Kaitse Kodu! nr 1 2025. a

kaiTse kodu!

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

KAITSELIIDU AJAKIRI 1/2025

Kaanefoto: KAITSE KODU! NR 2, 1928

6 SÜNDMUS

Kaitseliitlased harjutasid koos liitlastega

Põhja- ja Kirde-Eesti kaitsmist

8 KAITSE KODU! 100

„Kaitse Kodu!“

10 INIMENE

Toomas Vavilov – klarnetist, professor ja tankitõrjuja

14 ÜKSUS

Soontagana malevkonna sünd ja sirgumine

18 VÄLJAÕPE

Pimedus, väsimus ja adrenaliin: Keila malevkonna

VÜT1 lõpuharjutus

22 VÄLJAÕPE

Need neetud suusad...

24 VÄLJAÕPE

Suusatamine: suuskade liigitusest, valmistamise viisidest

26 VÄLJAÕPE

Ühtekuuluvustunne on riigikaitse alustala

28 VÄLJAÕPE

Relvile! R-20 Rahe täielik hooldusjuhend

32 VÄLJAÕPE

Kuidas peab kaitseliitlane oma püssi puhastama?

34 VÄLJAÕPE

Kõik uus on hästi unustatud vana

40 SÕJARAUD

Sako M10: Snaiprite uus surmakuller

Vaikust lõhestab lask, millele järgneb mõne sekundi pärast kauge metalne kaja, andes kinnitust sihtmärgi tabamusest. „Täpselt keskel,“ teatab vaatleja. Snaiper laeb vilunud liigutusega uue padruni rauda ja on valmis järgmiseks lasuks. 10 40

„Teadmine, et just sina võid olla see liivatera, mis peatab venelaste rõveda masinavärgi. Just see liivatera võib olla otsustav tegur, mis paneb Venemaa aru saama, et Eestiga pole mõtet jamada – siin on lihtsalt liiga palju kaitsetahtelisi inimesi.“

44 HARITUD SÕDUR

Milline on püstolikabuuri optimaalne asukoht?

46 TALLINNA MALEV 100

Tallinna malev ja allüksused pühitsesid oma 10 aasta juubelit

48

TALLINNA MALEV 100

Tallinna maleva esimene taastamisjärgne pealik Tõnu Järv: me kõik tahame, et Eesti kestaks, oleks vaba ja iseseisev. Aga see ei tule niisama

51 TALLINNA MALEV 100

Tallinna maleva pealik kolonel Tarmo Luhaäär: Kaitseliidult oodatav panus riigi sõjalisse kaitsesse on oluliselt suurenenud

54 MAAILMAPILK

Venemaa (sõjalis-)poliitilise lüüasaamise aasta

58 KUIDAS ...

Kuidas valmistada latern kolme lõikega

60 MEDITSIIN

Meditsiinivõrgustik ehk improviseeritav täppisteadus

62 NAISKODUKAITSE

Naiskodukaitse Tallinna ringkonna eestiaegsete juhtide elusaatused pärast 1940. aastat

66 NAISKODUKAITSE

HRT – väljakutse, mis väärib kordamist

68 NOORED

Kodutütarde ja noorkotkaste aasta tipphetked

70 AJALUGU

Elva-Tamsa lahing 24. augustil 1944. 1. osa

76 MILITAARTURISM

Haruldusi täis Tšehhi sõjamuuseum

80 FILMIARVUSTUS

Film, mis on täitsa nagu päris

82 RAAMATUARVUSTUS

Viru maleva ajalooline pildiraamat

Vöökabuurist relva kiiremat kättesaamist kinnitas ka eksperiment, kus haaramisaja erinevus oli seistes 0,08 sekundit ja lamades 0,11 sekundit vöökabuuri kasuks (lähteasendis olid käed vöörihma pandla juures). 44

AUTORID

MEHIS BORN

Pärnumaa maleva ajaloopealik

Mehis teeb suuga suure linna. Ja käega kah. Ja kui vaja, siis ka kirjapulgaga. Ehk siis pildistab, joonistab, kirjutab – kõike võrdselt võrratult. Respekt!

JUKKO NOONI

Männiku malevkonna teavituspealik

Jukko teab, mis on tähtis. Tähtis on, et Kaitseliit oleks pildil. Just sellepärast ongi ta valmis näpistama raasikese oma napist ajast ning kirjutama ajakirjale Kaitse Kodu!. Sellest, mis on tähtis.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

KRISTJAN LAUBHOLTS

Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja.

Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

kaiTseliiTlased HarjuTasid koos liiTlasTeGa põHja- ja kirde-eesTi kaiTsMisT

Detsembri algupoolel aset leidnud rahvusvahelisel sõjalisel õppusel harjutasid Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlased kaitselahingute pidamist.

Tekst: KAITSE KODU!

Lõppenud aasta 2.–15. detsembrini toimunud õppuse Pikne põhitegevused leidsid aset peamiselt Põhja- ja Kirde-Eestis ning Soome lahel. Õppuse esimesel nädalal keskenduti üksuste siirmisele ja lahinguliste tegevuste harjutamisele ning teisel nädalal viidi läbi liitlasüksuste lahinglaskmised Sirgala harjutusväljal.

„Prantsusmaa väed harjutasid õppusel oma võimet tuua lühikese etteteatamisajaga üksused õhu ja mere kaudu Eestisse ning asuda koos meie ja teiste liitlasüksustega ühiselt kaitsma NATO territooriumi,“ ütles Kaitseväe diviisi staabiülem kolonel Janno Märk õppuse sisu kokku võttes, märkides sealjuures, et õppusel pandi proovile erinevate riikide, väeliikide ja üksuste koostoime.

Lisaks Prantsuse merejalaväeüksusele toimetasid harjutuste raames Põhja- ja Kirde-Eesti maastikul 1. jalaväebrigaad, NATO mitmerahvuseline lahingugrupp Eestis, Läti rahvuskaardi üksus ning Kaitseliidu maakaitseringkonnad.

„Mul on hea meel suurepärase võimaluse eest osaleda rahvusvahelisel õppusel Pikne, kus saime vajaliku koostöökogemuse oma ringkonna Alutaguse, Jõgeva, Järva, Viru malevate ja naabritega Lõuna maakaitseringkonna Tartu malevast ning meie heade liitlastega Prantsusmaalt, Ühendkuningriigist ja Lätist,“ ütles Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

Rahvusvaheline sõjaline õppus Pikne keskendus liitlaste siirmis- ja koostegevusvõimele Läänemere regioonis. Õppuse käigus harjutati liitlasvägede täiendavate üksuste kiiret siirmist Eestisse siin teeniva NATO mitmerahvuselise lahingugrupi ja Eesti kaitseväe toetuseks sõjaolukorras, seda nii meritsi kui õhu kaudu.

Õppust juhtis Eesti Kaitseväe diviis ning lisaks Kaitseväe ja Kaitseliidu üksustele võtsid sellest osa liitlasüksused nii Prantsusmaalt, Ühendkuningriigist, Ameerika Ühendriikidest kui Lätist. Kokku osales harjutusel ligikaudu 2000 kaitseväelast Eestist ja liitlasriikidest.

Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100-aastaseks, mis teeb sellest ühe vanima ajakirja Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks

sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri terve 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust

pealehakkamisest, ning toob sellest teie ette valitud palu.

E„kaiTse kodu!“

esti Kaitseliit on tegutsenud alles kolmveerand aastat, kuid sellegi lühikese ajaga on ta kujunenud tähtsaks riigikaitse teguriks. Kogu senine positiivne töö on seisnud teadliku seltskonna soojal vastutulekul. Toetades kaitseliitu oma ainelise ja moraalse jõuga, on suur osa rahvast näidanud, et talle on kallis meie iseseisvus ja tähtis selle kaitsmine.

Kuid palju on siiski veel teha. Iga isamaalikult mõtleva kodaniku ideaaliks on seisukord, kus kogu rahvas on läbi tungitud Kaitseliidu mõttest, kus kogu rahvas on ühinenud kaitseliiduks oma maa ja oma vabaduse nimel. Selleks on vaja veel palju selgitus- ja äratustööd teha, selleks on vaja kanda kaitseliidu mõte igasse maija, igasse hurtsikusse, igasse tallu.

Abiks ses tähtsas töös tahab olla kaitseliidu ajakiri „Kaitse Kodu!“, mis korralikult kaks korda kuus ilmub.

„Kaitse Kodu!“ tahab olla vahemeheks Kaitseliidu ja rahva kõige laiemate kihtide vahel, levitada ja süvendada riikliku iseseisvuse ideed, arendada noorsoos rahvuslist enesetunnet, valgustada kaitseliidu töö tähtsust ja mõtet, halvata riigivastast kihutustööd, selgitada riigikaitsesse puutuvaid küsimusi.

Selleks avaldab ta oma veergudel tähtsamate poliitikategeIaste sulest juhtkirju Kaitseliidu ülesannete, korralduse ja tarviduste kohta. Paremate asjatundjate poolt ilmub temas järjekindlalt selgitavaid artiklid ja lühemaid kirjutusi moodsa sõjateaduse ja sõjatehnika alalt, nii palju kui need kuuluvad Kaitseliidu huvide piirkonda.

Omakaitse seisukorda ja Kaitseliidu arengut naaber- ja välismail valgustavad ülevaatlikud kirjutused oma kirjasaatjatelt ja kohalikkudelt kaastöölistelt.

Noorsoo ja kogu rahva kehaline kasvatus on üks tähtsamaist küsimusist, millede arutamiseks ja selgitamiseks „Kaitse Kodu!“ oma veergudel ruumi annab.

Samuti tahab „Kaitse Kodu!“ meie ärksamate ja energilisemate naistegelaste toel püüda selleks kaasa mõjuda, et meie naiskodanikkude osavõtt Kaitseliidu tegevusest järjekindlalt kasvaks ja tarbekohaselt korralduks.

Ilukirjanduse osas toob „Kaitse Kodu!“ pikemaid ja lühemaid palasid, algupäraseid ja tõlkeid, parematelt kirjanikkudelt; peale selle sisaldab iga number ülesvõtteid ja joonistusi tähtsamatest tegelastest ja sündmustest, samuti karikatuure meie andekamatelt karikaturistidelt.

Malesõprade jaoks on igas numbris oma malenurk, mida toimetatakse huvitavalt ja asjatundlikult.

Kroonika- ja ametlikus osas informeerib „Kaitse Kodu!“ oma lugejaskonda järjekindlalt kõiges, mis kaitseliidu elus tähtsat ja tähelepandavat.

„Kaitse Kodu!“ maksab aastas 600 marka, üksik number 25 mrk.

„Kaitse Kodu!“ toimetus asub Kaitseliidu staabis, Tallinn, Kaarli t. 8.

„Kaitse Kodu!“ talitus — Tallinna Eesti Kirjast.-Ühisuse kontoris — Tallinn, Pikk tän. 2.

„Kaitse Kodu!“ tellimisi võtavad vastu, peale talituse, kõik kaitseliidu üksuste staabid, postiasutused ja tähtsamad ajalehtede agentuurid.

„Teadmine, et just sina võid olla see liivatera, mis peatab venelaste rõveda masinavärgi. Just see liivatera võib olla otsustav tegur, mis paneb Venemaa aru saama, et Eestiga pole mõtet jamada,“ annab Kaitseliit Vavilovi sõnul võimaluse ära teha midagi, mis on päriselt oluline

TooMas vavilov klarNeTisT, proFessor ja TaNkiTõrjuja

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klarneti- ja puhkpilliorkestri dirigeerimise professor Toomas Vavilov on mees, kel mitmekülgsed huvid ja lai silmaring. Lisaks muusikale on ta pühendunud vabatahtlikuna riigikaitsele.

Tekst: JUKKO NOONI , vabatahtlik autor

Kaitseliitu astus ta kümme aastat tagasi ning praegu on seersant Vavilov Nõmme malevkonna tankitõrjerühma jaoülem, õpetab koos kamraadidega teistes malevates Javelini rakettide kasutamist ja on korduvalt käinud Ukrainasse abi viimas. Ent kuidas leidis spordikallakuga klassis õppinud noormees tee muusika ja hiljem Kaitseliidu juurde?

Prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi romaan „Kaart ja territoorium“ on üks paljudest teostest, mis Vavilovit on sügavalt puudutanud. „Lihtsustatult kõneleb see romaan sellest, kuidas loomeinimene peab usaldama südant ja selle järgi käima. Kui ma oma senisele elule tagasi vaatan, siis tundub, et nii ongi – kõik, mida ma olen teinud, alates muusikast ja lõpetades Kaitseliiduga, on kantud sellest põhimõttest,“ sõnab Vavilov.

Vavilovi muusikutee ei alanud traditsioonilises muusikakallakuga koolis, mille loogiline jätk oleks konservatoorium ja siis interpreedikarjäär. Algus oli hoopis teistsugune. Ta õppis Nõmmel Tallinna 28. koolis spordikallakuga klassis, tegeles murdmaasuusatamise ja suusahüpetega. Tavapärast

koolipäeva raamistas hommikune ja õhtune trenn. „Spordikallakuga koolis oli võimalik võtta muusikatunde. Alguses tahtsin õppida akordioni, ent kuna need grupid olid täis, hakkasin klaverit mängima. Muusika kuidagi kiskus,“ räägib ta.

„Mul oli väga tegus lapsepõlv, sain asjaarmastaja tasemel tegeleda paljude asjadega. Lugesin palju, käisin mitu korda nädalas näiteringis, tegin sporti ja mängisin pilli. Mulle meeldis kõiki neid asju teha, jagasin end spordi, muusika ja muu vahel. Kõik need emotsioonid on siiani meeles.“

TEEKOND PROFESSIONAALSEKS MUUSIKUKS

Kord sattus kooli esinema Salme kultuurikeskuse, toona Jaan Tombi kultuuripalee nime kandnud asutuse puhkpilliorkester. Puhkpilliorkestritesse on alati mängijaid juurde vaja ning seetõttu otsiti pärast kontserti musikaalsemad poisid üles, Vavilov kutsuti samuti sinna.

„See oli lihtsalt vaimustav. Alustasin altsarvega, klarnetini, mille lunisin endale ühelt peretuttavalt, jõudsin veidi hiljem. Kui pilliga koju läksin ja kasti lahti tegin, siis – ilusamat asja ei olnud

ma kunagi varem näinud ja tunne, et just sellel hetkel muutus midagi mu elus, on siiani väga selgelt meeles,“ meenutab Vavilov.

„Klarnet on mulle midagi enamat kui pill – see on eluarmastus, ehk olulisemgi kui muusika ise. Mind köidab virtuoosne mängutehnika, filigraanne täpsus, mida pillimäng nõuab, tunnen kogu aeg, et pean olema tehniliselt kõrgvormis, täpselt nagu jooksja või hüppaja. Ka Kaitseliidu õppustel on mul pill või partituur kaasas,“ tunnistab Vavilov, kes oskab tegelikult mängida paljusid instrumente – kitarrid, basskitarr, klaver, saksofon, akordion, kontrabass. „Mitte et ma lihtsalt nendega midagi klõbistan, vaid ma suudan inimesed vähemalt kümneks minutiks ära petta, et ma tegelikult selle ala proff ei ole.“

Muusikakeskkool oli puhkpilliorkestris mängivatele poistele kauge, salapärane ja ligipääsmatu nagu Sigatüüka kool „Harry Potteri“ raamatus. Vavilov mäletab, kuidas ühel hetkel hakkas see teda nii tugevalt tõmbama, et sündis otsus kooli vahetada. Vanematele ta esialgu midagi ei rääkinud, hakkaja poiss valmistus eksamiteks iseseisvalt, võttes isegi lauluõpetajalt solfedžo-

tunde. „Kui muusikakeskkooli sisse sain, kartsin alguses isale öelda. Tema arvas, et ma võiksin käia kardiringis või tegelda automudelismiga, mis mind üldse ei tõmmanud. Oleksin muidugi võinud sellegi vastu natuke huvi tunda, siis oleks Kaitseliidus lihtsam.“

Kui astud muusikakeskkooli, siis sul väga palju valikuid enam pole, see on üsna kitsas tee, kirjeldab Vavilov. „Kui sa õpid tavalises koolis, siis on sul lootust saada ajaloolaseks, poliitikuks, kosmonaudiks või vähemalt lenduriks. Aga kui sa õpid klarnetit väga spetsiaalses ja spetsiifilises koolis, siis on sul võimalus saada klarnetimängijaks või dirigendiks või äärmisel juhul muusikateadlaseks, aga kosmonauti sinust ilmselt ei tule ja tõenäoliselt ka eesti keele õpetajat mitte, millest on kahju.“

KAITSELIITU PANUSTAMINE ON VÕRRELDAV PILLIMÄNGUGA

Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris sooloklarnetistina, Vanemuise teatris muusikajuhi ja peadirigendina ning seejärel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõu ja professorina töötanud Vavilov liitus Kaitseliiduga 2014. aastal, kui seda tegid paljud.

„Venemaa koondas meie piirialade läheduses vägesid, annekteeris Krimmi, ma tunnetasin seda ärevust. Olles lisaks muusikale ka terve elu sporti teinud, tundsin, et pean valmis olema, kui olukord hulluks läheb. Aga kuidas? Riigikaitsest ei teadnud ma siis suurt midagi. Kaalusin, kas peaks tegema relvaloa ja koju enesekaitseks mõned relvad ostma. Sõber aga soovitas mul liituda Kaitseliiduga – seal saad vajalikku väljaõpet ja võimsamad relvad. See tundus mõistlik ja nii ma Hiiule Nõmme malevkonda uurima läksingi,“ räägib ta.

„Ma ei teadnud alguses mitte midagi. Mõtlesin, et läheb nagu läheb, annan lihtsalt oma panuse. Enne veel, kui sõdurioskuste baaskursusele

jõudsin, käisin paar õppust metsas koos tankitõrjujatega, kes mind kaasa kutsusid. Tuli välja, et muusikaakadeemia pillimeister on tankitõrjuja ja 90millimeetrise kahuri peal. Kui mu nimi oli kuskilt läbi käinud, siis tema ütles teistele, et see vend tuleb kindlasti meile võtta,“ meenutab Vavilov naerdes.

Baaskursus ei olnud muusikule kerge, juba ette räägiti, et umbes pooled alustajatest loobuvad. „Selguski, et osa suure hurraaga alustanutest kukkus välja. Mul oli algusest peale kindel otsus kursus lõpetada, sain sellega hakkama ja olengi siiamaani tankitõrjeüksuses. Nüüd olen jaoülem ja tundub, et siia ma ka jään.“

Vavilov rõhutab, et vabatahtlik panustamine Kaitseliidu ridades sarnaneb pillimänguga – mõlemad nõuavad pühendumist ja tööd. „Algajana Kaitseliidus tundsin mõnikord, nagu oleksin harrastuspillimängijana sattunud professionaalsesse sümfooniaorkestrisse – tead, et sa ei ole proff, aga pead andma endast parima ning mõnikord, kui asi väga keeruliseks läheb, lihtsalt vait olema ja kaasa mõtlema. Samas ei satu amatöörmängija mitte mingil juhul sümfooniaorkestrisse, sest ta lihtsalt segaks seal, aga Kaitseliidus võib juhtuda, et satud kohta, milleks sa ei pruugi sel hetkel valmis olla.“

ORKESTRI KAUDU NOOREMALLOHVITSERIDE KURSUSELE

Kogenud muusikuna olid Vavilovil head suhted Kaitseväe orkestriga. Teda kutsuti isegi peadirigendiks ja peeti läbirääkimisi, et ta orkestri juhtimise enda kätte võtaks. „Me ei leidnud siiski lõpuks ühist keelt, millest tagantjärele on kahju, sest sellisel kujul seda orkestrit enam ei ole,“ räägib mees. „Eks see olukord tekkis erinevate asjaolude kokkulangemisel, kuid Kaitseväe orkester saaks olla riigis puhkpillimuusika suunanäitaja. Militaarkultuur on ju tegelikult samuti kultuuri osa. Sõjaväeorkester on selline üksus, mis seob väga hästi omavahel militaar- ja tsiviilmaailma. Selle kaudu on kaitsejõududel võimalik näidata oma kohalolekut sellisel viisil, et see on inimestele vastuvõetav. See orkester ei ole tegelikult ainult tähtpäevadel mõne ausamba juures rivistustel seismiseks, vaid see võiks olla meie muusikakultuuri võimas osa ja eestvedaja.“

Kuigi Vavilovist Kaitseväe orkestri peadirigenti ei saanud, sattus ta orkestri kaudu NAKi. „Orkestriga suheldes hakkasin uurima, kas mul oleks võimalik nende kaudu läbida nooremallohvitseride kursus, ja see võimalus avaneski. Kaitseliitlasena läbisin Kaitseväe NAKi, mis osutus päris karmiks kogemuseks. Alguses arvasin, et NAK on kõikjal ühesugune, aga teisel või

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klarneti- ja puhkpilliorkestri dirigeerimise professor Toomas Vavilov käsitleb ühtmoodi filigraanselt nii Javelini kui klarnetit

TOOMAS VAVILOVI ERAKOGU

Läks niimoodi, mis siis ikka teha. Nüüd on tankitõrjerühmas inimene, kes suudab mõnd suvalist tüüpi või olukorda vaadata sõjaväepolitsei silmadega, konvoid korralikult juhtida ning läbilaskepunkte või kriitilise objekti kaitset organiseerida. Ei tea kunagi, millal neid oskusi võib vaja minna.“

51aastasena allohvitseride kursuse läbinud Vavilov kinnitab, et suutis nii vaimselt kui füüsiliselt noortega sammu pidada. „Kaitseväes eeldati alguses, et ma ei pruugi füüsiliselt vastu pidada ja seetõttu pidin enne kursust tegema NATO testi. Kuna ma olen lapsepõlvest saati sporti teinud ja maratone jooksnud, ei olnud see test minu jaoks probleem.

„Lõpurännakuks, mis oli 75 kilomeetrit täisvarustusega, valmistusin muidugi tõsiselt. Ärkasin igal hommikul kell viis ja jooksin kohe kümme kilomeetrit. Kolme kuuga sain kätte selle tunde, et keha on õppinud rasvavarudest energiat ammutama. Tänu sellele õnnestus mul rännak edukalt läbida. Helilooja Eino Tamberg, kes kirjutas mulle kaks klarnetikontserti, on meenutanud:

Enne veel, kui 2014. aastal värskelt Kaitseliitu astunud Toomas Vavilov baaskursusele jõudis, käis ta paar korda tankitõrjujatega metsas õppustel kaasas. Ning tankitõrje peale ta jäigi. Nüüd on ta Nõmme malevkonna tankitõrjerühma jaoülem

„Teadsin, et võin Vavilovile kirjutada, sest ta on valmis väga palju vaeva nägema.“ Ma ei karda harjutamist ega rasket tööd – see on minu suurim tugevus ka muusikuna.“

MIKS PEAKS INIMENE KAITSELIITU TULEMA?

Vavilov arvab, et kõigepealt peab inimene enda jaoks asjad selgeks mõtlema, kes ta on ja mida ta tahab. Kui inimesel pole kindlat maailmavaadet ja sellest tulenevat soovi Eesti kaitsmiseks midagi ära teha ning teda tuleb liitumiseks veenma hakata, siis võib-olla ei tasuks Kaitseliiduga liituda. Samas on kaitseliitlaseks olemisel palju plusse. „Kaitseliidu kaudu satud infovälja, kus saad rohkem teada, sul tekib isamaalise patrioodi kindlustunne, ja muidugi on väga oluline väljaõpe,“ selgitab ta. „Kui olukord peaks eskaleeruma, siis mõtlen, kui valmis ma olen kaitseliitlasena. Ma tean palju rohkem kui tavainimene. Mind ei pea siis enam põhjalikult õpetama – ma

tunnen kaarti, maastikku, ma oskan end vajadusel nii varjata, et mind ei leitagi. Tean, kuidas Javeliniga sihtida ja sellest õigel hetkel paugu teha, samuti oskan mingi tasemeni Javelini meeskondi juhtida. Just selline valmisolek alustada vajadusel väljaõpet professionaalseks sõduriks saamiseks on oluline.“

Vavilov võrdleb, et kui harrastusmängijast muusik tõenäoliselt sümfooniaorkestrisse ei pääse, siis kaitseliitlase tee profitasemel sõdurini on ilmselgelt lühem. Ta leiab, et kõige olulisem on inimese enda soov ja arusaam, et ta saab midagi olulist ära teha.

„Teadmine, et just sina võid olla see liivatera, mis peatab venelaste rõveda masinavärgi. Just see liivatera võib olla otsustav tegur, mis paneb Venemaa aru saama, et Eestiga pole mõtet jamada – siin on lihtsalt liiga palju kaitsetahtelisi inimesi. Selliseid otsuseid ei tohi karta,“ rõhutab Vavilov.

sooNTaGaNa MalevkoNNa sÜNd ja sirGuMiNe

Kaitseliidu Pärnumaa maleva Soontagana malevkonda sõjaeelses Eestis olemas ei olnud. Ka seda üksust, mille järeltulijaks saaks Soontagana malevkond ennast täna üheselt pidada, ei olnud toona olemas. Selle vaatamata on Soontagana malevkonna ümber tekkinud kuvand, mille värvid ulatuvad otsaga hoopiski kaugetesse aegadesse.

Tekst: MEHIS BORN, Pärnumaa maleva Soontagana malevkonna teavituspealik

aastat tagasi tegi Kaitseliidu toonane juhtkond otsuse, mille järgi pidid malevad vaatama kriitilise pilguga üle oma malevkondliku tasandi allüksuste jaotuse. Murekohaks oli tõsiasi, et Kaitseliidu taasloomise aastatel uuesti lippude alla tõstetud teise maailmasõja eelsed malevkonnad ei andnud tihtilugu oma sisult enam malevkonna mõõtu välja. Tolleks ajaks oli moodne maailm teinud elukorralduses omad korrektuurid ja inimeste elukohaeelistused olid suuresti muutunud. Kunagi rahvarohked külad ja kihav maaelu olid saanud ajalooks ning vanadele malevkondadele rammu andnud keskkond oli kadunud.

MALEVKONNA LOOMINE

Ka Pärnumaa malevas taastati esimestel taasloomisaastatel suurejooneliselt 13 malevkonda. 2003. aastaks oli neist alles jäänud viis ja lisaks neile toimetas malevkonna õigustes mereüksus. Maleva liikmeskonna suurus oli toona aga napilt üle 800 inimese. Kui me rehkendame, et tavapäraselt on vabatahtlikus organisatsioonis aktiivne iga kolmas liige, siis saab selgemast selgeks, et sellise seltskonna tarbeks on kuus malevkonna tasandi allüksust liig mis liig.

Kaitseliidu ladviku suunis Pärnumaa malevale rääkis siinkirjutaja mäletamist mööda kahest kuni kolmest malevkonnast. Otsustati kahe kasuks. Tulevaste malevkondade vastutusalade kaardile joonistamine ei olnud maleva juhtkonnale keeruline ülesanne. Teada oli ju liikmete arv ja nende paiknemine maakonna territooriumil ning maakonda kaheks jaotav joon tõmmati kaardile piki Tallinna-Pärnu maanteed. Probleem tekkis aga sündivate malevkondade nimedega. Otsustajate laua taga istunud mehed andsid endale selgelt aru, et kasutuses olnud malevkondade nimetustega opereerimine toob endaga kaasa paksu verd ja ehk isegi solvumist. Keeruline olukord

otsustati lahendada pilgu pööramisega kaugemasse minevikku ning toonane malevapealik Erik Reinhold kutsus hea nõu saamiseks staapi legendaarse kaitseliitlase ja ajaloosõbra Jüri Kleimola. Vanameistril olidki hüvad mõtted kenasti kaasas ja tema ettepanekul sai Pärnumaa maleva läänetiiba kattev üksus endale kunagise muinaskihelkonna järgi nimeks Soontagana malevkond ja idatiiba hõlmava malevkonna nimeks sai Kikepera.1

2003. aasta 29. detsembri käskkirjaga nimetas Pärnumaa maleva pealik Soontagana malevkonna pealiku kohusetäitjaks Kristian Kivimäe ja 2004. aasta Tartu rahu aastapäeval ilmunud Kaitseliidu ülema käskkirjaga sai temast juba täievoliline malevkonnapealik.2

Uue malevkonna loomine oli vastsele pealikule kindlasti võimas väljakutse. Eks pidi ta ju ära siluma reorganiseerimisega kaasa tulnud ninakrimpsud ning leidma uued ja värsked meeskonda siduvad ideed. Sisuliselt oli tema ülesandeks uue „maailma“ disainimine ja see pidi saama senisest oluliselt parem. Malevkonna esimesele üldkoosolekule kutsuti kokku liidetud malevkondade, kompaniide ja rühmade pealikud. Koosolekul kuulati ära värskelt ametisse nimetatud malevkonnapealiku ettekanne, mis tutvustas malevkonna uut struktuuri ja tulevaste tegevuste suundi. Paika said esmased plaanid allüksuste väljaõppe jätkamiseks ja seltsitegevuseks. Soontagana malevkonna suurus oli toona ligikaudu 500 kaitseliitlast.

MALEVKOND SAAB HOO SISSE Väljaõpet planeerida ei olnud keeruline, sest suured sõjaplaanid olid kenasti olemas ja väljaõppevajadus tulenes nendest. Põnevaks kujunes aga uutele seltsielulistele traditsioonidele aluse panemine. Õnneks oli malevkonnal kasutada muistne Soontagana maalinn ja sellega kaasnev lugu. Eks ole me ju rahvana ikka ja jälle otsinud tuge

kunagistest hiilgeaegadest. Nii muutuski Soontagana maalinn malevkonna seltskondliku tegevuse keskpunktiks ja n-ö ideoloogiliseks vundamendiks. Suvise pööriaja paiku hakkasid seal aset leidma kaitseliitlaste vaba aja veetmiseks mõeldud malevkonna päevad. Nendel aegadel said iga-aastasteks maalinna kevadised koristustalgud, mis lisaks kõigele muule toredale sillutasid teed headele suhetele kohaliku vallavõimu ja looduskaitsjatega. Koostöös Eesti Sõjahaudade Hoolde Liiduga ja Pärnumaa maleva toel paigaldati 2008. aastal Soontagana maalinna Eesti muinaslinnade paiknemist kujutav pronksist kaart.

Läbi aegade on kaitseliitlaste hulgas olnud populaarsed igat sorti sõjalissportlikud jõukatsumised. Kuna toona tundus, et üks endast lugupidav üksus peab ka ise midagi sellist korraldama, siis võttis vanadel headel Erna retkedel kuulsust kogunud Roman Sillastu Soontagana malevkonnas asja ette. Tema juhtimisel algatati malevkonnas tõsiseltvõetav sõjalis-sportlik võistlus Kevadrõõm, mille eesmärgiks oli anda kaitseliitlastele võimalus ennast karmimates oludes proovile panna ning leida kandidaate Pärnumaa maleva esindusmeeskondadesse. Võistlust korraldati aastaid ning võistlejate hulgast on välja kasvanud nii mitmedki vabariiklikel võistlustel ilma teinud malevkondlased.

Nendel aastatel lükati käima ka malevkonna väljasõidud sõjaajalooga seotud paikadesse. Traditsioon külastada igal aastal kollektiivselt mõnda põnevat kohta kestab tänaseni ja viimastel aastatel ei ole takistuseks olnud isegi mitte riigipiir. Sellele lisaks on malevkond võtnud oma südameasjaks kindlate ajalooliste sündmuste tähistamise. 1941. aasta Audru lahingu aastapäev 19. juulil ja metsavend Ants Kaljuranna sünniaastapäev 23. oktoobril kirjutatakse alati malevkonna aastaplaani ja nende tähistamist on ikka ja jälle eest vedanud Soontagana malevkond.

Ka muu seltsielu ei ole malevkonnale jätkuvalt võõras. Olgu selleks siis Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine bowling’uturniiriga, matk malevkonna aastapäeval või mõni vabas õhkkonnas peetud loeng – osalejatest ja publikust ei ole me kunagi puudust tundnud.

Soontagana malevkonna loomise tuhinas ei unustatud loomulikult ära sümboolikat. Ühel algusaastate üldkoosolekul kuulutati välja malevkonna teenetemärgi kujundamise konkurss ja anti huvilistele suunis, et märk peaks olema eestlaslik ning seotud moel või teisel vabadusvõitlusega. Malevkonna juhatus valis välja elupõlise kaitseliitlase Elmo Endreksoni esitatud idee ja heraldik Priit Herodese abiga sündis kavand, mis kujutas uhket sõlge ja püstist mõõka. Sellest märgist kujuneski malevkonna sümbol, mida hiljem kasutati ka toona malevkonda kuulunud Rae rühma annetatud malevkonna lipul. Sõle ja mõõga kujutisest on

Dessandiõpe Kihnus 2022. aastal.

