Jalka (detsember 2022)

EESTI JALGPALLI SUURTOETAJA

Eriline number erilise turniiri puhuks

Foto: Liisi Troska

MM-finaalturniiri sügistalvine toimumine on peale välismaa klubihooaegade segi paisanud ka Jalka ajakirja trükirütmi – meie tavapärane detsembrinumber ilmub seekord juba novembri keskel ja on tänavuse MMi erinumber.

Heidame põgusa pilgu kõikidele alagruppidele ja kõikidele meeskondadele, toome seekord südasuve asemel aasta lõpus jõulude eel toimuva turniiri kohta välja huvitavaid asjaolusid ja käsitlusi ning seome seda natuke ka Eesti jalgpalli ja Eesti fännidega. Samuti uurime eri inimeste käest, kuidas mõjutab seekordse MMi aasta lõpus toimumine nende või nende ametit pidavate inimeste elu.

Suurturniiri kõrval ei jää sugugi puudutamata ka kodune jalgpall – suures loos ajame taasiseseisvumise algusest peale jälgi, et paika panna Eesti klubijalgpalli tiitlivöö omandus. Samuti avaldame suure loona naiste meistriliiga mängijate küsitluse tulemused – kui eelmisel aastal viisime samasuguse küsitluse läbi meeste Premium liiga pallurite seas, siis seekord oli järg naiste käes.

Järgmine Jalka ilmub juba pärast MM-finaalturniiri lõppu ning vaatab peale suurturniiri ka novembris toimunud Jalka konverentsi poole –neljandat aastat järjest on jaanuari Jalka publitsistika erinumber.

Head lugemist ja vahvaid jalgpallielamusi!

Jalgpalli MM naelutab meid sel aastal suve asemel ekraanide taha hilissügisel. Kuidas turniiri nii hiline toimumine eri aspekte mõjutab? Mida oodata sportlikus plaanis igalt meeskonnalt ja kes ometi jõulude eel Lusailis maailmameistriks kroonitakse?

Raul Ojassaar

Inglismaa jalgpallis on sel sügisel kuum teema kohtunikud. Mitte klassikalisel viisil („kuidas kohtunike tase küll nii nõrk on?“), vaid hoopis vastupidisel toonil: mida saaks ära teha, et säästa kohtunikke neile osaks saavast sõimust ja kohati lausa füüsiliseks kiskuvast inetust kohtlemisest?

luubi all: Daniel Luts

2-kõne: Joel Lindpere Tallinna Kalevi spordidirektor Joel Lindpere selgitab oma klubi head esinemist Premium liigas, aga tunneb muret ka sellepärast, et klubisid langeb kõrgemast seltskonnast järjest vabatahtlikult. Äkki arvestatakse liialt Euroopa klubisarjadesse pürgivate klubidega, ehk peaks rohkem kuulama endisi välismaa klubides edukalt mänginud koondislasi?

Kui eelmise hooaja lõpus viis Jalka küsitluse läbi Premium liiga mängijate seas, siis tänavu on kord naiste meistriliiga käes – meie anonüümsele küsitlusele vastas kokku koguni 104 mängijat. Mida põnevat sellest teada saime?

Naised lk 60–62

ESIKAANEL: LIONEL MESSI FOTO: JANA PIPAR NR 12 (180) 2022 64

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

Fännid

Õed Kadri ja Triin Teeväli on MM-finaalturniiridele sõites ööbinud kolm päeva paadis võrkkiikedes Amazonase jõel, sõitnud peaaegu kolm kuud kollases Scania veokis läbi Ida- ja Lõuna-Aafrika, sattunud Kolumbias röövi ohvriks, nautinud maailma eri nurkades inimeste külalislahkust ja suurt jalgpallipidu Copacabana rannal. Sel sügisel sõidavad õed Kataris toimuvale MMile, kus on mitu asja teisiti kui varem.

TOIMETAJA: ERKO LITVJAKOV

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: MADIS PERLI +372 5303 8296 madis@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

Sügisene MM

Ei ole ilmselt vaja üle korrata, et tänavune MM-finaalturniir erineb kõigist eelmistest oma toimumise aja poolest – kõik varasemad finaalturniirid on peetud meie mõistes südasuvel, tänavune MM peetakse aga keset klubihooaega ja põhjamaalastele kõige pimedamal ja kõledamal ajal. Jalka uuris eri inimeste käest, kuidas neile MMi aasta lõpus toimumine meeldib ja mida see kaasa toob.

Treenerid

Kas sel MMil murtakse välismaiste peatreenerite needus?

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Flora rohevalge võim pandi taas kehtima

Tänavune Premium liiga võitja on FC Flora, kes sai sellega klubi ajaloo 14. ja viimase kuue aasta neljanda meistritiitli. Lembit Peegel vaatab oma külgedel Flora tiitlihooajale tagasi.

Maestro, ikka ja jälle! Hoolimata sellest, et augusti keskel tähistas Konstantin Vassiljev juba 38. sünnipäeva, tegi keskväljadirigent kaasa enam kui 30 mängus ja näitas jätkuvalt vinget taset – sealjuures nihutati ta sel hooajal positsiooni mõttes pisut allapoole. 13 väravaga oli Vassiljev Premium liigas Flora parim väravakütt! Pole ime, et lepingupikendus hoiab vanameistri tuleval aastal Floras viiendat hooaega.

Flora tugeva hooajaalguse juures mängis suurt rolli ka Joonas Tamme ootamatu liitumine –Venemaa sissetung Ukrainasse andis Tammele võimaluse mõneks ajaks kodumaale naasta ning Floras mängitud poole hooaja jooksul olid tema kindlus, tase ja kvaliteet Premium liigas selgelt üle prahi.

Fotod: Lembit Peegel

Hooaja eel senisest esiründajast Rauno Sappinenist ilma jäänud Flora palkas mitu võimalikku asendajat – meeskonnaga liitusid nii Aleksandr Šapovalov kui Tristan Koskor, ent selgeks esinumbriks kumbki tõusta ei suutnud. Koskor siirdus poole hooaja pealt hoopis Küprose esiliigasse laenule ja Šapovalovi hooaja esimene Premium liiga mäng põhikoosseisus saabus alles sügise hakul. Üks selle hooaja esiletõusjatest oli aprillis 19aastaseks saanud Danil Kuraksin, kes jõudis Premium liigas kümne väravani ja jagas peaaegu sama palju ka väravasööte. Flora hooaega alustas esiväravavahina mõneti ootamatult seni laiemale publikule tundmatu Evert Grünvald, kuid tema vigastuse järel haaras vabaks jäänud esikindad Karl-Romet Nõmm, kes neid hooaja lõpuni käest ei andnudki – endine Viljandi Tuleviku puurilukk tegi stabiilse hooaja.

Curro Torres

FCI Levadia uueks (ja selle aasta jooksul juba kuuendaks!) peatreeneriks saab hispaanlane Curro Torres, kes on treenerina juhendanud mitut Hispaania esiliigaklubi ja olnud ka Horvaatia kõrgliigameeskonna Istra peatreener. Mängijana esindas Torres kümme aastat Valencia värve ning mängis ka Hispaania koondises – ühe mängu sai ta kirja ka 2002. aasta MM-finaalturniiril.

Karl Jakob Hein

Eesti koondise esiväravavaht astus novembri alguses klubikarjääris olulise sammu, tehes Arsenali esindusmeeskonna eest liigakarikamatšis Brightoni vastu ametliku debüüdi. Paraku sai Arsenal 1 : 3 kaotuse, kusjuures esimene värav löödi eestlase võrku penaltist, mille ta ise õnnetu libisemise järel põhjustas.

Endine koondise abitreener asub jalgpalliliidus tööle uues rollis

Karel Voolaidi ajastul Eesti A-koondise abitreenerina töötanud Mario Hansi leidis Eesti Jalgpalli Liidus uue katsumuse – temast sai uhiuue projekti „Mängija teekond tippu“ juht. Varem on Hansi pikalt töötanud Tartu Tammekas, täites eri aegadel nii noortetöö juhi, noortetreeneri, meeskonna peatreeneri kui abitreeneri rolli.

Projekti suur eesmärk on võimaldada igale Eesti noormängijale parim arengukeskkond. Selleks kasutatakse FIFAst saadavat tuge nii teadmiste, kogemuste kui muude ressursside kujul – projekt sai mõnes mõttes alguse juba kolm aastat tagasi, kui FIFA analüüsis Eesti jalgpalli ökosüsteemi, kogudes sisendit nii alaliidult kui Eesti klubidelt. FIFAs on ülemaailmse projekti üks eestvedaja endine Arsenali peatreener Arsène Wenger.

28

aastat kestis Heleri Saare karjäär naiste meistriliigas. Juba hooajal 1994/95 kõrgliigas Pärnu JK ridades debüteerinud Saar pani lõppenud hooaja järel oma 13 Eesti meistritiitlit toonud karjäärile punkti.

„FIFA ja meie enda analüüsidest saadud informatsioon võimaldab meil täpsemini planeerida järgmisi tegevusi nii organisatsiooni sees kui ka väljaspool,“ selgitab Hansi. „On ülimalt oluline, et tegutseme läbimõeldult ja targalt ja leiame oma ressursile maksimaalselt efektiivse kasutuse. Kogu analüüs näitab, et teadmised on kõikide järgmiste tegevuste alus. Kui suudame tõsta teadmiste kvaliteeti ja nende jagamise ulatust, loome eeldused, et Eesti jalgpallis tehakse igal tasandil paremat tööd.“ Hansi rõhutab selgete prioriteetide seadmise tähtsust ja järjepidevust. „Kõik tegevused, mis selgelt toetavad Eesti mängijate teekonda suuremas mahus ja pikemas perspektiivis, omavad prioriteeti ning nende järjepidevus peab olema tagatud,“ märgib ta.

255

mängu ja ühe värava sai oma 1999. aastal alanud Premium liiga karjääri jooksul kirja väravavaht Artur Kotenko, kes pidas hooaja viimases voorus toimunud Tallinna derbis viimase profimängu.

300

inimest tuli lõppenud hooajal Premium liiga keskmiseks publikuarvuks. Parima klubina meelitas oma kodumängudele enim pealtvaatajaid meister FC Flora (509).

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Nii nad ütlesid

„Jalgpalliga me olimegi tegelikult tipus. Olin 12aastane ja mul oli stipendium, riietus ja kõik asjad Kalevi poolt. Tegime kooli kõrvalt täitsa tippsporti. Mis aga profiks saamisesse puutub, siis kui vaatan täna tagasi sellele, kes meil seal grupis olid – Lemsalu, Zelinski, Terehhov –, siis nendel oli seda annet rohkem. Näiteks Zelinski oli juba noorest peast meeletu tööloom. Elas Mai rajoonis, rand oli lähedal, käis ise jooksmas, tegi harjutusi ja oli kohe näha, kuidas areng toimus. Mina olin selline lihva-lohva, kes käis trennis ja tegi korralikult, aga vabal ajal ma ise ennast ei arendanud.“

Muusik Indrek Raadik alias Summer mängis noorena Pärnu Kalevi jalgpallimeeskonnas

„Pühendusin terve oma lapse- ja teismeea balletile ning trennimaht oli iganädalaselt meeletu. Peale seda olin väike hulkur, sest leida just sotsiaalset trenni eakaaslaste seltsis, kus sa ise oled oskuste poolest väike pardipoeg luikede kõrval, oli paras hoop enesekindlusele. Vähemalt tollel hetkel tundus erinevaid trenne (kergejõustik, tennis, muud tantsuliigid) proovides, et kõik on omal alal juba väga osavad. Võrdluseks – samamoodi kui keegi oleks teismeeas balletti tulnud, siis järelejõudmine Vanemuise lavalaudadele oleks olnud kordades raskem teekond kui neile, kes juba lapsena alustasid.“

Welco naiskonna kapten Stella-Lotta Aria alustas jalgpalli mängimisega alles 2016. aastal

„Endal jäi imelik maitse suhu sellest mängust. Ei taha rahvaliiga kohta midagi halvasti öelda, aga kohati tundus rahvaliiga tasemel see mäng. Tuleb vist endal peeglisse vaadata. Väljak on tegelikult heas olukorras, aga lihtsalt hooaja lõpp, ei tule asjad nii lihtsalt välja.“

Tallinna Kalevi ründaja Ats Purje pärast 2 : 0 võitu Tallinna Legioni üle „Meil ei olnud näiteks enne mängu Kuressaarega mitte ühtegi videoanalüüsi. Mängijatele ei antud mitte ühtegi ülesannet väljakule kaasa – mida teha, mis on meie taktika, mida me täna teha tahame? Jalgpall on nii palju arenenud, et enam ei tööta selline asi, enam ei saa niimoodi mängida.“ Mark Oliver Roosnupp FCI Levadia kümnepäevasest ajast ebaõnnestunud peatreeneri Maksõm Kalõnõtšenko käe all

Jalkas ilmunud ettepanek saab teoks: Rahvuste liiga luuakse

ka naistele

Kas mäletate, kui Ville Arike kirjutas eelmise aasta aprillis Jalka naistevuti erinumbris sellest, kuidas Rahvuste liiga süsteemi juurutamine oleks vajalik ka naiste koondisejalgpallis? Novembri alguses teataski UEFA, et meeste- ja noortekoondiste tasandil õnnestunud Rahvuste liiga süsteem tuuakse sisse ka naiste koondisejalgpalli ning kogu naistekoondiste võistlussüsteem teeb läbi suure reformi.

Naiste Rahvuste liiga jagab Euroopa naiskonnad kolmeks: kõige tugevamad 16 asuvad mängima A-liigas, järgmised 16 B-liigas ja ülejäänud C-liigas. Samamoodi nagu meeste Rahvuste liigas koosnevad A- ja B-liiga neljast neljaliikmelisest alagrupist, C-liigas on naiskonnad jaotatud kas kolme- või neljaliikmelistesse gruppidesse. Olenevalt tulemustest jäävad naiskonnad kas oma liigasse püsima, tõusevad liiga võrra kõrgemale või langevad liiga võrra madalamale, A-liiga alagrupivõitjad pääsevad aga Rahvuste liiga finaalturniirile. Erinevalt meeste Rahvuste liigast on naiste puhul tähtsad ka alagrupi teine ja kolmas koht – A-liigas grupis kolmandaks jäänud naiskonnad mängivad üleminekumänge B-liiga gruppides teiseks jäänud koondiste vastu, sama toimib ka B-liiga kolmandate ja C-liiga teiste kohtade vahel. Lisaks ühendatakse Rahvuste liiga suurturniiride valiksarjadega – iga nelja aasta tagant selgitatakse Rahvuste liiga finaalturniiril välja need kolm naiskonda, kes Euroopat olümpiamängudel esindavad. Samuti hakkab Rahvuste liiga laadne süsteem olema seotud ka EM- ja MM-valiksarjadega, mis tähendab, et Euroopa tipud ei pea enam mängima sisuliselt pingevabu kohtumisi kõige nõrgemate tiimidega ja saavad enamjaolt mängida valikmänge omavahel. Otse EM-finaalturniirile pääsevad A-liiga alagruppide kaks paremat (kokku kaheksa naiskonda) ja võõrustajariik, ülejäänud seitse kohta jagatakse välja playoff’i kaudu.

Playoff’i kaudu on sealjuures võimalik koht EM-finaalturniiril välja teenida kõikide tugevusgruppide koondistel, sest nendes osalevad ka C-liiga parimad, kes kohtuvad esimeses ringis A-liiga tagumise otsa tiimidega ja saavad edu korral kohtuda ka B-liiga võistkondadega.

C-liigast alustavale Eesti koondisele võib seega jääda tänavu septembris peetud kohtumine Prantsusmaaga mõneks ajaks viimaseks matšiks Euroopa absoluutse tipptiimi vastu – edaspidi tuleb sellised mängud ise välja teenida.

„Uus süsteem tähendab, et naistekoondistel on aasta peale oluliselt suurem hulk võrdsete vastastega kohtumisi. Konkurentsivõimelisem keskkond kasvatab sportlikku pinget, mis muudab omakorda mängu veelgi atraktiivsemaks ka pealtvaatajate jaoks. See aitab uute tüdrukute mängu juurde kaasamisel. Tegu on ülimalt olulise ja jätkusuutliku sammuga kogu naistejalgpalli rahvusvahelise taseme tõstmiseks,“ leiab UEFA naistejalgpalli komisjoni juht ja EJLi peasekretär Anne Rei.

Esimene naiste Rahvuste liiga hooaeg peetakse 2023. aasta sügisest 2024. aasta kevadeni.

Foto: Liisi Troska

Kolm musta hobust, kes jõuavad MMil kaugele

Igal suurturniiril on omad üllatajad ja mustad hobused, kelle teekond ületab ootusi ja vaimustab kümneid tuhandeid tribüünidel ja sadu miljoneid telerite ees. Eelmisel MMil üllatas paljusid Horvaatia koondis, kes purjetas suurepärase hoo pealt finaali välja, 2014. aastal võitles vähe tuntud Costa Rica endale äärepealt pääsme poolfinaali. Jalka tutvustab kolme riiki, kes võivad heade tulemuste ja törtsu õnne korral Kataris üllatusi valmistada.

Uruguay

Uruguay läbis eelmisel MMil alagrupiturniiri puhaste paberitega ja lülitas kaheksandikfinaalis välja toonase maailma parima jalgpalluri Cristiano Ronaldo juhitud Portugali. Veerandfinaalis pidid lõunaameeriklased aga tunnistama turniiri lõpliku võitja Prantsusmaa paremust. 2018. aastal juhtisid Uruguay kaardiväge Luis Suárez, Edinson Cavani, Diego Godín ja Fernando Muslera. Kogenud mängumehed on Uruguay koosseisus ka seekord, kuid sel aastal on jõudsalt ilmnenud ka järelkasvu maailmaklassi mõõtu kvaliteet. Madridi Reali keskväljamootor Federico Valverde on löönud sel hooajal kõikide sarjade peale 19 mängus kaheksa väravat ja andnud neli väravasöötu. Samuti on suuri kiidusõnu pälvinud Liverpooli ründaja Darwin Núñez ja Tottenhami keskväljamees Rodrigo Bentancur. Suurte kogemuste ja noorusliku kvaliteediga Uruguay võib sel MMil palju korda saata.

Serbia

Serbia pole sel sajandil MMi alagrupiturniirilt kaugemale jõudnud: 2006., 2010. ja 2018. aastal pudeneti esimeste mängudega, 2002. ja 2014. aastal ei suudetud finaalturniirile kvalifitseeruda. See kõik võib aga sel aastal muutuda, kuna just edurivis on Serbial kasutada kõvasti talenti. Inglismaal Fulhamis laineid lööva Aleksandar Mitrovići ja Juventuse Dušan Vlahovići ründeduo valmistab kindlasti peavalu paljudele kaitseliinidele. Neile jagavad sentimeetri täpsusega sööte osavad ja motiveeritud pallivõlurid Dušan Tadić ja Filip Kostić, kellele on see ilmselt viimane MM. Samuti toetab neid keskväljalt Lazio abikapten Sergej Milinković-Savić, keda on viimastel aastatel jahtinud mitu Euroopa tippklubi. Arvestades, et Serbia viimaste suurturniiride probleem polnud mitte kaitsetöös, vaid ründetegevuses, võivad mainitud mehed Serbia Kataris kaugele viia.

Wales

Eestiga samas valikgrupis olnud Wales kindlustas endale MM-pääsme playoff-süsteemi kaudu, kus alistati Austria ja Ukraina koondis. Walesi viimase aja suurturniiride parim saavutus jääb 2016. aastasse, kui pääseti EMi poolfinaali. Mullusel EMil pääseti küll alagrupist edasi, kuid saadi seejärel suur kaotus Taanilt. Katari eel pakub Walesile aga lisamotivatsiooni asjaolu, et viimati osaleti MMil 64 aastat tagasi. Samuti on see turniir tiimi raudvarale Gareth Bale’ile, Aaron Ramseyle ja Wayne Hennesseyle viimane võimalus koondisega midagi suurt korda saata. Wales on eriliselt motiveeritud suursündmusest kinni haarama ja nii mõnegi suurriigi elu keeruliseks tegema – sealjuures ei paina neid suured ootused või võidukohustus.

Erko Litvjakov

Nii nad ütlesid

„Nimed ei löö väravaid, lööb kvaliteet. Ja selle kvaliteediga tuleb veel vaeva näha. Ma ei tea, kas sellel hooajal täielikku rünnakupotentsiaali avada saabki, teatud mängijatel ma tõenäoliselt ei jõua seda teha.“

Paide Linnameeskonna peatreener Karel Voolaid

„Olen küll kõigest 25aastane, aga minu roll võistkonnas on ikkagi vanema mängija oma, kes peab nooremaid utsitama. Paar nädalat tagasi juhtus, et meeskonna trenni tuli minust kümme aastat noorem poiss! See fakt tekitas peas huvitavaid mõtteid, aga usun, et mul on veel ees päris palju häid jalgpalliaastaid.“

JK Tabasalu ründaja Peeter Klein

„Kus on meie korvpalli Konstantin Vassiljevid ja Sergei Pareikod?“

Õhtuleht uuris, miks on kohalike venelaste osakaal Eesti korvpallis kaduvväike

„Meil põhimõtteliselt pandi pooleteise aastaga maja püsti, aknad on ka ees, aga kui hakkasime krohvi panema, siis tuldi küsimata ja käidi kuvaldaga üle.“

Tarmo Kink FCI Levadia spordidirektori ametikohalt lahkumisest

„Kui vaadata kogu jalgpalli süsteemina, siis see tundub olevat teravaim tipp, aga minu meelest on tegelikult nii, et nad tõmbavad sellel „Jenga“-tornil alumise korruse alt ära ja loodavad, et see kukub otse alla, mitte laiali. Võib ju õnneks minna, aga tõenäosus, et läheb pekki, on väga suur.“

Soccernet.ee ajakirjanik Kristjan Jaak Kangur endiselt superliigast unistavatest Euroopa tippklubidest „Mul oli selline tunne, nagu lööks Meistrite liiga finaalis penaltit! Närv oli suur, aga eks alles nädal hiljem saime aru, millega hakkama olime saanud. Aga siiamaani on sellest hästi hea tunne sees!“

Sander Kapper palus eelmise aasta jõulude ajal Sirje Roopsi kätt „Täna Kairi tõi riietusruumi Tutti Fruttisid, siis ma sõin mõned!“

Saku Sportingu ründaja Emma Treiberg vastuseks küsimusele, mida ta sööb, et nii palju väravaid lööb

Walesi staarmängija Aaron Ramsey 2021. aasta sügisel A. Le Coq Arenal Eesti vastu madistamas. Foto: Jana Pipar

Kust jookseb PIIR?

Inglismaa jalgpallis on sel sügisel kuum teema kohtunikud. Mitte klassikalisel viisil („kuidas kohtunike tase küll nii nõrk on?“), vaid hoopis vastupidisel toonil: mida saaks ära teha, et säästa kohtunikke neile osaks saavast sõimust ja kohati lausa füüsiliseks kiskuvast inetust kohtlemisest?

Rõve ja ropp sõim on Inglismaal käinud jalgpallikohtuniku töö juurde juba aastakümneid. Ilmselt sellest ajast saati, kui neutraalsed kohtunikud üldse jalgpallimängu juurde jõudsid: algaastatel lahendasid olukordi omavahel üldse võistkondade kaptenid. Kas keegi kujutaks seda tänapäeval ette, isegi rahvaliiga tasemel?

Premier League on maailma kõige kvaliteetsem jalgpalliliiga, ent mängude otseülekandeid vaadates torkab pidevalt silma, kuidas eelkõige mängijad ja treenerid kohtunikuga suhtlevad. „F**k off, f**k off, F**K OFF, YOU P***K!“ otse kohtuniku suunas – ja mäng läheb edasi, nagu polekski midagi juhtunud. Kas kujutate ette, et Eestis laseks mõni kohtunik ennast niimoodi valjuhäälselt ja südamepõhjast sõimata? Õnneks mitte. Inglased on aga millegipärast kergitanud sõimu taluvuspiiri nii kõrgele, et kui vahel mängijaid siiski suupruukimise eest karistatakse, tekib kohe küsimus: mida hirmsat siis NÜÜD öeldi?

pepguardioladest ja seda näevad televiisorite ja muude meediumide kaudu miljonid jalgpallurid ja treenerid üle kogu maailma. Nad saavad seetõttu kinnitust, et niisugune käitumine ongi normaalne. Miks ei peakski mõne amatöörvõistkonna treener jätma andmata penalti peale kohtuniku nägu täis sõimamata, kui maailma parimad treenerid niiviisi käituvad?

Kas kujutate ette, et Eestis laseks mõni kohtunik ennast niimoodi valjuhäälselt ja südamepõhjast sõimata? Õnneks mitte.

Absoluutses tipus on kohtunikega mölisemine kindlasti mõneti teadlik ja psühholoogiline relv, mida treenerid oma võistkonna heaks ära kasutavad. Jah, kindlasti on seal oma osa siirast frustratsiooni, kuid oleks narr arvata, et tipptreenerid pidevalt üle keevad ja ennast kontrollida ei suuda – nad poleks muidu nii kaugele jõudnudki. Kohtunike töötlemine on saanud osaks tippmängust, kuid madalamal tasemel selle peale tingimata ei mõelda, vaid lastaksegi tunnetel üle keeda, mõtlemata tagajärgedele või oma tegude tegelikule põhjusele.

