kurioosum
oi, piat Tank on tänapäeva jalaväelasele umbes sama, mis mammut kiviaja kütile – mingil hetkel pead sa sellele monstrumile vastu hakkama. Aga kuidas? Mammutitõrjevahenditele me selles artiklis ei keskendu, küll aga vaatame tankitõrjerelvi, täpsemalt brittide PIATi. Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik autor
V
arased jalaväe tankitõrjerelvad jagunesid üldiselt kolme kategooriasse. Esiteks miinid, mis asetati vaenlase teele, et kahjustada tanki roomikuid, muuta sõidukid liikumatuks või hävitada täielikult. Teiseks erinevad viskerelvad käsigranaatidest kuni Molotovi kokteilideni – viimased võivad olla lihtsalt bensiiniga täidetud veinipudelid, kus tahina on kasutatud rasvast kaltsu. Kolmandaks suurekaliibrilised vintpüssid, mille laskekiirus ulatus 10 lasuni minutis. Kõigil neil relvadel olid oma varjuküljed. Miine tuli ennetavalt kuhugi maha panna ja võimalusel maskeerida. See võttis aega ja neid ei saanud kasutada otserünnakul. Viskerelvade laskeulatus oli 30 meetrit või vähem, Andrus Värniku ja Magnus Kirdi mõõtu meeste käes vahest ka üle 50 m. Suurekaliibrilise vintpüssiga oli vaja palju õnne, et soomuse läbistamisel kellelegi pihta saada. Kui mineerimine kõrvale jätta, siis oli Briti armeel Teise maailmasõja alguses jalaväe jaoks kaks peamist tankitõrjerelva, millega lahinguolukorras operatiivselt reageerida: tankitõrje vintpüss
50
1/2024
Boys (14 mm kaliibriga) ja tankitõrjegranaat AT nr 68. Kuid kumbki neist ei olnud tankitõrjerelvana eriti tõhus. Tankitõrjegranaat nr 68 oli mõeldud tulistamiseks jalaväelase vintpüssi koonule paigaldatud heiteseadmest. See tähendas, et granaat oli märkimisväärse kahju tekitamiseks liiga kerge, mistõttu kasutati seda lahingutegevuses harva.
NAGU NERF
Boys oli tankitõrje rollis samuti ebaadekvaatne. Kaliiber 14 mm ütleb igale militaarsõbrale ära, et sellega pea ees tankilahingusse ei tõtta. 1940. aastaks said kõik aru, et Boys oli efektiivne vaid lühikestel laskekaugustel soomusautode ja kergetankide vastu.
Vedru tuli lahinguolukorras vinnastada enamasti ühe korra, sest pärast esimest lasku vinnastas löögijõud vedru iseenesest. Tulemuseks oli õlaltlastav 15kilone relv, mis suutis väidetavalt 300 m pealt läbistada 7 cm terassoomust. Võrdluseks võib tuua, et Panzer III kõige õhem soomus oli varasematel mudelitel 1,5 cm ja hilisematel 5 cm ning Panzer IV esisoomus 8 cm (torni ülaosas küll ainult 1 cm).
Tõsisemalt soomustatud Panzer III (23 t) ja Panzer IV (25 t) meeskonnad pühkisid 14 mm „tankisurma“ paugu järel enamasti tolmu soomuselt maha ja jätkasid oma rünnakut. Näiteks novembris 1941 Põhja-Aafrika kampaaniasse kuulunud operatsiooni Crusader ajal ei suutnud Briti kaheksanda armee staabiohvitserid leida ühtegi juhtumit, kus Boys oleks Saksa tanki rivist välja löönud. Rommel kasutas seal enamasti tanke Panzer III ja Panzer IV. Tankide vastu oli seega vaja midagi paremat!
Areenile saabus PIAT (Projector, Infantry, Anti-Tank), mis oli loodud selleks, et jalaväelased saaksid võimaluse ka tanke suure pauguga rivist välja lüüa. Erinevalt oma Ameerika kolleegist, rakettmootoriga Bazookast, kasutas PIAT 90kilost (200naelast) vedru, mis keerati üles relval seistes ja vedru kahe käega tagasi tõmmates.
PIATi päritolu võib ulatuda 1888. aastasse, mil Ameerika insener Charles Edward Munroe avastas, et lõhkeaine tekitaks palju rohkem kahju, kui selles oleks sihtmärgi poole suunatud süvend. Seda nähtust tuntakse Munroe efektina. Saksa teadlane Egon Neumann leidis, et süvendi vooderdamine metalliga suurendas kahjustusi veelgi.
