Jalka (juuli 2023)

Testimine Floras, mis pööras

nigeerlase elu pea peale

Noppeid soojast koondisesuvest

Postritel:

Saudi Araabia –jalgpalli uus suurvõim?

Kuidas Eesti taas

FIFA liikmeks sai

THOMAS HÄBERLI

MÄNGIJAKARJÄÄRI TELGITAGUSED:

kuidas sai kontoritöötajast profijalgpallur?

Luubi all Georg Pank

EESTI SPORDI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.

Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

Võrgud Euroopas puruks!

Juulikuu tähistab meie jalgpallielus alati erilist ja oodatud aega. Ühest küljest on Lääne-Euroopa tippliigades hooaeg nüüd läbi saanud ning siinsed jalgpallisõbrad saavad soojal ja mõnusal ajal kohalikule vutile pühendada kogu oma tähelepanu, teisalt tähistab kesksuvi nagu ikka ka meie klubide euroteekonna algust. See, kui lühikeseks või pikaks see igal tiimil kujuneb, on juba nende endi teha.

Erinevalt paarist eelmisest hooajast on Eesti klubisid eurosarjades võistlustules taas neli: peale meistri FC Flora, kes alustab Meistrite liigast, mängivad Konverentsiliigat seekord FCI Levadia, Paide Linnameeskond ja värske karikavõitja Narva Trans.

Seekordne Jalka aga euromänge ei puuduta, vaid on suures osas pühendatud pisut ajatumatele teemadele. Suures intervjuus avab Eesti ajakirjandusele esimest korda põhjalikult tahke oma mängijakarjäärist Eesti koondise peatreener Thomas Häberli, Eesti koondist puudutavad ka reisireportaaž Aserbaidžaanist ja kahe juunikuise EM-valikmängu järgsed järeldused. Põnevat lugemist on aga veel ja veel – mõnusat nautimist, häid jalgpallielamusi ja ilusat suve!

Foto: Liisi Troska

KAANELUGU

LK 18–23

Thomas Häberlit oleme nüüd juba mitu aastat teadnud Eesti koondise peatreenerina. Eesti ajakirjandusele ei ole Häberli aga varem nii põhjalikult avanud oma mängijakarjääri, kust leiab nii mõnegi üllatava ja õpetliku seiga.

KOHUSTUSLIK

Kuidas pööras 11 aastat tagasi vaid üks FC Flora juures testimisel veedetud nädal ühe noore Nigeeria jalgpalluri elu heas mõttes pea

peale?

Leegionär lk 39–41

12 Raul Ojassaar Persoonid & intervjuud

18 2-kõne: Thomas Häberli

26 Mängija luubi all: Georg Pank

39 Leegionär: Ganiu Atanda Ogungbe ja

42 EJLi töötaja: Liisi Troska

Oma tööst ja ellusuhtumisest räägib Jalkale jalgpalliliidus värskelt aasta töötajaks valitud fotograaf Liisi Troska.

Katriin Sauluse omapärane vahetus naiste karikafinaalis – mängu ajal ründajast väravavahiks – aitas Saku Sportingu lõpuks klubi ajaloo esimese karikavõiduni. Rubriigid 3

6

Rubriik „Miks?“ uurib seekord A. Le Coq Arena muruväljaku iseärasuste kohta.

28 Arhiivist

Jalka uus rubriik tutvustab põnevaid leide jalgpalliliidu kirjavahetuste arhiivist.

46 Ajalugu

Kus ikkagi täpselt peeti Eesti esimene jalgpallikohtumine ja kus võiks see plats asuda tänapäeval? Jalka käis Lasnamäel väikesel fotoretkel!

48 Faktifoto: Eesti tipptreenerite ühine koolitus

50 Klõpsud

52 Maailm

Miks ja kuidas on Saudi Araabiast saanud ühtäkki jalgpallimaailmas nii mõjukas paik ja mida saudid edasi plaanivad?

54 Maailm: Just Fontaine ja tema imeline rekord

56 Ajalugu

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EMfinaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 1980, kui peeti finaalturniir, mida peetakse läbi aegade igavaimaks.

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

Poster

Manchester City

Narva Trans

FC Barcelona

Saku Sporting

ESIKAANEL: THOMAS HÄBERLI

FOTO: LIISI TROSKA

NR 7 (187) 2023

PEATOIMETAJA:

RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA:

MAARJA TRAUSS

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA:

TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM:

MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

AASTAS

Esikolmiku duellist väljus võidukana Levadia

Kes oleks võinud

hooaja eel arvata, et 11. juunil toimuv kohtumine FCI

Levadia ja Tallinna

Kalevi vahel on esikolmikumeeskondade omavaheline kemplus? Hooaega

äärmiselt visa ja targa mänguga

alustanud Tallinna

Kalev tegi ka selles kohtumises Levadia

elu päris keeruliseks, kuid lõpuks jäid kolm punkti siiski kodumeeskonnale, kes kohtumise Mihkel

Ainsalu ja brasiillasest keskkaitsja Heitori

väravatest 2 : 1 võitis.

Teise poolaja keskel sai Levadia suurepärase võimaluse juhtima minna – Tristan Toomas Teeväli eksis oma karistusalas Mihkel Ainsalu vastu ja kohtunik määras Levadia kasuks penalti. Levadia esiründaja Felipe Felicio löögi suutis aga kalevlaste väravavaht Oskari Forsman tõrjuda. Viigiseis murti lõpuks siiski Levadia kasuks kaheksa minutit hiljem.

Fotod: Lembit Peegel

Võitlusolukorras heitlevad palli nimel Nikita Vassiljev ja Georg Pank.

Kalevi igiliikur, augustis 38. sünnipäeva tähistav Ats Purje on endiselt Premium liiga tasemel kaitseliinidele paras nuhtlus. Kohtumine Levadiaga oli talle juubeliks – tegu oli tema 200. kohtumisega Eesti meistrisarjas. Selle jooksul on ta löönud 75 väravat.

Kristo Tohver

Eesti tituleerituim meeskohtunik Kristo Tohver sai oma senise karjääri uhkeima määramise, kui oli neljas kohtunik UEFA rahvuste liiga finaalturniiri kolmanda koha mängus Itaalia ja Hollandi vahel. Tohveril tuli küljejoone ääres muu hulgas juhtida kahe kogenud peatreeneri käitumist – hollandlaste loots on Ronald Koeman, Itaalial Roberto Mancini.

Iñaki Bea

Eesti meestekoondisega oli juunikuises laagris kaasas endine Hispaania profimängija ja praegune treener Iñaki Bea, kes jälgis enam kui nädala jooksul koondise treenerite tegutsemist ja suurendas seeläbi oma teadmiste pagasit. Bea oli viimati kodumaa klubi Numancia peatreener, mullu juhendas ta aga Dominikaani Vabariigi koondist.

Rannahooaeg sai hoo sisse

Juunis tehti algust uue hooajaga rannajalgpallis. Uuenenud ja veelgi kõrgetasemelisema Läänemere rannajalgpalliliiga avaetapil näitas parimat minekut BSC Thunder Arvutitark, kes alistas alustuseks koduse rivaali SK Augur Enemati 8 : 3, seejärel taanlaste BSC Kopenhaageni 4 : 3 ja lõpetuseks rootslaste Bemannia FC Stockholmi 6 : 1. Teisel kohal on avaetapi järel norralaste Pure Nordic Water, kes sai jagu sakslaste Rostocker Robbenist, Bemanniast ja Nõmme BSC Olybetist, kuid nõmmekate alistamiseks läks neil vaja lisaaega.

Läänemere rannajalgpalliliiga põhihooaja teine

33%

on kasvanud Premium liiga mängude keskmine publikuarv võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Senise hooaja jooksul on Premium liigas olnud keskmine publikuarv 338. Publikuarvude mediaan on kasvanud aga lausa 39 protsenti.

Turniiri võitis esimest korda Iisraeli klubi Kfar Qasim, kes alistas finaalis penaltiseerias itaallaste Pisa 2014.

Foto: Liisi Troska

Esimest

etapp peetakse 29.–30. juulil Pärnus, kus selguvad need neli klubi, kes saavad 12. augusti finaaletapil samuti Pärnu Beach Arenal liiga võidu peale mängima hakata.

Vahepeal mängiti välja ka rannajalgpallihooaja klubide eurosarja ihaldatuim karikas ehk Euro Winners Cup, kus Eestit esindas mullune tšempion Nõmme OlyBet. Nõmmekad piirdusid 32 parema sekka jõudmisega: alagrupist pääsesid nad edasi tänu Gruusia võistkonna Telavi edestamisele, kuid 1/16-finaalis tuli neile vastu Ukraina meister Artur Music, kellele vannuti alla 1 : 8.

15

korda valiti Eesti aasta seksikaimaks meheks jalgpallur, kui Kroonika aasta meelelahutusauhindade galal tunnustati selle nimetusega Ragnar Klavanit. Sportlastest on varem selle au pälvinud vaid Erki Nool, kes oli seksikaim mees 1997. aastal.

MM- ja EM-valikmängus järjest on Romelu Lukaku löönud Belgia koondise eest värava. Viimati jäi ta valikmängus kuivale 2017. aasta juunis Tallinnas Eesti vastu.

Nii nad ütlesid

„Ma ei sallinud üldse jalgpalli, aga huvi jalgpalli vastu tuli nii, et Kalju Komissarov koos poja Johannesega kodus vaatasid ja vahel lõugasid nii, et mul vardad kukkusid ehmatusest käest. Poeg hakkas mulle seletama mängu ja nii see huvi tekkis. Jalgpall ja teater on kollektiivne looming, üksi ei tee midagi. Monotükki võib üksinda mängida, aga näitemängus on kõik täpselt nagu jalgpallis.“

Näitleja, Viljandi Tuleviku ja Liverpooli fänn Luule Komissarov

„Ei kujuta hästi ette, et Kaplinski võiks võtta vaatluse alla jalgpallikoondise ründefaasi problemaatika.“

Literaat Joosep Susi ühest valdkonnast, mida laia haardega Jaan Kaplinski ei puudutanud

„Kui räägime, kas ta oli võlur või trikimees, siis tegelikult oli ta jalgpalli Kung Fu Panda. Ta lõi ulmelisi akrobaatilisi väravaid: mäletan näiteks tema 30 meetri kauguselt sooritatud käärlööki Inglismaa vastu.“

Joel Lindpere karjääri lõpetanud Zlatan Ibrahimovićist

„Sellega oli naljakas lugu – klubi hakkas mind Instagramis jälgima! Tegin siis agendile nalja, et kas on mingi võimalus. Tegelikult oli agendiga selleks hetkeks juba ühendust võetud ja mingi pakkumine tehtud – klubid olid samal päeval suhtlema hakanud. Kui agent seepeale ütles, et oota, ma helistan sulle kohe, siis käis küll kogu kerest jõnks läbi –võibolla on tõesti võimalus…“

Kevor Palumets üleminekust Waregemi Zultesse

„Kui vaadata, mis CVga venna istuma panin, siis on endal ka päris hea tunne!“

Karl-Romet Nõmm teenis Poola esiliigaklubis mänguaega 38aastase

Matúš Putnocký ees, kes on varem mänginud aastaid Slovakkia ja Poola kõrgliigas ning valitud ka Poola kõrgliiga parimaks väravavahiks

„See on midagi Hamburgi St Pauli ja Berliini Unioni kogukonnaklubi sarnast. Alates loomisest 2008 on see olnud sõprade jalgpallimeeskond, klubi ja fännid on kui üks perekond.“

Eesti Ekspress tõi välja 44 põhjust, miks Tartu on lahe – üks neist oli see, et seal mängib JK Welco

Argo Arbeiter –Eesti eest väljas nii jalgpallis kui rindejoonel

Paljude eestlaste puhul muutus arusaam riigikaitsest pärast Venemaa täiemahulise sõjakäigu algust Ukrainas 2022. aasta veebruaris. Sajad kodanikud mõistsid, et oma riigi eest seismine algab meist endist, mistõttu on selle kaitsmisel vajalik koordineeritud ja läbimõeldud tegevus. Selsamal põhjusel liitus hiljuti kaitseliiduga Nõmme Kalju spordidirektor Argo Arbeiter, kes soovis anda panuse sellesse protsessi.

Tekst: Erko Litvjakov

Arbeiteri sõnul ajendas teda kaitseliitu astuma mõte, et tulevikus peab ebamugavate stsenaariumitega toime tulema. „Astusin Toompea malevkonna liikmeks paar kuud pärast seda, kui sõda hakkas. Mõtlesin, et kui tulevikus peaks sõda ka siiapoole laienema, peaksin omandama oskusi, kuidas ebamugavates olukordades hakkama saada. Nagu välja tuli, siis

Foto: Katariina Peetson

polnud mina ainukene, kellel selline mõte pähe tuli (naerab – toim.)! Minu liitumise ajal oli meeletu buum – esimene laine oli 2014. aastal, nüüd teine,“ seletab jalgpallis 29 korral Eesti rahvuskoondist esindanud endine mängumees.

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsusalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväelise korraldusega, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, millesse kuulub üle 16 000 liikme. Koos organisatsioonidega Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred tegutseb kaitseliidu peres üle 28 000 vabatahtliku.

Arbeiteril puudusid enne kaitseliiduga liitumist kokkupuuted kaitseväe või teiste militaarorganisatsioonidega. „Ausalt öeldes on minu kokkupuuted selliste asjadega olnud täiesti null. Olin osa esimesest põlvkonnast, keda enam ei võetud Vene sõjaväkke. Ühe korra mulle küll Soomes mängides helistati kaitseväekohustuste täitmisega seoses, aga öeldi, et sellega on kõik korras,“ räägib Arbeiter. Endine ründemängija esindas aastatel 1998–2001 kaht Soome kõrgliigaklubi – Kotka TP-d ja JK Jokerit. Teise eest Arbeiter ühtegi mänguminutit ei teeninud, kuid Kotka klubi ridades jäi mehe arvele 34 mängu ja viis väravat Soome kõrgliigas.

Nii nad ütlesid

„Siis istusingi Milanos Cagliari kontoris, kus arst lõi mulle vana hea haamriga vastu põlve ja vaatas, kas mingid refleksid on olemas. Lõpuks pidid nad ajalimiidi tõttu minu palkamisega riski võtma. Kõik see oli päris tragikoomiline.“

Ragnar Klavan meenutas, et üleminekuakna viimasel päeval Liverpoolist Cagliarisse siirdudes läks meditsiinilise läbivaatusega nii kiireks, et põlvedest MRT-pilte teha ei jõutudki

„Miks meil on ilusad moodsad poed nagu näiteks Astri kaubanduskeskus? Ja miks mitte teha ilus staadion, mis tõmbaks tähelepanu juba ainult välimusega? See oleks linnale hea reklaam.“

Nõmme Kalju spordidirektor ei võtnud aga kaitseliidu väljakutset üksi vastu, vaid sai seda jagada näiteks Levadia endise tegevjuhi ja praeguse Läänemaa noortejalgpalli koordinaatori Theimo Tülpiga. „Meil polnud Theimoga algselt mingisuguseid ootuseid sellega seoses. Tahtsime lihtsalt teada saada, kuidas see sõjaväe teema käib. Varsti kaevasime metsas auke ja hakkasime täristama!“ naljatab Arbeiter.

Ei läinud kaua, kui meestel avanes võimalus lüüa kaasa kaitseliidu õppusel, mis leidis aset paar kuud pärast liitumist. „Eelmise aasta suvel kutsuti meid õppustele, mis toimusid kaitseväe peastaabis Hiiul. Ega seal suurt magada ei saanud – kuus päeva metsas, külg külje kõrval, magad oma magamiskotis. Selle eest aga väga äge ja kasulik kogemus, kus oli võimalik elementaarteadmisi koguda. Jagasin neid ka oma poistele, kes peavad varsti kaitseväekohustusi täitma hakkama,“ selgitab Arbeiter. Endise ründaja sõnul leidub jalgpallis ja sõjas üsnagi palju sarnaseid jooni. „Sõjast võidakse mõelda kui kohutavast sündmusest, mida ta kindlasti ka on, kuid jalgpall ja sõda on suures plaanis sarnased asjad. Mõlemad on maavallutusmängud, milles sul on vaja õppida teatud käitumismustreid ja taktikalisi liikumisi, millega vastasest parem olla. Sellepärast soovitan ma kõigil kaitseliiduga liituda, et omandada oskusi oma riigi kaitsmiseks.“

Tuntud eestlastest on kaitseliiduga pärast Venemaa sõjaretke algust Ukrainas veel liitunud näiteks Ott Kiivikas ja Märt Avandi.

Narva Transi karikavõitjaks aidanud treener Valeri Bondarenko soovib Narvasse korralikku jalgpallistaadionit

„Vahepeal mõtlesin ka, et lõpetan jalgpalliga üldse ära. Tundsin ühel hetkel justkui, et olen jõudnud sinna, kuhu olen tahtnud jõuda. See oli novembris, kui ka aasta naismängija tiitli võitsin ja hooaeg oli hästi minemas. Siis mõtlesingi, et mis saab edasi, kui mu unistus on justkui juba täitunud.“

Vlada Kubassova

„Ükskord oli niimoodi, et läksin enne mängu jalutama. Päev enne mängu olime hotellis, läksin jalutama ja ma ei teadnud, et peame ainult hotellis istuma terve päeva. Jõudsin tagasi ja mind võeti läbi: „Miks sa jalutamas käid? Mis asja?“ Ütlesin, et ma ei suuda ju tervet päeva voodis istuda, mul on vaja jalutada!“

Brent Lepistu hektilisest elust

Rumeenia kõrgliigast välja langenud

Miovenis

„Siin pole kerge mängida. Usun, et Eesti suudab veel selles valiktsüklis kodus punkte võtta.“

Belgia koondise peatreener

Domenico Tedesco

„Tahtsime lihtsalt teada saada, kuidas see sõjaväe teema käib. Varsti kaevasime metsas auke ja hakkasime täristama!“

Jalgpall on Euroopa kultuuri tugitala

Eestikeelse Twitteri jälgijatel

üldjuhul juba igav ei hakka – ikka ja jälle tekib seal põnevaid vaidlusi, tehakse teraseid tähelepanekuid või visatakse teravmeelselt kildu. Hiljuti kerkis seal aga teemaks jalgpallikultuur ja selle koht nii Eesti kui Euroopa ühiskonnas.

Tegu ei olekski ehk olnud niivõrd märkimisväärse lõimekoguga, ent järeldused, mis justkui suurema osa kasutajate poolt kõlama jäid, olid pehmelt öeldes kummalised ja vohasid väärarusaamadest, vildakatest tõlgendustest ja ignorantsusest. Nimelt naeruvääristati täiesti tõsiselt väidet, et jalgpall on Euroopa kultuuriruumi üks suuremaid ühisosasid!

Teema sai alguse Napoli tiitlivõidust, mida suurlinna inimesed meeletute masside kaupa tänavapidustustega tähistasid. JK Welco üks eestvedajatest Mart Raamat postitas sellest video ja lisas provotseerivalt: „Jalgpallikultuur on Euroopa kultuuri tipp. Ilgelt kahju, et meie siin Eestis sellised matsid oleme.“

Napoli fännidele ei ole Diego Maradona mitte midagi muud kui selle klubi ja linna pühak.

Foto: Tiziana Fabi, AFP/ Scanpix

Raamatu torge kõlas mitmele vastajale millegipärast absurdsena ja arusaamatuna. Oli neid, kes hakkasid seletama, et jalgpall ei saa ju kohe kuidagi olla mingisugune kõrgkultuur, oli neid, kes lihtsalt naeruvääristasid jalgpallifänlust ja taandasid selle negatiivsetele asjaoludele, mis sellega kaasas käivad – kaklused, sõimamised ja muu niisugune.

Aga teha nägu, nagu jalgpallikultuur oleks peamiselt huligaanide kaklused, purjus peaga staadionil lämisemine ja rassistlikud hüüded, oleks sisuliselt sama, kui väita, et laulupidude kultuuri põhilised osad on pikad vetsujärjekorrad, lõputu parkimiskoha otsimine ja ootamatult kallis piletihind. See on ju absurd!

Jalka lugejatele ei pea ilmselt väga pikalt tutvustama, mida jalgpallikultuur oma tegelikus positiivses tähenduses hõlmab. Neil (eriti Eestis elavatel inimestel), kes ei ole spordihuvilised, võibki aga olla keeruline hoomata, millises rollis ja tähenduses on jalgpall peaaegu et kõikides teistes Euroopa riikides, kus see on ilma igasuguse liialduseta ühiskonnas äärmiselt nähtav ja olulisel kohal.