Mõni peatreener võtab mõne suhteliselt tühise, aga küsitava olukorra peale ette isegi neljanda kohtuniku. Fotograafid ja operaatorid saavad vägevaid kaadreid raevunud jürgenkloppidest ja

Kohtuniku peale end välja elama Just eelkõige madalamal tasemel on ka väga tõsine oht, et verbaalsest sõimust saab aeg-ajalt füüsiline noomimine. Me ei pea näiteid otsima kau-

Tekst: Raul Ojassaar

gelt välismaalt – selliseid intsidente on juhtunud ka meie oma liigades. Alles tänavu läksid II liiga mängus totaalselt endast välja Jõhvi Phoenixi pallurid ja treenerid, kes teenisid kohtumises Võru Heliosega kolm punast kaarti, kusjuures enda eemaldamise järel virutas mängija Nichita Gorea kohtunikule palliga. 2018. aastal määrati kohtuniku ründamise eest eluaegne võistluskeeld lausa kahele mängijale: nii FC Tallinna esindanud Andrej Voilenko kui FC Soccernetis mänginud Alvin Kuuskmäe virutasid punase kaardi saamise järel kohtunikule käega näkku.

Millegipärast selgub selliseid olukordi hiljem videost üle vaadates (kui video on saadaval) tavaliselt, et kohtuniku antud kaardid olid igati õiged. Sellistes olukordades on alati süüdi mängijad, kes lähevad ennast jalgpalliväljakule välja elama ja siis totaalselt enesevalitsuse kaotavad.

Ka mina tegutsesin mõned aastad tagasi mitu hooaega kohtunikuna ning selle jooksul sai mulle selgeks enamasti kehtinud reegel: mida madalam on (täiskasvanud) jalgpallurite mängutase, seda primitiivsemalt ja agressiivsemalt nad käituvad. Mäletan teravalt üht juhtumit III liiga tasandilt, kui omaaegse „kohtunike hirmu“ Trummi SK võistkonna ründajad kiirrünnakul kahekesi väravavahiga silmitsi sattudes värava lõid, ent mina

Jürgen Klopp enne kohtumist Manchester Cityga kohtunikele naeratamas. Mängu ajal sõimas ta vilemehi aga nii rängalt, et sai punase kaardi, näidates kogu jalgpallimaailmale väga halba eeskuju.

Foto: Jon Super, AP/ Scanpix

selle täiesti korrektselt suluseisu tõttu tühistasin – sööt oli küll suunaga oma värava poole, kuid selle vastu võtnud ja palli tühja väravasse löönud mängija oli söödu hetkel siiski suluseisupositsioonil. See ei mahtunud ühele Trummi mängijale kohe üldse pähe ning ta asus minuga riidlema – ei aidanud ka peakohtuniku määratud kollane kaart, mis teda veelgi rohkem ärritas, nii et mõned sekundid hiljem ei jäänud muud üle kui talle ropu sõimu ja ähvardamise eest punast kaarti näidata. Lihtsalt seetõttu, et mängija ei saanud suluseisureeglist aru. Võibolla isegi sai, aga ju siis oli vaja frustratsiooni kellegi peal välja elada, sest värav oleks mänguseisu viigistanud.

Teine ja ehk kõige tõsisem (õnneks!) minu kui kohtuniku ründamine oli U17 eliitliigas, kus ühes hooaja viimases kohtumises oli üks meeskond võõrsilmängule kaasa võtnud päris mitu treenerit ja esindajat. Mine seda tagantjärele tea, mis nad niivõrd üles kütnud oli, aga põnevas ja tulises mängus ajasid kõik kohtunike tehtud otsused neid tohutult närvi. Mängus, kus penalteid anti mõlema võistkonna kasuks, läks kohtunike suunas kasutatud sõnavara ühel hetkel üle piiri ning peakohtunik hakkas treenereid ükshaaval tehnilisest alast eemaldama. Viisaka lahkumise asemel otsustasid täismehed demonstratiivselt risti üle väljaku loivata, samal ajal sõimamist jätkates.

Treenerite käitumine küttis ilmselgelt üles ka võistkonna mängijad, kes juhendajate eeskujul ühiselt kohtunike vastu pöördusid. Abikohtunikuna aeg-ajalt vahetuspingi ette sattudes tundsin juba ette, et asi lõpeb halvasti – ja ühel hetkel lärtsataski minu pihta ühelt välja vahetatud mängijalt suutäis sülge.

Kas kujutate ette, mis selle mängija peas pidi sel hetkel toimuma? Mis oli sülitamise eesmärk? Vaevalt oleks asi nii kaugele üldse läinud, kui võistkonna treenerid poleks oma käitumisega noortemeeskonda selgelt kohtunike vastu häälestanud. Kusjuures peakohtuniku otsused ei olnud isegi vastuolulised, üks meeskond lihtsalt reageeris nende peale üle.

Muide: alles aastaid hiljem sain teada, et minu pihta sülitanud mängija jõudis Eesti koondisesse välja!

Tee reeglid selgeks, enne kui kohtunikku süüdistad Mängijate, treenerite, fännide ja ajakirjanike puudulikud teadmised reeglitest ja nende nüanssidest mõjutavad suhtumist kohtunikesse aga igal tasemel. Käsi püsti, kes ei ole mõnel jalgpallimängul istunud tribüünil mõne eriti valjuhäälse jorsi läheduses, kes oma lünklikku arusaamist jalgpallimängust teistega pidevalt jagab…

Hiljutises Meistrite liiga mängus Chelsea ja AC Milani vahel oli hea näide intsidendi kohta, mille mõistmiseks tuleb olla reeglitega hästi

MÕTISKLUSI

kursis. Mängu 17. minutil pääses Chelsea poolkaitsja Mason Mount palliga kaitseliinist mööda ja Milani kaitsja Fikayo Tomori üritas teda karistusalas paar korda õlast sikutada. Mount jäi küll püsti ja pääses isegi löögile, ent Tomori tegutsemine hoidis teda selgelt tagasi. Sakslasest kohtunik Daniel Siebert näitas penaltipunktile, aga tõmbas paljudele üllatuseks ka punase kaardi taskust välja!

Kuigi see võis tunduda liiga karm karistus (penalti anti ju ka!), ei olnud Siebertil reeglite järgi muud võimalust, sest Tomori ei üritanud mängida palli, vaid tegi viimase kaitsjana ründaja vastu vea. Seega käitus kohtunik reeglite järgi õigesti. Paradoksaalsel kombel oleks Tomori eemaldamisest pääsenud, kui oleks käetõmbe asemel Mountile jalgadesse viskunud. See aga pole enam vilemees Sieberti, vaid hoopis Tomori oma probleem. Või mõttekoht jalgpallireeglite koostajatele.

Paljud kommentaatorid ja stuudioeksperdid üle maailma rääkisid aga seepeale tõsimeeli, kuidas Tomorile tehti selgelt liiga ja kuidas Siebert tegi kohutava otsuse. Ime siis pole, et kogu surve taas kohtunike peale langeb. Ja mõnel madalama liiga mängul sarnases olukorras samuti õigesti käitunud kohtunik läbi sõimatakse.

Oleme ka Jalkas varem puudutanud Eesti jalgpalliajaloo ehk kõige markantsemat näidet telekommentaatorite mõju kohta rahva käitumisele – loomulikult on jutt 2011. aasta Eesti–Iirimaa kuulsast playoff-lahingust, kus Eesti koondis kodumurul kaks punast kaarti sai ja iirlastele 0 : 4 kaotas. Läbi sinimustvalgete prillide kohtumist vahendanud kommentaatorid asusid juba mängu ajal Viktor Kassai otsuseid kritiseerima ning iga Eesti vastu lastud vile peale tõmmati end veel rohkem käima, hoolimata sellest, kas otsus oli tegelikult objektiivselt õige või mitte. Kas keegi saab tõsimeeli vaadata näiteks Andrei Stepanovi tehtud vigu ning väita, et need ei olnud väärt eemaldamist? Raio Piiroja teise kollase kaardi situatsiooni üle saab ehk pisut vaielda, sest tegu oli subjektiivsema küsimusega, kuid on selge, et mingisugust sihilikku ärategemist seal ei olnud. Ometi on Kassai nimi senimaani Eesti jalgpallisõprade leksikonis sõimusõna.

Ütle kohtunikule „aitäh!“

Uuel aastal jõuab Premium liigasse videokohtunik. Nagu ka Eesti kohtunike pealik Hannes Kaasik eelmises Jalkas vihjas: olge juba ette hoiatatud, sest alguses ei toimi see süsteem ilmselt nii sujuvalt, nagu oleme seda tippliigades näinud. Ja VARi olemasolu ei välista seda, et mõned suured eksimused endiselt märkamata jäävad – videokohtunik pole ju mingisugune eksi-

Lükkame müüdid ümber!

Olgu siinkohal ümber lükatud ka mõned müüdid, mida iseäranis madalamates liigades korduvalt väljakul kohata võis.

Sellist veatüüpi nagu „käed seljas“ ei ole jalgpallireeglites olemas. See, kui õhuvõitluses paneb üks mängija õhulennu kontrollimiseks käed vastase seljale, ei ole automaatselt rikkumine. Vea saab vilistada siis, kui vastast kätega lükatakse või tõugatakse teda seljast.

Pallini esimesena jõudmine ei tähenda automaatselt seda, et mängija võitis palli puhtalt. „Palli mängimine“ ei ole vabandus, et teha seda vastasele ohtlikult või ülemäärast jõudu kasutades. Vea võib ses olukorras teha ka mängija, kes lahtist palli esimesena puudutab.

Sihilikku käega mängu ei pea alati karistama kollase kaardiga. Reeglite järgi tuleb kollase kaardiga karistada käega mänginud jalgpallurit vaid juhul, kui ta üritab käega väravat lüüa (või vastase väravat ebaõnnestunult ära hoida), häirib sellega vastase lubavat rünnakut või peatab selle.

Karistuslööki sooritav mängija/võistkond ei pea kohtunikku paluma, et vastane palli eest ära tuleks. Kui mängija seisab sihilikult palli ette, et lahtimängu takistada, võib kohtunik talle ka eelneva suulise hoiatuseta kollase kaardi anda, eriti kui rikkumine on konkreetne ja jultunud.

Punase kaardi viga ei pea olema sihilik. On täiesti võimalik lohakusest või lihtsalt õnnetul moel teha näiteks viimase kaitsjana ründaja vastu viga, mis toob kaasa punase kaardi. Ilmse väravavõimaluse ärahoidmine on see ikka, mis sest, et kogemata.

matu arvutisüsteem, vaid lihast ja luust inimene.

Kindlasti saavad mingeid asju paremini teha ka kohtunikud, kuid peamine vastutus lasub siiski mängijatel ja treeneritel. Ärge valage oma frustratsiooni ebaõnnestunud olukordade või mängu kohta välja õigusemõistjate peale – nemad teevad oma tööd. Nii hästi, kui suudavad.

Väike vihje ka kohtunikele: mängu ajal ei ole tarvis rangelt kinni jääda kujutelma, et kõik kohtuniku otsused on absoluutselt õiged. Aeg-ajalt on võimalik vihane mängija relvituks teha, tunnistades, et tal võib õigus olla. Loomulikult mitte siis, kui oled äsja tema kahjuks penalti andnud või ta punase kaardiga duši alla saatnud, aga mõne väiksema otsuse puhul – mõni süütu küljeaut või väike viga keskväljal kõlbab selleks suurepäraselt!

Käsi püsti, kes ei ole mõnel jalgpallimängul istunud tribüünil mõne eriti valjuhäälse jorsi läheduses, kes oma lünklikku arusaamist jalgpallimängust teistega pidevalt jagab…

Mängijad ja treenerid – võtke endale uuel hooajal südameasjaks kohtunikke pärast mängu tänada. Ükskõik, mis platsil 90 minuti jooksul juhtus – mine, suru kohtunikel kätt ja ütle neile aitäh. See väike žest ei võta sinult mitte midagi, küll aga tähendab palju kohtunikule. Mitte keegi ei saa kohtunikutööd tehes rikkaks, teinekord on ausad tänusõnad pingelise mängu järel kohtunikule kõige parem palk.

„Me ei küsi, me ei palu –täna võidab Tabasalu!“

Kuidas Eesti jalgpalli tiitlivöö sel aastal esiliiga B-sse sattus

Oktoobri keskel vaid mõne päeva jooksul peetud kaks Nõmme Kalju mängu – 1 : 0 võit meistritiitli kindlustanud FC Flora üle ja sama skooriga kaotus mõned päevad hiljem karikavõistlustel esiliiga B meeskonna Tabasalu vastu – tekitasid ilmselt paljudes riukliku mõtte: kas see tähendab siis, et Tabasalu on nüüd „jooksvas edetabelis“ Eesti parim meeskond, sest suutis alistada võistkonna, kes alistas Eesti meistri?

Tekst: Raul Ojassaar

Jalka haaras samuti mõttest kinni ning hakkas taasiseseisvumisjärgsest esimesest hooajast peale tulemustes näpuga järge ajama. Kui ka Eesti jalgpallis liiguks meistritiitel poksi kombel, nii et selle endale võitmiseks tuleb lihtsalt alistada valitsev tšempion, siis kelle käes oleks meistrivöö praegu ja kes kõik oleksid seda varem enda käes hoidnud?

Samal põhimõttel peavad statistikahuvilised ka koondisejalgpallis nii-öelda jooksvat tiitliarvestust. Sellele pani 2003. aastal aluse inglasest ajakirjanik Paul Brown, kes võttis aluseks kõik koondisemängud alates 1872. aasta kõige esimesest Inglismaa–Šotimaa kohtumisest ja tõi välja, millised võistkonnad millisel hetkel tiitlit enda käes hoidsid. Muide: algavale MMile sõidab

FC Tallinn sai tiitlivöö endale hooaja viimase mänguga – Maksim Kalimullini 90 + 3. minuti värav tõi meeskonnale ühtlasi Tabasalu ees ka esiliiga B esikoha. Foto: Veiko Soo

Igor Netto teatepulk

Sarnasel põhimõttel peetakse jalgpallis veel mitut tiitlivöö-stiilis arvestust – üks neist kannab nime Nasazzi teatepulk (Uruguay 1930. aasta kapteni José Nasazzi järgi) ja on võtnud aluseks kõigi aegade esimese MM-finaali 1930. aastal, arvestades mänge ja liini alates sellest. Olulise erinevusena ei loe Nasazzi teatepulk sealjuures lisaaegu ja penaltiseeriaid, vaid võtab alati arvesse tulemuse 90 minuti järel.

Samasuguste reeglite järgi arvestavad prantslased ka Netto teatepulka – see on mõistagi nime saanud Eestis sündinud Igor Netto järgi, kellest sai 1960. aastal NSV Liidu koondise kaptenina esimene mängija, kes tõstnud pea kohale Euroopa meistrivõistluste karika. Netto teatepulk on sisuliselt EM-tiitlivöö: selle puhul arvestatakse ainult mänge, kus omavahel kohtuvad UEFA meeskonnad.

Samamoodi nagu jooksev MM-tiitlivöö on ka Netto teatepulk hetkel Horvaatia koondise käes. Eesti koondis on kohtumisi Netto teatepulga peale saanud mängida seitsmel korral, ent alati kaotanud – 2008. aastal saime EM-valiksarjas kaks korda lüüa Horvaatialt, 2016. aastal Kreekalt, 2019. aastal Saksamaalt ja kaks korda Hollandilt ning viimati 2020. aastal maavõistlusmängus Itaalialt.

Enim mänge on Netto teatepulka oma käes saanud hoida Saksamaa (koos Lääne-Saksamaa ajaga, 63), järgnevad Holland (55), Itaalia (50) ja Prantsusmaa (39). Üllatavalt on koguni seitsmendal kohal näiteks Iirimaa (28), aga Inglismaa (13), Portugali (11) ja Belgia (8) võib leida näiteks alles 14., 17. ja 20. realt. Meie lähinaabritest on Soomel Netto teatepulga valdajana kirjas neli mängu, Läti ja Leedu pole samamoodi nagu meie seda enda kätte saanud. Väikseim käe valgeks saanud riik on Luksemburg, kes võitis Netto teatepulga endale 2017. aastal Valgevenelt ja suutis seda järgmises kohtumises (0 : 0 viik) Prantsusmaaga ka kaitsta, enne kui Rootsile 0 : 8 hävis.

selles arvestuses maailmameistrina Horvaatia, kes sai tiitlivöö enda kätte juunikuises Rahvuste liiga võidumängus Taani üle ja on seda seni kolmes kohtumises kaitsnud.

Tiitlikaitsja kukutamiseks tuleb „väljakutsujal“ kohtumine võita (loevad ka võidud lisaajal ja penaltiseerias) – viigi korral jääb tiitel sama võistkonna kätte edasi. Kui MM-tiitli puhul lähevad arvesse kõik ametlikud A-kategooria maavõistlused, siis Eesti tiitlivöö puhul arvestame kõiki kahe Eesti klubi vahel peetud liigamänge, karikamänge (ka väikese karika mänge) ja superkarikamänge. Teoreetiliselt võtame arvesse ka Balti liiga kohtumisi ja euromänge, kuid Balti liiga lühikese ajaloo jooksul Eesti klubid omavahel vastamisi ei läinud,

Eesti jalgpalli tiitlivöö ajalugu

Kuupäev Tiitlikaitsja Tiitli sai endale Tulemus Kaitstud mänge

2.05.1992 Jõhvi Eesti Põlevkivi JK Sillamäe Kalev 2 : 0 mai 1993 Jõhvi Eesti Põlevkivi FC Nikol 0 : 2 20 + 19.06.1993 FC Nikol FC Norma 1 : 2 8? 7.05.1994 FC Norma Narva Trans 0 : 1 17 4.06.1994 Narva Trans FC Nikol 1 : 4 6 27.06.1994 FC Nikol FC Flora 0 : 1 2 16.07.1995 FC Flora Tevalte 1 : 2 30 23.07.1995 Tevalte Jõhvi Põlevkivi 0 : 2 1 11.08.1995 Jõhvi Põlevkivi Tallinna Sadam 1 : 3 3 1.10.1995 Tallinna Sadam Lantana 1 : 2 4 8.05.1996 Lantana Tallinna Sadam 0 : 1 8 12.05.1996 Tallinna Sadam Lantana 0 : 3 0 19.05.1996 Lantana FC Flora 0 : 1 1 28.06.1996 FC Flora FC Marlekor 1 : 2 5 11.08.1996 FC Marlekor Jõhvi Põlevkivi 0 : 2 1 16.08.1996 Jõhvi Põlevkivi FC Flora 0 : 1 0 20.10.1996 FC Flora Lantana 0 : 3 8 16.05.1997 Lantana Tallinna Sadam 2 : 3 7 12.06.1997 Tallinna Sadam Lantana 0 : 2 4 25.06.1997 Lantana Tallinna Sadam 2 : 3 1 17.10.1997 Tallinna Sadam FC Flora 0 : 1 12 12.06.1998 FC Flora Lantana 2 : 3 11 20.06.1998 Lantana FC Flora 2 : 3 0 13.09.1998 FC Flora Tallinna Sadam 0 : 3 11 9.04.1999 FC Maardu* Maardu Levadia 0 : 10 7 30.06.1999 Maardu Levadia TVMK 0 : 1 13 10.08.1999 TVMK Lelle SK 1 : 3 5 12.09.1999 Lelle SK FC Flora 1 : 2 2 21.09.1999 FC Flora Lelle SK 0 : 1 1 3.10.1999 Lelle SK Narva Trans 0 : 1 2 9.10.1999 Narva Trans FC Štrommi 0 : 1 0 7.11.1999 FC Štrommi FC Maardu 2 : 3 3 13.11.1999 FC Maardu FC Štrommi 1 : 3 0 5.04.2000 FC Štrommi Maardu Levadia 0 : 6 0 5.05.2001 Maardu Levadia FC Flora 1 : 2 39 24.05.2001 FC Flora Narva Trans 0 : 1 4 22.07.2001 Narva Trans Maardu Levadia 3 : 4 6 11.08.2001 Maardu Levadia Tallinna Levadia 0 : 2 2 19.08.2001 Tallinna Levadia Narva Trans 0 : 5 0 9.09.2001 Narva Trans FC Flora 1 : 2 1 1.04.2002 FC Flora Narva Trans 1 : 6 8 26.04.2002 Narva Trans Kohtla-Järve Lootus 2 : 4 5 1.05.2002 Kohtla-Järve Lootus Maardu Levadia 1 : 2 0 31.05.2002 Maardu Levadia Tallinna Levadia 0 : 2 4 9.06.2002 Tallinna Levadia Maardu Levadia 0 : 3 1 17.06.2002 Maardu Levadia TVMK 0 : 6 1 6.08.2002 TVMK FC Flora 2 : 3 4 2.09.2002 FC Flora Tallinna Levadia 1 : 2 3 13.09.2002 Tallinna Levadia FC Flora 0 : 10 0 18.05.2003 FC Flora Tallinna Levadia 1 : 2 16 22.05.2003 Tallinna Levadia Viljandi Tulevik 1 : 3 0 1.06.2003 Viljandi Tulevik FC Flora 0 : 2 0 14.03.2004 FC Flora Levadia 0 : 2 22 12.05.2004 Levadia FC Flora 0 : 2 10 9.07.2004 FC Flora Levadia 0 : 2 5 18.09.2004 Levadia Narva Trans 0 : 1 6 16.10.2004 Narva Trans Tartu Merkuur 1 : 2 2

23.10.2004

Tartu Merkuur

FC Flora 0 : 3 0 31.10.2004 FC Flora Levadia 0 : 2 0 21.11.2004 Levadia FC Flora 1 : 2 1 13.03.2005 FC Flora TVMK 2 : 4 2 18.05.2005 TVMK Levadia 0 : 1 12 2.10.2005 Levadia TVMK 1 : 2 19 23.04.2005 TVMK Levadia 1 : 2 16 10.09.2006 Levadia Tartu Maag 2 : 4 19 17.09.2006 Tartu Maag Valga Warrior 0 : 1 1 20.09.2006 Valga Warrior Tartu Tammeka 0 : 5 0 24.09.2006 Tartu Tammeka TVMK 1 : 2 0 15.10.2006 TVMK Narva Trans 2 : 3 1 25.10.2006 Narva Trans FC Flora 2 : 3 1 11.11.2006 FC Flora TVMK 1 : 1, 2 : 3 pen 3 31.03.2007 TVMK Levadia 0 : 2 2 14.04.2007 Levadia Tallinna Kalev 0 : 1 2 24.04.2007 Tallinna Kalev Pärnu Vaprus 0 : 2 1 28.04.2007 Pärnu Vaprus Levadia 0 : 5 0 1.09.2007 Levadia FC Flora 2 : 3 19 5.04.2008 FC Flora Levadia 0 : 2 16 29.04.2008 Levadia FC Flora 1 : 1, 4 : 1 pen 3 14.03.2009 FC Flora Levadia 1 : 3 34 14.04.2009 Levadia Narva Trans 1 : 3 4 25.04.2009 Narva Trans Levadia 0 : 2 1 29.05.2010 Levadia FC Flora 1 : 2 43 2.10.2010 FC Flora Tartu Tammeka 1 : 2 18 30.10.2010 Tartu Tammeka Narva Trans 0 : 1 3 16.04.2011 Narva Trans Levadia 1 : 2 8 6.08.2011 Levadia Nõmme Kalju 0 : 1 14 13.09.2011 Nõmme Kalju FC Flora 0 : 1 4 31.03.2012 FC Flora FC Kuressaare 0 : 1 15 10.04.2012 FC Kuressaare Levadia 0 : 5 0 28.08.2012 Levadia Narva Trans 0 : 2 23 15.09.2012 Narva Trans Tartu Tammeka 1 : 2 1 18.09.2012 Tartu Tammeka Levadia 0 : 6 0 22.09.2012 Levadia Sillamäe Kalev 0 : 2 0 06.10.2012 Sillamäe Kalev Paide Linnameeskond 1 : 2 2 20.10.2012 Paide Linnameeskond FC Flora 0 : 6 1 13.04.2013 FC Flora Levadia 0 : 3 8 31.05.2013 Levadia Sillamäe Kalev 0 : 2 7 23.07.2013 Sillamäe Kalev FC Flora 0 : 1 6 9.08.2013 FC Flora Levadia 1 : 2 3 24.09.2013 Levadia Nõmme Kalju 1 : 2 6 1.10.2013 Nõmme Kalju Levadia 1 : 2 1 25.02.2014 Levadia FC Flora 0 : 1 6 28.03.2014 FC Flora FC Infonet 2 : 3 4 11.04.2014 FC Infonet Levadia 0 : 3 1 25.07.2014 Levadia FC Infonet 2 : 3 16 19.08.2014 FC Infonet Sillamäe Kalev 0 : 3 4 16.09.2014 Sillamäe Kalev Levadia 0 : 1 4 24.10.2014 Levadia FC Infonet 0 : 2 4 13.03.2015 FC Infonet FC Flora 0 : 2 3 11.04.2015 FC Flora Nõmme Kalju 0 : 2 2 8.05.2015 Nõmme Kalju Narva Trans 0 : 2 4 15.05.2015 Narva Trans Sillamäe Kalev 0 : 1 0 26.05.2015 Sillamäe Kalev Levadia 0 : 2 1 12.09.2015 Levadia Narva Trans 0 : 1 16 29.09.2015 Narva Trans Nõmme Kalju 1 : 2 3

eurosarjades on kahe Eesti tiimi vastamisi minek aga ääretult ebatõenäoline.

Kui Paul Brown sai aluseks võtta Inglismaa–Šotimaa kohtumise, mis on konsensuslikult läbi aegade esimene koondistevaheline jalgpallimatš, siis kust alustada Eesti puhul? Esimese vabariigi ajal peetud kohtumiste puhul saab tiitlivöö ajaloo ehk tagantjärele paika panna, ent vahepealsetel okupatsiooniaastatel suurema osa klubide järjepidevus kadus ning 1992. aastal alustati esimese meistriliigahooajaga sisuliselt nullist. Alustame siis meiegi, lugedes vahepealse ajaga tiitlivöö vabastatuks.

