Kaitse Kodu! nr 6 2023. a

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.

Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

KAITSELIIDU AJAKIR 6/2023

Kaanefoto: SIIM VAHKEL

WWW.KAITSELIIT.EE

6 SÜNDMUS

Side ja staabi erialavõistlus tõi naiskodukaitsjad

Pärnu linna

8 INIMENE

Aasta naiskodukaitsja Kristi Randla: „Üksi võime olla tugevad, kuid koos oleme mõjukad ja võimsamad“

12 KAITSELIIT

Kaitseliidu rahastamine kaitseministeeriumi valitsemisala järgmise perioodi arengukava kaudu

16 SÜMBOOLIKA Uus teenetemärk – Kaitseliidu teeneterist

18 SÜMBOOLIKA Mis järjestuses kanda Kaitseliidu ja kaitseväe medaleid

„Ma jonni ei jäta, ull on ull! Kui kevad käes, saan välja minna, see on minu adrenaliin ja antidepressant. Kui tunnen, et olen väärtuslik ja veel jõuan, siis pole minu lagi käes.“

looduslike tulehakatusvahendite

R20 käitub laskmisel väga viisakalt, on hästi tasakaalus ja välja rihituna hoiab sihtimiskeset suurepäraselt. Tagasilöök on tänu kaba sisse paigutatud leevendile ka algaja jaoks üsna minimaalne.

56 MEDITSIIN

Mootorratas: õnn ja õnnetus

58 NAISKODUKAITSE

Naiskodukaitsjad ujuma. Igatahes!

60 NAISKODUKAITSE

Annely Koolmann: „Teen seda, mida armastan, ja armastan seda, mida teen.“

64 NOORED

Noortejuht kui eeskuju

66 NOORED

Kuidas Harju noored aasta läbi laagerduvad

68 MILITAARTURISM

Vennatapusõja muuseum Austria-Preisi sõja otsustava lahingu väljal

72 FILMIARVUSTUS

Üldsegi mitte igav liiv

74 RAAMATUARVUSTUS

Igikestev keskpäevapimedus

64

AUTORID

MARGE TASUR vabatahtlik autor

Jõgeva vallavalitsuse avalike suhete eest vastutav Marge kuulub Jõgeva ringkonna avalike suhete gruppi. Lisaks kirjutab ta lugusid maakonnalehte Vooremaa.

URMAS GLASE vabatahtlik autor

Kogenud ajakirjaniku ning meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.

LEANE MORITS

vabatahtlik autor

Naiskodukaitse Tartu ringkonna liikmena kannab Leane hoolt selle eest, et Naiskodukaitse püsiks kenasti pildil ja sõnas.

HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor

Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab neid ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

KAIDO TAMM meditsiinispetsialist Kiirabitöötajana võitleb Kaido meditsiinivaldkonna eesliinil, suutes nii lahinguhaavu tohterdada kui ka muul moel inimesi elule aidata.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

Noortejuhina ei taha keegi meist metsas matkal noortest maha jääda või öelda: „Teeme pausi, ma pean natsa puhkama.“ Pealegi saame spordi ja tervise vahele panna võrdusmärgi: mida rohkem me liigume ja sporti teeme, seda tugevam on meie tervis.

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

sIdE JA sTAABI

ERIALAVÕIsTLus TÕI nAIsKOduKAITsJAd PÄRnu LInnA

Juba kaheksas Naiskodukaitse üle-eestiline side ja staabi erialavõistlus leidis

18.-19. augustil aset Pärnus. Jõukatsumise võitis Võrumaa naiskond koosseisus

Laura Järvpõld, Maie Vumba, Ruth Maadla ja Reili Jäädmaa, neile järgnesid Sakala ja Tallinna ringkondade esindused.

Tekst: LEIU LEPIK , NKK Pärnumaa ringkond

Tänavuse võistluse muutis eriliseks ja meeldejäävaks selle täiesti uus formaat, mis tõi naiskodukaitsjad metsast välja, keset Pärnu linna. Jõukatsumisele lisas vürtsi ka asjaolu, et see algas öösel kell 2 ning kestis kokku 10 tundi, mille käigus läbiti umbes 25 kilomeetrit.

Rajal pidid võistlejad läbima 14 kontrollpunkti ning täitma erinevaid põnevaid, nutikust ja meeskonnatööd nõudvaid ülesandeid. Näiteks tuli pasunaga edastada morsekoodi, suusatada, edastada raadioside teel salasõnum, lahendada emotikonidest koosnevat salakirja. Kontrollpunktid olid mehitatud Pärnumaa naiskodukaitsjate, kodutütarde, noorte kotkaste ja kaitseliitlastega. Nende panus ürituse õnnestumisse oli märkimisväärne.

Üle-eestiliste erialavõistluste korraldamine ja nendel osalemine on vabatahtlikele oluline ja vajalik. 2009. aastal oli esimese erialavõistluse peamiseks eesmärgiks väljaõpet elavdada ning pakkuda lisaväljundit liikmetele, kellel on esmased oskused omandatud ja kes soovivad end praktilistes harjutustes proovile panna. Samad ootused ja eesmärgid on võistlustel tänapäevalgi.

Nii mahuka ürituse läbiviimine nõuab väga palju vabatahtlike aega ja usaldust partnerite vastu. Korraldajad peavad olema leidlikud, et mõelda välja põnevaid ja asjakohaseid ülesandeid. Nad peavad oskuslikult juhtima ja mitmete

osapooltega suhtlema, et kogu üritus õnnestuks. Need väärtuslikud kogemused on väga tähtsad ka edasises väljaõppes ning vabatahtlikus töös. Võistluse suurepäraseks toimimiseks on oluline iga lüli: nii peakorraldaja kui ka punktikohtunik ja kokk. Sellise mastaabiga üritus on suur vastutus ja väljakutse.

Võistlejad saavad võimaluse ennast proovile panna erisuguste ülesannete täitmisel ja pingelistes olukordades ning testida seni omandatud oskusi ja väljaõpet. See annab hea võimaluse teha järeldusi enda teadmiste ja taseme kohta. Kasutada tuleb olemasolevaid teadmisi, mida igapäevaselt võib-olla vaja ei lähegi. Erialagrupi uued liikmed saavad aimu staabiassistentide tööst, uusi tutvusi ja unustamatuid kogemusi. Osalejate tagasisideküsimustike ja punktiarvestuse põhjal saadakse ülevaade eriala neist valdkondadest, mis vajaksid baaskursusel või sisekoolitustel põhjalikumat käsitlust.

Tänavuse võistluse ettevalmistused algasid juba ligi aasta tagasi. Tänu piisavale eeltööle möödus korraldamine sujuvalt. Mõnedki ideed ja valmislahendused tuli küll ümber teha, kuid tänu korralikule ettevalmistusajale ei tekitanud see suurt probleemi. Võistluse peakorraldaja Kairi Tilsen on läbi viidud võistluse üle uhke ning tõdeb, et see oli tööd ja vaeva väärt. Selle õnnestumisele ja meeldejäävaks muutmisele aitasid kaasa paljud: Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond, KL Pärnumaa malev, Noorte Kotkaste Pärnumaa malev ning Kodutütarde Pärnumaa ringkond.

AAsTA nAIsKOduKAITsJA KRIsTI RAndLA: „üKsI VÕImE OLLA TuGEVAd, KuId KOOs OLEmE mÕJuKAd JA VÕImsAmAd“

Aasta naiskodukaitsja Kristi Randla kireks on militaarsport ja elanikkonnakaitse. Olla naiskodukaitsja on osa Kristist, just nii ta ennast tunneb ja teised teda teavad. Hirmudele äsab ta jalaga ning raskusi ületades kompab enda võimete piire – lagi pole veel käes.

Tekst: MARGE TASUR , vabatahtlik autor

Kristile oli aasta naiskodukaitsja tiitel üllatuseks. Ta ütleb, et on rohkem taustajõud ning pole palju pildis. „Mul on siiras ja uhke tunne, et naised mind esitasid – nad usuvad ja toetavad mind. Mul on hea meel, et nähakse, mida teen ja mille poole püüdlen. Ma ei tegutse tunnustuse saamiseks, vaid teen hingelähedasi tegevusi südamega, muidu poleks ma vabatahtlik.“

Kristi on Naiskodukaitse liige 2006. aastast. Siis astus ta Naiskodukaitse Põlva ringkonna liikmeks, nüüdseks on ta Võrumaale üle tulnud ning tegutseb Võrumaa ringkonna Lõuna-Võru jaoskonnas. Seal on ta ametis jaoskonna aseesinaisena. Naiskodukaitsesse astumise kohta ütleb Kristi, et lasi endale augu pähe rääkida. Aktiivset sporditüdrukut meelitati võistlustega ning boonusena ägeda seltskonnaga. Kohe alguses sattus Kristi sõbrannaga sõduriõppe baaskursusele. „Mõtlesime, et appi, kus oleme, ja mida kõik need relvad ja sideõpe tähendavad,“ muljetab Kristi esimestest hetkedest organisatsiooni liikmena. „Ma oleks AK4-ga endal näpu otsast lasknud. Näpp jäi vinnastamisel kestaheiteava vahele,“ mäletab ta.

Kohe esimesel aastal tuli ka esimene koormusmatk ning juba mõned aastad hiljem valiti Kristi Põlva ringkonna esinaiseks. „Pidin mugavustsoonist välja astuma, kõnesid pidama ja ennast juhtidele tõestama. Lõin hirmule jalaga ja ütlesin endale, et saan hakkama, olen võimekam, kui arvan,“ sõnab Kristi. See on edaspidi andnud indu ebaõnnestumistele mitte alla anda. Oma kogemus kinnitab, et harjutamine kannab vilja. Esimestel

laskeharjutustel õnnestus Kristil tabada ainult oma rajamärki number 6. „Instruktorid võisid küll mõelda, kuidas ma ometi sihin, aga nüüd käin võistlustel. Uutele tulijatele, kes kurvastavad vähese tabamuse üle, on hea öelda, et mul oli esialgu null,“ naerab ta.

KAKS-ÜHES-INIMENE, MÕNUGA

Kristi on õnnelik inimene, sest mõnuga on ta ühendanud oma töö, õppimise ning vabatahtliku tegevuse. Tartu ülikooli kogukondade arendamise magistrandina, Päästeameti ennetuspartneri ja Naiskodukaitse vabatahtlikuna on hea võimalus siduda kriisides hakkama saamise, säilenõtkuse ja kerksuse teema. Kristi muigab, et säilenõtkus on üks väga ummamuudu sõna, seda olid tõdenud kursusekaaslasedki, kui ta neile elanikkonnakaitse kursust läbi viis. Sellele ei jää alla ka kerksus ja kerksuskeskus, mis on veelgi raskemini mõistetavad.

„Üle-eelmisel aastal osalesin säilenõtkuse projektis ja mõtlesin, et kes küll kasutab sellist sõna. Kuhu ma oma jah-sõna olen andnud? Hakkasin guugeldama ja sain aru, et ülikoolis kasutatakse. Ning selle tähendus on ju väga otseselt meie tegevusega seotud,“ lausub Kristi.

Inimeste ja kogukondade võime kohaneda, rasketes või ootamatutes oludes toimida ja taastuda ongi see, millega Kristi elanikkonnakaitses tegeleb. „Tunnen, et Naiskodukaitse on mind justkui sel teemal välja koolitanud. Kui Päästeametisse tööle läksin, siis hakkas elanikkonnakaitse seal alles fookusteemaks muutuma,“ räägib Kristi.

Vabatahtlikuna ning samas valdkonnas tööalaselt tegutsedes näeb

ta suuremat pilti – info tuleb kahest allikast. Kristi seisab selle eest, et tuua Päästeamet ning Naiskodukaitse Lõuna regiooni esindaja ühe laua taha. „Astume ühte sammu ja meil on üks eesmärk,“ märgib ta.

Kristi on alati kahes rollis, teab mõlema organisatsiooni tegevusi, kuid vahel peab ta olema ka kaks-ühesinimene. „Kui ühistele koolitustele ei ole näiteks Naiskodukaitse esindaja saanud tulla, siis olen oma ülemusele öelnud, et pool koolitust olen Päästeameti esindaja ja siis naiskodukaitsja,“ muigab ta.

Kristi tunneb, et tema missioon on naised, lapsed ja pered. Fookus on suunatud naistele, et nad hakkama saaksid. „Kui on näiteks suur torm, külm, elektrit, vett ja süüa pole, siis ei pea nuttes meest koju ootama, vaid naistel on elementaarsed oskused hakkama saamiseks,“ toob ta näite. Kristi sõnul on elanikkonnakaitse alus kogukonna suutlikkus ennast ise kaitsta ja vajadusel üksteist abi saabumiseni aidata. Kogukondade jaoks on tähtis valmisolek reageerida igasugustele kriisidele. Seda kokku võtma passib hästi Kristit igas valdkonnas saatev mõtteviis, et üksi võime olla tugevad, kuid koos oleme mõjukad ja võimsamad.

HASART ANDA ENDAST PARIM

Sarnane mõtteviis on teisegi Kristi kire, militaarspordi oluline tugisammas. Selle kõrval pole vähem tähtis võistlusjanu. Kaaslased on märganud, et kui Kristi võistlema läheb, pole enam tema malbet poolt, vaid suur tahe endast maksimum anda.

„Kui varem mõtlesime, et ah, lähme käime koormusmatkal ära, siis nüüd on tiimi eesmärk võimalikult hea

sooritus. Niisama osalema ei lähe,“ räägib Kristi.

Ta organiseerib võistlusteks valmistumiseks väljaõppe ning sõnastab selge eesmärgi, mida naiskond võiks osata või veelgi paremaks lihvida. „Tiim on viimaste aastatega hästi kokku harjutanud. Näen naistes sedasama võistlusjanu, väljaõppe vajalikkuse tunnetust ning tulemusele orienteeritust. See ei ole enam ainult minu missioon, vaid näen, et olen ka kaaslasi nakatanud,“ sõnab ta.

Kristi kiidab head koostööd malevaga. Võistlejatele on loodud võimalus vähemalt kord kuus harjutada laskmist

ning teha vastavalt vajadusele spetsiifilisemaid õppusi. Meeskonnasiseselt teatakse oma tugevusi ning oskusi, mida peab enne võistlust meelde tuletama. Kristi nimetab ennast suskijaks, kes ikka asju meelde tuletab ning hakkab aegsasti tiimi võistlusvormi viima. „Näen, et järelkasv on peale tulemas ja suskija rolli endale võtnud,“ ütleb ta rahulolevalt.

Kristit tunnustatakse, et ta on välja õpetanud uue põlvkonna militaarsportlasi. Seda au Kristi endale võtta ei taha, aga tõdeb, et kuna seda nii tihti öeldakse, on ta ka ise juba uskuma hakanud. „Olen uhke, et minu tegevus on eeskujuks, mida soovitakse jätkata.“

Koormusmatku on Kristil läbitud kümmekond ning Admiral Pitka luurevõistlusi kaks. „Ütlen küll igal aastal, et nüüd on viimane, teised peavad ka võistlema pääsema, aga siis on ikka nii, et keegi ei saa tulla ja mina ütlen: mhmh, teeme ära,“ jutustab ta.

Väiksematel võistlustel harjutatakse kokku töötamist: kuidas hakkama saada, kui motivatsioon kaob, kuidas tunnustada, toetada ja mõista. Ta on meeskonnas korraga ema ja liim, kes hoiab naised ühes pundis. Meeskonnas on kolm põhiliiget ning võistlusteks tuleb üks uus liige. „Siis on näha, kuidas koostöö sujub ja sissetöötatud muster jätkub,“ ütleb ta.

Oluline on usaldus ning vastutuse ja ülesannete jagamine. Meeskonnas on kõik tähtsad ja üksteist hoitakse. Tugevus tuleb välja keerulistes olukordades. Kui kellelgi on terviserike, siis on vaja kainelt mõelda, kas toetada kaaslast katkestama või võtta tema varustus ja relv, et ta suudaks jõuvarud taastada. Etteheiteid ei tehta, vaid minnakse koos edasi.

„Esimesel Pitkal ei läinud minu lasketulemus arvesse. Pisaraid oli rohkem kui oja jagu,“ lausub Kristi. Nimelt unustas ta pärast laskmist relvale kaitseriivi panna. Meeskond lohutas, et esimene eksimus on nüüd tehtud ja teistel on julgem

oma sooritusele minna. Kõik võivad eksida.

Kristi arvab, et kaks Pitkat ilma kolmandata ei jää. „Ma jonni ei jäta, ull on ull! Kui kevad käes, saan välja minna, see on minu adrenaliin ja antidepressant. Kui tunnen, et olen väärtuslik ja veel jõuan, siis pole minu lagi käes.“

Lisaks meelisteemadega tegemisele leiab Kristi aega kõigi ja kõige jaoks. Ta on oma jaoskonnas aktiivne ning jälgib, et iga liige oleks leidnud endale meelistegevuse. „Ma pole küll ametlik mentor, aga hoian silma peal, et nad tegutseksid ega läheks ära,“ ütleb Kristi.

Elanikkonnakaitse ja militaarspordi kõrvale mahuvad veel tegevused side ja staabi ning avalike suhete erialagrupis. Nõrgimaks peab Kristi ehk toitlustust, seal on teda harva näha. Tegevustes osalemine on planeerimise ja kättevõtmise asi. Kristi kinnitab, et Naiskodukaitses on tal sõpruskond – oma kogukond. „Oleme kokku kasvanud, ma ei kujutaks ette, et seda lüli enam poleks.“ Naiskodukaitsjana tahab Kristi anda parima, et organisatsioon oleks pildis ja ühiskonnas laiemalt tuntud. „Loomulikult ei saaks ma seda kõike teha pere toetuseta ja armastava kaasata,“ lisab aasta naiskodukaitsja.

SIIM VAHKEL

KAITsELIIdu RAHAsTAmInE KAITsEmInIsTEERIumI VALITsEmIsALA JÄRGmIsE PERIOOdI

AREnGuKAVA KAudu

Kaitseliidu senise arengu aluseks on Kaitseliidu arengukava 2030, kuid, nagu me kõik teame, kirjeldab see arengukava pigem visiooni ja selle juures ei ole rahastuskava. Kaitseliidu arengu rahastamine on seni toimunud ja toimub ka edaspidi riigikaitse arengukava (10 aasta perspektiiv1), kaitseministeeriumi valitsemisala arengukava (KMAK, 4 aasta perspektiiv) ning riigi eelarvestrateegia (4 aasta perspektiiv2) kaudu tehtud otsuste alusel.

Tekst: LEON MEIER , KL peastaabi planeerimisosakonna ülema nõunik

2024. aastal leiab aset 7,62 mm kuulipildujate tarne ning kõik sõjaaja üksused varustatakse uute ja tänapäevaste kuulipildujatega

Et Kaitseliidu liikmeskonnal oleks hea käesolevat artiklit lugeda ja loetut konteksti panna, on artikli aluseks neli arendusliini. Need on võetud meile kõigile tuttavalt Kaitseliidu arengukava 2030 põhimõtteliselt kujustuselt3. Käesolevaks ajaks on valminud Kaitseliidu arengukava 2035 teksti kavand4. Uue arengukava ülesehitus ja sõnavara on kehtivaga võrreldes pisut uuenenud. Neli arendusliini aga säilivad oma sisus ja mõttes ka Kaitseliidu arengukavas 2035. Ja nüüd siis teema juurde – milline saab olema Kaitseliidu areng kaitseministeeriumi valitsemisala otsuste valguses aastatel 2024–2027?

1. VÄÄRTUSKASVATUSE EDENDAMINE

Meile kõigile on teada, et Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikmeskond on kasvutrendis. Et noorte vabatahtlikkust jätkuvalt väärtustada ja pakkuda neile parimaid eneseteostusvõimalusi, sh võimalusi panustada riigikaitsesse, otsustati KMAK raames kogu perioodiks suurendada toetusi noorte arengukavade elluviimiseks ca 2 miljoni euro võrra. Kuidas jaguneb lisaraha tegevuste elluviimiseks ja noortejuhtide värbamiseks, otsustatakse töötasandil oktoobris.

Eeltoodule lisaks mõjutab Kaitseliidu tegevusi valitsuse otsus riigikaitseõpetuse teoreetilise kursuse üldhariduskoolidele kohustuslikuks muutmise kohta, mille tõttu suureneb tõenäoliselt välilaagris osaleda soovijate arv. Kaitseliidu välilaagrite maht on järgmistel aastatel eelduslikult tõusutrendis ja võib kahekordistuda, ületades 10 000 õpilase piiri. Kaitseministeeriumi uuendatud arengukavaga eraldatakse Kaitseliidule lisarahastus, et soetada 2024. aastal välilaagrite tagamiseks täiendavat varustust, sh riigikaitseõpetuse õpilaste laskeväljaõppe läbiviimiseks uued mittesõjarelvad, ning katta välilaagrite mahu suurenemisega kaasnevad kulud.

2. RIIGIKAITSE LAIA KÄSITUSE

TOETAMINE

KMAK 2024–2027 avalikkusele mõeldud tekstis on konstateeritud, et

Kaitseliit jätkab tellijaga kokkulepitud standarditele vastavate ja tellija tagatud ressursiga evakuatsiooni sihtüksuste, vaatlus-, vägivallatu võitluse ning info- ja kogukonnavõrgustike tegevusi. Kaitseministeerium tagab sihtüksuste ja võrgustike liikmetele ette nähtud baasvarustuse ja 48tunnises väljaõppes osalemise kulud ning Kaitseväe õppustele kaasumise kulud.

Baasvarustus sisaldab Kaitseliidu liikme individuaalvarustuse elemente ja individuaalset meditsiinivarustust (MK1). Olulisimaks aspektiks oli just sihtüksuste/võrgustike liikmete õppustele kaasumise kulude otsustamine kogu KMAK perioodiks. Teiseks oluliseks sammuks oli Kaitseliidu ülema juhtimiselemendi sihtüksuse varustuse soetamine aastatel 2024–2026. Lisaks eeltoodule esitas kaitseministeerium 8. augustil 2023 riigikantseleile taotluse mittesõjalise valdkonna rahastamiseks teiste ministeeriumide valitsemisalade kaudu ja seda siis eeldatavasti riigi eelarvestrateegia kaudu. Taotlus sisaldas elanikkonnakaitse, evakuatsiooni, küberkaitse sihtüksuse RIA, vaatlusvõrgustiku, info- ja kogukonnavõrgustiku, logistikavõrgustiku sihtüksuste, vägivallatu võitluse võrgustiku ja kriitiliste objektide kaitse ülesannete tarbeks väljaõppe ja varustamise aspekte.

3. MAAKAITSE ALLÜKSUSTE ETTEVALMISTAMINE

Maakaitse on suurima hõivatusega osa Kaitseliidust, seetõttu on selle valdkonna rahastuskava Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse hangitava varustuse tarbeks kogu KMAK perioodil ca 71,5 miljonit eurot. 2024. aastal jätkuvad kogu struktuurile individuaalvarustusest 3 : 1 kandesüsteemide ja kuuliplaatide, öövaatlusseadmete, termosüsteemide, lasersihikute tarned. Jätkub maakaitseüksuste varustamine ja relvastamine, millele lisandub snaiprirühmade varustus. 2024. aastal on kavas 7,62 mm kuulipildujate tarne ning kõik sõjaaja üksused varustatakse uute tänapäevaste kuulipildujatega.

KMAK perioodil 2024–2027 tarnitakse kõikidele määratud sõjaaja üksustele

elutsükli lõppu jõudvate miinipildujate asemele uued järelveetavad 120 mm miinipildujad. Meditsiini valdkonnas saavad lisa individuaal-, jaosanitari, parameediku, sidumispunkti, evakuatsiooniauto ning arsti/ õe varustused täiendavate soetuste ja olemasolevate komplektide täiendamise kaudu. Täiendatakse ka sõidukiparki ja parendatakse sidet. Varustatud saavad valveüksuse valvekompaniid.

Oluliselt suureneb maakaitseüksuste õppekogunemiste maht. Kaitseliidu ettevalmistatavaid siirdeallüksusi küberväejuhatusele ja mereväele varustavad ja õpetavad välja viimased. Kaitseliit keskendub siirdeallüksuste kestlikule mehitamisele.

4. TOETAVAD TEGEVUSED Kaitseliidu taristuobjektide ehitamist jätkatakse RKAK 2031 järgi kokku lepitud mahus, mille puhul on arvestatud ehitushindade kallinemisega. Lisaks sellele lisaks ehitatakse väljaõppe toetuseks Rutjale varjualune (Läsna linnaku söökla-varjualuse tüüpi ehitis).

2024. aasta investeeringud otsustab Kaitseliidu keskjuhatus lõplikult 2024. aasta alguses. Pärnumaa maleva STK tehnika remondi töökoja ehitus on alanud ja objekt valmib 2024. Eeldatavasti tehakse 2024. aastal sellele lisaks:

Lääne maleva staabihoone (Lahe 17, Haapsalu) katuse vahetus;

Võrumaa maleva staabikompleksis asuva Karja tn 24 katuse vahetus;

Alu mõisas asuva Kaitseliidu kooli hoone välisfassaadi osalised renoveerimistööd;

Kaitseliidu peastaabi (Toompea 8) parendustööd.

Kaitseliidu majandussõidukite soetamiseks esitatud taotlus rahuldati 50 protsendi ulatuses. Kütuse hinnatõus sai vajaliku leevenduse. Inflatsioonist tingitud majandamiskulude suurendamine otsustati esitatud taotlusega võrreldes 40 protsendi ulatuses. Samas suurendati majandamiskulusid väljaõppe läbiviimiseks Kaitseliidu liikmeskonna eeldatavat kasvu arves-

tades taotluses esitatud prognoosi alusel. Täiendavate ametikohtade mehitamise taotlustest rahuldati Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialisti ametikoha kulu.

Ülaltoodud kokkuvõte on koostatud avalikuks tarbimiseks. Kui on soov saada detailsemat ülevaadet, sh 2024. aasta kohta, siis saab soovitada pöördumist oma struktuuriüksuse juhi või staabi poole. Kõigil palgalistel on juurdepääs kaitseministeeriumi valitsemisalas kasutuses olevale hankerakenduse väljavõttele, mis asub Kaitseliidu koostöökeskkonnas planeerimise jaotises. Rahastamisjuhised aastaks 2024 allkirjastas Kaitseliidu ülem 31. juulil 2023 Kaitseliidu väljaõppe- ja tegevuskava osakäsuga nr 2. Selle väljavõtte ja osakäsu nr 2 kaudu saavad palgalised teie teadmisi detailidega rikastada.

Samas algab juba sel sügisel KMAK 2025–2028 koostamine, kus Kaitseliidul on järjekordne võimalus põhjendada oma vajadusi tegevuste katteks, et seniseid otsuseid üle vaadata või teha korrektuure tegevuste mahtudes. Head kaasamõtlemist – koos loome kestliku Kaitseliidu!

VIITED:

1 Riigikaitse arengukava 2017–2026 ja 2022–2031.

2 Kaitseministeeriumi valitsemisala arengukava ja riigi eelarvestrateegia 2017–2020, 2018–2021, 2019–2022, 2020–2023, 2021–2024, 2022–2025, 2023–2026 ja 2024–2027.

3 https://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/ files/20180516_KL_arengukava_kujustus_uldine_ PDF.PDF

4 https://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/ files/20230930_A_Kaitseliidu_arengukava_2035_ kavand.pdf

Maakaitse on Kaitseliidu suurima hõivatusega osa, seetõttu on selle valdkonna rahastus kaitseministeeriumi valitsemisala järgmise perioodi arengukavas suurema mahuga

uus TEEnETEmÄRK

KAITsELIIdu TEEnETERIsT

Kaitseliidu liikmesus võib kesta palju aastaid ning paljude silmapaistvate ja aktiivsete kaitseliitlaste tunnustamiseks napib Kaitseliidu ülemal ja Kaitseliidu keskjuhatusel võimalusi. Seetõttu kinnitas Kaitseliidu keskkogu 3. juunil 2023 oma kogunemisel Järvakandis Kaitseliidu teeneteristi statuudi.

Tekst: major ANDRES PEHME , KL peastaabi personaliosakonna ülem

Ajalooliselt olid Kaitseliidu kõrgemaks tunnustuseks Kotkaristi erinevad klassid, kuid Kotkaristi võttis Eesti Vabariik Kaitseliidult üle riiklikuks teenetemärgiks ning selle asemel loodi hiljem Valgerist kui Kaitseliidu kõrgem tunnustus.

Kaitseliidu taasloomise järel tunnustati Kaitseliidu Valgeristi III klassiga sageli juba lühema liikmestaažiga tublisid kaitseliitlasi, sest malevate ja kogu organisatsiooni teenetemärgid puudusid.

Hiljem loodud Kaitseliidu teenetemedal ei ole taganud piisavalt võimalusi tublimaid tunnustada (eriti neid, kes olid varakult saanud Valgeristi). Kaitseliidu teenetemedali eriklass oli mõeldud pigem organisatsioonist väljapoole annetamiseks, kuid teiste tunnustamisvõimaluste puudumise tõttu anti seda ka aktiivsetele kaitseliitlastele, kellel olid sageli kõik medalid juba olemas.

Siinkohal on paslik mainida, et täna võivad malevate/malevkondade/ üksikkompaniide teenetemärgid olla enamikule liikmetest isegi kättesaamatumad kui Kaitseliidu ülema ja

keskjuhatuse antavad tunnustused, mis kahjuks ei ole mõnel juhul õige.

Samuti on ristid ja medalid, mis loodi tunnustamaks neid, kes andsid panuse Kaitseliidu taastamisse või selle algusaastate arengusse, mõeldud vaid piiratud hulgale Kaitseliidu liikmetele.