Maailm on eest ära, aga Eestis liigutakse õiges suunas Alustame sellest, et tippjalgpalli suurmängud on mõnes mõttes ju meie laulupidudega täiesti võrreldavad. Kui lauluväljakule koguneb sada tuhat inimest üheskoos laulma iga viie aasta tagant, siis suurtele staadionitele tuuakse sellised massid kokku kaks-kolm korda kuus. Ja mida nad seal teevad? Muidugi laulavad! Mitte küll nii organiseeritult ja puhtalt, kuid see-eest orgaanilisemalt. Ühtekuuluvustunne, mida meie laulupeol tunneme, on jalgpallifännidele vaat et iganädalane elamus. Ja üks asi, mida laulupeolt kunagi kaasa ei saa, on see emotsioonide tulv, mida jalgpallifänn tunneb oma võistkonna löödud võiduväravat tähistades… Samuti ka see tunne, mis valdab fänni pärast valusat kaotust.

Kultuuri tähendustest rääkides on aga jalgpallikultuur absoluutselt igal juhul osa üldisemast Euroopa (ja ka mitme teise maailmajao) kultuurist. Need sümbolid, tavad, reliikviad, vaikimisi sõlmitud kokkulepped ja täiesti võõraid inimesi ühendavad hetked moodustavad terviku, millesarnast on raske kuskilt mujalt ühiskonnast

Tekst: Raul Ojassaar

üldse leida. Seda, kuidas jalgpall võib iganädalaselt kinnistada ühendust kümnete või isegi sadade tuhandete inimeste vahel, ei suuda sellise regulaarsusega matkida mitte ükski teine valdkond.

Aga ju siis paljudele Eesti inimestele paistab jalgpallikultuur eespool kirjeldatuna. Kõverpeeglisse panebki asja ilmselt just see, et Eestis kohapeal ei hooma me veel jalgpalli tähendust sellisena – ja olgem ausad, Eesti ühiskonnas ei ole ka jalgpallil kaugeltki nii suurt rolli, kui võiks. Mart Raamatul oli õigus, kui ta andis mõista, et Eestis selliseid mastaape ei leidu – heal päeval võib siin jalgpall ühendada tuhandeid, ja nemadki pole kaugeltki nii tulihingelised ja sügavad oma klubi inimesed, kui näeme sageli suurtes jalgpallimaades, kus fännatavat klubi pärandatakse põlvest põlve. Meie jalgpalliline kultuurikiht on selleks lihtsalt veel liiga õhuke.

Õnneks on olemas positiivsed märgid, et oleme õigele poole teel. Klubide töö kogukondade kaasamisel on täpselt see samm, mida on vaja, et sellise staatuse suunas liikuda. Oluline on aga mõista, et kultuurikihi tekitamine ei käi üleöö, ühe hooaja või isegi mõne aastaga – see on väga pikk protsess, millel ei ole sealjuures konkreetset lõpptärminit või finišijoont.

Staadionid kui moodsa aja pühamud

Paralleelide tõmbamisega jätkates võib suuri jalgpallistaadione pidada tänapäevasteks pühamuteks, katedraalideks. Sessamas Twitteris üle maailma igasugu kultuuri puudutavaid teemasid põhjalikult avav konto

@culturaltutor tõi näiteks välja mitu aspekti, mille poolest jalgpallistaadionid suurte kirikute ja katedraalidega sarnanevad:

Nii suurte kirikute kui staadionite puhul on keeruline vastata pealtnäha lihtsale küsimusele: millal see ehitati? Paljud keskaegsed katedraalid ehitati valmis väga pika aja jooksul ning selle jooksul on neid pidevalt ümber ehitatud, lammutatud, uusi osi lisatud ja muudetud. Sama kehtib ka jalgpallistaadionite puhul: ka need on tihtipeale aja jooksul praegusele kujule „arenenud“ – tribüüne suurendatud, ruume ümber ehitatud, laiendatud ja kaasajastatud.

Nii katedraalide kui ajalooliste staadionite puhul saab imetleda nende arhitektuurilist väärtust: ka jalgpalliareenide puhul on sageli kasutatud väga keerukaid ja harva nähtavaid arhitektuurilisi võtteid.

loob mulje, et tegu on isegi suurema ehitisega, kui ta tegelikult on.

Mõlemat tüüpi hoone on ka piirkonna sotsiaalne keskus – inimesed voorivad sinna iganädalaselt sisse-välja ja seda kindlatel aegadel ja üheskoos.

Teha nägu, nagu jalgpallikultuur oleks peamiselt huligaanide kaklused, purjus peaga staadionil lämisemine ja vastaste valimatute roppustega üle kallamine, oleks sisuliselt sama, kui väita, et laulupidude kultuuri põhilised osad on pikad vetsujärjekorrad, lõputu parkimiskoha otsimine ja ootamatult kallis piletihind.

Nii katedraalid kui suured staadionid kujundavad linnaruumi enda ümber. Nad on oma piirkonna keskused ja maamärgid aastakümneteks ja mitmeks põlvkonnaks.

Nii katedraalide kui staadionite sisemus on mastaapidelt ja proportsioonidelt hiiglaslik ning

Mõlemad ehitised toovad sageli välja esindatava piirkonna või sotsiaalse grupi ajaloo – näiteks klaasikunsti või seinamaalingute kujul.

Nii katedraalides kui staadionitel laulavad tuhanded inimesed ühekorraga samu laule – sellist fenomeni nii suurtes mõõtmetes ja nii korrapäraselt sageli naljalt mujalt ei leia.

Katedraalides on püstitatud ikoone ja skulptuure pühakutele, suurte ja ajalooliste staadionite juures mängivad seda rolli aga klubi suurkujudele püstitatud monumendid.

Täpselt nii, nagu kirikuid nimetatakse sageli pühakute järgi, on ka paljud staadionid klubi kunagiste mängijate järgi nimetatud. Öelge nüüd, et Napoli inimestele ei ole Diego Maradona vähem oluline kui mõni katoliku pühak!

Kui kirikud sisaldavad endas sageli reliikviaid, siis suurtelt staadionitelt võib tihti leida klubi muuseumi, kus olemas sarnased mälestusesemed endise aja mängijatelt ja mängudest.

Kas on üldse vaja midagi lisada?

Karikatuur: Margus Kontus

Kaks suviselt sooja KOONDISEMÄNGU

Eesti meeste A-koondis jätkas EM-valiksarja kahe tavatult hilise juunikuise kohtumisega – esmalt mängiti Bakuus Aserbaidžaaniga 1 : 1 viiki, seejärel saadi kodus tugevalt Belgialt kena alguse järel 0 : 3 kaotus.

Jalka vaatas mõlemat kohtumist kohapealt – millised mõtted, nopped ja märkmed nendest näppude vahele jäid?

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar / Soccernet.ee

Päev Türgi tippklubi baasis

Reisi Tallinnast Bakuuse tegi koondis sisuliselt kahes osas: esmalt reisiti Eestist Istanbuli, kus veedeti peaaegu 24 tundi, misjärel lennati Türgist Aserbaidžaani. Päeva Istanbulis ei lasknud meeskond loomulikult raisku – selle jooksul tehti kaks trenni Istanbuli Başakşehiri treeningubaasis. Türgi meistrivõistlustel viienda koha saanud meeskond ei olnud sealjuures päris juhuslik valik – nimelt tegutses Eesti A-koondise mänedžer Miko Pupart lõppenud hooajal korraldusjuhina Başakşehiri kodumängudel Konverentsiliigas.

Aserbaidžaani fännirühmitused boikoteerivad koondist

Kui headel aegadel on Aserbaidžaaani koondise kodumänge peetud enam kui 30 000 inimest mahutaval Tofiq Bahramovi staadionil ja moodsal Bakuu olümpiastaadionil, mis mahutab peaaegu 70 000 inimest, siis alates eelmisest aastast on aserid kodumängudega kolinud Bakuu kesklinnast umbes 45 minuti kaugusele äärelinna Dalğa Arenale, kus asuva kompaktse staadioni täismaja tähendab vaid 6500 inimest.

Näiteks kohaliku tippklubi Karabahhi fännirühmituse juht rääkis Aserbaidžaani meediale mängu eel, et nad boikoteerivad koondisemänge protestiks Aserbaidžaani jalgpalliliidu juhatuse vastu. Fännid ei näe koondise puhul arengut ega tulemusi ning ei kavatse enne tribüünidele naasta, kuniks vutiliidu juhatus vahetub. Samamoodi kinnitasid ka teiste fännirühmituste liidrid, et inimesi staadionile nad ei meelita ning tribüünidel nende organiseeritud tegevust ei toimu.

Kodumeeskond kohtumises Eestiga aga päris toetuseta siiski ei jäänud – otsatribüünil elas mängule kaasa

koreograafia ja ühise musta riietuse poolest silma paistnud rühm. Mõne tuhande pealisest publikust moodustasid silma järgi tavatult suure osa lapsed ja noorukid.

Muide, kui Eestis toimus värskelt tüdrukute U17 EM-finaalturniir, siis meie meestekoondist võõrustanud Dalğa Arena valmis 2012. aasta tüdrukute U17 MM-finaalturniiri tarbeks.

Pentsik telefonimäng pressikonverentsil

Eesti koondise pressikonverentsil leidis aset kummaline telefonimäng. Eesti ajakirjanikud küsisid ja Henri Anier vastas eesti keeles, Eesti koondise pressišeff Eva Nõmme tõlkis jutu inglise keelde, misjärel pani aserite sama asjapulk omakorda ingliskeelse teksti veel ka aserbaidžaani keelde! Vähegi pikemate küsimuste-vastuste korral tähendas see seda, et pärast Anieri vastust tuli ajakirjanikel oodata vaat et mitu minutit, enne kui uueks küsimuseks sõna saadi. Tõlkes läks ilmselt lõpuks tohutult palju kaduma, sest iga lisasammu puhul muutusid tõlgitud vastused aina lühemaks.

Kogu olukorra muutis veelgi tragikoomilisemaks asjaolu, et Eesti koondise pressikonverentsi vastu tundis põhjalikumat huvi vaid üks kohalik ajakirjanik!

Samasuguse mustri järgi käisid ka aserite pressikonve-

rentsid, sest nende peatreener Gianni De Biasi on itaallane. Kui esmalt vastas ta kõigile küsimustele itaalia keeles, siis ühel hetkel muutus mängujärgne pressikonverents sedavõrd tuliseks, et ta palus isikliku tõlgi juttu omakorda inglise keelde pannud kohalikul pressiesindajal lõpetada, sest too ei andnud peatreeneri mõtteid inglise keeles piisavalt hästi edasi! De Biasi verbaalset mõõgavõitlust Aserbaidžaani ajakirjanikega oli lausa meelelahutuslik vaadata – ajakirjanikud süüdistasid peatreenerit Eestiga tehtud viigimängu järel sajas surmapatus ja küsisid (nõudsid?) mitme nurga alt treeneri lahkumist. Kogenud itaallane ei jäänud aga sugugi vastuseid võlgu, vaid ründas vastu, kommenteerides muu hulgas ühe ajakirjaniku „naljaka väljanägemisega nägu“ ja süüdistades teist äärmises naiivsuses.

Sealjuures puudutati isegi sellel pressikonverentsil Aserbaidžaani ja Armeenia vihavaenuni viinud omavahelist läbisaamist – teadupoolest on riigid juba kolmkümmend aastat sõdinud Mägi-Karabahhi piirkonna pärast, mille territoorium kuulub küll juriidiliselt Aserbaidžaanile, kuid millest suur osa on Armeenia kontrolli all ja kus elavad enamikus armeenlased. Nimelt küsis üks ajakirjanik, miks Aserbaidžaani koondis ometi võita ei suuda – täiesti „juhuslikult“ tõi lehemees välja, et näiteks Armeenia oli eelmisel päeval Walesi alistanud!

Foto: Liisi Troska

Foto: Liisi Troska

Kummardus Marko Kristalile?

Pole ime, et kohalik alkoholitootja on meie Marko Kristalist sedavõrd vaimustuses, et on välja lasknud suisa temanimelise viina: oli ju just Kristal see, kes Eesti ja Aserbaidžaani omavahelises kohtumises 1997. aastal kõige esimese värava lõi!

Lukaku tõusis Eesti koondise kardetuimaks vastaseks

Peale selle, et Romelu Lukaku tegi kohtumises Eestiga skoori oma 15. MM- ja EM-valikmängus järjest, jõudis ta veel ühe omalaadse tähiseni – nimelt on ta koondisekarjääri jooksul löönud Eesti vastu kokku kuus väravat, millega jõudis soomlase Jarl Öhmani enam kui sada aastat püsinud rekordiga samale pulgale. Kui Öhman lõi kuus kolli kõik ühes mängus (Eesti koondise läbi aegade esimeses maavõistluses, mille Soome võitis 10 : 2), siis Lukaku on Eesti vastu pallinud neljal korral. Ühes neist mängudest jäi ta kuivale, aga ülejäänud kolmes on ta Eesti vastu igal korral löönud kaks väravat.

A. Le Coq Arenal Eesti koondise vastu löödud väravate arvestuses tõusis Lukaku aga nelja kolliga ainuliidriks – mitte ükski teine pallur pole suutnud sel staadionil Eesti koondise vastu kokku nii palju väravaid lüüa.

108 koondisemänguga löödud 75 väravaga jagab Lukaku selles arvestuses kõigi aegade 13. kohta. Aktiivsetest mängijatest on temast eespool vaid Cristiano Ronaldo (123), Lionel Messi (103), indialane Sunil Chhetri (87), Araabia Ühendemiraatide ründaja Ali Mabkhout (81), Robert Lewandowski (79) ja Neymar (77).

Peaaegu et publikurekord

Eesti–Belgia kohtumise publikuarv – 11 772 pealtvaatajat – on Eesti koondise kodumängude arvestuses läbi aegade teine tulemus, jäädes alla vaid 2019. aastal toimunud Eesti–Saksamaa mängule, mille publikuarvuna läks kirja 12 062 inimest. Sealjuures tuli kahe mängu publikuarvu vahe suuresti võõrsilfännide tribüüni arvelt – kui belglaste sektor oleks olnud täis, oleks publikuarv võinud tulla isegi 12 200 inimese kanti. Sisuliselt täismaja loodud õhkkond oli säärane, mida pole Eesti jalgpallistaadionitel juba aastaid tunda saanud – päris mängu tunne! Rõõm oli ka näha, et eelmisel aastal mõnel mängul suisa kokku kuivanud Eesti koondise fännitribüüni sinist värvi tuumik oli seekord tunduvalt suurem, kuigi jäi tippaegadele veel kõvasti alla. Vähemalt lauldi, hõigati ja musitseeriti Belgia suhteliselt tagasihoidlik fännisektor selgelt üle.

Reaktsioon Vassiljevile

jääb ootama sügist

Eesti–Belgia kohtumine oli koondise esimene kodumäng pärast seda, kui Eesti jalgpallitegelased aastavahetuse paiku Valeri Karpiniga õhtustasid. Paljude jalgpallivaatlejate jaoks oli õhus põnevus: kuidas reageerib publik Konstantin Vassiljevile, kelle väljaütlemised Karpini-skandaali järel paljudele vastukarva käisid? Mängueelsel päeval tekkinud lihaseprobleemi tõttu jäi Vassiljevil lõpuks aga väljakul käimata, mistõttu ei saanudki me teada, kuidas oleksid kümme tuhat fänni tema tegutsemisele reageerinud.

Mõned inimesed täheldasid, et koondise fännitribüünilt oli kadunud plagu, millega on viimastel aastatel Vassiljevit tema meeletu koondisemängude arvu eest tänatud. Tegelikult ei maksa sellest aga praeguses olukorras erilist seisukohavõttu välja lugeda – seda plagu ei kasutatud ka eelmisel aastal.

Koondise järgmine kodumäng toimub 9. septembril Rootsiga.

Foto: Jana Pipar / Soccernet.ee

Foto: Jana Pipar / Soccernet.ee

Foto: Jalka

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

THOMAS HÄBERLI, JALGPALLUR. Otsustega tuleb elada

Eesti meeste jalgpallikoondise juhendajana tunneme Thomas Häberlit viisakalt riietuva, kergelt hallipäise, kindlasti ambitsioonika 49aastase treenerina. See on aga tema teine, et mitte öelda kolmas elu. Nagu tuhanded teised treenerid, alustas ka Häberli mängijana.

Thomas Häberli

Sündinud 11.04.1974

Mängijakarjäär

1994 Le Mont

1995 Lausanne-Sport

1996–97 Hochdorf

1997–99 Schötz

1999 Kriens

2000 Basel

2000–09 Berni Young Boys

Šveitsi koondises: 1/0 (2004)

Young Boysi ridades 217 liigamänguga

52 väravat

Tekst: Ivar Lepik | Fotod: Jana Pipar

Mõne mängija karjäär kulgeb võrdlemisi sirgjooneliselt, mõni teeb läbi terava tipuga tagurpidi V või kaarjama U, mõni liigub mööda külili lükatud S-tähte. Häberli karjääri kirjeldamiseks sobivat tähte vähemalt ladina tähestikust ei leia.

20aastaselt poolprofiks saanud, jättis ta vigastuste tõttu suure jalgpalliga hüvasti ja maitses viis aastat tööinimese leiba. Seljatas tervisemured, proovis uuesti. Jõudis välja Šveitsi tippklubisse ja rahvuskoondisesse, mängis regulaarselt eurosarjades. Kogus eelviimasel hooajal profina saldosse võimsad statistilised näitajad. Ja lõpetas siis uuesti, et alustada treenerikarjääri.

Häberli lugu mängijana on kahtlemata õpetlik, aga aitab ehk mõnevõrra paremini mõista ka mõningaid otsuseid, mida šveitslane on langetanud Eesti koondise peatreenerina. Vestleme muheda juhendajaga juuni alguses, enne EM-valikmänge Aserbaidžaani ja Belgiaga.

Kas arvad, et jalgpalluriks on lihtsam saada, kui perekondlik taust seda soosib? Näeme Eestiski, kuidas paljude endiste mängijate lastest saavad samuti jalgpallurid.

Kindlasti mõjutavad vanemad palju, aga minu arvates võivad nad suunamisega rohkem kahju teha. Suruda ei ole mõtet, laps peab seda ise tahtma. Oluline on luua toetav keskkond, aga perekondlikke väärtuseid hindav, mitte jalgpallikeskne. Muidugi on iga spordiala puhul abiks, kui pere natukene treeningute ja mängude iseloomu mõistab, aga forsseerimisest ei ole abi.

„Keegi ei mänginud jalgpalli, mu isa vaatas ehk üht või kaht mängu. Võib öelda, et kedagi mu peres ei huvitanud jalgpall.“

Rääkisid äsja Eesti koondise koosseisust, nüüd räägime aga sinu mängijakarjäärist. See teema ei tule ilmselt enam väga sageli jutuks. Ei tule tõesti. Ja ausalt öeldes ei meeldi mulle sellest väga rääkida! (Naerab – toim.). See on minevik, need on mälestused.

Aga suundume mälestustes päris algusesse. Oled pärit Luzernist, aga alustasid kohalikes väikestes klubides Eschenbachis ja Hochdorfis. Kas jõudsid nooruses ka FC Luzerni katsetele?

Ei. Perioodil, kus see võinuks kõne alla tulla, mängisime Luzerniga samal tasemel. Olin Hochdorfis, mis on tõesti väike küla, aga meil oli selles vanuses väga heal tasemel grupp ja mängisime Šveitsi parimatega ühes liigas. See oli hea keskkond, Luzerniga liitumine polnud vajalik. Ja siis läksin juba kaugemale, Šveitsi prantsuskeelsesse ossa Le Monti.

Milline on sinu perekonna taust? Kas nemad suunasid sind jalgpalli juurde või olid eeskujuks?

Nad ei olnud üldse jalgpalliga seotud. Keegi ei mänginud jalgpalli, mu isa vaatas ehk üht või kaht mängu. Võib öelda, et kedagi mu peres ei huvitanud jalgpall. See oli täielikult minu valik.

Mängisid hiljem poolkaitsja ja ründajana. Mis positsioonil lastejalgpallis alustasid?

Noortes olin samuti number kaheksa või number kümne positsioonil, seega poolkaitsja. Hiljem, täiskasvanuna, kutsus Lucien Favre mind Zürichisse ja tahtis minust number kuut teha, aga lõpetasin tõesti ründajana, number üheksa peal.

Väravavahiks sa niisiis saada ei tahtnud?

Ei tahtnud tõesti, kaitsjaks samuti mitte! Küll aga mängisin mingitel perioodidel ka äärel.

Olid 20, kui sõlmisid Lausanne-Sportiga esimese profilepingu.

Jah, aga ausalt öeldes ei olnud see raha, millega ära elada. Töötasin samal ajal, olin põhimõtteliselt poolproff. Minule oli see muidugi suur asi, kuigi olin pidevalt vigastatud ja esindusmeeskonnas mängida ei saanudki. Veetsin seal poolteist aastat, sellest esindusmeeskonnas kuus kuud. Siis läksin koju tagasi.

„Jalgpall on mäng, sageli on mängijad kuni karjääri lõpetamiseni mingis mõttes lapsed. Mina nägin aga teistsugust elu: ärkasin hommikul kuuest, olin pika päeva tööl ja läksin õhtul trenni.“

Kuidas siis nii läks, et enda jaoks jalgpalli leidsid?