Aga milline mäng võtta uueks aluseks? Esimese vooru 2. mail peeti neli kohtumist, millest kolm lõppesid viigiga ja vaid üks ühe võistkonna võiduga: kahe Ida-Viru meeskonna Sillamäe Kalevi ja Jõhvi Eesti Põlevkivi vaheline kohtumine kulmineerus Jõhvi 2 : 0 võiduga – olgu siis see meie kokkuleppeline alguspunkt!

Algusaastate pikad seeriad Nagu arvata võiski, on nendes kõige-kõige esimestes mängudes näpuga järje ajamine pisut raskendatud, sest ametlikud andmed jalgpall.ee lehel nii kaugele ei ulatu ja sellest ajast pole säilinud ka kõiki ametlikke protokolle. Veebilehtedele ja toonastele ajaleheartiklitele toetudes on siiski võimalik järjestus paika panna. Kõikide seeriate puhul ei õnnestunud Jalkal lihtsalt selgeks teha, mitmest mängust see täpselt koosnes – näiteks kas karikavõistluste esimese ringi kohtumised, mille kuupäeva me ei leidnud, mahtusid selle sisse või mitte.

Kui taasiseseisvunud Eesti meistriliiga esimese võidu võttis Jõhvi Eesti Põlevkivi, siis tuleb välja, et jõhvilased otsustasid tiitlivööd enda käes

Eesti jalgpalli tiitlivöö kõige pikem seeria kuulub Levadiale, kes hoidis seda enda käes järjest 2009. aasta aprillist 2010. aasta maini. Foto: Lembit Peegel

1.03.2016 Nõmme Kalju FC Flora 0 : 3 6 19.03.2016 FC Flora Nõmme Kalju 0 : 2 3 12.04.2016 Nõmme Kalju Sillamäe Kalev 0 : 1 3 16.04.2016 Sillamäe Kalev Levadia 0 : 2 0 14.05.2016 Levadia FC Infonet 2 : 3 5 23.08.2016 FC Infonet FC Flora 0 : 3 11 16.09.2016 FC Flora Tartu Tammeka 2 : 3 3 24.09.2016 Tartu Tammeka Levadia 0 : 4 1 15.10.2016 Levadia Sillamäe Kalev 2 : 3 2 22.10.2016 Sillamäe Kalev Tartu Tammeka 1 : 2 0 29.10.2016 Tartu Tammeka Nõmme Kalju 0 : 1 0 5.11.2016 Nõmme Kalju FC Infonet 1 : 2 0 3.03.2017 FC Infonet Tartu Tammeka 0 : 2 1 1.04.2017 Tartu Tammeka FC Flora 0 : 4 2 25.08.2017 FC Flora FCI Tallinn 2 : 4 25 9.09.2017 FCI Tallinn FC Flora 1 : 3 0 12.09.2017 FC Flora Nõmme Kalju 0 : 4 0 13.10.2017 Nõmme Kalju FCI Tallinn 2 : 4 4 21.10.2017 FCI Tallinn Sillamäe Kalev 0 : 1 0 28.10.2017 Sillamäe Kalev Paide Linnameeskond 1 : 3 0 9.03.2018 Paide Linnameeskond FC Flora 0 : 6 2 14.03.2018 FC Flora Nõmme Kalju 0 : 2 0 17.04.2018 Nõmme Kalju Levadia 0 : 1 5 15.05.2018 Levadia Nõmme Kalju 1 : 2 6 8.03.2019 Nõmme Kalju Paide Linnameeskond 0 : 2 26 17.03.2019 Paide Linnameeskond FC Flora 0 : 1 0 29.05.2019 FC Flora Levadia 1 : 3 10 6.07.2019 Levadia FC Flora 1 : 2 5 9.08.2019 FC Flora Tartu Tammeka 0 : 1 1 31.08.2019 Tartu Tammeka Nõmme Kalju 1 : 2 3 9.11.2019 Nõmme Kalju Tartu Tammeka 2 : 3 10 11.03.2020 Tartu Tammeka FC Flora 0 : 3 1 8.07.2020 FC Flora Viljandi Tulevik 1 : 2 11 11.07.2020 Viljandi Tulevik Narva Trans 0 : 1 0 9.08.2020 Narva Trans Nõmme Kalju 0 : 3 4 20.09.2020 Nõmme Kalju Levadia 1 : 2 2 4.10.2020 Levadia Paide Linnameeskond 0 : 1 1 28.10.2020 Paide Linnameeskond FC Flora 0 : 1 2 22.05.2021 FC Flora Levadia 0 : 1 17 16.10.2021 Levadia Viljandi Tulevik 2 : 3 13 23.10.2021 Viljandi Tulevik Nõmme Kalju 1 : 3 0 31.10.2021 Nõmme Kalju Levadia 1 : 2 0 1.12.2021 Levadia FC Flora 1 : 5 4 25.02.2022 FC Flora Levadia 0 : 0, 2 : 4 pen 1 9.03.2022 Levadia FC Flora 0 : 2 2 5.05.2022 FC Flora Paide Linnameeskond 0 : 0, 4 : 5 pen 9 15.05.2022 Paide Linnameeskond Levadia 0 : 1 1 18.08.2022 Levadia Nõmme Kalju 0 : 2 10 31.08.2022 Nõmme Kalju FC Flora 0 : 2 3 16.10.2022 FC Flora Nõmme Kalju 0 : 1 5 19.10.2022 Nõmme Kalju JK Tabasalu 0 : 1 0 13.11.2022 JK Tabasalu FC Tallinn 1 : 2 3

* Tallinna Sadam muutis kahe hooaja vahel nime ja jätkas esiliigas FC Maarduna.

hoida päris pikalt. 1992. aasta lühikese hooaja võitis küll kaotuseta püsinud Norma, aga kuna ka Jõhvi ei kaotanud ühtegi kohtumist, püsis vöö kogu aja nende käes. Ilma jäädi sellest alles 1993. aasta mais pärast enam kui 20mängulist seeriat, kui 0 : 2 kaotus FC Nikolile tiitlivöö liikuma pani.

Nikol hoidis vööd enda käes kokku peaaegu kümme mängu, misjärel sai selle lõpuks endale kahel esimesel hooajal meistriks kroonitud Norma, kes valdas seda kokku 18 mängu. Paari Narva Transi ja Nikolisse tehtud treti järel jõudis tiitlivöö 1994. aasta juunis esimest korda FC Flora kätte, kes andis selle käest koguni 31 mängu pärast – ajalises mõttes tähendas see aga lausa ühe aasta ja 19 päeva pikkust valitsusaega!

Põiked esiliigasse ja teise liigasse

Kuni 1998. aasta lõpuni oli tiitlivöö püsinud vaid meistriliigameeskondade käes – karikasarjas oli ringe ja mänge vähem kui tänapäeval ning need korrad, kui kõrgliigatiimid seal esiliiga- või teise liiga tiimidele kaotasid, olid väga harvad. Esimest korda sattus tiitlivöö esiliigasse seepärast hoopis omapärasel kombel. 1998. aasta lõpus otsustas meistriliigahooaja hõbemedali ja tiitlivööga lõpetanud Tallinna Sadam ühineda järgmiseks hooajaks kõrgliigasse tõusnud Maardu Levadiaga, mis tähendas seda, et Sadamast sai hoopis esiliigavõistkond FC Maardu.

Ühe mänguga suutis Maardu ka esiliigas vööd kaitsta, viigistades 2 : 2 MC Tallinnaga, kuid 1999. aasta kevadises karikamängus mindi vastamisi sellesama Maardu Levadiaga, kellega oldi äsja ühinetud, ning võeti vastu lausa 0 : 10 kaotus. See on tänini suurim kaotus, mille tiitlivöö hoidja on saanud.

Kui 1999. aasta algas tiitlivööl esiliigas, siis lõppes see suisa teises liigas. Oktoobrikuises karikamängus oskas vööd vallanud Narva Trans kaotada 0 : 1 teise liiga idatsooni tiimile FC Štrommile, kes selle esiliiga üleminekumängudel FC Maardule (jälle!) esmalt kaotas, kuid korduskohtumises tagasi võitis. Štrommi pidu sai läbi 2000. aasta alguses, kui Maardu Levadialt võeti karikamängus vastu 0 : 6 sahmakas. Muide: toonases Štrommis mängisid teiste seas mitme praeguse tegija isad – tegusid tegid näiteks nii Andrei Kreida, Urmas Sorga kui Sergei Dõmov. Levadia hoidis aga Štrommilt saadud vööd enda käes täpselt 13 kuud, marssides sellega uude sajandisse välja.

Nullindatel hakkasid seeriad üldjuhul lühenema ning tiitlivöö hakkas üha enam sattuma ka nende võistkondade kätte, kes tingimata tiitlimängus ei olnud. Nii said (toona muidugi enda teadmata!) uhket staatust nautida näiteks ka Viljandi Tuleviku, Tartu Maagi, Kohtla-Järve Lootuse, Tartu Merkuuri ja Valga Warriori pallurid, 2007. aastal aga näiteks ka Tallinna Kalev ja Pärnu Vaprus.

Seni pikima seeriaga, nii ajaliselt kui mängude arvult, sai hakkama Levadia, kes hoidis 25. april-

Eesti on MM-tiitli peale mänginud neli korda

MM-tiitlivöö kõigi aegade edetabelis on mõneti ehk üllatuslikult esikohal Šotimaa (mänginud 149 tiitlimatši, võitnud 86), kuid seda saab selgitada tõsiasjaga, et koondisejalgpalli algaastatel olid just Briti saarte võistkonnad need, kes kõige rohkem mängisid ja üldjuhul ka Mandri-Euroopa tiimidest paremad olid. Šotlaste järel paikneb edetabelis Inglismaa (146 mängu / 73 võitu), järgnevad Argentina (105/62), Holland (96/58) ja Itaalia (79/45).

Ajaloo jooksul on tiitlivöö sattunud ka mõne päris pisikese riigi kätte – 1963. aastal sai selle näiteks üheks matšiks endale pisike Hollandi Antillide võistkond, kes suutis Mehhikost 2 : 1 jagu saada.

Eesti koondis on MM-tiitli peale saanud mängida neli korda, kusjuures kõik need kohtumised jäävad viimase kolme aasta sisse: 2019. aastal saime oma debüüdil Mainzis Saksamaalt 0 : 8 sauna, sama aasta sügisel saime tiitli peale mängida veel kaks korda Hollandiga, kuid selle tagajärjeks olid skoorid 0 : 4 ja 0 : 5. Korra saime 2020. aasta sügisel tiitli peale mängida ka Itaaliaga, kes meist maavõistlusmängus samuti 4 : 0 üle oli.

lil 2009 Narva Transilt võidetud vööd enda käes 29. maini 2010, kui see FC Florale loovutati. Levadia kaitses tiitlivööd 43 järjestikuses mängus ühe aasta, ühe kuu ja nelja päeva vältel.

Eelmise kümnendi keskel muutusid võimuvahetused kohati päris sagedaseks, kuid enamjaolt püsis vöö siiski tiitlipretendentide seas. Meeldiva erandina sai vöö ootamatult sageli enda kätte näiteks Tartu Tammeka, kes suutis näiteks 2019. aasta viimases voorus Nõmme Kalju alistamisega tiitlivöö ka aastavahetuseks oma valdusesse saada.

Lõppevasse aastasse jõudes näeme, et kuigi aastat vöö omanikuna alustanud Flora sai oma meistriliigahooaja esimese kaotuse alles sügisel Kaljult, andis ta tiitlivöö aasta jooksul sellegi-

Paide III võit oleks Premium liiga tiimid vähemalt kolmeks aastaks tiitlivööst

ilma jätnud

Tõeliselt pöördeline hetk oli Eesti tiitlivööl 2019. aasta sügisel, kui karikavõistluste 1/16-finaalis läksid vastamisi endiste kõrgliigapalluritega relvastatud Paide Linnameeskond III ja profiklubi Nõmme Kalju. Paar hooaega varem oli samade meeskondade karikamäng läinud lausa penaltiseeriani välja, kuid Kalju suutis siiski üle noatera edasi pääseda. Ka seekord läks asi väga pingeliseks, ent kolm lisaajal löödud väravat viisid Kalju edasi.

Kui tolle lisaajale läinud mängu oleks suutnud Paide III võita, seisaksime hetkel silmitsi olukorraga, kus Eesti tiitlivöö poleks juba enam kui kolm aastat (!) mõne Premium liiga klubi kätte sattunud. Kuna Paide III sai selle pikaks veninud karikamängu järel kohe oma liigahooaja ainsa kaotuse (Pärnu Vapruse duublilt), oleks alanud ahelreaktsioon, mis oleks veel 2019. aasta sees viinud tiitlivöö peale Vapruse duubli veel vähemalt üheks mänguks Läänemaa JK ja Pärnu Poseidoni kätte ning oleks aasta lõpetanud üldse Tartu Heliose käes, kes mängis tol aastal III liigas, ent suutis hooaja viimases üleminekumängus Poseidonit võita!

2020. aastal oleks tiitlivöö käinud muu hulgas läbi Tallinna Legioni, Narva Transi, Tartu Welco ja Kohtla-Järve JK Järve duubeltiimi käest, põiganud vahepeal ka Sillamäe Kalevisse ning lõpetanud aasta FC Tallinna käes. 2021. aastal oleksid „rändauhinda“ oma käes hoida saanud paljud esiliiga B ja esiliigatiimid – peale FC Tallinna veel Viimsi JK, Harju JK Laagri, Nõmme Kalju U21 ja taas kord ka Legioni U21 meeskond. „Leegionärid“ kaotasid karikasarjas esiliigaklubile Pärnu JK-le, kelle käest oleks vöö rännanud Flora U21, Levadia U21, Tartu Welco, FC Elva ja Tammeka U21 kaudu Maardu Linnameeskonna kätte, kes esiliiga võitis – ja seepeale teatavasti tippliigades mängimisest loobus!

Just seetõttu oleks tiitlivöö 2022. aastat alustanud taas II liigas, kus selle oleksid peale Maardu saanud vähemalt üheks mänguks endale FCI Tallinn, Tartu Helios, Jõgeva SK Noorus-96, Rakvere Tarvas, Narva Trans U21, ja hooaja lõpetuseks oleks see jäänud Tartu Welco duubeltiimi kätte.

Need on aga kõik ühed suured oleksid – kuna Kalju suutis toonase mängu võita, liikus tiitlivöö edasi tavapärases rütmis. Nüüd aga saame näha, kas Tabasallu sattudes teeb see ka päriselt madalamates liigades ühe korraliku ringreisi või liigub karikavõistluste kaudu kiirelt tipptiimide kätte tagasi.

Eesti viimane mäng MM-tiitli peale toimus 2020. aastal Itaalia vastu. Foto: Jana Pipar

Hooaeg Eesti meister Tiitlivöö omanik hooaja lõppedes

1992 Norma Jõhvi Eesti Põlevkivi

1992–93 Norma Norma

1993–94 FC Flora FC Flora

1994–95 FC Flora FC Flora

1995–96 Lantana FC Flora

1996–97 Lantana Tallinna Sadam

1997–98 FC Flora FC Flora

1998 FC Flora Tallinna Sadam

1999 Levadia FC Štrommi

2000 Levadia Levadia

2001 FC Flora FC Flora

2002 FC Flora FC Flora

2003 FC Flora FC Flora

2004 Levadia FC Flora

2005 TVMK Levadia

2006 Levadia TVMK

2007 Levadia FC Flora

2008 Levadia FC Flora

2009 Levadia Levadia

2010 FC Flora Narva Trans

2011 FC Flora FC Flora

2012 Nõmme Kalju FC Flora

2013 Levadia Levadia

2014 Levadia FC Infonet

2015 FC Flora Nõmme Kalju

2016 FC Infonet FC Infonet

2017 FC Flora Paide Linnameeskond

2018 Nõmme Kalju Nõmme Kalju

2019 FC Flora Tartu Tammeka

2020 FC Flora FC Flora

2021 Levadia FC Flora

2022 FC Flora FC Tallinn

poolest mitu korda ära – esimest korda pärast kaotust Levadiale superkarikafinaalis, teist korda pärast karikavõistluste poolfinaalis Paidele allajäämist, kusjuures mõlemad kaotused tulid penaltiseerias. Kaljule kaotatud liigamänguks oli aga Flora vöö oma kätte tagasi saanud, mis tähendas tõepoolest seda, et karikasarjas saadud võiduga sai tiitlivöö enda kätte JK Tabasalu! Esiliiga B hooaja viimases mängus FC Tallinnalt üleminutite väravast saadud 1 : 2 kaotus tähendab aga seda, et lisaks esiliiga B võidule lõpetab FC Tallinn aasta ka Eesti jalgpalli tiitlivööga.

Jalka kavatseb ka edaspidi tiitlivöö käekäigul regulaarselt silma peal hoida. Mine tea – ehk saab sellest ühel hetkel suisa füüsiline auhind? Püsige lainel!

166

korral on tiitlivöö alates 1992. aastast omanikku vahetanud –keskmiselt 5,4 korda aastas.

Pole ilmselt üllatus, et Levadia ja Flora on ka tiitlivöö statistika järgi Eesti edukaimad jalgpalliklubid. Flora on tiitlivöö endale võitnud enim kordi, Levadia on seda aga pisut kauem enda käes hoidnud. Foto: Katariina Peetson

Klubide edetabel

Tiitlivõite Kaitstud mänge Tiitliga mänge

Tiitlivöö kaitsmisi keskmiselt

Levadia* 33 325 358 9,85

FC Flora 35 314 349 8,97

Nõmme Kalju 14 68 82 4,86 Narva Trans 13 38 51 2,92

TVMK 6 40 46 6,67 Infonet + FCI Tallinn 7 20 27 2,86 Jõhvi Eesti Põlevkivi 4 23 27 5,75

Tallinna Sadam 4 20 24 5,00 Lantana 5 17 22 3,40 Sillamäe Kalev 7 13 20 1,86 Tartu Tammeka 8 10 18 1,25 Norma 1 17 18 17,00

Nikol 2 10 12 5,00 Paide Linnameeskond 5 6 11 1,20 FC Maardu 2 7 9 3,50 Lelle SK 2 4 6 2,00

Tallinna Levadia** 4 1 5 0,25 FC Štrommi 2 3 5 1,50 JK Tabasalu 1 3 4 3,00 Viljandi Tulevik 3 0 3 0,00

Marlekor 1 1 2 1,00 Tallinna Kalev 1 1 2 1,00 Tartu Maag 1 1 2 1,00 Tevalte 1 1 2 1,00 Kuressaare 1 0 1 0,00

Kohtla-Järve Lootus 1 0 1 0,00 Pärnu Vaprus 1 0 1 0,00 Tartu Merkuur 1 0 1 0,00

Valga Warrior 1 0 1 0,00 FC Tallinn 1 0 0 -

* Levadia tulemused hõlmavad Maardu Levadia, alates 2004. aastast FC Levadia ja alates 2018. aastast FCI Levadia tulemusi. ** Tallinna Levadia all on siin kuni 2003. aastani meistriliigas mänginud Maardu Levadia duubelmeeskonna tulemused.

12

korda vahetus tiitlivöö omanik 2016. aastal –see on senine rekord.

7

meeskonda on maksimaalselt saanud ühe aasta jooksul tiitlivööd enda käes hoida. Seda on juhtunud neljal korral: 1999., 2006., 2012. ja 2020. aastal.

Daniel Luts

Kui eelmises numbris oli Jalka vaatluse all Egert Õunapuu, siis sel korral analüüsime tema koondisekaaslase Daniel Lutsu mängulisi elemente. 18aastane Luts tegi selle hooaja teises pooles debüüdi Premium liigas ja esines väga silmapaistvalt Nõmme Kalju vastu, kui talle usaldati esimest korda koht Levadia algkoosseisus. Tänavu U19 koondisega EM-valiksarjas head minekut näidanud, eliitringi tõusnud ja sinisärkide eest üliolulise värava löönud Lutsu tehnilisi elemente analüüsivad Levadias teda juhendanud Nikita Andrejev ja U19 koondise peatreener Alo Bärengrub.

ÕHUVÕITLUS

Andrejev: Ei karda minna võitlusesse. Võiks paremini hinnata palli trajektoori. Bärengrub: Ei ole tema suurim tugevus, aga ei karda õhuduelle.

JÕUD

Andrejev: Füüsiliselt ei ole väga tugev. On vaja kasvatada lihasmassi, et olla meestejalgpallis konkurentsivõimelisem.

Bärengrub: Kindlasti koht, mis vajab järeleaitamist. On siiski sitke ja võimeline kontaktis hästi mängima.

SISU

Andrejev: Sisu tulevikus A-koondislane olla on olemas. Peab olema rohkem keskendunud trennides ja trennideväliselt ning endaga veelgi tööd tegema.

Bärengrub: Tahe ja nälg jalgpalli mängida paistab selgelt välja.

SÖÖT JA LÖÖK

Andrejev: Tal on hea esimene puude ja söödutehnika, väga hea lühike sööt. Pika söödu ja löögi puhul ei ole tal veel seda jõudu ja täpsust, selle kallal on vaja veel palju tööd teha.

Bärengrub: Meeldib väga söödumängu harrastada, tegemist on tema tugevusega. Otsib erinevaid lahendusi läbisöötude, pikemate ja lühemate söötudega. Distantsilt löögile pigem ei lähe ja eelistab sööta, ent vastase kastis on väga ohtlik.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Andrejev: Väga hea, aga on rohkem keskendunud individuaalsele mängule. Mänguoskuste ja võimekuse poolest saaks olla meeskonnale veelgi kasulikum. Bärengrub: Väga hea. Otsib ruumi liinide vahel, leiab erinevate kombinatsioonidega kaaslased hästi üles.

VASTUPIDAVUS

Andrejev: Füüsilise poolega tal probleemi ei ole. Suuteline mängima iga mäng 90 minutit. Bärengrub: On ajas selgelt paranenud ja meesteklassides mängimine on seda ka kinnitanud.

LIIKUVUS

Andrejev: Tal on väga kiired ja teravad esimesed sammud. Hea kohapealt minek. Võimeline väga hästi positsiooni muutma.

Bärengrub: On platsil väga liikuv ja valdab oma keha hästi. Kontaktis olles on pööramised ja keeramised tema tugevus.

TEHNIKA

Andrejev: Hea tribling väikese ala sees. Surve all kontrollib palli ja muudab hästi suunda.

Bärengrub: Pallipuuted ja palli käsitlemise oskus on väga heal tasemel ning seda nii liikumises kui kohapeal.

KIIRUS

Andrejev: Üks kiiremaid mängijaid võistkonnas ilma pallita, kiirelt liikudes suudab ka palli väga hästi kontrollida.

Bärengrub: Omavanuste koondises kindlasti üks kiiremaid. Hea stardi- ja lõppkiirusega.

Endine käsipallur fännab Ronaldot ja naudib Modrićit

Millise spordialaga tegeleksid, kui jalgpalli ei mängiks?

Enne jalgpalliga alustamist tegelesin käsipalli ja judoga ning enim meeldis mulle käsipall, arvan, et sellega tegeleksingi. Ühel hetkel kutsusid klassikaaslased jalgpalli mängima ja kuna ma seda väiksena alati jälgisin ja mängisin ka „FIFAt“, siis otsustasin lõpuks selle kasuks.

Kelleks väikesena saada tahtsid? Kõik väikesed poisid tahavad saada politseinikuks ja ka mina olin üks neist.

Milline on sinu ambitsioon jalgpallurina? Karjääri eesmärk on jõuda Euroopa liigatopi esiviisikusse. Lähiajal proovin saada maksimaalselt minuteid Premium liigas ja kui huvi tekib, siis ühel hetkel välismaale minna ja seal areneda.

Tegid Premium liiga debüüdi augustis, oktoobris kuulusid esimest korda põhikoosseisu. Millised mõtted enne väljakule astumist peas olid?

Enne debüüti oli ikka närvi tunda, kuna mängisin ikkagi esimest korda A. Le Coq Arenal. Kui Nõmme Kalju vastu algkoosseisu kuulusin, oli väga rahulik tunne – tiimikaaslased toetasid mind ja tegid kõik selleks, et mängiksin hea mängu.

Kuidas esindusmeeskonda sisseelamine läinud on? Mida enim õppinud oled?

Meil on väga hea tiim, kus kõik toetavad üksteist. Väga hea atmosfäär on, meil on välismängijad, kes teevad palju nalja. Õppinud olen kindlasti professionaalsust, siin on vahe noortevõistkondadega ikka väga suur. Väga palju olen õppinud juurde esindusmeeskonna vanematelt mängijatelt.

Kui saaksid üheks päevaks vahetada elu kellegagi oma meeskonnast, siis kelle valiksid? Kindlasti Brent Lepistu – Porsched ja värgid! Tahaksin tema elu proovida.

Mida sa ise väljakul oma suurimaks trumbiks pead? Ma ütleksin, et minu suureks trumbiks on kiirus ja tehnika. Nende pealt tuleb mu mäng kõige paremini välja.

Kes on sinu lemmikmängija? Miks tema?

Üleüldse on mu lemmikmängija Cristiano Ronaldo, aga hetkel meeldib mulle väga ka, kuidas Luka Modrić mängib. Modrićil on väga hea sööt ja tehnika, Ronaldo on suur väravakütt ja on minu lemmik olnud väikesest saati, mulle väga meeldib tema mentaliteet.

Millise mängija vastu Eesti liigadest on sinu arvates kõige keerulisem mängida?

Ei ole küll väga paljude vastu mängida saanud, aga kõige keerulisem on minu jaoks siiani olnud Joseph Saliste. Ta püsib nahaalselt seljas, proovib iga hetk keha vahele panna ja palli säilitada.