Kaitseliidu kõrgemaid tunnustusi oli 2023. aasta 31. mai seisuga välja antud järgmiselt:

Valgeristi I klassi – 14, Valgeristi II klassi – 233, Valgeristi III klassi – 959, KL teenetemedali eriklassi – 971, KL teenetemedali I klassi – 923, KL teenetemedali II klassi – 2300, KL teenetemedali III klassi –5524.

Kui vaadata panust ja tegusid, mille eest kaitseliitlasel on võimalus saada tunnustust enne Valgeristi, siis on seal praegu täitmata tühimik. Selle peaks tulevikus täitma Kaitseliidu teeneterist, mis on mõeldud ainult Kaitseliidu liikmetele (sh Naiskodukaitse ja noored).

Vastavalt statuudile on Kaitseliidu teeneterist tombakust valmistatud ja

kullatud tugirist, mille harud on kaetud musta kuumemailiga (PMS Black C). Risti esikülje keskel on reljeefne hõbedane Kaitseliidu kotkas.

Risti kõrgus ja laius on 40 mm. Kotka kõrgus on 22 mm ja laius 23 mm. Teeneteristi tagakülg on sile ning sellesse on pressitud teeneteristi number.

Teeneteristi kantakse 35 mm laiuse muareesiidist lindi küljes, mille värvid ja laiused on järgmised: must 2 mm, sinine 11 mm, must 2 mm, valge 5 mm, must 2 mm, sinine 11 mm ja must 2 mm. Sinise värvitoon on PMS 285, musta toon on PMS Black C, valge toon on PMS White C.

Teeneterist on kolmeklassiline ja seda antakse klasside järjekorras. Alates II klassist antakse ainult teeneteristi lindilõige (ilma teeneteristita) koos autasu klassi näitava sõlega (sh eraldi kinnitatav sõlg ka risti lindile).

Põhjus on lihtne, tava näeb ette, et mitmeklassilise teenetemärgi saaja kannab ainult kõige kõrgema klassi teenetemärki või lindilõiget, seega järgmise klassi saamisel pole uue risti andmine vajalik. Kaitseliit on oma statuutides lubanud kanda mitut risti,

kuid see ei ole tegelikult kooskõlas hea tava ja üldlevinud praktikaga.

Kaitseliidu teeneteristi taotlemise reeglid sarnanevad teiste Kaitseliidu teenetemärkide reeglitega, samuti annetatakse seda samade tähtpäevade puhul (vabariigi aastapäev, võidupüha ja Kaitseliidu aastapäev), v.a erandjuhud.

Kehtib reegel, et mitut teenetemedalit üheaegselt ei anta ning erinevate tunnustuste annetamise vahele peaks jääma mõistlik aeg, et rõhutada tunnustuse väärtust ning motiveerida selle saajat.

Teeneteriste antakse järgnevatest põhimõtetest lähtudes (vt tabelit 1).

Lähtudes eelpool toodud üldpõhimõtetest on esildise kirjutajal vaja selgitada, miks peaks isik väärima vastava klassi risti, sest tegude ja järjepidevalt korda saadetud tegevuste spekter on lai. Kaitseliidu liikmed on väga eripalgelised ja seda võivad olla ka nende teod. Kindlasti ei piisa sellest, kui kirjutada, et on tubli Kaitseliidu liige ja tähistab oma ümmargust sünnipäeva, mida kahjuks sageli põhjuseks tuuakse. Kaitseliidu keskjuhatus hindab ja võrdleb esildisi, nende põhjal toimub hääletus, mille järel juhatus langetab otsuse. Keskjuhatus ei kahtle malevate juhatuste otsustes, kuid vaadata tuleb tervikpilti ning juhatuse roll ei ole olla lihtsalt kummitempel.

Teeneteristi andmata jätmist Kaitseliidu keskjuhatus põhjendama ei pea, sest iga keskjuhatuse liige on hääletuses vaba. Samuti on keskjuhatusel õigus otsustada mõne teise tunnustuse andmist, kui esildises küsitud. Küll aga annab Kaitseliidu peastaabi personaliosakond esildise edastanud malevale/isikule tagasisidet, kui esildises ilmnesid puudused normatiivides (nt aeg, puudus madalama taseme tunnustus jne).

TABEL 1

Teeneteristi klass Mille eest Eeldused

III klass Silmapaistva teo eest Kaitseliiduga seotud tegevustes osalemisel

II klass Korduvate silmapaistvate tegude eest Kaitseliiduga seotud tegevustes osalemisel

I klass Pikaajaliste ja korduvate silmapaistvate tegude eest Kaitseliiduga seotud tegevustes osalemisel

1) Kaitseliidu liige

2) III klassi teenetemedali olemasolu

3) vähemalt 2 aastat eelmise Kaitseliidu teenetemärgi andmisest.

1) Kaitseliidu liige

2) vähemalt 2 aastat eelmise Kaitseliidu teenetemärgi andmisest.

1) Kaitseliidu liige

2) vähemalt 2 aastat eelmise Kaitseliidu teenetemärgi andmisest;

3) I klassi teenetemedali olemasolu.

Kaitseliidu teeneterist ja II klassi (hõbedane tammeleht) ning

I klassi (kuldne tammeleht) tunnus lindilõikel

mIs JÄRJEsTusEs KAndA KAITsELIIdu JA KAITsEVÄE mEdALEId

Tunnustusena saadud teenetemärgi saajal tekib sageli küsimus, mis järjekorras, millise riietusega ja millal väljateenitud autasusid kanda.

Kaitseväe vormikandmiseeskiri (kinnitatud Kaitseväe juhataja 21. juuli 2022 käskkirjaga nr 1206) reguleerib Kaitseväe vormiriietuse kandmist koos selle juurde kuuluvate teenetemärkidega, samuti haridust ja muid oskusi näitavate tunnustega. Eesti teenetemärkide kandmise reeglid on suhteliselt leebed võrreldes paljude riikidega, kus näiteks teistest riikidest saadud medali kohta tuleb eraldi luba küsida või pole selle kandmine vormiriietusel üldse lubatud.

Vormikandmiseeskiri kirjeldab ka levinumate teenetemedalite kandmise järjekorda, kuid kuna medaleid on palju ja neid tuleb juurde (lisaks teiste organisatsioonide ja riikide antavad tunnustused), siis võib ette tulla olukordi, kus mõnda väljateenitud teenetemärki on keeruline hierarhiasse paigutada. Pealegi on igal tunnustusel ka emotsionaalne pool ja vahel peab saaja ise mõnda medalit või teeneteristi teistest olulisemaks, sõltumata regulatsioonides kehtestatud hierarhiast. Samuti võib tekkida olukord, kus lindilõiked on lastud panna liistule ja uus teenetemärk peaks sobituma teiste vahele, kuid pole päris selge, kuhu.

Kindlasti ei tohi ükski Kaitseliidu liige tunda end kehvasti seepärast, et mõni Kaitseliidule oluline teenetemärk tundub hierarhias liiga madalal. Peame mõistma, et mitmeid

allpool loetletud tunnustusi ei ole enamikul inimestel võimalik pälvida, ega tohiks lasta end häirida sellest, et vormikandmiseeskiri on koostatud peamiselt tegevväelastele.

LINDIGA AUMÄRKIDE KANDMISE JÄRJEKORD

Alljärgnevalt väljavõte Kaitseväe vormikandmiseeskirjast koos selgitustega:

10.25 Vabariigi Presidendi antavad riiklikud autasud (Vabadusristi aumärk, Riigivapi teenetemärk, Valgetähe teenetemärk, Kotkaristi teenetemärk, Eesti Punase Risti teenetemärk) – kantakse teenetemärkide seaduse kohaselt, kooskõlas teenetemärkide kandmise hea tavaga ning kõigist teistest teenetemärkidest eespool.

10.26 Kaitseliidu Valgerist I klass – kantakse peale Vabariigi Presidendi antavaid riiklikke autasusid.

10.27 Välisriikide riiklikud teenetemärgid, -ristid ja -medalid – kantakse vastavalt klassidele ning riikide prantsuskeelsete nimetuste tähestikulises järjekorras. Lahingulisi aumärke kantakse eespool.

10.28 Kaitseministeeriumi teeneteristid – kantakse vastavalt teeneteristi klassidele.

10.29 Teiste ministeeriumide lindiga aumärgid – kantakse vastavalt aumärgi klassile ja statuudile ning saamise ajalises järjekorras.

Tekst: major ANDRES PEHME , KL peastaabi personaliosakonna ülem

10.30 Kaitseväe ja Kaitseliidu aumärgid lindiga (v.a Kaitseliidu Valgerist I klass) – kantakse all toodud järjestuses:

1 Kaitseväe teenetemärk lahinguliste teenete eest (mõõkadega)

2 Kaitseväe teenetemärk lahinguliste teenete eest

3 Kaitseväe teeneterist riigikaitseliste teenete eest (endine Kaitseväe eriteeneterist)

4 Kaitseväe teeneterist eeskujuliku teenistuse eest (endine Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist)

se vastavalt aumärgi klassile ja statuudile ning saamise ajalises järjekorras.

10.34 Kaitseväe üksuste teenetemärgid lindiga – kantakse saamise ajalises järjekorras.

10.35 Kaitseliidu Kooli teeneteristid ja -medal – kantakse vastavalt statuudile.

Neid kantakse Eesti riiklike teenetemärkide ja Kaitseliidu teenetemärkide järel, arvestades ka teiste teenetemärkide väljaandjate hierarhiat (nt minister, asutuse juht jne).

5 Maaväe teenetemärgi Kuldrist I klass

7 Maaväe teenetemärgi Hõberist II klass

8 Maaväe teenetemärgi Pronksrist III klass

Õhuväe teeneterist I klass

Mereväe teenetemärk Mereväe Rist

6 Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe I klassi märk Kuldankur

Õhuväe teeneterist II klass

Õhuväe teeneterist III klass

Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe II klassi märk Hõbeankur

Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe III klassi märk Raudankur

Kaitseliidu Valgeristi II klass

Kaitseliidu Valgeristi III klass

9 Kaitseliidu teenetemärk (väljaandmine on lõpetatud)

10 Kaitseväe peastaabi teeneterist

11 Rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal (teenistusmedal) (endine Rahuvalvaja medal)

12 Kaitseväe pikaajalise teenistuse medal

13 Kaitseliidu teenetemedali eriklass (teenistusmedal)

14 Kaitseliidu teenetemedali I klass (teenistusmedal)

15 Kaitseliidu teenetemedali II klass (teenistusmedal)

16 Kaitseliidu teenetemedali III klass (teenistusmedal)

17 Mereväe NATO kontingendi medal (teenistusmedal)

18 Vabadusvõitleja mälestusmedal (väljaandmine on lõpetatud)

19 Mälestusmedal „10 aastat taastatud kaitseväge“ (väljaandmine on lõpetatud)

20 Relvastatud Vastupanu Teeneterist (sisuliselt mälestusrist)

21 Võidutule kandja medal (Kaitseliidu ülema poolt antav mälestusmedal)

Pärast Valgeristi III klassi ja punktis 9 nimetatud Kaitseliidu teenetemärki peaksid tabelisse lisanduma alljärgnevad

Kaitseliidu keskkogu kinnitatud teenetemärgid:

Kaitseliidu eriklassi teeneterist mõõkadega (väljaandmine lõpetatakse 2023. aasta jooksul);

Kaitseliidu eriklassi teeneterist (väljaandmine lõpetatakse 2023. aasta jooksul);

Kaitseliidu teeneterist (vastavalt klassile).

Kaitseliidu taastaja mälestusrist on mälestusmedalite, et mitte öelda „mälestusmärkide“ hulka kuuluv aumärk, mida kantakse Kaitseliidu III klassi teenetemedali järel, pärast tabelis toodud Vabadusvõitleja medalit (väljaandjaks oli kaitseminister), kuid enne „10 aastat taastatud Kaitseväge“ mälestusmedalit. Kuna pärast käskkirja kinnitamist on lisandunud uusi teenetemärke, palume tabeli kaasajastamist eeskirja järgmises muudatuses.

10.31 Välisluureameti teenetemedalid – kantakse vastavalt medali klassile.

10.32 Teiste riigiasutuste aumärgid lindiga – kantakse vastavalt aumärgi klassile ja statuudile ning saamise ajalises järjekorras.

10.33 Naiskodukaitse ning noorteorganisatsioonide Kodutütred ja Noored Kotkad aumärgid lindiga – kantak-

10.36 Rahvusvaheliste organisatsioonide (NATO, ÜRO jne) aumärgid lindiga – kantakse vastavalt aumärgi klassile ning saamise ajalises järjekorras. Lahingulisi aumärke kantakse eespool.

10.37 Eesti riigikaitseliste vabaühenduste aumärgid lindiga – kantakse vastavalt aumärgi klassile ning saamise ajalises järjekorras.

Eeltoodud punkti alla kuuluvad Admiral Pitka luurevõistluse, Erna retke, Põrgupõhja retke, Taasiseseisvumise kaitsja jt MTÜ-de ja seltside (sh ohvitseride kogude) poolt antavad lindiga medalid sõltumata nimetusest. Oluline on siin väljaandja staatus hierarhias (ainult MTÜ-de tase), mitte märgi nimetamine teenetemärgiks.

10.38 Välisriikide ametkondlikud aumärgid lindiga –kantakse vastavalt aumärgi klassile ning saamise ajalises järjekorras. Lahingulisi aumärke kantakse eespool.

10.39 Välisriikide riigikaitseliste organisatsioonide aumärgid lindiga – kantakse vastavalt aumärgi klassile ning saamise ajalises järjekorras. Lahingulisi aumärke kantakse eespool.

10.40 Välisriikide riigikaitseliste vabaühenduste aumärgid lindiga – kantakse saamise ajalises järjekorras.

10.41 Muude (usuorganisatsioonid, kohalikud omavalitsused jne) lindiga aumärkide kandmine vormikuuel on lubatud Kaitseväe juhataja loal. Neid aumärke kantakse riigikaitseliste vabaühenduste aumärkide järel ning saamise ajalises järjekorras.

Siinkohal tasub silmas pidada, et ka ettevõtete ja eraasutuste aumärke ei tohi kanda vormil, omamata selleks vastavat luba.

Kaitseliitlastele on oluline teada, et järjest enam kantakse ka Kaitseväe pidulikel sündmustel medaleid välivormil, sest paljudel ei ole tavavormi või on konkreetsel üritusel sobilikum olla välivormis.

Samuti otsustas Kaitseliidu keskkogu, et ristide/medalite puhul tuleb edasi minna eraldi rosettmärgi väljatöötamisega, mida kaitseliitlane saab kanda nii tumeda kui ka tavaülikonna kuue vasaku revääril. See muudab tunnustuse kandmise kaitseliitlasele kättesaadavamaks ja lihtsamaks. Ühtlasi propageerib see Kaitseliitu laiemalt kogu ühiskonnas, näiteks tsiviiltöökohtadel ja avalikel üritustel. Rosettmärki saab hankida miniatuuriga samadel alustel.

Loodetavasti andis eeltoodu ülevaate teenetemärkide hierarhiast ja uut teenetemärki saades oskab lugeja seda paigutada oma väli- või tavavormile. Teemaga põhjalikumaks tutvumiseks soovitan lugeda ka Kaitseväe vormikandmiseeskirja.

R20 HEA mEIsTRI TÖÖRIIsT

Jaoliikme tuletöövahend peab olema töökindel, võimalikult vähese kaaluga ja piisava koguse mõjutusmoonaga. Allpool proovin oma kogemuse najal välja selgitada tänaseks juba paar aastat kasutuses olnud Rahe eelised ja puudujäägid võrdluses teiste seniste jao taseme käsitulirelvadega.

Minu esimene teenistusrelv aastal 1997 oli vana hea Galja, Iisraeli tootja Galil AR. Toona käis selle relvaga kaasas omajagu intriige seoses relvahankega ning loomulikult ei usaldatud „kõrberelva“ jahedal ja sombusel Terra Marianal sugugi.

Aastal 2013 külastas ESTCOY-14 välismissiooni Camp Bastionis Kaitseväe juhataja ja see oli juba aeg, mil ka Kaitseväe peastaabi tasemel liikusid mõtted uue relvasüsteemi käsitulirelva platvormi hankimisest.

Kaitseväe juhataja uuris missioonisõduritelt, millist uut platvormi nemad sooviksid. Kauaaegne Scoutspataljoni sõdur seersant Kokla vastas kõigi eest: „Uut Galili!“

Mis on selle avanäite moraal? Lihtne tegelikult. Liigagi tihti hindame või alahindame me mingeid asju lihtsalt eelduste põhjal.

Head meistrit hinnatakse tema oskuste põhjal. Ka oskus valida tööks vajalikke tööriistu võib olla üheks hinnangu andmise aluseks.

Kui aastaks 2020 oli pärast pika ja põhjaliku hankekadalipu läbimist otsustatud valida uueks käsitulirelva platvormiks AR ja tootjaks Lewis Machine & Tool Co., oli paljudele põhiküsimuseks, kes on need sihtük-

sused, kellele esimesena jaotuskava alusel relv kätte antakse. Kaitseliidule omaselt jagus furoori parasjagu. Kuni selleni välja, et mõni mees lubas lausa tegevliikme staatusest loobuda, kui talle uut relva ei anta.

Olles Kaitseliidu kooli sõjalise õppesuuna relvainstruktorite koolitajana üks vähestest väljavalitutest, kes määrati saama saabuva relva baasõpet, et hiljem kujundada ja Kaitseliidus läbi viia uue relva baasõpet relvainstruktoritele, võisin relvaga tutvuda enne teisi. Varem olid minu teenistusrelvadeks olnud juba mainitud Galil (kõik meil kasutuses olnud versioonid AR, ARM ja SAR), AK-4, MP-5 ning kokkupuuteid oli olnud ka HK G-36 ning Kalašnikovi tüüpi relvadega.

R20 Rahe koolitus oli tuntavalt relvatootja käekirjaga. Kindlasti parim relv kõikide Liivimaa ratsutajate seljas. Tutvustati nii 5,56 kui 7,62 platvorme ja loomulikult olid demorelvadel küljes kõik tuled ja viled, mis võimalik. Ka 40 mm rauaaluse granaadiheitjaga versioon oli esindatud. Tutvustusel kasutati relvadel Holosun sihikuid ja lisatud olid ka IR-võimega lambid.

Mind ei ole „relvahaigus“ kunagi ülemäära vaevanud. Relv on tööriist, mis aitab kasutajal oma töös efektiivne olla. Kui minult küsitakse endale relva hankimiseks soovitusi, siis on mu esimene soov teada saada, milleks

küsija endale relva soetada tahab. Kas enesekaitseks, laskespordiks või ego upitamiseks? Käsitulirelv on täppistöövahend ning isik, kes on selle endale hankinud mitte välimuse, vaid käepärasuse põhjal, on spetsialist.

Seega kui minu ees seisavad relva vajavas situatsioonis kõrvuti härrasmees suurekaliibrilisega ning härrasmees ilma väliste relvakandmistunnusteta, näen ma vaimusilmas rullnokka bemmiga ning Hercule Poirot’d jalutuskepiga metsajalutuskäigu alguses. Ning sellises olukorras on enesekindlusetu argpüks igal juhul kõigile märksa ohtlikum kui kainelt kaalutlev spetsialist.

Universaalset töövahendit ei ole olemas, iga olukord nõuab vastavalt oma iseloomule õiget vahendit. Jaoliikme tuletöövahend peab olema töökindel, võimalikult vähese kaaluga ja piisava koguse mõjutusmoonaga. Tean, et nii mõnigi esimese taseme logistik eelistaks puhtalt laskemoona etteveo lihtsustamiseks ühtset kaliibrit kuulipildujale ja toetusrelvale. Vähem matemaatikat ja lihtsam ettevedu. Ehk siis pigem 7,62 kaliiber. Samas kui salve maht erineb suisa 10 padruni võrra, on mõistlikum siiski jääda korrektselt töö ära tegeva 5,56 kaliibri juurde. See, millist moona eelistada, on juba eraldi küsimus. Tänane sõjateater kinnitab, et pigem eelistada soomustläbistavat. Soovitud

Tekst: veebel ERMO KARILAID , Kaitseliidu kool

tulemus saavutatakse kiiremini ja see on kindlasti üks edu võtmekohti. Kõik senised kasutusel olnud platvormid on seda ka võimaldanud, seega küsimus jääb, miks hankida uus ja hinnalt kaalukam.

Isiklikult olen palunud oma relvuritel – jah, mul on neid suisa kolm – oma tööspetsiifikast tulenevalt jätta võimalusel minu kasutusse ka kõik eelmised relvad. Osaliselt on saadud mulle ka vastu tulla ja suur tänu neile selle eest.

Proovime siis minu kogemuse abil välja selgitada tänaseks juba paar aastat kasutuses olnud Rahe eelised ja puudujäägid võrreldes teiste seniste jao taseme käsitulirelvadega. Toetun võrdluses enda, oma kursuse instruktorite ja mõnede spetsialistide hinnangutele. Tabel 1 on koostatud eelkõige isikliku kogemuse põhjal ega ole kindlasti absoluutne.

Kui vaadata tabeli ülemist osa, siis saab vastuse kätte üsna kiiresti: kõik parameetrid jäävad Rahe puhul pigem üle keskmise. Tabeli alumine osa on pigem subjektiivne, kuid päringud suurema intensiivsusega kasutajate seas annavad ka siin pigem üle keskmise tulemuse. Ergonoomika osa selgitan kõige viimasena, alustan parameetritest.

Kaliibri kohta taiplikumal kasutajal loodetavasti rohkem küsimusi ei teki. 5,56 mm moona mahub salvedesse rohkem, see kaalub vähem ja lahingusse on võimalik minna selle võrra suurema tulejõuga. Kui moon on veel soomustläbistav, on peaaegu pool võitu juba olemas.

Efektiivne laskekaugus on tootja antud parameeter, mis on kindlasti põimitud subjektiivse kasutusoskusega. Selle vastu aitab kogemus ja treening ja need on juba igas kasutajas endas

kinni. Samuti näitab sõjateater, et poolkinnine maastik dikteerib laskekauguse vajaduseks kõige sagedamini ca 300 meetrit ja selleks on R20 rohkem kui piisav.

Standardne salve maht on ainult natuke väiksem kui näiteks Galilil ja täna on lahingukomplektiks arvestatud 9 salve ühe võitleja kohta, mis arvutuslikult teeb 270 lasku relva kohta, s.t 1620 lasku vähendatud (min) koosseisus ja 3240 lasku täiskoosseisus jaole, see teeb terve rühma kohta ligi 10 000 mõjutusvahendit. Võtame veel teadmiseks, et salved on tugevast plastikust, see tähendab kerged, ja tugev pluss ongi välja joonistunud.

Relva kaal on tegelikult väga oluline parameeter, kogenud võitlejad nõustuvad minuga ka une pealt. Kui sellega ei kaotata relva töökindluses, ei ole rohkem siin midagi arutada. Okas päkka ja tuld!

Relva pikkus on natuke argumenteeritavam parameeter. Positsioonilahingus võib eelistada pikemat, rünnakul lühemat ja linnalahingus hoonestuses liikudes eriti lühikest mõõtu. Selles osas tuleb lihtsalt rõõmustada reguleeritava kabapikkuse üle ja leppida, et tegemist on universaaltööriistaga.

Hooldus jaguneb laias laastus kaheks: hooldamine lahingus ja hooldamine põhjalikult (lahingupausil). Kaks asja, mis R20 hoolduse juures rõõmustavad, on relva osaline avamine kiirhoolduseks ja teadmine, et hooldatud relv on valdavalt töökindel. Kui relva hooldamine tagaplaanile jätta, siis on tõrgete esinemine loomulikult ainult aja küsimus. Tänane praktika ütleb, et Rahega opereerides on mõistlik hoolduskomplektis olev relvaõlipudel täidetuna kaasas hoida. Kuivades ja tolmustes tingimustes läheb seda kindlasti vaja.

Ka põhjalikuma hoolduse puhul ei ole vaja oluliselt nuriseda. Tähelepanu peab pöörama relva kokkupanekul eelkõige luku ja lööknõela õigesti paigutumisele. Vastasel juhul, ja praktikas kogetuna, tuleb pärast töökorras oleku kontrolli relv uuesti lahti võtta ja plehku pannud lööknõel korrektselt õigesse kohta tagasi panna.

Relva lahtivõtmine ja kokku panemine võrreldes näiteks AK-4 sama protseduuriga on tunduvalt ergonoomilisem, vähem musklit ja ajuressurssi nõudev tegevus.

Töökindlus. Vana tõde, et kõik kulub, mis liigub, tuleneb füüsikaseadustest ja ma ei tea väga ühtegi relva, mis kunagi tõrkeid ei annaks. Küsimus on tõrgete iseloomus, ilmnemissageduses ja eemalduslihtsuses.

Purunemised ei ole kahjuks uue relva puhul päris võõrad, aga õnneks (veel) mitte oluliselt sagedased. Üks sagedasemaid neist on kestatõmmiku murdumine ja mida aeg edasi, seda rohkem seda viga kipub esinema. Relvurid julgevad väita, et mida uuem partii, seda kehvem materjali kvaliteet. Turumajanduse varjuküljed.

Tõrked tekivad loomulikult kehva käsitsusoskuse, halva hoolduse või komponentide kulumise tõttu. Üks komponent, mis aja jooksul tahab väsida, on salv. Tootja on salvedega kaasa andnud salvesuudme klambrid, mida õppusele, tiiru või lahingusse ei ole otstarbekas kaasa võtta, küll aga on mõistlik salvele kinnitada pikemaajalisel hoiustamisel relvakapis.

Salvekatte eesmärk on tagada, et pika hoiustamise vältel ei hakkaks salvekeel vedru survel salvehuuli väljapoole painutama. Kui salvehuuled on pika kasutamisega kulunud, juhtub topeltlaadimine, sest lukk saab tagasi

ette liikumisel võtta alt veel ühe padruni kaasa.

Kriitikat on saanud ka raudsihikud. Põhjuseks logisemine. Õnneks on tänaseks Kaitseliitu kohale jõudnud Mepro punatäpp (tegelikkuses küll rohetäpp) ja selle juures tuleb vaid silmas pidada, et ta õigesti peale kinnitataks, nii et kiirkinnitusi oskamatusest puruks ei keera. Kui Mepro sihiku kinnitamisel jätta kiirkinnitused suletud asendisse ja seejärel pingutada mutreid, siis purustatakse sihiku kinnitused. Seega on mõistlik saada selle kohta oma maleva relvurilt adekvaatne ülevaade, kuidas muidu igati kõrge taluvusega punatäppsihik relvale korrektselt kinnitada.

Käsitsuslihtsus ehk ergonoomika ja relva käitumine tegevustes. See kipub olema kõige suuremaks argumenteerimisteemaks. Need, kes on ühe relvaga pikalt toimetanud ja selle protseduurid endale motoorseks treeninud, relva käepäraseks kohandanud koos kõikide vajalike „tulede-viledega“ ja lahingutes edukad olnud, ei kipu enam uuendustesse kõige edumeelsemalt suhtuma. Näite võib tuua SERE maailmast, kus vana hea raudkatelok on tihti rohkem hinnas kui edev gaasipõleti, mis olulisel hetkel võib alt vedada.

Modulaarsus on platvormi AR suur eelis. Relvale saab kinnitada kõike, mida tänane lahinguteatri turg pakub, IR-lampidest kuni öövaatlusseadme-

teni välja. Väga tänapäevane. Samas peab siiski arvestama, et liiga edev ja „ületuunitud“ relv muutub pigem ballastiks, kui tal on küljes koormate viisi vahendeid, mida sõdur kas sisuliselt ei kasuta või, veel hullem, ei tea, kuidas kasutada. Viimane kipub kujunema just pühapäevasõdurite suureks pehmeks veakohaks. Tihti ei oska vähese kogemusega, aga edev sõdur aru saada lihtsast tõsiasjast, et iga lisatud komponent tegelikult muudab relva ergonoomikat alates tasakaalustatusest kuni kaaluni välja. Meeles peab pidama, et laskmist tuleb harjutada sellise relvaga, nagu ta endale komplekteeritud on. Ägeda lasersihiku ja IR-lambi küljest ära võtmine tiirulaskmistel tähendab, et operaator ei ole valmis neid ka lahingus kasutama.

Lihtsale jaorelvale piisab heast punatäppsihikust, mis aitab kiiresti sihtmärgi leida ja seda mõjutada. Jaoülema relvale ja kogenumale võitlejale on mõistlik lisada ka suurendus, mis aitab lahinguvälja vaadelda. Kõik muu on tegelikult juba erivahendid, mida on mõttekas külge panna vaid eri liiki ülesannete täitmiseks.

R20 käitub laskmisel väga viisakalt, on hästi tasakaalus ja väljarihituna hoiab sihtimiskeset suurepäraselt. Tagasilöök (recoil) on tänu kaba sisse paigutatud leevendile ka algaja jaoks üsna minimaalne. Päästiku töökäik on samuti pigem viisakalt alla keskmise tõmbepikkusega ning eelpäästik lihtsalt leitav ja tuntav, seega kasutatav.

Minu relvakäsitsuskogemus Rahega on mu kärsitu iseloomu ja kiirlasketehnika tõttu pigem õpetanud ennast eelpäästiku kasutamisel rohkem distsiplineerima, et vältida soovimatuid kiireid topeltlaske. Samas kinnitavad tabamused ja hajuvuse tolerants, et ka topeltlaskude puhul hoiab relv ennast kenasti sihtmärgis.

Millega peab loomulikult põhjalikult arvestama, on Rahe ambidekstria, eesti keeles mõlemakäelisus, ehk seda relva saavad kasutada nii parema kui ka vasaku juhtkäega inimesed. Sellest tulenevalt on püstolkäepideme ümbrus mõlemalt poolt täis nuppe ja klahve ning nendega harjumine võtab aega, et kiires olukorras leida õiged kohad, kuhu vajutada. Seega, harjutamine on ülioluline ja praktika tõe kriteeriumiks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii platvormi kui tootega on meie kaitsevõime teinud suure sammu edasi ja Eesti riigi regulaarväevõime on autoturu analoogiat kasutades jõudnud kallimate keskklassi mudeliteni. Rahe on õnnestunud valik, pakub lahendusi kõikidele kasutajatele ning minu isiklikes eelistustes paigutub kohe üsna Heckler & Koch G36 järele.