Esiplaanil Imre Baumann

tänaseks saanud malevkonna ametlik embleem.

VÄLJAKUTSEID JÄTKUB

Teatavasti on rannikujoont Pärnu maakonnas sadu kilomeetreid, kuid üheselt mõistetavalt rannikukaitsega tegelev üksus oli Pärnumaal puudu. Selle teadmise pinnalt otsustati 2012. aasta kevadel luua malevkonnas rannakaitseüksus. Rühma koolitus hakkas tuginema kunagise eriväljaõppega päästerühma OPER (Otsi, Päästa, Evakueeri) ja võitlusgrupi väljaõppele. Loodud rühmast kujunes üks tegusaimaid allüksusi, millesse kuulumine muutus omamoodi elitaarseks. Tänaseks on üksusel ette näidata rannikukaitseks vajalik väljaõpe, omad paadid ja arvestatav merevaatlusvõime. Spetsiifilisi harjutusi on tehtud läänerannikul kõikjal, kus meri ja sadamad lähedal – Pärnust Hiiumaani ja Vatlast Kihnuni. Otsaga on jõutud Aegna saarele ja Hara sadamasse ning

ka Läti ja Soome olud ei ole üksusele enam võõrad.

Uueks proovikiviks on maakaitserühmad ja malevkonna sõjaaja vastutav roll. 2023. aastal liideti malevkonna maakaitsestruktuuri reservväelased. Nende täiendõppe läbiviimise eest õppusel Ussisõnad vastutas just malevkond ja täna on arvestatav hulk üldreservi meiega kaitsetegevuses ühinemas. Eesti idanaabri agressiivsetest askeldustest tulenevalt on muutunud ka meie malevkonna ülesanded ja struktuur. 2024. aasta suurõppusel Kevadtorm pandi proovile Soontagana malevkonna juhtgrupi ja maakaitseüksuste väljaõppetase ning me tulime oma ülesannetega edukalt toime. Soontagana malevkond on nüüdseks saanud 21aastaseks. 20. aastapäeva tähistati 2023. aasta lõpus lõkketulede valgel ja torupillimuusika saatel põlise Soontagana maalinna radadel. Vahva

oli vaadata tagasi meie kaks kümnendit kestnud teekonnale ja tunda tehtust siirast rõõmu.

Kindel on aga see, et üks korralik malevkond ei saa kunagi valmis. Alati on võimalik midagi paremaks sättida ja proovikive jätkub kuhjaga. Kuid võib kindel olla, et väljakutsed meile meeldivad ja me ei kohku nende ees tagasi!

Jõudu ja edu sellel teel kulgemiseks meile kõigile!

Ülevaate kirjutamisel on kasutatud Soontagana malevkonna esimese pealiku Kristian Kivimäe ning tänase pealiku Jaanus Otsa suulisi ja kirjalikke mälestusi.

AUTORI MÄRKUSED:

1 Soontagana malevkond kasvas 2011. aastaks ligi 600-liikmeliseks ja kuna malevkonna optimaalseks suuruseks on 300–400 liiget, siis jagati malevkonna vastutusala kaheks. Soontagana malevkonna vastutusalast eraldati toonane Pärnu linn ja selle territooriumil taasloodi Pärnu malevkond.

2 2007. aastal nimetati malevkonna pealikuks Tarvi Markson. 2011. aastal nimetati pealikuks Viktor Iljin ja alates 2021. aastast on sellel ametikohal Jaanus Ots.

Soontagana malevkonna lipu üleandmise tseremoonia Pärnus Iseseisvuse väljakul 2021. aastal. Esiplaanil vasakult Jaanus Ots, Tõnu Miil ja Viktor Iljin LIINA

Merevaatluse õppus Hiiumaal 2020. aastal. Pildil vasakult Artur Busch ja Eero Reila

Malevkonna suvepäevad Soontagana maalinnas 2007. aastal. Pildil vasakult Salmar Saar, Tarvi Markson ja Kristian Kivimäe

piMedus, väsiMus ja adreNaliiN: keila MalevkoNNa vÜT1 lõpuHarjuTus

Kuidas tegutseda iseseisva jaona ilma suurema üksuse toetuse ja pideva juhendamiseta? Neid teadmisi ja oskusi oli meie kompanii allüksus aasta jooksul pädevate instruktorite käe all kogunud. Nüüd, väikeüksuse taktika 1. taseme kursuse lõpuharjutusel, oli aeg õpitu Vasalemma metsades proovile panna.

Tekst: MARI-ANN VEERMÄE , vabatahtlik autor

Teekond oli raske, kuid kindlasti vajalik ning sidus võitlejaid ühtsemaks kui kunagi varem. Kokku läbiti 28 tunni jooksul ligi 30 kilomeetrit.

Võsastunud metsas valitses pilkane pimedus, võitlejad olid väsinud ja adrenaliin möllas. Ja muidugi ei andnud võitlejatele armu alal tegutsenud vastutegevus. Nad liikusid kõikjal, ka taevas olid neil silmad.

Lõpuharjutus sai alguse reede õhtul, mil päeval palgatööga hõivatud Keila malevkonna võitlejad kogunesid, et minna metsa ja ületada iseennast. Kokkuhoidva jaona alustasid nad oma lõpuharjutust planeerides ja kaardiluuret tehes, seejärel viidi võitlejad lauspimedasse võssa, kus tuli anda jalgadele valu. Nagu ikka – algus oli konarlik, ent kogu jagu võttis end kokku ning liikus ühtselt edasi.

KAKS VARITSUST

Öösel tehti ka vastastele objektiluuret – ülesanne, mida pimedus lihtsamaks just ei teinud. Mets oli nagu kotti tõmmatud ja sõlmgi peale seotud. Kui objektiluure tehtud, hakkasid võitlejad edasi liikuma üksteise rasketest seljakottidest kinni hoides, et keegi kaotsi ei läheks. Liikumine oli aeglane ning keerukas, metsaalune juurikaid ja tormimurdu täis.

Ühtse jaona sooritasid nad järgnevate tundide jooksul kaks edukat varitsust. Esimene varitsus oli õhtuhämaruses. Võitlejad paigutasid endid niivõrd hästi, et nende asukohta oli võimatu märgata. Vaid relvarauast väljuv leek andis märku, kus võitleja võiks olla. „Vastasel“ ei olnud võimalustki sellest olukorrast pääseda.

Pärast esimest varitsust pidi taas jalgadele kuuma andma. Liiguti järgmisele positsioonile ja tehti esmase varitsuse vigade parandusi. Teine varitsus leidis aset juba lauspimedas, ainsaks valguseks vastase sõidukite tuled.

Käis taas paras kõmakas ja vallandus relvade tuli. Seekord suurt lahingut ei peetud. Vastane suruti maha ja võeti „vangi“. Olukord lahendati kiirelt ning peagi olid võitlejad taas varjatult metsas, valmis järgmise ülesande poole liikuma.

OH KUUSEPUU

Siis aga kõlas iga väsinud võitleja lemmikfraas „ENDEX!“ ehk harjutuse lõpp. Võitlejad asusid oma 20–25kiloseid seljakotte autosse vedama. Selleks korraks oli lõpuharjutus läbi. Enne lahkumist tuli veel ala koristada, relvad hooldada ja minna kuulama, mida oli soorituse kohta öelda hindajatel, kes nendega vapralt iga sammu kaasas olid käinud.

Metsaalune korrastatud, sõitsid kurnatud võitlejad staapi. Sealgi said kõik toimingud kiiresti tehtud ning peagi istuti juba soojas õppeklassis, kinni vajuvate silmade kiuste hindajate otsust ootamas. Ei pidanudki kaua ootama, kui juba sai vastu võtta hindajate tähelepanekud ning ka kiituse.

VÜT1 oli läbitud ja mitte niisama läbitud, vaid võrdluses teiste allüksuste varasemate hinnetega oli saadud kompanii parim tulemus.

Võitlejate energia oli tagasi. Nende nägudelt peegeldunud siiras rõõm ja motiveeritus näitasid, et nad teevad seda kõike südamega. Pärast „Kuusepuu“ märkide kättesaamist oli aeg minna koju.

vaHeTu TaGasiside

Võitleja nr 1: „Terve aasta jooksul õpitu sai selle nädalavahetusega proovile pandud. Kaardiluure tehtud, visati autoga lauspimedasse võssi ja oli aeg jalgadele kuuma anda.

Okste, juurikate ja tormimurruga sai maadeldud ca 30 tundi. Selle sisse jäid erinevad ülesanded, mida olime varem üksikult harjutanud ja läbi drillinud, aga nüüd siis pandi need, pluss ülesannete ning teekondade planeerimine ja meeskonna rühmitamine, proovile koos magamatuse ja korralikult täistopitud seljakotiga, mis ei aidanud võpsikus läbimurdmisele kaasa. Aga ega sa muud moodi tegelikult ei saagi end proovile panna. Muud moodi ei vii sa end sinna punkti, kus saad kogeda, et meeskond on sulle toeks ja kaitseb su seljatagust ka kõige ekstreemsemates tingimustes, kus kõik on väsinud, kõhud on tühjad ning stressi krutivad juurde pimedus, halb ilm ja ajapiirangud.

Raskused ei morjendanud meid. Hindajate karmi pilgu all täitsime oma ülesandeid ja samal ajal saime iga tehtud tegevusega, iga läbitud meetri ja tunniga ikka ja jälle kinnitust, et oleme tasemel, et suudame väga stressirohkes olukorras funktsioneerida nii vaimselt kui füüsiliselt ja kõike seda eeskujulikult. Hoiatati ette, et see võib mõnedele olla elu kõige raskem kogemus nii füüsiliselt kui ka vaimselt – tunnistan, et see oli tõsi.

30 tunni jooksul, kus osad said silmad kinni panna heal juhul 10 minutiks, läbisime kokku 30 km meeletult rasket maastiku ja seda seljakottidega, mille keskmine kaal oli 22–25 kg, rääkimata küljes olevast varustusest ja relvast.

Ja see kõik oli seda väärt, kui kuulsime iga kaitseliitlase lemmiklauset: „ENDEX-ENDEX-ENDEX!!!“. Tunne, mis sind pärast seda lauset täitis, oli kirjeldamatu. Ei olnud enam meeles valusad ja kurnatud lihased ega väsinud mõistus. Olid ainult emotsioonid ja mälestused meeletult hästi kokku harjutanud meeskonnast ja nende tegutsemisest üritusel, kus kõik etteantud eesmärgid sai täidetud ja seda eeskujulikult.

Hindajate tagasiside oli taas ainult motiveeriv. Võtsime kiidusõnad vastu uhkusega ja tähelepanekud ning soovitused tänulikkusega. Müts maha ka nende ees, sest nad käisid kogu teekonna meiega samm-sammult kaasa.

Kirsiks tordil oli muidugi kompaniiülema käepigistus tänusõnadega ning kätte antud VÜT-i märk, mis näitab, et selle kandja on juba järgmisel tasemel ja nendega võib kindel olla, et kui antakse ülesanne, siis nad ka selle täidavad!“

Võitleja nr 2: „Nädalavahetus algas klassiruumis käsu saamise ja plaani paika panemisega. Tundus juba huvitav. Meid viidi masinaga pimedasse metsa. Silmad ei olnud harjunud ja juba algus näitas, et tuleb raske nädalavahetus. Algus oli konarlik, aga kogu jagu võttis ennast kokku ja liikusime edasi.

Liikusime terve öö metsas üksteise seljakottidest kinni hoides, et kedagi ära ei kaotaks. Pimedus oli selle nädalavahetuse kõige raskem osa. Objektiluuret pimedas teha oli ka omamoodi kogemus. Rännak päevasel ajal oli pärast eelnenud magamata ööd korralik kergendus. Aga see ei olnud kõik, pidime vastastele korraldama veel kaks varitsust. Üks oli hämaras ja teine jälle pilkases pimeduses.

Saime hakkama ja vastane sai korraliku pauguga hävitatud. Pärast lõpusignaali oli kõigil tohutult hea meel, et oleme kogu jaoga sellega hakkama saanud. Üldjoontes oli üritus väga hästi korraldatud ja läbi viidud. Tänu hindajatele ning kõigile, kes kaasa elasid ja osa võtsid. Väärt kogemus elu lõpuni.“

Need NeeTud suusad...

Rääkides sõdimisest talvetingimustes, ei tohi mööda vaadata suusatamisest, mis annab meile suure eelise: oleme kiiremad kui jalgsi, suudame läbida pikemaid vahemaid ning, mis põhiline, loome endale võimaluse rünnata vastast seal, kus ta ei oska meid oodata.

Tekst: HANNES AUS , vabatahtlik autor

Sõjalistel eesmärkidel suusatamises pole muidugi midagi uut. Näiteks mängisid suusaüksused võtmerolli Soome sõjategevuse edus Nõukogude Liidu vastu Talvesõja ajal 1939. aastal.

Metsast, ilma teedeta maapiirkonda kasutasid Soome suusaüksused suure eduga edasiliikuvate mehhaniseeritud Nõukogude vägede vastu. Suomussalmi lahingus hävitasid kolm Soome rügementi (11 000 meest) kaks Nõukogude mehhaniseeritud diviisi (45 000 meest). Samuti kasutati suusaüksusi reididel vastase tagalasse ja kaugluures.

KUIDAS VALIDA SUUSKI?

Sõjaväesuusk on mõeldud klassikastiilis sõitmiseks. Erinevad suusad on jalaväe- ja mäestikuüksustele, samuti soomusüksustele, kelle suusad on lühemad ja natuke laiemad ega ole

mõeldud pikkade vahemaade läbimiseks. Lühikeste suuskadega on hea manööverdada võsas ja raskel maastikul, kuid need ei sobi masina taga transportimiseks.

Väga tähtsad on suuskadel klambrid. Meil on kasutusel trossi ja rihmadega suusaklambrid, mis on mõeldud kasutamiseks saabaste või kummikutega. Aga mitte overboots’iga, mille võime oma teadmatusest ära rikkuda.

Suusa tüüp valitud või ette määratud, tuleks võimaluse korral valida ka õige pikkusega suusad. See määratakse keha pikkuse ja kaalu alusel. Allolev tabel on mõeldud abivahendina ja seda ei tohiks järgida piinliku saksa täpsusega.

Üldiselt on aga nii, et ebatasasel maastikul suusatamiseks on vaja lühemaid suuski kui avatud maastikul. Samuti on algajatel lühikeste suuskadega sageli lihtsam opereerida. Kui inimene on keskmisest kergem, peaks kasutama lühemaid suuski ja vastupidi. Kui teil on sageli suur koormus (kelk), peaks suusk jällegi olema veidi pikem.

AGA KEPPE JA RIIDEID?

Suusakeppide valik kipub alati olema paras peavalu. Need on kas liiga pikad või liiga lühikesed ja tavaliselt peame leppima sellega, mis parasjagu saada on.

Ent kui on võimalik valida, siis peaksime valima suusakepid vastavalt enda pikkusele. Selleks on lihtne valem: teie pikkus x  0,85 ja saamegi suusakepi pikkuse, mis peaks olema optimaalne.

Kui suusakepid on lühemad, siis õlapiirkonna lihased ei tööta ja vale pikkusega suusakeppide kasutamine toob kaasa ainult ebamugavust. Kogenematu suusataja ei pruugi arugi saada, et midagi on valesti ja ülakeha lihased hakkavad väsima. Tavaliselt kipume selle panema varustuse arvele, mis on raske ja ebamugav, eriti kui sõidame täisvarustuses.

Lisaks pikkusele tuleb keppide juures vaadata, et lumme vajumist takistavad rõngad oleksid terved ja korralikud.

Suusatades peame kandma võimalikult kerget riietust, et ennast mitte väsitada. Ei ole vaja sõita täis talvevormis, nii kulutate asjatult energiat ja riided saavad kiirelt märjaks.

Olulised on soe pesu, maskeerimisülikond, kerge müts, torusall ning kindad. Sellest piisab. Ja kui ei piisa, siis saab järgmine kord kihte lisada.

KUIDAS SUUSKI HOOLDADA?

Suusad on meie liikumisvahend, mistõttu peame nende eest hoolitsema nagu oma isikliku ja jao varustuse eest. Tuleb jälgida, ega suusk ei ole kuskilt murdunud, ning kontrollida, ega suusapõhi ole rikutud. Eriti tasub tähelepanu pöörata suusa tagumise osa plastikule – kas see on terve või oleme suutnud kohapeal ümberpööramiste või suuskade püsti panekuga seda kahjustada.

Ent ka kõige paremas seisukorras suusk on kasutu, kui see ei libise või libiseb valesti. Sestap tuleb suuski määrida. Kõige tulemuslikum on seda teha siseruumides, kus temperatuur on eeldatavalt soojem kui väljas. Metsas peame kasutama suusapõhja soojendamiseks kas priimust või lõket. Kui tegemist on täispuusuusaga, nn Rootsi suusaga, peame suusad eelnevalt tõrvama, et puidu sisse ei pääseks niiskust.

AGA MÄÄRIDA?

Esimene operatsioon on lihtne – et pidamismääre püsiks paremini all, karestame eelnevalt ära pidamisala (tavaliselt ala, kus on suusaklamber ja millele toetume kogu raskusega). Mina kasutan selleks 100 mm liivapaberit. Teisisõnu – karestamise käigus põhimõtteliselt rikutakse suusapõhi ära, samas jääb määre paremini püsima.

Seejärel paneme suusale alla krundi. Krunt pannakse alati alla soojalt. Kui võitleja tahab seda ise teha, läheb tal vaja triikrauda. Kui oled ühe triikrauaga juba pannud pidamismääret, siis libisemismäärde jaoks ei ole tark seda enam kasutada. Seejärel hõõrutakse pidamismääre sünteetilise korgiga laiali.

Kui aega on, siis oleks hea panna krundile nn vahekiht. Mida see annab? Pidamismääre kestab kauem. Samas –

eks see määrimine võtab jällegi aega. Seda kihti võiks panna kaks korda.

MILLINE ON ILM?

Eelkirjeldatu oli suusa määrimise eeltöö, misjärel tuleb panna pidamismääre konkreetse ilma jaoks. Krunt ja vahekiht temperatuurist väga ei sõltu, kuigi, jah, pluss- ja külmakraadidega tuleb ka nendes kihtides kasutada erinevaid määrdeid. Vahekihiks võetakse tavaliselt natuke soojema ilma määre, näiteks mina kasutan -1 kuni -7 ilma määret.

Kui sa ei tea, millisel päeval (millise ilmaga) sa sõitma lähed, võid panna krundi ja vahekihi suusale alla ning pidamismäärde lisada siis, kui juba tead, millist ilma on oodata. Ette määrimine on suure riskiga.

Pidamismääre on ilma suhtes kapriisne. Näiteks kui ma määrin oma suusad -5 kraadi jaoks ja homme on -2 kraadi, siis tänane määre homme enam ei tööta. Seega tuleb kogu töö uuesti teha – suusk puhtaks ja määre uuesti peale.

Libisemismääretega on lihtsam, seal on temperatuurivahemikud suuremad.

JA SUVEL?

Tihti unustatakse, mida tuleks teha suuskadega siis, kui hooaeg läbi. Nimelt tuleks hooaja lõpus suuski kindlasti määrida – määre jäetakse suusale suveks alla. See on väike liigutus, aga ülioluline selleks, et suusk suve üle elaks. Täpsemalt on see vajalik selleks, et suusk ei koguks tolmu. Määre hoiab põhja ja pikendab suusa eluiga.

Pealegi, kui hoida suusapõhi suvel kuivana, võtab talvel esimene määrimine 3–4 korda rohkem tööd, et saada suusk korralikult libisema.

See öeldud, lisan, et pidamisala võib jätta määrimata – nagu mainitud, mida karedam see on, seda paremini hoiab pidamismääret kinni.

Aga lõppkokkuvõttes – „Jõud taga,“ ütles karu, kui suvel suusatas.

suusaTaMiNe: suuskade liiGiTusesT,

valMisTaMise viisidesT

Suusatamises, sealhulgas sõjasuusatamises pole mitte midagi uut. Nii andis ajakiri Kaitse Kodu! juba 1928. aastal oma lugejatele teada sellest, kuidas ja milliseid suuski valmistada ja valida. Juubeliaasta puhul taasavaldame selle loo.

Tekst: E. L.

Praegusaja suusad jagunevad kahte pea-gruppi: India või Kanada ja Euroopa suusad. India suuskade peaülesandeks on kanda inimest lumepinnal, liikumine sünnib sammudes. Harilikult tarvitatakse siinjuures üht keppi. Suusa pikkus 95–110 cm, laius 30–45 cm.

Meie oludes India (Kanada) suusad ei ole vastuvõetavad, sest koosnedes kergest, sooltega läbipõimitud ovaalsest puust raamist on nad liig kerged ja õrnad meie kõva lume juures, ka liikumine nendel sünnib liig aeglaselt.

„Turistidega“. Soome eeskujul on ka meie kaitseliit ja kaitsevägi varustatud „Turist“-suuskadega.

Head suusad peavad olema valmistatud kõvast, kergest, kuivast ja painduvast puust. Parimaks suusa puuks loetakse hikoori, kuid et selle puu kodumaaks on Ameerika ja tema sissetoomine meile läheb kulukaks, langeb ta kõne alt välja. Tuleb otsida ja leida kodumaa puudest kohased puusordid.

Euroopa suusad on pikad ja kitsad. Peaülesanne on sõitjat kanda lumepinnal ja võimaldada kiiret liikumist. Euroopa suuskadest on nimetamisväärt Soome, Rootsi ja Norra suusad, missugused omakorda jaotatakse mäe- ja lamedamaasuuskadeks. Meil seni tarvitati lamedamaasõiduks peaasjalikult Soome Haapavesi ja Ideal tüüpi suuski, kuna mäesõiduks Norra – Telemarkeni suusad on leidnud üldist poolehoidu.

Viimasel ajal on Soomes läbi löönud n. n. „Turist“ ehk murdmaasuusad, missugused võimaldavad liikumist lamedal ja ka murdmaal. Ka meil on „Turist“ tüüp võitnud suusatajate poolehoidu ja viimasel ajal varustatakse end peaaegu ainult

Tugevamaks ja libedamaks puuks osutub tamm, kuid oma raskuse tõttu kõlbab ta ainult mäesõidusuuskadeks, millede järele nõudmine meil mägede puudumisel võrdlemisi väike. Meie okaspuud, kuusk ja mänd, on küll kerged, kuid kergesti kuluvad ja murduvad. Lehtpuudest parimaks ja kättesaadavaimaks seni on kask, mille tõttu on hakatud valmistama suuski peaasjalikult kasest.

Suuskade headus oleneb väga palju nende valmistamise ja puu lõikamise viisidest. Suusa puu peab olema lõigatud eelmisel talvel, enne kui puu mahlad hakkavad tõusma.

Lõigatud puu saetakse laudadeks, kaitstakse vihma ja päikese eest ning sarnaselt kuivatatakse kogu aasta. Kunstliku, kõrge temperatuuriga kuivatamise juures muutub puu

Kuis kasetüve saagida.

Sarnase lõikamisviisi juures on kõikidel suuskadel puu aastakasv paralleelne suusa tallale, mis kõige paremaks loetakse.

Kuis ei ole soovitav saagida.

hapraks. Puu enesest peab olema täiesti tugev, s. o. temas ei tohi leiduda mädanikku, pehastust, seenetust, kõdunemist, ussiauke, läbikasvanud kohti j. n. e. Parimaks ja tugevamaks on puu põhjapoolne osa. Suuskadeks määratud lauad tulevad lõigata puu kasvu järele idast lääne suunas.

Hea suusa juures on puu aastakasv paralleelne suusa tallale, kuid sageli tuleb leppida ka suuskadega, kus aastakasv on suusatalla suhtes täiesti vertikaalne või teatava nurga all. Puukiud peavad jooksma piki ja päri suusa jooksu.

Kui on kätte jõudnud suuskade valmistamise aeg, antakse kuivatatud puule tarvilik kuju, aurutatakse, painutatakse, tõrvatakse, poleeritakse ja lastakse turule.

Suuskade muretsemisel on väga tähtis ka nende pikkus ja kandepind suusataja keharaskuse suhtes. Keskmise kasvuga ja vähe pikemale kehale suusa pikkuseks 8 jalga (235–245 cm), lühikasvulisele – 7,5, naistele ja noortele poistele 7 jalga (210 cm). Suusa pikkuse kindlaksmääramisel võib arvesse võtta ka suusataja kehakaalu. Nii 73,71 kilogr. keharaskuse juures oleks suusa pikkus 250–275 cm, iga 8,19 klg pealt pannakse juure või arvatakse maha 15 cm.

Suuskade ostmisel ja väljavalimisel tuleb pidada silmas loeteldud tingimusi suuskade tugevuse, kerguse ja painduvuse suhtes, siis võib kindel olla, et kõikidele nendele nõuetele vastavad suusad löövad vastu pikemat aega, mis väga tähtis on kokkuhoiu kui ka suusajooksu mõttes, sest üks paar häid sissesõidetud suuski on suusatajale sama tähtis kui viiulikunstnikule sajast tükist lapitud sissemängitud vana viiul.

Esmakordselt ilmunud: Kaitse Kodu! 1928, nr 1.

Sarnase lõikamisviisi juures saab ühest tüvest küll rohkem suuski, kuid nende headus ja tugevus on eelmisel joon. näidatud suuskadest märksa halvem. Suuremal osal suuskadel on siin aastakasv peaaegu täiesti vertikaalne.

1. a – aastakasv paralleelne suusa tallale. b – „ nõlvak „ „ d – „ perpendikulaarne s.tallale.

2. a. b. – puutoim vastu suusa jooksu.

3. Puutoim päri suusajooksu.

ÜHTekuuluvusTuNNe oN riiGikaiTse alusTala

2023. aasta sügisel korraldasid Kaitsevägi ja Kaitseliit suurõppuse Ussisõnad, mille käigus anti täiendväljaõpe ligi kümnele tuhandele maakaitsestruktuuri määratud reservväelasele. Aga kas sellega asi ka piirdus? Lühike vastus on: ei!

Tekst: SIRLI PEDASSAAR-ANNAST

Õppuse raames korraldasid kõik Kaitseliidu maakaitseringkonnad väljaõppe oma üksustele. Tegemist oli Eesti ajaloo suurima reservväelaste väljaõpetamisele keskenduva õppekogunemisega. Kuid õppuse eesmärk oli anda reservväelastele täiendavat õppust ka edaspidi. Pärnumaa ja Saaremaa ussisõdalased kogunesidki taas selle aasta hilissügisesel nädalavahetusel. Õppuste põhieesmärgid olid samad, kuid teostus mõnevõrra teistsugune.

ÕPPUS PÄRNUMAAL

Oktoobri viimasel nädalavahetusel Pärnumaal Kikeperas toimunud õppuse viis läbi Lääne maakaitseringkonna veebel Ramil Sadikov. Osales 20 rühmajuhi ametis olnud reservväelast. Kokku kutsuti nad eesmärgiga tuletada meelde kaitseväelase baasteadmisi. Tublid mehed ei pidanud paljuks loovutada oma nädalavahetusest tükki riigikaitse hüvanguks.

ajateenistuse üheksakümnendate keskpaigast sajandivahetuseni, kuid oli ka erandeid. Õppuse vanim ussisõdalane mainis, et tema ajateenistus algas 1992. aastal Lenini sünniaastapäeval (22. aprillil) ja lõppes 1993. aasta võidupühal (9. mail). Õppustele kutsumist peeti vajalikuks, sest nii mõnigi tundis pärast reservi arvamist end sõjaväele kadununa.

Ussisõdalaste taust oli üpris erinev. Suurem osa osalenuid oli läbinud

Pärnumaa ussisõdalaste päev oli jagatud kolmeks: relvaõpe, sõdurimeditsiin ja orienteerumise baasteadmised

(kaart + kompass). Kõrvaltvaatajana võib nentida, et ajateenistuses omandatud relvaoskused ei olnud kaduma läinud. Relvadest olid harjutamiseks valmis pandud automaat R-20 Rahe, Rootsi püstolkuulipilduja Carl Gustaf M/45 ja kergekuulipilduja Negev NG7.

Relvaõppele lisaks räägiti väga eluliselt sõjameditsiinist. Kõigile tehti puust ja punaseks, kui oluline on lahingutegevuses žgutt, kui seda õigesti kasutada. Hellade kätega žgutti ei paigalda ja verejooksu ei peata ning kui verejooksu ei peata, siis ellu ei jää.

Päeva lõpetasid M-14 ja M-21 laengute demolõhkamised. Lõhkamistega tutvustati kohalolnutele plahvatuse mõju suurust ja asukohavaliku olulisust.

ÕPPUS SAAREMAAL

Saaremaal toimus ussisõdalastele korraldatud üritus novembri alguses.

Kaitseliidu Saaremaa maleva staabiülema kapten Kristjan Kauba sõnul oli tegemist pigem relvastuse, vahendite ja laengute demonstratsiooniga. Üritusele kutsuti maakaitse reservüksuste võtmeisikuid: jaoülemad, rühmaülemad ja rühmavanemad. Lisaks neile osales väike delegatsioon Prantsuse kergejalaväekompaniist ja kohalike Kaitseliidu üksuste esindus. Nädalavahetus sisustati demolõhkamiste, laskeharjutuste ja loenguga maakaitse olemusest. Prantslased tutvustasid oma relvajõude ja struktuuri, kompanii päritolu ja tugevusi.

Demolõhkamistel näidati osalejatele, mida suudavad suundlaengud jalaväe, tehnika ja soomuse vastu. Lõhati M-13, M-14 ja M-21 laengud. Sihtmärkideks olid jalaväesihtmärgid ja vanarauaplatsilt kohale toodud mikrobuss. Lõhkeharjutusel said nii kaitseliitlased, reservväelased kui ka prantslased kogemuse, milline on vahendite efekt,

mis tunne on lõhkeaine plahvatuse ajal, kui oled lõhkaja positsioonil jne.

Demolaskmistel käsitleti kõikvõimalikke relvi, mida maleval pakkuda oli. Automaadid, vintpüssid, püstolid ja kuulipildujad. Prantsuse delegatsioon tutvustas oma varustust ja relvastust ning reservistid said nende relvi proovida. Menukaks osutus Prantsuse kerge miinipilduja, mille harjutusmoona said reservistid lasta. Selle relvasüsteemi lihtsus, kuid samas efektiivsus oli muljetavaldav.

Pime aeg sisustati loengutega Kaitseliidu ja maakaitsereservi omavahelistest seostest ja sellest, milliseid ülesandeid koos lahendatakse. Prantslased esitlesid slaididel oma armee ja rügemendi eripära, relvastust ja rasketehnikat ning andsid tugeva sõnumi, et eestlased ei ole kriitilisel hetkel üksi. NATO on siin kohal, et ühtsena vaenlase vastu seista.

relvile! r-20 raHe Täielik HooldusjuHeNd

Automaat R-20 Rahe on sõduri põhiline kaaslane ja tööriist, mis peab olema alati kasutamiseks korras. Et see nii oleks, räägime alljärgnevalt, kuidas relva hooldada. Võimalikult lihtsal, tõhusal ja selgel viisil.

Tekst: veebel REIMO REITSNIK , Tallinna maleva maakaitsepataljoni instruktor

Relva käsitsemist alustades tehakse esimese sammuna relva ohutuskontroll. Relva käsitsemine tähendab ükskõik mis tegevust relvaga, olgu selleks ülesandele minek, selle võtmine relvaruumist/-kapist, tiirus laskma hakkamine, relva lahtivõtmine hooldamiseks, ajutiselt üleandmine-vastuvõtmine või mis tahes muu relvaga seotud tegevus. Lühidalt – veenduge alati, et relv on ohutu.

