Jalka (juuni 2023)

Eksklusiivintervjuu Eesti koondise uue abitreeneriga

Tipner, Reim ja teised legendid, hoidke alt –Rauno Alliku ründab!

Postritel:Vicky

2024.

PÖÖRASELT RESULTATIIVSED PRANTSLANNAD TEGID EESTIS AJALUGU

MURU, lõpuks ometi!

Juba maikuu teine pool pakkus meile pärast pikka talve ja jahedat kevadet mõne tõeliselt suvise ilma ning ka kodune jalgpallielu kolib üha rohelisemaks muutuvate muruväljakute peale. Juunikuu on Eestis mõnus jalgpallikuu: peale liigamängude saame kodus nautida ka meestekoondise mängu Belgiaga, aga kohe kuu alguses toimub suur klubijalgpalli pidupäev kolme karikafinaaliga.

Juunikuistest koondisemängudest alustades pakub Jalka lugemiseks eksklusiivintervjuud Eesti koondise uue abitreeneri Ervin Gashiga, kes asendab Thomas Häberli tiimist lahkunud Andres Operit. Mis mehega on tegemist ja miks Häberli paljude kandidaatide seast just tema välja valis?

Aserbaidžaani vastu toimuva võõrsilmängu eel

tutvustab meile sealse jalgpalli hetkeseisu Rasim Mövsümzdeh.

Juunikuu Jalka vaatab aga tagasi maikuus Eestis toimunud tüdrukute U17 EM-finaalturniirile – millised killud, faktid ja sündmused meile sellest meelde jäävad?

Kui paar kuud tagasi võtsime ette naiste meistriliiga ajaloo ning tutvustasime mängijaid, kes on võitnud Eesti naiste meistrivõistluste ajaloos kõige rohkem medaleid, siis sedapuhku on kord meeste käes – mitut kuldmedalit on vaja meeste seas esikohale tõusmiseks ja kui lähedal on sellele edukamad tegevmängijad?

Põnevat lugemist ja vaatamist on Jalkas aga loomulikult veel – head avastamist ja mõnusat suve!

Foto: Liisi Troska

KAANELUGU LK 39–44

Eesti võõrustas tüdrukute U17 EM-finaalturniiri, mille võitjaks krooniti esimest korda Prantsusmaa. Millised nopped ja killud – nii platsipealsed kui -välised – jäid Jalkale turniiri jooksul silma?

14

Kolumn

12

KOHUSTUSLIK LUGEMINE:

Juba üheksandat korda pidas jalgpalliliit Eesti tippklubide, fännide ja ajakirjanikega põhjalikke dialoogkohtumisi, milles peeti uue hooaja plaane. Mida põnevat ja uudset võib järgmisest jalgpalliaastast oodata?

Dialoogkohtumised lk 18–19

14 Treener: Ervin Gashi

Andres Operist jäänud tühimik Eesti meestekoondise abitreenerite nimekirjas täidetakse albaania päritolu Šveitsi treeneri Ervin Gashiga. Mis masti mehega on tegemist ja miks Thomas Häberli just tema välja valis?

22

Rubriik „Miks?“ uurib seekord, miks ei lubata jalgpallimurul niisama jalutada.

Jalka uus rubriik asub tutvustama põnevaid leide jalgpalliliidu kirjavahetuste arhiivist.

Aprillinumbris tõi Jalka välja Eesti naiste meistriliiga ajaloo suure medalitabeli, kust saime teada, kui palju medaleid on meie parimad naised võitnud. Milline näeb aga sarnane tabel välja meeste arvestuses?

Indrek Schwede tutvustab Derby County legendaarsest peatreenerist Jim Smithist kirjutatud raamatut, mis räägib ajast, kui Derby oli Inglismaa jalgpallis mitmes mõttes suunamudija. Ja paljust sellest sai osa ka meie Mart Poom! 50

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EM-finaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 1976, kui nelja meeskonnaga finaalturniir otsustati ühe läbi aegade legendaarsema penaltiga.

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

66 RistsõnaMuu

18

Dialoogkohtumised

39 U17 EM

52 Kõnnijalgpall

Järvamaal on eakate seas maad võtmas jalgpallivaimustus – sealjuures ei tee sealsed vanurid mitte tugitoolisporti, vaid käivad vutti ise mängimas!

Poster Vicky López

ESIKAANEL: PRANTSUSMAA U17

KOONDISE MÄNGIJAD

FOTO: KATARIINA PEETSON

NR 6 (186) 2023

PEATOIMETAJA:

RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA:

MAARJA TRAUSS

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA:

TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM:

MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

AASTAS

Eesti U17 tüdrukute koondis sai kodusel finaalturniiril pidada kolm alagrupikohtumist. Kõik lõppesid küll kaotusega, kuid kuna vastasteks olid Euroopa absoluutsed tipptiimid, ei maksa sellest nördida –kodupubliku ees andsid eestlannad endast kõik ja häbisse kindlasti ei jäänud.

EESTI TÜDRUKUTE suurturniiridebüüt

Ajalooline 11: just need neiud viisid Eesti koondise lahingusse meie esimeses alagrupimängus Šveitsi vastu! Esireas vasakult Viktoria Toding, Anni Iiris Ilisson, Annegret Kala, Aleksandra Kelli, Anna Mariin Juksar. Tagareas vasakult Liisa Liimets, Elisabeth Õispuu, Karola Purgats, Mirtel Kalamees, Liisi Karilaid, Jane Mirjam.

Fotod: Lembit Peegel

Kui ometi saaks väljakule panna kaks väravavahti korraga! Puurivahtide osakonnas oli Eesti neidudel kõik suurepärases korras: esikinnas Liisa Liimets näitas tavapärast kõrget taset, viimases alagrupikohtumises võimaluse saanud Katarina Elisabeth Käpa säras Hispaania vastu aga lausa supertõrjetega!

Viimases alagrupimängus Hispaania ja Eesti vahel hiilgas kübaratrikiga Real Madridi ründaja Marisa. Kas tegu on tulevikutähega?

Hispaania kaitsja Amaya võitleb palli pärast eestlannade Mirtel Kalamehe (9) ja Liisi Karilaiuga (7).

Nadine Keßler

Enne Tallinnas peetud tüdrukute U17 vanuseklassi EM-finaali külastas Eestit UEFA naistejalgpalli juht, endine Saksamaa koondise tippmängija Nadine Keßler, kes osales Eesti tippklubide esindajatega vestlusringis, kus räägiti sellest, kuidas naistejalgpalli toetada ja kuidas saab see klubidele kasuks tulla.

Janno Kivisild

Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor alustas õpinguid FIFA korraldataval tehnilise ehk sportliku valdkonna juhtimise kursusel, kus osaleb 25 inimest üle kogu maailma. Poolteist aastat kestva kursuse esimene osa toimus maikuus Brasiilias.

Klubijalgpalli pidupäev toob A. Le Coq Arenale kolm finaali

Laupäeval, 3. juunil toimub A. Le Coq Arenal suur klubijalgpalli pidupäev, kus selguvad nii naiste ja meeste karikavõistluste võitjad kui ka noormeeste U19 eliitliiga meistriliiga võitja.

Päeva esimene mäng algab kell 13, kui avavile saab U19 eliitliiga meistriliiga finaal. Otsustav kohtumine viib omavahel vastamisi Tartu JK Tammeka ja Tallinna FC Flora noormehed. Tammeka pääses finaali kindla võiduga, kui poolfinaalis alistati Tallinna FCI Levadia 2 : 0. Flora jäi poolfinaalmängus JK Tallinna Kalevi vastu esmalt kaheväravalisse kaotusseisu, ent pööras selle lõpuminutitel oma võiduks. Mõlemal meeskonnal on tänavune U19 eliitliiga meistriliiga finaal ajaloo teine: 2020. aastal võitis Tammeka Legionit ja tõstis pea kohale võidukarika, Flora läks mullu vastamisi Kaleviga ja sai hilisest väravast valusa 1 : 2 kaotuse.

Kell 16 peetakse naiste karikafinaal, kus vastamisi lähevad Saku Sportingu ja Tartu JK Tammeka naiskond. Poolfinaalis lülitas Saku Sportingu naiskond konkurentsist valitseva karikavõitja Tallinna FC Flora, kui kirja saadi 2 : 1 võit. Tartu JK Tammeka sai poolfinaalis võidu JK Tabasalu üle. Nii Sakul kui Tammekal avaneb võimalus võita klubi ajaloo esimene naistekarikas.

Meeste Evald Tipneri karikavõistluste finaal saab alguse kell 19. Tänavu heitlevad karika nimel finaalis Tallinna FC Flora ja JK Narva Trans. Flora mängis viimati karikafinaalis kaks aastat tagasi, kui Levadia vastu saadi napp 0 : 1 kaotus. Viimane karikavõit teeniti aasta varem, kui 2 : 1 alistati seekordne vastane JK Narva Trans. Transi viimane karikavõit sündis omakorda aasta varem, 2019. aastal, kui lisaajale läinud mängus oldi üle Nõmme Kaljust.

Klubijalgpalli pidupäeva traditsiooniline osa on jalgpalliturg, kust iga jalgpallisõber leiab endale midagi meelepärast. Jalgpalliturg paikneb A. Le Coq Arena kõrval ja saab alguse kell 12. Turgu on võimalik külastada kuni 18.30ni. Lisaks toimub

48

vastuseta väravat lõi III liiga meeskond Team Helm väikeste karikavõistluste kohtumises rahvaliigameeskonna FC Balticu vastu. 48 : 0 peaks olema täiskasvanute klassis Eesti ametlike jalgpallimängude rekordvõit. Helmi eest lõi endine Premium liiga mängija Daaniel Maanas koguni 14 väravat!

Flora ja Trans kohtusid omavahel karikavõistluste finaalis ka 2020. aastal –toona lõppes matš Flora võiduga. Foto: Jana Pipar

Sportland Arenal A. Le Coqi penaltilahing, mille otsustavad matšid leiavad aset A. Le Coq Arenal meestefinaali vaheajal.

3. juuni ajakava

12.00 A. Le Coq Arena väravad avatakse / avaneb jalgpalliturg

13.00 U19 eliitliiga meistriliiga finaal:

Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Flora

15.00 A. Le Coqi penaltilahing

16.00 naiste karikavõistluste finaal:

Saku Sporting – Tartu JK Tammeka

19.00 meeste Evald Tipneri karikavõistluste finaal:

Tallinna FC Flora – JK Narva Trans

Neljanda

Eesti meistritiitli saalijalgpallis võitis Tallinna FC Cosmos, kes alistas finaalseerias mängudega 3 : 0 Sillamäe FC NPM Silmeti. Cosmos tuli Eesti meistriks ka 2016., 2018. ja 2022. aastal.

10 000

pealtvaatajat ootab jalgpalliliit 20. juunil A. Le Coq Arenal toimuvale Eesti–Belgia EM-valikmängule –juba enne mai lõppu oli kohtumisele väljastatud üle 5000 pileti, mis lubab senise tempo juures lõpuks ehk isegi viiekohalist publikuarvu.

Nii nad ütlesid

„Mulle tegelikult meeldib Konverentsiliiga kontseptsioon, aga iga kord, kui ma seal Inglismaa klubisid näen, siis tahaksin öelda: see võistlus ei ole teile! See turniir on nendele klubidele, kes tulevad riikidest, mille jalgpallimajandus ei suuda üleval pidada miljonitesse küündiva palgaga mängijaid. See turniir peaks andma meeskondadele Soomest, Eestist ja sellistest kohtadest võimaluse euroseikluseks, nii et kui sinna tuleb mõni võistkond Premier League’ist, kelle palgafond ulatub sadadesse miljonitesse, siis tekibki tunne, et kogu mõte ongi ju see, et nad ei peaks teiesuguste meeskondade vastu mängima, see ei ole teile!“

Norra jalgpalliajakirjanik Lars Sivertsen Konverentsiliigast

„Vahetustega läks täna nagu kasiinos – tšing-tšing-tšing-tšing-tšing! Tuli hästi välja.“

FC Flora peatreener Jürgen Henn pärast 3 : 1 võitu Nõmme Kalju üle, kus vahetusmehed Nikita Mihhailov ja Daniil Kuraksin said kirja vastavalt kaks väravat ja ühe väravasöödu

„Lemsa saatis mulle just hiljuti sõnumi: kuule, juba ju nagu kalakas 90ndatel! Saatsin vastu: misasja, 80ndatel ikka... See oli ikka korralik buum. Uus punase jooksurajaga statka, puidust ääred ümber, ise poisikesena käisin seda möllu vaatamas. Rahvas elas.“

Pärnu Vapruse peatreener Igor Prins rääkis, et teine pärnakas Marek Lemsalu oli Vapruse tänavust uhket lendu meenutanud kunagise Pärnu Kalakombinaadi aegadega võrreldes

„Mulle lihtsalt meeldib vaadata, kuidas parem meeskond oma töö ära teeb. Milline on mängijate suhtumine ja kuidas lahendatakse olukordi siis, kui vastane on nõrgem – vot seda on põnev jälgida. Ma pole üldse selline, kes elaks autsaiderile kaasa.“

Thomas Häberli oma

jalgpallivaatamise harjumustest

„See ei võta tükki küljest. Mulle meeldib palju liikuda. Mis ma kodus ikka vahin?!“

Pärnu Vapruse keskpoolkaitsja

Mathias Villota tipptasemel

kettagolfi ja jalgpallurielu ühendamisest

Läti meistriliiga juht mõlgutab mõtteid Balti liiga taaselustamisest

Aeg-ajalt visatakse jalgpalliringkonnas nii siin- kui sealpool riigipiiri õhku mõtteid potentsiaalsest Balti jalgpalliliigast. Aastatel 2007–2011 pandigi selline võistlussari paralleelselt koduste meistrivõistlustega käima, kuid see leidis kiretu lõpu – kuna kaalul oli sisuliselt vaid au ja kuulsus, ei võtnud meeskonnad seda piisavalt tõsiselt ning tagatipuks osutus see ka kihlveopetturitele väga soodsaks pinnaseks.

Koduseid meistrivõistlusi asendav Balti riikide ühine jalgpalliliiga pakuks küll klubidele tugevama konkurentsikeskkonna, kuid selle loomise juures on seni olnud üks suur takistus: UEFA on selgeks teinud, et kui selline ühine liiga loodaks, mängitaks seal välja üksainus komplekt eurokohti, selle asemel et iga riigi kolm-neli paremat klubi suvistele euromängudele (ja sellega kaasnevate suurte rahaliste toetuste ligi) pääseksid. Sellise lahendusega ei ole aga mõistagi Balti klubid rahul, sest see vähendaks oluliselt iga riigi jalgpallis ringlevat raha.

Läti Virslīga tegevjuht Maksims Krivuņecs on nüüd taas vana teema üles võtnud ning väitis Leedu portaali 15min.lt-ga rääkides, et ta on projekti põhjalikult läbi mõelnud ja Hollandi konsultatsioonifirma analüüs on näidanud, et see lahendaks Balti riikide jalgpallis mitu murekohta. Näiteks tõi Krivuņecs välja, et „surnud mängude“ osakaal on koduliigades suhteliselt suur – need on kohtumised, mille tulemusest lõppkokkuvõttes midagi olulist ei sõltu. Eestis olevat see suurim: umbes 20 protsenti. Mõistagi on analüüs tehtud eelmise hooaja või eelmiste hooaegade põhjal, sest tänavu on vähemalt Eesti Premium liiga olnud väga ettearvamatu.

„Tahame, et igas kohtumises oleks intriigi ja tähendust. Balti riikides mängivad praegu kõik klubid meistrivõistlustel üksteisega neli korda läbi. Mina kutsun seda kõige igavamaks süsteemiks,“ põrutab Läti kõrgliiga juht, kelle sõnul on Läti kõrgliiga turundusliku potentsiaali maksimumi lähedal ning ainus viis sealt veel edasi liikuda oleks Baltimaade ühise liiga loomine.

Paremad Balti liigasse, nõrgemad omavahel pusima Krivuņecsi plaani kohaselt mängiksid aasta esimeses pooles kolme riigi meistriliigad esmalt ära kaks ringi ehk 18 mängu, misjärel liiguksid iga riigi neli paremat edasi Balti liigasse, kus nad seejärel veel 16 mängu peaksid – oma riigi meeskondadega siis enam ei mängitaks, vaid süsteemis kodus-võõrsil mängitaks läbi teiste riikide nelikutega.

Need klubid, kes suveks oma riigi nelja parema sekka ei pääse, mängiksid hooaja teises pooles omavahel kaks ringi ehk kümme kohtumist. Ühest küljest selgitaksid nad välja liigasse püsima jääjad, teisalt on aga tagumise kuuiku parimale auhinnaks hooaja lõpus toimuv vastasseis Balti liigas oma riigi viimaseks jäänud meeskonnaga, ja selle võitja pääseks Konverentsiliigasse. Ilmselt on siin siiski mõeldud seda, et kui karikavõitja tuleb riigi esikolmikust, läheks viimane eurokoht selle vastasseisu võitjale.

Balti liiga võitjale oleks aga Krivuņecsi plaani järgi samuti ette nähtud väärt autasu – selle asemel et Meistrite liigas alustada esimesest eelringist, saaks Balti liiga võitja Meistrite liigas otsepääsu teise eelringi, mis suurendaks oluliselt võimalust mõne eurosarja alagrupiturniirile jõuda.

Plaan ei ole aga erilist toetust leidnud – kuigi Krivuņecsi sõnul on kõik kümme Läti kõrgliigaklubi selle poolt, ei ole teised riigid kaasa tulnud. Leedu vutiliiduga suheldes anti talle kiirelt mõista, et ideest ei olda huvitatud. Eesti Jalgpalli Liidu arendusdirektor Mihkel Uiboleht kinnitas Jalkale, et alaliidu tasandil pole Krivuņecs aga Eestiga üldse ühendust võtnud. Leedu meediale antud intervjuus tõdes Krivuņecs sealjuures, et ta palub teistel riikidel esialgu lihtsalt Hollandi firma tehtud analüüsist osa võtta.

Surnult sündinud idee?

Tegu paistab aga siiski olevat surnult sündinud ideega, sest juba Leedu klubide seisukohti vaadates tuuakse välja palju probleemseid kohti, millega on keeruline hakkama saada. „Meie liiga muutub iga aastaga tugevamaks ja klubidel on iga aastaga üha rohkem finantsjõudu. Peame keskenduma

oma liiga arendamisele, koondise jaoks oma mängijate arendamisele,“ sõnas Leedu viimaste aastate edukaima klubi Vilniuse Žalgirise tegevjuht Vilma Venslovaitienė.

Üks punkt, mis Läti klubide puhul ilmselt nii suur teema pole, aga Eesti ja Leedu klubidel küll, on pidevad reisid. Juba Leedu lõunaosas asuvatest Alytusest ja Marijampolėst on Läti põhjaosas asuvasse Valmierasse üle 400 kilomeetri, Narva aga üle 700 kilomeetri. Nii suured vahemaad nõuavad meeskondadelt hotelliöid ja vahest ka lennureise, mis toovad endaga loomulikult kaasa palju suuremaid kulutusi.

„Küsime fännide käest: kui paljud teist tuleksid meile Eestisse kaasa elama? Kellele me mängime, kas iseendale? Me ei saa mängida ainult televisiooni jaoks, peame mängima kogukondade jaoks. Jalgpall on traditsioonid, mitte raha ja teleõigused,“ märkis Venslovaitienė.

Selge vastuargumendi saab tuua ka selles osas, mis puudutab meeskondade mängukoormust. Nagu ka Eesti Jalgpalli Liidus juba praegu Premium liiga puhul täheldatakse (loe sellest täpsemalt lk 42–43!), ei soovita olukorda, kus liiga tipud saaksid oluliselt rohkem ja kõrgemal tasemel mängukoormust. Sellisel kujul Balti liiga muudaks need käärid aga veelgi suuremaks, sest tipptiimidel oleks liigahooaeg sel juhul 34 mängu pikkune, tagumise kuuiku meeskondadel aga vaid 28 mängu pikk.

