Magnus Pehrssoniga
Eesti–Rootsi mängu eel
Noortekoondiste
Balti turniiride
ajalooline statistika
Kas üleminutiuputus ongi jalgpalli tulevik?
Retromeenutus: kuidas koondise treener telefoni vajas
Postritel: Hispaania koondis, Herol Riiberg, Aitana Bonmatí
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.
Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
Sügise ja uue kooliaasta algust tähistav septembrikuu on ka jalgpallis alati olnud erilise hõnguga: sügiskuu on välismaa suurliigades hooaja esimene täispikk võistluskuu, samuti toob sügis meile kuhjaga koondisemänge. Meestekoondist ootab 9. septembril kodune EM-valikmäng Rootsiga ning kolm päeva hiljem võõrsilmäng Belgiaga, naistekoondis alustab septembri lõpus esimest korda teekonda Rahvuste liigas, kui läheb 22. septembril Tartus vastamisi Kasahstaniga, 26. septembril Iisraeliga. Tulge sinisärkidele kaasa elama!
Septembrikuu Jalka on samuti päris suures osas koondisemängude lainel: põhjaliku kokkuvõttega vaatame tagasi äsja Austraalias ja Uus-Meremaal lõppenud naiste MM-finaalturniirile, mis naistemängu taas nii platsil kui selle kõrval uuele tasemele viis. Nii meeste- kui naistekoondise eelseisvatest mängudest kirjutame samuti, koondisemänge puudutavad otsesemalt või kaudsemalt ka suur lugu noortekoondiste Balti turniiride ajaloost ja meie ajaloorubriik, kus seekord luubi all 1988. aasta EM.
Põnevat lugemist leiab aga meie veergudelt veelgi. Ilusat sügise algust kõigile ja edukat uut kooliaastat neile, kes 1. septembril mõne õppeklassi ukse lahti teevad!
KAANELUGU
LK 14–21
Naiste MM-finaalturniir tõi meile uueks maailmameistriks Hispaania. Millised momendid, nopped ja killud suurejoonelisest turniirist meelde jäävad?
KOHUSTUSLIK LUGEMINE:
Poiste noortekoondistele hakati iga-aastaseid Balti turniire korraldama juba eelmise sajandi lõpus. Jalka kogus U21, U19 ja U17 vanuseklassi turniiride saadaoleva statistika kokku, et näha, millised jõujooned ja seaduspärad tulemuste taga peituvad, ja vestles nendest mitmel aastal meie noortekoondisi tüürinud Marko Lelovi ja Marko Pärnpuuga. Noortekoondised lk 26–30
Kolumn
12 Raul Ojassaar
22
Esmalt eelmisel aastal meeste MM-finaalturniiril, tänavu naiste MMil, Premier League’is ja La Ligas – uus lähenemine jalgpallimängus üleminutite andmisele on tekitanud osas jalgpallifännides ja mängijates pettumust ja pahameelt. Tegelikult tasub aga kõigil sellega harjuda.
Persoonid & intervjuud
40 Mängija luubi all: Raimond Eino
48 A. Le Coq Premium liiga: Tristan Koskor
Narva Transi ründaja on oma esimesel hooajal piirilinnas kerkinud Premium liiga väravaküttide tabeli tippu. Mida mees ise oma senisest hooajast ja elust Narvas räägib?
Rubriigid
3 September
6 Lembit Peegel
8 Nimed & numbrid
10 Lugu & tsitaadid
22 Naised
Eesti naistekoondis alustab septembris esimest Rahvuste liiga hooaega. Mida naiste Rahvuste liiga endast kujutab ning millised on Eesti sihid?
24 Koondis
Eesti ja Rootsi kohtuvad valikmängus enam kui veerandsaja aasta järel esimest korda. Jalka vestles Eesti koondise endise peatreeneri rootslase Magnus Pehrssoniga, et uurida, millised on Rootsi koondise hetkeseis ja sealsed vaated enne kohtumist Eestiga.
39 Arhiivist
42 Taristu: Welco uus kodu Raadil
50 Rannajalgpall: Läänemere rannajalgpalliliiga
tegi sammu edasi
52 Klõpsud
56 Ajalugu
Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EMfinaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 1988, kui esimest ja seni ainsat korda tuli Euroopa meistriks Hollandi koondis.
62 10 aastat tagasi
63 Pane end proovile! Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.
64 Lisaaeg
66 Ristsõna Muu
14 MM 2023
26 Noortekoondised Poster Hispaania koondis Herol Riiberg
Aitana Bonmatí
ESIKAANEL: OLGA CARMONA
FOTO: CHRIS PUTNAM, ZUMA PRESS WIRE / SCANPIX NR 9 (189) 2023
PEATOIMETAJA:
RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee
TOIMETAJA:
MAARJA TRAUSS
FOTOGRAAF:
LEMBIT PEEGEL
MAKETT JA KUJUNDUS:
MARJU VILIBERG
KEELETOIMETAJA:
TRIINU-MARI SANDER
REKLAAM:
MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee
KOLLEEGIUM:
INDREK SCHWEDE (ESIMEES)
LENNART KOMP
SIIM KERA
NEEME KORV
AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS
MIHKEL UIBOLEHT
VÄLJAANDJA:
EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE
TOIMETUSE POSTIAADRESS:
JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960
TRÜKITUD PRINTALLIS
EESTI JALGPALLI
LIIDU AJAKIRI
ILMUB 12 KORDA
AASTAS
Eesti klubide eurosarjateekond osutus sel suvel katastroofiliselt lühikeseks: mitte
ükski meie neljast klubist ei suutnud esimest tõket ületada. Kümne mängu peale jäi Eesti klubide ainsaks mittekaotuseks Paide Linnameeskonna võõrsil tehtud
0 : 0 viik Tórshavni B36ga, Eesti tiimide kollektiivne väravate vahe jäi õudu tekitav
2 : 20, kusjuures Ernest Agyiri, kes Eesti klubide mõlemad kaks väravat lõi, siirdus euromängude järel Premium liigast minema. Lembit Peegli seekordne fotorubriik meenutab Eesti klubide selle suve viimast esitust eurosarjas, FC Flora 0 : 2 kaotust Rumeenia meistrile Constanța Farulile.
jooksustiil kuulsa isaga sarnased, siis mänguoskused samale tasemele paraku küündinud ei ole. Flora vastu sai Rivaldinho sellest hoolimata kirja kohtumise avavärava.
Faruli Benini koondislasest vasakäär David Kiki näitab Märten Kuuse vastu, et oleks võinud jalgpalli asemel vabalt valida ka tõkkejooksu.
Eesti koondise ründajale lõppes värskelt alanud hooaeg tohutult õnnetult: uues klubis Jeruusalemma Hapoelis ei jõudnud ta Iisraeli liigahooajal platsilegi pääseda, kui sai liigakarikamängus üliraske põlvevigastuse. Vastasega kokku põrganud 27aastase Sappineni paremas põlves rebenesid nii eesmine kui tagumine ristatiside, samuti menisk, mis tähendab, et taas platsile on ründajat oodata alles järgmise suve paiku.
Nõmme Kalju fännirühmitus andis julge lubaduse: kui Kalju meeskond suudab Premium liigas tänavuse hooaja lõpetada vähemalt kolmandal kohal, liiguvad nad järgmisel hooajal Pärnusse võõrsilmängule jalgsi! 24 vooru ehk kahe kolmandiku hooaja järel on Kalju pronksikohast vaid ühe punkti kaugusel: kas fännid peavad hakkama varsti villiplaastreid, ööbimiskohti ja mugavaid seljakotte hankima asuma?
Inglismaa neljas tugevamas liigas on sel hooajal eriliselt luubi all võitlus aja venitamise vastu (loe ka lk 12–13). Lisaks sellele, et senisest täpsemalt ja julgemalt lisatakse poolaegadele üleminuteid, tehti ka tabloodel huvitav uuendus, mis kehtib esialgu esiliigas ning tugevuselt kolmandas ja neljandas liigas.
Nimelt on jalgpallis olnud aastaid reegel, et staadionite tabloodel tiksuv mänguaeg peab esimesel poolajal 45 minuti ja teisel poolajal 90 minuti täitumisel seisma jääma – seda, mitu üleminutit poolajale lisati, võib loomulikult kuvada, kuid seda, kui palju sellest täpselt mängitud on, on seni olnud keelatud staadionil näidata.
„Võib öelda, et see on nii mängu kui kohtuniku kaitseks, et säiliks kord. Kohtuniku poolt mängule lisatud üleminutite arv on alati miinimum – seda aega võib olla vaja pikendada. Kui mängule on antud kolm üleminutit, aga värav lüüakse hetkel, mil tabloo näitab 93:15, siis võib see tekitada väga suurt pahameelt. Seetõttu on ette nähtud, et üleminuteid tabloo peal ei kuvata,“ rääkis EJLi kohtunike osakonna juhataja Hannes Kaasik selle reegli selgituseks Jalkale kaks aastat tagasi.
„On väga tavaline, et selle võistkonna personal, kes tahab, et mäng kohe ära lõppeks, tuleb juba kahe üleminuti järel seletama, et kolm üleminutit on täis ja mäng tuleks ära lõpetada, ja vastupidises olukorras meeskonnad käituvad risti vastupidi. Üleminutite aeg on tervikuna niikuinii suhteliselt lühike ja see on kohtuniku otsus, millal mäng lõppeb. Ühe poolaja normaalaja pikkus on alati 45 minutit ja seal mänguruumi ei ole, aga üleminutite puhul näidatakse esmalt miinimumarvu, täpse kestuse
15
Vene jalgpalliametnikku valiti järgmiseks kolmeaastaseks perioodiks UEFA komiteedesse hoolimata sellest, et Venemaa koondis ja klubid on riigi agressiooni tõttu UEFA võistlustelt kõrvaldatud. Eestlasi jätkab ametis neli: Anne Rei on naistejalgpalli komitee juht, Aivar Pohlak noorte- ja amatöörjalgpalli komitee esimene aseesimees, Kuno Tehva kuulub klubivõistluste komiteesse ja Daniil Savitski juriidilise komitee koosseisu.
73
Eesti meeste A-koondise mängu videokokkuvõtted aastatest 1992–2016 laaditi üles Eesti Jalgpalli Liidu YouTube’i kanalile. Loendit täiendatakse jooksvalt.
otsustab ainult kohtunik. Segaduse vältimiseks minutite tiksumist staadioni tablool ei kuvata.“
Nüüd on rahvusvaheline jalgpallireeglite eest vastutav organ IFAB andnud võimaluse üleminuteid tablool täpsemalt kuvada – suuresti seepärast, et uue lähenemise tõttu suurenenud üleminutite arvu pärast on pealtvaatajad (ja mängijad) muidu üsna suure osa mängust täpsest ajast teadmatuses. Kui poolajale lisatakse mõni üksik minut, tunnetavad inimesed võrdlemisi täpselt ja hästi, et jäänud on veel vähe. Aga kui lisatakse 11 või 13 minutit?
Eks ole näha, kas uuendus kiidetakse ka laiemalt heaks ning see ka mujale, sealhulgas Eesti staadionitele, jõuab.
läks Paide Linnameeskonna poolkaitsjal Herol Riibergil aega, et 19. augusti Premium liiga kohtumises Tartu Tammekaga teisel poolajal vormistada perfektne kübaratrikk – üks värav parema jalaga, üks värav peaga, üks värav vasaku jalaga. Tegu oli tema karjääri esimese Premium liiga kübaratrikiga ning kogu liiga peale selle hooaja teise kübaratrikiga – esimesega sai kohtumises Nõmme Kalju vastu hakkama endine FCI Levadia mees Ernest Agyiri.
„Kui ma õigesti aru sain, jälgis enamik kohalikke elanikke, eriti aga mehi, juuni lõpus Prigožini mässukatset, nagu jalgpalli meistrivõistluste ajal jälgitakse oma meeskonna edu. Ja nagu jalgpallivõistlustega ikka, peab ka kellegi poolt olema, ning terve küla meestevägi hoidis pöialt wagnerlastele. Eriti kirglikult toetasid wagnerlasi need mehed, kes olid Ukrainas juba sõdimas käinud.“
Etnoloog Aimar Ventsel elust Lõuna-Siberis
„Ma vaatasin seda pilti ja... ma ei tea. Tal on jalgpalluri varbad. Mul on palju ilusamad varbad. [---] Ragnaril on selline väike jäätisepallipepu, mul on ikka mehe p***.“
Koomik Ari Matti Mustonen leidis, et Ragnar Klavani asemel oleks pidanud aasta seksikaim mees olema tema ise
„Jalgpall on tugevate ja mehiste inimeste, kes ei kasuta alati parlamentaarset väljendusviisi, sport.“
Aleksandr Volkov sõlmis Narva Transiga lepingu vaid kaheksa päeva pärast seda, kui ta tribüünil Transi fänniga kaklema läks ja seepeale Nõmme Kaljust lahkuma pidi
„Teine oluline nüanss on eestlaste mentaalne pool. Eesti mängijad pole vaimselt nii valmis nagu Serbia ja näiteks Horvaatia mängijad. Nad pole valmis nii jõhkralt välismaal oma koha eest võitlema. Oleks vaja rohkem võitlejahinge. Välismaale minek ei ole kerge. Sa lähed esimest korda välja mängima, keegi sinu keelt ei räägi. Sa tuled ilusast Eestist, sul on hea kodu, sõbrad jne. Nüüd pead sa minema ja ennast tõestama, aga see pole lihtne. Sa pead vaimselt valmis olema.“
Endine FCI Levadia peatreener Marko Savić sellest, miks Eesti mängijad harva välismaal läbi löövad
„Vajame taseme tõstmiseks liigasse senisest paremat kvaliteeti, mitte kilohinnaga tarnitavat prügi.“
Martin Kaalma Premium liiga leegionäridest
„Profijalgpall algab sealt, kus toimib loomulik sportlik konkurents igal tasandil, ka noorte seas. Kui keegi ei mängi taset välja, võetakse kohe järgmine. Kui klubi kukub liigast välja, siis ta kukub välja. Meil kõik need protsessid ei toimi. Tahan selle kõigega öelda, et meil on jäänud üks – ja äärmiselt oluline – aste vahele. Et saada profiks, peab esmalt olema väga hea amatöör.“
Toomas Tohver
Mitme aasta pikkuse projekti tulemusena on Eesti Jalgpalli Liidus valminud treenerite koolitajate õpetamise programm, mis aitab viia läbi rohkem ja parema kvaliteediga tasemekoolitusi.
Koolitajate koolituse jaoks pandi seemned mulda juba mitu aastat tagasi, kui UEFA teatas, et 2023. aastaks peab kohalikel alaliitudel olema välja töötatud koolitajate koolitamise süsteem. UEFA leidis juba 2015. aastal koostöös Leedsi ülikooliga korraldatud uurimuses, et paljude Euroopa jalgpalliliitude puhul on suur kitsaskoht treenerite koolitajate puudus, mis ei lase ambitsioonikatel treeneritel samme piisava kiirusega edasi teha. „Paremad koolitajad koolitavad paremaid treenereid, paremad treenerid koolitavad omakorda paremaid mängijaid. Koolitajad mõjutavad riigi jalgpalli taset väga otseselt,“ kinnitab Jalkaga vesteldes Ghenadie Scurtul, kes oli UEFA esindajana Eesti projekti mentor.
Scurtul on kogenud spetsialist, kes on olnud UEFAs koolitajate õpetamise väljatöötamise süsteemi juures. Paralleelselt on ta varem töötanud nii kodumaal Moldovas kui Kasahstanis sealse vutiliidu tehnilise direktorina, samuti nõustanud samadel teemadel Gruusia alaliitu. Viimased kümmekond aastat on ta UEFAs olnud ametis tehnilise instruktorina.
Uue projekti alusel toimunud koolitajate koolituse esimene „lend“ koosneb neljast treenerist: Silja Goroško-Lukjanov, Peeter Kusma, Kärt Mere ja Taavi Trasberg. Viimased kolm tegutsesid augustis alanud UEFA C kvalifikatsioonikursusel juba kaaskoolitajana. Uued koolitajad on läbinud viiepäevase alusmooduli, ühepäevase praktika vaatlemise mooduli, kuuepäevase lastejalgpalli ja EJL D mooduli ja üheksapäevase UEFA C mooduli.
Lisaks nimetatud neljale on koolitajate koolituse viiepäevase alusmooduli ja ühepäevase praktika vaatlemise mooduli läbinud jalgpalliliidu noortetööjuhtide programmis osalevate klubide noortetööjuhid.
Ghenadie Scurtul koos Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja Ludvig Tasasega.
Foto: Katariina Peetson
Augustis tehti algust ka iga kahe aasta tagant toimuva UEFA Pro koolitusega, mida viib sedapuhku läbi Eesti jalgpallirahvale varasemast tuttav Arno Pijpers. Kursusel alustas 16 treenerit: Nikita Andrejev, Aivar Anniste, Denis Belov, Alo Bärengrub, Victor Da Silva, Joel Indermitte, Dmitri Kruglov, Daniel Meijel, Lauri Nuuma, Marti Pähn, Jaanus Reitel, Sirje Kapper, Nikolai Toštšev, Siim Valtna, Konstantin Vassiljev ja Vladimir Voskoboinikov.
Värskelt alustanud UEFA C koolitusel osalejad. Alumises reas vasakult esimene Ludvig Tasane ja paremalt esimene Kärt Mere, tagumises reas vasakult esimene Peeter Kusma ja paremalt esimene Taavi Trasberg. Foto: Liisi Troska
^ EJL Harrastajad / EJL Lastejalgpall – baastaseme koolitus, mõeldud kõigile täiskasvanutele, kes tunnevad esmast huvi treeneri elukutse vastu. Maht 1 päev (10 akadeemilist tundi)
^ EJL D – treeneritele, kes läbinud EJL Harrastajate või EJL Lastejalgpalli koolituse. Maht neli päeva (50 akadeemilist tundi)
^ UEFA C – treeneritele, kes on edukalt läbinud EJL D koolituse ja on töötanud sel tasemel soovituslikult vähemalt ühe aasta. Maht 8 päeva (120 akadeemilist tundi)
^ UEFA B – treeneritele, kes on läbinud edukalt UEFA C (varem EJL C) koolituse ning töötanud sel tasemel vähemalt ühe aasta. Maht 14 päeva (170 akadeemilist tundi)
^ UEFA A – treeneritele, kes on läbinud edukalt UEFA B koolituse ja töötanud sel tasemel vähemalt aasta. Maht 22 päeva (240 akadeemilist tundi)
^ UEFA Pro – treeneritele, kes on läbinud edukalt UEFA A koolituse ja töötanud sel tasemel (peatreenerina eliitnoorte või täiskasvanute tasemel või abitreenerina profijalgpallis) vähemalt aasta. Maht 360 akadeemilist tundi (sh praktika) ühe hooaja jooksul
^ Peale selle on võimalik saada spetsiifilisi kvalifikatsioonitunnistusi fitnessitreeneritel (EJL Fitness), saalijalgpalli treeneritel (EJL Saalijalgpall, UEFA B Futsal) ja väravavahtide treeneritel (EJL VV, UEFA B GK)
See peaks looma klubidele parema võimekuse igapäevaselt klubisiseste koolituste läbiviimiseks.
Miks on aga üldse treenerite koolitajaid juurde tarvis? „Suuremas osas Euroopa riikides on nõudlus treenerikoolituste järele tohutult kasvanud, see on seotud jalgpalli üldise populaarsuse kasvuga,“ selgitab Scurtul. „Seda on kindlasti ka teie riigis juhtunud, et kui mõni kohalik mängija tippklubiga liitub, suureneb ka üldine huvi jalgpalli vastu ja sellega seoses tunneb rohkem inimesi huvi treeneritöö vastu. Töötasin varem Gruusias ning kui Hvitša Kvaratsheliast suur täht sai, läks asi päris hulluks: selline tunne, et pool riiki tahab ühtäkki endale UEFA taseme treenerikvalifikatsiooni saada!“
Scurtul on Jalkaga vestlemise ajaks saanud Eestis toimuvat koolitust jälgida veel vähe, kuid sellest hoolimata kinnitab ta, et muljed on väga positiivsed. „Eesti on väga hästi üle võtnud UEFA nõudmisi. Teoorialoeng, mida külastasin, oli väga hea tasemega ning ka praktiline osa oli väga professionaalne.“
Tulevikus soovib ka Eesti, et algtaseme koolitajad oleksid klubidel võtta nii-öelda majast seest. See annab klubidele võimaluse koolitada uusi treenereid endale sobival ajal, näiteks kohe uute treenerite palkamise järel, samuti saavad klubid uusi treenereid oma tõekspidamiste ja nägemuse järgi voolida. „Tunnen, et see on üks põhjuseid, miks oleme viimastel aastatel näinud Inglismaa koondiste tõusu – nemad on akadeemiates selle lähenemise juba kasutusele võtnud ja saavad selle vilju lõigata,“ märgib Scurtul.