Protseduur ise on lihtne:

1. Veendu, et salve pole relva küljes; 2. Hoia nimetissõrm lukupeatajal valmis (aga ära seda veel vajuta), tõmba vinnastushoob lõpuni tagasi ja alles seejärel vajuta sõrmega lukupeataja alumine ots alla. Nüüd saad vinnastushoova lahti lasta ja lukk lukustub tagumisse asendisse. Vinnastushoob lükka tagasi ette;

3. Kontrolli vaadates (vajadusel sõrmega), et padrunipesa ja lukupea oleksid tühjad ning ka lukukoda „paistaks läbi“ – n-ö kolme-punkti-kontroll;

4. Lase lukk ette, võta kaitseriiv maha ja tee sihitud tühilask ohutus suunas. Pärast seda pane kaitseriiv peale tagasi.

Alles siis, kui relv on kontrollitud, on see hooldamiseks valmis.

Lahtivõtmise hõlbustamiseks on mugav esmalt rihm eest lahti teha, et see ei jääks töö käigus ette.

1. Kaitseriivi taga asub tihvt, mida surutakse relva vasakult küljelt sisse, et tihvti pea relva paremal küljel natuke välja tuleks. Siis on võimalik küüne või noaotsaga aidates see tihvt ka välja tõmmata. Tihvt ei tule relva küljest täielikult ära, vaid jääb raami külge! Relv „murdub“ kaheks osaks ja selliselt on võimalik relva kõigile hooldust vajavatele osadele ligi pääseda.

2. Keera relv „selili“ ja tõmba vinnastushooba tahapoole, kuni ta edasi ei liigu. Seeläbi liigub ka lukk relvaraamist välja ja saadki selle lihtsalt välja tõsta. Kui lukk eemaldatud, võta vinnastushoob küljest ära – „selili“ asetatud relval näed ise lukuraami sisse vaadates, et kui kergitad hoova vinnastamise otsa üles, tuleb ta oma soonest välja. Vinnastushoovale on peenemas otsas tehtud natuke laiem koht, mis tuleb relvaraamil sarnaselt laiemast kohast läbi.

3. Järgmiseks võta relvaraami küljest gaasikolb koos vedruga. Selleks vajuta gaasikorgi stoppernupukest ja keera gaasikorki 180 kraadi. See vabastab gaasikorgi ja saad selle koos gaasikolviga kätte.

4. Alumisel relvaraamil eemalda kaba seest tagasilöögipuhver. Seda hoiab kaba sees väike nupuke päästemehhanismi taga, mis on kohe nähtav, kui puhvrit vaatad. Vajuta nupuke küüne või gaasivarda peenema otsaga alla ja puhver hüppab välja, tõmmates tuleb ta välja koos puhvrivedruga.

LUKU HOOLDAMINE JA KONTROLLIMINE

1. Lööknõela eemaldamiseks tõmba välja lukuputke keskel asuv lukutihvt. Tihvt ise jääb lukuputke külge.

2. Veendu, et lööknõel on terve ja ilma vigastusteta. Ära kasuta seda tihvtide või muude detailide lükkamiseks!

3. Pärast lööknõela eemaldamist saad välja tõmmata lukutihvti ning see võimaldab luku lukuputkest välja võtta. Kontrolli, et lukutihvt ja muud komponendid oleksid terved.

4. Lukk peab olema puhas ja tahmavaba, eriti luku „õielehekesed“, sest nad istuvad vintraua padrunipesa poolses otsas sarnase kujuga pesas, tihedalt lukku padruniga padrunipesas hoides. Kui „õielehekesi“ katab korbatanud mustusekiht, siis lõhub see iga kord padrunit padrunipessa saates lukupead.

GAASIKOLB JA KORK

1. Kontrolli, et kolvi mõlemad rõngad oleksid terved ning liiguksid vabalt. Võimalusel säti rõngad ka nii, et nad ei oleks kohakuti, kuigi see otseselt relva tööd ei mõjuta. Lihtsalt tehniline tähelepanek ja „kiiks“.

2. Eemalda tahm spetsiaalse harja või „karukeelega“. Tahma saad lahti leotada ka õliga, aga õliseks ei tohi gaasikolbi ega korki jätta – siis põleb see õli koos püssirohugaasidega gaasikolvi külge. Küll aga pikendab relva (gaasikolvi) eluiga kolvirõngastele õli lisamine enne relva kokku panemist.

3. Gaasivarda vedru peab istuma varda ümber kinni, selleks on tal väike „krae“. Eraldi määrida ei ole gaasivarrast, gaasikolbi ega vedru vaja, vastupidi.

PADRUNIPESA JA RAUD

1. Kasuta lühemat puhastusvarrast ja laiema metallkraega pronksnühist, et eemaldada padrunipessa kogunenud mustus. Metallkraega nühis aitab padrunipesa ümber olevat „lillekest“ puhastada. Vajadusel leota mustus õliga lahti.

2. Tõmba puhastusnöör paar-kolm korda läbi raua, et mustus eemaldada. Viimase tõmbega võib rauda ka kergelt õlitada, pannes õli puhastusnööri tagumisele osale.

Kontrolli üle kõik relvaosad ja veendu, et ei oleks mõrasid, mõlke ega muid vigastusi. Erilist tähelepanu pööra: päästemehhanismile – puhasta vajadusel suruõhuga, kui näed liiva jm lahtist sodi; sihikutele ja optikale – veendu, et sihikud oleksid relva küljes kinni ja klaasid kriimudeta. Optika klaaside puhastamiseks kasuta ainult mikrokiudlappi, suuremad liivaterad saad ettevaatlikult harjakesega enne eemaldada; relvaraamile – veendu, et raam oleks terve ja ilma kahjustusteta; lukusurujale – lukusurujat hoiab relva küljes väike tihvt selle allküljel, kontrolli, et see tihvt oleks omal kohal.

LUKUKOMPLEKTI KOKKUPANEK

1. „Lühikese lilleõiekesega“ lukupea osa (kestatõmmits) – säti see lukuputke tagant vaadates „kella kahe“ asendisse. See tagab, et lukupea sees olev lukutihvti ava jääb õiget pidi – teistpidi ei lähe lukutihvt isegi paika.

2. Sisesta tihvt nii, et ta ümmarguses osas olev auk (lööknõel käib sealt läbi) oleks samal teljel lukuputkega. Lukutihvti lukust välja jääv ots on kandilise peaga, see kandiline osa peab jääma risti lukuputke teljega. Vale paigutuse korral ei pääse lööknõel oma kohale.

3. Aseta lööknõel lukku, hoides lukku käes nii, et lukk ise koos lukutihvtiga on allpool ja lukuputk sinu käes. Jälgi, et lööknõela lukku asetades oleks keskmine tihvt (e lööknõelatihvt) lukust välja tõmmatud! Kui lööknõel „kukub alla“, siis ei tohiks luku keskmisest piklikust avausest külje pealt läbi vaadates lööknõela näha olla rohkem kui hästi natuke tema kumerat otsa. Kontrolli, et tihvt lukustab lööknõela omale kohale. Selleks

Relva puhastamiseks on tarvilikud kõiksugu vardad, nöörid, lapid, õli ja muu relvapuhastuskomplektis leiduv

võta lukust ühe käega kinni nii, et sõrmega hoiad lööknõelatihvti paigas ja raputad lukku üles-alla nagu spreivärvi purki. Lukk ei tohi osadeks laguneda, küll aga liigub lukk lukuputkes edasi-tagasi.

4. Õlita lukk – kanna kerge kiht õli lukuputke külgedele, samuti lukutihvti auku. See tagab, et relva sees liikudes kannab lukk õli laiali lukukojale, mille vastas ta liigub, ning lukutihvtist tilgutatud õli määrib luku seestpoolt.

RELVA TAGUMISE OSA KOKKUPANEK

Puhasta tagasilöögipuhver lapiga, seejärel aseta see koos vedruga oma kohale tagasi. Veendu, et stoppernupuke jääb kindlalt puhvrit hoidma. Kirja „H2“ asend ei mõjuta puhvri tööd.

GAASIVARDA JA KOLVI PAIGALDAMINE

Paigalda gaasivarras vedruga ja keera 180°. Kui keeramine on takistatud, vajuta stoppernupukest ja keera, kuni käib plõks. Pärast korgi lukustumist peaks korgist keerata proovides liikuma see kummalegi poole ainult paar millimeetrit.

LUKK JA VINNASTUSHOOB

Vinnastushoob aseta oma soonde. Seda on mugav teha nii, et relv on „selili“ – näed ka vinnastushoova laiema osa pesasid lukuraamis. Vinnastushoob pääseb oma soonde, kui juhid ta sellest laiendist läbi ja suunad alla. Vinnastushoob jätagi välja, nii et ta on oma soones ainult natukene – nüüd saad luku „uime“ asetada vinnastushoova õõnsusse. Jälgi ka, et lukk oleks

lukuputkest võimalikult väljas, muidu ei liigu ta relvaraami sisse. Kui kõik on õiges asendis, saad luku sujuvalt relva sisse lükata koos vinnastushoovaga.

SALVEDE HOOLDUS

Kui salved on seest mustad, tuleb need puhtaks teha – selleks tuleb salved osadeks võtta. Salve lahtivõtmiseks tuleb kõigepealt suruda alla salve alusplaadi keskel olev stoppernupp. Saad siis salve põhjaplaati nihutada ja sõrmega salvevedru kinni hoida, et salve põhi küljest libistada. Kui salve põhjakaas on ära võetud ja hoiad salvevedru sõrmega, siis saad vedru vaikselt kätte, kui ettevaatlikult sõrmega järele annad. Salve saad seest puhtaks teha kaltsu või pintsliga, abiks saad võtta surveõhu. Eesmärk on salve sisemus

Lukk koos vinnastushoovaga on üks esimesi, mis puhastades relva küljest eemaldatakse

kõigest kõrvalisest puhtaks teha. Salve seestpoolt ei õlitata!

Pärast puhastamist aseta vedru salve tagasi. Veendu, et vedru on õigesti paigaldatud, ja suru seda sõrmega natuke salve sisemuse poole. Lükka põhjakaas tagasi oma kohale ja kui kaas on piisavalt kaugele libistatud, võta sõrm ära. Saad kaane lõpuni kinni lükata. Stoppernupp salve põhjas hüppab oma kohale, kui koputad salvega kergelt nt vastu enda kätt.

OPTIKA PUHASTAMINE

Optika klaase puhasta mikrokiudlapiga. Kui klaasidel on liiva, kasuta esmalt pehmet harja või loputa kergelt voolava vee all.

RELVA TÖÖKORRAS OLEKU KONTROLL

Kui relv on hooldatud ja kokku pandud, teostatakse töökorras oleku kontroll.

1. Kontrolli, kas lukk jääb tahaasendisse. Seejärel lase lukk ette (sellega vinnastad relva).

2. Veendu, et kaitseriiv töötab õigesti. Kontrolli päästikule vajutades, kas kaitseriiv töötab. Lasku ei tohi toimuda.

3. Sea relv üksiklaskude režiimile ja tee üksik tühilask: vajuta päästikule, toimuma peab tühilask.

4. Jää päästikut all hoidma, samal ajal vinnasta relv uuesti.

5. Kui hakkad päästikut vabastama, peab käima väike klõps. See on päästiku „reset“ ehk nüüd on päästemehhanism luku ette liikudes läinud uuesti vinnastatud asendisse.

6. Kui uuesti päästikut vajutad ja toimub tühilask, siis töötab üksiklaskude režiim korrektselt.

7. Pane relv automaattule režiimi peale, vinnasta relv, tee tühilask ja jää päästikut all hoidma.

8. Vinnasta relv samal ajal uuesti ja vabasta päästik. Päästikut vabastades ei tohi käia klõpsu ehk uut lasku teha ei saa – „valang on relva tühjaks lasknud“. Järelikult töötab ka automaattule režiim korrektselt.

Kui kõik need tegevused on tehtud ja relv töötab oodatud viisil, siis on relv töökorras.

Kuna tekstina võib hooldusprotsessi üksikasjalik kirjeldus olla keeruline hoomata, soovitame vaadata videot Kaitseliidu Youtube’i kanalil, mis illustreerib hooldusprotseduuri visuaalselt ja samm-sammult.

Kui salved on seest mustad, tuleb ka need puhtaks teha

Lukk peab olema puhas ja tahmavaba, eriti luku „õielehekesed“

Rauast mustuse eemaldamiseks tuleb sellest puhastusnööri paar-kolm korda läbi tõmmata

kuidas peaB kaiTseliiTlaNe oMa pÜssi puHasTaMa?

Niikaua, kui on olnud püssid, on tulnud neid ka puhastada. Juba 1925. aastal kirjutas ajakiri

Kaitse Kodu! sellest, kuidas üks tubli kaitseliitlane oma relva eest hoolt peab kandma. Olgu öeldud, et kõik toona kirja pandu tänapäeval enam ei päde.

Autor: Kapt. L.

Ainult korralikult puhastatud püss täidab ta peale pandud ülesannet. Seevastu muutub aga hooletult puhastatud püss lühikese aja jooksul koguni lahinguvõimetuks. Seepärast toome allpool mõned näpunäited, kuidas püssi korralikult peab puhastama:

Püssi peab puhastama otsekohe pärast laskmist. Pärast laskmist tuleb alles soe püssiraud kohe määrdega sisse määrida; pärast seda keeratagu niipalju puhast puuvilla, linast nartsu või takku nühise ümber, et see ühes tropiga kaunis tihedalt rauaõõna läheb ja lükatagu nüüd nühis vardaga läbi raua.

Läbitulnud troppi ei tohi uuesti tagasi tõmmata, vaid peab raua tagant otsast väljatulnud tropi nühise ümbert ära võtma ja eespoolt jälle uue panema. Nõnda tuleb toimetada 3–4 korda; siis võib juba järgmised tropid rauaõõnas edasi-tagasi nühkida.

See edasi-tagasi nühkimine rauaõõnas peab sündima pikaldaselt, et tropp käiks vindi-käigus ja tooks mustuse vindi sügavusest välja, vastasel korral, kui kiiresti vardaga nühkida, ei jõua end nühis või varras vindi käigu järele keerata ja tropp libiseks üle vindi, jättes vindi joone mustaks. Kui nii on toimetatud, kuni tropp pärast õõna nühkimist puhtana välja tuleb, siis määritagu püssiõõn kergelt määrdega sisse.

Padrunipesa puhastamine sünnib tagant varda või puupulgaga, mille pea silmast takud või kaltsud läbi on pistetud. Pärast puhastamist on metalli sisse tunginud gaasiosade välja tõrjumiseks soovitav umbes 4 liitrit keeva vett läbi raua õõna lasta.

Läbilastavasse vette segatagu pisut pesusoodat – umbes 10 gr. ühe ämbri vee peale. Vee läbilaskmise järele tuleb õõs hästi ära

kuivatada ja kergelt sisse määrida. Kui järgmisel päeval laskmist ette ei ole näha, siis tuleb teisel päeval rauaõõs tingimata veel kord puhtaks nühkida, sest rauasse tunginud gaasiosakesed imbuvad sealt aegapidi välja, raud muutub mustaks ja võib kergesti roostesse minna. Kõik teised püssiosad pühitagu puhta lapiga puhtaks ja määritagu kergelt sisse. Pilud ja uurded puhastatagu vasest pulgakesega.

Kui püssi mõne välimise osa peale rooste on tekkinud, siis määritagu roostes koht sisse ja nühitagu lapi või puupulgaga rooste maha. Püssi puhastamise juures on kõvasti keelatud tarvitada teravaid abinõusid või materjaale, mis metalli peal kriimustusi võiksid tekitada.

Ka pärast väliseid õppusi, kus püss tolmu või märga on saanud, tuleb ta otsekohe eelpoolkirjeldatud viisil ära puhastada.

Kui püss ühest temperatuurist teise viiakse, näit. väljast külma käest sooja tuppa, siis peab püssi pisut seista laskma, kuni ta teda ümbritseva temperatuuriga kohaneb, ja siis alles ta üle kuivatama ja sisse määrima.

Püssiõõna puhastamisel peab raual õõnakaitse peal olema; kui õõnakaitse puudub, tuleb erilist tähelepanu juhtida sellele, et varras oleks sirge; vastasel korral käib varras vastu raua suudmet, kulutab raua kaliibri suudmest suureks, mis halvavalt lasketagajärgede peale mõjub.

Samuti on keelatud ilma nühiseta vardaga püssi puhastada, sest muidu võib terasvarda terav ots rauaõõnale kriimustusi teha; varda terav ots võib ka taku- või nartsutropist läbi tungida, tropi vastu püssiõõna seina laiali suruda ja varras võib sisse kinni jääda.

Esmakordselt ilmunud: Kaitse Kodu! 1925, nr 1.

kõik uus oN

HäsTi uNusTaTud vaNa

Ajakirjas Kaitse Kodu! avaldatakse häid vanu artikleid, mida saab lühidalt iseloomustada just pealkirjas kasutatud mõttetera kaudu.

Tekst: HEIKKI KIROTAR , Snaiprigild

Selle 1937. aasta sügisel avaldatud kaheosalise täpsuslaskmise artikli autor on Eesti Kaitseväe kolmandas tankitõrjekompaniis teeninud leitnant Valdo Matela. Peterburi eestlaste perekonnas 1907. aasta sügisel sündinud ohvitseri tunti kuni nimede eestistamiseni aastal 1935 Valter Martinsonina.

Sõjamuuseumi peetava Eesti ohvitseride saatuste andmebaasi järgi jätkas Matela teenistust röövvallutajate loodud 22. laskurkorpuse 15. tankitõrjedivisjoni ülemana. Veebruaris 1940. kapteniks ülendatud Valdo Matela arreteerisid punased Venemaal Staraja Russa piirkonnas 1941. aasta suvel ja ametlikel andmetel hukkus ta 33aastasena 9. juulil tiblade tagalasse kon-

voeerimisel Saksa jalaväe tules. Võib kindlalt väita, et mehel vedas, sest tagalas poleks teda kindlasti oodanud soe tee ja pannkoogid.

Autori saatus oli traagiline nagu enamikul Eesti ohvitseridel, kuid nüüd artikli juurde, mida tasub lugeda põhjalikult ja tähtsamad osad ka oma üksuses aeglaselt ette lugeda. Aeglaselt

just sellepärast, et kõik võitlejad aru saaksid ja meelde jätaksid.

Autor kirjeldab kolmekümnendate vanamoelises eesti keeles, mida täpsuslaskurid suudavad ja kuidas see vastast mõjutab – üksikud tabamused kahjustavad märgatavalt vastase moraali ja seeläbi võitlusvõimet. Samas mõjutab inimeste küttimine ka laskurit ennast. Saksa täpsuslaskur I maailmasõjas kirjutab uhkusega, kuidas ta viie päevaga tabas tosinat vastast, kuni need õppisid ennast paremini varjama.

Üksuse vahetuse järel tabas ta esimese paari tunni jooksul üheksat inimest, lõbustades ennast sealjuures vastaseid lõuga lastes, sest niimoodi hüppasid inimesed üles nagu sikud. Loodetavasti anti tallegi võimalus varsti tagalasse nisuõlu, hapukapsast ja braatvorsti sööma minna, enne kui ta tapmiskonveieril päris lolliks läks.

Tegelikult muidugi täitis see laskur ainult oma kohust, sest täpsuslaskmine on sõjas lubatud sõjaline tegevus ja laskur sisuliselt päästab

nii oma võitlejate kui ka vastaste elusid. Näiteks hävitades vastase kuulipildurimeeskonna enne omade rünnakut või vastase ülema enne nende tormijooksu kuulipildujate laskesektoritesse. Pihtasaanute lähedastele kindlasti kehv lohutus, aga need kümned, kes selles lahingus pihta ei saanud, oskavad seda ilmselt vääriliselt hinnata.

Artikkel on huvitav ja kasulik kõikidele võitlejatele, sest suur osa sellest on oluline ka tänasel päeval.

TäpsuskÜTTiMiNe, eriTi Meie oludes

Käesoleva kirjutuse eesmärgiks on anda lugejaskonnale lühikest üldpilti täpsusküttimisest, selle ajaloost ja arengust, ühtlasi täpsusküttide kasutamisest tulevikusõja lahingute erifaasides ja eriosas täpsusküttimisest meie oludes.

Tekst: Ltn. V. MATELA

Kirjandust täpsusküttimise kohta on vähe. Ainult harva läbistavad sõjaasjanduse ajakirju selle kohta üksikud kirjutused ja arvamised. Need kõik on väga üldised. Ei kusagil midagi konkreetset. See aga ei tähenda veel, nagu pöördaks välisriikides sellele alale vähe tähelepanu. Koguni vastupidi.

Täpsusküttimise asjandus oli välisriikides akuutselt päevakorral. Sel alal katsete toimetamine on lõppenud ja juba mõne aasta eest asuti täpsusküttide väljaõpetamisele. Nii on teada täpsusküttide koolide ja suurepäraste erilaske väljade olemasolu Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, Venemaal, P.-Am. Ühendriikides, Poolas ja Soomes. Tulemusi aga ei avaldata.

Et jõuda selgusele, kuidas tõusis esile erilise täpsuse nõue, peame minema tagasi tulirelvade ajaloolise arengu juure.

SISSEJUHATUS

14. sajandi lõpul ilmus lahinguväljadele suurtükivägi. 100 a. hiljem ilmusid käsitulirelvad – püssid. Kohmakas-raske, käsitsemiselt keeruline ja tülikas musket surus kord-korralt vibu-nooled ja viskoda tagaplaanile. Püssitule suurem laskekaugus ja täpsus võitsid vibupüssi.

Püss tegi läbi suure tehnilise arengu. Algul eest-laetavad püssid süüdati lasu andmiseks lahtise tulega. Siis ilmusid tulekivikukkedega püssid. Seejärele leiutati sütikuga padrunid, mis lükati rauda eest. Tol ajal oli see suur leiutus, sest lasu andmine ei olenenud enam ilmastikust (vihm, lumi ja niiskus).

Suurema laskehõlpsuse saavutamiseks loodi tagant-laetav püss. See oli n.-n. „berdjianka” tüübi taoline. Iga uue padruni haaramine padrunitaskust viitis aga aega. Aja säästmiseks ja energia kokkuhoiuks monteeriti püsside külge magasinid. Säärase püssiga varustatult Vene-Jaapani sõja alates öeldi, et nüüd ei jätku lahingus enam inimesi kuigi kauaks. Kuid tegelikult seegi laskekiirus ei rahuldanud veel. Loodi relv, mis ise automaatselt laadis ja laskis – automaatpüss-kuulipilduja. Kuulipilduja ilmudes oli meeleolu säärane, et nüüd pole muud kui lase ja lahing lõpeb mõne minutiga. Tegelikult aga langenute suhteline protsent võrrelduna eelmiste sõdadega, ei tõusnud üldse. Pigemini langes.

Kogu selle arengu peamine eesmärk ja siht oli suurendada laskekiirust. Püüdeks oli teatud ajavahemiku jooksul paisata õhku vastase suunas võimalikult rohkem metalli. Täpsus arenes vähem intensiivselt, kogu tähelepanu oli pöördud laskekiirusele.

Näiteks jal. pataljon (850 võitlejat) 1914. a. suutis 5 min. jooksul paisata vastase suunas 1170 kg lahingumoona (kol. Culmann: „Obštšaja taktika” lhk. 84), 1921. a. pataljon (võitlejaid ainult 450) sama ajaga juba 4200 kg. Seega võitlejaid 2 korda vähem, kuid vastase suunas paisatud metalli hulk 4 korda suurem. Kaasaegne pataljon suudab seda palju enam.

Selle suure õhkupaisatud metalli hulga juures oli tabavuse protsent väga väike. Maailmasõja statistika järgi tabas märki 10 000-st väljalastud kuulist vaid üks kuul.

Säärane massiline tuli oli küll väga hea vastase tegevuse maha surumiseks, tõkestamiseks manööversõjas. Ainus töötav kuulipilduja pani seisma terve pataljoni rünnaku. Kuid positsioonide tardumisel, positsioonisõja alates, oli vähe kasu kuulide rahest, sest vastane oli varjatud. Siin, olude sunnil, tekkiski vajadus erilise täpsuse järele, tekkisid täpsuskütid.

TÄPSUSKÜTTIMISE ARENG MÖÖDUNUD SÕDADE LAHINGUIS

Möödunud sajandi sõdades peeti kasulikuks, mõjuvaks vaid püsside massilist koondtuld. Tsentraliseeritud tuli oli domineeriv. Siin olenes püssitule tõhusus ainult tulejuhtija oskusest. Laskuri individuaalne ettevalmistus oli tähtsusetu. Vabal üksiktulel arvati olevat väga väike mõju. Kahtlemata aga oli täpne vaba üksiktuli palju suurema mõjuga kui massiline kogupaukudena lastud tuli (komp. kaupa).

Inglise-Buuri sõda tõestas püssi vaba üksiktule väärtust.

Inglise sõdur ei osanud lahinguolukorras iseseisvalt otsida märkigi. Talle juhatati kätte sihtpunkt, kuhu ta pidi sihtima. Igasugune muu iseseisvus tegutsemisel puudus. Ta ootas ainult juhi käske ja toimis ainult nende järgi. Anti käsk –sihtis; anti käsk – laskis. Püssid olid sealjuures tehniliselt täiuslikumad buuride püssidest.

Teiselt poolt buurid.

Inglaste püüdeks oli lasta võimalikult rohkeni kuule vastase poole. Buuridel oli see vastupidi. Sotsiaalne kehvus ja jahimehe harjumus dikteerisid buurile kokkuhoidlikkuse laskemoona kulutamisel.

Pealegi oli buur kütt, kellele kiirtulest seni polnud kasu, kellele on tähtis vaid üks, kuid täpne lask. Samuti talitas buur sõjaski, sest jahist sõjani on üks samm. Buur laskis, kui nägi märki ja lootis, et tabab. Ta tulistas, vastandina inglastele, iseseisvalt oma äranägemise järgi. Oma tule täpsusega saavutasid buurid suuri võite inglaste üle. Väga iseloomulik on anekdoodina kõlav väide, et üks buur oli läinud sõtta 30-ne padruniga. Sõja lõppedes 3 a. pärast jäi tal järele veel 5 padrunit samast 30-st. Kuid ta oli kustutanud 25 inglase elu. See sõda tõi individuaalse laskuri kvaliteedi tähtsuse eriti markantselt esile. Tolles sõjas võis buuri kõrvutada inglasega nagu täpsuskütti realaskuriga. Buuride edu sõja algul tuleb panna nende kui sündinud täpsusküttide arvele.

Buurid elasid hajutatult üksikute perekondadena. Nende farmid olid mitme kilomeetri kaugusel üksteisest. Territooriumi vallutasid nad metsikutelt pärismaalastelt. Alatised kohalike mässud ja vastuhakkamised sundisid buure olema valmis igal hetkel kaitsma relvaga oma perekonda ja omandust. Naabri sattudes hädaohtu pidi buur minema talle appi. Buur pidi olema ka kütt, et kaitsta oma karja kiskjate eest.

Mingisugust sõjalist väljaõpet buur ei saanud. Igapäevane eluvõitlus pookis buurile iseenesest külge kõik heale võitlejale vajalised omadused: kannatuse, mis on vajaline saagi luuramisel, head närvid, püssi ja laskemoona põhjaliku tundmise, hea kauguse hindamise, enese varjamise jne., jne.

Hoolimata inglaste peaaegu kümnekordsest ülekaalust, tegi buuride püssi täpsustuli suurt hävitustööd inglaste ridades. Esimese kümne lahingu kestes Oranjes ja Transvaalis (1900. a.) olid inglaste kaotused surnutena ja haavatutena 4438 buuride 530 vastu (vaata A. Svetšin „Evoljuutsia voennogo iskusstva“). Seega inglaste suure tuleülekaalu juures vahekord 8:1 buuride kasuks. Muidugi vähenes see vahekord aja jooksul, sest inglased õppisid buuridelt palju. Nad loobusid tihedaist rivistusist, kogupaukudest, kirevaist demaskeerivaist vormiriideist jm.

Inglise-Buuri sõda andis palju õpiseid. Selles sõjas pääsis mõjule eriti jalaväe relvade (püsside) tule mõju. Püssituli oli niivõrd mõjuv, et inglased olid sunnitud selles sõjas loobuma kallaletungidest kompaktsete massidega. See tõi esile uue mõiste – lahinguvälja tühjuse.

Vene-Jaapani sõja (1904–1905) algul teostati kallaletunge ikka veel kompaktsete massidega. Oli vaade: „Pulja dura, a štõk molodets“. Kuid säärasele taktikale tegi lõpu varsti püsside tuli. Püsside tuli oli sedavõrd täpne, et kallaletungi teostamine tihedais rivistusis tule mahasurumiseta oli seotud suurte kaotustega.

Juba maailmasõja esimesel aastal (1914) omasid sakslased laskureid, kellel olid optiliste sihikutega varustatud vintpüssid. Kuid erilise tähtsuse omas püssi täpsustuli positsioonisõja perioodil.

Kauakestev monotoonne positsioonisõja igavus oli väga rusuv. Tegevuseta olek mõjus masendavalt. Et midagi teha, üksikud julged ja head laskurid (end. asumaade jahimehed, laskesportlased jt.) harrastasid igavuse eemalepeletamiseks omapärast sporti. Nad püüdsid tabada lahinguväljal siin-seal lühikest aega nähtavaid vastase võitlejaid.

See andis ülihäid tagajärgi. Sellest tiivustatuna harrastati seda omapärast sporti innukalt. Sääraseid laskureid hinnati, sest nende hävitustöö võrdus mitmekümne, sageli saja realaskuri hävitustööle. Pealeselle mõjus nende tappev tuli vaenlasele demoraliseerivalt.

Senini oli sõdur harjunud kuulma tulirelvade vahetpidamatut tulistamist ja nägema vaid mõnd üksikut pihtamist. Nüüda aga (positsioonisõjas) kostsid vaid üksikud, kuid tabavad lasud.

Siit kasvaski välja tung erilise täpsuse järele, tekkis vajadus eriliste täpsuslküttide järele. Ja 1915. aastal panid sakslased aluse täpsusküttimisele, mis peagi omandas kaaluva koha jalaväe abirelvade keskel. Sakslased omasid suure hulga häid jahimehi – metsavahte, mäekütte ja laskesportlasi. Need olidki nende täpsuskütid. Omades häid optiliste sihikutega vintpüsse, võisid täpsuskütid saavutada väga suure täpsuse. Maailmasõja esimesil aastail sünnitasid sakslaste täpsuskütid – „Scharfschütze’d“ – suurt hävitustööd liitlaste ridades. Täpsuskütt kui uudsus mõjus ootamatult. Peale kaotuste inimeste näol sünnitas see veel moraalilanguse teiste võitlejate keskel. Olukord kaevikusõjas muutus liitlastele väljakannatamatuks. Asuti kiiresti otsima vastuabinõusid.

triklil ja silm läbi optilise sihiku otsimas vastase iga väikseimatki märki ootas snaiper parajat juhust, olles valmis andma igal hetkel surmavat lasku. (Joonis 1)

Nii inglased kui ka prantslased alustasid täpsusküttide moodustamist. Koondati õppetsentrumeisse häid laskureid (laskesportlasi, jahimehi jt.). Neid varustati optiliste sihikutega varustatud püssidega, õpetati neid püsse käsitama. Lühikese kursuse järele saadeti nad täpsusküttidena rindele.

Tagajärjed selgusid varsti. Liitlaste täpsuskütid olid suutelised duelleerima sakslastega. Aja jooksul likvideeriti paljud sakslaste täpsuskütid. Sakslased polnud enam olukorra peremehed ja liitlaste olukord muutus kergemaks. Nende enesetunne kaevikus paranes. Nad teadsid, et sakslaste täpsuskütid ei suutnud enam jätkata oma hävitustööd karistamatult.

Maailmasõja teisel aastal kaevikusõjas sakslaste täpsuskütid sõna tõsises mõttes terroriseerisid liitlasi. Algul polnud liitlastel oma täpsuskütte, ja sakslased olid seisukorra peremehed. Kuul rauas, kaugus ja tuule mõju reguleeritud, sõrm

Oma laskekoha täpsuskütt valis ja moondas meisterlikult. Moondamiseks kasutati kõiki mõeldavaid abinõusid. Lahinguväljal olevale esemele (känd, maha-langenud puu, kivi, isegi hobuse ja inimese laip) valmistati täpne terasest koopia, mis väliselt moondati (värviti, riietati) vastavalt originaalile. See koopia vahetati öö kattel tõelisega ja selle seest toimetas snaiper oma hävitustööd. Enese moondamiseks kasutati maastikule sarnanevat riietust, erilisi mantleid jne. Kuival ajal niisutati püssi rauasuudme kohal maapinda, et lasu ajal ei kergiks tolmu. Ehitati lähedusse mitu näilist laskeava jne.