Ma ei tea! Olin juba lasteaiast alates sõltuvuses ja siis kutsuti mind klubisse mängima. Nad pidid muidugi enne mu vanematega rääkima. Jalgpall oli neile täiesti võõras, aga vanemad toetasid mind. Alustasin Eschenbachis, mis ei olnud meie koduküla. Käisin treeningutel jalgrattaga nelja kilomeetri kaugusel.

Kõige rohkem valmistas sulle muret selg. Kas tead, mis olid selle vigastuse põhjused?

Mind taheti alaseljaga operatsioonile saata, aga ma ei soovinud ja arstid ei olnud samuti päris kindlad: üks ütles jah, teine ei. Tundsin sisimas, et koormus võis olla seljale liiga suur, ja kui teen vähem trenni, saan ehk terveks. Niisiis loobusin jalgpallist. Töötasin kindlustuses ja naasin, kui olin 25.

Sel tööinimese perioodil mängisid tegelikult madalamates liigades, päris maha sa jalgpalli ei jätnud. Kas sellele koormusele pidas tervis kenasti vastu või pidid mingil perioodil täielikult loobuma?

Mängisin tõesti kolmandas liigas, treenisin kahel või kolmel korral nädalas. See oli lihtne, kui selja seisundi stabiilseks sain. Pikemat pausi kui sellist tegelikult ei olnudki, ehk kolm kuud, kui käisin Lõuna-Ameerikas reisimas.

Mainisid, et töötasid kindlustuses. Kas see periood kontoris aitas sul paremaks jalgpalluriks saada? Motivatsioon suurenes?

Arvan, et sain täiskasvanuks. Jalgpall on mäng, sageli on mängijad kuni karjääri lõpetamiseni mingis mõttes lapsed. Mina nägin aga teistsugust elu: ärkasin hommikul kuuest, olin pika päeva tööl ja läksin õhtul trenni. See oli väärtuslik kogemus, professionaalne jalgpall tundus sel hetkel väga kaugel. Aga kirg polnud kuskile kadunud.

Miks otsustasid suurde jalgpalli naasta?

See võis olla ehk maikuus, kui koondised kogunesid. Lausanne palkas koos minuga veel kolm noort kutti, kes olid nüüd jõudnud rahvuskoondisesse. Teadsin nende taset ja mõtlesin, et miks mina samal ajal kontoris istun. Tundsin end füüsiliselt hästi. Võtsin telefoni ja helistasin ise Kriensi, nad mängisid tugevuselt teises liigas. Käisin testimisel, nad olid minust huvitatud ja sealt edasi arenes kõik üsna kiiresti.

muidugi aega, ma ei olnud füüsiliselt täiesti valmis. Need pool aastat selleks kulusidki. Siis aga valisin Young Boysi.

Baseli spordidirektor ütles sulle, et selles vanuses lööb läbi sajast mängijast üks – neil ei olnud vist esialgu suurt usku?

„Ühel hetkel tuleb endalt

küsida, kas oled valmis kogu elu jalgpallile pühenduma. Kui ei, siis on targem loobuda – teisiti ei ole võimalik edukaks saada.“

Veidi hiljem testisid edukalt Baseli juures, siis liitusid juba Berni Young Boysiga. Millised olid sinu toonased mõtted ja emotsioonid?

See oli hullumeelne aeg. Kriensis veedetud kuue kuu järel oli mul kõrgliigast kolm pakkumist, valisin Baseli. Nad pakkusid lepingut kaheks ja pooleks aastaks, aga ütlesin, et kuuest kuust piisab – tahtsin näha, kas see on see, mida päriselt tahan. Mäletan neid vestluseid peatreener Christian Grossiga hästi. Sõlmisimegi pooleaastase lepingu, et saaksin suvel otsustada, kas jätkan jalgpallurina või loobun lõplikult. Baseliga kohanemine nõudis

See lugu vastab tõele! See Baseli spordidirektor oli – ja on siiani, kuigi nüüd on tal vist vanust juba üle 80 – Šveitsi jalgpallis väga oluline kuju. Läbirääkimised ei olnud lihtsad. Mul ei olnud mänedžeri, kohtusin temaga ise. Istusime kokku ehk 10–15 minutit, siis tõusin püsti ja jalutasin minema. Pärast helistas Gross ja kutsus mind tagasi. Olen aus, ma ei olnud kindlasti lihtne mängija. Olin jäärapäine ja minule ei olnud jalgpall nii oluline. Aga lõpuks tõestasin, et spordidirektor eksis.

Jõudsid suurde jalgpalli üsna hilja. Kas sulle tundub, et Eestis loobuvad noored mängijad unistuse püüdmisest liiga kergekäeliselt? Hiljuti jõudis näiteks uudistesse, et mõned noored lähevad suveks Ameerikasse raamatuid müüma.

Arvan, et küsimus on eesmärkides ja kires. Miks nad jalgpalli mängima hakkasid? Mõni teeb seda sõprade pärast, mõnda suunavad vanemad. On erinevaid põhjuseid ja ühel hetkel tuleb endalt küsida, kas oled valmis kogu elu jalgpallile pühenduma. Kui ei, siis on targem loobuda – teisiti ei ole võimalik edukaks saada. Eestist on võimalik välismaale jõuda, siin on kõik arenguks vajalikud tingimused olemas. Aga kui sisemine põlemine puudub, siis ei ole loobumine kindlasti vale otsus.

Kuigi taseme poolest kindlasti kannataks, ei kipu Häberli viimasel ajal, treenerina enam ise putsasid jalga tõmbama. Või kui tõmbabki, siis vaid mõneks üksikuks puuteks!

Millisel positsioonil tundsid end väljakul kõige paremini? Nagu ennist mainisid, mängisid keskväljarollides ja lõpuks ründajana.

Kõige paremas seisus olin karjääri lõpus – füüsiliselt võimas, tugev, kiire. Viimaseid aastaid nautisin seepärast kõige rohkem. Ütleksin siis, et ründajana. Samas meeldis mulle ka keskväljal, sest seal olin mängu südames ja pidevalt olukordadesse kaasatud.

Kas ütleksid, et sinu parim hooaeg oli 2007/08, kui lõid Young Boysi kasuks liigas 18 väravat ja jagasid 15 resultatiivset söötu?

Jah, kindlasti, kuigi olin sellest hooajast kuus nädalat vigastusega audis. Hea oli ka 2003/04. hooaeg,

nende kahe vahel aga üritas Young Boys iga hinna eest tähtede poole püüelda – pidevalt toodi uusi täiendusi, ehitati uus staadion... ja lõpuks olin ikkagi mina üks neist, kes pidi klubil aitama eesmärgid täita. Olid natuke teistsugused hooajad. Aga karjääri lõppu nautisin kindlasti kõige rohkem.

Olid tol ajal 33aastane. Kas kogemused tegid sinust niivõrd ohtliku mängija?

Kindlasti mängis ka see rolli, aga muutsime 2008. aasta Euroopa meistrivõistlustele mõeldes üldfüüsilist ettevalmistust ja see tõesti sobis mulle. Uus metoodika aitas mul kiiremaks ja tugevamaks muutuda. Tehnika polnud kuskile kadunud, enesekindlus oli laes. Kui otsustasin lõpetada, pakkus kolm klubi mulle kolmeaastast lepingut, aga jäin endale kindlaks.

„Mul on väga hea meel, et Kalevil ja Pärnul läheb hästi – nad töötavad tagasihoidlikult, arendavad Eesti mängijaid. Ühel hetkel tuleb ka tulemus.“

Sellise hooaja põhjal uskusid kindlasti, et väärid kohta EMile sõitvas koondises?

Olin nädala nendega laagris, aga enne turniiri saadeti mind koju. Jah, arvan küll, et väärinuksin kohta. Aga see on minu mõte, otsustas keegi teine ja elus asjad nii käivad. Sellega tuleb leppida.

See oli Šveitsi jalgpallile suurepärane aeg, vahemikus 2004–2008 jõudsite kolmele järjestikusele suurturniirile.

Sel ajal saime maitse suhu. Teadmise, et kuulume neile turniiridele. Klubid ehitasid uusi staadione, jalgpall kasvas spordialana meeletu kiirusega. Oli tore sellest osa saada.

Terve selle perioodi vältel juhendas koondist Jakob Kuhn ehk Köbi. Kas arvad, et ta ei hinnanud sind mängijana eriti kõrgelt?

Sa saad, mida väärid. Pean mõtlema sellele, mida ise valesti tegin. Aga tõsi, eriti tema viimastel aastatel olid valikud kohati kummalised. Eeldatakse, et mängija ei arene enam mingist vanusest alates. Vaadates statistikat... Aga sellest ei piisanud, nagu näha.

Said rahvuskoondises vaid ühe võimaluse. Olid 30, mängisid Fääri saarte vastu 16 minutit. Kas see moment tekitab sinus uhkust või tunned praegu, et väärinuksid enamat?

Muidugi oli see oluline hetk. Sain kaheks mänguks kutse ja neist ühes ka minuteid. Ründajana ei olnud lihtne, meil oli teisi häid valikuid. Ja ma ei

olnud tol hetkel veel ründajana kuigi kogenud. Neli aastat hiljem olin teisel tasemel, aga siis eelistati nooremaid mehi. Üllatasin oma teekonnal korduvalt kõiki, arenesin mängijana ja tunnen, et lõikan neist kogemustest nüüd treenerina kasu. Peame olema mõtete ja emotsioonidega ettevaatlikud, et mitte endale kahju teha.

Esindasid põhimõtteliselt terve profikarjääri jooksul vaid Young Boysi. Kui läheksid nüüd pealtvaatajana staadionile, kas sind tuntaks ära?

Ma arvan küll (naerab – toim.). Ma ei elanud kunagi Bernis, aga klubi on viimasel 10–15 aastal suurepärast tööd teinud. Olin vahepeal treenerina Baselis ja kahe aastaga vahetusid seal kõik inimesed, aga Young Boysis on kümmekond inimest, kes on seal pikalt püsinud ja kannavad klubi väärtuseid edasi. Nad on tõesti head tööd teinud ja sinna on alati tore külla minna.

Zürichit sa juba mainisid, aga kui sageli sind Young Boysist lahkuma meelitati? Kas välismaal mängimine oli kunagi variant? Karjääri lõpuaastatel kutsuti mind Šotimaale, aga tahtsin väga midagi võita ja arvasin, et Young Boysiga on selleks parimad võimalused. Olime alati lähedal, aga mängijana ma Šveitsi meistriks ei tulnudki. Sel ajal pidin muidugi arvestama ka pere ja lastega. Tundsin, et Young Boysis on kõik olemas, sest tase oli hea ja saime ka eurosarjas regulaarselt mängida.

Mängijana jäid sul tiitlid võitmata. Kas tunnetad, et oled treenerina edu järele selle võrra näljasem?

Päris nii ei ütleks, aga kindlasti õppisin, et edu saavutamiseks peavad kõik ühise eesmärgi nimel töötama. Kui presidendi soov on teenida raha, jääb sportlik pool tagaplaanile. Esmalt võidame, siis teenime raha! Energia peab liikuma samas suunas, aga Young Boysis ei olnud alati nii. Meil olid mõned väga head aastad, aga kahjuks oli ka Basel just siis väga võimas.

ta. Paljud treenerid on peas endiselt mängijad, aga nii ei saa. Mingi klõps, mingi muutus peab peas käima. Mingis mõttes on lihtsam kõrvalt tulla, siis oled esimesest päevast treener.

Kas endine mängija tunneb talendi paremini ära?

Olulisem on mõista inimese ülesehitust ja seda, millised oskused jalgpalliväljakul kasuks tulevad. Näha tuleb suurt pilti, mis nooremate mängijate puhul võib väga kiiresti muutuda. Muidugi oskan mängijaid nüüd vaadata teisiti kui kümme aastat tagasi. Tehnika on oluline, käitumine on oluline, aga see ei ole peamine. Mängija võib olla kiire, aga palju olulisem on sisemus. Iseloom, kirg, soov olla iga päev parem.

Milline Eesti mängija on sinuga mängustiili poolest kõige sarnasem?

„Kui otsustasin lõpetada, pakkus kolm klubi mulle kolmeaastast lepingut, aga jäin endale kindlaks.“

Kui klubi vahetab iga kolme või kuue kuu tagant peatreenerit, on see kõnekas. Järelikult ei tehtud kodutööd ära. Kui sa võtad treeneri ja annad talle kolm kuud hiljem kinga... Aga selline jalgpall on. Näeme seda ka Eestis. Mul on väga hea meel, et Kalevil ja Pärnul läheb hästi – nad töötavad tagasihoidlikult, arendavad Eesti mängijaid. Ühel hetkel tuleb ka tulemus.

Kas sinu arvates peaks treener olema ise tipptasemel jalgpalli mänginud?

Ei, aga sellest on abi. Arvan, et treener peab olema jalgpalli mänginud, aga mida kõrgemal tasemel, seda raskem võib olla – nabanöör tuleb läbi lõiga-

Keeruline öelda. Jätame selle vahele! (Naerab – toim.). See võrdlemine ei tee kellelegi head.

Karjääri lõpetamisest on möödas ligikaudu 15 aastat. Kui tihti putsad jalga tõmbad?

Nüüd ma enam ei mängi. Enne Eestisse kolimist mängisin vahel vanade sõpradega, aga nüüd vaid lastega. Pean leidma uue kire! Viimati mängisin... See pidi olema enne koroonat. Äkki siis, kui olin Baselis abitreener, viis aastat tagasi. Siis mängisin vahel treeningutel kaasa ja sain hakkama. Nüüd enam ei saaks!

Kas igatsed mängimist?

Ei. Kõik on hästi, tõesti on. Nüüd, kui läheme tagasi Šveitsi, ootab seal üks väike turniir, kus mu lapsed palusid mul mängida. Seal ehk tõmban putsad jalga, aga siis lähen väravasse! Jah, ma tõesti ei igatse mängimist. Olen endaga rahu teinud.

Kuigi mängijana jäid Häberlil tiitlid võitmata, õnnestus tal Eesti koondise peatreenerina kohe esimesel aastal võita Balti turniir.

Miks kulub A. Le Coq Arena muru

ühes väljaku otsas palju rohkem kui teises?

Need, kes tähelepanelikult jälginud meie rahvusstaadionil peetavaid jalgpallimatše, on ehk täheldanud, et ühe väljakupoole väravaesine kipub visuaalsel vaatlusel justkui rohkem vatti saama kui teine – ning ka need õnnelikud, kel on õnnestunud staadionil jalgpalli mängida, võivad täheldada, et üks osa väljakust on justkui pisut rohelisem ja elujõulisem kui teine.

Tegelikult on suisa nii, et ühel väravaesisel vahetatakse murukatet tunduvalt sagedamini kui teisel pool platsi – viimati tehti seda näiteks 11.–12. juunil, vaid napilt enam kui nädal enne A-koondise EM-valikmängu Belgiaga. Ja vahel on läinud kevadisel ajal vaja isegi rohelist värvi, et lõunatribüüni (ehk selle tribüüni, kus koondisemängude ajal asuvad koondise tuliseimad toetajad) ees oleval alal pruunimad kohad visuaalselt ilusamaks muuta.

Niisiis – miks kulub A. Le Coq Arena muru ühel väljakupoolel palju rohkem kui teisel? Vastab Lilleküla jalgpallikompleksi juhataja Targo Kaldoja: „Meie staadioni eripära on see, et väljaku lõunapoolne ots saab ülejäänud väljakust tunduvalt

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska

vähem päikesevalgust: katuse vari jääb sõltuvalt kuust ja kellaajast väljakul umbes karistusala jooneni. Staadioni lõunaosas on head murukvaliteeti tunduvalt keerulisem saavutada kahel

põhjusel: üks neist on loomuliku päikesevalguse ja UV-kiirguse puudus, mida taimed kasvamiseks vajavad, teine eripära on see, et tulenevalt varjust on lõunapoolses osas ka keskmine temperatuur muu staadioniga võrreldes lausa viis kuni kaheksa kraadi jahedam, seda nii õhutemperatuuri kui pinnasetemperatuuri mõttes.

Taime kasvamiseks on head tingimused loodud siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on +8 kraadi, teatud vegetatsioon algab juba viie plusskraadi juures. Kui ülejäänud väljakul on temperatuur juba keskmiselt kümne kraadi juures, siis lõunaosas on see veel vaid kaks kuni viis kraadi.

Kuna ehituskonstruktsioone muutma ei saa hakata ning ükskõik kuidas katus sinna asetada, siis varju jääks teatud osa ikka, siis tuleb meil pidevalt tegeleda võimalike tagajärgede ennetamise ja likvideerimisega. Üks meede, mida kasutame, on lisavalgus, mida pakume murule spetsiaalse valgustiga. Paraku on need väga kallid ja hetkel on meil neid lampe vaid üks, kuigi minimaalselt võiks neid olla kolm ja ideaalis kuus. Kuue lambiga saaksime ära katta kogu probleemse ala ehk 16 x 74 meetrit, aga sel juhul oleks ka energiakulu väga suur, sest meie kliimas on tarvis selliseid lampe, mis annavad lisaks valgusele ka soojust. Lõunamaades, kus temperatuur ei ole küsimus, piisab ka näiteks LED-lampidest, mis annavad küll UV-kiirgust välja ja valgustavad, aga lisasoojust ei erita.

Lisaks teevad areenimeistrid muidugi lõunaosale ka täiendavaid hooldustöid: näiteks läheb sellesse otsa rohkem muruseemet. Rohkem väetist annaks ühelt poolt küll murutaimele rohkem toitaineid, kuid teisalt muudab taime liiga laisaks, mistõttu ei saa ka sellega üle doseerida.

Aastas umbes korra võtame ette ka mättavahetuse. Seekord oli pärast tüdrukute U17

EM-finaalturniiri, karikafinaalide päeva ja Premium liiga kohtumisi lõunapoolse värava esine väga kehv, see ei olnud A-koondise vääriline, mistõttu pidime seda tegema enne koondisemängu. Selleni jäi pärast mättavahetust küll väga napilt aega, et murumätas jääks piisavalt tugev –ideaalis tahaks see juurdumiseks ja taastumiseks mõned päevad rohkem aega. Panime seekord aga natuke paksemat mätast ja silitasime muru rohkem!

Tavaliselt tasandatakse auke liiva, turba ja muruseemne seguga, aga isegi kui panna sinna kõige kiiremini idanevat murusorti, siis vajab see seitse kuni kümme päeva idanemiseks – ja siis tuleb sealt välja idu, mitte lai muruleht. Seetõttu ongi ainsaks lahenduseks kasutada valmis murumätta rulle, millega olemasoleva pinnase asendame. Oleme varem ostnud muru ka Soomest, aga Eestist oleme viimastel aastatel kasutanud partnerina Murumari, kust oleme saanud piisavalt hea kvaliteediga mätast.

Mättad tulevad kohale kokkurullitult, on 74 sentimeetrit laiad ja umbes kolme sentimeetri paksused – nendega asendame ala lõunapoolse karistusala keskel ning ka esimese abikohtuniku trajektoori küljejoone taga, mis ka päikest ei saa ning abikohtuniku ühel liinil liikumise tõttu samuti kõvasti vatti saab, sinna tekib sisuliselt vagu. Kui vaadata teise abikohtuniku trajektoori, siis seal vagu ei teki, sest päikese käes taastub muru ära.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Ei, need ei ole arheoloogilised väljakaevamised – tegu on murumätta vahetamisega!

Georg Pank

Jalka võttis sel korral luubi alla 19aastase keskkaitsja Georg Panga, kes on tänavu tõusnud

JK Tallinna Kalevi esindusmeeskonna kaitseliini kindlaks ja raudseks põhimeheks. Igipõline kaitsja alustas teekonda jalgpallurina JK Tabasalus ning on nüüdseks lisaks Premium

liigas tegutsemisele jõudnud ka Eesti U21 koondise lävele. Noore talendi tehnilisi elemente analüüsivad Kalevi peatreener Daniel Meijel ja teda noorteklassides juhendanud Jüri Talu.

ÕHUVÕITLUS

Meijel: Omavanuste liigas hea. Meistriliiga tasemel tuleb ajastus ning õhuvõitlusesse mineku kiirus ja jõud paremaks saada.

Talu: Eks see on üks tema nõrgemaid kohti. Võiks kindlasti juurde panna. Samas silub peaga mängu miinust sellega, kuidas mängu loeb.

JÕUD

Meijel: On hea toorik. Kui hakkab tajuma, millal jõudu vaja kasutada on, tuleb arengus uus hüpe.

Talu: Tugev poiss, jõud on paigas. Hetkel on veel noor, seega tuleb lihast veel peale.

SISU

Meijel: Sisu on tal sees olemas, liiga tihti tuleb talle seda meelde tuletada. Tahet on viimase aastaga väga palju juurde tulnud ja praegu käib kõik ainult jalka nimel.

Talu: On võitleja tüüpi, meeldib tööd rügada ja tahab alati maksimaalselt hästi esineda. Kunagi ei anna alla ja võitleb alati lõpuni. Tihti on see „teleskoopjalaga“ poiss, kes võimatust olukorrast siiski ära päästab.