LÕunAssE LOOdud snAIPRIRüHmA

VÕImEKus KAsVAB

Juunikuu alguses kutsus Lõuna maakaitseringkonna snaiprirühm ringkonna snaiprid ja täpsuslaskurid laskepäevale, et anda stardikiirendus allüksuse kasvule ning tutvustada uusi relvi Heckler & Kochilt.

Tekst: JULIA SIIMBERG , Lõuna MKR-i teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

Selle aasta kevadel võeti Kaitseväes vastu otsus luua Kaitseväes ja Kaitseliidus eraldiseisvad snaiprirühmad, mis andis aluse Lõuna maakaitseringkonna ülese snaiprirühma loomisele.

Kui varem oli ette nähtud üks snaiprijagu pataljoni kohta, siis seoses maakaitseringkondade loomisega võeti vastu otsus suurendada ka nende snaiprivõimet ning luua igale ringkonnale oma snaiprirühm. Lõuna snaiprid on tegutsenud juba aastaid teiste üksuste koosseisus, kuid tänu struktuurimuudatusele saavad nad nüüd tegutseda eraldi rühmana.

Lõuna maakaitseringkonna pealik kolonelleitnant Raul Kütt selgitas, et snaiprivõime lisandumine laiendab ringkonna valikuvõimalusi vastasega võitlemisel. „Snaiprirühm on justkui uus mängukaart meie mänguväljakul, mis annab meile võimaluse täita neid ülesandeid, mida me varem täita ei suutnud. Eeskätt nende keerukuse, laskedistantside ja ülesannete tõttu,“ ütles kolonelleitnant Kütt.

Snaiprirühma põhiülesanne on kriisi- ja sõjaajal kõrge väärtusega sihtmärkide hävitamine ja teiste üksuste julgestamine pikalt distantsilt, jäädes ise seejuures varjatuks. Üldjuhul täidavad snaiprimeeskonnad kõrgemat ülesannet kas iseseisvalt või allutatuna mõnele teisele üksusele eesmärgiga aidata täita mingit kindlat eriülesannet. Lisaks põhiülesandele võivad snaiprid täita ka julgestusülesandeid ning koguda vajalikku luureinfot.

UUED TIPPTASEMEL HECKLER & KOCHI TÄPSUSRELVAD

Samal ajal, kui sai ametlikult välja kuulutada Lõuna maakaitseringkonna snaiprirühma loomise, saabusid snaipritele ka uued Heckler & Kochi täpsusrelvad.

Relvade saamise loole pani õla alla hiljuti Eestisse kolinud sakslane Frank Peter, kes tänu tuttavatele liitus Kaitseliiduga. Täna on ta nii Tartu maleva toetajaliige kui ka Kaitseliidu Kooli instruktorite grupi (Joint Instructors Group, JIG) liige. Väljaõppes osaledes ja teistega koos harjutades mõistis Frank, et endise õhudessantvägede allohvitserina ja tänu headele tutvustele saab ta anda panuse vabatahtlikku tegevusse.

Koostöös Tartu maleva ja Kaitseliidu peastaabiga pöörduti Heckler & Kochi ning teiste Saksa kaitsetööstuse ettevõtete poole, et leida partnereid, kes oleksid valmis vabatahtlikku tegevust toetama ja võimalusel annetama uusi relvi.

Heckler & Koch tuli soovile vastu ning annetas Kaitseliidule kaheksa

tipptasemel täpsusrelva. Tegemist on poolautomaatsete mudelitega HK417 ja G28. Relvadele on lisatud Schmidt & Benderi optilised sihikud (5–20 x 50 Ultrashort PM II), Aimpoint Acro P-2 punatäppsihikud, summutid, optikaloodid, harkjalad ning kõik muu vajalik. Relvad komplekteeriti, kasutades Saksa snaiprite kogemusi selle süsteemiga ning lähtudes

Lõuna maakaitseringkonna snaiprite vajadustest. Tehaselt said relvad ka spetsiaalsed tähised EST-MIL-KL, mis viitab, et relvad on mõeldud ainult Kaitseliidule.

RÜHMA STARDIPAUK KOOS LASKEPÄEVAGA

Juunikuu alguses toimus kaks olulist sündmust, Lõuna maakaitseringkonna snaiprirühma kinnitamine ja uute täpsusrelvade saabumine. Selleks puhuks korraldas snaiprirühm Nursipalus ringkonna snaipritele ja täpsuslaskuritele uute relvade väljaõppepäeva koos laskmistega.

Esmase väljaõppe ja relvade tutvustuse viisid läbi Eestisse tulnud Heckler & Kochi esindajad Tim Brillinger ja Kai Jörg Knuth. Osalejatele tutvustati relvade käsitsemist ning näidati, kui kasutajasõbralikud ja töökindlad on uued tipptasemel täpsusrelvad.

Pärast teooriat suunduti lasketiiru, kus H&K esindaja andis pidulikult üle relva Lõuna maakaitseringkonna pealikule, kes omakorda andis relva üle snaiprirühma ülemale. Laskepäeval oli võimalus testida relvi kolmel erineval rajal: 60 m seistes ja põlvel, 100 m grupilaskmine ja pikamaalaskmine, kus sihtmärgid lõppesid 800 m peal.

KuIdAs LIITudA LÕunA mAAKAITsERInGKOnnA snAIPRIRüHmAGA?

Lõuna maakaitseringkonna snaiprirühm pannakse kokku Tartu, Võru, Põlva, Valga ja Sakala malevate baasil. Värbamisega alustatakse selle aasta septembris, igas malevas tulevad tutvustavad infopäevad.

Snaiprirühma kandideerimise eeldused kandidaadile on: edukalt lõpetatud täpsuslaskuri kursus; hea füüsiline vorm; valmisolek õppida ja oma aega panustada; loomulik huvi relvade ja laskmise vastu.

Kui tunned neis punktides ennast ära ja soovid snaipriks õppida, siis küsi infot oma kodumalevast.

VAREsEd, PEIPsI JÄRV JA 1740 VIInERIT

Selleks, et viia läbi Naiskodukaitse baasväljaõppe välitoitlustuse mooduli praktika, on ideaalis vaja mõnd suurüritust. Mida suuremat, seda parem. Noorte kotkaste ja kodutütarde laager Spekter Tartumaal Peipsi ääres sobis selleks nagu kulp supisse.

Seda põhjusel, et nii said täidetud kõik õppekava läbimiseks ette nähtud kohustuslikud komponendid – teha süüa kolm toidukorda järjest (meie tegime 11 toidukorda, kolmapäeva õhtust pühapäeva hommikuni), vähemalt 40 inimesele (laagris oli 434 noort ja täiskasvanut, kuuldavasti selle suve kõige suurem Spektri laager) ja välikatlas (meil oli neid kaasas neli).

Suvi on väljas söögi tegemiseks ja ka söömiseks väga hea aeg. Vähemalt võiks seda arvata. Alati see nii siiski

pole, eriti Peipsi ääres, kus seekord ei kehtinud küll ühegi ilmaäpi ükski ennustus. Nii saimegi mitu korda ootamatu paduvihma eest balletihüppeid tehes üle lompide joosta, käes kandikud hommikupudru kõrvale mõeldud juustude ja vorstidega.

Õnneks oli söögiala varju all, nii et noored pääsesid vähemalt hetkeks vihma käest. Ja siis tuli jälle päike välja, kuivatas telgid ja parandas tuju. Rõõmu tundsime ka selle üle, et tänavu polnud tavapärast Peipsi tuult, mis ühel aastal soola ja pudruhelbed

kallamishetkel lihtsalt potist mööda puhus.

SALAT RUULIB

Oleme kümmekond aastat teinud noortelaagris süüa enam-vähem sama menüü järgi, mille põhja koostas meie kunagine toitlustusgrupi juht Anna, kasutades Tervise Arengu Instituudi välja antud raamatus „Menüüd ja retseptid lastele“ (2008) leiduvaid juhiseid ja eelistusnimekirju.

Teise päeva õhtusöök kipub olema see, mida me paika ei saa – oleme

Tekst: LEANE MORITS , NKK Tartu ringkond, toitlustusgrupi juht

katsetanud nii ühepajatoidu kui kanariisiroaga, aga midagi jääb nagu ikka puudu ja konkreetselt selle toidukorra eest me valjuhäälseid kiidusõnu ei kuule.

Samas ootavad kauaaegsemad laagrilised terve aasta (alates eelmisest suvelaagrist) meie kamavahtu moosiga, viimase õhtu kartuliputru viineritega ja värsket hapukurki, mis pannakse käima laagri alguses.

Ja kuna kakaod teeme päris kakaopulbrist, mitte kiirlahendustest, ja lisame piima hulka tripsukese vahukoort, siis limpsitakse hiljemalt magamamineku ajaks isegi pott täiesti puhtaks.

Märkame rõõmuga, et laste toitumisharjumused on muutunud tervislikumaks – kui veel 7–8 aastat tagasi prooviti värsketest salatitest mööda hiilida, siis nüüd süüakse kõik ära ja küsitakse teisel ringil veel juurdegi. Ka pudru ja maisihelveste vahekord on muutunud väga palju pudru kasuks. Siin on kindlasti „süüdi“ ka meie peakokk Maret, kes lihtsalt oskab meisterliku keetmise ja maitsestamisega iga poisi ja tüdruku putru armastama panna.

Kindlasti tekib küsimus, kui keskkonnasõbralik on sellise suure laagri toitlustamine. Vastus: muret teevad pigem pakendid, millega toiduained poest tulevad, neid on tõesti palju ja mitte kõik neist pole taas ringlusse antavad.

Ühekordseid nõusid söömiseks (ühe erandiga – kamavahtu pakume biolagunevast kausist) ei kasuta me enam ammu, igal lapsel ja juhil on omad nõud kaasas ja me loome mugava võimaluse pärast iga söögikorda need ära pesta.

Meie naised on nõudepesuliini juures ja juhendavad segadusse sattunuid, mismoodi pesu käib. Jah, tänapäeval peab seda tihti tegema, sest kodus peseb nõusid masin või mõni teine pereliige.

KÄTE PEAL EI ISTUTUD

Selline rohkem kui 400pealise seltskonna toitlustamine on paras proovikivi, aga meil on kujunenud vahva kamp, kes igal aastal rõõmuga kokku tuleb, et mõnusalt aega veeta ja lastele head tuju tekitada.

Viimastel aastatel on meiega ühinenud ka arvukalt praktikante, seekord lausa 28 inimest, kes jagunesid nelja päeva peale laiali nii hästi, et igal toidukorral oli tegutsemas kümme vana olijat ja enam-vähem kümme uut tulijat.

See seltskond kooris laagri jooksul kamba peale 210 kilo kartuleid, hakkis imepeenikeseks 8 kilo šampinjone ja lõikas „põrsakesteks“ 1740 viinerit. Vanadel olijatel sai küll kästud istuda oma käte peal ja nautida vaadet Peipsile, et praktikandid ikka täiskoormuse ja -kogemuse saaksid, aga no kussa ... nii kui range pilk pealt ära läks, haarati noad ja asuti ka ise tööle.

Ja töö kõrvale räägiti kogemuslugusid ekstreemsetest toitlustamistest kohalikus kõrbekuumuses, praksuva pakasega ja põleva panniga. No et ikka uued liikmed korralikult ära hirmutada ja ainult kangemad julgeksid edaspidi välitoitlustamisele läheneda.

Aga tundub, et sel aastal sattusid kokku väga kohkumatud naised, sest nii mõnigi lubas ka edaspidi kohe appi tulla, kui kutsutakse, ja mõni küsis, kuidas toitlustusgrupiga liituda saab.

Nii et läks nagu ikka, saime lastelt spontaanseid kiiduavaldusi meie tehtud roogadele ja söögitegemispisikuga nakatatud uusi toitlustusgrupi liikmeid.

P. S. Eriteade Ranna küla varestele –need neli värvilist nuustikut, mille te laste nõudepesuliinide juurest sisse vehkisite, ei kõlba tegelikult pesamaterjaliks!

VÕITLus VÄLIKATLAGA

Tekst: EVA-INGRID RÕÕM , NKK Tartu ringkond

Esimese päeva õhtul pidime toitu tegema „kõigest“ viiekümnele inimesele ning ka menüü oli lihtne – grillvorstid ja salat. Huvitavamaks läks hommikul, kui pidime tõusma juba kell kuus, et hommikupuder ikka poole üheksaks valmis saaks.

Usina „õpilase Kiirena“ sain proovida nii välikatlasse tule tegemist, pudru keetmist kui ka jagamist – putru kulbiga katlast toidukaussidesse „võluda“, ilma et vahepeal midagi üle ääre tilguks või maha kukuks, ei olegi nii lihtne.

Kõige huvitavam oli minu jaoks muidugi välikatel – sellise monstrumiga igaüks juba kokku ei puutu. Tegelikult on „monstrum“ üsna talutavate mõõtmetega, ka lühemad naised said selles supi segamisega kenasti hakkama, aga 40-liitrise tulikuuma poti tõstmiseks on vaja kahte inimest, nelja kuumakindlat kinnast ja kindlalt kokkulepitud tegutsemist.

Ja frikadellide praadimine, milleks end vabatahtlikult üles andsin, ei olnud teps nii lihtne – tuld maha keerata ei saa, liigutama peab kiiresti ja juba küpsenud frikadellid peab pannilt ahvikiirusel ära tõstma, et uus pannitäis praadima panna. Peakokk Maretil oli kaval nipp ka panni puhtaks „praadimiseks“, selleks tuli pärast frikadelle viimase pannitäiena lihtsalt porgandid läbi kuumutada.

Välikatla pesemine on samuti omaette oopus ja loota, et pärast seda ei näe ise välja nagu korstnapühkija, esimesel korral ei maksa. Katel võib seestpoolt ju puhtusest läikida, aga tule kohal kuumutamisel läheb see ümbert väga nõgiseks ja keeruline on hiljem seda vaid vähese sooja vee ja nuustiku abil pestes niimoodi käänata ja pöörata, et kõik kohad põhjalikult puhtaks saaksid, ise aga seejuures katla välisküljega liiga tihedat tutvust ei tee.

Meelde tuleb veel uue menüü katsekavalus – kanapasta sisse peideti ära terve müriaad šampinjone, aga kuna oli kokku lepitud, et need hakitakse imepeeneks, siis lapsed süües sellest numbrit ei teinud ja nii mõnelegi, kes tunnistas, et ta muidu seentele viltu vaatab, sai see kanaseenepasta nii armsaks, et küsis veel lisagi.

mETsAsEIKLus ÕPETAB JA LIIdAB

Kuidas Naiskodukaitse uued liikmed vanemate olijatega tuttavaks teha ning kokku kasvatada? Eks selleks ole mitmeid võimalusi. Näiteks Rakvere jaoskonna naised kogunesid Mustojal, et õppida üheskoos metsas ellujäämist.

Kohale tulid seitseteist Rakvere jaoskonna naiskodukaitsjat, trobikond lapsi ja üks koer. „Mina teen tempot!“ teatas MTÜ Luureretked instruktor Evelin Sammel ja viitas oma kõhule, milles ta kandis peagi sündivat beebit. Naiskodukaitse kõige värskem liituja Diana Tolk, kes puutus naiskodukaitsjatega kokku esmakordselt, hingas kergendunult: „Kui ma kutset nägin, arvasin, et läheb raskeks matkaks, millest tulen läbi higi ja pisaratega, aga näen, et siinsed naised on mõistlikud.“

Meeskonnapäeva korraldaja Laila Talunik selgitas, et Sammel, kes on samuti Naiskodukaitse liige, tegi ise ettepaneku seesugune matk korraldada. „Kuna olen varem tema matkal käinud, teadsin, et sellega me alt ei lähe, ja haarasin kohe härjal sarvist –see oli võimalus, mida ei saanud käest lasta,“ rõõmustas Talunik.

MALTSAVÄGI

Teeleasumise eel laotas Sammel niidule teki ja palus naistel meelde jätta, mis sellel on. Tekil oli 18 esmapilgul suvalist eset, kuid matka käigus selgus, kuidas neid esemeid kasutada metsas ellujäämiseks.

Naised peatusid metsaservas. Jutuks tuli Eesti malts ning selgus, et selles peitub tervendav vägi. Kadaka energia on näiteks õnnistav ja maagiline, kibuvits aga meeliülendav. Kadakas alandab palavikku, vaigistab valu ja erutab seedetegevust. Kibuvits aga tõstab organismi vastupanuvõimet, leevendab põletikku ja peatab verejooksu.

„Heureka! tunnet oli palju,“ ütles Talunik ja tõdes: „Me, eestlased, oleme justkui metsarahvas, kellest igaüks teab, et pärnaõiest saab imemaitsvat teed, aga mulle tuli väga suure üllatusena, et ka pojengi saab kasutada väga efektiivse ravimtaimena.“

Rannaliival viitas Sammel merihumurile ja merisinepile ning ütles: „Neid tohib süüa – väga maitsev vitamiiniallikas!“ ning seltskonnast kostis jahmunud tõdemus: „Ma, rannapiiga, olen terve elu rannas elanud, aga mul polnud õrna aimugi!“

Naised mekkisid nii merihumurit kui -sinepit ja uuesti merihumurit, sest

selgus, et merisinep on võrdlemisi kibeda maitsega. Maitsega, mida on hea välja loputada lonksu vee ja ampsu merihumuriga.

VESI LÄBI FILTRI

Sammel tõdes, et vee destilleerimine võib karmides tingimustes osutuda oskuseks, mis päästab elusid, ja õpetas Rakvere jaoskonna naised vett destilleerima.

„Lõika pudelist tass, tee korki auk, pane sammal või kuuseoks korki,“ rääkis Sammel nii, nagu tegi, ja lisas: „Mida tihedamalt, seda parem.“ Selgus, et ka süsi on puhastav, aga selle kogumist tuleb ette mõelda. Ka liiva ja kive võib pudelisse panna. Seejärel tuleb vesi „filtrist“ läbi valada. Mida aeglasemalt tilgub, seda parem.

„Sama asja saab teha ka kilekotiga, kuid kõige kindlam vee destilleerimise viis on siiski keetmine,“ sõnas Sammel.

Naised saatsid mitmekordselt destilleeritud vee ringile ja tõdesid: „Vähem söe maitset kui eelmine kord,“ ning isegi: „Vähem sambla maitset.“

SAMAL LAINEL

Enne lõkkeplatsile suundumist oli aeg teha üks õhtune sulps. Need, kes ujuda ei soovinud, muljetasid kaldal ja hoidsid rannavalve kombel terast pilku sulpsajatel.

Seejärel suunduti juba lõkkeplatsile. Naised laotasid lauale piknikutoidu, muljetasid ellujäämisoskustest ja innustasid meie jaoskonna uusimaid liikmeid oma toimkondadega ühinema.

Tolk rääkis, et tema ühines Naiskodukaitsega, sest ta laps on juba suureks kasvanud ning naine tunneb, et nüüd on õige aeg teha seda, mis talle meeldib – veeta aega kahe jalaga maa peal inimestega, õppida uusi oskusi, teha midagi kasulikku ja nautida koostegemise rõõmu.

Koostegemise rõõmu jagub naiskodukaitsjatel tõepoolest hulganisti.

„Mulle tuli väga suure üllatusena, kuidas kõik matkajad olid samale lainele meelestatud ja koostöö sujus suurepäraselt,“ tõdesid nii Tolk kui Talunik.

Kui kusagil leiab aset mõni Naiskodukaitse sündmus, võtavad naised oma auto peale ka teisi naiskodukaitsjaid, sest nii saab autosse vilunud kaardilugeja, juba teekonnal uudiseid jagada ja tihtipeale ka kutse järgmisele sündmusele.

Tolk näiteks saabus matkale Kadrina vallavanema Kairit Pihlakuga, kes jagas kohe oma vaimustust Naiskodukaitsest ning ka traditsioonilisest kahepäevasest Rakvere jaoskonna planeerimisseminarist Paasvere mõisas.

Pihlak on olnud Naiskodukaitse

sAKO TRG JA m10

EEsTI KAITsEJÕududEs

26. aprillil avaldati, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus sõlmis lepingu Soome ettevõttega Sako uute 8,6 mm snaiprirelvade hankimiseks Kaitseväele ja Kaitseliidule.

Tekst: HEIKKI KIROTAR , Snaiprigild

Kõige pikema rauaga ja suurim Sako M10 on kaliibriga 338 Lapua Magnum ning sellega on võimalik tabada ka üle kilomeetri kaugusel olevad sihtmärke. Eestile tellitud relvadel on iga relva komplektis ka soojussihik, mis võimaldab leida sihtmärke ka pimeduses

Kaitse Kodu! oli nii ettenägelik, et Sako TRG M10 näidislaskmine toimus 2018. aastal ja artikkel sellest ilmus ajakirjas 1/2019. Alljärgnevalt kirjutan lähemalt Eesti kaitsejõududele hangitavast täpsusrelvasüsteemist Sako TRG M10.

M10 on edasiarendus alates sajandivahetusest Soomes ja 2007. aastast EKJ snaipritel kasutuses olnud snaiprirelvast Sako TRG 42. Peamiseks erinevuseks on uue relva modulaarne ja multikaliibriline tehniline lahendus ning sellest tulenevalt relvakaliibri vahetamise ning lisaseadmete kinnitamise lihtsus. Esimene tellimus tehakse ligikaudu 70 relvasüsteemile. Uued relvasüsteemid saavad nii Kaitseväe 1. ja 2. jalaväebrigaad kui ka Kaitseliit. Relvad tarnitakse Eestisse 2024. aasta jooksul. Konkurents täpsusrelvade riigihankes oli suur, testlaskmisele esitas oma relvasüsteemid neli tuntud täpsusrelvade valmistajat, lisaks Sakole ka Saksa Haenel ja Unique Alpine ning ameeriklaste Desert Tech.

MIKS SAKO?

Kõik hankel osalenud ettevõtted on tuntud kui väga kvaliteetsete täpsusrelvasüsteemide valmistajad, näiteks Sako relvi kasutatakse rohkem kui 30 riigis. Tehniliste näitajate poolest olid konkureerinud süsteemid väga tasavägised, kuid konkursipunktidega

jäi Sako siiski peale. Sakol on mitmed eelised:

relvatehase suurus ja relvade teadaolevad tootmismahud –Sakos töötab mõnisada inimest, erinevaid relvi toodetakse aastas sadu tuhandeid, k.a täpsusrelvi suurtes kogustes. Saksa valmistajad on suurusjärgu väiksemate mahtudega;

relvatehase asukoht – Sako tehas asub Soomes Riihimäel. Vajadusel on sealt lihtsam saada varuosi, korraldada relvade hooldust või isegi asendamist, sest iga kilomeeter transporti maksab. Teised tehased asuvad Saksamaal ja USAs Utah’ osariigis; Sako ligi paarkümmend aastat kestnud koostöö kümnete riikide

kaitsejõududega ja tuhanded kasutusel olevad relvasüsteemid.

TRG 42 võeti Soomes kasutusele 2000. aastal; Sako relvad on kasutusel paljudel liitlastel, näiteks Soomes, Rootsis, Taanis, Poolas ja Kanadas, ning seda suurtes kogustes. Sama relvasüsteem võimaldab teha ühiseid (loe: odavamaid) laskemoona ja lisavarustuse hankeid ning korraldada väljaõpet; kriisi korral on ühiste üksuste täpsed laskurid sama võimekusega.

KUI PALJU TÄPSUSRELVI ON VAJA? Sobiv relvasüsteemide arv on alati vaieldav ja 70 relvasüsteemi võib tunduda vähevõitu, kuid tegelikult on see piisav. Näiteks Soome jalaväekompaniis on kaks täpsusrelva eraldi kolmeliikmelises meeskonnas oma seersandiga otse kompaniiülema käsutuses. Sama tase on ka teistes riikides, tavaliselt üks neljaliikmeline meeskond kahe lahingupaariga kompanii peale. Rohkem lihtsalt ei ole võimalik koolitada ning mis kõige tähtsam – korralikult varustada. Seega kaks relvasüsteemi jalaväekompaniis tähendab kuus relvasüsteemi jalaväepataljonis ehk 70 relvasüsteemiga on võimalik relvastada vähemalt kaksteist jalaväepataljoni ehk vähemalt neli brigaadi. See tähendab kolm Eestis olemasolevat brigaadi ning ühe brigaadi täpsusrelvade komplekt varuks.

Käesoleva aasta alguses teatasid Soome kaitsejõud, et lisaks olemasolevale poolele tuhandele täpsusrelvasüsteemile Sako TRG 42, mida tuntakse täpsusrelvasüsteemina 2000 (Tkiv 2000), tellitakse juurde märgatavas koguses täpsusrelvasüsteeme Sako TRG M10 kuni üheteist miljoni euro eest. Tellitav relvasüsteem on vahetatava kaliibriga, komplekti kuulub kaks relvaraua, luku ja padrunisalvede komplekti kaliibrites 7,62 x 51 ja 8,6 x 70, millest esimene võimaldab tulistada kuni 800 ja teine 1400 meetri kaugusele. Soome kaitsejõududes on veerand sajandi jooksul märgatud, et väiksem kaliiber muudab väljaõppe lihtsamaks ja ka odavamaks. Täpsete laskurite kandidaadid valitakse välja

heade sõdurioskustega heade laskurite hulgast. Oluline on iseseisva mõtlemise ja tegutsemise oskus. Täpsed laskurid tegutsevad üksi või väikestes meeskondades kompanii või isegi pataljoni vastutusalas. Täpsuslaskurite ajateenistuse algne laskeväljaõpe ja testimine toimub muidugi automaatidega mudel 62 või 95 kaliibriga 7,62 x 39 ja olulisim on tabamuste väike hajuvus. Automaadi tuntav tagasilöök on mitu korda nõrgem kui kaliibriga 8,6 x 70 ehk tollimõõdustikus 338 Lapua Magnum. Kui minnakse üle täpsusrelvade suuremale kaliibrile, tekib paljudel õpilastel probleem tagasilöögi talumisega, tugev tagasilöök tekitab valu ning tagasilöögi kartusest hakkavad tabamused rohkem hajuma. Sisuliselt veerand kuni kolmandik täpsuslaskuri erialaõppe laskemoonast kulub suurema kaliibri laskmiseks vajaliku lasketehnika omandamiseks ning enesekindluse saavutamiseks. Alles pärast uue relvaga harjumist on võimalik hakata treenima suuremaid laskekaugusi, keerulisemaid laskeasendeid ning pimedas tegutsemist.

Baasväljaõppel ning 300–800 m laskekaugustele saab kasutada kaliibrit 308 Win. Kui eeldatavad laskekaugused ületavad 500 m või sihtmärgid kasutavad kaitsevarustust, minnakse üle suurema kaliibriga laskemoonale, mis on oluliselt parema läbivusega. Meenutame, et 7,62 NATO terasest mantliga täismantelkuul M80 läbistab kolmesaja meetri kauguselt kuni neli ja poole kilomeetri kauguselt kuni kolm millimeetrit terasplaati. Sama kaliibri soomustläbistava südamikuga kuul M61 läbistab vastavalt seitse ja viis millimeetrit, millest tavaliselt ei piisa kaasaegsete NIJ IV või GOSTi 6. klassi kaitseplaatide läbistamiseks. 7,62 kuulid kaaluvad üheksa ja pool grammi ja on algkiirusega 830 m/ sek. Praktiliselt kahekordse kineetilise energiaga kuueteistkümne- või isegi üheksateistkümnegrammise soomustläbistava kuuliga 338 Lapua Magnum algkiirusega 900 m/sek suudab läbistada ka tugevaid kuulikaitseplaate vastavalt viie- ja kuuesaja meetri kauguselt.

Nagu märgitud, ligi kümme korda suurema Soome kaitseväe tarbeks hangiti sajandivahetusel pool tuhat täpsusrelvasüsteemi Tkiv 2000, neid täiendavad umbes kolmsada vanemat täpsusrelvasüsteemi aastast 1985 ehk Tkiv 85 kaliibris 7,62 x 53R. Vanemad relvad on kasutuses peamiselt väiksema prioriteediga üksustes, relvasüsteemi efektiivsust piirab ka laskemoona suhteliselt väike praktiline laskekaugus ja halb isikukaitsevahendite läbistusvõime. Kui 8,6 mm magnumid suudavad lasta üle kilomeetri, siis 7,62 poole sellest. Soomes on plaanis suurem ümberrelvastumine, mis hõlmab ka täpsusrelvade hankeid, tulemusena suureneb oluliselt jalaväelaste sihikulise tule ulatus. Jalaväerühmadesse tulevad poolautomaatsed täpsusrelvad kaliibriga 7,62 NATO ning kompanii täpsuslaskurite relvi kaliibriga

8,6 x 70 hangitakse juurde. Vanimad, 1985. aastast kasutusel relvad jäävad ladudesse kuni nendele välja koolitatud reservväelaste reservis oleku aja lõpuni, võimalik et isegi 2050. aastateni. Soome jalaväe ümberrelvastumisest kirjutame pikemalt mõnes järgmises Kaitse Kodus!.

MILLEST MOODUSTUB TÄPSUSRELVASÜSTEEMI HIND?

Eesti täpsusrelvahanke suurimaks plussiks tuleb lugeda, et kõik relvasüsteemid on maksimaalse lisavarustuse komplektiga, mis võimaldab kõikidel meeskondadel ööpäevaringselt tegutseda, sõltumata nähtavuse piiratusest või ilmastikust.

