Rääkimine hõbe Valdavalt on kliendid teeninduses sõbralikud. „Mõned üldse ei räägi. Ükskord tuli mees, istus, andis dokumendi. Ei rääkinud midagi, ühtegi sõna. Ma isegi kahtlesin, et äkki on kuulmisvaegusega. Aeglaselt ja kõva häälega rääkisin temaga, palusin andmeid üle kontrollida. Ikka vaikib. Lõpetuseks ütleb: „Jah, kõik on korras.“,“ kõneleb Veljo Lepasaar. Mõned inimesed tahavad rohkem rääkida, eriti vanemad. Kui taotlusi tullakse tegema, jutustatakse rohkem ja proovitakse Veljo sõnul kogu oma elu järjest ära jutustada. “Kättesaamisega on jälle teistmoodi, kuigi teinekord räägitak-
Mis õhtul teed?
se ka seda, kuhu uue passiga reisile sõidetakse,” muigab Veljo. Õhtuks väsitab suhtlemine teinekord päris ära, kuid enda vaimse tervise säästmiseks peab lähtuma põhimõttest: uksest väljas, peast väljas. “Need ajad on ammu möödas, kus veel uneski tegelesin kurja taotlejaga.” Teenindussaali suure rahvamassiga harjub samuti. “Poes seisad järjekorras ja mõtled, et oi! nii palju inimesi. Ja siis tuled teenindussaali, kus on sada inimest korraga.”
Kommunikatsioonispetsialist Britta kuulab endiselt koosolekut. „Meenub, et mõned tunnid tagasi lubasin aidata veebipolitseinik Anderot, kes küsis nõu, kuidas vastata ühele kommenteerijale, kes kritiseeris politsei tegevust seoses pommiähvardustega. Saadan talle kommentaari vastuse ettepaneku ja soovitused e-mailile.“ „Kell 12.45 riputan lõpuks üles postituse nii Politsei- ja Piirivalveameti Facebooki lehele kui ka kõikide teiste prefektuuride lehtedele. Palun ka veebipolitseinikel enda lehtedel seda postitust jagada. Helistame Maarjaga ja uurin, kuidas
Veljo Lepasaar
tal intervjuu läks. Ta sõnab, et hästi,“ ütleb Britta. Kõne läheb ka Ida-Harju jaoskonna juht Roger Kummile, et küsida intervjuu kohta ja Britta küsib: “Kas sul on reede õhtuks plaanid tehtud?” Brittale meenub kolleegide nali, et kui malbel häälel kommunikatsioonibüroo töötaja helistab ja küsib, kas õhtuks on plaanid tehtud, siis see pole mitte kutse õhtusöögile, vaid kindlasti soov mõnele intervjuule saata. “Nii ka sel korral on õhtusöögi asemel laual intervjuu „Ringvaatele“. Õnneks tuleb Roger vastu ja on nõus saatesse minema.
FOTO: NELLI PELLO
12.00
12.10
12.20
12.30
Köiesport Pärnus
Sander Kobolt
FOTO: KRISTI RAIDLA
11.50
Pärnu kaubasadamas sildub kaubalaev Lady Habarka, parasjagu käib laeva kinnitamine otstega kai külge. Sander Kobolt jälgib sildumist ja laevast pika köie kaile viskamist ja ütleb nagu spordikommentaator: „Oiii, otsavise ebaõnnestus! Ta peab ju selle nüüd kõik tagasi kerima.“ Tarmo Teearu kommenteerib: „Uus katse!“ Kui seegi ebaõnnestub, hüüab merepäästekolmik autos peaaegu korraga: „Eiiiiiii!“ Teearu ütleb kolmanda katse eel: „Nüüd peab õnnestuma, no nüüd peab tulema.“ Ja kuna ikka ei saadud köit kalda-
le, kommenteerib Teearu: „See on disklahv juba.“ Järgmine vise otsapoisilt kai peale. Kobolt: „Oi! see on juba märksa parem!“ Kolmik ootab autos, et saaks minna laeva kontrollima. Tavaliselt sõidetakse trapi ette. „Läheme laeva, seal on eraldi vahimadrus, kes võtab meid vastu. Kuna läheme ju võõrriigi territooriumile, antud juhul Hollandisse, siis tema paneb kirja meie andmed. Siis juhatab meid kusagile ruumi, vahel on see messiruum, mõnikord köök või mingi puhketuba. Enamasti juhatatakse meid siiski laevasilda ehk siis sin-
na, kust laeva juhitakse. Miks meil kontrolli jaoks ruumi on vaja – dokumenti tuleb teha templijäljend ja vaja on tööpinda. Kui on piiriületus või piirikontroll, me sisestame selle andmebaasi.“ Mehed räägivad, et Pärnu sadamas käib laadimine kiiresti ja üle kahe päeva laevad sadamas tavaliselt pole. „Üks Eesti kapten olla kurtnud, et Pärnus laaditakse nii kiiresti laevad ära, et ta ei jõuda kodus ka ära käia,“ räägib Kobolt. Laeva saavad mehed alles 12.30 ja laevas läheb neil kümmekond minutit. Kobolt teatab tagasi tulles: „Ühel meeskonnaliikmel olid dokumendil sünnipäev ja kuu omavahel vahetusse läinud.“ Pärast kontrolli viib tee tagasi Terje juurde, et minna merele.
13