Hoopis tõenäolisem on aga see, et juba uue aasta alguses pannakse käima esimene Liivimaa taliliiga, kus Eesti ja Läti klubid saavad omavahel organiseeritud hooajaeelseid treeningkohtumisi pidada (loe ka sellest täpsemalt lk 42–43). Leedu jalgpalliliidu president Edgaras Stankevičius

Nii nad ütlesid

„Lapsi!“

Ragnar Klavani vastus küsimusele, mida ta profikarjääri jooksul vabal ajal tegi

„League One’i keskmike mäng Shrewsbury Towni ja Bristol Roversi vahel – ma arvan, et mõlemad jääksid Eesti Premium liigas hätta. Medalitele ei mängiks nad mitte mingi valemiga. Premium liiga tempo käib neile täiesti üle jõu. Me nägime Tallinna Kalevi ja Tartu Tammeka mängus hoopis kõvemat tempot kui League One’is või League Twos.“

Soccernet.ee ajakirjanik Ott Järvela leiab, et Inglismaa tugevuselt kolmanda liiga klubid jääksid Eestis tempoga hätta

„Kui me paneksime Kalevi või Tammeka League One’i, siis see näeks üsna naljakas välja. Kui lähed Barcelona – Real Sociedadi mängu vaatama, siis võid ka mõelda, et käib päris naljakas jalutamine.“

Tarmo Kink Ott Järvela väitest

„Mul endal pole ka kunagi 60. minutil sääremarjad krampis olnud!“

Tabasalu JK väravavaht Kaarel Rumberg pärast karikavõistluste poolfinaalis Narva Transi vastu tehtud hiilgemängu, mis siiski napi kaotusega lõppes

„Mis tipptiim, noh? Meil pole ühe käe sõrmedelgi profimängijaid! Poisid on tublid, kooli ja töö kõrvalt panevad vennad täiega. Te peaksite nägema, kuidas me trenni teeme, mismoodi vennad tahavad teha ja palju nad aega selle peale kulutavad. Loomulikult on kihvt tabelis nii kõrgel olla, aga ma ei tea, kaua see kestab.“

Tallinna Kalevi peatreener Daniel Meijel pärast Kalevi järjekordset head tulemust, mis hoiab nad Premium liiga esikolmikus

„Võibolla nii kehva vormi pealt, kui ma nüüd tulnud olen, oleks võinud Frolov lasta mul ikka nõrgema jalaga löögile minna.“

Tallinna Kalevi ründaja Ats Purje mängus Paide Linnameeskonnaga sündinud olukorrast, kus Paide kaitses mänginud Andre Frolov talle selja tagant penaltivea tegi ja punase kaardi sai

tõdes, et ta on Eesti ja Läti kolleegidega arutanud ka kohalikke superkarikafinaale asendavat turniiri, kus Eesti, Läti ja Leedu kaks paremat klubi selgitaksid omavahelisel hooajaeelsel turniiril parima välja.

Balti liiga toimib hetkel naistetasandil, kuid seal ei ole sel mõju eurokohtadele või meistrivõistluste kohtadele. Foto: Jana Pipar

MÕTISKLUSI

Võid võita kõik, aga ikka jääb puudu

Manchester City on jälle Inglismaa meister. Viimase kuue hooaja jooksul juba viiendat korda – vaid Liverpool suutis hooajal

2019/20 kokku panna nii vägeva aasta, et Pep Guardiola helesinine jalgpallimasin meistritiitlist ilma jätta. Paberi peal on raske vastu vaielda, et tegu on Inglismaa klubijalgpalli läbi aegade kõige võimsama kuueaastase seeriaga – ometi ei jää see meeskond ilmselt sellisel moel inimeste südamesse kui mõni teine viimase aja võidumeeskond.

Ühest küljest on tohutult muljetavaldav, millise halastamatuse, stabiilsuse ja järjekindlusega on City viimastel aastatel mänginud. Pep Guardiola teab väga hästi, mida ta teeb, ja klubi usaldab peatreenerit jäägitult, varustades teda omanike põhjatust rahakotist sisuliselt kõigega, mida edu jaoks parasjagu vajalikuks peetakse. Citys on kokku saanud mõistus ja ramm: neil on Premier League’i klubidest olnud viimastel aastatel kõige suuremad rahalised võimalused (Newcastle’i omanikevahetusega on see nüüd vähemalt teoreetiliselt muutunud), aga samal ajal on rahapatakate taga olnud ka äärmiselt mõtestatud ja tark tegutsemine.

Viimastel hooaegadel ei ole Manchester City hoolimata mainest tegelikult olnud Inglismaa klubide seas isegi kolme suurema kulutaja seas. Ühest küljest on nad eelmiste aastate jooksul suured ostud juba ära teinud ja naudivad nüüd töö vilju, teisalt on nende üleminekud muutunud üha täpsemaks. Nagu igal suurel jalgpalliklubil, tuleb neilgi endiselt ette möödalaskmisi (viimati näiteks Kalvin Phillipsi ostmine), ent üleminekute tabavusprotsent on Cityl kasvanud juba väga suureks. Mida siis teistele klubidele üldse üle jääb?

Chelsea koos uue omaniku Todd Boehlyga on aga ideaalne näide selle kohta, mida neutraalsed jalgpallisõbrad ülirikastelt klubidelt tegelikult tahaksid ja ootaksid. Boehly otsustas Chelseat üle

võttes kohe rahakotirauad pärani lahti teha, kuid paistab, et sadade ja sadade kulutatud miljonite taga ei olnud teab mis asjalikku strateegiat. Suvel saab klubi vähem kui aasta jooksul juba neljanda peatreeneri ning ajalooliselt suure osturalli tagajärg on meeskonna vähikäik tabeli teise poolde, mitte tiitlivõitlusesse. Need juhud, kui suure raha eest kokku ostetud meeskond põrub, tunduvad kuidagi õiglased ja rahulolu pakkuvad, sest näitavad meile, et isegi suures jalgpallis ei saa edu alati raha eest osta.

Man City domineerimine Inglismaal võtab aga üha võimsamaid mõõtmeid. Isegi kui Arsenali edu tabeli tipus oli vahepeal peaaegu kümnepunktiline, ei julgenud mitte keegi City šansse maha kanda. Paljud asjatundjadki tõid välja, et see meeskond ei olnud veel kokku pannud oma tavapärast, umbes kümnemängulist võiduseeriat. Ja vaata aga vaata – hooaja kõige otsustavamas faasis, kui Arsenal hakkas järjest libastuma, noppis City võidu võidu järel.

Parem klass? Jah. Kogemused? Kohe kindlasti. Sügavam meeskond? Pigem küll.

Tekst: Raul Ojassaar

Ühest küljest tuleks jalgpallisõpradel City mängu justkui nautida. Seda, millise mõtestatuse ja kvaliteediga oskab meeskond palli enda käes hoida ja liigutada, nägime ehk vaid kümmekond aastat tagasi FC Barcelona puhul (mida juhendas samuti Guardiola). See, kuidas kõik meeskonda tulnud mängijad oma turuväärtust juba mõne hooajaga tohutult kasvatavad, ei ole juhuslik, vaid treenerite meeletult hea töö tulemus. Igal liikumisel, igal söödul, igal tegevusel platsil on kindel põhjus, mis lähtub enamasti Guardiola filosoofiast. Igal hooajal näeme mõnd taktikalist nüanssi, mille toob (tipp)jalgpalli just nimelt City. Ja kõigele sellele lisaks said nad eelmisel suvel endale maailma kõige halastamatuma ründaja Erling Hålandi.

Ometi.

Ometi jääb nende mängu vaadates tunne, et tegu on laboris loodud GMO-jalgpallimansaga, mitte orgaaniliselt kasvatatud mahetiimiga. City on justkui iga nurga peale kerkinud kihlveokontori spordibaar, kus pakutakse küll odavamat õlut, puhtamaid istmeid ja suuremat televiisorit, aga ometi pakub vanas kõrtsis vuti vaatamine millegipärast paremat elamust.

Masinlik efektiivsus, millele City edu tugineb, ei ole lihtsalt nii võluv kui paljude teiste võistkon-

dade puhul tekkiv tunne, et nad on haavatavad, et nende edu on omamoodi habras. Arsenali poolt käest antud uhke eduseis oli selle ehtne näide –paljud hoidsid neile pöialt, sest nad olid Taavet, kes oli Koljati vastu ootamatult eduseisu sattunud. Samal ajal teadsid ja tundsid kõik, et tegelikult ei ole Arsenal ilmselt nii hea, kui on Man City. See tunne, et kõik võib mõne hetkega käest libiseda, kaardimajake kokku kukkuda, tõi Arsenali tiitlikampaania juurde võlu ja kütkestavuse, mida City robotlike tiitlivõitude juures me näinud pole. Kui Arsenali mängud on ettearvamatud, siis City puhul on pidevalt õhus vältimatuse hõng – küll nad lõpuks kuidagi ikka peale jäävad…

City on justkui iga nurga peale kerkinud kihlveokontori spordibaar, kus pakutakse küll odavamat õlut, puhtamaid istmeid ja suuremat televiisorit, aga ometi pakub vanas kõrtsis vuti vaatamine millegipärast paremat elamust.

Spordi võlu peitub aga just nendes võitudes, mille puhul mitte midagi ei tundu vältimatu või ette teada. Tänavust Premium liiga hooaega saame täiel rinnal nautida, sest juba esimese kümmekonna mänguga oleme näinud, et sel aastal võivad kõik kõigilt vabalt punkte võtta. Sellised tiitlivõidud, kus kõik jääb lõpu peale ja võitja otsustatakse selle järgi, kes suudab kõige rohkem punkte võita, mitte kõige vähem punkte kaotada, on alati nauditavamad ja pakuvad meeldejäävamat ja tugevamat emotsiooni.

Ideaalse näite pakub seesama City – 2012. aastal võideti tiitel tänu hooaja viimases mängus üleminutitel löödud kahele väravale ilmselt kõige dramaatilisemal võimalikul moel. Sergio Agüero ja tema kuulus võiduvärav jääb igaveseks City folkloori kujuteldava pjedestaali kõige kõrgemale astmele, mis sellest, et tolleaegne City ei mänginud nii tõupuhast, kliinilist ja kvaliteetset jalgpalli kui tänavune meeskond. Sellised hetked, kus terved kogukonnad tõusevad mõne hetkega põrmust taevasse, on need, mille nimel üldse tippsporti tehakse.

Just seetõttu ongi oht, et praegust Manchester City meeskonda mäletatakse aastate pärast saavutuste, mitte hetkede järgi. Paraku on tiitlisaatust ühele või teisele poole kallutavad emotsionaalsed hetked, tähtsad väravad või mälestusväärsed võidud inimeste mälestustes eredamad kui kuivad kirjed ajalooraamatutes. Tiitli võidab mõni meeskond ju igal hooajal, aga neid hetki, mis muudavad

mõne meeskonna või mängija surematuks, nii sageli ette ei tule.

The Guardiani ajakirjanik Jonathan Wilson sõnastas temaatika tabavalt: tõeline hiilgus ja aupaiste ei tulene mitte ainult kõrgest tasemest, vaid ka dramaatilisusest. Manchester Unitedi 1999. aasta kuulsa kolmikvõidu (ühel hooajal Premier League, FA karikas ja Meistrite liiga) meeskonda mäletatakse eelkõige selle poolest, kui korduvalt kõikides nendes sarjades nende edu juuksekarva otsas rippus – lõpuks suutsid nad aga isegi kõige uskumatumatest olukordadest välja rabeleda. Cityl on tänavu võimalik seda saavutust esimese Inglismaa meeskonnana korrata – hooaja lõpu kohtumised peavad minema aga väga kummalist rada pidi, et City võimalik treble sööbiks rahva mällu sedasi nagu Unitedi juba peaaegu veerand sajandit tagasi saavutatu. Teekond tiitlini on vahest isegi olulisem kui võit ise.

Pep Guardiola on Manchester Citys toimima pannud ülikvaliteetse jalgpallimasina, millel aga puudub sellegipoolest teatud võlu. Foto: Stuart Franklin, UEFA via Getty Images

Eesti koondist hakkab aitama JALGPALLIHULL ALBAANLANE

„Tavaliselt on nii, et hommikul kaheksastüheksast lähen klubi linnakusse ja jõuan sealt kaheksa-üheksa paiku koju. Seejärel söön perega õhtust, aga vaatan selle ajal samuti jalgpalli,“ muigab Ervin Gashi. Alates juunist saab tema pöörasest jalgpallikirest kasu lõigata ka Eesti koondis, sest ta asub tööle Thomas Häberli abitreenerina.

Tekst: Raul Ojassaar

32aastane Gashi on küll sündinud Albaanias, kuid kolis nelja-aastaselt perega Šveitsi, kus ta üles kasvas ja siiani elab. Jalgpalliteed alustas ta uues kodulinnas Bernis eri klubide juures, pallides sealhulgas põgusalt ka linna kuulsaimas klubis Young Boysis, aga tipptasemele jõudis ta hoopis FC Thuni ridades. Hooaegadel 2009/10 ja 2010/11 sai ta just Thuni ridades kirja ka oma ainsad minutid Šveitsi esiliigas ja meistriliigas.

Omapärasel kombel tuli minuteid kokku vaid 13 –esimesel hooajal 11 esiliigas, järgmisel hooajal kaks minutit meistriliigas.

„Mängisin peamiselt keskkaitsjana, aga aegajalt ka kaitsva poolkaitsjana. Thuni ridades olingi kõige pikemalt, alates U16 vanuseklassist kuni esindusmeeskonnani,“ räägib Gashi Jalkale. Põgusa kõrgliigadebüüdi järel – muide, selle võimaldas talle treenerina praegune Šveitsi koondise loots Murat Yakin – leidis Gashi end Šveitsi tugevuselt kolmandast liigast. Paar hooaega seal Thuni duubeltiimi eest mänginuna otsustas ta treenerikursustele minna.

Kutsest Eesti koondise juurde: „Mul läks ehk kaks-kolm sekundit, et jah-sõna öelda!“

„Olin meeskonna kapten ja sain aru, et mul on vajalikud liidriomadused olemas – mõtlesin sageli, et peaksin treeneriks hakkama,“ muigab Gashi.

Mõne väiksema klubi noortetiimi juhendamise järel kolis Gashi keset koroonapandeemiat, 2020. aasta kevadel perega Zürichisse, kus võttis vastu

Ervin Gashi lõpetas eelmise hooaja Grasshopperi klubi U18 meeskonna peatreenerina. Foto: erakogu

Ervin Gashi tööhoos. Foto: erakogu

sealse Grasshopperi U16 meeskonna peatreeneri ameti. Lõppenud hooajal oli Gashi samas klubis juba U18 meeskonna loots, nüüd sukeldub ta aga pea ees meeste koondisevutti.

Häberlit vaatas juba väikese poisina

Gashi ja Thomas Häberli tutvus on juba üle kümne aasta vana, ent 16 aastat noorem Gashi teab Häberlit tegelikult juba palju varasemast.

„Kuna kasvasin üles Bernis, siis käisin sageli

Young Boysi mänge vaatamas ja tol ajal mängis

Thomas ju meeskonna rünnakus, nii et tean teda

juba sellest ajast, kui olin ise veel väike poiss,“ meenutab Gashi. Kui Gashi põgusalt Young Boysi

U21 meeskonnas mängis, oli Häberli samas klubis

U18 meeskonna peatreener ning tegeles ka teiste vanuseklasside ründajate arendamisega. Sellest

Andres Operi lahkumise järel oli koondisel mõned kuud aega, et talle asendaja leida. Peatreener Thomas Häberli tunnistab, et tegu ei olnud sugugi lihtsa ülesandega. „Vaatasime ka Eestis ringi ja kaardistasime kandidaate, kes võiksid meie jaoks sobida. Šveitsist kedagi siia tuua ei ole tegelikult lihtne, sest rahalises mõttes on väga keeruline Eestis töötada ja samal ajal Šveitsis elada – vastupidi oleks see palju lihtsam. Sõlmisime Erviniga hetkel lepingu selle aasta lõpuni ning usun, et see on mõlemale poolele kasulik tehing.“

Häberli kinnitab Gashi juttu, et esimest korda kohtuti juba enam kui kümme aastat tagasi, kui Häberli oli alustav treener ja Gashi veel Young Boysi U21 meeskonna mängija, kuid treeneritena suheldi esimest korda kolm-neli aastat tagasi.

„Ta helistas mulle, et minuga jalgpallist rääkimiseks kokku saada. Mulle meeldis, kui pühendunud ta oli – ta rääkis mulle, mida ja kuidas ta teeb, ta oli mängimise suhteliselt varakult lõpetanud ja tunnetasin teda kuulates, kui väga ta soovib jalgpallis kaugele jõuda ja kui palju selle nimel tööd teeb. Minule on väga oluline, et inimesel on sees selline põlemine, ja tean, et ta annab endast meie heaks kõik,“ räägib Häberli.

„On näha, et ta tunneb näiteks Šveitsis igat mängijat, ta on jalgpallist suisa sõltuvuses ja toob meile palju head suhtumist ja omadusi, mida saame ära kasutada.“

ajast saati – ehk juba üle kümne aasta – on mehed omavahel tuttavad.

Pakkumine Eesti koondise abitreeneriks hakata tuli Gashile positiivse üllatusena. „Kui ta mulle helistas ja mulle sellest plaanist rääkis, olin väga elevil. Mul läks ehk kaks-kolm sekundit, et jah-sõna öelda! Olen igati valmis, et Eesti nimel endast parim anda.“

Erinevalt Häberlist ei ole Gashil esialgu plaani Eestisse kolida. Paari Zürichis veedetud aasta järel on üldse pisut lahtine, kus ta perega – abikaasa ja kolme lapsega – elama hakkab. Võimalik, et kolitakse tagasi Berni. Igal juhul tänab Gashi perekonda, kes on tema pöörase töörütmiga harjunud. „Olen väga õnnelik, et mul on tubli naine, kes mind ja minu jalgpallikirge sajaprotsendiliselt toetab!“

Tõsiasja, et Gashi on seni töötanud vaid noortetreenerina, Häberli koondise abitreeneri ameti puhul üle ei tähtsusta. „Minu jaoks ei ole see üldse küsimus või asjaolu, mis mind kuidagi häiriks. Ta on väga hea mängijate arendamises, mis nõuab head silma ja mängust arusaamist. Kuigi ta pole täiskasvanud mängijatega varem töötanud, ei ole see mulle oluline, sest koondis ei ole pidevalt koos ja ei treeni iganädalaselt.“

Operi-Gashi vahetuse järel mängitakse pisut ümber ka koondise abitreenerite täpsem roll. „Michael Müller hakkab vastutama standardolukordade eest ning Ervin on talle selle juures abiks. Kaitse ja rünnaku osas jagame asjad samuti pisut ära, ründepoolega hakkan tegelema mina koos Norbertiga. Ervini ülesanneteks jäävad muu hulgas soojendus ja teatud osad treeningust. Tahame kasutada iga abitreeneri tugevusi ära, et neile õiged ülesanded leida.“

Gashi treenerifilosoofiast rääkides toob Häberli välja, et samamoodi nagu ta ise ei ole Gashi kindlates dogmades kinni, vaid soovib mängida sellisel viisil, mis võiks parasjagu edu tuua. „Igal pool ja igas olukorras ei ole mõistlik mängida nagu FC Barcelona – tuleb tunda oma meeskonda ja vastast ning leida sobiv lahendus, tuleb kohaneda. Tema ülesanne ei ole küll kogu meie mängujoonise kujundamine, kuid abitreenerina pakub ta meile oma ideid ja teadmisi.“

Eesti koondise Šveitsi taustaga treenerite loetelu pikeneb: Thomas Häberlile ja Michael Müllerile lisandub ka Ervin Gashi.

Foto: Jana Pipar

Häberli: abitreenerite rollid mängitakse pisut ümber

Eesti ja Belgia olid ühes valikgrupis ka eelmises MM-valiksarjas. 2021. aasta septembris A. Le Coq Arenal peetud kohtumises läks Eesti küll Mattias Käidi väravast juba 2. minutil juhtima,

Mida toovad kaks õhtut juunis?

2024. aasta EM-valiksari jätkub Eesti koondisel juunikuus kahe kohtumisega: 17. juunil kohtume Bakuus Aserbaidžaaniga, kolm päeva hiljem kodusel A. Le Coq Arenal Belgiaga. Mida nendest mängudest oodata?

Pärast valiksarja esimeses kohtumises võõrsil Austrialt saadud valusat kaotust on Eesti koondise võimalused alagrupis kahe parema sekka ehk otse finaalturniirile viivatele kohtadele jõuda veelgi väiksemad kui enne. Sportlikus mõttes pakub meile endiselt selgelt kõige soodsamat võimalust finaalturniirile jõuda järgmisel kevadel toimuv playoff, kuhu jõudmiseks saab Eesti praegu ise ära teha väga vähe – kõik oleneb sellest, kui hästi mängivad valiksarjas eelmise Rahvuste liiga hooaja 16 paremat.

See aga ei tähenda sugugi, et valiksarja alagrupikohtumisi peaks Eesti edaspidi võtma teisejärgulise või ebaolulisena: punktide peale

valikmängud on alati tähtsad ning kuna koondised mängivad aastas võrdlemisi vähe, on sealsed head ja halvad tulemused olulise rolliga koondise ja fännide üldise fooni määramisel: vaid mõned üksikud õnnestumised võivad tekitada positiivse laine, mille harjal endast tugevamaid hammustada, aga samamoodi võib ka mõni üksik ebaõnnestunud esitus või kehv tulemus saata meeskonna allakäiguspiraali veerele.

Ja pealegi annavad valikmängud ka FIFA edetabelis olulisi punkte – mida kõrgemal me sellistes pingeridades oleme, seda suurem lootus on järgmise turniiri loosis kõrgem asetus ja seeläbi vähemalt teoreetiliselt mängitavamad vastased saada.

MMi-järgne värskendus Belgiat ei nõrgestanud

Juunikuine kodumäng toob meile vastaseks FIFA edetabeli neljanda koha meeskonna Belgia, kes oli sügisesel MM-finaalturniiril kahtlemata üks suuremaid põrujaid: tiitlimõtetega Katarisse sõitnud meeskond suutis küll avamängus läbi häda Kanadat võita, kuid kaotus Marokole ja näotu viik Horvaatiaga saatsid belglased juba alagrupiturniiri

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

kuid sai lõpuks 2 : 5 kaotuse.