Täpsusrelva komplekt maksab tänapäeval korraliku sõiduauto hinna, millest relv maksab 40–45% ja opti-

line sihik peaaegu teist sama palju. Ülejäänu moodustavad varusalved, summuti, kandekott, harkjalg jne. Näiteks Sako TRG M10 hulgihind on seitse kuni kaheksa tuhat eurot. See on siis relv ühe padrunisalvega ja juurde on vaja osta veel vähemalt sama suure summa eest varustust, et püssist areneks täpsusrelvasüsteem. Termosihik on ka kallis, kuid väga vajalik seade, et laskur saaks tegutseda ööpäevaringselt ja väga erinevates oludes. Kokku maksab termosihikuga täpsusrelvasüsteemi komplekt suurusjärgus kakskümmend viis kuni kolmkümmend tuhat

Mitte vähem oluline ei ole ka padrunite hind, täpsuslaskur peab harjutamiseks tegema aastas vähemalt pool tuhat sihitud lasku iga kasutusel oleva relvasüsteemi kohta.

eurot.

Modulaarsetel relvasüsteemidel on võimalik kerge vaevaga loetud minutitega vahetada kaliibrit ehk vahetatakse relvaraud, lukk ja padrunisalv. Eri kaliibriga osad on märgistatud rõngastega, kus üks rõngas tähistab väikest, kaks keskmist ja kolm suurimat kaliibrit. Vastavalt kaliibrile ja rauapikkusele muutub ka relva praktiline laskekaugus. Pildil olevale relvale on kinnitatud komplekt kaliibriga 308 Win, laual on komplekt kaliibriga

HEIKKI KIROTAR

Sako M10 lasketäpsust näitavad hästi need kaks pilti. Kõige pikema raua ja suurima kaliibri 338 Lapua Magnum raske kolmesajagraanise kuuliga lastud kolme lasu hajuvus on kaheksa millimeetrit. Lühikese rauaga kaliibris 308 Win lastud kolme lasu kobar 150 m kauguselt on viisteist millimeetrit. Täpsusrelvadele loetakse piisavaks täpsuseks alla 30 mm hajuvust 100 meetri kaugusele. Seega on relv ja laskemoon olenevalt kaliibrist kolm või isegi kuus korda nõuetest täpsem

Soovitatav oleks lasta rohkem, kuid reaalselt ei ole selleks raha ega aega. Täpsusrelvaga tehakse sihitud üksiklaske, mis teeb laskepäeva tavaliseks laskemoonakuluks mõnikümmend padrunit, ja poole tuhande padruniga on võimalik korraldada vähemalt viisteist, pigem kuni kakskümmend laskepäeva.

308 Win täpsusmoona lasu hind on kaks kuni kolm eurot ja magnumitel seitse kuni kaheksa eurot, mis teeb laskeväljaõppe väiksema kaliibriga oluliselt odavamaks. Kui eeldada, et eri kaliibreid kasutatakse võrdselt, siis tähendaks see laskemoona hinda 250 korda kolm ja lisaks 250 korda kaheksa ehk kaks tuhat seitsesada viiskümmend eurot aastas iga relva kohta. Kui see summa tundub suur, siis ainult magnumiga lastes kuluks padrunite ostmiseks vähemalt neli tuhat eurot aastas. Samas maksab vahetusraud koos lukuga poolteist tuhat eurot ehk selle ostmiseks kulutatud rahasumma tuleb odavama väljaõppega tagasi paari aastaga. Lisaks see, et suuremal kaliibril on suurem tagasilöök, millega harjumine võtab aega, ning kuulide ohukauguste erinevus on kolm kilomeetrit. Miinuseks on muidugi see, et korraga on võimalik kasutada ühte relvasüsteemi, samas on plussid oluliselt kaalukamad ja riigid lähevad järjest üle modulaarsetele täpsusrelvadele.

Modulaarsete relvasüsteemide peamine mõte ongi märgatav rahaline sääst, sest ostetakse üks relvasüsteem ja sellele vahetatavaid relvaraudu, lukkusid ja salvesid, mille hind on oluliselt madalam kui kahel eraldi relvasüsteemil. Täpsusrelva raud kannatab sõltuvalt laskemoonast ja hooldusest viis kuni kuus tuhat lasku enne vahetamist. Seega on kahe rauaga relvasüsteemi võimalik kasutada veerandsada aastat. Samuti on elutsükli tugi modulaarsete lahenduste juures lihtsam ja odavam, sest relva hoolduseks või remondiks ei pea enam tingimata üksusest eemale saatma kogu relva, vaid osade vahetamisega saadakse hakkama juba üksuse tasandil ning ainult kõige keerukamad operatsioonid jäävad tsentraalse töökoja või tootja pärusmaaks.

Lisaks erinevate kaliibrite kasutamise võimalusele sama relva juures võimaldab modulaarne ehitus mõelda hoopis sellele, et relval oleks sama kaliibriga, kuid kahe eri pikkusega rauad, üks näiteks tavapikkusega ja teine lühem. Tüüpiline lühike TRG raud on ca 50 sentimeetri pikkune ja pikk ligi 70 sentimeetrit). See võimaldaks allüksustes relvasüsteeme paremini oma vajadustele kohandada. Lühem raud vähendab küll väiksema algkiiruse tõttu mõnevõrra maksimaalset sihikulist laskekaugust ja kaitsevarustuse läbimise võimet, seevastu on relv oluliselt kergem ja lühem, eriti kui seda kasutatakse põhiliselt koos külge kinnitatud helisummutiga. Isegi lühikese rauaga on magnumi sihikuline laskekaugus ning kuuli löögijõud suuremad kui olemasolevatel täpsusrelvadel kaliibris 7,62 NATO.

SAKO TRG M10 PROOVILASKMINE Sako TRG M10 relva võrdlen eelkõige eelmise põlvkonna mudeliga TRG 42, mis on olnud aastakümneid mõnekümne eri riigi armee ja korrakaitseüksuste täpsuslaskurite relvastuses. Soome kaitsejõududes tuntakse vanemat TRGd nime all „Tarkuuskivääri 2000“, mis tähendab loomulikult aastal 2000 relvastusse võetud täpsuspüssi. Eesti kaitsejõud ostsid samuti 2007. aastal väikese koguse TRG 42

Scoutspataljoni ja teiste elukutseliste sõdurite relvaks.

Sako tehas andis Kaitse Kodule! võimaluse proovida ilusal suvepäeval relva TRG M10 kaliibrites 308 Win ja 338 LM. Kahjuks ei olnud võimalik kontrollida pikamaa täpsust, sest kasutada oli ainult 150 m pikkune lasketiir, kuid tabamuste hajuvus oli väga väike.

Kõigepealt torkab uue relva juures silma, et kaba pikkus ja põsetoe kõrgus on suures ulatuses muudetavad lihtsalt, ilma tööriistadeta, mis on väga mugav ja praktiline, sest täpsusrelv on põhimõtteliselt meeskonnarelv ja kui laskur vahetub, on erinevat kasvu inimestel kerge relva endale sobivaks sättida. TRG 42 põsetoe tõstmine või kaba pikendamine 5 mm paksuste vahetükkidega eeldab kinnituskruvi lahtikeeramist, see ei ole võimalik välioludes või lahingu tingimustes. Teisena on oluliselt muutunud suudmepidur. Vana ja väga massiivne ning tõhus kolmekambriline suudmepidur ei võimaldanud summutit selle peale kinnitada, vaid summuti paigaldamiseks tuli suudmepidur maha võtta. Uus suudmepidur on oluliselt väiksem ja kahekambriline, kuid tagasilöök ei ole märgatavalt suurenenud. Suudmepiduri peale on võimalik pärast välimise keerme kaitserõnga eemaldamist kinnitada summutit. Tänapäeval on summuti kasutamise võimalus oluline, lisaks lasu heli summutamisele aitab see vähendada laskepositsiooni avastamise ohtu, sest suudmepidur vähendab ka suudmeleeki ning püssirohugaaside üleslöödud tolmupilve. Muide, õlatunde järgi on relva tagasilöök summutiga tugevam kui suudmepiduriga lastes.

M10 laad või õigemini öeldes raam on valmistatud alumiiniumist ja võimaldab relva külge kinnitada lisaks tavalisele optilisele sihikule ka öise nägemise seadmeid, termokaameraid, taktikalisi valgusteid, laserkaugusmõõdikut jne. Kaba on muidugi kokkupandav ja relva pikkuse vähenemine 24 cm võrra on suureks abiks rännakul või kitsastes kohtades. Relva

paremale poole kokkupandud kaba blokeerib ka relva luku, seega ei ole ohtu, et lukk juhuslikult lahti tuleks ja padrun välja kukuks. Kõik osad on ehitatud piisava tugevusvaruga, mis muudab ka relva raskemaks, pika 69 cm rauaga relva vanem mudel oli üle 1 kilo kergem. Relval on padrunisalve ees spetsiaalne sahtel kuuskantvõtmete hoidmiseks, raua lahtikeeramiseks ja uuesti pingutamiseks saab kasutada poltluku kangi küljes olevat hammast, kuid soovitatav on rauda vahetada ikka paremat korratavust võimaldava momentvõtmega, mis on relva hoolduskomplektis. Põhimõtteliselt on alati relvaga kaasas ka kõik tööriistad relva lahtivõtmiseks ja kokkupanekuks.

Proovilaskmisel oli esimeseks rauaks

338 Lapua Magnum 300graanise raske täismantelkuuliga, tulemuseks kaheksamillimeetrise hajuvusega kolme lasu grupp 150 m kauguselt. Tuletame meelde, et relv peab igal juhul laskma kvaliteetse laskemoonaga alla 29 mm hajuvusega 100 m kauguselt, seega olid tulemused oluliselt täpsemad, sest 150 m kauguselt on lubatav hajuvus 44 mm. Pärast mitmendat seeriat jõudis kätte kaliibri vahetamise aeg, mis spetsiaalse võtmega kestis poolteist minutit. 308 kaliibriga laskmiseks oli kaasas kõige lühem, 41 cm pikkune raud ja summuti. Selline eriti lühike raud on populaarne politseis, kus laskekaugus ei ületa tihtipeale 100 meetrit.

Suudmepiduri peale kinnitatud relva tagasilöök oli väga väike, eriti oli vahe tunda pärast kaks korda võimsama 338 Lapua Magnumi laskmist.

Kokkuvõtteks võib öelda, et modulaarsed täpsusrelvad on kindlasti täpsusrelvade tulevik, sest samal relvakomplektil raudasid vahetades on võimalik kasutada väiksemat ja odavamat laskemoona kohtades, kus suurema kaliibriga, kalli ja tummise tagasilöögiga laskemoona kasutamine ei ole vajalik. Kui palju ja millist väljaõpet on vaja uute täpsusrelvadega tõhusaks toimetamiseks, kirjutame lähemalt juba mõnes järgmises Kaitse Kodus!.

TRG 42

Tootmises alates 1999

Tühikaal: 5,3 kilo; koos sihiku, harkjala, suudmepiduri ja laetud salvega keskmiselt 7 kilo

Pikkus: 120 cm, lisavarustuses on näiteks kokkukäiv kaba, mis tõstab küll kaalu 0,5 kilo, kuid lühendab relva transpordiasendis 25 cm võrra

Raua pikkus: 69 cm

Kaliiber: 300 Win Mag (7,62 x 67 mm) või 338 Lapua Mag (8,6 x 70 mm)

Padrunisalv: 7 (300 WM) või 5 padrunit (338 LM)

Maksimaalne laskekaugus: kuni 1300 m

16,2grammise ja 1500 m 19grammise kuuliga

Kuuli algkiirus: 910 m/s, raud peab vastu 5000–6000 lasku, enne kui kulumise tõttu suureneb tehniline hajuvus üle 1 MOA ehk 29 mm 100 m kaugusele

Vindisamm: kuni 2009. a 305 mm (12 tolli)

16,2grammise (250 graani) kuuli stabiliseerimiseks, sealt alates 253 mm (10 tolli) raskema

19grammise (300 graani) kuuliga laskmiseks

Relva jaehind: 3700 eurot ainult relv 1 padrunisalvega, komplekti hind 7000–8000 eurot

sAKO TRG m10

Tootmises alates 2011

Tühikaal: 6,6 kilo; koos sihiku, harkjala, suudmepiduri ja laetud salvega keskmiselt 8 kilo

Relva pikkus: 121 cm (69 cm raud), kokkupandud kabaga 97 cm

Raua pikkus: 69 cm, võimalikud ka lühemad 41, 51 ja 60 cm, mis vähendavad kuuli algkiirust ja maksimaalset laskekaugust

Kaliiber: 308 Win (7,62 x 51), 300 Win Mag (7,62 x 67 mm) või 338 Lapua Mag (8,6 x 70 mm).

Tavaliselt on komplektis 1 raud 308 ja 1 magnumi kaliibriga

Padrunisalv: 11 (308 Win), 7 (300 WM) või 8 padrunit (338 LM)

Maksimaalne laskekaugus: 308 Win 800 m, 300 WM 1100 m ja 338 LM 1500 m

Kuuli algkiirus: 308 Win raske 10,9grammise (168 graani) täpsuskuuliga 810 m/s, 300 WM raske 14,3grammise (220 graani) täpsuskuuliga 870 m/s, 900 m/s, relvaraud peab vastu 5000–6000 lasku, enne kui kulumise tõttu suureneb

tehniline hajuvus üle 1 MOA ehk 29 mm 100 m kaugusele

Vindisamm: 308 Win ja 300 WM 280 mm (11 tolli) ning 338 LM 253 mm (10 tolli)

Relva jaehind: 8000 eurot ainult relv 1 padrunisalvega, komplekti hind 12 000–15 000 eurot, mis sisaldab optilist sihikut, suudmepidurit koos summutiga, harkjalga, 1 varurauda ja -lukku ning padrunisalvesid

mILITAARTuRIsm

PÕRGuPÕHJA mOOdI

Oled mõelnud, et veedaks kesksuvel mõned (öö)päevad ja tutvuks Eesti lähi- või hoopis sõjaajalooga? Mõtled, et ei viitsi sellist pikka nädalavahetust ise korraldada ja tegevuspunktidega täita? Abi on täiesti olemas, tuleb lihtsalt mais või juunis registreeruda Põrgupõhja retkele ja korraldajad teevad seda sinu eest!

Kas vastupidavus- või patrullvõistlusi peab vaatama just alati selles kitsas kontekstis? Äkki on tegemist hoopis korraldatud väljasõiduga loodusesse, sekka tegevuspunkte, mille juurde saab ajaloolise ülevaate ning, mine tea, mõnda ajaloolist hoonet või asupaikagi näha. Leiad veel kolm mõttekaaslast, loed läbi juhendi ja teed mõningad ettevalmistused. Soovitatav on tulla mugavate jalanõudega, kiiresti kuivavate riiete ja mugava seljakotiga, kuhu kolme päeva toit, ööbimisvahendid ja varusokid koos muu vajalikuga ära mahutada. Kokku tuleb panna võistkonna kohustuslik varustus, vaadata, et on olemas täis laetud akuga telefon, millega saaks piltigi teha. No et jäädvustada kõiki neid ilusaid mälestusi, kohti ja sõbrapilte vastutegevuse esindajatega. Kui korraldajad on registreerimise avanud, siis tuleb saata üks e-mail, oodata arvet ning ainult 40 euro eest saab kolm ööpäeva metsas mütata, lahendada ülesandeid nii täpsuse kui aja peale ja muidugi tutvuda Raplamaa imeilusa vaheldusrikka loodusega. Rääkimata loomulikult sellestki, et lisaks positiivsele emotsioonile, eneseületusele ja retke läbimise tunnistusele võib saada erinevaid auhindu kuni võitjate mõõkadeni välja!

Mida siis rajal näeb? Põrgupõhja retk on pühendatud metsavendade mälestusele ning seega kehastuvad startijad justkui neljasteks metsavendade või -õdede gruppideks (lubatud on loomulikult

segavõistkonnadki) ja asuvad varjatult liikudes teele kontrollpunktide poole, mis enamjaolt asuvad kas metsavendluse või Eesti lähiajalooga seotud punktides. Käesoleva aasta õhupüssist laskmise ülesanne asus näiteks 1930. aastate Kaitseliidu lasketiirus. Kindlasti jääb võistlejate teele aga kunagisi punkrikohtasid ja sealjuures selliseidki, mida pole tähistatud ja mille avastamisrõõm võib osaks saada just osalejale endale. Käega katsuda ja näha saab tähistatud punkrikohti ning kuna käesoleval aastal olid nii start kui finiš Eidaperes, siis oli selliseks kohaks näiteks Richard Saaliste ja tema kaaslaste punkrikoht koos mälestusmärgiga. Lõppude lõpuks ei pea ka igas punktis ju ees olema giid, vaid osalejad saavad ülesande kirjelduse, mis algab ajaloolise ülevaatega. Kas siis mõnest metsavendadega või hoopis nende vastaspoolega juhtunust või kontrollpunkti asukoha seosest ajalooga. Seega võib öelda, et kehastudes metsavendade gruppideks, liiguvad võistlejad ligi kolme ööpäeva jooksul mööda looduskauneid kohti, magavad kaunite jõgede või veekogude kallastel, lahendavad eriilmelisi ülesandeid ning kõige selle juurde saavad pidevalt selgitusi nii metsavendade, Eesti kui sõjaajaloo kohta.

2024. aasta Põrgupõhja retkele hakatakse registreerima juba 2024. aasta mais. Pane endale kalendrisse kirja ja tule kõige paremini korraldatud metsavenna-teemalisele rännakule ajas ja ruumis!

PÕRGuPÕHJA RETKE

VÕITsId VÄndRA

KAITsELIITLAsEd

Tänavuse metsavendlusele ning ellujäämisoskustele pühendatud sõjalis-sportliku võistluse Põrgupõhja retk 2023 võitis Kaitseliidu Pärnumaa maleva Vändra meeskond.

Esikohale tulnud võistkonda kuulusid Kristo Sinivee, Kristo Pihlak, Heiko Viidebaum ja Kris Gregor Edo. Teiseks tuli Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna võistkond ja kolmanda koha pälvis Kaitseliidu Jõgeva maleva meeskond.

Kolmepäevase jõukatsumise pikkus oli linnulennult 70 kilomeetrit, mille jooksul pidid metsavendade gruppideks kehastunud võistlejad varjatult läbima Rapla-, Pärnu- ja Järvamaa vaheldusrikast ja looduskaunist maastikku ning lahendama trassil erinevaid nupukust ja tiimitööd proovilepanevaid ülesandeid.

Juba kahekümne kolmandat korda toimunud Põrgupõhja retk on Eesti üks vanimatest läbiva legendi ja looga kestvusspordi võistlustest, mis on ainsana inspireeritud 1946. aaastal loodud Relvastatud Võitluse Liidu algatanud metsavendade tegevusest.

Start / Finiš

KP01 N 11.10 granaat

KP06 R 10.30 viktoriin

KP10 L 06.30 morse

KP13 L 13.50 platvorm

KP05 R 08.10 lamp

KP04a N 23.30 sidemees

KP08 R 15.00 kaugused

KuI KAHuRId VAIKIVAd...

Tihtipeale arvatakse, et kübersõdalased suudavad klahvivajutusega

plahvatama panna hooned, ära kõrvetada kõik vaenlase arvutid või suunata kullavood uuele kursile. Sest märulifilmides kõik ju toimub nii. Päriselus on paljud asjad aga hoopis teistmoodi.

Tekst: kindralmajor (e) VELLO LOEMAA

Sõjapidamine kolmemõõtmelises keskkonnas nõuab vastavaid teadmisi ning selleks on juurdunud ka vastav juhtimistase ja mõisted. Neid iseloomustab sõna joint, mis tähendab kõigi väeliikide koostööd ühise eesmärgi saavutamiseks, kasutades ära nende parimaid omadusi.

Tänapäeval on nendele kolmele traditsioonilisele keskkonnale lisandunud veel kosmoseruum ja ... ma nimetaksin seda hoopiski eetriks, mitte pelgalt küberruumiks. Kui kosmoseruumi me veel kujutame ette ja nüüdseks on paljud inimesed seda oma silmaga n-ö kohapeal tunnistanud, siis eeter on midagi sellist, mis on inimese tavameeltega hoomamatu. Seetõttu tulebki alustada mõttest, et sellises keskkonnas sõjapidamine nõuab spetsiifilisi teadmisi ja võimeid, mis sugugi ei sarnane seni teadaolevatele meetoditele, mida sõdivad väed kasutavad maal, merel ja õhus.

Siinkohal tasub meeles hoida, et infosõja tulemused formeeruvad inimeste teadvuses, elektroonilise sõja tulemusel on häiritud või lakkavad (normaalselt) töötamast elektroonikaseadmed.

KÜBERRUUM HÕLMAB NEID KÕIKI

Eestit loetakse pioneeriks küberkaitse valdkonnas. Kuid pronksiööst tänaseni on üle 15 aasta toimunud arenguid nii tehnikas kui tehnoloogias ja ka kõige selle sõjapidamisse rakendamises. Selle põhjal võime tõdeda, et iga järgmine sõda toob midagi uut, kuid samas ei muutu sõdimine humaansemaks ega millekski senitundmatuks. Ukrainas aset leidvast sõjast võib leida õppetunde VeneJaapani sõjast tänapäevani. Lisaks värsketele õppetun-

didele on ka selliseid, mis nii mõnelegi näivad esialgu uutena, kuid tegelikkuses on ikka ammu unustatud vana.

Küberruumi eri osiseid ühendavad nii kaablite võrgustikud kui ka elektromagnetiline väli. Just viimane eristab seda teistest võrgustikest, nagu gaasi- ja naftatrassid või tavaline veevärk, kus on tarneallikas, torustik pumbajaamadega ja lõpptarbijad oma seadmetega. Kõik need silmaga nähtavad ja käega katsutavad võrgustikud on haavatavad. Iseasi, kas neid soovitakse vigastada või hoopiski hävitada. Siin pole kohta tavalisel sõjalisel loogikal, mis tugineb eelkõige kineetilistele mõjutusvahenditele. VeneUkraina sõja käigus on sõjapiirkonnast kaugel vigastatud strateegilisi sidekaableid, lõhatud Nord Streami gaasijuhtmeid, kuid läbi Ukraina kulgevad torustikud funktsioneerivad edasi. Vähemalt oli see nii veel hiljaaegu.

Satelliitidel on oluline roll luuretegevuses, side tagamisel ja navigatsioonivahendite toetamisel. Muidugi on ka palju teisi funktsioone, mis esmapilgul võivad olla puhtalt tsiviilse iseloomuga, kuid tegelikult olulised ka sõjapidamise jaoks. Näiteks ilmateenistuse tagamine. Mitte ükski nendest funktsioonidest ei saa toimida ilma digitaalse tehnoloogiata, s.t küberruum hõlmab neid kõiki.

Eksisteerib võimalus likvideerida ülaltoodud funktsioonid elektromagnetilise impulsiga, kuid milleks? Kübersõjale on oluline, et küberruum oleks olemas ja funktsioneeriks. Kui vastase seadmed ja võrgud on purustatud, siis pole neid võimalik ka ära kasutada. Mis aga puutub üldkasutatavatesse teenustesse, näiteks navigatsiooni, siis pole ju mõtet toimivaid lahendusi hävitades enda elu raskemaks muuta. Küberspetsialistid oskavad vastasele käru keerata ka ilma, et omadele vastav teenus kaoks.

Kineetiliste löökidega võib vastase maha tampida, kuid kineetilise tegevusega võib segamatult tungida ka küberruumi. Püssitoru kuulari asemel kõrva ääres tuletab meelde kõik paroolid ja vajalikud tegevused. Zaporižžjas polnud see enam mäng, vaid karm reaalsus, mida ukrainlased tunda said. Nii et ka suletud süsteemi puhul võib häkkimine, õigemini „aus“ sisselogimine, viia tuumaähvarduseni aatomielektrijaama pantvangi võttes. Kuid mitte ainult ...

LAI LAHINGUVÄLI

Enne 24. veebruari 2022 oli 23. veebruar 2022, kui küberruumis algas aktiivne (lahingu)tegevus Ukraina asutuste andmebaaside kustutamisega. Õnneks olid küberkaitsjad valvel ning halvim sai ära hoitud. Kuid eelnenud kaheksa sõja-aastat olid samuti rahutud. Võib-olla kuulsaim nondest rünnakutest oli Petya-nimeline viirus. Samas, kui mõelda Vene salateenistuste edule Ukraina julgeolekuasutustes ning nende arvutites ja andmebaasides, pole raske

ette kujutada, mis toimus sealses küberruumis. Sarnane olukord oli ka 2008. aastal Gruusias.

Vene Föderatsiooni laiaulatuslik pealetung 2022. aasta veebruaris tähendas rinnet kogupikkusega üle 2000 km, mis on väga palju, see on võrreldav vahemaaga Läänemerest Musta mereni. Ukrainat rünnati põhjast, lõunast ja idast. Vaenlase lahingugruppide kolonnid olid nähtavad, nagu ka tema Musta mere laevastiku laevad dessandi ja rakettidega. Ülekaaluka Vene operatiiv-taktikalise lennuväe rünnakud olid raskeks katsumuseks Ukraina üksustele, kuid sellegipoolest ei kujunenud olukord Ukraina õhuruumis vaenlasele soodsaks.

See, et midagi ei näe ega tunne, ei tähenda veel, et midagi pole. Küberkaitsjate registreeritud intsidentide arv oli korrelatsioonis lahingutegevuse intensiivsusega. Vene ründajate raskuskese oli suunatud eelkõige riigivõimuasutuste ja meedia, samuti elutähtsate teenuste vastu.

Ukrainlaste vastutegevus oli sellega võrreldav, ehkki veidi teiste rõhuasetustega, ning sügise poole oli see rohkem häiritud vaenlase raketilöökidest Ukraina energiasüsteemi vastu.

Kübertegevuse aktiivsus tõusis ka ukrainlaste toetajate vastu, sh Eesti suunal. Kuid toimus ka vastutegevus ja puutumata ei jäänud vastaspoole liitlane Valgevene. Katse destabiliseerida olukorda Moldovas tähendas samuti palju tihedamat liiklust küberruumis. Suurem osa sellest olid ummistusrünnakud (DDoS rünnakud). Tuleb mainida, et riikide abipakettide välja kuulutamine ja sanktsioonide kehtestamine said koheselt aluseks ka küberrünnakute intensiivistumisele nende vastu.

Kui tavalahingus ei teki kahtlusi, et suure massiga vägede rünnak kajastab ka pealöögi suunda, siis küberrünnakutes võib lugu olla keerulisem. Massiivne ummistusrünnak võib aidata varjata tegelikult mingit muud tegevust, mille eesmärk on hoopis strateegilisem ning mille mõju võib välja tulla palju hiljem. Iseenesest ei tähenda ka kaotus praeguses sõjas seda, et vastane ei valmista ette pinda järgmiseks strateegiliseks pealetungiks.

Sõjaliste operatsioonide ettevalmistuses on kübersõdalastel palju tegemist, et kaasa aidata nende edule. Üllatus vaenlasele peab olema täiuslikult ette valmistatud ning küberruumis on selleks omad võimalused.

Mis puudutab taktikalist tasandit, siis üheks komplitseeritud valdkonnaks on droonide kasutamine. Eesti droonitootjatel on omad saladused ja küberkaitsjatel omad. Kuid las nad arutavad võimalikku koostööd Eesti kaitse hüvanguks ise. Praegune droonide intensiivne ja massiline kasutamine Ukrainas on paras pähkel kaitsjatele. Ühest küljest on kasutusele tulnud vanad läbiproovitud relvad ja võtted õhusihtmärkide hävitamiseks. Kuid teisalt võib elektrooniliste abivahendite ja küberkaitsjate tegevus anda oma objektide kaitseks tõhusa panuse.

Ammu pole uudiseks vastaspoole sõdurite mobiilsete vahendite ärakasutamine. Ainuüksi nutitelefonide pealtkuulamine, asukoha määramine või andmeedastus on tekitanud otsest kahju neile, kes vastavat distsipliini rikuvad.

Veelgi enam, sõda on personaliseeritud. Nimed, arvukad fotod, isikuandmed – kõik see leidub ka avalikes allikates. Kuid häkkerid leiavad luureanalüütikute jaoks veelgi rohkem andmeid, mis tähendab, et kaitseväelaste identiteedikaitse on muutunud veelgi akuutsemaks.

IGAÜKS SAAB PANUSTADA

Küber(kaitse)üksuste loomisest alates kerkis esile probleem: kelle pärusmaa on kübertegevus ja -kaitse? Vastus sellele küsimusele on lihtne – see puudutab kõiki. Igapäevaselt ja veel enam sõjaolukorras on küberrünnakute all nii riigiasutused, ametiisikud kui tavainimesed. Seetõttu peavad kõik kasutama ka vastavaid kaitsemeetmeid.

Erinevalt tavalisest sõjapidamisest on vajadus ka palju suurema ja tõhusama koostöö järele. Tahes-tahtmata

tekib küsimus sõjalise ja tsiviilpoole koostööst küberruumis – kelle käes on jäme ots?

Vajalik on ka koostöö teiste riikide kübersõdalastega ja vastavate organisatsioonidega. Seda võib praegu iseloomustada ka halli alana, kuigi koalitsioonid küberrindel on reaalsus. Igal juhul tuleb leida ratsionaalne lahendus, mitte takerduda mittevajalikesse vaidlustesse.

Ukraina õppetundidest saame vahest aja möödudes kuulda rohkem ja asjalikumalt. Kuid on selge, et isegi selles sõjas on näha väga erinevaid võimalusi tegevuseks nii lahinguväljal kui ka sellega kaasnevas küberruumis. Rohelised mehikesed Krimmis, sõjaline rünnak Donbassis, viies kolonn tegutsemas riigi tugistruktuuride vastu – kõigi neid tegevusi on saatnud ka küberrünnakud.