„Ta rääkis, et jalgpallihall tuleb hoopis täiskasvanute jaoks, sest see on täismõõtmetes. Et võiks ju teha neli korda väiksema, sest lapsed harjutavad väiksemal platsil. Lisaks hakkavat seal õudselt läbi kostma karjed ja pasunad ning ringi käima purjus fännid, No kuulge, ega me siin Inglismaa esiliiga staadionit ehita!“
Martin Reimil tuli tõrjuda Viimsisse rajatava jalgpallihalli vastaste absurdseid väiteid
„Eks vanus on ka juba selline, et kui korra juba rooste sisse tuleb, siis seda niisama kergelt enam välja ei saa.“
35aastane Ken Kallaste teda viimasel ajal kimbutanud vigastustondist
„Kära, pettumus ja lõhestumine on vastuolulised nähtused ja seostuvad levinud arusaamades tihtipeale negatiivsega, aga sedavõrd, kui need viitavad antud juhul jalgpalli laienevale kõlapinnale, kasvavatele ootustele ja huvigruppide kujunemisele, võime neis näha tuleviku väetist. Seda muidugi eeldusel, et esmased reaktsioonid viivad välja ka konstruktiivsuseni.“
Soccernet.ee ajakirjanik Siim Pulst Eesti klubide eurokrahhile järgnenud kisast-kärast
„Kübar!“
Rauno Sappineni võllanali: tema paremas põlves purunes Iisraeli karikamängus korraga nii menisk kui eesmine ja tagumine ristatiside
„Itaallaste suhtumine oli pehmelt öeldes pettumust valmistav. Kõik vastased tulid mütsiga lööma ja olid kindlad, et nad sõidavad meist teerulliga üle. Paraku oli kolme mängu koondskooriks 20 : 3 ja kõige tasavägisem mäng oli Roma vastu, keda võitsime 5 : 1, teistele lõime vastavalt 8 ja 9 väravat. See jättis natuke kahetised tunded. Tegime kevadel kõvasti tööd ja lootsime, et saame tugevate vastastega end proovile panna, aga neid mänge me ei saanud.“
USAs Clemsoni ülikoolis jalgpalli mängiv Alex Meinhard käis meeskonnaga kevadel Itaalias Roma, Sampdoria ja Pontedera U19 tiimiga mängimas
„„Pall on ümmargune“ on lause, mida sageli öeldakse üldpildi puhumiseks, aga täna on tõesti pall ümmargune ja kelle väravasse ta lõpuks läheb, on riikide mõistes samuti väga-väga lahtine praeguses ühiskonnas.“
Kairi Himanen läks MM-stuudios ootamatult filosoofiliseks
Esmalt eelmisel aastal meeste MM-finaalturniiril, tänavu naiste MMil, Premier League’is ja La Ligas – uus lähenemine jalgpallimängus üleminutite andmisele on tekitanud osas jalgpallifännides ja mängijates pettumust ja pahameelt. Tegelikult tasub aga kõigil sellega harjuda.
Huvitav on meenutada, et kirjutasin sellestsamast teemast Jalkas 2021. aasta juunis, kui mulluse MMini oli jäänud veel peaaegu poolteist aastat – olin juba siis täheldanud, et jalgpallis antakse üleminuteid mõlema poolaja lõpus krooniliselt liiga vähe. 2022. aasta MMil pööras sellele küsimusele eelneva hoiatuseta tähelepanu FIFA, kelle kohtunike komitee otsusel hakati kohtumise jooksul tekkinud pause täpsemalt mõõtma ja kaotatud aega ka kompenseerima: mäletame ju hästi, kuidas Inglismaa ja Iraani kohtumises jagati kahe poolaja peale kokku lausa 27 üleminutit. Jah, see on ekstreemne näide, kuid alla kümne minuti kahe poolaja peale oli alagrupifaasis erand, mitte reegel.
Suurturniiril oli üleminutite kogus uudne ja ehk lihtsalt harjumatu, kuid suurt sellevastast võitlust toona lahti ei läinud. Nüüd, kus Premier League’i ja La Liga näitel on varasemast tunduvalt suuremad üleminutiportsud jõudnud mängijate igapäevaellu, on ettearvatult tekkinud omajagu nurisemist.
„Rääkisime sellest nii Arsenali mängijate kui kohtunikega – isegi nemad ise ei taha seda teha, kuid need on uued reeglid ja nii on,“ rääkis Manchester City poolkaitsja Kevin De Bruyne pärast Inglismaa hooaja avamängu Community Shieldi, kus teisele poolajale lisati 13 üleminutit – 11. üleminutil lõi sealjuures Arsenal viigivärava. „Võib ainult ette kujutada, mis saab siis, kui mängida mõne madalama liiga meeskonnaga, kes pidevalt aega venitab. Kui mängime näiteks kolmapäeval
Tekst: Raul Ojassaar
15–20 üleminutit ja laupäeval samamoodi, on see sisuliselt kaks lisaaega. Eks ole näha, kuidas läheb, aga minu meelest ei ole see normaalne.“
Sarnase avaldusega tuli välja ka Manchester Unitedi keskkaitsja Raphaël Varane, kes süüdistas suuniste tegijaid mängijate heaolust mitte hoolimises. „Mänge on niigi liiga palju, graafik on ülitihe ja see kõik on mängijate füüsilisele ja vaimsele tervisele väga ohtlik.“
De Bruyne ja Varane’i murest võib muidugi aru saada – pikemad mängud tähendavad suuremat koormust ja suurenenud vigastusohtu. Samal ajal ei muutu ju oluliselt pikemaks jalgpallimängu intensiivne osa, vaid rohkemate üleminutitega kompenseeritakse aega, mis kulub muidu seismisele ja passimisele. Jah, varem kompenseeriti seda vähem ning selle võrra on jalgpallimängus intensiivset osa tõesti pisut rohkem, kuid see mõneminutiline vahe ei tohiks olla teab mis määrav, eriti praegusel ajal, kui juba mitu hooaega on ka tippvutis saanud meeskonnad teha mängus viis vahetust. Uus lähenemine vajab lihtsalt harjumist. Eelkõige peavad sellega arvestama treenerid, kel tuleb ilmselt hakata julgemalt mängijatele puhkust võimaldama, selle asemel et neid kümme kuud järjest pidevalt ruunata.
On loogiline ja arusaadav, et tippjalgpallis kehtestatavad uuendused ja muudatused jõuavad meie konnatiiki viivitusega. Kuivõrd uus üleminutipoliitika ei ole isegi tippjalgpallis veel igale poole jõudnud, võib ka Eestis sellega veel natuke aega minna, aga seni pakuvad kohtunike siinsed otsused teravat kontrasti.
^ vahetused
^ vigastuspausid ja mängijate tohterdamine
^ aja venitamine
^ distsiplinaarkaristuste jagamine
^ joogi- ja jahutuspausid
^ VARiga seotud pausid
^ muud seisakud (näiteks pikad väravatähistused)
20. augusti kohtumine FC Kuressaare ja FCI Levadia vahel, mille Kuressaare kodupubliku ees üllatuslikult 2 : 1 võitis, oli üleminutite osas eriti markantne näide. Suure osa teisest poolajast kaheväravalises eduseisus olnud Kuressaare venitas igal võimalusel hoolega aega ja lõi mängutempot alla.
Kuressaare väravavaht Magnus Karofeld sai teise poolaja esimese 45 minuti jooksul koguni 11 korda väravalöögist
palli mängu panna – kõige lühem aeg, mis selle peale ühel korral läks, oli 23 sekundit, enamasti kulus aga löökideks valmistumise, palli hankimise ja paika sättimise peale enam kui 30 sekundit. Ühe korra kulus palli auti minemisest Karofeldi väljalöögini koguni 39 sekundit, kusjuures selle aja jooksul ei olnud mitte ühtegi muud põhjust, miks mäng oleks seisma pidanud! Kokku seisis mäng teise poolaja 45 minutist Karofeldi väljalöökide ootuses viis minutit ja 40 sekundit (ühe väljalöögi ajal tehti ka vahetus, mis võttis 20 sekundit). See on enam kui 12 protsenti mänguajast!
Kuressaare mängijad võtsid hoolega aega ka iga karistuslöögi ja küljeaudi lahtimängimisel. Lisaks sellele oli poolaja jooksul kaks vigastuspausi (kogupikkusega 2 minutit ja 25 sekundit), kaks vahetuspausi (kokku 75 sekundit), kaks
VARist tingitud seisakut (kokku u 45 sekundit) ja üks seisak, kui kohtunik tuli Kuressaare pingi juurde abitreener Igor Morozovile kollast kaarti näitama (20 sekundit).
Juba pelgalt teises lõigus mainitud olukordade eest oleks pidanud poolajale juurde andma vähemalt neli minutit (nimetatud olukorrad võtsid kokku aega 4 minutit ja 45 sekundit). Eelkõige Karofeldi väljalöökide, aga ka muudes surnud palli olukordades viivitamise eest oleks pidanud aga aega veelgi juurde lisama – kuus-seitse üleminutit ei oleks olnud ülepingutamine. Kas tahate pakkuda, mitu minutit tegelikult neljas kohtunik tabloole märkis?
Kaks.
Ja lõpuvile kõlas piinlikult täpselt kahe minuti täitudes olukorras, kus Levadia oli liigutamas palli Kuressaare karistusala äärele. Poole rünnaku pealt.
Kohtunikud ei tohi lasta endale pähe istuda
Tegu oli röövimisega päise päeva ajal. Seda, kas Levadialt rööviti punkt või kolm, ei saa me kunagi teada, aga neilt rööviti aus võimalus reeglites ette nähtud mänguaja jooksul viigi- või võiduväravani jõuda. Rööviti ka pealtvaatajaid ja publikut, kellele pakuti arusaamatul kombel vähemalt nelja-viie minuti jagu vähem jalgpalli kui kavas.
Tasub märkida, et tegu ei ole mitte kuskilt otsast etteheitega FC Kuressaarele või Magnus Karofeldile – vastupidi, nad väärivad kiitust ja austust, sest suutsid mänguaega kohtuniku lubatud võtetega esmaklassiliselt manageerida ja mängutempo täielikult ära tappa.
Kohtunikel on võimalus sellist käitumist tolereerida või venitatud aeg poolajale tuimalt ja sirge seljaga otsa lisada. Paraku minnakse sageli mõnes mõttes lihtsama vastupanu teed: olen madalamal tasemel kohtunik olnud ja tean hästi, kuidas vahel on mängu lõpu ajal kiusatus kohtumine pigem varem kui hiljem lõppenuks vilistada, et mõnus pingelangus saabuks enne. Sellele tundele tuleb aga vastu võidelda, sest aega venitavatel mängijatel ei tohi endale lasta pähe istuda. Tegelikult soovime ju kõik näha tempokat jalgpalli, mitte seda, kuidas mängijad platsil seisavad ja ootavad, et väravavaht aegluubis hoogu võtaks ja lõpuks ometi palli uuesti mängu paneks.
Naiste meistriliiga ja esiliiga mängugraafiku koostajad lasid mingil põhjusel sisse väikestviisi fopaa: pühapäeval, 20. augustil toimus üks naiste meistriliiga kohtumine ja kaks naiste esiliiga matši samal ajal kui naiste MMi finaalmäng. Meistriliigas algas kell 12.30 JK Tabasalu ja Põlva Lootose kohtumine, esiliigas pandi kell 14 pall mängu nii Lasnamäe Ajaxi ja FC Elva kui FC Flora duubli ja Tallinna FC Ararati vahel, samal ajal kui Austraalias toimunud finaal sai avavile meie aja järgi kell 13.
Võimalik, et tegu oli pikalt planeeritud mänguaegadega
tihedas kasutuses olevatel staadionitel, kuid samal ajal tundub väheusutav, et kasvõi naiste kohtumisi ei oleks saanud samal päeval muule ajale panna. Meie oma naismängijad võiksid ju olla põhiline sihtrühm, kes naiste MMi mänge vaadata sooviks, sealt inspiratsiooni leiaks ja ka meie naistevuti taset pikas plaanis tõstaks. Paraku oli selline graafiku koostamine naistejalgpalli suhtes inetu ja lugupidamatu.
Kas kujutaksite ette, et mõni Premium liiga mäng peetaks samal ajal meeste MM-finaaliga?
MM-finaalturniir viis naistejalgpalli mõju taas kord veelgi kõrgemale
tasemele – nagu oleme viimastel aastatel naiste suurturniiride puhul juba harjunud. Millised killud, nopped ja momendid jäävad meile tänavust MMi meenutama?
Tekst: Raul Ojassaar
Kuigi turniiri käik näitas, et hispaanlannadele on võimalik ka vastu saada, räägivad faktid selget keelt: Hispaania on naistejalgpallis võtnud sisse vaieldamatu liidripositsiooni, sest on nüüd lisaks naisteklassile valitsev maailmameister ka naiste U20 ja U17 vanuseklassis. Tagatipuks võitis viimase naiste Meistrite liiga samuti FC Barcelona! Tegu on esimese korraga, kui üks riik nimetatud kolme naiste MM-tiitlit korraga enda käes hoiab – meeste seas on korra sellega varem hakkama saanud Brasiilia, kes võitis 2002. aastal meeste MM-tiitli ning 2003. aastal nii poiste U20 kui U17 vanuseklassi MM-tiitli.
Muide, täielikust FIFA MM-tiitlite komplektist on Hispaanial nüüd puudu vaid poiste U17 ja meeste rannajalgpalli MM-tiitel –kõik ülejäänud seitse FIFA välja jagatavat maailmameistritiitlit (meeste MM, poiste U20, meeste futsal, meeste klubide MM, naiste MM, neidude U20, neidude U17) on vähemalt korra Hispaania valduses olnud. Korra on Hispaania mehed jalgpallis ka olümpiavõitjaks tulnud. Selles „arvestuses“ tuleb Hispaania järel Brasiilia, kes on võitnud kõik meestele välja antavad MM-tiitlid, kuid pole seni naiste ega neidude seas kordagi edu maitsnud. Vähemalt korra on mõnes jalgpalli vanuseklassis või harus olümpiavõitjaks või maailmameistriks tulnud 30 riiki.
Tänavune naiste MM toimus esimest korda 32 koondise osavõtul, mis tähendas, et turniiri üldine tasemesupp, mis tundus juba neli aastat tagasi 24 naiskonnaga natuke liiga lahja, pidi minema veel lahjemaks. Reaalsus pakkus aga väga positiivse üllatuse: hoolimata sellest, et alagruppe oli seekord kaks tükki rohkem, lõpetas turniiri nulliga ehk kolme kaotusega vähem naiskondi kui 2019. aastal. Suuri võite-kaotusi küll tuli sisse, kuid väga selgelt langesid ansamblist välja vaid mõned üksikud naiskonnad. Mitu naiskonda, kes sai ühel hetkel kirja mõne suure kaotuse, suutis aga enne või pärast seda siiski punkte noppida: näiteks Norrale 0 : 6 kaotanud Filipiinid alistasid Uus-Meremaa; Hispaaniale ja Jaapanile 0 : 5 alistunud Sambia tegi seejärel selja prügiseks Costa Rical, Inglismaale 1 : 6 kaotanud Hiina oli enne seda alistanud Haiti. Parim näide oli aga avamängus Saksamaale 0 : 6 langenud Maroko, kes sammus lõpuks nendesamade sakslaste arvelt kaheksandikfinaali!
Ainus võistkond, kes tõesti üheski mängus korralikult konkurentsi pakkuda ei suutnud, oli Vietnam, kes kaotas kolm mängu koguskooriga 0 : 12. Väravata jäi ka Haiti, kuid nemad lasid kolme mänguga endale lüüa vaid neli tabamust.
Uuendusena nägime naiste MMil seda, kuidas väljakukohtunikud tegutsesid teatud olukordades sisuliselt teadustajana. Kui mitmel muul spordialal on see saanud juba tavapäraseks, siis jalgpallis on veel üsna harjumatu, et kohtunik VAR-ekraani vaatamise järel kogu staadionile ja maailmale teada annab, mis põhjusel millise otsuseni jõuti.
Kuigi suures plaanis on tegu väga positiivse uuendusega, mis hoiab loodetavasti ära hulga segadust (eriti staadionil kohapeal), siis naiste MM näitas ära, et kohtunikel endal läheb ilmselt natuke aega, et uue ülesandega harjuda. Tihtipeale jättis nende verbaalne esinemine ebakindla mulje, mõned eksootilisematest riikidest pärit vilenaised kõnelesid ka võrdlemisi arusaamatus inglise keeles.
Kõige markantsem näide sündis Hispaania–Sambia mängul, kus lõunakorealasest kohtunik Oh Hyeon Jeong teatas pärast Hispaania löödud värava järel ekraani juures käimist esiti „No goal!“ ehk „Väravat ei ole“, kuid kui rahvas
Brasiilia legend Marta pidi oma kuuendalt MMilt lahkuma juba alagrupiturniiri järel. Foto: Chris Putnam, ZUMA
Taseme ühtlustumise osas oli aga parim indikaator üllatuste rohkus: kes oleks osanud turniiri eel oodata, et alagruppi jäävad pidama nii valitsev olümpiavõitja Kanada, FIFA edetabelis teisel kohal olnud Saksamaa, samuti Brasiilia ja Itaalia? Vaid sentimeetrite kaugusel oli ka tiitlikaitsja USA krahh alagrupis.
Vähem kui aasta tagasi meeste MM-finaalturniiril maailmale tutvustatud uudne üleminutipoliitika (kohtumise jooksul tekkinud pause mõõdetakse pedantselt ja poolaegadele lisatakse selle arvelt harjumuspärasest rohkem üleminuteid) kehtis ka naiste MMil ja hakkab tasapisi maailma jalgpallis kanda kinnitama – samasugune lähenemine on kasutusel ka Premier League’i alanud hooajal. Võib arvata, et mõne aasta jooksul saab see kõikides liigades uueks normaalsuseks.
Foto: Carl Recine, Reuters/Scanpix
seepeale vilistama hakkas, sai kohtunik aru, et eksis, ning parandas end kohe: „Wait – no offside! Goal!“ ehk „Oota –suluseisu ei ole! Värav loeb!“ Mõistagi tekitas see olukord väljakul ja selle kõrval segadust veelgi juurde.
Ehk siis: õige suund, aga arenguruumi veel jagub!
Press Wire / Scanpix
Kui Eesti jalgpallis oleme ühisrahastuse toel näinud Tartus kahe staadioni sündi, siis naiste MMil oli ühisrahastusel oluline roll Jamaica koondise tegemiste juures. Nimelt tekkis naiskonnal turniiri eel suur tüli alaliiduga, keda mängijad süüdistasid ebaprofessionaalses ja ebapiisavas ettevalmistuses, kehvades tingimustes ja puudulikus kompensatsioonis. Seetõttu otsustas poolkaitsja Havana Solauni ema Sandra Phillips-Brower algatada GoFundMe keskkonnas mängijate ja personali kulude katmiseks ühisrahastuskampaania. Kui FIFA maksis kinni naiskonna majutuse ja reisid turniiri ajal, siis GoFundMe abil kaeti kulusid, mis tekkisid Hollandis turniiriks valmistudes, kusjuures osa rahast läks ka otse mängijatele.
„Loodan mängijate jaoks selle seikluse natuke lihtsamaks teha – nad peaksid saama keskenduda jalgpallile, mitte muretsema poliitika pärast või selle pärast, kas nad saavad või ei saa lennuki peale või hotellis ööbida,“ kirjutas Phillips-Brower. Kogutud raha kasutati muu hulgas toitlustuseks, aga ka lihtsakoeliste reisikulude katmiseks –näiteks maksti selle abil kinni sõidud Uberiga või lennukile võetud lisapagas.
Jamaica koondis näitas turniiril, et nad on tõsiseltvõetav jõud: alagrupis tehti väravateta viigid nii Prantsusmaa kui Brasiiliaga ning võideti 1 : 0 Panamat. Otsustavas
Kas mäletate, kuidas eelmise aasta lõpus meeste MM-finaalturniiril suutis Jaapan otsustavas alagrupimängus Hispaaniat 2 : 1 võiduga šokeerida?
Hoolimata sellest, et Hispaania hoidis selles mängus palli 83% mänguajast ja tegi 1058 söötu vastaste 228 vastu, oskasid jaapanlased mängu kaotusseisust enda kasuks pöörata.
Naiste MMil juhtus samade vastaste alagrupimängus aga midagi veel pöörasemat. Hoolimata sellest, et Hispaania oli taas palliga enesekindel ja hoidis palli 78% ajast, olid väledad ja distsiplineeritud jaapanlannad vasturünnakutel sedavõrd täpsed ja halastamatud, et said kirja lausa 4 : 0 võidu!
mängus tagas neile edasipääsu just Brasiilia nullil hoidmine. Kaheksandikfinaalis jäädi 0 : 1 alla Kolumbiale. Kahe ühisrahastusplatvormi abil oli selleks ajaks kogutud enam kui 125 000 USA dollarit.
Tasub märkida, et Jamaica koondisesse ei kuulunud mitte ükski mängija koduliigast – võistkonna tuumik tuli hoopis Euroopa profiklubide ja USA ülikoolide pallurite seast. 2019. aasta MMil kaotati alagrupis kõik kolm kohtumist suurelt.
Kahel eelmisel MMil triumfeerinud USA naiskond oli sedapuhku oma paremate päevade hale vari. Ühest küljest oli nende naiskond vahepeal kõvasti noorenenud ja ka kahe aasta tagusel olümpiamängude turniiril jäädi kuldmedalist ilma, teisalt alustati kihlveokontorite hinnangul turniiri siiski peamise võidusoosikuna. Esimesed ohumärgid ilmnesid juba avamängus autsaider Vietnami vastu, keda võideti suhteliselt tujutu mänguga hoolimata suurest ülekaalust vaid 3 : 0. Pärast teises mängus Hollandiga tehtud 1 : 1 viiki oli selge, et viimases kohtumises tuleb edasipääsuks Portugali vastu kaotust vältida. Hoolimata suurtest ootustest läks ameeriklannadel kohtumine eelmise aasta EM-finaalturniiril üheks nõrgemaks tiimiks olnud Portugali vastu väga keeruliselt ning piinlikust krahhist jäädi vaid mõne sentimeetri kaugusele – kohtumise üleminutitel raksatas Portugali vahetusnaise Ana Capeta pealelöök posti…
Väravateta kaheksandikfinaal Rootsi vastu läks USA-l lisaajale ja siis veel ka penaltiseeriasse. Mõlema naiskonna mängijad olid äärmiselt närvilised ning põrutasid palli mitmel korral väravast mööda –teiste seas eksis ka USA naiskonna kogenuim liige 38aastane Megan Rapinoe, kelle viimaseks puuteks suurturniiril jäi üle värava põrutatud penalti. Rootsi edasipääsu otsustanud penalti ei oleks aga saanud olla palju dramaatilisem: Lina Hurtigi löögile suutis USA väravavaht
Alyssa Naeher käed vastu saada, kuid pall kukkus sellest hoolimata kaarega joone peale. Naeher jõudis selle sealt küll kiirelt ära pühkida, kuid abikohtuniku käel olnud käekell, mis väravajoonetehnoloogiaga ühendatud, andis märku: värav!