Jalka palus enne Aserbaidžaani ja Eesti kohtumist vastase jalgpallielu ja koondise hetkeolukorda tutvustada meile varemgi kaastööd teinud, sealsel jalgpalliajakirjanikul Rasim Mövsümzadehil.

Milli, nagu Aserbaidžaanis sealset koondist nimetatakse, andis 2022. aastal fännidele uut lootust, võites esimest korda ajaloos viis kohtumist järjest, kuid hoolimata sellest sai koondis tänavuse aasta alguses kahe kaotuse eest kodumaal kõvasti kriitikat. Olgugi et mõlemad vastased mängisid viimasel kahel EM-finaalturniiril, olgugi et nad mõlemad asuvad FIFA edetabelis 35 parema seas ning olgugi et kohtumised toimusid võõrsil, pidasid fännid ja ajakirjandus kahe mängu peale vaid üht löödud väravat ja üheksat oma võrgust välja korjatud palli häbistavaks.

Erilist poleemikat põhjustasid peatreener Gianni De Biasi mängujärgsed kommentaarid pärast EM-valikmängus saadud 0 : 5 kaotust Rootsile, kus ta kuulutas, et Aserbaidžaan olevat mänginud suurepäraselt ja oleks võinud mängu ka viigistada.

Kuigi seepeale nõudsid nii ajakirjanikud kui fännid mitmel pool sotsiaalmeedias De Biasi vallandamist, otsustas Aserbaidžaani jalgpalliliidu täitevkomitee aprillis pärast arutelu De Biasi temaga sõlmitud lepingu lõpuni ametisse jätta. Kuigi seda ei ole ametliku põhjusena välja toodud, on kuuldavasti selle peamine põhjus suur kompensatsioonisumma, mis tuleks alaliidul treenerile vallandamise korral välja käia.

De Biasi tähistab üks päev enne mängu Eestiga 67. sünnipäeva ja on Euroopa koondiste peatreenerite seas üks vanemaid. 2020. aasta juulis sõlmis ta Aserbaidžaaniga poolteiseaastase lepingu ning meedia väitel teenis ta siis 50 000 euro suurust kuupalka. Kui ta lepingut 2022. aasta lõpuni pikendati, vähendati palka väidetavalt 25 000 – 30 000 euroni, aga kuuldavasti toob selle aasta lõpuni kehtiv leping talle igas kuus sisse summa, mis jääb 50 000 ja 75 000 euro vahele. Seega juhendab itaallane Millit neljandal turniiril.

Viimase 15 aasta jooksul on Aserbaidžaani koondise viiest peatreenerist neli olnud välismaalased, kuid väga kõrget lendu ei ole see koondisele toonud: seni parim tulemus on olnud 2014. aasta MM-valiksarjas alagrupist saadud neljas koht, kus edestati Põhja-Iirimaad ja Luksemburgi.

Hetkel EM-valiksarjas oma alagrupis viimasel kohal olev riik loodab seega Eesti vastu võitu – mõlemad riigid on seni punktita. Eesti ja Aserbaidžaan pole sealjuures veel mitte kordagi ametlikus võistlusmängus kohtunud, kuid on pidanud koguni kaheksa maavõistlust, millest viimase

järel koju ning oli selge, et koondist, mille mängijad tujutsevad ja üksteisega tülitsevad, peavad ees ootama muudatused.

Muudatused ka tulid: kuus aastat koondise peatreenerina töötanud Roberto Martínez astus ametist tagasi, koondisekarjääri lõpetasid teiste seas Toby Alderweireld, Axel Witsel ja Eden Hazard. Mitme vana olija loobumise järel on uuel juhendajal Domenico Tedescol siiski kasutada üsna kogenud rivistus, mille kroonijuveelid on endiselt väravavaht Thibaut Courtois, mängujuht Kevin De Bruyne ja tipuründaja Romelu Lukaku.

võitis Eesti 2013. aastal 2 : 1. Kokku on Eestil omavahelistes mängudes kirjas kolm, aseritel üks võit.

Eestis mänginud aserid tippklubi juures treenerid Omavahelistes kohtumistes on Eesti vastu enim mänginud Gurban Gurbanov, kes sai kuue mängu jooksul kirja ka ühe värava. Praeguseks on tegu tunnustatud treeneriga –Aserbaidžaani rekordinternatsionaal on juba alates 2008. aastast olnud tippklubi Karabahhi peatreener, kusjuures alates hooajast 2014/15 on Karabahh olnud regulaarne osaline eurosarjade alagrupiturniiridel. Muide: Karabahhi abitreenerid Eltšin Rahmanov ja Zaur Tagizade mängisid mõlemad üheksakümnendatel Eestis: Tagizade esindas Florat ja Lellet, Rahmanov Lellet ja Viljandi Tulevikku.

Kuigi Karabahhi meeskonnas pole ükski eestlane varem mänginud, on Aserbaidžaani klubivutt siiski tuttav mitmele Eesti vutimehele: Dmitri Kruglov, Andrei Stepanov, Taavi Rähn ja Vladimir Voskoboinikov mängisid aastate 2008–2010 jooksul kõik Bakuu Neftšis, hiljem on Aserbaidžaani klubisid esindanud ka Artur Kotenko ja Sergei Zenjov.

Kellel silma peal hoida?

Märtsikuu kahes kohtumises kandis Milli särki kuus Karabahhi mängijat, kellest tuntuim on 27aastane ründaja Ramil Šeidajev, kes on varem lühikest aega pallinud näiteks Peterburi Zenitis, Trabzonsporis ja Žilinas. Kohtumises Eesti vastu sihib Šeidajev oma koondisekarjääri kümnendat tabamust. Kümme aastat tagasi A. Le Coq Arenal omavahelises kohtumises platsil käinud meestest võib seekord väljakule oodata Karabahhi kaitsjat Badavi Huseinovit.

Koondise liider ja kapten on aga 31aastane mängujuht Emin Mahmudov, kelle klubikarjäär on teda viinud nii Moskva Spartakisse kui Portugali Boavista ridadesse, aga viimased kuus aastat on Mahmudov pallinud kodumaal Bakuu Neftši eest. Mahmudov on ainsa koondislasena osalenud viimases 23 koondisemängus ja löönud selle aja jooksul üheksa väravat.

Välisklubides mängivad pallurid Mahir Emreli ja Renat Dadašov ei ole paraku koondises eriti head minekut näidanud. Ründaja Emreli, kes on viimase kolme hooaja jooksul mänginud nelja klubi eest (Karabahh, Varssavi Legia, Zagrebi Dinamo, Konyaspor), on selle aja vältel löönud koondises vaid ühe värava. Samuti edurivis palliv Dadašov on küll Šveitsi kõrgliigaklubi Grasshopperi selle hooaja üks paremaid väravakütte, kuid on seni 21 koondisemänguga löönud vaid ühe värava.

Rasim Mövsümzadeh, Aserbaidžaani jalgpalliajakirjanik, FIFA aasta parimate žürii liige

Kogemust pakub 36aastane keskkaitsja ja Belgia rekordinternatsionaal Jan Vertonghen, kes läheneb oma 150. koondisemängule, aga suur osa ülejäänud meeskonnast on koondises veel võrdlemisi kogenematu.

Kuigi paljud vaatlejad arvasid ja eeldasid, et Belgiat ootab nii suure raputuse järel väikestviisi madalseis, näitasid nad märtsis, et sellised jutud on tugev liialdus: EM-valiksarja alustuseks suruti Rootsi võõrsil Romelu Lukaku kübaratriki toel 3 : 0 vastu muru ning sellele järgnenud maavõistluskohtumises alistati ka Saksamaa.

Kas Aserbaidžaani peatreener saab taas öelda: mängisime küll suurepäraselt, aga…?

Dialoogkohtumistel tehti plaane järgmiseks jalgpalliaastaks

Kevadel kogunesid taas Eesti tippklubide esindajad, et ühisel arutelul koos jalgpalliliiduga vaadata üle järgmist hooaega puudutavad plaanid, reeglimuudatused ja ideed.

Dialoogkohtumised tippklubidega toimusid juba üheksandat korda – kui varem on need olnud ka sügisel, siis viimasel ajal on nende toimumisaeg paika loksunud kevade algusesse.

Kokku peab jalgpalliliit tavaliselt ühe nädala jooksul viis umbes kolmetunnist kohtumist – ühe Premium liiga klubidega, ühe esiliiga klubidega, ühe esiliiga B klubidega, ühe fännidega ja ühe ajakirjanikega.

„Soovime dialoogkohtumistega anda kõigile huvitatud osapooltele võimaluse kaasa rääkida ja võimalike muudatuste juures osaline olla,“ selgitab jalgpalliliidu arendusdirektor Mihkel Uiboleht.

„Me ei muuda reegleid nipsust, vaid vähemalt aastase etteteatamisega ja klubide nõusolekul. Me ei lähe ühtegi muudatust tegema ilma klubidelt mandaati saamata.“

Dialoogkohtumised ei ole siiski jalgpalliliidu sees juriidilise jõuga – nende eesmärk on anda sisendit juhatuse koosolekutele, kus võetakse otsused kohtumistelt saadud tagasisidet arvestades vastu. Sel aastal toimub juhatuse koosolek karikafinaalide päeval, 3. juunil.

„Paljudes küsimustes valitseb osapoolte vahel konsensus, aga mõnes küsimuses on näiteks klubide ja fännide seisukohad vastandlikud. Alaliiduna tuleb meil vahendajana leida sellisel puhul kuldne kesktee ja kompromiss, kus erinevad osapooled tulevad kuhugi keskele kokku,“ räägib Uiboleht. „Näiteks igal kohtumisel klubidega on olemas kümme erinevat kogemust, lisaks ka jalgpalliliidu vaade, mille pinnalt seisukohti võtta.“

Klubid on dialoogkohtumistel esindatud üldjuhul nii kontoripoole kui sportliku poole juhtidega – tavaliselt tähendab see, et kohal on kas president või tegevjuht ja spordidirektor või peatreener. Jalgpalliliidu poolt osalevad kohtumistel tegevjuhtkond ja olulisemate teemade eest vastutavad inimesed.

„Klubidega kohtudes on ka teemasid, mida neile lihtsalt tutvustame, aga valdav osa teemasid on sellised, kus klubidel on lausa kohustuslik sõna võtta ja oma arvamust avaldada, see ka protokollitakse,“ toob Uiboleht välja. Igal hooajal on üks suur

teema järgmise aasta tüüpkalender – uue hooaja kohta saavad klubid juba eelmise aasta aprillis kätte tervikliku kalendri koos mängupäevade ja võimalike kellaaegadega, samuti on seal märgitud karikavõistluste mängupäevad, koondisepausid ja muud olulised kuupäevad. Tüüpkalender saadetakse klubidele juba varem, et nad saaksid selle läbi töötada ja soovi korral ettepanekuid teha.

Mida sel korral räägiti?

Uibolehe sõnul koosnesid tänavused dialoogkohtumised suures plaanis seitsmest teemapunktist.

Liivimaa taliliiga ja Liivimaa karikas. „Liivimaa karikas ehk kohtumine Eesti ja Läti valitseva meistri vahel on seni toimunud ebaregulaarselt ja kohati lausa kaootiliselt, eelkõige seetõttu, et Läti alaliit ja sealsed klubid ei ole sellest alati huvitatud olnud. Meie huvi on sellest teha atraktiivne sündmus – seni on see toimunud talvel enne hooaega, aga järgmisel aastal plaanime selle pidada suvel enne eurosarjamänge. Praeguse ettepaneku kohaselt toimuks Liivimaa karikamäng 22. või 23. juunil 2024 Riias, 2025. aastal aga 20. või 21. juunil Eestis. Soovime sellest teha sportlikult kihvti sündmust, mis ei segaks samas muud ettevalmistust. Meie klubide seisukoht oli, et sellist varianti võiks proovida,“ selgitab Uiboleht.

Talvise taliturniiri asemele plaanitakse aga samuti koos Läti klubidega uudset jõukatsumist. Idee seisneb selles, et võtta nii Eesti kui Läti kõrgliigade kümme klubi ja lisada veel kaks paremat iseseisvat võistkonda esiliigast ning panna nad hooaja eel omavahel mängima. A-liiga koosneks mõlema riigi neljast paremast, B-liiga 5.–8. koha tiimidest ja C-liiga 9.–12. koha võistkondadest. Sealjuures mängitaks vaid neli vooru ja seda ainult teise riigi võistkondade vastu, kaks mängu kodus ja kaks võõrsil. Mängud toimuksid jalgpallihallides (soodsa ilma korral võib mänge pidada ka õues), arvesse võetaks ka tulemusi, mille põhjal arvestatakse lõpuks, kas võitjaks tuleb Eesti või Läti. „Anname klubidele nende nelja vooru pidamiseks kuus võimalikku mängupäeva, et soovi korral saaksid nad veel kaks mängu vabalt valitud vastastega mängida. See annaks ka tagumise otsa meeskondadele hooaja eel hea tasemega rahvusvahelisi kohtumisi. Klubide poolt tuli ideele suur toetus, kuna paljud mängivad niikuinii Läti klubidega, samuti tähendaks see, et hooaja eel ei peaks enam ühtede ja samade Eesti vastaste vastu veel korra mängima.“

Ilm ja Premium liiga. Siin anti klubidele ülevaade, kuidas on keerulised ilmaolud aastatel

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

2015–2022 Premium liiga mängude pidamist mõjutanud. Uue põhimõttena kavatsetakse keerulise ilma korral panna nädalavahetuse vooru toimumine paika juba neljapäeval kella neljaks pärastlõunal. „Otsus tehakse ilmaennustuse põhjal, arvestades sealjuures ka staadioni valmisolekut – see hõlmab nii väljakut kui tribüünil valitsevaid olusid. Üldjuhul teeme otsuse kogu vooru kohta, välja arvatud juhul, kui mõnes kohas on olud selgelt piisavad, et mäng läbi viia,“ selgitab Uiboleht.

Mängukoormus Premium liigas. Tutvustati Janno Kivisilla analüüsi, mis keskendus sellele, kui palju saavad Premium liiga klubide mängijad hooaja jooksul mänguaega, arvestades nii liigamänge, kõrgliigaklubide omavahelisi karikamänge, eurosarjakohtumisi kui koondiseid. Analüüsi tulemusena selgus, et 2021. aastal, kui hooaja lõpus liiga poolitati, kasvatas see oluliselt mänguminutite vahet, mille Premium liiga tippmeeskondade mängijad võrreldes alumise poole tiimide palluritega hooaja jooksul kirja said.

Tüüpkalender 2024. Märtsis ja alates novembrist enam nädalasiseseid voore ei korraldata ning kohtumised algavad nädalavahetuseti vaid kas kell 12.30 või 14.30, et ilmaolud oleksid mängude korraldamisel võimalikult head. Aprillis ja oktoobris toimuvad kohtumised laupäeviti kell 12.30, 14.30 ja 17 ning pühapäeval kell 14.30 ja 17, nädalasisesed kohtumised kas 18 või 19. Mais ja septembris lisanduvad nädalavahetuse voorudele reedel kell 19 algavad kohtumised, suveperioodil aga toimuvad kohtumised reedel kell 19, laupäeval kell 17 ja 19 ning pühapäeval kell 14.30 ja 17, suvele nädalasiseseid kohtumisi ei planeerita.

Suvise EM-finaalturniiri ajal pikka mängupausi ei tehta – kohtumised on plaanitud teha 15. ja 16. juunil kell 12, samuti turniiri lõppfaasis finaalturniiri mänguvabadel päevadel. Nagu tavaliselt, luuakse kalendrile kaks hooaja lõpu graafikut – varuvariant, mis hooaja lõppu kahe nädala võrra pikendab, läheb käiku juhul, kui mõni Eesti klubi eurosarjas alagrupiturniirile pääseb. Esimesel juhul lõpeb hooaeg 23. novembril, teisel juhul 7. detsembril.

Superkarikafinaal peetakse pühapäeval, 25. veebruaril Viljandi Männimäe sisehallis, sealjuures plaanitakse lähiaastatel superkarikat just Viljandi hallis mängida, kuna seal on tingimused selleks kõige paremad.

„Üks klubi küsis ka seda, kas hooaja algust oleks võimalik nädala võrra edasi lükata. See oleks aga võimalik ainult juhul, kui loobuksime jaanipäeva paiku mängijatele pakutavast ühest vabast nädalavahetusest – sellega ei olnud aga klubid nõus. Samuti jätkame printsiibiga, et kahe sama vastasega eurosarjamängu vahel ei pea Eesti klubi kodust liigamängu pidama,“ kinnitab Uiboleht.

Kalendri kohta tegi leidliku ettepaneku Tartu Tammeka peatreener Marti Pähn, kes pani ette, et aprilli nädalasiseses voorus mängiksid omavahel ainult need klubid, kes tõenäoliselt ka eurosarjas mängivad – ülejäänud kuus klubi mängivad sama vooru kohtumised omavahel siis, kui teised eurosarjas osalevad.

ETM-staatuseta mängijate ülesandmine võistkonda ja osalemine mängus. Levadia tegi ettepaneku, et kui praegu on esindusmeeskonna puhul võimalik mitte Eestis treenitud mängijaid üles anda viis ja duubeltiimi kolm, siis edaspidi võiks see nimekiri olla ühine – ehk esindusmeeskonda on võimalik küll kaheksa leegionäri üles anda, kuid sel juhul ei saaks duubeltiimi enam ühtegi mitte-ETM-mängijat registreerida. Jalgpalliliidu ettepanek oli, et sel juhul võiks mängupäeva protokolli kantavate mängijate maksimaalset arvu suurendada 23ni (see tähendaks, et vahetuspingile saaks nimetada kokku 12 mängijat), aga sealjuures suurendada ka protokolli kantavate mitte-ETM-mängijate arvu. Kui praegu on lubatud põhikoosseisus kasutada viit välismaalast ja pingile nimetada veel üks, siis Levadia ettepaneku kohaselt võiksid edaspidi olla need arvud viis ja kolm. Protokolli üldise suurenemise arvelt ei kaotaks aga Eesti mängijad seeläbi võimalust olla pingile nimetatud.

„Ettepanek väga suurt diskussiooni ei tekitanud, sest suuremat osa klubidest see muudatus ei puudutaks. Klubid olid seega pigem neutraalsed, ettepanek läheb juhatusse arutamisele.“

KTM-reegel. Suures plaanis jätkatakse endiselt ehk mängupäeva koosseisus peab olema kaks klubis treenitud mängijat põhikoosseisus ja kaks tükki pingil. Arutati aga seda, kas viia kunstliku KTMi maksimaalne vanus 23 eluaastalt 21 eluaastani. „See jätaks mängijatele kolm selget võimalust KTMiks saada: kas olla vanuses 12–23 vähemalt kolm hooaega klubisse registreeritud; olla mistahes vanuses seitse hooaega klubisse registreeritud; olla klubiga liitunud kuni 21aastaselt ning klubi on mängijast teinud kunstliku KTMi. Kunstlikke KTMe võib korraga klubis olla maksimaalselt kolm.“

Aastalõputurniir. Kuna tippliigade kalender muudab klubidel aastalõputurniiril osalemise keeruliseks, aga madalamate liigade võistkonnad ja noored on endiselt huvitatud osalemisest, jätkatakse aastalõputurniiril ilma Premium liiga meeskondade osaluseta, esiliigas ja esiliiga B-s korraldatakse üks turniir osaleda soovivatele võistkondadele. Premium liiga turniir plaanitakse aga muuta Premium liiga legendide turniiriks, kus tippklubisid esindaks nende endised mängijad.

MIKS KEELATAKSE niisama jalgpallimurul jalutada?

Kõik, kes on käinud mõnel suuremal naturaalse muruga kaetud staadionil ekskursioonil või pääsenud niisama platsi äärde, teavad hästi, et väljaku ääres jalutamise vastu ei ole kellelgi otseselt midagi, küll aga kehtivad ranged piirangud väljaku peale minemise suhtes.

Kui on aga mängupäev, käivad võistkonnad tavaliselt juba mitu tundi enne avavilet staadioniga tutvumas, teevad sealsamas hiljem soojenduse ja mängivad veel 90 (või 120) minutit jalgpalli otsa, sealjuures viimased kaks tegevust käivad korkidega putsades, mis näivad ju muru ja pinnast võrreldes sileda tallaga jalanõudega eriliselt lõhkuvat. Milleks siis mänguvälisel ajal tavainimesel murul liikumist piirata?

Niisiis – miks ei tohi jalgpallimurul niisama jalutada? Vastab A. Le Coq Arena staadionimeister Mihkel Puusepp:

„Ühest küljest on see täpselt sama nagu värskelt värvitud põrandaga – kui seal peal kõndida, jäävad jäljed järele. Mida rohkem inimesi seal peal käib, seda rohkem väljak ära kulub. Ehk isegi peamine on aga etiketi küsimus – on mõned asjad, mis on pühad, jalgpallis on üheks nendest jalgpallimuru. Kuskil seda kirjas ei ole, aga sinna peale niisama ei minda – ja kõik!