Ikka veel räägitakse küberohtudest teenimatult vähe ega teadvustata neid piisavalt. Täpselt nagu üksikisikute vastu suunatud pettused ja häkkimised on muutunud täpsemaks ja rafineeritumaks, nii on olukord muutunud ka muudes valdkondades. Kokkuvõtetes ja aastaraamatutes teadustatakse edukast vastutegevusest küberrünnakutele, kuid nende hulk, ja kahjuks ka kvaliteet, ei näita languse märke.

Mererahvaga võideldakse merel ning maarahvaga maal. Õhuruumi kaudu on ligipääs kõikjale. Kuid küberrahva vastu, kelleks me end liigitame, saab edukalt võidelda küberruumis, kui ta ei oska end kaitsta. Veel kord, me ei pruugi küberruumis toimuvat silmaga näha, kuid oma käitumisega saame küberohtusid eemal hoida. Nii nagu kätepesu on reaalne profülaktika viiruste vastu, nii tagab ka küberhügieen paljude küberohtude elimineerimise.

Eestlased on osalenud Дiя loomisel ning praegu on käsil meie versiooni mRiik juurutamine. Eesti e-residentsus on juba ohutuled süüdanud ja see peaks manitsema, et iga uue tehnoloogilise sammuga tuleb eelnevalt väga hästi läbi mõelda inimeste ja riigi julgeoleku tagamine. Tuleb teha kõik, et küberkaitsjad ei kergitaks kübarat ega lahkuks lahinguväljalt, vaid tagaksid meie kõigi julgeoleku küberruumis. Nad on olulised riigikaitse tagamisel ning veel kord – koostöö on siinkohal väga oluline.

Tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid rakendavad vastavad ametid, ettevõtted ja spetsialistid, kuid harjutada on vaja kõigil, sealjuures väga erinevateks ja ootamatuteks olukordadeks. Lõpliku edu saavutavad sõdurid lahinguväljal ja suure panuse selleks annavad kübersõdalased. Igaüks, kes vähegi kasutab küberruumi, saab samuti panustada oma teadliku käitumisega selles keerulises keskkonnas.

Lõpuks, sõltumata Vene-Ukraina sõja arengutest, tuleb eeldada ohu säilimist ja seda eriti küberruumis. Veel enam, arvestades, et kahurite vaikimise järel tõuseb kübertegevuse osatähtsus tunduvalt, on ka meil põhjust suhtuda küberkaitsesse tähelepanelikumalt. Igal juhul on vajalik inimeste teadlikkus ja alalhoidlikkus küberruumis, spetsialistide oskusteave ja erinevad tegutsemisplaanid.

mAmuKA mAmuLAŠVILI LEGEnd JuBA ELuAJAL

Gruusia leegioni komandör Mamuka Mamulašvili (45) on saanud legendiks juba eluajal – mitmed teda tundvad inimesed on rääkinud, kuidas alates 1992. aastast erinevatel sõjatandritel Venemaaga silmitsi seisnud mees oli üks neist, kes täiemahulise sõja alguses tuiskas autoga ja relv käes Hostomeli lennuväljale isiklikku vaprust ja külmaverelisust üles näidates nurjama vastase Kiievi vallutamise plaani.

Tekst: URMAS GLASE , Maalehe ajakirjanik

Mamuka läks kindralist isa jälgedes Gruusiat kaitsma teismelisena. Neljateistaastaselt autasustati teda julguse ja kangelaslikkuse eest Gruusia ühe kõrgeima, Vahtang Gorgasali ordeniga.

Kuni 2013. aastani töötas Mamuka

Gruusia kaitseministri nõunikuna. Üsna Ukraina-Venemaa sõja eel liitus ta Ukraina sõjaväega. Vaprat sõjameest on autasustatud ka Ukraina rahvuskangelase medaliga.

Oled relv käes võidelnud terve teadliku elu. Kas see sõda on varasematest kuidagi teistmoodi?

Minu jaoks on sõda kestnud 30 aastat. See on üks pikk tsükkel. Grusiinid

astusid esimesena vastu Venemaa agressioonile ja kahjuks oleme selle kõigega harjunud. Meie jaoks on see tuttav, oleme seda juba varem kogenud, midagi uut ei ole.

Võrreldes Ukrainaga olime meie, grusiinid, siin valmis kõigeks, täiemahuline sõda ei olnud meie jaoks üllatus. Meie üksus oli esimene, kes venelastega vastamisi läks. Oleme siin juba üheksa aastat võidelnud.

Miks otsustasid tulla Ukrainasse? Oled siin vabatahtlikuna?

Jah, mina asutasin Gruusia leegioni aastal 2014. Kui sõda algas, olime meie kõik juba siin. Olime esimene välismaalastest formeering Ukraina armees.

Kirjelda Gruusia leegioni, kes te olete, mis on teie eesmärk?

Me oleme professionaalid, kõik lahingukogemusega. Enamik meist on grusiinid, kuid meiega koos on mitmed teised rahvused. Leegionis ei tolereeri me ekstremiste, natse, rassiste ega kedagi teist sellist. Meil on ainult professionaalsed sõdurid, kes mõistavad sõjategevuse eesmärke ja saavad aru, miks nad on siin Ukrainas.

Kuidas võitlejad teid leiavad?

Ennekõike on meil meie reputatsioon. Tihti võetakse ühendust sotsiaalmeedia kaudu, aga kandidaadid peavad läbima mitmeid Ukraina julgeolekuteenistuse kontrolle ja neil on vaja koduriigist soovituskirja. Peame sõdurite valikul olema ettevaatlikud.

Kohtusime ühe teie lahingus langenud ukrainlasest võitleja emaga, ta saadab teile palju terviseid. Olgu, aitäh.

Ema hoiab kodus seinal pilti, kus te olete koos tema pojaga. Nojah, kahjuks ka meie kanname kaotusi. Peale ukrainlaste enda on grusiinide seast kõige rohkem langenuid, aga kuna meil on kõige suurem välisüksus, siis on see ka loomulik.

Me muide töötame ka eestlastega väga lähedalt koos, aga leegionis endas eestlasi pole. On äkki lätlasi.

Kuidas on teil olukord relvastuse ja moonaga? Kas seda on piisavalt?

Moona vajame alati juurde, eriti on puudus raskerelvade, enamjaolt suurtükimoonast.

Oleme kuulnud, et venelased ei hoia kokku ei mehi ega laskemoona, kas see on teie hinnangul õige?

Ka neil on puudus, aga üldiselt on neil rohkem moona kui meil. Nad lasevad meid pidevalt suurtükkidest, oleme tule all ööpäevaringselt. Ukraina vajab selles osas rohkem abi.

Kas seletaksid, mis on teie spetsialiteet, milliseid ülesandeid teie täidate? Erioperatsioonid.

Leegion rindel regulaarselt ei ole? Ainult erioperatsioonid.

Kas on midagi, millest te rääkida saate, või on kogu teie tegevus salastatud?

Täidame mitmeid ülesandeid ja kasutame selleks tegevuseks erilähenemisi. Meie sihtmärgid on kõrge tasuvusega ehk kõrge auastmega ohvitserid, juhtimispunktid jne.

Kui edukad te oma töös olete? Statistiliselt oleme kõige efektiivsem üksus Ukraina armees. Oleme olnud aasta algusest Bahmutis, kus me pole kaotanud ühtegi meest.

Okupeeritud aladel on teadaolevalt palju Ukraina partisane ja tsiviilisikuid, kes aitavad sõjaväge ja jagavad neile informatsiooni.

Kui neid ka on, siis ei ole vaja nendest rääkida. Kindlasti on ukrainameelseid kodanikke, kes asuvad okupeeritud aladel ja toetavad Ukrainat.

Teie ületate tihti rindejoont ja viite läbi operatsioone vastase hõivatud alal? Jah.

Kas oskaksid meile seletada Vene vägede taktikat ja nende lähenemist? Neil ei ole taktikat. Neil on vana nõukogudeaegne lähenemine. Nende sõdurid on meile üksnes sihtmärgid. Nad saadavad lihtsalt mehi peale ja samaaegselt lasevad meid suurtükkidest.

Kas venelastel on kindlaid omadusi, mis nende vastu võitlemise raskeks teeb?

Ei, oleme võidelnud nendega Gruusias, Tšetšeenias, kõik on nende puhul sama.

Kas oled mõelnud, kuidas see sõda lõppeb?

Me võidame selle, Ukraina võidab selle.

Mis moel? Lihtsalt vastase riigi piiridest välja tõrjumine ju ei lõpeta seda. Kui me nad piiridest välja surume, siis ei ole enam ka Vene armeed. Me peame saama lahti Vene armeest.

Aga nad on võimelised selle kiiresti üles ehitama ja tulevad paari aasta pärast jälle tagasi. Seepärast peavad lääneriigid hoidma survet, et Venemaa ei saaks luua uut Nõukogude Liitu. Seepärast meie siin ka täna võitleme. Lääs peab mõistma, et Venemaa on terroristide jõuk, tegu ei ole riigiga.

Nad on siiski väga võimsad. Nad on väga võimsad, aga lääs peab neid sanktsioonidega tagasi hoidma, neilt tuleb ära võtta tuumarelvad.

Venemaa on viimasel ajal tuumarelvadega ähvardanud. Kas asi võib ka kaugemale jõuda?

Arvestades Venemaa barbaarset käitumist, võib taktikalise tuumarelva kasutamine olla väga võimalik. Isegi kui nad teavad, mis sellega võib kaasneda, hoiavad nad selle võimaluse käepä-

rast. Putin üritab sellega järjekordselt manipuleerida.

Vene vägede sees paistab palju rivaalitsemist Wagneri ja armee vahel. Üritatakse üksteist üle trumbata. Kuidas see teile paistab?

See on tõsi, Wagneri ja Venemaa relvajõudude vahel on palju vastuolusid. Nad üritavad rahastuse ja toetuse nimel üksteist üle trumbata.

Kas see toetab Ukrainat, et vastaspoolel on palju omavahelisi konflikte?

Jah muidugi. Iga asi, mis neid nõrgemaks teeb, on suurepärane Ukrainale.

Mis seisus on Vene vägede moraal?

Vene võitlejatel pole moraali. Nad on siin, et röövida ja vägistada. See on nende motivatsioon. Üldiselt aga ei ole Vene sõduritel mingit motivatsiooni. Neil puudub kodumaatunnetus.

Varem öeldi, et ukrainlased ja venelased on vennad.

Ei ole nad tegelikult kunagi vennad olnud. Venelased üritavad Ukraina ühiskonda enda omasse sulatada, aga Ukraina geneetiline mälu teab, mida Venemaa neile on teinud.

Oled praegu võitlemas Ukrainas, aga mis toimub kodus, Gruusias?

Meil on venemeelne valitsus, Gruusia inimesed üritavad kaitsta oma riiki valitsuse eest.

Seal kirjeldatakse teid kui kriminaale ja räägitakse, et naastes alustate kodusõda.

Me oleme siin, et ära hoida sõda ka Gruusias. Inimesed mõistavad seda. Gruusia valitsus, mille juured on Kremlis, tahab näidata ühiskonnale midagi muud, rääkida meie kohta valesid sellest, mida me siin üheksa aastat teinud oleme.

Kuidas on võimalik seda kõike muuta? Gruusia valitsus peab muutuma. Gruusias on palju Vene raha ja valitsus kasutab kõiki ressursse, et võimu enda käes hoida.

Opositsioon Gruusias ei ole tugev, nad ei ole ühtsed. Kuidas nad peaksid koonduma?

Gruusias ei ole kahjuks tugevat opositsiooni, nad ei suuda konsolideeruda, nad ei saa midagi tehtud. Oma rumaluse tõttu töötavad nad ainult enda heaks, mitte Gruusia heaks tervikuna. Seetõttu on Venemaa mõjuvõim jätkuvalt nii tugev.

On teil plaane koju naasta ja seal midagi muuta? Rahu ajal?

Asi on Gruusia enda inimeste kätes. Inimesed peavad ise valitsust muutma ja ma loodan, et nad on selleks poliitiliselt võimelised.

Kui sõda lõppeb, kas jääd siia või lähed tagasi koju?

Gruusia peaministri arvates ei vääri Ukrainas võidelnud grusiinid enam kodumaa kodakondsust. Nad on üritanud esitada seaduseelnõu, mis meilt kodakondsuse ära võtaks, aga Gruusia inimesed hakkasid vastu ja ei lasknud seda läbi. Valitsejad on üsna hirmul, nad ei taha võtta provokatiivseid seisukohti, sest tunnevad hirmu inimeste ees. Gruusia inimesed toetavad meid.

Kas te valite rindel läbiviidavaid operatsioone selle järgi, kus on vastasega kõige rohkem probleeme?

Leegionis on meil umbes kaks tuhat

liiget. Nad on jagudena laiali kõikjal rindel, eesliini lähedal, ja valmis igal pool vastavalt vajadusele kiirelt reageerima.

Olete venelaste seas üsna kuulsad. Kuidas teie neile mõjute?

Nad üritavad meid maha teha, levitavat valeinfot. Nad on käivitanud suuri propagandakampaaniaid meie vastu, ka Ukraina-siseselt. Nad on teinud meie kohta isegi paar filmi. See ei ole meie jaoks mure, aga nad näevad vaeva.

See tähendab, et nad kardavad teid? Võib-olla tõesti.

Kui kaua sõda Ukrainas veel kestab? Oleneb relvastusest.

See on murekoht. Ka Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on öelnud, et mehi ei saadeta rünnakule ilma vastavate vahenditeta.

Muidugi, sa ei saa minna paljaste kätega raskerelvade vastu.

Kui kõik lubatu jõuab kohale, kas see annab Ukrainale suure eelise? Jah. See muudab kindlasti olukorda.

Kas räägiksid rohkem enda kohta,

kuidas on sinust saanud elukutseline sõdalane?

Minu isa oli sõdur, ta oli kindral Gruusia armees. Üheksakümnendatel võttis ta mind endaga sõtta kaasa VeneGruusia konflikti ajal. Me sattusime mõlemad venelaste vangistusse. Mind hoiti kinni seitse kuud, minu isa aga kaks aastat.

Pärast seda läksid sõdima Tšetšeeniasse?

Just, kaks tuuri. Ka mu isa oli siin Gruusia leegionis. Minu õde on Gruusias parlamendiliige, ta on opositsioonis. Üldiselt on minu pere üsna venevastane ja me oleme kõik võidelnud Venemaa mõjuvõimu vastu nii Gruusias kui kuskil mujal.

Kas arvad, et jääd sõduriks kogu oma eluks või on plaan naasta tsiviilellu?

Ma olen hariduselt diplomaat, aga ei ole kunagi sellel alal töötanud. Praegu on sõda, eks me näe, mis tulevik toob.

Kuidas head veini teha, seda ikka tead?

Ma ei ole tegelikult kunagi oma elus veini joonud. Me teame, kuidas seda teha, aga Gruusia ei ole maa, kus palju juuakse. Veini tegemine on traditsioon, aga me ei joo seda palju.

Mamuka Mamulašvili (keskel) oma relvavendadega ERAKOGU

Ka minu isa ei ole oma elu jooksul kordagi alkoholi joonud.

Oleme kuulnud rindelt lugusid, kuidas Vene sõdurid on purjus, samuti ukrainlased. Teie üksustes seda probleemi ei ole?

Meil on alkohol täielikult keelatud. Sõdurid peavad olema värsked. Kui nad Gruusiast siia saabuvad ja esimese kahe kuu jooksul peaksid alkoholiga vahele jääma, siis me neid rindele ei lase.

Siin Kiievis on tänavatel näha inimesi kohvikutes, nad käivad õhtul väljas, tavaelu jätkub, justkui sõda ei olekski. Kuidas see sõduritele mõjub, kui nad teavad, et inimesed elavad rahulikult ja muretult?

See on normaalne, me ei kritiseeri neid. Me võitleme, et inimestel oleks tavaline elu, las nad kasutavad seda võimalust. Me ei eelda, et kõik ainult leinavad ja käivad ringi mustas. Me võitlemegi selleks, et nemad saaksid rahulikult elada.

Kuidas sina sellest kõigest taastud, kui on hetk vaba aega, kuidas lõõgastud?

Ma ei lõõgastugi. Olen kogu oma elu spordiga tegelenud. Olen Gruusia rahvusliku võitluskunstide föderatsiooni president, nii et tähtis on enda mõistust ja keha hoida. Ma olen sõjaga üles kasvanud. Nii et see kõik on minu jaoks normaalne olek.

Kas on midagi, millest mõtled, midagi mis häirib? Või on peas ainult järgmine ülesanne?

Ma ei mõtle asjadest, mis mind häirivad. Maailmas toimub nii palju tähtsamaid asju, millele on vaja keskenduda. Meil on suurem eesmärk. Sa pead hoidma oma mõistuse puhtana ja lähenema maailmale selgelt, ei ole vaja juua, tarvitada mingeid aineid.

Kogemus näitab, et kui sõdurid kasutavad uimasteid, siis see lõppeb halvasti. Ka posttraumaatilise stressiga saab võidelda vaid puhta ja selge mõistusega.

Kas sinu isa on elus?

Ta suri aasta eest. Tal tekkis diabeet, saatsin ta tagasi koju ja ta suri seal.

On sul veel sugulasi sõjas?

Mul on sugulane, kes on samuti siin.

Rääkides venelastest, kas nemad on rindel võimelised millekski, mis võiks anda neile eelise?

Võib-olla kui Hiina nendega ühineb ja peaks neid laskemoonaga toetama. Räägitakse, et on leitud Hiina päritolu suurtükimoona. Võib-olla nad vaikselt juba aitavad Venemaad. Minu arvates toetavad hiinlased venelasi avalikult nagunii, nad on mõlemad diktaatorriigid.

Kas Gruusia leegion osaleb ka sõdurite väljaõpetamisel?

Oleme välja õpetanud kümme tuhat sõdurit.

Kas te tegelete värskelt värvatutega?

Meil on eri tasemed. Me õpetame rohkem erivägede üksuseid.

Kas on mingeid eriväelaste oskusi, mida õpetate lihtsõduritele ja millest neil võiks kasu olla?

Me õpetame neile seda, mida nad vajavad. Pole mõtet anda eriväljaõpet eilsetele tsiviilisikutele, kes pole füüsiliselt vormis ega suuteline eriülesandeid täitma. Neil ei ole sellisest väljaõppest kasu. Ühe professionaali väljaõpetamine võtab kümme aastat.

Kas teil on probleemiks, et pooled teie leegioni sõdurid on pärit eri riikidest? Keelebarjäär oli alguses mureks, aga me oleme leidnud sobivad suhtlusmeetodid. Gruusia sõdurid räägivad kõik algtasemel inglise keelt.

Jaapanlastega on teinekord keeruline, peame kasutama Google’i tõlget, aga nad on see-eest väga distsiplineeritud ja pühendunud.

Kas jagudes on eri rahvusest sõdurid või koondate nad ühte päritoluriigi või keeleoskuse järgi?

See ei ole meile tähtis, kõik on segamini. Sõduri paiknemine üksuses oleneb eelkõige tema oskustest.

Kas venelastel on teiega sarnaseid üksuseid?

Ei.

Kuidas venelased taluvad teid oma tagalas? Jahivad teid?

Nad ei saa.

Nad isegi ei ürita?

Ei. Nad teavad, mis tasemel nad on.

Aga venelaste eriüksused, kas nemad ei tekita Ukraina poole peal teiega sarnaselt pahandust?

Venelastel ei ole tegelikult eriüksuseid, neil olid mõned kogenud sõdurid, kuid nemad on surnud.

Peale Gruusia leegioni on Ukraina poolel ka võõrleegion, nemad kasutavad AR platvormi relvi ja NATO standardkaliibriga moona, kas teie kasutate AK-sid?

Ei. Kasutame SCAR-e ja NATO standardkaliibriga relvi. Oleme relvastatud paremini kui ükski teine üksus Ukrainas.

Ukraina armee kasutab niisiis erineva kaliibriga moona. On seda piisavalt? Käsitulirelvade moona on piisavalt, sellega muret ei ole. Vaja on moona suurtükkidele.

Venemaa toob rindele aina vanemaid, veel nõukogudeaegseid tanke. Olete näinud T-54 või muud sellist?

Olen ka kuulnud. Ise pole veel näinud.

Kas on midagi, mida ukrainlased saaksid sõjaliselt teha paremini või teisiti? Ukrainlased teevad kõike, mis vaja. Nad kaitsevad oma kodu ja kui neil on piisavalt relvi, siis ei ole muret.

Kuidas hindate Ukraina vägede juhtimist? Hea?

See on väga hea, nad annavad vastupidiselt venelastele maksimumi. Ukrainlastel on tugev liider.

Au Ukrainale!

Gruusia leegioni embleem WIKIPEEDIA

PARAAd KuI üHIsKOnnA PEEGEL

Võidupüha paraad on praeguseks möödanik, järgmise, vabariigi aastapäeva paraadini on veel aega. Nende kahe vahel on ehk paslik vaadata, kuidas viiakse paraade läbi hoopis teistsuguses ühiskonnas. Näiteks Põhja-Koreas.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Paraadi kui ruumis ja ajas piiratud nähtust saab vaadelda ka pilguheiduna minevikku. Seda elava pildi vahendusel, mille juures pole vahet, kas pilt tuleb Pyongyangist või Tallinnast. Paraadid on olulised ning tähtis on ka see, kuidas neid läbi viiakse. Räägivad need ju sõnadeta päris palju väärtushinnangutest, ühiskonnast ja riigist tervikuna.

Ning lipud, lipud on alati olnud tähtsaimal kohal. Nii paraadil kui lahin-

guväljal. Väeliigi ja üksuse lipp on läbi aegade olnud sümbol, mida kaitstakse viimse meheni ning mida selle väärtust teades ihaldab lahinguväljal peaaegu alati ka vastane. Propagandas on lipu hõivamine hindamatu kaader, mida on võimalik serveerida kui vastase moraalset lagunemist ja langemist. Lipu hõivajale langeb osaks au ja kuulsus, kaotajale aga süütunne ja häbi.

1945. aasta Moskva võiduparaadi jäädvustamisel pöörati erilist rõhku

just sellele, kuidas punaarmee sõdurid heitsid tribüüni ette Wehrmachti ja teisi Natsi-Saksamaa sõjalippe, näitamaks alistatud vaenlase abitust, kelle sümbolid on samuti alistatud, heidetud võitjate jalge ette armu andmist ootama.

Seetõttu sõjalippe hoitakse ja kaitstakse ning tuuakse tänapäeval ikka ja jälle paraadidele näitamiseks. Siingi kehtivad omad reeglid, kombed ja traditsioonid.

See ongi vahest ainus sarnasus Eesti ja Põhja-Korea paraadi vahel. Viimastel aastatel on Pyongyangi1 paraadidel aset leidnud ohtralt muutusi. Nii tehnikas, mundrites ja relvades kui ka sõuelementides akrobaatikast kuni audiovisuaalsete efektideni välja, mis paistavad eriti silma teleülekandes (või siis sotsiaalmeediaplatvormidel). Tegemist on kulukate, ülimalt lihvitud sünkroonsete tseremooniatega, mille eesmärk on rõhutada põhjapoolsema Korea üleolekut, võimu ning perfektsust ülejäänud maailma ees. Puhas riigi ja selle jõuaparaadi jõudemonstratsioon, steroidid koos ohtra preisisammu ja veetlevate neidudega, aga ka ohtrate hüüete „Manse!“2 (korea k 만세, eestikeelsed vasted „Elagu!“ ja „Võit!“) saatel, mis on mõeldud vaid diktaatori ego tõstma.

REŽIIMI LEIGE NAERATUS

Tõsi, kui võrrelda 1990ndate või varaste 2000ndate paraadidega,[A] siis on marsisamm muutunud oluliselt leebemaks – möödamarsirütmi on muudetud aeglasemaks ja vähem on ka kirsaga tagumist.

Siiski pole see märk totalitaarsuse pehmenemisest. Pigem kannapööre lääne suunas, kuhu on taibatud pakkuda efektsemat telesõud, mis natuke enam säästab selle osatäitjaid. Kuid paraadidest rääkides ei saa üle ega ümber ka selle kõige olulisemast elemendist ehk lipust (KCNA3 teaks siiski öelda, et Kim 3.0-ist).

Siiski on kadunud varasematel paraadidel nähtud juhtide hiidportreed lippudena limusiinidel, mida saatis arvukas punaliputoimkond (viimast korda 2018. aastal).[B]

Kui minna ajas tagasi esimese paraadi juurde, mis toimus 25. aprillil 1948, siis muutusi on olnud mitmeid,[A] ennekõike suuruses, ent samm, lipud ja muusika on jäänud samaks, ehkki viimane on saanud kaasaegsema, võiks isegi öelda pehmema kõla. Kuid sellest ei tasu lasta end eksitada –ideoloogia ja režiim pole muutunud.

Ära märkimist väärib seegi, et rivvi on ilmunud nn Korea Surematu polk, mis matkib venelasi, nagu ka möödamarsil tribüünide suunas pööratud, (nüüd) leige naeratuse omandanud näod.

Enne kippusid need olema pigem monotoonsed ja vaenulikud.

LIPPURI ROLL MÖÖDAMARSIL

Praegu praktiseerib Korea Rahvaarmee möödamarsil alljärgnevat lipukäitlemist. Väeüksust saadab nagu Eesti kaitseväe paraadidelgi üksuse ülem, kellele järgneb kolmeliikmeline valgetes kinnastes liputoimkond väiksema vahega. Keskel ikka ja alati relvitu lippur, saateks kaks automaaturit. Lippur kannab lippu enda ees võrdlemisi kokkusurutuna nii, et pole näha üksuse või väeliigi embleemi ega muud atribuutikat.

Möödamarsi edenedes langetab lippur tribüüni õigesse kohta jõudes aegamisi lippu allapoole nii, et see langeb vastu kõhtu parema käe toetusel, kusjuures vasak käsi heidab kanga vasakut lipuäärt pidi kehast kaugemale lahti.

Seda tehes on käsi lipust vabanedes sirge nagu kulpi lüües. Lipp lendab seepeale lehvides laiali, mida teleülekandes näidatakse aeglustatult koos lipuheiskamist esile toova heliga –kõik ikka selleks, et lippu rõhutada.

Lippur hoiab möödamarsil lippu tahapoole kallutatult nõnda, et see ripub vabalt langedes, poolenisti lippu paljastades. Ent selleks, et ettevõtmine saaks sujuda, tõstab lippur tribüüni keskkohast möödudes lipu äkilise liigutusega tagasi esmalt kõhu poole, seejärel püstasendisse ning lõpuks kallutab selle kiiresti üle õla.

Kõik see toimub kolme-nelja sekundi jooksul, kusjuures liputoimkonna vasakpoolsemal saatjal on veel viimistleja roll. Nimelt reageerib vasakpoolne saatja, haarab parema käega lipu otsast ja heidab selle jõuliselt lippuri selja taha. Liigutuse mõte seisneb selles, et heita keset preisisammu lipp uuesti lehvima, ainult nüüd liigub üksus paraadil, lipp teisele poole kaldu lehvimas.

NIHE PIMEDUSE POOLE

Kui varem oli tavaks pidada paraade päevasel ajal, siis viimaste aastate paraadid on toimunud pimeduses, mis justkui võimaldab lahingutehnikat paremini presenteerida. Pakutakse saluuti, ilutulestikku, taevaseid pu-

naseid viisnurki pealtvaatajate peade kohal ning langevarjureid. Kuigi puudu on nt Valgevene erivägede sarnaseid murumängud segase koreograafia saatel,[H] ei leidu 1945. aastal Korea lennundusühinguna alustanud tänastele Korea Rahvaarmee õhu- ja õhutõrjevägedele (KPAAF) mujalt maailmast paarilist, kes kaunistaks oma lahingulennukeid odavate hiina LED-valgusribadega.[D,I]

Õhku aetakse kõik vähegi lendav, mida on märkimisväärselt enam kui 1990. aastate paraadidel, ent LED-triibud annavad kõigele veidra välimuse. Tahtmatult tekib küsimus: miks ometi?

Kuid paraadil osaleva personali varustus on tänapäevase välimusega ega jää enam sugugi Lõuna-Korea omale alla. Ka lahingutehnikas on vähemalt visuaalselt toimunud suurem areng (nt uued Ameerika-Vene disainiga lahingutankid M2020, Iraani sugemetega iseliikursuurtükid M-2018),[E,F] mis on kõige silmatorkavam reaktiivsuurtükiväe ja raketivägede juures.

Seda on korraga palju ja erinevate mudelitena ning see edastab ka paraadi peasõnumit – meil on, mida teie suunas lennutada. Erinevalt rakettidest pole teadaolevalt uuenenud isikukaitsevahendite ning eelmainitud tankide ja liikursuurtükkide tase, ent näha on, et selle arendamisel võetakse eeskuju nii Ühendriikide kui ka Lõuna-Korea mudelitest. Arvatavasti „laenatakse“ seda eeskuju võimalusel ka mittelegaalsetel viisidel läbi küberrinde.

Kui jätta kõrvale varem presenteeritud kurioosumid, nagu töölis-talupoegade punakaardi Ronongjeogwigun (korea k 로농적위군; Kaitseliidu analoog) traktorikolonnid,[G] mille slepis on äbariku vankri küljes raketiheitjad, veoautokastid sõduritega, kel süles müstilised tuumaohutuse märgiga seljakotid, indikeerimaks KBTR- või ABK-üksust4 (või miks ka mitte räpase pommi kandjaid?) ja kõikvõimalikud uunikumid Põhja-Korea helgemast ajast poole sajandi tagant, siis on lisaks tuumaprogrammile toimunud armee moderniseerimine. Seda mõistagi teatud ulatuses, sest paraadile aetakse ikka kõige uuem, uhkem ja värskema

värvikihiga tehnika. Ent nagu näitab sõda Ukrainas – kõik kulub marjaks ära, kui vaid sõita ja vaenlast tulistada suudab.