Igaks petteks lasi peakohtunik löögi üle vaadata videokohtunikel, kes kinnitasid peaaegu 30sekundilise kandva pausi järel, et värav loeb. Ekraanigraafika näitas, et pall ei oleks saanud veel napimalt väravajoont ületada!
Foto: John Cowpland, AP/Scanpix
Foto: ekraanitõmmis
MM-finaalturniiril. Pärast vähi
alistamist!
Kogu finaalturniiri üks säravamaid noormängijaid
tuli veerandfinaali jõudnud
Kolumbia koondisest, kelle eest säras vaid 18aastane
ründaja Linda Caicedo.
Juba 14aastaselt kodumaa meistriliigas debüteerinud
Caicedo lugu on tõeliselt muljetavaldav – eelmisel aastal aitas ta Kolumbia poolfinaalis otsustava
väravaga Copa América
finaali, samuti tegi ta noortekoondistega kaasa nii
U20 kui U17 MM-finaalturniiril – U20 tiimiga jõudis ta veerandfinaali, U17 tiimiga aga lausa finaali. Tänavusel
naiste MMil lõi ta alagrupiturniiril kaks väravat – üks
Lõuna-Korea vastu, teine (ja ilmselt turniiri ilusaim!) tabamus aitas Kolumbia šokivõiduni Saksamaa üle. See tähendas, et Caicedo oli vähem kui aastaga löönud värava kolmel MM-finaalturniiril! Selle aasta veebruaris Real Madridiga liitunud Caicedo eduloo teeb aga veelgi harukordsemaks tõsiasi, et vaid 15aastaselt diagnoositi tal munasarjavähk, millest ta sama aasta jooksul paranes. Vaid mõned päevad pärast viimast keemiaraviseanssi naasis ta juba platsile.
Suurtest riikidest tekitas naiste MM seekord kõige suurema vutibuumi ühes korraldajariigis Austraalias, kus üllatuslikult poolfinaali jõudnud naiskond pani sisuliselt kogu riigi samas rütmis hingama. Ehtsaks
tõendiks selle kohta on tõsiasi, et Matildade (hüüdnimi, mille järgi Austraalia naiskonda tuntakse) poolfinaalkohtumine Inglismaaga osutus Austraalia moodsa teleajaloo kõige vaadatumaks ülekandeks!
Pisut enam kui 25 miljoni elanikuga Austraalia ametliku telereitinguid mõõtva organisatsiooni OzTAM andmetel jälgis kohtumist Austraalias keskmiselt 7,13 miljonit inimest – neist lõviosa televisiooni kaudu, aga ligi miljon ka netistriimina. Sealjuures ei ole nende näitajate sisse arvestatud neid vaatajaid, kes jälgisid kohtumist pubides, avalikel vaatamisüritustel või mitmel staadionil, kus samuti suurtelt ekraanidelt mängu näidati. OzTAMi kinnitusel on tegu suurima telereitinguga, mille nende 2001. aastal kehtima hakanud süsteem on kunagi välja mõõtnud!
Tänavune MM tegi teadupoolest ka Eesti jalgpallis ajalugu: esimest korda osales täiskasvanute MM-finaalturniiril Eesti kohtunik – kahes alagrupimängus oli abikohtunikuna ametis Karolin Kaivoja. Eelmisel aastal ka naiste EMil säranud Kaivoja oli esimeses kohtumises ametis soomlanna Lina Lehtovaara brigaadis Nigeeria–Kanada mängul (lõppes 0 : 0). Lehtovaarale jäi see paraku turniiri ainsaks kohtumiseks väljakukohtunikuna. Kaivoja teine mäng oli Horvaatia kohtuniku Ivana Martinčići brigaadis Vietnami ja Hollandi kohtumine (0 : 7).
Foto: Liisi Troska
Lisaks sellele, et turniiri ühe suurema autsaiderina alustanud Maroko suutis pärast Saksamaale 0 : 6 kaotamist alagrupist röögatu sürpriisina just nimelt sakslannade arvelt edasi minna, tegi üks nende naiskonna liige veel ajalugu – nimelt sai nende kaitsjast Nouhaila Benzinast esimene jalgpallur, kes on täiskasvanute tiitlivõistlustel mängides islami traditsioonilist peakatet hijab’i kandnud.
FIFA lubas peakatete usulistel põhjustel väljakul kandmise 2014. aastal. Maroko koondisest sai sealjuures tänavu esimene araabia riik, kes naiste MM-finaalturniiril mänginud.
Foto: Matt Turner, EPA/Scanpix Foto: Sam Barnes, Sportsfile/UEFA
Rootsi koondisel paistab olevat kummaline suhe poolfinaalidega. Alates 2011. aastast on mängitud kokku seitsmel EMja MM-finaalturniiril – ning lausa viiel korral on poolfinaalis kaotatud! Nii 2016. kui 2020. aasta olümpiaturniiril suudeti küll poolfinaalist edasi pääseda, kuid mõlemal korral saadi finaalis siiski kaotus. Viimasest neljast MMist kolmel on rootslannad poolfinaalis kaotamise järel aga suutnud end koguda ja pronksimängu võita: nii läks ka seekord, kui viimases mängus alistati võõrustajamaa Austraalia. Kas Rootsi jalgpallifännid peaksid olema rahul sellega, et naiskond stabiilselt kõrges konkurentsis kaasa lööb, või pettunud, et kõikide nende kordade peale pole ühtegi täistabamust tulnud? Ainus suur võit pärineb Rootsi koondisel MMidelt, EMidelt ja olümpiaturniiridelt 1984. aastast, kui kõigi aegade esimene EM võideti. Sellest ajast saati on vähemalt poolfinaali jõutud kokku lausa 16 korda, kuid alati kas poolfinaalis või finaalis kaotatud.
Rootsi koondise võtmetegijaks osutus sel MMil tõeliselt säranud väravavaht Zećira Mušović.
Inglismaa koondise esimest korda MM-finaali tüürinud hollandlannast peatreeneril Sarina Wiegmanil kordus kõik justkui taas. 2017. aastal viis ta kodumaa Hollandi Euroopa meistriks, kuid pidi kaks aastat hiljem MM-finaalis kibedat kaotust tunnistama. Seejärel Inglismaale tööle läinud Wiegman suutis mullu suvel inglannad EM-tiitlile viia, kuid MM-finaalis tuli seekord taas kaotus. Sealjuures kehtib nii meeste kui naiste MMil endiselt omapärane reegel: veel mitte kunagi pole maailmameistriks tulnud võistkond, keda juhendab välismaalasest peatreener.
Alates 2015. aastast Hispaania naistekoondise peatreeneriks olnud Jorge Vilda on viimasel ajal olnud koondise eesotsas tõeliselt vastuoluline tegelane. Eelmise aasta augustis, kui koondis kogunes esimest korda pärast mullust EM-finaalturniiri, kus Hispaania veerandfinaalis kaotas, kohtusid koondise kolm kaptenit Vildaga ning ütlesid talle naiskonna nimel, et nende meelest vajab muutust lähenemine nii taktikale kui treeningutele, samuti peeti Vildat liiga karmikäeliseks treeneriks, kusjuures tippklubide pallurid tundsid samal ajal, et koondise treeningute tase ei küündi klubides kogetu lähedalegi.
Septembris andis 15 olulist koondislast (+ vigastatud superstaar Alexia Putellas) korraga teada, et ei soovi koondise eest mängida. Kuigi otsesõnu ei nõutud Vilda lahkumist, oli kõigile selge, et peatreenerivahetus oleks olukorra lahendanud. Hispaania jalgpalliliit võttis aga mõneti ootamatult kindla Vildat toetava seisukoha ning asus seega omaenda mängijatega sisuliselt sõjajalale.
MM-finaalturniiri lähenedes üritas mitu mängijat 15 seast jalgpalliliidu ja koondisega naasmise suhtes läbirääkimistesse astuda, kusjuures mõnel puhul käitus Putellas kahe leeri vahendajana. Lõpuks võttis Vilda MM-koondisesse „Las 15“ seast vaid kolm mängijat (Ona Batlle, Aitana Bonmatí, Mariona Caldentey; lisaks oli tiimis ka Putellas), mis tähendas, et mitu väga tugeva tasemega mängijat jäid Hispaania tiitlinaiskonnast välja.
Turniiri jooksul oli kehakeelest näha, et Vilda ei saanud mängijatega tegelikult läbi, ning kui staadioni teadustaja tema nime kohtumise eel välja hõikas, vilistati see tavaliselt välja. Ühe mängu ajal loobus Alexia Putellas väljavahetamise järel demonstratiivselt treeneri pakutud käepigistusest. Sageli oli näha, kuidas Vilda oli tähistamise ajal omaette või pigem koos teiste treeneritega – sama kordus isegi finaali järel, kuigi mõned mängijad soostusid siiski ka treenerit tänama. MM-tiitel annab Vildale mõnes mõttes suurepärase võimaluse koondise juurest, pea püsti, lahkuda. Teistele naiskondadele võib aga päris hirmutav mõte olla see, mida suudaksid hispaanlannad veel siis, kui kõik paremad koondises oleksid ja naiskond treeneriga läbi saaks.
Foto: Catherine Ivill, UEFA via Getty Images Foto: Sarah Stier, UEFA via Getty ImagesHispaania koondisest pisut väiksema skaalaga olid vastuolud treeneriga Norra koondises. Juba eelmisel suvel EMil teise peatreeneri Martin Sjögreni käe all kõrbenud 1995. aasta maailmameistrinaiskond sattus tormituultesse pärast turniiri kaht esimest ebaõnnestunud mängu – avakohtumises kaotati 0 : 1 Uus-Meremaale, teises matšis lepiti Šveitsiga 0 : 0 viiki. Teiseks mänguks ootamatult pingile jäetud
Caroline Graham Hansen, naiskonna üks suuremaid tähti, otsustas seepeale mängujärgses teleintervjuus peatreener Hege Riise suunas väga teravaid torkeid saata, mainides, et ei olnud treeneri koosseisuvalikuga üldse nõus.
„Tunnen, nagu oleks minu peal aasta otsa tallatud. Kõik räägivad kogu aeg, kuidas peaksime võistkonna ja riigina ühte hoidma, kuid tunnen, et pidevalt olen mina see, keda süüdistatakse,“ rääkis Graham Hansen.
Sõnavõtu järel andis Graham Hansen enne viimast alagrupimängu Filipiinide vastu suisa pressikonverentsi,
Finalisti Inglismaa turniiri üheks säravamaks mängijaks kerkis Chelsea ründaja Lauren James. Avamängus pingilt sekkunud James pääses teises alagrupimängus Taani vastu põhikoosseisu ning tänas treeneri usaldust juba kuuendal minutil löödud imeilusa väravaga, mis osutus lõpuks võiduväravaks. 6 : 1
võidumängus Hiina vastu sai James kirja lausa kolm väravat ja kaks väravasöötu ning oli ühtäkki kuumim nimi Inglismaa jalgpallis.
Kaheksandikfinaalis Nigeeria vastu oleks aga Jamesist saanud äärepealt inglannade patuoinas: normaalaja lõpus kaotas ta enesevalitsuse ja trampis kõhuli olnud vastase Michelle Alozie peal, teenides selle eest punase kaardi. Mõistagi tõmmati kohe paralleele 1998. aasta meeste MMiga, kus David Beckham kaotatud kaheksandikfinaalis Argentina vastu analoogse tembu eest eemaldati, samuti 2006. aasta MMiga, kus Wayne Rooney vastase peale astumise eest veerandfinaalis Portugaliga punase kaardi teenis. Kui Inglismaa mehed kaotasid mõlemad mainitud kohtumised penaltiseerias, siis Jamesi päästsid tiimikaaslased välja: Inglismaa naised said Nigeeriast penaltitega jagu.
kus palus oma sõnade eest vabandust ja tunnistas, et emotsioonid said temast võitu. Filipiinide vastu oli ta taas algkoosseisus ning tegi 6 : 0 võidumängus ka skoori, kuid kaheksandikfinaalis jäid norralased Jaapanile selgelt alla ja sõitsid koju.
Hispaania tüdrukute ja naiste viimase aja edu juures on olnud üks ühine nimetaja – selleks on 19aastane Salma Paralluelo, kes on nüüd omapärasel moel lausa kolmekordne maailmameister, sest tuli 2018. aastal meistriks U17 naiskonnaga, mullu U20 naiskonnaga ja tänavu naistekoondisega. Hispaania A-koondise eest eelmise aasta septembris debüteerinud ründaja tegi finaalturniiril skoori nii veerand- kui poolfinaalis ning sai verinoorelt Hispaania põhitegijaks.
Ometi oleks Paralluelo sporditee võinud võtta hoopis teistsuguseid pöördeid. Noorena tegi ta väga kõrgel tasemel ka kergejõustiku sprindialasid ning osales vaid 15aastaselt(!) 2019. aastal kergejõustiku sise-EMil 400 meetri jooksus. Tema võistlus küll ebaõnnestus, kuid ta on tänini noorim sportlane, kes üldse sise-EMil osalenud. Samal aastal hakkas ta jooksma hoopis 400 meetri tõkkejooksu ning oli selles kohe omavanuste maailmatasemel, võites Euroopa noorte olümpiafestivalilt kuldmedali nii 400 meetri tõkkejooksus kui teatejooksus.
Jalgpalli ja kergejõustiku vahel pidi Paralluelo lõplikult valima alles eelmisel suvel, kui tema esitused Villarrealis äratasid FC Barcelona huvi. Juba esimesel hooajal aitas ta Barcelona nii Hispaania meistritiitli, superkarika kui Meistrite liiga võiduni. Lisame siia veel ka koondisega võidetud tiitlid – pole üldse paha saak naise kohta, kes on täiskohaga jalgpallur olnud vaevu aasta!
Foto: Harry Murphy, UEFA via Sportsfile
Caroline Graham Hansen ja Hege Riise enne turniiri algust antud pressikonverentsil. Pingeid sai juba siis näoilmetest välja lugeda!Septembris saab hoo sisse naiste Rahvuste liiga, mille süsteem on keeruline, kuid põnev, ning võib aidata suurturniiridele riike, kel pole varem olnud võimalust osaleda.
Tekst: Mathias Sinimäe / Foto: Liisi Troska
018. aastal tutvustas UEFA Euroopa jalgpallile meeste Rahvuste liigat. Nüüd on järg jõudnud ka naistejalgpallini. Liiga algab alagrupifaasiga, kus eri gruppides mängi-
vad omavahel samasse tugevusgruppi kuuluvad naiskonnad. Tugevusgrupid on moodustatud UEFA naiste rahvuskoondiste koefitsiendi põhjal. Eesti kuulub koos Malta, Iisraeli, Aserbaidžaani, Türgi, Põhja-Makedoonia, Kosovo, Montenegro, Luksemburgi, Moldova, Leedu, Kasahstani, Läti, Bulgaaria, Küprose, Fääri saarte, Gruusia, Armeenia ja Andorraga C-liigasse. C-liigasse kuuluvad riigid, kelle edetabelikoht jääb allapoole 33. reast. Eesti asetseb reitingutabelis 42. positsioonil.
Eesti kuulub samasse alagruppi koos Iisraeli, Kasahstani ja Armeeniaga. Alagrupi kaks esimest
mängu toimuvad septembris, kaks järgmist oktoobris ning kaks viimast novembri lõpus ja detsembri alguses. Eesti naiskond peab kaks esimest mängu septembris Tartus: 22. septembril minnakse Tamme staadionil vastamisi Kasahstani naistega ja 26. septembril Iisraeliga. Oktoobris kohtutakse viie päeva jooksul kaks korda Armeeniaga. 27. oktoobril võõrsil ja 31. oktoobril kodus. Alagrupi kaks viimast kohtumist mängitakse võõrsil – 1. detsembril Kasahstaniga, 5. detsembril Iisraeliga.
Eelseisvaid septembrikuised vastasseise hindab Eesti koondise peatreener Sirje Kapper tasavägiseks. „Kasahstan pole kerge vastane, aga on meie masti võistkond. Nad on üsna organiseeritud ja neil on pikalt olnud üks treener. Nad tahavad meid võita ja meie neid samuti. Ma arvan, et nendega peaks tulema väga tasavägine mäng, sest me oleme neis varasemalt tekitanud sellise tunde, et nad tahavad meie vastu väga võitu. Saame nende vastu palliga arvatavasti palju toimetada, sest nad jätavad liinide vahele palju ruumi, mida meile meeldib kasutada. Nad peaks meie jaoks olema mugav, kuid mitte kerge vastane,“ ütleb Kapper Kasahstani kohta.
Iisrael peaks koondise peatreeneri sõnul olema Kasahstaniga suhteliselt sarnane naiskond. „Need kaks mängu tulevad kindlasti sarnased, kuid Iisrael on kaitses kõvasti rohkem distsiplineeritud. Iisraeli kaitset on keerulisem murda. Palliga mäng on nende vastu ilmselt keerulisem,“ sõnab Kapper.
Kuidas liiga toimib?
A-liiga nelja alagrupi võitjad mängivad omavahel finaalmänge. Poolfinaalide kaotajad mängivad kolmanda koha mängus ja võitjad finaalis. Kõiki finaalmänge on üks ning kordusmänge ei peeta. Kaks finalisti tagavad pääsme 2024. aasta Pariisi suveolümpiamängudele. Juhul kui korraldaja Prantsusmaa saab finaali, pääseb olümpiale kolmanda koha saavutanud riik, sest korraldajana on prantslannadele olümpiakoht juba tagatud.
B- ja C-liiga alagruppide võitjad tõusevad tugevamasse liigasse; A- ja B-liigade alagruppides neljandaks jäänud naiskonnad langevad nende asemele nõrgemasse liigasse. Lisaks langeb C-liigasse
B-liigas vähim punkte kogunud kolmanda koha naiskond. A-liigas kolmandaks jäänud naiskonnad mängivad püsimajäämiseks üleminekumänge
B-liigas teise koha saanud võistkondadega. B-liigas kolm enim punkte kogunud, kolmanda koha saavutanud võistkonda mängivad samuti üleminekumänge, aga C-liigas kolme enim punkte kogunud, teisele kohale tulnud naiskondadega.
Teekond 2025. aasta EMile
Kõik A-liiga gruppides esimese ja teise koha saavutanud võistkonnad tagavad otsepääsme 2025. aasta EMile, mis toimub Šveitsis. Teistel võist-
A-liiga
Alagrupp 1: Inglismaa, Holland, Belgia, Šotimaa
Alagrupp 2: Prantsusmaa, Norra, Austria, Portugal
Alagrupp 3: Saksamaa, Taani, Island, Wales
Alagrupp 4: Rootsi, Hispaania, Itaalia, Šveits
B-liiga
Alagrupp 1: Iirimaa, Põhja-Iirimaa, Ungari, Albaania
Alagrupp 2: Soome, Rumeenia, Slovakkia, Horvaatia
Alagrupp 3: Poola, Serbia, Ukraina, Kreeka
Alagrupp 4: Tšehhi, Sloveenia, Bosnia ja Hertsegoviina, Valgevene
C-liiga
Alagrupp 1: Malta, Moldova, Läti, Andorra
Alagrupp 2: Türgi, Luksemburg, Leedu, Gruusia
Alagrupp 3: Aserbaidžaan, Montenegro, Küpros, Fääri saared
Alagrupp 4: Iisrael, Eesti, Kasahstan, Armeenia
Alagrupp 5: Põhja-Makedoonia, Kosovo, Bulgaaria
kondadel on EMile pääsemiseks vaja mängida veel mänge – neid ootavad ees playoff-kohtumised. A-liiga alagruppides kolmandaks ja neljandaks jäänud võistkonnad peavad EMile pääsemise nimel playoff’ide esimeses voorus mängima C-liiga alagrupivõitjate ja kolme enim punkte kogunud teise koha võistkonnaga.
B-liiga alagruppide võitjad ja kaks enim punkte kogunud teise koha võistkonda peavad madistama kahe ülejäänud teise koha võistkonna ja samas liigas kolmandale kohale platseerunud naiskondadega.
Seejärel ootab kohtumiste võitjaid ees teine playoff- voor, kuhu jõuab 14 riiki. Neist omakorda seitse jõuab EMile, kuhu on juba varem koha lunastanud kaheksa parimat võistkonda A-liigast.
Eesti koondise loots peab Rahvuste liigat Eestile vajalikuks. Eesti saab mängida jõukohasemate võistkondadega ning see muudab mängud põnevamaks. „Varasemalt oleme mänginud võistkondadega, kes on edetabelis meist kõvasti kõrgemal. Eelmisel aastal mängisime Prantsusmaaga, mis on ühest küljest küll tore – saab ennast proovile panna tugevamate võistkondadega ja näha, kus me taseme poolest oleme. Selleks et olla kõige parem, peab parimatega mängima, aga ma arvan, et vaheetapina on Rahvuste liiga vajalik. Me saame tasavägisemaid mänge, mis aitavad mängijate enesekindlust tõsta,“ ütleb Kapper. „Meie eesmärk on jõuda B-tasemele,“ lisab ta.
Ühesõnaga – igast tugevusgrupist on võimalik jõuda suurturniirile ja iga kohtumine mängib olulist rolli riikide asetuste suhtes. Selleks et Eestil oleks lootust pääseda EMile, tuleb oma alagrupis olla vähemalt kahe parima naiskonna seas.
Eesti–Rootsi kohtumise eel võttis Jalka ühendust Eesti koondist aastatel 2014–2016 tüürinud rootslase Magnus Pehrssoniga, et uurida, kuidas paistab see vastasseis rootslaste mätta otsast.
Tekst: Raul OjassaarMilline on sinu üleüldine hinnang praeguse Rootsi koondise kohta? Millised on Rootsi koondise tugevused ja nõrkused?