SÖÖT JA LÖÖK

Meijel: Paremas jalas on olemas nii lühem, pikem kui ka diagonaalsööt. Vasakuga saab ka hakkama, aga teeb tööd, et saada paremaks. Parema jalaga on löök hea.

Talu: Sööt on väga hea. Löök on ka korralik, aga kasutab seda vähe – tõenäoliselt oma positsiooni tõttu. Noorteklassides triblas tagant julgelt ette ja lõi korralikult.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Meijel: Viimase aastaga on see palju arenenud. Kui keskendub, saab hakkama nii palliga, pallita, üleminekutel kui standardolukordades. Keskendumine ongi siin võtmesõna.

Talu: On lausa väga hea. Lisaks sellele, et näeb väljakut hästi, on tal ka hea diagonaalsööt ehk annab keskkaitsest hästi palle üle liini ääreründajale.

VASTUPIDAVUS

Meijel: Võiks vastupidavuse poolest mängida ka mõnel muul positsioonil.

Talu: Mootorit tal on. Ei mäleta küll, et oleks kunagi vahetust küsinud.

LIIKUVUS

Meijel: Ajastus on see koht, mis vajab pidevat keskendumist. Ta oskab küll, aga lülitab end vahel välja.

Talu: Kui hinnata tema võimekust palli järgi üles-alla ja liinis liikuda, siis see on hea. Kindlasti on parandamisruumi, aga mängu loeb hästi.

TEHNIKA

Meijel: Keskkaitsja kohta on parem jalg hea, vasakut tuleb veel lihvida. Peaga mängimist on ka vaja parandada.

Talu: Keskkaitsja kohta väga hea. Noorena töötas väga palju üksinda palliga ja nägi vaeva.

KIIRUS

Meijel: Kalevisse kolm aastat tagasi tulles õppis ta alles käsi kasutama joostes. On kõvasti viimase aastaga juurde pannud, aga saab veel juurde panna.

Talu: Kiiruses võiks kindlasti juurde panna. Samas suudab kiirust siluda hea positsioonivaliku ja mängulugemisega. See, et ta oskab oma miinuseid kompenseerida oma tugevate külgedega, näitab ka tema mängijatarkust.

Põline kaitsja, kel on talentidele silma

Oled sa alati keskkaitses mänginud? Kuidas sai sinust keskkaitsja?

Olen alati kaitses mänginud. Noorteliigades olin üsna palju ka äärekaitses, nii vasakul kui paremal, aga sain mingi hetk aru, et ega ma väga suure võhmaga ei ole ja targem on keskkaitses olla.

Esindasid noorteklassides pikki aastaid Tabasalu. Mida sealse aja jooksul enim õppisid?

Esiteks seda, et võistkond peaks olema omavahel sõber ja kõik peak sid läbi saama, sest niimoodi on palju kergem trenni teha ja mängida. Mänguliselt oli seal tähtis üksteise aitamine ja tiimitöö, sest jalgpall on võistkonnamäng.

Selle aastaga on sinust saanud Kalevis kindel põhikoosseisumängija, samuti oled esimest korda kaasatud U21 koondise tegemistesse. Mis sinu tõusu taga on?

Ütleksin, et olin üsna kannatlik. Ootasin pea kaks aastat seda momenti. Kui minu konkurentidel olid vigastused ja mulle anti see hooaeg esimene mäng Nõmme Kalju vastu, võtsin seda väga tõsiselt ja ei lasknud kor rakski fookust alla. Kasutasin oma võimaluse ära ja teenisin järk-järgult mängudega treenerite usalduse.

Miks kannad väljakumängija kohta harva nähtavat särginumbrit 1?

Mingil põhjusel polnud mõnedel mängijatel aasta alguses veel särgid trükki jõudnud, mina olin üks neist. Mingil kummalisel põhjusel oli meil olemas number 1 mängusärk ning ma mõtlesin, et oleks pull, kui ma mängiksin taliturniiri mängud selle särgiga. Lõpuks venis mu särgi trük kimine nii pikale, et ma jätsingi endale selle number 1 särgi. Algul pidin tegelikult olema number 5.

Mida mäletad oma Premium liiga debüüdist? See oli eelmisel aastal, alustasid põhis ja saite Paidelt suure kolaka.

Nädala alguses, kui hakkasime taktikalise trenniga Paideks valmis tuma, pandi mind põhivõistkonda ja süda jättis tegelikult korra löögi vahele. See oli nii kauaoodatud moment! Neli päeva jutti ei suutnud ma millestki muust peale selle mängu mõelda. Mäng ise oli muidugi täielik katastroof. Sellel võistkonnal, kes meil alustas, ei olnud ka väga palju kogemust. Oli raske, aga läks nii, nagu läks.

Kui saaksid üheks päevaks olla keegi oma meeskonnakaaslastest, siis kelle valiksid? Miks?

Ma arvan, et ma oleksin Kaspar Laur. Kaks meetrit ja neli sentimeetrit pikk ikkagi. Ma veel ei tea, mil viisil, aga kasutaksin seda kindlasti kuidagi ära.

Kui sa parasjagu jalgpalli ei mängi, siis millega aega sisustad? Jõusaaliga ja mängin tegelikult veel jalkat peale. Huvitavam vastus on võibolla discgolf, mida käime mängimas mõne tiimikaaslasega ja mõne vennaga teistest tiimidest.

Kui peaksid välja tulema oma äriga, siis millega see äri tegeleks? Ilmselt teeksin oma spordiagentuuri. Ma arvan, et mul on päris hea silm noortele talentidele, ja usun, et suudaksin nad küll kuhugi mängima saada.

Kes sind sinu teekonnal jalgpallurina enim mõjutanud on ja kuidas? Ilmselt Jüri Talu. Kui ma olin kaks aastat jalkat mänginud, sai temast minu treener ja ta oli seda umbes kaheksa aastat. Aga ta ei ole lihtsalt treener, ta on ka sõber ja mentor – inimene, kellele ma alt üles vaatan. Ta on väga hea treener, oskab õigel hetkel range olla ja õpetada, aga on ka väga inimlik. Tema käe all ma olengi kõige pikemalt jalgpalli mänginud.

Sünniaeg: 1.03.2004

Positsioon: keskkaitsja

Klubi: JK Tallinna Kalev

Endised klubid: JK Tabasalu

Treenerid: Risto Sarapik, Jüri Talu, Ludvig

Tasane, Daniel Meijel, Aivar Anniste, Ats

Purje, Alo Bärengrub, Sander Post, Kent

Männik, Alan Monken Arruda

Koondisekarjäär: –

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Premium liiga debüüti ma välja ei too (naerab – toim.)! Ma arvan, et see on U19 eliitliiga meistriliiga võit Kaleviga eelmisel aastal Flora vastu. Enne seda ei olnudki ma A. Le Coq Arenal mänginud ja see võit tuli veel viimasel minutil, seega jääb kindlasti eredalt meelde.

FOTOD: Liisi Troska

Kuidas Eestist sai taas FIFA liige

Kuigi 1991. aasta 20. augustil kuulutati Eesti vabariik taas iseseisvaks, ei tähendanud see automaatselt, et Eesti Jalgpalli Liidust oleks taas saanud FIFA liige. Olgugi et esimesel iseseisvusajal oli EJL FIFAsse kuulunud, tuli rahvusvahelisse jalgpalliperre naasmiseks hakata tööd tegema.

Tekst: Raul Ojassaar

Esimene ametlik kiri liikmesuse taastamise kohta saadeti FIFAsse juba septembri alguses ning toimetustega oli üsna kiire, sest 1994. aasta MM-valiksarja loosimine toimus juba 1991. aasta detsembris New Yorgis. Kuigi Eesti liikmesus FIFAs taastati ametlikult alles 1992. aastal, jõudsid nii Eesti, Läti kui Leedu loosimise ajaks dokumendid korda saada ning said valiksarjas kaasa teha.

Sellele eelnes aga kaks kuud tihedat tööd, kus muu hulgas küsiti Euroopa riikidelt toetust FIFAga taasühinemiseks, seati põhikiri vastavusse FIFA nõuetega ja paluti Eesti Spordi Keskliidult rahalist tuge, et maksta FIFA liikmemaksu.

Sisult identseid kirjasid saadeti mitme Euroopa riigi jalgpalliliidule. Siin on kiri, mis läkitati Rootsi – suures osas selgitati siin Eesti olukorda, iseseisvumisega kaasnenud „vaakumit“, mis Eesti spordis sellega kaasnes, ning paluti tuge FIFAga taasliitumisel. Kirja allkirjastasid nii jalgpalliliidu toonane president Edgar Savisaar kui peasekretär Siim Markus.

 FIFA esimene vastus Eesti kirjale organisatsiooniga taasühinemise kohta. See saabus alles kuus päeva hiljem ja oli suures osas sisutühi – Edgar Savisaare kirjale vastati lihtsalt, et teemaga tegeletakse ja selle juurde tullakse tagasi mõne päeva jooksul. Kirja allkirjastas FIFA toonane peasekretär ja hilisem president Sepp Blatter. Selle alla on hiljem lisatud eestikeelne tõlge – nähtavasti ei osanud Eestis tol ajal kõik olulised otsustajad inglise keelt veel piisavalt hästi.

Saksamaa jalgpalliliit avaldas oma vastuses toetust ja kinnitas, et nende teada ei tohiks takistusi ette tulla. Lisaks teati, et FIFA hakkab Eesti taasühinemist arutama pärast seda, kui Eesti on ÜROsse vastu võetud, mis „juhtub lähitulevikus“. Lähitulevikus see tõepoolest ka juhtus – Saksamaa jalgpalliliidu peasekretär Wilfried Gerhardt saatis kirja 16. septembril, Eesti sai ÜRO liikmeks 17. septembril 1991!

Vahepealse kirjavahetuse käigus soovis FIFA täpsustusi EJLi põhikirja kohta. Selle peale jalgpalliliidu peasekretär Siim Markus neid ka lahkelt jagas. Pange tähele paberi ja kirja üldise kvaliteedi erinevust!

Praeguseks 87aastane Sepp Blatter oli aastatel 1981–1998 FIFA peasekretär, 1998–2015 aga FIFA president. 2015. aastast alates on tal aga korruptsioonitegude tõttu olnud keelatud jalgpallis tegutseda. Foto: Harold Cunningham, UEFA via Getty Images

8. novembril 1991 saatis Sepp Blatter Eesti Jalgpalli Liidule märgilise kirja, kus kinnitas, et FIFA aktsepteerib eestlaste tõlgendusi põhikirja suhtes. Tee FIFAsse sai rohelise tule! Täpselt kuu aega hiljem loositi Eesti koondis MM-valiksarjas ühte alagruppi Itaalia, Šveitsi, Portugali, Šotimaa ja Maltaga ning edasine on juba ajalugu.

Veel oktoobri lõpus saatis jalgpalliliit aga Eesti Spordi Keskliidule palve: FIFA liikmeks astumise maks oli 600 Šveitsi franki, mis loodeti just nimelt spordi keskliidu käest saada. Tänapäevases mõistes oleks inflatsiooni arvestades tegu umbes 800eurose summaga.

Manchester City

Premier League’i, FA karika ja Meistrite liiga võitja 2022/23

JK Narva Trans

Evald Tipneri karikavõitja

Foto: Katariina Peetson

Esireas vasakult: klubi president Nikolai Burdakov, abitreener Aleksei Jagudin, peatreener Sergei Terehhov, Aleksei Matrossov, Harlin Suárez, Dohyun Kim, Irié Bi Séhi Elysée, Deniss Poljakov, Kauan, Aleksandr Nikolajev, Artjom Škinjov, pikali Daniil Tarassenkov

Tagareas vasakult: meeskonna esindaja Konstantin Burdakov, peatreener Valeri Bondarenko, Denis Sibul, Tristan Koskor, Jegor Žuravljov, Mark Maksimkin, Igor Karpenko, Aleksandr Kraizmer, Aleksandr Kulinitš, Alex Markovic, Gleb Pevtsov, füsioterapeut Vladislav Vesselov

Saku Sporting

Foto: Katariina Peetson

FC Barcelona Meistrite liiga võitja

Foto: Tullio Puglia, UEFA via Getty Images

Saatuslik testimine Floras tõi nigeerlasele armastuse, pere ja uue kodu

Viljandi Tuleviku eest aastatel

2021–2022 nii Premium liigas

kui esiliigas mänginud nigeerlase

Ganiu Atanda Ogungbe ühendus

Eestiga sai tegelikult alguse

juba 11 aastat tagasi, kui ta kohtus eestlannaga. Võtsime

Atanda abikaasa Eva-Maria Lee-

Ogungbega palaval suveajal aja veidi maha, et rääkida elust-olust.

Liigume ajas veidi tagasi. Palun meenuta, kuidas esimest korda abikaasaga kohtusid. Ma kutsun teda nüüd Ganiuks, kuid jalgpallimaailmas on ta endiselt tuntud kui Atanda. Meie tutvumisest on möödas 11 aastat. Töötasin tol ajal ühes Tallinna hotellis vastuvõtujuhina, mulle laekus broneeringuleht, kus oli kirjas Ganiu Atanda Ogungbe nimi. Mäletan, et juurdlesin väga pikalt selle üle, milline on ees- või perekonnanimi (naerab – toim.). Ganiu saabus Eestisse 2012. aastal pärast noorte U20 maailmameistrivõistlusi, mis toimusid Kolumbias. Eestisse sattus ta treenima Tallinna FC Floraga ning tema igapäevane marsruut oli trenn-hotell-trenn. Mina suure Eesti ja Tallinna fännina soovitasin tal minna vanalinna avastama. Ganiu ei tihanud aga üksinda võõrasse linna seiklema minna ning palus mind endale giidiks. Ta meenutab veel tänaseni, kuidas nad veebruaris Eestis Floraga treenisid: traktor puhastas treeningu ajal väljakut lumest, sest sel ajal oli suur tali, ning miinuskraadid ulatusid 20 kanti. Kui ta külmaga trennist tagasi hotelli tuli, oli tal nii külm, et küsis tuppa soojapuhurit.

Eestis olles käisime veel mõnel korral väljas, seejärel hakkasime juba järjest rohkem ja rohkem suhtlema, mis jätkus ka siis, kui ta lendas märtsis edasi Hollandisse treenima kõrgliigaklubi Vitessega, kus tal hoidis silma peal ka Londoni Chelsea. Ganiu on mulle rääkinud, et plaani järgi pidi Chelsea ta palkama ja Vitessele välja laenama, kuid agent soovis tema eest üüratut raha ja seetõttu

Ganiu ja Eva-Maria abiellusid 2017. aastal Küprosel, kus mees parasjagu mängis.

Foto: erakogu

jäi tehing tegemata. Jätkasime suhtlemist ka siis, kui ta Nigeeriasse tagasi lendas.

Kuidas ja mismoodi nägi teie eluolu ja korraldus välja ajal, kui Atanda Eestis veel ei mänginud?

Kui ta 2013. aastal Küprosel AC Omonia meeskonnaga lepingu sõlmis, helistas ja kutsus ta mind sinna külla. Mõeldud-tehtud: mõne päeva pärast olin juba Küprosel. Veetsime seal toredat aega, kuniks mu elukorraldus viis mind elama Inglismaale. Kuna lennuühendus on seal mugavam ja kiirem, hakkasime kohtuma üle kuu ning seda aasta aega.

Tekst: Maarja Trauss

Kui suhe oli juba tõsisem, otsustasime anda teineteisele võimaluse. Elasime kaks aastat Küprosel Larnaca ja Paralímni linnas. Peale Küprost kolisime Bahreini, mis on rahvaarvult Eesti-suurune, kuid pindalalt väiksem kui Hiiumaa.

Mäletan veel eredalt neid hetki, kui suvekuudel küündisid soojatemperatuurid 45–50 kraadini. Võib öelda, et hinge ja eksisteerimist hoidis sees vaid konditsioneer (naerab – toim.). Ilma selleta ei saanud üldse olla. Liigelda sai vaid õhtuti, kui päike oli loojunud ja õhk oli taas ringluses. Mäletan, et kui esimest korda Bahreini läksin ja lennukist väljusin ning mu prilliklaasid uduseks läksid, siis mõtlesin: kas ma saabusin aurusauna? (Naerab – toim.). Selline kliima tundub üle mõistuse, kuid tegelikult harjub sellega mõne nädalaga ära ning edasine on juba lihtsam. Bahreinis sündis ka meie poeg Johan Matheo, kes sai nime Barcelona Johan Cruijffi ja minu vanavanavanaisa järgi. Eelmisel hooajal, kui Atanda Maltal mängis, otsustasime, et vajame veidi stabiilsust, ning jäime Johaniga siiski Eestisse, aga käisime kas ise Maltal või Ganiu Eestis.

Kuidas ise kõigi muutustega toime tulid?

Olen juba loomult avatud ja kiire kohanemisvõimega. Ma õppisin uusi keeli, uurisin kohalikku kultuuri ja tavasid ning püüdsin luua uusi sõprussuhteid. Jalgpallurite elukutse nõuab sageli ümberasumist ja elamist välismaal. Seega mina jalgpalluri kaaslasena kohtusin Ganiu meeskondades paljude erinevate inimestega, alustades jaapanlaste ja lõpetades argentiinlastega. Oluline osa muutuste hetkel oli meile mõlemale see, et me olime alati teineteise kõrval toeks. Hoidsin pidevat sidet pereliikmete ja sõpradega läbi interneti avaruste. Minu pere ja sugulased käisid meil nii Küprosel kui ka Bahreinis külas.

Küproselt jõudsite ringiga Eestisse tagasi…

Atanda jõudmine Tulevikku on pikk lugu ja huvitavate juhuste kokkusattumine. Tegelikult ei otsinud

me Ganiule Eestis klubi, vaid kohta, kus ta saaks suvekuudel treenida, kui me kahe hooaja vahel mõned nädalad Eestis veedame. Mu ema tunneb Aivar Lillevere abikaasat – hakkasime sealtkaudu vaikselt võimalusi uurima. Kuna Aivar ei teadnud Ganiu taset ja tema ise oli Tuleviku noortetreener, pakkus ta välja, et tulgu ta reedel noortega trenni.

„Ganiu on mulle rääkinud, et plaani järgi pidi Chelsea ta palkama ja Vitessele välja laenama, kuid agent soovis tema eest üüratut raha ja seetõttu jäi tehing tegemata.“

Selsamal reede hommikul läks Ganiu aga Viljandis jõusaali ja kohtas Sander Posti, kes oli sel ajal Tuleviku esindusmeeskonna peatreener. Post uuris talt, kas ta on korvpallur! Peale lühikest vestlust kutsus Post ta esindusmeeskonna treeningutele. Suvel, kui viibisime Eestis, käis Ganiu oma füüsilist vormi hoidmas Tulevikus, talle pakuti kaks korda ka võimalust sõlmida leping, ent esimesel korral polnud see võimalik. Järgmisel, 2021. aastal sai see siiski teoks koroonapandeemia tõttu, mis Sloveenias, kuhu Ganiu oli vahepeal siirdunud, liigahooaja katkestas.

Bahreinis sündinud poeg Johan Matheo elab samuti isa tegemistele kogu hingest kaasa. Foto: erakogu

Veel eelmise hooaja esimeses pooles Viljandi Tuleviku eest esiliigas pallinud Atanda kandis siis ka meeskonna kaptenipaela. Foto: Liisi Troska

Eestisse naasnuna sõlmis ta hooaja algul viljandlastega lepingu.

Millist rolli mängid abikaasa jalgpallurikarjääri toetamisel nii väljakul kui ka väljaspool seda?

Olen Ganiu number üks fänn, Küprosel ja Bahreinis mängides olin igal mängul kohal. Kõige olulisem on toeks olemine. Olen moraalne tugi, eriti hetkedel, kui mäng ei ole läinud soovitult. Samuti olen aidanud teha nii teda tutvustavaid jalgpallivideoid kui sotsiaalmeedia postitusi, samuti olen isegi nii-öelda agendi ametit pidanud. Bahreini meeskonna leidsime tänu minu kirjutatud kirjale ühele araabia jalgpallimänedžerile.

Kuidas te säilitate tervisliku töö- ja eraelu tasakaalu, arvestades jalgpallurikarjääri nõudlikkust?

Jalgpallurite tööpäevad pole tavalised kaheksatunnised ja ütleks, et selle kõrvalt on siiski lihtsam aega leida kui kontoritöö kõrvalt. Küprosel ja Bahreinis elades, kus olin kodune, oli meil lihtsam. Vabal ajal avastasime linnu ja kohalikke vaatamisväärsusi, käisime randades ning korraldasime kohtumisi sõpradega. Kuid nüüd, olles Eestis tööl, on tasakaalu leidmine keerulisem. Rääkimata sellest, kui Atanda on täiesti teises riigis. Siiski püüame leida kompromisse ja seada realistlikke ootusi, et saavutada sobiv tasakaal. Meie lähenemine hõlmab tööaja paindlikkust, ühiste plaanide loomist ja toetust nii kolleegidelt kui ka perekonnalt. Olen suhelnud oma tööandjaga, kes on mõistnud meie eripärasid ning aidanud leida lahendusi. Näiteks olen saanud tööaja kohandamist ning võimaluse teha kaugtööd. Kokkuvõttes on tervisliku töö- ja eraelu tasakaalu säilitamine pidev protsess, kus me mõlemad peame pidevalt leidma kompromisse ja suhtlema avatult, et tagada mõlema poole vajaduste täitmine.

