üksus
KOMPANII SIDUMISPUNKT – SEST ON VAJA!
Meditsiin on lahinguteenindustoetuse tähtis osa ja peab olema sõdivate üksustega kaasas. Laskur-sanitare ja rühmaparameedikuid oleme harjunud oma üksuste juures nägema, kuid professionaalseid meedikuid mitte. Tekst: leitnant DIANA VÄNT, Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna meditsiiniohvitser
Rühmaparameedik haavata saanud kaasvõitlejaga lumehanges evakut ootamas. Aeg läheb, keha jahtub. Kannatanu on kaotanud palju verd. Parameedik üritab soojendada jääkülma lahusepudelit oma keha vastas. Kannatanu teadvus kaob, nahk on muutunud täiesti kahvatuks, pulssi ei ole enam tunda. Parameediku käed on külmast kanged, vaikselt imbub külm ka keha ligi. Ühegi autoga minema ei saa, lahingud käivad. Lähim sidumispunkt on 46 km kaugusel …
E
t sellesarnast stsenaariumi vältida, on mitmete malevate parameedikud küsinud kompaniiülemalt jaotelgi, et anda kannatanutele abi lambivalgel ja soojas. Isegi kui lahingukannatanule on esmaabi osutatud suurepäraselt, teeb külm oma töö ja raskelt haavatu seisund muutub talvistes tingimustes üsna kiiresti kriitiliseks. Hajutatud lahingutegevuses jäävad tagalakompanii meditsiinirühma sidumispunktid lihtsalt liiga kaugele ja kättesaamatuks. Aga mis oleks, kui jagaks meedikud ja varustuse hoopiski kompaniide juurde? Praegu on õdede ja arstide kohad ette nähtud vaid juhtmalevate tagalakompaniide juurde. Samas on Kaitseliidu teistes üksustes õdesid, kes ei ole nõus enda määramisega juhtmalevate juurde, vaid soovivad jääda oma malevasse, oma inimeste juurde. Ka siis, kui nad ei saa rakendust õe tasemel, sest kodumalevates saab neile pakkuda maksimaalselt parameediku kohta.
Samal ajal on aga väiksematel malevatel hädasti vaja tervishoiutöötaja abi laskmiste, lõhkamiste, õppuste ja teiste ürituste turvamisel. Kuna õe kohti ega varustust pole malevatesse ette nähtud, ei ole kohalikel õdedel maleva rahuaegsete tegevuste toetamiseks vahendeid.
EKSPERIMENTAALÜKSUSE LOOMINE
Kaitseliidu territoriaalkaitse plaan näeb ette sõdimist hajutatud lahingu tegevuse põhimõttel. Kui sõdivad üksused on väiksemad ja hajutatud, peavad seda olema ka meditsiiniüksused. Kaitseväe pataljonisuuruste üksuste toetuseks on arsti tasemega meditsiinirühma sidumispunktid (ROLE 1) sobilikud, kuid Kaitseliidu kuni kompaniisuuruste üksuste jaoks on sellised meditsiiniüksused liiga suured ja neid on liiga vähe. Sellest tulenevalt sündis mõte luua kompaniide juurde meditsiinijagu õe tasemel sidumispunktiga. Hellitavalt nimetame seda ROLE 0,5-ks. Idee leidis Kaitseliidu kolleegidelt, juht-
konnalt ja vabatahtlikelt väga palju toetust ja soov on minna selle ettepanekuga järgmisel aastal Kaitseväe juhataja juurde, kui on käes koosseisu ja varustustabelite ülevaatamine. Plaanide kaitsmine on seda tugevam, mida paremini need on läbi mõeldud ja praktikas katsetatud, seega tuli käsk kokku panna eksperimentaalüksus, et testida kompanii meditsiinijao võimekust ja vajadusi Kaitseliidu kontekstis. Arenduse vedajaks soovis olla Tartu malev, kelle lahingukompanii alla moodustati eksperimentaalüksusena kompanii meditsiinijagu. Üksuse mehitas Lõuna maakaitseringkond, sidumispunkti baasvarustus tagati Kaitseväe keskapteegist ning sobiv meditsiinitehnika soetati Kaitseliidu omavahenditest. Meditsiinijao koosseisus on üksteist võitlejat: kolmeliikmeline sidumispunkti meeskond, kaks kolmeliikmelist evakuatsioonimeeskonda, jaoülem 5/2022
35
