HEAD ISU!
ISAMAALINE SIGA
VÕIDUPÜHAKS VARDASSE!
K
ui suurteks tükkideks liha lõikuda? Millega maitsestada? Mil moel vardasse ajada? Millal on õige aeg liha grillile tõsta? Ning kuidas aru saada, et see on valmis, vahemaandumisega taldrikul, suuorganisse suunduma? Neile küsimustele vastuse saamiseks lasime Narva malevkonna kõige kõvemal grillmeistril, Eesti Grilliliidu korraldatud maakondliku grillivõistluse võitjal ning mitmete teiste sarnaste tiitlitega pärjatud Roger Vinnil, näidata kuidas valmistada üks šašlõkk, mis ka šašlõkk on. Selline klassikaline – sealihast. Maitseainetega liialt peenutsemata. Piisab piprast, soolast, sibulast ja sidrunist. Viimane teeb liha pehmeks. Kuid võõramaist päritolu sidruni võib siin vabalt asendada kodumaise keefiriga. Seega just võidupüha tähistamiseks paslik roog, mille kohta Janno Reiljan
52
5/2019
Laias laastus on grillimine lihtne: lõika liha tükkideks, maitsesta, aja vardasse, anna kuuma ja ongi valmis. Aga saatan peitub teatavasti detailides. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
oleks ehk öelnud „isamaaline siga“. Ja keegi poleks solvunud. Aga esimese asjana, veel enne, kui käe noa järele sirutad või liha haarad, tee lahti raadio. Seda meele- ehk tujuparandamise eesmärgil. Kurja tujuga grillimine on liha raiskamine – see jääb vintske ja kirbe. Kui raadiot ei ole, võid midagi muud lahti teha. Pea asi, et tuju saaks hea. Ja liha ka. Vinni teeb raadio lahti. Haarab siis suure noa ja terituspulga ning laseb siuh-säuh üle tera. Tööriistad – lõigud sa liha, remondid tolmuimejat või purustad sibulaid – peavad olema korras ja hooldatud, seda teavad kõik kaitseliitlased.
KÕIKE PARASJAGU
Nuga terav, laksab meister lihakäntsaka – sea kaelakarbonaadi – lõikelauale. Toetab oma kummikinnastatud (hügieen, hügieen ja veel kord
hügieen!) käedki lauale. Ja tardub siis, otsekui mediteerides, valmistudes eelseisvaks soorituseks, mõttes kõiki etappe veel kord läbi mängides. Pilgus rahu ja kindlameelsus. Vaikelu katkeb sama järsult, kui see algas – meister virgub, haarab ühe käega lihakäntsakast, teisega noast. Koed katkevad, mahlad nõrguvad ning juba langebki esimene viil lõikelauale. „Tükid teeme mitte väga suured ja mitte väga väiksed,” selgitab Vinni. Liiga väiksed tükid küpsevad kiiresti läbi ja jäävad kuivaks. Liiga suured tükid jällegi küpsevad kauem, kui tühja kõhuga inimesed oodata kannatavad ning võivad lõpuks ikkagi seest tooreks osutuda. Ehk siis tükid peavad olema parajad. Nende jaoks, kes mõõtühikut „paras“ ei tunne, lisab Vinni, et no nii umbes 70 kuni 100 grammi. Grammidega on aga jällegi selline lugu, nagu Vinni märgib, et asjatundjad ei hakka ennast kaalumise-mõõtmisega vaevama, see vaev ja rõõm jäägu õndsatele amatööridele. Meister teab. Veel olulisem, meister tunnetab ja mõistab. Vinni on meister. Ise ta