Millised on uhkeimad hetked, mida oled jalgpalluri abikaasana kogenud? Kuidas te neid saavutusi koos tähistate?

Iga kord, kui ta lööb värava või tõrjub mõne vastaste rünnaku, tunnen tema üle suurt uhkust. Iga meeskonnavõit on samuti eriline hetk, mis täidab mind rõõmuga. Pärast võidumänge Küprosel ja Bahreinis läksime restorani või kohvikusse sööma. See võimaldas meil lõõgastuda ja nautida hetke, samal ajal jagades rõõmu ja kogemusi mängust. Mulle meeldis alati anda mängujärgset tagasisidet ning hinnangut Ganiu mängule.

Eelmise hooaja eel proovis Atanda kätt ka Tallinna Legionis, kuid võimalikust diilist lõpuks siiski asja ei saanud.

Foto: Jana Pipar

Kuidas teil praegu läheb?

Oleme hetkel terve perega Eestis. Ganiu leping Maltal lõppes aprillis ja ta otsib oma karjääris uut katsumust. Oleme rõõmsad, et ta on tagasi Eestis, eriti meie lapse jaoks, kes on väga õnnelik isa naasmise üle. Kuigi välisriigis elades on olnud oma võlusid ja väljakutseid, on Eesti meile alati oluline ja kodune paik. Armastame Eesti kaunist loodust ja rohelust, puhtust, värsket õhku ja rahulikku elutempot. Lisaks on meil siin tugevaid sidemeid perekonna ja sõpradega, mis teeb meie jaoks Eesti eriliseks.

„Mu ema tunneb Aivar Lillevere abikaasat –hakkasime sealtkaudu vaikselt võimalusi uurima. Kuna Aivar ei teadnud Ganiu taset ja tema ise oli Tuleviku noortetreener, pakkus ta välja, et tulgu ta reedel noortega trenni.“

Samas on ka mõned aspektid, mis võivad olla keerulised. Näiteks Eesti kliima võib olla karm, eriti talvekuudel, lõunamaades on vastupidi. Lisaks võib välisriigis elades tekkida mõningasi raskusi seoses bürokraatlike protsessidega või teatud teenuste kättesaadavusega. Bahrein on ju näiteks islamimaa, kus on oluline osa islami kultuuril ja traditsioonidel. Ramadaani ajal on tavapärane pidada kinni teatud käitumisreeglitest. Avalikes kohtades palutakse inimestel päevavalguses selle ajal mitte süüa ega juua paastu pidavate moslemite austamiseks. Restoranid ja kohvikud on sel ajal ostukeskustes kinni. Samuti ei ole kombeks kanda ramadaani ajal paljastavaid rõivaid. Eestis oleme harjunud kõike tegema interneti vahendusel, kuid teistes riikides pole olnud selle areng nii kiire.

Millised on teie pere tulevikuplaanid?

Elasin tema saavutustele kaasa juba siis, kui ta mängis Nigeeria noortekoondises praeguste staaride nagu Antoine Griezmanni, Kalidou Koulibaly, Alexandre Lacazette’i ja teiste vastu. Samuti olen uhke, et Ganiu läbis lastetreeneri- ja kohtunikekoolituse. Tal on siht silme ees ning usun, et temast saab ühel päeval väga hea treener. Ainult eesti keelt on vaja veidi rohkem õppida!

Kuigi elu võib olla ettearvamatu, on meil mõned üldised suunised ja eesmärgid, mida soovime järgida. Ganiu soovib jätkata oma profikarjääri ja leida uusi väljakutseid, olles valmis võtma vastu uusi pakkumisi klubidelt eri riikides. Ta jätkab treenimist ja pühendab end jalgpalli arendamisele, samas mõeldes, mis saab temast edasi pärast elu jalgpallurina. Elu on pidevas muutumises, püüame olla paindlikud ning avatud uutele kogemustele, mis võivad meie teele sattuda.

Aasta töötaja Liisi Troska: pildistamine on minu jaoks puhkus!

Jalgpalliliidu aasta töötajaks valiti seekord video-, foto- ja sotsiaalmeedia toimetaja Liisi Troska, keda Eesti jalgpalliringkonnad tunnevad peamiselt fotograafina, kes jõuab pealtnäha igale poole, kuhu parasjagu vaja – olgu see siis Premium liiga mäng Narvas, naistekoondise laager Türgis või rannajalgpallimatš Pärnus. Kuidas suudab Troska selle kõige juures säilitada energia ja rõõmsa meele?

Täiskohaga tööd saab Troskal jalgpalliliidus tänavu täis alles kolm aastat ning tegelikult ei ole ta ka fotograafiaga väga kaua tegelenud – esimesed proovitööd tegi ta Soccernet.ee portaalile 2016. aastal. Jalgpalli pildistamise valis ta seepärast, et mängis ka ise Paide naiskonnas vutti. „Kirjutasin peatoimetajale Kasper Elissaarele, et mul kaamera kodus seisab. Proovitöö järel öeldi, et potentsiaali mul on ja võin edasi teha,“ naerab Troska tagantjärele.

Kuigi „päris“ fotograafiaga alustas ta just nimelt 2016. aastal, oli huvi pildistamise vastu olemas juba

varem. „Kui sain esimese telefoni, millel oli kaamera, siis oli mul muidugi vaja kõik üles pildistada. Ühel hetkel sain endale ka seebikarbi, aga juba mälukaardiga, mitte filmirulliga – sellega pildistasin lilli, loodust, tegin mõned selfid. Kuna olin Paide naiskonna mängija, siis mõtlesin, et seon kaks asja. Ja siin ma nüüd olen!“

Küsimusele, mis hetkest muutus pildistamine tema jaoks tööks, vastab Troska kiirelt: ei olegi muutunud! „Võtan seda enda jaoks endiselt hobina. Olen ära jaganud, et minu tööülesannetest on minu jaoks töö videopool, kus ma veel ennast nii koduselt ei tunne. Pildistamine ja platsi ääres olemine… saan mängu näha ja võibolla ka mõne hea kaadri – see ongi minu jaoks puhkus!“

Kuna Paide lähedal elav naine pildistab jalgpalli üle kogu Eesti, on paratamatult osa tema tööst ka tundide kaupa autoroolis olla. Ka seda aega, mida mõni teine inimene peab hirmus tüütuks, kirjeldab Troska omamoodi teraapiana. „Vahel keeran muusika põhja, karjun kaasa ja elan ennast välja, teinekord istun aga täielikus vaikuses. Oleneb tujust!“

Isiklikuks rekordiks peab Troska mõnd päeva, kui on jõudnud pildistama suisa neljale vutimängule – kõiki küll mitte täies mahus, vaid mõnel puhul ühe poolaja kaupa. Autorooliga seoses meenub talle aga päev, kus ta Paidest alustades külastas järjepanu kohtumisi Pärnus, Viljandis ja Tartus,

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Katariina Peetson

enne kui õhtuks tagasi koju jõudis. „Remonditöökojas ikka imestatakse – issand, sina jälle siin ja tahad õlivahetust! Läbisõitu koguneb päris kiirelt.“

Jalgpalli pildistamise juures hindab Troska seda, et saab emotsioone, mida mäng pakkus, hiljem fotosid töödeldes, nendega tegeledes või niisama galeriisid lapates uuesti läbi elada. Eredalt tulevad meelde positiivsetest tunnetest pakatanud mängud – näiteks naistekoondise Pärnus saadud 4 : 2 võit Kasahstani üle, Paide Linnameeskonna eelmise suve euromängud Pärnus või mullune esiliigakohtumine Paide Linnameeskond U21 ja FC Elva vahel, kus Elva üleminutitel 0 : 1 kaotusseisu 2 : 1 võiduks pööras.

Mõnda mängijat on lihtne pildistada Troska kinnitab, käsi südamel, et lemmikuid tal ei ole – ei meeskondade, mängijate ega isegi oma tehtud piltide seas. Siiski toob ta välja mõned mängijad, kelle pildistamine on lihtsam kui teiste puhul.

„Koondistest võttes on näiteks Erik Sorga ja Lisette Tammik sellised, kellest on alati väga lihtne pilti teha. Üldiselt aga mängijad vist mängu ajal eriti ei mõtle, kus fotograaf paikneb, kuigi mõnel korral on küll väravat tähistades mind üles otsitud. Naistekoondises oli hiljuti üks tore olukord: Liisa Merisalu oli mängu eel kõhu peal liugu lasknud ja seda täpselt turniiri korraldaja tellitud fotograafi ees. Kui ta seejärel mängus värava lõi, tähistas ta minu ees täpselt samamoodi ja ütles, et ta tahtis, et mina ka sellise pildi saaksin!“

Efektsetest tema suunas tehtud tähistamistest meenub Troskale kohe veel näiteks Aleksandr Volkovi otse kaamerasse saadetud suudlus ja Andre Frolovi tähistus tema Premium liigas löödud 50. värava puhul. „See on alati äge, kui otse kaamerasse tähistatakse, aga ainult siis, kui seda ei tehta liiga lähedalt – mängu pildistades on mul nii suur objektiiv ees, et sellega ei annagi lähivõtteid teha.“

Eesti staadionitest rääkides toob Troska välja kaks suurt Tallinna staadioni, aga paigutab need skaala eri otstesse. „Kadriorg on alati väga mõnu-

Koondisereisid on raske töö, mitte meelakkumine

Uiboleht: Troska on EJLi sotsiaalmeedia viinud uuele tasemele

Aasta töötajat valib jalgpalliliidu juhtkond. EJLi arendusdirektor Mihkel Uiboleht:

„Meil on jalgpalliliidus töötajate tunnustamiseks mitu algatust. Aasta kolleegi valivad töötajad enda seast hääletuse teel. Aasta tegu ja aasta töötaja valitakse juhtkonna poolt. Aasta töötajat oleme valinud juba rohkem kui kümnendi.

Sel korral tunnustasime Liisi Troskat, kes on olnud eeskujuks oma positiivse suhtumise, algatusvõime ja teotahtega. Liisi jäi silma sellega, et otsib alati lahendusi, on väga abivalmis, pühendunud, soovib õppida juurde. Just õppimise pool on eriti oluline: Liisi alustas fotograafina, kuid on iseõppijana arendanud end videote tegemisel ja viimased rohkem kui pool aastat sotsiaalmeedia toimetajana. Tänu tema panusele on jalgpalliliit sotsiaalmeedias astunud sammu edasi, kasvatanud põneva videosisu mahtu ja kõikidest suurtest sündmustest on heal tasemel pildid. Mõistagi on aasta töötaja üks oskusi koostöö ja teistega arvestamine.“

Palve mängijatele: küsige originaalfotosid!

Nagu ikka, laadivad mängijad sotsiaalmeediasse sageli üles endast tehtud pilte, mille autor on just Troska. Fotograafi sõnul ei ole tal midagi selle vastu ning teda isegi ei häiri väga, kui mängijad pilte filtrite ja töötlusega tuunivad – kuid ühe palve soovib Troska siiski palluritele edastada.

„Olen pannud tähele, et sageli võetakse sotsiaalmeedia jaoks fotod Soccernet.ee galeriidest, kust need saadakse väga madala kvaliteediga kätte. Mängijad, küsige alati mult julgelt originaalfaili –ma ei ole kade!“

sa vaibiga. Kella viiesed mängud päikeseloojangu ajal jäävad eriti mõnusad, kui Lasnamäe-poolse otsajoone tagant pildistada. Valgus on meie jaoks väga oluline – Kadriorus muidugi pimedal ajal ju ei mängitagi. A. Le Coq Arena on aga näiteks päevasel ajal fotograafide jaoks päris jube koht! Üks osa väljakust on päikese käes, teine aga täiesti varjus – tasakaalu on nii päris raske leida.“

Jutuajamine leiab aset Bakuu lennujaamas, kus Troska on meestekoondise fotograafina – selline roll pole talle sugugi võõras, sest ta on seda saanud täita nii meeste- kui naistekoondise laagrites. Kuigi pealtnäha võib tunduda, et tegu on unelmate tööga, kus saab palju reisida ja maailma näha, siis päris elu tema sõnul siiski nii roosiline ei ole. „Reisisihtkohas jõuan teinekord niisama ringi vaadata veel vähem kui mängijad! Seekord oli umbes kaks tundi aega, et Bakuud avastada, aga vahel ei jää sedagi. Olen siis üritanud ikka töö ja uneaja arvelt need üks-kaks tundi näpistada. Kui mängijatel on trenn või mäng, siis olen ikka seda pildistamas, aga minu töö ju lõpuvile või trenni lõpuga otsa ei saa – seejärel töötlen paar tundi pilte ning asun neid erinevatesse kohtadesse üles laadima, samuti tegelen sotsiaalmeediaga. Lisaks tulevad alati mõned intervjuud ja muud jooksvad asjad, mis tahavad samuti komandeeringu ajal ajamist,“ selgitab Troska.

Aleksandr Volkovi väravatähistus jäi Liisi Troskale pikaks ajaks meelde. Foto: Liisi Troska

Värske karikavõitja Katriin Saulus: mulle meeldib mängida positsioonil, kus ma saan tegutseda!

Karikavõitjaks tuli sel aastal esimest korda Saku Sporting, kes alistas Tartu JK Tammeka seisuga 1 : 0. Mängu staariks kujunes Saku tipuründaja Katriin

Saulus, kes pidi esikinda Ksenija

Jerofejeva vigastuse tõttu oma positsiooni ümber lülitama ja ise väravavahisärgi selga tõmbama.

Sakust pärit 19aastane Katriin Saulus on mänginud kohaliku Sportingu ridades juba 11 aastat. Noor väravakütt on 8. vooru järel löönud naiste meistriliigas 13 väravat, mis paneb ta ühtlasi väravalööjate edetabelis esimesele kohale. Viimastel aastatel oli Sauluse unistus viia Saku Sporting A. Le Coq Arenale mängima ja võitma. Tänavuse karikavõistluse raames see soov lõpuks täitus. Saku Sporting sai tõestada oma paremust naiste karikafinaali publikurekordit tähistanud 561 pealtvaataja ees.

„Seda on raske sõnadesse panna, sellist tunnet ei ole ma varem kogenud. Kindlasti väga-väga hea tunne,“ kirjeldab värskeid võiduemotsioone Katriin Saulus.

Karikafinaalis 31. minutil tekkinud põlvevigastuse tõttu pidi väljakult lahkuma Saku Sportingu puurilukk Ksenija Jerofejeva. Tema asemel pidi puurisuule asuma Saulus, kes teadis juba enne mängu, et kui midagi peaks esikindaga juhtuma, on tema valmis.

„Kui Ksenijal põlv läks, siis esimese asjana vaatasin ma kohe treener Jan Harendile otsa: kas nüüd on minek? Selle viie minuti jooksul, mis otsustamiseks kulus, sain ma natuke juba peas valmistuda,“ selgitab Saulus.

Tavaliselt võtab sellises olukorras postide vahel koha sisse varuväravavaht, kes on varem sooja teinud ja võitlusvalmis. Seekord polnud pingi pealt kedagi võtta, mistõttu pidi sekkuma vara-

Kuidas see algas...

Tekst: Volli Soasepp

sema väravavahikogemusega mängija. Väravavahi positsioonil mängimine ei olnud Saulusele midagi uut. „Väravavahi-soojendust ma ei teinud, aga väga keeruline see minu jaoks ei olnud, sest tegelikult on põhiliigutused mul selged ja ma tegin kõik, mis ma suutsin. Keskenduma pidin ma kindlasti rohkem kui väljakumängijana, sest ma pole ammu postide vahel olnud.“ Karikavõitja sõnade järgi tunneb ta ennast väravas üpriski mugavalt. Kõige suurem nauding tulevat sellest, kui väravas saab tõrjuda ja möllata – see pidi üle trumpama kõik hirmud ja kahtlused, mis tekkida võivad.

Sel hooajal varemgi postide vahel

Jalgpallikarjääri alustas noor väravakütt 2012. aastal, kui tõmbas esimest korda selga Saku Sportingu särgi. Sellest ajast alates on ta mänginud nii väravas kui ka väljakul. „Vahepeal tuleb ikka ette, et olen 45 minutit väravas ja 45 minutit väljakumängija,“ märgib Saulus. Mitmekülgne jalgpallur ei ole ametlikult positsiooni kunagi vahetanud, vaid mängibki olenevalt vajadusest väljaku eri otstes.

Karikafinaal ei olnud seega sugugi esimene kord, kui me Katriin Saulust sel hooajal väravavahisärgis nägime. Hooaja alguses toimunud mängus FC Flora vastu oli Saulus väravas kõik 90 minutit.

Peale finaali oli Saulus puurilukk ka karikavõistluste veerandfinaalmängus Pärnu JK Vapruse ja Viljandi JK Tuleviku ühisnaiskonna vastu, kus ta mängis esimese poolaja väravas ja lõi teisel

Väravavahtidest väljakumängijad (ja vastupidi!) – ei midagi enneolematut

Eesti naistejalgpallis pole Sauluse kaasus sugugi omalaadne. Alles tänavuse veebruarikuu Jalkas rääkis samuti Sportingus ründajana palliv Emma Treiberg oma jalgpalliteest ning sellest, kuidas ta väravavahina isegi noortekoondise tasemele jõudis. „Väravavahina oli üks mu põhilisi probleeme see, et kui polnud palju tööd, läksid mu mõtted lihtsalt kuskile lendama ja nii oli raske ennast mängus hoida,“ rääkis naiste meistriliiga 2022. aasta parim mängija Treiberg toona Jalkale.

Endistest väravavahtidest väljakumängijate rodu ei piirdu aga sugugi Sportingu eduriviga. Karjääri jooksul on veel näiteks nii Pille Raadik, Signy Aarna, Elis Soodla, Elis Meetua, Karina Kork, Jana Pipar kui Maria Sootak mänginud nii väljakul kui väravas.

Tallinna FC Flora abitreener ja mitmekülgne endine Tartu JK

Tammeka mängija Maria Sootak selgitab, et kuna varem ei olnud naistejalgpallis mängijate valik niivõrd lai, siis ei olnud ebatavaline, kui üks mängija pidi mängima mitmel positsioonil. Tänapäeval on olukord tunduvalt paranenud, sest lapsed alustavad varakult jalgpalliga, mispärast on mängijate valik suurem. Samuti väärtustab Sootak mängijate julgustamist avastada eri positsioone, sest see annab uue perspektiivi ja arendab analüüsioskust.

„Mängija analüüsioskuse arendamisele aitab kindlasti kaasa eri positsioonidel mängimine – kui sul on võitluskaaslane, kes mängib positsiooni, mida sina oled varem mänginud, siis sa mõistad paremini, kuidas tema sooviks avaneda või palli saada,“ räägib Sootak.

Kõikidel positsioonidel mänginud endise jalgpalluri sõnul meeldis talle endale kõige rohkem mängida keskkaitses. „Tipuründajana oli tore väravaid lüüa ja väravavahina oli tore tõrjuda, aga keskkaitsjana oli võimalik tervet mängu kontrollida.“

...ja kuidas see lõppes! Kohtumist ründajana alustanud Katriin Sauluse tõrjed väravasuul aitasid Saku Sportingu lõpuks klubi ajaloo esimese karikavõiduni. Fotod: Katariina Peetson

poolajal ründajana värava. Jerofejeva paranemiseni jätkabki Saulus väravavahina.

Vaatamata varasemale kogemusele oli karikafinaalis toimunud vahetus Saulusele esmakordne olukord, kus ta pidi ootamatult väravasse minema. „Ei meenu, et oleksin pidanud mängu jooksul ilma ette teatamata nii väravas kui ka väljakul mängima.“

Karikavõitja positsioonieelistus oleneb sellest, kus ta rohkem tegutseda saab. „Kui ma saan olla väljakumängijana rohkem palliga, siis tahan olla väljakul, aga kui saan möllata ja tõrjuda, siis ma tahaksin olla väravas.“ Sellegipoolest plaanib Saulus jätkata põhikohaga ründaja positsioonil.

Eesti jalgpall sündis JALGPALLIMÄEL

Eesti jalgpallile võib tahtmise korral välja kirjutada mitu sünnitunnistust. Rahvaluuleteadlane ja diplomaat Oskar Kallas mängis Narvas kooliõpetajana poistega jalgpalli juba 19. sajandi viimase kümnendi alguses. Mänguvahendiks oli suur kahe sangaga nahkpall, mida liigutati edasi kord kätega, kord jalgadega. Kallas on meenutanud, et mõte Narva poistega mängida tekkis teadmisest, et seda mängisid õpilased Tartus.

