KUriooSUm
SmitH gUN
SUrmav mÄNgUaSi Hull aeg nõuab meeleheitlikke lahendusi. Teise ilmasõja puhkedes asusid mitmed riigid paaniliselt oma relvaarsenali täiendama tagantjärele päris veidrana näivate seadmetega. Britid polnud siin erandiks. Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik autor
P
igem olid britid veidruste poolest isegi esirinnas, saades maha mitme kummalise sõjamasinaga. Neid võib ka mõista, ei tõotanud ju teise maailmasõja algus Briti armeele midagi head. Ärevaks tegi varajane lüüasaamine Prantsusmaal ning põgenemine läbi Hollandi tagasi koju. Sakslaste sissetung Suurbritanniasse tundus vägagi tõenäoline. Selleks valmistudes suunati suurem osa saadaolevast relvastusest Briti tavaarmeele, jättes kodukaitsele napid varud. Kodukaitse oli vabatahtlik ühendus, mis toetas kodumaal Briti armeed. Võib tõmmata paralleeli meie Kaitseliiduga. Kodukaitsesse kuulus ca 1,5 miljonit meest, kes olid armeega ühinemiseks kas liiga noored, liiga vanad või ei saanud muul põhjusel sõjaväkke kuuluda. Eriti tunti saareriigis puudust tankitõrjerelvadest, millest 840 oli jäänud põgenemise käigus Prantsusmaale ja ainult 167 suudeti taandudes kaasa vedada. Allesjäänud relvade jaoks oli esialgu nii vähe laskemoona, et määrused keelasid isegi ühe padruni kasutamise väljaõppe eesmärgil.
58
1/2022
Erumajor William H. Smith pakkus probleemi leevenduseks väikest kummalise välimusega suurtükki. Smith oli selleks ajaks mänguasju tootva ettevõtte Trianco Engineering Company tegevdirektor ja vanemdisainer ning tema väljapakutud relv oli mõeldud odavaks ja kergesti valmistatavaks tankitõrjerelvaks.
NAGU KAARIK
Sündis Smithi kahur, mis koosnes 76 mm sileraudsest torust pikkusega 1400 mm, mis oli paigaldatud vankrile ning millega sai tulistada nii jalaväekui tankivastaseid mürske (soomustläbistavus 60 mm). Transpordiasendis nägi relv välja nagu tünjas Rooma sõjaväekaarik ja kaalus 275 kg – piisavalt kerge, et seda sõiduautoga pukseerida. Tõsi, selline transpordiviis tuli kodukaitseüksustele keelata, et mitte kahjustada relva vankrirattaid. Smithi kahurite tootmine algas 1941. aasta lõpus pärast relva demonstreerimist peaminister Winston Churchillile. Vaatamata tootmisprobleemidele tarniti esimene partii kodukaitsele 1942. aasta keskel ning juba 1943.
aasta alguseks oli kodukaitseüksustele välja antud 3049 Smithi relva. Tootmisprobleemid mõjutasid ka laskemoona. Viivitus tankitõrje laskemoona valmistamisel tähendas, et iga relv oli varustatud vaid kuue või seitsme pauguga, kuigi ette oli nähtud vähemalt 10 pluss varumoon. Vaatamata sellele, et relv oli paljutõotav ja saavutas katsetel ideaalsetes tingimustes maksimaalseks laskekauguseks 1500 meetrit, peeti seda üldiselt lühimaarelvaks, mille aktsepteeritud tõhus laskekaugus oli siiski vaid kuni 270 m. Võrdluseks, meil laialdaselt kasutusel oleva tankitõrjerelva Kusti (Carl-Gustav) tõhus laskekaugus sõidukite vastu on kuni 500 meetrit.
TAPPIS OMASID
Meelakkumine polnud ka Smithi kahuri käsitsemine. Nimelt tuli see laskeasendisse saamiseks külili lükata ehk kallutada ühele rattale. Ratas toimis siis alusplaadina ja võimaldas pöörata relva 360 kraadi 40kraadise (mõne allika väitel 30kraadise) kõrgusega. Sellise tehnilise iseärasuse tõttu sobis see väga hästi paigutamiseks betoonile või asfaldile, muule maastikule aga mitte nii väga.
