüüd kaasa poegadele Ricardole (vasakul) ja Richardile (paremal).
Foto: Liisi Troska
Jalgpalli kõrvalt ei jää jalgpalliks aega
Kuigi üks põhjus, miks Saar enam ise mängida ei kavatse, on ajapuudus, ei tähenda see seda, et ta oleks jalgpallile võõraks jäänud. Risti vastupidi! Jalgpallipisikuga on põhjalikult nakatunud nii 13aastane Ricardo kui kaheksane Richard, kes mõlemad mängivad vutti Nõmme Unitedis. Nii õhtuti kui nädalavahetuseti on Saar sisuliselt täiskohaga logistik, abistaja ja otsapidi isegi treener, täites Richardi grupis aeg-ajalt teise treeneri kohuseid. Ja poiste mängudelt ta naljalt ei puudu.
„Ricardo pandi eelmisel hooajal võistkonna kapteniks. Tal on neli korda nädalas võistkonnaga jalgpallitrennid pluss üks maadlustrenn, kus nad tiimiga käivad. See teeb juba viis korda, aga lisaks sellele käib ta kaks korda nädalas eraldi Mikk Pahapilli juures kergejõustikus ja kord nädalas veel ka jalgpalli eratrennis, nii et tal on viie päeva jooksul seitse trenni,“ räägib Saar.
„Kuna jalgpall on kontaktsport, siis on maadlustrennidest olnud väga palju kasu. Kehakontaktis ei saa olla lödi – nad keskenduvad seal sellele, et keha tugevaks saada. Algul ei saanud ma aru, miks nad seal käivad, aga kuna ma ei viitsi edasi-tagasi sõita ning olen trennide ajal enamasti väljaku kõrval, siis näen, kuidas see on tegelikult väga palju
juurde andnud. Pärnus mängides käisime ühel kevadel CrossFiti treeningutel – ilgelt rasked trennid, aga ka seda oli näha, kui palju need juurde andsid.“
Ka Ricardo kergejõustikutrennid on tegelikult jalgpallisuunitlusega. „Seal tehakse selliseid asju, mis on jalgpallurile vajalikud – treener näeb ära, milliseid lihaseid oleks vaja tugevdada, ja keskendub neile, samuti tehakse igasuguseid plahvatuslikkuse ja jõuharjutusi. Vahel olen mõelnud, et oh, oleks minul sellised võimalused olnud, siis oleksin ei tea kuhu võinud välja jõuda! Noorena käisin ükskord Soomes testimisel, kus sattusin elus esimest korda jõusaalitreeningule. Järgmisel päeval kõndisin nagu robot ringi, sest kogu keha oli täiesti kange. Ma arvan, et Pärnus teadsid võibolla ainult sõudjad, kus jõusaal asus…“ muigab Saar.
„Annan oma lastele nii palju, kui nad vajavad ja tahavad. Ma ei tea, kas nad vajavad nii palju, aga kui nad tahavad, siis on minu ülesanne seda võimalust pakkuda. Kui ta mulle homme ütleb, et talle jalgpall tegelikult ei meeldi, siis pole midagi teha, aga oleme talle praegu andnud võimaluse sellega kõvasti tegeleda.“
Anne Reil täitub selle aasta lõpus 30 aastat jalgpallivankri vedamist. Üheksakümnendate algul pooleldi juhuslikult FC Florasse sattunud Reist on praeguseks saanud kõrgel tasemel jalgpalliametnik, kelle sõna maksab ka UEFAs.
Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Harold Cunningham, UEFA / Getty Images
1993. aasta sügisel oli Rei 24aastane, lõpetas kaks aastat varem pedagoogikaülikooli kehakultuuri erialal ning tegutses kergejõustikutreenerina. Kahele noorterühmale kergejõustikutõdesid õpetanud Reile tähendas see õhtuse iseloomuga tööd: hommik ja päev olid vabad, trennid algasid alles pärastlõunast ning nii otsis naine endale ka päevatööd. Florasse sattus ta sealjuures kõrgushüppe kaudu – tema õpilase Kärt Siilatsi ema Krista teadis, et Aivar Pohlak otsib parasjagu FC Flora kontoripoolele abijõudu.
„Muide, see oli Marko Kristali õde, kes läks parasjagu ümbermaailmakruiisile,“ meenutab Rei lõbusalt hetke, mis osutus ta elus suureks pöördepunktiks. „Otsiti inimest, kes oskaks inglise keelt ja oleks spordiga seotud.“
Spordiga oli Rei küll treenerina seotud olnud, kuid jalgpall oli talle sel hetkel veel suhteliselt võõras. „Olin ise loomulikult kunagi kergejõustikutrennis natuke jalgpalli mänginud, aga naistejalgpalli kui sellist ju toona meil üldse ei olnud. Jalgpallist teadsin vaid nii palju, kui olin
televiisorist suurturniire näinud. Aivaril oli just olnud skandaal, kus ta koondise bussis Urmas Hepneriga kakles, selle kaudu oli mul temast kui isikust teatud kuvand ajaleheartiklite abil tekkinud. Jalgpall kui selline ei olnud ju tol ajal teab mis prestiižne koht: kõik mu sõbrannad tahtsid ikka minna tööle pankadesse. Mõtlesin aga, et vaatan ära, mida ta endast kujutab.“
FC Flora tilluke kontor asus toona Wismari staadioni juures Kapi tänaval asuva kortermaja abiruumides. „Kui sinna esimest korda sisse läksin, oli detsembris hästi külm päev ja Aivar istus kontoris paksus jopes, sest ka ruumis sees oli hästi külm. Kõik lauad olid mingisuguseid dokumente täis kuhjatud – totaalne segadus! Rääkisime Aivariga päris pikalt ja tema inspireeritus mind lõpuks köitis. Otsustasin, et proovin!“
Kui praeguseks töötab FC Flora kontoripoolel üle kümne inimese, siis toona tehti kõike sisuliselt põlve otsas. Peale Pohlaku ja Rei olid toona klubis tööl Henri ja Hannes Anieri isa Teet, kes toimetas sisuliselt meeskonna mänedžerina, ja eelmisel
aastal meie seast lahkunud Ivar Siig, kelle ülesanded hõlmasid meediapoolt ja mängukorraldust. Rei peale jäi suhtlus jalgpalliliiduga ja tänu inglise keele oskusele ka välissuhtlus. Rei oli käinud tavakoolis, kust saadud inglise keele tase „ei olnud väga hea“, aga ta veetis 1991. aasta suvel kuu-poolteist USAs, rahvusvahelise programmi abil, mis aitas keelt suhtlustasandil viimistleda.
„Koopiamasinaid ju toona ei olnud – mäletan, kuidas pidin trükimasinaga trükkima ja siis sinna koopialehti vahele panema, sest noortegruppidel oli välisturniiridele minekuks vaja esitada saatkondadesse nimekiri kolmes eksemplaris. Kui mõni nimi kogemata sassi läks, tuli otsast peale alustada! Trükkimist ei olnud ma eraldi õppinud, nii et see oli algul päris paras katsumus, aga vilumus tuli ajaga. Tööülesandeid tuli ajaga pidevalt juurde: kohe 1994. aastal hakkasime ju üles ehitama Kehtna jalgpallikooli, millega seoses tuli igasugust suhtlemist ja asjaajamist kõvasti juurde.“
13tunnised tööpäevad panid
valiku ette
Ühel hetkel muutus Rei töörütm suisa pööraseks: hommikul üheksast kella
see, et tundsin, et õpilaste üleandmise mõttes oli aeg õige, nad olid jõudnud gümnaasiumi lõppu. Oleksin peagi pidanud uue noortegrupi võtma. Jalgpallis tundsin, et mul on rohkem võimalusi – tundsin, et kergejõustikus minust päris tipptreenerit ei saa ja teatud lagi oleks ees olnud.“
Selles, et jalgpalliametniku töö toob talle rohkem võimalusi, oli Reil igatahes õigus. 2002. aastal sai temast FC Flora juhataja, 2006. aastal jalgpalliliidu juhatuse liige. „2007. aastal jäin esimese lapsega koju, siis tulid 2009. aastal otsa veel kaksikud. Juhatuse koosolekutel käisin küll laste kõrvalt edasi ning andsin märku, et ma küll tööle ei jalgpalliliitu ega Florasse ei tahaks veel tulla, aga midagi võiksin ju teha. 2012. aasta suvel toimus Eestis poiste U19 EM-finaalturniir ja Tõnu Sirel rääkis, et liidul on vaja inimest, kes seda turniiri aitaks läbi viia. Siis saigi minust 2011. aasta sügisel turniiri direktor. Alguses küll leppisime kokku, et olen kontoris kahel päeval nädalas, aga lõpuks sellest muidugi ei piisanud…“
Esimesest korrast FC Flora kontoris: „Kui sinna esimest korda sisse läksin, oli detsembris hästi külm päev ja Aivar istus kontoris paksus jopes, sest ka ruumis sees oli hästi külm. Kõik lauad olid mingisuguseid dokumente täis kuhjatud – totaalne segadus!“
neljani päeval ajas ta Flora asju, siis andis kaks kergejõustikutrenni ja läks pärast neid veel klubi kontorisse tagasi, et alles hilisõhtul koju minna. Nädalavahetused olid sageli sisustatud kergejõustikuvõistlustega…
„Sel ajal ehitati palju firmasid üles ja paljude rütm oli sarnane. See oli hullumeelne aeg! Siis tuli juba esimene välistreener Teitur Thordarson, kellega läks esindusmeeskonna korraldus hoopis teisele tasemele. Näiteks hakkas meeskond pärast Männiku staadionil tehtud trenne seal lähedal asuvas Irise kohvikus söömas käima, samuti tuli juurde varustust. Kehtnas toimis meil viis-kuus bussiliini, mis lapsi sõidutasid, palju tuli suhelda ka erinevate Flora tütarklubidega. Välissuhtlust oli palju endise Nõukogude Liidu mängijate vahendamise ja telelepingute ajamise tõttu. Minu kuuenda-seitsmenda aasta kandis oli meil juba kontoris aga kuus-seitse inimest.“
Kapi tänavalt kolis Flora kontor üheksakümnendate teisel poolel Roosikrantsi tänavale, enne
A. Le Coq Arenale liikumist jõudis asjaajamine olla veel ka vanalinnas. Meeletu tempo tähendas 1997. aastal aga seda, et Reil tuli teha valik: kas edasi minna treeneri või jalgpalliametnikuna.
„Olin kergejõustikus jõudnud juba sellisesse faasi, kus minu õpilased hakkasid jõudma Eesti koondise piirimaile, samal ajal tekkis jalgpallis ülesandeid aina juurde. Pidin otsustama, millele ma pühendun: mõlemas kohas läks ju tegelikult hästi. Mul oli küll hästi kurb, aga otsustasin kergejõustikust loobuda – otsuse tegi natuke lihtsamaks
Esialgu arvas Rei, et läheb hiljem Florasse tagasi, kuid seda ei juhtunudki – pärast edukat turniiri tehti talle ettepanek jalgpalliliidus uuel ametikohal, peasekretärina jätkata. See tähendas, et Sireli senised ülesanded löödi kaheks ning tema teha jäi kontori juhtimine, Rei hakkas aga juhtima rahvusvahelist suhtlust ja sportlikku poolt.
Ainus naisjuht Euroopas
Jalgpalliliidu peasekretäriks saanuna oli Rei kogu Euroopa peale ainus naine, kes seda ametit pidas. See jäi kohe silma UEFA inimestele, kes soovisid teda ka Euroopas ametis näha. 2013. aastal liituski Rei UEFA naistejalgpalli komiteega, 2017. aastast alates on ta selle juhataja. Tänavu saab ametiaeg läbi.
„Ma ei oska öelda, mis edasi saab. Ühest küljest olen seda komiteed juba päris pikalt juhtinud,
mingis mõttes võiks ehk keegi teine tulla ja mina mõnd teist valdkonda proovida, aga sel juhul ma teise komitee esimeheks kohe ei pruugi saada.“
Kuigi komitee nimi vihjab sellele, nagu tegeleks Rei juhitav üksus ainult naistejalgpalliga, on sellel tegelikult laiem haare – see seisab peale naistevuti jalgpallis tegutsevate naiste eest tervikuna. See hõlmab seega muu hulgas näiteks naiskohtunikke ja -jalgpalliametnikke.
„Selle nurga kaudu ma sinna komiteesse sisenesingi,“ avaldab Rei. „Naistejalgpall ei olnud ju toona ei meil ega maailmas veel nii populaarne kui täna. Ka mul tuli komiteesse asudes teha kõvasti taustatööd, et naistemänguga rohkem kursis olla ja Euroopas mitte lolliks jääda.“
Viimase kümne aasta jooksul on Rei näinud oma silmaga ja lähedalt, kuidas ka UEFAs on naistejalgpalli tähtsus ja positsioon tohutult paremaks läinud. Ta toob näiteks, et kui kümme aastat tagasi oli naistejalgpall UEFA tasandil lihtsalt üks väike osa võistluste osakonnast, siis praeguseks on endisest tippmängijast sakslanna Nadine Keßler jõudnud kõige suuremate otsustajate ringi.
„Kui Nadine tuli, siis oli tema ja suurte otsustajate vahel mitu korrust ülemusi. Tänaseks on temast saanud aga naistejalgpalli direktor, mis tähendab, et tema positsioon on UEFAs võrdväärne näiteks finantsdirektori ja teiste suurte juhtidega,“ toob Rei välja.
„Arengud on olnud sellised, et on vaja ümber laua inimest, kes selle valdkonna eest seisaks. Mingit pidi tundsin ka mina jalgpalliliidus kohati väikeseid asju, mida juhatuses ei osatud naiste poole pealt lauale tuua. Kui juhatus koosneb meestest, siis on see ka mingis mõttes loogiline, et nad ei oska mõnd asja naiste perspektiivist vaadata. Mehed on jalgpalli sees tavaliselt emotsionaalsed ja eesmärgipõhised, sageli on vaja teistmoodi mõtteviisi, et pehmemaid väärtusi ja sotsiaalset poolt sisse tuua. Julgen öelda, et kui täna arenguid arutatakse, mõeldakse samamoodi nii naistele kui meestele.“
Naised otsustajate laua taha!
„Kui juhatus koosneb meestest, siis on see ka mingis mõttes loogiline, et nad ei oska mõnd asja naiste perspektiivist vaadata.
„Naistevõistlustel on formaati päris palju muudetud ja täna väidame endiselt, et võistlus on kvalifitseerumise mõttes avatud süsteem. Kõige tugevamale tasandile tõusmine on küll keeruline, kuid see on võimalik, ning paljude liigatasandite vahel tõusmiste-langemiste pärast on süsteem ka päris dünaamiline,“ selgitab Rei. „Muudatus tulenes sellest, et kui varem kippusid suured riigid nina kirtsutama, et väga suured võidud väikeste riikide üle ei anna neile midagi juurde, siis nüüd leidsid sama ka väiksemad riigid, kelle hinnangul olid sellised mängud demoraliseerivad.“
Naistejalgpallis on tasemevahe endiselt ka Euroopa sees väga suur: 2021. aasta novembris võitis näiteks Inglismaa naistekoondis MM-valikmängus Lätit lausa 20 : 0.
Varem ei tahtnud suured väikestega mängida, nüüd ei taha väikesed suurtega
2017. aastal Jalkale antud intervjuus tõdes värskelt naistejalgpalli komitee juhiks määratud Rei, et neil õnnestus tippriikide survele vastu panna ja tugevaid jalgpalliriike nõrkadest mitte eraldada, jätkata meestevutist tuttava süsteemiga, kus valiksarjas võivad vabalt vastamisi sattuda ka paremusjärjestuse esimene ja viimane riik. Kuus aastat hiljem on selles osas tehtud aga 180kraadine pööre – Rahvuste liiga stiilis süsteemis näiteks Eesti ja valitsev Euroopa meister Inglismaa naljalt kokku ei saa.
Mehed on jalgpalli sees tavaliselt emotsionaalsed ja eesmärgipõhised, sageli on vaja teistmoodi mõtteviisi, et pehmemaid väärtusi ja sotsiaalset poolt sisse tuua.“
„Meie jäime sinna kuhugi vahepeale – tegelikult oleks ju tahtnud, et sarnaselt meestele oleks meil võimalik mängida nii Rahvuste liigat kui vabaloosiga valiksarja, et meil oleks ikkagi võimalik iga teatud aja tagant kellegi tugevaga rammu katsuda ja ka pealtvaatajatele atraktiivset mängu korraldada. Lõpuks olid peaaegu kaks aastat laual erinevad variandid, millest erinevate huvigruppidega konsulteerimise järel lõplik variant nüüd ära tehakse. Dünaamiline süsteem ja palju üles-alla liikumisi ka väiksemate riikide seas võiks luua olukorra, kus tagumise otsa alaliidud ei saa naistejalgpalli arendamata oma mugavustsoonis istuda ja pidevalt teiste omasugustega
mängida. Lõpuks ju tahame, et kõik Euroopa alaliidud suunaksid naistemängu arendamisse ressurssi,“ lisab Rei.
Eesti naistejalgpall veel hapral alusel Eesti naistejalgpallile on tänavune aasta väga eriline: maikuus toimub Eesti pinnal esimest korda tüdrukute tiitlivõistlus, ühtlasi saab esimest korda sellest osa võtta Eesti tüdrukute koondis. Milline on selle taustal Eesti naistejalgpalli üldine tervis?
„Kuidas öelda – meie naistejalgpall on endiselt väga õrn. Näen küll seda, mis toimub noorematega, ja näen, et sealt on tulemas need tüdrukud, kes on jalgpalliga varakult alustanud, sealt tulevad uued treeninggrupid ja uued treenerid. Playmakersi projektist tuli meil eelmisel aastal 12 uut treenerit, keda meil ilmselt muidu ei oleks ja kes leiavad kindlasti ka tee klubide juurde. Ida-Virumaal on see projekt näiteks väga hästi vastu võetud. Noorte seas on positiivseid asju palju.“
Noorte kõrval ei saa aga üle ega ümber täiskasvanute jalgpallist. Noored tüdrukud küll mängivad jalgpalli, kuid täiskasvanute klassis neid hoida on keeruline ülesanne, seda enam, et erinevalt meestest, kes samuti sarnase murega on maadelnud, on meie naistel tunduvalt vähem väljavaateid profimängijaks saada ja jalgpalluritööga endale elatist teenida.
üliedukad, ei ole õnnestunud seda igapäevasesse klubijalgpalli üle kanda.“
Rei on lootusrikas, et Eestis naistekoondisele peale kasvav noorem põlvkond toob peagi koondisesse hea segu noorematest ja kogenumatest mängijatest ning et positiivsed koondisega seotud emotsioonid annavad naismängijatele indu, et isegi selle suunas pürgida. UEFAs arutatakse hetkel näiteks ka seda, kas naistele luua juurde U21 või U23 võistlusklass, et samm noortest täiskasvanute sekka oleks sujuvam.
Sarnased probleemid ka
tippriikides:
„Sattusin hiljuti õhtusöögil kõrvuti Inglismaa jalgpalliliidu peasekretäriga, kes ütles, et isegi neil, kes nad on koondisega olnud ju üliedukad, ei ole õnnestunud seda igapäevasesse klubijalgpalli üle kanda.“
Eesti-siseselt loodab Rei saada naistejalgpallile juurde toetajaid, kes oleksid spetsiaalselt naistele orienteeritud. „Näiteks USAs oleme juba näinud, kuidas teatud toetajad soovivad end just naistemängu kaudu kuvada. Samal ajal teeme ka ise investeeringuid: hea algus on kindlasti Katrin Loo siirdumine naistejalgpalli osakonda. Jah, esialgu 0,25 kohaga, aga koos Kethy Õunpuuga tegelevad nad palju rohujuuretasandi projektidega. Samuti on meil noori ja väga häid treenereid, kellele toetuda, aga see kõik võtab lõpuks aega.“
Koondis lõpuks finaalturniirile!
„Kui saaksime rohkem tüdrukuid ka täiskasvanuna jalgpalli juures hoida, saaks ka meie liiga sportlikku kvaliteeti tõsta. Sellega läheb aga kindlasti aega. Tüdrukutel on motivatsiooni mängida, aga 19–20–21aastaselt on jalgpallist väljalangemine suhteliselt suur. Seda ka poiste poole peal, aga tüdrukute puhul hakkab see eriti silma. Muidugi see ongi iga, kus on vaja edasise elu suhtes valikuid teha,“ nendib Rei.