Tekst: Indrek Schwede | Fotod: Katariina Peetson

Eemal keskel alumine majakas. Auto sõidab Uuslinna tänaval, oodates pööret selle ees kulgevale Valgele tänavale. Väljak asus tõenäoliselt kohas, kus praegu paikneb foto paremal poolel asuv maja. Foto vasakus servas paistab trepp, mis viib Kumu poole.

Nende

Tõenäoliselt

Tallinnas tutvustasid mängu Briti meremehed, kes seda vabal ajal sadamas mängisid. Sealt hakkas jalgpall jällegi poisikeste kaudu laiemalt levima. Aga Eesti jalgpalli ametlik sünnitunnistus on välja kirjutatud 6. juunil 1909. Siis kohtusid omavahel kaks eestlastest koosnevat meeskonda: Meteor alistas Merkuuri 4 : 2. Mängupaigaks oli Lasnamäe Valge majaka ehk Tallinna alumise tuletorni ümbrus. Majaka järgi on saanud nime tänav, mille ääres ta asub: Valge. Tänapäeval on majakas punane ja töötab endiselt. Tõenäoliselt asuski mänguplats teisel pool praegusest Valgest tänavast. Mänguväljasid oli lamedal Lasnamäel teisigi: Eesti iseseisvuse alguses kaks suuremat ja mitu väiksemat. Nädalaleht Esmaspäev (28.08.1922) ristis Lasnamäe seetõttu lausa Jalgpallimäeks. Käesoleva aasta 6. juunil sai Eesti jalgpall 114aastaseks.

Jalka käis majaka juures uudistamas: milline näeb Eesti jalgpalli „ametlik häll“ välja tänapäeval, enam kui sada aastat hiljem?

Taamal keskel alumine majakas, vasakul paiknev punane hoone oli olemas ka 1909. aastal. Paremal asuvas uusehitises asub laevaliikluse korraldamise keskus.

ees kulgeb Valge tänava sõidu- ja jalakäijatee.

asus mänguväljak siinpool teed ja võibolla osaliselt ka selle peal.

Punast värvi majakas, mida Eesti jalgpalliajaloos teatakse Valge majakana.

Tipptreenerid üheskoos

Juuni alguses toimus A. Le Coq Arenal Eesti Jalgpalli Liidu korraldatud

koolituspäev, mis oli mõeldud kõige kõrgema ehk UEFA Pro kvalifikatsiooniga treeneritele. See tähendas, et ühte ruumi tuli kokku peaaegu kogu Eesti treenerite koorekiht, kes kuulas Eesti koondise kehalise ettevalmistuse treeneri Michael Mülleri ja Eesti koondise peatreeneri Thomas Häberli loenguid ja Janno Kivisilla juhitud vestlusringi ning said omavahel vabas õhkkonnas suhelda.

Sinise

pusaga Vassiljev

Endiselt mängijakarjääriga

jätkaval Konstantin Vassiljevil on küll olemas UEFA A kvalifikatsioon, kuid Pro kursuse kokkusaamisel

oli tal sellegipoolest mängida

oma roll – koos Joel Lindpere ja Andres Operiga osales ta vestlusringis „Treenerid minu karjääris“.

TAGUMISES REAS VASAKULT: Kaido Koppel, Martin Klasen, Thomas Häberli, Gert Olesk, Mati Pari, Marko Lelov, Urmas Kirs, Aivar Lillevere, Marko Pärnpuu, Igor Prins, Argo Arbeiter, Yusuf Erdoğan, Erki Kesküla, Aavo Sarap.

Foto: Katariina Peetson

57 proffi

Kokku on Eesti Jalgpalli Liidu andmebaasis

57 treenerit, kel on kehtiv UEFA Pro kvalifikatsioon.

Eesti kodakondsus on neist 39-l.

Kohtumine number kaks

Tegu ei olnud esimese korraga, kui selline tipptreenerite koolituspäev aset leidis – esimest korda toimus see 2019. aastal. Vahepealsete keeruliste aastate tõttu jäid kohtumised vahepeal ära, kuid edaspidi kavatseb jalgpalliliit analoogseid kokkusaamisi korraldada kord aastas.

Uus kursus alustab sel aastal

Eesti Pro kvalifikatsiooniga

treenerite hulk kasvab lähiajal, sest juba sel sügisel alustab uus Pro kursus, kus järgmisi tipptreenereid koolitama hakatakse.

Kaks

KESKMISES REAS VASAKULT: Janno Kivisild, Konstantin Vassiljev, Risto Sarapik, Marko Kristal, Joel Lindpere, Andres Oper, Ivo Lehtmets, Karel Voolaid, Sergei Terehhov, Roman Kožuhhovski, Jan Važinski, Valeri Bondarenko, Indrek Koser.

ESIREAS VASAKULT: Martin Reim, Indrek Zelinski, Jan Harend, Mihhail Artjuhhov, Aleksandra Ševoldajeva.

Eesti

naist Pro kvalifikatsiooniga

Hetkel on kõrgeima kvalifikatsiooniga kaks Eesti naistreenerit – Ameerika

Ühendriikides töötav Katrin Kaarna ja FC Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva. Ševoldajeva

oli seekord ainus naistreener, kes koolituspäeval osales.

SIIRAST rõõmu ja imestust

Juunikuiste klõpsude seast leiab nii karikafinaalide emotsioone kui ootamatuid olukordi. Vaatame üle, millised hetked meie piltnikud viimase kuu jooksul ära tabasid!

Tehtud! Narva Trans üllatas karikafinaalis FC Florat ja kerkis teist korda viie aasta jooksul Eesti karikavõitjaks.

Foto: Katariina Peetson

Saku Sportingu eest karikafinaali alustanud väravavaht Ksenija Jerofejeva jalutab platsilt keset mängu ära, kusjuures ilma mängusärgita. Kuidas siis nii? Vigastuse tõttu pidi Jerofejeva finaali varakult pooleli jätma ja mängusärgi väravasse asunud Katriin Saulusele pärandama.

Foto: Katariina Peetson

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Daniil Sõtšugovi säärelihasekrampi aitas kohtumises FC Floraga leevendada matši peakohtunik Andrei Karhu.

„Mehed, mis märke te siin näitate, tulge ja mängime edasi!“

Nõmme Kalju keskväljamees Ilja Antonov pole sel hooajal suutnud kuidagi kas vastaste või kohtunikega sinasõprust sobitada – Premium liigas on ta 13 mänguga kogunud lausa kaheksa kollast ja ühe punase kaardi. Kohtumises eelmise koduklubi FCI Levadiaga teenis ta vaid kolme minuti jooksul kaks kollast kaarti ja eemaldati – väljaku kõrval näitas Antonov Rimo Hundile ära, mis täpselt juhtus. Foto: Katariina Peetson

Foto: Liisi Troska

Naiste meistriliigas sündis jaanipäeva eel suurüllatus, kui liiga uustulnuk Viimsi JK sõitis kodus pronksmedali kursil olevast JK Tabasalust üle lausa 3 : 0!

Foto: Liisi Troska

Foto: Katariina Peetson

KAS RAHA VÕIDAB lõpuks alati?

Kui kõik läheb nende plaani kohaselt, on Saudi Araabia jalgpalliliiga varsti maailma kümne tugevama seas. Juba uuel hooajal mängivad seal viimasest üheksast Ballon d’Orist viie omanikud. Oleks sinna läinud ka Lionel Messi, kes oli ju reaalselt kaalumisel olev variant, saaks öelda, et kõik Ballon d’Ori võitjad alates 2008. aastast – peale Luka Modrići – mängivad Saudi Araabias!

Tekst: Raul Ojassaar

Ei ole mõtet keerutada – ainus asi, mis tippmängijaid Saudi Araabia klubidesse meelitab, on tavainimesele täiesti hoomamatud rahasummad, mida sealsed klubid suudavad staaridele pakkuda. Cristiano Ronaldo teenib Al Nassri klubis näiteks väidetavalt 200 miljoni euro suurust aastapalka.

Kakssada miljonit! Mõelge vaid: see tähendab enam kui 16 miljoni euro suurust kuupalka. Või enam kui 500 000 euro suurust päevapalka. Tunnis enam kui 22 000 eurot – ja selline summa tiksub Ronaldo kontole 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas.

Võrdluseks: Kylian Mbappé megaleping Pariisi Saint-Germainiga toob talle kuus sisse „vaid“ kuus miljonit eurot. Ja Mbappé oli Ronaldo järel vähemalt lõppenud hooajal palganumbri mõttes maailma teine jalgpallur. Inglismaal kõik võrgud purustanud Erling Håland teenis sellest veel poole vähem. Ja tema palk on maailma jalgpallis suuruselt kuues! Just nii röögatult on jõudude vahekord finantsiliselt Saudi Araabia kasuks. Lionel Messi puhul räägiti pakkumisest, mille osaks oleks olnud 400 miljoni suurune aastapalk…

Saudi liigas oli varemgi nähtud nimekaid välismängijaid, kuid peamiselt olid nad piirdunud teise-, kolmanda- või isegi neljandajärguliste

mängijatega, kes ülemaailmset tähelepanu Saudi liigale ei toonud. Cristiano Ronaldost sisuliselt alguse saanud klaperjaht superstaaridele toob uueks hooajaks Saudi Araabiasse näiteks Karim Benzema, aga võime mürki võtta, et ta ei jää tõelistest tippnimedest viimaseks. Sealne jalgpall on võtnud selge kursi püüelda tõsiseltvõetavuse, tähelepanu ja kõrgstaatuse poole.

Tippklubid sisuliselt riigi omad

Saudi Araabia viimane sehkendamislaine tippjalgpallis sai tegelikult alguse hoopis Newcastle Unitedi soetamisega. Olgugi et Premier League kinnitas, käsi südamel, et klubi omandanud PIF ehk Saudi Araabia riiklik investeerimisfond ei tähenda seda, et klubi hakkaks juhtima Saudi Araabia riik, on selge, et lõppenud hooajal suurepäraselt mänginud ja Meistrite liigasse pääsenud klubi on nüüd põhimõtteliselt Saudi Araabia kontrolli all. Hiljuti anti teada, et seesama PIF omandas enamusosaluse Saudi Araabia neljas suuremas ja tähtsamas klubis (Alhilal, Al Nassr, Al-Ahli ja Al-Ittihad), mis tähendab kõigi eelduste kohaselt osturalli veelgi suuremat hoogu.

Mõnes mõttes on ju tegu lausa jaburavõitu olukorraga, kus aastakümneid rivaalitsenud klubid on nüüd justkui ühes peres koos. Kas kujutate ette, et keegi ostaks näiteks Inglismaal ära nii Manchester Unitedi, Manchester City, Chelsea kui Arsenali? Või Itaalias Milano Interi, AC Milani, Rooma Lazio ja AS Roma? Aga just sellises olukorras on nüüd Saudi Araabia tippklubid. Muide, et oleks selge – Alhilal ja Al Nassr on mõlemad Saudi Araabia pealinna

Ar-Riyāḑi klubid, Al-Ahli ja Al-Ittihad aga suuruselt teise linna Jiddahi tiimid. Ja need linnasisesed derbid on niigi tulised ja kirglikud – seetõttu ei ole tegemist rivaliteetide fabritseerimisega, vaid sooviga need järgmisele tasemele viia.

Arvestades seda, kui põhjatu tundub olevat PIFi rahakott, võib arvata, et soovi korral ei tohiks neil olla väga keeruline tuua lähiaastate jooksul riiki kokku piisavalt palju kõrgel tasemel jalgpallureid, et Euroopa mõistes seni üsna kesine sportlik tase nende abil tõsiseltvõetavaks tõsta. Lõppenud hooajal moodustasid liigast 70 protsenti kohalikud mängijad – hoolimata sellest, et MM-finaalturniiril suutsid nad alagrupimängus sähvatusena hilisema maailmameistri Argentina üle mängida, on Saudi Araabia jalgpallurite üldine tase siiski veel tervikuna tagasihoidlik.

MM 2030 taas talve ja taas Araabiasse?

Mis on aga kogu projekti idee? Avalikult on Saudi valitsus rõhutanud, et nad soovivad luua uusi investeerimisvõimalusi, parandada rahvatervist ja arendada sporditaristut. Selle kõige kõrval paistab aga suurem eesmärk olevat riigi üldise maine ümber kujundamine. Riigi kroonprints Mohammed bin Salman soovivat Saudi majanduse naftakesksust leevendada ning luua riigile uudse, moodsama ja liberaalsema maine.

Muidugi on see keeruline ülesanne, arvestades seda, kui palju aega on võtnud see, et mõned läänemaailmas elementaarsed asjad seal maal toimiksid – naised said seal näiteks õiguse autot juhtida alles viis aastat tagasi. Viis aastat tagasi oli

Saudi Araabia jalgpallile on viimane poolaasta olnud väga magus: talvel saadi endale Cristiano Ronaldo, nüüd aga valitsev Ballon d’Ori võitja Karim Benzema, kes liitus Al-Ittihadiga. Foto: AFP/Scanpix

ka võimukriitilise ajakirjaniku Jamāl Khāshuqjī halastamatu mõrv, mille ameeriklaste CIA uurimuse järgi tellis just nimelt bin Salman. Liberaalseks või inimõigusi igati austavaks ühiskonnaks ei saa Saudi Araabiat veel kindlasti nimetada.

Jalgpalli arendamine – registreeritud (mees)jalgpallurite arvu soovitakse rahvatervise parandamise eesmärgil sisuliselt kümnekordistada! – on üks osa Saudi Araabia valitsuse generaalplaanist nimega „Visioon 2030“, millega soovitaksegi ühiskonda sisuliselt samm-sammult reformida. 2030 sobib nimesse ka jalgpalli kontekstis kui valatult, sest juba siis soovib Saudi Araabia endale saada jalgpalli MMi korraldusõigust, mille nimel tehakse juba praegu üle kogu maailma väga kõva lobitööd. Arvestades seda, millised finantshoovad on riigil vähemalt teoreetiliselt selleks, et valijaid mõjutada (MMi korraldusõiguse jagamise hääletusel on igal FIFA liikmesriigil üks hääl), tundub väga riskantne nende vastu panustada, isegi kui see tähendaks taas, et finaalturniir peab toimuma talvel keset klubihooaega.

Golfist edumaitse värskelt suus

Kui jalgpalli puhul on selle mastaapsuse ja ülemaailmsuse pärast Saudi Araabial kokkuvõttes väga keeruline saada tõeliseks juhtivaks jõuks – pigem võime paarikümne aasta kontekstis rääkida jalgpalli sees oma mõjuvõimu tugevast kasvatamisest –, siis golfis on Saudi Araabial värskelt ette näidata väga suur võit, mis näitab, kui tõsiselt tuleks saude spordimaailmas võtta. 2021. aastal loodi sellesama saudide PIFi toel LIV Golf – professionaalse golfi võistlussari, mis sai kohemaid konkurendiks juba peaaegu sajandi tegutsenud PGA Tourile, mis oli seni olnud tippgolfis üks ja ainus tippsari. LIV soovis olla sisuliselt sama mida põrunud Euroopa Superliiga jalgpallile – suurte rahapakkidega üritasid nad vutiklubide asemel üle meelitada tippgolfareid ning lõid sellega golfimaailma põhimõtteliselt kaheks. PGA kaitsjad eesotsas maailma tuntuima golfari Tiger Woodsiga (kes ise ütles ära LIVi väidetavalt 700–800 miljoni dollarini ulatunud pakkumisele) rõhutasid ajaloolise järjepidevuse olulisust ja seda, et PGA Tour oli teinud neist need golfarid, kes nad hetkel on. Suur poleemika puudutas ka Saudi Araabia inimõiguste rikkumisi – muu hulgas kerkisid olulisse rolli 11. septembri terrorirünnakute ohvrite lähedased, kes viitasid sellele, et Saudi Araabia oli tuhandeid elusid nõudnud rünnakutega seotud ning et raha, mida nad sportlastele pakuvad, on verega määritud.

Samasuguste ja väga jõuliste argumentidega esines esialgu ka PGA Tour, kes ähvardas LIViga ühinenud mängijad oma võistlustelt edaspidi eemale jätta. Kuniks tänavu 6. juunini, kui spordimaailma šokeeriti teatega, mille kohaselt on PGA ja LIV nüüd käed löönud ja sisuliselt jõud ühendanud! Vaid paari aastaga suutsid saudid seega enam-vähem nullist ennast golfimaailma mõjukamateks tegelasteks muuta. PIFi juht Yasir Al-Rumayyan, kes on ka Newcastle Unitedi juhatuse esimees, on nüüd ka vast ühendatud golfiüksuse esimees. PGA, kes alles äsja saude sajas surmapatus süüdistas, heitis nüüd nendega voodisse, tunnetades ilmselt, et rahalise surve tõttu on see lüke paratamatu.

Golfi (ja suurtest aladest miks mitte ka näiteks tennise?) puhul on selline temp vähemalt paberil võrdlemisi lihtne, sest ära tuleb moosida vaid käputäis tegijaid, kes maailma tipu moodustavad. Võistkonnaalade puhul, ja eriti kehtib see jalgpallis, on aga olukord tunduvalt keerulisem, sest tegureid on lihtsalt nii palju rohkem. Aga paistab, et saudid üritavad siiski!

Igavese rekordimehe LAHKUMINE

Isegi tänapäeval, mil jalgpallurid püstitavad uusi rekordeid, ei tundu mõne minevikusaavutuse kordamine realistlik. Kuigi osalevate võistkondade arv ja mängude arv on viimastel MMidel võrreldes varasematega suurenenud, on väravate löömine muutunud raskemaks.

Vaid Ronaldo Brasiiliast Jaapanis ja Lõuna-Koreas 2002. aastal toimunud turniiril ja Kylian Mbappé Prantsusmaalt viimasel MMil Kataris suutsid parimal juhul lüüa kaheksa väravat, samal ajal kui teistel turniiridel lõid parimad väravakütid tavaliselt viis-kuus väravat, kui vaadata viimast kümmet MM-finaalturniiri.

Prantsuse ründaja Just Fontaine kirjutas oma nime jalgpalliajalukku, lüües 1958. aasta MMil aga lausa 13 väravat. Ta tegi skoori kõigis kuues mängus, milles osales!

Olin lugenud tema nime ja näinud tema rekordit jalgpalliraamatutes ja -ajakirjades ning hiljem ka internetis. Mõnikord saab aga legende näha ka elusalt.

Olin 2014. aastal Monacos Golden Footi auhinnatseremoonial. Selle hotelli fuajees, kus ma ööbisin, istus üks vanamees ning ma taipasin: vau, see on ju Just Fontaine, legend! Ma ei jätnud võimalust kasutamata ja jäädvustasin oma kohtumise temaga.

Ajakiri Placar sättis Just Fontaine’i oma 1999. aasta novembris koostatud nimekirjas üsna kõrgele – kõigi aegade saja parima mängija hulgas asetati ta 14. reale. Ta on Brasiilia väljaande nimekirjas kõrgemal sellistest Brasiilia jalgpalluritest nagu Zico, Nílton Santos, Leônidas da Silva, Paulo Falcão, Carlos Alberto Torres, Tostão ja Sócrates!

Seejärel valis Prantsuse jalgpalliliit ta 2003. aasta novembris olnud UEFA juubelipreemiate jagamisel viimase 50 aasta parimaks Prantsuse mängijaks.

Lisaks 1958. aasta MMile, kus ta säras, lõi ta palju väravaid ka klubitasandil. Euroopa karikavõistlustel lõi ta näiteks Reimsi eest Põhja-Iirimaa klubi Ardsi vastu ühes mängus neli väravat, kuid isegi see ei aidanud tal Ballon d’Ori võita – Euroopa aasta parima jalgpalluri valimisel jäi ta 1958. aastal teise prantslase Raymond Kopa ja Lääne-Saksamaa koondislase Helmut Rahni järel kolmandaks.

Fontaine, kes lõi Prantsusmaa koondise eest kokku 30 väravat, hoidis aastaid (1958–1984) ka Les

Bleusi parima väravalööja tiitlit. Tõsi, praegu on ta selles nimekirjas langenud üheksandaks, kuid kui mitte arvesse võtta oma ainsas koondisemängus värava löönud mängijaid, siis on ta keskmise näitaja poolest (1,43 väravat koondisemängu kohta!) endiselt selgelt esikohal.

Kes teab, milliste rekorditeni oleks ta võinud veel jõuda, kui ta poleks karjääri vaid 28aastaselt vigastuse tõttu lõpetanud ja kui ta oleks veel ühel MMil mänginud.

Siis hakkas ta treeneriks ja töötas muu hulgas ka Pariisi Saint-Germaini peatreenerina, mis oleks tänapäeval prestiiži tipp. Peatreenerina ei õnnestunud tal paraku MMil osaleda, sest ta ei suutnud Marokot 1982. aasta turniirile tüürida.

Just Fontaine’i 13 väravat 1958. aasta MMil ei aidanud Prantsusmaad maailmameistritiitlile, vaid pelgalt kolmandale kohale. Michel Platinil ja tema „musketäridel“, kes jõudsid 1982. ja 1986. aasta MMil poolfinaali, ei õnnestunud samuti tiitlini jõuda. Mäletan hästi, kui nad 1986. aastal Brasiiliat võitsid – olin alles laps. Milline unustamatu mäng. Oh, nostalgia...