Sakslaste täpsuskütid töötasid harilikult üksinda. Tihti need surmapõlgajad meistrid oma alal roomasid öö kattel välja oma kaevikust neutraalsele territooriumile (kahe vastase vahel). Siin end meisterlikult varjates, sageli ainult saja meetri kaugusel vastase kaevikust, varitses ta inimpäid. Arusaadav, et ta pidi kohal lamama kogu päeva. Kaevikusse tagasi võis minna vaid õhtul. Ja häda sellele täpsuskütile, kes end oma asukohas millegagi paljastas — ta hävitati jalamaid suurtükiväe või jalaväe relvade koondtulega.

Inglaste täpsusküttideks olid samuti elukutselised või asjaarmastajad kütid ja laskurid-sportlased. Neil aga töötasid täpsuskütid juba paarikaupa. Üks oli laskur, teine – varustatud väga tugeva pikksilmaga – vaatleja, kes otsis üles, juhatas laskurile kätte märgid ja jälgis tule tagajärgi.

Sama edukalt kui positsioonisõjas, kasutati täpsuskütte kaitselahingus. Olles kaitsel, valis täpsuskütt endale asukoha, moondas selle, mõõtis kaugused tähtsaimate esemeteni ja arvestas tuult. Varustatud optilise sihikuga, polnud hiilgaval kütil erilist raskust leida kallaletungijate keskelt juhte ja sihtureid ning neid hävitada.

Puuduvad täpsed andmed täpsusküttide arvulise hävitustöö kohta maailmasõjas. Inglane, major H. H. Prytchard oma raamatus „Sniping in France“ mainib, et 1915. a. alul Prant-

susmaal positsioonisõjas inglaste pataljonis saksa snaiperid ühe päevaga tapnud kuni 18 inglast. 18 inglast ainult ühest esijärgu pataljonist, kes polnud küllalt ettevaatlikud kaevikust välja vaatamisel ning kaotasid oma elu. Muidugi on raske uskuda, et igast esijärgu pataljonist ühe päevaga viidi rivist välja 18 inimest. Olnukski see arv 8 korda väiksem, saaksime ikkagi suure kaotuste arvu kuus, korrutades 6 esijärgus olevate pataljonide arvuga ja veel 30-ga.

Sakslaste täpsuskütid olid liitlaste kaevikute hirmuvalitsejad. Ükski juht, sõdur, vaatleja, kelle väiksemgi kehaosa ilmus nähtavale mõneks sekundiks, polnud kindel, et teda ei taba järgmisel silmapilgul snaiperi kuul. See teadmine tegi elu kaevikus väga raskeiks. See mõjus sõdurisse demoraliseerivalt. Olukord paranes oma täpsusküttide rindele tulekuga, kes olid suutelised duelleerima sakslastega.

Nii tsiteerib üks sakslane – snaiper – uhkusega oma päevikut, milles on märgitud: „Mulle oli suvi kõige soodsamaks aastaajaks, sest siis võisin ma tulistada ka õhtuti: 18. juunil saavutasin 4 tabamust pähe, 19. juunil – 3, 20. juunil – 1, 21. juunil – 2, 22. juunil – 2, 23. juunil ei ühtki. Nad taipasid vist olukorda ja muutusid väga ettevaatlikuks. Siis saabus 23. juunil uus vahetus, kel polnud minust aimugi. Sel päeval märkisin 9 tabamust pähe. Ja seda ainult kahe tunni jooksul. Oli väga lõbus. Tulistades neile lõuga, nad hüppasid üles nagu sikud.“

Maailmasõjas oli päevi, millal snaiper viis üksinda rivist välja üle poolesaja vastase. Nii positsiooni- kui ka manööversõjas olid juhid, eriti ohvitserid, alati suurimas hädaohus. Tänu optilistele vahenditele võis täpsuskütt märki hästi eraldada. Alatiseks püüdeks oli hävitada esimeses järjekorras juhte (ohvitsere, allohvitsere) ja siis alles teisi.

Üks vangistatud täpsuskütt – sakslane – tunnistas (V. Prytchard, „Sniping vo Franzi“) inglastele, et tema tegevat vahet ohvitseride ja sõdurite vahel jalgade järgi. Ohvitseri jalad olevat peenemad – saledamad. Ohvitserid „kandsid lahingus küll sõduri kuube, kuid jalga jätsid nad omad püksid, mis olid riidelt ja lõikelt erinevad ning istusid hästi ümber jalgade – jalad näisid saledatena.“

TÄPSUSKÜTT JA TEMA KASUTAMINE TULEVIKU LAHINGUIS

Kes on täpsuskütt (ingl. sniper, venel. snaiper)? Ta on ülitäpne laskur-hävitaja ja üliosav luuraja-vaatleja. Ta on oma erialal hästi ette valmistatud, omab selleks talendi ja on varustatud erivarustusega.

Esimeseks tingimuseks täpsuskütile on laskeala põhjalik tundmine. Täpsuskütt peab olema suurte kogemustega eeskujulik lahinglaskur, kes oskab igas olukorras arvestada ja hinnata õieti kaugust kuni 1600 m, igasugust tuult, temperatuuri, õhurõhumist, kuuli derivatsiooni ja valguse mõju.

Tal peab olema oma alale vastav eriline ettevalmistus (täpsusküttimise tehnika), teadmised (kuuli ballistika, atmosfääriliste tingimuste mõju kuulile, optika jne.), oskused nende praktilisel kasutamisel ja eriline kiirus (välkkiire väljasihtimine ja päästmine) ning taiplikkus. Täpsuskütt peab suutma leida ka kõige raskemas olukorras kõige väikseima märgi ja tabama selle 1. või 2. lasuga (P.-Am. üh. täpsusküttide norm: tabada 1 km kauguselt keskmist märki 1. lasuga). Ta peab olema virtuoos enese ja oma laskekoha moondamises. Pealeselle peab ta olema füüsiliselt tugev ja terve.

Märkide leidmine olukorras, kus enesel tuleb täieliselt varjuda, pole kerge. Leida kiiresti ka hästivarjatud märgid, ise sealjuures nägematuks jäädes, on kunst, milleta pole hea täpsuskütt mõeldav.

Kuivõrd tähtis on kauguse õieti määramine ja tuule arvestamine, näitab järgmine arvestus. Mõnekümnemeetriline viga kauguse hindamises või küljetuule arvestamine 2 m/sek 500 m pealt viib mõlemal juhul kindla tabamuse rinnakujust välja.

Need on täpsuskütile vajalised üldnõuded. Neid üldnõudeid on võimalik kätte õpetada igale heale laskurile. Kuid ainult neist üksi ei jätku tõsisele täpsuskütile. Täpsuskütil peavad olema veel erinõuded. Neid erilisi nõudeid ei saa laskurile sisendada väljaõppe teel. Need peavad olema laskuril juba sünnilt kaasas.

Kallaletungi algminutitel langes või haavati võrdlemisi suur protsent ohvitsere, allohvitsere, sihtureid. Paistis, et keegi nagu valiks neid teiste keskelt. See tekitas kallaletungijais väga rusuva mulje. Meie vanemad kaitseväelased jutustavad sageli oma lahinguelamusi maailmasõjas, kus nad puutusid kokku snaiperite tööga. Nad elasid isiklikult üle sääraseid momente ja kuulsid lahinguis nii paljugi kordi, kuis venelased täis hirmu sel juhul sajatasid: „Na võbor, svolotš, bjot.“

Need „valiku järgi“ laskjad olid – snaiperid.

Kõigepealt närvide küsimus. Vaid üksikud suudavad lahingumöllus jääda täiesti rahulikuks. On tähtis, et täpsuskütt omaks seda sisemist jõudu, seda üleoleku tunnet, enesevalitsemist, mis ka marulisema tule all jätab laskuri täiesti külmavereliseks.

Täpsuskütt asunud varjatud kohta, viibides tule all, olles teadlik, et iga hetk võib teda surmavalt tabada vastase kuul, peab suutma end „hoida vaos“.

Sellases olukorras märgi leidmine, kiiresti sihtimine ja soodsal hetkel täiesti külmavereline laskmine ja tabamine pole teostatav igaühe poolt. Siin peab laskuri käsi olema niisama

kindel ja närvid niisama rahulikud kui Vilhelm Tellil, kes õuna oma poja pea pealt noolega maha laskis.

Peale heade närvide tuleb arvestada veel tahte ja huvi küsimust.

Täpsuskütt peab olema kangekaelselt tahtejõuline. Peab olema tahtejõudu enese lahtikiskumiseks, enese ohverdamiseks üldsuse kasuks ja oma tähelepanu pühendamiseks ainult oma ülesandele, oma eesmärgile. Ideaalsel täpsuskütil peaks olema samapalju tahet ja kindlat meelt kui sellel jaapanlasel, kes asudes juhtivas torpeedos (inimtorpeedo) suunab selle kõige suurema kindlusega vastase laeva pihta, olles täiesti teadlik, et kokkupõrke silmapilgul ta muutub ise tolmuks.

Niisama tähtis on huvi, kirg, ka anne ja instinkt. Täpsuskütt peab tundma suurt huvi, kirge oma ala vastu. Kirg tiivustab täpsuskütti tema erialal. Temale peab kirel olema sama mõju kui kalamehele-amatöörile.

Ainult kirg on see, mis sunnib asjaarmastajat kalameest istuma tundide kaupa vee ääres igasuguse ilmastikuga ja ootama korgi vee alla kadumist. Sama huvi sunnib jahimeestki metsa terveks päevaks, ehkki jahimees teab, et jahilkäik tasub end vaid mõnikord.

Niisama imestades vaadatakse sellele laskurile, kes oma vabast ajast suure protsendi viidab lasketiirus. Tihti üteldakse, et säärane huvi olevat liialdatud.

Selge on, et kui pole asja vastu huvi, siis ei pääse sel alal kuigi kaugele. Ja vastupidi. Heaks täpsuskütiks võib saada ainult see, kes on eriti huvitatud laskespordist ja kellel on selleks kirge ja annet. Üldiselt eeskujuliku täpsusküti intelligents ja teadmised peavad olema suuremad kui allohvitseril-jaoülemal.

Olgu täpsuskütt kui hea tahes, korraliku relvata ei suudeta palju. Tal peab olema hea täpsuspüss. Oma püssi võimeid ning häid kui ka halbu külgi peab täpsuskütt tundma peensusteni.

Inimese silma võime on piiratud. Nägemise hõlbustamiseks võeti kasutamisele optilised abinõud. Optiline sihik lihtsustab, kergendab, täpsustab sihtimist suurtel kaugustel ja püssi võime leiab maksimaalset kasutamist. Seal, kus silm enam midagi ei seleta, võib optilise sihikuga veel hästi näha. Optiline sihik eraldab märki väga hästi seal, kus palja silmaga märgi ja maastiku kontuurid juba täiesti ühte sulavad. (Joonis 2)

Esmakordselt ilmunud: Kaitse Kodu! 1937, nr 9.

(Järgneb.)

sako M10: sNaipriTe uus surMakuller

Snaiper on teinud kõik ettevalmistused, arvestanud välja kauguse sihtmärgini, seadistanud relva sihikul kõrgus- ja külgparandi, padrun on juba rauas ning nüüd põrnitseb ta keskendunult läbi oma optika 1240 m peal asuvat sihtmärki, mis paistab imetillukese täpina sihiku 25kordsest suurendusest hoolimata. „Valmis,“ raporteerib ta.

RISTO PÄRTEL , vabatahtlik autor

Laskuri kõrval olev vaatleja, olles veendunud, et näeb sama sihtmärki, vastab lühidalt: „Saada.“ Vaikust lõhestab lask, millele järgneb mõne sekundi pärast kauge metalne kaja, mis annab kinnitust sihtmärgi tabamusest. „Täpselt keskel,“ teatab vaatleja.

Snaiper laeb vilunud liigutusega uue padruni rauda ja on valmis järgmiseks lasuks.

Eelnev kirjeldab killukest tegevusest Sirgala laskealal, kus Lõuna maakaitseringkonna snaiprid viisid läbi lahinglaskmisi oma uute Sako M10 snaipripüssidega. Jälgisin huviga nende tegevust, uudistasin ning proovisin uusi relvi ja varustust.

HÄSTI LÄBI MÕELDUD

M10 on käsitsi ümberlaetav poltlukuga vintpüss, mille põhiosad vintraud ja

lukukoda on külmsepistatud. Lukukojal paikneb seerianumber koos EST-MIL markeeringuga. Vintraud on valmistatud roostevabast terasest, mille pind on kaetud fosfaatkattega, et tagada maksimaalne tugevus, suurepärane kulumiskindlus ja vastupidavus.

Vintraua suue on keermestatud mõõdus M18 x 1, et sinna kinnitada suudmepidur, leegi- või helisummuti.

Tekst:

Sooned vintraua keskosa pealispinnal vähendatavad selle kaalu ja suurendavad pinda paremaks jahutamiseks.

Vintraud kinnitub lukukojale ainult padrunipesapoolsest otsast, mis lubab sellel lasu hetkel võnkuda ilma, et teised relva osad seda mõjutaksid. Võnked tekivad seoses kuuli liikumisega vintsoontes, raua paisumise ja kokkutõmbumisega püssirohugaaside survel ning temperatuuri muutumisega, mille tagajärjel hakkab relvaraua ots pendlisarnaselt liikuma.

Tähtis on, et see liikumine oleks iga lasu hetkel samasugune, sest sellel on suur mõju lasketäpsusele. Võiks ju arvata, et kui kuul väljub vintrauast võnkeperioodi keskosas, siis saavutatakse parim täpsus, kuid tegelikult on hoopis vastupidi.

Pendeldava raua ots teadupärast peatub äärmistes asendites ja keskmises osas on selle liikumiskiirus kõige suurem, seega parim aeg kuuli rauast väljumiseks on kõige äärmises asendis. Seetõttu on tähtis, et vintraua pikkust disainides oleks välja arvestatud, et kuul saab püssirohult sellise kiiruse, millega ta väljub vintrauast õigel hetkel. Kõnealusel snaipripüssil on kõike seda arvestatud.

Relvad soetati koos kahe eri pikkuses vintrauaga, 508 mm ja 685 mm, erinevateks taktikalisteks olukordadeks

ning relvasüsteemi võimalikult pikaks elutsükliks. Vintsoonte samm, mille jooksul kuul teeb täispöörde ümber oma telje, on 254 mm (1/10 tolli), mis võimaldab lennul stabiliseerida ka raskemaid kuule. Relva tehniliseks lasketäpsuseks loetakse 1 nurgaminut (minute of angle).

Relvaluku sulgur on varustatud kolme massiivse lukustustapiga, mis avanevad 60kraadisel pööramisel (vanemat tüüpi püssidel on see tavaliselt olnud 90 kraadi), see vähendab luku käepideme liikumisulatust, võimaldades laskuril kiiresti relva ümber laadida.

Relvaluku disain on hästi õnnestunud, sest luku avamine ja sulgemine käib sujuvalt, nõudmata suurema jõu rakendamist. Tõmmiku disaini on parendatud, see on isegi laiem kui Sako TRG 42-l. Padrunikestade töökindlamaks eemaldamiseks kasutatakse kahte kestaheitjat. Padrunid söödetakse vahetatavast kaherealisest salvest, mis mahutab kaheksa 8,6 x 70 padrunit. Alternatiivina saab padruneid ka käsitsi ükshaaval otse padrunipessa paigutada. Padrunisalv on roostevabast terasest korpusega, selle relvaraamist välja ulatuv osa on kaetud libisemiskindla plastkattega, mis kaitseb salve ja hõlbustab käsitsemist.

MUGAV KASUTADA

pingutuseta, et relva pära ei oleks ei liiga pikk ega liiga lühike ning et lasu hetkel sumbuks püssi tagasilöök otse laskuri kehasse, mitte ei paneks püssi paigast „hüppama“.

Relva puhul on tähtis, et see sobituks laskuri füüsiliste iseärasustega, et korrektne sihikupilt oleks saavutatav ilma

M10 pära käib transpordiks küljele kokku, õlatoel on nii pikkus kui kõrgus ning põsetoel kõrgus seadistatav ilma tööriistu kasutamata. Pära pikkust saab reguleerida 6 mm kaupa, põseosa kõrgust aga 3 mm sammuga. Mõlemad seadistused on mugavamaks kasutamiseks toetatud vedrudega.

Pära allosas on reguleeritava kõrgusega tugijalg, mis koos harkjalaga võimaldab suunata toestatud relva objektile, ilma et snaiper peaks seda pidevalt õlas hoidma. Püstolkäepidemele on vahetatavate osade abil võimalik anda kolme erineva suurust.

Päästikumehhanismi uuendus tagab, et laetud relva maha kukkudes ei teki juhulasku. Kaheastmeline päästik on lühikese käiguga ja reguleeritav tõmbetugevusega 1–2,5 kg ning seda saab reguleerida nii pikkuses kui ka horisontaalselt ja vertikaalselt, et hoida ära päästmisel püssi sihtmärgist kõrvale kaldumine.

Laskuri eelistusel saab päästiku seadistada ka üheastmeliseks. Päästiku kaitsme sees asuvat kaitseriivi on kiirem ja mugavam kasutada; nii kaitseriiv kui ka selle ees asuv salveriiv on mõlema

Korralikud BT10-LW17 V8 tugijalad tagavad stabiilse lasketulemuse erineval pinnal

käega ligipääsetavad ning kasutatavad isegi kinnastega. Relva hooldamisel saab terve päästikusüsteemi eraldada ilma relva ennast lahti võtmata.

VASTUPIDAV JA FUNKTSIONAALNE

Relvaraam on valmistatud alumiiniumist ning suurema uuendusena varustatud M-LOK kinnitusliistudega laesäärel, millel on ülaosas täispikk sisseehitatud 30 MOA nurga all MIL-STD-1913 Picatinny sihikuliist, mis lisab optilisele sihikule reguleerimisvaru ja võimaldab lasta pikemalt distantsilt. Samale sihtimisliinile saab koos päevase optilise sihikuga paigutada soojussihikuid ja muid sihtimisseadmeid.

M-LOK kinnitusliistusüsteem lubab kasutajale sobivasse kohta kinnitada harkjalgu ja muid lisaseadmeid. Samuti toimib see relva jahutusradiaatorina ning varjestab vintrauda termilise vaatluse eest.

TRG relvaraami toodetakse nelja erineva Cerakote-viimistlusega: volframhall, oliivroheline, grafiitmust ja koiotipruun, millest viimane on ka meie snaiprite kasutuses. Cerakote on keraamika-polümeeritehnoloogia kaubamärk, mille pinnakatted loetakse relvade kulumis-, korrosiooni- ja kemikaalikindluse tõstmisel parimateks.

M10 ainulaadne omadus on see, et kõik kaliibri muutmiseks ja vintraua vahetuseks vajalikud tööriistad on relvaga kaasas. Luku käepideme küljes on Torx-võti ja vintraua muhvi mutrivõti. Lisakomplekt relva täielikuks lahtivõtmiseks vajalikke Torx-võtmeid on hoiustatud väikeses eemaldatavas laekas laesääre all.

TAPVALT TÄPNE

Saksamaal pika ajalooga ettevõttes

Steiner toodetud M5Xi seeria sihikud on maailmatasemel, sõjaliste nõuete järgi ehitatud optilised süsteemid. Nende 5–25 x reguleeritava suurendusega mudel on üks parimaid snaiprisihikuid pikamaaplatvormidele ja suurtele kaliibritele.

Suurendusjõud ja reguleerimisvahemik võimaldavad laskeulatust üle 1500 meetri, tagades suurepärase nähtavuse isegi kõige nõrgema valgusega. Optikal on 34 mm korpus, moonutusteta vaateväli kuni selle 25kordse suurenduseni, sihikurist on graveeritud klaasile ning kõrgusparadigma trummel kasutab DuoScale süsteemi, kus reguleerimisel suurematele kaugustele avaneb vajalik peidetud skaala alles teisel ringil. Sihik annab 94protsendilise valguse läbilaskvuse, mis tagab selle kasutamise ka hämaras.

Ei saa mainimata jätta spetsiaalset mitmeotstarbelist snaipri sihikuristisüsteemi MSR 2 (Multipurpose Sniper Reticle), mis loodi lähtuvalt pikamaa laskurite vajadustest. Kontseptsiooni loomise põhimõtteks olid praktilisus, mitmekülgsus ja täpsus. Sellist sihikuristi kasutatakse eesmise fokaaltasandiga sihikutes, kus erineva suurendusega ilmuvad nähtavale või kaovad vaateväljast antud kaugustel kasutatavad detailid.

Väga väikese suurendusega, alates viiekordsest, saab sellist niitvõrgustikku kasutada üldiseks vaatlemiseks, aga ka olukordades, kui on vaja kiiresti lähedale lasta. Keskmise, 10...15kordse suurendusega paistavad välja tra-

ditsioonilised 1/0,5 MRAD tähised laskmise jaoks, kus on vaja suuremat vaatevälja, näiteks suure miraažiga või liikuvate sihtmärkide puhul.

Kasutatavaks muutub ka 400–1300 m distantsi mõõtmise skaala. Alates 15…20kordsest võimsusest ilmuvad ja muutuvad nähtavaks väiksemad sihikuniidistiku keskosa detailid, mis tagavad pikamaalaskmisel täpsuse. 25kordse suurenduse korral on kahanenud vaateväli niivõrd, et näha on ainult sihikuristi keskosa koos 0,04 MRAD täpiga keskel, mis on ette nähtud eriti pikkadele laskekaugustele.

Niidistiku keskmine ristiosa on valgustatav. Valguse intensiivsust saab valida seitsme öise ja nelja päevase kasutamistaseme vahel. Et laskur ei peaks valgustuse välja lülitamiseks iga kord valgustuse reguleerimisnuppu lõpuni kruttima, on valgustuse reguleerimise trumlil iga valgustustaseme vahel mitteaktiivne koht.

Sihik on kinnitatud relvale monoliitse sihikujala mudeliga SP-4002CS, mis on Rootsi ettevõttes Spuhr spetsiaalselt Sako jaoks toodetud ja selle logoga varustatud. Öise võimekuse tagab Excelitas Technologies’e toodetud DRAGONS12 snaipri soojussihik, mis paigutatakse päevase sihiku ette Picatinny liistule.

Nii saab päevase sihiku sätteid kasutada muutmata kujul, ilma et seda oleks vaja eemaldada või uuesti nullida. Seade ei ole ainult öiseks kasutuseks, see võimaldab avastada, ära tunda ja tuvastada inimesi ja sõidukeid 24 tundi ööpäevas ning seda nii halva nähtavusega, täielikus pimeduses kui ka läbi suitsukatte. DRAGON-S12 kasutab

Relva pära on laskuri järgi seadistatav ja koos tugijalaga

tipptasemel 640 x 480 pikslit 12 µm, 60 Hz jahutamata soojusandurit.

INSTRUMENT ASJATUNDJATELE

M10 on varustatud tugijalgadega firmalt Atlas, mudel BT10-LW17 V8, mis paigaldatakse kiirkinnitusega Picatinny liistule. 360 g kaaluvad harkjalad on valmistatud 6061-T6 alumiiniumist, mis on kaetud Mil-Spec Tüüp III anodiseeritud pinnakattega ning roostevabast terasest komponentidega.

Mehhanism võimaldab reguleerida relva kõrgust vahemikus 132–244 mm, 30 kraadi osas kallutada ja sama palju pöörata relva vertikaalsuunas, nii et jalad ise jääksid liikumatuks. Jalgu saab seadistada 0, 45, 90, 135 ja 180 kraadi alla viide asendisse.

Soomes Ase Utra OY toodetud S-seeria SL7i summutid on valmistatud 300. seeria roostevabast terasest ning monteeritakse kokku keevitamise teel, mis tagab nende kerguse ja pika eluea ning annab kaaluks ainult 590 g. Minu üllatuseks vähendas selline 45 mm läbimõõduga lühike silinder, mis lisas relva pikkusele vaid 147 mm, lasuheli tunduvalt. Ka tagasilöök oli helisummutiga viivitatud gaaside väljumise tõttu oodatust palju pehmem ja talutavam. Et vähendada helisummuti kuumenemisest tekkinud miraaži ja maskeerida soojusjälge, on need kaetud spetsiaalse kuumakindla kattega.

Uute M10 püsside soetusega on väga suur töö ära tehtud, kuid püssid ei lase ise, vaid snaipriõpe peab jätkuma ning edasi arenema, et süsteemi kogu võimekus saaks kasutatud. Meie snaiprid, kellega ma olen suhelnud, on oma ala pühendunud entusiastid, kes kasutavad isiklikku aega ja vahendeid kogu süsteemi parendamiseks.

Täiendamist vajab ka lisavarustus, nagu kolmjalad, vaatlustorud, periskoobid, endisest efektiivsem pikamaa laskemoon, kuid vähemtähtis ei ole ka näiteks soojuskaamera avastamise eest kaitsev maskeerimisriietus.

Oluline on, et ülemad tagaksid snaiprite kui efektiivse võitlusvahendi otstarbeka rakendamise. Nad on meile lahinguväljal silmadeks ja kõrvadeks, kelle oskused ei piirdu ainult täpse püssilaskmisega, vaid kes vajadusel võivad näiteks tuld juhtida ning olla ka luureandmete kogumisel oluliseks infoallikaks.

sako M10 TeHNilised aNdMed

Kaliiber: 8,6 x 70 (.338 Lapua Mag)

Padrunisalve maht: 8 padrunit

Vintsoonte keermesamm: 254 mm (1 : 10”)

Vintsoonte arv ja suund: 4 soont paremale

Tabamistäpsus: alla 1 nurgaminuti (MOA)

Vintraua pikkused: 508 mm ja 685 mm

Relva pikkus kokkupandud päraga: 790 mm ja 970 mm

Relva pikkus avatud päraga: 1037 mm ja 1217 mm

Relva kaal: 6,31 kg ja 6,50 kg

Reguleeritav päästiku tõmbetugevus: 1,2–2,1 kg

Mitmeotstarbeline optiline sihik M5Xi võimaldab lasta nii

STEINER M5XI TEHNILISED ANDMED

Objektiivi läbimõõt: 56 mm

Suurendusvahemik: 5–25 x

Vaateväli 100 m kaugusel: 6,0 m – 1 m

Silma kaugus: 9–11 cm

Väljundava läbimõõt: 9,8–2,2 mm

Pikkus: 42 cm

Kaal: 1 kg

Dioptri reguleerimise vahemik: +2 kuni -3 Horisontaal- ja vertikaalseadistuse skaala reguleerimise väärtus 100 m peal: 1 cm/(0,1 MRAD)

Reguleerimisvahemik kõrguses: 100 m 260 cm (26 miili)

Reguleerimisvahemik külgsuunas: 100 m 60 cm (6 miili)

Parallaksi külgfookus: ulatusega 50 meetrist lõpmatuseni

Töötemperatuuri vahemik: -25 kuni 63 °C

Veekindlus: kuni 10 m

Toiteallikas: CR 2450 liitiumpatarei

Lämmastikuga täidetud korpus ja peegeldumis- ning uduvastase töötlusega kattega läätsed

DRAGON-S12

TEHNILISED ANDMED

Toide: 3 x 1,5

V AA elemendid

Kasutusaeg: >7 tundi pidevat tööd

Mõõtmed: 191 mm x 88 mm x 103 mm

Kaal: 850 g

Soojussihik Dragon S12 aitab avastada, ära tunda ja tuvastada sihtmärke nii päeval kui öösel

lähedale kui ka ülipikkadele distantsidele

MilliNe oN pÜsTolikaBuuri opTiMaalNe

asukoHT?

Kindlasti on paljud kaitseliitlased seisnud küsimuse ees, milline kabuur soetada ja kus püstolit kanda, et selle saaks kiiresti kätte ja kandmine oleks piisavalt mugav. Artiklis püüame sellele küsimusele vastuse saada.

Autor: nooremleitnant (r) OLIVER PURIK , Tallinna maleva Põhja kompanii

Kuigi artikkel keskendub politsei esmareageerijate arusaamale kabuuri optimaalsest asukohast, ei ole kaitseliitlase (kaitseväelase) ja politseiniku varustuses ses osas erinevusi – mõlemad kannavad ballistilist kehakaitset, kuulivesti või plaadikandjat, mis mõjutab suuremal või vähemal määral kabuuri asukohta.

TEOORIA JA PRAKTIKA

2023 aastal kaitses Sisekaitseakadeemia kadett Kristo Kõplas edukalt lõputööd pealkirjaga „Optimaalne kabuuri asukoht Eesti politseis kasutusel olevate reie- ja vöökabuuride näitel1“. Autori püstitatud uurimisprobleemiks oli välja selgitada reie- ja vöökabuuri eelised ja puudujäägid. Lisaks teooria analüüsile viis lõputöö autor läbi ka kombineeritud uuringu, mis koosnes ekspertintervjuudest ja eksperimentidest. Intervjueeriti patrullpolitseinikku ja kiirreageerijat ehk esmareageerijaid ning PPA eriettevalmistuse ja taktikalise varustuse grupi kahte ametnikku. Eksperimentide käigus tehti püstoli haaramise katseid erinevates situatsioonides ja asendites – seistes, kõhuli lamades ja liikumiselt –, soovides teada saada, kas relva haaramisel vöökabuurist ja reiekabuurist on erinevusi ja kui,

siis milliseid. Eksperimendis osales 12 politsei- ja piirivalvekolledži kolmanda kursuse kadetti. Nendest viis olid mehed ja seitse naised.

Intervjueeritud esmareageerijad reiekabuuri ei pooldanud, nende hinnangul on vöökabuuril reiekabuuriga võrreldes eeliseid. Ka eriettevalmistuse ja taktikalise grupi inimesed ei leidnud põhjust, miks peaks reiekabuur olema vöökabuurist parem. Reiekabuur asub liiga

Kabuurist saab haarata kiiremini ja ergonoomilisemalt, kui selle nurk on ette-alla

madalal ning sealt haaramiseks kuulub kauem aega. Siiski mainiti, et on olemas töökohti (nagu pinnaltpäästja), kus reiekabuur on ainus võimalus püstolit kaasas kanda.

Vöökabuurist relva kiiremat kättesaamist kinnitas ka eksperiment, kus haaramisaja erinevus oli seistes 0,08 sekundit ja lamades 0,11 sekundit vöökabuuri kasuks (lähteasendis olid käed vöörihma pandla juures). Kõige suurem kiiruste vahe, 0,32 sekundit, ilmnes relva haaramisel liikudes. Liikuva inimese käed õõtsuvad pendlitaoliselt edasi-tagasi vastupidi jalgade liikumisele. Seega on liikumise pealt keerulisem reiekabuurist püstolit

Kiirkinnituse adapter ja kabuuri taldade pikkuse võrdlus

haarata. Sekundi murdosi võrreldes ei tundu erinevus ehk nii oluline, kuid elulises olukorras on see vahe suur. Ka intervjueeritavad kinnitasid, et elu ja surma olukorras loeb iga sajandik.

Vöökabuuri puudujääkidest tuli välja, et sõidukis on varustusega ebamugav istuda. Reiekabuuri eelist nähti selles, et kuulivest ei takista relva haaramist, kuid vöökabuuriga võib seda juhtuda, sest relv paikneb tunduvalt kõrgemal.

Uuringu käigus selgus, et reiekabuurile on siiski keeruline eeliseid leida. Reieplaat, mille külge kinnitub kabuur, mis omakorda kinnitub reiele rihmadega, ei hoia kabuuri stabiilselt kinni, eriti intensiivsemate liigutuste korral (joostes), seetõttu kabuur liigub reiel. Haaramishetkel võib kabuur niisiis asuda iga kord eri kohas. Samuti muudab reieplaat kabuuri raskemaks (lisamaterjal), tihti kantakse reieplaadil lisaks kabuurile ka muid vahendeid (teleskoopnui, nuga vms), mis suurendavad plaadi liikuvust ja raskust veelgi. Reiele kinnitatud

varustus segab oluliselt ka žguti kasutamist reiel, mis on lahingumeditsiini seisukohalt oluline argument.

KABUURI OPTIMAALNE ASUKOHT

Intervjuude põhjal selgus, et kabuuri kõige optimaalsem asukoht on reiekabuurist kõrgemal ja vöökabuurist veidi madalamal, kehast natukene eemal ja jäiga vöökinnitusega. Seda põhjusel, et kuulivest/plaadikandja võib takistada püstoli haaramist, vajudes vöökabuurile peale. Samuti selgus, et kiirema ja ergonoomilise haaramise kabuurist tagab kabuuri nurk ette-alla, mitte levinum asend suunaga tahaalla.