CVSünniaeg: 25.01.2004

Positsioon: poolkaitsja

Klubi: Tallinna FCI Levadia

Endised klubid: –

Endised treenerid: Jevgeni Gurtšioglujants, Vladimir Vassiljev, Robert Sadovski, Artjom Artjunin, Ivan Stojković, Nikita Andrejev, Alo Bärengrub

Koondisekarjäär: U19 koondis 3/1, U18 koondis 1/1

Kindlasti U19 koondises viigivärav Bosnia ja Hertsegoviina vastu. See tõmbas meie mängu uuesti käima ja eks see andis tiimile palju juurde. Lõpus suutis Egert Õunapuu kolmanda ka ära lüüa ja tänu sellele tagasime ka edasipääsu eliitringi. Pärast väravat olin väga rõõmus, emotsioon oli täiesti laes! Ei suutnud isegi väravatähistust tol hetkel välja mõelda.

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

FOTOD: Katariina Peetson, Jana Pipar

Fööniks nimega KALEV tõusis lendu

Vähem kui kuu aega enne hooaja algust esiliigast Premium liigasse tõstetud JK Tallinna Kalevi hooaja algus ei andnud põhjust eriliseks optimismiks, kuid klubi ja meeskond otsustasid oma asja edasi ajada – ning tasuks oli hooaja teine pool, millega ületati igasuguseid ootusi!

Ajaloo teine tulemus

Tegu oli Kalevi kümnenda hooajaga Premium liigas ning kaheksandast kohast ja 35 punktist parem tulemus on varem saadud vaid ühel korral – debüüthooajal, 2007. aastal lõpetati kuuendal kohal, kogudes 36 vooruga 43 punkti.

Foto: Jana Pipar

Veterani väravad

Koos ülejäänud meeskonnaga sattus hooaja teisel poolel üha paremasse hoogu ka tiimi „isa“ 37aastane Ats Purje, kes oli kümne tabamusega Kalevi parim väravakütt. Peale kollide säras Purje hooaja vältel ka vaimukate tsitaatidega!

Särtsakas Jakovlev

Kalevi tõeliseks veduriks osutus lõppenud hooajal väle ja tehniline ääreründaja Ioan Jakovlev. Premium liiga ilmselt kõige lühem mängija ei kerkinud ainult Kalevi meeskonna, vaid kogu Premium liiga parimaks söödumeistriks – ta sai hooaja peale kokku kirja 13 resultatiivset passi!

Suvi tõi õidepuhkemise

Pärast seda, kui Premium liiga hooaega alustati seitsme järjestikuse kaotusega ning 13 mängu järel oli kirjas vaid neli punkti, haarati ülejäänud 23 kohtumisest lausa 31 punkti. Kui samasuguse hooga oleks mängitud ka hooaja esimesel kolmandikul, oleks Kalev andnud FC Kuressaarele lahingu viienda koha nimel. Hooaja viimase kolmandiku ehk 12 mänguga koguti aga lausa 20 punkti – sellise tempoga oleks Kalev võinud kogu hooaja lõikes mängida lausa esineliku koha peale!

Joel Lindpere: ehk peaks kuulama ka mind ja Klavanit?

Tallinna Kalevi spordidirektor Joel Lindpere selgitab oma klubi head esinemist Premium liigas, aga tunneb muret ka sellepärast, et klubisid langeb järjest vabatahtlikult kõrgemast seltskonnast. Äkki arvestatakse liialt Euroopa klubisarjadesse pürgivate klubidega, ehk peaks rohkem kuulama endisi välismaa klubides edukalt mänginud koondislasi?

teinud. Meil on noor meeskond, kus mõned vanad ja kogenud mängijad, ja see, et koosseis sai minimaalselt vigastusi, oli võtmekoht. Püsisime vormis hooaja lõpuni.

Nüüd, kus ettevalmistuseks rohkem aega – millal alustate ja kas saate lõppeva hooaja ettevalmistusest mõne tera kaasa võtta?

Väga palju on kaasa võtta. Saime ju kolme nädala ettevalmistusega hakkama ja sellest olukorrast on õppida palju. Kui oled sunnitud rutiinist välja tulema ja leidma lahendusi uudses olukorras, siis õpidki. Kui tulevikus võib see jälle juhtuda – ja just meie klubiga võib see juhtuda –, siis tean, mida ja kuidas teha.

Kalev sai võimalusest mängida esiliiga asemel Premium liigas teada vaid mõni nädal enne hooaja algust. Kas sellest tingituna tegite ettevalmistuses midagi teisiti või olite sunnitud hooaja jooksul midagi muudmoodi tegema? Mäletan, et jalgpalliliidu president Aivar Pohlak helistas mulle 3. veebruaril. Meil olid plaanid esiliiga jaoks tehtud. Samas olime ka selleks uudiseks valmis, sest mingid kõlakad käisid. Peamine oli mitte hakata üle mõtlema ja rapsima ning anda aru, et eesmärgiks saab olla liigasse püsimajäämine.

Nõudmised esiliigas ja Premium liigas on küll erinevad, aga mängijate osas ei saanud me palju muuta. Meie klubi ei saa endale kiirkorras huupi mängijaid tuua ja neile suurt palka maksta. Muidugi vaatasime, kes on saadaval. Oli ka selliseid mängijaid, kes tahtsid varem Kalevisse tulla, aga Premium liigasse. Meil endil oli selliseid poisse, keda tahtsime kindlasti esiliigas kasutada, aga Premium liiga mängud olid nende jaoks liiga vara. Mingid muutused tuli sisse viia. Natuke loterii see oli.

Üks oluline täiendus oli üldkehalise ettevalmistuse treener Ilo Rihvk. Tema on suure töö ära

Eesti Premium liiga on näidanud, et kui on süsteem, plaan ja taustajõud, siis on võimalik päris palju välja pigistada. Olen spordidirektorina rahul, sest saime kõrgliigas väärt võite, olles noorimaid meistriliigasatse Euroopas.

Viimase kümne vooru (31. oktoobri seisuga – toim.) punktitabelis olete teisel kohal. Kust selline hoog? Treenerite tiim ja taustajõud ja kogu klubi – me ei tööta euromõtetega, et mehed oleks vormis siis ja siis. Meie rõhk on sellel, et terve hooaeg vastu pidada. Fookus on, et mitte kehaliselt ära vajuda, alla jääda. Oleme teinud tarka tööd, et hoida mängijaid mentaalselt ja füüsiliselt vormis. Saime ka suuri kaotusi, aga tulime sellest perioodist välja. See, kui näljased meie mängijad veel hooaja lõpus on –väga hea! Kogu taustajõududele suur kompliment! Mängijad tahavad panna ilusa punkti hooajale.

Üheks trumbiks on see, et meil on väga head vanad mängijad, kes on noortele eeskujuks ja motiveerivad neid. Näiteks 37aastane Ats Purje on mõnest vennast 20 aastat vanem. 20 aastat! Sellised mängijad nagu tema ja Konstantin Vassiljev annavad noortele lisaindu.

Tekst: Indrek Schwede | Foto: Katariina Peetson

Joel Lindpere Tallinna Kalevi mängu kullipilgul jälgimas.

Väga palju ja väga julgelt kasutab Kalev juba mitmendat hooaega oma noormängijaid. Kui palju on Kalevil üldse mõtet meeskonda talvel täiendada, kui oma kasvandikud nii hästi mängivad? Mina ja Ragnar Klavan näemegi Eesti liigat sellisena, et meie mängijad peavad siit liikuma edasi. Mida varem noored Eesti meistriliigas alustavad, seda parem. Euroopa klubisarjadesse pürgivad Eesti klubid ei saa lubada, et noored tulevad ja klubi kaotab. Meie saame lubada noortel eksida. Flora ja Levadia ei kaota vahel kümneid mänge järjest, sest neil on nii heade oskuste ja kogemustega mängijad, et teised ei saa vastu. Ka meie ei saa neile vastu, aga teistele saame ja tõestasime seda võiduga Paide üle. See oli super tunne.

Teil on kaks peatreenerit: Aivar Anniste ja Daniel Meijel. Miks Kalevi puhul kahe peatreeneriga lahendus toimib? Minu jaoks on selline kooslus uus, aga mingit probleemi ma selles ei näinud. Nad ise ütlesid, et nii nad tahavad. Järgmisel aastal jätkame samamoodi. Nad on suure sammu teinud. Kas nad suudavad ka järgmise teha, seda me näeme. Klubi igatahes toetab neid. Kahe treeneri puhul on hea, et mõlemad on erinevad isiksused ja mina spordidirektorina vaatan suuremat pilti ja pikemat perspektiivi. Anniste on olnud koondislane ja välismaal mänginud, Meijel teab Kalevit läbi-lõhki ja sellisena see duo töötab. Kui mõlemad treenerid oleks ühe puuga löödud, siis ei töötaks. Me näeme asju erinevalt, aga oleme üks tiim, see on edu võti. Õpime vastastikku üksteiselt –mina neilt ja nemad minult.

töö ja treenimise, aga täna on seda võimalik rahaga ka osta. Meie panustame noortetööle. Näeme, et oleme võimelised üllatama, aga tahame püsima jääda ja edasi liikuda.

Iga aasta käivad kõlakad, kas keegi jätkab Premium liigas või mitte. Viljandi hakkas juba suurtele kandadele astuma, seal on korralik publik, staadion, ja korraga krahh – klubi kadus pildilt. Eelmisel aastal kadus kaks klubi, sel aastal kuuleme jälle kõlakaid. Meie tahame, et meiega nii ei juhtuks, et suudaksime oma töö ja paraneva sportliku tasemega tõusta nii kõrgele, et konkureerime kõigiga. Meie edu sõltub oma noorte müügist ja välismaale siirdumisest.

Olete siis ikkagi ambitsioonikas kasvatajaklubi? Meie ja Paide vahe on neljakordne – kui Paide on täismehitatud ja vormis, siis me nende vastu ei suuda edukad olla. Aga vaadates, kus täna oleme: meie ambitsioon on tegutseda veel targemalt kui täna. Leida õigemad lahendused. Medalitele pole me mänginud, aga samm-sammult läheneme sellelegi. Eesmärk on seda teha siiski oma struktuuri edasiarendamise kaudu. Pole klubi, kes saab oma mängijatest nii palju kasu kui meie. Mingil hetkel saavad noored kogemust juurde ja neil on palju mänge all.

„Euroopa klubisarjadesse pürgivad Eesti klubid ei saa lubada, et noored tulevad ja klubi kaotab. Meie saame lubada noortel eksida.“

Kui Ragnar mängis ise välismaal, pidasime aastaid kaugsidet. Aga kaugsuhe on kaugsuhe – nagu perekonnaski. Vahetult on teine asi suhelda. Kui elad välismaal ja mõtted on peamiselt mängimisel ja treenimisel, on see hoopis teine maailm. Nüüd on ta tagasi ja näeb, milline on Eesti jalgpall ja mis siin toimub. Tal läheb veel aega, enne kui ta saab suure pildi ette. Mul endal sai seitse aastat Eestisse naasmisest, aga ma õpin ikka edasi. Ragnari roll Kalevi juhtimises aina suureneb. Teda huvitab see, ta on aktiivne, tahab kaasa aidata. Arvasin, et äkki tahab ta natuke puhata Eestisse naastes, aga tema roll on olnud palju suurem oodatust. Kogu kontor on meelitatud. Müts maha ta ees! Näen teda Eesti jalgpallimaastikul suure juhina, kes võtab vastu häid otsuseid.

Kas eesmärk on tõusta medalimängu ja tiitlikonkurentsi või olla eelkõige edukas noorte kasvatajaklubi ja paremad pojad kiirelt välismaale või Eesti tippklubidesse saata? Jätkame oma asjadega. Euroedu tuleb läbi raske

Milline on klubi visioon – kus soovitakse viie või kümne aasta pärast ennast näha?

Meil on kolme aasta visioon – teha samm lähemale tipule. Suurtega pole me suutnud konkureerida. Proovisime alguses teistmoodi mõelda, aga täna on fookus noortel. Tänaseks on välja joonistunud pilt: meil on klubis super keskkond, aga taristut ja muid tingimusi on juurde vaja aidata. Spordi poolelt oleme teinud hea arengu. Spordiväliselt peame ka tegema.

Nende aastatega olen õppinud, et Eestis ollakse konkurendid ja mõeldakse enesepõhiselt. Hoitakse oma saladusi, kõik töötavad omaette. Mina näen, et Eesti jalgpallis puudub ühtne nägemus. Pole kunagi tundnud, et meie esimesed kümme klubi ja EJL suudaks ühtselt minna. Võibolla arvestatakse pigem euroklubidega, aga Klavan ja mina oleme hea pagasiga, ehk peaks ka meid kuulama? Meil ei liiguta ühtse rongina. Mul on sellest kahju: need klubide loobumised jms. Tahame omalt poolt kaasa aidata. Meie suur eesmärk pole ainult Kalev, vaid ka Eesti koondis, kes toob staadioni rahva täis, nagu oli. Omast ajast tean, et 20 aastat tagasi oli Kadriorus täismaja (Lindpere saadab pärast intervjuud video 2002. aasta Eesti meistrivõistluste viimase vooru mängust, kus Kadriorus oli üle 3000 pealtvaataja – toim.). Narvas kunagi olnud atmosfäär on kadunud. Peame rongi koos liikuma panema.

Milline roll on Ragnar Klavanil Kalevi juhtimisel?

FC Flora

Eesti meister 2022

Esireas vasakult: väravavahtide treener Mattias Traublum, Anastasia Ivanova, Ksenija Jerofejeva, Eline Ruth Häberli, Jaanika Volkov, Maarja Saulep, Kelly Rosen, Jessika Uleksin, Lisette Tammik, Siret Räämet, Getter Saar, Mari Liis Lillemäe, Kristiina Tullus, Kethy Õunpuu Tagareas vasakult: füsioterapeut Roger Teor, Elisabeth Õispuu, Katarina Elisabeth Käpa, Valeria Liik, Karola Purgats, Victoria Vihman, Helina Tarkmeel, Kristina Teern, Daniela Mona Lambin, Liselle Palts, Elis Soodla, Simona Põlismäe, Viktoria Toding, abitreener Maria Sootak, peatreener Aleksandra Ševoldajeva

Esireas

Keskel

Tagareas

vasakult: Henrik Ojamaa, Rauno Alliku, Ken Kallaste, Marko Lipp, Kristo Hussar, Markus Soomets, Markus Poom, Konstantin Vassiljev, Aleksandr Šapovalov

vasakult: massöör Oliver Papp, füsioterapeut Kristiina Lind, füsioterapeut Maali Pruul, Vladislav Kreida, Danil Kuraksin, Martin Miller, Mihkel Järviste, Marco Lukka, Sergei Zenjov, peatreener Jürgen Henn, videoanalüütik Ants Jaakson, abitreener Joel Indermitte

vasakult: kehalise ettevalmistuse treener Johan-Kaspar Ivask, spordidirektor-abitreener Norbert Hurt, abitreener Sander Post, Andrei Smirnov, Tony Varjund, Mark Anders Lepik, väravavahtide treener Aiko Orgla, Henrik Pürg, Evert Grünvald, Karl-Romet Nõmm, Kristen Lapa, Markkus Seppik

Eesti meister 2022

Foto: Jana Pipar

Esireas vasakult: Henrik Ojamaa, Rauno Alliku, Ken Kallaste, Marko Lipp, Kristo Hussar, Markus Soomets, Markus Poom, Konstantin Vassiljev, Aleksandr Šapovalov Keskel vasakult: massöör Oliver Papp, füsioterapeut Kristiina Lind, füsioterapeut Maali Pruul, Vladislav Kreida, Danil Kuraksin, Martin Miller, Mihkel Järviste, Marco Lukka, Sergei Zenjov, peatreener Jürgen Henn, videoanalüütik Ants Jaakson, abitreener Joel Indermitte Tagareas vasakult: kehalise ettevalmistuse treener Johan-Kaspar Ivask, spordidirektor-abitreener Norbert Hurt, abitreener Sander Post, Andrei Smirnov, Tony Varjund, Mark Anders Lepik, väravavahtide treener Aiko Orgla, Henrik Pürg, Evert Grünvald, Karl-Romet Nõmm, Kristen Lapa, Markkus Seppik

Foto: Katariina Peetson

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.

Müügil Rahva Raamatus ja Apollos www dicefootball eu

Peipsi äärest Brasiilia ja Katarini ehk õed Teevälid MMidel

Kui südamesse on pugenud armastus jalgpallivaatamise ja reisimise vastu, tuleb need kaks ühendada. Just seda on juba 21 aastat teinud õed Kadri (38) ja Triin (37) Teeväli. Selle aja jooksul on nad teel MMfinaalturniiridele ööbinud kolm päeva paadis võrkkiikedes Amazonase jõel, sõitnud pea kolm kuud kollases Scania veokis läbi Ida- ja Lõuna-Aafrika, sattunud Kolumbias röövi ohvriks, nautinud maailma eri nurkades inimeste külalislahkust ja suurt jalgpallipidu Copacabana rannal. Sel sügisel sõidavad õed Kataris toimuvale MMile, kus on mitu asja teisiti kui varem.

dise kodumängule ja on siiani tulihingelised sinisärkide fännid (vaata lisalugu).

Peale Eesti rahvustiimi köidab õdesid ka rahvusvaheline jalgpall ja nad on alates 2006. aastal Saksamaal toimunud MMist käinud 2010. aastal Lõuna-Aafrika vabariigis ja 2014. aastal Brasiilias peetud MMil. Aga miks pole kordagi külastatud mõnda EMi? „Eesti koondise mängudel käies reisime niikuinii Euroopas ringi, aga MMid toimuvad ka riikides, kuhu meie koondise pärast ei satu. Oleme alati suurturniirid ühendanud reisimisega: näiteks 2010. aastal rändasime Aafrikas kokku neli kuud ehk alustasime Keeniast ja liikusime allapoole Lõuna-Aafrika vabariiki. Ka 2014. aastal Brasiilia MMi ajal olime seal kuus kuud ning tegime tiiru peale tervele Lõuna-Ameerikale,“ selgitab Triin.

Esimesed hägused mälestused jalgpallist on Kadril 1996. aastal toimunud Atlanta olümpiamängudest, oluliselt eredamaks lähevad meenutused aastast 1998. Siis istusid õed teleri ees ja jälgisid juba huviga mänge. 1999. aastal jõudsid õed Teevälid esimest korda Eesti koon-

Reisihimu tõttu jäi Teevälidel aga vahele 2018. aastal Venemaal peetud MM. Põhjus oli lihtne: meie idanaaber asub liiga lähedal. „Piletitele kandideerimise esimeses ringis me ei esitanud avaldust, sest siis polnud veel teada, kes kellega mängib. Me ei tahtnud sõita Venemaale selleks, et vaadata kaht Euroopa koondist omavahel mängimas – see oleks olnud igav. Ja hiljem, kui olid konkreetsed riigid teada, siis me enam pileteid loosiringis ei saanud, ning niisama fännifestivalidele mänge vaatama ja sealset atmosfääri nautima minna polnud tol korral soovi,“ räägivad õed.

Tekst: Kadi Parts | Foto: erakogu

Kadri (vasakul) ja Triin Teeväli Brasiilia MMil vaatamas veerandfinaali Prantsusmaa ja Saksamaa vahel.

Melu ja seikluseid ei näe ainult staadionil Nii ongi Venemaal peetud MM 2006. aastast alates ainuke, kus Teevälid käinud pole. Tõsi – 2006. aastal Saksamaal ei olnud eestlannadel mängupileteid taskus, kuid see-eest käidi ametlikul fännifestivali alal. Just seal nähtud melu andis neile mõtte, et neli aastat hiljem tuleb Lõuna-Aafrikas kindlasti kohal olla ja vahele ei saa jätta ka MMi Brasiilias. Mälestused sealt ei kustu ilmselt kunagi. „Eredalt on meeles, kuidas reisisime Kolumbiast mööda Amazonase jõge pisikeses kolmekorruselises laevas Brasiiliasse Manause linna. Kolm ööpäeva magasime võrkkiikedes. See oli väga huvitav kogemus,“ heidab Kadri pilgu minevikku.

Lisaks toovad õed välja ka ägeda kogemuse finaalmängust: „Olime fännialal Copacabana rannas ja oli võimas näha, kuidas teeääred olid täis Argentina numbrimärkidega autosid. Kohale oli sõitnud kümneid tuhandeid argentiinlasi, kes tahtsid näha, kuidas nende koondis võidab MMi – ja mitte ainult võidab, vaid teeb seda Brasiilia koondise kodus. See oleks olnud nende jaoks suur asi.“

Kadri Teeväli:

paar meetrit tahapoole, kui väljaveninud pusaga tegelane kargas talle terariistaga juurde ja nõudis: „Give me your money!“ (inglise keeles „Anna oma raha siia!“). Meie sõber vastas talle, et andku pätt hoopis oma raha talle, ja seejärel tegime sealt kiirelt minekut.”

„Eredalt on meeles, kuidas reisisime Kolumbiast mööda Amazonase jõge pisikeses kolmekorruselises laevas Brasiiliasse Manause linna. Kolm ööpäeva magasime võrkkiikedes.“

Ees ootab omapärane Katar Nüüd on Peipsi äärest pärit naised võtnud ette Kataris toimuva MMi. Sinna pääsemine on võrreldes varasemate suurturniiridega erinev. Nimelt on Katarisse sisenemiseks vaja Hayya kaarti ehk MMi fänni ID-kaarti. Selle alusel pääsevad pealtvaatajad riiki terve turniiri ajal. Kui sul mängupiletit ette näidata pole, siis on internetiportaalide andmetel Katari piir sinule suletud kuni 2. detsembrini – siis saavad läbi alagruppide mängud ja algavad 1/16-finaalid. Piirangu põhjus on asjaolu, et Katari pindala on ainult 11 600 ruutkilomeetrit – kuna riiki on oodata suurt hulka vutifänne, ei mahu tavaturistid sinna hästi ära.

Samas pole eksootiliste riikide külastamine ainult pidu ja pillerkaar. Kadri räägib, et ligikaudu kuu aega enne Brasiilias toimunud MMi olid nad Kolumbias Bogotás, kui päevavalgel joosti talle selja tagant juurde, ta lükati tänavale pikali ja varastati mobiiltelefon ära. Õed meenutavad ka üht juhtumit Aafrikas: „Sõber jäi tänaval meist

Omamoodi on seegi, et enne reisimist ja Hayya kaardi saamist peab olema ette näidata kinnitatud ööbimiskoht. „Ei ole nii nagu teistes riikides, et lähed kohale ja vaatad, kus saad telkida vms. Alagrupimängude ajal toimuvad Katarisse igapäevaselt tšarterlennud nii Dubaist kui Omaanist, sest paljud fännid ööbivad Katari asemel just nendes riikides,“ selgitavad Kadri ja Triin.

Õed Teevälid 2010. aasta MMil. Kui nüüd jagatakse MMidel pileteid ostjatele mobiilirakenduse kaudu, siis 12 aastat tagasi anti need piletipunktides kõik korraga füüsilisel kujul kätte ning neid tuli valvata elu hinnaga.

Eestlannadel on ööbimine olemas mõlemas riigis, aga just Omaani külastamise võimalus oli see, mis pani õed Teevälid mõtlema, et peab seal maailmanurgas ikka ära käima. „Kui teiste MMide puhul oli võimalik mängude vahepeal riigisiseselt kuhugi mujale nii-öelda põgeneda ja näha huvitavaid kohti, siis mis seal Kataris väga teha oleks? Vaatad natuke linna ja kõrbet ning ongi kõik. Omaan tundub reisikohana vägagi atraktiivne ning nii tekkiski plaan seal natuke pikemalt ringi vaadata,“ räägivad Kadri ja Triin.

Soovitused kaasfännidele

MMide kogenud külastajatena oskavad õed jagada teistele huvilistele ka mõningaid soovitusi. Alustada tuleks piletitest. „Esimeses ametlikus FIFA piletite loteriivoorus saab mängudele kandideerida siis, kui pole veel teada, millised koondised konkreetsetes mängudes omavahel kohtuvad. Järgmisena saab taotluseid esitada siis, kui on teada, kes kellega kohtub, kuigi siis võib tekkida oht, et ei saa enam pileteid,“ selgitavad Kadri ja Triin, kes on pääsenud vaatama veerandfinaale, aga mitte tähtsamaid mänge. Piletiinformatsiooni hakatakse tavaliselt jagama ligikaudu aasta enne MMi.

Teine soovitus on nautida peale jalgpalli ka kohalikku elu: „Võimaluse korral võiks tutvuda nii riigi, kohalike inimeste kui ka teistest riikidest pärit fännidega. Oleme varasemalt oma reisidel kasutanud couchsurfing’u (kohalike elanike juures ööbimine – toim.) kogukonda, kus enamjaolt on tegemist inimestega, kel on huvi teiste inimeste

Eesti koondis on ikka hea ja oma

Kui Eesti rahvusmeeskond võõrustas 1999. aasta juunikuus Kadrioru staadionil Tšehhit, oli perekond Teeväli kohal ning see oli Kadri ja Triinu esimene koondisemäng. Seal vaatasid noored piigad kadedusega teisel pool väljakut paiknenud fännisektorit ja otsustasid, et peavad samuti sinna pääsema. Läks mõni aasta aega ja kuigi 2001. aastal A. Le Coqi avamängule ehk Eesti–Hollandi matšile fännisektorisse pileteid veel saada ei õnnestunud, hakkasid Kadri ja Triin vaikselt, aga kindlalt astuma mööda tulihingeliste fännide rada – 2001. aastal käidi juba esimesel võõrsilmängul. „Oli juulikuu ja isa pakkus, et kuna nädalavahetusel pole midagi teha, võiksime sõita Pärnusse. Meie leidsime, et lähme siis parem Riiga Eesti koondist vaatama!“ meenutab Triin. Alates 2009. aasta sügisest pole õdedel vahele jäänud ühtegi sinisärkide EM- ega MM-valikmängu, ei kodus ega võõrsil.