Kui teed näiteks pargi valmis, külvad muru maha ja lased sel roheliseks minna, hakkad nägema, kust hakkavad inimeste käiguteed minema. Ega kui inimene jalgpallimurule tuleb, siis ta ei taha väljaku keskele minna, vaid kipub ikka näiteks nurkade juures olema. Kui neid inimesi on 10 või 30, kes täpselt sama teed käivad, siis jätab see juba jälje.

Peamine on aga muidugi etiketi küsimus – väljak on mängijatele. Kel on tõesti vaja väljakule minna, need muidugi lähevad, aga niisama seda ei tehta.“

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Liisi Troska

Karikatuur: Margus Kontus

Kuidas Eesti koondis ei saanud Adidase vorme

Jalka tuhnis jalgpalliliidu arhiivis ning toob välja põnevaid ajaloolisi dokumente umbes 30 aasta tagusest ajast, mida on praegu ühel või teisel põhjusel huvitav meenutada.

Kui praeguseks on juba tugevalt üle 20 aasta käinud ametlik infovahetus e-kirja teel, siis veel üheksakümnendate alguses olid laias kasutuses faksimasinad, mis lubasid ka rahvusvahelisi kirju saata kiirelt ja võrdlemisi mugavalt. Just sellisest faksiarhiivist olemegi oma väljavõtted saanud, osa kirju on aga koostatud ka trükimasinal.

Esimeses osas toome välja mõned huvitavad kirjad, mis puudutavad varustust. 1991. aasta esimesel poolel, kui Eesti ei olnud veel riigina ametlikult taasiseseisvunud, saatis jalgpalliliidu peasekretär Siim Markus Eesti spordi keskliidule palve kanda nende bilansist vutiliidu bilanssi täpselt 71 paari jalgpallisaapaid, samuti saatis Markus trikotaažitootmiskoondise Marat direktorile täpselt 100 jalgpallikohtunikusärgi valmistamise tellimuse.

Indro Olumets 1993. aastal Eesti koondise Lotto dressis. Foto: Lembit Peegel

Lisaks toome välja ka ühe 1992. aastast pärit kirja, mis oleks teistsuguse vastuse korral võinud Eesti koondise panna taasiseseisvumise algaastatel hoopis teistmoodi välja nägema – nimelt uuris jalgpalliliit rahvusvaheliste rõivatootjate käest, kas keegi oleks valmis Eesti koondisele sponsorlepingu korras tasuta varustust pakkuma. Kuulus Adidas ütles sellest paraku ära, küll aga oli seda valmis tegema itaallaste Lotto, mispärast kandiski Eesti koondis kuni 1996. aastani just Lotto särke. Võimalik, et Lotto oli eestlaste sponsimisest huvitatud seepärast, et kohe esimeses MM-valiksarjas kuulus Eesti just Itaaliaga ühte valikgruppi.

Kuna Adidase vastuse tekst on ajahamba tõttu pisut pureda saanud, toome selle tõlke siin ka eraldi välja:

Suur tänu teie faksi eest, mille saatsite 20. jaanuaril 1992. Meil on väga kahju teile teatada, et meil ei ole teile paraku võimalik tasuta sponsorlepingut pakkuda. Kui aga olete huvitatud Adidase varustuse Eesti koondisele ostmisest, oleme valmis teile pakkuma erihinda.

Ootame teie vastust.

Parimat Werner Kerr

Adidase vorme pole Eesti koondis kunagi kandnud, see-eest on sinisärgid juba enam kui kaks aastakümmet kandnud Nike varustust.

Foto: Lembit Peegel

Läänemere rannavutiliiga astub sammu edasi

Eesti rannajalgpalli ootab taas kord ees väga põnev hooaeg: peale selle, et meie koondis mängib jätkuvalt Euroopa kõrgeimal tasemel, toob Läänemere rannajalgpalliliiga koju kätte ka väga kõrgel tasemel klubimängud.

Tekst:

Samamoodi nagu mullu on ka tänavu, liiga teisel toimumisaastal Läänemere rannavutiliigas kaheksa osalejat. Eesti kolme parima klubi – Nõmme BSC OlyBeti, SK Augur Enemati ja BSC Thunder Arvutitarga – kõrval on platsis ka liiga mullune võitja, Läti meister Riga FC, Rootsi tšempion Bemannia FC Stockholm, Norra meister Pure Nordic Water ja Taani esiklubi BSC Copenhagen. Nendele lisandub seekord Saksamaa paremikku kuuluv Rostocker Robben.

Eesti rannajalgpalli eestvedaja Kari-Andri Kase sõnul ootab ees tõeliselt põnev ja enneolematult kõrgetasemeline hooaeg, kus võitjat on ennustada sisuliselt võimatu. „Liiga tase läheb aina tugevamaks! Rostocker Robben oli eelmisel aastal maailma klubide karikavõistlustel neljas, Kopenhaageni klubi aga Euroopa kuues. Uue hooaja eel ongi põhiline märksõna see, et tase on mega, kõik mängud on nagu finaal.“

Kui Euroopa klubide karikavõistlused ehk Euro Winners Cup on ka Eesti klubidele tuttav võistlus, siis maailma klubide karikavõistlused ehk World Winners Cup on eelkõige riikide meistritele mõeldud, hooaja lõpus toimuv võistlus, kus Robben tuli eelmisel hooajal 13 meeskonna konkurentsis neljandaks. Tõsi – konkurents ei olnud seal ehk nii tihe kui eurosarjas, aga tase tervikuna siiski kõva. Mullu kohtus seesama Robben eurosarjas sealjuures ka eestlaste Augur Enematiga – omavahelise alagrupikohtumise suutsid sakslased küll

Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska

Eesti rannakoondis avas uue hooaja Jõulumäel sõprusmänguga Inglismaa vastu. Jõulumäel avatakse sel sügisel meie piirkonna suurim rannajalgpalli sisehall.

võita, ent grupi paremusjärjestuses jäid eestlased lõpuks ettepoole. „Robbeni koosseisus on ka mitmed Saksamaa koondislased ja seal riigis on üldse üsna hea rannajalgpalli tase,“ lisab Kask.

Sihik rahvusvahelise liiga arendamisele „Meie jaoks on Läänemere liiga tugev ja ühtlane tase väga oluline ka koondisele – Eesti koondise mängijad on meie tugevamate klubide vahel ära jagunenud ja mida tugevamaid kohtumisi nad pidevalt saavad, seda parem on see ka koondisele. Lihtsaid mänge selles liigas ei ole ja turniirisüsteem on ka selline, et ühtegi mängu ei saa lõdvemalt võtta.“

Läänemere rannajalgpalliliigas mängitakse sel hooajal üheringilisel põhiturniiril kaks etappi, millele lisandub finaalneliku turniir. Kõik etapid toimuvad sedapuhku Pärnus, kuid sakslased on näidanud üles huvi tulevikus ka enda juures mõnd etappi võõrustada. „Sel aastal läksime pigem lühema formaadi ja Final Fouri teed, aga juba järgmisel aastal teeme ehk juba pikema hooaja liigasüsteemis.“

Kase sõnul seataksegi lähiajal fookus Läänemere liiga arendamisele, kuna selles nähakse kasu nii Eesti kui teiste lähiriikide tipptiimidele. „Näeme praegu, et esiliigast ülespoole tõusmise osas ei ole huvi väga suur ja ka mitmetes teistes riikides on sarnaselt meile kolm-neli tippklubi, kes otsivad endale tugevaid mänge.“

Koondise märksõnad: MM-valikturniir ja euroliiga A-divisjon

Eesti rannajalgpallikoondist ootab ees mitme suure katsumusega hooaeg. Juuli alguses sõidetakse Bakuusse MM-valikturniirile, septembris aga asutakse kaitsma oma kohta suurenenud A-divisjonis.

Kuigi tänavu novembris toimuva rannajalgpalli MMi valiksari algab juba sisuliselt kuu aja pärast,

Eesti rannajalgpallihooaja kalender

3.–4. juuni – Läänemere rannajalgpalliliiga I etapp

11.–18. juuni – Euroopa klubide karikasarja turniir Portugalis

(Eestist osaleb Nõmme BSC OlyBet)

17. juuni – Coolbet rannaliiga esiliiga etapp

1. juuli – Coolbet meistriliiga

1. juuli – Coolbet rannaliiga esiliiga etapp

5.–9. juuli – MM-valiksari Bakuus

15. juuli – Coolbet rannaliiga esiliiga etapp

22.–23. juuli – Eesti karikavõistluste turniir

29.–30. juuli – Läänemere rannajalgpalliliiga II etapp

29. juuli – Coolbet rannaliiga esiliiga etapp

12. august – Läänemere rannajalgpalliliiga finaalturniir

19. august – Coolbet meistriliiga

19. august – Coolbet rannaliiga esiliiga etapp

septembri algus – euroliiga turniir

ei ole valikturniiri täpne formaat ja vastased veel selged, sest kui Kask mai teises pooles Jalkaga vestleb, ei ole turniiri registreerimistähtaeg tema sõnul veel möödunud. Sellest hoolimata tuleb MM-valiksari halastamatu konkurentsiga, sest 16 koondisega finaalturniirile Dubais pääseb Euroopast vaid neli meeskonda.

Kuna suvise koondiseakna hõivab just nimelt MM-valikturniir, algab koondiste iga-aastane euroliiga turniir sedapuhku tavapärasest hiljem, septembris. See pole aga ainus muudatus – varem kümne koondise osalusel toimunud A-divisjoni turniiri on nüüd suurendatud 16 koondise peale. Meeldetuletuseks: Eesti koondis sai mullu kümne võistkonna seas üheksanda koha.

„Põhiturniir ja superfinaal toimuvad sel aastal järjest ja ühes paigas, mis tähendab, et edasipääsejad saavad põhiturniiri järel paar puhkepäeva ja peavad siis superfinaali kohe otsa,“ teab Kask.

Kui esimese mängu inglaste vastu võitis Eesti penaltiseerias, siis järgmisel päeval Pärnus toimunud kohtumises jäid külalised 2 : 1 peale.

Rauno Alliku näitab: üks kuldmedal veel ja ta on taasiseseisvumisaja edukaim Premium liiga mängija! Foto: Jana Pipar

Tipner, Reim ja teised legendid, hoidke alt –Rauno Alliku ründab!

Kui aprillinumbris avaldas Jalka Eesti naiste meistriliiga kõigi aegade individuaalse medalitabeli, siis nüüd on kord meeste käes.

Erinevalt naistest selgitati meeste seas meistreid välja juba esimesel iseseisvusajal, mispärast on tabelis ka sada aastat tagasi kulda ja karda võitnud mängijad.

Esimesel iseseisvusajal jõuti Eesti meistrivõistlusi pidada 19 korral, alates 1992. aastast on sellele lisandunud veel 32 hooaega, mis tähendab, et kokku on Eesti meistreid selgitatud 51 korral. Algaastatel selgitati meister sealjuures välja karikasüsteemis, kusjuures kolmandat kohta eraldi välja ei mängitud – seetõttu on aastatest 1921–1928 teada vaid meistrid ja hõbemedali võitjad. Liigasüsteemi peale mindi üle 1929. aastal.

Wabariigi aega domineeris Eesti vutis Tallinna Sport, kes võitis 19 välja jagatud tiitlist peaaegu pooled ehk üheksa tükki, olles veel neljal korral hõbedal. Selle meeskonnaga juba esimesest meistriliigahooajast alates olnud Heinrich Paal, kes tegutses aastatel 1929–1933 ka meeskonna mängiva treenerina, oli kõigi nende medalivõitude juures ning ongi seepärast üheksa tiitliga Eesti meeste meistrivõistluste läbi aegade rekordimees. Napilt jäi maha Eesti karikavõistlustele nime andnud Evald Tipner, kes võitis koos Paaliga kõik ülejäänud medalid peale kõige esimese, 1921. aasta kuldmedali. Kaheksa kulda kogus ka Eugen Einman, kes võitis neist seitse Spordi ridades ja ühe 1928. aastal ka Tallinna Jalgpalli Klubis. Kolmik Paal-Tipner-Einman hoiab ka kõigi aegade arvestuses senimaani kolme esimest kohta – alates 1992. aastast on lausa üheksa mängijat jõudnud seitsme kuldmedalini, kuid sellest piirist üle pole veel keegi suutnud murda. Osaliselt on põhjus kindlasti selles, et kõige paremad mängijad siirduvad Eestist välismaale ja ei võida seetõttu Eesti meistrivõistlustelt palju medaleid. Näiteks meie vutiajaloo parimatel mängijatel Mart Poomil ja Ragnar Klavanil on kahe peale kokku vaid üks Eesti meistritiitel! Võib arvata, et kui välismaale mängima siirdumine lähiaastatel veelgi tavalisemaks muutub, on tulevaste pallurite puhul medalitabelis kõrgele jõudmine pigem erand kui reegel.

Seda näitab juba ka tõsiasi, et 130 mängijast, kel on kirjas vähemalt kolm kuldmedalit, tegutseb vaid 29 endiselt tipptasemel – ning neist omakorda 21 mängivad käimasoleval hooajal Premium liigas. Sellest hoolimata on Rauno Allikul suurepärane võimalus juba mõne aasta pärast tabelis väga kõrgele tõusta – kuigi hetkel asub ta alles 13. kohal, tõstaks Flora tänavune meistritiitel (tiitlišansid on ju väga korralikud!) ta juba neljandaks ja kaheksa kullaga taasiseseisvumisaegseks parimaks. Medalitabeli esikohaks vajab Alliku aga veel kolme meistritiitlit. Kas 33aastane ründaja peab nii kaua tipptasemel vastu?

39 meest kümne medaliga

Kui naiste arvestuses oli vähemalt kümme medalit võitnud lausa 48 naist (ja tuletame meelde: naised alustasid meistrivõistlustega alles 1994.

Kui arvestada vaid taasiseseisvumisjärgseid tulemusi, oleks medalitabeli esimene mees Martin Reim. Aga kui kauaks? Foto: Liisi Troska

aastal!), siis meeste puhul on see rivi üheksa nime võrra lühem. Ainus mängija nende seast, kelle nime alljärgnevast tabelist ei leia, on meistriliiga rekordväravakütt Maksim Gruznov, kes võitis hooaegadel 1994/95 kuni 2011 kokku 11 medalit, neist kaks kulda, kolm hõbedat ja koguni kuus pronksi. Pronkside arvult on Gruznovist ees vaid pikaaegne tiimikaaslane Sergei Ussoltsev.

Omapärast rekordit hoiab enda käes nelik Eugen Einman, Andrei Kalimullin, Vitali Leitan ja Deniss Malov – nimelt on nad kõik suutnud medali võita 11 järjestikusel meistriliigahooajal. Einman suutis seda aastatel 1924–1934 Tallinna Spordi

Tekst: Raul Ojassaar

A. LE COQ PREMIUM LIIGA

Keda lugeda meistriks?

Nimekirja ja edetabelit koostades tekkisid nii mõnedki küsimused selle kohta, keda igal hooajal täpselt meistriks lugeda ja keda mitte. Mida teha noormängijatega, kes veedavad suure osa hooajast duubeltiimi ridades, aga on mõnes kohtumises medalile tulnud võistkonna pingil, olemata väljakule pääsenud? Mida aga nendega, kelle roll on piirdunud paari vahetusest sekkumisega? Kas kogu hooaja pingil olnud, aga mitte ühtegi mänguminutit kirja saanud meisterklubi varuväravavaht on Eesti meister või mitte? Mida teha nende palluritega, kes hooaja esimesel poolel olid meeskonna põhijõud, aga seejärel välismaale siirdusid?

Jalka otsustas plusside-miinuste vaagimise järel võtta suuna, et medalistideks tuleks lugeda vaid mängijad, kes hooaja ka medalivõistkonna juures lõpetasid, olenemata sellest, kui suur oli nende panus hooaja esimesel poolel. Samuti lugesime medalivõistkonna ridadesse need mängijad, kes hooaja jooksul vaid mõne üksiku kohtumise kirja said, veetes suurema osa aastast näiteks duubeltiimis või pingil kükitades. Keeruliseks muutis selle arvestuse tõsiasi, et üheksakümnendatel mängis kõrgliigas kaasa ka mitu duubeltiimi – seal kitsendasime pisut kriteeriume ja lugesime medalivõitjateks vaid need, kes hooaja teises pooles esindusmeeskonnas minuteid kirja said.

Erandi tegime vaid neile varuväravavahtidele, kes suurema osa hooajast medalivõistkonna pingil olid, kuid ühtegi minutit lõpuks kirja ei saanud. Selline lähenemine loob nii mõnegi näiliselt ebaõiglase olukorra, kuid midagi pole parata – kuhugi tuleb piir tõmmata.

Reaalses elus on poole hooaja pealt lahkunud mängijate seis väga erinev. Mart Poom on näiteks välja toonud, et tal on kodus hooajast 1993/94 küll Eesti meistri diplom, aga mitte medalit – ta jõudis hiljem meistriks kroonitud Flora meeskonnas mängida 11 kohtumist, kuid siirdus poole hooaja pealt Šveitsi. Meie tabelis me Poomi seepärast Eesti meistriks ei lugenud, andes talle vaid hooaegadel 1992/93 ja 1995/96 võidetud hõbemedali. Ka sport24.ee veebilehel olev andmebaas on selles osas väga korrapäratu, arvestades mõnel puhul sellised mängijad võistkonna koosseisu, mõnel puhul mitte.

Mitme tabelisse jõudnud mängija puhul on nii mõnigi võidetud medal või meistritiitel karjääri algfaasis üsna soodsa kokkulangemise teel saavutatud. Parim näide on ehk Igor Morozov, kelle neljast meistritiitlist kaks esimest tulid hooaegadel 2006 ja 2007, kusjuures mõlemal hooajal sai nooruke Morozov platsile vaid ühes kohtumises ja sedagi olukorras, kus Levadia oli meistritiitli juba ära kindlustanud!

Indrek Zelinskile võiks aga seitsme kulla kõrvale lisada teistsuguste kriteeriumite korral veel kaks tiitlivõitu, sest hooaja 1994/95 esimeses pooles mängis ta meistriks tulnud FC Flora eest kaasa kolm kohtumist (kokku 155 minutit), kuid veetis hooaja teise poole Lelle SK ja Pärnu Tervise ridades. 2001. aastal, kui Flora taas tiitlivõitjaks krooniti, lõi ta hooaja esimeses pooles 12 mänguga 13 väravat, ent siirdus suvel Taani meistriliigasse Aalborgi.

Meeste meistriliiga

individuaalne medalitabel

Vähemalt kolme kuldmedaliga mängijad. Esimese iseseisvusaja pallurid kaldkirjas; rasvaselt tegevmängijad, kel on perspektiivi medaliarvet suurendada.

Mitmekülgne spordiäss Heinrich Paal

Lisaks sellele, et Heinrich Paal on juba sajandi jagu olnud Eesti rekordimeister jalgpallis, on tema arvel veel terve ports spordisaavutusi – nagu tol ajal kombeks, olid tippsportlased väga mitmekülgsed ning võistlesid heal tasemel eri aladel. Paal oli omal ajal üks Eesti suuremaid spordistaare: kergejõustikus olid tema leivaks kesk- ja pikamaajooksud, aga Eesti meistrivõistlustelt võitis ta kuldmedali ka kümnevõistluses! Kergejõustikus tuli ta kokku kümnel korral Eesti meistriks ning oli kõrgel tasemel ka kettaheites. Sellega tema mitmekülgsus aga ei piirdunud – jääpallis krooniti ta aastatel 1920–1935 lausa 11 korral Eesti meistriks, aga nobedust uiskudel tõestas ta juba 1918. aastal, kui tuli riigi tšempioniks kiiruisutamise mitmevõistluses. Tagatipuks on tema nimel 1929. aastast ka kaitseliidu meistritiitel maadluses!

Hilisemas karjääris oli Paal nii kergejõustikus, jalgpallis (FIFA kategooria!) kui jääpallis hinnatud kohtunik. Eesti koondises oli suurepärase standardolukordade andjana tuntud poolkaitsja meie läbi aegade esimesest mängust alates ning sai kirja 36 mängu ja kuus väravat.

Vabadussõjas võidelnud Paali elu lõpp oli paraku traagiline: 1941. aasta veebruaris arreteeris NKVD ta ja mees saadeti kümneks aastaks sunnitööle. Paal suri 1942. aastal vangilaagris.

ja Tallinna Jalgpalli Klubi ridades, Kalimullin-Leitan-Malov aga aastatel 2000–2010. Kui Kalimullin ja Leitan veetsid kogu selle aja FC Levadia ridades, siis Malovi esimesed kuus medalit tulid TVMK ridades, ülejäänud neli aga Levadias.