Kabuurile tagaks optimaalse asukoha kabuuritalla välja vahetamine pikema talla vastu, mis viiks kabuuri allapoole. Kiirkinnituse lisamine kabuuri talla ja kabuuri vahele tooks kabuuri kehast veidi eemale, samuti võimaldab kiirkinnituse kasutamine muuta kabuuri nurka kabuuritalla suhtes. Pealegi võimaldab kiirkinnituse adapter kinnitada kabuuri vajadusel mugavalt ja lihtsalt kuulivestile/plaadikandjale. Seda võib tarvis minna siis, kui viibitakse pikemat aega sõidukis ja vajadus püstolit kasutada tekib sealsamas.

ALLIKAS: 1. https://digiriiul.sisekaitse.ee/ handle/123456789/3044

TalliNNa Malev ja allÜksused pÜHiTsesid oMa 10 aasTa juuBeliT

Tänavu tähistab Tallinna malev oma 100. juubelit. Kuidas aga möödusid pealinna kaitseliitlaste 10. aastapäeva pidustused, saad lugeda omaaegsest artiklist.

November ja detsember möödusid Tallinna maleval pidustuste tähe all, sest kõik maleva allüksused – malevkonnad – pühitsesid oma 10-dat sünnipäeva.

TALLINNA MALEV pühitses oma 10-dat aastapäeva koos Lõuna malevkonnaga ja naiskodukaitse ringkonnaga. Juubelit pühitseti piduliku aktusega, kus malevale tõid tervitusi seltskondlike organisatsioonide ja kaitseväe osade esindajad.

Tõrvikutega rongkäik korraldati läbi linna Toompeale, kus malevat tervitas riigivanem K. Päts ja tänas malevlasi suure tehtud töö eest riigi julgeoleku ja rahu kindlustamiseks. Tervitusele vastas maleva pealik R. Lints ja riigivanemale hüüdis malev jõulise kolmekordse „elagu“. Toompealt marsiti orkestri saatel kaitseliidu maja ette.

KALEVI MALEVKOND pühitses oma aastapäeva traditsioonilise tõrvikrongkäiguga läbi linna ja omavahelise koosviibimisega E. S. S. „Kalevi“ ruumides, kus jagati aasta jooksul esikohtadele tulnud laskureile auhindu ja üteldi vastastikke tervitusi.

TOOMPEA MALEVKOND pühitses oma juubelit piduliku aktusega ja koosviibimisega, millest osa võtma oli kutsutud rida seltskonna ja avaliku elu tegelasi. Aktusel üteldi malevkonnale ja ta pealikule riigisekretär K. Terrasele sooje tervitusi valitsusasutuste juhtidelt ja naabermalevkondade pealikuilt. Ühtlasi jagati välja rida

väärtuslikke ränd- ja individuaalauhindu malevkonna parimaile laskurele ja sportlasile.

SADAMA MALEVKONNA aastapäeva pühitsemine möödus pidulikult ja ülevas meeleolus. Malevkonda ta juubelipäeval tervitasid ja tänasid ustava riigikaitse töö eest paljude organisatsioonide ja asutuste esindajad, kelledel oli olnud malevkonnaga aastate jooksul ligemaid kokkupuuteid.

KOPLI MALEVKONNALE annetati ta aastapäeval lipp, mille valmistas malevkonna naisjaoskond, seltskonna lahkel toetusel. Lipu õnnistamine ja üleandmine toimus Koplis, Tehnikumi esisel platsil peetud paraadil. Lippu õnnistasid õpetaja Fr. Stokholm ja ülempreester N. Päts. Kaitseliidu ülema nimel andis lipu üle malevkonna pealikule J. Kaubale kaitseliidu peastaabi ülem kolonel A. Balder. Naelad lipuvardasse lõid kõik Tallinna malevkondade ja Kopli seltskondlike organisatsioonide esindajad.

RAUDTEE ÜKSIKPATALJONI aastapäeva pühitsemine toimus Raudteelaste Kodus pidulikul aktusel. Kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner avas mälestustahvli, mis on paigutatud Raudteelaste Kodu saali seinale, nende raudteelaste mälestuseks, kes langenud vabadussõjas.

IDA MALEVKOND pühitses oma aastapäeva aktusega ja koosviibimisega Tallinna maleva majas. Aktusel viibisid maleva pealik ja naaber-

malevkondade esindajad. Kanti ette 10-aastase tegevuse aruanne ja jagati auhindu malevkonna sportlasile.

KAITSELIIDU TALLINNA MALEVA RAAMAT

Maleva kümnendaks aastapäevaks anti välja raamatuna ülevaade Tallinna maleva senisest tegevusest ja koosseisust. Mõningate viivituste tõttu ilmus alles nädalapäevad pärast aastapäeva soliidses kaustas teos, milles leiduvad Tallinna maleva asutamise eellood kuni tänapäeva kaitseliidu malevani.

168 lehekülge tihedat kirja annavad pildi meie pealinna kaitseliidu kujunemise ja selle järkjärgulise arenemise kohta. Eriti väärtuslikuks tuleks seda raamatut pidada küll ta ajaloolise külje poolest, kuna esimesed poognad on rikkalike ajalooliste dokumentide ja ajalooliste esemete piltidega illustreeritud.

Teos jaguneb kolme ossa. Neist esimene käsiteleb „Omakaitset“ vene ajastul ja Eesti algpäevil. Teine osa on pühendatud vabadussõja-aegsele „Eesti Kaitse Liidule“, kuni 1924. a. detsembri sündmusteni. Kolmas ja kandvaim osa on ülevaade meie praeguse kaitseliidu tööst Tallinna malevas, jagunedes 10 peatükiks, mis on järgmised:

1) Tallinna maleva organiseerimine, 2) Maleva arvuline koosseis, 3) Maleva maja,

4) Mustamäe lasketiir, 5) Väljaõpe,

6) Sport,

7) Allüksused — ülevaated kõigi 17 allüksuse kohta, 8) Sanitaarkorraldus, 9) Naiskodukaitse ringkond, 10) Noorkotkad.

Käesoleva teosega on Tallinna malev annud näite maleva ajaloolise kokkuvõtte koostamiseks. Pealinna malevana on tal selleks küll kõige rohkem eeldusi, kuna mitmed ajaloolised arhiivid ja muuseumid on Tallinna malevale kättesaadavaimad. Ei või küll väita, et raamatut veelgi vastuvõetavamana poleks suudetud koostada, kuid siin on piire ette tõmmanud ka majanduslikud võimalused — maleva pealik ja juhatus on käsikirju pidanud mitmeti lühendama ja kärpima.

Selle tõttu on ka käsikirjadega võrreldes langenud välja kirjeldustest suurem osa, jättes ruumi vaid faktide loetelule. Kui tõmmata paralleele näit. Soome Suojeluokunta vastavate väljaannetega, siis puudub meil piltide materjaali alal see isikute loetelu rohkus, kuna tekstiline materjaal ehk võib neid kaaluda ülegi.

Arikkel ilmus esmakordselt Kaitse Kodu! 1934. aasta 23/24. numbris

TalliNNa Maleva esiMeNe

TaasTaMisjärGNe

pealik

TõNu järv:

Me kõik TaHaMe, eT eesTi kesTaks, oleks vaBa ja iseseisev.

aGa see ei Tule NiisaMa

Kaitseliidu Tallinna malev tähistab 2025. aasta jaanuaris oma 100. aastapäeva. Kuidas Tallinna malev 1990. aastate algul Tallinnas taastati, meenutab esimene pealik major Tõnu Järv.

Tallinnas oli enne Kaitseliidu Tallinna maleva taasasutamist kaks paralleelselt eksisteerivat Kaitseliidu malevkonda –

Tallinna I malevkond ja Tallinna II malevkond, lisaks Nõmme linnaosas Nõmme Kaitseliit. Seoses maleva läheneva 100. aastapäevaga meenutage palun, kuidas taastati Kaitseliit Tallinnas ja kuidas jõuti iseseisva Tallinna maleva taasasutamiseni 31. mail 1991?

„Kaitseliit taastati Tallinnas asumipõhiste üksikrühmadena poolteist kuud pärast Kaitseliidu taastamist Järvakandis (17. veebruaril 1990). Nende üksikrühmade põhjal loodi kõigepealt Tallinna I malevkond ja siis Tallinna II malevkond ning ka Nõmmel oli selleks ajaks loodud Kaitseliidu allüksus (29. märtsil 1990).

Tallinna I malevkond sai alguse Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi (TEMT) saalis peetud Kaitseliidu taastamise koosolekust (4. märtsil 1990), kus osalenute algatusel loodi Tallinnas märtsis–mais 1990 Kaitseliidu jaod-

Tekst: EDUARD NIKKARI , Tallinna maleva ajaloopealik

rühmad. Nende baasil loodi hiljem Tallinna I malevkond, mida hakkas pealikuna juhtima Imre Annus. Tallinna II malevkonna koosseisu kuulusid linna asumite järgi Tondi, Mustamäe, Lasnamäe, Lilleküla, Kesklinna ja Pirita üksikrühmad, mille baasil moodustati hiljem malevkond (26. juunil 1990). Nii Tallinna I kui II malevkonna üksikrühmade asutamiskoosolekutel 1990. aasta kevadel osales Kaitseliidu tollane ülem Kalle Eller. Kaitseliidu taastamisel Tallinnas osales ka kodanike komiteede liikumine.

Kaitseliidu ülema 1991. aasta 31. mai päevakäsuga nr 9 ühendati seni Kaitseliidu Harju malevasse kuulunud Tallinna I malevkond ja Tallinna II malevkond kokku Kaitseliidu Tallinna malevaks. Maleva pealikuks määrati endine II malevkonna pealik Tõnu

KL Tallinna maleva pealik aastail 1991–1992, hilisem KL peastaabi ülem major Tõnu Järv 7. novembril 2007

Järv. Maleva esimesse juhatusse valiti II malevkonna juhatus, kuhu kuulusid Arvo Treier, Eduard Nikkari, AllanFritz Suurkask, Tõnu Orav ja Tõnu Järv. Nõmme malevkonda ei liidetud kohe Tallinna malevaga ja nad olid iseseisev Kaitseliidu üksus nagu Hiiumaa malevkond.“

Millised olid esimesed suuremad õppused ja ettevõtmised, kus Tallinna kaitseliitlased aastatel 1990–1991 osalesid? „Esimene suurem ülekaitseliiduline sündmus, kus osalesime, oli staabiõppus „Riigipiir 90“, mis toimus Komarovka küla juures 2. septembril 1990. Seda juhtis Kaitseliidu ülem Kalle Eller.

Kui saime kuulda, et selline õppus on tulemas, siis andsime Tallinna II malevkonna rühmadele teada aja ja kogunemiskoha ning tellisime suure Ikarusbussi. Kõik tellitud bussi ei mahtunud, nii et kasutati ka isiklikke sõiduautosid. Bussi ja sõiduautodega sõitsime Narva taha Komarovka jõe äärde, kus kunagi oli tähistatud vana Eesti Vabariigi riigipiir. Saabudes püstitasime Tallinna–Leningradi maanteele vana piiri asukohta riigilipu värvides tõkkepuu. Hargnesime põldudele, et tähistada riigipiir kaasavõetud piiripostidega kindlate vahemaade järel. Umbes poole tunni pärast saabusid mustade Volgadega Ivangorodi (Jaanilinn) poolt kohaliku võimu esindajad, kes hakkasid uurima, mis toimub. Nad suunati Kaitseliidu ülema Kalle Elleri juurde ja pärast läbirääkimisi võe-

ti kaitseliitlaste paigaldatud piiripostid maha. Seejärel kogunesid kaitseliitlased põldudelt uuesti kokku ja me sõitsime tagasi Narva poole. Tallinna kaitseliitlasi oli nii II kui ka I malevkonnast, umbes 50–60 inimest. Osalejate arv oli päris suur võrreldes Tallinna Kaitseliidu tolleaegse liikmeskonna arvuga. Siinjuures on oluline märkida, et täitsime Kaitseliidu ülema käsku.

Teine suurem sündmus, kus Tallinna kaitseliitlased osalesid, olid 1991. aasta augustiputš (18.–21. augustini). Seal osalesime juba Tallinna malevana, kuigi I ja II malevkonnal olid erinevad ülesanded erinevatel objektidel. Mäletan, et 19. augustil, kui augustiputš algas, kutsus Kaitseliidu ülem Manivald Kasepõld meid õhtupoolikuks kokku, kohtuma Kodukaitse tolleaegse ülema Andrus Ööveliga. Kohtumine toimus nende staabis Toompeal Komandandimajas, kus otsustati, et Kaitseliidu tegevus- ja kaitstavaks piirkonnaks Tallinnas jääb raadiomaja väline perimeeter. Kodukaitse paiknes hoones sees.

See Kaitseliidu ülema püstitatud ülesanne anti malevlastele rühmade kaudu edasi ja juba samal õhtul kogunesid malevlased raadiomaja kaitsele. Sellel ajal paiknes Tallinna maleva staap veel vanalinnas aadressil Vana-Viru 13. Staabis oli ööpäevaringne valve, iga päev olid nõupidamised rühmapealikega ja ülesannete koordineerimine.

Meie staabi vastas olid Tallinna linnavolikogu ruumid ja nende kaudu saime järgmisel päeval maleva staapi telefoni. Tuleb märkida, et augustiputši ajal olid linnavolikogu juhid ja liikmed maleva staabis tihedad külalised. Koostöö oli kahepoolne, sest ka malevapealik osales linna korrakaitsekomisjoni töös. Nõmme kaitseliitlased olid telemaja juures ja neid juhtis Kalev Ots.“

Kuidas sai alguse Tallinna maleva rahvusvaheline koostöö ja miks olid just soomlased malevale esimesed koostööpartnerid?

„Esimene kontakt oli Soome Helsingi piirkonna reservväelastega, keda juhtis Jukka Mattila. Tema koordineeriski Tallinna maleva ja Soome poole koostööd. Soomlased toetasid meid materiaalselt, andsid meile esimese printeri ning hakkasid läbi viima õppusi, nagu näiteks sissiväljaõppelaager Sookaeral Harjumaal märtsis 1992. Sellele järgnes samas paigas teine sissiväljaõpe märtsis 1993, kui malevapealik oli juba Hillar Tint.

Sissilaager korraldati Tallinnast väljas metsas, kus mehed tegutsesid neljas jaos. Õpetati sissitegevusi erinevates kohtades – teedel vastase liikluse jälgimist, varjumisoskusi, „rebasehaagi“ tegemist ehk vastase maha raputamist ja nende jälgimist, kui nad meie jälgi pidi tulevad. Lisaülesandena komplekteeriti luurerühm, mida juhtis staabiülem Leo Kunnas.

Tallinna kaitseliitlased Komarovkas 2. septembril 1990. Vasakult teine Tõnu Järv

Luurerühm läks välja öösel, et kaardil märgitud vastane avastada ja haarata nende käes olev objekt (karjalaut) oma valdusesse. Seda tuli teha kevadistes väga rasketes tingimustes läbi soo ja raba. Liikumiseks kasutati selleaegseid Vene sõjaväekaarte. Vanemad kaitseliitlased, kes sissiõpetel osalesid, meenutavad neid õppusi tänaseni hea meele ja sooja südamega. See oli ka malevale esimene hea õppetund väljaõppe korraldamisest. Nägime, kuidas Soome instruktorid õpetavad ja oma teadmisi edasi annavad.

Tänase seisuga on Tallinna maleva koostöö Soome Helsingi piirkonna reservväelastega toiminud juba üle kolmekümne aasta.“

Mida soovid kodumalevale lähenevaks 100. aastapäevaks?

„Me kõik tahame, et Eesti kestaks, oleks vaba ja iseseisev. Aga see ei tule niisama. Selleks on vaja järelkasvu, aga ka liidreid, kes järelkasvu innustaksid ja kaasa tõmbaksid. Soovin mitte ainult Kaitseliidule, vaid kogu Eestile, et kolmekümne-neljakümne aasta pärast ja hiljemgi annaksid omi intervjuusid tänased ja homsed noored kaitseliitlased. Kokkuvõttes soovin kõigile vabatahtlikele julgust, optimismi ja tarka visadust.“

KL Tallinna maleva liikmed telemaja ees Lomonossovi (Gonsiori) tänaval 20. augustil 1991. Rivi ees seisavad (vasakult) KL Tallinna maleva pealik Tõnu Järv ja malevapealiku abi Hillar Tint

KL Tallinna maleva ja Soome Helsingi piirkonna reservväelaste esimene sissiõppus märtsis 1992 Tallinna lähedal Sookaeral: malevapealik nooremleitnant Tõnu Järv ning Soome instruktorid Juha Jansson ja Jukka I. Mattila

TalliNNa Maleva pealik koloNel

TarMo luHaäär:

kaiTseliidulT oodaTav paNus riiGi sõjalisse kaiTsesse oN oluliselT

suureNeNud

Kaitseliidu Tallinna malev tähistab 2025. aasta jaanuaris oma 100. aastapäeva. Tänasest malevast ja selle rollist riigikaitses räägib malevapealik kolonel Tarmo Luhaäär.

Tekst: EDUARD NIKKARI , Tallinna maleva ajaloopealik

TalliNNa Malev 100

Tutvustage palun saja-aastast Kaitseliidu Tallinna malevat: kus see territoriaalselt paikneb, millistest allüksustest koosneb ning kes on need tublid mehed ja naised, kes malevasse kuuluvad?

„Tallinna malev on midagi enamat kui malev, tegemist on juhtmalevaga, kelle vastutusrõõmuks on Põhja maakaitseringkonna juhtimine. Territoriaalselt paikneb Tallinna malev Tallinna linna kaheksa linnaosa territooriumil. Rahuajal on malevas kümme malevkonda ning orkester. Oleme oma 3600 liikmega Eesti suurim malev. Malev seob ühtsesse tervikusse ka Naiskodukaitse ringkonna (11 jaoskonda) ning Kodutütarde ja Noorte Kotkaste rühmad. Ja alates eelmisest aastast on meiega lõimitud ka reservväelased, ussisõdalaste kergejalaväerühmad, mis suurendab meie jõudu veel tuhande võitleja võrra.

Kui tuleme korraks veel ringkonna juurde tagasi, siis mõõtmed laienevad ja vastutusalasse jäävad ka Harju ja Rapla malevad ning maakaitsepataljon, ringkonna üksustest lisaks staabikompanii, tagalakompanii ja formeerimiskeskus.“

Milline on Kaitseliidu Tallinna maleva roll riigikaitses täna ja tulevikus?

(milleks on linnaosavalitsuste piirid) tuua ühe laua taha kokku malevkondade, linnaosavalitsuste, piirkonna politseinike, päästekomandode ja elutähtsate teenuste pakkujad ning moodustada sellega igas linnaosas üks ühine juhtimiselement (inglise keeles kõlab see eriti uhkelt – comprehensive command post). Oleme seda lahendit testinud 2024. aasta septembris õppusel Põhjanael, mis andis kõigile osapooltele arusaama, et ühtne olukorrateadlikkus ning ressursside kiire jaotus ja rakendamine on edu aluseks ja võit on vältimatu! Selle lahendi edundamiseks oleme koostöös linnaga ja linnaosavalitsustega astunud samme, et malevkondade rahuaegsed kodud paikneksid linnaosavalitsustes, loomaks tingimused, kus juba rahuajal teatakse teineteise töid ja tegemisi. Sellega väldiksime mittevajalikku külmstarti.

„Kaitseliidult oodatav panus riigi sõjalisse kaitsesse on oluliselt suurenenud pärast Eesti diviisi loomist ning kindral Heremi käivitatud ussisõdalaste liitmist maakaitsesse. Maakaitseringkonnad, seal sees ka Tallinna malev, on kriisis ja sõjas Eesti diviisi käsuahelas ja sõdivad diviisi sõjaplaani alusel. See määrab meie ülesanded ja lahingutoimingud, mida üksused peavad täima. Arvestades meie paiknemist, milleks on tagaala (lähialal võitlevad Kirde ja Lõuna maakaitseringkonnad), on meie rolliks julgestamine, avaliku jõu demonstreerimine kohalolu kaudu, vastase leidmine, „pättide“ neutraliseerimine ja vajadusel võitlus vastase dessantidega. Võttes aluseks põhimõtte train as you fight, on meie kollektiivne väljaõpe (allüksuste väljaõpe) saanud uue selge ja arusaadava raamistiku.

Eraldi käsitlemist vajab laiapindse riigikaitse juhtimise roll ja kuidas seda materialiseerida. Tallinna maleva lahendiks on määratud vastutusalades

Esiplaanile on selgelt kerkinud malevkondade tähtsus – nemad on Kaitseliidu alustala ja moodustavad Kaitseliidu territoriaalse vaiba (on nõndanimetatud landlord’id). Tean, et küsin neilt palju, sest nad on ühtaegu nii kompanii sõjaline juhtimistasand (nende alluvuses on 3–7 ussisõdalaste kergejalaväerühma) kui ka vahetu koostööpartner kohalikule omavalitsusele, politseile, päästjatele ja teenusepakkujatele.“

Mida soovite kodumalevale lähenevaks 100. aastapäevaks?

„Soovin kodumalevale ja kodumalevast, et iga liige võtaks endale selge rolli ja osaleks selles rollis aktiivselt. Meile on antud suurepärane raamistik, et valmistada ennast rahuajal ette kriisiks ja sõjaks. Otsustage, kas soovite võtta kohustust sõjaaja üksuses (maakaitsekompaniid, lahingukompaniid), sihtüksuses (vaatlusvõrgustik, logistikavõrgustik), jäädes malevkonna vahetusse alluvusse, või sobib pigem toetajaliikme roll. Nende rollide vahel saab seejuures toimuda ja peabki toimuma pidev rotatsioon, mis arvestab teie praeguse eluetapiga. Oskusteave, mida omate, ei kao kuhugi. Lahingukompanii võitleja, kes n-ö võtab aja maha, et olla vähem õppenädalavahetusi väljas ja liikuda malevkonda, on seal väga väärtuslik oskuste edasiandja ja juhendaja.“ TalliNNa

NveNeMaa (sõjalis-)poliiTilise lÜÜasaaMise aasTa

Lõppenud aastal toimunud protsessid startisid kodanike suure passiivsuse ehk

COVIDi piirangute baasilt, mis viidi kiirelt aktiivsesse faasi juba veebruaris 2022, kui Kreml alustas jultunult suurt sõda Ukrainas.

agu Venemaa 2008. ja 2014. aasta agressioonidele reageerimise põhjal võis karta, muutis uus sõda pigem demokraatlike valitsuste retoorikat, selmet teha neist mõjukad sõja lõpetajad.

Venemaa tegevus mõisteti küll hukka, ent kuna tolle väitel polnud tegu mitte sõja, vaid sõjalise erioperatsiooniga, võeti see narratiiv vastu (mis siis, et okupandid jõudsid välja Kiievi eeslinnadesse!) ja Ukrainat hakati toetama vaid piiratud kasutusega sõjalise abiga.

Kiievi toetuseks liitunute peapanuseks said majanduslikud ja rahalised sanktsioonid, mida paraku rakendati samuti osaliselt ja pausidega, andes Moskvale mõistagi võimaluse seniste äripartnerite kaasabil ja kolmandaid riike kasutades oma võimalikud kahjud minimeerida.

See eriskummaline sõda jätkus ka 2024. aastal, kuni augustis tungis Ukraina oma vägedega Venemaa Kurski oblastisse. Paraku ilmnes, et Lääne

suurriigid pole nüüdki valmis andma Ukrainale kaugmaarelvi. Kummalised liitlased eksistentsiaalses ja põhimõttelises sõjas, ent – mis teha, 21. sajand on 21. sajand koos kõigi oma vajakajäämistega.

LÄBIKUKKUMINE SÜÜRIAS

Tegelikult püüdis Kiiev Venemaa territooriumil sõjategevust alustades taas põhitähelepanu endale saada, sest tekkinud oli teine ja paraku konkureeriv sõjakolle.

Veel oktoobris 2023 toimus Gaza sektoris terrorirünnak ja võeti pantvange, millele Iisrael vastas suure sõjaga ja läks nii, et liitlased hakkasid seni Ukrainale mõeldud/lubatud relvaabi edastama hoopis Iisraeli armeele.

Viimase eeliskohtlemine lõi välja selleski, et kuigi Iisrael pole nagu Ukrainagi NATO liige, aitasid NATO lennukid teda ometi õhurünnakute ajal kaitsta. Iisrael ise aga korraldas õhurünnakuid Süüriale ja Iraanile ning alustas septembris 2024 maismaaoperatsioone Liibanonis.

Novembris sündis aasta suurim ootamatus, kui kurikuulsa islami kalifaadiga seotud võitlejaskond Hayat Tahrir al-Sham pühkis kõigest kümnepäevase sõjaretkega võimult president Bashar al-Assadi režiimi Süürias.

Viimase peatoetajaks oli olnud Kreml käsikäes Türgi ja Iraaniga. Ühtäkki sai kõigile selgeks, et Euroopas laiutaval ja Ukrainat julmalt pommitaval Venemaal lihtsalt puudus võime kaitsta oma positsioone moslemimaailmas ehk seltskonnas, keda peeti Moskva peamiseks toeks suures poliitikas.

Putini režiim oli algusest peale osanud asju ajada nii oma riigi moslemite kui ka moslemiriikidega, tänu millele on Venemaal ainsa suurriigina vaatleja staatus 57-liikmelises Islami Koostöö Organisatsioonis.

Musta mandri moslemiriikidele tugines ka Moskva viimaste aastate suurejooneline koostöö Aafrika Liiduga. Sestap oli loogiline, et Moskva-Pekingi juhitud globaalset Lõunat esindava koostöögrupiga BRICS liitusid sel

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

aastal just mõjukad moslemiriigid Saudi Araabia, Ühendemiraadid, Egiptus ja Iraan.

Kuna liituda soovijaid jagub, on Kreml juba mõnda aega kuulutanud, et BRICS töötab efektiivsemalt kui ÜRO ja mitmed Euroopa ühendused ning sellest saavat uue maailmakorra juhtiv organisatsioon.

Tuli aga hoopiski Moskva kapitaalne läbikukkumine Süürias ja seda pärast septembris 2015 alanud Moskva sõjalist kohalolekut riigis, mis toimis diktaatori võimulpüsimise garantiina.

See polnud üksnes passiivne istumine – kahel viimasel aastal õnnestus Moskval muuta Assadi režiim taas parketikõlblikuks 21-liikmelises Araabia maade liigas ja nüüd jagub kahetsejaid, kes selle üritusega kaasa läksid.

GOVORIT MOSKVA?

Peamine on toimunus mõistagi see, et Assadi režiimi kukkumine mõjutab otseselt Kremli positsioone Ukrainavastases sõjas, kus USA eesseisev presidendivahetus on toonud teemaks sõjategevuse lõpetamise ja püsiva rahulepingu sõlmimise.

Tulenevalt põrumisest Süürias on ilmne, et neid kokkuleppeid ei sõlmita mitte 14. juunil Putini kuulutatud tingimustel, vaid ikka Ukraina seaduslikke huve arvestades.

Mõistagi on täna võimatu ennustada, kas üldse ja kui, siis mis tulemusega Ukraina-Venemaa läbirääkimised lõppevad, kuid 2024. aasta kokkuvõttena saab tõdeda, et kuigi vahepeal tundus Kremli diktaatori – kasvõi osaline –pealejäämine Ukrainas paratamatuna, siis aastalõpueelne üllatusareng Süürias lubab sedastada, et Venemaad tabas valus poliitiline, täpsemalt poliitsõjaline kaotus.

dent Donald Trump tegi siiski mitmetähendusliku avalduse, öeldes, et Ameerikal pole mõtet Süürias toimuvasse sekkuda.

20. jaanuarini on mõistagi ametis Joe Bideni administratsioon ja otsused tema teha, ent Trumpi sõnumit võib võtta kui omamoodi luba Venemaale jätkata Süürias tegutsemist. Selge on see, et Kreml on seal vaat et kõigi silmis usalduse kaotanud, ja samas on paratamatu, et tal tuleb öelda, mis saab edasi. Eeskätt kahe sõjabaasiga. Kas seotakse nende saatus kuidagi Ukraina sõda lõpetavate läbirääkimistega?

MÕJUVÕIMU VÄHENEMINE

Võib fantaseerida laiemaltki, sest Moskva läbikukkumine Süürias on seadnud sootuks uude valgusesse mujalgi, sealhulgas sama piirkonna teises kohas, Armeenias toimunu. 2020. aastal toimunud AserbaidžaaniArmeenia sõda lõppes viimasele valusa kaotusega, sest nn Venemaa rahuvalvajatest polnud vähimatki abi, Türgi ja Aserbaidžaan sõdisid aga koos ning pidasid ka ühise võiduparaadi.

Sestap on Armeenia suurendanud suhtlust lääneriikidega ja tema vastutegevus Moskva tahtele tipnes 28. novembril Astanas toimunud Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (ODKB) tippkohtumisel, kuhu Armeenia liider Nikol Pašinjan lihtsalt ei ilmunud.

Putin ise tõdes, et Armeenia pole organisatsioonist lahkunud ja täidab sellest johtuvaid kohustusi, ent küsigem – kauaks?

ent Usbekistan ise on sellest ammu välja astunud. Vahetult pärast BRICSi tippkohtumist Kaasanis (22.–24. oktoobrini 2024), mida Moskva peab oma eelmise aasta suurimaks õnnestumiseks, tuli aga teade Venemaa välisminister Lavrovi Usbekistani visiidi edasilükkamisest ja seda pole praeguseni toimunud. Põhjuseks Usbekistani keeldumine liitumisest Putini loodud Euraasia majandusliiduga.

Kaasanis kinnitas Kasahstani presidendi abi, et neil pole soovi liituda BRICSiga, ent siis järgnes Lavrovi visiit Astanasse, kus too kuulutas, et Kasahstan on ikkagi valmis seda tegema. Kasahstani juhid pole aga seda kinnitanud! Ehk siis – Moskva suhted Kesk-Aasia moslemiriikidega olid teravad juba enne Süürias toimunud pööret.

Tuleb muidugi mainida, et samuti moslemiriik Aserbaidžaan on esitanud avalduse BRICSiga liitumiseks. Ent kokkuvõtvalt saab tõdeda, et Putini toetus isegi naabruses asuvates moslemiriikides pole enam see, mis ta võinuks olla, ja vastu hakatakse avalikult. Ning see on 2024. aasta ilming!

MÕTTEKOHT LUKAŠENKALE

Tekkinud ebakindlus sünnitab kummalisi käike ja üheks selliseks tuleb pidada tõika, et just Astanas toimunud ODKB tippkohtumisel teatas Putin, et Venemaa on teist korda kasutanud Ukrainas oma uut imerelva Orešnik, mis polevat tuumarelv, aga tegevat samasuguse purustustöö.

Pealegi seal, kus seda keegi – kaas- ja vastumängurid kaasa arvatud, aga neid oli/on Süürias kümmekond –oodata ei osatud. Ehk siis – nii suur kui ka regionaalne poliitika suudab tegijatele jätkuvalt üllatusi pakkuda.

Nende ridade kirjutamise ajal polnud mingit selgust, kes lähitulevikus kinnistub Damaskuses võimu juures ja millist poliitikat hakatakse teostama. Pariisi väisanud USA tulevane presi-

Armeenia kõrval aga toimuvad tormilised sündmused Gruusias, kus opositsioon nõuab uusi valimisi ja riigi jätkamist Euroopa Liitu viival kursil. Arusaadavalt ootab Venemaa-meelne Gruusia võimupartei toetust peremehelt Moskvast, ent eks sama meelt olnud ka Süüria senine võimupartei Baath. Ehk siis Kremli n-ö omade reetmine ühes riigis loob koheselt uue suhete seisu teises riigis.

Armeenia ja Gruusia on teadupoolest kristlikud riigid ja rahvad. Mainitud ODKB tippkohtumisel osalesid Venemaa, Valgevene, Kasahstani, Kõrgõzstani ja Tadžikistani liidrid. Samas loodi ODKB 1992. aastal Taškendis,

Selge see, et vastuvõtjale püüti muljet jätta, ent tulemus oli pigem vastupidine, sest NSV Liidu päevil katsetati Kasahstani territooriumil korduvalt tuumarelva ja seda elanikkonda hoiatamata. Mida see endaga kaasa tõi, teatakse-mäletatakse tänagi.