Kuigi Kadri ja Triin on käinud ka MMidel, on sealsest melust hoolimata Eesti koondise mänge vaadata sootuks teistmoodi. „MMil on meil hea ja pingevabam mänge nautida, kuna puudub kindel lemmik. Meie jaoks pole tunne kindlasti seesama mis Eesti koondise mängudel. Mis siis, et paberil pole me maailma tippmeeskondade hulgas ning kodumängudel ei käi staadionil kümneid tuhandeid poolehoidjaid; sellest hoolimata on ta oma ning iga Eesti koondise mängu eel ja ajal valdab hoopis teine tunne kui näiteks kuulsal Maracanãl Prantsusmaa ja Saksamaa vahelist veerandfinaali jälgides,“ selgitavad Teevälid.

ja kultuuride vastu, ning kes on abivalmid ja sõbralikud.“

Pärast Katarit toimub MM 2026. aastal USAs, Kanadas ja Mehhikos. „Nii kaugele me veel mõelnud pole,“ jätavad Teevälid lahtiseks selle, kas nad ka nelja aasta pärast MMile reisivad.

See tubli kollane Scania veok viis õed Teevälid läbi Ida- ja Lõuna-Aafrika.

Viimase aja kompaktseim SUURTURNIIR

Seekordse MM-finaalturniiri toimumine Kataris on mitme külje alt tohutult vale liigutus. Alustades sellest, et väikeriigi suhtumine inimõigustesse on pehmelt öeldes küsitav, ja lõpetades sellega, et sügistalvine toimumisaeg paiskab segamini klubijalgpalli hooaja loogika – probleeme ja murekohti paistab olevat sisuliselt lõputult.

Raul Ojassaar

Tekst:

Karikatuur: Margus Kontus

Võõrtööliste väga kehv kohtlemine on selle pururikka naftariigi puhul olnud juba aastaid terav teema, kuid ka puhtalt sportlikke ja korralduslikke probleeme on turniiri eel kerkinud üles väga palju: alates sellest, et ruumipuudusel ei mahuta Katari hotellid kõiki külalisi ära, kuni selleni, et väga kuuma kliima tõttu ei saagi turniiri tavapäraselt suvel korraldada.

FIFA ja Katar on aga juba aastaid kõiki tekkinud probleeme lahendanud, et turniir nui neljaks ses riigis toimuda saaks. Just seetõttu oleme olukorras, kus sisuliselt kogu maailma klubijalgpall tõmbab ennast keset kõige tihedamat aega kuuks ajaks pausile, et MMile tavatul ajal ruumi teha.

Kõikidest pingutustest ja eranditest hoolimata jäävad siiski õhku küsimused: kui turvaline on karmi komblusega moslemiriigis fännidel, kes kuuluvad LGBT-kogukonda? Mis juhtub nende pealtvaatajatega, kes fännitsoonis õlut joovad ja hiljem joobes olekus tänavale satuvad, kui riigis kehtib karm šariaat? Kui turvaline on riigis üksikutel naistel?

Kuigi selle eesmärk oli risti vastupidine, valas FIFA vaid paar nädalat enne turniiri algust õli veelgi tulle, kutsudes osalevaid riike turniiri ajaks Katari inimõiguslikke probleeme ignoreerima. See õnnestub nüüd kohe kindlasti, eks ju?

MM 2022 staadionid

Staadion Linn Mahutavus Mängud

MM-finaalturniiri korraldamisel üliväikeses riigis on aga ka üks suur pluss – nimelt ei ole pärast seda, kui kõigi aegade esimene MM oli 1930. aastal 13 võistkonna osavõtul Uruguay pealinnas Montevideos, mitte ükski suurturniir toimunud sedavõrd kompaktselt. Katar on niigi pindalalt isegi Eestist mitu korda väiksem riik, kuid kogu turniir peetakse maha kaheksal staadionil riigi idaosas. Kahe teineteisest kõige kaugemal asuva staadioni vahe on linnulennult vaid 55 kilomeetrit!

Muide, need fännid, kes soovivad samal päeval külastada kaht mängu, peavad arvestama piletimüügi piirangutega: ühele inimesele väljastatakse samale päevale kaks piletit ainult juhul, kui kahe kohtumise avavile vahele jääb vähemalt neli tundi.

Lusail Iconic Lusail 80 000 alagrupimängud, kaheksandikfinaal, veerandfinaal, poolfinaal, finaal

Al Bayt Al Khor 60 000 alagrupimängud, kaheksandikfinaal, veerandfinaal, poolfinaal

Khalifa International Al Rayyan 45 416 alagrupimängud, kaheksandikfinaal, kolmanda koha mäng

Education City Al Rayyan 45 350 alagrupimängud, kaheksandikfinaal, veerandfinaal

Ahmad bin Ali Al Rayyan 44 740 alagrupimängud, kaheksandikfinaal

974 Doha 40 000 alagrupimängud, kaheksandikfinaal

Al Thumama Doha 40 000 alagrupimängud, kaheksandikfinaal, veerandfinaal

Al Janoub Al Wakrah 40 000 alagrupimängud, kaheksandikfinaal

220 miljardit

dollarit läheb MMi korraldamine Katarile maksma. Nii uskumatu kui see ka ei tundu –seda on ümmarguselt viis korda rohkem kui eelmise seitsme MMi eelarved kokku!

29 päeva

kestab kogu finaalturniir – seega on tegu ajaloo lühima 32 meeskonna osalusel MMiga.

Lusail

ehk finaali võõrustav linn on oma praegusel kujul alles mõni aasta vana –seega projekteeriti turniiri suurim staadion linna, mida sel hetkel polnud olemas!

Neli sihikindlat unistajat

A-grupis on kõigil võistkondadel justkui erinevad eesmärgid, aga ühine soov midagi suurt korda saata. Mõne puhul piisab õnnestumiseks sõelmängudele jõudmisest, mõni ihkab ümber kirjutada ajalugu, mõni unistab vargsi kuldsest läikest.

Katar

Peatreener: Félix Sánchez (Hispaania)

Senine parim tulemus: –Koht FIFA edetabelis: 50.

Tänavuse suurturniiri vastuolulise võõrustaja ettevalmistused jalgpallipeoks algasid sisuliselt juba aastal 2004, kui nurgakivi sai kohaliku jalgpallielu keskus Aspire Academy. Järgmiste suuremate teetähiste vaheks on sattunud viis aastat: 2009 usaldati Katarile MMi korraldamine, 2014 võideti Aasia meistritiitel U19 vanuses, 2019 juba rahvuskoondiste tasemel.

Viimane olgu tõenduseks, et Katar ei taha piirduda vahvate lahingutega. Aasia meistriks tulles alistati nii Saudi Araabia, Lõuna-Korea kui ka Jaapan, samal suvel ei jäädud häbisse Copa Américal (viik Paraguayga, napid kaotused Kolumbiale ja Argentinale) ning kaks aastat hiljem naasti pronksmedalitega Gold Cupilt. Kui maailma tipud higistavad koduklubide eest sisuliselt MMi eelõhtuni, siis Katari koondis veetis ligi kuus kuud laagris, et viimse pisiasjani valmis olla...

Võtmemängija: Almoez Ali

26aastane ründaja ei suutnud noorena Belgias, Austrias ja Hispaania madalamates liigades kanda kinnitada ning kiita pole tema statistika kohalikus liigaski, kuid koondises on Ali osutunud usaldusväärseks väravakütiks. Kuldse Saapa on ta pälvinud nii Aasia meistrivõistlustel kui ka Gold Cupil.

Ecuador

Peatreener: Gustav Alfaro (Argentina)

Senine parim tulemus: kaheksandikfinaal (2006)

Koht FIFA edetabelis: 44. Ecuador oli valikturniiri üks suuremaid üllatajaid. Kui mängudega alustati, paigutusid nad Lõuna-Ameerika kümne meeskonna seas ettepoole vaid Boliiviast, ent lõpetati neljandana, eespool näiteks Kolumbiast, Tšiilist ja Peruust.

Sel aastal on kümnest mängust kaotatud vaid üks.

Tulevik näib Ecuadorile helge, sest mitu praegust koondislast võitsid 2019. aastal U20 vanuses MMil pronksmedalid ja on jõudnud juba koputama Euroopa tippliigade uksele. Neil on üks tänavuse finaalturniiri nooremaid koosseise.

Võtmemängija: Enner Valencia

Ecuadori ajaloo suurim väravakütt on 33aastasena koondise kapten ja kogenud liider, kelle otsa vaadatakse. Kui Premier League’is ei saanud ta West Hami ja Evertoni eest õieti kunagi hoogu üles, siis tänavu on ründaja koperdanud justkui teise nooruse otsa: Türgi hiiu Fenerbahçe särgis on 11 liigamänguga kirjas lausa 12 väravat.

Senegal

Peatreener: Aliou Cissé

Senine parim tulemus: veerandfinaal (2002) Koht FIFA edetabelis: 18.

Sel suvel möödus 20 aastat päevast, mil kogu jalgpallimaailm esimest korda Senegali armus. Neil ei tohtinuks 2002. aasta MMi avamängus valitseva meistri Prantsusmaa vastu mingit varianti olla, aga miks pidanuks debütandid kartma? Papa Bouba Diopi väravast alistati prantslased 1 : 0 ja täitunud unistustest pungil teekond lõppes alles veerandfinaalis.

Praegu ei oleks säärane tulemus enam üllatus. Senegal tuleb seekord suurturniirile Aafrika valitseva meistrina, kelle selgroo moodustavad jalgpallitaevas eredalt säravad staarid. Ei oleks ehk väär väita, et tänavune Senegal on läbi aegade tugevaim Aafrika mandri esindaja.

Võtmemängija: Kalidou Koulibaly

Äsja Ballon d’Ori hääletusel maailma paremuselt teiseks mängijaks tunnistatud Sadio Mané oskustes ei tasu kahelda ja Chelsea väravavaht Édouard Mendy teeb postide vahel oma töö ilmselt eeskujulikult ära, kuid

edu võti võib peituda tema klubikaaslases Koulibalys, kellest oodatakse liidrit kaitseliinis. Kui Senegal tahab jõuda kaugele, peavad asjad taga korras püsima.

Holland

Peatreener: Louis van Gaal Senine parim tulemus: finaal (1974, 1978, 2010) Koht FIFA edetabelis: 8. Jalgpallikoondise üle varjamatult uhketele hollandlastele põhjustas kahelt järjestikuselt suurturniirilt (EM 2016 ja MM 2018) eemalejäämine hingehaavu, mida ei aidanud kuidagi lappida ka viimatisel EMil tšehhide vastu konkurentsist langemine. Niisiis otsiti taas välja Louis van Gaali telefoninumber ja korra juba pensionile läinud legend ei suutnud vastu panna, alustades kodumaa eesotsas kolmandat ametiaega.

Seni ei ole kumbki pool pidanud otsust kahetsema, 71aastase treeneri juhendusel on tosinast mängust võidetud kaheksa ja viigistatud neli. Kaheksa aastat tagasi naasti Brasiiliast pronksmedalitega, nüüd sihitakse veel kirkamaid medaleid. Ja hõbedaid on hollandlastel muuseumis juba piisavalt.

Võtmemängija:

Memphis Depay

Depay ei ole klubitasandil loodetud läbimurdeni jõudnud, kuid koondisesärgis särab mees alati. Valikmängudes oli ta koos Harry Kane’iga Euroopa resultatiivseim ründaja, nüüd peab 28aastane Barcelona mees ka suurturniiril õnnestuma.

Mängugraafik

20.11 kell 18 Katar–Ecuador 21.11 kell 18 Senegal–Holland 25.11 kell 15 Katar–Senegal 25.11 kell 18 Holland–Ecuador 29.11 kell 17 Holland–Katar 29.11 kell 17 Ecuador–Senegal

Inglaste tee kaheksandikfinaali on banaanikoori täis

Nelja aasta tagune MMi poolfinalist, mullu EM-finaalis alles penaltiseeria järel Itaaliale alla vandunud Inglismaa koondis on Katarisse sõitnud ei rohkem ega vähem kui võidumõtetega. Peatreener Gareth Southgate’i meeskonna seis pole aga seekordse turniiri eel nii roosiline kui varem ning tagatipuks on inglased sattunud kogu MMi kõige kõvemasse alagruppi.

Inglismaa

Peatreener: Gareth Southgate

Senine parim tulemus: MM-tiitel (1966)

Koht FIFA edetabelis: 5.

Pärast kaht õnnestunud suurturniiri on Inglismaa seis Katari MMi eel küllaltki ärev. Rahvuste liiga alagrupiturniir läks neil totaalselt aia taha ja pettumused süvendasid paljudes veendumust, et Southgate’i aeg võib olla läbi saamas. Paradoksaalsel kombel mängib treeneri kahjuks tõsiasi, et mitmele positsioonile tuleb tal valik teha väga kõvade pallurite seast, mis tähendab, et ükskõik mida ta ka ei tee – kriitikatulega saab ta ikka pihta.

Inglased alustavad turniiri kindlasti ühe soosikuna, kuid juba alagrupist edasi murdmine on paras pähkel. Võtmetähtsusega võib olla avalahing Iraaniga, kus inglastelt oodatakse kindlat võitu mängus, mis võib osutuda salakavalalt keeruliseks. Samas ei oleks sugugi üllatus, kui Inglismaa liiguks 16 parema sekka kolmest mängust kolme võiduga.

Võtmemängija: Harry Kane

29aastane tipuründaja Kane peaks olema oma karjääri absoluutses tipus ning on talisman nii Tottenham Hotspuris kui Inglismaa koondises. Mis saab aga siis, kui eelmise MMi parim väravakütt peaks vigastada saama?

Iraan

Peatreener: Carlos Queiroz (Portugal)

Senine parim tulemus: alagrupiturniir (1978, 1998, 2006, 2014, 2018)

Koht FIFA edetabelis: 20.

Iraani ettevalmistus MMiks on olnud kõike muud kui rahulik ja sujuv. Valikturniiri alustati belglase Marc Wilmotsi käe all ja see lõpetati horvaadi Dragan Skočići juhendusel, ent paar kehve-

mat tulemust koos Iraani jalgpalliliidus möllanud tormituultega viisid Skočići sügise alguses ametist. Seejärel pöörati pilk vana ja tuttava poole: kolmandat turniiri järjest viib Iraani MMile ülikogenud portugallane Carlos Queiroz.

Neli aastat tagasi olid iraanlased tugevas seltskonnas Portugali, Hispaania ja Maroko vastu lähedal alagrupi võitmisele, ent Mehdi Taremi eksimus Portugali vastu viimastel minutitel jättis nad siiski kaheksandikfinaali ukse taha. Kui turniirieelsetest segadustest ja riiki raputavatest rahutustest ennast häirida ei lasta, võib väga hingestatud ja pühendunud mängijatega Iraan vabalt edasipääsu nimel heidelda.

Võtmemängija: Mehdi Taremi

FC Porto 30aastane edurivimees oli eelmisel hooajal Portugali liiga paremaid mängijaid, särades ka Meistrite liiga suurtes lahingutes.

USA

Peatreener: Gregg Berhalter Senine parim tulemus: kolmas koht (1930) Koht FIFA edetabelis: 16. Nelja aasta pärast MMi võõrustavad ameeriklased on eelmiselt turniirilt eemalejäämise järel tagasi ning toetuvad uuele ja vägagi lubavale põlvkonnale. Ameeriklasest mängijad ja ka treenerid kinnitavad üha enam Euroopa jalgpallis kanda, kuid väga noorele meeskonnale võib see MM tulla pisut liiga vara, et väga kaugele jõuda.

Suur fookus läheb kindlasti USA kahele viimasele alagrupimängule: mängud USA ja Inglismaa vahel on alati põhimõttelised, aga veelgi teravam poliitiline taust peitub USA ja Iraani vastasseisu taga.

Võtmemängija: Christian Pulisic

Horvaatia juurtega 24aastane Pulisic on olnud juba mitu aastat USA koon-

dise vedur ning on koondise eest kirja saanud juba 52 mängu ja 21 väravat. Samamoodi nagu mitmel teisel koondislasel on aga ka Pulisici mänguaeg klubis MMi eel suhteliselt kokku kuivanud – kas üksikutest Chelsea eest peetud mängudest piisab, et Kataris tipptaset näidata?

Wales

Peatreener: Rob Page Senine parim tulemus: veerandfinaal (1958)

Koht FIFA edetabelis: 19. 64aastase pausi järel taas MMile pääsenud kõmrid sõidavad Katarisse mõnusas pingevabaduses: erinevalt näiteks alagrupikaaslasest ja naabrist Inglismaast ei ole neil mitte midagi kaotada. Üsna suur osa kuus aastat tagasi EMil poolfinaali jõudnud tuumikust on endiselt meeskonnas ning mitmele pallurile paistab MM olevat sobiv võimalus koondisesärgis viimane sõna öelda.

Kogenud tegijad eesotsas Gareth Bale’i, Aaron Ramsey, Joe Alleni ja Ben Daviesega on üksikutes mängudes iga vastase vastu ohtlikud – kas sellest aga piisab, et grupist edasi murda?

Võtmemängija: Gareth Bale

Kes siis veel? 33aastane Bale on juba mitu aastat ainult Walesi koondise nimel jalgpalli mänginud ning hoolimata vaikselt hääbuvast klubikarjäärist on ta Walesi särgis endiselt üliohtlik ja ülimotiveeritud.

Krooniliste ebaõnnestujate võimalus

C-grupis juhtus kokku seltskond, mille liikmetel on sageli põhjust ettevaatavaks optimismiks, kuid töö käigus kipuvad asjad untsu minema. Võimalus teiste omasugustega kohtuda tähendab, et kellelgi võib seekord ka päriselt näkata.

Argentina

Peatreener: Lionel Scaloni Senine parim tulemus: MM-tiitel (1978, 1986) Koht FIFA edetabelis: 3.

Diego Maradona mantli pärimiseks peab olema eriline. Rahvusvaheliselt ei meenutata Argentina esimest maailmameistritiitlit just üleliia palju, küll aga unustamatut ja uskumatut teist, mille võitmises Maradona keskset rolli etendas. Lionel Messi jõudis vaevu täisealiseks saada, kui legendi mantlit tema õlgadele sobitama asuti. Aga 2007. aastal Argentina kaotas, ja 2014, ja 2015, ja 2016.

Hõbedase läikega medalid ei ole argentiinlastele kunagi võidetud medalid, iga uue kaotatud finaaliga surus kodumaa end üha rohkem Messi õlgadele ja alati ei pidanud temagi vastu. Oma viiendale ja kõigi eelduste kohaselt viimasele MMile saab Messi aga sõita pingeteta – möödunud suvel võideti Copa América, mis pani inimesed andestama ja unustama.

Võtmemängija: Lautaro Martínez

Kuigi kaheksa aastat tagasi jõudis Argentina finaali välja, võiks nende võimalusi tänavu kõrgemaltki hinnata. 35aastase Messi ümber on piisavalt kvaliteeti, et talismani viletsa päeva puhul mitte kokku variseda. Tõhusat abi tasub oodata näiteks kümme aastat nooremast Milano Interi ründajast Lautaro Martínezest, kes juba valiksarjas mitme otsustava väravaga panustas.

Saudi Araabia

Peatreener: Hervé Renard (Prantsusmaa)

Senine parim tulemus: kaheksandikfinaal (1994)

Koht FIFA edetabelis: 51. Neli aastat tagasi mängitavasse alagruppi loositud, kuid põrunud Saudi Araabia on sel korral sattunud paraja portsu otsa. Nende õnneks ei saa teised lubada ligilähedaseltki sarnast ettevalmistust, sest peatreener Hervé Renardi käe all kogunes koondis juba kuu aega

enne turniiri. Ka aklimatiseerumine ei valmista saudidele muret.

Renard – keda Eestis tuntakse rohkem Sergei Pareiko teisikuna – oli taseme mõttes sarnases olukorras neli aastat tagasi Marokoga, kui juba alagrupis tuli madistada Portugali ja Hispaaniaga. Mõlemale suurele anti väärikas lahing, hispaanlaste vastu oldi võidulegi väga lähedal. Võib üsna kindel olla, et saude murda ei ole kellelgi lihtne.

Võtmemängija: Salman Al-Faraj Al-Hilali 33aastane poolkaitsja Salman Al-Faraj kannab kaptenipaela nii klubis kui ka koondises. Neli aastat tagasi sahistas ta Egiptuse võrku, kuid suures pildis oli Saudi Araabia turniir pettumus. Kas sel korral õnnestub keskväljamaestrol edukamalt niite tõmmata?

Mehhiko

Peatreener: Gerardo Martino (Argentina)

Senine parim tulemus: veerandfinaal (1970, 1986) Koht FIFA edetabelis: 13.

On mehhiklased tõesti ära neetud? Seitsmel viimasel MMil on nende teekond eranditult lõppenud kaheksandikfinaalis, niisiis alates aastast 1994. Valikturniiril oli viivuks õhus võimalus, et seeria katkeb MMi televiisorist vaatamise kaudu, ent kohale Mehhiko jõudis.

Kogemuste poolest on vähestel Mehhikole midagi vastu pakkuda, kuid üldine foon fännide hulgas just üleliia optimistlik ei ole – seda koondist peetakse viimaste aastakümnete nõrgimaks. Sõelmängudele jõudmine võiks olla jõukohane, aga päris tippu pürgimiseks ei pruugi tulejõudu jätkuda. Järsku näiteks kaheksandikfinaal?

Võtmemängija: Guillermo Ochoa

Laiem maailm kuuleb nüüdseks 37aastasest Ochoast keskmiselt iga nelja aasta tagant. 2014. aastal säras ta täht eredalt mängudes Brasiilia ja Hollandiga, neli aastat hiljem Belgia

vastu – tippude tuju rikkumine on vanameistril veres. Arvestades Mehhiko koondise hetkeseisu tasub eeldada, et selgi korral peab oma viiendale MMile sõitev puurilukk mingil hetkel kastanid tulest tooma.

Poola

Peatreener: Czesław Michniewicz

Senine parim tulemus: kolmas koht (1974, 1982)

Koht FIFA edetabelis: 26. 2016. aasta EMil veerandfinaali jõudnud ja hilisema tšempioni Portugali poolt penaltiseeria järel koju saadetud Poolal on viimased kaks suurturniiri ebaõnnestunud. 2018 jäädi grupis alla Kolumbiale, Jaapanile ja Senegalile, möödunud suvel aga Rootsile, Hispaaniale ja Slovakkiale.

Vähesed märgid viitavad, et sel korral peaks paremini minema: valiksarjas polnud neil Inglismaa vastu variantigi, peatreener Paulo Bento otsustas playoff’i eel lahkuda, Rahvuste liigas jäädi selgelt alla nii Belgiale kui ka Hollandile. Paberil on poolakad aga kõvad ja mine tea, kuhu küündida võivad.

Võtmemängija: Robert Lewandowski

Kes siis veel? Müncheni Bayernis 375 mänguga 344 väravat löönud ründaja liitus suvel Barcelonaga ja on ka seal võrgud kuumaks kütnud. Poola särgis on tal 134 mänguga kirjas 76 väravat, ent MMidel on Lewandowski seni nullil.

Mängugraafik

22.11 kell 12 Argentina – Saudi Araabia

22.11 kell 18 Mehhiko–Poola 26.11 kell 15 Poola – Saudi Araabia 26.11 kell 21 Argentina–Mehhiko 30.11 kell 21 Poola–Argentina 30.11 kell 21 Saudi Araabia –Mehhiko

Kas tiitlikaitsjate needus saab jätku?

Nelja aasta taguse maailmameistri Prantsusmaa seis pole MMi eel sugugi kiita: sisetülid, kesised tulemused ja kehva ajastusega vigastused on nende aktsiahinda viimaste kuude jooksul kõvasti langetanud. Viimased neli tiitlikaitsjat on MMil alagruppi pidama jäänud –kas prantslased jätkavad mustrit?

Prantsusmaa

Peatreener: Didier

Deschamps

Senine parim tulemus: MM-tiitel (1998, 2018) Koht FIFA edetabelis: 4.

Prantsusmaa koondise fännid on seda kõike juba varem näinud. Omavahel tülis koondislased, pingeline atmosfäär ja suurte ootustega turniirile sõit… 2002. aastal jäädi tiitlikaitsjatena alagrupis viimaseks, 2010. aastal hakkasid mängijad keset turniiri streikima.

Paul Pogba ja Kylian Mbappé vaheline kummaline tüli, mille üheks osaks on olnud nõia poolt peale pandud needus (!!!), lahenes peatreener Deschampsi jaoks mõnes mõttes varjatud õnnistusega: Pogba jääb vigastuse tõttu turniirist eemale. Vigastusega on aga kimpus veel mitu põhikoosseisu ässa: N’Golo Kanté on kindlalt väljas, Raphaël Varane jookseb ajaga võidu, et turniiriks terveks saada. Mängijate individuaalse kvaliteedi poolest ei ole palju koondiseid, kes Prantsusmaale vastu saaksid, ent paistab, et nelja aasta tagune suurepärane omavaheline keemia on nüüdseks ajalugu.

Võtmemängija: Kylian Mbappé

PSG poolt maailma kõige enam teenivaks jalgpalluriks tehtud Mbappé on alles 23aastane, kuid sihib juba teist MM-tiitlit. Klubihooaeg on sportlikus mõttes alanud fantastiliselt, ent ka tema ei suutnud koondisesärgis prantslasi seekord Rahvuste liigas suures mängus hoida.