„Oleme küll arenenud, aga väga palju tööd on veel vaja teha, samamoodi klubide poole pealt, kel tuleb leida võimalusi oma naiskonda rohkem toetada. Samas on kogu meistriliiga professionaalsus meeste poolelgi veel väga õrn ja kohati probleemne. Sarnaselt meile on ka paljud teised alaliidud sellega hädas. Sattusin hiljuti õhtusöögil kõrvuti Inglismaa jalgpalliliidu peasekretäriga, kes ütles, et isegi neil, kes nad on koondisega olnud ju
eestlast kuulub koos Reiga UEFA komiteedesse. Aivar Pohlak on noorte- ja amatöörjalgpalli komitee üks aseesimeestest, Daniil Savitski kuulub aga juriidilisse komiteesse. Alaliiduväliselt on klubide võistluste komitees Nõmme Kalju president Kuno Tehva.
Lõpetuseks jääb Rei oma 30aastase staaži üle mõtisklema. „See on olnud tohutult huvitav teekond. Kui mõelda sellele, kust me 30 aastat tagasi alustasime, palju siis mängijaid oli ja kuidas me sõna otseses mõttes põlve otsas pidime tööd tegema, siis tänasega võrreldes on jalgpalliliidu kontor ja haare ju meeletult palju kasvanud. See, millist rolli on jalgpall ühiskonnas mängima hakanud ja millise vastutuse võtnud, on võrreldamatu. Taristu… Väga suur töö on ära tehtud ja sellest on olnud väga huvitav osa saada.“
Rei loodab, et tema põlvkond, kes on olnud sisuliselt Eesti jalgpalli ülesehitamise juures, saab ühel hetkel väärilise tasuna näha, kuidas Eesti koondis mängib suurturniiril.
„EM-finaalturniir oleks kirss tordil! See on ju sisuliselt olnud meie elutöö. Ja me ju oleme seda kõike väärt! Kõik need, kes me oleme jalgpalli nende aastate jooksul panustanud. Sobiks ka mõne klubi regulaarne eurosarja põhiturniiril mängimine. Et ei peaks ainult rääkima, kui tore kõik on ja kuidas on Eestis nii palju jalgpallihalle tekkinud, vaid oleks ka reaalne sportlik edu!“
on Ameerika stiilis söögikoht, mis tegutseb tänapäeval Vabaduse puiesteel ruumides, kus kunagi asus FC Flora meeskonna treeningujärgseks toitlustajaks olnud kohvik Iris.
on meeste- ja naistekoondislaste ühe mängu eest saadav tasu Eestis võrdne.
31. märtsil stardib naiste meistriliiga hooaeg, kus tänavu on uus võistlussüsteem ja varasemast rohkem voore: kõik naiskonnad saavad mulluse 24 asemel 26 mängu. Kuuendat järjestikust meistritiitlit jahib FC Flora, debüüthooaja teeb esiliigast ülespoole tõusnud Viimsi JK. Pärnu Vaprus ja Viljandi Tulevik moodustasid uue ühendnaiskonna. Kahe hooaja vahel oli palju praeguste ja endiste naiste A-koondislaste üleminekuid: Eesti klubidega liitusid vahepeal välismaal mänginud Karina Kork, Liisa Merisalu ja Anett Vilipuu, naasmas on ka Signy Aarna; liiga sees vahetasid klubi Kethy Õunpuu, Kristina Bannikova, Sandra Liir ja Keiti Kruusmann.
Tekst: Kristjan Remmelkoor, Soccernet.ee
Tallinna FC Flora
Mullune tabelikoht: 1.
Peatreener: Aleksandra Ševoldajeva
Abitreener: Maria Sootak
Väravavahtide treener: Mattias Traublum
Füsioterapeut: Roger Teor
Aleksandra Ševoldajeva: „Mängijate valik on meil sügavam kui eelmistel aastatel. Oleme plaanipäraselt treeninud ja sõpruskohtumisi mänginud ning usun, et mängijad on heas vormis. Me ei ole eelmise paari aasta rahvusvaheliste kohtumistega eriti rahul. Oleme pannud palju rõhku sinna, et kohaneda kii-
remini rahvusvahelise tempoga – et raskemad intensiivsemad mängud ei tekitaks meie jaoks nii suurt ehmatust.“
Flora on saanud sel talvel pidada kaks Balti liiga võistlusmängu. Pisut uuemale tasemele on viidud mängijatega peetavad arenguvestlused – kui varem viibisid nendel ainult mängija ja treener, siis nüüd ka inimene klubi poolt, näiteks spordidirektor Norbert Hurt. Floraga on kahe hooaja vahel liitunud kaitsja Kaisa Triin Arike (Kalevist) ja poolkaitsja Egle-Eliise Kurg (Tabasalust). Lahkunud on Eesti rekordinternatsionaal Kethy Õunpuu, kes läks suurima koduse rivaali Saku ridadesse. Lisaks lahkusid Ksenija Jerofejeva ja Valeria Liik.
Pille Raadik on küll juba aastaid elanud ja mänginud Soomes, kuid jälgib Eesti meistriliiga tegemisi põhjalikult.
Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee
Pille Raadik: Saku võib näidata Florale hambaid
„Loodan, et tuleb põnev võistlus ning et tiitli- ja medalivõitjad on viimase mänguni lahtised,“ ütleb Åland Unitedi kaitsja, kahekordne Soome meister Pille Raadik. Flora suurimaks konkurendiks peab ta sel aastal Sakut. Tänu talvistele täiendustele, kes annavad võistkonnale palju juurde, võib Saku Raadiku sõnul Florale hambaid näidata, ja on ka teisi võistkondi, kes võivad rohevalgetelt punkte võtta.
„Tammeka on päris tugev, neil on sel aastal mõned olulised täiendused, lisaks on neil noored ja tublid mängijad. Tabasalu võib kindlasti häid esitusi näidata, nad said endale ka väravasse hea täienduse (Karina Korgi – toim.), nende mängijad on arenenud ja kaua kokku mänginud. Huvitav on näha, mida toob Viimsi, neil on hästi noor võistkond ja võibolla jääb kogemusest meistriliigas puudu. Kalevis on seevastu kogemust. Ma arvan, et need on võistkonnad, kes on võimelised veel midagi tegema,“ kommenteerib Raadik. „Arvan, et Pärnu-Viljandi koondvõistkonnal ja Põlval saab olema raskem hooaeg.“
Mängijatest ootab 88kordne internatsionaal säramist peamiselt nendelt, kes on ka läbi eelmiste hooaegade tegusid teinud: „Emma (Treiberg – toim.) lõi mullu hästi palju väravaid ja on pretendent samamoodi jätkamisele. Ma arvan, et Saku võistkonda minek tuli talle kasuks, seal leidis ta endale uue hingamise. Sakku läks ka Kristina Bannikova – huvitav on näha, kui palju tema suudab natuke ründavamas ja tugevamas võistkonnas väravaid lüüa. Floras on jätkuvalt Lisette Tammik, kes suudab mänge otsustada.“
Mullune tabelikoht: 2.
Peatreener: Jan Harend
Abitreener: Lizette Tarlap
Väravavahtide treener: Imbi
Hoop
Fitnessitreener/füsioterapeut: Marten Metsniit
Jan Harend: „Sel aastal oli meil ettevalmistusperioodil võimalus kasutada halli ja tänu sellele said kõik asjad plaanipäraselt tehtud. Küprose laagris olid väljakud ja tingimused väga head ning saime ka ühe väga hea mängu kohaliku meistri Apollon Ladiesega, kes näitas kõrget taset. Oleme suurendanud oma treeninggruppi, sest sel hooajal tuleb rohkem mänge. Eesmärk on meil alati sama – esineda paremini kui mullu.“
Peale kuuepäevase Küprose laagri sai Saku talvel kaks tugevat Balti liiga võistlusmängu. Sportinguga liitus kaks viiekordset Eesti meistrit: Kristina Bannikova (Vaprusest) ja Kethy Õunpuu (Florast). Lisaks samuti A-koondisesse kuuluv Sandra Liir (Tuleviku ja Suure-Jaani ÜNist) ja puurivaht Ksenija Jerofejeva (Florast). Lahkus aga senine esiväravavaht Keiti Kruusmann (Tammekasse), mängimisest tegi pausi Hanna-Lisa Kuslap ja karjääri lõpetas Ulrika Tülp. Pikast vigastusest taastuvat Merily Toomi ja hetkel õpingutele keskenduvat Kirke Kala võib tagasi võistlusväljakule oodata suvel.
JK Tallinna Kalev
Mullune tabelikoht: 3.
Peatreener: Kätlin Hein
Abitreener: Marek Kaljumäe
Väravavahtide treener: Andree
Marjamaa
Füsioterapeut: Anna-Britt Kivimägi
Kätlin Hein: „Mängijad on ise tunnistanud, et nad olid eelmise hooaja lõpus vaimselt üpris sügavas augus. Trennis on juba selgelt näha, et asjad lähevad paremaks, mängudesse ei ole see veel täiel määral jõudnud, taliturniiri tulemuste üle me ilmselgelt ei rõõmusta. Üritame jääda rahulikuks – mingid asjad võtavad lihtsalt aega. Kuna toimus treenerivahetus, siis ei olnud võimalik asju nii palju ette planeerida, et oleksime saanud minna laagrisse välismaale, tegime seekord laagri Eestis Haapsalus. Meie tugevusteks on kindlasti päris pikalt kokku mänginud koosseis, võistkonna hea sisekliima ja meil on ka omajagu kogemust. Kohalist eesmärki ma avalikult välja ei käiks.“
Hein võttis mulluse hooaja järel naiskonna treenimise üle Maksim Rõtškovilt. Kaleviga liitus kahe hooaja vahel endine Eesti koondise poolkaitsja Anett Vilipuu, kes oli teinud jalgpalli pärast välismaalt naasmist pausi. Heina sõnul annab kõva võitleja Vilipuu keskväljale head agressiivsust juurde. Lahkusid Kaisa Triin Arike (Florasse) ja Elisabet Polstjanova (Viimsisse). Ründaja Vanessa Grutop murdis rangluu ja peab jääma minimaalselt kolmeks kuuks platsilt eemale.
Harjumatu vaatepilt! Eelmised 14 hooaega FC Floras pallinud Kethy Õunpuu tuleb tänavu platsile Saku Sportingu eest. Foto: Liisi Troska Tallinna Kalev vahetas talvel peatreenerit: naiskonda tüürib nüüd Kätlin Hein. Foto: Katariina PeetsonMullune tabelikoht: 4.
Peatreener: Martin Tšegodajev
Abitreener: Kersten Lõppe
Väravavahtide treener: Mairon Pihor
Füsioterapeut: Kätlin Laurson
Martin Tšegodajev: „Sel talvel oli meil neli treeningut nädalas – kaks palliga ja kaks pallita – pluss mäng. Eelmisel hooajal oli näha, et üldfüüsiline pool on meistriliigas paraku olulisem kui esiliigas, kui tahame olla ise paremini mängudes sees ja mänge domineerida. Oleme sel aastal füüsilisele poolele rohkem rõhku pannud. Hooaja eesmärk on tulla kolme parima hulka.“
Tabasalu suurim talvine täiendus on Eesti koondise esiväravavaht Karina Kork, kes naasis Rootsi kõrgliigast kodumaale. Liitunud on ka vahepeal jalgpallist pausi teinud Kerlin Rassadkin ja tõenäoline on Liise Lindau (Kuressaare) lisandumine. Lahkunud on Egle-Eliise Kurg (Florasse), Carmen Elisabeth Loime (Viimsisse) ja Liis Hell (poolaastaks laenule Viimsisse). Lahtine on Lisete Tammeveski tulevik – tema on viibinud välismaal ja pole jõudnud uue hooaja eel jalgpalli panustada.
Mullune tabelikoht: 5.
Peatreener: Sirje Roops
Abitreenerid: Kevin Krünvald, Kaivo Sang
Füsioterapeut: Hannagret Luks
Tartu Tammeka olulisim täiendus on Soomest kodumaale naasnud koondislane Liisa Merisalu.
Foto: Liisi Troska
Sirje Roops: „Oleme saanud uut Tartu jalgpallihalli kenasti ära kasutada. Oleme teinud viis trenni nädalas, nendest kolm hallis. See on meie hooaja ettevalmistusele tõesti järgmise käigu juurde andnud, oleme saanud teha kõvasti rohkem palliga tegevusi täiel kiirusel. Saime juurde väga häid täiendusi ja noored on saanud ka nüüdseks esimese täispikkuses naiste meistriliiga hooaja alla. Võistkonnavaim on hea ja otsustasime koos võistkonnaga, et proovime jõuda sel aastal esikolmikusse – see on meie ja Tartu naiste jalgpalli jaoks suur eesmärk.“
Eelmisel hooajal naiste meistriliigas debüteerinud Tabasalu sai endale talvel uueks esinumbriks Eesti koondise väravavahi Karina Korgi.
Foto: Katariina Peetson
Tammekaga on talvisel üleminekuperioodil liitunud A-koondislased Liisa Merisalu (Helsingi Palloseurast) ja Keiti Kruusmann (Sakust), lisaks Valeria Liik (Florast) ja Karoly Kasuk (Kalevist). Tagasi on Hanna Rästa, kes viibis paar eelmist aastat õpingute pärast jalgpallist eemal. Talvel korraldas Tammeka Osta.ee keskkonnas oksjonid, kus müüs naiskonna uue hooaja võistlussärgile 21 reklaamikohta. Roopsi sõnul kõnetati sel moel neid inimesi, kelleni muidu poleks jõutud, ning uus särk Eesti mõistes ilmselt enneolematu 21 sponsoriga näeb väga kihvt välja. Oksjonitega teeniti 5800 eurot.
Getriin Strigin: esikolmikusse tõuseb Tammeka
Eesti naistejalgpallist rääkiva taskuhäälingu „Pallist pallita“ üks eestvedajatest Getriin Strigin ennustab, et meistriliiga esikolmiku moodustavad algaval hooajal Flora, Saku ja Tammeka.
„Ma arvan, et Floral saab olema keeruline Sakuga ja sel aastal ka Tammekaga, aga ennustan ikkagi Florale esikohta,“ ütleb Strigin. Ta pakub, et esikolmikule järgnevad Tabasalu ja Kalev, püsimajäämise eest hakkavad aga võitlema Viimsi, Vaprus-Tulevik ja Lootos. „Viimaste aastate põhjal ma ütleksin, et Põlva Lootosele jääb ilmselt kaheksas koht,“ lisab endine Eesti koondise ja Flora väravavaht.
Hetkel seitse aastat järjest tabeli teise poolde jäänud Tammekale esikolmikukoha ennustamist põhjendab Strigin nii: „Ettevalmistusperioodil on nad tulemuste poolest hea sammu edasi teinud. Neile läksid väga head täiendused: Valeria Liik, Keiti Kruusmann ja muidugi Liisa Merisalu. Väravas oli nende olukord varem nii ja naa, olenes päevast, aga ma arvan, et Keiti suudab seda naiskonda tassida. Ja need noored mängijad, kes on vajanud liigaga kohanemiseks natuke aega, on arvatavasti sel aastal hoopis paremas hoos kui varem.“
Kalevile medalikohalt väljalangemise ennustamist selgitab
Strigin sellega, et ettevalmistusperioodil pole tulemused olnud head ning Kalevi pink ei ole piisavalt pikk ega sisukas, et pikka hooaega esikolmikus vastu pidada.
Kui suure edumaaga Flora võidab? „Ma tahaksin arvata, et pinge võib püsida ikkagi viimaste voorudeni. Aga eks näis, oleneb, kuidas Saku uus väravavaht noor Ksenija (Jerofejeva – toim.) meistriliiga pinge all hakkama saab,“ vastab Strigin.
Getriin Strigin esindas väravavahina Eesti koondist 27 korda.
Foto: Liisi Troska
Meistriliiga staarmängijate osas ta suuri muutusi ei eelda, vaid usub, et parima mängija ja väravaküti tiitli nimel heitlevad põhiliselt tuttavad näod. Nimedest mainib ta Mari Liis Lillemäed, Lisette Tammikut, Emma Treibergi ja lisaks Soomest tulnud Liisa Merisalu.
Meistriliiga uustulnuka Viimsi kohta räägib Strigin: „Ma ei ennusta neile sellist edu, nagu saavutas mullu oma debüüthooajal Tabasalu. Viimsil on noor sats noore väravavahiga ja ütleksin, et kindlasti jäävad nad tabeli teise poolde.“
Mullune tabelikoht: 6. (Pärnu JK Vaprusel)
Treenerid: Karl Pajula, Sergei Vassiljev
Väravavahtide treener: Ruslan Mironov
Füsioterapeut: Leila Ilisson
Karl Pajula: „Pärnus on olnud hooaja ettevalmistuses päris palju väljakutseid ja ebaselgust. Võrreldes eelmise hooajaga on palju mängijaid erinevatel põhjustel lahkunud. Enamikul olid isiklikud põhjused, näiteks kolimine ja kooliminek teise linna. Siis olimegi olukorras, kus meil ei olnud enam piisavalt mängijaid, et terve pikk hooaeg vastu pidada. Hakkasime otsima erinevaid lahendusi ja leidsime, et parim lahendus on koostöö Viljandiga. Plaan on teha vähemalt kord nädalas ühistrenni, ülejäänud trennid on Viljandis ja Pärnus eraldi. Hetkeseisuga on võistkonnas kokku 27 mängijat, nendest 16 Pärnus. Meie keskmine vanus on väga noor ja noored mängijad hakkavad tõenäoliselt päris suurt vastutust kandma. Meie tulemuslik
Viimsi JK
Mullune tabelikoht: esiliiga 2.
Peatreener: Martin Reim
Väravavahtide treener: Martin Kaalma
Mängiv abitreener: Elisabet
Polstjanova
Füüsilise ettevalmistuse treener: Raul Jerva
Martin Reim: „Ma ei ütleks, et me olime üleminekumängudes Põlvast parem võistkond, aga olime kõvasti efektiivsem. Suutsime nende tugevused nullida ja ise nõelata. Siis tekkis küsimus, et kas minna edasi meistriliigasse. Ma ei võtnud seda otsust üksi vastu, vaid rääkisin noortekoondistesse kuuluvate meie põhimängijatega. Kui nemad olid valmis õhinaga proovima, siis sai selles suunas edasi töötatud. Uued liitujad on andnud meile natu-
Mullune tabelikoht: 7.
Kaaspeatreenerid: Kaido-Meinhard Kukli, Indrek Käo
Füsioterapeudid: Veronica Oidingu, Anette Laureen Linnuste
Pärnu Vaprus heitis vahetult enne hooaega ühte Viljandi Tuleviku naiskonnaga ja jätkab meistriliigas mängimist. Foto: Liisi Troska
eesmärk on liigasse püsimajäämine. Minu jaoks on naiskonna ülevõtmine uus põnev väljakutse. Tunnen, et mul on praegu selleks energiat, tahtmist, motivatsiooni ja värskust.“
Vapruse ja Tuleviku ühendnaiskond tekkis alles märtsikuus. Vapruse peatreenerikohalt lahkus Anastasija Štšerbatšenia. Pärnus võttis naiste juhendamise üle Karl Pajula, Viljandis treenib mängijaid Sergei Vassiljev. Jalka trükkimineku ajaks pole küll veel lõplikult paika pandud, kumb neist saab ühendnaiskonna peatreeneriks, aga mõlema mehega jutuajamise põhjal otsustades saab selleks tõenäoliselt Pajula. Paljude teiste seas lahkus Vaprusest ka kõige nimekam mängija, 93kordne internatsionaal Kristina Bannikova, kes liitus Sakuga.
ke sügavust juurde. Võtame kõigepealt realistliku eesmärgi püsima jääda ja iga koht ülespoole on boonus. Peavalu üritame valmistada kõigile. Kindlasti mängud Flora ja Sakuga tulevad ülikeerulised, aga eks mõtleme seal ka midagi välja, et kuidas paremini hakkama saada.“
Viimsi teenis kõrgliigakoha välja verinoore koosseisuga: keskmiselt 16aastaste mängijate kõrval kandis põhiraskust vaid kolm kogenumat mängijat. Foto: Liisi Troska
Eelmisel hooajal mängis Viimsi noor võistkond esimest korda täiskasvanute seas ja teenis kohe pääsu esiliigast meistriliigasse. Talvisel üleminekuperioodil saabus Viimsi naiskonda palju täiendusi: Emily Kaisa Corcoran (Levadiast), Liis Hell (Tabasalust), Carmen Elisabeth Loime (Tabasalust), Kätlin Ojapõld (Kalevist), Elisabet Polstjanova (Kalevist), Marie Puust (Kuressaarest), Eliisabeth Sankovski (Tarvast), Ranele Valk (Tarvast), Trinity Õismets (Vaprusest). Sankovski peab põlvevigastuse tõttu hooaja alguse vahele jätma.
