Paast
Paast kui
normaalse elu osa Ülekaal on saanud minu pärisosaks, mitte selle vastu võitlemisest loobumise tõttu, vaid kuna siiani pole leidunud viisi – dieeti, rohtu, piina –, mis ka reaalselt aitaks. Vahel on aga nii, et kui enam ei pinguta, siis tuleb lahendus ise sinu juurde. TEKST: MARTIN HANSON FOTO: SHUTTERSTOCK
N
ii juhtus ka minuga täiesti ootamatult Tallinna-Tartu rongis. Lugesin järjekordset artiklit tervislikust toitumisest, üks asi viis teiseni ja järgmised tunnid rongisõitu süüvisin hoopis paastu kui olemisvormi uurimisse, selle kasutusse kaalukontrollis. Ning see oli see koht aegruumis, kus minu “pirn süttis”.
16 tundi ei söö, 8 tundi sööd Esimene asi, mis kirjandusega tutvudes selgus, on see, et paastu kui kaalulangetusmeetodi kohta on tehtud maailmas kokku vaid umbes viis inimkatselist uuringut, andmeid pole palju ja suurem osa infost, mis internetis tiirleb, pärineb katsetest, mis on tehtud laborihiirtega. Ei kõla just paljulubava algusena. Samas näitasid uuringud, et paastul oli ülekaaluliste kontrollgrupi kaalulangusele samasugune mõju kui kalorite lugemisel ehk pidevalt kerges näljas elamisel. Aga inimene või hiir, ideel on jumet. Paastu rebu seisneb piiramises, distsipliinis astuda vastu pidurdamatule soovile süüa – süüa, kui on kurb või rõõmus, kui oled väsinud või ergas, kui tahad või ei taha. Minu puhul on vaja distsipliini, et astuda vastu magusa ja ebatervisliku õgimisele südaööst kahe tunni jooksul (1000 kuni 2000 kilokalorit). Paastud jagunevad laias laastus kaheks: ekstreemseteks, kus päevade, vahel nädalate, mõnikord lausa kuu jooksul midagi ei sööda, ja vahelduvateks, kus paastutakse mingid kindlad tunnid ning süüakse mingite kindlate tundide jooksul. Näiteks 16 tunni pikkuse paastu järel tekib nii-öelda söömisaken, mille jooksul saab normaalselt süüa, mida hing ihaldab, mille järele isu te-
10
TERVISEATLAS | KEVAD 2021
kib. On ka neid, kes paastuvad 12 tundi, aga ka neid, kes paastuvad 20 tundi. Neid, kes söövad kella 10 ja 16 vahel, neid, kes söövad kella 14 ja 22 vahel. Kindlasti leiavad arstid ja toitumisnõustajad sellise elustruktuuri kahjulikkuse kohta umbes 100 manitsust, kuid kui jätta konkreetselt toit ise kõrvale, siis mina leidsin paastus kaks enda jaoks päästvat detaili. Esiteks on paast tekitanud minus uskumatu distsipliini, mille tulemusel olen saanud sajaprotsendiliselt ja esimesest päevast alates kaotada oma elust ära need mainitud kuni 2000-kilokalorilised öised söömaajad. Neid söömaaegu tõukab alati tagant meie väsinud, vastupanuvõimetu ja pidevalt uut kaifi taga ajav aju.
Kainemad valikud taldrikul See toobki mind ehk paastu kõige olulisema kasuteguri juurde: avastasin kohe, et süües eluks vajalikud kalorid ära iga päev näiteks kella 12 ja 20 vahel, kui aju on värske, toonuses, siis teeb inimene pöördeliselt paremad valikud selles, mida sööb. Selleks et end toita, ei ole vaja saia, jäätist, halvaad, komme, torte, viinereid. Puhanud aju tahab tegelikult kala, rohelist salatit, juurvilju, päris toitu, millel on maitse ja mis toidab. Ning kirsiks tordil on see, et mitte midagi ei pea jätma menüüst välja, kõike võib süüa – keha aga teeb ise valikutes korrektuurid. Kaeme perra, nagu ütles vana eestlane. Kuu pikkune paasturežiim on viinud kaalu alla, andnud hea une, kuid peamiselt on teinud selgeks, et distsipliin ei pea tulema alati läbi pisarate. Riided passivad paremini selga ja kehakultuuri on kergem harrastada – joosta, karata ja jalutada on aina suurem lust.