Malov on taasiseseisvumisaegsetest mängijatest ühtlasi ainus, kes suutnud võita viis tiitlit järjest – 2005. aastal TVMKga kullale jõudmise järel sai ta Levadia ridades veel neli järjestikust esikohta. Kolmekümnendatel suutsid viis kulda järjest võita veel lausa seitse mängijat (Egon Parbo, Martin Jensen, Evald Mikson, Valter Mäng, Voldemar Peterson, Heinrich Uukkivi, Valter Neeris), kes kuulusid aastatel 1934–1939 Tallinna Estonia ridadesse. 8

medalit (kaks hõbedat, kuus pronksi) on kirjas nii Aleksei Kapustinil kui Stanislav Kittol – just nemad on Eesti meistrivõistlustelt võitnud enim medaleid ilma meistriks tulemata.

Karl Mööl

on samas arvestuses esikohal tegevmängijate seas – tema auhinnakapist leiab ühe hõbeda ja viis pronksi.

Rauno Tutk

on enim Premium liiga mänge (405) mänginud pallur, kes pole ühtegi medalit võitnud.

Postkaart 1927. aasta Eesti meistri VS Spordi mängijate ja treeneritega. Medalitabelist on siin kogu esikolmik, esimese 30 seast aga lausa kaheksa nime! Foto: Karl Akel, Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi fotokogu

Kevin De Bruyne Manchester City Belgia

Foto: Chris Ricco, UEFA via Getty Images

Vicky López Hispaania

Foto: Sam Barnes, Sportsfile / UEFA via Getty Images

Edin Džeko

Milano Inter Bosnia ja Hertsegoviina

Kaks nädalat TÜDRUKUTE TIPPVUTTI

Mai teises pooles peeti Tallinnas, Tartus ja Võrus maha teine UEFA finaalturniir, mis Eesti pinnal toimunud – kui 11 aastat tagasi võistlesid Maarjamaal U19 vanuseklassi poisid, siis seekord oli järg U17 tüdrukute käes. Lõpuni põneva turniiri võitis Prantsusmaa, kes krooniti A. Le Coq Arenal Euroopa meistriks enam kui 3000 pealtvaataja silme all.

Millised nopped, hetked ja killud turniirist meelde jäävad?

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Prantsusmaast sai alles neljas meister

Prantsusmaa asus ülihaaravas finaalis soosiku Hispaania vastu 3 : 0 juhtima, kuid nägi seejärel, kuidas Hispaania vaid kahe minutiga vahe minimaalseks vähendas. Viimased kümmekond minutit pidasid prantslannad siiski vastu ning võitsid oma riigi ajaloo esimese tüdrukute

U17 Euroopa meistritiitli. Alates 2008. aastast peetud tüdrukute U17 EM sai sellega alles neljanda võitjariigi –senisest 13 tiitlist 12 olid omavahel ära jaganud Saksamaa ja Hispaania, vaid 2013. aastal suutis nende hegemoonia murda Poola. Varem oli Prantsusmaa kolmel korral finaalis kaotanud.

Korraldajate needus jätkus

Tüdrukute U17 EM-finaalturniiril on korraldajamaa olnud üldjuhul statisti osas: alates 2014. aastast, kui korraldajamaa Inglismaa poolfinaalis kaotas, on võõrustajariigid kaotanud 22 mängu järjest! Tõsi – selle seeria põhjusi ei tasu tegelikult otsida mõne kurja nõia loitsust, vaid eelkõige sellest, et turniiri korraldusõigus on tavaliselt antud riikidele, kelle naiskonnad ei ole finaalturniirile kvalifitseerumisele tavaolukorras isegi mitte lähedal. Eesti väravate vahe 0 : 15 võib küll mustvalgel välja näha inetu, kuid kui kõrvutada seda varasemate finaalturniiri korraldajate saldoga, on see üsna tavapärane tulemus. Seni kõige keerulisem on tüdrukute U17 EM olnud näiteks Leedule, kes kaotas 2018. aastal oma kolm alagrupikohtumist koguskooriga 0 : 21. Meist kehvema väravate vahega on lõpetanud veel Valgevene (2016. aastal 1 : 19) ning Bosnia ja Hertsegoviina (2022. aastal 0 : 16). Eelmises Jalka numbris Eesti neidudele püstitatud kahest eesmärgist sai üks täidetud – väravat küll Eesti tüdrukud ei löönud, kuid Leedu viie aasta taguse väravate vahega võrreldes olid Aleksandra Ševoldajeva hoolealused üsna turvalise varuga paremad.

Foto: Katariina Peetson

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Publikult läbi aegade teine finaal

Finaalmängu tuli A. Le Coq Arenale nautima 3179 silmapaari, mis on tüdrukute U17 EM-finaalturniiri ajalugu arvestades väga kõva tulemus: kogu turniiri ajaloos on vaid ühel finaalil olnud rohkem pealtvaatajaid! Kokku jälgis turniiri 15 mängu staadionil 10 756 inimest: A. Le Coq Arenal vaatas keskmiselt kohtumisi 1328 inimest, Tartu Tamme staadionil 533, Võru staadionil 433 ja Kadrioru staadionil 304 pealtvaatajat.

Prantslaste rekordsuur

võit poolfinaalis

Prantsusmaa koondis teenis koha finaalis välja meeletu jõudemonstratsiooniga: poolfinaalis sõideti Šveitsist (kes oli enne seda alagrupifaasi otsustavas kohtumises üllatuslikult välja lülitanud Saksamaa) üle lausa 10 : 2! Tegu oli ühe rekordi kordamise ja mitme rekordi püstitamisega: tüdrukute U17 EM-finaalturniiri ajaloos oli varem vaid korra ühes mängus nii palju väravaid nähtud, kui 2016. aastal said Inglismaa neiud Valgevene üle alagrupifaasis 12 : 0 võidu. Playoff-mängudes poldud aga varem ühtegi mängu nii resultatiivselt võidetud – varasem rekord pärines 2018. aasta poolfinaalist, kui Saksamaa alistas Inglismaa 8 : 0. Playoff’ide rekordid olid aga nii prantslannade kümme väravat kui kogu mängus löödud 12 tabamust.

Taimekastmise kõrghetk tekitas

UEFA inimestes kimbatust

Võrus peeti turniiri avamäng pühapäeval kell 13, mis tähendas, et mängueelset väljakut pidi kastma kella 12 paiku. Paraku jäi see väga proosalisel põhjusel ära: nimelt ei olnud sel hetkel torudes piisavalt veesurvet! Tuli välja, et pühapäeva keskpäev oli palava ilma pärast ka kohalikele elanikele taimede kastmise kõrghetk, mis tähendas,

et suure tarbimise tõttu ei olnudki mängueelne kastmine lõpuks võimalik. Veesurve tuli sealjuures kohtumise vaheajal tagasi – ju siis olid kohalikud oma aiamaa ära kastnud ja nautisid siestat. UEFA inimesed olevat algul olnud ärajäänud kastmise pärast väga suures segaduses, kuid lõpuks said ka nemad aru, et tegu on väikese kohaga, kus aeg-ajalt võibki nii juhtuda.

Foto: Liisi Troska

Foto: Oliver Tsupsman / Soccernet.ee

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Võru tüdrukud panid festivali elama

287 noort vutihuvilist võttis osa Tallinnas, Tartus ja Võrus toimunud kolmest tüdrukute jalgpallifestivalist. Pika puuga oli sealjuures kõige populaarsem Võrus toimunud festival, kus oli kohal lausa 182 tüdrukut! Festivalid on osa

neidude U17 EM-finaalturniiri pärandiprojektist ehk püsiva väärtuse loomisest, mille eesmärk on populariseerida naistejalgpalli ja kasvatada harrastajate arvu. Võru oli selle kõige õnnestunum näide: suure nõudmise pärast kavatseb Võru Helios avada tüdrukutele esimese treeningugrupi.

Uruguay kohtunik Eestis

Euroopa jalgpalliliit UEFA ja Lõuna-Ameerika jalgpalliliit CONMEBOL on juba mõnda aega teinud omavahel tihedat koostööd, mille üks osa on ka kohtunikevahetuse programm: see toob Euroopa suurturniiridele kohtuniku Lõuna-Ameerikast ning sealsetele suurturniiridele omakorda mõne Euroopa kohtuniku. Just selle vahetuse raames vilistas tüdrukute U17 EM-finaalturniiril Eestis kolme kohtumist ka Uruguay kohtunik Anahí Fernández – 29aastane uruguaylanna mõistis õigust kahes alagrupimängus ja ühes poolfinaalis ning oli lisaks ühel alagrupimatšil ka neljas kohtunik. Üks Fernándeze vilistatud kohtumine oli sealjuures Kadrioru staadionil toimunud Eesti ja Saksamaa mäng, mis möödus lõpuks ilma ühegi kaardita, kuigi ühe penalti Fernández sakslannade kasuks siiski vilistas. Väga võimalik, et tegu oli üldse esimese korraga, kui Eestis toimuval rahvusvahelisel jalgpallikohtumisel on ametis Lõuna-Ameerikast pärit kohtunik! Kodumaal on Fernández vilistanud meeste esiliigat ja olnud Uruguay kõrgliigas korduvalt neljas kohtunik. Eelmisel aastal vilistas ta ka sama vanuseklassi MM-finaalturniiri Indias ning mõistis seal õigust näiteks kolmanda koha kohtumises.

Vicky Lópeze kiire värav

Turniiri esimesed kohtumised said mõlemad väga kiire alguse. Kui Võrus läks Inglismaa koondisel aega natuke vähem kui neli minutit, et Poola vastu juhtima asuda, siis Kadrioru staadionil lõi Hispaania koondis Saksamaale värava juba 50sekundilise mängu järel – tegu oli tüdrukute U17 EM-finaalturniiride ajaloo kõige kiirema tabamusega! Värava autor oli turniiri üks suuremaid tähti, eelmisel aastal Hispaania sama vanuseklassi maailmameistriks vedanud ja toona turniiri parimaks mängijaks valitud Vicky López, kes on juba väravaid löönud ka FC Barcelona naistevõistkonna eest. Tegu võib juba mõne aasta pärast olla naistevuti uue superstaariga: 16aastasel tüdrukul, kes paistab väljakul silma uhke juuksepahmakaga, on näiteks Instagramis juba praegu peaaegu sada tuhat jälgijat!

Foto: Liisi Troska

Foto: Katariina Peetson

Foto: Katariina Peetson

Noor Häberli jäi napilt

joone alla

Turniiri eel oli põhjendatud ootus, et Eesti koondis ei ole ainus, mille ridades jookseb platsile Eesti klubi mängija – Šveitsi koondise eest oli valiksarjas

kaasa teinud ka Eesti meestekoondise peatreeneri Thomas Häberli tütar Eline Ruth, kes on juba paar aastat mänginud klubijalgpalli FC Floras. Paraku ei mahtunud Häberli (fotol Flora pusaga) Šveitsi koondise lõplikku koosseisu ning pidi seetõttu mänge hoopis klubikaaslastega tribüünilt jälgima.

Võru koolidirektor aitas staadionit täita kavala nõksuga

Kuigi absoluutarvudes jäi Võru staadion publikuarvu poolest lõpuks teisele Lõuna-Eesti keskusele Tamme staadionile täpselt 300 inimesega alla, siis sealsed uhkelt täidetud tribüünid esimeses kahes alagrupivoorus olid publiku mõttes ehk isegi turniiri suurimad üllatused. Iseäranis torkab silma teise alagrupivooru kohtumine Poola ja Prantsusmaa vahel, kus keset tööpäeva, kell 13 alanud kohtumist jälgis koguni 531 pealtvaatajat – samal päeval Kadriorus toimunud Eesti koondise mängul oli näiteks vaid sada inimest rohkem!

Suure publikuarvu saladus peitus kavalas nõksus: täpselt staadioni kõrval asuva Võru Kreutzwaldi kooli direktor Taavi Karu lubas õpilastele, et need, kes mängu vaatama lähevad, saavad selleks ajaks tundidest vabastuse! „Värava taga oli umbes 300 seljakotti! Turvatöötajatel oli tükk tegemist, et kõik läbi kontrollida,“ naeris Võrus mänge korraldanud Even Laanemaa.

Inglased tegid isegi mängupäeval riigieksamit

Inglismaa noortekoondisega reisis Eestisse kaasa ka kaks sealse jalgpalliliidu palgal olevat õpetajat ja kaks eksamineerijat – kuna finaalturniiri aeg langes täpselt kokku sealse kohustusliku koolihariduse lõpueksamite perioodiga, möödus turniir tüdrukute jaoks pingeliselt ka hariduse mõttes. „Eksamineerijad käisid UEFA poolt pakutud eksamiruumi väga põhjalikult hindamas – lisaks akende, ventilatsiooni ja müra hindamisele käisid nad mõõdulindiga mõõtmas, et lauad oleksid õigete vahedega ja kõik täpselt nii, nagu peab,“ lausus Inglismaa koondist turniiri ajal saatnud Getriin Strigin.

Eksameid tehti suuremates ja väiksemates gruppides, kusjuures kaks mängijat jäid ülejäänud võistkonnaga võrreldes Eestisse eksamite tõttu suisa mõneks päevaks kauemaks. Turniiri ajal oli inglannadele trennide kõrvalt määratud ka igapäevane õppimisaeg, kui üheskoos eksamiteks valmistuti – isegi mängupäeval. Vähe sellest – ühel tüdrukul tuli isegi poolfinaali päeval eksamit teha!

„Koondise väljasõit hotellist oli märgitud kella viieks, aga sel tüdrukul lõppes eksam alles 16.45, mille järel ta pidi veel ka sööma. Kuigi olime talle juba eraldi transpordi korraldanud, ahmis ta selle veerandi tunniga toidu nii kiirelt sisse, et jõudis ülejäänud võistkonnaga koos staadionile sõita ning pääses poolfinaalis ka platsile,“ lisas Strigin.

Foto: Katariina Peetson

Foto: Liisi Troska

Foto: Liisi Troska

Ingliskeelne kommentaar esiliiga ametlikus ülekandes

Turniiri saabus Eestisse kajastama ka inglane Chris Walker, kelle netiraadiosse tehtud reportaažidest ja eelmise aasta Eesti-külaskäigust on Jalka ka varem korduvalt kirjutanud. Walker soovis paari Eestis veedetud nädala jooksul oma netiraadio tarbeks kommenteerida peale U17 EM-finaalturniiri ka mitut teist Eestis toimuvat liigamängu ning nii sattuski ta päev enne turniiri algust Sportland Arenale, kus peeti Tallinna Legioni ja FC Elva esiliigakohtumine. Walker oli juba enne üritanud kodumeeskonna Legioniga ühendust saada, et nende mängu kommenteerimiseks luba küsida, kuid Legion ei olnud talle klubisisese kommunikatsioonihäire tõttu vastanud – sellest hoolimata läks Walker lootusrikkalt mängule. Kui Legioni inimesed nägid, et ta hakkab mängu kommenteerima, tulid nad tema juurde palvega: kui sa juba kommenteerid, ehk oled nõus ka meie teleülekannet kommenteerima? Tuli välja, et Legionil ei õnnestunud mängule kommentaatorit leida, ning Walker sattus eneselegi ootamatult esiliiga ametliku YouTube’i kanali ülekande kom-

mentaatoriks – just seepärast kantigi Eesti esiliigamängu üle inglise keeles!

Walker ise sai sealjuures sellest, et ta kommenteeris mängu ka ametlikul esiliigakanalil, teada alles päev hiljem Jalkaga vesteldes – ta ise arvas kogu aja, et tegu on mõne klubi mitteametliku striimiga!

U17 EM-finaalturniiril kajastas Walker kokku kuut kohtumist, sealjuures vähemalt korra igal turniiri võõrustanud staadionil. Lisaks sellele leidis ta aga aega ka kolme esiliiga- ja kahe Premium liiga mängu vahendamiseks – 11 mängu 15 päevaga!

Mida teha ootamatult juurde ilmunud

maskotilapsega?

Mängijate ja kohtunikega koos väljakule astuvate maskotilaste mängudele hankimise eest vastutanud Kelly Rosen tõdeb, et ülesanne oli üsna proosalisel põhjusel pisut keerulisem, kui esialgu võib tunduda – nimelt ei ole Eestis lihtsalt väga palju õiges vanuses tüdrukuid, kes jalgpalli mängiksid. „Juhendis oli kirjas, et maskotilapsed võiksid olla viie- kuni kaheksa-aastased ning kuni 140 sentimeetrit pikad, kuid Eesti jalgpalliklubid nii noorte tüdrukutega reeglina ei tegele – meil on ju näiteks alles sellest aastast olemas üldse tüdrukute U10 vanuseklassi liiga,“ sõnab Rosen. „Mingil hetkel loobusin selle nõude järgimisest, sest klubidelt tuli tagasiside: meil lihtsalt pole nii väikeseid tüdrukuid, see pole reaalne. Lõpuks tegime lihtsalt nii, et pikemad maskotilapsed läksid pikematele mängijatele.“

Kõikidele Eesti koondise mängudele ja finaalile soovis Rosen leida vähemalt 22 maskotilast ehk ühe igale algkoosseisus alustavale mängijale. 25 maskotilapse korral said lapse käekõrvale ka kolm kohtunikku. Ülejäänud kohtumiste puhul piisas kolmest lapsest: üks mõlemale kaptenile ja üks peakohtunikule.

„Kõige kriitilisemaks osutus Eesti koondise teine mäng, mis toimus Kadriorus ja tööpäeval kell 17. Kuna tüdrukud pidid

osalema ka kaks ja pool tundi enne avavilet toimunud proovis, siis tuli neil natuke ka koolist puududa. Mäng toimus kolmapäeval – veel pühapäeva õhtul oli mul kirjas ainult 11 last ning pidin hakkama klubisid läbi helistama,“ lisab Rosen. Lõpuks leiti 25 last siiski kokku, sest paljud lapsed soovisid hea meelega juba teist korda seda rolli täita. Viimsi JK kogukonnajuhi ja noortetreeneri Erle Meresmaa sõnul käisid mõned tema treeningurühma tüdrukud lausa neljal kohtumisel maskotilapseks!

„Kõik toimis väga hästi – nurinat ei tulnud ja kõik said nendest mängudest väga palju positiivset energiat. Lapsed käisid ja tegid hästi palju mängijatega pilti. Lapsed said sealt väga ägeda energialaengu!“ kiidab Meresmaa.

Kuid Eesti koondise avamängul juhtus ootamatu olukord: nimelt tegi proovi kaasa 25 maskotilast ehk maksimaalne arv. Enne mängu selgus aga riietusruumis, et senimaani teadmata põhjusel oli kuskilt veel üks maskotilaps juurde tekkinud! „Jalgpalliliidus laste heaolu eest vastutav Juta Petersoo oli õnneks parasjagu lähedal ja tegi kõigile selgeks, et ühtegi last ei tohi kõrvale jätta. Mõtlesime natuke, mida teha, ja lõpuks leidsime lahenduse, kus välja marssis ka neljas kohtunik, kellele saime ka tüdruku käekõrvale anda,“ räägib Rosen.

Foto: Katariina Peetson

Vanamoodsa Jim Smithi uuendusmeelne Derby County

Raamat „Eeltöö“ vaatleb Derby County sajandivahetuse edu peatreener Jim Smithi kaudu. Smith suutis luua keskkonna, milles lõi särama mitme jalgpalluri, treeneri, psühholoogi, fitnessitreeneri talent. Paljusid asju tehti Inglismaa profijalgpallis esimesena. Seda kõike saatis Smithi huumor ja punane vein.

Tekst: Indrek Schwede

Eelmisel aastal ilmus raamat Inglise legendaarsest treenerist Jim Smithist ja tema tegemistest Derby County juures. „Eeltöö“ („Groundwork“ on originaali pealkiri) heidab pilgu nendele teguritele, mis võimaldasid suhteliselt tagasihoidliku eelarvega klubil tõusta Inglismaa meistriliigas esikümnesse, ja kui suur oli selle juures Smithi roll. Kindlasti tuleb paljudele lugejatele üllatusena, kui palju uut Inglismaa jalgpallis hakati juurutama just Derby Countys, ja selle kinnituseks on kasvõi mitme taustajõuna töötava asjatundja hilisem tähelend suurklubides, eriti Manchester Unitedis. Eestile teeb selle kõik põnevaks aga Mart Poomi osalemine kõiges kõnesolevas.

Steve McClaren – suurepärane

punaveini valaja

Jim Smithi suurus treenerina avaldub eelkõige teiste inimeste kaudu. Ta oli suurepärane suhtleja, kes oskas luua keskkonna, milles tema abilised

Ryan Hills „Groundwork. The Inside Story Behind Jim Smith’s Derby County“ (2022).

said end teostada. Seda kõike saatsid Smithile iseloomulik huumor, punane vein ja sigar ning ropendamine.