Indrek Käo: „Juba detsembri alguses oli meil teada, et Ajax loobub meistriliigast. Saime vastavalt sellele oma hooaja ettevalmistust planeerida – et meistriliigas jätkame. Kuna eelmise aasta lõpp ei kulgenud meie jaoks rõõmsates toonides, siis istusime maha, analüüsisime oma asju ja leidsime, et midagi on vaja muuta. Naiskonna staff’i oli vaja sügavust juurde. Ühe inimese jaoks ei ole sellel tasemel naiskonnaga tegelemine lihtne, seepärast tulin mina teiseks peatreeneriks juurde. Eelmisel aastal oli meil ka hästi palju vigastusi, sel aastal on meil ühe asemel
kaks füsioterapeuti. Tahaksime mängida kindlasti paremini kui mullu, saada rohkem punkte.“ Lootos kaotas küll üleminekumängudes Viimsile, aga saab tänu Ajaxi loobumisele meistriliigas jätkata. Tegevjuht Indrek Käo moodustab nüüd koos senise peatreeneri Kaido-Meinhard Kukliga kaaspeatreenerite duo. Põlvas käis märtsikuus testimisel ameeriklanna Kathie Pierce, kes õpib Inglismaal ülikoolis. Ta lõi võidukal Allegro Cupil Lootose mõlemas mängus värava ja jättis Käo sõnul väga hea mulje. Nüüd peab Lootose juhatus nõu pidama ja klubil tuleb otsus langetada – välistada ei saa Pierce’i liitumist palgalise mängijana. Hooaja teises pooles on Lootose eest platsile oodata 106kordset internatsionaali Signy Aarnat, kes on klubi oma kasvandik, aga mängis vahepeal profijalgpalli Soomes ja peab 7. aprillil lahkumismängu Eesti koondises.
Põlva Lootos langes mullu küll üleminekumängude järel meistriliigast välja, kuid esiliiga võitja Lasnamäe Ajax otsustas kõrgliigasse tõusmisest loobuda, mispärast jäi põlvalannadele koht meistriliigas alles. Foto: Liisi Troska
Räägime sellest, millest kiputakse vaikima. Seda elab igakuiselt läbi ligi pool elanikkonnast, sellel on selge mõju sportlase sooritusvõimele ning ometi kuulub see spordis (ja tegelikult ka muudes eluvaldkondades) vaikimisi tabuteemade kategooriasse. Kuidas seda muuta? Esimene samm on kahtlemata sellest lihtsalt rääkima hakata. Seega – räägime menstruatsioonist.
Tekst: Eva-Maria KriisaNaise elu üks pöördepunkte on puberteediiga. Alates sellest hetkest, 11–13aastaselt hakkavad kehas naissuguhormoonid igakuiste tsüklite kaupa kõikuma. See on bioloogiliselt vajalik eelkõige selleks, et viljastuda, lihtsamalt öeldes lapsi saada. See kestab murdeeast kuni menopausi ehk neljakümnendate lõpuni või viiekümnendate alguseni. Ühe sellise hormoonide kõikumise tsükli vältel valmib naise kehas üks munarakk, mis munasarjas vabaneb ja jääb viljastumist ootama. Kui seda ei toimu, väljutatakse munarakk kehast menstruatsiooni käigus. Ja nii umbes 450 korda naise elu jooksul.
Miks see naissportlastele oluline on? Põhjus on lihtne: see reproduktiivne ehk viljakas elufaas langeb juhuslikult kokku ajaga, mis on ühe sportlase karjääris aktiivseim. Ehk – iga naissportlane peab spordi kõrvalt aktiivselt toime tulema hormonaalse kõikumisega. Kõikumise tase mõjutab kehas otseselt mitut aspekti, sealhulgas neid, mis on olulised sportides. Kuna spordis on ju oluline saada naisest kätte parim võimalik sooritus, tulemus ja ka taastumine, oleks mõistlik selle kõigega treenides arvestada.
Eestis ainulaadne uuring annab ülevaate menstruatsiooni mõju ulatusest Pikka aega laiendati meessportlaste seas läbi viidud uuringuid ka naissportlastele. Seda, et tegelikult vajavad naissportlased omaette lähenemist, hakati laiemalt tunnustama alles 1990. aastatel. Ligi kolme aastakümne jooksul on maail-
ma naissportlaste seas korraldatud mitu uuringut, sealhulgas ka selline, mis puudutab menstruatsiooni mõju sooritusele. Eestis naisjalgpallurite sümptomeid ja nende levikut seni analüüsitud pole. Nüüd on aga üks selline uuring töös.
Uuringu üks eestvedajatest on spordimeditsiini ja taastusravi arst-resident Liis Ott, kes on muuseas ise aastaid jalgpalli mänginud ja arstina kaasatud Eesti naistekoondise juures. Idee uuringu läbiviimiseks sai ta mullu kevadel, kui hakkas jalgpalliliidu palvel kokku panema ettekannet naisjalgpallurite ja menstruatsiooni teemal. „Ma ei olnud ise varem selle teemaga nii süvitsi kokku puutunud ja sain ettekannet valmistades materjale läbi töötades aru, kui vähe sellest räägitakse. See on niivõrd oluline teema ja puudutab absoluutselt kõiki naismängijaid,“ räägib Ott.
Ühe lühema küsimustiku andis ta kitsamale ringkonnale vastamiseks ettekande tarbeks ning kuna tulemused näisid klappivat välismaiste uuringute statistikaga, kasvas soov uurida teemat üle riigi. Ott oli enda sõnul pikalt oodanud residentuuri lõputööks teemat, mis teda kõnetaks, ning nüüd on ta selle leidnud. „Esimene eesmärk on uuringuga teada saada, mis seis üleüldse Eestis on. Võibolla on meie naised nii kõvad, et sümptomid sportimist ei sega, ja siis ei ole ka edasi miskit uurida. Aga praeguse tööga saame kaardistada üleüldise seisu. Tõenäoliselt on see üsna sarnane sellega, mis on välismaal, aga me ei tea seda – keegi pole seda veel uurinud,“ selgitab Ott. Kui Ott kasutab oma töös vaid jalgpallurite vastuseid, siis küsimustikku jagab ta Eesti neidude U17 koondise füsioterapeudi Anette Rõõmussaarega, kes kasutab oma magistritöös peale jalgpallurite ka võrkpallurite, korvpallurite, käsipallurite ja saalihokimängijate vastuseid.
Töö tulemus on kasulik kõigile Eesti naisjalgpalluritele ja muude pallimängude harrastajatele: küsimustike ja nende vastuste analüüsimisel kogutud informatsiooni saab hiljem kasutada praktikas, et aidata tulevikus mängijatel optimeerida treeningu- ja võistluskoormust ning leevendada menstruatsiooni sümptomeid. Uuringus on võimalik osaleda kõigil 14–50aastastel Eesti pallimängualade naissportlastel, täites anonüümse küsimustiku veebiaadressil survey.ut.ee/index.php/991549.
Menstruatsiooni üks iseenesestmõistetavaid tunnuseid on veritsus, mis tekib viljastamata munaraku kehast väljutamisel. Väga tavapärased sümptomid on sel perioodil kõhu- ja alaseljavalu, väsimus ja tujumuutus, aga ka näiteks probleemid seedimise ja unega ning muutused söögiisus. Samas ei ole olemas sajaprotsendilist tõde: mõnel naisel ei esine ühtki sümptomit, mõni saab igakuiselt kaela kogu kompoti. Menstruatsioonitsüklit kogeb iga naine omamoodi ning seega läheneb igaüks sellele nii, nagu temale kõige paremini sobib.
Ent menstruatsioon ei ole lihtsalt veritsemine ja kõhuvalu. Vaadata tuleb laiemat pilti, kus on fookuses hormonaalsed muutused. See, kas naissuguhormoonid östrogeen ja progesteroon on parasjagu kõrgemal või madalamal tasemel, mõjutab otseselt sportlase üldist sooritus- ja taastusvõimet. „Näiteks on mõned uuringud jõudnud järeldusele, et premenstruatsiooni ja menstruatsiooni faasis on põletikuline aktiivsus suurem. Sel ajal on naisel üldiselt kehvem olla ja ka taastumine on halvem. Samal ajal peab mõni uuring kõige kehvemaks ovulatsioonifaasi, kus sidekude on elastsem ja seetõttu vigastusoht suureneb. Küll aga võivad ovulatsioonifaasis olla motivatsioon ja võitlusvaim suuremad,“ räägib Liis Ott.
Samuti on hormonaalsed muutused seotud unekvaliteediga. Näiteks on unetus üks reaalsetest sümptomitest, mis võib välja lüüa neljanda faasi lõpus ja esimese alguses. Oti sõnul on oluline teadlikkust suurendada, sest sellesama unetusega on näiteks oluliselt lihtsam leppida, kui on teada, et seda põhjustavad hormonaalsed muutused ja naise endaga ei ole midagi valesti. „Sel juhul on hea teada, et keha vajabki selles faasis rohkem und. Tuleb endale anda aega ja rahu, et puhata ja taastuda.“
Kokkuvõttes ei ole sportlase elu mõjutavate tegurite puhul olemas absoluutset tõde ja üht võluvitsa, mis kõigile sobiks. Kõikide niisuguste uuringute lõppsoovitus on sportlastele individuaalselt läheneda, sest iga naine ja tsükkel on erinev. „Ka selle mõistmine on tegelikult samm edasi. Iga naisega tuleks individuaalselt tegeleda, mitte kõiki ühe retsepti järgi „ravida“.“
See, et mõni faas näiteks taastumist pärsib, ei tähenda, et sel ajal trenni üldse tegema ei peaks. Samuti ei ole mõistlik faaside mõju koha pealt silma kinni pigistada, nende vastu võidelda ja sundida keha toime tulema olukordadega, milleks see valmis ei ole. Treenida pole mõtet menstruatsiooni kiuste, vaid sellest lähtudes: õppida oma keha tundma ja selle põhjal jaotada koormust, keskenduda soojendusel vigastusohtlikele piirkondadele, panna rõhku toitumisele ja unele. Seda kõike selleks, et iseennast ja keha toetada.
Kuigi menstruaaltsükli jaotuseid on erinevaid, lähtume selles loos programmist, mida kasutatakse USA ja Inglismaa koondise juures ning mis jaotab tsükli neljaks faasiks. Olenevalt tsükli faasist on naissuguhormoonid – östrogeen ja progesteroon – kas madalal või kõrgel tasemel. Tabel lähtub menstruaaltsükli keskmisest pikkusest, mis on 28 päeva.
I faas – menstruatsioon (päevad 1–5)
Füsioloogia
Progesterooni langus põhjustab põletikulist aktiivsust, mis kutsub esile menstruatsiooni tavapäraseid sümptomeid. Valgete vereliblede tase on madalam ja keha on haigustele vastuvõtlikum. Uuringud näitavad, et koordinatsioonivõime paraneb.
Treenimine
Hea aeg jõutreeninguteks, sobivad ka suure intensiivsusega treeningud. Mõõdukas treening aitab vähendada menstruatsiooni sümptomeid. Lisaks vabaneb treeningu käigus endorfiine, mis parandavad meeleolu. Oluline on rõhku panna lihaste aktiveerimisele ja taastumisele.
Toitumine
Hea valik on kiudainerikkad ja antioksüdante sisaldavad toidud.
II faas – menstruatsiooni lõpust ovulatsiooni alguseni (päevad 6–14)
Füsioloogia
Östrogeen tõuseb kõrgeimale tasemele. Energiat on palju ja meeleolu hea.
Treenimine
Uuringud näitavad, et lihased taastuvad raskest treeningust paremini. Seepärast on see parim aeg suure intensiivsusega treeninguteks. Sidekude on elastsem ja näiteks põlvede vigastusoht suurem – varu aega põhjalikuks soojenduseks.
Toitumine
Veresuhkru tase on stabiilsem ja isud vähenevad. Olulisel kohal valgurikas dieet ja süsivesikud, et energia kaduma ei läheks.
Oma tsüklit ei peaks üksi tundma õppima
On naiivne eeldada, et iga mängija viib end põhjaliku uurimistööga menstruatsioonitsüklite mõjust ise kurssi. Eelkõige peaks teadmised ja suunised tulema klubide ja koondiste algatusel läbi viidud koolitustelt või personalilt endalt. Nii Inglismaa kui USA naistekoondiste juures kaasatud olnud Dawn Scott on öelnud, et naissportlasena tuleks tööd teha hormoone arvesse võttes, mitte nende vastu võideldes. Tsükli käigus tekib kahtlemata hetki, kus enesetunne on kehv, ent Scotti sõnul on õige lähenemise puhul võimalik sümptomeid 60 protsendi ulatuses leevendada, kui keha õige treeningu, taastumise, toitumise ja unega toetada. 2019. aasta naiste MMil oli Scott osa USA naistekoondise personalist. Kogu võistkond hoidis peale toitumise ja treeningute silma peal ka oma tsüklil ning Scotti sõnul oli see strateegia üks toetavatest teguritest, mille toel koondis neljandat korda maailmameistriks krooniti.
Mängijate regulaarne harimine peakski olema eeskätt klubide ülesanne, sest nende suurim huvi
III faas – ovulatsioonist hormoonitasemete languseni, tavaliselt 9 päeva (päevad 15–23)
Füsioloogia
Ovulatsiooniga langeb
östrogeeni tase, progesteroon hakkab tõusma ja püsib kõrgel tasemel. Kehatemperatuur tõuseb, mis võib häirida und ja (palava ilmaga) treenimist. Valgete vereliblede arv kasvab. Hormonaalsed muutused mõjutavad meeleolu ja põhjustavad väsimust.
Treenimine Igasugune treening on sel perioodil kasulik. Hea aeg painduvusega tegelemiseks. Taastumine võtab tavapärasest kauem aega. Hingamine ja pulss võivad kiireneda.
Toitumine Veresuhkru tase võib olla ebastabiilne, mis põhjustab isusid. Hea lahendus võib olla söögi jaotamine rohkemate toidukordade vahel.
IV faas – vahetult enne menstruatsiooni algust (päevad 24–28)
Füsioloogia
Östrogeeni ja progesterooni tase langeb, mis põhjustab põletikulist aktiivsust. Uni võib olla häiritud.
Treenimine
Põletikuline aktiivsus pidurdab taastumist. Igasugune treening tuleb kasuks, aga parimad on kerge ja mõõduka intensiivsusega treeningud.
Toitumine
Söögiisu suureneb. On oluline, et toidust saab kätte nii kiudained, valgu kui süsivesikud. Antioksüdandid aitavad leevendada põletikulise aktiivsuse sümptomeid.
on mängijate parim võimalik sooritus, tervena püsimine ja heaolu. Samas ei tasu täpsematesse detailidesse laskuda enne, kui üldine pilt on selge – näiteks tasub veenduda, et mängijad mõistavad, kuidas sportlane toituma peaks ja kui olulisel kohal on uni. „Võistkonnad on oma arenguetappides erinevates kohtades ja arenguruumi on. Uni ja toit peaksid kindlasti tulema esmajärgus. Alles siis võiks spetsiifilisemate teemade juurde edasi liikuda – rääkida menstruatsioonitsüklist ja sellest, kas mingis faasis oleks targem süüa pastat või mõnda juurvilja,“ selgitab Ott.
Peaaegu iga naine teab, mida tähendab valu menstruatsiooni ajal, ning usutavasti leidub igas võistkonnas ka rohkem kui üks mängija, kes on pidanud elu jooksul selle valu tõttu trenni vahele jätma. Tihtipeale hoitakse aga puudumise põhjus enda teada – pigem kannatatakse üksi, kui minnakse treenerile oma võrdlemisi delikaatset muret selgitama. „See on üks asi, mida loodetavasti veidikenegi muuta suudame,“ selgitab Ott. „Et ei oleks mingit salapärastel põhjustel puudumist,
vaid julgetakse öelda, ja siis on ehk treenerite seas ka keegi, kes oskab anda nõu ja soovitusi sümptomite leevendamiseks.“
Oti sõnul liigub koondiste näitel info menstruatsiooni põhjustatud kehvast enesetundest tavaliselt mängijalt naissoost meeskonnaliikmele, olgu selleks treener või füsioterapeut. Kui koondise eesotsas on meestreener, on nemad mängijapoolse info vahendajad. Mis saab aga nendest noortest tüdrukutest, keda juhendab vaid üks meestreener? Ümbritseb ju menstruatsiooni niigi üks suur valehäbi ja puudumise põhjust võib olla üsna keeruline välja öelda. Mismoodi sellisel juhul tüdrukuid toetada ja see valehäbi „maha pesta“?
„Eks see sõltub treenerist. Võib juhtuda, et meestreener ise ei teagi sellest suurt midagi. Mulle tundub, et alati on variant kutsuda sellest rääkima mõni naine. See on kõige turvalisem, eriti kui me räägime alaealistest. Ma olen ka ise mõelnud, kuidas see teema laheneda võiks, ja mulle tundub, et Eesti on piisavalt väike, et alati leidub mõni naissoost arst, pereõde või füsioterapeut, kes teemat mõistab ja on valmis tüdrukutele seda selgitama. Info vahendamiseks võiks üks lahendus olla näiteks kokkulepe, et seda annab treenerile edasi võistkonna kapten. Mingi viis tuleks treeneril selles olukorras kindlasti välja mõelda,“ sõnab Ott.
Treeneritele pidas Liis Ott ka ise möödunud suvel loengu „Treenime naisi naistena“, kus naiste füsioloogia ja vigastuste eripärade kõrval tuli juttu
ka menstruaaltsüklist. Otse mängijatega selleteemalist koolitust veel toimunud ei ole. Tulevikus võiks see olla regulaarne osa kõikide tüdrukute ja naistekoondiste tegemistes.
Kuigi Eesti spordimaastikul tuntud nimed menstruatsiooni teemadel liialt sõna ei kipu võtma, on välismaal sellest üha enam rääkima hakatud. 2015. aastal langes Briti tennisist Heather Watson Austraalia lahtistel konkurentsist juba esimeses ringis. Kõik turniirieelsed märgid rääkisid millegi sellise juhtumisele vastu, eriti tõsiasi, et naine oli maailma edetabelis karjääri kõrgeimal, 39. positsioonil. Pärast ebaõnnestunud mängu tunnistas Watson avalikult, et teda vaevas see teada-tuntud naisteasi – tema tsükkel ja turniiri kalender jooksid õnnetult kokku ning tsükli sümptomite tõttu ei suutnud ta väljakul edukalt esineda.
Mitme maailmatasemel koondise ja klubi tegemistesse on tänapäeval kaasatud inimesed, kes nõustavad naismängijaid menstruatsiooniga seostuvatel teemadel. Kui 2015. aastal pidid Briti saalihokikoondise naismängijad menstruatsiooni algusest treenerile teada andma meili teel, siis praeguseks on välja töötatud spetsiaalsed telefonirakendused, näiteks FitrCoach ja FitrWoman. Esimene on tasuline rakendus, mis võimaldab võistkonna personali liikmel jälgida, millises tsükli faasis mängijad parasjagu on ja millised sümptomid neid vaevavad, ning selle põhjal tegevusi kohandada ja planeerida. FitrWoman on selle paarisrakend – tasuta rakendus, mis on eeskätt mõeldud sportlastele, aga annab väärt infot tegelikult igale naisele. Rakenduses saab silma peal hoida oma tsükli faasidel, see tutvustab faasidega kaasnevaid sümptomeid ning jagab häid näpunäiteid sportimiseks ja toitumiseks.
Neid rakendusi kasutab näiteks Londoni Chelsea naiskond, kes on menstruatsiooni teemadel olnud klubijalgpallis üks teerajajaid. Oma lugu on avalikult jaganud näiteks Bethany England (kes praeguseks tegutseb küll teises klubis): ründaja on üks nendest, kes on karjääri jooksul pidanud treeningutelt lahkuma või need sootuks vahele jätma, sest ei suutnud valu tõttu isegi voodist püsti tõusta. Chelsea abiga jõudis ta spetsialistideni, kes diagnoosisid tal endometrioosi, ning praeguseks on ta saanud vajalikku ravi. Sama diagnoosi on saanud ka näiteks Inglismaa koondise kapten Leah Williamson, kes otsustas detsembris samuti oma lugu jagada. Valu tõttu oli kaitsja lähedal raskele otsusele mullusest EM-finaalturniirist kõrvale jääda, ent sai siiski osaleda ja lõpuks ka karika pea kohale tõsta.
Ühe pealtnäha väikese, aga suure kaaluga muutuse on sisse viinud Inglismaa naistekoondis, Manchester City ja Orlando Pride’i naiskond
Inglismaa naised tulid eelmisel suvel Euroopa meistriks veel valgetes vormipükstes. Juba turniiri ajal avaldas mitu mängijat selle üle muret ning tänavusel MM-finaalturniiril soovivad inglannad teist värvi pükse kanda.
Ka Eesti hetke parimal naiskonnal FC Floral on nii kodu- kui võõrsilvormi juures kasutusel valged püksid. Üldise teadlikkuse paranedes ja praeguste suundade jätkudes võivad valged püksid olla naistespordis aga varsti juba ajalugu.
ja mitu teistki. Nimelt on järjepanu otsustatud loobuda valget värvi vormipükstest. Põhjus on üheselt mõistetav – menstruatsiooni ajal lisavad valged püksid ebavajalikku pinget ja ebakindlust, mis seeläbi pärsivad sportlikku sooritust. Nende otsuste tegemise juures on suurim sõnaõigus olnud mõistagi mängijatel endil.