Ainuke SRÜ liider, kes Putini laiutamisele reageeris, oli Valgevene diktaator Lukašenka, kes ise küsis 6. detsembril Putinilt Orešnikut ja too lubas seda Valgevenele alanud aasta teisel poolel ka anda.

Ent eks päev hiljem saanud batkagi teada, mis juhtus Süürias Assadiga. Muide, viimase välisminister oli alles kuu aega varem käinud Minskis visiidil.

VAJA LÄHEB: plekkpurki, küünalt, terariista.

Ajakulu: 5 minutit

kuidas valMisTada laTerN kolMe lõikeGa

Alguses oli pimedus. Ja siis oli plekkpurk. Ja siis oli teeküünal. Ja siis sai valgus. Ja kuidas sai valgus? Sellest allpool.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Päris alguses muidugi plekkpurki polnud. Oli hoopis Napoleon, kellele üldse ei meeldinud, et sõjakäikudele kaasa võetud toit nii kähku riknema läheb. Mistõttu lubas valitseja suurt varandust sellele, kes mõtleb välja meetodi, kuidas söögikraami kauem säilitada.

Üks Prantsuse kokk, Nicolas Appert, mõtles selle peale. Ja välja mõtles: ta sulges toidukraami klaaspurki ning andis siis kuuma. Sellega oli Nicolas pannud aluse toidu pikaajalisele säilitamisele. Olgu siinkohal igaks juhuks öeldud, et vaatamata oma suurele panusele inimkonna hüvanguks ei olnud Appert ikkagi see Nicolas, keda tänapäeval jõuluvanana tuntakse. Kuigi mõni võiks öelda, et tema roll on koguni olulisem kui selle teise, pühakuks kuulutatud Nicolase oma.

Samuti pole teada, kas üldse ja kui, siis kui palju Napoleon toiduteaduste isale maksis. Küll on aga teada, et Nicolase lahendusel esinesid mõningad puudused. Nimelt kippusid klaaspurgid kergesti purunema, mistõttu ei olnud see siiski kõige parem lahendus toidu ladustamiseks ja kaasas kandmiseks. Eriti sõjatingimustes.

PETER, EZRA JA LEO

aastal, mil Gottfried Krueger Brewing Company tutvustas maailmale esimest õllepurki. Et karboniseeritud joogi survele vastu pidada, oli see valmistatud terasest. Ning et väärt jook purgist kätte saada, läks vaja spetsiaalset pisut kahvlit meenutavat tööriista, mida rahvasuu kutsus kiriku võtmeks.

Oluline läbimurre saabus 1962. aastal, natuke aega pärast seda, kui CocaCola ja Pepsi olid asunud tegema esimesi katsetusi karastusjookide alumiiniumpurki villimisel ja Leo Gerstenzang tuli selle peale, et kui purgi kaane sisse jätta nõrgem koht, mille külge omakorda monteerida link, saab sikutades kaane lahti tõmmata. Tulemuseks oligi midagi väga sarnast sellele, mida me tänapäeval plekkpurgi all mõtleme. Ja vaat üht sellist laterna valmistamiseks vaja lähebki.

Vaja oli midagi tugevamat. Ja selle tugevamaga tuli välja Inglise kaupmees Peter Durand, kes 1810. aastal võttis toidu säilitamiseks kasutusele metallpurgid. Ainult et Durand pingutas pisut üle. Paksust metallist, purunemiskindlaid purke oli väga tülikas avada – selleks läks vaja toekamat vasarat ja meislit.

Umbes sellisel meetodil käis purkide avamine veel hea mitukümmend aastat, enne kui Ezra Warner 19. sajandi keskpaigas konserviavaja leiutas. Tol ajal muidugi jooke veel ei konserveeritud, joogitööstus võttis purgid kasutusele alles 20. sajandil. Täpsemalt 1935.

Küünalt ka muidugi päris alguses ei olnud. Inimesed põletasid kaloreid pimedas. Rasva hakkasid nad põletama umbes 3000 aastat enne Kristust. Ja umbes 500 aastat enne Kristust tuldi selle peale, et surada rasva sisse taht. Nii oligi küünla eellane loodud. Tööolukorras hirmsasti haisev ja tossav eellane.

Haisust ja tossust saadi lahti 1830. aastal, mil leiutati parafiin, mis võimaldas küünlaid juba industriaalses koguses tootma hakata.

„Saab“ on siinkohal muidugi ennatlik kõnepruuk. On väga vähe asju siin ilmas, mida lihtsalt saab. Enamiku nimel tuleb sõltuvalt loomupärasest andekusest ning kättesaadavate instrumentide valikust suuremal või vähemal määral vaeva näha.

Nähkem siis. Selleks, et ühest plekkpurgist, mille ajalugu me nüüd heasti teame, ja küünlast, mille saamislooga samuti kursis oleme, latern valmistada, on meil vaja nuga, mille ajalukku me siinkohal minema ei hakka. Olulisem kui lugu on siinkohal see, et nuga oleks terav.

Millalgi 19. sajandi lõpus tuli keegi selle peale, et vaha maha nirisemise vältimiseks võiks ju toota küünlaid väikeses metallanumas. See mõte meeldis väga inglastele, kes hakkasid neid küünlaid kohe oma teekannude soojendamiseks kasutama. Sealt siis nimi teeküünal.

PAREM KUI KÜÜNAL

Nagu alguses vihjatud, saabki nende kahe ehk plekkpurgi ja teeküünla kombineerimisel valgusallika, mida võib nimetada laternaks.

Noaga tuleb purgi alumisse ossa, nii umbes sentimeetri kõrgusele, lõigata horisontaalne pilu. Nii umbes nelja sentimeetri pikkune. Ja nüüd sellega paralleelselt purgi ülaossa, umbes kolm sentimeetrit purgi servast, teine samasugune pilu. Ja siis juba neid kahte lõhet keskkohast ühendav vertikaalne lõige ülalt alla.

Tulemuseks on lõhutud purk, mille eest pandipakendi raha enam tagasi ei saa. Aga ei ole halba ilma heata. Ja hea on see, et kui need purgi sisse tekitatud, irvakil kapiuksi meenutavad labad lahti voltida, ongi latern valmis. Nüüd pole muud, kui küünal purgi põhja ja tuld.

Võib muidugi küsida, milleks kogu see vaev ja miks ei võiks niisama küünalt põletada. Võib muidugi niisama põletada. Aga laternas on küünlaleek paremini varjatud selliste elementide eest nagu tuul ja vesi. Samuti kiirgab latern tänu peegeldavale pinnale valgust kaugemale ning just soovitud suunas. Ning tänu Gerstenzangi tootearendusele ehk Gersteni zangale saab sellise laterna erinevalt küünlast ka meelepärasesse kohta riputada, kui sõlmida zanga külge nöör või traadijupp. Head meisterdamist ning ärge küünalt valveta jätke!

IMediTsiiNivõrGusTik eHk iMproviseeriTav TäppisTeadus

Sihtüksustest on Kaitse Kodu! varemgi ülevaatlikult kirjutanud. Selle loo eesmärk on detailsemalt tutvustada Kirde maakaitseringkonna lähenemist meditsiinivõrgustikule (MedV).

Tekst: KRISTJAN LAUBHOLTS , Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

kka selleks, et suurendada vabatahtlike arusaama ning anda ilma sõjaaja ametikoha (SA) kohustuseta liikmele esmane informatsioon SiÜ-ga liitumiseks. Kuna lugu on tehtud nii-öelda meie mätta otsast, siis tasub teistes ringkondades täpsustada, kuidas ja millist rolli saad täita MedV juures sina.

Suures pildis, riiklikult, on MedV planeeritud osana logistikavõrgustiku sihtüksusest (LogV SiÜ), aga meie oleme jõudnud järeldusele, et paremaks ning efektiivsemaks toimimiseks käsitleme meditsiinivõrgustikku eraldiseisva sihtüksusena.

kus väljaõpe ei ole seotud kutsetega. Rahuaja (RA) tihe omavaheline koostöö aitab täita õppusel planeeritud eesmärke või etteseatud ülesandeid, kasutades ühe SiÜ meditsiiniga seotud inimesi, et täita õppuse ajal teise SiÜ meeskonda, kui selleks vajadus tekib.

Samuti oleme leidnud väljaõppe mõttes palju ühiseid jooni ja kattuvusi evakuatsioonirühma sihtüksuse (EvakR SiÜ) meditsiinimeeskonnaga. Kui vaatame tulevikku ning mõtleme rahuaja kriisidele, nagu pandeemiad, looduskatastroofid või muud erakorralised sündmused, siis näeme, et MedV ja EvakR SiÜ peavad tegema tugevalt koostööd ning meditsiinisuunaga inimesed peaksid olema omavahel vahetatavad, olgu see siis tingitud kitsama erialapädevuse vajadusest või ressursivajaduse ootamatust suurenemisest.

See on suureks plussiks ka õppustel – mõnikord ei saa kogu üksus õppuse ajaks ennast kokku, eriti olukorras,

Samuti peaksid MedV inimesed olema suutelised sõjaolukorra algusfaasis toetama EvakR SiÜ-d, et kiiremini käsitleda evakueeritavaid, kes vajavad meditsiinilist käsitlemist. Ka annab see kõige mustema stsenaariumi korral, kui peaks hävinema EvakR SiÜ osis, võimaluse ellujäänud meditsiinimeeskonna liikmed kiiresti ümber paigutada.

COVIDI KRIISIS TESTITUD

Evakueerimise juurest jõuame järgmise väga suure rollini, mida MedV-l tuleb kanda. Sõjaolukorra väljakuulutamisel ning vahetult enne seda tekivad meil tõenäoliselt suured probleemid piirile lähemal asuvate meditsiiniasutustega. Vaadates, kuidas vaenlane ei ole jätnud Ukrainas meditsiini puutumata, võib järeldada, et ohtu satuvad ka need struktuurid, mis asuvad piirist eemal, tagaalas.

On ainult aja küsimus, millal haiglatel on vaja abi, et suurendada või säilitada oma toimimisvõimet, ja siin saavad väga edukalt appi tulla MedV

liikmed. Juba COVIDi kriis näitas meile, kui vajalik on haiglale sanitari või parameediku väljaõppega inimene – personalil tekib rohkem võimalusi puhata, patsientide käsitlemiskiirus suureneb, sest abipersonal saab lihtsamate toimingutega hakkama. Samuti suudetakse käsitleda korraga rohkem patsiente. See on kogemus ja võime, mida oleme näiteks Viru malevas saanud reaalselt kasutada ning seda väga suure koosseisuga, meil on palju vabatahtlikke, kes selle teekonna COVIDi-aastatel ette võtsid.

Kui olukord muutub ohu tõttu kriitiliseks või meditsiinistruktuure on juba rünnatud, siis on MedV see Kaitseliidu osis, kellel peab olema võime toetada Terviseametit ja pakkuda abi näiteks haigla evakueerimisel. MedV peab olema võimeline abistama patsientide transportimisel ühest haiglast teise. Lisaks patsientidele on kriitilise tähtsusega ka meditsiiniaparatuur ning kuluvahendid, mida on sõjaajal peaaegu võimatu juurde saada. Samuti vajavad evakuatsiooni rindel vigastada saanud.

mõnes kohas on neid vähem, mõnes rohkem. MedV võimekuse koondamist ja ette valmistamist on vaja alustada kohalikest omavalitsustest (KOV).

Meie visioon on selline, et esmalt peab ringkonnas leiduma inimene, kes suudab eri malevatest informatsiooni koguda ja vahendada ning koordineerida MedV-de omavahelist koostööd.

STRUKTUUR PAIKA

Kui kahju sellest ka ei ole, haiglate seinad pole tehtud venivast materjalist ning mingil hetkel tekib olukord, kus haiglad ei suuda ruumipuudusel enam abivajajaid vastu võtta. Selles olukorras peaks jälle suutma appi tõtata MedV, mis oma liikmete nutikuse, kogemuse ning tutvustega suudab luua koha, kus saab hoida või lausa „põetada“ kannatanuid, kes otseselt enam haiglaravi ei vaja, aga keda pole kuhugi mujale saata või kes vajavad lihtsamat abi taastumiseks, et hiljem lahingusse tagasi suunduda.

Pole olemas kindlat juhist ega kuldvõtmekest, mis ütleb, milline oleks sellises olukorras ideaalne lahendus.

Paljud ressursid on maakondade piiridel ning suhtlema peab enda piirkonnast kaugemale – võtame teda kui kompaniiülemat.

Edasi peab olema igas malevas isik, kes suunab ning hoiab oma maleva vastutusalas hoogu sees kogu võrgustiku ettevalmistamisel – võtame teda kui rühmaülemat.

Element, mis peab olema kindlasti paigas, on ka nii-öelda omakandimeedik. Inimene, kelle südameasi on oma vallas/linnas võrgustiku rajamine –võtame teda kui jaoülemat. Omakandimeedik on see, kes peab täitma ette antud ülesandeid, kasutades põhimõtet „ma tean kedagi, kes teab kedagi jne“ ning kriisi- ja sõjaolukorras olema lüliks Kaitseliidu ja KOV-i vahel.

MedV loomisel on kõige tähtsam luua esmane kontakt ning selle põhjalt hakata oma võimekust üles ehitama. Mida rohkem suudame rahuajal kaardistada, suhelda ja varuda, seda lihtsam ja kiirem on päris olukorras lahendusi leida.

Kindlasti ei saa ka kogu MedV-d võtta terves ringkonnas või isegi malevas üksüheselt üle, sest selle toimimine sõltub väga palju ressurssidest ning

ÕIGE AEG ON TÄNA!

KOV peab olema teadlik, et kui tal on meditsiinivaldkonnas mure, siis on tal kontaktisik, kelle kaudu probleeme lahendada. Samuti on meie nägemus, et MedV peab olema valmis toimima ka siis, kui vastane on tema vastutuspiirkonna üle võtnud, ehk tsiviilmeditsiini kättesaadavus on täiesti võimatu.

Suurim võimekus on see, mis on alasse alles jäänud – parameediku väljaõppega piirkonna vastutav MedV liige peab maksimaalselt oma pädevuse piirides suutma veel alles jäänud kohalikke külaelanikke aidata.

MedV töö pole kindlasti kerge ega saa kunagi otsa, aga see on väga mitmekülgne ja ideaalne viis panustada riigikaitsesse just siis, kui tunned, et relva hoidmine ja lahingud pole sulle, ent tahaksid ikkagi tegutseda ning oma võitlejaid meditsiiniga toetada.

Kui see lugu kõnetas Sind, siis võta ühendust oma ringkonna meditsiinispetsialistiga ning paneme pead kokku ja mõtleme, kuidas saad just Sina juba täna täita suure tühimiku riigikaitses.

NaiskodukaiTse TalliNNa riNGkoNNa eesTiaeGseTe juHTide elusaaTused pärasT 1940. aasTaT

Naiskodukaitse sai läinud aasta lõpus saja-aastaseks. 28. detsembril tähistasime esimese Kaitseliidu naisüksuse Lindade kompanii moodustamist Kalevi malevkonna juurde 1924. aastal.

Tekst: KARIN KAUP LAPÕNIN , Naiskodukaitse Tallinna ringkonna ajalootoimkonna liige

Naiskodukaitse organisatsiooni ametlik asutamine toimus kolm aastat hiljem, 2. septembril 1927. Naiskodukaitse Tallinna ajalootoimkond on lisaks ringkonna ajaloole uurinud ka Tallinna eestiaegsete naiskodukaitsjate elusaatusi pärast okupatsiooni algust. Mis sai Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhtidest pärast seda, kui Kaitseliit ja Naiskodukaitse 27. juunil 1940 laiali saadeti?

NAISKODUKAITSJAD HAJUSID LAIALI 1939. aasta lõpus kuulus Tallinna ringkonda üle 700 liikme, 1940. aastal oli Tallinnas 13 jaoskonda ja neile

lisaks neli Harju ringkonnast Tallinna alla üle tulnud jaoskonda. Juba 1939 hakkas suurenema Naiskodukaitsest lahkujate arv seoses „äraminemisega välismaale“.

Naiskodukaitse oli küll Kaitseliidu eriorganisatsioon, kuid otseseid sõjalisi ülesandeid naistel ei olnud, sõjalist väljaõpet hakati vähesel määral saama alles vahetult enne okupatsiooni, kui poliitiline olukord pingestus. Naiste ülesanne oli üksnes toetada Kaitseliidu mehi toitlustuse, sanitaarala, varustuse ja rahakogumisega. Ja kuna Kaitseliidu meestelt oli võetud võimalus võidelda, siis hajus laiali ka naisorganisatsioon.

Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhtide elusaatused kujunesid pärast okupatsiooni sama mustri järgi nagu ülejäänud eestlastel: küüditamine ja poliitilised arreteerimised, ka hukkamised, põgenemine või Eestisse jäämine.

PUNASE TERRORI AASTA 1941. punase terrori aasta küüditamise ja arreteerimistega viidi Eestist välja omariikluse olulisemad kandjad, nende seas naised. Tallinna ringkonna tolleaegsetest või endistest juhtidest küüditas Nõukogude võim Siberisse 11 naist: keskjuhatuse liige ja Tallinna ringkonna esimene esinaine

Anna Tõrvand-Tellmann, kes Siberis vintsutuste tagajärjel suri, Elfriede Kurvits, Aino Neeme (Neumanskraft), Hermine Sillerand (Schönrock), Helmi Vaader, Lucia Neggo, Nadežda Muro, Marie Jaansoo (Janson), Linda Junkur, Glafira Teetsov, Natalia Õunapuu.

Põhja jaoskonna juhatuse liikme Amanda Kannese foto NKVD toimikust

Põhja jaoskonna juhatuse liikme Amanda Kannese hukkamisotsus NKVD

Vangilaagris hukati Põhja jaoskonna juhatuse liige Amanda Kannes ja Kalevi jaoskonna juhatuse liige Zita

Modeste Prees, kes oli Anna TõrvandTellmanni tütar.

NAISOMAKAITSE

1944. aastal kogunesid mõned naiskodukaitsjad korra veel Naisomakaitse nime all, et olla toeks Saksa sõjaväkke mobiliseeritud eesti meestele. Märtsiks 1944 oli Tallinnas loodud kaks Naisomakaitse pataljoni, 1. pataljoni esi-

naine oli Glafira Kartus, endine Lõuna jaoskonna esinaine, ning 2. pataljoni esinaine Aleksandra Looberg, endine Lindade kompanii ja Kalevi jaoskonna juhatuse liige.

Augustis 1944 määrati kogu Tallinna Naisomakaitse esinaiseks Aino Onni, endine Kergedivisjoni jaoskonna esinaine. Ka Nõmmel tegutses Naisomakaitse

pataljon Magda Mägi juhtimisel. Naisomakaitse liikmed olid organiseeritud

Eesti väeosade juurde, kus nad tegelesid endale omaste valdkondadega: toitlustamine, korjandused, varustus ja sanitaarala.

PÕGENENUD TALLINNA

NAISKODUKAITSE JUHID

Tallinn erines ülejäänud Eestist selle poolest, et peredel oli rohkem võimalusi põgeneda. Linnainimesed ei pidanud nii paljust materiaalsest loobuma, vast oli neil ka raha veidi rohkem. Maainimesed tõenäoliselt mõtlesid kauem, kas talud ja loomad maha jätta. 1944. aastal põgenes Eestist vähemalt 30 Tallinna ringkonna juhti. Mindi meritsi ja maitsi Saksamaale ning üle mere Rootsi.

Saksamaal elati tavaliselt 4–5 aastat põgenikelaagrites, mitmed naised töötasid õpetajate või tõlkidena, mõned elasid ka väljaspool laagreid linnades. Kõige rohkem suundus naisi edasi Ameerika Ühendriikidesse: Naiskodukaitse esinaine Mari Raamot, Hilda Tamm, Julie Otsing, Aino Onni, Aleksandra Millistver, Linda Viisel, Lisette Leinberg, Gerda Simonlatser, Sophie Peebus, Hanna Hänilane (Putnin), Karin Pärna (Parnitsky), kelle teekond oli veidi keerulisem, Elfriede Saluste (Schäfer), Hilda Nurmis (Nahkman), Fernande Triumph.

Enamik Ameerikasse põgenenuid elas kas New Yorgis või seal lähedal. Otsetee Saksamaalt New Yorki ei olnud tihti võimalik, perel pidi olema sponsor ja töökoht, neid aga oli lihtsam leida teistes osariikides. Näiteks Mari Raamoti teekond koos poja perega New Yorki läks läbi Põhja-Carolina.

Teine suurem naiskodukaitsjate kogukond jõudis põgenikena Rootsi: Julie Steinmann, Hella Pruun, Therese Emilie Kalju, Siiri Kandre, Edith Käärik, Gertrud Särg (Torgren). Endine riigikogu liige Julie Steinmann on vaid üks näide viljaka tegevuse jätkumisest Rootsis. Helmi Mäelo on raamatus „Eesti naine läbi aegade“ kirjeldanud, kuidas Julie Steinmann võttis algusest peale osa mitmete Rootsi eesti naisklubide tööst, kuid tema suurimaks elutööks sai eesti sõjainvaliidide abistamine Saksamaa põgenikelaagrites.

tus pääseda, neid ei saadud kätte: Amanda Luba, Anette Hindreus, Maie Laigu (Ksenia Simon).

Suurem osa vangilaagritesse saadetutest tuli tagasi ja isegi kui neid Tallinnasse ei lubatud, elasid nad oma elu mujal Eestis. Näiteks Tallinna ringkonna endine esinaine Alma Jeets elas apteekrielu Riisiperes. Alma Jeetsi lapselaps Marje-Anne Hendrikson on meenutanud, et vanaema sai Siberist ennetähtaegse vabastuse, sest hoidis naiskodukaitsjana oma töökoha haiglaruumid steriilselt puhtad.

Neli naist suundus Kanadasse: Salme Lepp, Ellen Remmel, Selma Arras, Mari Pitka (kadunud Johan Pitka abikaasa). Austraaliasse jõudsid Aleksandra Looberg ning Hilja Lipping.

Helmi Kaber suundus Brasiiliasse, tema kirjavahetusest Eesti konsuliga New Yorgis selgub, et ka tema soovis New Yorki, kuid leppis saatusega ja loobus lõpuks USA elamisloa taotlemisest. Inglismaale suundus Magda Tannik. Venezuelasse jõudis välja Oljo Lorenzsonn (Oljo Haring, Aleksandra Hanusovsky). Oljo elas koos abikaasa ja perega pika elu Caracases, kuid ei tema tütardel ega lapselastel olnud aimugi vanaema kuulumisest Naiskodukaitsesse ega tema varasemast nimest.

Naiskodukaitsjate omavaheline suhtlus tõenäoliselt jätkus. New Yorgi Eesti Maja juures tegutses 1949. aastal asutatud aktiivne Ülemaailmne Eestlaste Ühingu Naisklubi, mille juhatusse kuulus Hilda Tamm ning auesinaine oli Mari Raamot. Ka Balti Naiste Nõukogusse kuulus mitu naiskodukaitsjat, Hilda Tamm ja Sophie Peebus.

SAMAL AJAL REPRESSIOONID EESTIS Eestisse jäänud naiskodukaitsjaid tabasid poliitilised arreteerimised ja 1949. aasta küüditamine, mil naisi ja lapsi viidi kaasa pigem pereliikmetena.

Poliitilise arreteerimisega saadeti Siberisse Naiskodukaitse keskjuhatuse liige ja Tallinna ringkonna esinaine Alma Jeets (arreteeritud 1944, endine Rahvakogu liige), Anna Ööpik (Starrkopf) (arreteeritud 1946), Alide Truuvere (Treufeldt) (arreteeritud 1947). 1949. aasta märtsiküüditamisega saadeti külmale maale Veera Toomara (Treilmann).

KÕIGE ROHKEM NAISI JÄI

EESTISSE

Eestis oma elu jätkanud naiste hulgas oli inimesi, kes olid püüdnud peredega põgeneda, kuid see ei õnnestunud. Üks eredamaid näited on eriüksuste jaoskonna juhatuse liige ja maleva staabi jaoskonna esinaine Marie Pärtelpoeg, kes oli Otto Tiefi valitsuse rahandusministri Hugo Pärtelpoja abikaasa. Nagu teada, jõudis Tiefi valitsus Puise rannale, nende hulgas ka Marie pere, kuid valge laev nendeni ei jõudnud.

Veel kolm naiskodukaitsjat olid represseeritute nimekirjas, kuid neil õnnes-

Oli naisi, kelle lastel ja pereliikmetel oli õnnestunud põgeneda ja kes seetõttu pidid taluma Nõukogude aparaadi repressioone. Oli neidki, kes kuidagi radari alla jäid. Ega iga naiskodukaitsja olnudki NKVD jaoks vaenlane, küüdirongi läksid naised tihti meeste Kaitseliitu kuulumise tõttu, mitte Naiskodukaitse liikmesuse tõttu. Näiteks tuleb Nõmme jaoskonna esinaise Salme Eslase poja Ivari mälestustest välja, et Nõukogude ajal tema ema tema teada teiste naiskodukaitsjatega ei suhelnud või ei julenud suhelda, pigem isegi välditi üksteist, et mitte tähelepanu äratada.

Kui teil on informatsiooni Tallinna ringkonna naiskodukaitsjate elusaatuste kohta pärast 1940. aastat ja soovite seda ajaloouurijatega jagada, siis olete väga oodatud ühendust võtma karin.kauplaponin@naiskodukaitse.ee.

Oljo Lorenzsonn alias Aleksandra Hanusovski alias Oljo Haring abikaasa Rudolf Lorenzonniga Venezuelas

HrT – väljakuTse, Mis vääriB kordaMisT

Alustame sellest, mis on HRT. Kui kasutada netiotsingut, võib saada koleda ehmatuse osaliseks – justkui oleks tegemist holistilise regressioonteraapiaga!

No ei. Tegelikult on HRT Naiskodukaitse Harju, Rapla ja Tallinna ringkondade ühine iga-aastane side ja staabi erialagrupi õppus. Vahel on seal keskmes side-, vahel staabiteemad. Korraldamine roteerub kolme ringkonna vahel.

Tekst: KATRIN VÄLJATAGA , Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaine

Kuigi – seekord lausa kahe ööbimisega ettevõtmise kestel võisid mõnele osalejale mingil hetkel tõesti kangastuda karmid esivanemad või armas lapsepõlv ja nii mõnelegi algajale staabi- või sidehuvilisele võis õppus kujuneda ka elumuutvaks kogemuseks. Naiskodukaitse Tallinna ringkonna side ja staabi erialagrupp Maike Heido ja Triin Ahveldti juhatuse all korraldas meile paraja mürgli. Just nimelt paraja – ei liiga suure ega liiga väikse.

Alustame algusest. Kogunesime reede õhtul Plangu 4 konteinerklassi Tallinnas. Umbes 16 osalejat, kellest osad kehastusid vahepeal ka instruktoriteks, ja umbes viis „täisinstruktorit“. Tegime tutvustusringi, kus rääkisime ka sellest, miks me üldse Naiskodukaitses oleme ja mida algavalt õppuselt ootame.

Selgus, et naised tahavad anda panuse riigi ja oma pere kaitsmisse ning tunnevad Naiskodukaitses rõõmu eneseületamisest, uue õppimisest ja pingevabast suhtlusest. Maike jooksis aga õue vahet ja tõi meile aina uusi grillvorste. Minus tekitab selline lahkus Kaitseliidu-Naiskodukaitse puhul alati umbusku – varasemad kogemused näitavad, et tavaliselt järgneb siis suurem madin. Meelde tuli Hansu-Grete muinasjutt. Mul oli õigus.

ÜLESANDEID JAGUB Ööbisime esimese öö õppeklassis magamiskottides. Hommikul saime harjutada katelokiga söögitegemist ja nosida kuivtoidupakkidest head-paremat. Seejärel algas esimene õppepäev. Saime püstitada raadioside jaoks masti (see oli päris kõrge!) ja selle ka alla võtta. Õppetund: kõik läheb hästi, kui sul on joonistega kasutusjuhend.

Õppisime käivitama generaatoreid. Saime teada, kui oluline on enne kriitilist momenti kindlaks teha, kuidas su generaator töötab, ja seda vahepeal testida. Meile räägiti ka sellest, kuhu ja kuidas generaatorid staabi suhtes paigaldada, et nad võimali -

kult vähe reedaksid. Satelliitantenni ja selle kasutamist saime samuti proovida. Kasulik täiendav sidepidamisvahend!

Kõige praktilisem tegevus teisel päeval oli aga muidugi traadi tõmbamine. Vastavalt käsule ja objektide paiknemisele sai side loodud nii traadiga kui ka optilise kaabliga. Vahetasime seejuures rolle, et saada maitse suhu nii rulli kandjana kui liini paigaldajana. Ühes rollis on vaja jõudu ja vastupidavust, teises head silma.

Vahepeal olime tutvunud ka sideautode ja nende sisustusega ning tänu Naiskodukaitse Tallinna ringkonna suurepärastele toitlustajatele ka natuke söönud. Jutud, mida söögi kõrvale rääkisime, käisid ikka side ja staabi teemade ümber.

Selleks ajaks oli meist juba moodustatud kaks jagu. Püstitasime ööbimiseks jaotelgid. Saime kätte käsu ja raadiojaamad ning juba käiski omavaheline raadiosuhtlus. Eesmärk oli lahinguolukorras saada tööle juhtimispunktid ja luua nende vahele side erinevate sidevahenditega, harjutades samal ajal oma üksuse tegevuse korraldamist ja sideprotseduure.

POLE NII LIHTNE, KUI KÕLAB

Kusagil südaöö kandis said meil kõik JUPUd tööle ja mõlemad jaod said paika ka oma graafikud. Nüüd võib tagasi tulla lühendi HRT juurde – järgnev öö ja varahommik võisid tõesti tekitada vajaduse väikese teraapia järele!

Esiteks oli meil vaja mehitada ühe jaoga kaks punkti (järgmisel päeval muutus see korraks lausa kolmeks punktiks). Teiseks, juhtimispunktis tuli side sisse ja läks välja erinevaid kanaleid pidi, sageli korraga. Samal ajal oli vaja pidada korrektselt ka sidepäevikut, kuhu kanti kogu edasitagasi liigutatud info. See ei ole nii lihtne, kui kõlab. Eriti kui vahepeal tulevad sisse kodeeritud sõnumid ja liinile ilmub mõni uus üksus, keda tuleb autentida.

See kõik oli põnev, aga ka pingeline. Ei taha ju ennast ega teisi alt vedada. Kõik JUPUs andsid oma parima –kodeerisid-dekodeerisid, võtsid vastu ja edastasid. Siis ajas järgmine vahetus ennast lõdisedes magamiskottidest välja, et eelmised magama lasta. Nii öö otsa.

SA EI OLE ÜKSI!

Meie võisime hommiku saabudes tunda rõõmu teadmisest, et täna saab see läbi (teadmata kellaajal, aga ikkagi!). Tõelises olukorras seda luksust ei ole. Pead olema valmis töötama niimoodi päevi, nädalaid, kuid … Aga sa ei ole üksi! Sul on kaaslased, kellega te üksteisele puhkust ja nõu annate.

Side- ja staabitööd õppides on pidevast praktilisest harjutamisest suur abi. Iga oskus võiks olla käe sees. Just selle pärast on HRT nii hea õppus. See ei ole nii pingeline kui n-ö pärisõppus, vaid jätab rohkem ruumi eksimisele ja proovimisele.

Näiteks kui on antud selge käsk, et üksinda ei liiguta, siis on väga hea saada karistus üksinda ringijõlkumise eest just HRT-l. Meie jagu sai nii endale vangi. Kõigil oli lõbus. Veel lõbusamaks läks, kui vangile saadeti järele jaokaaslane, kes tuli kohale samuti üksi. Paari minutiga oli meil kaks vangi. Tõsine õppetund – käskusid tuleb kuulata, need tuleb läbi mõelda ja ellu rakendada. Muidu jääb mõni oluline roll tühjaks ja info ei liigu. Mis on side ja staabi peamine eesmärk? OLUKORRATEADLIKKUS.