Abitreener Steve McClaren meenutab raamatus tutvuse algust Smithiga. Treeneritööd otsiv McClaren tuli Oxford Citysse, oodates seal peatreenerina tegutseva Smithi korraldusi, ja sealt see tuligi: „Viski veega ja kolm jääkuubikut.“

McClaren on naljaga pooleks meenutanud, et alguses ta oligi Smithile justkui ettekandja. Hiljem, kui Smith palkas McClareni Derby Countysse, kõlas tema seletus klubijuhtidele: „Ta on suurepärane punase veini väljavalaja.“

McClarenist kujunes Derby County edu üks tugitalasid. Klubi tõusis nende kahe mehe juhtimisel 1996. aasta kevadel Premier League’i. Treeninguid viis läbi edumeelne McClaren, kelle lähenemine mängijatele meeldis. Vana kooli Smithi treeningud olid paljude arvates kui õudusunenägu. Smith armastas nädala esimeses pooles istuda Raynesway treeningukeskuses oma toas. Välja ilmus ta alles neljapäeval ning vaidles mängijate ees McClareniga. Taanlasest mängija Jacob Laurseni sõnul karjus Smith üle väljaku „ei, ei, ei“ ning hakkas tegema muudatusi. Laurseni arvates teadis Smith hästi, et McClaren oli teinud suurepärast tööd, ning tema eesmärk oli hoida mängijaid positiivses pinges. Kindlasti tahtis Smith ka näidata, kelle jalas on püksid.

mekalt Derby mängija Lee Carsley öeldu: „Me ei vaja Bill Beswicki. Me oleme Birminghami poisid!“ Inglismaal valitses töölisklassipõhine matšokultuur, arusaam, et igaüks pidi ise mees olema, mitte kõrvalist abi paluma. Meedia naeruvääristas teistsugust suhtumist. Alguses kutsusidki mängijad Beswicki Psühho-Billiks. Ühelgi teisel klubil polnud veel psühholoogi ja Beswickiga ei juletud rääkida teiste nähes, mis oli nõrkuse märk.

Kui klubi konsultant Ramm Mylvaganam küsis itaallastest mängijatelt Stefano Eraniolt ja Francesco Baianolt, miks nad pärast treeningut koos meeskonnaga treeningukeskusesse sööma ei jää, vaid duši alt kohe koju siirduvad, vastas Eranio: „Ramm, sa ei mõtle ometi tõsiselt, et me hakkame seda sitta sööma? Ma teen kodus paremat sööki. Olen tippsportlane ja tahan korralikku toitu.“

Seda suhtumist hakkasid murdma välismaised mängijad, sealhulgas Poom, kes tundsid Beswicki pakutu vastu huvi ja andsid head tagasisidet teistele. Peamiselt töötas Beswick siiski treeneritega. Isegi Smith, kes oli olnud Beswicki palkamisega vastumeelselt nõus, hakkas pikkamisi sulama. Beswicki sõnul on treenerid oma töös üksi ja leidsid temas neutraalse sõbra, kes ametist tulenevalt ei tohi midagi edasi rääkida.

Füsio Dane Farrell ning söök-jook

Inglastest pallurid ilmutasid vastumeelsust ka füsioterapeut Dane Farrelli pakutava suhtes. Nende arvates pidi jalgpallur ainult jalgpalli mängima ja kui see tuli hästi välja, oli kõik korras. Farrell toob näite valitseva mentaliteedi kohta: „Bryan Robson (sel hetkel Middlesbrough’ pallur, endine Manchester Unitedi staarmängija – toim.) võis end reedel täis juua, mängida laupäeval pimestavalt ja olla mängu parim. Olin sellise suhtumise vastu.“

Välismängijad ja Bill Beswick murravad matšomentaliteedi Derby County oli esimesi Inglismaa klubisid, mis hakkas pärast Bosmani seaduse jõustumist palkama välismaiseid mängijaid. Klubi tuntust näitab ilmekalt Horvaatia kaitsja Igor Štimaci ülestunnistus: kui ta klubiga tutvuma saabus, ei teadnud ta isegi seda, millises liigas Derby mängib. Värbamine oli edukas: vaid 11 Derby mängijat on läbi ajaloo osalenud MM-finaalturniiril ja viis neist olid seal 1998. aastal.

Kuid peale Euroopas tuntud jalgpalliriikide visati silm peale vähe tuntud maade palluritele nagu Paulo Wanchope Costa Ricast ja Mart Poom Eestist. Need kaks tähendasid raamatu sõnul uue ajastu algust, kui nad 1997. aasta aprillis tegid võiduka debüüdi Old Traffordil Manchester Unitedi vastu.

Steve McClareni teeneks tuleb lugeda psühholoog Bill Beswicki palkamine. USAs õppinud ja Inglismaa korvpallikoondise juures töötanud Beswick tõi kaasa suure murrangu. Inglastest mängijate suhtumist psühholoogiasse näitab il-

Kuid pikapeale nägid ka kohalikud mängijad, et nende näitajad paranesid, ja nad hakkasid edumeelsematest välismaalastest, eriti Stefano Eraniost ja Mart Poomist, eeskuju võtma.

Näiteks Igor Štimac palkas endale isikliku füsioterapeudi. Eraniol palus Farrell aga rääkida toitumisest.

Ferguson aitas liigasse püsima jääda

2001. aasta kevadel oli Derby County kõrgliigast väljakukkumise äärel ja ees ootas võõrsilkohtumine tiitli kindlustanud Manchester Unitediga. Sellele eelnenud õhtul jõid Ferguson ja Smith taas üheskoos veini, aga seda tegid ka selleks ajaks juba Unitedi abitreenerina töötanud Steve McClaren ja Derby abitreenerid. Raamatus räägib McClaren, kuidas ta ütles enne veinijoomist Fergusonile, et neil on juba tiitel käes, aga Smith võitleb liigasse püsimajäämise eest – kas ta edastab talle mingi sõnumi? Mille peale Fergie vastas: „Hästi, me paneme mõned noored mängima, ütle talle seda, et ta saaks magada.“

Derby võitis 1 : 0 ja säilitas koha Premier League’is. Pealtnägijana võin kinnitada, et Unitedi fännidel oli kaotusest suva –nemad nautisid asjaolu, et Derby võit kukutas liigast linnarivaali Manchester City.

MAAILM

Kui klubi konsultant Ramm Mylvaganam küsis itaallastest mängijatelt Stefano Eraniolt ja Francesco Baianolt, miks nad pärast treeningut koos meeskonnaga treeningukeskusesse sööma ei jää, vaid duši alt kohe koju siirduvad, vastas Eranio: „Ramm, sa ei mõtle ometi tõsiselt, et me hakkame seda sitta sööma? Ma teen kodus paremat sööki. Olen tippsportlane ja tahan korralikku toitu.“

Kodus käis söömas ka Igor Štimac ja jälle kord olid välismängijad need, kes aitasid klubis sisse viia uuendusi. Brittidele mõjus paremini, kui toitumisest rääkis Eranio. Farrelli sõnul polnud vaja muuta menüüd, vaid mõtteviisi.

Prozone ja teised uuendused

Üks märgilisemaid uuendusi, mille Derby County esimesena Inglismaa jalgpallis kasutusele võttis, oli Ramm Mylvaganami leiutatud

Prozone, mis on soorituse analüüsimise programm. See oli aastal 1996.

Mängijad istusid 1997. aasta kevadel paigaldatud massaažitoolides ja vaatasid samal ajal suurelt ekraanilt statistikat. Meeskond sai sel ajal arutada ka taktikat, aga oli üks probleem: vibreerivad toolid kippusid mehi magama uinutama! Tulemuse tõi Prozone aasta hiljem, kui lõpetati 9. kohal, ja veel aasta hiljem (1998/99) 8. kohal.

Prozone’i sai Derby kasutada tasuta, kuid kokkuleppe kohaselt näidati seda ruumi vastaste treeneritele, et teha programmile reklaami. Samuti said Prozone’i inimesed kohad VIPi-sektoris, kus oli võimalik Smithiga veini juua ja teiste treeneritega kohtuda. Kuid keegi ei võtnud programmi soetamisel vedu. Kui McClaren läks 1999. aastal Manchester Unitedisse, võttis ta kaasa ka oma kogemuse.

Soe isafiguur Jim Smith

Kogu selle eesrindliku professionaalsuse taga oli Jim Smithi vana kooli persoon. Õigupoolest poleks tohtinud need kokku sobida. Smith oli alguses kahtlustav uuenduste suhtes, mida polnud mujal klubides juurutatud. Ta oli umbusklik kaamerate suhtes, mis paigaldati treeninguväljakule, et koguda andmeid jalgpallurite kohta.

„Ma ei mõista seda, ma ei taha sellest aru saada,“ reageeris Smith kaameratele ja kõvaketastele, mis selle kõigega kaasnes. Temaga harjumine kujunes katsumuseks kõigile. Mängija Paul Simpsoni sõnul käitus Smith paar esimest kuud kohutavalt kõigiga, ta pani paika oma standardeid. Kõige sellega käis kaasas tubli annus ropendamist, olgu kiites või laites. Ka golfirajal kulges Smith ropendamise saatel.

Pärast 0 : 4 tappasaamist Chelsea käest kogunes meeskond treeninguväljakul kokku ning mängija Chris Powell kamandas poisid ringi ja käskis neil käed üksteise õlgadele panna, nagu tehti korvpallis. McClaren ütles kõrvalt: „Tehke seda laupäeval (enne mängu – toim.).“ See komme levis jalgpallimaailmas kiiresti.

Samas tajusid mängijad, et selle karuse mehe rinnas tuksub soe ja õiglane süda. Smith väärtustas perekonda ja toetavaid suhteid. Hooajaeelsetesse laagritesse võttis ta kaasa mängijate naisi, justkui ette vabandust paludes, et kui mängud algavad, jäävad nad oma meestest ilma. Beswick rääkis loo, kuidas Smith tahtis peapesu teha ühele treeningul väga kehvalt esinenud noorele. Beswick palus luba noorukiga enne rääkida. Selgus, et poisi vanemad olid eelmisel päeval lahutanud ja mõlemad tahtsid, et poeg tema juurde jääks. Poiss ei teadnud, kelle juurde ta ööseks läheb. Smith oli poisiga väga lahke. Pakkus ööbimist hotellis, kuniks ema-isa saavad asja omavahel ära lahendada. Analoogseid näiteid Smithi emotsionaalse intelligentsuse, empaatia ning oskuse kohta mängijate ja fännidega suhelda on raamatus mitu.

Ramm Mylvaganam: „1999. aasta 25. mail oli meil kaks klienti – Derby County ja Manchester United – ja kumbki ei maksnud meile.“ Kuid pikapeale hakkas Prozone’i kasutegur kohale jõudma: näiteks Derby vigastatute nimekiri lühenes selle mõjul. Kolmandana soetas endale programmi Arsenal, siis esiliigaklubid, kes hakkasid tõusma Premier League’i, ja kolme aastaga sai Prozone’ist profijalgpallis enesestmõistetavus.

Raamatust tuleb riburada välja veel asju, mida Derby County tegi väidetavalt esimest korda. Neist huvitavaim on Dane Farrelli meenutus, kuidas pärast 0 : 4 tappasaamist Chelsea käest kogunes meeskond treeninguväljakul kokku ning mängija Chris Powell kamandas poisid ringi ja käskis neil käed üksteise õlgadele panna, nagu tehti korvpallis. McClaren ütles kõrvalt: „Tehke seda laupäeval (enne mängu – toim.).“ See komme levis jalgpallimaailmas kiiresti.

Smith hoidis häid suhteid ka omanikega, keda treenerid ei pruugi sallida. Smith kaasas aga Lionel Pickeringi tehtavasse, võttis ta nii-öelda siseringi. Hästi iseloomustab seda Pickeringi öeldu: „Ma ei saa mitte muhvigi aru (mida ja miks ta teeb –toim.), aga ma maksan talle selle eest.“

Smith püüdis alati ka mängijaid omavahel sõpradeks pöörata. Pickeringi juures korraldatud

„Kas võin Poomi maha lüüa?“

Jim Smith oli mängijatega sageli väga vali ja seda sai tunda ka Mart Poom. Raamatus räägib Steve McClaren, kuidas ta ütles Smithile, et too tapab Poomi enesekindluse. Et las McClaren ja väravavahtide treener Eric Steele tegelevad sellega ja esmaspäeval ütlevad talle, kas ta võib ta maha lüüa või mitte. Hiljem sai sellest nali ja Smith tavatses küsida, kas ta võib Poomi maha lüüa. Kui McClaren vastas, et jah, Poom oli tõesti väravas süüdi, kamandas Smith, et Poom kutsutaks tema tuppa.

„Aga me päästsime Poomi palju kordi, kui ta polnud meile löödud väravates süüdi,“ räägib McClaren.

grillipidudele olid alati lisaks meeskonnale oodatud väljakumeistrid abikaasa ja lastega. Jacob Laurseni sõnul hoolitses Smith selle eest, et ei tekiks klikke, et valitseks harmoonia.

Riigi külalislahkeim kontor

Lood Smithi armastusest punase veini vastu on raamatus vahest ülevõimendatud, kuid lustakad. Näiteks Fabrizio Ravanelli üheaastaseks planeeritud leping muutus mängija ja tema agendiga veedetud hoogsa õhtu jooksul omanike suureks üllatuseks kaheaastaseks. Punase veini taga arutas asju ka Derby treenerite tiim. Smith nautis väljasõitudel seltskonda ja veini, oli alati suurepärases jutuhoos meelelahutaja ja keelitas kaaslasi mitte veel hotellituppa minema. Kui teistel oli järgmisel hommikul raske, siis Smith säras, nagu poleks midagi juhtunud.

Smith armastas istuda oma kontoris, kus oli pealtnägijate sõnul „kõigi liigade parim baarikapp“. Seal ta sirvis ajalehte, ennustas hobuste võiduajamise tulemusi ja alati olid seal oodatud külalised. Üks neist oli Alex Ferguson, aga ka sellised Inglismaa jalgpalli tuntud mehed nagu Howard Wilkinson, Ron Atkinson, Sam Allardyce ja Harry Redknapp.

Kui Redknapp oli West Hami peatreener, kutsus Smith ta enne mängu kontorisse Liibanoni veini jooma ja see treenerite „soojendus“ venis sedavõrd pikaks, et välja tuldi kuus minutit enne avavilet. Samamoodi veetis tema kabinetis mängueelseid minuteid Alex Ferguson, kellega kuni viimase hetkeni vaadati hobuste võiduajamise ajalehte. Fergusoniga rääkis Smith telefonis peaaegu iga päev. Omavahel vahetati infot vastaste kohta.

Lasi kõigil minna

Derby County edu märgati ja tema taustajõud said järjest pakkumisi suurklubidelt. Suur kaotus oli McClareni lahkumine 1999. aastal Manchester Unitedisse. Smith lubas tal lahkuda. Esimesel treeningul uues klubis ütles Ferguson McClarenile: „Mida iganes sa tegid Derbyga, tee seda ka siin! Selleks ma su siia ostsin.“

Hiljem tegi McClaren karjääri peatreenerina, sealhulgas Inglismaa koondises, ning maandus eelmisel aastal jälle Unitedi abitreeneri pingile. Veel üks tollane abitreener Steve Round on paljude teiste suurte klubide kõrval töötanud samuti Manchester Unitedis, Inglismaa koondises ja on praegu ametis abitreenerina Arsenalis. Väravavahtide treener Eric Steele jõudis samuti välja Man Unitedisse.

Bill Beswick meenutab, kuidas nad ükskord arutasid McClareniga, millises satsis nad tahaksid töötada, kus on hea atmosfäär, ja nad said kokku üheksa klubi, kusjuures nende seas polnud Manchester Unitedit, sest see oli väljaspool nende unistusi. Järgmisel päeval mängitigi Unitediga, McClareni välja pakutud taktika töötas suurepäraselt ja sellest järgmisel päeval võttis Ferguson

McClareni asjus Smithiga ühendust. Peagi lahkus suurklubisse ka Beswick.

Kuidas Smith mu naerualuseks tegi

Jim Smithi huumorit sai tunda ka käesoleva loo kirjutaja külaskäigul Mart Poomi juurde 2001. aastal. Olin ostnud Jim Smithi autobiograafia ja soovisin sellele tema autogrammi. Tänu Poomile oli mul ligipääs Derby County treeningubaasi, kus sisenesin mahukasse ruumi, kus Smithil oli oma laud, aga seal oli ka teisi inimesi. Muidugi oli Smith valmis pühendusega autogrammi andma ja küsis selle tarbeks mu nime. Pidasin lihtsamaks võtta välja oma ID-kaart ja seda sealt näidata. Kui ma dokumenti otsima hakkasin, kõmas üle ruumi Smithi hääl: „Misasja – kas sa ei tea oma nime?“ Mitmehäälse müriseva naeru saatel näitasin Smithile nime ja sain soovitud pühenduse.

Kui Beswick oli enne Manchesteri siirdumist lõpetanud viimase tööpäeva Derbys, tuli Smith teda saatma ja andis talle musi.

„Mille eest, Jim?“ – „Sest sa olid ainus inimene jalgpallis, kes iga päev küsis, kuidas mul on, ja sa hoolitsesid mu eest.“

Beswick küsib raamatus, miks Smith aktsepteeris sedavõrd palju uusi ideid, mille tõhusus selgus alles hiljem, ja vastab: Smith oli ise psühholoog. Ta teadis alati, kuidas pallureid kohelda. Tänu oma emotsionaalsele intelligentsusele teadis ta alati, millal kiita ja millal peale hüpata. Vaatamata sellele teisele kuulus talle mängijate austus.

„Asi pole selles, kui palju sa tead, vaid kui palju sa hoolid,“ selgitab Beswick. „Selline mees ta oligi.“

Suured ja suuremad ÜLLATUSED

Maikuu tõi meile Eesti jalgpalliplatsidel mitu väga üllatavat tulemust – ning sellised mängud pakuvad alati vägevaid emotsioone ja annavad ägedate fotode võimaluse!

Naiste karikasarja poolfinaalis korraldas suurüllatuse Saku Sporting, kes alistas kodumurul FC Flora 2 : 1 ning teenis esimest korda klubi ajaloos pääsu karikafinaali. Naistekarikas saab igal juhul uue võitja, sest Saku finaalivastane on samuti varasema karikavõiduta Tartu Tammeka.

Jana Pipar

Harju JK Laagri õhkas aga – võimalik, et vähemalt paberi peal – Premium liiga ajaloo ühe suurema üllatuspommi: liiga debütandina ei olnud neil hooaja kümnendaks mänguks kirjas mitte ühtegi võitu, kuid sellest hoolimata suutsid nad võõrsil alistada sel hetkel liiga liidrikohta hoidnud FCI Levadia, kes polnud varem saanud mitte ühtegi kaotust! Harju kaitsja Andres Järve tähistas pöörast võitu endise koduklubi üle koos Harju fännidega. Foto: Jana Pipar

Foto:



juurdleb:

Paide Linnameeskonna kehv hooajaalgus sai jätku ning kaotus Pärnu Vaprusele ja viik Tallinna Kaleviga osutusid viimasteks meeskonna peatreenerile Karel Voolaidile, kes sai seejärel ametist priiks.

Ats Purje Tartu Tammeka kaitsjate vahel laveerimas. Foto: Liisi Troska

Talvel Levadiaga liitunud Aleksandr Zakarljuka paistab olevat vana koduklubi Narva Transi vastu mängides… eriliselt motiveeritud! Foto: Sergei Stepanov

Tundub, et kohtunik Kristo Külljastinen on jalgpalli kõrval hakanud õigust mõistma ka maadluses – Carl Robert Mägimetsa on ta igatahes parterisse käskinud! Foto: Renate-Ly Mehevets

Paide ründaja Robi Saarma

mis ometi toimub?

Foto: Liisi Troska

Eakate kõnnijalgpall vallutab Järvamaad

Möödunud aasta maikuus Järva-Jaanis esimese treeninguga alguse saanud ja kohe populaarseks osutunud eakate kõnnijalgpall on haaret laiendanud ning praeguseks on vutipisikuga nakatatud ka teiste Järvamaa kohtade pensionärid.

Tekst ja fotod: Maarja Trauss

Eakate kõnnijalgpalli treeningud toimuvad

Järvamaal neljas paigas – Paides, Järva-Jaanis, Väätsal ja Imaveres – ning iganädalaselt osaleb eri punktides ligi 50 eakat. Lisaks treeningutele on korraldatud ka sõpruskohtumisi eri

piirkondade vahel, mis on suurendanud spordiala tuntust ja osalejate arvu. Kui möödunud aasta juunikuus toimunud esimesel sõpruskohtumisel osales kaks võistkonda, siis tänavu mais korraldatud sündmusest võttis osa juba neli tiimi.

Kõnnijalgpallis, nagu nimi ütleb, on lubatud ainult käia, mis pahatihti osutub ka kõige suuremaks takistuseks – kuna pall liigub platsil teisel kiirusel ja hasart on kerge tekkima, on jooksmise keelust keeruline kinni pidada! Mänguaega saab korrigeerida osalejate soovide, vajaduste ja oskuste järgi. Mängu muudab atraktiivseks see, et varasem kokkupuude jalgpalliga ei ole üldse oluline.

Harrastus on eelkõige suunatud neile eakatele, kes soovivad end liigutada ja osaleda jalgpallilaadses tegevuses. Mängu eelised on mit-

mekülgsed ja see on kasulik tervisele: peale selle, et ollakse füüsiliselt aktiivsed, aitavad treeningul tehtavad harjutused hoida lihased toonuses, mis on vanemas eas eriti oluline. Lisaks muidugi kerge kõnnisammul liikumine.