„Käisin veebruaris UEFA Medical Symposiumil, kuhu olid kutsutud kõikide koondiste arstid, ja seal oli üks teemaplokk menstruatsioonist ja rasedusest. Ka seal avati seda teemat rohkem kui kunagi varem,“ räägib Ott. „Ma ei oska öelda, mida kõikjal üle Eesti tehakse, aga üldiselt tundub, et asi mingil määral ikkagi edeneb. Näiteks naistekoondises hakati vaikselt proovima mängijate tsüklifaase jälgida tagasisidepäeviku kaudu, et sealt omakorda nende enesetunde kohta infot saada,“ lisab Ott.
Mida naisjalgpallur ise teha võiks?
Eestis tegutseb enamik naisjalgpallureid amatöörina. Trenn on seepärast eeskätt hobi ning paigutub prioriteetide hulgas paratamatult kooli ja töö järele. „Oleks meil kõik profisportlased, saaks neilt nõuda enda harimist, koolituste kuu-
lamist ja igasugu päevikute täitmist. Kui nad on aga õpilased, käivad tööl või panevad õhtuti last magama, siis on see tegelikult väga keeruline teema,“ nendib Ott. Kui väljastpoolt rangeid nõudmisi amatööridele otseselt seada ei saa, siis mängija ise võib vabast tahtest oma heaolu jaoks ära teha nii mõndagi. Menstruatsioon niikuinii kuhugi ei kao ja kui on viise, kuidas seda endale kergemaks teha, on mõistlik need igapäevaellu kaasata.
Miski, mida Oti sõnul igaüks enda heaks teha saab, on hakata tsüklit jälgima. On naisi, kes ei jälgi oma tsüklit üldse. Selleks, et teada saada, mis kehas toimub, kas tsükkel on regulaarne või on menstruatsioon hoopis liiga sageli või liiga harva, tasub endale see üles kirjutada. Kui üles kirjutamine õnnestub, tasub hakata kirja panema ka seda, millistel päevadel on raske olla ja millistel päevadel tunned end eriti hästi. Hea on kirja panna ka see, kuidas keha treeningutele reageerib. Niimoodi on võimalik õppida oma keha tundma ja mõista, kuidas tsükkel sellele mõjub. Selleks kõigeks sobib suurepäraselt eespool mainitud tasuta rakendus FitrWoman.
Lisaks soovitab Ott enda harimiseks kuulata taskuhäälinguid. Näiteks toob ta välja taskuhäälingu „Female Athlete Podcast“, mille üks osalisi on FitrCoachi ja FitrWomani rakenduse looja Georgie Bruinvels. Ott soovitab kuulata ka „The Football Podcasti“ episoodi Lucy Bronze’iga, mis avaldati 4. märtsil 2021 ja kus räägitakse samuti menstruatsioonist.
Oti sõnul on oluline leida endale usaldusväärne isik, kellelt menstruatsiooni kohta nõu küsida – näiteks siis, kui kõhuvalu on talumatu või menstruatsioon vererohke. „See võib olla näiteks keegi tiimi personalist või kasvõi perearst, kellelt nõu küsida. Kõige parem oleks muidugi mängija jaoks see, kui ta saaks minna treeneri juurde ja küsida, kuidas iseennast aidata saaks.“
On sportlaseid, kellel menstruatsiooni ei esinegi või on see väga ebaregulaarne. Seda võivad põhjustada liiga suur koormus ja suur energiadefitsiit (RED-Si sündroom ehk relatiivne energiadefitsiit spordis), millega kaasneb kaalukadu. Ühelt poolt on niimoodi muidugi mugav treenida, kui menstruatsiooni pärast muretsema ei pea, aga Oti sõnul see päris nii roosiline siiski pole. „Tegelikult on keha suures stressis ja energiavaeguses. Üks pool on see, et pole menstruatsiooni ja ei rasestu, aga samas on vigastuste risk oluliselt suurem, taastumine aeglasem ja keha energiavõlas,“ selgitab Ott. Samas lisab ta, et näiteks häirunud toitumiskäitumist, mis võib põhjustada menstruatsiooni kadumist, esineb jalgpallis üldiselt harvem kui mõnel teisel spordialal.
Foto: Katariina Peetson
Eesti jalgpallitreenerite spordipsühholoogia ja spordipsühholoogia meetodite rakendamisega seotud uskumused – hoiakud, subjektiivsed normid ja tajutud kontroll, kvalitatiivne analüüs.
Jalka avaldab lühendatud kujul spordipsühholoog Laur Nurkse uurimistöö, kus olid teiste seas olulises rollis ka Eesti jalgpallitreenerid.
Treenerite roll ja mõju sportlase arengus Spordipsühholoogiat käsitlevas teaduskirjanduses ilmub palju teavet selle kohta, mil moel avaldavad treenerid sportlastele mõju. Treenerid on ühed olulisemad isikud tippu pürgivate noorsportlaste elus, sest neil on tähtis roll andekuse ja võimekuse identifitseerimisel ja arendamisel (Brown ja Fletcher, 2017); nad kujundavad sportlase kogemust spordist, luues õhkkonna nii treeningutel kui võistlustel (Choi jt, 2020). Kuna treenerite hinnangud sportlaste sooritusele ja võimekusele on sportlase arenguperspektiivi osas fundamentaalse tähtsusega, siis lasub sooritusärevuse allikas samuti mõneti ka treenerites (Gardner ja Moore, 2006). Treenerite mõjust lähtuvalt selgitab juhtivteadur Jowett (2017), et treeneri-sportlase suhtel võib olla ülioluline mõju nii sportlase karjääritrajektoorile, edukusele kui ka üldisemalt spordivälisele elule. Seega tuleks treeneri-sportlase suhet ka spordipsühholoogia tutvustamisel ja integreerimisel treeningutesse kindlasti arvesse võtta, sest sellest lähtuvad sportlaste hoiakud, uskumused ja ootused (Nichol jt, 2019).
Huber (2018) selgitab, et iga spordiala koosneb neljast komponendist: tehniline, taktikaline, füüsiline ja psühholoogiline. Tõsiasi on aga see, et treenerid pööravad viimasena nimetatud komponendile liiga vähe tähelepanu või unustavad selle hoopis ära (Huber, 2018). Hanrahan ja Andersen (2010) leidsid treenereid küsitledes, et kuigi sportliku soorituse seisukohalt oluliste psühholoogiliste oskuste areng on paljude treenerite
Spordipsühholoog Laur Nurkse on aidanud paljusid Eesti jalgpallureid ja võistkondi.
Foto: Liisi Troska
esmane eesmärk, siis tegelik panustamine ei vasta sellele eesmärgile, ning osa treenereid jääb sellegipoolest skeptiliseks ja kõhklevad integreerimaks konkreetseid psühholoogilisi meetodeid treeningusse.
Spordipsühholoogia sidumine treeninguprotsessiga
Suurem osa teaduskirjandusest toetab ja tunnustab treenerite püüdlusi luua treeninguprotsessi psühholoogiliselt toetav ja psühholoogilisi oskusi õpetav keskkond. Mitu uurijat on üritanud leida demograafilisi näitajaid, mis eristaksid treenereid ja ennustaksid nende uskumusi seoses spordipsühholoogiaga. Faktorid nagu treeneritöö kogemus, vanus ja haridus on ühed näitajad, mis mängivad rolli treeneri hoiakute juures spordipsühholoogia suhtes (Camire jt, 2014; Zakrajsek jt, 2011).
Paljudel treeneritel võivad aga puududa kavatsus või vajalikud teadmised ja oskused eluoskuste arendamise edendamiseks, psühholoogiliste oskuste treeningu läbiviimiseks või positiivse noorte arengu kontseptsiooni printsiipide elluviimiseks (Conroy ja Coatsworth, 2006). Teadlased on püüdnud treenereid toetada selleteemaliste teadmiste ja oskuste omandamisel, luues õppeprogramme, mis abistavad treenereid näiteks psühholoogiliste oskuste treeningu integreerimisel treeninguprotsessi (Camire ja Trudel, 2014; Diment, 2014). Sellegipoolest leidub ka uurimusi, mis kajastavad varjukülgi, mida treeneri spordipsühholoogiline sekkumine kaasa võib tuua (näiteks võib hägustuda treeneri tegelik roll) (Feddersen jt, 2021). Siiski tuleb tõdeda, et enamik uurimustest, mis kätkevad treeneri spordipsühholoogiliste sekkumiste potentsiaalseid varjukülgi, jäävad eelmisse sajandisse (nt Ellickson jt, 1990; Smith, 1995) ja ei pruugi seetõttu enam olla sobilikud kajastama tänapäevast konteksti, sest nii treenerikeskne juhendamine kui spordipsühholoogia on muutunud (Feddersen jt, 2021).
Peamiselt on sellised varjuküljed seotud väärarusaamadega spordipsühholoogiast. Väärarusaamad, nagu oleks psühholoogiline toetus või treening vajalik ainult „nõrkadele“ sportlastele, nagu oleks spordipsühholoogia imevahend kiireks soorituse parandamiseks, aga ka ootused, et psühholoogiline treening aitab minimaalse sekkumise teel sooritada sportlastel teatud tegevusi üle oma tehniliste, taktikaliste või kehaliste võimete, on tekkinud pigem teadlikkuse ja väljaõppe puudumise tõttu (Weinberg ja Gould, 2011). Väärarusaamad spordipsühholoogiast on treenerite uskumusi spordipsühholoogia kohta tugevasti mõjutanud.
Planeeritud käitumise teooria
Käitumise fundamentaalne lähtekoht on isiku uskumused kindla käitumise suhtes. Uskumustest omakorda moodustub raamistik, mis kujundab kavatsuse, kas käitumuslikku tegevust realiseerida või mitte. Planeeritud käitumise teooria (Ajzen, 1991; 2012) kirjeldab kolme psühholoogilist tegurit, mis üksteisega koosmõjus määravad ära indiviidi uskumused ja seejärel kavatsuse midagi teha. Kavatsus kujuneb inimese hoiakutest, subjektiivsetest normidest ja tajutud kontrollist käitumise üle.
Hoiak on oluline tegur, mis kajastab inimese tõekspidamisi kindla käitumise suhtes. Hoiak kujuneb käitumise võimalikke tagajärgi analüüsides, tuginedes olemasolevatele arvamustele ja seisukohtadele. Subjektiivne norm tekib indiviidile tähtsate inimeste hoiakute ja ootuste adumisest teatud käitumise suhtes ehk hinnangust sellele, mil määral toob käitumine kaasa oluliste lähedaste heakskiitu või hukkamõistu, ning kirjeldab seega tajutud sotsiaalset survet seda käitumist ellu viia. Tajutud kontroll peegeldab indiviidi kontrollitun-
Jõunäitajate ja tehnika kõrval on tippsportlastel oluline tunda ka spordipsühholoogia tahke.
de tugevust mingi kindla käitumise või tegevuse üle. Tajutud kontroll kirjeldab, millisena tajub indiviid käitumist toetavaid ja takistavaid tegureid ning oma võimekust takistustega toime tulla (Ajzen, 1991; 2012).
Siinne uurimus lähtub teemakohasest teaduskirjandusest ning treeneri potentsiaalist luua psühholoogiliselt toetav keskkond ja arendada sportlaste spordipsühholoogilisi oskusi.
Arendamaks Eesti jalgpallitreenerite mõjusust psühholoogiliste ja psühhosotsiaalsete aspektide toetamisel ning parandamaks treenerite tulevasi koolitusprogramme, on tarvilik mõista konkreetseid faktoreid, mis toetavad või takistavad Eesti treenerite käitumuslikke kavatsusi spordipsühholoogia rakendamisel. Võttes arvesse planeeritud käitumise teooriat ja treeneri mõjususe mudelit oli uurimuse eesmärk kirjeldada ja süstematiseerida Eesti jalgpallitreenerite spordipsühholoogiaga seotud hoiakuid, subjektiivseid norme ja tajutud kontrolli peegeldavaid uskumusi.
Valim
Uuringus osales 42 Eesti jalgpallitreenerit klubidest üle kogu Eesti. Treenerilitsentsi kvalifikatsioon varieerus EJL C tasemest kuni kõrgeima, UEFA Pro tasemeni. Fookusgrupi intervjuud viidi läbi kuue- kuni kaheksaliikmelistes gruppides 2018. aastal.
Tabelis nr 1 on esitatud treenerite hoiakud ja käitumuslikud uskumused.
Tabelis nr 3 on esitletud treenerite tajutud käitumusliku kontrolliga seotud vastused.
Tabelis nr 2 on välja toodud sotsiaalsete normidega avaldunud teemad.
Tabel 1. Jalgpallitreenerite kirjeldatud ülemkategooria „hoiakud ja käitumuslikud uskumused“ jaotus alamkategooriateks ja teemadeks
Teemad Tajutud meeldivus ja kasulikkus Tajutud ebameeldivus ja kahjulikkus
Omavahelised suhted ja suhtlemisoskused
Suhted: „Aitab luua usalduslikku suhet“; „Saad rohkem sõbraks nendega, samastud nendega rohkem. Võtavad su paremini omaks ja siis sina neid ka“; „Mängijad saavad rohkem erinevat toetust ja tuge“.
Suhtlemisoskused: „Suhtlemisoskused lähevad mitmekülgsemaks“.
Suhted: „Lapsed võtavad sind vastu nagu sõbrad ja siis nad võibolla ei täida mingeid oma kohustusi ja suhtlevad sinuga mitte nii nagu treeneriga“; „Liigne seotus mängijatega ka hea pole“; „Ma ei taha kõiki nende muresid teada, see tekitab stressi“; „Kõik võibolla ei taha, et treener nende kohta liiga palju teab“.
Suhtlemisoskused : „ Ei pea ju jube hea suhtleja olema. Kui kõik ülejäänud asjad on paigas, siis toimib iseenesest ka“; „Mõnele sobib väga pehme, teisele jälle karmim“.
Tabel 2. Jalgpallitreenerite kirjeldatud ülemkategooria „subjektiivsed normid ja normatiivsed uskumused“ jaotus alamkategooriaks ja teemadeks
Teemad Passiivne, apaatne või tauniv norm
Kolleegid Dissonants uskumuse ja käitumise vahel: „Mulle tundub, et see on sõnakõlks. Ehk siis öeldakse, et jah, see on oluline, aga tegelikult inimesed ei tegele ega valda seda teemat“; „Kõik võivad midagi rääkida ehk ta võib sulle öelda, et ta usub, aga kas ma reaalselt tunnen, et ta usub seda? Ma pole kindel“; „Pigem vist usutakse sellesse, aga tegevus või reaalne tegevusprotsess ei lähe sellega kokku“.
Areng ja uued oskused Psühholoogilised oskused: „Õppimine või teadmine, et lisaks praktilistele jalgpallioskustele saan treenida ka oma aju või mõtlemist ja seda juhtida ja arendada“; „Mingid teadlikud töövahendid, kuidas saab iseendaga tegeleda“; „Enda analüüs ja ärevuse seadistamine“; „Emotsioonide kontroll siis või enesekontroll“; „Mängijad muutuvad enesekindlamaks“.
Toimetulekuoskused: „Toimetulek pärast mängu, näiteks võidu või kaotusega. Ka mul endal treenerina“.
Fookuse kadumine: „Jalgpall ei ole enam mäng, see muutub millekski muuks ja nad võivad ära tüdineda“; „Jalkaoskuste kannatamine spordipsühholoogia arvelt“; „Kui spordipsühholoogiat saab liiga palju, siis võibolla kaob see jalkatrenni mõte üldse ära“.
Kohustuse tõttu läbipõlemine: „Võibolla mõni mängija ei usu sellesse ja siis tunneb, et see on pealesurumine“; „Mängija võib läbi põleda, kui treener hakkab spordipsühhi kuritarvitama“.
Huvipuudus ja ignorantsus: „Ikka väga vähe levinud on spordipsühholoogia. Kui keegi näiteks tuleb selle jutuga, et spordipsühholoogia, siis osa treenereid arvab, et misasja, see on mõttetu“; „Pole väga teemaks tulnud, sellepärast ei oska kommenteerida“; „Ma arvan, et pigem väga ei kasutata. Ma arvan, et üldlevinud arvamus on see, et pigem ei usuta sellesse“; „Üsna harva näeb teadlikku tegutsemist. Eks see ole ka eelarvamus, et see ei kuulu siia. ja natukene kartus, et sellega peab spetsialist tegelema“; „Minu kogemus täiesti null. Pole ise rakendanud ega kõrvalt näinud, et teadlikult tehakse“; „Eesti jalgpallis ei ole seda ju üldse olnud ja ei ole selliste teemadega tegeletud või räägitud. Ma arvan, et keegi ei vaidlusta, aga keegi ka täpselt ei tea, kas ja kus neid kasusid võib olla“.
Prioriteetsus: „See on äärmiselt oluline, aga kui panna tähtsuse järjekorda, siis on see tegelikult alles kuskil neljas-viies, pärast tehnikat ja füüsist jne“; „On mitu teist suurt probleemi, mis tuleks ära lahendada. Spordipsühholoogia on tähtis, aga praegu võibolla mitte nii suur“.
Pigem tehniliselt osav kui psühholoogiliselt oskuslik: „On suur hulk treenereid, kes annavad palli kätte ja ütlevad, et ole palliga tegija, mitte peas mingi aktivist“.
Parema soorituse ootus, aga hirm valede meetodite kasutamise ees
Mängija: „Kui lapsed on psühholoogiliselt tugevad, siis saavad endast parima anda“; „Palju võimekamad mängijad, kes ei anna kunagi alla mingites olukordades“; „Keskenduda oma tegevustele – hakkama saamine kõrvaliste mõjudega ja pingetaluvus“.
Võistkond: „See võib siis häälestada oma meeskonna kuidagi mängudeks paremini valmis“.
Hirm valede meetodite kasutamise ees: „Võibolla sõnastan valesti, aga selline aukartus“; „Hirm eksida. Paneb mõtlema, et kas ma olen ikka piisavalt kompetentne selle koha pealt“; „Võibolla treener ise ei saa aru nii hästi sellest spordipsühholoogiast ja õpetab midagi kuidagi valesti, siis see tekitab rohkem kahju kui kasu“.
Lastevanemad Lastevanematepoolse toetuse ja koostöö ootus: „Mitte ainult treenerid, vaid ka vajalik, et lastevanemad saaks mingil tasemel aru, et see on oluline“; „Kui treener pidevalt avaldab survet ja kui lapsevanem hakkab autos kohe mängust või tulemusest rääkima, siis on kogu aeg pinge peal“; „See vist muutub ka ühiskonnaga koos, ma arvan. Põlvkonnad vahetuvad ja lõpuks on need vanemad ka natuke targemad“.
Eesti Jalgpalli Liit Info ja teadlikkuse arendamise nõudmine alaliidult: „Ma ei teagi, mis see üldine hoiak neil on“; „Jalgpalliliit ikkagi veab seda suunda. Ja siis eks klubid saavad olla vundamendis olulisteks kivideks, aga me peame teadma, mida tehakse ja mida oodatakse“.
Tabel 3
Jalgpallitreenerite kirjeldatud ülemkategooria „tajutud käitumuslik kontroll“ jaotus alamkategooriateks ja teemadeks
Teemad Toetus
Info kättesaadavus, ligipääs allikatele ja teadlikkuse kasvatamine
Iseseisev allikate
otsing: „Internetist leiab“; „Raamatutest“; „Sporditeaduste õpikud“; „Koolitused“; „Täiendkoolitused“; „Ülikooli õppima minna“.
Hoiakud ja käitumuslikud uskumused
Teadmised ja oskused Tagasihoidlik võimekuse kirjeldamine väheste tööriistadega: „Julgen midagi teha küll, aga ma olen väga ettevaatlik“.
Takistus
Teadlikkus: „Takistus saabki olla ainult see, et treener ei tea, kuidas seda teha, ja ta ei tea, kust abi otsida, ja siis ta teeb nii, nagu välja tuleb“; „Kui me ei tea sellest mitte midagi, siis me ise ei otsi infot ka“.
Koolitused: „Kui jalgpalliliit korraldaks rohkem koolitusi kõikidele treeneritele ja igas linnas, siis kindlasti saaksid kõik treenerid info selle kohta“; „Spetsiifiline täiendkoolitus võiks olla olemas“.
„Segadus ja teadmatus, et kas teed midagi õigesti“; „Õppides tahaks rohkem tuge ja raamistikku saada ja abiks mingeid meetodeid“; „Keegi spetsialist võiks öelda: need on tööriistad. Võtke, kasutage neid. Seda oleks vaja“.