Üleüldiselt arvan, et tegu on koondisega, kes tugineb kindlale kaitsele ja tiimitööle, mis on headel aegadel olnud Rootsi edu alus. Paraku on praegu meie ründavad mängijad tunduvalt kvaliteetsemad kui kaitsvad mängijad.
Väljastpoolt vaadatuna tundub, et 2022 oli Rootsi koondisele tõeliselt kehv aasta. MM-valiksarja playoff’is saadi Poolalt kindlalt lüüa, Rahvuste liigas langeti aga B-liigast C-liigasse, kusjuures naaber Norralt saadud kaks kaotust olid ilmselt veel eriti valusad. Tänavune EM-valiksari ei ole samuti päris ideaalselt alanud: finaalturniirile jõudmise võimalused tunduvad hetkel, pärast kaotusi Belgiale ja Austriale üsna peenikesed. Rootsi on mänginud igal EM-finaalturniiril alates 2000. aastast – mis on juhtunud, et alates eelmisest aastast on tulemused vähikäiku teinud?
Tõsi – see on olnud periood kehvade tulemustega. Minu hinnangul on selle peamine põhjus olnud põlvkonnavahetus, mis on viimaste aastate jooksul toimunud. Eelmisel aastal üritas koondis senise asetuse asemel juurutada ka 4-3-3 formatsiooni, et mänguplaani ja -stiili uue põlvkonna tegijatega kohandada, kuid see ei töötanud, mistõttu mindi tagasi 4-4-2 ja konservatiivsema mänguplaani juurde. Viimased mängud on selle järel taas olnud pisut paremad.
Millise meelsusega Rootsi jalgpalliüldsus hetkel koondisesse suhtub?
Üldiselt on see olnud juba mõnda aega pigem ne-
gatiivne, aga jalgpalliteadlikumad inimesed saavad aru, et hetkel on vaja aega, et uus meeskond üles ehitada ja neile ühiseid kogemusi anda. Usun, et fännid on üsna kannatlikud, isegi kui see ei ole tänapäeva ühiskonnas tavaline.
Janne Andersson on Rootsi peatreener olnud 2016. aastast alates. Kas viimase aja tulemusi arvestades on ta väga suure surve all või on Rootsi jalgpalliliit ja fännid valmis talle veel aega andma?
Janne on mu hea sõber ja minu meelest on ta juba aastaid teinud suurepärast tööd. Jah, fännid ja eksperdid on viimase aasta-poolteise jooksul korduvalt tema valikuid kahtluse alla seadnud, ent minu hinnangul on ta selle töö jaoks õige mees ning tundub, et ka Rootsi jalgpalliliit arvab sama. Fännid jagunevad pigem kaheks, sest paljudele on tulemused olulisemad kui nende taga olevad protsessid.
Kui suureks pead Eesti võimalust kodumängus Rootsi vastu vähemalt viigipunkt võtta?
Jalgpallis on see alati võimalik – isegi kui paberi peal ei tohiks võimalust olla, oleme korduvalt ja korduvalt näinud, et selliseid tulemusi tuleb ette. Usun, et kui Eesti ja Rootsi Tallinnas kümme korda mängiksid, võib Eesti nendest üks-kaks korda võita või viigistada.
Kuigi Eesti ja Rootsi on meeste A-koondise tasemel kohtunud jalgpalliväljakul 18 korda ning esimene omavaheline heitlus jääb juba enam kui sajanditagusesse aega, on lõviosa nendest matšidest olnud maavõistluskohtumised. Valikmängudes oleme rootslastega vastamisi olnud neljal korral, kusjuures kaks mängu neist toimusid veel enne teist maailmasõda.
1933. aasta 11. juunil Stockholmi olümpiastaadionil toimunud MM-valikmäng oli sealjuures jalgpalliajaloos märgiline hetk: nimelt oli tegu läbi aegade esimese MM-valikmänguga üldse! Rootsi võitis kohtumise 6 : 2, kusjuures Eesti legendaarne väravavaht Evald Tipner tegi oma karjääri ühe halvema esituse. Juba seitsmendal minutil hakkas ta käest palli väljakule viskama, kui teda ründas rootslaste kapten Knut Kroon. Tipner tegi sammu tagasi ja pani palli mängu, kuid kohtunikud fikseerisid, et seda tehes viis ta kogemata palli üle väravajoone. Ametlikult läks tabamus küll Krooni nimele, kuid sisuliselt oli tegemist Tipneri omaväravaga. „Kõik on minu süü. Olen vanaks jäänud,“ oli Tipner mängu järel enda suhtes kriitiline.
Eesti tabamused kirjutati selles mängus Leonhard Kassi ja Richard Kuremaa arvele, kusjuures Kass tegi skoori otse nurgalöögist.
Eesti ja Rootsi olid vastamisi ka 1938. aasta MM-valiksarjas, kus rootslased võtsid veelgi suurema, 7 : 2 võidu, hoolimata sellest, et Eesti oli juba kolmandaks minutiks Georg Siimensoni ja Heinrich Uukkivi kollidest 2 : 0 ette läinud. Eesti taasiseseisvumise järel kohtuti 1998. aasta MM-valiksarjas: 1997. aasta juunis jäi Eesti Kadriorus alla 2 : 3 (Eesti tabamused Andres Operilt ja Marko Kristalilt), sama aasta oktoobris võttis Rootsi kodus napi 1 : 0 võidu.
18 senise omavahelise mängu järel on Eesti poolt vaadatuna saldo nukker: kolm viiki, 15 kaotust ja mitte ühtegi võitu. Viimase kümne aasta jooksul oleme rootslastega neljal korral läinud vastamisi sõprusmängudes: 2014. aastal saime Solnas Friends Arenal Zlatan Ibrahimovići väravatest 0 : 2 kaotuse, 2016. ja 2018. aasta jaanuaris kohtusime nendega Araabia ühendemiraatides, kus mõlemad meeskonnad olid üsna eksperimentaalse koosseisuga (mõlemad mängud lõppesid 1 : 1 viigiga). 2021. aasta märtsis saime Friends Arenal 0 : 1 kaotuse – mäletatavasti toimus see kohtumine kurikuulsas koondiseaknas, kus suur osa meie põhitegijatest koroonaisolatsiooni langes ning Martin Reimi juhendatud „asendajate brigaad“ Eesti au kaitsma pidi.
Kas nüüd on lõpuks käes aeg, kui Rootsist ka jagu saame? A. Le Coq Arenale on oodata enam kui 10 000 pealtvaatajat, kusjuures Rootsist on mängule oodata ligi 1300 võõrsilfänni.
Pärast Eesti koondise juurest lahkumist töötas 47aastane Pehrsson Rootsi kõrgliigas nii Malmö kui Kalmari klubi juhendajana, kuid alates 2020. aastast on ta elanud Hispaania lõunaosas, kus töötab tugevuselt neljandal liigatasemel mängiva Vélez CFi juures. Lisaks sellele, et ta on klubi omanike ringis ja asepresident, on ta ka spordidirektor ja käesolevast hooajast alates ka esindusmeeskonna peatreener.
„Ostsime Vélezi klubi kolm aastat tagasi koos Jesper Norbergiga, kes oli Eesti koondise juures minu abitreener, ja veel kahe Rootsi investoriga. Tegime seda, sest tahtsime klubi, mille saaksime ise üles ehitada, ja seadsime eesmärgiks jõuda seitsme aastaga vähemalt Hispaania esiliigasse,“ selgitab Pehrsson.
„Eesmärk on olla jätkusuutlik isemajandav klubi, kes mängib intensiivset ja efektiivset jalgpalli, samuti soovime leida ja arendada mängijaid, keda kõrgemale tasemele edasi aidata. Muidugi soovime ka luua väärtust meie klubi kogukonnale ja teha sellest Málagast pisut ida poole jäävast kohast parem paik, kus elada – soovime, et inimesed oleksid oma jalgpalliklubi üle uhked. Isiklikust plaanist lähtuvalt mängis rolli võimalus elada ilusas kohas, õppida uut keelt ja kultuuri ning ehitada aja jooksul midagi üles.“
Käesolevat hooaega, mis algab 3. septembril, alustab Pehrsson meeskonna peatreenerina, kuigi esimestel aastatel keskendus ta tööle spordidirektorina. „Minu peamine fookus on olnud sellel, et üles ehitada skautinguvõrgustik, ning leida andmete ja videote abil ja kohapeal mänge jälgides meile õigeid mängijaid ja treenereid, kes aitaksid meil rohkem mänge võita. Olen varem kahel korral keerulistes olukordades asunud peatreeneri kohusetäitjaks, kuid algavat hooaega alustasin juba ettevalmistuse esimesest päevast alates peatreenerina.“
Vélez on „Rootsi ajastul“ korra küll tugevuselt neljandalt liigatasemelt kolmandale tõusnud, kuid kuna Hispaania jalgpalliliit viis liigasüsteemis hiljuti läbi suure reformi, sattus Vélez tagasi tugevuselt neljandale tasandile, kus mängitakse Segunda Federacióni IV grupis. „Oleme sel tasandil kaks aastat püsinud ja selle tasemega harjunud, nüüd oleme valmis sammu ülespoole tegema. Pärast seda jääkski vaid üks samm esiliigani, mis oli meie pikema plaani eesmärk. Esiliigasse jõudnult muudab kõike teleraha, mis teeb klubi finantsilise jätkusuutlikkuse palju lihtsamaks ning annab paremaid võimalusi mängijaid La Ligasse ja teistesse tippliigadesse müüa.“
Praeguse liiga taset hindab Pehrsson Premium liigaga suures plaanis võrreldavaks.
„Ütleksin, et meie praeguse liiga tase on Premium liiga omast hästi natuke parem. Kõik meie mängijad ja personal on sada protsenti professionaalid ning klubi kontoris töötab täiskohaga seitse inimest. Meie kodumänge käib keskmiselt vaatamas 1500 inimest, kusjuures staadioni mahutavus on vaid 300 inimese jagu suurem.“
Poiste noortekoondistele hakati iga-aastaseid Balti turniire korraldama juba eelmise sajandi lõpus. Jalka kogus U21, U19 ja U17 vanuseklassi turniiride saadaoleva statistika kokku, et näha, millised jõujooned ja seaduspärad
tulemuste taga peituvad, ja vestles nendest mitmel aastal meie noortekoondisi tüürinud Marko Lelovi ja Marko Pärnpuuga.
„Ma arvan, et Balti turniiridest tasub kindlasti järeldusi teha. Kui rääkida U17 vanuseklassist, millega olen kõige tuttavam, siis Läti on Balti riikidest olnud kõige edukam nii Balti turniiridel kui valikturniiridel esimesest ringist edasipääsemise osas. Balti turniiri tulemusi alahinnata küll ei saa, sest mitte keegi ei lähe seda lihtsalt mängima. Esiteks on vastasteks lähinaabrid, teiseks on see meie jaoks väga väärtuslik turniir: ühest küljest saame mängida enda tasemel vastastega rahvusvahelisi mänge, teiseks saame seda teha turniiri võtmes. Aasta kõige tähtsam turniir on kindlasti sügisel toimuv kvalifikatsiooniturniir, aga Balti turniiri asetaksin selle järel kindlasti teisele kohale,“ kinnitab Eesti U17 koondise peatreener Marko Pärnpuu. Järelikult tasub tulemustele otsa vaadata!
Eesti jaoks midagi rõõmustavat need aga otseselt ei paku. Viimase 15 aasta jooksul on nendes põhilistes vanuseklassides kokku peetud 42 turniiri, millest Eesti on võitnud vaid viis: U21 koondis triumfeeris 2014. aastal, U19 koondis 2007. aastal ning U17 koondis aastatel 2009, 2014 ja 2017. Eesti U19 koondis on seega võiduta jäänud viimasel 14 turniiril järjest!
Sealjuures on iga turniir vanuseklassi eripäradest lähtuvalt oma nüanssidega. Lihtne näide: kui U19 Balti turniirid on viimasel ajal toimunud koondiseakende ajal, siis U17 vanuseklassi omad mitte. See on omakorda tekitanud olukorra, kus koondised kõiki paremaid mängijaid klubide juurest alati kätte ei saa. Näiteks Soomega võrreldes
segab see Eestit tunduvalt rohkem – kui soomlastel on selle vanuse poisid enamjaolt akadeemiates ja noortevõistkondades, kust koondisesse tulla on lihtne, siis Eesti puhul mängib suur osa U17 koondisest juba esiliigas, esiliiga B-s või isegi Premium liigas meestejalgpalli, kus graafik on tihe ja klubid ei pruugi olla altid liigamängude ajal pallureid koondisesse loovutama.
Mida teevad lätlased teisiti?
Tulemustest joonistub selgelt välja, et Läti noortekoondised on meie piirkonnas olnud liidrid – kui Eesti on 42 vaatluse all olevast turniirist võitnud viis, siis lätlased lausa 19. Mida siis Läti teistmoodi teeb, et nad noortekoondiste Balti turniiridel säärast edu naudivad? Ühest vastust ei oska ei Lelov ega Pärnpuu anda, küll aga pakutakse välja mitu teooriat.
„Võimalik, et lätlased hakkavad nooremalt tulemuse peale mängima ja sellele keskenduma. Kui vaadata ka Eesti-siseste noorteturniiride tulemusi, siis tihtipeale on seal esiotsas ühed ja samad klubid, kes on teistest varem tulemusele orienteeritud, aga meeste sekka sealt mängijaid nii väga ei tule,“ toob Lelov välja.
„A-koondiste tasandile jõudes ei ole meil ju lätlastega suurt erinevust,“ lisab Pärnpuu. „Üks asi, mida ma kuulnud olen, on see, et Lätis on koolis üldfüüsilist – mitte jõupoolt, vaid pigem koordinatsiooni ja võimlemist – rohkem kui meil. Sel aastal küll see niimoodi välja ei tulnud, aga varasematel aastatel on lätlased tihtipeale olnud atleetlikumad, varem küpsed. Nad ei ole kapid, aga on sitkemad. On olnud ka aastaid, kus meie võistkonna kõige pikem mängija oleks lätlaste seas alles kuues-seitsmes. Ja ma ei liialda!“
Oluline osa on mängida ka psühholoogial. Kui varem on aastaid üldjuhul Eestist paremad oldud, annab see ka järgmistele aastakäikudele enesekindlust ja positiivset ülbust. Lätile ja Leedule on Eesti justkui väike vend, kellele koht kätte näidata. „Karel Voolaid rääkis sellest kunagi hästi: kui lätlased ja leedukad tulevad meie vastu mängima, siis nad mõtlevad: pff, nad on eestlased, me paneme neile niikuinii ära! Nad näitavad meie vastu tapjainstinkti,“ räägib Pärnpuu. „Neil on mentaliteet: kui nad Eestit ka ei võida, siis keda veel?“ torkab Lelov.
On toimunud alates 2008. aastast iga kahe aasta tagant paarisaastatel (v.a 2020). Soome osales vaid korra, 2012. aastal, kui turniir peeti playoff-süsteemis, kusjuures Eestist saadi poolfinaalis jagu alles penaltiseerias. Tabelis tähistavad numbrid, mitu korda on riik turniiril vastavale kohale tulnud (Eesti näitel: üks esikoht, kaks teist kohta, neli kolmandat kohta).
Aasta Võitja Teine koht Kolmas koht Neljas koht
2001 Leedu Läti Eesti
2003 Leedu Eesti Läti
2008 Läti Leedu Eesti
2010 Leedu Läti Eesti
2012 Soome Leedu Eesti Läti
2014 Eesti Läti Leedu
2016 Läti Eesti Leedu
2018 Leedu Läti Eesti
2022 Läti Eesti Leedu
On toimunud mõnede eranditega iga-aastaselt alates 1995. aastast (kuni 2001. aastani oli tegu U18 turniiridega). 2005. aastal toimus turniir Leedu loobumise tõttu vaid Eesti ja Läti vahel ning neid mänge pole siin artiklis arvesse võetud. Soome on osalenud alates 2011. aastast regulaarselt, 1997. aastal osales neljanda tiimina Aserbaidžaan, 1998. aastal Moldova. Tabelis tähistavad numbrid, mitu korda on riik turniiril vastavale kohale tulnud. Jalkal õnnestus turniiride lõppkohad välja selgitada alates 2006. aastast.
Aasta Võitja Teine koht Kolmas koht Neljas koht
2006 Läti Eesti Leedu
2007 Eesti Läti Leedu
2008 Läti Eesti Leedu
2009 Läti Eesti Leedu
2010 Leedu Eesti Läti
2011 Soome Eesti Läti Leedu
2012 Läti Leedu Soome Eesti
2013 Soome Läti Eesti Leedu
2014 Läti Eesti Leedu Soome
2015 Leedu Soome Eesti Läti
2016 Läti Leedu Soome Eesti
2017 Leedu Soome Läti Eesti
2018 Läti Leedu Soome Eesti
2019 Läti Soome Eesti Leedu
2022 Läti Soome Eesti Leedu
2023 Soome Läti Leedu
Eesti tulemused vastaste kaupa
Eesti tulemused vastaste kaupa
2017. aastal triumfeeris Balti turniiril Norbert Hurda juhendatud
2001. aastal sündinute U17 koondis. Praegustest koondislastest on pildil aasta noorem Karl Jakob Hein (ülemises reas vasakult kuues) ja Georgi Tunjov (alumises reas vasakult kuues). Premium
„Leegionärid“ segavad kaarte
Viimastel aastatel on selgemalt välja joonistumas aga üks faktor, mille tõttu ei pruugi noortekoondiste Balti turniirid riigis noortega tehtava vutitöö kvaliteeti varsti enam eriti hästi peegeldada. „Kui natuke liialdada, siis Leedu U17 koondises rääkisid sel aastal pooled mängijad peatreeneriga inglise keeles,“ viitab Pärnpuu sellele, et üha rohkem on leedukad noortekoondisesse toonud leedu päritolu mängijaid mujalt maailmast.
Balti riikidest on Leedul selleks ka kõige paremad võimalused: hinnanguliselt elab Leedust väljaspool peaaegu kaks miljonit leedulast. Lätlaste puhul jääb see arv ümmarguselt poole miljoni juurde, eestlaste puhul paarisaja tuhande kanti. Sellest hoolimata on ka Eesti noortekoondistes viimasel ajal olnud stabiilselt üks-kaks väliseestlast: U17 koondises on hetkel näiteks Taanis kasvanud August Kamarin Wagner, U19 koondise keskväljalt leiab põhjamakedoonlasest isa ja eestlannast emaga, aga hoopis Rootsis sirgunud Oliver Nikola Cekredzi ja samuti ema kaudu Eesti kodakondsusega Soufian Gourami, kelle isa on pärit Marokost, aga kes on kasvanud Saksamaal.
A-koondisesse on seni jõudnud vaid üks väliseestlane, Kanadas sirgunud Andreas Vaikla, kuid väga kaugel ei ole sellest ilmselt FCI Levadia põhikoosseisumängija Michael Schjønning-Larsen, kes jõudis kunagi Eestisse tänu sellele, et siinses vutiliidus töötanud Lars Hopp teadis, et tema vanaema on eestlanna.
Kes on noorena hea, ei pruugi meeste seas läbi lüüa – ja vastupidi
Noorena turniiri võitmine ei tähenda sealjuures tingimata, et sellest vanuseklassist tuleks meeste sekka väga palju koondisetasemel mängijaid. 2009. aastal U17 turniiri võitnud 1993. aastal sündinutest
On toimunud mõnede eranditega iga-aastaselt alates 1997. aastast. Soome on osalenud alates 2011. aastast regulaarselt, kuid jättis 2020. ja 2021. aasta turniiri vahele. 2005. aastal toimus turniir vaid Eesti ja Läti vahel ning seda pole siin artiklis arvesse võetud. Tabelis tähistavad numbrid, mitu korda on riik turniiril vastavale kohale tulnud. Jalkal õnnestus turniiride lõppkohad välja selgitada alates 2006. aastast.
Aasta Võitja Teine koht Kolmas koht Neljas koht
2006 Läti Eesti Leedu
2007 Leedu Läti Eesti
2008 Läti Eesti Leedu
2009 Eesti Leedu Läti
2010 Läti Leedu Eesti
2011 Soome Leedu Eesti Läti
2012 Leedu Eesti Läti Soome
2013 Soome Läti Eesti Leedu
2014 Eesti Läti Leedu Soome
2015 Läti Soome Eesti Leedu
2016 Leedu Soome Eesti Läti
2017 Eesti Soome Läti Leedu
2018 Läti Soome Eesti Leedu
2019 Soome Eesti Läti Leedu
2020 Läti Leedu Eesti
2022 Läti Soome Eesti Leedu
2023 Soome Eesti Leedu
Eesti tulemused vastaste kaupa
Brent Lepistu on ainus Premium liiga tegevmängija, kes võitnud noortekoondistes
Balti turniiri kahel
korral: 2009. aastal
U17 koondisega, viis aastat hiljem U21 meeskonnaga. Lisaks talle kuulusid mõlemasse tiimi veel Trevor Elhi ja Andreas Raudsepp. Sel pildil esindab
Lepistu 2014. aastal U21 koondist.
Foto: Lembit Peegel
said hiljem koondises põhimängijateks Artur Pikk ja Karol Mets, koondiseõhku said nuusutada ka Andreas Raudsepp, Trevor Elhi ja Brent Lepistu. 2014. aastal võitnud U17 meeskonna selgroo moodustas 1998. aastal sündinute aastakäik, kelle ainsaks hilisemaks koondise põhitegijaks osutus Mattias Käit, 2017. aastal U17 turniiri võitnud 2001. aastal sündinute pundist saab hetkeseisuga välja tuua vaid Georgi Tunjovi, kolme mängu peale sai 55 minutit kirja ka aasta noorem Karl Jakob Hein.