Austraalia

Peatreener: Graham Arnold Senine parim tulemus: kaheksandikfinaal (2006)

Koht FIFA edetabelis: 38.

Maailmajagudevahelises playoff ’is penaltiseeria abil Peruust pisut üllatuslikult jagu saanud Austraalia ei ole Katarisse sõitnud suurte ootustega. Teist MMi järjest Prantsusmaa ja Taaniga koos alagruppi sattunud kängurutemaa sai toona kirja vaid ühe punkti ja jäi

grupis viimaseks ning edasipääsu on ka seekord neile keeruline pakkuda – Tuneesia on neile kindlasti mängitav, ent kaks Euroopa tiimi peaksid olema piisavalt tugevad, et uks 16 parema sekka austraallastele lukku keerata.

Eelmistel MMidel on Austraalia koosseis olnud pisut tugevam – tipuründaja Tim Cahilli või kaitsva poolkaitsja Mile Jedinaki masti mehi hetkel Austraalial neile positsioonidele pakkuda ei ole. Ka viimase aja tulemused ei anna erilist lootust säravaks turniiriks.

Võtmemängija: Aaron Mooy Austraalia koondises ei ole seekord ette näidata tõeliselt suuri tähti, kuid seal on viimastel aastatel olulist rolli etendanud keskpoolkaitsja Aaron Mooy. Celticu poolkaitsjal tuleb koondises mängida tavapärasest pisut kaitsvamas rollis ning Austraalia edu oleneb suuresti sellest, kas Mooy mängib selle koha välja või mitte.

Taani

Peatreener: Kasper Hjulmand Senine parim tulemus: veerandfinaal (1998) Koht FIFA edetabelis: 10.

Taani koondis on viimase aasta-poolteise jooksul olnud üks Euroopa kuumemaid tiime – MM-valiksarja alustati üheksa järjestikuse võidu ja kaheksa järjestikuse nullimänguga, vahepeal jõuti EMil poolfinaali. Rahvuste liigas jäädi küll A-liiga grupis Horvaatia järel napilt teiseks, kuid julgust lisavad selle jooksul nüüdse alagrupikaaslase Prantsusmaa üle saadud kaks kena võitu.

Igasuguse loogika kohaselt tuleb Taani arvata võimalike võitjate ringi. Christian Erikseniga eelmisel suvel juhtunu on Kasper Hjulmandi meeskonda veelgi rohkem üheks liitnud ning peale fantastilise kambavaimu on taanlastel olemas ka Euroopa tippklubide kvaliteetsed mängijad, kellele toetuda.

Võtmemängija: Christian Eriksen Eelmisel suvel EMil elu ja surma piiril

vankumine pole unustatud, aga on selgelt seljataha jäänud: Manchester Unitedis on Eriksen leidnud uue mineku ning 30aastaselt on taanlaste talismanil ka kõvasti kogemusi, mida nüüd koondises ära kasutada. Isegi ilma temata jõudis Taani EMil poolfinaali – mida suudavad nad nüüd koos Erikseniga?

Tuneesia

Peatreener: Jalel Kadri Senine parim tulemus: alagrupiturniir (1978, 1998, 2002, 2006, 2018) Koht FIFA edetabelis: 38.

Tuneesiat võib pidada vähemalt paberil selle MMi üheks nõrgemaks meeskonnaks. Aafrika hirmtihedast valiksõelast õnnestus Tuneesial mittemidagiütleva mängupildi kiuste väga soodsa loosi abil läbi tulla. Juunikuus saadud võidud Jaapani ja Tšiili üle olid küll lootustandvad, kuid septembrikuine 1 : 5 kaotus Brasiilialt tõi tuneeslased taas maa peale.

Meeskonna suurim tugevus on kindel identiteet, mis põhineb selgelt kaitsemängul ja vasturünnakutel. Edasipääsuks oleks aga sellegipoolest vaja väikest imet.

Võtmemängija: Wahbi Khazri

31aastane Montpellier’ ründaja tegi ka eelmisel MMil kaks korda skoori ning kontrarünnakutele lootva meeskonna ridades on usaldusväärse ründaja olemasolu hädavajalik. Korsikalt pärit Khazri saab koos mitme koondisekaaslasega mängida sünnimaa Prantsusmaa vastu.

Mängugraafik

22.11 kell 15 Taani–Tuneesia 22.11 kell 21 Prantsusmaa–Austraalia 26.11 kell 12 Tuneesia–Austraalia 26.11 kell 18 Prantsusmaa–Taani 30.11 kell 17 Austraalia–Taani 30.11 kell 17 Tuneesia–Prantsusmaa

Euroopa suurte kerge jalutuskäik?

E-grupis ei ole keeruline arvata, kes on soosikud: 2010. ja 2014. aasta maailmameistritelt Hispaanialt ja Saksamaalt oodatakse siin suuremate probleemideta kaheksandikfinaali marssimist. Kas kõik läheb arvatud rada pidi või pakutakse meile üllatusi?

Hispaania

Peatreener: Luis Enrique Senine parim tulemus: MM-tiitel (2010) Koht FIFA edetabelis: 7.

Luis Enrique stiil on Hispaania treenerina kompromissitu: lühikestest söötudest, pallivaldamisest ja väga tehnilisest jalgpallist koosnev mänguplaan on kindel ja ei kuulu läbirääkimisele. Ka mängijad on loots valinud just selle järgi, kuidas nad tema joonisesse sobituvad, mistõttu on meeskonnast välja jäänud mitu kogenud ja tituleeritud pallurit eesotsas Manchester Unitedi väravavahi David de Gea ja Real Madridi keskkaitsja Nacho Fernándezega.

Aasta tagasi EMil jõudis Hispaania oma filosoofiast kinni hoides poolfinaali välja, kuid kohati tundus, et vastasmeeskondadel oli Hispaania vastu lihtne valmistuda, sest mänguplaan oli suures plaanis alati samasugune. Samuti olid hispaanlased hädas võimaluste realiseerimisega. Suurim nõrkus on endiselt usaldusväärse väravaküti puudumine.

Võtmemängija: Gavi

FC Barcelona keskpoolkaitsja oli vaid 17aastane ja sisuliselt tundmatu suurus, kui Luis Enrique ta juba koondise algkoosseisu usaldas – verinoor pallur kandis kaela ja on aasta hiljem Hispaania keskväljal endiselt täielik põhimees, olles alles augustis tähistanud 18. sünnipäeva!

Costa Rica

Peatreener: Luis Fernando Suárez (Kolumbia)

Senine parim tulemus: veerandfinaal (2014) Koht FIFA edetabelis: 31.

Kaheksa aastat tagasi surmagrupi Uruguay, Itaalia ja Inglismaa ees võitnud ja lõpuks veerandfinaalis alles penaltiseerias kaotanud Costa Rica kvalifitseerus Katarisse üle noatera ning on küllaltki omapärase koosseisuga:

näiliselt koosneb suur osa meeskonnast veteranidest või siis täiesti kogenematutest noortest. Vahepealne põlvkond ei ole suutnud lihtsalt esile tõusta.

Kuus mängijat mäletavad hästi 2014. aasta imetegusid, kuid tänavu ei paista mitte kuskilt, et Costa Rica võiks neid saavutusi korrata. Aga ei paistnud ka toona…

Võtmemängija: Keylor Navas

35aastane väravavaht sõidab MMile olukorras, kus ta pole PSG eest sel sügisel minutitki kirja saanud, kuid nii kogenud mängija puhul ei tohiks see olla liiga suur murekoht. Kui Costa Rica on varem hästi mänginud, on see juhtunud just siis, kui Navas on väravasuul oma parimat mängu näidanud.

Saksamaa

Peatreener: Hansi Flick Senine parim tulemus: MM-tiitel (1954, 1974, 1990, 2014)

Koht FIFA edetabelis: 11.

Saksamaa koondis alustab iga suurturniiri jalgpallis ühena soosikutest ning erand ei ole ka tänavune MM. Endine Müncheni Bayerni loots Hansi Flick võttis eelmisel suvel peatreenerikoha üle seda tööd pikalt teinud Joachim Löwilt ning on meeskonna Löwi ajastu lõpus valitsenud pingetest ja pettumustest sisuliselt vabastanud. Viimase aja tulemused ei ole küll olnud midagi tohutult säravat, ent kui sakslased viimati MMi sarnases olukorras suuremate võidukohustusteta alustasid, jõudsid nad 20 aastat tagasi finaali.

Teada-tuntud kvaliteeti jagub sakslastel igasse liini, kusjuures nii mõnelgi pool tuleb valik teha kogemuse ja noorusliku energia vahel.

Võtmemängija: Thomas Müller

Saksamaa koondise kogenuim mees alustab juba oma neljandat MM-finaalturniiri, olles senise kolme korraga löönud kokku suisa kümme väravat.

33aastaselt on ta endiselt nii Müncheni Bayerni kui Saksamaa koondise rünnakumootor ja südametunnistus.

Jaapan

Peatreener: Hajime Moriyasu

Senine parim tulemus: kaheksandikfinaal (2002, 2010, 2018)

Koht FIFA edetabelis: 24.

Neli aastat tagasi oli Jaapan kaheksandikfinaalis Belgia vastu 2 : 0 ees, enne kui pidi valusa 2 : 3 kaotusega leppima. Tänavu oleks juba 16 parema sekka jõudmine tõsine saavutus, sest see eeldaks Hispaania ja/või Saksamaa edestamist.

Jaapanlaste koosseisus on turniirturniirilt üha rohkem Euroopas, peamiselt Saksamaal klubijalgpalli mängivaid pallureid ning üldine kvaliteedi paranemine teeb neist kogu turniiri arvestades suhteliselt tubli keskmiku. Peatreener Moriyasu loodab, et üha Euroopa-kesksem koosseis aitab vältida ka varasemat aukartust suurte vastaste vastu, ning rõhub mängijate vaprusele ja tugevale vaimule.

Võtmemängija: Takumi Minamino

Liverpoolis ei löönud Minamino küll korralikult läbi ja ka käesoleva hooaja algus Monacos on olnud vaevaline, ent koondise eest oli Minamino valiksarjas a ja o – tema vasakäärena löödud kümme väravat tegid temast koos tipuründaja Yūya Ōsakoga meeskonna parima väravaküti.

Mängugraafik

23.11 kell 15 Saksamaa–Jaapan 23.11 kell 18 Hispaania –Costa Rica 27.11 kel 12 Jaapan – Costa Rica 27.11 kell 21 Hispaania–Saksamaa 1.12 kell 21 Jaapan–Hispaania 1.12 kell 21 Costa Rica –Saksamaa

Belglaste viimane võimalus

Pikalt FIFA edetabelis liidrikohta hoidnud Belgia kuldne põlvkond on otsapidi juba karjääri lõpetamas. Kas Katari MMil suudetakse lõpuks teha ka tulemus, mis edetabelikohale vastaks?

Belgia

Peatreener: Roberto Martínez (Hispaania)

Senine parim tulemus: 3. koht (2018)

Koht FIFA edetabelis: 2.

Nagu Eestigi hästi teab, ei olnud belglastel valikturniiril taas muresid –edasipääs tuli ühemõtteliselt ja kindlalt. Tegu on juba viienda suurturniiriga, mida Belgia kuldne põlvkond võidumõtetega alustab – seni on parimaks jäänud nelja aasta taguse MMi kolmas koht. Peatreener Roberto Martínez on aastate jooksul teeninud kõvasti kriitikat, kuid uut turniiri alustatakse taas just tema juhendusel.

Kõva kvaliteeti jagub belglastel igasse liini peale keskkaitsekolmiku, kus peavad nooremate esiletõusu puudumisel endiselt põhiraskust kandma ammu parim-enne-tähtaja ületanud Jan Vertonghen ja Toby Alderweireld.

Võtmemängija: Kevin De Bruyne Manchester City mängujuht on ilma igasuguse liialduseta olnud Premier League’i viimase viie hooaja parim mängija. Tema mängus sisuliselt ei ole nõrku kohti. Mulluse EMi rikkusid väikesed vigastused, kuid seekord peaks De Bruyne olema täielikus tippvormis. Sellise klassiga mängija väärib suurt saavutust ka koondisega.

Kanada

Peatreener: John Herdman (Inglismaa)

Senine parim tulemus: alagrupiturniir (1986) Koht FIFA edetabelis: 41.

36aastase pausi järel MMile jõudnud Kanada tegi seda muljetavaldava kindlusega, tulles Põhja- ja Kesk-Ameerika tsoonis Mehhiko ja USA ees esikohale ja kindlustades ajaloolise MM-pileti juba mitu vooru enne lõppu. Huvitav kombinatsioon noortest ässadest ja väga kogenud kaladest (39aastane poolkaitsja Atiba Hutchinson tegi koondisedebüüdi 19 aastat tagasi!) võiks Kanadast teha hipsterite lemmiku, kuid suurt tulemust on neile keeruline en-

nustada. Seni ainsal MMil 1986. aastal jäid nad nii punkti kui väravata.

Inglasest peatreener John Herdman tegi 2018. aastal huvitava lükke, vahetades Kanada naistekoondise juhendaja ameti meestekoondise peatreeneri oma vastu. Varem ka Uus-Meremaa naiskonda juhendanud Herdman on seepärast suurturniire kogenud omajagu – kas need kogemused kanduvad ka meestemängu üle?

Võtmemängija: Alphonso Davies Kanada ainus maailmaklassi mängija on koduklubis Müncheni Bayernis äärekaitsja, koondises aga poolkaitsja, kes mängib kohati isegi ründaja all. Daviese kõrval tasub välja tuua ka Lille’i 22aastase ründaja Jonathan Davidi, kel on hoolimata noorusest koondises kirjas juba 22 tabamust.

Maroko

Peatreener: Walid Regragui Senine parim tulemus: kaheksandikfinaal (1986) Koht FIFA edetabelis: 22.

70aastane bosnialasest treener Vahid Halilhodžić on MM-valiksarjas edukalt finaalturniirile viinud nii Elevandiluuranniku (2010), Alžeeria (2014), Jaapani (2018) kui Maroko (2022), kuid lausa kurioossel kombel on ta MMil käinud vaid Alžeeriaga – kõik ülejäänud koondised on ta eduka valiksarja järel ja finaalturniiri eel vallandanud! Kui Elevandiluuranniku puhul peitus põhjus pettumust valmistanud Aafrika Rahvuste karika turniiris, siis nii Jaapani kui Maroko puhul on Halilhodžićile saatuslikuks saanud tema konfliktne isiksus. Maroko eesotsas tekkis tal tüli tiimi ühe suurima tähe Hakim Ziyechiga ning augustis otsustas Maroko vutiliit asendada bosnialase kohaliku mehe Walid Regraguiga ja seeläbi Ziyechi koondiseringi tagasi tuua.

Iseasi, kui palju sellest kasu on – Ziyechi mänguaeg Chelseas on tänavu totaalselt kokku kuivanud ning ka neli aastat tagasi ei suutnud ta MMil Marokot loodetud moel edasi kanda. Maroko on juba aastaid olnud meeskond, kes valiksarjades särab, aga finaalturniiridel põrub. Grupist mitte

edasijõudmist ei saaks seekord automaatselt küll põrumiseks lugeda, ent koosseisu mõttes pole nii kvaliteetset Marokot ilmselt varem nähtud.

Võtmemängija: Achraf Hakimi

Vaid 24aastane Hakimi on oma lühikese profikarjääri jooksul jõudnud juba esindada Real Madridi, Milano Interit, Dortmundi Borussiat ja PSGd ning on moodsa äärekaitsja võrdkuju, olles ründefaasis vaat et tähtsamgi kui kaitses.

Horvaatia

Peatreener: Zlatko Dalić Senine parim tulemus: finaal (2018) Koht FIFA edetabelis: 12.

Eelmisel MMil miljonite südame võitnud horvaadid on MMi eel liikunud tõusvas joones – Rahvuste liigas pääseti Taani ja Prantsusmaa ees finaalturniirile, kusjuures nende vastu võeti juunis ja septembris 12 võimalikust punktist kümme. Meeskond ei ole tervikuna vähemalt paberil päris nii mitmekülgne ja kvaliteetne kui neli aastat tagasi, kuid maailmaklassi keskväli võib nii mõnedki puudujäägid tipuründes ja äärtel korvata.

Kaheksandikfinaalis ootab horvaate kõigi eelduste kohaselt kas Saksamaa või Hispaania, kuid alagrupist edasipääsemine peaks Zlatko Dalići meestele olema miinimumeesmärk.

Võtmemängija: Luka Modrić

37aastane mängujuht tegi kaasa juba 2006. aasta MMil ning on tänini nii Real Madridi kui Horvaatia koondise keskväljal väsimatu mootor, mis kogu rünnakut veab. Horvaatia läbi aegade parim mängija ei ole seni väsimise või vananemise märke näidanud ning on igas mõttes tiimi liider.

Mängugraafik

23.11 kell 12 Maroko–Horvaatia 23.11 kell 21 Belgia–Kanada 27.11 kell 15 Belgia–Maroko 27.11 kell 18 Horvaatia–Kanada 1.12 kell 17 Horvaatia–Belgia 1.12 kell 17 Kanada–Maroko

Déjà-vu alagrupp –kas ka déjà-vu tulemused?

Brasiilia, Serbia ja Šveits on teist MMi järjest ühes alagrupis koos. Neli aastat tagasi oli nendega koos veel Costa Rica, seekord on grupi autsaideri roll Kameruni käes. Kas Brasiilia ja Šveits lähevad siit edasi 16 sekka nagu eelmiselgi korral?

Brasiilia

Peatreener: Tite Senine parim tulemus: MM-tiitel (1958, 1962, 1970, 1994, 2002)

Koht FIFA edetabelis: 1.

Brasiilia MM-tiitel 2002. aastal tähendab seni viimast korda, kui Kuldne Jumalanna Euroopast väljapoole rändas. Brasiillased on enne iga turniiri olnud küll suurimate soosikute seas, kuid nii hea kui tänavuse turniiri eel on nende seis olnud harva. Kogenud ässade kõrval on pead tõstnud talendikas noor ründajate põlvkond, mis viitab, et ka Brasiilia tulevik on helge.

Euroopa Rahvuste liiga mängud on Brasiilialt sisuliselt röövinud võimaluse Euroopa tipptiimidega jõudu katsuda – seda võib pidada nii nende kui argentiinlaste suureks küsimärgiks. Brasiillased on kümme korda järjest MMil alagrupist võitjana edasi läinud – oleks suur üllatus, kui see seeria tänavu katkeks.

Võtmemängija: Neymar

Vastuoluline ründeäss on teinud PSG ridades suurepärase hooajaalguse ja saabub turniirile tõeliselt heas hoos. 30aastaselt on ta ise välja öelnud, et tegu on ilmselt tema viimase MMiga –kusjuures Tite käe all on temast saanud pigem isegi ründav poolkaitsja kui ääreründaja.

Serbia

Peatreener: Dragan Stojković

Senine parim tulemus: neljas koht (1930, 1962)

Koht FIFA edetabelis: 21.

Serblaste viimased MMid 2006., 2010. ja 2018. aastal on läinud selgelt aia taha, kuid tänavu on põhjust optimismiks. Meeskond paistab olevat peatreener Stojkovići käe all leidnud mõnusa üheshingamise ja ründavat jalgpalli mängides ka enesekindluse. Kartmatu

mentaliteedi toel võivad nad vabalt jõuda isegi veerand- või poolfinaali välja.

Ohukoht on aga selgelt see, et võistkond on pisut tasakaalust väljas. Kui rünnakul on Stojkovićil luksus jätta vahetusest sekkujateks sellised mehed nagu Dušan Vlahović ja Luka Jović, siis kaitseliinis on valikut selgelt vähem, seda enam, et mitu mängijat ei ole oma klubis põhitegijad.

Võtmemängija: Aleksandar Mitrović

Fulhami ründaja püstitas eelmisel hooajal Inglismaa esiliiga väravarekordi, lüües 44 mänguga fenomenaalsed 43 väravat, ning ta on väga resultatiivselt alustanud ka uut hooaega Premier League’is. Serbia koondise ajaloo parim väravakütt on vaid 28aastaselt jõudnud juba 50 koondiseväravani.

Šveits

Peatreener: Murat Yakin Senine parim tulemus: veerandfinaal (1934, 1938, 1954)

Koht FIFA edetabelis: 15.

Tugev esitus EMil annab šveitslastele enesekindlust ning ka Rahvuste liigas ei jäänud palju puudu, et Hispaania ja Portugali ees alagrupp võita. Samas oli Šveits tänavu ka päris ebastabiilne, alustades 2022. aastat viiest mängust nelja kaotuse ja ühe viigiga.

Vendadest treenerite duo Murat ja Hakan Yakini käsutuses on peamiselt Saksamaa ja Inglismaa kõrgliigapallurid, kes moodustavad kogenud ja kvaliteetse tuumiku. Endiselt mängib selles olulist rolli ka Chicago Fire’is klubivutti mängiv 31aastane Xherdan Shaqiri.

Võtmemängija: Granit Xhaka Arsenalis sel hooajal pisut ründavama rolli saanud Xhaka jättis suurema osa MM-valiksarjast vigastuse tõttu vahele, kuid koondis mängis suurepäraselt – ning tema naastes hakkasid tulema kaotused. Septembrikuised võidud Hispaania ja Tšehhi üle tulid

aga taas koos Xhakaga. Kas Arsenali suurepärane hooajaalgus tiivustab šveitslaste kaptenit veelgi?

Kamerun

Peatreener: Rigobert Song Senine parim tulemus: veerandfinaal (1990) Koht FIFA edetabelis: 43.

Üheksakümnendatel vaprate esitustega südameid võitnud Kamerun alustab juba oma kaheksandat MMi, olles sellega Aafrika riikidest kõige rohkem finaalturniire mänginud. Senistest kordadest on mõnel puhul, nagu 1990. aastal, läinud väga hästi, ent paljudel on meeles ka kamerunlaste suured läbikukkumised 1994. ja 2010. aastal.

Eelmise aasta lõpus alaliidu presidendiks saanud Samuel Eto’o tõi aasta alguses uueks koondise peatreeneriks Kameruni rekordinternatsionaali Rigobert Songi. Turniiri eel on koondist tugevdatud mitme välismaal üles kasvanud mängijaga, kuid üldise taseme poolest peaks Kamerun olema selgelt selle alagrupi nõrgim tiim.

Võtmemängija: André-Frank Zambo Anguissa

Hooajale imelise alguse teinud Napoli meeskonna keskväljal kannab Zambo Anguissa põhirolli ning saabub MMile Kameruni koondise hetke parima mängijana. Kaitsva poolkaitsjana on 26aastane endine Fulhami ja Marseille’ mängumees võimeline ka rünnakul väravaid lööma.

Mängugraafik

24.11 kell 12 Šveits–Kamerun 24.11 kell 21 Brasiilia–Serbia 28.11 kell 12 Kamerun–Serbia 28.11 kell 18 Brasiilia–Šveits 2.12 kell 21 Serbia–Šveits 2.12 kell 21 Kamerun–Brasiilia

Luis Suárez naaseb „kuriteopaigale“

H-grupp viib esimest korda pärast 2010. aastat taas vastamisi Ghana ja Uruguay koondise – tosin aastat tagasi tegi Uruguay ründaja Luis Suárez just selles vastasseisus oma kurikuulsa käetõrje, mis lõpuks Uruguay poolfinaali aitas.

Portugal

Peatreener: Fernando Santos

Senine parim tulemus: kolmas koht (1966)

Koht FIFA edetabelis: 9.

Portugali koondisel on suurepärase klassiga mängijaid praeguseks tunduvalt rohkem kui 2016. aastal, kui üllatusena Euroopa meistriks tuldi. Mitu pusletükki eesotsas peatreeneri Santosega on endised, kuid viimased suurturniirid pole enam nii hästi välja tulnud. 68aastast Santost on sageli kritiseeritud liiga kaitsva taktika poolest, mis ei kasuta koondise kogu potentsiaali ära.

Suure eemalejääjana jätab MMi vigastuse tõttu vahele Diogo Jota, kuid äärtele on Santosel nii häid valikuid, et tema puudumine ei tohiks osutuda liiga suureks mureks. Küll on aga Santosel lahendada oluline küsimus, mida teha Cristiano Ronaldoga – jalgpalliajaloo suurkuju on käesoleval hooajal, 37aastaselt oma vormi minetanud, kuid koondises on ta üldjuhul siiski põhiründaja kohta täitnud.

Võtmemängija: Bruno Fernandes

Portugali koondise vägev keskväli toetub üsna palju 28aastasele Manchester Unitedi väsimatule töörügajale Fernandesele, kes moodustab seal Bernardo Silvaga vägeva duo ning on peale kohusetundliku pressingu võimeline ka palliga imelisi hetki pakkuma. Mõlemad mehed on oma karjääri tipus ning see paistab olevat Portugalil lähiajal parim võimalus MMil midagi suurt korda saata.

Ghana

Peatreener: Otto Addo Senine parim tulemus: veerandfinaal (2010)

Koht FIFA edetabelis: 61. Ülitiheda Aafrika valiksõela otsustavas faasis Nigeeria välja lülitanud Ghana ületas sellega kõiki ootusi, sest aasta alguses ebaõnnestusid Aafrika meistrivõistlused noorel koondisel totaalselt. Tõtt-öelda ei oldud ka Nigeeria vas-

tu eriti veenvad, kuid edasipääs saadi kätte ning ghanalased ise usuvad, et finaalturniiril on kõik võimalik – seda enam, et 2010. aasta vägiteod on rahval veel võrdlemisi värskelt meeles.

Suurturniiri eel on Ghana võistkonda tugevdanud mitme Euroopas üles kasvanud, kuid ghana juurtega mängumehega – nõnda on tee koondisesse leidnud näiteks Brightoni paremkaitsja Tariq Lamptey ja Athletic Clubi ikoon Iñaki Williams. Vanadest tegijatest on endiselt rivis näiteks vennad André ja Jordan Ayew.