Praktika puudumine
Esmase kogemuse saamine praktika kaudu: „Praktikat vaja, kontrollitud praktikatunde“; „Kui praktikas läbi teha, siis näed, et selline asi toimib selle vanuse ja selle grupi puhul“; „Need, kes seda õpetavad, või kes seda igapäevaselt rohkem teevad, võiksid olla esimesed korrad kaasas, käiksid klubides ja teeksid praktikapäevi“.
Eesti jalgpallitreenerite hoiakud sarnanevad varem teaduskirjanduses kajastatud tulemustega, kus enamik treeneritest on spordipsühholoogiale avatud ja tunnistavad psühholoogilise ettevalmistuse väärtuslikkust, kuid sellest hoolimata avaldavad ka kõhklusi (nt Halterman jt, 2020). Treenerid usuvad, et spordipsühholoogia meetodite rakendamine valdavalt toetab treeneri ja sportlase kvaliteetse suhte arengut. Ilmnenud kõhklused puudutasid kartust, et spordipsühholoogia meetodite rakendamine võib kaasa tuua treenerite ja sportlaste ülemäärase seotuse, ebamugavate jututeemade esilekerkimise ning liigse info jagamise. Treenerid ei pidanud seda meelepäraseks, sest see muutvat treeneri-sportlase suhte dünaamikat ning treeneriroll võivat selle tõttu muutuda. Martini ja kolleegide (2004) avaldatud uurimuses leiti, et füüsilise kontaktiga spordialadel, kuhu kuulub ka jalgpall, esineb rohkem negatiivseid hoiakuid seoses empaatiliste suhete ja abi otsimisega ning tähelepanematust vaimse tervise suhtes. Paljud siinses uurimuses osalejad ja Eesti praegused treenerid laiemalt on üles kasvanud keskkonnas, kus psühholoogiline tugi oli tagaplaanil või selle vajadus usuti näitavat nõrkust, mistõttu nende hoiakud on arvatavasti tugevalt mõjutatud varasemast kogemusest. Tõenäoliselt seetõttu ei oska treenerid toetava treeneri-sportlase suhte arendamise väljavaatega suhestuda ning pelgavad nüüd ise treenerirollis olles nende teemadega tegeleda või mängijatele toeks olla – see ei tundu neile kohane või mugav. Sealjuures ei esinenud siinses uuringus aga konkreetseid arvamusi või kommentaare selle kohta, et psühholoogilist sekkumist vajavad ainult need sportlased, kes on nõrgad, ei saa endaga hakkama või kellel esineb probleeme. See viitab lootusele, et Weinbergi ja Gouldi (2011) avaldatud süstemaatilise ülevaate üks kõige enam dogmatiseerunud väärarusaamu on loodetavasti hääbumas.
Eeskujude ja spordipsühholoogide vähesus
„Rohkem spordipsühholooge on vaja, et oleks inimesi, kes oskavad seda edasi anda ja tagasisidestada“; „Võiks olla küll selline inimene kohe olemas, kelle juurde pöörduda, keegi kogenum treener näiteks“.
Ajamahukus ja ajalised piirangud Aja leidmine: „Kui tahad piisavalt hea treener olla, siis sa leiad selle aja“; „Trenni ajal on ka tegelikult võimalus neid väikseid augukesi leida, kus saab“.
„Mõtle, sul on ju kakskümmend last: sa iga päev ei räägi ju kõigiga“; „Suurenenud töökoormus igal juhul. Suured grupid, vähene personal. Treeneri esmane ülesanne on ikkagi jalgpallioskuste arendamine“.
Arengu võimendamise ja uute oskuste arendamisega seotud uskumuste suhtes rõhutati spordipsühholoogia meetodite rakendamise potentsiaali. Arengu ja uute oskuste omandamise hoiakutega seotud uskumustes esinevad kõhklused toonitavad treenerite murelikkust treeningu fookuse kadumise ja mängijate vastuvõtlikkuse pärast. Spordipsühholoogia ei peagi olema treeningus kogu aeg rõhutatud ega ülemäära esiplaanil, aga treeneri vastutus on pakkuda sportlase arenguteel igakülgsust. Treeningu fookuse kadumise mure on ilmselt seotud ka teadmatusega viisidest ja võimalustest, kuidas siduda spordipsühholoogia treeninguprotsessi, kuid sellele murele on teadlased samuti teaduspõhiseid lähenemisi pakkunud (nt Diment, 2014; Weinberg ja Gould, 2011). Tuleb arvestada, et
sportlase vastuvõtlikkus spordipsühholoogia meetodite rakendamisele sõltub ka treeneri hoiakutest (Nichol jt, 2019). Kui sportlane adub ja mõistab, et spordipsühholoogia ei ole mitte tüütu lisakohustus, vaid abistab hoopis näiteks oskuste kiiremal ja tõhusamal arenemisel ning soorituseks ettevalmistusel (Hanrahan ja Andersen, 2010), siis eeldatavasti muutub ka hoiak uudishimulikumaks. Sellist seost tõendab ka hiljutine uuring, kus leiti, et sportlaste hoiakud spordipsühholoogia suhtes on ajas läinud aina tunnustavamaks ja ootusrikkamaks (Rooney jt, 2021).
Mõnevõrra erinevad siinse uurimuse tulemused Inglismaa jalgpallitreenerite hoiakutest (Pain ja Harwood, 2004), mis olid valdavalt negatiivsed. Küll aga sarnanevad siinsed leiud hiljutisemate jalgpallitreenerite uuringutega (Freitas jt, 2013; Johnson jt, 2011), kus leiti samuti, et hoiakutes esineb palju positiivseid seisukohti ja arvamusi, kuid iseseisvas, süsteemses ja järjepidevas spordipsühholoogia meetodite rakendamises ei olda kuigi agarad. Kuna hoiak kujuneb teatud käitumise võimalikke tagajärgi praeguste arvamuste seisukohalt analüüsides, siis enda tajutud ebapädevusega seotud hirm valede meetodite kasutamises, mis võib sportlasele ka kahjulikke tagajärgi tuua, ning hirm ebapädevusega seotud ebameeldivuse kogemise ees on märkimisväärne argument negatiivse hoiaku kujunemiseks. Spordipsühholoogia meetodite rakendamise kompetentsi puudulikkusega seotud hirm väljendab teisalt ka tajutud kontrolli vähesust. Näiteks Conroy ja Coatsworth (2006) rõhutavad olulise aspektina just ebapädevuse tajust tulenevat tajutud kontrolli vähesust, millele tuleb tulevikus oluliselt tähelepanu pöörata, et edendada treenerite juhtrolli spordipsühholoogia meetodite rakendamisel.
Subjektiivne norm ja normatiivsed uskumused
Sotsiaalsete ootuste temaatikat saab sisse juhatada hoiakute ambivalentsusega. Nagu Johnson ja kolleegid (2011) selgitasid, peegeldub kogenumate või eliittreenerite hoiakutes sageli pigem sotsiaalse võrgustiku ebaselge või ignorantne tagasiside spordipsühholoogia meetodite rakendamisele. Siinse uurimuse tulemustest selgus, et ühtpidi ollakse küll veendunud spordipsühholoogia kasulikkuses, kuid teistpidi ei avaldu see sel määral treenerite käitumises ja toimetamises. Samas ilmnes tulemustest, et subjektiivset normi tajutakse ka väga passiivsena, mille avaldumine oli kohati isegi jõulisem kui uskumuste ja reaalse käitumise dissonantsi tajumine. See, et spordipsühholoogiaga seotud teemade levimus Eesti jalgpallitreenerite omavahelises suhtluses on napp või isegi olematu, ei ole otseselt üllatus, sest sarnast tõsiasja on täheldatud ka mujal maailmas teiste spordialade lõikes laiemalt (Huber, 2018). Põhjendus võib seisneda prioriteetide nimistus, kus ülejäänud sportlikku sooritust
mõjutavad tegurid – tehniline osavus, taktikaline taiplikkus või füüsiline võimekus – pakuvad treeneritele selgemaid, lihtsamaid või kiirema vahetu mõjuga sportlase arendamise võimalusi. Treenerite hoiakute kujundamine spordipsühholoogia kasulikkuse ja meeldivuse põhjendamisega loob neile võimaluse aduda sportlikku sooritust laiemalt kui enne nimetatud kolme treeningukomponendi raames.
Varasemad uurimused spordipsühholoogiat puudutavate uskumuste kohta ei ole käsitlenud lapsevanemate rolli spordipsühholoogia-alaste sotsiaalsete normide kujundamises, kuid siinses uurimuses kerkis lapsevanemate roll selgelt esile. Treenerite lootus lapsevanemate toetusele ja koostööle on õigustatud, sest paratamatult on treeneritel üksinda keeruline juhtida muutusi spordipsühholoogiaga seotud hoiakute või treeninguprotsessi täiustamise suhtes, kui sportlase kodune miljöö ei soosi seda. Eesti spordimaastiku sotsiaalsete normide kujundamisel on oluline osa ka alaliitudel, mille pärast ootavad uurimuses osalenud treenerid alaliidupoolset eestvedamist. Alaliitude personalilt nõutakse selgemat suunanäitamist ja eeskuju, kui soovitakse spordiharidusse teaduspõhisust, mitmekülgsust ja uuenduslikkust. Analoogselt Ameerikas läbiviidud uuringutele (Wilson jt, 2009; Wrisberg jt, 2010) ei piisa käitumiskavatsuse realiseerimise seisukohalt vaid hoiaku suunamisest või kujundamisest ja eeskuju näitamisest, vaid alaliidu suund peaks olema seotud ka treenerite tajutud käitumusliku kontrolli võimendamisega, sest teadlikkuse kasvatamine ning teadmiste ja oskuste arendamise vastutus on ka nende ülesanne.
Tajutud kontroll seoses spordipsühholoogia meetodite
rakendamisega
Eesti jalgpallitreenerite tajutud kontrollitunnet spordipsühholoogia meetodite rakendamise üle iseloomustavad vähesed toetavad ja mitmekesised takistavad aspektid. Näiteks ilmnes Eesti jalgpallitreenerite puhul spordipsühholoogia meetodite rakendamise takistusena spetsialistide ja eeskujude vähesus ning oma ebapädevuse tõdemine. Erinevalt Gouldi ja kolleegide (1999) ning Zakrajseki (2011) uurimustest ei toonud Eesti jalgpallitreenerid spordipsühholoogia meetodite efektiivsuse hindamise tajutud keerulisust aga eraldi välja, kuigi soov saada tuge ja tagasisidet spordipsühholoogidelt seda aspekti siiski puudutab. Olgugi et teaduskirjandus pakub ulatuslikke tõenduspõhiseid materjale, programme ja sekkumisviise, kuidas spordipsühholoogiat treeninguprotsessi integreerida (nt Camire ja Trudel, 2014; Diment, 2014), on mõistetav, et treenerid soovivad otsest ja vahetut tagasisidestamist, millele rohkem tähelepanu pöörata või kuidas üldisemalt sekkumise efektiivsust hinnata. Seega on treenerite uskumus põhjendatud, et erialaspetsialistide toetuse ja tagasiside tajutud puudulikkus on oluline takistus nende kontrollitundes spordipsühholoogia meetodite rakendamise üle.
Oma ebapädevuse tõdemine kajastus ka hoiakutes seoses tajutud ebameeldivusega, mida spordipsühholoogia meetodite rakendamine kaasa toob. Tajutud ebapädevusel on oluline väljendus aga ka kontrollitunde kogemisel. Ebapä-
devuse tajumise raamistikus on mitu varajasemat uurimust avaldanud treenerite arvamusi, et parem ligipääs spordipsühholoogia allikatele, mis peale teadmiste laiendamise edendaks ka praktiliste oskuste arendamist, tõstaks nende enesekindlust spordipsühholoogia meetodite rakendamisel (nt Halterman jt, 2020). Eesti jalgpallitreenerid mainivad küll iseseisvat võimalust laiendada teadlikkust spordipsühholoogiast eri allikate kaudu, kuid sellegipoolest toovad takistusena välja tagasihoidlikke teadmisi ja oskusi spordipsühholoogia praktiliste meetodite rakendamisel ning kehva täiendkoolituste programmi. Lisaks toonitati olulise takistusena praktilise väljaõppe puudumist, kus oleks võimalik meetodeid praktikas iseseisvalt rakendada, et saada esmane kogemus.
Nii toetavaid kui takistavaid tegureid leidus spordipsühholoogia meetodite rakendamise ajamahukuse ja ajaliste piirangute teemas. Enamik uuringus osalejatest pidas spordipsühholoogia meetodite rakendamist pigem ajamahukaks ettevõtmiseks, mis on ka varasemates uuringutes osutunud spordipsühholoogia meetodite rakendamise puhul pärssivaks faktoriks (Camire jt, 2014; Gould jt, 1999). Samas esines ka entusiastlikke treenereid, kellele ajamahukus või ajalised piirangud ei ole oluline takistav tegur, mis hoiaks neid tagasi spordipsühholoogia meetodite rakendamisel jalgpallitreeningutes.
Väärarusaamad
Eesti jalgpallitreenerite uskumused spordipsühholoogia ja spordipsühholoogia meetodite rakendamise suhtes väljendasid ka väärarusaamu spordipsühholoogia sisust, mõjust ja suutlikkusest. Ettekujutust – mis avaldus ka siinses uurimuses –, et spordipsühholoogia meetodite rakendamise tagajärjel kujuneb sportlastel õpitud abitus või liigne sõltuvus treenerist ( „Kui liiga palju rakendada, siis võibolla mängijad ei ole võimelised ise otsustama või mõtlema. See on see õpitud abitus“ ja „Iseseisev mõtlemine ei tohiks ära kaduda“), käsitlesid ulatuslikult ka Cook ja Fletcher (2017). Nimetatud uuringus avaldasid treenerid sarnast kartust, et sportlased võivad spordipsühholoogia tõttu muutuda liiga iseseisvusetuks, kuigi spordipsühholoogia seisneb just sportlase iseseisvuse kasvatamisel ja enesejuhtimise oskuste arendamisel. Spordipsühholoogia mõjul liiga empaatiliseks muutumist või „sportliku viha“ kaotamise kartust ( „Tuleb selline empaatia teema vms, et siis võibolla ei taheta olla väga jõhkrad. Et noh, vahel on vaja panna ikka“ ja „Natuke see nahaalsuse teema, et kes hakkab palju mõtlema, see võib olla liiga sõbralik“ ) on samuti esinenud teisteski treenerite uskumusi käsitlenud uuringutes (Martin jt, 2004), ehkki optimaalse ja vajaliku emotsionaalse intensiivsuse leidmine on spordipsühholoogias olulisel kohal.
Väärarusaama, et psühholoogilise sekkumise tõttu võib sportlastel tekkida nii-öelda ülemõtlemine, kus ei suudeta enam olulisele keskenduda („See on see ülemõtlemine, et ta ei suuda leida, mis on oluline“), on raporteeritud ka teistes uurimustes (Zakrajsek jt, 2011). Spordipsühholoogia püüab aga just „ülemõtlemise“ tekkimist ära hoida, pakkudes oskusi ja tuge, kuidas keskendumist ohjata ja juhtida. Suur hulk uuritavatest treeneritest mainis uhkelt, et kasutavad alateadlikult paljusid spordipsühholoogia meetodeid, kuid valdav osa näidetest rakendatud meetodite kohta ei kirjeldanud kahjuks spordipsühholoogia tõepäraseid ja teaduspõhiseid rakendusi ja sekkumisviise. Teadlikkus spordipsühholoogiast ja väärarusaamade olemasolu on ilmselgelt omavahel tugevalt seotud.
Kokkuvõttena saab järeldada, et kuna ühe olulise seisukohana ilmnes näiteks treenerite oma ebakompetentsuse taju, mis avaldub usus, et spordipsühholoogia meetodite rakendamine on
Ajzen, I. (1991). The theory of planned behavior. Organizational behavior and human decision processes, 50(2), 179–211.
Ajzen, I. (2012). The theory of planned behavior. In P. A. M. Lange, A. W. Kruglanski, & E. T. Higgins (Eds.), Vol. 1. Handbook of theories of social psychology (pp. 438–459). London, UK: Sage.
Brown, D. J., & Fletcher, D. (2017). Effects of psychological and psychosocial interventions on sport performance: A meta-analysis. Sports Medicine, 47, 77–99.
Burton, D., & Raedeke, T. D. (2008). Sport Psychology for Coaches. Human Kinetics.
Camire, M., Trudel, P., & Forneris, T. (2014). Examining how model youth sport coaches learn to facilitate positive youth development. Physical Education & Sport Pedagogy, 19(1), 1–17.
Choi, H., Jeong, Y., & Kim, S. K. (2020). The Relationship between coaching behavior and athlete burnout: mediating effects of communication and the coach–athlete relationship. International journal of environmental research and public health, 17(22).
Conroy, D. E., & Coatsworth, J. D. (2006). Coach training as a strategy for promoting youth social development. The Sport Psychologist, 20(2), 128–144.
Cook, G. M., & Fletcher, D. (2017). Sport psychology in an Olympic swimming team: Perceptions of the management and coaches. Professional Psychology:Research and Practice, 48(5), 343.
Diment, G. M. (2014). Mental skills training in soccer: A drill-based approach. Journal of Sport Psychology in Action, 5(1), 14–27.
Ellickson, K. A., & Brown, D. R. (1990). Ethical considerations in dual relationships: The sport psychologist-coach. Journal of Applied Sport Psychology, 2(2), 186–190.
Feddersen, N. B., Keis, M. A. B., & Elbe, A. M. (2021). Coaches’ perceived pitfalls in delivering psychological skills training to high-level youth athletes in fencing and football. International Journal of Sports Science & Coaching, 16(2), 249–261.
Freitas, S. D., Dias, C., & Fonseca, A. (2013). What do coaches think about psychological skills training in soccer? A study with coaches of elite Portuguese teams. International Journal of Sports Science, 3(3), 81–91.
Gardner, F. & Moore, Z. (2006). Clinical Sport Psychology. Champaign, IL: Human Kinetics
Gould, D., Medbery, R., Damarjian, N., & Lauer, L. (1999). A survey of mental skills training knowledge, opinions, and practices of junior tennis coaches. Journal of Applied Sport Psychology, 11(1), 28–50.
Halterman, A., Steinfeldt, J., Ruser, J., Cawthra, J., & Neidigh, A. (2020). Sport Psychology Utilization among College Football Coaches: Understanding College Football Coaches’ Attitudes about Sport Psychology. Journal of Issues in Intercollegiate Athletics, 39–54.
Hanrahan, S. J., & Andersen, M. B. (2010). Routledge handbook of applied sport psychology. Routledge, Taylor & Francis.
ebameeldiv ja isegi kahjulik, siis on vajalik suurendada teadlikkust ja seda eelkõige treeneritel endil, sest muidu ei arene treenerite tajutud kontrollitunne tegevuskavatsuseni.
Siinses uuringus osalejad ootavad sotsiaalsete normide kujundamisel jalgpallialaliidu eestvedamist ja koostööd lapsevanematega, et üheskoos muuta keskkonda, milles lapsed ja noored arenevad. Spordipsühholoogiaga seotud sotsiaalsed normid ja ka vaimse tervisega seotud uskumused spordis laiemalt on mitmekülgne murekoht, kus üksteise märkamine ja toetamine on jäänud kõrvaliseks. Mõneti on see kindlasti seotud väärarusaamadega spordipsühholoogiast. Väärarusaamade levimus haakub taas kord hoiakutega ja ebapiisava teadlikkusega.
Spordipsühholoogiaga ja spordipsühholoogia meetodite rakendamisega seotud uskumuste teaduspõhisemaks muutmine on Eesti jalgpallitreenerite puhul oluline ja vajalik, et tagada tippu pürgivatele noorsportlastele parem hüppelaud nii sportlike saavutuste seisukohast kui ka laiemalt igakülgseks ja tasakaalustatud arenguks.
Harwood, C. G., Barker, J. B., & Anderson, R. (2015). Psychosocial development in youth soccer players: Assessing the effectiveness of the 5Cs intervention program. The Sport Psychologist, 29(4), 319–334.
Horn, T.S. (2008). Coaching effectiveness in the sport domain. In T.S. Horn (Ed.), Advances in Sport Psychology (pp. 239–267). Champaign, IL: Human Kinetics
Huber, J. (2018). Applying Educational Psychology In Coaching Athletes Human Kinetics.
Johnson, U., Andersson, K., & Fallby, J. (2011). Sport psychology consulting among Swedish premier soccer coaches. International Journal of Sport and Exercise Psych, 9(4), 308–322.
Jowett, S. (2017). Coaching effectiveness: The coach–athlete relationship at its heart. Current Opinion in Psychology, 16, 154–158.
Mageau, G. A., & Vallerand, R. J. (2003). The coach–athlete relationship: A motivational model. Journal of Sports Science, 21(11), 883–904.
Martin, S. B., Lavallee, D., Kellmann, M., & Page, S. J. (2004). Attitudes toward sport psychology consulting of adult athletes from the United States, United Kingdom, and Germany. International Journal of Sport and Exercise Psychology, 2(2), 146–160.