Kolmanda päeva keskpäeval avastas meid vastane, pidime kibekiiresti asjad kokku pakkima. Meie tiguaeglus näitas, et me päris tõsiselt ikkagi ei suutnud õppuse olukorda sisse elada. Mida see tähendab, kui ME OLEME AVASTATUD? Seda, et hetke pärast lendab siia miin. Õppus ongi selleks, et me hakkaksime neid harjumatuid asju mõistma. Hea, kui need olukorrad on proovitud läbi õppusel. Meie eesmärk on näidata vastasele, et me teame, me oskame, me tahame. Kaitsta kodu!

Kui kirjeldada 2024. aastat arvude keeles, siis toimus Noorte Kotkaste organisatsioonis kolme esimese kvartali jooksul 2034 väljaõppesündmust ja Kodutütardel 1972. Osaluskordi said kodutütred kirja 15 881 ning Noorkotkad 22 314. Noorteorganisatsioonide tegevustesse oli kaasatud ka üle nelja tuhande lapse, kes ei ole veel noorkotkad ega kodutütred. Kuivadele arvudele sisu andmiseks tegime pildilise kokkuvõtte aasta tähtsaimatest hetkedest.

1 Leedu rahvuskangelaste mälestusjooksust „Elu ja surma teel“ võtsid jaanuaris Vilniuses osa Pärnumaa ja Raplamaa noored kotkad ja kodutütred. Jooks on pühendatud Leedu vabaduse kaitsjatele.

2 Kodutütred tähistasid oma 92. aastapäeva Tartumaal Eesti Lennuakadeemias. Jagati teeneteriste ja aasta pärleid.

3 2023. aasta parimad noorkotkad ja kodutütred kuulutati välja 27. jaanuaril. Aasta parimaks kodutütreks valiti Karoliina Kets ja parimaks Kodutütarde noortejuhiks Kaisa Meus. Aasta parim noorkotkas oli Allen Larin ja parim Noorte Kotkaste noortejuht Reimo Reimer.

4 Noorkotkaste ja kodutütarde võistlusmatk „Valge välk“ toimus Valgamaal talvises metsas juba viiendat korda. 32 neljaliikmelist võistkonda testisid matkal oma vastupidavust, meeskonnatööd ja ellujäämisoskusi talvises looduses.

5 Laagrikasvataja koolitust noortejuhtidele pakkusime koostöös Viljandi Kultuuriakadeemiaga. Kaitseliit omalt poolt tagas Viljandi Kultuuriakadeemia tudengitele võimaluse läbida oma õppepraktika suurlaagris Spekter.

Noortejuhtide mentorikoolitused olid suunatud värskete noortejuhtide toetamisele organisatsiooni sisseelamisel. Koolitus leidis aset kahel korral, osalesid peamiselt noorteinstruktorid, ringkonnavanemad ja malevapealikud.

6 Lätis korraldatud võistlusest „Cup of Colonel Dainis Turlais“ said osa võtta Põlva ja Võru noored. Kokku osales võistlusel 28 tiimi, kes näitasid oma tugevust ja osavust mitmesuguste ülesannete täitmisel.

Vabatahtliku noortejuhi kursusest sai lõppenud aastal osa 52 potentsiaalset tuleviku tegijat. Kui varem on kursused olnud kaks korda aastas, siis sel aastal korraldasime lausa kolm kursust.

7 Noored Kotkad tähistasid oma 94. aastapäeva Valga Gümnaasiumis, tänati tublisid liikmeid ja toetajaid ning tunnustati parimaid.

8 Kodutütarde aasta suurim patrullvõistlus Ernake toimus Lääne-Virumaal 14.–16. juunil. Tugevate traditsioonidega, juba 22. korda korraldatud võistlusel pistsid omavahel rinda 14 Kodutütarde neljaliikmelist võistkonda ning Läti ja Leedu sõprusorganisatsioonide tiimid.

9 Võidupüha paraadil Narvas andsid oma panuse ka meie vahvad kodutütred ja noorkotkad Alutaguse, Järva, Jõgeva ja Viru ringkondadest ja malevatest.

10 Noorte Kotkaste iga-aastane patrullvõistlus Mini-Erna peeti 28.–30. juunil. Järjekorras juba 28. mõõduvõtul panid end proovile 14 Noorte Kotkaste võistkonda, kaks külalisvõistkonda Lätist ja Leedust ning Kodutütarde esindusvõistkond Harjumaalt. Neljaliikmelised meeskonnad said oma oskusi, teadmisi ja võistlusvaimu demonstreerida Jõgevamaa mitmekesisel maastikul.

koduTÜTarde ja NoorkoTkasTe aasTa

TippHeTked

Kaitseliidu noorteorganisatsioonidel on seljataha jäänud tegus aasta. Me ei räägi siin mitte kümnetest ega sadadest, vaid tuhandetest väljaõppesündmustest, mis kaasasid kümneid tuhandeid noori nii organisatsioonide seest kui ka väljastpoolt.

Tekst: KERSTIN KÄÄRIK , Kaitseliidu noorteorganisatsioonide turundus- ja kommunikatsioonispetsialist

11 Suurlaager Spekter 2024 leidis aset viie päeva vältel Jõulumäe vallatutel nõlvadel. Laagris osales 1234 krapsakat tegelast, võõrustasime nii kaitseministrit kui ka Eesti Vabariigi presidenti. Laagri oodatuimad hetked olid Terminaatori kontsert ja riigikaitsesse panustamise võimalusi tutvustavad õppemoodulid.

12 Ühendkuningriigis militaar-sportlikus noortelaagris viibis Kodutütarde ja Noorte Kotkaste esindus 1.-19. juulini. Rahvusvahelise laagri korraldas British Army Combined Cadet Force.

13 Eesti Skautide Ühingu korraldatud suurlaagrist Silmapiir 2024 said 21.–27. juulil osa ka Kodutütred ja Noored Kotkad. Laagris osales 350 skauti ja nende sõpra, et kogeda seiklusi, õppida uusi oskusi ja luua sõprussuhteid. Rahvusvahelises laagris oli lisaks Eestile osalejaid Leedust, Rootsist, Saksamaalt, Egiptusest, Iirimaalt ja USAst.

14 Leedus korraldatud laagris Žalgiris 2024 seiklesid Valgamaa noored, võttes mõõtu Leedu, Läti, Poola, Ukraina, Briti ja Rootsi eakaaslastega. Laagris oli neli tegevussuunda: taktikaharjutus, laskmine, kanuusõit ja seikluspargi külastus.

15 Rahvusvaheline militaarlaager Baltic Guard 2024 toimus Harjumaal 28. juulist 2. augustini. Tegemist on 2012. aastal Lätis alguse saanud iga-aastase sündmusega, mis sel korral koondas Eesti, Läti, Leedu ja Poola kaitsevaldkonna organisatsioonide noori. Ürituse peamine eesmärk on edendada patriootlikke väärtusi ning vahetada kogemusi osalevate riikide noorte vahel.

16 Kodutütarde 22. pealinnalaagris 6.–9. augustini tutvusid kodutütred Tallinna vaatamisväärsustega, nägid riigiasutuste tööd ning näitasid ka ennast tallinlastele oma pidulikus vormiriietuses.

17 Noortejuhtide laager Muhus, imelises Lõunaranna sadamas, tõi 9.–11. augustini kokku meie vahvad vabatahtlikud kogu Eestist, et veeta üks mõnusalt lustakas nädalavahetus, mis tugevdas motivatsiooni ja lõi soodsa pinnase, et üksteisega paremini tuttavaks saada.

18 Noorte kompleksvõistlus Vällingewagenis, Rootsi Kodukaitse õppekeskuses, leidis aset 16.–18. augustil. Eestit esindasid 2023. aasta Ernakese ja Mini-Erna patrullvõistlused võitnud tiimid. Võistlusel said noored praktiseerida oma oskusi mägisel maastikul orienteerumises, takistusrajal ja taktikaliste ning loogikaülesannete lahendamisel.

19 Matkamäng 2024 tõi oktoobrikuu esimeseks nädalavahetuseks Haapsallu värske tuule ja hulganisti noori seiklejaid. Paralepa parkmets ja Haapsalu linn muutusid üheks suureks mänguväljakuks, kus kümned kodutütred ja noorkotkad üle Eesti panid proovile oma oskused, meeskonnatöö ja nutikuse. Võistlema asusid meie nooremad, 8–12aastased liikmed, kes andsid oma tiimidega endast parima!

20 Noortejuhtide iga-aastane võistlus leidis oktoobri keskel aset Raplamaa metsades, kus tuli varjuda vastutegevuse eest ja orienteeruda kiirel sammul ühest tegevuspunktist teise. Võisteldi neljastes tiimides ja läbiti kokku üle 40 km. See on noortejuhtide hea võimalus näidata oma rühmadele, et nad ei oota mitte ainult noortelt tulemusi, vaid on ka ise valmis katsumusi läbima.

FOTOD: TARMO HÄRMA, MIKK OTSAR, EDUARD IGANUS, MARKUS SEIN, TRIINU KÜÜNAL, PÕLVAMAA NK JA KT, NOORED KOTKAD, KODUTÜTRED, KERSTIN KÄÄRIK, RICHARD LEMENDIK, LISETT KRUUSIMÄE, KODUTÜTRED, KODUTÜTARDE SAKALA RINGKOND, VALGAMAA NOORED KOTKAD JA KODUTÜTRED, SILVER JAANSON, JÜRGEN RANDMA, KODUTÜTARDE PÕLVA RINGKOND, NOORED KOTKAD, MARKUS SEIN, KERMO NIINEMÄE

elva-TaMsa laHiNG

24. auGusTil 1944 1. osa

1944. aasta 24. augustil Elva lähedal aset leidnud lahing Saksa vägede ja Punaarmee vahel on tuntud ka Elva-Tamsa tankilahinguna ja seda on teinekord nimetatud isegi suurimaks tankilahinguks, mis Eesti pinnal peetud. Kolmeosaline artikkel heidab peamiselt mõlema poole arhiividokumentidele toetudes neile sündmustele lähema pilgu.

Tekst: REIGO ROSENTHAL , ajaloolane

Krahv Stachwitz (vasakul) Narva rindel 1944. aasta kevadtalvel

1944.

aasta 10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed Petserimaal läbi Saksa 18. armee nn Marienburgi kaitseliinist, millele järgnes 1. löögiarmee ja 67. armee sissetung Kagu-Eestisse. Saksa väed olid sunnitud ülekaaluka vastase ees taganema. 13. augustil hõivas Punaarmee Võru. 21. augustiks tõmbus Saksa 18.  armee põhjatiib Elva–Otepää–Karula joonele. Tartu kaitseks oli vahepeal moodustatud võitlusgrupp eesotsas SS-Brigadeführer Jürgen Wagneriga, kes allus armeegrupile Narwa. 21. augusti seisuga olid Wagneri võitlusgrupi üksused asunud kaitsejoonele, mis oli Tartust veel kõigest 10–13 kilomeetrit lõuna pool. Tartut ähvardas niisiis langemine. Kui Punaarmeel õnnestunuks Emajõgi ületada, siis tekkinuks juba tõsine oht, et tungitakse Narva rinnet hoidvate Saksa vägede tagalasse.

ning selle esimesed allüksused jõudsid raudteejaamadesse Valgast põhja pool 22. augusti hommikul.

TANKIDIVIIS JUTUMÄRKIDES

Hoolimata kõlavast nimetusest oli Strachwitzi tankidiviis Eestisse saabudes tegelikult tunduvalt nõrgem n-ö tavalisest Saksa tankidiviisist. Diviisi põhijõu moodustasid 101. tankibrigaad ja Großi SS-tankibrigaad. 101. tankibrigaad eesotsas ooberst Richard Schmidtgeniga oli formeeritud alates 21. juulist kuni augusti keskpaigani Ida-Preisimaal, osa isikkoosseisust oli varasema idarinde kogemusega. Großi SS-tankibrigaad sai nimetuse oma ülema SS-Sturmbannführer Martin Großi järgi ning moodustati kiirkorras augusti esimesel poolel Kuramaal erinevate SS-tagavaraüksuste baasil, mis õpetasid seal välja personali soomusüksuste jaoks.

Saksa väegrupi Nord juhataja kindralooberst Ferdinand Schörner, kellele nii 18. armee kui armeegrupp Narwa allusid, jõudis 20. augusti õhtul otsusele, mis pidi loodetavasti aitama Tartu rinnet päästa – Kagu-Eestisse kavatseti tugevduseks saata Strachwitzi tankidiviis eesotsas kindralmajor krahv Hyazinth von Strachwitziga. Eestis oli ta varemgi sõdinud, võitlusgrupi juhtimise eest nn idakoti likvideerimisel 1944. aasta aprillis Narva rindel autasustati teda koguni Briljantidega Rüütliristi juurde.

Strachwitzi tankidiviis (saksa keeles Panzer-Division Strachwitz), mida dokumentides mõnikord ka Strachwitzi tankikoondiseks (Panzer-Verband) nimetati, oli moodustatud kiiruga augustis 1944 Lätis Kuramaal esialgse ülesandega likvideerida Punaarmee kiil väegruppide Nord ja Mitte vahel. Nimelt olid Nõukogude 1. Balti rinde väed juuli lõpus Riiast läänes Tukumsi piirkonnas Liivi laheni välja tunginud ning Nordi ja Mitte maismaaühenduse katkestanud. Pealetungioperatsiooniga 19.–20. augustini taastas Strachwitzi tankidiviis ühenduse väegruppide vahel. Vastavalt Saksa maaväe ülemjuhatuse käsule läks diviis 20. augustil väegrupist Mitte väegrupi Nord alluvusse.

Ööl vastu 21. augustit andis väegrupp Nord käsu, mille järgi tuli Strachwitzi diviis juba 21. augusti ennelõunal Riia lähedal peale laadida ja viia raudteed mööda võimalikult kiiresti piirkonda põhja pool Valgat, kus pidi esialgu jääma Nordi alluvusse. Koheselt tuli hakata uurima võimalusi diviisi tegevuseks Karula, Antsla, Otepää või Elva suunal. Niisiis kaaluti sel hetkel erinevaid võimalusi, kus diviisi kasutada, ilmselt kavatseti lõplik otsus langetada pärastpoole, vastavalt selleks hetkeks Kagu-Eestis kujunenud olukorrale.

Diviisi koondamine pealelaadimispiirkonda venis siiski oodatust kauem (muu hulgas ühe silla kokkukukkumise tõttu)

21. augusti ettekande kohaselt oli Strachwitzi tankidiviisi koosseis järgmine: diviisi staap (endine 337. jalaväediviisi staap) ja välisandarmite rühm – 66 meest; 101. tankibrigaad – 1140 meest: brigaadi staap ja staabikompanii (1 komandöritank Pz.Bef.Wg. V, 1 tank Pz.Kpfw. III, 7 soomustransportööri);

2101. tankipataljon – lahingukorras 9 tanki Pz.Kpfw. V (lühi- ja pikaajalises remondis vastavalt 3 ja 2 Pz.Kpfw. V);

2101. soomusgrenaderipataljon – lahingukorras 56 soomustransportööri (lühi- ja pikaajalises remondis vastavalt 15 ja 7); 2101.  soomuspioneerikompanii – lahingukorras 4 soomustransportööri (lühiajalises remondis 10); Großi SS-tankibrigaad – 720 meest: staap;

tankipataljon – 3 tanki Pz.Kpfw. V, 5 tanki Pz.Kpfw. III ja IV, 3 tanki T-34, 20 soomustransportööri; grenaderipataljon – 20 veoautot; 19. SS-relvagrenaderidiviisi suurtükiväerügemendi divisjon – 7 kerget haubitsat, 250 meest; 337. sidepataljon – 100 meest; veoautode kolonn.

Nagu peagi näeme, jõudis Strachwitzi diviisi koosseisus Eestisse kokku 19 tanki, kuid osa neist ei olnud ilmselt lahingukorras. Sealjuures Großi brigaadi tankid jäid kas kõik või enamjaolt Lätisse maha, võimalik, et Eestisse toodi kaasa üksikuid tanke Pz.Kpfw. IV või V. Ülaltoodud andmete põhjal oli lahingukorras soomustransportööre 21. augusti seisuga diviisis kokku kuni 87, koos lühiajalises paranduses olevatega – kuni 112.

Koosseisutabel, mille alusel 101. tankibrigaad suvel formeeriti, nägi ette 115 soomustransportööri Sd.Kfz. 251, ehkki tegelikult saadeti neid brigaadile veidi rohkem – 119. Koosseisutabeli järgi jagunesid Sd.Kfz. 251 modifikatsioonid järgmiselt: 251/1 (relvastatud kuulipildujatega) – 38 tükki; 252/2 (8 cm miinipildujaga) – 4 tükki; 251/3 (komandörimasin lisaraadiojaamadega) – 16 tükki; 251/7 (pioneerimasin) – 17 tükki; 251/8 (ambulants) – 4 tükki; 251/9 (7,5 cm kahuriga) – 10 tükki; 251/11 (kaablipaigaldaja) – 6 tükki; 251/16 (leegiheitjatega) – 6 tükki; 251/17 (2 cm õhutõrjekahuriga) – 14 tükki.

Tabel 1 kirjeldab 101. tankibrigaadi soomusgrenaderipataljoni ja soomuspioneerikompanii soomustransportööride jagunemist vastavalt koosseisutabelis ettenähtule (pole teada, mil määral vastas sellele tegelik olukord).

Strachwitzi diviisi käsutusse antud 19. SS-relvagrenaderidiviisi (läti diviis) suurtükiväerügemendi III divisjoni (7. ja 9. patarei) kohta pärineb informatsioon 26. augustist, mille kohaselt oli selle kuue kergehaubitsa jaoks ainult kolm veoautot; tarvis oli rohkem suurtükivedukeid ja raadiojaamaga varustatud eelvaatlejaid, vastasel juhul ei pidanud divisjonist lahingus kasu olema. Pole teada, kas divisjon saabus Eestisse juba sellises seisundis või tulenesid probleemid vahepealsete lahingute käigus kantud kaotustest.

diviisi toetuseks Sangastest ida pool, kus vastane tugevat survet avaldas. Strachwitz pidi seal andma kiire löögi (operatsioon ei pidanud kestma üle ühe päeva) ja seejärel uuesti tagalas koonduma. 22. augustil suunati ka üks kompanii soomustransportööridel juba Sangaste piirkonda ülesandega aidata 87. diviisil seal rinnet hoida.

Enne, kui jõuti kirjeldatud kava teostamiseni, otsustas väegrupi Nord juhataja kindralooberst Schörner Strachwitzi ülesannet muuta. Nimelt murdis vastane 23. augusti päeval soomusüksustega läbi armeegrupi Narwa vägede (Wagneri võitlusgrupi) kaitse Tartust lõuna pool, mistõttu väegrupi Nord juhatusel kujunes plaan kasutada Strachwitzi diviisi hoopis löögiks Elvast Nõo suunas. Õhtul andis väegrupp käsu, mille kohaselt pidi diviis 24. augustil rünnakuga Nõo suunas takistama vastase edenemist 18. armee ja armeegrupi Narwa tiibade vahekohas põhja (ehk Tartu) ja loode suunas. Kuna Strachwitz pidanuks välja jõudma Tartu all võitlevate armeegrupi Narwa vägedeni, siis pidi ta juba alates 24. augustil kella 3st alluma armeegrupile Narwa. Väegrupp Nord keelas Strachwitzi diviisi killustamise – seda tuli kasutada ühtse koondisena. 23. augustil anti Strachwitzi alluvusse täiendavalt 153. raske suurtükiväedivisjon ja 44. pioneeripataljoni 3. kompanii; näib, et need saabusid diviisi juurde alles järgmise päeva jooksul.

101. tankibrigaadi (ja arvatavasti ka Großi brigaadi) isikkoosseisu väljaõppes olid lüngad, eriti puudulikuks peeti sideala väljaõpet, sellealast olukorda olevat leevendanud brigaadi ülema ooberst Schmidtgeni andekas improviseerimine.

STRACHWITZI SAABUMINE JA RÜNNAKUKAVAD

Strachwitzi diviisi laeti alates 22. augusti hommikust maha Valgast põhja pool Sangaste, Keeni ja Puka jaamas. Suurem osa diviisist jõudis sinna 23. augusti hommikuks, ent mõned allüksused saabusid ka hiljem ning viimaste mahalaadimine toimus 24. augusti õhtul hoopis Valgas. Lahinguallüksused olid kohal 23. augusti hommikuks, ainult pioneerikompanii jõudis Puka jaama sama päeva hilisõhtul. Tankide saabumine on Saksa dokumentides registreeritud järgmiselt: 22. augusti hommikul viis tanki Keeni jaama ja 11 Puka jaama, 23. augusti õhtul kolm Pantrit Puka jaama.

22. augustil tekkis Saksa väejuhatusel kava kasutada Strachwitzi diviisi kõigepealt II armeekorpuse 87. jalaväe-

23. augusti õhtul avaldati väegrupi Nord staabist Luftwaffe 1. õhulaevastikule soovi, et lennuvägi toetaks Strachwitzi rünnakut Elva juures, ehkki sel hetkel veelgi olulisemaks pidas väegrupp Lätis võitleva 16. armee abistamist. Selgituseks olgu öeldud, et 1. õhulaevastik ei allunud Nordile, vaid oli määratud viimasega koostööd tegema, mistõttu väegrupp sai õhulaevastikule esitada soove ja mitte käske.

Eelseisvat tegevust kooskõlastati 12. Luftwaffe välidiviisi juhatusega – Elva piirkond, kust Strachwitz pidi rünnakule minema, kuulus selle diviisi vastutusalasse. 12. Luftwaffe välidiviis allus 18. armee XXVIII armeekorpusele.

23. augusti õhtul sai kindralmajor Strachwitz autoõnnetuses raskesti vigastada (101. tankibrigaadi staabi varustusohvitseri ülemleitnant Josef Kiermeieri andmeil põrkas Strachwitzi täiskiirusel sõitnud auto kokku Panther-tankiga). 12. Luftwaffe välidiviisi ülem kindralmajor Gottfried Weber,

TABEL 1

kes oli Strachwitzi kavadest teadlik, võttis seejärel rünnaku ettevalmistuse juhtimise üle.

Väegrupi Nord staabist reageeriti teatele Strachwitzi õnnetusest veidi pärast keskööd antud korraldusega rünnakut ikkagi võimalikult kiiresti alustada. Strachwitzi ajutiseks asendajaks määrati esialgu 101. tankibrigaadi ülem ooberst Schmidtgen. Peagi seejärel otsustati Nordi staabis aga, et Strachwitzi diviisi juhtimise võtab üle senine 23. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Walter Chales de Beaulieu, kes pidi 24. augusti hommikul Lätist XXVIII armeekorpuse juurde lendama. Ta poleks siiski Strachwitzi diviisi planeeritud operatsiooni algusajaks kohale jõudnud, mistõttu väegrupi Nord käsul pidi diviisi 24. augusti hommikul rünnakule viima XXVIII korpuse staabiülem ooberst Herbert Gundelach, mida viimane tegigi. Kindralleitnant Chales de Beaulieu võttis diviisi juhtimise üle hiljemalt päeva teisel poolel. Tema diviisiülemaks määramise juures mängis küllap rolli asjaolu, et minevikus oli ta juhtinud erinevaid soomusüksusi.

OLUKORD ELVA JUURES 24. AUGUSTI HOMMIKUKS

Elva asus Saksa 18. armee vastutusala põhjatiival. 21. augustiks taandusid Elva lähiümbrusse XXVIII armeekorpuse 12. Luftwaffe välidiviisi vasaku tiiva allüksused, mis jäid seal

kaitsele. Diviisi vasak tiib oli allutatud 24. jäägrirügemendi ülemale ooberst Wolfgang Kretzchmarile, kelle käsutuses olid tema enda rügemendi kaks väikesearvulist pataljoni, 12. Luftwaffe välidiviisi välitagavarapataljon ja Wolfi lahingupataljon (viimase isikkoosseis pärines väljastpoolt 12. Luftwaffe diviisi). Nende lahingutugevuseks loeti 23. augustil kokku 550 meest. 24. jäägrirügemendi käsutuses oli üksikuid tankitõrje- ja õhutõrjekahureid, tõenäoliselt toetasid rügementi ka kaudtulesuurtükid, aga täpsemad andmed selle kohta puuduvad.

Elvast põhja pool algas armeegrupi Narwa alluvusse kuuluva Wagneri võitlusgrupi vastutusala. Võitlusgrupi paremal tiival Puhja ja Elva vahelises piirkonnas tegutses ainult 11. SSsoomusluurepataljoni 1. kompanii, mille relvastuses olid luuresoomusautod (mälestuste järgi oli neid kuus).

Vastaspoolel oli Elva vallutamine ülesandeks tehtud 67. armee 122. laskurkorpuse 189. laskurdiviisile (ülem: kindralmajor Pavel Potapov), mille põhijõud saavutasid kontakti Elva ümbruses kaitsel asuvate Saksa üksustega 23. augustil. Elvast põhja pool tungis peale otse 67. armeele alluv 326. laskurdiviis (ülem: kindralmajor Grigori Koltšanov), mille vasaku tiiva allüksused jõudsid 23. augustil Elva lähistele Peedu aleviku piirkonda. Nii 189. kui ka 326. diviis olid eelnevates

REIGO ROSENTHAL

lahingutes kaotusi kandnud ning eriti just laskurallüksused polnud arvuliselt kuigi tugevad.

189. diviisi lõunatiival edenev 864. laskurpolk (kaks pataljoni) ületas 23. augustil Elvast lõunas Elva jõe, misjärel astus lahingusse Leivaste piirkonnas kaitsel seisva vastasega. Õhtul õnnestus 864. polgul Leivastest kagus üle raudtee tungida, kuid kell 201 asusid sakslased vasturünnakule ja sundisid 864. polgu uuesti raudtee taha tõmbuma. Nõukogude andmeil toetas Saksa vasturünnakut seitse liikursuurtükki. Ehkki vastaspoole soomustehnika identifitseerimises võidi eksida, on tõenäoline, et vasturünnakus osalenud soomusmasinad kuulusid Strachwitzi tankidiviisi, mille allüksused hakkasid Elvasse saabuma. 864. polk pretendeeris ühe liikursuurtüki vigastamisele, samuti saadi päeva jooksul kolm vangi 24. jäägrirügemendist.

Ööl vastu 24. augustit kella kolme ajal läks 864. polk uuesti rünnakule, saavutas Leivastest kagus raudtee joone, kust aga rohkem edasi liikuda ei suutnud.

lõunas. 98. diviisi allüksused hakkasid Elva lähistele saabuma 24. augusti hommikul.

Idast jõudis juba 22. augusti õhtul Elva lähistele 189. diviisi 891. laskurpolk (kaks pataljoni). Järgmisel päeval püüdis polk Elva sihis edenemist jätkata, kuid põrkus vastase kaitsele. Saksa andmeil tõrjuti umbes roodutugevune rünnak.

189. diviisi 880. laskurpolk saavutas 23. augustil Peedu, nagu ka 326. diviisi 1101. laskurpolk.

189. diviisi ülem kindralmajor Potapov otsustas diviisi põhipingutuse viia Elvast põhja poole, kuhu koondati 23. augusti õhtul 880. ja 891. polk (viimane ilma II pataljonita). 24. augusti hommikul pidi 880. polk minema pealetungile Verevi suunas ja seejärel mööduma Elvast läänest, samal ajal kui 864. polk pidi ründama Elva edelaäärt. 891. polgu ülesandeks oli rünnata Elvat põhja suunast, ainult polgu II pataljon jäeti kaitsele Elvast ida poole. Planeeriti, et 880. ja 864. polgu tegevuse tulemusena piiratakse Elvas asuvad vastase jõud sisse.

Järgnenud 24. augusti lahingust on Nõukogude vaatepunktist üpris detailse ülevaate kirja pannud Arved Kalvo oma 1972. aastal ilmunud raamatus pealkirjaga „Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris“. Paraku jõuab Kalvo teksti võrdlemisel arhiividokumentidega järeldusele, et selles leidub rohkesti ebatäpsusi lahingus osalenud Punaarmee üksuste asukoha ja tegevuse kohta, samuti väiteid, mille kohta ei leia dokumentidest kinnitust (näiteks väide, et 23. augusti õhtul tõrjuti Elvast idas Saksa pataljoni ja soomustehnika rünnak). Võimalik, et Kalvo on suurel määral toetunud mälestustele, mis sisaldavad vigu. Selles artiklis sisalduvas ülevaates 24. augusti lahingu käigu kohta on Kalvo andmete kasutamisest loobutud kui üldiselt ebausaldusväärsetest.

Kalvo raamatu väitel õnnestus Nõukogude poolel Strachwitzi rünnakukavast eelnevalt teada saada. 189. diviisi staabiülema mälestustele viidates kirjutas Kalvo, et 891. polgu luure tabas 23. augusti õhtul Majala küla (Verevist kolm kilomeetrit läänes) juures eksinud autoraadiojaama, mis oli saadetud Tartu suunast Strachwitzi juurde, et pidada sidet tema ja Tartu rajoonis tegutsevate Saksa vägede vahel. Kuid kirjeldatud sündmust ei leia 122. laskurkorpuse luureallüksuste tegevusaruandes kõnealuse perioodi kohta, ehkki aruande detailsusastet arvestades võiks selle mainimist oodata küll.

122. laskurkorpuse juhataja kindralmajor Nikolai Martõntšuk otsustas korpuse tsentrist paremale tiivale ümber paigutada 98. laskurdiviisi, mis pidi seejärel rünnakule minema Elvast

Soomustransportöörid Strachwitzi diviisist Kagu-Eestis

Kalvo on kasutanud ka 67. armee juhataja kindralleitnant Vladimir Romanovski mälestusi, mille kohaselt informeeris Strachwitzi liikumisest raadio teel üks agentuurluureallikas ja ka üks Elva elanik olevat sellest jõudnud teatada. Kalvo andmeil teavitas Romanovski 23. augusti õhtul kell 22.30 teletaibi kaudu 189. diviisi ülemat vaenlase võimalikust tankirünnakust ja informeeris, et 1246. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolk paigutatakse positsioonile 189. diviisi parema tiivale Lokutaja–Kahna joonele. Kalvo allikas jääb selgusetuks. Kui ta kasutas arhiividokumenti, siis võib järeldada, et Nõukogude pool oli mingil moel tõepoolest saanud Strachwitzi rünnakukavast aimu. Kui allikaks on aga mälestused, siis jääb nende usaldusväärsus küsimärgi alla.

Ent isegi kui eelseisvast rünnakust aimu saadigi, ei toonud see lahinguväljal kaasa erilisi tagajärgi. 189. diviisi asetuses ilmselt olulisi muutusi ei tehtud ning 1246. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolku tegelikult Lokutaja–Kahna joonele ümber ei paigutatud, vaid selle allüksused sattusid 24. augusti hommikul lahingusse hoopis Peedu juures. Järgnevalt näeme, et tõenäoliselt ei olnud vähemalt 189. diviisi suurtükiväepolgu allüksused enne vastase rünnakut selle kohta eelhoiatust saanud. Järgneb.

VIITED:

1 Artiklis kasutatakse läbivalt Eestis sel ajal kehtinud nn Kesk-Euroopa aega, Punaarmees oli samal ajal kasutusel nn Moskva aeg, mis oli Kesk-Euroopa ajast üks tund ees.

ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord sõjapäevik: Bundesarchiv RH 19-III/316, RH 19-III/317

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/957, T-312/958, T-312/961, T-312/965, T-312/1607

• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1632, T-312/1633, T-312/1635

• II armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/161, T-314/162, T-314/164

• 4. ründeeskaadri dokumendid: Bundesarchiv RL 10/360c, RL 10/470

• Alfred Arnoldi autasuesildis 03.11.1944; 19. SS-suurtükiväerügemendi III divisjoni ülema ettekanne Läti Leegioni kindrainspektorile 01.09.1944 (koopiad Petter Kjellanderi eraarhiivis)

• Meinard von Laucherti kiri proua Schmidtgenile 28.08.1944, Josef Kiermeieri kiri Erich Geffersile 09.09.1944, Johannes Morgensterni kiri proua Schmidtgenile 20.02.1947 (koopiad Urmas Salo eraarhiivis)

• 3. Balti rinde, 67. armee, 14. õhuarmee, 122. laskurkorpuse, 98., 128., 189. ja 326. laskurdiviisi, 280. segalennuväediviisi, 305. ründelennuväediviisi, 35. üksiku hävitus-tankitõrjesuurtükiväebrigaadi, 432. õhutõrjesuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система „Память народа“ (https://pamyatnaroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных „Мемориал“ (https://obd-memorial.ru)

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг“ (https://podvignaroda.ru) Kirjandus

• Jentz, Thomas L.; Doyle, Hilary Louis. Panzer Tracts No.15-3, mittlerer Schuetzenpanzerwagen (Sd.Kfz.251) Ausf.C & D. History of Production, Variants, Organization, and Employment in Action from 1943 to 1945. Boyds, 2006

• Kalvo, Arved. Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris. Tallinn, 1972

• Poller, Herbert. Armoured Reconnaissance With the Waffen-SS on the Eastern Front. The SS-Panzer-Aufklärungs-Abteilung 11 „Nordland“ and the Swedish SS-Platoon in the Baltic States, Pomerania and Berlin, 1943–1945. Stockholm, 2010

• История и боевой путь 326-й

3. Саранск, 2022

• Lexicon der Wehrmacht (https://www.lexikon-der-wehrmacht.de)

• Missing Links. Photophile no 1, a research database for modellers. Sturmgeschutz IV, sd.kfz. 167. Compiled by Chris Leeman. 2002 (https://missinglinks2.tripod.com/ stugiv.pdf)

Haruldusi Täis TŠeHHi sõjaMuuseuM

Tšehhi sõjamuuseum asub Prahas Vabadusmemoriaali lähedal, kus see avati 1932. aastal. Kompleksi rekonstrueerimise käigus kahe aasta eest sai ekspositsioon uue moodsa lahenduse audiovisuaalsete ja valgustehnoloogiliste abivahenditega.

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Paljud eksponaadid on varustatud QR-koodide ja ingliskeelsete selgitustega, mis pakuvad külastajale igakülgset ja laiendatud teavet. Muuseum asub 5000 ruutmeetril ning vaatamiseks on väljas üle 7000 eksponaadi. Muuseumi eripärana võib välja tuua, et ekspositsioonis praktiliselt puudub rasketehnika osa. Karmim sõjaraud asub Lešany sõjatehnika muuseumis ja Kbely õhuväemuuseumis.

30 000 AASTAT (SÕJA)AJALUGU

Esimene saal tutvustab väga pikka perioodi. Saali sisenedes näeb külastaja 30 000 aasta vanuseid eksponaate nagu tulekivid, nooleotsad, aga ka vibu pingutusplaat, mis kaitses kätt, sest vibunöör võis laskurit vigastada. Üheks haruldasemaks eksponaadiks on Antiik-Rooma ratsaväelase mõõk sphata. Sellest sirgest ja pika laia teraga mõõgast arenesid välja nii viikingite mõõgad kui ka keskaja rüütlimõõk.

Terve saali jagu näeb muuseumis erinevate peentöötlustega rüütlivarustust, märkimisväärsed on tseremoniaalsetel eesmärkidel kasutatavad maalitud kilbid. Seal on graveeritud Madonnaga kurasiir ja Jeesuse poole palvetava inimesega moorini tüüpi kiiver, mida kannavad tänapäevani Vatikani kaardiväelased. Samuti on ekspositsioonis püstolid, sest arvatakse, et sõna ’püstol’ pärineb tšehhi sõnast píšťala (’vilepill’). Väljapanekus on maailmas ainulaadne 1500. aastast Põhja-Itaaliast pärit kolmeraudne vintpüss, millel on veel lisaks neli püstolirauda.

Järgneb Kolmekümneaastane sõda, mis kestis aastatel 1618–1648. Iga vitriin on pühendatud kindlale relvaliigile: suurtükiväele, jalaväele, ratsaväele. Muljetavaldavad on tinasõduritega dioraamid, mis kujutavad ratsaväe lahingut või üksust rännakul. Põhirõhk on 1620. aasta Valgemäe lahingul (tšehhi k Bitva na Bílé hoře), mis toimus Praha linna lähistel. Roomakatoliiklikud väed saavutasid võidu protestantidest tšehhide üle ning Tšehhi aladel keelustati protestantism.

Kristluse ja islami lahingud uusaja alguses on samuti jäädvustatud ning

väljapanekus on türklaste raudrüüsid ja käsirelvasid. Teatavasti valmistati enne kahuri täissuuruses valamist sellest väike funktsioneeriv mudel ning neid mudeleid on ekspositsioonis erakordselt palju. Haruldane on Toscana suurhertsogi vapiga nahkkahur, mille õõnsus on kitsas ja vooderdatud nahakihtidega vastupidavaks, muutes relva kergesti kaasaskantavaks.

Järgmiseks ajastuks on 1740–1914, kui tšehhid olid osa Austria-Ungari keisririigist. Saali sisenejale vaatab maalilt vastu Austria ertshertsoginna ja Ungari kuninganna Maria Theresia, kes suutis võidukalt üle elada nii Austria pärilussõjad kui ka Seitsmeaastase sõja. Galerii lõpeb Franz Joseph I, viimase Böömimaa monarhiga. Kindel koht on ka Napoleoni sõdadel, väljapanekus on Napoleon I surimask ja teisi tema isiklikke esemeid. Eksponeeritud on Austria, Prantsuse, Preisi ja Vene sõdurite relvastust ja varustust, nende hulgas keiserliku kaardiväelase paraadmüts, mis on kaetud karunahaga. Kuidagi ei saa märkamata jääda lahinguvälja toonane MED ROLE 1: verine arst sõdureid amputeerimas, mille juurde kuuluvad realistlikud heliefektid.

Erilist tähelepanu osutatakse kaheksaharulisele Böömi aadliristile, mille keskel on püsti seisev valge lõvi. Keiser Franz I 1814. aastal asutatud ordeniga autasustati ainult 38 aadlikku, kes olid Prantsusmaa-vastase kampaania ajal tema ihukaitsjad. See orden on Tšehhoslovakkia kõrgeima, Valge Lõvi teenetemärgi eelkäija.

Teiseks silmapaistvaks teemaks on Preisi-Austria vennatapusõda 1866. aastal, millest saab lugeda ühest varasemast Kaitse Kodu! numbrist1 Kogu näitusesaali eesmärk on tõestada, et preislaste võit ei olnud tingitud mitte tehnilisest üleolekust Hradec Králové lahingus, vaid Austria armee juhtimisvigadest, ning selles olid süüdi austerlased, mitte aga tšehhidest sõjaväelased.

Kõige uhkemaks ruumiks on varakamber, kus asub täpselt 250 kõige väärtuslikumat eset, põhiliselt külm- ja tulirelva 16. sajandist 1914. aastani. Nende hulgas on nii jahi- kui ka

sõjarelvi. Lukuga vintpüssid, jahikülmrelvad, rapiirid, idamaised relvad nagu Kaukaasia kinžall venekeelse kirjaga „Kaks korda ei löö“ või Ameerika metsiku lääne Buffalo Billi vintpüssid ja püstolid. Samuti eestlaetavad nelja rauaga püstolid ja revolvri laadimismehhanismiga vintpüss. Kõik need relvad on kaunistatud väga väärtuslike peente graveeringutega.

Mitmed jahirelvad on seotud ertshertsog Franz Ferdinandiga, kes suure osa oma elust elas Böömimaal. Väljas on tema lapsepõlverelvad, esimese jahipüssi sai ta üheksa-aastaselt. Eraldi stend on pühendatud relvainsener Sylvester Krnkale, kelle kuuelasulist tagantlaetavat vintpüssi M1867, mis oli kasutusel Venemaal, Montenegros, Rumeenias, Bulgaarias, Rootsis ja Norras, olid Austria sõjaväevõimud alahinnanud.

I MAAILMASÕJAST TŠEHHOSLOVAKKIA VABARIIGI LOOMISENI

Järgneb I maailmasõda, mis tšehhidele päädis Tšehhoslovakkia Vabariigi loomisega 1918. aastal. Keskseks motiiviks on raudtee, sest raudtee oli sõja vereringe, millega liigutati üksusi ja varustust. Ka I maailmasõda lõppes raudteel, kui Compiègne’is sedaanvagunis allkirjastati Saksamaa kapitulatsioon.

Ekspositsioon algab vagunist, mida ääristavad kaks pikka vitriini, kus on vastamisi sõdivate koalitsioonide sõdurid koos relvastusega. Keiserlikus ja kuninglikus armees ei olnud eri rahvuste vahelised suhted pilvitud. Kui Austria-Ungari sõdis keskriikide poolel, siis tšehhid eelistasid Antandi riike, sest sõditi ju vendade slaavlaste vastu. Selle tulemusena tekkisid Tšehhoslovakkia üksused – leegionid Prantsusmaal, Venemaal ja Itaalias. Leegionid moodustati enamasti vangilangenud tšehhidest ja slovakkidest, kokku teenis leegionides umbes 100 000 sõdurit, neist üle 70 000 Venemaal.

Eraldi on välja toodud 1917 juulis Galiitsias toimunud Zborovi lahing, kus leegionäridest koosnev brigaad andis esmakordselt hävitava löögi keskriikide üksustele. See lahing on leegionide

eksisteerimise, seejärel Tšehhoslovakkia loomise ja armee moodustamise seisukohalt põhimõttelise tähtsusega. Viimane osa on pühendatud leegionidele Venemaal, kus sõditi nii valgetega kui punastega, ning nende tagasipöördumisele 1920. aastal Trans-Siberi raudteed kaudu läbi Vladivostoki. Veel on kujutatud leegionide tegutsemist Itaalias ja Prantsusmaal ning möödaminnes mainitud ka tšehhide osalemist Austria-Ungari armees.

Kuna I maailmasõjale oli iseloomulik kaevikusõda, on muuseumi rajatud koopia läänerindel teeninud Tšehhoslovakkia leegionäride teenistuskohast 1918. aastal. See on käänuline ja ulatuslik eesmise liini kaevik koos lahingutandriga. Enne sisenemist on võimalus teada saada, kuidas kaevikusüsteem välja nägi, kuidas need ehitati, milliseid relvi kasutati. Illusiooni loovad puidust seinad, valgustus, heli, sõdurid, komandopersonal, meedikud. Heli- ja visuaalefektid täiendavad võitluse atmosfääri. Periskoobi abil saab vaadata nn eikellegimaale, mis on mineeritud ja ülestulistatud ala kahe vastase kaevikuridade vahel.

Sealt läheb näitus üle iseseisva Tšehhoslovakkia sünni juurde, seinalt vaatab vastu iseseisvusdeklaratsioon 28. oktoobrist 1918, mille kõrval on leegionäride mannekeenid koos varustusega. Nemad on peakangelased, kes andsid iseseisvumisse suure panuse lahingutes ungarlastega Slovakkias ning poolakatega Těšínis, et kindlustada Tšehhoslovakkia riigipiir.

Tšehhoslovakkia armee tutvustus on jaotatud kaheks osaks: lahinguüksused nagu jalavägi ja õhuvägi ning abi- ja toetavad üksused nagu tagala või haridusasutused. Poliitilise konsensuse tulemusena kehtestati ajateenistus ning muuseumis antakse detailne ülevaade ajateenistuse kasust noorte meeste haritusele ja silmaringile –ajateenistuse jooksul õppisid nad nii tehnikaga ümberkäimist, juhtimist kui distsipliini, mis tuli neile hilisemas elus kasuks.

1918–1938 oli erakordne ja edukas periood: Tšehhoslovakkia kuulus Euroopa demokraatlike ja majanduslikult tugevate riikide hulka ning riigi relvajõud vastasid sellele. Muuseumisaalis

on terve sein kaetud Tšehhoslovakkia tööstusettevõtete arvuka käsirelvatoodanguga kahe maailmasõja vahel, mis näitab, et riik valmistus end sõja korral kaitsma. Vaatamiseks on armee esimene püstol vz. 22, poolautomaatne standardpüstol vz. 24, ČZ seeria püstolid, mida toodetakse tänapäevalgi. Samuti lühike vintpüss vz. 33 ja kerge kuulipilduja ZB vz. 26, mida eksporditi nii Hiinasse kui ka Ladina-Ameerikasse ning kasutati mitmes II maailmasõjas osalenud riigis. Rasketehnika on esindatud mudelitega, kuid kogu Tšehhoslovakkia relvad, eriti tankid ja suurtükid ning ka käsirelvad, moodustasid II maailmasõja alguses Saksa relvastuse selgroo.

Ekspositsioonis on relvajõudude juhtide ja riigitegelaste isiklikke esemeid: president Edvard Benešile, kindralitele Alois Eliášile, Stanislav Čečekile, Rudolf Medkole kuulunud mundrid ja esemed, mille juurde kuulub ka ametlik portreemaal. Ainulaadne on ka eri riikide teenetemärkide kollektsioon, mille keskmes on Tšehhoslovakkia kõrgeima autasu Valge Lõvi (Řád Bílého lva) teenetemärgi komplekt viies klassis ja kahe medaliklassiga tsiviil- ja sõjaliste teenete eest eraldi.

Saal lõpeb 1938. aasta septembrimobilisatsiooni väljakuulutamisega seotud materjalidega, kus prevaleerib viiendiku elanikkonnast moodustanud sudeedisakslaste separatistliku liikumise tõus. Ajastu edastamiseks kasutatakse palju filmikroonikakaadreid. Piirikindlustuste rajamise mastaapsust edastavad mudelid. Ekspositsiooni lõpetavad kaadrid armee ja sudeedisaksa lahinguüksuste lahingust.

TŠEHHID VÄLISMAALASTE TEENISTUSES

II maailmasõja juhatab sisse metallist piiripost, mis eemaldati Tšehhoslovakkia piirilt pärast Müncheni kokkulepet 1938. aasta sügisel. Sobingu tulemusena sai Saksamaa sudeedisakslastega asustatud alad ning ka Poola ja Ungari haarasid riigist tükikese endale, kuid sõda see ära ei hoidnud.

15. märtsil 1939 okupeeriti järelejäänud Tšehhi ja Slovakkia osast sai Saksamaa vasallriik. Paljud Tšehhi sõjaväelased põgenesid välismaale, et alustada seal vabadusvõitlust. Nende

hulgas oli ka tollane sõjaväeluure ülem František Moravec, kes lahkus koos väärtusliku andmebaasiga Suurbritanniasse.

II maailmasõja väljapanek kajastab lahinguid kõigil rinnetel, kus osalesid Tšehhoslovakkia sõdurid, paljudes vitriinides saab külastaja näha laia valikut relvi, mundreid, isiklikke esemeid, dokumente, fotosid jne. Relvade – vintpüsside, püstolite, automaatide – arv ulatub mitmesajani. Saab selgust, kuidas toimus tšehhide lahinguüksusteks formeerimine Prantsusmaal ja Suurbritannias ja interneerimine NSV Liidus ning tšehhide vastupanuliikumine, aga ka relvatootmine Saksamaa lahingumasinale. Väljas on tšehhidest ja slovakkidest koosnenud Royal Air Force 311. eskadrilli vapp, kellest 53 protsenti langes lahingutes. Loomulikult on muuseumis ülevaade okupeeritud Böömimaa ja Määrimaa valitsejale SS-Obergruppenführer ja politseikindral Reinhard Heydrichile korraldatud õnnestunud atentaadi ettevalmistamisest ja läbiviimisest 27. mail 1942. aastal.

Lahti on seletatud Tšehhoslovakkia 1. armeekorpuse lahingutee NSV Liidus. See algas võiduka Sokolovo lahinguga Ukrainas. Lahingus hukkunud 1. kompanii ülem vanemleitnant Otakar Jaroš oli esimene välisriigi kodanik, kellest sai Nõukogude Liidu kangelane.

Tšehhoslovakkia territooriumil kohtuvad nii Nõukogude, Ameerika, Tšehhoslovakkia kui ka Rumeenia, Poola ja Belgia armeede sõdurid. Näituse selle osa viimane lõik keskendub 1945. aasta kevadele ja tšehhi rahva ülestõusule. Eestlastele seostub see Tšehhi põrguga, mille käigus toimus relvastamata 20. Relva-SS-i Eesti diviisi 300–500 sõduri ja ohvitseri vangistamine ja kohtuväline hukkamine. Sellest hoolimata muuseum tšehhidepoolset Genfi konventsioonide rikkumist ei kajasta.

Lõpetuseks on ülevaade vaid kolmeaastasest osalisest vabadusest Tšehhoslovakkias aastatel 1945–1948. See teema algab sümboolselt president Beneši, sõdurite ja koonduslaagrivangide tagasipöördumisega koju, millele järgneb riigipiiri kindlustamine, sudeedisakslaste küüditamine ja sõjaväe taastamine. Näituse lõpp esindab Tšehhoslovakkia armee

relvastuse ühtlustamise püüdlusi ja ka uue standardrelva otsimist – väljas on Brno ja Strakonice relvatehastes välja töötatud ainulaadne väikerelvade prototüüpide kollektsioon. Vitriinidest viimane on pühendatud raskekuulipilduja ehk tulevase kuulipilduja vz. 58 arendamisele.

1948. aasta veebruari ja kommunistide võimuhaaramist kujutav vitriin on demokraatia lõpp-punkt.

PUNASEST ORJUSEST TAAS PRIIKS Juba 1949. aasta viib raudse eesriide taha. Vastu vaatab Tšehhoslovakkia riigipiiri koopia, mille kommunistlik režiim varustas elektrivooluga, et keegi ei saaks maapealsest „paradiisist“ lahkuda. See näituseosa paljastab, kui radikaalselt oli riik muutunud – demokraatlikust totalitaarseks.

Järgmine osa näitab rahvademokraatliku Tšehhoslovakkia Rahvaarmeed, mis kuulus 1955. aastast Varssavi pakti. Välja on pandud kaitseminister armeekindral Alexeje Čepička vormiriietus ja ordenid, sealhulgas tema äia nimeline

Klement Gottwaldi orden, mis oli tollal riigi kõrgeim teenetemärk.

Vitriinides on Tšehhoslovakkia armee relvastus ja varustus, kuulipilduja vz. 52, soomustransportöör OT-64 SKOT mudel, mille väljatöötamist alustati 1950. aastate keskel ja millest sai hiljem üks armee tuntumaid soomukeid. Välja on pandud ka vaenuriikidest Prantsuse püstolkuulipilduja MAT 49 ja Briti iselaadiv vintpüss L1A1.

1968. aasta sündmustes domineerib Nõukogude tanki T-55 mudel koos Nõukogude okupatsioonisõduri kujuga. Nõukogude Liit ei usaldanud Tšehhoslovakkia kommuniste ja jättis riiki pärast ülestõusu mahasurumist piiratud väekontingendi, mis lahkus alles 1991. aastal. Võtmeeksponaat on verega määrdunud Tšehhoslovakkia lipp, mis pärineb 1968. aasta augustipäevist. Hilisemat perioodist on võimalik videoprojektsioonides näha arvukalt kaadreid Varssavi pakti armeede ühisõppustest, saali on osaliselt ehitatud tuumavarjend ja eksponeeritud on keemiakaitsevahendeid.

Tähelepanu pälvib ka Tšehhi armee areng pärast 1989. aasta novembrit: muutumine elukutseliseks sõjaväeks, osalemine välisoperatsioonidel kolmes maailmajaos (Balkanil, Lähis-Idas, Malis), aga ka õhuturbemissioonil Baltikumis. Kuid põhirõhk on Afganistani missioonil, Tšehhi Vabariigi relvajõudude loomisel ja protsessil, mille käigus riik 1999. aastal NATOga ühines. Esitletakse mitmeid kaasaegseid relvi, nagu snaipripüss OP 96 Falcon, modulaarründevintpüss CZ 805 Bren A1. Ringikujulises vitriinis on Tšehhi armee vormirõivaste prototüübid. Kogu Tšehhi Vabariigi armeele pühendatud osa sulgeb sõjaväekabel, mis on mälestusmärk välisoperatsioonidel langenud sõduritele.

Muuseumist lahkudes jääb kummitama küsimus, milline oleks maailm, kui suurriigid ei oleks Tšehhoslovakkiat 1938. aastal maha müünud. Vastust sellele ei tea paraku keegi.

VIIDE: 1 https://issuu.com/kaitse_kodu/docs/kaitse_ kodu_06_2023_veeb/s/30346141

Tšehhi mootoratta

JAWA sõjaväe modifikatsioon 1930. aastatest

FilM, Mis oN TäiTsa NaGu päris

Kohustuslikku sõjakirjandust tundvad isikud teavad lauset „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi“. Ja nad teavad ka lauset „Rõve sõim serbia keeles“. Mis sai Austria-Ungari keisririigi alamatest esimeses maailmasõjas edasi, on üldjoontes samuti teada. Aga mis juhtus serblastega? Nendega, kellele Hašek oma teoses omistas teatavat sorti sõimu? Et serblastest ei jääks ajalukku ükspäinis verbaalsed inetused, on nad teinud filmi „Kralj Petar I“ ehk „Kuningas Petar I“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

See film kuulub kategooriasse

„Näete, milline kangelaslik minevik on meil ette näidata!“. Meil endil on Nüganeni „1944“, poolakatel on „Westerplatte“, lätlastel „Hingede torm“ jne. Igal rahval on vähemalt üks sihuke film. Selline film on kohustuslik. Nagu konstitutsioon, sõjavägi või õhtused allahindlused ketipoe saialetis. Kangelaslik minevikuheiastus lihtsalt peab olema ja punkt. Serblastel on selleks siis käesolev linateos.

1914. Ertshertsog Ferdinand on edukalt auke täis lastud ning austerlased on otsustanud serblastele näidata, et päris nii päise päeva ajal suuremaid ülemusi augustada ei ole ilus tegu. Austerlased ründavad, serblased alustavad mobilisatsiooniga, otsitakse üles kuningas, palutakse abi teistelt riikidelt ja maailmasõda on alanud! Siin filmis ei lapata mõistagi läbi mitte tervet maailmasõda, vaid keskendutakse Serbia riigi käekäigule.

Üksjagu filmi ongi kuningas Petar I askeldamisest. Sellest, kuidas ta püüab

oma riiki kuidagiviisi koos hoida kõige poliitikategemise ja sõjapidamisega tükkis. Teisalt, et film ei koosneks ainult suurte ülemuste koosolekutest ja asjaliku näoga näpuga maakaardi

sorkimisest, jälgitakse suurtükiväkke värvatud noore külapoisi Marinko käekäiku. Mingil ajahetkel lisandub Marinkole ka „sidekick“, slaavi filmi- ja kirjandusmaailmas populaarne tege-

laskuju „polgu poeg“, kelleks siin on perekonna kaotanud Momcilo. Teisedki rahvad on oma loomingus polgu poja tegelaskuju pruukinud, aga slaavlaste hulgas torkab lapssõduri teema põneval kombel rohkem silma.

„KRALJ

PETAR I“

Osades: Lazar Ristovski, Radovan Vujovic, Milan Kolak

Lavastanud: Petar Ristovski 2 tundi ja 5 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Ja mõistagi vajab selline film koormate kaupa paatost, rahvuslikku uhkust ning paha ei tee ka südamesse minevad momendid, mida on linateoses rohkem kui üks. No selles mõttes, et tegu on ikkagi sõjafilmiga, kus saadakse surma ja haavata, järelikult vajalik pinnas on täitsa olemas. Nii näeb vaataja Austria-Ungari sõjamehi külainimesi tapmas. Milline tegu mõistagi ajab serbia sõdurid vihale. Kuid see pole veel kõik. Filmi lõpupoole ukerdavad Marinko ja Momcilo kusagil mägedes ning Marinko külmub surnuks. Ja et ei oleks mitte ainult hinge minev, vaid ka ülev ja kõik need teised sõnad, sekkub kuningas Petar. Otsinguekspeditsiooni eesotsas matkav kuningas mõistagi leiab külmunud Marinko ja veel elus oleva Momcilo, toimub päästmine, kõik rõõmustavad jne. Ses mõttes täiesti topakas stseen, kuningal on vaja terve rahvas mülkast välja sikutada, aga tema jandib kuskil mägedes üht inimest taga otsides. Ei kõla väga loogiliselt. Ent kui on vaja näidata, kuidas kuningas hoolib ka väikestest inimestest, siis käib küll. Kokkuvõtvalt – „Kralj Petar I“ on suuresti tehtud kodupublikut silmas pidades. Kui keegi kaugemal elav publik vaatama satub, on lisaboonus.

Idee: 7. Minu jaoks uus vaatenurk ajaloole. Teostus: 8. Hea, nauditav vaatamine. Näitlejatööd kokku: 8. Hea näitlejate valik. Lavastajale: 8. Mõned küsitavused tekkisid, aga muidu hea töö.

maastikku tudeerinud. Tulemuslikult, ütleksin.

pole ju indiaanifilmiga. On teised näitlejad, tundmatute nimedega, aga head näitlejad.

Lazar Ristovski kanda on jäänud kuningas Petar I roll. Nagu kuningas ühes monoloogis mõista annab, ei ole tegu kuningaga, kes on noor, ilus ja pikka kasvu. Kuningas on elukogenud taadike, kes radikuliidist hoolimata diplomaatiat teeb ja asju ajab. Karakterina üsnagi igav, aga mis teha.

Visuaalide nimel on pingutatud, et kõik näeks välja nagu päris. Autentsusele on kõvasti panustatud. Kostüümid, rekvisiidid, kõik on saanud selline, et vaatepilt näkku ei karju ja vaataja silmi ära ei murra. Ei ole kuskil massistseenides tagaplaanil näha teksapükstes tüüpi, kes nätsu nätsutab. Või telefoni sügab. Ei, kui on, siis ikka ajastutruus kostüümis. Ja nätsu asemel on kuusevaik. Ja telefoni asemel sügatakse midagi muud. Pildiliselt mõjuvad mõistagi kaunid loodusvaated. Serbias mägesid jagub, filmigi on sätitud hoolikalt valitud mägimaastikke. Üldse jääb mulje, et režissöör Petar Ristovski on kogu riigi läbi nuhkinud, sõrmedest pildikaste moodustanud ja sel kombel

Stsenaarium on kõigest hoolimata saanud pisut kipakas. Teinekord juhtub, et stsenarist pole kuidagi suutnud kaht tegevusliini hallata. Kas on mõtted mujal olnud autoremondi tõttu või mis tahes muul põhjusel, kuid mõni film on nii ägedalt kaootiline, et sürrealist Dali looming on selle kõrval selgus ise. Siin on selles osas asjad suurelt jaolt paigas. Kaks tegevusliini on saadud nii eraldi toimima kui mõistlikul hetkel põimuma. Küll aga on mingi jant ajaskaalaga. Mingil hetkel kadus järg täiesti käest. Just kaks momenti tagasi käis serblaste poolt vaadatuna võidukas lahing, ent siis kukuti täie hooga taganema. Sedagi vapralt, kuid ikkagi taganeti. Ühesõnaga arusaamatus. Hiljem jõudis kohale küll, et mõeldud oli täiesti erinevaid sündmusi, millest üks oli võidukas, aga teine mitte nii väga. Serblased ise omaenda maa ajalugu tundes saavad arvatavasti kõigest suurepäraselt aru, kuid minusugusele võhikule sobinuks mõni selgitav kiri, ajavõi kohamääratlus. Asja süvitsi uurides selgus veel, et mugavate inimestena on serblased samast materjalist kokku lõiganud ka posu teleseeriaid. Ju siis jäi üles võetud materjali sedapalju üle. Või mindi režiid tehes mingil põhjusel „lindilõikamisega“ kole hoogu ja taibati pärast ise ka, et filmi lõppversioonis valitseb teatav segadus. Mida oleks hea vähe pikemas vormis jupikaupa lahti seletada. Aga noh, kui tegijatele tundus, et nii saab hea, siis olgu pealegi.

Vat ega sealtkandi näitlejaid nii väga ei tea. Serbia-Eesti kultuurivahetus on lünklik ja sellest lüngast vaatab mulle vastu ainult kunagine idabloki indiaanipealik nr 1 Gojko Mitić. Keda mõistagi selles filmis ei ole, sest tegu

Natuke kahju on, et kõiksuguseid põnevaid liine ja seoseid tekitanud stsenaristid polnud lõpuni kirjutanud Zivota (Radovan Vujovic) ja Marinko (Milan Kolak) omavahelisi seoseid. Mingil hetkel oli juba täitsa huvitav vaadata, kuhu nende omavahelised dialoogid välja viivad, aga siis hääbus see jutt mingite teiste tegevuste taha ära. Neile kahele lisanduva Momciloga (Ivan Vujic) moodustub juba toimiv ja dünaamiline kombo, mida on huvitav jälgida. Kuningas kuningaks, ta on käsitletavate ajaloosündmuste tarvis vajalik, stsenaariumist välja kirjutada teda ei saa, aga elu toovad filmi ikkagi Zivota, Marinko ja Momcilo.

Üldises plaanis on film saanud hea. On sõda, on ajalugu, on inimsaatusi. Mõistagi võib näpuga sorkida ja iriseda: „Vat see koht siin on ikka täiesti mööda! Esmaspäeval filmisite seda või kuidas?“ Aga see on norimine detailide kallal, mis jämedamat pilti lahjemaks ei muuda. Loomulikult ei või ära unustada, et tegu on serblaste arvamusega ajaloost, asjadest ja inimestest. Naaberriikidel on kohe väga kindlasti toimunust hoopis teistsugused mälestused. Kuid silmaringi avardamise mõttes ei tee paha „Kralj Petar I“ ära vaadata, liiati kui film vaatamist kõigiti kannatab.

viru Maleva ajalooliNe pildiraaMaT

Viru malev esitles lõppenud aasta 26. novembril raamatut „Kaitseliidu Viru maleva ajalugu piltidel“. Raamat võtab kokku Viru maleva ajaloo selle loomisest tänapäevani.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde MKR teavitusspetsialist

Raamat annab ülevaate Kaitseliidu Viru maleva mitmekesisest arenguloost ligi 106 aasta vältel. Kaitseliit oma pika ajaloo ja suure liikmeskonnaga on kogu tegevuse jooksul olnud hea läbilõige Eesti ühiskonnast. Selle liikmeid on alati ühendanud soov kaitsta oma kodu ja kodumaad, esimest korda loodi Kaitseliit Vabadussõja koidikul, et oma vastloodud riiki rahvaalgatuse korras vaenlase eest kaitsta.

Pärast võidukat Vabadussõda, kus kogu Eestimaa piirest löödi välja Punaarmee ja Põhja-Lätis alistati baltisaksa Landeswehr, kaotas Kaitseliit mõneks ajaks oma sihi ja organisatsioon langes varjusurma. Kuid õige pea, 1924. aastal, osalt kindlasti 1924. aasta mässukatsest tiivustatuna, taastati Kaitseliit riigikaitselise ja seltskondliku organisatsioonina. Teist korda katkes Kaitseliidu tegevus Eesti Vabariigi ebaseadusliku annekteerimisega 1940. aastal ning seda ligi 50 aastaks.

Ametlikult taastati Kaitseliit 1990. aastal Järvakandis. Nagu kõik on pidevas muutumises, ei asu ka tänane Viru malev oma ajaloolistes piirides. Tapa malevkond kuulus kunagise

Järva maleva koosseisu ning tänasest

Ida-Virumaast on saanud eraldiseisev Alutaguse malev.

Sõjaeelsest perioodist ei ole Kaitseliitu puudutavat infomaterjali palju

„KAITSELIIDU VIRU MALEVA AJALUGU PILTIDEL“

Koostajad: Indrek Jurtšenko, Meelis Laanemets, Rene Viljat 226 lk Kaitseliidu Viru malev

säilinud. Teise maailmasõja käigus langesid mitmed arhiivimaterjalid ja paljud kodud tuleroaks, ka inimesed ise hävitasid dokumente hirmust represseerimise ees. Seetõttu ongi valdav osa pildimaterjalist pärit lähiminevikust, ajaperioodist 1989–2024, sellest omakorda suurem osa viimase 30 aasta tegevustest.

Raamatu projektijuht ja peakoostaja on Indrek Jurtšenko, koostajad Meelis Laanemets ja Rene Viljat. Tõlkeid aitasid teha Luisa Tõlkebüroo ja

emakeele õpetaja Sirje Sell, raamatu trükkis, pilte töötles ning kujundas ja küljendas Trükikoda Auratrükk. Fotod on pärit peamiselt arhiividest, Viru malevalt ning eraisikutelt ja ettevõtetelt. Raamat on kõvakaaneline ja seda trükiti 500 eksemplari. Raamatu väljaandmist toetas Kaitseliit ja Viru malev. Raamatu kirjastas Viru malev.

Raamatut „Kaitseliidu Viru maleva ajalugu piltidel“ on võimalik osta ka Kaitseliidu e-poest.