AJALUGU
21 turniiri, esimesest järgmiseni Foto: ULMER via www.imago-images.de / Scanpix
Jalka alustab uue tagasivaadete sarjaga: järgmise aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: selles numbris alustame kahe esimese MMiga, tuleva aasta novembris jõuame aga järjega seni viimase, 2018. aasta MMini. Tekst: Raul Ojassaar
K
uigi Inglismaal võisteldi jalgpallis juba 1870. aastatel ning ka esimesed koondisematšid peeti samal kümnendil, oli rahvusvaheline jalgpall aastaid lapsekingades: mitmes riigis tekkisid konkureerivad jalgpalliliidud, rahvusvaheline koostöö tervikuna ei olnud väga arenenud ja eri riikides oli jalgpall väga erinevas arengujärgus. Kuigi olümpiamängudel mängiti jalgpalli juba 1900. aastal Pariisis (osales kolm klubi), jõuti ülemaailmse katusorganisatsiooni FIFA loomiseni neli aastat hiljem. Esimesed maailmameistrivõistlused oli vastsündinud FIFA-l plaanis korraldada juba 1906. aastal Šveitsis ning selle eel loodi isegi praeguses mõttes valikgrupid, kuid õige pea selgus jalgpallijuhtidele, et eelmainitud põhjustel ei tule üritusest midagi välja. Esimene korralik rahvusvaheline jalgpalliturniir peeti 1908. aasta Londoni olümpial ning mõneks ajaks oligi olümpiavõit koondistejalgpallis kõige prestiižsemaks autasuks. 1924. aastal oli Pariisis jalgpalliturniirist saanud juba olümpiamängude täielik hitt (osales 22 koondist, nende seas Eesti, Läti ja Leedu!), kuid toona veel vaid amatööridele mõeldud olümpiaformaat hakkas üha professionaalsemaks muutuvale klubijalgpallile jalgu jääma. 1928. aastal Amsterdamis toimunud FIFA kongressil võetigi vastu ajalooline otsus: 1930. aastal peetakse esimesed rahvusvahelised meistrivõistlused, mis on mõeldud kõikidele liikmesriikidele. Esimeseks korraldajariigiks sai kaks olümpiakulda järjest võitnud Uruguay. Jalgpallist sai sellega
18
mängu peeti esimesel MM-finaalturniiril.
48
JALKA OKTOOBER 2021
Eesti oli MMi vastu! 1928. aasta FIFA kongressil hääletas maailmameistrivõistluste korraldamise otsuse poolt 23 riiki, vastu olid amatörismi pooldanud Põhjamaad Soome, Rootsi, Norra, Taani… aga ka Eesti! Sealjuures on Andres Must 1932. aastal Spordilehes avaldatud artikli põhjal järeldanud, et Eesti vastuhääl oli küllaltki juhuslik. Toonane jalgpalliliidu president Aleksander Mänd oli nimelt istungile hiljaks jäänud ja kohale jõudnud just siis, kui hääletus oli alanud. Tähestiku järjekorras uuriti kõigilt liikmesriikidelt, kas nad on ettepaneku poolt või vastu, ning kuigi teised eelnenud maad olid turniiri loomise poolt, oli Põhjamaa Taani andnud vastuhääle. Selle peale oli Mänd kiirelt mõeldes samuti ettepaneku vastu hääletanud, arvates, et Põhjamaade huvid puudutavad ka Eestit. Männi solidaarsus tõi talle seepeale Skandinaavia vutipealike pikaaegse lugupidamise!
esimene suur spordiala, mis olümpiamängude raamidest välja murdis ning oma maailmameistrivõistlused korraldas. Võrdluseks: korvpall jõudis selleni 1950. aastal, ujumine 1973. aastal, kergejõustik alles 1983. aastal!
Uruguay 1930: kodupubliku pidu hõredas konkurentsis
Läbi aegade esimene MM korraldati niisiis Uruguays, kes alustas kahe järjestikuse olümpiavõidu järel kodust turniiri samuti suursoosikuna. Seda aga mitte nii väga isegi tänu olümpiavõitudele, vaid seepärast, et suurem osa maailma paremikust otsustas kohale mitte sõita! Ülemaailmne majanduskriis, väga pikk reis (Atlandi ookean tuli ületada laeva, mitte lennukiga) ja sellest tulenevad suured kulu-
13
meeskonda osales Uruguays peetud turniiril.
70
väravat löödi läbi aegade esimesel MMil – ühe mängu kohta keskmiselt 3,9.