Nichol, A. J., Hall, E. T., Vickery, W., & Hayes, P. R. (2019). Examining the relationships between coaching practice and athlete “outcomes”: A systematic review and critical realist critique. International Sport Coaching Journal, 6(1), 13–29.
Pain, M. A., & Harwood, C. G. (2004). Knowledge and perceptions of sport psychology within English soccer. Journal of Sports Sciences, 22(9), 813–826.
Rooney, D., Jackson, R. C., & Heron, N. (2021). Differences in the attitudes to sport psychology consulting between individual and team sport athletes. BMC Sports Science, Medicine and Rehabilitation, 13(1), 1–8.
Smith, R. E., Smoll, F. L., & Barnett, N. P. (1995). Reduction of children’s sport performance anxiety through social support and stress-reduction training for coaches. Journal of Applied Developmental Psychology, 16(1), 125–142.
Weinberg, R., & Gould, D. (2011). Foundations of Sport and Exercise Psychology (5th ed.). Champaign Illinois: Human Kinetics.
Wilson, K. A., Gilbert, J. N., Gilbert, W. D., & Sailor, S. R. (2009). College athletic directors’ perceptions of sport psychology consulting. The Sport Psychologist, 23(3), 405–424.
Wrisberg, C., Loberg, L., Simpson, D., Withycombe, J., and Reed, A. (2010). An exploratory investigation of NCAA Division-I coaches‘ support of sport psychology consultants and willingness to seek mental training services. The Sport Psychologist, 24, 489–503.
Zakrajsek, R. A., Martin, S. B., & Zizzi, S. J. (2011). American high school football coaches’ attitudes toward sport psychology consultation and intentions to use sport psychology services. International Journal of Sports Science & Coaching, 6(3), 461–478.
Sel korral on Jalka luubi all noor väravavaht Liisa Liimets, kes tähistab aprillikuus 17. sünnipäeva. Liimetsa ootab tänavu ees suur jalgpalliaasta – maikuus viib ta kaptenina Eesti U17 koondise kodusele EM-finaalturniirile ning oma koduklubi Viimsi JKga võisteldakse esimest aastat naiste meistriliigas. Noor puurilukk oli tänavu esimest korda kaasatud ka naiste A-koondise tegemistesse. Liimetsa tehnilisi elemente hindavad Viimsi JK väravavahtide treener Martin Kaalma ja U17 koondises samal ametil Liimetsa juhendav Mattias Traublum.
VÄLJAKUNÄGEMINE
Kaalma: Ei ole kindlasti suur probleem, aga saaks olla parem.
Traublum: Kiirete otsuste juures võiks parem olla. Samas on tegemist noore mängijaga ning ruumi- ja väljakutaju lähevad ajas paremaks.
SISU
Kaalma: Korralik tööloom. Pigem on probleem, et teda tuleb tagasi hoida, mitte tagant utsitada – vahel tuleb trennis pallid ära peita ja öelda, et nüüd on küll kõik.
Traublum: Väga töökas, tal on suur tahe kogu aeg paremaks saada. Analüüsime palju mänge ja trenne, ta esitab küsimusi ja mõtleb kaasa.
Kaalma: Reaktsioonitõrjed ja lähiolukorrad on väga head. Kaugemalt tulevate löökide ja pallide puhul võib tema praegune pikkus olla väikeseks takistuseks.
Traublum: Üks tugevamaid külgi. On vajalikel momentidel oma tõrjetega võistkonda mängus hoidnud. Julgeb minna hüpetesse. Lühike kasv mängib ilmselt rolli selles, et igale pallile järele ei jõua.
Kaalma: Kohati tekitavad tsenderduste puhul otsuse vastuvõtmised ja ajastused probleeme.
Traublum: Kaitseliini julgestus pikkadeks läbisöötudeks on hea: julgeb püsida kõrgemal positsioonil ja läbisöötudele peale minna. Samas tekib vahel nendes olukordades segadus, kas lüüa pall lihtsalt minema või võtta omaks ja otsida käiku. Tsenderduste puhul läheb trajektoori hindamine ajas paremaks, see on üsna keeruline element. Samas julgeb pallide peale tulla ja teeb seda häälega.
Kaalma: Juhendab hästi ning info on hea ja õige. Üks probleem siiski on – hääletugevus. Arvan, et oleks vaja hääleharjutusi teha, et mõned detsibellid juurde saada.
Traublum: Juhendab kaitseliini enesekindlalt, kasutab hästi mängus tekkivaid pause info jagamiseks. Konkreetsus on läinud ajas paremaks.
Kaalma: Reaktsioon on väga hea. Traublum: Püsib piisavalt kaua asendis ja usaldab oma reaktsiooni. Reageerib hästi erinevatele olukordadele, olgu need lähilöögid või rikošetid.
Kaalma: Positsioonivalik on tal julge. Teatud olukordades on positsiooniliselt liiga joone peal ja võiks olla kõrgemal. Kui aga oma võistkond tegeleb ründamisega, liigub julgelt kõrgemale kaasa. Traublum: Vahel kipub üle mõtlema, veel ei ole välja kujunenud tugevat palli asukohast sõltuvat väravataju. Samas võib selle nooruse taha panna: see läheb kindlasti paremaks ja väravat ta päris ära ei kaota. Äärelt kasti tulevate rünnakute puhul võiks rohkem püsida värava raamistikus, et endale reaktsiooniks aega anda – see on koht, mida parandada.
Kaalma: Väga head! Liisa on julge, ei karda palli ega haiget saada – kõik see, mida üks ühele olukordades vaja. Traublum: Samuti üks tugevustest, eriti julgus ja kannatlikkus olukorra tekkimisel asendis püsida ja lööki oodata. Ei karda lahtiste pallide peale ründajate jalgadesse hüpata, mängib julgelt lõpuni.
Kaalma: Käega mängu hinne neli, jalaga viis. Jalaga mängu puhul on kõik paigas, käes on jõudu veel natuke vähe. Traublum: Lühike sööt on tugev ja läinud paremaks, suudab tempo kontrollimiseks häid pause teha. Julgeb mängida mõlema jalaga, mis on positiivne. Nii käest kui maast on pikk pall hea, vahel annab täpsus soovida. Üldjoones tajub hästi, mis hetkedel käega mängu avada, aga tugevusest jääb veidi puudu.
Kas oled alati väravas mänginud?
Jah, sattusin sinna üsna alguses ja olen terve aeg seal ka olnud. Läksin trenni kaheksa-aastaselt ja ma täpselt ei teagi, kust see soov väravas mängida tuli. Mäletan, et ükskord olid meil võistlused tulemas ja pärast trenni ütles treener, et meie praegune väravavaht tahaks platsil mängida, ja küsis, kas keegi sooviks ise väravasse minna. Ütlesin kohe, et mina tahan!
Kumba mängu väravavahina eelistad: kas sellist, kus võistkond pidevalt ründab ja sinu värava all midagi ei toimu, või sellist, kus vastane ründab palju ja sinul on tööd kõvasti?
Kindlasti sellist, kus mina kogu aeg töötama pean. Ei taha öelda, et muidu hakkab igav, aga mängu teeb palju nauditavamaks see, kui järjest erinevad olukorrad tulevad. Nii püsib paremini mängus sees, põnev on. Mulle meeldib, kui pinget on rohkem.
Mida tähendab sulle see, et saad sel aastal mängida kodumaal finaalturniiril?
Kindlasti on see minu jaoks suur asi ja ootan seda väga. See on meile väga lahe võimalus, kuna Eestis ei ole varem midagi sellist olnud ja saame oma vanuse täielike tippudega mängida. Kindlasti väga-väga hea kogemus.
Mida sa ise väljakul oma suurimaks tugevuseks pead?
Ma arvan, et reaktsiooni. Lähilöökidel ja olukordades, kus ei jõua mõelda, on see vahel päris hea.
Tõusite Viimsi naiskonnaga selleks hooajaks kõrgliigasse. Millised eesmärgid seadnud oled?
Mõned eesmärgid on, aga nii enda kui tiimi puhul ei ole need tulemuspõhised. Igas mängus tuleb endast maksimum anda ja ma usun, et tuleb põnev ja katsumusi täis hooaeg. Arvan, et iga mäng annab midagi juurde. Tiimiga on oluline, et leiaksime iga mänguga aina rohkem enda rütmi ja pakuksime teistele üha enam vastupanu.
Said sel aastal esimest korda kutse naiste A-koondise laagrisse. Kuidas läks, kuidas sind vastu võeti?
Väga hästi võeti vastu! Tiim oli hästi toetav nii trennivälisel ajal kui ka trennis, ei tundnud seda, et olen esimest korda ja väga noor. Ma arvan, et tänu sellele tulid mul endal ka trennid päris hästi välja.
Oled neidude U17 koondise kapten. Mida see roll sulle tähendab?
Eks see on suur vastutus, aga minu puhul see pael sportlikult midagi ei muuda – annan endast igal juhul nii palju, kui suudan, pingutan ja püsin fookuses. Ka ilma selleta üritaksin väljakul olla liider ning tiimikaaslaseid toetada ja motiveerida. Auasi on see kindlasti.
Mis on sinu unistuste reisisihtkoht?
Ma olen alati tahtnud Uus-Meremaale minna, aga kahjuks ei ole veel jõudnud. Tahan sinna minna looduse pärast, seal on kõik nii ilus ja mägine.
Sünniaeg: 4.04.2006
Positsioon: väravavaht
Klubi: Viimsi JK
Endised klubid: –
Treenerid: Signe Pärtel, Mari-Ann Ploompuu, Inger Fridolin, Matilde Sigijane, Dmitri Polstjanov, Martin Reim, Martin Kaalma, Kätlin Hein, Kaire Palmaru, Sirje Roops, Kalmer Klettenberg, Ruslan Mironov, Aleksandra Ševoldajeva, Reivo Vinter, Mattias Traublum
Koondisekarjäär: U17 16/0, U15 4/0
Neid on mitu. Eredalt on meelde jäänud U17 koondisega mäng Bulgaaria vastu, kus me olime pikalt kaotusseisus, aga lõpuminutitel võitsime. Oli näha, kuidas terve tiim pingutas, ja nii hea tunne oli, et me ei andnud alla ja see tõi ka tulemuse – alati seda ei tule. Viimase minutini pingutamine tasus ära. Eredalt on meeles ka esimest korda A. Le Coq Arenal mängimine. Seal mängimine on alati natuke erilisem, aga esimest korda sellele väljakule astudes oli tunne väga vinge.
Esimest korda 1994. aasta suvel toimunud Eesti naiste meistrivõistlused jalgpallis tähistasid mullu 30. hooaega.
Jalka lõi sport24.ee andmetele
tuginedes kokku, millised mängijad on kolme kümnendi jooksul olnud
medalivõitude poolest kõige edukamad ja erilisemad.
Alustada tasub ehk meeldetuletusega selles osas, millised naiskonnad on nende 30 hooaja jooksul medalitele üldse jõudnud. Meistriks on tulnud nimevahetusi mitte arvestades vaid neli naiskonda: 13 tiitliga on esikohal Pärnu JK, järgnevad TKSK/Levadia üheksa tiitliga, FC Flora viie kulla ja Pärnu Central kolme võiduga. Medalimekki on tunda saanud veel Viljandi Tulevik (üks hõbe, kaks pronksi), Nõmme Chickens (üks pronks), Lasnamäe Ajax (üks hõbe ja kolm pronksi, kui arvestada nende sekka ka Eesti Näituste naiskonna 2001. aasta hõbe), Tallinna Kalev (üks hõbe, viis pronksi) ja Saku Sporting (kaks hõbedat, üks pronks).
Mängijate poolest on asi aga loomulikult kirjum. Jalka loendas 30 hooaja peale kokku lausa 484 mängijat, kel on teoreetiliselt olemas vähemalt üks medal Eesti naistejalgpalli meistrivõistlustelt!
Oluline on märkida, et kõigi aegade esimesest hooajast on säilinud vaid tiitli võitnud Pärnu Centrali nimekiri, hõbeda saanud Viljandi Tuleviku ja pronksise Nõmme Chickensi medalistide oma on paraku sattunud tõenäoliselt ajaloo prügikasti. Kuigi Tuleviku naiskonna puhul kattub nende nimekiri suures osas ilmselt järgmistel hooaegadel pronksmedali võitnud naiskonna omaga, siis koos Chickensi võistkonnaga võib mängijate tegelik arv olla ümmarguse 500 juures.
Kuna naiskondade koosseisud püsisid amatöörstaatuse ja väga väheste välismaale siirdujate pärast üsna stabiilsed, tunneb meie naistevutt päris paljusid mängijaid, kes on meistrivõistlustel esikolmikusse tulnud palju kordi. Vähemalt kümne medaliga naisi on näiteks lausa 48! Medalitabelis tagab seega pääsu saja parema sekka kolm kuldmedalit, vähem kui kuue kullaga ei ole aga näiteks esikolmekümne hulka asja.
Nagu võis ka arvata, domineerivad tabeli tipus peamiselt endised Pärnu JK mängijad. Esimese kaheksa seas on vaid üks mängija, Reelika Vaher, kes ühtegi oma medalitest Pärnu JK eest ei võitnud – karjääri hoopis Pärnu Centralis alustanud Vaher teenis lõviosa oma esikolmikukohtadest Levadia särgis.
Tegevmängijatest on tabelis kõrgeimal kohal endine Pärnu JK ja praegune Saku Sportingu kaitsja Berle Brant, kes on kuues ja võib suure tõenäosusega juba tänavu Reelika Vaherist mööduda ja viiendaks tõusta. Esineliku ründamiseks oleks Brandil aga vaja veel vähemalt kolme kuldmedalit (või kahte kulda ja hunnikut hõbedaid). Brandile järgnevad tegevpallurite arvestuses Marve Bessmertnõi, Kairi Himanen, Ketlin Saar ja Kethy Õunpuu.
Medalite arvu poolest võib Heleri Saare 27 medaliga lõppenud hooaeg jääda vabalt Eesti jalgpallis suisa löömatuks rekordiks – peale jalgpallialase pikaealisuse eeldaks selle ületamine väga noorelt alustamist ja sisuliselt kogu pika karjääri mõnes Eesti tippvõistkonnas mängimist. Vägev on mõelda, et Saar jõudis selle medalisülemi kõrvalt saada karjääri jooksul kaks last! Medalitabeli esisajast välja jäänutest kerkivad puhtalt medalite arvu vaadates oluliselt kõrgemale näiteks 12 medalit võitnud Triin Väljataga (üks kuld, kaheksa hõbedat ja kolm pronksi), kes jagab sellega 25.–31. kohta. Vähemalt kümme medalit võitnud pallurid, kes suurde tabelisse ei jõudnud, on veel Ljubov Maksimova (üks kuld, kolm hõbedat, seitse pronksi), Kerttu Kuusik (kaks kulda, seitse hõbedat, üks pronks) ja Ingrid Pihela (üks kuld, kaks hõbedat, seitse pronksi).
Enim medaleid kordagi kullale jõudmata on kirjas Maarit Koril ja Mia Belle Trisnal, kes on mõlemad saanud kirja kaheksa medalit – Kori, kes pallis karjääri jooksul nii FC Floras, Lasnamäe Ajaxis, Tallinna Kalevis kui FC Levadias, võitis aastatel 1999–2017 ühe hõbeda ja lausa seitse pronksi, FC Flora eest pallinud Trisna aga 2008–2015 kuus hõbedat ja kaks pronksi. Kori nimel on sealjuures veel üks omapärane saavutus – nimelt eraldab tema kuuendat ja seitsmendat medalivõitu (2006 ja 2016) lausa kümme aastat!
Enim kuldasid ilma ühtegi teist medalit võitmata (5) on aga kirjas endisel Pärnu JK mängijal Olga Ivanoval ja veel praegugi FC Floras pallival Maarja Saulepil. Saulepil on seega hea võimalus tänavusel hooajal see tippmark enda kätte haarata. 218
naist on kroonitud Eesti jalgpallimeistriks.
24
hooajal järjest on medali võitnud kolm naist: Varje Tugim (1994–2016), Elis Meetua ja Heleri Saar (mõlemad 1994/95 – 2017).
Eesti meistrivõistluste medalit on kirjas mullusel Eesti parimal jalgpalluril Vlada Kubassoval – kõik pronksid!
Kahel eelmisel aastal Premium liigas viimase koha saanud Pärnu Vaprus on uut hooaega alustanud bravuurikalt: koondisepausile mindi kolmest mängust viie punkti ja totaalselt muutunud enesekindlusega.
Talvel Pärnu Vapruse peatreeneriks asunud Igor Prins on nüüd Premium liigas olnud 16 mängu järjest kaotuseta! Viimati töötas Prins
kõrgliigas 2017. aastal FC Levadia eesotsas, kus lõpetas hooaja 13 järjestikuse võidu või viigiga. Tänavuse hooaja alustuseks suutis Prins
Vaprusega viigipunkti võtta kahe endise tööandja vastu: hooaja avamängus viigistati Levadiaga, teises matšis Nõmme Kaljuga.
Vaprus ei teinud talvel üleminekuturul palju, kuid hooaja esimeste mängude põhjal oldi selle võrra täpsemad. Äärekaitsjad Kevin Aloe ja Martin Käos on meeskonna edusse andnud näiteks tohutu panuse.
Hooaja esimese võidu tõi Vaprusele Kuressaares paremäär Kevin Kauber, kelle kaks tabamust surusid saarlased skooriga 2 : 1 selili. Eelmisel hooajal löödud kuuest väravast on kolmandikuni juba jõutud!
Kui eelmisel hooajal kaotas Vaprus Premium liigas kõik 18 võõrsilmängu, siis tänavu on see nukker seeria purustatud – esimene võõrsilmäng Levadiaga lõppes viigiga, teine võõrsilkohtumine Kuressaarega aga juba võidukalt! Kokku teeniti mullu 36 mänguga vaid 11 punkti – tänavu on Pärnu vaid kolme mänguga jõudnud sellest juba peaaegu poole peale.
Eesti koondise 1 : 2 kaotus Austriale jõudis mängu jooksul omal moel meenutada viimase kahe EM-valiktsükli algust.
Uue valiktsükli algus on koondisejalgpallis õnnis aeg. Varasemad tulemused ei loe midagi, kõik algab nullist. Paberi peal ja mõttes on lihtne koostada konstruktsioone, kuidas just nüüd, just selles valiktsüklis läheb Eestil järsku hästi ja finaalturniiri õnn jõuab lõpuks ka meie õuele. Eriti kehtib see EM-valiktsüklite eel, sest finaalturniiri pileteid jagatakse välja rohkem. See on justkui uue auto lõhn – aga kunagi ei tea, kas see lõhn kestab paar aastat või kaob juba müügisalongist välja sõites.
Kas mäletate seda, kuidas algas esimene EM-valiksari, mille mängisime Magnus Pehrssoni käe all?
2014. aasta septembris läksime kodumängus vastamisi Sloveeniaga ja võitsime kohtumise Ats Purje 86. minuti väravast 1 : 0. Uus valiksari algas lootusrikkalt ja järgmised kuu aega saime julgelt unistustes elada – kuniks sama aasta oktoobris nelja päeva jooksul nii Leedule kui Inglismaale 0 : 1 kaotasime ja samal sügisel veel San Marinoga viiki koperdasime.
Mõneti oli täpselt samasugune tunne ka nüüd Linzis peetud mängu ajal. Selle tunnikese jooksul, mille ajal jõudis Eesti eduseisu nautida. „Võtaks Austriast kohe võidu ära, saaks siit-sealt ka veel mõne hea võidu ja mine tea, mis võib juhtuda…“
Paraku tõid austerlased meid maa peale tagasi ja võtsid hoopis ise 88. minuti väravast magusa 2 : 1 võidu. EM-valiksari algas meile kaotusega, täpselt nagu ka neli aastat tagasi Põhja-Iirimaal, kus meid niisamuti kõmm! maa peale tagasi toodi. Null-kaks. Proovige nelja aasta pärast uuesti.
Seekordses valiksarjas on Eesti lootused kahe parema sekka pääseda nüüd küll veelgi õhemad, kuid kogu ootuse dünaamika on hoopis teistsugune. Realistid on juba loosist saati arvestanud sellega, et Eesti parim šanss finaalturniirile pääseda on playoff’i kaudu, mitte valikgrupis kahe sekka pääsemise teed mööda. Kõigi eelduste kohaselt saame järgmise aasta kevadel suure võimaluse. Kusjuures selle võimaluse tekkimisele aitas Austriale kaotamine paradoksaalsel moel hoopis kaasa, sest Austria on üks meeskond, kelle otsepääsu finaalturniirile peame lootma, et meil tekiks võimalus playoff’i mängida.
Ahjaa, üks asi veel.