Lõpuks andis Didier Deschamps esmalt kaptenina koos meeskonnakaaslastega ja seejärel treenerina koos juhendatavatega Prantsusmaale rõõmu MMi võitmisest 1998. ja 2018. aastal.

Brasiilia Jairzinho suutis küll 1970. aastal korrata

Just Fontaine’i rekordit, lüües ühel MM-finaalturniiril värava kõigis kuues osaletud mängus, aga selleks et purustada Fontaine’i ühe turniiri väravarekord, peaks selle mängija meeskond jõudma poolfinaali ja palluril tuleks mängu kohta keskmiselt kaks väravat lüüa!

Just Fontaine ei uskunud, et see kunagi juhtub.

„Minu rekordi ületamine? Ma ei usu, et see kunagi õnnestub,“ ütles ta peaaegu igas intervjuus.

Just Fontaine’il jäi 90. sünnipäevani elamisest puudu vaid kuus kuud. Hüvasti, igavene rekordiomanik!

Tekst: Rasim Mövsümzadeh, Aserbaidžaani jalgpalliajakirjanik

Just Fontaine (18.08.1933 – 1.03.2023).

Foto: Remy de la Mauviniere / Scanpix

17.

EM 1980: kas ajaloo halvimad Euroopa

meistrivõistlused?

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud

EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1980. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame järgmise aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Ajaloo kuuendaks EM-finaalturniiriks oli aeg küps seni vaid nelja võistkonna osavõtul toimunud finaalturniiri laiendamiseks – UEFA laiendas formaadi kaheksa võistkonnani, kuid loobus kummalisel kombel poolfinaalidest. See tähendas, et kahest neljaliikmelisest alagrupist pääsesid võitjad finaali, teise koha meeskonnad aga said võimaluse kolmanda koha peale mängida.

1977. aastaks olid huvist turniiri võõrustada märku andnud Inglismaa, Kreeka, Itaalia, Holland, Šveits ja Lääne-Saksamaa, kelle seast osutus valituks Itaalia. Esimest korda valiti korraldajamaa enne finaalturniirile pääsejate selgumist, mis tähendas, et võõrustajariik valiksarjas osalema ei pidanud ja sai kodusele finaalturniirile vabapääsme.

Turniiri Itaaliale andmine ja kohmakas formaadimuutus osutusid mõlemad ebaõnnestunud otsusteks. Itaalia jalgpalli tabas 1980. aasta kevadel suur Totonero nime kandnud skandaal, kus võimud paljastasid vihjete abil suure kokkuleppemängude võrgustiku. AC Milan ja Rooma Lazio kukutati karistuseks esiliigasse, mitut Serie A klubi löödi veel punktitrahvidega. Suurem osa karistada saanud mängijatest olid koondise mõttes küll kõrvalised tegelased, kuid kaks suurt nime Itaalia meeskonnast olid samuti paharettide seas – koondisega kahel MMil käinud ja 1968. aastal Euroopa meistriks kroonitud 40aastane väravavaht Ricky Albertosi sai lõpuks kaheaastase mängukeelu, aga

valusam hoop oli Itaalia koondisele see, et samasuguse karistusega löödi ka nende põhiründajat Paolo Rossit, kes oli alles 1978. aasta MMil säranud.

Formaadimuudatus sattus kehva ajastusega aga seetõttu, et seitsmekümnendate lõpp ja kaheksakümnendate algus oli jalgpallis teatud mõttes tume aeg – rahvusvaheliselt domineeris väga kaitsev, toorutsev ja inetu mängustiil, kus kaitsjatel oli üsna vaba voli ründajate kallal punast kaarti kartmata jõhkrutseda. Kuna alagrupist pääses edasi finaali vaid üks meeskond, tähendas see sisuliselt, et iga kaotus tähendas tiitlilootuse kustumist –seetõttu olid kohtumised üldjuhul väga kinnised, kaitsest lähtuvad ja nürid.

Vaid alagrupi võitja sai edasi ka valikturniiril ning seal väga suuri üllatusi ei sündinud. Ainsa debütandina pääses kaheksa sekka Kreeka, kes oli väga tasavägises alagrupis napilt eespool Ungarist, Soomest ja taas kord finaalturniirilt eemale jäänud Nõukogude Liidust. Suure soosiku Lääne-Saksamaa valiksarjale jättis pleki küll avamängus võõrsil tehtud väravateta viik Maltaga, kuid kordusmängus alistati sama vastane 8 : 0, olles enne juba edasipääsu kindlustanud. Lisaks neile ja võõrustajatele itaallastele sõitsid neljas Itaalia linnas peetavale turniirile kohale veel Inglismaa, Holland, Tšehhoslovakkia, Hispaania ja Belgia.

Tekst: Raul Ojassaar

Võidukas LääneSaksamaa koondis Euroopa meistri karikaga. Foto: imago images / Sportfoto Rudel / Scanpix

Kuhu kadusid väravad?

Kuigi UEFA itaallasest juht Artemio Franchi oli suure suuga lubanud, et tema kodumaal toimuv EM-finaalturniir tuleb nii publikuarvu kui tulude mõttes tohutu õnnestumine, oli Lääne-Saksamaa ja Tšehhoslovakkia vaheline avamäng (eelmise finaali korduslahing!) Roomas Stadio Olimpicol vähemalt publiku suhtes hale läbikukkumine. UEFA ei olnud suutnud oma tähtsaimale võistlusele korralikku reklaami teha ning enam kui 86 000 inimest mahutanud staadionile kogunes vaid 11 000 inimest.

Ka mängupilt osutus sellele vastavaks. Sakslased ei suutnud, Tšehhoslovakkia ei julgenud – iga kord, kui olukord vähegi ohtlikuks läks, söötsid tšehhoslovakid palli kärmelt tagasi oma väravavahile, kes toonaste reeglite kohaselt võis seejärel palli kätte võtta. Mängutempo võttis hästi kokku üks episood, kus sakslaste väravavaht Toni Schumacher pidi väravast üle löödud pallile suurel staadionil umbes 30 meetri kaugusele tühjade tribüünide juurde ise järele minema, sest ühtegi pallipoissi parasjagu läheduses polnud.

Vaheajal olevat pressisektoris mängu jälginud Argentina koondise peatreener César Luis Menotti läitnud järjekordse sigarillo ning sõnanud Saksa ajakirjanikule, et tal on harjumus igava mängu korral suitsetada – ja viimase paari aasta jooksul olevat temast seetõttu lausa ahelsuitsetaja saanud!

Oma revanši nelja aasta taguse kaotatud finaali eest sakslased siiski said – mängu ainsa värava lõi 57. minutil peaga Karl-Heinz Rummenigge. Mängu järel süüdistasid sakslased nigelas mängus nii kuuma ilma, kuiva mänguväljakut kui liiga metoodiliselt mänginud vastaseid.

Teine sama alagrupi kohtumine Hollandi ja Kreeka vahel oli vaid õige pisut põnevam, kuid seegi otsustati üheainsa väravaga, mille lõi penaltipunktilt Kreeka väravavahi Vasilis Konstantinou totra eksimuse järel Kees Kist.

Sakslased näitavad musklit

Teises voorus oli Lääne-Saksamaa ja Hollandi kohtumise eel selge, et kumb neist kahest selle mängu võidab, on suure tõenäosusega ka alagrupi võitja. Kogu turniiri ilmselt parima mängu võitsid

Turniiri teleülekanded rippusid juuksekarva otsas

Matthäusi koondisedebüüt

Alagrupikohtumises Hollandiga sekkus Lääne-Saksamaa võistkonnas 73. minutil vahetusest 19aastane keskväljamees Lothar Matthäus. Mönchengladbachi noorukil oli tegu esimese koondisemänguga ning rohkem ta turniiri jooksul platsile ei pääsenudki, kuid tegelikult oli tegu pika karjääri algusega – oma viimased koondisemängud pidas hiljem nii Müncheni Bayerni kui Milano Interi eest mänginud Matthäus 2000. aasta EM-finaalturniiril! 150 koondisemänguga on Matthäus Saksamaa rekordimees, 1990. aastal vedas ta kaptenina koondise maailmameistriks ja tuli ka Ballon d’Ori võitjaks.

Debüütmäng Matthäusil aga mõneti ebaõnnestus, sest just tema veast teenisid hollandlased penalti, mille Johnny Rep realiseeris. Telekordused aga näitasid, et tegelikult tegi Matthäus vea selgelt karistusalast väljaspool.

Vaid 19aastane Lothar Matthäus tundis end koos toonase tüdruksõbra, hilisema abikaasa Silviaga hotelli basseinis fotograafide rõõmuks vabalt. „Ta oli positiivselt pöörane mees,“ kirjeldas teda koondisekaaslane, pisut kogenum Karl-Heinz Rummenigge. Foto: IMAGO / Sportfoto Rudel / Scanpix

sakslased Klaus Allofsi kübaratriki toel 3 : 2, kuid mängu järel ei räägitud niivõrd Allofsist kui hoopis noorest keskpoolkaitsjast Bernd Schusterist, kelle elav ja särav esitus mängu ilmestas. Samamoodi ilmestasid kohtumist aga ka tõuklemised ja rüselemised, mis kahe suure rivaali vahelise kohtumise juurde käisid. Lääne-Saksamaa peatreener Jupp Derwall oli väravavaht Toni Schumacheri kuumaverelisuse tõttu niivõrd mures, et saatis ühe vahetusmängija tema värava taha sooja tegema, et too seal Schumacherit rahustaks.

Vaid mõned päevad enne finaalturniiri algust oli üleval oht, et turniiri algus või isegi kogu turniir jääb ülejäänud maailmale teleülekannete kaudu edastamata – nimelt ähvardasid Itaalia rahvusringhäälingu RAI töötajad streikida. Lõpuks soostusid otsustajad neile raha juurde anda ning ülekanded toimusid tõrgeteta. Kui telebossid oleksid aga ette teadnud, kui vähe mänguilu ja põnevust turniir kaasa toob, oleksid nad ehk teisiti talitanud…

Viimaseks vooruks jättis endale edasipääsušansi ka Tšehhoslovakkia, kes Kreekast 3 : 1 üle oli, kusjuures kohtumist tuli vaatama vaid pisut enam kui seitse tuhat inimest. Tšehhoslovakkia ja Hollandi viimase vooru kohtumise eel teadsid mõlemad, et edasi aitaks neid vaid võit – ning sedagi vaid juhul, kui Lääne-Saksamaa samal ajal Kreekale kaotama peaks. Imesid aga ei juhtunud – sakslased teadsid, et viigist neile piisab, ning mängisid Kreekaga 0 : 0 viiki, samal ajal kui Holland ja Tšehhoslovakkia ei suutnud ka teineteisest jagu saada. Edasi finaali läks seega Lääne-Saksamaa, kolmanda koha mängule pääses tänu hollandlastest paremale väravate vahele Tšehhoslovakkia.

Hollandi peatreener Jan Zwartkruis süüdistas põrumises seda, et meeskonnaga olid kaasas ka mängijate kaaslased, mis olevat olnud saatuslikult häiriv. Mängijad omakorda süüdistasid Zwartkruisi liiga kõvas turniirieelses treeningutambis, mis olevat mängijad tühjaks pigistanud. Muide, sakslased nautisid samal ajal Roomas samuti elukaaslaste visiite, kuid nende mängu ei paistnud see segavat. Sakslased käisid külas isegi paavst Johannes Paulus II-l!

Inglise fännid „omas elemendis“

Teine alagrupp algas sportlikult pingeliselt ja põnevalt, sest mõlemad avavooru kohtumised – nii Belgia–Inglismaa kui Hispaania–Itaalia – lõppesid viigiga. Paraku oli sportlikust poolest juttu vähe, sest Inglismaa–Belgia mängu varjutas kohtumise ajal tribüünidel puhkenud märul. Pärast Belgia viigiväravat 29. minutil oli grupp kohalikke pääsenud Inglismaa fännide sektorisse ning puhkenud kaklust asusid Itaalia carabinier’id klaarima kumminuiade ja pisargaasiga. Sama päeva pärastlõunal olid inglased Torino kesklinnas samuti kohalikega kakelnud, mille tagajärjel 36 inimest arreteeriti.

Kohtumine peatati viieks minutiks, osaliselt seetõttu, et pisargaas oli tribüünidelt hoolimata nende vahel olnud jooksuradadest jõudnud inglaste väravavahi Ray Clemence’ini, kes pisarates pingini kooberdas.

Kuigi räägiti isegi võimalikust rahvusvahelistelt võistlustelt eemaldamisest, otsustas UEFA lõpuks Inglismaa alaliitu trahvida 8000 naelaga – üks nael iga hinnanguliselt Itaalias viibinud Inglise fänni eest. Koondise peatreener Ron Greenwood ei hoidnud end tagasi. „Me oleme teinud kõik, et endast jätta õige mulje, aga siis tulevad need värdjad ja teevad kogu riigile häbi. Soovin, et nad kõik pandaks laevale ja uputataks ookeani.“

Belgia lööb Itaaliat nende oma relvaga Teises voorus hakkasid terad sõkaldest eralduma. Ühtse löögirusikana tööd teinud Belgia koondis

Belglaste mängujärgsed 15 õlut

Pärast Inglismaa–Belgia kohtumist valiti Belgia koondislased Walter Meeuws ja René Vandereycken dopingukontrolli, kus nad pidid andma mängujärgse uriiniproovi. Mõlemad mehed olevat olnud aga kuumast ilmast ja raskest mängust niivõrd „kokku kuivanud“, et vajaliku pissikoguse jaoks jõid nad kahe peale ära lausa 15 õlut! Koondise hotelli tagasi jõudes olid mõlemad seetõttu purupurjus, mis loomulikult pakkus Belgia ajakirjanikele tohutult nalja. Sealjuures ei olnud nad sugugi ainsad, kes meeskonnast turniiri ajal õllekannusid kergitasid.

„Tšehhoslovakkia koondis ööbis meiega samas hotellis ning nad ei suutnud ära imestada, kuidas me tulemusi tegime, kui nad nägid meid pidevalt õllelauas istumas,“ on kapten Julien Cools meenutanud. „Peatreener Guy Thys sai aru, et oleks olnud täiesti kasutu meie peal raudset distsipliini rakendada. Ta otsustas selle asemel, et lubab meil end kui kodus tunda.“

alistas Hispaania 2 : 1, Itaalia sai aga kodupubliku rõõmuks inglastest 1 : 0 jagu. Ettevaatusabinõuna keelas Torino linnapea Itaalia–Inglismaa mängul alkoholimüügi. Kesklinnas süütasid kohalikud ühe inglaste fännibussi, mistõttu pidid sajad inglased kohtumist staadioni asemel hoopis hotellis telerist vaatama. Mängule läinud 900 Inglise fänni juhatati raudteejaamast staadionile politseieskordi saatel, kuid sellest hoolimata tervitas neid areeni juures kohalike vihane prügirahe. Itaallaste võiduvärava lõi keskpoolkaitsja Marco Tardelli, kes sai suurepäraselt hakkama ka inglaste parima mängija Kevin Keegani taltsutamisega.

Senised tulemused tähendasid, et viimase vooru kohtumine Itaalia ja Belgia vahel oli sisuliselt poolfinaal – kes mängu võidab, on finaalis, viigi korral oli enamate löödud väravate tõttu eelis belglastel. Ja belglased suutsidki väravateta viigi välja võidelda, narrides sellega Itaalia koondise peatreeneri Enzo Bearzoti mängueelseid kommentaare, kus ta viskas Belgia seni hästi toiminud

Belglastele tekitas ootamatu edu unetuid öid

Vastu igasuguseid turniirieelseid ootusi –oma alagrupis peeti neid kõige nõrgemaks meeskonnaks! – finaali jõudnud Belgiale tekitas finaali jõudmine ootamatuid sekeldusi. Turniiri eel ei osatud neljanda kohtumiseni jõudmist oodata ning nii tuli neil alagrupiturniiri järel kibekiirelt hakata Roomas otsima hotelli, kus üldse finaali eel ööbida saaks. Ja päris omajagu koondise mängijatest, kellest osa olid sootuks poolprofid, pidi hakkama perega tehtud puhkuseplaane muutma, sest turniir Itaalias venis nende puhul mõned päevad pikemaks!

Pooltühjad staadionid olid 1980. aasta EMil tavaline nähe. Fotol hetk turniiri parimast mängust Napolis Lääne-Saksamaa ja Hollandi vahel, mis lõppes seisuga 3 : 2. Foto: imago images / Sportfoto Rudel / Scanpix

„Jalgpallilaadne toode“

Kuigi kokkuvõttes võitis turniiri kõige kvaliteetsem meeskond, ei hoidnud isegi Lääne-Saksamaa oma meedia turniiri kirjeldades karmide sõnadega tagasi. Nende välja antud ametlik turniiri raamat kirjeldas võistlusi kui inetut moonutatud jalgpalli! Tõsi – palju positiivset ei olnud kellelgi peale finalistide sellest turniirist kaasa võtta. Väikesed publikuarvud (UEFA president Artemio Franchi põhjendas seda kallite piletihindadega), kehva kvaliteediga mängud, fännikaklused, toorutsemised, ülimalt väheresultatiivsed kohtumised ja ebaõnnestunud formaat – väga võimalik, et tegu on läbi aegade halvima EM-finaalturniiriga.

Kui juba võitjad ise suhtusid turniiri nii halvasti, siis ei erinenud sugugi ka teiste suurriikide ajakirjandus. Hispaanlaste El País kritiseeris seda, kui vähe paistis turniiril silma tõeliselt häid mängijaid, France Football aga leidis, et mängijad meenutasid väljakul jõhkrutsemise tõttu rohkem poksijaid kui jalgpallureid.

suluseisulõksu üle nalja, väites, et sellist võtet kasutavad ainult käpardid, aga Itaalia moodsat ründavat jalgpalli see peatada ei suuda.

Tuhkagi! Belglased lõhkusid, venitasid ja vaidlesid, tappes sellega mängu. Itaalia publik vilistas belglaste tegutsemise loomulikult valjuhäälselt välja, ilmselt mõistmata, et täpselt samasugused võtted olid just nende lemmikutele eelmistel turniiridel edu toonud. Belgia oli jõudnud oma koondise ajaloo esimesse suurturniiri finaali, itaallaste saagiks jäi kolmanda koha mäng. Itaalia koondise väravate vahe kolme kohtumise järel võttis hästi kogu turniiri kokku: 1 : 0...

Tšehhoslovakkia déjà vu Kolmanda koha lahingus Tšehhoslovakkia vastu jätkus itaallaste näotu esitus – nende mängijate kvaliteeti arvestades oleksid nad võinud ja pidanud kindlasti paremini mängima. Napolis enam kui

Kohvikupidamise ja jalaluumurdude järel lõpuks EMil

Belgia koondises kerkis üheks võtmemängijaks vaid 167sentimeetrine ründav poolkaitsja Wilfried van Moer, kes oli esimest korda koondisesse kuulunud juba 1966. aastal. 1970. aasta MMil käinud van Moer mängis võtmerolli Belgia koondise pääsul 1972. aasta EMile, kuid samas valikmängus Itaalia vastu murdis vastase jõhker viga tema jalaluu, mis ta finaalturniirist eemale jättis. Seitsmekümnendate esimene pool läks tal mitme teise raske vigastuse nahka ning 1976. aastal otsustas ta 31aastaselt teha sammu tagasi ja liituda kodumaa kõrgliiga tagumises otsas mängiva Beringeni meeskonnaga.

Van Moer oli profikarjääri sisuliselt lõpetamas ja pidas mängimise kõrvalt kohvikut – kuniks Belgia peatreener Guy Thys 1979. aastal leidis, et neli aastat koondisest eemal olnud keskväljamaestro on just õige mees, keda noore koondise juurde kogemust ja mängutarkust pakkuma tuua. Juba esimeses kohtumises tagasituleku järel, valikmängus Portugali vastu tänas van Moer peatreeneri usaldust värava ja väravasööduga ning EM-finaalturniiriks oli 35aastane mängumees juba põhitegija. Viimased koondisemängud tegi van Moer 1982. aasta MM-finaalturniiril.

24 000 inimese ees peetud kohtumises läks Tšehhoslovakkia juhtima imelisest väravast – nelja aasta taguse EMi kangelane Antonín Panenka saatis 54. minutil nurgalöögi kavalalt karistusala joone taha, kust poolkaitsja Ladislav Jurkemik selle oma karjääri ühe ilusama tabamusena väravasse virutas. Tegu oli alles esimese väravaga, mis sel EMil Itaaliale löödi!

Kodumeeskonna vastust tuli oodata 73. minutini, kui Francesco Graziani standardolukorras kõige kõrgemale kerkis ja palli peaga väravasse rammis. 1 : 1 seisul lisaaega ei mängitudki, vaid mindi kohe penaltiseeria juurde – seda ilmselt telejaamade soove arvestades.

