naiskodukaitse
NAISKODUKAITSJAD ÜHINESID UKRAINLASTE ABISTAMISEKS Järva naiskodukaitsjad said Ukraina sõja esimestel päevadel Poola-Ukraina piirilinna Peremyslisse ette võetud 70tunnisel evakuatsioonioperatsioonil osalejatena hindamatu kogemuse, mida ükski õppus vaevalt annaks. Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor
P
olnud juhus, et viis naiskodukaitsjat Järvamaa eri nurkadest, kellest kolm olid minu reisikaaslased Kaitse Kodu! eelmises numbris kirjeldatud evakuatsioonireisil, asutasid märtsi algusest tõuke saanud ja pisut laagerdunud mõtte krooniks Järvamaal Ukraina sõjapõgenike abistamiseks mõeldud mittetulundusühingu ja on tänaseks teinud maakonna omavalitsuses hindamatut tööd. MTÜ Ukraina Sõbrad Järvamaal seadis olulisimaks põhikirjaliseks eesmärgiks anda heategevuslikku abi Ukraina lastele, orbudele, suurperedele, vanuritele, invaliididele, loomadele ja teistele abivajajatele.
TOEKAS TURVAVÕRGUSTIK
„Tajusime kohe, et meie tegevus tuleb intensiivne ja pikaajaline, ning kuna tegemist on akuutse ja erandliku olukorraga, siis on tegevusteks vaja pidevalt lisaressurssi nii inimestena kui ainelise toena,“ selgitas üks asutajatest Maarja Brause. Ta lisas, et nende süda kuulub ukrainlastele sõja esimesest sekundist saadik ja nad teavad, et toetavad neid täpselt nii kaua, kui vaja, ja kõigis asjades, mis vaja. „Asjaajamise hõlbustamiseks ja rahatehingute ametlikustamiseks oli mõistlik luua oma juriidiline keha, et koguda näiteks 72
5/2022
sihtannetusi ja teha vastavalt vajadusele väljamakseid,“ lausus ta. „Kui meile saabus märtsi keskel hulk Ukrainas rindel sõdivate politseinike perekondi, naisi ja lapsi, oli selge, et lahutada seda sõpruskonda ei saa ning on vaja algusest peale korraldada nii, et neile tekiks kodu, töö ja kõik muu päriselu juurde kuuluv, mis asendaks natukenegi seda, millest nad on päevapealt ilma jäänud,“ meenutas Brause. Nagu Brause nentis, ei suuda nad leevendada sõja eest pagenute muret oma abikaasade või Ukrainasse jäänud vanemate pärast, küll aga suudetakse luua neile siin toetav ja turvaline keskkond, kus saab abi kaasmaalastelt, Ukrainast saabunud ja samas olukorras olevatelt sõbrannadelt, laste emadelt, ja ka kohalikelt. Selleks, et terve hulk perekondi ühte linna kokku saada ja võimaldada neil edasi liikuda hotellist korteritesse, on Türi kogukond ära teinud suure töö. „See kõik on seda väärt, sest nähes nüüd Türi kesklinnas uusi sõpru jalutamas, rõõmsalt tere hõikamas ja mänguplatsi ääres lapsi jälgimas nagu emad kunagi, on süda rahul. Türi on väike, siin pole raske sisse astuda sõbranna poole, juua teiste pereemadega kohvi ja vahetada mõtteid. Ukrainlan-
nad suhtlevad tihedalt omavahel ja ka kohalikega,“ tõi Brause näite Järvamaa ühest nurgast.
HEADUS ÜHENDAB
Brause kinnitusel on ametnikud olnud sõbralikud ja abivalmis ning näiteks koolide kohta jätkub tal ainult ülivõrdes kiidusõnu. Eriti tähtis roll on aga olnud kogukonnal ja vabatahtlikel aitajatel. „Sõprus on midagi, millel ei ole hinda. Siis ei vaadata kella ega loeta sente,“ kinnitas ta. Kui inimestel on nii kolossaalne ühine mure, siis tullakse kokku. Järvamaa inimesed on osutunud südamlikeks, tragideks, visadeks ja väga vastutulelikeks. Türi vabatahtlike üks suurimaid ühiseid ettevõtmisi oli paarile perele kolmetoalise korteri ettevalmistamine. Koos sisustamisega vajati selleks kaht nädalavahetust ja vähemalt 20 inimest, kes jooksid ringi värvipottide, tapeedirullide, mööblitükkide, tekkide-patjade ja muu vajaliku kraamiga. „Lõpptulemus on kindlasti hea. Sellised aktsioonid ei ühenda mitte ainult uusi elanikke meie omadega, vaid ka meid, türilasi, omavahel. Usun, et samasuguseid kogemusi võivad jagada kõik kogukonnad Eesti linnades ja asulates,“ usub Brause. Brause ütlust mööda ühendab selline organisatsioon neid ka moraalselt ja