Selliste mängude järel on tobe nii väikestest detailidest kinni hakata… aga ehk ei olnudki see detail üldse nii väike? Kohtunik andis mängule neli üleminutit. Nende nelja minuti jooksul oli üks 40sekundiline vahetuspaus, üks 30sekundiline vahetuspaus ja vigastuspaus, mis kestis samuti ligikaudu 30 sekundit. Kokku seega juba lisaminutite ajal ühe minuti ja 40 sekundi jagu mänguseisakut, mis tuleks kohtunikul üleminutitele lisada. Selle asemel vilistas albaanlasest kohtunik mängu lõppenuks, kui kella peal oli 94.10!
On väga väike tõenäosus, et Eesti oleks suutnud selle poolteise minutiga jõuda viigiväravani – aga see tõenäosus on siiski olemas. Ja see võeti meilt lihtsalt ära, silmagi pilgutamata!
Üleminutitega seostuv on isegi tippjalgpallis endiselt justkui täiesti eraldi maailm, kus reeglid ja tavad kehtivad valikuliselt ja sõltuvad väga palju kohtuniku hetketujust. Väga vähesed kergitavad kulmu või panid seda ilmselt üldse tähele, et kohtunik lubatud üleajast peaaegu poole vähem mängida lasi. Aga mõelge korra, milline skandaal tulnuks näiteks siis, kui kohtunik oleks esimese poolaja lõppenuks vilistanud, kui kella peal oleks olnud 43.30! Kaduma läks ju täpselt sama palju aega, ometi on üks olukord neist tunnetuslikult tunduvalt suurem õiglustunde riive kui teine. Võiks lausa väita, et teisele poolajale antavate üleminutite „varastamine“ on isegi suurem ülekohus, sest avapoolajale järgneb veel kogu teine poolaeg, kus on võimalik mängu muuta, teise poolaja lõpp paneb aga mänguseisu lõplikult lukku.
Äsja toimunud MM-finaalturniiril tehti kogu maailmale puust ja punaseks, et üleminuteid antakse jalgpallis liiga vähe, ja säärastele pausidele on seni selgelt liiga vähe tähelepanu pööratud. Selle asemel nägime Linzis aga seda, kuidas kohtunik tegi sammu hoopis teisele poole, ebaõigluse suunas.
3. mail toimub A. Le Coq Arenal kõrgetasemeline koolitus kehalise ettevalmistuse spetsialistidele – siinsete treenerite harimiseks sõidab Eestisse Chris Tombs, kelle koolitus keskendub jõuga seotud ja plahvatuslike võimete arendamisele, treeningutesse tehnoloogia lõimimisele ja treeningute läbiviimise kvaliteedi parandamisele.
Tekst: Raul Ojassaar
Tombs on viimased paarkümmend aastat tegutsenud kehalise ettevalmistuse treeneri ja koolitajana ning aidanud selle jooksul maailma tippu näiteks mitu Walesi ragbikoondis-
last, samuti toimetanud mitme spordiala juures nii Inglismaal, Walesis kui Ameerika Ühendriikides. Õppejõuna on Tombs töötanud University of South Walesis. Just selles ülikoolis sõlmitud tutvus toob Tombsi ka Eestisse – samas koolis õppis kolm aastat Hendrik Nälk, kes töötab praegu jalgpalliliidu kehaliste võimete arendamise keskuse juhina.
Kuigi kehaliste võimete arendamise keskus valmis A. Le Coq Arenal alles tänavu, käis töö Tombsi Eestisse toomise nimel juba mitu aastat. „Tahtsin juba siis teda siia sarnasel teemal esinema kutsuda, kui ma 2020. aastal jalgpalliliitu tööle tulin,“ meenutab Nälk. „Paraku lörtsis koroonapandeemia meie plaanid ära. Vahepeal jäi see pisut soiku, aga nüüd, kui meil on taristu uue keskuse näol olemas ja klubid seda kasutavad, haakub see väga hästi – just selleks, et klubid oskaksid sellest maailmaklassi keskusest maksimumi välja tuua.“
Igale Eestis litsentseeritud jalgpalliklubile on koolitusel ette nähtud üks tasuta koht, ülejäänud huvilised saavad koolitusele registreeruda 100 euro eest.
Ühepäevane koolitus koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast: esmalt puudutatakse teoreetilises osas baasteadmisi, kahes poolteisetunnises praktilises osas vaadatakse, kuidas õpitut reaalselt ellu viia.
„Koolituse laiem eesmärk on minu nägemuses see, et jalgpallis tegutsevatel kehalise ettevalmistuse treeneritel tekiksid nii teoorias kui praktikas paremad teadmised. Eestis ei ole veel ühtset jalgpallialase fitnessi koolitusprogrammi, mistõttu on treenerite tase selles vallas väga erinev – loodame selle koolitusega teha sammu taseme ühtlustamise suunas. Praegu tehakse palju ise, põlve otsas,“ hindab Nälk.
„Chrisi eripära seisneb selles, et ta ei ole professori tüüpi õppejõud – ta on väga praktiline ja tiimispordiga harjunud, mistõttu sobib ta suurepäraselt jalgpallitreenereid koolitama. Ta on ise 25 aastat tiimispordi sees elanud ja tunneb seda elu tõenäoliselt paremini kui enamik meist.“
Sealjuures oodatakse ka teiste spordialade treenereid – koolitus on küll kergelt jalgpallispetsiifiline, kuid jagatav info tuleb kasuks ka teiste pallimängualade sportlastele ja individuaalalade tegijatele, näiteks kergejõustiklastele. „Koolitusele on juba registreerinud näiteks Ungari käsipalliakadeemia kehalise ettevalmistuse treener, keda ma hästi tunnen. Kui ta kuulis, et Chris tuleb siia koolitust tegema, ei pidanud ma teda üldse palju moosima, et ta mulle külla tuleks,“ muigab Nälk.
Jõuga seotud ja plahvatuslike võimete arendamine jalgpallurite kontekstis: milliseid jõukvaliteete on jalgpalluril vaja, kuidas neid arendada
Kuidas ja mis alustel integreerida jõutreeningud mikro- ja makrotsüklitesse
Miks ja kuidas jälgida mängijate treeninguvalmidust, kasutades tehnoloogiat või kõigile kättesaadavaid (tasuta) vahendeid
Kuidas mõjutada selle najal võimalikult (aja)efektiivselt eelseisva jõutreeningu intensiivsust, et saada parim individuaalne treeninguefekt
Keskuse potentsiaali kasutamiseks on vaja paremat haridust
Jaanuari teises pooles avatud kehaliste võimete arendamise keskus on Nälgi sõnul mõne kuuga juba omajagu vatti saanud, kuid seal tehtav töö ei ole veel nii kvaliteetne, kui võiks olla. „Pikas perspektiivis peaks seal tehtava treeningu kvaliteet tõusma. Õnneks usun, et see koolitus annab ka palju praktilist infot, kuidas asju paremini teha. Praegu näen, et erineva alushariduse tõttu ei ole paljud asjad nii head, kui olla võiksid.“
Nälgi sõnul seisneb murekoht selles, et klubid ei oska keskuse täit potentsiaali kasutada ja pelgavad jõutreeningut, kartes vigastusi ja selle negatiivset mõju väljakul. „Kardetakse isegi raskusi kasutada! Tegelikult loob see aga just resistantsuse vigastuste ennetamiseks ja tõstab võimekust. Kui jõutreening on läbimõeldud, on see isegi oluliselt turvalisem kui kergete raskustega niisama ülakehaga vehkida!“
Koostöös UEFAga loob jalgpalliliit kaheastmelise kehalise ettevalmistuse treenerite kvalifikatsioonikursuse, millega plaanitakse alustada järgmise aasta sügisel - selle abil loodetakse meie treenerite taset tõsta ja ühtlustada. Plaanis mängib olulist rolli ka vast valminud keskus.
Keskuse kasutamine on jalgpalliklubidele ka rahalises mõttes soodne – võrreldes mõne kommertsjõusaaliga võib hind tulla isegi odavam, ja kui kommertsjõusaalis tuleb masinate, hantlite ja muude vahendite nimel konkureerida tavakülastajatega, siis A. Le Coq Arenal on kogu keskus treeningu ajal vutitiimi päralt.
3. mail kogu päeva kestvale koolitusele saab registreerida Eesti Jalgpalli Liidu registreerimis- ja infosüsteemis ERIS
aadressil eris.jalgpall.ee. Koolitus toimub inglise keeles ning selle hind on 100 eurot.
Märtsikuu on tavapäraselt Eesti jalgpallis uute alguste aeg – nii ka seekord. Peale uue jalgpallihooaja alguse tõi märts seekord kaasa ka Eesti esimesed ametlikud liigamängud videokohtunikuga.
Pärnu Vaprus alustas hooaega bravuurikalt! Kahel eelmisel aastal Premium liigas viimase koha saanud meeskond, kes jäi mõlemal korral liigasse
püsima teiste võistkondade
loobumise tõttu, hakkas uue
peatreeneri Igor Prinsi käe all kohe tulemusi tegema: esimeses kahes mängus viigistati Prinsi
endiste tööandjate FCI Levadia ja Nõmme Kaljuga, kolmandas kohtumises alistati aga mullune viienda koha tiim FC Kuressaare. Väravavaht Ott Nõmmel on põhjust fännidega koos rõõmustada!
Foto: Gertrud Alatare
Uus hooaeg, uus amet!
Premium liigas nii Tartu
Tammeka kui FC Flora eest
mänginud Jürgen Lorenz
kuulub sel aastal kohtunike
TOP-rühma ning sai neljanda kohtunikuna juba
ka esimesed tuleristsed kõrgliigas. Foto: Liisi Troska
Kui FC Flora ja Harju JK Laagri vahelise Premium liiga hooaja avamängu soojendus viidi veel läbi normaalse ilmaga, siis võistkondade riietusruumi siirdumise järel otsustas ilmataat taevaluugid avada – avavile ajaks oli maa juba valge! Foto: Katariina Peetson
„Oodake – VAR vaatab asja üle!“ Premium liiga ajaloo esimene videokohtuniku abiga tühistatud värav sündis Paide Linnameeskonna ja Narva Transi kohtumises, kus Sten Jakob Viidase 88. minutil löödud tabamus tühistati rünnaku ülesehitusfaasis sündinud suluseisu tõttu. Foto: Liisi Troska
Siin ei näita neljas kohtunik tablood mõnele fotoseinale, vaid ikka väljakule! Piimjas udu õnneks Pärnu Vapruse ja Nõmme Kalju kohtumist liialt ei seganud. Foto: Liisi Troska
Karl Jakob Heina penaltitõrje maavõistlusmängus Ungariga tekitas väljakul mõneks hetkeks stseeni, mis oleks justkui pärit mõnelt renessansiaegselt maalilt! Foto: Liisi Troska
Kui murujalgpallis on hooaeg alles algusjärgus, siis saalivutis hakkab see juba lõppema. Karikavõistlustel triumfeeris Tallinna Cosmos, kes alistas 723 pealtvaataja ees Sillamäel peetud finaalis rohket fännitoetust nautinud
Jõhvi Phoenixi 3 : 0. Foto: Liisi Troska
Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud
EM-finaalturniirid. Seekord on fookuses läbi aegade kolmas
EM, mis toimus 1968. aastal –seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!
Läbi aegade kolmanda EMi ajaks oli Euroopa jalgpall uudse võistlusega juba nii ära harjunud, et võistlustelt eemale ei jäänud enam ükski asjalik jalgpalliriik – ka tugev Lääne-Saksamaa andis lõpuks järele ja võttis valiksarjast osa, sest EMi eiranud peatreener Sepp Herbergeri asemel astus 1964. aastal ametisse Helmut Schön.
Kuna riigid tahtsid valiksarja rohkem mänge, otsustati reformida kvalifikatsioonisüsteemi ja korraldada alagruppidega valiksüsteemi. 31 osalevat riiki jagati valiksarja esimeses faasis kaheksasse alagruppi, mis kindlustas selle, et suuremale osale meeskondadest oli tagatud vähemalt kuus kohtumist – ainult ühes kolmeliikmelises grupis said kõik võistkonnad neli mängu. Igast alagrupist pääses edasi võitja, kes pidi finaalturniirile pääsemiseks playoff- ringis jagu saama ühest rivaalist.
Valiksarja suurim üllatus oli Lääne-Saksamaa põrumine. Just nemad sattusid koos Jugoslaavia ja Albaaniaga ainsasse kolmeliikmelisse valikgruppi ning pärast seda, kui Jugoslaavia vastu oli võõrsil 0 : 1 kaotatud ja kodus 3 : 1 võidetud, piisas sakslastele alagrupi võitmiseks tänu paremale väravate vahele vaid sellest, kui nad nõrgukest Albaaniat võõrsil võita suudavad. Ülesanne oleks pidanud olema lihtne, sest kodus suudeti sama vastast lausa 6 : 0 tümitada. Tirana kartulipõlluks sõimatud platsil tabas sakslasi aga nende jalgpalliajaloo üks suuremaid šokke: Helmut Schöni mehed ei suutnud enamat väravateta viigist!
Itaalia koondisega 1968. aastal Euroopa meistriks kroonitud väravavaht Dino Zoff tüüris 32 aastat hiljem oma meeskonna EM-finaali ka peatreenerina. Foto: imago/WEREK/ Scanpix
Šotimaa, Inglismaa ja rekordpublik
Ühte valikgruppi määrati kokku neli Briti jalgpallikoondist, kes said valiksarja seega kasutada ka oma traditsioonilise ja iga-aastase Briti rahvaste turniiri pidamiseks. Juba enne oli aimata, et edasipääseja otsustatakse Inglismaa ja Šotimaa vahel, mis tegi kahe meeskonna omavahelistest heitlustest tõelised põnevuslahingud. Šotimaa jalgpallisõbrad meenutavad siiani heldimusega Wembleyl inglaste üle saadud magusat 3 : 2 võitu, mille kõige mälestusväärsem seik oli sealjuures selline, mis ei toonudki endaga väravat kaasa: Šotimaa vutiklassikasse talletati hetk, kui mängujuht Jim Baxter vasakut äärt mööda joostes palli inglasi lausa narritades viis korda kõksides õhus hoidis.
Vaid aasta varem oli seesama Inglismaa selsamal Wembleyl kroonitud maailmameistriks, mis pani šotlasi end naljaga pooleks mitteametlikeks maailmameistriteks kuulutama. Just sellest mängust sai lõpuks inspiratsiooni jalgpalli maailmameistrivõistluste mitteametliku „tiitlivöö“ arvestus, mille väiksema vennana peab Jalka alates eelmise aasta lõpust sarnast arvestust ka Eesti klubijalgpallis.
Inglased jäid küll 1968. aasta korduslahingus Glasgow’s Hampden Parki staadionil 134 461(!) pealtvaataja ees revanšist ilma, sest leppisid šotlastega 1 : 1 viiki, ent said sellest hoolimata edasipääsu tähistada – nimelt sai Šotimaale saatuslikuks avavoorus Walesiga tehtud 1 : 1 viik ja neljandas voorus Põhja-Iirimaal saadud ootamatu 0 : 1 kaotus; Inglismaa alistas samal ajal Walesi ja Põhja-Iirimaa mõlemas kohtumises.
Euroopa meistrid maailmameistrite vastu Otsustava playoff-faasi (või sisuliselt veerandfinaalide) loos tõi endaga kaasa tõeliselt intrigeeriva paari: omavahel läksid vastamisi valitsev Euroopa meister Hispaania ja valitsev maailmameister Inglismaa! Hispaanlased olid tiitlikaitsjad aga sisuliselt vaid nime poolest: pärast äpardunud 1966. aasta MMi vahetati suurem osa meeskonnast koos treeneriga välja.
MMi järel Hispaania peatreeneriks saanud Domènec Balmanya oli tuntud konservatiivse lähenemise poolest: 1966. aastal oli ta Atlético Madridi riigi meistriks viinud betoonkaitse toel ja sarnast lähenemist näitas ta ka koondise juures. Wembleyl peetud avamängus oleks see peaaegu ka edu toonud, ent 84. minutil kasutasid inglased ühes karistuslöögiolukorras ära Hispaania hetkelise uinumise ja Bobby Charltoni tabamus viis inglased kordusmängule napis eduseisus.
Kordusmängu pidid hispaanlased suures osas mängima sisuliselt kümnekesi, sest keskkaitsja Francisco Gallego sai mängu algfaasis võitlusolukorras vigastada ning kuna vahetusi toona jalgpallis veel ei kasutatud, pidi ta vigasena mängu lõpuni vastu pidama. Hispaania suutis sellest hoolimata juhtima minna, kuid inglased tulid tagasi ja võitsid ka võõrsilmängu, marssides nii oma esimesele EMile.
Avamängu kaotusseisu suutis aga erinevalt hispaanlastest ümber pöörata Itaalia, kes jäi Sofias peetud esimeses kohtumises Bulgaariale 2 : 3 alla – itaallaste ebaedus oli oluline faktor kahe mängija vigastus. Kordusmäng Napolis lõppes Itaalia kindla 2 : 0 võiduga.
Veel suurema tagasituleku korraldas aga NSV Liit, kes jäi avamängus Ungarile võõrsil alla 0 : 2, ent suutis kodus 3 : 0 võita. Avamäng jäi koondisesärgis viimaseks kuulsale ründajale Eduard Streltsovile, kes oli vahepeal peaaegu viis aastat vangilaagris istunud ja ei suutnud end nüüd enam piisavalt heasse vormi viia.
Prantsusmaa lootused purunesid aga võõrsil 1 : 1 avamängu järel Jugoslaavia vastu juba avapoolajaga, kui lõunaslaavlased sisuliselt poole tunniga 4 : 0 juhtima asusid ja kokkuvõttes võimsa 5 : 1 võidu võtsid.
Mündivise otsustab finalisti
Finaalturniir mängiti 1968. aasta juuni alguses
Itaalias – poolfinaalid peeti Napolis ja Firenzes, kolmanda koha matš ja finaal Rooma olümpiastaadionil. Esimene poolfinaal võõrustajamaa ja juba kolmandat korda Euroopa nelja parema sekka murdnud NSV Liidu vahel toimus Napolis meeletus vihmasajus ning nagu arvata oli, ei olnud see mängulises mõttes teab mis vaatemänguline kohtumine. Itaalia ja NSV Liit kohtusid omavahel jalgpallis kokku seitse korda – Itaalia suutis nende mängude peale kokku lüüa ühe, NSVL viis väravat.
Meeletut kodupubliku toetust nautinud itaallased pidid hakkama saama sisuliselt vähemuses: juba mängu alguses sai vigastada nende täht Gianni
Rivera, väravateta lõppenud normaalaja järel väänas aga põlve välja kaitsja Giancarlo Bercellino. Hea mängu tegi alles teist koondisemängu pidanud Itaalia väravavaht Dino Zoff, kes oli avavile eel olnud sedavõrd närvilise olemisega, et venelaste kindamees Juri Pšenitšnikov võttis vaevaks kolleegi ergutada ja julgustada.
Pšenitšnikovist oli ilmselt kasu, sest kumbki väravavaht ei lasknud endale 120 minuti jooksul väravat lüüa. Kuna kordusmänguks aega ei olnud – finaal pidi toimuma juba kolme päeva pärast – ja penaltiseeriaid toona veel jalgpallis ei tuntud, jäeti edasipääseja otsustamine üheliirise mündi vastutada. Just nii – EM-finalist otsustati mündiviskega!
Saatuslik ja ajalooline toiming ei viidud läbi platsil kõigi nähes, vaid sakslasest kohtuniku Kurt Tschenscheri riietusruumis, kuhu olid kutsutud meeskondade kaptenid, itaallane Giacinto Facchetti ja venelane Albert Šesternjov. Mingil põhjusel pääsesid ruumi veel ka venelaste ründaja Aleksandr Lenjov („Mul pole õrna aimugi, kuidas ma sinna sattusin!“), NSV Liidu peatreener Mihhail Jakušin ja UEFA delegaat Agustín Pujol.
Itaallased pidasid oma kaptenit Facchettit õnnelikuks inimeseks, kuid mine tea, mis oleks võinud olla, kui ka Šesternjov oleks samamoodi nagu Facchetti inglise keelt mõiganud. Nimelt küsis kohtunik mängijatelt viske eel inglise keeles: „Heads or tails?“ („Kull või kiri?“) ning kui Šesternjov vaatas selle peale kohtunikule kalanäoga otsa, valis Facchetti kirja. Õigesti tegi – just tema sai 68 000 pealtvaataja rõõmuks tunnelist, rusikad püsti, väljuda.
