26
PEALEKASV
Põllumehed saavad ise palju teha, et valdkond populaarsem oleks Maaülikool püüab noorte meelitamiseks ajaga kaasas käia. Foto: Argo Ingver
Mis toob noori põllumajanduse juurde ja mida saaks teha põllumehed, et järelkasv valdkonna vastu huvi tunneks? Tekst: Tanel Saarmann
Maaülikooli õppeprorektor Endla Reintam ei kurda selle üle, et noored oleks põllumajanduse suhtes väga leigeks jäänud. Ta tõdeb aga, et ülikooli vaates võiks õppijaid olla rohkem. "OSKA raporti järgi peaks vajadus kaetud olema, aga toimunud on nihe, kus suurenenud on kutseõppe osakaal ja kõrgharidus seejuures vähenenud," tõdeb ta.
See aga tähendab, et murekoht on spetsialistide koolitamisel, kes ühtlasi pakuvad järelkasvu põllumajandusõppele kui sellisele – ülikool annab ju ka kutsekoolidele nende õppejõud. Spetsialiste on seetõttu vähem peale tulemas ka ülikooli enda jaoks ja sektorisse laiemalt. "Niisiis ei saa tegelikult öelda, et nõudlus oleks rahuldatud. Meil ei ole vahel anda nii palju praktikante, kui palju
ettevõtted soovivad. Samas vajavad meilt tulnud õppijaid ka PRIA, maaeluministeerium ja keskkonnaministeerium. Sinna ei ole nii palju anda," räägib Reintam. Seetõttu jõuab ministeeriumitesse tihti hoopis keskkonna-, bioloogia- või muu sarnase eriala esindajaid. "Õppida soovijaid võiks olla rohkem," nendib ta. Teisalt on põllumajanduses käimas põlvkondade vahetus ja suur osa õppijatest on juba tegutsevate talunike järeltulijad. Sekka satub ka n-ö linnanoori. Nad asuvad tihti õppima taimekasvatuse, põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise erialadele, lootuses, et saavad üle minna maamajandusliku ettevõtluse suunale. "Avastavad, et tore õp-