Põhiosa relvajõududest tugineb endiselt vanale olemasolevale. Siiski, kui vastab tõele, et lennukipargis ja mereväe aluste seas on käimas uuenduskuur, on see märk tehnilise taseme hüppest, mis mõjutab regiooni julgeolekut märkimisväärselt.

2023. aastal on selle realiseerumiseks rohkem alust kui varem. Nimelt võib sanktsioonides vaevlev Venemaa asuda lisaks Iraanile müüma ka PõhjaKoreale moodsamat sõjatehnikat (nt hävituslennukid ja sõjalaevad), mida sealne kohalik sõjatööstuskompleks pole täna veel võimeline tootma. Viimane sõltub omakorda sellest, mil määral suudab Ukraina seda maandada Vene sõjatehnika utiliseerimisega.

Võrdluseks Eestiga saab tõdeda, et Kaitseväe paraadid on jäänud oma mõõtudelt pigem hubaseks ja truuks oma tra-

ditsioonidele, mis on rõhutanud sidet rahvaga – puudub agressiivne toon ja sõjakus. Kohal on erinevate jõustruktuuride esindajad koos Kaitseliiduga. Jätkuvalt kasutatakse ka paraadmõõku, nagu Koreaski. Lisandunud on siiski uusi elemente, nt liitlasvägede üksused või lahingutehnika koos liputoimkondadega, mis kõik toovad omal moel kaasa erinevaid paraadistiile alates mundritest ning lõpetades lipukandmise ja au andmisega.

VIITED:

1 Märkus: ehkki pealinn, mis asub Taedongi jõe kaldal, hävis suures osas Korea sõja ajal ning on tänaseni ihaldatud näidislinn vaid lojaalsele privilegeeritud eliidile, tähendab see korea keeles „siledat maad“.[C]

2 Põhja-Koreas leiab sõna manse kasutust juhul, kui soovitakse pikka eluiga vaid riigijuhile (varem Kim Il-Sung ja Kim Jong-il, tänapäeval Kim Jong-Un). Korea Rahvaarmee ja/või seda kirjeldavad kajastused kasutavad sageli manse’t sisaldavat fraasi Widaehan Suryŏng Kim Ilsŏng Janggun Manse! (korea k 위대한 수령 김일성장군 만세!), mis eesti keeles tähendab „Elagu suur Juht, suur kindral Kim Il Sung“ –sõjaajalooline mantra Korea sõjast, mis on jätkuvalt kasutuses.

3 Märkused: KCNA on 1946. aastal loodud Põhja-Korea riiklik uudisteagentuur Joseon Tongsinsa (korea k 조 선중앙통신).

4 KBTR- või ABK-üksus – vastavalt keemilise, bioloogilise, tuuma- ja radioloogilise (CBNR) või aatomi-, bio- ja keemiakaitse (ABC) võimega sõjaväeosa.

ALLIKAD:

A History and Military Music 456 (16.07.2022). History of North Korean Military Parades (1948–2022). [video]. YouTube. https://www.youtube.com/ watch?v=rPbfqHSAdgg (kasutatud 07.03.2023).

B The Sun. (10.09.2018). North Korea 70th Anniversary Military Parade 2018 (FULL). [video]. YouTube. https://youtu.be/ITRCCZ_x5nU?t=3017 (kasutatud 07.03.2023).

C Beckwith, C. I. 2009. Empires of the Silk Road: A History of Central Eurasia from the Bronze Age to the Present. Princeton University Press, p. 104.

D North Korea Now (12.02.2023). [Full Ver.] North Korea stages massive military parade at midnight. [video]. YouTube. https://youtu.be/3rlV5PkHog?t (kasutatud 07.03.2023).

E [Anon.], 2023. M-2020 MBT. Global Security. Leitav: https://www.globalsecurity.org/military/world/ dprk/m-2020-mbt.htm (kasutatud 07.03.2023).

F [Anon.], 2023. M-2018 155mm SPH. Global Security. Leitav: https://www.globalsecurity.org/military/ world/dprk/m-2018-155.htm (kasutatud 07.03.2023).

G 푸옹 Phuong DPRK Daily. (9.09.2021). DPR Korea: Parade of Worker-Peasant Red Militia on 73rd State Founding Anniversary. [video]. YouTube. https:// youtu.be/mtq-LuphYjs?t=4452 (kasutatud 07.03.2023).

H War & Military Network (17.10.2022). Belarusian Army Training Footage. [video]. YouTube. Leitav: https://www.youtube.com/watch?v=GQSEkFYYATQ (kasutatud 07.03.2023).

I Edwards, P. M. 2010. Korean People's Air Force (KPAF). Historical Dictionary of the Korean War (2nd ed.). Lanham: Scarecrow Press, p. 151.

J KCNA, 2023. Торжественно проведен военный парад по случаю 75-летия основания КНА. 조선 중앙통신, Чучхе 112.02.09; foto nr. 64, Leitav: http:// kcna.kp/ru/article/q/abad1068ad4bd5dbd396e9092 31d648b.kcmsf (kasutatud 08.03.2023); vt lähemalt liputoimkonna tegutsemist: https://www.youtube. com/watch?v=3rlV5Pk-Hog&t=3374s.

ETTEVAATusT, sEPTEmBER

Venemaa välispoliitikat peetakse tihti ettearvamatuks. Tegelikult on see piisavalt süsteemne, traditsioonides ja stampides kinni ehk palju sellest kordub eri riikides. Seda nii taktikalistes käikudes kui isegi kuupäevades.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Hakatuseks pöördugem MRP elluviimise juurde. Moskva jaoks algas see 17. septembril 1939 kallaletungiga Poolale, järgmiseks tipphetkeks sai Saksa ja Nõukogude armee ühine võiduparaad Brest-Litovskis 22. septembril 1939.

Nõukogude ja ka Venemaa ametlikus ajaloos on 17. septembrit hinnatud kui Ukraina ja Valgevene rahvaste poolakate ikkest vabastamise algust. Samas on just sel kuupäeval juhtunut hiljem peaaegu sama sisuga kinnistatud vähemalt kolmel korral.

President Putini kurikuulsad sõnad sellest, et NSVL elas üle XX sajandi suurima geopoliitilise katastroofi, kõlasid aprillis 2005, mil juba olid tehtud esimesed sammud selle tagajärgede likvideerimiseks.

Otse öeldes oli alanud n-ö kaotatud maade tagasivõtmine. Esimene selge sõnum maailmale oli 17. septembrile 2006 määratud referendum Transnistrias, sest küsiti: „Kas te toetate (Transnistria Vabariigi) iseseisvuspoliitikat ja järgnevat vabatahtlikku liitumist Vene Föderatsiooniga?“ Urnide juures käinud väidetavast 310 000st hääletajast vastas jaatavalt 301 000. Kuna midagi ei järgnenud, ei nähtud toimunus omapärast sõjakuulutust naabritele ega osatud vaadata ettepoole. Asi piirdus üksnes märkusega kummalisest kuupäevade kokkulangemisest 1939–2006.

SÕPRUS, KOOSTÖÖ JA

VASTASTIKUNE ABISTAMINE

Napilt kaks aastat hiljem räägiti kokkulangevusest juba tõsiselt, kui Gruusiale kallale tunginud Venemaa

sõlmis vallutatud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia separatistlike valitsustega

sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingud. Sündis see Kremlis 17. septembril 2008.

Mõistagi ei kommenteeritud ei Moskvas, Tshinvalis ega Suhhumis, miks just sel kuupäeval, ent fakt jääb faktiks. Veebruaris 2014 alustas Moskva agressiooni Ukraina vastu erivägede sissetungidega Krimmi ja Ida-Ukrainasse.

Krimmis algatati kiirelt rahvahääletus liitumiseks Venemaaga (16. märtsil) ja kõikide üllatuseks ilmnes, et 17. septembril 2006 ei hääletatudki Transnistrias mõttetult, sest toona langetatud ja kinnitatud otsus saadeti 17. märtsil 2014 Moskvasse Riigiduuma esimehe nimele.

Raske öelda, mis järgnenuks, kui Venemaa nn Novorossija autonoomse piirkonna loomine Ukraina lõunaehk Musta mere äärsetest aladest oleks toona õnnestunud. Loogika ütleb, et Novorossija tunnustamisele oleks järgnenud Transnistria n-ö ametlik tunnustamine, mida Kreml oli selle hetkeni vältinud ja väldib tänaseni.

Tasub teada, et Kremli ametlikus välisriikide nimekirjas on Abhaasia Vabariik ja Lõuna-Osseetia Vabariik n-ö ühes rivis Kasahstani, Kõrgõzstani jt. endiste liiduvabariikidega. Transnistria ehk venekeelsena (üksnes) Pridnestrovje seisab aga mainitud nimistust eraldi. Miks, seda teab selgitada vaid Kreml ise. Millal, on samuti lahtine, ent 2006. aastal tehtud otsuse laualepanek kaheksa aastat hiljem on mõtlemapanev.

Sama tuleb öelda teisegi kokkulangevuse kohta, mille üheks tegijaks on teine separatistlik piirkond Moldovas – Gagauusia autonoomne rajoon,

mille tänanegi liider Evghenia Guțul kuulutab, et esindab Venemaa-meelset parteid.

MÄNG MITME VAATUSEGA

Ukraina sündmuste vallandajaks sai riigi toonase presidendi Viktor Janukovõtši 28. novembril 2013 Vilniuses kuulutatud otsus, et Ukraina eelistab Euroopa Liiduga liitumisele Putini pakutud Euraasia Liitu.

Ukraina rahvas reageeris tormiliselt ja puhkes Euromaidan ehk revolutsioon. Selle finaaliks sai 22. veebruaril 2014 toimunud põhiseaduslik võimuvahetus – Ülemraadas hääletati võimuks Euroopa-meelsed jõud.

Vastasleer oli ette kaotanud, sest osa saadikuid olid samal ajal juba Harkivis, kuhu kogunes 3477 kõigi tasandite Moskva-meelset saadikut kogu Ukrainast. Kohal olid ka Vene riigiduuma väliskomisjonide esimehed ja kolm Venemaa kuberneri.

See kogum lubas vabastada Ukraina Kiievis võimule tulnud režiimist ja juba järgmisel päeval võtsid Harkivis olnud saadikud n-ö tänava kaasabil üle võimu Sevastoopolis, kolm päeva hiljem Krimmis jne.

Ent samal päeval, 22. veebruaril kogunesid ka Gagauusia kõigi tasandite saadikud, andmaks teada, et juhul, kui Moldova peaks ühinema Rumeeniaga, on Gagauusial õigus oma iseseisvus välja kuulutada. Vastav otsus oli langetatud 2. veebruaril toimunud rahvahääletusel, mille korraldamise otsus tehti veel 27. novembril 2013.

Nii peaks olema selge, et alates oranžist revolutsioonist Ukrainas 2004-2005 on Venemaa kogu aeg koordineerinud oma vastutegevust nii Ukrainas kui ka Moldovas.

Vaja läheb

Konservikarp (soovitatavalt

240grammine)

Nöör (või teip)

Haamrilaadne toode (näiteks kivi)

Viililaadne toode (näiteks kivi)

Naasklilaadne toode (näiteks nael)

Ajakulu: 15 minutit kuni tund

KuIdAs VALmIsTAdA

KOnsERVIKARBIsT nuGA

Eesti filmiklassikast teame, et nüri noaga saab keedumuna pooleks lüüa, võid saia peale määrida, moosiplekki pükstelt maha kraapida. Ilma noata ei saa sedagi. Võiks isegi öelda, et midagi. Sestap on nuga vaja. Ja kui nuga pole, tuleb see meisterdada.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Noa, selle ratta, trükipressi ja kollaste märkmepaberite kõrval inimajaloo kõige tähtsamate leiutiste hulka kuuluva tööriista valmistamiseks on mitmeid võimalusi.

Näiteks metallitükki kuumuse ja kiviga mõjutades. Või, ajas veel kaugemale tagasi minnes, kiviklibust või luutükist välja ihudes, nagu seda tegid meie vanavanaisad astmes tuhat kaks ja pool miljonit aastat tagasi. Ja kui juba meie primitiivsed eellased said noa valmistamisega hakkama, saame meie kah.

Metslase kombel luust või kivist me seekord siiski nuga meisterdama ei hakka. Modernse inimesena kasutame toorainena hoopis konservikarpi, muutes selle õhukesest plekist toodetud anuma endale nii vajalikuks tööriistaks.

HÕÕRU

Seega, kõigepealt on vaja konservikarpi. Eelistatavalt avamata – siis saab selle enne tootmisprotsessi algust tühjaks süüa. Teatavasti algab ju iga edukas teekond korraliku kõhu-, et mitte öelda keretäiega.

Aga millist konservikarpi? Vahet pole, kas sprotid õlis, räim tomatis või turisti eine – igasugune konserv sobib. Kuni on tegemist sellise õhema, tavaliselt 240grammise konserviga. Igasugused ebastandardsed, kõrgemad ja kitsamad, maisi-, tomati- ning muu mudru ja adru konservid jäägu edasijõudnud noameistritele.

Pärast konservi konsumeerimist, vahet pole, kas tegite seda ise või põõsa alt leitud konservikarbi puhul keegi teine, on lisaks juba eraldatud konservikarbi kaanele vaja eraldada ka selle põhi. Juhul, kui teil on konserviavaja, on see ülesanne lihtne (vaadake konserviavaja kasutamise instruktsiooni).

Kui teil aga avajat pole, ja tõenäoliselt teil seda pole, sest mõistliku inimesena ostsite endale splindiga konservikarbi,

mille avamiseks pole eraldi tööriista vaja, ootab teid nüüd ees suurem nühkimistöö.

Mäletate, kuidas lapsepõlves jalaga pudelikorki mööda asfalti hõõrusite, et plekkmärgi valmistamiseks selle pealmine osa sakiliste servade küljest lahti viilida? Täpselt sama tööpõhimõte kehtib ka konservikarbi põhja eemaldamisel. Ainult ärge toetuge jalaga konservikarbi servale, sest seda läheb teil edasises tootmisprotsessis vaja. Mitte siis niivõrd jalga, kuivõrd just konservikarbi serva.

Võtke konservikarp kätte ja hakake hõõruma selle põhja vastu kivi. Seni, kuni põhi on läbi kulunud ja eraldub konservikarbi servade küljest. Mida karedam kivi, seda kiiremini resultaadini jõuate.

PAINUTA

Nüüd, pärast põhja eemaldamist, on teil plekist rõngas, mis meenutab pigem piparkoogivormi kui nuga. Et aga piparkoogivormi läheb vaja ainult jõulude ajal, töötame edasi.

Järgmiseks tuleb plekkrõngas risti läbi lõigata. Sellekski võite kasutada teil juba kindlasti käpas olevat hõõrumistehnikat. Või siis näiteks lõiketeraga näpitsaid. Igatahes moel või teisel peate selle rõnga läbi lõigatud saama.

Pärast seda on teil miski, mis ei meenuta ei nuga ega piparkoogivormi. Nii et see ei ole koht, kus alla anda. Selle asemel painutage see miski käte vahel nii sirgeks kui saate. Nüüd on teil juba miski, mis meenutab kergelt paindes noatera.

Et paindest vabaneda, asetage see kõvale horisontaalsele pinnale ja taguge sealt haamri või selletaolise esemega, näiteks kiviga, viimasedki painded välja.

Oma kätetööd lähemalt takseerides näetegi nüüd oma tulevase, konservikarbist valmistatud noa tera. Konservikarbi pealmine, tehases tagasi volditud laiem

serv on noa selg ning alumine, kivi peal lihvimisest pahaendeliselt pisut sakiline, noa tera.

Kui te sellise toore tera kätte haaraksite ning sihipäraselt kasutama hakkaksite, saaksite endale üsna ruttu koledad lõikehaavad peopessa. Kuidas seda verist ja valulikku stsenaariumi vältida?

Õige – noal peab olema käepide. Selle valmistamiseks voltige tera ühest otsast peopesalaiuselt tagasi. Tundub ju käes hoides toekam, eks ole? Aga teravad servad on ikkagi. Et kätte lõikavatest servadest vabaneda, tuleb käepideme ümber tekitada mingi kate, on see siis nöör, puukoor, teip või vana sokk, vahet pole – peaasi, et töötab.

TERITA

Ja ongi nuga valmis? Päriselt veel mitte. Kui nüüd noatera vaatate, siis näete, et see on üsna vedel ja paindub paremalevasakule. Niimoodi ei saa lõigata. Aga sellegi probleemi vastu on rohtu.

Tuleb leida midagi teravat, näiteks vana nael, ning noatera perforeerida ehk taguda sinna tihedalt väikesed lohud. Kõigepealt ühele poole tera ja siis teisele poole. Pärast seda insener-tehnilist hookuspookust võite veenduda, et tera sai märksa jäigem.

No kas nüüd viimaks on nuga valmis?

Võib öelda, et jah, peaaegu. Jäänud on veel viimane lihv. Sõna otseses mõttes. Ehk siis kasutage näiteks sedasama kivi, millega ennist noatera sirgeks tagusite, ja ihuge nuga teravaks.

Palju õnne – olete valmistanud konservikarbist noa. Kaitse Kodu! läbiviidud katsetused näitasid, et sellise noaga saab sujuvalt prepareerida näiteks tomatit. Rääkimata vorstist. Ja muidugi ka keedumuna pooleks lüüa, võid saia peale määrida ning moosiplekki pükstelt maha kraapida.

Head kasutamist. Ja ärge endale näppu lõigake!

TEE sEE IsE: LOOdusLIKE TuLEHAKATusVAHEndITE KOnsERV

TÕRVAPUU

Võrreldes teiste looduslike tulehakatusvahenditega on seda kõige keerukam leida. Tuleb näiteks otsida tuulemurrust jäänud suuremaid okaspuuoksi või -tüvesid ning leida sealt sobiv, juba kuivanud tõrvaga tükk.

Õige tüki tunneb ära iseloomuliku tärpentinilõhna järgi. Nagu kasetoht, nii vajab ka tõrvapuu enne süütamist eeltöötlemist.

Põleb rahulikuma leegiga kui kasetoht. Aga sarnaselt kasetohule on üsna ilmastikukindel ja sobib tulehakatuseks ka vihmase ilmaga.

KASETOHT

Erinevalt kõrrelistest ja sarnaselt tõrvapuule vajab kasetoht enne süütamist töötlemist. Iseäranis siis, kui kasutada süütamiseks tulepulka. Sellisel juhul tuleb enne süütamist kraapida kasetohu pinnalt sädemete püüdmiseks õhukesi kiude. Seega pole see algajale mitte kõige lihtsam süütamisvahend. Aga põleb kaua, intensiivselt ja kuuma leegiga.

Kui kogenud kaitseliitlane või matkasell jõuab laagripaika, asub ta kohe otsima tuletegemismaterjali, et lõke üles teha. Veel kogenum seikleja võtab aga seljakotist eelkomplekteeritud tulehakatusvahendite karbi. Selline karp, milleks sobib näiteks Kaitseväe toidupakkides leiduv kuivleivatops, võib olla komplekteeritud nii looduslikest kui ka tehislikest tulehakatusmaterjalidest. Või, mis veel parem, neist kahest kombineeritud ja dubleeritud. Aga vaatame täna võimalikku looduslikest tulehakatusvahenditest komplekteeritud karpi.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

KUIVAD KÕRRELISED

Hea materjal selles mõttes, et ei vaja ettevalmistust. Lihtsalt hunnikusse asetada ja tuld anda.

Väga kergesti, vaid paarist sädemest süttivad kõrrelised sobivad tulehakatuseks eelkõige kuiva ilmaga. Märja ilmaga tõmbavad need õhuniiskuse endasse ega pruugi tulemust anda.

Põlevad väga kiiresti, mistõttu peab olema valmis pandud materjal tule lõkkesse edasi kandmiseks.

TULEPULK

Lisaks taskus olevatele tikkudele või tulemasinale, mis ebasoodsa ilmastikuga võivad hävineda või tõrget anda, võiks tulehakatuskarbis olla ka tulepulk, mis sobib kõigi karbis olevate vahendite süütamiseks. Ainult nõnda saab kindel olla, et tuli saab üles tehtud. Olgu tingimused millised tahes.

mOOTORRATAs: Õnn JA ÕnnETus

Lisaks Kaitseliidu virgatsitele, kellele on mootorrattad andnud organisatsioon, sõidavad sajad kaitseliitlased mootorratastel hobi korras. See pole aga kõige ohutum hobi.

Uuringud näitavad, et tsiklilenksus õnnetusse sattudes on 28 korda suurem võimalus surma saada kui autoroolis avarii läbi tehes. Ning ainult 20 protsenti mootorrattaõnnetusse sattunutest pääsevad terve nahaga – 80 protsenti mootorratturitest saavad õnnetuse korral kas surma või vigastada. Mis tähendab, et mootorratturil on eluliselt vajalik omada teadmisi esmaabist, et aidata iseennast või õnnetusse sattunud kamraadi.

Nii nagu iga õnnetuse korral, algab ka tsikliõnnetuse esmaabi enda ja kannatanu ohutuse tagamisest. Sõltumata sisepõlemismootoriga kaherattalise liigist on tegemist tulikuuma mootoriga, millele on asetatud mõnekümneliitrine paak eriti plahvatusohtliku kütusega. Tõsi, kokkupõrkel tekkiv kineetiline energia, mis on sõltuvuses massist ja kiirusest, lahutab üldjuhul ratturi mootorrattast.

Kui aga kannatanu on ohualas ehk süttimisohtliku mootorratta vahetus läheduses ning õhus on tunda ka bensiinilõhna, tuleb esimese asjana hinnata enda võimeid ja võimaluse korral kannatanu ohualast eemaldada.

Näiteks lohistades või Rauteki võtet kasutades. Teadvuseta kannatanu transportimiseks pannakse abivajaja esmalt istuvasse asendisse, seejärel võetakse tema selja tagant ja kaenla alt tema ühest käsivarrest kinni, nii tekib tugev haare. Ning siis lohistatakse kannatanu selg ees ja jalad maas ohualast eemale.

See kehtib siis, kui kannatanu ja abistaja on ohus, ja ainult siis. Ohutus keskkonnas on kannatanu liigutamine lubatud ainult äärmisel vajadusel. Igasugune lohistamine ja liigutamine võib olukorra hullemaks muuta.

Siiski, kui kannatanu lamab kõhuli, on tema seisundi hindamine raskendatud. Et aga parim võimalik lahas esmaabi andmise ajal on maapind, siis keera kannatanu ohutult, võimalusel kahe-kolmekesi ühe tüki printsiibil seliliasendisse. See tähendab, et kannatanu pea, õlad ja vaagen peavad keeramise ajal liikuma ühel tasapinnal.

MARRASTUSTEST SISEMISTE VEREJOOKSUDENI

Esmaabi kuldreegel mootorrattaõnnetuse korral: ära eemalda kiivrit, kui see ei sega kannatanu hingamist!

Kannatanu abistamiseks piisab visiiri üles tõstmisest ja kiivri kinnitusrihma avamisest. Seejärel võid kuulda ja mõista kannatanu esimesi sõnu, mis tavaliselt on suunatud mootorratta seisukorra kontrollile.

Kui kannatanu ei hinga või kiiver takistab tema hingamist, tuleb see eemaldada. Parim on seda teha kahekesi. Fikseeri kannatanu pea võimalikult neutraalses asendis, toeta seda ja eemalda kiiver aeglaste liigutustega.

Seejärel hinda kannatanu seisundit. Sagedased on näiteks alajäsemete vigastused, mis on kõige haavatavam piirkond, aga ka ülajäsemete, vaagna, rindkere ja lülisamba vigastused. Samuti võib esineda hulgiluumurde, põrutusest tingitud organirebendeid, sisemisi verejookse jne. Ka teekattel lohisemisest tekkinud pindmised haavad ja põletused ei ole haruldased. Sagedased peavigastused on peapõrutused ja hemorraagiad, mis võivad põhjustada mäluhäireid, krambihooge, halvatust ja viia koomaseisundini.

Suuresti sõltub vigastuste raskusaste kaitseriietusest ja -varustusest, samuti mootorratta kiirusest õnnetushetkel.

Tekst: KAIDO TAMM , Pärnu kiirabi õde-brigaadijuht

VAJADUSEL 112

Kannatanu seisundi hindamisel on abiks on akronüüm ABCDE, mis hõlmab viit kõige tähtsamat elupäästvat tegevust.

Kui kannatanu ei hinga, siis, nagu mainitud, eemalda ohutult kiiver. Ava teadvuseta kannatanu hingamisteed (A) alalõua tõste liigutusega. Fikseeri kannatanu pea oma põlvede vahele, haara kahe käega alalõuast ning tõsta suunaga ettepoole. Klassikaline pea kuklasse asetamine on lülisambavigastuse korral keelatud. Seejärel kontrolli, kas kannatanu hingab (B).

Kui hingab, siis tuvasta, kas esineb nähtavaid verejookse (C). Mootorratturi varustus on tavaliselt kaitsmetega, tugevast riidest või nahast, millest läbi imbuvat verd võib olla raske tuvastada. Verejooksu peatamiseks avalda haavale survet, aseta rõhkside, vajadusel (ja juhul, kui see on olemas ja oskused lubavad) kasuta žgutti.

Kui kannatanu on teadvusel, siis kõneta teda ja hinda teadvuse seisundit (D). Hindamisel on abiks küsimused, näiteks kas ta mäletab, mis juhtus. Vajadusel kata kannatanu termolinaga, hüpotermia (E) süvendab šokiseisundit.

Ja muidugi, kui selleks on vajadus, siis enne kõiki ülalnimetatud tegevusi helista häirekeskusesse, anna toimunust teada ja palu abi. Kui aga on näha, et mootorrattur pärast õnnetust rõõmsalt püsti hüppab, riided tolmust puhtaks rapsib ja minema sõidab, pole vaja häirekeskust tülitada.

Ärgu alul toodud karm statistika ja võimalikud võikad vigastused siiski kedagi mootorratastest eemale ehmatagu. Võrdluseks, hobusega ratsutamine lõpeb vigastusega 20 korda tõenäolisemalt kui mootorrattasõit.

uJumA. IGATAHEs!

NKK peab ära kasutama oma sisemist tugevust, milleks on tema naised, kes saavad üksteisega jagada eri valdkondade teadmisi-kogemusi. Nii otsustas verivärske naiskodukaitsja ujumistreener Sirje Eirand, et õpetab naised ujuma.

Pikk töökogemus avalikus sektoris õpetaja ja politseiametnikuna tekitas minus kindla soovi anda oma valdkonna kogemusi edasi teistele naistele,“ oli idee Eirandi selgitusel küpsenud tema peas juba pikemat aega. Idee teha naistele just ujumiskursused tekkis tema sõnul aga sellest, et mitmed tema naistuttavad avaldasid soovi ujuma õppida.

Ja nii algataski 5. kategooria ujumisõpetaja-treener Eirand ujumisõpetuse pilootprogrammi, mille käigus kooli-

tas ta naiskodukaitsjaid nii veehirmu seljatama kui ka hädasolijat päästma.

NULLIST PEALE

Kadrina vallavanema Kairit Pihlaku meenutuse kohaselt sai ujumisõppe kursuse idee käimalükkamine alguse Kadrina vallamajas, kus töötab ninapidi koos kolm naiskodukaitsjast kolleegi. Kadrina Spordikeskuse 25 m ujula on neil seal sisuliselt kõrvalruumis.

NKK Viru Rakvere jaoskonna talviseks aastakoosolekuks oli kursuste

reklaamplakat juba valminud ning sai kursuse välja hüüda. Ning kus hüüdjaid, seal kuuljaid. Pihlaku kinnitusel vastas üleskutsele kohe palju naisi. Nii algajaid kui ka edasijõudnuid. Aga et tase saaks ühtlustatud, alustati oskuste omandamisega päris algusest: näo vette panek, vette väljahingamine, libisemine, jalgade töö, sukeldumine, erinevad ujumisstiilid. Kõike seda mängu ja sportliku ujumise tehnika harjutuste abil.

Kasutusse võeti erinevad vahendid: lestad, lauad, punud, kätelabidad,

Tekst: KRISTINA ALTROV , Tallinna ringkond, Nõmme jaoskond, AVS juhatuse liige

rõngad ja vee põhja vajuvad mänguasjad. Tutvuti ujumisprillidega ja veealuse maailmaga. „Meie tunnid olid korralikud treeningud, kus vesi kihas, ja see ei jäänud märkamata ka kõrvalrajal ujunud meestele,” märkis Pihlak.

KUI VAJA, PÄÄSTAVAD

Kokku kolm kuud, veebruarist aprillini, kestnud kursuse eesmärgiks olid rõõmsad ja terved naised, kes on kogenud ka vetelpäästjana tegutsemist. Viimane, veeohutuse koolitus pakkus meeldejäävaid emotsioone. „Võtsin ühendust Päästeametiga, kes saatis kohale kohalikud päästjad ujumisvestidega ning naised said praktilist kogemust uppuja päästmisel,“ rõõmustas Eirand ja toonitas, et naised kippusid kohe uppujat päästma, kuid tegelikult tuleb uppujat märgates esimese asjana helistada 112.

Päästeameti kohalike vabatahtlike Mait Penjami ja Raido Nageli õpetuste järgi visati päästerõngast, liini, katsetati päästevestides ujumist ja lahendati veekeskkonnas ette tulla võivaid ohusituatsioone.

„Veendusime, et see polegi lihtne, ning et õppimine ja õpitu harjutamine on kogemuste omandamisel üliva-

jalik,” kinnitas Naiskodukaitse Viru ringkonna Rakvere jaoskonna naiskodukaitsja Marika Kink-Tali.

