102 MEIE
Ettevõte on oma juhi nägu Ettevõtte ajalugu võib jagada etappideks mitmel moel. Raamatu esimeses, juurte otsimise peatükis vaadeldi arengut aasta kümnete kaupa, tehnoloogia peatükis tehnoloogiliste muudatuste põhjal. Väga tähtsad etapitähised on olnud aga ka inimesed, eelkõige juhid, sest eks ole iga ettevõte veidi oma juhi nägu. Töötajate meenutustest kuuleb alatasa, et „see oli Tamara ajal“, „see oli veel Holteri ajal“ või „see hakkas peale Lauri ajal“. Mälestused varasematest juhtidest on tuhmunud, seepärast tuli pöörduda arhiiivimaterjalide poole, viimaseid
HOLTER SAI OMA TAHTMISE Asta London, kauaaegne raamatupidaja, meenutab, kuidas Holter tegi talle ettepaneku tehnoloogiks hakata: „Mind pole keegi kunagi hüpnotiseerinud, aga mul on siiani tunne, et Matti Holter ükskord seda tegi. Ta kutsus mind oma kabinetti ja tegi ettepaneku hakata tehnoloogiks. Mulle see ei istunud, kontor sobis paremini, aga tema muudkui rääkis ja rääkis ja ma tundsin, kuidas ma vajun põrandasse ja siis tõusen jälle lakke ja nii ta mu ära rääkis. Mattil oli seda võimekust, et vajutas õige nupu peale ja pani inimesed tegutsema.“
mäletavad aga staažikamad töötajad veel väga hästi. Esimestel aastatel vahetusid direktorid väga kiirelt. Esimesed kaks olid ametis vaid aasta: Vassili Skalov 1946–1947, Kalju Jäär 1947–1948. Pikemalt jäi pidama Evald Kaldalu, kes juhtis ettevõtet 1948–1957. Temast on teada, et haridus oli parteikoolist ja konservidega oli enne direktoriks hakkamist olnud kokkupuuteid vaid nii palju, et ta oli näinud Ameerika Ühendriikide lihakonserve, sõja ajal neid liikus. Tollasel vaesel sõjajärgsel ajal oligi vaja rohkem ettevõtlikkust kui teadmisi. Seda Kaldalul jätkus. Vaesed ajad jätkusid ka järgmiste juhtide ajal. Feodora Vassiltsenko (1957–1959) aega meenutab kunagine töötaja tehase 50. aastapäeva trükises: „Sellest ajast, kui direktoriks oli Feodora Vassiltsenko, on meeles klubi ehitusmaterjali ülestöötamine Puurmani metskonnas. Käisime seal oma majandi hobuste, regede ja vankritega. Tehasel oli siis 14 hobust.“ Järgmised direktorid olid Mihkel Tuhkru (1959–1965), kelle juhtimisel alustati lastetoidu valmistamiseks tootmisbaasi rajamist, ja Olev Paal (1965–1969), kelle ajal lastetoitu tootma hakati – esimesena kogu tollases Nõukogude Liidus. Moissei Sverdlov (1969–1978) on meelde jäänud hea nõuandja ja innustajana, samuti ettevõtliku mehena, kes otsis uusi tootmisvõimalusi: küll üritati kompvekke toota, küll villiti veini. Nikolai Preiman (1978–1980) on ajalukku läinud pigem omaaegse linnapeana: tema ajal sai Tartu uue, Eesti pikima, Sõpruse silla, mille rahvasuu Preimani purdeks ristis. „Preiman oli linnavalitsuses ilusate asjadega harjunud, meil tehases aga ilusaid nõusid ei olnud ja lähemal elanud naised pidid neid kodust tooma,“ meenutab direktori tollane sekretär Sirje Põder. Kõige kauem, ligi 20 aastat oli juht Matti Holter (1980–1999). Tema triivis ettevõtte läbi 1980. aastate hiilguse ja viletsuse, läbi taaserastamise ja sellele järgnenud majanduslanguse ning jõudis panna aluse