Inglaste ajalooline pronks
1968. aasta EM-finaali otsustava värava autor Gigi Riva (paremal) 1970. aasta MMil. Foto: imago images / Buzzi / Scanpix
Teine poolfinaal Jugoslaavia ja Inglismaa vahel oli juba hoopis teistsugune kohtumine – mäng, mis vääris lahingu nime. Kohtunik José María Ortiz de Mendíbil vilistas mängus kokku 49 viga – rohkem kui ühe iga kahe minuti kohta! Mõlemad meeskonnad paistsid silma brutaalsuse ja jõhkrusega, mis oleks tänapäeval kaasa toonud punaste kaartide laviini. Mängu ainus värav löödi 86. minutil, kui Dragan Džajić kasutas ära inglaste kapteni Bobby Moore’i hetkelise kõhkluse ja saatis palli väravasse.
Paar minutit hiljem nähti ka EM-finaalturniiride ajaloo esimest eemaldamist: Jugoslaavia vasakäär Dobrivoje Trivić astus inglaste kaitsjale Alan Mulleryle peale, misjärel kaotas kogu varasema kohtumise samuti vastaseid hakkinud Mullery pea ja virutas Trivićile jalaga kubemepiirkonda. Nii Inglise mängijad kui ajakirjanikud pidasid end kaotuse järel ohvriks, kuigi videopilt näitab, et toorutsemise poolest inglased alla küll ei jäänud.
Kolmanda koha kohtumine oli taas kord sportlikus mõttes suhteliselt pingevaba – erinevalt nelja aasta tagusest vaatas seda küll sisuliselt täismaja, kuid seda vaid seetõttu, et omapärasel kombel toimus kolmanda koha kohtumine vahetult enne finaali samal staadionil, sisuliselt soojendusetendusena. Maailmameistritest inglased suutsid õige pisut oma au päästa, alistades venelased Bobby Charltoni ja Geoff Hursti tabamustest 2 : 0.
Kaks finaali
Roomas peetud finaal oli tunduvalt parem vaatamine, kui olid olnud kaks poolfinaali. Väga noore koosseisuga Jugoslaavia hoidus toorutsemisest, Itaalia aga üritas ära kasutada vastaste väravavahi Ilija Pantelići ebakindlust. Esimesena nõelasid aga ikkagi lõunaslaavlased – inglaste vastu tähelepanu keskpunkti sattunud Trivići tsenderdus jõudis avapoolaja lõpus karistusalas Dragan Džajićile, kelle esimene puude oli küll kohutav, aga teine suutis palli kuidagi kaitsjate ja väravavahi vahelt väravasse suunata.
Aega oli küll veel palju, kuid itaallaste rünnakud ei kippunud teisel poolajal vastaste värava lähedusse jõudma ja kohati meenutas Itaalia tegutsemine juba paanikaosakonda. Jugoslaavial tekkis imeline võimalus EM-tiitel kindlustada, kuid ründaja Vahidin Musemić ei suutnud palli sisuliselt tühja väravasse saata ja ta söötis selle kogemata hoopis vastaste kaitsjale. Väga võimalik, et see oli otsustav hetk, mis maksis neile tiitli – kümme minutit enne normaalaja lõppu virutas Angelo Domenghini tugeva karistuslöögi otse võrku ja viigistas seisu. Kuna rohkem väravaid ei toonud ka lisaaeg, nägi reglement ette kordusmängu kahe päeva pärast.
„Teiseks finaaliks“ kogunes esmaspäeva õhtul Rooma olümpiastaadionile enam kui kaks korda vähem inimesi – 68 000 asemel 32 000. Kodupublik nägi Itaalia võitu – suuresti seetõttu, et Jugoslaavial ei olnud mitmele rivist langenud mängijale pingil väärilist asendust. Itaalial olid need aga varnast võtta – pealegi sai pärast jala-
134 461
inimest vaatas Hampden Parki staadionil EM-valikmängu Šotimaa ja Inglismaa
vahel. Tegu on pika puuga tänaseni püsiva publikurekordiga.
Poolfinaalid
Itaalia – NSV Liit 0 : 0 (mündiviskega edasi Itaalia)
Jugoslaavia–Inglismaa 1 : 0
Kolmanda koha mäng
Inglismaa – NSV Liit 2 : 0
Finaal
Itaalia–Jugoslaavia 1 : 1
Itaalia–Jugoslaavia 2 : 0
luumurdu lõpuks platsile ka tähtründaja Gigi Riva, kelle rahvuskoondise eest löödud 35 väravat on tänaseni Itaalia rekord. Rival ei läinud kaua aega, et endast märk maha jätta – juba 12. minutil tegi ta iseenda teenitud nurgalöögi järel tekkinud olukorras skoori ja viis omad juhtima.
Pärast seda, kui avamängu must lammas Musemić oli taas imelise võimaluse kasutamata jätnud, läksid itaallased lõplikult oma teed, kui 31. minutil virutas 20aastane Pietro Anastasi palli õhust võrku. Jugoslaavial polnud enam tagasiteed – esimesse mängu oli endast liiga palju jäetud ning kasutamata võiduvõimalus painas meeskonda nii palju, et korduslahingus ei saanudki nad Itaaliale rohkem ohtlikuks.
Itaalia esimene EM-tiitel vallandas Roomas suure peo – Gianni Riva on näiteks meenutanud, et leidis ennast võidujärgsel hommikul Rooma Fiumicino lennujaamast, kusjuures tal polnud õrna aimugi, miks või kuidas. Maailma meedias võeti aga lõpplahendus vastu suhteliselt leigelt – peamine fookus seati hoopis sellele, kui vähe vaatemängu oli turniir pakkunud. „Kui turniirid nõuavad nüüd kaheksat või üheksat kaitsjat, et neid võita, siis nad ei väärigi võitmist,“ põrutas näiteks World Socceri kirjutaja David Miller. Samas väljaandes läks Leslie Vernon veelgi kaugemale. „Need väravateta ja sihitud jalgpallimaratonid polnud midagi muud kui õudusunenägu purustusest, antipropaganda jalgpallile, mida vaatasid üle Euroopa telerite ees miljonid kannatajad.“
Fakte 1968. aasta EMi kohta
^ Kui esimest kaht EMi nimetas UEFA ametliku nimega European Nations’ Cupiks ehk Euroopa rahvaste karikaks, siis alates 1968. aastast oli võistluse ametlik nimi European Football Championship ehk Euroopa jalgpallimeistrivõistlused.
^ Inglase Alan Mullery eemaldamine poolfinaalis Jugoslaavia vastu oli EM-finaalturniiride ajaloo esimene – ühtlasi viimane eemaldamine, mille märgiks ei kasutanud kohtunik punast kaarti.
^ Jugoslaavia kaks kaotatud finaali (1960 ja 1968) teevad neist meeskonna, kes jõudnud kõige rohkem EM-finaali ilma seda võitmata.
^ Tegu on seni viimase suurturniiriga (MM või EM), kus ei osalenud Saksamaa või Lääne-Saksamaa koondis.
52 183
inimest oli 1968. aasta EMi keskmine publikuarv. See on tänaseni EM-finaalturniiride rekord.
7
väravat löödi 1968. aasta EM-finaalturniiril kokku –see on EMide ajaloo kõige väiksem tulemus.
16aastane Maksim Kalimullin on hetkel Eesti jalgpalli suuremaid ründetalente – mullu verinoorena
esiliiga B-s FC Tallinna ridades
29 mänguga 33 väravat
löönud Kalimullin siirdus talvel Varssavi Legiasse. Eestis õppis ja treenis Kalimullin viimased paar õppeaastat jalgpalliliidu akadeemias Arte gümnaasiumi juures.
Maksim, kelle isa Andrei hoiab 517 mänguga oma käes Premium liiga rekordit, tegi enda sõnul otsuse akadeemia kasuks pärast pikka mõtlemist, kuid tagasi vaadates ei kahetse ta mitte midagi.
„Olin enne seitse aastat õppinud venekeelses koolis. Artesse minek oli väga raske otsus, sest sain aru, et see ei saa lihtne olema: rohkem trenni ja täiesti eestikeelne õpe. Mõtlesin otsuse üle pikalt ja küsisin paljudelt nõu, aga lõpuks otsustasin minna. Ja ei kahetse üldse!“
„Olin kõigiga tuttav, sõpru oli palju ja lõpuks probleeme ei olnud. Koormus oli ka suur – iga päev oli trenn, teisipäeviti-neljapäeviti isegi kaks trenni. Iga päev sõitsin pärast trenni 40–50 minutit kahe seljakotiga koju,“ muigab Kalimullin.
Ka kodutöid tuli teha palju, kuid samamoodi nagu teisi aitas Kalimullinit kõvasti õpiabi teenus – treeningute järel pakub EJL akadeemia õpilastele
A. Le Coq Arena koolitusklassis isikliku lähenemisega abi kodutöödes ja klassis õpitu kinnistamisel. „Kohati oli raske, aga kõik oli seda väärt! Lisaks läks ka mu eesti keel selle ajaga kõvasti paremaks, mis on väga super,“ kiidab Kalimullin puhtas riigikeeles.
klassis distantsilt, kuna siirdus talvel Poola tippklubisse Varssavi Legiasse.
„Soovitan akadeemiat kindlasti – see on väga hea kogemus!“ kiidab Kalimullin.
Maksim Kalimullin: „Soovitan akadeemiat kindlasti – see on väga hea kogemus!“
Jalgpalliliit alustas koostöös Arte gümnaasiumiga jalgpalliakadeemia projektiga 2018. aastal ning 2022. aastal lõpetas Kalimullin põhikooli akadeemia kolmanda lennu koosseisus. Mängijad saavad treenida Lilleküla jalgpallikeskuses, neile tagatakse transport ja kvaliteetne toidukord pärast treeningut. Jalgpallitrenni tehakse akadeemias neli korda nädalas, millele lisandub kaks kehalise ettevalmistuse treeningut. Akadeemia noormängijad esindavad õpingute vältel oma koduklubi, kellele jäävad ka mängijaõigused.
EJLi akadeemia kestab kaks õppeaastat: seal õpivad poisid kaheksandas ja üheksandas klassis. Paljud akadeemia lõpetanud jalgpallurid jätkavad haridusteed Arte gümnaasiumi jalgpalliklassis –Kalimullingi jätkab Artes ja õpib hetkel kümnendas
Projekti eesotsas on Marko Lelov, jalgpalliakadeemia peatreener on Marko Pärnpuu, treenerite tiimi kuulub ka Andres Oper ja väravavahtide juhendamise eest vastutab Andrus Lukjanov. Kehalise ettevalmistuse treener on Martin Aasna, füsioterapeudina tegutseb Sten Ütsmüts.
Akadeemia alustab peagi uue lennu komplekteerimist: sügisel võetakse kaheksandasse klassi vastu paarikümmend uut jalgpallurihakatist.
mängu jagu Eesti koondise kogemust oli 2013. aasta alguses Nõmme Kalju meeskonnas.
167
võistkonda osales 2013. aastal täiskasvanute meistrivõistlustel, püstitades uue rekordi.
2013. aasta aprillikuu Jalka uuris, kuidas saavad Eesti mängijad aru klubiidentiteedist. Indrek Schwede tõi oma kolumnis välja mitu mängijat, kes on hoolimata kõigest koduklubile truuks jäänud või parematest pakkumistest hoolimata nooruspõlveklubi kasuks otsustanud. Eestis uuriti aga kohalike mängijate käest, kas rivaalklubi eest mängimine oleks nendele variant või mitte.
Esmalt Flora, hiljem Levadia eest mänginud Indrek Zelinski tõdes, et ta on hingelt rohkem ühel joonel Levadiaga. „Minu isikliku kogemuse põhjal – võin teiste suhtes eksida – on nii, et kui Levadias midagi lubatakse, siis seda ka tehakse. Floras on lubatud igasugu asju kokku ja see ei pea alati vett.“
Raio Piiroja oli aga tunduvalt konkreetsem. „Kui sa oled Pärnust pärit, siis sa Viljandisse mängima ei lähe! Ma olen kaua ära olnud, ei tea võibolla kõike, aga vanasti oli nii, et kui mängisid Floras, siis sa Levadiasse mängima ei läinud. Mina ka kindlasti ei läheks.“
20aastane Mariliis Limbak põrutas aga kindlalt, et tema ei kavatse Eestis mängida mitte ühegi teise naiskonna kui
356
võistkonda võttis aga samal aastal osa noorte meistrivõistlustest.
klubi sponsor ja ilmselt ei julgenud ei klubi juht ega treener teda korrale kutsuda. Mitu tuhat eurot on palju raha ja selle eest saab asju osta,“ kirjutas Komp. „Meil võivad olla kogu maailma FIFA kahe tärni kunstmuruväljakud, sisehallid ja profimeeskonnad meistriliigas, kuid seni, kuni lepime mõne lapsevanema, treeneri või kelle iganes kirjeldatud käitumisega, ei ole meil lootustki jõuda järele Euroopale, ehkki formaalselt ja sümboliliselt me sinna justkui juba kuulume.“
Kalle Paas pakkus välja üheksa mõtet, kuidas tribüünid publikuga täita. Muu hulgas leidis ta, et arengut vajab eelkõige klubide turundus- ja kommunikatsioonitöö – seda tuleb teha planeeritult ja mõtestatult, võttes eeskuju teistelt elualadelt, kasutades sotsiaalmeedia võimalusi ja leidlikkust. „Võtan endale vabaduse osutada ühele Eesti jalgpalli ajaloolisele paradoksile. Need klubid, kellel on olnud raha, pigem ei ole turundusse investeerinud, ja need, kellel raha pole, on pidanud turundusele ka rohkem mõtlema,“ kirjutas Paas.
Tartu SK 10 Premiumi eest. „Niikaua, kuni see naiskond eksisteerib, ei lähe ma ühtegi teise Eesti klubisse mängima,“ kinnitas Limbak. Naisele tuleb au anda – ta pidas lubadusest kinni ja mängis jalgpalli kuni 2019. aasta lõpuni, kui SK 10 Premiumi naiskond Eesti jalgpallikaardilt kadus.
Lennart Komp kirjeldas oma kolumnis olukorda, mille tunnistajaks ta ühe Tallinna kunstmuruväljaku ääres sattus. Lapse trenni lõppu oodanud isa oli tükk aega ühe poisi kallal võtnud – trenni lõppedes sai Komp oma jahmatuseks aru, et väärkohtlemise osaks ei saanudki mehe poeg, vaid hoopis poja trennikaaslane. „See täiskasvanu on
Suures loos portreteeriti juba 2001. aastal Soccernet.ee foorumist alguse saanud FC Soccerneti meeskonda, mis oli mänginud ainult V ja IV liiga tasemel. 2006. aastal astuti karikasarjas vastu FC Levadiale, mille peatreener Tarmo Rüütli oli samal ajal Soccerneti mängija. Levadia, kelle väravavaht Artur Kotenko mängis tolles mängus ründajana, võitis 24 : 0!
Loe Jalka vanu numbreid aadressil
www.issuu.com/jalka!
„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?
1. Meeste Meistrite liigas alustatakse 11. aprillil veerandfinaalidega. Milline veerandfinalist on Meistrite liigas nii kaugele jõudnud esimest korda?
2. Naiste Meistrite liiga (ja selle eelkäija) on senisel 21 hooajal võitnud kaheksa klubi viiest riigist. Milliste riikide klubid on kroonitud Euroopa meistriks?
3. Eesti aasta parimaks naisjalgpalluriks on kahel korral valitud mängija, kes esindas parasjagu sellist Eesti klubi, mis ei kuulunud naiste meistriliiga esikolmikusse. Millised mängijad on sellise saavutusega hakkama saanud ja milliste klubide ridades?
4. Milline mängija on kuulunud Eesti koondisesse mängijana, olnud Eesti koondise peatreener, vilistanud kohtunikuna Eesti meeste meistriliigakohtumisi ja võitnud Eesti meistrivõistluste medaleid peale jalgpalli ka tennises ja saalihokis?
1. Värava põiklatt ja väravapost on erineva kujuga. Üks on ümmargune, teine ovaalne. Milline väide on tõene?
a) mõlemad kujud on lubatud, kuid väraval peab põiklatt ja väravapost olema sama kujuga
b) mõlemad kujud on lubatud, isegi nende kombinatsioon
c) ainult ümmargused või ovaalsed väravapostid on lubatud
2. Penaltiseerias on löödud kolm penaltivooru, seis on 3 : 3. Ühe võistkonna väravavaht saab viga ja soovib võistkonnakaaslasega kohad vahetada. Kas see on lubatud?
a) ei
b) jah, aga ainult siis, kui võistkonnal on veel vahetusi varuks
c) jah, iga penaltiseerias osaleva võistkonnakaaslasega võib kohad vahetada
3. Väravavaht on väravast väljas, ründaja triblab temast mööda ja lööb palli tühja värava poole. Viimasel hetkel hüppab pallile ette kaitsemängija, kes palli käega tõrjub. Palli saab aga teine ründaja, kes oli esimese löögi ajal suluseisu positsioonil ja lööb palli väravasse. Milline on sinu otsus?
a) värav loeb, punane kaart kaitsemängijale
b) värav loeb, kollane kaart kaitsemängijale
c) penalti, punane kaart kaitsemängijale
5. Inna Kiss-Zlidnis (97 mängu)
4. Maaren Olander-Doyle
3. Signy Aarna (2011, Põlva Lootos) ja Kristina Bannikova (2020, Pärnu Vaprus)
2. Saksamaa (Frankfurdi Eintracht, Potsdami Turbine, Duisburg, Wolfsburg), Rootsi (Umeå), Inglismaa (Arsenal), Prantsusmaa (Lyon) ja Hispaania (Barcelona)
1. Napoli
5. Milline mängija on Eesti naistekoondises teinud kaasa kõige enam kohtumisi ilma väravat löömata? Vastused
puhul, kes saab palli tahtlikult palli mängivalt vastasmängijalt, sealhulgas tahtliku käega mängu juhtudel, ei loeta, et ta saab suluseisu positsioonil viibimisest edu.
3. Õige on variant b) – reegel 11 sätestab, et suluseisus oleva mängija
2. Õige on variant c) – reegel 10 sätestab, et penaltiseeria ajal võib iga penalti sooritamise õigusega mängija igal hetkel väravavahiga kohad vahetada.
latid peavad olema sama kujuga: lubatud kujud on neljakandiline, ümar, ovaalne või nendest kombineeritud kuju.
1. Õige on variant a) – reegel 1 sätestab, et mõlema värava postid ja -põik
Vastused
2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.
Kui 2022. aasta lõpetas tiitlivööga esiliiga B võitnud FC Tallinn, siis kohe uue hooaja esimeses mängus kaotas meeskond selle Tallinna JK Legionile. Legion suutis tiitlivööd enda käes samuti vaid ühe mängu jagu hoida, sest jäi järgmises kohtumises alla Nõmme Unitedile. Ajakirja trükkimineku hetkel on seega tiitlivöö just nimelt Nõmme Unitedi käes, kes on seda juba kahes mängus ka kaitsta suutnud.
Järgmine mäng tiitlivöö peale: 2. aprill, FC Tallinn – Nõmme United
Kümme suve tagasi, 2013. aastal sai Pärnu JK hakkama saavutusega, mida pole seni korranud mitte ükski Eesti jalgpalliklubi – nimelt pääseti Meistrite liigas kvalifikatsioonist edasi põhiturniirile Euroopa 32 parema naiskonna sekka. Playoff-süsteemis ei halastanud pärnakatele aga loos, tuues kohe esimeses ringis vastaseks hilisema võitja Wolfsburgi. A. Le Coq Arenal enam kui tuhande pealtvaataja ees peetud avamängu kandis otseülekandes üle Eurosport – kogu 180 minuti jooksul gaasi põhjas hoidnud Wolfsburg võttis lõpuks kahe mängu kokkuvõttes lausa 27 : 0 võidu.
Fotol on Pärnu algrivistus enne kodumängu. Esireas paremalt Margarita Žernosekova, Anastassia Morkovkina, Varje Tugim, Anete Paulus, Heleri Saar, Kristina Bannikova. Tagareas vasakult Kairi Himanen, Kaire Palmaru, Berle Brant, Olga Ivanova, Elis Meetua.
Veebruarikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)
1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka
2. (2.) Tallinna FC Flora
3. (3.) Nõmme Kalju FC
4. (4.) FC Elva
5. (5.) Viljandi JK Tulevik
6. (6.) FC Nõmme United
7. (11.) JK Tabasalu
8. (9.) Tallinna JK Legion
9. (7.) Paide Linnameeskond
10. (10.) FC Kuressaare
11. (8.) JK Tallinna Kalev
12. (15.) FC Tallinn
13. (13.) Rakvere JK Tarvas
14. (12.) Viimsi JK
15. (17.) JK Welco
16. (14.) Tallinna FCI Levadia
17. (20.) Pärnu JK Vaprus
18. (16.) Pärnu JK Poseidon
19. (18.) Raplamaa JK
20. (19.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia
LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.
Märtsikuu ristsõna õige vastus oli „Aasta esimene võit“.
Õige vastuse eest võitis EJLi kruusi Asser-Enri Soro. Võitjaga võtame ühendust.
Aprillikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. aprilliks
Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti U17 naiskonna mängusärgi.
NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.