Lisaks uppuja päästmisele õppisid naised muidugi ka ise ujuma. „Enne ujumisõpet ma vabatahtlikult pead vee alla ei pannud, aga nüüd täitsa hingan vette ja ujun krooli. Varem ujusin ainult konna, pea vee peal ja kael kange,“ kiitis Kink-Tali.

HIRMUST ÜLE

Kokku osales pilootprojektis 12 Rakvere ja Kadrina jaoskonna liiget. „Tänapäeva naisel on raske leida vaba aega. Selleks, et endale midagi lubada, tuleb arvestada ka pere tegemistega,” tõdes Eirand ja rõõmustas, et kursusele tuli ka Viru 2022. aasta parim naiskodukaitsja nooremseersant Reet Saari, kes enne kursuste läbimist kartis vett kui tuld.

Nagu Eirand ütles, peavad naised olema uudishimulikud ja õpisooviga, et end uutes olukordades proovile panna. Ja täpselt selline Saari ongi. Igasse trenni tuli ta hasardiga, et oma hirmule läheneda. Hoolega harjutusi sooritades saavutaski ta veega sõpruse.

Eirand filmis naiste ujumistehnikat nii kursuse alguses kui ka lõpus.

KEs On sIRJE EIRAnd?

V kategooria ujumistreener-õpetaja rahvusvahelise 1. taseme kohtunik triatlonis Lääne-Virumaa talikarastamise eestvedaja maailmameister taliujumises Eesti meister ujumises vetelpääste liige

Hiljem näitasid naised videoid oma pereliikmetele. Kui Saari laps seda videot nägi, ei uskunud ta oma silmi. „Kas see oled sina?” oli ta imestusega küsinud.

Sel suvel jätkati naistele avaveekogude tutvustamist. Jahedamasse vette kastmisega tekkinud sisetunnete ja karastamisega liigutakse järgmise eesmärgini – saada talikarastus ja õppida tundma taliveekogude turvalisust.

Aga selle kõige juures on oluline ka ühtekuuluvustunne ja rõõm, mida Naiskodukaitses tegutsemine annab. „Mõnus ja pingevaba enesearendus toredas seltskonnas on hea põhjus aatekaaslastega kohtumiseks,“ nagu märkis Pihlak.

Annely Koolmann on alati valmis

AnnELY KOOLmAnn: „TEEn

sEdA, mIdA ARmAsTAn, JA ARmAsTAn sEdA, mIdA TEEn.“

Annely Koolmann on üks neist Naiskodukaitse liikmetest, kes on väga paljudele silma jäänud kui naine, kelle ööpäevas lihtsalt peab olema rohkem tunde kui teistel. Energia ja motivatsioon kõik ära teha ja mitte lihtsalt teha, vaid hästi teha, paistab kaugele.

Tubli naine liitus organisatsiooniga 2013. aastal, seega käesolev aasta on Annelyle juubeliaasta – 10 aastat Naiskodukaitses.

Avalduse organisatsiooniga liitumiseks tegi Annely koos emaga 20. augustil 2013. aastal Tallinna teletorni juures korraldatud Kaitseliidu perepäeval. „Tol ajal võttis liikmeks saamine natuke kauem aega kui täna ja nii saimegi emaga tegevliikmeteks vastu võetud 3. detsembril. Kohe pärast liitumist võtsime endale eesmärgi läbida kõik neli baasväljaõpet ühe aastaga ning see õnnestus. Kuid seda, et juba esimese aastaga kogunes läbitud üritusi ligi 50, ma kindlasti ei plaaninud,“ meenutab Annely ja lisab, et alguses oligi kõik hästi uus ja põnev ning isu võimalikult paljudest üritustest osa võtta tuli loomulikult, elu käigus.

Annely lihtsalt ei oskagi midagi poolikult teha ja naerab ise, et süüdi võib olla tema sündimine Kaljukitse tähtkujus. „Kõike tuleb teha kogu südamega ja anda endast alati 110 protsenti,“ sõnab ta ning lisab, et Naiskodukaitse on pakkunud talle nii palju erinevaid enesearengu võimalusi, millest ta

enne organisatsiooniga liitumist ei osanud mõeldagi, veel vähem unistada. „Minu panus organisatsiooni on seega nagu tagasi andmine,“ tõdeb ta veendunult.

VÄIKESTE SAMMUDEGA HINNATUD

JUHIKS

„Ma arvan, et minu energia ja soov tegutseda on tulnud sammsammulisest arengust, samamoodi nagu palgatööl karjääri tehes. Väiksemate sammudega targalt ja läbimõeldult edasi liikudes jõuab oma teadmiste ja kogemuste pagasiga palju hõlpsamini järgmisele tasemele. Õpid juurde ja tunned, et nüüd oled valmis tegema järgmist sammu,“ lausub Annely kuldsed sõnad, mis võiksid olla suurelt kirjas iga hea juhi seinal, tegutsegu ta Naiskodukaitses või erasektoris.

Oma esimest erialavalikut meenutades sõnab Annely, et ta poleks iial uskunud, et temast saab välikokk. „Ei, kohe kindlasti ei olnud toitlustamine alguses minu kirg. Oleks mulle keegi kümme aastat tagasi maininud, et minust saab välikokk, oleksin lihtsalt naernud – mina ja välikokk, on see nali või? Süüa olin teinud vaid kodus oma perele ja seegi ei olnud just mu lemmiktegevus,“ kirjeldab Annely.

Kuid ometi kehtis „ära iial ütle iial“ ka Annely kohta ja esimene suurem toitlustamine oli tal tegelikult juba enne organisatsiooni esimese baasväljaõppe mooduli läbimist. 8. märtsil 2014 toimus Tallinnas Vabaduse väljakul üritus „Naistelt naistele“, kuhu ta läks linnarahvale suppi jagama. „See oli lihtsalt niiiii äge kogemus!“ rõõmustab Annely veel tänagi. „Emotsiooni, mida suppi jagades linnarahvalt sain, ei anna sõnadega kirjeldada. Kogu see rahvahulk, muusika ja möll, mis meie ümber käis. Inimesed kiitsid head suppi ja tulid juurde küsima. Nende silmad särasid ja naeratus oli kõrvuni. Nii saigi sõrm toitlustusele antud,“ ei kahetse Annely seda hetkekski.

TEOREETIKUST PRAKTIKUKS

„Minu teejuhiks ja esimeseks mentoriks sai toonane toitlustusgrupi juht Krista Kiil, kes mind seejärel kohe toitlustusgruppi kutsus ja paljude ürituste toitlustamisele kaasas. Edasi tuli juba loomuliku järgmise sammuna osalemine koolitajana toitlustuse baasväljaõpetel. Alguses usaldati mulle ühe teooriatunni läbiviimine ning hiljem juba terve koolituspäeva vedamine koos Anneli Lookeniga,“ jätkab Annely ja lisab, et enne Naiskodukaitsega liitumist ei leidunud tema kodus

Tekst: LIINA VALNER , Naiskodukaitse Tallinna ringkonna liige

kodus ei oleks!“ naerab ta.

2015. aastal läbis Annely juba Naiskodukaitse suuremahulise välikokakursuse ning tundis, et see on valdkond, mis talle tõeliselt meeldib ning millega ta hästi hakkama saab. Ta sai hakkama lausa nii hästi, et aasta hiljem pakuti talle juba Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna kompaniis köögiülema ja peakoka kohta, mille ta, küll veidi kõheldes, vastu võttis. „Tagasi vaadates olen selle võimaluse eest väga tänulik. See on mulle nii palju andnud ja mind õpetanud ning toitlustamise juures ongi kõige ägedam just see, et sa saad kohe vahetut tagasisidet oma tehtud tööle – kas toit maitseb või ei maitse. Kokale on suurim kompliment see, kui tullakse toitu juurde küsima, või näiteks kui metsas söövad putru ka need mehed ja naised, kes muidu kodus putru ei söö!“

Sadadele inimestele toidu tegemine ja jagamine on otse loomulikult hoopis teistmoodi kogemus kui kodus neljaliikmelisele perele rahulikult

õhtusööki valmistada. Annely on tihti tähele pannud, et ta ei oskagi enam kodus nii väikseid koguseid valmistada, sest metsas läheb riisi, pastat või liha potti kilode viisi, kodus aga peab mõõtma grammidega. „No eks pottide suurusedki on ikka väga

erinevad – kaheliitrine pott kodus vs neljakümneliitrine metsas,“ naerab ta taas.

ÜLE PEA TOITLUSTUSES

Annelylt on tihti küsitud, miks ta seda teeb. „Miks sa lähed nädalavahetusel metsa ja ei taha hoopis kodus olla ja puhata?“, „Kas sulle makstakse selle eest?“, „Kas sulle meeldib telgis magada?“ jne.

„Tõsi, ei ole vist olnud õppust, mille eel poleks mulle mõnda neist küsimustest esitatud. Kuid mis ma ikka vastata oskan – see lihtsalt on see, mis mind tõmbab. Hetked, kui näed kaasvõitlejate silmi särama löömas ja tänulikkust, millega nad sooja supi su käest vastu võtavad. See on see, mille nimel oled valmis taas hommikul koos esimeste päikesekiirtega ärkama ja uinuma, kui uus päev käib esimesi öötunde. Ma olen õnnelik, et olen saanud anda enda panuse meie väikese Eesti heaks,“ on Annely hoopistükkis tänulik, väsimust tundmata.

„Minu esimene juhtimisega seotud ametikoht oli Naiskodukaitse Tallinna ringkonna avalike suhete grupijuhi kohusetäitja ja hiljem juba grupijuht, kellena tegutsesin ligi kolm aastat. See amet oli samuti väga põnev ja õpetas mulle palju. Seejärel asusin juhtima Tallinna ringkonna toitlustusgruppi ning võib öelda, et sellest ajast olen „üle pea“ toitlustuses. Täna

tele välitoitlustuse baasväljaõppeid ning aitan organiseerida toitlustust Kaitseliidu Tallinna maleva erinevate malevkondade sõdurioskuste kursustel.“

2020. aasta juunist on ta Naiskodukaitse Tallinna ringkonna Kalevi jaoskonna taasasutaja ja esinaine. Instruktor ja koolitaja, kellelt oodatakse eeskuju ja julgustust. „Jah, ma tean seda ning ka seetõttu ei saa ma endale kuidagi allahindlust teha. Nii, nagu kõlab Naiskodukaitse tervitus „Minu kohus!“, nii olen ka mina võtnud endale vabatahtlikult kohustused, mida püüan parimal võimalikul viisil täita. Õpin ka ise iga päev midagi uut ning iga saadud kogemus rikastab,“ sõnab Annely.

MOTIVATSIOONIALLIKAD

Koolitaja ja instruktorina motiveerib Annelyt enim õpilaste positiivne tagasiside, kui nad on koolituspäeva ja saadud kogemustega rahule jäänud. Kuigi Annely on eriti aktiivne välitoitlustuse erialal, tõdeb ta, et see pole Naiskodukaitses kindlasti mitte kõige lihtsam eriala. „See on tõesti selline eriala, kus toimetad varajasest ärkamisest hiliste õhtutundideni.

Õnneks on mul super meeskond ning olen alati kõik õppused ja koolitused oma tugijõu abil tehtud saanud,“ rõõmustab Annely. Jaoskonna esinaise ja

„Täna ma ei kujuta ettegi, et neid mul

olen paberitega koolitaja ja korraldan Tallinna ringkonna uutele liikme-

Annely Koolmann mitte ainult ei õpeta söögi tegemist, vaid lööb selles ka ise aktiivselt kaasa. Loomulikult

mentorina motiveerib teda aga enim see, kui ta näeb, kuidas jaoskonnaga liitunud liikmed leiavad endale just selle õige tegevusala, mis neil silma särama paneb ja tegutsemisindu annab. „Minu kui juhi jaoks on hästi oluline, et mu liikmed oleksid õnnelikud!“

Annely usub, et motivatsioonitegurid ajas kindlasti muutuvad, nii ka temal. „Kui algusaastatel oli mu fookus rohkem minul endal ja enesearengul, siis täna tunnen pigem motivatsiooni teisi aidata ja juhendada, et ka nemad leiaksid oma tee Naiskodukaitses. Nii toitlustuse baasväljaõppe instruktorina kui ka jaoskonna esinaisena tunnen palju rohkem rõõmu oma liikmete kui iseenda üle. Kui minu õpilastel ja jaoskonna liikmetel läheb hästi ja nad leiavad just selle tegevuse, mis neil silma särama paneb, annab see ju mullegi kindlustunnet, et teen õiget asja ja minust on kasu,“ sõnab Annely.

KOLM PÕLVKONDA NAISKODUKAITSJAID

Iga pikaaegsem liige teab, et Naiskodukaitses tegutsemine võib sind nii endasse haarata, et teinekord ei pane tähelegi, kui asju on liiga palju, aga „ei“ öelda tundub võimatu. Nii on läbipõlemine kerge tulema.

Annelyl on ka siin anda lihtsad ja kuldsed soovitused, sest tõde on, et lihtsuses peitub geniaalsus ning üle mõtlemine on kurjast. „Kui tunned, et lained löövad pea kohal kokku, siis võta aeg maha! Räägin ikka, et Naiskodukaitse on eluaegne organisatsioon ehk pigem maraton kui sprint. Ei ole vaja täita viie kuuga kolme aasta plaani. Kõike tuleb teha rõõmuga nii, et endal on hea ja pere on ka õnnelik,“ ütleb Annely ning möönab, et eks kirega tegutsedes on seda soovitust algul üsna keeruline järgida. Selleks on aga Naiskodukaitses olemas mentorid, kelle poole tasub kindlasti muredega pöörduda.

Annelyl on kaks poega ja üks tütar ning kui ta kümme aastat tagasi koos emaga Naiskodukaitsega liitus, oli noorim poeg alles 13aastane. Nüüd on aga kõik tema lapsed täiskasvanud ja saavad ise hakkama.

„Pojad elavad küll veel emakodus ja teinekord on nii armas, kui nad

helistavad mulle, et emme, mis kell sa töölt tuled ja mis sa söögiks tahad. Eelmisel aastal, kui kolmteist nädalavahetust järjest ära olin, tekkis endal küll korraks tunne, et varsti nad lihtsalt kirjutavad mu kodust välja,“ naerab Annely, kuid möönab, et nali naljaks, tegelikult toetavad lapsed teda igati ja suhtuvad väga mõistvalt, kui ema peab nädalavahetusel järjekordsele väljaõppele või muule üritusele minema.

„2021. aastal liitus Naiskodukaitsega ka minu tütar Kärt ja loomulikult on mul väga hea meel, et ta tuli just Kalevi jaoskonda – minu juurde. Nii saame mitmetel üritustel koos osaleda.“

Kärt on samuti leidnud endale meelepärase tegevuse sidevaldkonnas ja panustab ka noortetöösse. Kuid ega käbi kännust kaugele kuku ja tõsi ta on, et toitlustuski ei ole temast mööda läinud. Ta on mitmel korral tulnud emale toitlustama appi ja oli väliköögis abiks ka õppusel Hunt 2022.

„Seega on meie perest nüüd Naiskodukaitses esindatud tervelt kolm põlvkonda: minu ema, mina ja minu tütar. Naiskodukaitses tegutsevad veel ka minu õde Evely, kes toimetab Harju ringkonnas, ja vennanaine Ingrid Tallinna ringkonna Akadeemilises jaoskonnas. Vend Kristjan kuulub Kaitseliitu juba üle 20 aasta.“

TÄNULIKKUS JA TÄNUSÕNAD

„Naiskodukaitse on mulle andnud hästi palju enesekindlust ja esinemisjulgust, olen siit leidnud palju ägedaid sõpru ja tuttavaid üle Eesti. Nii tore on minna kuskile kaugemale üritusele ja näha ees tuttavaid nägusid,“ rõõmustab Annely. „Siin oldud aja jooksul olen ka inimesena väga palju kasvanud ning õppinud tundma nii oma tugevusi kui ka nõrkusi. Nüüdseks olen vaikselt õppinud ka asju delegeerima ja mõnel korral on isegi õnnestunud mõnele tööülesandele (loe: toitlustuskutsele) „ei“ öelda. Samuti tunnen juba ära hetki, mil on vaja juhe seinast tõmmata ja korraks aeg maha võtta. Kasvõi üheks nädalavahetuseks. Samuti olen väga tänulik oma tööandjale Luminor Bankile ja oma tiimile, kes võimaldavad mul Naiskodukaitse tegevusse panustada.“

Küsimusele, millest Annely unistab, vastab ta, et eks temagi on vahel unis-

Annely ametid Naiskodukaitses

2015–2017 – NKK Tallinna ringkonna avalike suhete grupi juht

Alates 2016 – KL Tallinna maleva Kalevi malevkonna kompanii 4121 väliköögi meeskonna juht ja peakokk

2017–2018 – NKK Tallinna ringkonna toitlustusgrupi juhiabi

Alates 2018 – NKK Tallinna ringkonna toitlustusgrupi juht

Alates 2018 – NKK Tallinna ringkonna mentor

Alates 2018 – NKK Tallinna ringkonna välitoitlustuse baasväljaõppe korraldaja ja instruktor

Alates 2020 – NKK Tallinna ringkonna Kalevi jaoskonna esinaine

Alates 2021 – NKK Tallinna ringkonna organisatsiooniõpetuse baasväljaõppe instruktor

Annely läbitud koolitused ja kursused:

2014 – NKK baasväljaõpped (organisatsiooniõpe, sõduriõpe, välitoitlustus ja esmaabi)

2015 – NKK välikoka kursus

2016 – NKK avalike suhete kursus

2016 – Kaitseliidu kool. Juhtimine praktikas 1

2016 – Kaitseliidu kool. Juhtimine praktikas 2

2016 – NKK administreerimiskursus NKK vabatahtlikule juhile

2017 – Kaitseliidu kooli instruktorikursus

2017 – KL Tallinna maleva sõdurioskuste baaskursus (10 ndlv)

2017 – NKK ohutushoiu baasväljaõppe piloot kursus

2018 – NKK toitlustusinstruktori kursus

2018 – NKK mentori kursus

2021 – NKK organisatsiooniõpetuse instruktori kursus

Annely tunnustused:

2016 – Naiskodukaitse keskjuhatuse tänukiri

2017 – Kaitseliidu Tallinna maleva tänukiri

2017 – Kaitseliidu Tallinna maleva Noorte Kotkaste tänukiri

2018 – Kaitseliidu Tallinna maleva tänukiri

2019 – Kaitseliidu III klassi teenetemedal

2019 – Kodutütarde Tallinna ringkonna 2019. aasta toetaja

2020 – Naiskodukaitse Liiliaristi V klassi teenetemedal

2021 – Naiskodukaitse Tallinna ringkonna aasta vabatahtlik instruktor 2021

2022 – Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna rinnamärk Nõmme Rist

2022 – Naiskodukaitse Tallinna ringkonna 2022. aasta naiskodukaitsja nominent

2023 – Kaitseliidu 2022. aasta teo tunnustus Naiskodukaitse organisatsiooniõpetuse ja välitoitlustuse baasväljaõpete läbiviimise eest uutele liikmetele

Annely auastmed:

2020 – reamees

2023 – kapral

tanud aja maha võtmisest ja puhkamisest, aga üldjuhul pole tal eriti aega unistada. „Kui üks üritus saab tehtud, planeerin juba järgmist ja nii need päevad lähevad,“ sõnab ta, kuid tõdeb, et ajapuuduse all ta enamasti siiski ei kannata, sest tema jaoks ei ole puhkus tingimata mõni kauge välisreis, vaid ka lihtsalt linnast ära maale sõitmine annab vajaliku energialaengu ja uue hingamise.

nOORTEJuHT KuI EEsKuJu

Olen uhkusega noortejuht ja noortega tegelemine paneb mul silma särama. Noorte ja nende teekonna jälgimine Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonides teeb hingele pai ja annab kindluse, et nendest organisatsioonidest tulnud lapsed saavad elus hästi hakkama.

Olla noortejuht ei ole lihtsalt hobi või huvitegevus. Noortejuht on oma noortele suureks eeskujuks ja toetajaks. Ühistes tegevustes tugevneb side noore ja noortejuhi vahel, suureneb usaldus ja õlatunne. Millised märksõnad võiksid iseloomustada noortejuhti?

TOETAV

Toetus on noortele väga tähtis. Noortejuht ei ole alati kursis, millisest perest või keskkonnast noor tuleb, aga tema toetus peab andma igale noorele organisatsioonis turvatunde.

Hea on tunda, et sa oled organisatsiooni jaoks vajalik. Mulle meeldib ikka öelda, et meie ise olemegi see organisatsioon ja selle organisatsiooni nägu. Sellisena, nagu käitume meie, kujutab kõrvaltvaataja ette kogu organisatsiooni.

Kuid toetav ei pea olema mitte ainult noortega, vaid ka noortejuhid üksteisega, sest koos tehes ja üksteist toetades on alati lihtsam. Hea on tunda ennast meeskonna liikmena, kus kõik näevad vaeva ja pingutavad ühise eesmärgi nimel. Uskuge, see on uskumatu seltskond, kes panustab oma aega selleks, et meie noortel oleks parem tulevik ja meie isamaa oleks paremini hoitud.

SPORTLIK

Noorte tegevus on paljuski suunatud sporditegevusele. Kõik matkad ja spordivõistlused vajavad head füüsilist vormi ja hakkamasaamisoskust.

Hakkama saamine on tihti peas kinni, sest selleks on vaja teadmisi. Nii et tegelikult on võimalik hakkamasaamisoskust treenida. Kui tuua näiteks mõni raske rännak metsas, siis usun, et paljud on oma esimestel kordadel mõelnud, kas nad üldse saavad sellega hakkama. Pärast paari korda oled aga juba oma sisemist tugevust treeninud ja enesekindlust kogunud ning sul on kindlustunne, et saad sellega hakkama. Siitpeale saad keskenduda hoopis soorituse parandamisele.

Tekst: KRISTO SINIVEE , Kodutütarde aasta noortejuht 2022

Füüsilise vormiga on tegelikult sama, kuigi paraku vajab see rohkem tähelepanu ja tegelemist. Noortejuhina ei taha keegi meist metsas matkal noortest maha jääda või öelda: „Teeme pausi, ma pean natsa puhkama.“ Pealegi saame spordi ja tervise vahele panna võrdusmärgi: mida rohkem me liigume ja sporti teeme, seda tugevam on meie tervis.

INNUSTAV

Nii noortejuhile kui ka noorele on oluline eesmärkide püstitamine ja analüüsivõime. Noorte eeskujuna saab noortejuht näidata, et temagi on võimeline osalema võistlustel ja täitma erikatse nõudeid. 2022. aastal võistlesid ka noortejuhid omavahel erikatsenõuete täitmises. Mina suutsin aasta jooksul täita Kodutütarde viieteistkümnest erikatsest seitse. Samuti osalen endiselt aktiivselt patrullvõistlustel, nii võistlejana kui ka korraldajana.

Noori saab innustada püüdlema oma eesmärkide poole, toetades neid ja pakkudes olukordade lahendamiseks erinevaid võimalusi.

Innustust ja eeskuju ei saa pakkuda mitte ainult Noorte Kotkaste ja Kodutütarde teadmisi üles näidates, vaid ka muidu elus. Saan tuua kohe näite oma elust: kunagi jäi mul pooleli kõrghariduse omandamine Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis, aga paar aastat tagasi võtsin asja uuesti ette ja lõpetasin õpingud ära. Nüüd on peas juba magistrikraadi omandamise mõtted. Haridus on väga oluline ja kui midagi väga tahta ning selle eesmärgi saavutamisel pingutada, siis on kõik võimalik.

Olen andnud noortele palju võimalusi ise tegevusi läbi viia ja luua, neid selle juures toetades ja juhendades. Ürituste juhtimine, laagrite planeerimine ja õppe läbiviimine – Kodutütarde ja Noorte Kotkaste organisatsioonis on noortel mitmeid võimalusi enda arendamiseks. Andkem noortele võimalus luua ja teha asju, mis neile kõige rohkem huvi pakuvad, sest kokkuvõttes on need ju eelkõige lasteorganisatsioonid.

KOHUSETUNDLIK

Oma tegevuse kaudu õpetad ka noori. Kohusetunne on väga oluline omadus, mida saad hinnata endas ise ja mille järgi hindavad sind teised. Oma sõnast ja lubadustest kinni pidamine on vajalik sulle endale, sest sellega sead endale ajalised raamid. Kui ma olen lubanud kohal olla, siis ma teen kõik endast oleneva, et tõesti kohal olla.

Usaldusega on samuti. Kui sa midagi lubad ja korduvalt tõestad, et oma lubaduse täpselt täidad, siis tekib sinu vastu usaldus, mida noored väga hindavad. Usaldus tähendab, et noored on valmis end sulle avama, ja koos on võimalik lahendada paljusid esialgu keerulisena tunduvaid olukordi.

AKTIIVNE

Kui noortejuht on aktiivne ja panustab organisatsiooni, on ka noortel võimalik rohkem panustada ja samuti organisatsioonilt rohkem tagasi saada. Miks tagasi saada? Ikka sel põhjusel, et iga käidud võistlus või oldud laager on kogemus, mille käigus saab noor väga palju õppetunde. Mitte ainult selle kohta, mida õpetati, vaid ka sellest, kuidas õpetati.

Kui oled aktiivne liige organisatsioonis, siis tunned kõige paremini, kuidas see organisatsioon muutub „sinu“ organisatsiooniks. Aktiivsena on alati rohkem võimalusi nii tegevusteks kui ka enese arendamiseks.

Kristo Sinivee pole mitte ainult valitsev Kodutütarde aasta noortejuht, vaid koos oma võistkonnaga ka noortejuhtide patrullvõistluse võitja

KuIdAs HARJu nOOREd AAsTA LÄBI LAAGERduVAd

Meil on kevad-, suve- ja sügislaager, lastevanemate laager, meditsiinilaager, taktikaline laager, laager Spekter ja rühmalaagrid. Ja kui harjukad kogunevad suurlaagrisse, tuleb arvestada, et kohal on kolm-nelisada tüdrukut ja poissi Paldiskist Loksani.

Meie vahvad noortejuhid ja noorteinstruktorid mõtlevad eri vanuses noortele välja põnevaid ja teistmoodi teemasid ning tegevusi, et neil silm säraks ja huvi säiliks.

Kevad- ja sügislaager on jagatud meil vanuse järgi kaheks. Selle aasta märtsis oli Paldiskis Harjumaa noorte kotkaste ja kodutütarde kevadlaager vanusele 13–18 aastat, kus osales üle 100 noore vähemalt 18 rühmast.

Sel korral siis jälle teistmoodi, sest saime mõnusalt majutuda sõjaväe kasarmus ja söömas käia sööklas. Laagri esimesel õhtul vaatasime auditooriumis ajaloolist filmi „Detsembrikuumus“ ning arutlesime, kuidas ja miks sellised sündmused aset leidsid. Noored olid väga julged oma mõtteid jagama ja kaasa rääkima.

UUED UNUSTAMATUD KOGEMUSED Järgmisel päeval suundus üks osa laagrilistest kolmeks tunniks orienteeruma mööda Paldiskit, otsides viit mehitatud punkti, kus sai testida või korrata oma teadmisi näiteks kolmnurkrätiku sidumises, loomajälgede ja seente tundmises, sõlmede tegemises ja meeskonnaharjutuses.

Teine osa, kes orienteeruma ei läinud, jagunes omakorda kolme gruppi ja

nemad roteerusid kolme tegevuse vahel – tuletorni külastamine, pangalt köiega laskumine ja jaotelgi maskeerimine maastikul. Nii mõnigi ei olnud tuletornis varem käinud ja isegi kitsast trepist ülesronimine oli omaette põnev, rääkimata sellest imelisest vaatest, mis ootas üleval klaasakna taga.

Köiega pangalt laskumine tundus kõrvalt vaadates lapsemäng. Mis see siis ära ei ole, ronid muudkui alla ja hoiad köiest kinni. Kui aga tuli kord ise serva peale astuda, siis võttis ka kõige julgemal korraks jala värisema. Kodalased OÜ eesotsas Kaitseliiduski tuntud instruktori Jaak Kuke ja teiste professionaalsete juhendajatega aitasid hirme maandada ja ka mõnel pea alaspidi laskujal jälle õigetpidi alla saada.

Loo autor õpetas lisaks laagri korraldamisele noortele, kuidas kasutada maastiku eripära ja puid-põõsaid, et leida varjekohti ning maskeerida telki ja veoautot inimsilma eest nii õhust kui maastikult vaadeldes.

Pärast kerget õhtust puhkepausi jätkus sportlik päev ja sammud seati kõrvalasuvasse võimlasse, kus noori ootasid Henri ja Tanel (MTÜ Team Helemäe), kes viisid kahe tunni jooksul läbi intensiivse poksitreeningu.

Enamik aega kulus muidugi soojenduseks. Noored said teada, kuidas korralikult soojendust teha, millised on poksimisel käte löögid, kuidas kaitsta ennast teise löökide eest, kuidas jalgadega liikuda ja kuidas trenni lõpus piisavalt venitada.

Kätekõverdused, kükid, kõhulihaste harjutused olid läbivad tegevused ja nii muuseas, et keegi ei jaksanud enam ahhetada ega ohhetadagi. Aga mõte, et sa vähemalt proovid ega anna alla, andis jõudu juurde. Trenni lõpus kõikide punaseid nägusid vaadates olid korraldajad üksmeelel, et uni tuleb kiiresti ja rahulikult. Enne veel said noored aga sauna.

Järgmisel päeval kell 9 ootasid kolmeteist noorkotkast ees kõrgemate järkude testid. Need on kolmas, teine ja esimene järk, mida saab sooritada ainult malevas, mitte rühmajuhi juures. Teadma peab ka kõiki madalamate järkude nõudeid.