Miks on eakate kõnnijalgpall muutunud Järvamaal nii populaarseks? Jalgpall ühendab inimesi, olenemata sellest, millises vormis seda mängu parasjagu harrastatakse. Üks oluline tegur on kindlasti sotsiaalne aspekt. Treeningud on andnud eakatele võimaluse üheskoos füüsiliselt aktiivsed olla, mis omakorda on suurendanud nende omavahelist sotsiaalset suhtlust. Treeningutel ja sõpruskohtumistel käimine on saanud väärtuslikuks väljundiks, kus saab üksteist toetada ja üheskoos aega veeta.

Paide kõnnijalgpalli eestvedaja, Järvamaa vähihaigete ühingu juht Maria Põllu sõnab, et olles nüüd aasta aega kõnnijalgpalliga seotud, saab öelda, et see on avanud mitu võimalust ja pakkunud unustamatuid emotsioone. „Alustasime aasta tagasi – otsisin parasjagu väljundit, kuidas saada ühingu liikmed peale pikka COVIDi-aega rohkem liikuma ja uuesti omavahel sotsialiseeruma. Mäletan, et esimene treening kestis meil kümme minutit, mis võttis ikka korralikult võhmale ( naerab – toim. ). Peale paari kuud hakkasin nägema osalejatel juba koordinatsiooni paranemist, võhma suurenemist ning meeskonnavaimu paranemist – omavahel suheldi juba rohkem ning oldi üksteise suhtes väga toetavad,“ kirjeldab ta.

Kõnnijalgpalli harrastamiseks sobib suurepäraselt ka linnapark.

Kõnnijalgpall kui põlvkondade ühendaja!

„Täna mängime juba pikemalt ning ka mitu osalejat on öelnud, et enesetunne on paranenud ja oodatakse pikisilmi juba järgmist treeningut. Oleme aasta aega teinud trenni korra igal nädalal,“ täpsustab ta, lisades, et tal on hea meel, et kõnnijalgpall on Järvamaal teinud suure sammu edasi – see annab neile tublisti motivatsiooni jätkata. Kõige keerulisemaks peab Põllu kõnnijalgpalli juures just nimelt reeglit, mis ei luba platsil joosta. „Sellest on ikka väga-väga raske kinni pidada, mängus tekib suur hasart ja enda märkamata tekib jooksusamm sisse.“

Paide Linnameeskonna kogukonnajuht Arto Saar kinnitab, et eakate kõnnijalgpallis näeb enda jaoks väärtust ka Premium liiga klubi. „Paide Linnameeskond alustas kõnnijalgpalli projektiga eelmise aasta mais, kui kogunes esimene treeningurühm Järva-Jaanis. Peagi alustas Paide-Türi ühistreening Paides ning tänaseks on trennid toimumas ka Imaveres ja Väätsal. Paide Linnameeskond on üha rohkem tähelepanu pööramas põlvkondadevahelistele tegevustele ning tervisliku eluviisi propageerimisele. Organiseerime sõpruskohtumisi, turniire ja näidismänge,

Esimese sõpruskohtumise võitjakarikas läks Paide eakatele.

Kõnnijalgpall pakub häid emotsioone ja näitab, et mitte kunagi ei ole liiga hilja jalgpalliga alustada!

et üha rohkem eakaid saaks tegeleda selle kõigile jõukohase mänguga. Meie klubi on Eestis hetkel suurim kõnnijalgpalli edendaja – loodetavasti saab see ala populaarseks üle Eesti ja üha rohkem klubisid pöörab tähelepanu ka vanemale generatsioonile.“

Ka meeste esiliigas ja naiste meistriliigas mängiv Viimsi JK on leidnud tee eakate kõnnijalgpallini. Klubi kogukonnajuht Erle Meresmaa selgitas, et nemad alustasid kõnnijalgpalliga möödunud sügisel ja need, kes käima hakkasid, osalevad treeningutel ka praegu. „Kindlasti on tegu peale vaadates petliku spordialaga, sest need prouad ja härrad, kes enesekindlalt trenni tulid ja mõtlesid, et lihtsalt veidi jalutavad, pidid veidi pettuma,“ naerab Meresmaa ja kinnitab, et treening võtab heas mõttes läbi.

Küll aga toob Meresmaa välja, et kuna treeningud toimuvad olude sunnil kolmapäeviti kella kolmest päeval, on neil osalejate arvu mõttes ilmselt veel omajagu arenguruumi. „Tänapäeva eakad teevad oma aktiivsusega paljudele noortelegi silmad ette! Siiski – kui on juba treeningule tuldud, siis lahkutakse alati, naeratus näol, ja see kindlasti peakski olema ju vabatahtliku sportimise peamine eesmärk.“ Viimsi kõnnijalgpalli treeningud toimuvad Viimsi JK ja Viimsi hoolekandeteenuste koostöös.

Eelmisel aastal proovis kõnnijalgpalli memmedega tempot hoida ka „Ringvaate“ reporter Jüri Muttika.

Palju häid emotsioone!

EM 1976: neli vägevat lahingut ja otsustav löök, mida meenutatakse tänini

Jalka jätkab veebruarikuu numbris alguse saanud tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EMfinaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1976. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Läbi aegade viies EM-finaalturniir toimus vanas tuttavas formaadis: 32 koondist üle Euroopa asusid valiksarjas nelja finaalturniiripääset jahtima ning valiksari koosnes neljaliikmelistest alagruppidest ja sisuliselt veerandfinaalide kohta täitnud playoff’ist, kuhu pääses iga valikgrupi võitja.

Nagu ikka, sattus juba alagrupifaasis kokku mitu väga tugevat meeskonda, mis tähendas, et nii mõnelgi ehk tiitlimõtteidki mõlgutanud koondisel lõppes teekond juba alagrupiturniiri järel.

Hirmkõva seltskond sattus kokku näiteks 5. valikgruppi, kus oli koos lausa kolm 1974. aasta MM-finaalturniiril mänginud koondist, kusjuures Holland ja Poola olid MMil saanud teise ja kolmanda koha, Itaalia aga ülinapilt kaheksa seast välja jäänud! Vägeva kolmiku kõrval üritas kaarte segada Soome, kes suutiski itaallastelt võõrsil viigipunkti näpistada. Grupi võidu sai lõpuks napilt Holland, kes edestas Itaaliat vaid ühe punktiga ja Poolat pelgalt parema väravate vahega – kusjuures Hollandi meeskonna sisekliima oli hoolimata äsjasest MM-finaali jõudmisest omadega täiesti mudas. FC Barcelonas mänginud kaht Johanit – Cruyffi ja Neeskensit – süüdistasid mitu tiimikaaslast staaritsemises. See tipnes enne kohtumist Poolaga suisa kähmlusega ja ultimaatumiga: Cruyff, Neeskens ja Wim van Hanegem tegid treeneritele selgeks, et koondisest lähevad kas kaks PSV

Lobanovskõi põrunud eksperiment

Valiksarja lõpetanud playoff’is said neljast paarist kolmes edasi soosikud (Jugoslaavia–Wales 3 : 1; Holland–Belgia 7 : 1; Lääne-Saksamaa – Hispaania 3 : 1), kuid ühes sündis siiski üllatus –nimelt ei suutnud kõigil eelmistel EM-finaalturniiridel kohal olnud Nõukogude Liit seekord marjamaale pääseda, kui Tšehhoslovakkia vastu kaotati avamäng 0 : 2, mistõttu kodus tehtud 2 : 2 viigist edasipääsuks ei piisanud. Esimese Euroopa meistri koondis tegi valiksarja jooksul sealjuures suure muudatuse: pärast seda, kui Konstantin Beskovi käe all valikgrupi avamäng Iirimaale võõrsil lausa 0 : 3 kaotati, määrati koondise peatreeneriks Kiievi Dinamo vaid 35aastane loots Valeri Lobanovskõi.

Dinamoga suurt edu nautinud Lobanovskõi üritas ka koondise võimalikult Dinamo nägu voolida – NSVLi koondise eest jooksis sageli ühes mängus platsile vaat et kümmekond Dinamo meest, kellele oli lisatud mõni üksik Moskva CSKA või Spartaki pallur. Lobanovskõi leidis, et üksteise hea tundmine kaalub individuaalse kvaliteedi üle, kuid valus allajäämine raputas Nõukogude jalgpalli põhjalikult. Kiievis (kus siis veel?) peetud kodumängu oleksid nad peaaegu kaotanud, kui hilisema Ballon d’Ori võitja Oleh Blohhini 87. minuti iluvärav poleks seisu viigistanud. Muide, Nõukogude Liidu koondis ei kaotanudki lõpuks ühtegi kodus peetud EM-valikmängu – neid oli kokku 55 tükki.

Lobanovskõile näidati kaotuse järel ust, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et koondise tüüri juurde jõudis ta mõne aasta pärast tagasi. Kaitsja Volodõmõr Troškin on aga hiljem meenutanud, et mitu NSVLi koondislast kirjutas Lobanovskõile selle mängu järel lahkumisavalduse – viimasest 12 kuust üheksa olid nad veetnud treeningulaagrites, kus füüsist ja vaimu teritati muu hulgas sõjaväemaiguliste takistusradade läbimisega.

1976. aasta EM-finaali otsustav hetk: Antonín Panenka tõstab palli üle Sepp Maieri. Foto: imago/Colorsport/Scanpix

Tekst: Raul Ojassaar

mängijat või nemad. Raskesse olukorda pandud peatreener George Kobel otsustas tähtede kasuks ning üle noatera suutiski Holland väga keerulise grupi võita, hoolimata sellest, et võõrsil kaotati nii Poolale kui Itaaliale.

Üllatuslikult pääses ainsa Briti saarte võistkonnana veerandfinaali Wales, kes alustas valiksarja küll Viinis kaotusega Austriale, kuid võitis seejärel ülejäänud viis kohtumist, millest magusaim oli võõrsil Ungari üle. Playoff’is said nad vastaseks Jugoslaavia, kes suutis Walesi kõrval ainsana kuuest mängust viis võita – ühtegi täiseduga meeskonda valiksarjas ei olnudki. Kaheksa parema sekka jõudsid veel Tšehhoslovakkia, Hispaania, Nõukogude Liit, Belgia ja turniirile nii valitseva Euroopa kui maailmameistrina tulnud suursoosik Lääne-Saksamaa.

Avamängus kolm eemaldamist

Hoolimata sellest, et vähem kui kuu aega enne finaalturniiri toimunud veerandfinaalis sai Holland naabri Belgia üle kahe mängu kokkuvõttes veenva 7 : 1 võidu, saabusid nad Zagrebis peetud poolfinaalile Tšehhoslovakkia vastu väga segases seisus. Peatreener George Knobeli läbisaamine tiimi staaridega oli kehv ning turniiri eel andis ta Hollandi jalgpalliliidule suisa lahkumisavalduse, ent alaliit oli nõus selle alles pärast turniiri vastu võtma. Meeskond läks poolfinaalis Tšehhoslovakkiat sisuliselt mütsiga lööma – kõigi mõtted olid juba finaalis, kus oleks pidanud ees ootama kahe aasta taguse MM-finaali korduslahing Lääne-Saksamaa vastu ja suurepärane revanšivõimalus. Kohtumine oli tormiline nii otseses kui kaudses mõttes. Zagrebis ladistas kogu õhtu sellist vihma, et waleslasest peakohtunik Clive Thomas hoidis mängueelsel tseremoonial kaptenite kohal vihmavarju ning väljakule joonistatud jooni võis juba avapoolaja keskel vaid aimata. Libedal väljakul mängiti kõva tempoga ning juba esimese veerandtunni järel võis aimata, et turniirile 17mängulise kaotuseta seeria järel sõitnud Tšehhoslovakkia on märksa tugevam, kui paljud ehk arvasid. Kui kaitsja Anton Ondruši täpne pealöök 19. minutil Tšehhoslovakkia juhtima viis, oli see ärateenitud eduseis.

Teisel poolajal läks mäng ka tulisemaks. Slovakist paremäär Jaroslav Pollák teenis 60. minutil Johan Neeskensi mahaniitmise eest teise kollase kaardi ja saadeti duši alla. Kui avavärava autor Ondruš tosin minutit hiljem totrast omaväravast seisu viigistas, paistis justkui, et hollandlased on nüüd jalad alla saanud ja lähevad võidu peale välja – ainult et vaid kolm minutit hiljem teenis Neeskens ise punase kaardi, kui virutas Zdeněk Nehodale jalaga!

Normaalaja lõpus olid hollandlased küll väravale natuke lähemal, kuid lisaajal leidis Tšehhoslovakkia uue hingamise ja Nehoda pealöök viis nad 114. minutil 2 : 1 juhtima. Väravajärgses saginas näitas

Õnnetu õhtu Cardiffis

Jugoslaavia ja Walesi kohtumised osutusid veerandfinaalide kõige tulisemaks – ja mitte selle sõna parimas tähenduses. Pärast Zagrebis peetud avamängu, kus Jugoslaavia juba avaminutil juhtima läks ja Cardiffis toimunud kordusmängule lõpuks 2 : 0 edu kaasa võttis, läksid asjad päris käest ära. Kuigi kohtumist vilistas 1970. aasta MM-finaalis õigust mõistnud idasakslane Rudi Glöckner, ei suutnud ka tema mängu korralikult hallata ning asjad kiskusid kiiva juba mängu alguses. Esmalt karistas Glöckner Leighton Phillipsi ja Dražen Mužinići konfliktis kollase kaardiga vaid Phillipsit, kuigi Mužinić oli olukorra tegelik algataja; juba 19. minutil määras olukorrast üsna kaugel olnud vilemees Walesi kahjuks kaheldava penalti, mille Josip Katalinski kodupubliku meelehärmiks realiseeris.

Glöckner ei leidnud endale Walesis sõpru ka teisel poolajal, kui tühistas kodumeeskonna viigivärava järel nende 2 : 1 värava –seekord üsna küsitava ohtliku mängu tõttu. Walesi poolehoidjad muutusid tribüünidel suurest vihast juba metsikuks ning üritasid väljakule tungida, mõnel see ka õnnestus. Glöckneri õnnetu õhtu aga jätkus, kui ta Terry Yorathit vaatamata mitmele väga jõhkrale toorutsemisele punasest kaardist säästis. Wales sai mängu lõpus veel kasutada ka penalti, ent sellesama Yorathi löögi suutis Enver Marić tõrjuda.

Lõpuvile järel tungisid platsile sajad Walesi fännid – läks tarvis 16 politseinikku, et Glöckner kuidagi riietusruumi eskortida. Märuli käigus sai üks neist kaelahaava, kui vilemehe suunas loobitud nurgalipp hoopis võmmi tabas. Oma koosa said ka Jugoslaavia mängijad – Jurica Jerković virutas ühele waleslasele, kes teda tunnelis sõimama tuli, suisa rusikaga.

UEFA kavatses rahutuste tõttu Walesi esialgu järgmiselt EM-turniirilt karistuseks välja jätta, ent kompromissina pidi Wales järgmise valiksarja kodumängud hoopis tühjade tribüünide ees mängima. Jugoslaavial läks aga palju paremini: nemad said endale käesoleva finaalturniiri korraldusõiguse.

kohtunik punast kaarti ka Hollandi poolkaitsjale Willem van Hanegemile, kes üritas talle selgeks teha, et väravale eelnes tegelikult viga Johan Cruyffi vastu. Topelthoop röövis hollandlastelt moraali ja František Veselý 118. minuti koll oli Tšehhoslovakkiale täpp i-l.

Kuigi Cruyff oli kolmekordne Ballon d’Ori võitja, ei suutnud ta selles mängus endast korralikku märki maha jätta ning turniirilt lahkudes esitas ta alaliidule järjekordsed nõudmised: muu hulgas soovis ta koondises vähem ja kergemaid treeninguid ja mängimise eest rohkem raha. Lõpuks jõudis ta platsile oranžis särgis veel vaid viies kohtumises.

Läbi aegade vägevaim koondisedebüüt?

Päev hiljem Belgradis peetud teine poolfinaal Jugoslaavia ja Lääne-Saksamaa vahel ei jäänud draama poolest sugugi esimesele alla, kuid seda positiivses mõttes – selles mängus ei tõusnud kohtuniku taskust mitte ühtegi kaarti.

Koduväljakul mänginud Jugoslaavia alustas maailmameistrite vastu bravuurikalt – kohtumise avapoolaega on hiljem nimetatud ka Jugoslaavia koondise läbi aegade parimaks 45 minutiks. Nende eduseis oleks võinud vaheajaks vabalt olla isegi

mitme värava võrra suurem, kuid isegi Danilo Popivoda ja Dragan Džajići väravatest saadud 2 : 0 järel tundus, et vägev võit võib olla vormistamise küsimus.

Teisel poolajal jätkus esiti võõrustajate pealetung, kuniks mängu tõi pöörde olukord, kus Jurica Jerković ei suutnud sisuliselt tühjale väravale pihta saada – õige pea peale seda said sakslased tänu massiivsele rikošetile ühe värava tagasi ning olid ühtäkki vastamisi Jugoslaaviaga, mis ei olnud enam nii enesekindel, täpne ja hirmuäratav. Ometi oli sakslastel viimase veerandtunniga vaja veel üht tabamust, et mäng lisaajalegi viia. Areen oli küps uue kangelase sünniks.

Selleks sai 22aastane koondisedebütant Dieter Müller, kelle sakslased 79. minutil vahetusest mängu saatsid. Juba esimese puutega lõi ta kolm minutit hiljem peaga viigivärava ning kinnistas end lisaajal Saksamaa vutiajalukku, realiseerides 115. ja 119. minutil kaaslaste suurepärase eeltöö 4 : 2 võiduks. Helmut Schön oli taskust välja tõmmanud jokkeri, kes debüteeris koondises EM-poolfinaalis kübaratrikiga!

Järjekordne lisaaeg

Isegi kolmanda koha kohtumine osutus haruldasel kombel põnevaks ja haaravaks jalgpallimänguks. Kui hollandlaste puhul oleks võinud arvata, et nendele endile šokina tulnud kaotus poolfinaalis ja mängukeeldude-vigastuste tõttu muutunud koosseis mõjuvad nende moraalile kehvasti, siis tegelikult pakkusid nad Jugoslaaviaga kahasse väga ilusa jalgpallimatši. Seekord suutis Jugoslaavia 0 : 2 kaotusseisust välja tulla ja kohtumise lisaajale viia, kuid seal tõi Ruud Geelsi tabamus Hollandile 3 : 2 võidu. Jugoslaaviale lõppes kodune turniir küll kahe kaotusega, kuid häbeneda polnud midagi – kahe aasta tagustele MM-finalistidele anti mõlemas kohtumises väärikas lahing.

Omade kaotus poolfinaalis tähendas sisuliselt seda, et kodupublikule turniir enam suurt huvi

ei pakkunud – Marakana hüüdnime kandvale staadionile, kuhu vaid aasta varem oli karikavõitjate karika poolfinaali Belgradi Crvena zvezda ja ungarlaste Ferencvárose vahel vaatama tulnud 110 000 inimest, saabus EM-finaaliks vaid 30 000 silmapaari. Tšehhoslovakkiast kohale sõitnud fänne oli täpselt kolm!

Kohtumine ise oli aga sellest hoolimata fantastiline ning läks tõeliselt käima juba varakult: Ján Švehlík viis Tšehhoslovakkia juba kaheksandal minutil lähilöögiga juhtima, kuid selle järel võtsid soosikutest sakslased initsiatiivi enda kätte, jäädes aga mitmel korral alla vastaste väravavahi Ivo Viktori tõrjetele. Hoopis Tšehhoslovakkia oli see, kes järgmise värava lõi – 25. minutil lasi Karol Dobiaš oma 100. koondisemängu pidanud Franz Beckenbaueri peaga klaaritud pallil karistusala taga korra põrgata ning virutas seejärel madala terava löögi väravasse.

Tšehhoslovakkia väravavahi Ivo Viktori hiilgemäng aitas koondise EM-tiitlini. Kuigi tavaliselt moodustasid Tšehhoslovakkia koondise selgroo tšehhid, siis Euroopa meistriks tuli koondis suuresti slovakkide toel – Viktor oli algkoosseisus koos Panenka ja ründaja Zdeněk Nehodaga vaid üks kolmest tšehhist.

Foto: imago images / Scanpix

Kaheväravaline eduseis oli aga üürike: juba kolm minutit hiljem leiti karistusalast üles ei keegi muu kui seekord algkoosseisu pääsenud Dieter Müller, kes vahe taas üheväravaliseks kahandas. Müllerile oli see koondisevutis juba neljas värav vaid 80 mänguminuti jooksul!

Teisel poolajal oli mõlemal meeskonnal ports võimalusi mäng enda kasuks kallutada – Ivo Viktor säras Tšehhoslovakkia väravasuul mitme suurepärase tõrjega, kuid sakslased jätkasid surumist. Viigivärav saadi kätte alles 89. minutil ja üsna ootamatust kohast: väravaesisele antud nurgalöök oleks võinud olla Viktori saak, kuid vaid 172sentimeetrine Bernd Hölzenbein suutis Anton Ondruši haardest vabaneda ja imekombel väravavahti õhuvõitluses edestada. Jälle lisaaeg!