Kui palju, kui üldse, saab öelda, et noortekoondistes säravad mängijad hiljem ka meeste seas tegusid teevad? „Aus vastus – nii ja naa! On mängijaid, kes on igas noortekoondises säranud, olnud liidriks ja on nüüd seda ka A-koondises – näiteks Karol Mets. Samas leidub ka tema aastakäigu mängijaid, kes 2012. aastal samuti U19 EM-finaalturniiril osalesid ja noorte seas särasid, aga on tänaseks jalgpalli mõistes kadunud,“ vaagib Pärnpuu. „Ütleksin, et U17 vanuseklassi põhjal ei saa kindlasti mingisuguseid järeldusi teha. Loomulikult, kui oled selles vanuses hea ja paistad silma, jälgitakse sind rohkem ja sul on võimalus varakult välismaale pääseda, aga ka see pole garantii, et sinust lõpuks jalkamees saab. Pigem näitab see üldisemalt ära, kuidas riigis antud aastakäiguga olukord on.“
Lelov lisab, et U17 koondisesse võivad sattuda ka eakaaslastest kiiremini arenenud aktselerandid, U19 koondises nemad enam aga teemaks ei ole, sest kasvuperioodid võrdsustuvad.
Pärnpuu jätkab: „U19 vanuseklass on täiskasvanutele juba kaks aastat lähemal, mistõttu on seal korrelatsioon
meeste mänguga selle võrra natuke suurem, aga mitte ka täielik. Võtame kasvõi sellesama Hispaania U19 koondise, kes Tallinnas 11 aastat tagasi Euroopa meistriks tuli – A-koondisesse jõudsid sealt ju hiljem vaid üksikud.“
U21 koondiste puhul on aga juba teistpidi – paremad mängijad on tihtipeale teinud sealt juba sammu A-koondisesse ja selles vanuses ei esinda noortekoondis sageli päriselt selle vanuseklassi paremikku. „Turniiri tulemusi ei maksa ka üle tähtsustada, sest U21 vanuses on selgelt kõige olulisem kindlasti kaks aastat vältav valikturniir ja Balti turniiril eksperimenteeritakse palju rohkem kui nooremates vanustes. Sageli on turniiri eel küsimus, kas võtta mängima praegune või nii-öelda järgmise tsükli koondis, ja tihti koostatakse koondis mõlema vanusekäigu kombineerimisel,“ sõnab Pärnpuu.
Eesti noortekoondiste eest on Balti turniiril platsil käinud kokku 696 mängijat, kellest on jala valgeks saanud 98. Suurema mängude arvu on kirja saanud need pallurid, kes on mänginud stabiilselt kaasa ka endast aasta (või kaks) vanematega ning seeläbi saanud rohkem võimalusi platsile pääseda. Teistega võrreldes on eelisseisus olnud ka nende vanuseklasside mängijad, kes on saanud osaleda aastatel, mil on kaasa teinud ka Soome koondis, ning keda pole mõjutanud koroonapandeemia ajal ära jäänud turniirid.
Enim mänge noortekoondiste Balti turniiridel
Kevin Kauber on lätlasteleedulastega saanud noortekoondistes kõvasti madistada. See pilt pärineb 2016. aasta U21 Balti turniirilt. Foto: Oliver Pütsep
Enim väravaid noortekoondiste Balti turniiridel (tabelis mängud/väravad)
Mattias Käidile on Balti turniiridel skoorimine sobinud: lisaks sellele, et tema neli väravat noortekoondiste eest jagab esikohta Aleksandr Šapovalovi omadega, on ta ka täiskasvanute Balti turniiridel olnud taasiseseisvumise järel kolme kolliga Eesti parim väravakütt.
Foto: Jana Pipar
Ei ole ehk vaja üle rõhutada, et 30 aastat tagasi käisid asjad oluliselt teistmoodi kui tänapäeval. Sellegipoolest on aegajalt lõbus ja õpetlik meenutada, milliseid tõkkeid tuli ületada või milliseid teid pidi tuli seda teha, et tagada endale või kellelegi teisele olmelisi asju.
Nii on jalgpalliliidu kirjavahetuse arhiivis näiteks vutiliidu toonase presidendi Edgar Savisaare nimel Tallinna telefonivõrgu ülemale saadetud kiri, kus palutakse seoses liidu vanemtreeneri Edgar Võrgu kolimisega uude korterisse muretseda talle kiirendatud korras telefoniühendus, sest tööülesannete täitmisel on see talle hädatarvilik.
Sealjuures leidub üsna lühikeses kirjas tahke, mis võtavad nooremad inimesed ilmselt kukalt kratsima. Kuidas saab telefoninumber olla ainult kuuekohaline? Mida tähendab, et endised elanikud seisid telefonijärjekorras? Kui tegu on Tallinnaga, siis mis tänavad on V. Võrgu ja Kuramaa?
Esimesele küsimusele on vastus lihtne – jah, vanasti olidki telefoninumbrid lühemad. Lisaks oli neid vaja tunduvalt vähem, sest mobiiltelefone veel ei tuntud ja lauatelefoni ei olnud sugugi igas majapidamises – kes soovis helistada, kasutas taksofoni (telefoniautomaat, mida sai kasutada müntide või eelmakstud kõnekaardiga ning mis asus tihtipeale tänaval või muudes avalikes kohtades) või sõbrustas tuttavaga, kel kodus telefoniühendus olemas.
See viib meid ühtlasi teise küsimuse juurde. Kuna nõukogude ajal ei ehitatud Eestis välja korralikku telefonivõrku, tuli telefoniühenduse saamiseks tihtipeale oodata (vahel aastaid!) niinimetatud telefonijärjekorras. Eesti taasiseseisvumise aegu ootas selles järjekorras peaaegu 150 000 inimest! Eduard Võrgu uue korteri vanad omanikud olid nähtavasti nende seas olnud, enne kui välja kolisid.
Mis tänavad on aga V. Võrgu ja Kuramaa? Nõukogude võim muutis paljudes linnades hoogsalt tänavanimesid, andes neile ideoloogiliselt sobivad nimed. Tihtipeale nimetati tänavad Nõukogude
kangelaste järgi – tuntumatest Tallinna tänavatest saab välja tuua näiteks Mihhail Lomonossovi tänava (tänapäevane Gonsiori), Aleksandr Suvorovi puiestee (Kaarli puiestee), Oktoobri tee (Laagna tee), Lenini puiestee (Rävala puiestee), Võidu väljaku (Vabaduse väljak) jne. Eriti levinud olid ideoloogilised nimed Lasnamäel, sest kogu sealne elurajoon oli nõukogude ajal rajatud.
Vassili Võrgu nime kandis Lasnamäel tänav, mida tänapäeval tunneme Arbu nime all. Võrk oli Nõukogude Liidu eestlasest sõjaväelane, kelle juhitud laskurpolk jõudis 1944. aastal ühena esimestest sakslaste maha jäetud Tallinna. Kuramaa tänav, mis nimetati nii tänu II maailmasõjas Läti loodeosas NSVLi saavutatud võidule Natsi-Saksa armee üle, on praegu Vikerlase tänav. Mõlemad tänavad said praeguse nime 1994. aastal.
Kiri ei ole küll dateeritud, kuid tõenäoliselt pärineb see 1991. aastast, kui jalgpalliliidus töötas täiskohaga… lausa viis töötajat!
Seekordses Jalka numbris on luubi all 23aastane poolkaitsja Raimond Eino, kes on üks Pärnu JK Vapruse selle suve täiendustest. Eino liitumise teeb põnevaks asjaolu, et noormees oli aasta aega tippjalgpallist eemal ning esindas teises liigas oma kasvatajaklubi Saku Sportingu esindusmeeskonda. Noortekoondiste kogemusega mitmekülgset poolkaitsjat analüüsisid Vapruse peatreener Igor Prins, kes juhendas Einot ka U21 koondises, ja teda noorteklassides Sportingus treeninud Jan Harend.
ÕHUVÕITLUS
Prins: Ei ole teda väga palju saanud veel õhuvõitlustes näha, aga olen üpris kindel, et see ei ole tema kõige tugevam külg. Harend: Õhuvõitlus ei olnud noorena kindlasti tema tugevam külg, aga hiljem on olnud näha, et sellega on tööd tehtud.
JÕUD
Prins: Praegu on tal Premium liigast olnud üsna pikk paus – kui ma teda U21 koondises juhendasin, oli ta hoopis teises konditsioonis. Praegu tegeleme sellega, et jõunäitajaid tõsta, aga selle kuu aja põhjal ta millegagi alla ei jää ja saab ainult juurde panna.
Harend: Nooremana oli keskmist kasvu poiss. Duellid ei olnud küll tema tugevus, aga jõu taha tema puhul mängus kindlasti midagi ei jäänud.
SISU
Prins: On püüdlik ja kohusetundlik, aga eks temalgi tulevad mõõnaperioodid. Peab enda kallal tööd tegema, et olla veelgi enesekindlam, julgem ja võidujanulisem.
Harend: Suur tahe ja isu jalgpalli mängida on temas alati olemas olnud. See tugevus on teda ka kandnud.
Prins: Tema kõige tugevam külg: see, kuidas ta on suuteline olukordi lahendama, väljakut nägema ja kavalusega mängu muutma. Leiab mängijaid pikema sööduga, võib olukordi lahendada 16-kasti tagant. Löök ja tsenderdus on tal korralikud.
Harend : Kindlasti üks tema võtmetugevusi. Söödu puhul on üks pool hea tehnika, teine pool aga kavalus – söödu ajastus, tugevus ja see, kuhu sööt mängida – ning sellega on ta vastase jaoks ettearvamatu.
Prins: Näeb väljakut hästi, oskab olukordi ennetada ja ootamatult mängu muuta.
Harend: Läheb kohati kokku sööduga seotud kavaluse kirjeldusega – suudab teha ootamatuid otsuseid ja vastast üllatada. Loeb mängu hästi.
VASTUPIDAVUS
Prins: Praeguste üksikute mängude põhjal näen, et selles on võimalik juurde panna.
Harend: Noorena sellega probleeme pigem ei olnud: mängis kenasti mängud algusest lõpuni ja mingit ärakukkumist tema puhul ei täheldanud.
LIIKUVUS
Prins: Tema puhul on suur pluss, et ta suudab ja tahab palliga olla ning otsib seega kohta, kus keskväljal see saada. Tahab mängus sees olla, mis eeldab suure ala katmist keskväljal. Praegu veel sajaprotsendiliselt valmis ei ole ja väsib.
Harend: Raimondi puhul on tema liikuvus seotud hea kombinatsiooniga mitmest eri aspektist. Suures pildis on tegemist liikuva mängijaga ning ta on selles ka hea.
Prins: Ilma hea tehnikata oleks sööte ja lööke raske teha, seega sellega on tal hästi, aga nagu iga asjaga, on võimalik ka siin juurde panna.
Harend: On oma tehnikaga väga palju iseseisvalt tööd teinud ja tehniline pagas on tänu sellele korralik.
Prins: Kohapealt palliga minek ja kiired suunamuutused on tal huvitavad. Sellist pika maa kiirust tal ei ole, aga plahvatuslikkus on hea.
Harend: Kui on ilma pallita, siis kiirusega nii väga eriliselt silma ei paista, aga kombinatsioon temast, pallist ja kiiretest sammudest on väga huvitav. Hea stardikiiruse ja plahvatuslike omadustega.
Kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid?
Lasteaias pandi koridori seina peale nimekiri, kus sai ennast registreerida, ja ma olin seal üks esimesi nimesid. Trennid toimusid lasteaia hoovi peal, mulle meeldis, tundsin, et olen õiges kohas, ja nii see alguse sai.
Vaatad telekast jalgpalli ilmselt sama palju, kui ise seda mängid – kui mitte rohkem. Milliseid liigasid enim jälgid?
Enamasti vaatan Inglise ja Hispaania kõrgliigat, kuna minu lemmiktiimid Manchester United ja Real Madrid mängivad seal. Aeg-ajalt jälgin Eesti liigat ka. Need on kolm põhilist.
Millisel mängijal sa värskelt alanud Premier League’i hooaja jooksul silma peal soovitad hoida?
Teda küll veel hetkel ametlikult registreeritud ei ole, aga Manchester Cityga on liitumas selline mängija nagu Jérémy Doku, kes on ka Eestis A. Le Coq Arenal mänginud (sekkus vahetusest juunikuises Eesti–Belgia EM-valikmängus – toim.). Tema on kindlasti väga huvitav noor mängija.
Liitusid juulis Pärnu Vaprusega. Kuidas sealset keskkonda ja võistkonda kirjeldaksid?
Paremat ei oskakski tahta! Mul on selline tunne, et kõik, kes sinna tulnud on, on väga hästi omaks võetud. Mingit probleemi sulandumisega olnud ei ole. Suurepärane vibe on seal ja ma arvan, et see on suuresti Igor Prinsi kätetöö. See ei ole iseenesest tekkinud, vaid sellele on seal rõhku pandud. Olen väga rahul.
Milline sinu mängupäeva rutiin välja näeb?
Tavaliselt koristan võimalikult palju, et mõtted kuidagi mujale saada. Siis teen süüa, söön, käin pesemas ja lähen kogunemisele. Muusikat kuulan ka alati.
Olid vahepeal tippjalgpallist eemal. Kuidas tagasitulek läinud on? Mis kõige keerulisem olnud on?
Väga mõnus on tagasi olla. Natuke igatsesin juba, aga see paus tuli kasuks. Kõige rohkem igatsesin seda rasket pingutust ja seda tunnet, mis on pärast rasket trenni või mängu. Seda ei ületa miski. Kõige keerulisem on olnud ilmselt tasememuutus ja konkurents, kõik ei ole enam nii lihtne – kui korra jala sirgu lased, on jama.
Alustasid kunagi mängimist särginumbriga 8 ning kannad seda ka Vapruses. On sellel numbril sinule eriline tähendus?
Otseselt ei ole, aga kui me Saku Sportingus oma esimese vormi saime, siis me saime oma numbrid loosiga. Ise oleksin number 7 tahtnud, sest tol ajal ja tegelikult siiani on mu lemmikmängija Ronaldo, aga läks napilt ja sain number 8. Kuna see number mu esimesel särgil oli, siis on see südamelähedane ja kui juhuslikult sattus nii, et Vapruses oli minu tulles see number vaba, siis mul muud valikut polnud.
Kui saaksid ühe ükskõik millise jalgpallitegelasega päeva veeta, siis kelle valiksid ja mida temaga koos teeksid?
Võibolla Paul Pogba. Ta tundub selline huvitav tüüp, väga lõbus. Tantsiksime, kuulaksime muusikat ja teeksime nalja.
Millisel Eesti staadionil sulle enim mängida meeldib?
Kuna ma alles hiljuti sain A. Le Coq Arenal esimest korda elus mängida – mis on küll natuke kummaline –, siis see tunne oli küll kuidagi eriline ja pärast mängu oli kerge sabin veel mitu päeva sees. Seega ütleksin, et A. Le Coq Arenal.
Sünniaeg: 15.02.2000
Positsioon: poolkaitsja
Klubi: Pärnu JK Vaprus
Endised klubid: Saku Sporting, FC
Nõmme United, Tallinna FC Flora, Paide Linnameeskond
Treenerid: Argo Zirk, Jan Harend, Carl Kalju, Martin Klasen, Joel Indermitte, Karel Voolaid, Lars Hopp, Argo Arbeiter, Igor Prins, Roman Kožuhhovski, Vjatšeslav Zahovaiko
Koondisekarjäär: U21 5/0, U19 4/0, U17 8/0, U16 2/0
Nõmme Unitediga esiliiga B võit, see oli kuidagi eriline ja läks väga hinge. Siis tundus, et asjad lähevad kuidagi õiges suunas. Meil oli väga ühtne tiim ja nende kuttidega mängida oli täielik lust.
Mõte, et üks jalgpalliklubi vajab oma päris
kodu, hakkas Tartu Welco inimestel peas
keerlema juba aastal 2012. Aastal 2016 andis
Tartu linnavalitsus Welco kasutusse krundi
Tartus Raadi linnaosas, ent ehitamiseni jõuti 2019. aastal. Praeguseks on jalgpallipark Holm
sisuliselt valmis saanud ning see on Eesti mõistes ainulaadse klubi ainulaadne kodu.
Klubi tegevjuht Edgar Leht vaatab möödunule tagasi ning sõnab, et esialgne plaan oli staadion valmis saada 2020. aastaks. „Paraku tuli kiirelt muutuva maailma tõttu rinda pista COVIDi ja sõjategevusest tuleneva ehitusmaterjalide hinnatõusuga, seetõttu lükkus valmimine aina edasi.“
Leht toonitab, et ehitus siiski kordagi päris seisma ei jäänud. „Püüdsime leida erinevaid variante ja võimalusi, kuidas edasi liikuda. Kuigi 2020. aasta märtsis algama pidanud ühisrahastuskampaania tuli Eestis välja kuulutatud eriolukorra tõttu päris viimasel minutil ära jätta, õnnestus üsna lootusetuna näivast olukorrast
Jalgpalliparki on istutatud 40 kirsipuud, mis moodustavad kauni allee. Puud on hetkel veel pisikesed, aga tulevikus peaksid pakkuma kevaditi õitsedes palju silmailu. „Omanimelisi kirsipuid said inimesed ja ettevõtted soetada ühisrahastuskampaania kaudu, mille abil kogusime kokku viimase, staadioniehituseks puudu olnud osa. Need puud on sümboolse ja ilusa tähendusega, sest kasvavad koos meie staadioni ja kogukonnaga ning jäävad seda teekonda meenutama loodetavasti veel kauaks,“ sõnab Leht. Foto: Liisi Troska
Staadionile mahub istuma umbes 600 inimest. Holm jalgpallipargi ametlikku avamängu, kus Tartu JK Welco võõrustas 10. juunil Tartu JK Tammeka U21 meeskonda, käis vaatamas 694 inimest. „Istekohad ei ole sildistatud, pealtvaatajad saavad mugavalt leida endale sobiva koha. Tolles mängus seisid väga paljud pealtvaatajad ka püsti,“ kommenteerib Leht. Foto: Remi Roosmann
päris vingelt välja tulla. 2020. aasta oktoobris võitsime kogukonna abiga 100 000 eurot Tartu linna kaasavast eelarvest ning staadioniprojekti viimases faasis 2023. aasta kevadel kaasasime ühisrahastuskampaania kaudu inimestelt veel umbes 70 000 eurot. 2023. aasta 10. juuni on daatum, mille võib ära märkida kui staadioni ehitussaaga lõpukuupäeva. Täielikult staadion siiski veel päris valmis ei ole, sest ehitus käib detailide juures veel edasi. Hetkel ehitame baari ja paigaldame statsionaarset helisüsteemi. Avalik WC, tabloo ja filmitorn ootavad veel tegemist, kontoriruumid sisustamist,“ kommenteerib Leht.
Fännid ja kogukond on olnud tagant tõukav jõud staadioni valmimisel ja ka staadioni korrastamisel. „Kogukonna toest ja jõust on olnud suur abi: appi on tuldud aktiivse osalemisega ühisrahastuskampaanias ning abikäed on aidanud mitmel talgupäeval. Inimesed on uhked selle üle, mis koos on valmis tehtud. Kogukondlik olemus ja tugi teeb südame soojaks,“ sõnab klubi tegevjuht Leht. Tagasiside tribüünihoone kohta on tema sõnul olnud sada protsenti positiivne. „Tribüün on pealtvaatajasõbralik, siin ei ole tugiposte, mis varjaks nähtavust. Päevase palavuse eest pakub tribüünihoone varju, õhtustel mängudel soojendab tribüüni aga loojuv päike.“ Foto: Liisi Troska
Lisaks kirsipuudele oli inimestel võimalik ühisrahastuskampaania kaudu soetada omanimelisi tänavakiviplaate. Staadioni peasissekäiku, eesti rahva muuseumist otse üle tee kulgevat ala ehib nendest 180 tänavakiviplaadist tekkinud kuulsuste allee. Kampaania käigus said omanimelise kivi endale tuntud Eesti sportlased, Welco kogukonnaliikmed, vastsündinud ja isegi koduloomad. Foto: Liisi Troska
Selline on vaade Holm pargi tribüünihoone kõige ülemiselt korruselt. Seal asub peale jalutamisala ka värskelt valminud baar, mida aitas ehitada Welco legend ja mitme Tartu populaarse toidukoha omanik Mikk Valtna, kelle eestvedamisel ja abil saavad Welco kodumänge külastavad inimesed juba lähitulevikus muhedalt keha kinnitada. Foto: Edgar Leht
Welco esindusmeeskond madistab esiliiga B-s. Tiim on konkurentsis tugevalt sees ning selle eesmärk on tõusta sammuke kõrgemale. Meeskond on staadioni positiivselt vastu võtnud ja kiitnud atmosfääri, mis annab mängijale koduväljakul väga palju indu juurde. Klubi ootab põnevusega aega, mil staadion võõrustab ka Premium liigat. Aga iga asi omal ajal! Foto: Remi Roomann
Welco fännid ehk Electric Legion, nagu neid kutsutakse. „Kui olude sunnil pidime mängima Annelinnas ja staadioniehitus võttis kogu aja ja võhma, jäi fännikultuuri arendamine veidi tagaplaanile. Oleme siin mõne aasta paratamatult järele andnud ja nüüd on aeg selles valdkonnas kõvasti juurde panna. See suvi on olnud fänluse poolest täitsa teine tera ja kodustaadion on andnud ka ultrafänlusele uue hingamise,“ kinnitab Edgar Leht.
