mAAILmAPILK
PÕGENIKEVOOG,
PISArAD JA LOOTUS 5. märtsi hommikul kell 6 startis Järvamaalt Türilt kohalike vabatahtlike päästjate algatusel tosinkonnast bussist koosnev kolonn, et tuua Ukraina-Poola piirilt sõjapõgenikke Eestisse sõjavarju.
E
hkki päästeaktsioon ei olnud Kaitseliidu egiidi all, olid paljud retkega liitujaid sarnaselt algatajatega paljude muude rollide kõrval vabatahtlikud riigikaitsjad – kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad. Türi vabatahtlik päästja ja kaitseliitlane Meelis Välimäe ning arst ja Türi vallavolikogu esimees, naiskodukaitsja Maarja Brause hakkasid evakuatsioonimissiooni organiseerima juba mõned päevad pärast sõja puhkemist. Mina sattusin Poola Medyka piiripunkti lähimasse linna Pržemyslisse siirduva järvakate kolonni väiksema bussi rooli ajakirjanikutööd tehes, tänu juhuslikule vestlusele Järva maleva pealiku kolonelleitnant Kuido Pettaiga, kes mainis, et puudus on roolikeerajatest. Pakkusin end kõhklemata appi. Paide konvoiga kaasa kogutud abisaadetised põgenikele ja Ukraina rinde võitlusüksustele pakkisid tublid naised, peamiselt Järvamaa naiskodukaitsjad, bussidesse valmis juba Järvamaa konvoi väljasõidu eelõhtul. Nii jäi meil 5. märtsi hommikul enne väljasõitu teha veel vaid mõned ühis-
Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor
pildid ning koos naiskodukaitsjatest meeskonnakaaslaste Tene Metsma ja Kirsika Ilmjärvega kleepida oma bussile Eesti ja Ukraina lipuga sildid, millel punane kiri „Rescue“. Siis võis ligi 1400kilomeetrine teekond alata. Läti piiril istus meie bussi retke eestvedaja Maarja Brause ja see määras suuresti minu edasise rolli järgmise ööpäeva jooksul.
KAOSEST KORDA
Kuna paar päeva pärast sõja algust läks vabatahtlikuna samasse piiripunkti appi Paide kaitseliitlane Vallo Tamme, oli tänu temale piiril valitsevast olukorrast ülevaade olemas.
Jõhker, mis siin toimub! Inimesed tulevad jalgsi 15–20 kilomeetrit piirini, et pääseda. 30 kilomeetrit enne piiri on teeservad hüljatud masinaid täis. Põgenikud saavad küll üle piiri, aga mis saab neist edasi?
„Jõhker, mis siin toimub! Inimesed tulevad jalgsi 15–20 kilomeetrit piirini, et pääseda. 30 kilomeetrit enne piiri on teeservad hüljatud masinaid täis. Põgenikud saavad küll üle piiri, aga mis saab neist edasi? Ma olen enda arust tugev mees, aga nähes üle piiri pääsenud, kallistavaid naisi ja lapsi, tuleb siin pisar silma,“ tunnistas Tamme. Tamme kinnitusel polnud 60 protsendil sõjapõgenikest aimugi, mida nad Poola jõudes soovivad edasi teha või kuhu minna. Lihtsam oli neil, keda ootasid ees sugulased, aga paljud liikusid lihtsalt edasi, teadmata, mis neist saab. Paljud soovisid liikuda edasi Euroopasse. „Eestisse tulla soovijad võtsime sooja bussi, aitasime,“ selgitas Tamme, kes teadis rääkida juhtumitest, kus piirile jõudnud inimesed olid alajahtunud. Enne piiri olevat olnud surnuid nii laste kui eakate inimeste seas. Piiril oli hädasti puudus telkidest, kuhu inimesi sooja saata. Valitsevat segadust oleks Tamme hinnangul aidanud leevendada konkreetsem, sõjaväeline juhtimine. Ent tasapisi loodi ka selles kaoses korda. Järgnevatel päevadel spontaansed piiriületuskohad suleti ja piirkonda jäi 4/2022
49