Võtmemängija: Thomas Partey

MM-finaalturniiri kontekstis on Ghana autsaider. Ja autsaideril on edukaks turniiriks eelkõige tarvis tugevat kaitset. Arsenali lõhkuv poolkaitsja Partey on Ghana keskväljal ülioluline lüli, tegutsedes koondises tavaliselt pisut ründavamalt kui klubis.

Uruguay

Peatreener: Diego Alonso Senine parim tulemus: maailmameister (1930, 1950) Koht FIFA edetabelis: 14. Eelmise aasta detsembris vahetus Uruguay koondises võim: 15 aastat koondist vedanud peatreener Óscar Tabárez sai pärast valiksarja kehva algust kinga ja peaaegu 30 aastat noorem Diego Alonso tõi kastanid tulest, vedades meeskonna võimsa lõpuspurdiga MMile. Meeskonnas endas on olemas nii kogemust, kvaliteeti kui noori tähti – rünnakul on endiselt rivis 35aastased Luis Suárez ja Edinson Cavani, värske tulijana segab seal kaarte Liverpooli äss Darwin Núñez.

Ühtlase kvaliteedi ning hea kogemuse ja nooruse tasakaalu pärast võib Uruguayd julgelt pidada MMi üheks mustaks hobuseks. Iseäranis tugev on nende keskväli, kus põhikolmiku peaksid moodustama Matías Vecino, Rodrigo Bentancur ja Federico Valverde.

Võtmemängija: Federico Valverde Real Madridi ründav poolkaitsja on sel hooajal tõeliselt õide puhkenud,

olles keskväljalt üks Reali resultatiivsemaid mängijaid. Neli aastat tagasi jäi Valverde vigastuse tõttu MMilt eemale, nüüd võib temast vabalt tulla üks turniiri suuremaid tähti.

Lõuna-Korea

Peatreener: Paulo Bento (Portugal)

Senine parim tulemus: neljas koht (2002)

Koht FIFA edetabelis: 28. Koreal on ees väga keeruline ülesanne – tugevast alagrupist edasimurdmiseks on vaja mitut suurt õnnestumist. Suur osa meeskonnast mängib klubivutti küll Aasia tipptiimides, kuid peale kapteni ja suurima tähe Heungmin Soni on Euroopa tippliigades veel pigem vähe Korea mängijaid. Võistkonna üldine tase ei ole seetõttu piisavalt tugev, et MMil väga suurt edu oodata.

Korealastel tuleb kõigele lisaks mängida MMil ka hoopis teistmoodi kui valiksarjas: kui Aasia vastaste vastu vallatakse väga palju palli ja domineeritakse mänge, siis MMil peab Lõuna-Korea prioriseerima kaitsemängu.

Võtmemängija: Heung-min Son Aasia parim jalgpallur sai vaid paar nädalat enne MMi algust Meistrite liiga mängus näovigastuse, mis seab tema MMi suure küsimärgi alla. Isegi kui Son mängukorda putitatakse, võib arvata, et tema seisund päris saja protsendi juures ei ole. Korealaste edasipääsu jaoks oleks vaja aga tippvormis Soni.

Mängugraafik

Foto:erakogu

Mida tähendab

MM-finaalturniiri toimumine aasta lõpus?

Ei ole ilmselt vaja üle korrata, et tänavune MM-finaalturniir erineb kõigist eelmistest toimumisaja poolest – kõik varasemad finaalturniirid on peetud meie mõistes südasuvel, tänavune MM peetakse aga keset klubihooaega ja põhjamaalastele kõige pimedamal ja kõledamal ajal. Jalka uurib eri inimeste käest, kuidas neile MMi aasta lõpus toimumine meeldib ja mida see kaasa toob.

Foto:JanaPipar

SIMO ANDRE KADASTU, jalgpallisõbrast näitleja Minu jaoks on MMi toimumine aasta lõpus väga positiivne, sest suviti olen tavaliselt hõivatud suvelavastuste või proovidega, mistõttu ei saa ma mänge reeglina otse vaadata. Nüüd sattus turniir aga sügisel täpselt sellisele hetkele, kus proove ei ole ja etendusi on ka kuu jooksul vaid viis-kuus ehk mitte väga palju. See on väga haruldane, mul ei ole vist kuus aastat sellist perioodi olnud. Õnn naeratas, saan jalgpalli vaadata!

Tavaliselt olen suurturniiride ajal pidanud omajagu kasutama järelevaatamist ja elama niimoodi, et tulemusi reaalajas ei vaata. Suviste turniiride puhul saan seda tavaliselt teha alles turniiri lõpus, aga alagrupimänge pole ma niimoodi saanud varem vaadata. Iga kord olen mõelnud, et tahaks lihtsalt rahulikult istuda ja hommikust saati jalkat vaadata – nüüd on mul see võimalus olemas!

Eestis jälgin naiste meistriliigat, kuna Tallinna Kalevis mängib minu õde Anett. Välismaalt elan kaasa Leicester Cityle – kusjuures juba enne seda,

kui nad kuus aastat tagasi tiitli võitsid. Mul elasid sugulased Leicesteris ja lapsepõlves käisin peaaegu iga aasta neil seal külas. Toona mängis klubi kuskil League One’is täiesti põhjas. Ja siis tuli see üks imeline aasta, mis ilmselt enam kunagi ei kordu… MMil hoian samuti pöialt Inglismaale.

MARGUS MÄND, jalgpallifanatt, Linnateatri rekvisiitor

Minul on plaanis ära vaadata kõik mängud, algusest lõpuni! Kõiki muidugi mitte otseülekandes, aga järelevaatamise abil küll. Sealhulgas tahan ära vaadata ka alagruppide viimase vooru kohtumised, mis üheaegselt toimuvad. Seal on muidugi üha raskem nii teha, et teise mängu tulemust esimese vaatamise ajal teada ei saa, sest ega kommentaator ei saa ju lõpuni vait olla, kui sellest sõltub grupi lõppjärjestus, ning ka mängijate kehakeelest saab vihjeid välja lugeda. Kommentaatoritest paistab selle lobisemisega eriliselt välja Tarmo Tiisler, kelle puhul tundub, et ta ühe silmaga vist vaatabki seda teist mängu, et kogu aeg selle seisu teada anda!

2006. aasta MMi ajal olin tööl Lõuna-Eestis, kus toimusid Elmo Nüganeni filmi „Meeletu“ võtted. Tempo oli nii kõva, et mul lihtsalt ei olnud aega mänge isegi järele vaadata, rääkimata otseülekannetest! Elasin põhimõtteliselt infosulus –mäletan, et kui kuskil autoga sõitsime ja uudised algasid, siis tuli kohe raadio kinni panna. See oli küll enne nutitelefonide aega, aga tõendas hästi ära, et nii on täiesti võimalik infosulus olla. Tassisin kogu aeg videomakki kaasas ja lindistasin mängud VHS-kassettide peale. Üsna kiirelt hakkasid probleemid tekkima: võin ju mänge lindistada, aga millal ma need ära vaatan? Võtetel olid pikad päevad, õhtul-öösel vaatasin esimesed kaks mängu ehk ära, aga siis sain aru, et millalgi pean magama ka…

Tekst: Raul Ojassaar

Finaali vaadati suurema seltskonnaga kuskil Lõuna-Eesti turismitalus, kus oli nii kehv pildikvaliteet, et vahepeal ei näinud isegi palli. Mina hoidsin ennast sealt eemale, et jumala eest mitte midagi teada saada, sest ma olin oma järjega finaalist veel väga kaugel – mul polnud aimu isegi sellest, kes mängivad.

See, et tänavune turniir toimub talvel, on minu meelest suuremale osale inimestest katastroof. See lööb ju kogu rütmi segamini! Seni on olnud ju mõnus, et iga kahe aasta tagant on suvel pärast klubihooaja lõppu suurturniir. Nüüd on aga nii, et ühel nädalavahetusel mängitakse Inglismaa liiga mänge, järgmisel juba algab MM. Kuna tänapäeval on niikuinii infot ja mänge nii palju, siis võib karta, et selle MMi väärtus natuke kahaneb, sest ei toimu suvel, kui maailm niikuinii seisab.

MARKO LELOV, Arte jalgpalliakadeemia juhataja

Arte gümnaasiumi juures oleva jalgpalliakadeemia ja jalgpalliklasside õpilastele on tekitatud ruum, kus nad saavad võimaluse korral MMi mänge jälgida – seda loomulikult õppetööst vabadel hetkedel, mitte selle arvelt. Üldiselt on meil aga tunniplaan selline, et paratamatult jääb osa õppe- ja treeningutööst varasema algusega alagrupimängude ajale. Koolipäevadel on kell 12 algavaid kohtumisi õnneks vaid kahel nädalal ja vähe.

Ma ei teagi, kui tõsiselt tänapäeva noored MM-finaalturniiri suhtuvad – kindlasti on neid, kes palju jälgivad, aga usun, et päris kõiki selles vanuses need mängud nii palju ei köidagi.

RIVO SAARNA, ERRi sporditoimetuse juht

Jalgpalli suurturniirid on telespordi suurima auditooriu miga spordivõistlused. Eeldatavasti toob 20. novembril algav maailmameistrivõistluste finaalturniir kuu aja vältel Eestis ekraanide ette 700 000 – 800 000 vaatajat. MMi kulminatsioonil, detsembri keskel toimuval finaal mängul on ERRi erinevatel kanalitel vähemalt 300 000 vaatajat. Võimalik, et ka 400 000, sest pühapäeva õhtu

detsembrikuu keskel on televaatamise tippaeg. Eelmisel suvel jälgis EM-finaali kõikide ERRi kanalite peale kokku üle 250 000 inimese.

Kogu turniiri absoluutne reach ehk katvus ei saagi olla (ka varasemate aastatega võrreldes) palju kõrgem, sest näiteks septembris oli üldine telerivaatamise reach Eestis 62,5% ehk kokku vaatas kuu aja jooksul üldse televiisorit 738 000 inimest (neist eestlasi 548 000 ja mitte-eestlasi 190 000). Novembris-detsembris telerivaatamise osakaal kasvab ning seoses televaatamise tipphooajaga kasvab eeldatavasti ka MMi vaatajate arv, võrreldes möödunud suvel toimunud EMiga, mis jõudis Eestis vähemalt 700 000 inimeseni. Kogu turniiri lõikes ei saa see kasv enam olla märkimisväärselt suur, sest kõik, kes mõne ekraani vahendusel meediat tarbivad, jalgpalli finaalturniirist ka osa saavad. Suuremat kasvu on oodata suurte otsustavate vastasseisude puhul – eelkõige finaalmäng ja poolfinaalid.

ERRi kanalite vahendusel saab otsepildis kaasa elada kõigile kohtumistele. Mõistagi on ülekandeid võimalik ka järele vaadata ning jalgpallisõbrad, kes ei soovi komistada mängu tulemusele enne järelevaatamise algust, saavad seda turvaliselt teha Jupiteri keskkonnas ning ERRi vaatajakonto registreerimisel ka mujal Euroopas.

JOEL INDERMITTE, jalgpallitreener ja ERRi ekspertkommentaator

Suviti toimuvate finaalturniiride puhul on äge see, et see justkui koondab inimesi kokku – paljudel on puhkused, toimuvad suured ühisvaatamised linnaväljakutel, randades ja üksteise juures ning see kuulub justkui suve rütmi juurde. Nüüd on huvitav näha, kuidas talvine suurturniir välja nägema hakkab – Eestis on ju üsna pime aeg ja ühest küljest on inimesed niikuinii palju kodus, aga neil, kes on igapäevaselt oma töörütmis, ei pruugi päris suurturniiri tunnet tekkida.

Olen ise sageli koduse hooaja järel puhkusereisile sõitnud, aga seekord mitte, ja kui juba teadsin, et olen Eestis, siis mõtlesingi, et kodus jalka vaatamise asemel pigem kommenteerin mänge ja olen stuudios – teen seda tööd hea meelega.

Treenerina on klubihooaja keskel toimuvat suurturniiri väga huvitav jälgida – kui tavaliselt tulevad mängijad nendele võistlustele pikkade hooaegade järel ja ei pruugi vaimselt ja füüsiliselt nii heas vormis olla, siis seekord peaksid mängijad olema päris värskes toonuses. Usun, et see annab mängukvaliteedile kõvasti juurde.

Foto:JanaPipar

Foto: LiisiTroska

Foto:LiisiTroska

Kas sel MMil murtakse välismaiste peatreenerite needus?

Maailma suurim spordisündmus on Jalka ilmumise ajal kõigest paari päeva kaugusel ning kõik rahvuskoondised teevad viimaseid ettevalmistusi, et olla maailmameistrivõistluste jaoks parimas võimalikus vormis. Selles mängivad suurt rolli koondiste peatreenerid, keda on Kataris kokku 32. Kas sa aga teadsid, et nendest 32 peatreenerist on peaaegu kolmandik ehk üheksa välis-peatreenerid? Jalka uuris lähemalt nende üheksa lootsi ja juhendatavate koondiste tausta.

Alustada tuleb aga väikese ülevaatega sellest, kui palju treenereid on maailmameistrivõistlustel osalenud ja milliseid ägedaid tegusid on nad läbi ajaloo korda saatnud. Kokku on MMidel vähemalt ühe mängu juhendanud või kaasjuhendanud üle 350 treeneri. Endine Brasiilia koondise peatreener Carlos Alberto Parreira on rekordimehena osalenud aastatel 1982–2010 kuuel finaalturniiril. Parreira jagab serblase Bora Milutinovićiga ka teist rekordit – mehed on juhendanud MMil viit riiki.

Helmut Schön on hakkama saanud kahe huvitava saavutusega: aastatel 1966–1978 sai ta Lääne-Saksamaa eesotsas enda nimele nii MM-finaalturniiridel kõige rohkem mänge juhendanud (25) kui ka kõige rohkem võite kogunud (16) treeneri tiitli. Ihaldatud MM-tiitlini on kokku jõudnud 20 peatreenerit, kusjuures itaallane Vittorio Pozzo on ainus, kes on suutnud seda teha kaks korda (1934. ja 1938. aastal).

Kui mitmel riigil on olnud eri rahvusest treenereid, siis Saksamaad ja Brasiiliat, kes on kõige rohkem MMidel osalenud, on alati juhendanud kohalikud treenerid. Kameruni käes on aga skaala teise otsa rekord – nad on enne tänavust turniiri osalenud MMil seitse korda ja iga kord on neid seal tüürinud välismaalasest juhendaja. Tänavu sõidetakse Katarisse aga oma mehe Rigobert Songi juhendusel.

Huvitaval kombel pole mitte ükski välismaine peatreener kunagi MM-tiitlit võitnud, kuid kaks korda on suudetud jõuda finaali. 1958. aastal sai inglane George Raynor sellega hakkama Rootsi

koondise eesotsas ja saavutust kordas 1978. aastal austerlane Ernst Happel Hollandiga.

Ajaloo põhjal ei pruugi välismaalastest treeneritel kõige paremini minna, kuid pall on ümmargune ja jalgpalli võlu seisnebki tihti üllatusmomentides. Järgmised lõigud annavad ülevaate 2022. aasta Katari MMile sõitvatest välis-peatreeneritest ja nende juhendatavatest koondistest.

Ecuador

Ecuadori peatreener on 60aastane Gustavo Alfaro, kes määrati koondise peatreeneriks 2020. aasta augustis. Tegu on esimese koondisega, mida Alfaro on juhendanud, varasem tööpõld on koosnenud Lõuna-Ameerika klubidest. Ainukesed kaks turniiri, mille argentiinlane on suutnud võita, on Lõuna-Ameerika tähtsuselt teine klubijalgpalli turniir Copa Sudamericana 2007. aastal ja Argentina karikavõistlus 2013. aastal (mõlemad Argentina klubiga Arsenal).

Senisest 32 mängust Alfaro käe all on Ecuador võitnud 11, mänginud 13 korda viiki ja kaheksa korda kaotanud. Tihedas Lõuna-Ameerika valikturniiri konkurentsis sai Ecuador neljanda koha, millega kindlustati viimane otsepääse MMile. Kataris on Ecuadori A-alagrupi vastased korraldajamaa, Senegal ja Holland. Suure tõenäosusega hakatakse Senegaliga võitlema alagrupi teise edasipääsukoha nimel.

Katar

Ecuadoriga samasse alagruppi kuuluva Katari peatreener on 46aastane hispaanlane Félix Sánchez. Hispaanlase treenerikarjäär sai alguse FC Barcelona noortesüsteemist, kuid alates 2013. aastast on Sánchez olnud Katari noortekoondiste treener. A-koondise peatreeneriks sai ta 2017. aastal ning on seni juhendanud koondist 70 korral. Nendest mängudest on võetud 36 võitu, saadud 13 viiki ja 21 kaotust. Korraldajamaana kvalifitseerus Katar otse MMile, kuid kui vaadata nende viimase aja saavutusi, siis 2021. aastal jäädi kolmandaks FIFA Araabia karikavõistlustel, kus alistati pronksimängus Egiptus. Sánchezi juhendusel võideti 2019. aastal aga Aasia karikas, kui nad alistasid finaalis Jaapani.

Iraan

Iraani peatreener on saanud ametis olla kõigest septembri algusest saati. 69aastane Carlos Queiroz toodi Iraani tüüri juurde tagasi pärast serblase Dragan Skočići lahkumist. Queiroz ju-

Tekst: Erko Litvjakov | Foto: Gonzalo Arroyo, UEFA via Getty Images

hendas Iraani ka aastatel 2011–2019, mille jooksul jõuti kaks korda MMile, kuid mõlemal korral piirduti alagrupiturniiriga. Kogenud portugallane on juhendanud Portugali, Kolumbia ja Egiptuse koondist ning samuti olnud Real Madridi peatreener ja pikaajaline Sir Alex Fergusoni abiline Manchester Unitedis. Iraan kvalifitseerus MMile, võites oma alagrupi Aasia kvalifikatsiooniturniiril Lõuna-Korea ees, ning Kataris ootavad neid B-alagrupis ees Inglismaa, USA ja Wales. Tegu on raskesti prognoositava ja põneva alagrupiga.

Mehhiko

Mehhikot juhendab 59aastane argentiinlane Gerardo Martino, kelle kõige kuulsamad peatreeneriaastad on 2013–2016, kui ta sai juhendada FC Barcelonat ja Argentina koondist. Martino suutis Barcelonaga võita ühe trofee, Hispaania karika, kuid inimestele on jäänud rohkem meelde aastad 2015–2016, kui Argentina jõudis kahel järjestikusel aastal Copa América turniiril finaali, kuid jäi mõlemal korral Tšiilile alla. Argentiinlane on Mehhiko eesotsas olnud 2019. aastast ning MMile kvalifitseeruti Põhja- ja Kesk-Ameerika tsoonis Kanada järel teisena. Mehhiko kohtub C-alagrupis Argentina, Saudi Araabia ja Poolaga. Favoriit on Argentina, kuid ülejäänud kohad lahtised.

Saudi Araabia

Saudi Araabiat on alates 2019. aastast juhendanud 54aastane prantslane Hervé Renard, kes on varem olnud Aafrika koondiste eesotsas. Renard on juhendanud Sambiat, Elevandiluurannikut ja Marokot. Esimese kahe nimetatuga on prantslane suutnud võita Aafrika Rahvuste karika. Seni 31 juhendatavas mängus on Saudi Araabia Renardi käe all kogunud 16 võitu, 11 viiki ja neli kaotust. Nende käigus kvalifitseeruti MMile oma alagrupist esimesena, edestades ühe punktiga Jaapanit.

Roberto Martínezel paistab seekord olevat välismaistest peatreeneritest parim šanss MMil kaugele jõuda.

Costa Rica

Costa Rica pääses MMile üle noatera tänu 62aastasele kolumbialasele Luis Fernando Suárezele. Eelmise treeneri Rónald Gonzáleze käe all alustati valikturniiri kesiselt, mistõttu jäädi Põhja- ja Kesk-Ameerika tsoonis Kanada, Mehhiko ja USA järel neljandaks – see tähendas maailmajagudevahelist playoff’i Uus-Meremaaga. Suáreze juhendusel suudeti see vastasseis 1 : 0 võita ja teeniti koht E-alagrupis Hispaania, Saksamaa ja Jaapaniga. Costa Rica oli väga keerulises alagrupis ka 2014. aastal, kui suudeti üllatuslikult võtta Uruguay, Itaalia ja Inglismaa ees alagrupi esikoht.

Belgia

Tõeliselt talendikat Belgia koondist on alates 2016. aastast juhendanud 49aastane hispaanlane Roberto Martínez. Varasem Swansea, Wigani ja Evertoni juhendaja on huvitaval kombel ainukese karika võitnud Wigani peatreenerina, kui 2013. aastal alistati FA karikafinaalis Manchester City. Martínezel on Belgia eesotsas ette näidata 75 mängust 55 võitu, 12 viiki ja kaheksa kaotust, kuid suurturniiridel pole Belgia kuldne generatsioon veel kõige kirkamat medalit võita suutnud. Parim Martíneze ajastu tulemus on kolmas koht 2018. aasta MMil. F-alagrupis lähevad belglased Kanada, Maroko ja Horvaatia vastu esikohta püüdma.

Kanada

Belgia alagrupikaaslase Kanada peatreener on 47aastane inglane John Herdman. Tegu on nimekirja ainukese treeneriga, kes alustas oma treenerikarjääri naistejalgpallis: Herdman oli aastatel 2006–2011 Uus-Meremaa ja 2011–2018 Kanada naistekoondise peatreener. 2018. aastal nimetas Kanada jalgpalliliit ta aga meeste A-koondise peatreeneriks ning tema juhendusel jõudis Kanada esimest korda pärast 1986. aastat MMile. Sellega sai Herdmanist jalgpalliajaloo esimene treener, kes on suutnud viia MM-finaalturniirile nii meeste kui naiste rahvuskoondise.

Lõuna-Korea

Alates 2018. aastast on Lõuna-Korea koondise eesotsas olnud 53aastane portugallane Paulo Bento, kes juhendas Portugali koondist aastatel 2010–2014. Sel perioodil jõuti 2012. aastal EMi poolfinaali, kus jäädi penaltiseeria järel alla Hispaaniale. Paraku järgnes sellele 2014. aasta MMil alagrupist pudenemine, mille järel Bento vallandati. Portugallane on leidnud uue hingamise Lõuna-Korea koondise peatreenerina – 55 mängust on saadud 36 võitu, 12 viiki ja seitse kaotust. Bento saab Kataris esimest korda karjääri jooksul mängida Portugali vastu, kui H-alagrupis minnakse peale treeneri kodumaa vastamisi ka Ghana ja Uruguayga.

Värav, mis otsustas kolmanda koha saatuse – eelviimases voorus sai Paide Linnameeskond kodus enam kui neljasaja pealtvaataja ees Nõmme Kalju üle napi 1 : 0 võidu. Kohtumise ainsa värava lõi otse kaitseväe metsalaagrist saabunud Robi Saarma.

Foto: Liisi Troska

värava lugu kahes vaatuses: esmalt kukub Liliu võitluses Paide väravavahi Ebrima Jarjuga pikali, nõudes penaltit…

vaid mõned sekundid hiljem on ta aga taas püsti ja saadab jätkuolukorras palli võrku!

„Everybody was kung fu fighting…“ Robert Kirsi jalahoop ei ohustanud õnneks tegelikult Kristjan Peldi pead.

Foto: Katariina Peetson

457 tundi ja 35 minutit

Esimest korda

Tartu Santos

oli 2012. aastal Lõuna-Eesti suurim jalgpalliklubi.

Põlvkonnavahetus kui Eesti jalgpalli raskeim katsumus

2012. aasta Jalka detsembrinumbris tuli juttu Eesti jalgpallihooaja pidulikust lõpetamisest Estonias, noorte eliitliigade vajalikkusest ja noortekoondiste suurtest kaotustest, Tarmo Rüütli rääkis aga Eesti koondise põlvkonnavahetusest.

2012. aastal lõpetati Eesti jalgpallihooaeg teist aastat järjest Estonia kontserdisaalis. Õhtu jooksul anti välja auhindu, kulminatsioon oli parima meespalluri auhinna üleandmine. Ülekaalukaks võitjaks osutus Ragnar Klavan, kes võttis auhinna vastu videokõne vahendusel. Toona Saksamaal Augsburgis pallinud Klavan teatas rahvale, et töö tuli vahele, mille tõttu ei saanud ta pidulikul lõpetamisel kohapeal olla. Parimaks noorjalgpalluriks valiti Henrik Ojamaa, aasta naispalluri tiitli pälvis Pille Raadik. Igor Morozov teenis parima meistriliigamängija tiitli ja Nõmme Kalju kapten Alo Bärengrub sai laval demonstreerida meistrikarikat.

Alver Kivi kirjutas eliitliigade vajalikkusest loo, milles andsid asjaosalised kommentaare ja jagasid mõtteid tuleviku kohta. 2008. aastal loodi Eesti noortejalgpalli arendamiseks eliitliigad. 2012. aastaks oli Eesti U19 koondis jõudnud kaks korda EM-valiksarja esimesest ringist edasi eliitringi ehk Euroopa 28 tugevama hulka, korra suutis sama saavutust korrata ka U17 koondis. Eesti Jalgpalli Liidu noortetöö juhi Lars Hoppi sõnul aitasid noormeestel sellisele tasemele jõuda kaks aastat mängimist eliitliigas ja piirkondlikud koolitused. Hoppi sõnul panid eliitliiga tasavägised ja põnevad mängud mängijaid lõpuni võitlema, mis parandas meeskonnavaimu ja võimaldas tekitada positiivse atmosfääri koondise sees.