Noormeestel tuli pealambi valgel sooritada kirjalik teadmiste test ja seejärel läbida meditsiini, relvaohutuse ja sidepidamise praktiline osa. Samal ajal tutvusid ülejäänud noored lipuväljakul tankitõrjeüksuse ametikohtade ja relvastusega. Kahur nägi nii äge välja, et isegi mõni ajateenija tuli vaikselt jälgima, mida põnevat noortele näidatakse.

Tekst: GEA LIBLIK , Saue kodutütarde rühmavanem, Saue noorkotkaste rühmapealik

Väiksemad noored laagerdasid aga kuu aega hiljem Kehras, kus vanemad noored viisid läbi töötube ja aitasid valmistuda matkamänguks Rästik.

JA NII IGAS LAAGRIS

Oleme jõudnud suvelaagrini, kus me kõik, umbes 300 noort ja paarkümmend noortejuhti, kokku saame. Taas saabub korraldajatele aeg pead murda, kuidas lisaks logistikale ja toitlustamisele korraldada eri vanuses lastele põnevaid tegevusi.

Näiteks viimases laagris käisid tüdrukud ja poisid rattamatkal nõukogudeaegsete jalgratastega. Ei mingeid käike, lisapidureid ega mugavaid sadulaid, kuid rõõm lihtsusest oli suur. Spordimängud, nagu rahvaste-

pall, teatevõistlus, mullijalgpall, on meil pigem traditsiooniks saamas, aga šamaani ja naerujooga õpetused olid põnevaks üllatuseks.

Sügislaager on väiksematel tavaliselt mõnes koolimajas, sest ilmad on siis üsna jahedad. Kõik tegevused on seotud järgunõuetega, aga sekka satub ka kohustuslik disko, playback ja/või filmi vaatamine.

Alates 14. eluaastast on vanemad noorkotkad ja kodutütred harjunud ööbima Kaitseliidu jaotelkides, seda isegi 20 külmakraadiga, ning sööma katlas tehtud maitsvat toitu. Näiteks viimases sügislaagris said noorkotkad autojuhi erikatse õpetust, kus lisaks ohutustehnikale õpiti ka autot juhti-

ma. Sõiduvahenditest olid kasutusel nii MB 250 GD kui Unimog.

Noored ise on samuti agarad projektikirjutajad ja seetõttu mahub tegevusnimekirja põnevaid taktika- ja meditsiinilaagreid, võistlusi ja üleelamiskatseid.

Selliseid põnevaid laagreid me korraldamegi.

Tänu kõikidele abilistele, vabatahtlikele, kes on nõus ohverdama nädalavahetust ja tulema jagama oma teadmisi. Ja muidugi noortele, kes innustavad meid, noortejuhte, järjest rohkem pingutama ning uusi põnevaid tegevusi ja võimalusi otsima. Aitäh!

Austria 1. armeekorpuse langenute mälestussammas

VEnnATAPusÕJA muusEum AusTRIA­PREIsI sÕJA OTsusTAVA LAHInGu VÄLJAL

Sõda 1866. aastal Preisimaa ja Austria vahel on nimetatud tihti vennatapusõjaks, kuid sakslased kutsuvad seda sõda ka Saksa-Saksa sõjaks, mille tulemusena nihkus Saksa riikide võimukeskus Viinist Berliini.

Tekst: reservkolonelleitnant ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Kesk-Euroopas oli kõrvuti kaks tugevat saksakeelset monarhiat, kes sageli sattusid omavahel konflikti püüdluse tõttu piirkonnas domineerida. Luterlik Preisimaa soovis ühendada saksakeelsed maad ühtseks riigiks, jättes välja Austria saksakeelsed alad, ning valitseda nende üle. Katoliku Austria soov oli aga kaasata ühtsesse riiki kõik saksakeelsed maad. Saksakeelsed riigid, enamasti väikeriigid, olid jagunenud kahe sõdiva poole vahel enam-vähem pooleks, lisaks võttis sõjast osa Itaalia, mistõttu Austria oli sunnitud võitlema kahel rindel.

KÖNIGGRÄTZI LAHING

3. juulil 1866. aastal toimunud Königgrätzi lahing, mida tšehhi keeles nimetatakse ka Chlumi lahinguks või Sadová/Sadowa lahinguks, oli AustriaPreisi sõja kõige olulisem kokkupõrge, mis otsustas sõjakäigu tulemuse.

Lahingus osales umbes 435 000 sõdurit. Preisi armee suurus oli 220 000 ja Austria oma 215 000, kokku jättis lahingu esimesel päeval oma elu 13 000 sõdurit. Koos vangilangenutega olid Austria armee kaotused katastroofilised, ligikaudu pool elavjõust. Lisaks inimestele langes ühe päevaga 7000 hobust. Peale selle kaotasid Austria väed taganemisel

kolmandiku oma 650 suurtükist. Ainult tänu Austria ratsaväe ja suurtükiväe edukale tegutsemisele toimus jalaväe taandumine organiseeritult, mis hoidis ära täieliku katastroofi.

Tegemist on suurima lahinguga, mis on toimunud tänapäeva Tšehhi Vabariigi territooriumil. Austria-Ungari Habsburgide monarhia sõjaline lüüasaamine tõi välja multikultuurse impeeriumi rahvusprobleemid ja omavahelised hõõrumised ning andis tõuke rahvusluse tekkele.

Königgrätzi lahing on vana AustriaUngari armee lüüasaamise sümbol ning tähistab samal ajal sõjaajaloo innovatsioonilist pöördepunkti. Siin sai hävitava kaotuse kuulus Keiserlich und Königlich (keiserlik ja kuninglik, sest tegemist oli Austria ja Ungari liiduga, Austrias nimetati sama valitsejat keisriks ja Ungaris kuningaks) jalavägi.

Königgrätzi lahingule on järgnenud lugematuid analüüse, miks selle kaotas Austria ja võitis Preisimaa. Kas oli põhjuseks preislaste tagantlaetav vintpüss või taktika või veel midagi. Lisapunktina mainitakse alati Preisi raudteevõrgu arengut. See võimaldas kindralstaabil kolm armeed ehk 197 000 sõdurit, 55 000 hobust ja 5300 veokit ümber paigutada Preisimaalt

Põhja-Böömimaale (praegune Tšehhi Vabariigi territoorium) kõigest 21 päevaga, samal ajal kui Austria armee pidi toetuma ainult ühele raudteeliinile.

Samas ei saa öelda, et kõik Austria relvad olid kehvemad. Loomulikult oli tagantlaetav vintpüss vintpüsside evolutsiooni uus aste, kuid ajaloolased toovad välja, et Austria suurtükivägi oli preislaste omast sammu võrra ees. Austria vägede käsutuses olid palju moodsamad vintraudsed kahurid, mis olid oluliselt täpsemad ja pikema laskeulatusega.

Üheks peamiseks võidu toonud teguriks oli ilmselt Preisimaa relvajõudude reform, mille tulemusena loodi kindralstaap. Šoti-Ameerika tuntud ajaloolane, USA sõjaväelane professor Gordon Alexander Craig nimetas oma uurimuses „Königgrätz“ preislaste otsustavaks eeliseks strateegilist juhtimiskunsti ja ohvitserkonna väljaõpet. Ka Austria armeel oli kindralstaap, kuid erinevalt Preisimaa omast ei tegelenud see mitte vägede juhtimisega, vaid toimis organisatsiooni kontorina, millel polnud väliarmeedele mitte mingit mõju.

Austria sõjaajaloo kajastus aitas kaasa kindla vaatenurga tekkele kaotuse põhjustest – lüüasaamises süüdistati ainuisikuliselt Austria ülemjuhatajat

Ludwig von Benedekit ning aktsepteeriti Preisi tehnoloogia juhtpositsiooni. Sellega vabastati Austria keiserlik ja kuninglik armee kui institutsioonid suuresti kaotuse põhjustamise süüdistusest.

Saksa sõjaajaloolastest kolonelleitnandid Thorsten Loch ja Lars Zacharias on teisel seisukohal kui nende austerlastest kolleegid. Nende kinnitusel sillutas tee kaotusele Austria armee juhtimise jäikus. Austerlastel on madalamaks juhtimistasemeks korpus (ligikaudu 30 000 meest), mis oli suuteline juhtima iseseisvaid sõjalisi operatsioone. Preisi poolel oli madalaim juhtimistase diviis, mille ülemad olid võitluse tegelikud juhid, sest diviisid olid võimelised pidama kombineeritud relvavõitlust, koosnedes mitmest jalaväebrigaadist, suurtüki-, ratsa-, inseneri- ja toetusvägedest.

Loomulikult oli kindralfeldmarssalil

krahv Helmuth Karl Bernhard von Moltkel aastaid enne sõja puhkemist ette valmistatud plaanid rünnakuks Austria vastu ja ta lasi kindralstaabil need eelnevalt vormistada konkreetseteks käskudeks. Austria Põhjaarmee ülemjuhataja Feldzeugmeister (Austria armee auaste, relvaliigi kindral (suurtükivägi), vastab tänapäeva mõistes kolme tärni kindralile) Ludwig August Ritter (rüütel) von Benedek seevastu oli suurema osa oma karjäärist veetnud Itaalias ning tal polnud Preisimaa ja Böömimaa geograafiast aimugi. Sa­

muti polnud ta kunagi varem juhtinud korpusest suuremat üksust.

Seega polnud Austrial ei ettevalmistatud plaane põhjapoolseks kampaaniaks ega ka ideid, kuidas neid ellu viia. Taktikavead ja tegematajätmised andsid võidupunktid Preisimaale. „On oluline märkida,“ kirjutab ajaloolane Gordon Alexander Craig, „et tagantlaetav vintpüss mõjutas lahingu tulemust vähem kui Austria juhtkonna mitmed taktikalised vead ja tegematajätmised.“ See toetab seisukohta, et ainult tehniline üleolek võitu ei too.

Lõppkokkuvõttes ei saanud sõja tulemusele määravaks mitte ainult relvastus, vaid ka austerlaste tehniline, organisatsiooniline ja taktikaline mahajäämus.

POPULAARNE ATRAKTSIOON JUBA

ENNEVANASTI

Muuseum ei ole suur, kuid hilisem jalutuskäik lahinguväljal kinnistab muuseumist saadud elamuse. Tegemist on ühe Euroopa XIX sajandi suurima ja verisema lahingupaigaga, kus muuseumi ümbritsevale maastikule on rajatud ligi 500 lahingumälestussammast ja hauamonumenti.

Muuseumihoone ise aga püstitati Königgrätzi (tänapäeval Chlumi) kõige kõrgemasse paika 334,4 meetri kõrgusele merepinnast, kunagise Austria-Ungari armee peakorteri asupaika. Lisaboonusena on muuseu-

mil vaatetorn, millelt avaneb kogu lahingupaik nagu peopesal.

Kuigi muuseum avati ametlikult 1936. aastal, ulatub selle algus AustriaUngari impeeriumi aegadesse. Kohe pärast Austria-Preisi sõda kujunes Königgrätzi lahinguväljast turistide, lahinguveteranide ja sõjaajaloohuviliste kohtumispaik. Lähedal asuva linna hotellid pakkusid spetsiaalseid giidiga vankrisõite lahinguväljale, soetada sai brošüüre lahingu kirjeldustega ja postkaarte mälestusmärkidega. Juba 1894. aastal rajati endise Austria vägede ülema Feldzeugmeister von Benedeki juhtimispunkti lähedale sõjamälestiste esitlemiseks niinimetatud vahimaja, mis on tänase teabekeskuse ja muuseumi eelkäija. Viis aastat hiljem laiendati vahimaja kompleksi ning rajati 25 meetri kõrgune rauast vaatetorn ja võõrastemaja.

Königgrätzi lahingu mälestuseks sõjamuuseumi loomise idee pärineb 1866. aasta Preisi-Austria sõja monumentide säilitamise komitee liikmelt, tšehhi ajaloolaselt Josef Volfilt. Tema initsiatiivil ehitati aastatel 1932–1936 esimene muuseumihoone, enamik muuseumi eksponaate oli eraomandis. Muuseumi madalpunktiks oli Tšehhoslovakkia kommunistliku valitsuse valitsusaeg, mis ei soosinud muuseumi tegevust, ja muuseum langes praktiliselt varjusurma. Nii jäeti 1966. aastal Königgrätzi lahingu 100. aastapäeva tähistamine ära, kuna see

Austria 4-naelane välikahur M.1863

ANDRES REKKER

ei sobinud kommunistlike võimude ideoloogilisse mudelisse.

MUUSEUMI TEINE HIILGEAEG

Alles pärast Tšehhoslovakkia kommunistliku diktatuuri lõppu ning Tšehhi ja Slovakkia jagunemist 1993. aastal kuulutas Tšehhi Vabariik 1997. aastal kogu lahinguvälja sõjamälestiste kaitsevööndiks. Sellega algas muuseumi teine hiilgeaeg.

Tänapäevane muuseumihoone rajati 2010. aastatel, selle käigus ühendati vana ja uus hoone. Vana vaatetorn asendati 1999. aastal uue, 55,6 meetri kõrguse torniga, mille vaateplatvorm asub 34,6 meetri kõrgusel.

Muuseumi fookus on jagatud kaheks: ühelt poolt lihtsõduri ja teiselt kindralite vaatenurk lahingule, mida toetavad dramatiseeritud dokumentaalfilmid. Põhirõhk on Königgrätzi lahingul, kuid käsitletakse ka kogu sõjakampaaniat Põhja-Böömimaal 1866. aastal.

Kuna muuseum ei ole suur, on ekspositsioon sellest lähtuvalt piiratud. Muuseumis eksponeeritakse peamiselt koopiaid, kuid need on niivõrd

kvaliteetselt järele tehtud, et see ei sega külastajat. Eriti palju on vaatamiseks Austria-Ungari ja Preisi vormirõivaid, mis annavad ülevaate tollasest sõdurimoest, kus veel viimast korda domineerisid värvilised silmatorkavad vormid, mis asendusid sajandivahetusel hallides toonides märkamatute vormidega.

Samuti on ekspositsioonis olemas Austria 4-naelase välikahuri M.1863 koopia ning kõikvõimalikud tuli- ja külmrelvad, mis olid lahingus kasutusel. Eksponaatide hulgas on ka unikaalseid esemeid, nagu näiteks lahinguvälja arheoloogilistelt väljakaevamistelt avastatud leiud, või hävinud haua- ja kangelasmälestiste fragmente, nagu 4. Austria jalaväerügemendi monument. Eriliselt väärivad esile toomist kaks suurt lahingu dioraami sadade tinasõduritega. Muuseumis on võimalik tutvuda ka ekraanidel näidatavate taaslavastatud lahingustseenidega.

Lisaks antakse külastajatele võimalus isiklikult kätte võtta Preisi Dreyse tagantlaetav ja Austria Lorenzi eestlaetav vintpüss. Nende kahe relva võrdlus annab ühe mitmest põhjusest, miks lahingu võitsid preislased.

Loomulikult saab muuseumis kuulata ja poest kaasa osta CD sõjamarsiga „Königgrätzer Marsch“, mille autoriks on preisi sõjaväemuusik, Preisimaa keisri nimetatud kogu III armee muusikaorkestrite direktor, kuid sõjaväeliselt auastmelt ikkagi vaid veltveebel Gottfried Piefke. Võtnud ise lahingust osa, kirjutas ta marsi väidetavalt kohe pärast lahingut. See on siiani nii Saksa- kui välismaal, välja arvatud Austrias, üks tuntumaid Saksa sõjalisi marsse sama autori teise marsi „Preisi hiilgus“ („Preußens Gloria“) kõrval.

TÄIELIK KOGEMUS

Muuseum poleks aga täielik ilma selle läheduses asuva lahingumälestiste kompleksita. Alates 1870. aastatest ehitatud monumendid moodustavad

Tšehhi Vabariigi suurima surmale pühendatud arhitektuurilise kollektsiooni. Sellesse kuulub 480 monumenti, mis on rajatud, mälestamaks mõlemal poolel langenuid. 1997. aastal kuulutati 1866. aasta lahingu koht muinsuskaitsetsooniks.

Langenute mälestussammaste rajamiseks ja selle tegevuse koordineerimiseks asutati 1888. aastal lahinguvälja mälestiste säilitamise komitee, millel oli tänuväärne roll kõigi PreisiAustria konflikti tõttu kannatanute mälestamisel. Komitee rajas juba 1904. aastal tähistatud turismirajad. Tänapäeval on võimalik lahingu käigust teada saada mitmel erineva pikkusega õpperajal, millel kulgemise hõlbustamiseks saab sõjamuuseumi kassast osta kaarte ja kirjeldusi.

Imposantne Austria keiserliku ja kuningliku armee mälestusmärk – ühishaud, Preisi sõjaväekalmistu, lustakas 8. Austria välijäägripataljoni mälestusmärk, suursugune mälestussammas Surnute patarei ja Chlumi külakirik koos keiserliku monumendiga loob ainulaadse atmosfääri, mis võimaldab külastajatel näha 1866. aasta sündmusi lahinguväljal väljaspool muuseumisaali ja neid lähedalt kogeda.

Kokkuvõttes võib ütelda, et külastuse mulje sõltub ilmast, sest vabasse õhku on peidetud vähemalt pool Köninggrätzi lahingupaigalt saadavast elamusest. Juhul, kui sattute lahinguvälja külastama paduvihmas, saate lisaelamuse, sest ka 3. juulil 1866 sadas paduvihma ja mudavood takistasid liikumist.

Austria suurtükiväelase vorm

ANDRES REKKER

üLdsEGI mITTE IGAV LIIV

Kõrb. Ei midagi elusat. Justkui. Väga, väga hästi liivatatud teed, aga muidu ei midagi rõõmustavat. Igav, eks. Vat ei pruugi nii olla! Kui juhtub, et sulle meeldib igav liiv ja tühi väli, siis peale Liivi luule tudeerimise on veel olemas ka Prantsuse Võõrleegion! Ja kõrb, see on ju seesama mis liivakast, kus lapsed mängivad, ainult et suurem. Niisiis tere tulemast lapsepõlve! Või, noh, see tähendab Võõrleegioni! Ja kohe läheb põnevaks ka.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Sahara kõrb aastal 1906. Keset kogu maailma ehitustöölisi rõõmustavas liivahunnikus asub kindlus. Mingil hetkel on prantslased otsustanud, et Saharas asuv liiv näeb välja täitsa nagu Prantsuse liiv, seega on kogu liiva sisaldav ümbruskond tegelikult nende oma. Kohalikud mõistagi seda arvamust ei jaga. Niisiis rajavad prantslased oma arvamuste selgitamiseks liiva sisse kindluse, kindluse sisse omakorda paigutatakse Võõrleegioni üksus. Leegioni astub ja Sahara liiva sisse satub igasugu inimesi, satub ka Beau Geste. Seltskonda täiendavad

leitnant De Ruse, seersant Dagineau ja teised leegionärid. Mõistagi ka kohalikud, kes on endiselt seisukohal, et prantslased ja nende sõjavägi asuvad täitsa vales kohas. Ja siis hakkab juhtuma ...

Tegelikult on kõiges süüdi Percival Christopher Wren. Mainitud kirjamehele tuli 1924 loominguline hoog peale ja tuhinaga sai valmis romaan „Beau Geste“. Teos osutus nii äkiliseks, et on aja jooksul jäänud jalgu õige mitmele režissöörile. Alustati juba 1926, aga siis ei saanud veel küll. 1939, 1966 ja koguni veel 1982 tundus

kirjatöös olema piisavalt ainest, et see ekraanile paisata. Mulle jäi erinevatest tõlgendustest näppu 1966. aasta oma. Võimalik, et ühe näitleja pärast, kes vähemasti meie kinolevis saavutas tuntuse hoopis hiljem. Just, see näitleja on Leslie Nielsen.

Filme, milles kujutatakse Võõrleegioni hiigelsuures liivakastis püssidega asja tegemas, ei ole tegelikult väga palju. Rommel oma tankidega on filmimeestele tundunud oluliselt ägedam. Eesti ekraanidele on jõudnud, kui nüüd peast kiiruga meenutada, „Leegionär“ Van Dammega peaosas ja esiotsa

rohkem ei meenugi. Ju siis pole kirjamehed leidnud liivahunnikute vahel müttamisest piisavalt inspiratsiooni ja filmitegijatel ei jää muud üle kui sorida vähestes valmis kirjutatud käsikirjades ja sealt midagi meelepärast leida.

Aga filmil endal pole häda midagi. Mis siis, et materjal on korduvalt läbi leierdatud, ei saa režissöör Douglas Heyesi 1966. aastal valminud teosele midagi suuremat ette heita. Seda hoolimata tõigast, et film ei käsitle suuremat sõda ega osa sellest, on vaid pisemat kähmlemist kohalikega. Ja pärisfookus on hoopistükkis garnisoni sisekonfliktidel. 1906 on ka selline aeg, kus filmitegijate suureks kurvastuseks ei ole veel olemas nii vajalikku atribuutikat, mis näitaks vaatajale, et tegu on ikka tõsise sõjafilmiga, mitte niisama vehkimisega. Pole tanke, lennukeid, sest need on selleks momendiks suuresti veel välja mõtlemata. Autosidki pole, transport töötab pesuehtsal loomajõul. Viimasest tulenevalt ei ole kaadrisse loota bensiinivaate, mis plahvatades alati otsejoones taevasse lendavad. Püssid muidugi on. Ka kodanik Maximi väljamõeldud kuuliprits on olemas. Seega aktsiooni ikka saab. Kõige tähtsam on siiski see, et pihusolevas teoses on olemas lugu. Tegu pole spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud stsenaariumiga. Nood kipuvad nii mõnigi kord olema põlve otsas kokku visatud kraam, mis ei kõlba siis ka vaadata, kui selg ekraani poole keerata. Siin on tegu varem valmis kirjutatud raamatu ekraniseeringuga. Ja lugu kui selline on täitsa olemas.

Filmis vaadeldavas üksuses on kohaliku tähtsusega jumalaks seersant Dagineau. Ühel mitte eriti ilusal päeval saab seersant ähvarduskirja. Peale intensiivset mõttetööd otsustab

Dagineau, et kõiges on süüdi leegionär Beau Geste. Otsustabki Dagineau panna omi meetodeid kasutades

Geste nii-öelda üles tunnistama ja pattu kahetsema. Kõigist ponnistusist hoolimata ei õnnestu seatud eesmärke kohe mitte realiseerida ning intriigid, salatsemine ja keelekandmine saavad keset kõrbe asuvas garnisonis muudkui vunki juurde.

Režii on filmil saanud ka igati vinksvonks, film jookseb ladusalt, ei aja haigutama ega teki vajadust vahe-

„BEAU GESTE“

Osades: Guy Stockwell, Doug McClure, Leslie Nielsen, Telly Savalas Lavastanud: Douglas Heyes

1 tund ja 44 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 8. Võõrleegionifilme on üldiselt vähe.

Teostus: 7. Hästi vaadatav film. Näitlejatööd kokku: 7. Võiks anda rohkemgi, aga need graniidist soengud ... Lavastajale: 7. Pole paha.

peal kusagil ära käia. Suurepärane võte oli sõjafilmide kohustusliku osa – väljaõppe – ajaline lühendamine, ülelibisemine, kui nii võib öelda. Kui ikka filmis saab väljaõpe eetriaega kogu filmist tubli veerandi, siis läheb asi igavaks. Vaataja teab juba ette, millal möllatakse kõrvuni poris, millal sorgitakse põhukotte tääkidega, kes kelle peale karjub ja nii edasi. Siin libisetakse kogu kupatusest mõne minutiga üle, aga põhiline, kiusliku ja röökiva seersandi kuju, suudetakse edasi anda piisava põhjalikkusega. Üldse on kogu film väga hästi kokku monteeritud. Võiks ju arvata, et kui põhimine relv filmis on vintpüss, siis see dikteerib ka filmi tempo. Õnneks nii siiski pole. Jah, ainus automaattulevõimega masin filmis on Maximi kuuliprits, aga see ei tähenda, et muu tegevus uimane tunduks.

Osatäitjad on valitud igati klassikaliselt, Hollywood ikkagi. Beau Geste rolli saanud Guy Stockwell vastab igati standarditele – hea väljanägemisega meesterahvas peaosas on kindla peale minek. Sama jutt käib nimitegelase venda John Gestet mängiva Doug McClure kohta. Peale väljanägemise on meestel ka näitlemisoskus täiesti olemas. Küll aga muudab soorituse natuke naljakaks üks pisike nüanss. Eks asi on kinni tollastes standardites, mille järgi peab peategelane igal ekraanisekundil hea välja nägema. Midagi pole teha, aga praegu ajab naerma, kui ka keset lahingut on peategelase soeng ja väljanägemine igati perfektne. Et tunduks „nagu päris”, on pisut grimmi näkku visatud, aga korralikult kammitud soeng keset sõda on naljakas, midagi pole teha.

Klassikalist lärmavat seersant

Dagineau’d mängib Telly Savalas. Meie kohalikus kinolevis üsnagi tundmatu mees. Rolli teeb sellise keskmise või pisut paremagi, igatahes saab seersandi, kellel on küll kahtlused, aga ei mingit kõhklust, rolliga igati hakkama.

Leitnant De Ruse osas on Leslie Nielsen, näitleja, kelle osalemine vähemalt mind kallutas just seda filmi valima. Nagu näha, on peaasjalikult komöödianäitlejana tuntud Nielsen teinud ka täiesti tõsiseid ja tõsiseltvõetavaid rolle. Vahelduse mõttes täitsa huvitav vaadata, kuidas mängib koomik filmis, mis kohe miskit pidi ei ole naljafilm. Nielseni mängitud De Ruse on Võõrleegionis teeniv leitnant, kellele nii mõnelgi hetkel meeldivad just need pudelid, millesse on villitud etanooli sisaldavaid jooke. Ometi pole De Ruse puhul tegemist klassikalise joodikohvitseriga. Hilisem koomik Nielsen teeb selles filmis tõsise ja hea rolli. Vahelduse mõttes hea võimalus näha Nielsenit tegemas midagi täiesti teistsugust. Puhtalt lehelt vaatamise huvides on muidugi mõistlik kõik need „Palja relvaga” filmid ära unustada.

Komplekti täiendavad veel leegionärid ja tundmatuks jääda soovivaid kohalikke mängivad näitlejad, aga nende ülesanne on peamiselt kole välja näha ja õigel ajal surnut teeselda.

Kokkuvõte. Hea film! Tanke­lennukeid küll pole, miljonilised väesalgad ei marsi, aga see-eest on lugu. Ja see lugu on hea.

KEsKPÄEVAPImEdus

Valitseva korraga pahuksisse sattunud inimeste kõrvaldamine pole meie idanaabri juures sugugi haruldane. Mooduseid selleks on mõistagi mitmeid. Mõrv, välja saatmine, avalik häbistamine, näidiskohtuprotsess, kui nimetada üksikuid. Seejuures pole viimati mainitu sugugi hiljutine leiutis, nagu kinnitab ka Arthur Koestleri raamat „Keskpäevapimedus. Pühendatud“.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Aga milleks korraldada aja- ja ressursimahukas näidisprotsess, kui inimesest vabanemiseks on lihtsamaidki mooduseid? Loomulikult selleks, et kedagi diskrediteerida. Oh ei, mitte muu maailma silmis, sest nemad ei lähe sellega kaasa, vaid ikka oma rahva ees, kes tahavad uskuda seda, mida nende valitsejad neile räägivad. Miks? Võib-olla annab sellest osaliselt aimu kõnealune romaan ja sellega samade kaante vahel avaldatud autobiograafiline essee „Pühendatud“.

„Keskpäevapimeduse“ peategelane on revolutsiooni veteran ja kõrge parteifunktsionäär, kes ühel heal päeval millalgi 1930. aastate lõpus vahistatakse süüdistatuna riigivastases tegevuses.

Erinevalt miljonitest teistest Stalini puhastuse kätte jäänud õnnetutest, kelle saatuse määrasid piinamisseguste ülekuulamiste käigus saadud tunnistuste põhjal kinniste uste taga ära piiratud koosseisuga tribunalid, pakutakse talle aga avaliku kohtuprotsessi võimalust koos kõigi juurdekuuluvate tulede ja viledega. Ning kiiret surma. Seda loomulikult ainult juhul, kui ta kõik talle ette heidetud patud enne omaks võtab.

Essees „Pühendatud“ heidab autor põgusa pilgu põhjustele, mis sundisid

„KESKPÄEVAPIMEDUS. PÜHENDATUD“

Arthur Koestler 366 lehekülge Postimees kirjastus

teda „Keskpäevapimedust“ kirjutama. Ja need põhjused on sügavalt isiklikud, sest nooruses oli võrdlemisi heal järjel Ungari juudi perekonnast pärit Arthur Koestler veendunud maailmarevolutsiooni toetaja ning kommunismi kummardaja. Alles põgus viibimine möödunud sajandi kolmekümnendatel sotsialistlikus paradiisis pani teda oma väärtusi ümber hindama ning veendumustest lahti ütlema.

Seetõttu ei pea vist mainimagi, et „Keskpäevapimedus. Pühendatud“ on suurepärane raamat. Ja seda üsna mitmel põhjusel, millest ilmselt kõige olulisem on meeldetuletus, et peaaegu terve sajandi vältel pole meie idapiiri taga sisuliselt midagi muutunud. Ning vale on ka loota, et see lähimas tulevikus juhtub.

Sest keegi on kunagi öelnud, et pimedus on kõigest valguse puudumine. Aga valgust, vähemalt sellist, mida meie siin valgusena mõistame, ei taha inimesed seal näha, kuna see tooks kaasa nende maailmapildi purunemise ning sunniks neid viimaks peeglisse vaatama ja tunnistama, et mitte keegi teine peale nende endi pole nende hädades süüdi. Ei välisega sisevaenlased, ei valitsejad ega nende teenrid, vaid inimesed ise. Mis annabki võimaluse pimedusel edasi kesta. Ka keskpäeval.