Rebane on Holm jalgpallipargi sage külaline. „Naljatades võib öelda, et ta on igal õhtul kindlal kellaajal staadionil kohal. On hea meel, et loomad on oma koha meie staadioni juures leidnud, ja vahva on selle oranžikarvalise looma tegutsemist jälgida. On äge, et meie staadion on loodussõbralikkuse poolelt koduks ka metsaelanikele. Kuna rebane on tihe külaline ja on pälvinud palju tähelepanu, siis ehk saab temast ka uus Welco maskotiloom. Mõtleme midagi ägedat välja,“ kinnitab Leht. Mikk Valtna lisab: „Ega ta ei varasta ainult meie palle, ta niisama vaatab ka ringi. Me oleme ju tema koju läinud ja ta peabki vaatama, aga tundub, et tal on meiega koos seal hea.“
Foto: ekraanitõmmis videost
juba saamislugu, park sündis kogukonna ja partnerite toel, ning asukoht. „Staadion asub päriselt nii ägedas kohas – meie kõrval on kohe Tartu kuulus tagurpidi maja. Kui staadionit vaadata telepildis, siis kogu seda kompleksi ümbritsev atmosfäär on võimas. Tegemist on vaieldamatult Eesti ühe ilusama staadioniga,“ õhkab Leht. Keskkonnasäästlikkuse kontseptsioon on väga tähtsal kohal. „Oleme seda silmas pidanud ehitamise algusest saadik. Kompleksis on 50 kW päikesepaneelide park. Tulevikus on sinna võimalik arendada juurde naturaalmuruga esindusväljak, võimalus selleks on olemas. Tribüünihoone ehituses on kasutatud maksimaalselt palju puitu, mis on teatavasti üks keskkonnasõbralikumaid ehitusmaterjale, sest seob CO2. CO2 kompenseerimine on ka projekti üheks võtmekohaks. Hetkel tegeleb klubi CO2-auditiga, ning peagi selgub, kui palju on CO2 staadioni ehitamisel emiteerunud. Edasi plaanitakse seda kompenseerida uue metsa istutamisega. Keskkonnasääst on meile väga oluline, oleme läinud seda teed, et kogu kompleks oleks võimalikult roheline ja keskkonnasõbralik. Ka hoone siseviimistluses on kasutatud loodussõbralikke ehitusmaterjale.“
„Tunne on selline, nagu olekski endale oma kodu ostnud. Seal on hea olla. Tuled, lähed ja teed, millal midagi tahad – nagu inimestel ikka oma kodus tunne on. Kas ma uskusin, et see meie oma kodu kunagi tuleb? Jah. Mul oli kohe algusest usku. Ma arvan, et kui midagi juba rääkima hakatakse, siis võiks ka ära teha. Ma ei arvanud kunagi, et see on niisama jamajutt, et meil on ühel hetkel oma kodu. Ja klubi jaoks tähendab see ka kindlasti palju: järgmised sportlikud sammud on selle võrra lihtsam ära teha, sest eeldused on loodud,“ sõnab mängijana klubi legendiks saanud Mikk Valtna.
Foto: Liisi Troska
140 m3
Staadionihoonet ehitades kasutati 140 kuupmeetrit puitmaterjali, mille ühendamiseks kulus 48 000 kruvi-naela-polti.
Staadionile on paigaldatud 174 päikesepaneeli koguvõimsusega 50 kW. Teine sama suur päikesepark on võimalik rajada tribüünihoone katusele ning sel juhul võiks nende kogutoodang katta ära kogu staadioni aastase elektrienergia vajaduse.
„Oleme mõelnud, et staadion kuulub klubile ja klubi peab suutma seda staadionit nii majandada, et finantsplaan toimiks. Selleks peab olema staadion aktiivses kasutamises. Kuigi juba praegu on praktiliselt kõik treeninguajad väljakul hõivatud, oleme isekeskis arutanud, et staadionil võiksid toimuda tulevikus ka näiteks vabaõhuetendused, välikinod ja kontserdid. Sellega tegelikult konkreetse väljaku ja tribüüni valmimise lugu ei lõpe. Meil on võimalus rajada juurde veel teine kompleks. Kaugem plaan on rajada naturaalmuruväljak ja seda päris esindusstaadioniga, kus on mitu tuhat istekohta,“ kommenteerib Leht. Praegu tõmmatakse veidike hinge ja vaadatakse edasi, kuidas oleks loogiline kompleksi arendada ja mis oleks järgmine mõistlik samm. Foto: Liisi Troska
150
Eesti Jalgpalli Liit toetab staadioni valmimist kokku 150 000 euroga – 100 000 eurot sellest moodustas investeeringutoetus, sellele lisandub viiel esimesel tegevusaastal 10 000 euro suurune tegevustoetus.
Hooaja eel JK Narva Transiga liitunud ründaja Tristan Koskor on suutnud uues keskkonnas ja rollis suurepäraselt kohaneda, mis on võimaldanud tal tõusta liiga väravaküttide edetabeli tippu. Koskorile on käesolev hooaeg kujunenud mälestusväärseks, olles täis olulisi saavutusi: meeskonnaga on võidetud esimene Tipneri karikas ning ta on kogunud väärtuslikke kogemusi Konverentsiliiga mängudes. Kuid mida arvab sellest kõigest mees ise?
Tristan, oled nüüd üle poole hooaja mänginud Transi ridades. Kuidas sul päriselt läheb ja kuidas oled uude keskkonda sisse elanud?
Hästi läheb, Eesti suvi pakub meile ilusaid ilmasid ja rohkelt värskes õhus üritusi, millest üritan ka ise osa saada nii palju kui võimalik. Uues keskkonnas tunnen ennast mugavalt – meeskond ja klubiga seotud inimesed on mind esimesest päevast saati toetanud. Narva on väga kokkuhoidev punt ning tunnen, et mind on väga hästi omaks võetud.
Millistest suvistest sündmustest oled suve jooksul osa saanud?
Ma väga rahvamasside armastaja ei ole. Pigem naudin lähedastega igal vabal võimalusel koos olemist, looduses viibimist, grillimist, sporditegemist ja paljut muud. Olen avastanud palju suvist Ida-Virumaad, eriti just Narva-Jõesuud ja selle imeilusat pikka liivaranda. Näiteks just ühel nädalavahetusel nautisime elukaaslasega Narva-Jõesuus toimunud välikino ning peale seda ka kohalikku kontserti.
Tänavusel hooajal täitus sul 200 mängu Premium liigas. Mida see number sinule tähendab?
27aastase Koskori seni resultatiivseim hooaeg Premium liigas oli 2018. aastal, kui ta lõi Tartu Tammeka eest 21 väravat. Kas tänavu suudab mees isiklikku tippmarki parandada?
Mäletan, et juba väiksena esimesi pallipuuteid trennis tehes unistasin ja vaatasin alt üles suurtele ja osavatele mängijatele. Soovisin, et ka mina saaks kunagi seal mängida ja nii osavalt. Seega võib öelda, et seda unistust täites on tunne muidugi suurepärane.
Oled sel hooajal saanud palju uusi kogemusi ja unustamatuid mälestusi – sinu esimene Tipneri karikas, eurosarja kogemus. Kuidas sellele tagasi vaatad?
„Flora vastu karikas võita oli minu jaoks erilisem, sest olime autsaideri rollis, keegi meisse ju ei uskunud – see üllatus, mille me suutsime karikafinaalis sepistada, oli kõigile äge šokk ning kindlasti elu lõpuni meeldejääv.“
Väga palju tähendab. Käisin kõrgliigamänge vaatamas juba lasteaiapoisina. Peaasjalikult käisin kas Tartu Tamme staadionil või Annelinnas.
Tõesti unustamatud kogemused. Kui hooaja algul Narvaga lepingu sõlmisin, siis ei osanud sellisest teest isegi mõelda ega unistada. Kogu karikafinaal, sellega kaasnevad euromängud ning reisimised, need on väga ägedad ja ühendavad sündmused kogu klubile. Lisaks annavad indu veel rohkem enda kallal töötada. Mind isiklikult panid euromängud veel rohkem mõistma, kui palju tööd on vaja endaga teha lisaks tavatrennidele, et ka Konverentsiliiga kvalifikatsioonis tulemust tuleks. See ajas heas mõttes vihaseks, nii-öelda reality check
Mis sai sinu hinnangul Jerevani Pjuniku vastu saatuslikuks?
Klassivahe. Tuleb tunnistada, et Armeenia meister oli igas elemendis meist parem, ja seda kajastas ka
kahe mängu kokkuvõttes saadud kaotus. Suurem ja peamine erinevus oli palliga tegutsemise kiirus, samuti kiire õigete otsuste vastuvõtmine.
Kui küsida intrigeeriv küsimus – kumb trofee on sulle väärtuslikum, kas Floraga võidetud tiitel või Flora vastu võidetud karikas?
Väga hea küsimus. Aga ma tunnen, et Flora vastu karikas võita oli minu jaoks erilisem, sest olime autsaideri rollis, keegi meisse ju ei uskunud – see üllatus, mille me suutsime karikafinaalis sepistada, oli kõigile äge šokk ning kindlasti elu lõpuni meeldejääv. Karikamängude võlu on see, et seal mängitakse ainult üks mäng ja kõike võib juhtuda – vastupidiselt liigale, kus on pikk maraton.
Hetkel, mil räägime, oled 23 vooruga löönud 11 tabamust ning tõusnud väravaküttide tabelis esikohale. Kas tunned, et oled hea hoo sisse saanud? Tunnen, et meeskond usaldab mind, ning mulle meeldib see vastutus. Kindlasti olen saanud enesekindlust tagasi võrreldes sellega, mis emotsioonide ja tunnetega Küproselt naasin. Motivatsioon on laes ja olen valmis andma endast kõik, et edasi kõmmutada ja teha tugevalt tööd meeskonna heaks.
Märkimisväärne on see, et 11 väravast kuus oled löönud just Daniil Tarassenkovi söötudest. Olete kahekesi muutunud meeskonnas heaks dünaamiliseks duoks – kuidas teil selline hea klapp ja mõistmine platsil tekkis?
Tema roll minu väravates on kahtlemata väga suur, ma hindan seda. Ma arvan, et selle üheks
eelduseks on ka hea kommunikatsioon ja üksteise mõistmine. Selgitame, anname nõu, parandame ja aitame teineteist trennides. Lisaks suhtleme ka väljaspool jalgpalliplatsi ja teeme ka muid trenne / muud sporti koos lisaks jalgpallile. Kõik sellised pealtnäha pisikesed asjad kanduvad ka väljakule ja aitavad kaasa.
Milliseks hindad ise oma hooaega ja mis on need kohad, kus soovid võibolla veel juurde panna?
Alati võiks ju rohkem väravaid lüüa ja võibolla Tarassenkovile vahelduseks ise mõne väravasöödu anda! (Naerab – toim.).
Tristan, räägi oma vahvatest väravatähistustest. Kustkohast need pärinevad, mis on nende tähendus ja mida on sul veel varuks?
Mulle meeldib vaadata välismaa liigade jalgpalli. Üritan jälgida nii palju, kui võimalik ja aega on. Minu väravatähistused pärinevadki peamiselt sealt. Minu meelest on see tore, kui väravaid tähistades ikka rohket rõõmu ja emotsiooni välja näidata. Kõiki asju ei pea tegema eestlaslikult vaoshoituna (muheleb – toim.).
Kas sul on kindel rutiin või ettevalmistus enne mängu, et end vaimselt või füüsiliselt ette valmistada?
Kindlasti pean ma mängupäeva alustama hea hommikusöögiga, näiteks avokaadoröstsai pošeeritud munaga ning värskelt pressitud apelsinimahl. Teen 30–45minutilise jalutuskäigu. Mängud on nädalavahetuseti, siis on linn mõnusalt tühi, võtan väljast kohvi ja kuulan podcast’e. Lõunaks söön tavaliselt kanapastat ning vaatan paralleelselt mõnda jalgpallimängu, kas kordusest või otseülekandes. Mängu eel teen põhjaliku ettevalmistuse: venitused, kummilindiga harjutused, samuti visualiseerin mängu.
12. augustil toimunud kõrgetasemelise
Läänemere liiga finaaletapi võitis BSC
Copenhagen, eestlased olid esikolmikus. Nii korraldajad kui osalejad jäid turniiriga rahule.
Tekst: Mathias Sinimäe
Eesti rannajalgpalli eestvedaja Kari-Andri Kask nimetas turniiri tervikuna suureks edulooks.
Peale üheringilise põhiturniiri kaht etappi toimus nelja enim punkte kogunud meeskonna osavõtul finaaletapp. Finaalis krooniti Pärnu Beach Arena arvuka publiku ees võitjaks Taani võistkond BSC Copenhagen, teise koha sai BSC Thunder Arvutitark, kolmanda SK Augur Enemat ning neljandaks jäi Norra meeskond Pure Nordic Water. Kokku osales liigas sel hooajal kaheksa meeskonda: peale eelnimetatute olid võistlustules Nõmme BSC OlyBet, Läti meister Riga FC, Rootsi kullavõitja Bemannia FC Stockholm ja üks Saksamaa parimaid meeskondi Rostocker Robben, kes oli eelmisel hooajal maailma klubide karikavõistlustel neljas. Mullu oli Eesti klubidest liigas esindatud ka BSC Pärnu.
Finaalis Kopenhaageni meeskonnale 3 : 6 kaotanud BSC Thunder Arvutitarga mängija Henry Remmelgas tõdeb, et vastastele tuleb au anda. „Nad suutsid meid oma taktikaliste lüketega kohe algusest peale rivist välja lüüa. Oli paar momenti, kus meil oli võimalik mängu tagasi tulla, kuid kokkuvõttes me mängu lõpuks sisse ei saanudki,“ kommenteerib Remmelgas finaalmängu. Tema sõnul vedas neid alt liigne rapsimine ja kiirustamine, mis oli tingitud taanlaste ootamatult kõrgest pressingust. „Enne mängu olime kahe taktikalise lähenemise vahel, kuidas mängule minna. Tundub, et lõplik valik oli natuke vale, aga pole hullu – vigadest õpitakse,“ ütleb Remmelgas.
Teist aastat järjest teiseks jäänud Thunder Arvutitark alistas teel finaali poolfinaalis Norra meeskonna Pure Nordic Wateri tulemusega 3 : 2. Eelmise aasta finaalis kaotas Thunder Arvutitark
tulemusega 6 : 9 Läti esindajale Vides Tehnika Erawadeele.
Poolfinaalis hilisemale võitjale BSC Copenhagenile alles lisaajal 5 : 7 kaotanud Augur Enemati mängija Rasmus Munskindi sõnul tuleb kolmanda kohaga rahul olla. Enne turniiri muudeti mänguplaani ja see tõi edu. „Mänguplaan toimis peaaegu perfektselt. Olime võrreldes põhiturniiri kohtumistega palju rohkem mängudes sees. Läksime poolfinaalis juhtima, kuid kahjuks said lisaajal kaks kauglööki otsustavaks. Mängupilt oli palju parem ja tasavägisem kui põhiturniiril Kopenhaageni vastu peetud mängus. Meie pressing oli palju agressiivsem. Taanlastel oskavad mõlemad väravavahid jalaga väga hästi mängida. Survestasime nende ääremängijaid – see tõi esimesed kaks väravat,“ võtab Munskind poolfinaali kokku. Kolmanda koha mängus võideti Pure Nordic Wateri meeskonda seisuga 4 : 2.
Tänavuse hooaja liiga parimaks mängijaks valiti BSC Copenhageni ründaja Lucas Frandsen, parimaks väravavahiks BSC Copenhageni puurilukk Gustav Ravn Madsen ning parim skoorija oli 11 tabamusega Saksamaa klubi Rostocker Robbeni ründetuus Sven Körner.
Ühtlaselt kõrge tase
Tagasiside turniiri kohta on meeskondadelt olnud hea. „Jalgpallurid ütlesid, et Läänemere liiga on üks parimaid Euroopa rannajalgpalliliigasid, kus nad mänginud on. Turniiril osalesid mängijad, kes on varem mänginud Itaalia ja Hispaania erinevates liigades,“ sõnab Kask. Kõrget taset peavadki korraldajad liiga trumbiks. „Oli esmakordselt ühtlaselt kõrge tase, mida Eestis pole rannajalgpalli klubitasemel veel nähtud. Ülimalt põnevad mängud ja kogu atmosfäär oli suurepärane. Saksamaa klubi Rostocker Robben, kes tuli siia võitma, jäi üldtabelis kuuendaks. Nende viimane sõnum oli see, et nad soovivad järgmine aasta kindlasti osaleda ning veel tugevama koosseisuga, sest seda liigat polegi nii lihtne võita, kui nad varem arvasid,“ ütleb Kask.
Järgmisel hooajal soovib liigaga liituda veel üks Saksamaa klubi. „See on suur kompliment, sest
Saksamaa rannajalgpall ja jalgpall on väga heal tasemel,“ lisab Kask.
Liiga korraldajate sõnul oli sellega alustades üks eesmärke enamik mänge Eesti publiku ees pidada. Võistlust plaanitakse ka edaspidi korraldada Pärnu Beach Arenal, sest lähiümbruses teist sellist rannajalgpallistaadionit pole. Pärnu kasuks räägib ka suur publikuhuvi: finaali oli kohapeale tulnud vaatama üle tuhande jalgpallisõbra. „Hetkel oleme õigel teel ja proovime edasi areneda. Publik ja fännid on koha üles leidnud,“ sõnab Kask. Uuel hooajal peetakse üks etapp taanlaste soovil ilmselt Kopenhaagenis, kuid teised etapid toimuvad siiski eestlaste kodukamaral.
Nädal hiljem, 19. augustil tõmmati rannajalgpallisuvele joon alla, kui Pärnu Beach Arenal selgitati Coolbet rannaliiga parimad. Läänemere liigas tekkinud Eesti klubide omavahelised jõujooned jäid pidama – kulla võitis Thunder Arvutitark, hõbeda Augur Enemat ja pronksi Nõmme BSC OlyBet. Parima väravaküti tiitliga pärjati Rauno Nõmmikut (SK Augur Enemat), parima väravavahi tiitli sai Roland Rink Thunder Arvutitargast, liiga parimaks mängijaks valiti aga Ringi meeskonnakaaslane Henry Remmelgas.
Coolbet rannaliiga esiliigas jõudsid esikolmikusse ValiceCar, Saue JK ja PJK Maxi Puit.
Poolfinaal
BSC Thunder Arvutitark (Eesti) – Pure Nordic Water (Norra) 3 : 2
Poolfinaal
BSC Copenhagen (Taani) – SK Augur Enemat (Eesti) l.a 7 : 5
3.–4. koha mäng
Pure Nordic Water (Norra) – SK Augur Enemat (Eesti) 2 : 4
Finaal
BSC Thunder Arvutitark (Eesti) – BSC Copenhagen (Taani) 3 : 6
Augustikuu on jalgpalli mängimiseks üks mõnusamaid: suvi kestab veel, ilmad on soojad, mängud muutuvad üha tähtsamaks ja publikulgi on mugav väljaku kõrval lemmikutele kaasa elada. Ja küll juba jalgpallurid selle eest hoolitsevad, et väljakul asju juhtuks!
„Näpistage keegi mind – kas see oli tõesti päriselt?“ Pärnu Vaprus võitles
A. Le Coq Arenal välja oma hooaja ühe magusaima viigipunkti, kui hoolimata sellest, et suur osa kohtumisest mängiti Reimo Madissoo punase kaardi tõttu vähemuses, suudeti FC Flora vastu kohtumine seisuga 1 : 1 lõpetada. Vapruse viigivärav oli sealjuures tõeliselt ilus: endine florakas Kevin Aloe tabas kauglöögist palli nii puhtalt, et see lendas imeilusalt täpselt posti kõrvale. Väravatähistus oli tabamusele vääriliselt stiilne! Teisel fotol on näha, kuidas ammu duši all ära käinud Madissoo teist poolaega vaadates närviliselt küüsi närib. Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee
Ei, see ei ole veider austusavaldus hiljuti Tallinnas esinenud The Weekndi kunagisele kuulsale soengule – Kristjan Kask on peatrauma järel lihtsalt niimoodi kokku lapitud.
FC Flora naiskonna kapten Kristiina Tullus näitab, et isegi madalseisus tuleb säilitada positiivne suhtumine!
Oli penalti või ei olnud? Kas punane kaart või mitte?
Kohtunik Kristo Külljastinen tähistamas…
Tallinna Kalevi ja FC Flora mängus tehtud otsuseid? Tegelikult on fotograaf Katariina Peetson osavalt tabanud hetke, kus Külljastinen näitab kätega VARi-märki.
Gerdo Juhkam sai endast looma välja lasta, kuid rõõm jäi üürikeseks: tema löödud värav Tallinna Kalevi vastu tühistati suluseisu tõttu.
Milline elamus! Väikeste karikavõistluste poolfinaalkohtumist III liiga meeskondade
Tallinna FC Zapoosi ja Tartu Team
Helmi vahel jälgis Lasnamäel ei rohkem ega vähem kui 473 inimest.
Sealjuures toimus samal ajal Tallinnas FC Flora euromäng! Suurem osa publikut oli tulnud toetama Zapoosi, kes teenis 2 : 0 võiduga pääsme finaali.
Aitäh usalduse eest, treener! Herol Riiberg oli jäänud nädal varem Paide Premium liiga mängus pingile, kuid kohtumises Tartu Tammekaga usaldas peatreener Ivan Stojković ta tagasi põhikoosseisu ning Herol tänas teda kübaratrikiga, mis tõi Paidele pöörases mängus 6 : 3 võidu. Foto: Liisi Troska
õhuvõitlusesse
Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EMfinaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1988. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame järgmise aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!
1988. aastal oli Euroopa paremiku võõrustamisel kord Lääne-Saksamaa käes, kes sai korraldusõiguse endale üsna üksmeelselt: otsustaval hääletusel teenisid nad kuuest häälest viis, üle jäänud hääl anti Norra, Rootsi ja Taani ühispakkumisele, kusjuures Inglismaa kandidatuur jäi üldse nullile. Sakslaste pakkumise suur tugevus oli nende staadionid – moodsad Bundesliga areenid üle kogu riigi tähendasid seda, et suuri juurdeehitusi ei olnud finaalturniiri tarbeks vaja. Üks probleem siiski kerkis: nimelt ei soovinud idablokk näha, et keset Ida-Saksamaad asunud
müüriga eraldatud Lääne-Berliinis säravad suurvõistlused toimuksid, ning nõudsid, et Berliin loetaks kandidatuuri kontekstis Ida-Saksamaa linnaks (ei olnud see ju de jure Lääne-Saksamaa osa, kuigi de facto võis nii öelda). Otsesõnu seda küll välja ei öeldud, kuid anti mõista, et muidu võivad sotsialismimaad turniiri suisa boikoteerida. Sakslased ja UEFA andsid lõpuks survele alla ning Berliini olümpiastaadion tõmmati turniiri võõrustavate staadionite seast maha – hoolimata sellest, et näiteks 1972. aasta MMil võõrustas see kolme mängu.
