kurioosum
KURIKAD, KUMMITUSED JA AMFETAMIIN Ilma korraliku varustuseta on keerukas edukalt lahingut lüüa ja tihtilugu pühendab eesmärk abinõu. Ent siiski leiab tagantjärele vaadates militaarajaloost kergelt öeldes kummalisi varustuselemente. Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik autor
V
õtame näiteks narkootiliste ainete nimekirja kuuluva amfetamiini. Pole teada, kas ja kus see Vietnami sõja päevil narkootiliste ainete nimekirja kuulus. Küll aga kuulus see ergutav droog Vietnamis sõdinud USA sõdurite varustusnimekirja. Mõeldud oli see siis erksuse ja võitlusvõime säilitamiseks pikkadel luureretkedel või varitsustes. Vastavalt armees väljatöötatud standarditele oli soovituslik kogus 20 mg amfetamiini 48 tunni kohta. Standardid-smandardid: reaalsuses krõbistati amfetamiinitablette peoga nagu kompvekke. Ega need ju loetud ei olnud. Või ikkagi olid – 1971. aastal valminud raporti kohaselt tarbisid USA sõdurid Vietnamis 225 miljonit ühikut stimulante, peamiselt dekstriini. Tegemist on amfetamiini derivaadiga, mis on kanguselt kaks korda tõhusam kui teise ilmasõja päevil tarbitud tabletid.
hüpokiiver (hypo helmet), mis oli küllaltki tõhus kloori vastu. Kuid pärast surmavamate keemiliste ainete nagu fosgeeni ehk süsinikoksiidkloriidi ja vesiniktsüaniidi edasiarendamist ning operatiivset kasutuselevõttu ei suutnud hüpokiiver enam nõutavat isikukaitset pakkuda.
Kuid on olnud ka teisi kummalisi varustus elemente, mis kipakale väljanägemisele vaatamata on oma töö siiski ära teinud. Ja see loeb, eks ole!
Edasine areng järgnes lahinguväljal saadud kogemustele. Sakslased tegid oma keemiakokteile veelgi kangemaks ja suurendasid doose. Kui P-kiiver puutus kokku senisest suurema keemilise ründeaine kontsentratsiooniga (nt fosgeeniga), kaotas see võime kandjat kaitsta. Mürkaine kahjustas ikkagi kopse ja sõdurid lämbusid.
GAASIVASTANE „KIIVER“ AKA KUMMITUSMASK
Naljaga pooleks võib öelda, et Esimeses maailmasõjas hirmutasid britid mürkgaase minema kummitusliku peakattega. Nende gaasivastane kate (P-kiiver, ingl k phenate helmet, ka torukiiver) oli varajane näide katsest võidelda mürkgaaside mõjuga. Esmakordselt kasutasid mürkgaase ulatuslikult sakslased 1915. aastal, et püüda välja murda ummikseisust läänerindel. Keemiarelvade arenedes arenesid ka kaitsevahendid. P-kiivrite sarnased mudelid asendati lõpuks gaasimaskidega, millel oli täiustatud filter ning enam-vähem selline väljanägemine, nagu oleme tänapäeval harjunud nägema või koguni kasutama. Juba enne P-kiivrit oli keemilise rünnaku vastu olemas algeline kaitsevahend, nn
70
4/2022
Tuli teadus appi kutsuda ja katsetega õnnestuski leida kemikaal, mis eelnimetatud kurjade gaaside mõju neutraliseeris. Nimelt leiti, et kui sõdur kannaks kapuutsiga kiivrit (ehk seda kummituslikku maski), mida on esmalt naatriumfenolaadis leotatud, on ta väljaspool ohtu ja võib rõõmsalt vastasele tuld edasi anda. P-kiiver võeti kasutusele alates 1915. aasta novembri keskpaigast. Iga sõdur kandis esialgu tagavarana ühte hüpokiivrit ning ühte P-kiivrit, kuni varud suudeti asendada teise P-kiivriga.
Alates 1916. aasta jaanuarist tuli kõik sellised kiivrid kasta fenaatheksamiini (ingl k phenate-hexamine) lahusesse. Nii tekkis PH-kiiver ja just seda kasutasid 1916. aasta juuliks kõik Briti väed Prantsusmaal. PH-kiivri erivariant PHG-kiiver (phenatehexamine goggle) töötati välja eranditult suurtükiväelastele, kes kasutasid lisaks veel käsnkummist pisargaasiprille. PHGkiiver oli kasutusel alates 1916. aasta jaanuarist ja kaitses suurtükiväelasi pisargaasi sisaldavate mürskude mõju eest. Nii saadi, naeratus näol, selle pisarakiskuja „nalja“ eest kildmürske vastu lasta.
KAEVIKUKURIKAD
Tulirelvad tulid suure hurraaga, aga see ei tähendanud, et kuhugi oleksid kadunud vanad head sõjanuiad. Või, noh, täpsemalt öeldes tulid need tagasi koos Esimeses maailmasõjas laialdaselt praktiseeritud kaevikusõdadega. Nad ei olnud enam küll põhirelvad, kuid vajalikud ja surmavad sellegipoolest. Nagu omal ajal Ümera all. Kaevikute haarangud nõudsid sõduritelt lähivõitlusse astumist ning inimsummas polnud mõeldav kasutada midagi muud kui käsivõitlust. Sestap kantigi varustuses sagedasti kaevikunuiasid ja muid spetsiaalseid käeshoitavaid relvi. Tääk oli kitsas kaevikus liiga kohmakas (kerest välja sikutamine võttis aega) ja pikka vintpüssi ei mahtunud alati vaenlaste kolpade suunas keerutama. Sellistes oludes oligi parim lahendus paraja suurusega kaevikunui. Parajaks ehk keskmiseks suuruseks loeti umbes 40 sentimeetri pikkust nuia. Kaevikunuiasid tehti igasuguseid. Mõnda nimetati hellitavalt „nööpnõelaks“. Sellisel oli puuvarre külge kinnitatud metallist nupp. Kuid tehti ka palju jõhkramaid nuiasid, nagu olid vanad head ogadega variandid. Leidus selliseid, mille otsa oli kinnitatud lõhkeaineta granaat. Mõni meenutas sepavasarat, teisel oli löögirusikaks suurem hammasratas – mida käepärasem ja surmavam, seda parem. Kaevikunuiad ei olnud tegelikult tavapärane varustuselement. Väed kogusid kaevikutest leitud materjali kokku ja meisterdasid sellest nuiad ise või lasksid seda teha üksuse puusepal. Naelad, tühi granaat ja mitmesugused muud metalldetailid kinnitati nuiadele, et suurendada nende surmavust. Raskel ajal abiks ikka. ALLIKAD: • • •
https://www.theatlantic.com/health/archive/2016/04/thedrugs-that-built-a-super-soldier/477183/ https://www.iwm.org.uk/history/weird-weapons-and-othersurprising-objects-from-the-first-world-war https://www.iwm.org.uk/collections/item/object/30110811