FC Flora treener Marko Kuusik ja Tartu Tammeka treener Indrek Koser ei olnud nii kindlad, et neid tulemusi saanuks ainult eliitliiga fenomeniga selgitada. Kuusiku arvates polnud eliitliiga takti-

kaliselt kuigi palju mängu mõjutanud, kuid koondisetreeneritele ülevaate andmiseks oli kindlasti tegu hea projektiga, kuna tegevusse olid kaasatud vanuserühma parimad. Koser leidis, et koondis ei mänginud hästi mitte sellepärast, et mängijad olid karastunud eliitliigas, vaid kuna kindlas vanuses oli Eestis parem aastakäik kui mujal.

Indrek Schwede usutluses Tarmo Rüütliga meenutati 2011. aasta EM-valikturniiri playoff’i ja mööndi, et koondist ootab ees verevahetus. Rüütli ei nõustunud, et toonane Iirimaa peatreener Giovanni Trapattoni teda playoff-mängus üle kavaldas, vaid arvas, et ta pani ise meestevalikuga puusse: Rüütli sõnul oleks ta pidanud Andrei Stepanovi asemel valima algkoosseisu Taavi Rähni.

2012. aastal alustas Eesti koondis MM-valiktsüklit kolme kaotusega, mida võis Rüütli sõnul pidada mõnel määral normaalseks, kuna vastased olid hakanud Eestile rohkem tähelepanu pöörama. Teise asjaoluna tõi Rüütli välja kindlate mängijate taandumise ja uue põlvkonna pealetuleku. Rüütli lubas teha kõik selleks, et üleminek oleks võimalikult pehme ja et värske veri tooks koondisele uue hingamise.

Kui käesoleval aastal oli palju juttu noormeeste U21 koondise kohutavatest tulemustest, siis 2012. aastal pakkusid kõneainet neidude U19 koondise suured kaotused. Bulgaarias toimunud EM-valikturniiril võeti Soome eakaaslastelt vastu 0 : 11 tulemus ja hispaanlastelt veelgi suurem 0 : 16 kaotus. Naiskonna peatreeneri Keith Boanase sõnul ei saanud tulemusi välja vabandada, kuid inglane kaitses sellegipoolest oma mängijaid. Tema arvates vajas Eesti Euroopa paremikule järelejõudmiseks klubidesse heal tasemel treenereid ja mängijaid, kes panustavad ala arengusse.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

kestis mängukatkestus Eesti–Walesi U17 EM-valikmängus, mis katkes 10. oktoobril ägeda lumetuisu tõttu.

valiti Ragnar Klavan Eesti parimaks meespalluriks.

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Seekord on viktoriiniküsimused kõik otsapidi seotud algava MM-finaalturniiri või MM-ajalooga.

Mälumäng

1. Brasiilia koondislane Edmílson vahetas 2002. aasta MM-finaalis mingil põhjusel keset mängu oma särki. Uue särgi selgasaamine osutus aga ootamatult keeruliseks – brasiillasel läks oma pool minutit, et ürp selga saada. Miks? Tänapäeval on jalgpallurite elu tehtud selles vallas tunduvalt lihtsamaks.

2. Kõrval olev foto on pärit 1993. aastast ja on tehtud Kadrioru staadionil – Eesti koondise toonane peatreener Uno Piir ajab juttu meile külla sõitnud Portugali lootsiga. Kui Piir on praeguseks jalgpallitreeneri ameti juba ammu jätnud, siis tema 29 aasta tagune vestluspartner on endiselt suures mängus sees ja sõidab ühe teise koondise peatreenerina ka MM-finaalturniirile Katarisse. Kellega Uno Piir toona juttu puhus?

3. Mehhikost sai 1986. aastal esimene riik, kes võõrustanud kaht MM-finaalturniiri. Kui 1970. aastal oli turniiri maskott poisike Juanito, siis 1986. aastal pildil nähtav jalapeno, mis jagab nime ühe jalgpalluriga, kes sündis pisut vähem kui üheksa kuud pärast turniiri algust. Vutimees on ühe koondise eest mänginud 102 mängu, aga käinud kümnel korral platsil ka teise koondise särgis. Kuigi ta teeb endiselt klubi eest kõrgel tasemel kaasa ja tema kodumaa mängib ka Katari MMil, otsustas see jalgpallur juba neli aastat tagasi koondisekarjääri lõpetada. Millist nime see jalgpallur ja 1986. aasta MMi maskott jagavad?

4. Kameruni koondislane André Kana-Biyik sai 1990. aasta MMil hakkama ühe omalaadse saavutusega, mida pole mitte keegi suutnud MM-finaalturniiridel korrata. Millega Kana-Biyik hakkama sai? Kui Kamerun poleks turniiril veerandfinaali jõudnud, ei oleks see tal võimalik olnud.

5. Millega läks MM-ajalukku 1998. aasta turniiri teises mängus Maroko koondislane Rachid Azzouzi? Sama asjaga läks EM-ajalukku 1996. aastal Inglismaa koondislane David Platt, seda koduse turniiri avamängus Šveitsi vastu. Azzouzi sai küsitud asjaga hakkama 90. minutil, Platt 77. minutil. Varasematel MMidel ja EMidel ei olnud selline „saavutus“ aga isegi mitte võimalik.

5. Azzouzi oli MM-ajaloo esimene pallur, kes sisenes mängu kolmanda vahetusmehena.

4. Kana-Biyik kandis ühe MMi ajal ära kaks mängukeeldu – esimeses alagrupimängus sai ta punase kaardi, platsile naasnuna aga nii viimases alagrupimängus kui kaheksandikfinaalis kollase kaardi.

3. Pique.

2. Carlos Queiroz. Kataris juhendab Queiroz Iraani koondist.

1. Brasiilia koondise võistlusvormidel oli toona alussärk pealmise särgiga õmblustest ühendatud, mis tähendas, et mõlema särgi korraga selgapanemine nõudis omajagu kannatlikkust ja osavust. Kui see ebaõnnestus, otsustas Edmílson särgi täiesti „lahti“ võtta ning esmalt alussärgi ja seejärel sellega ühendatud pealmise särgi selga ajada. Pealtvaatajatele pakkus omalaadne vaatepilt palju nalja.

Vastused

Sina oled kohtunik

1. Pall läheb üle küljejoone. Võistkonna treener võtab palli kätte ega lase vastasvõistkonna mängijal mängu taasalustada. Mängija rebib üleliigset jõudu kasutades palli treenerilt, et mänguga jätkata. Milline on sinu otsus?

a) kollane kaart mängijale, punane kaart treenerile b) punane kaart mängijale, punane kaart treenerile c) punane kaart mängijale, kollane kaart treenerile d) kollane kaart mängijale, kollane kaart treenerile

2. Ründaja on karistusalas, tal läheb puude pikaks ja pall ületab otsajoone. Hetk hiljem hüppab talle kaitsemängija, kaks jalga ees, ohtlikult jalgadesse. Milline on sinu otsus? a) penalti, kollane kaart b) penalti, punane kaart c) väravaesine lahtilöök, punane kaart d) väravaesine lahtilöök, kollane kaart

3. Mängija siseneb väljakule ilma kohtuniku loata ja peatab vastastel lubava rünnaku, mängides palli käega. Milline on kohtuniku otsus? a) näitab mängijale kollast kaarti b) näitab mängijale punast kaarti c) näitab mängijale kaht kollast ja seejärel punast kaarti d) laseb mängul jätkuda

3. Õige on variant c) – praegusel juhul paneb mängija lühikese aja jooksul toime kaks erinevat kollast kaarti väärt rikkumist: esiteks siseneb väljakule ilma kohtuniku loata ja teiseks peatab käega mängides vastase lubava rünnaku. Kaks kollast kaarti tuleb anda järjest hoolimata sellest, et mängija ei olnud teist rikkumist toime pannes esimesest hoiatusest teadlik.

tõsise vea eest, aga kuna pall oli vea hetkel mängust väljas, jätkub mäng sel viisil, nagu see oleks niikuinii pidanud jätkuma.

2. Õige on variant c) – mängija eemaldatakse

1. Õige on variant b) – mängija eemaldatakse vägivaldse käitumise eest, treener aga vastasvõistkonna mängu jätkamisel segamise eest (nt palli kinnihoidmine, palli äralöömine, liikumise takistamine).

Naiste meistriliiga anonüümne küsitlus: parima mängija tiitlile heitlevad Tammik ja Treiberg

Kui eelmise hooaja lõpus viis Jalka küsitluse läbi Premium liiga mängijate seas, siis tänavu on kord naiste meistriliiga käes –meie anonüümsele küsitlusele vastas kokku koguni 104 mängijat. Mida põnevat sellest teada saime?

Lisaks vastaja võistkondlikule kuuluvusele, mille kohta käis ankeedi ainus kohustuslik küsimus, soovisime teada vastuseid järgmistele küsimustele:

1. Kes on naiste meistriliiga parim mängija?

2. Kes on naiste meistriliiga kõige alahinnatum mängija?

3. Kui välja arvata sinu naiskonna juhendaja, siis millise praeguse naiste meistriliiga peatreeneri käe all tahaksid mängida?

4. Millisel staadionil (välja arvatud sinu naiskonna kodustaadion) meeldib sulle naiste meistriliigas kõige rohkem mängida?

5. Millisel staadionil meeldib sulle naiste meistriliigas kõige vähem mängida?

6. Milline naiste meistriliiga mängija kasutab väljakul kõige rohkem räpaseid võtteid?

7. Naiste meistriliigas mängisid kõik naiskonnad tänavuse hooaja jooksul 24 kohtumist. Kuidas sulle selline mängude arv meeldib?

8. Millisele naiste välisklubile hoiad kõige rohkem pöialt?

9. Millisele koondisele hoiad peagi algaval meeste MMil kõige rohkem pöialt?

Jalka saatis naistehooaja lõpu eel kõigile kaheksale naiskonnale täpselt samasuguse kümne küsimusega küsimustiku, millele vastuseid ootasime. Suurem osa küsimusi puudutas naiste meistriliigat, kuid lõppu lisasime ka mõned üldisemad küsimused.

Kui meesteküsitlusele vastas eelmisel aastal kümne meeskonna peale kokku 74 pallurit, siis naised olid tunduvalt agaramad ja aktiivsemad –küsitlus oli kõikide naiskondade seas populaarne ning 104 vastajat jagunesid naiskondade vahel haruldaselt võrdselt: kõige vähem vastajaid oli Põlva Lootosest (11), kõige rohkem (14) aga neljast tiimist: FC Florast, Saku Sportingust, Tallinna Kalevist ja JK Tuleviku ja Suure-Jaani ühendnaiskonnast.

Niisiis – läheme vastuste juurde! Olgu märgitud, et mõnede küsimuste puhul võivad vastuste protsendid kokku liites ületada 100% piiri – seda seetõttu, et mõne küsimuse puhul ei olnud võimalik oma võistkonda puudutavat varianti valida. Protsent on seepärast arvutatud nende vastajate järgi, kel oli võimalik valida.

Kolm parimat kolmest naiskonnast Naiste meistriliiga parima mängija küsimuses kogus lõviosa häältest kolm mängijat kolmest naiskonnast: FC Flora proff Lisette Tammik võttis lõpuks esikoha, edestades napilt lõppenud hooajal nii Tallinna Kalevi kui Saku Sportingu eest mänginud Emma Treibergi. Mõnes mõttes oli

Tekst: Raul Ojassaar

Lisette Tammik. Fotd: Jana Pipar

tegu väikestviisi revanšiga – napsas ju Treiberg parimate väravaküttide edetabelis sel hooajal esikoha just Tammiku nina eest ära! Pärnu Vapruse liider Kristina Bannikova teenis samuti enam kui viiendiku häältest, FC Flora ässad Jaanika Volkov ja Mari Liis Lillemäe jäid juba natuke kaugemale.

Kes on naiste meistriliiga parim mängija?

28,1% – Lisette Tammik, FC Flora 25,0% – Emma Treiberg, Saku Sporting 21,9% – Kristina Bannikova, Pärnu Vaprus 11,5% – Jaanika Volkov, FC Flora

4,1% – Mari Liis Lillemäe, FC Flora

Alahinnatuimate mängijate seas toodi kõigi vastajate peale välja lausa 54 nime! Just seetõttu ei kerkinud siin esile üht või mitut selget esimest. Enim hääli teenis siiski JK Tabasalu ründaja Egle-Eliise Kurg, kes teenis hääli nelja naiskonna mängijatelt. Seitsme enim hääli teeninud palluri seas oli lausa kolm Tabasalu mängijat.

Kui välja arvata sinu naiskonna juhendaja, siis millise praeguse naiste meistriliiga peatreeneri käe all tahaksid mängida?

28,9% – Aleksandra Ševoldajeva, FC Flora 28,3% – Martin Tšegodajev, JK Tabasalu 24,4% – Jan Harend, Saku Sporting 9,8% – Sirje Roops, Tartu Tammeka 9,6% – mitte ükski neist

Staadionite küsimustest üks osutus tõeliselt ühekülgseks: neist mängijatest, kes ei mängi Pärnu Vapruses, pidas Pärnu rannastaadionit oma lemmikareeniks rohkem kui kolm neljandikku! Kõige vähem meeldivate staadionite puhul tõi peaaegu iga kolmas vastaja välja Tartu Sepa kunstmuruväljaku, muruväljakutest kogus enim miinushääli kehvade riietumistingimustega Saku staadion.

Millisel staadionil (välja arvatud sinu naiskonna kodustaadion) meeldib sulle naiste meistriliigas kõige rohkem mängida?

– Pärnu rannastaadionil

– Tartu Tamme staadionil

5,9% – Egle-Eliise Kurg, JK Tabasalu

4,8% – Anett Joandi, JK Tuleviku ja SuureJaani ÜN

4,8% – Anne-Grethe Pajuviidik, JK Tabasalu

3,6% – Annegret Kala, Tartu Tammeka

3,6% – Maria Orav, Tallinna Kalev

3,6% – Getter Saar, FC Fora

3,6% – Anette Salei, JK Tabasalu

Klassikalise treenerite küsimuse puhul kerkisid teravalt esile FC Flora peatreener Aleksandra Ševoldajeva ja JK Tabasalu loots Martin Tšegodajev, kellest sugugi kaugele ei jäänud ka Saku Sportingut tüüriv Jan Harend. Kerge üllatusena jäi suhteliselt selgelt alles neljandaks Tartu Tammeka kõrvalt ka Eesti koondise peatreenerina tegutsev Sirje Roops.

Aleksandra Ševoldajeva.

Egle-Eliise Kurg.

Fotd: Liisi Troska

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Foto: Katariina Peetson

Millisel staadionil meeldib sulle naiste meistriliigas kõige vähem mängida?

31,7% – Tartu Sepa jalgpallikeskuse kunstmuruväljakul

25,7% – Saku staadionil 15,8% – Põlva Lootospargis 9,9% – Lilleküla harjutusväljakul 8,9% – Tabasalu Arenal

Andsime mängijatele võimaluse tuua välja ka mõni mängija, kes on platsil silma paistnud räpaste võtetega – siia alla lähevad loomulikult igasugused kohtuniku silma alt välja jäävad sikutamised, tirimised, varbale astumised ja kõik muu niisugune. Vähemalt kümme häält sai täis kaks mängijat – napilt sai esikoha Eesti koondiseski palliv Renate-Ly Mehevets Tartu Tammekast, kohe tema kannule jäi Saku Sportingu kaitsja Elise Kreuz.

Milline naiste meistriliiga mängija kasutab väljakul kõige rohkem räpaseid võtteid?

15,4% – Renate-Ly Mehevets, Tartu Tammeka

14,3% – Elise Kreuz, Saku Sporting

9,9% – Marta Liisa Staalfeldt, JK Tabasalu

7,7% – Aleksandra Orlova, Tartu Tammeka

5,5% – Gerli Israel, Pärnu Vaprus 5,5% – Eva-Maria Niit, Tartu Tammeka

Naiste meistriliiga formaat sobib lõviosale mängijatest – vaid viis vastanut oleks soovinud hooaja jooksul mängida vähem kohtumisi. Peaaegu veerand mängijatest oleks aga soovinud mängida rohkemgi!

Naiste meistriliigas mängisid kõik naiskonnad tänavuse hooaja jooksul 24 kohtumist. Kuidas sulle selline mängude arv meeldib?

71,8% – täpselt paras hulk kohtumisi 23,3% – 24 on liiga vähe – tahaksin mängida rohkem liigamänge 4,9% – 24 on liiga palju – tahaksin mängida vähem liigamänge

Lõpetuseks uurisime pisut seda, kellele meie naismängijad välismaa tippjalgpallis pöialt hoiavad – nii naiste klubijalgpallis kui peagi algaval meeste MMil. Tuleb välja, et peaaegu veerand meie naiste meistriliiga palluritest ei jälgi naiste tippjalgpalli, kindel lemmik on aga pisut rohkem kui pooltel.

Väikese üllatusena tuli välja, et naiste meistriliigas pole mitte ühtegi mängijat, kes hoiaks pöialt Hispaania koondisele. Ja vaid üks pallur andis märku, et tema meeste MMi üldse vaadata ei kavatse!

Millisele naiste välisklubile hoiad kõige rohkem pöialt?

24,3% – ei jälgi naiste tippjalgpalli 23,3% – jälgin naiste tippjalgpalli, kuid puudub lemmikklubi

15,5% – Arsenalile

9,7% – FC Barcelonale

9,7% – Chelseale

3,9% – PSG-le

Millisele koondisele hoiad peagi algaval meeste MMil kõige rohkem pöialt?

22,5% – ei ole kindlat lemmikut

13,7% – Inglismaale

11,8% – Prantsusmaale

11,8% – Saksamaale

10,8% – Argentinale

10,8% – Portugalile

7,8% – Brasiiliale

Renate-Ly Mehevets.

Tartu Sepa jalgpallikeskuse kunstmuruväljakul.

Fotd: Liisi Troska

Fotd: Liisi Troska

Miks ei ole lubatud visata küljeauti, põlv maas?

Kõik, kes on vutti suurel platsil mänginud, teavad, kui keeruline on küljeauti visata endale suhteliselt lähedal olevale kaaslasele – ikka ja jälle kipub viskeliigutus olema tönts ja vastastelt kaasa tooma valeaudi süüdistuse, millega kohtunik aeg-ajalt ka nõustub.

Hiljuti on sotsiaalmeedias levinud klipid, mida on mõnel pool tituleeritud suisa jalgpallirevolutsiooniks – see näitab, kuidas lähedal olevale kaaslasele küljeauti visata sooviv mängija toetab viske ajal ühe põlve maha, et olla madalamas asendis, et pall lendaks kaaslase juurde mugavama kaarega.

Kohtunikega rääkides tuleb aga välja, et selline teguviis ei ole tegelikult reeglitega kooskõlas. Niisiis – miks ei tohi küljeauti visata, toetades ühe põlve maha?

Vastab rahvusvahelise kategooria abikohtunik ja Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike osakonna spetsialist Neeme Neemlaid:

„Aeg-ajalt üritavad mängijad küljeauti ikka visata tavapärasest teistsugusel viisil. Jalgpallireeglid sätestavad aga, et audiviske peab sooritama püstises asendis. Võib ju vaielda, kas üht põlve maha toetavat mängijat saab nimetada püstises asendis olevaks, aga reeglite tõlgendused ja kohtunikele antud suunised on hetkel sellised, et niimoodi ei lubata tegelikult auti visata.

Raske on öelda, kuhu täpselt sellise poolkükitamise ja seismise piir tõmmata – valeautide puhul on praktikas päris suur hall ala, mida tohib ja mida ei tohi teha. Kui mõni audivise on piiripealne, siis kohtunikud tavaliselt piirduvad suulise manitsusega ning paluvad mängijal järgmisel korral viske korrektsemalt sooritada.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Detsembrikuu sünnipäevad

01.12 Lembit Rajala 52

01.12 Vitali Leitan 44

02.12 Mati Püü 60

02.12 Otto-Robert Lipp 22

03.12 Risto Eelmaa 46

03.12 Leonid Arhipov 20

04.12 Aivar Gutmann 58

04.12 Marco Lukka 26

04.12 Kethy Õunpuu 35

05.12 Argo Arbeiter 49

05.12 Karl Palatu 40

05.12 Nikolai Mašitšev 34

05.12 Ilja Antonov 30

06.12 Enn Läänmäe 56

06.12 Kevin Kaivoja 27

07.12 Raili-Raine Ellermaa 55

07.12 Denis Petrov 35

07.12 Henri Kuusk 30

08.12 Sander Kapper 28

09.12 Kätlin Hein 37

09.12 Martin Taska 36

09.12 Elizaveta Rutkovskaja 25

11.12 Kaido-Meinhard Kukli 52

11.12 Rain Tölpus 40

11.12 Henri Järvelaid 24

11.12 Mark Edur 24

12.12 Are Altraja 52

12.12 Heigo Niilop 51

13.12 Anni Rahula 36

13.12 Andreas Raudsepp 29

14.12 Eesti Jalgpalli Liit 101

14.12 Tauno Tekko 28

14.12 Tauno Rämson 28

15.12 Imbi Hoop 34

17.12 Henri Anier 32

18.12 Heigo Paglant 46

20.12 Argo Zirk 36

20.12 Maarja Virula 27

21.12 Taivo Keinast 72

22.12 Roman Daniljuk 33

23.12 Kert Küttis 43

25.12 Atko Väikmeri 46

26.12 Daniel Meijel 48

26.12 Birjo Rasmussen 28

27.12 Tõnu Metsson 59

27.12 Joel Indermitte 30

28.12 Marko Kuusik 47

28.12 Maksim Smirnov 43

28.12 Edgar Tur 26

29.12 Vjatšeslav Zahovaiko 41 30.12 Aivar Vood 53 31.12 Kristiina Lind 35 31.12 Pelle Pohlak 34 31.12 Siret Räämet 23 31.12 Pavel Dõmov 29

Ukraina kommentaator sai muljetavaldava topeltmängu eest kinga

Oktoobri lõpus ületas rahvusvahelise uudiskünnise Ukraina jalgpallikommentaator Juri Kõrõtšenko, kelle omalaadne avantüür päädis vallandamisega. Nimelt otsustas Kõrõtšenko 9. oktoobril kommenteerida korraga kaht mängu kahes kanalis!

MEGOGO kanalil kommenteeris Kõrõtšenko õhtul kell kaheksa alanud Türgi liiga kohtumist Fenerbahçe ja Fatih Karagümrüki vahel, samal ajal tõi ta vaatajateni ka pool tundi hiljem alanud Bundesliga kohtumise Stuttgardi ja Berliini Unioni vahel. Kuuldavasti oli Kõrõtšenko kasutanud mängude kattumise ajal sõnu minimaalselt, öeldes ülekannetes kordamööda paar sõna. Las vaikus kannab!

Tema õnnetuseks osutus Türgi kohtumine totaalseks põnevuslahinguks – kolme penaltiga kohtumises sai Fenerbahçe 90 + 5. minuti väravast 5 : 4 võidu…

Mõned nädalad hiljem teatasid Kõrõtšenko ja Setanta, et on koostöö lõpetanud. „Kas maksab detailselt avada tausta, miks 9. oktoobril selline olukord tekkis? See pole kindlasti tarvilik,“ sõnas Kõrõtšenko avalduses, märkides, et on oma töös alati väärtustanud kõrget kvaliteeti. MEGOGO kanalis töötab kommentaator edasi.

Kvara-maania haarab Gruusiat

Sel klubihooajal on Euroopa üks kuumemaid nimesid kahtlemata olnud Napoli grusiinist ääreründaja Hvitša Kvaratshelia, kelle täht on Itaalia liiga liidrite seas tõeliselt särama löönud. Kas mäletate seda, kuidas Ragnar Klavani Liverpoolis mängimise ajal Eesti jalgpalliüldsus Liverpooli rütmis hingas? See pole veel midagi, kui tuua võrdluseks see, millise fännibaasi on Napoli ühtäkki Gruusias leidnud!

Oma koondislase superstaariks kerkimisele kaasa elavad grusiinid on Napoli fänluse viinud suisa sellisele tasemele, et üks jalgpallifänn ilmus oma pulma pidulikus riietuses, millele oli peale tõmmatud Napoli mängusärk!

Karikatuur: Meelis Naudi

Aastalõputurniir täies hiilguses

Kaheaastase pausi järel naaseb tänavu Kalevi spordihalli jalgpalli aastalõputurniir, mis algab 15. detsembril ja kestab 30. detsembrini. Kui sel aastal toimub Premium liiga ja esiliiga turniir ühiselt ja ühe päevaga, siis aastalõputurniiri kuldaegadel kestis Premium liiga turniir kaks päeva, mille jooksul kõik meeskonnad omavahel läbi mängisid.

Iseäranis põneva ja meeldejääva lahenduse pakkusid meeskonnad 2013. aastal, kui üheksa mängu järel jäid võrdselt 22 punkti peale nii FC Flora, FC Levadia kui Sillamäe Kalev – viigilahutajad andsid lõpuks edu Florale, kes küll omavahelise mängu Levadiaga 0 : 2 kaotas, ent Sillamäed see-eest viimases ja otsustavas voorus 4 : 1 võitis.

Võiduka Flora eest lõi üheksa väravat Zakaria Beglarišvili, aga teiste seas tegi kaasa ka vaid 16aastane Herol Riiberg, kes on sel pildil möödumas toona 20aastasest FC Kuressaare kaitsjast Märten Pajunurmest.

LHV edetabel

Oktoobrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Novembrikuu ristsõna õige vastus oli „Tagasi C-divisjoni“. Õige vastuse eest võitis EJLi nokatsi Erkki Mäeväli. Võitjaga võtame ühendust. Detsembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee juba 30. novembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi advendikalendri.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.