Tiitlikaitsja peole ei pääse
Kuna valikturniir oli endiselt ülitihe sõel, kus 32 meeskonna seast pääsesid võõrustajameeskonna juurde finaalturniirile vaid seitse meeskonda, oli arvata, et üllatusi sünnib ja nii mõnigi suurriik võib turniirilt eemale jääda. Sedapuhku oli suur üllatus Prantsusmaa põrumine – olid nad ju valitsevad Euroopa meistrid ja 1986. aasta MMi pronksimehed!
Valikgrupis võideti kaheksast mängust vaid üks (kodus Islandi vastu) ja löödi kõigest neli väravat, mis tähendas selgelt NSV Liidu ja Ida-Saksamaa järel kolmandat kohta.
Prantslased ei olnud sealjuures ainsad 1986. aasta MMi poolfinalistid, kes EMile ei pääsenud – ka Belgial ei õnnestunud kohta välja teenida, sest väga tihedas konkurentsis jäädi Iirimaa ja Bulgaaria järel ja Šotimaa ees kolmandaks. Esimest ja neljandat kohta eristas selles valikgrupis vaid kaks punkti! Tasub meelde tuletada, et tol ajal jagati võidu eest kaks, mitte kolm punkti nagu tänapäeval.
Tugevatest tiimidest jäid valiksarja pidama veel ka Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia, kes jäid alla Inglismaale ja Taanile. Valikturniirilt tulid lisaks neile veel läbi Hispaania, Itaalia, NSV Liit, Holland ja Iirimaa.
Sakslased ja itaallased alustavad närviliselt
Alagrupiloos tõi esimesse gruppi võõrustaja
Lääne-Saksamaa vastasteks Itaalia, Hispaania ja sisuliselt autsaideri rollis olnud Taani. 14 aastat varem olid sakslased MMi võõrustanud ja selle võitnud ning nüüd mindi turniirile sama plaaniga, kusjuures pärast 1986. aasta MMi oli peatreener Franz Beckenbauer kokku pannud suuresti uue tuumikuga tiimi, kus põhiraskust kandsid näiteks blond ründetuus Jürgen Klinsmann, pisike mängujuht Olaf Thon ja noor keskkaitsja Jürgen Kohler. Turniiri eel keskendus sealne meedia aga peamiselt peatreeneri personaalküsimusele: Beckenbaueri endine tiimikaaslane Paul Breitner süüdistas teda näiteks hullumeelsete taktikate kasutamises, mis külvavat meeskonnas paanikat ja õudu. Viimane finaalturniirieelne ettevalmistav sõpruskohtumine Jugoslaaviaga (1 : 1) tõi tribüünidele vaid 13 000 inimest.
Nende esimene vastane Itaalia oli teinud läbi sarnase uuestisünni: nende koondises tõstsid pead Milani verinoor äärekaitsja Paolo Maldini, Roma mängujuht Giuseppe Giannini ja Sampdoria ründeduo Roberto Mancini – Gianluca Vialli, kes viisid 33 aastat hiljem treeneritena Itaalia koondise Euroopa meistriks.
Turniiri võitnud Holland oleks võinud aga vabalt üldse finaalturniirilt eemale jääda. 1987. aasta oktoobris loopis nende eelviimasel valikmängul kodus Küprose vastu üks nende toetaja Küprose väravaesisele tennisepalli sisse peidetud suitsupommi, mis vastaste väravavahi Andreas Charitou juures plahvatas. Charitou ei saanud küll füüsiliselt vigastada, ent vajus pikali ja ei saanud sisse hingatud suitsu tõttu kohtumist jätkata. Luksemburglasest kohtunik Roger Philippi katkestas küll esialgu kohtumise, kuid andis siis hollandlaste survele alla ja lubas matšil jätkuda. Holland võitis John Bosmani viie värava toel lausa 8 : 0.
Küpros ei olnud sellise lahendusega aga nõus ning andis UEFA-le sisse protesti, mis esiti ka rahuldati, andes võidupunktid Küprosele. Holland reageeris vastuprotestiga, kus toetuti muu hulgas sellele, et Charitou ei saanud tegelikult vigastada – lõpuks otsustas UEFA kohtumise Amsterdamis suletud uste taga uuesti pidada. Holland võitis 4 : 0, kusjuures kübaratrikiga sai taas hakkama seesama Bosman.
Draama ei olnud aga veel sugugi läbi. Küprose kõrval oli UEFA otsuse peale marus Kreeka, kel oleks Hollandi tehnilise kaotuse korral jäänud viimases voorus veel võimalus Hollandi arvelt finaalturniirile pääseda. Kreeklased süüdistasid UEFA sakslasest peasekretäri Hans Bangerterit erapoolikuses, väites, et Bangerter eelistab finaalturniiril näha Hollandit, kes tooks naaberriigist kohale rohkem publikut kui Kreeka. Protestiks viisid kreeklased oma viimase vooru kohtumise Hollandiga väikesele Rhodose saarele ja saatsid platsile nõrgema koosseisu.
Vaid 19aastane Paolo Maldini kerkis Itaalia–Hispaania mängu üheks võtmetegijaks. Foto: Imago / Pressefoto Baumann / Scanpix
Avakohtumine sakslaste ja itaallaste vahel oli arvatult närviline ja üsna riskivaba. Pärast Mancini 52. minuti avaväravat läks sakslastel vaid kolm minutit aega, et viigini jõuda, kusjuures see sündis üsna tavatul moel: inglasest kohtunik Keith Hackett karistas Itaalia väravavahti Walter Zengat palli liiga kaua käes hoidmise eest ning Andreas Brehme tegi järgnenud vabalöögi järel skoori.
Teises avavooru mängus lõid taanlased Hispaaniale küll kaks väravat, kuid pidid siiski leppima 2 : 3 kaotusega – nii Lääne-Saksamaa kui Itaalia vastu jäid nad aga alla 0 : 2 ning sõitsid punktideta koju. Edasipääsejad otsustati seega kolme suurriigi duellides.
19aastane Maldini näitab võimu
Itaalia ja Hispaania mängus ootasid hispaanlased palju Real Madridi paremäärelt Míchelilt, kes oli äsja klubiga uue, tolle aja kohta väärtusliku lepingu sõlminud, kuid samal äärel kahvatus ta täielikult Itaalia vasakkaitsja Paolo Maldini kõrval. Vaid 19aastane Milani kaitsja oli teiseks mänguks liigutatud keskkaitsest äärele, kus ta osutus Míchelile tõeliseks nuhtluseks, andmata talle hetkekski hingamisruumi ja tormates ründefaasis väljakul üles-alla. Hoolimata noorusest oli Maldinil aga seks hetkeks all juba kolm hooaega Milani esindusmeeskonnas.
Suhteliselt võimalustevaese kohtumise otsustas Gianluca Vialli 73. minuti värav, samal ajal kui Hispaania ei suutnud kohe kuidagi oma ründajaid leida – väravavaht Andoni Zubizarreta saatis pi-
devalt lühikeste ründajate suunas kõrgeid palle, mille Itaalia pikad kaitsjad üsna lihtsalt tagasi lõid. Peatreener Miguel Muñoz aga leidis mängu järel, et see ei olnud „tema koht“ Zubizarretale teistsuguseid juhiseid anda!
Paremini ei läinud hispaanlastel ka otsustavas alagrupimängus Lääne-Saksamaa vastu. Ajakirjandus nõudis sakslaste peatreenerilt Beckenbauerilt küll turniiri ebakindlalt alustanud ründaja Rudi Völleri pingile jätmist, kuid treener jätkas tormaja usaldamist ja Völler vastas sellele imeliselt, lüües sakslased 2 : 0 võidule. Völler võitles mängu järel suisa pisaratega, sest oli koondise eest olnud tükk aega põual ja tõestas nüüd enda sõnul, et on ikkagi suurte mängude mees. 2 : 0 võit tõi sakslastele ka kõige napimalt Itaalia ees alagrupi esikoha.
Iiri vutiajaloo magusaim võit
Juba alates sellest, kui alagrupiloos Inglismaa ja Iirimaa kokku viis, hõõrusid paljud rõõmuga käsi: kaks igipõlist rivaali omavahel vastamisi! Vürtsi lisas veel see, et Iirimaa koondise peatreener oli Inglismaaga 1966. aastal maailmameistriks tulnud Jack Charlton, samuti tõsiasi, et Iirimaa 20 mängijast 16 teenisid leiba Inglismaa klubides.
Iirlased ise oma edu eriti ei uskunud, kuid sellest hoolimata reisis Lääne-Saksamaale üle kogu Euroopa kohale umbes 20 000 rõõmsameelset ja positiivset Iirimaa toetajat, kes soovisid osa saada riigi esimesest suurturniirikogemusest. Ja kohe esimeses mängus said iirlased jõudu katsuda just inglastega, kelle fännid sattusid turniiri jooksul vastupidi mitu korda kaklustesse ja tegelesid muude pahandustega.
Tegu oli õhtuga, kus mitte midagi ei läinud plaani kohaselt – seda juhul, kui räägite mõne
Inglismaa koondise tähtründaja Gary Linekeri esitused jäid 1988. aasta EMil kahvatuks, nagu ka ülejäänud meeskonna omad. Linekeril olid selleks aga omad põhjused. 2019. aastal välja antud raamatus kirjeldas ta, et tundis turniiri ajal oma tervise pärast suurt muret.
„Hakkasin EM-finaalturniiri ajal tundma, et midagi on valesti. Oli see põhjustatud pikast ja raskest hooajast? Selle kohta tundus see pisut ekstreemne,“ meenutas Lineker.
„Avamängus kaotasime Iirimaale ja tundsin end väljakul kohutavalt – olin aeglane, väsinud ja võimetu. Teises mängus Hollandi vastu mängisime meeskonnana veelgi kehvemini kui avamängus ja mina tundsin end veel rohkem haigena. Mu jalad ja käed tundusid rasked ja nad valutasid, aga sellele ei paistnud ühtegi seletust. Samuti kaotasin kaalu – nagu hiljem välja tuli, siis peaaegu kümme kilogrammi. Kartsin endamisi, et mul on AIDS.“
HIV ja AIDS olid teadupoolest tol ajal väga uued haigused, mille kohta ei teatud kaugeltki nii palju kui tänapäeval. „Sel ajal liikusid naeruväärsed ja valed kuulujutud selle kohta, millisel viisil võib AIDSi nakatuda. Ehk oli ka minul see kuidagi õnnestunud? Mõte sellest hirmutas mind.“
Hiljem tuli välja, et nii hull asi õnneks ei olnud – Lineker oli haigestunud hoopis hepatiiti, millest ta täielikult paranes.
inglasega. Iirlastele oli aga tegu unelmate matšiga, kuigi tabloo näitas lõpuks nende kasuks vaid 1 : 0 võitu. Ainus värav sündis juba kuuendal minutil, kui Ray Houghton karistusalas lahtiseks jäänud palli peaga osavalt üle Peter Shiltoni tagumisse nurka suunas. Värav sündis küll väga varakult, kuid iirlased tähistasid seda juba siis kui võidukolli. Inglasest peatreener Charlton kargas juubeldades näiteks nii järsult püsti, et lõi pea vastu pingi kohal olevat katuseäärt valusalt ära!
Hoolimata sellest, et sisuliselt kogu mäng oli veel ees, ei suutnudki inglased avaväravale vastata. Peter Beardsley ja John Barnes, kes olid Liverpooli eest teinud mõlemad suurepärase hooaja, ei suutnud märki tabada, Gary Linekeri vaevasid omad probleemid (vaata lisalugu). Iirlased jõudsid järgmisele väravale ise vaat et lähemalegi, kui Ronnie Whelani kauglöök Shiltoni näppude kaudu latti ragistas.
Suures plaanis oli aga iirlastele tegu suure kannatamisega. Kümme aastat Manchester Unitedi eest mänginud Iirimaa keskkaitsja Kevin Moran lausus mängu järel, et tegu oli tema karjääri raskeima matšiga. Charlton vihjas ajakirjanikega rääkides, et iirlased võisid abi saada kõrgematelt jõududelt. Mitukümmend aastat hiljem valisid iirlased ise selle kohtumise Iirimaa koondise ajaloo vägevaimaks võiduks.
Lobanovskõi ja van Basteni meistriklass Teise grupi avaringi teine kohtumine Hollandi ja NSV Liidu vahel oli aga tõeline malemäng. Kui kaks aastat varem oli Valeri Lobanovskõi juhendatud NSV Liidu koondis olnud Mehhikos toimunud MM-finaalturniiril üks ründavamaid meeskondi, siis 1988. aasta EMi avamänguks Hollandiga keeras Lobanovskõi taktikanuppu hoopis teises suunas ja suutis hollandlased raudse kaitsemänguga lämmatada. Oleksi Mõhailõtšenko ja Anatoli Demjanenko võtsid turniiri eel üles haibitud Ruud Gulliti filigraanselt kinni, eelnenud sõprusmängus kolm erinevat (!) vigastust saanud Marco van Basteni asemel rünnakule usaldatud John Bosman suutis platsil veel vähem korda saata. Sealjuures oli van Basten tegelikult valmis mängima ja sekkus vahetusest, kartes, et ebaõnnestunud esituse korral on tema turniir lõppenud.
Hollandlaste kehvast esitusest hoolimata oli NSV Liidul võiduks vaja tatarlasest väravavahi Rinat Dassajevi hiilgemängu. „Mu ründajad olid tavapärase tasemega võrreldes ainult 50 protsendi juures,“ hindas Hollandi peatreener Rinus Michels, kritiseerides eriti karmilt Gullitit. „Võistkonnana oleme liiga pehmed. Olime mängu kaotamas ja tegime teisel poolajal ainult neli viga! See on ebaprofessionaalne.“
Teiseks mänguks Inglismaa vastu tõi Michels AC Milani ässa van Basteni tagasi algkoosseisu ja pani selle tõmbega totaalselt täppi. Kuigi Ing-
Kui 1984. aasta EM oli Michel Platini turniir, siis 1988. aasta EM oli Marco van Basteni tähetund – ja samamoodi nagu Platini suutis ka van Basten tõeliselt õnnestuda vaid ühel koondiseturniiril. 1988. aastal vaid 23aastaselt Hollandi Euroopa meistriks krooninud van Bastenit näis ootavat särav ja pikk karjäär, kuid tegelikult oli tal tippkonkurentsi nautida veel mõni üksik aasta.
Koos koondisekaaslaste Ruud Gulliti ja Frank Rijkaardiga Milanis pallinud (tol ajal võiski Itaalia klubidel meeskonnas olla maksimaalselt kolm välismaalast) van Bastenit kimbutasid hüppeliigesevigastused juba EMi-eelsel hooajal, kui ta tegi võidukal Serie
A hooajal kaasa vaid 11 mängus. Sellele järgnes veel viis tugevat aastat: 1992. ja 1993. aastal tuli ta Milaniga Itaalia meistriks, 1989. ja 1990. aastal võitis Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika. Kahel korral tuli ta Serie A parimaks väravalööjaks ja kolmel aastal (1988, 1989, 1992) võitis ta Ballon d’Ori.
Hüppeliigesed hakkasid hollandlast taas alt vedama hooajal 1992/93, kui ta liigamängus saadud vigastuse tõttu pooleks aastaks kõrvale pidi jääma. Hooaja lõpuks naasis ta küll väljakule, kuid Marseille’ile kaotatud Meistrite liiga finaal selsamal Müncheni olümpiastaadionil, kus van Basten viis aastat varem Hollandiga tiitlivõitu nautis, jäigi tema viimaseks mänguks. Mängus saadud trauma sundis ta järjekordselt sama hüppeliigesega lõikuslauale ning kuigi järgneva kahe aasta jooksul prooviti erinevaid ravivõtteid ja meetodeid, ei olnud enam midagi teha – kõhred olid nii ära kulunud, et isegi tavaline kõndimine, rääkimata sportimisest, põhjustas põrguvalu. 1996. aastal otsustas ta drastilise operatsiooni kasuks, mille käigus kinnitati tema sääreluu püsivalt jalalaba külge – see tähendab küll seda, et sellest ajast saati on ta pidanud kõndima kergelt longates, kuid enam ei pea ta kannatama igapäevast valu.
Karjäärile tõmbas van Basten ametlikult joone alla 1995. aasta augustis 30aastaselt, kuid viimase mängu pidas ta vaid 28aastaselt, kui ta oli teoreetiliselt just füüsiliste ja vaimsete võimete kulminatsioonini jõudmas. Sellest hoolimata peetakse van Bastenit oma ajastu üheks paremaks mängijaks. Ta oli viimane mängija enne Lionel Messit ja Cristiano Ronaldot, kes suutis Ballon d’Ori kolmel korral võita.
Karjääri lõpu järel hakkas van Basten aktiivselt hoopis golfi mängima, tõustes händikäpi järgi arvestades isegi Hollandi saja parema mängija piirimaile. Treenerikursused läbis ta alles sajandi alguses, aga tegi selles vallas kiire lennu: hooajal 2003/04 oli ta Ajaxi duubelmeeskonna abitreener, kuid pärast 2004. aasta EMi määras Hollandi jalgpalliliit ta juba koondise uueks peatreeneriks. Koondist tüüris van Basten nii 2006. aasta MMil kui 2008. aasta EMil, kusjuures mõlemad turniirid kulgesid sarnaselt: pärast säravat alagrupifaasi langeti playoff’is esimesel tõkkel. Hiljem on van Basten olnud nii Amsterdami Ajaxi, Alkmaari kui Heerenveeni peatreener ning töötanud FIFAs tehnilise direktorina.
lismaa tabas enne seda kaks korda posti, viis van Basten avapoolaja lõpus Hollandi juhtima ja lisas teisel poolajal veel kaks tabamust, kusjuures lisaks sellele õnnestus tal korra pall oma tiimi väravajoonelt ära klaarida. „Mul pole probleemi tunnistada – tema avamängus pingile jätmine oli minu viga,“ tunnistas peatreener Michels. Inglased tegid tegelikult korraliku mängu ja Bryan Robson lõi väravagi, kuid 1 : 3 kaotusest polnud pääsu, sest van Basten oli lihtsalt liiga hea.
Iirlaste muinaslugu ei olnud aga samuti veel sugugi lõppenud: oma teises mängus NSV Liidu vastu saatis Jack Charlton nad platsile väga agressiivse, füüsilise ja võitlusliku suhtumisega, mis tõi neile 1 : 1 seisu ja väärt viigipunkti. Iirlaste värav oli sealjuures tõeline iludus: Mick McCarthy ülipikk audivise leidis karistusala joonel Ronnie Whelani, kes selle otse õhust efektse löögiga 38. minutil võrku kihutas. NSV Liit suutis vastata alles 74. minutil, kui täpne oli Oleh Protassov, kusjuures mängupildi järgi oleks Iirimaa isegi võitu väärinud.
Iirlastele osutus selles mängus võiduta jäämine väga valusaks, sest viimases ja otsustavas alagrupimängus ei suutnud nad Hollandi vastu kaotust vältida. Viigist oleks iirlastele piisanud ja veel kümme minutit enne lõppu oli seis 0 : 0, kuid platsile lausa neli ründajat kuhjanud hollandlaste avantüür läks lõpuks täkkesse, sest pikakasvuline Wim Kieft suutis 82. minutil lüüa oma karjääri ühe kummalisema värava: ta sättis pea penaltipunkti lähedal vastu Ronald Koemani maapõrkega pealelöögile ja kuigi pall tundus esialgu väravast selgelt mööda põrkavat, oli nii Koemani löögist kui Kiefti peapuutest tekkinud vint sedavõrd tugev, et pall põrkas väravavahist mööda ja tagumise posti kõrvale nagu mõni trikilöök lauatennises!
NSV Liit alistas samal ajal Inglismaa 3 : 1 ja marssis poolfinaali alagrupi võitjana.
Vanade rivaalide kibe kohtumine Esimeses poolfinaalis läksid vastamisi Lääne-Saksamaa ja Holland ning see vastasseis tõotas tulevärki: II maailmasõjast alguse saanud rahvustevahelised pinged ja 1974. aasta omavaheline MM-finaal, mis sakslaste võiduga lõppes, olid sellest naabrite duellist teinud tõsise derbi, mis väljendus nii platsi peal kui selle kõrval. Kuigi kohtumine toimus Hamburgis Lääne-Saksamaa pinnal ja Hollandi fännidele oli 56 000pealisest mahutavusest eraldatud 15 000 piletit, siis ei olnud tribüünidele peale vaadates küll sellest aru saada: oranž meri haaras enda alla selgelt tunduvalt suurema osa.
„Oleks olnud tore see mäng Saksamaal pidada,“ märkis kohtumise järel sarkastiliselt Frank Mill, kes lisati Lääne-Saksamaa algkoosseisu alles viimasel hetkel, kui peatreener Beckenbauer otsustas Pierre Littbarskit hoopis võimaliku lisaaja tarbeks säästa ja luiskas, et Littbarskil oli ootama-
NSV Liidu koondise peatreener Valeri Lobanovskõi oli sportlike arusaamade ja visiooni mõttes väga kompromissitu ja põhimõttekindel, seades meeskondliku ja ühise edu alati individuaalsetest esitustest kõrgemale. Koondisesse mängijaid valides eelistas ta alati oma juhendatava Kiievi Dõnamo mängijaid ning ka 1988. aasta EMi koondise 20 mängijast kuulusid 11 just Dõnamo ridadesse. 1987. aasta sügisel liidu meistriks kroonitud Moskva Spartaki mängijaid, kes olid stereotüübina tuntud ebalobanovskõilikult loova ja kunstilise mängustiili poolest, võttis Lobanovskõi koondisesse vaid kolm.