Tšehhoslovakkia korraldas penaltiseeria alustuseks tõelise kordusetenduse – esimesed viis lööjat olid täpselt needsamad ja täpselt sellessamas järjekorras, kes neli aastat tagasi EM-finaalis Lääne-Saksamaa vastu penaltilöökidega võidu tõid! Seekord olid itaallased aga väärilised vastased ja viie lööja järel võitjat ei selgunud – esimene ja ainus eksimus kogu seerias tuli itaallaste üheksandalt lööjalt Fulvio Collovatilt, kelle löögi suutis Jaroslav Netolička tõrjuda. Jozef Barmoš realiseeris seejärel oma penalti ja tõi Tšehhoslovakkiale teist turniiri järjest medali.

Üsna emotsioonitu ja tuim kolmanda koha mäng pani UEFA bossid järele mõtlema ning see 1980. aasta kohtumine on senimaani viimane kord, kui EM-finaalturniiril on pronksimatši peetud.

Debüütväravad EM-finaalis

29aastase Horst Hrubeschi hüüdnimi oli kodumaal Saksamaal Das Kopfball-Ungeheuer ehk Pealöögikoletis. 188sentimeetrine ründaja mängis suurema osa karjäärist Hamburger SV ridades ning lõi oma Bundesliga karjääris 224 mänguga 136 väravat – neist lõviosa ehk 81 just peaga! Sellest hoolimata oli ta Lääne-Saksamaa koondises veel võrdlemisi uus nimi, saades finaalis kirja alles oma viienda koondisemängu.

Täismaja ei saanud Rooma Stadio Olimpicol kokku isegi finaaliks, kuid mõneti ootamatult ei olnud

Finaali jõudnud ja sealgi võidust mitte sugugi kaugele jäänud Belgia koondise edu oli turniiri suurim üllatus. Fotol Luc Millecamps ja Francois Van der Elst pärast 0 : 0 viiki Itaaliaga, mis tagas neile pileti finaali. Foto: imago sportfotodienst / Scanpix

Itaalia publik mitte väiksema Belgia, vaid hoopis sakslaste poolt, sest nende endi haavad – Belgia lülitas ju Itaalia alles mõni päev tagasi välja! – olid veel väga värsked. Ja publiku rõõmuks avati skoor juba 10. minutil, kui Bernd Schusteri suurepärane sööt leidis karistusala joonel just Pealöögikoletise Hrubeschi, kes seekord võttis palli rinnaga omaks ja lõi selle põrke pealt võrku. Milline mäng, kus saada kirja esimene koondisevärav!

Kuigi värava järel oli kohe hea võimalus ka belglastel, läks mäng üha enam sakslaste kätte. Schuster oli kõige keskmes, juhtides mängu täpsete söötudega. Häid võimalusi oli nii tal endal kui Klaus Allofsil.

Belgia sai mängu paremini sisse alles teisel poolajal pärast seda, kui sakslaste mängu üks oluline lüli vasakäär Hans-Peter Briegel vigastuse tõttu välja vahetati.

Viigiväravani jõudsid belglased aga osaliselt tänu rumeenlasest kohtuniku Nicolae Rainea eksimusele. Veerand tundi enne mängu lõppu saatsid sakslaste õnnetud puuted belglaste ründaja François Van der Elsti väravavahiga silmitsi. Uli Stielike sõitis talle viimasel hetkel tagant jalgadesse ja võttis ta selgelt veaga maha ning kohtunik määras penalti. Kordused aga näitasid, et kuigi Van der Elst kukkus suure hoo tõttu karistusalasse pikali, 27

väravat löödi 14 mängu peale kokku –keskmiselt 1,97 mängus. Veel vähem väravaid löödi keskmiselt vaid 1968. aasta turniiril (nelja mänguga seitse ehk 1,75 mängu kohta).

EM 1980

Alagrupp 1

Lääne-Saksamaa 5

Tšehhoslovakkia 3

Holland 3

Kreeka 1

Kolmanda koha mäng

Alagrupp 2

Belgia 4

Itaalia 4

Inglismaa 3

Hispaania 1

Tšehhoslovakkia–Itaalia 1 : 1, pen 9 : 8

Finaal

Belgia – Lääne-Saksamaa 1 : 2

tehti viga tegelikult meetri jagu karistusalast väljaspool. Kui tänapäeval ei oleks küsimustki, et tegu on punase kaardi väärilise veaga, siis tolles mängus pääses Stielike sootuks kaardita! René Vandereycken realiseeris aga penalti ja viigistas mänguseisu. Sakslased otsustasid normaalaja lõpus gaasi juurde anda, kuigi hiljem on nad tunnistanud, et kui kohtumine oleks läinud lisaajale, oleks belglastel ilmselt olnud väga suur eelis. Risk aga tasus end ära – 88. minutil leidis Karl-Heinz Rummenigge nurgalöök väravaesisele sööstnud Hrubeschi, kelle kaubamärgiks saanud pealöök võrgus maandus ja Lääne-Saksamaa teist korda Euroopa meistriks viis.

Fakte 1980. aasta EMi kohta

^ Vaid kaks mängijat suutsid skoori teha enam kui ühes mängus: Zdeněk Nehoda (Tšehhoslovakkia) ja Cornelis Kist (Holland).

^ Sakslased Euroopa meistriks aidanud ründav poolkaitsja Karl-Heinz Rummenigge võitis 1980. aastal ka Ballon d’Ori. Koondisekaaslane Bernd Schuster sai teise koha.

^ Lääne-Saksamaa kolm järjestikust finaali on EM-finaalturniiridel senimaani kordamata saavutus – samasuguse „kübaratrikiga“ said nad hakkama MM-finaalturniiridel aastatel 1982, 1986 ja 1990.

^ Itaalia koondis lasi endale kogu turniiri jooksul lüüa vaid ühe värava. Sama saavutust on korranud hiljem veel vaid Norra (2000) ja Hispaania (2012).

^ Itaalia ja Tšehhoslovakkia vaheline penaltiseeria läbi aegade viimases EMi kolmanda koha mängus on mitmes mõttes rekordiline: mitte ükski teine meeskond pole EM-finaalturniiril suutnud hiljem korrata Tšehhoslovakkia üheksat täpset lööki, samuti pole mitte üheski penaltiseerias löödud kahe võistkonna peale kokku nii palju lööke sisse (17).

784

mänguminutit järjest suutis Itaalia koondis aastatel 1975–1980 oma värava EM-finaalturniiridel ja EMvaliksarjamängudel puhtana hoida. See on senimaani rekord.

Rainer Bonhof

on ainus mängija EM-ajaloos, kes osa võtnud kolmest finaalmängust järjest – kui 1976. aastal kuulus ta LääneSaksamaa põhikoosseisu, siis 1972. ja 1980. aastal vaatas ta finaali pingilt.

Finaali kangelane Horst Hrubesch võidukarikaga. Foto: imago images / Sportfoto Rudel / Scanpix

3,1 eurot

maksis Premium liiga mängudel keskmine täispilet. Facebookis „osalen“-nuppu vajutades langes keskmine hind aga suisa alla kahe euro.

Henrik Ojamaa

jäi A-koondise mängudest eemale, sest väitis peatreener Tarmo Rüütlile, et keskendub selle asemel hoopis kooli lõpueksamitele. Hiljem tuli välja, et samasse aega jäi ka suur üleminek Šotimaalt Poola tippklubisse Varssavi Legiasse.

Kolm kübaratrikki

lõi Taebla JK ründaja Martin Koppel kolmes järjestikuses neljanda liiga läänetsooni mängus.

TASAKAALUHARJUTUSED koduse elu ja jalgpalli vahel

2013. aasta juulikuu Jalka kaanestaar oli

22aastane ründaja Henri Anier, kes rääkis, kuidas tal oli vaid kolm tundi aega otsustada, kas liikuda Stavangeri Vikingist laenule teise Norra klubisse Fredrikstadi. „Tarvis oli perele helistada, oma asjad, auto ja kõik muu korda ajada. Mõtlesin oma peas, et mis ma nüüd tegema peaks. Transport ja kõik muud keerulised probleemid kargasid pähe. Otsustasin, et mis seal ikka, lähen siis, ja olen nüüd Fredrikstadis väga rahul,“ märkis Anier.

Oma kolumnis kirjutas Pere ja Kodu peatoimetaja, kahe jalkapoisi ema Kirsi Altjõe, et on lausa õnn omada last, kes pole (kohe) andekas. „Geniaalseid pisikesi pallivaldajaid, trikimeistreid või väravakütte, kes on teistest omavanustest pea jagu üle, on ajalugu palju näinud, ütlevad lastega aastakümneid kokku puutunud treenerid. Paljude nende noormeeste tipphetked aga on jäänudki juunioride klassi, sest pärast on nad väsinud, eredas tähesäras kümblemine on nad läbipõletanud, nad on ületreenitud ja hädas vigastustega, leidnud teised huvid (alkohol, peod vms) või on tulnud peale n-ö hilised õitsejad, kes nopivad kuldsemaid vilju,“ kirjutas Altjõe.

Lennart Komp vaagis aga oma arvamusloos amatöörjalgpallurite delikaatset tasakaalu otsimist spordi ja elukaaslase vahel. „Amatöörjalgpalli mängiv mees peab aprilli algusest oktoobri lõpuni enamiku nädalavahetuste eel rakendama oma parimad diplomaadioskused, sest läbirääkimisi tuleb pidada nii naise kui vahel ka meeskonnakaaslastega. Tähtis on ju säilitada kodurahu, ent samas mitte alt vedada oma meeskonda,“ selgitas Komp. „Seega, mehed, tuletage oma armastatutele meelde, et te neist kangesti hoolite, olgugi et kord või paar nädalas sõpradega jalgpalli mängite, ehkki võibolla kuni pool päeva ära olete.“

FC Flora duubelmeeskonna mängijad osalesid Hispaania ja Portugali mängufilmi „Mustad tee-

mandid“ võtetel. Film jutustas aafriklastest jalgpalluritest, kes satuvad inimkaubanduse ohvriks, ning florakad pidid selleks treeningul koos mitme näitlejaga jalgpallimängu etendama. „Vastavalt nende soovidele pidime välja mõtlema ja teostama erinevaid lahenduskäike väljakul. Üht ideed oli väga raske teostada: mängija pidi jala välisküljega tõstma palli üle kaitsemüüri ja sellest pidi värav ka tulema. Tegime kordusi, aga asi oli tšippamisest kaugel. Ei teagi, kas nad said selle nii purki, nagu tahtsid,“ märkis Flora duubeltiimi toonane loots Norbert Hurt.

Treenerirubriigis rääkis oma jalgpalliteest 26aastane Jürgen Kuresoo (fotol), kes oli juba kaheksa aastat varem teinud debüüdi A-koondises, kuid võrdlemisi noorelt profikarjäärist loobunud ja kodukoha FC Elva meeskonnaga liitunud. Välismaale õigel ajal ei saanud. „Kui Sillamäelt tulin, tekkis paus, sest ma ei saanud mujal mängida. Sillamäe nõudis minu aastapalka nendelt Eesti klubidelt, kuhu minna tahtsin, aga klubidel polnud raha. Tohtisin ainult madalamates liigades mängida. Oli loogiline käik, et läksin Elvasse mängima. Seal pakuti treeneritööd. Olin mõelnud, mida pärast mängijakarjääri teen, ning tahtsin jalgpalli juurde jääda ja just kodukoha, Elva jalgpalli heaks midagi teha.“

Mängijaks luubi all oli Paide Linnameeskonna kaitsja Andre Mägi, postritel olid Eino Puri, Lionel Messi ja värske Meistrite liiga võitja Müncheni Bayern.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Eestis toimus mais tüdrukute U17 EM-finaalturniir. Milline riik on aga tüdrukute U17 vanuseklassi MMil olnud läbi aegade edukaim, olles senisest seitsmest turniirist lausa viiel jõudnud esikolmikusse (kaks kulda, üks hõbe, kaks pronksi)? Täiskasvanute konkurentsis ei ole see riik aga jalgpallis ei meeste ega naiste seas erilist edu maitsnud: MMfinaalturniiril on nii meeste kui naiste seas parimaks tulemuseks jäänud veerandfinaal, aga meeste seas on MMil käidud vaid kaks korda, naiste seas viimati 2011. aastal. Viimased rahvusvahelised mängud pidasid selle riigi koondised 2019. aastal.

2. West Ham Unitedi võit Konverentsiliigas tegi ühest nende mängijast esimese ja seni ainsa palluri, kes võitnud kõik viis suuremat UEFA korraldatavat meesteturniiri: EM-finaalturniiri, Meistrite liiga, Euroopa liiga, Konverentsiliiga ja UEFA superkarika. Sealjuures on tegu tegelikult Brasiilias sündinud palluriga. Kes on see mängija?

3. Southamptoni ridades kerkis lõppenud hooajal Premier League’is esile argentiinlasest poolkaitsja, kes pole aga sugugi hetkel kuulsaim 20aastane sama nime kandev sportlane, sest tema nimekaim kuulub maailma tennise absoluutsesse paremikku. Milline nimi kaht spordimeest ühendab?

4. Real Madrid soetas suve alguses Dortmundi Borussiast oma keskväljale Jude Bellinghami, kelle eest maksti väidetavalt esialgu 103 miljonit eurot, millele võivad veel lisanduda boonused. Kuigi Real oli varem kahel korral käinud mängija eest välja üheksakohalise summa, on Bellingham siiski nende klubi ajaloo kalleim ost. Millise kahe mängija eest maksis Real 100 miljonit eurot? Kumbki neist enam klubi ridadesse ei kuulu.

5. Lionel Messi USAsse siirdumise taustal tasub meenutada, et ta ei ole sugugi esimene läbi aegade parimaks peetud vutimees, kes on Põhja-Ameerikasse jalgpalli mängima siirdunud. Seitsmekümnendatel pallisid seal ühes ja samas meeskonnas nii Pelé kui Franz Beckenbauer – mis oli selle klubi nimi?

Sina oled kohtunik

1. Mängija saab esimesel poolajal hoiatuskaardi hoolimatu vea eest. Teisel poolajal lööb sama mängija värava, misjärel võtab särgi seljast. Videokohtunik sekkub ja tühistab värava, kuna rünnaku ülesehitusfaasis oli suluseis. Milline on sinu otsus?

a) suuline hoiatus särgi seljast võtmise eest, sest tähistatud värav läks tühistamisele

b) teine hoiatuskaart särgi seljast võtmise eest ja eemaldamine

c) ei karista mängijat särgi seljast võtmise eest, sest kollane kaart oleks talle teine

d) näitad mängijale särgi seljast võtmise eest kollast kaarti ning teed seejärel kõigile arusaadava kaardi tühistamise žesti, sest värav tühistati

2. Võistkonnast on juba neli mängijat eemaldatud, mistõttu on ühes võistkonnas platsil vaid seitse mängijat. Tipuründaja tunneb, et tal on vaja putsasid vahetada, ja lahkub selleks väljakult. Vastasvõistkonnal on samal ajal lubav rünnak. Sinu otsus?

a) peatad mängu, sest ühel võistkonnal jäi platsile vaid kuus mängijat

b) käsid platsilt lahkunud mängijal jalamaid väljakule naasta

c) mängid edu, kuid peatad järgmisel pausil mängu ja ei lase kohtumisel jätkuda, enne kui vähemuses võistkonnal on taas seitse mängijat väljakul

d) lased mängul jätkuda, sest ühes võistkonnas peab platsil olema minimaalselt kuus mängijat

3. Millisel hetkel on penaltilöök lõppenud?

a) kui pall enam ei liigu

b) kui pall läheb mänguväljakult välja

c) kui kohtunik peatab mängu reeglite rikkumise tõttu

d) kui pall on lõpetanud liikumise, läheb mängust välja või kohtunik on mängu peatanud reeglite rikkumise tõttu

3. Kõige õigem on variant d) – reegel 14 sätestab, et penaltilöögi lõppenuks lugemiseks piisab, kui kolmest välja toodud kriteeriumist on vähemalt üks täidetud.

nud, ei ole kohtunik kohustatud mängu peatama ja võib kasutada võimalust anda edu. Kui pärast palli mängust väljumist on võistkonnas vähem kui seitse mängijat väljakul, siis ei tohi kohtunik lubada mängul jätkuda.

seitse mängijat, sest üks või mitu mängijat on tahtlikult mänguväljakult -lahku

2. Õige on variant c) – reegel 3 sätestab, et kui võistkonnas on platsil vähem kui

1. Õige on variant b) – pole vahet, kas värav, mida tähistatakse, tühistatakse või mitte – särgi seljast võtmine on alati hoiatuskaardivääriline rikkumine.

Vastused

Foto: Katariina Peetson Õiged vastused

1. Põhja-Korea

2. Emerson Palmieri

3. Carlos Alcaraz

4. Gareth Bale ja Eden Hazard

5. New York Cosmos

Juulikuu sünnipäevad

Tiitlivöö tagasi Nõmme Unitedi valduses

Eesti jalgpalli tiitlivöö teekond esiliigas tõi juunikuu jooksul taas omanikuvahetuse: eelmise numbri seisuga seda hoidnud JK Tabasalu kaotas Legionilt vöö haaramise järel kohe liiga liidrile Nõmme Unitedile, mis tähendab, et vöö on taas seda märtsist maikuuni hoidnud nõmmekate käes, kes said sellega ühes koondisepausile minna. Juba õige varsti lüüakse tõeliselt käima ka uus karikahooaeg, mis tähendab, et hakkame hooaja algusega võrreldes rohkem nägema ka kohtumisi eri liigadest pärit meeskondade vahel –kas tiimid suudavad tiitlivööd esiliigas hoida?

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 22. juuni, FC Drakon –Nõmme United 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Korvpallurid ja jalgpallurid

vahetasid auhindu

Suve alguses said lõppakordi tippliigade hooajad nii jalgpallis kui korvpallis, mis tähendas, et lõpu said ka erinevad Fantasy ja ennustusmängud. Eestis juhtus omapärasel kombel nii, et „Futboliidi“ taskuhäälingusaate veetud Inglismaa Premier League’i Fantasy mängu pani kinni Eesti korvpallikoondislane Martin Paasoja, korvpallisaate „Mängumehed“ veetud korvpalli ennustusvõistlusel triumfeeris aga endine vutikoondislane Meelis Peitre. Elagu aladevaheline sõprus!

Karikatuur: Meelis Naudi

EUSÉBIO Eesti meistriliigamängul

2007. aastal külastas Eestit FC Levadia iga-aastase ürituse „Lastele tervis – EI narkootikumidele!“ tolle aasta patroonina Portugali vutilegend Eusébio, kes avas esmalt uuendatud Maarjamäe staadioni ning väisas seejärel Kadrioru staadionil toimunud meistriliigakohtumist FC Levadia ja FC TVMK vahel, mille levadialased Vitali Leitani väravast 1 : 0 võitsid.

„See ei olnud ilmselt ilusaim mäng, mida Eusébio näinud, aga meile loevad vaid kolm punkti,“ tõdes Levadia toonane peatreener Tarmo Rüütli.

1942. aastal toonases Portugali koloonias Mosambiigis sündinud ja teismelisena Portugali kolinud ründajast sai üks oma aja suuremaid jalgpallureid: 1965. aastal võitis ta Ballon d’Ori ning oli veel kahel korral selles arvestuses teine, Lissaboni Benfica läbi aegade parima mängijana aitas ta klubi 11 korral Portugali meistriks ja neljal korral Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika finaali, mille Benfica 1962. aastal ka võitis. 1966. aasta MM-finaalturniiril lõi Eusébio parima väravakütina üheksa väravat ja viis Portugali kolmandale kohale – see on tänini Portugali koondise läbi aegade parim tulemus MM-finaalturniiril.

Eusébio suri 2014. aastal – tema lahkumise järel kehtestas Portugali valitsus kolmepäevase riikliku leinaperioodi. Tema mosambiigi päritolu pärast on teda peetud ka läbi aegade parimaks Aafrika jalgpalluriks.

LHV edetabel

Maikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (1.) Tallinna FC Flora

2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (3.) FC Elva

4. (4.) Nõmme Kalju FC

5. (5.) FC Nõmme United

6. (7.) Viljandi JK Tulevik

7. (9.) FC Kuressaare

8. (10.) Paide Linnameeskond

9. (11.) JK Tabasalu

10. (8.) JK Tallinna Kalev

11. (13) Saku Sporting

12. (14.) Pärnu JK Vaprus

13. (6.) FC Tallinn

14. (12.) Viimsi JK

15. (15.) Põhja-Tallinna JK Volta

16. (–) Pärnu JK Poseidon

17. (19.) Tallinna FCI Levadia

18. (–) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

19. (20.) Rakvere JK Tarvas

20. (17.) Raplamaa JK

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Juunikuu ristsõna õige vastus oli „…kestab palju kauem“.

Õige vastuse eest võitis EM-valikturniiri mängupalli Artur Mägi. Võitjaga võtame ühendust.

Maikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. juuliks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi pleedi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.