Mülleri koondisedebüüt sündis kaaslase autoavarii tõttu

Dieter Müller on hiljem meenutanud, et idee ta poolfinaalis mängu panna ei olnud üldse Lääne-Saksamaa peatreeneri Helmut Schöni oma, vaid hoopis abitreeneri Jupp Derwalli teene. Ja selle eest, et debütant üldse meeskonda mahtus, tuleb tal tänada Klaus Toppmöllerit, kes mõni nädal enne turniiri algust maanteel oma Ferrariga suure avarii tegi.

Tulevase abikaasaga koos kihutades kaotas Toppmöller auto üle kontrolli ning rammis vastassuunas liikunud USA armee sõidukit. Kuigi asjaosaliste vigastused ei olnud väga tõsised, otsustas Toppmöller enda sõnul minna abi otsima ning kadus tükiks ajaks metsa, kust ta politseikoerte abil alles järgmisel pärastlõunal üles leiti. Kui esialgu väitis 24aastane vutimees, et kaotas peapõrutuse tõttu suunataju ja sattus ekslema, tunnistas ta paarkümmend aastat hiljem, et veetis tegelikult suure osa ajast oma hea tuttava alkoholiga… Toppmülleri koondisekarjäär, mis oli vaid kaheksa päeva varem Hispaania vastu resultatiivselt alanud, kestis seejärel veel vaid kahe kohtumise jagu 1979. aastal. Peatreenerina tegi ta aga korraliku karjääri, juhendades sajandivahetuse paiku muu hulgas Frankfurdi Eintrachti, Leverkuseni Bayerit, Hamburgerit ja Gruusia koondist.

EM 1976

Poolfinaalid

Tšehhoslovakkia–Holland 3 : 1 (l.a)

Jugoslaavia – Lääne-Saksamaa 2 : 4 (l.a)

Kolmanda koha mäng

Holland–Jugoslaavia 3 : 2 (l.a)

Finaal

Tšehhoslovakkia – Lääne-Saksamaa 2 : 2 (pen 5 : 3)

Löök, mida tuntakse tänini

Esimest korda sel turniiril jäid lisaajal väravad löömata, mis tähendas, et esimest korda koondiste suurturniiride ajaloos tuli finaali võitja otsustada penaltiseerias. Sealjuures lepiti vajadusel penaltiseeria kasutamine kokku vaid mõni tund enne mängu – UEFA oli valmis kaks päeva hiljem ka kordusmängu korraldama, kuid meeskonnad olid ühel meelel, et võitja võiks selguda samal päeval.

Toonasest ajast pärit Saksa jalgpalli aastaraamat kirjeldab, kuidas isegi meeskonna tippmängijad olid penaltiseeria eel ebakindlad ja ei soovinud lööma minna. Vasakkaitsja Bernard Dietz ja paremäär Uli Hoeneß väitsid, et on liiga väsinud, et lööma minna, kapten Franz Beckenbauer vabandas end õlavigastusega välja. Keskkaitsja Hans-Georg Schwarzenbeck pelgas, sest polnud üheksa aastat ühtegi penaltit löönud. Lõpuks pakkus end vabatahtlikuna välja väravavaht Sepp Maier, kuid Beckenbauer naeris ta välja.

Hoolimata sellest, et penaltiseeriad olid toona veel üsna uus nähtus, ei oleks seeria alguse järgi seda pruukinud arvata – seitse esimest penaltit löödi sisse väga kindlalt ja väravavahtidele erilist võimalust ei jäetud. Esimene eksija oli sakslaste neljas lööja Hoeneß, kes seeria eel väsimust kurtis.

„Vaatan tavaliselt, kuhu väravavaht liigub, ja löön siis palli teise nurka. Seekord olin aga nii väsinud, et ma ei soovinud riskida ja läksin lihtsalt täie jõuga lööma. Nägin, kuidas pall raketi kombel aina ülespoole tõusis ja pilvede poole lendas. Sel hetkel muutus kõik minu ümber halliks,“ sõnas mees, kes asus juba kolm aastat hiljem Müncheni Bayerni peadirektoriks ja veetis klubis mängija ja ametnikuna kokku 49 aastat.

Otsustav löök sattus seega Tšehhoslovakkia keskväljamehele Antonín Panenkale. Hetkel, kui paljud teised oleksid ehk pinge all murdunud, suutis Panenka korda saata väikestviisi jalgpallirevolutsiooni: kuna Sepp Maier hüppas kiirelt enda poolt vaadatuna vasakule, kõksas Panenka palli kerge puudutusega õhku. Lausa naeruväärselt nõrk löök otse keskele lendas justkui aegluubis võrku, agoonias Maieril polnud midagi teha.

Euroopa ajakirjandus oli Panenka löögist loomulikult vaimustunud – see ristiti mitmel pool

langeva lehe löögiks, kuid tänapäevalgi, peaaegu pool sajandit hiljem tunneme seda eelkõige Panenkana.

Tšehhoslovakkia ametnikud olevat Panenkat sealjuures mängu järel noominud ja talle öelnud, et kui tema peenutsev löök oleks ebaõnnestunud, oleks riigi kommunistlik režiim eesotsas partei peasekretäri Gustáv Husákiga karistanud teda riigi häbistamise eest 30 aastaks sunnitööle saatmisega!

Karika tõstmise kaadreid vaadates võiks aga arvata, et võit läks siiski sakslastele – meeskonnad olid peale penaltiseeria kasutamise enne mängu kokku leppinud, et ükskõik mis tulemusega kohtumine lõpeb, meeskonnad vahetavad särke. Suure väsimuse ja joovastuse kompoti tõttu ei taibanud aga paljud, et karikas võeti vastu vastasmeeskonna särke kandes!

Fakte 1976. aasta EMi kohta

^ Tegu on esimese ja ilmselt viimase EM-finaalturniiriga, mille kõik kohtumised on läinud lisaajale.

^ Nõukogude Liidu meeskond jäi EM-finaalturniirilt esimest korda eemale.

^ Anton Ondruši omavärav kolmanda koha matšis oli EM-finaalturniiride ajaloo esimene ning jäi lausa esimese üheksa turniiri ainsaks – järgmise omavärava lõi bulgaarlane Ljuboslav Penev 1996. aasta EMil.

^ Jugoslaavia koondisele oli tegu juba kolmanda korraga, kui EMil jõuti vähemalt poolfinaali, ent karikani lõpuks ei jõutud. Ainult Inglismaa koondis on veel kolmel korral poolfinaali pääsenud, aga mitte kunagi turniiri võitnud.

^ Ühes mängus keskmiselt löödud 4,75 väravaga on 1976. aasta turniir siiani kõige resultatiivsem EM.

„Sakslased“ võitu tähistamas – tegelikult on siin vasakult alustades reas Tšehhoslovakkia koondislased Ján Pivarník, Anton Ondruš ja Jan Švehlik, kelle õla tagant piilub Antonín Panenka. Foto: imago images / Scanpix

Mitte ükski

Tammeka mängija ei suutnud Tartu tudengipäevadel korraldatud üritusel lüüa palli 65 meetri kaugusele üle Emajõe. Kõige lähemale said väravavaht Kaido Koppel ja ründaja Kristjan Tiirik.

Viie kuu

pikkuse mängukeelu määras EJL FC Puuma mängijale Jaroslav Dmitrijevile, kes kaotas esiliigakohtumises enesevalitsuse ja lõi vastast jalaga kõhtu. Video šokeerivast rünnakust levis kulutulena ka välismaa portaalides.

1,1% Eesti elanikkonnast oli kaasatud spordivaldkonna vabatahtlikku tegevusse. Soomes oli see näitaja 16%.

Kuidas ehitada kogukonda?

2013. aasta juunikuu Jalka kaanestaar oli 21aastane väravavaht

Marko Meerits (pildil), kes rääkis oma meeletult kiirelt sündinud läbimurdest: Meerits siirdus FC Florast Hollandisse Arnhemi Vitesse ridadesse, olles Eesti Premium liigas mänginud vaid 23 kohtumist. Kõigest kuu aega meeskonnaga trenni teinuna sattus ta kohe esimeses mängus Hollandi kõrgliigas ka platsile, kui põhiväravavaht vigastada sai. Kokku sai Meerits seejärel platsile veel kolmes kohtumises, sealhulgas võõrsil Amsterdami Ajaxi vastu. „Ajax oli minu noorpõlve lemmikmeeskond, keda olin vaadanud suurte silmadega. Olin 15aastane, kui unistasin Ajaxist, ja juba neli aastat hiljem mängisin nende staadionil nende vastu!“ imestas Meerits.

Oma kolumnis kirjeldas Lennart Komp seda, kuidas jalgpalli arendades räägitakse sageli kogukonnast, kuid tegelikult on moodsas maailmas vaja traditsioonilises mõistes kogukondasid tikutulega taga otsida. „Mitmed ühiskonnateadlased väidavad, et vajadus kogukonna järele, selle vajaduse sõnastamine, kuid selle pidev rahuldamatus on tänapäeva ühiskonna lahutamatu osa. Inimestevahelisi suhteid on rohkem kui varem, ent need on tuntavalt hõredamad. Püsimatus sünnitab rahulolematust, pidetustunnet, vajadust kuhugi kuuluda. Ja kuulutakse palju, kuid lühidalt, sest vaja on kiiret rahuldust. Selle saamise järel on vaja järgmist,“ kirjutas Komp.

Indrek Schwede hurjutas oma arvamusrubriigis aga Nõmme Kalju mängijaid ja personali käitumise pärast FC Floraga peetud Evald Tipneri karikafinaalis, mis 1 : 3 kaotati. Nimelt toetas seal Kaljut arvuliselt isegi rohkem inimesi kui Florat, ent lõpuvile järel tuli fänne tänama vaid käputäis mängijaid, kusjuures paljud meeskonna liikmed jätsid isegi teise koha medali vastu võtmata. „Selline käitumine on lugupidamatu võitjate, kogu võistluse ja publiku (mitte ainult Kalju fännide) suhtes. Selline käitumine on lapsik ja väiklane. Kalju klubi, mis peab nii oluliseks kõike välist,

võiks õppida ka väärikalt kaotama,“ põrutas Schwede.

Kui praeguseks on kogukonnajuhid Eesti klubide juures juba harjumuspäraseks saanud, siis kümme aastat tagasi oli kogukonnatöö meie jalgpallis veel väga uus nähtus, mille võtteid ja kasutegurit alles teiste riikide näitel õpiti. Tartu Tammeka mänedžer Veiko Soo ja turundusspetsialist-fännikoordinaator Kalle Paas külastasid näiteks

Iirimaal Sligo Roversi klubi, kus tutvusid sealsete tavade, põhimõtete ja kogukonda puudutavate tegevustega. „Kõige tähtsam on tegeleda lastega! Seda põhimõtet kuulsime me Iirimaal vist iga päev ja iga ilmaga ning kõige erinevamal moel jalgpalliga seotud inimeste suust. Ja õige ka – täiskasvanud inimese harjumusi on raske (kui mitte võimatu) muuta, ent laps alles otsib hobisid ja harjumusi, millega end aasta(kümne)teks siduda,“ tõi Paas välja.

Treenerirubriigis meenutas esimesi aastaid täiskasvanute treenerina Martin Reim, kes võitis FC Flora juhendajana 2010. ja 2011. aastal kohe meistritiitli. „Minus kahtlesid paljud ja neid oli ka mängijate seas. Mul ei olnud retsepti, kuidas end tõestada. Iga meeskond kujutab endast kirjut seltskonda, milles on esindatud terve ühiskond. Neist igaühega eraldi polegi keeruline kontakti saada. Hoopis raskem on panna nad ühtmoodi mõtlema. Usaldasin intuitsiooni, olin järjepidev, kindel ja püüdsin olla õiglane, andes kõigile võimaluse,“ sõnas Reim.

Postritel olid Marko Meerits, Arturo Vidal, Marco Reus ja värskelt mängijakarjääri lõpetanud David Beckham, mängijaks luubi all Nõmme Kalju äärepoolkaitsja Janar Toomet.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil

www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

Eurovisiooni eri!

1. Milline riik on Eurovisioonil jõudnud finaali kõigil 13 korral, kui poolfinaalist on osa võetud? Poolfinaalide ajastul (alates 2004) on tuldud ka Eurovisiooni võitjaks. Jalgpallis on see riik meestekoondise tasemel mänginud Eesti vastu viiel korral ja alati võitnud, kusjuures Eesti pole nendes kohtumistes löönud veel mitte ühtegi väravat. Viimane omavaheline matš peeti 2019. aastal.

2. Just need kaks riiki on finaali ukse taha jäänud viimasel kuuel Eurovisioonil järjest. Esimene neist on varem korra Eurovisiooni võitnud ja mänginud ka jalgpalli EM-finaalturniiril, teine riik pole aga jõudnud kummagi saavutuseni. Sellest hoolimata on teine riik aprillikuu FIFA edetabelis 77. kohal, esimene aga alles 132. real. Millised riigid need on?

3. Kui eelmises küsimuses küsitud riigid on alates 2017. aastast jäänud Eurovisioonil iga kord finaali ukse taha, siis nüüd küsime ainsat riiki, mis on alates samast aastast ehk viimasel kuuel Eurovisioonil järjest iga kord poolfinaalis osalenud ja iga kord sealt ka edasi pääsenud. Riigi jalgpallitiim pole aga sellist edu nautinud – sel sajandil pole kordagi ühelegi suurturniirile pääsetud, kuigi see seeria võiks kõigi eelduste kohaselt lähiajal lõppeda. Mis riik see on?

4. Küsitav riik on Eurovisioonist osa võtnud vaid korra, sedagi 1980. aastal. Jalgpallis on nad tulnud oma maailmajao meistriks ja jõudnud MMil poolfinaali, Eesti meestega on mängitud 2018. aastal, kui Tallinnas saadi kirja 3 : 1 võit. Milline riik see on?

5. Seni on ainult üks staadion Euroopas võõrustanud nii Eurovisiooni lauluvõistlust kui jalgpalli EM-finaalturniiri kohtumisi. Milline? Jalgpalli EMil võõrustas see 2021. aasta suvel nelja kohtumist. Eesti koondis pole sel areenil mänginud, sest pole oma kodumänge seal pidava riigiga veel mitte kunagi võõrsil kohtunud – ainus omavaheline mäng lõppes 2004. aastal Tallinnas 2 : 2 viigiga. Küll aga võttis Eesti just nimelt sel staadionil oma ainsa võidu Eurovisioonil. Millises linnas see staadion asub?

Sina oled kohtunik

1. Ründaja on väravat löömas, ta on väravavahi üle mänginud ja ees on vaid tühi värav. Viimasel hetkel lükkab kaitsemängija teda kahe käega seljast – ründaja kukub, puutub küünarnukiga palli ja pall läheb väravasse. Milline on sinu otsus?

a) värav loeb

b) värav ei loe, karistuslöök käega mängu eest kaitsva võistkonna kasuks

c) värav ei loe, penalti

d) värav ei loe, vabalöök käega mängu eest kaitsva võistkonna kasuks

2. Oled määranud penalti. Ründaja asetab palli penaltipunktile ja liigub aeglaselt karistusala joonele. Peale vilet lööb palli võrku aga ootamatult hoopis ründaja võistkonnakaaslane. Sinu otsus?

a) värav loeb

b) penalti läheb kordamisele

c) vabalöök kaitsvale võistkonnale, kollane kaart palli löönud mängijale

d) vabalöök kaitsvale võistkonnale

3. Ründaja lööb peale, pall tabab latti ja seejärel karistusalas seisnud kohtunikku, kelle põrkest satub pall ette teisele ründemängijale, kes selle väravasse lööb. Sinu otsus?

a) värav loeb

b) vabalöök kaitsvale võistkonnale

c) kohtuniku pall ründavale võistkonnale

d) kohtuniku pall kaitsvale võistkonnale

kaitsvale võistkonnale hoolimata sellest, kelle valduses see enne seda oli.

palliga. Kuna olukord oli kaitsva võistkonna karistusalas, siis antakse pall

3. Õige on variant d) – reegel 9 sätestab, et pall on mängust väljas, kui see puudutab mängu ametnikku ja jääb väljakule JA võistkond alustab ohtlikku rünnakut. Nendel juhtudel taasalustatakse mängu kohtuniku

2. Õige on variant c) – sellist olukorda loetakse rikkumiseks, kui penalti sooritaja asemel teeb löögi tema võistkonnakaaslane. Löögi sooritanud mängijat karistatakse reegel 14 alusel ka kollase kaardiga.

12 sätestab, et tegemist on rikkumisega, kui mängija lööb vastasele värava otse oma käe puutest, isegi kui see oli kogemata. Kuna kaitsja tegi aga enne seda viimase lootuse vea, tuleb kaitsjat karistada punase kaardiga ja määrata penalti.

Vastused

Maroko 5. Kopenhaagen (Parkeni staadion)

1. Õige on variant c) – reegel

Foto: Liisi Troska

Juunikuu sünnipäevad

Karikatuur: Meelis Naudi

Tiitlivöö käis esiliigas käest kätte

Pärast seda, kui Nõmme Kalju eelmisel sügisel karikamängus JK Tabasalule kaotas, on tiitlivöö olnud Premium liigast väljaspool ja on seda ka jätkuvalt, vähemalt suviste karikamängudeni. Esiliiga hooaja esimesest voorust saati hoidis tiitlivööd enda käes Nõmme United, kes sai selle tänu Tallinna Legioni alistamisele. Unitedi valitsusaeg kestis pisut üle kahe kuu – pärast üheksat kohtumist, kus United suutis tiitlivööd kaitsta, kaotati mai keskel FC Tallinnale. FC Tallinn kaotas tiitlivöö aga kohe järgmises kohtumises FCI Levadia duubelmeeskonnale, kes sai tiitlivöö enda kätte samuti üheks mänguks.

Sealjuures oli tiitlivöö Levadia duubeltiimi käes viimati peaaegu päevapealt täpselt 20 aastat tagasi: 2003. aasta 18. mail alistas Maardu Levadia duubeltiim, toona meistriliigas mänginud Tallinna Levadia tulemusega 2 : 1 FC Flora ning andis tiitlivöö kohe järgmises kohtumises 22. mail ära Viljandi Tuleviku hoolde. Kui 2003. aastal hoiti tiitlivööd 18.–22. maini, siis tänavu 20.–25. maini: juba järgmises mängus jäi Levadia U21 alla Tallinna Legionile. Ka Legion ei suutnud aga tiitlivööd kaitsta, kaotades järgmises voorus JK Tabasalule, mispärast on tiitlivöö ajakirja trükkimineku seisuga taas meeskonna käes, kes selle eelmisel aastal Premium liigast röövis. Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 4. juuni, Nõmme United –JK Tabasalu.

2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Napoli fänn tähistas tiitlivõitu looval moel

Napoli klubi tuli 33aastase vaheaja järel taas Itaalia meistriks. Kui kümned tuhanded fännid pidutsesid üle kogu linna mitu päeva järjest, siis üks klubi fänn otsustas tähistada eriti omapärasel moel: ta oskas lennukiroolis joonistada taevasse Napoli logo!

Marko Kristal 50

2. juunil tähistab juubelit Eesti koondise endine rekordinternatsionaal ja tituleeritud treener Marko Kristal, kes sai Eesti koondise eest kirja 143 mängu ja üheksa väravat. 2001. aastal jõudis ta toona noorima Euroopa mehena 100 koondisemänguni ning asus 2005. aastal karjääri lõpetades kohe treeneriametisse. Premium liigas nii Tartu Tammeka, FC Levadia, Sillamäe Kalevi, Viljandi Tuleviku kui Nõmme Kalju juures ametis olnud Kristal on viimastel aastatel töötanud kodukoha meeskonna JK Tabasalu noortetööjuhina.

Kui viimased mitukümmend aastat on Kristal olnud ühe ja sama soenguga, siis ikka ja jälle tasub meenutada, et pöörastel üheksakümnendatel paistis Kristal silma tõeliselt uhke vana kooli mulletiga! Sel pildil pallib Kristal 1993. aastal koondisesärgis Šotimaa vastu.

LHV edetabel

Aprillikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (2.) Tallinna FC Flora

2. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (6.) FC Elva

4. (3.) Nõmme Kalju FC

5. (4.) FC Nõmme United

6. (13.) FC Tallinn

7. (5.) Viljandi JK Tulevik

8. (7.) JK Tallinna Kalev

9. (11.) FC Kuressaare

10. (8.) Paide Linnameeskond

11. (9.) JK Tabasalu

12. (14.) Viimsi JK

13. (–) Saku Sporting

14. (10.) Pärnu JK Vaprus

15. (–) Põhja-Tallinna JK Volta

16. (18.) Tallinna JK Legion

17. (15.) Raplamaa JK

18. (–) FC Kose

19. (17.) Tallinna FCI Levadia

20. (12.) Rakvere JK Tarvas

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Maikuu ristsõna õige vastus oli „…kas see sobib mulle?“.

Õige vastuse eest võitis U17 EM-finaalturniiri mängupalli Artur Sammul. Võitjaga võtame ühendust.

Maikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. juuniks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja EM-valikturniiri mängupalli.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

EESTI SPORDI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.

Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!