Huvitav on märkida, et kuigi venelased moodustasid tol ajal Nõukogude Liidu rahvuslikust koosseisust enam kui poole, oli 20st NSV Liidu koondislasest vaid üks nii-öelda „Venemaa venelane“ – Leningradi Zeniti ründaja Sergei Dmitrijev. Ukrainlasi oli satsis 13, tatarlasi ja valgevenelasi kaks, üks mängija tuli Gruusiast ja üks Leedust.
kui tema kavalalt antud nurgalöök otse värava peale keeras ja alles joonelt klaariti. Otsustava hoobi andsid seepeale aga hoopis hollandlased: 88. minutil saatis Jan Woutersi sööt van Basteni Kohleriga võidu jooksma ning kuigi pall tundus olevat ründajast natuke liiga kaugel, suutis van Basten varba täpselt õigel ajal välja sirutada ja palli posti kõrvale võiduväravaks suunata.
Suurte rivaalide üle saadud võit oli Hollandile magusamgi kui sellega kaasnenud finaalipilet. Lõpuvile järel vastaste mängujuhi Olaf Thoniga särke vahetanud Koeman kõndis Thoni särgiga Hollandi fännide ette ja pühkis sellega demonstratiivselt tagumikku. Kodumaal tähistati võitu tänavatel, kuhu hinnanguliselt kogunes pidutsema seitsmekohaline arv joovastuses vutifänne – tegu oli Hollandi suurima rahvaüritusega pärast seda, kui 1945. aastal tähistati ühiselt Natsi-Saksamaa okupatsioonist vabanemist.
Teises poolfinaalis Itaalia ja NSV Liidu vahel sai määravaks ilmataat, kes vaheajal taevaluugid avas – vähemalt itaallaste kinnitusel. Peatreener Azeglio Vicini sõnas kohtumise järel, et vihm muutis väljaku väga raskeks – itaallaste tugevus oli nende kiirus ja tehnilisus, NSV Liit rõhus aga füüsisele ja jõule. Kuivemal avapoolajal ei suutnud Itaalia oma võimalusi kasutada, märjal teisel poolajal lõi NSVL nelja minutiga kaks väravat (58. Lõtovtšenko, 62. Protassov) ja sammus 61 000 pealtvaataja ees finaali.
EM-finaalide ilusaim värav
tult kõht lahti läinud. Mängija tunnistas hiljem, et see käis tugevalt tema au pihta.
Kohtumine ise oli pingetest paks ja tasavägine ning läbimurret tuli oodata teise poolajani. 55. minutil murdis sakslaste ründetäht Jürgen Klinsmann kasti, kus Frank Rijkaard valel ajal jala välja sirutas ja Klinsmanni kukutas. Kuigi ründaja kukkus teatraalselt ja kasutas muu hulgas ka näitlejameisterlikkust, oli Rijkaard siiski eksinud ja Lothar Mätthaus põrutas sakslased penaltipunktilt juhtima.
Hollandi viigivärav sündis 75. minutil aga veel kahtlasemast penaltist, kui van Basten Jürgen Kohleri taklamise peale kastis komistas, aga kiirelt uuesti püsti hüppas. Rumeenlasest kohtuniku Ioan Igna vile tuli näoilme järgi otsustades isegi van Bastenile ootamatult!
Standardolukordade spetsialist Ronald Koeman ei jätnud võimalust kasutamata ja kõmmutas penalti kindlalt võrku, kusjuures mõned minutid varem oleks ta vabalt võinud Rudi Völleri pikali tõukamise ja juustest sikutamise eest punase kaardi saada.
Kujuteldavast kõhuhädast „jagu saanud“ Littbarski tuli lõpuks mängu 79. minutil ning oleks mängu peaaegu sakslaste kasuks kallutanud,
Nõukogude Liidu koondise ja Kiievi Dõnamo legendaarne peatreener Valeri Lobanovskõi.
Foto: imago/ WEREK/Scanpi
Finaali eel rääkis mitu asjaolu hollandlaste kasuks. Nad said enne suurt mängu ühe päeva rohkem puhata, neil oli tänu kümnetele tuhandetele fännidele sisuliselt koduväljakueelis ja lisaks sellele jäi NSV Liidu koondis olulise mängija võrra vaesemaks: juba poolfinaali teisel minutil teenis kollase kaardi põhikaitsja Oleh Kuznetsov, mis jättis ukrainlase finaalist mängukeelu tõttu eemale. Sealjuures oli tegu Kuznetsovi esimese kollase kaardiga finaalturniiril – tolleaegse reglemendi kohaselt kandusid edasi ka valikturniiril teenitud kaardid. Poolfinaalis saadud vigastus jättis eemale ka keskkaitsja Volodõmõr Bezsonovi.
Sellest hoolimata kuulus kohtumise esimene pooltund pigem NSV Liidule. Kaks head võimalust luhtas Hennadi Lõtovtšenko – neist teise puhul virutas ta palli suurepäraselt positsioonilt otse Hollandi väravavahile Hans van Breukelenile sülle.
Vaid kolm minutit hiljem muutus Lõtovtšenko eksimus veel valusamaks, sest Holland läks hoopis ise juhtima – nurgalöögijärgses olukorras suunas Marco van Basten palli peaga väravaesisele, kust Ruud Gullit selle samuti peaga sisse rammis. NSV Liidu koondise patuoinaks oli olukorras tavapärane keskväljamees Sergei Aleinikov, kes olude sunnil keskkaitsesse pandi – just tema kattis esmalt ära suluseisu ja kaotas seejärel õhuduelli van Bastenile.
Kaheksa minutit pärast teise poolaja algust otsustati finaali saatus väravaga, millest ilusamat pole ei varem ega hiljem ühegi koondise suurturniirifinaalis nähtud. Arnold Mühreni tsenderdus vasakult äärelt oli üsna ebaõnnestunud ja läks kõrge kaarega üle väravaesise ohutsooni ja oli karistusala küljejoone juures vaid mõne meetri kaugusel otsajoonest maandumas. Selle asemel et see normaalse jalgpalluri kombel maha võtta ja rünnakule jätku otsida, otsustas van Basten õhku hüpata ja palli otse õhust värava poole saata. Löök oli korraga kõva ja pehme – piisavalt tugev, et Rinat Dassajevit NSVLi väravas üllatada, piisavalt täpne, et täpselt üle väravavahi käte tõusta ja siis tagumise posti juures lati alla kukkuda.
„Olin väsinud, seetõttu otsustasin riskida ja peale lüüa. Võin sellest rääkida palju lugusid, aga kokkuvõtteks: see oli fantastiline tunne,“ sõnas päevakangelane mängu järel. Rinus Michels, kes värava järel suurest imestusest lihtsalt peast kinni haaras, kirjeldas seda kui tabamust, mis oli ilusam isegi kõige ambitsioonikamast stsenaariumist. Ruud Gullit aga arvas, et kui van Basten saaks sama lööki veel miljon korda proovida, ei tuleks tal see samaväärselt välja!
NSV Liit ei olnud imekolli järel aga sugugi mängust väljas. Eriliselt jäi finaal kripeldama 1986. aasta Ballon d’Ori võitjal Igor Belanovil, kes vaid mõne minuti jooksul esmalt posti tabas ja seejärel penalti vastu väravavaht van Breukeleni põrutas. Kaks napikat murdsid NSVLi – rohkem hollandlastele ohtlikuks ei saadud. Oranje esimene ja seni ainus tiitlivõit oli tõsiasi!
300 000
inimest tuli Dublini tänavatele tervitama alagrupist välja langenud Iirimaa koondislasi, kes võeti kodumaal vastu kangelastena.
5
Alagrupiturniir
Alagrupp 1
Lääne-Saksamaa 5
Itaalia 5
Hispaania 2
Taani 0
Poolfinaalid
NSV Liit – Itaalia 2 : 0
Alagrupp 2
NSV Liit 5
Holland 4
Iirimaa 3
Inglismaa 0
Lääne-Saksamaa – Holland 1 : 2
Finaal
NSV Liit – Holland 0 : 2
^ 1988. aasta EMil ei nähtud mitte ühtegi punast kaarti, mitte ühtegi väravateta viiki, samuti ei läinud ükski väljalangemismäng lisaajale ega penaltiseeriasse.
^ Tegu oli viimase EM-finaalturniiriga, millest võtsid osa Lääne-Saksamaa ja NSV Liit – Lääne- ja Ida-Saksamaa ühinesid 1990. aastal, NSV Liit lagunes 1991. aastal.
^ 1984. aastal triumfeerinud Prantsusmaa on seni viimane Euroopa meister, kes järgmisele EM-finaalturniirile ei kvalifitseerunud.
^ NSV Liidust sai esimene koondis, kes kaotanud kolm EM-finaali (1964, 1972, 1988). Pärast seda on vaid Saksamaa (1976, 1992, 2008) kolme kaotatud finaali klubiga liitunud.
^ 1988. aasta EM hoiab tänini rekordit kõige suurema keskmise publikuarvuga EM-finaalturniirina: 15 mängu käis keskmiselt vaatamas 59 243 inimest.
väravat lõi turniiri jooksul parim väravakütt Marco van Basten, kes valiti ka turniiri parimaks mängijaks.
Eesti noormeest kuulusid pealtvaatajana UEFA nn musta nimekirja, sest jooksid Eesti–Itaalia EM-valikmängus tribüünilt platsile.
jõudis esimese ja seni ainsa Eesti jalgpallivõistkonnana Meistrite liiga põhiturniirile, kus nende vastaseks loositi absoluutne tipptiim Wolfsburg.
minutit järjest mängis Ken Kallaste ehk Raudmees Eesti Premium liigas – ta tegi Nõmme Kalju eest kaasa kõik mänguminutid 8. maist 2010 kuni 27. juulini 2013!
2013. aasta septembrikuu Jalka kaanel oli naistekoondislane Kaire Palmaru, kes vaatas ette koondise kahele valikmängule tugevate Itaalia ja Hispaania vastu. „Kui välja tuua mõni trump, siis on see meie usk ja tahtejõud, et oleme võimelised Euroopas mängima ja ka võitma, mis sest, et oleme väikesest Eestist,“ sõnas Palmaru. Oma kolumnis kirjeldas pärnakas Kirsi Altjõe, kuidas välismaalt Pärnusse noori jalkapoisse pildistama saabunud stiilifotograafid ei soovinud pilte teha rannas vee ääres, vaid neid köitis hoopis lagunev rannastaadion, mis oma tondilossiliku välimusega oli küll äge võtteplats, kuid pani Altjõe mõtlema, mille nimel Pärnu poisid üldse vutti taovad. „Viis korda nädalas putsad jalga tõmmata ei ole enam lõbu, vaid paras töö ning olgem ausad, esiliigas palliv Pärnu linna esindusmeeskond ei ole just kõige magusam marjamaa, millest und näha. Ehk on nende poiste unistus tõsta Pärnu uuesti meistriliigasse? [---] Ilmekas näide treening- ja võistlustingimuste tähtsusest on Vändra Vapruse meeskond ja nende tähelend. Pane kokku särasilmne punt, leia innustav treener ja püstita korralik staadion ning voilà, sünnivad ka tulemused.“
Indrek Schwede tõi välja omapärase dissonantsi, mis oli tekkinud varasemate arusaamade ja hetkeolukorra vahel. „Aastakümned on meil pinda leidnud (väär)arusaam, et slaavlased kui temperamentsem rahvas sobibki vutis ründama ja looma ning eestlased on pigem kaitsev rahvas. Nüüd aga on eestikeelne Flora viljelemas palli hooldavat ja ründavat ilusat stiili ning venekeelne Levadia istub kaitses ja passib momenti,“ tõi Schwede välja. „Koondise tasemel, muuseas, on sarnane muutus samuti toimunud: kaitseliinis on võimsalt esil algkoosseisumehed Sergei Pareiko, Igor Morozov, Dmitri Kruglov ja Enar Jäägeri selja taga visalt oma hetke ootav Tihhon Šišov ning ründeliini mehitavad valdavalt eestlased (Andres Oper, Henrik Ojamaa, Henri Anier, Tarmo Kink, Jarmo Ahjupera, Ats Purje, nüüd ka Rimo Hunt), kellele pakub ainsana tõsiseltvõetavat seltsi Sergei Zenjov.“
Indrek Schwede tutvustas lugejatele põhjalikumalt Eesti läbi aegade uhkeima karjääriga jalgpallitreenerit Albert Vollratit, kes töötas abitreeneri ja massöörina Budapesti Ferencvárosi, Barcelona CD Europa ja Londoni Arsenali juures, enne kui asus Moskva Spartaki peatreeneriks. Ferencvárosi abitreenerina tuli Vollrat näiteks Mitropa Cupi võitjaks, mida võib lugeda tänapäevase Meistrite liiga eelkäijaks – Spartaki peatreenerina viis ta (vene keelt purssides!) klubi kahel korral NSVLi karikavõitjaks.
Telemees Sven Soiver rääkis sellest, kuidas temast oli vaid poolteise aastaga saanud tohutu jalgpallihull – TV3 kolleeg Urmas Pardane vedas ta 2012. aasta kevadel Nõmme Kalju mängule ning jalgpallivõõrale Soiverile hakkas asi nii meeldima, et temast sai Kalju andunud fänn, kel oli mängudel laulmisest pidevalt hääl ära. „Enne kui pole ise tribüünil kogenud rõõmu ja adrenaliini, mis tekib oma meeskonna rünnakul, ning viha, mis vallandub vastaste edu korral, ei oska seda hinnata. See tekitab sõltuvust!“ kinnitas Soiver. Noore treenerina oli luubi all 26aastane Jan Harend (fotol), kes oli Saku Sportingus klubi eestvedaja, klassivend Argo Zirgi kutsel trenne andnud juba 2009. aastast saati. Harend meenutas, et kuna ta tegutses tollal projekteerijana, ei soovinud ta algul ehitusbuumi ajal suure töökoormuse tõttu treeneritööga alustada – tekkinud masu andis aga rohkem vaba aega, mispärast leidis ta uue kutsumuse. Praeguseks on Harend endiselt Saku Sportingu juures, aga töötab samal ajal jalgpalliliidus koolitajana.
Luubi all oli Vladimir Avilov, postritel Rauno Alliku, Henrih Mhitarjan, Radamel Falcao ja Paulinho.
Loe Jalka vanu numbreid aadressil„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?
1. Eesti meestekoondis on teadupoolest kohtunud kõigi teiste UEFA liikmesriikide koondistega peale värskeima liikme Kosovo. Paljude meeskondadega oleme kohtunud aga ainult maavõistlusmängudes, mitte ametlikes valikmängudes või Rahvuste liigas. Millised on FIFA edetabeli järgi kolm tugevaimat UEFA liikmesriiki, millega pole Eesti meestekoondist mitte kunagi üheski valiksarjas ega Rahvuste liigas vastamisi loositud? Viimases FIFA edetabelis paiknevad need riigid 2., 19. ja 26. kohal. Esimene neist on tulnud maailmameistriks, teine Euroopa meistriks ja kolmas olümpiavõitjaks.
Tallinna linn jaguneb lisaks linnaosadele 84 asumiks. Küsime nelja asumit, mille nimed oleksid sama hästi võinud olla tuletatud jalgpallurite või jalgpalliklubide järgi.
2. Asum asub Pirita linnaosas, 2017. aasta seisuga on seal 1565 elanikku. „Nime saanud“ mitme praeguse või endise Eesti koondislase järgi: kaks sellenimelist meest on kahe peale A-koondises kirja saanud seitse mängu, kaks naist on A-koondises kirja saanud 27/1 ja 10/1. Neljast mängijast on aktiivne vaid üks, kes on sel hooajal Eesti kõrgliigas kirja saanud 19 mängu ja kolm väravat.
3. Asum asub Nõmme linnaosas, 2017. aasta seisuga 6685 elanikku. „Nime saanud“ väravavahtide järgi: seda nime kannab kaks omavahel mitte suguluses olevat Eesti meesväravavahti, kusjuures mõlemad on aktiivsed mängijad. Üks neist on sel hooajal Premium liigas platsil käinud, teine mänginud välismaal.
4. Asum asub Nõmme linnaosas, 2017. aasta seisuga 906 elanikku. „Nime saanud“ jalgpalliklubi järgi, mis on mänginud Premium liigas pärast seda, kui meistriliiga nimi muutus Premium liigaks.
5. Asum asub Kristiine linnaosas, 2017. aasta seisuga 2957 elanikku. „Nime saanud“ ühe 21aastase jalgpalluri järgi, kes eelmises küsimuses küsitud klubis praegu äärekaitsjana tegutseb.
5. Järve (Andres
4. Laagri (Harju JK Laagri)
3. Nõmme (Ott Nõmm, Karl-Romet Nõmm)
2. Lepiku (Marko Lepik, Mark Anders Lepik, Aire Lepik, Liis Lepik)
1. Prantsusmaa, Taani, Poola
Vastused
1. Võistkonna ametiisikut hoiatatakse kollase kaardiga lisaajal ja mängujärgses penaltiseerias. Milline neist on õige toiming?
a) eemaldamine kahe hoiatuskaardiga
b) teine hoiatus, kuid mitte eemaldamine
c) teise hoiatuse tühistamine, sest ametiisikutele penaltiseerias kaarte jagada ei saa
2. Võistkond on vastase karistusalas väravat löömas. Sama võistkonna vahetusmängija on palli väravasse löömise ajal astunud suurest elevusest meetri jagu oma tehnilisest alast väljakule. Milline on sinu otsus?
a) värav ei loe – mäng jätkub karistuslöögiga kohast, kus varumängija väljakule astus
b) värav ei loe – mäng jätkub vabalöögiga kohast, kus varumängija väljakule astus
c) värav loeb
3. Ääremängija üritab sööta võistkonnakaaslasele, kes on suluseisupositsioonil. Viimasel hetkel üritab söötu vahelt lõigata kaitsemängija, kelle jala põrkest läheb pall ründajale, kes lööb värava. Milline on sinu otsus?
a) värav ei loe, sest kaitsemängija puude ei olnud „tahtlik palli mängimine“
b) värav loeb, sest kaitsemängija puude tuleb lugeda tahtlikuks
c) värav ei loe, sest kaitsemängija tegevus ei mängi praegusel juhul rolli
Söödule jala vahele saamine, nii et pall sealt ikkagi adressaadile põrkab, ei ole seega selles mõistes „tahtlik mäng“ ning õige otsus on suluseis.
3. Õige on variant a) – „tahtlikuks palli mängimiseks“ loetakse -suluseisukon tekstis vaid neid olukordi, kus mängijal on kontroll palli üle ja võimalus kas tiimikaaslasele sööta, pall enda valdusesse saada või pall eemale lüüa.
juhul, kui üleliigne mängija sekkus mängu. Kuna praegusel juhul oli ta küljejoone juures ja mängust kaugel, siis väravat ei tühistata.
2. Õige on variant c) – reegli 3 järgi tuleks sellisel juhul värav tühistada vaid
1. Õige on variant b) – reegel 10 sätestab, et mängu ajal mängijatele ja -ame tiisikutele antud hoiatuskaardid ei kandu edasi penaltiseeriasse.
Vastused
Eesti jalgpalli tiitlivöö seikleb pärast JK Tabasalu eelmise aasta lõpus karikamängus saadud võitu Nõmme Kalju üle jätkuvalt esiliigas. Juba kolmandat korda sel hooajal on tiitlivöö esiliiga liidri Nõmme Unitedi haardes, kes sai selle 5. augustil enda kätte tagasi sama võistkonna käest, kellele see 18. juulil kaotati – FC Levadia U21 vastu võeti veenev 4 : 0 revanš. Vahepeal on United vööd kaitsnud kahes esiliigamängus ja ühes karikamängus.
Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 26. august, Nõmme United – Tallinna JK Legion 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.
Tasub meelde tuletada, et septembri algusesse lükatud NOËPi kontsert Eesti jalgpallipühamus pole sugugi ainus muu eluala üritus, mis A. Le Coq Arenal toimunud – peale kontsertide on seal varem toimetanud isegi kettaheitjad!
2009. aasta 16. septembril peeti A. Le Coq Arenal unikaalne võistlus, kus ERGO maailmamängude raames võistlesid omavahel kaheliikmelised esindused. Võistluse võitis Eesti koondis. Gerd
Kanter sai kirja päeva pikima kettakaare – 66.85, Aleksander Tammert lisas juurde 59.55, mis tegi Eesti kogutulemuseks 126.40. Teise koha sai Euroopa (Virgilijus Alekna 65.55 + Gerhard Mayer 57.88), kolmanda Venemaa (Bogdan Pištšalnikov 63.58 + Stanislav Aleksejev 59.25).
Kokku said 15 võistlejat (maailma esinduses osalema pidanud Omar El Ghazaly ei tulnud starti) igaüks neli katset, lõpuks läks jalgpallimurul mõõtmisele 47 kettakaart.
Juulikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)
7. (10.) JK Tabasalu
8. (9.) JK Tallinna Kalev
9. (7.) FC Kuressaare
10. (8.) Viljandi JK Tulevik
11. (11.) Pärnu JK Vaprus
12. (19.) FC Kose
13. (13.) FC Tallinn
14. (–) Tallinna JK Legion
15. (–) Raplamaa JK
16. (15.) Viimsi JK
17. (20.) Saku Sporting
18. (12.) Tallinna FCI Levadia
19. (14.) Pärnu JK Poseidon
20. (18.) Põhja-Tallinna JK Volta
LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.
1. (1.) Tallinna FC Flora
2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka
3. (5.) FC Nõmme United
4. (4.) Nõmme Kalju FC
5. (3.) FC Elva
6. (6.) Paide Linnameeskond
Augustikuu ristsõna õige vastus oli „Trikke rannaliivalt“
Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti–Rootsi EM-valikmängule Adele Tamberg. Võitjaga võtame ühendust.
Septembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. septembriks.
Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti ja Rootsi kaptenite autogrammidega palli.
NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.
